KÜLALEHT NR.33

Jaanuar 2013

Üks maailmalõpp on 21. detsembril jälle edukalt üle elatud.

Uute väärtushinnangutega lubatud maailm algas meie jaoks toredasti,

juba on tunnustatud mitmeid meie küladega seotud inimesi.

9. jaanuaril tunnustas Saaremaa muuseum filmiaasta finaalüritusel pikaajalise koostöö eest

Ida-Saaremaa ja Muhu sündmuste jäädvustamisel Orissaare meest Ilmar Põldemaad.

Meie vanemad inimesed teavad Ilmarit kui endist Saare Lastekodu poissi.

10. jaanuari õhtul kuulutas Eesti sulgpalliliit välja möödunud aasta parimad sulgpallurid.

Naistest sai pärjatud Laura Vana, meestest Raul Must.

Mõlemat võib aeg-ajalt kohata Värava talus.

Laura Vana parimaks tulemuseks rahvusvahelisel areenil oli Polish Openi poolfinaali

koht, samuti pälvis ta kolm medalit Eesti meistrivõistlustel.

Laura elukaaslane Raul Must saavutas Londoni olümpiamängudel 17.-32. koha, Euroopa

Meistrivõistlustel 9.-16. koha ning tuli seitsmendat korda järjest Eesti meistriks.

Suured ja väikesed

juubilarid

04. jaanuar Toomas Saarkoppel 30

09. veebruar Ruth Riis 45

10. veebruar Külli Ojavee 50

14. veebruar Artur Saar 20

18. veebruar Enn Ennemuist 50

Täname Külalehe toetajaid: Raivo Reinart, Vello Rand, Jukka Paatero, Ats ja Siina Sepp, perekond Heinlaid , Pärna pere, Otsa pere, Laane pere, Vana Koka pere, Pihla pere, Lillemäe pere, Laimjala Kedruse memmed

KÜLA KÕLA

Ennemuiste viisid lapsed Lillemäe Lea aeg-ajalt SPA-sse hullama ja veemõnusid nautima. Nüüd on see vajadus kadunud, sest Lillemäel on avatud oma SPA. Leal on võimalus hullata ja mõnuleda piimavannis, sest uus lehm Viira annab piima 18 liitrit päevas!

Siinkohal tuletame meelde, et üle nelja aasta tagasi ilmus Külalehes Lea luuletus oma armsast lehmast Reesikust: … Kaua veel meid koos on loodud rassima, ei teada või.

Nüüd siis teame. Reesik on oma maise tee-konna lõpetanud. Siiski ei suutnud Lea jääda väljateenitud puhkusele, vaid rassib edasi. Kõik, kes igatsevad piima juua või piimavannis mõnuleda, on Lillemäele teretulnud!

EEHHAA VVAALLGGUUSS

Olen sel aastal ülesaaremaalise mälumängu eestvedaja Laimjalas. Juba 29. jaanuaril peetakse võistluse II

etapp. Kuna arvesse läheb viiest voorust neli paremat, on teisipäeva õhtul kell 19.00 Laimjala rahvamajja

oodatud ka uued tegijad. Mälumänguga on võimalik liituda ka teistes Saaremaa paikades ning isegi Tallinnas

ja Hiiumaal. Täpsema info leiad: http://malumang.saartemangud.ee/ Loomulikult võid ka minu poole pöörduda.

Tulla võib nii üksi, kaksi kui terve võistkonnaga (neli inimest).

Manalateele on lahkunud vanim inimene, kes oli Saarekülla sisse kirjutatud. Paljud olid kuulnud, et

Väraval elas Toomase naise vanaema, vähesed olid teda oma silmaga näinud. Minul oli au Helmiga paar

korda kohtuda ja ikka oli tal raamat peos.

Kersti saatis meile pika-pika jutu oma vanaema perest. Ta kirjutas nii: „Tegin seda koos emaga ning

nagu ikka on öelda palju, kui kallist inimesest kirjutad. Võid oma äranägemise järgi ka lühendada, kui ära ei

mahu.“ Ei mahtunud. Kui aga keegi soovib lugeda tervet juttu, küsigu minu käest või kiigaku Kuutõukajate

blogisse. Püüame selle ka sinna üles panna.

Prügiraha kogume esialgu jälle 10 €. Räägitakse küll hinnatõusust, aga sellega tegeleme hiljem,

kui tõesti häda käes.

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Arveldusarve 102 200 695 120 11 SEB Laimjala vald Saaremaa

Trükiarv: 70 e-post: koplike@hot.ee

Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis http://kuutoukajad.blogspot.com

Kirjad Autor Aleksei Rand

„Töökad“ sepad Saare mõisa sepikoda olnud vanasti tuleohu vältimiseks mõisast enam kui poole kilomeetri kaugusel praeguse

Kopli pere lähedal nn Paakoplis.

Et oldi mõisasundijate silma- ja kõrvaulatuse piiridest väljas, oli mõisa sepal koos oma selliga, vasaripoisiga

võimalik tegutseda põhimõttel : „Aega härjal, aega orjal“ või „Äga jumal põle joosta käskind mette, ta käskis

muidu kähku olla“.

Üks nuhtlus olnud ometi mõisarentnikust vanapreili näol, kellest Härg-Jürna orkestris oli juba juttu.

See käinud vähemalt kord päevas sepikojas ja hinnanud seppade hoolsust õige omapärase võttega. Niipea, kui

sepaalasi taosest vabanenud, seadnud ta end lössakili sellele istuma, et alasi soojuse järge otsustada, kas sepad on

sellel piisavalt rauale haamriga itsi annud.

Et need kontrollreisid iga päev peaaegu ühel ja samal ajal toimusid ja revidendi lähenemist ka juba eemalt

näha võinud, siis sepad otsustasid tülikat sundijat omal viisil „rõõmustada“.

Ühel päeval enne preili tulekut tõstsid nad alasi ääsile, ajasid selle parajalt särtskuumaks ning tõstsid aegsasti

vanale kohale tagasi.

Et saksa isteplats oleks kohe vaba, peamiselt aga selleks, et olla sündmuspaigast ohutus kauguses, väljus sepp

koos selliga kohe peale preili tulekut õuele ääsilt võetud sädelevkuumi adravannaid kaevukünas karastama…

Üsna pea sööstis kitskärmena sepikoja uksest välja puhisev, kõhnu tuharaid paitav vanapreili, keda seppade

„tublist tööst“ õhetav iste nähtavalt oli „rõõmustanud“ ja vanadust unustama panevalt ergutanud, sest nii väledana

ja nii pikkade sammudega polnud ta kunagi enne siit mõisa poole vudinud…

Moisale toob sa see kümnes… Kord vedanud kaks Saareküla menukamat kalameest, Värava Jüri ja Tepu Mihkel, kuumal südasuvisel päeval

merelt tulles oma säinavõrgud Tammelao võrk-aeda juhtmeteile (vabedele) kuivama ja ise tõtanud naistele abiks

Tammikutagusele heinamaale heinalabusid teritama. Need kippunud naistel ikka nii laiaks ja lössakile jääma, ega

pidanud pisemalegi vihmasagarale vastu…

Aga üks mõisakarja valitsuskepi pärijaist, noor sõnn – mullikas, otsustanud just samal päeval külakarja oma

külaskäiguga austada ja solbanud Luhinaväljalt ümber Laave-vesiaia otsa madalast merest läbi küla karjamaale.

Et külakari heinakuu päeva vaiksest kõrvetavast kuumusest Tammelao kaldas vees tukkudes jalgu leotanud ja

saba kastnud, siis siirdunud ka külaline seisusele vastava uhkeldava pullilauluga sinna, löönud kadakapõõsas

„lokid“ hästi sassi, pildunud närdlasemätastelt kargekamakaid endale selga ning visanud möödaminnes ka võrk-

aia värava võrraldest (vitsvõru) välja ning astus senna pühasse paika, kuhu ühegi looma jalg sel suvel veel polnud

saanud…

„Mõisapoisil“ olnud üsna mugav seal võrkude vahel patseerida, sest aluspaelte külge õmmeldud kotused

libistasid ju nii pehme kõdinaga üle ta libeda, läikiva selja. Kuid ülemeelik külaline tüdines sellest mõnust ja

hakkas sarvedega võrke sasima, kuni mässis end lõplikult nende paeltesse ja jäi vahuse suu ning pungis

pullisilmadega väsinuna ähkides võrgupuhmasse murdunud vabede vahele lesima…

Nii kalurid ta sealt õhtul leidsidki. Hävinud oli küll neli head uut säinavõrku, aga saak oli enneolematu, otse

vürstlik: poolteise aastane suur mõisatõugu pull-mullikas!...

Läinud siis Värava Jüri mõisahärralt pärima, tänapäeva keelepruugis öelduna – juriidilist nõuannet saama, et

kas ikka tõesti igasugune saak kuulub sellele, kelle püüsed on ta püüdnud!...

Heas tuules olev saks siis seletanud, kuidas armulised mõisavanemad suurest hoolitsusest ja heldusest vaese

harimata maarahva vastu on teinud niisuguse hea seaduse, mille järgi tuleb mõisale anda ainult kümnes osa

saagist.

Härra seletanud umbes nii: „Koigest sest, mis su püüsed püüdma, jääma üheksa sulle, aga see kümnes sa peab

tooma moisale, siis oleb keik seadust mööda ja ei oleb nurisemist ülekohtu perast ei kummalegi poole“…

Ja polnudki – kõik toimus just mõisniku enda poolt nii põhjalikult seletatud „hea seaduse“ järge: üheksa tükki

endale, kümnes – mõisale…

Helmi-Melanda Lepik 8.03.1914 – 25.12.2012

Vanaema Helmi ja tema kaksikvend Johannes sündisid Peipsi järve

looderannikul Ida-Virumaal Lohusuu vallas Tammispää külas. Hiljem sündis

peresse veel kolm last. Vanaema tuletas alati meelde, kuidas nad ilmasõja ajal läksid

lahingute eest metsakülasse pakku, oli talvine aeg, tema oli 4-aastane, oli tädi süles

ja kaotas ära ühe kinda ning kuidas pärast käsi külmetamise tõttu valutas.

Nende kodutalu, kus kasvatati müügiks sigurit, kuulus isaisale. Isa Jakob oli

Eesti Vabariigi algaastatel vallavanem ja kuulus Lohusuu kiriku eestseisusesse.

Vanaema meenutas, et algkoolipäevil, kui vend ja kaks aastat noorem õde võisid

mängida või isegi ratsutada, siis temale öeldi: sina õpi. Suvel tuli olla rohimisel

abiks. Tööpäevad algasid varakult. Vanaema rääkis, et kui vahel lubati külasse

mängima, siis enne õhtut ta tagasi ei tulnud. Juhtus, et oli õhtuni söömata. Koju

jõudes küsis ema: “Kas vits on kaasas?“

7-aastaselt asus vanaema õppima Kalma algkooli. Narva gümnaasiumis õppis

ta 1927 - 1932. Isa oli eriti huvitatud, et Helmi-Melanda õpiks. Ka vanaema arvas,

et isa hoidis ja mõistis teda. Narvas vabastati Helmi hea õppeedukuse tõttu

õppemaksust. Korteri perenaisele tuli üüriraha eest teha käsitööd.

Pärast õpinguid kuni pensionini 1969.a töötas vanaema pangas, ainult pankade asukohad vahetusid. 46-aastaselt

1960.a. lõpetas ta kaugõppes Rahanduse Instituudi ja sai kõrgharidust tõendava diplomi.

Vanaema Helmi kohtas oma esimest abikaasat Ants Ermi Mustvee-Sonda rongis. Ta sõitis Narva kooli 60. aasta

juubelile ja Ants sõitis Tallinnasse. Sondas toimus ümberistumine. Tagasiteel kohtuti uuesti rongis ja nii tekkis

kirjavahetus, mis kestis 7 aastat. Abielluti 18. detsembril 1942.a. Jälle harvad kohtumised. 1943.a. oktoobri lõpus tuli

Ants ja ütles, et teised (laevamehed) on ära läinud ja tema läheb ka. Vanaema arvas, et ta on ennegi läinud ja tagasi

tulnud ja tuleb ka nüüd. See oli nende viimane kokkusaamine. Minu ema Tiiu sündis 11.novembril 1943. Tükk aega

hiljem tuli kiri Rootsist, milles Ants küsis, et miks vanaema ei kirjuta talle. Vanaema polnud ühtegi kirja kätte saanud.

Teist korda abiellus vanaema Helmi 1969.a, kui tütar Tiiu oli juba ülikooli lõpetanud ja kasvatas koos abikaasa

Jaaniga Kohtla-Järvel kaksikuid tütreid – Kerstit ja Katrinit. Vanaema kolis Võrumaale Sulbi külasse, kus ta abikaasa

Harald Lepik, kes oli koolis matemaatika-füüsika õpetaja, elas. Nad olid olnud tuttavad 18 aastat ja elasid koos

abikaasa Haraldi surmani 29. detsembril 1988, s.o. 19 aastat.

Vanaema sai Võrumaal üksinda elada 1999.a. 1.maini, s.o. 11 aastat. Tal oli seal kaunis aed, väike põllulapp.

Vanaema ei kartnud tööd. Külvas, kasvatas ja lõikas saaki rohkem, kui ise jõudis ära tarvitada. Eesti Vabariik aga

andis majad, mis olid elanike poolt korras hoitud, tagasi endiste peremeeste pärijatele. See väike majakene, mis

kuulus koolile, tagastati. Peremees müüs selle maha. Suuline tingimus uuele peremehele oli, et vanaema võib elada

seal oma elupäevade lõpuni. Möödusid mõned aastad. Vanaema sai märtsis 85 aastaseks, kui talle öeldi, et sel kevadel

tal oma põllulapile asja ei ole. Juba püstitati sinna võõras kasvuhoone.

Vanaema teadis, et Toomasel on Saarekülas maja (Värava talu), kus sel ajal kedagi ei elanud. Toomas mõtles ja

ütles, et vanaema võib sinna kolida. Esimesel mail läks kolimiseks. Saaremaale jõudes tegi vanaema naabritega

tutvust, sai kirjakandja Anu Riisiga suureks sõbraks, kuid siis jäi haigeks. Minu ema Tiiu tuli vanaemale järele ja viis

ta enda juurde Kohtla-Järvele. Saareküla kodu jäi talle mitmeks-mitmeks aastaks suvekoduks, kus ta samuti kasvatas

lilli, maasikaid, tomateid, kurke, supirohelist.

Millega vanaema talvel tegeles? Luges. Oli aegu, millal ta tegeles käsitööga. Tikkis oma lemmikkangelased

padjariidele. Kõige suurem lemmik oli Napoleon. Tal tulid pisarad silma, kui ta oma kangelase saatusest rääkis.

Vanaema teadis täpselt, et Napoleon oli Püha Helena saarel 6 aastat, mitte 16 nagu on kirjas hiljaaegu ilmunud

Prantsusmaad käsitlevas raamatus. Prantsuse keelt õppis ta iseseisvalt aastaid, sai passiivse oskuse ja luges vabalt

selles keeles. Viimastel aastatel lahendas ristsõnu. Vanaemal oli palju kirjasõpru, kelle sünnipäevad ta meeles pidas ja

kellele pühadekaarte saatis.

Vanaema Helmi lahkus igaveseks 99. eluaastal 1.jõulupüha varahommikul 2012.aastal - väärikalt, nagu oli

elanudki.

Vanaema retke läbi sajandi meenutas tütretütar Kersti Vana

222000111222... AAAAAASSSTTTAAA SSSÕÕÕNNNAAASSS JJJAAA PPPIIILLLDDDIIISSS

01. jaanuar – Anu Riis 70

19. jaanuar – sündis Rannar Lammertson

28. jaanuar – külarahvas kogunes Jalakale meenutamaks minevikku ja plaanimaks tulevikku

01. veebruar – suri Olev Heinlaid, 60

09. veebruar – Veera Riis 80

märts – Külaleht on viie-aastane

14. aprill – sündis Meiu Linn

05. mai – Teeme Ära! talgupäev

19. mai – sündis Adeele Reinart

20. mai – sündis Kristofer Riis

27. mai – Anete Heinlaid 85, Aliide Saar 90

29. mai – suri Arvo Riim, 82

13. juuni – Anton Reinart 80

16. juuni – talgupäev Luhinaranna külaplatsil, elektrikaabli mahapanek

23. juuni – jaanipäev

24. – 30. juuni – endise kaupluse esine plats saab lipumasti ja küla sümboolikaga vimpli

04. august – küla kringliralli

05. august – STR Leede metsa loodusraja avamine

18. august – Sulle – mulle laat

25. august– muinastuled Luhina säärel

04. september – Vambola Koel 75

14. september – suri Tõnis Kirr, 53

25. oktoober – esimene lumi

28. oktoober – sündis Marko Sammul

24. november – Kadrid sõidavad külas ringi,

aga igasse peresse ei jõua

25. detsember – suri Helmi-Melanda Lepik, 98

28. detsember – Laimjala valla 2012 AASTA TEGIJA

tiitli saab meie külavanem Eha Ennemuist

Fotod: Robert Vahter, Eha Ennemuist, Tiiu Riis, Vilve Ennemuist, Mikk Rand

Laimjala külakoor ootab oma ridadesse lauljaid!

Suuremaks eesmärgiks on laulupidu Tallinnas.

Infot jagab Eha (53 426 912).