1

Vana Maja1Inspiratsiooni ja kasulikke teadmisi

vanade majade korrastamiseks

Kevad 2016

2

Teha või mitte teha, selles on küsimusR E E S I S IL D , M T Ü Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu ühendus

Me ei kahtle enam, et vanad majad ja neid ümbritsev atmosfäär on eri­lised – erilised just tänu oma kordu­matusele. Olgugi et Lenderi maja Tal­linnas oli 20. sajandi alguses levinud hoonetüüp, on kõik need tänapäevani

säilinud puitmajad ainukordsed kodud, mida igaüks saab oma äranägemise järgi hubaseks kujundada.

Suuremate linnade miljööväärtuslike puitasumite gentrifikat­sioon (keskklassistumine) on jõudnud punkti, kus järjest suurenevad investeeringud sellesse piirkonda hakkavad ohustama ajaloolist ehituspärandit. Pean silmas seda, et ajaloolisse linnaossa koliv jõukam rahvas ei soovi teha järeleandmisi igapäevastes muga­vustes ja see tähendab vana maja põhjalikku uuenduskuuri. Järjest rohkem vanu laiu laudvoodreid asendatakse õhukeste siledate laudade ja kirgaste värvidega ning peaaegu alati käib komplekti ka lisasoojustus. Tihti lendavad eest vanad puitraamid ja asemele tulevad uued, sirgemad ja tihedamad küll, aga midagi on nüüd justkui kadunud. Muinsuskaitsjad kasutavad kõnekeeles väljendit surnuks rekonstrueeritud, mis tähendab, et majaga on mõõdutun­detult ümber käidud ning algupärasest ei ole suurt midagi säilinud.

Ehk on asi minus ja Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse­õpingute alustalades, kuid mulle meeldivad vanad majad

siis, kui neid pole jõutud veel n­ö korda teha. Siis on neis see seletamatu miski, lõputuid võimalusi kätkev ja kujutlus­võimet lendama viiv jõud. Kuidas jõuda hea tulemuseni? Tuleb võtta aega, pidada nõu teadjatega ja tegevus põhjalikult läbi mõelda.

Napid rahalised võimalused on siinkohal tihti abiks, sest ei võimalda ette võtta rutakaid lahendusi. Tänu vähestele võima­lustele ongi suur osa praegu väärtustatavast miljööst säilinud. Nimelt oleks enamik neist aladest nõukogude ajal piisava raha olemasolul meeleldi täidetud vähemalt viiekorruseliste tüüp­majadega. Õnneks nii ei läinud.

Tänavuseks Kodukirja aasta kodu auhinna võitjaks pärjati Tallinnas Nõmmel ajastutruult taastatud hilisjuugendlik hoone, mis oli aastaid seisnud õige omanikuta. Võistlusel osales ohtralt just ajaloolisse interjööri loodud isikupäraseid kodusid, mis näitab ilmekalt, et vana osatakse hinnata.

Inspireerivaid lugusid leiate Vana Maja lehestki. Peale innusta­mise juhime aga ka tähelepanu tasakaalukusele ja mõõdutundele. Vaatluse all on eelmisel sügisel valminud energiatõhususe paran­damise juhend, mille eesmärk on leida miljööväärtust säilitades viise, kuidas vähendada hoonete CO2 jalajälge. Tihendamine on kindlasti mõistlik, kuid kui teemaks on CO2, peab arvestama kogu tegevuse eluringi. Materjalid, mida energia kokkuhoiu saavuta­miseks kasutatakse, tuleb kõigepealt toota, ning kokkuvõttes ei pruugi keskkond sellest tegevusest midagi kokku hoida ega võita. Õnneks on järjest rohkem asutusi ja inimesi, kelle poole nõu saamiseks pöörduda. Loe ja uuri välja!

SisukordKoolitused — 3

Toometagusesse peidetud pärl — 4

Avatud restaureerimis töökoda juhatab isetegija meistrite jälgedesse — 8

Kolmandat põlve plekimeistrid — 10

Värvide valmistamisest vanasti — 13

Talutoimetused Hageri kihelkonna metsade keskel — 16

Milles seisneb reheahju väärtus? — 20

Tasa ja targu targemaks — 22

Miljööväärtuslike puidust kortermajade energiatõhususe parandamisest — 26

Kas vajad vana maja taastamisel nõu? Küsi abi pärandehituse nõustajatelt — 28

Viimistlus uuringud kui aknad aegade taha — 30

TegijadVäljaandja MTÜ Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu ühendusPeatoimetaja Reesi Sild (tartu@srik.ee)Kujundus Marje Eelma (Tuumik)Fotode värvihaldus ja trükiettevalmistus Marje Eelma (Tuumik)Fotod Lauri KulpsooKeeletoimetaja Katrin Raid (Päevakera OÜ)Korrektor Kristel Ress (Päevakera OÜ)Esikaane fotol noore pere korter Toometagusel (loe ka lk 4–8), kaanefoto autor Lauri Kulpsoo

Toetajad

kasutamineerinevatelpindadel

LOGO

3

KoolitusedKOOLITUSED APRILLIS

9.–10. aprill Siseuste restaureerimine Kastani 42, Tartuwww.restaureerimiskeskus.ee

13.–14. aprill Traditsiooniliste ja looduslike värvide valmistamine Kastani 42, Tartuwww.restaureerimiskeskus.ee

16.–17. aprill Majatohtri stuccolustro praktiline koolitus Väike­Patarei 5, Tallinnwww.renoveeri.net

19. aprill Naturaalvärvide õpituba Väike­Patarei 5, Tallinnwww.renoveeri.net

19.–22. aprill Maakivimüüri taastamine Miiaste küla, Põlvamaawww.vanaajamaja.ee

22.–23. aprill Akende restaureerimine Uus 5, Pärnuwww.ehituslahendused.ee

23.–24. aprill Seinte, põrandate ja lagede viimistlemine Kastani 42, Tartuwww.restaureerimiskeskus.ee

25.–30. aprill Traditsiooniline Eesti palkmaja (ingliskeelne koolitus) Lasteaia tee 14, Mooste, Põlvamaawww.vanaajamaja.ee

29. aprill Lubi- ja savikrohv, värvid Uus 5, Pärnuwww.ehituslahendused.ee

30. aprill Akende restaureerimine Tallinna 11, Paidewww.ehituslahendused.ee

KOOLITUSED MAIS

1. mai Maakivide lõhkumine ja lõhestamine. Praktikum Eesti vabaõhumuuseum maaarhitektuur.blogspot.com

6. mai Seminar ja õpperingkäik Paide vanalinnas: hoone välisilme restaureerimine

Tallinna 11, Paidewww.ehituslahendused.ee

6.–13. mai Palkhoone taastamise kursus Lasteaia tee 14, Mooste, Põlvamaawww.vanaajamaja.ee

10. ja 13. mai Akna restaureerimise ja hooldamise teoreetiline ja praktiline koolitus

Väike­Patarei 5, Tallinnwww.renoveeri.net

13. mai Maakivimüüride taastamine. Teabepäev Vaida, Harjumaamaaarhitektuur.blogspot.com

13. mai Seminar ja õpperingkäik Pärnu vanalinnas: hoone välisilme restaureerimine

Uus 5, Pärnuwww.ehituslahendused.ee

14.–15. mai Puitfassaadi restaureerimise infopäev, praktikum ja talgud. Jõgeva vana maja päev, nõustamised

Jõgevamaamaaarhitektuur.blogspot.com

21.–22. mai Tellisehitus I: korstnapits ja soemüür. Praktikum Eesti vabaõhumuuseummaaarhitektuur.blogspot.com

22. mai Sissejuhatus mööblirestaureerimisse Kastani 42, Tartuwww.restaureerimiskeskus.ee

25. mai Puidu biokahjustajad. Teabepäev ringkäiguga Eesti vabaõhumuuseummaaarhitektuur.blogspot.com

27. mai Lubikrohv ja lubivärv Esna vana vallamajawww.ehituslahendused.ee

28.–29. mai Mööblirestaureerimise praktiline õpituba Kastani 42, Tartuwww.restaureerimiskeskus.ee

28. mai Uste restaureerimine – aaderdus Esna vana vallamajawww.ehituslahendused.ee

4

Toometagusesse peidetud pärlTekst K A D R I Ö Ö B I KFotod L AU R I K U L P S O O

Huvitava detailina on säilinud juugendlik sirm, mis laseb paista valgusel selletagusesse ruumi.

Sirm restaureeriti ja varjab enda taga nüüd avarat vannituba.

5

Kulus kolm aastat otsinguid, vaatamist-mõtlemist, ümbermõtlemist ja äraütlemist, kuni ühel porisel ja pimedal sügisõhtul leidsime end ühel Toometaguse tänaval torniga maja juures, et minna koos maakleriga uudistama tõelist pärli, nagu kuulutus lubas. Ei saa salata, et tol hetkel tundus see mulle, suure kõhuga rasedale, pigem ulmeprojekt, milleks jääb julgusest puudu. Kui ma aga vaatasin oma elukaaslast, kes püüdis muudkui asjadest pungil olevasse korterisse tekitatud käiguteid mööda selle ilu avastada ja kelle näole tekkis verandani jõudes samasugune entusiasm nagu lapsel kommipoes, sain aru, et tagasiteed enam ei ole ja see seiklus tuleb ette võtta.

Julge hundi rind on…Meie lõplik otsus ei sündinud kergelt, sest korteri planeering oli tehtud arvestusega, et köögipoolses osas toimetab teenija ja n­ö härraste poolel elab kas üksik inimene või ilma lasteta (abielu)­paar. Kaalusime oma võimalusi nii­ ja naapidi, lasime sõpradel­sugu lastel ka ideid pakkuda ning suutsime lõpuks välja mõelda lahenduse, mis mahutaks ära kõik meie jaoks vajalike funktsiooni­dega ruumid. Kuna tegu on 1905.–1907. aastal ehitatud majaga, mis on kinnismälestis, oli selge, et kõik planeeringu muudatused tuleb kooskõlastada muinsuskaitseametiga. Saime sealt mitte­ametliku kinnituse, et meie plaan võib osutuda võimalikuks, ning selle teadmisega julgesime müüjatele omapoolse küllaltki julge pakkumise teha, mis pärast mõningast kaalumisaega ka vastu võeti. Augustis 2014 saime oma kodu võtmed kätte.

Tööde maht, mis meid ees ootas, oli päris suur. Esimese asjana tuli luua ühistu, et saaks üheskoos katusetööde jaoks laenu võtta. Kuna meie eelmine kodu oli avatud planeeringuga üürikorter, kus oli selleks ajaks juba kolmekuuse imikuga üsnagi keeruline toime tulla, siis soovisime võimalikult kiiresti uude koju kolida. Samas teadsime, et ei taha ka nii tegutseda, et teeme kiiruga ühe toa elamiskõlblikuks, kolime sisse ja siis vaatame, kuidas ja mis järjekorras edasi. Sellises remondikeskkonnas elamine, eriti väikese lapsega, tundus meile liiga stressirohke. Seega, samal ajal kui ehitajad katust korrastasid, planeerisime meie kõike muud, et kohe, kui katus on veekindel, saaks sisetöö­dega pihta hakata.

Kogu asjaajamine aga venis ning katusetöid alustati põhja­likumalt alles oktoobris. Sügis pakkus rohkelt võimalusi käia padu­vihmade ajal hilisõhtuti katust kaitsvale kilele kogunenud veeloike alla lükkamas ja lekkekohtadesse arvutult ämbreid paigu tamas, et kodu uutest kahjustustest säästa. Nüüd tagantjärele mõeldes tundub see väga romantiline, ent tookord pani hetkiti mõtlema, kas mitte ei saanud liiga suur amps korraga võetud. Seda suurem oli rõõm, kui majale sai katus peale ja öösiti ei pidanud enam iga vihmapiisa pärast muretsema.

Katusetööde käigus selgus, et püstpalkidest ehitatud maja oli pikaaegsete katuselekete tõttu saanud arvatust suuremaid kahjustusi. Ehitaja sõnul oleks maja üks nurk tõenäoliselt aasta jooksul lihtsalt alla vajunud, kui olukord katusel ja korteris oleks samaks jäänud. Seega tuli enne sisetööde alustamist lisaks laetaladele proteesida ja vahetada ka seina­ ja põrandapalke.

Teine halb ja pisut veider üllatus peitis end keldris, kuhu vana lampkastisüsteemi lagunemise järel oli mingil ajal kogune­nud suur hulk liiva, savi ja mudaga segunenud fekaale, kokku 18 000 liitrit ehk kolm fekaaliauto mahutitäit!

Õnneks pakkus meie kodu tasakaaluks ka häid üllatusi. Avastasime oma praeguse köögi ja külalistetoa seinalt imeilusa trafarettbordüüri, mis oli säilinud piisavalt hästi selleks, et seda pisut parandada ja siis täies ilus eksponeerida. Veel ilmnes, et maja kaunistava torniosa maalingud ulatuvad kõigis neljas seinas

alla välja. Need taastas oma lõputöö raames Tartu kõrgema kunstikooli üliõpilane ning just hiljuti said kahe agara restauree­rija viis kuud kestnud töö tulemusel välja kraabitud ja taastatud ka ülejäänud maalingud.

Seest siiruviirulineSisetööde alustamise esimene tingimus oli muinsuskaitseameti luba teha korteri erilisest planeeringust tulenevalt teatavaid muudatusi, et kõiki ruume saaks funktsionaalselt kasutada. Pärast kohtumisi ja sel­gitamisi sai meie plaan heakskiidu ning võisime tegutsema hakata.

Omapärase arhitektuuriga puitpitsiline kaunitar vaatab tõtt üle hoovi seisva kaksikuga. Majad on küll peegelpildis, kuid detailideni sarnased.

6

Oma korteri interjöörile mõeldes ei soovinud me kahte äär­must: ei tahtnud elada ei antiigipoes ega ka muuta seda mini­malistlikuks ja üleni nüüdisaegseks elamiseks. Autentsust ja suursugusust annavad korterile juba need elemendid, mis on siin algusest peale olemas olnud: kõrged laed, kahepoolsetest ustest moodustuv anfilaad, 1907. aastal valminud suured ahjud, vannituba (kunagist magamistuba) eraldav sirm, maalingud, torn ja kogu selle maja olek. Seega ei arvanud me, et peaksime seda näiteks lühtrite või väga suursuguse mööbliga rõhutama. Siis ei oleks see olnud enam meie kodu, vaid kellegi teise oma. Nii leiabki siit segamini Ikeast toodud mööblitükke, eritellimusel valmistatud esemeid ja antiigipoest avastatud väärtusi.

Kindlalt teadsime ka seda, et meie kodus võiks olla palju värve, sest nii on see rõõmus paik, kus iga tuba tekitab omaette tunde: näiteks, et magamistuba oleks selline rahulik pesa, kus saab peale magamise ka mõnusalt raamatut lugeda, või et vannituba ei oleks lihtsalt sanitaarruum, vaid justkui omaette tuba, kus lõõgastuda. Soovisime võimalikult palju kasutada looduslikke viimistlusmaterjale ning kraapisime laudpõrandad ja suured uksed värvist puhtaks, et puu ilu saaks taas välja paista. Kahes toas otsustasime osaliselt tapeetide kasuks, raamatukogutoa seintele on mustrirulliga kantud tagasihoidlik muster ning teisi seinu katab lubivärv.

Tegime koostööd sisekujunduse asjatundjatega, kes aitasid meid nii mõneski küsimuses palju edasi. Näiteks ei osanud me esialgu aimatagi, kui oluline ja suur teema on valgustid, nende paigutus ja omadused. Samas oli palju seesuguseidki asju, mis me töö käigus ümber otsustasime või mille puhul esialgsega võrreldes teistsuguse lahenduse valisime – oma kodu tunne hakkas järk­järgult tugevamaks muutuma ja meil tekkis üha selgem äratundmine, mida me tahame või ei taha. Nii sai väga ebakindlalt vastu võetud otsus panna vannituppa valge vanni asemel punane. Lähtusime mõttest, et kui juba, siis juba, ja nüüdseks oleme selle valikuga väga rahul.

Julge valiku, punase vanniga, on pererahvas nüüdseks harjunud.

Liigendatud plaanilahendus lubab kujundada orvasid hubaseks olemiseks.

7

Esimesel õhtul kodus diivanil istudes oli meil tunne, nagu see kõik olekski kogu aeg nii olnud. Ilmselt olime seda oma kodu loo­mise projekti niivõrd suure õhinaga endast läbi lasknud, et sisse­elamisaega ei olnudki justkui vaja. Kodu oli kodu esimesest hetkest.

Aeg annab arutustNii­öelda suurtes asjades ei ole me siiani leidnud, et oleksime millegagi päris mööda pannud või midagi arvestamata jätnud. Küllaga jagub siiski detaile, mille puhul teeksime praegu ilmselt teistsuguse otsuse: näiteks vannitoa seinavalgustid, magamistoa kapp, magamistoa seina värvitud pinna suurus jms. Aga küll jõuab aegamööda needki asjad ümber mõelda ja teha.

Meile oli ammu selge, et uude majja me oma kodu ei loo. Meid paelub vanade majade iseloom, erilisus ja see, et need ongi justkui ehitatud teistsuguse tunde ja süvenemisega. Meie jaoks on nii vastupandamatult suur võlu selles, et seinad ei ole sirged, et mõned põrandalauad krigisevad koduselt jala all, et meie magamistoa põrand on keskelt lohkus ja et maja pakub pidevaid üllatusi, nii häid kui ka halbu. Just viimaste pärast ei julge me kellelegi päris kategooriliselt öelda, et ärge kindlasti vanasse majja oma kodu looge, või, vastupidi, et vana maja on just see kõige õigem koht, kuhu panustada. Küll aga julgustame seda varianti kindlasti põhjalikult kaaluma, sest suure tõenäosusega tasub see seiklus ja risk õige tunde näol ära. Ja siis on teil midagi erilist – midagi sellist, millest teate, et teist samasugust pole.

Meie torniga majas on veel palju teha ning unistus sellest, kuidas see kunagi välja näeb, püsib meil selgelt silme ees. Suveks loodame korda saada veranda, mille aknad ootavad restaureeri­mist. Samuti peaks aprillis algama suurem kuurikompleksi ja terrassi ehitus ning maja fassaadki ootab oma järge. Ja ehk õnnestub kümne aasta plaanis taastada siinse hoonekompleksi loojate ilus idee sellest, kuidas kõik majad hoovil moodustavad terviku, mille vahel laiub kaunis kõrghaljastusega parkaed, kus see väike kogukond võiks end hästi ja vabalt tunda.

• Puitelamu, mille kolmekorruselises torniga trepikojas on säilinud algupärased seina­ ja laemaalingud, on valminud 1907. a.

• Kaunid juugendstiilis ornamentikaga maalingud katavad trepikoja kõiki seinu ning lagesid I ja II korrusel, torni lagi III korrusel on viimistletud laudisega. I ja II korrusel on maalinguid korduvalt üle värvitud, millest torni maalingud on imekombel pääsenud.

• Seinapinna alumisse ossa on maalitud lambrii ning ülemisse ossa kogu seinapinda hõlmav tahvel, mida ääristab joontega eraldatud raam. Lambrii ja tahvlite nurkadesse on igas seinas maalitud stiliseeritud taimornamendid. Lae servad on dekoreeritud samade motiividega. Maalingud on tehtud liimvärvidega lubikrohvile.

• Tornimaalingud korrastas Vallo Raudsepp 2015. aasta kevadel Tartu kõrgema kunstikooli maalingute osakonna lõputöö raames ning II korruse maalingud avasid ja taastasid sama aasta sügisel maa lingute osakonna vilistlased Kadri Lippingu ja Liisa Õunloo – I korruse maalingud on veel hilisema viimistluse all oma järge ootamas.

Kristiina Ribelus, juhendaja, maalingute­tapeetide konservaator­restauraator

Veranda, mille uksed avanevad söögituppa, plaanitakse korda teha juba sel suvel.

Torni juugendlikud maalingud on erakordselt hästi säilinud.

8

Avatud restaureerimis­töökoda juhatab isetegija meistrite jälgedesse

Tekst A N D R US R E H E M A A Fotod M A RJE E EL M A ja L AU R I K U L P S O O

Palgikoolitus Vanaajamaja koolituskeskuses on täies hoos.

9

Paljud ajalooliste majade või korterite omanikud on oma kodu muretsenud teadmisega, et teevad seal oma oskuste kohaselt ise remondi- ja taastamistööd. Algne entusiasm võib aga hakata lahtuma, kui selgub, et käepärast pole vajalikke tööriistu või aknaraamide restaureerimiseks pole sobivat tööpinda. Aeg-ajalt tahaks omanik ka mõne kogenuma inimese käest küsida, kas töö läheb ikka õiget rada.

Säästva renoveerimise infokeskuse (SRIK) Tartu ühenduse eestveda­jad on koduomanike muredest teadlikud ning pärast esimest edukat avatud töökoja projekti tekkis mõte, et selline koht võiks Tartus alaliselt olemas olla. Restaureerimiskeskuse rajamiseks saadi tuge siseministeeriumi kodanikuühiskonna sihtkapitalist ja Tartu linnalt.

Keskuse avatud töökoda pakub huvilistele võimalust kasutada tisleripinke ja tööriistu, et teha meistri nõu toel korda endale vaja­lik ese aknaraamist kuni mööbliesemeteni. Olulisel kohal on res­taureerimiskoolituste korraldamine. Keskuse meistrilt saab nõu hoone remondiks ja hoolduseks ning tellida restaureerimistöid. Restaureerimiskeskus püüab olla koht, kuhu ajalooliste majade ja korterite omanikud ja elanikud saavad pöörduda kõigi küsimuste ja vajalike tööde puhul (vt www.restaureerimiskeskus.ee).

Traditsioonilisest arhitektuurist ja ehitusest hoolivaid ettevõt­likke inimesi leidub kogu Eestis. SRIK­i Paide ühenduse (vt waba­linn.weissenstein.ee) käsutuses on mitu aastat olnud puutöökoda, kus on korraldatud koolitusi ja mida on kohalikud saanud ka oma tarbeks kasutada. Palju on tehtud tellitud restaureerimistöid. Paide SRIK­i eestvedaja Rainer Eidemilleri sõnul asub töökoda aga linnale kuuluvas hoones, mis plaanide järgi SRIK­i kasutusse ei jää. Eidemiller loodab, et töökoda õnnestub vajaduse korral ümber kolida ja see jääb endiselt paidelaste teenistusse.

Tallinna SRIK (vt www.renoveeri.net) on praktilisi restaureeri­miskoolitusi korraldanud 15 aastat. Kalamajas asuvas hoones on neil kasutada näidistöökoja ruumid ning aeg­ajalt on töökodasid renditud ka eraomanikelt. Juhataja Tarmo Elvisto sõnul on nüüd panustatud töökoja loomisele oma maja tagahoovi.

Ka Mulgimaal Loodi mõisas on unistatud traditsioonilise ehituse tutvustamisega tegelevast paigast ning nüüd alustatud mõisahoonete restaureerimist. MTÜ Loodi Mõisa Arendus (vt www.loodi.ee) juhatuse liige Siim Sillamaa kirjeldab plaane nii:

„Keskuses on võimalik osaleda koolitustel ja õpitubades ning seal tegutsevate ettevõtjate eesmärk on arendada traditsioonilist ehi­tust ja teha tellimustöid restaureerimisest suitsusauna ehituseni.“

Hoogsalt traditsioonilise ehitusega tegelejaid leiab Vanalt Võrumaalt Mooste mõisast. Sealne Vanaajamaja külastus keskus (vt www.vanaajamaja.ee) on uurinud ja tutvustanud Eesti algu­pärast ehitust alates 1998. aastast. Piret Uus Vanaajamaja meeskonnast kirjeldab toimuvat nii: „Vanaajamaja koolituskava pakub täiendusvõimalusi ühepäevastest traditsioonilise ehi­tuse õppepäevadest praktiliste kümnepäevaste palkmajaehituse kursusteni. Pakume ka vanade taluhoonete ümberehitamise ja taastamise teemalist nõustamist Kagu­Eestis.“

Üks suurimaid Eesti restaureerimisvaldkonna kohta teavet koondavaid internetilehti on www.antiigiveeb.ee. Selle rajaja Kalle Kase ütles, et restaureerimiskoolitustega hakkas ta tege­lema tänu koostööle Tallinna SRIK­iga. Kase sõnul on Kuusalu lähedal rajamisel töökoda­koolituskeskus, mille tööpõhimõte on mitte kunagi valmis saada: „Alati saame seina üle krohvida või krohvi seinast eemaldada ja otsast peale hakata.“

Traditsioonilise arhitektuuri ja ehituse tundmine ja väärtus­tamine on kultuuri iseenesestmõistetav osa. Restaureerimisega tegelevad asutused üle Eesti aitavad neid teadmisi ja oskusi alles hoida ning kõigil huvilistel tundma õppida.

Restaureerimiskeskuses Tartus saab avatud töökojas meistri juhendamisel oma aknad ise korda teha.

10

Kolmandat põlve plekimeistrid

J A A N K R EL A jutu kirjutas üles K A R I N B AC H M A N NFotod L AU R I K U L P S O O

11

PTF Arssin OÜ on asutatud 1997. aastal Tartus. Arssin on vana mõõtühik, mis võrdub 71 cm-ga. Plekitahvlid olid ka omal ajal mõõdus arssin × 2 arssinat.

Oma äriga alustasid isa Vello Krela ja poeg Jaan Krela 1990. aas­tate lõpus, kui nende tööandja lõpetas tegevuse. Tööriistadega sai teha mitterahalise sissemakse ja asutada äriühing. Praegusel ajal isa enam katusele ei roni, kuid endale vajaminevad akna­plekid – torupõlved – valmistab ta ikkagi ise.

JärjepidevusPlekitööteadmised on läinud isalt pojale edasi koostegemise, mitte teadliku pärandamise kaudu. Ega Jaan otseselt plekk­sepaks saada tahtnudki. Kuna aga isa töökoda asus tema kooli ja ujumistrenni lähedal endises Eesti põllumajandusakadeemia klubis, veetis Jaan vaba aja isa töökohas ning õppiski märka­matult ka tulevast ametit. Sel ajal plekkseppi Eestis ei koolitatud ja põhitõed said selgeks just tööd tehes. Ehitus nagu kogu elu on pidevas arengus ja nii käib õpiprotsess aina edasi. Samamoodi oli isa omal ajal ise õppinud oskused enda isalt ja onult. Seega tegutsevad plekimeistrid Krelad kolmandat põlve.

Vello Krela on katuse pannud Niguliste kirikule, Tartu raekoja tornile ja tähetornile. Ka Tartu ülikooli peahoone ja Pauluse kiriku torniplekk on Arssina meeste pandud. Päris palju töid tehakse Soomes, sest ühest Arssina meeste kvaliteetsest katusest läks seal sõna lendu ning nüüd on lahetagused tööotsad sagedased.

Plekk16.–17. sajandil kasutati esinduslike hoonete (kirikute, losside ja härrastemajade) katuse katmiseks raudplekki, kuid siiski ainult väga piiratud ulatuses. 18. sajandilgi oli see harvaesinev mater­jal. Alles 19. sajandil hakati kasutama plekk­katust kõrgklassi elamute ja avalike hoonete kõrval märkimisväärses ulatuses ka muude ehitiste juures.

Katusepleki kiirele levikule 19. sajandil aitas kaasa mitu tegu­rit. Valtsitud pleki tootmise meetodid arenesid sedavõrd, et see materjal muutus võrdlemisi odavaks ja võis vanema, sepista­tud plekkplaadi välja tõrjuda. Plekk oli sobilik materjal tolle aja arhitektuurile omaste madalakaldeliste katuste katmiseks ning linnades aitas plekk­katuste üha laiemale levikule kaasa nende tulekindlus.

Vanu katuseid remontimas ja välja vahetamas käies on Krela­del kogunenud suur plekinäidiste kogu, mis annab aimu ka tootja­test. Enamik enne sõda Eestis paigaldatud katuseplekki pärineb Inglismaalt. Näiteks on väga paljude Tartu Karlova linnaosa majade katuseplekil haakrist, mis ei tähenda mitte natsisümbolit, vaid inglaste toonast firmamärki.

Plekikauge inimese jaoks on suurim mõistatus see, mis vahe on valts­ ja profiilplekil. Tehkem selgeks: profiilplekile on teha­ses sisse pressitud kivi­, eterniidi­ vm muster ja see materjal kinnitatakse enamasti katusekruviga. Viimasel ajal on hakatud tootma ka Klassiku­nimelist profiilplekki, mis jäljendab valtsplekki. See on kindlasti parem variant kui tavaline profiilplekk ainuüksi selle pärast, et kinnituskruvid on ilmastikuolude eest kaitstud. Valtsplekk seevastu on aga plekitöötlusviis, mille puhul on pleki­tahvlid omavahel valtsidega (ühekordse või topeltvaltsiga) seotud, st kinni löödud. Leidub nii risti­ kui ka pikkupidiseid valtse.

Kahe pleki põhierinevus on kasutusvõimalustes. Profiilplekk sobib uutele majadele, st katustele, kus on vähe korstnaid ja mis on igati siledad. Samuti sobib profiilplekk (sh nn Klassik) suurema kaldega katustele, sest väikse kalde puhul ei ole sellega võimalik

teha veekindlaid üleminekuid. Valtsplekki saab seevastu kohan­dada igat liiki katusele. See on originaallahendusi võimaldav plekitöötlusmeetod: katus tehakse maja järgi, mitte vastupidi.

Plekitahvlid ja silikoonPlekitahvli mõõt on enamasti olnud suhtega 1 × 2. See ei ole olnud niimoodi ilu ja harmoonia pärast, vaid vanasti ei lubanud tehnoloogia suuremas mõõdus tahvlit teha.

Vana maja puhul kipuvad muinsuskaitsjad ja kunstiajaloolased nõudma autentsuse tagamiseks samasugust jaotust. Mida roh­kem aga on ristvaltse, seda suurem on lekkeoht. Näiteks Soomes ei nõuta restaureeritavate hoonete puhul enam ammu vana mõõdu järgi plekitahvleid. Kui on vaja välja vahetada üksnes osa katust ja vana tahvelplekki jääb alles, on loomulik, et paigaldatav plekk peab olema samas mõõdus. Ent kui välja vahetatakse kogu katus, kasutatakse enamasti siiski pikka plekipaani. Iga ristvaltsi all peab olema laud; mida väiksem on katusekalle, seda tihedam peab olema laudis, vastasel korral vajub katus läbi, kui sellele kohale astuda.

Samamoodi tuleks üle vaadata, kas uute sarikate puhul tasub nõuda vanade töövõtete järgimist – omavahel tappidega liitmist.

Tartu plekksepad Niguliste kiriku taastamistöödel. Vasakult neljas Vello Krela.

12

Tänapäeval on uusi ja paremaid materjale, mida on lihtsam pai­galdada ja mis tagavad tugevuse. Enam ei paigaldata ju plekki tsinkimata naeltega, kuigi veel 1990. aastatel oli see levinud viis. Muinsuskaitse eesmärk on üllas ja tegevus vajalik, kuid praktili­sust silmas pidades võiks lubada rohkem kasutada praegusaja töövõtteid ja ­materjale. Koopiad ei ole alati mõistlikud ega ka mitte ilusad, liiatigi on vana kopeerimine enamasti tellijale kulukam.

ParandamineKui miski ebaõnnestub, ei maksa kohe meelt heita. Mõistlik töö­tegija võtab parandamist vajava koha lahti ja teeb uuesti – eba­õnnestumisest järeldusi tehes. Õige ei ole aga see, kui töömehed tulevad oma ehitatud läbilaskvat katust parandama silikooniga. See ei ole mitte pleki peale määrimiseks, vaid valtside vahele mõeldud tihendusaine.

Varem ehitati umbes 80% katustest ühekordse valtsiga ja kor­ralikult tehtud töö kestab siiani. Seega ei saa öelda, et ühekordne valts on halvem kui kahekordne – vahe on paigaldajas. Mõeldes sellele, et nõukogude ajal ei olnudki silikooni, mida valtside vahele panna, on säilinud ja vettpidavad katused küll väga hästi ehitatud.

Üldiselt peaks kõik vead parandama kas töö käigus või garan­tiiajal. Teiste tehtu parandamine on tüütu ja sellele on väga raske garantiid anda, sest iial ei või teada, kas kõik kohad said korralikult üle vaadatud.

SOOVITUSI

1. Asjatundjale nõuande eest makstud raha on hästi kuluta­tud. Kokkuvõttes aitab see säästa, sest ümbertegemine on väga kallis ja ebameeldiv töö. Tartus võiks nõu küsida OÜ­st Haspo (Aavo Ossip) ja OÜ­st Kuubik Projekt (Preet Russak).

2. Tuleb silmas pidada, et mida pehmem (õhem) katte materjal ja väiksem katusekalle, seda tihedam peab olema laudis. Püstloodis katusele võib panna laudu isegi 10–15 cm vahega, juhul kui projektis ei ole kirjas teisiti.

3. Kaks kõige tähtsamat asja katuse juures on veepidavus ja tuulutus. Nende pealt kokku hoida ei tohiks.

4. Tsingitud plekk­katus tuleb üle värvida, sest siis on tsingi­kiht ilmastikuolude eest kaitstud. Värvimisega tuleks oodata vähemalt kaks aastat, kuid enne kümmet aastat tuleks see kindlasti ära teha. Odavama, ehkki mitte nii hea variandina võib kasutada tehases värvitud plekki.

5. Katuse garantiiaeg peaks olema vähemalt viis aastat.

6. Tingimata tuleks omanikul ehitajaga sõlmida kirjalik leping, milles on kirjeldatud kõik tööd, et omanikul oleks teada, mille eest ta maksab.

7. Vaskkatuse puhul peab jälgima, et kinnitused oleksid roostevabast materjalist või vasest. Tsingitud kruvisid ja klambreid ei tohi kasutada, sest vask ja tsink ei sobi kokku (tekib galvaaniline paar).

8. Plekist detailide tihendamiseks kasutatav silikoon ei tohi mingil juhul olla happeline, kuna see hakkab plekki söövi­tama ja roostekahjustused on kiired tulema. Sobib ainult neutraalne silikoon, mastiks või valtsiõli.

Valtsimine on peen käsitöö.

Vaskplekk on kinnitatud tsingitud kruviga, kuid need materjalid ei sobi kokku.

Vasakpoolne katus on kehvasti soojustatud ja puudub tuulutus, seega on jääpurikad kerged tekkima.

Asjatundmatu võiks seda samuti valtsplekk­katuseks nimetada, kuid valtsimi­sest on asi kaugel.

13

Värvide valmistamisest vanasti

Tekst J A KO B JÜ RG E NS O N Fotod I N D R E K I LO M E T S A kogust

14

Värvilisi aineid kasutatakse elukeskkonna kaunistamisel juba ammustest aegadest. Arheoloogid on Lõuna-Aafrikast leidnud üle 100 000 aasta vanused merikõrva karbid koos luu ja kividega, mida on kasutatud ookril põhineva segu valmistamiseks. Arvatakse, et segu kasutati värvi või liimina. Seda peetakse nii anuma kasutamise kui ka keerulise aine valmistamise esimeseks näiteks inimkonna ajaloos.

Värvide kasutamisest Eesti hoonetes pärinevad vanimad andmed keskaegsetest kivikirikutest, kus on säilinud seina­ ja laemaa­linguid. Seevastu vanimates taluehitistes värve ei kasutatud, mistõttu need omandasid lähtuvalt ilmastikutingimustest ja puidu liigist eripärase musta, halli või hõbevalge värvuse. Kuigi oskuslikult ehitatud majad peavad vastu ka ilma kaitsva värvi­kihita, aitab õigesti valitud värv materjalil veelgi kauem säilida.

Värvide keemia on olemuselt väga lihtne ning põhireeg­lid ja ­koostisosad on aegade jooksul paljuski samaks jäänud. Värvid koosnevad täiteainest, sideainetest ja pigmendist. Värvi valmistamise komponendid määravad ära värvi omadused ja kasutusvõimalused.

Näiteks linaõlivärnitsa kasutamine sideainena koos pigmendi ja kriidiga võimaldas katta puitu, sest tagatud oli piisav elastsus, mida puit oma „mängimise“ tõttu vajab. Pigment segatuna lubjapasta ja veega aga andis ideaalse kaitsekihi lubikrohvile, sest võimaldas niiskusel krohvipinnast vabalt sisse ja välja imbuda. Siseruumides on traditsiooniliselt kasutatud mitmesuguseid liimvärve, mille täiteaine oli kriit ja sideaine kondi­ või kaseiinliim.

Värvide retseptid raamatustJohannes Jaanuse 1894. aastal ilmunud teost „Maaleri kool: Kõige tarwilisemad õpetused wärwijatele ja pildi maalijatele kui ka nendele, kes igasugu wärwimise ja maalimise ametit tahawad õppida“ võib pidada üheks esimeseks eesti keeles ilmunud värvi­teemaliseks raamatuks. See koosneb õpetusest „wärwijatele ja maailjatele“ ning ka „pildi maalijatele“.

Teose lisas on „Juhatused ja retseptid wärwijatele, joonetajatele ning maalijatele“. Näiteks leiab sealt vastupidava lubivärvi retsepti:

„Wõetagu 20 naela lupja ning walatagu teda keeva weega üle. Kolme kuni nelja pärast tehtakse teda külma weega wedelamaks, nagu peale määrimiseks tarwis on. Siis wõetagu 1 nael walget witrioli ja 1,5 naela keedusoola, sulatatakse mõlemad ära ja wala­takse lubjawee juurde. Walge witriol teeb wärwid wastupidawaks.“

Värvide pikk ajalugu paneb vanade majade taastajatele kohustuse olla oma objekti suhtes uudishimulik ja aupaklik. Enne

värvimistööde tegemist eelmisi värvikihte uurides saab nendest ka lähtuda. Ajaloolistesse värvikihtidesse tuleb suhtuda ettevaatlikult, nagu ka kõikidesse muudesse dekoratiivdetailidesse, mis maja ajalugu uurides võivad välja ilmuda. Ilmastiku eest kaitstud kohas tehtud uuringud annavad võimaluse eksponeerida leitud värvikihte tulevastele põlvedele.

Taastatud maja on nii väärikas kui ka väärtuslik ning avaldab ümbritsevale piirkonnale mõju. Värvides on oluline kindlaks jääda ühele värvitüübile, sest mis toimis hästi aegade eest, toimib ka praegu. Algselt vanade värvidega kaetud pindade katmine täna­päeva segudega võib alusmaterjalile kahju tekitada.

19. sajandil, mil laudu lõigati juba saekaatrites, hakati elumaju katma profileeritud laudisega, mis värviti õlivärviga. See tava levis kiiresti ka maapiirkondadesse. Mõnel pool saartel kasutati värvi sideainena linaõlivärnitsa asemel tugevasti läbikeedetud hülgerasva. Selline värv kuivas küll aeglaselt, kuid saavutas suu­rema ilmastikukindluse. Ka eluruumide lagesid hakati nüüd katma õhukeste profileeritud laudadega (ehitati nn puhaslagi), mis värviti heleda, enamasti valge õlivärviga.

Värvid Eesti Vabariigi ajal Eesti esimeseks värvitööstuseks peetakse 1921. aastal Jaan Jõesaare asutatud Karu. Enne Teist maailmasõda tegutses meil palju kutselisi maalreid, kelle värvisegude koostiste ja värvi­mistehnikate kohta saame rohkem teada teedeministeeriumi ehitus­tehnika osakonna 1928. aasta väljaandest „Ehitustööde tehnilised nõuded ja tingimused“. Värvisegude täpne kirjeldus annab võimaluse ise vanu segusid katsetada. Värvimisviiside õpetused on raamatus jagatud raskusastme järgi „lihtsaks“,

„paremaks“ ja „kõige paremaks“ tööks, mis näitab, et raamat oli spetsialistide kõrval mõeldud ka harrastusmaalrile.

See, kas värvitööde jaoks oli võimalik palgata maalermeister või tuli ise käed külge panna, olenes majaomaniku rahakoti pak­susest – nagu tänapäevalgi. Palju töid tehti ära talgu korras. Suur vahe seisnes aga selles, et valmisvärvi enamasti poest ei saanud, see tuli ise komponentidest kokku segada. Kuigi mitmesugused maalriõpikud olid selle tarbeks kättesaadavad, olid igal maaler­meistril omad hindamatud nipid, mis tagasid eri liiki aluspindadele parima koostisega katte.

Selle aja ajalehtedest leiab värvitööstuste kuulutusi. 1932. aas­tal asutatud Eesti päritolu keemiatööstus Orto müüs 1939. aastal juba 37 sorti värvi. Samal aastal käis ettevõtte juhataja Viktor Udam ringreisil mööda Eestit otsimas kohti, kus kodukaunistami­sel oli kasutatud „omamaa värve“. Teda rõõmustas, et „maal ringi liikudes võib leida juba üsna rohkesti värvituid elamuid ja ka kõrval­hooneid, mis mõjuvad kuidagi rõõmsalt muidu hallis ümbruses“. Samuti koguti andmeid värvide kestvuse kohta, et neid teadmisi värvimise propageerimisel asjahuvilistele tutvustada.

Kodukaunistamise hoogtöö aupatroon oli riigivanem Kons­tantin Päts ning üks põhilisi ülesandeid „elamute ja ehitiste välis­ilme korrastamine“. Kampaania ajal jagati tasuta komponente keeduvärvi iseseisvaks valmistamiseks. Patriootlik lähenemine maa kaunis tamisele seisnes uskumuses, et „ehitiste välimuses

Maalritööd käivad endise Pallase kunstikooli hoone juures Tartus, Kalevi ja Riia tn nurgal. Hoone hävis 1944.

15

peegeldub suuresti rahva korraarmastus ja ilumeel ning meie ehitiste üldpilt annab kogu maale ilme“. Kodukaunistamise hoogtöö peakomitee 1936. aasta väljaande „Hoonete välisvärvimine“ üles­andeks oli tuua „mõningaid näiteid värvimistööde alalt ja selgitada värvide kokkukõlastamise põhimõtteid ja värvimisviiside rakendusi“. Peale õpetuse, kuidas majad õige värvivaliku abil kauem säiliksid, on raamatus tähelepanu pööratud ka värvitoonide valikule.

Kiirus kõige olulisemKui pärast Teist maailmasõda hakkas arenema naftakeemia­tööstus, muutusid värvid laiatarbekaubaks ning vajadus värvide kokkusegamiskunsti järele vähenes. N. Zavražini 1959. aasta raamatus „Maalritööd“ on värvide koostise kõrval pööratud ajas­tule omaselt palju tähelepanu töövahenditele ja ­korraldusele, rõhutades kiiruse ja kvantiteedi ülimuslikkust kvaliteedi üle.

Enam ei peetud värvi ja aluspinna omavahelist sobivust esmatähtsaks, olulisem oli värvi kiire kuivamine. Tollased värvid koorusid seetõttu tihti laest ja seintelt. Vanas majas tänapäeval remonti teinud inimesed võivad aga kinnitada, et ei ole rängemat tööd kui nõukogudeaegse õlivärvi eemaldamine lubikrohvilt või laudpõrandalt.

Nüüdisajal on taas moodi läinud keskkonnasäästlikud tradit­sioonilised värvid, mis arvestavad aluspinna omadusi ja lasevad õhuniiskusel materjalis vabalt liikuda. Suur roll on selliste värvidega vanale majale antud ajastukohasel atmosfääril. Neile, kes soovivad traditsioonilisi värve ise valmistada, korraldatakse ka koolitusi. Nii värvide valmistamise komponendid kui ka vanu retsepte järgivad valmisvärvid on saadaval looduslikke viimistlusmaterjale pakku­vates poodides.

Ülal: Tartu kaubahoovis oli olulisel kohal ka värvi pood. Foto 20. sajandi algusest. Paremal: väljavõte 1931. aasta tootekataloogist. Jõukamad võisid endale lubada ka valmisvärvi ostmist.

16

Talutoimetused Hageri kihelkonna

metsade keskel Tekst ELO LU T SE P P, Eesti vabaõhumuuseumi maa­arhitektuuri keskusFotod L AU R I K U L P S O O

17

Kõigest poole tunni sõidutee kaugusel Tallinnast asub talu, kus elatakse peamiselt suvel, talvel takistab siin käimist üksnes pererahva tihe töögraafik. 2002. aasta alguses otsis üks pere oma Hiiumaa maakodule vana aita. Tollal polnud üksikute hoonete müümine veel eriti levinud ning nii ostetigi vana talukoht aida, metsa, rehemaja (!) ja keldriga. Algne plaan oli esmapilgul halvas seisukorras rehemaja lammutada. Kõik võttis aga aega, paik sai armsaks ja ait viidi Hiiumaale hoopis mujalt. Pikamäe talu võttis üle Reilade pere.

Õu oli tollal nii võssa kasvanud, et ait paistis majaukselt vaevu kätte, ning rehetuba ja kambrid sisaldasid pahkluude kõrguselt kõikvõimalikku elutegevusest tekkinut. Hoone ise osutus siiski küllaltki heas seisus olevaks. Määrdunud seinakatete varjust tulid välja väga hästi säilinud võimsad käsitsi saetud palgid. Nõu­kogude aja lõpus paigaldatud eterniitkatus, mille all on 1958. aas­tal tehtud laastukatus, kestab kenasti praeguseni. Lõunapoolse otsaseina aknaalused palgid vajavad küll vahetamist või õigemini plombeerimist, aga muidu on 23 m pikk, 9 m lai ja 6 m kõrge 1923. aastal ehitatud hoone heas seisukorras.

Esmased tööd, mida pere pidi ette võtma, olid põhjalik koristamine, võsaraie ja tonnide viisi vanaraua kokkukogu­mist territooriumilt. Kõik maja aknad polnud säilinud ja ole­masolevaid ei olnud võimalik taastada. Seepärast telliti uued samades mõõtmetes puitaknaraamid Lepe Ehituse meistritelt Põltsamaalt. Võimalikult palju kasutati vanu originaalklaase. Et rehetuba on ka nüüdsel ajal pere jaoks avatud köök­elutuba, on valguse tuppa toomiseks lisatud rehetoa õuepoolsesse seina olemasoleva sarnane aknaava.

Läänemaale iseloomuliku liigtoa lagi akende kohal värviti valgeks, helehall põrand peegeldab omakorda valgust. Ehkki säilinud on tumedate rehekarbipalkidega rehetuba, on hele põrand, kaks akent ja viimaste kohale jäänud valgeks värvi­tud liigtoa lagi muutnud ruumi õdusalt valgusküllaseks – ikka mõõdutundega.

Reheahi tõsteti taas ausseÜks esimesi töid maja juures oli reheahju taastamine, samuti lõhuti välja lagunenud pliit ja asemele ehitati uus. Oli selge, et vanale amortiseerinud ahjule saab anda uue elu ning selle saab kohandada tänapäeva vajadustega. Ahju võlv oli sisse kukku­nud ja seda polnud võimalik enam kütta. Reheahi on aga maja süda ja võiks sooja anda kogu majale. Lõõride süsteem, mis soojendab ka tagakambrit ja saunaosa, oli hea pottsepa käes kergelt taastatav. Koldesuu tõsteti ahju toapoolsele küljele ja endisest leest sai kahest küljest avatud kamin. Ka ahjupealne on nüüd aktiivses kasutuses. See kaeti liivapadjaga, millele on ehitatud kerge õhuvahega magamislavats. Reheahi on kaetud valge lubi krohviga. Hoolimata ebakorrapärasest kütmisest on krohv juba üle kümne aasta väga hästi vastu pidanud. Kütmine võtab küll kogu päeva, aga see­eest püsib ahi ja kogu maja kolm päeva soe.

Rehetoa ülemised seinapalgid ja lagi ei olnud mitte ainult mustaks suitsunud, vaid kogunud pinnale ka n­ö aegade korra. Neid puhastati survepesuriga. Kuna rehetoa põrand oli algselt kaetud paeplaatide ja aukliku betoonvaluga, imbus liigne vesi läbi põranda üsna lihtsalt maasse. Nurka, kuhu vesi kogunes, raiuti kanal ja vesi juhiti vundamendi vahelt välja.

Survepesuri kasutamine oli riskantne, aga kuna oli juba või­malik kütta reheahju, oli pererahvas kindel, et maja suudetakse ära kuivatada. Töid tehtigi südasuvel kuiva ilmaga. Ei tasu karta palki märjaks teha – lühiajaline niiskus ei saa kuivale palgile

kahju teha. Nüüdseks on näha autentne tume palgipind, kust mustus on eemaldatud, ja rehetoa üldmulje on tänu sellele puhtam ja ka avaram.

Kambrite ja rehetoa alumised seinad puhastati tahutud palkideni. Eemaldati kõik aegade jooksul lisatud kattemater­jalid ja suures koguses naelu. Palgid puhastati lihvmasinaga ning viimistleti mitmesuguste peitside ja vesialuselise mat­tlakiga. Eesmärk oli saavutada üsna hämarates ruumides heledamad seinapinnad. Tagakambris on erinevalt teistest tubadest värvi tud sein, mis loob seal rahulikuma mulje kui peitsitud sein.

Kõik pinnad, mida taheti saada heledamaks, on puhasta­tud ja kaetud laevärviga, mida on veega tugevalt lahjendatud. Uksed, pingid, lauad ja muud pinnad, mis vajasid põhjalikku puhastust, pesti Vivacleaniga.

Kõik palgivahed nii rehemajas kui ka aidas topiti korrali­kult takuga. Takk lakiti omakorda tugevalt – see kaitseb hästi näriliste eest, et need materjali oma kodu tarbeks minema ei tassiks. Viimasel külastusel oli selgelt näha koht, kuhu viimati takk oli küll topitud, aga jäetud lakkimata. Närilised olid sellele talvel juba jaole saanud.

Rehetoa põrand oli aja jooksul väga konarlikuks kulunud ja seda oli raske puhtana hoida. Praegu on suurem osa põrandast asendatud laudpõrandaga, pliidi ja reheahju ümbrus ootab head lahendust paekiviga katmiseks. Puitpõrandate puhul on kasutatud võimalikult püsivat helehalli põrandavärvi, sest vesialuselised värvid pole piisavalt vastupidavad ning õlitatud põrandad eeldavad pidevat hooldamist. Suvel on maal niigi palju toimetusi, milleks kulutada aega lisatöödele? Läikiv pind ja hele toon muudavad kambrid ja rehetoa soojaks ja valgusküllaseks.

Aida laudaks kohandamine jäi õnneks pooleli. Tagaseinas on näha latrite ehitamiseks tahutud palgid.

18

on nähaEt olude sunnil rajati tallu uus puurkaev, toodi vesi majja sisse. Vett soojendatakse pliidi abil. See tegi ühtlasi võimalikuks vannitoa rajamise.

Juba omal ajal kasutati rehetoatagust kambrit saunana. Sinna ulatub reheahju tagasein, milles on kriskaga kaetud keris. Soovi korral saab kerisele leiligi visata. Praeguseks on sellest ruumist saanud õdus vannituba, kus on humoorikalt ühendatud malmvann ja vanad saanijalased. Sellest sümbioosist on ruumile tekkinud uus nimi – sann.

Uuritud ja puuritud2011. aastal mõõdeti Eesti vabaõhumuuseumi ja Tallinna tehnika­ülikooli koostöös projekti „HELTH“ käigus rehemaja õhupidavust ja seinte niiskustaset. Hoone keskmiseks õhulekkearvuks mõõ­deti tookord q50 = 17 m³/(h*m²), mis vastab üsna hästi kõikide samal ajal uuritud maamajade (38 rehemaja) keskmisele. Suve­maja kohta on see päris hea tulemus.

Hoone silma järgi tugevalt kahjustatud otsaseinast võeti ka puiduproove. Hallituse või mädaniku tunnuseid ei leitud, st puit oli korras. Seega oli selge, et suuri palgivahetusi otsaseinas ette võtta pole vaja, piisab plombeerimisest, mis on õnneks peremehele endale jõukohane.

Nüüdseks on hoone kambritepoolses otsas voodrilauad suuremalt jaolt eemaldatud. Akendealune pind on kaetud vertikaalse, ülejäänud horisontaalse voodrilauaga. Kindlasti aitab tulevikus õhupidavust parandada uus välisvooderdis. Ka on praegu reheahju korstna ja rehekarbi palkide vahel umbes viiesentimeetrine vahe, mis hoone soojapidavusele kindlasti

hästi ei mõju. Sobiva tulekindla lahenduse leidmine ja ava täitmine parandab õhupidavust kindlasti.

Rehemaja eluosas on kõiges tunda perenaise Evelini maitset ja kätt, rehealune on aga suur meeste töötuba. Väga sageli kerkib üles küsimus, mida sellise liiga mahuka ruumiga ette võtta, ja tavaliselt jääbki see lihtsalt suureks panipaigaks. Et peremehel Raidil on sügav huvi restaureerimistöö vastu, siis on just sellest paigast saanud tõeline töökoda ja ladu, kust leiab peaaegu alati tarviliku tööriista või muu eseme. Ja kui ei leiagi, saab see kohe tehtud. Ka suvised suured üritused saab rehe all maha pidada nagu muistegi.

Kunagi oli rehealuse otsas laut, ent see vahesein on ilmselt juba ammu sealt vahelt välja saetud. Ainult ülemised neli endise vaheseina palki on alles ja hoiavad seinakonstruktsiooni laiali vajumast. Vältimaks pikiseinte väljavajumist hoone keskosas, on otse rehekarbi seina äärest vastasseinad metallvardaga kokku pingutatud. Kuni katusevahetuseni peavad need seina­konstruktsioonid nüüd kindlasti vastu.

Vana uues kasutusesAit on aja jooksul ilmselt kohta vahetanud ja ümber ehitatud. Eelmised omanikud olid nähtavasti kavatsenud hakata siin loomi pidama: latrite kohad olid kirvega sisse raiutud, aga töö oli jäänud lõpetamata. Praeguseks on hoone osaliselt säilitanud oma esialgse panipaiga funktsiooni ja teine pool on kohandatud pere noorimatele. Aida põrandalauad on säilinud imekspanda­valt hästi. Selle ehitisega seisavad siiski ees veel suured tööd. Enne tuleb lõpetada sauna ehitus.

Rehetoale on lisatud uus aknaava ja liigtoa lagi värvitud valgeks.

19

Saunamaja on näide väga heast taaskasutusest. Peremehe ema sünnikodust Assikverest Peipsi äärest on toodud hulk väärtuslikke detaile, sh sarikad, välisuks, uksepõsed, aknad, aknapõsed ja ­lauad, isegi korstnakivid ja siibrid. Suur osa seina­palke on seevastu pärit Tõstamaalt. Vanad tsementkatusekivid pärinevad uue katuse saanud raudteehoonelt. Ka sauna kuju ja proportsioonid on maha viksitud emakodust.

Vanasti elas talupere koos manulistega talvel rehetoas, suvel kes kus. Tänapäeval vajame tunduvalt suuremat pri­vaatset ruumi, eriti siis, kui peres kasvab kuus väga erinevas vanuses last. Kahe kambriga rehemaja ei rahulda neid vajadusi kindlasti. Et kõik pereliikmed ära mahuksid, tulebki hooneid kohandada või juurde ehitada. Lisaks on vaja ju suvel magama paigutada kõik head sõbrad ja sugulased, kes on tallu lahkelt oodatud. Sauna lakapealne lahendab need probleemid üksnes osaliselt. Seepärast on tulevikus kavas laudaasemele taas hoone püstitada. Seni heas korras maakivisokkel (mälukivi aastast 1937) on keraamiliste katusekividega ilmastiku eest korralikult kaitstud.

Endine puuviljaaed ja ploomivõsa on enamasti asendatud uute viljapuudega. Vanad põlispuud – vahtrad ja kased – anna­vad paigale ilu ja väge.

Aastad lähevad talus ikka ühtemoodi. Kui mõelda talu rollile laste mälestustes, siis esimesed kaks poega pidid koos talgu­listega palju tööd tegema, järgmised kaks said vahepeal ka mängida ja meisterdada ning kõige nooremad õde­venda saa­vad nüüd pühenduda mängimisele ja talukoha nautimisele.

Voodrilaua vahetamiseks otsitakse sobiva profiiliga vana lauda.

Saun on näide väga heast taaskasutusest – uue kasutuse on leidnud sarikad, välisuks, uksepõsed, aknad, aknapõsed ja ­lauad, isegi korstnakivid ja siibrid, suur osa seinapalke ja vanad tsementkatusekivid.

Rehemaja eeskamber.

Rehemaja tagakamber.

20

Milles seisneb reheahju väärtus?Tekst R A SM US K A SK , Eesti vabaõhumuuseumi maa­arhitektuuri keskusFotod R A SM US K A SK ja L AU R I K U L P S O O

Taastatud reheahi Pikamäe talus Hageri kihelkonnas.

21

Rehielamu esindab peaaegu tuhandeaastast ehitustraditsiooni, mis on siinsetele aladele ainuomane. Algselt ühest rõhtpalkidest ehitatud ruumist välja kujunenud hoonetüüp on tänapäeval äratuntav pikliku kuju, kõrge katuse ja oma kolmese ruumijaotuse järgi: elutoad ehk kambrid, rehetuba ja kahepoolsete väravatega rehealune.

Rehemaja süda täidab mitut ülesannet Kompleksi süda on läbi aegade olnud maa­, pae­ või telliskividest reheahi. Sajandite jooksul on väiksest puitalusele asetatud köeta­vast kivikuhilast nurgas arenenud kuni kümme tonni kaaluv koloss, mis muutus tehnoloogiliselt üha tõhusamaks ja keerulisemaks.

Reheahje leidub peamiselt kahte tüüpi: vanemad, eelkõige Lõuna­Eestis levinud umbahjud, mis meenutavad lihtsat kivist koo­bast, ning kerisahjud, mis on äratuntavad massiivse kivikuhja järgi nende südames. Kasutatud on neid nii ruumide kütmiseks, toidu valmistamiseks, leiva küpsetamiseks kui ka vilja kuivatamiseks. Lisaks külgnevad reheahjuga sageli teised küttekehad, näiteks pliidid, soemüürid ja leed.

Eri hinnangutel on säilinud umbes 7500 rehielamut, millest 900 kohta oleme maa­arhitektuuri keskuses kogunud ka täpsemaid andmeid nende tänapäevase seisukorra kohta. Suure üldistusega võib öelda, et reheahi on alles umbes neljandikus kõigist rehi­elamutest ning neist ahjudest omakorda on töökorras heal juhul neljandik. See teeb kokku ainult 500–700 heas või rahuldavas korras säilinud reheahju.

Lammutada jõuab alatiAhje on lammutatud mitmesugustel põhjustel: elutegevus kolis rehetoast kambrisse ja rehetuba jäi külmaks panipaigaks, rehe­tuba ehitati ümber köögiks ja seal oli tarvis rohkem ruumi, ruu­mide ajakohastamisel ei peetud vana ahju enam sobivaks jne. Kus pole olnud jaksu ega aega ahju välja tassida, võib rehetoa pime­das nurgas peita ennast vana kivihunniku näol tõeline varandus.

Ühelt poolt on reheahi anakronistlik küttekeha, mis ei pruugi vastata praegusaja ootustele. Linnast nädalavahetuseks maale tõtates tahaks pigem kiiresti sooja saada, mitte kütta terve nädal, enne kui ahju müürid sooja hakkavad andma. Suur maht võtab toast ära palju kasulikku ruumi ning kerise iga­aastane puhasta­mine on must töö, mida enam meeleldi ette ei võeta.

Teiselt poolt ei maksaks seda pragulist kivikuhja ilma põhja­likuma ülevaatuseta täiesti maha kanda. Esiteks on see harva säilinud hooneosa, mille juured ulatuvad sügavale talupojakultuuri südamesse ja mis on valmis tähelepanelikule vaatajale rääkima oma värvikat ajalugu. Teiseks sobitub reheahi küttekehana rehe­tuppa suurepäraselt. Suurt ruumi ei küta tänapäevased ahjud naljalt ära. Kõrge rehekarbi tõttu jäävad õhksoojusele rajatud väikse soojusmahtuvusega küttekehad ruumi soendamisel jänni. Isegi oma kütteefektiivsuse poolest suudab korrastatud reheahi nüüdisaja kolletega sammu pidada.

Kokkuvõttes tasub igal rehemaja omanikul allesolevat ahju lähemalt vaadata ning enne vasara haaramist kaaluda võimalusi vana ja väärika küttekeha taastamiseks. Kuigi töö on sageli aega­nõudev ja materjalimahukas, võib vanast ahjust saada arhailise välimusega nüüdisaegne küttekeha.

Isegi kui rehetuba pole plaanis kasutusele võtta, tuleks püüda kerisahi konserveerida, sest lammutada – kui tõesti muid lahendusi esile ei kerki – jõuab alati. Vanu küttekoldeid jääb üha vähemaks. Iga reheahi on killuke ajaloost, mida ei maksaks väsinud välimuse või paari ruutmeetri ruumi võitmise nimel kergekäeliselt prügi­mäele tassida.

Maakividest reheahi ootab oma aega.

Võimas paeplokkidest reheahi on võetud uuesti kasutusele.

22

Tasa ja targu targemaks Tekst R E E S I S IL DFotod L AU R I K U L P S O O

Atmosfääri hubane mööbli restaureerimise töökoda asub

vana puumaja keldris.

23

Kalamaja on Tallinna populaarne miljööväärtuslik piirkond, mille hubaste puitmajade korterid ja mõnusad hoovisopid on kõrges hinnas. Ühelt poolt on see hea, sest enam ei räägita vanade majade lammutamisest. Teisalt võib praegune buum tuua kaasa palju mõtlematut ja kiirustamisi renoveerimist. Kuidas Kalamajas võib ka rahulikult tegutseda, räägivad Ele ja Kalle, kellest viimane sai 11 aastat tagasi päranduseks kaks 20. sajandi alguse puitmaja.

Kalle vanaema elab alates 1949. aastast Salme tänava hoovi­majas ja kasvatas seal pisikeses korteris üles kaks last. Kui riigistatud majad nende omanikele tagastati, ostis Kalle isa 1996. aastal mõlemad majad. „20 aastat tagasi oli see hoopis teistsugune kant. Vähesed oskasid siinset hinnata ja pimedal ajal võis siinkandis olla suisa kõhe liikuda,“ kirjeldab Kalle. Tema isal olid suured plaanid ja kohe alustas ta hoovipoolses majas remonti. Katusealune ehitati välja ja trepikoja vana puittrepp asendati kivitrepiga. Väiksed kahetoalised korterid ühendati ühel korrusel üheks ja teisel korrusel kaheks eraldi korteriks. Maja kõrvale rajas ta juurdeehitisena katusega kaetud basseini. Ahikütte asemele tuli gaasikatel. Maja välimus jäi aga puutumata ja säilitas 1960. aastate kapitaalremondis saadud ilme. Nii sai ligi saja­aastasest väikekorteritega puitmajast toonaseid erisoove arvestav ajakohane kodu.

Pärast isa ootamatut surma 11 aastat tagasi jäid majad perele ja nende haldamise võttis enda peale poeg Kalle. Kogu vanaisa­aegne mööbel, mida oli hoitud keldris, noortele endale tuppa ära ei mahtunud. Suureks üllatuseks tuli välja, et keskmises olukorras mööblile oli uusi omanikke leida keeruline ja jäätme­jaama viimise eest tuli suisa peale maksta. Nii tunduski mõistlik mööbel pigem ise korda teha. Esimesed kapid ja lauad tegi Kalle koos elukaaslase Elega korda enda tarbeks, edasi juba ka teistele.

„Iseõppimise võlu on selles, et alguses asju valesti tehes mõistad, kuidas ja miks just õigesti teha. Kohe õiged võtted omandades võivad need küsimused jääda vastuseta,“ leiab Ele.

Hobist päris ettevõtteksNokitsemisest kasvas suurem huvi restaureerimise vastu ja Kalle läks õppima mööblirestauraatoriks Tallinna ehituskooli, mille lõpetas eelmisel kevadel. Lõputööna korda tehtud vanavana­ema tigudiivan ehib nüüd noorte elutuba. Umbes aasta tagasi loodi hobist väljakasvanud ettevõte Atmosfäär, mille visuaalne identiteet ja leidlike väikeste vimkadega retromööblitükid loovad mõnusalt mängulise koosluse. Atmosfääri logo autor on Hanna Sõrmus agentuurist KOOR. Atmosfääri tegemistele lisab usaldus­väärsust blogis põhjalikult kajastatud restaureerimisprotsess. Suureks abiks oli töötukassa toetus tööriistade ja masinate soetamiseks.

Hubane töökoda loodi hoovimaja keldrisse, kus võeti kasu­tusse kaminaruum. Sealne elav tuli annab nüüd restaureerimisel vahel lisasooja. Alguses tehti mitmesuguseid mööblitükke korda pigem omal algatusel, praegu tuleb aga järjest rohkem eri­tellimusi. Mõlemal on omad plussid ja miinused. „Mulle meeldib tellimuseta töid rohkem teha, sest sel puhul on loomingulist vabadust enam, samas on siis alati oht, et ese ei sobi kliendi interjööri, sest näiteks värvitoon pole päris õige. Tellimustööde puhul teeme enamasti enne disainilahenduse kavandi ja alles selle sobivuse korral võtame ette reaalse eseme,“ tõdeb Ele.

Kiirustamata plaane tehes Majaomanikuna suhtub Kalle oma perega asjasse rahulikult. Mõtteid on palju, kuid suuremad neist pole seni teoks saanud. See

on osalt tingitud vähestest rahalistest võimalustest ning teisalt soovist säilitada renoveerides võimalikult palju vana ja väärtus­likku. Ning vaevalt 15 aastat tagasi tehtud põhjalikku remonti, mis võib olla praeguseks küll veidi aegunud, ei ole mõistlik juba üksnes keskkonnale mõeldes hakata kapitaalselt uuendama.

Sellal kui hoovipealne maja on saanud suuremalt jaolt nüüdis aegse sisu, on tänavaäärne 1913. aasta projekti alusel ehitatud Lenderi maja säilitanud rohkelt ehedaid detaile. Tuleb siiski tõdeda, et 1960. aastate remondi käigus vahetati välja kõik algupärased aknad ja lihtsustati ka fassaadide dekoori. Põrandad kaeti kapitaalremondi käigus mitme kihi saepuru­plaadiga ning seintele ja lakke löödi kohati mitu kihti kipsplaati. Seda võib ka käsitleda omamoodi konserveerimisena, sest nüüd on võimalik need plaadid eemaldada ning nähtavale tuleb lai laudpõrand, laes on säilinud kitsas profileeritud laudis ja seintelt avaneb muljetavaldav kiht kauneid ajastukohaseid tapeete. Need on ajalooliste detailide väärtustajale tõelised maiuspalad, mis ootavad lihtsalt uuele ilule aitamist.

Enamik naabermaju on renoveeritud, mõni juba üle kümne aasta tagasi, mõni alles äsja. Suurem osa neist on saanud uue

Nõukogudeaegseid puitraamidega aknaid ei ole välja vahetama kiirustatud, sest need on oma ülesannet seni hästi täitnud.

24 25

Ülal: pööning võib olla tõeline aardelaegas, mille kraamimiseks tasub võtta aega.All: kaks Lenderi maja kõrvuti. Sidrunkollane naaber on renoveerimise käigus saanud uued aknad ja voodrilaua.

25

soojustatud voodri, aknadki on enamasti vahetatud uute vastu. Kalle tahaks eelkõige tagada oma majade säilimise. Selleks on lähiajal vaja vahetada läbijooksev katus. Et tulevikus oleks võimalik katusealune lisapinnana kasutusele võtta, tuleks ka katuseharja veidi kergitada. Naabermajas on samasugused tööd just lõpule jõudnud ja lisaks katusealustele korteritele on maja saanud sidrunkollase tooni.

Aknaid vahetama ja laudist eemaldama noored ei kipu, sest praegused toimivad hästi. Vana värv tuleks ainult maha kraa­pida, katkised kohad parandada ja linaõlivärviga asendada, et pikendada puidu eluiga. Suvel eemaldati keldriruumide põran­dalt kühveldades umbes 20 cm pinnast, mille alt tulid toreda üllatusena välja väärikad paeplaadid. Esialgu keldriga suuremaid plaane pole.

Ühte esimese korruse korterisse tahaksid noored kujun­dada stuudioruumi, mis oleks ühtlasi Atmosfääri hubane sisustuspood, kus saaks müüa taaskasutuselementidest mööblit. Seal on remonti tasapisi alustatud, nii on eemal­datud mitu kihti põrandaplaati, et pääseda algupäraste põrandalaudadeni. Säili tatud on põrandaliistud, et need puhastada, uuesti viimistleda ja tagasi paigaldada. Seintelt on plaanis eemaldada nõu kogudeaegse kapitaalremondi käigus sinna pandud kipsplaat ning asendada see rooplaadi ja lubikrohviga, et tagada vajalik soojustuskiht, mis oleks samas kooskõlas vana majaga. Laes säilitatakse kaunis profileeritud kitsas laudis, mis tuli nähtavale vana kipsi alt. Paksust tapeedikihist on kavas teha album, sest mõned välja­tulnud tapeedid on tõeliselt kaunid ja huvitav sisekujunduse ajalugu väärib dokumenteerimist.

Et parandada ka majade välimust, plaanivad noored uurida restaureerimistoetuse saamise võimalust, sest restaureerimist vajavad nii aknad, välisuksed kui ka fassaadilaudis. Elel on plaanis restaureerimise ja toetuste teemal ka blogipostitus teha, et teistel oleks hea ja kasulik lugeda.

Vanad majad ja restaureerimine on elustiil, mille eri tahud oma omavahel tihedalt läbi põimunud. Arhitektuur, sisekujun­dus või mööbel – kõik need vajavad läbimõeldud tegutsemist ja liigne kiirustamine ei pruugi anda head tulemust. Olgugi et kinnisvara omanikuks olemine on toonud palju kohustusi ja muret, on Kalle siiski aastatega kogenud, et vana väärtustamine on kindlaim investeering tulevikku.

MILLEST ALUSTADA?

• Uuri arhiividest, kas maja kohta on andmeid (Tallinnas linnaplaneerimise ameti arhiiv, Tartus linnavalitsuse linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna arhiiv ning rahvusarhiiv).

• Käi säästva renoveerimise infokeskuse (SRIK) koolitustel, kus õpetatakse näiteks restaureerima aknaid ja kasutama traditsioonilisi viimistlusmaterjale.

• Uuri ametiasutustest, milliseid toetusvõimalusi pakub kohalik omavalitsus (kas on olemas näiteks restaureerimistoetus).

Atmosfääri tegemistel saate silma peal hoida atmosfaar.ee­s.

Vasakul: Tallinna linnaplaneerimise ameti arhiivist leitud 1913. aasta projekt annab hoone kohta huvitavat infot. Paremal: nõukogudeaegsete seinaplaatide alt tuli välja rohkelt tapeedikihte, kõige alumised neist eriti kaunid.

26 27

Miljööväärtuslike puidust kortermajade

energiatõhususe parandamisest Tekst ja fotod TA R M O ELV IS TO, Tallinna säästva renoveerimise infokeskus

Ülemine foto: Lenderi tüüpi hoone enne renoveerimist.

Alumine foto: sama hoone pärast renoveerimist. Lisati tuuletõkkeplaat ja taastati maja algupärane fassaa­dikujundus, mis oli nõukogudeaegse kapitaalremondi käigus eemaldatud.

27

Artikkel on koostatud „Miljööväärtuslikel aladel paiknevate ajalooliste hoonete energiatõhususe parandamise juhendi/abimaterjali“ selgitamiseks.

Ajalooliste hoonete energiatõhususe parandamine on täna­päeval aktuaalne mitmel põhjusel. Peale küttekulude kokku­hoiu ja nüüdis aegsete elutingimuste tagamise on lisandunud inimtegevusega seotud CO2 emissiooni vähendamise vajadus, millest on saanud vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele ja määrustele ka meie eluolu osa.

Läbimõtlemata soojustamine võib tuua rohkem kahju kui kasu. Oleme ehk kõik kuulnud nn haige maja sündroomist. Selle all mõistetakse soojustamise nimel kilesse ja mineraalvilladesse mässitud hallitavaid maju, mis ähvardavad võtta nii hoone kui ka sealsete elanike tervise. Samuti võib selline käitumisviis teha hindamatut kahju hoone ajaloolisele väärtusele.

Seega tuleb vana hoone energiatõhususe parandamisel arvesse võtta hoone väärtusi ja omadusi ning kindlasti ka ümbruskonda.

Juhendi/abimaterjali koostamisel tuginesime kolme aastase rahvusvahelise muinsuskaitse ja energiatõhususe koostöö­projekti „Kliimamuutused, kultuuripärand ja ajalooliste hoo­nete energiatõhusus (CoolBricks)“ kogemusele. Projektist võttis osa üheksa Läänemere ümbruse riiki. Nende riikide 18 partneri seas olid ka Rootsi muinsuskaitseamet, Hamburgi kultuuriministeerium, Stockholmi ja Riia linn, mitu kõrgkooli, uurimisasutused jpt.

Juhendis anname kõigepealt ülevaate õigusaktidest ja kul­tuurikontekstist ning analüüsime, mis on miljööväärtuslikud alad ja mida tähendab ajalooline hoone. Toome esile ka teema­kohased energiatõhususe parandamise meetmed, reeglid ja alused. Tavaliselt kiputakse energiatõhususe parandamise nime all keskenduma ainult vanade hoonete välispiirete paksuks ehitamise vajadusele, kuid tegelik lahendus tuleb leida komp­leksselt ja kaalutletult.

Olulisimad meetmed ja suurimad energiasäästuallikad on õige küttesüsteemi valik, välispiirete õhutiheduse korrektne tagamine, pööningulagede lisaisoleerimine, ava täidete reno­veerimine ja läbimõeldud ventilatsioonisüsteemi rajamine. Näited toome kahe elamutüübi, Tallinna ja Lenderi maja põhjal. Lahendused sõltuvad sellestki, mil määral on korteri­omanikud võimelised ühiselt tegutsema. Vahel on vanu hoo­neid võimalik ja vajalik hoopis seestpoolt isoleerida, aga seda tohib teha ainult õigesti. Ajalooliste puitmajade puhul soovitame kapillaaraktiivseid lahendusi, mis ei vajaks tihe­daid aurutõkkeid.

Juhendi lõpuosas on fassaadisõlmede näidisjoonised, kus on näha, kuidas vana hoone miljööline välimus on säilitatud, aga välispiirete energiatõhusust on parandatud võimaluste kohaselt tuuletõkkekanga, ­plaadi või mõõduka lisaisolatsioo­niga. Puitmajade jaoks soovitame kasutada naturaalseid ja difuusseid materjale. Ka vanu aknaid on võimalik renoveerida piisavalt energiatõhusaks. Nüüdisaegsed monitooringusüstee­mid, automaatika ja taastuvenergia lahendused sobivad targalt planeerides ka vanale kortermajale.

Ajaloolise maja energiatõhusamaks renoveerimine annab parima tulemuse omaniku ning ajaloo­ ja energiatõhususe spetsialisti koostöös. Arvestada tuleks ka juhendis toodud soovitusi ning hoone ajaloolist väärtust ja tehnilist seisukorda.

Juhendi leiad aadressilt www.renoveeri.net/nõuanded/energia tõhusus.

Vanadest hoonetest arvatakse ikka, et need on külmad ja tuul puhub läbi. Vanasti polnud maju ehitades energiat raisata nagu praegu. Seepärast mõeldi ehituskäik hästi läbi ja maja eest kanti hoolt, et see tervena võimalikult kaua vastu peaks. Kui nüüd on aken tihendamata või toanurk külm, siis pole hoonet vajalikul mää­ral hooldatud. Probleemi lahendamiseks ei pea aga kõiki aknaid välja vahetama või seinu paksu soojustusega katma.

Kõik need lisasoojustused ja muud abinõud on ette võetud arvestusega, et väljas paugub pakane. Kas vana maja peaks nii põhjalikult ümber ehitama ainult sellepärast, et aastas on mõni nädal käredat külma? Või piisab, kui need korralikult ära parandada ja kõige külmemal ajal ikkagi kampsun selga panna?

Energiasäästuks ideede saamiseks tasuks mõelda, kui palju energiat kulub tänapäeval ehitamisele, materjalide tootmisele ja transpordile. Kas meil on vaja kõiki neid energiat raiskavaid muga­vusi, millega oleme mõtlematult harjunud?

Hooned on osa meie kultuuripärandist. Tänapäeval aga ei keskenduta sellega seoses enam objektidele, vaid inimestele. See aga ei anna alust pärandit halastamatult ekspluateerida ja mõelda üksnes sellele, mida see inimesele annab. Oluline on, et kasutatav kultuuripärand säiliks võimalikult autentsena.

Energiatõhususe juhendiga seoses oodanuks SRIK­ilt ajaloo­liste hoonete suhtes tunduvalt suuremat respekti.

Lea Stroh, ehitushoolduse konsultant

• Mida arvate juhendistEnergiatõhususe valdkonnas on ajalooliste hoonetega seotud tõenduspõhised uuringud ja rahvusvaheline koostöö väga vajali­kud. Juhendi rõhuasetus – kuidas parandada ajaloolise hoonete soojapidavust nii, et nende arhitektuursed ja ajaloolised väärtused säiliksid – on tänuväärne.• Milliste probleemidega puutute oma igapäeva töös kokku seoses miljööväärtuslike hoonete energiatõhususe teemaga?Ajalooliste hoonete energiatõhusamaks muutmisel on enamasti probleeme terviklikult läbimõtlemata ehitusprojektidega, eba­sobivate materjalide kasutamisega ja poolikult või oskamatult tehtud ehituslahendustega. Sellise tegutsemise tagajärjel väheneb oluliselt ajalooliste hoonete miljööline ja ajalooline väärtus ning halvimal juhul on ohus hoone säilimine pikemas perspektiivis. Teh­tavate kulutustega võrreldes jäävad energiasääst ja rahaline kok­kuhoid tihti küsitavaks. Koopiadetailide abil saab ajaloolise hoone välisilme taastada, kuid koopiatel puuduvad ajaloolised kihistused ning seetõttu pole sellistel fassaadidel ajalooväärtust. • Kas koostatud juhend võiks nende probleemide lahen-damisel abiks olla?Kindlasti on oluline, et üleüldises energiatõhususe ja soojapidavuse tagaajamises teadvustataks ajalooliste hoonete eripära ja nende säilitamise vajadust. Hoonete välisilmet mittemõjutavate energia­tõhususe parandamise võtete laiem tutvustamine ja kasutusele­võtmine aitab säilitada ajalooliste hoonete algupärasust.

Erja­Liina Raidma, Tallinna linnaplaneerimise ameti miljööalade peaspetsialist

28 29

Kas vajad vana maja taastamisel nõu?Küsi abi pärandehituse nõustajatelt Tekst ELO LU T SE P P, Eesti vabaõhumuuseumi maa­arhitektuuri keskusM A R I K A ISEL , MTÜ VanaajamajaFotod E E S T I VA B AÕ H U M U USEU M

Hea, kui on võimalus oma vana maja juurde spetsialist kohale kutsuda.

29

Viimase kümne aasta jooksul on huvi ajalooliste hoonete säilitamise vastu üha kasvanud. Pole oluline, kas majaostule või esivanematelt päritud vanade hoonete taastamisele tõukab nostalgia, linnakärast küllastumine või muu, ikka on vaja hinnata tegelikku olukorda ja eesseisvate tööde mahtu, et kasutada oma võimalusi kõige ratsionaalsemalt. Seepärast on suurenenud ka vajadus pädeva ja kättesaadava nõustamisteenuse järele.

Eesti vabaõhumuuseum on viimaste aastate jooksul koonda­nud aktiivseid pärandehitajaid, kes tegutsevad nii MTÜ­de vormis kui ka ettevõtjatena. Osa neist, näiteks Vanaajamaja Lõuna­Ees­tis ja säästva renoveerimise infokeskus Tallinnas, on nõustanud majaomanikke juba üle 15 aasta. 2015. aasta alguseks ühendasime jõud oma rohkem kui kümne koostööpartneriga, et jõuda kõigi abivajajateni Eestimaal kõige arukamalt ja aega säästvamalt.

Nüüdseks ongi loodud nõustajate võrgustik, mis hõlmab enam­vähem kogu Eestit. Nõustamise skeem on kõikjal üsna sarnane: meister tuleb kohale ja vaatab talu üle, selgitab oma­nikule, mis seisukorras hooned on, millest tuleks alustada ja milliseid materjale tasub kasutada. Võimalus on küsida nõu ja vahetada mõtteid hoonete taastamise teemal.

2016. aasta kevadel­suvel korraldab võrgustik üle Eesti ava­likud nõustamispäevad, kus tutvustame nõustamist vanade majade omanikele ja kohalikele omavalitsustele. Üritusel ana­lüüsitakse ühe maja näitel kõige levinumaid kahjustusi ja nende kõrvaldamise võimalusi ning taastamislahendusi.

Ühtlasi plaanib pärandehituse nõustajate võrgustik koostööd vastutustundlike renoveerimisettevõtjatega, et muuta vanade hoonete taastamise keeruline ja aeganõudev protsess sujuva­maks ning omanike jaoks kvaliteetsemaks.

Kui majaomanikul on huvi võtta vana maja taastamine ette ise, aga tal ei ole veel täit kindlust selle kohta, kuidas ja millises järjekorras töid planeerida, tasub silm peal hoida ka pärandehi­tuse koolituskalendril.

Töö paremaks korraldamiseks oleme loonud veebilehe www.maamaja.eu, kust majaomanikud leiavad hõlpsasti oma kodule lähima nõustaja. Lehel on pidevalt täienev loe­telu meie soovitatud meistritest ja vajalikku lugemist – nii juhendmaterjale kui ka terveid raamatuid. Koondame üht­sesse kalendrisse ka oma partnerite koolitused ja muud teemakohased üritused.

Pärandehituse nõustajate võrgustiku töölepanekut toetavad kultuuriministeerium ja siseministeerium koos kodanikuühiskonna sihtkapitaliga.

Eesti vabaõhumuuseumi korraldatud vana maamaja päevad on väga populaarsed. Nõustamisvõrgustik pakub nüüd lisaks sellele individuaalse konsultatsiooni võimalust.

30 31

Viimistlus­uuringud kui aknad aegade taha Tekst P IL L E V ILGOTA

Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise tudengid tegid värvi­

uuringuid Valgas. Foto Joel Leis

31

Vana maja puhul võiks parasjagu moes olevate toonide asemel kaaluda hoopis algse värvilahenduse taastamist, olgu siis tegu miljööväärtuslikus piirkonnas asuva majaga või lihtsalt ajastutruuduse taotlusega. Kuidas aga teha algne välimus kindlaks, kui sellekohaseid arhiivimaterjale napib? Appi tulevad uuringud.

Viimistlusuuringute eesmärk on selgitada välja aegade jooksul kasutatud viimistluskihid. Välisviimistluse uuringute tulemusel saadakse teadmisi peamiselt värvuse (pigmendi) ja sideaine tüübi kohta, mõnikord õnnestub töö käigus värvikihid ka datee­rida. See on tähtis info omanikule, kes soovib saavutada maja originaalilähedast välimust. Üldisemalt koguneb aga järjest enam teavet mingil ajajärgul levinud töövõtete ja materjalide kohta. Nii saavad need, kelle maja algset värvitooni pole võimalik kindlaks teha, valida autentsete lahenduste seast.

Kindlam on lähtuda ajaloostVana maja viimistlemisel on algse tooni kasutamine kõige kindlam valik. Sageli kiputakse joonduma välismaa kujundusajakirjade järgi ja see on toonud meie linnapilti ka näiteks lillakat tooni hooneid. Lilla on ju iseenesest kena värvitoon, kuid kui mingit piirkonda väärtustatakse just miljöö ja ajaloohõngu poolest, on ebakõla lihtne tekkima. Kuna pigmentide valik oli vanasti piiratud, saab omaaegset eeskuju järgides välistada keskkonda sobimatud, liiga ekstravagantsed tulemused.

Õnneks pööratakse värvidele ja nende ajaloolisele autent­susele järjest suuremat tähelepanu. Selleks on viimane aeg, sest hoonete soojustamise käigus ei ole enamasti heaks tavaks taastada vana laudis, pigem asendatakse see uuega. Nõnda pole algupärase värvilahendusega eeskujusid varsti enam kuskilt võtta. Eriti kergelt kaovad teadmised nende ehitiste kohta, mis pole ei riikliku ega kohaliku omavalitsuse kaitse all.

Viimasel paaril aastal on Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna üliõpilaste abil tehtud värviuuringuid, milles on korraga luubi alla võetud mitu sama piirkonna maja. Esimene selline uuring tehti Kassisaba asumis Tallinnas ja teine Valgas. Nende käigus uuriti hoonete esimesi viimistluskihte ja prooviti tuvastada eri ajastutele iseloomulikke lahendusi. Näiteks selgus, et Kassisaba maju oli esmalt värvitud soojades toonides linaõlivärviga. Kõige menukamad toonid olid aga eri varjundites pruun, ooker ja hall, harvemini beežikas ja roheline.

Uuringud on huvitavadViimistlusuuringu kõige tavalisem meetod on sondaaži ehk avangu­akna tegemine. Selle jaoks puhastatakse skalpelliga välja järjestikused üksteise peal asetsevad värvikihid, kuni jõutakse aluspinnani. Nii paljastuvad justkui väikesed aknad varasematest kihtidest, sealjuures õiges ajalises järjestuses. Vajaduse korral võetakse lisaks kõiki kihistusi risti läbiv tükike (mikroproov), mis valatakse vaiku, lihvitakse ja uuri­takse valgusmikroskoobi all. Nõnda saab kihte väga täpselt üksteisest eristada ja määrata. Et alati uuritakse samal ajal kõiki hoone arhitek­tuurseid detaile, selgub sondaažide kõrvutamisel ja mikroproovidega võrdlemisel parimal juhul ka hoone välisilme tervikajalugu.

Alati ei ole värvikihte eristada, määrata ja tulemusi tõlgen­dada nii lihtne, kui paistab. Mälestiste puhul tuleb jätta uuringu tegemine ja sellega kaasnev dokumenteerimine kindlasti asja­tundja hooleks. Siiski võib värviinspiratsiooni otsides proovida mõnes kohas, kus see pärast eriti näha ei jää, ka ise ettevaatlikult värvikihte avada. Tundke asja vastu huvi ja proovige leida just enda majale iseloomulik lahendus. Kui inimesed end ümbritsevat väärtustavad, on elukeskkond kõigi jaoks palju rikkalikum.

Värvide määramiseks tehakse tavaliselt sondaaž ehk avanguaken. Selleks puhastatakse välja järjestikused üksteise peal asetsevad värvikihid.. Foto Diana Haapsal

Sondaaž võimaldab värvilehviku alusel määrata toonid. Väljavõte viimistlus­uuringute kaustast Tartus Vallikraavi tänaval.

Hea Maja Pood

• Looduslikud ja traditsioonilised ehitus­ ja viimistlusmaterjalid

• Restaureerimistarvikud • Koolitused

• Nõustamine

Külasta meid ja loodusehituse ala messil „Eesti Ehitab“ 6.–9. aprillil Tallinnas!

www.heamajapood.ee · Pepleri 32, Tartu

Savikrohv, lubikrohv, tadelakt / gekolakt, trafarettmaalingud

A­Viimistluse OÜ www.viimistluse.ee • info@viimistluse.ee • +372 513 2952

Müügil looduslikud ehitusmaterjalid:• Lubikrohvid, müürimördid, lubjapasta• Savikrohvid, savivärvid• Kohupiimavärv, lubivärv, lubiliimvärv• Tadelakt krohvisegu, töö- ja hooldusvahendid• Roomatt, rooplaat• Vana ehitusmaterjal

TASUTA TADELAKTI ÕPPEPÄEV TALLINNAS21. mail kell 11–18Kultuurikatla Aed PADA (Põhja pst 35, Tallinn)

• erinevate riikide tadelakti- teemalised esitlused

• projeki tulemusel valminud „Tadelakti juhend iseehitajale“ tutvustus

• tadelakti näidised, võimalused, inspiratsioon

• suur praktiline tadelakti lühikoolitus

Projekti „Tadelakti õpetamismeetodite arendamine“ lõpp-konverentsNB! Üritus on osaliselt inglise keeles.Kontakt: gerda@ehituslahendused.ee, 51998374

SÄÄSTVAD EHITUSLAHENDUSED OÜ www.ehituslahendused.eefacebook.com/ehituslahendusedinfo@ehituslahendused.ee666 0050 | Lina 5, Tallinn