KÜLALEHT NR.10

September 2008

Täna on meil põhjust rõõmustamiseks: ilmunud on Külalehe kümnes, juubeliväljaanne! Palju õnne

teile ja meile! Aitäh kõigile, kes on aidanud Külalehte sisukamaks muuta: Linda Kesküla, Siina Sepp, Tiiu Talvist,

Triin Vana, Enn Küng, Raivo Reinart, Raul Traumann, Piret Nõmmiste. Lugejate poolt on leidnud väga sooja vastuvõtu mälestused Arseeni Põlduri eluloost.

Endiselt ootame infot teie perede tähtpäevadest. Lehte keerates näete, et esmakordselt on puudu titade nurk. Aga võib-olla me lihtsalt ei teadnud, et kusagil keegi …

20a tagasi toimus Tallinnas ärkamisaja öölaulupidu.

Augustis 2008 peeti märkamisaja öölaulupidusid nii Tallinnas kui üle vabariigi. Enamus meist jälgis Tallinna öölaulupidu teleri vahendusel, Tiiu Talvist viibis kohapeal ja soovitas Saareküla rahval kindlasti Kuressaare öölaulupeole sõita. Mõeldud – tehtud!

Fotole jäi grupp laulupeolisi: vasakult Lea Saar,

Eha Ennemuist, Anja Aruvee, Anu Riis, Tiiu Riis

Rõõmustamiseks on põhjust veelgi: suve lõpp tõi kaasa sagimise Luhinal ning selle tulemusel on külaplatsil valmimas katusealune. Meie kõige suurem tänu kuulub Vana-Koka peremehele Evald Ojaveele, kelle eestvedamisel ehitustööd toimuvad!

Aitäh ka teistele, kes ehitusel käed külge lõid: Ivar Ojavee, Külli Ojavee, Artur Saar, Gustav Saar, Reinis Roost, Egon Ennemuist, Mario Ennemuist, Eha Ennemuist, Toomas Riis, Priit Riis, Oliver Riis, Tiiu Riis, Priit Lodi, Tiit Lodi, Eldur Saarkoppel. Kuna tööd pole veel lõppenud, võib nimekiri pikeneda.

Rahaliselt on projekti toetanud Kohaliku omaalgatuse programm, Laimjala Vallavalitsus ja Eldur Saarkoppel. Aitäh!

Kui Küla Koda valmis saab, kutsume kõiki pidulikule avamispeole, loodetavasti juba lähitulevikus.

06.september Luhinaranna platsil:

tööhoos on Evald ja Ivar Ojavee, Tiit ja Priit Lodi

Suvel leiti Luhinaranna külaplatsilt naiste-rahva käekell. Praegu on kell Eha Ennemuisti käes, koplike@hot.ee , tel 53 426 912.

14.september: Eldur Saarkoppel, Toomas ja Tiiu Riis pintseldamas

Suured ja väikesed juubilarid

16.august Priit Lodi 20 a

18.september Marie Hein 80 a

31.oktoober Enn Küng 45 a

Juubelipäeva meenutus

Augustikuu tõi Saarekülasse väga meeldejääva päeva – nimelt Saare Palmi tähistas oma suurt juubelit. Oli hea, et tervis lubas sellest osa võtta.

Tunneme Palmit juba noorusest, oleme olnud ka ühe pere liikmed. Jaani Liisa ja tädi olid üliõnnelikud, kui said endale ilusa, noore, rõõmsameelse “tütre” majja. Kuid see tütre-õnn oli Liisal ja tädil lühikest aega, sest silmapiirile ilmus õige pea sära-silmne, sirge poiss ja see oli Jalaka Arno – ainus ja õige poiss, kellele Palmi andis oma “jah”-sõna, ta leidis tee oma eluõnne juurde. Nii jäigi Jaani pere oma nägusast tütrest ilma.

Nad rajasid kodu metsaveerele, kus on linnulaul, puhas õhk ja männilõhn, mis mõjub nagu palsam hingele. Tal on tubli ja töökas abikaasa, lapsed, lapselapsed, kellele ta on jaganud kuhjaga hellust, hoolt ja armastust.

Veel oleme Palmiga ühes asutuses töötanud, ta oli töös hoolas, vastutulelik, sõbralik.

Aitäh sulle, et olemas oled! Jõudu, tervist Sulle veel

paljudeks aastateks! Palju õnne, hea juubilar! PS. Peolaud oli pikk ja

paindus roogade all, veel pikem valge telk – nagu NATOS.

Magustoiduks olid lõunamaa puuviljad, ka Indira Gandhi oli juubilari meeles pidanud ja saatnud oma “kõhutantsijad” lõbustama rahvast, kellele jäi samuti lõunamaa maik man.

“Edu Teile.”

Jaani pere endised olijad Juubilar Palmi Riis sugupuu

taustal külalisi tänamas

Männiku Leida tütar Piret leidis järgneva laulu oma ema laulikust teiste 40-ndate aastate laulude hulgast, kuid ei tea viisi. Kas kellelegi on see laul tuttav?

SAARLASEKS

Saarlaseks ma olen sündinud noorelt mereõhku hinganud.

Raskelt võrku merre viinud ma kivist pinda aitand harida.

Maa siin lahja, kivine ta pind

väikest saaki annab mullapind. Kadakad vaid jõudsalt kasvavad tamme-ladvad taeva sirguvad.

Meri sõber saare mehele

leivakõrvast annab perele. Ja kui saatus lõpetab ta tee on ta hauaks saare mehele.

Loodus karmilt vormib inimest

eluvõitlus kaotab halastust. Mehelt nõuab sirget mehisust,

naiselt, aga kannatust.

Viib mind kaugele ta elutee igatsus see kutsub kodusse. Mulle armsaks jääd ikka sa

ainuke mu kodu – Saaremaa!

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Trükiarv 70 Laimjala vald Saare maakond Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis e-post: koplike@hot.ee

Külalehe väljaandmist toetab EAS Kohaliku Omaalgatuse Programm

Külalehte on toetanud:

Tõnis Heinlaid

Anette Heinlaid Elinä ja Jorma Hirn

Siina ja Arteemi Sepp Pille Lodi

AITÄH!

EHA VALGUSEHA VALGUSEHA VALGUSEHA VALGUS

No nii. Minu ustav žiguli Rosinante on peale 35a teenistust läinud auga välja teenitud vanaduspuhkusele. Kui isa ta kälimehelt ostis, oli jutuks, et oma kolm aastat peab ta küll vastu. Kolm aastat pidas vastu isa. Mina pärisin Rosinante ja temaga kaasnevad kohustused. Teenisime riiki ja rahvast veel neli aastat.

Inimestele pannakse tänapäeval maksi-maalne tamp peale, et nad mitte pensionini ei elaks. Püüdsin Rosinantega talitada teisiti. Nägin, et ta oli väsinud, mitmed kohad andsid sellest märku. Kui ka auto dokumendid lootu-setult ära kadusid (kusjuures juhiload võtsin pisut enne seda dokumentide vahelt välja!), ei saanud autoga ülevaatusele minna ja tuli otsustada. Esimene otsus tuli kergelt: Rosinante tuleb saata pensionile, kuid enam-vähem terveks ravida, et teda saaks häda-olukorras appi kutsuda.

Sellele järgnes keerulisem küsimus: Mis edasi? Vaadates oma rahakotti, plaanisin esialgu osta järgmise vana auto. Kui aga endise presidendi prouale muretseti üle 600 000 EEK maksev sõiduk, leidsin, et üks kehtiv külavanem võiks ju endale üle kuue korra odavama auto lubada küll. Ja kui presidendiproua liisingut maksab riik, siis külavanema liisingut maksab loomulikult ……. külavanem ise!

Valik oli tohutu, pooled eestlased olid nõus oma masina mulle müüma. Mina vahtisin muudkui igasuguseid numbreid: hind, vanus, uste arv, suurus, võimsus. Pika juurdluse tulemusena valisin välja esimesena silma hakanud auto. Ainsaks miinuseks paistis olevat tohutu läbisõit: kahe aastaga 94 000 km. See ju endine turvafirma auto, eks ma kiman nüüdki kohale, kui turvafirmast helistatakse, et mõne suvila aknalaual jalutab kärbes. Võtan kärbsepiitsa kaasa ja kui keegi ette jääb, lajatan nii, et seitse ühe hoobiga! Parasiidid, värisege!!!

Laupäeval, 13. septembril sain suure kangelasteoga hakkama. Enne seda olin infarkti-äärel. Allkirjas-tasin Tallinnas, Topautos virnade viisi pabereid. Ei mina tea, millele ma alla kirjutasin! Võib-olla müüsin meie külad kõige täiega maha. Minu meeltesegadusel oli kolm tunnistajat: Eevi Haan, Kalmer Haan ja Triin Vana. Nemad aitasid mind ka Tallinnast välja. Kui onu Vello jäädvustas Mustamäel videolindile mu värisevad käed, otsustas Kalmer sõita minu autoga linnapiirile. Triin sõitis oma autoga taga, et autojuht linnapiirilt tagasi tuua. Laagri bussipeatuses pakiti mind rooli taha ja öeldi: “Sõida!” Täitsin käsu, lülitasin sisse suunatule ja startisin. Kogemata riivas parem käsi mingit kangi ja kojamehed kukkusid vehklema. Algaja kohta läks päris hästi. Mõne kilomeetri pärast märkasin, et kiirus tikkus juba 110 kanti. Võtsin pisut hoogu maha ning edasi sõitsin korralikult, nagu märgid käskisid – 70, 90 või 100-ga. Virtsus ostsin esimest korda autole pileti. Kõik sujus normaalselt hetkeni, kui hakkasin tagasi autosse istuma. Siis hõikas kassaneiu: “Võtke pilet ka!” Kõige suurem katsumus ootas mind praamil: pidin sõitma Regula II korrusele. Boonuseks sattusin olema viimane auto, mis jäi - tagumik ripakil - kaldteele. Hingama hakkasin siis, kui avastasin, et keegi on kaldtee otseks tõstnud. Kannatuste rada oli aga alles poolepeal. Järgmisena ei kustunud autol tuled ära. Olin juba kindel, et sellepärast see masin müüki pandigi. Igaks-juhuks helistasin Kirstu Nadjale, kellel on samasugune auto ning paari näpuliigutusega sain tuled kustu. Seejärel tahtsin uksed lukustada, kuid ei osanud pulti kasutada. Õnneks helistas Kalmer, kes pidas mind vingeks mutiks, kui kuulis, et olen juba praami peal. Temalt sain teada, et mul on kaks võtmekomplekti ja ühel puldil on võtmepilt ära kulunud. Leidsin teiselt puldilt lukustamisklahvi ja panin uksed lukku. Võisin nautida praamireisi ja tundsin, et olen juba samahästi kui kodus. Tutkit, brat! Otsustasin Orissaares pisut bensiini võtta. Enne bensukat tegin väikese peatuse, et veenduda, kummal pool on joogiauk. Siis hakkasin otsima nuppu, mille abil joogiauk avada. Kogemata avasin hoopis kapotikaane. See avanes irvakile, mina ei saanud teda enam ei kinni ega päris lahti. Sõitsin niimoodi Saarekülani. Et bensiini tankida, pidin veelkord Nadjalt nõu küsima. Orissaarest edasi sõitsime juba kolmekesi. Tänu olematule bussiliiklusele seiklesid alevikus Jürgen ja Urve, viisin nad koju, ühtlasi sain koduvallas uue autoga eputada. Koju jõudes mõtlesin: “Uskumatu, kuid tõsi!”

Praegu seisavad kaks valget autot teineteise järel, uus ja vana. Tegelikult ma tean, et Rosinantel on üks unistus. Käisime temaga mõned korrad jäärajasõitu tegemas

ja talle meeldis see väga. Nüüd, pensionil olles, on sobiv aeg hobidega tegeleda. Kui Ilmataat külma teeb, kohtume ehk veel jäärajal!

EEEElve Saarkoppellve Saarkoppellve Saarkoppellve Saarkoppel 33330.03.1947 0.03.1947 0.03.1947 0.03.1947 –––– 23.07.200823.07.200823.07.200823.07.2008

25 aastat tagasi olid kõik kindlad, et vähihaigus on Elvest võitu

saanud. Ent Elve ei andnud alla – kolm väikest last vajasid suureks-kasvatamist ning hulk töid ootas tegemist.

Aastad möödusid, lapsed sirgusid suureks, rajasid oma pered. Aeg-ajalt oli kuulda, et Elve on jälle haiglas. Inimesed harjusid ka sellega, et haigus on jätnud oma jälje, kuid ei suuda murda.

Sel suvel sai haigus viimaks võidu. Maha jäid abikaasa, kolm last ja viis lapselast, nägemata kuues lapselaps.

Keegi on kusagil öelnud, et asendamatuid inimesi ei ole.

See inimene eksis. Tühja kohta Värkli pereõuel märkab kogu küla.

ana jalakas jutustab…

SAADUMÄE ARTURI MÄLESTUSED 5 (Kirja pandud 1999.a.)

Edasi viib mu tee kaugele Venemaa avarustele. Eestis toimus 1941.a. augustis mobilisatsioon. Tuli koguneda Laimjala vallamaja juurde, seal ootasid küüdimehed hobustega, et meid linna toimetada. Ka minu ema oli küüdis. Kogunesime kõik üle Saaremaa vana gümnaasiumi õuele, seal toimus jaotamine vastavalt valla poolt esitatud nimekirjadele: kes läks Venemaale, kes jäi Saaremaale. Vastav isik meie vallas, kes selle jaotuse tegi, oli Kanna Juhan. Ju tal oli siis venelaste usaldus, et ikka õiged mehed õigesse kohta saata. Venemaale läksid nooremad ja tugeva-mad, kohale jäid vanemad. Ega me üldse veel teadnud, et läheme just Venemaale. Aga asi käis kiiresti, autod ootasid, igasse kasti paarkümmend meest, püssimees valvuriks ja sõit läks linnast välja. Teel Laimjalga jõudsin Ellile mõned read paberile panna ja poetasin selle sõnumi Kahtla poe juures kraavi. Nagu hiljem teada sain, jõudis see sõnum Ellini. Peatus tehti Taaliku sadamas, seal ootas meid laev ja sõit läks kohe edasi Tallinna poole. Kõik toi-mus väga kiiresti, asi oli hästi organiseeritud, aga kõik toimus püssimeeste valve all. Noored nagu me olime, leidsime uued sõbrad, sest olime ühised kaas-kannatajad, oli põnevust, sest sellise laevaga polnud meist paljud sõitnud. Nosisime oma toiduvarude kallal, tukastasime ja Tallinna jõudes oli valge. Korraldajate poole peal oli jällegi kuidagi väga kiire, sadamas ootasid vagunid ja ega muud võimalust olnud, sõit läks Venemaa poole. Kuid vaatamata suurele kiirustamisele lõppes sõit üsna pea. Lagedi jaamas selgus, et organiseerijad olid hiljaks jäänud, sakslased olid selle raudtee magistraali hõivanud. See lõi segaduse meie ülemuste ja vahisõdurite seas. Ajutist peataolekut kasutasid mõned mehed ära ja pagesid metsa, ega neid keegi taga otsima ei läinud, minu ja paljude teiste saatus oli kohale jääda. Rongile sõitis vedur teise otsa ja kibe-kiiresti läks sõit uuesti Tallinna suunas. Tallinna sadamas olid laevad valmis, meid toimetati laevadele. Laevadest moodustus pikk kara-van ja sõit läks arvatavasti Leningradi poole. Mina sattusin Läti laeva nimega „Marita“, oli suur raudlaev. Meid suunati alla laeva trümmi, luugid kinni, kui pihta, siis põhja kogu täiega ja ega see tõest väga kaugel olnudki. Algul saatsid karavane väikesed kaitselaevad, kui aga ilmusid välja saksa sõjalennukid, kaitselaevad kadu-

sid. Laev, milles mina olin, hakkas tegema oma sõiduga sik-sakke, lennukite pommirahe pani laeva kere vappuma. Meie laev pommitabamust ei saa-nud, küll aga lennuki pardarelvadest olevat surma saanud üks ja haavata mitu laeva meeskonnast. Laevas jagati meile mingid kuivad toidu-produktid. Mäletan, et oli või ja tükike suhkrut. Leningradi sõit oli pikk ja võttis palju aega. Ma ei mäleta, et oleksin laevas kohanud kedagi oma küla meestest või sõpradest, kuid tean, et tööpataljoni jõudsid Vaike Sander, Maie Richard ja Torni Vassel, nendega puutusin ma hiljem kokku. Võttis aega mis võttis, aga valgel ajal me Leningradi jõudsime, ja seal oli esimene asi täi-kontroll. Edasi läks sõit tavalistes loomavagunites, kus mõlemasse vaguni otsa oli ehitatud kahekordsed narid. Hea, et ilmad olid veel soojad. Jaamades pakuti meile kalasuppi, mis oli väga soolane ja teh-tud Venemaa punasest kalast, nime ei tea. Naised pakkusid pliine ja muud head-paremat, aga meil jät-kus veel kodust toidumoona ja nii jäi söömata nii soolane kalasupp kui pliinid. Valvemeeskonda oli tugevasti nõrgendatud, sest kuhu sa ikka lähed ilma keelt ja kombeid tundmata. Nähes jaamades neid vaeseid ja viletsaid ini-mesi, mustust ja lohakust, tegime sellest järelduse, et selline kord pole võimeline saksa sõjaväele kaua vastu pidama, et peagi sakslane võidab sõja ja meie läheme koju tagasi. Sellises meeleolus laulsime tut-tavaid laule, rääkisime anekdoote, tegime nalja, teadmata, et tulevane elu on naljast kaugel. Sõit kes-tis pea kuu aega, jaamades tuli läbi lasta ronge, mis toimetasid rindele mehi ja sõjavarustust ja ronge, mis tõid tagalasse haavatud sõdureid. Oli juba kaunis külm aeg kui jõudsime oma peatuspaika Uraali jalamile. Meid paigutati muld-onnidesse, mille ehitus tuli endil lõpetada. Onnid olid poolenisti maa sisse kaevatud, katuseks muld ja mättad, maapinna kõrgusel väikesed aknad. Sees kahekordsed narid, keset onni suur raudtünnist teh-tud ahi, mis pidi onni soojendama. Selleks oli päev-nik, kes hoolitses, et tuli ei kustuks. Naride peale punusime kaseokstest matid, mis pidid asendama madratsit ja ka peaalust. Onni ehituse juures juhtus õnnetus Richardiga, kes märga lauda seljas kandes sattus ühendusse kõrgepingega ja sai löögi. Ta kaevati kiirelt maa

sisse ja see aitas löögist saadud pinge maandada. Richard paranes, tegi sõja kaasa ja suri 90-ndatel aastatel. Riidevarustus oli meil Siberi külma kohta kaunis närune ja seega tuli kontakte otsida küla-elanikega, et kella või mõne muu eseme vastu saada vilte, puhvaikasid, ka toitu. Kuigi neil peale kartuli midagi ei olnud, oli meile seegi maiuspala. Käisime kohalikus raudteejaamas vaguneid tühjaks laadimas, sageli sai sealt ka midagi hõlma alla peita ja sai toodud kütet. Supp, mis meile anti, ei kõlvanud kandma supi nime, oli mingisugune hall vesi üksiku külmunud kapsalehega või mõne kalapea leotisena. Leib oli märg, vähese kasuteguriga, jaotati kolme peale päts. Väga raske oli seda leivatükki jaotada terve päeva pea-le, ikka ja jälle sattus see sõrmede vahele ja ikka vähe-nes. Tulid ka esimesed näljaohvrid, peamiselt nõrga tervisega ja karastust saamata linnapoisid. Poisid maalt pidasid veel vastu ja võitlesid oma elu eest. Suur oli toidukraami varastamine, mida lähemal keegi sellele oli, seda rohkem ka kõrvaldas. Vahel rün-dasime leivavankreid. Toitu peideti igale poole, ka baraki katuse mätaste alla ja üks kamp oli selliseid mehi, kes varastasid omakorda seda peidetud kraami. Söögiks kõlbas kõik, külmunud kartulikoored, veel parem külmunud kartulid ja lihakondid. Mäletan, ükskord sattusin peale surnud põrsastele, olid alles väga tillukesed, keetsin need soojas vees ja panin nah-ka. See oli kuninglik kõhutäis. Need, kes tööl käisid ja normi ületasid, teenisid ära juhtkonna tunnustuse ja lisa toiduportsu. Kuid nende elu oli lühike, nad tapsid ennast tööga. Mina ei saanud endale kaua aega jala-nõusid ja ega ma eriti tahtnudki. Kui teised tööle läk-sid, vaatasin omale mingid kotad jalga ja läksin luu-rele, mida keegi on peitnud. Selle otsimisega oli tarvis olla väga ettevaatlik, sest omanik võis peale sattuda ja siis võis tappa saada. Tööl sai käidud ka linnas, mööda raudteed paar kilomeetrit. Seal käis mingi uue alumiiniumitehase ehitamine, oli ka remonditööd. Tööriistad olid väga algelised – nüri saag ja kirves. Nõrga toidu tagajärjel tekkis vajadus soola järele ja kes seda kätte sai, see selle ohvriks langes. Saarekülast Torni Vassel oli üks nendest, sõi soola, jõi ohtrasti vett ja nahk lihtsalt rebenes, minu silme all ta suurtes valudes suri. Teine haigus, mis oli tingitud toitainete puudusest, oli kanapimedus. Nii kui vähe hämaraks läks, ei näinud midagi. Kolmandaks oli skorbuut, hambad langesid välja. Oli ka juhuseid kui väike grupp püüdis põge-neda. Osa tuli ise tagasi, sest see oli lootusetu samm. Väljakäiguks olid maa sisse kaevatud augud, tuule eest oli varjuks üks või kaks seina, aga selle koha ümbrus oli kohutav, eriti lume sulades ja vih-maga. Verisel kõhutõvel oli selline levik, et need kohad lausa punetasid verest. Olen ise ka selle tõve läbi elanud, imekombel jäin ellu. Aga kui palju see haigus hauda viis, ei tea. Oli ju olemas vähemalt velsker või õde, aga tühise asjaga sind nn haiglasse ei

pandud. Kui aga haigus oli kaugele läinud, polnud enam võimalik seda inimest päästa. Tõsiseks nuhtluseks olid täid, suured ja mus-tad. Igal õhtul naridel olles käis täiparaad. Pöidla- küünega tõmmates mööda särgiõmblust langesid kümned ja sajad. Aeg-ajalt tehti sauna. Ajal, kui oli-me saunas, olid meie riided nn täipõrgus kuumu-tuses. Tuli välja, et püksirihma võttis kärssama, tingud ainult liigutasid kõrvu. Üks osa meestest tapsid end suitsuga, ei suutnud sellest loobuda ja tubaka saamiseks anti ära suhkur, vahest ka leib. Üks osa meestest kogus aga raha, mida saadi tubaka, suhkru ja leiva müügist. Tean Saaremaalt kahte venda Aksaluid, kellel oli kohver raha täis. Mis nendest meestest sai, kas jõud-sid selle rahaga koju? Ka mina olen kaudselt süüdi võib-olla mõne mehe surmas, vahetasin oma tubaka- portsu suhkru vastu ja võib-olla seetõttu jäin ellu. Tööpataljonis olles sattus ülemustega kuida-gi pahuksisse Vaike Sander ja ta pandi kartserisse. Näpistasin vahel oma vähesest ja viisin talle, mida ta hiljem tänutundega meenutas. Aga kui oli valiku tegemine, kes läheb moodustatavatesse Eesti väe-osadesse, siis Sander oma tervise ja nigela välja-nägemise tõttu praagiti välja ja suunati kui lindprii tagalasse vene küladesse kosuma ja Sander jäi ellu. Eesti Rahvuslikesse väeosadesse mobili-seeriti meid 27.märtsil 1942.a. Sverdlovski oblasti Kamenski rajooni poolt. Algul tundus mahv väga kõva, olime kurnatud, alatoitunud. Siin hakkas pare-mini süüa saama, saime sõjaväeriietuse: kimnas-jorka, kalifeepüksid, sääresidemed ja saapad. Käisime saunast läbi ja saime ka uue pesu ilma tingudeta. Algul oli tavaline riviõppus ja kõik eesti keeles. Siis olid harjutused puupüssidega, millega tuli tabada oletatavat vastast kasematti. Seda nime-tati täägivõitluseks. Juhtus aga see, et mul oli võrd-lemisi kena käekiri ja kirjas haridust 7 kl ning minu teenistusüksuseks sai polgu luurerühm ja minust sai selle rühma kirjutaja. Pidasin rühma nimekirjalehte ja toidulolijate arvestust. Et polgus (rühmas) toimus ka meeste liikumine, siis seda pidi täpselt kajastama toiduleht. Sagedasti tuli staabis seda parandamas käia. Meie rühmas oli 15-20 meest, kirjatöö oli kerge. Õppustel aga tegime mitmeid luuremänge ja vaenlase varitsemist, oli isegi põnev. Hiljem saime igaüks endale ka snaiperipüssi, sellega siis sihti-sime oletatavat märki. Päike paistis, aga linnulaulu seal ei kuulnud. Rühmaülem oli mõistlik mees, lesis koos meiega ja ajas teoreetilist juttu. Vorošilov ise käis meie üksuste valmisolekut kontrollimas ja püstitas ülesande: raske õppustel, kerge lahingus. Üksuses anti ka tubakat ja mõne sündmuse puhul 10 gr viina. Vahetasin need leiva või suhkru vastu, heameelega tegi sellist vahetust meie sanitaar-rühma sanitar Pidi Sass, kes oli hiljem Saaremaa Autobaasis autojuhiks. Järgneb