227

H e l p i n g p e o p l e u n d e r s t a n d

227

Kaitseala piiramisrõngasVälitöödest Rebala maastikukaitsealal 2005. a

Maret Tamjärv

Eesti Vabaõhumuuseum, teadussekretär

Jõelähtme valla territooriumil, üsna Tallinna külje all paiknev Rebala muinsuskait-

seala on ainulaadne kultuurmaastik, mida on inimkäsi kujundanud juba muinas-

ajast saadik. Sellel 74 km² suurusel maa-alal asub üle 350 arheloogiamälestise –

muistsed asulakohad, kivikalmed, kultuskivid ja Eesti vanimad, pronksiaegsed

muinaspõllud. Siin on ka mitmeid külasid, mille vanus ulatub paari tuhande aasta

taha.1 Rikkalikult muististega ülekülvatud piirkond omab ka poliitilist tähendust kui

üks laulva revolutsiooni hälle – just arheoloog Vello Lõugase initsiatiivil 1987. a

loodud kaitseala peatas fosforiidikarjääri laienemise ning oli üks Virumaa kaitseks

peetava fosforiidisõja käivitajaid.2

1 Näiteks Rebala, Vandjala, Parasmäe ja Rootsi-Kallavere. Kirjalikes allikates mainitakse neid esmakordselt 1241. a.

2 Rebala piirkonna muististe senisest põhjalikuma väljaselgitamisega alustas harrastusarheoloog Oskar Raudmets 1970. aastate alguses, mil siinsele piirkonnale hakkas peale suruma laienev fosforiidikarjäär. Alates 1974. aastast tegeles siin muististe arvelevõtu, kaardistamise ja ulatuslike päästekaevamistega arheoloog Vello Lõugas, kellelt pärineb ka kaitseala loomise mõte. Just päästekaevamiste käigus avastati suur osa Rebala arheoloogiamälestistest, sh ka Lastekangrud ja üle 2000 aasta vanused muinaspõllud. Kaitseala määruse kinnitamine venis 12 aastat. Lõpuks, 24. septembril 1987. a kinnitati Eesti NSV Ministrite

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

228 229

Nõukogu määrusega nr 506 vabariikliku tähtsusega Rebala ajaloolis-kultuurilise kaitseala piirid (2495 ha) ja põhimäärus, milles sõnastatud kaitseala põhieesmärgid ei ole tänaseni muutunud. (Pärtel 2007: 7; Kraut 2007: 12–39). Kaitseala põhimäärust uuendati 1998. a, mil toimus ka kaitseala laiendamine esialgselt väljajäänud tähtsate piirkondadega (mererannik ja Parasmäe kant) – kaitseala suuruseks sai 74 km² (Pärtel 2007: 8). Fosforiidisõda oli 1987–1988 avalik protestiliikumine Virumaa fosforiidikaevanduste vastu e nõukogude võimu ja tema keskkonnavaenuliku poliitika vastu. Sellest kasvas välja laulev revolutsioon. Rebalat on nimetatud fosforiidisõja „väljaõppelaagriks” – aastatel 1982–1985 käis päästekaevamistelt läbi üle saja inimese, sealhulgas tudengeid, keskkooliõpilasi, õpetajaid ja ametnikke. Just Rebala külas maaliti esimene loosung „Ei fosforiidile”, seda juba 1982. a. Kui 1987. a puhkes nn fosforiidisõda, olid Rebala „väljaõppe-laagri” läbinud kohapeal hulga eeltööd ära teinud. Ka 1986. a käivitunud muinsuskaitseliikumine tugines paljuski V. Lõugase kaevajatele. (Õpetajate Leht nr 17, 27. aprill 2007; Kraut 2007: 37).

Joonis 1. Kaitseala piiramisrõngas ... Otse Rootsi-Kallavere küla kiviaedade taga kõrguvad Maardu korterelamud, algab teine maailm. Ehk saavad sellise vastanduse kaudu selgemaks

Rebala kaitseala eesmärgid ja vajalikkus. Foto M. Tamjärv, 2007.

Fig. 1. Besieged reserve... Right behind the stone fences of Rootsi-Kallavere village Maardu apartment houses are towering and another world takes its rise. This kind of opposition

perhaps explains the aims and indispensability of the Rebala Heritage Reserve more clearly. Photo by M. Tamjärv, 2007.

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

229

Paraku on pealinna lähedus, laienev ehitustegevus ning võimalike maardlate

rajamine seadnud kaitseala piiramisrõngasse (joon 1). Olukorras, kus Tallinna

ümbritsevatele põldudele ja lagendikele kerkivad üksteise järel justkui ühe vit-

saga löödud uusasumid, on Rebala piirkond kinnisvaraarendajatele kahtlemata

tõeline maiuspala. Lisaks on viimaste aastate ehitusbuum toonud jõuliselt kaasa

uute ehitus- ja viimistlusmaterjalide kasutamise ja linnaliku ehitusmoe, mis seab

ohtu kaitseala taluarhitektuuri omapära säilimise.

Just ehitustegevust reguleeriva teemaplaneeringu ettevalmistamise käigus

osales 2005. a suvel Rebalas välitöödel Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituudi

inimgeograafide töögrupp maastike ning Eesti Vabaõhumuuseumi teadurid Juta

Joonis 2. Vabaõhumuuseumi teadurid välitöödel Rebala külas: vasakult Juta Holst, Hanno Talving ja Juta Saron. Foto M. Tamjärv, 2005.

Fig. 2. Researchers of the Open Air Museum doing fieldwork in Rebala village: from the left Juta Holst, Hanno Talving and Juta Saron. Photo by M. Tamjärv, 2005.

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

23 0 231

Saron, Juta Holst, Hanno Talving ja Maret Tamjärv taluarhitektuuri hindajatena

(joon 2). Välitöödel kaardistati kuus vanaküla Rebala kaitseala südames – Rebala,

Vandjala, Loo, Parasmäe, Võerdla ja Koila. Skitseeriti talude õueplaanid, pildistati

kogu hoonestus ja haljastus, selgitati välja hoonete ehitus- ja ümberehitusajad

ning vesteldi kohalike elanikega. Töö lõpparuanne esitas hinnangu kohalikule

arhitektuurile, toodi esile väärtuslik ja säilitamisväärne ning jagati soovitusi ja

tähelepanekuid (Lõpparuanne 2005).3 Unikaalsel kaitsealal suvalist ehitustegevust

välistav teemaplaneering peaks valmima 2008. aastal.4

Rebala – avatud maastikud

Rebala kaitseala suurim väärtus ja põhiline kaitsealune objekt on avatud maastik.

Tihti on loodusmaastik aegade jooksul tugevasti muutunud või ümber kujunda-

tud. Rebala on selles suhtes eelisseisundis – siin on säilinud palju tõenäoliselt

algupärast maastikuilmet – loopealset avarust, mis ulatus umbes samasugusena

silmapiirini juba sadu ja tuhandeid aastaid tagasi (joon 3). Rebala maastikel

on palju eri aegadel meie esivanemate ja meie endi poolt jäetud jälgi, looduse

ja kultuuri põiminguid. Siin esineb ajaloolisi kihistusi muinasmaastikust nõuko-

gudeaegse põllumajandus- ja tänapäevase golfimaastikuni. On iseloomulik, et

põlluharimise järjepidevus pole siin katkenud tänaseni.

See on traditsiooniline Eesti loopealne maastik, mis moodustab osa meie

identiteedist, see on maastik, millega endid siin Põhja-Eestis samastame. Seetõttu

on siinne maastik pärand, mida tuleb iga hinna eest säilitada.

3 Välitööde materjalid asuvad Eesti Vabaõhumuuseumis ja Muinsuskaitseametis.4 Ajakohastatud teemaplaneering algatati Jõelähtme valla volikogu poolt veebruaris 2006 ja peaks lõpusirgele

jõudma 2008. aasta alguseks. Selle töö põhieesmärgiks on täpsustada ehitustingimusi, ümberkruntimise võimalusi, külade arenguruume, tagada mälestiste kaitse ja asustusstruktuuride järjepidevus (Pärtel 2007: 9).

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

231

Paekiviarhitektuur

Rebala kaitsealale iseloomulikku traditsioonilist ehituslaadi esindab rohke paekivi

kasutamine. Põhja-Eestis kergesti kättesaadav ja hõlpsasti töödeldav paas on suu-

repärane ehitusmaterjal, mida kasutati juba muinasajal. 1992. aastast rahvuskiviks

valitud paekivi on katnud me esivanemaid pronksiaegsetes kivikalmetes; paekivist

on laotud talumajade reheahjud ja leeasemed, rehealuste müürid, laudad, tallid,

sepapajad, aidad, küünid, suveköögid, kaevud ja keldrid. Põldudelt kogutud

kivilahmakatest on laotud kiviaiad ümber loopealsete põldude, karjamaade ja

taluhoonete. Rebala kaitseala esindab ehedat paepealset maad, paas kõneleb

ilmekalt niihästi siinsetel maastikel kui hoonestuses.

Joonis 3. Lagedad loopealsed on Rebala kandi maastiku omapäraks juba muinasajast saadik, esiplaanil Lastekangrud. Foto M. Tamjärv, 2007.

Fig. 3. Open alvars – peculiarity of Rebala landscape already from prehistoric times; in the foreground Children’s cairns. Photo by M. Tamjärv, 2007.

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

232 233

Joonis 4. Rõhtsalt asetatud vaheplaatidega kiviaialõik Rebala küla Viikri talu tagaõuel. Foto H. Talving, 2005.

Fig. 4. Fragment of a stone fence with horizontal plates in between in the backyard of Viikri farmstead, Rebala village. Photo by H. Talving, 2005.

Praegu on paeehitised Rebala kaitseala külades esindatud peamiselt

1920.–1930. aastate kaunite kõrvalhoonete ning 19.–20. sajandi vahetuse võlvitud

keldritena. Kahetsusväärselt suur osa Rebala paearhitektuurist on lagunenud/

lammutatud. Oma osa selles on ka fosforiidikaevandamisel tekkinud kahjudel,

lõhkamised on murendanud kivihoonete müüre, lõhkunud katuseid jms. Üldise

perspektiivitusetunde tõttu (kõik läheb karjääri alla!) kahjustatud hooneid sageli

ei taastatudki.

Ka suur osa kunagistest rohketest Rebala kiviaedadest on kahjuks hävinud –

sõja ajal kindlustuste ehitamiseks veetud, kolhoosiajal kivikoristuskampaaniate

käigus lõhutud, teedeehituseks ja killustiku tootmiseks lammutatud jms. Õnneks on

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

233

kiviaedade võrgustik päris hästi säilinud kaitseala vanakülades, oma osa etendasid

selles 1980. aastatel muinsuskaitse poolt korraldatud aedade taastamise talgud,

eriti Rebala külas (joon 4). Nüüd on taas tekkimas ja kasvamas huvi kiviaedade,

aga ka paekivihoonete ehitamise ja taastamise vastu. Huviliste teavitamiseks on

kaitseala korraldanud teabepäevi ja kursuseid.5

Samas võib öelda, et ilmastikule vastupidav paas on kaunis ka varemete kujul

(joon 5). Seetõttu vääriksid needki kohati säilitamist kui tunnismärgid esivanemate

tööst ja kui omaaegse külastruktuuri tähised.

5 Eesti maaelu arengukavade 2004—2006 ja 2007—2013 raames makstakse vastava taotluse esitamisel PRIA kaudu toetusi kiviaedade rajamise, taastamise või hooldamise eest.

Joonis 5. Ka varemed võivad kaunid olla! Suigu talu lauda varemed Rebala külas. Foto M. Tamjärv, 2005.

Fig. 5. Ruins can also be beautiful! Barn ruins on Suigu farmstead, Rebala village. Photo by M. Tamjärv, 2005.

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

234 235

Taluarhitektuur kaitseala südames

Seni on Rebala kaitsealal põhitähelepanu pööratud eeskätt arheoloogilistele

uuringutele, seoses ettevalmistustega kaitseala loomiseks on mõnevõrra tegeldud

ka vanade külade kujunemislooga (Troska 2000; Troska 2007) ja etnograafiliste

andmete kogumisega (AI ET 24). Kõnekas ja iseloomulik on seegi, et omal ajal

peatasid karjääri laienemise just nimelt kalmed ja muinaspõllud (s.o arheoloogia),

mitte aga elujõulistena säilinud külade ajaloolis-arhitektuuriline väärtus. Rebala

vanakülade arhitektuuri ja selle eripärasid on käesoleva hetkeni üsna vähe uuritud.

Rebala küla üldplaneering on põhijoontes säilinud muutumatuna alates 17.

sajandist, asulakohana on see kasutuses umbes viikingiajast. Rebala on tüüpiline

sumbküla ümber keskse külaväljaku, mis põhja suunas laieneb saunakohtade

arvel. Hästi on säilinud kiviaedade võrgustik ning küla keskele vesisele kohale 19.

sajandil kaevatud tiik. Praegustest 24 talust on umbes pooled suvekodud. Küla

arhitektuuriline terviklikkus on rikutud, ent siiski leidub seal tähelepanuväärseid

üksikobjekte (vana vallamaja-koolimaja ja pritsikuur). Vanadest 19. sajandi rehe-

majadest on praeguseks hästi säilinud vaid mõned üksikud (Jaagu, Orgita, Kebja),

ülejäänud on lagunenud või tules hävinud. Külas on ilusaid 1920.–1930. aastate

paekiviehitisi ning 19.–20. sajandi vahetuse paekivikeldreid. Elamud on põhiliselt

1920.–1930. aastaist või sõjajärgsed, sageli 1960.–1970. aastatel silikaatkividega

vooderdatud. Viimase kümnendi jooksul on küla ilme palju muutunud. Kaitseala

nimiküla kohta esineb üllatavalt palju sobimatuid ümberehitusi, kus on rikutud

hoonete välisilme (sobimatu vooder, plastaknad, muudetud proportsioonid, veid-

rad juurde- ja pealeehitused jms). Üllataval kombel jättis kaitseala nimiküla kõige

eklektilisema ja laialivalguvama mulje. Tundub, et Rebala küla tähtsus ja väärtus on

eeskätt ajaloolis-arheoloogiline (ürikutes kõige enam mainitud küla, arheoloogia-

muististe suur kontsentratsioon, vana üldplaneering) ning poliitiline (kaitseala

loomine, fosforiidikarjääri edasitungi peatamine, side laulva revolutsiooniga).

Positiivse näitena väärib esiletõstmist Jaagu talu (joon 6) – elujõuline ja heas

korras talukompleks (19. sajandi rehielamu ja kolmeruumiline ait, 1930. aastate

paekivist laut-küün), kus elab koos kolm põlvkonda ning peetakse loomi.

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

235

Omamoodi kurioosumina mõjub Suigu talu rehemaja, mille kambrid on tules

hävinud ja rehekarp elamuks kohendatud (joon 7) ning rikkalik konserveerimist

vääriv varemepark.

Elanike vananemine, nende kehv majanduslik olukord ning pealinna lähedus

võivad tuua Rebala ala kinnisvaraturule. Sellega võib kaasneda oht, et uued oma-

nikud, kellel puudub side antud külaga, ei hooli ajaloolise terviku säilitamisest.

Parasmäe küla on kahepoolne ridajas küla suure põlluala serval, mis on vaa-

tamata teatavale hõrenemisele oma vana struktuuri küllalt hästi säilitanud.

Talumaade kruntimisega kaasnenud ulatuslike maakorraldustööde käigus

19. sajandi teisel poolel ehitati osa talusid välja uues asupaigas, väljaspool küla

Joonis 6. Jaagu talu hooned Rebala külas. Foto M. Tamjärv, 2005.

Fig. 6. Buildings on Jaagu farmstead, Rebala village. Photo by M. Tamjärv, 2005.

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

236 237

tuumikala. Et küla läbiv tee on elav liiklussoon, on selle äärest vanad kiviaiad

suuresti kadunud. Külas on 33 talu, millest umbes kolmandik on kasutusel suve-

koduna, paaris-kolmes talus käivad omanikud vaid mõne korra aastas. Suur osa

vanadest, 19. sajandi rehielamutest on ümber ehitatud. Palju leidub enne I maail-

masõda ning 1920.–1930. aastail ehitatud aegseid elamuid ja kõrvalhooneid. Ka

viimastel aastatel on ehitatud uusi elamuid ja kõrvalhooneid, vahetatakse katuseid,

tehakse ümberehitusi jms. Kuni viimaste aastateni peeti ka loomi, kuid nüüd on

sellest mitmel põhjusel loobutud. Praegu on külaelanikel mure, et ümberkaud-

sed maad jäävad sööti. Samas on Parasmäe maastiku avatuna hoidmine oluline,

pealegi on siin väärtuslik põllumajandusmaa.

Joonis 7. Suigu talu rehemaja kambriteots hävis tules, allesjäänud rehekarp on eluruumideks kohandatud. Foto M. Tamjärv, 2005.

Fig. 7. The chambers of Suigu barn-dwelling were destroyed in fire, the remaining threshing barn has been converted into a dwelling. Photo by M. Tamjärv, 2005.

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

237

Tore näide külas leiduvate eri kihistuste kooskõlast on Reinu talu õu, kus asub

muinasaegne kultusekivi, rehielamu (ehitatud 1831) varemed, 20. sajandi alguse

jääkelder ning 1940. aastal valminud originaalse kivikatusega elamu (joon 8).

Samuti on tähelepanuväärne Jüssi talu piimakelder (ehitatud 1912), ümberehi-

tatud rehielamu osa ning 1909. a valminud koosehitis. Väärtuslik on Viina talu

kompleks.

Vandjala külal on huvitav ajalugu seoses peale Põhjasõda siia asustatud vene

peredega.6 Mälestused kunagistest vene asukatest elavad küla paralleelnimes

6 Veel 17. sajandi keskel oli Vandjala asustatud eestlastega, kes kadusid Põhjasõja ja katku tagajärjel 18. sajandi alguses. Rahvapäraselt seostatakse venelaste külla asumist Peeter I-ga, kelle käsul Kadrioru lossi ehitama toodud venelased olevat ise leidnud siin tühje maju elamiseks. Teiste juttude järgi olevat tühjaksjäänud Vandjala küla asustanud venelastega Kostivere mõisa omanik (Troska 2007: 96).

Joonis 8. Reinu talu elumaja Parasmäe külas. Foto M. Tamjärv, 2005.

Fig 8. Dwelling house on Reinu farmstead, Parasmäe village. Photo by M. Tamjärv, 2005.

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

238 239

Veneküla ja paljudes talunimedes (Antipa, Kaurila, Kirila). Külas on 19 talu,

neist 12-s elatakse aastaringselt. Vaatamata sellele, et kunagine tihe ridaküla on

tublisti hõrenenud (praegu pigem ahelküla), on vana külastruktuur hästi jälgitav.

Küla keskel paikneb vana koolimaja/Aruküla vene õigeusu kiriku abikirik. Tänu

säilinud ja taastatud kiviaedadele kõrgete põlispuude all käänduva külateega,

mõjub Vandjala küla väärika ja vanana, olgugi et praegune hoonestus pärineb

põhiliselt 20. sajandist (enamuses 1920.–1930. aastate elamud). Tajutav on asula

iidsus ja püsivus.

Küla on üldiselt kenasti heakorrastatud, kuigi esineb erandeid, mis külateelt

avanevat tervikmuljet rikkuma ei pääse. Hea hoolduse tõttu on säilinud palju ees-

tiaegseid plekk-katuseid nii elamutel kui kõrvalhoonetel. Külale tervikuna mõjub

Joonis 9. Antipa talu elamu Vandjala külas. Foto H. Talving, 2005.

Fig. 9. Dwelling house on Antipa farmstead, Vandjala village. Photo by H. Talving, 2005.

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

239

hästi see, et kahes talus peetakse loomi, ühes tegeldakse ulatuslikult seemnekas-

vatusega – seetõttu on külaümbruse põllud ja aiamaad haritud ning külatagused

väikesed heinamaad niidetud jms.

Eraldi väärib väljatoomist Antipa talu tervikuna – suurepäraselt heakorrasta-

tud, renoveeritud hooned: 1917–1922 ehitatud kahe tuulekojaga elamu (joon 9),

1920.–1930. aastate paekivist kuivati (joon 10), tall, kelder, saun. Hansu talus

on küla ainus säilinud rehemaja (1897). Kostivere tee ääres asuv Raja talu küün

on võimas 20. sajandi paekivihoone, millele võiks soovi korral leida ühiskondliku

funktsiooni (joon 11).

Tuntav on Vandjala tugev kohavaim. Külaelanikke ühendab ajalooteadlikkus,

aupaklik suhtumine vanadesse hoonetesse, õuede heakorrastamine-haljastamine,

Joonis 10. Antipa talu kuivati Vandjala külas. Foto H. Talving, 2005.

Fig. 10. Grain drier on Antipa farmstead, Vandjala village. Photo by H. Talving, 2005.

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

24 0 241

kuid samas ka tõrjuv hoiak uute inimeste, nii uusasukate kui turistide ning muidu-

uudistajate suhtes. Vandjala elanikud soovivad tõhusat kaitset muinsuskaitselt ja

Rebala kaitsealalt, rangete ehituskeeldude ja ettekirjutuste kehtestamist, kaitse-

aluse küla staatust.

Loo küla (praegu kuulub Vandjala küla alla) on ridaküla, mis on hästi säilitanud

oma loopealse iseloomu. Tundub, et külal väljasuremisohtu pole, asukoht suure

magistraali ja Jõelähtme külje all on soodne. Küla ja loopealsete säilitamise huvi-

des oleks hea, kui saaks soodustada lambapidamist. Eraldi väljatoomist väärib

Värava talu (uued omanikud 2001. aastast), mis võiks olla positiivne eeskuju

Joonis 11. Kostivere tee ääres asuv hästisäilinud Raja talu küün sobiks täitma ühiskondlikku funktsiooni. Foto H. Talving, 2005.

Fig. 11. The well-preserved hay barn on Raja farmstead by the side of Kostivere road could serve a public purpose. Photo by H. Talving, 2005.

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

241

kõigile kaitseala elanikele. Talu on asjatundlikult restaureeritud – rehemajal on

laastukatus, interjööris on säilitatud vanad laed jms. Omanik on restaureerinud

kõrtsi kõrval asuva endise külakaevu (joon 12).

Võerdla küla esindab kunagisest suurest külast säilinud Suur-Võerdla osa, Väike-

Võerdla jäi karjääri alla. Fosforiidikaevandus on säilinud küla elu tuntavalt mõju-

tanud – hävitanud suure osa hoonestusest, pärssinud ehitustegevust ja tekitanud

perspektiivitusetunde. Praeguseks on külla tulnud uusi noori elanikke, kes seovad

oma tulevikku püsivamalt külaga. Taas on tekkinud uut indu ehitamisel-renovee-

rimisel. Säilinud talud moodustavad arhitektuuriliselt ebaühtlase, kohati kum-

Joonis 12. Värava talu pererahva poolt korrastatud külakaev Loo külas. Foto H. Talving, 2005.

Fig. 12. Village well restored by the inhabitants of Värava farmstead in Loo village. Photo by H. Talving, 2005.

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

242 243

maliste, eri aegadest pärit üksikhoonetega tihke terviku. Külas on seitse talu, kus

elatakse aastaringselt, vaid üks talu on kasutusel suvekoduna, üks seisab tühjalt

ja laguneb.

Viimane on tõeline maiuspala – 1886. a ehitatud Nigula talu vana, ümber-

ehitustest rikkumata põhja-eesti tüüpi rehemaja, mis vajaks kiiret konserveerimist

(joon 13). 1968. aastast tühjalt seisev hoone on lagunemas. Samas sobiks see

kaitseala omandusse kui muuseum-näidistalu taluarhitektuuri tutvustamiseks.

Omapärane kompleks on ka küla tuumikust eraldi seisev Ületee (Sirkli) talu:

võõrapärase vormiga elamu (1935), mis on vooderdatud käsitsivormitud tellistega

Joonis 13.Nigula talu rehemajas on säilinud vana ruumijaotus ning reheahi koos kerise kohale asetatud sädemeid püüdva paeplaadiga. Foto H. Talving, 2005.

Fig. 13. The barn-dwelling on Nigula farmstead has preserved the old space division and the barn oven with a limestone plate placed over the keris (a pile of stones on top

of the furnace to accumulate heat) to catch sparks. Photo by H. Talving, 2005.

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

243

(joon 14) ning ümbritsetud suurejooneliste 1930. aastate paest kõrvalhoonete ja

kiviaedadega.

Koila külast on alles vaid selle suurim talu Suurtalu (Tõnu). Seda ümbritsenud

Jägala mõisa saunakohad on jäljetult kadunud ja säilinud vaid nimedena vane-

mate inimeste mälestustes. Arhitektuuriajaloolises mõttes väärib äramärkimist

1901. a ehitatud Suurtalu elumaja, mis on Jõelähtme ja naaberkihelkondade

varasemaid häärberilaadseid taluelamuid. Õuesügavuses asub piirkonna jaoks

eriline, väga ruumikas paekiviait.

Kahjuks kadus Koila küla tervikkeskkond juba koos saunakohtade kadumisega,

praegu vastanduvad Suurtalu hoonetele Jägala jõe vastaskaldal laiutav suuräri-

Joonis 14. Ületee talu elamu mõjub Eesti oludes võõrapäraselt. Foto J. Holst, 2005.

Fig. 14. The dwelling house on Ületee farmstead feels odd in Estonia. Photo by J. Holst, 2005.

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

24 4 245

mehe hoonekompleks. Vana, rannikule viiv kiviaedadega ääristatud külatee on

uue kinnistu poolt suletud. Küla on kaotanud oma ilme ja funktsioonid.

Kihiline kaitseala

Eeltoodust nähtub, et kihilised pole mitte ainult Rebala maastikud, kihilised on

ka siinsed põliskülad.

• Tugevalt on esindatud muinasaegne kihistus (muinaspõllud, kivikalmed,

lohkudega kivid, asulakohad), mis on sageli visuaalselt tabamatu ja hoo-

mamatu.

• On iseloomulik, et siinsed külad on säilitanud oma 17.—19. sajandi üld-

planeeringu ja struktuuri, mida markeerivad vanad talukohad ja lookle-

vate kiviaedade võrgustik. Klassikalised loopealsed ridakülad on Vandjala,

Loo, Parasmäe, sumbkülasid esindavad Rebala ja Võerdla.

• 19. sajandi taluarhitektuurist pole kahjuks kuigipalju säilinud. Suur osa

19. sajandi rehemajadest on tänaseks hävinud, lagunemas või tublisti

ümber ehitatud. Võib öelda, et 19. sajandi kihistuse moodustavad külades

suuresti just varemed.

• 19.—20. sajandi vahetusest pärineb enamik üpris hästi säilinud paeki-

vikeldreid.

• Põhiosa praegustest elamutest ja kõrvalhoonetest pärineb sõjaeelse Eesti

Vabariigi ajast, s.o 1920.–1930. aastatest. Siin on esindatud kenad rehest

lahku ehitatud elamud ning hästisäilinud paekivist kõrvalhooned kui märk

kohaliku traditsioonilise ehituslaadi säilimisest.

• Nõukogude periood on esindatud eeskätt kolhoosiarhitektuurina – näi-

teks kolhoosnike korterelamu Rebalas, karjalaudad Rebalas ja Võerdlas,

silohoidla ase Parasmäel, mitmed eramud vanadel talukohtadel. Nõuko-

gude aeg tõi uued katuse- ja voodrimaterjalid – eterniidi ja silikaatkivi.

Jõuliselt tungis maastikule fosforiidikarjäär.

• Taasiseseisvunud Eestis on hoogustunud elamute ümberehitamine

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

245

ja uute ehitusmaterjalide kasutamine. Et märkimisväärne osa kaitseala

külade taludest on kasutusel eeskätt suvekodudena, siis on neis rohkesti

märgata n-ö suvilakultuuri7 ilminguid (joon 15) – vanavara kasutamist

aiakujunduselementidena, endised kartuli- ja peenramaad on muudetud

muruväljakuteks, lokkavad lopsakad lilled. Uue aja märgina võib vanadel

hoonetel märgata satelliit-TV antenne, on rajatud lemmikloomade kalmistu

(Ületee talu Võerdlas). Aja märgiks on ka turismiarendamise mõtted või

sootuks vastupidi, sellega seotud hirmud.

7 Tänapäevases anglitsismidest ja amerikanismidest tulvil kõnepruugis vastaks sellele kolleeg Juta Saroni poolt leitud tabav nimetus – kottidžism (ingl k sõnast „cottage” – väike maamaja, suvila).

Joonis 15. Täies ilus õilmitsev suvilakultuur Rebala külas. Foto J. Holst, 2005.

Fig. 15. Summer home culture flourishing in Rebala village. Photo by J. Holst, 2005.

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

24 6 247

Eri ajastute põimumine moodustab Rebala kaitsealal väga põnevaid kooslusi,

mis kõnelevad külade elususest, muutumisest, järjepidevusest ja kestmisest.

Probleemid ja tähelepanekud

Rebala kaitseala on tundlik piirkond. Muinsuskaitsesse suhtumine on kahetine –

suure soojuse ja tänutundega meenutatakse kaitseala rajajat Vello Lõugast, kelle

nakatav innukus on jätnud kohalikesse oma jälje. Tänapäeval nähakse muinsus-

kaitses enamasti piiranguid kehtestavat institutsiooni ega mõisteta selle vajalik-

kust. Samas on näiteks Vandjala küla ootused muinsuskaitse suhtes väga suured,

oodatakse kaitset sõna otseses mõttes.

1990. aastate algul Eesti Vabariigi poolt läbi viidud maade ja varade tagas-

tamise protsess on kujundanud olukorra, kus suure osa kaitseala territooriumist

moodustavad eramaad, millel kehtivad ranged piirangud, kuid puuduvad toetus-

süsteemid, võimalused maade ümbervahetamiseks või kompenseerimiseks (Pärtel

2007: 8). Maade müümise keeld häirib kohalikke. Tundub, et oluliselt rohkem

tuleks rõhku panna arheoloogiamuistise olemuse ja tähtsuse selgitamisele –

tavakodanikule jääb arusaamatuks see „miski” nende külas ja ümbruskonnas, mida

pole silmaga näha ja mida ei eksponeerita, kuid mille tõttu on nende tegevus

takistatud.

Mõnel pool, näiteks Rebalas, oli mureks ka küla järjepidevus ja püsimine,

suure osa elanikkonnast moodustavad seal pensionärid ja suvitajad, talvel on

küla pooltühi. Kohalikud sooviksid, et „uut elu tuleks külla”. Seetõttu suhtutakse

uusehitustesse üldiselt soosivalt. Ka Parasmäel pooldatakse üksikute uute kruntide

eraldamist soovijaile.

Iseenesest võiks ju kaitsealal kõne alla tulla ehitamine vanadele talu- ja sauna-

kohtadele, võimalus sumbkülasid tihendada, kuid päris kindlasti ei tohiks külade

säilinud struktuuri muuta. Välistatud on ehitamine arheoloogiamälestistega

kaetud aladel.

Kogu ehitustegevus muinsuskaitsealal peaks alluma järelevalvele. Seejuu-

res peaks kaitseala andma soovitusi ja omama õigust teha ettekirjutusi hoonete

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

247

mahtude, kõrguste, proportsioonide, kasutatavate materjalide jms suhtes. Kiired

muutused viimastel kümnenditel on toonud kaasa uued ehitus- ja viimistlusma-

terjalid, mis on sageli ajalooliste hoonete jaoks ebasobivad.

Probleemiks on seegi, et tihti ei oska külaelanikud oma kodukanti väärtustada.

Arheoloogia kõrval tuleks tähelepanu juhtida ka vajadusele korrastada ja ekspo-

neerida säilinut – kiviaedu, paekivihooneid, keldreid, aga ka hoonete varemeid,

mis annavad ettekujutuse traditsioonilisest õuest.

Joonis 16. Loopealne maastik Rebala kaitsealal – vaade Loo külateelt. Foto M. Tamjärv, 2005.

Fig. 16. Alvar landscape in Rebala reserve – view from Loo village lane. Photo by M. Tamjärv, 2005.

249

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

24 8 249

Lõpetuseks

Taaskord nagu 1970.–1980. aastatel fosforiidikarjääri vastu võideldes, peab kait-

seala end 2000. aastate alguses jälle mobiliseerima ja jõuliselt omi positsioone

kaitsma. Nüüd on see ehk mõnevõrra keerulisemgi, sest vastasleeris pole enam

võõrast ideoloogiat esindav jõud, suurtööstuse pealetung, vaid tegelikult meie ise,

kes me tahaks maale, aga mitte eriti kaugele, sest me armastame mugavusi, meie

töökohad on linnas, me viime maale kaasa oma linliku elulaadi jms. Kahtlemata

toob meiegi aeg kaasa midagi uut, mis järjekordse kihistusena Rebala põldudele

ja küladele laskub. Seepärast ongi oluline kokku leppida, milliseid väärtusi tuleks

muutuste keskel hoida, et säiliks kodutunne, maastiku ilu, side ajaloo ja kultuuriga,

mille on loonud meie esivanemad, et ei pühitaks minema siia ladestunud väärtus-

likke „ajamustreid” (joon 16). Loodame väga, et Eesti Vabaõhumuuseumi teadurite

töö Rebala kaitseala taluarhitektuuri hindajaina andis selleks oma panuse.

Kasutatud kirjandus

AI ET – Ajaloo Instituudi etnograafilised teatedLõpparuanne 2005. Projekti „Muinsuskaitseliste eritingimuste koostamine Rebala muinsuskaitseala

teemaplaneeringule ja põhimäärusele” lõpparuanne. (Projekti töörühm: Hannes Palang, Helen Sooväli; Ökoloogia Instituut; Hanno Talving, Juta Holst, Juta Saron, Maret Tamjärv, Heiki Pärdi, Merike Lang; Eesti Vabaõhumuuseum; prof. Valter Lang, Thomas Mell, Sander Tint; Tartu Ülikool). Tallinn.

Kraut, A. 2007. Rebala kaitseala eellugu 1975–1987. – Maa mäletab... Valitud artiklid aastatest 1977–2007. Jõelähtme. 12–48.

Pärtel, M. 2007. Maa mäletab... – Maa mäletab... Valitud artiklid aastatest 1977–2007. Jõelähtme. 5–11.

Troska, G. 2000. Rebala, Parasmäe ja Vandjala küla ajaloost ja ehitistest. –Suitsutare 2. Valitud artikleid 1975–1999. Eesti Vabaõhumuuseum. Tallinn. 249–287.

Troska, G. 2007. Rebala muinsuskaitseala põliskülade ajaloost. – Maa mäletab... Valitud artiklid aastatest 1977–2007. Jõelähtme. 81–112.

Õpetajate Leht nr 17, 27. aprill 2007. Fosforiidisõja väljaõppelaager. – www.opleht.ee//Arhiiv/2007/27.04/koik.shtml

249

K a i t s e a l a p i i r a m i s r õ n g a s

249

Besieged reserveAbout fieldwork in Rebala Heritage Reserve in 2005

Maret Tamjärv

Estonian Open Air Museum, Research secretary

The Rebala Heritage Reserve on the territory of Jõelähtme commune, in the vicinity

of Tallinn, is a unique cultural landscape, which has been shaped by the human

hand already since the prehistoric era. Within the 74-square-kilometre reserve

you can find more than 350 archaeological monuments – ancient settlement

sites, cairns, cult stones and ancient bronze-age fields, which are the oldest in

Estonia. Also there are several villages dating back to a few millenniums.1 The

region abounding in relics also possesses a political meaning as a cradle of the

Singing Revolution – it was namely the heritage reserve founded on the initiative

of archaeologist Vello Lõugas that stopped the expansion of the phosphorite

quarry and was one of the initiators of the phosphorite war fought in protection

of Virumaa county.2

1 For instance, Rebala, Vandjala, Parasmäe and Rootsi-Kallavere. Written records first mention them in 1241.

2 Amateur archaeologist Oskar Raudmets started with finding out about the relics in Rebala region in the early 1970s, when the gradually expanding phosphorite quarry started to influence the region. Beginning

B e s i e g e d r e s e r v e B e s i e g e d r e s e r v e

25 0 251

Unfortunately the proximity to the capital, the expanding construction work

and the possible digging of quarries have in a way besieged the reserve (Fig. 1

page 228). In the situation where new absolutely similar housing estates emerge,

one after another, in the fields and clearings in the vicinity of Tallinn, the Rebala

region is undoubtedly a real titbit for estate developers. In addition to this, the

construction boom of the past few years has brought along the use of new building

and finishing materials as well as the urban building style, which threatens the

preservation of the peculiarity of the farm architecture in the reserve.

It was namely within the preparations for the theme planning regulating

building activities that in the summer of 2005 a working group of human

geographers from the Institute of Ecology at Tallinn University participated in

Rebala fieldwork as landscape assessors, and Juta Saron, Juta Holst, Hanno Talving

and Maret Tamjärv, researchers of the Estonian Open Air Museum – as assessors

of farm architecture (Fig. 2 page 229). In the course of fieldwork six ancient

villages in the heart of the Rebala Heritage Reserve – Rebala, Vandjala, Loo,

Parasmäe, Võerdla and Koila - were mapped. Sketches were made of the yard

plans of farmsteads, all the buildings and green areas were photographed, the

building and rebuilding dates of buildings were found out and local inhabitants

were contacted. The final report estimated local farm architecture, elicited the

valuable as well as things worth preserving, gave recommendations and shared

from 1974 archaeologist Vello Lõugas worked here, registering relics, mapping them and conducting extensive rescue excavations. The idea of founding a reserve here also initiates from him. It was in the course of rescue excavations that the majority of Rebala archaeological monuments were discovered, including children’s cairns and ancient fields dating back to more than 2000 years. The reserve regula-tions were not passed until twelve years later. Finally, on September 24, 1987, the decree of the Council of Ministers of the Estonian SSR No. 506 determined the borders of the Rebala historical-cultural reserve (2495 hectares) and passed the statute wording the main objectives of the reserve, which have not been changed until today. (Pärtel 2007: 7; Kraut 2007: 12–39). The statute was updated in 1998, when the reserve was expanded by adding the important regions (the coast and Parasmäe area), which had been left out initially, and so the territory of the reserve amounted to 74 square kilometres (Pärtel 2007: 8). The Phosphorite War of 1987–1988 was an open protest movement against Virumaa phosphorite quar-ries, i.e., against the Soviet authorities and their environment-hostile politics. The Singing Revolution grew out of this movement. Rebala has been called the “training camp” of Phosphorite War; in the years 1982–1985 over a hundred people – university students, schoolchildren, teachers and officials - par-ticipated in rescue excavations. It was in Rebala village that the first banner saying “No to phosphorite!” was painted as early as in 1982. When the Phosphorite War broke out in 1987, the participants of the Rebala “training camp” had already done enormous preparatory work on the spot. Also the heritage protection movement initiated in 1986 was largely based on V. Lõugas’s excavators. (Õpetajate Leht No 17, 27 April 2007; Kraut 2007: 37).

B e s i e g e d r e s e r v e B e s i e g e d r e s e r v e

25 0 251

observations (Final report 2005).3 The theme planning excluding any building

activities in the unique reserve should be completed in 2008.4

Rebala – open landscapes

Open landscape is one of the most valuable features of the Rebala Heritage

Reserve as well as its main protection object. Often natural landscapes have

considerably changed or been reshaped in the course of times. In this respect

Rebala stands on a vantage ground – this region has preserved much of its probably

original landscape appearance – spacious alvars, which extended to the horizon

hundreds and thousands of years ago (Fig. 3 page 231). Rebala landscapes bear

marks left by us and our ancestors at different times – intertwinements of nature

and culture. Here you can encounter historic layers from prehistoric to Soviet-time

agricultural and today’s golf landscapes. It is characteristic that the continuity of

tilling has not been broken from prehistoric era until today.

This is a traditional Estonian alvar landscape, which constitutes a part

of our identity; it is a landscape with which we identify ourselves here in North

Estonia. Therefore the landscape here is a heritage that should be preserved at

any cost.

Limestone architecture

A typical feature of the local traditional building style characteristic of the Rebala

Heritage Reserve is the abundant use of limestone. This stone, which is freely

available in North Estonia and can be processed easily, is an excellent building

material, which was used already in prehistoric times. As a real popular stone

(national stone since 1992), limestone has protected and covered our ancestors in

Bronze-Age stone barrows; it has been used in making barn kilns and hearths in

3 Fieldwork materials are kept at the Estonian Open Air Museum and the National Heritage Board.4 The updated theme planning was initiated by Jõelähtme county council in February 2006 and should be

completed by the beginning of 2008. The main objective of this work is to specify building conditions, possibilities for land re-parcelling, space for the evolution of villages, and to guarantee the protection of ancient monuments and the continuity of settlement structures (Pärtel 2007: 9).

B e s i e g e d r e s e r v e B e s i e g e d r e s e r v e

252 253

farmhouses, as well as walls for threshing barns, stables, barns, storehouses, hay

sheds, summer kitchens, wells and cellars. Big chunks of stones gathered from

fields have been used for building stone fences that surround alvar fields, pastures

and farm buildings. The Rebala Heritage Reserve represents land on limestone

subsoil; the stone manifests itself both in local landscapes and in buildings.

Today limestone buildings in the villages of the Rebala reserve are represented

mainly by the beautiful outbuildings dating from the 1920s–1930s, as well

as single objects and vaulted cellars from the turn of the 19th–20th centuries.

Unfortunately, a great part of Rebala limestone architecture has been demolished

or fallen apart. A certain role in it has been played by the advance of the

phosphorite quarry – detonations have crumbled the walls of stone buildings,

broken roofs, etc. Owing to the general feeling of perspectivelessness (anyway,

everything goes under the quarry!) the damaged buildings were often even not

restored.

Unfortunately, a great part of the stone fences at Rebala have also been

destroyed – used for building fortifications during war-time, demolished during

the stone-gathering campaigns in kolkhoz time, knocked down during road

construction, used in chipping-production, and so on. Fortunately the network of

stone fences has been preserved quite well in the ancient villages of the reserve;

the fence-restoration bees organized by the heritage protection society in the

1980s, especially in Rebala village, also contributed to that (Fig. 4 page 232).

Today interest in the building and restoring of stone fences (and also limestone

buildings) has been revived. The heritage reserve has organized info days and

courses for those interested.5

Yet, weatherproof limestone is attractive also in the form of ruins (Fig. 5

page 233), which would deserve preservation as witnesses of our ancestors’ work

and as signs of the past village structure.

5 Within the framework of the development plans of Estonian rural life for 2004–2006 and 2007–2013, upon application supports are paid through ARIB (Estonian Agricultural Registers and Information Board) for the building, restoration and maintenance of stone fences.

B e s i e g e d r e s e r v e B e s i e g e d r e s e r v e

252 253

Farm architecture in the heart of the reserve

Until today main attention in the Rebala Heritage Reserve has been focussed on

archaeological studies; in connection with preparations made for the foundation

of the reserve the evolution of ancient villages has also been studied (Troska 2000;

Troska 2007) as well as ethnographical data have been collected (AI ET 24).

The fact that in the past it was the cairns and ancient fields (i.e., archaeology)

rather than vital villages and their historical-architectural value that stopped the

expanding of the quarry, speaks for itself. It can be said that the farm architecture

represented in Rebala ancient villages and its peculiarities have remained a

sphere that has not been extensively studied.

The general plan of Rebala village has mostly been preserved unchanged

since the 17th century; as a settlement site it has been used beginning from

approximately the Viking time. Rebala is a typical cluster village around the

central village green, which extends to the north in place of former cotters’ places.

The network of stone fences and the pond dug in a wet place in the centre of

the village in the 19th century have preserved well. Out of today’s twenty-four

farmhouses about half are used as summer homes. The architectural entirety of the

village has been ruined, although there are interesting and remarkable individual

objects (the old community centre-schoolhouse and the fire-station). From the old

19th-century barn-dwellings only a few (Jaagu, Orgita, Kebja) have preserved;

the rest of them have fallen apart or been destroyed by fire. There are beautiful

limestone buildings in the village, which date back to the 1920s–1930s, as well

as limestone cellars from the turn of the 19th–20th centuries. Dwellings mainly date

from the times of the first Estonian Republic or the post-war period, and were

often lined with sand-lime bricks in the 1960s–1970s. During the last decade the

appearance of the village has changed to a great extent. The village abounds

in inappropriate rebuildings where the exterior of houses has been ruined by

unsuitable cladding, plastic windows, changed proportions, queer extensions

and additions, etc. Surprisingly enough, Rebala is the most eclectic and most

B e s i e g e d r e s e r v e B e s i e g e d r e s e r v e

254 255

diffuse among all the villages of the area. Its importance seems to be, first and

foremost, historical-archaeological (the most frequently mentioned village in

historical records, great concentration of archaeological monuments, ancient

general plan) and political (foundation of the reserve, termination of the advance

of the phosphorite quarry, connection with the Singing Revolution).

As a positive example, Jaagu farmstead (Fig. 6 page 235) can be mentioned –

it is a vital farm complex kept in good order (a 19th-century barn-dwelling, a

three-room storehouse, limestone hay and cattle barn dating from the 1930s),

where three generations live and domestic animals are raised. Suigu farmstead,

on the contrary, is like a kind of curiosity with its barn-dwelling damaged in

fire, chambers destroyed, the threshing barn converted into a dwelling (Fig. 7

page 236), and its abundant ruins worth conserving. The aging of the population,

scanty material resources, as well as the proximity of the capital might, in

perspective, bring Rebala to real estate market. This can bring along the danger

that new owners arrive here who lack any connection with this village (today about

half of the inhabitants are related to their farms through several generations) and

who therefore do not care about the preservation of this historical entity.

Parasmäe village is a two-sided linear village on the edge of an extensive field

massif; in spite of certain depletion it has preserved its old structure quite well. The

springing up of newer scattered farms and cotters’ places is mainly related to land

parcelling and extensive land survey in the second half of the 19th century. As the

road passing through the village is a hectic traffic route, old stone fences by the

side of it have almost completely disappeared. There are thirty-three farmsteads

in the village, and about a third of them are used as summer homes; a couple of

them are visited by owners only a few times a year. The synergy of the different

layers of buildings is quite remarkable. A great part of the old 19th-century barn-

dwellings have been rebuilt. There are many dwellings and outbuildings dating

from the period before World War I and the first Estonian Republic. During the

past few years new dwellings and outbuildings have been built, roofs have been

B e s i e g e d r e s e r v e B e s i e g e d r e s e r v e

254 255

changed, rebuildings made, etc. Until recently people were engaged in raising

domestic animals; yet, by today they have given it up for several reasons. Now

village people are concerned about the lands around the village being left fallow.

However, it is essential to keep the landscape surrounding Parasmäe open, and,

besides, agricultural land here is with high bonitet.

A good example of co-existing different layers can be found in the yard of

Reinu farmstead – a prehistoric cult stone, ruins of a barn-dwelling (1831)

worth preserving, an ice-cellar dating from the early 20th century and a dwelling

completed in 1940 with an original stone roof (Fig. 8 page 237). Jüssi farmstead

with its dairy cellar (from 1912), part of the converted barn-dwelling and a

combined building completed in 1909 is also remarkable. Viina farm complex

can be considered as valuable.

Vandjala village has interesting history related to Russian families, who settled

here after the Northern War.6 Memories about the one-time Russian inhabitants

still live in the parallel name of the village - Veneküla (Russian village) – and in

quite a few farm names (Antipa, Kaurila, Kirila). There are nineteen farmsteads

in the village, and twelve of them are used throughout the year. Despite the fact

that the former dense linear village has become considerably sparser (rather a

chain village), the old village structure is well noticeable. In the centre of the

village there is the old schoolhouse / Aruküla Russian Orthodox subordinate

church. Due to the preserved and restored stone fences under primeval trees

along the bending road Vandjala leaves an impression of an old and dignified

village, although the present buildings date mainly from the 20th century (mostly

detached dwellings of the 1920s–1930s). The stability and ancient character of

the settlement is clearly perceivable.

6 Even in the mid-17th century Vandjala was inhabited by Estonians, who vanished in the early 18th century as a result of the Northern War and the plague. Oral tradition associates the settlement of Russians with Peter I, by whose order the Russians who were brought here to build the Kadriorg Castle found derelict houses for themselves to live in. According to a different story, it was the landlord of Kostivere manor who populated the empty Vandjala village with Russians (Troska 2007: 96).

B e s i e g e d r e s e r v e B e s i e g e d r e s e r v e

256 257

The village is generally in good condition, although there are also a few

exceptions, which, however, do not mar the general impression opening from the

village lane. Due to careful maintenance, many tin roofs of both dwellings and

outbuildings dating from the time of the first Estonian Republic have preserved.

On two farmsteads people are engaged in livestock farming, and in one – in seed

growing, which has a favourable impact on the village as a whole – it means that

fields and vegetable plots in the vicinity of the village are cultivated, hay is cut in

small meadows outside the village, and so on.

As one of the best, Antipa farmstead should be mentioned here with its

renovated buildings in excellent condition: a detached dwelling with two porches

built in 1917–1922 (Fig. 9 page 238), a limestone grain drier from the 1920s–

1930s (Fig. 10 page 239), a stable, a cellar, and a sauna. The barn-dwelling of

Hansu farmstead (1897) is the only one preserved in the village. The haybarn

of Raja farmstead by the side of Kostivere road is a magnificent 20th-century

limestone building, which could serve a public purpose (Fig. 11 page 240).

Vandjala strong local spirit can be clearly perceived. Village people are united

by their history-awareness, feeling of piety towards old buildings, the creating

of green areas in their yards, yet, also a parrying attitude towards new people,

both new settlers and tourists, as well as just the curious ones. The inhabitants of

Vandjala would like to get efficient protection from heritage protection authorities

and the Rebala Heritage Reserve, and are looking forward to the imposing of

strict building prohibitions and regulations, as well as granting the status of a

protected village.

Loo village (at present still part of Vandjala village) is a linear village, which has

well preserved its alvar location. This village does not seem to be under threat

of extinction, as its location near a major highway and Jõelähtme commune is

quite favourable. In the best interests of the village and alvars it would be good

to foster sheep-raising. Värava farmstead (new ownership since 2001), which

could serve as a positive example for all the inhabitants of the reserve, deserves

B e s i e g e d r e s e r v e B e s i e g e d r e s e r v e

256 257

special mentioning. The farmstead has been restored with a great feeling of

piety – the barn-dwelling has a shingled roof, old ceilings have been preserved

in the interior, etc. The owner of the farm has also restored the former village

well (Fig. 12 page 241) with a circumference of eleven metres situated next to

the former inn.

Võerdla village represents Suur (Big)-Võerdla - part of a former big village; the

vital Väike(Small)-Võerdla remained under the quarry. The phosphorite quarry has

had a considerable impact on the life of the preserved village – it has destroyed

a major part of its buildings, inhibited building activity and created the feeling of

perspectivelessness. By today new young inhabitants, who connect their future

with the village more permanently, have settled down here. New enthusiasm can

be noticed in building and renovation activities. Domestic animals (sheep) are kept

only on one farm. The preserved part of the village constitutes a compact whole,

even despite architectural unevenness and in places some strange individual

buildings from different eras. On seven farmsteads people live all the year round.

Only one is in use as a summer home, and one is empty and dilapidating.

It is the last one that is a real titbit – the barn-dwelling of Nigula farmstead,

an ancient North-Estonian type barn-dwelling unmarred by rebuilding, which is

in dire need of conservation (Fig. 13 page 242). The building has stood derelict

since 1968 and is falling apart. It should be in the possession of the reserve as

a museum-sample farm to introduce farm architecture. A peculiar complex is

also Ületee (Sirkli) farmstead standing detached from the core of the village

with its foreign-style dwelling (1935) cladded with hand-shaped bricks (Fig. 14

page 243) and surrounded by magnificent limestone outbuildings and stone

fences dating from the 1930s.

In Koila village only its biggest farmstead – Suurtalu (Tõnu) has been preserved.

The cotters’ places of Jägala manor labourers that surrounded the farm have

completely disappeared by today and they are preserved only as names in the

B e s i e g e d r e s e r v e B e s i e g e d r e s e r v e

258 259

reminiscences of older people. From the point of view of architectural history

Suurtalu dwelling house built in 1901 deserves mentioning as one of the first

representatives of a detached building in Jõelähtme and its neighbouring parishes

of earlier times. At the back of the yard there is a spacious limestone granary

distinctive for the region.

Unfortunately the former milieu of Koila village has completely disappeared

with the vanishing of cotters’ places, and today Suurtalu buildings present a

contrast to the million-kroon buildings on the opposite bank of the Jägala River.

The old village lane edged by stone fences and heading for the coast has been

obstructed by a new property. The village has lost its face and functions.

Stratified reserve

From the aforementioned we can presume that it is not only the Rebala landscapes

that are layered, it is also local ancient villages.

• The prehistoric layer (prehistoric fields, stone barrows, hollowed stones,

settlement sites) is abundantly represented and often visually inconceivable

and uncatchable.

• It is characteristic that local villages have preserved their 17th–19th-century

general plan and structure, which is marked by ancient farm sites

and the network of bending stone fences. Vandjala, Loo, and Parasmäe

are classical linear villages characteristic of alvars. Cluster villages are

represented by Rebala and Võerdla.

• Unfortunately not much has been preserved of the 19th-century farm

architecture. A great part of the 19th-century barn-dwellings have been

ruined by today, or either falling apart or rebuilt to a great extent. It can

be said that the 19th-century layer in villages is formed greatly by ruins.

• The majority of quite well preserved limestone cellars date back to the

turn of the 19th-20th centuries.

• The majority of present dwellings and outbuildings date from the period

B e s i e g e d r e s e r v e B e s i e g e d r e s e r v e

258 259

of the pre-war Estonian Republic, i.e., the 1920s–1930s. Here nice

dwellings detached from the threshing barn and well-preserved limestone

outbuildings as a sign of the preserved local traditional building style are

represented.

• The post-war Soviet period is represented, above all, by the so-called

kolkhoz architecture – for instance, kolkhoz members’ apartment house

in Rebala, cow barns in Rebala and Võerdla, a silage storage site at

Parasmäe, several houses on old farm sites. The Soviet period brought

along new roofing and cladding materials, such as asbestos cement

and sand lime bricks. The phosphorite quarry made a powerful entrance

to the landscape.

• Estonia with its independence regained brought along dynamic

rebuilding of dwellings and new building materials. As a remarkable

part of the farmhouses in reserve villages are used, above all, as summer

homes, we can detect numerous manifestations of the so-called summer

home culture (Fig. 15 page 244) –old things are used as elements of

garden design; also former potato furrows and vegetable gardens have

been converted into lawns, and lush flowers bloom everywhere. As a

sign of the new era satellite TV antennas can be detected on the roofs

of old houses, and a pet cemetery has been founded (Ületee farmstead

at Võerdla). Ideas related to fostering tourism or, on the contrary, fears

related to it, are also signs of the new era. The intertwining of different

eras in Rebala reserve forms extremely exciting symbioses, which speak

about the vitality of villages, their changing, continuity and persistence.

Problems and observations

The Rebala Heritage Reserve is a sensitive area. Attitude towards heritage

protection here is two-sided: Vello Lõugas, the founder of the heritage reserve,

is remembered with great warmth and gratitude, and his infectious enthusiasm

has left its imprint on local people. On the other hand, today people see heritage

B e s i e g e d r e s e r v e B e s i e g e d r e s e r v e

26 0 261

protection mainly as an institution imposing restrictions, and do not understand

its real meaning. Yet, the expectations of Vandjala village, for instance, are really

great and heritage protection is considered as a protective institution in the direct

meaning of the word.

The process of land and property restitution, which was carried out by the

authorities of the Republic of Estonia in the early 1990s, has brought about

a situation where a great part of the reserve territory is made up of land in

private ownership with strict restrictions established; yet, with no support systems,

possibilities of exchanging or compensating for the land (Pärtel 2007: 8).

Local people are upset by the prohibition to sell their land. It seems that much

more attention should be paid to explaining the importance and meaning of

archaeological heritage – common people cannot understand this “something”

in their village and its surroundings that cannot be seen and that is not exhibited,

yet - hinders their activity. In some places, for example, in Rebala, the continuity

and survival of the village are also problems, as the majority of the population

is made up of pensioners and holiday-makers, and in winter the village is half-

empty. Local people would like some “new life to come to the village”. Therefore

they have a generally positive attitude towards new buildings. The allocation of

single lots to those interested is favoured also at Parasmäe.

Actually it would be possible to build on old farm-sites and cotters’ places in

the reserve and this way make the cluster villages more compact; however, the

preserved structure of the villages must definitely not be changed. Building

in the regions with archaeological monuments is absolutely out of the question.

All the building activities in the reserve area should be under supervision.

Hereby the reserve should be granted the right to make prescriptions concerning

the volumes, heights, proportions, materials, etc. of the buildings. Fast changes

during the last few decades have brought along new building and finishing

materials, which are often unsuitable for historic buildings.

The fact that village people are often not able to value their homestead is

also a problem. Besides archaeology, the necessity to maintain and exhibit the

things preserved – stone fences, limestone buildings, cellars, as well as ruins of

B e s i e g e d r e s e r v e B e s i e g e d r e s e r v e

26 0 261

outbuildings, which give an impression of the traditional yard design – should

also be emphasised.

In conclusion

Once again, just like in the 1970s–1980s, when people fought against the

phosphorite quarry, the reserve has to mobilize itself in the early 2000s and protect

its positions vigorously. Now it is even a little more complicated, as the opposite

camp is not the advance of the large-scale industry, a force representing an alien

ideology any more, but actually ourselves – those who would like to go to the

country, but not very far, as we are fond of modern conveniences, we work in

town, we take our urban lifestyle with us to the country, and so on. Undoubtedly

our time also brings along something new, which descends on Rebala fields

and villages as still another layer. Therefore we have to agree on which values

should be kept among all these changes, in order to preserve our home feeling,

the beauty of our landscape, the connection with history and culture, which was

created by our ancestors (Maastikuhooldus 2002), in order not to wipe out the

valuable “temporal patterns” deposited here (Fig. 16 page 247). We really hope

that the work of researchers from the Estonian Open Air Museum as assessors of

farm architecture in the Rebala Heritage Reserve contributed to this.

263

B e s i e g e d r e s e r v e

262 263

References

AI ET – ethnographic reports of History Institute/Centre of Medieval Studies

Lõpparuanne 2005. Projekti „Muinsuskaitseliste eritingimuste koostamine Rebala muinsuskaitseala teemaplaneeringule ja põhimäärusele” lõpparuanne. (Projekti töörühm: Hannes Palang, Helen Sooväli; Ökoloogia Instituut; Hanno Talving, Juta Holst, Juta Saron, Maret Tamjärv, Heiki Pärdi, Merike Lang; Eesti Vabaõhumuuseum; prof. Valter Lang, Thomas Mell, Sander Tint; Tartu Ülikool). Tallinn.

Kraut, A. 2007. Rebala kaitseala eellugu 1975–1987. – Maa mäletab... Valitud artiklid aastatest 1977–2007. Jõelähtme. 12–48.

Pärtel, M. 2007. Maa mäletab... – Maa mäletab... Valitud artiklid aastatest 1977–2007. Jõelähtme. 5–11.

Troska, G. 2000. Rebala, Parasmäe ja Vandjala küla ajaloost ja ehitistest. –Suitsutare 2. Valitud artikleid 1975–1999. Eesti Vabaõhumuuseum. Tallinn. 249–287.

Troska, G. 2007. Rebala muinsuskaitseala põliskülade ajaloost. – Maa mäletab... Valitud artiklid aastatest 1977–2007. Jõelähtme. 81–112.

Õpetajate Leht nr 17, 27. aprill 2007. Fosforiidisõja väljaõppelaager. – www.opleht.ee//Arhiiv/2007/27.04/koik.shtml