Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestistyk.ee/admin/upload/files/raamatud/1396358597.pdfEelviikingi- ja viikingiaja linnused 39 Sisukord Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg

- 1 -

Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis

The Bronze and Early Iron Ages in Estonia

- 2 -

Contents

- 3 -

Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut

ANDRES TVAURI

RAhVASTERäNNUAEg, EElVIIkINgIAEg jA

VIIkINgIAEg EESTIS

The Bronze and Early Iron Ages in Estonia

- 4 -


Autor: Andres TvauriToimetaja: Margot lanemankeelekorrektor: Edith helian Thomsonküljendaja ja kujundaja: kristel Roogkaane kujundaja: kristel Roog

Raamatu väljaandmist toetasid Tartu Ülikool ja Eesti kultuurkapital.

Uuringut toetas Euroopa liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (kultuuriteooria tippkeskus).

ISBN 978-9949-32-510-8

Autoriõigus: Tartu Ülikool ja Andres Tvauri, 2014

Tartu Ülikooli kirjastus www.tyk.ee

Sisukord

- 5 -

lühendid 11

Sissejuhatus 13kronoloogia 13käesolevast teosest 15Tänusõnad 18

I peatükk. Ajalooline ja looduslik taust 211.1. Varakeskaegne Euroopa 211.2. kirjalikud teated Eesti ala kohta 24

1.2.1. Islandi saagad 241.2.2. Skandinaavia ruunikivid 261.2.3. ladina ja Vana-Vene kroonikad 271.2.4. kokkuvõte 30

1.3. Muutused looduslikes oludes 301.3.1. kliimamuutused 301.3.2. Maakerge 31

II peatükk. Elukohad ja majapidamine 332.1. linnused ja asulakohad 33

2.1.1. linnuste levik ja tüpoloogia 352.1.2. Rahvasterännuaja linnused 372.1.3. Eelviikingi- ja viikingiaja linnused 39

Sisukord


- 6 -

2.1.4. linnuste kaitserajatised 442.1.5. linnus-asula-tüüpi keskused 482.1.6. jurjevi linnus ja asula Tartus 512.1.7. järveasulad 532.1.8. Muud asulad 542.1.9. hooned 56

2.2. Majapidamisriistad ja tarbeesemed 602.2.1. jahvekivid ja -alused 602.2.2. Savinõud 60

2.2.2.1. Iru tüüpi savinõud 612.2.2.2. Rõuge tüüpi savinõud 662.2.2.3. haruldased käsitsi tehtud savinõud 692.2.2.4. Slaavipärased lihtkedrakeraamilised savinõud 72

2.2.3. Metallnõud 752.2.4. Puit- ja tohtnõud 762.2.5. Sarvest toosikaas 762.2.6. Puitkonks 772.2.7. Tulused 772.2.8. Noad 782.2.9. luisud 792.2.10. kammid 802.2.11. Pintsetid 812.2.12. lukud ja võtmed 812.2.13. Naelad 82

2.3. kokkuvõte 82

III peatükk. Põhielatusallikad 853.1. Põlluharimine 85

3.1.1. Põllujäänused 853.1.2. Põllutööriistad 88

3.1.2.1. kõplaterad 893.1.2.2. Adraterad 893.1.2.3. Vikatnoad ja vikatid 90

Sisukord

- 7 -

3.1.2.4. Sirbid 913.1.3. Paleobotaanilised andmed 91

3.2. karjakasvatus 943.3. jaht, kalastus ja metsasaadused 97

3.3.1. jahi- ja kalastusvahendid 973.3.2. Metsloomade ja kalade luud 983.3.3. Metsasaadused 99

3.4. kokkuvõte 99

IV peatükk. Käsitöö ja tööndus 1014.1. Tootmiskohad 101

4.1.1. Rauatootmiskohad 1014.1.2. Värviliste metallide sulatuskohad 1044.1.3. Savinõude valmistuskohad 1054.1.4. luutöötlemisjäägid ja -toorikud 106

4.2. käsitööriistad 1074.2.1. Sepatööriistad 1074.2.2. Värvilise metalli töötlemise vahendid 1084.2.3. Nahatöötlusvahendid 1104.2.4. kirved ja muud puutööriistad 1114.2.5. Tekstiilitöövahendid 1154.2.6. Muud käsitööriistad 118

4.3. Ehted ja rõivastus 1184.3.1. Ehted 118

4.3.1.1. Sõled 1184.3.1.2. Ehtenõelad 1244.3.1.3. Väikesed pronksist ehtenõelad 1304.3.1.4. Rinnakeed ja nende osad 1304.3.1.5. helmed 1334.3.1.6. Ripatsid 1354.3.1.7. kaelavõrud 1414.3.1.8. käevõrud 1454.3.1.9. Sõrmused 148


- 8 -

4.3.2. Vööd ja vööosad 1494.3.2.1. Pandlad 1504.3.2.2. Rihmajagajad, -aasad, -kannad ja -keeled 1524.3.2.3. Naastud 1534.3.2.4. Varrasahelikud 155

4.3.3. Noatuped 1554.3.4. Agrafid 1564.3.5. Tekstiilileiud ja rõivastus 1574.3.6. Areng ja piirkondlikud eripärad ehtemoes 159

4.4. Relvad ja ratsavarustus 1634.4.1 Relvad 163

4.4.1.1. Mõõgad ja nende osad 1634.4.1.2. Võitlusnoad 1684.4.1.3. Mõõgatuppede osad 1704.4.1.4. Odaotsad 1714.4.1.5. Nooleotsad 1784.4.1.6. kilbiosad 181

4.4.2. Ratsavarustus 1834.4.2.1. Valjaste osad 1834.4.2.2. Sadulajalused 1854.4.2.3. kannused 186

4.4.3. Relvastuse areng 1864.5. Tootmise mahud ja korraldus 1894.6. kokkuvõte 194

V peatükk. Kaubavahetus 1955.1. Põhja-Euroopa kaubandusruum 1965.2. Majanduslikud peitvarad 198

5.2.1. Peitvara mõiste ja liigid 1985.2.2. Ehetest või ehetest ja relvadest koosnevad majanduslikud peitvarad 2005.2.3. Mündiaarete levik ja leiutaust 2015.2.4. Mündiaarete koostis 2025.2.5. hõbeda kasutamine vääringuna 205

Sisukord

- 9 -

5.3. kaubad 2085.3.1. Sisekaubandus 2085.3.2. Toomakaubad 2085.3.3. Viimakaubad 209

5.4. kauplemine 2115.4.1. kauplejad 2115.4.2. kaubasuhted 2135.4.3. kauplemiskohad ja -ajad 215

5.5. Transpordivahendid ja teed 2155.5.1. Paatide ja laevade jäänused 2155.5.2. Sadamad ja randumiskohad 2175.5.3. Maanteed ja liiklus siseveekogudel 2205.5.4. Veoloomad ja -vahendid 222

5.6. kokkuvõte 223

VI peatükk. Matmisviis ja usund 2256.1. kalmed 226

6.1.1. järelmatused tarand- ja kivikirstkalmetes 2286.1.2. kangrud ja kivivared 2326.1.3. kiviringiga ümbritsetud põletusmatused 2366.1.4. Maa-alused põletusmatused 2396.1.5. Põletusmatustega kääpad 2426.1.6. Surnute põletamise kohad 2476.1.7. Salme matusekoht ning teised laevas- ja paadismatused 2486.1.8. Surnumajad 2516.1.9. Maa-alused laibamatused 2546.1.10. kalmete hulk ja levik 2576.1.11. loomaluud kalmetes 2596.1.12. hauapanused ja teised esemed kalmetes 260

6.2. Rituaalsed peitvarad 2636.2.1. Relvadest ja tööriistadest koosnevad rituaalsed peitvarad 2646.2.2. Ehetest koosnevad rituaalsed peitvarad 2666.2.3. Esemete ohverdamise ja peitmise põhjused 268


- 10 -

6.3. Usundiga seotud esemed 2696.4. Usundilised tõekspidamised 2716.5. kokkuvõte 273

VII peatükk. Maa ja rahvas 2757.1. Rahvaarv 2757.2. Asustusüksused 2817.3. Ühiskonnakihid 2847.4. Eliidi eluviis 2867.5. Võimukeskused ja -piirkonnad 2877.6. Eesti-sisesed piirkondlikud erinevused 2897.7. kokkuvõte 294

Üldkokkuvõte 295

Kasutatud allikad 299lühendid 299käsikirjad 300Publikatsioonid 301

Muististe register 345

Sisukord

- 11 -

lühendid

Raamatus esinevad järgmised lühendid, mis tähistavad vastavate asutuste muuseumifonde ja arhiive:

AI Tallinna Ülikooli ajaloo instituutAM Eesti AjaloomuuseumDM Rīgas vēstures un kuģniecības muzejs / Riia Ajaloo ja Meresõidu Muuseum RM SA Virumaa MuuseumidSM Saaremaa MuuseumTlM Tallinna linnamuuseum TM Tartu linnamuuseumTÜ Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituutVaM Valga Muuseum VM Viljandi Muuseum ÕES Õpetatud Eesti Selts


- 12 -

Sissejuhatus

- 13 -

käesoleva monograafia eesmärk on analüüsida Eesti ala ühiskonda, majandust, asustust ning kultuuri ajavahemikus u 450–1050 pkr. Seda aega tuntakse Eesti esiajaloo kronoloogias rahvaste-rännu-, eelviikingi- ja viikingiajana. Tegemist oli kiirete muutuste ajastuga, mille lõpuks kujunes traditsiooniline Eesti talupojakultuur, millisena tunneme seda kuni 19. sajandini.

kui lääne-Euroopas algas I at teisel poolel pkr kirjalikest allikatest valgustatud keskaeg, siis Ees-ti alal valitsenud olude ja toimunud sündmuste kohta ei ole peaaegu mingeid kirjasõnas talleta-tud andmeid – on vaid tollaste talude ja linnuste jäänused maakamara all, kalmed, rohtunud põl-lupeenrad ja põllukivihunnikud ning suur hulk maa seest pärit muinasesemeid ja nende katkeid. Paljusid tollase elu tahke on võimatu uurida, sest allikmaterjali pole säilinud ega ole lootustki seda leida. Paljudest inimelu nähtustest ei teki-gi arheoloogilist allikmaterjali. Seetõttu jääb pilt kõnealusest ajastust paratamatult lünklikuks ja ühekülgseks.

kronoloogia

käesoleva uurimuse teemaks on niisiis laias laas-tus I at teine pool pkr. kasutan veidi muudetud kujul periodiseeringut ja perioodide nimetusi,

mis on Eesti arheoloogias kinnistunud umbes viimase 15 aasta jooksul (lang & kriiska 2001):

(1) rahvasterännuaeg (450–550); (2) eelviikingiaeg (550–800);(3) viikingiaeg (800–1050).kaht esimest perioodi koos nimetatakse ka

keskmiseks rauaajaks ning viikingiaeg ja sellele järgnev hilisrauaaeg ühendatakse sageli noorema rauaaja nimetuse alla. Siin raamatus vaadeldakse keskmist rauaaega ja viikingiaega koos, sest piir eelviikingi- ja viikingiaja vahel on arheoloogili-ses aineses tegelikult nõrgalt näha ja selle prae-gune paigutus vaieldavgi (vt allpool). käesolevas teoses käsitletavale ajastule eelneb Eesti esiaja-loo kronoloogias rooma rauaaeg (50–450) ning järgneb muinasaja viimane periood hilisrauaaeg (1050–1227/1250).

Esimese aastatuhande teine pool pkr on suures osas Euroopas juba ajalooline aeg (vt I ptk), mis-tõttu selle ajastu arheoloogiline periodiseering on isegi Põhja-Euroopas rajatud ajaloosündmus-tele ja mitte arheoloogilises aineses avalduvatele muutustele. Seda illustreerivad kas või perioodi-de nimetused või asjaolu, et ajastute piiridaatu-miteks on teatud ajaloosündmused. kuigi Eesti puhul tuleks toetuda ennekõike kinnis- ja ird-muististe osas toimunud muutustele, lähtutakse ikkagi ka ajaloolistest sündmustest Euroopas ja periodiseeringust naabermaades – seda enam, et

Sissejuhatus


- 14 -

johtuvalt ajamääranguid võimaldavate kalmelei-dude äärmisest vähesusest on I at teise poole kro-noloogiliste etappide piiritlemine meil keeruline (lang & kriiska 2001, 102). Eestis kasutatav kro-noloogia vastab eelkõige Skandinaavia maade ja Soome rauaaja kronoloogiale.

Rahvasterännuaeg on eristatud Euroopa ajaloo ja naabermaade periodiseeringu põhjal. Üldiselt ajandatakse naabermaades rahvasterännuaja al-gus pool sajandit varasemaks kui Eestis. Rooma rauaaja ja rahvasterännuaja vahetus paigutatakse meil 5. saj keskele peamiselt seepärast, et selle sa-jandi jooksul lõppes tarandkalmetesse matmine või nende ehitamine ning hakati matma uut tüü-pi kalmetesse. kuid arheoloogilises aineses on ka teisi iseloomulikke nähtusi, mis tähistavad rah-vasterännuaja algust:

(1) relvade ilmumine hauapanuste hulka;(2) peitleidude senisest laialdasem levik;(3) linnuste rajamine;(4) tekstiil- ja riibitud keraamika kasutuselt

kadumine.Eelviikingiaja algus on Eesti arheoloogilises

kronoloogias seni paigutatud 600. a kanti (vt lang 1992, 47; ligi 1995, 234; lang & kriiska 2001, 102). käesolevas teoses nihutan selle pool sajandit va-rasemaks, 550. a juurde, sest tegelikult kaob just sel ajal leiuaines rahvasterännuajal kasutusel ol-nud kalmetest. kui 6. saj esimesse poolde ajanda-tavat leiuainest on Eestis suhteliselt rohkesti, siis sajandi teine pool näib olevat peaaegu leiutühi nagu 7. saj esimene poolgi. Aasta 550 on rahvaste-rännuaja ja vendeliaja piiriks ka Rootsis ning va-nema ja noorema germaani rauaaja piiriks Taanis.

Viikingiaja alguseks peetakse Põhja-Euroopas traditsiooniliselt aastat 800. See tärmin põhineb eelkõige kirjalikel allikatel, kust pärinevad esime-sed andmed skandinaavlaste sõjaretkedest. Puh-talt arheoloogiliste nähtuste põhjal (sh viikingite kaubanduskeskuste ilmumine) võiks viikingiaja alguse nihutada varasemaks, umbes 760. a ko-hale (Ambrosiani & Clarke 1998). Eesti arheoloo-gilises materjalis on viikingiaja algus, 9. sajand,

suhteliselt halvasti nähtav: selle ajastu kalmeid, peit- ja juhuleide on vähe teada. hoopis arvuka-mate muististe ja esemeleidudega on esindatud aga 10. sajand, mil ilmuvad laibamatused ja kas-vab araabia hõberahasid sisaldavate aarete hulk.

Viikingiaja lõpuks loetakse sageli 1066. aastat, mil Normandia hertsogi guillaume’i (hilisema Inglise kuninga William Vallutaja) vägi võitis hastingsi lahingus anglosakse ning Norra kunin-gas harald karm (hardrada) korraldas viimase viikingiretke Inglismaale. See on kahtlemata liiga Britannia-keskne arusaam: tegelikult olid muutu-sed ulatuslikumad ja pöördelisemad ning toimu-sid juba varem. 10. saj lõpupoolel lagunes senine viikingite kaubandussüsteem ja skandinaavlaste linnalised keskused (hedeby, Birka, Vana-laa-doga) jäeti maha või minetasid need oma senise tähtsuse. Uued keskused kujunesid idas, kusjuu-res Eesti ala seisukohalt oli oluline Novgorodi ja Pihkva linna tekkimine 10. saj keskel. Oluliseks sündmuseks oli ristiusu vastuvõtmine Taanis 10. saj teisel poolel ning Rootsi ühendamine ühe kuninga valitsuse alla ja ristiusu vastuvõtmine 1000. a paiku. Samuti tuleb mainida kristluse le-vikut Vana-Venes.

Viikingiaja lõpp on Eesti arheoloogilises mater-jalis hästi jälgitav, sest seda tähistab:

(1) linnusest ja asulast koosnevate keskuste mahajätmine;

(2) uute linnuste rajamine ja küla-asustuse kujunemine;

(3) uute kalmete rajamine;(4) suuremate laibakalmistute tekkimine;(5) arvukate hauapanuste ilmumine kalmetesse;(6) kedrakeraamika ilmumine;(7) araabia rahade asendumine aaretes Euroopa

rahadega ning mündiaarete mahu suurenemine;(8) muutused põllunduses, sh talirukki (Secale

cereale) kasvatuse algus.Viikingiaja lõppu ja hilisrauaaja algust tähista-

vad protsessid ja muutused jaotuvad tegelikult pikemale perioodile, ligikaudu ajavahemikku 1000–1060. ka 11. saj esimese poole esemeline

Sissejuhatus

- 15 -

kultuur erineb märgatavalt 10. saj omast, muu-hulgas võeti sel ajal kasutusele paljud hilis-rauaajale omased ehted ja relvad. Mitmed ees-pool mainitud nähtused pole omased mitte ainult Eesti alale, vaid on jälgitavad ka teistes lääneme-re maades või koguni terves Põhja-Euroopas. ko-halikku laadi muutusena võib siia lisada aastast 1030 kiievi suurvürsti valduses olnud Tartu lin-nuse ja possaadi hävitamise 1060. a paiku (Tvauri 2001, 225jj).

käesolevast teosest

Selle raamatu algne, 2012. a ilmunud ingliskeelne versioon (Tvauri 2012a) kuulub kuueosalisena ka-vandatud monograafiate sarja “Estonian Archae-ology”. 2006. a ilmus artiklite kogumikuna selle sarja esimene, arheoloogilise uurimistöö ajalugu vaatlev osa (“Archaeological Research in Estonia 1865–2005”) ning järgmisena 2007. a Valter lan-gi sulest käsitlus pronksi- ja vanemast rauaajast (lang 2007c). Sarja esimene osa sisaldab muu-hulgas põhjalikku ülevaadet keskmise rauaaja ja viikingiaja uurimisloost (Tvauri 2006; Mäesa-lu & Valk 2006), mistõttu käesolevas teoses sellel temaatikal eraldi ei peatuta. Ingliskeelsest ver-sioonist erineb eestikeelne raamat selle poolest, et olen siin püüdnud arvestada kõige uuemate, 2012. ja 2013. a publitseeritud teadustulemuste-ga. See puudutab eelkõige Salme II matust, hiljuti leitud viikingiaegseid järveasulaid ning linnuste kaevamiste värskemaid tulemusi. lisandunud arheoloogiline allikmaterjal ei ole siiski muutnud järeldusi, milleni jõudsin juba ingliskeelses raa-matus. Pandagu ka tähele, et radiosüsinikudatee-ringuid esitavatele joonistele ei ole lisatud pärast aastat 2009 avaldatud dateeringuid, sest neid on nii arvukalt, et kõikide nende esitamine poleks otstarbekas.

kuna käesolev raamat on suunatud eeskätt ar-heoloogidele ja ajaloolastele, on selles põhi rõhk asetatud konkreetsetele uurimistulemustele.

Arva tavasti avab lugeja selle raamatu eelkõige selleks, et teada saada, milline oli näiteks matmis-viis Eesti alal ühel või teisel ajastul, kas ka siin oli kasutusel üks või teine esemetüüp, kuidas seda dateeritakse jne. küllap nii mõnigi loeb raamatut selleks, et teada saada, kuidas ja kuhu on Eesti arheoloogiateadus arenenud nende aastakümne-te jooksul, mis on möödunud viimase eestikeelse Eesti esiajaloo teadusliku üldkäsitluse (jaanits jt 1982) või viimase võõrkeelse teadusliku üldkä-sitluse (Moora 1932) ilmumisest. Seda kõike ar-vesse võttes püüan anda vastused alljärgnevatele küsimustele:

(1) Milline on see allikaline baas, mis võimal-dab arheoloogil teha järeldusi 450. ja 1050. a va-hele jääva ajastu kohta Eesti alal? Milliseid muis-tiseid me teame ja oleme uurinud?

(2) Mida võime eelnevast järeldada siinse ma-janduse, asustuse, ühiskonnakorralduse ja kul-tuuri kohta? Millised olid piirkondlikud erine-vused ja milliseid muutusi võib arheoloogilises allikmaterjalis uurimisperioodi jooksul jälgida?

(3) Millised olid Eesti ala elanike kontaktid naa-beralade asukatega ning milline oli uuritava piir-konna koht laiemas Põhja- ja Ida-Euroopa majan-duslikus ja kultuurilises kontekstis?

Esimesele küsimusteplokile vastamine eeldab peamiselt visadust kokku koguda meie kirjandu-ses, teaduslikes arhiivides ja arheoloogiakogudes olev andmestik ja sellest süsteemne kokkuvõte teha. kahele ülejäänud küsimusteplokile vasta-mine on palju keerukam, sest siin kohtame hul-galiselt allikakriitilisi, metoodilisi ja tõlgendus-likke probleeme. Üldiselt tugineb uurimus kõigi nende teadlaste saavutustele, kes viimase um-bes 150 aasta jooksul on tegelenud Eesti rauaaja uurimisega. Olengi selle raamatu kirjutanud teaduspublikatsioonide ning käsikirjaliste kae-vamisaruannete põhjal, kuid olen üle vaadanud ka peaaegu kogu selle ajastu leiumaterjali Eesti arheoloogiakogudes.

Eesti arheoloogia esindab Mandri-Euroopa arheoloogiatraditsiooni selles mõttes, et uurijad


- 16 -

ei tunne ega manifesteeri end kõrvalseisjatena. Eestlased ei pea end hiliste migrantide järglas-teks nagu mitmed naaberrahvad: me uurime oma maa ja rahva, omaenda esivanemate ajalu-gu. Etno geneesi küsimusi püüan käesolevas raa-matus siiski vältida. Ma ei usu, et rahvuste kuju-nemist on võimalik arheoloogiliste meetoditega uurida. Näiteid sellest, kuidas uurijad on ühe ja sama allikmaterjali põhjal ühendanud samu muistiseid täiesti erinevate, sageli kirjutuslaua taga konstrueeritud “etnostega”, on liiga palju. käesolev teos ei tegele eestlaste “juurte” otsimi-sega. Olen veendunud, et eestlased tänapäevase rahvusena on peamiselt 18.–20. saj sündmuste ja ideoloogiate saadus. Samas ei ole mingit kahtlust

Jn 2. Rahvasterännuaja kinnismuististe levik Eestis.

Jn 1. Eesti maakonnad 19. saj lõpul.

Sissejuhatus

- 17 -

selles, et I at teisel poolel Eesti alal elanud inime-sed on tänapäeva eestlaste otsesed esivanemad.

kasutan Eesti ala kirjeldamisel enamasti aja-loolist maakonnajaotust sellisena, nagu see oli välja kujunenud 19. saj lõpuks (jn 1). Arheoloogi-lise leiuainese põhjal võib erinevate kultuuripiir-kondade kujunemist jälgida juba I at teisel poo-lel, kusjuures need vastavad vähemalt Põhja- ja lääne-Eestis hästi ajaloolise aja maakondadele. Ühtlasi on ajaloolised maakonnad kujunenud loodus- ja maastikuoludest lähtuvalt, erinevalt tänapäeva Eesti Vabariigi maakonnajaotusest, mis on loodud alles nõukogude perioodil ad-ministratiivsetest ja poliitilistest kaalutlustest lähtuvalt.

käesoleva teose levikukaardid erinevad minu poolt varem avaldatutest (kriiska & Tvauri 2002, 175; 2007, 173). jälgimaks asustuse muutumist ja kujunemist, koostasin seekord eraldi leviku-kaardid rahvasterännu-, eelviikingi- ja viikingiaja kohta (jn 2–4). Võtsin arvesse vaid need muisti-sed, millelt saadud leiud või radiosüsinikudatee-ringud võimaldavad objekti ajandada kas rahvas-terännu-, eelviikingi- või viikingiaega. Seetõttu on levikuplaanidelt jäänud välja linnused ja kal-med, mis on dateeritud I at teise poolde pkr üks-nes väljanägemise põhjal, ning asulakohad, mil-lelt korjatud savinõukatked ei võimalda täpsemat ajamäärangut kui 5.–11. sajand. kui juhuleiuna on saadud mitu relva, eriti kui need moodustavad

Jn 3. Eelviikingiaja kinnismuististe levik Eestis.


- 18 -

komplekti (nt mõõk või võitlusnuga koos ühe või mitme odaotsaga) või kui need on tules olnud, olen selle arvestanud kalmeks. juhuleidudeks ni-metan selles raamatus nii üksikleide, mis teada-olevalt ei ole seostatavad mõne kinnismuistise või peitleiuga, kui ka neid leide, mille leiukonteksti kohta ei ole mingil põhjusel andmeid.

levikuplaanide juures tuleb silmas pidada, et neil nähtavat pilti on tugevasti mõjutanud see, millised on olnud tingimused muististe säilimi-seks ja leidmiseks eri piirkondades ning kus ja kui intensiivselt on muistiseid otsitud. Arheoloo-giliselt paremini uuritud alad on Tallinna ja Tartu ümbrus, läänemaa, Põhja-Tartumaa, Setumaa ja Rapla ümbruskond, kuna ilmselgelt liiga vähe

muistiseid on teada ehk otsitud järvamaal ning Viljandimaa ja läänemaa lõunapoolses osas, sa-muti Saaremaal, kus peaaegu ei tunta rauaaeg-seid asulakohti.

Tänusõnad

Esmalt tänan Margot lanemani, kristel Roogi ja Valter langi, kes käesoleva raamatu tegemisel otseselt osalesid. Nõu ja abi eest allikmaterjali kogumisel, illustratsioonide vormistamisel ja kä-sikirja koostamisel tänan Mare Auna, Arvi haaki, Tõnno jonuksit, Irita kallist, Mauri kiudsood, Marge konsat, Ants krauti, Ivar leimust, heidi

Jn 4. Viikingiaja kinnismuististe levik Eestis.

Sissejuhatus

- 19 -

luike, Priit lättit, liina Maldret, Mati Mandelit, kadri Nigulast, Ester Orast, Mirja Otsa, krista Sarve, Anti Selartit, Ülle Tamlat, heiki Valku ja Andres Vindit. Mitmed vead ja puudused said kõrvaldatud tänu ingliskeelse versiooni retsen-sentide Audronė Bliujienė ja Sirkku Pihlmani kommentaaridele. kõik raamatus esineda võivad puudused, ebatäpsused ja küsitavused jäävad siiski ainuüksi minu enda vastutusele.

Monograafia koostamist ja publitseerimist on toetanud haridus- ja Teadusministeerium sihtfi-nantseeritava uurimisteema raames “Sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised protsessid Eestis muinas-, kesk- ja uusajal” (SF0180150s08) ning Euroopa liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (kultuuriteooria tippkeskus). Eesti keeles ilmub teos Tartu Ülikooli kirjastamistoetuse ning Eesti kultuurkapitali toel.

Documents

Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestistyk.ee/admin/upload/files/raamatud/1396358597.pdfEelviikingi- ja viikingiaja linnused 39 Sisukord Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg