EESTI TALURAHVA ELUOLU XIX SAJANDIL.
Piret Pihu5.klassi ajalugu
ELAMUD
Taluhooned paiknesid suhteliselt vabalt ümber avara õue, elumaja asetses harilikult õue tagaservas.
Tavalised kõrvalhooned olid aidad, laudad, suveköök ja saun.
Õue piiras tara. Tara jaotas taluõue puhtaks õueks ja karjaõueks.
Õuel asus vinnaga kaev.
Saun-pesemiseks kasutatav köetav ruum, vahel kasutati seda ka kehvikuelamuna
Suveköök-väike hoone, mida kasutati soojal ajal söögi valmistamiseks
Laut-hoone koduloomade ja -lindude pidamiseks
Ait-hoone, kus hoiti vilja, riideid, jahisaaki, põllutööriistu jm.
Peaaegu kogu Eestis elati rehielamutes. Savi- või kivipõrandaga eluruumi – rehetuba
– kasutati ka vilja kuivatamiseks. Rehetoa nurgas oli suur ahi ja lae all kahel
talal parred, millel kuivatati vilja. Rehetoa kõrval oli avar rehealune, kus
sügiseti peksti vilja ja talvel hoiti loomi. Et rehielamul polnud korstnat, lasti suits välja
uksest või väikesest pajaaugust. Aknaid päris vanaaegsel rehielamul ei olnud. Talvel oli korstnata rehetuba ainus eluruum,
suvel magati rehetoa kõrval olevas kambris.
REHEAHI PARRED
19. sajandi teisel poolel ehitatud elamutel olid juba korstnad, laudpõrandad ning klaasaknad.
Katuseid hakati tegema laastudest.
Rehetoa ja kambri vahele tehti köök.
Lisandus ka õuehooneid: tall, küün, kelder, kuur ja käimla.
TALUTÖÖD
Aprillikuus saadeti kari esimest korda pärast pikka talve karjamaale.
Aprillikuus alustati ka kevadiste põllutöödega.
Pärast lume sulamist künti ja äestati põldu, et muld oleks kobedam, seejärel külvati seeme mulda
Loomade sõnnik veeti laudast põllule väetiseks.
HEINATEGU
Juulikuus algas tavaliselt heinategu. Heina tuli koguda talviseks loomasöödaks.
Vanasti niideti heina käsitsi vikatiga.
VILJATEGU
Augustis, kui vili valmis, algas viljalõikus.
Vilja lõigati käsitsi sirbiga, kuivatati siis põllul rõukudes või hakkides.
Siis veeti vili koju ning kuivatati viljavihke rehetoas parsil.
REHEPEKS
. Kui vili oli kuivanud, alustati rehepeksuga �terad tuli viljapeadest eraldada.
Viljakõrred laotati rehealusele maha ja peksti puust kootidega.
Kiirete talutööde tegemiseks (näiteks heinateoks, kartulivõtuks, sõnnikuveoks) korraldati talgud �kutsuti kokku naabrid ja tuttavad, et töö saaks üksteist abistades kiiremini tehtud. Kutsuja andis talgulistele süüa, õhtul pärast tööd lõbutseti.
TÖÖRIISTAD
ÄKE LINALÕUGUTI
Äke on mulla pindamise, harimise ja hooldamise riist.
Linaluu kiudude küljest lahti murdmiseks
KÜLIMIT LINAKRAATS
Külvaja kandis seemet külimitus ning viskas kõndides ühe peotäie seemet vasakule, teise paremale.
Linakraatsiga eemaldati kuprad
REHA HANGUD
Kasutati heina tegemisel
Kui sügisel põllutöödega valmis jõuti, hakati tegema mitmesuguseid tubaseid töid. Naised ketrasid lõnga, kudusid kangast ja õmblesid riideid, mehed valmistasid puust tarberiistu.
Talvel veeti suvel tehtud hein reega kuhjadest koju. Samuti lõigati metsas puid ning veeti palgid koju, sest talvel sai reega üle lume lihtsamini ja otsem liikuda.
PIDUSTUSED
Tähtsamaks pidustuseks olid pulmad, mida peeti tavaliselt talve alguses, kui jätkus rohkem toitu ja oli hea saanitee.
Suuremateks pühadeks olid suvine ja talvine pööripäev: jaanipäev ning jõulud.
TORUPILL KANNEL
Peamiseks lõbustuseks oli tants torupilli saatel
19. sajandi lõpul hakati pidama tantsuõhtuid �simmaneid. Torupilli asemele tulid rohkem viiul, kannel ja lõõtspill.
Peamiseks rahva kokkukäimiskohaks jäi kirik, kus naise said üksteisega uudiseid ja kangaproove vahetada, mehed niisama juttu ajada.
Olulisena püsis ka kõrts, kus mitte ainult ei joodud, vaid lõbutseti, katsuti jõudu, kakeldi.
Kevadel peeti mokalaata, kus sokutati sulaseid ja tüdrukuid suveks tööle.
RIIETUS
Rahvarõivaid kandis eesti rahvas üldiselt 19. sajandi keskpaigani. Järk-järgult tuli linnamood. Noormehed hakkasid pikki pükse kandma, moodi tulid kuued ja palitud. Viiskude asemele tulid pastlad, hiljem pastelde asemele saapad. Eriti uhked olid kriuksuga saapad.
NAISE RIIETUS
Naiste rõivaste põhiosad olid valge linane särk, seelik ja enamasti villasest riidest lühike kampsun või vest.
Abielunaised kandsid tingimata põlle
Peas lanti tavakohast peakatet, kas siis tanu või rätti. Neiud käisid paljapäi või ehtisid end peapaela või pärjaga.
MEHE RIIETUS
Meeste ülikond koosnes valgest linasest särgist, põlvpükstes, kuuest ja vestist.
Peakatteks oli kübar või murumüts, talvel läkiläki.
Nii meeste kui naiste ülerõivad olid villane pikk-kuub ja lambanahkne kasukas.
VÖÖ PASTLAD
Oluline ese oli vöö, mida mehed kandsid ülerõivaste kinnitamiseks, naised seeliku ülalhoidmiseks.
Jalas kanti villaseid sukki ja pastlaid või kingi, mõnel pool ka säärsaapaid.
VIISUD SÕLG
Tööl käidi tihti puukoorest viiskudega.
Rõivastust täiendasid ehted (sõled, preesid, hõbekeed, helmed).
TOIT
Talupoja toit oli kesine ja ühekülgne. Leivale lisati harilikult aganaid (teravilja kestad ning peenemad õisikute ja lehtede osad), kuid sageli tuli aganaleivastki puudus kätte. Seepärast suhtuti leivasse suure lugupidamisega. Juhtus leivatükk maha kukkuma, tuli see üles võtta ja leivale suud anda.
Kuni kartulit Eestis veel ei kasvatatud, kasutati toiduks põhiliselt naerist, kapsast, kaalikat.
KÖRT SOOLASILK
Jahutoit, mida keedetakse jämedast odra- või nisujahust ja veest keedusoola lisandusega
Kõige tavalisemalt söödi seda leivakõrvale
Joogiks tarvitati kalja, mõdu, vähem piima. Pühade puhul pruuliti õlut.
Kevadel oli joogiks kasemahl.
Harvemini ja jaopärast tarvitati liha. Värsket liha saadi ainult loomade tapmise ajal, muul ajal söödi soolatud liha.
Ainus magusaine oli vanasti mesi.
Toidunõud olid puust. Talupere sõi ühest kausist ja jõi ühest toobist. Peremehe koht oli laua otsas, tema jagas kõigile leiba.