KÜLALEHT NR.7

Märts 2008

Pilve tagant piilub päike.

Ilm teeb imelikke käike.

Kord on külm ja kord on soe.

Kevad vaikselt põue poeb.

(M. Kaljund)

RÕÕMSAID KEVADPÜHI! Lõpuks ometi on saabunud lumi ja kevad! Aeg on virguda talveunest ja hakata tegutsema!

Tiia ja Kalev Koel ootavad külarahvast 30. aprillil Maria maaüksusele volbriõhtule. Selgus, et sellel maal on peale nende veel toredaid omanikke, kelle sõbrad on meile tuttavad eelmise aasta jaanipäevast. Seekordki tulevad nad oma pillidega kohale, puudu pidi jääma ainult solist, nii et laulma peame kõik koos ise.

Kus siis asub see Maria maaüksus? Võtke kurss Tammelaidu ja kusagil seal tee ääres ta ongi. Õigel ajal leiate kindlasti juhatava niidiotsa mõnest põõsast. Pidage siis meeles: õige aeg on 30. aprillil alates kella 17-st! „Nõiad“, luuad korda ja lendu! Kiiret ei tohiks olla, sest järgmine päev on kalendris punane.

Kõik „nõiad“ peavad olema jälle töökorras 3. mail, kui vallas toimub kevadine talgupäev. Laimjala loodussõbrad plaanivad alustada korrastustöid Sääremäe matkarajal. Pärast talgupäeva lõppu on praeguse seisuga kokku lepitud ajurünnak teemal, kuidas valla vaatamisväärsusi ja tähtsaid objekte hoida ja kaitsta ning neid huvilistele tutvustada. Ka vallavanem lubas arutelul osaleda. Kõik huvilised on oodatud! Kindlasti ilmub täpsem reklaam enne talgupäeva.

Maa tuleb täita lastega Suured ja väikesed ja täita lastelastega… (H. Runnel) juubilarid Mattis Kangur 29.jaanuar 2008 18.märts Toomas Riis 45 a ema: Raili Kull isa: Linnar Kangur 28.märts Railda Koel 70 a vanaema: Sirje Kull vanaisa: Kalju Kull Lauren Hailey Cleghorn 11.veebruar 2008 14.aprill Sofia Koel 90 a ema: Kristiina Cleghorn isa: Gregory Cleghorn vanaema: Doris Saar vanaisa: Rein Saar vanavanaema: Lea Saar

23.veebruaril tähistasime Eesti Vabariigi 90.sünnipäeva. Veel leidub inimesi, kes seda aega

mäletavad ja praegu on ülim aeg heita pilk Eesti Vabariigi algusaastatesse.

Üks eredamaid päevi kohaliku rahva jaoks oli 20. august 1939.a, kui president Konstantin Päts külastas Saaremaad ning peatus ka Laimjalas. Presidendi visiiti mäletavad Tänava Veera ja Jaani Ats, kes ise kohapeal

viibisid, teiste meenutused on suust suhu liikunud jutud. Kuna peatus Laimjalas kestis vaid 15-20 min, pole ka mälestusi palju, ent püüame alal hoida seda vähestki.

Rahvas kogunes presidenti ootama varakult, inimesi oli palju. Kusagilt imbus välja kumu, et vallavaene

Pisikseelu Ann tahtvat ennast presidendi auto ette heita ja oma kurba saatust kurta. Veera mäletab, et Ann olevat seotud ühe vaia külge põllule, kus ta valju häälega kriisanud. Ats aga teadis, et Annil võeti turjast kinni

ja viidi mõisa keldri luku taha. Hullud teod mõlemad, aga meie pole mõistjad ega hukkamõistjad.

Teine kõmu tekitanud kohalik oli napsivend Paju Mihkel, kes mööda platsi ringi tuigerdas ja kassi moodi näugus, ikka „Näu!“ ja „Näu!“. Niimoodi narris ta kohalikku politseihärra Naud, kes loomulikult ei kuulunud

Mihkli lemmikute hulka, kuna oli nii mõnelgi korral lärmaka mehe mõisa keldrisse rahunema viinud.

Saareküla Algkooli juhataja Vassili Tiitma pidas presidendile nii sütitava tervituskõne, et hr Päts autasustas teda Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgiga. Rahvale tundus aga kummaline, et president (kas laiskusest,

lohakusest või uhkusest?) ulatas õp. Tiitmale tervituseks vasaku käe.

Jaani Ats oli tol ajal noorkotkas. Poisid olid harjutanud, kuidas teiste ette astuda ja presidenti tervitada, kuid seda ei läinud tarvis. Lilled andsid üle Audla kodutütred Helmi Truuvert ja Endla Kask (praegu Põldes).

Nemad said tänutäheks kommikarbi ja raamatu 1936.a Berliini OM-st.

Konstantin Päts kiitis, et elu on paremaks läinud, inimesed on tublid, majad ilusti värvitud ja korras. (Eks neid teeäärseid maju enne presidendi külaskäiku sätiti ja mukiti.)

President lubas rahvale kaunist tulevikku. Kaunis tulevik kestis alla aasta.

Kuna tegu on mälestuste, mitte dokumentidega, on kõik parandused ja täiendused teretulnud.

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Trükiarv 70 Laimjala vald Saare maakond Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis e-post: koplike@hot.ee

Külalehe väljaandmist toetab EAS Kohaliku Omaalgatuse Programm

EHA VALGUSEHA VALGUSEHA VALGUSEHA VALGUS

Ja ongi talv läbi! Kuna vanasõna ütleb, et ega tali taeva jää, on meil sellelt kevadelt üht-teist põnevat oodata. Vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Näiteks sai Eesti Vabariik 90 aastaseks. Meie vanimad elanikud Kauniste Sohvi ja Otsa Artur on oma riigiga ühe-ealised. Isiklikult õnnestus mul osaleda mitmel vabariigi juubelile pühendatud päeval. Neist kaks on seotud külaseltsiga. Esimene oli Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine 24. veebruaril Laimjala rahvamajas, kus mulle anti üle valla tänukiri külaelu edendamise eest. Miks just mulle? Esiteks sellepärast, et mina olen Laimjala valda sisse kirjutatud, mida mitmed meie külaelu edendajad ei ole. Teiseks olen mina see laterdis, kes kõige rohkem silma torkab. Teised teevad vaikselt ja rahulikult ära palju suurema töö, lihtsalt keegi ei märka seda. Tegelikult kuulub see tänukiri kõigile teile, sest ilma külarahvata poleks või- malik ka külaelu edendada. Piisab juba sellest, et inimene sünnib, kasvab, elab ja sureb – nii annab ta oma panuse ajaloo tekkele. Selleks, et aja- lugu kaotsi ei läheks, tuleb see õigel ajal tallele panna. Kuna mul on olematu mälu, siis ma muidugi ei tea, kes ütles esimesena välja suure tõe, et iga inimese elust saaks kirjutada raamatu. Mina lisan: huvitava raamatu. Pole olemas igavat elu, seda ei võimalda AEG, mis loobib inimesi läbi sündide, surmade, haiguste, sõdade, küüditamiste, murede ja rõõmude, õnnetuste ja õnnehetkede. Igaüks ei ole kirjanik, et seda kõike kirja panna. Esialgu piisab, kui märgite üles tähtsamad aastaarvud ja nimed, eriti oma fotode taha. Küllap on teil kõigil patakas vanu fotosid, mis võiksid olla väga väärtuslikud, kui keegi teaks, keda/mida on pildistatud ja millal. Praegu ma kahetsen, et põletasin ära oma 8. klassi kirjandi „Mõtteid ja mälestusi möödunud kooliaastatest“. Minu meelest oli see nii jube, kuna kõik teised nostalgitsesid ilusa

mineviku ümber, aga mina panin kirja kuus lehekülge aastate jooksul tehtud pättusi. Kahjuks jõudsin ma suures häbis hävitada tükikese endast enne, kui leppisin tõdemusega, et ma lihtsalt olen selline. Isegi õpetaja Hilja Koel oli kirjandi lõppu märkinud: „Kirjutatud väga isikupäraselt“. Õnneks oli Saadumäe Artur oma mälestusi kirja pannes nii palju vanem ja targem, et julges kirjutada ka sellest, millest ta elu jooksul polnud kellelegi rääkinud. Tegu, mille ilmsikstulek oleks omal ajal toonud kaasa rängad tagajärjed, ei leia tänapäeval hukkamõistu. Tookord oli SELLINE AEG. Millest on jutt, saate teada, kui jõuame Arturi elulooga sõja-aastatesse. Teine Eesti Vabariigi 90. aastapäevaga seotud sünd- mus oli sudokude lahen- damise võistlus. Kuidas nii? 17.veebruaril käisin Paides sudokude lahenda- mise Eesti meistrivõistlustel. Seal selgus, et esimeses voorus on lahendamiseks aega nii mitu minutit, kui Eestil saab olema aastaid. 1.märtsil sai sarnane võistlus korraldatud ka Laimjala rahvamajas. Eelregistree- runuid oli 10. Kuna ilm oli vihmane ja tuuline, arvasin, et heal juhul tuleb kohale 4 - 5 inimest. Töid valmis- tasin ette 15-le. Üle iga- suguste ootuste ja lootuste istus kell 12 laudade taga 21 võistlejat, neist 6 Saaremetsa ja Saarekülast! Võistluse lõppedes leidus meie omi nii nimekirja alguses, lõpus kui ka kesk- paigas. Kahjuks loobus Egon Ennemuist finaalist, kuigi oli eelvoorude järel 3. kohal. Oma tulemust on võimalik parandada 20.aprillil, kui Laimjala vald organiseerib maakondliku sudokude lahendamise võistluse. Jälgige reklaami, asjast tõsiselt huvitatud saavad infot ka minu kaudu. Seniks aga … pliiats põske ja kumm kurku?

Külalehte on toetanud:

Ilme Vana

Eve Pählapuu Silvi Ehtla Palmi Riis

Veera Madal Veera Riis

Anja Aruvee

AITÄH!

Kevadekuulutajad on toksinud nii Saaremetsas kui Saarekülas. EV 90. aastapäevaks on meie postkastide seisukord tunduvalt paranenud. Aitäh tublidele meestele Metsa-all ja Kadariku-kandis!

Lillemäe Lea 01.märtsil Laimjalas sudokusid lahendamas

Tegelikult on meil üks uudis veel, aga see on nii värske,

et tal pole nimegi…

Oodake järgmist lehte!

ana jalakas jutustab…

SAADUMÄE ARTURI MÄLESTUSED 2 (Kirja pandud 1999.a.)

Meri oli lähedal, seal sai tihti käidud ujumas ja vaatamas, kuidas kalamehed elavad. Tol ajal võis igaüks, kel tahtmist oli, kala püüda ja süüa, sellest oli toidulauale suur lisa ja ei mingit maksu. Ükskord aga juhtusime Lehmlaidu siis, kui seal kedagi ei olnud ja tuli soov omal käel merele minna. Paadi me leidsime, need olid siis väikesed sõudepaadid ja vette me selle paadi lükkasime, teadmata midagi tuule suunast ja jõu-lisest sõudmisest. Tuul võttis meie paadi oma võimu-sesse ja nii me maailma reisile läksime, teadmata, kas randa tagasi ka jõuame. Et olime ise väikesed, tundus meri nii suur ja lai, tuul nii vali ja laine nii kõrge. (Hiljem olen sealt mitmel korral merele läinud, on väi-ke madal lahe sopikene.) Lollil ja joodikul pidavat ikka õnne olema ja meil oli ka. Nimelt tuule suund oli selli-ne, mis meid mitte lahest välja ei viinud vaid randusime umbes ühe kilomeetri kaugusel olevale saarele. Mida me selle sõidu ajal läbi elasime, on ütlemata selge. Karjusime mis jaksasime, aga tuule suund kandis selle koos meiega kaugele merele. Randusime saare roosti-kus, tõmbasime paadi kuivale, vähemalt kindel maa oli jalge all. Jooksime saarel ringi, vähese riietusega, karju-sime mis jaksasime - õhtu tulemas. Mina olin nagu lohutaja pool, öeldes, et küllap meid hakatakse otsima. Otsiti ka, aga peamiselt metsast. Sellel õhtul ei osanud meid merelt keegi otsida. Saarel oli kokku aetud roo-rädi ja adru hunnikuid, pugesime nende sisse, et öö vas-tu võtta. Soodsa tuule tõttu oli maalt kuulda hääli, koer-te haukumist ja nende saatel me tukastasime, meie hää-led jäid neile kuulmatuks. Kui palju me magasime ja kui külm meil oli, ei tea, aga hommikul olime elus ja terved. Eks me sooja saamiseks jälle ringi jooksime, aga saare ümbruse roostik oli nii tihe, meie nii väikesed, saar ikkagi rannast kaugel ka, nii et meid ei märgatud. Kui aga otsimine metsas tulemusi ei andnud, hakati hommikul ka rannast otsima. Sealt saadigi esimene niidiots, et üks paat on kadunud. Kogenud meremehed arvestasid tuule suunda ja aimasid, kust otsida. Tean kindlalt, et seegi kord jäid triibulised saamata, õnn oli ju suur, lapsed elus ja terved. Nüüd aga mõtlen titeaja lõpetada ja üle minna kooliajale, esialgu küll veel lühikeste pükstega. Et ela-sime tolleaegse Uuemõisa valla ääremaal, oli loomulik, et kooli tuli minna Tornimäele, kus oli algkooli 4 klassi, kuigi sinna oli 5 kilomeetri ümber. Nüüd oli meil juba

peaaegu valmis oma kodu Laimjala vallas, nn. Saare asunduses Saadumäel, aga siit tuli kooliteele veel 1½ km juurde. Koolimaja oli madal puitehitis, mis tänaseks on ümber ehitatud korteriteks. Koolile kõige lähemal oli kirik, aga sellega koolil mingeid sidemeid ei olnud. Siis oli veel nn. Pork Antsu pisikene poekene, kust sai ost-mas käidud väga odavaid klaaskompvekke, mida sai kaua imeda ja magusat suus tunda. Ants ise oli ilmatu mõnus mees, suur vembumees, pinnuks silmas koha-likule konstaablile ja Tumala Matsile. Oli veel nn. ühisuse kauplus, mis on püsinud täna-päevani. Ja pisut kaugemal Kolli kauplus, mida vist õpi-lased ei külastanud ja seepärast pankrotti läkski. Lähedal oli ka surnuaed. Tornimäe koolis oli kaks õpetajat. Kivi Juhan, kooli juhataja, elas laste internaadi vastas toas oma Juulaga, seega oli kaunis riskantne tütarlaste poole pea-le minna. Aga ikka sai käidud. Miks ma sinna läksin, ei tea, aga vähemalt korra ma Mäe Linda juures käisin. Linda oli pärit Neemilt. Koolil oli kaks klassiruumi, tean, et vanemates klas-sides olid väga pikad poisid Tagaküla Ants, Aer Ott, Vambola Raev, Kiri Al-der. Tüdrukutest oli kõige pikem Kiisaaugu Sohvi ja Mäe Linda. Koolis läks mul keskpäraselt, istuma pole jää-nud, aga kiita pole ka saanud. Kui Ants Kivi oli range õpetaja, siis leebemana tundus õp. Loo, kes hiljem läks välismaale. Imetlesin koolis õpilasi: õed Kallingud, Tornimäe kiriku köstri tütred, Leida Urban, Uuemõisa kooli õpetaja tütar, Juhan Peegel, istus tagareas kummi-puu all, minu pinginaaber Herman Peel, Ilmar Kaal, oli kaua aega uue Tornimäe kooli direktor, Kiri Tooli, Ristkokk, Saarkoppel Artur, klassiõdedest Kadarik Liisa ja Mann. Koolitee algas tavaliselt vara. Et õigeks ajaks kohale jõuda, tuli minna oma kahe jalaga. Peamiseks jalanõuks olid riidest pätid, tallad tõrvanööriga läbi tiki-tud. Need olid selle poolest head, et vesi, mis sisse tuli, sai ka vabalt välja. Talvel vahest sai kooli sõita ka nn. uiskude või litsudega. See oli paeltega jala külge seotud puupakk, mille all oli vikatist tera, sellele teise jalaga hoogu andes see edasi liikumine toimus. Ja lahtedes oli nii palju jääd, et oma heinamaal sai lits alla pandud kuni Kiisaauguni välja, sealt edasi mööda kuiven-damiseks kaevatud kraavi Välta küla alla. Sealt oli

koolimajani alla kahe kilomeetri. Teekaaslasteks Maie Artur (Saarkoppel), edasi Laasu Alla, Kiisaaugu Sohvi, Niitamäe Mann, Kordimulgu Liisa, Jaani Seiu. Niita-mäelt oli veel üks poiss, Vältalt lisandusid uued semud. Üheks peatuspaigaks oli ka kooli internaat, mis oli väga mõnus paik kui väljas sadas vihma või lund või oli maru. Talvel, tavaliselt esmaspäeviti, sõidutati meid hommikul koolimajja nädalase toidumoonaga, millest siis tuli ise toit valmis teha. Kooliteenija vahest aitas ka. Köögis oli pikk laud, kus toimus nii söömine kui õppimine. Koolimaja ümbruses olid sügavad kõverate käikudega kaitsekraavid, mis pärinesid I maailma-sõjast. Nendes peituse mängimine ja kurnimäng olid peamised mängud. Kuigi tean, et tol ajal oli suur vahe, kas elasid nn Pöidel või Saarekülas, (Pöide oli ikkagi Saaremaa vilja-ait ja seal elas rikkam rahvas, arvan, et Tornimäe ja Uuemõisa kuulusid ka Pöide alla), koolis laste vahel küll mingit üleolekut või kadedust ei tuntud. Mingit ahistamist, pommimist või vägivalda küll ei mäleta, kuigi mina vähemalt sisemiselt tundsin alaväärsuse tunnet. Koolist mäletan veel üht tempu. Aegajalt käis meie kemmerguid puhastamas Käo Kaarel. Ükskord vahe-tunni ajal kui Kaarel seal töötas ja auk oli lahti, lajatas keegi laia paekivi sinna auku ajal kui Kaarel ammutas uut villkopa täit. Kaarli nägu ja habe olid koledasti väljaheitega koos, aga et ta oma olemiselt oli natuke imelik, siis ta rahulikult puhastas käega oma nägu ja habet ja töötas rahulikult edasi. Mina igatahes see kivi-viskaja ei olnud, aga lõbu tundsin koos teistega minagi. Kuidagi moodi sai aga sellest teada juhataja Kivi Ants, kes meile palju epistlit luges. Kas kedagi ka karistada sai, ei tea. Umbes 1933-34 avati kool Saare Lastekodus, peamiselt lastekodu laste tarvis, aga ka küla lapsed, kes varem käisid Audla mõisas koolis, tulid üle siia kooli. Koolimaja oli selle aja kohta väga suur ja ilus valge kivimaja plekkkatusega, kolme klassiruumi ja parkett-põrandaga saaliga. Mäletan, et enne uue koolimaja valmimist olid klassiruumid ka vanas mõisahoones. Kaks klassiruumi kindlasti, aga võib-olla ka kolm.

Kui palju ma selles vanas mõisahoones koolis käisin, ei tea. Mäletan aga mõnda väga suurt ja pikka lastekodu poissi: Õunpuu Oss, Voldemar Sannik, Eduard Valk (oli hiljem meil kasupojaks, suri tiisikusse väga noorelt), Valdur Mets ja tema õde Luule. Lisaks kooli klassidele olid seal ka lastekodu laste magalad, suur söögisaal ja köögiplokk. Söögisaalis mäletan vanaaegset nikerdustega suurt kappi. Tean veel üht episoodi, mis minuga juhtus selles vanas mõisahoones. Kas ma olin siis õpilane või olin lastekodu laste mingisugusel peol, aga see toimus selle maja teisel korrusel. Peolt ära tulles kukkusin trepist alla ja vigastasin väga kõvasti oma puusaliigest. See hakkas valutama. Siis see põrutada saanud liha hakkas mädanema ja mul tuli kaua aega voodis olla. Seest mädanes, see lõigati lahti, tampoon pandi sisse seniks kui mädanik lõppes. Hiljem pole see koht valu põhjustanud, aga väike sile nahaga armike on olemas. Nii nagu Tornimäe kooli klassid, nii ka Saareküla kooli klassid lõpetasin keskpäraselt, ega ma eriti tuupinud ka ei ole. Kooliaegsetest õpetajatest mäletan Vassili Tiitmad, kellel oli teenijaks väikest kasvu armas tütarlaps. Aga koos viimaste klassidega algas mul ka tõeline mehetöö ja mida aasta edasi, seda tugevamini. Peale kuuenda klassi lõpetamist käisin veel aasta vast avatud Põllumajandusliku kallakuga täiendusklassis Saareküla algkooli juures, kus oli õpilasi üle Saaremaa. See kool laskis välja kaks lendu. Esimesest lennust mäletan mõnda nime: Saklast Mook, Kangruseljalt Sirel, Rahulast oli üks väike poiss, meie külast Lillemäe Klaudia, kellelt sain koolis nime „memmi“. See aasta oli nagu järelküpsemise aasta, klassis 20 õpilase ümber. Seal oli ka õpilasi, kes olid mõne aasta vanemad. Nüüd siis kogu haridusenatuke käes. Võimaluste puudumisel olin teadlik, et kõrgemate koolide uksed on minu eest suletud. Töö, mis seni sai tehtud õppimise kõrvalt, läks nüüd täie auruga käima, nii et paljudel kordadel tekkis sellest tööst tüdimus. Järgneb

Pildil Saareküla kool 1935.a.: Õp. Marta Daal, Jelisaveta Küng (Antsu Liisa),

Veera Küng (Tänava Veera), Eduard Valk (lastekodust), Peeter Ennemuist

(Pambu Peeter), Voldemar Sannik (lastekodust), Arseni Põldur (Saadumäe Artur),

Hermann Ennemuist (Matu Hermann), Õp. Adelberg Hermann