KÜLALEHT NR.6

Jaanuar 2008

Uuel aastal uued vembud, uued tarkused ja tembud, uued plaanid, uued mõtted, uued tööd ja ettevõtted. 5.jaanuaril olid avatud endise Saareküla kaupluse uksed. Sisse-välja vooris päeva jooksul 37 inimest. Osta siiski midagi ei saanud, poe ruumides peeti uusaastapidu. Sissepääsu kauplusesse tagas looga alt läbi- pugemine. Avašampusele eelnes ja järgnes suts üldist suminat. Seejärel tegi Eha kokkuvõtte meie seltsi ja külarahva möödu- nud aasta tegemistest. (Neid ei maksa siin ükshaaval üles luge- da, sest lehe vahel on eraldi „Aasta sõnas ja pildis“). Kaupluse kõrvalruumis sai arvutist vaadata aasta jooksul tehtud fotosid. Kuna viibisime küla jaoks tähtsas majas, toimus põhiliselt Saareküla kaupluse teemaline viktoriin. Võitjad jäid küll välja kuulutamata, sest küsimuste esitaja ei teadnud vastuseid. Ühes- koos sai üht-teist meelde tuletatud. Paneme siinkohal mõned küsimused – vastused kirja, kellel on lisainfot või parandusi, andke meile teada! Samuti on teretulnud kauplusega seotud fotod. Kümmekond fotot oli juba peopäeval poes üles pandud.

Ja nüüd poe ajaloost: 1. Kus ja mis järjekorras on meie kandis asunud kauplus?

Lastekodu ait, Jaanil, Kannal, ehitatud kauplus

2. Millal avati Saareküla kauplus? 6. märtsil 1959.a 3. Millal likvideeriti Saareküla kauplus? Sügisel 2001.a 4. Saareküla kaupluse müüjaid: Salme Küng, Laivi

Mätas, Vilma Loide, Silvi Päästel, Anu Riis (alustas

5.aprillil 1965, Kanna Vello inventeeris),

hiljem (ei ole ajalises järjekorras): Juta Tuulmägi,

Aino Lodi, Helju Rei, Helju Lember, Sirje Salumaa,

Annika Jõeäär, Elvi Metsmaa, Malle, Juuli, Naimi,

Maret Assafrei, Marge, Eha Kukk, Margot Riis,

Marianne Saarkoppel, viimastel aastatel: Jüri, Helga,

Evelin, Sigrid ja Ingrid Schönberg, Katrin Tarkin, Eha

Ennemuist, Ilona Torn (viimane müüja) 5. Saareküla kaupluse esimesed ostjad olid Tiigi Ella ja

Anette Heinlaid. 6. Saareküla kaupluse viimased ostjad olid Nurga Endel ja Rihvaaugu Valdur.

Selle loo kirjutamise käigus tekkis veel üks küsimus: Millal sai Saareküla kauplusest erapood? Samuti on huvitav saada teavet kauplustest Kannal, Jaanil ja lastekodus. Kuna viktoriini võitjad jäid välja selgitamata, tuli auhindu loosima hakata. Viimaks said auhinnad otsa, siis tuli neid kohapeal välja mõelda. Suure mõttetöö ja loosimise tagajärjel sai Tiia Koel võimaluse valida koht järgmiseks külarahva kokkusaamiseks. Abiliseks läheb talle (jälle loosi tahtel) Karoliina Kinna.

Nii et kohtume 30. aprillil Maria maaüksusel! Kui õiget kohta muidu üles ei leia, hakake mööda mereäärt astuma ja vaadake, kus Karoliina suppi keedab. Üks tähtis otsus sai keset peomelu vastu võetud: TEEME EESTI VABARIIGI 90. AASTAPÄEVAKS (24.veebruariks) OMA POSTKASTID KORDA! Soovijatel on veel võimalik Eha käest uusi postkaste saada.

Maa tuleb täita lastega Suured ja väikesed ja täita lastelastega… (H. Runnel) juubilarid Anna Kristiina Küng 02.oktoober 2007 04. jaanuar Toomas 25 a ema: Helina Tennasilm isa: Enn Küng Saarkoppel 09.veebruar Ruth Riis 40 a Karl Erik Reinart 22.detsember 2007 14.veebruar Artur Saar 15 a ema: Triin Reinart 18.veebruar Enn Ennemuist 45 a vanaema: Ebe Sepp vanaisa: Raivo Reinart

EHA VALGUSEHA VALGUSEHA VALGUSEHA VALGUS

Siin ma säran õnnest, et elekter on tagasi. Ajalehe ilmu- mise aeg läheneb, aga tänapäeva inimene ei saa enam ilma arvutita lillegi liigutatud. Vahepeal küll kerisin ennast voodisse kerra nagu Astrid Lindgren raamatuid kirjuta-des, aga jutt ei edenenud. Õue vaa-dates ei saa aru, mis aastaaeg on. Kalendri järgi peaks lumi tuiskama, aga tegelikult sajab vihma ja maru-tab nagu sügisel. Lilled arvavad, et on kevad ja tikuvad õitsema. Ainult see on siililegi selge, et suvi on kaugel. Kui siiski peaks päris talv kätte jõudma, nii et labidaga ei jõua lund ära loopida, tuleb helistada vallavanemale, tema juhatab lume-lükkamise vägesid. (Vilmar Rei, telefon 5038 029). Seekord on mul häid uudiseid. Kuna prügiraha on piisavalt korralikult laekunud, ei pea te aasta kaks esimest kuud prügi eest maksma. Ja mida usinamalt te prügi sorteerite, seda harvem tuleb tasulist prügikasti tühjendada.

Pakendi-prügikast täitub juba päris ruttu, tore! Soovitan pakendid panna kasti lahtiselt. On juhtunud nii, et kinnise prügikoti tõstab prügimees välja, sest arvab, et sees on vale prügi. Kui keegi veel sorteerimisest päris hästi aru ei saa, siis lohutagu end teadmisega, et ta pole ainuke. Asja käppa saamine võib aastaid võtta ja ega väikeste apsude pärast keegi teil käsi väänama hakka. Praegu räägitakse prügi teemadel raadios, televiisoris, kirjutatakse ajalehtedes. Hoidke silmad-kõrvad lahti! Vanasti öeldi, et küsija suu pihta ei lööda. Kui tekib konkreetne küsimus, püüame aidata. Et teie kõrvalepandud prügiraha asjatult sukasäärde kopitama ei jääks, on mul mõningaid ettepanekuid raha otstarbekaks kulutamiseks.

Tänapäeval liigub suur hulk raha projektide kaudu. Projekt on hun-nik pabereid, kuhu paned kirja, mille jaoks ja kui palju on sul raha vaja. Lisaks pead veel tões-tama, miks just sinule tuleks raha anda, sest küsijaid on palju. Siis tuleb kokku komisjon, kes loeb paberid läbi ja otsustab, milline projekt saab nende õnnistuse. Saarekülade Selts esitas eelmisel aastal kaks projekti ja mõlemad said rahastatud. Kirjutasime eelmise aasta sügisel projekti, et saada toetust Külalehe välja-andmiseks ja saime raha 2008.a. ilmuvate ajalehtede jaoks. Ja nüüd tuleb teie suurepärane võimalus: Külaleht ilmub edas-pidigi tasuta, kuid soovijatel on lubatud teha oma väike annetus, kuna iga projekti juures tuleb teha ka omapoolne rahaline panus. (Kas külavanema kätte või MTÜ Saarekülade Selts pangakontole 10220069512011). Kaunist sügist-talve-kevadet või mis ta iganes on!

ana jalakas jutustab…

SAADUMÄE ARTURI MÄLESTUSED (Kirja pandud 1999.a.) Käesolevaga püüan paberile panna mõned read oma eluloost, osalt enda mälestustele toetudes, osalt kuuldu põhjal. Et ma varem pole sellise kirjatööga tegelenud, siis saab siin kindlasti olema stiilivigu, mälu puudulikkuse tõttu lünklikkust ja muid pahesid nagu eluski.

Enne kui minna enda eluloo juurde, pean vajalikuks tutvustada oma esivanemaid. Ema Maria poolsed vanavanemad Liisa ja Anton Saarkesk olid talupidajad, pärinesid tolleaegsest Uue-mõisa vallast Neemi külast Tõnise talust. Liisa oli väike ja käbe naisterahvas, võim oli Antoni käes, kes oli minu meelest range ja kuri. Elamiseks oli vana väga pikk talumaja hästi suure köögiga. Köögi ühes otsas oli loomalaut ja veel sigade laut, teispool kööki oli nn. puhas kamber ilma küttekoldeta. Siis oli Antoni puutöö-ruum koos panipaikadega liha- ja kalatünnidele, varju-alune vankritele-regedele. Eraldi oli väga madalaks vaju-nud saun, mille ees oli kooguga kaev ja veel eraldi hoo-nena ait viljale ja riietele. Uuema ehitisena oli suur heina- või põhukuur. Kütteks kasutati palju turvast, selle suured pätsid olid kuivamas teeäärsetel looklevatel kiviaedadel. Talus oli kaks hobust, kuni neli lehma, ei mäleta, et oleks olnud lambaid. Peale minu ema oli Liisal ja Antonil ka teine tütar Liini, kes abiellus oma külast pärit Värnuaadu Juhaniga, olid samuti talupidajad. Minu emal oli ka vend Johannes, kes oli kaubandustöötaja Tornimäe kaupluses, hiljem raamatupidaja Orissaare ja Kuressaare haiglas. Nüüd edasi minu isapoolsete vanavanemate juurde. Vanaisa Mihkel on sündinud Valjala vallas Sakla külas Rati talus. Mihkel oli Võhksa mõisas puutöö-meheks, seal kohtas ta ka oma tulevast naist Miinat, kes oli mõisas sakste teenijaks. Seoses mõisate kadumisega tulid Miina ja Mihkel Sarapiku külla (praegune Unguma

küla) Madisele. Mäletan vana madalat maamaja, karjalaut oli eraldi. Eriti on mul meelde jäänud kuurialune selle ees kasvava õunapuuga, seal kuuri all valmisid Mihklil rehad ja vikati-löed. Mihkel oli väga väikse ja mõnusa jutuga mees, ei mäleta, et ta oleks kurjustanud, seal kuuri all Mihkli juures oli minu lemmikkoht. Madise Miina on mulle meelde jäänud kui väga hea inimene, pisut paksukene, kes kudus ja ketras, tema käed on ilmale aidanud palju uusi ilmakodanikke.

Madise Miinal ja Mihklil oli 4 poega ja üks tütar. Vanem poeg Sander, hästi suurt kasvu, erinev vendadest, oli uhke iseloomuga. Töötas pikemat aega mandril hr.Sõerde tellisetehases töölisena, tagasi tulles organiseeris koos vendadega ka siin tellisetootmise. Meie õues töötas hobusega ringi aetav savi segamise seadis. Laudadest kokku löödud trumlis oli võlv mitmete eri suunas raudlattidega, mis segasid liiva ja savi ühtlaseks massiks. Järgnes selle massi vormimine tellisteks, siis pandi need märjad plonnid riiulitele küüni alla kuivama ja seejärel põletati ahjus suurel kuumusel. Põletusahi, suur ümmargune auk kahe tulekoldega, oli talu lähedal vanas kruusaaugus. Hiljem hakati seal augus kohalikest põllukividest põletama ka lupja. Sandril oli 2 poega Juhan ja Heino ja kolm tütart Milde, Hilja ja Mai. Mihkli ja Miina teine poeg oli Vassel. Vaikne ja tagasihoidlik, oma naise tallaalune, ehitas Saare mõisa maade jagamisel saadud asuniku kohale oma maja (Otsa). Neil oli Mariga üks poeg Hermann, kes peale isa surma müüs maja maha ja läks perega Pärnusse elama. (Kuigi Vasselil oli ainult üks laps, olevat Vassel ikka nooremaid mehi õpetanud, kuidas lapsi teha – noored mehed ei oskavat sellist kunsti. Tema pidi tegema nii: esimesel ööl paneb seemne sisse, järgmisel ööl liigutab tugevasti segamini.) Vanuselt järgmine poeg oli minu isa Herman, kes oli oma ettevõtlikkuse poolest Sandri moodi. Noorim poeg oli Juhan, kes abiellus kaunis vana poisina oma külast Kupja (Lahe) Salmega. Neil oli kaks poega, Valdur ja Heino. Mihkli ja Miina ainus tütar Siia sai mehele Välta külla Teetliaadu Antsule ja neil olid tütar ja poeg. Nüüd kus vanavanematest on väike ettekujutus olemas, läheme minu vanemate tutvustamise juurde. Ma olen palju mõelnud: kas minu sünd on ette kavandatud või olen ma äparduse ohver. Vanematelt pole ma seda julgenud küsida. Aga kujutage ette olukorda: minu ema

on suure talu tütar, isa aga popsi poeg. Emal aastaid 20 ja isal 18. Kummalgi ei kodu, ei tükikest maad, ei mingisugust varanatukest, ei tooli kus istuda, ei lauda kus süüa ja mida süüa. Isa teenimas aega Eesti sõjaväes, ema Laasu pere armust elamas Eesti piiri-valve poolt maha jäetud kordonis. Oleks ma sellist olu-korda ette teadnud, oleksin tagasi läinud, aga ei teadnud ja nii ma sellesse maailma tulingi. Ei mäleta, aga oli vist hea tunne kui mind võtsid vastu vanaema hellad käed ja soe süda, nii sündisin tervena ja tugevana, nagu vanaema on rääkinud. See oli 1920.aasta 15.detsembril hommiku poole ööd. Suurt abi ja toetust minu elu esimestest minu-titest peale sain oma vanaemalt. Tema oli üles kasvata-nud neli poega ja ühe tütre, ämmaemandana vastu võtnud palju lapsi, tundis seda tööd. Nagu hiljem olen teada saanud, pole ma olnud ei külmas, ei näljas ega titena hädas olnud ka haigustega. Ka ema oli täie tervise juures ja pole kuulnud, et ämma ja minia vahel oleks tõsisemaid tülisid olnud. Toetust tuli ka emapoolse vanaema poolt, vahest Antsu teadmisel, vahest aga ka salaja. Ega Antsule eriti see vaene popsipoiss ei meeldi-nud, aga lausa vihane ja vastu ka ei olnud. Tütar ikkagi juba 20 aastat vana, kuigi sel ajal abielluti vanemalt kui praegu. Minule olid esimesed päevad muretud, peamine oli ema rind, aga üsna pea oli jäänud sellest väheseks ja tuli lisa otsida tangutummist. Ühele, kellele tahaksin veel sügavat tänu ja lugupidamist avaldada oma esimeste aastate, oma esimeste sammude õpetamise, hooldamise ja kaitsmise eest, see on Madise kurttumm Tiiu (Miina õde) – puhaku ta rahus Tornimäe kalmistul. Tiiul oli iga inimese ja tegevuse kohta oma märkide keel, mida Miina täielikult oskas. Mina õppisin ka palju tema märke selgeks, nii et saime üksteisest aru. Nii need päevad möödusid ja sentimeetrid kasvasid nii Laasu kordonis (siinjuures suured tänud Laasu Marile ja Sandrile peavarju eest, nad pidasid minu vanemaid kui endi kasulasteks) kui Madisel sealse vanaema ja „Tii” hoole all. Niisiis isa oli kaitseväes ja pärast 12-kuust ajateenistust jäi ta üleaja-teenijaks. Kodus oli ju pere, kes tahtis toitmist ja üleaja-teenija sai riigilt palka. Nii et esimesed aastad kasvasin ilma isata, aga Madisel olles oli seal isa

vend Juhan, kes oli minust 13 aastat vanem ja mind kantseldas. Ei olnud minul õnne siputada ”pampersoni” mähkme-tes, ei tea, mis maitse oli tutti-frutti pulgakommil, ei saanud kasutada pisarate-vaba šampooni, ei näinud mina multikaid, ei saanud kasutada pehmet paberit „lootus”, ei täitunud minul kunagi kolm soovi korraga. Soove rahuldati ikka ühekaupa: kui emal oli aega sülle võtta, kui oli aega laulda varesele valu, musta linnule muu tõbi. Tipphetkeks oli kui sain ema rinna või vanaema poolt pakutud „junni” suhu. See oli riide sisse mässitud leiva ja suhkru segu. Ei olnud mul kalleid mänguasju, olin õnnelik kui vanaisa tegi puust mingi asjakese. Olin õnnelik kui vanaisa tööruumi päike soojalt sisse paistis ja linnud laulsid. Nüüd minu elu tõsisemast õnnetusest siis, kui ma juba veidikene jalga kandsin. See juhtus Madisel, ema olnud kusagil tööl. Madise Miina oli midagi värvinud ja tõstnud selle värvikatla põrandale, mina kas kukkudes või komistades kukkusin tagumikuga sinna palavasse värvikatlasse, saades oma esimesed triibulised kaudses mõttes. Pilt oli olnud kohutav, aga oleks olnud kindlasti veel kohutavam kui mul oleksid riided seljas olnud. Aga kontroll minu üle ikkagi oli ja katlasse kauaks ma ei jäänud. Aga jällegi oli vanaema see, kes tohterdamise enda hooleks võttis ja kõik paranes, nii et pole kellelegi häbi oma tagumikku näidata. Aga seda on mulle öeldud, et talusin rohitsemise ja valu vapralt välja, aga eks ma ikka nutsin ka, kustkohast muidu see lauluhääl mulle tuli, et hiljem olen Saareküla koolis kolm kuud ka laulmist õpetanud. Nii et ei tea, milleks üks halb asi võib hea olla, see oli muidugi enese kiituseks kirja pandud. Kui juba püksid jalga sain, leidsin sõbrad ka naabri perest Jaanilt. Mihkel oli minust paar aastat vanem, Seiu aga minuealine. Ei mäleta, et nemad oleksid meil mängimas käinud, aga mina nende pool käisin küll. Jaani Seiuga tegime ühe tembu…

(Järgneb)

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Trükiarv 70 Laimjala vald Saare maakond Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis e-post: koplike@hot.ee

Külalehe väljaandmist toetab EAS Kohaliku Omaalgatuse Programm

222000000777...AAAAAASSSTTTAAA SSSÕÕÕNNNAAASSS JJJAAA PPPIIILLLDDDIIISSS

Märtsis ilmus külalehe esimene number. Algas lehele

nime otsimise ralli.

6.aprillil külastas meid ajakirjanik Aare Laine, tulemuseks lehekülg Oma Saares ja

Külavahelugude saade Kadi raadios.

15.aprillil esitasime Kohalikule Omaalgatuse Programmile projekti Luhinaranna külaplatsi rajamise toetamiseks ja võsalõikuri ostmiseks. Projekt tunnistati edukaks.

29. aprillil matk koos Laimjala loodussõpradega Sääremäele,

osavõtjaid 23.

01.mail talgud Luhinaranna platsil,

osavõtjaid 30.

20.mail jõudsid 12 loodussõpra Kahtla majaka alla.

25.mail suri küla vanim elanik Lillemäe

Klaudia (96a).

Juunis tuli Saaremetsa külla tagasi Putka Krista oma perega.

07.juunil suri Erna Mätas (oli „Ranniku”

kolhoosi ajal laohoidja).

10. juunil toimus Luhinaranna platsil külade koosolek, esindatud 23 peret. Valiti külavanem, külaleht sai nime.

17.juunil teine talgupäev

Luhinaranna platsil, osavõtjaid 7.

22.juunil suri Männiku Leida (78a).

23. juunil jaanituli, osavõtjaid palju-palju.

5. juulil rattaretk „Tahan sõita ohutult“. 130 ratturit sõid Anu küpsetatud koogid ära imekiirelt ja on tänulikud tänaseni.

28. juulil Kahtla majaka 100. juubel. Meie

kandist 31 osavõtjat.

16. oktoobril esitasime Kohalikule Omaalgatuse Programmile projekti Külalehe väljaandmise toetamiseks. Projekt tunnistati edukaks.

17.oktoobril suri Keskmetsa Veida (67a).

21.oktoobril kokkusaamine Kokal, kohal 16 inimest.

9.november mardipäev: 9 marti käis läbi 17 peret.

24.november kadripäev: 6 katri käis läbi 20 peret. Õhtu lõppes Vello juubelil.

30.detsembril toimus

kaupluse proovikütmine, Pärna Tõnu lubas hakata Külalehele kaastööd tegema.

01.jaanuar 2008: sokud ei ole välja surnud! Värkli Heldur oma pere sokkudega tõi Uue Aasta Saaremetsa ja Saarekülla.

05.jaanuar 2008: uusaastapidu endises

Saareküla kaupluses, osavõtjaid 37.

Meieni on jõudnud mälestuskiri Männiku Leidale, mille on kirjutanud tema mehe õde Vaike. Leida sündis Saarekülas, Männiku talus, kuid lahkus siit väga noorena. Tagasi koju ta enam ei pöördunud. Talu sai küll uued omanikud, ent sidemed sugulastega jäid ning pea igal aastal käis Leida kodukohta vaatamas.

Leida Raudsepp (sünd. KoLeida Raudsepp (sünd. KoLeida Raudsepp (sünd. KoLeida Raudsepp (sünd. Koel)el)el)el) 09.04.1929 09.04.1929 09.04.1929 09.04.1929 –––– 22.06.2007 22.06.2007 22.06.2007 22.06.2007 Mälestuskilde Sinust, Leida. Saaremaa niitude, metsade süles Sa sündisid, kasvasid üles. Su sündimise aeg oli varakevad, aprilli kuu algus, kui õhus hõljus kevadine mulla lõhn, oli lillede, taimede tärkamise aeg. Ema armastust, kodukolde soojust said Sa tunda ainult seitse aastat, siis lõppes ema maine teekond. Kooli saatsid Sind isa ja vanaema. Tuli karm aeg, suur sõjamasin ründas meie väikest kodumaad. Leida isa, tubli ja töökas Saaremaa talu-peremees, sai endale kulaku nime. Ja pidi jätma oma kalli tütre ja armsaks saanud kodutalu. Leida viibis kaua aega teadmatuses. Kas isa elab? Või kus elab? Leidat huvitas õppimine. Kuna ta oli suur loomade armastaja, valis ta edasiõppimiseks Arkna zoo-tehnikute kooli. Kool sai lõpetatud, aga kulaku tütrele Saaremaal tööd ei leidunud. Leida pidi noore neiuna lahkuma sünnikodust. Maha jäid armsaks saanud niidud, metsad ja metsa taga mühisev meri. Uus elu algas Pärnumaal. Leida suunati tööle Võnnu kolhoosi, kus Paul oli esimees. Seal kaks noort inimest, Leida ja Paul, armusid. Olles tuttavad 3 kuud, abiellusid, et takistada Leida töölesuunamist teise kolhoosi või sovhoosi. Saabusid rõõmsad ajad. Kõrval oli armastav, töökas mees, aasta möödudes oli neil uus kodu Ravilas. Rõõmupäevad jätkusid, Leidast sai noor ema. Sündis esimene tütar Sirje. Laps oli neljaaastaseks saamas, kui pere rõõmuks astus oma koduõuele vaba mehena Leida isa. Kuus aastat oli Leida koduks Ravila. Kaks aastat Keila sovhoos ja jälle seisis auto ukse ees, mööbli ja muu majakraamiga, oodates sõitu Salla sovhoosi, kuhu Paul määrati direktoriks. Aeg oli selline, et ikka suunati ja määrati, kus pidid elama.

Teist korda emaks saamise rõõmupäev oli Leidal Sallas. Sündis tütar Piret. Aastad möödusid, Leida oli kolmanda lapse ootel. Rõõmupäevast – kolman-da lapse sünnist sai aga kurb leinapäev. Lapsel sulgus elulukk. Hingevalust, leinast, lapse kaotusest Leida ei murdunud. Saatus tahtis nii, sest Sirjel ja Piretil oli vaja emaarmastust. Kolmteist aastat oli elatud Sallas kui Paul ja Leida otsustasid muretseda endale ja perele uue elukoha Ääsmäel. Töötades käsikäes, hoolitsesid Leida ja Paul, et tütred omandaksid kõrghariduse. Aeg ruttas, möödus noorus, Leidast sai pensionär. Peagi tõusis ta ämma seisusesse, see toimus Evaldi ja Ergo hoolitsusel. Tulid ka vanaemaks saamise rõõmud. Seda pakkusid neli lapselast Sander, Evelin, Enar ja Raul. Viimases kodus, Ääsmäel tähistasid Leida ja Paul oma kuldpulmi. Viiskümmend aastat abielu täitus 11.augustil 2001.aastal. Kahekesi tegid nad kodu-seid töid ja toimetusi ega märganudki, et mööduvad aastad ja päevad viisid tervised ja jõu. Tuli raske, masendav, kurbust täis päev, Paul oli minemas sinna, kust iialgi tagasi ei tulda. Ent Leida siis veel ei aimanud, et saatus juhib elu nõnda, et tema maine teekond lõpeb varem, kesk suve ilu. Leida oli alati hommikul varane nagu lõoke, vara hommikul alustas ta ka oma viimset teekonda. Leida, Sa olid hea ema, tubli naine ja ämm, hea sugulane ja sõber! Mehe õde Vaike.