Sisukord

Sissejuhatus 4

Peatükk 1. Rahulolematuse tekkimine

Me teame, et me ei ole õnnelikud, aga me ei tea, miks 5

Probleemid ei luba meil õnnelikud olla 6

Meeldib / ei meeldi fenomen 7

Ma tahan, mis mulle meeldib; ma ei taha, mis mulle ei meeldi 8

Meie tahtmised tekitavad meile kõik probleemid 11

Probleemid sellest, et ma tahan midagi, mida enam ei ole 12

Probleemid sellest, et ma tahan midagi, mida veel ei ole 13

Probleeme ei ole meist sõltumatult olemas 14

Tegutsemine probleemide maailmas 15

Aktsepteerimise kunst 17

Aktsepteerimine perspektiivis tekitab kannatusi 20

Rahulolematuse ulatus 22

Vastutuse võtmine elus 26

Aeg - milline illusioon! 30

Minevik - mis see on? 31

Tulevik - mis see on? 32

Peatükk 2. Rahulolematuse põhjused

Miks me ei ole oma eluga rahul? 34

Elamine siin ja praegu 42

Miks on raske kohal olla? 43

Meie tahtmised lähivaatluse all 46

Loomulikud tahtmised 47

Geneetilised tahtmised 47

Teadvustamata tahtmised 48

Saame tuttavaks. See on sinu Ego 49

Kes mõtleb sinu mõtteid ja tunneb sinu emotsioone? 50

Kõik probleemid algavad "minast" 51

Loomulike tahtmiste sarnasused ja erinevused 52

Kuidas loomulikke tahtmisi ära tunda? 53

Programmeeritud tahtmised 54

Ka mehed on robotid 62

Kas loomariik on rikkis? 64

Rahulolematuse kõige suurem allikas 65

Isegi taevas ei ole piiriks 66

Peatükk 3. Rahulolematuse kütus

Universumi kaks printsiipi 67

Eesmärgistamise epideemia 68

Maailma suurim "saladus" 70

Külgetõmbeseadus 71

Rahulolematuse kütus 73

Tahtmised ja eesmärkide püstitamine 74

Miks me ei tea, mida me tegelikult tahame? 75

Peatükk 4. Rahulolematusest vabanemine

Mida avastasid joogid ja budamungad? 77

Miks me kõiki inimesi terveks ei ravi? 78

Teadvus kui meie subjektiivne maailm 80

Millest me teadlikuks saame? 81

Mida tähendab olla teadvel? 82

Välise ja sisemise tähelepanu juhtimine 84

Inimese sisemaailma objektid 85

Tahtmised kui sisemaailma objektid 87

Eristamisvõime kui uks vabadusse 88

Kuidas arendada eristamisvõimet? 91

Programmeeritud tahtmiste eristamine loomulikest tahtmistest 95

Normaalsed soovid 97

Tahtmistest vabanemine 98

Mis minust järele siis jääb? 99

Mida ma tahan, kui ma ei taha enam mitte midagi? 101

Rahulolematusest vabanemine 102

Peatükk 5. Tegutse rahulikult. Ole õnnelik. Täida oma unistused

Minu väike lugu 105

Mida ma valesti tegin? 107

Uue elu algus 110

Tegutse rahulikult. Ole õnnelik. Täida oma unistused. 112

Kas eemärkide püstitamine on üldse hea? 113

Eesmärkide teadlik saavutamine 118

Peatükk 6. Kuidas meie maailm tegelikult töötab?

Miks me ainult materiaalsesse maailma usume? 120

Kas reaalne on ainult see, mida näeme ja kuuleme? 122

Vaimsed inimesed teevad materiaalset teadust 123

Mis on sinu jaoks reaalne? 124

Tere tulemast kvantmaailma 126

Mateeria või energia? 127

Teadvus loob energiast mateeria 129

Kas me loome siis ka majad, autod ja inimesed? 130

Alateadvuse jõud 134

Alateadlikud uskumused 137

Nullpunktiväli 139

Millest nullpunktiväli tekib? 141

Meie maailma ülelihtsustatud mudel 142

Kas see on hoopis maailma "suurim saladus"? 143

Millest siis ikkagi alustada? 145

Egovaba andmise tähtsus 146

Peatükk 7. Kuidas jagada, mida mul jagada on?

Aga mis siis minust ikkagi saab? 150

Kuidas teada, milles ma hea olen? 152

Jagamine ei lõppe töö juures 153

Ma jagan oma sõbralikkust 155

Ma mõistan teiste inimeste kannatusi 156

Ma rõõmustan teiste edu üle 157

Eesmärkide saavutamine andmise kaudu 158

Meie seisund määrab meie tulemused 159

Kuidas arendada positiivset meeleseisundit? 162

Egost taganemine 163

Lõppsõna 166

“Isegi pärast kõiki neid aastaid ei ütle Päike Maale, et sa oled mulle võlgu”

- Hafez

Sissejuhatus

Me oleme uinunud. Me oleme uinunud nii sügavalt, et ärkamiseks vajame tavaliselt

korralikku vopsu kuklasse. Nii kaua, kuni seda vopsu ei anta, magame üldjuhul rahulikult

edasi. Ja siis ühel hetkel lihtsalt sureme ära. Kordagi ärkamata.

Me elame oma igapäevast elu tulemata isegi selle peale, et tegelikult mõtleme enamuse

sellest ise välja. Me võtame kogu oma elu väga tõsiselt ning sageli isegi dramaatiliselt, kuigi

me lisame kogu dramaatika elu juurde ise. Elu ise ei saa olla dramaatiline. Elu lihtsalt on

selline, nagu see on. Draama lisame oma elule ise enda peas.

Oma unenäos näeme me kahte tüüpi unenägusid. Ühed on täielikud õudukad, mille

tagajärjel paljud meist isegi enesetapu kaudu vabasurma lähevad. Teised on ka õudukad,

aga mitte nii hullud, et unenägija selle kõik nii traagiliselt lõpetaks.

Kuid komöödiaid ja armastusfilme unes ei nähta. Isegi, kui hetkeks tundub meile, et nüüd

oleme lõpuks kogu selle õuduse selja taha jätnud ning lõpuks on meie kord õnnelikuks

saada, ilmneb juba üsna pea, et tegelikult oli see miraaž. Juba üsna pea märkame, et

komöödia hakkab taas otsa saama ning veelgi jubedama õuduka algustiitrid juba

jooksevad.

Kuid dramaatika meie elus ei sõltu tegelikult sellest, kas me näeme hetkel õudukat või

komöödiat, vaid sellest, et me vaatame seda unenägu läbi väga uduste prillide. Ja just need

prillid muudavad lapselikult lõbusad unenäod traagilisteks õudukateks.

Need õnnelikud, kellele on mingil põhjusel vops kuklasse antud, võivad ärgata. Nad võivad

ärgata korraks, ja märgata, et see oli kõigest uni, kuid siis juba üsna pea edasi magada.

Kuid nad võivad ärgata ka pikemaks ajaks, võib-olla isegi täielikult. Need on tõeliselt

õnnelikud inimesed. Nad saavad lõpuks teada, et see kõik on olnud uni ja selle kõik on nii

dramaatiliseks muutnud prillid, mida nad on ise vabatahtlikult kandnud. Kuid nüüd

näevad nad maailma sellisena nagu see on. Ja kõik muutub täielikult ...

Peatükk 1. Rahulolematuse tekkimine

Inimeste uinunud olekut iseloomustab kõige paremini rahulolematus eluga. Vaata enda

ümber, jälgi oma sõpru, töökaaslasi või pereliikmeid. Kas nad on kõik rõõmsad ja

õnnelikud? Kas nad naeratavad tihti ja on alati valmis ägedaid ning lõbusaid asju elus ette

võtma? Või on nad pigem stabiilselt jahedad, kurvameelsed, pettunud ja negatiivsed?

Vaata päris võõraid inimesi tänaval või kaubanduskeskuses. Vaata nendele silma, jälgi

nende kehakeelt ja hoiakuid. Mida nad sulle räägivad? Millest nad mõtlevad, mille üle

muretsevad ja millest unistavad? Kas nad peegeldavad sulle püsivat rahulolu või on nende

silmades igatsus, kibestumus ja ootus millegi parema järele?

Ja nüüd vaata iseennast ja enda elu. Kas sa oled õnnelik? Kas sa ärkad igal hommikul kell

kuus, et sellele toredale ja mõnusale algavale päevale vastu minna? Kas sa ootad igat uut

päeva, ja sul on igal õhtul kahju, et nii tore päev otsa lõppes? Missugune on sinu

igapäevane seisund? Mitte see seisund, mida sa püüad hoida, kui sa oled sõprade juures

või tööl, vaid sinu tegelik seisund. Kas sa oled rahul kõigega, mis sinu elus on? Või pesitseb

ka sinus üks väikene piisk rahulolematust?

Me teame, et me ei ole õnnelikud, kuid me ei tea, miks

Meie maailmas on väga palju rahulolematust. Tõenäoliselt ei ole sellist inimest olemas, kes

oleks kõikide oma eluaspektidega rahul. Ehk on tema elus pisikesed asjad, mida ta sooviks

muuta, või on need suured ja elutähtsad küsimused, kuid midagi on meil kõikidel, mille üle

me pead vaevame ja mis meid tegutsema panevad. Või siiski ...

Me teame, et me ei ole õnnelikud, kuid me ei tea, miks. Vaadates enda elu, tunneme sageli,

et meis on rahulolematus, kuid me ei leia üles selle tegelikke põhjuseid. Me ei teadvusta,

millest rahulolematus tekib. Pigem ütleme endale, et meil ei ole justkui midagi, mille üle

rõõmus ja õnnelik olla. “Mul on ju probleemid, millega on vaja tegelda. Kui ma vaid

suudaksin kõik need probleemid ära lahendada, siis võiks küll elu lõpuni õnnelik olla”,

ütleme endale enne uinumist hilisööl ja jääme hirmuga hommikust äratuskella tirinat

ootama.

Ja niimoodi me siis elame oma elu. Võib-olla kannatame kogu oma elu ilma “suurtesse

küsimustesse” süvenemata. Lihtsamatel eluperioodidel me isegi naeratame mõnikord, kui

tõesti midagi naljakat juhtub, kuid enamuse ajast ei leia me selleks põhjust. Pigem möödub

meie elu ühe probleemi lahendamise juurest teise juurde. Neid probleeme on ju nii palju.

Töö, lapsed, suhted, kaal. Ja need on vaid põhivaldkonnad, mis meile muret teevad. Lisaks

nendele on nimekiri lõputu.

Meie rahulolematus annab tööd arstidele, psühholoogidele ja psühhiaatritele. Isegi

alternatiivravitsejatele, koolitajatele ja selgeltnägijatele. Kõik me otsime vastuseid

küsimusele: “Miks ma õnnetu olen ja kuidas ma saaksin leida püsivat rahulolu?”. Ning kui

me ise nendele küsimustele vastuseid ei leia, hakkame otsima vastuseid teiste inimeste

käest. Nemad on spetsialistid, nemad ikka oskavad meile lahendusi pakkuda. Ja oskavadki.

Nad kirjutavad meile välja üha uusi ravimeid, kutsuvad meid üha parematele koolitustele

ja paluvad meil tulla üha efektviisematele seanssidele, kus kindlasti toimub läbimurre ja

me leiame kõik vastused oma küsimustele. Kuna me oleme õnnetud, siis me usumegi neid.

Ikka ja jälle tuleme tagasi. Kuust kuusse. Aastast aastasse. Me saame taas oma laksu kätte,

mis aitab meil järgmise korrani välja vedada.

See on elu, mida elab suur osa ühiskonnast. Ja rahulolematud on isegi maailma kõige

rikkamad inimesed. Peaaegu igal miljonäril on Ameerikas oma psühhiaater, kellega nad

räägivad otse ja avatult oma probleemidest, millega nad enam ise hakkama ei saa. Rikaste

inimeste psühholoogidel ja psühhiaatritel on nädalate pikkused järjekorrad, mida on kõik

nõus ootama, et saada taaskord oma doos “õnne” kätte.

Me ärkame igal hommikul, et asuda oravarattasse, ja et õhtul taas õnnetult uinuda. Sellist

elu elades tekib paratamatult küsimus, mis selle kõige mõte on? Kogu meie Universum on

külluslik ja pidevas paisumises, kuid üks liik - inimesed - on loodud siia, et tunda

rahulolematust ja kuidagi oma elust läbi vedada. Kas see ei paista sulle ebaloogilisena? Kas

see ei tekita sinus küsimust, et võib-olla ei ole põhjus Universumis, vaid inimestes enestes?

Ehk on inimesed need, kes on oma elu rahulolematuks ja rõõmuvaeseks muutnud? Jah,

me elame küll, aga mis elu see on ...

Probleemid ei luba meil olla õnnelikud

Kui me oleme eelpool nimetatud "uinunud" olekus, usume end olevat oma probleemidest

sõltuvad. Me vaatame oma elu, näeme seal tervet hulka probleeme ning kulutame siis

enamuse ajast nende probleemidega toimetuleku peale. Me võime küll unistada muutusest

elus, kuid ütleme endale alati: "Ma pean kõigepealt kõik need probleemid ära lahendama.

Ja peale seda hakkan tõeliselt elama ...".

Probleemid tekitavad alati rahulolematust. Sellisel juhul ei saa me oma elu elada soovitud

viisil, sest kõik need probleemid vajavad lahendamist. Ning kuna probleemid on juba

olemas, ja need vajavad tegelemist, siis ei teki meil üldjuhul ka aega arutlemiseks selle üle,

kuidas need probleemid tekkinud on? Ja kes on nende eest vastutav? Ei, me näeme üksnes

probleeme ning instinktiivselt hakkame nendega tegelema. Need on justkui vaenlased, kes

on tulnud meie elu keeruliseks tegema. Et meie unenäost ikka korralik õudukas teha.

Jah, meie elus on probleemid. See on fakt. Kuid kas sa oled kunagi kohtunud mõne

probleemiga? Ei, ma ei mõtle hetkel, kas sinu elus on probleeme, vaid kas sa oled

kohtunud isiklikult mõne probleemiga, nii nagu sa näiteks kohtud oma sõbraga? Ei ole?

Jah, mina ka mitte. See ei olegi võimalik, sest probleeme ei ole meist sõltumatult olemas.

Me ise loome probleemid enda pähe, ja hakkame siis neid kartma ning nende pärast

muretseme. Me mõtleme midagi ise oma peas välja, ja muudame need siis enda elu kõige

suuremateks vaenlasteks. Kuid miks üks terve mõistuse juures täiskasvanud inimene peaks

midagi sellist tegema?

Kas see meeldib sulle või ei meeldi see sulle?

Kui sa vaatad oma maailmas ringi, võid sa märgata seal kahte tüüpi nähtuseid - need, mis

sulle meeldivad, ja need, mis sulle ei meeldi. Proovi järgi.

Kui sa kuuled midagi enda maailmas, siis võid sa samuti märgata, et seal on kahte tüüpi

nähtuseid - need, mis sulle meeldivad, ja need, mis sulle ei meeldi. Proovi järgi, kui ikka ei

usu.

Täpselt samadesse, mulle meeldib see ja mulle ei meeldi see, kategooriatesse jaguneb ka

kogu meie ülejäänud maailm - see, mida me haistame, see, mida me maitseme ning see,

mida me katsume. Me suhtume kogu meie maailma niimoodi - see kas meeldib meile, või

see ei meeldi meile. Kogu lugu. Jah, tegelikult on siin küll ka terve rida selliseid

sündmuseid, millest meil on ükskõik, aga kuna meil ongi nendest ükskõik, siis me üldjuhul

ei teadvusta neid endale ja seepärast ei ole need ka meie jaoks olulised.

Niisiis, me elame oma elu, ja igal hetkel, kui me oma maailma kogeme, paigutame selle

kogemuse kas “Meeldib” või “Ei meeldi” kategooriasse. Kui see oleks vaid nii, oleks meie

elu lihtne. Aga see pole ikka nii lihtne, sest täpselt samamoodi, nagu me kategoriseerime

välismaailmast vastuvõetavaid sündmuseid, teeme seda ka oma mõtetega.

Miks sa oled mõnikord kuri ja vihane, kui sa oled üksi kodus või autos? Mitte ükski väline

sündmus ei ärrita sind, aga sa oled ikkagi vihane. Jah, sulle võis meenuda midagi, mis ajas

sind närvi. Sulle “ei meeldinud” see mõte.

Miks sa võid aga järgmisel hetkel olla õnnelik, kuigi sa oled ikka veel üksi kodus või autos?

Jah, sa võisid mõelda ülehomse peale, kui sa lendad ära kaheks nädalaks Taisse puhkama.

See mõte “meeldib” sulle.

Nagu sa näed, lisandub meie nägemisele, kuulmisele, maitsmisele, haistmisele ning

kompimisele veel üks kanal, kust me infot vastu võtame - see on meie sisemine teadlikkus.

Ning just nii, nagu me reageerime välismaailmast vastuvõetavale informatsioonile,

reageerime ka oma peas olevale informatsioonile. Ja isegi kui me teame, et see kõik on

väljamõeldud meie enda poolt, ning see ei ole päris, on valdav enamus meie probleemidest

just tingitud sellest informatsioonist ning selle informatsiooni meeldimisest või mitte

meeldimisest.

Ma tahan, mis mulle meeldib. Ma ei taha, mis mulle ei meeldi.

Kuigi me oleme harjunud käsitlema probleeme kui midagi, mis on meist sõltumatud ja

need justkui lihtsalt mõjutavad meie elu iseenesest, on kogemuslikult lähenedes võimalik

aru saada, kuidas me end petame. Läbi lihtsate mõtteeksperimentide taipame, et mitte

probleemid ei teki "kuskilt" meie ellu ja ei mõjuta meie elu, vaid me ise loome probleemid

kui virtuaalsed nähtused oma pähe, ja muutume siis nendest sõltuvaks.

Nagu eelmises alapeatükis juttu oli, jaguneb kogu meie maailm kahte kategooriasse -

sündmused, mis meile meeldivad, ja sündmused, mis meile ei meeldi. Jah, see tundub

olevat loogiline, aga siiski ei anna see veel vastust küsimusele: "Miks see peaks meile

tekitama probleeme?". Vaatame siis järgi.

Kui sa kõnnid poes ning sa näed seal kingi, mis on tõeliselt ilusad ning mis sulle väga

“meeldivad”, siis tahad sa neid kingi endale saada. Kuna need tekitavad sinus positiivse

enesetunde, siis isegi juhul, kui sul on kodus juba olemas kümme paari erinevaid kingi,

ning sa saad ratsionaalselt aru, et sul ei ole neid kingi vaja, tunned sa ikkagi kiusatust

endale need kingad osta. Need lihtsalt nii meeldivad sulle ja ettekujutlus sellest, kuidas sa

neid kannad, tekitavad sinus hea tunde.

Kui sa kohtud inimesega, kes on sinuga väga sõbralik ja ta meeldib sulle ka välimuselt,

tahaksid sa temaga uuesti kohtuda. Miks? Sest sa tunned end selle inimesega koos olles

hästi, ta tekitab sinus hea enesetundetunde.

Kujuta aga nüüd ette, kuidas sa kõnnid tänaval ning sulle kõnnib vastu vana vaenlane -

tõeline põrsas. Ta tegi sulle aastaid tagasi sigadust, mis avaldab sulle mõju tänaseni - ta on

sinu jaoks tõeliselt vastik inimene. Ja nüüd jalutab ta sulle vastu - missugune on sinu

enesetunne? Jah, sulle ei meeldi see pilt, mida sa näed, sa tunned ennast halvasti ning sa

tahad sellest inimesest võimalikult kiiresti eemale pääseda.

Ja nüüd mõtle selle peale, kuidas sa oled õhtul üksinda kodus, kuid sulle ei anna rahu üks

vahejuhtum, mis leidis aset samal päeval töö juures. Sa tegid midagi, mida sa ei oleks

pidanud tegema ning nüüd ohustab sind vallandamine. Isegi, kui sa tead, et see kõik on

juba minevik ning sul ei ole mõtet seda kogu aeg oma peas taas ning taas läbi mõelda, ei

suuda sa seda mõtet endast eemale saada. See mõte ei meeldi sulle üldse, see tekitab sinus

halva enesetunde ning sa tahad sellest vabaneda, et vähemalt õhtul kodus natukene puhata

enne magama minemist. Selleks võtad sa näiteks rahusteid, klaasi veini või sööd ära liitri

jäätist.

Mis on nende nelja näite ühisosa? Jah, kahel esimesel juhul tahad sa midagi, mis sulle

meeldib ja mis tekitavad sinus hea enesetunde, ning kahel viimasel juhul tahad sa

vabaneda millestki, mis sulle ei meeldi ning mis tekitavad sinus halva enesetunde. Just

niimoodi käitume kogu enda maailma suhtes kogu aeg. Me töötleme igal sekundil suurt

hulka informatsiooni oma peas, mille me jagame kas “meeldib” või “ei meeldi”

kategooriatesse, need tekitavad meile vastavalt kas hea või halva enesetunde, me tahame

neid vastavalt kas veel kogeda või tahame neist vabaneda, mis omakorda tingivad vastavad

tegevused. Vaatame korraks selle veelkord üle:

1) Ma kogen välismaailmas igal hetkel sündmuseid, pluss mõtted minu peas;

2) Need sündmused ja mõtted saavad mulle kas meeldida või mitte meeldida;

3) Sündmused ja mõtted, mis mulle meeldivad, tekitavad minus hea enesetunde, need aga,

mis mulle ei meeldi, tekitavad minus halva enesetunde;

4) Ma tahan instinktiivselt tunda ennast kogu aeg hästi, ja võimalikult harva halvasti;

5) Et kogeda uuesti neid sündmuseid, mis panevad mind hästi tundma, tegutsen ma nende

saamise nimel, ning et vältida võimalikult palju neid sündmuseid, mis panevad mind end

halvasti tunduma, tegutsen ma nendest vabanemise nimel.

Selline on lihtne viie etapiline mudel, mis paneb meid tegutsema. Me tegutseme kas

seepärast, et me TAHAME kogeda veel häid asju, või siis selleks, et me TAHAME vabaneda

nendest asjadest, mis meile ei meeldi. Aga mõlemal juhul on motiiviks tahtmine. Mõlemal

juhul tahame muuta olemasolevat olukorda, mida me ei suuda aktsepteerida sellisena,

nagu see on. Esimesel juhul tahan ma muuta olemasolevat olukorda, et tunda end jälle /

veel hästi, ning teisel juhul tahan ma muuta olemasolevat olukorda, et mitte tunda end

enam halvasti.

Et sellest praktiliselt aru saada, vaatame korraks veel eespool toodud näiteid:

Ma tahan kingi

Olukorras, kus meil ei olnud neid kingi, tahtsime neid omada - meile ei meeldi olukord,

kus kingi ei ole. Me tahame olukorda muuta - me tahame, et meil oleks need kingad

olemas.

Ma tahan seda inimest näha

Olukorras, kus me ei kohtunud selle toreda inimesega, tahtsime temaga taas kohtuda -

meile ei meeldi olukord, kus teda ei ole meie elus. Me tahame olukorda muuta - me

tahame, et ta oleks taas meie elus.

Ma ei taha seda inimest näha

Olukorras, kus me pidime kohtuma oma vaenlasega tänaval, tahtsime põgeneda - meile ei

meeldi olukord, kus ma pean temaga vastakuti kohtuma. Me tahame olukorda muuta - me

tahame olukorda, kus teda ei ole meie vastas.

Ma ei taha neid mõtteid mõelda

Ja olukorras, kus meie peas oli kogu aeg negatiivne mõte, tahtsime sellest vabaneda - meile

ei meeldi olukord, kus ma mõtlen kogu aeg seda mõtet ning ma ei suuda seda ka

kontrollida. Me tahame olukorda muuta - me ei taha mõelda seda mõtet jälle ning jälle.

Nagu näha, on kõik need olukorrad seotud lihtsalt meie tahtmistega olemasolevat olukorda

muuta. Ning seni, kuni me suudame kõik oma tahtmised realiseerida ehk meil õnnestub

muuta olemasolevat olukorda oma tahtmise järgi, oleme õnnelikud ja oma eluga rahul.

Meil ei ole põhjust rahulolematuseks - kõik asjad on meie tahtmist mööda. Aga kõikide

tahtmiste realiseerimine ei ole võimalik - meie elus on palju olukordi, mida me ei suuda

muuta isegi juhul, kui me seda väga tahame. Sellistel hetkedel siseneb meie ellu

rahulolematus, mida me hakkame nimetama probleemideks.

Antud olukorda illustreerib allpool olev joonis.

Meie tahtmised tekitavad meile probleemid

Kõik eelpool kirjeldatud olukorrad võib nimetada meie igapäevasteks probleemideks. Jah,

seni, kuni me need olukorrad oma tahtmise järgi suudame realiseerida, ei ole meie elus

probleeme. Aga niipea, kui tahtmiste realiseerimiseks kerkivad takistused, tekivad meie

ellu probleemid.

Seega on meie probleemide tekkepõhjus alati ühesugune - "tahtmine muuta praegust

olukorda". Juhul, kui meile meeldib rohkem see, mis kunagi meie elus oli, aga enam seda

ei ole, tahame seda tagasi. Ning juhul, kui meile meeldib rohkem see, mida meie elus veel

ei ole, aga see võiks olla, tahaksime seda saada. Kuid mõlemal juhul on protsess sama - me

kõrvutame oma peas olemasolevat olukorda sellega, missugusena ma tahame, et see oleks,

ning juhul, kui me ei suuda seda “tahtmist” realiseerida, tekib meis rahulolematus, mille

me nimetame probleemiks.

Probleemid sellest, et ma tahan midagi, mida enam ei ole

Kuna kõikide inimeste elus on probleemid, siis tõenäoliselt on ka sinu elus vähemalt üks

probleem. See võib olla suur ja sinu jaoks ületamatu olukord, kuid see võib olla ka midagi

väga pisikest ja vähetähtsat. Ei olegi niivõrd oluline, mis tüüpi probleemiga on tegemist, et

mõista kogemuslikult, kuidas sa ise lood need probleemid oma ellu. Teeme selleks kohe

siis ühe katse. Alustame probleemide tüübist number üks: probleemid tahtmisest, et

midagi oli, aga enam seda ei ole.

Mõtle ühe probleemi peale, mis sul on. Näiteks läksid sa oma kallimaga eile lahku. Mõtle

selle probleemi peale korraks ... 15 sekundit.

Valmis?

Nüüd mõtle hoopis 15 sekundit selle aja peale, kui sinu elus seda probleemi veel ei olnud -

näiteks mõne ilusa päeva peale aasta tagasi, kui sa olid veel oma kallimaga koos ja te olite

piiritult õnnelikud.

Tegid seda?

Need mõttetehnikad võisid tekitada sinus erinevaid emotsioone. Kui sa mõtled tänase

olukorra peale, võid sa tunda kurbust ning hirmu. Aga kui sa meenutad aega, mil kõik oli

veel korras, võid sa tunda kergendust ja rõõmu.

Aga nüüd peatu korraks ja taipa, et kõik see toimub sinu peas. Kogemuslikult ehk

empiiriliselt lähenedes ei muutunud viimase 30 sekundi jooksul sinu elus mitte midagi,

kuigi sa elasid läbi rahulolu siis, kui sa tuletasid meelde probleemi eelset aega, ja

rahulolematust siis, kui sa mõtlesid praeguse olukorra - sinu probleemi - peale. Tegelikult

sa ju lihtsalt meenutasid teatud aega minevikus, ja siis kõrvutasid seda aega oma peas

olevikuga. Ning see tekitas sinus kurbust, sest täna enam ei ole seda ilusat aega. Kuid sa

tahaksid seda tagasi. Seega on sul tahtmine, et sinu elu oleks sama ilus, nagu see oli

kunagi. Probleem tekib sellest, et sul oli midagi, aga enam seda ei ole. Seega ei ole

probleemi sõltumatult sinust olemas. See tekib ainult sinu enda mõtlemise tagajärjel. See

tekib ainult sellest, et sul on tahtmine muuta olemasolevat olukorda selliseks, nagu see

kunagi minevikus oli.

Probleemid sellest, et ma tahan midagi, mida veel ei ole

Nüüd vaatame probleemide tüüpi number kaks - probleemid, mis tekivad sellest, et me

tahame midagi, mida meil veel ei ole. Oma olemuselt on see meie probleemide palju

igapäevasem põhjus ja paljuski alus kogu vaevarikka elu tekkeks - me ei suuda leppida

olemasoleva olukorraga, vaid igatseme kogu aeg midagi paremat.

Näiteks on sul korter. Aga sa tahad endale palju suuremat ning ilusamat korterit. Sul on

probleem.

Näiteks on sul suhe. Aga sa tahad, et see oleks teistsugune. Sul on probleem.

Näiteks ütles keegi sulle halvasti. Aga sa tahad, et ta ei oleks öelnud sulle halvasti. Sa oled

solvunud. Sul on probleem.

Näiteks valutab su pea. Aga sa tahad, et su pea ei valutaks. Sul on probleem.

Näiteks on sul kõht tühi. Aga sa tahad, et sul ei oleks kõht tühi. Sul on probleem.

Nagu sa märkad, ei ole ükski nendest probleem iseenesest, vaid probleem tekib sinu ellu

siis, kui sa kõrvutad olemasolevat olukorda millegagi, mis võiks olla. Kui meil on võimalus

seda muuta, näiteks võtame peavalu korral ravimit või tühja kõhu korral sööme midagi, on

kõik hästi, me lahendame selle probleemi. Kuid seda vaid kuni järgmise korrani, mil võib-

olla ei ole kohe käepärast ravimit võtta, või kuskilt kiiresti midagi hammustada. Siis on

taas probleem päevakorras. Oma olemuselt on aga probleemi tekkepõhjus sama - me ei

aktsepteeri seda, mis on, vaid me tahame olemasolevat olukorda muuta. Ükskõik kui

igapäevased ja primitiivsed võivad olla näited, probleemid saavad alguse alati tahtmistest.

Kuigi ma jagasin probleemide tekkepõhjused kaheks - "tahan seda, mida enam ei ole"

versus "tahan seda, mida veel ei ole", on oma olemuselt need täpselt ühesugused.

Ükskõik, kas me suuname oma pilgu minevikku ja igatseme sealt midagi, või suuname

pilgu tulevikku, ja tahame sealt midagi, jääb probleemi tegelikuks tekkepõhjuseks alati

vaid meie suutmatus leppida sellega, mis on praegu, ja tahta midagi muud. Me ei oska olla

sõber sellega, mis on just praegusel hetkel meie elus. Mitte sellega, mis oli kunagi, või mis

võiks olla millalgi, vaid sellega, mis ON. Siin ja praegu.

Probleeme ei ole meist sõltumatult olemas

Kuna probleeme ei ole meist sõltumatult olemas, vaid me ise loome need enda pähe, siis

järelikult peame olema võimelised ise neid probleeme ka kaotama. Kui mina olen see, kes

probleemi välja mõtleb, saan mina olla ka ainuke, kes selle uuesti ära oskab kaotada. Mitte

ükski psühhiaater, ravitseja või koolitaja ei saa mind siin aidata. Nad võivad küll juhtida

mu tähelepanu protsessile, kuidas seda teha, aga töö pean ma ise ära tegema. See, mille ma

loon, selle saan ma ka hävitada.

Sa tead, et sa lood probleemi enda pähe kahe olukorra kõrvutamise kaudu. See on sinu

mentaalne protsess, mis tekitab sinus probleemi. Nüüd kasutad sa sedasama mentaalset

protsessi, et probleem oma elust elimineerida. Teeme selleks kohe ühe katse.

Mõtle mõne probleemi peale enda elus. Näiteks ei ole sa olemasoleva tööga rahu, vaid sa

soovid uut töökohta. Mõtle selle peale 15 sekundit.

Valmis?

Nüüd aga pane televiisor käima ja vaata sealt midagi põnevat. Leia midagi nii põnevat, mis

haaraks täielikult kogu sinu tähelepanu. Või helista oma sõbrale. Räägi temaga viis minutit

teemadel, mis aitavad sul unustada täielikult kõik muud asjad. Ehk siis tee midagi, mis viib

sinu tähelepanu “probleemilt” kõrval.

Valmis?

Nüüd tule oma probleemi juurde tagasi. Mõtle uuesti selle peale, kuidas sa oma tööd ei

kannata, ja kuidas sa sooviksid teha hoopiski midagi muud.

Kui sa selle harjutuse läbi tegid, siis sa märkasid, et viieks minutiks oli probleem sinu elust

kadunud. Kui sa tõesti leidsid midagi põnevat televiisorist või rääkisid sõbraga midagi

tõeliselt kaasahaaravat, ei tulnud sul kordagi probleem meelde. Seda ei olnud sinu jaoks

olemas.

Kuhu ta kadus siis niimoodi? Kas ta läks ise ära, või keegi võttis ta ära? Või oli hoopis asi

selles, et sina ise "asetasid" ta korraks kõrvale (tegelikult sa ei kõrvutanud olukordi) ning

tegelesid nii kaua millegi muuga? Oot-oot, siis me jõuame ju taas selleni, et sina ise lood

selle probleemi enda pähe. Ja juhtides oma tähelepanu mõnele muule asjale, oskad sa selle

probleemi ka ära kaotada. See on sinu enda teadlik otsus, millest sa mõtled. Seega ei saa

kuidagi väita, et see probleem eksisteeriks kuskil sinust sõltumatult. Rääkimata sinust

väljaspool, nagu me tavaliselt oma probleemidesse suhtume. Ei, sa ise lood selle

probleemi. Ja nagu sa just testisid, oskad sa ise ka sellest probleemist “vabaneda”. Ning

seda vaid oma tähelepanu juhtimise kaudu.

Äkki on siis "probleem" hoopis selles, et me ei oska oma tähelepanu piisavalt juhtida, mitte

aga selles, et meie elus on probleemid. Stopp! Kas sa märkasid, kuidas ma lõin praegu sinu

ellu uue "probleemi" - sa tahaksid osata oma tähelepanu paremini juhtida, kuna see aitaks

sul vabaneda probleemidest, aga sa ei oska. Sa kõrvutad neid kahte olukorda ... ja korraga

on sinu ellu tekkinud juba uus probleem.

Tegutsemine probleemide maailmas

Nüüd tekib sul kindlasti küsimus, kas me peame siis vaikides leppima kõige sellega, mis

on, ning lihtsalt kannatama? Kas me peame peitma pea liiva alla, kui meie elus on

probleemid, ning eitama kõike, mis on?

Ei, me ei pea vaikselt leppima sellega, mis on, juhul, kui me seda tõesti ei soovi. Aga ka

kannatamiseks ja rahulolematuseks ei ole mingit põhjust. Üks ei tingi siin teist. Et seda

mõista, luba palun, ma küsin sinult ühe küsimuse.

Kujuta ette, et sinu elus on midagi, millega sa ei ole rahul, ja mida sa sooviksid muuta.

Nüüd on sul valik - kas muuta seda olukorda ainult muretsemise kaudu või ainult

tegutsemise kaudu. Esimese valiku korral loobud sa täielikult tegutsemisest, ning otsustad

ainult muretseda - sa võtad kolm päeva töölt vabaks, oled üksi kodus ning muretsed hästi

aktiivselt. Sa pühendad end täielikult muretsemise peale. Sa ei tee mitte midagi muud kui

ainult muretsed, sa ei tegutse.

Nii, nüüd on kolm päeva möödas ja sa vaatad oma elu uuesti. Kas midagi on sinu elus

muutunud? Jah, tõenäoliselt mitte.

Nüüd aga otsustad sa proovida teist äärmust - sa loobud täielikult muretsemisest, ning

otsustad ainult tegutseda - sa võtad samuti kolm päeva töölt vabaks, ja muudkui tegutsed.

Sa pühendad end täielikult tegutsemise peale, et seda olukorda lahendada. Sa ei tee mitte

midagi muud kui ainult tegutsed, sa ei muretse.

Nii, nüüd on taas kolm päeva möödas ja sa vaatad oma elu uuesti. Missugune on nüüd

tulemus? Kas midagi on sinu elus muutunud? Jah, tõenäoliselt on.

Ning nüüd siis küsimus: Kui me mõistame, et ainult muretsedes, loobudes täielikult

tegutsemisest, ei saa me lahendada mitte ühtegi olukorda oma elus, kuid ainult tegutsedes,

loobudes täielikult muretsemisest, saame lahendada need olukorrad, siis miks me

peaksime üldse muretsema? Sellel ei ole ju praktilist väärtust. Sellel on hoopiski negatiivne

mõju meie tegutsemisele, sest paratamatult on meie produktiivsus madalam, kui me oleme

stressis ja mures. Seega, kui meie elu ei vasta hetkel meie ootustele, ei pea me kannatama

ja oma eluga rahulolematust väljendama. See ei muuda niikuinii mitte midagi.

See, mis hetkel ON, see ON niikuinii. Kui sa praegusel hetkel igatsed midagi muud kui see,

mis ON, lood sa enda pähe lihtsalt tahtmise. Ja sa muutud rahulolematuks juhul, kui sa ei

suuda seda tahtmist realiseerida. Kuid rahulolematust ei tekita mitte praegune olukord,

vaid sinu tahtmine seda olukorda muuta. Samas on aga ilmne, et ainult tahtmise kaudu ei

saa mitte midagi muuta. Kui sa soovid midagi muuta, on vaja selleks tegutseda. Läbi

tegevuste toimuvad muutused, mitte läbi muretsemise ning tahtmiste.

Kui sa soovid uut töökohta, siis sa leiad selle ainult juhul, kui sa lähed tööintervjuule. Kui

sa aga ainult muretsed selle üle, et sa ei ole rahul olemasoleva tööga, ning sooviksid midagi

muud, siis ei muuda see mitte midagi.

Või kui sa soovid suuremat korterit kui praegu, ka siis on ainuke võimalus seda saada läbi

tegutsemise - müüa olemasolev, teenida raha ning osta uus. Pelgalt mõtlemine ning

muretsemine jällegi ei aita.

Nüüd tekib sul mõte, et sul ei ole ju piisavalt raha, et osta uus korter. Jah, nüüd oled sa

loonud oma pähe uue probleemi - sul on x summa raha, aga sa soovid, et sul oleks 10x

summa raha. Kuid nüüd taipa, et jällegi on ainuke viis rahasumma kümnekordistamiseks

hakata selle nimel tegutsema. Muretsemine ei vii mitte kuhugi. Muretsemine on täpselt

samasugune virtuaalne protsess meie peas nagu probleem isegi. See toimub kõik meie

peas. Me mõtleme selle kõik välja. Kuid reaalselt ei muutu meie maailmas selle kaudu

mitte midagi. Miks siis üldse kulutada oma energiat muretsemise ja rahulolematuse peale?

Tegutsemine on probleemide kõige suurem vaenlane. Meie elus ei ole probleeme, vaid

ainult olukorrad. Ja need olukorrad meie elus vajavad meie sekkumist. Nii kaua, kuni me

ei sekku, vaid ainult muretseme ja oleme rahulolematud, ei saa mitte midagi muutuda. See

on kindel.

Jah, siiski on meie elus ka olukordi, mille puhul ei kehti kumbki eelpool nimetatud valik -

seda olukorda ei saa muuta ei muretsemine ega ka tegutsemine. Näiteks õnnetused meie

elus, mis avaldavad meile mõju kuni elu lõpuni. Või lähedaste inimeste kaotused, mida me

ei saa mitte kuidagi läbi tegutsemise muuta. Mida teha sellises olukorras?

Elu kõige keerulisemates olukordades aitab meid mõistmine ning elu aktsepteerimine. Kas

ma mõtlen leppimist? Ei, ma mõtlen aktsepteerimist.

Aktsepteerimise kunst

Ka psühholoogid ja enesearengu raamatud soovitavad tihti inimestel leppida olemasoleva

olukorraga nii, nagu see on, sest seda ei saa muuta. Selle kaudu võib jääda mulje, nagu me

peaksime kõik oma soovid alla suruma ja lihtsalt pea liiva alla peitma.

Jah, selline oleks leppimine, millega kaasneb allasurumine. Sellisel juhul surume kogu

valu, mis meil antud olukorras on tekkinud, sügavale enda sisse. Nii sügavale, et me

usume, et see valu on kadunud. Kuid ühel hetkel, võib-olla viis aastat hiljem, võib-olla aga

ka viisteist aastat hiljem, ilmneb see taas - ning seekord võib see olla muteerunud kujul

ning oluliselt intensiivsem.

On olemas ka teine viis - aktsepteerimine. Aktsepteerimine ei tähenda eluga leppimist

allasurumise tähenduses. Aktsepteerimine tähendab olukorraga leppimist läbi mõistmise

ning iseenda ja oma eluga sõbraks saamise.

Kui me tavaliselt ütleme, et ma lepin millegagi, siis tähendab see, et isegi juhul, kui mulle

see ei meeldi, lepin ma sellega ikkagi. Ma surun selle “mitte meeldimise” tunde alla ning

elan vaikselt edasi. Sellisel juhul me kannatame. Meie hinges, tegelikult küll peas, on

jätkuvalt vastuolu olemasoleva olukorra ning ootuse vahel, me lihtsalt ei lase sellel välja

paista, vaid surume selle sügavale enda sisse. Kuni see ilmneb vähi või infarktina.

Aktsepteerimine toimub aga läbi mõistmise. Me ei suru midagi alla, vaid mõistame kõige

sügavamal tasandil meie maailma ülesehitust ja ka seda, kuidas töötame meie ise. Me

oleme aru saanud, millest tekitavad kannatused meie elus, ja me teame ka seda, kuidas

kannatustest vabaneda.

Aktsepteerimise esimene samm on mõistmine, et on olemas ainult praegune hetk. Ei ole

minevikku ja ei ole tulevikku - on ainult käesolev hetk, kus kõik aset leiab.

Aktsepteerimise teine samm on teadvustada, et kuna on olemas ainult käesolev hetk, siis

on selles konkreetses hetkes kõik juba toimunud. Asjad on juba nii, nagu nad on, soovime

seda või mitte. Meie enda valik on, kas me vihkame end seetõttu või saame sõbraks iseenda

ning sellega, mis ON.

Vaata end peeglist. Seal on kõik just nii nagu on. Sa näed praegu välja just selline nagu sa

välja näed. Sa ei saa ju seda muuta. Näiteks kehakaal. Sa vaatad peeglisse ja sulle tundub,

et sul on viis üleliigset kilo. Mis toimub nüüd sinu peas? Sa mõtled: "Issakene, ma olen nii

paks!", ja sa muutud kurvaks. Stopp! Kas see mõte muudab midagi? Või kas see emotsioon

muudab midagi? Kas juhul, kui sa mõtled seda mõtet, või ütled seda endale kõva häälega

viis korda, langetab sinu kaalu? Ei langeta ju. Aga milleks seda siis öelda?

Ainuke, mida sa hetkel teha saad, on vaadata end peeglist koos oma üleliigse viie kiloga ja

tunnistada endale teadlikult: "Ma olen viis kilo raskem kui kuus kuud tagasi. Kuid see on

okei. See on see, mis praegu on, ja ma olen sõber sellega, mis on. Ma ei ole vihane enda,

oma kaalu ega ka teiste inimeste peale. Minu elu on praegu nii nagu see on".

Need kõik on konkreetsed faktid, mis praegu on. Selline on praegu sinu pärismaailm. Kõik

muu, mille sa sinna lisad, on juba väljamõeldis. Seda ei ole vaja. Ning kui sa tunnistad

endale, et oled viis kilo juurde võtnud ja et mõtlemine ja emotsionaalne suhtumine sellesse

ei muuda niikuinii mitte midagi, saad sa seda rahulikult aktsepteerida. See on see, mis

praegu on. See on asjade seis praegu. Ja sa oled sõber sellega, mis ON.

See, et asjad on praegu nii nagu on, ei tähenda, et sa pead ülejäänud elu elama üleliigse viie

kiloga. Sa võid otsustada, et ma hakkan trenni tegema ning jälgin oma toitumist. Ja

hakatagi seda siis tegema. Näiteks võtad eesmärgiks teha seda kolm kuud ja siis uuesti

vaadata asjade seisu. Ning kui sa oled tõepoolest sellest kinni pidanud, siis suure

tõenäosusega on kolme kuu pärast peegli ette minnes üleliigsed viis kilo kadunud. Ning

nüüd võid sa sellest rõõmu tunda. Ja aktsepteerida seda. Sest nüüd on just see, mis praegu

ON. Sa tead, et juhul, kui sa oleksid kolm kuud järjest iga päev käinud peegli ees ennast

vaatamas, süüdistamas ja vihkamas, oleksid need viis kilo ikkagi veel sul juures. Mitte

midagi poleks muutunud, kui sa ei oleks rahulikult aktsepteerinud seda, mis hetkel on, ja

hakanud konkreetseid tegevusi selle muutmiseks ette võtma.

Seda kõike on muidugi lihtne kirjutada ja rääkida, aga siiski on meie elus olukordi, mida

on väga raske aktsepteerida. Hea on tuua eespool näiteid, kuidas me oleme mõne kilo

juurde võtnud või kuidas me kaotame töö, aga mida teha olukordadega, mis ei ole

mööduvad? Kuidas aktsepteerida olukordi elus, mis on püsivad ning meiega kogu meie

elu? Kuidas leida jõudu aktsepteerida seda, kui me jääme invaliidiks ise või juhtub õnnetus

meie jaoks kalli inimesega? Või veelgi traagilisem - me kaotame enda jaoks lähedase

inimese. Kas siis ikka kehtivad need samad reeglid ning kas me suudame selle joonise abil

vabaneda rahulolematusest ning kurbusest?

Sõltumata, kui raske on olukord meie elus, on see juba juhtunud. Kui me saaksime

minevikku tagasi minna ja seal midagi muuta, ei oleks meie elus mitte mingisuguseid

probleeme. Aga me ei saa ju! Ükskõik kui palju me ei sooviks, taotleks või muretseks

millegi üle, mis on juba juhtunud, see ei saa muuta olevat olematuks. See ON. Ja see on elu

paratamatu fakt.

Meie teadlik valik on see, kas me mõistame meie elu sügavaimat tõde ja lubame elul olla

sellisena nagu see on, või võitleme sellele igal hetkel vastu läbi valu ning kibestumise. Me

ei näe enam oma elu säravamaid külgi ning keskendume ainult negatiivsele. Seeläbi

põletame ennast aastaid, võib-olla isegi aastakümneid, ning meie viha ja leppimatus elu

suhtes ainult kasvab. Kuid kas see tegelikult ka muudab midagi? Küsi endalt, kas see, kui

sa oled elu peale vihane järgmised 30 aastat, muudab seda olukorda, millega sa ei suuda

hetkel leppida?

Kujuta ette, et sa oled režissöör filmis, kus peategelasega juhtub õnnetus ning ta jääb ühte

jalga kogu ülejäänud elu lonkama. Muidugi on see tema jaoks raske olukord, millega ta ei

soovi leppida. Nüüd on ta vastu võtmas otsust vihata kõike ja kõiki. Ning ta hakkabki

vihkama.

Kuna see on film, siis saame montaaži kaudu vaadata 30 aastat tulevikku ning mida me

näeme? See tegelane on jäänud vanaks, aga ta on ikkagi selles olukorras, milles ta oli 30

aastat tagasi - ta lonkab. Ainuke, mis on muutunud, on see, et ta on jäänud väga nõrgaks

ning haigeks, sest tema keha on 30 aastat talunud viha ning negatiivsust. Tema elust on

kadunud sõbrad, kes ei suutnud tema vihaga sammu pidada ning samuti tema perekond,

kes ei suutnud enam seda valu taluda. Ja mis on tulemus? Ta lonkab ikkagi. Ning nüüd

saame temalt neutraalselt, ilma emotsioonideta, küsida: “Kas see vihkamine aitas sind?

Ning kas sa valiksid sama tee, kui sa saaksid aega tagasi kerida 30 aastat?”.

Tõenäoliselt oleks see tegelane õppinud ja lõpuks mõistnud, et viha ja leppimatus ei

muuda juhtunut olematuks. Ta mõistaks sügavamal tasandil, et vihkamine sai temas

alguse ainult suutmatusest leppida sellega, mis on, ja tema “tahtmisest” seda muuta. Ta

lonkas, aga ta tahtis, et ta ei lonka.

Niimoodi jõuame taas tahtmiste juurde. Nagu eespool oli juttu, saavad kõik meie

probleemid ning mured alguse tahtmistest ning suutmatusest leppida sellega, mis olukord

hetkel meie elus on. Ja seda isegi traagiliste ning väga emotsionaalsete sündmuste puhul.

Isegi, kui sellistel hetkedel on seda veelgi keerulisem mõista, on meie elu sügavaim tõde

siiski muutumatu: elu on hetkel just selline, nagu see on. Meie kannatused saavad alguse

aga meie peas, kuna me ei suuda leppida sellega, mis ON, ja me TAHAME seda muuta.

Kuna me usume, et muretsemine, viha ning leppimatus on lahendus, valimegi me selle tee.

Ja me võime seda rasket teed käia kogu oma ülejäänud elu. Täiesti vabatahtlikult.

Aktsepteerimine perspektiivis tekitab kannatusi

Mõnikord tundub meile tõesti, et elu on väga raske aktsepteerida, mis ilmnebki eriti hästi

selliste suurte ning emotsionaalsete probleemide korral. Kuidas suudaks keegi rahulikult

aktsepteerida seda, kui ta peab näiteks lonkama kogu oma ülejäänud elu või istuma

vanglas järgmised kakskümmend viis aastat?

Oma olemuselt on aktsepteerimine alati lihtne. Raskeks muutub see meie jaoks siis, kui me

ei aktsepteeri praegust olukorda, vaid me püüame aktsepteerida olukordi perspektiivis või

suhtes millegagi. Mida see tähendab?

Kujuta ette, et sa satudki kahekümne viieks aastaks vanglasse. Nüüd istud sa vaikselt oma

vangikongis ja sulle tuleb meelde, et kuskilt lugesid sa, et kannatamisest on võimalik

vabaneda aktsepteerimise kaudu. Ja sa hakkad aktsepteerima seda, et sa pead selles kongis

istuma järgmised 25 aastat. "Apppiiii!!!", karjub su sees koheselt.

Miks?

Sest sa ei püüdnud aktsepteerida praegust hetke, vaid sa püüdsid aktsepteerida vanglat

järgmise kahekümne viie aasta perspektiivis. Niipea, kui sa mõtlesid, et ma olen siin kongis

järgmised kakskümmend viis aastat, tekkis sinu pähe kannatamine, kuna sa said aru, et see

on jube.

Kuidas aktsepteerida siis praegut, mitte aga järgnevat veerandsajandit?

Et praegut aktsepteerida, pead sa teadma, mis toimub tõesti praegu. Just selles hetkes,

mitte homme ega kahekümne viie aasta pärast. Olles vangikongis, on praegu sinu ees võib-

olla laud, mõni tool, aken, ukse taga valvur, sinu voodi. Need on need asjad, mis on hetkel

reaalsed päris maailma asjad. Ülejäänud mõisted nagu "25 aastat" ja "kui jube see ikka on"

mõtled sa välja. Kuid sa ei pea iialgi aktsepteerima seda, mille sa mõtled välja, ja mis võib

olla viie või kahekümne viie aasta pärast. Esiteks, me oleme suutelised välja mõtlema

täielikku jama, ning teiseks, sa ju ei tea seda, mis leiab aset viie või kahekümne viie aasta

pärast. Sa saad sa aktsepteerida ainult seda, mis on just praegu. "Nii, siin on see tool",

mõtled sa, "siin on minu riided, siit paistab päike, siit kuulen autode müra ...".

Me ei leia iialgi rahu, kui me püüame aktsepteerida midagi väljaspool praegust hetke. Sest

väljaspool praegust hetke ei ole lihtsalt mitte midagi olemas - me mõtleme selle kõik välja.

Samamoodi, nagu ma mõtlen vangikongis, et ma pean siin istuma kakskümmend viis

aastat, võib juhtuda, et mingi juhuse läbi vabanen ma juba ühe aasta pärast. See on

võimalik. Seega, miks ma siis pean täna mõtlema kahekümne viie aasta peale, kui see võib

jääda ainult aastaks. Ma ju petan ennast sellisel juhul kogu aeg ja piinan ennast seestpoolt.

Järgmine kord, kui sa oled keerulises olukorras, ja sulle tuleb meelde, et sa peaksid

olemasolevat olukorda aktsepteerima, siis vaata enda ümber ringi, kuula enda ümber

olevaid helisid ning tunne lõhnasid ... ja aktsepteeri seda. Ära püüa aktsepteerida mitte

midagi, mille sa välja mõtled. Isegi, kui sinu vastas on sinu jaoks ebameeldiv inimene,

tuleta endale meelde, et sa saad aktsepteerida ainult reaalseid asju, milleks antud juhul on

see inimene, tema riided, tema nägu, tema hääl. Kohe, kui sa püüad aktsepteerida seda, kui

rumalat juttu ta ajab või missuguseid jubedaid tegusid ta teeb, oled sa asetanud ta suhtesse

millegagi ja püüad aktsepteerida seda. Kui sulle ei meeldi tema jutt, oled sa pannud tema

jutu suhtesse enda arusaamadega, mis on õige ja vale. Kui sa püüad aktsepteerida midagi,

mida ta tegi ja mis tegi sulle haiget, oled sa tema tegevuse pannud suhtesse enda

kogemuste, uskumuste ja arusaamadega. Aga kuidas sa saad üldse kindel olla, et sinu

arusaamine ja kogemused on õiged? Ka need on ju subjektiivsed.

Ära püüa aktsepteerida midagi millegi suhtes või millegagi perspektiivis. Aktsepteeri ainult

ja ainult seda, mis toimub just praegu. Ilma igasuguste lisajuttudeta, mida on võimalik

oma peas juurde lisada. Kui ta räägib, siis aktsepteeri tema häält, tema sõnu, tema

miimikat ... mitte "sõnumit". Sõnum on sinu jaoks kohe suhtes sinu arusaamadega ja see

võib olla konfliktis. See ei oleks enam praeguse hetke aktsepteerimine, vaid tema sõnumi

aktsepteerimine selle suhtes, mis juhtus kunagi sinu elus ja millest on sul mingi oma

arusaam.

Rahulolematuse ulatus

Isegi, kui kõik inimesed kogevad mingil hetkel oma elus rahulolematust, on see erineva

määraga. Mõned muretsevad palju, ja seda ka väikeste asjade puhul, mõned aga vaid

pinnapealselt, ja seda isegi suurte eluliste probleemide korral.

Rahulolematuse suurus ja ulatus sõltub, mis tüüpi inimesega on tegemist, ja kui suur on

meie “valeootus” oma elule.

Allpool olev joonis illustreerib, kuidas me suurendame ja vähendame oma rahulolematust.

Kõige all oled sina naerunäoga, kellest lähtub kaks elujoont - vasakpoolne näitab,

missugune on sinu elu praegu; ning parempoolne joon viitab elule, mida sa tahaksid elada

(sinu ootus elule). Näiteks töötad sa hetkel firmas X ning sa teenid palka 5000 krooni

kuus. Seda olukorda iseloomustab punane täheke vasakpoolsel joonel. See on sinu elu

praegu. Kuid tegelikult sooviksid sa hoopis töötada firmas Y ning teenida 25 000 krooni

kuus. Seda olukorda iseloomustab kollane täheke parempoolsel joonel. Joon kahe tähekese

vahel näitab sinu rahulolematuse ulatust: mida kaugemale läheb meie ootus tegelikust

olukorrast, seda suuremaks muutub rahulolematus.

Kuidas lahendada olukorda?

Nagu eelpool juba juttu oli, saame igal konkreetsel hetkel aktsepteerida seda, mis ON.

Mitte seda, mis võiks olla ja mis teeks meie tuju heaks, vaid seda, mis päriselt olemas on.

Just praegu. Sellisel juhul puudub meie elus rahulolematus.

Antud joonist kasutades tähendaks see, et me püsime iga oma ihurakuga vasakpoolsel

joonel. Jah, muidugi teeme plaane, kuhu meie elu võiks liikuda, kuna just seda tähendabki

eesmärgistamine, ja me peaksime alati tegutsema viisil, mis viib meid eesmärkide suunas,

kuid me ei tohiks iialgi eitada seda, mis on hetkel meie elus olemas. Meil ei ole mingit

põhjust panna ennast kannatama seetõttu, et meie elu on selline, aga me "igatseme", et see

oleks teistsugune.

Kui me tõesti soovime ühel hetkel olla kollase tähekese juures parempoolsel joonel, saame

praegusel hetkel tegutsedes anda maksimumi, et meie tegeliku elu joone kõver hakkaks

nihkuma nii palju paremale, et see kattuks ühel hetkel kollase tähekese joonega. Kuid siis

oleme tõenäoliselt uues olukorras - kollasest tähekesest veelgi paremale on tekkinud veel

üks joon. Kui me saavutasimegi palga 25 000 krooni, on meis nüüd tahtmine teenida

hoopis 50 000 krooni.

Meie tahtmised ei lõppe mitte kunagi. Kui me hakkame tööle ja saavutamegi 50 000

kroonise olukorra, on ju võimalik tahta teenida 100 000 krooni. Ka see on normaalne.

Mitte keegi ei saa ette heita kellelegi, kui palju ta raha teenib. Küsimus on vaid

muretsemises ja rahulolematuses.

Kui ma olen rõõmsameelne ja õnnelik 5000 krooniga, ja muudkui tegutsen ning toimetan

heas enesetundes, ja nautides seda, mida teen, võin ma saavutada varsti 25 000 kroonise

sissetuleku. Ka siis rõõmsalt tegutsedes võib tulla varsti 50 000 krooni ja miks mitte ka

100 000 krooni. Kõik on võimalik. Oluline on vaid see, et ma püsin kogu aeg tegeliku elu

punase tähekese juures, ja “nihutan” läbi tegutsemise oma “tegeliku elu” joont soovitud

suunas, mitte ei “istu” punase tähekese peal ja ei muretse kogu aeg selle üle, et võiks olla

ikka kollase tähekese juures. See ei muudaks mitte midagi, ja tekitaks ainult

rahulolematust. Käitudes aga eelnevalt kirjeldatud viisil puudub minus rahulolematus. Ma

olen õnnelik ja tunnen elust rõõmu. See on ainuke, mis loeb.

Et sellest joonisest maksimaalselt kasu saada, on hea seda rakendada igapäevaselt

praktikasse. See töötab absoluutselt igas olukorras ja iga situatsiooni puhul. See ei eelista

finantsilisi probleeme suhetele, ega ka suuri probleeme väikestele. Selle joonise kaudu saad

sa aru, et probleem ei ole mitte punases ega kollases tähekeses, vaid lõhes nende tähekeste

vahel. Ja kui sinu elu on praegu punane täheke, siis ükskõik kui palju sa muretsed,

närveerid, paanitsed, kardad või palud Jumalat, nüüd ja praegu on olukord ikkagi selline.

Sa oled “punane”. Ning ainuke viis kollase juurde pääseda, on hakata tegutsema. Õigete

asjade tegemine viib sind sihile.

Näiteks solvab keegi sind hingepõhjani. Sa tunned, et see oli ebaõiglane, ülekohtune ja sa

said väga haiget. Aga nüüd saa teadlikuks. Tuleta meelde joonist rahulolematusest.

Missugune on praegu punane täheke? Jah, ta solvas sind. Missugune on kollane täheke? Sa

soovid, et seda ei oleks juhtunud, kuna see oli ülekohtune ja see oli põhjendamatu. Kas sa

saad muuta seda, mis on juhtunud? Kas sa saad liikuda punase tähekese pealt kollase

peale? Ei saa. Ka kõige parema tahtmise korral ei saa sa muuta seda, mis on juba juhtunud.

Situatsioon on selline, ja see on lõplik. See, kui sa hakkad peas end kiusama juhtunu

pärast, tekitab sinus ainult valu ja kannatust. Sa ei saa muuta seda, mis on olnud. Isegi siis

mitte, kui sinu ootus sellele on teistsugune. Mida sa saad teha? Sa saad üritada mõista teise

inimese motiive, miks ta nii tegi. Kui sa soovid, et sa enam kunagi midagi sellist läbi ei

elaks, võid sa edaspidi vältida selle inimesega suhtlemist. See oleks reaalne tegevus, mis

hoiaks sind konkreetselt sellisest kannatamisest tulevikus eemal.

Või näiteks kaotasid sa töö. Sa oled paanikas, hirmul ja pettunud. Sa ei tea, mida tulevik

toob ning sa kardad, et sinu pere jääb nälga. Mida teha? Võtame appi joonise. Sa oled taas

punase tähekese juures, kus on töö juba kaotatud. See on juba juhtunud, see on fakt. Aga

sa sooviksid, et sa oleksid jätkuvalt kollase tähekese juures. Sa soovid, et sul oleks töö.

Olles nüüd selles olukorras, küsi endalt, mis on reaalne tegevus, mis aitaks olukorda

parandada - kas muretseda selle pärast, et sinu elu ei vasta hetkel sinu ootustele, või

vaadata üle oma CV ning hakata tööd otsima? Mina usun, et kiiremini saad sa kollase

tähekese juurde viimase variandi puhul. Kuid ükskõik, mis tee sa valid, oluline on mõista,

et nüüd ja praegu oled sa töötu. Ja sinu rahulolematus ei ole tingitud sellest, et sul ei ole

tööd, vaid sellest, et sa tahad, et sul oleks töö. Sinu tahtmine loob kannatuse, mitte

töökaotus kui fakt iseenesest.

Kolmas näide joonise kasutamises on väga eluline. Sa oled tavaline inimene, sul on igati

normaalne suhe kaaslasega, sul on töökoht ja hea palk, ja sa käid kord aastas ka välismaal

reisimas. Kuid sa sooviksid midagi muud. Sa näed Hollywoodi filmidest rikkaid ja ilusaid,

kellel tundub olevat sada korda parem elu kui sul. Äkki on isegi sinu enda

tutvusringkonnas keegi, kes on sinust palju ilusam, rikkam ning edukam, ja tema elu

tundub sulle palju parem. Sa näed, kuidas ta naudib elu, ja on tõeliselt õnnelik. Ning see

kõik tekitab sinus tuska. Kuigi su elu on täiesti okei, tunned sa pidevalt, et seda kõike on

liiga vähe. Sa saad aru, et on võimalik veel rohkem omada, veel ilusamates kohtades

söömas käia ja veel kaugemaid paikasid külastada. Kuid sinu elus ei ole see hetkel

võimalik. Ning see teeb sulle väga haiget. Mida siis teha?

Muidugi vaata enda olukorda joonise peal. Küsi endalt, kas olukord ise tekitab sinus vaeva,

või lood sa selle vaeva oma pähe vaid oma tahtmiste kaudu omada teistsugust elu. Sa oled

punase tähekese juures, kus kõik on väga ilus ning mõnus. Kuid sul on ootus, et üks

tõeliselt õnnelik elu peaks kulgema hoopis selle joone peal, kus on kollane täheke. Ja

loomulikult - kuna kahe tähekese vahel on lõhe, on ka sinu hinges rahulolematus. Sa

kannatad taas. Mida teha siis? Kui sa tõesti soovid oma elu veel paremaks, siis tegutse selle

nimel. Aga ära kannata. Selleks ei ole põhjust.

Selle joonise juures on veel üks tähtis omadus - selle kaudu saad sa näha, kuidas oma

kannatusi nii suurendada kui ka vähendada. Kuna meie kannatuse ulatust iseloomustab

lõhe suurus tegeliku olukorra (punane täheke) ja soovitud olukorra (kollane täheke) vahel,

siis "liikudes" oma tahtmistega tegelikust olukorrast üha kaugemale (joonisel ülespoole

liikudes), suurendame ka oma kannatust. Kuid niipea, kui me tuleme oma illusoorsete

tahtmistega tagasi lähemale päris olukorrale (liigume joonisel allapoole), väheneb ka meie

rahulolematus. Kõik on meie endi kätes. Mitte keegi teine ei saa meie eest elu ära elada.

Mitte keegi ei saa meie tahtmisi kontrollida. Meie oleme kapten antud laevas.

Kui me soovime elada rahulikku ning õnnelikku elu, peame olema reaalsed ja mõistma,

mis on päris ning mis on välja mõeldud. Mida enam me mõistame, mis on päris, ja me

teadvustame seda endale, seda kiiremini vabaneme rahulolematusest, ja seda kiiremini

saame hakata konkreetseid samme ette võtma, et olukorda muuta. Antud joonise eesmärk

ei ole soovitada sulle leppida oma elus kõigega - madala palga, nõrga suhte või halva

tervisega. Ei, selle joonise eesmärk on näidata, millest tekib rahulolematus ja kuidas

rahulolematusest vabaneda. Mitte ükski inimene ei pea kannatama. Kõikidel on õigus

elada rõõmsat ja õnnelikku elu. Kuid meie olemuses on luua enda pähe tahtmised ning

nendest lähtuvad kannatused ja rahulolematus. Meile ei õpetata koolis, et rahulolematus ei

vii kannatuse vähenemiseni, vaid selleni viib ainult mõistmine ja õigete asjade tegemine

õigel ajal. Ja kindlasti ka õiges meeleseisundis, milleks on rõõm ning rahulolu. Mitte aga

viha ja pettumus, mille põhjuseks on meie enda poolt tekitatud tahtmised.

Vastutuse võtmine elus

Kõik sündmused on meie elus meie enda vastutusel. Väga lihtne on elada elu ning

süüdistada kõikides oma ebaõnnestumistes teisi inimesi ja ebasoodsaid juhuseid. Aga kui

kõik hästi läheb, siis oleme meie ise ikka “tegijad”. Seega läheneme oma elule vastuoluliselt

- kui kõik läheb meile soodsas suunas, on kõik hästi, ja me tunneme end võitjatena. Aga

kui asjad liiguvad mittesoovitud suunas, on kõik halvasti, ja me tunneme end ohvritena.

Jah, loe uuesti - vastuolu seisneb selles, et me ei paiguta oma peas kõrvuti “võitjat” ja

“kaotajat”, vaid “võitjat” ja “ohvrit”. Need ei ole ju vastandid!

Ohvri rüüst aitab välja tulla, ning oma elu eest vastutust võtta, eespool esitatud “kannatuse

tekkimise” joonis. Nüüd sa tead juba, et kannatus ei teki meist sõltumatult välistest

asjadest ja samuti mitte teiste inimeste tegemata jätmistest või nendest tegudest. Kannatus

tekib meie sees. Ja meie oleme ainukesed, kes saavad selle eest ka vastutuse võtta.

Kui inimeste tavapärane käitumisharjumus on probleemide korral süüdistada teisi inimesi

ja juhtumeid, siis antud juhul saame võtta vastutuse ise 100% endale ning küsida endalt:

“Mida mina saan praegu ära teha, et olukorda muuta?”. Sest see on just see, mida me

teeme, kui me lõpetame oma peas “kollase” tähekese juures olemise ning liigume

rahulikult ja teadlikult tagasi punase “tähekese” juurde, ja hakkame lihtsalt tegutsema.

Sellisel juhul ütleme endale: “Nii, see on minu elu praegu. See, kui ma oma peas ette

kujutan, kuidas minu elu võiks olla, ei muuda tegelikult mitte midagi. Ainuke, mis võib

minu olukorda muuta, on astuda esimene samm muutuse suunas”.

Iga kord, kui me ei võta oma elu eest vastutust, anname ära oma “jõu” - oma võimaluse

midagi elus ära teha. Sellisel juhul ütleme endale, et minust ei sõltu mitte midagi, ja lepime

sellega, mis tuleb.

Et seda hästi mõista, kujuta ette, et sind tahetakse panna vangi millegi eest, mida sa

tegelikult teinud ei ole. Sul on olemas 100% vettpidav alibi, mis vabastaks sind hetkega

süüst, aga sinu probleem on selles, et sul ei lasta seda alibit kasutada - sinu suu on kinni

teibitud, sa ei saa kirjutada ega ka kuidagi muul viisil tõestada, et sa ei teinud seda. Nii sa

siis istud vaikselt seal kohtusaalis ja vaatad läbi tohutu valu, kuidas sind 25 aastaks vangi

mõistetakse.

Nüüd aga kujuta ette, et sa istud sealsamas kohtusaalis, kuid sul ei ole suu kinni teibitud.

Sul on võimalus rääkida ning tõestada, et sa ei teinud seda kuritööd, aga sa ise ei kasuta

seda võimalust. Sa lihtsalt istud ning vaatad, ka läbi valu, kuidas sind 25 aastaks vangi

mõistetakse. Ja peale seda, kui sa oled juba vangis, kirud sa teistele vangidele, et sind siia

pandi. Sa oled närvis, rahulolematu ja kuri elu ning inimeste peale, et nad sinuga midagi

sellist tegid.

Mida sa sellisest olukorrast arvaksid? Kui sa satuksid sellisesse olukorda päriselt, kas sa

siis kasutaksid oma võimaluse ära, et enda elu muuta - mitte minna vangi - , või laseksid sa

teistel inimestel sinu elu eest vastutuse võtta, mis lõppeks sinu vangistamisega 25 aastaks?

Milline rumal küsimus minu poolt! Jah, muidugi sa ei annaks vastutust ära teistele

inimestele. Sa kasutaksid "jõudu" ning kujundaksid ise oma elu, sa ei annaks seda jõudu

ära teistele inimestele.

Millegipärast aga paljud inimesed just niimoodi oma elus käituvad. Nad küll teavad, et

jõud on nende käes ja nad saavad oma elu ees vastutuse võtta ning midagi ära teha, aga

nad ei kasuta seda jõudu. Pigem annavad nad selle ära teistele inimestele, ja juhul, kui kõik

ei lähe nende nägemuse järgi, kiruvad nad "kaasvangidele", kui halvasti kõik on ikka

läinud.

See on ju sinu elu ja see on sinu maailm. Sa ei saa siin loota selle peale, et keegi teine või

miski teeb sinu eest asjad ära. Ükskõik, missugune on sinu olukord elus praegu, sa tead

sisimas väga hästi, et sul on olemas oskused, teadmised ning vastutus seda muuta. Kui sa

otsustad, et sa ei saa oma elus midagi muuta, kuna sinu elus on halvad inimesed, sul pole

piisavalt raha, teadmisi ning kogemusi, annad sa hetkega oma jõu ära nendele inimestele,

rahale, teadmistele ja kogemustele. Sa tunnistad endale, et sa istud kohtusaalis, kus sind

tahetakse 25 aastaks vangi mõista, aga sa ei tee ühtegi piiksu, et seda muuta. Sa lubad

teistel inimestel oma elu määrata. Ei, ära tee seda mitte kunagi. Ära anna oma jõudu

kellelegi ära. Ära ole ohver. Ole oma elu looja.

Et seda veelgi piltlikustada, on hea läbi teha mõned elulised näited. Sa ju tead, missugused

on kõige levinumad probleemid meie elus. Jah, need on üldjuhul rahapuudus ja armastuse

puudus. Ehk siis me tunneme sageli, et meil on raha liiga vähe ja seda võiks ikka palju

rohkem olla, ning me tunneme, et meid ei armastata piisavalt või ei armastata üldse.

Loomulikult on see hetkel väga ülelihtsustatud probleemide loetelu, aga vastutuse võtmise

piltlikustamiseks sobib see hästi.

Näiteks ütled sa endale praegu, et sul on raha vähe. Ja kui te olete sõbra või sõbrannaga

seda probleemi arutanud, on üldjuhul tulnud jutuks sind vähe väärtustav ülemus, kehvad

töötingimused või liiga palju asjaajamisi. Või midagi muud. See ei olegi tähtis, mis

vabandusi sa oled välja mõelnud, tähtis on hoopis see, et need on vabandused. Ei ole?

Kuidas nii? Sa ju istud hetkel sõbranna juures ja räägid sellest, kuidas sa ei saa rohkem

raha teenida. Te ju ei aruta seda, kuidas sa saaksid rohkem raha teenida. Kuid miks te siis

ei aruta seda? Miks mitte teha ajurünnak oma sõbra, sõbranna või elukaaslasega, ja panna

paberile kõik ideed ja tegevused, mis võimaldaksid hetkel raha juurde teenida. Sa ei taha

ometi öelda, et te ei suudaks mitte ühtegi ideed välja mõelda, kuidas raha teenida? Jah,

võib-olla ei suuda te kohe välja mõelda sellist ideed, mis võimaldaks sul raha teenida

sellisel viisil, nagu sa sooviksid, mitte aga, et selliseid ideid ei oleks.

Järelikult ei ole ikkagi küsimus selles, et ei ole võimalusi raha teenimiseks, vaid pigem

oleme mugavustsoonis ja me ei taha ennast sealt välja nügida. Väljaspool mugavustsooni

on ju väga ebamugav ning isegi hirmutav. Lihtsam on minna praegust rada mööda edasi

ning loota, et ühel päeval “veab” ning varandus tuleb ilma midagi tegemata ise meie sülle.

Aga et mõista selle lootuse tühisust, vaata enda tutvusringkonda ja küsi, mitmel inimesel

on see õnnestunud? Mitu inimest on edu ja külluse saavutanud mitte midagi tehes? Vastus

on tõenäoliselt “null”.

Seega võib selline mõtteharjutus anda sinu tegutsemise võimalustele uue dimensiooni. Üks

asi on jah see, kuidas saaks rohkem raha teenida ilma midagi oma elus muutmata - ja see

on see, mida inimesed üldjuhul oma elult ootavad -, aga hoopis teised võimalused

avanevad meile juhul, kui me teeme silmad tõesti lahti ning vaatame korraks ringi. Ja kui

ka siis ei näe võimalusi, soovitan veel ühte väga lihtsat aga efektiivset harjutust. Ma

nimetan selle “Vene ruletiks”.

Kujuta ette, kuidas sa mängid mafioosoga vene ruletti. Ta ütleb sulle, et juhul, kui padrun

jääb õige koha peale, mis tähendab, et päästikut vajutades on “kõik”, on sul kaks valikut: a)

sa saadki surma; b) sa tood talle 30 päeva jooksul 10 000 krooni, kuid sa ei tohi seda teha

olemasolevast palgast või sissetulekust, vaid pead midagi uut välja mõtlema.

Missugused on sinu valikud tegutsemiseks nüüd? Kas sa ikka istuksid mugavalt sõbra või

sõbranna tugitooli, silitaksid tema kassi ning mõtiskleksid selle üle, kuidas “võiks” midagi

teha, et rohkem raha teenida? Või oleksid sa juba enne selle mõtte lõpetamist näiteks turul

ja müüksid kartuleid, mille sa eelmisel päeval oma naabrinaise käest odavama hinnaga

ostsid? Ma ise usun viimasesse varianti. Kuid mis on nüüd muutunud? Jah, me ei suuda

ise ennast üldjuhul kuidagi mugavustsoonist välja suruda, aga kui seda teeb armis näoga

mafiooso meile püstolitoru meelekohale asetades, oleme valmis kõik vahendid käiku

panema, et teenida need 10 000 krooni. Kui me ise ei ole valmis vastutama, siis aitab seda

teha tema meie eest.

Muidugi oli see väga äärmuslik näide, aga me vajame selliseid näiteid, et ennast vahepael

üles raputada. Me oleme uinunud ja ainuke viis ju ärgata, on saada kelleltki väljastpoolt

üks korralik vops kuklasse. Seekord oli selleks mafioosi. Kuid võimalusi selleks on palju.

Sageli tulevad need äratused läbi isiklike või majanduslike kriiside. Me magame, kuni meie

hapnik keeratakse “elu” poolt nii kinni, et meil ei ole enam muud väljapääsu kui ainult

“hüpata sadulasse”. Võtta täielik vastutus kõikide murede eest, mis meie elus on, lõpetada

igasugune riigi, sõprade ning töökaaslaste süüdistamine ja lihtsalt hakata tegutsema.

Tulemused võivad üllatada meid ennastki.

Teiseks levinud viisiks vastutusest kõrvale hiilida, on leida vabandusi ajast ning oma

vanusest. Näiteks tekib meil mingi idee või soovitab seda meile mõni sõber, kuid me

tunneme, et me oleme liiga vanad, et selliseid asju enam ette võtta. Sarnaselt leiame endale

vabandusi ka liiga vähesest east, öeldes, et ma olen veel piisavalt noor, ja aega on küllalt.

Mõlemal juhul loobume oma “jõust”, anname selle ära oma “eale” ning virisema jätkuvalt

edasi, kui halb elu on.

Mul aga tekib küsimus, liiga vana või liiga noor mille jaoks? Millega me end suhtesse

sellises olukorras paneme? Kui 50-aastane inimene ütleb, et ta on liiga vana, siis loobub ta

elurõõmust võib-olla järgmiseks kolmekümneks aastaks. Kui aga 20-aastane inimene

ütleb, et tal on aega küll, võib ta homme autoavariis surma saada. Kummal siis oli õigus?

Mitte kummalgi ei olnud õigus. Nad mõlemad olid takerdunud aja illusiooni ning

unustanud ära, et mingisugust aega ei ole tegelikult olemas.

Aeg - milline illusioon!

Mis asi on aeg? Kas aeg on olemas? Kas aeg on absoluutne? Kas aega saab tagasi või edasi

keerata? Need on filosoofilised küsimused, millele saab kiiresti ja lihtsalt väga praktilised

vastused leida. Kogemuslikult.

Mis asi on aeg? Aeg on meie mentaalne lineaarne käsitlus millestki, mis on juba olnud,

millestki, mis on just praegu, ja millestki, mis saab alles kunagi olema.

Kas aeg on ka tegelikult olemas? Jah, aga ainult meie peas. Väljaspool meid ennast aega ei

eksisteeri. Me tajume aja kulgu ainult läbi muutuse. Kui me oleksime täiesti muutumatus

keskkonnas, kus näiteks päev ei vahelduks ööga, või asjad ja meie ise ei vananeks, kaoks

meie jaoks ajataju - aega enam ei eksisteeriks.

Kas aeg on absoluutne? Ei, aeg ei ole absoluutne. Vastavalt Einsteini erirelatiivsusteooriale

ei eksisteeri absoluutset ja universaalset aega kõikidele inimestele ja sündmustele, vaid see

on sõltuvuses teatud teguritest - näiteks kiirusest. Kiiruse kasvades aja kulg aeglustub.

Nimelt, kui sul õnnestuks leiutada sõiduk, millega sa saaksid sõita kiirusega 99,5%

valguskiirusest (valguskiirus on 300 000 km / sekundis), siis suudaksid sa enda jaoks aja

praktiliselt peatada. Kui sul oleks see sõiduk ning sa sõidaksid sellega kolm aastat

nimetatud kiirusel mööda kosmost ringi, siis Maale naastes avastaksid sa tõelise ime. Kui

sina oled vananenud kolm aastat, siis kõik teised inimesed Maal on vananenud

kuuskümmend aastat! Ja kui sul õnnestuks veelgi kiiremini sõita - 100% valguskiirusest - ,

peatuks sinu jaoks aeg täielikult. Vananemine lõppeks. Aega sinu jaoks enam ei

eksisteeriks.

Kas aega saab tagasi ja edasi keerata? Nagu eespool näha, on see, kuidas tulevikku rännata,

teadlastel juba peaaegu 100 aastat teada olnud. Minevikuga on nad aga hetkel veel jännis.

Kuidas sa siis saaksid tulevikku rännata? Väga lihtne, sa just tegid seda eelmises lõigus.

Kui meie teadus suudaks välja töötada masina, mis saavutaks kiiruse, mis on ligilähedane

valguskiirusele, oleks meil suurepärane võimalus liikuda ringi tulevikus. Tuleks vaid

mõneks ajaks - näiteks paariks nädalaks minna selle sõidukiga kosmosesse - , ja tagasi

tulles oleksimegi me tulevikus. Lihtne, ja täiesti teaduslik. Sa ometi ei sea Einsteini

avastusi kahtluse alla?

Niisiis, ajatunnetus tekib meil liikumisest, aeg eksisteerib ainult meie peas ning see ei ole

absoluutne. Liiatigi veel, me saame aega edasi kerida, et piiluda tulevikku. Kui kõik need

faktid tõesti tõele vastavad - ja sa võid kindel olla, et vastavad -, siis tekib meil aja suhtes

täiesti uus arusaamine. Kui seni olime arvanud, et aeg on miski, mis voolab nagu liiv

sõrmede vahelt maha, siis nüüd tead sa, et aeg tekibki ainult sellest liikumisest endast.

Ilma liikumiseta ei tunneks me aja kulgu ja kõik oleks ainult üks suur nüüd ja praegu.

Mis on minevik?

Minevik on midagi, mis juhtus näiteks eelmisel aastal, eile või viis sekundit tagasi. Seda ei

ole enam. Ainuke viis möödunud ajast teadlikuks saada, on võtta appi oma mälu. Et olla

teadlik minevikust, kasutame oma mälu. Kuid millal me oma mälu kasutame? Just praegu.

Me ei saa minna tagasi eilsesse päeva ja seal "ringi vaadata". Ei, kui me soovime saada

teadlikuks, mis eile juhtus, meenutame just nüüd - käesoleval hetkel - eilset päeva. Ei usu?

Teeme siis katse.

Vaata kella praegu. Näiteks on esmaspäev kell 14.50. Kas sa saad minna tagasi aega reede

12.45? Ei saa ju. Sa saad ainult meenutada seda, mis juhtus reedel kell 12.45. Meenuta siis

seda natukene. Tuleta meelde, mida sa tegid reedel, kus sa käisid ja kellega kohtusid? Aga

nüüd tule tagasi olevikku, ja vaata, mis kell on. Kell on nüüd esmaspäeval 14.51. Seega

kulutasid sa minevikus käimiseks ära ühe minutit. Kuid sa olid ju kogu aeg samas kohas, ja

aeg “liikus” edasi. Aeg ju ei liikunud tagasi. Sa olid kogu aeg olevikus. Sa lihtsalt kasutasid

olevikus olles oma mälu ühe minuti jooksul ja meenutasid sündmuseid, mis leidsid aset

kolm päeva tagasi. Tehniliselt võttes "mõtlesid" sa mineviku hetkel välja.

Ikka ei usu. Hästi, tee siis veel üks katse. Kui meil on tõesti võimalik minna minevikku,

peab olema seda võimalik teha täpselt. Ma palun sul siis minna näiteks 2001 aasta 15.

jaanuari kell 10.18 hommikul. Ütle endale täpselt, mida sa sel ajal tegid. Ei tea? Miks siis?

Sest meie mälu on selektiivne. See ei ole absoluutne. Kuna sel hetkel ei toimunud sinu

jaoks midagi märkimisväärset, ei pidanud mälu seda oluliseks ka mäletada. Ta on sinu

jaoks selle osa minevikust lihtsalt ära kustutanud. Sest ta on ju vaid mälu. Ta ei ole

minevik. Ta loob sulle vaid illusiooni, nagu oleks olemas minevik. Tegelikult on vaid

praegune hetk, kus sa kasutad oma mälu, et meenutada sündmusi, mis kunagi toimusid.

Aga see leiab aset kahtlemata ainult olevikus. Siin ja praegu.

Aga tulevik?

Täpselt sama lugu on ka tulevikuga. Kui me minevikus "käimiseks" kasutame oma mälu,

siis tulevikku "sõitmiseks" kasutame oma ettekujutlusvõimet. Kujuta näiteks ette, mida sa

teed homme või kolme aasta pärast. Mida sa näed seal? Kas sa näed seal küllust ja õnne,

või vaesust ja kahetsust? Stopp! Sa mõtlesid praegu mõlemad välja. Mitte kumbagi neist ei

ole olemas ja nende realiseerumise tõenäosus on täpselt samasugune. Ja sa mõtlesid need

välja olevikus, just siin ja praegu.

Aga kuidas me suhtume tulevikku tavaliselt? Me mõtleme välja igasuguseid hirmutavaid

stsenaariume ning võtame need siis tõe pähe omaks. Me elame oma elu lähtuvalt sellest,

kuidas me ise olevikus mõtleme välja, mis võib kunagi juhtuda. Ja nüüd tekib küsimus,

miks peaks keegi täie mõistuse juures olev inimene midagi sellist tegema? Miks ta ei võiks

välja mõelda kõiki ilusaid asju, mis võivad samuti kunagi juhtuda, ja seda siis tõe pähe

võtta?

Aeg on nagu meie unenäod. Kui sa näed öösel und, siis sõltumata, mis unenäos aset leidis,

ärgates ei võta sa seda kõike liiga tõsiselt. Sest sa tead, et see oli uni. See on möödas.

Just sama on ka meie minevikuga. See on möödas. See on juba juhtunud. Nii nagu ei saa

meie unenäost tulla "koletis" meid päriselt taga ajama, ei saa keegi tulla ka minevikust

meid taga ajama. See on juba nähtud film. See film on hetkel läbi. Nüüd vaatad sa hoopis

uut filmi. Seda filmi, mida sa tajud oma silmade, kõrvade ja teiste tunnetusvahenditega.

Ja see film, mis meid tulevikus ootab, ei ole ju veel isegi filmiprojektorisse pandud. Me ei

tea, mis filmid üldse kinomehel varuks on, kuid juba me istume oma kinotoolis ja hoiame

pead kinni, kuna me kardame, et kinomees paneb peale kindlasti õuduka. Me ei tea seda.

See on väljamõeldis. Seetõttu ei ole mõtet seda ka mõelda.

Kõik, milles ma saame kindlad olla, on praegune hetk. See, mis on just praegu. See, mida

sa näed, mida sa kuuled, haistad, maitsed ning tunned. See on reaalsus. Tere tulemast.

Peatükk 2. Rahulolematuse põhjused

Mõistes rahulolematuse tekkemehhanismi, on võimalik teadvustada, et probleemid ja

rahulolematus meie elus ei ole meist sõltumatud nähtused, mis on tulnud meid

“kollitama”. Kuna rahulolematus tekib probleemide tõttu, millega meil tuleb igapäevaselt

tegelda, kuid me tekitame need probleemid enda ellu ise läbi oma tahtmiste midagi muuta,

siis me mõistame, et juhul, kui me oskaksime ära kaotada "tahtmised" enda elust,

vabaneksime ka probleemidest ja nendest tulenevast rahulolematusest.

Kuid tahtmiste ära kaotamine oma elust ei ole lihtne ülesanne. Võib-olla suudame seda

teha hetkeks läbi teadvustamise endale, et jah, ma tahan hetkel midagi, ja see tekitab

minus kannatusi, kuid täielikult tahtmistest vabanemise nimel töötavad inimesed

aastakümneid. Ja enamusel ei õnnestu see ka siis. Sest me oleme ju kõik siiski tavalised

inimesed.

Tahtmistest vabanemise püüe on juba väärtus omaette. Need vähesed, kes taipavad, et nad

on "uinunud", ja et nende probleemid elus on nende enda poolt seestpoolt väljapoole

loodud, on tegelikult õnnelikud. Sellisel viisil on nad andnud endale vähemalt võimaluse

muutuseks. Nad on korraks ärganud unest, et küsida, kas see kõik peab ikka niimoodi

olema? Aga kuna soov edasi magada on meile nii sügavalt sisse juurdunud, siis on vaid

väga väike osa inimestest, kes jäävad oma vabanemise soovile kindlaks. Nad on tõesti

valmis selle nimel endaga tööd tegema ja ühel päeval ka oma illusoorsetest probleemidest

vabanema.

Miks me ei ole oma eluga rahul?

Eelmisest peatükist saime teada, et meie probleemid ja rahulolematus eluga ei ole miski,

mis on meie elu paratamatus. Jah, võib öelda küll, et see on paratamatu, kuna me oleme

inimesed ja meil on oma tahtmised, kuid me ise loome need tahtmised ja probleemid.

Seetõttu on olulisem küsida endalt, miks me loome need probleemid ja rahulolematuse,

mitte, kas me loome? Me loome need niikuinii.

Et selles veenduda, piisab sellest, kui sa vaatad enda elu, oma sõprade elu ning maailma

tervikuna. Igal pool on rahulolematus, mis tingib kuritegevuse, psühhiaatrite uste taha

järjekorrad ja enesetapud juba kümne aastaste laste poolt. Kas oleks siis vale väita, et

vargused, röövimised ning organiseeritud kuritegevus on tingitud rahulolematusest oma

eluga? Varas läheb vargile, kuna ta ei ole rahul oma eluga - ta tahab raha (jah, erand on

ehk kleptomaan, kes teeb seda teatud tüüpi hälbest). Suuri juveelirööve korraldatakse, et

teenida kiirelt palju raha - kuna röövlid ei ole rahul olemasoleva rahalise seisuga nende

elus. Ning pätid liituvad maffiaga, et olla Keegi, tunda end tugevana ning omada korralikku

teenistust ilma tööd tegemata. Jällegi - see on tingitud soovist olla tunnustatud, võimukas

ning jõukas.

Kust see kõik siis alguse saab?

Kust saavad alguse meie tahtmised?

Miks me ei oska rahul olla olemasolevaga?

Miks me oleme nii rahulolematud oma praeguse eluga?

Ehk kergitavad saladuseloori neli alljärgnevat põhjust:

1) Meie tulemused ei vasta meie ootustele

Üldjuhul me ei teadvusta seda endale, ja seetõttu me ei märka seda, aga meie

rahulolematus saab sageli alguse sellest, et meie tulemused elus ei vasta lihtsalt meie

ootustele. Ükskõik, mis valdkonnas, alati, kui me midagi alustame või teeme, on meil

lõpptulemusele teatud tüüpi ootus. Kuid me ei saa tulemust tegelikult kontrollida. Me

saame kontrollida ainult praegusel hetkel oma mõtteid ning tegevusi.

Näiteks alustame uut äriprojekti, astume uude suhtesse või planeerime elu ilusaimat reisi.

Ükskõik kui palju me ka ei pingutaks, me ei tea, kuidas see kõik tegelikult välja kukub.

Alguses on kõik okei - kõik on ilus ning tundub sujuvat. Seetõttu ei ole meie kannatus ja

rahulolematus ka väga suur. Ehk ainult niivõrd kui me kasutame oma ettekujutlusvõimet,

mis on antud juhul mõjutatud hirmust ja me mõtleme välja, et võib-olla asjad ei lähe hästi.

Sellisel juhul võime juba kogeda rahulolematuse ilminguid.

Päris hulluks läheb aga asi siis, kui ühel hetkel hakkab ilmnema, et olukord ei vasta päris

meie ootustele. Näiteks investeerisime uude firmasse sada tuhat krooni ning me avastame

kuue kuu pärast, et see raha ei tule iialgi tagasi. Me mõistame, et me tegime valed otsused

ning see firma ei saa iialgi edukaks. Sel hetkel algab tõeline kannatamine ning enese

süüdistamine. Meil on olnud algusest peale teatud ootus firmale, kuid see ootus ei

täitunud. Meie nägemus oli, et kuue kuu pärast oleme sada tuhat tagasi teeninud, pluss

lisaks ka kakskümmend viis tuhat krooni kasumit, kuid nüüd oleme olukorras, kus oleme

oma investeeringu kaotanud ning peame hakkama hoopis tööd otsima, et ellu jääda. Me

oleme klassikalises olukorras, mida ka eelmises peatükis joonise näidete abil käsitlesime.

Me oleme punase tähekese juures, kuid me soovime olla kollase tähekese juures - meie

projekt ebaõnnestus, kuid me soovime, et see oleks õnnestunud. Meie ellu on "tekkinud"

probleem, millest lähtuvalt oleme rahulolematud ja me kannatame.

Sarnane situatsioon võib olla ka suhete, reisi planeerimise või ükskõik millise muu

olukorraga. Sõltumata valdkonnast võime end ühel hetkel avastada olukorrast, mis ei

rahulda meid. Meil on ootus olukorrale erinev sellest, mis hetkel päriselt meie elus juhtub.

Ja me hakkame kannatama. Me tahame seda muuta, kuigi ratsionaalselt võttes on antud

hetkel seis juba lõplik. Kui me soovime midagi muuta tulevikus, saame seda teha praegu

õigete otsuste ja tegevuste kaudu. Kuid see ei anna siiski põhjust meile end praegusel

hetkel süüdistada, ja sellest lähtuvalt kannatada ning olla enda ja oma eluga rahulolematu.

2) Meile lubatakse alati õnne tulevikus

Kui olin väikene poiss, öeldi mulle ikka: “Kaido, kui sa oled täna hea poiss, saad sa homme

kommi”. Ja see ei piirdunud ainult kommiga, ning neid lubadusi ei antud ainult minule.

Millegi teha lubamine kunagi kauges tulevikus on üks lastevanemate lemmikviis lastega

manipuleerimiseks. Kui me soovime, et laps käituks meile ootuspärasel viisil, on kõige

kindlam viis viia lapse tähelepanu ära praegusest hetkest tulevikku, lubades talle midagi

põnevat seal. “Kui sa oled hea laps, tuleb Jõuluvana hästi suure kotiga. Kui sa oled hea

laps, teeme sulle hästi ilusa sünnipäevapeo. Ole nüüd hea laps, sul on järgmisel nädalal

sünnipäev, küll siis saad möllata ...”. Need on vaid üksikud näited olukordadest, mida me

kasutame lastega manipuleerimiseks ja nende käitumise juhtimiseks.

Mida õpivad lapsed sellistest olukordadest?

Jah, et see, mis praegu toimub, ei olegi oluline. Oluline on mõelda kogu aeg tuleviku peale,

kuna see on tähtis, mis siis aset leiab. “Ära pööra tähelepanu sellele, mis on praegu, vaid

suuna pilk homsesse, ja taha seda, mis seal sind ootamas on”, mõtleb väikseke enne

magamaminekut.

Kui lapsed kasvavad suureks, muutuvad vaid lubadused, mitte manipulatsiooniviis. Nüüd

käib laps koolis, kus talle öeldakse, et kui ta õpib hästi, saab ta heasse ülikooli. Kui nooruk

on juba ülikoolis, kuuleb ta, et kui ta on tubli, saab ta endale hea töökoha. Ja kui ta saabki

lõpuks endale töökoha, öeldakse talle, et kui ta pingutab palju, saab ta järgmisel aastal

palgakõrgendust. Ja muidugi, ta ongi tubli ja pingutabki, ja saabki palgakõrgenduse. Nüüd

mida? Nüüd lubatakse talle võib-olla osalust firmas, võib-olla firma telefoni ja autot,

reisimist firma kulul.

Jah, see on lõputu. Meid hoitakse kogu aeg lõa otsas selle kaudu, et lubatakse paremat elu

tulevikus. Mitte keegi ei tule meie juurde, ja ei ütle, et võib-olla saad sa homme

autoõnnetuses surma ja seetõttu ära mõtle selle peale, kuidas sa kahe aasta pärast selle

firma osanik oled, vaid mõtle selle peale, kuidas sa saaksid praegusest hetkest rõõmu

tunda. Ära tee asju seepärast, et need võivad sulle kunagi mingit tüüpi hüvesid tuua, vaid

tee asju sellepärast, et sulle meeldib neid asju teha. Tee neid asju seepärast, et need

panevad lihtsalt sinu silma särama ja hinge helisema.

Kuna meile lubatakse alati paremat elu tulevikus, oleme valmis selle nimel ohverdama

teatud asju olevikus. Kui ma teen tööd, mida ma ei armasta, siis olen ma valmis oma

praeguse rõõmu ja rahulolu asendama millegagi, mida mulle lubatakse tulevikus. Ma ütlen

endale, et okei, praegust tööd ma küll vihkan, aga minu ülemus lubas mulle paremat tööd

kahe aasta pärast, kui ma praegu piisavalt pingutan. Kuid kuidas me saame kindlad olla, et

me tõesti saame selle töö kahe aasta pärast? Äkki läheb firma pankrotti? Äkki võidame

lotoga 10 miljonit, ja meile ei olegi enam seda töökohta vaja? Äkki kolin ma Eestist ära?

Või kõige traagilisem - äkki kukub mulle telliskivi lihtsalt katuselt pähe?

Me elame ju ajutises maailmas. Vaata hetkeks enda ümber ja enda elu. Kas sa näed seal

midagi, mis on püsiv? Ei ole ju. Kõik on ajutine. Kõik, mis on praegu olemas, võib juba

üsna pea kaduda. Kõik, mis teeb meile praegu rõõmu, võib panna meid homme

kannatama. Ja kõik, mida meile lubatakse tulevikus, on lihtsalt väljamõeldis. Need on

kõigest elektrilised impulsid meie ajus, mis kuvatakse meile piltidena. Ja me usume neid

pilte nii palju, et me oleme valmis nende piltide nimel ohverdama oma päris elu. Nende

piltide nimel, mille me lihtsalt mõtleme oma peas välja. Neid ei ole ju olemas. Keegi lihtsalt

rääkis meile midagi, mille me oma peas konverteerisime piltideks, mis omakorda tekitasid

meis hea tunde ja see tunne paneb meid tegutsema. Kas me tõesti tahame olla sellised

robotid?

3) Me usume, et välised asjad teevad meid õnnelikuks

Aristoteles ütles 350eKr: “Õnn on ainuke asi, mida inimesed otsivad õnne enese pärast.

Kõiki teisi asju - rikkus, võim, armastus - otsitakse vaid seetõttu, et nende kaudu

loodetakse õnnelikuks saada” (Mihaly Csikszentmihalyi, “Kulgemine”).

Mida see väide meile täna ütleb? See ütleb, et 2500 aastat on möödunud, aga mitte midagi

ei ole muutunud. Me oleme läbi teinud hämmastava teadusliku ja tehnoloogilise arengu,

aga inimeste psüühikas ei ole palju muutunud. Me tegeleme jätkuvalt oma igapäevase

eluga, püüdleme parema elu suunas, käime psühholoogide juures ja otsime õnne ning

armastust. Ja kust me seda otsime? Jah, ikka nendest samadest asjadest, millele

Aristoteles viitas juba 350 eKr - asjad, mille kaudu me loodame õnnelikuks saada. Kuid kas

keegi on ka reaalselt nende asjade kaudu õnnelikuks saanud?

Meie elu on lõputu jaht asjade järele. Ning mitte ainult päris asjade järele nagu riided,

majad, autod, vaid ka kujuteldavate asjade järele. Me kujutame ette, kuidas me võiksime

olla rikkad - see tekitab meis hea tunde ning paneb meid tegutsema. Me kujutame ette, et

kuskil on inimene, kes teeb meid õnnelikuks - me loome oma pähe temast pildi ja hakkame

teda siis otsima. Me usume, et ta tuleb ja teeb meid õnnelikuks.

Kõikide meie poolt soovitavate asjade saamise nimel oleme valmis tegema kõik. Vaata ringi

enda ümber elus? Millega tegelevad inimesed? Mida nad väärtustavad? Tõenäoliselt

kohtad sa kahte tüüpi inimesi - esiteks need, kes teevad kõik, et teenida rohkem raha ja

elada paremat elu, ja siis need, kes otsivad armastust. Kolmandat tüüpi inimesi väga palju

ei ole. Sest need kaks jõudu - rikkus ja armastus - on piisavad motivaatorid, et enamuse

meist tegutsema panna.

Mida sinu tutvusringkonnas väärtustatakse? Kui sa lähed järgmisel korral kellelegi külla,

siis küsi huvi pärast, kuidas läheb teie ühisel sõbral? Ja sa märkad, et vastus - väga hästi,

hästi või halvasti - on otsesesse sõltuvusse pandud rahahulgast, mida ta on suutnud

teenida. Kui ta on ostnud uue maja, kaks autot ja reisib igal kuul, siis nimetatakse seda

inimest edukaks. Aga kui ta ei ole seda teinud, vaid tegeleb näiteks oma hobiga, mida ta

tõeliselt armastab, öeldaks, et jah, tegeleb mingite asjadega, kuid ei saa öelda, et tal hästi

läheks.

Keskmise inimese väärtuste mõõdupuu võrdne rahalise mõõdupuuga. Keegi ei tule

üldjuhul selle pealegi, et inimesi väärtustada ning edukaks pidada ka siis, kui nad

saavutavad midagi iseenda juures, mitte ainult asjade kaudu. Näiteks on inimene kaalu

langetanud, äkki ta on õppinud ära uue keele või mõne muu oskuse, äkki ta on muutnud

oma maailmavaadet ja ei ole enam nii kibestunud. Valikuid on sadu. Me oleme inimesed

oma imeliste oskuste ja omadustega, aga meid mõõdetakse ainult selle kaudu, kui palju me

raha teenime.

Kui ühiskonna üldine edukuse mõõdupuu on rahaline, on sellest paratamatult nakatunud

ka enamus inimesi selles ühiskonnas. Kui keegi ei väärtusta mind ilma, et ma suudaksin

lubada endale kõiki neid väliseid asju, siis loomulikult hakkan ma püüdlema selles suunas,

et neid asju siis omandada. Ma tahan kuuluda ka sellesse klubisse, kus on edukad. Isegi,

kui ma olen andekas luuletaja või näitleja, ei piisa sellest - ma pean olemas rikas ja kuulus

andekas luuletaja või näitleja. Alles siis saan ma Edukaks. Suure algustähega.

Viimase saja aasta jooksul on läbi viidud kümneid õnneuuringuid üle maailma, et mõista,

kas väliste asjade saavutamine ka tegelikult inimesed õnnelikuks teeb. Heaks näiteks on

Mihaly Csikszentmihalyi (“Kulgemine” 2007 Pegasus), kes tegeles kakskümmend viis

aastat oma elust õnne uurimisega ning kes püüdis oma uuringute käigus tuvastada tegurid,

mis mõjutavad inimeste rahulolematust ja aitavad nendel kogeda õnne.

Csikszentmihalyi uuringutes osales tuhandeid inimesi erinevatelt elualadelt ja erinevatest

riikidest üle maailma, kelle kaudu jõudis ta tulemusteni, et rikkusel, edul ning välistel

asjadel puudub otsene mõju inimese õnnetundele. Ta mõistis, et inimesed otsivad küll

kõiki neid asju, lootes leida eneses seeläbi täiuse tunne, kuid tegelik õnnetunne, mille

Csikszentmihalyi nimetas “kulgemiseks”, tekkis sellest, kui inimene sai segamatult tegelda

millegagi, mida ta tõeliselt nautis ja armastas. Inimesed kogesid kulgemist juhul, kui nad

said aru, mis on nende tegelikud oskused ja milles nad on andekad, ja nad said segamatult

kogu oma tähelepanu suunata nendele tegevustele. Sellisel juhul kadus inimestel ajataju,

minatunnetus ning nad muutusid üheks tegevuse endaga. Need olid hetked, kui inimesed

olid tõeliselt õnnelikud.

4) Me ei näe maailma sellisena, nagu see tegelikult on

Meie elu on nagu vangla. Me oleme loonud iseenda pähe vangikongi ning elame siis selles

täiesti vabatahtlikult. Me ei tule isegi selle peale, et väljaspool müüre asub vabadus - täiesti

teistsugune maailm kui me oleme harjunud kogema. See on maailm, mida me saame

nautida ja millest me saame rõõmu tunda.

See maailm on siinsamas. Ja ka see vangla on siinsamas. Et pääseda vanglast välja

vabadusse, ei vaja me mitte kellegi teise heakskiitu ega otsust - see kõik saab alguse meist

endist. Kuid siiski otsustavad vanglast pageda vaid vähesed. Mõned jõuavad vabadusse

juhuslikult, mõned aga pika teekonna lõpuks. Aga kindel on see, et kui me lõpuks

vabadusse pääseme, imestame isegi, miks see kõik nii palju aega võttis? See oli ju kogu

selle aja meie endi silmade ees. Me vaatasime kogu aeg vangla väravatele otsa, kuid me ei

astunud kunagi ühtegi sammu, et nendest läbi minna.

Mis on see vangla?

Vangla on meie endi poolt loodud mentaalsete ja emotsionaalsete protsesside müür. Me ei

näe maailma mitte sellisena, nagu see tegelikult on, vaid läbi programmide,

minevikukogumuste, uskumuste ja hirmude.

Meil kõikidel on peas just meile omased “prillid”, mis näitavad meile maailma sellisena

nagu me soovime seda näha, mitte aga sellisena, nagu see on tegelikult. Ja just nendest

“prillidest” saavad alguse enamik probleeme meie elus. Me ei oska rahul olla sellega, mis

meil juba on, sest me teame, et kuskil on kellelgi veel parem. Ma tahame ka seda, aga me ei

saa seda endale lubada - me tunneme ennast vanglas olevat ja me kannatame. Me näeme

inimesi, kes on tõeliselt andekad ja edukad. Me soovime olla nende sarnased, kuid meil ei

kuku see välja - me tunneme ennast kammitsetuna oma suutmatuse vanglas ja meie

rahulolematus eluga muudkui kasvab.

Kuni me ei ole mõistnud aktsepteerimise kunsti ning püüdleme läbi kannatuse kogu aeg

muutuse suunas, ei leia me iialgi aega peatuda ning nautida tõeliselt seda, mis on meie elus

juba olemas. Me usume siiralt kogu aeg, et kuskil on miski või keegi, kes teeb meid

õnnelikuks ja paneb meid tundma hästi.

Jah, me ei oska nautida oma elu. Vaata oma elu praegu. Kas see on tõesti nii hull? Just siin

ja praegu. Ära mõtle korraks selle peale, et võib-olla oli kunagi sinu elu väga ilus, või ehk

võiks see olla palju mõnusam. Ei, vaata tõesti oma elu praegu, ja küsi: “Mis mu elul viga

on?” Püüa taibata, kui palju on maailmas inimesi, kellel on tõesti raske elu, kes tunnevad

igapäevaselt hirmu oma elu eest ning nendel ei ole ehk vett, et end pesta ja oma lapsi

puhtana tunda. Püüa korraks peatada oma võime mõelda välja asju - võime meenutada

kellegi teise elu, mis tundub sinu omast parem, ja võime ette kujutada sinu jaoks unistuste

elu.

Vaata just oma elu - just siin ja praegu. Ning teadvusta, kui hästi kõik tegelikult on. Juba

meie kliima, meie ühiskondlik kord ja seadused muudavad meie elu vägagi talutavaks.

Meil on riiklik tervishoiusüsteem, meil on töötute- ja lastetoetused ning meil on riiklikud

tasuta lasteaiad. Paljudes riikides ei ole seda. Väga paljudes riikides peavad inimesed kõige

eest ise maksma.

Vaata oma kodu. Sul on ju kodu olemas. Mis siis, et see ei ole selline, nagu kellelgi võib-olla

Hispaania rannikul on, aga sul on kodu. Ja sa võid tunda ennast kodus turvaliselt.

Sul on riided seljas. Ning ma olen kindel, et sul on isegi nii palju riideid, et need annavad

sulle ka talvel sooja. Sa ei pea muretsema selle pärast, et sa talvel ära külmuksid. Ei, sul on

kõik olemas.

Ja nüüd mõtle veel kõikide nende teiste heade asjade peale, mis on juba sinu elus olemas.

Ära mõtle hetkel selle peale, mis võiks olla, mis oli, ja mida sa tunneksid, kui sa saaksid

midagi taas oma elus muuta. Ei, võta tänane päev, ja ela seda tänast päeva tõesti nüüd ja

praegu. Vaata maailma enda ümber. Seal on nii ilu kui kannatusi. Kuid see ongi meie

maailma olemus - kõik on ajutine. Kõik, mis on täna ilus, võib olla homme juba kadunud.

Ning kõik, mis täna paistab maailma kõige õudseima sündmusena, võib juba homme leida

lahenduse. Saa teadlikuks, et me elame muutuvas maailmas ning mitte millessegi ei ole

põhjust liigselt kinni jääda. Lihtsalt vaata oma maailma just sellisena nagu see on. Sest see

on selline just praegu. See ei pruugi selline olla enam homme, rääkimata ülehomme. See

on just selline praegu. Ning praegu on ka see hetk, mil sa seda kõike koged. Sa ei saa

kuidagi kogeda lille lõhna või mööduva rongi põrinat homme või eile. Ei, see juhtub just

praegu. Ning just praegu naudigi seda. Sinu elu toimub just praegu just sellisena nagu see

on.

Elamine siin ja praegu

Lihtne on rääkida siin ja praegust. See mõiste on teatud viisil isegi kujunenud klišeeks, sest

alati, kui räägitakse enesearengust, joogast või vaimsest kasvust, kasutatakse mõisteid "siin

ja praegu", "kohalolek" ning "hetkes elamine". Alguse on see suur kohaloleku kampaania

paljuski saanud geniaalsest Eckhart Tolle raamatust "Siin ja Praegu: kohaloleku jõud", kust

see mõiste jõudis kulutulena miljonitesse inimestesse.

Loomulikult ei saa öelda, et Tolle selle mõiste välja mõtles ise. See on oma olemuselt

igivana, ja täiesti loomulik. Sest nagu sa eelmisest peatükist mäletad, on praegune hetk -

siin ja praegu - tõepoolest ainuke, mis on olemas. Kõik muud aja käsitlused toimuvad meie

peas ja tekitavad üldjuhul meile vaeva ja kannatusi.

Kuid isegi, kui me oleme Tolle raamatu mitu korda läbi lugenud, ei tähenda see veel

kaugeltki, et me oskaksime ise hetkes elada. Siin ja praegu olemine on nagu jalgrattasõit.

Kui me ei oska rattaga sõita, siis me võime läbi töötada kümneid käsiraamatuid ning

vaadata kõiki teisi inimesi sõitmas, kuid nii kaua, kuni me ise ei ole sadulasse istunud, ei

saa me iialgi teada, kas me oskame sõita ja kuidas siis sõita.

Sarnane olukord on ka kohalolekuga. Liigagi lihtne on soovitada teistele inimestele, et "ole

kohal" ja "ära mõtle", kuid me saame selle keerulisusest aru kohe, kui me proovime näiteks

ise kolm järgnevat minutit mitte mõelda tuleviku ja mineviku peale. Olla lihtsalt praeguses

hetkes ning olla teadlik, mis just nüüd toimub.

Kohalolek on otseselt seotud ka meie rahulolematuse ja kannatustega, mis saavad alguse

tõsiasjast, et me ei oska nautida praegust hetke. Me ei suuda aktsepteerida seda, mis ON,

vaid püüdleme alati millegi parema, suurema ja ilusama poole tulevikus või minevikus.

Kuna me ei oska nautida olemasolevat hetke, siis tunneme kogu aeg, nagu oleks meil

millestki puudus. Isegi, kui me saame või saavutame midagi, mille nimel me oleme aastaid

tööd teinud, avastame juba üsna varsti, et saavutatu ei rahulda meid enam. Olgu selleks

siis uus käekott, kingad või korteri sisustus - protsess on alati sama. Esimestel nädalatel

tundub see kõik väga ilus ja teeb meie meelele head (sellest ka sõna "meelehea"), kuid juba

kuu aja pärast hakkame otsima midagi uut. Kas siis sama disaineri uut kotti või kingi, või

märkame, et poodidesse on saabunud veelgi pehmem ning kaasaegsem mööbel. Ja sel

hetkel käivitub kogu protsess otsast peale - me hakkame oma peas looma ideid, kuidas

need uued asjad siis endale saada.

Miks on raske kohal olla?

Kui sa oled proovinud olla siin ja praegu, võid sa olla avastanud, et see ei ole lihtne. Äkki sa

lugesid kuskilt raamatust, et rahu ning õnne saavutamiseks peame olema siin ja praegu

ning sa proovisidki seda teha. Või sa jõudsid selle soovini ise täiesti spontaanselt - sa võisid

ühel hetkel tunda, et sa ei jõua enam kõikide nende mõtetega tegelda, ja otsustasid

lõpetada selle pideva muretsemise. Sa võtsid eesmärgiks olla kohal - näiteks viis minutit.

Kuid juba viiendal sekundil avastasid sa, et juba sa mõtledki homsete tööasjade või eilsete

ebaõnnestumiste peale.

Miks see nii on?

Pane korraks silmad kinni. Nüüd “vaata” kinniste silmadega toas ringi. Vaata üles

paremasse toa nurka, ning nüüd vaata üles vasakusse toa nurka. Nüüd mine oma “peas”

(ikka kinniste silmadega) kööki, ja vaata, mis seal on. Nüüd mine töö juurde, sõbranna

juurde, Kuu peale, Marsi peale, ja nüüd vaata meie Linnutee galaktikat hästi kaugelt ...

See on sinu teadlikkus. Üks olulisemaid tööriistasid meie elus, mida 99,99% inimestest ei

ole õppinud kasutama. Ja mitte seetõttu, et nad oleksid suutmatud seda kasutama, vaid

seetõttu, et neid ei ole õpetatud seda kasutama.

Lähme testiga edasi. Pane silmad uuesti kinni. “Vaata” nüüd enda hingamist. Jälgi

rahulikult, kuidas õhk läheb sinu kopsudesse ja sealt siis uuesti välja. Ära püüa kuidagi

oma hingamist reguleerida, mille kohta oled sa võib-olla kuulnud kuskilt, et hea on teha

hingamisharjutusi. Ei, see pole praegu hingamisharjutus - see on lihtsalt sinu hingamine.

Nüüd vii oma teadlikkus oma kehas kohta, millega sa istud tooli või diivani peal. Vaata

seda kohta, kus sinu istmik toetub vastu tooli või diivanit. Tunned? Jah, muidugi tunned ...

aga huvitav on see, et kümme sekundit tagasi sa ju ei tundunud seda. See oli küll olemas,

aga sa ei olnud sellest teadlik. Nüüd viisid sa enda teadlikkuse sellele tundele ning sa saidki

sellest teadlikus. Selline on teadlikkuse - sinu sisemise tähelepanu - juhtimine.

Pane uuesti silmad kinni. Meenuta, mida sa tegid eile kell 12.00 päeval. Mis siis juhtus?

Olid need head või halvad kogemused? Nüüd mine üleeilsesse kella 17.00 õhtul ... ja nüüd

eelmisse aastasse mõnda suvalisse juuli kuu päeva.

Nüüd kasutasid sa oma teadlikkust, et tegelda oma minevikuga. Sa kasutasid oma mälu, et

meenutada sündmuseid, mis leidsid aset kunagi. Täpsemalt kasutasid sa oma teadlikkust,

et juhtida oma mälu kasutamist. Teadlikult.

Sama saad sa teha tulevikuga. Pane taas silmad kinni ja mõtle selle peale, mida sa teed

homme. Kas sa lähed tööle? Või on homme puhkepäev? Kas homme tuleb ilus päev -

ootavad sind ilusad sündmused? Nüüd mine järgmisse aastasse - mida sa seal näed? Ja

nüüd aastasse 2015 - mis seal toimub? Nüüd kasutasid sa oma teadlikkust, et jalutada

natukene ringi tulevikus. Sa kasutasid oma ettekujutlusvõimet, ja vaatasid oma teadlikkuse

kaudu võimalikku tulevikku.

Ja nüüd tuleb kõige raskem osa, ja vastus küsimusele, miks on raske olla siin ja praegu.

Nüüd ära mine ei minevikku, tulevikku, ega ka Marsile või sõbranna juurde. Kasuta nüüd

oma teadlikkust, et olla just siin, kus sa praegu oled. Ja just sel hetkel, kui sa praegu oled.

Kuidas seda teha?

Siin ja praegu on ainult asjad, mida sa saad oma viie tunnetusvahendiga kogeda. Teeme

lihtsa proovi, et sa saaksid tunde kätte.

Mida sa just praegu näed? Vaata tõesti enda ümber ...

Mida sa just praegu kuuled? Kuulata tõesti helisid enda ümber ...

Mida sa just praegu haistad? Tunne tõesti kõiki lõhnasid enda ümber ...

Mida sa praegu just tunned? Tunneta raamatut enda käes, diivanit istmiku all, prilliraame

oma ninal ...

Mida sa just praegu maitsed? Maitse tee maitset, mida sa praegu jood; küpsise maitset,

mida sa naudid ...

Need olid praegu sinu reaalsed kogemused. Kohe, kui sa midagi enda ümber nägid või

kuulsid, võisid sinu peas tekkida seosed. Näiteks vaatasid sa aknast välja ja nägid seal

lille ... ja kohe tekkis sul mõte: “Hmm, ma peaksin minema lilli kastma ...”. See oli juba

mentaalne protsess. Sa olid juba välja läinud siin ja praegust ja sa olid juba astunud

sammu tulevikku, öeldes endale: “Ma peaksin minema kastma”. Ei, sa ei pea praegu

kuhugi minema. Vähemalt ei pea sa praegu mõtlema selle peale. Kui see mõte tuli sulle

isegi pähe ja see tekitab sulle “muret” võid sa endale öelda, et jah, ma lähen kastma täna

kell 15.00, ja seejärel tule tagasi siin ja praegusse. Kuid veelgi kindlam on, kui sa viskad

selle mõtte lihtsalt minema. Küll ta tuleb tagasi. Usalda mind.

Kui sa tegid eelmise testi läbi ja kogesid neid asju, mis olid reaalselt sinu ümber praegu

olemas, olid sa kogu testi vältel siin ja praegu. Sa tegelesid tõesti nende asjadega, mis olid

just siin (sinu toas), ja need toimusid just praegu (vaata kella, siis saad teada). Kõik muu

on siin ja praegu ebaoluline.

Nii nagu sul võis mõte minna liikuma selle peale, kui sa nägid lille ja sul tekkis vajadus

minna neid kastma, võis sul tekkida hulk mõtteid kõikide kogemustega selle testi käigus.

Sa võisid avastada, et kohe, kui sa kogesid sündmust, tekkis sellega seoses kas minevikust

mingi meenutus või mingi idee tulevikku. Jah, mida iganes, aga mitte rahulikult siin ja

praegu. Kohe, kui on võimalus, tahab meie teadlikkus minna välja siin ja praegust, ning

otsemaid tegelema kõikvõimalike muude nähtustega. Ainult mitte nendega, mis on praegu

tegelikult ikka olemas.

Kuidas seda ikka mõista?

Mine korraks tagasi siin ja praegusse. Kuula helisid enda ümber. Keskendu helidele. Nüüd

märkasid sa, et sa liigutasid oma teadlikkust “laialivalguvast” olekust ühte konkreetsesse

punkti - mingile helile. Nii nagu sa enne “sõitsid” oma teadlikkusega tööle, sõbranna

juurde või Marsile, sõitsid sa nüüd sellega oma kuulmisevõime juurde - sa kuulad

teadlikult helisid enda ümber. Sama võid sa proovida ka katsumise, maitsmise ja teiste

tunnetusvahenditega - kohe kui sa keskendud mõnele tegevusele, oled sa seal kogu oma

sisemise tähelepanuga. Sa juhid oma kogemise võimet sisemise tähelepanu ehk teadlikkuse

kaudu.

Kuid teadlikkusele ei meeldi olla ühe koha peal. Talle meeldib kogu aeg millegagi tegelda.

Talle ei meeldi lihtsalt vaadata, mis just siin toimub, vaid talle meeldib pigem kohe hakata

töötlema seda informatsiooni, mida me näeme. Me saame teadlikuks “pildist”, ja kohe

algab meie peas selle pildi töötlemine - kõrvutamine minevikuga, teiste piltidega ning

tulevikuvõimalustega. Siin ja praegu ei ole lihtsalt meie teadlikkusel piisavat materjali,

mida töödelda. Kui sa ei mõtle mitte millelegi, vaid ainult vaatad oma maailma, tunned sa,

kuidas sinu teadlikkus “januneb” millegagi tööle hakkamisest - ta tahab esimesel

võimalusel lahkuda praegusest hetkest. Ta soovib elada oma elu. Ta on taltsutamata

ahvipärdik, kes hüppab puult puule ja oksalt oksale. Ta ei suuda olla hetkegi ühe koha peal.

Just nii, nagu meie ei suuda olla hetkegi siin ja praegu.

Need olid mõned lihtsad harjutused tuvastamaks oma teadlikkuse tööd. Tavaliselt

kasutame oma teadlikkust automaatselt ja ebateadlikult - see lihtsalt on meil olemas. Tihti

samastame seda ka tähelepanuga ning see ei olegi täielikult vale. Me võime oma

teadlikkuse kasutamist nimetada ka tähelepanu juhtimiseks. Ja teadlikkuse treenimist

nimetada tähelepanu treenimiseks.

Meie suutmatus olla siin ja praegu, ning juhtida oma teadlikkust, on aluspõhjus ka meie

tahtmistele, ja tahtmistest tekkivale rahulolematusele. Kuna me ei oska kontrollida peas

toimuvat, muutuvad meie tahtmised meie jaoks automaatseteks impulssideks ehk

programmideks ja need hakkavad juhtima kogu meie elu.

Meie “tahtmised” lähivaatluse all

Et jõuda rahulolematuse põhjusteni, on oluline vaadata “tahtmisi” meie elus natukene

lähemalt. Kui seda teha, siis me märkame, et kõik tahtmised ei ole oma olemuselt

ühesugused. Me küll tunnetame neid oma sees sarnaselt - üldjuhul muidugi täiesti

teadvustamata - , aga lähemal vaatlusel saab tahtmised jagada kahte suurde gruppi:

1) Loomulikud tahtmised

2) Programmeeritud tahtmised

Mõlemad tahtmised on teatud tüüpi programmid, mis tekitavad meile rahulolematust.

Need panevad meid midagi tahtma, mida ma ei suuda realiseerida, ja sellele järgneb

rahulolematus. Näiteks laps tahab õhtul enne magamaminekut kommi, aga ta ei saa seda -

ta on rahulolematu, ta kannatab. See on tema loomulik tahtmine, mida ta ei suuda hetkel

realiseerida. Või mees tahab endale uut Mercedes - Benzi, kuid ta ei saa seda - ta on

rahulolematu, ta kannatab. See on mehe programmeeritud tahtmine, mida ta ei suuda

hetkel realiseerida.

Loomulikud tahtmised

Kõikidel inimestel on tahtmised, kuna need hoiavad meid elus. Juhul, kui me ei tahaks

mitte midagi, isegi nälja korral mitte süüa, sureksime lihtsalt varsti ära. Seega on loodus

hoolitsenud selle eest, et meil oleksid olemas loomulikud tahtmised, mis hoiavad meid elus

ning kõhu täis. Sellised tahtmised kuuluvad meie geneetiliste tahtmiste alla, mis on

loomulike tahtmiste üks alaliik. Teiseks alaliigiks on teadvustamata tahtmised.

Loomulikud tahtmised jagunevad:

1) Geneetilised tahtmised

2) Teadvustamata tahtmised

Geneetilised tahtmised

Geneetilised tahtmised on meie elementaarseid vajadusi katvad soovid nagu näiteks

söömine, soo jätkamine ja soov elus püsida (alalhoiuinstinkt). Need tahtmised on meile

kaasasündinud ning meil puudub nende üle teadlik kontroll. Kuid isegi, kui me ei loo neid

tahtmisi enda teadvusse ise ja meil puudub võime neid välja lülitada, on võimalik nendest

saada teadlikuks ning sellest lähtuvalt valida ka vastavad reageeringud.

Oletame, et sa oled naine, kes on just saanud kolmekümne viie aastaseks. Kogu oma senise

elu oled sa pühendanud karjääri tegemisele ning enda akadeemilisele harimisele, mistõttu

on sul tahaplaanile jäänud pere loomine ning ka laste saamine. Kuid nüüd sa ärkad. Ühel

hommikul ärkad sa üles ja tunned, et bioloogiline kell tiksub nii kõvasti, et sa ei suuda

enam sellele vastu seista. Sa kuulatad ja kuuled, kuidas sinu sees karjub miski: “Ma tahan

endale last!”.

Kuna loomulikud tahtmised on meis looduse poolt kaasasündinud, siis on nende oluliseks

omaduseks see, et üldjuhul me suudame kõik need tahtmised realiseerida. Nii ka lapse

saamise soovi korral. On ju loomulik, et naine soovib endale last - sellisel juhul võib ta

leida endale sobiva mehe ning nad saavad lapse. Enam pole tahtmist, ja pole ka

rahulolematust.

Nagu me näeme, siis lapse tahtmine ei tekita naise jaoks veel probleemi ja rahulolematust.

See on kõigest fakt. Selline tahtmine kerkib ühel hetkel 99% inimestest, mis on täiesti

normaalne. Probleemiks osutub see aga hetkel, kui naine tunnistab endale, et ta tahab last,

aga tal ei ole selleks sobivat partnerit. Ehk siis ei ole tal hetkel võimalust saada seda last

viisil, nagu ta seda sooviks - armastavasse perekonda ja paarisuhtesse. Ta hakkab hoogsalt

käima kohtingutel eesmärgiga leida endale sobiv kaaslane. Aga tal ei ole õnne. Ta otsib

juba kuid, aga tulutult. Ning nüüd tärkab temas rahulolematus - olemasolev, lapseta

olukord ei rahulda teda, kuid ta ei suuda seda kuidagi ka muuta. Temas on tahtmine

olukorda muuta, aga see ei õnnestu tal. Ja ta muutub üha kurvamaks, kibestunumaks ja

tõrjuvamaks. Ta kannatab.

Sellised on geneetilised tahtmised, mida me ei suuda rahuldada. Need tekitavad meis

negatiivse emotsiooni, millega me ei saa hakkama ning me väljendame seda

rahulolematusena.

Teadvustamata tahtmised

Teise loomulike tahtmiste grupi moodustavad teadvustamata tahtmised. Kui geneetilised

tahtmised on meile kaasasündinud, siis teadvustamata tahtmised kujunevad välja koos

minateadvuse arenguga. Mängu astub Ego.

Kui sul on endal olnud kodus pisike kaheaastane põnn või oled sa sattunud nägema ühte

sellist oma sõbra juures, võid sa olla märganud, kuidas lapsed väljendavad oma

rahulolematust, kui nende tahtmisi ei täideta. Jah, nad väljendavad seda jonni kaudu. Kui

kaheaastane laps soovib midagi, näiteks mängida millegagi, aga talle ei lubata seda, hakkab

ta jonnima. Tundub loogilise ning üsna tavalisena.

Kui aga läheneda sellele olukorrale sisuliselt, saame aru, et tegelikult on jonnimise

põhjuseks lapse “tahtmine”, mida ta ei suuda rahuldada. Selle tagajärjel tekib temas

negatiivne emotsioon, millega ta ei saa hakkama, ja ta väljendab seda jonnina. Kuid jonni

põhjuseks ei ole see, et ta on kurb või nukker, kuna ta ei saa mängida, vaid see, et tema

sees on “tahtmine”, mida ta ei suuda realiseerida. Ta tahab nii väga mängida millegagi, aga

seda ei lubata hetkel. Ning see teeb haiget.

Aga kellele see haiget teeb? Kas lapsele? Ei, temal on ju kõik korras. Kuid siiski on ta selle

mängu nimel valmis karjuma võib-olla tunde. Kes saab siis haiget?

Haiget saab tema Ego ehk “mina”-teadvus, mis areneb välja koos lapse kasvamisega. Ego

on kõik see, mida inimene seostab sõnaga “mina”. Sel hetkel, kui laps saab teadlikuks oma

minast, saavad alguse ka tema loomulikud teadvustamata tahtmised. Kuni selle ajani

juhivad teda ainult geneetilised tahtmised.

Saame tuttavaks. See on sinu Ego.

Juhul, kui laps ei saa oma tahtmist, ei saa haiget keegi muu kui tema Ego. Lihtne on seda

mõista laste puhul, kuid täpselt samamoodi tekitame kannatusi endale ka täiskasvanuna.

Ego ei kao meie elust enam mitte kunagi. See hakkab arenema meis varases lapsepõlves

ning ei kahane enam hetkekski. Ego ainult suureneb ja paisub.

Oma Ego taha peidame ära kõik oma head ja vead. Ego on see, kelleks me ennast peame, ja

ka see, kelleks me soovime, et kõik teised inimesed meid peaksid. Ego seab kõik

mängureeglid ja juhib meie elu. Ego annab meile jõu ja võimu, julguse ning tahtmised, ja

kogu maailmale värvi. Kuid Egol on olemas ka üks nõrkus. See ei ole küll märkimisväärne,

aga siiski. Nimelt ei ole Ego tegelikult olemas.

Nii nagu me tegime esimeses peatükis läbi mitmed mõttetehnikad mõistmaks, kuidas me

loome oma pähe probleemid vaid tahtmiste kaudu, saame mõtteeksperimentide kaudu

aru, kuidas Ego meid lollitab. Ja seda terve meie elu. Et seda mõista, siis defineeri palun

endale, kes sa oled? Kes on see “mina”, kes paneb lapsed ja täiskasvanud tahtma seda

kõike, mida nad tahavad.

Teeme kiiresti ühe katse. Võta üks minut aega ning mõtle, mis oleks esimene vastus, kui

keegi paluks sul vastata lihtsale küsimusele "Kes ma olen?"

Sa võid öelda, et sa oled naine või mees...

Sellisel juhul identifitseerid sa ennast oma füüsilise keha tunnuste kaudu. Sa ju ei ole need

tunnused. Sa isegi ütled ehk mõnikord, et see on mu keha või et mul on oma kehast kahju.

Liiatigi veel, võta oma keha otsast, vii teise toa nurka ning vaata seda keha ja küsi, kas sa

oled nüüd seal teises toa nurgas? Ei ole ju, sa oled ikka siin, ja vaatad siit oma keha.

Sa võid öelda, et sa oled Kalle või Malle ...

Oot-oot! Nüüd identifitseerid sa ennast oma nime kaudu. Kas sa oled oma nimi? Ei, see on

sinu nimi. Kelle nimi siis? Stopp! Ära vaata peeglisse, sealt vaatab sulle vastu see keha,

mille sa eelmises punktis juba välistasid.

Sa võid öelda, et sa oled "mina" kui isiksus.

Nüüd identifitseerid sa end oma aastakümnete jooksul loodud uskumuste kaudu,

missugune inimene sa oled. Sa võid öelda, et sa oled arhitekt, ilus, rikas, meeldiv ja paljud

teised meelitused, mida me enda kohta võime välja mõelda. Aga sa ju saad selge

mõistusega aru, et need on "sildid", mille sa endale külge hetkel kleebid. Sa ei ole ju

arhitekt. See on sinu amet. Sa ei ole ju ilus. Sinu füüsiline keha paistab lihtsalt mõnedele

inimestele atraktiivne. Mõnele kindlasti aga ka neutraalne, ja kellelegi isegi kole.

Kes mõtleb sinu mõtteid ja tunneb sinu tundeid?

Nagu sa näed, ei olegi nii lihtne vastata küsimusele, kes sa oled. Kõik aspektid, mille kaudu

me püüame end tavapäraselt identifitseerida, ei vasta kogemuslikult lähenedes tegelikule

sellele küsimusele.

Proovime siis teise külje pealt ...

Eespool tegime juba mitmed harjutused selle kohta, kuidas me kasutame oma sisemist

tähelepanu juhtimist ehk teadlikkust, et navigeerida erinevate piltide vahel oma peas. Pane

nüüdki silmad kinni ja meenuta näiteks, mida sa tegid täna kell 9.00 hommikul. See peaks

lihtne olema, see oli ju vähem kui 12 tundi tagasi. Meenutasid? Vaatasid seda pilti enda

peas? Nüüd meenuta, mida sa tegid üleeile kell 21.00 õhtul. Ja nüüd mine mõttes New

Yorki Vabadussamba juurde. Vaata seda. Tehtud?

Nüüd küsi endalt: "Kes vaatas neid pilte?" Sa ju saad aru, et sina ei ole pildid. On pildid, ja

oled sina, kes neid pilte vaatab. Sa ei saa ka öelda, et sa kasutad selleks oma silmasid - ei,

silmad olid sul hetkel suletud. Aga kes siis vaatas?

Nüüd tunneta, kuidas sinu käes on raamat. Tunneta, kuidas näpud hoiavad raamatut ning

taju ka raamatu kaalu. Tunned? Nüüd küsi endalt, kas sa oled see tunne, või tunned sa

lihtsalt seda tunnet? Kes siis tunneb? Kes vaatab sinu mõtteid ja kes tunneb sinu tundeid?

Kuigi me elame oma elu täielikus minateadvuses, kus me seame iseenda absoluutsele

esiplaanile, ei suuda me tegelikult kogemuslikult defineerida, kelle me siis esiplaanile

seame. Me oleme harjunud elame oma elu selle küsimuse peale mõtlemata. Me räägime

kogu aeg “mina, minu ja mind”, kuid juhul, kui me püüame mõista, kellest siis jutt käib,

oleme ummikus.

Minu “minast” algavad kõik minu probleemid

Sellest samast minast, keda ei me ei suuda kogemuslikult defineerida, saavad alguse kõik

probleemid meie elus.

Oskad sa nimetada mõnda probleemi oma elus, mis ei ole seotud sõnadega mina, minu,

mind, minult, minule, minuga, minuta ... Näiteks see on "minu" oma. Või, kuidas ta sai

seda "minule" teha? Või, kas ta tõesti julges selle "minult" ära võtta? Toon sulle ühe lihtsa

näite ...

Näiteks on sul käekell, mis maksab 100 000 krooni. Jah, see on tõeliselt kallis käekell.

Kujuta ette, et see kukub sul kogemata maha ja läheb katki. Missugune on sinu reaktsioon?

Sa võid olla kurb ja vihane, eks?

Nüüd kujuta ette, et 100 000 krooni maksev käekell on sinu tuttaval. Te olete koos, ja nüüd

kukub tema käekell maha ja läheb katki. Missugune on sinu reaktsioon? Misasja, sa ei olegi

enam kurb ja vihane? Ehk hakkad hoopis loengut pidama, et ei tasu asjadesse

klammerduda. Kuid tegemist on ju sama kellaga - väärtusliku ning tõesti hinnalisega. Ühel

juhul on sul selle purunemisest kahju, teisel juhul aga mitte. Miks siis?

Kas võib olla, et esimesel juhul on see "minu" kell. Aga teisel juhul ei ole see "minu" kell,

mistõttu on sul sellest kellast ükskõik. Seega ei olnud antud olukorras rahulolematuse

objektiks mitte “kell”, mis läks katki, vaid “mina”, mis sai haiget, kui ta tundis, et ta jäi

millestki ilma. Ja sellest järeldub, et juhul, kui ei oleks minateadvust, kes tunneb, et “tema”

kell läks katki, ei oleks ka probleemi. Probleem tekib sellest, et “mina” saab haiget, mitte

sellest, et väärtuslik kell läks katki.

Loomulike tahtmiste sarnasused ja erinevused

Loomulikel - geneetilistel ning teadvustamata - tahtmistel on nii sarnasusi kui ka

erinevusi.

Esiteks on sarnane nende tahtmiste tekkimine seestpoolt väljapoole, mida ei mõjuta

välised tingimused. Me ei võta neid kuskilt omaks, vaid need on meile, inimestele, lihtsalt

omased.

Teiseks sarnasuseks on rahulolematuse põhjuse mitte-teadvustamine. Kummalgi juhul ei

saa inimene teadlikuks sellest, mis on tema rahulolematuse tegelikuks põhjuseks

(tahtmine). Jah, loomulikult ei suudakski seda teha kaheaastane laps, kuid seda ei tee ka

kolmekümne viie aastane ema. Nendel mõlemal jookseb peal loomulik programm, mis

paneb neid midagi tahtma, kuid nendel puudub teadvuses info selle loomuliku ja

loodusliku programmi olemasolu kohta.

Erinevus geneetiliste ja loomulike tahtmiste vahel seisneb selles, et juhul, kui ema ei saa

endale last, teadvustab ta, et temas on rahulolematus, kuid väikelaps seda ei tee. Ema

tunnistab endale, et ta on õnnetu ja see negativism mõjutab ka tema elu teisi valdkondasid.

Ta lihtsalt märkab seda. Ja sellele võivad tähelepanu juhtida ka tema sõbrad ning tuttavad,

kes on hakanud märkama, et midagi on lahti.

Kuid isegi, kui ema teab, et ta on rahulolematu, siis nii nagu eelmises lõigus juttu oli, et

teadvusta ta siiski, et rahulolematus saab alguse “tahtmisest” saada last, mitte aga faktist,

et tal last ei ole. Kui keegi küsiks temalt, miks ta on rahulolematu, oleks ta vastus

tõenäoliselt: “Sest mul ei ole last”, mitte aga “Ma tahan last saada, kuid mul ei õnnestu see

hetkel”. See on väga oluline erinevus, milleni me jõuame hilisemate peatükkide käigus, kui

me hakkame analüüsima rahulolematusest vabanemist.

Kui väikelaps jonnib, ei tea ta, et ta jonnib - ta ei anna sellele tähendust öeldes endale

mõttes: “Ma jonnin praegu”. Ta väljendab oma rahulolematust täiesti spontaanselt, ja

hakkab lihtsalt karjuma. Ja mõnikord ei lõppe see enne tundi või kahte, kuni tema

emotsioon lahtub või kuni tema tähelepanu satub millelegi uuele ning huvitavale. Siis

kerkib temas uus tahtmine hoopiski sellega mängima hakata.

Kuidas loomulikke tahtmisi ära tunda?

Kui me teame, et meil on loomulikud tahtmised, siis tekib küsimus, kuidas neid ära tunda?

Kust ma tean, kas mind jooksutab hetkel loomulik - looduslik - tahtmine, või on selleks

hoopis programmeeritud tahtmine?

Kõige lihtsam viis sellele küsimusele vastata, on küsida endalt: “Kas ma tunneksin seda

tahtmist ka juhul, kui ma elaksin üksinda üksikul saarel?”.

Järgmises alapeatükis hakkame lähemalt vaatama tahtmiste teist liiki - programmeeritud

tahtmisi -, ja siis me avastame, et need “installeeritakse” meile peale väljastpoolt läbi

ühiskondlike standardite. Aga kõik, mis on meisse asetatud väljastpoolt, ei ole meile

loomuomane ning need on sõltuvuses teiste väliste nähtustega. Loomulikud tahtmised

ongi aga täiesti loomulikud. Need on meis sõltumatult sellest, mis toimub välismaailmas.

Kui sa elad üksikul saarel, siis läheb sul ühel hetkel kõht tühjaks igal juhul. Sinu keha vajab

toitaineid, et elus püsida. See on sinu loomulik tahtmine. Et kõht täis saada, ei ole sul vaja

minna ülikallisse prestiižsesse restorani, kus on näiteks normaalne käia juhul, kui sa oled

meie ühiskonnas edukas ning tuntud, ja kus käivad kõik teised sinu seltskonda kuuluvad

inimesed. Ning kuna seal käivad kõik teised samasse klassi kuuluvad isikud, siis sa ei saa

ka minna kuhugi mujale. Vastasel juhul on oht, et sa kahjustad oma mainet.

Kui saar, kus sa elad, on piisavalt suur, siis vajad sa seal sõitmiseks sõiduvahendit - näiteks

autot. Et sõita ühest saare otsast teise, on vaja sinu jaoks nelja rattaga sõidukit, mis võtaks

võimalikult vähe kütust ja sel oleks olemas kõik vajalikud omadused tagamaks sulle

turvaline sõit. See on sinu loomulik tahtmine. Selleks sõiduks ei ole vaja sulle ülikallist

prestiižsset luksusautot, mis on aga vajalik lääneühiskonnas, et olla Keegi.

Ja kui sellel saarel kupatab aeg-ajalt ka troopilist paduvihma, on hea, kui sul oleks

elamiseks varjupaik - näiteks maja. See on sinu loomulik tahtmine. Et saada varju, vaadata

mõnikord õhtuti televiisorit ning käia saunas, ei vaja me kolmekorruselist viiesaja

ruutmeetrist villat. Küll on aga see villa meile vajalik lääneühiskonnas, kus see on meie

visiitkaart kõikidele teistele inimestele, kes vaatavad meile alt üles ja ütlevad: “Vaata see on

ikka Tegija”. Kui me seda aga tunneme, siis on õige aeg endale selgeks teha, mida

kujutavad endast programmeeritud tahtmised meie elus.

Programmeeritud tahtmised

Programmeeritud tahtmised ja nendest tulenev rahulolematus saab alguse väljastpoolt

juba varases lapsepõlves läbi koduse kasvatuse, lasteaia-kooli, meedia, marketingi ja

Hollywoodi. Need kanalid tekitavad minus tunde, et juhul, kui ma tahan olla ka

ühiskonnas väärtustatud, pean ma vastama teatud standarditele, ja ilma nendele

vastamata ei saa ma iialgi õnnelikuks. Kodus, lasteaias ja koolis öeldakse mulle, kuidas ma

pean käituma, et tulevikus olla Tegija, olla ka Keegi meie ühiskonnas. Meedia, marketing ja

Hollywood seavad mulle standardid, mida kanda, kuidas elada ja milline välja näha. Ma

tahan kõiki neid asju saada ja teha, mis mulle on standardiks ette antud, kuid alati ei ole

see võimalik. Ja siit saab alguse minu rahulolematus. Ma tahan midagi, mida ma pean

täiesti loomulikuks, teadvustamata, et tegelikult paneb mind seda tahtma ühiskondlik

programm. Aga kuna mul pole võimalik kõiki neid tahtmisi realiseerida, tekitab see minus

negatiivse emotsiooni, millega ma ei saa hakkama ja ma väljendan seda rahulolematusena.

Sarnaselt loomulikele tahtmistele ei teadvusta inimene ka siin, et tal on programmeeritud

tahtmine, mis tekitab temas rahulolematust, mitte aga fakt iseenesest, et tal ei ole midagi,

mida ta sooviks. Kui inimeselt küsida, miks ta on rahulolematu, vastab ta siiralt, et

seepärast, et tal ei ole selliseid riideid, maja või autot. Ta ei teadvusta, et tegelikult ei ole

rahulolematuse põhjuseks nende asjade puudumine, vaid tema “tahtmine” neid saada.

Keerulisemaks muudab asja veelgi see, et inimene käsitleb kõiki oma programmeeritud

tahtmisi tema enda loomulike tahtmistena. Kui ta soovib endale viiemiljonilist maja või

miljonilist autot, siis arvab ta, et see on normaalne ning seda soovib iga normaalne

inimene. Ta ei teadvusta, et tegelikult on sellise tahtmise talle pähe installeerinud väline

keskkond, mis on seadnud standardid, millele ta püüab nüüd vastata. Seega teadvustab

inimene taas seda, et ta on rahulolematu, kuid ta ei teadvusta rahulolematuse tegelikku

põhjust.

Programmeritud tahtmistega seotud rahulolematus saab alguse viiest peamisest kanalist,

kust me juba varajasest lapsepõlvest alates omandame teatud malle ning standardeid. Neid

kanaleid vaadeldes näeme, et need on täiesti igapäevased ning normaalsed. Jah, kanalid

ongi normaalsed, kuid nendest kanalitest tulenev ja meie teadvusse sisenev informatsioon

ei ole normaalne. See on kallutatud ning meile ebareaalseid tahtmisi loov info, millega

meid järjepidevalt pommitatakse.

Programmeeritud tahtmised saavad alguse:

1) Kodune kasvatus

2) Lasteaed - kool

3) Marketing

4) Meedia

5) Hollywood

Kodune kasvatus

Laps on oma kodu peegel. Paljuski just nii, nagu vanemad ees käituvad, hakkavad käituma

ka nende lapsed. Kust mujalt on lapsel õppida, kui mitte oma vanematelt? See, mida ja

kuidas lapsevanemad omavahel räägivad, siseneb otse lapse alateadvusse. Seda infot ei

filtreeri teadlik mõistus ja laps ei ratsionaliseeri seda informatsiooni isikliku “hea-halb”

filtri kaudu. Kõik, mida emme-issi räägivad, on õige.

See tähendab, et kui emme-issi on ühiskonnas tõelised Tegijad ning nad väärtustavad

ainult materiaalset heaolu ning rahateenimise erinevaid aspekte, jääb lapsele siiralt mulje,

et ainult see ongi oluline ka tema maailmas. Ta usub, et kõige tähtsam on pidevalt püüelda

parema elu poole vahendeid valimata. Kui on võimalus pappi teha, siis tee seda.

Kui aga emme-issi väärtustavad iseennast kui inimesi ning ka teisi enda ümber, on just

need väärtused, mis laps omaks võtab. Kui lapsega räägitakse tihti armastusest,

hoolimisest ning sisemiste väärtuste kasvatamisest, hakkab laps lisaks välisele

materiaalsusele hindama ka iseennast. Ta õpib tundma tõelist mina ning kui inimene

hakkab armastama iseennast, jätkub tal alati ka külluslikult armastust kõikidele teistele

oma maailmas.

Laste kasvatamisel on oluline tähelepanu pöörata ka lastevanemate ootustele iseendale

ning lastele. Kõik inimesed teevad vigasid. Kuid kelle peal on kõige parem võimalus enda

poolt tehtud vigasid parandada? Jah, muidugi oma laste peal. Kui meil olid unistused, kuid

me ei suutnud neid täide viia, siis proovime seda uuesti oma laste peal.

Kuna me armastame oma lapsi kõige enam terves maailmas, siis soovime nendele ka kõige

paremat. Me soovime, et nendel oleks hea ja turvaline kodu. Me soovime, et nad käiksid

armastavas lasteaias ning seejärel head haridust pakkuvas koolis ja ülikoolis. Ja siis

soovime, et nad leiaksid ameti ning töökoha, mis teeks nad õnnelikuks.

Ja just siin on võtmekoht. Me soovime, et meie lapsed saaksid õnnelikuks. Aga kuidas

saame meie teada, mis teeb meie lapsed õnnelikuks? Kui me suuname oma last terve

varajase lapsepõlve vastavalt meie arusaamisele maailmast ja õnnest, siis püüame teda

panna elama elu, mis muudaks meid lapse asemel õnnelikuks, mitte et see lapse

õnnelikuks muudaks.

Niisiis hakkame sageli laste peal elama enda poolt elamata jäänud elu. See on lastele

programm number üks. Kuid on veel teinegi programm, millest oli ka eespool juba juttu -

ühiskondlik programm.

Kuna enamik täiskasvanud inimestest on niikuinii juba selle programmi mõju all, siis

suure tõenäosusega on ka meie poolsed ootused lapsele ning tema õnneliku elu tagamisele

tingitud mitte ainult meie armastusest lapse vastu, vaid ka meid mõjutanud ühiskondlikest

programmidest. Kui me soovisime saada kunagi rikkaks, sest ühiskond väärtustab seda,

kuid meil see ei õnnestunud, kanname automaatselt selle uskumuse lapsele üle. Me otsime

võimalusi, et tema saaks hariduse ning leiaks ameti, mis teeks ta rikkaks.

Mõnikord võib juhtuda ka see, et lapsevanemad on väljunud küll ühiskondlikust

programmist, aga nad installeerivad lapsele peale lihtsalt nende enda isikliku programmi.

Näiteks soovisime kunagi saada kuulsaks näitlejaks või kirjanikuks, aga meil see ei

õnnestunud. Sellisel juhul ei pruugi me seda programmi lapsele peale suruda mitte

seetõttu, et antud amet tagaks lapsele rikkuse ning positsiooni ühiskonnas, vaid me

arvame siiralt, et minu võsukene peaks edasi kandma samasid väärtuseid nagu mina ise.

Kui tihti me oleme näinud ka filmides olukordi perekondadest, kus vanemad on sügavalt

pettunud oma lastes, kes ei ole huvitatud jätkamast näiteks perefirma juhtimist. Kuid ega

filmidesse kõike ka välja mõelda. Stsenaristid saavad sageli inspiratsiooni just päris elust.

Ja see on täiesti klassikaline olukord.

Seega on lapsed kahte tüüpi mõju all - vanemate ja kooli kaudu ühiskondlik mõju, et nad

saaksid ka tulevikus olla Keegi; ning teiseks vanemate isiklik mõju, et lapsed saaksid edasi

kanda lapsevanemate väärtuseid.

Kuid tekib täiesti õigustatud küsimus: “Kuhu jäävad lapse enda väärtused?”. Mis hetkel

vaadatakse lapsele otsa ning küsitakse: “Milleks on sul, kullakene, tegelikult eeldused?

Missugused on sinu loomuomased tugevused? Milles sa tegelikult andekas oled?”. See

oleks esimene samm programmide vaba elu tagamiseks lapsele. Kuid kui paljud vanemad

teevad seda tegelikult?

Kui meie laps sünnib, on ta täiuslik. Mitte millestki on tekkinud Keegi. Tal on füüsiline

keha, tal on intellekt ning tal on põhjus sündimiseks. Mingi põhjus pidi tal ju olema,

vastasel juhul ta lihtsalt ei sünniks. Kuid me ei tea seda põhjust. Aga meil on võimalus see

põhjus välja uurida, kui me vaid laseme sel juhtuda.

Kui laps sünnib maailma juba täiuslikuna - tal on olemas intellekt ja füüsiline vorm - , siis

miks me arvame, et tal ei ole täiuslikke teadmisi, oskuseid ja väärtusi, mida ta on tulnud

siia maailma teiste inimestega jagama? Ta ju näeb mingil viisil välja, ta ei ole täpselt nagu

tema vanemad. Ta on vaid nende sarnane. Tal on mingid oskused, mis ei ole täpselt samad,

mis tema vanematel. Nendel võib olla vaid vanemate teatud mõju. Ning tal on eesmärk,

miks ta on siia maailma sündinud. Ja ka see eesmärk ei saa olla sama, miks sündisid

kunagi siia tema vanemad. Sest ta on teine inimene. Temast kujuneb täiesti uus isiksus

temale unikaalsete omaduste ja tugevustega. Ta on juba Keegi.

Tihti meeldib meile inimeste maailma võrrelda loomariigiga ning nende vahel sarnasusi

leida. Kuna loomadel puudub minateadvus ning teadvustatud kavatsused midagi teha, siis

ongi see hea viis piiluda, kuidas asjad loomulikul viisil ka inimeste maailmas käia võiksid.

Kui loomal sünnivad pojad, on pojad koos vanematega ainult sel perioodil, mil nad vajavad

vanemate hoolitsust, kaitset ning tuge. Pojad sünnivad maailma just sellistena nagu nad on

- juba täiuslikena - ning loomavanemad õpetavad nendele, kuidas ellu jääda ning kuidas

toitu hankida. Loomavanemad "lubavad" oma poegadel kasvada just selliseks, nagu nad

kasvama peavad, nad ei sekku poegade loomulikku arengusse üleliia. Kuna loomadel

puudub võime asju välja mõelda, ei õpeta loomavanemad poegadele midagi, mida nad

"arvavad", et poeg võiks nende arust vajada. Ei, poeg saab oma eluks ainult selle, mille

loodus on talle andnud ning mida loomavanemad talle lähtuvalt oma instinktidest edasi

õpetavad. Ning sellest piisab. Sellest piisab, et pojast kasvaks väärikas ning täisväärtuslik

loom.

Mida oleks meil loomariigist antud juhul õppida?

Ka meie lapsed sünnivad siia maailma nendele loomuomaste tugevustega, mis võivad, kuid

ei pruugi olla seotud tema vanemate loomulike tugevuste ja annetega. Just meie oleme

need, kes peaksid esimesena oma lapse andeid ja loomulikke tugevusi märkama ja

hakkama aitama lapsel neid arendada. Meie lapsel on oskused, mida kasutades tunneb ta

elust rõõmu. Kui ta suudab oma anded välja arendada ja ta tajub ka keskkonna tuge

kasvuperioodil, saab ta oma loomulikud tugevused ära kasutada ka ameti valikul. Sellisel

juhul teeb ta tööd, mida ta tõesti armastab. Ning kui inimene teeb tööd, mida ta tõesti

armastab, on ta õnnelik ja rõõmsameelne. Kui ta saab palka või dividende millegi eest,

mida ta ei käsitle üldse tööna, armastab ta enda elu. Tema jaoks on sellisel juhul paigas ka

väärtushinnangud. Ta ei pööra nii palju tähelepanu ühiskondlikele ootustele, vaid iseenda

oskustele ja rõõmule, mis tekib neid oskuseid realiseerides. Ta on juba keegi, tal ei ole vaja

saada Keegiks läbi ühiskondlike ootuste.

Lasteaed-kool

Sarnaselt kodule mõjutavad lastead ning kool last väga palju. Nii see, kuidas kasvatajad

suhtlevad lastega ning suhtuvad lastesse, kui ka see, missugused on teised lapsed tema

ümber, kujundavad lapse maailmapildi ning uskumuste süsteemi. Kui see on hooliv ning

väärtustav, on just see, missugused laps kasvab ja mida elus hindama õpib. Kui see on aga

puhtalt materiaalseid väärtusi ning edu esindav kool, kasvab laps just selliseks.

Palju on räägitud “linnalegende” ka eliiterakoolidest nii Eestis kui välismaal, mis asuvad

looduskaunites kohtades merekaldal või mändide all. Sellised on ideaalsed keskkonnad

laste kasvamiseks ning need suurepäraste ja heasoovlike taotlustega asutatud koolid, mis

on aga täis õpilasi, kelle väärtushinnangud on varajasest lapsepõlvest alates olnud

kallutatud edule. Olles ise kokku puutunud ühe konkreetse juhtumiga ühes Tallinna

eraeliitkoolis põhjamaiste mändide all, julgen kurbusega nentida, kuidas ühes riigis ning

ühes linnas üles kasvanud armsad 7 -17 aastased lapsed “armastavad” kõiki neid, kes on

oma rikkuselt sarnased nendele, ja suruvad maha ning naeruvääristavad neid, kelle riided,

mänguasjad ja isside-emmede autod jäävad tavapärasesse keskklassi ning ei ulatu

standarditeni, mis on vaikides selles koolis omaks võetud.

Kuid mis on sellisel juhul sõnum ühele kasvueas lapsele? Mida ta õpib ja mida ta hakkab

oluliseks pidama? Kas tema jaoks on tõde see, mida ütlevad kodus ema - isa, püüdes hoida

teda normaalsuse juures, või on tema jaoks tõde see, mida talle programmeritakse

“liidrite” poolt koolis: “Kui sa ei ole selline, kui sul ei ole selliseid riideid, ning kui sa ei

käitu niimoodi, ei ole sa mitte keegi, ja sa kuulu meie hulka”.

Tõenäoliselt valib laps viimase variandi ning hakkab meeleheitlikult “pingutama”, et

vastata kõikidele nendele standarditele, mis talle ette seatakse. Ta kaotab usalduse oma

vanemate ning nende poolt õpetatavate väärtuste suhtes, ja keskendub ainult sellele,

kuidas saavutada uued, eakaaslaste poolt ette antud, normid. Ja kui ta neid ei saavuta,

tekib temas rahulolematus. Ta tahab midagi, mis ei ole võimalik. Ja ta kannatab. Ning

kannatab ta paremal juhul. Halvemal juhul läheb ta näiteks müüma narkootikumi, et

teenida piisavalt raha, et olla ka Keegi ... või veelgi halvemal juhul ei suuda ta seda pinget

ootustele vastamises taluda, ning lihtsalt lõpetab vabatahtlikult enda elu ...

Marketing

Kogu reklaam kui majandusharu on üles ehitatud ainult tahtmiste loomise peale. Kuigi

majandusõpikud ütlevad, et äri aluseks on leida üles “vajadus”, ei huvita marketingiproffe

meie vajadused, vaid ainult meie vastuvõtlikkus programmidele, millega meid pannakse

tahtma kõike seda, mida nad meile müüa soovivad.

Hiljuti nägin ma üht põnevat kortsude vastast reklaami, kus kasutati ilusat naismodelli.

See oli võrratult ilus naine, kes oli jõudnud ehk kolmekümnenda eluaastani ... ja tema

silmade nurkadesse olid tekkinud esimesed väikesed kurrud. Kuid õnneks oli tal olemas

firma “V’oeral” kortsude vastane kreem, mille nahale kandmisel kadusid kortsud kõikide

reklaami vaatajate silmade all. Selle naisega juhtus tõeline ime - ta "tervenes" miljonite

inimeste silmade all. Ja siis ilmus tema tuppa imeilus mees, kes oli samuti nii rõõmus, et

tema kolmekümne aastasest naisest oli saanud taas kahekümne aastane.

Missugused on selle reklaami õppetunnid kolmekümne aastastele naistele, kellel on

tekkinud esimesed kurrud silmanurka? Siin need on ...

1. Sa ei tohi vananeda.

Kuigi iga inimene teab, et me elame ajutises ja lõppevas maailmas, elame tegelikult oma

elu, nagu oleks see igavene. Me kogume endale asju, nagu me saaksime need lõpuks hauda

kaasa võtta, ja me ei lepi kuidagi sellega, et meie füüsiline keha vananeb. Ning sellele aitab

kaasa, ehk on selle isegi põhjustanud, just sellised reklaamid, mis ütlevad meile, et sa ei

tohi vanaks saada.

Suurim traagika kõige selle juures seisneb selles, et vananemine on meie elu loomulik osa.

Kõik ju sureb meie maailmas - nii ka meie. On äärmiselt naiivne elada oma elu viisil, nagu

me saaksime elu lõpuni noored olla. Me tekitame sellega endale ainult stressi ja kannatust.

Mitte midagi muud. Ja jällegi jõuame sinna välja, et ega vananemine iseenesest ei tekita

meile stressi ja kannatust. Vaid hoopis see, et meid programmeeritakse tahtma olla

igavesti noor, kuid ühel hetkel - sõltumata kõikidest vahenditest, mida me suudame välja

mõelda - vananeme ikkagi. Ja siis oleme õnnetud. Seega loome kannatuse ise enda sisse

tahtes midagi, mis ei ole võimalik. Ja eriti huvitav on see, et iga terve mõistusega inimene

teab juba koolist alates, et me vananeme ja lõpuks sureme ära. Kuid me ei võta seda

omaks. Pigem peidame pea liiva alla ja elame, nagu oleksime noored igavesti.

Õppetund 30 aastasele naisele: "Kui sa saad vanaks, ei väärtustata sind enam."

2. Mees armastab sind ainult noorena

Kui reklaamis olev naine oli loomulike kurrudega silmanurgas, ei olnud tema silmapiiril

justkui ühtegi meest. Aga kohe, kui ta jälle nooreks sai, sisenes tuppa kõikide naiste

unistuste mees ja näitas üles sügavat rahuolu ja rõõmu, et naine tuunis ennast kümme

aastat nooremaks.

Õppetund 30 aastasele naisele: "Kui sa saad vanaks, ei armasta sinu mees sind enam."

3. Sa pead ostma firma “V’oeral” kreemi, et eelmised kaks punkti tagada

Ainuke viis nooreks jääda on osta firma “V’oeral” kreemi. Paljud testid üle maailma

kinnitavad, et inimesed kas soovivad seda või mitte, nad on reklaamide ohvrid. On tehtud

palju ostueksperimente, mis on kinnitanud, et inimesed valivad isegi tahtmatult riiulist

neid tooteid, mille reklaame nad on hiljuti näinud. Nad ehk ei tunnista seda endale, aga

nad käituvad niimoodi sellele vaatamata.

Õppetund 30 aastasele naisele: "Kui sa ei osta kohe firma “V’oeral” kreemi, oled sa vana

ning sind ei väärtustata ja ei armastata enam."

Meedia

Marketingile järgneb meedia, mis räägib meile edukatest, rikastest ning ilusatest, keda

ühiskond väärtustab. Meedia ei programmeeri meid teadlikult asju tahtma, nagu teeb seda

marketing, kuid paneb meid alateadlikult käituma viisil, nagu kõik need igapäevaselt

ajakirjandusest läbi kumavad edukad, rikkad ning tähtsad ütlevad.

Ehk on heaks näiteks kasvõi 2007-2010 olnud majanduskriis, mida sütitas ja võimendas

paljuski meedia. Kui meedias käsitletakse päevast-päeva ainult negatiivseid uudised

sellest, kui halvasti meil läheb ja kuidas kõik inimesed peaksid nüüd säästma hakkama,

programmeerib see meid kohe ettevaatlikkusele. Kui me muutume liiga ettevaatlikuks ja

lõpetame ära oma harjumuspärase tarbimise, hakkavad selle kaudu käivet kaotama

ettevõtted, kellelt me varem agaralt ostsime. Kui ettevõtete käive langeb, ei ole nendel vaja

enam nii palju töötajaid palgal hoida - algab massiline tööpuudus. Kui inimesed jäävad

töötuks, ei ole nendel enam loomulikult raha osta asju, mida nad varem ostsid. Ja seetõttu

kaotavad veelgi rohkem ettevõtteid oma käibeid, mis loob juurde veelgi tööpuudust ja

vähendab tarbimist veelgi ...

Loomulikult ei soovi ma siinjuures öelda, et kogu majanduskriis oli ülespuhutud

meediamull, muidugi mitte, aga kahtlemata on meedial sellele väga suur mõju. Ma

mäletan ise väga hästi neid artikleid, mida avaldati ja mis tekitas minus sisemised impulsid

ja hirmud, et mis juhtub siis, kui see kõik ka lõpuks minuni jõuab. Aga see ei jõudnud nii

valuselt kunagi, nagu meedia seda kajastas. Ja see ei jõudnud paljudeni. Tihti võis näha

teles ja ajakirjanduses intervjuusid inimestega, kes kõik kinnitasid, et neid isiklikult ei ole

majanduskriis veel puudutanud. Nad elavad oma igapäevast elu nii, nagu tegid seda ka

varem. Kui aga meediat uskuda, siis jäi mulje, nagu oleks kogu ühiskond rikkis ja kõik

kannatavad. Seega oli pilt küll väga kole vaadates majandust läbi meediakajastuste ja

suurettevõtete aruannete tervikuna, aga rohujuure tasandil ei olnud justkui pilt nii “must”.

Kus asub siis tegelik tõde?

Hollywood

Oled sa kunagi mõelnud selle peale, miks naised tahavad välja näha nagu nelikümmend

kilo kaaluvad modellid? Kust neil tekib arvamus, et see on ilus ja et mehed ning ühiskond

seda väärtustavad?

Jah, muidugi määravad selle meie enda ühiskonna standardid. Alates Hollywoodi filmidest

kuni igapäevaste reklaamide ja uudisteni, näeme kogu aeg, et tõelised tegijad naised on

just sellised. Kõik imelist karjääri tegevad naised Hollywoodi tippfilmides näevad välja

nagu moeetenduselt tulnud modellid. Nagu täiesti juhuslikult on kõik edukad naised

saledad, ilusad ja väga targad. Kuid see ei ole veel kõik. Vaata, missugused naised leiavad

Hollywoodi filmides kõige ilusamad, rikkamad ning tahetumad mehed? Ikka vaid

peenikesed, ilusad ja targad naised. Ja milliseid naisi kasutavad reklaamiagentuurid, kui

nad reklaamivad kreeme, parfüüme, pesu või isegi elementaarseid toiduaineid? Muidugi!

Ikka kõige ilusamaid ning seksikamaid.

Jah, see on äri, ning see on täiesti loomulik, et inimestele meeldib vaadata ilusaid inimesi.

Ei saaks ju eeldada, et filmides ja reklaamides kasutatakse koledaid modelle.

Aga mis on selle äri kõrvalmõju? See, et kogu vaatajaskond samastab end nende filmi- ja

reklaamistaaridega. Kui tavaline, normaalne, naine vaatab filmi, kus edu saavutavad ainult

nelikümmend viis kilo kaaluvad modelli välimusega naised, programmeerib ta end

alateadlikult kohe, et juhul, kui tema ei ole selle staari sarnane, ei saavuta ta iial mingit

edu. Ning kui see sama naine vaatab romantilist armastusfilmi, kus peaosatäitja pidi läbi

tegema kardinaalse muutuse oma välimuses, et leida lõpuks armastus, tunneb seda

vajadust ka muidu täiesti normaalne filmi vaatav inimene. Ta ütleb endale alateadlikult, et

juhul, kui ma ei võta kümme kilo alla ning ei ole nii ilus nagu see osatäitja filmis, ei leia ma

kunagi armastust.

Kui asi on vaid kaalu langetamises, on veel olukord hea. Kaalu võib igaüks langetada, kui ta

end käsile tõesti võtab. Kuid kui inimene on ikkagi sündinud mitte-modelliks, siis ei aita

teda mitte ükski kaaluprogramm. Ta ei saa ju muuta oma käte või jalgade pikkust,

rääkimata näojoontest. Sellisel juhul jääbki ta vaid unistama olla keegi, kes ta ei ole. Ta

“tahab” enda juures kogu aeg midagi muuta, kuid see ei ole võimalik. Ning niimoodi

kannatab ta kogu oma elu.

Ka mehed on robotid

Eelmised näited illustreerisid värvikalt, kuidas naised soovivad elu lõpuni noored püsida,

kuna muidu neid ei väärtustata ja ei armastata. Kuid mis on naisele veelgi olulisem kui

tema väärtustamine naisena ja armastuse leidmine elus?

Siiski ei saa väita, et ühiskondlike programmide vangis elamine oleks ainult naiste mure.

Kaugeltki mitte! Mehed on täpselt samasuguste programmide küüsis, ning sageli

väljendub nende soov oma tahtmisi realiseerida palju äärmuslikumalt, olgu selleks siis

kuritegelikud ettevõtmised või röövid ja vargused kolmandate isikute vara kallale.

Mehed teavad, et nad peavad olema tugevad ja edukad. See on standard. Tegelikult on see

ka meie looduslik ja loomulik instinkt, mis tuleneb meie animaalsetest omadustest. Ka

loomariigis on karjajuhid kõige tugevamad isasloomad. Kuid võib-olla on isegi seesama

loomariigi omadus paljude "tahtmiste" tekkepõhjuseks. Vaatame korraks seda lähemalt.

Kui mees on sümpaatne, füüsiliselt tugev, hea haridusega ja ka veel nutikas, on kõik

korras. Ta on sellisel juhul suure tõenäosusega edukas elus ning populaarne ka naiste

hulgas. Ta on tõeline tegija - Karjajuht suure algustähega.

Aga mida tunnevad mehed, kes ei ole nii ilusad, targad ja tugevad? Nendel on ju ka

loomulik isaseinstinkt, mis ütleb neile, et sa pead olema tugev ja edukas, kui sa soovid, et

sind väärtustatakse. Ja kuna ühiskonnas tegelikult ka väärtustatakse tugevaid ja edukaid,

siis ongi tavalised mehed probleemi ees "Saa rikkaks, või sure üritades". Sellise

muusikaalbumiga - “Get Rich or Die Tryin’” - tuli välja Ameerikas miljonite noorte iidol

räppar 50Cent, kes ütles avalikult, et juhul, kui sa soovid olla Keegi ühiskonnas, pead sa

saama rikkaks. Ning kui sa ei ole rikas, ei ole mõtet mitte millegi muu peale oma aega

raisata kui vaid üritamise peale saada rikkaks. Ning kui sa üritamise käigus isegi surma

saad, on see täiesti okei. Sest mis elu see ikka on, kui sa ei ole rikas?

Niisiis on ilusti näha, kuidas meie pärinemine loomariigist programmeerib meile

kannatust. Kõik soovivad olla tugevad ja rikkad "karjajuhid", kuid paratamatult ei ole see

võimalik. See on võimalik vaid üksikutele. Sellega kaasnevad aga kannatused kõikidele

nendele, kes ei ole väljavalitud. Nad annavad endast kõik, et saada karjajuhiks.

Paljud teevad seda läbi seaduslike viiside pingutades ülikoolides ja tehes äri või muul alal

edukat karjääri, aga paljudel ei jää muud üle kui minna kuritegelikule teele. Rikkad

soovivad olla ju kõik. Ja kui see ei õnnestu ühel viisil, peab kasutama teist viisi, mis võib

olla küll ühiskonna poolt taunitav ja karmide tagajärgedega, kuid juhul kui see õnnestub -

näiteks omandadki pangaröövi käigus 10 miljonit krooni - , oled sa omadega mäel. Sellisel

juhul saad sa öelda: "Ma tegin selle ära".

Ja on ka kolmandad isased. Need, kes lihtsalt kannatavad. Kolmandasse gruppi kuuluvad

mehed, kes ei ole loomulikust andest karjajuhid ning neil ei õnnestu mitte mingite

vahenditega selleks ka saada - olgu siis seaduslike või kuritegelikega. Nad on lihtsalt

õnnetud. Kogu oma elu. Nendel on nägemus elust, missugused nad võiksid olla ja mida

kõike nad võiksid teha, aga nad ei suuda seda iial päris elus realiseerida. Ja nii nad siis

ainult kannatavad - kibestumise, pettumuse ja viha kaudu. See on kõige klassikalisem

kannatuse juhtum inimestel.

Kas loomariik on siis rikkis?

Kuna eelpool toodud näide saab alguse loomariigist, kus tugevamad saavad tunnustatud,

võib tekkida küsimus, kas loomariik on siis rikkis?

Muidugi mitte! Kuna kannatused ei saa kunagi alguse välistest tingimustest, vaid alati

meie peast, siis seda ka nüüd.

Kui loomariigis kaks hunti võitlevad karjajuhi staatuse pärast, siis üks võidab ning teine

kaotab. Peale võitu saab üks "kuulsaks", teine aga elab rahulikult "teise parima" elu edasi.

Kannatust ei ole.

Kannatus tekiks loomariigis, ja tekib inimeste elus, vaid meie “mina-teadvusest” - meie

Egost. Kahevõitluses tuupi saanud hunt ei hakka õhtul kodus viina jooma ja mõtlema selle

üle, kuidas ta ikka kaotas ning võib-olla nüüd ükski emane hunt ei taha teda ning terve kari

mõtleb, et ta on luuser. Muidugi mitte. Ta elab lihtsalt oma "teise parima" elu ja kõik on

korras. Rahulolematus ning kannatus puuduvad.

Mis juhtub aga inimeste maailmas? Kui me ei ole kõige parem, siis me ei lepi sellega, sest

me tahame olla ka Keegi. Võimaluse korral muidugi kõige parem. Algab kannatus ning

rahulolematus eluga. Me ei saa leppida sellega, et me ei saa hakkama, või et keegi on meist

tõesti parem. Kui keegi on meist parem, hakkame välja mõtlema, kuidas ikka ise paremaks

saada. Ja seda isegi juhul, kui tegelikult on meie elu juba praegu täiesti okei - meil on söök

laual, riided seljas ja kindel töökoht olemas. Aga meie Ego ei lepi sellega. Kui kellelgi on

parem, tahan ka mina seda saavutada. Meie Ego ei luba olla meil "teise parima" kohal.

Siiski ei saa jällegi öelda, nagu peaksime leppima halva eluga. Sellest oli pikalt juttu ka juba

eespool. Ei, küsimus ei ole kunagi leppimises eluga, mida me ei väärtusta, vaid kannatuses

ja rahulolematuses. Kui me ei ole piisavalt "head" praegu, siis keegi ei keela meil ju ennast

arendada ning kasvatada, et me saaksime elus paremaid tulemusi. Ainuke viis siin

maailmas midagi muuta, on tegutseda. Aga tegutsemine ei tekita kannatust ja

rahulolematust. Seda põhjustavad meie mõtteprotsessid peas.

Rahulolematuse kõige suurem allikas

Eelpool käsitletud näited annavad hea ülevaate meie programmeeritud tahtmistest. Kui

loomulikud tahtmised on meile omased, ja need tekivad seestpoolt väljapoole, siis

programmeritud tahtmised ei ole meile omased, ja need luuakse meie pähe väljastpoolt

sissepoole. Me lihtsalt võtame need ise vabatahtlikult omaks ja loome oma ellu niimoodi

vabatahtlikult püsiva rahulolematuse.

Programmeeritud tahtmised on inimeste kõige suurem rahulolematuse allikas. Kuna

loomulikud tahtmised on kõikidele inimestele omased, siis on loodus üles ehitanud

mehhanismid, mille kaudu me suudame need tahtmised realiseerida. Meil on olemas kõik

loomulikud ja sisemised ressursid, et seda teha. Kuid programmeeritud tahtmiste

realiseerimiseks meil üldjuhul ressursid puuduvad. Ja kuna need puuduvad, siis

tunnemegi me kogu aeg, et me tahame veel, veel ja veel ...

Programmeritud tahtmised tekivad meie ellu nii:

1) Ühiskond määrab meile standardid;

2) Kui ma ei vasta standardile, ei ole ma Keegi;

3) Aga ma “tahan” olla Keegi;

4) Alati ei ole see võimalik, kuna mul ei ole selleks ressursse;

5) See tekitab minus negatiivse emotsiooni, millega ma ei saa hakkama, ja ma väljendan

seda rahulolematusena.

Nii nagu me ei teadvustanud rahulolematuse tegelikku tekkimise põhjust - tahtmist - oma

loomulike tahtmiste puhul, ei teadvusta me seda ka siin. Küll aga teadvustame seda, et me

oleme rahulolematud. Ja selleks, et veenduda, et me ei ole üksinda rahulolematud, et me ei

ole vaid üksinda programmeeritud, ei ole vaja teha muud kui vaadata enda ümber. Vaata

inimesi enda ümber ja sa näed, kuidas kõik püüdlevad millegi poole. Nendel kõikidel on

peas programmid, mis panevad neid tegutsema ja tahtma kogu aeg midagi uut, suuremat

ja paremat. Kuid tekib küsimus, millal see lõppeks? Mis hetkel me suudaksime tunda seda,

et me oleme selle programmi rahuldanud ning me ei taha enam midagi? Kas taevas oleks

piiriks?

Isegi taevas ei ole piiriks

Tihti usutakse, et finantsiline vabadus teeb meid õnnelikuks. Aga kui palju meil peab

olema rikkust, et programmeeritud tahtmine lõppeks? Alati on kuskil keegi, kellel on

midagi rohkem või paremini kui mul. Kui mul on kallis auto, on kellelgi mitu kallist autot.

Kui mul on mitu kallist autot, on kellelgi eralennuk. Kui ma ostan eralennuki, ostab keegi

ka endale lisaks helikopteri. Ma teen jälle palju tööd, ja ostan ka endale helikopteri, selgub,

et kuskil on keegi väga jõukas, kes käis kosmoses oma isikliku raketiga. Ning nüüd hakkan

ma veelgi rohkem tööle, et jõuda ka kosmosesse ...

Programm ei lõpe mitte kunagi. Isegi taevas ei ole piiriks, sest kosmoselennud viivad meid

taevast palju kõrgemale. Ja kui ma lõpuks jõuangi kõrgemale taevast ja käin ära kosmoses

oma isikliku raketiga, selgub, et kuskil on inimesed isiklikes suhetes õnnelikud. Kuid minu

suhe jooksis rappa, sest ma töötasin kogu aeg selle nimel, et võistelda inimesega, kes enne

mind kosmoses käis. Nüüd aga hakkan ma tahtma armastust. Ja võib-olla olen ma lõpuks

pankrotis, sest ma loobun kõigest oma armastatu nimel, ja siis selgub ühel hetkel, et

armastatu jätab meid maha. Siis hakkame otsima uut.

Selline on ring, kuni me ei teadvusta, et me oleme programmeeritud tahtmiste mõjusfääris

ja meie Egol ei saa kunagi küllalt. Ükskõik kui palju me juba saavutame, on siiski kuskil

midagi, mida võiks veel teha ja veel omada. Jah, isegi taevas ei ole meile piiriks ...

Peatükk 3. Rahulolematuse kütus

Et tuli saaks leeklambil püsivalt ereda leegiga põleda, on vaja sellele lisada kogu aeg kütust

juurde. Sarnasesse olukorda oleme jõudnud ka oma eludega, mida me kütame oma

eesmärkide ja unistustega. Kuid ega meile ei anta ka väga valida. Taaskord.

Universumi kaks printsiipi

Meie Universumis kehtib kaks väga olulist printsiipi - loomine ja tagasitõmbumine

allikasse. Mõlemad on Universumile omased ja mõlemat mõõdukalt kogedes elame

mõnusat ja rahulolevat elu.

Loomine on meie maailma loomulik osa, mis toimub igal hetkel. Igal ajahetkel luuakse

uusi ideid, nendest uusi projekte ja lahendusi probleemidele. Loodus taasloob end igal

kevadel, ja see sureb jällegi sügisel, et juba üsna pea taasluua. Päike tõuseb igal hommikul,

ja loojub igal õhtul. Inimesed, loomad ja taimed sünnivad, ja siis jällegi surevad. Me loome

ärisid, me loome perekondi ja uusi sõprussidemeid. Jah, me oleme pideva loomise

meelevallas. Me oleme kaasloojad, kas me soovime seda või mitte.

Universumi teine loomulik omadus on tagasitõmbumine allikasse. Tagasitõmbumine

allikasse iseloomustab meie sisemist soovi mõista, kes me tegelikult oleme, kust me

pärineme ning miks me oleme siia Maa peale tulnud. Selle printsiibini jõuavad inimesed

üldjuhul siis, kui esimene printsiip - loomine - saavutab oma küllastatuse ning inimesed

mõistavad, et ainult juurde loomine ei suuda pakkuda nendele püsivat rahulolu. Isegi, kui

nad on kõik oma näilised unistused ja eesmärgid saavutanud, tunnevad nad ikkagi sisemist

tühjust ning pidevat puudust millestki, mis muudaks nad lõpuks õnnelikuks. Sellises

olukorras hakkavad inimesed otsima midagi suuremat iseeenast, oma saavutustest ja

nende poolt omatavatest asjadest - nad suunavad pilgu enda sisse, kuna nendele tundub

üha enam, et vastused Suurtele Küsimustele asuvad justnimelt seal. Nad hakkavad uuesti

liikuma selles suunas, kust kogu loomine alguse on saanud. Nad hakkavad tõmbuma tagasi

Allikasse, mõistes, et nii loomine väljapoole kui ka püsiv rahulolu looduga saab tekkida

ainult juhul, kui nende sisemine maailm on kooskõlas välisega.

Meie probleemid algavad sellest, et 99% inimestest kogevad ainult Universumi esimest

printsiipi. Nad keskenduvad ainult loomisele ja sellest tulenevale egopõhisele hüvede

nautimisele. Nad samastavad ennast pelgalt oma füüsilise keha vajadustega ning selle

kaudu kogetavate naudingutega, samuti aga ka sellest tulenevate hirmude ja tahtmistega.

Sellisel viisil kihutab suur enamus inimestest läbi oma elu. Mida rohkem nad soovivad,

seda enam soovivad nad veel juurde. Nii nagu loodus taasloob kogu aeg iseennast, loovad

meie soovid ning tahtmised ka end alati juurde. Nagu eelmises peatükis juttu oli, ei ole

meie Egole mitte kunagi küllalt. Me soovime kogu aeg juurde luua seda, mis tekitab meis

hea enesetunde ning mille kaudu me usume end õnnelikuks saavat. Ning kuna me teame,

et vähemalt teoreetiliselt on võimalik kogu aeg veel saada, siis ei suudagi me sellest

loobuda. See lõppeb alles siis, kui me sellele ise teadlikult lõpu teeme. Alles siis kogeme

Universumi teist printsiipi - tagasitõmbumist allikasse. Kui me otsustame ise teadlikult

öelda stopp kõigele sellele hullumeelsusele, võime jõuda suurte küsimusteni nagu “Kes ma

olen? Mida ma siin teen? Ja kuidas ma saaksin leida rahu?”.

Tagasitõmbumine allikasse algabki siis, kui sa hakkad selliste küsimuste üle arutlema. Sa

hakkad märkama, et kõik seniõpitud teadmised ei ole meie maailmas muutumatud ning

mingid nähtused, mis varem olid sinu jaoks elementaarsed ja dogmaatilised, on nüüd

kõikuma löödud. Üha enam hakkad sa maailma olemuse uurimuslike küsimustega

tegelema ja vaatama ka enda sisse. Mitte enam ainult väljapoole, kus kõik asjad justkui

aset leiavad, vaid sissepoole, kus kõikide nende asjade päritolu asub. Ja sel hetkel sa

taipad, et sa oled olnud nakatunud suurde epideemiasse, vägevasse ühiskonnahaigusse,

mille all kannatab suur hulk inimestest ja mis paneb neid igapäevaselt tegutsema. Selle

imeliku haiguse nimi on “Eesmärgistamise epideemia”.

Eesmärgistamise epideemia

Kas sa oled nõus, et kõige lihtsam on narkootikume müüa narkomaanile? Kui jah, siis

nõustud sa ka sellega, et kõige lihtsam on panna neid inimesi asjade saamise nimel

tegutsema, kes on juba tahtmistest sõltuvuses.

Mis sa arvad, kui palju pättidel õnnestuks narkootikume müüa, kui 99% ühiskonnast

oleksid narkomaanid ja narkootikumide müük oleks veel pealegi seaduslik? Jah, õige,

piiramatult. Kuid tundub, et just seda tehakse igapäevaselt ka meiega - meid pannake üha

rohkem asju tahtma, ja siis müüakse meile raamatuid ning seminare, kuidas need asjad

endale saada.

Eesmärgistamine (eesmärkide püstitamise ning nende saavutamise õpetamine), ja sellest

tulenev asjade tahtmine on tohutult suur äri. Kui vaadata kõrvalt, kuidas inimesed on

sõltuvuses asjadest ja tahtmistest asjade järele, peab olema rumal, kui seda ei osataks

pöörata rahaks.

Kui me teame, et inimesed on juba ühiskonna poolt ära programmeeritud asju tahtma,

saame nendele “õpetada”, kuidas kõiki neid asju siis saada. Me ju võime tahta mida iganes,

ja tahamegi, kuid enamusel meist ei ole võimalust kõiki neid asju endale lubada. Nii me

siis kannatame, ja oleme oma elus pettunud, kuni kuskilt ilmub meie ellu raamat, seminar

või film, mis õpetab meile täpselt, kuidas saada kõik need asjad oma ellu. Ise muidugi

mitte midagi tegemata ...

Nii palju, kui ma olen eesmärgistamise raamatuid lugenud, seminaridel osalenud ning

filme vaadanud, on need kõik olnud superhead, inspireerivad ja sageli ka väga praktilised.

Seega ei saa kuidagi öelda, et inimesed, kes kirjutavad raamatuid või teevad eesmärkide

saavutamise seminari, soovivad ainult inimestelt raha välja petta. Ei, kindlasti mitte.

Nendel kõikide on väga head sõnumid, mis annavad meile inspiratsiooni, energiat ja palju

häid mõtteid.

Just mõtted, mida me saame, on tegelikult probleem. Nimelt arvavad 90% lugejatest, et

vaid lugemine ja mõtlemine ongi see, mis kõik need asjad nende ellu toovad. Kui autor

kirjutas raamatus või lektor rääkis loengus, et meie mõtlemisel on meie tulemustele väga

oluline roll, siis sageli võtame lugejatena selle vastu nii, et me peamegi ainult mõtlema

positiivseid mõtteid. Et sellest justkui piisab. Kuid ei piisa. Me peame tegutsema. Aga

tegutsemine on tüütu ja vaevaline. Ja me peame tegutsema veel kahel tasandil - nii oma

mõtete ja uskumustega kui ka ette võtma vapraid samme välismaailmas.

Iga inimene, kes on kordki püüdnud midagi oma elus kapitaalselt muuta, on põrganud

kokku harjumuslike käitumismustrite ja uskumustega. Kui me oleme harjunud oma elu

mingil viisil elama, on tohutult raske seda muuta. Kui me oleme harjunud sööma teatud

viisil, siis on väga raske hakata ühel hetkel sööma teistmoodi. Kui me oleme harjunud

mitte tegema regulaarselt sporti, on ka seda väga raske muuta. Rääkimata siis meie

suhtlemisharjumustest, mõtlemisharjumustest ja töö tegemise harjumustest. Et midagi

oma elus muuta, on vaja muuta oma harjumusi ja uskumusi.

Kuna seda ei ole lihtne teha, ja see vajab tõelist enesedistsipliini, kukuvad enamus inimesi

juba peale esimest nädalat oma mugavustsooni tagasi. Ja näiteks lähevad ostavad endale

uue raamatu või külastavad uut seminari, kus uus autor või lektor räägib küll samast

asjast, aga natukene teise nurga alt. Võib-olla annab ta natukene teistsuguseid soovitusi,

ehk ei soovita ta teha nii palju tööd iseendaga, vaid kinnitab, et jah, ainult mõtlemine ja

lugemine on täiesti piisav. Kuid kas sa oled näinud ühtegi inimest, kes on saavutanud

midagi oma elus pelgalt mõtlemise ja raamatute lugemise kaudu? Kahtlen selles. Sest

materiaalses tegutsemise maailmas ei ole see lihtsalt võimalik.

Kuigi see kõlab negatiivse alatoonina, ei ole see tegelikult nii. Aga siiski on

eesmärgistamine meie maailmas tohutu suur äri. Kõik inimesed soovivad elada oma

unistuste elu, teha unistuste tööd ja külastada unistuste paiku üle maailma. Meid lihtsalt

on programmeeritud neid asju tahtma - me oleme oma tahtmistest sõltuvuses

narkomaanid. Ja kes on kõige suurem narkomaani sõber? Jah, muidugi diiler - see kes

pakub meie valule leevendust. Nagu narkomaan tahab saada järgmist doosi, tahame meie

saada järgmist asja, mida me kuskil reklaamis näeme. Ja kui meil hetkel ei ole võimalik

seda saada, kuid me tahame seda tõesti südamest, muutub meie ainukeseks lahenduseks

autor või lektor, kes räägib, kuidas kõiki neid asju saada. Ning mida lihtsamalt ja väiksema

pingutusega ta seda lubab, seda rohkem me teda armastame.

Maailma suurim “Saladus”

Meie valule leevenduse andmise tõeline meistriteos on raamat “Saladus”, mille põhjal on

valminud ka samanimeline film. Antud raamatu sõnum on väga lihtne: “Sinu

domineerivad mõtted saavad tegelikkuseks”. Jah, just nimelt, see, millest sa mõtled,

muutubki perspektiivis sinu eluks.

Tegelikult on sarnase käsitlusega raamatuid ilmunud juba ammu enne Saladust ning ilmub

kindlasti ka peale seda. Kuid selle raamatu ja filmi loonud meeskonna tõeline anne oli

muuta see raamat turunduslikult väga edukaks. Kui seni oli mõttejõudu käsitlenud

raamatuid ostnud suhteliselt väike seltskond new age’st huvilisi, siis “Saladus” jõudis

massidesse. Seda on üle maailma müüdud enam kui miljard, jah, loe uuesti, enam kui 1

000 000 000 eksemplari.

Kuid nagu meie elus alati, on kõikidel ilusatel asjadel ka oma varjukülg. Seega on nii

Saladuse raamatule kui ka kogu mõttejõu teooriale kordades rohkem skeptikuid kui

pooldajaid. Ning skeptikuid tuleb aina juurde, sest inimesed proovivad “saladust”

praktikasse rakendada, kuid reaalselt saavutavad soovitud tulemusi ehk ainult üks

protsent. 99% proovijatest ebaõnnestuvad ja muutuvad üsna pea skeptikuteks.

Kui aga kõike seda lähemalt vaadata, võib väga kiiresti avastada, miks on “saladuse”

avastanud inimeste rõõm nii suur, ja miks ikkagi 99% seda kasutades siiski

ebaõnnestuvad.

Külgetõmbeseadus

Saladuse raamat räägib põnevast Universumi seadusest, mida nimetatakse

külgetõmbeseaduseks. Külgetõmbeseadus sätestab, et sarnane tõmbab sarnast. Kõik. Nii

lihtne see ongi.

Kui sarnane tõmbab meie maailmas sarnast, tähendab see ka seda, et kõik inimesed

tõmbavad enda külge temale sarnaseid sündmuseid, inimesi ja asju. Justkui magnet. Kui

sa oled rõõmsameelne ja õnnelik, tulevad sinu ellu rõõmsameelsed ja õnnelikud

sündmused. Kui sa oled rikas, tuleb rikkust sulle juurde. Ja kui sa oled vaene, negatiivne

ning õnnetu, on just need sündmused, mida sa igapäevaselt koged. Põnev, kas pole? Kujuta

ette, kui meie maailm olekski päriselt niimoodi üles ehitatud. Kas siis poleks mitte huvitav

elada - justkui tellida enda ellu just seda, mida soovid.

Kõik pole aga siiski nii lihtne. Nagu eelpool juba juttu oli, on üldjuhul inimesed “saladuse”

avastades väga rõõmsad ja õnnelikud. “Hurraa, nüüd ma siis tean, kuidas õnnelikuks ja

rikkaks saada”, ütlevad paljud endale. Nad mõistavad, mida nad on valesti kogu oma elu

teinud, ja nendel on nüüd ravim, kuidas kõik korda teha. “Ma pean hakkama positiivselt

mõtlema”, kinnitavad nad endale, ja teevad sellega kohe ka algust. Nad hakkavad enda

peas korrutama elujaatavaid lauseid, püüavad vältida negatiivset kõnepruuki ja püüavad

näha kõiki halbu asju oma elus positiivses valguses.

Kuid nüüd tuleb “konks”. Külgetõmbeseaduse definitsioon ei ütle, et “sinu mõtlemine

muudab sinu elu”, vaid et “sarnane tõmbab sarnast”. Ja siit koorub välja kõige levinud

eksiarvamus ning kõige suurem ebaõnnestumise põhjus, miks inimesed ei suuda asju ära

teha - nad küll mõtlevad positiivselt, aga nad ei ole positiivsed.

Mõtlemine on pelgalt mentaalne protsess meie peas. Teeme testi. Ütle endale, et sa oled

vaene. Nüüd ütle endale, et sa oled rikas. Ja nüüd, et sa oled Inglismaa kuninganna või

Rootsi kuningas. Sa võid öelda endale mõttes ükskõik mida. Selleks ei ole mingit piirangut.

Need on vaid sõnade jada sinu peas. Aga kuidas saaks sõnade jada midagi sinu elus muuta?

Kas see, kui sa ütled endale, et sa oled rikas, kuningas või vaene, paneb sind kuidagi moodi

tegutsema või midagi ette võtma? Tõenäoliselt mitte.

Kui uurida meie maailma ülesehitust lähemalt, saame väga kiiresti aru, miks öeldakse

Saladuse raamatus, et sinu domineerivad mõtted saavad tegelikkuseks. Seda öeldakse, sest

mõtlemise muutmise kaudu muudame iseennast. Mõtlemine iseenesest ei muuda mitte

midagi meie elus ja ei aita saavutada meie eesmärke ega ka täide viia unistusi. Mõtlemine

aitab meil endal muutuda seestpoolt, ja see tekitab reaalse muutuse meie elus. Kui sa

mäletad, siis sarnane tõmbab sarnast. Kui sa oled hea, koged sa head oma elus. Kui sa oled

rikas, koged sa rikkust oma elus. Kui sinu sees on armastus, koged sa armastus oma elus.

Sina lood, mitte sinu mõtlemine. Mõtlemine on vaid vahend sinu sisemise “vibratsiooni”

muutmiseks, et sa saaksid hakata resoneeruma uute sündmustega ja kogema oma elus

teistsuguseid inimesi, suuremat küllust ja rohkem armastust.

“Ah, jah, see kõlab ju jamana”, võib sinu peas praegu trummeldada, “see on kõik mingi

esoteeriline, eneseabi new age jama”, võid sa praegu mõelda, “ja päris maailmaga ei ole

sellel midagi pistmist”. Aga oota natukene. Kui sa jõuad käesoleva raamatu hilisemate

osadeni, võid sa siiralt üllatuda, kui me vaatame natukene lähemalt, kuidas meie maailm

on üles ehitatud ning missugused protsessid siin aset leiavad. Usu mind, sa üllatud. Ja võib

juhtuda, et sa pöördud isegi selle Saladuse teema juurde korraks tagasi, et see veelkord üle

vaadata.

Niisiis on külgetõmbeseaduse skeptikuid üle maailma väga palju. Kuid neid pole palju

mitte seetõttu, et külgetõmbeseadus ei töötaks, vaid seetõttu, et seda seadust tutvustavad

raamatud ütlevad küll, et on olemas selline seadus, kuid need ei selgita selle seaduse

toimimise tegelikke tagamaid. Enamiku nende raamatute põhisõnum on, et tea täpselt,

mida sa soovid; kujutle, et see on sul juba olemas; ning lase lahti. Ja kõik. Kuna see sõnum

on ka väga ilusasti ja inspireerivalt pakendatud, ahmivad lugejad selle endale sisse ja

hakkavad kohe ka toimetama. Kuid tulemusi ei ole. Inimesed elavad ikka viletsuses ja on

rahulolematud oma eluga.

Tulemusi aga ei saagi tulla nii kaua, kuni inimesed on viletsuses ja rahulolematud.

Meenuta veelkord eelpool öeldud külgetõmbeseaduse põhialust - sarnane tõmbab sarnast.

Aga kui inimesed on viletsuses ja rahulolematud, loovad nad just seda endale juurde. Me

loome ju juurde seda, kes me juba oleme; mitte seda, mida me soovime saada. See on

suurim paradoks ning vastuolu külgetõmbeseaduse-maailmas. Me läheneme lihtsalt oma

eesmärkidele valetpidi - me püüame kõigepealt saavutada eesmärgid, ja selle järel

muutuda õnnelikuks; kuid vastavalt meie maailmas kehtivatele reeglitele peame kõige

pealt muutuma õnnelikuks, ja alles siis on võimalik eesmärgid saavutada. Seega toimub

eesmärkide saavutamine hoopis vastupidiselt sellele, nagu me tavaliselt oleme harjunud

käituma.

Rahulolematuse kütus

Kuna Saladuse raamat ning külgetõmbeseadus tervikuna lubab inimestele piimajõgesid ja

pudrumägesid, on see ka paljuski rahulolematuse kütuseks. Et ühiskond on meid

programmeerinud asju tahtma ning püüdlema kogu aeg paremuse suunas, siis on

külgetõmbeseadus justkui parim lahendus “narkomaanile”.

“Näed, sõbrake, sa soovid saada neid asju oma elus, ja siin on sulle raamat, mis ütleb

täpselt, mida sa pead tegema, et need asjad endale saada”. Mida sa arvad narkomaani

tegevat, kui talle öeldakse, et kuule, sõbrake, sul on vaja iga päev kolm doosi saada, ja

palun, siin on sulle raamat, mis ütleb, mida sa pead tegema, et need kolm doosi oleksid sul

iga päev olemas? Kui pikalt narkomaan mõtleb, et see raamat endale saada? Jah, ei

mõtlegi. Ta ostab selle kohe ära. Kui sa ei usu seda, siis võid selle kinnituseks uurida

raamatute müügi edetabeleid nii Eestis kui üle maailma. Vaata, kui pikalt ja mis riikides on

Saladus olnud müügiedetabelite tippudes. Ning mitu eksemplari on seda kokku müüdud?

Täpseid andmed selle kohta ei ole avaldatud, kuid erinevate allikate väitel ulatub see

miljardini ja sealt ülespoole. Jah, just täpselt nii palju. Sest kõik tahavad ju oma doosi kätte

saada ...

Kas selles saab süüdistada Saladuse autorit? Muidugi mitte! Kõik, mis selles raamatus

kirjas on, on ju tõsi. Seal ei ole mitte ühtegi väidet, mis oleks välja mõeldud. Kõikidele

nendele väidetele, näidetele ja harjutustele on olemas praktiline ja teaduslik selgitus. See

on tõeliselt geniaalne raamat, mis on aidanud väga paljusid inimesi ja aitab ka tulevikus.

Kindlasti ei ole küsimus autoris või raamatus. See on lihtsalt super, ja ma olen isiklikult

vaadanud seda filmi vähemalt viis korda ja lugenud ka raamatut ikka ja jälle. See

inspireerib, see annab mõtteid ja jõudu.

Kuid antud juhul püüame ju vastust leida hoopis küsimusele, mis on meie rahulolematuse

kütuseks? Ning selleks see raamat kahtlemata on. Kui me teame, et inimesed on sõltuvuses

oma tahtmistest, siis seda tahtmist stimuleerib külgetõmbeseadus vägagi efektiivselt. See

stimuleerib ja motiveerib isegi neid inimesi, kes olid tõesti aktsepteerinud oma elu ning

elasid seda rahumeelselt ja õnnelikult. Kuid nüüd tuli nende ellu ootamatult

külgetõmbeseadus - imerohi, mis muudab kõik võimalikuks. Ja isegi, kui enne olid tema

tahtmised loomulikud ja tagasihoidlikud, võis nüüd tõusta temas väike “programmeeritud

tahtmiste” alge: “Ohoo, kui see tõesti on selline imerohi, siis miks ma ei võiks tellida enda

ellu kõiki neid asju, mis on kõikidel nendel inimestel üle maailma ... ma hakkan juba täna

mõtlema positiivselt, ja saan kõik need asjad endale õige pea ...”.

Kuna inimene ei hakka aga muutma ennast, vaid püüab ainult mentaalsel tasandil kõiki

neid tehnikaid ellu rakendada, ei ole tulemused muidugi ootuspärased. Ta ei saa kõiki neid

asju, mida ta tellis. Ning nüüd hakkab temas maad võtma hoopis rahulolematus.

Rahulolematus nii enda elu suhtes, sest ta lootis juba, et ka tema saab rikkaks ja ilusaks

ning õnnelikuks, ja rahulolematus ka “külgetõmbeseaduse” suhtes, mis ei töötanud. Kuid

nagu eespool juttu oli, on vastutus alati meil. Kui me ei ole õnnelikud, on jõud meie käes

seda muuta, ja kui külgetõmbeseadus ei tööta, on ka jõud meie käes see enda kasuks tööle

panna. See vajab lihtsalt meie maailma sügavamat mõistmist. Ning seda on mul sulle suur

rõõm ka järgmistest peatükkides pakkuda.

Tahtmised ja eesmärkide püstitamine

Kõik edu saavutamise teooriad ning raamatud algavad sama sõnumiga - sa pead teadma,

mida sa tegelikult soovid. Ehk teisiti sõnastatuna tähendab see, et igasugune eesmärkide

saavutamine algab eesmärkide püstitamisega.

Nagu käesolevas raamatus ikka, vaatame natukene eesmärkide püstitamise protsessi

lähemalt. Ja uurime ka selle seoseid meie tahtmistega - meie rahulolematuse põhjustega.

Millest saavad alguse meie eesmärgid? Jah, valdavalt ühiskondlikust programmist.

Eelkõige programmeeritakse meid tahtma läbi kolme kanali - meedia, marketing ja

Hollywood. Need kanalid näitavad meile ilmekalt ette, mida me peame tegema, kuidas

käituma ja kes olema, et me oleksime ka ühiskonnas Keegi. Et meid väärtustataks.

Teise lainena tulevad meie ellu koolitajad ning raamatute autorid, kelle valdkonnaks on

eesmärkide saavutamine, külluse loomine ja unistuste täitumine. Kuid millega algavad

nende koolitused ja raamatud? Ikka küsimusega: “Mida sa oma elult soovid?” Ning kuidas

ja millest lähtuvalt meie sellele küsimusele vastame? Siin ilmnebki “konks” ... vastuseks

paneme paberile rea eesmärke, mida me soovime oma elus ära teha. Aga kelle eesmärgid

need on? Kas need on sinu eesmärgid, või on need hoopis ühiskonna poolt sulle ette antud

eesmärgid?

Me ju teame nüüd juba väga hästi, kuidas me oleme kogu aeg ühiskondlike ootuste

mõjusfääris. Ja just see mõju paneb meid ka eesmärgistamise protsessis vildakalt käituma.

Me usume siiralt, et mina ise soovin neid asju saada ja omada, kuid tegelikult soovime

alateadlikult neid asju ainult seepärast, et meid pannakse neid asju tahtma.

Seega oleme väga võimsa kahepoolse mõju all: ühelt poolt antakse meile alateadlikult ette

sotsiaalne programm (ootus, millele me peame vastama), ja teiselt poolt ütlevad meile

koolitajad ning raamatud, kuidas me peaksime käituma, et need ootused täita. See on

täiesti iseennast toitev süsteem. Ja see loob juurde ei midagi muud kui rahulolematust

eluga, kuna see kaugendab kogu aeg meid meie tegelikust elust ja meie võimest seda

aktsepteerida nii nagu see on. Meisse programmeritud tahtmised ning nendest tulenev

pöörane eesmärkide püstitamine ja nende saavutamise tagaajamine on ereda leegiga põlev

kütus meie rahulolematusele, mis ei saa otsa iialgi. See lihtsalt ei saa lõppeda enne kui ei

muutu midagi kardinaalselt ühiskonnas. Seega rahulolematus ei saa alguse meist, vaid

ühiskonna korraldusest. See on ühiskonnahaigus, millesse on nakatunud 99% sellesse

kuuluvatest inimestest. Ja me ei oska sellest haigusest välja tulla. Ükskõik, kui palju me

juba ei saavuta, me ei oska väljuda programmist – me tahame kogu aeg rohkem, rohkem,

rohkem ...

Miks me ei tea, mida me tegelikult tahame?

Eelmises peatükis oli juttu Universumi kahest printsiibist, millest üks oli loomise printsiip,

ja teine oli tagasitõmbumise printsiip. Suur enamus ühiskonnast tegeleb täna veel ainult

loomise printsiibiga. Kuid tasakaal ja rahulolu saab meie ellu tekkida ainult juhul, kui me

oskame kombineerida loomise tagasitõmbumisega - me teame, et me oleme võimelised

kujundama oma kogemusi ise; kuid samal ajal oleme teadlikud sellest, kes me tegelikult

oleme, ja mida me tegelikult oma elult tahame?

Eriti oluline on eelmise lause viimane osa - teada, mida me tegelikult oma elult tahame.

See on oluline, kuna üldjuhul me ju ei tea seda - me allume täielikult sotsiaalsele

programmile, ja me ei tule isegi selle peale, et hakata selliste küsimustega tegelema. “Mis

mõttes, mida ma tegelikult oma elult tahan? Muidugi tahan ma seda, seda ja seda ...”,

oleme harjunud mõtlema. Kuid kui edasi küsida, miks sa siis tahad seda, seda ja seda ...,

võib vastaja hätta jääda. Ning hätta jääda mitte ainult küsijale vastamisega, vaid ka

iseendale vastamisega - ta lihtsalt ei tea seda. Ta teab küll, et ta tahab seda, aga miks?

Selline lähenemine piltlikustab veelkord, kuidas me oleme "uinunud". Me oleme sügavas

unes, millest võib meid äratada ainult tõsine vops kuklasse. Nii kaua oleme aga justkui

marionetid - me teeme iga päev midagi, mida me arvame end tahtvat, kuid me ei oska

vastata isegi lihtsale küsimusele: “Miks me seda teeme?”. Ehk ongi kõige sobilikum vastus

siinjuures: “Sest kõik teised teevad ka nii ... Kõik teised tahavad ka saavutada neid asju ...

Seega tahan mina ka ...”.

Kuid me ei teadvusta endale, et ka need teised, meile "eeskujuks" olevad inimesed, on

samamoodi programmeeritud. Ka neid jooksutab programm, ka nemad ei tea, miks nad

midagi teevad. Nad on üks meie endi hulgast - nad tegutsevad lähtuvalt ühiskondlikust

programmist ja imiteerivad kõiki teisi enda ümber.

Mulle meenutab see olukord igatahes ühte vana head õudusfilmi zombidest, kelle

"peremees" on programmeerinud teatud ülesandeid täitma. Kas ka sulle? Kerkib ainult

küsimus, kes on antud juhul peremees, kes meid niimoodi ära programmeerinud on? Ja

kellele on kasulik, et me teatud viisil käituksime?

Peatükk 4. Rahulolematusest vabanemine

Me elame ajutises maailmas, kus kõik ühel hetkel möödub. See, mis hetkel on sinu jaoks

kõige olulisem teema terves maailmas, võib juba mõne päeva pärast tunduda sulle

tühisena. Ja see, mille peale sa hetkel ei vaevu isegi mõtlema, võib juba nädala möödudes

saada sinu uueks eluülesandeks. Selline on asjade olemus meie maailmas. See on maailm,

milles me elame.

Eelnevatel lehekülgedel oleme palju koos arutlenud selle üle, kuidas me mõtleme suure osa

oma probleemidest ise välja. Need ei eksisteeri meist eraldi, vaid on meie enda sisemiste

protsesside tagajärg. Mitte keegi ei saa tulla ja “istutada” meie pähe mõtteid sellest, kuidas

me tahame midagi oma elus omada, saavutada või muuta. Need on täielikult vabatahtlikult

meie enda poolt omaks võetud mõttemustrid, millest saab meie rahulolematuse suurim

allikas.

Kui me loome midagi enda pähe, oleme ainult meie need, kes saavad selle ka kaotada. Nii

nagu mitte keegi ei saa tulla ja panna meie pähe probleeme, ei saa mitte keegi ka tulla ja

neid meie eest ära lahendada. See, mis on teadvuse poolt siia maailma loodud, seda saab

ainult teadvuse kaudu ka hävitada. Erinevus seisneb vaid selles, et tahtmiste ning nendest

tuleneva rahulolematuse tekkimine on automaatne ja teadvustamata tegevus, kuid nendest

vabanemine saab toimuda ainult läbi teadliku teadvuse juhtimise.

Mida avastasid joogid ja budamungad?

India joogid ja buda mungad on ammu väitnud, et mitte ükski väline ese ei saa inimest

õnnelikuks teha. Nad ütlevad, et inimeste õnn ja rahulolu ei ole seotud saavutuste ja

asjadega, vaid õnn on inimeste sisemine seisund, mille me saavutame oma teadvuse

juhtimise kaudu. Samale järeldusele jõudis ka Ameerika psühholoog Mihaly

Csikszentmihalyi, kes uuris kahekümne viie aasta jooksul tuhandeid inimesi üle maailma,

et mõista millest sõltub inimeste õnnetunne ja rahulolu elus (Mihaly Csikszentmihalyi,

“Kulgemine”).

Kas pole mitte huvitav, et vaatamata sellele, et pühakud on sellist sõnumit kuulutanud

enam kui kaks ja pool tuhat aastat, ei ole inimesed tegelikult selle ajaga midagi eriti

õppinud? Me oleme küll suure arengu läbi teinud hariduses, meditsiinis ja tehnoloogias,

kuid oma igapäevaste muredega oleme täpselt samas kohas, kus olid inimesed siis - me

oleme õnnetud, rahulolematud ja otsime lõputult väljapääsu kõigest sellest viletsusest.

Sageli arvatakse, et joogid ja pühakud on loobunud igapäevaelust ning kolinud mägedesse

või kloostritesse, kuna nad ei saa päris maailmas hakkama. Neid inimesi nimetatakse

veidrikeks ja nad ei ole ka üldjuhul tunnustatud ka ühiskondlikus tähenduses. Kui aga

uurida joogide ja budamunkade lähenemist elule lähemalt, näeme hoopis vastupidist

olukorda. Nad mitte ei lähe ühiskonnast ära, kuna ei saa seal hakkama, vaid nad on

hoopiski mõistnud, et “ühiskondlikud” väärtused ei suuda tagada inimestele püsivat

rahulolu. Joogid ja mungad on mõistnud, et püsiv rahulolu ei saa tuleneda mitte ühestki

välisest asjast ega kogemusest, vaid ainult läbi teadvuse tundma õppimise ja selle juhtimise

kaudu. Need on tegevused, mis aitavad meil vabaneda lõputust ja põhjendamatust

tahtmisest kogu aeg midagi saada või muuta, ja seejärel ka rahulolematusest. Ning just

selleks - oma teadvuse treenimiseks - on mägised eraklad ning kloostrid kõige paremad

paigad. Need kohad on loodud selliseks, et tähelepanu hajutavaid väliseid ärritajaid oleks

võimalikult vähe, tagamaks praktiseerijatele ideaalse keskkonna oma sisemiste protsesside

tundmaõppimiseks.

Kas siis kõik inimesed peaksid kolima mägedesse, et vabaneda rahulolematusest? Ei,

kindlasti mitte. Kõrgelt arenenud joogid on meie - tavainimeste - jaoks justkui majakad

mäe otsas, mis näitavad meile suunda. Me ei pea nii kõrgele ronima, et taibata, kuidas

elada tähendusrikkamat ning rahulikumat elu. Meile piisab täiesti, kui me võtame nende

sõnumeid kuulda, ja püüame kasvõi osa sellest oma igapäevaellu rakendada. Juba see

tagaks meile olulisemalt rahumeelsema elu.

Miks me kõiki inimesi terveks ei ravi?

Järgmine kord, kui sa näed Indiat külastades tee ääres kerjavaid munkasid, siis tuleta

endale meelde, et nad ei ole õnnetud. Nad on valinud selle tee täiesti teadlikult, kuna

nende eesmärk on vabaneda tahtmistest. Nendest samadest tahtmistest, mille küüsis meie

läänemaailmas täielikult oleme ja mis on meie rahulolematuse peamiseks allikaks.

Kuid kas poleks siis imeline, kui me saaksime võtta kõikide nende joogide, munkade ja

pühakute teadmised ning kanda need üle lääneühiskonnale, et niimoodi vabastada kõik

inimesed ühekorraga rahulolematusest?

Kahjuks ei ole see aga praktikas võimalik. Kujuta ette, et sa soovid joosta 50 kilomeetrist

maratoni. Aga kuni tänaseni on sinu jooksmise kogemus piirdunud pelgalt õhtuti bussi

peale jooksmisega. Kas sa suudaksid minna homme ning joosta järjest 50 kilomeetrit? Ei,

sa ei suuda. Sa pead hakkama treenima enda organismi, et see oleks suuteline midagi

sellist läbi tegema. Meie senised harjumused on kujundanud meie keha hetkel selliseks,

nagu see on, ja kui me soovime selle suutlikkust nii oluliselt parandada, peame selle kallal

pikalt vaeva nägema - treenima, treenima, treenima.

Sarnane olukord on ka meie keha teise aspektiga - meie teadvusega. Me oleme harjunud

teatud viisil oma teadvust kasutama, ehk täpsemalt öeldes on meie teadvus harjunud

teatud viisil toimima. Meil ei ole tegelikult selle toimimise üle suurt kontrolli olnud. Ja

kuna see on harjunud toimima automaatselt, siis on see harjunud alluma ka automaatselt

ühiskonna poolt programmeeritud tahtmistele. Nii kaua, kuni me ei oska juhtida oma

teadvust, ja seeläbi oma tahtmisi, ei ole lootust ka rahulolematuse vähenemiseks.

Aga kuidas siis õppida juhtima teadvust? “Andke aga info siia, ma õpin selle kohe selgeks”,

võib sinu peas nüüd idee kerkida. Jah, see on võimalik, kuid sarnaselt maratoniks

treenimisele, kus me harjutame oma keha toimima uuel viisil, peame palju vaeva nägema

ka teadvuse juhtimise nimel. Me peame selleks treenima kuid ja aastaid.

Kes on kasvõi kordki elus proovinud oma teadvust juhtida - näiteks mediteerida -, teab, et

see ei ole lihtne. Ei ole lihtne hoida oma tähelepanu viisteist minutit järjest ühel objektil -

näiteks küünlaleegil. Ikka ja jälle kipub see minema oma rada. Küll on meil vaja tegelda

tööasjadega, ja midagi kiiret ära otsustada. Seejärel leiavad käsitlemist kõik hetkel olulised

isiklikud suhted. Ning tähelepanuta ei jää kindlasti ka õhtustes uudistes räägitud

hinnatõus ning uued moesuunad Milanos. Ja siis ootamatult tuleb meile meelde, et me

pidime mediteerima.

Budamungad ja joogid mediteerivad aga kuni neliteist tundi päevas. Nad ärkavad ja

alustavad hommikul kell neli ning jätkavad väikeste pausidega kuni kella kümneni õhtul.

Kõik nende päevad mööduvad sarnaselt - nad proovivad saavutada võitu teadvuse üle. Nad

üritavad allutada teadvust nende korraldustele, et mitte lasta sellel automaatselt alluda

väljastpoolt tulevatele tahtmistele ja ihadele. Kuidas nimetatakse selliseid inimesi

lääneühiskonnas, kes nii palju tööd teevad? Jah, töönarkomaanideks. Nende kahe erinevus

seisneb vaid selles, et kui töönarkomaan suunab kogu oma energia välismaailma

kontrollimisele ja tahtmiste realiseerimisele, et seeläbi vabaneda rahulolematusest, siis

budamungad suunavad energia sisemaailma kontrollimisele, et niimoodi vabaneda

tahtmistest, mille loomulik tagajärg on rahulolematusest vabanemine.

Sul võib nüüd tekkida küsimus, millest ma üldse siin räägin. Keegi ei õpeta meile koolis ju

mitte midagi teadvusest ja selle juhtimisest. Mis asi see teadvus üldse on? Mida tähendab

selle juhtimine? Ja kas selle juhtimine üldse võimalik on?

Teadvus kui meie subjektiivne maailm

Inimeste teadvus on filosoofe, teadlasi ja ka pühamehi paelunud aastatuhandeid. Me kõik

teame, et me oleme teadvel, kuid keegi ei leia seda teadvust üles. Kui sa lähed peegli ette,

siis sa ju mõistad, et sa oled olemas. Sa oled keegi. Kui aga teadlased sinu ajju sisse

piiluvad, ei leia nad kuskilt seda “keegit” üles. “Kes siis vaatab nende silmade tagant

välja?”, on teadlased ja filosoofid aegade algusest arutlenud. See küsimus oli, ja on

vastamata tänaseni.

Ka tänapäeval puudub selge ja kõikide teadlaste poolt üheselt aktsepteeritav lähenemine

teadvusele. Kõik teadlased saavad aru, et nad on teadvel, kuid igaüks läheneb sellele

isemoodi ehk subjektiivselt. Ning kuna subjektiivsus on ainuke kindel fakt, millele saab

teadvust uurides tugineda, ongi kõige tunnustatumaks teadvuse uurimise mudeliks

fenomenoloogiline mudel. Selle mudeli kohaselt on teadvus fenomenoloogiline, sest see

kajastab sündmusi meie maailmas nii, nagu me neid tõlgendame ehk siis subjektiivselt.

See ei püüa tõlgendada maailma objektiivselt, vaid subjektiivselt - konkreetse inimese

teadvusest endast lähtuvalt (Mihaly Csikszentmihalyi, “Kulgemine”).

Kuna teadvus on subjektiivne, siis on ka selle teaduslik uurimine äärmiselt keeruline. Me

küll teame, et iga inimene “näeb” oma maailma läbi oma isikliku filtri, mis tekib lähtuvalt

inimese minevikukogemusest, kultuuritaustast, uskumustest, harjumustest, hirmudest ja

teistest teguritest, aga mitte keegi ei tea, missugune maailm tegelikult välja näeb. Kõik

näevad seda just nii, nagu nad seda näha “soovivad”. Mis ühele on hea, on teisele halb. Mis

ühele on ilus, on teisele kole. Ja mis ühele on brünett, on teisele blond ... Oot - oot, kas

päris nii subjektiivne?

Jah, just nii subjektiivne. Maailmas on esinenud mitmeid juhtumeid, kus kuriteopaiga

tunnistajad kirjeldavad kahtlusalust täiesti vastuoluliselt. Üks tunnistaja ütleb, et

kahtlusalune oli pikk, peenike ja blond; kui teine ütleb täiesti veendunult, et see oli hoopis

paks, lühike ja brünett. Kust tekivad sellised erinevused?

Kahel tunnistajal võib olla teineteisest sõltumatult täiesti erinev maailmapilt. Näiteks võis

esimene tunnistaja langeda ise mõned aastat tagasi sarnase kuritöö ohvriks, kus

kurjategija oli pikk, peenike ja blond, mistõttu on see informatsioon kujunenud tema

mälus väga oluliseks sündmuseks. Nüüd, läbi elades sarnaseid sündmusi, “nägi” ta uut

kuritööd eelmise kuritöö valguses. Tema aju pakkus talle välja kogemused ning juurdunud

uskumused, mis olid tekkinud eelmise sündmuse baasil, mitte aga adekvaatse ja

objektiivse maailmapildi tegelikult aset leidnud sündmustest.

Sarnaseid näiteid meie aju tööst on palju. Teadlased on täna ühisel seisukohal, et jah, meie

teadvus on subjektiivne. Me näeme just sellist maailma, nagu me ise “soovime” seda näha.

Täiesti objektiivset maailma ei ole olemas. See on alati selle inimese subjektiivne maailm,

kes seda hetkel just kogeb ...

Millest me teadlikuks saame?

Olles ärkvel ja teadvuse juures, kogeme igal hetkel oma maailma läbi tunnetusvahendite -

nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine. Kuid isegi, kui meile tundub, et

me oleme teadlikud kogu informatsioonist, mis välismaailmas konkreetsel ajahetkel aset

leiab, kinnitavad teadlased, et tegelikult saame teadlikuks vaid murdosast sellest. Kui

suurest murdosast? Väga väikesest murdosast.

Meie alateadvus võtab igal sekundil vastu 400 000 000 000 bitti informatsiooni. Kuid me

teadvustame endale ainult 2000 bitti. Seega, meie suutlikkus infot töödelda on tohutusuur,

kuid see osa, millest me teadlikuks saame, on imepisike. Me “kaotame” 99,999999% infost,

ja saame teadlikuks vaid 0,000000005 protsendist. Kas see pole mitte hämmastav? (John

Assaraf, Murray Smith, "The Answer")

Just praegu, kui sa loed seda raamatut, võtab sinu alateadvus igal sekundil välismaailmast

vastu väga suure hulga infot, millest enamus aga ei ole antud hetkel sinu jaoks oluline.

Teeme lihtsa testi. Kas sa kolm sekundit tagasi olid teadlik sellest, mis tempos sa praegu

hingad? Ei olnud, sest see ei olnud sinu jaoks oluline. Kuid saa sellest siis teadlikuks nüüd.

Või tunneta, kuidas sinu jalad on vastu põrandat või diivanit - kas sa olid sellest tundest

teadlik veel mõni hetk tagasi? Ka mitte. Nüüd kuulata enda ümber mingeid helisid - kui

palju neid on; kas kõik on sulle tuttavad? Nuusuta! Kas sa tunned mingeid lõhnu, mida sa

enne ei märganudki? Vaata enda ümber. Tähelepanelikult! Isegi, kui sa oled praegu kodus,

võid sa märgata enda ümber tähelepanelikult vaadates asjade juures detaile, millele sa iga

päev “otsa vaatad”, kuid alles nüüd märkad sa seda tegelikult. Need võivad olla mingid

väikesed mustrid tekil või laudlinal, lambil või mõnel raamatul, mis on juba nädal aega

sinu ees laual lebanud. Need tähelepanekud näitavad, kuidas meie alateadvus hoiab meid

normaalsuse juures, sest juhul, kui me oleksime teadlik kogu informatsioonist, mis meid

ümbritseb, läheksime lihtsalt hulluks. Me ei tuleks sellega toime.

Kuid mis määrab selle, millest me saame teadlikuks ja mis jääb vaid alateadvusse? See

valik toimub vastavalt juba ajus olevale informatsioonile ehk vastavalt meie uskumustele,

harjumustele, kogemustele jms (John Assaraf, Murray Smith, "The Answer"). Seda infot,

mis on meis juba olemas, käsitleb aju olulisena, ning kõik välismaailmast tulenev uus

informatsioon, mis haakub juba olemasolevaga, käsitletakse samuti olulisena, ja me saame

sellest teadlikuks. Kõik meie jaoks ebaoluline info jääb kadunuks.

Mida tähendab olla teadvel?

Kindlasti võid sa praegu endale kinnitada, et sa oled teadvel. Kuid kas sa oskaksid endale

öelda, mida see tähendab, et sa oled teadvel? Kuidas sa seda kirjeldaksid?

Kas võiks öelda, et kui sa oled teadvel, teadvustad sa endale teatud tüüpi informatsiooni?

Näiteks oled sa teadvel sellest 0,000000005% informatsioonist, mis tuleb hetkel

välismaailmast. Jah? Lisaks oled sa teadlik sellest, mis toimub sinu kehas - sul võivad olla

mingid tundmused (kuskilt kõditab, kuskilt sügeleb, kuskilt valutab). Jah? Ning sa võid

olla teadlik, et sul on emotsioonid, hirmud, eelarvamused, ettekujutlused jt sellised

nähtused. Jah? Ja lisaks oled sa teadvel sellest, mis juhtus minevikus - ehk sul on ka mälus

olev informatsioon. Jah? Kuid see on ka paljuski kõik ...

Eelpool loetletud info oli teatud tüüpi korrastatud informatsioon sinu peas, millega sa saad

teadlikult ja tahtlikult manipuleerida. See ongi sinu teadvus. See on see, millest sa oled

teadvel. Ja see on see, mis moodustab sinu maailma. Kogu sinu reaalsus mahtus ära

eelmisse lõiku. Või jäi midagi veel välja? Vaata igaks juhuks üle.

Kui midagi ei jäänud välja, ja sa nõustud sellega, et kogu sinu maailm koosneb vaid väga

väikesest informatsioonihulgast, on vist väga oluline, et see informatsioon vastaks sinu

ootustele ja see teeniks sinu huve. Sest sellisel juhul vastaks ka sinu maailm sinu ootustele.

Mõistad? Kui see ongi kogu sinu reaalsus - mitte midagi muud sinu jaoks ei eksisteeri -,

soovid sa tõenäoliselt, et see reaalsus oleks selline, mis teeks sind rõõmsaks ja

rahulolevaks. Sest see ongi kõik, mis on sinu jaoks olemas. Sinu maailm võrdub sellega,

millest sa oled teadvel.

Mõistes seda, et kogu sinu maailm võrdub sinu teadvuses oleva informatsiooniga, ja samas

on kogu see informatsioon sinu poolt manipuleeritav, siis saad sa ju ka ise määrata,

missugune sinu maailm on. Kuidas nii?

Esiteks, sa koged oma maailma (tegelikult ainult 0,000000005%) vastavalt juba

olemasolevatele uskumustele ja minevikukogemustele (vaata eelmist alapeatükki). Kuna

aju “näitab” sulle sellist maailma, mille ta arvab sinu jaoks oluline olevat, ja oluline on

tema jaoks see, millesse sa usud, siis uskumuste muutmise kaudu muudad sa otseselt oma

kogemusi. Muutes oma uskumusi, muudad sa seda, missugune on sinu maailm.

Teiseks, sa saad teadlikult muuta ja valida oma eelarvamusi, emotsioone, hirme,

ettekujutlusi ja mälu. Isegi mälu? Jah, täpsemalt mälu kasutamist. Sa saad ju teadlikult

valida, mida sa meenutad ning mida mitte. Kui me meenutame minevikust kogu aeg

negatiivseid sündmusi, on see meie enda teadlik otsus. Selle asemel võime meenutada

ainult positiivseid juhtumeid. Või üldse mitte meenutada, ja elada kogu aeg ainult

praeguses hetkes. Kuigi siis võib elu keeruliseks muutuda, sest sellisel juhul ei oskaks me

isegi koju minna. Me ju vajame selleks mälu.

Seega informatsiooni, millest me teadvel oleme, saame ise reguleerida, korrastada ning

organiseerida. Mitte keegi teine ei pääse meie pähe, et seal midagi teha. See on ainult meie

enda teadlik otsus, mida ja kuidas me oma peas kanname. See, millest me oleme teadvel,

moodustab meie maailma. Automaatsete tahtmiste küüsis olemine tähendab vaid seda, et

meil puuduvad oskused juhtida teadvuses olevat informatsiooni. Meile ei ole koolis ega

kodus õpetatud, et tegelikult oleme meie need, kes valivad, mida me oma peas kanname.

Ja kuna meile ei ole seda õpetatud, siis olemegi me autopiloodil - me mõtleme

automaatselt, me elame läbi emotsioone automaatselt, me kardame hirmusid

automaatselt, me meenutame negatiivseid sündmuseid automaatselt, me loome jubedaid

tulevikustsenaariumeid automaatselt, ja mis on kõige olulisem antud raamatu kontekstis -

me tahame kogu aeg kõiki asju automaatselt.

Kuid me ei pea seda tegema. Meil on olemas võime juhtida teadvuses olevat informatsiooni

ise. Me saame valida, millest me mõtleme, mida me tunneme, kas me elame hirmus ning

mida me meenutame ja ette kujutame. See ongi teadvuse juhtimine. Just see on oskus,

mida pühamehed treenivad neliteist tundi päevas - olla teadlik, mis nende peas toimub.

Olla teadlik, millest nad mõtlevad, olla teadlik, mida nad tunnevad ja olla teadlik, mida nad

tahavad. Nad ei treeni ja ei juhi oma teadvust selleks, et nimetada end “pühameheks”, vaid

neid nimetatakse “pühameheks” seetõttu, et nad suudavad juhtida oma teadvust.

Välise ja sisemise tähelepanu juhtimine

Kõik me kasutame oma igapäevases elus tähelepanu juhtimise oskust. Kui sa loed praegu

seda raamatut, siis vajad sa tähelepanuvõimet, et sellest raamatust aru saada ning enda

jaoks kasulikku meelde jätta. Kui sa sõidad autoga, vajad sa tähelepanu, et vältida avariid.

Kui sa räägid oma sõbraga, vajad sa tähelepanu, et olla hea vestluspartner.

Välise tähelepanu juhtimise oskust saad testida, kui sa viid hetkeks oma silmad raamatult

ning vaatad enda toas olevat lauda. Uuri hetkeks seda lähemalt. Millest see valmistatud on,

missugune on selle disain ja värv? Ning nüüd too tagasi oma tähelepanu raamatule. Vaata

ka korraks selle disaini, paberite tekstuuri ning tähtede suurust. Just praegu juhtisid sa

oma välist tähelepanu erinevate väliste objektide vahel. Hetkel tegid sa seda kasutades oma

nägemist, kuid seda on võimalik teha ka teiste tunnetusvahendite kaudu - sa võid

navigeerida erinevate helide vahel, mis sind ümbritsevad; sa võid nuusutada erinevaid

lõhnu, ja maitsta erinevaid maitsvaid rooge. Me kõik suudame eristada objekte oma

maailmas.

Selline on meie välise tähelepanu juhtimise oskus. See areneb meis välja automaatselt ning

me kasutame seda nii teadlikult kui ka ebateadlikult. Teadlikult siis, kui keegi hüüatab

ootamatult: “Kuula seda imelikku häält!”, mille tagajärjel ajad sa oma “kõrvad kikki” ning

püüad eristada ühte heli kümnetest teistest. Ebateadlikult aga igal muul ajal.

Elementaarne välise tähelepanu juhtimise oskus on meil kõikidel olemas ja see hoiab meid

elus.

Kuid meil on olemas ka teine tähelepanu liik. See on meie sisemine tähelepanu ehk

teadlikkus. Teadlikkus on meie võime olla teadlik sellest, mis toimub meie peas

(teadvuses). Ning teadlikkuse juhtimise oskus võimaldab meil teadvuses olevaid nähtuseid

ja objekte eristada ning juhtida.

Oot-oot, mis mõttes, võib sul hetkel tekkida küsimus. Mis objektidest ning nähtustest sa

räägid? Kas siis teadvus polegi üks lahutamatu tervik, kus ei ole midagi üksteisest eristada?

Meie sisemised objektid

Koolis õpetatakse meid tundma viit tunnetusvahendit, milleks on:

1) Nägemine

2) Kuulmine

3) Haistmine

4) Maitsmine

5) Kompimine

Jah, see kõik on väga õige, kuid siit nimekirjast on üks väga oluline tunnetusvahend

puudu. See on teadlikkus ehk meie sisemise tähelepanu juhtimise oskus.

Me teame, et me kogeme maailma läbi oma tunnetusvahendite. Me näeme midagi, ja me

anname sellele hinnangu. Me kuuleme midagi, ja anname sellele hinnangu. Ja nii ka

kõikide teiste tunnetusvahenditega. Kõik need on suunatud meist väljapoole ja

moodustavad meie maailma.

Aga kes juhib sinu mõtteid ja tunneb emotsioone? Sul on ju mõtted, see on kindel. Kui

eksid, siis proovi kohe järgi. Ütle iseendale praegu mõttes “Ma olen inimene”. Antud juhul

mõtlesid sa selle välja. Nüüd kujuta endale ette, et sa oled Rootsi Kuningas - loo enda

teadvusse kujutis endast kui Rootsi Kuningast. Ka said hakkama? Muidugi said, see on ju

elementaarne. Nüüd võid meenutada midagi head eelmisest aastast. Tee seda. Meenuta

kohe midagi väga head, mis tekitab sinus hea enesetunde. Tehtud? Nüüd meenuta midagi

väga halba. Kohe nii halba, et sa tunned ennast halvasti ja tuju läheb ära. Mõtle nüüd oma

kõige suurema hirmu peale, mis sul on. Ma ei tea küll, mis see on, aga kindel on see, et iga

inimese elus on teatud tüüpi hirmud. Mõtle korraks selle peale. Ka tehtud? Ja nüüd

viimane katse - pane silmad kinni ning jälgi, kas sa tunned kuskil kehas mingeid

aistinguid? Ehk sügeleb kuskil, või kuskil kõditab, või hoopis pigistab. Võta endale hetk

aega ...

Kui sa tegid selle katse läbi, siis oled sa edukalt kasutanud oma teadlikkust, et eristada

erinevaid sisemisi objekte enda teadvuses ning navigeerida nende vahel. Vaatame seda

korraks veel lähemalt.

Missuguseid objekte sa selle ülesande käigus oma teadvuses eristasid?

1) Kõigepealt palusin ma sul öelda endale üks mõte - “Ma olen inimene”. Jah, see on

mentaalne verbaalsus ehk sisekõne. Kõlab kohmakalt, aga nii see on. Kui sa nüüd jälgid

natukene, mis sinu peas igapäevaselt toimub, võid sa avastada, et seal palju muud kui

sisekõne ei olegi. Meie peas käib pidevalt üks jutuvada. Kes see jutustab siis? Kelle hääl see

on, mida me kuuleme? Või veelgi parem - kes see kuulab seda jutuvada?

Eristatud objekt number üks: sisekõne

2) Seejärel palusin ma sul kujutada ette, et sa oled Rootsi Kuningas. Selle käigus lõid sa

enda teadvusse mentaalse pildi - sina Rootsi Kuningana. Ka selliseid mentaalseid protsesse

kasutame igapäevaselt väga palju. Üldjuhul me muud ei teegi kui kujutame endale ette, kui

halvasti võib kõik tulevikus minna. Äkki me kaotame töö, äkki jätab armastatu mind maha,

äkki teen ma autoavarii. Kõik need on väljamõeldised, mida ei ole tegelikult olemas, kuid

mida me usume täiesti siiralt. Miks? Sest me ei suuda eristada, et see on vaid väljamõeldis.

Me samastame end selle väljamõeldisega ja elame, nagu oleks see päris.

Eristatud objekt number kaks: ettekujutlused

3) Siis palusin ma sul meenutada midagi väga head eelmisest aastast. Sellisel juhul

kasutasid sa oma mälu. Sa mitte ei taastanud minevikku, vaid lihtsalt kasutasid oma mälu

ning vaatasid mälupilti. Ka see on osa mentaalsusest, mis teeb meile igapäevaselt palju

muret. Me ju muretseme selle pärast, kui keegi midagi ütles või ütlemata jättis, kui keegi

meid ei aidanud või meile autoga ette sõitis. Kõik need pildid vajavad ju meie poolset

käsitlemist. Isegi kui neid ei ole enam tegelikult olemas.

Eristatud objekt number kolm: meenutused

4) Kuna ma palusin sul meenutada midagi head, siis juhul, kui sa seda tõesti tegid, tundsid

sa endas positiivset emotsiooni. Su tuju võis paraneda ja su näole võis tulla naeratus. Sa

olid rõõmus. Järgmisel hetkel palusin ma meenutada midagi halba, mis su tuju alla viiks.

Kohe täitsa põhja ikka. Nüüd jõudsime järgmiste sisemiste objektide grupini -

emotsioonid.

Emotsioone elame üldjuhul läbi täiesti automaatselt ning neid teadvustamata. Ühel hetkel

oleme rõõmsad, järgmisel juba kurvad, siis pettunud ja siis üllatunud. Need kõik on

emotsioonid, mis tekivad üldjuhul mõtlemise tagajärjel. Kohe kui sa mõtled hea asja peale,

tunned sa end hästi, ja kohe, kui sulle meenub midagi ebameeldivat, valdab sind juba

negatiivne emotsioon.

Eristatud objekt number neli: emotsioonid

5) Viienda grupi tuvastamiseks palusin ma sul mõelda millegi hirmutava peale. Kuigi

hirmud kuuluvad emotsioonide alla, meeldib mulle neid eraldi välja tuua. Nad lihtsalt on

täiesti klass omaette. Hirme tunneme ka igapäevaselt. Hirmud võivad olla loomulikud, mis

on tingitud näiteks noorena pimeduse kartusest, aga palju ohtlikumad on just sisemised

hirmud millegi suhtes, mida ma ei suuda isegi defineerida. Näiteks kardame, et me ei saa

hakkama. Me ei tea isegi, mida me kardame, et me ei saa hakkama, kuid see hoiab meid

kogu aeg tagasi. Me ei julge uusi asju ette võtta ning ka vanu lõpetada.

Eristatud objekt number viis: hirmud

Kui palju me kokku saime? Jah, viis erinevat tüüpi sisemist objekti, millele sa varem võib-

olla ei ole tähelepanu osanud pöörata. Loomulikult on sul olnud kõik need nähtused

olemas, kuid kuna sa ei ole kasutanud oma sisemise tähelepanu juhtimise oskust, ei ole sa

neid nähtuseid eristanud. Nüüd tegid sa seda väga lihtsalt. Nagu sa märkasid, on nende

vahel navigeerimine väga sarnane välismaailmas olevate objektide vahel navigeerimisele.

Nii nagu sa “hüppad” välismaailmas ühelt helilt teisele, või helilt pildile, nii “hüppad” sa ka

oma sisemaailmas ühel mõttelt teisele, ühelt emotsioonilt kolmandale või ühel mälestuselt

viiendale ettekujutusele.

Tahtmised kui sisemaailma objektid

See on raamat rahulolematusest ning sellest vabanemisest. Millest tekib rahulolematus?

Kui ma oleksin seda sinult küsinud enne raamatu lugemist, oleksid sa võib-olla öelnud, et

sa oled rahulolematu, kuna sul ei ole seda või teist asja oma elu. Aga nüüd oled sa

muutunud. Sa oled muutunud nii palju, et sa mõistad, millest saavad alguse meie

probleemid ja rahulolematus - tahtmistest.

Esimestes peatükkides tegime koos läbi mitmed mõtteharjutused, mille abil sa mõistsid,

kuidas probleeme ei ole sinust eraldi seisvana olemas, ja kuidas igasuguse probleemi

algpõhjuseks on sinu soov olemasolevat olukorda muuta. Ehk siis sinu tahtmine midagi

muuta.

Aga kus kohas sinu tahtmine tekib - kas välismaailmas või sisemaailmas? Kas tegemist on

välismaailma objektiga või sisemaailma objektiga? Ning kas tahtmiste juhtimiseks peame

kasutama välise tähelepanu juhtimise oskust või hoopis sisemise tähelepanu juhtimise

oskust?

Proovime kohe järgi, et teada saada. Mõtle hetkeks mõne oma probleemi peale, mis sinu

elus sind hetkel “kollitab”. Ja taipa, et probleem sinu jaoks, see ebamugav tunne, ei saa

alguse mitte konkreetsest olukorrast, vaid sinu soovist seda olukorda muuta. Aga jälgi

nüüd, kus kohas see tunne või tahtmine olukorda muuta tekib? Kas seespool või

väljaspool? Jah, sulle võib hetkeks tunduda, et väljas, sest sa soovid muuta midagi

välismaailmas, aga tunne seda tahta muuta tekib ikkagi meie sees. Tahtmised tekivad alati

meie sees. Olgu selleks siis lapsepõlves kogetavad teadvustamata tahtmised, meie

igapäevased geneetilised tahtmised või programmeeritud tahtmised - kõik need kerkivad

üles meie sisemaailmas ning nende juhtimiseks ja nendest vabanemiseks vajame sisemise

tähelepanu juhtimise oskust. Tahtmistest vabanemiseks vajad sa oma teadlikkuse

juhtimise oskust.

Eristamise kunst kui uks vabanemisse

Nüüdseks oleme ühtekokku ära defineerinud kuus erinevat sisemist nähtust, mis tekitavad

meis rahulolematust ja probleeme:

1) Sisekõne (mentaalne sisekõne)

2) Ettekujutlused

3) Meenutused

4) Emotsioonid

5) Hirmud

6) TAHTMISED

Viit esimest gruppi vaatlesime juba eelpool, kuid nüüd on siia lisandunud üks eriti oluline

nähtus - meie tahtmised. Miks siis tahtmised nii olulised on? Sest kuni me ei oma tahtmisi,

ei ole meie elus rahulolematust. Vaadates viit esimest sisemist objekti, siis me märkame, et

need on oma olemuselt staatilised, nad ei pane meid tegutsema. Kui me õpime kasutama

oma teadlikkust, siis ühel hetkel hakkame tunnistama kõiki neid sisemisi nähtuseid. Me

märkame, et meis on mentaalne sisekõne. Jah, see on olemas, las ta olla. See ei sega meid,

kui me sellest teadlikud oleme. Ning meil on ettekujutlused ja meenutused. Las ka nemad

olla. Need on lihtsalt mentaalsed pildid meie peas. Pildid nagu pildiraamatus. Kuid pildid

pildiraamatus ei saa meile rahulolematust tekitada. Ja viimasena on meis emotsioonid

ning hirmud. Jah, ka konkreetsed nähtused, mis määravad meie enesetunde. Ka nende

vastu on lihtne astuda läbi teadlikkuse - me tunnistame endale, et me tunneme end hetkel

hästi või halvasti, kas me kardame midagi või ei karda.

Eraldiseisvana ei pane mitte ükski eelpool nimetatud nähtus meid tegutsema. Nad on

lihtsalt nii nagu nad on. Kuid mis juhtub siis, kui mängu astuvad tahtmised? Jah, siis läheb

mölluks. Möll tekib nii juhul, kui meie tahtmised on seotud esimese viie nähtusega, ehk

siis meie sisemaailma protsessidega, kui ka juhul, kui me tahame muuta midagi

välismaailmas. Vaatame lähemalt.

Näiteks märkame, et meis on sisekõne. Me ketrame kogu aeg ühte negatiivset mõtet, mis ei

anna meile rahu. Nüüd tekib meis tahtmine seda muuta: “Ma tahan, et ma ei mõtleks kogu

aeg seda mõtet”. Kuid kuna meie teadlikkus on madal, ei õnnestu see. See võib küll

õnnestuda hetkeks, aga see on kümne sekundi pärast jällegi tagasi.

Sarnaselt panevad meie tahtmised meid liikuma ka teiste sisemiste nähtuste kaudu.

Näiteks meenub meile midagi (meenutus), see ärritab meid, ja me tahame seda muuta.

Muidugi me teame nüüd, et minevikus ei ole võimalik midagi muuta, kuid üldjuhul

inimesed ei teadvusta seda endale, ja lasevad sellel lindil muudkui käia. Mis on tagajärg?

Jah, rahulolematus.

Või kujutame midagi ette, mis võib homme töö juures juhtuda. Me kardame, et ülemus

tuleb homme hommikul esimese asjana meie juurde ja vallandab meid. Siin on koostöös

juba ettekujutlus ja hirm. Kuna aga tegelikult ei ole midagi päriselt veel juhtunud, on

mõlemad need väljamõeldised. Pelgalt vaid elektrilised impulsid meie ajus. Sellisel juhul

tahame midagi muuta juba tulevikus. Kui enne püüdsime muuta minevikku, ja

kannatasime seeläbi, siis nüüd soovime muuta tulevikku. Aga kogemuslikult lähenedes

saame aru, kui rumalad need mõlemad tahtmised on - minevikku ei ole enam olemas, ja

tulevikku ei ole veel olemas. Miks siis nende kaudu luua endale kannatusi ja

rahulolematust?

Sarnaselt suhetele sisemaailmaga, loome kannatused läbi tahtmiste ka suhetes

välismaailmaga. Kuigi see on isegi tavapärasem juhtum, saame nüüd aru, kui rumal see on.

Hästi, mul on mõtted ja meenutused, ja ma saan nendega manipuleerida. Nad on siiski

teatud viisil minu poolt kontrollitavad siin ja praegu. Kuid kui kontrollitav on siin ja

praegu minu välismaailm?

Üldjuhul muretseme asjade pärast, mis on juba juhtunud. Need asjad ON juba nii nagu

need ON. Meie tahtmine seda muuta ei muuda tegelikult mitte midagi. Ainuke viis

olukorda muuta, on teha seda läbi tegutsemise. Kuid me ei teadvusta seda endale üldjuhul.

Enamiku inimeste kõik päevad mööduvad tahtes midagi oma elus muuta. Küll tahavad nad

muuta end ümbritsevaid inimesi, küll oma töötingimusi ja miks mitte ka autosid ning

maju, milles nad elavad. Aga me saame ju aru, et tahtmised ei muuda välismaailmas mitte

midagi. Tegutsemine muudab.

Kui meie teadlikkus areneb, kasvab meie eristamisvõime. Me suudame ju kergesti eristada

punast värvi sinisest, või kuuma külmast. Aga kui paljud meid suudavad eristada

meenutusi ettekujutlustest, või sisekõnet vaikusest, või mis kõige olulisem - ühte tahtmist

teisest? Jah, sa suudad seda kindlasti teha, kui sul palutakse seda teha. Aga igapäevaelus?

Kui tihti oled sa teadlik sellest, mis sinu peas toimub? Kas sa teadvustad endale hetkel, kui

sa ärritud, et sinus on praegu emotsioon, mis sind juhib? Või ütled sa endale, et sellepärast

ei tasu muretseda, sest see on vaid meenutus millestki, mida ei ole olemas, ja ka sellepärast

mitte, kuna see on ettekujutlus, mida ei ole veel olemas. Ning muidugi selle raamatu

kontekstis kõige olulisem - kas sa teadvustad endale, et su tuju on hetkel halb, kuna sa

tahad midagi, mida sa ei saa endale lubada; või oled sa vihane seepärast, et keegi käitub

teatud viisil, aga sa tahad, et ta käituks mõnel muul viisil.

Sisemiste protsesside eristamise võime on meie kõige olulisem oskus rahulolematusest

vabanemiseks. Eristamisvõime muudab meid vabaks ja tekitab ruumi meie teadvuses. Me

hakkame märkama, et mina ei ole minu mõtted, emotsioonid, hirmud ja tahtmised, vaid

minul on mõtted, emotsioonid, hirmud ning tahtmised. Ja kui ma tean seda, et ma ei ole

need nähtused, vaid mul on need nähtused, saan ma nendest ju lahti lasta. Nii nagu sa võid

lahti lasta raskest kotist oma käes, kui sa poest koju jõuad, võid sa ka lahti lasta oma

mõtetest, emotsioonidest ja tahtmistest, mis sind seni on kogu aeg tagant kihutanud.

Kuid et see saaks juhtuda, on vaja kogemuslikult mõista, et sa ei ole need nähtused. Ei

piisa kahjuks ainult sellest, kui me loeme kuskilt ja võtame selle info omaks intellektuaalsel

tasandil. See ei aita. Aitab ainult see, kui me arendame enda eristamisvõime nii täpseks, et

see hakkab eristama protsesse, mis leiavad meie sees aset, ja mille loomulik tagajärg on

automaatsuse lõppemine meie elus. Kui seni oleme mõelnud automaatselt, tundnud

emotsioone ja hirme automaatselt, ja tahtnud, tahtnud, tahtnud midagi automaatselt, siis

eristamisvõime kasvades hakkame esmakordselt elus märkama, et siin olen mina, ja siin

on minu sisemised protsessid. Ma ei pea nendega samastuma, aga ma võin, kui ma soovin.

Kui ma soovin tunda rõõmu, võin ma end samastada rõõmuga. Teadlikult. Kui ma soovin

mõelda mingit plaani läbi, teen ma ka seda. Teadlikult. Ja kui ma tahan tõesti midagi oma

elus muuta, võin ma samastada end ka selle tahtmisega. Kuid jällegi teadlikult. Mitte

automaatselt.

Teadlikkusest tulenev eristamisvõime on üks olulisemaid tööriistu enesejuhtimise ning

tahtmistest vaba elu tagamiseks. Kuni me oleme autopiloodil, meie sisemised protsessid

juhivad meid, mitte meie neid, ei ole me võimelised teadlikke muutusi oma elus läbi viia.

See lihtsalt ei ole võimalik, sest me ei teadvusta protsesse, mis meid juhivad. Kuid läbi

teadlikkuse arendamise hakkab meie teadvusse tekkima üha rohkem ruumi ja meie

peremehe roll kasvab. Jah, see ei ole kiire protsess, see võtab aega kuid ja aastaid, aga juba

peale esimeste viljade maitsmist ei loobu me sellest enam mitte kunagi. Hetk, mil me

kogemuslikult avastame, et ohoo, need on minu mõtted, need on minu hirmud, ja need on

minu tahtmised, on lõputult vabastav, ja piisavalt motiveeriv, et jätkata uurimist,

märkamist ning teadvustamist ikka veel ja veel.

Kuidas arendada eristamisvõimet?

Eneseareng on nagu sibula koorimine. Me eemaldame muudkui uusi kihte enda minalt,

kuni ühel hetkel jõuame loodetavasti eesmärgini - me saame vabaks kõigest üleliigsest ja

koormavast. Kuid nii nagu sibula peal on “lõputu” hulk erivärvi kihte, on neid ka meil.

Peale ühte kuud endaga teadlikku tegutsemist võime tunda, et nüüd oleme puhtad. Aga

juba teise kuu lõpuks mõistame, kui mustad me tegelikult veel kuu aega tagasi olime. Meile

tundub hoopis nüüd, et me oleme lõpuks saanud puhtaks. Aga kuu aega hiljem tunneme

jälle samamoodi. Ja ka aasta hiljem, ja kolm aastat hiljem ning tõenäoliselt ka

kolmkümmend aastat hiljem.

Inimesed, kes on enesearenguga tegelenud viiskümmend aastat, ütlevad tihti, et mida

enam nad end treenivad, seda enam nad mõistavad, kui vähe nad teavad. See on lõputu.

Meie oleme lõputu. Ning vabanemise tee on lõputu. Kõik see, mida me oleme harjunud

pidama tegelikkuseks ja lõplikuks meie maailmas, saab ühe hetkega pühitud, ja me

avastame täiesti uue reaalsuse ning võimaliku lõpu. Me usume, et kui me need asjad ära

teeme, oleme selleks korraks jõudnud lõppu, ja võime hetke hinge tõmmata. Kuid see lõpp

ei tule mitte kunagi. See on lõputu enese avastamise, puhastamise ning uue teadvustamise

tee.

Siia sobib väga hästi üks zen-lugu, mida sooviksin sinuga jagada:

Eurooplane läheb Jaapanisse zen-kloostrisse elu mõtet otsima. Peale 30-aastast

igapäevast 10 tunnist harjutamist saavad lõpuks õpilane ning Õpetaja ühel rahulikul

pärastlõunal teetoas kokku, kui Õpetaja küsib eurooplaselt: “Noh, sa oled nüüd minu käe

all õppinud ja harjutanud enam kui 30 aastat. Kas sa nüüd tead, mis asi see zen on?”.

Eurooplasel hakkavad käed värisema, kuna ta ei tea, mida vastata. Igaks juhuks ütleb ta

siiski väriseval häälel: “Ei ... ei tea, Õpetaja”. “Mina ka mitte”, vastab Õpetaja ning joob

keskendunult teed edasi.

Kuna eneseareng on pikaajaline töö iseendaga, siis ei saa ka tulemused ja võit oma

harjumuslike mõttemustrite ning tahtmiste üle tulla üleöö. See kõik võtab aega. See võtab

kõigepealt rasked nädalad, et üldse alustada, siis pikad kuud, et saavutada esmane

distsipliin, ja seejärel lõputud aastad, kuni me hakkame märkama esimesi võite iseenda

üle. Kõik see toimub väga pisikeste sammudega ning sageli meile iseendale täiesti

märkamatult.

Et inimesed on väga kannatamatud ja soovivad alati kiireid muutuseid oma elus, on hea

endale öelda nii, et ma lähen nüüd ümbermaailma reisile. Ma astun iga päev ühe

kukesammu, ja minu eneseareng lõpeb, kui ma olen kodus tagasi. Kui palju me peame siis

tööd tegema, et saada valmis? Jah, päris palju. Me teame, et Maa ümbermõõt on 40 000

kilomeetrit. Ja me teame, et ühes meetris on umbes neli kukesammu. Niisiis, kui palju me

peame kukkesamme astuma, et läbida 40 000 kilomeetrit. Jah, see teeb 160 000 000

kukkesammu, ja 160 000 000 päeva. Kuna ühes aastas on 365 päeva, siis läheb meil

kohale jõudmiseks vaja 438 356 aastat. Kui vanaks me elame? Jah, keskmiselt 65 aastat.

Nüüd küsi endalt, kas sa jõuad enne praeguse elu lõppu kohale ...

Kui me teame, et teadlikkuse ja eristamisvõime areng on võtmetähtsusega

rahulolematusest vabanemisel, oleks kasulik teada, kuidas seda teha? Kuidas hakata

märkama protsesse oma peas?

Nüüd jõuame tagasi selleni, millega tegelevad päevast päeva joogid ja buda mungad ning

tänapäeval ka miljonid inimesed läänemaailmas. See on tähelepanu treenimine,

meditatsioon, kontsentratsioon. Ühele heale lapsele võib anda mitu nime. Me ei peaks

nimetustesse liigselt kinni jääma, sest uskudes meditatsiooni kui millessegi väga

müstilisse, võime anda sellele põhjendamatult liiga suure tähenduse. Me hakkame otsima

meditatsioonipraktikatest müstilisi kehaväliseid kogemusi või võnkuvaid energiaid. Ei,

seda ei ole seal. Vähemalt mitte selles meditatsiooni praktikas, mis aitab arendada

teadvust ning parandada oma eristamisvõimet. Seetõttu on kindlam neid harjutusi

nimetada üldse tähelepanu treenimise või kontsentratsiooniharjutusteks. Sellisel juhul ei

ole siin midagi müstilist ja me saame rahulikult keskenduda harjutustele endale, mitte

otsida selle tagant midagi imepärast.

Nii, oled sa valmis? See saab olema väga põnev ning huvitav. Mitte keegi ei suuda

meditatsiooni võlule vastu panna, sest see on nii inspireeriv, vabastav ja põnev ... Selleks

tee nii.

Istu põrandale rätsepa istmesse või toolile, pikuta diivanile või tee seda jalutades. Vii

tähelepanu oma hingamisele. Jälgi, kuidas sa hingad. Pane tähele, kuidas õhk liigub

kopsudesse, kui sa hingad sisse, ja ole teadlik, kui õhk tuleb kopsudest välja, kui sa hingad

välja. Ära püüa hingamist kontrollida, kuna sa ei tegele praegu hingamisharjutustega. Ei,

sa jälgid lihtsalt seda, mis sinu maailmas hetkel toimub. Kuna hingamise jälgimine ei vaja

mingit mentaalsust, ei sisekõnet, emotsioone ega ka tahtmisi, siis on see väga objektiivne

nähtus. See on kindlaim viis olla siin ja praegu. Jälgida seda, mis toimub just sel hetkel.

Lihtsalt hinga, ja lihtsalt tea, et sa hingad.

Kõik. Kogu müstika. Kas pole imeline?

Muidugi sa ei usu, et see nii lihtne on. Sageli ootavad inimesed meditatsioonist müstilisi

kehaväliseid kogemusi ning astraalrännakuid teistesse dimensioonidesse. Aga see pole

hetkel see. See on hetkel lihtsalt oma tähelepanu treenimine selle kaudu, et sa hoiad oma

tähelepanu hingamisel. Nii nagu me treenime 50 kilomeetri pikkuseks maratoniks oma

keha, treenime oma sisemise tähelepanu juhtimiseks oma tähelepanuvõimet. See on lihtne,

aga geniaalne.

Kui sa otsustadki sellega algust teha, avastad sa üsna pea, et see ei ole ikka nii lihtne.

Proovi istuda kasvõi üks minut ilma mõtlemata, ja sa avastad, et see on praktiliselt

võimatu. Just nii nagu ma mõned peatükid tagasi kirjutasin, et kohal olla on väga

keeruline. Meie teadvus ei ole harjunud tegelema mitte millegagi. Sellele meeldib tegelda

kas mineviku või tuleviku sündmustega, mitte aga sellega, mis on praegu. Sest praegu ei

ole väga midagi. Kuid hingamisele keskendudes toimubki just see, mis meie teadvusele

kõige vähem meeldib - me võtame temalt ära huvitava materjali, mida talle meeldib

töödelda. Ja jätame alles ainult selle, mis on praegu.

Kui sa istud meditatsioonis, siis ei ole sel hetkel mitte midagi muud olulist kui istumine ise.

Kui sa otsustad, et sa mediteerid viisteist minutit, siis selle aja jooksul ei ole maailmas

mitte midagi tähtsamat kui istumine ja keskendumine. Kõik muu toimub sel hetkel sinu

peas. Kui sa mõtled tööasjade peale või meenutad midagi, mis juhtus eile, teed sa seda oma

peas. See ei ole päris. Kui sa elad läbi emotsioone või tahad midagi - näiteks lõpetada

istumine -, on ka need virtuaalsed protsessid meie peas. Ainuke objektiivne, päris asi -

sellel hetkel on istumine ja hingamine. Ja just sellega me ka sel hetkel tegeleme.

Loomulikult läheb meie mõte kohe rändama, kui me istuma hakkame, aga see on okei. See

ongi tema ülesanne. Ära saa enda või oma mõtte peale pahaseks, vaid juhul, kui sa märkad,

et sa tegeled oma peas sisemiste objektidega, too lihtsalt oma tähelepanu tagasi

hingamisele ja jätka. Kui kaua? Kas mõtled, kui kaua korraga, või kui kaua sa peaksid

tegema meditatsioonipraktikaid?

Korraga võiks alustada 5-7 minutist ja siis iga kuu tõsta seda kuni näiteks 30 minutini

päevas. Kui kaua aga laiemas tähenduses? Igavesti. See ei lõppe enam mitte kunagi. Kui

alguses tundub see sulle töö ja kohustusena, siis õige varsti - juba mõne aastaga - muutub

see sinu elu loomulikuks osaks. Nähes ka reaalseid tulemusi elus ning kogedes

elukvaliteedi paranemist, ei leia sa juba üsna pea enam ühtegi põhjust, miks sa peaksid

sellest loobuma.

Programmeeritud tahtmiste eristamine loomulikest tahtmistest

Kui sa oled jõudnud lugemisega selle peatükini, siis usun ma, et sa oled tegelenud oma

tähelepanu treenimisega juba vähemalt paar kuud ... või isegi paar aastat. Kuidas sulle

tundub? Missugused olid sinu esimesed nädalad? Karmid, eks ole? Mitte kuidagi ei

suutnud oma mõtetega hakkama saad, jah?. Kuid nagu sa mäletad, siis juba kaheksandal

nädalal toimus väikene muutus. Sa avastasid, et sa suudad hingamist jälgida järjest juba

kümme sekundit, ja alles siis läks mõte taas igapäevaasjadele. Ja kaksteist nädalat peale

alustamist märkasid sa, et suudad juba kakskümmend sekundit keskenduda ühele

objektile. See on suur võit iseenda üle. Sa oled teel vabadusse.

Istudes igapäevaselt meditatsioonides, võid sa märgata igasuguseid põnevaid nähtuseid.

Kui meie tähelepanuvõime kasvab, muutub meie pea selgemaks. Üks konkreetne ja

praktiline kasu mediteerimisest on see, et me hakkame tulema meditatsiooni käigus

erinevatele lahendustele. Näiteks on meie elus olukord, mida me ei ole suutnud pikka aega

lahendada. Ja nüüd istudes, ja püüdes kogu aeg jälgida hingamist, võib käia ühel hetkel

kõva “laks”, ja me teame, kuidas see olukord lahendada. Me oleme justkui kuskilt saanud

täiendavat infot sellele, mis meil juba igapäevaselt kasutada on. Ei oska öelda, kust meile

need ideed tulevad, aga need tulevad. Tänaseks oled sa seda ka ise kindlasti juba kogenud.

Lisaks ideedele kasvab iga päevaga sinu eristamisvõime. Eelmistes alapeatükkides

vaatasime läbi peamised sisemised objektid, mida on kasulik eristada ja mis aitavad meil

oma elukvaliteeti tõsta. Kõige viimane nendest, ja antud raamatus kõige olulisem, olid

tahtmised. Ühel hetkel hakkame eristama enda tahtmisi kõikidest teistest nähtustest. Kui

seni ei ole me olnud suutelised taipama, kuidas me tahame kogu aeg midagi, siis läbi

teadlikkuse arengu kasvab ka meie suutlikkus märgata tahtmisi, neid üksteisest eristada ja

nendest ka lahti lasta. Ning sa muidugi juba tead, mis toimub siis, kui me oma tahtmisest

lahti laseme? Jah, muidugi, me lahendame kohe selle tahtmisega seotud probleemi oma

peas, ja meie rahulolematus lakkab eksisteerimast.

Näiteks tahad sa paremat töökohta. Seni oled sa arvanud, et sa oled rahutu seepärast, et

sinu töö ei rahulda sind. Kuid nüüd märkad sa, et sa mõtled kogu aeg uue töö peale, mida

sa tahad. Sinu sees on tahtmine. Nüüd võid sa edasi liikuda ja küsida endalt, mida sa

tegelikult tahad? Kas sa tõesti tahad uut tööd või tahad sa hoopis midagi spetsiifilisemat?

Sa võid tahta hoopis suuremat palka? Miks? Seepärast, et sa tahad rohkem raha ellu?

Miks? Sest sa tahad osta uusi riideid? Miks? Sest sa tahad käia moetrendidega kaasas?

Miks? Sest siis oled sa oma sõprade ning teiste inimeste hulgas kõrgemini hinnatud?

Ahaaa, nüüd jõudsime siis tegeliku tahtmiseni. Sa mitte ei taha uut tööd, vaid sa oled

ühiskondliku tahtmise mõju all ning soovid, et sind väärtustataks rohkem. Kuna meie

ühiskonnas on standardiks riietuda ja käituda teatud viisil, siis juhul, kui me soovime ka

olla “tegija”, peame selle vooluga kaasa minema. Nüüd võid sa minna seda jada pidi tagasi.

Kui sa lased lahti oma tahtmisest olla väärtustatud sõprade silmis, siis kaob sul ära

tahtmine osta uusi riideid. Kui sa vabaned tahtmisest osta uusi riideid, võid sa vabaneda

tahtmisest saada suuremat palka. Võib-olla jääb sul isegi olemasolevast palgast üle, sest

seni oled sa poole oma palgast kogu aeg pannud uute riiete ostmise peale, et olla oma

sõprade hulgas tunnustatud.

Nagu sa eelmisest lõigust näed, on tahtmiste eristamine meie elukvaliteedi parandamiseks

ja rahulolematusest vabanemiseks väga olulise tähtsusega. Et mõista, miks me oleme

pettunud, kibestunud ja vihased, peame mõistma, miks me tahame mingeid asju oma elus.

Me peame oskama eristada enda sisemisi protsesse ja juhtima neid meie poolt soovitud

viisil. Kui eelmises näites toodud juhul ei oskaks sa eristada oma tahtmisi, veelgi enam, sa

isegi ei teaks, et meil on tahtmised, mis meid juhivad, siis oleksid sa pidevalt rahulolematu,

kuna sa tunned, et sul on liiga vähe raha. Sa usuksid siiralt, et vähe raha on sinu

rahulolematuse põhjuseks. Kuid nüüd tead sa, et selleks on hoopiski soov olla tunnustatud

ja vastata ühiskondlikele standarditele.

Kui sa mäletad eelmisi peatükke, siis sa tead, et meie tahtmised jagunevad kahte suurde

klassi - loomulikud tahtmised ja programmeeritud tahtmised. Loomulikud tahtmised on

loomulikud, need on meil olemas ja nendega ei ole midagi suurt ette võtta. Me tahame

süüa, seksi ja armastust. See on täiesti normaalne.

Programmeeritud tahtmised tekitavad meile aga kogu aeg muret. Need panevad meid

tahtma üldjuhul asju, milleks me ei ole suutelised ja need panevad meid oravarattasse

pingutama kogu aeg selle nimel, et endale midagi saada.

Kuni meie eristamisvõime on madal, ei teadvusta me endale, et meis on tahtmised, ja me ei

suuda loomulikke tahtmisi ka programmeeritud tahtmistest eristada. Me ei teadvusta, et

me tahame midagi, me teadvustame ainult tahtmise tahajärjel tekkivat rahulolematust.

Kui me aga hakkame endaga tööle, saabub ühel hetkel meie teadvusse avarus - me

märkame, et meis on tahtmised, ja ka seda, et tahtmisi on kahte liiki. Kaob ära segadus

meie peast ja meie teadvuses hakkab tekkima kord. “Nii, ma soovin endale seda saada.

Stopp! Ahaaa, siin on minu tahtmine. Hästi, aga millest see alguse saab? Mida ma

tegelikult tahan? Kas see on minu loomulik tahtmine või on see väljastpoolt

programmeeritud tahtmine?”, hakkame isekeskis arutlema. See hetk on väga oluline

verstapost meie arengus - me hakkame eristama programmeeritud tahtmisi loomulikest

tahtmistest ning soovidest.

Normaalsed soovid

Mis on iga inimese kõige normaalsem ja loomulikum tahtmine tema elus? Jah, soov olla

vaba, rõõmsameelne ning õnnelik.

Ma usun, et need kolm mõistet - vabadus, rõõmsameelsus ja õnnetunne - on kõige

olulisemad faktorid meie elus. Kes meist ei sooviks siis olla vaba kõikides oma otsustes?

Kes ei tahaks langetada just selliseid otsuseid, mida tema tahab, mitte aga neid, mida talle

ette öeldakse? Kes ei tahaks tunda elust rõõmu, ärgates igal hommikul üles ja minna

päevale naeratades vastu? Ning kes ei sooviks oma elus kogeda tõelist õnne - olla tänulik

iga päeva eest ja püüda pikendada igat hetke, mis tal on? Ma usun, et kõik inimesed

sooviksid elada sellist elu. See on kõikide inimeste sünniõigus, mis enamikult inimestelt on

aga justkui jõuga ära võetud.

Jah, täpselt samu nähtuseid soovivad kogeda ka programmeritud tahtmiste all olevad

inimesed. Ka nemad mõtlevad, et sooviks olla vaba, rõõmus ja õnnelik. Kuid nemad

usuvad siiralt, et kõikide nende programmide realiseerimine pakub nendele vabadust,

rõõmu ja õnne. Vaevalt inimesed soovivad kõiki asju ja saavutusi kogeda nende asjade

enda pärast. Ei, me soovime kogeda rõõmu, mida me loodame nende asjade kaudu saada.

Kuid paratamatu tõsiasi on, et need tahtmised ei lõppe. Me ei suuda asjade kaudu mitte

kunagi vabadust, rõõmu ja õnne kogeda, sest iga kord, kui meile tundub, et me oleme

saavutanud selle, mis peaks meid rõõmsaks ja õnnelikuks tegema, kerkib meie teadvusse

juba uus tahtmine - soov saada veel paremat ja veel rohkem seda kõike.

Seega on meil kõikidel olemas normaalsed soovid olla õnnelik ja rõõmus ning vaba. See on

inimlik. Kuid kui paljud meist seda praktikas ka kogevad? Vaata ringi enda

tutvusringkonnas. Kui paljud sinu tuttavatest ärkavad igal hommikul kell 5.30 üles, kuna

nad ei taha mitte ühtegi hetke sellest päevast kaotada? Kas nad võtavad elu kergelt ning

lõbusalt, takerdumata liigselt probleemidesse ja muredesse?

Või kohtad sa pigem igapäevaeselt inimestega, kes vastavad küsimusele “Kuidas sul

läheb?” alati, et on ka nagu on, kuid alati võiks paremini minna. Jah, muidugi võib alati

paremini minna. Just sellest me siin raamatus räägimegi - meie Egole ja programmeeritud

tahtmistele ei saa kunagi küllalt. Ükskõik kui Tegijad me juba oleme, meile tundub ikka, et

astudes järgmisele tasemele oma edus, oleme valmis nautima õnne. Kuid seda ei juhtu

mitte kunagi.

Õnn ja vabadus, mida me püüame asjade ning saavutuste kaudu omandada, kaob nagu liiv

meie sõrmede vahelt. Justkui saime kätte, aga ei ole ka. Heaks analoogiaks võiks siin olla

mees, kes jalutab kõrbes ning on kohutavas näljas ja janus. Ootamatult näeb ta eemal linna

ja ta arvab nüüd, et kõik tema mured on lahendatud. Ta hakkab pingutama ja linna poole

pürgima, kuna ta teab, et seal ootab teda vabanemine piinadest. Aga kohale jõudes avastab

ta, et see on mahajäetud linn. Siin pole mitte ühtegi elanikku, ega ka süüa ja juua. Eemalt

vaadates tundus see olevat ilus linn, mis täidab kõik mehe unistused, aga selle unistuse

täitudes selgub, et see oli tühipaljas illusioon - ta küll saavutas näiliselt oma eesmärgi, aga

see ei täitnud tema kõhtu ning ei kustutanud janu.

Nii on ka meie elus. Kuni me püüame leida vabadust, rõõmu ja õnne ainult väliste asjade

kaudu, tunneme peale iga järgmise eesmärgi saavutamist ikka veel nälga ning janu. "See ei

ole ikka veel see", ütleme endale, ning seame uued ja veelgi säravamad eesmärgid, lootes

siiralt, et veel kallima, uuema või suurema eesmärgi saavutamine tekitab meis lõpuks selle

tunde, mida me taga oleme ajanud. Kuid kurb paratamatus on see, et me ei jõua mitte

kunagi kohale sinna, kuhu me arvame end teel olevat. Miks? Sest me oleme juba kohal.

Meil ei ole mitte kuhugi pürgida ega kiirustada, et leida sisemist rahulolu. Vabadust,

rõõmu ning õnne ei saa leida linnast, mis kaugelt paistab küll ilus ning täiuslik, aga iga

kord linna kohale jõudes avastame ikka ja jälle, et ka see on tühi ning kõle.

Tahtmistest vabanemine

Me jõudnud otsustava peatükini - tahtmistest ja rahulolematusest vabanemine. Imeline,

kas pole?

Läbi distsiplineeritud praktikate ja tähelepanu juhtimise jõuame esmakordselt elus

olukorda, kus me hakkame teadvustama, et meil on tahtmised. Kui sa vaatad eelmistes

peatükkides erinevate tahtmiste kirjeldusi, siis oli kõikide tahtmiste ühine joon see, et need

on teadvustamata. Me usume, et rahulolematust tekitavad olukorrad meie elus, kuid nüüd

mõistad sa, et olukorrad ON nagu ON, vaid hoopis meie TAHTMISED olukorda muuta

tekitab meis rahulolematust. Tere tulemast tuppa, kus on lamp põlema pandud!

Kui me jõuame kogemuslikult arusaamiseni, et jah, minus on tahtmised, ja need tahtmised

tekitavad minus rahulolematust, siis loogiline järeldus sellest on, et juhul, kui ma

suudaksin vabaneda tahtmistest, vabaneksin ma ka rahulolematusest. On ju loogiline, kas

pole? Kui sul on kõht tühi, siis tahad sa süüa. Kuid rahulolematus saab ju alguse sellest, et

ma tahan, et mul ei oleks kõht tühi. Ma tahan olemasolevat olukorda muuta. Kui ma aga

teadvustan endale, et see on pelgalt tahtmine, mis minus rahulolematust tekitab, saan ma

sellest lahti lasta. Sellisel juhul jääb alles ainult tühja kõhu tunne. Mitte midagi muud.

Või teise näitena võib tuua olukorra, kus ma soovin uut töökohta. Näiteks olen ma otsinud

juba pool aastat uut tööd, aga tulutult. Nüüd on minus kerkimas rahulolematus. Aga

jällegi, rahulolematus ei saa alguse mitte olemasolevast tööst, vaid sellest, et me tahame

uut tööd, kuid see ei ole õnnestunud. Selle kohta oli raamatu alguses ka üks joonis, võid

sellele veelkord nüüd pilgu peale heita. Juhul, kui me seda teadvustame ja laseme

tahtmisest lahti, jääb järele ainult kaks fakti - praegune töö ja uue töö otsingud.

Rahulolematus on kadunud, alles jäävad ainult objektiivsed olukorrad.

Sellisel viisil endaga tööd tehes alustame liikumist vabanemise suunas. Nii nagu

eneseareng tervikuna, on ka tahtmiste teadvustamine väga pikaajaline protsess, mille

käigus me läheme üha sügavamale. Alguses on ehk raske märgata, kuidas teatud

olukordades on tegelikuks rahulolematuse põhjuseks tahtmine, aga aja möödudes ning

praktikate jätkates see muudkui paraneb. Me muutume üha puhtamaks sibulaks, millelt

kooritakse kogu aeg uusi kihte maha.

Mis minust järele jääb?

Kui ma olen sibul, mida muudkui kooritakse, siis tekib küsimus, mis jääb lõpuks järele?

Mis saab minust siis, kui mul ei ole enam mitte ühtegi tahtmist?

Seda saab vaadata kahes aspektis. Esiteks, meie loomulikud tahtmised ei jäta meid kunagi

maha. Me oleme nendega sündinud ja ka sureme. Me saame end aidata ainult loomulike

tahtmiste teadvustamise kaudu.

Teine lugu on aga programmeeritud tahtmistega. Ka nendest täielik vabanemine ei ole

lihtne, sest nii kaua, kuni me võtame oma tunnetusvahendite kaudu välismaailmast uusi

ahvatlevaid impulsse vastu, kerkivad automaatselt üles ka meie tahtmised. Mis muudab

meid aga vabaks, on tahtmiste teadvustamise kiirus. Kui alguses toimub tahtmiste

teadvustamine kohmakalt ja aeglaselt - me tunneme, et meis on rahulolematus, me

hakkame uurima selle tegelikke põhjusi, kuni me jõuame tahtmiseni ja laseme sellest lahti

-, siis aja möödudes muutub see protsess aina kiiremaks. Ja ühel hetkel on see juba täiesti

automaatne. Me hakkame automaatselt tuvastama kõiki oma sisemisi nähtuseid,

sealhulgas ka oma tahtmisi. Sa näed uusi kingi, ja sa tahad neid ... ja lased lahti. Sulle ei

tule isegi enam meelde, et sul oli tahtmine, ei, sa lasid kohe sellest lahti. Ning sa olid vaba.

Sinu teadlikkus ja eristamisvõime on lihtsalt nii kiireks juba treenitud, et see ei vaja enam

sinu teadlikku sekkumist tahtmistest lahtilaskmiseks.

Nüüd oled sa vaba. Kujuta endale ette, et sa oled kolm viimast aastat endaga aktiivselt tööd

teinud ja sa oled vabanenud kõikidest programmeeritud tahtmistest. Mis juhtub nüüd?

Mis sinust alles jääb?

Kui me jõuame sellisesse olukorda, siis me jõuame sageli esimest korda elus küsimuseni:

“Mida ma tegelikult oma elult tahan?”. Mitte enam, mida ühiskond minult ootab, et ma

teeksin, et ma oleksin väärtustatud, vaid päriselt, mida mina tahan teha.

See on olukord, kus me oleme jõudnud oma tegeliku missioonini elus. Me kõik sünnime

siia maailma meile iseloomulike oskustega, mida me teeme kõikidest teistest inimestest

paremini. Tihti juhtub aga see, et meie vanemad ei aita meil neid tuvastada, vaid suunavad

meid õppima ja töötama alale, mis peaks meile perspektiivis pakkuma hea elu. Kuid mida

tähendab antud juhul hea elu? Kas seda, et me vastame ühiskondlikus tähenduses mingile

standardile - et me oleme keegi? Sellisel juhul võime olla kolmekümne või viiekümne

aastased ja me oleme teinud terve oma elu tööd, mida me tegelikult vihkame. Me oleme

teinud seda seepärast, et meil on selline amet ning meid on suunatud seda tööd tegema.

Aga kuhu jäid minu tegelikud oskused ja tugevused? Äkki on minus midagi, milles ma olen

tõeliselt andekas. Äkki tahan ma teha oma elus hoopiski midagi muud ...

Need on küsimused, milleni me jõuame, kui me hakkame vabanema oma tahtmistest, mis

on meile väljaspoolt programmeeritud. Me oleme võib-olla kogu oma elu elanud viisil, et

vastata kellegi ootustele. See ei olegi pidanud olema ühiskondlikele ootustele vastamine,

see võib vabalt olla ka kogukondlikele ootustele vastamine - mida ootasid minult vanemad,

mida ootavad minult sõbrad ja tuttavad, mida ootavad minult töökaaslased ja abikaasa.

Kõikidel on meile mingid ootused. Kuid kuhu jäävad meie enda ootused. Nüüd on aeg otsa

vaadata enda ootustele ja küsida lõpuks ometi: “Mida ma tegelikult oma elult soovin?”.

Ja vastus küsimusele “Mis minust järele jääb?” on väga lihtne. Sinust jääb järele see, kes sa

tegelikult oled. Kuna sa oled õppinud märkama ja eristama enda sisemisi nähtuseid, siis

oskad sa lahti lasta oma hirmudest, mida keegi võib sinust mõelda, kui sa jääd iseendaks;

sa oskad lahti lasta emotsioonidest, mis kaasnevad teatud mõtete ja tegevustega; ning sa

oskad lahti lasta ka tahtmistest, mis on pannud sind jooksma kogu sinu elu. Tahtmine olla

Keegi, tahtmine olla hea ema, tahtmine olla suurepärane abikaasa, tahtmine olla ustav

sõber, tahtmine olla edukas, tahtmine olla rikas, tahtmine olla ilus, tahtmine olla, tahtmine

olla, tahtmine olla ... ei taha enam. Lase kõigest lahti. Nüüd on sinu kord elada.

Mida ma tahan, kui ma ei taha enam mitte midagi?

Maailm on geniaalne. Seda näitab juba see küsimuse püstitamine: “Mida ma tahan siis, kui

ma ei taha enam mitte midagi?”. Oskad sa sellele vastata? Vaatame siis koos lähemalt

küsimuste ja vastuste vormis ...

Küsi endalt: “Mida ma tahan siis, kui mul ei ole enam programmeeritud tahtmisi?”

Vastus: “Ma tahan oma elust lihtsalt rõõmu tunda ...”

Küsimus: “Kuidas ma saaksin elust rõõmu tunda?”

Vastus: “Tegeledes asjadega, mida ma armastan ...”

Küsimus: “Mida ma armastan teha?”

Vastus: “Ma armastan teha neid asju, mis mul hästi õnnestuvad ...”

Küsimus: “Mis asjad õnnestuvad mul hästi?”

Vastus: “Need asjad, milles ma olen loomupäraselt andekas ...”

Bingo! Kas sa mõistad, milleni sa praegu välja jõudsid? Sa jõudsid välja selleni, et püsiva

rahulolu saavutamiseks elus vajad sa äratundmist, milles sa oled loomupäraselt andekas.

Sa pead saama teada, milles sa oled tugev, kuna sellele tegevusele keskendumine aitab sul

vabaneda rahulolematusest. Vaatame korraks uuesti, kas see ikka on nii:

1) Kui sa saad teada, milles sa oled tugev, saad sa teada, mis sul hästi õnnestub;

2) Kui sa saad teada, mis sul hästi õnnestub, saad sa teada, millega sulle meeldib tegeleda;

3) Kui sa saad teada, millega sulle meeldib tegeleda, tahad sa sellega kogu aeg tegeleda

(kuna see kukub sul hästi välja ja see teeb sulle rõõmu);

4) Kui sa saad tegeleda kogu aeg sellega, mida sa armastad, tunned sa elust rõõmu ja oled

õnnelik;

5) Kui sa oled rõõmus ja õnnelik, ei ole sul vaja enam ühtegi programmeeritud tahtmist

realiseerida, sest nende realiseerimise eesmärk oli ju sama - olla rõõmus ning õnnelik.

Rahulolematusest vabanemine

Jah, see on üüratult lõbus avastus. Ning ka tähtis. Selle kohaselt mõistame, et elus rõõmu

ja õnne kogemiseks ei ole vaja taga ajada kõiki neid väliseid nähtuseid, mille kaudu me

loodame õnnelikuks saada, vaid me peame üles leidma valdkonna, milles me oleme

tugevad ja andekad. Püstitades eesmärgid selles valdkonnas, tunneme oma elust püsivat

rahulolu ning oleme spontaanselt igapäevaselt rõõmsad ja õnnelikud.

Kuid millest see kõik alguse sai? Jah, see sai alguse oma tahtmiste eristamisest ning nende

järk-järgulisest lahtilaskmisest. Ent see ei ole võimalik, kui meie teadvus töötab viisil, nagu

see tavaliselt inimestel töötab - automaatselt ning reageerides kõigele, mida me

väljastpoolt vastu võtame. Kui me soovime hakata eristama oma tahtmisi ja seeläbi

kasvatada rahulolutunnet oma elus, peame hakkama tegeleme teadvuse treenimisega. Just

selle sama praktikaga, millega tegelevad joogid ning buda mungad idamaades juba mitu

tuhat aastat. Nemad mõistsid ammu, et õnnetunne ei tulene asjade omandamisest, vaid

ainult õigest teadvuse juhtimisest. Kui me kontrollime neid protsesse, mis leiavad ase meie

peas, kontrollime ka oma maailma ning isegi enda rahulolu määra elus.

Täpselt samade järeldusteni jõudis ka Mihaly Csikszentmihalyi (“Kulgemine” 2007

Pegasus) oma uuringutes. Tema eksperimentides osales tuhandeid inimesi üle maailma

erinevatest riikidest ja erinevatelt elualadelt, kes aitasid Csikszentmihalyil mõista, mis

muudab inimesed õnnelikuks. Nendes uuringutes osales nii rikkaid kui vaeseid, ilusaid ja

koledaid ning pakse ja peenikesi. Ja missugused olid tulemused? Üllatavad! Tulemused

näitasid, et inimesed on rõõmsad ja õnnelikud siis, kui nad saavad tegelda millegagi, mida

nad tõeliselt armastavad ja naudivad. Tegevus ise muudab inimesed õnnelikuks, mitte

tegevuse tagajärjel saavutatavad eesmärgid.

Kuid vastupidiselt Csikszentmihalyi tulemustele toimib tavapärane eduteooria just niipidi,

et meid õpetatakse keskenduma mitte tegevusele, vaid lõpptulemusele. Meile öeldakse, et

oluline ei ole see, mida sa praegu tunned, vaid see, kuhu sa välja jõuad. Ning niimoodi me

siis elame oma elu oravarattas lootes kogu aeg midagi saavutada ja seeläbi kogeda õnne

ning naudingut. Aga nüüdseks me teame juba, et see on lootusetu. Tõeline rahulolu ning

nauding elu saab tulla vaid läbi selle, kui me oskame oma elu üles ehitada viisil, et me

saame igapäevaselt tegeleda sellega, mida me armastame. Me ei pea tegema tööd, mida me

vihkame, ja me ei pea olema suhetes, mida me põlastame. Me peame õppima oskama

nautima tegevust, protsessi, mitte lootma saada naudingut tegevuse kaudu oodatavast

eesmärgist.

Selliseid tegevusi, mida tehakse tegevuse enda pärast, mitte aga pelgalt lõppeesmärgi

pärast, nimetatakse autoteelilisteks tegevusteks. Ning inimesi, kes tegutsevad tegutsemise

enda pärast, nimetatakse autoteelilisteks isikuteks. Termin autoteeliline tuleneb kahest

kreeka keelsest sõnast: auto tähendab mina ja telos eesmärki. Koos olles viitavad need

eneseküllasele tegevusele, millest ei pea sündima kasu tulevikus, vaid mille tegemine on

iseenesest meeliülev (Mihaly Csikszentmihalyi, “Kulgemine”, lk 83).

Autoteeliline elu on iga inimese suurim rõõm ja eesmärk. Kuna sellisel juhul teeb inimene

asju, mis tal loomulikul viisil hästi välja kukuvad, siis tunneb ta nendest tegevustest rõõmu

ja ta on nendes tegevustes ka väga edukas. Öeldakse, et kui inimene oskab oma hobi muuta

oma sissetulekuallikaks, ei tööta ta enam mitte ühtegi päeva oma elus - ta lihtsalt teeb asju,

mida ta teeks ka juhul, kui ta selle eest raha ei saaks. Kuid nüüd makstakse talle selle eest

ka veel raha. Kas keegi oskaks midagi veel ilusamat oma elult soovida, kui see, et ta saab

igapäevaaselt tegelda oma lemmiktegevustega ning selle kaudu endale ja oma perele elatist

teenida?

Mis kasu on meile suurtest majadest, kallitest kaatritest ning luksuslikest autodest, kui

need muudavad meid orjaks? Me peame päevast päeva tegema tööd, mida me võib-olla

vihkame, kuid see on paratamatu, sest me peame teenima raha, et neid asju enda juures

hoida. Me küll kutsume külalisi, sõidutame äripartnereid ja naudime tänaval

vastassugupoole tähelepanu, aga mis on selle kõige hind? Meie rahulolematus eluga. Kas

poleks aeg üles ärgata? Me ju oleme suremas! Kõik inimesed lähenevad peale oma sündi

alates esimesest päevast surmale. Ja kui sa oled juba kolmekümne, neljakümne või

viiekümne aastane, on meil jäänud vaid mõned aastakümned, kuni me peame siit ilmast

niikuinii lahkuma. Ja mida me siit saame kaasa võtta? Mitte midagi. Absoluutselt mitte

midagi. Me tulime siia tühjade kätega, ja me lahkume siit tühjade kätega. Ja nüüd kujuta

ette, kuidas sa oled kaheksakümne viie aastane ja kõik on juba praktiliselt läbi. Ning nüüd

meenuta oma elu ...

Kas sa oleksid rõõmus siis, kui sa saaksid meenutada oma elu kui rõõmu täis kulgemist,

kus sa nautisid igat oma veedetud päeva täiel rinnal, või oleksid sa rõõmus siis, kui sa

mõtled kogu selle vaeva, rahulolematuse ning kannatuse peale, mida sa pidid läbi elama, et

saada kõiki neid asju, mis nüüd on sind niikuinii maha jätnud. Jah, sa olid rikas, kuulus,

võimukas ... aga sul ei olnud elu. Kogu sinu elu kulus vaid selle peale, et iga päev veeta 15

tundi kontoris, et kõike seda saavutada. Sul ei jäänud isegi aega nende asjade kasutamiseks

ning nautimiseks. Aga sul olid need asjad olemas. Kui sa olid noorem, olid kuskil inimesed,

kes vaatasid sulle alt üles ja kadestasid. Sa olid uhke, kui sa sõitsid oma kalli autoga

linnatänavatel, ja sa nägid, kuidas kõik imetlesid sind. Jah, sa olid tõeliselt Keegi.

Kuid nüüd tule tagasi tänasesse päeva, kui kõik see on möödas. Vaata ennast, kuidas sa

oled vana ja väsinud. Kõik on möödas. Sest me elame mööduvas maailmas. Sulle on jäänud

alles veel ainult mälestused. Sa ei saa enam autodega sõita, sest sa ei näe. Sa ei saa enam

ilusaid riideid kanda, sest keegi ei vaata sind niikuinii. Ning ükski naine või mees ei huvitu

sinust, sest sa oled ju “minemas”. Sa oled ajalugu. Ja mis on ainuke, mis on alles. Jah, sinu

mälestused möödunud elust. Ning nüüd küsi viimast korda, kas sa soovid, et need

mälestused oleksid täis rõõmu, naudingut ja sära, või täis rahulolematust, kannatust ja

pidevat piina kõikide nende asjade ja saavutuste nimel, mida sa saavutasid ... ja mis kõik

veel saavutamata jäi, sest aeg sai lihtsalt otsa ...

Peatükk 5. “Tegutse rahulikult. Ole õnnelik. Saavuta oma eesmärgid.”

Sa oled vaba! Sa ei taha enam mitte midagi, mida sulle väljastpoolt programmeeritakse. Sa

tahad ainult elust rõõmu tunda. Ja nüüd kerkib sinu mõttesse küsimus: “Aga kuidas jääb

kõikide nende unistustega, mis mul kunagi olid? Kas ma pean siis leppima kõige sellega,

mis on minu elus praegu, või tohin ma soovida siiski midagi paremat? Mitte tahta, ja mitte

kannatada, aga lihtsalt - ma soovin kogeda küllust ...”.

Jah, sellise küsimuseni olen ma isegi jõudnud korduvalt. Kui vaadata meie Universumit ja

loodust, siis on näha kõikjal küllust. Meie Universum paisub umbes 100 km / sekundis,

meie loodus loob kogu aeg küllust, kevadel ärkab kõik, ja sügisel hääbub see taas. Kui kõik

on meie maailmas külluslik, siis miks ei peaks olema külluslik inimeste elu? Miks me

oleme harjunud mõtlema, et liiga palju raha on luksus, rikkad on halvad ja raha teenimine

on raske töö? Kas see ikka on nii?

Minu väike lugu

Oled sa märganud, kui paljud inimesed on hädas oma majandusliku seisuga - nad lihtsalt

ei tule sellega toime. Jah, nad elavad küll ära, aga mis elu see on, kui sa pead kogu aeg

mõtlema, kuidas kuu lõpus ots-otsaga kokku tulema. Ma ei saa kuidagi öelda, et ma teaksin

sellele küsimusele vastust, sest ma ei pea ennast ei edukaks ega ka jõukaks äriinimeseks.

Kuigi ma olen kogenud nii mõnusat ja muretut elu kui ka pidevat puudust, olen ma täna

siiski täiesti tavaline ning keskmise sissetulekuga inimene - ma ei tunne küll otseselt

millestki puudust, aga igalt poolt “üle ka ei aja”.

Seepärast olen ma ka palju mõelnud selle peale, miks on inimesed oma eluga raskustes, kui

tegelikult on Universum meie ümber külluslik? Inimesed on ju osa Universumist - seega,

kui keskkond on külluslik, siis peab probleem olema inimestes, mitte keskkonnas. Aga

milles on siis probleem?

Selliste küsimuste üle arutledes jõudsingi ma teemadeni, millest on käesolev raamat siiani

kirjutanud, ning ka nende teemadeni, mis on veel tulemas. Minu enda jaoks toimus

murdepunkt elus ning rahalises seisus just siis, kui ma hakkasin vabanema

programmeeritud tahtmistest ning julgesin hakata keskenduma nendele oskustele, milles

ma olen tugev.

Seni olin ma kaheksandast klassist alates arvanud, et minust saab ühel hetkel suur ja

tuntud ärimees, kellel on palju raha ning võimu. Ma olin kõik oma ootused üles ehitanud

sellele mudelile ning iga kord, kui minu elu teises suunas läks, kannatasin ma. Kuna ma

otsustasin saada ärimeheks juba 14-aastasena, siis loomulikult lähtusid ka kõik tulevased

valikud sellest otsusest - ma läksin Tartu Kommertsgümnaasiumisse, et viia end juba

varases nooruses kokku majandusega ning sealt edasi läksin õppima Audentese Ülikooli

rahvusvahelist finantsjuhtimist, mille ma lõpetasin cum laude, ja sealt omakorda edasi

Tartu Ülikooli rahvusvahelist ettevõtlust. Ma ju tahtsin saada edukaks äriinimeseks.

Kuigi ma tegin sellised valikud, ei küsinud ma endalt kordagi, kas ma üldse olen selline

inimene, kes teeks äri? Minu valikud hakata majandust õppima ning äri tegema lähtusid

ainult soovist olla rikas ja olla ühiskonnas Keegi. Mind jooksutasid kõik need programmid,

milles ma olen selles raamatus kirjutanud, ja ma olin nn ühiskonnahaiguse kõige eredam

näide. Ma olin kõigeks valmis, et saada rikkaks, teha suurt äri ning olla Keegi.

Kuid elul olid minuga teised plaanid. Peale Hansapangast lahkumist asutatud

ehitusettevõte pakkus mulle esimesel aastal väga mõnusat elu ja ma arvasin juba, et lõpuks

olen ma oma eesmärgid saavutanud. Aga joovastus asendus üsna kiiresti ahastusega, kui

selgus, et kogu edu oli olnud illusoorne ning nüüd terendas meid hoopiski pankrot.

Pankrot, mis jättis mu ilma kõigest, mida ma olin seni suutnud koguda ning millesse ma

olin uskunud, sealhulgas ka eneseväärikus. Iga ettevõtja kõige suurem hirm on pankrot, nii

oli see ka minu suurimaks õudusunenäoks. Kuid ma tulin sellest välja. Ma tulin sellest

välja teistsuguse inimesena. Vähemalt alguses arvasin ma niimoodi.

Minu õnn oli pankrotiprotsessi ajal kohtuda ühe inimesega, kes hakkas mulle tutvustama

elu teistsugust poolt. Ta hakkas rääkima sisemistest väärtustest, välismaailmast kui

sisemaailma peeglist ning soovitas mul hakata tegelema meditatsioonidega. Loomulikult

pidasin ma teda esimesel hetkel veidrikuks ja ei uskunud tema juttu, aga kuna minu

psüühiline seisund oli nii halb, siis ei olnud mul lihtsalt valikut - ma läksin tema juurde

ikka ja jälle tagasi.

Umbes aasta hiljem arvasin ma, et ma olen nüüd valmis - vaimne ning hea inimene. Sel

hetkel algas teine etapp minu elus. Ma olin aru saanud, missugused vead ma olin oma

esimese ettevõtte juures teinud ning tõotasin endale, et ma ei tee enam kunagi niimoodi ja

nüüd hakkan ma äri tegema vaimsete väärtuste ja seaduste kaudu.

Kuigi ma tundsin end sel hetkel väga vaimse ning puhastatuna, olin ma tegelikult jätkuvalt

veel väga "haige". Isegi, kui ma olin pankrotist läbi tulnud ja kõik kaotanud, jooksis minu

peal jätkuvalt sama programm - "Vot nüüd hakkan ma alles äri tegema!". Ma ahmisin

raamatuid sellest, kuidas meie mõtlemine peaks looma meile uue reaalsuse ning kuidas

meie maailmas eksisteerib üks kummaline seadus, mida nimetatakse

külgetõmbeseaduseks. Selle seaduse kohaselt muutub meie maailm selliseks, nagu me

mõtleme. Kui mõtled positiivselt, juhtuvad sinu elus head asjad, ja kui mõtled negatiivselt,

juhtuvad sinu elus kõik halvad asjad.

Nii ma siis katsetasin ja proovisin kõikide nende tehnikate kaudu oma ellu küllust luua.

Küll ma laulsin Viimsis mere ääres, kirjutasin igale poole oma eesmärke ja allkirjastasin

kõige võimsamaga lepinguid, et ta tooks mulle ikka kõik selle rikkuse. Kõige

äärmuslikumaks läksin ma peale ühte Hiina raamatu lugemist, mis soovitas panna

hingedele aknalauale kaheks nädalaks kausitäie keedetud riisi. See pidavat hingi toitma

ning nemad pidavat tooma meile siis selle vastu rikkuse majja. Jah, ma keetsingi riisi ning

panin ka viisakalt selle aknalauale, kuid kahe nädala möödudes riis vaid hallitas, kuid

ilusaid autosid, maju, kaatreid ning hunnikute viisi raha ikka ei olnud.

Mida ma valesti tegin?

Nüüd on hea selle kõige üle tagasi mõelda ja naerda. Kuid sel hetkel oli väga valus. Ma ju

tegin kõike seda, mida raamatud ja filmid soovitasid. Kuulasin loenguid, lugesin artikleid

ja raamatuid, kus kõik need ilusad ning rikkad lubavad õnne ja küllust. Kuid mida ei olnud,

seda ei olnud. Ikkagi pidin elama peost suhu ja kogu aeg mõtlema, kuidas omadega välja

tulla.

Nagu eespool juba juttu oli, on kõik eduraamatud kütuseks meie rahulolematusele. Nii oli

see ka minu jaoks - ma arvasin, et ma olen nüüd puhas ja vaimne ning väärin küllust. Ja

seal olid siis need kõik “sõbrad” autorid ning filmimehed, kes lubasid mulle küllust ja head

elu, kui ma ostan nende raamatu ja teen nii, nagu nad soovitavad. Kuid sel hetkel ei saanud

ma aru, et kõik need “edukad”, kes oma raamatuid mulle müüa püüdsid, teenisid oma

rikkuse ju selle pealt, et mina, ja siis veel miljonid edu “narkouimas” olevad inimesed,

nendele oma raha tõime. Ehk siis nad ütlesid” “Vaata, Kaido, mina teen nii, ja ma teenin

nii palju raha. Osta minu raamat, ja tee ka nii, ja sina teenid ka nii palju raha”. Aga kulla

mees, sa teenidki ju oma raha selle pealt, et mina sulle oma raha toon. Sa püüad õpetada

mulle, kuidas saada rikkaks minu enda raha kaudu.

Ma püüdsin rikkaks saada kolm aastat, ja teha seda liites vaimsed seadused füüsika

seadustega. Aga see ei õnnestunud. Ka praegu, kui ma seda raamatut kirjutan, ei ole ma

rikas. Mul on piisavalt raha, et lubada endale kõike, mida ma soovin ning vajan, aga mul ei

vedele miljoneid ei kontol ega ka Hispaanias kinnisvara all. Kuid ma olen õnnelik.

Jah, nüüd saan ma aru, miks ma ei saanud rikkaks. Ja see on ka selle raamatu peamine

teema. Ma tegelesin kogu aeg vale asjaga.

Ma ju otsustasin rikkaks saada kaheksandas klassis. Ning sellest soovist lähtuvalt läksin

ma õppima majandust. Kuid nüüd, peaaegu viisteist aastat hiljem saan ma aru, kui vale

valik see oli. Ma ei ole oma olemuselt ärimees. Ma ei ole müügimees, ma ei ole juht ning

ma ei ole ka turundaja. Jah, ma olen kõiki neid ameteid pidanud, aga kui ma praegu nende

peale mõtlen, jookseks ma sealt tuhande kilomeetri kaugusele.

Kes või mis ma siis olen?

Juba Hansapangas töötades vihjasid inimesed, et kuule Kaido, sul kukub see kirjutamine

hästi välja. Kui oli vaja kirjutada mõni pikk “joru” töötajatele või ka turundusalaseid tekste,

paluti mul see ära teha. See lihtsalt kukkus mul hästi välja ning mulle ka meeldis see. Aga

sel hetkel ei osanud ma sellele vähimatki tähelepanu pöörata. Ma ju olin pankur ning minu

ainuke soov oli ronida mööda karjääriredelit ülespoole. Ning ühel hetkel, kui ma mõistsin,

et pangas ma rikkaks ei saa, tahtsin ma edasi minna ettevõtlusse - seal liiguvad suured

rahad ning küll jõuavad need ka minu juurde.

Töötades Hansapangas ja kirjutades neid tekste, mis mul hästi välja kukkusid, ei tulnud

ma kordagi selle peale, et ma võiks millalgi tulevikus kasutada seda annet endale elatise

teenimiseks. “Mis kirjutamine?! Memmekad kirjutavad ...”, oleksin ma tõenäoliselt sel

hetkel öelnud, kui keegi oleks mu tähelepanu sellele teemale juhtinud. Ma olin niivõrd

kinni oma “raamides”, et ma ei osanud kordagi sealt välja vaadata.

Kuid nüüd on kirjutamine minu jaoks igapäevane tegevus. Ma kirjutan blogi, ma kirjutan

artikleid ajakirjadesse ning ma kirjutan seda raamatut. Ja see meeldib mulle. See on minu

jaoks väga lihtne ja ei vaja minu poolt erilist pingutust. Ma lihtsalt kirjutan. Ma lihtsalt

oskan seda teha. Ma ei pea mõtlema, kuidas seada sõnu õigesti, et neid lihtne lugeda oleks

või kuidas mingit mõtet väljendada. Ei, see lihtsalt õnnestub mul. See on mulle looduse

poolt kaasa antud, ja ma ei saa sinna mitte midagi parata.

Sama olukord oli ka koolitustega. Ma koolitasin Hansapangas oma valdkonnas -

kindlustuses - uusi töötajaid. Ning ma tõesti nautisin seda. Minu jaoks ei olnud vahet, kas

saalis istub viis või viiskümmend inimest - mul puudus igasugune lavahirm ja ma sain

inimesed väga lihtsasti end kuulama ning kaasa mõtlema. Jällegi, see oli minu jaoks täiesti

pingutusevaba tegevus, millele ma ei osanud tähelepanu pöörata. Ma ei mõelnud iialgi

selle peale, et minust võiks kunagi koolitaja saada. Ei, ma olin ju õppinud ärijuhtimist ja

minus pidi saama suure ettevõtte juht. Punkt.

Eelmises peatükis jõudsime tahtmiste käsitlusega selleni, et vabanedes programmeeritud

tahtmistest, jõuame küsimuseni, mida ma oma elult tegelikult tahan? Jah, iga inimene

tahab oma elust rõõmu tunda ning tegelda asjadega, mis tal hästi välja kukuvad. Sest kui

me saame tõesti tegelda iga päev asjadega, mis meil hästi välja kukuvad, kaotame stressi

ning pinge oma elust - me teenime raha millegi kaudu, milles me oleme loomupäraselt

tugevad. Teised hindavad meid selle kaudu ning me suudame asjad ära teha kiiremini ja

paremini kui teised, kes ei ole sellel alal nii tugevad. Sellisel viisil muutume loomulikul

viisil Keegiks omal alal. Me ei pea alluma välistele programmidele ning vastama

ühiskondlikele ootustele, vaid me jääme iseendaks, teeme seda, mida me teha oskame ning

lihtsalt naudime oma elu.

Just see juhtus ka minu elus. Seni kuni ma püüdsin olla edukas alal, milles ma ei olnud

tugev, ebaõnnestusin ma kogu aeg. Minu esimene, ehitusfirma, pankrotistus, kuna teades

ehitusest mitte midagi, alustasin ma seda ainult sooviga teenida raha. Mind ei huvitanud,

mida töötajad tegid ja kuidas läheb objektidel - mind huvitas ainult see, kuidas ja kui palju

see firma mulle raha teenis.

Minu teine, kaubandusfirma, ei saanud ka iialgi edukaks. Kuigi ma ise olin selle

käivitamise ajaks palju muutunud, valisin ma ikkagi vale tee - ma ei tuvastanud oma

tugevusi, vaid püüdsin olla keegi, kes ma tegelikult ei olnud. Ja ma ebaõnnestusin

taaskord. Ning siis otsustasin ma läbi pettumuse, kibestumise ning valu, et ma ei jõua ning

ei viitsi enam selle kõigega võidu joosta. Ma olin lihtsalt väsinud sellest kõigest ja ma

soovisin sellest vabaneda.

Elu oli mind selleks ajaks juhatanud uute teemadeni - blogindus ning internetiturundus,

mis tundus mulle väga huvitav. Ma olin siis aktiivselt arendamas ning elus hoidmas veel

oma kaubandusfirmat, kuid ma tundsin üha enam tõmmet nn elustiiliettevõtluse suunas.

Mind inspireeris üks internetiturunduse kursus, mille looja oli mõned aastad tagasi olnud

samas seisus nagu mina - küsimuse ees, mida siis oma elult tegelikult soovida ja kuidas

seda saavutada? Ta oli palgatöölt ära tulnud ning hakanud kirjutama blogi ning tegema

koolitusi teemal, mis teda huvitas ning milles ta oli tugev - internetimarketing ehk kuidas

teenida raha internetis. Ta rääkis blogimisest ja oma ala leidmisest. Ta kirjutas sellest,

kuidas me peame ära tundma, mis on meie kutsumus, ja kui me seda ära ei tunne, siis

lihtsalt peame otsustama, mis meile võiks huvi pakkuda. See kõik inspireeris mind väga

palju, ja ma püüdsin aru saada, mis võiks mulle niimoodi huvi pakkuda, et sellest kirjutada

blogis ja jagada oma ideid teiste inimestega?

Kolmas etapp minu elus - uue elu algus

Selleks ajaks olin ma aktiivselt enesearenguga tegelenud kaks ja pool aastat. Ja see meeldis

mulle üha enam. Ma olin mediteerinud, õppinud juhtima oma mõtteid ning emotsioone, ja

avastanud maailma kohta palju sellist, millest mul varem aimugi ei olnud. Ning mis kõige

tähtsam - ma olin endaga töötamisest ning nendest avastustest väga palju abi saanud. Ja

siit kerkis mul idee! "Kui mina olin hädas, ja need tehnikad ja teadmised aitasid mind nii

palju, siis tõenäoliselt on Eestis väga palju sarnases olukorras inimesi. Ma ei saa olla ju

ainuke ning unikaalne. Kindlasti on veel inimesi, kes on oma eluga ummikusse jooksunud

ning nad ei leia väljapääsu. Mis oleks, kui hakkaks pidama blogi enesearengu teemadel?

Mis oleks, kui püüaks millalgi teha enesearengust elustiiliäri? Äkki õnnestub millalgi isegi

selle kaudu väike lisasissetulek teenida", küpsesid üha julgemad mõtted mu peas.

Selliste mõtetega sai alustatud blogi aadressil www.suurimsaladus.ee, millest hiljem kasvas

välja praegu populaarne enesearengu portaal www.sisekosmos.ee. Ma ei teadnud, kas ma

oskan kirjutada ning kas inimesi üldse huvitab see, mida ma kirjutan, aga ma astusin

esimese sammu. Alguse oli mul plaan jagada tõlkeartikleid, sest ma ei osanud midagi ise

kirjutada - ma ju ise olin alles selle teemaga alustamas.

Minu üllatus oli suur, kui ma avastasin, et inimestele meeldis see, mida ma kirjutasin. Ja

veelgi suurem oli see hetkel, kui ma avaldasin esimese siira ning isikliku artikli oma elust ja

mõtetest. See artikkel sai palju positiivset tagasisidet ning paljud inimesed kirjutasid

mulle, et nad said sellest inspiratsiooni ja tuge. See oli minu jaoks murdepunkt. Ma sain

aru, et minus on mingi oskus, mille kaudu ma suudan teistele inimestele väärtust pakkuda

- kirjutamine. Ma olin tihti mõelnud, et olles majandusharidusega, ei ole minus midagi nii

spetsiifilist, et ma suudaksin selle kaudu luua inimestele väärtust. Selleks sai olla ainult

firma juhtimine ning äri. Kuid nüüd olin ma avastamas midagi muud. Ma sain aru, et

kirjutades artikleid oskan ma täiesti spontaanselt aidata inimesi. Ma ei teadnud, kust tulid

need kirjutamise ideed ja artiklite teemad, aga need lihtsalt tulid. Ja inimeste positiivne

tagasiside aina suurenes. Nendele meeldis see, mida ma tegin, ja ka mulle meeldis see,

mida ma tegin. Kuna ma ei teeninud selle kaudu raha, siis tegin ma seda täiesti

vabatahtlikult ning mõnikord isegi uneaajast. See pakkus mulle lihtsalt nii palju

naudingut.

Umbes aasta peale blogi avamist sain ma üha enam inimestelt küsimusi, kas ma ei vii läbi

sellel teemal seminare. Jah, ma olin tihti mõelnud ning unistanud sellest, kui lahe oleks,

kui saakski enesearenguga elatist teenida, aga mul ju puudus igasugune ettekujutus

koolitusärist ning ka koolitusest. Ma olin hirmul astumaks seda sammu. Kuni ühel õhtul

toimus läbimurre. Ma mõistsin, et mul ei ole mõtet seda enam edasi lükata. Kui inimesed

küsivad ise, kas ma viiksin läbi mõne seminari, siis järelikult on aeg selleks küps. Ma sain

aru, et ma seisan hetkel hirmubarjääri ees, ja ainuke võimalus on sellest läbi minna.

Minu esimesel seminaril osales 94 inimest. Ma olin täielikus shokis. Nii palju! Ja tagasiside

oli ka superhea. Ma olin siiralt üllatunud juba siis, kui ma seisin peaaegu saja inimese ees

ning ma ei tundnud mitte mingisugust hirmu. Ma lihtsalt rääkisin, mida ma teadsin. Ja

mõnikord ka seda, mida ma varem arvasin, et ma ei tea. Ma lihtsalt rääkisin. Mõnikord

küsis keegi küsimuse, mida kuulates kerkis minus hirm, sest mul ei olnud õrna aimu ka,

mis võiks olla sellele vastus, kuid kohe, kui ma rääkima hakkasin, tuli vastus kuskilt

iseenesest. Sel hetkel sain ma aru, et lisaks kirjutamisele oskan ma ka lava peal rääkida.

See oli hea tunne.

Nüüd oli mul juba kaks loomuomast tugevust, millele tulevikus tähelepanu pöörata. Ja

need mõlemad pakkusid mulle rõõmu, mistõttu tahtsin ma nendega tegelda kogu aeg. Nii

öösel kui päeval, nii äripäevadel kui ka puhkepäevadel. Miks? Sest see ei ole minu jaoks

töö. Ma teeksin seda ka juhul, kui mul ei oleks mitte mingisugust finantsilist huvi - mulle

lihtsalt meeldib kirjutada enesearengu teemadel ning inimestega sel teemal ka

diskuteerida. Mulle meeldib enesearenguga ka ise tegelda, mitte ainult sellest kirjutada

ning diskuteerida. Ma olen selle ala tõeline fänn, ma olen sellest ise väga palju kasu saanud

ja mulle meeldib, kui ka keegi teine minu artiklitest või koolitustest, või nüüd ka sellest

raamatust kasu saab. See on minu jaoks suur rõõm, mis paneb südame põksuma. Ja kui

see kõik võimaldab mul veel ka arveid maksta ... no mida veel keegi õnneks vajab ...

Tegutse rahulikult. Ole õnnelik. Saavuta oma eesmärgid.

Selle peatüki eesmärk on rääkida eesmärkidest. Kuna me saime eespool aru, et

programmide realiseerimine meid õnnelikuks ei tee, siis vajame teistsugust teed. Mis tee

see on? Jah, see on tarkuse tee.

On üsna loomulik, et juhul, kui me mitte midagi oma elus ette ei võta, ei muutu siin mitte

midagi. Täiesti lootusetu on oodata oma elult teistsuguseid tulemusi, kui me ei muuda oma

tegevus. Ehk siis see, mida me sisse paneme, tuleb ka välja. Kui aga senine sisend on

tootnud ebarahuldavaid tulemusi, ei saa oodata tulemuste muutust ilma, et muudaks

sisendeid. See vist sai nüüd päris keeruliselt sõnastades. Mul hakkas juba küsimus

tekkima, kas ma ikka oskan nii hästi kirjutada, nagu ma eespool reklaamisin. Proovin siis

uuesti.

Isegi, kui me oleme vabanenud kõikidest ühiskondlikest programmidest, ei tähenda see, et

me peaksime istuma metsas ja ainult mediteerima. Ei, elu on külluslik ja meil kõikidel on

sünnipärane õigus sellest küllusest osa saada. Küsimus on vaid, missugusel viisil me

püüame selle külluse poti äärde pääseda - kas läbi programmide realiseerimise ning selle

läbi õnne ja vabaduse kogemise, või oma tegelike oskuste realiseerimise läbi, mis toob

õnne ning vabaduse meile kätte loomulikul viisil.

Kui me mõistame, mis on “meie ala” ja milles me tugevad oleme, oleme astunud juba suure

sammu edasi. Me oleme julgenud lahti lasta ühiskondlikust programmist ja keskenduda

sellele, kes me siis tegelikult oleme. Kuid see oli ju alles esimene samm. See, et ma

mõistsin, et ma oskan kirjutada ning ma julgen lava peal rääkida, ei tähenda seda, et ma ei

võiks sellel alal endale eesmärke seada. Ning ka rahalist küllust kogeda. Universum on ju

külluslik, tõenäoliselt ootab see, et ka kõik selle sees oleks külluslik. Nii ka inimesed. Ma

usun, et just seepärast sünnivad kõik inimesed siia maailma just tema jaoks unikaalsete

omadustega, mille äratundmisel ja kasutamisel oskab ta teistele inimestele tõelist väärtust

pakkuda. Ja kui teised inimesed tunnustavad tema oskusi ning nad tunnevad, et saadav

väärtus on väärt rohkem kui teatud summa raha, siis on nad nõus selle raha ka andma.

Sellisel viisil konverteerub meie poolt loodav väärtus rahaks. See kehtib sõltumata

valdkonnast - kui sa ostad pätsi head leiba, väärtustad sa kõhutäit rohkem kui ühte eurot.

Kui sa ostad auto, väärtustad sa mugavat autosõitu rohkem kui 10 000 eurot. Ning kui sa

väärtustad enesearengu koolituselt või sellest raamatust saadavat informatsiooni rohkem

kui 10 eurot, oled sa valmis ka saadava informatsiooni eest raha välja andma.

Antud näide puudutab ainult raha, kuid see kehtib ka kõikide teiste valdkondade kohta.

Mitte keegi maailmas ei tohiks öelda, et me ei peaks püstitama eesmärke ning nende

suunas liikuma. Meile on ju looduse poolt kaasa antud intellekt, mida kasutades suudame

välja mõelda ja töötada imelisi asju. Inimesed on välja töötanud kogu tehnoloogia, mida

me igapäevaselt kasutame. Ja see kõik on super. Seega küsimus ei ole selles, et me ei peaks

püstitama eesmärke, vaid pigem ehk hoopis selles, kelle eesmärke me püsitame ning

kuidas me nende eesmärkide suunas liigume: kas eesmärgid on ühiskonna poolt

programmeeritud või meie enda omad, ning kas me saavutame oma eesmärgid läbi

depressiooni ja südameinfarktide või tegutsedes rahulikult, olles õnnelik ning tundes

eesmärkide saavutamisest rõõmu?

Kas eesmärkide püstitamine on hea?

Kas sa oled kuulnud ütlust "Ihalda kõike. Ära klammerdu millessegi. Võta tänuga vastu

see, mis sulle antakase"?

Selles ütluses sisaldub väga suur tarkus, kuna see annab meile ette tegutsemise viisi, mis

viib meid küll eesmärkidele lähemale, kuid ei tekita meis stressi ning pingeid.

Kuna meie Universum on külluslik, siis jätkub siin küllust kõikidele inimestele. Miks ei

peaks siis iga üksik indiviid soovima ilusat, õnnelikku ning külluslikku elu? Jah, muidugi

võiks. Iga inimese sünnipärane õigus on olla õnnelik ja kogeda küllust - mitte keegi ei

peaks kannatama ning tundma kogu aeg millestki puudust.

Just seda iseloomustabki selle ütluse esimene osa - ihalda kõike. Jah, ihalda, soovi ning

taha elada oma unistuste elu. Sa võid soovida rikkust, kui see sinu tuju heaks teeb. Sa võid

soovida kõiki neid ilusaid riideid ja ehteid, kui sa arvad, et need su õnnelikuks teevad. Ja

mehed võivad soovida ka kõiki neid kalleid autosid, kaatreid ja isegi eralennukeid, mis

nende silmad särama panevad. See on täiesti normaalne.

Mida aga ütleb meile selle targa väite teine osa? Jah, see ütleb "Ära klammerdu millessegi",

mis näitab, et me võime küll soovida kõiki neid ilusaid asju, aga ära pane oma õnne, rõõmu

ning rahulolu nendest asjadest sõltuvusse. Ära samastu oma eesmärgiga ning ära arva, et

senikaua, kuni sa kõiki neid asju ei saavuta, ei olegi sinu elu elamist väärt. Muidugi on see

elamist väärt. Vaata enda ümber, vaata kui palju on seal ilu ja rõõmu, mille me sageli ise

enda peas vihaks ning kibestumuseks muudame. Ja mis on tihtipeale selle põhjuseks? Jah,

justnimelt klammerdumine oma eesmärkidesse - me ei leia põhjust naeratada ning oma

elust rõõmu tunda, kui meile tundub, et me ei liigu oma eesmärkide suunas piisavalt

kiiresti või just sellisel viisil, nagu me seda oma peas ette kujutama.

Ole vaba. Ole vaba oma eesmärkidest ning unistustest. Ära pane oma heaolu sõltuvusse

sellest, mida sa ei ole veel saavutanud. Püüa lihtsalt nautida praegust hetke, sest see on

tõepoolest ainuke hetk, mis sul olemas on. Praegusel hetkel ei ole mõtet muretseda selle

üle, kas sa ikka minevikus tegid endast parima, et senised tulemused oleksid

maksimaalsed, ning samuti ei ole mõtet liigselt oma pead vaevata selle üle, kas praegused

tegevused on piisavad, et sinu tulemused tulevikus vastaksid sinu ootustele. Anna lihtsalt

igal hetkel endast parim, ja võta tänuga vastu see, mille elu sulle tegelikult kätte toob.

Just seda ütleb meile eespool mainitud lause kolmas osa - võta tänuga vastu see, mis sulle

antakse. Mõtle korraks oma elu peale ja ütle endale ausalt, mida sa saad muuta ning mida

ei saa? Ma aitan sind natukene - sa saad muuta kolme asja: a) sa saad muuta seda, millest

sa mõtled; b) sa saad muuta seda, mida sa räägid; ja c) sa saad muuta seda, mida sa teed.

Ning ongi kõik. Palju rohkem ruumi midagi ära teha just praegusel hetkel ei ole. Sa ei saa

muuta mitte midagi, mis on juba juhtunud, ja sa ei saa muuta ka seda, mis juhtub

tegelikult homme. Ei, sa saad praegu anda endast läbi mõtlemise, rääkimise ning

tegutsemise parima, et homne päev vastaks sinu ootustele, kuid praktikas saad sa siiski

vaid vastu võtta selle, mis tegelikult tuleb.

Siinjuures meenub mulle üks zen-lugu, mis antud olukorda hästi iseloomustab:

Ühe Jaapani ülikooli professorid tulevad zen-kloostrisse, et uurida, kuidas mungad seal

rasketes tingimustes elavad ning zen-õpetust omandavad. Mis aga professoreid siiralt

üllatab, on munkade rõõmus meel ning sõbralik ja vaba suhtumine ellu ning külalistesse.

Üks professor ei suuda kiusatusele vastu panna ning küsib peamungalt: "Kuidas kõik

need mungad nii rõõmsad on - kas nendel ei ole üldse muresid?". Peamunk vastas

naeratades: "Need mungad teavad, et see, mis juhtus eile, on juba juhtunud. Nad ei saa

seda enam muuta. See, mis juhtub homme, on alles juhtumata. Ka seda nad ei saa

muuta. Mida nad aga saavad muuta, on tunda rõõmu praegusest hetkest ning nautida

seda täielikult".

See lugu näitab meile ilmekalt, kuidas ka meie oma ellu ja eesmärkidesse suhtuda võime -

teades, et minevik on ära olnud, ja tulevikku ei ole veel, jääbki meile alles ainult praegune

hetk, milles mõelda, rääkida ning tegutseda viisil, et meie tulevik pakuks meile rõõmu ja

naudingut, kuid mitte muretseda selle üle, kas see tegelikult ka niimoodi välja kukub.

Mõnikord satuvad inimesed segadusse, kui nad loevad mõnda inspireerivat raamatut, mis

soovitab mitte klammerduda materiaalsesse maailma ning oma eesmärkidesse. Lugejad

tõlgendavad seda viisil, et igasugune asjade ja hea elu soovimine on pahe. Neile jääb mulje,

et õnne ning rahuni viib meid see, kui me loobume kõikidest asjadest oma elus ning laseme

elul lihtsalt minna selles suunas, kuhu see ise minna soovib. Me oleme küll pankrotis, aga

väga vaimsed ning vähemalt enda arvates ka õnnelikud.

Millest selline arvamus inimestel tekib?

Ma usun, et see tekib just eelkõige seetõttu, et inimesed ei oska oma elus leida tasakaalu

eesmärkide ning sisemise rahu vahel. Kuna enese arendamise raamatud ning seminarid

jagunevad tihti kahte gruppi, millest esimesed soovitavad vabaneda igasugusest

materiaalsusest ning eesmärkidest, ja samas teised soovitavad elada ainult oma

eesmärkide ning unistuste nimel, tunnevadki inimesed, et nad peaksid justkui valima kahe

äärmusliku variandi vahel. Ühed valivadki siis äärmusliku vaimsuse ning püüavad loobuda

kõikidest materiaalsetest hüvedest, mida nad nimetavad klammerdumise objektideks, ja

mis ei vii õnneni, ning teised valivad äärmusliku püüdlemise rikkuse poole, uskudes, et

ainuke viis elust rõõmu tunda, on elada absoluutses luksuses.

Kuid ehk on olemas ka kolmas tee - mõõdukas kesktee.

Eelmises lõigus kirjeldatud kaks äärmuslikku ellu suhtumise viisi on otseselt seotud

raamatu kolmandas peatükis käsitletud Universumi kahe printsiibiga - tagasitõmbumine

allikasse ning loomine. Juhul, kui me valime äärmusliku tagasitõmbumise allikasse,

taandame ennast üha enam materiaalsest maailmast, sellega seotud kohustustest ning ka

selle poolt pakutavatest hüvedest. Kui me valime aga äärmusliku loomise, oleme pidevalt

oma hiiglaslike eesmärkide meelevallas ning meil ei ole päeva jooksul ühtegi sekundit, et

küsida endalt: "Miks ma seda kõike ikka teen?".

Mida siis teha?

Ma usun, et kõige sobilikum viis leida sisemist rahu ning samal ajal kogeda ka

materiaalsest maailmast tulenevaid naudinguid, on olla mõõdukas ka enese arendamisega.

Kui sa vaatad allpool olevat joonist, siis vasakul pool on äärmuslikud enesearendajad. Nad

soovivad loobuda täielikult materiaalsusest, pugedes väite taha, et tegelikult ei ole mitte

midagi meie maailmas reaalset, see on energia ning kogu see trall materiaalsete väärtuste

ümber on üks suur illusioon. Nad on väga vaimsed, head ning õnnelikud inimesed. Nende

ainukene mure on see, et kuna nad siiski elavad materiaalses maailmas, tunnevad nad

sageli rahalist puudust. Kuna nad panustavad enamuse oma ajast vaimsele tööle

iseendaga, ja nad ei loo välismaailma ning teistele inimestele piisavalt väärtust, ei saa see

väärtus ümber konverteeruda ka rahaks. Seega elavad nad sageli isikliku finantskriisi äärel.

Nad nimetavad end õnnelikuks, aga nad on pankrotis.

Teise äärmuse, mida iseloomustab joonisel parem serv, moodustavad eesmärgimeistrid,

kes toetuvad oma elus ainult rahale, mida nad teenivad ning nad nimetavad end

õnnelikuks seetõttu, et nad saavad endale kõike lubada. Kuna nende tahtmised on piiritud,

ja iga järgmine tahtmine ei taga ikka veel hingerahu, lubavad nad endale üha rohkem ning

rohkem. Nendel on kõik olemas, millest keskklass iialgi unistada võiks osata. "Nad ju

peavad olema õnnelikud", mõtlevad teised inimesed. "Ma ju peaks olema õnnelik",

mõtlevad nad ise, ning nad kinnitavad seda ka teistele inimestele, kes nende käest selle

kohta küsivad.

Nende ainuke mure on see, et nende õnnetunne baseerub sellel vanal ja tühjal mahajäetud

linnal, millest eespool juttu juba oli. Iga järjekordse eesmärgi saavutamisel ei tunne nad

ikka veel, et nüüd olen ma õnnelik, vaid nad panevad oma õnnetunde sõltuvusse

järgmisest eesmärgist, mille nad endale püstitavad, ja mille nimel nad tööle hakkavad. Nad

ütlevad iseendale, et ma tean, et kui ma nüüd ka selle asja ära teen, siis tunnen ma ennast

püsivalt õnnelikuna. Kuna seda aga ei juhtu mitte kunagi, sest iga järgmise eesmärgi

saavutamine on ka "tühja ning kõleda linna" külastamine, tunnevad nad pidevalt eneses

kasvavat hirmu ning stressi. Nad on üleeesmärgistatud, aga depressioonis.

Missugune on lahendus?

Nagu ma eespool juba mainisin, võib lahendus peituda mõõdukuses. Nii nagu meie loodus

on mõõdukas ning tasakaalus igas pisemaski aspektis, peaksime ka meie oma elus valima

mõõduka kesktee. Mitte püüdma minna äärmustesse - ja seda igas valdkonnas, olgu selleks

siis kaalu langetamine, toitumise muutmine, kellegi armastamine ning kindlasti ka raha

teenimine.

Mõõdukat tegutsemist, millega kaasneb püsiv rõõm ning rahulolu, iseloomustab joonise

keskel asuv naerunägu - siin oled sa teadlikult rõõmsameelne. Selles punktis koged sa

mõõdukalt Universumi mõlemat printsiipi, ja sa ei klammerdu kummassegi äärmusesse.

Sa leiad aega tegelda iseendaga ning sa töötad selle nimel, et tagada eneses pidev sisemine

rahu, kuid sa ei jäta tahaplaanile ka oma elu materiaalses maailmas. Sul on perekond, kes

vajab sinu tuge ning sul on võib-olla eluasemelaen, mis vajab maksmist, et tagada endale

ning oma perele ilus ning mugav kodu. Sellises olukorras püstitad sa eesmärke, kuid sa

teed seda teadlikult ning lähtuvalt oma sisemistest ressurssidest ja väärtustest, mitte aga

väljastpoolt omaks võetud programmidest. Sa oled õnnelik, sest sa teadvustad, mis on sinu

roll siin maailmas. Ning sul on ka piisavalt raha, et sellest maailmast rõõmu ning

naudingut tunda.

Sellist lähenemist elule nimetan ma teadlikuks eesmärkide saavutamiseks, mis välistab nii

klammerdumise kui ka apaatsuse materiaalse maailma suhtes. Sa saavutad oma eesmärke

teadlikult juhul, kui sa soovid näiteks uut töökohta või uut kleiti. Sa saad aru, et praegune

töökoht või kleit jääb sulle “väheks” ning sulle meeldiks töötada mujal või kanda uut kleiti.

“Ahaa, mul on tahtmine”, võid sa nüüd enda sees avastada. Kuid mis siis! Loomulikult on

see tahtmine, aga täiesti teadvustatud tahtmine. Ning sa ei klammerdu sellesse tahtmisse.

Sa ütled hoopis: “Ma tean, et mul on tahtmine saada uus töökoht või kleit, ning ma annan

endast maksimumi, et see endale saada. Ma töötan selleks, ma annan endast parima. Kuid

ma ei pane oma praegust meelerahu sõltuvusse sellest eesmärgist. Kui ma saan uue

töökoha, on kõik väga super. Kui ma saan selle uue kleidi, olen ma rõõmus. Kuid minu elu

on hea ka juhul, kui ma seda veel ei saa. Nii kaua töötan ma lihtsalt rõõmus edasi.

Rahulikult, õnnelikult, kuni ma oma eesmärgid saavutan”. Selline on teadlik eesmärkide

saavutamine.

Eesmärkide teadlik saavutamine

Nüüdseks oled sa enam kui poole sellest raamatust läbi lugenud. See on olnud tihti

filosoofiline ja teoreetiline, kuid ma tõesti püüdsin edasi anda ka kogemusliku ning

praktilise aspekti. Ma siiralt loodan, et sa said mõtteid ning inspiratsiooni, et jälgida oma

tahtmisi, ja oled valmis nendest ka tasapisi vabanema. Kuid see ei ole veel siiski kõik -

nüüd alles töö algab. Nüüd algab töö, et üles leida oskused, milles sa oled tugev ning

realiseerida need töö kaudu, mida sa tõeliselt nautida oskad ning millega tegelemist sa

armastad. See viib sind vabanemiseni ja oma tegelike eesmärkide saavutamiseni.

Just sellest, oma tegelike eesmärkide teadlikust saavutamisest räägib raamatu järgmine

osa. Kui me oleme tõesti osanud märgata ühiskondlikke programme oma peas ning

oskame nendest tasapisi vabaneda, jääb üle ju küsimus: “Mis nüüd edasi? Kui mul ei ole

enam tahtmisi, siis mis mul on?”. Jah, sul on siis alles sinu unikaalsed oskused, milles sa

oled tõeliselt andekas. Tuvasta need ja alusta uut elu valdkonnas, mille jaoks sa oled

tegelikult sündinud. Ja selleks, et sa saavutaksid päris enda valdkonnas kõik oma

eesmärgid, kuid rahulikult, läbi rõõmu ning õnne, soovin ma sinuga järgmistes osades

jagada meie maailma suuri saladusi.

Koolis õpetatakse meile täpselt, kuidas maailm töötab. Meile tutvustatakse Newtoni

seaduseid ning räägitakse Darwini evolutsiooniteooriat. Ning lõppu lisatakse, et juhul, kui

me soovime olla õnnelikud ja edukad, peame olema tugevad, armutud ning kartmatud.

Tööta, tööta, tööta ...

Jah, töö tegemine on meie elu igapäevane osa ning ilma töö tegemiseta ei ole võimalik

eesmärke saavutada, kuid nüüd sa tead, et on väga suur erinevus, missuguseid eesmärke

me teenime ning mis valdkonnas me neid teenime. Ja nüüd lisandub siia veel üks põnev

dimensioon.

Koolis räägitakse meile, et juhul, kui me soovime oma eesmärke saavutada, peame kõik ise

ära tegema. Aga viimase saja aasta jooksul on meie enda teadlased avastanud midagi väga

kummalist ja huvitavat. Nimelt ütlevad nad, et juhul, kui me oleme rõõmsameelsed,

õnnelikud ja positiivsed, toetab meie maailm meie eesmärke. Jah, sa lugesid õigesti. Meie

maailm, milles me elame, just see, mida me tavaliselt peame külmaks ja kõledaks

keskkonnaks, toetab meie eesmärke. Ma tean, et see kõlab uskumatu ja new age

tõekuulutamisena, aga enne kui sa annad lõplikult hävitava hinnangu minu eelmisele

lausele, loe palun see raamat lõpuni.

Peatükk 6. Kuidas meie maailm töötab?

Meie maailm on tulvil raamatutest, filmidest ja koolitustest, mis räägivad enesearengust.

Neid on miljoneid. Ja siiski on seda kõike nii raske uskuda. Meie praktiline meel ei suuda

leppida sellise informatsiooniga, mida ei õpetata meile koolides, ei kajastata igapäevases

meedias ning millele ei ole võimalik ka oma elus kiireid tõendusmaterjale leida.

Ja nii me siis olemegi sattunud olukorda, kus ühelt poolt eesliini “teadjamehed” teed

rajavad, ning meie - tavainimesed - siis väikeste sammudega nendele järele jalutama. Siiski

on põnev ning rõõmus vaadata, kuidas meie ühiskonda on justkui laastamas teatud tüüpi

uus haigus. Kui raamatu esimestes peatükkides oli palju juttu sellest, kuidas suur osa

inimestest on nakatunud ühiskonna hullumeelsesse haigusesse, mis paneb meid kogu aeg

tahtma millegi suurema ja veel parema suunas, siis nüüd on olukord pisikeste sammudega

muutumas - meie maailma on sisenenud uus haigus - eneseleidmine.

Positiivselt “haiguseks” saab seda nähtust muidugi nimetada ainult seetõttu, et tema levik

on epideemiline. Kui vaadata inimeste hulka, kes huvitus enese arendamisest kümme

aastat tagasi, ja võrrelda seda selle massiga, kes tegelevad sellega täna, siis on vahe

vähemalt saja kui mitte tuhande kordne. Piisab sellest, kui külastada raamatupoodi ning

vaadata, kui palju tuleb uut kirjandust välja sisemise arengu ja vaimsete õpetuste

kategoorias. Seda kõike vaadates tekib paratamatult küsimus, mis meie maailmas toimub?

Jah, muidugi on see siiski veel liiga vähe, et nimetada seda kriitiliseks massiks, kuid

jälgides kasvõi enda tutvusringkonnas inimesi, kes veel mõned aastad tagasi olid suurimad

materialistid maailmas, on nüüd enda jaoks avastanud astroloogia, taro kaardid või

meditatsiooni. See on lihtsalt imeline.

Miks me usume ainult materiaalsesse maailma?

Teadlased, filosoofid ning pühamehed on tõeliselt suurte küsimustega tegelenud

aastatuhandeid. Kui Sumeri suurtsivilisatsiooni ajal 3800 aastat eKr andsid inimesed

kõikidele materiaalses maailmas aset leidvatele sündmustele oma tähenduse ka vaimses

maailmas, siis samamoodi oli meie maailm väga spirituaalne ka veel 3000 aastat hiljem

Antiik-Kreeka ajastul, kui filosofeeriti selliste küsimuste üle nagu “Miks me siin oleme?” ja

“Mida me peaksime oma eluga peale hakkama?”. Ning palju ei muutunud ka järgneva

2500 aastaga - veel keskajal oli Euroopas kirikul absoluutne võim. Nii nagu kirik ütles, nii

ka inimesed käitusid. See, mida kirik tõeks kuulutas, tuli võtta ka vankumatult omaks.

Mida siis kirik sel ajal tõeks kuulutas? Üheks oluliseks valdkonnaks oli maailma loomise

lugu, mille kohaselt asetses Maa universumi keskel ja kõik muu tiirles selle ümber. Ka

Päike.

Poola astronoom Mikolaj Kopernik (1473 - 1543) oli esimene inimene, kes väitis oma

raamatus, et võib-olla ei olegi Maa universumi keskpaik, mille ümber kõik tiirleb, vaid

selleks on hoopis Päike. Kiriku jaoks oli see väide muidugi jultumuse tipp ning ta keelas

Koperniku raamatu ära. Kopernikul vaid vedas niipalju, et enne kui kirik ta kätte sai, suri

ta loomulikku surma.

Nii hästi ei läinud aga Koperniku seisukohti kinnitavatel Itaalia teadlastel Giordano Brunol

(1548 – 1600) 16. sajandil ja Galileo Galileil (1564 – 1642) 17. sajandil. Nad mõlemad

kinnitasid Koperniku väidet, mille eest Bruno hukati tuleriidal ja Galilei määrati surma

asemel eluaegsesse koduaresti. Seda ainult tänu sellele, et ta tundis Paavsti isiklikult.

Lisaks sellele, et Galileo Galilei kinnitas Koperniku avastusi, seisnes tema suur panus

teadusrevolutsiooni ka asjaolus, et Galilei pani aluse teaduslikule eksperimenteerimisele ja

katsetulemuste matemaatilise tõlgendamisele. See tähendab, et Galilei oli esimene

teadlane, kes hakkas oma uuringutes tuginema teatud metoodikale, mida oli võimalik

teaduslikult kinnitada. Kuna tema poolt välja töötatud standardid said hiljem aluseks ka

paljude teiste teadlaste uurimistööde läbiviimiseks, muutus kiriku olukord üha kitsamaks -

ta ei saanud enam nii jõuliselt oma seisukohtasid peale suruda, sest teadlased ning teised

inimesed hakkasid üha enam küsima küsimust “Aga kuidas see ikkagi teaduslikult

võimalik on?”. (John Assaraf, Murray Smith, "The Answer")

Niisiis oli tekkimas kiriku ja teaduse vahel suur vastuolu - kirik tugines pühakirjadele,

millesse oli usutud enam kui tuhat aastat ning mille kaudu kontrolliti ühiskonda, kuid

teadus tuli üha enam lagedale uute meetoditega, et kiriku väiteid teaduslikult kontrollida.

Seetõttu oli tekkinud olukord, kus kirik tajus üha enam ohtu ning survet teaduse poolt, ja

ta püüdis teaduse edasist arengut takistada. Samas aga töötasid ka teadlased pidevas

hirmus, sest nad mäletasid hästi, mis oli juhtunud nende eelkäijate Bruno ning Galileiga,

kes olid julgenud kirikule vastu astuda. Kuidas olukorda siis lahendada? Kuidas oleks

võimalik arendada teadust ilma, et kirikuga vastuollu minna?

Kas reaalne on vaid see, mida me näeme ja kuuleme?

Lähenemise, mis jätaks lahti "otsad" nii teadlastele kui ka kirikule, formuleeris edukalt

Prantsuse filosoof Rene’ Descartes (1596 – 1650). Ta lihtsalt lahutas vaimse maailma

materiaalsest ning jagas kõik nähtused kaheks:

1) Materiaalne maailm, mida uurib teadus;

2) Vaimne maailm, mis on kiriku pärusmaa.

Jah, sel hetkel oli see ainuke võimalus, et teadus saaks edasi areneda. Kuna kirik oli

teadusele asunud varmalt vastu töötama, siis teadlased vajasid mingisugust väljapääsu. Ja

selle väljapääsu Descartes ka leidis, “jagades” maailma kirikumeeste ja teadlaste vahel ära.

Sellise avaldusega lõi Descartes maailmakäsitluse, mis on valdav ka tänapäeval ning mis on

aluseks uskumusele, et kõik, mida ei kinnita peavooluteadus, on new age väljamõeldis.

Descartese väite kohaselt on päriselt olemas ainult need asjad, mis on mõõdetavad ja meie

tunnetusvahenditega (nägemine, kuulmine jt) kogetavad, kuid kõik need nähtused, mida ei

saa seletada füüsikaseadustega ning mida ei saa vahetult mõõta ja kogeda, on religioosne

new age väljamõeldis.

Selline paradigma on olnud maailmas valdav viimased nelisada aastat. See ei ole mitte

pelgalt paradigma teaduses, vaid see on nurgakivi kogu inimkonna mõtlemisele,

teadustööle ning tervele maailmakäsitlusele. Selle paradigma kohaselt on Universum

tahketest, materiaalsetest ja elementaarsetest ehitusplokkidest koosnev mehaaniline

süsteem, milles on tõeline vaid see, mida saab mõõta. Mida teaduslike vahenditega mõõta

ei ole võimalik, või mida me ei suuda tajuda oma viie tajumeelega, seda ei ole olemas.

Punkt.

Selles paradigmas ei ole mingit rolli meie tunnetel, mõtetel ega intuitsioonil. Me elame

surnud maailmas, kus isegi kõik elusolendid võrdsustatakse masinatega. Kuidas nii? Sest

nii ütles nelisada aastat tagasi sir Isaac Newton (1643-1727), kui ta lasi erineva massiga

objektidel Pisa tornist alla kukkuda. Newton samastas õuna ja planeetide liikumise, väites,

et nende mõlema liikumapanevaks jõuks on gravitatsioon ja igasugused kõrvalmõjud

puuduvad. Ta ütles, et me elame külmas, kõledas ning kolmemõõtmelises maailmas, kus

kehtivad tema poolt sätestatud füüsikaseadused, mis kirjeldavad ära kõik mõjud selles

maailmas olevatele objektidele. Kuna need seadused on absoluutsed, siis on nende

seaduste kaudu ka kõik sündmused ette ennustatavad - tuleb vaid teada lähteandmeid, ja

sellest lähtuvalt teame pisima detailini, kuidas kõik järgnevad sündmused toimuma

hakkavad. Ning kõik need sündmused, mida ei saa nende seaduste alusel mõõta, kirjeldada

ja prognoosida, ei ole reaalsed, vaid pelgalt religioosne väljamõeldis.

Selline on njuutoni füüsika. Seda õpetatakse meile koolis ning see on peamiseks põhjuseks,

miks maailmas on nii palju inimesi, kes usuvad ainult sellesse, mida on võimalik silmaga

näha ning käega katsuda. Ja seda usuvad ka valdavalt peavoolu teadlased. Küsimus on

ainult, kui kaua veel?

Vaimsed inimesed teevad materiaalset teadust

Tänapäeva teadlasi eristab keskaja teadlastest maailma käsitlemine spirituaalsel tasandil.

Kuigi keskaja teadlased lahutasid teaduse arengu eesmärgil materiaalse ning vaimse

maailma teineteisest, olid nad ise kõik sel ajal sügavalt spirituaalsed ja jumalakartlikud

mehed. Näiteks uskus Descartes, et isegi kui teaduslikus mõttes on vaimne ja materiaalne

maailm lahus, on tegelikult mõlemad loodud ikkagi Jumala poolt. Väga häiris teda ka

meile koolis õpetatud tema kurikuulus väide „Ma mõtlen, järelikult olen ma olemas“.

Descartes ei suutnud kuidagi teaduslikke meetodeid kasutades selgitada „mõtlemise“ osa

selles kuulsas väites. Teda vaevasid selle väite juures küsimused nagu „Kust ikkagi mõtted

tulevad? Kuidas on võimalik, et meie koljus asetseval tükikesel mateerial – ajul – on võime

olla teadvel? Kust tekib teadlikkus? Kui aju lahti lõigata, siis me ei leia ju sealt mõtteid?

Kust need siis sinna tekivad?“.

Samuti illustreerib tolle aja teadlaste vaimsust väljavõte Newtoni kõige tuntumast

teaduslikust tööst „Principia Mathematica“, kus ta kirjutas: „See Päikesest, planeetidest ja

komeetidest koosnev imekaunis süsteem saab kesta ainult targa ja võimsa olendi kaitse

ja valitsuse all ...See Olend ei valitse kõike nagu maailma hing, vaid nagu kõige

Valitseja ...Ta on igavene ja lõpmatu, kõikvõimas ja kõiketeadev ... Ta valitseb kõike ja

teab kõike, mis on või mis saab olla ... Miks on meie süsteemis antud ainult ühele

taevakehale ülesanne jagada kõigele muule valgust ja soojust? Ma ei tea ühtegi muud

põhjust peale selle, et süsteemi Autor arvas heaks nii teha.“

Olukord on samas paradoksaalne. See, et meie peavoolu teadus ning sellest lähtuvalt ka

kogu ühiskond usub ainult materiaalselt mõõdetavasse maailma, ei ole tingitud nende

uskmatusest või nende soovist mitte uskuda. Samuti ei saa selles süüdistada ka Descartest,

keda võib nimetada materiaalse ja vaimse maailma lahutamise isaks. Ei, ka tema tegi seda

headel eesmärkidel, et teadus saaks areneda.

Nii tema kui Newton uskusid ise, et meie maailm täis imesid ei saa olla lihtsalt juhuslike

protsesside tagajärg. Kuid kuna nad ei saanud oma sisemisi seisukohti avalikult

tunnistada, sest vastasel juhul oleksid nad läinud “mängima” kiriku mängumaale, oligi

ajalooliselt ainukene võimalus, et meie inimkond kasvab üles järgmised nelisada aastat

uskudes sellesse, millega tegeleb meie maailma teaduslik osa.

Kõik see, mis jäeti nelisada aastat tagasi kirikumeestele, on kiriku käes ka täna, ja paljudel

inimestel puudub igasugune huvi selle kohta rohkem teada saada. “Seda ei ole ju olemas”,

ütlevad nad. Kuid mitte seepärast, et see ongi religioosne väljamõeldis, vaid seetõttu, et

teaduse areng pani meid sellesse niimoodi uskuma. Vastasel juhul ei oleks meil lennukeid,

mis sõidavad ülehelikiirusel ning kosmoselaevasid, mis põkkuvad kaugel avakosmoses

üksteisega millisekundilise täpsusega.

Mis on sinu jaoks reaalne?

Mida sa vastaksid, kui keegi küsiks sinu käest: “Mis on reaalsus?”. Kas sa oskaksid sellele

anda objektiivse vastuse? Või jääks see subjektiivseks?

Eelmine alapeatükk kirjeldas meile, kuidas meid on õpetatud ajalooliselt uskuma ainult

sellesse, mida me saame oma tunnetusvahenditega kogeda ning teaduslikult mõõta. Sest

see on justkui reaalne. Ma usun, et niimoodi vastaks suurem osa inimestest: “Reaalne on

see, mis on päriselt olemas. Kõik see, mida ma ise kogeda ei saa ning mida teadus ei

kinnita, on pseudoteaduslik väljamõeldis.”

Aga vaatame natukene seda väidet lähemalt. Kui keegi ütleb, et reaalne on see, mida me

saame oma silmaga näha, siis kerkib üles küsimus, mida me saame oma silmaga näha?

Isegi see ei ole ju täielikult objektiivne, vaid puhtalt subjektiivne. Kuidas?

Meie ühiskonnas elab suur hulk inimesi, kellel on prillid. Kui me ütleme, et reaalne on see,

mida me saame ise oma silmaga kinnitada, siis kinnitavad ju hea nägemisega inimene ja

nõrga nägemisega inimene erinevaid asju. Kui nad seisavad kõrvuti ja nende kohal kõrgel

taevas lendab lennuk, siis üks näeb seda, aga teine tänu oma kehvale silmanägemisele ei

näe seda. Seega, kui tugineda ainult nägemismeelele, võib tekkida selles olukorras suur

vaidlus: üks ütleb, et seda lennukit ei ole olemas, sest ta ei näe seda, teine aga kinnitab kätt

südamel hoides, et on tõepoolest, kuna tema silm on ju kuningas.

Juba see lihtne näide tõestab, et me ei saa reaalsust kirjeldada tuginedes ainult oma

tunnetusvahenditele. Inimene, kes on sündinud väga nõrga nägemisega, kogeb hoopis

teistsugust reaalsust kui paljud teised inimesed. Kas ta elab siis ebareaalses maailmas?

Jah, sa võid nüüd öelda, et ta kogeb tegelikku reaalsust siis, kui ta paneb endale ette prillid,

mis muudavad tema nägemise reaalseks ja normaalseks. Ma olen sellega nõus, aga siit

kerkib uus küsimus: “Mis juhtub tema reaalsusega siis, kui ta paneb endale ette liiga head

prillid?”.

Keskmise inimese nägemine on võetud meie ühiskonnas standardiks. See, kes näeb

keskmisest halvemini, kannab prille, et laiendada oma loomulikku nägemise taju, ja et

kogeda maailma sellisena, nagu see tegelikult on. Kuid kui samamoodi, nagu nõrga

nägemisega inimene laiendab oma nägemise taju näiteks +4 või -4 prillidega, võib ta

laiendada oma nägemise taju veelgi võimsamate prillidega - näiteks kvantprillidega.

Ma ei tea, kas tegelikult on kvantprillid olemas, aga ma toon selle mõiste sisse ainult

piltlikustamise eesmärgil, et mõista, kuidas meie tajude laiendamine muudab meie

arusaamist reaalsusest. Kvantprillid on oma olemuselt väga lihtsad. Kujuta ette ühte väga

võimast mikroskoopi laboris, millega kvantfüüsikud vaatavad meie materiaalse maailma

sisse. See mikroskoop on nii võimas, et sellega ei vaadelda mitte ainult rakke, nagu me

teeme seda gümnaasiumis bioloogia tunnis, vaid teadlased vaatavad

kvantmikroskoopidega rakkudest palju sügavamale. Kvantmikroskoopidega vaatlevad

teadlased hoopiski rakkude sees olevate molekulide sees olevaid aatomeid ning omakorda

nende sees paiknevaid aatomisiseseid osakesi. Jah, just nii sügavale vaatavad teadlased

oma laborites meie maailma sisse.

Ning nüüd kujuta ette, et sul on riiuli pealt võtta just sama võimsad prillid nagu on see

mikroskoop, ja sa paned need endale ette. Missuguseks muutub sinu reaalsus nüüd? Kui sa

kasutad tavapäraseid prille, laiendad sa oma nägemistaju niivõrd, et sa näed oma maailma

selgelt ja teravalt. Kuid kasutades kvantprille, ei tee sa mitte midagi muud kui seda, et sa

laiendad oma nägemistaju veelgi. Sa ei muutu müstikuks ega selgeltnägijaks, vaid lihtsalt

vahetad prille. Ning see, missuguseks sinu reaalsus nende uute prillidega muutub, võib

muuta kogu sinu senist maailmakäsitlust.

Mida sa siis näed?

Kui sa vaatad tavaliste prillidega enda ees olevat raamatut, tundub see sinu jaoks olevat

kõva ja tahke mateeria. Kui sa aga kasutad kvantprille ja vaatad seda sama raamatut, kaob

kõva ning tahke maailm ära. Sa näed pisikesi aatomisiseseid osakesi, mis liiguvad tohutul

kiirusel, mis hüppavad ümber aatomi tuuma tiireldes pidevalt ühelt orbiidilt teisele ilma,

et need liiguksid ajas ja ruumis, ning mis on ühel hetkel justkui materiaalsel kujul olemas,

aga siis jällegi kaovad ära. Ja kui sa hakkad nende osakeste sisse piiluma, kaovad need

täiesti - alles jääb vaid teatud sagedusel vibreeriv energia.

Just selline on maailm, mis eksisteerib allpool seda maailma, mida me tavaliselt oleme

reaalseks pidanud. See on kvantmaailm, mis on täpselt sama reaalne nagu raamat sinu

käes või inimene sinu kõrval, aga lihtsalt teistsuguses mõõtkavas. Reaalsus ei ole

muutunud, muutunud on vaid sinu reaalsuse taju.

Tere tulemast kvantmaailma

Kahekümnenda sajandi alguses alanud kvantfüüsika revolutsioon on muutnud paljude

teadlaste ning tavainimeste arusaamist sellest, kuidas meie maailm on üles ehitatud ja mis

reeglid siin kehtivad. Kui me seni oleme harjunud käsitlema oma maailma kindla, tahke

ning täielikult ette ennustatavana, siis peale kvantfüüsiliste avastustega tutvumist võib

meil tekkida soov oma senised arusaamad ümber hinnata. Ja seda ei kipu tegema mitte

ainult tavainimesed, vaid seda tegid omal ajal ka paljud teadlased, kes justkui juhuslikult

komistasid kvantfüüsikaliste avastuste otsa.

Kvantfüüsika tegeleb meie maailma uurimisega selle kõige sügavamal ning pisemal

tasandil. Kui Newtoni füüsika uurib seda, kuidas maailm töötab meie jaoks

tunnetusvahenditega kogetaval skaalal, siis kvantfüüsika uurib meie maailma

aatomisisesel skaalal.

Kogu meie materiaalne maailm koosneb molekulidest, mis omakorda koosnevad

aatomitest, mille sees on aatomisisesed osakesed nagu elektronid, prootonid ja neutronid.

Esimene hämmastav avastus kvantfüüsikute jaoks seisneski selles, et kui tehnoloogia

arenedes tekkis võimalus hakata piiluma elektronide ja teiste osakeste sisse, siis kadus

mateeria teadlaste endi silmade alla ära. Seni oli arvatud, et meie maailm koosneb kõige

pisemal skaalal ümmargustest kiiresti liikuvatest osadest, aga nüüd, kui taheti välja uurida,

missugustest osakestest koosnevad aatomisisesed osakesed ise, avastasid teadlased, et

need ei koosnegi mitte millestki. Nad ise on puhas energia. Meie maailma nii pisikesel

skaalal kaob mateeria ära ning alles jääb ainult teatud sagedusel vibreeriv energia.

Seda sama avastust toetas ka Albert Einsteini kurikuulus valem E=MC2, millega ta

purustas seni levinud seisukoha meie maailmast kui millestki väga tahkest ning püsivast.

Valem E=MC2, ehk siis Energia = Mass x Valguskiirus2, näitab meile, et mateeria ning

energia ei ole üksteisest eraldiseisvad nähtused, vaid ühe ja sama nähtuse kaks erinevat

olekut. See valem näitab, kuidas mateeria transformeerub energiaks, ning energia taas

mateeriaks.

Kui teadlased olid jõudnud meie maailma tegeliku olemuseni - vibreeriva energiani - ,

tekkis nendel loomulikult huvi selle kohta veelgi rohkem teada saada. Oli selleks ka ju

põhjust. Esiteks olid need avastused ümber lükanud kõik seni vankumatult kehtinud

njuutonliku füüsika põhialused, kui ka seetõttu, et peavoolu teadlased ei olnud uusi

avastusi varmad omaks võtma ning nõudsid selle teaduslikuks selgitamiseks üha uusi

fakte. Mis olid siis need avastused, mis lükkasid ümber seni nii kindlalt seisnud

njuutonlikud seisukohad?

Mateeria või energia?

Newtoni füüsika kohaselt on meie maailmas aset leidvad nähtused lõplikult ette

ennustatavad. Tema poolt välja töötatud füüsikaseadused võimaldasid määratleda

objektide liikumise meie maailmas ning täpselt prognoosida tulemused, kui eeltingimused

on teada. Seega on meie maailm njuutonlikus tähenduses deterministlik.

Kvantfüüsikud avastasid aga, et kvanttasandil ei ole meie maailm deterministlik, vaid

hoopiski tõenäosuslik. Nad ütlesid, et aatomisisesel tasandil ei ole kõik nähtused täpselt

ette ennustatavad, vaid need on tõenäosuslikus olekus - nad võivad käituda energiana

(olles lainefunktsiooni olekus), kuid nad võivad muutuda ka materiaalseteks osakesteks.

Üks eksperiment, millele teadlased laine - osakese fenomeni seletades sageli viitavad, on

Youngi kahe pilu eksperiment, mille käigus avastati, et footon, mis on valguse

elementaarosakene, “otsustab” ise vastavalt olukorrale, kas käituda energeetilise

lainefunktsioonina või materiaalse osakesena. Seda nimetatakse kahe pilu eksperimendiks

seetõttu, et juhul, kui footon tulistada laserist välja plaadi suunas, milles asub üks pilu,

läbib footon selle pilu ilusti materiaalse osakesena. Kuid juhul, kui asetada footoni ette

plaat, millel on kaks pilu, ehk siis footon peab “otsustama”, kummast pilust ta läbi läheb,

valib footon aga teadlaste suureks üllatuseks minna korraga läbi mõlemast pilust. Aga

kuna materiaalse osakesena ei ole võimalik korraga kahest pilust läbi minna, siis

“otsustabki” footon võtta energeetilise laine kuju, mis võimaldab tal korraga kahest pilust

läbi minna.

Youngi eksperiment on vaid üks näide sellest, kuidas meie maailmas kvanttasandil asjad

toimivad. Uurides meie maailma lähemalt, mõistsid teadlased, et subatomaarsed osakesed

ei ole tahked, vaid vibreerivad määramatud energiapaketid, mida ei ole võimalik täpselt

mõõta ega eraldi võttes mõista. Need on skisofreenilised, käitudes aeg-ajalt osakestena -

piiratud ruumis paiknevate konkreetsete asjadena - ja mõnikord lainena - vibreeriva ja

difuussema nähtusena, mis hõlmas suuremat aja ja ruumi regiooni - ning mõnikord

samaaegselt laine ja osakesena. Kvantosakesed on kõikjalolevad, katsetades ühest

energiaseisundist teise üle minnes kõiki võimalikke orbiite ühekorraga - nagu

kinnisvaraostja, kes püüab elada ühel ja samal ajal kõigis elamurajooni majades, enne kui

langetab otsuse, kuhu kolida. Lisaks ei ole kvantmaailmas miski kindel. Puuduvad kindlad

asukohad, eksisteerib ainult tõenäosus, et elektron võib paikneda mingis konkreetses

kohas - pole mingit kindlat sündmust, on ainult tõenäosus, et see võib juhtuda. Teadlased

mõistsid, et üha sügavamale mateeria olemusse piiludes ilmneb, et see ei olegi tegelikult

mateeria, vaid hulk eksperimentaalseid nähtuseid, mis esinevad samaaegselt igal pool.

Mateeria fundamentaaltasandil ei ole universum mitte staatiline ja kindel, vaid maailm ja

kõik selles leiduvad seosed on ebakindlad ja etteennustamatud - see on puhta potentsiaali,

lõputute võimaluste seisund. (Lynne McTaggart, "Väli", lk 37)

Teadlased nimetasid selle seisundi, milles meie maailm fundamentaaltasandil asub,

superpositsiooniks. See on kõikide võimaluste tõenäosuslik realiseerimise väli ehk

kvantsupp, kus ei ole veel midagi kindlat ja lõplikku “otsustatud”. See on nagu hangumata

tarretis köögis, mis pikkamööda oma lõplikku kujunemist ootab.

Kuid millest see lõplik kujunemine siis sõltub? Me ju kogeme hetkel materiaalset maailma

- kuidas saab hangumata süldist sinu toa keskele näiteks laud?

Teadvus loob energiast mateeria

Youngi kahe pilu eksperiment üllatas teadlasi siiralt, kuna selle tulemused olid vastuolus

kogu nende senise maailmakäsitlusega. Nende peas oli vaid üks küsimus: “Kuidas on see

võimalik?”.

Aga ega teadlased ka rumalad ei ole. Kui nad said aru, et footon ise otsustab, kas olla laine

või osake, soovisid nad loomulikult seda otsustamise hetke lähemalt uurida. Neid huvitas,

kuidas on võimalik, et miski, mida seni oli peetud “piljardikuuli” omadustega universumi

ehitusplokiks, suudab nüüd vastavalt olukorrale otsustada, kuidas on õigem käituda. Et

seda välja uurida, asetasid teadlased plaadi juurde, milles pilud asusid, vastava kaamera,

mis võimaldas jälgida, kuidas osakene siis laineks muutub. Aga üllatus, üllatus ...

kvantfüüsika on veelgi kummalisem kui teadlased oleksid osanud arvata. Selgus, et juhul,

kui teadlane jälgis läbi kaamera footonit, ei võtnudki see enam laine kuju, vaid läbis alati

ühe pilu kahest, mitte kaks korraga.

Selline tulemus jahmatas teadlasi veelgi. Nad ei mõistnud, kuidas saab olla nende vaatlusel

mõju osakese käitumisele. Newtoni või klassikalise füüsika kohaselt ei ole ju selline mõju

võimalik. Newtoni füüsika kohaselt eksisteerib meie maailm meist - vaatlejast (oma

maailma kogejast) - täiesti sõltumatult ning me saame objektidele mõju avaldada ainult

otsest jõudu rakendades. Nüüd aga selgus, et mingil kummalisel viisil mõjutas teadlase

lihtne vaatlusakt footoni otsust muutuda lainefunktsioonist materiaalseks osakeseks.

Youngi kahe pilu eksperiment ei olnud ainuke, mis kinnitas seda kummalist kvantfüüsika

omadust. Sama kinnitasid ka kvantfüüsika rajajateks peetavate Niels Bohri ja Werner

Heisenbergi katsed. Nimelt panid Bohr ja Heisenberg oma katsetes tähele, et elektronid ei

käitu mitte konkreetse osakese või üksusena, vaid see eksisteerib hoopiski potentsiaalina,

superpositsioonina või kõigi võimaluste summana kuni me teda vaatleme või mõõtma

hakkame; mõõtmise või vaatluse ajal fikseerub ta aga kindlasse seisundisse. Kui me oleme

aga vaatluse või mõõtmise lõpetanud, kaob elektron tagasi kõikide võimaluste eetrisse

(Lynne McTaggart "Väli", lk 152).

Selline avastus tekitab muidugi meis palju küsimusi meie maailma olemuse kohta. Kuna

eelpool kirjeldatud katsed demonstreerisid, et enne vaatlusakti - enne inimese poolset

maailma kogemist - on kogu meie maailm superpositsioonis, tekib küsimus, missugune on

meie maailm ajal, kui me seda ei vaatle, ei koge. Näiteks omandab filosoofiline küsimus

“Kas puu teeb kukkudes häält, kui keegi ei ole seda kuulamas?” antud juhul täiesti uue

tähenduse. Kuna Bohr ja Heisenberg väidvad, et enne vaatlusakti ei ole meie maailm veel

lõplikult välja kujunenud, see on kõikide võimaluste olekus, ning meie enda teadvus on

see, mis loob sellest võimaluste olekust ühe konkreetse tulemuse, siis juhul, kui metsas ei

ole puu kukkumise hetkel ühtegi teadvust seda kuulmas - vaatlemas -, ei tee ka puu

kukkumine häält. Tegelikult aga ei saa isegi niimoodi seda sõnastada, sest juhul, kui keegi

ei ole seda kuulamas, siis ei ole häält - mittehäält lihtsalt olemas veel. Mitte, et puu kukuks

vaikselt, mis on ka ju helilise tähendusega, vaid seda sündmust ei oleks lihtsalt olemas.

Lisaks on kvantfüüsika iseloomustamiseks kasutatud näidet, kus kõik maailma inimesed

lõpetaksid ühel hetkel Kuu vaatamise. Mis sa arvad, mis siis Kuuga juhtuks? Jah, see kaoks

ära materiaalsel kujul. Kuu eksisteeriks edasi kvantsupis ehk kõikide võimaluste väljas

potentsiaalina Kuuks saada, aga reaalselt saab see Kuuks taas alles siis, kui keegi seda

vaatab. Ma tean, et see tundub olevat üle mõistuse. Samas usun ma, et see on täiesti

normaalne, mida kinnitab ka Niels Bohri enda ütlus: “Need inimesed, kes kvantfüüsikast

esimest korda kuuldes ei ole šokeeritud, ei ole sellest lihtsalt aru saanud”.

Kas me loome siis ka majad, autod ning inimesed?

Niisiis said teadlased aru, et kui klassikaline füüsika ütleb, et meie maailm eksisteerib

meist täiesti sõltumatult ja me mõjutame seda ainult läbi konkreetsete tegevuste, siis uus

füüsika ütles, et meil on meie maailma loomisel kõige olulisem roll. Kui njuutonlikud

füüsikud ütlevad, et Kuu taevas eksisteerib olenemata sellest, kas me seda vaatleme või

mitte, siis kvantfüüsikud ütlevad, et see eksisteerib seal ainult seepärast, et me seda

vaatame. Hämmastav, kas pole?

Jah, see kõik tundub teoorias väga ilus. Aga kuidas me saame seda kogeda praktikas,

mõlkusid teadlastel peas mõtted. Me võime küll teoretiseerida, et Kuu kaob taevast, kui me

seda ei vaata, aga palju olulisem on mõista, kas meie teadvus suudab mõjutada ka kõiki

neid objekte, mis ümbritsevad meid meie igapäevases elus - teised inimesed, autod,

majad? Ka need objektid koosnevad täpselt samasugusest algmaterjalist, ka need objektid

on enne vaatluse toimumist superpositsioonis, ja ka need objektid peaksid kvantsupist

ilmuma ainult sel hetkel, kui sekkub teadvus. Kas neid objekte siis ei eksisteerigi meist

sõltumatult ja enne meie poolset nende kogemist? Kas juhul, kui ma lendan nädalaks

Pariisi, kaob minu Tallinnasse jääv sõber minu maailmast täielikult ning ta “taaselustub”

hetkel, kui ma talle Pariisist helistan või koju naasen? Need on küsimused, mis on juba

palju praktilisemad ning avaldavad ka otsest mõju meie igapäevasele elukvaliteedile.

Mõeldu tehtud, uurime välja ...

Esimene inimene, kes eksperimentaalsel viisil sellele küsimusele vastust otsima hakkas, oli

Saksa päritolu teadlane Helmut Schmidt. Schmidt konstrueeris nende katsete

läbiviimiseks seadme, mille ta nimetas juhuslike numbrite generaatoriks ehk inglise keeles

lühend RNG (Random Number Generator). Selle seadeldise ning sellele järgnenud, samuti

Schmidti poolt välja töötatud, juhusliku “kulli-kirja” viskamise masina eesmärk oli anda

vastus küsimusele: “Kas inimese teadvus suudab mõjutada mehaanilise masina poolt

tehtavat tööd?”.

RNG masinate tööpõhimõte oli väga lihtne. Neutraalses olekus töötades andsid need

teatud perioodi vältel alati kullidele - kirjadele tulemuseks 50/50 - ehk siis pooled

tulemustest olid kullid ja pooled kirjad. Schmidti katse eesmärk oli tõestada, kas inimesed

suudavad oma tahte abil seda tulemust mõjutada? Ehk kas inimene suudab soovi korral

panna masinat andma kulle rohkem kui kirju, või vastupidi?

Ning nad suutsidki - Schmidti suureks üllatuseks suutis inimese teadvus masina selle

juhuslikkusest välja viia. Sadade katseseeriate tulemusena mõistis Schmidt, et ta on millegi

väga olulise jälil, kui neutraalses olekus 50/50 tulemusega “ringi jalutav” masin andis

mõnedes eksperimentides tulemuseks koguni 54% kulli või kirja kasuks. Selline hälve

keskmisest on statistiliselt väga oluline ning tõenäosus, et see on juhuslik, on väga väike.

Schmidti katseid jätkas Ameerika rakendusteaduste professor ja sel ajal Princetoni

ülikoolis töötav teadlane Robert Jahn. Kuna Jahni üllatasid tema juhendamise all

läbiviidud esmaste RNG-katsete tulemused, otsustas ta sellele valdkonnale rohkem

tähelepanu pöörata ning arendas selleks koostöös Chicago ülikooli arengupsühholoogi

Brenda Dunniga RNG masinaid edasi, tagamaks nende suurem täpsus ning

elimineerimaks väliseid mõjusid masina töötulemustele. Täiustatud masina nimetus ei

olnud enam juhuslike numbrite generaator RNG, vaid juhuslike sündmuste generaator

REG (Random Event Generator), mille juhuslikeks väljunditeks olid number ühed ja

nullid. Lisaks tehnoloogia täiustamisele leidsid teadlased, et tagamaks tõesti selge

arusaamine, mis antud valdkonnas tegelikult aset leidmas on, tuleb oluliselt rangemaks

muuta ka katsete läbiviimise metoodikat ning selle protokollimise korda. Nad muutsid

katsed kolmetasandiliseks, kus esimeses faasis pidi katseisik “tahtma”, et masin annaks

rohkem ühtesid kui nulle, teises faasis pidi sama katseisik “tahtma”, et masin annaks

rohkem nulle kui ühtesid, ja kolmandas faasis pidid nad hoiduma igasugustest püüetest

masinat mõjutada.

Kuigi selline range lähenemine oli võrreldes Schmidti RNG katsetega oluliselt täpsem ning

teaduslikum, ei erinenud tulemused siiski palju Schmidti omadest. Peale 5000 uuringut

võtsid Jahn ning Dunne esmased tulemused ühel pühapäeva õhtul kokku ja tulemused

jahmatasid neid mõlemaid. Nimelt olid graafikud, mis kirjeldasid vastavalt “tahan rohkem

ühtesid” ja “tahan rohkem nulle” liikunud täiesti vastassuundades, mis näitas ilmekalt,

kuidas juhuslikust 50/50 tulemusest ei olnud märkigi. Kui kõrvalekaldeid juhuslikkuse

piiridest ei oleks esinenud, siis pidanuksid mõlemad graafiku kõverad istuma täpselt

juhusliku kõvera otsas ning nende keskväärtus pidanuks olema 100 (Lynne McTaggart

"Väli", lk 170). Kuid antud juhul oli pilt vastupidine - kavatsus saada rohkem ühtesid kui

nulle oli liikunud tõenäosuslikust kõverat paremale ning kavatsus saada rohkem nulle kui

ühtesid oli liikunud sellest vasakule. See oli olnud nii range teaduslik uuring kui üldse

võmalik, ometi olid katseisikud - kõik tavalised inimesed, kellest ükski ei olnud

ülemeeleliste võimetega superstaar - suutnud masina juhuslikku liikumist lihtsalt oma

tahteaktiga mõjutada. (Lynne McTaggart "Väli", lk 171)

Imed REG masinatega ei lõppenud. Kui Jahn ning Dunn viisid läbi katseid inimestega, et

mõista, kas inimese teadvus suudab mateeriat mõjutada, siis Prantsuse teadlane Rene’

Peoc’h viis Jahni REG aparaadi ümberehitatud versiooni kasutades läbi geniaalse

eksperimendi linnupoegadega. Niipea kui nad sündisid, muudeti liikuv REG-seade

“vermimise” abil nene “emaks”. Seejärel asetati robot linnupoegade puuri kõrvale ja lasti

sellel vabalt ringi liikuda, samal ajal kui Peoc’h selle trajektoori jälgis. Mõne aja pärast oli

selge - robot liikus linnupoegade suunas sagedamini kui ta oleks seda vabalt rännates

teinud. Linnupoegade soov olla ema ligidal oli “tähenduslik taotlus”, mis näis mõjutavat

masinat nii, et see liikus ligemale. Peoc’h viis sarnase eksperimendi läbi ka

küülikupoegadega. Ta asetas liikuvale REG-seadmele küülikupoegades vastumeelsust

tekitava ereda lambi. Katseandmeid analüüsides ilmnes, et küülikud suutsid tahte abil

masinat endast edukalt eemal hoida (Lynne McTaggart "Väli", 175).

Mida näitavad meile eespool kirjeldatud eksperimentide tulemused? Need näitavad, et

mingil kummalisel viisil on teadvusel - sõltumata, kas inimese teadvus või looma teadvus -

võime interakteeruda materiaalse maailmaga ning seda teatud tasandil mõjutada. Kuna

hilisemad katsed, mis Jahni ning Dunne poolt läbi viidi, olid tõepoolest väga rangete

teaduslike meetodite alusel teostatud, ei ole õige väita, et need katsed oleks olnud

ebaprofessionaalsed või ebateaduslikud. Samuti ei saa väita, et ei kogutud piisavalt

andmeid - andmeid koguti tõesti palju. Näiteks viisid Jahn ning Dunn ainuüksi 12-aastase

perioodi vältel läbi enam kui 2,5 miljonit katsetsüklit, mille käigus selgus, et 52% tsükli

tulemustest kaldusid soovitud suunas ja peaaegu kahel kolmandikul 91 katseisikust oli

õnnestunud seadmeid soovitud suunas mõjutada (Lynne McTaggart "Väli" lk 172).

Kuidas on see võimalik? Ja mis on siis see mehhanism, mille kaudu me oma reaalsust

mõjutame?

Kuna kvantfüüsikast on teada, et osakene saab olla nii lainefunktsioonis kui ka materiaalne

osakene, ja see kehtib kogu mateeria kohta, siis erinevaid tahte-eksperimente läbi viinud

teadlased väidavadki, et samuti on meie teadvus võimeline eksisteerima nii individuaalse

materiaalse teadvuse üksusena, kuid see on võimeline käituma ka lainena ning seeläbi

interakteeruma materiaalse maailmaga sõltumata vahemaadest ning barjääridest. Kontakt

materiaalse maailma ning meie teadvuse vahel tekib sellisel juhul resonantsi tulemusena,

kui meie laine-olekus teadvus saavutab laine-olekus mateeriaga sama sageduse ning nad

hakkavad pulseerima seeläbi ühtse suure lainena. Teaduslikus tähenduses nimetatakse

seda koherentsiks, mis tekib teadvuse ja mateeria vahel.

Siiski huvitas teadlasi veel üks oluline faktor. Nimelt pakkus nendele huvi, missugused on

tegurid, mis soodustavad või pärsivad koherentsi teket teadvuse ning mateeria vahel.

Üheks uurimisalaks oli teadlik teadvus ning alateadvus, mille käigus soovisid teadlased

mõista, kas masina mõjutamise tulemused on paremad juhul, kui katseisik tahab teadlikult

seda mõjutada, või on mõju tugevam juhul, kui katseisikut suudetakse mingil viisil

mõjutada alateadlikult. Sellele küsimusele vastuse saamiseks analüüsiti uuringu ArtREG

tulemusi, mille käigus oli katseisikutele näidatud erinevat tüüpi pilte ning loodeti leida

seost selle vahel, kas juhul, kui inimesele mõni pilt meeldis, suutis ta selle ekraanile

ilmumise sagedust tõsta.

Tulemused näitasid aga hoopis vastupidist olukorda. Katseisikud ei olnud “ilusate ja

tahetud” piltide ekraanile kuvamises kuigi efektiivsed, küll aga tuvastati suurem mõju

piltide puhul, mis langesid arhetüüpsete, ritualistlike ning religioosse ikonograafika

kategooriasse. See oli unenägude sfäär, väljendamatu ja lõplikult seletamatu. Need olid

kujundid, mis läbisid inimeste teadliku mõistuse filtri ning mõjutasid otse nende

alateadvust.

Seega mõistsid teadlased, et koherents materiaalse maailma ning meie individuaalse

teadvuse vahel tekib sügaval alateadlikul tasandil, kus teadvustamata teadvus - meie

kavatsuse eelne maailm - haakub “teadvustamatu” mateeriaga - paigaga, kus kogu

materiaalne maailm on veel superpositsioonis ning kus lõplik mateeria ei ole veel välja

kujunenud.

Alateadvuse jõud

Kas eespool kirjeldavad katsed ei ole mitte hämmastavad? Ning kas need ei ole mitte meie

senist maailmakäsitlust täielikult murdvad? Meid ju õpetatakse elama enda elu just nii,

nagu see meie jaoks välja kukub - kui meil on “vedanud”, siis saame õnnelikuks ja edukaks,

kuid juhul, kui meie saatus seda ei soosi, peame terve elu kannatama puuduse ning

kitsikuse käes. Jah, see on maailmakäsitlus, mille järgi me oleme harjunud elama.

Kuid mida ütlevad meile Schmidti, Jahni ning paljude teiste teadlaste katsete tulemused

teadvuse ning materiaalse maailma seoste kohta? Need ütlevad, et võib-olla ei peagi me

olema ohvrid. Võib-olla on ohvriks olemine meie enda valik teatud alateadlikul tasandil,

kust me loome endale just sellist maailma, nagu me hetkel kogeme.

Kas sa teadsid, et viimase dekaadi avastused aju tööprotsesse uurivas neuroteaduses on

ümber lükanud 80% senistest avastustest selles valdkonnas (John Assaraf, Murray Smith,

"The Answer")? Ja seda vaid meie tehnoloogia kiirele arengule, mis võimaldab teadlastel

jälgida ning analüüsida aju tööd reaalajas juba hetkel, kui see reaalelt töötab, mitte aga

ainult enam tagantjärele analüüsitulemusi interpreteerides.

Üheks oluliseks avastuseks, milleni teadlased on viimaste aastate jooksul jõudnud, on meie

aju neuroplastilisus. Kui seni uskusid neuroteadlased, et inimese aju neuronstruktuur

kujuneb välja tema täiskasvanud ealiseks saamiseks, siis nüüd väidavad nad, et meie aju

on võimeline looma, vabastama ning muutma oma neuronühendusi kuni elu lõpuni. Miks

see nii oluline on?

Inimese aju koosneb neuronistest ehk ajurakkudest. Metafoorilisellt väljendatuna on

täiskasvanud inimese ajus rakke rohkem kui tähti Linnutee galaktikas, mis on väga suur

arv. Praktiliselt väljendatuna on meie ajus rakke umbes sada miljardit. Kuid see ei näita

veel meie aju võimekust. Kuna igal ajurakul on keskmiselt 5000 - 10 000 sünapsit, mille

kaudu see loob ühendusi teiste ajurakkudega, siis korrutades 100 miljardit umbes 7000,

saame ettekujutuse, kui palju on meie ajus neuronühendusi. Ühendusi ajurakkude vahel,

millest igaüks esindab mõtet, ettekujutlust, meenutust või mõnda muud mentaalset

nähtust meie ajus. (John Assaraf, Murray Smith, "The Answer")

Näiteks loed sa hetkel seda raamatut ning nüüd jõudsid aju ja alateadvuse peatüki juurde.

Kui sa ei ole varem kunagi sellist tüüpi informatsiooni oma aju kohta teadnud, siis sel

hetkel, kui uus informatsioon sinu ajju sisenes, loodi selle kohta uus neuronühendus -

teatud ajurakud moodustasid omavahel ühenduse. Ning kuigi sellisel juhul võib jääda

mulje, et igat sündmust peegeldab meie ajus üks ajurakkude omavaheline ühendus, on

tegelikult kogu neuronvõrk omavahel väga keeruliselt läbipõimunud süsteem.

Nagu eelmises lõigus kirjas oli, on igal ajurakul kuni 10 000 sünapsit, mille kaudu see loob

ühendusi teiste ajurakkudega. See on vajalik just selleks, et tagada kogemuste

mitmekesisus meie elus. Mida sa “näed”, kui ma palun sul korraks mõelda õuna peale? Kas

sa näed kollast, punast või rohelist õuna? Kui sa näed kollast õuna, kas sa siis näed seda

puu otsas, puu all või laua peal korvis? Kui sa nägid seda laua peal korvis, võis su mõte

kohe edasi liikuda millelegi, millega see korv sinu jaoks veel seostub - näiteks kinkis selle

korvi sulle kunagi ammu üks hea sõber, kellega sa ei ole suhelnud juba kümme aastat.

Nüüd võis sinu pähe tekkida mõte, et sa peaksid võtma selle sõbraga ühendust, kuna te

veetsite kunagi koos nii palju ilusaid hetki. Mida see sõber teeb? Ahjaa, ta oli müügijuht

ühes tööriistafirmas. Jah, sul on ju vaja uut muruniidukit, sest muru on nii pikaks

kasvanus tagahoovis, aga sinu niiduk läks kaks nädalat tagasi rikki. Ja nii läheb see kõik

edasi ... Aga kuhu jäi siis õun, millest ma palusin sul mõelda?

See väike mõttekäik näitab, kuidas meie aju ning seal olevad neuronühendused töötavad.

Piisab sellest, kui sa mõtled ühe väikese ning ebaolulise asja peale - õun -, ja kohe on sellest

alguse saanud terve lugu kuni selleni välja, et sinu muruniiduk on rikkis. Kas muruniiduk

on kuidagi seotud õunaga? Ei, mitte otseselt, kuid just seda jada mööda, nagu ma

kirjeldasin, on sinu muruniiduk sinu peas seotud selle õunaga. Niimoodi töötab meie aju.

Ja niimoodi satume “mentaalsesse voogu”, mida me kõik oleme kogenud - meile kerkib

pähe üks mõte, millest saab alguse terve pikk lugu, mille käigus me katame ära paljud

erinevad alad oma elust. Me võime järjest niimoodi mõtiskleda viis minutit ja selle aja

jooksul isegi läbi elada mitmeid erinevaid emotsioone, mida mõttepildid meis tekitavad,

unustamata ära, et tegelikult me mõtleme selle kõige vaid välja. See ei ole reaalne ... see on

vaid elektriliste impulsside jada meie ajurakkude vahel.

Neuronühendused on meie elus väga olulised seetõttu, et need iseloomustavad meie

mõttemustreid ning - harjumusi. Kuna meie ajus on tõesti väga palju neuronühendusi, siis

on ju loogiline, et me ei saa kasutada kõiki neid ühendusi samasuguse aktiivsusega. Seega,

mida me kasutame rohkem ning mida vähem?

Ma usun, et sa oled märganud oma mõtlemises teatud mustreid ning harjumusi. Ühel

hetkel avastad, et mõtlesid millestki, mida sa ei tahaks üldse mõelda - näiteks mõnest

võimalust tulevikustsenaariumist, mis ei tõota sulle head. Miks sa siis mõtlesid seda? Miks

sa ei mõelnud selle asemel hoopis sama olukorra positiivsele võimalikule lahendusele?

Mõnel teisel hetkel avastad sa, et sa meenutad mingisuguseid sündmuseid minevikust, mis

teevad sulle haiget - näiteks keegi solvas sind kunagi ning see häirib sind tänaseni. Jällegi,

miks me mõtleme selliseid mõtteid?

Jah, me võime küll küsida endalt, et miks me midagi mõtleme, kuid me kõik teame, et

tegelikult oleme oma mõtlemises automaatsed ning kontroll meie mõtlemise üle

praktiliselt puudub. Selle järelduseni jõudsime tegelikult juba palju lehekülgi tagasi selles

samas raamatus, kui me rääkisime sisemise tähelepanu juhtimisest ning meie

eristamisvõimest. Kuna mõtted kuuluvad ühte mentaalsete objektide gruppi, siis just läbi

teadlikkuse ning eristamisvõime arengu hakkame üha tihedamini märkama enda

mõtlemise automaatsust ja seda vajadusel ka korrigeerima.

Mõtlemise automaatsus saab alguse justnimelt neuronühendustest. Juhul, kui sa näed

midagi oma elus esimest korda ja lood selle tagajärjel uue neuronite vahelise ühenduse, on

see ühendus alguses väga nõrk. Kui sa mitte kunagi enam seda mõtet uuesti ei mõtle, ei

muutu see neuronühendus tugevamaks ning üsna pea unustad sa selle kõik taas.

Kui sa aga hakkad seda mõtet mõtlema iga päev viiskümmend korda, muutub see ühendus

järjest tugevamaks. Alguses vajad sa selle mõtte mõtlemiseks teadlikkust - sa annad endale

korralduse seda mõelda. See on seepärast nii, et ühendus neuronite vahel on jätkuvalt nõrk

ning et seda ühendust aktiveerida, pead sa sellesse sekkuma. Kui sa oled aga seda

ühendust aktiveerinud eelneva poole aasta jooksul igapäevaselt palju kordi, on see

muutunud väga tugevaks. Ning ühel hetkel sa ei vajagi enam teadlikkust, et seda mõtet

mõelda. See on muutunud täiesti automaatseks ning alateadlikuks. Sa mõtled seda ilma

mõtlemata.

Just see juhtub paljude inimestega. On juhtunud nii minuga ning usun, et on juhtunud ka

sinuga. Me kõik ju soovime olla positiivsed, naeratada ning tunda elust rõõmu. Kuid ikka

ja jälle leiame ennast muretsemas. Võib-olla saab see alguse juba kohe hommikul peale

ärkamist - niipea kui silmad avame, tulevad meelde mõtted meie elus lahendamist

vajavatest probleemidest. Või tuled sa õhtul koju, viskad diivani peale pikali, et korraks

lõõgastuda, vaatad korraks oma pähe - ja mida sa leiad sealt? Jälle need mõtted, mis

analüüsivad, muretsevad ning kardavad kõige seda jubedat, mis kunagi võib juhtuda või

mis kunagi juhtus. Miks see nii on?

Alateadlikud uskumused

Just sellised mõtteharjumused näitavad meie neuronühenduste pikaajalist tööd. Kui me

mõtleme mingit tüüpi mõtteid piisavalt pika perioodi vältel, muutuvad need mõtted

automaatseks ning ühel hetkel hakkame nendesse mõtetesse nii siiralt uskuma, et need

muutuvad meie alateadlikeks uskumusteks. Sõltumata, kas see võib olla ka tegelikult tõde

või vale, reaalne või ebareaalne - meie uskumused tekivad sellest, millesse me oleme ise

valinud uskuda ning me oleme end ise programmeerinud oma maailma sellisel viisil

nägema.

Meil on uskumused olemas iga valdkonna kohta oma elus. Olgu selleks raha, armastus,

tervis või kehakaal - meil on selle kõige kohta oma seisukoht. Sellest seisukohast lähtuvalt

näeme oma maailma, püstitame oma eesmärgid ning kaitseme ka enda identiteeti. Kuna

meie identiteet on ka paljuski just see, millesse me usume, siis igasugune kellegi teise püüe

meie seisukohti kahtluse alla seada tundub meile rünnakuna meie kui isiksuse vastu ja me

peame ennast kaitsma.

Aga mõtle nüüd korraks uskumuste peale eelmise peatüki valguses? Kui teadlased

avastasid, et inimese teadvuse ning mateeria vahel tekib koherents alateadlikul tasandil,

kuid meie alateadvus koosneb meie alateadlikest uskumustest, siis missugust maailma me

endale kujundame? Jah, me kujundame endale kogu aeg sellist maailma, millesse me kõige

sügavamal alateadlikul tasandil usume. Selline, missugused on meie uskumused, on ka

meie elu. Või vastupidi vaadates - see, missugune on meie elu praegu, peegeldab seda,

missugused on meie alateadlikud uskumused. Kui meie praegune elu ei rahulda meid, siis

järelikult on selle elu kujunemisel olnud väga suur roll meie enda alateadvusel. Ja juhul,

kui me soovime midagi oma elus muuta, peaksime alustama oma uskumustest - me

peaksime vabanema vanadest ning piiravatest mõttemustritest, ja asendama need uute,

meie tegelike soovidega kooskõlas olevate uskumustega.

Kuna meie uskumused ei ole oma olemuselt tegelikult midagi muud kui meie enda poolt

pika perioodi vältel mõeldud mõtted, siis ei ole võimalik kellelgi teisel meid ka nende

muutmisel aidata. Pigem jõuame taas enda sisemise tähelepanu juhtimise juurde - me

oleme meie jaoks mittesoovitavaid mõtteid mõelnud ning seeläbi endale vastavad

uskumused kujundanud seetõttu, et me ei oska teadvustada endale seda, millest me

mõtleme. Meie mõtlemine on automaatne ja tavaliselt puudub inimestel igasugune roll

mõtlemise reguleerimisele. Me isegi ei teadvusta endale, et see võimalik on. Me samastame

end oma mõtetega ja mõtleme neid mõtteid, mis meil on. Ehk vaid mõnedel üksikutel

hetkedel tunnistame endale, et meil on nii palju negatiivseid mõtteid ning need rõhuvad

meid, kuid sellele vaatamata ei tea me, kuidas oma mõtlemist muuta.

Nüüd sa tead, kui oluline on osata oma mõtlemist reguleerida ja olla teadlik sellest, mis

toimub meie peas. Raamatu eelmistes peatükkides said sa teada, kui oluline on arendada

oma teadlikkust, et me taipaksime, et meis on tahtmised, mis juhivad meie eesmärke ning

sellest lähtuvaid tegevusi. Kuid nüüd on teadlikkusele lisandunud täiendav mõõde - sellel

on otsene mõju ka meie mõtlemisele. Kui meil on madal sisemise tähelepanu juhtimise

oskus, ei suuda me eristada positiivseid mõtteid negatiivsetest, ning objektiivseid mõtteid

väljamõeldud stsenaariumitest. Aga mis on selle tulemus? Jah, me mõtleme neid mõtteid,

mida me oleme harjunud mõtlema ja mida me sageli kõige rohkem kardame. Me kardame,

et tulevikus leiavad aset mingid sündmused, mida me tegelikult ei taha üldse, et need

juhtuksid - me mõtleme nendest, kuna me usume leidvat lahenduse. Aga mis on selle

mõtlemise tegelik tagajärg? Me kujundame selle kaudu oma uskumusi ja hirmu, ning läbi

alateadlike protsesside interakteerudes superpositsioonis oleva materiaalse maailmaga me

hoopis suurendame selle olukorra juhtumise tõenäosust, mitte aga ei lahenda seda

probleemi. Seega, me töötame alateadlikult sellisel juhul enda vastu. Ning see saab alguse

vaid meie madalast teadlikkusest ning meie teadmiste puudumisest. Kuna me ei juhi oma

sisemist tähelepanu, “lubame” me endal mõelda mõtteid, mis ei ole meie hüvanguks, ja

kuna me ei tea, kuidas meie maailm fundamentaaltasandil toimib, suurendame seeläbi

meie poolt mittesoovitavate sündmuste juhtumise tõenäosust.

Nullpunktiväli

Niisiis, teadlased jõudsid oma avastustega nii kaugele, et nad mõistsid, kuidas

individuaalse teadvuse ning materiaalse maailma vahel on olemas teatud müstiline

kontakt. Seda olid ju tõestanud need tuhanded katsed laborites inimeste, masinate ning

loomadega. Kuid nendel puudus vastus küsimusele, kuidas see võimalik on ning mis on

selle kontakti loomise meediumiks?

Kui teadlased oma avastustega edasi liikusid, mõistsid nad ühel hetkel, et allpool kogu

meile teada olevat mateeriat peab eksisteerima midagi veel. Nimelt olid nad avastanud, et

isegi allpool klassikalises füüsikas nullpunktiks nimetatud temperatuuri, milleks on -273

kraadi Celsiuse järgi, kus kogu materiaalne maailma minetab oma tavapärase energeetilise

väärtuse ning aatomisisesed osakesed jäävad seisma, säilib siiski teatud tüüpi osakeste

omavaheline suhtlus ja interaktsioon. Kuna sellel temperatuuril ei toimu aga enam mingit

energeetilist liikumist tavatähenduses, ei saanud nad seda välja nimetada lihtsalt

energiaväljaks. Kuna aga teatud liikumine oli selgelt tuvastatav, said teadlased aru, et

tegemist on millegi veelgi müstilisemaga - see on kogu meie universumit läbiv ühtne

informatsiooni- ehk teadvuse väli.

Müstilisest väljast, milles sisaldub kogu meie minevikku, olevikku ja tulevikku puudutav

informatsioon, on teatud allikad rääkinud juba ammu. Näiteks kirjutab Ungari filosoof

Ervin Laszlo oma raamatus „Teadus ja Akashi väli“ sellest, kuidas India veedades on

sellisest müstilisest väljast juttu olnud juba aastatuhandeid (John Assaraf, Murray Smith

"The Answer"). Samuti käsitlevad sarnast elujõu välja Hiina taoistid ning India joogid,

nimetades need väljad vastavalt chi ja prana väljadeks. Nad ütlevad, et kogu universum

koosneb ühtsest väljast, ei kogu universum on ühtne väli, mille kaudu kõik aset leidvad

nähtused omavahel ühenduses on. See, et meile tunduvad vaimsed, mentaalsed ja

materiaalsed nähtused olevat üksteisest eraldiseisvat, on vaid seetõttu, et meie

tunnetusvahendid töötavad niimoodi. See, et meile tundub sõbraga juttu rääkides sõber

asuvat meist kahe meetri kaugusel või telefoni teel rääkides kahesaja kilomeetri kaugusel,

on vaid seetõttu, et tavapärselt puudub inimestel võime tajuda minu ja sõbra vahel

eksisteerivat välja, mis meid ühendab. See on illusioon, et meie vahel eksisteerib tühjus.

Isegi, kui me asuksime ruumis, kuhu oleks võimalik tekitada vaakum, jääks meie vahele

väga intensiivne väli, mis on nii suure energeetilise väärtusega, et ühest kuupmeetrist

sellest energiast piisaks, et aurustada kõik ookeanid Maal. Me lihtsalt ei oska seda välja

ning sellest tekkivat energiat veel kasutada.

Kui teadlased selle väljani jõudsid, said nende jaoks vastatud nii mõnedki varem vastuseta

olnud küsimused. Näiteks kvantfüüsikas hästi tuntud nähtus, mida nimetatakse

mittelokaalsuseks. Nimelt avastasid kvantfüüsikud, et juhul, kui kaks omavahel ühenduses

olnud aatomisest osakest (näiteks elektron) teineteisest eraldada, siis sõltumata vahemaast

nende vahel, säilitavad nad kontakti. Piltlikustades tähendab see, et juhul, kui kaks inimest

on kunagi koos olnud, siis jäävad nad ühendusse elu lõpuni. Kui üks inimene midagi

tunneb, tunneb täpselt samal hetkel sama ka teine inimene. Kui keegi näpistab ühte

inimest Tallinnas, tunneb täpselt samal hetkel seda näpistust ka teine inimene Haapsalus.

Osakeste mittelokaalsust on aastate jooksul testitud väga palju ning alates 1982. aastast on

see fenomen ka paljude füüsikute poolt kinnitamist leidnud ning omaks võetud. Selle

nähtusega puutus kokku ka eelmise sajandi üks suurimaid teadlasi Albert Einstein, kes oli

muidugi selle osas väga skeptiline. Kuna ta ei osanud sellele täpset tähendust ning

selgitust anda, nimetas ta selle lihtsalt “kummituslikuks kaugmõjuks”. Kummituslikuks

eelkõige seetõttu, et vastavalt Newtoni füüsikale ei ole võimalik, et üks materiaalne

osakene saab teist osakest mõjutada ilma sellele otsest jõudu rakendamata, ning teiseks

seisnes antud tulemustes vastuolu tema enda relatiivsusteooriaga, mille kohaselt ei saa

mitte miski meie maailmas liikuda kiiremini kui valguskiirus. Selles eksperimendis oli aga

osakeste vaheline kontakt veelgi kiirem.

Mittelokaalsus leiab aset meie maailmas nullpunktivälja kaudu. Kuna kogu materiaalne

maailm on aatomisisesel tasandil pidevas interaktsioonis nullpunktiväljaga, siis kogu

informatsioon on igal hetkel selles väljas ka olemas. Kui mittelokaalsuse avastanud

teadlased arvasid, et ühele osakesele mõju avaldamine mõjutab teist osakest, ehk siis üks

osake mõjutab teist osakest, siis nullpunktivälja sellesse nähtusesse lülitades, omandab

mõju uue tähenduse. Nimelt ei mõjuta ühe osakese muutumine teist osakest selle

tavapärases ning klassikalises tähenduses, vaid informatsioon mõju kohta on hetkega

olemas nullpunktiväljas, kust silmapilkne mõju ka teisele osakesele. Selle olukorra

piltlikustamiseks on hea ette kujutada, kuidas mererannas asetada teineteisest kolme

meetri kaugusele kaks puutokki. Kui nüüd merelt tuleb laine, ja lööb ühekorraga kaks tokki

pikali, siis juhul, kui me ei teaks, et selle põhjustas laine, võiksime arvata, et ühe toki

kukkumine mõjutas teist. Sarnaselt arvasid teadlased siis, kui nad mittelokaalsuse

avastasid. Alles hiljem mõistsid nad, et info muutuse kohta liigub hoopiski nullpunktivälja

kaudu hetkega ühe elektroni juurest teise juurde lainetuse kaudu.

Just niisamuti, nagu mõju ühele osakesele avaldub nullpunktivälja kaudu hetkega teisele

osakesele temast saja kilomeetri kaugusel, avaldab mõju iga meie poolt mõeldud mõte

kogu meid ümbritsevale maailmale. Nullpunktiväli on ühtne tervik. See ei ole kellegi

individuaalne omand, kus kehtivad vaid tema reeglid. Ei, see on universaalne ning siin

kehtivad kõikidele samad reeglid - meie mõtted, meie emotsioonid, meie kavatsused ja

hirmud salvestuvad ning mõjutavad meid ümbritsevat maailma täpselt samamoodi, nagu

mõjutas ühe osakese muutus teist osakest. Jah, mittelokaalsus iseloomustab meie maailma

täiesti uut tahku - me oleme üks. Me oleme omavahel ühenduses. See nähtus mitte ainult

ei kirjelda seda, kuidas elementaarosakesed üksteisega kontakti säilitavad, vaid ka seda,

kuidas kogu meie maailm ühtse terviku moodustab. See näitab, kui ettevaatlik tasub olla

negatiivsete mõtete ning soovidega iseenda ja teiste inimeste suhtes, ja kui lahked me

võiksime olla positiivsete mõtete ning kavatsustega. Isegi, kui meile võib küll tunduda, et

nende mõtetel ja kavatsustel ei ole tähtsust, on teadus tänaseks teistsugusel seisukohal. Me

mõjutame enda maailma. Me mõjutame teisi inimesi enda maailmas. Ja me mõjutame

isegi masinaid meie maailmas. Jah, me mõjutame kõike oma maailmas.

Millest tekib nullpunktiväli?

Nullpunktiväli on kogu materiaalse maailma alusstruktuur, millega aatomisisesed

osakesed kogu aeg ühenduses on. Kui sa mäletad eelmistest alapeatükkidest protsessi,

kuidas elektron võib ühel hetkel olla lainelises olekus ja järgmisel hetkel juba materiaalne

osakene, ja selle muutuse tingib teadvuse sekkumine, siis see sekkumine toimub justnimelt

nullpunktivälja vahendusel. Nullpunktiväli on oma olemuselt energiaväli, mis tekib

aatomisiseste osakeste omavahelisest suhtlusest - üks osake annab teisele energiat, ja

vastupidi.

Nagu eelpool juttu oli, on kogu materiaalne maailm aatomisisesel tasandil omavahel

ühenduses nullpunktivälja kaudu. Ja selle välja tekitabki omakorda nende samade

osakeste omavaheline suhtlemine. See on justkui igiliikur, mis ei lõppe iialgi töötamast -

osakeste edasi-tagasi “pendeldamine”, mis on materiaalse maailma loomise aluseks,

tekitab pidevalt juurde energiat. Ning samal ajal on teada, et energia liigub välja piires

lainetusena, mis omakorda tagab jällegi osakeste liikumise ja mateeria tekke, mis

omakorda jällegi genereerib energiat, mis liigub välja piires lainetusena. (Lynne McTaggart

"Väli")

Niisiis ei ole nullpunktiväli midagi, mis on materiaalsest maailmast sõltumatu ning

eraldiseisev, samuti ei ole see midagi, mida võib otsetähenduses võtta, et see on meie

maailma alusstruktuur ning et see asetseb kuskil all. Ei, see asetseb igal pool, kuhu me

suudame vaadata, mida me suudame kuulda või millest me oskame isegi unistada. Kogu

meie universum saab alguse nullpunktiväljast. Kõik asjad, nähtused ning mõisted algavad

ühest ja samast kohast, ning see suubub samasse kohta. Kogu meie maailm saab alguse

sellest, et nullpunktivälja lainefunktsioonis olevast energiast manifesteeruvad

elementaarosakesed, mis moodustavad aatomid, millest koosnevad molekulid ning

niimoodi kogu meie materiaalne maailm. Seega on meie materiaalne maailm otseselt

seotud selle väljaga, see on tekkinud sellest väljast. Ning mis on see jõud, mis selle

tekkimise tingib? Jah, see on teadvus. Teadvus loob lainefunktsioonist osakeseke, millest

saab alguse kogu meie materiaalne maailm.

Meie maailma ülelihtsustatud mudel

Muidugi on selline maailma loomise mudel äärmiselt ülelihtsustatud, kuid see on heaks

taustinformatsiooniks, et me oskaksime lihtsalt mõista meie maailma toimimise

baasmehhanisme. Liiatigi, me jõudsime ju sellise mõistmiseni läbi teadlaste avastuste,

milleni nemad on jõudnud aastaste pikkuse töö tulemusena. Ma usun, et ma ei tohiks ning

ei saakski siin anda lõplikku hinnangut, kas meie maailm on just täpselt niimoodi üles

ehitatud ning kas me loome oma maailma just sellisel viisil, aga tuginedes nendele

põnevatele avastustele, saaksime formuleerida meie maailma ülelihtsustatud mudeli.

Meie maailma ülelihtsustatud mudel:

1) Kõige fundamentaalsemal tasandil ei eksisteeri mitte midagi materiaalset. Selleni jõudis

juba Albert Einstein, kui ta avaldas oma kurikuulsa valemi E=MC2, millega ta sätestas, et

energia ning mateeria on sama nähtuse kaks erinevat entiteeti. Kõige fundamentaalsemal

tasandil on kõik üks suur ning tohutu energiaväli (Lynne McTaggart "Väli", lk 67), mis

tekib aatomisiseste osakeste omavahelise suhtlemise - energia vahetamise - tulemusena.

2) Kõik elementaarosakesed on pidevas suhtluses selle energiaväljaga, mille need ise

loovad, moodustades niimoodi ühe täiusliku igiliikuri:

a) Osakeste omavaheline suhtlemine (suhtlemine väljaga) tekitab energiat;

b) See energia moodustab energiavälja;

c) On teada, et välja piires liigub energia lainetusena;

d) Lainetus väljas tagab omakorda elektronide liikumise ning suhtluse väljaga;

e) Suhtlus väljaga tekitab kogu aeg energiat juurde ...

(Lynne McTaggart "Väli", lk 55)

3) Elementaarosakesed võivad eksisteerida nii energeetilises lainelises olekus kui ma

materiaalses "piljardikuuli" olekus. Energeetilises olekus eksisteerib osakene hetkel, kui

see on sumbunud energiavälja - ta on osa sellest väljast -, materiaalseks muutub osakene

hetkel, mil sekkub teadvus - Vaatleja. Vaatlusakti tulemusena - nägemine, kuulmine jm -

loob teadvus lainefunktsioonist materiaalse osakese;

4) Lainefunktsioonist mateeria loomisel on oluline roll meie alateadlikel uskumustel. See,

millesse me usume alateadlikul tasandil - see, kes me tegelikult oleme -, määrab teadvuse

ning mateeria vahel tekkiva koherentsi iseloomu;

5) Kogu meie materiaalne maailm koosneb aatomisisestest osakestest, millele alateadlik

teadvus koherentsi kaudu mõju avaldab. Kuna kogu meie maailm on valmistatud samast

materjalist, suudame mõjutada alateadlike protsesside kõiki nähtuseid oma elus.

Kas see ongi siis maailma suurim saladus?

Vau! Kas tõesti nii lihtne, võib sul nüüd tekkida küsimus. Kas tõesti oleme meie ise need,

kes kogu selle häda ja viletsuse endale kaela on tõmmanud? Kas tõesti oleme ise oma

maailma loojad?

Kahjuks ei oska ma sellele küsimusele vastata. See ülelihtsustatud mudel on vaid see,

milleni teadlaste avastused meid loogilisel teel viivad. Ja need on kahtlemata üllatavad.

Kuid üllatus ei ole nende avastuste ainuke omadus. Teine, ning veelgi olulisem omadus on

see, et need on teaduslikud.

Millest siis saab alguse meie maailma loomine ning unistuste ja eesmärkide saavutamine?

Jah, eelpool toodud mudeli kohaselt saab see alguse sellest, kes me kõige oma sügavamal

tasandil oleme. Mitte sellest, kes me tahame olla või millest me mõtleme, vaid sellest, kes

me tegelikult oleme. Me võime küll ära petta oma sõbra või äripartneri, kui me soovime

esineda inimesena, kes me tegelikult ei ole, kuid äärmiselt raske on ära petta enda

alateadvust. Pigem petab tema meid ära, peegeldades meile maailma just sellisena, kes me

tegelikult oleme. Seda mudelit saab ju vaadelda kahte pidi - esiteks, me teame, et muutes

oma alateadvust, suudame mõjutada oma maailma. Kuid samal ajal peegeldab meie

praegune maailm - meie elu täna - just seda, mis hetkel meie alateadvuses toimub. See

näitab, millesse me usume ja kes me tegelikult oleme.

See on see moment, kust tavaliselt inimesed edasi lugeda ei soovi. Lihtsam on pigistada

silmad kinni ja öelda, et ei, mina oma elu küll selliseks loonud ei ole. Ei, need ei ole minu

uskumused, mis lihtsalt peegelduvad hetkel minu maailmas.

Jah, see on väga inimlik ja loomulik - püüda kasutada neid teadmisi ainult selleks, et

muuta oma elu ilusaks ning päikesepaisteliseks, kuid mitte aga selleks, et võtta vastutus

selle eest, mis meie elus juba toimumas on. Kuid ma usun, et just see peaks olema esimene

samm. Me ei saa enne mitte midagi oma elus paremaks muuta, kui me ei suuda võtta

vastutust selle eest, mida me seni oleme mõelnud, millesse uskunud ja missuguseks

inimeseks muutunud.

Meie maailm peegeldab meile seda, kes me tegelikult oleme. See näitab meile, kuidas me

oma maailma suhtume ja mida me sellelt tagasi ootame. Ning siin lasub väga oluline

saladus - me ootame midagi oma maailmalt kogu aeg tagasi. Me ei soovi võtta vastutust

selle eest, et ehk ei ole meie maailm hetkel just selline, nagu me sooviksime, kuid

vaatamata sellele ootame elult tagasi ainult paremat. Iseennast muutmata, ilma

süvenemata sellesse, mis on minu elu praegu selliseks muutnud, tahame aga kõiki neid

asju saada, mida me väärime. Täpsemalt öeldes, mida me arvame end väärivat. Sest seda,

mida me tegelikult väärime, peegeldab juba meie olemasolev elu. Mitte see, mida nii väga

igatseme elada, vaid see, missugust elu me juba elame.

Millest siis ikkagi alustada?

Mina soovitaksin alustada päris algusest. Üldjuhul hakkavad inimesed aga pihta

keskkohast. Me loeme läbi esimese “eduraamatu”, mis ütleb, et tuginedes meie teadlaste

avastustele on võimalik kõik eesmärgid oma elus saavutada. Pane vaid oma unistused kirja

ning hakka pihta. Aga missugune on tavaliselt selle kõige tulemus? Jah, mitte midagi ei

muutu. Pigem läheb asi hoopis hullemaks. Miks?

Esiteks, me soovime muuta oma maailma iseennast muutmata - aga nüüd sa tead, et see ei

ole iialgi võimalik. Ning teiseks, me anname vastutuse oma elu eest veelgi rohkem ära. Kui

me tavaliselt asetame vastutuse teiste inimeste ning sündmuste õlgadele, siis nüüd

asetame vastutuse selle raamatu autori ning teadlaste õlgadele, öeldes: “Teie avastasite

ning kirjutasite, et meie maailm töötab niimoodi ja eesmärke on võimalik saavutada nii”.

Siit ma sel teemal edasi ei kirjuta, sest nüüd tead sa juba ise, kelle käes on vastutus ning

kohustus midagi ette võtta ...

Meie maailm saab alguse egovabast andmisest

Ma usun, et me ei tohiks hakata seda mudelit rakendama poole pealt, näiteks punktist

number kolm, nagu meil tavaliselt kombeks on. Kuna see punkt sätestab, et meie teadvus

on see, mis loob lainefunktsioonist mateeria, võtame seda kui kohta, kuhu siis oma soovid

vahele pista. “Ma soovin seda, seda ja seda ...”, kirjutame oma unistuste märkmikku. Me

mõtleme sellest, me unistame sellest ja me räägime sellest - me ju kasutame oma teadvust,

selgitame endale -, kuid mitte midagi ei muutu. Miks? Sest me alustasime oma maailma

loomist punktist “kolm”. Kuhu aga jäid kõik esimesed punktid?

Kogu meie maailm on makrokosmos, mis on fundamentaaltasandil mikrokosmose

peegeldus. Kuigi seda võib olla raske mõistusega haarata, on sellele võimalik kasvõi eelpool

toodud mudeli kaudu anda väga praktiline selgitus - meie maailm saab olla ainult selline,

nagu me oleme ise seestpoolt. Heaks metafooriks on siin tee joomine sinu kodus

pühapäeva õhtul. Kui sa soovid juua teed, lased sa vee kuumaks ning paned siis vette

teepakikese. Kuid mis värvi muutub sinu tee tassis? Kas see muutub seda värvi, mida sa

soovid, et see muutuks, või muutub see seda värvi, mis värvi paki teepaki sa teetassi

asetad? Kui sa soovid juua rohelist teed, kuid asetad tassi puuviljatee pakikese, siis

ükskõik, kui palju sa soovid rohelist teed, vesi sinu tassis muutub ikkagi punast värvi - sa

saad puuviljateed. Nii on ka meie maailmas. Ükskõik kui väga me soovime midagi

intellektuaalsel tasandil omada, saavutada või kogeda, me saame ikkagi seda, kes me

tegelikult oleme oma sisemuses.

Aga kes me siis tegelikult oleme?

Kindel viis mõista, kes me oleme, on mõista, mida meil on oma maailmaga jagada. Me ju

oleme see, mida me välja kiirgame - me oleme see, mida me maailmale pakume. Küsimus

on, kas me käitume ainult omakasupüüdlikult, soovides ainult seda ja seda, või oleme

valmis jagama maailmaga seda, mida meil jagada on. Kuna iga inimene on sündinud

maailma temale loomuomaste oskustega, siis ehk ongi meie ülesanne neid oskuseid jagada

teiste inimestega. Ehk peaksime andma endast midagi ära, enne kui me soovime nii

igatsevalt kõike seda ilu, rikkust ning õnne tagasi saada?

Nüüd võib sul tekkida küsimus, et kuidas see kõik ikkagi nüüd selle maailma loomise

mudeliga seotud on, jah? Aga vaata punkti number üks, millest meie maailm kõige

fundamentaalsemal tasandil alguse saab. See saab alguse sellest, et üks elementaarosakene

annab teisele osakesele täiesti “egovabalt” ära energiat, juhul kui teisel hakkab kiirgus

kahanema. Nimelt avastasid teadlased, et kogu nullpunktiväli, ja seega ka kogu meie

materiaalse maailma eksisteerimise võimalikkus, saab alguse sellest, et elektronid jagavad

üksteisega oma energiat.

Kvantfüüsikud olid pikka aega küsimuse ees, kuidas on võimalik, et elektronid tiirlevad

ümber aatomituuma nagu planeedid ümber Päikese, ega kiirga oma energiat ära ning ei

kuku peale seda tuuma sisse, mille tagajärjel kogu meie materiaalne maailm kokku

variseks? Kui planeete hoiab ümber Päikese tiirlemas gravitatsioon, siis mis on see jõud,

mis annab elektronidele kogu aeg energiat juurde, et nende kiirgus otsa ei lõppe? Sellele

küsimusele leidis vastuse Hal Puthoff, Stanfordi ülikooli teaduste doktor, kes tõestas

matemaatiliselt ära, kuidas elektronid kogu aeg annavad ning võtavad nullpunktiväljast

energiat, nii et valitseb dünaamiline tasakaal, mis hoiab neid täpselt õigel orbiidil. (Lynne

McTaggart "Väli", lk 55)

Seega on võimalik taas läbi teaduslike avastuste mõista, kuidas meie maailm on kõige

sügavamal tasandil üles ehitatud. See ei baseeru mitte individualismi toetaval saavutamisel

ning omakasupüüdlikul loomisel, vaid harmoonilisel egovabal koostööl. Esiteks, et kogu

meie universumi tugisambaks olev nullpunktiväli saaks üldse tekkida, vahetavad

aatomisisesed osakesed kogu aeg üksteisega energiat, mis tagab maailma loomise

võimalikkuse. Ning lisaks, tagamaks elektronide orbiitide stabiilsus ning seeläbi kogu meie

materiaalse maailma võimalikkus, annavad osakesed vabatahtlikult teistele osakestele ära

seda, mida nendel anda on - energiat. Kui mõne elektroni energeetiline kiirgus hakkab

lõppema, “tõttab talle appi” teine elektron, mis aitab sel oma kiirguse jälle taastada.

Taoline energiavahetus meenutab olukorda, kus sa laenad kellelegi ühe sendi - sinul on

nüüd üks sent vähem, temal sent rohkem, kuni ta sulle sendi tagastab ning rollid

vahetuvad (Lynne McTaggart "Väli", lk 52).

Tihti öeldakse, et mõnikord võivad väga väikesed asjad olla meie Õpetajateks. Nüüd on

selleks meie maailma kõige pisemad osakesed - elektronid. Elektronid näitavad, kuidas

käituda, et meie maailm saaks tekkida ning et see saaks stabiilselt eksisteerida - et

maailmas oleks tasakaal. Kui elektronid otsustaksid ühel hetkel, et metsa need teised, ma

parem vaatan, kuidas ise rohkem energiat saada, kukuks kogu meie maailm lihtsalt kokku.

Kuid nad ei tee seda. Nende “peas” jooksevad lihtsalt õiged programmid, mida ei ole

muudetud. Nad teavad täpselt, miks nad siia maailma on tulnud ja mida nad peavad

tegema. Ja seepärast nad lihtsalt ka teevad seda. Nad ei kaldu kursist kõrvale.

Mis juhtub aga inimestega? Kas ka meie teame tegelikult, mida me oleme tulnud Maale

tegema, või keskendume valdavalt sellele, mida meid on programmeeritud tahtma? Me

soovime saavutada rohkem, omada rohkem ning olla rohkem. Kuhu me niimoodi jõuame?

Või kuhu me niimoodi jõudnud oleme?

Nii nagu igal elektronil on midagi, mida teised elektronid vajavad, on ka igal ühel meist

midagi, mida teised inimesed vajavad. Me sünnime siia maailma meile unikaalsete ning

loomuomaste oskuste ning omadustega, mida me aga üldjuhul ei vaevu tuvastama ning

arendama. Meie ühiskond, kodu ning kool soosivad ning suunavad meid pigem tahtma

ning saavutama neid asju, mis on “õige” ning mis tagavad meile parema elu. Aga kujuta

nüüd korraks veelkord ette, mis juhtuks meie maailmas juhul, kui näiteks hapniku aatomis

olevad elektronid otsustaksid ühel hetkel hakata omakasupüüdlikuks, mille tagajärjel meie

maailmas enam hapnikku ei eksisteeriks. Jah, kogu elus maailm hukkuks sekunditega.

Nii nagu igal elektronil on oma roll, et luua tervik, on ka igal inimesel oma roll, et luua

tervik. Kõige sügavamal tasandil teame alati, mida me teha tahame ja kuidas me saaksime

teistele inimestele kasulikud olla, aga me ei usu sellesse, et me saame sellega hakkama. Me

ei usu, et me oleme tõesti väärtuslikud, ja et meis on tõesti midagi unikaalset. Aga kuidas

see saaks mitte olla niimoodi, kui meie maailm on kõige pisemal tasandil just niimoodi

üles ehitatud? Meie maailm - makrokosmos - on ju meie sisemaailma - mikrokosmose -

suurendatud mudel. Sa ju oled kuulnud kõiki neid tarku ütlusi, et nagu sees, nõnda väljas,

või sinu välismaailm on sinu sisemaailma peegelpilt. Ehk ei olegi need väited nii

filosoofilised ja teoreetilised. Ehk on sellele kõigele võimalik anda vägagi loogiline ning

praktiline selgitus läbi nendesamade avastuste, milleni on jõudnud paljud teadlased

paljudes erinevates ülikoolides üle maailma.

Vaata enda ümber olevat maailma. Vaata neid inimesi, kellega sa suhtled, ja ka neid,

kellega sa ei suhtle. Mine õue, ei mine linna - päris kesklinna, ja vaata neid inimesi, kes

seal ringi siblivad. Ei, veelgi parem, mine kõrgele maja katusele ning vaata sealt alla

linnatänavale. Mida sa seal näed? Kas sa ei näe mitte sarnast pilti, mida nägid

kvantfüüsikud oma mikroskoopidest, kui nad need sügavale mateeria olemusse suunasid?

Nii nagu nemad nägid seal suurt hulka pisikesi osakesi kiiresti siia-sinna liikumas ja meie

jaoks tähendust omamata lihtsalt pendeldades, võid sa maja katuselt näha sama pilti. Ka

sealt näed sa meie makrokosmose, meie ühiskonna, kõige pisemaid osakesi, inimesi,

kiiresti siia-sinna liikumas ja sinu jaoks tähendust omamata lihtsalt pendeldades. Kuid kui

sa piisavalt lähedalt seda kõike vaatad, näed sa siiski ühte väga suurt erinevust - kui

elektronid kiirustavad kogu aeg ainult selleks, et tõtata appi teistele elektronidele,

tagamaks meie maailma stabiilsus ja heaolu, siis meie ühiskonna kõige pisemad osakesed

kiirustavad ainult selleks, et tõtata appi vaid iseendale, tagamaks enda maailma stabiilsus

ning maksimaalne heaolu.

Peatükk 7. Kuidas jagada seda, mida mul jagada on?

Kui vaadata meie maailma, siis võime märgata, et igal asjal on siin tähendus. Isegi

esmapilgul kõige mittetähenduslikematel sündmustel või nähtustel võib olla olnud hiljem

tagasi vaadates väga oluline mõju. Loodus on üdini täiuslik, kus iga taimeliik, iga loomake

ning putukas teab täpselt, mida ta peab tegema, et tagada kord ning elu jätkumine. Kui

meie maailm saab alguse sellest, et üks elementaarosakene jagab teise osakesega egovabalt

seda, mida tal jagada on, peab selline kord ulatuma ka fundamentaaltasandilt kõrgemale.

Kui linnuke istub aasal selleks, et rebane saaks tulla ning ta ära süüa, võib ka seda vaadata

andmisena - lind annab end toiduahela järgmisele astmele, et elu saaks jätkuda. Ta teeb

seda teadvustamatult ning ainuke instinkt, mis teda võimalusel põgenema paneb, on

alalhoiuinstinkt, mitte hirm kaotada oma “mina”. Samamoodi võttis ju linnuke enne

rebase saagiks langemist puukoorest putukaid, kes end linnukesele andsid. Ning enne

seda, kui putukas linnuroaks läks, andis puu temale eluaset ning kõike muud vajalikku, et

ta saaks elus püsida. Meie maailm on üles ehitatud andmisele. Kõik liigid ning muud

nähtused maailmas, kellel puudub minateadvus, on andjad - nad on siin maailmas selleks,

et läbi nende andmise saaksid teised liigid ning nähtused püsida.

Aga inimesed ainult võtavad, sest meil on võime mõelda: “Äkki saab otsa!”. Läbi meie

minateadvuse, ego, arengu õpime suhtuma maailma kui vaenulikku keskkonda, mis töötab

objektiivselt ning meie tahtest sõltumatult. Samuti ei ole me teadlikud veel teaduse poolt

avastamata seadustest, mis tagavad külluse, korra ning jätkuvuse meid ümbritsevas

maailmas. Me ei märka, et meid ümbritsev maailm tugineb andmisele ning me ei usu, et

andmine saab olla saamise eeltingimuseks. Pigem elame pidevas hirmus midagi kaotada -

ja eelkõige kaotada seda, mille kaudu me enda “mina” identifitseerime. Nendeks on meie

asjad, meie saavutused ning teiste inimeste hinnangud meie suunas. Me peame seda kõike

kaitsma, sest vastasel juhul tundub meile, et meie “mina” hävib. Kui mul ei ole asju, siis ma

ei ole ju Keegi; kui ma ei ole oma elus millegi tõeliselt suurega hakkama saanud, siis ma ei

ole ju Keegi; ning kui teised inimesed ei kiida ning ei tunnusta mind, kust ma siis tean, et

ma olen ikka Keegi.

Siit saab alguse võtmine. Kui ma tunnetan, et ma olen olemas ainult juhul, kui mul on

piisavalt kraami, saavutusi ning tunnustust, siis ei ole inimlikult võimalik anda seda ära.

Niipea kui me hakkame midagi ära andma, tunneme ju, et meie mina hakkab kahanema.

Meisse siseneb hirm, et me kaotame oma identiteedi sellisel kujul. Ning lähtuvalt

kaitsemehhanismist hakkame uuesti võtma - asju juurde, mis tagaks meile turvatunde, et

ma olen midagi väärt; veel suuremaid saavutusi, et “mina” saaks endast ikka jälje maha

jätta; ning veel rohkem tunnustust teistelt, sest ainult sellisel juhul suudame ka ise uskuda,

et me oleme tõepoolest midagi väärt.

“Isegi pärast kõiki neid aastaid ei ütle Päike Maale, et sa oled mulle võlgu. Vaata, mida võib

teha nii suure armastusega - sa võid valgustada kogu taevast”, ütles Pärsia luuletaja Hafez.

Äkki on meil tema mõtetest midagi õppida ...

Aga mis saab siis minust?

Lihtne on rääkida ning kirjutada armastusest ja andmisest, kui meil on kõht täis, riided

seljas ja katus pea kohal. Kuid kas ainult andmisest, armastusest ja heasoovlikkusest

piisab, et maksta arveid, osta autole kütust ning lastele uued talveriided?

Ma usun, et kõige suurem hirm, mis hoiab inimesi tagasi andmisest ning jagamisest, on

hirm jääda ise oma eluga hätta. On tõesti inspireeriv ning rahustav lugeda vaimset

kirjandust, kuid peale seda, kui raamat tagasi raamaturiiulile panna, on vaja ju edasi elada.

Kui lapsed köögis süüa küsivad ning auto juba kolmandat nädalat ilma kütuseta maja ees

seisab, jõuame paratamatult olukorda, kus me peame teenima raha? Kui me ainult

anname, kuidas me siis ise ikkagi ellu jääme? Kuidas me saavutame enda eesmärgid, kui

me mõtleme ainult teiste peale?

Kuigi selles raamatus on olnud palju juttu lahtilaskmisest ning rahulolematusest

vabanemisest, on üheks läbivaks jooneks olnud siin ka praktiline tegutsemine. Tahtmiste

tuvastamine ja rahulolematusest vabanemine ei tähenda apaatiat. Me ei peaks iialgi

leppima oma eluga juhul, kui see ei paku meile rõõmu. Aga me ei pea olema ka

rahulolematud. Üks ei tingi teist. Kui me soovime midagi oma elus muuta, peame selle

nimel praktiliselt tegutsema hakkama. Need on kaks täiesti erinevat tasandit -

rahulolematus saab alguse meie peast, aga oma elu reaalne muutmine saab alguse

praktilisest tegutsemisest.

Me oleme ju loovad olendid. Võrreldes loomariigiga on meil kõikidel ülikõrge intellekt,

mille abil on meie ühiskond hetkel väga kõrgelt arenenud nii tehnoloogias, meditsiinis kui

ka teaduses. Me oleme loodud looma - läbi oma ideede, mis saavad alguse meie peast, läbi

tahte, mis saab alguse meie soovist midagi ära teha ning läbi oskuse kombineerida oma

intellekt praktilise tegutsemisega, suudame luua maailma kogu aeg väärtust juurde. Meis

kõikides on midagi unikaalset. Nii nagu elektron on meie maailmas selleks, et jagada oma

kiirgust teise elektroniga, tagamaks maailma tekkimise võimalikkus, oleme meie siin

maailmas selleks, et jagada enda unikaalset kiirgust teiste inimestega, et tagada

harmoonilise ühiskonna tekkimise võimalikkus.

Iga laps sünnib siia maailma ainult temale omaste unikaalsete füüsiliste omadustega, mis

aitavad meil teda teistest inimest eristada. Miks me siis ei usu seda, et lisaks füüsilisele

unikaalsusele on temas ka intellektuaalne unikaalsus - ta oskab midagi teha kõikidest

teistest inimestest paremini terves maailmas?

Kuna me teame, et meie lapsed on füüsiliselt unikaalsed, lubame neil kasvada füüsiliselt

selliseks, nagu ta on siia sündinud - me ju ei hakka tema käsi pikendama või häält

muutma. Siiski ei luba me nendel kasvada intellektuaalselt selliseks, nagu nad on

sündinud. Pigem suuname neid juba varasest lapsepõlvest alates õppima ning maailma

nägema viisil, mis võiks talle meie arvates tagada parema tuleviku - rohkem raha, rohkem

asju, rohkem saavutusi ning rohkem tunnustust. Ehk siis kõiki neid asju, mille kaudu meie

“minateadvus” end ise on harjunud identifitseerima. Kuhu aga jäävad siis lapse tegelikud

oskused ja anded? Me suuname ta küll õppima arstiks, aga võib olla on tema tegelik oskus

ja anne inspireerida ning aidata tuhandeid inimesi üle maailma läbi maalimise või

laulmise. Või kirjutamise, või imelise müügioskuse, või aia seadmise ... või veel miljoni

teise ameti kaudu.

Kui me oskame midagi tõeliselt hästi teha, siis oleme enesekindlad ning edukad - meid

väärtustatakse. Me teame, et me oleme juba Keegi. Kui me teame, et me oleme juba Keegi,

ei ole meis hirmu, et me jääme ise ilma - me ju näeme, kuidas me läbi enda ande

realiseerimise aitame teisi inimesi ja loome seeläbi teistele väärtust. Kuid millel põhineb

ettevõtlus? Jah, väärtuse loomisel. Kui me suudame läbi oma tegevuse pakkuda

ühiskonnale väärtust, väärtustatakse meie tegevust ka rahaliselt. Kui me oleme milleski

andekad, teeme neid asju paremini kui teised samal ametil. Kui me oleme mingil ametil

paremad kui teised, siis saame selle eest ka rohkem raha küsida. Seega on näha, et läbi

loomuliku andmise ning jagamise on võimalik teenida ka raha ning saavutada oma

finantsilised eesmärgid. Kui me oleme milleski head, ja meile makstakse selle eest hästi, ei

ole meil vaja enam karta, et me ise jääme hätta - ei, me jagame teiste inimestega seda,

mida meil jagada on, ning me saame selle eest ka külluslikult tagasi.

Nagu me näeme, on tegelikult hirm ise hätta jääda põhjendamatu. Selline hirm saab

tekkida juhul, kui me teeme midagi, milles me ei ole piisavalt head, et luua väärtust. Kuid

see on “lõks”, millesse suur osa inimestest on sattunud - nad teevad tööd, mida nad

vihkavad. Nad teevad seda ainult seepärast, et saada palka ning maksta arveid. Nad ei ole

iialgi endalt küsinud, kas nad teeksid seda tööd ka juhul, kui nad selle eest palka ei saaks.

Eelmistes peatükkides oli juttu autoteelilistest isiksustest, kes teevad oma tööd seepärast,

et nad armastavad seda tegevust, mitte ainult palga pärast. Sellised inimesed on

motivatsiooni üle kandnud lõpptulemuselt tegevusele endale - nendele pakub naudingut

tegevus, mitte aga ainult palgapäeval saadav töötasu pangakontole. Kui inimene saavutab

oma elus sellise seisundi, on ta juba õnnelik, rõõmsameelne ja vaba. Ning talle makstakse

veel palka selle kõige eest peale kauba. Mida veel üks inimene siis õnneks vajaks? Kõlab

ilusalt, aga kuidas sellise seisundini jõuda?

Kuidas teada, milles ma hea olen?

Miks sa teed hetkel tööd, mida sa teed? Kas ainult palga pärast või selle pärast, et see sulle

meeldib? Ehk aitab see sul endal kasvada, sa õpid ehk midagi kasulikku, sulle meeldib

kollektiiv. Neid põhjuseid võib olla tegelikult väga palju, miks inimesed mingit tööd teevad.

Kuid ma usun, et üks asi on kindel - kui sa vihkad oma tööd, ja kui sa tunned igal

hommikul, et sa ei taha tööle minna, siis on aeg hakata mõtlema selle peale, kas see kõik

ikka on seda väärt.

Me oleme selles raamatus rääkinud sellest, et meie päevad liiguvad lõpu poole, mitte aga

alguse poole. Igal õhtul, kui sa magama lähed, tead sa, et üks päev on vähem. Sa oled

lõpule jälle lähemal. Mõtle praegu eelmise kümne aasta peale - kui kiiresti see on küll

möödunud. Ja nüüd mõtle selle peale, kui kiiresti ka järgmised kümme aastat mööduvad.

See on nagu silmapilk. Ja nüüd küsi endalt, kas sa tahaksid olla kümne aasta pärast oma

eluga samas seisus, kus praegu, või sooviksid sa midagi muuta?

Kui sa vastasid eelmises lõigus esitatud küsimusele, et sa vihkad oma tööd, siis kahtlemata

võiks esimene asi olla just see, millega alustada. Milleks kulutada järgmised kümme aastat

millegi peale, mida sa vihkad? See ei ole ju lihtsalt loogiline. Kui me teame, et meie päevad

on piiratud, siis miks kulutada neid päevi millegi peale, mis meile rõõmu ei paku? Kui me

oleme kaheksakümne aastased ja tagasi vaatame, siis ei ole ju mitte mingisugust kasu

sellest, kui me näeme seal tööd, mida me vihkame. Mõned aastad enne “minekut” oleks ju

hea hoopis meenutada, et kõik oli rõõmus ja lõbus. Oli küll tagasilööke ja ka raskeid aegu,

aga vähemalt ma võtsin oma elult kõik, et tunda sellest rõõmu.

Kui sa ei tea, milles sa oled tugev, siis küsi seda teistelt inimestelt. Küsi näiteks viielt oma

lähikondlaselt, mida nad arvavad, milles sa oled hea. Või püüa ise märgata, mille kohta on

sulle öeldud, et see kukkus sul hästi välja. Need võivad olla küll väikese tähendusega asjad,

aga need on väikese tähendusega hetkel vaid seetõttu, et sa ise ei ole nendele suuremat

tähendust andnud.

Veelgi olulisem on seda kõike jälgida meie laste puhul, millest oli juttu ka eespool. Meie kui

lastevanemate eesmärk on aidata lastel esimese kaheksateistkümne aasta jooksul mõista,

kes nad on ja mida nad on tulnud siia maailma teiste inimestega jagama, et nad saaksid

ülejäänud kaheksakümmend aastat siis teha oma tööd - jagada, jagada, jagada. Ning

seeläbi tunda elust rõõmu.

Jagamine ei lõppe töö juures

Tööalased oskused ei ole ainukene viis jagada oma tarkust ning teadmisi ja oskusi. See on

vaid üks, kuid väga oluline väljund, et muuta oma elu tähendusrikkamaks. Kuna me

veedame suure osa oma ärkveloleku ajast just töötades, siis on väga oluline, et see aeg

oleks meile samal ajal nauding, võimalus kasvamiseks ning arenemiseks, aga ka raha

teenimiseks.

Siiski ei tähenda see, et meie poolne andmine peaks lõppema alati koos tööga. Kindlasti

mitte. Meil on väga palju viise anda ning jagada oma oskusi, mõtteid, aega ning tarkust

teiste inimestega. Jagamine ja andmine ei saa olla meie jaoks ühekordne ega ka

kümnekordne tegevus selleks, et me siis saaksime tagasi. See on võimatu. Elektron ei anna

ju teisele elektronile energiat selleks, et ta hiljem tagasis saaks. Ei, ta annab selleks, et see

on tema olemus - ta on loodud andma.

Nii oleme ka meie loodud andma. Meil kõikidel on iga päev sadu võimalusi teistele

inimestele midagi anda. Selleks võib olla aeg - anna oma aega. Kui sa tunned, et keegi

vajab, et teda kuulataks, siis võta see aeg, pane kõik muu selleks ajaks seisma, ning ole

teise inimese jaoks olemas. Sellisel viisil oled sa kooskõlas oma põhiolemusega. Sa võid

anda naeratusi - kingi inimestele oma rõõmu ning naeru. Meie maailmas on nii palju

kibestumust, rahulolematust ning kurbust - muuda seda lihtsalt oma naeratuste jagamise

kaudu. Ärka hommikul üles ning alusta võistlust iseendaga. Võistle, mitu naeratust sa täna

saad ära kinkida. Eile õnnestus sul võib-olla kümme, proovi täna anda näiteks kaksteist.

Proovi seda, see teeb sinu tuju heaks, aga kahtlemata ka kõikide nende inimeste tuju,

kellele sa oma naeratusi kingid. Jaga oma teadmisi. Igal inimesel on mingit tüüpi

teadmised, mida teised vajavad - ole lahke oma teadmistega. Kui sul on võimalus, siis jaga

ning anna oma tarkust nendele, kes seda vajavad. Samas ära mõtle kiivalt ka selle peale, et

sa ei tohiks oma teadmisi niisama ära anda - muidugi tohid, sa saad kõik selle

mitmekordselt tagasi. Kuid sa võid oma teadmised ära anda ka raha eest.

Mõnikord arvatakse, et meie poolt pakutav väärtus kahaneb, kui me küsime selle eest raha.

Aga mõtle nüüd sellele lähemalt. Kui sa oled advokaat ja sa võtad oma teenuste eest raha,

kas siis sinu teadmiste väärtus kahaneb? Muidugi mitte. Mõnikord see isegi kasvab. Ja

lisaks aitab see sul arveid maksta. Samuti koolitajad. Tihti arvatakse, et teatud tüüpi

koolitused peavad olema tasuta. Aga miks? Miks arvatakse, et raha vähendab koolitusel

pakutava informatsiooni väärtust? Muidugi ei vähenda. Me saame jagada oma teadmisi

samamoodi nii tasuta kui ka tasu eest. Küsimus ei ole selles, kas me võtame oma teadmiste

eest raha, vaid selles, mis on meie teadmiste jagamise motiiviks - kas me hakkame

teadmisi jagama seepärast, et selle kaudu palju raha teenida, asju kuhjata, ning saavutusi

ning tunnustust saada, või seepärast, et me tunneme, et meil on midagi, mida me saame

jagada ja me naudime seda. Ning kui me tunneme tõesti, et meie teadmised on ka teistele

inimestele väärtuslikud ja nad on selle eest valmis raha maksta, siis on see ju täielikult

võit-võit situatsioon:

a) meil on midagi, mida me oskame teha või teame;

b) kuna me oskame seda, kukub see meil hästi välja ja me naudime sellega tegutsemist;

c) kuna me oleme andekad sellel alal, on valmis inimesed meile selle oskuse eest maksma;

d) inimesed saavad osa meie oskusest - nad saavad abi;

e) meie naudime tegevust, ja me saame ka oma arved makstud.

Nagu sa näed, on kõik võidus. Meie oleme õnnelikud, et me saame teha seda, mida me

oskame ning mis meile rõõmu pakub, teised inimesed saavad abi, ja meie saame veel ka

elatist teenida. See tundub ju olevat täiuslik mudel. Kõik on õnnelikud. Kõik võidavad. Just

nagu looduses.

Ma jagan oma sõbralikkust

Sõbralikkus on inimlik voorus. Olles sõbralik iseenda vastu, saame olla sõbralik ka teiste

inimeste vastu. Seega on hea alati alustada iseendast - saa endaga sõbraks.

Kui sa vaatad peeglises, siis püüa mitte vihata seda, kes sealt vastu vaatab. Leia temaga

sõprus ning koostöö. Jah, mõnikord vaatab sealt vastu isik, kes meile ei meeldi, aga see

tunne on täiesti okei. Olles jõudnud selle raamatuga nii kaugele, tead sa, kuidas me loome

enda ellu rahulolematust läbi oma tahtmiste - me tahame kogu aeg midagi oma elus

muuta. Ja nüüd püüad sa seda teha enda suhtes. Sa ei ole rahul sellega, missugune sa välja

näed, kuidas sa oled minevikus käitunud või missugused on sinu tulemused praegu. Aga

see on okei, kui sa niimoodi tunned. See on lihtsalt tunne sinu sees. Luba sel olla.

Tea, et rahulolematus sinu sees saab alguse sellest, et sa soovid midagi enda juures muuta.

Aga muuda siis seda. Kuid ära ole enda peale kuri ning pahane. Kui sulle ei meeldi midagi

enda juures, siis muuda seda, mida on muuta võimalik. Ja kui seal on midagi, mida ei ole

võimalik muuta, siis sa ju tead, et seda ei ole võimalik muuta. Miks ennast siis seepärast

kiusata? Tea, et meie tahtmised midagi enda juures muuta saavad sageli alguse meile

alateadlikult peale pandud programmidest kas läbi meedia, marketingi või Hollywoodi.

Kuid kõik inimesed ei saa olla maailmakuulsad superstaarid. Küll me saame olla aga

superstaarid enda elus. Me võime korda saata palju häid asju, kui me otsustame seda teha.

Kuid enne, kui me saame midagi tõeliselt head elus ära teha, peame endaga sõlmima rahu.

Me ei saa armastada maailma, kui me vihkame iseennast.

Kui me oleme endaga rahu sõlminud, saame hakata otsima rahu ka teiste inimestega ning

kogu ülejäänud maailmaga. Just täpselt samade vahenditega, nagu sa tegid seda iseendaga.

Meie ümber on inimesi ning sündmusi, mis meile ei meeldi - me tahame neid muuta. Aga

see on täiesti normaalne, et me tahame neid muuta. See ju ongi tahtmiste eesmärk - panna

meid tahtma. Liiatigi on paljud inimesed ju meist nii erinevad. Ning kõike, mis on meie

maailmas meist ja meie arusaamadest erinev, käsitleme enda jaoks vastuolulisena ning me

tunneme, et me peaksime seda muutma. Aga ka see on täiesti normaalne. Meie ülesanne

on hakata vaid seda kõike märkama. Meie eesmärk on hakata teadvustama, et meil on

tahtmised, mis meid tegutsema panevad. Sel hetkel hakkame meie juhtima tahtmisi, mitte

aga tahtmised meid.

Kui sinu maailmas on inimesi või sündmuseid, mis sulle ei meeldi, saad sa ka nendesse

suhtuda sõbralikult. Sest oma olemuselt on nad siiski head. Mitte ükski inimene ei ole oma

olemuselt paha, seda isegi juhul, kui meile tundub hoopis vastupidiselt. Kui keegi teeb

sulle midagi tõeliselt vastikut, siis temal on selle jaoks olemas oma väga veenev põhjus. Kui

temalt küsida, kas sa oled halb inimene, vastaks ta kindlasti ei ole. Ta ütleks, et ta on hea

inimene ning ta käitus sinuga halvasti ainult seepärast, et tal oli selleks põhjus - äkki talle

tundus, et sina tegid midagi halba või käitusid valesti. Aga kindlasti peab ta oma tegu

põhjendatuks ja ennast heaks inimeseks. Seega, kui ta peab ennast heaks inimeseks, siis

miks meie peame teda halvaks inimeseks? Jah, ainult seepärast, et meie mina - see meie

poolt välja mõeldud "mina" -, on saanud haiget. Aga ka see on täiesti okei. Niipea kui me

teadvustame, et tegelikult on teine inimene hea, ja me kannatame ainult seetõttu, et meie

olematu "mina" on haiget saanud, hakkab meie kannatus kahanema. Sõbralik suhtumine

iseendasse, oma maailma ning teistesse inimestesse on kindel viis tõsta oma isiklikku

meelerahu ning õnnetunnet.

Ma mõistan teiste inimeste kannatusi

Nii, nagu meie oleme ebateadlikud oma rahulolematusest ning sellest tekkivast viletsusest,

on seda ka suur enamus teistest inimestest. Nii nagu meid juhivad meie tahtmised ning

ihad, juhivad need ka kõiki teisi inimesi. Ainukene erinevus nende ja sinu vahel on nüüd

see, et sa oled saanud teadlikuks oma tahtmistest ja sellest tulenevast rahulolematusest.

Nemad aga veel ei ole.

Valdav enamus ühiskonnast on nakatunud ühiskonna haigusesse, mis paneb meid tahtma

kõike seda, mida me näeme, kuuleme ja tunnetame. Me arvame, et me tahame seda kõike

saada, sest need on meie loomulikud vajadused. Ning kuna me arvame, et need on meie

loomulikud vajadused, oleme selle nimel valmis isegi tapma. Kuna ühiskond väärtustab

rikkust ning edu, antakse endast kõik, et rikkuse ja eduni jõuda. Ning kui see ei ole kuidagi

võimalik seaduslikul viisil, astutakse ka kriminaalsele territooriumile. Ja seda kõike vaid

seepärast, et arvatakse, et see on loomulik. Kui mul on kõht tühi, tahan ma ju süüa. Kui ma

ei ole rikas, tahan ma rikkaks saada. Need vajadused asetatakse samale joonele ning jaht

söögi ning rikkuse järele võib alata.

Kui sina oled paranemas haigusest, millega sinu sõber veel võitleb, tunned sa loomulikult

oma sõbrale kaasa. Sa oled ta vastu sõbralik ning püüad teda aidata, et ka tema saaks

mingil hetkel terveks. Just niimoodi saame käituda kõikide nende inimeste suhtes, kes

vajavad meie abi.

Ma rõõmustan teiste edu üle

Meie egol on väga raske rõõmustada teiste inimeste saavutuste üle. Proovi seda kohe järgi.

Mõtle mõne oma sõbra peale, kes on edukam kui sina - mis tunded sind sellega seoses

valdavad? Aga jää enda suhtes ausaks. Väga üllas ning vaimne on praegu endale öelda, et

mul on hea meel, kui kellelgi hästi läheb, aga vaata sügavale enda sisse ning taipa, mis

tunde see tegelikult tekitab: Mida sa tunned, kui sina oled luuser, aga keegi teine on staar?

Maailmas on olnud juhtumeid, kui oma õde või vend vihkab inimest nii palju tema edu

tõttu, et ta on valmis selle nimel ka tapma. Rääkimata siis lihtsalt headest sõpradest. Kuna

meie poolne klammerdumine oma mina ning sellega seotud tulemuste külge on nii tugev,

on meie jaoks teise edust siira rõõmu tundmine paras väljakutse. Aga see on siiski

võimalik.

Kõige kindlam viis seda teha, on aidata teistel inimestel oma eesmärke saavutada. Ära jää

kõrvaltvaatajaks, kui keegi muutub üha edukamaks, vaid aita tal veel edukamaks saada.

Kas sa mäletad meie maailma loomise kõige alumist printsiipi: "Anna, ja sulle antakse".

Meie ülesanne on anda, meie ülesanne ei ole mõelda selle peale, kuidas ja kui palju me

tagasi saame. Kuna me teame, et meie maailma põhiloomus on anda tagasi sellele, kes

annab ise, siis me julgeme lasta end vabaks ning pühenduda andmisele.

Anna oma sõpradele oma aega, tarkust ning kogemusi. Kui sulle tundub isegi, et sa ei taha

seda teha, kuna temal läheb niigi hästi, aga sina oled alles sinus viha tekitaval palgatööl,

siis anna ikkagi. Just see on hetk, kui me saame kasvada kõige rohkem - ületades oma

egost tulenevad hirmud ning allutades end meie maailma kõige sügavamatele tarkustele -

olla andja.

Eesmärkide saavutamine andmise kaudu

Me elame praktilises maailmas ning meie elu on täis praktilisi ülesandeid ning tegevusi.

Eesmärgistamine ning planeerimine on kindlasti üks osa sellest.

Kui sa sooviksid sõita taksoga Tallinnast Tartusse, aga sa ei ütleks taksojuhile seda, vaid

ütleksid lihtsalt “Sõida”, siis kui suur oleks tõenäosus, et ta viiks sind Tartusse 2 tunniga?

Jah, muidugi on see väike. Takso küll stardiks ning muudkui sõidaks, aga kohale jõudmise

tõenäosus on väike.

Paraku on sellises olukorras aga suur enamus inimestest. Ka ma ise ei tegelenud

eesmärgistamisega mitte kunagi enne kui ma jõudsin 2008. aastal vastavate raamatuteni.

Kui keegi küsis minult, mida ma oma elult tahan, vastasin ma: “Tahan paremat elu.”. Ning

sellest piisas mulle.

Niisamuti tahavad kõik inimesed endale paremat elu. Nad tahavad rohkem sissetulekut,

paremaid suhteid, madalamat kaalu, uusi riideid. Me tahame väga palju erinevaid asju.

Ning nüüd me teame, et suutmatus neid tahtmisi realiseerida on meie rahulolematuse

peamine allikas.

Nagu eespool juttu oli, ei tähenda rahulik ning rõõmsameelne elu apaatiat. Ei, see

tähendab oma elule sügavama tähenduse andmist. See tähendab seda, et läbi teadlikkuse

arengu hakkame mõistma, et meie elus on tahtmised, mis meid juhivad, aga need

tahtmised ei tohiks tekitada meis rahulolematusest. Siiski ei tähenda see seda, et me ei

tohiks mitte ühtegi teadvustatud tahtmist realiseerida.

Kui ma olen andekas näitleja või ärimees, ja ma teenin oma annet realiseerides miljon

dollarit aastas, siis miks ma ei võiks endale lubada ilusaid luksesemeid? Ma ju teenin selle

raha teisi inimesi teenides - ma jagan seda, mida mul jagada on. Kui ma olen näitleja,

jagan ma oma oskust näidelda. Kui ma olen andekas ärimees, jagan ma oma oskust teenida

raha - luua teistele inimestele nii palju väärtust, et nad ostavad minu tooteid. Lisaks veel

töökohad ning palgad teistele inimestele, maksud riiklikule süsteemile. See on ju suur

heategu.

Seega ei ole eesmärkide püstitamises mitte midagi negatiivset või egoistlikku. See on täiesti

normaalne meie elus ja see on protsess, mis viib edasi ühiskondlikku arengut. Kui kõik

otsustaksid ühel hetkel ainult mediteerima hakata, kukuks ühiskond üsna kiiresti kokku.

Hea on aga teada seda, kuidas meie maailm töötab. Kui me püstitame endale eesmärgid ja

püüame nende poole liikuda, on kõik väga hea. Me vaatame, mida me teha oskame, jagame

oma tarkust teiste inimestega, ja kui me oleme piisavalt tublid ning andekad, ei jää

eesmärgid saavutamata. Kuid sina tead ju nüüd midagi veel. Sa ju tead, kuidas meie

maailm töötab fundamentaaltasandil. Sel tasandil, kus saab alguse kogu meie maailma

loomine ning mis muudab üldse võimalikuks selle, et meie elus oleme ja oma eesmärke

püstitada saaksime. See kõik algab aatomisiseste osakeste omavahelisest andmisest, mille

tagajärjel tekib nullpunktiväli, millest meie teadvus loob aatomisisese mateeria, millest

omakorda koosneb kogu meie jaoks tajutav materiaalne maailm (vaata joonist).

Teades seda, muutub kogu meie arusaamine eesmärgistamisest - me mõistame, et me

peame tegutsema mitte ainult ühel tasandil, füüsilisel, vaid ka mentaalsel. Kui meie

tavakäsitlus soovitab püstitada oma eesmärgid ning nende nimel tohutult tööd teha, siis

tundes meie maailma fundamentaaltasandil, teame, et meie sisemised seisundid toetavad

meie maailma kujunemist ning meie eesmärkide saavutamist.

Meie seisund määrab meie tulemused

Et seda mõista, on hea korraks meenutada eelmist peatükki, kus me rääkisime sellest,

kuidas teadlased avastasid, et meie alateadlikud seisundid mõjutavad materiaalset

maailma meie ümber. Ning mis oli see mehhanism, mis muutis selle mõjutamise

võimalikuks? Jah, selleks oli vibratsiooniline resonants.

Kogu meie maailm on kõige fundamentaalsemal tasandil vibratsioonilises seisundis - nii

materiaalne maailm sinu ümber kui ka sinu teadvus. Läbi selle, kuidas sinu teadvuse

individuaalne vibratsioon resoneerub sind ümbritseva maailma vibratsiooniga, tekib

kogemine - sündmused sinu elus. Kõik, mida me enda elus kogeme, peegeldab meile meie

enda isiklikku vibratsiooni, sagedust, meeleseisundit. Juhul, kui me soovime muuta midagi

oma elus, või me soovime saavutada konkreetseid eesmärke, peame oma alateadliku

meeleseisundi suutma viia samale sagedusele eesmärkidega.

Dr. Karl Pribram, kes uuris meie aju funktsioone ning selle seost maailma kogemisega

enam kui kakskümmend aastat, jõudis järeldusele, et kogu meie maailma kogemine

toimub palju sügavamal tasandil kui materiaalne “väline” maailm. Ta ütles, et meie aju

suhtleb iseenda, ülejäänud keha ning ka välismaailmaga mitte bittide või keemiliste

impulsside kaudu, vaid lainetuse ning sageduse keeles. Pribrami avastustele tuginev

teooria ütleb, et me tajume objekte välismaailmas sellega resoneerumise läbi, sellega

sünkrooni jõudmise kaudu. Maailma tunnetamine tähendab sõna otseses mõttes sellega

samal lainepikkusel olemist. (Lynne McTaggart "Väli", lk 132)

Pribrami esmased avastused, ning teiste teadlaste poolt hiljem tehtud uuringud, mis

kinnitasid Pribrami väiteid, ütlevad meile, et juhul kui ma soovin enda ellu armastust,

pean ma enda sisse looma armastuse tunde - ma pean kiirgama armastust. Vaid sellisel

juhul on võimalik, et ma hakkan resoneeruma armastusega samal sagedusel olevate

sündumustega enda elus. Põhjus, miks ma seni olen olnud üksik, seisneb selles, et minu

meeleseisund, minu tegelik sisemine olemus, peegeldab just üksildust, ebaõnnestumisi

ning kurbust. Sama on olukord rahaga meie elus. Kui ma soovin teenida rohkem raha,

pean ma enda sisse looma külluse tunde - ma pean kiirgama küllust. Vaid sellisel viisil

hakkan ma kogema oma elus võimalusi, mille realiseerides hakkan ma looma endale

suuremat sissetulekut.

Et seda mehhanismi piltlikustada, vaata allpool olevat joonist. Kujuta ette, kuidas kogu

sind ümbritsev maailm - ruum - on superpositsioonis. Seda ütlevad ju meile teadlased.

Nad ütlevad, et enne vaatlusakti ei ole mitte miski veel lõplik - kogu meie Univerum on

kõikide võimaluste olekus.

Samuti avastasid teadlased, et meie alateadlik meeleseisund on see, mis avaldab meie

maailmale mõju, mida kinnitasid ka Dr. Pribrami katsed neuroteaduses. Ta ütles, et me

kogeme oma maailmas ainult neid sündmuseid, millega me oleme samal lainepikkusel -

millega me resoneerume.

Joonisel näed sa “Halb - Super” telge, mis iseloomustab meie elu. Kujuta ette, et Halva

sagedus on 0 MHz ja Super sagedus on 1000 Mhz. Üldjuhul on meie sagedus umbes 200-

300 Mhz juures, mida piltlikustab vasakpoolne naerunägu teljel. See on keskmise inimese

positsioon - tema isiklik sagedus on umbes 200 Mhz ja just selliste sündmustega ta oma

elus resoneerub. Ta kogeb muresid, ebapiisavat raha ning nõrku suhteid.

Juhul, kui me soovime oma elukvaliteeti parandada, oma kogemusi muuta, ei saa me mitte

kuidagi moodi “tõmmata” 800 Mhz pealt palju armastust, külluslikku elu ning head tervist

endale külge. Aga just seda ütleb meile klassikaline “külgetõmbeseadus”. Selle seaduse

kohaselt oleme justkui magnetid, kes tõmbavad enda külge soovitud asju. Nüüd aga,

tuginedes teadlaste avastustele, saame aru, et see ei ole võimalik. Meil ei ole kasu

mõtlemisest, unistamisest ning soovimisest kuni me ei suuda muuta enda sisemist

seisundit. Meie sisemine seisund on see, mis määrab meile resonantsi kaudu kogemused,

mitte aga see, millest me mõtleme.

Siiski ei saa väita, et mõtlemine ei ole antud juhul oluline. On küll, aga mõtlemine on vaid

vahend oma püsiva sisemise seisundi muutmiseks. Mõtlemine ei ole vahend oma elu

muutmiseks või eesmärkide saavutamiseks omaette, see on vaid tööriist, et muuta

vibratsiooni. Kui ma juhin oma mõtlemist ning minu domineerivad mõtted on positiivsed,

siis selle kaudu suudan ma olla valdavalt positiivne. Kui ma olen valdavalt positiivne,

hakkavad minu uskumused tasapisi muutuma. Ning kui minu alateadlikud uskumused

muutuvad, olen ma jõudnud oma sisemise seisundi muutumiseni.

Tulles tagasi selle joonise juurde, näed sa, kuidas eesmärkide suunas liikuda. Kui meie

sagedus hakkab muutuma - me muutume üha positiivsemaks, me näeme maailma ilusates

värvides ning me jagame oma headust ka ülejäänud maailmaga - , liigume väikeste

sammudega telge mööda paremale. Ning nii, nagu me paremale poole liigume, muutuvad

meie poolt kogetavad sündmused elus. Meie ellu “ilmuvad” justkui juhuslikult uued

inimesed, uued äriideed ning pakkumised, mille realiseerides saame edasi liikuda oma

eemärkide suunas.

Kuidas arendada positiivset meeleseisundit

Eesmärkide saavutamine koostöös meid toetava maailmaga on täiesti erinev sellest, mida

meile tavaliselt õpetatakse. Meie tavapärane soovitus lastele lähtub ju darvinismist - ainult

tugevamad jäävad ellu. Selle kohaselt saavutavad edu ainult kõige tugevamad, kõige

jõhkramad ning kõige julgemad. Aga kõik inimesed ei saa ju olla sellised. Kas siis need

inimesed, kes ei ole kõige jõhkramad, tugevamad ning julgemad, on juba eos määratud

kannatamisele?

Meie ühiskonnas ei väärtustata seda, kas me oleme head inimesed ning kas me aitame

teisi, vaid tulemusi hinnatakse üldjuhul selle põhjal, kui palju me oleme suutnud raha

teenida. Ja seda sageli teiste arvelt. Aga muidugi ka iseenda tervise, õnne ja rahulolu

arvelt. Kui palju sa tead väga rikkaid inimesi, kes on ka tegelikult õnnelikud? Mitte ainult

näiliselt, sest nad on saavutanud kõik oma välised eesmärgid - nendel on kõik need asjad,

millest nad ise kunagi unistasid ja millest unistavad kõik neid imetlevad inimesed; nad on

tõelised Tegijad ning ühiskonnas tunnustatud Keegid - vaid päris õnnelikud. Kas nende

elus on rahulolu ja neis endis hingerahu? Kas nad teevad oma tööd, sest nad armastavad

seda, või ainult seepärast, et see aitab nendel olla see, kellena nad ennast identifitseerivad -

minu asjad, minu saavutused ja mind tunnustavad inimesed?

Nüüdseks on aga selgunud, et on olemas ka teistsugune tee. Mitte see tee, mis viib meid

kogu aeg iseendast kaugemale, vaid tee, mis aitab meil mõista, kes me tegelikult oleme ja

kuidas meie maailm töötab. Ning sellel teel käimine on tõeline nauding ja rahulolu. Sellel

teel olles me mõistame, et jah, meie oskused, teadmised ning anded on väga olulised, aga

veelgi olulisem on meie egovaba tahe neid oskuseid ja andeid teiste inimestega jagada. Me

saame aru, et juhul, kui me oleme omakasupüüdlikud, vihased, kurjad ning kibestunud, ei

ole võimalik püsivat rahulolu ning õnne saavutada. See on võimalik ainult läbi positiivse

meeleseisundi ja sisemise vibratsiooni loomise. Aga kuidas seda luua?

Egost taganemine

Kas sa mäletad, milleni me jõudsime esimestes peatükkides, kui me küsisime, mida

inimene tahab siis, kui ta ei taha enam mitte midagi sellist, mis talle on “peale”

programmeeritud? Jah, vastus oli, et ta tahab olla õnnelik ning elust rõõmu tunda. Et olla

õnnelik ja elust rõõmu tunda, tahab inimene tegelda nende asjadega, mida talle teha

meeldib. Ja inimesele meeldib teha neid asju, mis tal hästi välja kukuvad. Hästi kukuvad

tal välja aga tegevused, milles ta on andekas.

Selline jätkuvus näitab meile ilmekalt, kuhu suunas me peaksime liikuma, kui me soovime

luua endale meelepärast alateadlikkuse meeleseisundit, mille kaudu enda ellu positiivseid

kogemusi juurde luua. Ükskõik, missugused meie eesmärgid ka ei oleks - juhul, kui me

oleme positiivsed, rõõmsad ja õnnelikud, on meie isiklik vibratsioon selline, mis “tõmbab”

meie ellu üha rohkem sarnase vibratsiooniga sündmuseid juurde. Nendeks võivad olla

inimesed, kes teevad meid õnnelikuks, või kes aitavad meil edukaid tehinguid sõlmida,

selleks võivad olla juhuslikud sattumised olukordadesse, mis aitavad meid edasi liikuda

lõppeesmärgi poole, või võivad olla selleks lihtsal väikesed igapäevased sündmused, mis

panevad meid naeratama ning oma elust lihtsalt rõõmu tundma.

Kui me hakkame tegelema nende asjadega, mida me armastame, toimub motivatsiooni

ülekanne eesmärkidelt tegevusele endale - tegevus ise muutubki meie eesmärgiks. Me ei

mõtle enam üldsegi nii palju selle peale, kas selle tegevuse tagajärjel me oma lõppeesmärgi

ka tähtajaks saavutame, vaid me naudime elu kulgemise protsessi ennast. Me mõistame, et

isegi kui me ei saavuta oma lõppeesmärki sel nädalal või sel kuul, ei ole see probleem -

meile meeldib selle eesmärgi suunas liikumine, mitte eesmärgi saavutamine. Hea analoog

sellele olukorrale on tantsimine - kui sa lähed partneriga tantsupõrandale, siis on sinu

eesmärgiks tantsida, mitte aga võimalikult kiiresti tantsuga laulu lõppu jõuda. Sa naudid

tantsu ennast, mitte aga seda, kui laul on lõppenud ning tantsimine niisamuti.

Aga selleks, et me saaksime keskenduda enda tugevustele ning nautida elu ja seeläbi luua

enda ellu positiivseid sündmusi üha juurde, peame oskama vabaneda oma tahtmistest ning

taganeda egost. Nii kaua, kuni Ego juhib meie tahtmisi, ei leia me endas piisavalt jõudu, et

lahti lasta sellest, mille kaudu Ego ennast tavapäraselt identifitseerib - meie asjad, meie

saavutused ning tunnustus. Kuni me arvame, et need on ainukesed vahendid tõelise rõõmu

ning vabaduse saavutamiseks, tegutseme ainult oma individualistlike eesmärkide nimel.

Me ei saa muutuda andjateks, sest sellisel juhul peaksime hakkama ära andma otsast neid

asju, mis on meile seni olnud meie identiteedi aluseks. Kuid see on ju Egole ennasthävitav

ning see ei lase iialgi seda juhtuda.

Et see saaks juhtuda, on vaja esimese sammuna arendada enda teadlikkust niivõrd, et me

hakkame taipata, mis protsessid meid juhivad. Alles peale seda saame ette võtta järgmised

sammud, mis viivad pisikeste etappidena meid üha lähemale lõplikule vabanemisele

egoistlikest piirangutest ja hirmudest, ning me võime muutuda andjaks.

Sel hetkel, kui meist saavad andjad, kaovad egoistlikud hirmud meie elust. Me oleme

õppinud tundma iseennast ja oma maailma toimimise mehhanisme, ning me teame, et

andmine on kogu maailma loomise aluseks. Kui ma julgen anda seda, mida mul anda on,

olen ma valmis ka vastu võtma seda, mida maailmal mulle pakkuda on. Kui ma olen andja,

olen ma vaba hirmust, mis on seni tõmmanud hirmuga resoneeruvaid nähtuseid minu ellu.

Kui ma kardan kogu aeg, et ma ei saa anda, sest siis ei jää mulle endale, siis on ju see olnud

minu alateadlik seisund. Ning kui minu alateadlik seisund on, et mul ei ole piisavalt (et ära

anda), siis just need on ka kogemused, mida ma olen oma ellu loonud - puudus, puudus,

puudus.

Aga nüüd, kui ma lülitan ennast andmise režiimile, on minu sagedus “Mul on küllalt, et

anda” - ja just see on sagedus, mis loob resonantsi kaudu minu ellu sarnase sagedusega

nähtuseid juurde - mul on küllalt, mul on küllalt, mul on küllalt. Sõltumata valdkonnast,

mul on küllalt. Missugused on minu suhted? Jah, mul on küllalt. Kui palju on mul raha?

Jah, mul on küllalt. Minu elus on kõike küllalt, kui minu sees on külluse tunne, mis lubab

mul egovabalt anda ka teistele.

Egost taganemine, tahtmistest vabanemine, oma tugevuste arendamine ning oma

teadmiste ja oskuste külluslik jagamine on võti elu juurde, mille üle võid sa rõõmu tunda

nii viieteistkümne, kolmekümne viie kui ka kaheksakümne aastaselt. See on olnud täis

rõõmu, küllust ning jagamist. Sa oled jaganud julgelt, oma egoistlikke hirme trotsides ning

uskudes sellesse, et sa oled unikaalne osakene täiuslikus süsteemis, mis saab olla terviklik

ning täiuslik ainult juhul, kui sina teistega oma headust jagad. Just nii nagu elektronid,

millest sa ise koosned kõige pisemal tasandil, just nii ka sina ise sellel tasandil, kus sa loed

seda raamatut, ja oled valmis hakkama andjaks ning jagama oma tarkust. Just nüüd. Just

praegu.

Lõppsõna

Meie maailm muutub seda värvi, nagu oleme me ise.

Meie ise oleme seda värvi, mis värvi me valime olla.

Teadlikkus on enese arendamise ning oma elust ja maailmast rõõmu tundmise

tugisammas. Nii kaua, kuni me sõidame läbi oma elu autopiloodil, on keeruline ka teelt

väljasõitudest ning eessõitjatele otsa põrutamistest hoiduda - me lihtsalt ei tea, millal me

peame pidurdama, ja millal jälle gaasi vajutama.

Läbi teadlikkuse arengu hakkame märkama enda elus ning ka enda sisemaailmas

protsesse, millest meil varem aimugi ei olnud. Kuna tänane haridussüsteem toetab vaid

klassikalise Newtoni füüsika poolt esitatud tõdesid, mille kohaselt elame

kolmemõõtmelises kõledas ning surnud ruumis, siis ei õpetata meile koolis ka seda, kuidas

tegelikult meie sisemaailm töötab ja kuidas see mõjutab meie välismaailma. Ning lisaks

sellele, et meile ei õpetada midagi oma sisemaailma kohta, näitavad viimase 100 aasta

avastused kvantfüüsikas, et tegelikult ei õpetata meile ka seda, mis toimub meid

ümbritsevas maailmas.

Niimoodi me siis elame oma elu, püüdes sellest rõõmu tunda ning endast mingisugusegi

pärandi maha jätta. "Ma ju tahan olla ka Keegi", tunneme enda sees, ning sukeldume taas

oma eesmärkidest üleuputatud maailma. Aga miks me seda teeme? Kui inimestelt küsida,

mida nad oma elult tegelikult tahavad, ei oska sageli nad sellele vastust anda. Tihti võib

olla vastuseks vaid soov elada paremat elu ning püsida samal tasemel teiste edukate

inimestega.

Aga ka teised edukad inimesed vastaksid sellele küsimusele samamoodi - ka nemad ei tea,

mida ja miks nad midagi oma elult soovivad. Miks see niimoodi on? Ehk võib vastus

peituda meile juba varases lapsepõlves peale pandud sotsiaalsetes ootustes ning

programmides, mis panevad meid "oravarattasse" oma eesmärkide ja unistute poole

püüdlema. Keegi ei küsi meilt, mida me tegelikult teha oskame ja suudame, vaid meid

suunatakse õppima, tegema ja tahtma neid asju, mis on ühiskondlikult kõrgelt hinnatud ja

mis peaks tagama inimestele hea elu.

Hea elu saavutamise hind on pidev rahulolematus ning stress oma elu suhtes. Kuna

paljudel inimestel ei ole sisemisi eeldusi ning ressursse saada maailmakuulsaks lauljaks või

miljardidollarilise ettevõtte omanikuks, möödubki nende elu vaid selle poole püüeldes.

Nad ei teadvusta endale, et nad soovivad seda kõike ainult seetõttu, et ühiskondlikud

normid panevad nad neid asju soovima, mitte seetõttu, et see oleks ka tegelikult nende

sisemine soov ja kutsumus.

Oma sisemise soovi ja kutsumuse äratundmisega pööravad inimesed oma elus uue

lehekülje. Nad teadvustavad lõpuks, et nad on kogu senise elu olnud väliste programmide

meelevallas ning nad mõistavad, et alaline ning depressiivne jooksmine unistuste ja

rikkuse suunas ei pruugi tagada nendele püsivat rahulolu. Nad mõistavad, et võib-olla ei

sõltugi õnnetunne asjadest, mida nad soovivad omada, vaid nende enda sisemistest

oskustest elust rõõmu tunda.

Kui inimesed suunavad oma energia tegevustele, milles nad on tõeliselt andekad,

saavutavad nad sellel alal kiiresti edu ja ka tunnustuse. Sellisel juhul on inimene

loomulikul viisil Tegija ning tema teadvusest kaob surve saavutada elus midagi tõeliselt

suurt, mille eest ühiskond teda tunnustaks. Kuna inimene teeb ja armastab oma ala

südamest, loob ta seeläbi ühiskonnale piisavalt väärtust, mida on võimalik konverteerida

rahaks - ta saavutab ka finantsilise vabaduse.

Tehes oma tööd rõõmu ning armastusega, on inimesed kogu aeg positiivses

meeleseisundis, mis avaldab otsesest mõju ka nende tulemustele. Kvantfüüsikud on

viimase saja aasta jooksul avastanud, et meie maailma tegelik olemus on kõige

fundamentaalsemal tasandil energeetiline. Ja see kehtib nii meid ümbritseva maailma kui

ka meie enda kohta. Teadlaste poolt läbi viidud miljonid katseseeriad on tõestanud, kuidas

meie individuaalne teadvus suudab alateadlikul tasandil saavutada koherentsi meid

ümbritseva maailmaga ning seeläbi mõjutada materiaalses maailmas aset leidvaid

sündmusi. Just seda tähendabki väide: "Meie maailm muutub just seda värvi, nagu oleme

ise". Kui me oleme õnnelikud, rõõmsameelsed ja tänulikud, kogeme enda elus üha

sagedamini sündmuseid, mis peegeldavad just selliseid nähtuseid.

Kuna meie maailm saab kõige elementaarsemal tasandil alguse elektronide omavahelisest

energia jagamisest, on jagamine ka materiaalses maailmas kõige kindlam viis oma

meeleseisundi positiivseks muutmiseks. Kui mul ei ole veel rikkust ning raha nii palju, et

seda teise inimestega vabalt jagada, võin ma jagada seda, mida meil kõikidel on - aega,

armastust ning heasoovlikkust. Ei olegi niivõrd oluline, mida me jagame, on oluline, et me

seda jagame - sellisel juhul oleme külluse sagedusel, mis tagab meile ka küllusliku elu.

Kui meist saavad andjad ning jagajad, taandame oma ego ning me muutume üheks

oluliseks komponendiks suurest süsteemist, mida me nimetame Universumiks. Universum

on täiuslik. Ning nii oled ka sina.