���

�����������

�����������

����� ������� ��� ������ � ������� � ������ ��� ���������� ��� ������������

����������� ����� �������� ������ ����� ������� ��������� ��������� ��������� ������

������������������������������

�

� ���� ������� ��� ���� �� ����� ��� ����� ��������� � ���������� ������ �����

������������ ���������� ������ ������� ����� ��� ���������� � ���������� ����

������������������������������������������������������������������������������

������������������� ��������

� �������� ����� ����� �������� ������ ����� �������������� ��� ��������� ����!

�������� ������ "������� �������� � ������ �������� ��������� ������� ������� ���

�������� ��� ���������� #����� ������ ����� ������������ �������� ����� �����������

�� ��������������� ������ �����������������������������������$������ �������� ������

������������������������������������%������������������������������������&�

Maa tuleb täita lastega ja täita lastelastega… (H. Runnel) Kathriin Ränk 13.veebruar 2009

ema: Katre Aruvee isa: Madis Ränk vanaema: Krista Aruvee vanaisa: Andres Aruvee vanavanaema: Anja Aruvee vanavanaisa: Anton Reinart Romet Traumann 27.veebruar 2009

ema: Ada Traumann isa: Raul Traumann

Kärt Reinart 28.veebruar 2009 ema: Kairi Reinart isa: Raivo Reinart vanaisa: Anton Reinart Mia-Isabella O´Neill 14.märts 2009

ema: Hanna-Liisa O´Neill isa: Leo-Fergal O´Neill vanaema: Anne Saar vanaisa: Jüri Saar vanavanaema: Lea Saar

������ ����� Infoagentuuri NPR (naised peol rääkisid) andmetel pidi SS-i juhatuse liige Raivo Reinart majanduskriisi tõttu laiendama profiili ja ilma kursusi läbimata alustama ämmaemanda tööga. Proovitöö viis ta läbi 28.veebruari õhtul oma naise Kairiga, assistendiks 8-aastane tütar Kai. Mõni minut hiljem kohale jõudnud kiirabibrigaadil jäi üle ema ja laps Kuressaarde läbivaatusele toimetada. Õnnelik isa imestas isegi, et uus amet nii hästi välja kukkus. Lapseootel naised, teie tulevik on turvalistes kätes!

Suured ja väikesed juubilarid Helmi-Melanda Lepik 08.märts 95 Tiiu Talvist 12.märts 45 Eha Ennemuist 06.aprill 45 Raul Traumann 11.aprill 40 Kadri Saar 17.aprill 15 Aleksander Jõginõlv 24.aprill 25

Infoagentuuri VMN (vares metsas nägi) andmetel ründasid Saareküla külavanema autot Kapra teeotsa lähedal, Pöide ja Laimjala valla piiril kaks kitse. Esimene kits põgenes sündmuskohalt, teine osutus enesetapu-terroristiks. Vares peatas teelt väljunud auto männi- puuga. Auto kanti maha, kahjud hüvitas Kasko kindlustus. Nüüd sõidab külavanem ringi pea-aegu samasuguse autoga, ainult musta värvi ja tutt-uuega. Seega on külavanem kantud bosside nimekirja ja tema ei pea majanduslikult raskel ajal kokku hoidma!

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

����������������� Trükiarv 70 Laimjala vald Saare maakond Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis e-post: koplike@hot.ee

Külalehe väljaandmist toetab EAS Kohaliku Omaalgatuse Programm

������������������������������������

Juba eelmises lehes sai pisut küladevahelisest võistlusest kirjutatud. Aeg on edasi läinud ja vahepeal on nii mõndagi toimunud. Esimest korda ajalehe ilmumise jooksul on mu pea tühi. Võib-olla on see kevadväsimus, võib-olla lihtsalt väsimus. Kuna kordamine on tarkuse ema, siis alustan algusest ja panen kirja kõik võistlused, mis on juba olnud. Igal alal jagatakse punkte järgmiselt: I – 12p, II – 10p, III – 8p, IV – 7p, V – 6p, VI – 5p, VII – 4p, VIII – 3p, IX – 2p ja X -1p. Kui osa ei võta, saab loomulikult nulli. Oleme seni kõikidest aladest osa võtnud.

Meie võistkonda on esindanud: � koroona 7p – Egon Ennemuist ja Artur Saar.

Peale võistlusi on kadunud mäluauku Saare pere koroonakepid.

� kabe 2p – Artur Saar � male 3p – Egon Ennemuist, Mario Ennemuist � lauatennis 8p – Kristina Traumann, Mario Ennemuist, Gustav Saar Pildil: Kristina Traumann � sudoku 8p – Egon Ennemuist � suusatamine 10p – Tiiu Talvist, Joel Jakob Koel.

Tiiu sai külapealt suured suusasaapad, toppis ema villased sokid jalga ja läks! Väga tubli oli Kalevi poeg Joel Jakob, kes läks suusatama teadmisega, et tuleb sõita 3 km. Kohapeal selgus, et hoopis 5 km. Sellegipoolest läks ta rajale ja tõi külale punktid.

� kelgutamine 3p – Kaie Ennemuist, Merje Ennemuist, Enn Ennemuist, Mario Ennemuist

� viktoriin 8p – Maret Mägi, Egon Ennemuist, Vello Rand, Priit Riis � jäärajasõit 4p – Kadri Saar, Mario Ennemuist, Egon Ennemuist,

Priit Lodi � uisutamine 4p – Eha Ennemuist, Egon Ennemuist, Mario Ennemuist � Rooside sõda 2p – Egon Ennemuist, Maret Mägi, Indrek Mägi, Enn

Ennemuist Peab tunnistama, et nii mõnelgi võistlusel on päris lõbus olnud. Eriti meeldejäävaks kujunes suusavõistkonna kokkupane-mine Lillemäel, võistlus-paiga otsimine ja lõpuks ka võistlus ise. Tänu sellele nädalavahetusele avastas perekond Koel enda jaoks Kahutsi maalinnuse, kuhu Pildil: Joel Jakob Koel SS-lased ära eksisid.

Saan ise veel aru, et juhtmed on kuidagi mässal. Lõpetan parem kirjutamise ja paneme sellele leheküljele mõned toredad fotod võistlustest.

Pildil: Tiiu Talvist

������������������������������������������������������ ������� ������� ������� �������������������������������������������������

Esimese külalehe viimasel leheküljel mälestasime Urmase ema. Kaks aastat hiljem lõppes ka poja elutee. Saarekülla, Jõele elama asus Urmas koos ema ja kahe õega 19-aastase noorukina. Esialgu jagus tööd kõigile. Eesti iseseisvus tõi kaasa vajaduse enda eest seista ja leida koht elus. Urmasele said saatuslikuks hea süda, pehme iseloom ja hukutavad sõbrad.

Vahel tuleb käia põhjas, et uuesti pinnale tõusta. Urmas lahkus Saarekülast, maitses

ära vanglaleiva ja tegi elus kannapöörde. Kaua ei kuulnud me temast midagi, endast märku andis ta siis, kui oli oma elu korda seadnud. Viimased aastad elas ja töötas Urmas Haapsalus. Aeg-ajalt helistas ta mõnele Saareküla inimesele, möödunud suvel nähti teda jälle kodukülas liikumas. Viimati helistas Urmas naistepäeval, pikemalt lubas Saarekülla tulla jaanipäeva paiku … Uskumatu, et elu võib lõppeda nii - piisab ühest vale teed läinud suutäiest …

Olgu muld Sulle kerge!

���� ���������������������

SAADUMÄE ARTURI MÄLESTUSED 8 (Kirja pandud 1999.a.)

01.jaanuaril 1947 asusin tööle Saare Lastekodu tööinstruktorina. Lastekodus oli palju noori poisse, kellele tuli õpetada puutööd, tööriistade kasutamist, nende teritamist ja ette tulevaid remonttöid. Mäletan, et minu palgaks oli 690 rubla, samal ajal direktoril 650 rubla. Et poistega töötamiseks mingit head ruumi ei olnud, siis tuli see ehitada. Saime selleks endise mõisa-aegse tõlla-kuuri, millel üks sein peaaegu puudus ja siis tuli teha kõike: müüri laduda, uksed-aknad teha. Mis andis, tegime koos poistega, aga kogu muu tööaeg kulus ka kõik sinna. Ega ma polnud sellist asja õppinud - ei töötamist lastega ega puu-tööd, kõike tuli ise õppida ja õpetada. Töö oli huvitav, põnev ja ka tasuv, käed lausa sügelesid töö järele. Lastekodus oli väga töökas kollektiiv, kõik andsid endast parima, et lapsed tunneksid end hooldatuna ja kaitstuna. Kõige suurem tänu selle eest on, kui mõni kasvandik, olles juba ise isa või ema, sind külastab ja julgeb öelda: see on minu õpetaja. Nii, nagu Saastna Sass seda vahest teeb. Ja on teisigi. Aga vanal inimesel on raske neid noori inimesi ära tunda, nad on nii palju muutunud. Ju ma olin end selliselt näidanud, et puhkuste ajal asendasin direktoreid, nii Arvo Riimi kui Sergei Taimla ajal. Minu ajal olid direktoriteks veel Endel Mangu, Luule Jõeäär. Töötajatest mäletan Valve Schwedet, Linda Reemanni, Reet Riimi, Vladimir Kütti, Sohvi Naulainenit, Paula Pihelpuud, Arma Õuna, Helmi Põldmani. Sel ajal oli lastekodul ka oma abimajand, kus olid oma töötajad ja lapsed käisid seal tööl. Abimajandil oli maad 3 asuniku kohta, oli 2-3 hobust, oli lehmi ja sigu, mis olid endistes mõisa tallides. Sergei Taimlast mäletan niipalju, et ta oli väga täpne ja range, seadis sisse nn töötajate vihiku, kuhu kõik töötajad märkisid sisse tööle tuleku ja lahkumise kellaaja. Tema naine Hilja oli aga väga liikuv ja energiline, kui oli tulemas mõni kontroll (ja neid käis väga palju nii Tallinnast, haridus-osakonnast kui san.epid.jaamast), oli Hilja see, kes pesi ja pühkis, et ikka asutusest paremat muljet jätta. Sageli tuli sõita Tallinna pehme inventari ja remondimaterjalide järgi. Laos olid meil head suhted, saime kõike, mida tahtsime, ka enda remondi tarvis naelu ja värve. Kunagi sai sinna toimetatud õllepuntsu ja laohoidja (vist Sokolov) tervitas rõõmuga, kui saarlased tulid. Vahest tõime kauba ära oma autoga, vahest ministeeriumi omaga. Lastekodu toiduained suuremas koguses sai kõik toodud Kuressaarest autoga, autojuhtideks on olnud Heino Krumm, Vassili Karu, Endel Kollo, Enno Paja, Ivan Lodi.

05.september 1952 - nüüd alustan täiesti uut etappi oma elust. Kõik kooliealised lapsed saadeti Saare Lastekodust teistesse lastekodudesse ja eriõppeasutustesse, suur osa Orissaare internaatkooli. Minule sobivat töökohta enam ei olnud ja nii läksingi Orissaarde internaatkooli. Kooli direktor oli Jaan Tooms, kellel kooli juhtimiseks kogemused puudu-sid. Tööks sai jällegi poeglaste tööõpetus, ainult ei olnud kohta, kus õpetada. Koolimaja oli ju endisest administratiiv-hoonest ümber ehitatud, kuhu hiljem hakati ehitama ka käsi-töö klassi, aga ruumi oli kohe vaja. Esimeseks ruumiks sai kooli keldris väike ruumike kahe tööpingiga, pead-jalad koos. Kui siis käsitöö klassiks mõeldud ruum valmis sai, oli see avar ja valge, kooli uksest sisse minnes vasakut kätt. Käsitööriistu ja tööpinke, samuti õmblusmasinaid tütarlastele käsitöö õpetamiseks käisime kerjamas teistest koolidest. Nii üle kivide ja kändude tuli alustada. Mingit laoruumi ei olnud, vaid üks ruum 8 tööpingiga. Suurem osa pinke ja tööriistu toodi üle Saare Lastekodust. Asi lahenes väga lihtsalt. Järgmisel aastal tuli lapsi nii palju, et meie ruum võeti ära klassiks. Ei mäletagi, kuhu korjatud tööriistad said, sest koht, kuhu meid nüüd paigutati, oli armetu uberik. Haigla vastas üle tee oli Orissaare haridus-osakonna laoruum igasugu kolaga, lao ühes otsas aga väike pliidiga ruum, arvatavasti lao valvuri tarbeks. Mahtusime vaevalt tuppa istuma, ruumi oli ühele tööpingile. Igale poisile ei olnud nugagi pihku pista, rääkimata suuremast tööriistast. Samal ajal otsiti paremaid võimalusi. Üheks suureks unelmaks said Illiku laiu peal olevad kivimüürid, et teha sinna Saare maakonna näidis-töökodade kompleks: metalli-töö-, puidutööruumid, laoruumid, korter. Tegin vastava ruumide jaotuse plaani, aga see idee sündis surnult, sellist raha ei leitud kusagilt. Järgmisena leiti väike ruum Illiku laiu peal. Ruumi üks pool, eraldi sissekäiguga, oli internaatkooli sigade tarvis, talitaja Liide käis neid hooldamas. Ruum oli natuke viisa-kam kui eelmine, aga töökoja ruumiks ikkagi täiesti sobi-matu. Poisid said ka sellest aru ja talvel külmaga lihtsalt ei tulnud kohale. Selline oli suhtumine tööõpetusse. Asi hakkas vähehaaval paranema 1962.õppeaastal. Siis leppisid Orissaare internaatkool ja keskkool kokku, et keskkooli internaadis vabaneb üks tuba, mida võiks kasutada töökojaks. Et aga toal polnud eraldi sissekäiku, siis lahenes asi selliselt, et sain kaks ruumi. Mind viidi käskkirjaga üle keskkooli ja mul tuli V-VIII klassi õpilastele õpetada

käsitööd. Lisaks tööõpetaja palgale sain ka meistri palga. Meister pidi korras hoidma töökoja, seda aeg-ajalt paremini sisustama, hoidma korras tööriistad, tegema koolimajas remonttöid ja nii edasi, ega seda polnudki nii vähe. Aga tänu väga heale direktorile Heino Tiidusele sain kõigega hakkama. Orissaarde tööle minnes sain elamiseks pliidiga toa apteegi taga 2-korruselises majas, minu naabriteks olid Ruudi Paasoja, Enn Sepp oma perega ja meie küla Karu Vassel oma perega. Keskkooli alla üle minnes ja saades enda kasutusse kaks ruumi, hakkasin neid oma tahtmise järgi ümber seadma. Ühe ruumi seadsin puidutööks, teise metallitööks. Eesmärk oli luua igale õpilasele töökoht oma tööriistadega nii puidu, kui metallitöö klassis ja selle ma ka saavutasin. Väljas oli ruum puitmaterjali tarvis. Paar korda nädalas käisid alevi õpilased vabatahtlikult käsitööringis ja neid oli palju, poisid olid kohal juba enne ettenähtud kellaaega. Ühel õppeaastal tuli ministeeriumi poolt korraldus, et pean õpe-tama tütarlastele käsitööd ja just kudumist, heegeldamist, ristipistet. Eks nad tegid seda kodust saadud näpunäidete järgi. Sain veel ühe ruumi juurde, see sai valmis- ja pooleliolevate tööde laoruumiks ja masinatele sain ka eraldi ruumi. Nüüd oli juba kolm puidutöö treipinki, puurmasin, kaks metallitöö treipinki, üks väike ketassaag. Koos ruumi-dega tuli juurde ka ahjusid, millede kütmiseks tuli varem töökotta minna, et laste tulemise ajaks oleks ruum soe. Ütlesin ära internaatkooli õpilaste tunnid, neid hakkas läbi viima internaatkooli õpetaja Ruudi Paasoja. Ühel aastal tuli mul ka 9.klassis õpetada metalli-õpetust ja läbi viia praktika. Et omal sellist võimalust ei olnud, siis viidi masinaõpetuse praktikum läbi nii, et üks osa õpilasi oli Muhu kolhoosi töökojas, teine osa Pöide EPT töökojas. Sõitsin nende punktide vahet ja pidin olema kursis, kas õpilased saavad vastavad teadmised, mis praktikumi juhendis ette nähtud. Meenutan mõnede õpilaste nimed: vennad Kollod, Aeg, Tõniste, Rahumaa, Naaber, Tamleht. Üks väga meeldiv mälestus on see, et õpetajad suhtusid minusse kui võrdväärsesse, kuigi mina oma sisemuses tundsin alaväärsustunnet, nemad ikkagi haritud inimesed, mina aga täielik mats. Sel ajal olid õpetajatel oma ainesektsioonid, kus enne kooliaasta algust või vaheaegadel koguti õpetajad kokku ja üks nendest, sektsiooni juhataja, viis läbi seminari uutest suundadest ja edaspidistest ülesannetest. Tööõpetuse sektsiooni juhataja oli Muhu kooli käsitööõpetaja Tedrekull. Tema oli oma ala täielik proff, Muhu kooli õpilaste tööd olid alati näitustel. Kui aga Tedrekull selle ameti maha pani, siis langes sektsiooni töö minu õlgadele. Vanematele õpetajatele ei suutnud ma midagi pakkuda, võib-olla mõnele nooremale, kuna mul oli ikkagi 15-18 aastane praktika. Saime veel ühe ruumi juurde. Nüüd oli kogu maja minu käsutuses. Saime juurde võimsa puidutöömasina, ketassae ja höövli. Aga mida rohkem masinaid, seda ohtliku-

Pildil Kuressaare tööõpetuse sektsioon,

ees istub Arseeni Põldur e. Saadumäe Artur

maks töö muutus, pidin vastutama, et õpilastega õnnetusi ei juhtuks. Aga ükskord siiski juhtus. See oli internaatkooli õpilane Tabri, kes puidu treimisel veidi viga sai, nii, et veri välja tuli ja poiss sellest minestas. See oli minu elus ainuke õpilasega juhtunud õnnetus. Keskkooli õpetajatest mäletan Nikolai Seppa abikaasaga, Feliks Kärner, Veiko Oopkaup, Kivihall Mihkel ja Lonni, õp. Teeääred, õp. Rand, eriti hea sõnaga aga väga lugupeetud, suure autoriteediga direktor Heino Tiidus. Viimase ruumi seadsin sisse kui kontori, seal oli näidismaterjal, seal sain olla, kui õp. Paasmaa viis internaat-kooli õpilastega tundi läbi. Sel ajal käisid õpetajad kooli-vaheajal ka rajoonis ringi ja tutvusid sellega, mis mõnes koolis oli hästi korraldatud. Kord külastasid minu töökoda rajooni koolide direktorid ja kiitsid väga minu tööriistade paigutust. Siis oli juba nii, et iga õpilase tarvis oli komplekt tööriistu. Häid sõnu ütles õpetaja Kivi, minu Tornimäe kooli aegse direktori Kivi Antsu poeg. Tolle aja tööõpetuse õpetajaid maakonna koolides: Väli, Paasoja, Õnnis, Tedrekull, Rand, Niit, Saar, Oll, Rand. Kui Mai lõpetas Saareküla kooli, tuli ta edasi õppi-ma Orissaare keskkooli 9.klassi. Üheks aastaks tuli sinna ka Anne. Maiel oli õppimisega raskusi, kuna hakkasid külge kõik halvad harjumused. See oli minu elus üks kõige raskemaid aegu. Imetlen Martat – kuidas tema kõige sellega toime tuli, oli temalgi oma töö, lisaks kodune majapidamine. Kui õpilastega õnnetusi ei juhtunud, siis juhtus see Maiega. Hööveldasin ja saagisin mingit materjali, kui Mai sosis pulgaga alla langevat saepuru. Oli aga läinud sae-kettale liialt lähedale ja see vigastas esimest sõrme ja sõrme- vahet. Ambulantsis tehti side, edasi kiiresti Punase Risti autoga Kuressaarde. Vaatamata valule suutis Mai tee peal mind lohutada. Linnas tehti operatsioon, sõrme ots kaotas oma küüneosa, aga sõrm jäi alles. Tänapäevani vaatan, et oma lohakuse tõttu oleksin oma lapse invaliidiks teinud. Pingeline töö, laste kasvatamisega mitte toimetulek, sõja ajal läbi elatu, kodust lahusolek, mure, et äkki juhtub õpilastega midagi – kõik need viisid selleni, et lahkusin Orissaare keskkoolist 1970.aastal ja minu töö võttis üle Ruudi Paasoja. Järgneb