EESTI TALURAHVA ELUOLU XIX SAJANDIL.

Piret Pihu5.klassi ajalugu

ELAMUD

Taluhooned paiknesid suhteliselt vabalt ümber avara õue, elumaja asetses harilikult õue tagaservas.

Tavalised kõrvalhooned olid aidad, laudad, suveköök ja saun.

Õue piiras tara. Tara jaotas taluõue puhtaks õueks ja karjaõueks.

Õuel asus vinnaga kaev.

Saun-pesemiseks kasutatav köetav ruum, vahel kasutati seda ka kehvikuelamuna

Suveköök-väike hoone, mida kasutati soojal ajal söögi valmistamiseks

Laut-hoone koduloomade ja -lindude pidamiseks

Ait-hoone, kus hoiti vilja, riideid, jahisaaki, põllutööriistu jm.

Peaaegu kogu Eestis elati rehielamutes. Savi- või kivipõrandaga eluruumi – rehetuba

– kasutati ka vilja kuivatamiseks. Rehetoa nurgas oli suur ahi ja lae all kahel

talal parred, millel kuivatati vilja. Rehetoa kõrval oli avar rehealune, kus

sügiseti peksti vilja ja talvel hoiti loomi. Et rehielamul polnud korstnat, lasti suits välja

uksest või väikesest pajaaugust. Aknaid päris vanaaegsel rehielamul ei olnud. Talvel oli korstnata rehetuba ainus eluruum,

suvel magati rehetoa kõrval olevas kambris.

REHEAHI PARRED

19. sajandi teisel poolel ehitatud elamutel olid juba korstnad, laudpõrandad ning klaasaknad.

Katuseid hakati tegema laastudest.

Rehetoa ja kambri vahele tehti köök.

Lisandus ka õuehooneid: tall, küün, kelder, kuur ja käimla.

TALUTÖÖD

Aprillikuus saadeti kari esimest korda pärast pikka talve karjamaale.

Aprillikuus alustati ka kevadiste põllutöödega.

Pärast lume sulamist künti ja äestati põldu, et muld oleks kobedam, seejärel külvati seeme mulda

Loomade sõnnik veeti laudast põllule väetiseks.

HEINATEGU

Juulikuus algas tavaliselt heinategu. Heina tuli koguda talviseks loomasöödaks.

Vanasti niideti heina käsitsi vikatiga.

VILJATEGU

Augustis, kui vili valmis, algas viljalõikus.

Vilja lõigati käsitsi sirbiga, kuivatati siis põllul rõukudes või hakkides.

Siis veeti vili koju ning kuivatati viljavihke rehetoas parsil.

REHEPEKS

. Kui vili oli kuivanud, alustati rehepeksuga �terad tuli viljapeadest eraldada.

Viljakõrred laotati rehealusele maha ja peksti puust kootidega.

Kiirete talutööde tegemiseks (näiteks heinateoks, kartulivõtuks, sõnnikuveoks) korraldati talgud �kutsuti kokku naabrid ja tuttavad, et töö saaks üksteist abistades  kiiremini tehtud. Kutsuja andis talgulistele süüa, õhtul pärast tööd lõbutseti.

TÖÖRIISTAD

ÄKE LINALÕUGUTI

Äke on mulla pindamise, harimise ja hooldamise riist.

Linaluu kiudude küljest lahti murdmiseks

KÜLIMIT LINAKRAATS

Külvaja kandis seemet külimitus ning viskas kõndides ühe peotäie seemet vasakule, teise paremale.

Linakraatsiga eemaldati kuprad

REHA HANGUD

Kasutati heina tegemisel

Kui sügisel põllutöödega valmis jõuti, hakati tegema mitmesuguseid tubaseid töid. Naised ketrasid lõnga, kudusid kangast ja õmblesid riideid, mehed valmistasid puust  tarberiistu.

Talvel veeti suvel tehtud hein reega kuhjadest koju. Samuti lõigati metsas puid ning veeti palgid koju, sest talvel sai reega üle lume lihtsamini ja otsem liikuda.

PIDUSTUSED

Tähtsamaks pidustuseks olid pulmad, mida peeti tavaliselt talve alguses, kui jätkus rohkem toitu ja oli hea saanitee.

Suuremateks pühadeks olid suvine ja talvine pööripäev: jaanipäev ning jõulud.

TORUPILL KANNEL

Peamiseks lõbustuseks oli tants torupilli saatel

19. sajandi lõpul hakati pidama  tantsuõhtuid �simmaneid. Torupilli asemele tulid rohkem viiul, kannel ja lõõtspill.

Peamiseks rahva kokkukäimiskohaks jäi kirik, kus naise said üksteisega uudiseid ja kangaproove vahetada, mehed niisama juttu ajada.

Olulisena püsis ka kõrts, kus mitte ainult ei joodud, vaid lõbutseti, katsuti jõudu, kakeldi.

Kevadel peeti mokalaata, kus sokutati sulaseid ja tüdrukuid suveks tööle.

RIIETUS

Rahvarõivaid kandis eesti rahvas üldiselt 19. sajandi keskpaigani. Järk-järgult tuli linnamood. Noormehed hakkasid pikki pükse kandma, moodi tulid kuued ja palitud. Viiskude asemele tulid pastlad, hiljem pastelde asemele saapad. Eriti uhked olid kriuksuga saapad.

NAISE RIIETUS

Naiste rõivaste põhiosad olid valge linane särk, seelik ja enamasti villasest riidest lühike kampsun või vest.

Abielunaised kandsid tingimata põlle

Peas lanti tavakohast peakatet, kas siis tanu või rätti. Neiud käisid paljapäi või ehtisid end peapaela või pärjaga.

MEHE RIIETUS

     Meeste ülikond koosnes valgest linasest särgist, põlvpükstes, kuuest ja vestist.

Peakatteks oli kübar või murumüts, talvel läkiläki.

Nii meeste kui naiste ülerõivad olid villane pikk-kuub ja lambanahkne kasukas.

VÖÖ PASTLAD

Oluline ese oli vöö, mida mehed kandsid ülerõivaste kinnitamiseks, naised seeliku ülalhoidmiseks.

Jalas kanti villaseid sukki ja pastlaid või kingi, mõnel pool ka säärsaapaid.

VIISUD SÕLG

Tööl käidi tihti puukoorest viiskudega.

Rõivastust täiendasid ehted (sõled, preesid, hõbekeed, helmed).

TOIT

Talupoja toit oli kesine ja ühekülgne. Leivale lisati harilikult aganaid (teravilja kestad ning peenemad õisikute ja lehtede osad), kuid sageli tuli aganaleivastki puudus kätte. Seepärast suhtuti leivasse suure lugupidamisega. Juhtus leivatükk maha kukkuma, tuli see üles võtta ja leivale suud anda.

Kuni kartulit Eestis veel ei kasvatatud, kasutati toiduks põhiliselt naerist, kapsast, kaalikat.

KÖRT SOOLASILK

Jahutoit, mida keedetakse jämedast odra- või nisujahust ja veest keedusoola lisandusega

Kõige tavalisemalt söödi seda leivakõrvale

Joogiks tarvitati kalja, mõdu, vähem piima. Pühade puhul pruuliti õlut.

Kevadel oli joogiks kasemahl.

Harvemini ja jaopärast tarvitati liha. Värsket liha saadi ainult loomade tapmise ajal, muul ajal söödi soolatud liha.

Ainus magusaine oli vanasti mesi.

Toidunõud olid puust. Talupere sõi ühest kausist ja jõi ühest toobist. Peremehe koht oli laua otsas, tema jagas kõigile leiba.