VEEBRUAR 2018 Nr. 02 (203)

LEELO TUNGAL

SIND MA TAHAN ARMASTADA

Sind ma tahan armastada – mitte nii nagu haavatu haavatut,mitte nii nagu saamatu saamatut,mitte nii nagu võtja andjat,mitte nii nagu tõbine kandjat,

Sind ma tahan armastadanagu merepiisk armastab merd,nagu verepiisk tervet verd,nagu hangesid armastab räitse,nagu õunapuud uibuhäitse,

Sind ma tahan armastada,lauldes läbi pisara,sa mu valge,sa mu malbetalveräänne isamaa

1988

BERNARD KANGRO

SEE ON KODU, KUST TULLAKSE

Tuhanded põlved on käinud me eelläbi ajaloo halli hämarusepikas lõputus reas.

Meie noorus on Eesti noorus,kaua igatsetud, vaevaga võidetudsuur ja rõõmus aeg.

Veebruar – sel on pidulik kõla,sinimustvalgete lippude laginvärskes jõulises tuules.

See on ringkäik, mis pole veel läbi,elu, mis iialgi otsa ei lõpe,mõte, mis iial ei kao.

See on kodu, kuhu jälle kord jõutakse.

1952 Rootsis

Palju, palju õnne, Eestimaa!

AGA ÜKSKORD ON EESTI RIIK! Rahvaste saatused on nagu inimsaatused, need

kujunevad paljude tegurite koostoimes. Väga oluline on esivanematelt päritu, aga ka keskkonna – näiteks naabrite mõjutused. Üksik inimene võib naabreid valida, sobivasse kohta kolida, kogu rahvas seda teha ei saa. Ja ei tahagi, sest kodumaa on ühiskodu, mis on ju hinges sügaval.

Kui hoolega vaagida, siis avastame, et Eesti asub päris meeldivas keskkonnas. Siin on neli ilusat aastaaega, mida pole kaugeltki kõikjal. Siin pole maavärinaid ega liivatorme, siin pole suuri üleujutusi ega lumelaviine. Seevastu on siin palju metsa, sood ning raba. Siin on palju vaikust!

Meile on need asjad nõnda enesestmõistetavad nagu puhas õhk ja joogivesi. Aga head joogivett ning tervislikku õhku ei jätku kaugeltki kõigile rahvastele. Enesestmõistetavaks on saanud seegi, et oleme peremehed omal maal ja langetame oma otsused ise – olgu need otsused siis head või halvad.

Juhan Liiv kirjutas enne kukke ja koitu luuleread: „Aga ükskord on Eesti riik!“ Muidugi tundusid need sõnad elunäinud taatidele luuletaja tühipalja sonimisena. Eesti rahvas oli sajandeid elanud alasi ja haamri vahel – sakslaste ja venelaste lükata-tõugata. Mõte oma riigist pidigi olema eluvõõras.

Kuid ometi sündis ime! Me saime riigirahvaks! Sinimustvalge lipp, mis esialgu oli vaid eesti soost üliõpilaste koondumise märk ja mis vähehaaval oli kujunenud rahvuse eneseteostuse tunnuseks, sai ühtäkki – riigilipuks. Ent sinimustvalge lipu elutee pole olnud roosiline.

Veel paar aastat enne lipu pühitsemist Otepääl, 1882. aasta suurel reedel otsustas üliõpilane Aleksander Mõtus panna kolmevärvilise mütsi pähe ja sõita voorimehega mööda Tartu peatänavat. Kui hobuvanker oli jõudmas Rüütli tänava lõppu, pidasid saksa korporandid selle kinni, rebisid eestlase peast sinimustvalge tekli ja trampisid sellel jalgadega. Anti mõista – kes on linnas peremees!

Seda vahejuhtumit võib vaadelda kui ettekuulutust: nendel värvidel tuleb veel korduvalt taluda alandust ja kannatada. Sama sajandi lõpus ja 20. aastasaja hakul puhkes siiski nn Tartu renessanss. Jaan Tõnissoni ümber koondunud Postimehe ringkond andis märku, et eestlus on pead tõstmas. Oli ennekuulmatu, et keegi – Jaan Tõnisson! – julgeb rääkida Tartu südalinnas kõva häälega eesti keelt.

Samal ajal koondusid Konstantin Pätsi juhtimisel ajalehe Teataja ümber maalt Tallinna kolinud eestlased, kes olid suutnud veidi jõukust koguda ja Kalamajja, Kassisabasse vm kahekorruselise maja ehitada.

Majaomanikel oli aga tsaari-Venemaal õigus osaleda linnavolikogude valimisel. Nõnda tõugatigi – vene häälte kaasabil – põlised baltisakslased Tallinna linnavõimust kõrvale.

1905. aasta Vene revolutsiooni on ikka nimetatud punaseks. See oli punane küll, aga ka sinimustvalge. Just sel aastal põrkusid Tartu Ülikooli peahoone ees punane ja sinimustvalge lipp. Eesti rahvuslipp oli muutunud poliitilise võitluse lipuks. See oli aeg, mil eestlaste suus kõlas Noor-Eesti üleskutse: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“ See oli eesti templite ehitamise aeg – nurgakivid pandi Vanemuisele, Estoniale, Endlale.

Suurte muutuste kordaminekuks on enamasti vaja kahte asja – seesmist valmisolekut ja soodsat tähtede seisu. Ja just seda meil oli aastal 1917. Enneolematult laastav ilmasõda oli vastamisi välja kurnanud kaks suurriiki – Venemaa ja Saksamaa. Mõlemad keisririigid varisesid kokku, aastase vahega. See tekitas Euroopas suure geopoliitilise tühimiku, mis lõi eelduse uute rahvusriikide sünniks. Ent üksnes eelduse!

Vaja oli ka tegutseda! Sihipäraselt ning kindlalt. Ning kui vaja, siis võidelda. Oli täiesti selge, et ajalugu ei ulata meile tulevikku hõbekandikul. Eesti iseseisvuse manifest oli kuulutus. Aga kuulutada võib kõike. Kuulutatu tuleb ka teoks teha! Kuulutatu sai teoks Vabadussõjas sinimustvalgete lippude all ning siis küünlavalgel sõlmitud Tartu rahulepingus. Nüüd tunnustasid meie ilmutatud tahet teisedki – peale Moskva ka Londonis, Pariisis jm.

Eesti esimene põhiseadus, mille Asutav Kogu sõnastas aastal 1920, pakatas revolutsiooniromantikast. Kogu võim anti rahvasaadikutele, kelle mängukanniks sai riigi valitsus. Tasakaalustavat riigipead polnudki. Valitsus vahetus kaks korda aastas. Eesti rahvas tüdines Toompea lehmakauplemisest. Ja kui siis saabus ränk majanduskriis, oli häda käes. Vapsid ja sotsid käisid vastastikku teineteise koosolekuil kaklemas.

Peaministril riigivanema ülesannetes ei jäänud muud üle, kui kuulutada välja kaitseseisukord. Seda viimast on ülekohtuselt nimetatud „riigipöördeks“. Siiski oli kaitseseisukord täielikus kooskõlas kehtinud kaitseseisukorra seadusega, aga ka äsja kehtima hakanud uue, vapside algatatud põhiseadusega, mis – vastavalt eesti rahva selgele tahteavaldusele – oli üsna autoritaarne. Lehmakauplemist Eesti valija enam ei soosinud.

Konstantin Päts asus riigireformi ette valmistama ja taastas järk-järgult parlamentarismi. Majandus liikus õitsengu poole ja Pätsi ajast on jäänud palju häid mälestusi. Ent siis juhtus täiesti ootamatu – tähtede seis muutus vastupidiseks inimpõlv varasemale. Eelnimetatud

kahest Euroopa suurriigist olid saanud kiskjad, kes jagasid omavahel saaki. Ainus, mida Eesti suutis, oli püüd võita aega ja säästa inimelusid. Tagantjärele tarkuses võib alati küsida, kas seda poleks saanud teha paremini.

Eesti võitles ometi, võttes vastu relvad vaenlaselt number kaks, et peatada vaenlane number üks. Võitjate üle kohut ei mõistetud. Kulus aastakümneid, enne kui sinimustvalged sellel maal jälle lehvima hakkasid. Enamik rahvast oli ellu jäänud ja õõtsutas öölaulupidudel sinimustvalgeid. Toonaseid noori on nimetatud laelupjajateks. Neil olid pisarad laugel. Maa tuli täita lastega!

Mõni aasta hiljem panidki nad oma lastele nimesid – uusi nimesid, selliseid nagu Kevin, Deivi, Chätlyn jpm. Kas see oli uus arusaam nooreestlaste kunagisest üleskutsest hakata eurooplaseks? Sünnitusealiste naiste arv Eestis hakkas kiiresti kahanema. Enam ei laulda öösel laelupjamise laulu: siin kasvab priskelt eesti neiu ja sirgub eesti mehele.

Nüüd räägitakse lugusid veealusest tunnelist Tallinna ja Helsingi vahele, et tekitada kaksiklinn, uus metropol, paari miljoni elanikuga suurlinn. Seda selleks, et suurendada konkurentsivõimet. Vähem räägitakse sellest, kelle ja mille vastu soovitakse konkureerida ning kuhu tahetakse eduka konkurentsiga välja jõuda.

Suurema osa oma elust välismaal elanud professor Rein Taagepera hoiatab Maalehe esiküljel: kodumaa eestlased ei taju, et meie emakeele suurim ohustaja pole ammugi enam mitte vene, vaid hoopis inglise keel. Iirimaal räägib täna oma maa põliskeelt veel vaid üks iirlane sajast! Ometi on praegu liiga ennatlik teha lõplikke järeldusi. Sellise väite kasuks räägib 2017. aasta meeltülendav noorte laulu- ja tantsupidu „Mina jään!“. Sajand tagasi, kui Eestis olid üheksa kuud keiserlikud Saksa väed, puhkes kadaklus kui õletuli. Leidus suur hulk meie kaasmaalasi, kes kinnitasid, et nad ei taha eesti keelest mitte midagi teada. Aga nad muutsid peagi oma meelt.

Ükski rahvas kus tahes maailmanurgas pole kunagi päris ühtne. See on loodusseadus. Tähtis on, missugune on rahva valdav hoiak, kelleks me end peame. Eesti vanasõna ütleb: kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Küllap jääb peale Tammsaare tõdemus – tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Meenugu meile Vabariigi aastapäeva paraadi vaadates või ka pidulikul jumalateenistusel tõsiasi: paljud meist arvukamad rahvad alles unistavad oma riigist.

Trivimi VELLISTE

100-meetrine kingitus

„Koo end ajalukku“ algatuse raames on end ajavahemikul 11. aprill kuni 9. detsember kudunud ajalukku ligi 7000 inimest. Nende inimeste kätetööna sündis selle aja jooksul Eesti Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsi paigaldatud kangastelgedel erakordne juubelikingitus Eesti Vabariigile – 100-meetrine vaip. See kaunis kunstiteos oli pärast valmimist eksponeeritud kõigile vaatamiseks Vabaõhumuuseumi Moodsa Eesti paviljonis, seejärel rändas taies Pärnu Kontserdimajja, kus juubelikingitus 23. veebruaril Vabariigi Presidendi Kantseleile üle anti.

Moodsa Eesti Paviljonis eksponeeritud näituse ajal organiseeris muuseum piduliku vastuvõtu 45le käsitöömeistrist vabatahtlikule juhendajale, kes hoidsid vaiba sünniprotsessil silma peal ning andsid kudujatele vajalikke juhtnööre. Ligi 7000 kuduja nimed on aga ajaloo tarvis jäädvustatud külalisteraamatusse ja mustriplakatitele. Vabaõhumuuseumi juhataja Merike Lang tõi kuulajateni huvitava fakti, et ka 1938. aastal sai Eesti President kingituseks uhke vaiba, tookord küll tikitud, tikkijateks olid kodutütred ja vaip oli mõeldud Oru lossi kaunistama.

Tänavust vaipa kooti hoole ja armastusega kaheksa kuud, kudujaid oli igas vanuses kogu Eesti riigist, tordile kirsiks ka mitmeid väliskülalisi, isegi Malaisiast ja Hong Kongist. Vaiba kavandi, selle mustri idee mõtles välja vaibakunstnik Anu Raud. See on tõeliselt rahvuslik vaip, mille triipudes on esindatud kõik Eesti ajaloolised kihelkonnad ja mille triibukombinatsioonide vahele on pikitud üks lipuvärviline sini-must-valge rida. Mõistagi poleks 100 meetri pikkuse vaiba ühes tükis kudumine võimalik, seetõttu on vaip kootud 5-meetriste tükkidena ja sellisena ka näitusel eksponeeritud. Ent kõigis 100 meetrit kokku andvates vaibalõikudes on kaasas ligi 7000 kuduja südamest tulev õnnesoov Eesti vabariigile tema auväärsel sünnipäeval.

Vaibanäitus Moodsa Eesti Paviljonis.

Tekstiilikunstnik Anu Raud juubelivaiba näitusel.

ELUKAAR2

„Ma kavatsesin oma romaani nõnda, et I jagu kujutaks võitlust maaga, II – võitlust jumalaga, III – võitlust ühiskonnaga, IV – võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja V – alistumist (resignatsiooni)...See on minu kogu romaani ideestiku üks pale või külg. Teine külg: romaan püüab tabada inimsoo üldist arenemiskäiku või arenemislugu.“ Nii on Anton Hansen Tammsaare tutvustanud oma suurteose „Tõde ja õigus“ põhikanvaad. Tähistame A. H. Tammsaare 140ndat sünniaastapäeva väikeste mõttekildudega „Tõe ja õiguse“ erinevatest köidetest, mis valitud Age-Li Liivaku koostatud brošüürist „A. H. Tammsaare on öelnud“.

• Rõõmu ja õnne on ilmas oma osa, ja kui nad kaotavad pesapaiga ühes kohas, siis peavad nad leidma ulualust teises. Rõõm ja õnn on kui rändajad linnud, kes kardavad sügist ja tõttavad kevadele vastu.

• Ilmas polegi seda totrust, mida inimene poleks uskunud.

• Aga kus pole kodumaad, kus inimesed elavad võõral maal, seal puudub ka inimsus, tõsine ja õige inimsus. Sest mis ütleb Kant: talita nõnda, et su teguviis võiks olla elureegliks. Austa teises iseennast. Sest kes ei austa teist, see ei austa ka iseennast. Inimene, kel pole õiget keelt ega kodumaad, ei austa iseennast; ei võigi austada, sest inimesel peab esmalt midagi olema, ainult siis hakkab ta iseend austama. Tõelise inimese esimene varandus on tema keel ja kodumaa.

• ... inimene peab ikka emakeelt rääkima, ikka emakeelt, pidage seda meeles. Armastage emakeelt, siis õpite armastama ka võõraid keeli; sest kuis armastada

võõrast, kui ei armasta oma! Iseoma, iseennast peab armastama, kõik muu tuleb muidugi.

• ...ka väikesed peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väiksed võivad olla suured, kõige suuremad. Ja ütelge nüüd ise, kas on meie rahval midagi karta, kui meie teda kõigest südamest armastame, kui rahvas ise ennast kõigest südamest armastab? Ei, niisugusel rahval ei ole midagi karta, tema peab elama, sest armastus on elu.

• ... sest pole ühti, et suurte aeg möödas, sest suurte rahvameestega on sama lugu nagu taludes täkkudegagi. Kodus tüül on kõigil kronud, ei jäksa teised õieti luuka ega rangegi kanda, aga pühapäeval on terve kiriku ümbrus karjuvaid täkkusid täis, nii et kiriku siis ei kuule orilaidki.

• ... viletsus ja vaesus. Tuleb jumal või igavene inimene seda häda parandama? Ei tule! Meie ise peame endid ja oma kaasinimesi aitama. See on meie püha kohus, kui tahame olla inimesed. Mõistate? Sellepärast peab inimest tema hädas tundma õppima, muidu ei saa teda aidata.

• ... naistega on nagu revolutsioonigagi – ta läheb ikka pisut teisiti, kui kavatsetud.

• Sõdade ja revolutsioonidegi põhjuseks on ainult see, et üks on rikkam kui teine, et üks elab toredamalt kui teine. Sellepärast maha selline toredus, millest ei jätku kõigile.

• ...peab õppima kannatama, kui tahab elada. • ... pole maailmas suuremat õnne kui jagada õnne. • Lapsed kasvatavad meid vanu rohkem kui meie

neid, see ongi laste peaõnnistus. • ... kust võtavad üldse inimesed, eriti mehed, sellised

sõnad ja mõtted, mis võivad ainsa löögiga hävitada kogu su sisemuse.

• Kõik muu läheb mööda, kõik ununeb, aga lapsepõlve-asjad jäävad, jäävad lihtsalt surmani.

• Inimene on nii imelikult loodud, et kõige enam heidab ta teistele ette just oma patte. Neid ei andesta ta teistele kunagi.

• ... peab olema väga kindel usk, enne kui hakkad lugema Marxi või piiblit....kui piibel, see igavene tarkuseraamat, ajab kahtlema, miks peaksin siis uskuma sihukest kollanokka, nagu on Marx?

• Et mees kõiges oma naist õieti mõistaks, seda pole üldse loota.

• Maailmas on nõnda, et kui miski enam ei aita, siis töö aitab ikka. Tema tingimata!

• ...inimesed lõbutsevad seda rohkem, mida raskem neil on, et nõnda üürikesekski eluraskust unustada.

• Tema uskus, nagu usuvad kõik noored tüdrukud, aga ka aastais naised, et temas on see rahusadam, kust ei purjeta enam ükski armulaevuke välja, kui ta kord ükskõik kui imelikul viisil siia sisse sõitnud.

• Ikka kannatab kusagil keegi, kui sünnib õnn.• Täissöönul pole isu ja nälginul pole toitu – ning

hädas on mõlemad. • Võta sandi taskust kross ja sa lähed vanglasse,

aga organiseeri terved röövrühmad ja rüüsta kogu maa paljaks ning kõik näevad sinus kui mitte just inimsoo heategijat, siis vähemalt meest, kelle kätte peab usaldama maa ja rahva saatuse. Tapad ühe inimese, sul võetakse pea otsast, aga tapa tuhat, saad ausamba, tapa miljon ja kõik usuvad, et sinu peaks valima presidendiks, kuningaks või keisriks ning kuulutama surematuks.

Veebruar 2018 Nr. 02 (203)

Mida peaks praegu teadma pensionireformi kohta?Riik on kaasajastamas Eesti pensionisüsteemi,

et tagada selle elujõulisus ka aastate pärast. Üle kolmveerandi Eesti tööealistest inimestest teenib alla keskmise palga ja see olukord kanduks edasi pensionidesse. See on probleem, millega on vaja tegeleda juba täna, et pensionid tulevikus ei väheneks.

Miks on pensionisüsteemi vaja muuta?Kehtiva süsteemi jätkudes muutuks pensionide

jaotus tulevikus praegusega võrreldes oluliselt ebavõrdsemaks, kuna palga ja tööstaaži erinevus kandub üle pensionidesse. Töötajate ja pensionäride suhte prognoos näitab, et kui viimasel 20 aastal on olnud keskmiselt üle kahe töötaja ühe vanaduspensionäri kohta, siis aastaks 2060 langeb see alla 1,3. Inimeste eluiga järjest pikeneb ja pensioniiga tõstmata pikeneb seetõttu ka pensioniloleku aeg. Selline areng tooks kaasa pensionide vähenemise: muudatusi tegemata langeb keskmine vanaduspension tulevikus, 20 – 30 aasta pärast, alla 300 euro. See on probleem, millega tuleb tegeleda juba täna.Millal hakati pensionisüsteemi muudatusi välja töötama?

Pensionikindlustuse seadus näeb ette, et valitsus analüüsib iga viie aasta järel riiklike pensionide arvutamise süsteemi mõju pensionisüsteemi rahalisele ja sotsiaalsele kestlikkusele. 2010. aastal jõustunud seadusemuudatusega on valitsusele antud ka ülesanne

analüüsida vanaduspensioniea mõju pensionisüsteemi kestlikkusele ning teha vajadusel ettepanekuid selle muutmiseks või paindliku pensioniea kehtestamiseks. Huvirühmadega on koostööd tehtud 2015. aastast ning ka eelmisele valitsusele jõuti vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüsi tutvustada vähemalt kahel korral. 19. jaanuaril 2017 tegi Vabariigi Valitsus kabinetiotsuse pensionisüsteemi muutmiseks. Mida täpselt on plaanis muuta?

• Pension muutub 2021. aastast paindlikumaks: inimesed saavad valida endale ise sobivaima aja pensionile minekuks, võtta pensioni välja osaliselt või oma pensioni maksmist soovi korral peatada, ilma et nad kokkuvõttes rahaliselt kaotaksid.

• 2021. aastast muutub riikliku vanaduspensioni valem: töötasu suurusest sõltuva kindlustusosa asemel hakkavad inimesed edaspidi koguma töötatud aastatest sõltuvat staažiosa. Täielik üleminek staažiosale toimub plaanide järgi 2037. aastast. Enne seda on kavas üleminekuperiood, mille käigus kogutakse pool kindlustusosa ja pool staažiosa. Seetõttu jääb suurema osa tänaste pensionikogujate I samba pension sõltuma palgast – juba kogutud ja enne 2037. aastat kogutavaid palgast sõltuvaid kindlustusosakuid arvestatakse pensionivalemis ka edaspidi. Seos palga suurusega säilib teise ja kolmanda samba kaudu.

• 2027. aastast on pensioniiga seotud keskmise oodatava elueaga. Nii on pensionisüsteem kooskõlas demograafiliste arengutega ja rahvaarvu vähenedes on

võimalik maksta praegusega samaväärseid pensione.• Aastatel 1970-1982 sündinutele avatakse

uuesti teise sambaga liitumise võimalus.Miks on vaja muuta pensionivalemit?

Üle kolmveerandi Eesti tööealistest inimestest teenib alla keskmise palga ja see olukord kanduks edasi tuleviku pensionidesse. Needsamad inimesed hakkaksid praeguse süsteemi jätkudes saama väga väikest pensioni. Sellepärast on oluline muuta süsteemi I sammas solidaarsemaks. Kuid suurem solidaarsus ei tohi vähendada inimeste motivatsiooni töötada. Seega seos sissetulekutega säilib ka edaspidi II ja III sambas.Keda pensionivalemi muudatused puudutavad?

Pensionivalemi muudatused mõjutavad inimesi, kes töötavad pärast muudatuste jõustumist. See tähendab, et aastatel 2021-2036 töötavaid inimesi mõjutab ühendosa kogumine ning 2037. aastal ja hiljem töötavaid inimesi solidaarosa kogumine. Varem kogutud pensioniosakud jäävad inimestel kõik alles. Enim puudutab pensionivalemi muutus neid, kes alles hakkavad järgmise 20 aasta jooksul ja hiljem tööturule sisenema.

Pensionivalemi muudatused ei puuduta praegusi pensionäre ega neid inimesi, kes lähima paari aasta jooksul pensionile lähevad. Ka neid, kes lähevad pensionile 10 aasta pärast, puudutab valemi muudatus väga vähe.Kas muudatused kehtivad ka tagasiulatuvalt?

Ei, muudatused ei kehti tagasiulatuvalt ja puudutavad

ainult pensioniosakute kogumist tulevikus: aastatel 2021-2036 kogutakse ühendosa ja alates 2037. aastast solidaarosa, mis tähistab töötatud aastaid. Kõik varem kogutud pensioniosad jäävad inimesele alles.Uue süsteemiga võib ise valida, millal pensionile minna. Kui suur on minimaalne tööstaaž ja mis vanuses võib inimene pensionile jääda?

Paindlik pensioniiga tähendab seda, et on seatud standardne pensioniiga, kuid inimene võib vajadusel näiteks kuni viis aastat varem või ka määramata ajal hiljem pensionile minna. Vanaduspensionieas on vajalik, et oleks omandatud 15 aastat staaži, kuid iga aasta, mille võrra varem pensionile soovitakse jääda, toob kaasa kõrgema staažinõude. Näiteks 5 aastat varem pensionile jäämiseks on vaja 40 aastat staaži, samas kui vanaduspensionieast üks aasta varem pensionile jäämisel on staažinõue 20 aastat.

Seejuures jagatakse varem pensionile mineku puhul inimese pensionivara pikema perioodi peale ja igakuine summa tuleb mõnevõrra väiksem. Hiljem pensionile minnes on igakuine pensionisumma suurem.Millal uus seadus kehtima hakkab?

Eelnõu on plaanis esitada valitsusele 2018.aasta esimeses kvartalis, sellele järgneb seaduseelnõu menetlemine Riigikogus. Valemi muutmine ja paindlik pension on planeeritud jõustuma 2021. aastast.

Agne NETTAN-SEPP,Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osa-

konna pensionipoliitika juht

A.H. TAMMSAARE ON ÖELNUD...(Kirjaniku 140. sünniaastapäevaks)

Väärikas pidu eakateleEesti Pensionäride Ühenduste Liit korraldas Eestimaa

100nda sünnipäeva tähistamiseks oma eakatele liikmetele nende eale vastava väärika koosviibimise: oli pidulikkust, oli südamlikkust, oli siirast austusavaldust nii sünnipäevalapsest Eestile kui ka tema väärikas eas inimestele, oli tunnustavaid sõnavõtte, oli kontsert, oli kohvilaud.

Eesti Rahvusraamatukogu suur saal oli viimse kohani täis eakaid pidulisi. Vabariigi peaminister Jüri Ratas alustas oma tervituskõnet tänuavaldusega eakatele inimestele, kes kõik on andnud oma panuse selleks, et Eesti on jõudnud 100. sünnipäevani. Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva tunnustas eakate soovi ja tahet ka kõrges eas aktiivselt tegutseda ja andis parimatele pensionärideühenduste juhtidele üle tänukirja tehtu eest.

Jõgevamaa Pensionäride Ühenduse juht Heino Ilves tuletas oma sõnavõtus meelde Eestimaa keerukat teed vabadusele, peoperemees, EPÜL juhatuse esimees Andres Ergma aga sisendas kõigile jätkuvat optimismi – ainult hädaldajad näevad igalpool häda ja puudusi-, ning kutsus üles vanemaid inimesi kasvatama noortes niisamasugust patriotismi, mida nemad ise on alati Eestimaa vabadust ihates ja nüüd sellele kaasa elades tundnud.

Pidumeeleolu viis tippu Kaunimate Aastate Vennaskonna kontsert, tulvil kauneid meloodiaid, ilusat noorusnostalgiat, head tuju, toredat nalja ning köitvat näitlejameisterlikkust. Oli ilus pidu, mida kandis siiras soov: Palju õnne Sulle, Eestimaa!

Pilk saali.

Perepilt: tütar Riita, ema Käthe, poeg Eerik ja isa Anton

A. H. Tammsaare koos tütrega

ELUKAAR 3vastlapäeva, vabariigi aastapäeva jne. Korraldame palju erinevaid koolitusi, õpetajad tulevad sinna ikka mandrilt. Kõik need üritused on saare oma inimestele tasuta. Oleme kirjutanud raamatu Prangli rahvamaja ajaloost, see tuli väga huvitav ja ülevaatlik.

Rahvamaja on avatud viiel päeval nädalas. Päevasel ajal toimuvad meie majas laste loovusringid ja judo-maadlus, naiste kokandus- ja käsitööringid.

Kaks aastat tagasi otsustasid Prangli naised, et kuna Pranglil juba palju aastaid puudub rahvarõiva kandmise traditsioon, siis tuleb see taastada. Nii saigi pärast 80 aastat tehtud valmis Prangli rahvarõivad, need on küll kaasaegselt stiliseeritud, kuid ikkagi omad ja esimesed. Ja see on peamine!

Rahvamaja saalis on sügis-talvisel perioodil üleval peaaegu 100 aastat vanad kangaspuud, mille peal saare naised koovad põrandavaipu. Sel aastal kudusid saare inimesed Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva kingituseks kaltsuvaiba, seda käis kudumas 41 inimest ja pikkuseks tuli 10 meetrit. Vaip sai väga tore, sest igaüks mõtles välja temale meelepärase mustri ning need mustrid sai ühendatud Prangli rahvarõivast võetud motiiviga.

Prangli saare kultuurielu on läbi aegade rikastanud väga tuntud erinevad kultuurikollektiivid, bändid, teatrid. Vanemast ajast võib uhkusega tunnistada, et Prangli rahvamaja laval on esinenud Georg Ots, Viktor Gurjev, Eino Baskin, Jüri Järvet, Katrin Karisma ja paljud teised tuntud lauljad ning näitlejad. Tänapäeval on saare inimesi oma esinemisega rõõmustanud Kukerpillid, Smilers, 2Quick Start, Meie mees, Ivo Linna, Justament jpt.

Oleme saanud Prangli rahvamajas hakkama ka väga suurte kontsertide ning kultuuriürituste korraldamisega, millega võib isegi mandril teinekord hätta jääda. Siinkohal meenutame Eesti Saarte pärimuspäevi, Eesti tipuvaldade kohtumist, jääme alati meenutama Lydia Rahula 56-liikmelise poistekoori kontserti või Euroopa Kultuuripealinna segakoori ja Veronika Portsmuthi oma 50 esinejaga jne jne. Lisagem veel, et Prangli rahvamaja on külastanud president T.H Ilves koos abikaasaga, Jüri Ratas, rahvamajas on peetud erinevaid seminare ning ministeeriumide istungeid.

Meie rahvamajas tegutseb Prangli söögimaja, mis toitlustab suuremaid ja väiksemaid turismigruppe. Siinkohal võime kinnitada, et Prangli rahvamaja oli, on

ja jääb Prangli saare südameks, kus peetakse nii pulmi kui peiesid ning kõike muud, mis sinna vahele jääb.Prangli saarte muuseum

Prangli saarte muuseumi püsiekspositsiooni hoone avati Prangli saare talurahvamuuseumi seltsi eestvedamisel 19. juunil 2009. aastal Lääneotsa külas, Vanani talu õuel ühe saarele kolinud perekonna isklikul eestvõtmisel.

Muuseumis püütakse külastajateni tuua Prangli saare ning väike-Prangli ehk Aksi saarel elanud talurahva erinevat kultuuripärandit. Prangli saare talurahvamuuseumi selts on alates 2006. aastast kogunud mitmesuguseid esemeid ning informatiivset materjali Prangli ning Aksi saare ajaloo, kultuuri, tavade, tööde ja inimeste kohta. Haruldasemate esemete hulka kuuluvad näiteks hülgeküttimisega seotud esemed, huvitavad püssirohusarved, mitmesaja-aastased purjelaeva plokid, meremehe riidekirst aastast 1778 ning mitme sajandi vanused klaasist ja portselanist lauanõud. 2012. aastal avati Prangli saarte muuseumi õuel Prangli loodust tutvustav hoone, kus on ekspositsioonis ka looma ja linnu topiseid. Kõikide nende haruldaste esemetega saate tutvuda Prangli saarte püsiekspositsiooni muuseumis maist novembrini. Alates 2016. aastast korraldab Prangli saarte muuseum lastele erinevaid lastelaagreid, sealhulgas looduslaagreid ning kunstilaagreid, laagritesse kutsutakse huvitavaid juhendajaid mandrilt, sõidetakse paadiga kõrvalsaartele ning pakutakse palju muid huvitavaid tegevusi.

Pranglil jatkub väga palju huvitavat nii täiskasvanutele kui ka lastele. Olete kõik oodatud Prangli saarele! Kui vajate turismikorraldust, siis soovitame võtta ühendust Prangli saarte muuseumiga info@prangli.ee , tel 56944238 , www.prangli.ee

CARMEN OTT,Prangli rahvamaja juhataja

Prangli saar asub Eesti põhjarannikul, Viimsi poolsaarest ligi 9 km kirdes. Saare pindala on 6,44 km². Saarel on kuni tänase päevani säilinud püsiasustus, praegu (2017. aasta andmeil) elab saarel üle talve ligi 65 püsielanikku, kellest umbes 75% moodustavad eakad inimesed. Sissekirjutust aga omab saarel peaaegu 200 inimest. Prangli põhiküladeks on Kelnase, Idaotsa ja Lääneotsa.

Esmakordselt mainitakse Prangli saart 1397. aastal. Toona Rangö nime kandva (hiljem ka Wrangö, mis on meie uue laeva nimi) saare kohta öeldakse, et see kuulub Maardu mõisa koosseisu, tol ajal kuulusid Haljava ja Maardu mõis kokku. 1528. aastal ostis maanõunik Johann von Taube mõlemad mõisad enda valdusesse, 1529. aastal müüdi Haljava edasi Stackelbergidele, kes omakorda müüsid saared edasi E.de Soucantionile. Soucantionide pere lõpetas mõisategevuse saartel ning alustas maa müümist Prangli ja Aksi elanikele.

Mitme üriku andmeil võisid Prangli esmased asukad olla soomlased, seda võib järeldada mõne vana talukoha nime järgi. Perenimede järgi võiks aga arvata, et saare esmaasustajad olid rootslased. Et aga perenimede panemine algas Eestis saare asustamisest palju hiljem, võib selle fakti kahtluse alla seada, kuigi mitte välistada. Seega võib öelda, et Prangli esmasteks asukateks olid nii soomlased, eestlased kui ka rootslased.

Prangli saar on looduse poolest väga huvitav, siit võib leida nii rannaniite, nõmmemetsa alust kui tihedamat metsaala. Pesitsevaid linde on üles märgitud üle 60 erineva liigi, metsloomi vaid üks, ja see on rebane. Vaatamisväärsustest on kindlasti olulised auriku „Eesti Rand“ mälestusmärk, Prangli kirik, muuseumid (talurahvamuuseum ja loodusmuuseum), punane kivi ning saare kaunid rannad.

Prangli rahvamajaPrangli rahvamaja valmis 1954. aasta mais. Seoses

avamisega peeti maha ka suurem rahvapidu. Sellest ajahetkest on saanud Prangli rahvamajast saare kõige suurem kultuuri-, sotsiaal- ja tõmbekeskus. Pärast hoone valmimist toodi uude ja väikese saare kohta uhkesse rahvamajja lisaks kultuurilistele tegevustele veel raamatukogu, meditsiinipunkt, postkontor ning laste koolisöökla. Need asutused on kõik hoones ka tänapäeval alles.

Tänaseks, kui rahvamaja ehitamisest saab 64 aastat, on hoonet mitmete erinevate projektifondide abiga renoveeritud. Maja üldplaan on jäänud küll samaks, ent hoonet on viimase viie aasta jooksul kaasaja nõudmistele vastavalt soojustatud, vahetatud aknad, ehitatud pesuruumid, renoveeritud suure saali interjöör, soetatud uued lauad jne. Kõik need renoveerimised ja ehitamised on tehtud erinevate projektifondide toel, ent samas on alati olnud meile heaks abimeheks Viimsi vallavalitsuse ametnikud, kes on omaltpoolt ulatanud abistava käe erinevate projektide finantseerimisel.

Prangli rahvamaja kultuuripool on olnud läbi aegade väga kirev, kõige suurem oli rahvamaja külastatavus 50-70ndatel aastatel, mil saarel elas oma 250-300 elanikku. Rahvamaja oli koht, kuhu toodi saare esimene televiisor ja seda käidi ühiselt vaatamas. Vanemad saare elanikud on pajatanud, et esimesest telekast sai vaadatud isegi J.F. Kennedy matuste ülekannet. Ent see peaaegu 100-pealine seltskond jälgis sellest pisikesest televiisorist, mille ees oli ümar luup, kõikvõimalikke saateid, nii spordiülekandeid kui ka teatritükke. Kuna tol ajal puudus internet, ja kodused tegevused olid talvisel perioodil piiratud, siis käis seltsielu ikka rahvamajas. Näidati kino, olid erinevad pillitunnid, rahvatantsutunnid,

karaktertants, naiskoor, segakoor jne. Kuid seda peab mainima, et käsitööd rahvamajas varasemalt ei tehtud, käsitöötunnid ja erinevad käsitööringid olid Prangli kooli pärusmaa ja seda juba 1920ndatest aastatest alates. Teistel väikesaartel on just rahvamaja olnud käsitöö valmistamise ning õppimise koht, Pranglil aga mitte.

Täna elab Pranglil talvel vaid 65 inimest, samas püüab rahvamaja oma huvitegevuse ja ürituste korraldamisega nendele vähestele järelejäänud inimestele kõigest väest head kultuuri koju kätte tuua.

Meie majas peetakse igal aastal jõulupidu, emadepäeva,

Veebruar 2018 Nr. 02 (203)

Album „Rohelise Keila neli aastaaega“.

Käsitööring Prillitoosi saateks kindaid ja sokke kudumas.

Prangli saare eilsest ja tänasest

Väärikate ülikoolid eakate elusTeadaoleval t asutat i es imesed väär ikate

ülikoolid Prantsusmaal 1970. aastatel, mil hakati tähelepanu pöörama inimese vananemisele ja eakate elukvaliteedi parandamisele. Nõukogude ajal oli käibel tagasitõmbumise teooria, mis tähendas vanemaealiste tagasitõmbumist aktiivsest tegevusest ja sotsiaalsetest suhetest. Sellele vastandus Lääne-Euroopas omaks võetud aktiivsuse teooria, mille kohaselt on vananemine edukas siis, kui vanemas eas jäävad püsima keskeas saavutatud aktiivsus ja ellusuhtumine.

Väärikate ülikoolide tegevus tänapäeval on suunatud eakate elukvaliteedi parandamisele elukestva õppe teel nii keelekursuste kui ka loengute korraldamise kaudu. Kursisolek ühiskondlike probleemidega nii kohapeal kui ka globaalses mõõtmes avardab silmaringi. Nii on Keila piirkonna väärikate ülikoolis esinenud loengutega Igor Gräzin, Toomas Alatalu, Andres Tarand, Jüri Raudsepp jmt.

Keila piirkonna väärikate ülikoolil on viies tööaasta. Alates 2014. aastast oleme koostöölepinguga seotud Tartu Ülikooliga. Meie rohkete tegevuste tõttu kuulutati meid 2016. aastal Harju maakonna aasta tegija nominendiks, 2017. aastal pälvisime Harju maakonna parima õpiteo tiitli.

Oma tegevusega viime kohapealsel tasandil ellu praegu kehtivat aktiivse vananemise riiklikku arengukava, samuti Keila arengukavas kirja pandud elukestva õppe ülesandeid.

Eakatega õppetööd korraldades oleme tundma õppinud vananemise tähendust ja sellega kaasnevaid probleeme.Vananemine

Inimese elukaar algab sünnist ja läbib mitmed eluetapid: laps, nooruk, keskealine ja eakas. Eakate elukaareosa jaguneb kolmeks: noor vana (65–74 a), vana (75–84 a), väga vana (alates 85 a). Ometi ei määra kronoloogiline vanus eaka inimese võimekust. Bioloogiline vanus näitab ära eaka tervisliku seisundi, psühholoogiline ehk subjektiivne vanus on aga inimese enda hinnang oma

vanusele tema enesetunde põhjal. Sotsiaalne vanus iseloomustab inimese aktiivsust ühiskonnas erinevate rollide täitmisel. Eespool nimetatutest tähtsamaks on eaka vanuse iseloomustamisel funktsionaalne vanus, mis näitab inimese suutlikkust oma vanuses midagi korda saata. Nende teadmiste alusel saame väärikate ülikooli kuulajaskonda tundma õppida.

Edukas vananemine tähendab füüsilist, vaimset ja sotsiaalset heaolu. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul on tervis haiguse puudumine ja sotsiaalne heaolu. Kahjuks on meie riigis allkirjastamata jäetud Euroopa Liidu sotsiaalharta olulised punktid, mis käsitlevad just sotsiaalse heaolu küsimusi.

Tähtsal kohal meie väärikate ülikooli töös on eakate elukvaliteet. Kuigi iga inimese elukvaliteedi määrab tema subjektiivne hinnang oma positsioonile elus, silmas pidades tema väärtushinnanguid, harjumuspärast kultuurikeskkonda, tema ootusi ja eesmärke, püüab väärikate ülikool kaasa aidata elukvaliteedi parandamisele. WHO hinnangul on elukvaliteedi näitajateks füüsiline tervis, psühholoogiline heaolu, sõltumatus, sotsiaalsed suhted, keskkond ja religioossed/personaalsed tõekspidamised.

Kõige olulisemaks elukvaliteeti mõjutavaks teguriks on toimetulek igapäevaeluga ning vajaliku arsti- ja sotsiaalabi kättesaadavus. Rahvusvahelised eakate elukvaliteedi uuringud on kinnitanud, et Eesti vanemaealistel inimestel on elukvaliteet enamikus valdkondades üks halvemaid Euroopa Liidus: üksildustunne või mahajäetus on suurem, elutahe on vähenenud, samuti tulevikuplaanid ja eluga rahulolu, sagenenud on terviseprobleemid. Neile lisanduvad eakate füsioloogilised muutused, nagu kõndimise kiiruse vähenemine 21–24%, tasakaaluprobleemid, lihaste toonuse vähenemine jms. Eakate kaasamine väärikate ülikooli tegevusse annab positiivseid tulemusi, kaob mahajäetuse tunne, elavnevad omavahelised kontaktid, rõõmsameelseks vestluseks kogunetakse loengute eel kohvilauda. Positiivsed emotsioonid, mis

kaasnevad ühiselt veedetud õpipäevadega, mõjuvad inimesele tervist tugevdavalt.

Vananemist tuleb vaadata kui kestvat arengut, mille käigus kohandavad inimesed oma elustiili ja eesmärke vananemisest tulenevate piirangutega. Siinjuures on vajalik meeles pidada emotsionaalse tervise osatähtsust. Ühiskonnas, kaasa arvatud meedias levinud negatiivsed hoiakud eakate suhtes avaldavad kahjustavat mõju eakate emotsionaalsele tervisele. Kui eakas inimene suudab säilitada oma aktiivse eluhoiaku, näiteks väärikate ülikooli kaudu, aeglustub vananemisprotsess.

Kei la väär ikate ü l ikool i õppur i te le annab emotsionaalset tervist iga-aastane väärikate ülikoolidele korraldatud aktus Tartu Ülikoolis ja ülikoolitunnistuse saamine õppeperioodi eduka lõpetamise puhul. Ühised ettevõtmised liidavad inimesi.

2016. aasta sügisel hakkasime väärikate ülikoolis mõtlema läheneva EV100 kingituse peale. Ühel päikselisel sügispäeval linna kuldset ilu silmitsedes tundsin, et raske on kõike seda ilu endasse jätta, tekkis soov seda jagada. Mõte Keila nelja aastaaja kogumiseks albumisse oli vastuvõetav ka teistele, leidsime, et see oleks jäädvustus linna looduslikust

ilust, mida ühendame kogu Eesti kauni loodusega. Soovisime teha riidesse köidetud albumi, millel tikand meie rahvuslikust sümboolikast. Keila Kooli kunstiõpetaja valmistas vastava kavandi, mille väärikate ülikooli hea käsitöömeister riidele tikkis. Sirje Noot ja Valdur Vacht esitasid oma pildid, millest 100 valisime albumi jaoks. Albumi „Rohelise Keila neli aastaaega“ koostamisega seotud kõik toimingud tegi Keilas tegutsev MTÜ Vaarikas Vahukoorega. Albumi presentatsiooni korraldasime Harju Maakonnaraamatukogus, esitlus tõi kohale hulgaliselt külalisi, kes andsid meie kingitusele kõrge hinnangu. Kavatseme teha albumist väikese klamberköites raamatukese, mille saadame ka teistesse valdadesse ja maikuus toimuval Keila 80. sünnipäeval jagame Keila elanikele.

Keila väärikate ülikool on kujunenud linna kogukonda liitvaks ühenduseks, meie loengupäevad on oodatud sündmuseks. Meie töö edukuse aluseks on Keila linnavalitsuse toetus, Keila Kooli poolt tasuta ruumide kasutamise võimaldamine, KÜSKi toetus ja koostöö Keila ettevõtte ENSTOga.

Mairoos KALA, Keila piirkonna väärikate ülikooli juhatuse

esimees

Maarja Magdaleena meeskoor Prangli rahvamaja laval.

ELUKAAR

VANEMAEALISTE POLIITIKA KOMISJON

LIIKMESORGANISATSIOONID:RIIGIKOGU SOTSIAALKOMISJON

SOTSIAALMINISTEERIUMEESTI PUUETEGA INIMESTE KODA

TALLINNA ÜLIKOOL (ÜTI)TARTU ÜLIKOOL (ÜTI)

MTÜ 65BEESTI GERONTOLOOGIA JA GERIAATRIA AS-

SOTSIATSIOON / TÜ KLIINIKUMEESTI SOTSIAALTÖÖ ASSOTSIATSIOONEESTI PENSIONÄRIDE ÜHENDUSTE LIIT

MTÜ EESTI SOTSIAALASUTUSTE JUHTIDE NÕUKODA

EESTI PEREARSTIDE LIITMTÜ EESTI OMASTEHOOLDUS

VANURITE ENESEABI- JA NÕUSTAMISÜHINGMTÜ SEENIOR

TARTU SEENIORMEESTE KLUBIMTÜ PURUVANAKESED

AJALEHT ELUKAARToimetaja ENE VEIPER

Sotsiaalministeeriumi Vaneamealiste poliitikakomisjoni väljaanne

Tallinn 10317, Sõle 40, tel. 5649 0494e.veiper2@gmail.com

Trükitud trükikojas SPIN PRESSRegati pst. 1, 11911 Tallinn

Tell.nr. 13753, 2000 eks.Elukaare väljaandmist rahastabHasartmängumaksu Nõukogu

4

Hiina kalendri järgi saabus 15. veebruaril Kollase Maa-koera aasta ning kestab järgmise aasta 1. veebruarini. Eelmisel aastal valitsenud kukega võrreldes on koer rahulikum, õiglasem, toimekam, kaastundlikum. Koer on aus, ustav, teenistusvalmis. Talle meeldib seltskond, seejuures meeldib talle olla kasulik ja täita oma kohust. Ent kui tema vabadust liialt piirata, võib ta minema joosta ja end lindpriiks kuulutada. Ja veel: koera ei maksa õrritada, see võib lõppeda rünnakuga.

Niisiis tuleb koera-aasta kukeaastaga võrreldes rahulikum ja tasakaalukam. Ent samas on see tõsise töötegemise aeg, mil tuleb pöörata tähelepanu

reaalsetele asjadele. Aeg on hakata tegema oma elus kardinaalseid muutusi, alustada tuleb iseendast ja oma tervisest. Mõistame, et muutused ei tule kusagilt mujalt, vaid et me ise oleme need muutjad, uued ettevõtmised õnnestuvad ja sellega seoses kasvab usk iseendasse. Koera-aastal sündinud lapsedki on tegusad, ausad ja õnnelikud. Tänavusel koera-aastal veendume, et meie elu oleneb meist endist. Mitmeski mõttes kujuneb see aasta pöördeliseks.

Et koera-aasta ennustatakse toovat kaasa palju õnnestumisi, on tore sellesse uskuda.

Veebruar 2018 Nr. 02 (203)

LUGEMISELAMUS SADA PÕNEVAT LUGU EESTI VABARIIGISTEesti Vabariigi 100nda juubeli eel ilmus ajaloolase

Jaak Juske sulest raamat „Sada põnevat lugu Eesti Vabariigist“. Teose sissejuhatuses rõhutab autor, et see raamat ei ole ajalooõpik, vaid räägib Eesti Vabariigi loo üksikute sündmuste kaudu. Jaak Juske märgib, et oma raamatusse on ta püüdnud leida põnevaid, pöördelisi seiku ja sündmusi võimalikult paljudest valdkondadest, ja tõdeb, et valik on kahtlemata olnud subjektiivne. Tutvustame siinkohal kaht väikest peatükki sellest huvitavast raamatust. Riigi kolm sünnipäeva

Eesti iseseisvusmanifesti ettelugemisest Tallinnas pole mitte ühtegi ülesvõtet. Vähemalt pole neid siiani välja ilmunud. Küll on aga olemas foto, mis on tehtud 23. veebruari õhtul 1918. aastal Pärnus Endla teatri rõdult. Teatriplatsil on näha rahvahulk, kes on tulnud kuulama iseseisvusmanifesti esmakordset ettelugemist maapäeva saadiku advokaat Hugo Kruusneri poolt. 22. veebruaril teatas Pärnus paiknenud Eesti pataljoni ülem, staabikapten Feliks-Johannes Tannebaum oma päevakäsus nr 41, et pataljon võtab koos omakaitse üksustega võimu Pärnu linnas ja maakonnas üle.

23. veebruaril andis pataljoni ülem välja uue päevakäsu nr 45, milles oli öeldud: „Eesti iseseisvuse väljakuulutamist täna 23-al Februaril 1918 aastal tähelepannes käsen hommen 24-damal Februaril kell 11-30 minutid kõiki roodusid ja komandosid numbrite järjekorras bataljoni stabi ees kokku koguda – hargnenud rivis ja sõjariistas, kust tsernonial marsil muusika saatel läbi linna mindakse. Kõigil sõjaväelastel käsen sinelites olla, karauli vormis, võimalikult pagunites eesti lindiga põigiti üle ehk eesti lindiga rindas.“

Teade toimuvast paraadist levis kiiresti kogu linnas. 24. veebruari hommikul luges iseseisvusmanifesti teist korda Pärnu Eliisabeti kiriku kantslist ette koguduse õpetaja Hasselblatt. Keskpäeval tuli Endla ette suur rahvahulk. Pataljoni üksuste kõrval seisid kohalikud organisatsioonid, koolide esindused ja hulgaliselt

uudishimulikke linnakodanikke. Kogu linn oli lipuehtes. Teatri rõdult kõlasid kõned, orkestri saatel lauldi hümni

ning samal ajal tõusis Endla lipuvardasse sinimustvalge lipp. Seejärel algas kaitseväe ja teiste organisatsioonide rongkäik läbi linna.

Peatus tehti raekoja ees, kus kuulati taas päevakohaseid kõnesid. Seejärel siirduti tagasi Endla juurde. Ürituse lõpul mängiti hümni ja „Porilaste marssi“.

Järgmise päeva, 25. veebruari varahommikul jõudsid Pärnusse Eesti okupeerinud Saksa väeüksused. Neile vastu läinud Maapäeva liikmed Hugo Kuusner ja Juhan Lasn ning staabikapten Tannenbaum deklareerisid sakslastele Eesti iseseisvust ja Eesti riigi erapooletust käimasolevas sõjas Saksamaa ja Venemaa vahel.

Kuid sakslased ei tunnistanud Eestit iseseisva riigina. Võim linnas võeti üle ja kõikjale pandi välja Saksa valvepostid. Anti korraldus langetada teatrihoonele heisatud trikoloor. Algas Saksa okupatsioon.

Endla teatri ilus juugendstiilis Georg Hellati projekti järgi 1911. aastal ehitatud hoone põles 1944. aasta septembris. Nõukogude võim ei pidanud võimalikuks kodanlise vabariigi sünniloos olulist rolli mänginud hoone taastamist. Varemed õhiti 1961. aastal. Asemele kerkis hotell Pärnu ilmetu maja. Vabariigi 90. aastapäevaks ehitasid pärnakad hotelliesisele väljakule Endla ajaloolise rõdu koopia, kust igal aastal 23. veebruaril manifest rahvale ette loetakse. Päästekomitee maja saladus

Koos kunstiakadeemia vana majaga lammutati 2010. aastal ka selle sees peidus olnud veel vanem paekivist hoone, millel on otsene seos Eesti riigi sünnilooga.

Aga alustame algusest. 1890. aastal ehitati aadressile Suur-Tartu maantee 11 (aastast 1938 Tartu maantee) vene tütarlastegümnaasiumi hoone. Pöördelisel 1917. aastal asus sellesse majja Tallinna Linna Kunsttööstuskool. Viis aastat hiljem ehitati hoonele peale kaks korrust. Kool vahetas ka nime. 1951. aastal loodi senise kooli põhjal ENSV Riiklik Kunstiinstituut. 1968. aastal valmis

selle juurdeehituse esimene järk. Seejärel tehti vanale peahoonele keerukas ümberehitus ja valmis koolimaja juurdeehituse teine järk. Kõik need hooned lammutati 2010. aastal.

Nüüd aga Eesti riigi sünniloo juurde. 1918. aastal asus Suur-Tartu maantee 11 kunsttööstuskooli krundil neli hoonet: kooli kivist peahoone, väiksem hoone kantselei ja elukorteritega, kooliteenija ja pesuköögi maja ning veel üks väike, ühekorruseline puitmajake. Viimases asus tütarlastekooli ajal raamatukogu, hiljem elas seal kooli kojamees. Kui nõukogude aja keskel asuti ehitama ERKI uut hoonet, lükati see väike majake buldooseriga kokku.

1917. aasta lõpus olid Tallinnas võimul enamlased. Konstantin Päts viidi mitu korda ülekuulamisele ja pandi seejärel vangi. Tema vend Voldemar pidi lausa maja pantima, et vend enamlastelt välja osta. Kuna oli karta, et Konstantin võetakse uuesti kinni, hakati talle salakorterit otsima. Sobivaks osutus toosama kunstikooli krundil asunud majake. Siinkohal tasub meenutada, et aastatel 1914 – 1934 oli kunsttööstuskooli direktor Voldemar Päts.

Tartu maantee majakese salakorteris veetis kolmeliikmeline Eestimaa Päästmise Komitee öö vastu ajaloolist 24. veebruari 1918. Kahe väljapääsuga majas oli kolm tuba. Suuremas toas oli ümmargune laud, mille ümber peeti nõu. Suurest toast teise tuppa viiva ukse ette oli nihutatud kapp. Ühes väikeses toas nahkdiivanil magas tavaliselt Konstantin Päts.

Vabariigi 15. aastapäeval pandi Päästekomitee uhkelt ehitud majakesele valgest marmorist kuldsete tähtedega mälestustahvel. Pärast Nõukogude okupatsiooni algust see tahvel kadus. Hiljem selgus, et kunstiinstituudi meister Heindrich Särgsepp leidis tahvli kooli laost, viis selle koju ja peitis ära. 1989. aastal kinkis tema poeg Mati tahvli linnamuuseumile.

24 . veeb rua r i l 1918 Ta l l i nnas ava l i ku l t iseseisvusmanifesti ette ei loetud, küll aga nimetati

Vene riigipanga hoones ametisse Konstantin Pätsi juhitud ajutine valitsus. Oli küll plaan, et Jüri Vilms loeb manifesti ette õhtul Estonia teatris etenduse vaheajal, aga sellest loobuti. Nii luges Konstantin Päts Eesti riigi sünnidokumendi rahvale ette alles 25. veebruari hommikul Tallinna reaalkooli trepilt. Koolihoones oli ajutine valitsus pidanud ühe oma esimestest koosolekutest.

Nii võiks vabariigi aastapäeva rahus kolm päeva jutti tähistada.

Miiting Vabaduse väljakul mõni tund enne riikliku iseseisvuse taastamist 20. augustil 1991.

Keila Sotsiaalkeskuse elust-olustKeila Sotsiaalkeskus tegutseb alates 1996.

aastast. 2016.aasta 1.oktoobril kolisime uutese avaratesse ruumidesse aadressil Pargi 30-3. Kui enne paiknesime kahes eraldi majas, siis nüüd on ühe katuse all puuetega inimeste töö- ja päevakeskus ning pensionäride päevakeskus. Pakume ka eluasemeteenust 37 sotsiaaleluruumis.

Enne kolimist muretsesime, kas uued ruumid klientidele ikka meeldivad ja kuidas kohanevad uute oludega nii meie ise, sotsiaalkeskuse töötajad, kui ka maja üritustele ja ringidesse tulevad inimesed. Hooaja lõpupeol vanas majas ütles proua Maire, kes majas käinud ainult mõni aasta vähem kui sotsiaalkeskusel vanust, et eks uus maja hakkab olema ju meie endi nägu - õhustiku ja suhtumise kujundame ikka ise. Ja nii ongi see olnud. Abi on tulnud ka väljastpoolt oma maja: linna bussiliinigi muudeti vastavalt ringide algusele, mõni bussiring pikenes, et “üleraudteerahvas” kergemini majja pääseks, bussipeatuski tehti lausa ukse ette. Niisiis on Sotsiaalkeskus kogu Keilas omaks tunnistatud. Kõik see kokku on toonud avalikele üritustele rohkelt rahvast – enamik sündmusi on läinud täissaalile. Ja sündmusi on palju.

Igal aastal tähistame vabariigi aastapäeva, kutsudes külla mõne poliitiku või inimese, kes oskab rääkida, kuidas elavad eestlased mujal maailmas. Sel aastal aga tuleb EV100 teemal meiega mõtteid vahetama hoopiski näitleja Andrus Vaarik. Täiesti uus ettevõtmine on lauluklubi, esimene ühislaulmine oli veebruari alguses ning kohaletulnud leppisid juba järgmise kohtumise

kokku. Traditsiooniliseks ürituseks on jõululaat, kuhu kutsume oma käsitööd pakkuma teisi sotsiaalasutusi ja kohalikke käsitöömeistreid. Jõululaadal proovime tutvustada erinevaid käsitööliike, nii näiteks oli eelmisel aastal niplispitsi ühepäevanäitus ja demonstratsioon oma ala tipptegijatelt ning Haabersti Sotsiaalkeskuse käsitööklubi Raudrohi viis läbi tikkimise töötoa, tänavu aga oli kohal MTÜ Rõivalugu, kes tutvustas süstikpitsi jne. Kevadeti korraldame oma maja käsitöö- ja kunstiringide hooaja ülevaatenäituse VAHVA , kus näeme vapustavalt armsaid hoolsasti viimistletud esemeid.

Mõistagi on nende suuremate ettevõtmiste kõrval pidevalt tegevuses meie huviringid. Ja ringe vanemaealistele jagub. Esimesena tuleb kindlasti nimetada kangakudumisringi, mis järgmisel aastal tähistab oma 55ndat tegutsemisaastat. Kangakudujate rahvuslike sõbade ja tekkide näitus pannakse Keila Kultuurikeskusse üles selle aasta aprillis, juba 9 aastat oleme Mardilaata oma kaltsuvaipadega kaunistada aidanud. Järgmisel aastal saab 20-aastaseks prahiring, mis lahtiseletatuna tähendab meisterdamist leid- ja jääkmaterjalidest. Keraamikaringi juhendaja aga saatsime Kuressaare Ametikooli oma keraamika-alaseid teadmisi täiendama, sest tõdesime, et no kaua me seda pitslina sinna savi sisse rullime, tahaks midagi veel osata! Loodetavasti on tulemused kevadisel näitusel näha. Käsitööringidest noorimad on tikkimis- ja heegeldamis/kudumisring. Nende kõrval tegutsevad veel kunstiring ja mälutreening, kaks korda nädalas on võimlemine ja hiina qigongil põhinev harjutuste tegemine “Energiad

liikuma”. Kultuurikeskuses käivad koos lauluansambel PÜÜ (Pensionäride Ühenduse Ülesastujad) ning Reeda rahvatantsurühm. 4-5 korda hooaja jooksul on kavas köögitunnid. Kõiki ringe juhendavad oma ala väga head asjatundjad. Kui nüüd ringides osalejate loendamine segi ei läinud, siis käis eelmisel aastal ringides kokku 147 inimest, neist 12 tööealist. Kui iga inimene oleks osalenud ainult ühe ringi tegevuses, võiks osalejate arvuks öelda 251. Lisaks huviringidele käib meil kolmapäeviti majas vabatahtlik Maris, kes õpetab

Koera-aasta 2018

soovijatele arvuti kasutamist. Hooaja lõpetame alati kõikide ringiliikmete ühise peoga.

Meie tegevus ei piirdu ainult oma majaga - korraldame ka erinevaid väljasõite näitustele, teatrisse, käsitööringide liikmed võtavad ette silmaringi laiendamise ja inspiratsiooni saamise tuure. Oleme käinud külas Rõude Külaseltsil ning tutvunud nende kangrupesaga, Heimtali muuseumis ja Anu Raua talus, Pärnus Maarja-Magdaleena Gildis, Are alpakafarmis jm.

Oma sündmuste- ja tegevusrohke elu kõrval oleme alati huvitatud kontaktist teiste meietaoliste organisatsioonidega - kui lehelugejatel on häid mõtteid koostöö pakkumiseks, siis oleme valmis asja arutama!

Tiiu JALAKAS, Keila Sotsiaalkeskus,

päevakeskuse spetsialist