HeaKodanik nr. 1 (48)veebruar 2010

EMSLi ajakiri kodanikuühiskonnast

Elu maal:maaliline või must?

On kehv aeg ning osalt seetõttu rää-gitakse üha enam kodanikuühis-konnast, ehk juba rohkemgi kui

demokraatiast, ja ... kõneldakse kui pääs-terõngast.

Varem, enne masu, räägiti tihti ka nn kahest Eestist – eraldiseisvatest klassidest, kus ühtedele kuulus justkui kõik, aga teis-tele vaid hädapärane, kui sedagi.

Loomulikult ei ole Eesti kivisse raiutud, ühiskond areneb ning retoorika muutub. Kuid kui palju saame me nüüd, sellel näi-liselt uuel ajal, rääkida eliidi või “esimese Eesti” kadumisest? Või kas siis “teine Ees-ti” võib rahus minna, muutudes kodaniku-ühiskondlikul ajajärgul samuti esimeseks või vähemalt pooleteisendaks klassiks?

Olen alati olnud arvamusel, et koda-nikuühiskond ei saa tekkida “ülalt alla” põhimõttel, käsu või kampaania korras. Sel moel tekivad vaid värvilised võlumaailmad, mille fassaad võib näida muljetäratav, kuid sisu on õõnes ja ehmatav.

Viimastel aastatel pelgan, et paljurää-gitud kodanikuühiskond jääb vaid eliidi mänguasjaks – kodanike põhiosa, nii-öelda rahvast, staadionile ei jookse. Ja kas ena-mik kodanikest üldse teadvustabki end kodanikena? Ning kui ei, siis kas sellisel juhul ongi meil põhjust rääkida sidususest, kaasamisest jmt, kuniks vundamenti uuele ja kahtlemata vajalikule eluhoonele laotakse mitte alt, vaid ülaltpoolt.

  Ajalooliselt on Eestis kodanikud olnud

ikka linnades. Sääl elasid linnakodanikud, hingasid linnaõhku ja arutasid oma asju. Neil oli ehk aegagi rohkem ja väitlus-kunstist arenes muu hulgas vahva meele-lahutus. Aga maal, orjade ja talupoegade keskel ei olnud kodanikke. Need väikesed, aga tõepoolest sidusad mikroühiskonnad lähtusid pigem hädavajaliku omaabi põ-himõtetest. Imelik, et ka tõsisemat mässu tõstsid ikka peamiselt maainimesed, seda küll harva, aga ilma linliku kodanikun-duseta.

Kuidagi on aeg nõnda edasi läinud, et ka siiani kuulub kodanikuühiskonnast muljetamine või rääkimine ikka rohkem linnainimeste seltskonda. Maal elab tänapäeval küll juba palju (endisi) linna-inimesi, aga maainimesi ei tee ka nemad kodanikeks, vähemalt mitte sellisteks, na-gu linnakodanikud linnades on harjunud olema. Ja üheks päriskodanikuks saab nii linna- kui maainimene alles siis, kui hakkab kodaniku õiguste ja kohustuste ning ise oma elu korraldamise vastu huvi tundma.

Mulle näib, et liiga palju Euroopa Liidust tulevat regionaalarengu ja koda-nikuühiskonna toetusraha läheb „väl-jamõeldud“ projektidele, ka väikestes, maainimeste mikroühiskondades. Mis siis linnast veel rääkida, seal kogenumad ja targemad projektitajad rakkes. Vaeses ühiskonnas on peamiseks motivaatoriks raha, materiaalne hüve. Kuid sellele män-

gides joonistame me tegelikku kodaniku-ühiskonda vaid paberil.

“Teeme ära” kampaaniad on sujunud vahvasti, kuid olgem ausad, need on ju kampaaniad. Ka seesama ajakiri siin näeb tõsist vaeva kodanike harimise ja innustamise nimel, kuid taaskord – siinne kõne jääb keskmise Eesti kodaniku jaoks keerukaks, siit on raske läbi murda, selle keelega maainimese passiivsust ei löö.

Kui motivaatorina omaks võttagi vaid rahaline hüve, siis peaks fondidest jao-tatav toetus muutuma kodanikuhakatise jaoks senisest lihtsamaks, et vältida uue eliidi teket, kes oma kogemuste ja oskus-teabe põhjal püramiidi tipust kodaniku-ühiskonda etendab. Teisalt on kukruga meelitades kodanikuks kasvatamine kurb ja võlts.

Mina ei tea täpselt, kuidas praegustes oludes asjade seisu muuta nii, et plakatli-ke kampaaniate või pika rublata inimesi mõtlema, tegutsema ja iseorganiseeruma panna. Kuidas teha täpselt nõnda, et ede-neks ühisosa, ei valitaks end esindama ühtesid ja samu professionaalseid poliiti-kuid jne.

Kuid eks kaubamajast kiriku tegemine ongi keeruline. Arvatavasti tuleks uue põhja loomiseks muuta põhiseadust (mis on erakondlikus Eestis kodanike huvides võimatu) ja katsetada otsedemokraatia-ga. Esindusdemokraatia tingimustes aga maainimesest kodanikku ...

Maainimesed ja kodanikud ROY STRIDER

muusik ja aktivist

Loor

e Em

ilie

Raav

E S S E E

ARVAMUS ................................................................... lk 2-3, 9Elust maal arvavad Roy Strider, Urmo Kübar ja Sulev Valner.

AASTA KODANIK ............................................................. lk 6-8Maal elamisest, muusikast ja ühiskonnast räägib aasta kodanik Erkki-Sven Tüür.

LEKSIKA ....................................................................... lk 10-11Kogukonnateenuse mõistet selgitab Eha Paas külaliikumisest Kodukant.

KAANELUGU ............................................................... lk 12-15Kas sulgemislaine maakohtades loob tuska või ärgitab kodanikualgatust, uurib Urmo Kübar.

ARVAMUS ................................................................... lk 16-17Daniel Vaarik jätkab sama nurga alt, vaadeldes aga elu uuselamurajoonides.

UURING ...................................................................... lk 18-19Jon Ender Praxisest arvutab vabatahtlike motivaatoreid ja panust SKPsse.

MINU EESTI .............................................................. lk 20-21Järgmist “Teeme ära” kampaaniat tutvustab Anneli Ohvril. Uued talgud!

KODANIKUÜHISKONNA KONVERENTS ...................... lk 22-25Elina Kivinukk õpetab konverentsist kunstiteost tegema, lisaks mõtteid Evelyn Sepalt, Jaan Pehult ja Maiko Keskülalt.

VABAÜHENDUSTE MANIFEST ................................... lk 26-27Urmo Kübar võtab kokku järeldusi mullusest ja vaatab tulevikku.

ELU AAFRIKAMAAL .................................................... lk 28-29Johanna Helin MTÜst Mondo muljetab väikese Ghana küla aitamisest.

KAASAMINE JA RAHASTAMINE .................................. lk 30-35Oma kogemusi jagavad USA kaasamise vanaema Carolyn Lukensmeyer ja Põhja-Iiri kaasav rahastaja Avila Kilmurray. Eesti oma Maris Jõgeva pajatab, mida uskumatut ta Vabaühenduste Fondile esitatud projektiaruannetest on lugenud.

EMSL JA LIIKMED ...................................................... lk 36-39EMSL aastal 2010, liikmete uudiseid ning Eesti Lugemisühingu tutvustus.

ROHELISEKS KASVAMINE ......................................... lk 40-42Võimalustest maal elades mõistlikult ostelda räägib ökotarbija Kadi Viik. Lisaks kuus veebisoovitust, et elada linnas nagu maal.

SILM PEAST VÄLJA ......................................................... lk 43Millest kirjutas kümme aastat tagasi kodanikuühiskonna häälekandja Foorum?

R E P L I I K

Solgivad turgu Põllumajandusministeeriumi ja külaliikumise Ko-dukant hiljutine kirjavahetus tõi avalikkuse ette huvitava küsimuse: mis hetkest hakkab raha teeniv kodanikuühendus osutama ebaausat konkurentsi äriettevõtetele?

Seekord sündis teema ministeeriumi soovitusest Leader-meetmes rakendada tulu teenivatele MTÜ-dele äriettevõtetega võrdset 60% toetusmäära tava-lise 90% asemel. Hiljem selgitas ministeerium siiski, et kui tulu teenimine on mõeldud näiteks kogukon-nateenuste osutamiseks, on endiselt põhjendatud suurem toetusmäär ning madalam määr kehtigu neile MTÜdele, kes sellist avalikku huvi ei teeni.

On tõsi, et juba ammu taipasid mitmed äriette-võtted ja ka avaliku võimu asutused, et MTÜna on neil võimalik taotleda enam toetust kui oma nime all esinedes. See on tõesti turu solkimine mõlemal suunal: ebaaus nii tõeliste kodanikuühenduste kui ka oma „liigikaaslaste“ suhtes.

Ent ebaausa konkurentsi ettekäände taha poeb ka maksuamet, kui ei luba raha teenivaid ühendusi sageli tulumaksusoodustusega organisatsioonide nimekirja.

Eitava hoiaku on võtnud mõned rahastajadki – jät-tes tähelepanuta, et nii põlistavad nad vajadust pide-vate toetuste järele, selmet aidata organisatsioonidel oma ühiskondlike eesmärkide saavutamisel majan-duslikult ise hakkama saada.

Kui aga äriettevõtted hädaldavad, et keegi pakub näiteks tänu vabatahtlikule tööle oma teenuseid või kaupu odavamalt või sootuks tasuta, on nad ajale jalgu jäänud.

Turg muutub ning nagu aeg-ajalt avastab mõni nutikas teenimisvõimaluse seni tasuta kätte saadud kraamilt (olgu või pudelisse villitud joogivesi), nii leidub ka neid, kes teevad oma töö tasuta kasutata-vaks. Lihtsalt seepärast, et nii tundub õiglasem.

URMO KÜBAR

Kaanemaali autor Maris Palgi

Selle Hea Kodaniku kaanel näete Maris

Palgi maali “Aiamaa” sarjast „100 vaadet

Ilmatsalule (ja aiamaadele)“. Oma kodukoha

vaateid on kunstnik maalinud alates 2003.

aastast. Seeria pealkiri lähtub jaapani kunst-

nike Hokusai ja Hiroshige puulõigete seeria-

test, vastavalt “36 vaadet Fuji mäele” ja “100

kuulsat Edo vaadet”, ning annab aimu Ilmat-

salu tähtsusest kunstniku jaoks. Lisaks on sellises seerias ja valitud pealkirjas

omajagu huumorit ja mängulusti. Ilmatsalu motiivid ise meenutavad kunstnikule

maale luues vendade Strugatskite ulmeromaanide õhustikku.

Maris on saanud Tartu ülikoolist maalikunsti magistrikraadi, ta on Eesti Kunst-

nike Liidu ning Eesti Maalikunstnike Liidu liige ja Tartu Kunstnike Liidu juhatuse

liige. Näitustel on ta esinenud alates 2000. aastast ja tal on olnud viis isikunäi-

tust. Praegu töötab ta kunsti ja käsitöö õpetajana Sillaotsa põhikoolis Tartumaal.

Rohkem infot veebipäevikus aadressil marispalgi.blogspot.com.

Kaanemaali ja kunstniku pildistas üles Jassu Hertsmann.

Mar

tin

Sook

ael

3

S I S U K O R D

3

Ülo

Josi

ng /

ER

R

Hea Kodanik on Eesti ainus perioodiline ko-

danikuühiskonna häälekandja, mis ilmub

oma eelkäija EMSLi infolehega 1994. aastast

hea ilmaga neli korda aastas ja trükiarv on

seekord 4000. Kõik autorid kirjutavad siin

vabatahtlikkuse alusel – tuhat tänu sule- ja

pildimeistreile.

Tekstid valisid ja toimetasid

Liisa Sveningsson Past | liisa@ngo.ee

Urmo Kübar | urmo@ngo.ee

Alari Rammo | alari@ngo.ee

Kujunduse tegi

Karl-Kristjan Nigesen | karl@nigesen.ee

Keele eest hoolitses

Katrin Kern

Iga sõna eest vastutab

EMSL MTÜ, Rotermanni 8, 10111 Tallinn

664 5077 | info@ngo.ee | www.ngo.ee

ISSN 1736-7263

Internetis loetav www.ngo.ee/heakodanik. Pa-

beril leiad ajakirja EMSLi kontorist ja maakond-

likest arenduskeskustest. Oma postkasti saab

ajakirja tellida, kui teatad koguse ja kontaktid

heakodanik@ngo.ee. Ajakirja jätkuvalt tasuta il-

mumist saab ka toetada – www.ngo.ee/toeta.

Hea Kodaniku kirjastamist ja levikut finantsee-

rivad regionaalministri valitsemisalast Sisemi-

nisteerium ning Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Hea Kodanik on täies mahus loetav ka portaalis

www.netiajakiri.ee

Trükitud taastoodetud paberile

looduslike õlide ja vaikude baasil

valmistatud värvidega ©Ecoprint

Aruanded elektrooniliseksTänavusest peavad kõik mittetulundusühingud esitama oma aastaaruanded mak-

suameti asemel äriregistrile ja ka sihtasutused ei saa seda teha enam paberil või

failina, vaid kõigil tuleb täita internetis etteantud väljad. Umbes nii, nagu oleme

harjunud e-maksuametis deklaratsioone saatma. Kelle tarkvara seda juba võimal-

dab, saab xbrl-formaadis ka raamatupidamisaruandeid failidena üles laadida.

Uuest korrast toimub kogu kevad-talv tasuta koolitusi üle Eesti, vaata nende

ajakava www.rik.ee ning piilu ka uut süsteemi ettevotjaportaal.rik.ee. Sama oluli-

ne on, et juhatuse liikmed oskavad anda digiallkirja, sellealaseid tasuta koolitusi

korraldab www.olekaasas.ee.

Edaspidi hakkavad kohtute registriosakonnad suhtuma ka MTÜdesse, nagu

seni on suhtutud äriühingutesse – esitamata aastaaruannete eest võivad nad

hoiatamata trahvida kõiki juhatuse liikmeid ning mõne aja pärast algatatakse

organisatsiooni sundlõpetamine.

Eraannetused kasvuteelAasta suurim annetuskampaania Jõulutunnel kogus 2008. aastaga võrreldes kaks

korda vähem annetusi, kuid teised suuremad toetustekogujad ei tähelda masule

vaatamata eraannetuste kahanemist – pigem vastupidi.

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi juht Küllike Saar nimetab detsembrikuu

annetuste hulka üllatavalt suurejooneliseks – ca kuus korda suurem teistest

kuudest ning sarnane aasta varasemaga. Lisaks võtsid aasta lõpul mitmed isikud

ise ühendust, et fondile raha koguda, nagu näiteks Brüsseli eestlased ning Balti

Kaitsekolledži välistudengid.

Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfondi tegevjuht Kadri Karula prognoosis enda

sõnul tänavuseks lausa poole väiksemat mahtu ja kui äriettevõtete toetused jäid-

ki nulli lähedale, kasvasid eraisikute annetused jälle nagu igal varasemal aastal.

Ettevõtete poolt aitas siiski kaasa Swedbanki annetuskeskkonna kampaania “Sul

on soe süda, näita seda!”.

Jõulutunneli iga aastaga kasvanud kogusumma drastilist kukkumist põhjen-

dab Karula pigem teema valikuga: “Vägivald ei kutsu just rahulikul jõulupühal

teleri ette. Saadet vaatasid ilmselt rohkem teemaga ise otseselt või kaudselt

kokku puutunud. Kel isiklik suhe puudus, ei hakanud seda ka tekitama – teema

oli piisavalt ebamugav.” Karula nendib, et heategevuses lähevad jätkuvalt peale

asjad, millel ka “nunnu” moment juures.

4

I M P R E S S U M

“Teeme ära” muutus rahvusvaheliseksTunamullused “Teeme ära” prügikoristustalgud nakatasid oma

eeskujuga meie lõunanaabreid juba toimumise ajal, nüüdseks on

ettevõtmise ulatus aga veelgi kasvanud: tänavu toimuvad Eestist

inspireeritud talgud ilmselt juba kuues riigis.

Lisaks Lätile ja Leedule, kes korraldasid oma prügitalgud möö-

dunud aastal ja kavatsevad neid tänavu korrata, on sarnased ette-

võtmised toimumas ka Portugalis, Rumeenias, Sloveenias ja isegi

Indias. Plaane peetakse ka Itaalias, huvi on üles näidatud mujalgi.

“Minu arvates pani “Teeme ära” kampaania Eesti kaardi peale,”

ütles Portugali talgute korraldaja Luis Amarali, kes sai selleks innus-

tust YouTube’is olevast Eesti koristuspäeva tutvustavast videost.

Jaanuari lõpus osalesid seitsme Euroopa riigi esindajad Tallinnas

“Let’s Do It World” konverentsil, et plaane täpsustada. Polnud vaid

indialasi, sest samal päeval toimusidki koristustalgud New Delhis.

Portugali koristuspäev tuleb 20. märtsil ning sellele on juba

registreerunud üle 40 000 vabatahtliku. Sloveenide talgud korral-

datakse 17. aprillil ning korraldajad loodavad üle 200 000 koristaja.

“Pole kahtlustki, et see saab olema aasta tähtsaim sündmus Slovee-

nias,” ütles nende korraldaja Postimehele.

Et prügiprobleemiga maadleb suur osa maailma riike, siis usuvad

“Teeme ära” eestvedajad, et ettevõtmine laieneb veelgi. Infovahe-

tuseks on loodud veebilehekülg www.letsdoitworld.org ning kokku

pannakse juhendmaterjali, kus seniseid kogemusi uute innustunu-

tega jagatakse.

Vabaühenduste Fond lõpetabEesti ühendustele üle 30 miljoni krooni jaganud Norra ja EMP Va-

baühenduste Fond tõmbab otsi kokku, viimased toetatud projektid

lõpevad tuleva aasta jaanuaris. Doonorid on Euroopa Liiduga põ-

himõtteliselt kokku leppinud rahastuse jätkumises ja mahus, kuid

kas sellest ka kodanikuühiskonna arenguks midagi jätkub, selgub

ehk aasta lõpuks.

Norra saatkonna programmijuht Piret Marvet (pildil) ütles, et Norra

on välja käinud oma prioriteedid, mille hulka kuulub ka kodaniku-

ühiskonna teema, läbirääkimised Eestiga algavad ilmselt kevadel.

Ülle Lobjakas rahandusministeeriumi välisfinantseerimise osakon-

nast oli ajakava suhtes skeptilisem ja märkis, et Euroopa tasandil

sihtide seadmisega küll tegeletakse, aga ametlike lepingute sõl-

mimise ajakava pole veel selge. “Eesti huvide kujundamisest saab

rääkida alles siis, kui läbirääkimised doonoritega riiklikule tasan-

dile jõuavad. Praegu pole veel selge, millises ulatuses igale riigile

otsustusvabadust võimaldatakse,” lisas Lobjakas.

Vastates küsimusele, kuidas on doonorid Vabaühenduste Fondi

tulemustega rahul, ei otsi Piret Marvet kaua sõnu. “Väga rahul,”

võttis ta kokku enda sõnul lausa nähtava arengu, millest kõige olu-

lisemaks pidas Marvet vabaühendustele kohale jõudnud sõnumit,

et ka enda arenguga on vaja tegeleda, mitte vaid projekte läbi viia.

Õppekavad uuenevadValitsus kiitis viimase hetke suurele meediakärale vaatamata jaa-

nuaris heaks põhikooli ja gümnaasiumi uued õppekavad.

Ajalooõpetajate seltsi poolt kaasatud olnud Mare Räis hindas

neis kodanikuhariduse osa arengut igal juhul positiivseks: “Koda-

nikuhariduse seisukohast pole nutta mitte midagi – suur hulk enne

üldosasse topitud ilusaid väärtusi, põhimõtteid ja pädevusi, sh sot-

siaalseid pädevusi, on ära kadunud, õppekava teoreetiline osa on

läinud kompaktsemaks ja hoomatavamaks.”

Kui Räisi sõnul olid senised õppekavad ühiskonnaõpetuse koha

pealt ajale väga jalgu jäänud, siis uus õppekava võimaldab ka güm-

naasiumis sisse tuua rohkem kodanikuaktiivsusele

suunatud valikaineid, samuti sai kaa-

saajastatud märksõnade osa.

“Iga õppekava puhul sõltub aga

kõik konkreetsest koolist, õpetajast ja

tema julgusest õppekava ära kasutada

ja nii ehk nii tuleb arvestada kontingenti,

kellega töötatakse,” viitas ta tõenäoliste-

le praktilistele kitsaskohtadele.

EMSLi tähtsad päevad9.02 anname Toompeal üle kodanikuühiskonna aasta

tegijate auhinnad, kõik on oodatud.

26.03 toimub Tallinna lähistel (täpne koht selgub)

EMSLi kevadkool, teemaks on kriitiline mõt-

lemine ja argumentatsioon. Tihe treeningupäev, koostöös Eesti

Väitlusseltsiga.

1.05 toimuvad tänavuse “Teeme ära” talgud, mille

üheks korraldajaks on jätkuvalt ka EMSL koos mit-

me liikmesorganisatsiooniga.

21.05 (võib veel muutuda) toimub Tallinnas EMSLi

üldkoosolek ja vabaühenduste kärajad, millel

keskendume kodanikuühiskonna 2011.-14. aasta arengukava ja va-

baühenduste Riigikogu valimiste manifesti teemadele.

10.-11.09 EMSLi suvekool. Teemaks orga-

nisatsioonide arenguvajaduste

tuvastamine ja lahendamine, kus suures osas lähtume meie seks

ajaks lõppeva arenguprogrammi käigus õpitust.

Elm

o R

iig /

Sak

ala

5

Õ H U S

Tüür:

Maal elamisest, muusikast, protestivaimust ja saadud tiitlitest rääkis heliloojast aasta kodaniku ERKKI-SVEN TÜÜRIGA ajakirjanik Sulev Valner.

kõigil tuleb võidelda harimatuse, rumaluse ja pealiskaudsuse vastu

Karl

-Kri

stja

n N

iges

en

A A S T A K O D A N I K

6

Tundub, et aasta kodaniku tiitli võtsite vastu justkui väikese ebamugavustundega?

Jah, esiteks, ma ei oska ülearu rõõmus-tada tähelepanu üle, mis saab osaks ega ole otseselt seotud mu põhitööga.

Peale selle on natuke ikkagi tunne, et see on loteriivõit ka. Tean kümneid teisi inimesi, kes samuti loovatel aladel tööta-des oleks võinud sama hästi sellise austa-va nimetuse pälvida.

Äkki elu ongi pisut ebaõiglane, et inimesi tunnustatakse sageli seal, kus nad ei oota.

Kõige suurem tunnustus on minu jaoks ikkagi see, kui muusika, mida ma kirjutan, kedagi puudutab, toetab, avardab siseilma.

Ses mõttes olen elule tänulik, et seda kõige olulisemat tagasisidet on mul olnud küll. Pean silmas seda, mis ei väljendu igasugu kujudes ja auhindades või nime-tustes. Lihtsalt siiras tagasiside nii publiku kui muusikute poolt on olnud kõige täht-sam, kõige suurem tasu.

Ma ei taha sellega öelda, et need muud asjad ei oleks head, ilusad ja vajalikud, aga need on hoopis teises järjekorras.

Muusika kirjutamine on siis teie jaoks ka võimalus maailma paremaks teha?

Mina lihtsalt teisi võimalusi ei oska väga palju. Arvan, et see on võimalus, mis mulle on antud ja milles ma päev-päevalt ning aasta-aastalt püüan saada paremaks.

Järelikult see on, parafraseerides üht Uue Testamendi ütlust, talent, mida mina pean lihvima.

Kahtlemata on väga suur hulk inimesi, kellele selline muusika ei lähe üldse korda ja keda see mingitpidi ei aita. On mingi hulk inimesi, keda see siin Eestis aitab õige natukene eneseteadvuse tõstmisel, kui loetakse kusagilt, et selle või teise helilooja asju mängiti edukalt kusagil metropolides. Tõstab enesetunnet, et näe – meil on midagi maailmale näidata. Ehkki võib-olla inimene ise pole kuulnud ühtegi nooti sellest, mida need loojad on komponeerinud.

Ja siis on kolmas osa inimesi, kes tõesti suhestuvad selle muusikaga kuidagi isik-likult.

Ega niisugust universaalset tegevust polegi, mis aitaks päris kõikide inimeste ilma paremaks muuta. Sellepärast maa-ilm ongi nii mitmekesine, värviline ning

igaühel on elus oma ülesanded. Ja minul satub just see ülesanne olema.

Muusika ei ole teile siis lihtsalt ilus asi iseeneses?

Ta on üks ja teine. Need on mitmed kihistused, mis toimivad teadvuses. Sel hetkel, kui komponeerin midagi, olen ikkagi selle üsna hermeetilise tegevusega haaratud. Lihtsalt sinna kandub üle kogu muu isiksusega seonduv, see väärtushin-nangute kogu, mida mõned nimetavad energeetiliseks väljaks.

Siin on mitu tasandit ja teatud profes-sionaalset käsitööoskust ei saa lahutada sügavamast siseilmast, mis liitub sinna mingil tabamatul moel juurde, usun mi-na. Ja mind väga huvitab, et see sügavam mõõde seal oleks.

See kaugem eesmärk ning samas puhta ilu ja kunsti loomine saavad nagu üheks ja ei oskagi neid väga lahutada.

Vähegi tähelepanelikum inimene näeb, et lisaks abstraktsele instrumentaalmuusi-kale on mingisugune teemade ring, mida ma olen käsitlenud ja kus tulevad mängu ka näiteks tekstid. Võib-olla kõige otse-sem näide on ooper “Wallenberg”.

Sirbis kõlas hinnang, et 2009 on olnud tõeline Tüüri aasta: 7. sümfoonia, In Spe juubelikontserdid, aasta kodaniku tiitel.

See on ilus aasta olnud kahtlemata. Mul on hea meel, et eluaastal, mille number on 7 korda 7 ehk 49, kirjutasin oma seitsmenda sümfoonia, mille fookus on kaastundel ja ligimesearmastusel kõige sügavamas mõttes.

Ja siis veel debüüt laulupeoheliloojana, ühe väikse lauluga Leelo Tungla väga ilusa-tele sõnadele, mida esitasid lastekoorid. See oli mulle üsna ebatavaline formaat. Väga sü-damlik ja ilus tunne, et sain olla osa tradit-sioonist, mis on eesti rahvale väga oluline.

Kui palju on teie muusikas olnud ühiskondlikku protesti, näiteks 1980ndatel ansambli In Spe aegadel?

See oli eelkõige vaimse keskkonna loo-mine ja sellesse põgenemine, vastukaaluks sellele, mis meid siis ümbritses – rusuv, valelik ja totter nõukogude tegelikkus. Selles mõttes oli ta muidugi ka protest ja seisukohavõtt. Eks taiplikumad kultuu-rikomissarid seda ka tabasid ja püüdsid kaikaid kodarasse loopida. Ja teised, nimetagem neid siis seestpoolt õõnestaja-teks, püüdsid jälle meid aidata.

Olete loomult protestivaimuga inimene?

Nii ei saa üldistada. Jah, kui ma näen ebaõiglust ja rumalust, eriti veel laiutavat ja äärmiselt enesekindlat rumalust, siis mus tekib väga tugev protest selle vastu. Aga ei ütleks, et olen a priori väga protes-timeelne.

Kas omaaegne otsus maale elama asuda sündis kuidagi soovist vastuvoolu ujuda?

Ei. Kui hakkasin 2001. aastal oma maa-kodu Hiiumaal mugavamaks muutma esmaste praktiliste asjadega, nagu vee sissetoomine ja remondid, siis iseenesest kukkus nii välja, et hakkasin seal järjest rohkem olema ka külmadel aegadel, mitte ainult suvel. Ja lihtsalt märkasin, et töö edeneb seal tunduvalt paremini.

Nüüd on tõepoolest nii, et olen pea-miselt maal ja Tallinna korterit käsitlen pigem privaathotellina, kus peatun, kui vaja. Kodu on ikkagi Hiiumaal. Sealne aastaringide tajumine, tundmine, et oled osa millestki suuremast, on väga tähtis. See aitab keskenduda ja mu aeg seal on tunduvalt viljakam, kui oleks kusagil mu-jal. Killustan ennast vähem. Kui oled seal kaugel mere taga, siis keegi ei pane pa-haks ka, kui ei tule mõnele raamatuesit-lusele või näituse avamisele, mida linnas olles ikka hoopis rohkem teeks.

Olen leidnud selles mõttes hea tasa-kaalu, et perioodid maal ja siis vahepeal intensiivne reisimine suurtes linnades täiendavad üksteist.

Seega ei pea te eriliselt pingutama, et maal elada?

Vastupidi, kui olen sealt mõne aja eemal olnud, siis hakkab väga tugevasti tagasi tõmbama.

Teie elukutsega võiks ju küllap elada ka hoopis mõnes muusikametropolis?

Võiks, aga kardan küll, et ei leia lihtsalt kusagil nii häid tingimusi. Näiteks on mul muusika loomiseks täiesti omaette maja. Ei pea tõenäoliseks, et saaksin endale kuskil suures linnas nii suurt omaette ole-mise ruumi lubada.

Milline on teie suhe kohaliku kogukonnaga?

Nende jaoks ma olen Tõrvaahju-vana. See tuleb talukoha nimest, seal oli kunagi

Karl

-Kri

stja

n N

iges

en

7

A A S T A K O D A N I K

kaks tõrvapõletuse ahju. Eks need Kõpu metsarikkad kandid olid omal ajal tuntud selle poolest, et seal männitõrva põletati.

Ma olen samas ikkagi ka osa sellest külakogukonnast. Oli seal näiteks kunagi mõned aastad tagasi mure poebussiga, mis ähvardas ära kaduda. Kui me poleks hakanud kohaliku algatuse korras koos veel mõne inimesega seda asja Hiiumaa omavalitsuste liidus torkima, oleks lugu võinud ka halvasti lõppeda.

Milline on teie hinnang kodanikuna Eesti ühiskonna praegusele seisundile: on see tasakaalu saavutamas või laiali lagunemas?

Ei ole piisavalt andmeid, et seda ana-lüüsida. Ja ma ei pea ennast pädevaks sel teemal väga sõna võtma. Kord tundub nii, kord naa.

Rahulolematust ja kibestumist on ikka väga palju märgata. See teeb vahel nukraks ja nõutuks. Väga palju on ka mittekonstruktiivset kriitikat, lihtsalt toorest sõimu. Igal ajal ei ole mingi osa inimestest millegagi rahul, aga ma ei mõtle seda.

Tundub kahjuks, et paljuräägitud rahva

riigivõimust võõrandumise jutus on see tõetera küll kahjuks järjest suuremaks kasvamas. Mina ei ole õige inimene siin retsepte välja käima, aga asjaomased peaksid selle üle tõsiselt juurdlema.

Kas võib olla mingi sarnasus laulva revolutsiooni ajaga?

Neid asju ei saa võrrelda. See oli uni-kaalne aeg, kus üks asi ühendas: Eesti ise-seisvuse poole püüdlemine. Samuti ühise vastase väga selge identifitseerimine.

Kui kunagi vaja peaks olema, kas kirjutaksite ka Alo Mattiiseni laadis viis uut isamaalaulu?

Alo oli suurepärane songwriter ja need laulud sündisid niivõrd õigel hetkel ja õi-ges kontekstis, et seda ei ole mingit põh-just ega mõtet sel kombel korrata.

Aga kui teile öeldaks, et Eesti huvides hakake näiteks kultuuriministriks?

Tänan, ei. See, mida ma praegu teen, on Eesti kultuurile kordi olulisem nii lühemas kui pikemas perspektiivis kui see, mida ma keskpärase või lausa kehva ametnikuna suudaksin korda saata.

Samas teie sõnal ilmselt oleks ühiskonnas kaalu.

Aga pideva pruukimise korral on sellel sõnal omadus väga kiirelt devalveeruda, kiiremini, kui keegi oskaks arvata.

Nii et praegu ei ole teie hinnangul olukord, et kodanikud, asugem kõik barrikaadidele?

Ma näen pigem vaimset allakäiku, hari-matuse, rumaluse ja pealiskaudsuse voha-mist. See on asi, mis teeb ärevaks, ja selles mõttes peaks küll barrikaadidele asuma igaüks, kes vähegi tunneb mingit missiooni.

See puudutab kõiki võimalusi käia näiteks hea tahte korras kohtumas koolides noorte inimestega, kes on veel vabad eelarvamus-test. See puudutab haridust, hingeharidust, vaimset mentaliteeti. Minu meelest on see kodanikuks olemisel kõige tähtsam asi.

Mille jaoks meil seda riiki vaja on? Mis on põhiseaduse preambulas nimetatud keel ja kultuur? Need on asjad, mille eest peaks järjekindlalt hoolt kandma.

Ja mul on hea meel, et ikkagi on üm-berringi väga palju neid inimesi, kes teevad koos selliseid asju, mis levitavad haritust ja vaimsust.

Anne

Tüü

r

8

A A S T A K O D A N I K

Päris Eesti

Eesti Päevaleht kirjutas enne uut aastat suure loo uuringust, kus kü-siti rahvalt – vist päris tõsimeelselt

–, kas eestlus püsib veel 50, 100 või 200 aastat. Või äkki rohkem? Selline maadligi sihiseade rahvuse püsimise küsimuses on täiesti arusaamatu. Mis seal sisulist vahet, kas ainult 50 või tervelt 200 aastat?

See on, nagu küsida Gerd Kanteri või Kristina Šmiguni käest, kas nad loodavad Eesti meistriks tulla ja võiksid sellega rahul olla. Nii arutledes võiks poe kohe kinni panna ja hakata millegi muuga te-gelema. 

Eesti riigi ja rahva edasikestmist tuleks ikka planeerida vähemalt nii 500 aasta peale, kui sellist asja üldse aastates ennus-tada.

Sest miks me ei peaks suutma? 50 aasta perspektiivis saadi eesti keele ja kultuuri püstihoidmisega hästi hakkama ka sõjapõ-genikest väliseestlastena, laiali pihustatult võõras keskkonnas, kus neid tublisid ini-mesi oma keele ja kultuuri hoidmisel pea miski väliselt ei toetanud. Oli vaid suur tahe, mis samas ongi tähtsaim.

Selline narr küsimuseseade saab vist üldse tõsiselt pähe tulla vaid Tallinnas is-tuvatele inimestele. Nii pidetu ning muust maailmast mitteeristuv võib linnaümbrus tunduda, kui liikuda iga päev oma Las-namäe, Mustamäe või Viimsi korterist tööle, ühest ilmetust büroost teise, ühest kastikujulisest kaubanduskeskusest teise samasugusesse. Ehkki reklaamis lubatakse igas uues Solarises olevat midagi hoopis uut ja erilist.

Paljude Tallinna-kesksete vaatajate jaoks on kogu muu Eesti väike, väheütlev ja väheoluline. Tartu ehk mahub enamiku

pildile, teised kohad aga juba üsna vali-kuliselt: kellele ütleb veel midagi suvepea-linn Pärnu, kellele talvepealinn Otepää, kellele folgilinn Viljandi. Ja siis need maal elavad sugulased. Aga ikkagi tundub see kõik kuidagi väike, üksik, marginaalne.

Mitte Tallinnas Ometi pole raske teha üks lihtne arvu-

tus: Tallinnas elab umbes 400 000 inimest, Eestis kokku üle 1,3 miljoni. Järelikult enam kui 900 000 Eesti inimest elab väl-jaspool Tallinna. Seega – hoopis tallinlane on eestlaste seas ilmselge vähemuse esin-daja! Eestlased elavad valdavalt hoopis mujal. Päris Eestis.

Pealinnas on vaid osa Eestit. Hea on tema asukoht kaubalinnana, seda küll, juba hansaliidu aegadest alates. Muidugi on Tallinnal asendamatult tähtis koht ka näiteks Eesti kultuuriloos ja poliitikaelus, kuid nii suur ei ole ta üheski mõttes, et defineerida kogu maad. Kui palju oleksime praegu vaesemad, kui Jüri Mõisa omaaeg-ne üleskutse maalt Tallinna kolida oleks tõepoolest teostatav olnud?

Küll aga on tallinlane ebanormaalselt üle esindatud meedias, sest kõik olulised toimetused asuvad ju siin. Isegi Eesti tei-se linna Tartusse pole pärast Postimehe lahkumist enam suurt muud jäänud kui ajakiri Eesti Loodus. 

Meediaajastul tundub pilt, mida päe-vast päeva näeme ja loeme, kogu tõde.

Nii ei saa me sageli teadagi tuhande-test näljahäda ohvritest Kesk-Aafrikas ja fikseerime igapäevase meediamürana teateid kümnetest järjekordsetest pommi-ohvritest Kabulis, sellal kui meie meedia tegeleb mõne kohaliku superstaari elu või

parlamendi palkadega. Nii on ka koris-tamata lumi või vähene tänavavalgustus mõnel Tallinna tänaval justkui suur üle-eestiline probleem, millele peavad päevast päeva kaasa elama ka inimesed, kelle kü-las pole tänavavalgustust kunagi olnudki.

Seestpoolt suuremaks Nüüd oleks aeg teha Eesti jälle seest-

poolt suuremaks. Tegelikult pole see muud kui taastada asjade normaalne pro-portsioon. Märgata, et Eesti on suurem, mitmekesisem ja rikkalikum.

Janek Mäggi provotseeris hiljuti Posti-mehe luuletuses, et pealinn võiks kolida Võrru. Mulle võrumaalasena see meeldiks, aga olgem realistid, Võru jääb väikseks. Aga Tartusse: miks mitte?

Kaugtöö ajastul võib asutuse peakorter asuda Tartus, aga kaastöötajad suures osas laiali nii lõuna pool Võrumaal kui põhja pool Tallinnas. Miks tundub Võrust Tallin-na sõites maa alati lühemana kui vastupidi?

Kui masu ükskord läbi saab ja ajud vabanevad kramplikust kärpimis- ja koondamisülesandest, siis võiks arutada küll, kuidas saada rohkem riiki Tallinnast välja. Sinna päris Eestisse.

Leelo Tungal ütles aastavahetuse interv-juus: ainult Tallinnas elades ja ainult lehti lugedes tundub, et maa neelab selle väikse ja kurva rahva alla, aga kui natuke ringi käid ja normaalsete inimestega kokku puu-tud, siis näed, et heatahtlikkus pole kuhugi kadunud.

Karl Martin Sinijärv lisas teises lehes: kuidagi liiga tihedalt on me inimesed siia Tallinna sisse sattunud, tuleks neid tagasi üle maa laotada. Saaks inimestel parem ja maal samamoodi.

SULEV VALNER Võrumaa Teataja peatoimetaja

Karl

-Kri

stja

n N

iges

en

Anne

Tüü

r

9

K Ü L A L I S T O I M E T A J A

Kogukonna -teenused

külasTavapärases keelekasutuses teame, mis on kogukond ja mida tähendab teenus. Seda, mis on aga kogukonnateenus, selgitab EHA PAAS. Kogukonna arengu konsulendi ja Kodukandi koo-lituskeskuse koolitajana teab ta hästi, et säärane teenus peab aitama ümbruskonda, kuid ei pea tingimata kasumit teenima.

Karl

-Kri

stja

n N

iges

en

1 0

L E K S I K A

Kogukonnateenus aitab kaasa kogu-konna arengule ja töökohtade loo-misele. Tavaettevõtluses pakuta-

vast teenusest erineb see just pakkumise põhjuse poolest – lähteks ei saa olla kasu-mi taotlemine. 

Kogukonnateenust tuleks pakkuda piir-kondades ja valdkondades, kus tururegu-latsioon ei toimi, ise tehes on odavam või on välja selgitatud puuduv lüli tootmise-turustamise protsessis.

Eesti Külaliikumise Kodukant algatatud projektide kaudu on Eestis juba viimased viis aastat aktiivselt ärgitatud külasid kogukonnateenuseid pakkuma ja nende kaudu ongi seltsid suutnud küladesse tuua lisaressurssi, pakkuda osaajalist tööd kohalikele inimestele ja lahendada külades esinevaid probleeme. Järgnevad näited pärinevadki Kodukandi projekti-dest väljakasvanud ja edukaks osutunud teenustest.

Prügivedu, külamaja, kalmuhooldus

Soometsa külas Pärnumaal asuti kogu-konnateenusena korraldama prügivedu, sest suured autod ei pääsenud majapida-misteni. Külaselts otsustas sõlmida prü-gifirmaga otselepingu ja soetati neli suurt konteinerit, kuhu külarahvas oma prügi toob. Teenuse pakkumine ei too seltsile rahalist tulu, elanikelt küsitakse tasu ku-lude katteks. Tänu ühisele korraldusele tuleb ka hind madalam, kui see oleks igal perel eraldi. Lisainfo www.soometsa.ee.

Praegu on Eestis üle 250 külamaja, mida seltsidel tuleb osaliselt või täies mahus ülal pidada. Enamasti on külamajad hajaasus-tusega piirkondades ainukesed keskused, mis pakuvad piirkonna elanikele teenuseid ja võimaldavad koostoimetamist. Üheks väga tubliks näiteks on Ida-Virumaal Vadis tegutsev külamaja. Lisaks kultuuriteenus-

tele, matkade ja kokkutulekute korralda-misele pakub selts ka matuseteenust. Si-suliselt minnakse appi lähedase kaotanud külaelanikule, aidatakse korraldada ma-tused, peielaud ja mis ehk kõige olulisem – ollakse kogukonnaga toeks.

Kinksi Küla Selts Läänemaal on välja arendanud kalmuhoolduse Karuse kal-mistul. Seltsi esindaja Eha Kukke sõnul kasvas teenus justkui iseenesest. Ikka helistati ja küsiti, kas Eha paneks kalmul küünla põlema või kastaks lilli, eriti vaja-vad abi kaugemal elavad sugulased.

Hooldustöid teevad kõik seltsi liikmed nii, kuidas on aega ja võimalust. Hinna-kirja töötatakse alles välja, kuid ega siingi kasumit loodeta – eelkõige peavad kulud kaetud saama. Vaata www.kinksi.ee.

Murru Küla Selts Pärnumaal pakub oma külamajas toitlustust teadaolevalt Eesti ainsas külaseltsi peetavas tervisekait-se poolt tunnustatud köögis. Lisaks paku-takse koolituste ja ürituste korraldamise teenust. Evelin Kuslapi sõnul pole piir-konnas lihtsalt ühtegi avalikku söögikohta ja äriettevõttele ei tasu investeeringud ära. Tulevikus on kavas pakkuda ka ta-luperenaistele võimalust külaköögis oma hoidised sisse teha ning avada kohalik pagaritöökoda. Muidu ju maal sooja saia ei saa. Loe www.suiguseltsimaja.ee.

Kas on vahet külaturismil ja tavaturismi-teenusel? On, kui turismiteenus põhineb kogukonna vajadustel ja kaasamisel. Näi-teks pakub Maarja-Magdaleena Maarahva Selts teenust “Elujõud loodusest”, kus tut-vustatakse ravimtaimi, erinevaid teesegusid ja maitsetaimi. Viibitakse püramiidi all ning vaikuse toas. Teenuse ettevalmistajateks ja pakkujateks on muide piirkonna eakad. 

Seltsi esinaine Tiia Pärtelpoeg põhjen-das teenuse käivitamist just vajadusega

kaasata eakaid, et tagada nende parem hakkamasaamine, enda vajalikuna tund-mine ja võimalus jagada oma teadmisi teistega. Just see teebki teenusest kogu-konnateenuse.

Vaata www.maarja-magdaleena.tabivere.net.

Sotsiaalne iseloom Kogukonnateenused võivad tihti olla

sotsiaalse iseloomuga. Teenuse pakkujal on oluline endale selgeks teha, kas tema idee kuulub avalike teenuste alla, mida peavad korraldama ja rahastama omavalitsused. 

Sadala külaseltsi esindaja Margit Avi tõi oma külast välja eakate jututoa, kus käiak-se koos suhtlemas ja ühisüritusi korralda-mas. Valla pakutavad teenused on kätte-saadavad eelkõige keskustes, seega jääbki kohapealse korraldamine külaseltsile. Samuti korraldab selts kohvikut ning pidu-laudade katmist ja koristamise teenust, mis ettevõtjale oma vähese kasumlikkusega huvi ei paku, kuid annab seltsile võimaluse leida inimestele osaajalist rakendust.

Seega võib kogukonnateenus olla mis tahes valdkonnast, peaasi, et lähtutaks ko-gukonnast ning teenust ei pakuta kasumi eesmärgil. Mida täpselt pakkuda, tuleb igal seltsil ise otsustada. Selleks on mõist-lik uurida kogukonna vajadusi ja soove, teisalt aga koguda erinevaid ideid ning vaadata, mida juba tehtud on. 

Põhjusi, miks selts võiks pakkuda teenuseid, on mitu: kindlustada maaela-nikele, eriti pensionäridele elamisväär-sem elu, luua ja säilitada maal töökohti, suurendada turvalisust koduses olmes või vähendada mahajäämust elukvaliteedis (võrreldes keskustega). Loetelu ei ole lõp-lik, seda võiks iga külaselts ise arutada ja tuua enda jaoks olulisi põhjendusi teenu-se pakkumise alustamiseks.

Kogukonnateenuseid • Turule jõudmiseks on vaja korraldada talunike toodete otseturundust, mitmes piirkon-

nas on algatatud kaubaringid ka vajaliku toimetamiseks külaelanikeni

• Turismisektoris piirkonna külgetõmbejõu suurendamine: vaatajaskonda kaasavate

näidendite lavastamine ja läbiviimine, loodusradade rajamine ja tähistamine jm

• Küla- ja päevakeskuste majandamine

• Eakate päevahooldus

• Ühise transpordi korraldamine

• Ühiskommunikatsioonide majandamine (vesi ja kanalisatsioon, internetiühendus, prü-

gimajandus, side, maaparandus jm.)

Lisa loe www.kodukant.ee.

Mati Naruski Tõutsi küla Laane talust on peaae-

gu et ise kogukonnateenus – kui vaja, siis aitab

ehitada, saab hakkama nii keevitamise kui elekt-

ritöödega, keset hullu tuisku tuleb ja päästab

väetimad külamehed oma traktoriga lumevangist.

Nende jaoks, kes arvad, et kogukonnatee-

nused võiks esineda formaalsemas vormis, kui

seda on empaatiavõimeline külamees, mahub

Mati ka ametlikumatesse raamidesse. MTÜ

Kappermäe Selts juhatuse liikmena tegeleb

jõuluvanalik härra muuhulgas mitme küla

koostöös kavandatava seltsimaja rajamisega.

Karl

-Kri

stja

n N

iges

en

1 1

L E K S I K A

Ja jõudiski kätte päev, mil Eesti Pos-ti inimesed ka Võrumaa Rõuge valla Viitina küla postipunkti sulgemis- ja

selle töötajale Aive Leppikule koondamis-teadet üle andma tulid. Täpselt samamoo-di, nagu 2007. aasta suve lõpul seda teh-ti veel enam kui 40 paigas ja aasta hiljem veel ligi sajas.

Maja ees peatuv auto, sammud trepil, avanev uks. Ei pea olema ise selliseid tea-teid üle andnud või vastu võtnud, kujuta-maks ette neid mahalöödud silmi ja seda ebamugavustunnet õhus.

Et siis koondamispaberid? – Jah, nüüd siis tõesti on lood nii.

“Lõpuks ometi!” hüüatas Aive. “And-ke ruttu siia, ma kirjutan alla, enne kui äkki ümber mõtlete!” Siis tegi ta veel sõnumitoojatele vanas mõisahoones eks-kursiooni.“No nad olid ju nii kohmetud, kahju oli kohe, ei tahtnud neid sedasi

minema lasta. Lõpuks siis muutusid veidi rõõmsamaks.”

Mis see siis nüüd oli? Kuhu jäid pisa-rad, ahastus, et mis nüüd saab külast, kus niigi juba suletud kool (viimasel aastal õppis seal ühe õpetaja käe all viis last nel-jas erinevas klassis) ja pood?

Olgem ausad, pajatab Aive, ega see pos-tipunkti töö nüüd mingi õnnistus olnud. 503-kroonise kuupalga eest tuli igal õhtul saata ülemustele aruanne (ka siis, kui ain-saks müügiks olid näiteks üks ümbrik ja mark), lotopiletite müügiga kaasnenud as-jaajamine oli veel keerulisem ning muud – näiteks kommi – müüa ei saanud, sest Aivel polnud selleks vajalikku luba (“No mis luba on vaja selleks, et müüa inimese-le pakk komme?” imestab ta endiselt).

Praegu peatub Viitinas 45 minutiks väi-ke postibuss. Esimesel korral astus Aivegi sealt läbi ja ostis lotopileti – et uuele bus-

sile õnne tuua. Ent osa postiasju saavad külainimesed raamatukogus töötava Aive abil endiselt korda aetud.

On vaja mõnel memmel oma elektri-arve tasuda, tuleb ta, raha näpus, Aive juurde, kes teeb siis ülekande oma inter-netipangast – kellel see siis tüki küljest võtaks. Samamoodi saavad saadetud kirjad. Hiljuti oli ühel külamehel vaja kir-jutada Venemaale ja ta tuli Aivelt uurima, mis see maksab. Aive vastu, et ega temagi tea, sõltub ju kirja kaalust, aga andku mees 10 krooni. Kirja ja kümnekroonise korraldas Aive Rõugesse, nüüdseks lähi-masse postkontorisse, kust veel üks kroon tagasigi saadeti, mille Aive omakorda me-he kätte toimetas.

Sünged ennustused Nagu naisteajakirjades nipid kaamosega

võitlemiseks või Õhtulehes juhised, kui-

Külade aktiivsuse

proovikiviKui üle Eesti maakohtade libiseb järjekordne koolide, postkontorite, poodide või muude oluliste asutuste sulgemise laine, saadavad seda inimeste arusaadavalt muremustad mõtted kodupaiga hääbumisest. URMO KÜBAR võttis vaadata, kas sünged ennustused on teoks saanud või on sellised sulgemised hoopis aidanud kaasa kohalike elanike omaalgatuse tõusule.

1 2

K A A N E L U G U

das jaanipäeva ja jõulude ajal liigsöömi-sest hoiduda, nii jõuavad ühiskondlikuma kallakuga meedia veergudele regulaarselt lood maapiirkondade asutusi tabavatest liitmistest ja sulgemistest. Olgu liidetava-teks-suletavateks siis vallad ise, külades asuvad panga- või postkontorid, poed, koolid, metskonnad või muu. Saatjaks tavaliselt kohalike arusaadavalt muremus-tad mõtted kodupaiga ääremaastumisest ja hääbumisest.

Mis aga neist paigust edasi on saanud? Kas sünged ennustused allakäigust on teostunud või ehk on sulgemised avanud võimalusi kogukonna omavahelise koos-töö ning uute ja paremategi lahenduste sünniks? Hea Kodaniku ringkäik Eesti-maa külades näitas, et juhtunud on mõ-lemat, sõltuvalt kohapealsest ettevõtlikust vaimust.

“Eks meediakära selle ümber on sageli

Raiv

o Ta

sso

/ M

aale

htRa

ivo

Tass

o /

Maa

leht

Elm

o R

iig /

Sak

ala

Venevere rahvas Virumaal reageeris nii poe kui ka postkontori sulgemisplaanidele allkirjade

kogumisega, ent mõlemad pandi kinni sellele vaatamata. Võrumaa Viitina küla endise posti-

punkti töötaja Aive Leppik (ülemisel pildil paremal) seevastu oli esimesi, kes kontori asemel

käima pandud postibussile käivet tegi. Ostis lotopileti, et uuele teenusele õnne tuua – ning

võitis ka ise 25 krooni.

1 3

K A A N E L U G U

suurem kui asi väärt,” arvab Viljandimaa Suure-Jaani valla Kuhjavere külavanem Romeo Mukk. Nende kant on näinud pea kõike eespool kirjeldatut, kaasa arvatud nelja omavalitsuse liitumise üheks suur-vallaks, aga – “ei saa öelda, et elu oleks nüüd halvemaks läinud”.

Jah, ebamugavam on muidugi, kui alati omal kohal seisva maapoe asemel tuleb

sisseoste teha küla väisavast kauplusbus-sist, ent samas on sellega sõitev omakan-dimees väga abivalmis ning püüab kõigi soovidega arvestada. “Eks me ju oma käitumisega paneme ise paika, mis asjad meil on – kui ikka postkontoris ei käi, vaid kasutame seda teenust linnas või ko-dus internetis, siis pannakse kontor kinni ka,” räägib külavanem. “Aga lõppeks võib

suurt osa Eestimaast pidada ääremaaks! See sõltub eelkõige inimestest. Kui nad on tegusad ja tahavad küla arendada, siis saa-dakse sellega ka üheskoos hakkama.”

Valdade liitumisest on seejuures niipal-ju kasu olnud, et tänu ühisele suuremale eelarvele saab teha ka rohkem investee-ringuid elu parandamiseks. Et investee-ringud pelgalt valla keskusse ei koonduks, lepiti kokku põhjalikus liitumisleppes, mida arutati eelnevalt ka kõigi omavalit-suste elanikega.

Vähem külajutte Siiski tunnistavad ka optimistlikumad

külaaktivistid, et traditsiooniliste kohtu-mispaikade nagu maapoed või postkon-torid sulgemine toob kaasa argisuhtluse vähenemise külas. Seda just niisuguste inimeste vahel, kes külaseltsi või huviala-ringide tegevuses kaasa ei löö.

Nii ka Viitinas, mida muide seob Kuh-javerega külaliikumise Kodukant välja antav aasta küla tiitel – mulgid said selle 2007. aastal, võrokesed mullu. Ent Aive Leppik tõdeb, et kui ka külaklatš selle tõttu ehk kannatab, siis asjalikud plaanid saavad ikkagi tehtud ning küla elu seisma ei jää.

Nende juures näiteks korraldavad mehed laiematki tuntust saavutanud kuu-ritsapüügi- ja autokrossivõistlusi, korda on tehtud seltsimaja, laululava ja jahionn ning pärast järveäärse võsa maharaiumist avaneb nüüd veesilmale kaunis vaade. Valla jaanipeod toimuvad alati Viitinas, iga-aastaseks traditsiooniks on ka talgud.

Mullusest Minu Eesti mõttetalgute ideepangast pole küll Viitina nime mõ-tet otsida, ent seda paljalt seepärast, et külavanem ei viitsinud registreerimise ja muu paberitööga jännata. Viitina rahvas alustas oma päeva pargi koristamisega ning selle järel peeti järve ääres nii umbes neljakümnekesi ka mõttetalgud maha, nii et vallavanem veel imestas, et rahvast on

Seitse teenust ühe hoobiga Mullustel Minu Eesti mõttetalgutel käidi välja ka rida ideid, kuidas kogukonnad võiks

omavahel rohkem koostööd tehes elu paremaks muuta. Et nende elluviimisele kaasa ai-

data, käivitas EMSL novembris Norra ja EMP finantsmehhanismide toel poolteiseaastase

projekti “Seitse ühe hoobiga”, mille käigus luuakse tarkvara seitsmele avalikule teenuse-

le, mida kodanikuühendused ja kogukonnad osutada saaksid.

Lisaks luuakse veebikeskkond, kuhu kogutakse teavet ja näiteid avalike teenuste

üleandmise kohta ning mis saab olema avalike teenuste üleandmisega seotud teemade

ristumispunkt. Samuti hakatakse kodanikeühendusi ja omavalitsusi edaspidi nõustama

teenuse üleandmise protsessis.

Lähemalt sellest projektist Hea Kodaniku järgmises numbris, seni saab infot www.ngo.

ee/seitse ja projektijuht Geroli Peedult (geroli@minueesti.ee).

Valik ideid, mis mullustel mõttetalgutel välja käidi

• Mobiilne omavalitsus – buss, mis sõidab mööda maakonda ning kus saab kasutada

panga, posti ja KOV-teenuseid. Liikumisgraafik on näha veebikaardilt, vajadusel sõidab

kaasa ettevõtlusnõustaja, sotsiaaltöötaja või keegi teine.

• E-koduõpe – pensionile jäänud õpetajad annavad järelaitamistunde. Skype’i vahendu-

sel saab korraldada virtuaaltunde mitmele õpilasele korraga.

• Raskustes perede aitamine – veebilehe kaudu on võimalik levitada infot vajadustest ja

võimalustest. Näiteks jääb kellelgi üle ehitusmaterjali või on see väikese defektiga ja

visataks minema, kuigi seda saaks teisal kasutada.

• Transporditeenus – maale sõites pakkuda abi neile, kes transporti vajavad. Luua tuleks

tellimiskeskus, kuhu kogutakse sõidusoovid, ja need, kes valmis teenust osutama,

saaks selleks kompensatsiooni.

• Infrastruktuuri tugi – veebipõhises süsteemis saab teha ettepanekuid infrasüsteemi

arendamiseks või probleemide kohta, nt teed, internet, elekter, telefon, pood, bussi-

liiklus, arstiabi, ja reaalajas jälgida probleemide lahendamist. Samuti saaksid inimesed

ühineda ja lihtsamaid probleeme ise lahendada.

• Koostöökeskkond – teenus, mille vahendusel saaksid paikkondade MTÜd ühineda näi-

teks raamatupidamisteenuse ostmiseks, ruumide rentimiseks vms.

• Volikogu liikmete töö jälgimine – keskkond, mis pakub ülevaadet volikogu liikmete

kõikidest otsustest, seisukohtadest, algatatud eelnõudest ja muust tegevusest.

1 4

K A A N E L U G U

rohkem kui vallakeskuses Rõuges. Ning kui külaprobleemidest räägiti, siis

mitte sellest, et üks või teine asutus on kinni pandud. Hoopis olulisem tundus arutelu näiteks selle üle, et külla oleks vaja teeviitu või siis, et mida hakata peale lagunema kippuvate vanade majadega.

“Maainimene on selline, et ta ehmub, kui kuuleb, et midagi tuttavat muutub või kaob ära,” arutleb Aive Leppik. “Aga ta on vintske ja visa ning saab hakkama. Eriti vanem generatsioon.”

Innustav sulgemine Mõnigi kord on just sulgemised kü-

larahvast tihedamalt liitnud ja tegudele ärgitanud. Lääne-Virumaal Kadrinas elav ajakirjanik Rein Sikk tunnistab, et nende saunaklubi sündis tänu vallavalitsuse ot-susele kohalik saun sulgeda. Tänaseks on klubist saanud üks Kadrina visiitkaarte ja ilmselt tuntumaid saunu Eestis üldse, kus käivad rahvale aru andmas ministrid ning kus otsustatakse suur hulk kohalik-ke küsimusi.

Ka samas maakonnas asuvas Venevere külas sündis haridus- ja kultuuriselts vajadusest võidelda algkooli sulgemise vastu. Kool pandi siiski kinni, aga selts jäi ning on sestpeale koostanud ja ellu viinud küla arengukava. Muu hulgas rajanud näiteks Avijõe kaldale kena pais-järve, korda teinud pargi, võrkpalliplatsi ja külakiige (täpsemalt isegi kaks, sest esimene kulus suurest kasutamisest juba läbi). Endisse koolimajja muretseti jõu-masinad, piljardi- ja pingpongilauad ning muusikariistad.

Kultuurielu on Veneveres ägedam kui mõneski suuremas kohas – tegutseb kä-sitööring, harrastusteater, mälumängu-sari, ansambel, toimuvad tantsukursu-sed. Hea Kodaniku telefonikõne tabab seltsi eestvedajat Eerik Lumistet, kui ta ajab parajasti PRIAs asju. “Vaja jär-jekordne miljon külasse tuua, ” muigab

mees ja palub hiljem uuesti helistada. Ägedalt koondus rahvas ka kaupluse

ja postipunkti sulgemise vastu, kogudes üle saja allkirja – ent ikkagi edutult. Mõlemad sulgemisotsused tulid tuna-mullu ootamatult ning külaelanikud kahetsevad, et neist varem ei teadnud: oleks kas või poe majandusraskustest rohkem räägitud, oleks sealt rohkem sisseostegi tehtud.

Nüüd üritatakse poe kinni pannud ketilt kauplusehoone kätte saada – kui poleks kallist rendihinda, leitaks ilm-selt ka poele pidaja. Kauplusebuss seda siiski ei asenda. Juba ootamine pole külmade ilmadega meeldiv, rääkimata sellest, et kogu nädala kraam tuleb kor-raga ära osta.

“Mida vähemaks külas elutähtsaid asutusi jääb, seda vähem on kasu ka meie pingutustest külaelu edendada,” ütleb seltsijuht ja näeb, et inimesed käi-

vad seetõttu üha vähem kodust väljas. Vanad sissetallatud rajad on juba üsna kitsukeseks muutunud.

Pärnumaa Soometsa külaseltsi akti-vist Krista Habakukk tõdeb, et teenuste osutamise valmidus külaseltside poolt jätab veel soovida. Nemad korraldavad ühiselt prügivedu, millest on juttu ka selle ajakirja lehekülgedel 10-11. Selle kõrval toimib muidugi ka omaalgatuslik üksteise aitamine – autoga poes käies tuuakse vajadusel ka tuttavatele kraam kohale või siis jagatakse ära, kes millal ka naabrite lapsed kooli sõidutab.

“Sõltub sellest, kui palju ollakse harjutud koostööd tegema ja kui terav vajadus on,” ütleb ta. Ilmselt ei ole masu ikkagi veel nii tõsine, et tuntaks vaja-dust ühistegevust korraldama hakata sellistes küsimustes. Seni katsutakse ik-ka rohkem igaüks ise hakkama saada.”

 

Mar

tin

Mei

tern

Külaseltsid võtavad postkontoreid üle Vastusena maapostkontorite sulgemisele on esimesed külaseltsid Eesti Postilt frantsiisi-

lepinguga postipunkti pidamise üle võtnud.

Otsa tegi mullu suvel lahti Rõude külaselts Läänemaal. Kui sealne postkontor 2008.

aasta augustis suleti, pahandasid kohalikud, nagu enamikus teisteski paikades, sest

lähima postipunktini jäi 12 kilomeetrit – suhteliselt tühine maa autoomanikele, ent üsna

ületamatu, kui tuleb sõltuda bussigraafikutest.

Nii pommitas külaselts Eesti Posti kirjadega, et lahendus leida, ja kui postiasutus vii-

maks vastas, hakatigi koos otsima võimalust kontor avada.

Külaseltsi hallatav kontor asub oma endises hoones, mis nüüd tegutseb ka seltsima-

jana. “Kui kontor suleti, siis pastakas, mis oli laua küljes kinni, jäi sinna tuppa. Naersime,

et Eesti Post kinkis meile pastaka ja sellega ka laua,” rääkis külaseltsi esimees Ants

Maripuu avamispäeval kohalikule lehele. Sama laud ja pastakas on kasutusel uueski

postkontoris, kus saab enam-vähem samu teenuseid, mis varem. Ühe erinevusena on aga

sigarettide ja kommide asemel riiulitel kohalik käsitöö.

Kui Eesti Televisiooni saade “Sõida maale!” rõudelaste ettevõtmist kajastas, sai sel-

lest innustust ka Raplamaa Valgu külaselts, kes avas oma postkontori mullu detsembris.

Kokku on Eesti Postil praegu paarkümmend frantsiisilepinguga tegutsevat kontorit, neist

enamikku peavad üleval küll kohalikud äriühingud.

1 5

K A A N E L U G U

Andr

es T

arto

/ w

ww

.tae

vapi

ltni

k.ee

1 6

A R V A M U S

Oleme harjunud kuulma, et põllu-pealsetes uusrajoonides lähevad asjad kella kuue suunas. Noored

pered on seal laenulõksus, ehituskvali-teet on kehv, kanalisatsiooni pole, hal-jastust ka mitte, selle kõige tulemusel on majade hind radikaalselt kukkunud. Rää-kimata transpordiprobleemidest ja sellest, et politsei ei ole ilmselt isegi su tänava ni-me kuulnud ega oska vajadusel appi tulla.

  Ometi on võimalik, et 1990. ja 2000. aastate massiline uusrajoonidesse ko-limine sisaldab endas ka midagi head. Näiteks on võimalik, et just seal sünnivad soodsad tingimused kodanikuühiskon-na edasiseks arenguks. Inimeste ees on ühised ja suured probleemid ning kõige kergem või isegi ainus võimalus on need koos lahendada. Muud lihtsalt ei jää üle.

Uusrajoonid Lasnamäest hoolivamad

Kui see on nii, siis hakkab uusrajoo-nides arenema natuke hoolivam koos-elamise kultuur kui näiteks Lasnamäel või Annelinnas. Kui see on nii, siis peaks sellel olema kaugem mõju vähemalt mõne tuhande inimese valikutele ning see hak-kab vähehaaval mõju avaldama ka näiteks poliitikas. Kui see on tõesti nii, siis peak-sime lähema 5-10 aasta jooksul nägema

uusrajoonidest välja kasvamas natuke teistmoodi mõtlevaid kodanikuaktiviste ja miks mitte ka poliitikuid.

Idee kontrollimiseks võtsin ühendust paari tuttavaga, kes elavad “põllu peal”, ja uurisin üle. “Meil naabritel käib usin koostöö kõiges – lapsehoiuteenusest kuni muruniidukite laenutamiseni,” ütles üks. “Ja meie veame üksteise lapsi ja valvame neid, kui kedagi kodus pole,” ütles teine.

Ühel juhul oli kamba peale tee ära as-falteeritud, naabrivalve üles seatud. Palju-sid töid telliti omaenda küla töötutelt, et nende peresid toetada.

Teisel juhul aidati erinevate töödega üksteist, näiteks tuldi appi kaevama ning “küla muttidel käivat pidev istikuvahe-tus”. Mida rohkem inimesed mõtlema jäid, seda rohkem leidsid nad sotsiaalse kapitali toimimise näiteid.

Kui teile tundub, et toodud näited on väheolulised, siis võib-olla olete üks neist, kes arvab, et iga revolutsioon toimub alati pauguga ja kõik muu on tühi-tähi. Tegeli-kult see nii pole.

Enamik revolutsioone on hiilivad ja kuigi vahel käib küll pauk, siis ikka alles pärast seda, kui on toimunud suur hulk sammsammulisi ettevalmistavaid prot-sesse.

Tõsi, on palju põhjusi näha valglinnas-

tumise varjukülgi. Imelikesse põllupealse-tesse rajoonidesse on juba aastakümneid kolitud USAs ja muudeski maailma koh-tades ning me näeme teiste pealt õppides, et mõju on sellel nähtusel suur, kuid ühis-konna sotsiaalsele struktuurile pole see alati kasuks tulnud. Uuskommuunidesse kolitakse kokku lukustatud värava taha omasugustega marineerima ja tulemuseks on meeleheitel koduperenaised.

Meeleheitel koduperenaised

Rääkimata neist pehme võimuga läm-matavatest USA äärelinna emadest, kelle vastu protestisid juba 1950ndatel nende enda pojad ja hiljem ka tütred – trauma, mille lahtimõtestamisega tegeles näiteks film “Lendas üle käopesa” ja miks mitte ka näiteks “Süütud enesetapud”.

Jah, loomulikult oleksin ma võinud veel pikemaltki kirjutada, kuidas valglinnas-tumine on kole ja halb asi, sest miinuseid leiab selles palju. Kuid ükski asi pole ainult halb, inimene võib üllatada oma leidlikku-sega rasketes oludes ja ma ei imestaks, kui valglinnastujad toovad oma kogemused uuel aastakümnel ühe tugevamalt meie kõigini, ning ma väga loodan, et see saab olema väga kasulik. Ma usun, et nad saa-vad hakkama.

Sooseparevolutsioon

EMSLi nõukogu liige ja blogi Memokraat asutaja DANIEL VAARIK vaatab suur-linna tagamaid ja uus elamurajoone, kuid ei leia seal ootuspärast kipsplaa-di tuhmi kõla, masendust ja kurbust. Ta näeb hoopis võimalust kodaniku-ühiskonna vaikivaks revolutsiooniks.

Andr

es T

arto

/ w

ww

.tae

vapi

ltni

k.ee

1 7

A R V A M U S

Vabatahtlikel ja kodanikuaktiivsu-sel on olnud põhjapanev roll Ees-ti iseseisvumisel ja selle taastami-

sel, nüüd aga tehakse vabatahtlike abiga korda külasid ja looduskaitsealasid, paku-takse füüsilist ja psühholoogilist tuge abi-vajajatele, korraldatakse kultuuri- ja spor-diüritusi ning palju muud. Vabatahtlikud muudavat Eestit paremaks, nad teevad ära selle, milleks riigi ja kohalike omavalitsus-te eelarvetes pole võimalusi leitud.

Ilma tasu ootamata panustaja tähele-panu ja hoolivus ulatub kaugemale pere-, lähedaste ja sõprade ringist, ta ujub ühis-konnas nagu kala vees ja teab et “heade tegude panka investeerides” on võimalik tilk tilga haaval ka kaljusse suur auk teha ja tunnel ehitada. Möödunud aastal tuli välja, et kõige harilikumat tõugu vaba-tahtlikud, kes ootavad huvitavaid pakku-misi ja võimalusi, moodustavad 23% Eesti elanikest (Ender, Mänd, Möller 2009).

Isehakkajatest ja organisaatoritest regu-laarselt tegutsevaid vabatahtlikke on Ees-tis 5%, eriti pühendunud ja osakoormu-sega vabatahtlikku tööd teeb umbes 2% elanikest. Kõik eelnimetatud reageerivad

nimele “vabatahtlik”, lisaks neile tunneb 17% elanikest ennast ära, kui näidata nei-le tegevuste nimekirja, millega vabatahtli-kud hõivatud on.

Vabatahtlike elu on rikkalikum kui mittevabatahtlikel, sest nende suhtlusring, kuhu kuulutakse, on laiem, saab ennast arendada ja huvitavate inimestega kasu-likult aega veeta. Vabatahtlikud leiavad viisi, kuidas teha igapäevakohustuste raa-mes midagi vabast tahtest ja tasu saamata ühiskonna, keskkonna või majanduse heaks.

Mida riik ei jõua tehaKoristustalgutele saab minna koos abi-

kaasa ja lastega, õpingute ajal on võimalik omandada samas valdkonnas praktiline kogemus, töökaaslastega võib võtta vaba päeva näiteks rabasse laudtee ehitamiseks, head nõu suurte ideede elluviimiseks saab tipp-spetsialist jagada ka lõunapausi ajal. Oma energiat, teadmisi või oskusi saab vabatahtlik panustada igal ajal ja igast asendist.

Vabatahtlike roll Eestis on ja on ol-nud põhjapanev. Eesti alustala on alates

rahvuslikust ärkamisest 19. sajandi lõpul olnud inimeste tugev enesemääratlemise ja oma riigi tahe. Iseseisvumisele aitasid kultuuriinimesed suurel määral kaasa vabatahtlikult, arendades eesti keelt, kir-jandust, muusikat ja teatrit. Nii sündis näiteks Vanemuise selts, mis korraldas Eesti esimese laulupeo 1869. aastal ja mil-lel on siiani tähtis koht eestlase identitee-dis. Eesti taasiseseisvumises oli tähtis roll laulval revolutsioonil, kus sajad tuhanded inimesed tulid vabatahtlikult Eestit va-baks laulma. Omaette fenomen on Balti kett, kus kaks miljonit eestlast, lätlast ja leedulast hoidis vabatahtlikult käest kinni ja laulis ühist hümni “Ärgake Baltimaad!”.

Aastal 2010 tegelevad vabatahtlikud sel-lega, millega riigiasutused ja omavalitsu-sed ei jõua tegelda. Kui poleks vabataht-likke, jääks väikestes omavalitsustes nii mõnedki pargid või majad korda tegema-ta, kogukonda liitvad üritused toimumata. Ka sotsiaalteenuseid, nagu psühholoogi-list abi pere- või tööprobleemide korral, osutatakse Eestis vabatahtlike abiga.

Praegusel eelarvekärbete ajal püütakse avalike teenuste endist taset vabatahtlike abiga säilitada vaatamata sellele, et finant-seerimine on vähenenud. No ja nüüd on Minu Eesti talgutega seotu andnud kogu asjale veel vunki juurde. Parimate Eestis kättesaadavate andmete põhjal saab öelda, et vabatahtlikele tuleks muidu aastas pea-aegu sama palju palka maksta, kui suudab kogu mittetulundussektor erinevate pro-jektide ja avalike teenuste osutamise ning muude tegevuste käigus aasta jooksul ära kulutada (üle kolme miljardi krooni).

Ühtlasi moodustab vabatahtlike töö väärtus 1,2% SKPst, kuid see ei sisalda ühiskondlikku kasu, mida vabatahtlikud toodavad. Vabatahtlike abi kasutavad or-ganisatsioonid ütlevad, et vabatahtlik te-

Kes on Eesti vabatahtlik tegelikult?

Teame hästi, et vabatahtlik on keegi, kes panustab oma aega ja head tahet teise hüvangusse. Nende tegevus annab üle protsendi SKPst, on poliitikauu-ringute keskuse PRAXIS analüütik ning vabatahtliku tegevuse nõukoja liige JON ENDER välja arvutanud. Lisaks annab ta ülevaate sellest, mis neid isetuid ini-mesi motiveerib.

Motivaatorite TOP 10 vabatahtlike jaoks (nende %, kes ütlesid “väga oluline”) 1. tunda ennast vajalikuna – 66%

2. veeta oma aega kasulikult – 64%

3. aidata teisi – 63%

4. võimalus suhelda teiste inimestega – 62%

5. saada oma tegemistest ja saavutustest rahuolu/õnne – 61%

6. võimalus veeta meeldivalt aega teiste inimestega – 60%

7. saada juurde teadmisi/ kogemusi või areneda – 52%

8. saada uusi tuttavaid, luua kontakte – 51%

9. parandada oma võimalusi teha meelepärast tööd – 44%

10. panustada Eesti ühiskonna üldisesse arengusse – 41%

1 8

U U R I N G

gevus a) muudab inimesi hoolivamaks, b) on üks osa elukestvast õppest, arendades inimese teadmisi ja oskusi, c) aitab leida uut laadi tööd, sest on võimalik kõige-pealt uut tegevust katsetada vabatahtliku-na, ilma et peaks täitma suuri nõudmisi ja tekiks oht ebaõnnestuda nagu uuel palgatööl.

Sotsiaalne kapitalSamuti suurendab vabatahtlik tegevus

siduvat sotsiaalset kapitali, suhtlusring-kondi, kuhu kuulutakse; töö kaotanutel aitab säilitada motivatsiooni ja hoiab oskused värskena uue töö leidmise ajal. See tähendab, et ühiskonnas on rohkem õnnelikke, igakülgselt haritud inimesi, kes on tööl motiveeritud ja jõuavad palju, neil jääb aega ka töö kõrvalt Eesti riiki arendada.

See omakorda tähendab (ja seda kinni-tavad ka uuringud), et vabatahtlikud on tervemad, neil on vähem ärevust ja dep-ressiooni, parem enesehinnang, tugevam immuunsüsteem, mistõttu nad elavad-kauem. Seega mõjub vabatahtlik tegevus nagu rahva vaimse tervise meede ja sellel saaks vabalt olla roll “Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020” ja “Rahvastiku-poliitika alused 2009–2013” elluviimisel. See aga eeldab, et vabatahtlikega ümber-käimine on professionaalne ning otsib tasakaalu vabatahtlike ja organisatsiooni huvidele vastamise vahel. Kui vabatahtli-kud on motiveeritud, siis on kasu sellest suurem nii neile endile kui ühiskonnale.

Kust tuleb motivatsioon?Organisatsioonid, kuhu vabatahtlikud

soovivad kindlasti ka edaspidi panustada, eristuvad teistest selle poolest, et pakuvad vabatahtlikule erinevaid võimalusi, mille vahel valida. Meelepärase ja jõukohase tegevuse valimine on üks olulisi eeldusi vabatahtliku motiveerimiseks. Teine väga oluline tegevus on vabatahtlike juhenda-mine, suunamine ja vajadusel spetsiaa-lne koolitamine, mis aitab kaasa nende teadmiste ja oskuste arengule ning annab väärtusliku kogemuse – vabatahtlikust tegevusest saab kujundada vabatahtliku jaoks elukestva õppe osa.

Kolmas oluline tegevus on vabatahtliku panuse väärtustamine, siiras kiitmine ja tunnustamine, sest see annab talle indu juurde. Kes meist ei tahaks enda kohta häid sõnu kuulda?

Neljas aspekt on vabatahtliku tege-vusega kaasnevate kulude katmine. Et vabatahtlik panustab oma väärtuslikku vaba aega ja energiat, siis ei saa oodata, et ta katab lisaks ka kaasnevad transpordi, ööbimise, toitlustuse vm kulud ning ostab endale vajalikud töövahendid.

Et vabatahtlike panuse kandepinda suurendada, on oluline ka organisatsiooni olulisemaid tegevusi avalikkusele tutvus-tada. Vabatahtlikke tõmbavad organisat-sioonid, mis on avalikkuses nähtavad, hea mainega ja mida võetakse tõsiselt oma valdkonna riiklike ja kohalike otsuste ku-jundamisel.

Põhjused, miks inimesed tulevad vaba-tahtlikuks, on erinevad, aga nende põhi-lisi ajendeid välja selgitades on võimalik pakkuda vabatahtlikele väga väärtuslikku kogemust. Eneseharimissoovist ajenda-tud vabatahtliku motivatsioon on kõrge vaid siis, kui talle pakutakse õpiprotsessi. Suhtlemisalti inimese huvi hoiab üleval võimalus sümpaatsete inimestega koos kasulikult aega veeta, omaette tegutsedes ei pruugi ta nii motiveeritud olla. Need on vaid mõned näited, millega on vaja arvestada, et vabatahtlike motivatsiooni hoida.

Kasutatud kirjandus

Ender, Mänd, Möller, Surva – Vabatahtlikus tegevuses osalemine Eestis 2008, Poliitikauu-ringute Keskus PRAXIS, TNS EMOR

Ender, Mänd, Möller – Vabatahtlikus tegevuses osalemine Eestis 2009, Poliitikauuringute kes-kus PRAXIS, TNS EMOR

Kim, Joongbaeck, Musick, Marc (2005) – Perceptions of Volunteering Efficacy and Their Effects on Mental Health, American Sociolo-gical Association aastakoosolekul esitletud artikkel, Marriott Hotel, Loews Philadelphia Hotel, Philadelphia

Laido, Ender, Meldre (2009) – Suutlik sektor, EMSL

Lum, Lighfoot (2005) – “The Effects of Volun-teering on the Physical and Mental Health of Older People” Research on Aging, Vol. 27, No. 1, 31-55

Uudelepp, Uus, Ender, Tatar, Sootla (2009) – Kohaliku omavalitsuse üksuste avalike teenus-te lepinguline delegeerimine kodanikeühen-dustele, Poliitikauuringute Keskus PRAXIS

Graafikute andmed

Statistikaamet, autori arvutused.

[1] Arvutus parimate kättesaadavate andmete põhjal, mis põhineb keskmisel vabatahtlike tundide arvul organisatsiooni kohta 2004-2006 ja keskmisel tunnitasul tööturul.

Kes on Eesti vabatahtlik tegelikult?

Mittetulundussektori majanduslik väärtus

0

0.5

1.0

1.5

2.0

2.5

2004 2005 2006 2007 2008

0

0.5

1.0

1.5

2.0

2.5

2004 2005 2006 2007 2008

Sektori kulutuste osakaal SKPst (%)

0

0.5

1.0

1.5

2.0

2.5

2004 2005 2006 2007 2008

Vabatahtlike töö väärtus (% SKPst)

0

0.5

1.0

1.5

2.0

2.5

2004 2005 2006 2007 2008

KOKKU mittetulundussektori osakaal SKPst

0

500

1000

1500

2000

2500

3000

3500

2004 2005 2006 2007 2008

0

0.5

1.0

1.5

2.0

2.5

2004 2005 2006 2007 2008

Mittetulundussektori kulutused (mln kr)

0

0.5

1.0

1.5

2.0

2.5

2004 2005 2006 2007 2008

Vabatahtlike töö väärtus (mln kr) [1]

0

5

10

15

20

25

30

2004 2005 2006 2007 2008

0

500

1000

1500

2000

2500

3000

2004 2005 2006 2007 2008

Vabatahtlike töö tunde (mln)

0

20

40

60

80

100

120

2004 2005 2006 2007 2008

0

500

1000

1500

2000

2500

3000

2004 2005 2006 2007 2008

Keskmine tunnipalk koos maksudega (kr)

1 9

U U R I N G

Tänavune Teeme ära tuleb talgupäevana  

Asju, mida oleks vaja ära teha ja mis inimestele korda lähevad, on Ees-ti eri paigus väga erinevaid. Seetõt-

tu ei valinud “Teeme ära” organisaatorid tänavuseks üht kindlat teemat, vaid pöör-dusid talgute kui traditsioonilise kooste-gutsemise vormi poole.

Üle-eestiline talgupäev 1. mail saabki koosnema paljudest väiksematest talgutest, mida korraldavad need, kel vaja midagi ühiselt ära teha. Erinevalt eelmistest aasta-test ei toimu nii palju keskset koordineeri-mist, sest küllap teab iga kogukond, küla, linnaosa või kodanikuühendus ise, mis neile kõige olulisem ja kuidas seda teha.

Ühine tuleb talgupäeva kommunikatsioon, talgutele registreerimise veebileht ja talgu-juhtide omavaheline kogemuste vahetus.

Talgupäeval ühiseks tegemiseks sobib nii töö, millest näiteks seni pole oma jõud üle käinud, kui ka see, mis olnud kogu-konnas iga-aastane traditsioon. Talgute korras saab prügiseks muutunud kohad ära koristada, külaseltsi maja korda teha või midagi ehitada, koledaid varemeid lammutada, võsa lõikuda või metsa istu-tada, muinsuskaitse mälestisi korrastada ja palju muud. Kindlasti on teretulnud ka mõttetalgud, nagu eelmisel aastal.

Talguteks on ruumi nii linnas kui maal.

Et kivikõrbeski saab ühiselt ümbruskonda parandada, näitas ühe “Teeme ära 2009” idee elluviimine - Lasnamäe rohestamine, kui paari tunniga istutati hallide kõrgma-jade vahele sadu puid.

Talgukohtade registreerimiseks luuakse märtsi alguseks veebileht, kus iga tal-gukorraldaja saab kirjeldada, mis tööd ja kuskohas tegema hakatakse, palju talgulisi ta ootab, mida kaasa võtta ja ka seda, mille poolest see paik eriline on. “Talgupäev on hea võimalus kutsuda teisi appi vajalike asjade tegemiseks, aga see-juures tutvustada ka oma kodukanti või organisatsiooni ja teistele näitamist väärt

“Teeme ära 2010” tuleb üle-eestiline talgupäev 1. mail. ANNELI OHVRIL korraldusmeeskon-nast soovitab esmalt pead tööle panna, et mõelda, mida sinu kodukohas sel päeval talgutega korda saata. Ning seejärel seada musklid ja vaim töötegemiseks valmis.

2 0

M I N U E E S T I

Tänavune Teeme ära tuleb talgupäevana  

tegevusi,” teab külaliikumise Kodukant eestvedaja Kai Krabo. Kodukandi külaseltsid on sel päeval kindlasti ühed talgute korraldajad.

Kuni märtsini saab igaüks mõelda, kas soov on ise talgud organiseerida või hiljem talgukohtade vahel va-lides kellelegi appi minna.

Peale talgute registreerimist algab märtsi teises poo-les talguliste kirja panemine. Veebilehel saavad kõik inimesed valida meelepärase talgukoha, olgu siis asu-koha, töö iseloomu või muu tunnuse järgi.

Talgupäev toimub erinevate organisatsioonide koostööna: Riigimetsa Majandamise Keskus, Eestimaa Looduse Fond, külaliikumine Kodukant, Eesti Muin-suskaitse Ümarlaud, EMSL ja kodanikualgatus “Teeme ära! Minu Eesti”. 

Talgud Eesti talukultuuris • Talgutest tuli varakult teada anda.

• Talgud olid oluline lävimiskoht noortele, seal visati silma ja valiti sala-

mahti endale tulevast.

• Vajalikud tööriistad võttis iga talguline harilikult kodust kaasa.

• Talgutöö kestis tavaliselt ühe päeva, sagedamini piirdus ainult ühe või

kahe söögivahega või isegi 2 - 3 tunniga. Üle ühe päeva kestsid ainult

veotalgud, kui teekonda ei jõutud ühe päevaga ära käia.

• Söögid olid talgute puhul tavaliselt paremad, sest peale söögi-joogi ja

lõbustuse talgulised muud tasu ei saanud. Talgute puhul pruuliti õlut.

• Tants ja ringmängud olid alati talgute lõpetajaks.

Karl

-Kri

stja

n N

iges

en

2 1

M I N U E E S T I

Konverents kui kunstiteos  

EMSLi kauaaegne konverentside korraldaja ELINA KIVINUKK vaatleb loomisel olulisi põhi mõtteid ja uurib, kuidas neid on võimalik konverentsi läbiviimisel arvestada.

Ma ei hakka küsima, millal te vii-mati käisite ägedal kunstinäi-tusel või läksite eelarvamusteta

mõnele kaasaegsele performance’ile. Kui me pole harjunud mingit kunstivormi jäl-gima ja seda mõistma, tundub see pigem hirmutav ja veider, kui mitte koguni igav. Tundub, et konverentsidega on üsna sa-mamoodi.

Kui mõnel juba viibitud, kerkivad sõna “konverents” kuuldes silme ette üsna kan-gestavad pildid: suur saal, tihedad tooli-read rohkema või vähema arvu inimeste-ga, kirjud Powerpoint-esitlused, teinekord

ka kehvapoolsed ettekanded. Ise mitu aastat konverentside korral-

damisega kokku puutunud, olen järjest enam veendunud, et konverents on loo-ming ja kõige suuremaks läbikukkumi-seks saab see, kui tahad teha üritust, mis sarnaneks eelmiste konverentsidega, kus käinud oled. Ma arvan, et üks suuremaid komistuskive konverentsi õnnestumisel on see, kui seda tehakse vanast rasvast ja n-ö sunnist, et tuleb teha.

Teiselt poolt on see muidugi maru olu-line, et mingeid asju tehakse jälle – võtke või tantsupidu. Teame, et see tuleb iga

viie aasta tagant; tantsijad teavad, et tuleb lõõskava päikese käes proovi teha; publik teab, et tuleb endale ja sugulastele piletid osta. Tundub, nagu oleks kõik samamoodi kui ennevanasti.  aga midagi oleks nagu teistmoodi. Oluline on see uus hingamine üles leida. Leida asjalik eesmärk, mis ai-taks uue sammu edasi teha, tooks mingit muutuse, uusi tuuli. EMSLgi on korralda-nud kodanikuühiskonna konverentsi juba kuus korda ja mõnes mõttes ka ju sunnist, et alati on tehtud. Siin vaatamegi, kuidas meie oma konverentsidel püüame ikka värskust hoida.

Siim

Män

nnik

2 2

K O N V E R E N T S

Ole ideedeks valmis Oleme EMSLi rahvaga nagu antennid

uute konverentsiideede otsinguil. Kui ise osaleme mõnel põneval konverentsil, jagame üksteisega mõtteid, mida meie konverentsile sealt võtta. Paneme silma peale headele moderaatoritele. Flirdime toredate esinejatega.

Kodanikuhariduse konverentsil olid meil vahepalaks mõned teatristseenid. Kust see mõte tuli? Veidi ilustades võib öelda, et Jumal andis. Käisin kevadel Londonis Hillsongi kirikus ja see on koht, kus lisaks kristliku sõnumi levitamisele

Kas pole kummaline, kui tihti täidab Eesti ava-

likku ruumi kuri konkurents selle õige kodaniku

leidmiseks. On see Üks õige ja need Teised va-

led. Rohkem kui korra on selles avalikus ruumis

kõlanud ka valulikult krigisev hüüatus, et jäägu

ühed või teised oma liistude juurde. Peale kul-

tuuritegelaste ja riigikohtunike on teisigi, kelle

kriitilised noodid kedagi häirivad.

Kui midagi on Eestis kui kodanikuühiskon-

nas viimase paari aasta jooksul muutuma haka-

nud, siis on see tõusnud nõudlikkus ümbritseva

suhtes. Seda on valjuhäälselt viimasel ajal

ilmutatud märksa rohkemgi kui nõudlikkust ise-

enda vastu. Aga küllap on see asjade loomulik

kulg või paratamatu etapp teadliku, enesekriiti-

lise, kuid avatud kodaniku kasvamisel.

Nõudlikkus ja teadlikkus ei ole aga sugugi

sünonüümid ja nii võib sellisel konfliktil olla

mitte puhastav, vaid hävitav mõju. Mitmekülg-

sus ja usaldus on midagi, mida Eestis täna na-

pib, kuid mis ei kipu iseenesest tulema.

Rahast ajani, aga mida veel!? Kodanikuühenduste konverentsil näidati

ka lustlikke videoülesvõtteid sellest, mida

arvavad inimesed Eestimaa südames koda-

nikuks kasvamisest ja olemisest. Üks neist

hinnangutest kõlas umbes nii: “Kodanikuks

olemine on väga kallis ja minul on väike palk

ja mina väga ei saa seda endale lubada.” No

olgu pealegi. Asi ei ole küll rahas – aga ajas.

Teisel konverentsi videoesinejal oligi aja-

raha suhtele tohutult sümpaatne ja mõtlema

panev seletus. “Kui seni väärtustasid inimesed

edu, raha teenimist ja selle järgi hinnati ka tei-

si, siis nüüd hinnatakse inimesi selle järgi, palju

neil on aega. Iseendale, perele, kogukonnale,”

ütles ta. Ehk siis – varasta inimeselt aeg ja nad

on liiga hõivatud, et olla head kodanikud …

Majanduskriis ei alanud mitte siis, kui

Ameerika pangad kokku kukkusid, vaid kui

inimesed said aru, et senine igapäevane te-

gutsemine ei tee neid õnnelikuks. Rõõmuta

majanduse olukorras, mis võib ju veel pikalt

kesta, tuleb kõigepealt õppida hingama – nii

üksi kui ühiskonnana. Siis tuleb ehk meelde

ka see erutav tunne, mis tähendab, et meie

ümber on piisavalt värsket õhku.

Lisaks kõiki erinevaid ja sarnaseid väärtus-

tava keskkonna hoidmisele soovitan järgmisel

konverentsil seega õppida ka loova hingamise

tehnikaid.

Evelyn Sepa pikemaid muljeid

konverentsist loe Hea Kodaniku ajaveebist

www.ngo.ee/blog.

Kodanikuks kasvamise juur on elukestev õpe. Eestis kipub

see mitmel põhjusel tihti sõnakõlksuks jääma, aga kodanikuks olemise kooli või ka

heaks inimeseks olemise õpetust vajab siiski igaüks. Üleolekuta ja enesekriitiliselt.

Videointervjuus kõnelenud Tai rahvusvahelise kooli juht Virachai Techavijit andis kokkuvõtte

elukestvast väetamisest, kasvamisest ja harimisest. Ta pakkus kuus põhiväärtust, mis võik-

sid sobida nii kooli, mõne organisatsiooni kui igaühe individuaalseks, eluaegse iseõppimise

teenäitajaks:

• RAHVUSVAHELISUS – mittediskrimineerimine ja mõte, et erinevad on alati ka sarnased; • DEMOKRAATIA – õpi heaks kuulajaks; • KESKKONNATEADLIKKUS – isekas olemine on taunitav; • SEIKLUSLIKKUS – kohustuslik mugavustsoonist väljatulek; • EESTVEDAMINE – olla heaks eeskujuks olemise rollimudel;

• TEENISTUSES OLEMINE – õpi ennast allutama ja kedagi või midagi teenima.

Kodanikuks kasvamine konfliktist arenguniKonverentsi vaatleja, riigikogulane EVELYN SEPP annab ülevaate enim meelde jäänust.

2 3

K O N V E R E N T S

viiakse teenistust ka korralduslikus mõt-tes huvitavalt läbi (kas olete olnud ju-malateenistusel, mille algusosa sarnaneb rock-kontserdiga?). Tol korral oli tavalise jutluse osa tõstetud kohvikukonteksti: “Mõtlesime, et ei peagi jutlust, vaid teeme väikse vestluse kohvikus.” Seepeale toodi lavale laud ja toolid ja taustaks näidati linnavaadet, justnagu kõnelejad istuks tõesti mõnes katusekohvikus ja räägiksid Jumalast. Sellest tekkis minul mõte, et miks mitte tõsta arutelud kodanikuksole-mise teemal erinevatesse keskkondadesse. Ega siis konverents ole ainuke koht, kus kodanikuharidusest räägitakse. Võiks tuua lavale erinevad stseenid meie igapäe-vaelust, kus võikski kodanikuharidusest rääkimine olla loomulik: näiteks sauna eesruum või kohvik või ilusalong või spordisaal. Kaasasime professionaalsema pilguga dramaturgi ja leiutasime kolm situatsiooni. Ja hoolimata sellest, et need stseenid liiga selged alati ei olnud, oli see

üks julge samm nii korraldajate kui esine-jate jaoks ja tegi kogu konverentsi tempo-kamaks ja vaheldusrikkamaks.

Vabane harjumus-pärasest

Võimalik, et Eestis on EMSL oma kon-verentsidega olnud vaatlejate-formaadi maaletooja. Enamasti on vaatlejad olnud kaks tarka inimest, kelle roll on olnud tähele panna ettekandeid ja arutelusid konverentsilt ning panna need kokkuvõt-vasse ettekandesse konverentsi lõppedes. See annab hea ülevaate, mis sel konve-rentsil toimunud, aga annab ka suunised edasiseks.

Kuigi see formaat on end alati õigus-tanud ja vaatlejad on saanud alati head tagasisidet, otsustasime minna teist teed. Mis oleks, kui me kasutaks moodsat in-fotehnoloogilist lahendust Twitter, kuhu ilmuvad lühikesed säutsud põhilisest, mida konverentsil räägitakse? Mis oleks,

Muusik ja kirjanik Jaan Pehk võttis vaatlejana konverentsi kokku lüürilisteks muusikalis-luulelisteks väikevormideks.

TÖÖ TEGI AHVIST HARIDUSE ma koolipingis sind näenon juustes mul juba hallon aastad läinud ja rõõmus on meelet haridus oluline on

ma ülikoolis end näenon juustes nüüd mul juba hall

on aastad läinud ja rõõmus on meelet haridus oluline on tantsime rõõmsalt puude alleemalt oksa pealt vaatab oravmeil on senikaua olla nii heakuniks leidub veel tööd

päike sillerdab puude allarutame tähtsat küsimustja üheskoos tore on nentidatöö tegi ahvist hariduse

MUUNDUV MEEDIA

kukkusin libedaga pikali

ajaleht kirjutas et mind mõrvati

sõbra lapsega mind koos nähti

ajaleht kirjutas et pedofiil

morni näoga marketist ma väljusin

ajaleht kirjutas et vargus ei õnnestund

keegi tänaval müksas mind

ajaleht kirjutas et hoopis mina ta läbi peksin

loo loo loo

siit saab hea loo

sõida kohale

see on sinu töö

ajakirjanik

pikk prillidega fotograaf jälitas mind ja mu naist

internetis kirjutas et leidsin armastuse

polikliinikust ma mööda kõndisin

internetis kirjutas et ilmselt on mul aids

metsas marjul seenel käisin üksinda

internetis kirjutas et miskit varjan ma

hääletaja peale võtsin ka

internetis kirjutas et oodata on uut teadmata kadunut

loe loe loe

loe ennast täis kui siga

loe loe loe

loeeeee

KODANIKUÜHISKOND kodanikuühiskonnason nõnda tore viibida

vaatad ringi igal pool sul sõbrad elavad

kui liinibussiga linnast maale läed

siis varsti paistab vanaema maja

kui tallinnas vahel toompeale satud sa

saad riigikogu eest läbi minna

see on nii tore et meil on palju häid ja halbu kodanikke

kui kõik oleks ainult head siis poleks ka midagi parandada

ooo jaaa

Mida peaks tegema, et toetada kodanikuks kasvamist? Noppeid konverentsi tagasisidest.

Riik• Avalikus ruumis korraldama rohkem lastega koos-

olemise võimalusi• Pöörama rohkem tähelepanu vanemaharidusele• Väärtustama ema ja eriti isa rolli• Toetama haridusprogrammi SINA taolisi projekte• Selgelt väärtustama, et perekond (ka kaasaegse-

tes vormides) on toimiva ühiskonna alus.

Kool• Vähendama õpilaste koormust, vähem kodutööd• Kehtestama oluliste õppevormidena ajurünnakud,

grupitööd, praktilised harjutused• Vähendama õpilaste arvu klassis• Õpetaja peab õnnelik olema, tahtma töötada• Laskma noortel osaleda varivalimistel

Meedia• Korraldama meediaõpet koolis• Kodanikuharidust edendav meediakanal• Rohkem kajastama vabatahtlikke tegevusi

Töökohad• Toetama, et riigiametnikud panustaksid vabataht-

likkusse töösse• Vabatahtlik tegevus ei ole tööaja varastamine,

vaid organisatsiooni ja töötaja arengu võimalus• Sisse seadma vabatahtlikule tööle lubamise (sar-

naselt doonorlusele)• Toetama rohelist ettevõtlust

Kodanikeühendused• Eristama erakondi ja teisi avalikes huvides tegut-

sevaid MTÜsid ja rahastamispõhimõtteid• Toetama täiskasvanuharidust riiklikult• Toetama ning tolereerima mitteformaalset ja va-

batahtlikku tegevust

2 4

K O N V E R E N T S

kui meil oleks kutsutud veebipäeviku pidaja, kes teeb veidi mahukamaid märk-meid? Mis oleks, kui seoks muusikat? Nii olid vaatlejatepuldis Henrik Roonemaa, Evelyn Sepp ja Jaan Pehk – sai nii häid lisamõtteid, kirjalikult talletatud ülevaate kui ka humoorikaid muusikalisi vahepala-sid. Kas me oleksime saanud hea tulemu-se ka tavapäraseid jutustavaid vaatlejaid kasutades? Kindlasti. Kas me saavutasime uue taseme meie vaatleja traditsioonis? Oojaa! Harjumuspärasest ja tõestatud headusest loobumine andis võimaluse minna täiesti uuele tasandile.

Teine vastuhakk harjumuspärasele (millest me küll teadlikult ei vabanenud, vaid see lähenemine selgus töö käigus) oli Powerpoint-ettekannetest loobumine. Seinale ei näidatud ühtki presentatsiooni. Inimesed tulid kohale, rääkisid oma lugu, osalejad said kaasa mõelda, julgemad ka ise kaasa rääkida.

Liialda, mine ideedega hulluks

Video on tundunud minu jaoks alati laisk moodus konverentsil sisu täita – enamasti on need olnud universaalselt igaühe jaoks sobivad videotervitused, kus pole õieti nagu sobivat sõna ega sõnumit. See, mis sobib kõigile, ei sobi tegelikult nagu kellelegi.

Ja arvake mis? Sel konverentsil oli meil lõpuks viis videointervjuud! Tõsi, lihtne lahendus polnud ükski. Videod olid plaa-nis teha üle maailma: Tais, Suurbritan-nias, USAs, Lõuna-Aafrikas, Venemaal. Sellega seoses selgus mitmeid ootamatusi: et mõnes kohas me ei leidnud sobivat salvestajat, mõnes kohas võttis vestlejate kokkuviimine oodatust rohkem aega, tuli arvestada nii kultuuriliste tingimuste kui ajavahega. Aga lõpptulemusega võib vägagi rahule jääda. Saime viis vestlust, mis peaks küll kõiki kodanikuühendusi kõnetama.

Konverentsil tekkis videodest, teatri-stseenidest ja vaatleja vahekommen-taaridest kokku hea dünaamika, mis ei lasknud osalejatel liiga kaua ühte punkti vaadata. Nii et hulluks minemine (mida ka videode logistiline korraldus natuke toetas) on üks me pärisosa, aga kuna see on enamasti ära tasunud, siis julgeme seda ikka ja jälle teha ja soovitame seda soojalt teistelegi.

Aga olgu selle loomisega kuidas on, vahest kõige olulisem on see, et iga meie looming – olgu kunstiteos või konverents – jätaks jälje. Et tal oleks sõnum, mis kan-duks edasi, mõjutaks rohkem, kui ainult see mõni tund näitusel või päev konve-rentsil. Ja ilmselt on siin kõigil konverent-sikorraldajatel veel teekond ees.

 

VI Eesti kodanikuühiskonna

konverentsi videointervjuud, fotod ja Joon-

meedia pildid leiad www.ngo.ee/konverents.

Paides oli konverentsi hädasti vaja MAIKO KESKÜLA Järvamaa arenduskeskusest vaatab tagasi Paides konverentsi korraldamisele.

“Lõpuks ometi!“ hüüatasin, kuuldes, et

kodanikuühenduste konverentsi toimumine

laieneb ka mõnedesse maakondadesse.

EMSLi konverentsikorraldaja Elina Kivinuki

teate peale vastasin talle vist murdosa se-

kundite jooksul, et Järvamaa kindlasti tahab!

Maakondliku arenduskeskuse MTÜ nõusta-

jana olin juba pikka aega selle sündmuse jä-

rele suurt vajadust tundnud, lihtsalt selleks,

et kohalikul tasandil rohkem väärtustada

MTÜdes tegutsemist. Suurem osa inimesi

elab ikka iseendale, teiste abistamiseks ei

jätku enam jõudu. Suurem osa omavalit-

suste juhtidest ei tea midagi EKAKist või

kaasamise heast tavast, kuigi mitmed neist

tegutsevad nende vaimus siiski. Ehk siis see,

mida me riigi tasandil kodanikuühiskonna

heaks oleme saavutanud, pole veel maakon-

dadesse jõudnud, kuigi potentsiaal kodani-

kuühenduste, omavalitsuste ja ettevõtjate

vaheliseks koostööks on just siin kõige suu-

rem. Ma arvan, et ka kõige vajalikum, eriti

maapiirkondades elu säilitamiseks.

19. novembril toimus kodanikuhariduse

konverents Järvamaal. Viimati tehti midagi

sellist siin kümme aastat tagasi. Näitasime

ka tänaval videosalvestatud arvamusi inimes-

telt, kellelt küsisime, mis on kodanikuhari-

dus. Vastuseks pakuti nii kodanikuõpetust

kui ka algklassiharidust. Eks siingi ole aren-

guruumi – üks konverentsi põhiesinejatest,

psühholoog Ivar Tröner rääkis, et kodani-

kuhariduse üks olulisematest alustest on

vastutustunne, mis saab tekkida vaid inimese

reaalsel osalemisel otsustusprotsessis.

Väga hästi töötas see, et olime isiklikult

kohale kutsunud nelja valdkonna maakondli-

kud arvamusliidrid – noored, MTÜ katusorga-

nisatsioonid, meedia ja kohalikud omavalitsu-

sed. Nad moodustasid eraldi grupid ja istusid

saali ees laudade taga. Nendest ideegruppi-

dest sai moderaator küsimusi ja mõtteid, mis

viisid kodanikuhariduse pärast igat ettekannet

ka praktiliselt igasse valdkonda, tekitades

ka tugeva diskussiooni. Korraldajana on küll

raske hinnata konverentsi headust, kuid põhi-

line läks korda – kodanikuharidusest kõneleti

kohalikus meedias veel mitu nädalat ja sellele

viidatakse siiani. Inimesed, kes kohale tulid,

lahkusid rõõmsalt ja mu oma silme all sõlmiti

vähemalt kolm tutvust MTÜde vahel, sealjuu-

res otsustati, et tulevikus võetakse midagi

koos ette. Hea seegi, et paljud osalejad soovi-

sid järgmisel aastal sarnast üritust veel näha.

TÖÖ TEGI AHVIST HARIDUSE ma koolipingis sind näenon juustes mul juba hallon aastad läinud ja rõõmus on meelet haridus oluline on

ma ülikoolis end näenon juustes nüüd mul juba hall

on aastad läinud ja rõõmus on meelet haridus oluline on tantsime rõõmsalt puude alleemalt oksa pealt vaatab oravmeil on senikaua olla nii heakuniks leidub veel tööd

päike sillerdab puude allarutame tähtsat küsimustja üheskoos tore on nentidatöö tegi ahvist hariduse

KODANIKUÜHISKOND kodanikuühiskonnason nõnda tore viibida

vaatad ringi igal pool sul sõbrad elavad

kui liinibussiga linnast maale läed

siis varsti paistab vanaema maja

kui tallinnas vahel toompeale satud sa

saad riigikogu eest läbi minna

see on nii tore et meil on palju häid ja halbu kodanikke

kui kõik oleks ainult head siis poleks ka midagi parandada

ooo jaaa

Siim

Män

nnik

2 5

K O N V E R E N T S

Kui võrrelda Riigikogu valimistega, mille eel 2007. aastal kodaniku-ühendused oma esimese manifesti

üllitasid, on linna- ja vallavolikogude me-hitamine kraadi võrra keerulisem situat-sioon. Parlament on lõppeks üks ja ainus, enam-vähem kindlalt on teada ka erakon-nad, kes sinna valituks osutuvad ja nen-de puhul omakorda inimesed, kes poliiti-kat kujundavad.

Kui kodanikuühendused olid oma-vahel olulisemates ettepanekutes kokku leppinud, oli 2006.-2007. aasta vahetusel seega põhimõtteliselt vaja lihtsalt kohtuda kuue erakonna esindajatega, et manifesti tutvustada ja parteide seisukohtadest sotti saada. Muidugi lisandus sellele ka väga oluline suhtlemine kandidaatidega vali-misringkondades ja plaanide selgitamine laiemale avalikkusele meedia kaudu. Ent kõik oli siiski üsna kindlapiiriline ja selge.

Linnade ja valdade puhul on pilt aga sootuks kirjum. Mõnes kohas toimib ühenduste ja võimude koostöö väga hästi, kas siis paika pandud reeglite järgi või siis

on – veel sagedamini – lihtsalt aja jook-sul nii välja kujunenud. Teisal on suhted konfliktsed või siis polegi õieti ühendusi, kes partneriks olla võiksid. Rääkimata sel-lest, et igal paigal on oma võimu jõujoonte loogika. Kes teevad omavahel koostööd ja kes ei kannata üksteist silmaotsastki, kus domineerivad valimisliidud ja kus erakon-nad, kus on ühendused ise kandidaatide seas aktiivselt esindatud ja kus mitte – iga-tahes oli algusest peale selge, et üht kõik-jale sobivat malli seekord olla ei saa.

Nii sai algne plaan selline, et EMSLi eestvedamisel sünnib manifesti üle-ees-tiline osa, mis käsitleb üldisemaid koos-tööpõhimõtteid, mida siis ühendused kohapeal oma oludest lähtudes muuda-vad-täiendavad. Juunis asusime looma võrgustikku kohalikest aktivistidest, kes võiksid selles töös olla meie partnerid.

Esitan iseendale nõudmised?

Levitasime üleskutset oma ja teiste ühenduste võrgustike kaudu ning sõitsi-

me mööda Eestit ringi, kuid õige pea sel-gus, et see lähenemine veel ei tööta. Kus ühendused tugevamad, seal kandideerisid nende eestvedajad üldjuhul ka ise ning ses olukorras olnuks manifesti tegemine pentsik – ise esitame endale ettepanekud ja ise viime nad ellu. Neis paigus jõudsid ühenduste soovid valimisprogrammidesse niigi ja mingit erilist tööd selleks tegema ei pidanud.

Kus aga manifestiks rohkem vajadust olnuks, seal nappis tavaliselt potentsiaal-seid eestvedajaid. Mitmed, kes üritasid, loobusid, sest teised ühendused ei tulnud kaasa. Nende kohtade probleemiks on ka organisatsioonide vähene teadlikkus üks-teisest, eriti käib see linnade kohta.

Nii kujunes sagedaseks sooviks, et EMSL ise otsiks kohalikud ühendused üles, aitaks sõnastada ettepanekud ja su-helda valimisnimekirjadega. Omavalitsus-te suurt hulka arvestades polnuks see siis-ki võimalik ega ka jätkusuutlik, sest asja mõte on ikkagi toetada kohalikke tegijaid, mitte teha asju nende eest.

Sügiseste kohalike valimiste eel panid Eesti vabaühendused ajaloos teist korda kokku oma ettepanekud kandidaatidele tegevusteks, mis aitaksid kaasa kodanikuühiskonna tugevnemisele ning ühenduste ja avaliku võimu koostööle. EMSLi juhataja URMO KÜBAR võtab kokku esma-sed järeldused ning vaatab tulevikku.

Mida õpetas teine

vabaühenduste manifest?

Arve

t M

ägi /

Vir

umaa

Tea

taja

2 6

K O G E M U S

Oma jõude realistlikult hinnates püüd-sime rohkem keskenduda Tallinnale. Mu-jal panime rohkem rõhku sellele, et mani-festi üle-eestiline osa saaks põhjalikum, et kohapealseks tööks jääks pigem suhtlemi-ne kandidaatidega. Tagasiside kohalikelt eestvedajatelt ütles, et üldiselt meil see ka õnnestus ning olulisim sai kirja. Omalt poolt saatsime manifesti ka kõikidele ko-halikele omavalitsustele ja erakondadele, koostasime erinevaid abimaterjale ning suhtlesime üleriigilise meediaga.

Stardipakul koos arvamusliidritega

Manifesti osaks oli ka hea valimistava – soovitused kandidaatidele kampaania-käitumiseks, mille panime kokku juba suviste europarlamendi valimiste eel ning sügisel piirdusime vaid mõne sõnastuse-parandusega. Meedia huvi keskenduski sellele. Võrreldes suviste valimistega, kus jäime hätta kõigile kommentaarisoovi-dele vastamisega, olime nüüd paremini

valmistunud ja kaasasime kümmekond eri elualade arvamusliidrit, kes vabataht-likena omalt poolt kommentaare jagasid. Käivitasime ka Hea Kodaniku ajaveebi rubriigi, kus kampaanias toimuval silma peal hoidsime ning omapoolseid kom-mentaare ja soovitusi jagasime.

Kuigi mitte kõik vabatahtlikud valimis-tava valvurid polnud võrdselt aktiivsed, õigustas see lähenemine end. Esiteks jagas see paremini töökoormust, ent sel moel sai hea valimistava ka rohkem kõlapinda ja kaalu. Nagu võrgustikuteooriad soo-vitavad – leia liitlasi ja anna asju enda käest ära, sel moel levivad nad märksa paremini. Sama kinnitas ka meie manifes-tikogemus.

Jaanuaris küsitleme kõiki kohalikke omavalitsusi, et saada täpsem pilt, milli-sed manifesti ettepanekutest on kusagil juba varasemast ellu viidud ning millis-tega soovitakse nüüd tööle hakata. Sellest tulenevalt kohandame ka oma tööd, et huvilistest linnadele-valdadele abiks olla.

Samuti küsitleme kohalikke aktiviste, erakondi, ajakirjanikke ja valimistava val-vuritena aidanuid, et selle põhjal plaanida paremini tegevusi 2011. aasta Riigikogu ja 2013. aasta kohalike valimiste mani-festiks.

Vahepeal püüame enim tähelepanu keskendada Tallinna ühenduste võrgus-tumisele ning koostööle linnavõimudega. Pealinna manifesti aitasid kokku panna eelkõige asumiseltsid, kelle koostöö on jätkunud ka pärast valimisi. Näiteks on manifesti ühe tulemusena nüüd igas lin-navolikogu komisjonis ka ühenduste esin-dajal üks hääleõiguslik koht. Olulisem on see, et tekkimas on regulaarne suhtlemine linnavõimude ja ühenduste vahel ning kevade poole püüame asutada ka Tallinna ühenduste ümarlaua, et ühiste huvide eest tugevamalt seista.

Järgmiste Riigikogu valimiste manifes-tiga alustame aga tööd tänavu maikuus, kui korraldame teist korda Eesti vaba-ühenduste kärajad.

Kuidas kulges manifest teie kandis?

Astrid Hindriks MTÜ Kodanikujulgus (Pärnumaa) Põhialuse võtsime EMSLi koostatud manifestist. Edasine töö oli internetipõhine. Kui linna ja

maakonna manifest oli koostatud, siis jagasime seda teksti maakonna kõigil üritustel sep-

tembri teisest poolest kuni valimisnädalani ja andsime selgitusi. Meilitsi saatsime selle kõigi

parteide maakondlikele kontoritele. Et Pärnumaa naisühenduste võrgustikus on kõikide par-

teide naisteklubid, siis nende kontaktisikute kaudu sai silma peal hoida, et seda ka arutataks.

Näiteks sotside suurimal kohalikul valimisüritusel kasutati manifesti teksti. Tekst oli ringluses

ja paljud ühenduste liikmed olid ka ise kandidaadid. Nii sai sellest tekstist tugi ka kandidaati-

dele, olenemate, mis nimekirjas oldi. Tulemuseks võib nimetada ka aastaid võimul olnud par-

teide allajäämist Pärnus valimisliidule, kelle programm oli just nagu manifesti toel koostatud.

Gea Lepik SA Domus Dorpatensis (Tartu) Manifesti kohaliku osa koostamiseks kutsusime kokku Tartu linna ja maakonna kodaniku-

ühenduste ümarlaua. Sel üritusel ja selle järel tehtud ettepanekute põhjal valminud doku-

menti tutvustati enne valimisi kõigile Tartus kandideerivatele erakondadele, valimisliitudele

ja üksikkandidaatidele. Eranditult kõik kohtumised möödusid edukalt ja heade aruteludega,

kusjuures valdav osa ettepanekuid tundusid poliitilistele jõududele vastuvõetavad. Kohati

peeti neid isegi enesestmõistetavaks, näiteks linnapoolse rahastamise reeglite läbipaistvu-

se tagamist ning linnaosade seltside loomise toetamist. Erakondade esindajad olid avatud

suhtumisega ja mõtlesid aktiivselt kaasa. Isegi kui linnavõimud manifestis väljatoodud ette-

panekuid täiel määral ei realiseeri, oli näha, et manifest ja sellega kaasnenud arutelud panid

erakonnad kodanikuühiskonna temaatikale tõsisemalt mõtlema.

Arve

t M

ägi /

Vir

umaa

Tea

taja

Alar

i Ram

mo

Elm

o R

iig/

Saka

la

2 7

K O G E M U S

Mullu kutsuti Eesti inimesi üles toetama ühe Ghana küla laste haridusteed. JOHANNA HELIN abi vahendavast MTÜst Mondo käis ja vaatas, kuidas 50 annetatud krooni kuus aitab ühel lapsel koolis käia. Muuhulgas komplek-teeris ta seal laste koolikotte, passitas neile jalga sandaa-le ja vaatas, et koolivormid saaks valmis õmmeldud.   

Aastatel 2002-2004 töötasin Ghanas UNICEFi heaks, tollal said erine-vused piirkondade arengutaseme-

tes eriti tuttavaks haridussektori näitel: kui terves riigis läheb kooli juba 84% lastest, jõuab neid Põhja-Ghanas sinna vaid veidi üle poole. Kolm neljast Põhja-Ghana ela-

nikust ei oska lugeda ega kirjutada, kogu riigis on kirjaoskamatuid kaks viiendikku.

Samas tunnistatakse hea hariduse täht-sust ning lapsed unistavad õpetaja- ja ars-tiametist. Kohalik vanasõna ütleb aga, et soovid pole hobused, mis võiks tähenda-da, et reaalsust tuleb aktsepteerida. Kuigi põhiharidus on sealmail tasuta, on isegi selle omandamine sageli keeruline, kuna vanematel pole sageli raha koolitarveteks või vanemate klasside eksamitasudeks.

2009. aastal alustas MTÜ Mondo koos-tööd Ghanas asuva Kongo külaga, aidates seal elavaid lesknaiste peresid. 56 vaest last leidis Eestist sponsori, kelle annetatud 600 krooniga aastas on võimalik kindlus-tada ühe lapse koolitee. Septembris jõudis toetus kohale ning lapsed said oma kooli-aastat rõõmsalt alustada.

Kongo küla päris Põhja-Ghanas on hea näide suurema osa maailma elanike iga-päevasest tegelikkusest. Just sellesse külla viis meid esimest korda Soome kolleegide soovitus, kelle Suomi-Ghana Seura oli parajasti lõpetamas mitu aastat kestnud

koostööd, kuna ei leidunud vabatahtlikke jätkajaid. 

Meie jälle otsisime endale usaldusväärset kohalikku partnerit, kellega oleks võimalik teha vajalikke asju väheste resurssidega, ja ideaalseks partneriks osutus Kongo Com-munity Development Association (KoC-DA, tõlkes Kongo kogukonna arendamise liit). Sellesse kuulub neli õpetajat ja kaks tunnustatud kogukonna-aktivisti, kes on motiveeritud kogukonda arendama, eriti aitama kehvemas olukorras olevaid lapsi, ja kes teevad seda tööd vabatahtlikult.

Me pole soomlased Alul pidime natuke tööd tegema sel-

gitamisega, et meie pole soomlased ning meie võimalused koguda resursse ühiste hangete läbiviimiseks on palju väiksemad. Esimene ühine ettevõtmine oli aasta taga-si, kui tegime kindlaks kümmekond küla-last, kes ei saa koolis käia või kelle puhul on oht, et nad langevad koolist välja. Plaan oli Eestist leida vajalikke kulutusi (600 kr aastas) katvad sponsorid. 

Saada sõber

Ghanas kooli

2 8

K O G E M U S

Joha

nna

Hel

in

Polnud teada, kuidas eestlased sellise ideega kaasa lähevad, seega jätsime las-te arvu tagasihoidlikuks, ehkki vajajaid leidnuks kordades rohkem. Koolis ei käi ligi 350 last vanuses 6-12 ja ligi 200 last vanuses 13-15 ning viiendik kooliskäija-test jättis mullu õpingud pooleli vanemate makseraskuste tõttu, mis viisid mõned lapsed kooli asemel tööle.

Samas on mõned Kongo küla lapsed jõudnud ka oma unistuse heast haridusest täide viia. Üle 30 Kongo noore on läinud keskkooliõpingute järel edasi õppima õpetajaks või jätkanud õpinguid ülikoo-lis. Üks hea näide on 29aastane Kingsley Mort Saatouh. Ta on pärit üheksalapseli-sest perest ning sai põhikooliõpinguteks abi ühelt Soome annetajalt. Tänaseks on Kingsley lõpetanud Ghana ülikooli sotsiaaltöö eriala, õppis hiljuti vahetus-tudengina Kanadas ning hetkel kirjutab magistritööd Põhja-Ghana kaevanduste lapstööjõu teemal. Kingsley lugu sai meile väga tuttavaks, sest ta on üks KoCDA vabatahtlikest organisaatoritest, keda mo-tiveerib osa võtma usk, et hariduse kaudu on võimalik saada vaesusest välja.

Abi ka lesknaisteleMeie teine reis Kongo külasse toimus

septembris. Eestlased võtsid meie suu-reks rõõmuks idee toetada Ghana laste haridust vastu positiivselt ning meil oli kaasas toetus 56 lapsele, samuti kirjad ja kingitused, mille saime lastele üle anda.

Nädalaga registreerisime juurde 50 last, kes on kaotanud ühe või mõlemad vanemad, külastasime kodusid ning lin-distasime laste sõnumi Eesti toetajatele. Jõudsime veel osta turult kangast ning lasta õmmelda 112 koolivormi iga lapse mõõtude järgi, hankida 56 koolikotti ning vihikuid ja pliiatseid iga lapse koo-liastmele vastavalt, sobitada 56 lapse jal-ga õige mõõduga sandaalid ning lõpuks korraldada suur toetuste üleandmise tseremoonia, milles said sõna ka küla pealik ning regiooni haridusametnik.

Loomulikult oleks olnud kergem anda toetus üle rahana. Aga meie ei tahtnud riskida sellega, et raha ei läheks laste koo-liskäimise toetuseks. Skeptilistele eestlas-tele oli vaja tõestusmaterjali, et raha läheb sinna, kuhu lubatud.

Tänu KoCDA inimeste korraldamis-võimetele jõudsime kõigega õigeks ajaks valmis ja tegime plaane uutegi ideede

Saada sõber

Ghanas kooli

Toetaja muljed Üht Ghana last spondeeriv EVELIN ANDRESPOK ütleb, et talle ei

tulnud kordagi pähegi mõelda, mida 600 krooni eest aastas enda-

le rohkem võinuks hankida.

Miks sa just Mondo kaudu Ghana laste toetamise valisid? Mondo on ainus Eesti organisatsioon, kelle kaudu on võimalik otse Ghana või laiemalt

maailma vaesemates riikides elavaid inimesi toetada. Usaldusväärsust lisas palju see, et

tunnen programmi elluviijaid Mondost ja usun nende oskustesse ja pühendumusse.

Kui oluline oli sinu jaoks, et vahendaja on Eestist ja tuttav? Küllaltki. Loomulikult saaksin toetada lapsi ka teiste riikide abiorganisatsioonide kaudu,

kuid minu arvates on suur hariduslik ja kogemuslik väärtus just selles, et Eesti inimesed

saavad luua otsese sideme meist füüsiliselt kaugel asuvatega ning tegeleda ühiste tee-

madega. Ehk muudab see Eesti ühiskonda ka avatumaks.

Kas elad enda toetatavale lapsele palju kaasa? Praegu ei tea ma temast peale nime, näo ja paari tutvustava lause eriti palju. Tean üld-

joontes ka eluolust Ghanas ja Kongo külast, kus ta elab, tema ei tea minust ilmselt niigi

palju. Minu jaoks on kõige olulisem, et see neiu saaks eluks vajaliku hariduse – kirjasõp-

rus ei ole eesmärk omaette.

Kas mõtled kunagi, mida võiksid Eestis saada selle 600 krooni eest? Ma isegi ei märka, et minu kontolt kaob iga kuu 50 krooni. See on ligikaudu võrdne ühe

minu lõunasöögi hinnaga. Annan endale aru, et kuigi minu jaoks ei ole 600 krooni vä-

ga suur raha, siis mõnele Ghana inimestele võib see olla võrdne kuu sissetulekuga või

enamgi.

Kui oluliseks pead lapse koolitee lõpuni toetamist? Pean seda äärmiselt oluliseks. Väga suure tõenäosusega ei saaks ta vastasel korral ju

kunagi oma kooliteed lõpetada. Leian, et mul ei ole õigust ühe lapse lootusi niimoodi

petta. Tundub, et paljud inimesed tegelevad heategevusega lühiajaliselt ja emotsioonide

ajel, näiteks jõulude ajal, kuid mina eelistan alati kaaluda oma tegevuse pikaajalisemaid

mõjusid. Pigem vähem korraga, aga see-eest nii, et minu abi oleks tõeliselt tõhus.

elluviimiseks. Näiteks sai otsustatud, et anname igal aastal välja preemiaid kõige tublimatele õppuritele koolitoetust saavate laste seast, sest ega kooliskäimisest pole kasu, kui seal ei õpita. 

Et aidata lesknaistel laste eest paremini hoolitseda, tahtsime ulatada toetava käe ka naistele endile. Ettevõtlikumatega ot-sustasime proovida väikelaenude andmist. Tagasimaksmise ajal märtsis, mil on plaa-nitud Mondo järgmine reis, saame näha, kuidas naised on suutnud oma laenuraha teenima panna ning kas sellest on olnud abi ja laenude andmist tasub jätkata.

Koostasime naiste toetuseks ka eetiliste kingituste skeemi, millest oli juttu eelmi-ses Hea Kodaniku numbris. Tänu sellele, et sajad eestlased kinkisid jõulude ajal tei-neteisele asjade asemel head meelt, saavad

lesknaised nüüd näiteks arendada seebi-tegemise ja korvipunumise oskusi ning teenida raha koduloomade pidamisega.

Aga mida annab kõik see eestlastele? Laste toetajatele annab programmis osa-lemine võimaluse kaasa elada ühe konk-reetse inimese elukäigule ja edusammu-dele ning näha, kuidas väikeste tegudega on võimalik teha palju head. Kirjavahetus “kasulapsega” aitab ka avastada  uue maa kultuuri ja kombeid. Kes aga ei näe en-nast sellises pikaajalisemas suhtes, saab tekitada head meelt ühekordsete eetiliste kingituste ostmise kaudu.

Lisainfo projektist: www.muudamaailma.ee.

Projekt “Kingitus lähedasele – abi kaugele”

sai 2009. aastal toetust Kodanikuühiskonna

Sihtkapitalilt.

2 9

K O G E M U S

Joha

nna

Hel

in

Olete 15 aastat töötanud kodaniku-ühenduses America Speaks, mille eesmärk on teha rahva hääl otsustajatele kuuldavaks. Mis on selle aja jooksul olnud kõige suurem üllatus?

Kui me 1995. aastal alustasime, ei usku-nud keegi, et inimesed hakkavad osa võt-ma. Arvati, et neil ei ole aega, et neid ei hu-vita, et nad hoolivad vaid sellest, mis nende enda õuel toimub. Algusaastatel oli suurim üllatus, et kui inimesi siiralt kutsuda osale-ma foorumitel, kus otsustajad neid ka kuu-lavad, on neil palju öelda. Nüüd toimuvad “21. sajandi linnavolikogu” kohtumised, kus peame soovijaid ukselt tagasigi saatma.

Hilisemaid üllatusi peab vaatlema kon-tekstis, kus USA poliitika on viimased paar aastakümmet olnud ideoloogiliselt väga lõhestunud – konservatiivse parem- ja li-beraalse vasaktiiva vahel on suur tühimik. Ent kui tuua ühte ruumi demograafiliselt

esinduslik valik ameeriklasi, kaovad mõ-lema poole radikaalsed ideed arutelust kiiresti ja tahetakse teha demokraatlikum ja enam ühiskonnagruppe kaasav kollek-tiivne otsus. Washington ei uskunud seda alguses, kuid me oleme väidet korduvalt tõestanud nii tervishoiu, majandusküsi-muste, regionaalarengute, planeeringute ja eelarve-arutelude kontekstis.

Nüüd oleme veendunud, et Ameerika inimestes on piisavalt sotsiaalset kapitali teha mõistlikke kompromisse, mida par-teipoliitika ei lase esile tulla.

Nii et asi ei ole mitte selles, et inimesed ei tahaks sõna sekka öelda, vaid et keegi ei ole nende arvamust küsinud?

Ameeriklastel oli kaasamisest halb kogemus – avalikud arutelud olid lihtsalt kehvasti korraldatud, neis osalemine ei

jätnud meeldivat tunnet. Inimesed tund-sid, et nende arvamused ei läinud ka seal kellelegi korda, et enamus sõidab teistest ikka üle. Nüüd peab kodanikuühiskond koos valitsustega võtma endale vastutuse luua keskkond diskussioonideks, kus kõik arvamused on teretulnud.

Kuidas saab osalejaid üldse veenda, et nende arvamus loeb?

Kõige olulisem on selgus ja kindlus, et otsuste tegijad on valmis kuulama ja et inimeste panusel aruteludesse on ka tege-lik mõju. Näiteks pidas America Speaks kodanike kohtumisi ka minu kodulinnas Washingtonis, kus elab umbes 600 000 inimest. Linnapea Anthony Williamsi kaheksa-aastase valitsemisaja jooksul kor-raldasime iga kahe aasta tagant kodanike kohtumisi, mille kolm-neli tuhat osalejat valiti nii, et see peegeldaks kogu linna va-

10 000 arvamuse asemel

kollektiivsed eelistused

Foorumitest ja mõttekodadest on kasu, kui osalejad teavad, et nende tulemused mõjuta-vad tegelikke otsuseid. Korraldajate vastutus on luua side ametnike ja poliitikutega, rõhutas kogenud kaasaja, USA kodanikuühenduse America Speaks asutaja ning president CAROLYN LUKENSMEYER intervjuus Liisa Sveningsson Pastile. Vastasel juhul veetakse inimesi ninapidi ja nad kaotavad usu kaasamisse.

3 0

K A A S A M I N E

nuselist, rahvuselist ja piirkondlikku jao-tust. Nad kohtusid konverentsikeskuses, vaatasid linnapea tehtud eelarvet ja selle prioriteete ning ütlesid, mis nemad asjast arvavad, milliseid muutusi tahaks näha. Et inimesed oleks üldse nõus osalema, oli vaja tõsiseltvõetavust ja usaldust, et linna-pea kuulab ja et midagi ka muutub.

Teiseks peavad inimesed teadma, et nende osalemist toetatakse. Tihti ei ole näiteks madalama sissetulekuga peredel või üksikemadel võimalik sellises arutelus osaleda, kui neile ei pakuta selleks trans-porti ja lapsehoidu. Nii valitsus kui ka ko-danikuühendused peavad mõtlema, mida on vaja, et inimesed üldse saaksid osaleda.

Ja väga kriitiline element – tihti ei ole inimestel kaasatud olemiseks piisavalt infot. Seega paneme me kokku juhend-materjali ja videoklipid, mis annavad toimuva kohta vajaliku info, põhilised faktid. Näiteks aitab see aru saada, mida tähendab riigi rahastatud tervishoid ja mis juhtuks, kui muuta kindlustusskeemi.

Kuid ikkagi jääb küsimus, mis on poliitikute motivatsioon kodanike arvamusi kuulda võtta, mitte lihtsalt ära kuulata?

Tihti küsitakse, mis on mu töös kõige raskem. Ma tõesti ei oska vastata, kas see on usaldusväärsuse loomine avalikkuse ja kodanike silmis või poliitikute ja valitsus-süsteemi veenmine avalikkuse arvamust tõsiselt võtma. Ei USAs, Euroopas ega Ladina-Ameerikas ei suuda valitsus üksi suuri probleeme lahendada. On vaja rahva tõelist toetust, et muuta midagi tervis-hoius, keskkonnas või muudes küsimustes.

USA poliitikud on meie süsteemi omaks võtnud, sest kui inimesed sel moel kokku saavad, luuakse tõeline avaliku tahte väljendus. Ka poliitikul, kes peab

kahe, nelja või kuue aasta pärast oma ko-hale uuesti kandideerima, on hea teada, et rahvas on tema agendale pühendunud. Lühidalt – kaasamine aitab ühendada avalikkuse tahet ja poliitilist tahet ning ainult nõnda saab demokraatlikus riigis mingite muutusteni jõuda.

Sageli vastandatakse traditsioonilise ja online-kaasamise vahendeid, öeldes, et internet lahendab kõik probleemid. On see võltsvastandus?

See on täiesti vale vastandus. Kogukonnas on ruumi mõlemale ning oleneb olukorrast, kas parem on kasutada online-foorumeid või näost näkku kohtumisi. Paljud usuvad naiivselt, et kuna internet võimaldab kahe-suunalist infovahetust, siis on avalikkuse kaasamiseks kõik vajalik ära tehtud.

Üks dilemmasid on ka see, et sisendina poliitikasse on vaja avalikkuse kollektiiv-set häält, kuid internetist saame vaid palju üksikuid hääli. Nii et see on äärmisel ju-hul vaid nagu avaliku arvamuse uuring.

Kui ma olen näiteks valitsusametnik, kes töötab eelarve kallal, ei taha ma kuul-da 10 000 erinevat häält, vaid teada, et kui

need 10 000 inimest omavahel arutasid, siis millistes prioriteetides nad kokku lep-pisid. See on oluline vahe.

Tihti räägitakse kodanike kaasamisest koos läbipaistvuse ja info kättesaadavuse suurendamisega valitsussektoris. Seda ka näiteks president Barack Obama avatud valitsuse direktiivis, mille suur rõhk on valitsuse info avaldamise ühtsetel standarditel. Et oleks näiteks üks portaal, kust kõike leiab. Kas rõhk ligipääsul infole on alles esimene samm või on nii reaalne kaasamine tahaplaanile jäetud?

Kui Obama andis esimesel ametipäeval teada oma avatud valitsuse direktiivist, tõi ta välja kolm elementi: läbipaistvus, osalemine ja koostöö. Detsembris täpsus-tati, mida valitsus tegelikult kõigilt riigi-asutustelt nõudma hakkab – enim rõhuti läbipaistvusele ja avalikkuse ligipääsule andmetele, aga koostöö ja kaasamise osas olid esimeses versioonis juhised palju nõrgemad ja kõik pettusid.

Jah, informatsioon peab kättesaadav

Kaasamise vanaemaCAROLYN LUKENSMEYER on kodanikuühenduse America Speaks president ja asutaja, kes

on viimased 15 aastat tegelenud just rahva hääle kuuldavaks tegemisega otsustajatele. Ta on

uuendaja kodanike arutelude ja ühiskonnaelus osalemise alal ning tema juhtimisel on Ame-

rica Speaks korraldanud alates 1990ndate keskpaigast mõttetalguid ja kodanike foorumeid.

Mullu oli Carolyn üks neist, kelle eestvedamisel koostati Ühendriikide valitsusele soo-

vitusi avatud ja kaasava valitsemise arendamiseks ehk nn demokraatia reformiks.

Enne America Speaksi loomist oli Carolyn Valge Maja adminstratsioonijuhi nõunik. Ta

on olnud mitmete valitsuse demokratiseerimise algatuste juures ning töötanud ka Ohio

kuberneri administratsiooni juhina. Lisaks juhatas ta 14 aastat juhtimiskonsultatsioone

pakkunud ettevõtet. Tema doktoritöö keskendus organisatsiooni käitumisele.

Carolyn osales detsemberis Eestis rahvusvahelisel kodanike kaasamise paremate

praktikate konverentsil.

Karl

-Kri

stja

n N

iges

en

3 1

K A A S A M I N E

olema, aga samal ajal peab ka poliitika loomise osana arenema tugevam suht-lemine avalikkusega, et riigiametnikud suudaks oma ülesandeid täita.

Hiljutine uuring Eestis näitas, et pea kolmveerand kohalikest omavalit-sustest ei avalda oma kodulehel töös olevaid eelnõusid või loodud frakt-sioone. Kas me peaks muretsema?

Kuigi mul ei ole võrdlevaid andmeid, peaks Eesti loomulikult muretsema. Ameerikas oleme kohaliku omavalitsuse läbipaistvuse osas teist ees. Meie rõhk on täna osariigi ja föderaalsel tasandil. Amee-rikas ei ole kunagi valitsuse andmebaase kodanikele kasutatavaks tehtud, kuigi kui näiteks statistika tööturu kohta oleks lihtsasti kättesaadav, oleks sellest tänastele töötutele palju abi. Täna ei oska paljud val-gekraedki selles maailmas orienteeruda.

Esmane läbipaistvus – kontaktid, arut-lusel olevad eelnõud – tuleb saavutada võimalikult kiiresti võimalikult suures mahus. Järgmine samm on kõikvõimalike andmete ja statistika väljapanemine, mis aitaks kodanikul oma elukvaliteeti paran-dada või paremaid otsuseid teha.

Eestis on asjad ilmselt teistpidi – riigi tasandil oleme tublid andmete kättesaadavaks tegemisel, kohalikel omavalitsustel ei pruugi selleks aga jaksu jätkuda.

Ma olen ainult mõned päevad Eestis olnud, kuid kõik, kes maailmas üldse tege-levad kodanike kaasamisega, peavad Eestit heaks näiteks. Teil on kas või osalusveeb, üks koht, kus kogu riigi inimesed võivad oma arvamusi jätta. Järgmine oluline küsimus on, kuidas omavahel kokku viia valitsuse võime kuulata ja avalikkuse era-kordne huvi osaleda, mida on näidanud kas või mõlemad senised “Teeme ära” al-gatused. Inimeste huvi, initsiatiiv ja ener-gia tuleb siduda valitsuse otsustamistega.

Kui mõnes USA suurlinnas toimuks “Minu Eesti” taoline asi, siis looksin esi-mese asjana mitteformaalsete kohtumiste struktuuri selle osalejate ja korraldajate ning poliitikute ja ametnike vahel. Sel-lised sidemed aitaks uurida, mida saab edasi teha, kuidas saame koos asju pa-remaks muuta. Kuidas teha nii, et me ei peaks iga viie aasta tagant korraldama suurt prügikoristamist.

Paljud ütlevad hoopis, et piisab, kui valitsus on demokraatlikult valitud. Liigsed konsultatsioonid, inforingid ja briifingud teevad selle ebaefektiivseks.

Valituse ratsionaalne töötamine on mitmel põhjusel raske. Poliitiline protsess on keskendunud taas valitud saamisele, mitte süsteemi pikaajalisele muutmisele. Bürokraadid on järjest rohkem enese-kesksed ega ole eriti seotud end ümbrit-seva kogukonnaga. Mõlemal juhul peame

looma struktuure ja mehhanisme, mis hoiavad valitud poliitikute, ametnike ja tavainimeste vahel reaalsemat ja tõsisemat ühendust. Kui me ei kuula kodanikke, siis ei saa me ka midagi muuta.

Kui sageli peaks avalikkust üldse kaasama? Kartes kaasamisväsimust oleks ehk mõistlik jääda vaid kõige olulisemate küsimuste juurde? Samas, palju on ka neid, kes kutsuvad üles rohkematele referendumitele.

See on tasakaalu küsimus. Kui kõik kõi-gilt kogu aeg kõigis otsustes arvamust kü-sivad, väsitakse kiiresti ära. Tuleb olla stra-teegiline, valida küsimused, kus osalemisel on tõesti mõju, kus avalikkuse panus on ka tegelikult oluline ja kus avalikkus hoolib. Tuleb austada inimeste aega ja energiat.

Olete öelnud, et uudismeedia võtab edukaid osalemise vorme – näiteks foorumeid ja kodanike kogunemisi – üle ja muudab kasutuks. Selle asemel et korraldada tõeline arutelu, simuleeritakse see kaamerate jaoks. Kas siin on muutusi loota?

Nii tehakse tänapäeval tõesti palju, kuid avalikkus näeb selle läbi. Me alles hakkame mõistma meedias toimuvaid muutusi. Viis-kuus aastat korraldas America Speaks üle riigi palju fookusgruppe selle kohta, kui võimustatuna inimesed ennast tundsid, kas nad arvasid, et suudavad midagi muuta. Ei ole üllatus, et inimesed tundsid ennast kõige mõjukamana oma perekonnas ja kogukonnas, neil oli veidi lootust mõjutada valitsust, kuid suur enamik Ameerika ava-likkusest ei näinud endal mingit võimalust meediat mõjutada. Nad tundsid ennast meediast kaugete ja selle osas võimetutena.

Meedia peab saama demokraatliku-maks, et kodanike hääled oleks meediaga võrreldes kuuldavamad. Internetil on selles osas palju potentsiaali. Kas või sellega, et igaüks saab ise uudiseid toota. Kuid sellel on ka negatiivne külg – ei ole võimalust fakte kontrollida ning emotsio-naalne lugu võib laviinina üle ilma levida, isegi kui see ei ole tõsi.

Hea Kodanik tänab valitsuse infonõunikku Hille Hinsbergi abi eest intervjuu korralda-misel, Lukensmeyeri Eesti-külastust toetas USA saatkond.

Intervjuud näeb ka videokanalis www.youtube.com/heakodanik.

America SpeaksCarolyn Lukensmeyer asutas America Speaksi eesmärgiga teha kodanike hääl kuulda-

vaks ka sügavalt politiseeritud ja parteiliselt lõhestunud Washingtonis. Organisatsiooni

eesmärk on muuta poliitika tegemist, tagada, et inimeste tahe oleks selles kuulda ning

et see ka mõjutaks tehtavaid otsuseid. Sealjuures ei soovita kuulda mitte osalejate indi-

viduaalseid eelistusi, vaid näha, millistele otsustele jõuavad kodanikud aruteludes, milli-

sed on nende kollektiivsed prioriteedid.

America Speaks on välja töötanud mitmeid uuenduslikke kaasamise mehhanisme,

näiteks “21. sajandi linnavolikogu”. Neutraalsele positsioonile jäädes on oluline osa nen-

dest kohtumistest ka osalejatele võimalikult täieliku informatsiooni andmine.

Kuidas taastada New Orleansi linn pärast orkaani kahjustusi? Küsime nelja tuhande

inimese arvamusi. Mida teha ülekaaluliste noorte terviseprobleemidega? Las 2700 noort

inimest mõtlevad lahendused välja. Need on vaid mõned näited foorumitest, kus America

Speaks on inimeste eelistusi selgitanud ja otsustajatele vahendanud.

Täna töötab America Speaks selle nimel, et luua üle USA ulatuv demokraatlike kon-

sultatsioonide võrgustik, mis kindlustaks sidemed kodanike ja otsustajate vahel poliitika

tegemisel. Selle loomine aitab kiirendada avalike konsultatsioonide korraldamist, mis

omakorda võimaldab poliitikasse ka kiiresti sisendit pakkuda.

Rohkem infot: www.americaspeaks.org

3 2

K A A S A M I N E

Kui organisatsioon loeb oma töös tähtsaimaks sotsiaalsele õigluse-le, kogukondade arengule ja rahu

tugevdamisele kaasaaitamist, siis peaksid need eesmärgid kajastuma ka viisides, kui-das ta oma tööd teeb. Nii on 1979. aastast alates tuhandeid kohalikke algatusi toeta-nud Põhja-Iirimaa Kogukonnafond (CFNI) proovinud lähenemisi, mida saab kokku võtta nimetuse “kaasav rahastamine” alla.

Esimeseks võimaluseks on kaasata ot-suseid langetavasse kogusse sihtrühmade esindajaid. Näiteks endiste poliitvangide ühiskonda taaslõimimisele suunatud Euroopa Liidu rahastusprogrammi pu-hul tundis CFNI, et suudab programmi eesmärke paremini saavutada, kui jagab otsustusõigust vabanenud vangide endiga.

Otsustame koos Alustuseks korraldati endiste poliit-

vangide gruppide (nii lojalistide kui ka vabariiklaste) osalusel seminare, mille järel nimetasid nad oma esindajad hinda-miskomisjoni, kus need arutasid taotlusi ja andsid oma soovitusi. Selline töökor-raldus tõi otsustamisse nende unikaalse teadmise, mida on endiste vangide edu-kaks lõimimiseks vaja ning mis takistusi seejuures ületada tuleb.

Lisaväärtuseks oli aga see, et varem oma-vahel vaenutsenud gruppide esindajad koh-

tusid regulaarselt fondi neutraalsel pinnal ja avastasid, et suudavad koos asju arutada ja üle olla vastastikustest eelarvamustest. Koostööd tegema hakanud eksvangid on erimeelsustest hoolimata suutnud mitmeid ühiseid huve ka riigiametnike ette viia.

Ning kui see näide ehk tundubki väga dramaatiline ja omane Põhja-Iirimaa vägivaldselt lõhestatud ühiskonnale, siis samu põhimõtteid oleme rakendanud ka vähem vastuoluliste teemade puhul, kaasates näiteks küla- ja naisseltse neid puudutavate otsuste tegemisse.

Kõigil juhtudel on suurem osalus kaasa toonud uusi vaatenurki ja põhjalikumaid teadmisi, kui muidu üsna väiksearvuline ja paratamatult raha saajatest kaugeks jääv fondi nõukogu oleks ise suutnud pakku-da. Puuduseks on siiski see, et niisugune otsustamine nõuab oluliselt rohkem aega ja ka selgeid kriteeriume, kuidas grupid oma esindajaid valivad. Tõusis võrdõigus-likkuse ja huvide konflikti vältimise küsi-musi – aga need on kõik lahendatavad.

Otsustage ise Siit sammu edasi astub konsensuslik ra-

hastamine. Üks meie programm nägi ette kindla summa ühe piirkonna projektide toetuseks. Selmet hakata taotlusi vastu võtma, kutsusime kõigepealt kogukonnad ja aktivistid kokku, et nad arutaksid koos

läbi ja jõuaksid otsusele, mis üldse on sel-le piirkonna olulisemad probleemid.

Konsensusele jõudmine nõuab muidugi rohkem kui üht kohtumist, aga alles siis, kui kohalike vajaduste osas oli ühistele arusaamisele jõutud, palusime hakata väl-ja töötama konkreetseid projektitaotlusi. Mitmetel juhtudel tõid kohtumised välja sektorite- ja teemaüleseid partnerlusvõima-lusi, mis tagas lõpuks selle, et ühiselt esita-tud projektid olid märksa tugevamad, kui olnuks omavahel konkureerivad taotlused suurelt hulgalt eri organisatsioonidelt.

Kaasav rahastamine ei ole mingi ra-ketiteadus, kuid nõuab aega ja julgust uusi lähenemisi proovida. Selle oluliseks eelduseks on usaldus ja lugupidamine rahasaajate kui väärtuslike partnerite vastu. Tulemusena näeme, et nad on ha-kanud võtma rohkem vastutust kohaliku elu edendamise eest ning toimub parem info- ja ideedevahetus gruppide vahel, kes muidu on sageli üsna kitsalt oma teemale keskendunud. Nõnda sünnib ka uusi liite ja välditakse “võitjate” ja “kaotajate” tek-kimist, mida tavalised ülalt-alla toimivad rahastusprogrammid kaasa toovad.

  Loe Põhja-Iirimaa Kogukonnafondist nende ko-

dulehelt www.communityfoundationni.org ning

kommentaare Eesti rahastajatelt Hea Kodaniku

ajaveebist www.ngo.ee/blog.

Respektiga rahastamine Üle 30 aasta tegutsenud Põhja-Iirimaa Kogukonnafondi juht AVILA KILMURRAY julgustab oma kogemustele tuginedes rahastajaid usaldama otsuste tegemist rohkem nende kätesse, kes raha hiljem kasutama hakkavad.

PA W

ire

3 3

R A H A S T A M I N E

Enamik Eesti ühendusi on projekti-toetuste kasutamisel pigem ratsio-naalselt tagasihoidlikud. Ka vas-

tupidiste näidete puhul ei ole enamasti tegemist pahatahtliku käitumisega. Kum-maliste kulutuste, absurdsete valikute ning halenaljakate põhjenduste taga on kirev reeglirägastik või rahastajate kohati vastuoluliselt erinevad nõuded, milles ras-ke orienteeruda. Probleemiks on kohati vääralt kujunenud arusaamad projektitoe-tuse olemusest ja eesmärkidest. See uuris-tab aga raha kasutajate usaldusväärsust.

Üks olulisemaid reegleid on, et toetust kasutatakse vaid projekti läbiviimiseks vajalike kulude katmiseks. “Kuidas on kulu seotud projekti läbiviimisega?” on üks sagedasemaid küsimusi aruannete läbivaatamisel.

Kuigi esmapilgul arusaamatu ost või teenus võib olla olnud igati vajalik, näib mõnel juhul, et arvete lisamine projekti aruandesse on justkui põnev piiride kat-setamise mäng, milles on oluline nii loo-vus, peitmis- kui veenmisvõime.

Piinlik on näha aruandes perekonna toidukorvi tšekke või augusti lõpus bü-rootarvetena ostetud vihikute, vesivärvide ja pliiatsite arveid. No mis saab seal halba olla, kui projektijuht lubab endale ja raa-matupidajale seminari jaoks oste tehes vaevatasuks ka ühe jäätise, võib ju küsida. Või kui poes kaasasolev laps saab üllatus-muna või paar?

Searasv seminarilaual?Seminaride toitlustamiseks on aruanne-

te järgi kulunud aga lisaks killukesele ma-gusale ka sigarette, pitse, searasva, piima ja leiba. Väikese koosoleku toitlustamiseks on ostetud kummalistes kogustes toiduai-neid, näiteks 16 kg kurki. Hirmus piinlik on teinekord suutäisi lugeda, kuid väide, et seitse inimest sõid koolitusel ära enam kui 20 kg torti, ei kõla usutavalt.

Loovamad inimesed suudavad kaht-lustele igasugu põhjendusi vastuseks tuua lootuses, et ehk miski läheb lõpuks läbi. Näiteks olevat naabertaludest ostetud 12 liitrit piima, paarkümmend kilo kapsast ja

porgandit kasutati seminari raames kodu-loomade toitlustamiseks. Bürootarvetena ostetud koolivihikud jagati täiskasvanud osalejatele meeneteks. Searasvast tehti se-minari käigus seepi.

Üht alusetut kulu ei saa ka emotsionaa-lse õigustatuse korral paremaks lugeda kui teist. Projektitoetus ei ole antud kelle-legi preemiaks varasema hea töö eest ega valurahana raskete olude positiivsemate tunnetega üleelamiseks. See oleks ebaõig-lane teiste ühenduste ja taotlejate suhtes. Projektile rahastuse saamisega kaasneb tihti karm konkurents, kus võistlustules on vajadused. Vajaduste ja probleemide lahendamisega ei mängita õnnemänge.

Rumalad vahelejäämised Minu töös tuleb ette ka halenaljakaid

juhtumeid, kus inimeste ebasiiras käitu-mine on ilmselge. Ühes projektis viidi muuhulgas ühe väikese valla elanike seas läbi küsitlus eesmärgiga analüüsida ko-gukonna hoiakuid. Uuringu kokkuvõte pandi aruandega kenasti kaasa – profes-sionaalselt vormistatud, jooniste ja graa-fikutega, sissejuhatuses koostajate soov, et töö aitaks muuta elu Eesti saartel pare-maks. Kõik asjakohane, kui mitte maini-da, et projekt viidi läbi Lõuna-Eestis. Ei võtnud ülemäära aega leidmaks, et sama teksti oli keegi teine juba paar aastat ta-

See ei ole ju

kellegi isiklik raha!?“Projektirahastus tuleb ju ometigi ära kasutada!” on mentali-teet, mis tihti probleemideni viib. Sadade projektitaotlustega kokku puutunud MARIS JÕGEVA teab, et kurioosumid aruanne-tes toovad kaasa järjest kasvava bürokraatia.

3 4

R A H A S T A M I N E

gasi ühe küsitluse tulemusena koostanud ja sama raport oli paar aastat tagasi teiste kohanimedega kokku pandud.

Siin ei ole küsimus vaid pelgas pettuse-ga vahele jäämises. Kui midagi niisugust selgub, kaob usaldus toetuse saaja vastu täielikult. Tekib põhjendatud küsimus, kas projekti raames on üldse midagi tehtud. Kas korra petnud projekti meeskond on valmis ja suuteline reaalselt mõnd tege-vust läbi viima? Kas järgmises projekti-taotluses on inimesed ausad?

Rahastusprogrammide koordineerimise ülesannete hulka kuulub ka projektide raames läbiviidavatel tegevustel-koolitustel kohalkäimine. See on heaks võimaluseks õppida tundma partnerorganisatsioone ja ühingute eestvedajaid ning kontrollida, et lubatu ka tõepoolest taotluses kirjeldatud kujul aset leiab.

Ühele koolitusele kohale sõites leidsin projektijuhi-koolitaja maja eest suitseta-mas. Kuulsin, et kohale tulnud paar osale-jat saadeti koju, kuna nad kuuluvad pigem teise sihtgruppi, kelle koolitamine on plaa-nis hiljem eraldi. Läks mööda mõni kuu ning saabus projekti aruanne, millel kaasas registreerimislehed.

Aruandes oli tookord ärajäänud koolitus kenasti toimunuks nimetatud, paberite seas kaasas registreerimisleht, kus nimesid enam kui mõni. Järelepärimisele tuli kiire

põhjendus, et vormiliselt seminar ikkagi toimus – kohaletulnutele tutvustati põgu-salt projekti ja nad osalesid hiljem teistel koolitustel.

Kord ei saanud ma osaleda suurel aastat kokkuvõtval tänuüritusel, mille kutsel esinejana kirjas kuulus Eesti laulja. Seda suurem oli hiljem üllatus leida aruandes koolituskulude põhjendamiseks ka arvet laulja esindajalt, mida põhjendati tema esinemisega samal päeval toimunud koo-litusel projektijuhtimisest.

Küsige nõu Nii mina kui mu kolleegid oleme kor-

duvalt kuulnud lauset “Öelge siis, kuidas peaks vormistama”, kui oleme otsustanud, et mõnd projektirahadest tehtud kulu ei saa aktsepteerida. Ei saa ega tohigi vormistada, tahaks vastata. Tõepoolest – igal ametlikul dokumendil (mida on nii projektitaotlus kui aruanded) on omad mõnikord absurd-sena näivad vormilised nõuded. Nõu küsi-mine on igati teretulnud ja kõiki soovijaid juhendatakse. Küsida aga abi kahtlaste te-hingute vormistamiseks? Ülim nahaalsus!

Loomulikult teavad fondide töötajad erinevaid skeeme ja võimalusi, kuid neid ei jagata. Loovus ja meisterlikkus on väärt omadused, kuid töö eesmärk on midagi muud kui tegelikkuse väänamine selleks, et paberil oleks kõik korras. Nii on lihtsalt

piinlik, kui aruande lisaks on nähtavalt kokkupaljundamisel tekkinud joontega registreerimisleht või ettekande slaidid, millel mõnele varasemale samasisulisele konverentsile viitavad kuupäevad või lo-god. Olgugi et paberil justkui kõik korras, ei luba õiglustunne silma kinni pigistada.

Selliste üksikute katsetamiste ja proovi-miste tõttu jäävadki rahastamise tingimu-sed bürokraatlikuks. Ja muutuvad veelgi bürokraatlikumaks. Paljud rahastajad on seadnud projektitoetusest teatud kulude katmisele väga ranged piirangud, sest liiga palju on olnud toetuse saajate seas üleka-valdamisi.

Kui ka paindlikumate rahastajate usaldust kuritarvitada, kaovad vabamad reeglid sealtki ning toetusrahaga kaasnev bürokraatia pigem suureneb.

Miks rahastajad meid ei usalda, kostab tihti etteheitena ühenduste seast. Aga nii-kaua kui tuvastatakse aruannetes fiktiiv-sed arveid, jäädakse pangakonto väljavõ-tete ja maksekorralduste esitamise nõude juurde. Kui projekti raames tehakse mit-teusutavaid sularahatehinguid, keelatakse need järgmises voorus. Kui toitlustusku-lud ei ole läbipaistvad, seatakse piirangud või otsustatakse nimetatud kulusid üldse mitte rahastada.

Usaldus on enda teha – nii lihtne see ongi.

Dre

amst

ime

3 5

R A H A S T A M I N E

2010. aasta algas EMSLis re-kordilise töötajate ar-

vuga – üksteist. Jaanuaris liitus meiega rahvusvahelise

finantstöö taustaga Anneli Duarte (pildil paremal), kes võtab vedada vabaühen-duste rahastamisalase eestkoste, et ra-hastamistingimused oleks mõistlikud nii rahastaja kui kasutaja seisukohast.

Mulluse Minu Eesti IT-toimkonna juht Geroli Peedu (pildil vasakul) jätkab mõt-tetalgutelt välja kasvanud idee arendami-

sega avalike teenuste teemal, mida toetab EAS. Loe www.ngo.ee/seitse.

Juba eelmises Hea Kodaniku numbris märkasite ehk impressumis uut nime – sellegi numbri toimetaja on ajakirjaniku ja suhtekorraldaja kogemusega Liisa Sveningsson Past (pildil keskel) Meta Ad-visory Group’ist.

Ettevõtja Vello Tamm juhib EMSLis üsna lühiajalist, ent samuti mõttetalgutelt alguse saanud uute töökohtade loomise projekti.

Vanadest olijatest jätkavad Alari Ram-mo kommunikatsiooni ja poliitika, Elina Kivinukk koolituste, Eva Truuverk Minu Eesti, Kristina Mänd arendusprojekti, Tat-jana Lavrova venekeelsete vabaühendus-tega ning Urmo Kübar juhatajana.

Veebruarist lapsepuhkusele jääva Anna Laido tööd poliitika ja kaasamise alal ja-gunevad edaspidi teiste vahel.

Loe põhjalikumalt EMSLi töötajate taustast

(ja vaata pilte) www.ngo.ee/kontor.

Esiteks saab sel aastal läbi mitu suurt projekti: kevadel Vabaühenduste

Fondi toetatud ja Kristina Männi juhi-tud kodanikuühenduste arendusprojekt (www.ngo.ee/tagatargemaks), kus aitame 20 organisatsioonil analüüsida oma tege-vust, leida olulisemad arenguvajadused ja lahendused neile. Et metoodika on end igati õigustanud, otsime võimalusi selle-ga sügisest jätkata, soovitavalt juba suure-maski mahus.

Koos aastaga lõpeb Riigikantselei ra-hastatud paremate poliitikate projekt (www.ngo.ee/tof), kus nõustame avaliku võimu esindajaid kaasamisoskuste paran-damise alal. Viimase raames toimub veel üks kodanike foorum kaasamismeetodi-na, korraldame koolitusi erakondadele ja ühendustele ning anname välja käsiraa-matu eestkostest.

2011. aasta veebruarini kestab avalike teenuste projekt “Seitse ühe hoobiga”, kus treime valmis seitse uut avalikku e-teenust, mida saavad osutada kodanikuühendused ja kogukonnad, aga loome ka info- ja nõus-tamissüsteemi avalike teenuste delegeerimi-seks. Vt www.ngo.ee/seitse.

Integratsiooni Sihtasutus otsustas jätkata EMSLi venekeelse kommunikatsiooni toe-tamist Tatjana Lavrova eestvedamisel.

Kodanikuühiskonna Sihtkapital jätkab ajakirja Hea Kodanik ilmumise ning Si-seministeerium nii kommunikatsiooni, ürituste kui ka eestkostetegevuste rahas-tamist. Uue näo võiks aasta lõpuks saada hea kodaniku infovärav www.ngo.ee, edasi peame ka hea kodaniku ajaveebi www.ngo.ee/blog ning videokanalit www.youtube.com/heakodanik.

Eestkostetegevustest saab tänavu olu-

lisimaks kodanikuühiskonna arengukava 2011-14, kus saavad põhimõtteliselt paika avaliku võimu peamised tegevused.

Koolituste osakonnas jätkuvad juhti-mise jututoad (www.ngo.ee/jututoad), ke-vad- ja suvekool ning muidugi teeme ka tellimuskoolitusi. Kui tarkus tundub otsa saavat, kirjuta elina@ngo.ee.

Õppematerjalidest läheb töösse kolm käsiraamatut: lisaks juba mainitud eest-koste omale veel ajaplaneerimise ning konverentside, üldkoosolekute ja teiste ko-gunemiste korraldamise õpikud. Eks näis, kui palju neist aasta jooksul valmis saab.

Täpsem tegevuskava valmib, nagu ikka märtsis, kui on selgemad ka erinevad ra-hastusvõimalused. Seega on väga oodatud liikmete ja teiste ettepanekud, millega EMSL veel tänavu ja edaspidi võiks tegele-da. Kirjutage oma mõtteid urmo@ngo.ee.

EMSLi tänavusi plaane

Uued töötajad EMSLis

Karl

-Kri

stja

n N

iges

en

3 6

E M S L

Kodukant vaidluses MTÜs tulu teenimise üleViimastel aastatel teravamaks muutu-

nud küsimus, kas ja millistel tingimus-tel tohivad kasumitaotluseta organisatsioo-nid ise tooteid-teenuseid pakkudes tulu teenida, on jõudnud ühe pretsedendini põllumajandusministeeriumi tõlgenduses.

Nimelt kehtestas ministeerium Leader-meetmes majandustegevusega tegelevatele vabaühendustele 90 protsendi asemel firmadega võrdse 60protsendilise inves-teeringute toetusmäära, millega Kodukant mõistagi rahul ei olnud, kuna pole ju tulu teenimine näiteks külaseltsidel pea kunagi eesmärk omaette, vaid see pigem aitab kulutusi katta.

Ministeerium selgitas oma käitumise ajendina, et toetused ei tohi moonutada kohalikku turgu, andes sarnaste eesmärki-dega MTÜdele eelised firmade ees. Maa-elu- ja kalanduspoliitika asekantsler Too-mas Kevvai märkis, et toetusmäära puhul ei saa lähtuda üksnes ettevõtlusvormist, vaid vaadelda tuleb ka tegevuse sisu.

Edaspidigi 90protsendilise toetuse näi-teks tõi ta külakeskuse, mille eesmärk on pakkuda kogukonnale erinevaid teenu-seid ning ruumide rentimine ei ole seltsi

peamine eesmärk, vaid lisategevus enda majandamiseks.”

Kui aga tegevuse peamiseks eesmärgiks on ruumide rentimine, majutusteenuse pakkumine või muul moel tulu teenimi-ne, siis ei ole toetust võimalik saada roh-kem kui 60 protsenti,” täpsustas Kevvai.

Nii toetusi jagav PRIA kui kohalikud tegevusgrupid on juhtinud ministeeriumi tähelepanu juhtumitele, kus ettevõtjad moodustavad MTÜsid investeerimiseks oma ettevõtte majandustegevusse, lootu-ses seeläbi saada kõrgemat toetuse määra.

Mittetulundusühingute seaduse esi-mene rida ütleb praegu nagunii, et MTÜ eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine, tulumaksuseadus aga laiendab ettevõtluse võimalusi seoses tulumaksusoodustusega, kuigi praktikas maksuhaldur pigem tau-nib omatulu teenimist.

Kuna viimaste aastate poliitikad pigem toetavad mitmete programmide kaudu avalike teenuste osutamist vabaühendus-tes ja sotsiaalset ettevõtlust, on tõenäo-liselt vaja muudatusi ka seadustes, mis selgitaks MTÜde rolli turul ühesemalt.

Varemgi vaieldud küsimuse, kas par-teide noorteorganisatsioone tuleks

noorteühenduste riiklikul rahastamisel käsitleda teistega võrdselt, lahendas ha-ridus- ja teadusminister Tõnis Lukas nii, et jättis kaks sellist organisatsiooni toe-tuseta.

Eesti Noorteühenduste Liit (ENL) avaldas selle üle nördimust, kuna aastaid on ministeeriumi juures koos käinud noortepoliitika nõukogu, kus noored ise lepivad etteantud summa piires raha jaotuse kokku, mille minister kinnitab. Seekord vastasid MTÜd Noored Sotsiaal-demokraadid ja Rahvaliidu Noored küll toetuse tingimustele ja said oma taotlus-tele kõrged hinded, ent minister otsustas nad siiski rahata jätta.

Ministeerium põhjendas oma pressi-teates otsust, et noorte emaparteisid

rahastatakse niigi riigieelarvest. ENLi väitel ei toeta aga Rahvaliit ja sotsid oma-nimelisi noorteorganisatsioone rahaliselt. “Riiklikust toetusest ilmajäämine seab mõlemad noorteorganisatsioonid väga raskesse olukorda, kuna aastatoetuse näol on tegemist nende peamise sissetulekuga.”

Ka EMSL tegi avalduse, öeldes, et kui parteide noorteorganisatsioonid ei peaks seda raha saama, tuleb nii sätestada juba konkursi tingimustes. Vastasel korral ei saa ükski kodanikuühendus tunda kind-lust, et ta taotluse hindamisel lähtutakse reeglitest, mitte kellegi isiklikest eelistus-test. Rahvaliidu Noored esitasid Lukase otsuse peale kaebuse halduskohtusse.

Kokku jagas ministeerium noorteühen-duste aastatoetusi 7,5 miljonit krooni 13 organisatsioonile.

Loe lisa www.enl.ee ja www.hm.ee.

Minister Lukas jättis parteinoored rahata

Liitu infolistigaJaanuarist veidi nägu muutnud koda-nikuühiskonna nädalakirjas ilmuvad EMSLi liikmete ja muidu üldhuvita-vad teated igal esmas päeval. Listiga saab liituda www.ngo.ee esiküljel, uudised on oodatud info@ngo.ee.

Peet

er L

ango

vits

/ P

M/S

canp

ix

Hel

e-M

all K

ink

Murru Küla Selts Pärnumaal rendib välja

ruume ja pakub toitlustusteenust.

3 7

E M S L i L I I K M E D

Kõige rohkem kartsin lugemisühin-gu esinaisele Maili Vesiko-Liinevi-le külla minnes avaküsimust: “No

mida sina siis viimati lugesid?” Et äkki ma pole väärtki seda lugu kirjutama.

Aga oh ei, Maili oli väiksema lapse just magama saanud, pakkus teed, hapukurke ja omatehtud leiba, ning vuristas veerand tun-niga ette kõik lugemisühingu projektid. Na-gu ta polekski ta mõnda aega kahe lapsega kodus olnud, vaid ikka kõigi tööde keskel.

Alles siis, kui Maili korraks peatub, saan küsida et milleks see kõik? Mee-nutan, et mulle meeldis küll kogu aeg lugeda, ainult lugemispäevikuid ma ei sal-linud, kuna ei osanud juurde joonistada.

Maili ütlebki, et loomulik lugemishuvi ongi see kõige tähtsam, mitte sundus: “Pea-asi, et loeb, pole tähtis, mida.” Tänapäeva-seid suhtluskanaleid ja arvuteid ei pea ta

kusjuures lugemise vaenlasteks, vaid leiab, et lastele peab raamatumaailma lihtsalt ka-valamalt näitama ja kindlasti mitte näpuvii-butusega. “Iga laps peab ise otsustada saama ja kui tal on meeldiv kokkupuude, valivadki paljud lugemise, sunduslikult mitte.”

Lugemisühingu teine aktivist Meeli Pan-dis täpsustab ühingu tegevuse teoreetilist tausta, mille järgi tuleb eristada lugemise kolme külge: formaalset kirjaoskust, funkt-sionaalset ning lugemust. Esimesega on Eestis hästi – 99,77% oli viimase rahvaloen-duse andmeil kirjaoskajad, ülejäänud vaja-vad eriõpet, kuid täiskasvanud lugemis- või kirjutamisraskustega inimestele seda Eestis peagu ei pakuta ja logopeedidegi pidamine koolides on viimasel ajal löögi all.

Edasi. Funktsionaalne kirjaoskus tähen-dab loetust arusaamist ja selle kasutamist. “Loetakse meil justkui palju, aga arusaa-

mine on nagu teiste ainetega – tuubitakse, aga elulist ülesannet ei osata lahendada,” võrdleb Maili lugemisprobleeme kooli-õpetuse põhimõtteliste muredega.

“Kui laps ei tea, mis on parv või sahver, jääb “Kevade” kaugeks ja arusaamatuks”, näitlikustab Meeli. Võrreldes rahvusva-heliste loodusainete alaste uuringutega kardab Meeli uuest PISA testist kehvemat tulemust. Üheks põhjuseks peab ta hoia-kut, et lugema õpetatakse algklassides ja edasi pole aineõpetajatel sellega asja. “Või kui, siis ainult kirjanduse õpetajatel ja se-dagi mitte lugemisoskuste, vaid lugemuse suurendamisel,” arvab Meeli.

Lugemus ongi kolmas lugemise külg. Need numbrid kukuvad muidugi kogu maailmas nii tehnoloogia arengu kui alternatiivsete meelelahutuste tõttu, olgu viimasteks siis sport, muusika või alkohol.

Lugemisühingteeb lugemise mõnusaks EMSLi liige Eesti Lugemisühing pole raamatuklubi, vaid avalikkuse eest üsna märkamatult juba 1992. aastast

harinud peamiselt õpetajaid ja lapsevanemaid lugemist mõnusana näitama, levitades positiivset usku raama-

tusse ja vähendades hirmu kurja pedagoogi ees. ALARI RAMMO avastas seda lugu kirjutades, et lugemine on

terve teadus. Tänavusel lugemisaastal saab teema kindlasti paljudele tuttavamaks.

•

Peet

er K

ümm

el /

Sak

ala

3 8

E M S L I L I I K M E D

Meeli näeb põhjust valikute kättesaadavu-ses: “Vaadake, kui palju on alkoholi rek-laami võrreldes raamatute omaga.”

Lapsed loevad rohkemMeeli sõnul on alati ka neid lapsi, keda

ei saa raamatute juurest sporti tegema või kelle puhul peab lausa silmade pärast mu-ret tundma. Üks Türgi teenindaja küsis talt ükskord, kas Kivirähu “Ussisõnad” on eestlaste piibel, et kõigil kaasas … 

Siiski arvab ta, et praegused lapsed loe-vad rohkem kui eelmine põlvkond. Kas just raamatuid, aga sõnumeid, suhtlus-tekste, blogisid, teateid, uudiseid ja kõike muud, mida on täis meie reaalne ja vir-tuaalne maailm. “Nii et lood lugemisega on mitmekesised ja ma ei rõhutaks sõna teist, vaid esimest poolt,” muigab Meeli.

Just raamatute kättesaadavuse kohta on Mailil oma kindlad veendumused. Luge-misühingu tegemistest on tema lemmik muidugi ta enda juhitud “Lugemispesa” projekt, mis on viis aastat aidanud luua lasteaedadesse ja algkoolidesse mõnusaid lugemiskohti, kus loovust rikastavad pad-jad, vaibad ja raamatud koos. Nii mõnu-sad, et lapsed õpetajalt küsivad, millal nad jälle lugema võivad minna.

Raamat pole püha lehm“Me ei saa lapselt küsida, miks sa raama-

tuid ei armasta, kui need asuvad kapi otsas ja all on vaid mingid närud,” räägib Maili. Raamat pole tema jaoks ka mingi “püha lehm”, millega midagi teha ei tohi – vajadu-sel saab neid ju ka parandada.

Muuseas märgib  Maili, et seljaga lapse poole olevat raamatut väike inimene ei “hõlma”. “Meie loeme sealt pealkirja, aga lapse jaoks pole see info – talle peab kaane-pilt ja tekst näha olema.”

Lugemispesa tekitas muide alguses vas-tupanugi: et mida te siin nüüd leiutate!? Aga oma magistritöö lugemiskeskkonda-dest kirjutanud Maili avastas, et isegi lu-gemisühingu koolituse läbinud  õpetajaist (kokku pea 2000) pani osa ikkagi nurka vaid laua, tooli, riiuli ja raamatud. Või to-riseti, et lösutamine rikub selja, nägemise ja mida kõike. Lugema peab laua taga!

“Inimesed on tulnud omast ajast,” oh-kab Maili, kelle arvates on lugemine ise igal juhul kasulikum kui korraks krõnk-sus selg.

Ülimaks väärtuseks on kõigis lugemis-ühingu tegevusis nagunii hoopis loovus.

Kuidas tõsta laste lugemishuvi? • Loo koju sobiv lugemiskeskkond: raamatud on kättesaadavad, lisaks lauale-toolile

saab raamatut lugeda ka pehmel vaibal või padjal.

• Vaata raamatut koos lapsega. Ära küsitle (kes see on? mis see on?), vaid jutusta, mi-

da piltidel näed. Siis hakkavad lapsed hiljem ise jutustama ja loovalt mõtlema

• Ole lapsega koos raamatut vaadates ja lugedes positiivne, avatud ja loov. Ära kom-

menteeri lapse kõnet ega lugemist.

• Meelita last raamatu juurde ja kunagi ära sunni, ähvarda ega manipuleeri lugemisega

(kui sa lugemist ära ei õpi, siis…)

• Käi koos lapsega raamatukogus ja -poes ning lase tal endale ise raamatuid valida

• Tunne huvi lapse hobide vastu (nt arvutimängud) ja aktsepteeri neid, siis usaldab

laps ka sinu soovitusi lugemise headusest

• Näita lapsele raamatute imemaailma: loe talle ette (isegi kui ta oskab ise lugeda),

lugege koos, joonistage ja lavastage loetu põhjal

• Meisterdage koos raamatuid ja andke sõpradele lugeda, tunnustage last kui autorit

• Vali lapsele raamatuid vastavalt tema huvile: kui laps huvitub autodest, siis otsige

raamatuid autodest, autoajakirju ja lugemist internetist.

• Lugeda saab igal pool: liiklusmärke, silte, ajakirju, veebilehti jne

• Kui laps loeb, siis toeta ja tunne huvi, isegi kui see ei tundu sulle piisav (nt koomiksid)

MAILI VESIKO-LIINEV

Maili seletab elavalt, kuidas lugemisega ning lugemisele ärgitamisega on seotud mängud ja meisterdamine, ega mõista taas neid, kes pööritavad silmi, nähes kää-re ja raamatuid kõrvuti – lapsed lõikavad need ju katki! “Ei, kõik vahendid peavad lapsele olema kättesaadavad,” lõikab Maili sellise jutu läbi, kuna kõige laste eest peit-mine on loovuse esimene vaenlane.

Eriti õpetajate koolitamine ongi luge-misühingu üks põhitegevusi ja paistab, et nad saavad sellega väga hästi hakkama. Mitut projekti on tunnustatud Euroopa lugemisprojektide auhindadega ning mõ-ni on kestnud  juba kümme aastat.

Olgu loetletud vaid mõned luge-misühingu eesmärkidest ja pidevatest tegevustest: väärtustada eri viisidel kooli kui keskkonda, kus loetakse; ärgitatada lapsi lugema ja loetu üle netis (!) arutle-ma, tõsta eelkõige õpetajate teadlikkust lugemisraskustest, harida lapsevanemaid, ergutada raamatute vahetamist, osaleda uute lasteraamatute hindamises jne.

Uute mõtetena ootavad teostamist näi-teks idee viia eakad lasteaedadesse ja koo-lidesse lastele lugema ja jutustama, ning miks ka mitte saata noori nende vanade juurde ette lugema, kes ise enam ei näe.

Lisaks toimuvad lugemisühingul iga-aastased konverentsid praktiliste ja mänguliste ning igal juhul loovate töötu-badega, ja pidev motiveerimine, mille va-jalikkust ei jõua Maili ära kiita. Õpetajatel kippuvat ikka esinema selline “mis nüüd mina” mentaliteet ja lugemisühing üritab muuhulgas innustada rohkem teadma ka kodanikust ja kodanikuühiskonnast.

Kas või saates igal aastal paar ühingu liiget EMSLi suvekooli, kust Maili isegi õp-pis mõne aasta eest tarkusetera: teha tuleb asju, mis endale meeldivad. Kui ei meeldi, mine ära. Või saates tublimaid õpetajaid Euroopa või maailma lugemiskonverentsi-dele teiste maade kogemustest õppima. 

Niisiis: millal sa viimati lugesid? Mmm ... Oli küll üks raamat ... Sa lugesid just selle artikli läbi, seda sa

viimati lugesidki!

MTÜ Eesti Lugemisühingu projektid: Luge-

mine on mõnus; Lugemispesa; Kool, kus lu-

gemine loeb; Lugemismängud; Lugemisras-

kused; MorPAL. Toetab Hasartmängumaksu

Nõukogu. Vt lähemalt www.lugemisyhing.ee

Ootame sind lugemisaastat tähistama luge-

miskonverentsile Tartus 11. juunil.

•

Peet

er K

ümm

el /

Sak

ala

3 9

E M S L I L I I K M E D

3 9

Mida sinu jaoks tähendab olla roheline? Minu jaoks on roheline inimene keegi,

kes vaatab enda huvidest kaugemale, kes otsuseid langetades kaalub nende mõju vä-ga erinevatest külgedest, väga laialt ja pikka ajaperspektiivi silmas pidades. Ise püüan roheline olla, alati see ei õnnestu ja ma ei tea, kas teised mind selleks peavad. Minule on igatahes minu tegude ja tegematajätmis-te tagajärjed väga olulised.

Ma ei taha toetada oma rahakotiga ette-võtteid, kes ei austa inimõigusi või kallavad sodi kuskile Aafrika vetesse. Ma ei taha tarbida meediat, mis propageerib elustiili, mis ei ole jätkusuutlik jne. Kahjuks arvan, et loodussäästlik majandamine ei ole lääne-maailmas valdav ja meie elustiilis on väga palju, mida tuleks muuta. Globaalses pers-pektiivis tarbime ikka üle mõistuse palju.

Kuidas öko-usk sinu igapäevases elus tunda on?

Rohelist mõtteviisi ma nüüd päris usu-küsimuseks ei pea. Ise igatsen võimalikult lihtsat ja ehedat elu. Üritan süüa lihtsat ja puhast toitu, mitte üle tarbida ja pidevalt endalt küsida, kas ma vajan midagi, mitte kas ma tahan midagi. Mida rohkem aeg edasi läheb, seda rohkem ma tahan teada, kuidas toiduks tarbitav siga elanud on või millise päritolumaaga toorainet mismoodi  töödeldakse ning mitu kilomeetrit see läbib, et poodi jõuda. Ma arvan, et võti on tarbi-mises ja elustiilis ning tarbijatel on siinko-has väga suur jõud.

Kas maalt linna tööl käijal on tegelikul lihtne ökomeelne olla?

Kui head töökohad ja hea haridus on lin-nas, on maal ikka päris keeruline elada. Eks maapiirkondi on väga erinevaid. Mina elan suhteliselt lähedal mitmele suurele kesku-sele, aga toimivat ühistransporti meil ei ole. See tähendab, et minu lapsed, kellest noo-remal on täpselt 11 aastat päevani, millal ta saab juhiloa teoreetiliselt ära teha, ei saagi omal käel ringi liikuda. Nad ei saa omal käel kooli, trenni, koori, sõprade juurde.

Tegemist on väga looduskauni kohaga, külaga, kus talvel elab tegelikult päris palju püsielanikke ning suvel mitmekordistub elanike ja külaliste arv.

Arvan, et maal, metsas elamine on meile hästi mõjunud. Tarbime vähem, ei tekita müra ega prahti. Meelelahutused on lihtsad: mere ääres ja metsas ringi kondamine, ahju ees istumine, seente ja marjade korjamine,

Maal on ikka päris keeruline elada, kui head töökohad ja hea haridus on linnas, ütleb sotsiaalministeeriumi soo-lise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja KADI VIIK. Ta ise naudib maal elamist ja on aktiivne külakoguski, mis teinekord Midsomeri seriaalielu meenutab. Vestles Liisa Sveningsson Past.

Ökotarbija

Kadi Viik

Carl

-Joh

an S

veni

ngss

on

4 0

R O H E L I S E K S K A S V A M I N E

aias toimetamine. Linnas viibitavat aega kasutame ökonoomselt ja üldiselt on mul alati väga hea meel, kui linnakära seljataha jätan ja kodu poole sõidan. Kohale jõudes hingan alati sügavalt, sest sellist õhku ma mujal ei tea.

Mida peaks Eestis ära tehtama, et linna lähedale maale kolimine oleks tegelikult loogiline eluvalik?

Pean toimivat ühistransporti ja elemen-taarset infrastruktuuri hädavajalikuks. Toimiv ühistransport tähendab regulaar-sust, turvalisust, puhtust ja see peab olema tagatud igas piirkonnas. Eestis on see vist prioriteetide järjekorras viimane transpor-diteema, kuigi on üks laste, naiste ja vane-mate inimeste peamisi liiklemismooduseid. See on kohalike omavalitsuste kaelas, kellel puudub kas soov või võimekus seda tagada.

Muud teenused on ka olulised, aga minu arvates on selles kohas paljud lahendused üsna loomingulised ja paindlikud, nagu väikesele riigile kohane. Postiljon toob paki ukse ette, neti teel saab hääletatud ja raamatukoguga pean läbirääkimisi teemal, et raamatuid võiks tagastada suvalisel ajal postkasti. Seega teenuste puudumise üle vähemalt mina kurta ei saa, aga loomulikult on inimestel väga erinevad vajadused sõl-tuvalt vanusest, võimalikest haigustest või muudest asjaoludest. Kindlasti on teenuste kvaliteet ja kättesaadavus ebaühtlane ja sa-mas hädavajalik regionaalseks arenguks.

Ehk on lahenduseks kaugtöö? Kaugtöö on mingite tööde puhul ikka

väga tänuväärne lahendus, eriti kui elad töökohast kaugel. Töö- ja pereelu ühitamise puhul on aga oluline, et kaugtöö tegija ise oskaks endale piire panna, et ta kogu aeg enam “tööl” ei oleks või vastupidi, tööd tehes muuga ei tegeleks. Minu tööandja seda võimaldab ja kasutan võimalust, nii et vähemalt ühe päeva nädalas kogun sobivad tööülesanded kokku ja teen neid kodust.

Kuidas sul külakogu liikmena läheb? Külakogus olemine on nagu “Midsomeri

mõrvade” seriaalis osalemine! Kindlasti on see rikastanud minu elu. Tundub, et valla oma ka. Eks seal tulevad arutamisele väga erinevad teemad, alates sellest samast mittetoimivast ühistranspordist või täna-vavalgustusest, mis on üleval vaid pooles külas. Samas kerkib esile igasugu huvitavaid naabritevahelisi probleeme. Keegi on kellegi

tee sulgenud või kivi ette veeretanud. Vald on igatahes rõõmus, et külakogu aktiivne on ja et neil on partner, kellega asju ajada. Varem see eriti ei toiminud. Tegelikult mul on tunne, et Eestis kaasatakse täitsa meel-sasti, vähemalt nii kaua, kui osapooled on konstruktiivsed.

Kui oluline osa roheliseks olemisel on sinu jaoks orgaanilisel või kohalikul toidul?

Toit ja selle päritolu on minu jaoks olu-line, aga kõige olulisem on ehk toitu mitte raisata. Sellega näen kõige enam vaeva. Mulle meeldib rütmilisus, mis tuleb aas-taaegade järgi toitumisest, mulle meeldib mahetoit ja ma tahan teada toidu ja selle koostisainete ning valmistamise päritolu ja ajalugu. Soovin võimalikult vähe lisan-deid ja kunstlikult tekitatud maitseelamusi. Igatahes võiks kala suitsumaitse tulla lepa-laastudest ja mitte Ameerika tehasest New Yorgi külje all.

Kui palju oled ise nõus pingutama, et ökokaubani jõuda?

Eestis on see keerulisem kui paljudes lääneriikides, kus ka tavapoed müüvad üsna laia valikut mahetooteid. Siin peab vaeva nägema – turgudelt otsima või spetsiaalse-tesse poodidesse sõitma. Meil on oma vallas tänuväärne algatus O.T.T (Otse Tootjalt Tar-bijale), kus kohalikud tootjad tulevad kord nädalas ja müüvad tunni aja jooksul kauba inimestele maha. Saab paljusid baasaineid – mune, piima, võid, leiba, jahusid, liha, juuri-kaid. Samas on ikka nii, et mida keerulisem ja kallim on kodumaise mahetoidu hanki-mine, seda vähem seda ilmselt tarbitakse.

Mida pead tarbimisotsust tehes olulisemaks – kohalikkust või ökomärgi olemasolu?

See on natuke erinev ja sõltub asjaolu-dest. Aga kuna mul on suur soov survestada Eesti kaupmehi rohkem mahetoodetele üle minema, siis olen eelistanud pigem mahe-tooteid. Kuigi poodides, kus ma käin, neid tavaliselt kõrvuti päris ei ole. Tegelikult usun, et sõnum läheb paremini kohale otse-suhtlemisel kaupmeestega.

Seega julgustan kõiki tootjate või poodi-dega aktiivselt suhtlema. Kasutage telefoni, e-posti, otsekontakte ja küsige, miks neil selline valik on. Mina olen ilmselt nii mõ-negi poe nuhtlus, haha. Rahakotiga mõjuta-mine toimib ka, isegi kui ainult üks inimene

vabapidamisel kanade mune ostab, siis tema elu jooksul teeb see kokku üsna mitu head muna.

Kasvasid Rootsis, kus on keskkonnateadlik olemine on hästi lihtsaks tehtud. Mida oleks Eestil sealt õppida?

Kui ma Eestisse kolisin, oli mul prügi-sorteerimine nii sisse juurdunud, et mul oli füüsiliselt valus klaaspudeleid tavaprü-gisse visata. Vedasin isegi oma kasutatud patareisid Rootsi tagasi, sest seal oli koht, kuhu neid viia, ja Eestis ma seda ei leid-nudki. Võib-olla oli see kuskil olemas, aga sel juhul tavainimeste eest hästi peidetud. Pärast mitut aastat Eestis olin ennast ta-gasi harjutanud prügi segi viskama. Pärast maale kolimist harjusin jälle ümber. Moraal on vist see, et teadlikkus peab käima koos võimaluste ja vastava infrastruktuuriga. Kui sa tahad sorteerida, peab see ka reaalselt tehtav olema.

Nüüd on Rootsi täielikult mahetoidule üle minemas. See on valdkond, mis kasvab meeletult vaatamata üldisele majandussu-rutisele. Põhimõtteliselt pole enam toodet või teenust, mida ökomärgistuseta ei saaks. Isegi köögitootjad ja reisiteenuse pakkujad on ökomärgiga – kõik astmed nende too-misprotsessis vastavad nõuetele. 

Tarbijale on see väga lihtsaks tehtud. Lä-hed poodi ja kõrvuti seisavad mahesink ja tavasink, mahepiim ja tavapiim jne. Teisest küljest ma ei tea, kui palju Rootsi inimesed on tegelikult oma elustiili muutnud – ma-hepiima valimine ei muuda palju, kui sa tarbid samas mahus ja sama häirimatult kui varem ning viskad ära sama palju.

Mida ma aga Rootsis ei ole tajunud, on patriootiline üleskutse tarbida kodumaist iga hinna eest. Kui Eestis puhkes transras-vade “skandaal”, olid paljud häiritud just sellest, et keegi julges Eesti oma kommifir-mat kritiseerida.

Ma arvan, et rootslased boikoteeriksid suuremate süümepiinadeta mõnda Rootsi tootjat kohe, kui selguks, et firma teeb midagi keskkonnakahjulikku või müüb odavaid aseaineid kvaliteedi pähe. Õige-mini nad teevadki seda, just praegu on Rootsi sealihatootjatel väga raske elu pärast seda, kui loomakaitsjad paljastasid täiesti jubedad tingimused sigalates. Ilmselt igal rootslasel läks traditsioonilise jõulusingi isu üle ja see on nende laual sama oluline kui eestlastel verivorst!

4 1

R O H E L I S E K S K A S V A M I N E

Aet köögis Tegelikult soovitaksin kõiki Eesti toi-

dublogisid, sest pea eranditult panevad

autorid rõhku ka sellele, millal on kodumaist

toorainet saada, mis aastaajal on mõistlik

mida süüa ja kuidas koostisosad võimalikult

keemiavabalt kätte saada. Minu lemmik on

aga Aeda köögiblogi, mis tegelikult vaat-

leb suurt osa igapäevaelu valikuid. Lisaks

retseptidele arutleb see blogija ka pikalt ja

asjatundlikult selle üle, kuidas toit elu mõ-

jutab. Nii leiab artikleid tervisest, e-ainetest,

mõistlikust toitumisest ning allergiatest. Li-

saks ühendab ta retsepte ja arutlusi, näiteks

annab nõu, kuidas teha maiustusi lapsele,

kes poekommmi süüa ei saa.

maitseelamused.blogspot.com

Eesti oma Bioneer Ökohuvilise maailmakodaniku esimene

peatus eestikeelses internetis on kahtlema-

ta Bioneer. Seal saab selgeks kõik alates

orgaanilisest toidust kuni sotsiaalse ettevõt-

luseni. Lakkamatu uudistevoog toob lugeja-

teni ka energeetika ja keskkonnateemad.

www.bioneer.ee

Kuidas kõik on hästi Tihti meenutavad kirjutised terviseteemal

intellektuaalselt kaelamurdvat alpinismihar-

jutust. New York Timesi ajakirjanik Tara Par-

ker-Pope on need aga inimese – patsiendi,

töölkäija, harrastussportlase, lapsevanema,

tarbija – perspektiivist lahti kirjutanud.

Teemade valik ulatub tal polkast rokini,

kõik seotud igapäevaste väikeste valiku-

tega kas või toidupoes. No ja kust mujalt

saaks teada, et järgmine suur trend eakate

elukvaliteedi parandamisel on hüppeliigese

proteesid.

Kui fookus selles blogis kipub väga spet-

siifiliseks minema, on Timesi toiduajakirja-

nik Mark Bittman oma ajaveebi ja videotega

alati õnneks kohe varnast võtta.

well.blogs.nytimes.com

Ole roheline Facebookis Kuigi sellele rakendusele on viimasel

aja lisatud kamaluga kelli ja vilesid, on

näoraamatu rohe-aplikatsioon endiselt

keskendunud igapäevaelu ökovalikute meel-

detuletamisele ning sellekohaste uudiste

pakkumisele. Ka neile inimestele, kes ei soo-

vi oma näoraamatu-sõpradele virtuaalseid

vikerkaari saata või küberpuud kasvamas

passida (sest olgem ausad, Eestis on nii

vikerkaared kui ka kasvavad pärispuud oma

loomulikus keskkonnas esinevad loodusnäh-

tused), annab see pisikeste ampsude kaupa

infot pisikestest sammudest ökoelu suunas.

Ega suuri jaksaks keegi võttagi, küll aga teis-

telegi näidata, et sa oled ikka roheline.

apps.facebook.com/iamgreen

Üks päev ilma lihata Oksendamiseni oleme kuulnud, et lääne ini-

meste toidus on loomsete valkude (ennekõi-

ke liha) üleküllus. Järjekordse moraalitsemi-

se asemel on Johns Hopkinsi ülikoolist välja

kasvanud lihavabade esmaspäevade liikumi-

ne kokku pannud samanimelise veebilehe.

Arvestades Eesti poodide aedviljavalikut,

ei ole kõik iga nädal kodulehele pandavad

taimetoidumenüüd Eestis rakendatavad,

kuid selle puudujäägi korvavad nõuanded

meditsiinist pidude korraldamiseni.

www.meatlessmonday.com

BBC Good Food Brittide rahvusringhäälingu ajakiri Good

Food on rohkem ja vähem ambitsioonika

kodukoka piibel, mille retsepte tõlgib meie

Oma Maitsegi. Kuigi kogu koduleht on

avastamist väärt, on eriti tänuväärne koha-

liku hooajalise toidu alajaotus. Tuleb vaid

osata nõuandeid Eesti jaoks kohandada,

sest näiteks šotlaste püütud austrid ei saa

kunagi Eestis lihtsateks kodumaisteks suu-

pisteteks. Seda isegi mitte parima tahtmise

ja r-reegli (süüa austreid vaid kuudel, mille

nimes on “r”) järgimise juures.

Good Foodist ideid otsides ei tohi aga kohe

kindlasti piiluda kaloraaži, mille tublid britid

on meie jaoks välja arvutanud iga retsepti

sabas. See, mis hingele ja kehale hea, ei ole

lihtsalt tingimata just dieetseim. Aga mis teha,

kui ka kohalikest ja orgaanilistest koostisosa-

dest saab teha suussulavaid võiküpsiseid.

www.bbcgoodfood.com/content/local

Soovitusi eluks planeedil Maa

sajab sisse uksest ja aknast.

Hea Kodaniku toimetaja LIISA

SVENINGSSON PAST soovitab

oma kuut lemmikveebisaiti, mis

aitavad tervise-, öko- ja toiduva-

likutes hea elu üles leida.

Ela linnas nagu maal

4 2

S O O V I T U S

Eesti Õiguskeskus lõi internetis sea-duseelnõude arutamiseks avaliku listi, hilisema TOMi ja praeguse osale.ee kauge eelkäija. Listi liikmetele saadetakse eelnõu tekst ning neil on siis võimalus oma arva-musi ja ettepanekuid esitada. Kuna listis osalevad ka ministeeriumide ametnikud, ei jää asjalikud ettepanekud riigi tähelepanu-ta, kinnitasid listi käivitajad. Potentsiaalsed kasutajad olid skeptilisemad. “Mul puudub igasugune usk, et minu loba kusagil listis sunniks kedagi seadust ümber tegema,” üt-les näiteks IT-spetsialist Kati Korm.

Missugused olid suhted ühenduste ja avaliku võimu vahel, saab teada ka teistest lugudest.

Uudises Saaremaa süvasadama rajami-sest väitleb Riigikogu liige Kalev Kotkas oma praeguse kolleegi, toonase Eestimaa Looduse Fondi juhi Toomas Trapidoga: “Iseenesest on kolmanda sektori sekku-mine väga vajalik, kuid nende hääl peaks olema nõuandva iseloomuga. Asja kurb-loolisus on aga selles, et kolmas sektor kipub praegu ise otsustama.”

2000. aasta jaanuarinumber kirjeldab

aga Mustvee ühenduste probleeme linna-võimudega suhtlemisel. Linnapea Pavel Kostromin kommenteeris: “Ja kui nüüd ilmub artikkel, kus nad räägivad, et me neid ei toeta, siis üks nende inimene saab kohe oma töölt linnavalitsuses lahti. Kui selline artikkel tuleb mu kohta, hakkab üks veel homme nutma.”

Samas numbris kirjutatakse, kuidas 19 Tallinna üliõpilast sooritasid oma kooli-praktika mittetulundusühendustes, mis oli siis uus asi ega ole väga tavaline tänagi. “Arvan, et see programm on üks progres-siivsemaid mõtteid, mis viimasel ajal meie ülikoolihariduses tekkinud,” kommentee-ris toonase vabatahtlike keskuse koordi-naator Merle Helbe.

Tööd alustasid EMSLi üheksa kohalikku MTÜde info- ja tugikeskust. Viljandi kesku-se konsultant Kaja Kaur (praegune KÜSKi programmide juht) ütles, et eelkõige tunne-vad kolmanda sektori aktivistid huvi ühen-duse registreerimise ja rahastusvõimaluste kohta. Mõned aastad hiljem võttis maa-kondlike arenduskeskuste haldamise üle EAS ning sel moel toimivad need tänaseni.

1999. aasta detsembrinumber kuulutab esilehel: “Koos-

töökogude loomine toob läbimurde suhetes riigiga.” Läbimurde tooma pidanud kogusid oli kaks: kaheksa valdkondlikku katusorga-nisatsiooni asutasid ühenduste konsultatiiv-nõukogu ning erakonnad ja katusorganisat-sioonid koostöökoja.

Esimese loomise eesmärgiks oli jõuda üksmeelele kolmanda sektori ühistes vaja-dustes ja eesmärkides. Koostöökoda leppis aga kokku, et koos töötatakse välja aasta jooksul Riigikogule esitatav Eesti kodaniku-ühiskonna arengukontseptsioon. Tegelikku-ses jõudis EKAK Riigikokku 2002. aastal.

Kümme aastat tagasi oldi optimistli-kud. “On uus tase, et kõik Eesti parteid ja ühendused laua taga konsensusele jõuavad, et koos asju arutama hakata,” ütles EMSLi toonane juht Kadri Kopli. Ka peaminister Mart Laar kiitis I Eesti mitte-tulundusühenduste konverentsil (millest praeguseks on saanud paari kuu eest kuuendat korda peetud kodanikuühis-konna konverents) ühendusi koondumise eest. “Olen aru saanud, et analoogilist one-stop-shop’i oodatakse valitsusväliste organisatsioonidega töö koordineerimises ka valitsuse poolt,” ütles ta oma kõnes.

Praktilise tasandi kohta tõdes aga sotsiaalministeeriumi osakonnajuhata-ja Aive Sarjas oma arvamusartiklis, et ühendused ei ole partneritena piisavalt hästi juhitud ja toimivad. “Miks ei võiks avalik sektor võtta investeerija rolli ning rahastada pikaajalist MTÜdele suunatud juhtimiskoolituse programmi? Kasu oleks mõlemapoolne: mittetulundusorganisat-sioonid areneksid ning avalik sektor saaks endale väärilise partneri, kellele rahuliku südamega usaldada paljud seni veel riigi-asutuste poolt täidetavad ülesanded.”

10 aastat hiljem

Järgmine Hea Kodanik: elu pärast masu

Ajakirja järgmine number vaatleb majanduslanguse (ükskõik, kas kutsume teda masuks,

täpeks või kuidagi muudmoodi) mõju vabaühendustele ja nende tegutsemiskeskkonna-

le. Kas raskused on kaasa toonud inimeste väärtuste muutumise ja suurema hoolimise ko-

danikuühiskonnast, nagu klišeena väidetakse, või on paljud senised hea tahte ja rahanired

lõplikult kinni kuivanud? Kas investeerimispanganduse vabalangusest alguse saanud üleilm-

ne kriis on Eestigi viinud sotsiaalse katastroofinini? Kas keskkond kujundab ka ühenduste

rolli ümber, mida toimunust õppisime ja kuidas seda enda heaks ära kasutada?

Nagu ikka ootame aadressile heakodanik@ngo.ee ka artiklite ideid ja kaastööd. Sel

korral veebruari lõpuks.

Lisaks alustame uue rubriigiga “Nõuandla”, kus juristid, raamatupidajad ja praktikud vas-

tavad küsimustele ühingute toimimise kohta. Sinnagi ootame küsimusi samale meiliaadressile.

URMO KÜBAR sirvis taas kodanikuühiskonna kunagise häälekandja Foorum 1999.-2000. aasta vahetuse numb-reid, kus pandi suuri lootusi riigi ja kolmanda sektori koos-töö paranemisele.

4 3

T A G A S I T U L E V I K K U