Ilmub viis korda aastas koos ajalehega Postimees. Nr 2 20. juuni 2014

Ajateenistuse eri lk 2–10

Ajateenistus aastal 1991:sinises Kodukaitse vormis ja kummi-nuiaga Vene sõdureid valvamas lk 4

Kaasaegne ajateenistus:õppetunnid riigi-kaitsest ja iseenda võimetest lk 6–7

Intervjuu

Ühe sõja lõpp:mis saab Afganis-tanist pärast tänavu lõppevat ISAFi missiooni? lk 13

Missiooniteateid

Eestlased Aafrikas:esimesena uude ELi baasi kolinud ESTPLA oskab juba natuke sango keeltki lk 14–15

19-aastane Carolin Mesi oli ainuke naine, kes lõpetas tänavu kevadel Tapal 11-kuulise ajateenistuse. Sügisel asub ta õppima Tar-tus sõjakoolis. Naistest ajateenistuses loe pikemalt LK 8–9 FOTO: ESPER KAAR

R!!"!#$!%&'.'' 20. ())*! 20142 !

EVELYN KALDOJATOIMETAJA

TOIMETAJA VEERG

Tugevus säästab rünnakustKäesoleva numbri pealtnäha kõige riigikaitsekau-gem tekst on tõenäoliselt ülevaade, kuivõrd igiomaseks võib afgaani naistele pidada burkat. Nagu selgub, polnud see sinine lehviv rüü afgaanitaridele Talibani võimuletulekule eelne-nud kümnenditel ja isegi sajanditel sugugi nii tavapärane riietus kui tänapäeval. Kabuli tänavatel on ilusamatel aegadel välkunud ka miniseelikus sääri.

Kahtlemata on üks põhjuseid, miks see artikkel Riigikaitse.ee veergudel ilmub, Eesti rohkem kui kümme aastat kestnud osaluse lõpp ISAFi missioonis Afganistanis. Kuid tegelikult võiks sama loo üle järele mõelda kõvasti laiemas kontekstis.

«Tead, need asjad võivad juhtuda absoluut-selt igal pool, ükskõik kui hea, jõukas ja rahulik see elu praegu parajasti poleks,» rääkis mulle üks 30ndates eluaastates balkanlane, kelle lapsepõlve jäid sõda tema kodumaal ja isa kaotamine ühes Vukovari lahingus. Tema kodumaa polnud sõtta sattumise ajal küll päris lääne demokraatia, kuid siiski märksa paremal järjel kui näiteks toonane meie riik siin. Etnilised puhastused, linna blokaadis hoidmine, massiline vägistamine – Balkan tõestas, et keset 20. sajandi lõpu Euroo-pat pole mitte ainult võimalik sõda, vaid ka süstemaatilised räigused tsiviilisikute kallal.

Ilmselt ei mõelnud ei 1970ndate algul katmata lahtiste juuste lehvides ja lühikeses seelikus ülikooli suundunud Kabuli neiud ega umbes samal perioodil süsteemselt demilitarisee-ritud kauni sadamalinna Dubrovniku elanikud, et tulevikus võiks neile täpselt samas kohas – nende oma kodus – osaks saada tagaaetava looma roll.

Rahu ja vabadus muutuvad kergesti lihtsalt loosungiteks, kui need ilusasti olemas on. Ja ega see ka päris normaalne oleks, kui keskmine kodanik igal õhtul tõsises sõjahirmus uinuks või selle tõttu lausa magada ei saaks. Ometigi ei pea me praegusel hetkel enam otsima värskeid näiteid Lähis-Idast mõistmaks, et sõda pole pelgalt ajalooraamatute nähtus.

Üks kõige rohkem üleekspluateeritud ladina sententse selles kontekstis oleks vist «Si vis pacem, para bellum» ehk kui tahad rahu, valmistu sõjaks. Otsides selle ülilevinud mõtte esimest väljaütlejat, sattusin kõiketeadvas Wikipedias sama lause lihtsalt suurepärasele selgitusele: «tavaliselt tõlgendatakse seda kui rahu läbi tugevuse – tugevat ühiskonda ründavad vaenla-sed väiksema tõenäosusega».

Ajateenistus, millele me pühendame päris mitu lehekülge, on kahtlemata üks viise hoida ühiskond tugevana. Põlvkond põlvkonna järel omandab riigikaitse alustõed ja eelpaigutatakse mõtteliselt ka sõjaaja rolli, kuhu ta vajadusel reservist naaseb. Loodetavasti läbib ajateenistuse ka järjest rohkem noori naisi – on täiesti loomu-lik, et muidu ühiskonnas järjest võrdsemalt toimetades võtavad nad järjest võrdsemat vastutust selle sõjalise kaitsmise eest.

Samas ei tähenda ühiskonna tugevus sellest perspektiivist sugugi mitte ainult otsest sõjalist harjutamist, relvade ostmist ja militaarinfra-struktuuri rajamist. Meie puhul pole just vähe tähtis näiteks see, kuivõrd positiivselt hõlmatud on rahvusvähemused. Või isegi ka see, kui ausalt me oma maksud ära maksame – näiteks arvesta-tav osa meie lõunanaabrite alla NATO standardi-te jäävate kaitsekulude probleemist on tingitud sellest, et nende rahva maksudistsipliin on madal ja sellega jääb riigil saamata hulk raha, mida võiks kasutada oma inimeste ja territooriu-mi kaitsmiseks.

IMPRESSUMRiigikaitse.ee on viis korda aastas ilmuv julgeolekut ja riigikaitset kajastav erileht.Väljaandja: AS PostimeesErilehte finantseerivad kaitseministeerium ja riigikantselei.Toimetajad: Evelyn Kaldoja, Liisa Tagel, Oliver KundTrükikoda: AS Kroonpress

!ääkigu inimesed ajateenistusest positiivses või negatiivses võtmes, tihti kujundavad nende seisukohti müüdid, mis ei luba teemat päris õigesti mõista. Alljärgneva eesmärk

on kõigutada mõnda levinud müüti – jagu neist vaevalt et saab.

Esiteks on vale juba mõiste «ajateenis-tus». Need 8 või 11 kuud, mille teatud osa kodanikest sundkorras kaitseväes õpivad, ei ole riigi teenimine. Mõiste «ajateenis-tus» pärineb riikidest, kus kodanik teenib riigi kaitsjana mingi kohustusliku aja.

Näiteks nõukogude armees toimus väljaõpe kuus kuud ning sellele järgnes 1,5 aastat riigi huvides teenistust sõjaväes ehk riigi kaitsmist. Eesti Vabariigi kodani-kud aega ei teeni. Eesti Vabariigi «ajatee-nistus» piirdub sõjaväelise väljaõppega.

Seega on meie ajateenistus oma ole-muselt pigem internaadi tüüpi erire!iimi-ga kutsekool, kus kodanikud omandavad ameti riigikaitseliseks tegevuseks.

Riigi kaitsmiseks on kodanik valmis alles ajateenistuse lõpus. Seepärast ongi tegelikud riigikaitsjad elukutselised tegev-väelased või ajateenistuse läbinud reserv-väelased.

Kohusetunde kasvatamineEelnevaga seotud müüdiks on arvamus, et teenida tuleb vaid 11 või 8 kuud ja läbi see ongi. Seegi on pooltõde, kuigi kõige raskem etapp (sõda arvestamata) saab siis tõesti läbi. Sõltuvalt kodaniku ajateenis-tuses saadud väljaõppest, tema omadus-test ning riigi vajadustest, võib ta kuni 60. eluaastani korduvalt sattuda kaitseväkke ehk reservväelaste õppekogunemisele.

Eelneva põhjal peaks üsna selge ole-ma, et väide «ajateenistus teeb meheks»

on pigem oletus või soov, mitte ajateenis-tuse eesmärk. Tõepoolest paljud mehistu-vad ajateenistuses, saavutavad teatud ise-seisvuse, harjuvad oma tegevuste eest vas-tutust kandma. Kuid see kõik on kõrval-saadus.

Liigagi tihti võetakse mehistumist aja-teenistuse üheks põhieesmärgiks ning siis kannatab tegelik eesmärk – konkreetsesse üksusesse kuuluva võitleja väljaõpetami-ne. Riigikaitse seisukohast on just see täh-tis ja just sellele tuleb tähelepanu pöörata. Paraku mõjutavad müüdid tihti nii ühis-konna ootusi kui ka tegevväelaste käitu-mist ning tulemuseks pole mitte kasvatus-lik õpetamine ja õppimine, vaid otstarbe-tu «kamandamine» ning pime allumine.

Allumine ehk käsutäitmine on kaitse-väes igati normaalne, kuid see ei tähenda automaatselt mõtlemiskeeldu. Väide, et aja-teenija ei pea mõtlema, ei toeta isegi legen-di meheks saamisest, veel vähem sobib sel-line väide tänapäeva lahinguväljale.

Tänapäeva lahinguväljal (mitte kuskil küberruumis, vaid ikka maastikul) on olu-liselt kasvanud 10 või 30 inimest juhtiva ülema roll. Tulenevalt väikeste üksuste iseseisvast ja eraldiseisvast tegutsemisest, on lausa kriitilise tähtsusega jao- või rüh-maülema kohusetunne ning otsustus- ja mõtlemisvõime.

Neid ametikohti täidavad Eesti kaitse-väes nagu reameeste kohtigi inimesed tänavalt ehk ajateenistuses väljaõpetatud reservväelased. Kui ajateenistuses seda kriitiliselt tähtsat iseseisvust, kohusetun-net ja taktikalist mõtlemist ei arendata, pole sõjaajal mingit põhjust loota jagude või rühmade tõhusale käitumisele.

Üllataval kombel on kohusetunde ja mõtlemisvõime arendamine seotud järg-mise populaarse müüdiga kaitseväelisest molutamisest. Sellel n-ö molutamisel on üsna mitu põhjust. See, mis teenistuse esi-mestel kuudel ei taha värsketel ajateenija-tel kuidagi määratud aja sisse mahtuda, muutub mõne kuu möödudes imeliht-saks. Nii hakkab pidevalt aega üle jääma ning tekib tunne, et aeg venib.

Teiseks põhjuseks on väljaõppe üles-ehitus. Kui ajateenistuse alguses kesken-dutakse iga üksikisiku oskuste, teadmiste ja hoiakute kujundamisele, siis teatud aja möödudes pööratakse tähelepanu ülema-tele ning hiljem järgmise taseme ülemate-le. Sellega muutuvad aga õpetajad õpilas-teks ning alluvate õpetamisele jääb aega aina vähemaks.

Mõtleva sõdalase kujunemineNäiteks õppusel «Kevadtorm» pööratakse põhitähelepanu tuhande või enamagi ini-mese juhi õpetamisele ja hindamisele. Nii peabki ligi tuhandet inimest juhtiv patal-joniülem ülesande saamisel mõtlema, ot-sustama, planeerima ja oma plaani allu-vatele-ülematele selgeks tegema. Seejärel alustavad mõtlemise ja planeerimisega juba nemad, näiteks saja inimese juhid. Kui iga taseme juhil kulub mõtlemisele mõni tund (suuremate operatsioonide puhul see nii ongi), siis jääbki reamehel või kümnest liikmest koosneval jaol üle vaid oodata.

Muidugi peaksid ajateenijatest jao- ja rühmaülemad kõrgemate ohvitseride pla-neerimise kestel ka ise tegutsema. Päris lahingusse nad tormata ei saa, kuid üldise olukorra põhjal suudaksid (peaksid) nad edukalt oma alluvaid rännakuks, rünna-kuks või kaitselahinguks ette valmistama.

Kui eelnevate kuude teenistus on kes-kendunud aga mehistumisele väljaõppe asemel, pimesi käsutäitmisele mõtlemise ja iseseisva otsustamise asemel, siis pole ka eriti lootust teenistuse viimastel kuu-del näha jaoülemate initsiatiivi.

Tegelikult tulekski juba ajateenistuse alguses anda võimalikult palju vastutust alles õppivatele ajateenijatest ülematele. Ainult siis saab alluvast juht ja reamehes kasvab saavutuskogemus.

Kahtlemata peavad tegevväelased seda kõike kontrollima, kuid vaid sel määral, et ajateenistus täidaks eesmärki mõtleva sõdalase kujunemises, kodanikukohuste selgumises ja sotsiaalses küpsemises, mit-te ülal loetletud legendide kinnitamiseks.

+,,#)&'&: A($%''*!&%)&

Sõdurivande andmine möödunud sügisel Kaitseväe logistikakeskuse logistikapataljonis. FOTO: MIL.EE

KOLONEL MARTIN HEREMKAITSEVÄE ÜHENDATUD ÕPPEASUTUSTE ÜLEM

Ajateenistuse esimene müüt on sõna «ajateenistus»

R!!"!#$!%&'.''20. ())*! 2014 ! 3+,,#)&'&: A($%''*!&%)&

Sõjandustermineist: kombatant ja partisan

"õjandusterminoloogia komis-jon on tegutsenud juba üle kümne aasta. Elu, keelekasu-tus ja keel ise muutuvad kii-resti. Nii tuleb komisjonil

mõnikord uuesti arutada termi-neid, mis peaksid justkui ammu olema kivisse raiutud.

Termin «kombatant» (ingl ja pr k combatant, sks k Kombattant, vene k !"#$%&%'&) võeti laiemalt kasutuse-le pärast 1907. aasta Haagi rahukon-verentsi, kui Haagi IV konventsioo-niga «Maasõja seadustest ja tava-dest» defineeriti isikud, kellel on seaduslik õigus sõjategevusest osa

võtta ning kellel vangilangemise korral on õigus sõjavangi staatusele.

Hilisemates rahvusvahelistes konventsioonides (nt 1949. aasta Genfi III konventsioon sõjavangide kohtlemisest) on mõiste «komba-tant» enamjaolt säilitanud oma Haagi rahukonverentsil sõnastatud sisu.

Eesti keeles on termin komba-tant ammu olemas [vt Eesti Nõuko-gude Entsüklopeedia (ENE), 4. kd (1972), lk 80, ENE II, 4. kd. (1989), lk 666]. Siiski otsustas Eesti seadus-andja (vt nt karistusseadustik, § 101, 106, 246) kombatandi asemel eestikeelse «võitleja» kasuks ja combatant’i eestikeelseks vasteks uuemas sõjandusterminoloogias oli seni olnud samuti võitleja.

Sõjandusterminoloogia komis-jon leidis aga oma viimastel koos-olekutel, et sõna «võitleja» ei ole kõige sobivam kombatandi vasteks,

sest eesti keeles on sõnal «võitleja» väga lai tähendusväli ning tekstides, kus on oluline rõhutada rahvusva-helise sõjaõiguse mõistet «komba-tant», võib termini «võitleja» kasu-tamine tekitada mitmetimõisteta-vust. Niisiis soovitab komisjon edas-pidi kasutada eelisterminina sõna «kombatant» tähenduses «rahvus-vahelise õiguse järgi relvakonfliktis osalemise õigusega isik».

Sõnad «partisan» ja «guerilla» («gerilja») vastase sõjaväega võitle-vate väiksemate irregulaarüksuste liikmete tähenduses on tuntud juba sajandeid. Inglise keelde jõu-dis viimane 1809. aastal, kui his-paanlased võitlesid brittide toel Napoleoni vägede vastu. Hiljem on guerilla saanud sõjandusterminiks, mis tähistab mitmesuguste vastu-panuliikumiste liikmeid, ja inglise keele kaudu eesti keelde jõudnud.

Ida-Euroopa traditsioonis on gue-

rilla sünonüümiks partisan, seda eriti Teise maailmasõja kontekstis. Kuid sõnal «partisan» oli eesti keeles ka ideoloogiline varjund – partisanid olid need, kes võitlesid Punaarmee juhtimisel sakslaste tagalas viimaste vastu, või siis ka kommunistlikud par-tisanid nt Jugoslaavias või Kreekas.

Guerilla tõlge eesti keelde on väikesõda. Seda tähendust (Klein-krieg) kasutasid Saksa sõjaväelased 1944. aastal Eestis, kui nad kavan-dasid Eestist taganemise puhuks eestlaste relvastatud vastupanulii-kumist – nõukogude partisanide eeskujul.

Saksa sõjavägi otsustas 1942. aastal sõna «partisan» kasutamisest loobuda, sellele sõnale omistatud ideoloogilis-heroilise varjundi tõt-tu. Edaspidi kästi partisane bandii-tideks nimetada.

Samamoodi nimetati NSV Lii-dus pärast sõda bandiitideks relvas-

tatud vastupanuvõitlejaid – sõda on alati peetud ka keelerindel.

Kuid «meie omad» olid hoopis metsavennad. Metsavennad ei olnud partisanid eelkirjeldet ideo-loogilise varjundi tõttu. Eesti keeles on metsavennal kindel tähendus ja kontekst. Metsavenna tõlkimine teistesse keeltesse, eriti tekstides, mis olid suunatud Eesti asjus asja-tundmatule lugejale, oli ja on raske.

Nüüdisaegne eesti sõjanduster-minoloogia, aga ka ajakirjandus, eelistab inglise keele survel järjest rohkem sõna gerilja (guerilla). Sõjan-dusterminoloogiakomisjon käsitleb sõnu «partisan» ja «gerilja» süno-nüümidena, kuid soovitab eelister-minina kasutada sõna «partisan».

Sõjandusterminoloogia komisjoni töö tulemused on igaühele kättesaadavad terminibaasis Militerm (http://termin.eki.ee/militerm/).

Ajateenistuse süsteem peab kaasas käima arengutega ühiskonnas

#ldise ajateenistuskohustuse süsteem on endiselt Eesti jaoks sobilik ja vajalik. Et see jääks nii ka tulevastel aastatel ja aastakümnetel, peame aeg-

sasti arvestama ühiskonnas toimu-vate muudatustega ja ajateenistuse süsteemi sellele vastavalt kohanda-ma.

Eesti kaitseväes läbib igal aastal ligi 3200 ajateenijat põhjaliku sõja-lise väljaõppe, et mehitada Eesti rii-gi kaitseks vajalikke reservüksusi. Kokku on alates Eesti iseseisvuse taastamisest ajateenistuse läbinud ligi 60 000 meest, kes moodustavad Eesti esmase iseseisva kaitsevõime ja reservarmee vundamendi. Üldi-sel ajateenistuskohustusel põhinev reservarmee on Eesti-sugusele väi-keriigile sobilik süsteem ning ka meie praegune ajateenistuse mudel on tervikuna efektiivne ja jät-kusuutlik.

Samas ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et alates Eesti kaitseväe ja ajateenistuse taastamisest 20 aastat tagasi on ühiskonnas toimunud ja toimumas mitmed paratamatud muutused, millega ka ajateenistus peab kaasas käima ja vajadusel muganduma. Tõenäoliselt ei näe me praeguses ajateenistuse korral-duses nähtavas tulevikus ette põhi-mõttelisi muudatusi, kuid süsteemi kestlikkusest rääkides peame silmas pidama nelja põhilist teemat.

Esiteks: demograafia. Kaitseväe-teenistuse ikka on jõudnud madala sündimusega aastakäigud. Kui veel mõni aasta tagasi oli 18-aastaste noormeeste aastakäigus umbes 9000 meest, siis praeguseks on see arv langenud 6000 peale. See tähendab, et plaanitud arvu reserv-väelaste – umbes 3200 – väljaõpeta-miseks aastas peaks süsteem seni-sest oluliselt efektiivsemaks muutu-ma.

Mõne aasta saab elada vanast rasvast – kutsuda neid noormehi

varasematest aastakäikudest, kel seni veel ajateenistus läbimata. Samas, vanuse kasvades on üha vähem tõenäoline, et noormees teenistusse jõuab. Töö, õpingud, naine, lapsed – elu tahab elamist ning terve rida ajateenistusest vabastuse või ajapikenduse saamise võimalusi teevad oma töö.

Alates eelmisest aastast saavad ka naised võtta vabatahtliku kaitse-väeteenistuse kohustuse – st minna soovi korral ajateenistusse. Muidu-gi ei saa oodata, et naised võtaksid kogu demograafilise lünga täitmise enda peale, ent loodetavasti aitab nende hea eeskuju tõsta ka noor-meeste motivatsiooni.

Teiseks: tervis. Erinevate tervise-probleemide tõttu tunnistavad kaitseressursside ameti arstlikud komisjonid pea kolmandiku noor-mehi teenistuseks kõlbmatuks, lisaks langeb enam kui kümnendik teenistuse jooksul terviseproblee-mide tõttu välja.

Ühelt poolt on siin põhjuseks

muutunud eluviisid, ent teisalt peab ka väljaõpe üha rohkem arves-tama erineva treenituse ja tervisli-ku seisundiga isikutega ning olema paindlikum. Tegemist ei ole kitsalt kaitseväe või ajateenistuse problee-miga, vaid sellega seostub kogu rahvatervise teema.

Lihtsaid ja kohe toimivaid lahendusi siin kindlasti pole. Ter-vislike eluviiside ja spordi propa-geerimisele ühiskonnas pööratakse üha rohkem tähelepanu ning keha-lise kasvatuse üheks teadlikuks õpi-eesmärgiks võiks olla ka valmisolek sõjaväeliseks väljaõppeks. Kindlasti seostub tervisega ka motiveeritus ja valmisolek kaitseväeteenistuseks, millele saab kaasa aidata nii riigi-kaitseõpetuse tundides kui ka koo-lis tervikuna.

Kolmandaks: väljaõppe efektiiv-sus ja sisu. Üheks suuremaks ette-heiteks 8- või 11-kuulise teenistuse läbimise järel ongi n-ö kaitseväeli-ne molutamine – väidetavalt kulub pärast intensiivset sõduri baaskur-

suse läbimist hulk aega näilistele asendustegevustele ja ootamisele.

Paljuski on tegemist tajutava probleemiga, sest pärast indivi-duaalsete sõdurioskuste selgeksõp-pimist sõduri baaskursuse järel kes-kendub tähelepanu paljuski jao-, rühma- ja kompaniiülemate välja-õppe ja vilumuse treenimisele. Aga mõnikord määrab asja sisu suuresti ka see, kuidas me seda nimetame.

Nomen est omen – nimi on märk. Nii, kuidas nimetame, nii ka mõtle-me ja teeme. Selles mõttes on ka aja-teenistuse enda termin tegelikult arhailine, osutades alalises valmis-olekus püssi all olevale regulaarmee-le, ega anna kaitseväeteenistuse tege-likku ja kaasaegset sisu. Tegemist pole «aja teenimisega», vaid õppimi-se ja treenimisega tavapärasest teist-suguses keskkonnas. Võib-olla võiks järgmise sõjandussõnade võistluse ülesandeks olla ka ajateenistusele uue ja nüüdisaegse, sisule ja eesmär-gile enam vastava nime leidmine?

Neljandaks: ajateenistuse suu-

rem väärtustamine ühiskonnas. Ühelt poolt võib ju ajateenistust vaadelda ainult ratsionaalsest vaa-tevinklist – kaitsevaldkonna jaoks on tegemist n-ö sõjamasina tootmi-sega, aga teisalt on selle mõõde ja tähendus ühiskonna jaoks kaugelt laiem.

Jutt on ajateenistuse n-ö sot-siaalsest ja kultuurilisest mõõtmest – ajateenistus lähendab relvajõude ja ühiskonda ning saadud kogemus mõjutab ka edaspidist elukäiku. Nagu eespool öeldud, pole ajatee-nistuse rõhuasetus mitte sundaja teenimisel, seda tuleks pigem näha kui osa haridusteest, mis kuulub iga noormehe loomuliku elukäigu juurde. Mõtlemine on selles osas hakanud muutuma – elukestva õppe riiklikus strateegias aastateks 2014–2020 on ajateenistus juba defineeritud osana elukestvast õppest.

Selle aastatuhande alguses põh-justas kirgliku arutelu tollane välis-ministeeriumi kantsler, kui teatas, et tema eelistab töölesoovijate seast neid noormehi, kel ajateenistus läbitud. Ka praegune tööandja võiks enam hinnata sõjaväekoge-musega mehi ja naisi.

Ajateenistuse läbinud on nende endi hinnangul lisaks väljaõppe käigus saadud praktilistele oskuste-le enesekindlamad, saanud mees-konnatöö- ja juhtimiskoolituse, rääkimata distsipliinitunnetusest. Nad oskavad paremini kasutada aega ja taluda stressi. Kõik need oskused ja omadused tulevad kasuks nii eraelus kui ka tööturul. Seetõttu on alates järgmisest aastast plaanis hakata välja andma tunnis-tusi väljaõppe läbimise ja saadud oskuste kohta.

Kokkuvõtvalt – üldisel ajatee-nistuskohustusel põhinev süsteem on endiselt Eesti jaoks sobilik ja vajalik. Et see jääks nii ka tulevastel aastatel ja aastakümnetel, peame aegsasti arvestama ühiskonnas toi-muvate muudatustega ning ajatee-nistuse korraldust sellele vastavalt kohandama.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

HELLAR LILLKAITSEMINIS!TEERIUMI KAITSE!VÄETEENISTUSE OSAKONNA JUHATAJA

Õhuvägi avas «Kevadtormi» raames ajutise baasi Ülenurme lennuväljal. FOTO: KRISTJAN TEEDEMA

TOOMAS HIIOSÕJANDUS!TERMINOLOOGIA KOMISJONI ASEESIMEES

R!!"!#$!%&'.'' 20. ())*! 20144 !

Ajateenistus kasvas koos vabariigiga

$jateenistus seati taastatud Ees-ti Vabariigis ametlikult sisse 1991. aasta sügisest, kohe pärast taasiseseisvumist, mil lisaks vahendite ja kogenud

personali nappusele ähvardasid noore riigi kaitsevõimet veel ka kodumaa pinnal asunud võõrväed.

Viimased püsisid ähvardavalt kohal 1994. aastani ning kaitsevägi tuli üles ehitada sellest hoolimata, et esialgu tuli relvaõppe läbiviimi-sel kasutada AK-47 asemel vaid sel-le relva pilti ning seljas oli sõduritel täpselt see, mida parasjagu kuskilt saada oli õnnestunud. Eesti kaitse-jõud moodustati kaitseväest ja riigi-kaitseorganisatsioonidest ning kait-seväe aluseks sai kohustuslikul aja-teenistusel põhinev armee.

Pärast iseseisvumist 20. augustil peeti Moskvas NSVLi kaitseminis-teeriumiga ligi kuu aega läbirääki-misi, et lõpetada Vene relvajõudu-de tegevus Eestis ja sõlmida esma-sed kokkulepped vägede väljaviimi-seks. Loodeti ka, et osa siia jäävast relvastusest antakse üle Eestile, ent NSVLi kokkuvarisemise järel tühis-tusid ka lepped ja Eesti armee pidi varustust hankima muul moel.

Sõjaväelogistika ja oma väeosa ajalugu uuriv logistikakeskuse tea-beohvitser Marek Miil nendib, et see tähendas sageli eraldi kokkule-pete sõlmimist Vene vägedega – lahkuv Vene armee müüs palju asju maha ning oli ka seda, mis lihtsalt jäeti siia. Midagi ripakile ei jäetud, Vene sõdurite katelokid, kiivrid,

labidad ja gaasimaskid sobisid sama hästi Eesti Vabariigi relvajõududele.

«Kohandati lihtsalt ka mitmeid tsiviilkasutuses olnud asju,» lisab Miil ja leiab, et praegu saab toonas-te riigikaitsjate varustusest aimu ilmselt Ukraina terviklikkust kaits-vaid improviseeritud varustusega vabatahtlikke vaadates.

Esimesed laigulised vormid said sõdurid selga 1992. aastal. Palju varustust tuli Eesti sõduritele ka 1993. aastal Mart Laari sõlmitud Iisraeli relvatehinguga – siis jõudsid siia näiteks esimesed korralikud rakmed, seni kasutati eelkõige venelaste vöörihmu, mille külge sai kinnitada erinevaid salve- ja gra-naaditaskuid.

Noormeeste ajateenistusse kut-sumist on uurinud kaitseressursside ameti peadirektori asetäitja Peep Tambets.

Kaitseväekohuslaste arvestuse ja ajateenistusse kutsumisega pidid

hakkama tegelema 1990. aasta oktoobris loodud riigikaitseosakon-nad. Samal ajal tehti riigikantseleile ülesandeks moodustada töögrupp, kes töötaks välja ettepanekud sõja-väeteenistuse korraldamiseks.

3. septembril 1991 võttis ülem-nõukogu vastu otsuse üldisest kait-seväeteenistuse kohustusest ja päev hiljem otsustas valitsus välja kuulu-tada mobilisatsiooni aastatel 1965–1973 sündinud meestele.

Kutsealuste arvestuse aluseks võeti Nõukogude sõjaväekomissa-riaatides säilinud dokumendid, mis loomulikult ei olnud täielikud. Aja-teenistusse kutsuti 476 noormeest, kes alustasid teenistust siseminis-teeriumi üksustes – piirivalveame-tis, sisekaitse operatiivrügemendis ja sisekaitse valverügemendis.

Värske vabariigi kaitsevõime loo-misel peetigi esmatähtsaks piirival-ve ülesehitamist. Kaitseväkke kutsu-ti noormehi esimest korda 1992.

aasta alguses. Ajateenistus sisemi-nisteeriumi relvastatud üksus tes lõppes 2003. aastal.

Tambetsi sõnul kutsuti ajatee-nistusse oluliselt rohkem noorme-hi, kui oleks suudetud koolitada, ent loomulikult neid nii palju koha-le ei tulnud. Põhjusi oli erinevaid, sealjuures sageli ka lihtsalt see, et teated ei jõudnud kutsealusteni. Nii näiteks kutsuti 1992. aastal teenis-tusse pea 6000 noormeest, aega tee-nima jõudis aga umbes 3700.

Ajateenistuse algusaegadel aas-tatel 1991–1995 jälgiti Tambetsi sõnul kutsealuste puhul peamiselt nende haridustaset, riigikeele oskust ja füüsilist kõlblikkust tegev-teenistuseks. Ta nendib, et ehkki riigikeele rääkimise nõue pole kus-kile ametlikult kirja pandud, on sel-lest siiski alati lähtutud. «Alguses oli venekeelsete ajateenijatega eel-kõige see probleem, et võisid tekki-da eraldi grupid, kus räägitigi vaid

vene keelt. Nüüd on lisandunud mure, et ka ülemad ei oska tihti nendega suhelda,» räägib ta.

Hiljem lisandus olulise kritee-riumina kutsealuste valimisel koh-tuliku karistuse puudumine. «Eks kõik kriteeriumid said tegelikult kogemuste põhjal paika pandud. 1990ndatel sattus ikka ajateenistus-se ka neid, kes seaduse eest põgene-sid,» räägib Tambets.

2006. aastast ei kutsuta ajatee-nistusse enam algharidusega noor-mehi ja 2007. aastast ka neid, kes on pannud toime narkootiliste ainetega seotud kuriteo või saanud tahtlikult toime pandud kuriteo eest karistuseks vabadusekaotuse. Nii Tambets kui Miil tõdevad, et Eesti kaitseväe loomise ja ajateenis-tuse sisseseadmisega seonduv on praegu kahjuks väga vähe uuritud ja materjalegi on säilinud katkendli-kult. Mõlemad tegelevad siiski lün-kade täitmisega.

LIISA TAGELPOSTIMEES

+,,#)&'&: A($%''*!&%)&

1995: «Noor riik tegi, mis suutis»

%ultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste ase-kantsler Tarvi Sits (pil-dil) alustas ajateenistust 1995. aasta kevadel.

Algul 15-kuune teenistus oli selleks ajaks lühenenud aasta-le. Teenistust alustas ta Paldis-kis Põhja üksikjalaväe kompa-niis, ent hiljem läks kaitseväe lahingu-kooli.

«Kui ma oleks Paldiskisse jäänud, oleks see aasta olnud ikka väga pikk ja rutiinne,» meenutab Sits, kes läks kaitse-väkke pärast lühiajalist õppimist tehni-kaülikoolis.

Mingeid ootusi ajateenistusele tal toona ei olnud, sest ta ei teadnud keda-gi, kes oleks juba Eesti Vabariigis aega teenimas käinud, vaid mõni sõber oli olnud seotud Jäägrikompaniiga. Ka pärast sõjaväge Tartu Ülikooli ajalugu õppima minnes ei olnud Sitsil ühtegi ajateenistuses käinud kursusekaaslast.

Kaitsevägi oli Sitsi sõnul selgelt alles arengujärgus, juba ohvitseride taust oli väga erinev, samas oli näha, et tahet pidevalt juurde õppida jätkus.

«Probleeme vormidega meil enam ei

olnud, aga saapad olid küll sel-lised, nagu juhtus – viskasime isekeskis nalja, et saabas ei pea mitte jala järgi olema, vaid jalg peab saapaga kohanema,» mee-nutab ta toonast varustust.

«Riik oli samas ise ka noor ja ega meil ootusi varustuse osas olnud, olulisem oli muu,» sõnab

Sits ja kinnitab, et relvad olid neil siiski kõigil olemas. Ajateenistuse algusest mäle-tab ta, et põhiliselt arendati jalaväeüksust, lõpuks oli Põhja üksikjalaväekompanii põhiline eesmärk aga hoopis valveteenust pakkuda ja see nüristas omajagu vaimu.

Esimestest päevadest on Sitsil veel selgelt meeles, kuidas poisid pidid ise-keskis üksteisel juuksed maha ajama – neid punaseid nudipäid mäletabki ta esmase "okina, mis aitas siiski kindlasti kaasa meeskonnavaimu loomisele.

«Kindlasti ei saa ajateenistuses õpi-tut üks ühele tsiviilellu üle võtta, aga seda usun ma siiamaani, et otsustamine on parem kui mitteotsustamine ja mitte kunagi pole sul korraga käes kogu infot,» võtab ta kokku toona õpitu. «Kindlasti sain ma ajateenistusest oma esimese juhtimiskogemuse.»

1995: Viru üksikjalaväepataljon õppusel «Hommikune udu». FOTO: BORISS MÄEMETS1996: Kalevi üksikjalaväepataljoni sõdurid lõuatõmbepuul. FOTO: ARHIIV

1991: «Mis see Eesti aja-teenistus ikka olla saab»

$jakirjanik Andres Einmann (pil-dil) läks ajateenistusse 1991. aas-ta sügisel – siis, kui toimus päris esimene ametlik kutsumine.

«Ettekujutus sõjaväest oli mul siis küll selline, et mis see Eesti ajateenistus ikka olla saab – istud kuskil piiri peal, jalg üle põlve ja teed suitsu,» muheleb toona äsja keskkooli lõpetanud Einmann, kes oli rõõmus, et vabariigi taastamine päästis ta Nõukogude armeest.

Einmannist sai piirivalvur, teenistust alustas ta Remniku piirivalve õppekeskuses. Algusaega-dele omaselt oli varustust napilt, nii et esialgu said kõik selga sinised Kodukaitse vormid. «Igal pool peeti meid kodukaitsjateks – närvi ajas,» meenutab ta.

Rohkem sõduri moodi hakkasid nad välja nägema siis, kui kuskilt tuli suur autotäis Vene sõjaväe rohelisi vorme. Teenistusaja lõp-pedes jõudsid kohale ka esimesed laigulised vormid, ent Einmann ja tema teenistuskaasla-sed neid kanda ei saanud. «Noorematel olid laigulised vormid, me olime jõle kadedad,» sõnab ta.

Relvaks said kõik piirikaitsjad kätte kummi-nuia – tulirelvi nägid nad Einmanni sõnul ainult mõnel korral. Kumminui kaasas, käidi igapäeva-

seid teenistuskohustusi täitmas. «Mina töötasin Tallinna sadamas ja kontrollisin soomlaste passe,» räägib ta.

Teenistus polnud aga sugugi nii ker-ge, nagu Einmann ette kujutas. 1991. aasta lõpus, kui Eesti ja Venemaa olid juba sõlminud leppe, et idanaaber oma vägesid kooskõlastuseta Maarjamaa pin-nal liigutada ei tohi, tuli teade, et Balti

jaama saabus rong Vene sõduritega. Kasarmus oli Einmanni mälu järgi kõigest 15–20 meest, tulirelv vaid ühe ohvitseri taskus, aga kõik pidid minema ja hoolitsema selle eest, et Vene sõdu-rid rongi jääksidki.

«Õnneks olid venelased sõbralikud ja ülemu-sed leppisid omavahel kokku, et nad rongist väl-ja ei tule,» räägib Einmann lahendusest. «Iga vaguni kohta tuli üks õnnetu kumminuiaga pii-rivalvur, ja nii me öö otsa valvasime. Hirm oli küll.» Hommikul sõitis rong minema, kuhu – ei tea.

Einmann nendib, et ajateenistus oli korralik elukool ja elu nägi väga erinevatest külgedest. «Kõige suurem häbi ajateenistusega seoses oli, et ma osalesin Savisaare tagasiastumise paraadil,» meenub talle lõpuks. Kui Savisaare valitsus 1992. aastal tagasi astus, korraldas Kodukaitse oma looja auks Toompeal paraadi. Rivis seisid seal Kodukaitse sinistes vormides ka ajateenijad.

R!!"!#$!%&'.''20. ())*! 2014 ! 5+,,#)&'&: A($%''*!&%)&JAAN

UAR

VEEBRU

ARMÄR

TSJUULI

AUGU

STSEPTEM

BER

APRILL

MAI

JAAN

UAR

VEEBRU

ARMÄR

TSAP

RILL

MAI

JUUN

IOKTOOBER

NOVEMBER

DETSEM

BER

Nooremallohvitseride Mootor-sõiduki-juhtide kursus

Noorem-allohvitseridepraktika

R E S E R V I

Autojuhtidepraktika

juuli eelkut-sega saabu-nud ajatee-nijate välja-õppe toeta-mine

juuli eelkutse-ga saabunud ajateenijate väljaõpet läbi viies

baas-kursus(NABK*)

eriala-kursus(NAEK*)

kuus õppe-nädalat

neli õppe-nädalat

EELKUTSEJAANUARIS (11 kuud)

EELKUTSEJUULIS (11 kuud)

Sõduri baaskursus (SBK)

Esimeste nädalatega omandab võitleja sõduri põhioskuseid, nagu madalrooma-mine, kaeviku kaevamine, relva puhas-tamine, marssimine, katelokis toidu val-mistamine, üksikvõitleja jalaväetaktika, käemärgid, side jne.SBK lõpus on värskete sõdurite füüsiline vorm võrreldes varasemaga tublisti paranenud.

10 õppenädalat

Reserv-rühmaülemabaaskursus ajateenijatele(RRÜBKA*)

Allüksuse kursus (AÜK)Kursuse eesmärk on anda sõduritele koostegutsemisoskused eri lahingu-liikides ning jao, rühma ja kompanii koosseisus.Rohketes metsalaagrites õpitakse jao liikumisi, linnalahingut, rühma varitsust, rünnakut jne. Osaletakse ka mõnel suurõppusel.

R E S E R V I

Relva-liikideeriala-kursus

Sõduri baaskursus (SBK)

Nooremallohvitseride Mootor-sõiduki-juhtide kursus

baas-kursus(NABK*)

eriala-kursus(NAEK*)

kuus õppe-nädalat

neli õppe-nädalat

Sõduri baaskursus (SBK)

Esimeste nädalatega omandab võitleja sõduri põhioskuseid nagu madalrooma-mine, kaeviku kaevamine, relva puhas-tamine, marssimine, katelokis toidu val-mistamine, üksikvõitleja jalaväetaktika, käemärgid, side jne.SBK lõpus on värskete sõdurite füüsiline vorm võrreldes varasemaga tublisti paranenud.

10 õppenädalat

10 õppenädalat

PÕHIKUTSEOKTOOBRIS (8 kuud)

Esimeste nädalatega omandab võitleja sõduri põhioskuseid, nagu madalroo-mamine, kaeviku kaevamine, relva puhastamine, marssimine, kate-lokis toidu valmistamine, üksik-võitleja jalaväetaktika, käemärgid, side jne.SBK lõpus on värskete sõdurite füüsiline vorm võrreldes varase-maga tublisti paranenud.

Erialakursus (EK*)

Allüksuse kursus (AÜK)Kursuse eesmärk on anda sõdu-ritele koostegutsemisoskused eri lahinguliikides ning jao, rühma ja kompanii koosseisus.Rohketes metsalaagrites õpi-takse jao liikumisi, linnalahingut, rühma varitsust, rünnakut jne. Osaletakse ka mõnel suurõppusel.

R E S E R V I

Ajateenija asub omandama üht palju-dest kaitseväe pakutavatest erialadest. Erialaõppega kaasneb erialarelvade õpe. Mereväelased omandavad selles faasis esmaseid mereväelisi teadmisi, milleks kasutatakse ka mereväe aluseid ja päästepaate.

* NABKTulevane jaoülem omandab üldtead-mised sõjapidami-sest ja jao taktika-test. Lisaks omandab õppur pedagoogilisi oskusi oma tule-vaste alluvate õpe-tamiseks.

* NAEKErialakursusel omandab tulevane nooremalloh-vitser täpsemaid tead-misi jalaväe, tulejuhtimi-se, logistika, side, pio-neeriasjanduse või mõne muu eriala või väeliigi kohta. Lisaks omandab ajatee-nija oskused vastava meeskonna juhtimiseks. Uute teadmiste kinnita-miseks on praktika osa-kaal küllaltki suur.

* EKMõne näda-la jooksul õpib võitleja oma tuleva-se üksuse relvastust ja spetsiali-seerub kuu-lipilduri, tankitõrjuja või mõnele muule jala-väelase ame-tikohale.

* RRÜBKAParimad noorem-allohvitseride kur-suse läbijad asu-vad õppima aja-teenijtele mõel-dud reservrühma-ülemate kursusele, kus omandatak-se vajalikud teadmised sõjaaja rüh-maülema ametikohal teenimiseks.

Ajateenijateväljaõppetsükkel

R!!"!#$!%&'.'' 20. ())*! 20146 ! F,,#)&'&: A($%''*!&%)&

&e pidime kohtuma kruusa- ja pinnastee ristis. Vaatan aru-saamatul ilmel kaarti, keeran auto puude vahele ja jätan mootori seisma. Siin ei asu

mitte midagi. Viimane talu jäi kilo-meetrite taha. Kui pärastlõunane kägu nii jonnakalt ei kukuks, oleks siin vaiksem kui maailma lõpus.

Täpselt kokkulepitud ajal lähe-neb tasase suminaga sõiduk. Kust? Tee on tühi! Sealt tihnikust mu sel-ja taga, kust läbi saamine lootusetu näib? Jah. Kuuseokstega maskeeri-tud neljarattaline tallab puusani kõrguva heina majesteetlikult enda alla, veidi nagu vabandades, ja hoiab madalat profiili.

Kaks pealaest jalatallani mas-keeritud meest esiistmel püsivad tummad, ainult silmavalged välgu-vad. Nende tagant hüppab välja kolmas. See on 24-aastane aspirant Rivo Jurs, Kuperjanovi pataljoni luurekompanii ülema abi.

On parasjagu mai lõpp ja «Kevadtormil» käivad tulisemad lahingud. Räägitakse, et vaenlane on juba Jõgeveste taga, siit mitte kaugel. Omad üksused on neilt mailt tagasi tõmmanud ja seadnud üles uued positsioonid mõni küla lääne pool.

Aga luurajad ei tagane, nad sulanduvad. «Luure, ennekõike jää-des ise võimalikult varjatuks, üritab vastasele võimalikult lähedale saa-da ja välja selgitada, palju teda on, mida ta teeb ja kus ta on,» laob Jurs nagu taskuentsüklopeediast lageda-le luure definitsiooni. Mulle hak-kab koitma, miks me just siin koh-tume: et ma ei näeks, kust nad tulid ja kuhu lähevad.

Kuigi Jurs räägib luurajale koha-selt sumedalt nagu jumalakartlik munk, pole ta mingi papist poiss. Tartu kandist pärit taluperemees on Eesti judomeister ja kümmekond aastat trooninud meistrivõistluste poodiumil. 11 kuu eest läks ta juu-likutsesse aega teenima ja on «Kevadtormiks» tõusnud kompanii-ülema asemikuks. Just õige mees, kelle juurest alustada.

Õppetund number 1: võta maksimumJurs ei salga, et tõmbas ajateenistus-kutse postkastist välja nii, nagu pal-jud teised noored mehed – segasel ajal ja segaste tunnetega. «Mõtle-sin, et kui peab minema, siis peab, ja kui ei pea, siis on hästi,» tunnis-tab ta.

Kuigi Jursi piinas ka spordivigas-tus, ei saanud temast ometi viilijat ega laatsareti püsikundet. Judoka mõtteviis ei lubanud alla anda. «Kui lõplikult teada sain, et tulen, siis tegin endale kohe alguses sel-geks, et kui minna, siis võtta sellest maksimum,» avaldab mees edu toonud mõtteviisi.

Edasine on juba kohalik militaar-ajalugu. Jursi karjäär viis aspirandi-kursusele, pärast mida määrati ta kompaniiülema abiks. Nüüd, 11 kuud hiljem, on tema ülesanne aidata kompanii juhti luureüksuste tegevuse planeerimisel.

Üks magusamaid töö vilju oli see, kui nende üksus «Kevadtormil» viis korda Scoutspataljoni ja Amee-

rika sõdurite rünnakud tagasi lõi. Luurajate oskus maastikku kaduda andis tohutu eelise. «Jõudsime viie meetri peale. Nad taganesid vastu-tulega. See lahing jääb kauaks meel-de,» tunneb Jurs uhkust.

«Riigikaitsealaselt olen ma kind-lasti targem. Ma tean, kuidas met-sas hakkama saada ja ellu jääda,» analüüsib mees. Kuidas Jursi edu korrata? «Tehke kõiki asju nii hästi kui suudate, siis teid märgatakse,» kinnitab mees.

Õppetund number 2: eeltöö on osa teenistusestKümmekond kilomeetrit eemal on 25-aastane kapral Veiko Parming mõnes mõttes asendamatu. Ta on terve Kuperjanovi miinipildujapa-tarei vanemarvestaja, kelle kõrva-devahelisest koorelahutajast sõl-tub, millistele koordinaatidele suu-natakse 120-millimeetriste miini-pildujate torud.

«Saades kätte informatsiooni sihtmärgi asukoha kohta, arvutab arvestaja relvale vajaliku suuna, kauguse ja tõstenurga, et saaks tabada seda sihtmärki,» teeb Par-ming oma töö selgemaks kui seebi-vesi. Kui mitte muu, siis üks jõudis kohale – paremat ametit mehele, kel tagataskus inseneriteaduste magistrikraad Massachusettsi Teh-nikaülikoolist (MIT), annab ajatee-nistusest otsida.

Kanadast pärit Parming tuli väe-ossa vabatahtlikult. Tema vanava-nemad lahkusid Eestist 1944. aas-tal. «Mõtlesin pikaajalise perspek-tiiviga. Juba pikemat aega olin taht-nud Eestiga paremat sidet luua,» põhjendas Parming, miks ta aval-duse sisse andis.

Kunagine Toronto skautide rüh-ma ülem Parming võttis eelnevalt Bostonis kokku sealsed väliseestla-sed ning kuulas nende häid ja hal-bu kogemusi siinsest ajateenistu-sest. Sõelale jäigi Kuperjanovi mii-nipilduja patarei.

Järeltulijatele on tal hea soovi-tus: enne ajateenistust kuula piisa-valt maad ja tee õigel ajal ise enda eest valikud. «See, kes proovib midagi õppida ja panna ennast olu-kordadesse, mis testivad teda mehe-na, saab sellest ka midagi positiiv-set. See, kes küüniliselt ootab reser-vi, ilmselt ka ei saa,» arvab Parming.

Isegi analüütiliselt mõtleva ini-mese muudab kaitseväeteenistus kiiremaks ja otsusekindlamaks. «Näiteks MITis olid probleemid pal-ju raskemad kui siin, aga seal oli aega mõelda. Alguses ei olnud ma siin väga kiire probleemide lahen-daja. Nüüd olen.»

Õppetund number 3: enesedistsipliin ei vedele diivanilVirumaalt pärit reamees Taavi Veel-maa ja nooremseersant Martin Loik on ühed neist, kes kuuluvad Eesti esimesse ajateenijate soomus-üksusse.

«Ma arvasin, et siin on kõva distsipliin, aga ma ei arvanud, et see nii kõva on,» meenutab 23-aas-tane reamees Veelmaa mullu juuli algust Kalevi jalaväepataljonis. Range korraga pidanuks mees sina peal olema juba enne ajateenistust, sest lõpetas sisekaitseakadeemias vanglavalvuri eriala. Aga enesedist-sipliin oli see, mis leiti üles kasar-mus ja metsalaagris.

11 kuud hiljem, «Kevadtormi»

ajaks, on Veelmaast saanud kom-paniiülema soomukijuht. Just tema PASIst juhitakse vastutege-vust ajateenijatest jalaväepataljo-nile. Enne kuuerattalise rooli asu-mist on Veelmaa läbinud pika rea masinate tüübikoolituse alates Mercedes GD-st ja lõpetades MANi veokiga. Vähesed teavad paremini kui tema, mida 14-tonnine PASI maastikul suudab.

«Minu ülesanne pole mitte ainult sõita, vaid ka vaadata, kas siit saab läbi või ei saa. Jaoülem võib otsustada, et läheme, aga mulle jääb viimane sõna,» teeb Veelmaa mängureeglid kohe selgeks.

Üks osa soomukijuhtide kooli-tusest olidki maastikud, kus kinni-jäämine sisse kodeeritud. «Vintsi-

mine on soomukijuhi juures üli-oluline oskus, et ta näeb neid n-ö ankruid: milline puu sobib tõmba-miseks ja kuidas saaks teise masina-ga välja aidata.»

Nooremseersant Loik juhib tei-ses soomukis mehi, kes õigel ajal masinalt jalastuvad ja lahingusse lähevad. Sisseelamine ajateenistus-se tuli talle kergelt: mees hankis enne ajateenistust NATO-testi nõu-ded ja viis end juba eelnevalt vaja-likku vormi. Mentaalne karastumi-ne toimus aga ikka metsalaagris.

«Patrull-laager oligi kõige vin-gem kogemus. Seal oli külm ja märg, kõik olid tigedad, aga me tegime selle ära. Kui tahate vastupi-davust saada, siis tuleb see üle ela-da.» Kaks nädalat enne reservi on

Ajateenistus pole muud, kui õppetund iseenda kohtaOLIVER KUNDPOSTIMEES

Reamees Taavi Veelmaa ja nooremseersant Martin Loik kuuluvad Eesti esimesse ajateenijate soomusüksus-se. FOTOD: ESPER KAAR

Kuperjanovi pataljoni luure-kompanii ülema abi Rivo Jurs.

R!!"!#$!%&'.''20. ())*! 2014 ! 7F,,#)&'&: A($%''*!&%)&

Millised olid eredamad muljed suurõppuselt «Kevadtorm» / «Steadfast Javelin»?ASPIRANT RIVO JURSKUPERJANOVI LUUREKOMPANII ÜLEMA ABI

Näiteks viimase nädala jooksul pi-dasime Kuperjano-vi luurekompanii ühe rühma ja mõ-ne juurde antud üksusega kaitsela-hinguid. Lõime viis korda professio-naalide rünnaku tagasi – see jääb meelde.

Kõigepealt üritas vaenlast kehastanud Scoutspataljoni rühm meid tiivata ja tah-tis peale tulla. Nad said seal metsas meie käest paar korda varitsusi. Lõpuks tulid USA sõdurid, said samamoodi varitsuse.

Seejärel üritati meid küljelt haarata, aga nende haaramist haarasime ise veel kolme mehega paremalt tiivalt. Ilma et nad märkaksid, jõudsime viie meetri kau-gusele. Mehed taganesid vastutulega. Viiendal korral tulid nad juba lihtsalt jõu-ga läbi: soomukite rivi mööda teed ja ja-lavägi põõsastest. Pidime lõpuks taandu-ma, aga toimunu jäi eredalt meelde. Sel-lele vaatamata on meil «Kevadtormil» hästi läinud. Ülesanded on olnud huvita-vad ja nõudnud palju lahtist mõtlemist.

RESERVKAPRAL SVEN SOIVERKAITSEVÄE 5. TEAVITUSKESKUSE REPORTER

Inimesena, kes ei ole sõjaväes käi-nud, oli see minu jaoks esimene kok-kupuude kaitse-väega. L i htsa lt aastakäik oli selli-ne, et ülikooli min-nes kaitseväkke ei tahetud. Sellest, mida nüüd siin ko-gesin, meeldib mulle enim ühtsus ja ees-märkidele orienteeritus. Kaitseväe õhus-tikus on midagi sellist, mida ma varem p ole k u s a g i l t u nd nud – s e l l i s t ühtekuuluvus tunnet ja elamist ühise eesmärgi nimel.

Tihti on tsiviilelus kontoripoliitikat, seltskondadesse koondumist, omavahe-list rivaalitsemist. Metsas telklaagris loeb vaid see, et töö saaks tehtud. Kuna meie üksus oli neutraalne, siis ma ei saa öelda, et sain kätte päris kaitseväe kogemuse.

Teleinimesena on minu jaoks kõige eredam mälestus «Kevadtormilt», kuidas viis väsinud ja mudast leedukat harjuta-sid sõda ja nende ümber sebisid kohtu-nikud, fotograafid ja ajakirjanikud. Mui-du asjapulki oli nende ümber rohkem kui võitlevaid sõdureid. See oli sürrealistlik!

KOLONELLEITNANT RIHO ÜHTEGIKAITSEVÄE ERIOPERATSIOONIDE ÜKSUSE ÜLEM

Kaitseväe eriope-ratsioonide üksuse jaoks oli «Kevad-t o r m » m i t m e s mõttes eriline. Väl-jas oli ühendüksus, kuhu kuulusid pea-le USA partnerite ka Eesti ministee-riumide ja organi-satsioonide mees-

konnad. Üksuse juhtimine ja tegevuse ühitamine teiste kaitseväe väeliikidega toimus kõige kõrgemal, ühendstaabi ta-sandil. Maastikul oli juhtimispunkt ning meeskonnad, kes operatsioone läbi viisid, koosnesid meie ja meie partnerite operaa-toritest.

Õppustel harjutati sõjalist toetust, eriluuret ja suunatud rünnakuid. Stse-naariumi järgi tehti seda nii tavatu sõ-japidamise tingimustes kui ka sisejulge-oleku tagamiseks. Õppus näitas minu jaoks, et erioperatsioonid suudavad te-ha tõhusat koostööd riigi teiste amet-kondadega ja teiste riigikaitseorganisat-sioonidega. Protseduurid ja üksteise-mõistmine USA eriväelastega on suure-pärane.

SEERSANT THERESA MARCHIUSA 173. ÕHUDESSANTBRIGAADI MEHITAMATA LUURELENNUKITE RÜHM

«Kevadtorm» Ees-tis on olnud suu-repä ra ne, nagu matkamine. See ongi see, milleks inimesed sõjaväk-ke tulevad – et tulla välja ja tege-likult oma käed mustaks teha. Ol-la laagris ja maga-da magamiskotis, oma mugavustsoonist väljaspool.

Ma olen siin toetamas mehitamata luurelennukite kompaniid. Kolled!is käies jõudsin järeldusele, et tahan teha mida-gi oma kätega, ja sõjaväes saab seda kind-lasti. Naisena metsas olek mind ei häiri, see on ausalt öeldes suhteliselt sama, mis teiste sõdurite jaoks.

Eesti on imeilus. USA osariik, kust ma pärit olen, on kõrbene, aga siin on kõik ro-heline. Teil siin on miljon lille ja isegi pu-tukad, kuigi nad sind hammustavad, on meeldiv kogemus. Me (ameeriklased – toim) tulime siia heal ajal, lund ei ole. Ilm on olnud suurepärane, isegi äikesele vaa-tamata.

REAMEES SVEN-ERIK TALIVERETAPA SUURTÜKIVÄEPATALJONI TULEPATAREI RELVAMEESKONNA LAADUR

Ma sain teada, et «Kevadtorm» ongi kõige lahedam osa ajateenistusest. Võib kõlada kum-maliselt, aga aja-teenijale on see selline mõnus ke-vadfestival.

Ülejäänud aeg teenistuses on ol-nud raske, aga selleks me olemegi tree-ninud, et praegu lihtne oleks. Saame oma asjadega hakkama juba unepealt. Kuna minu ametikoht on laadur, siis töö relva-meeskonnas on võrdlemisi intensiivne. Enamasti oleme kogu aeg taktikalises lii-kumises: laseme oma lasud ära, paneme relva kokku ja kiiresti järgmisele posit-sioonile. Haubitsaga tegutsemine on füü-siliselt võrdlemisi kurnav. Aga muidugi päris võimas on lasta, 122-millimeetrine on päris kõva relv.

Nüüd, pärast kaheksat kuud on ker-ge tunne, teed oma asja ja saad sellega hästi hakkama. «Kevadtorm» on mõnus, ainult sellepärast võikski ajateenistuses olla.

Loik ja Veelmaa ühel nõul ühes: «Kõvasti paksem nahk on.»

«Ja veel üks asi. Mulle öeldi nii, et kui sa autojuhi kursusele lähed, siis kümnendiku päevast sa teed midagi, ülejäänu pead ise ära sisus-tama. Sellist asja pole meil Kalevis olnud,» kinnitab Veelmaa, ja tõm-bab soomukiukse kinni.

Õppetund number 4: istumine ajateenistuses on müütSeda lauset ma kuulen juba mit-mendat korda. 25-aastane Tapa tu-lepatarei relvameeskonna laadur Sven-Erik Talivere pole siin erand. «Enda seisukohalt ütlen, et tagumi-ku laiaksistumise momenti pole ka-heksa kuu jooksul tegelikult tekki-nudki,» ütleb mees ja tundub ka ise üllatunud.

Enne ajateenistust Tallinna lähistel tehasetöölisena töötanud mees ajateenistusse tegelikult ei kippunud. Vanus oli juba selline ja huvid mujal.

Kaheksaks kuuks haubitsa relva-meeskonda määratud Talivere koges, et laaduri amet pole meelak-kumine, vaid tähendab pidevat lii-kumist raske rauaga. «Laseme oma lasud ära, relv kokku ja järgmisele positsioonile.» Talivere sõnul näeb just «Kevadtormil», et kaheksa kuud drilli hakkab end ära tasuma. «Saame oma asjadega hakkama juba unepealt.»

Ühtlasi on see muutnud tema hinnangut ajateenistusele. «Häid asju on päris palju. Enesekindlus tuleb läbi hea füüsilise vormi ja karastatuse: läbi muda, pori, lume, külma ja vihma. Käid sirge seljaga ringi, astud porilompi ja ei hakkagi pillima,» ütleb Talivere.

Ajateenistusest viilijaid Talivere mõistab, aga nendib, et nendega pole nüüd enam millestki rääkida: «Kui sa nii kõva mees ei ole, et see ära teha, siis mida sa üldse seletad? Kui sa juba ajateenistust kardad, siis sa ei ole ju kõva mees.»

Aspirant Jurs tahab sügisest taas ülikooli minna, et maamajandust õppida ja teadmisi oma talus rakenda-da. MIT haridusega insener Parming lahkub välismaale tööotsingutele, kuid lubab, et leiab Eestimaa veel üles. Nooremseersant Loik ja reamees Veelmaa on selle loo avaldamise ajaks PASId Kalevi pataljoni ära parkinud ja töötavad reservis. Ja reamees Talivere? «Tulevikuplaanid on ikka kõige kõrge-male lennata. Kõige rikkamaks ja ilu-samaks,» ütleb ta nii tõsiselt, et jää või uskuma.

Ajateenistus pole muud, kui õppetund iseenda kohta

Tuleristsed !da"is: ajateenijad panid soomukid proovileOLIVER KUNDPOSTIMEES

&ida suudavad soomukitel ajateenijad tegelikus lahin-golukorras? Eesti esimene ajateenijatest soomuskom-panii uuris selle välja tule-

ristsetel aprilli lõpus Lätis !da!i polügoonil.

Sõitu Paldiskist 300 kilomeetri kaugusele ei võetud ette mitte seik-lusjanust, nentis Kalevi jalaväepa-taljoni kompaniiülem kapten Artur Meerits. Kaitseväe keskpolügoonil Harjumaal lihtsalt pole soomukite-le piisavalt avatud alasid, kaevan-dusalal Ida-Virumaal Sirgalas aga ei või igas suunas tuld anda.

«Lätis saavad üksused välja hargneda ja teha manöövreid nii, et on taktikaliselt head võimalused suure tulejõu ärakasutamiseks. Ees-tis sellist manöövrite tegemise või-malust napib,» nentis ta. Viimast oli aga hädasti vaja, et ajateenijad «Kevadtormiks» karastatud saaks.

21.–27. aprillini oldigi soomuki-tega Ada!is õppusel «Skangal». Soo-mukeid toetasid seal snaiprid, miini pildujarühm ja teised üksu-sed, ühtekokku ligi 380 kaitseväe-last. Koos tehti stsenaariumile tugi-nedes läbi kõik lahingu etapid pla-neerimisest kuni vastase positsioo-nide hõivamise ja läbiotsimiseni.

«Nad õppisid uutes maastiku-tingimustes orienteeruma ja leid-ma, kuhu saab üldse soomukeid liigutada. See on tegelikult väga kriitiline,» kirjeldas Meerits. «Lühi-keste distantside peal, kus on kinni-ne maastik, võib ära eksida. Mis tähendab seda, et lõpuks lastakse enda teist üksust.» See võib juhtuda

üsna lihtsalt, sest raskekuulipildu-jatuli ulatub 1500 meetri kauguse-le.

Kompaniiülema sõnul olid aja-teenijad oma ülesannete kõrgusel. Rühmaülem aspirant Tõnis Paara ütles, et Läti maastikust võeti mak-simum. «Kui lõpuks saime soomu-kitelt teravmoona lasta, oli ikka võimas tunne. Rühma soomukid katsid külgede pealt ja tegid katte-tuld – see oli üks eredamaid hetki.»

Kuidas erineb ajateenistus soo-mukijaos tavalise jalaväelase omast? Paara sõnul on sellel nii eeliseid kui ka puudusi. «Ühest kül-jest on meil niivõrd suur tulejõud kasutada. Aga lisaväljakutse on see, et sellele tulejõule on vaja leida koht.»

Lätis läbiproovitut rakendatigi juba mais Lõuna-Eestis peetud suu-rõppusel «Kevadtorm», kus Kalevi pataljoni soomuskompanii tegi vastutegevust. «Mängisime puna-seid, püüdes võimalikult kiiresti lii-kuda, et ühest kohast teise saada ja vastaseid edasi pressida,» kirjeldas Paara taktikat.

Kõige magusamad õpikogemu-sed soomukijagudele on Paara sõnul need, kui satutakse üllataval hetkel tulekontakti. «Probleeme tekib väga kiiresti väga palju ja tuleb improviseerida. See ongi see, millest kõige paremini õpitakse.»

Kapten Meeritsa sõnul on mehed kiiresti arenenud. «Kui nad esimest korda said soomukitele, siis oli ikka ohoo-efekt. Nüüd on nad sellega nii ära harjunud, et see on üks igapäevane osa teenistusest,» muheles Meertis. Praeguseks on esi-mene soomuskompanii reservis ja PASId ootamas juulis juba uusi aja-teenijaid.

Veiko Parming tuli Eestisse aega teenima Kanadast.

Sven-Erik Talivere.

R!!"!#$!%&'.'' 20. ())*! 20148 !

'aenulikest naabritest ümbrit-setud väikeriigi Iisraeli nai-sed on teistmoodi. Nad on iseseisvad, eneseteadlikud, väga küpsed. Mõne arvates

koguni jõulised ja kõrgid. Sest sel-les riigis kehtib kõigile üldine sõja-väekohustus ja ehkki vähesed nai-sed puutuvad kokku otsese lahin-gutegevusega, karastab kaheaasta-ne ajateenistus igal juhul.

Kuid mitte ainult ajateenistus. Gaasimaskid, rakettide eest hoia-tavad sireenid ja pommivarjen-did on see, mille keskel ollakse üles kasvanud, kuigi turistina Iis-raelis viibides ei reeda tänapäeval peale relvastatud sõdurite rohku-se enamasti miski, et tegemist oleks nii ohtliku paigaga.

«Ma arvan, et kui naised ei peaks minema sõjaväkke, oleks see tõeline probleem. On asju, mida poisid saavad teha paremi-ni kui tüdrukud. Kuid elada nii-võrd keerulises riigis ja mitte anda omalt poolt seda, mida me saame anda, tähendaks, et me ei saaks ka teistelt midagi oodata. Me tunneksime end vähem väär-tuslikuna,» ütleb erivägedes tee-nimisega kaasnevate reeglite tõt-tu anonüümseks jääda soovinud 32-aastane kapten Y, kes töötab praegu Tel Avivis perearstina.

Juba keskkooli ajal mõlgutas ta mõtteid minna ajateenistuse asemel meditsiini õppima, kuid Iisraelis ei tähenda see sõjaväeko-hustusest vabanemist. Vastupidi – spetsiaalse atuda-nimelise prog-rammi raames saab noor (sõltu-mata soost) minna kohe pärast keskkooli ülikooli, ent kraadi kät-te saanud, tuleb oma teadmisi mitte tavatööle, vaid sõjaväkke rakendama minna. Selline tööko-hustus kehtib kaks korda kauem kui ajateenistus, kuid annab kahtlemata ka hindamatu koge-muse.

Ent see praegu kapteni auast-mes naine ei läinud siiski kohe seda teed. Kõigepealt astus ta sõjaväkke ja alles siis, kui oli aasta jagu jalaväes teinud üsna tüüpi-list naistetööd – organiseerinud sõdurite puhkusi ja väljasõite –, küpses ka lõplik otsus minna meditsiinikooli.

«Sõjavägi vajab arste, seetõttu oli neil hea meel, et ma otsusta-sin seda teha. Kuid sellega kaas-nes palju bürokraatiat,» ütleb ta. Omal ajal oli ta üks esimestest, kes otsustas pärast ajateenistuse osalist läbimist õppima minna.

Pärast seitse aastat kestnud meditsiiniõpingute lõppu oli ta kohustatud sõjaväe heaks tööta-ma kokku kaks aastat ja üheksa kuud – üheksa kuud oli tal järele jäänud kohustuslikust ajateenis-tusest.

Esimesed kaks aastat oli ta ühe jalaväepataljoni lahingukoo-lis, mis asus Lõuna-Iisraelis keset Negevi kõrbe. «See on baas, kus kõik värskelt värvatud sõdurid saavad väljaõppe. Nad veedavad seal mõne kuu ja me hoolitseme nende eest igapäevaselt,» räägib ta. Lisaks on meedikute ülesan-

deks tuvastada, kui mõni sõdur pole kas füüsiliselt või vaimselt piisavalt heas vormis.

«See oli väga huvitav, sest suur osa tööst oli lahinguväljal, mitte kliinikus. Kui väljaõpe oli tule ja pommidega, pidid arstid alati juures olema. Ma nägin pal-jusid asju ja pidin tegelema ka eluohtlike vigastustega,» räägib naine. Hiljem töötas ta õhuväe eriüksuses ning vahel, kui Lääne-kaldal Hebronis juhtus midagi, tuli tal ka sinna kaasa minna. Ette tuli ka raskeid kuulihaavu.

Noore arstina, kes polnud veel läbinud residentuuri, oli sõjaväes töötamine tema jaoks täielik pea ees vette hüppamine. Kui residentuuris on algajal arstil alati keegi, kelle käest vajadusel nõu küsida, siis siin tuldi nõu küsima tema käest.

«Ma olin lisaks meedikute ülem – ka see oli minu jaoks uus asi. Ma olin esialgu kõigi vastu hästi kena ja naeratasin, kuid kui sa oled ülem, pead oskama piire seada. See võttis aega. Ja mitte ükski kool ei õpeta seda, mida õpetab sõjavägi,» lisab ta.

Kui palun tohtril mee-nutada kõige raskemat olukorda, mida tal sõja-väemeedikuna kogeda tuli, räägib ta kuuli pähe saanud sõdu-rist. «Igal pool oli veri. Me olime haiglast väga kaugel. Õnneks oli meid, arste, tol päeval kolm, nii et ma polnud üksi. Kuid näha sõdu-rit, keda sa tead, lama-mas vereloigus... Sa tead, et mida iganes sa ka ei teeks, ta sureb igal juhul, kuid sa pead tegema oma tööd. Kõik tema sõbrad on seal ja nad peavad nägema, et kui nendega peaks midagi juhtuma, teed sa kõik endast oleneva. See oli kohutav. Me ootasime heli-kopterit, et see viiks ta haiglasse, ja intubeerisime ta. Ta suri viis päeva hiljem, kuid annetas oma organid viiele inimesele,» mee-nutab ta.

Sõjaväes arstina töötades tee-nis ta enda sõnul palju rohkem, kui nüüd perearstina, samas kui tavaline ajateenija saab mõni-sada seeklit (alla saja euro) kuus. Ja sõjavägi teeb kõik, et juba kogenud arste enda juu-res hoida. «Kuid tead, 18-aas-tased sõdurid, kui palju ma neid ka ei armastaks, on maa-ilma kõige tervemad inimesed. Mina tahtsin arstina ravida hai-geid inimesi, nii et ma otsustasin sõjaväest siiski ära tulla,» selgitab naine. Lisaks saab sõjaväes tööta-des koju vaid iga kahe nädala tagant.

Kuid kaks korda aastas käib naine endiselt reservteenistuses. Iga kord kestab see umbes kaks nädalat ning ka tänavu kevadel pidi ta kohale minema hoolima-ta sellest, et on lapseootel. «Jah, pean ka rasedana seda tegema – ma kontrollisin seda, sest ma ei tundnud ennast väga hästi. Kuid pärast sünnitust enam ei pea,» ütleb ta.

F,,#)&'&: A($%''*!&%)&

Sõdalased kogu eluks Ajateenistusse distsipliini otsimaLIISA TAGELPOSTIMEES

Erika Pärn (pildil) alustab juba vähem kui kahe nädala pärast ajateenistust Võru Kuperjanovi jalaväepataljonis ja on teenistuskoha üle ilmselgelt uhke. 24-aastane Pärn näeb selles võimalust õppida midagi uut ja tuua oma ellu enam distsipliini.

«Eks poistele annabki see ju muu hulgas võimaluse aeg maha võtta ja oma võimeid teistsuguses keskkonnas proovile panna,» räägib Pärn.

«Ma ei teadnud pärast keskkooli üld-se, mida ma tahaksin teha ja õnnetu-

seks sain ülikooli akadeemilisel testil täpselt nii palju punkte, et igale poole sisse saada,» meenutab ta. Keskkoolis reaalsuunal õppinud Pärn õppis mõnda aega juurat ja seejärel moedisaini, ent läks peagi hoopis tööle. Otsus ajateenis-tusse minna mõjus püsimatu Pärna sõp-radele väga üllatavalt.

«Leidsin, et ehk puudub mul lihtsalt distsipliin,» nendib Pärn, kes kõige pü-sivamalt on tegelenud hoopis brid!iga. Praegu käib ta mõttespordi asemel jooksmas ja teeb kätekõverdusi.

Seda, et militaarmaailm kähku liiga üksluiseks muutub, Pärn ei karda. «Va-hepeal saab siiski ju ka tsiviilelu näha,» sõnab ta.

Ajateenistuses loodab Pärn aga li-saks distsipliinile õppida ennast paremi-ni kehtestama ja käskude-keeldude kes-kel olulisemat nägema. Meestekeskses keskkonnas tegutsemist ta ei karda – poistega on ta mänginud väiksest pea-le ja ka brid!imängus kohtab neid nais-test sagedamini.

OLIVER KUNDPOSTIMEES

&ullu ühel suvelõpu hommi-kul ärkas 19-aastane Tiina-Ann Turu telefonihelina peale. «Koht vabanes, kas tahad tulla ajateenistusse?»

pakkus hääl teisel pool toru oma-pärase äratuse. «Jah, tulen!»

Tiina-Ann Turu pole päris tavaline tüdruk. Kümneaastaselt Kodutütardega liitunud Pärnu-Jaagupi neiu on rohkem kui pool elust tegelenud riigikaitsega. Kui gümnaasiumi lõpuklassis seadus-tati naiste vabatahtlik ajateenis-tus, olid tegusamad kodutütred esimesed, kes avaldused sisse and-sid.

«Teada oli, et kui see aeg tuleb, siis minejaid on palju,» meenutas Turu, miks ta juulikuisesse kutses-se ei mahtunud. Seda enam tuli hommikusest kõnest ilmtingima-ta kinni haarata.

«Plaanid olid juba tehtud, aga tegin ümber,» ei reeda aval naera-tus vähimatki kahetsust. Mitmed sõbrad kaotasid tema otsusega kihlveod, ema aga tundis rõõmu. Olevat õige valik: «Polnud kellelgi midagi selle vastu, nad teavad, et ma olen selline natuke segane.»

Vestleme Turuga suurõppusel «Kevadtorm». Ta on üks 13st täna-vu teenistuse lõpetavast naisaja-teenijast, kellest neli said väljaõp-pe Võrus Kuperjanovi pataljonis ja üheksa Tapal. Mitmed neist on nüüd parameedikud. Reamees Turust on pärast kaheksat kuud saanud sidemees tulepatarei traat-side- ja julgestusjaos, kelle üksus tegutseb kõrvuti relvameeskonda-dega ja kellele lahingumäsugi võõras pole.

«Mulle meeldib tegeleda asja-dega, mis uusi võimalusi pakuvad. Siis saab kunagi öelda, et vähe-malt elu on saanud elada,» mõtiskleb Turu selle üle, mis teda ajateenistusse tõmbas. Kamo näos ja killuvest seljas, on kaks nädalat enne reservi minekut naise moti-vatsioon sama laes kui ajateenis-tuse avapäeval.

«Kui ma juhtrühma sidejaos oleksin, oleks see väga üksluine. Tahtsin ikka ringi põrgata ja möl-lata. Ja siis tekkiski võimalus min-na tulerühma. Nüüd kahetsen, et miks ma relvameeskonda ei läi-nud. See oleks olnud ideaalne,» kõlab Turu hääles haubitsatele mõeldes väike kadedusenoot.

Midagi, mida ajateenistuses raskeks nimetada, neiu meenuta-da ei suuda: «Üks asi, mida ma tõesti imestasin, on see, et kõik on hästi hoolivad ja toredad. Kõik suhtuvad nii hästi, mis sest, et naine ja kaitsevägi ei sobi nagu kokku.»

Kasarmus kohandati tema tar-beks eraldi tuba – endine printeri-ruum. Noormehed on ajateenistu-ses jäänud d!entelmeniks, aga kaitseväeliste naljade maailma on Turul tulnud võrdväärsena sisse elada. «Ma olen selline inimene, et saan naljast väga hästi aru, teen ise samasuguseid,» muigab ta.

«Enda põhjal soovitaksin, et kindlasti tuleks enne ajateenistus-se tulekut sporti teha. Jooksmist ja muud on siin päris korralikult,» märgib Turu. «Tuleb olla julge ja osata inimestega suhelda. Naine ei tohiks olla arg – peab olema oma arvamusega ja julgema seda välja öelda.»

Üks selline on Turu «teenistus-õde» Carolin Mesi. 19-aastane Jõhvist pärit neiu oli ainuke 11

kuuks Tapale ajateenistusse läinud naisajateenija. Tal oli kindel soov nooremseersandiks saada. Kooli ajal tegeles Mesi kõigega alates korvpallist kuni lumelauatamise ja show-tantsuni välja. Kaitseväe pisiku sai ta aga isalt ja emalt, kes mõlemad on tegevväelased.

«Ma olen nüüd kohe hulga enesekindlam ja füüsiliselt parem,» kirjeldab parameediku ametikohal Mesi ajateenistuse plusse. Kõige keerulisemaks loeb ta sõduri baaskursuse lõpuränna-kut, kõige maailma-avardavamaks kogemuseks aga mitmenädalast parameediku kursust Tallinnas Vahipataljonis.

Mesi jaoks oligi ajateenistus esimene samm karjääriredelil. Tänavu suvest on ta tööl Rakvere erakorralise meditsiini osakonnas ja sügisest ootab teda Kõrgem Sõjakool Tartus.

«Olge enesekindlad ja saavuta-ge oma eesmärk. Ma arvan, et nai-sel peab olema lihtsalt seda tahet, et ajateenistust läbida,» soovitab ta tulevastele naisajateenijatele.

Kui mullu võeti ajateenistusse 15 naist, siis tänavu eelduslikult 32. Neist kuus teenivad Tapal juba jaanuarist, 18 naist asuvad teenistusse juuli algu-ses ja kaheksa oktoobris.

2015. aastal väheneb naisajateenijate vastuvõtuarv 24ni.

Kaitseressursside ameti sõnul on tänavune naisajateenijate kutse küll suu-remalt jaolt komplekteeritud, kuid soovijatel tasub sellele vaatamata aval-dus esitada aadressil www.eesti.ee.

Naised kaitseväes

Ema ja tütar «Kevadtormil»: Tapa väeosas spordiinstruktorina töö-tav Deevi Ots ajateenijast tütre Carolin Mesiga, kes sügisel suun-dub õppima Kõrgemasse Sõjakooli.

Naisajateenija tunned ära motivatsioonist

MARINA LOHK POSTIMEES

R!!"!#$!%&'.''20. ())*! 2014 ! 9F,,#)&'&: A($%''*!&%)&

Lital Shemesh (31, pildil), Iisraeli kõige loetavama päevalehe Israel Hayom (Iisrael Täna) videouudiste reporter ja teismelistele tüdrukute-le mõeldud veebiportaali Pinkish asutaja, kelle perekonnanimi tähendab heebrea keeles muide päikest, teadis juba kooli ajal, et tahab sõjaväes teha sama, mida tee-vad noormehed.

«Magav (piiripolitsei) oli minu esimene valik, sest olin otsustanud, et ei taha teenida ühelgi tüüpilisel naistepositsioonil,» lausub She-mesh. «Enamik naisi on luure- või hariduspositsioonil, võib-olla tree-nivad teisi sõdureid, kuid mina tahtsin olla lahingusõdur.»

Lahinguüksusesse saamiseks pidi Shemesh läbi tegema rasked katsed, kus teda pandi nii füüsili-selt kui ka vaimselt proovile. «Pika-maajooks, selililamangust istesse-tõusud, meeskonnatöö jms. Et näha, kas sa oled heas vormis ja kas sul on juhiomadusi, antakse sulle erinevaid ülesandeid,» jutustab ta.

Kuid seegi polnud kõik. Sõja-väega liitudes pidi ta veel läbima füüsiliselt raske pooleaastase baas-väljaõppe. Lisaks teadis ta Magavi minnes, et peab aega teenima mitte kaks aastat, nagu enamik naisi, vaid kolm, ning osalema edaspidi reservteenistuses.

«Naiste puhul ei ole juhtu seda väga sageli,» ütleb ta reservteenis-tuse kohta. «Nad kutsuvad mind kohale korra aastas paaripäevaseks õppuseks ja tegelikult ma naudin seda, see on nagu aja mahavõtmi-ne. Lasketiir, turvadrill – viimastel aastatel on see olnud vaid tree-ning.»

Magavis aega teenides oli ta pii-rivalves. Teise intifada ajal, mil algas palestiinlaste ülestõus Iisraeli oku-patsiooni vastu, oli palju eneseta-pupomme. «Ma valvasin igal pool üle Iisraeli, patrullisin d!iipidega Läänekaldal, teenisin pool aastat Hebronis, olin selle piirkonna kont-rollpunktides, osalesin arreteeri-mistel...» kirjeldab Shemesh. «Põhi-mõtteliselt tegin kõike, mida lahingu üksuses tehakse.»

Noor naine tunnistab, et Pales-tiina omavalitsuse alla kuuluvas Hebronis, kus Iisraeli sõjaväe kont-rollida on vaid kesklinn, oli esialgu päris hirmus: «Sa tead, et oled vae-nulikus tsoonis ja et iga sekund võib keegi sinu pihta tulistada või sind kusagil rünnata, kuid mõne aja möödudes sa ei mõtle enam sel-lele, mis võib juhtuda. Püüad liht-salt teha oma tööd.»

Shemesh ütleb, et pole kunagi teist inimest päriselt tulistanud, kuid Läänekaldal toimunud mäsu-des, kus tema pihta visati kive või süütepudeleid, tuli tal kasutada kummikuule ja suitsugranaate.

Otse tulipunktis viibimine on tulnud talle kasuks ka praeguses ajakirjanikutöös, kus ta Iisraeli-Palestiina konflikti sageli kajastama peab. Kuid mitte ainult.

«Sõjavägi andis mulle naisena väga palju. See andis mulle võima-luse laiendada oma füüsiliste ja vaimsete võimete piire. Ma olin tavaline 18-aastane tüdruk, kes tegi keskkoolieksameid ja vaatas diiva-nil vedeledes telekat, ning ühel het-kel olin ma tegemas seda tõeliselt hullumeelset treeningut ja kandsin rasket varustust. Naisena saab sõja-

väest minema sõdalasena kogu eluks,» on ta kindel.

Shemesh kinnitab, et Iisraeli naised on väga tugevad ja iseseis-vad, kuid ta ei paneks seda puhtalt sõjaväe arvele.

«Sõjavägi ei ole meie elus ena-masti esimene koht, kus me puutu-me kokku keeruliste olukordade-ga,» märgib ta. «Kui olin kaheksa-ne, käisin gaasimaskiga koolis, sest meil oli sõda Iraagiga (Lahesõda – toim) ja lendasid raketid. Meil oli esimene intifada, meil olid eneseta-pu-pommirünnakud, meil oli sõda Liibanoniga. See on midagi, mille keskel sa kasvad üles, nii et ma arvan, et enamik iisraellasi saab väga noorelt küpseks.»

Leeya Kats (24), kes õpib prae-gu Tel Avivi akadeemilises kolled-!is ärijuhtimist, kasvas üles uskli-kus peres, kuid hoolimata sellest oli ta alati sõjaväkke minekus kin-del. Et noor naine lõpuks hoopis alternatiivteenistuse valis, oli tin-gitud tema ema äkilisest haigestu-misest. «Ma otsustasin mitte min-na sõjaväkke ja teha midagi, mis oleks kodule väga lähedal, et saak-sin ema aidata.» Nii valis ta sherut leumi kodulähedases polikliini-kus.

Sherut leumi ehk otsetõlkes riik-lik teenistus on vabatahtlik. «Kui olin 18, oli teine aeg, sõjaväest ära saada ja alternatiivset teenistust teha oli palju lihtsam kui praegu. Kuid tüdrukud saavad kergemini ära kui poisid,» räägib Kats, kes tõi ajateenistusest loobumise põhju-seks oma religioosse tausta, millest enamasti ka piisab.

«Ma olin sel ajal väga usklik, pidasin sabatit (hingamispäeva – toim). Kuid see ei ole tegelik põh-jus, miks ma ei läinud sõjaväkke. Ma oleksin tahtnud minna,» selgi-tab ta.

Aasta alternatiivteenistust võr-dub tüdrukute puhul kahe aastaga sõjaväes, kuid Kats tegi seda tervelt poolteist aastat. Ajaliselt on see nagu täiskohaga töö ning ka tööta-su – umbes 1000 seeklit ehk 200 eurot kuus – kõrgem kui ajateenis-tuses.

Polikliinikus töötamine aitas neiul enda sõnul tuleviku suhtes rohkem selgust saada. «Ma olen perest, kus on palju arste ja med-õdesid, ja ma isegi tahtsin saada arstiks või medõeks. Alternatiiv-teenistus aitas mul olla rohkem mina ise. Pärast seda ei tahtnud ma enam minna meditsiinikooli,» rää-gib Kats.

Ometi on tal hea meel, et ta seda tegi. «Sherut leumi’st ei teata väga palju. Kuid neis polikliinikutes ei ole palju töötajaid – nad sõltuvad väga palju tüdrukutest, kes tulevad sinna vabatahtliku alternatiiv-teenistuse raames.»

Üldiselt peab Kats naiste sõja-väekohustust pigem positiivseks: «Sõjavägi annab väga head vahen-did ellu astumiseks ja millega iga-nes hakkama saamiseks. See annab ka palju eeliseid, kui tahad minna välismaale või siis siin tööle.»

Ta räägib uhkusega oma nõost, kes on samuti usklikust perest pärit, kuid tegi kõik võimaliku, et minna sõjaväkke. «Ma olen väga uhke Iis-raeli tüdrukute üle. Tema teenis aega väga lähedal Gazale, nii et see, mida tema tegi, oli väga tähendus-rikas,» lisab naine.

Sõdalased kogu eluks

Norra, mis on soolise võrdõiguslikkuse poolest Euroopas esirinnas, otsustas 2013. aastal ainsa Euroopa ja ka ainsa NATO riigina teha ajateenistuse naiste-le kohustuslikuks. Eesmärgiks pole siiski kõiki naisi sõjaväkke värvata, pigem ikka parimaid. Kui praegu on naisi Norra sõjaväes ligi kümme protsenti, siis tu-levikus loodetakse seda osakaalu kahekordistada. Norra oli 1985. aastal ka esi-mene NATO riik, mis hakkas lubama naisi lahinguüksustesse.

Teistes Euroopa riikides saavad naised sõjaväkke minna vabatahtlikult. Ena-masti moodustavad naised kuni kümme protsenti Euroopa riikide sõjavägede koosseisust.

Poolas peavad kõik õenduse või veterinaaria eriala lõpetanud naised läbima ajateenistuse, mille raames neil on võimalik teha vabatahtlikult erialast tööd.

Riigid, kus naised on lubatud esiliini lahingupositsioonidele: Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Leedu, Holland, Norra, Poola, Rumeenia ja Rootsi.

Allikad: Reuters, Washington Post, Wikipedia, The Local

Naised Euroopa sõjavägedes

Iisrael on üks väheseid riike maailmas, kus ajateenistus on ka naistele kohus-tuslik. Kui meeste ajateenistus kestab kolm aastat, siis naistel reeglina kaks. Juulist 2015 lüheneb meeste ajateenistuse aeg 2 aasta ja 8 kuuni.

Lahinguüksusega liitunud naisajateenijad peavad teenima sama kaua kui me-hed ja osalema pärast ajateenistuse lõppu kuni 40. eluaasta või laste sünnini iga-aastases reservteenistuses (sherut miluim), mis viimasel ajal, kui ei ole sõ-jaolukorda, tähendab õppustel osalemist. Reservteenistuse sagedus ja kestus sõltuvad konkreetsest üksusest ja ametipositsioonist, kokku 2–4 nädalat aas-tas.

97 protsenti kõikidest Iisraeli kaitseväe ametipositsioonidest on naistele ava-tud.

33 protsenti Iisraeli kaitsejõudude sõduritest on naised, neist omakorda neljan-dik teenib operatiivüksustes ja kaks protsenti lahinguüksustes.

Tervelt 59 protsenti Egiptuse piiril paiknevast Karakali jalaväeüksusest koos-neb naistest.

Allikas: Iisraeli kaitsejõud

Naised Iisraeli kaitsejõududes

R!!"!#$!%&'.'' 20. ())*! 201410 !

EVELYN KALDOJAHELSINGI!TALLINN

(lulist – võib-olla isegi otsusta-vat – rolli selle juures, miks Eesti erinevalt suurest osast NATO liitlastest endiselt aja-teenistust kasutab, on mängi-

nud Soome. Põhjanaabrid oma valiku õigsuses ei kahtle: see on efektiivne nii oma riigi kaitsmiseks kui välisoperatsioonide mehitami-seks, samuti püsinud rahva seas populaarsena läbi aastakümnete.

«Väike rahvaarv, suur territoo-rium, suur naaberriik, kes on meid korduvalt rünnata üritanud ja kelle meie oleme korduvalt tagasi löö-nud, ning me teeme seda veel, kui nad peaksid üritama,» naeratab Soome kaitseväe väljaõppe juht kolonel Hannu Hyppönen enese-kindlalt, kui paluda loetleda ajatee-nistuse argumente. «See on meile ainus ellujäämise võimalus.»

Hyppönen märgib uhkelt, et Soome käes on ühtlasi ka maailma-rekord: mitte üheski teises maailma riigis ei läbi ajateenistust nii suur osa ühe põlvkonna noormeestest kui nende juures – umbes 80 prot-senti. «See on traditsioon. Noortele meestele meeldib ajateenistust läbi-da,» sedastab ta.

«Neile noortele, kellele keegi pole kunagi «ei» öelnud, võib sõja-vägi olla parim, mis nendega elu jooksul juhtunud on,» jätkab Hyp-pönen kerge muigega. «Näiteks üks ema kirjutas lehele, et kaitsejõudu-del õnnestus edu saavutada asjas, mis neil polnud õnnestunud 19 aastat – kaitseväest koju tulles tegi poeg esimest korda elus oma voodi ise ära.»

Kaitsetahe püsibSamas tunnistab põhjanaabrite kaitseväe esindaja ka murettekita-vaid tendentse. «Tänapäeva noor-mehed pole nii heas vormis kui nende isad,» sõnab ta. «Nad ei suu-da nii kiiresti joosta kui nende isad sama vanalt. Neil on aina rohkem probleeme vaimse tervise, narkoo-tikumide ja alkoholiga, aina roh-kem noori pärineb purunenud ko-dudest.»

Hyppöneni sõnul ei tasu proble-maatilist kontingenti siiski ka üle tähtsustada – nad moodustavad kogu kaitseväeni jõudvast valimist vaid väikse osa, ülejäänud osa uuest põlvkonnast on koloneli sõnul suu-repärane: «Nad on valmis riiki tee-

nima, nad on aktiivsed ja innukad, haritud, avatud mõtlemisega!»

Möödunud sügisest rakendab Soome kaitsevägi süsteemi, mille alusel saab ajateenistusse mineja ise end paremasse vormi viia. Kolm kuud enne üksuse juurde minemist saadetakse talle kasutajatunnus ja salasõna veebilehele, kuhu ta saab sisestada andmed oma hetkevormi kohta ja vastuseks programmi, mil-le järgi end treenima asuda.

«Kui sa pole piisavalt vormis, alusta treeningut, hakka jooksma,» selgitab Hyppönen veebiprogram-mi toimimispõhimõtet. Tulevasele sõdurile esitatavad nõuded sõltu-vad ka üksusest, kuhu ta suundub – need erinevad näiteks tavalise jalaväelase ja eriüksuse puhul.

Soome ajateenistuse alguseks loetakse nende kodusõja päevil, 1918. aasta jaanuaris langetatud otsust, et Carl Gustaf Mannerheimi juhitavad valgete väed on valitsus-üksused. Põhjanaabrite kaitsemi-nisteeriumi kaitsepoliitika planeeri-mise osakonna juhataja kommo-door Timo Junttila sõnul on ajatee-nistus nende riigikaitse alustalana püsinud sellest ajast siiani – idee on alles, kohandunud vaid ümbritseva julgeolekukeskkonnaga.

Junttilagi rõhutab Teise maail-masõja ning riigi Nõukogude väge-

de eest kaitsmise kogemuse täht-sust soomlastele. «Pikas ja raskes sõjas suutis meie kaitsevägi end kaitsta suure vastase vastu. Meie edu Talvesõjas ja Jätkusõjas on alu-seks meie väga tugevale kaitsetah-tele – see mängib olulist rolli siia-ni,» meenutab ta. «Möödunud aas-ta detsembris läbi viidud uuringu kohaselt on üle 85 protsendi Soo-me elanikkonnast valmis vajadusel Soome riiki kaitsma.»

«Põhimõtteliselt pole Soomes mitte kunagi kahtluse alla seatud ajateenistust kui sellist,» kinnitab ka ajalehe Helsingin Sanomat kait-sekorrespondent Kari Huhta. «Muutunud on muidugi arusaam massiarmeest tänapäevase tehno-loogia ajastul. Igal puul ei saa olla snaiper, snaiprid saavad olla vaid osal puudel. Põhimõtteliselt tähendab see kombinatsiooni mas-siarmeest ja moodsast tehnoloo-giast.»

Üks näide julgeolekukeskkon-naga kohandumisest on, et osa kaitseväest – näiteks eriüksused või teatud tipptehnoloogiatega seotud valdkonnad – on paratamatult kut-seliste pärusmaa. Teine aga, et selle-sama ajateenistuse läbinud reserv-väelased käivad Soome eest ka välisoperatsioonidel – olgu need siis ÜRO, ELi või NATO egiidi all.

Hoolimata sellest, et Soome viima-timainitusse ei kuulu.

Junttila hinnangul on just Soo-me edukus rahvusvahelistel operat-sioonidel hea tõestus nende riigi-kaitsemudeli tugevusest. «Me oleme suutnud mehitada nii ÜRO rahu-valvemissioone kui ka nn moodsaid kriisireguleerimismissioone nagu Afganistan,» märgib ta.

«Välismissioonidel osalemine on vabatahtlik nii meie reservisti-dele kui kutselistele kaitseväelaste-le. Siiani pole meil reservistide mis-sioonidele leidmisega probleeme olnud,» jätkab Junttila. «Vastupidi, meil on võimalus valida endale parimad.»

Reservistid missioonidelEnamik missioonidele pääsevaist reservväelastest on läbinud Soome ajateenistuse pikima – 12-kuulise – tsükli, kuhu valitakse naisi ja mehi, kelles nähakse juhipotentsiaali. Li-saks on sellest seltskonnast enamik tsiviilülikooli kraadiga, mõnikord isegi mitmega.

«Välismissioonid on ideaalne keskkond meie võimekuste arenda-miseks ja testimiseks,» leiab Juntti-la. «Teisalt saame teistele osalejatele näidata, et soomlased on tõsiselt-võetavad partnerid.»

Kuigi ta tunnustab Afganistanist

ISAFi missioonilt saadud head NATOga koos töötamise kogemust, ei pelga ta, et pärast seda suhted al-liansiga soiku jääksid. Esiteks plaa-nib Soome saata ligi sada sõdurit tõenäoliselt 2015. aastal algavale jätkumissioonile «Resolute Support». Teiseks võib Soome juba 1990ndatest saata ka oma ajateenijaid ja reserv-väelasi rahvusvahelistele õppustele.

Huhta möönab, et kui Rootsi ajateenistuse lõpetas, arutati seda teemat ka Soomes. Ta täpsustab, et Soomes arutati seda küsimust isegi rohkem ja muu hulgas arvutati väl-ja ajateenistuse kaotamise hind. «Debatt oli, aga kahtluse alla ajatee-nistust tegelikult ikkagi ei seatud,» resümeerib ta.

«Aga te peate meeles pidama, et isegi Rootsis ei toimunud selle üle tegelikult debatti,» rõhutab ajakir-janik. «Toonased Rootsi sotsiaalde-mokraadid panid ajateenistuse kin-ni, sest nad ei näinud seda mitte eluliselt vajaliku, vaid valikulise võimalusena.»

«Alles viimasel ajal on Rootsi avalikkus ja poliitikud saanud aru, et kaitsevägi pole mitte võimalus, vaid vajadus. Ning et selle üle tuleb arutada ja selle kaotamiseks on vaja poliitilist legitiimsust,» lisab ta.

Helsingin Sanomatele sageli Brüsselis NATO ministrite kohtu-misi kajastamas käiv Huhta on veendunud, et ka alliansile meeldib soomlaste mudel. «Rootsil tekkisid pärast üleminekut kutselisele kait-seväele tohutud raskused värbami-sel – eriti just maaväelaste puhul,» meenutab ta.

«Soome valik on leidnud aina tugevamat õigustust,» leiab ajakir-janik. «See on majanduslikult mõistlik, me suudame endiselt kulutada umbes 25 protsenti oma kaitse-eelarvest hangeteks, mis on kõvasti üle NATO riikidele seatud läve – sest meil ei kulu nii palju raha personalikuludele, kui kuluks kutselisel kaitseväel.»

Kuigi Soome kuulub maailma jõukamate riikide sekka, tuleb Hyppö neni jutust välja, et puhtalt kutselist armeed peavad nad ka lihtsalt liiga kalliks. «Territooriu-milt on Soome Euroopa suuruselt seitsmes riik. Me peame kaitsma kogu riiki, me ei saa öelda, et Lapi-maad või Ida-Soomet me ei kaitse,» selgitab ta. «Selleks on vaja suurt armeed. Ainus variant on ajateenis-tus. Me ei saa endale lubada nii suurt kutselist kaitseväge.»

*$$-.!/ ($ 0!!%0$&'/

1995. aastast võivad vaba-tahtlikult ajateenistusse minna ka naised. Esimese ringiga kan-dideeris 793 naist, kellest 25 vas-tu võeti. Viimastel aastatel aval-dab soovi kaitseväkke minna 500–700 naist aastas, kellest vastu võetakse 400–500 ja väl-jaõppe läbib lõpuni 300–400. Praeguseks on ajateenistuse lä-binud üle 6000 soomlanna, kel-lest 300 on saanud kutseliseks kaitseväelaseks.

Ajateenistusse minemisest on täielikult vabastatud jehoova-tunnistajad. Oma usutunnistuse tõestamiseks peavad nad tooma kogudusest tõendi, et on juba kolm aastat seda religiooni prak-tiseerinud, ning kolm aastat hil-jem uue tõendi, et on usus püsi-nud ega saa seetõttu endiselt kaitseväkke minna. Sellise eran-di saab keskmiselt 110–120 noor-meest aastas.

Ajateenistuses osalemine on vabatahtlik rootsikeelse Ahve-namaa elanikele. Vastavalt 1950. aasta ajateenistuse seadusele peaksid nad selle asemel riiki teenima saarel, kuid seni, kuni asendusteenistuse võimalust neile veel leitud pole – ja siiani pole –, on ajateenistus neile va-batahtlik. Sellise erandi saab keskmiselt 160–170 noormeest aastas.

Topeltkodakondsusega noor-meestel lubab Soome valida, kas nood tahavad ajateenistuse läbi-da pigem nende juures või oma teisel kodumaal. Niisugune erand puudutab umbes 450 inimest aastas. Alates möödunud aastast on mõnele Soome ja Vene topelt-kodakondsusega noormehele probleemiks olnud see, et Vene-maa nõuab igal juhul ajateenis-tust enda vägedes.

Keskmiselt 1800 soome noor-meest aastas eelistab kaitseväe-le asendusteenistust. See kestab 347 päeva ja algab neljanädala-sest kursusest Lapinjärvi tsiviil-teenistuse keskuses. Seal õpeta-takse näiteks esmaabi ja vägival-latut vastupanu. Pärast asendus-teenistuse lõppu arvatakse nad 50. eluaastani tsiviilreservi.

Igal aastal leidub ka käputäis neid noorsande, kes keelduvad nii kaitseväkke kui asendusteenis-tusse minemast ning pole ka je-hoovatunnistajad. Neid ootab 173 päeva pikk vangistus või kodua-rest elektroonilise valve all, enne-tähtaegse vabanemise võimalust ei ole. Kaitseväge trotsides läheb nii tõsiselt seadusega vastuollu keskmiselt 40–80 meest aastas.

Erandid Soome kaitseväes teenimisele

Soome peab üleni kutselist kaitseväge liiga kalliks

Ajateenistus on Soome riigikaitse vankumatu alustala. FOTO: SOOME KAITSEVÄGI

Allikad: Soome kaitsejõud, Wikipedia

R!!"!#$!%&'.''20. ())*! 2014 ! 11

LIISA TAGELPOSTIMEES

$prilli lõpus esimestena Eestisse läkitatud ja nüüd juba järgmi-sele rotatsioonile koha vabas-tavate Ameerika sõdurite sõnul avaldasid neile siin kõi-

ge rohkem muljet ajateenistuse mudel ja väga avarad tingimused, milles viidi läbi «Kevadtormi» õppus.

24-aastane leitnant Kirk van Everen on 173. õhudessantbrigaadi sõdur, üks neist, kes tuli Eestisse juba aprilli lõpus ja tegutses «Kevadtormil». «Eriti muljetaval-dav oli «Kevadtormi» puhul selle mastaapsus ja asjaolu, et sõitsime vabalt avalikel teedel,» toob ta välja midagi, mida USAs naljalt ei juhtu.

Sama jäi silma ka 23-aastasele leitnant John Fernandesile. «Siin on tegelikult parem treenida kui Itaalias,» võrdleb ta Eesti tingimusi nende Euroopa põhibaasiga ning kiidab võimalusi, mida pakub ava-ram tegutsemisala.

Meeldiv üllatus oli mõlema jaoks ka see, et Eesti sõduritega on väga lihtne koos töötada – paljud räägivad head inglise keelt.

«Eesti sõjaväe taktikas on palju partisanivõitluse elemente – kasu-tatakse ära siinse maastiku võima-lusi ja eelistatakse äkkrünnakuid,» jätkab Everen tähelepanekutega. Tema sõnul oli väga põnev näha, milline on Scoutspataljoni stratee-giline lähenemine, jalaväelasele tegi selle eriti huvitavaks võimalus näha lähedalt motoriseeritud jala-väe tegevust.

«Kui me end laagrisse seadsime, muutusime omajagu kadedaks, nähes, kuidas motoriseeritud

üksustel võivad isegi padjad kaasas olla,» naerab ta olmelistest erine-vustest rääkides.

Eesti riigikaitse eripäradest on ameeriklasele silma jäänud ka aja-teenistus, mis on Evereni sõnul ilmselgelt hästi korraldatud. Ta näeb seda USA sõjaväekultuuri vaa-tevinklist eelkõige kui igaühele antud võrdset võimalust teenida oma riiki ja kogeda tunnustust, mis sellega kaasneb.

Kõige olulisem siinse kogemuse juures on Everini jaoks aga, kui efektiivne võib olla NATO liikmete koostöö. «Nägin, kui suur potent-siaal sellel olla võib,» kinnitab ta.

Fernandes kasutab Eestis teeni-mise kogemusest rääkides kõige enam väljendit «pretty cool» ehk päris lahe – sellise iseloomustuse

saavad nii «Kevadtorm» kui Eesti sõdurid. «Kui sa lahkud kodust, ei saa sa kunagi kindel olla, mis sind ees ootab. Siinne on aga olnud üks väga hea kogemus,» sõnab ta.

Üks hea asi Eesti juures olevat see, et erinevalt Kamerunist, kus noormees samuti teeninud on, ei ole tal siin õnnestunud saada ühte-gi häirivat terviseprobleemi. «Mulle meeldib Eesti toit ka,» sõnab Fer-nandes.

«Muidugi ei söö me muidu nii palju putru, aga selle üle ma ei kur-da,» lükkab ta naeratuse saatel ümber näiteks Ämarit NATO hävi-tajate saabumise eel tabanud mure, mille tõttu lisati hommikusöögi-menüüsse kuuldavasti ka praemu-na.

22-aastane nooremseersant Jus-tin Lowder jõudis Eestisse alles pärast «Kevadtormi», ent on jõud-nud tutvuda eestlaste taktika ja rel-vastusega, mõlemad on ka tema sõnul paljuski sarnased varem näh-tule. Ta räägib veel, kuidas püütak-se õppida eestikeelseid käsklusi, et lahingolukorras hätta ei jääks, ent kahtleb selle efektiivsuses. «Käe-märkidega on lihtne, aga häälkäsk-lused on minu jaoks väga keeruli-sed,» tunnistab ta.

Lowder on teeninud küll Afga-nistanis, ent pole teise riigi sõduri-tega õppustel varem osalenud. Eest-lastega harjutada on tema sõnul väga huvitav. Küsimise peale toob ta kuuldavale ka ühe eestikeelse käskluse, mis peaks Lowderi mäle-tamist mööda olema vist «Tähele-panu!», aga pole just kuigi äratun-tav.

Ka Lowderit võlub Eesti ajatee-nistuse kontseptsioon. «Osalen väl-jaõppel ja seejärel lähen elan oma tavalist elu, aga olen valmis, kui mind vajatakse,» kirjeldab ta seda.

19-aastane meedik Ryan Wil-liams, kes on sõjaväes teeninud kõigest aasta, saabus Eestisse küll Lowderiga samal ajal, ent jõudis enne seda käia väljaõppel Slovee-nias. Samas tunnistab ta, et õppis siin siiski midagi täiesti uut – ta ei olnud varem linnalahingus käitu-mist ega metsas formatsioonis lii-kumist harjutanud.

Williamsi hinnangul on sõjaväe tegutsemine igal pool üsnagi sarna-ne. «Eesti sõjavägi on meist lihtsalt natuke väiksem,» ütleb ta muigega ning lisab, et Eesti Kaitsevägi on sel-gelt väga pühendunud ja põhjalik.

Loomulikult kiidavad pea kõik pisut vestlusaega leidnud sõdurid lisaks koostööle siinsete sõduritega ka Eesti ajalooliste hoonete ja kõik-jal leviva interneti võlusid ning kurdavad, et meie ilm võib jalaväe vastu väga kuri olla – ühel hetkel sirab päike, järgmisel külmetad vih-ma käes.

Päike seostub paljudele ka vasta-kaid tundeid tekitava nähtusega, millega vähemalt Itaalias paikneva 173. jalaväebrigaadi võitlejad ei kohtu – valged ööd on huvitavad küll, aga ei lase magada.

N$$-.!/ ($ 0!!%0$&'/

Seoses Ukraina kriisiga suurendas NATO heidutust alliansi idapiiril ja saatis Eestisse täiendavaid vägesid:

4 Taani F-16 hävitajat Ämari õhuväebaasis roteeruvalt 150 USA 173. õhudessantbrigaadi sõdurit, kelle kodubaas on Itaa-lias

USA eriväelased, kes tegutsevad koos Eesti kaitseväe eriväelastega, ent kelle üksuste suurust ja täpset tegevust siin ei avalikustata

NATO toetus Eestis

USA sõdurid harjutasid Läsnal kaitseväe keskpolügoonil laskmist ja kogesid elu Eesti looduses. FOTOD: JAANUS LENSMENT

USA sõdureid võlusid «Kevadtormi» mastaabid

Leitnant Kirk van Everen.

Kollane leegisummuti annab märku, et sõdur ei tule paras-jagu lahinglaskmiselt.

Leitnant John Fernandes.

Nooremseersant Justin Lowder.

R!!"!#$!%&'.'' 20. ())*! 201412 ! A+"$*!&%$*

KADRI VEERMÄEPOSTIMEES

$fganistani naise kuju on vii-maste aastakümnete jooksul nii põhjalikult sinise burkaga kokku sulanud, et paratama-tult jääb mulje, nagu oleks see

seal kogu aeg nii olnud. Selles kon-tekstis on raske uskuda, et veel 1970ndatel võis Afganistani pea-linnas Kabulis näha miniseelikuis neide, kes kõigele lisaks olid palja-päi, käisid ülikoolis ja tööl ning võisid viibida meeste seltskonnas.

Kuigi koraanis ja Muhamedi tegusid ja ütlusi sisaldavas hadith’is nõutakse moslemitelt avalikus ruu-mis tagasihoidlikult riietumist, pole neis pühades tekstides burka-kandmiskohustust sõnagagi maini-tud. Varajase islami (620–630) ajal kujunes näo katmisest aga naiste jaoks hoopis staatusesümbol, mille abil oma rikkust näidata – nagu tänapäeval markeerib jõukust mõni ülikallis käekott.

Burka kui staatuse sümbolAfganistanis tervikuna polnud see tava enne emiir Habibull!h’ valit-semisaega (1901–1919) laialt levi-nud. Habibull!h 200 naist pidid paleest väljaspool burkat kandma, et nad seal kogemata teisi mehi ei ahvatleks. Moetundlikud suguõed panid seda tähele ning võimul ole-vate pu"tude seas hakkas levima komme kanda burkat. Ultrakonser-vatiivsetel hõimualadel oli sama või sarnase funktsiooniga riietusese aga juba sajandeid kasutusel olnud, kuid kuna Afganistanis elab mit-meid rahvusrühmasid, kellel kõigil on oma riietustavad, ei saa burkat ka parema tahtmise juures pidada mingiks kohalikuks rahvarõivaks.

Keskustes hakkas 1950ndatest kujunema emantsipeerunud nais-test koosnev ühiskonnakiht ning järgnevatel aastakümnetel hakkas üha rohkem linnas elavaid haritu-mast klassist pärit naisi burkadest läänelike rõivaste kasuks loobu-ma. See tõi aga omakorda kaa-sa lühikese burkahulluse töö-lisklassis, sest just nemad said oma tööandjate moest läinud rõivad endale.

Kabulis ja teistes suure-mates linnades käisid tüdru-kud koolis, pool tudengitest olid naised ning 40 protsen-ti arstidest ja 30 avalikest teenistujatest samuti. Naisi võis leida isegi kohtunike ja parlamendisaadikute hulgast. Burkasid sel 1970ndateni kestnud nn kuldsel perioodil sagedasti näha ei olnud ning isegi väga pühendunud isla-miusulised riietasid end tollal pigem pikka tuuni-kasse ja peasalli. Kabuli toona külastanud turistid kutsusid seda Kesk-Aasia Pariisiks.

Talibani 1996. aas-ta kohustuslik burka-käsk tabas kõige rängemini Kabuli naisi, kes polnud selle rüüga varem

just sinasõprust pidanud. «Elasin tollel ajal Kabulis ja nägin tihti, kuidas naised jalgrattalt maha kuk-kusid ja auto alla jäid, sest nende burka jäi kuskile kinni. Kõigil nais-tel, kaasa arvatud mu ema ja tädid, oli algul probleeme. Näokate takis-tas teed nägemast ning naised liht-salt komistasid oma rüüde otsa ja kukkusid. Kõige karmim aeg oli aga suvel, mis õhutemperatuur ulatus 46 kraadini, sest õhku riie läbi ei lasknud – tänaval minestavad nai-sed polnud harv nähtus,» kirjeldab internetilehel Afghanistan Culture anonüümne afgaanitar.

Lämmatav polnud ainult riide materjal, vaid ka kogus, sest burka valmistamiseks kulub üle üheksa meetri riiet, mis juba üksinda kaa-lub üsna palju. Kandmisnõuet ignoreerida polnud aga võimalik, sest olukorra vastavust normile val-vas keppidega varustatud moraali-politsei, kes võis seadusrikkujaid nuhelda nii küünelaki kui ka valge-te jalanõude kandmise eest.

Üldse olid Talibani-aastad nais-te jaoks täis erinevaid keelde – nad ei tohtinud koolis käia, töötada, kodust ilma meessaatjata lahkuda, avalikus kohas paljast nahka näida-ta, meesarsti juures käia (naiste töö-keeld kehtis samas ka arstide koh-ta) ja avalikus kohas sõna võtta või poliitikaga tegeleda. Kabuli elani-kud pidid oma esimese ja teise kor-ruse aknad musta värviga üle võõ-pama või neile katted ette tõmba-ma, välistamaks olukorda, et võõ-ras möödaminev mees võiks kodus viibivat naist silmata.

Kui Taliban 2001. aastal või-mult kukutati, ei hakanud aga nai-sed pealiskaudsemate läänlaste üllatuseks kohe burkasid seljast heitma ning siniseid kogusid võib praegu endiselt märgata ka liberaal-semates linnades. Nagu aga ütleb antropoloog Lila Abu-Lughod – ega Taliban burkat leiutanud.

Burka kandmise juures on suurt rolli mänginud lähiajalugu,eriti

terrorismivastase sõja raames tehtud alga-tused naisi bur-kast päästa. Päästmisakt-sioon näitab

antropoloog Lila Abu-Lughodi sõnul eelkõige võimuhierarhiat – väline jõud tuleb aitama kedagi endast nõr-gemat ja allpool paiknevat. Abu-Lug-hod toob oma kuulsas artiklis «Do Muslim Women Really Need Saving?» välja, et päästkem-afgaani-naised-retoorika sarnaneb naeruväär-selt palju 19. sajandi kristlastest mis-jonärinaiste omaga, kes pühendasid elu «oma moslemiõdede» päästmise-le. Naised on taandatud objektideks, kel puudub igasugune oma tahe, see muidugi ei tähenda samas, nagu poleks paljud naised Afganistanis ikka veel oma sugulaste ja abikaasa meelevallas.

Uut kuldajastut ei paista«Kabuli tänavatel võib praegu näha midagi, mida viis aastat polnud ise-gi vilksamisi võimalik tabada – naiste nägusid. Vahel vaatavad me-hed hämmeldunult neid ovaale, justkui oleks tegu päiksevarjutuse või komeediga. Sama teevad ka tei-sed naised. Kui Taliban 1996. aastal võimule tuli, ei üritanud nad naisi mitte vaid allutada, vaid ka nähta-matuks muuta.» Nii kirjutas Ric-hard Lacayo 2001. aasta novembris ajakirjas Time. «Kui mu tädi tun-neb, et ta riided on lohvakad ja meik on kole, paneb ta oma burka selga,» sõnas 2009. aastal Guardia-nile Kabuli riiklikus muuseumis töötanud neiu Qudsia Zohab.

«Kas me ootasime, et Talibani käest «vabastatud» naised pöördu-vad tagasi «oma» nabapluuside ja teksaste juurde? Või raputavad oma Chaneli kostüümi tolmust puh-taks?» ironiseerib Abu-Lughod ning teatab, et loori ei tasu vaid anastusvahendina vaadata.

1982. aastal kirjeldas Pakistani uurinud antropoloog Hanna Papanek burkat «kaasaskantava eraldusvahen-dina». Ta märkis, et naised pidasid burkat vabastavaks vahendiks, kuna selle kandmine võimaldas neil eralda-tud eluruumidest väljuda, võttes samal ajal arvesse põhilisi moraali-nõudeid, mis eraldasid naised võõras-

test meestest ja kaitsesid neid nen-de eest. Abu-Lughod defineerib

burkasid kaasaskantavate kodudena. «Kõikjal märgib loori kandmine kindlasse kogukonda kuulumist ning annab aimu sellisest ühiskondlikust korraldu-sest, kus kodu seostub naise pühadusega,» ütleb ta oma artiklis.

Tõenäoliselt leiab miniseelikuid kandvaid afgaani naisi ka praegu, kuid poliitiliste ja aja-looliste sündmuste tõt-tu ei ela nad enam oma kodumaal. Abu-Lughodi sõnu parafra-seerides ei vaja aga ka burkasse riietunud naised päästmist, vaid neile võib kui võrdse-tele abi pakkuda. Vägivaldselt kedagi

burkast välja ei vea, kuid ega uut kuldset perioodi Afganistanis ka lähiajal tule.

Miniseelikust burkani

11. september 2001Al-Qaeda võitlejad kaaperdavad Ameerika Ühendriikides neli reisilennukit. Kaks neist lendavad New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse tornidesse, üks Pentago-ni. Neljas – mille sihtmärgiks oli mõeldud Valge Maja – kukub Pennsylvania põl-lule alla, kui meeskonnaliikmed ja reisijad üritavad kaaperdatud õhusõiduki juh-timist taas enda kätte saada. Hukkub ligi 3000 inimest, nende seas 19 kaaper-dajat.

31. juuli 2006ISAF asutab piirkondliku väejuhatuse Lõuna-Afganistanis. Esimestena on juba sama aasta talvel sinna suundunud Briti (umbes 3300 sõdurit), Kanada (2300), Hollandi (1963), Austraalia (300), Taani (290) ja Eesti (150) üksused. Õhutuge pakuvad Briti, Hollandi,

23. juuni 2007Võidupüha pidavasse Eestisse tuleb teade kahe esimese sõduri, 33-aastase noorem-seersandi Jako Karuksi ja 24-aastase seersandi Kalle Torni langemisest Helmandi pro-vintsis Sangini orus.

24. mai 2008Camp Bastioni baasis juhtunud õnnetuse tagajärjel sureb vanemveebel Ivar Brok.

Kevad 2009USA eestvõttel saab alguse ISAFi vägede juurdeviimise kampaania, mille eesmärgiks on suure jõuga murda Talibani selgroog ja julgestada sügisesi Afganistani presidendi-valimisi. Eesti saadab lisaks Estcoy-8-le Helmandisse ka lisaüksuse Estcoy-E. Kui Estcoy-8 jätkab Briti väejuhatuse all nagu kõik eelnevad ja järgnevadki Eesti jalaväekompaniid, siis Estcoy-E teenib ameeriklaste alluvuses. Tänu kahe kompanii korraga saatmisele saab Eestist mitmeks kuuks rahvaarvu kohta kõige rohkem ISAFi panustav riik.

15. juuni 2009Eestlaste jagu satub varitsusele, langeb granaadiheitjast tabamuse saanud 30-aasta-ne veebel Allain Tikko.

20. august 2009Toimub Afganistani presidendivalimiste esimene voor. Osaleb neil veidi alla kolmandi-

23. juuni 2010President Barack Obama võtab vastu lahkumisavalduse USA ja ISAFi vägesid juhtivalt kindral Stanley McChrystalilt. Kindralile saab saatuslikuks temast kirjutatud portreelu-gu ajakirjas Rolling Stone, kus on tsiteeritud McChrystali lähikondlaste iroonilisi mär-kusi presidendi ja tema administratsiooni kohta. Tema asemele määratakse kindral Da-vid Petraeus.

25. juuli 2010Wikileaksi veebilehele postitatakse 91" 731 Ühendriikide salastatud dokumenti, nende seas on ka sõjaväelaste ja luuretöötajate raportid Afganistanist aastatel 2004–2009.

15. oktoober 2011Mässulised ründavad jalgsipatrullis eestlasi, viga saab neli kaitseväelast, neist üks – 25-aastane kapral Agris Hutrof – sureb.

2. mai 2011USA mereväe SEALi eriüksuse võitlejail õnnestub Pakistanist Abbottabadi linnast kät-te saada Al-Qaeda liider Osama bin Laden. 9/11 rünnakute autor tapetakse kohapeal.

11. jaanuar 2012USA president Barack Obama ja tema Afganistani kolleeg Hamid Karzai lepivad kokku, et Afganistani oma sõjavägi ja politsei võtavad juhtrolli riigis julgeoleku tagamise eest üle 2013. aasta kevadeks.

9. mai 2014Viimane Eesti kompanii, Estcoy-17 asub koduteele.

31. mai 2014USA jõuab lõpuks kokkuleppele vangide vahetuses ning selle sõja sisuliselt ainus elava-na islamistide kätte langenud koalitsioonisõdur – 2009. aasta 30. juunil Kandahari pro-vintsis Talibani poolt vangistatud Ameerika sõdur Bowie Bergdahl – pääseb vabadusse.

Afganistani sõda 2001–2014

R!!"!#$!%&'.''20. ())*! 2014 ! 13A+"$*!&%$*

EVELYN KALDOJAPOSTIMEES

'iimasel ajal kõlab Afganistani-ga seotud vestlustes taas opti-mistlikumaid noote ning allianss teeb ettevalmistusi vahepeal tõsise kahtluse alla

langenud, kuid praeguse seisuga üsna kindlalt ikkagi saabuvaks jät-kumissiooniks «Resolute Support», ütleb Eesti suursaadik NATO juures Lauri Lepik.

Te olete ka ise Põhja-Atlandi Nõuko-gu koosseisus Afganistanis käinud. Millal see oli?Umbes poolteist aastat tagasi.

Milline pilt toona avanes?Pilt oli suhteliselt steriilne, sest me olime Põhja-Atlandi Nõukoguga, julgeolekuolukord oli, nagu ta oli, ja meie ümber oli suur julgeoleku-mull – me olime väga hästi turva-tud ning ega me peale briifinguruu-mide eriti kusagil vabalt lonkida saanud. Me kohtusime Hamid Karzaiga tema palees, tema julge-olekunõunikega.

See oli ajajärk poolteist aastat tagasi. Sellest ajast on väga palju muutunud. Olukord on teine kui toona.

Afganistani olukorra pidevast eda-siminekust ja arenemisest on räägi-tud kogu aeg. Kuidas on pilt seal muutunud selle aja jooksul, mil teie olete olnud Eesti suursaadik NATO juures?Ma arvan, et meie seisukohalt on see kindlasti muutunud osas, mis puudutab Afganistani julgeoleku-jõudude võimekust. Pilt, mis avanes laias laastus kaks aastat tagasi, kui ma siia saadikuks tulin, oli ikkagi hoopis teine ja viletsam. Kõva töö on ära tehtud nii nende väljaõppe, varustamise kui rahastamisega. Praegu on nende vägede arv umbes 300 000 peal või natuke üle selle.

Hea näide on presidendivali-miste turvamine, mis oli ainult kohalike julgeolekujõudude õlul ja millega nad said päris hästi hakka-ma. Eks neid rünnakuid oli, aga üldine arvamus on, et see on hästi tehtud töö. See annab ka kindlust, et jätkusuutlikkus püsib. Kui olu-kord on turvaline, tähendab see ka normaalset elu – inimesed ei pea kartma, saavad normaalselt oma tööd teha, õppida, liigelda ehk teha kõike, mida normaalne elu kaasa toob.

See päris suur muutus ei ole muidugi veel sada protsenti lõplik. Palju oleneb ka rahastamisest, eda-sisest väljaõppest, kõikvõimalikust tehnikast ja vahenditest, mida nad vajavad.

Väga palju oleneb ka sellest, kas pärast presidendivalimisi jätkuope-ratsiooni «Resolute Support» alu-seks olev leping tuleb või mitte. Praegused märgid näitavad, et uus president kirjutab selle alla.

NATO poolt on kõik valmis ja me alustame ka juba väga täpseid planeerimistöid. Ameeriklased on

oma sõdurite arvu ja ajakava välja öelnud – kõik klotsid on paigas.

Kuidas on «klotsiga» raha mõttes? Kes neid afgaanide tohutuid julge-olekujõude üleval peab?Selleks on tehtud usaldusrahastu. Kõik riigid on sinna oma panused välja käinud. Usaldusrahastu tuleb veel selle aasta jooksul tööle saada, et raha sinna laekuks. Tuleb ka mõelda, kuidas usaldusrahastut hallata, et see oleks läbipaistev ja raha ära ei kaoks. Aga see on iga-päevane töö, mida me teeme.

Kauaks võiksid Afganistani julge-olekujõud jääda NATO ja tema liit-laste leivakotile?Raske on spekuleerida. Praegune perspektiiv on kaks-kolm aastat ja keegi ei oska tulevikku ennustada. Ma arvan, et ainult suhteliselt lühi-keste sammudega saabki edasi min-na.

Poliitiliselt me loomulikult püüame Walesi tippkohtumisel luua kestva partnerlussuhte Afga-nistaniga, see võiks olla raamistik, mis kestaks ka pärast «Resolute Supporti» võimalikku lõppu.

Aga praktilised rahalised sam-mud käivad ikka kolme-nelja aasta perspektiivis. Etapi kaupa see käib, ükski valitsus ei saa kunagi väga

pikaks ajaks võtta vastu otsust, et me nüüd igavesti rahastame.

Milline võiks praegu olla põhiline Afganistaniga seonduv mure siin majas?Praegu on suhteliselt optimistlikud noodid. Ega keegi väga pikaajalisi prognoose teegi. Meie suurim mure ehk oligi teadmatus, mille lahkuv president Karzai tekitas, kui keeldus nii NATO kui Ameerika Ühendriiki-dega («Resolute Supporti» aluseks olevat) julgeolekulepingut allkirjas-tamast. Teiselt poolt oli probleem ka Ameerika Ühendriikide otsuse puudumine nende panuse kohta.

Nüüd on need asjad enam-vähem laias laastus selged. Praegu tuleb meil lihtsalt kõigil käised üles käärida, teha valmis operatsiooni-plaan erinevate variantidega ja saa-da sellele lõpuks õnnistus ka tipp-kohtumisel.

Samm-sammult see asi käib. Keegi ei arva, et üleöö juhtuks radikaalne muutus, et ainult oota-me selle momendi ära ja järgmisel hommikul ärgates ongi kõik kor-ras.

On loomulikult mõtteid, et peab arendama regionaalset koos-tööd Afganistani naaberriikidega. Eesti jaoks jääb Afganistan arengu-abi prioriteediks.

7. oktoober 2001Afganistanis võimul olev Taliban keeldub USA-le välja andmast nende juures reduta-vat Al-Qaeda liidrit Osama bin Ladenit, kes on võtnud omaks ligi 3000 ameeriklase elu nõudnud 11. septembri rünnakud. Sestap alustavad Ühendriigid ja Suurbritannia sõja-list operatsiooni «Kestev vabadus», millega liitub ka Afganistani enda Põhjaliiga – koos kukutatakse Taliban.

Detsember 2001ÜRO Julgeolekunõukogu paneb resolutsiooniga 1386 aluse Afganistani rahvusvahelis-tele julgeolekuabijõududele ehk ISAFile ning Bonni konverentsil lepitakse kokku, et Afga-nistani üleminekujuhiks saab Hamid Karzai.

Suvi 2002Afganistani suunduvad esimeste Eesti esindajatena päästeameti demineerijad.

11. august 2003ISAF läheb NATO kontrolli alla.

Norra, Prantsuse ja USA lahinglennukid ja -kopterid. Koos vägede saatmisega rajatak-se ka kolm provintsi ülesehitusmeeskonda, nn PRTd: Suurbritannia vastutusele läheb Helmand, Kanadale Kandahar ja Hollandile Uruzgan.

ku hääleõiguslikest valijatest ja ligi neljandik hääletussedelitest tuleb rikkumiskahtlus-te tõttu kõrvale heita. Teise ringi jõuavad edasi seni riigipea kohuseid täitnud Hamid Karzai ja Abdullah Abdullah. Kuigi 20. oktoobril õnnestub liitlastel veenda Karzaid ka teist hääletusvooru välja kuulutama, seda siiski ei toimu, sest Abdullah loobub ise kon-kureerimast ja seega on Karzai saanud uue mandaadi.

23. august 2009Nad-e-Ali piirkonnas sõidab eestlaste soomuk mässuliste pommi otsa, surma saavad 26-aastane seersant Raivis Kang ja 26-aastane veebel Eerik Salmus.

15. detsember 2009Mässuliste pommi plahvatus nõuab 19-aastase nooremseersandi Kristjan Jalakase elu.

30. august 2010Mässuliste pomm nõuab 20-aastase nooremseersandi Herdis Sikka elu.

19. november 2010NATO Lissaboni tippkohtumisel, kus osaleb ka Afganistani president Hamid Karzai, öel-dakse välja, et ISAFi missioon lõpeb 2014. aastaga ehk samal ajal kui Karzai teine ame-tiaeg.

22. juuni 2011USA president Barack Obama teatab, et sama aasta lõpuks vähendatakse Ühendriikide kontingenti 10"000 sõduri võrra, 2012. aasta suveks tuleb koju veel 23"000 ameeriklast.

Juuli 2011Aastaid verises Kandahari provintsis juhtrolli kandnud ja ühtekokku 158 sõdurit kao-tanud Kanada toob oma lahingüksused Afganistanist välja. Järgnevad veel mitme riigi teated vägede vähendamisest ja kojutoomisest.

10. august 2012Toimub esimene nn roheline-sinisel rünnak ehk Afganistani sõja lõpuaastaile iseloomu-likuks saav fenomen, kus Afganistani vormis isik ründab NATO sõdureid. Aasta lõpuks on sellistes rünnakutes elu kaotanud 31 NATO võitlejat. Rünnakute põhjused on erine-vad – mõnikord on tulistajaks afgaani sõdur või politseinik, kes on nende samade NATO sõdurite koolitatav, mõnikord aga ka afgaani vormi hankinud mässuline.

14. juuni 2014Afganistani presidendivalimised võidab Abdullah Abdullah. Ta on lubanud, et allkirjas-tab presidendiks tõustes lepingud, mida läheb vaja selleks, et pärast ISAFi missiooni lõp-pemist 2014. aastal saaks seal alguse uus NATO missioon «Resolute Support». See, tõ-si küll, on kavandatud märksa väiksema mastaabiga kui eelkäija ning peaks keskendu-ma ennekõike afgaani üksuste koolitusele ja väljaõppele.

Suursaadik: keegi ei oota, et homme oleks kõik korras

Eesti suursaadik NATO juures Lauri Lepik. FOTO: EVELYN KALDOJA

R!!"!#$!%&'.'' 20. ())*! 201414 ! M!&&!,,*

LIISA TAGEL

)ende võitlejate seas, kes päris eraldusmärkideta nn rohe-liste mehikeste hulka ei kuulu ja kannavad endi identifit-seerimiseks ka midagi muud peale Georgi lintide, on embleemidel oluline koht.

Ametlikud embleemid tähistavad nii sõduri päritolu, üksust kui saavutusi, ent nende kõrval eksisteerivad veel ka sellised, mida ametlikult vormi küljes kanda ei tohi. Inglise keeles kannavad need nimetust morale patches – need on sõja-väeembleemi välimusega, aga humoorika ja seeläbi ehk ka tõesti võitlusmoraali tõstva sisuga embleemid, mis võivad olla seotud nii konkreetse üksuse või missioonipiirkonnaga kui täiesti üldmõistetavate sümbolitega.

Omavahel vahetatakse aga ka üksuste eraldusmärke, mis-tõttu võib õppustel ja välismissioonidel käivatel sõduritel olla kodus muljetavaldav kogu embleeme, mis jutustavad igaühe isiklikku sõjalugu.

Scoutspataljoni võitlejate õlal kantava embleemi hirv vaatas vahepeal ka teises suunas, ent see mõjus, justkui kiikaks sümbolloom paranoiliselt selja taha ega usaldaks kaasvõitlejaid. Nüüd siis vaatab ta julgelt ette. Scoutspataljon oli esimene Eesti väeosa, mis võttis Vabadussõja ajal 1918. aasta detsembris kasutusele oma süm-boolika ja praegune embleem on tehtud võimalikult täpselt toonase järgi. Ladinakeelne deviis «E pluribus unum» tä-hendab «üks paljudest».

Tegemist ei ole juustusõb-rast hiire, vaid Briti armee 7. tankibrigaadi kõrberotiga. Bri-gaad kasvas välja 1938. aas-

tal Põhja-Aafrikas paiknenud garnisonidest ning rott pärineb just sealt. Eluka hiigelsuu-red jalad ei ole äpardunud kunstnikutöö tu-lemus – see on Põhja-Aafrika kohalik öise eluviisiga hüppav näriline jerboa. 7. tan-kibrigaad teenis ka Afganistanis ning just sealt jõudis embleem Eestisse.

Talibani-jahtija märk pärineb ilmselgelt Afganistanist – selliseid sai seal näiteks basaa-rilt osta. Lipud embleemi serval näitavad Camp Bastionis elavate sõdurite päritolu.

Rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) mitteametlik embleem, mille amet-liku akronüümi alla on lisatud ka araabia tähestikus selle pu#tukeelne tõlge.

EVELYN KALDOJA

%ui Prantsusmaa ja ÜRO möö-dunud aasta lõpus häirekella lõid ja Kesk-Aafrika Vabariiki ähvardava võika humanitaar-kriisi eest hoiatasid, oli Eesti

valitsus üks esimesi, kes käe tõstis ja aidata lubas. Eesti sõdurid olid möödunud kuul ka esimesed, kes kolisid Euroopa Liidu missiooni tarbeks vastrajatud Ucatexi sõjaväe-baasi. Nüüdseks on eestlastel selged isegi esimesed sangokeelsed viisa-kusväljendid.

«Kui kohalikke nende endi kee-les teretada, on kõrvuni naeratus ja soe pilk garanteeritud,» kirjeldab praegu Banguis teeniv teabeohvit-ser leitnant Kristel Maasikmets.

M’Poko lennuvälja kõrvalt koli-ti Ucatexi eelmise kuu lõpus. Ucate-xi rajatakse uut EUFORi baasi, mille julgestamisega eestlased ka alguses sinna kolides tegelesid. Sel nädalal andsid nad baasi valvamise töö üle juba Läti kolleegidele.

«Ucatex on vana tekstiilitööstu-se territoorium, kus tegevus lõppes juba aastate eest,» jätkas ta kirjel-dust. «Baasi rajamine algas lammu-tustöödega, vaid suure tööstushoo-ne seinad jäeti püsti. Praegu käib alal kibe ehitustöö, konteiner-elamud kerkivad jõudsalt.»

Algul Ucatexis telkides elanud eestlased on nüüdseks jõudnud kolida juba konteinerelamutesse. «Elamistingimused on askeetlikud, kuid kõik eluks vajalik on olemas,» märkis Maasikmets. «Nii pesemis-võimalused kui toitlustamine on täitsa head, sõdurid on ehitanud endale juba väikese jõusaalinurga-gi.»

Eesti kontingendi ülema kolo-nelleitnant Sten Alliku sõnul olid nad piltide, videote ja muu infoma-terjali põhjal end kohalike oludega juba eelnevalt võimalikult kurssi viinud. «Kuid loomulikult on siinse vaesuse ja viletsuse vahetu nägemi-ne väga kõnekas ja mõtlemapa-nev,» tunnistas ta. «Ning üllatav – sageli meie iseeneste heaolust tule-neva piiratuse tõttu – on vaadata, kuidas nad kõigele vaatamata kogu-konnana elavad ja toimivad.»

«Kohalikud elavad küll meie jaoks äärmises viletsuses, kuid neis on iseteadlikkust ja uhkust,» leidis

Allik. «Oma vaesust võtavad nad teatud fataalsusega. See, mis neid muserdab või keema ajab, on vägi-vald ja kartus selle ees. Kuid inime-sed kõnnivad siin vaatamata kõige-le sirge seljaga ja pea püsti. Ning vaatavad sulle silma.»

Allik tõi välja ka kohaliku rahva spontaanse meelelaadi. «Ühel päe-val naeratatakse ja lehvitatakse, järgmisel päeval on barrikaadid püsti ning käega tehakse hoopis teistsuguseid ühemõttelisi !este,» rääkis ta. «Ja seda kõike toidab info-väli, mis on küllastunud kuulujut-tudest, mille põhjal järeldusi tehak-se.»

Ucatexi läheduses oli ka eestlas-te esimene vastutusala, kus sõdurid iga päev patrullimas käisid. Tegu oli ühe Bangui 8. linnaosa Galabadja piirkonnaga, kus elavad kristlased. Juba see kant on äärmiselt tihedalt asustatud – seal elas kümneid tuhandeid inimesi.

«Patrullide eesmärk ongi näida-ta oma kohalolu, samuti vesteldak-se linnaosade ja kvartalite pealikega

kohalike eluolust ja murekohta-dest,» selgitas Maasikmets. «Meie vastutusalal on olukord üldiselt rahulik ning kohalikud suhtuvad eestlastesse hästi ja sõbralikult.» Lisaks baasi turvamisele ja patrulli-dele on Estpla pidanud julgestama ka konvoide liikumist.

Alates sellest nädalast – koos baasi valvamise täielikult lätlastele üle andmisega – on eestlaste vastu-tusala esialgsest neli korda suurem. Samuti elab seal nüüd mõlema põhireligiooni ehk nii kristlaste kui moslemite esindajaid.

Rühmaülem kapten Tanel Rat-tiste kinnitusel on kõik ülesanded läinud hästi. Maasikmetsa sõnul ollakse kiita saanud ka liitlastelt: kohapealne EUFORi vägede ülem kindralmajor Thierry Lion on öel-nud, et eestlaste teenistusse suhtu-mine ja ülesannete professionaalne täitmine on muljetavaldav.

Alliku sõnul on ohtu siiski tun-da alaliselt ümberringi. «Igal öösel on kuulda laskmist, päevad on rahulikumad,» ütles ta. «Kuid rahu-

likkus on siin maal väga kiire kadu-ma.»

«Alles nädalapäevad tagasi toi-musid linnas päise päeva ajal mõr-vaaktsioonid ning pantvange võeti kümnete kaupa. Järgmisel päeval blokeerisid kohalikud kogu linna teetõketega,» tõi ta näite. «Bangui on püssirohutünn, millega tuleb väga ettevaatlikult ümber käia. Mis loomulikult ei välista resoluutset tegutsemist.»

«Kogu relvastatud jõukude kogum, mis siin linnas ja selle ümber eksisteerib, ei ole strukturee-ritud ega ühtselt juhitud,» selgitas Allik. «Teatud hierarhia on küll ole-mas, kuid ühise nimetaja alla käivad liikumised on killustatud ja grupid rivaalitsevad ka omavahel. Seega on nende tegevust raske ette näha.»

«Sporaadiline tulistamine, rün-nakud käsigranaatidega jne on need võitlusviisid, millega kohali-kud relvastatud jõugud püüavad ennast kehtestada ja oma eesmärke saavutada,» loetles Eesti kontingen-di ülem.

Prantsuse «Sangarise», ÜRO MISCA või Euroopa Liidu EUFOR CARi missioonil osalevaid üksuseid rünnatakse harva. «Enamasti kasu-tatakse relvi kas kohalike elanike vastu või siis jõukude endi vahel,» selgitas Allik.

Eesti sõdurid on siiani kõige rohkem kokku puutunud kohalike-ga, EUFORi raames ka Prantsuse kaitseväelastega. Nendele lisaks mõningal määral ka näiteks soom-laste, hispaanlaste ja rumeenlaste-ga. Neil päevil peaks Ucatexi ja üld-se Kesk-Aafrika Vabariiki kohale jõudma kõigi ELi missioonil osale-vate riikide üksused, tõenäoliselt hakkavad ka eestlased siis teistega rohkem kokku puutuma.

Näiteks just hiljuti on lisandu-nud Gruusia kompanii, Prantsuse logistikaüksus ja Läti jalaväe-rühm.

Kuigi KAVi puhul on räägitud palju selles piirkonnas levinud troopiliste haiguste rohkusest, on seal teenivate eestlaste tervis vähe-malt siiani püsinud hea. On esine-

Kesk-Aafrikas teenivad eestlased tervitavad kohalikke nende keeles

Eesti kaitseväelased patrullivad juba teist kuud Bangui tänavatel. FOTO: MIL.EE

Eraldusmärkide kandmine pole mitte ainult rahvusvahelisest õigusest lähtuv hea tava, vaid omajagu ka meelelahutus

R!!"!#$!%&'.''20. ())*! 2014 ! 15MI&&!,,*

Kurjakuulutava il-mega naerunägu päri-neb samuti Afganista-nist ning hoolimata ametlikust keelust vor-mi küljes midagi taolist kanda, leiab sedalaadi embleeme sageli kiivri-te ja teiste peakatete küljest.

«Jumal mõistab kohut meie vaenlaste üle – meie korral-dame nende kohtumise.» Sõ-javäelise musta huumori näide, mis tegeleb selgelt ka võitlusvaimu tõstmisega. Embleem on välismissioonilt kaasa toodud.

Prantsuse mereväe eri-üksuse Commando Hu-bert embleem. See pä-rineb laevakaitsemis-sioonil osalenud kait-seväelase erakogust, kes vahetas selle Ees-ti embleemi vastu ajal, kui koos Prantsuse fre-gatil mööda Adeni lahte

seilati ja piraate otsiti.

Afganistani armee eriüksu-se embleemi ehivad riigilipu vär-vide taustal ristatud tulirelvad ja mõõk. Eesti sõdur sai selle

Afganistani kolleegiga vahetus-kaupa tehes.

Arvutimängu «Medal of Honour» tarbeks tehtud embleem. Mängu eri-nevates versioonides toimuvad nii Teise maailmasõja kui kaasaegsete konfliktide lahingud, sealhulgas saab osaleda 2002. aastal toimunud esime-ses suuremas liitlasvägede operatsioo-nis «Anakonda». Embleeme on tehtud teistegi arvutimängude tarbeks ning ehkki võiks ar-vata, et päris sõjas osalejad vabal ajal millegi sarnasega aega veeta ei taha, on sõja-mängud sõdurite seas popu-laarne ajaveetmisviis.

USA 1. ratsaväedivisjoni emb-leem – selle üksuse all võitlesid ka 2003. aastal Iraagis teeninud ja-laväerühma ESTPLA-8 sõdurid.

Kesk-Aafrikas teenivad eestlased tervitavad kohalikke nende keeles

!"#$%&'()"*+,-

AQIM

AQIM

AQIM

BokoHaram

Al-Shabab

Issanda Vastupanuarmee

NIGEERIA

NIGER

CHAD

KAMERUN

KESK-AAFRIKAVABARIIK

BURKINAFASO

MALI

MAURITAANIANouakchott

AL!EERIALIIBÜA

EGIPTUS

KONGODV

SOMAALIA22 000

Aafrika Liidu sõduritUGANDA

DJIBOUTICamp

Lemonnier

KEENIA

JEEMEN

SAUDIARAABIA

LÕUNA-SUDAAN

ETIOOPIA

SUDAAN OMAAN

TUNEESIA Tripoli

SEI"ELLID:USA Reaperite baas

SENEGAL:Prantsuse baas Dakaris

N’Djamena:Prantsuse baas

Arba Minch

RQ-4 Global HawkMQ-9 Reaper

Al-Wigh

Nzara

GABON: Prantsuse baas

Rubal Khali

!!

!"

!#

!$

%

&

'

(

#

!

"

!

#)

%

*

!$

!!

!"

!#

(

&

'

"

)

*

Sõjalised operatsioonid Aafrikas Pilatus U26A: pakub luureinfot, seiret ja kohaluuret (ISR) USA erivägedele.

ARAABIA ÜHENDEMIRAADIDAl Chatra droonibaas

droonibaasid

Al MussanahISRi baas

Mauritaania: USA eriväed õpetavad kohalikku terrorismi-vastast üksust võitlema AQIMiga.

AQIM Al-Qaeda Islami Magribis

AQAP Al-Qaeda Araabia

poolsaarel

Mali: operatsioon «Serval» – 4000 Prantsuse sõdurit osaleb operatsioonil AQIMi vastu. Õhu-tuge pakuvad Kanada ja 7 ELi riiki; EUTM-Mali – 580 osalejaga ELi väljaõppemissioon; MINUSMA – 12 600 osalejaga ÜRO rahuvalve-missioon.

Burkina Faso, Ouagadou-gou: USA saadab sealt välja Pilatus U-28Asid osana AQIMi vastasest missioonist.

Niger, Niamey: USA Reaperi ja Global Hawki droonid, samuti Prantsusmaa Reaperi droonid Boko Harami vastastel operat-sioonidel.

Liibüa, Baas 27: 2013. aastal võtsid islamimässulised USA ter-rorismivastase võitluse välja-õppebaasi üle. Praegu on see Al-Qaeda keskus.

T#aad: 80 USA sõjaväelast ja Predatori droon aitavad otsida Boko Harami röövitud Nigeeria koolitüdrukuid.

Kesk-Aafrika Vabariik: operatsioon «Sangaris» – 2000 Prantsuse sõdurit; EUFOR-CAR – 1000 osalejagaELi rahuvalvemissioon; samuti on rahu valvama saadetud 6000 Aafrika Liidu sõdurit. ÜRO on hoiatanud genotsii-diohu eest.

Lõuna-Sudaan: 12 500-pea-line ÜRO rahuvalvemissioon; kavandatakse ISRi baasi rajamist operatsioonideks Issanda Vastu-panuarmee vastu.

Kongo DV: ÜRO toel võitle-vad valitsusväed riigi idaosa mägedes 1400-pealise islamist-liku rühmitusega ADF-NALU.

Uganda: USA U-26A lennud otsimaks Joseph Konyt, Issanda Vastupanuarmee liidrit.

Keenia: USA sõjavägi, seal-hulgas SEALi eriüksuslased, kor-raldavad rünnakuid Al-Shababi ja Somaalia piraatide vastu. Briti kiirreageerimisüksuse väljaõpe. 3500-pealise Ida-Aafrika Valve-jõu peakorter.

Etioopia: Reaperite rünna-kud Al-Shababi vastu.

Djibouti: Camp Lemonnieri sõjaväebaasist antakse kuu jooksul 250 droonilööki AQAPi ja Al-Shababi sihtmärkide pihta. Seal baseerub umbes 3200 USA ja 2000 Prantsuse sõjaväelast, samuti Saksa, Itaalia ja Jaapani vägesid.

EUFOR Atalanta Siiani Somaalia ranniku ümbruses käival ELi piraaditõrjemissioonil osa-les Eesti kümneliikmeliste laevakait-semeeskondadega 2010. aasta sügis-talvest 2013. aasta suveni. EUTM MaliMullu kevadel alanud ELi väljaõppe-missioonil esindab Eestit praegu kuus kaitseväe instruktorit ja kaks staabiohvitseri. MINUSMAÜRO rahuvalvemissioon Malis, kuhu on staabiohvitsere saatnud ka Eesti. EUFOR-RCAEesti panustab 50 jalaväelasega ühekordselt tänavu maist augustini.

Kodanikualgatuse korras toimub tä-na, 20. juunil algusega kell 19 Tallin-nas Sinilinnu kohvikus (Müürivahe 50) Kesk-Aafrika Vabariigi toetusõh-tu. Ürituse luuleõhtu osas astuvad üles Jim Ashilevi, Jürgen Rooste ja Birk Rohelend. Kontserdil esinevad noortebändid The Made, Wrath Moc-ha ja Lege Privile.

Sissepääs toetusõhtule maksab neli eurot. Saadud tulu abil aitab KAVi elanikke ÜRO pagulaste ülem-voliniku büroo. Üritust korraldavad Tallinna inglise kolled!i õpilane Susanna Vahtramäe ja MTÜ Mondo.

Eesti sõdurid Aafrikas

Toetusõhtu KAVi toetuseks

nud kergemaid tervisehädasid, kuid kõik on rivis.

Kesk-Aafrika missiooniks andis Eesti parlament ühekordse man-daadi, mis saab otsa 31. augustil. Et järgmist Eesti üksust ei järgne, siis annab ESTPLA oma ülesanded enne kojusõitu lihtsalt edasi teiste riikide kolleegidele.

raldusmärkide kandmine pole mitte ainult rahvusvahelisest õigusest lähtuv hea tava, vaid omajagu ka meelelahutus

FOTOD: JAANUS LENSMENT, ERAKOGU

R!!"!#$!%&'.'' 20. ())*! 201416 !

TOMS ANC!TISAJAKIRJANIK

*smaspäevast reedeni on J!nis Bl"ms Läti põllumajandusüli-kooli tudeng, käib ringi teksa-des ja kampsunis. Kuid lau-päeva hommikul muutub ta

sootuks teiseks inimeseks. Ta paneb selga vormi, jalga rasked saapad ja temast saab sõjaväelane – Läti Zemessardze (otsetõlkes maakaitse, Eesti Kaitseliidu analoog) 27. jala-väepataljoni liige.

Zemessardze väljaõppe ajal mõtleb ta mõnikord oma vaarisale. Too teenis Esimese maailmasõja ajal 7. Sigulda jalaväepolgus, võitles Läti iseseisvuse eest ja pälvis L!#pl$-sise ehk Karutapja ordeni, mis oli Läti kõrgeim sõjaline autasu.

«Vaarisa on mulle eeskuju,» sõnab Bl"ms. «Minu teised sugula-sed on samuti olnud sõjaväega seo-tud. Nad võitlesid Teises maailma-sõjas. Meie peres on varasest lapse-põlvest saadik neist räägitud ja hea sõnaga meeles peetud. Sealt mu huvi sõjanduse vastu pärit ongi.» Bl"ms on üks ligikaudu 8000 Läti maakaitseväelasest.

Raske on leida elukutset, mille esindajat poleks Zemessardzes, ütleb organisatsiooni ülem kolonel Leon%ds Kalni&". See on kutselise sõjaväega võrreldes Zemessardze suur eelis, lisab ta: «Elukutselises sõjaväes ei saa kunagi olla nii suurt elukutsete mitmekesisust, sest sõdu-ri elukutse ongi lihtsalt sõdur olla.»

Elukutsete paljusus annab maa-kaitseväele võimaluse ära kasutada oma liikmete kutseoskusi. Näiteks võib tuua küberkaitseüksuse. «Sel-les Zemessardze üksuses on meil äärmiselt haritud IT-professionaale, kes töötavad näiteks pankades ja vastutavad küberjulgeoleku eest ka oma tsiviilelus,» märgib ülem. «Kvalifikatsiooni tõttu ulatub nen-de kuupalk mitme tuhande euroni. Kui relvajõud peaksid tahtma neid palgata, ei jaguks selleks lihtsalt raha, kuid meie heaks töötavad nad täiesti vabatahtlikult.» Veel enam, nad peavad isegi «võitlust» küber-

kaitsesse pääsemise nimel: tuleb teha eksam ja rinda pista teiste tugevate professionaalidega.

Zemessardzesse saab astuda kaht tingimust täites: tuleb olla Läti kodanik ja ei tohi olla varem krimi-naalkorras karistatud. «Hea tervis on samuti üks tingimus, aga meie nõuded ei ole selles osas väga kar-mid. Kui oled nii terve, et võid autojuhiluba taotleda, siis sobid ka maakaitseväkke,» selgitab Kalni&".

Aktiivsele liikmele kehtib samu-ti vanusepiirang: peab olema vanu-ses 18–55 eluaastat. Vanemad ini-mesed jäävad endiselt Zemessardze liikmeks, aga omandavad veterani staatuse.

Maakaitseväest saab liikme ka välja arvata, kui ta paneb toime kri-minaalkuriteo või ei osale liiga pik-ka aega õppustel. On selliseid liik-meid, kes on Lätist lahkunud ning elavad ja töötavad välismaal, kuid see ei tähenda, et nad kohe välja arvataks. «Maakaitsevägi korraldab õppusi ka nende elukohariikides. Kui nad suudavad leida aega neil osaleda, jäävad nad meie liikmeks edasi,» ütleb Kalni&".

Kuigi Zemessardze liikmeks astumine on vabatahtlik, kaob see vabadus niipea, kui peaks puhkema tegelik sõda. «Kui inimene on and-nud vande, on tema kohus tõelise sõja puhkemisel minna sinna, kuhu tal kästakse minna, ja teha seda, mis tal kästakse teha. Kui ta keeldub, peetakse seda riigireetmi-

seks ja teda võib karistada,» rõhu-tab Kalni&".

Mille poolest erineb Zemes-sardze tegevus tõelises sõjas kutseli-se armee omast? «Nad ei erine mit-te millegi poolest,» sõnab ülem. Zemessardze liikmed teevad täpselt sama, mida kutselised sõjaväelased. NATO standardid on ka Zemes-sardze standardid. Ainuke erinevus on Kalni&"i sõnul see, kui kaua õpe-tatakse välja elukutselist sõjaväelast ja kui kaua maakaitseväelast. Vii-mase väljaõppeaeg on kolm korda pikem juba seetõttu, et neile ei saa õpet jagada mitte viiel päeval näda-las, vaid maksimaalselt kahel.

Võrreldes 1990ndate algusega, on Zemessardze funktsioonid oma-jagu muutunud. Kohe pärast Läti iseseisvuse taastamist, pidi Zemes-sardze täitma lisaks sõjalistele veel mitmesuguseid ülesandeid. «Et politsei, piirivalve ja teised julge-olekustruktuurid olid toona väga nõrgad, pidime neid abistama, sageli isegi nende funktsioone dub-leerima. 2000. aastate algusest on see tugevasti vähenenud,» ütleb Kalni&".

Zemessardze ülem ise pole maa-kaitseväelane, vaid kutseline sõja-väelane. Tema kõrval teenib Zemes-sardzes veel umbes 400 kutselist sõjaväelast.

Viimastel kuudel on Zemes-sardze pälvinud aina rohkem tähe-lepanu. Ukraina sündmuste tõttu on Kalni&" pidanud vastama rohke-

tele ajakirjanike küsimustele. Kas maakaitsevägi on piisavalt tugev, et kaitsta riiki sõja korral? Kas nad saa-vad riigilt piisavalt raha?

Samamoodi on kasvanud vaba-tahtlike huvi astuda Zemessardze liikmeks. Uute liikmete juurdetule-ku arv on olnud küll üsna stabiilne juba mitu aastat: igal aastal astub maakaitseväkke oma 600–800 ini-mest. Tõsi, Zemessardze ei ole saa-vutanud enam sama populaarsust, nagu 1990ndate algul. Toona kuu-lus sinna ligikaudu 17 000 inimest ehk kaks korda rohkem kui praegu.

Liitumise ja vormi selgatõmba-mise peamiseks motiiviks on olnud isamaalisus. On usutav, et tänavu tuleb uusi liikmeid eelnevate aasta-tega võrreldes rohkem. Zemes-sardze võimekuse tugevdamiseks on Läti valitsus eraldanud erifon-dist täiendavalt 780 000 eurot.

23. juunil võtab Läti Zemessardze osa Eesti võidupüha tähistamisest Valgas ja Valkas. Maakaitseväelased osalevad kõrvuti kaitseliitlastega aja-loolise võidu 95. aastapäeva tähista-miseks korraldataval paraadil. «Paraadi juhatab Kaitseliidu ülem ning kohal on ka mõlema riigi presi-dendid. See algab linna Eesti poolel ja lõpeb Läti poolel,» lausub Kalni&". «Niisugune ühisparaad toimub esi-mest korda ja tõestab Balti riikide riigikaitselist ühtsust.»

Inglise keelest eesti keelde ümber pan-nud Marek Laane

P1'2$#$($0!*'

Tänu brittide tihedale graafikule näeb õhushow’d ka võidupühal

+ähistamaks oma 95. aastapäe-va, otsustas õhuvägi 20. juulil korraldada suure lennushow, mida ilmarahvas imetleda saaks. Sinna kutsuti ka

Ühendkuningriigi Kuninglike Õhu-vägede Red Arrowsi meeskond – üks maailma tuntumaid omataolisi – ning nüüd saab Eestis tänu brittide-le näha koguni kaht lennuetendust.

«Kahjuks on 20. juuli maailma ühe suurima, Farmborough’ õhu-show lõpupäev ning Red Arrows pakkus esinemise kuupäevaks või-dupüha,» selgitas õhuväe ülem kolonel Jaak Tarien. «Sellisest kingi-tusest ei saa ära öelda ning nüüd on tulemas sel suvel kaks õhushow’d.»

Ämarist startivate Red Arrowsi lennukite etendust näeb 23. juunil

kella 16.10 ja 16.40 vahel Tallinna lahe kohal. Tarieni sõnul on seda kõige parem jälgida Pirita tee poolt.

Õhuväe ülema sõnul on nad väga tänulikud ka mitmele Eesti organisatsioonile, kes aitavad või-dupüha show’d korraldada. Näiteks Tallinna lennujaam nõustus oma tegevuse esinemise ajaks peatama – kella 16.05 – 16.45 ei maandu ega tõuse seal õhku keegi. Lennuliiklus-teeninduse AS ja lennuamet aitasid luua ajutise ala õhuruumis ja taga-vad muu lennuliikluse eemaloleku, veeteede amet paigaldab Tallinna lahele märgistuse ja piirivalve len-nusalk on ürituse ajal kõrgendatud päästevalmiduses.

Kuigi Red Arrows esineb juba võidupühal ära, tasub 20. juulil siis-

ki minna ka Ämarisse õhuväe aasta-päevapidustustele. Praeguseks on seal esinemise kinnitanud juba Hollandi, Poola, Belgia, Rootsi ja Eesti õhuväe meeskonnad. Tarieni sõnul on võimalik, et esinejaid tuleb veel juurde.

Lisaks saab tol päeval Ämaris vaadata nii suurt osa õhushow’l esi-nenuid kui ka näiteks Taani C-130 ja Poola C295 Casa transpordilen-nukeid ning Soome F-18 Hornet hävitajaid.

Tarieni sõnul on oluline ka see, et kaitse-eelarvest need üritused raha ära ei söö. «Üldine tava õhushow’de korraldamises on, et võõrustaja mak-sab kinni osalejate kõik kulutused, sealhulgas lennukikütuse, personali majutuse ja toitlustamise,» märkis

ta. «Kuna meie õhushow on puhtalt mittetulunduslik, ilma piletimüügi-ta, palusime liitlastel esineda kingi-tusena, makstes ise kütusekulud. Liitlased olid lahkesti nõus ja see tähendab mitmesaja tuhande eurost kingitust Eesti õhuväele ja rahvale.» Neid kulud, mida väliskülalised ise ei kata, nõustus kinni maksma Big-bank.

20. juuli show Ämaris algab kell 12. Õhuväe ülem soovitas huvilistel kohale tulla aga juba paar tundi varem. «Muidu võivad viimasel het-kel saabujad põnevate lendude ajal hoopis parklajärjekorras seista. Me loodame selliseid pettumusi välti-da,» selgitas ta ning soovitas jälgida ka infot õhuväe Facebooki fännile-hel. RK

Vabatahtlik rahuajal, kohustuslik sõjaajal

Eesti Kaitseliidu vaste Lätis on vabatahtlik maakaitsevägi Zemessardze.

Võidupüha tähistamine algab 22. juunil kell 12 jumalateenistuse ja mälestustule süütamisega Toris Ees-ti sõjameeste mälestuskirikus. Pidustuste keskpunktiks on täna-vu Valgamaa.

22. juunil Valgamaa

kell 16.30 Carolin Illenzeeri fondi heategevuskontsert Valga kultuuri- ja huvialakeskuses

kell 19.30 Kaitseliidu ühend-or-kestri kontsert ja jaanituli linnapar-gis

kell 22.30 muinastule süütamine linnapargis

23. juunil Valgamaa

kell 9 tulede ühendamine, võidu-tule medalite üleandmine Vabadus-sõja ausamba juures

kell 10 võidupüha jumalateenis-tus EELK Valga kirikus

kell 10 paraadiüksuste kogunemi-ne Kesk tänaval

kell 11 võidupüha paraadi algus Kesk tänaval

kell 11.30 saabub võidutuli, tule-de süütamine

kell 11.40 paraadmarss kella 11.40–12.15 pidulik jalutus-

käik üle piiri Valka kella 12–15 lahingtehnika näitus

ja sõdurisupp Valga-Valka piiril Raja ja Riia tänava nurgalHarjumaa

kell 11 algab Riisiperes maakait-sepäev (pidulik jalutuskäik, demola-hingud, jõustruktuuride tehnika- ja relvanäitused)Ida-Virumaa

maakaitsepäev Jõhvis (jõustruk-tuuride etteasted, paraad)Jõgevamaa

võidupüha üritused Jõgeval ja PõltsamaalJärvamaa

kell 12 maakaitsepäev Koigis (jõu-struktuuride väljapanekud, pidulik jalutuskäik, grillivõistlus)Lääne-Virumaa

kell 11 maakaitsepäev Haljalas (väljapanekud, näidislahing, paraad, isetegevuslaste etteasted)Läänemaa

kell 12 maakaitsepäev Ristil (Kait-seliidu Lääne maleva Risti malev-konna pidulik avamine, perepäev Kaitseliidu ja jõustruktuuride osavõ-tul)Tartumaa

kell 12 maakaitsepäev Kambjas (näitused, paraad, näidislahing, esi-etendub näidend Julius Kuperjanovi nooruspõlvest)Põlvamaa

kell 13 maakaitsepäev MoostesPärnumaa

kell 13 maakaitsepäev Audrus (de-moesinemised, näidislahing, kont-sert)Raplamaa

kell 13 maakaitsepäev Kohilas (jõustruktuuride demopäev, paraad algusega kell 15)Saaremaa

kell 12 võidupüha kõnekoosolek Ku-ressaares (pidulik rivistus, orkester)Tallinn

kell 16 võidupüha tähistamine Jü-riöö pargis (pidulik rivistus, sõduri-supp)Võrumaa

kell 16 võidutulede jagamine Ta-mula järve rannasViljandimaa

kell 10 maakaitsepäev Võhmas (relva- ja tehnikanäitused, heatege-vuslik loterii, demoesinemised, pidu-lik rivistus)

Võidupüha programm