10

1939

ELUOLU TURVALISENA NÄIVAS EESTIS

Uue aasta vastuvõtmise kombed ja rituaalid olid Eesti distsiplineeritud ühiskonnas 1939. aastaks kindlalt paika pandud. Riigivõim oli eestlast treeninud aastaid vaatama lootusrikkalt uude aastasse ka siis, kui kõik parajasti hästi polnud. 1939. aasta tulekuga ei tundunud midagi teisiti olevat, sest elu laabus ja inimeste üha paranevat elujärge ei varjutanud miski. Ka mitte üle Euroopa laotuv sõjaoht ning Hitleri juhitud sakslaste laiutamine oma naabrite arvel. Tumedad fašismipilved ei häirinud, sest omal oli ka mõnes mõttes diktatuur valitsemas, kuid selles ei nähtud erilist probleemi, kui opositsiooni surutud poliitikud välja arvata. Lää-nemere rannikul tundus igatahes olevat turvaline elada ja see rahustas. Eestlane oli end eemal hoidnud konfliktidest ja rahvusvahelistest int riigidest. Ta eeldas, et kui ise tüli ei nori, siis pole ka teistelt midagi karta. Naabrite lätlaste, leedulaste, poolakate ja soomlastega püüti arendada sõbralikke suhteid ja lääne suurtele riikidele näidati välja oma igakülgset lojaalsust. Ka idanaabriga otsiti võimalusi arendada eelkõige majandussuhteid ning oldi valmis saama osa tema kultuurist.

Uue aasta vastuvõtmise traditsiooniks kujuneva ametliku balli korraldamine oli seegi kord Tallinna ohvitseride kasiino ülesandeks. Too mainekas institutsioon asus tollal Raekoja plats 14 olevas hoo-nes, mida tänapäeval tuntakse Õpetajate Majana. Peeti silmas, et Eesti kõige prestiižikamate osalejatega uusaastaball hakkab mõne aasta pärast toimuma uutes soliidsetes ohvitseride kasiino ruumides. Arhitekt Edgar Johan Kuusik oli saanud 1938. aastal valmis uue maja projektiga, mille ehitustööde alustamine oli algava aasta lähikuude ettevõtmine. Uus ohvitseride keskus pidi hakkama paiknema Tallinnas Sakala, Kaup-mehe ja Kentmanni tänava piirkonnas, rohkem kui 12 000 m² krundil. Kuusiku projekt tõotas soliidset uus-klassitsistlikku hoonet. Juhtus aga

11

nii, et iseseisev Eesti Vabariik seda maja valmis ei saanudki. Enne tuli bolševistlik riigi-pööre ja algas sõda. Ohvitse-ridele mõeldud maja valmis alles 1947. aastal saksa sõja-vangide poolt ehitatuna. See Sakala tänav 3 asuv maja võeti kasutusele hoopis kui Töötava Rahva kultuurihoone. Hiljem sai see tuntuks Tallinna Poliit-haridusmajana ning veelgi hiljem Sakala Kultuurikesku-sena. Selles hoones on tõesti peetud nõukogulikke pidusid ja balle ning seal on andnud aastaid etendusi Eino Baskini Vanalinnastuudio. Praegu resi deerib selle arhitektuuri-mälestisena kaitse alla võetud maja ühes tiivas teater NO99, teises aga asub kaitseministeerium.

Viimast täiesti iseseisva ja sõltumatu Eesti uut aastat oli Raekoja platsi ohvitseride kasiinosse vastu võtma tulnud 600 külalist. Tegemist oli obligatoorse seltskonnaga: president Konstantin Päts, sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner, peaminister Kaarel Eenpalu, ministrid, Tallinna linnapea, diplomaatiline korpus, tippärimehed ning paljud väärikad kodanikud, keda võiks nimetada arvamusliidriteks, kui taoline tiitel oleks olnud siis kasutusel.

Kui üle hulga aja töökorda saadud Raekoja kell oli kuulutanud 1939. a algust, esines külalistele lühikese kõnega Laidoner. Kombe kohaselt pöördus ta „juuresolijate nimel uueaasta-õnnesoovidega vabariigi presi-dendi poole” ja tänas teda palju sõnaliselt tehtud töö ja nähtud vaeva eest, mis oli Eesti upitanud helgele järjele. President Päts vastas õnnesoovi-dele ning arvas, et eestlaste jaoks tuleb hea ja töökas aasta ning miski ei saa varjutada meie „rahulikku ülesehitustööd”. Aga too Raekoja kell olla kõlanud Päevalehe arvates hoopis „raugalikult, veidi murtud häälega, kuid ikkagi kuidagi auväärselt”. Kõned ja murtud kõlaga kellahelin jõu-dis raadio kaudu koju kätte.

Samal ajal kui riiklik eliit kogunes ohvitseride kasiinosse, rullus Eesti suurim ja glamuurseim ball Estonia teatri- ja kontserdimajas.

Praeguses Tallinna Õpetajate majas asus ohvitseride kasiino

12

Kohal oli üle 2000 maineka, varaka ja autoriteetse inimese. Daamid särasid uhketes Pariisist, Berliinist ja Stockholmist hangitud tualettides. Härrade ainus arvestatav riietus oli frakk, mistõttu nad nägid kõik ühesugused välja, kui pikkus ja kehakaal kõrvale jätta. Daamide enese-tunne oli tõesti hea, sest Berliinist ja Pariisist dikteeritud Euroopa moe-trend oli äsja paika pannud, et naisterahvas tohtis „jälle omada rindu ja puusi”, seega näidata seni hoolikalt varjatut. Päevaleht konstateeris, et „naine kõrge täidlase rinnaga ja ümmarguste puusadega on nüüd trump”, mida oligi Estonia koridorides otsekohe märgata. Keskööl mängiti tušši ja hõigati kõigest jõust „hurraa!” uuele aastale. Mõistetavalt oli einelauas kõva tunglemine ning šampus läks hästi kaubaks. 1. jaanuarist 1939 oli Estonia einelaual uus peremees. Ta saabus söögi- ja joogikohta üle võtma juba varahommikul kell kuus.

Mustapeade klubi ruumidesse Pikal tänaval olid kogunenud vaimu- ja lauluinimesed. Lõbusa programmi eest hoolitses Tallinna Laulumeeste Klubi. Rahvas oli väga tantsuhimuline. Tollane mainekaim ja autori-teetseim peotantsija ning tantsuõpetaja Arseni Poolgas (1908–1972) õpetas publikule 10 minutiga selgeks moetantsu Lamberth Walk. Kooli-poisina oli minulgi võimalus 100 rubla eest käia Poolgase tantsukursustel tema kodus Laial tänaval, kus kolme nädalaga valsid, tangod, foksid ja muud moetantsud selgeks õpetati, et koolipidudel jänni ei jääks. Arseni Poolgas oli tõeline härrasmees ning õpetas tantsuduuride vahepeal oma

1939. aasta Estonia ballikülalisi

13

õpilastele ka lauakombeid ning üldisi häid käitumisnorme. Kas või seda, et daamile tuleb uks avada, ja ta enda ees sisse lasta, ning kinno või teatrisse oma kohale minnes ei või seda teha nii, et kohal olijatele tagu-mik näkku surutakse.

Tallinna Draamateater korraldas oma uusaastaballi, mis paistis silma haarava segakavaga. Ka selle teatrimaja kitsastes fuajeeruumides polnud piisavalt ruumi, kuid see ei paistnud olevat suur probleem. Vabaduse väljaku Kunstihoones oli Eesti Laulumeeste ball. Tallinna juudid aga hoidsid madalat profi ili ja võtsid uut aastat vastu oma klubide ruumides ega näidanud end avalikes kohtades. Mõistetavalt olid kõik tollased Eesti juhtivad tantsuorkestrid tööga hõivatud, sest ballidel sai kõne alla tulla vaid elav muusika. Üles loetud orkestrite nimekirja tipus troonisid John Pori ja Kurt Strobeli tantsuorkestrid, samuti Rostislav Merkulovi juhitud „Merry Pipers”, „Kuldne Seitse”, Paul Tammeveski orkester ja Raimond Valgre osalusega orkester.

Kuid suur osa kodanikke eelistas mõistetavalt koduseid koosviibimisi ohtra söögi ja karahvinitäite viinade joomisega. Jumal hoidku selle eest, et lauale oleks pandud viinapudel. Suurimat ebaviisakust ja etiketi rikkumist ei olnud võimalik ette kujutada. Pärast kesköö saabumist rutati koos sõpradega linna peale teisi vaatama ja ennast näitama. Vaba-duse platsil imetleti suurt ja uhket jõulukuuske, kuid paljud läksid Raekoja platsile, et end kõrgete riigiisade läheduses turvaliselt tunda.

Tantsuorkester ja selle solist Aleksandra Lellep

14

Tollal ilmusid iga päev kaks juhtivat päevalehte: Tallinnas Päevaleht ja Tartus Postimees. Rahvas pidi operatiivselt eelmise päeva kohta teateid saama. 1. ja 2. jaanuaril andsid mõlemad teada, mis oli toimunud uusaastapidustustel. 2. jaanuari Päevalehe numbris aastavahetust kirjeldanud ajakirjanik polnud ilmselt kuigi heas tujus, kui kirjutas Tallinna pidustuste kohta: „Rahval polnud hoogu ega vaimustust, ei rõõmu ega kurba meeltki… Eestlane on tuim, kuid uudishimulik üht-lasi… Ja nii jäigi uusaasta vastuvõtt seal Raekoja platsil kuidagi lahjaks ja nigelaks. Hõisati, õigemini räusati ja sedagi tehtult ning sunnitult … Oli palju halvamaigulist kraadelikkust sel aasta viimasel veerand-tunnil… Kui Raekoja kella osutid näitasid täpselt südaöötundi, kostis mõni üksik vallatu hõige ja elaguhüüe”. Ajakirjanik arvas, et oleks või-nud olla paljastatud peadega rahvahulga ühine hümni laulmine ja orkester rahvuslikke viise mängimas. Selle asemel „õõtsutati tuimalt tüdrukuid kätel”, mis olla alles vabariigi päevil juurdunud komme, ja katsuti sõidukeid õhku tõsta, mis olevat „jälle ajast ja arust läinud ulaklik temp”.

1939. aasta jaanuar-veebruar oli koosviibimiste ja pidude poolest rikas, sest mitmed ümmargused tähtpäevad andsid selleks suurepärase võimaluse. 20 aastat varem olid just sel ajal toimunud Vabadussõja rinnetel järsud murrangud. Seda oli Eestis kombeks lugupidavalt ja suure austusega meenutada ning tähistada. 1939. aasta esimestel kuudel tähistasidki Eesti linnad üksteise järel venelastest vabastamise aasta-päevi. Pidustuste, paraadide ja miitingute seeria juhatas sisse ülemaaline leinaseisak Vabadussõjas langenute mälestuseks 3. jaanuaril. Nädal hiljem oli üks kulminatsioonidest, nagu märkis ajakirjandus. Nimelt andis Prantsusmaa suursaadik Eestis kindralleitnant Johan Laidonerile üle kuldkäepidemega aumõõga „tunnustusena sõja- ja riigimehele, kes palju kaasa aidanud Eesti-Prantsusmaa heade vahekordade loomisele ja süvenemisele”. Vabadussõja aegsed teened olid Laidoneril tõesti tähele-panuväärsed.

Meedia tähelepanu köitvaks sündmuseks oli juba traditsiooniks kujunenud Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) poolt jaanuari kolmandal laupäeval Mustpeade majas korraldatud pressiball. 1939. aastal toimus see 14. korda ja läks üle ootuste hästi korda nagu teatasid Päevalehe eestvedamisel ka teised ajalehed. Kohal oli peaminister Eenpalu, kohtu-minister Albert Assor (1895–1944) ja teised prominentsed poliitikud, äritegelased ja kultuuriinimesed. Õhtu isandaks oli EAL-i esimees Jaan Taklaja (1898–1942), kes oli samal ajal Päevalehe majandusosakonna toimetaja ning regulaarselt ilmuvate autoriteetsete majandusanalüüside

15

autor. Balli kohta kirjutas Päevaleht: „Tualettide suhtes võis üldpildis rõõmustavalt konstateerida liigse külgeriputatud toretsemise ja lava-lisuse kadu. Võis näha ilusaid, lihtsaid, tüübile kohastatud kleite rohkem kui ühelgi aastal varem. Värvides peaaegu domineeris must, aga palju oli ka valget, millele siis alles järgnesid teised, eesotsas sinisega ta kõigis varjundeis. Siluetist olid esindatud mõlemad teisendid – niihästi lai kui kitsas. Mis puutub materjali, siis kohtas kõiki õhtukangaste liike, alates pitsi ja tülliga ning lõpetades sameti ja lameega. Soenguis kanti palju lilli”. Isikute tualettide arvustamist tollal veel viisakas ajakirjandus ette ei võtnud. Või kui seda vahetevahel ka tehti, siis delikaatselt ja vaos-hoitult, nimetades vaid seda, mida isik konkreetselt kandis, ilma per-sooni solvamata.

Balli suurimaks tõmbenumbriks ei olnud John Pori (Johannes Porisammul, 1906–1947) populaarne tantsuorkester ja tantsupõrand, vaid hoopis loterii. Selleks et loterii oleks soliidne ja piisavalt ligitõmbav, oli ka vaeva nähtud. Ballijärgsel päeval tänati asutusi, fi rmasid ja era-isikuid, kes oma annetustega olid loterii kordaminekule kaasa aidanud. Tänuavalduste pikast nimekirjast leiab Aedvilja Keskühisuse, Livonia õlletehase, Eesti Aeroklubi, küünlatehase Steariin, kohvikud Feischner ja Hungaria, Hanseni puuviljakaupluse, proua Adamson-Ericu jt. Loosi-rattast „tõmmati välja” tõeliselt muljetavaldavaid asju nagu Singeri õmblusmasin, tammepuust puhvetikapp, 7-lambilised superraadio-aparaadid Ret ja Philips, terve lastetoa mööblikomplekt, ETK jalgratta-tööstuse uusim mudel, ümbrikke, mis sisaldasid reise, sanatoorseid mudavannikuure ja ka 3000 krooni ulatuses vallas- või kinnisvara aastakindlustust.

Kuid kaugeltki mitte ainult peod ja riigimeeste optimistlikud esinemised polnud 1939. aasta alguse sisuks. Podises ka poliitikakatel ja käis efektiivne ning otsustav võitlus riigile ohtlike teisitimõtlejate vastu. Kohe jaanuari alguses vahistati sotsialistlikud tegelased Erich Joonas, Nigol Andresen ja Johanna Vebermann. Nendele pandi süüks, et nad olid Eesti kaudu Soome toimetanud nn valevõltsreisikaartidega Läti sotsialiste, kelle jalgealuse oli lätlaste diktaator Kārlis Ulmanis (1877–1942) kuumaks kütnud. Poliitiline politsei alustas nende suhtes juurdlust. Selgus, et nad olid lisaks Läti sotsialistide Soome smugeldamisele aidanud neil Skandinaaviast hankida ka Läti valitsuse vastast kirjandust ning kahjustanud oma tegevusega Eesti ja tema naabrite vahelisi sõbra-likke suhteid. Soomest toodud kirjandus küll Lätti ei pääsenud, vaid konfi skeeriti Eesti politsei poolt. Nimetatud kolm sotsialisti olid seda tegevust viljelenud juba 1938. aasta suvest peale ning sattunud otsekohe

16

Soome politsei tähelepanu alla, millest ka Eesti kolleege teavitati. Joonas ja Andresen pääsesid mõne aja pärast vabadusse. Andresenist kujunes õige pea üks juhtivaid kvislingeid, kes Eesti riigi 1940. aasta juunis vene okupantidele ulatas ning uusi võime hariduse rahvakomissarina usinalt teenis. Johanna Vebermann pääses aga eeluurimise alt vabaks alles 21. juunil, kui võim nõukogude okupantide kätte läks.

Veebruaris 1939 tähistati suure pidulikkusega Eesti Vabariigi 21. aasta päeva. Tähtsamad riigihooned olid illumineeritud. Kaupluste vaateakendele olid asetatud riigitegelaste pildid. Kõikjal sinimustvalged lipud. Ükski majaomanik ei tohtinud lipuheiskamise kommet igno-reerida või ükskõiksust välja näidata. See aga ei tulnud neile pähegi. Endastmõistetavalt toimus väärikas ja eestlaste südant soojendav sõja-vägede paraad Vabaduse väljakul, kus esinesid kõnedega riigi kõige kõrgemad persoonid eesotsas president Pätsi ja 24. veebruaril kindraliks ülendatud Laidoneriga. Kõikjal korraldati arvukalt pidulikke aktusi. Ministrid pidasid asjakohaseid kõnesid ja nende jutus domineeris rahul-olu Eesti riigi arengu ja hea käekäigu üle ning vohas optimism, et elu läheb veelgi paremaks. Rahvas oli patriootiliselt meelestatud ja uskus juttu, mida juhid rääkisid. Sõjaväelased kandsid hoolitsetud pidulikke mundreid ja nägid turvalised välja. Väärika õhinaga demonstreerisid oma kodumaa-armastust noor kotkad, kodutütred ja skaudid.

Pidustuste sekka sobitus president Konstantin Pätsi 65. sünni päev, mida 23. veebruaril tähistati piduliku aktuse ja kontserdiga Estonia

kontserdisaalis. Vabariigi aastapäev ja presidendi vahejuubel võeti tähistami-seks korraga ühel riikliku tähtsusega peaüritusel. Peokõne pidas propaganda-minister Ants Oidermaa (1891–1941), kes polnud kitsi kiitmise, et mitte öelda pugemisega: „Meie vabariigi presidendil Konstantin Pätsil on 65 aastat seljataga, neist ligi 40 aastat Eesti rahva teenistu-ses. Iga aasta on kui väike salv inimese elus. Meie sünnipäevalaps võib öelda, et tema salved, need väikesed lahtrikesed, aastatepikkused vahemikud tema elus, on täis viljakat tööd ja tagajärgi”. Siis ei osatud arvata, et 65. aastaseks saanud „rahva ja riigi isa” peab õige pea hak-kama oma salve veelgi täiendama ning Eesti Vabariigi president

Konstantin Päts

17

vastu võtma Eesti riigi ja rahva jaoks äärmiselt olulisi otsuseid. Kas need olid õiged või valed, on tänaseni diskuteeritav küsimus. Kui president aastapäevaparaadil 24. veebruaril lühikese kõnega esines, mida ta rääkis endastmõistetavalt peast, ei paistnud kuidagi välja nagu olnuks mingeid tervislikke või vaimseid häireid, mida üks või teine autor on talle hiljem omistanud. Kõnes domineeris mõte, et kindel rahupüüe ja õiglus peab jätkuvalt olema Eesti riigi tugevuse ja jõu aluseks.

Tollaste ajalehtede veergudelt vaatab aga vastu kõige ehtsam presi-dendi kui riigi sisulise ainuotsustaja kultus nagu see on kombeks dikta-tuuririikides. „Rahvas võib oma presidendile uhke olla!”, „Rahvas võib uhke olla Konstantin Pätsi rikka elu üle!”, „Loov riigimees ja suur reformaator!”, „Eesti rahva isa ja iseseisvuse arhitekt” jms olid tüüpi-lised pealkirjad päevalehtedes. Presidendi sünnipäevaks oli ilmunud koguteos „Eesti Vabariigi president Konstantin Päts”, mida rahvale tungivalt soovitati osta ja kasutada kinkimiseks. Tegemist pidi olema „teretulnud ja kauni raamatuga rahva armastatuimast, austatuimast ja populaarseimast mehest”. Markantsem näide presidendile saabunud õnnitlustest, mida „Uus Eesti” avaldas 24. veebruaril kokku 15 lehe-külge, kuulus ehk Tapa algkooli õpilasele, kes kirjutas: „Olen küll üsna väike mees, alles kaheksa-aastane, aga Teie elulugu on mul otsast otsani loetud ja saan väga hästi aru, kui armas Teie olete meie kallile kodu-maale”. Üllatavalt patriootiline, sorav ja väljapeetud tekst ühe 8-aastase poisi sulest!

Seoses võidupüha ja jaanipäevaga tähistati juuni lõpul Pärnus ka kuurordi 100. aastapäeva. Loomulikult väisas üritust president Päts, kelle saabumist 22. juuni õhtul olid vastu võtmas „tuhanded pärnakad ja väljastpoolt pidustustele Pärnu saabunud külalised, et jälgida vabariigi presidendi möödasõitu”. Kuid presidendi viibimine Pärnumaal oli seo-tud rohkem ühe järjekordse isikukultusliku üritusega. Ajaleht Teataja toob 26. juuni numbris ära põhjaliku reportaaži presidendi sünnitalus talle avatud mälestussambast: „Pärnumaa suurte pidustuste võimsaks lõppakordiks kujunes pühapäeval Vabariigi Presidendi Konstantin Pätsi sünnikoha tähistamisväljaku ja mälestussamba avamine Tahkurannas. Pärnu maakond pole varem ühtki nii suurt isamaalikku päeva üle elanud. Kuid mitte üksi kohalik elanikkond, vaid kogu Eesti elas Vabariigi Presidendi Konstantin Pätsi monumendi avamisele kaasa”. Rahvast oli hulgaliselt. Üks vana naine haaras presidendi sünnitalu uksel tema käe ning küsis: „Kas mäletad Presidendi-härra, kui meie seltsis karjas käi-sime?” President naeratas, ei mäletanud ilmselt seda prouaks sirgunud tüdrukut ja jätkas oma teed talu elutuppa.

18

Asjakohase kõne pidas sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner, keda võis pea alati leida presidendi vahe-tust lähedusest, sest kunagi ei võinud teada, millal riigijuht oma halli kardi-nali nõuandjaks ja kaela keerajaks vajab. Laidoneri kõne lõppedes kõlasid fan-faarid, mis kuulu tasid: „Konstantin Pätsi esimene monument on avatud”. Kas oli võetud õppust Nõukogude Liidust või Saksamaalt, kus väga kõrgetele võimu-meestele oli juba mõnda aega püstitatud monumente ja rinnakujusid, pole täpselt teada, kuid küllap see silma jäi, sest välismaalt kiputakse snitti võtma täna-seni. Ka Nõukogude Liidu kahekord-sed sotsialistliku töö kangelased said oma kodukohta teatavasti rinnakujusid.

Stalin polnud mingi sotstöö kangelane, vähemalt selle algses mõistes, kuid temagi sai Lenini kui kommunismi-iidoli kõrval kujusid ja monu-mente sadade viisi.

President Pätsile monumendi püstitamise mõte hakkas idanema 1936. aasta oktoobris, kui tema diktaatoriroll säras kõige eredamalt. Monumendi asukoha ettevalmistamist alustati talgute korras. 1938. aas-tal kujundati monumendi jaoks park, kuhu istutati 200 puud. Mälestus-samba autoriteks olid skulptor Ferdi Sannamees ja arhitekt-insener Anton Lembit Soans. Materjaliks kasutati põhiliselt presidendi sünnitalu põldudelt korjatud raudkive. Pärast vene bolševike esimese okupatsiooni algust õhiti sammas 11. augustil 1940, ehk 12 päeva pärast seda, kui president Eestist minema viidi. 8. oktoobril 1988 asetati Eesti Muinsus-kaitse Seltsi algatusel ausamba kohale mälestustahvel. Taastatud au sammas (skulptor Mati Karmin, arhitekt Andres Mänd), mis on koopia originaalist, avati 25. juunil 1989 pärast haljasala ümbruse korrastus-talguid. Sammast vigastati lõhkeainega 9. mail 1991. Eesti iseseisvuse sümboliks kujunenud mälestusmärk käis ilmselt teatud ringkondadele närvidele. Hiljem on mälestussammast mitmel korral punase värviga määritud.

Vabariigi 21. aastapäeva pidustuste sees tõusis tookord jõuliselt päevakorda teema, et ikkagi pole veel Vabadussõjale püstitatud monu-menti. See on auvõlg neile, „kes on meie keskelt jäädavalt lahkunud

Tahkuranna monument

19

võideldes rahva vabaduse eest”, nagu rõhutas oma pidukõnes minister Oidermaa, kinnitades et rajatav vabadusesammas on „teenäitajaks neile, kes tulevikus meie rahva heaks võitlevad, kannatavad ja elavad ning surevad kui tarvis”. Küsimus oli olnud päevakorras alates 10. veebrua-rist 1922, mil Tallinna linnavalitsus otsustas maha võtta Vabaduse platsil trooninud Eesti allutaja ja rahva hävitaja Peeter I kuju ning rajada selle asemele Eesti Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liidu ettepanekul Eesti vabadusvõitlust ja iseseisvust tähistav monument. 1937. aastal korraldati Vabaduse platsi arhitektuurilise ja ruumilise kujundamise paranda-miseks projektide võistlus, mille võitsid Alar Kotli ja Ernst Kesa. Nende plaani kohaselt pidi lammutatama Jaani kirik, selle asemele püstitatama 6-korruseline Kohtupalee ja selle ette kõrge samba otsa ratsamonument. Kriitikat tuli vasakult ja paremalt.

Seejärel muutus Vabadussõja monument aastateks vaidluste ja vastuolude objektiks. Need vaidlused takistasid aastakümneid idee teostamisele asumist. Ikka ja jälle polnud üks või teine kavand hea nen-dele, kes mis tahes ettevõtmist kritiseerivad ja püüavad seda endast-mõistetavusega põhja lasta. Need inimesed on Eesti rahva „raudvara” ja tegutsesid hoolikalt ka Nõukogude okupatsiooni aastatel. Suurprojektide teostamise vastaste aktsioonid said siis nimeks „hõlmikpuu efekt”, kui väikest haruldaseks kuulutatud hõlmikpuud argumendiks tuues lasti põhja uue Estonia teatrimaja ehitamise projekt. Hõlmikpuulased tegutsevad tänaseni. Need on inimesed, kes ise midagi ei suuda teha ega ole neil ka arvestatavaid ideid kuidas midagi teha, peale oskuse veenvalt ja argumenteeritult analüüsida, kuidas ettevõetut takistada.

20. veebruaril 1939 kogunenud Vabadussõja Üleriikliku Monumendi Püstitamise Peakomitee auesimehe president Pätsi kutsel komplekteeriti samba rajamise peakomitee sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri juhtimisel. Sisulist ja organisatsioonilist tööd korraldas auabiesimehe staatuses olnud peaminister Eenpalu, hiljem Jüri Uluots. Otsustati monumendi rajamist forsseerida ja tegutseda riigivõimuna jõuposit-sioonilt, kuna muidu ei jõua tulemuseni. Maikuus otsustas peakomitee, et „monumendi püstitamise organiseerimine toimub laial seltskondlikul alusel”. Tehti siiski üks näilik rahva arvamuse küsitlemine, sest monu-mendivastased hääled olid liiga tugevad. Nimelt enne juunis hoogus-tunud võidupüha pidustusi, mille puhul president ja ministrid agaralt ringsõite tegid ja võidutulede süütamistel osalesid, korraldasid Isamaaliit ja RPT Virumaal, Viljandimaal, Järvamaal ja Tallinnas küsitluse, milles domineeris populistlik ettepanek peatada ulatuslik korjanduskampaa-nia üleriigilise Vabadussõja mälestussamba püstitamiseks ja suunata

20

korjandusest laekuv raha hoopis Riigikaitse Fondi. Rahvas nii arvaski, kuid see arvamus polnud valitsejatele kohustuslik. Juunikuine võidu-püha möödus hoopis loosungi all: „Kõik annetused Vabadussõja monu-mendi jaoks!”

Projekti eelarvelisele fi nantseerimisele lisaks otsustati jätkata anne-tuslikku rahakogumist põhimõttel, et Eesti rahva vabatahtlik panus peab moodustama olulise osa monumendi fi nantseerimisel. Eelarvest eraldati 25 000 krooni monumendi ideekavandi saamiseks. Nähti ette hankida kõigepealt eelprojektid, mille saamise võistluse esimese auhinna suuru-seks määrati 3500, teisele kohale 2000 ja kolmandale 1500 krooni. Auhinnatud tööde järgi oli plaanis valmistada lõpp-projekt, mille koos-tamiseks eraldati 6000 krooni. Peaminister Eenpalu lausus peakomitee istungit lõpetades: „Oleme kuulnud hääli, et praegusel pingelisel ajal ei oleks soovitav Vabadussõja monumendi püstitamise töid jätkata ja need summad, mis seni on kogunenud, laenu korras riigikaitselisteks ülesan-neteks käiku lastaks”. Selle peale teatas peaminister, et ega valitsusel praegu sel alal summadest puudus ei ole ning mingit monumendi raja-mise tööde peatamist ei tule. Sammas pidi valitsuse plaanide järgi val-mima Eesti 25. aastapäevaks, ehk avatama 24. veebruaril 1943. aastal.

Kuid seda juba konkreetselt paika pandud ettevõtmist takistasid karmid ajaloolised ja poliitilised sündmused. Pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsioon pühendus teatavasti hoopis eestlaste iseseisvust ja vabaduseiha sümboliseerinud ausammaste ja monumentide maha-võtmisele ja nende asendamisele nõukogulike mälestusmärkidega. Alles taasiseseisvudes hakkasid 1993. aastal eestlaste mõtted liikuma kuna-gise peaminister Eenpalu poolt „auvõlaks” nimetatud Vabadussõja ausamba püstitamise suunas. Kuid otsekohe rivistas end üles uus hõl-mikpuulaste seltskond, keda võiks ju ka nimetada „pole veel õige aeg” kollektiiviks. Patriootlikku üritust oli vaja takistada. Vähetähtis polnud ka see, kes seda kavatseb ellu viia.

Asi läks konkreetselt käima, kui Tallinna Linnavolikogu otsustas 2001. aasta aprillis Vabadussõja võidusammas kõikide vastutöötajate kiuste ikkagi rajada. Täiesti selge oli jätkuvalt, et ikkagi saab küsimust lahendada vaid jõupositsioonilt, nagu oli eestlaste tegemiste liikuma-panevaks jõuks kuulutanud omal ajal kunagine peaminister Eenpalu. Nii käivitaski riigivõim samba kuju ja arhitektuurilise lahenduse saamiseks konkursi. 2004. aasta sügisel esitasid arhitektid planeeringu täienduse, millega monumendi asupaigaks pidi saama Ingeri bastioni müüride väljakaevamisega Mayeri treppide kõrvale tekkiv tühi plats. Konk-reetselt määras asukoha Vabaduse väljakul oma vastava otsusega

21

23. märtsil 2005 Riigikogu, tehes vabariigi valitsusele ettepaneku koostöös Tallinna Linnavalitsusega korraldada Vabadussõja võidusamba püstitamine ja rahastamine.

Vabariigi Valitsuse 17. augusti 2006. aasta korraldusega nr 463 moodustati Vabadussõja võidusamba hindamiskomisjon, kelle ülesan-deks oli teha valik Vabadussõja võidusamba ideekonkursile esitatud ideekavanditest ning valida parim. 15. augustil 2007 avalikustati Vabadussõja võidusamba ideekonkursi võidutöö „Libertas”, mille auto-rid olid Andri Laidre ja Rainer Sternfeld ning arhitektid Kadri Kiho ja Anto Savi. Võidutöö oli 28 meetri kõrgune monument Harjumäe nõlval ning see pidi koosnema postamendist ja selle otsas olevast Vabadus-ristist. Vabadusristi keskele kavatseti algul raiuda Eesti (Eesti NSV) riigipiiri kontuur, kuid hiljem otsustati traditsioonilise mõõgaga käe ja „E” kasuks. Postamendil on kiri „Eesti Vabadussõda 1918–1920”. Sammas on võidutööl paigutatud nõlvale rajatavale väikesele platsile ning samba taga asub sein, millel autorite esialgsete plaanide kohaselt pidanuks olema lõik president Konstantin Pätsi kõnest, kuid see asendati hilisemate kompromisside otsimise käigus täiesti õigustatult tsitaadiga Gustav Suitsu kui poliitiliselt neutraalse isamaalase üleskutsega eest-lastele 24. veebruaril 1919. aastal pingutuste tegemiseks ikkest vaba-nemiseks.

Vabadussõja monument Vabaduse väljakul

22

Endastmõistetav, et ideekavand ja konkreetne projekt sai võistluse kaotanutelt, nende sõpruskonnalt ja hõlmikpuulastelt ränga kriitika osaliseks. Ka Edgar Savisaare juhitud Tallinna Linnavalitsuse amet-nikud kinnitasid, et sammas on linnaruumi sobimatu ning takistasid mõnda aega selle rajamistöid kõikide nende käsutuses olnud vahen-ditega. Kuid selle lahingu nad kaotasid. Kaitseministeerium, kelle ülesandeks Vabadussõja monumendi rajamine oli pandud, osutus kõve-maks institutsiooniks kui linnavalitsus. Kasutades kõva „sõjamehe-likku” haaret ning ka head „vägede” manööverdamise oskust, viis kaitseminister lõpuks ometi rahvuslik-patriootliku ettevõtmise ellu. Kuigi Vabadussõja samba autorid pidid üldsusega kompromissi otsides tegema mõningaid kärpimisi, nimetasid nad ise seda lõpptulemuse seisukohast kasulikuks. Endisest 28-meetrisest sambast lõigati neli meetrit maha ja loobuti selle alt laienevast osast. Sammas muutus tundu-valt märka matumaks kui oli kavandatud, kuid ta oli lõpuks olemas. Vabadussõja monument avati 23. juunil 2009. aastal oma täies ilus. See-kord tuli kroonilistel virisejatel ja ettevõtmise takistajatel kaotus alla neelata. Auvõlg Vabadussõjas langenute ja kaudselt ka bolševistliku genotsiidi läbi hukkunute mälestuse jäädvustamiseks oli pärast eestlaste 87 aastat kestnud üheksa korda mõõda ja üks kord lõika ellusuhtumist realiseerunud.

Kuusalu Vabadussõja mälestusmärk

23

Vabadussõja mälestusmärkide pai-galdamisega alustati Eestis juba siis, kui Vabadussõda ise oli kestnud vaid mõned kuud. 1919. aasta jaanuaris pai-galdati Vaivara valla Udria koolimaja seinale hõbepärg ja aukiri. Esimene Vabadussõja mälestussammas avati 16. mail 1921 Kuusalus, teine sama aasta septembris Narvas. Seejärel avati kuni Nõukogude oku patsioonini kõikjal Ees-tis Vabadus sõjale, sellega seotud sünd-mustele või isikute auks 177 mälestus-märki, millest valdava osa bolševike okupatsioonivõim hävitas. Okupat-siooni ajal püsis puutumatult oma kohal vaid 8 monumenti. Veel 13 mälestus-märki elas Nõukogude okupatsiooni üle, kuigi rikutuna. Pärast taasiseseis-vumist on pea kõik Vabadussõjale pühendatud mälestusmärgid täies ulatuses taastatud või rekonstrueeritud. Need mälestusmärgid on valda-valt väga tagasihoidlikud, kuna on kasutatud kohalikke materjale – põllukive või paekivi – millele on kinnitatud mälestustahvel või tellitud lihtne kuju mõnelt nimekalt skulptorilt. Nad väljendavad väljapeetult eestlaste patriotismi, võitlustahet ja vabadusiha ning Põhjamaist kargust. Samas annavad nad ka märgi meie materiaalsest kasinusest ja soovist mitte silma paista.

Vabadussõjale pühendatud monumendid said kohe okupatsiooni-võimudele tugevaks ärritajaks ja nende mahavõtmisele asuti niipea kui oli saadud Eesti üle täielik kontroll ja maa inkorporeeritud Nõukogude Liidu koosseisu. Vabadussõja monumentide ja mälestuskivide likvi-deerimisel näitasid suurt initsiatiivi üles võimule pääsenud Moskva kaasajooksikud ja kvislingid, kes püüdsid oma lojaalsust okupantidele igati demonstreerida. Muide, eelnevaltki kasutatud mõiste „kvisling” on tuletatud Norra poliitiku ja natsliku peaministri Vidkun Quislingi (1887–1945) nime järgi, kes tegi truualamlikku koostööd Hitleriga, andes viimasele endise kaitseministrina üle Norra kaitseplaanid. Hitler nimetas ta 1942. aastal nukuvalitsuse peaministriks. Sõja lõpus ta arre-teeriti ning tribunal mõistis mehe riigireeturina surma. Otsus viidi täide 24. oktoobril 1945. Paljudes keeltes kasutatakse tema nime äraandja

Vidkun Quisling

24

üldnimetusena, olles reeturi ja vaenlasega koostööd tegeva inimese sünonüüm.

Ka Eestis polnud kvislingitest puudus. Alati leidus keegi, kes koha-likest juhatas umbkeelsete okupantide tähelepanu Vabadussõda või Eesti riiklust tähistavale mälestusmärgile ja andis neile teada, mis asi see Vabadussõda bolševistliku Nõukogude Liidu suhtes üldse oli. See teadaandmine oli ühtlasi loa lunimine, et las ma lasen mälestusmärgi õhku või võtan selle maha. Luba või käsk käes, tõttasid kohalikud puna-sed omavalitsejad rõõmuga saadud korraldust täitma. Esimeseks koha-like punaste vandaalitööks oligi president Pätsi Tahkuranna ausamba õhkulaskmine.

Esimese Vabadussõja mälestussambana võeti 18. augustil 1940 ette 1924. aastal Vihula valda Ilumäele püstitatud Vabadussõja mälestus-sammas. Pärast seda, kui samba jalamisse oli lõhkeaine jaoks puuritud auk, üritati järgmisel päeval rahvale kõnekoosolekul selgitada, miks on vaja sammas õhku lasta. Kaks koosolekul osalenut olnud poolt, kolm hääletanud vastu, kusjuures ülejäänud jälgisid tüüpiliselt eestlaslikult sündmuste arengut vaikides pealt. Pärast hääletamist koosolekul tõtati sammast õhkima. Tegu tehtud, laulsid selle toimepanijad samba rusudel „Internatsionaali”.

23. septembril 1940 võeti maha Tallinna Reaalkooli ees seisnud koolipoiste Vabadussõjas osalemist tähistanud mälestusmärk („Poiss”),

Tahkuranna monument on õhku lastud

25

mida hulk inimesi passiivselt pealt vaatas. Reaalkooli poisid avaldasid oma vastumeelsust sellega, et loopisid koolimaja akendest mahavõtjaid tindipottidega. Oktoobris 1940 hävitasid kohalikud punaaktivistid skulptor Voldemar Melliku tehtud mälestussamba Põltsamaal. Sõduri-kuju taoti sepahaamritega tükkideks. Kivipurustajaga hävitati Haapsalu Vabadussõja monument, mis augustis 1940 Nõukogude sõdurite valve all dünamiidiga õhku lasti. Kuressaares lõhkusid punaarmeelased ja kohalikud kommunistid juunis 1941 skulptor Amandus Adamsoni loo-dud Vabadussõja mälestussamba ning 19. juuni öösel tõmmati ka Viljandis aluselt maha Adamsoni samateemaline monument. Selle betoonosad lasti õhku. Sõja esimestel nädalatel näitasid suurt aktiivsust veel püsti seisvate monumentide hävitamisel hävituspataljoni võitlejad selliselt oma nime õigustades. Mälestusmärkide intensiivne hävitamine jätkus Nõukogude teise okupatsiooni algaastatel.

Pompoosseid monumente armastavad püstitada suured ja enamasti rikkad rahvad. Venelaste vastavat mentaliteeti demonstreerib Eestis tänaseni õieti ainsa atraktiivse monumendina toretsev Amandus Adamsoni 1902. aastal valminud „Russalka”. Venelaste hingeelu ja raudset Eestis kohalviibimist afišeerib ka okupant-bolševike poolt 1947. aastal püstitatud ja rahvustevahelisi pingeid õhutanud pronkssõdur (ametlikult „Tallinna vabastajate monument”, ehkki mingit vabastamist ei toimunud), mis nüüd on Tõnismäe skvääri asemel paigutatud talle

„Poisi” mahavõtmine Reaalkooli ees

26

palju sobivamasse paika sõjaväekalmistul. Monumendiga seoses voha-nud pinged eestlaste ja venekeelsete elanike vahel on sisuliselt vaibunud. Eestlaste mentaliteedi kohaselt on üldist linnapilti silmas pidades pai-galdatud monumendid ja mälestusmärgid miniatuursed ning ei torka sageli silma. Pillamist taunivad eestlased eelistavad märkimisväärset sündmust tähistada lihtsa graniitrahnuga, et siis sellele raiuda asja-kohane tekst või panna juurde tagasihoidlik tahvlike. Meie rahvus-vahelise klassiga maadluskorüfee Georg Lurichi mälestusmärk Pirital on lausa nii tilluke, et möödakäija peab tema olemasolust teadma, sest muidu ta silma ei jää.

1939. aasta alguses käisid tööd Paju lahinguvälja mälestussamba püstitamiseks. Idee tolle võiduka lahingu äramärkimiseks pärines 1930. aastast ning lükati sisuliselt käima Vabadussõjas aktiivselt osale-nud kindral Nikolai Reegi poolt. Mälestusmärgi rajamise mahukate töödega tehti algust 1938. aasta aprillis. Nurgakivi asetas sõjavägede ülemjuhataja kindralleitnant Laidoner. Mälestussamba kavandi oli koostanud Valgast pärit Tartu maa-arhitekt Georg Saar. Rajatis kujutas endast kavandi järgi 12 meetri kõrgust mullast tömppüramiidi, tipus graniidist obelisk, millele pidi raiutama Paju lahingu käigu üldine kirjeldus, langenud kangelaste nimed ning rajatist pidanuks kavandi

Amandus Adamsoni „Russalka”

27

järgi ümbritsema kaherealine puudespaleer. Mälestussamba püstitamise heaks korraldati üleriigiline korjandus. 1940. aastal valmis monumendi muldkeha, mille mahukates töödes osalesid nii sõjaväelased kui ka vabatahtlikud. Ka selle pompoosse rajatise, mis suuresti meenutab Waterloo lahingu mälestusmärki Brüsseli lähedal, lõplik valmimine ja avamine jäi venelaste okupatsiooni tõttu ära. Alles 30. jaanuaril 1994, kui tähistati Paju lahingu 75. aastapäeva, oli mälestusmärk peaaegu algsel kujul valminud. Selle avas Eesti Vabariigi president Lennart Meri. Täies mahus 1938. aastal koostatud projekt realiseerimist ei leidnudki. Puud jäid istutamata ning mälestusmärk jätab mõneti lageda ja maha-jäetud mulje. Ka trepp pole suurem asi ja on kaugel sellest imposantsu-sest, mis kunagi kavandati.

1939. aasta alguses ettevaatlikult ühe ja teise Eesti poliitiku poolt välja öeldud kartused, et muudatused Euroopa poliitilisel maastikul või-vad nurjata või teha raskemaks kavandatavad sotsiaal-majanduslikud arenguplaanid, osutusid peagi arvestatavaks tegelikkuseks. Tekkisid esimesed raskused mõningate importkaupade hankimisega, millega Eesti tarbija oli harjunud. Seetõttu otsustas president juba 20. aprillil anda välja määruse, millega majandusministeeriumile pandi kohustus hakata riigi majandust ette valmistama sõjaaja tingimusteks. Igati

Paju lahingu mälestusmärk

28

kiiduväärne ettenägelikkus ja pragmaatiline lähenemine selgetele sõja puhkemise märkidele. Rahvast aga rahustati edasi ja kinnitati, et midagi katastroofi list oodata ei ole. Maikuus järgnes valitsuse „Tarbeainete tagavarade soetamise seadus”, mille kohaselt majandusministeeriumi juurde loodud varustuskeskus kavandas valitsuse juhtnööride järgi koguda 1. augustiks suuremad puutumatud riiklikud tagavarad kui seni oli vajalikuks peetud. Kohustati kõiki kaubandus- ja tööstusettevõtteid soetama kolmeks kuuks soola, suhkru, kohvi, tee, nahkade, puuvilla, lina, villa, paberi, metallide, õlide, põlevkivi, klaasi, autokummide, ravimite, jalanõude, värvide ja palju muid tagavarasid. Riikliku Propa-ganda Talituse vahendusel soovitati kõigil kodanikel samuti soetada esmatarbekaupade tagavarasid. Esialgu oli tegemist küll soovitustega, kuid juba idanes valitsuses ettepanek, et tagavarade kogumine tuleb muuta kõigile kohustuslikuks. Loomulikult polnud Eesti ainus riik Euroopas, mis selliseid ettevaatusabinõusid rakendas. Sisuliselt kogus terve pragmaatiline Euroopa tagavarasid, sest Saksamaa oli sõjakirve välja kaevanud ja selle kõigi pea kohale tõstnud. Eesti idüllilisele elu-olu maastikule oli sadanud esimene ärevusvihm, sest riiki ähvardas tradit-sioonilistest ja seni hästi toiminud turgudest ilmajäämine. Juba 1939. aasta suve hakul osutus paljude kaupade hankimine raskeks. Mõistagi tekitas see ärevust ja suurendas inimeste ostuhuvi, mille rahul-damisega kaupmehed toime ei tulnud.

Aprillis alustas riigivõim riigikaitsemaksu seaduseelnõu menet-lemist, mille Riigikogu ka aprillikuu jooksul kiiresti seaduseks menet-les. Seadus hakkas kehtima 8. maist. Riigikaitsemaksu baasil kuulutati maikuus välja ka 7 miljoni kroonine siselaen, mis samuti suunati riigikaitse tugevdamiseks. Majandusminister Leo Sepa ettepanekul ja valitsuse otsusega kaeti riigi laenupaberite väljaandmine Tallinna pankade poolt üheainsa päevaga. Laenu väljalaske kurss oli 100 ning intressi määr 5% aastas. Majandusministeerium kavatses laenu tasuda 1944–1947. aasta jooksul.

Propagandaminister Ants Oidermaa nimetas seda kõike „rahvus-likuks ohvriks julgeoleku kindlustamisel”. Ta oli olnud veendunud juba 6. aprillil peetud raadiokõnes, et rahvas on valmis „ilma kõhkluseta ja kahju mõteteta” tegema materiaalse panuse riigikaitse tõhustamiseks. Uus maks tähendas, et viieks aastaks tõsteti 10% võrra kõiki otse-seid makse ja aktsiise ning keegi maksuvabastust ei saanud. Selline maksutõstmine pidi andma eelarvesse ligi 3,5 miljonit lisakrooni aastas. Maksu kogumine riigikassasse pandi omavalitsuste peale ja selle ülesande

29

konkreetseks täitmiseks moodustati omavalitsuste juurde maksu nõudjate insti tutsioon, kust hakati saatma mak-sukohustuslastele välja nõudelehti.

Kuna mitte iga Eesti kodanik ei olnud Pätsi-Laidoneri diktatuuri ajal jäägitult sõnakuulelik ja alati val-mis maksu maksma, siis kaasati asja korraldamisse ka politsei, kes pidi ini-mestele „mõju avaldama”. Tea tavasti pole maksukogumine kunagi olnud politsei ülesanne, kuid inimeste korralekutsumine ja seadusele allutamine seda ju on. Eriti tõrkusid riigikaitse maksu maksmast just varakamad kodanikud. Nende mõju-tamiseks oli politseil oma ootamatu lisaülesandega kõvasti tegemist. Oli juhuseid, kus maksmisest kõrvalehoidjat käidi tema kodus otsimas tulemusteta mitukümmend korda. See asjaolu äratas politsei juhtkonnas mõiste tavat protesti. Väideti õigustatult, et politsei koormamine maksu-nõudmise ülesandega takistab tegelemist oma põhikohustustega, milleks oli avaliku korra ja julgeoleku tagamine. Siseminister Richard Veermaa (1901–1942) esines valitsuses mitmete protestidega, et kus on nähtud, et kodanikult nõutakse maksu omavalitsuse kaudu politsei vahendusel. Jäetagu politsei rahule. Protestidest polnud aga mingit kasu.

Nii nagu maksukogumine oli rohkem poliitiline kui majanduslik probleem, nii oli seda ka Eesti krooni tugevuse ja ostuvõime säilitamise küsimus. 1930. aastate lõpu Eesti kroon oli kordi kõrgema ostuvõimega valuuta kui praegune kroon. See andis riigile hea võimaluse kasutada riigikaitsemaksust laekuvat raha sõjatehnika ostudeks välismaalt, sest krooni kurss välisvaluutade suhtes oli hea. Kopsakate summade eralda-mine sõjatehnika hankimiseks põhjendati ära lihtviisil: kuna kõik riigid on hakanud endisest rohkem oma sõjaväe relvastust moderniseerima, siis ei tohtinud Eesti jääda pealtvaataja rolli. Reaeestlane kehitas selle põhjenduse peale õlgu, sest tema tahtis endisest kõrgemat elatustaset, mida talle oli lubatud. Riigikaitseks raha eraldamine elatustaset aga ei tõsta. Niipea kui riigikaitsemaksu sisseseadmine avalikuks tuli, tõttasid paljud inimesed kiiresti oma aastaseid maksekohustusi täitma, et siis ehk pääseb riigikaitsemaksust. Kuid see kavalus ei läinud läbi. Toompeal mõeldi kiiresti välja uus taktikaline nipp ja teatati makse kiirustades maksnute meelehärmiks, et riigikaitsemaksu tasumine algab hoopis sügisel.

Eesti raha

30

Juunis hakkasid kerkima hinnad. Kõigepealt avaldus see läbi aegade olnud kombe näol – hinda pandi juurde tubakale ja alkoholile, kuna riik oli tõstnud aktsiise. Juuli lõpul puhkes esimene paanika, mis väljendus suurte hoiusummade väljavõtmises pankadest, kuna hakkas liikuma jutt devalveerimisest ning rahvas tahtis vahetada vaba raha materiaalsete väärtuste vastu. Jutul oli tõepõhi all, sest septembri algul devalveeritigi kroon 7% võrra. Seejärel hakkaski tasapisi tõusma elukallidus, kuid mitte väga äratuntavalt, sest valitsus jälgis hoolikalt olukorda. Hindade tõusu hoiti kontrolli all ega lubatud kaupmeestel sondeerida tarbija valuläve hindade kõigutamisega. Riik reguleeris samal ajal ka jõuliselt tööstustööliste ja riigiametnike palku ning hoolitses, et 1939. aasta teisel poolel ähvardava majandusliku surutise tekkimisel ei tõstetaks madala ja keskmise palgaga ametnike nominaalpalku. See oleks suurendanud survet tervele tarbimissüsteemile tingimustes, kus importkaupade hankimine oli muutunud keerulisemaks ja valitsus kartis spekulatsiooni. Vaatamata nendele tagasilöökidele oli Eesti töövõtja 1939. aastal rahulik. See oli lõpuks esimene ja ainus aasta Eesti Vabariigi ennesõjaaegses ajaloos, kus ei toimunud ühtegi streiki. Inimesed töötasid, teenisid ja kulutasid ega mõelnudki säästlikkusele või kokkuhoiule.

Tallinna turg

31

Sotsiaalmajanduslike probleemide kõrval jäi vahetu sisepoliitiline elu mõneti tahaplaanile. Pealegi polnud opositsioonil mingit võimalust otse ja avalikult valitsust rünnata, sest vaikiva ajastu kombed ja tavad polnud veel kuhugi kadunud. Lehitsedes tollaseid ajalehti jääb kindlalt mulje, et nau-diti väga eduka 1938. majandusaasta rammusaid vilju ning oldi veendunud, et kõik läheb vanas vaimus edasi. Üks tollaseid juhtivaid valitsuse ideolooge Hugo Villi Kukke (1898–1942) ise-loomustas ajalehes Uus Eesti (7.01.1939) 1938. aastat kui riigireformi aastat, mille saavutusi võidi võrrelda „raske koorma veeretamisega kuristikust tagasi kindlale maapinnale”. Kukke eel-das, et 1939. aasta pidi kaasa tooma seniste saavutuste igakülgse kindlustamise, ehkki olevat ka neid üksikuid, kes „käed taskus, sigar suus ja kaabu küljes hanejalgne sildikene „tõe ja õiguse nimel” on kas ükskõikselt pealt vaadanud või pulgakesi kodarate vahele pildunud ja teele viltu ette seadnud, seejuures sõnu peale lugedes, et peaks see vanker ometi tagasi veerema kindlalt kaldalt ja enda alla matma kõik need Eesti parema oleviku ja tuleviku nimel pingu tajad…” Nagu peagi selgus, ei sobinud Pärnu Päevalehe toimetaja ametit pida-nud, 1932.–33. aastal haridus- ja sotsiaalminister olnud, siseministri abina töötanud, 1934.–35. ja 1937. aastal Riikliku Propaganda talitust juhtinud Hugo Kukke ideoloogia nõukogude okupantidele. Ta mõisteti mõne aasta pärast NSV Liidu sõjatribunali poolt surma.

Ehkki opositsioon ajakirjandusse õiendama ei pääsenud, oli sellel Riigikogu poliitilises elus küllaltki tugev haare. Tema nõudmistega arvestati. 1934. aastal Isamaaliidu initsiatiiviga välja tulnud ja sõnakaks peaministriks kujunenud Kaarel Eenpalu lubas „Demokraatliku opo-sitsiooni survel” vastu tahtmist kaotada kaitseseisukorra kehtivuse 1939. aasta sügiseks. Isamaaliit oli ühing, mille propagandistlik eesmärk oli igati patriootiline: aidata luua sisemiselt ja väliselt tugevat Eesti riiki ning rõhuda isamaalikkusele ja kodumaa-armastusele. Isamaaliidu liid-rid (Eenpalu, Oidermaa, Uluots, Jürima jt) olid kavalalt seadnud ees-märgiks toetada valitsuse poliitikat ning ette valmistada uue Põhiseaduse

Hugo Villi Kukke

32

vastuvõtmist. Isamaaliit funktsioneeris keskjuhatuse, maakonna-komiteede, Tallinna ja Tartu linnakomiteede ning umbes 400 osakonna kaudu. Juhtivateks organiteks olid keskkomitee täiskogu, keskjuhatus ja kesk-revisjonikomisjon. Põhimõtete ja kavade arutamiseks kutsuti kokku üleriiklik kongress. Kõige sellega markeeriti sisuliselt erakonna tegevust tingimustes, kus erakonnad olid tegelikult keelatud.

Pätsi-Laidoneri kaitseseisukord oli tühistanud poliitiliste orga-nisatsioonide tegevuse. Nüüd olid ajad edasi läinud ja riigipöörde korraldanute haare nõrgenenud. Opositsioon oli võimul olevat Isamaa-liitu juba mõnda aega kimbutanud oma põhinõudmisega kaitseseisu-korra kaotamisest, sest vastasel korral olnuks neil keeruline võidelda järgmistel valimistel võimu pärast. Eenpalu lubas, et selleks ajaks saab Riigivolikogus seaduseks menetletud „Riigi julgeoleku ja avaliku korra seadus”. Valitsuse eelnõu projektis oli oluline osa kaitseseisukorra abinõudest üle kantud rahuaja tingimustele. Päevalehe toimetaja Harald Tammer märkis, et projekt sisaldas „rohkesti usku poliitiliste abinõude tõhususse ja võimu käsitaja eksimatusse”. Kaarel Eenpalu ise oli aga veendunud, et erakondade igapäevaseks tegutsemiseks pole aeg küps ja tulevikus hakkavad nad koos käima vaid valimiskampaaniate ajal. Hugo Kukke kiitis takka: „Ei saa veel kuidagi teha järeldust, et nüüd oleks aeg senisest kindlast ja ühisest ülesehitustöö suunast tagasi tõmbuda, parteiline ning klassidevaheline võitlus käima lasta, sest see lõhuks varsti kõik maha, ka arutluste autoriteedi ja meie demokraatlik kord oleks uuesti hädaohus”. Vaieldi, mis vaieldi, aga lõpuks juhtus ikkagi nii, et seda seadust vastu ei võetud. Peale tulid hoopis karmimad sünd-mused, mis sellist seadust enam ei vajanud.

Sotsiaalmajanduslike küsimustega oli aasta esimesel poolel seotud ka Riigivolikogu igapäevane tegevus. Esmaseks hooleks oli muidugi riigi-eelarve arutamine ja töö jätkamine mitmete pooleliolevate sotsiaalsete seadusaktide kallal. Vastuvõtmist ootasid uued valminud seadused: uus põllutööliste töö ja palga seadus; vanaduse- ja invaliidsuskindlustuse seadus; tööpõlgurite laagrite seaduse täiustamine jm. Elavalt tegeleti parlamendis ka alkoholi müügi reguleerimise üle vaidlemisega, sest olukord riigis hakkas joomarlusega kontrolli alt väljuma. Jaanuaris oli majandusministri dekreediga piiratud pisut alkoholi müüki restoranides ja baarides. Seda tehti lihtsalt – lokaalide lahtioleku aegu lühendati. Majandusminister Leo Sepp, samuti opositsiooniliider Jaan Tõnisson ja kindral Johan Laidoner ise nõudsid kogu alkoholimüügi piiramist ja vastava seaduse tõsist karmistamist. Tõnissoni kui täis karsklase hinnanguil oli „joomine viimastel aastatel võtnud kohutava ilme ja

33

ulatuse… Kui see protsess edasi kestab, siis on asjatu kõnelda meie rahvaarvu tõusust”.

Selliseks häireolukorraks oli konkreetne põhjus. 1939. aasta algas Eesti Statistika poolt avaldatud hirmuäratavate andmetega alkoholi tarbimise (mida otsesõnu joomiseks nimetati) plahvatusliku kasvu andmete avalikustamisega. Selgus, et 1938. aastaga oli vägijookide manustamine suurenenud 2 miljoni liitri võrra. Umbes 1,2 miljonit Eesti elanikku (lapsed kaasa arvatud) jõid kokku ära 18,4 miljonit liitrit alko-holi. Kui arvata alkoholilembesest elanikkonnast maha lapsed ja ala-ealised, siis ligikaudse arvestuse kohaselt jõi iga täiskasvanu aastas ära 23 liitrit vägijooke. Eesti Karskusliit arvestas selle koguse ümber 100 kraadisele puhtale alkoholile ja sai tulemuseks 7,14 liitrit inimese kohta, mis oli Euroopa tasemel üks „väljapaistvamaid” näitajaid ja andis Eestile koha viie kõige suurema joomarriigi „auväärses” nimekirjas. Selgus, et kui riiklikule alkoholimüügile juurde arvata ka koduõlle, koduveini ja salaviina tarbimine, siis kulutasid Eesti elanikud täiesti vabatahtlikult oma sissetulekutest 30 miljonit krooni joomisele. Sellest summast sai riik ümmarguselt poole endale, mis oli umbes kuuendik eelarvelistest tuludest. Alkoholitulud suunati eelarve kaudu „majanduse produktiivseteks ülesanneteks” nagu külmalt konstateeris Päevaleht oma 1939. aasta 2. märtsi numbris.

Analüüsiti joomarluse kasvu põhjusi ning leiti, et selle kiireks kas-vuks oli aidanud kaasa kohaliku keeluõiguse kaotamine. Enam polnud vaja uute kõrtside avamiseks hankida omavalitsuste volikogudelt nõusolekut. Teise põhjusena tõsteti esile, et trahterid ning restoranid olid saanud õiguse pikendada oma lahtiolekuaega ka öötundidele ja müüa sel ajal alkoholi. Kui enne oli müüdud alkoholi tarbeainete kauplustes, siis olid lisaks nendele loa saanud ka 3. järgu äritunnistusega kauplused. Kõik see aitas kaasa alkoholiga kauplevate poodide plahvatuslikule kasvule. Kui neid 1934. aastal oli kogu Eestis 1006, siis 1939. aasta alguseks tegutses juba 2446 kauplust.

Probleemi tõsidus sundis valitsust 1939. aastat alustama karmide organisatsiooniliste sammudega. Teisipäeval, 3. jaanuaril jõustus kord, et restoranides kärbiti alkoholi müügiaega 2,5 tunni ja öölokaalides 3 tunni võrra. Seati sisse kord, et ballid ja peod peavad lõppema hilje-malt kell 3 hommikul. Tunni aja võrra lükati edasi ka alkohoolsete jookide müügiaja algust riiklikel pühadel ja puhkepäevadel, mis nüüd võis alata alles kell üks päeval.

Kuid see polnud kaugeltki kõik. Majandusminister Sepp esitas märt-sis valitsusele alkoholiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu,

34

mille põhikontseptsioon oli „teostada rahva tervishoiu ja kõlbluse põhi-mõtetele vastavat alkoholipoliitikat”. Selle progressiivseid elemente on üritatud rakendada kuni tänase päevani. Esimeses järjekorras peeti silmas müügikohtade arvu vähendamist siseministri ettekirjutuse alusel. Nimelt tema pidi olema see instants, kes otsustas kas mingi alkoholi müügikoht „on vastuolus riigi julgeoleku, avaliku korra, noorsoo-kasvatuse ja kõlbluse huvidega” ning võis teha ettekirjutusi alkoholi-müügi lõpetamiseks. Kohapeal tarvitamise õigusega õllekauplused pidi nimetatama seaduseelnõu järgi ümber restoranideks ning see tõi neile kaela restoranidega võrdsed kitsendused. Alkoholi tarvitamine avalikes kohtades nagu tänavatel, hoovides, koridorides jne keelustati. Seati sisse kord, et alkohoolsete jookide müügikohad peavad linnades olema 100 meetri ja maal 500 meetri kaugusel kultuuriasutustest ja koolidest. Piirati restoranides ühele isikule korraga müüdava alkoholi hulka 100 grammini (umbes kolm tollast viinapitsi) ja tehti kohustuseks, et klient peab võtma viina juurde ka prae. „Tahad juua, pead ka sööma!” oli loosung, mille riigivõim kodanike ette püstitas. Sellest ajast juurdus eestlaste kõnepruuki loosung või üleskutse sõbrale, et „lähme teeme 100 grammi!” Igatahes rippus õhus, et politsei saab kõvasti tööd juurde. Mäletatavasti võtsid sellest korrast õppust ka Nõukogude Liidu liidrid, kui nad 1980. aastate keskel alustasid oma joomarluse vastast võitlust. Ka Andropovi ja Gorbatšovi perestroikabolševikud lubasid prae juurde müüa 100 grammi viina.

Plaanid olid head ja oma aja kohta radikaalsed. Aga kus on öeldud, et head ettevõtmised peavad realiseeruma. Alkoholimüügist tulu saavad isikud ja nende fi rmad asusid otsekohe vasturünnakule, mille efek-tiivseimaks vormiks on läbi aegade olnud individuaalne lobbytöö Riigikogu liikmetega, kes hakkavad seaduseelnõud seaduseks hääletama. Nii toimus ka 1939. aastal. Heast seaduseelnõust jäi menet lemise käigus järele vähe ning lõpuks vajus see hoopis unustusse. Eesti eluolu kardinaalse muutusega pidi närvesöövat argipäeva aitama paremini taluda ja leevendada endiselt üks tubli lõuatäis kodumaist valget viina. Seadus jäigi vastu võtmata. Piirduti üksnes valitsuse reguleerivate aktidega.

16.–18. juunini toimusid Eesti spordi suursündmusena 2. Eesti Mängud, mida edaspidi oli kavas korraldada iga nelja aasta tagant. See kujunes sisuliselt viimaseks iseseisva Eesti rahvuslikuks ürituseks, mida ei kontrollinud võõra riigi esindajad ja mida sai korraldada oma rahvuslikust patriotismist lähtuva äranägemise järgi. Suurürituse pea-

35

korraldajaks oli Eesti Spordi Keskliit ning mängude peakomiteed juhtis riigisekretär Karl Terras, mis viitas valitsuse vahetule osalemisele mängude korraldamisel ja rahastamisel. Mängud algasid kogu 7000 osa-võtjaskonna rongkäigu ja defi leega läbi linna teel Kadrioru staadionile. Kadriorgu liikudes tegi rongkäik peatuse Kadrioru lossi ees, kus rõdult tervitas sportlasi, spordijuhte, rühmvõimlejaid, rahvatantsijad, lauljad ja teisi osalejaid president Päts ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner. Suurpidustuste fi naal toimus 18. juunil Kadrioru staadionil. Kohal olid president, peaminister ja teised kõrged riigijuhid ning riigiametnikud. Kadrioru staadionil jälgis naiste ja meeste võimlemis- ja sportlikke har-jutusi üle 25 000 inimese, mis oli selle staadioni publikurekord.

Maikuus pälvis õige mitmendat korda esimese Eesti iseseisvuse ajal üldsuse tähelepanu Toompeal asuv Aleksander Nevski katedraal. Algselt ametliku nimega Tallinna Neeva Vaga Õigeusulise Suurvürsti Aleksandri Peakirik. Nimi anti Novgorodi vürsti Aleksander Nevski auks. Kated-raal ehitati vastu Eestimaa kuberneri residentsi kuberner Sergei Šahhovskoi eestvedamisel. Arhitekt oli Mihhail Preobraženski. Ehitust alustati 1894. aastal ning see sai valmis 1900. aastal. 1928. aastal arutas Riigikogu üldsuse tungival survel tehtud ettepanekut kirik lammutada, kuid see kutsus esile õigeusklike rahvusvahelise protesti. Eesti rahva-asemikud lõid araks ning ei kiitnud vastavat Jaan Tõnissoni valitsuse eelnõud heaks. Lammutamise üleskutseid esitati ajakirjanduses veel ka

Eesti Mängude avamine Kadrioru staadionil

36

1936. ja 1938. aastal. See monumentaalne suurvene šovinismi ja vene inimese kohalolekut sümboliseeriv rajatis oli olnud eestlastele pinnuks silmas Eesti Vabariigi loomisest peale.

Nüüd käivitati tööd katedraali välisilme korrastamiseks. Sel puhul oli Päevalehel põhjust võtta õigeusu pühakoja ümber pulbitsevad vastuolud kokku järgmise seletusega: „Sageli on meie avalikkuses juttu, et Toompea keskuses seisev apostliku õigeusu katedraal oma kõrge asu-koha tõttu, oma venepäraste kuplite ja tornide hulgaga valitseb kogu Toompea linnaosa üle, andes nii meie riigivalitsemise keskuse raske-ilmelisele fassaadile küla-vene värvingut. Need jutud on mõnikord vaibunud, et siis teatava aja pärast seda teravamalt jälle esile kerkida. On nõutud isegi katedraali lammutamist põhjusel, et ta on möödunud kurbade venestamisaegade elav mälestussammas.”

Põhjaliku välisfassaadi restaureerimise käigus võeti ette Kreeka katoliku usu pühakuid kujutanud mosaiigid. Mosaiikide parandust tegi Saaremaalt pärit meister Caesar Kalju, kes oma vilumused sai Venemaal töötades. Pärast tsaar Aleksandr II tapmist 13. märtsil 1881 rajati tema mälestuseks Sankt Peterburgi kirik ja mosaiikide valmis tamisel oli

Venestamise sümbolina seisab Toompeal Aleksander Nevski katedraal

37

osalenud ka Kalju. Ajahammas oli Nevski katedraali mosaiikide kallal 40 aasta jooksul tublisti järanud. Mosaiigid parandati ja kõrvaldati mosaiikides ilutsenud venekeelsed salmikesed. Pealkirjad ja nimed jäeti aga alles. Päevaleht kurvastas, et „see väike muudatus katedraali venelikku üldilmet teiseks ei tee”, aga rõõmustas samas, et „vähemalt on kadumas jälle üks kirjatäheliselt tsarismi meenutav mälestus”. 1939. aas-tal oli plaanis pärast majanduslike olude jätkuvat paranemist ette võtta ka katedraali sisemine renoveerimine, et sealgi kasutada interjööri kaunistamiseks eestipärast ornamentikat ning asutada kiriku juures alaline kunstimuuseum, kuhu kavatsetakse koondada apostliku õigeusu kunstiväärtuslikumad kirikuesemed ja kirikumaalingud. Sellest väärt plaanist ei tulnud muutunud olude tõttu kahjuks midagi välja. Too katedraal domineerib tänaseni üle vanalinna nagu irvitades, et kes siin ikka on peremees. Turistid marsivad meelsasti sellesse kuppelrajatisse, lasevad end tema taustal pildistada, et näe, käisime Tallinnas. Katedraali vastas olev Riigikogu hoone jätab paljusid täiesti ükskõikseks.

1939. aasta kujunes oluliseks Eesti teatrikunsti materiaalse baasi kohendamisel. 6. märtsil kirjutati Tallinnas alla ostu-müügi lepingule, mille järgi Draamastuudio Ühing omandas Eestimaa Saksa Teatri Seltsilt 300 000 krooni eest Saksa teatrimaja Pärnu maanteel koos inventari, sisustuse ja teatrile kuulunud vallasvaraga. Draamateater oli olnud selles hoones üüriline aastaid. Hoone anti Draamastuudiole üle 1. juunil. Päevaleht kinnitas, kommenteerides seda olulist sündmust Eesti rahvuslikus kultuurielus, et „teatrihoone omandamisel on abistanud vabariigi valitsuse pooldaval suhtumisel ja soovitusel Krediidi Pank.” See kultuurisõbralik pank oli sama, mis aitas fi nantseerida ka Estonia uue teatrimaja ehitamist aastakümneid tagasi. Draamateatrile hoone muretsemise eriliste toetajatena said kiita president Päts, peaminister Eenpalu ja oma kultuurilembesusega Eesti poliitilises eliidis tuntud Draamastuudio Ühingu vanematekogu esimees, teedeminister Nikolai Viitak, kes oli ka peamiseks läbirääkijaks baltisakslastega. 1930. aastate lõpu üldises ehitusbuumis kavandati aga tulevikus rajada Eesti Draamateatrile täiesti uus hoone, mille konkreetsed visandid olid juba paberil valmis.

Selle teatrimaja ajalugu ulatus 1906. aastasse, kui Saksa teatriselts kuulutas välja rahvusvahelise konkursi uue hoone projekti saamiseks. Kõikjalt Euroopast laekus 61 tööd. Parimaks pidas autoriteetne žürii Peterburi arhitektide Nikolai Vassiljevi (1875–1941) ja Aleksei Bubõri (1876–1919) tollal moodsat juugendlikku arhitektuurikoolkonna romantilist suunda, mis oli läbi põimitud nn põhjamaise modernismiga.

38

Hoone valmis lõplikult 1910. aasta hilissuvel. Avapidustused toimusid 4. septembril. Kuid eestlaste suhe Saksa teatrisse jäi keeruliseks ja tõrjuvaks, ehkki mõni aeg hiljem pääsesid eesti näitetrupid Saksa teatrisse etendusi andma. Baltisakslased paistsid aga silma oskusega nõuda eestlastelt ränka üüri. 1920.–30. aastatel suhtus Eesti kultuuri-avalikkus sellesse hoonesse üsna tõrjuvalt. Friedebert Tuglas nimetas teatrimaja „kivihunnikuks”. Ants Laikmaa võrdles seda „sakste õlle-köögiga”. See „kivihunnik” ja „õlleköök” on Eesti Draamateatri kodumaja tänaseni ning on uue laine kast-arhitektuuri kõrval silmale heaks puhkuseks.

3. septembril toimus oluline kultuurisündmus Tartus. Pidulikult avati vastvalminud Vanemuise 500-kohaline teatrimaja, mille ehitamist oli alustatud 1937. aastal. Vana teatrimaja, mis oli valminud 1906. aas-tal Armas Lindgreni projekti järgi ja rajatud Jaan Tõnissoni initsia-tiivil, ehitati ümber kontsertsaaliks ja ühendati uue teatrimajaga ühtseks kultuurikompleksiks. Tollase lavatehnika viimase sõna järgi rajatud hoone ehitustööd läksid maksma 650 000 krooni pluss 100 000 krooni lavaseadmete eest. Osa rahast saadi annetustest, kuid enamik summast võeti laenuna pankadest. Mitmed rahandus- ja äriringkonnad olid teinud Vanemuise uue maja tarvis kingitusi. Peasissekäigu fassaadi reljee-fi d oli maksnud kinni Põllumajanduse Pank ja Tartu Eesti Majandus- Ühisus. Teatrisaali armatuurid kinkis Tartu linnapea, kindral major

Aleksander Tõnisson, ja need olid valmistatud eritellimuse järgi Tšehhoslovakkias. Jalutus-ruumide seintele oli paigutatud kunstnike Villem Ormissoni ja Aleksander Bergmanni (Vardi) poolt valmis tatud Pühajärve kuju-tavad pannood. Uue Vanemuise majandamiseks moodustati vasta-valt presidendi soovitusele spet-siaalne sihtasutus.

Eesti poliitiline eliit oli kohal, sest Vanemuise avamine oli ajas-tatud president Pätsi Tartumaa visiidiga. President, keda aja-lehtede ülevaadete kohaselt võeti Tartus ja Tartumaal vastu suure vaimustuse, austuse ja lugupida-

Fragment punalendurite poolt hävitatud Vanemuisest

39

misega, pidas ka uue teatrimaja avamise peokõne. Teatrimaja ehita-misele kaasa aidanuid tänades ja siis presidendile sõna andes lausus Vanemuise seltsi esimees professor Ernst Ein: „Keskseks kujuks jääte aga Teie siin kunstitemplis, härra President”. Mida konkreetselt härra professor silmas pidas, on raske mõistatada, kuid uue teatrimaja fuajee kau nistamiseks oli sinna paigutatud skulptor Ferdi Sannamehe loodud president Pätsi büst, mida teatrimaja avama tulnud riigipea oli juba rahulolevalt jõudnud silmitseda.

Ilmselt käisid vanemuislased maja ehita miseks riigilt raha küsimas, mistõttu president ei saanud oma kõnes jätta neid selle pärast ka põgusalt noomimata: „Olen ikka silmas pidanud seda, et meil seltskond täielikult riigist ei oleneks. Leian, et niisugune tähtis asutus nagu riik, meie rahva elus on lõpmata võimuga. Aga meie peame õppima teistelt rahvastelt, et riik, kui ta seltskonna tegevuses täielikult atrofeerub, ta seejärel mitte ei saa oma võimu kasvatada, vaid ta ise jääb siis nõrgemaks.” Presidendile aplodeeriti elaguhüüete saatel. Ettekande järel president lahkus „rahva poolehoiuavalduste saatel” ega jäänud nautima katkendeid Albert Kivikase näidendist „Nimed marmortahvlil”, mida Vanemuise sõnalavastustrupp seejärel esitas.

Toonane ettekanne polnud Kivikase populaarse sõjaromaani järgi tehtud instseneeringu esilavastus. Esmaettekanne oli toimunud Eesti Vabariigi 21. aastapäeva pidustuste raames Estonias 24. veebruaril ja saanud väga hea vastuvõtu osaliseks. Päevalehes arvustas Woldemar Mettus (1894–1975) tükki kohe järgmisel päeval: „Nimed marmor-tahvlil” on hea vaadata ja temas on üldiselt nii palju ehtsat pinget, põnevust ja võitlust… Mis teose teeb eriti sümpaatseks, on see, et ta ei ole sugugi hurraa-patriootiline, et temast hoovab seda ehtsat isamaa-ar-mastust, mis ei salli kõlavaid fraase”. Albert Kivikase romaani aitas autoril dramatiseerida August Annist ning selle lavastas Ants Lauter. Mettuselt said oma rollide meisterliku esitamise eest kiita Teet Koppel (Ahas), Ants Eskola (Käsper), Hugo Laur (Tääker), Kaarel Karm (Kohlapuu) ja Arnold Vaino (Miljan).

Kuid tartlased said oma uut teatrimaja nautida väga lühikest aega, sest 23. augustil 1944 alanud Punaarmee suurrünnaku ajal avasid venelased nähtava põhjuseta kaitsetule Tartule turmtule. Kahurimürsud tabasid ka uut teatrimaja, mis süttis ja hävis täielikult. Alles 1967. aastal suutsid Eesti NSV kommunistlikud kultuurijuhid jõuda valmis hävinud hoone asemele uue, 682-kohalise teatrimaja rajamisega. Uus Vanemuise teater ehitati arhitektide Peeter Tarvase, August Volbergi ja Uno Tölpuse projekti järgi.

40

1939. aasta veebruaris tuli Riiklik Propa-ganda Talitus välja uue patriootilise aktsioo-niga, käivitades marsi-, peo- ja ühislaulude konkursi ning asus propageerima rahvariiete kandmist ning eesti rahvatantsude tantsimist. Oli selgunud, et laulja rahvana tuntud eest-lase rahvuslik repertuaar on väga üheülba-line, sest koorilaul on küll arenenud, kuid ühislaul „on jäänud tagaplaanile”. Laialt tun-tud „Õllepruulija”, „Kalle-Kusta”, „Miki läks Piritalt merele”, „Joo, sõber joo” ja teised pidu laudade ümber levinud seltskonnalaulud olid valdavalt saksa päritolu. Omaenda napsi- ja peolaule aga nappis. Kui 1935. aastal korraldati uue hümni leidmiseks vastav võist-lus, sest juba siis oli soomlastega sama vii-

siga hümn omamoodi pinnuks silmas, oli tulemus väga kesine. Saadi küll 5–6 laulu, mis muutusid rahva hulgas populaarseteks, kuid üksnes koorilauludena. Uut hümniviisi ei saadud. Seetõttu peame tänaseni läbi ajama põhjanaabritelt kopeerituga, mille saksa päritolu helilooja ja dirigent Fredrik Pacius (1809–1891), keda on tituleeritud Soome muusika isaks, komponeeris 11-salmiliseks lauluks, mis esitati esimest korda 13. mail 1848 Helsingis.

RPT juurde moodustati kaks toimkonda. Ühislaulude toimkonda kuulusid professorid August Topman ja Juhan Aavik, samuti Gustav Ernesaks, Riho Päts ja Henrik Visnapuu. Marsilaulude toimkonnas olid lisaks Ernesaksale ja Visnapuule veel kapten H. Luhari ja professor Julius Vaks. Toimkonna ülesanne oli leida eestlaste senisest muusika-loomingust lugusid, mida kõlbab laulda peolauas ja nende edasine levitamine oli juba propagandatalituse asi. Aasta lõpul kavatseti korraldada uute lugude võistlus, kuid selleni enam ei jõutud. Rahvariiete ja rahvatantsu propageerimise aktsioon läks palju libedamalt. Laulupidude traditsioon oli rahvariiete kandmise kultuuri oma seemne külvanud. Rahvarõivaste kandmist soovitati eriti juunikuus toimunud Eesti Mängudel.

On kombeks väita, et eestlasele on omane oma kodu ja kodukoha eest hoolitsemine ja selle korrashoidmine. Kui see ühele osale eestlastest tõesti nii on, siis võib leida kümnete tuhandete viisi ikka veel neid inimesi, kes oma kodu korrashoiu ja kultuurse elamise eest eriti ei muretse. Küllap see asjaolu torkas silma ka 1930. aastate Eesti juhtidele,

Albert Kivikas

41

mistõttu riigipea Konstantin Päts käivitas 1936. aastal kodukaunistamise liikumise, et „võidelda talutaguste nõgesepuhmaste” vastu nagu tollane ajakirjandus maakohtade eluolu iseloomustas.

Üldiselt alustati organiseeritud kodukaunistamisalase liikumisega pea kohe, kui Eesti iseseisvus. Sellega tegelesid maanaiste ja kodu-perenaiste seltsid. Kuid peatähelepanu pöörati käsitööle ja toiduval-mistamisele. Alles ajapikku hakkas esile kerkima ka kodude korrashoiu ja kena väljanägemise teema. Alevites ja väikelinnades asutatigi massi-liselt heakorraseltse. 1930. aastatel eestlase teadvusse istutatud kodu ja eluruumi korrastamise pisik sai muidugi ränga tagasilöögi Nõukogude okupatsiooni aastatel, kuid eestlase maailmapildi avardumisega ja varalise seisu paranemisega on rohkem kui pool sajandit tagasi külvatud seeme läinud siiski hästi idanema ning „talutagused nõgestepuhmad” ei riiva enam nii palju silma.

1936. aastal moodustati riigi juhtivate persoonide osalemi-sel kõrge tasemeline Eesti Kodukaunistamise Kogu, kes juhtis oma peakomitee kaudu nii linnades kui ka maakondades üleriigilisi aktsioone. Tegusad kohalikud kodukaunistamise maakomiteed olid 1939. aasta seisuga teinud ära tähelepanuväärse töö. Üksnes Harjumaal tegutses 49 kodukaunistamise vallakomiteed. Riigi raha eest käivitati kodanike nõustamistalitused, korraldati maamajade projektivõistlusi, konkursse piirdeaedade ja aiaväravate valmistamiseks, organiseeriti ilupuuistikute ja lilletaimede kasvatamist, selgitati välja kaunimaid kodusid jne. Oma

„Nimed marmortahvlil” esmaettekanne Estonias

42

tõhusa panuse ürituse õnnestumiseks andsid ka kümned maanaiste seltsid, Koduse Kasvatuse Instituut, aga eriti Eesti Naisliit. Põhimõtteliselt oligi kogu hea üritus veeretatud eesti naiste õlgadele, kes genereerisid ideid ning sundisid mehi neid ellu viima. Tulemuseks oli, et enne Nõukogude okupatsiooni algust paistsid patriootlikult arendatud Eesti maakodud, külad ja alevid rahvusvaheliste asjatundjatest külastajate arvates silma kui Põhja-Euroopa regiooni ühed kaunima välimusega maakodud.

Aprillis 1939 toimunud kodumajanduspäevadel, mida korraldas Kodumajanduskoda peaminister Eenpalu abikaasa Linda juhtimisel, konstateeriti, et kultuurne ja haritud eesti kodu eksisteerib, kodundus-koolid tegutsevad ning kodu eest hoolitsemise idee on leidnud kajas-tamist ka üldhariduslike koolide tundides. Rõhutati, et tsivilisatsiooni areng kipub kaasajal inimest, eriti meesterahvast koormama, mistõttu ongi just naiste ülesandeks „luua kodud sellisteks, et nad võiksid teha tasa seda, millega igapäev meid rüüstab”.

Kuid president Päts polnud kolm aastat tagasi enda käivitatud aktsiooni kulgemisega mitte päriselt rahul. Rahva ees esinedes oli ta küll optimistlik, kuid kitsas ringis mitte eriti. Presidendi kantseleiülem Elmar Tambek on vahendanud presidendi arvamusi oma mälestusteraamatus „Tõus ja mõõn”, kui ühel 1939. aasta juunikuu laupäevaõhtul sõideti Oru lossi residentsist pealinna: „Nagu endamisi mõtteid mõlgutades ja laupäeva õhtu hämaruses möödavilksatavatele taludele osutades rääkis President: „Seesugune on peaaegu kogu Eesti. Ei lusti ega rõõmu, ei ilu ega ilutunnet. Kõik on hall, üksluine. Vaadake neid talusid. Kusagil te ei näe kilkavaid lapsi ega rõõmsaid, ruttavaid inimesi, kuigi on laupäeva õhtu. Kõik on nagu surnud või nagu oleks surnu majas. Ka ei näe teie ilusaid majasid või asjatundlikult rajatud aedasid… Inimestel on vähe lapsi või neid pole üldse mitte. Nad rassivad teha oma rasket tööd ja sedagi vanaisade viisi, ega mõtle oma kodu ja koduümbruse kaunis ta-misele… Isegi tuld te ei näe akendes. Tähendab, inimestel ei ole vaim-seid huvisid, et istuksid tulevalgel ajalehe, ajakirja või raamatu taga… Ses asjas peab tulema muudatus… Mispärast meil ei või olla rohkem lapsi? Miks peame meie olema vaid tööorjad? Kas meil ei või olla ilusaid majasid, eeskujulikke aedasid majade ümber? Kas meil ei või olla naervaid nägusid? Tuleb mõelda, korraldada, olusid parandada, teha selgitustööd, ergutada, käed külge panna. Ja mõnekümne aasta pärast te ei tunne Eestit äragi… Kui ainult sõda ei tule…”