KÜLALEHT NR.27

November 2011

Sügis tuleb vaiksel sammul

toimetab puulehtedes

õunapuude juures tammub

imetleb end vihmades

metsa jätab maha seeni

pihlad paneb punama

teda pole näinud keegi

ainult tema jälgi taas http://pilleriin.ee/lullad

Sügisõhtuteks pakume teile suvemeenutusi

Saarekülade II kokkutulekust.

Kes veel soovib tellida dvd-d ja/või ühispilti,

palun teada anda Ehale.

DVD – 4 €, ühispilt – 2 €, DVD & pilt – 5 €.

Tellitud kauba saate kätte

novembrikuu teises pooles.

Suured ja väikesed juubilarid

01.september Krete Vahter 5

09. september Siim Kesküla 20

04. oktoober Rein Riis 45

19. oktoober Tõnu Pilvik 50

04. november Anne Kula 50

20. november Aira Riis 40

KÜLA KÕLA

27. oktoobril nudis Eesti Energia Saarekülas asuva Tamme talu julmalt Kännu taluks. Talule nime andnud puud enam ei ole. Alles on ainult seest auklikud tüvejupid, väärtuslik puitmaterjal on

töömeeste poolt korralikult “ära koristatud”. Energiahiid lubas asendada puuduoleva puitmaterjali ja istutada liinialuse puhastamise käigus maha saetud puu asemele uue. Kui ei, kutsume külarahva kokku ja muudame ise Kännu talu tagasi Tamme taluks. Foto: Tiiu Riis

Tänasest hakkab Vana jalakas jutustama meie kodukoha lugusid, mis on kirja pandud

Aleksei Ranna poolt. Aastakümneid saatis ta oma kaastöid Tartu Kirjandusmuuseumi Rahvaluule osakonda, mustandid aga jäid koju ja on pojapoeg Vello poolt alles hoitud ning meile kasutada usaldatud.

Novembri lõpus möödub Aleksei Ranna sünnist 125 a Oma mälestusi alustab legendaarne koolipapa lapsepõlvekodust ja selle ümbrusest. Kirjades mainitud Kadariku küla moodustasid Saareküla vabadikukohad, mis asusid Audla poolt tulles Saareküla alguses. Juuli lõpus külastas Saareküla Mäe talu juurtega Regina Satšenko, kes lapsena käis suveti vanaisa juures. Kohalikest elanikest mäletas ta eriti mängukaaslast Tänava Sirjet. Palusime Reginal paberile panna mõtted, mis seostuvad Saareküla ja Mäe taluga. Regina kirja saate lugeda Külalehe viimaselt leheküljelt.

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Trükiarv: 70 Laimjala vald Saaremaa Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis e-post: koplike@hot.ee

http://kuutoukajad.blogspot.com

EEHHAA VVAALLGGUUSS

Sel aastal on Tallinn kuulutatud Euroopa

kultuuripealinnaks. Sellega seotud tegemised ei ole

meie külastki tühjalt mööda jooksnud.

Maikuus Soomes ja Rootsis reisides külastasin Turu

linna, mis jagab Tallinnaga Kultuuripealinn 2011 tiitlit.

Juulikuu veetis Lillemäe Tiiu Saaremaal, kuid koju

sattus harva. Kuressaares käisid VAT Teatri ja Kuressaare

Linnateatri ühise etenduse „Morten lollide laeval“

proovid. Tiiule, kes muidu töötab VAT Teatri

turundusjuhina, oli seekord antud austav Lepatriinu roll.

Etendus valmis kultuuripealinna projekti raames.

Loomulikult pani külarahvas pundi kokku ja külastas

Kuressaares etendust, kus Tiiut oli raske ära tunda –

hiilis teine pimedas mööda lava ja ehmatas pahaaima-

matuid sugulasi, kes istusid esimeses reas.

Tiiu aga läks peale etendusi Kuressaares Euroopasse

tuuritama. Näiteseltskonna seiklustel saime arvuti vahendusel pidevalt silma peal hoida: Saaremaa – Hiiumaa –

Ahvenamaa – Turu – Tallinn.

Augustis toimus veel üks suur Euroopa Kultuuripealinn 2011 ettevõtmine: TeateTants 2011, kus kaheksa ööpäeva

jooksul tantsiti Eestimaale ring peale. Kuuldavasti leidus tantsijate seas päris palju meie küladega seotud inimesi,

kuid minul õnnestus intervjuu saada Saare Lastekodu endiselt bussijuhilt Kalmer Haanilt, kes juba aastaid

hoolitseb Tallina tänavate puhtuse eest. Kalmer oli teatetantsu autojuhiks ning tema esimene kommentaar kõlas

nii: Inimesed, TANTS, RAHVATANTS, see on elu!

Kes nii ütles?

Mina. Kas ei kõlba?

Varem pole nagu aru saanud Sinu sellisest

mõtteviisist. Kas reklaam või ajupesu?

Ma olen ju kah 5. eluaastast kuni 8. klassini tantsinud.

Tean, mis tunne see on.... Takkaotsa sai lauldud

mudilaskooris ja koolis ja segakooris.

Sa muudkui sõitsid. Kas jõudsid tuttavaid tee ääres

või tantsijate seas ka märgata?

Kui aus olla, siis ei. Saares hakkas meie vahetus laeval,

mis Hiiumaale läks.

Sul ju Eestimaa tuttavaid täis.

Seda küll, Haapsalu omasid nägin kõiki, kes kohal olid -

kes tantsis, kes elas kaasa.

Kui pikk üks vahetus oli?

12 tundi. Keskmine kiirus 4,5-5 km/h.

Sulle sobiv, nagu televiisor kuulutas.

Kes/mis Sinu tiimi kuulusid?

Kolm turva-autot, üks muusika-auto juhi ja heli-

tehnikuga, info-auto, meditsiini-abi ja toitlustus-auto.

Info oma tegeles oma järjekorda ootavate ja oma lõigu

ära tantsinud tantsijatega, kogus ja jagas muusikat.

Sina olid muusika-auto peal?

Jah

Vahetuste ajal vahetati ainult juhte, autod rügasid 24

tundi ööpäevas?

Jah, vahetused olid inimestele, autod puhkasid ainult

praamidel.

Mitu vahetust oli?

Kolm.

On sul endal mõni tore lugu lisada selle reisi kohta?

Ühel noorpaaril oli see üritus pulmaööks, tantsisid

öösel meiega.....

Aga ühel vanaproual oli 80. juubel, talle tantsiti ja

pärast ta tantsis meiega mingi 500-600 m, pisarad

silmis ja Eesti väikesed lipukesed käes.....

Üks seik tuli veel meelde, teepeal sai lõõtsa

remonditud, vohhh! Ühe tantsurühma pillimehe

lõõtsal oli vedru katki läinud.

Kuidas siis kokkuvõttes oli, parem kui puhkus?

Nagu Aunaste ütleb: nii ja naa....

Pildil vasakult: Tiiu Talvist, Kadri Saar, Asko Väli,

Lea Saar, Anu Riis, Tiiu Riis, Kalev Koel, Anja Aruvee,

Eha Ennemuist, Tiia Koel, Ruth Riis, Kaie Ennemuist,

Joel Jakob Koel, Enn Ennemuist

TeateTantsu II vahetus Saarekülas,

Kalmer paremalt esimene

Reginalt külarahvale Mina olen Regina Satšenko, Mäe Mihkli (Mihhail Palts, 1896 - )

lapselaps ja Mäe Linda (Linda Kuzmina, 1931 – 2010) tütar. Sõitsin

saarele, kus ma pole 26 aastat käinud. Pärast vanaisa surma oli mul

väga valus siia tulla, näha tema maja ja tuttavaid kohti. Kui aga suri

ema, kes oleks väga tahtnud veel siia tulla, otsustasin ikkagi sõita ja

olen nüüd selle üle väga rõõmus.

Minu vanaisa Mihkel sõdis Vene – Jaapani sõjas ja pole pärast sõda

kunagi Saarekülast lahkunud. Ta töötas kolhoosis ja tegeles

kalapüügiga. Alles viimasel eluaastal helistas ta Riiga oma tütrele, et

me ta enda juurde võtaksime. Nelja kuu pärast vanaisa suri ja on

maetud Riiga.

Ema Linda sündis Saarekülas. Ta abiellus sõjaväelasega (Dmitri

Kuzmin, 1924 - ), sündisid kaks tütart: Tatjana (1953) ja Regina (1961).

Ema oli õnnelikus abielus, tal on kolm lapselast: Juri (1976), Irina

(1986), Vadim (1985) ja lapselapselaps Elizaveta (2000).

Kuigi ema elas Riias, käis ta igal aastal Saaremaal. Tervis oli tal alati hea, kuid eelmisel aastal ta kukkus

ja murdis puusaluu. Sellest ema ei paranenudki.

Tean, et Saaremaal elas ema täditütar Marta Põldur ja onu Juhan* (perekonnanime ei mäleta).

Saaremaal veedetud ajal külastasin kahte surnuaeda, käisin vanaema ja vanavanaema Anna ja Maria

haudadel. Ma ei ole neid kunagi näinud, nad surid teineteise järel, kui ema oli 10-aastane. Vanaisa kasvatas

ema üksinda. Vanaisal oli ka poeg** (nime ei

mäleta), kuid tema hukkus sõjas.

Siin võtsid mind väga lahkesti vastu Raja ja

Vambola Koel. Ja veel on mul väga hea meel, et

vanaisa majas elab nii tore inimene, Anja Aruvee.

Olgu neil kõigil elus õnne ja soovin kõigile tervist.

Armastan teid kõiki!

Aitäh!

* Matu Juhan (Jõeäär)

** Artur Palts

Regina Mäe talu trepil 28. juulil 2011. Foto Eha Ennemuist

Kesk ilusat sügisest päikesekulda

viis ära sind tee,

kust tagasi ei tulda.

Külarahvas avaldab kaastunnet Aino Lodile venna surma puhul.

Lembit Noot 17. 04. 1938 – 30. 09. 2011

Külarahvas avaldab kaastunnet Jaak Pählapuule ema surma puhul.

Justiina Pählapuu 05. 02. 1922 – 16. 10. 2011

ana jalakas jutustab…

Aleksei Rand 28. nov 1886 – 1. nov 1962 Isa: Aleksander Rand, maatamees - ehitustööline, kalur Ema: Maria Rand (raamatukaupmees Aleksei Küngi õde) Õde Jelisaveta ja vend Joann surid noorelt. Naine: Jelisaveta, neiuna Eldemeel Pojad: Artemi (17. 12. 1912 – 1982), Saarekülas kalur, naine Jelisaveta, pojad Valdur ja Vello Aleksander (22. 09. 1914 – 15. 02. 1915) Andrei (18. 05. 1916 – suri Göteborgis), oli 1938. aastast meremees. Tütred: Glafira (s 23. 07. 1919), elab Torontos Marta (31. 12. 1923 – 16. 07. 1929) Aleksei Rand sündis Kadariku külas Tammiku popsi-kohas. Õppis Saarekülas Kolli kambris ja Tornimäe kihelkonnakoolis. 1905. a alustas tööd õpetajana Saarekülas Matul. Foto: erakogu 1919. a liideti Saareküla kool Audla Algkooliga. 1922. a Rakvere Õpetajate Seminaris, andis kaugõppes õpetajate kutseeksami. 1919. – 1940. a Audla Algkooli õpetaja (1922. – 1923. a Uuemõisas, 1923. – 1924. a Kaali koolis), 1941. – 1955. a Saareküla Algkooli õpetaja Saatis aktiivselt kaastöid Tartu Kirjanduse Muuseumi Rahvaluule osakonnale. Linda Kesküla mälestusi õpetaja Rannast:

Olemuselt oli Aleksei Rand tõeline rahvavalgustaja. Matu kooli ajal asutati kooli juurde lugemisringi raamatukogu umbes 100 valitud köitega. Iga õpetaja Ranna lausutud sõna oli kui pärl kuulajate jaoks. Seda mõisteti ja hinnati. Isiklikult tundsin õpetaja Randa 1949. aastast. Alati väliselt rahulik liikus ta nagu märkamatult laste seas. Kord pahandasin ma poiste lolluste pärast. Selle peale ütles õpetaja Rand vaikse häälega: „Eks me kõik ole noored olnud!“ Audla koolis olid lapsed loopinud järelejäänud leivatükki vahetunnis. Õpetaja võtnud sõna lausumata leivapala üles ja ütelnud vaikse häälega: „Küll see mõistus on ikka visa tulema.“ Lisanud natukese aja pärast: „Ja mõnele see ei tulegi.“ Tööle tulin Saareküla Algkooli 1961.a sügisel. Õpetaja Rand siis enam ei töötanud. Otsustasime lastega esimesel koolipäeval viia vanale õpetajale lilli. See päev on igale õpetajale erutav. Läksime talle koju. Õpetaja oli siis juba haige. Meid võeti hästi vastu ja vestlus lastega oli huvitav. Vestlesime Saareküla esimesest koolist. Hoolimata haigusest oli õpetaja Rand nõus tulema meiega nendesse paikadesse. Nädala pärast läksime koos Kolli randa, kus oli Saareküla esimese kooli asupaik (Kolli kambris). Saime teada kooliruumi asukoha, töökorralduse koolis ja õpetaja elamistingimused. See oli meie viimane ühine koosolemine. Koos lastega käisime ka õpetaja Ranna matusel 1962.a sügisel. Vana õpetaja matusetalitus oli Tornimäe kirikus. Meie koolilastega kirikusse ei julgenud minna - aeg oli selline. Ootasime bussis ja läksime kaasa kalmistule. Seal mängis muuhulgas tolleaegse Kingissepa Keskkooli õpilaste puhkpilli-orkester.

Kirjad Autor Aleksei Rand

Kadariku- ehk Loogalaoküla

Ei, see polnud Kukulinn Sokusoo liivikul, siin ei elanud ainustki santi, vallavaest ega muidusööjat: kõik need seitseteist roogkatust varjasid enda all täiearuga, tervete luude-liikmetega seitseteist hakkajat, hoolsat tööinimeste perekonda. Kuigi elamud olid väikesed, imeväikesed ülepõllu paistvate talumajadega võrreldes, ometi olid nad korras ja hoolitsetud: polnud siin lagunenud katust, räbalatega topitud aknaruute, ripakil õueväravat, mahavarisenud aiamulku ega raketeta kaevu. Ja kui tõusevsugu Matsiaugul või Urvelahel vallatledes talverõõme sõõmutas, siis olid nad kõik võrdsed, nii need kel kingad-saapad, mis enamasti vendadelt-õdedelt väikseks jäämise tõttu pärandatud, kui ka tüsspäti või pommpäti kandjad, sest nende isad-emad olid võrdsed: töövõimeline naispere töötas mõisas ja hoidis ka koduse põllulapi korras; meespere käis mandril või Riias ehitustöödel ja katsus varakevadel ning hilissügisel kodulähemates vetes kalurina õnne. Nii et välimuselt ja elanikelt mu koduküla Kukulinnaga küll võrrelda ei saa, kuigi suureküla talude perepojad –tütred meid vabatikulapsi selle nimega mõnikord austasid. Kuid ühes asjas oli Sokusooliivik meie Kollikadarikuga küll võrdne: seal viljatu liiv – siin paljas alasti paas ja kivid, kivid … Kuid elurõõmus loov ja võimas põlvkond sirgus nii seal kui siingi. Vaevalt küll Sokusooliivikul see hobusekujuline kivimürakas enam vanal paigal püsib, küllap tänapäeva hakkajad poisid panid talle paelast päitsete asemel terastrossist ohelikud või sõidutasid traktorikelgul nagu mängides soosilma teetäiteks või sillasambaks, nagu nad siinsetelt lahjadelt põldudelt ja kadakastelt karjamaadelt tuhandeid kantmeetreid igakujulisi rändrahne on koristand, nagu nad siin selle mu vana-vanemate muredemaa saakiandvaks rõõmudemaaks on muutnud ja muudavad … Looduslik ümbrus

Sel ammu möödund ajal, millest siin jutt, moodustas iga mõis veel talle kuuluvate külade ja taludega omaette üksuse nn. valla ehk mõisavalla. Ja oli siis nii juhtunud, et mu koduküla oli kukkunud just niisuguste valdade vahelisele piirjoonele. Piiri tähistas üle kahe kilomeetri pikkune põhjast lõunasse suunduv poolteisemeetri kõrgune ja meetri paksune kiviaed, mis algas Allikate lahest, eraldas Saareküla põliste vanatalude lapimaadest koosnevad ühispõllud Audlavalla kadakasest-kivisest karjaarust ja lõppes mereni jõudes Tulitulõukas vesiaiaga. Elamud asusid Saarevalla poolel, sest nende ehitajad pärinesid enamuses Saareküla vanataludest, kes olid sünnikodus muutund üleliigseiks vendade-õdede rohkuse tõttu. Olid siis endise kodutalu põllusiilu piiriäärsest

otsast saanud, kes vakamaa, kes kaks või koguni kolmgi, olenevalt isa või peremehest venna heldusest ja olid siia rajanud endale uue kodu – oma pesa. Õueväravad asusid piiriaias ja sealt väljuti juba naabervalla aladele, nii et valdadevaheliste „diplomaatiliste“ suhete jahenedes-teravnedes võis esile kerkida „transiitmaksu“ küsimus, sest ametlikult märgitud kaarditee meie külal siis veel puudus. Juttu sellest ka oli, maksuvõtmiseni siiski ei mindud ja vabatahtlikke maksjaid polnud. Pered asusid piirist tingitult ridamisi ja lähistikku, kaks tükki aga ligi kilomeetri kaugusel teistest eraldi üsna Allikatelahe kaldal, need olid Loogalao ja Tammiku. See viimane oligi mu sünni- ja noorpõlve kodu. Siia tuleme veel korduvalt tagasi, siinset ümbrust ja elu tunnen kõige paremini, tunnen südamega, hingega – kõigi oma meeltega, sest see kodu ju mind vormis, loos, kasvatas ja kujundas. Temalt pärisin kõik – talle võlgnen kõige eest… Poolkaarena piiras meid laht. Põhjas kandis see Allikatelahe nime, läänes Urve- ja edelas Vihulahena. Siin lahtedes täiendas oma veevarusid ka läbivoolav Vihujõgi, mis sai alguse kusagilt Kareda rabast ja Koigi järvest, ühendas lahed merega, nende endise emaga, sest veel nüüdki juhtub suurte läänetormide ja meretõusuga niisugune ebaloomulik nähtus, et jõevesi hakkab liikuma vastuvoolu ülespoole ja tekib meretõusu laheski. Kirdes, üle ahtakese luhaheinamaa siilu, üle Mõrsimäeaugu rõõmustas silma ja elustas ümbrust mõnekümne ha suurune metsatukk, mis kandis küll uhket nime Tammik, oli aga tegelikult kaasik mõne üksiku tamme ja haavaga. Alusmetsa selles moodustasid sarapuud, pajud, metsõunapuud, toomingad, pihlakad jm. Lõunas loputasid meie randa, mis oli küll madal, kuid teravaservaliste kiviklibudega kaetud, saarte-laidude vahelt kiira-käära läbipugeva mere – Riialahe veed. Meres olevad saared ja nasvad ei lasknud võimsaid kõrgemere laineid meie vaikseid Kolli-, Kopli- ja Tulitulahe randu rünnata ja olid oma lopsaka taimestikuga ning rohke linnustikuga tõeliseks looduse ehteks; mitte küll nii peenekoeliseks, värviküllaseks ja kauniks nagu laht südasuvel, küll oli aga meri suursuguse võimsuse ja vägevuse reaalne pilt murdva maru raevutsevas möllus, või rahustav, muresid-kannatusi leevendav, sosistades hällitav ema, olenedes looduse enda muutlikest tujudest … Küllap läheme edaspidi koos veel kõiki siin riivamisi nimetatud kohti-paiku vaatama. See on ainult ettevalmistav skeem, et oskaksime järgmistes kirjades orienteeruda.

Järgneb …