Reede, 14. jaanuar 2011 | nr 2 (016) www.tallinn2011.ee

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid Tasuta kultuuriväljaanne

SPORT

KUNST

PERSOON

FILM

Foto: Stanislav Moshkov

27. jaanuaril algab Tallin-nas teist korda peetav do-kumentaalfilmide festival Docpoint Tallinn, nelja päe-va jooksul linastub Kumu auditooriumis ja kinos Sõp-rus 28 filmi maailma eri paigust. DocPoint Tallinn on Helsingis juba kümme aastat korraldatava sama-suguse festivali n-ö käepi-kendus.

Filmide näitamise eesmärk on naaberlinnades ühesugune ‒ küsida kõigilt ebameeldivaid küsimusi ja näiline harmoonia vajaduse korral täiesti pea peale pöörata.

Teiste hulgas linastuvad Leipzi-gi festivali võitja «Vodka Factory», selle aasta poliitiline hitt «Roheline laine», muusikafilmid «Lemmy» ja «Jose Gonzalese eriline elu», Tšeh-hi autori Helena Trestikova mini-retrospektiiv ning pangakriisi taga-maadest rääkiv «Inside Job».

Eesti filmidest on esindatud reggae-muusikat käsitlev «Cu-baton» ja Lennart Merist kui filmitegijast kõnelev «Tantsud linnuteele». Osade filmide linas-tustele tulevad ka režissöörid ja filmitegelased, kes avavad filmi-de tausta ning vastavad vaatajate küsimustele. Eelmise aasta ühe seansi 25-kroonine pilet maksab nüüd teises vääringus sama hinna – 1.60 eurot. Piletid on saadaval alates 13. jaanuarist Piletilevis ja kinodes enne seanssi.

DocPoint Tallinn on Eesti pealinnas ainuke üksnes doku-mentaalfilmidele keskendunud festival ja kuulub Tallinna kui kultuuripealinna programmi suursündmuste hulka.

Programm on intrigeeriv ja ettear-vamatu ning peaks pakkuma midagi kõigile neile, kes tahavad rohkem teada, kui massimeedia võimaldab. Korraldajad on üritanud kavasse va-lida ilusaid, sisukaid ja ärritavaid fil-me, seal saab aga kindlasti olema ka dokumentaalfilmide klassikat.

«Meie eesmärk on tõestada ko-halikule suurearvulisele filmipub-likule, et dokumentaalfilm võib olla niisama põnev ja huvipakkuv kui väljamõeldis,» selgitas festi-vali DocPoint Tallinn produtsent Kaarel Kuurmaa.

«Dokumentaalfilmid puudu-tavad meid sageli palju sügava-malt.»

«Tahame toetada uusi ja kõr-getasemelisi sündmusi. On eriti tore, et see festival aitab tugev-dada kahe maa kultuurisuhteid,»

lisas Tallinn 2011 filmiprojektide koordinaator Ave Ungro. Festiva-li toetavad Tallinn 2011, Kultuu-riministeerium, Kultuurkapital, ERR, Skype, Viking Line ja Meri-ton Old Town Garden.

Koostööpartnerid on Kumu kunstimuuseum / Kumu Do-kumentaal, Kino Artis, Soome Suursaatkond, Poola Suursaat-kond, Iirimaa Suursaatkond, Soo-me Instituut ja Helsingi doku-mentaalfilmide festival DocPoint. Vt ka http://tallinn.docpoint.info

Algab teine Tallinna dokumentaalfilmide festival Docpoint

Kultuuripealinna aasta avanädal pakkus pal-ju liikumisrõõmu nii noortele kui vanadele – kui Vabaduse väljak oli hulljulgete lumelaudu-rite päralt, siis talisup-lusfestivalil Pirita Open said talverõõme nauti-da igas vanuses «ping-viinid» mõlemalt poolt Soome lahte. Loe lk 3

Mullu kõrge kultuuri-preemia pälvinud «Öö-ülikooli» toimetaja ja dokumentaalfilmide autor Jaan Tootsen kõ-neleb Kalamaja kui Tallinna ühe vanima linnaosa omapärast, Lõuna-Eesti rahuliku-mast meelest ning sel-lest, mida mere ääres lugude rääkimine en-dast õigupoolest kuju-tab. Loe lk 4–5

Tallinna Kunstihoone juhataja Harry Liivrand tutvustab uut näitust CoBrA & Co, mis kutsub külastajat kunstiteo-se mõtestamisel kaas-autor olema, sest iga taiese seletamiseks on loendamatu arv täiesti üheväärseid võimalusi. Loe lk 6

Jaan Tootsen: «Linna teevad ilusaks inimesed.»

2 ARVAMUS Reede, 14. jaanuar 2011

Ajaleht KultuuripealinnVäljaandja: SA Tallinn 2011Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 TallinnMaarja-Liis Arujärv, peatoimetajaAnneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.eeAndreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.eeEuroopa kultuuripealinna infokeskusRotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinntel: +372 6594 113e-post: infokeskus@tallinn2011.eee-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

KULTUUR KUTSUB

Andreas Sepp, reporter

AINULT KAKS KÜSIMUST

Viru hotelli muuseumis KGB toa avamisega saab alguse üks suur lugude jutustamine

sellest lähiminevikust, mis mõne arvamuse kohaselt on Tallinnas keskaegse ja ilusa uue maailma vahel unustuse hõlma vajunud.

Või kas ikka on? Eestis ei ole küll olnud märgata Saksamaaga võr-reldavat «Ostalgie» (Ida + nostal-gia) lainet, kuid väiksemal määral niisugune nostalgia siiski avaldub. Ühelt poolt kostitab televisioon vaatajaid nõuka-aega meenutavate abrsurdikomöödiatega, teisalt oli turistide jaoks ka üks Tallinna su-viseid tippatraktsioone just Roter-manni kvartali «Soviet Life» näi-tus. Selle asukohta küsisid välismaa reisiajakirjanikud esimeseks.

Nüüd lisandub uue atraktsioo-nina samast žanrist KGB tuba Viru hotellis, mis jällegi on rei-siajakirjandusele «magus» lugu.

Eesti «nõustalgia» ei ole Ida-Saksamaa omaga võrreldav mit-mel põhjusel.

Ida-Saksa ajalugu kästi unustada

Nii, nagu peaaegu päevapealt pärast kahe Saksamaa ühinemist kadus sealsest kaubandusvõrgust kõik Ida-Saksa päritolu kraam, muutusid ka kõik ida-sakslased üleöö teise järgu kodanikeks, kel-le ajalugu oli väärt vaid häbene-mist ja unustamist.

Ilmselt vastureaktsioonina sellele tekkiski mõni aeg hiljem «ostalgie» mõiste, mis avaldus nii kunstis kui kaubanduses. Sellega kaasnes küll ka pidev vaidlus, et ega Ida-Saksamaa nostalgia pane inimesi kogu lähiajaloole läbi roosade prillide vaatama ning re-žiimi vaieldamatuid kuritegusid ja koledusi tähelepanuta jätma.

Erinevalt Eestist toimus Ida-Saksamaal ka korralik arvete-õiendamine endiste Stasi kaas-töötajatega.

Nüüdseks on «Ostalgie’st» juba ilmselt kerge tüdimus tekkinud ja Berlin näiteks jätaks selle teema hea meelega selja taha, aga samas on nii Checkpoint Charlie kui SDV muuseum endiselt tugevad turismimagnetid.

«Nõustalgia» nähtuste esile-kerkimisega kaasneb minu jaoks alati mitu küsimust.

Esiteks, mida see tähendab meie endi identiteedi jaoks, kes me selle ajastu üle oleme elanud? Teiseks, mida tähendab see neile vabas maa-

ilmas sündinud ja kasvanud eestlas-tele, kes on praegu 20–25-aastased? Kolmandaks, mida räägib see meist meie külalistele?

Kui päris aus olla, siis hoolima-ta sellest, et lapsepõlv on enamas-ti inimestel meeles kui ilus aeg, ei ole mul isiklikult küll mingit nos-talgiat selle aja suhtes.

Igapäevaelu praktilised detailid hakkavad küll ununema ja alati, kui mõnd asja nagu näiteks relee-telefoni vms meelde tuletatakse, on imelik tunne, et kas see oli tõesti minu eluajal. Aga vanaaeg-se limonaadi, maisipulkade ega kõrsikute järgi neelusid ei käi, «Turisti einest» rääkimata. See veider sürrealism ongi tegelikult teisejärguline.

Värbamiskatsed ei unune

Mis ei unune, on see tunne, mis ühtaegu halvas kogu keha ja täitis selle adrenaliiniga mingi järje-kordse «vestluse» või värbamis-katse ajal ning teadmine, et selle eest ei ole mingit kaitset.

Kui üldse mingist nostalgiast rääkida, siis võib-olla seoses ka-heksakümnendate lõpu lootuse-kiirtest jõudu ammutanud jul-gusega. Aga see oli juba uus aeg. Siis ilmus juba esimene sõltuma-tu ajaleht ja KGB värbamiskatse kohta avaldatud artikkel ei tähen-danud enam repressioone.

Selles kontekstis teebki alati natuke ettevaatlikuks nõuka-aja käsitlemine liigses huumorivõt-mes. Naljakat ei olnud selles te-

gelikult midagi ja ma ei tahaks, et see ununeks või näiks vaid sürreaalse absurdikomöödiana, kus tegelased kannavad veidraid kostüüme.

Nostalgia võib olla ohtlik

Lähiajaloo kriitiline tundma-õppimine võiks anda ka vabas maailmas kasvanud põlvkonnale oskuse autoritarismi ja populis-mi sugemeid ära tunda ja julguse neile vastu astuda.

Viru hotelli KGB tuba oma pu-nase telefoniga annab ühe ime-lise võimaluse kokku korjata ja talletada lugusid, mis on seotud selle Tallinna institutsiooniga ja tema täiesti erilise rolliga kogu Eesti rahvusvahelises elus. Viru oli nagu pilu, mille kaudu Lääs tilgakaupa siiapoole raudset ees-riiet immitses, ning samal ajal ka Nõukogude pakazuhha ja repres-siivmaailma kants.

Loodan väga, et see ärgitab oma Viru-lugusid meenutama nii Tallinna ammustel aegadel külas-tanud soomlasi kui venelasi kui eestlasi piiri tagant, kes kindlasti paigutati ühte «neist» tubadest, mis olid varustatud justkui spioo-nifilmist pärit vidinatega. Niisu-gused lood annavad kurioossetele eksponaatidele reaalse mõõtme ja tähenduse.

Sõna «nõustalgia» on aga väike hilinenud panus sõnausele. See sõna kannab minu jaoks aga alati ka inglise keelest tulenevat lisatä-hendust ‒ «no nostalgia»!

Ostalgie’st nõustalgianiEesti «nõustalgia» ei ole Ida-Saksamaa ostalgie’ga võrreldav.

Maris HellrandNõukogude aja laps

Uusi vanu elamusi otsides

Kell on juba kolm läbi, ent väljas on mõneti üllatavalt veel nii valge, et lambi põlemapanemine kustutaks igasuguse kirjuta-missoovi. Tekiks steriilne, kuskil tehases töötamise tunne.

Läinud aastal Eesti Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu noo-re kultuuritegelase preemia pälvinud Jaan Tootseni mõtetest saab aga praegusel aastaajal kõige paremini mõiku just nimelt siis, kui silmitseda hämarduvat, sulajärgset Tallinna. Igasugu-ne tehisvalgus peale arvutiekraanilt kiirgava tundub tema jutu taustaks üleliigne.

Tootsen nimetab alanud aastat leppimise aastaks. Mujal Eestis elamist üritanuna on ta lõpuks oma kodulinnaga leppi-nud ja leppinud ka sellega, et mitte kõigile ei meeldi Kalamaja, Kadrioru või Uue Maailma taolised puuasumid, vaid on ka neid, keda köidavad näiteks Lasnamäe kalgid kontrastid. Kalamajas üleskasvanuna saan temast suurepäraselt aru, niisamuti nagu mõistan ka paneelmajade romantikat, kuigi õnneks on mul taolises keskkonnas elamise kogemust seni kogunenud vaid mõne kuu jagu.

Teatud ringkondades kultusstaatusesse tõusnud raadiosaate «Ööülikool» pikaaegse toimetaja ja nüüd ETV ekraanil jooks-vate minutiliste doku-mentaalfilmide auto-rina tundub Tootsen suurepäraselt mõist-vat lugude rääkimises peituvat võlu. Pärine-gu need mere äärest nagu Tallinn 2011 Euroopa kultuuripea-linna omad või hoopis ta enda aiast, mis, tõsi küll, on oma Põhja-Tallinnas paiknemise tõttu tahes-tahtmata samuti mereäärne. Nagu on tegelikult mereäärne ka kogu rik-kaliku rannajoonega Eesti lugu.

Niisiis, kujutlegem end hetkeks Tootseni kombel kesk suve-õhtut kuskile linnaaeda istuma. Ah et ei õnnestu, sest väljas on ju külm? Aga osad meie seast käivad pakasele vaatamata kor-rapäraselt suisa välitingimustes suplemas! Kui paljud täpselt, ei tea keegi. Samamoodi nagu ei tea keegi, mis täpselt paikneb meie koduaedades murukamara all. Tootsen aga teab ‒ temal on seal kultuurikiht sajanditevanuste potikildude näol nii tihe, et isegi õunapuud ei saa istutada. Linnamuuseumis olla see-peale vaid õlgu kehitatud, kuna Tallinna mõistes puudub sel kraamil ajalooline väärtus ‒ niisuguseid leide on lihtsalt nii pal-ju.

Seega, kallid kaaskodanikud, marss soojadest urgudest välja linnal pakkuda olevat kultuuri avastama. Lubage näiteks iseen-dale, et külastate vähemalt kord nädalas mõnda filmiseanssi, teatrietendust või kultuurinäitust. Käige kas või spordivõistlusi kaemas, kui kõrgemad kunstivormid millegi pärast vastumeelt juhtuvad olema. Ürituste puudust ei tohiks ju olla, kes vähegi otsib, leiab kindlasti midagi meelepärast nii hingele kui ka ra-hakotile. Kui ise ei leia, uurige pere või sõprade käest!

Ja isegi kui kodust välja minnes tuleb külm naha vahele, siis lihtsalt eirake seda, nagu tegid Soomest külla tulnud talisuple-jad, kes ei pidanud tervislike eluviiside propageerimise nimel paljuks laevalt maale marssida ujumisriiete väel, ise vaatama-ta kogunenud eluaastatele täis positiivsust ja laulurõõmu ning soovi seda absoluutselt kõigi ümbritsevatega jagada.

«Keegi ei tea, mis täpselt paikneb

meie koduaedades murukamara all.»

InfokeskusedKultuuripealinna infokeskus

(Rotermanni 5/Roseni 10), Tallinna Turismiinfokeskus Viru Keskuses.

MuuseumidAjaloomuuseumi muuseumi-

pood (Börsi käik/Lai tänav 14, pood avatakse kell 11), Eesti Vabaõhumuuseum (Vabaõhu-muuseumi tee 12), Energia avas-tuskeskus (Põhja pst 29), Ahhaa keskus (Vabaduse väljak 9).

KultuurikeskusedVene kultuurikeskus (Mere pst

5), Salme kultuurikeskus (Salme tn 12), Estonia (Estonia pst 4), Tallin-na Linnateater (Lai 23), Von Krahl (Rataskaevu 10/12), NO99 (Sakala 3), Kanuti Gildi saal (Pikk 20), Kino Sõprus (Vana-Posti 8), Tallinna

Kunstihoone (Vabaduse väljak 6), ETV (Faehlmanni 12), Raadiomaja (Gonsiori 21 valvelaud, Kreutzwal-di 14 valvelaud), Tallinna Keskraa-matukogu (Estonia pst 8).

Kõrgkoolid Eesti Kunstiakadeemia raama-

tukogu (Estonia pst 7/Teatri väl-jak 1), Balti Filmi- ja Meediakool (Sütiste tee 21), Tallinna Tehnika-ülikool (Ehitajate tee 5), Tallinna Ülikool (Narva mnt 25 garderoobi infolaud).

Hotellid ja kohvikudKohvik Boheem (Kopli 18), Nor-

dic Hotels (Viru väljak 3), Sokos Hotels (Viru väljak 4).

TervisekeskusedKalev SPA Veekeskus (Aia 18), Ka-

lamaja apteek (Kotzebue 9/11), Las-namäe Tervisekeskus (Punane 61).

LinnaasutusedTallinna linnavalitsuse tee-

nindussaal (Vabaduse väljak 7), Kesklinna linnaosa valitsus (Nun-ne 18), Tallinna volikogu (Vana-Vi-ru 12).

KaubanduskeskusedViru keskuse autobussitermi-

nal, Kristiine Kaubanduskeskus (Endla 45), Läänemere Säästu-market (Läänemere tee 2c), Kale-vipoja Säästumarket (Kalevipoja põik 2c), Juhkentali Säästumarket (Juhkentali 35), Marja Säästu-market (Mustamäe tee 41), Sõle Säästumarket (Sõle 27), Pihlaka Säästumarket (Männiku tee 98), Tööstuse Säästumarket (Tööstuse

101), Laagri Säästumarket (Pärnu mnt 453e), Benton Kaubakeskus (Õismäe 107a, Säästumarket).

LehekastidPärnu mnt-l Tõnismäel, Vaba-

duse väljakul, Narva mnt 1 Pea-postkontori juures, Estonia pst-l teatri vastas.

Mujal EestisHaapsalus leiab Kultuuripealin-

na Konsumi kauplusest (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kauba-majast Grossi poest (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupadest (Nurga 3), Viimsis Grossi Toidu-kaupadest (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupadest (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupadest (Vil-jandi 13), Põlvas Edu Keskusest (Aasa 1).

Kust saab Kultuuripealinna lehte?

9 Valgusfestivali «Tule ja jää pidu» peakorraldaja Indrek Leht, kuidas on varasemaga võrreldes tänavu sujunud vanade jõulu-kuuskede kogumine tuleskulp-tuuride ehitamise jaoks?

Niisugusel kombel kuuskede kogumist ‒ et linnas oli kindlatel kuupäevadel avatud kolm kogu-mispunkti ‒ korraldas Valgusfes-tival esimest korda.

Varasematel aastatel on lin-naelanikud kuuski toonud tu-leskulptuuride põletamiskohta sündmuse toimumise päeval või siis mõned päevad enne seda, näiteks Mustamäele Sääse parki.

Üldiselt läks hästi. Esimene päev, 7. jaanuar, kulus ilmselt hoovõtuks, laupäev ja pühapäev olid põhilised kuuskede toomise päevad.

Kristiine keskuse juures said mõlemad suured konteinerid ti-

hedalt kuuski täis ja kuhjad veel peale. Rotermanni keskuses said mõlemad suured konteinerid tihedalt täis, aga kuhjata. Las-namäel Tähesaju City kauban-duskompleksis oli tegevus taga-sihoidlikum ‒ üks konteiner toodi kuuski täis, aga oleks veel mahtu-nud.

See oli omamoodi emotsionaal-ne ettevõtmine, vanu jõulukuuski tuldi tooma terve perega. Lapsed lehvitasid kuusele järgi ja emade-isade suust sai tihti kuulda põhja-likke kuuselugusid: kuidas kuusk metsast ise toodi, kus toas kuusk seisis, mis kuuse tippu ehtis, kui-das okkad peal seisid...

Valgusfestivali meeskond tä-nab kõiki, kes võtsid vaevaks kuusk kogumiskohta tuua. Usun, et need inimesed järgivad ka igapäevases elus rohelist mõtte-viisi ning suhtuvad elukeskkon-

da säästvalt. Ja loomulikult suur aitäh vabatahtlikele, kes kuuse-aktsioonis kaasa lõid ning kül-ma trotsides kogumispunktides kuuski vastu võtsid ning šokolaa-di ja flaiereid jagasid. Tuletame meelde, et flaieril on kirjas reeg-lid, kuidas saab veebipoest www.ht.ee soodusostu teha, ja et pä-rast 9. jaanuari saab kuused viia Admiraliteedi basseini juurde.

9 Miks peaksid huvilised tu-leskulptuuride võistlust vaatama tulema?

Tuleskulptuuride võistlust peaks vaatama tulema eelkõige elamuse pärast.

Ega tuleskulptuuri mõju saagi paberil kirjeldada, püüa, kuidas tahad. Seda peab ise nägema, tunnetama.

Tuli võlub inimesi, mõjub kõi-gile meie meeltele. Usun, et oma-

moodi võlu on ka teadmises, et tuleskulptuur kestab vaid mõne hetke ‒ ei ole nii, et ma täna ei jõudnud, lähen vaatan seda näi-tust homme.

Ja kui tihti pakutakse meile või-malust nautida maailmatasemel tulekunstnike loomingut? Arvan, et nii pea samasugust võimalust rohkem ei tule.

3SPORTReede, 14. jaanuar 2011

Andreas Seppandreas.sepp@tallinn2011.ee

«Nagu tuhat nõela korra-ga torgiksid, justkui kee-gi teeks mikromassaaži,» kirjeldas oma esimest tali-supluskogemust SA Tallinn 2011 programmiosakonna assistent Elo Aun nädalava-hetusel peetud talisuplus-festivali Pirita Open järel.

Kõige olulisem õpetus, mida algajad talisuplejad teadma peak-sid, on see, et otse peale sauna külma vette hüppamine on tervi-sele ohtlik, on nii Elo kui ka võist-lust korraldanud Viimsi Veeklubi esindaja Janika Tüür ühisel seisu-kohal.

«Taliujumise mõte ei ole eel-nevalt keha kuumaks kütmine, agarad talisuplejad soomlased

nimetavad sellist stiili metsikuks ja selles osas nad pelgavad näiteks venelasi, kellel on kombeks otse saunast vette hüpata,» selgitab Tüür.

Tüüri sõnul oligi suurem osa Piritale talisuplusrõõme nauti-ma tulnutest pärit Soomest ja Venemaalt. Soomes olevat re-gistreeritud talisuplejaid kolme tuhande ringis, kes saavad oma hobi harrastada sümboolse tasu eest pea kõikjal, kus hing ihkab, sest jääaukude eest hoo-litsemine on meie põhjanaabri-te juures kohalike omavalitsus-te kanda.

Soome profid tulid stiili näitama

«Eestis on vaid mõned üksikud registreeritud taliujumisklubid ja keegi ei tea tegelikult, kui pal-ju on meil neid, kes aastaringselt suplemas käivad,» loodab Tüür

aasta jooksul juba teise talisup-lusfestivali korraldamisega saada paremat ülevaadet kodumaiste «jääkarude» kohta.

Tavainimesele ekstreemsena tunduvat harrastust ongi kõige pa-rem reklaamida läbi selliste võist-luste, leiavad nii Tüür kui ka võist-luse projektijuht Hannes Viherpuu.

Viimase ülesanne oli tervitada päev enne võistlust Tallinna sada-

masse saabunud paarikümnepea-list Soome talisuplejate delegat-siooni, kes ei pidanud suurema meediahuvi nimel paljuks jaluta-da laevalt maha suplusriiete väel, tekitades sellega parajat furoori kaasreisijate seas.

«Tuleme teile külla võistlema ja soovima head Euroopa kultuuri-pealinna aastat,» oli delegatsiooni ühe juhtfiguuri, 12 aastat talisup-

lusega tegelenud soomlanna Sirk-ka meeleolu vahetult peale ven-nasrahvale külla jõudmist ülev.

Enne sooja bussi jõudmist jõu-dis ta oma kaaskondlastega üles võtta ka mitu rõõmsat laulukest, millega kutsuti kõiki Tallinnasse lõbutsema.

«Kolleegid Soomest tulevad külla ja näitavad stiili, kuidas peab asja tegema,» läks etteaste

eel kommentaari andnud Viher-puu ennustus täide.

Talisuplus aitab eakatel tervist hoida

Valdav osa Pirita jõkke suple-ma tulnud soomlastest olid oma teises nooruses ja see olevatki põ-hiline erinevus nende ja siinsete talisuplejate vahel.

«Välismaalaste puhul hindan-gi kõige rohkem eakate inimeste osalust. Vaadake ise, mismoodi 60- ja 80-aastased võtavad julgelt riidest lahti, pelgamata oma keha-vorme. Nad tulevad siia, maksa-vad sõidu- ja ööbimiskulud ning teevad seda kõike hea meelega ja hoiavad oma tervist,» sõnas Tüür.

«Südamega võiksid küll asjad korras olla, kuid kõige olulisem enne vetteminekut on siiski oma keha soojashoidmine. Kes võimleb, kes sörgib, mõned mängivad isegi rannas võrkpalli. Seejärel minnak-se vaikselt redelist vette, kusjuures paljud ei tee oma pead märjaks ja kannavad näiteks suusamütsi. Eri-ti kasulik on talisuplus liigesevalu käes kannatajatele ja muidugi hoiab järjepidev jääaugus käimine ära iga-sugused külmetushaigused.»

Andreas Seppandreas.sepp@tallinn2011.ee

«Tahaks keerulisemaid trik-ke teha, aga kiirust pole,» nurises Vabaduse väljakul peetud lumelauavõistlu-sel Duell 2011 kolmanda koha saanud Pavel Fjodorov pealtvaatajatele vaatemän-gulise, ent osalejatele ilm-selt kohati igavaks jäänud võistluse asjus.

«Mägi ei ole nii hea, nagu peaks olema, sest kuigi saan teha lihtsamaid ja keskmise raskus-astmega trikke ja sealjuures ka korralikult maanduda, on see ka kahjuks kõik. Võimalik ka, et soo-ritusi segab värske lumi,» võttis võistlustingimused kokku lume-lauahüpetes 2004. aastal Eesti meistriks kroonitud Fjodorov.

Midagi eriskummalist ta Vaba-duse väljakul võistlemises ei näi-nud, sest mujal maailmas olevat ekstreemspordiürituste südalin-nas korraldamine täiesti tavali-ne. Ümberkaudsete suurlinnade võistlushõngu on ta oma umbes kümnendipikkuse karjääri vältel ka ise mitmel korral tunda saanud.

Kuigi rada jäi Paveli jaoks aeg-laseks, kiitis ta see-eest võistluse kõrget konkurentsi. Esikohtade nimel lumelauasõidus ja freestyle suusatamises võistlesid kokku 40 sportlast, kelle päralt oli Vaba-duse väljaku treppidele ehitatud kahe ja poole meetri kõrgune hoovõtupoodium koos 20-meet-rise rajaga.

Tulemusi ja hüpete kordusi sai jälgida sealsamas asuvalt ekraa-nilt. Võistlejaid hindasid kolm kohtunikku, kes lähtusid punkti-de panekul trikkide keerukusest ja soorituse puhtusest.

Võistlusala arhitekt oli üritu-se peakorraldaja, lumelauaklubi Bricole eestvedaja Martin Bach-mann. Tema kujundatud rada osutus edukaks eeskätt kodu-maistele ekstreemtalisportlastele ‒ kõigi kolme võistluskategooria esikohad jäid Eestisse.

Freestyle’i arvestuses võitis Karl Pääru Edvards Lansmanise ja Riho Laast-Laasi eest. Naiste lumelauasõidus edestas Ivika Jür-genson Tiia Päkki ja Mirjam-Kim Rääbist ning meeste võistlusel edestas Fjodorovi esikoha saa-nud Siim Aunison, kellele järgnes Holden Vides.

Noorim võistleja oli vaid 8-aas-tane Kelly Sildaru, kelle meister-likkust kajastavaid videosid on in-ternetis vaadatud juba tuhandeid kordi ja kes saavutas suusavõist-lusel auväärse kuuenda koha.

Foto: Stanislav Moshkov

Vabaduse väljakust sai üheks õhtuks suusakeskusDuell 2011 raames katsusid linna peaväljakul jõudu suusatrikitajad ja lumelaudurid.

Ühinegem, seltsimehed talisuplejad!Kuuma nahaga külma vette hüppamine ei tule tõeliste talisuplejate puhul kõne allagi!

Pirita talisuplusfestivalile tulid Soomest näpunäiteid jagama ka staažikas talisupleja Sirkka (vasakul) koos jääkarunaisega.Foto: Stanislav Moshkov

Jääaugus karastamisest tundsid ühtviisi rõõmu nii võistlusrada aja peale läbinud kui ka harrastajad, kelle hulgas oli ka SA Tallinn 2011 töötaja Elo Aun (all paremal).Fotod: Albert Truuväärt

4 PERSOON Reede, 14. jaanuar 2011

Anneli Sihvartanneli.sihvart@tallinn2011.ee

Kes on Jaan Tootsen? Kõige lihtsam vastus oleks, et Raadio Ööülikooli saatejuht. Natuke põhjalikumalt vastates võiks öel-da, et mees, kes on lisaks sellele teinud veel kaks mõtlemapanevat dokumentaalfilmi ja tegeleb pa-rasjagu kolmandaga.

Eelmiste nimed olid «Avasta rikas nurgatagune kosmoses» ja «Hea uus ilm», kolmas räägib Tallinna Uue Maailma elust.

Veel on Jaani ideede põhjal sündinud 2. jaanuarist alates igal pühapäeval pärast AK-d eetrisse minev ja Tallinn 2011 programmi kuuluv mõneminutiliste lühido-kumentaalide sari «Üks lugu».

Räägi mulle elust üks lugu!

«Lugusid olen ma korjanud juba 2000. aastast saati, mil käisin Pedas ja oma esimesi pikemaid intervjuusid tegin tunniajaste raadiosaadete jaoks,» kõneleb Jaan. «Tookord ühel hetkel mär-kasingi, et inimesed räägivad kogu aeg lugusid. Räägivad hästi kihvti loo ära ja siis… justkui rat-sutame kohe sealt edasi. Siis tuleb juba teine lugu ja kolmas ja…

Seepeale mõtlesingi, et nii äge oleks, kui oleks saade, mis koos-nekski ainult ühest loost. Siis ei mattuks see teiste alla, vaid selle saaks välja valgustada nagu ühe lumehelbe kinda peal.

Hakkasin inimestelt küsima: «Kuule, räägi mulle üks lugu, mis on olnud sinu jaoks kuidagi oluline, mis on aidanud midagi mõista!»

Olulisi väärtusi on kultuuris ju alati läbi lugude edasi antud. Niisu-gusel puhul on kõige olulisem rää-kija vaatlemisoskus. Paljudega võib juhtuda lugusid, aga nad ei oska nende tähendusrikkust märgata. Kõige lahedamad on lood, mis on kuidagi inimese elu muutnud.»

Kuidas said inimeste lood kokku Tallinna kultuuripealin-na programmiga?

Kui kultuuripealinna aasta tuli, siis mõtlesin, et need lood sobik-sid siia konteksti. On ju kultuuri-pealinna üheks juhtmõtteks lau-se «Mereäärsed lood».

Minu jaoks tegi asja keerulisemaks see, et niisugune juhtmõte kohustas lugusid Tallinnaga siduma.

Seotus Tallinnaga ei olnud minu jaoks lihtne. Olen Lasna-mäel kasvanud poiss ning tegeli-kult on näiteks Tartu mulle alati Lasnamäest rohkem meeldinud.

Liiati tahaks ju alati kaugemalt lugusid korjata, mõtled, et mis siin lähedal ikka olla võib, kauge-mal tundub kõik palju huvitavam.

Aga eks kaugemalt ole saanud ja saab lugusid ka enne ja pärast kultuuripealinna aastat korjata. Olgu siis tänavu pealegi Tallinn, kuigi see tundub mulle mõistena esmapilgul abstraktne ja laialival-guv. Aga kui keegi ütleb Pelgu-linn, Kadriorg, Kalamaja, siis on kohe palju kodusem tunne.

Mil moel jõudis Lasnamäel kasvanud poiss Kalamaja lagu-nevate puumajade piirkonda?

Kalamajja kolimine oli täiesti teadlik. Natuke ehk sellepärast, et ma igatsesin Tartu Supilinna ja Tallinnas on Vana-Kalamaja oli kõige enam sedamoodi.

Õigupoolest on kummaline, et niisugune koht on Tallinna kesk-linnas olemas. Ma jõuan siit suvel seitsme minutiga vanalinna ‒ olen selle ära mõõtnud. Samas on siinsamas lähedal tühermaa, kus suviti võib näha laagrilõkkeid ja kuulata kitarrimängu. Ja meri on lähedal, mereõhk ja -vaade akna taga.

Mulle meeldib rohelus. Mäle-tan, ühel õhtul tulin kesklinnast supermarketist koju ja avastasin alles siis, et õunu ma ju ei ost-nudki. Meil oli aga just õunakoo-gi tegemine pooleli. Hetk hiljem taipasin ‒ meil on õunapuu oma aias!

Peab olema taustsüsteem, et niiviisi tunda osata. Selle mõist-miseks pead olema astunud Las-namäel täispissitud lifti, seal ki-kivarvul seisnud, olema 15 aastat näinud, kuidas liftinuppe tikku-dega põlema pannakse.

Ja siis tuled Kalamajja, kus va-nal majal on oma aed ja sa võid värskelt pestud pesu kahe õuna-puu vahele panna. Kuuled mahe-daid õhtuhääli.

Kalamaja päästab Tallinna

Aga ega ma ei ütle, et Lasna-mäel ei kõlba elada. See sõltub ikkagi inimesest. Mitmed mu sõbrad ja tuttavad on seal väga rõõmsad.

Näiteks režissöör Mait Laas, kes elab osa oma ajast Lasnamäel, teise maal.

Kui palusin ka Maitu rääkida mulle üks lugu, mis oleks kuida-gi seotud Tallinnaga, siis ta vedas mind Lasnamäele ühe puu alla. See oli väike jändrik mänd, ilm-selt üle saja aasta vana, taamal tu-haplokkidest Le Corbusier stiilis ilmetud majad ‒ keskkond, kus mina ei ole iial suutnud end hästi tunda. Ja seal Mait räägib mulle,

kuidas talle meeldib elada linnas ja just Lasnamäel, kuidas tal on seal oma puu. Et see on talle oma-ne keskkond ja annab tegelikult ta loomingule midagi olulist juurde.

Kultuuripealinna program-miraamatus on öeldud, et lühi-filmideks tehtud lood lepitasid Jaan Tootseni ta kodulinnaga.

Jah, umbes nii see lause sinna teksti jäi… See on tõepoolest ka minu leppimise aasta, tõdemu-seni jõudmine, et siin ongi minu kodu ja et ma armastan oma Ka-lamaja.

Tegelikult ma ju kaalusin pärast ülikooli Tallinnast äraminekut. Mingi aja isegi üürisin Supilinnas

sõbralt korterit, aga töö oli Tal-linnas ja ma tulin kiiresti tagasi. Sõbrad ja olulised inimesed olid samuti siin.

Jah, oma tööd saaksin ma tege-likult teha kus tahes, kui on inter-netiühendus. Võiksin kolida kas või Võrumaale, kus on mu juured ja kus mulle tohutult meeldib. Va-hepeal näiski mulle, et Eesti algab alles kusagil tagapool Tartut.

Aga selleks, et maal elada, pead kohutavalt palju iseendas sisalda-ma. Minus pole seda sisu ilmselt veel piisavalt, mind siiski kosuta-vad linna virvendused. Või ei ole mu meel veel piisavalt rahulik, ma vajan meeletult suhtlemist, tegutsemist, linn annab selleks hea võimaluse…

Kord, kui olin hästi pikalt Võ-rumaal viibinud, tulin tagasi, is-tusin Muusikamaja juures Koh-vikumi aias, linn oli tühi, imeline suvi… Jõin puu vilus kohvi, vaa-tasin, kuidas varblased saiapuru nokivad, ja tundsin, et mulle ik-kagi meeldib linnas elada.

Jah, minu jaoks päästab Tallin-na see, et on olemas Kalamaja, Ladina kvartal ja mõned vanalin-naosad veel. Ladina kvartalis ko-gen sama tunnet, mida parimatel hetkedel Tartus.

See kõlab, nagu oleks Ladina kvartal nõiduslik… Aga miks?

Seal on vanalinna hariduskol-leegium, Theatrum, Meistrite Hoov, Kohvikum. Mul on hom-mikuti oma rada välja kujunenud, kui on aega, jalutan kõigepealt Kalamajast läbi Paksu Margaree-ta värava, lähen Kohvikumi Muu-sikamaja all, ilmselt näen seal Jaak Johansoni või mõnda teist head sõpra ‒ me nimetame neid hommikusi kokkusaamisi Jaagu kollokviumideks.

Jaak räägib, mina olen tänulik kuulaja Ta on eluvaatlejana pöö-raselt vahva ‒ inimene, kelle koh-ta on öeldud, et tal on absoluutne tõe-tunnetus… Kuulad Jaagu hommikusi kommentaare va-hepeal juhtunu kohta, need on ala-ti väljendatud hästi soojalt ja positiiv-selt.

Olen mõelnud, et suvisest Kohvikumi aiast saaks hea dokfilmi. On neli lauda, ühes istuvad 17‒18-aastased kooli-tüdrukud, teises valgete juustega gümnaasiumiplikad aastast 1932, kes on oma hommikust kohvi

jooma tulnud ‒ neil on alati nii heatahtlikud, otsekui valgust ku-mavad ilmed. Vaatad neid pea-aegu 20-aastaseid tüdrukuid ja 80-aastaseid tüdrukuid ja saad aru, kui sarnased nad tegelikult omavahel on.

Veel kohtab seal väga lahedaid vene kultuurinoori, kes mängivad kitarri ja malet. Kes on budist, kes teeb bändi…

Ja see kõik on Tallinnas!Minu jaoks on siin elamine läi-

nud kogu aeg ilusamaks. Siin ongi hakanud palju asju juhtuma, olen kokku saanud õigete inimestega.

Linna teevad ilusaks inimesed.

Mis saab siis, kui kultuuri-aasta on läbi? Kas lood lõpe-vad?

Seda kindlasti mitte. Olen lu-gusid korjanud enne ja korjan

kindlasti ka pärast edasi, minu jaoks on see elukestev projekt.

Kuule, räägin sulle nüüd oma loo ka ära, et oleks aus mäng. Muidu palun ainult teistel lugu-sid rääkida.

Meile kingiti naise sünnipäe-vaks üks õunapuu. Öeldi, et siin-sed õunapuud on juba vanad, vaja oleks värsket verd.

Läksime labidatega aeda, vaa-tasime ringi. Liivakasti kõrval oli väga ilus päikeselaik. Lõime labida mulda, koorisime murukamara ära… Ja kas tead, ükstapuha kuhu me labida lõime, igalt poolt tulid välja vanad potikillud, kondid, hii-gelsuured merekarbid. Mullakiht 20 cm, aga kultuurkiht…!

Viisin killud Tallinna linna-muuseumisse, seal üks tuttav analüüsis, et tegemist on 16.‒17. sajandiga.

Ja siis äkki sain aru, et see kõik juhtub meie koduõues ‒ siinsa-mas, kus me õunapuu all istu-mas käime, kus lapsed liivakastis mängivad. Jah, see on Kalamaja kõige vanem piirkond. Kui mul oleksid röntgensilmad, mida kõi-ke ma siis mullas võiksin näha…

Me ei saanudki seda õunapuud siia maha istutada, ta läks hoopis Nõmmele elama.

Jutt mehest, kes korjab lugusidJaan Tootsen pidi selleks, et päriselt koju jõuda, kolima Kalamajja, mis on talle kogu aeg Tartu Supilinna meenutanud.

«Lugudega on niisamuti nagu lumega, mida sajab kogu aeg. Sajab, sajab ja sajab… kuni hanged on räästani. Siis aga püüad sajust kinda peale üheainsa lumehelbe. See on ilus. Huvitav. Nagu mõne inimese tähendusrikas lugu, mis on teiste alla mattumisest päästetud,» räägib Jaan Tootsen.

«On ju tore, kui Vana-Kalamaja lagunenud hoonete asemele kord uued ehitatakse,» mõtiskleb Jaan Tootsen. «Teisalt on ka neis lagunenud majades omamoodi ilu, mille kadumisest on väga kahju.»Foto: Stanislav Moshkov

«Siinsamas on tüher-maa, kus suviti võib näha laagrilõkkeid.»

«Mu meel ei ole maal elamiseks piisavalt ra-hulik, mind kosutavad

linna virvendused.»

5TANTSReede, 14. jaanuar 2011

Oliver Õunmaa

Pühapäeval vanalinnas rah-vale tutvustatud teatetants pani Aasia turistid kaerajaa-ni vihtuma ning Eesti rah-vatantsijad purikate alt läbi tantsima.

«Tahame rahvale näidata, mis asi see teatetants üldse on,» lau-sub teatetantsu korraldaja Eero Kiipli, «seepärast korraldasimegi selle esialgu vanalinnas.»

Nii ongi Raekoja plats pühapäe-val kell 12 Eesti eri paikade rahva-rõivastes tantsijaid täis. Kohal on peaaegu 250 inimest 17 tantsu-rühmast. Lisanduvad sõpruskon-nad, kes end kohapeal kirja pa-nevad, kedagi ei tundu kohutavat ootamatust sulast libedalt laineta-vad tänavad ega märjad jalad.

Luuletaja Contra esitab lavalt laulval häälel ekstra selleks pu-huks loodud tantsuteemalise pika luuletuse.

«Võite kaasa ka tantsida,» pak-kub ta ja paljud lähevadki kaasa.

«Enne me ei lõpeta, kui kõik neiud kiljatavad,» kõlab üks Contra värsirida.

«Võeh, või et kohe kõik neiud!» kiljatab seepeale platsil üks tantsija, silma järgi hinnates nii 35-aastane naine.

«Ja nüüd soojenduseks üks Saaremaa valss,» teatab meelela-hutaja Jaan Kirss Raekoja platsil ja hakkab kohe laulma.

Et laul südatalvisesse vanalinna passiks, on osa sõnu muudetud. «Saaremaa heinamaad» asendab «Raekoja plats ja «juunikuuööd» «jaanuaripäev». Kõik rahvariie-tes tantsuklubide liikmed otsivad endale kaaslase ja kukuvad aga-ralt valssi keerutama. Vaatepilt ja muusika nakatavad ka pealtvaa-tajaid.

Rahvas järgneb tantsijaile kõikjale

Märkan silmanurgast, et minu kõrval seisatab üks südamliku olemisega neiu, kes tantsijaid jäl-gides naeratab. Kui lavalt kõlavad sõnad «linalakk neidu», siis avas-tan, et tohoh, neiu minu kõrval ongi blond, ning ei suuda ennast enam tagasi hoida. «See tüdruk küll ära ei ütleks, kui tema tantsi-ma võtaksin,» jõuan veel mõelda ega eksigi.

«No kas saite sooja sisse?» küsib Kirss lavalt, kui valss läbi. «Olge mureta, siit tuleb soojen-duseks veel üks kaerajaan.»

Vihun sellegi ära ja tänan neidu viisakalt.

Nüüd juhendab Kirss kõiki pä-

ristantsijaid: «Kaardid te saite ja oma kohta teate. Olge ettevaatli-kud libeduse ja purikatega.» Õpe-tussõnad kaasas, lähevad tantsu-rühmad üle vanalinna laiali, et olla marsruudil neile määratud paigas.

Teatetants on plaanitud nii, et tantsijate ees sõidab ATV koos kõlariga, kust tuleb muusikat. Raekoja platsil on üritust jälgimas ja ringi sibamas arvukalt reporte-reid, kaameramehi ja profifoto-graafe. Korraldajad ootavad 10 minutit, et kõik rühmad vanalin-nas oma kohtadele jõuaksid.

Et aeg kiiremini läheks ja platsil ootav esimene tantsurühm maha ei jahtuks, esitab Kirss hoopis laulu «Tule mulle, Manni» ning teatab, et kaks minutit on veel oo-data. Sellest, kust tantsumarsruut pihta hakkab, annavad aimu kaks Mündi tänava otsas koha sisse võtnud abipolitseinikku.

Ja lähebki lahti. Abipolitseini-ke järel aeglaselt Mündi tänavale suunduva ATV kõlarist kostub: «Ilusti-kenasti neli-viis korda jär-jesti» ja rahvariietes tantsijad järg-nevad laulule. Tantsijatele järgne-vad omakorda nagu lummatult ajakirjanike ja huviliste hordid.

Mulle meenub millegipärast umbes 15 aasta tagune aeg, kui Tallinna tänaval esimest korda krišnaiite laulmas ja trummi põ-ristamas nägi ning rahvas nende rivile järgnes, et vaadata, kuhu nad ometi lähevad. Ainult et tä-nane tants ja laul on oma ja ees-timaine.

Parmupill kostab kohe kõrvu

Pikal tänaval liitub tantsijatega järgmine rühm. Kui teatevõistlus-tel jääb eelmine võistleja maha, siis teatetantsu puhul liituvad uued tantsijad senistega.

Pika tänava laiuselt vihub tant-sida 10 rivi tantsijaid. Neile järg-neva publiku seas torkab silma suurte prillidega vanatädi, kel hallid juuksed plikalikult pikas punupatsis ning kes näikse kõike tantsitavat peast teadvat. Ta teeb vapralt kaasa, mida rühmad ees tantsivad.

Kirevas narrimütsis luuletaja Contra jõlgub tantsijatega kaasa ning kui mõni telekaamera ja re-porter teda parasjagu ei kimbuta, siis teeb ta seda, mida kõige pare-mini oskab, ehk mängib tola.

Olevimäel lisanduvad jällegi uued tantsijad ning mind hakkab huvitama, mis tantse käigu pealt tantsitakse. Tunnen piinlikust, et oma rahva tantsudest peale las-teaias õpitud kaerajaani midagi muud ei teagi. Seni pole see mind häirinud.

Üks venekeelse telekanali re-porter jookseb korduvalt tantsija-test mitukümmend meetrit ette, et toimuvast kaamerasse kom-mentaari anda. Kahjuks jõuab ta alati öelda vaid kaks sõna ning juba on tantsijad tal «seljas».

Vene kirikut uudistavad turis-tid unustavad hetkeks pühakoja ning keeravad pilgud ning foto-aparaadid tantsijate suunas.

Tantsijaterivi suundub Munga tänava kaudu Müürivahe täna-vale. Vene telekanali kannatuse kaotanud kaameramees sõimab reporterit, sest too on teinud juba 10 tulutut katset teatetantsust ülevaadet anda.

Üks omanik on oma maja ees üle terve tänava triibulise kileri-ba tõmmanud, et kellelgi ei oleks lootustki kusagilt mööda pääse-da. Sulailm on tänavalõigu ohtli-kuks muutnud aga omanikul ilm-selt katuserookimine veel pooleli.

Teetõkked tantsu ei peata

«Mis nüüd siis saab?» mõtlen. «Ega triibuline lint ju tantsijaid peata. Kas rahvatantsu asemel lä-heb limboks?»

Aga ei lähe. Üks abipolitseini-kest naeratab lindi juures kohme-tult ja pomiseb: «No kas siit läbi ei saagi?» Siis rebib lindi vastu-tust tantsijate elu ja tervise pärast enda peale võttes katki.

Nüüd selgub, et lint polnud maja ette asjatult seotud. Täna-valõik on katuselt alla kukkuvast lumest paks. ATV pääseb lume-pudrust ilusti läbi. Tantsurühmad võtavad end käest kinni hoides haneritta kitsukesele rajale rääs-ta all, kus varitsevad veel maha kukkumata hanged ning teravad purikad.

Kõik pääsevad siiski elusate ja tervetena Viru tänavale.

Nüüd kõlarist kostev parmu-pilli omapärane hääl hakkab kohe kõrva.

Turistidest kubiseval Viru tä-naval jäävad peale tantsijate kõik seisma, et naeratada, tantsijate suunas osutada ja pildistada. Pea-gi sätivad välismaalased end pil-di tegemiseks tantsijate ette, aga seda vaid nii kauaks, kui tantsijad nemadki kaasa haaravad. Nii vi-hub veidi enne Vana turu kaela rivi alguses mõnuga eesti rahva-tantse suur seltskond aasialiku väljanägemisega külalisi.

Tunni möödudes ongi kõik tantsijad Raekoja platsil tagasi. Seal pole Contralgi pääsu ‒ ta saab kohe platsil tekkinud suure-masse tantsuringi haaratud.

Kirss tänab nimeliselt lavalt kõiki tantsurühmi, lubab neile kuuma teed ning kutsub kõiki su-vel toimuvaks pärisürituseks kirja panema.

«Kohtume 20. augustil!» hõi-kab ta.

Üle 1000 kilomeetri tantsu Eesti teedel

Euroopa Kultuuripealin-na kavva kuuluv TeateTants 2011 toimub 20.–28. augus-tini. Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi korral-datava ettevõtmise käigus läbitakse tantsides üle tu-hande kilomeetri Eesti maan-teid. Sündmus saab alguse Tallinnast Raekoja platsilt ja läbib kõik viisteist Eesti maa-konda, sealhulgas ka saared.

Ettevõtmises osaleb vähe-malt 5000 tantsijat ja muu-sikut üle Eesti. Teatetants on võimalus viia üle maa kultuu-ripealinna sõnumit ja ühen-dada kogu Eestimaa. Rahva-tantse on oodatud tantsima ka teiste stiilide esindajaid ja koorilauljaid. Kokku loodab Kiipli koguda 200‒400 tantsi-vat rühma.

Jutt mehest, kes korjab lugusidJaan Tootsen pidi selleks, et päriselt koju jõuda, kolima Kalamajja, mis on talle kogu aeg Tartu Supilinna meenutanud.

«On ju tore, kui Vana-Kalamaja lagunenud hoonete asemele kord uued ehitatakse,» mõtiskleb Jaan Tootsen. «Teisalt on ka neis lagunenud majades omamoodi ilu, mille kadumisest on väga kahju.»Foto: Stanislav Moshkov

Teatetantsu prooviring haaras rahva kaasaAugustis Raekoja platsilt startiv teatetants tegi pühapäeval vanalinnas lume ja libeduse kiuste kaaslinlaste ja turistide silme all peaproovi.

Vanalinnas tantsis möödunud pühapäeval teatetantsu peaaegu 250 inimest 17 tantsurühmast.

Foto: Albert Truuväärt

Millest on kõnelenud Jaan Tootseni senised täispikad dokumentaalfilmid?

9 «Avasta rikas nurgatagune kosmoses»Režissöör Jaan Tootsen, produtsent Peeter Tammisto. Tootja

Rühm Pluss Null.

Põlvamaal tegutsev Mooste külalisstuudio annab peavarju loomeinimestele üle kogu maailma. Majutus ja elamine on ta-suta, ainsaks tingimuseks on, et vanas mõisas peatuv kunstnik jätaks loomingulise jälje ka kohalikku külaellu. Ruutkilomeetri-sel maalapil kohtuvad kaks erinevat maailma ‒ ühelt poolt la-gunenud kolhoosihooned ja kössi vajunud piimapukid, teisalt Eestis üks kõige paremini säilinud mõisaansambel ja tehniliselt hästi varustatud külalisstuudio.

9 «Hea uus ilm»Režissöör Jaan Tootsen, produtsent: Peeter Tammisto. Tootja

Rühm Pluss Null.

Film elust Eesti tarbimisühiskonnas, inimestest, kes on en-nast asjade maailmas leidnud ja kes on ennast sinna kaotanud. Leidub ka selliseid, kes elavad õnnelikult ilma üleliigse kolata. Filmis on kolm peamist tegelast: Heateo sihtasutuse juht Artur Taevere, moekunstnik Reet Aus ja kunstnik Peeter Laurits. Kõik kolm tegelast on head näited teistsuguse olemise võimalikku-sest kaasaegses ühiskonnas.

Kp TUTVUSTAB

6 KUNST Reede, 14. jaanuar 2011

Oliver Õunmaa

Tallinna kunstihoone avas hil-juti uue mürgisena tunduva ni-mega näituse CoBrA & Co, mille pildid kutsuvad külastajat ka ise kunstnik olema.

CoBrA ei tähenda siiski madu, vaid möödunud sajandi keskpai-gas tegutsenud rahvusvahelist kunstirühmitust.

& Co tähistab seda, et näitusel on väljas ka hulk Belgia prant-suskeelsete kunstnike töid, keda CoBrA liikumise põhimõtted läbi aegade inspireerinud on.

Ideed sünnivad nii maalides kui vaadates

Kunstihoone juhataja Harry Liivranna sõnul jõudis see vaid 1948. aastast 1951. aastani tegut-senud rühmitus palju korda saata.

«Tänu CoBrA-le algas pärast Teist maailmasõda Euroopas abst-raktse kunsti uus tõus,» rääkis Liivrand.

«Rühmitus näitas, et spontaan-ne eneseväljendus võib kanda sa-masugust informatsiooni kui rea-listlik kunst. Abstraktses kunstis on nii ilu kui sotsiaalset sõnumit, selles on jutustav alge.

Kuid erinevalt klassikalisest kunstist, kus maali sõnum on

vaatajale üheselt mõistetav, tee-vad CoBrA tööd vaatajast kaas-autori ‒ igaüks näeb taieses oma mõtet. See oli tähtis muudatus, mille CoBrA sisse viis.»

Näitust külastanud seitsmen-da klassi tüdruk Joanna Lätte-mägi otsustas olla Maurice Wyc-kaerti maali «Ainult loodus» kaasautor.

«Keskelt on see maal valge ja ümbert rohekam,» mõtiskles Lät-temägi. «Kui ma seda silmi kissitades vaatan, siis näen järve linnu-lennult.»

Et soodustada vaa-taja kaasamõtlemist ja mitte jätta teda pas-siivseks jälgijaks, pole paljudel näitusesaalis väljas olevatel töödel isegi nime. Tööd on spontaansed, tundub, nagu oleksid need vaid mõne hingetõmbega valminud.

Pole ka imestada, sest CoBrA importis Ameerikast Euroopasse actionpainting’u, mille puhul ongi tähtsad hetkeemotsioonid ja mõt-ted, mitte maali hoolikas läbimõt-lemine ja pikk ettevalmistus.

«Niisugune eneseväljendus pa-neb hindama vaba pintslilööki, juhuslikku kriipsu või täppi ning

mõtestama seda teose konteks-tis,» seletas Liivrand.

Huvikoolis Kullo kunsti õppiv Lättemägi on tõsine kunstihuvi-line.

«Meie õpetaja rääkis, et näitus on oluline, sest siin on eri ajastute maalid koos,» seletas Lättemägi. «Mulle meeldivad minimalist-likud tööd, kus on vähem värvi kasutatud. Mõni töö on mõjuv, kuigi on kasutatud ainult musta ja valget. Olen kunstihoone pü-siklient, käinud igal näitusel, mis on siin avatud. Praegused tööd on huvitavad, teistsugused.»

CoBrA on lühend rühmaliik-mete kodulinnade, Kopenhaage-ni, Brüsseli ja Amsterdami algus-tähtedest.

«Kirjapildi juhuslik kokkusat-tumine mürgise ja uhke roomaja nimetusega lisab rühmituse ni-mele mitmetähenduslikkust, see sümboliseerib hästi mässumeel-set hoiakut, mida tollane noor-

tekultuur endas kandis,» ütles Liivrand.

Eestis asendas CoBrA-t stalinism

Seni on Eestis olnud võimalik näha vaid kolme CoBrA rühmi-tuse tööd.

Eestlaste jaoks tähendas nii-sugune stiil ära jäänud peatükki kunstiajaloos.

«Näituse külastaja saab võr-relda, milline oli moodne kunst aastal 1950 ja mida tehti sel ajal Eestis,» ütles Liivrand. «Eestis valitses stalinism, üks hirmsa-maid perioode eesti kultuuri aja-loos, kunstnike loomevabadus oli piiratud. CoBrA-taolist kunsti siin teha ei saanudki. Niisugusele loomingule said pühenduda vaid väliseesti kunstnikud, nagu Olev Mikiver.»

Näitusel on väljas 20 autorit ja 52 teost, on nii maale kui graafi-kat.

«Iga esindusgalerii võib olla uhke niisuguse autori üle, nagu on juba 91-aastane Pierre Sola-ge,» tõi Liivrand näite. «Berliinis Martin-Gropius-Bau muuseumis on ukse taga järjekord, et tema töid näha.

Kunstihoones on seega esitle-tud elavate klassikute tööd, kes tä-naseni tegutsevad ja kelle teoseid näeb maailma parimates muuseu-mides. Abstraktne impressionism on endiselt elujõuline.»

Liivranna enda lemmik on Hol-landi kunstniku Karel Appeli ni-metu töö.

«Mul oli võimalus Appeliga kohtuda 2003. aastal Amstelvee-nis Amsterdami lähedal, kus asub CoBrA muuseum,» meenutas Liivrand. «Sain temaga intervjuu teha.

Samuti meeldivad mulle Pierre Alechinsky tööd ‒ neis on tohutu emotsionaalne laeng, kirg ja ül-distusvõime.»

Maailm püsib vaimsel vabadusel

CoBrA sündis küll Pariisis, kuid korraldas oma näitusi Belgias. Nii ongi peale Harry Liivranna näi-tuse kuraatoriks ka Brüsseli Vaba Ülikooli professori Denis Laou-reux, kellega aitas ühendust võtta Belgia saatkond.

Belgia suursaadik Nicolaas Buyck rääkis, et CoBrA on Bel-gias väga tuntud kunstiliikumine.

«Paljud ühenduse liikmed pä-rinevad meie maalt ning olen meelitatud, et Belgiast pärit näitus märgib kultuuriaasta al-gust Tallinnas,» ütles Buyck. «Tahtsime, et eestlased näeksid Belgia moodsa kunsti parimaid näiteid.

CoBrA liikmetel oli visioon maailmast, mis põhineb vaimsel vabadusel. Rühmitus on suuresti kaasa aidanud identiteedile, mida Brüssel endale sajandeid rajanud

on ‒ olla kultuuride ristumis-paik.»

Näituse organiseeris Tallinna kunstihoone koos Valloonia re-giooni, Belgia prantsuse kogu-konna, Brüsseli vaba ülikooli, ku-ningas Baudouini fondi ja Monsi linnaga, mis saab Euroopa kul-tuuripealinnaks 2015. aastal.

Näitus on avatud 21. jaanuarini.

Kunstihoones saab vaatajast teose kaasautorTallinna kunstihoones avas mürgisena tunduva nimega näituse Belgiast pärit CoBrA & Co.

«Näituse külastaja saab võrrelda, milline oli moodne kunst aastal 1950 ja mida tehti sel ajal Eestis,» ütles Harry Liiv-rand.

Saatkondade roll kultuuripealinna programmis

Tallinn 2011 välis-kommuni-katsiooni spetsialist

Maris Hellrand

Euroopa kultuuripealin-naks saamisel on oluline kriteerium, et siin töötaksid mõnda aega teiste Euroopa riikide heliloojad või oleks esindatud teiste riikide kul-tuurilooming. Saatkonnad hõlbustavad sidemete loo-mist oma riikide kultuurite-gelastega ning on suureks abiks ka välisprojektide ra-hastamisel.

CoBrA sündis Pariisis

CoBrA moodustasid kunst-nikud Karel Appel, Constant, Corneille, Christian Dotre-mont, Asger Jorn, ja Joseph Noiret 8. novembril 1948. aastal Notre-Dame kohvikus Pariisis.

See oli Euroopa avangard-liku kunsti liikumine, mis tegutses kuni 1951. aastani. Nime andis liikumisele Belgia kunstnik ja luuletaja Chris-tian Dotremont, liites kunst-nike kodulinnade ingliskeel-sed nimetused.

Rühmituse põhimõtteks oli täielik vabadus kujutatava värvis ja vormis, nad tundsid huvi marksismi ja modernis-mi ning vastumeelsust sür-realismi vastu.

Rühmituse liikmed maali-sid spontaanselt ja eksperi-menteerides, nende maali-mislaad oli sarnane Ameerika actionpainting’uga. Võib näha moonutatud inimfiguure, mis on eeskuju saanud algelisest kunstist ja rahvakunstist.

CoBrA jõudis korraldada kaks suurt näitust, ühe 1949. aastal Stedelijki muuseumis Amsterdamis, teise 1951. aastal Palais des Beaux-Arts’s Liège’s.

Amstelveenis Hollandis asub CoBrA muuseum.

Rühmituse liikme Asger Jorni ühe maali eest maksti 2006. aastal Kopenhaagenis 6,4 miljonit Taani krooni (ehk 859 035 eurot).

Kp LISAB

Näitust külastanud seitsmenda klassi tüdruk Joanna Lättemägi nägi Maurice Wyckaerti maalil «Ainult loodus» järve linnulennult.Foto: Albert Truuväärt

«CoBrA tõttu algas Euroopas pärast

Teist maailmasõda abstraktse kunsti

uus tõus.»

7KULTUURIAASTA ALGUSReede, 14. jaanuar 2011

Maris HellrandAndreas Sepp

Põgus pilguheit naaberriikides ja kaugemalgi aastavahetuse pai-ku ilmunud Tallinna-teemalistele artiklitele annab alust loota, et järgmise 12 kuu jooksul külastab meie riigi pealinna kul-tuurielamuste lootuses tavapärasest suurem hulk turiste.

Õigupoolest on lu-mepall selles osas juba veerema läinud, sest ainuüksi 2010. aasta esimese kaheksa kuu-ga külastas Eestit pea poole võrra rohkem Venemaalt pärit turiste kui aasta varem.

Väljaandes Ratanews.ru aval-datud artiklis antakse lisaks turis-mistatistika väljatoomisele soovi-tus vaadata ringi nii Lääne- kui ka Lõuna-Eestis ja lisainspiratsiooni saamiseks külastada portaale maaturism.ee ja festivals.ee.

Tallinnast eemal soovitab kord juba siia kanti sattunutel ringi vaadata ka Daily Mirrori kor-respondent Chris Hunneysett. Hunneysett tutvus meie kultuu-riga läbi Pädaste mõisa, Tihuse hobusefarmi ja Saaremaa spaade. Siinviibimise ajal tutvustati talle veel muu hulgas kõuejumal Uku tegemiste kaudu meie muina-suskumisi ja näidati Rotermanni kvartalis eksponeeritud näituse abil nõukogudeaegset eluolu.

Külalisi paeluvad okupatsioon ja Skype

Lätlaste Telegraf arutleb, et kuigi Tallinn 2011 kandev loo-sung «Mereäärsed lood» võib tunduda esmapilgul üllatav, pole linna avamine merele veel täie-likult õnnestunud paljuski just tänu asjaolule, et aastakümneid takistas seda rannaala piiritsoo-niks olemine. Muidugi ei jäeta mainimata, et 2014. aastal saab ka Riia Euroopa kultuuripealinnana kätt proovida.

Paljudes artiklites ära märgitud n-ö tavalised Eestit ja Tallinna

puudutavad märksõnad nagu näi-teks Tallinna vanalinna unikaal-sus, Skype ja eestlaste muusika-lembus. Ajalehes Turun Sanomat on kirjas, et Eestis käiakse võrrel-des teiste Euroopa Liidu riikidega kõige rohkem teatris ja loetakse kõige rohkem raamatuid.

Ja kellel on juba meelest läinud, siis 2006. aastal valis New York Times Tallinna maailma pidut-semise pealinnaks. Eelmisel nä-dalavahetusel kuulutas seesama mõjukas väljaanne Tallinna selle aasta olulisimaks reisisihiks maa-ilmas kõrvuti näiteks Koh Samui-ga Tais, Santiagoga Tšiilis, aga ka Milano, Gruusia või Zanzibariga.

Hiina ja Malaisia kirjutavad Tallinnast

Nagu arvatagi võis, pärineb suurem osa väliskajastusi meie lähiriikidest eesotsas Soome ja Venemaaga, kuid loodetavasti saame lisaks Euroopa turistidele võõrustada ka külalisi kaugemalt, sest Tallinn 2011 on ära maini-tud näiteks Hiina (Xinhua), Ma-

laisia (Malaysian Sun) ja Kanada (Vancouver Sun) ajakirjanduses.

Kultuuripealinna saabumi-ne jõudis otsepildis 70 Euroopa Ringhäälingute Liidu telekanalis-se, lisaks olid oma reporterid ko-hale saatnud sellised meediahiiud nagu CNN, CNBC, Reuters, BBC ja France24.

«Erakordne aastavahetus, mil uues Euroopa kultuuripealinnas nagu kogu Eestis tähistati ühtlasi ka üleminekut Euroopa ühisraha-le eurole, pani välismeedia täiesti põhjendatult varasemast enam Tallinna poole vaatama. Küm-ned artiklid ja mitukümmend teleuudist on toonud välismaise kultuurihuvilise kultuuripealinna kodulehele lugusid ja põnevaid sündmusi otsima. Paari nädalaga on suurimateks huvilisteks saa-

nud lätlased, sakslased ja itaalla-sed, kodulehe ja kultuurikalendri külastajate hulk on suurenenud ka Eestist, Soomest, Venemaalt, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Root-sist ja Ameerika Ühendriikidest. Võttes arvesse meie väga tihedat programmi loodame, et säärane huvi püsib ning nii saame tõe-poolest sel aastal olla tunnistajaks Tallinna saabuvate kultuuritu-ristide osakaalu suurenemisele,» rõõmustas Tallinn 2011 meedia-juht Andri Maimets välismeedia suurenenud huvi üle.

Hoidkem siis pöidlad pihus, et siinse korralduse ja välismaa kü-laliste abil saakski Euroopa kul-tuuripealinna aastast «Eesti aja-loo suurim kultuuriüritus», nagu mitmel pool välismeedias ette on kuulutatud.

«Eesti ajaloo suurima kultuuri-sündmuse raames toimub Tallin-nas kultuuripealinna aastal igal päeval midagi. Aasta eesmärk on tuua esile see, et linn on kultuu-ride kohtumispaik nii ida ja lääne kui ka Põhja- ja Kesk-Euroopa va-hel. Tallinn sobib kultuuripealin-naks ka seetõttu, et maailmajao arvestuses käiakse meie lõuna-naabri juures kõige rohkem teat-ris ja loetakse enim raamatuid. Tallinn on ka internetitelefoni Skype sünnikoht». (Turun Sano-mat, Soome)

«Maailma esimeste tuleskulp-tuuri maailmameistrivõistluste eel on tähelepanu keskpunktis

Hällerforsnäsist pärit tuleskulp-tor Gunnar Calr Nilsson, keda peetakse Tallinnas peetava võist-luse eel üheks maailma selle ala tippspetsialistiks. Ta on suuri võistlusi korraldanud juba alates 1998. aastast, mil Stockholm oli Euroopa kultuuripealinn ja kor-raldati esimesed tuleskulptuuride Euroopa meistrivõistlused.» (Es-kilstuna-Kuriren, Rootsi)

«2010. aasta esimese kaheksa kuuga külastas Eestit 1,1 miljonit välisturisti, mida on võrreldes vara-sema aastaga 12,2 protsendi võrra rohkem. Venemaalt tulnud turisti-de arv kasvas selle aja jooksul 48,1

protsendi võrra, jõudes 91 000 ini-meseni.» (Ratanews.ru, Venemaa)

«Tallinnas kohtuvad keskaeg ja kaasaeg: Euroopa kultuuripealinn 2011 tahab oma külalisi muusika ja merevaadetega vaimustada. Et Tallinn 2011 muusika keskmesse asetab, tuleneb ajaloost: eestlaste jaoks on kultuur eelkõige laul, sest tänu rahvamuusikale säilitasid nad oma identiteedi Nõukogude võimu all.» (Freie Presse, Saksamaa)

«Najatusin iidsele kivile ja ko-putasin kolm korda kõuejumal

Uku poole. Loodetavasti ta kuulis mind, kõuejumala marruajamine ei saa kunagi hästi lõppeda. Kaht-lustan, et veel hullem võib olla ta ignoreerimine, eriti veel kui teha seda ta kodukamaral Eestis.» (Te-legraph, Suurbritannia)

«Euro jääb sellel uusaastaööl Ooperi väljakul kummaliselt tahaplaanile. Kui keskööl kõr-valoleva torni katusel ilutulestik süüdatakse, tervitatakse uut aas-tat juubeldustega. Ekraanile il-muvad Eiffeli torn, Kolosseum ja Brandenburgi väravad. Kuid need pildid on vähe euroga seotud. Pi-gem on keskne vana-aasta pidu

balliga ooperimajas ja bändidega selle ees pühendatud Euroopa kultuuripealinnale, milleks Tal-linn 2011 aastal koos Soome lin-na Turuga sai. Kultuur kui märk Euroopasse kuulumisest näib eestlaste enamusele ka igapäe-vaelus mammonast olulisem.» (FAZ, Saksamaa)

«Paari aasta jooksul võiks Tal-linn muutuda millekski Berliini-

sarnaseks või saada uueks Berlii-niks.

Meie kultuur on ainulaadne ja kuigi meie riik on väike, ei tähen-da see veel, et meie mõtted olek-sid väikesed. Mõtleme suurelt ja vapralt ning teeme asju hingega,» rääkis hispaaniakeelsele Euro-newsile moedisainer Liisi Ees-maa.

««Mereäärsed lood» võib tun-duda ju ootamatu nimevalikuna, sest vaatamata sellele, et Tallinn kohe päris kindlasti asub mere ääres, ei ole siin mereäärse linna hõngu. Tõenäoliselt seetõttu, et Nõukogude ajal oli ligipääs mere-le piiratud.»

(Telegraf, Läti ja Newsland, Ve-nemaa)

Tallinn seostub välispressi jaoks KUMU, Kiek in de Köki ja KGB-gaSaksa ajakirjandus: Kultuur kui märk Euroopasse kuulumisest näib eestlastele mammonast olulisem olevat, külalisi eelistatakse peibutada muusika ja merevaatega.

«Linnapildis domineeriva keskaja ja tänapäevase modern-suse vahel ähvardab lähiminevik saada «ära jahvatatud»,» hoiatab Süddeutsche Zeitungi ajakirjanik Stefan Fischer.

Teised kirjutavad meist ehk kuidas Tallinn 2011 mujal vastu kajab

Euroopa kultuuripealinna avamisüritusele tulid lisaks 15 000-le eestimaalasele kaasa elama ka kümned välisajakirjanikud.Foto: Jelena Rudi

«Oodatult pärineb suu-rem osa väliskajastusi lähiriikidest eesotsas

Soome ja Venemaaga.»

Tallinn suhestub Helsingiga

11. jaanuaril avati Rahvus-raamatukogu fuajeegaleriis taani graafik Jens Damkjær Nielseni näitus «Suhestumised ja seosed», mis on pühendatud Euroopa 2011. aasta kultuuri-pealinnale Tallinnale.

Jaanuari lõpuni eksponeeri-taval näitusel aimatakse Tal-linna ja Helsingi suhestumisi kultuurilises, ajaloolises ja keelelises ühtsuses ning eri-suses.

Nielsen on läbi aegade oma graafilistes töödes püüdnud kujutada suhteid ja seoseid eri regioonide ja geograafiliste piirkondade vahel. Huvi jaapa-ni esteetilise pilditraditsiooni vastu kajastub tema põhja-maises vaimus loodud graafi-listes lehtedes.

Seekordse must-valge graa-fikanäituse jaoks on Nielsen silmas pidanud näituseruume Helsingis ja Tallinnas, mis on mõjutanud eelnevalt valminud teoste valikut ning andnud põhjuse luua uusi taieseid just nende näituste jaoks.

Katlasse rajatakse linnaruum

Tallinna linnavalitsus esitas linnavolikogule otsuse eelnõu, millega nõustutakse Tallinna linna osalemisega elukeskkon-na arendamise rakenduskava meetme «Linnaliste piirkonda-de arendamine» välisprojektis «Linnaruum Kultuurikatlas».

Projekti käigus renoveeritav ala ehk Linnaruum Kultuuri-katlas koosneb Katlasaalist ning kogu hoonet läbivast tä-navast ja laste mängualast. Tegemist on avaliku ruumiga, mis on võrreldav linnaväljaku-te, parkide ja muude taoliste kohtadega.

Linnaruum saab olema ühendav lüli Katlas ja Katla lä-histel asuvate objektide vahel (sadam, Kalamaja, vanalinn, Energia Avastuskeskus, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, Kultuurikilomeeter jne).

Projekti raames kavanda-takse esialgu Katlasaali, va-hetänava ja laste mängumaa ehitustööd ning neisse linna-mööbli hankimist Selle ko-gueelarve on 875 649 eurot, millest välistoetus moodustab 601 746 eurot ning Tallinna lin-na omafinantseering on kokku 273 903 eurot.

Projekti kestus on 12.10.2010‒31.12.2013 ja pro-jekti hoidja Tallinna Kultuuri-väärtuste Amet.

8 KULTUURIKALENDER Reede, 14. jaanuar 2011

SA Tallinn 2011 toetajad:

MUUSIKA14. jaanuar 19.00 Pärimus-muusika Ait (Tasuja pst 6, Viljandi) Cätlin Jaago albumi «Soolo» ja eesti parmupilli aja-lugu kogumikku «Eesti parmu-

pill» tutvustus.

14. jaanuar 19.00, 15. jaanuar 12.00 ja 19.00 Vanemuise teat-ri suur maja (Vanemuise 6, Tartu), 21. jaanuar 19.00 Jõhvi kontserdimaja (Pargi 40, Jõh-vi) ja 22. jaanuar 19.00 Estonia kontserdisaal (Estonia pst 4, Tallinn) Vanemuise teatri tra-ditsiooniline muusikalikontsert «Memory 2011 – the Best of».

14. jaanuar 21.00 Rock Cafe (Tartu mnt 80 d, Tallinn) ja 15. Jaanuar 21.00 Rock & Roll Hea-ven (Tiigi 76a, Tartu) ansamb-lite Metsatöll, Tharaphita ja Kurjam kontsert. Esitletakse Kurjami uut albumit «Kuuma-laine Stroomi rannas».

15. jaanuar 19.00 Niguliste ki-rik (Niguliste 3, Tallinn) ansam-

bel Orthodox Singers.

15. jaanuar 19.00 restoran C’est La Vie (Suur-Karja 5, Tal-linn) duo SaxPiano koosseisus Lauri Sepp saksofonil ja Ma-dis Kari klahvpillidel. Kavas R. Valgre, C. Porteri, C. Parkeri ja teiste looming.

18. jaanuar 17.30 Kaarli kirik (Toompea 10, Tallinn) esineb Argentina helilooja Sebastian Wesman. Kontsert on tasuta.

19. jaanuar 19.00 Pärnu kont-serdimaja (Aida 4, Pärnu) Franz Liszti kammerkorkester.

21. jaanuar 19.00 Saku mõis (Juubelitammede tee 4, Saku) Koit Toome – Mälestused. Lä-bilõige Koit Toome 15 lava-aas-tast.

21. jaanuar 19.00 Pärimusmuu-sika Ait (Tasuja pst 6, Viljandi) Pärimusmuusika talvegala.

21. jaanuar 19.00 Athena kes-kus (Küütri 1, Tartu) ja 24. jaa-nuar 19.00 Vene teater (Vaba-duse väljak 5, Tallinn) Jäääär 20.

21. jaanuar 19.00 Estonia kont-serdisaal (Estonia pst 4, Tallinn) Esa Tapani & Olari Elts.

OOPER

16. jaanuar 19.00 Vanemuise teatri väike maja (Vanemuise 45a, Tartu) ja 21. jaanuar 19.00 rahvusooper Estonia (Estonia pst 4, Tallinn) «Madame But-terfly».

19. jaanuar 19.00 Vanemuise teatri väike maja (Vanemuise 45a, Tallinn) «Figaro pulm».

TEATER15. ja 17. jaanuar 19.00 Tallinna Linna-teater (Lai 23, Tallinn) «Jumala Narri-de Vennaskond». Etenduse au-tor on Peter Barnes ja lavastaja Elmo Nüganen. Tegemist on EMTA lavakunstikooli 25. lennu bakalaureuselavastusega.

15. jaanuar 19.00 teater End-la Küün (Keskväljak 1, Pärnu) «Põletus». Tiit Palu lavastus. Osades Carmen Mikiver, Kaili Viidas, Karin Tammaru, Sten Karpov, Jaan Rekkor, Priit Loog ja Tambet Seling.

17. jaanuar 19.00 Sadama-teater (Soola 5b, Tartu) ja 20.

jaanuar 19.00 Rakvere tea-ter (Kreuzwaldi 2a, Rakvere) «Kunstveri ja -pisarad».

20. jaanuar 19.00 Teoteater (Vana-Kalamaja 9a, Tallinn) «Naine ja klarnet». Erki Aule lavastus, osades Kristiine Truu, Märt-Jaanus Jelsukov, Sulev Võrno ja ja Janno Varma. Lavas-tust ei soovitata lastele!

TANTS

15. jaanuar 19.00 Rahvusooper Estonia (Estonia pst 4, Tallinn) ballett «Metshaldjas». «Mets-haldjas» (La Sylphide) on ime-kaunis romantiline ballett, mis viib meid unelmatemaailma, kus püüeldakse ideaali poole, ihaldatakse tõelist armastust ning järgnetakse oma unistu-sele.

16. jaanuar 17.00 Ugala tea-ter (Vaksali 7, Viljandi) bal-letiõhtu «Phaidra» ja «Who Cares?». Eesti Rahvusballett pakub vaatamiseks balletiõh-tut, mille esimeses osas tuleb ettekandele Mai Murdmaa an-tiikmütoloogia aineline tantsu-lavastus «Phaidra» ja maailma ühe tippkoreograafi George Balanchine’i särtsakas ballett «Who Cares?».

18. jaanuar 19.00 Rahvusooper Estonia (Estonia pst 4, Tallinn) Läti Rahvusooper esitleb: «Gis-elle».

19.‒20. jaanuar 19.30 Kanuti Gildi Saal (Pikk 20, Tallinn) Zuga ühendatud tantsitjad: «Kohe näha, et vanad sõbrad». ZUGA ühendatud tantsijad Tiina, He-len, Kaja, Jarmo, Kalle ja Annika kutsuvad endale publiku külla.

20.‒21. jaanuar Tallinna Kuns-tihoone (Vabaduse väljak 6, Tallinn) tantsulavastus «Foto-labor töötab reaalajas».

KINO

15-16. jaanuar 11.30 kino Ar-tis (Estonia pst 9, Tallinn) Lot-te kutsub kinno «Vahvad tööd ja tegemised». Vaadatakse filme toredatest ja põneva-test ametitest. Tehakse tut-vust pagari, korstnapühkija, leiutaja ja presidendi ameti-tega, samuti heidetakse pilk Leiutajateküla pangale ning elatakse kaasa Väikse muti seiklustele. Nii mõnigi lugu on õpetliku sisuga ning selgi-tab, mis juhtub siis, kui tööd teha lohakalt või oskamatult. Filmid on pärit Tallinnfilmi va-ramust ja Eesti Joonisfilmist. Pärast filmiprogrammi ootab mudilasi kino mängutoas koe-ratüdruk Lotte.

NÄITUS

Kuni 18. jaanuar Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraama-tukogu (Kompanii 3/5, Tartu) raamatunäitus «Draakonid ja lohed». Väljapanek tutvus-tab lohesid muinasjuttudes ja müütides ning laste- ja fantaasiakirjanduses. Näitu-sel on väljas raamatuid, mis tutvustavad idadraakoneid, kes on tavapäraselt hea õnne sümbolid, ja läänedraakoneid, kel tavaliselt inimestega kuigi häid suhteid pole, mida tõen-davad ka arvukad lood lohe-tapjatest.

ARUTELU14. jaanuar 10.00 Tallinna Reaalkool (Estonia pst 6, Tallinn) Toomas Liivi mälestuskonve-rents. Toomas Liiv (1946‒2009) oli luuletaja, kirjandustead-lane, õppejõud ja Tallinna Reaalkooli vilistlane. Konve-rentsi üldkava: 10.00‒12.30 tulevase kirjandusteaduse Elav Raamatukogu Reaalkooli saalis (gümnaasiumiõpilaselt gümnaasiumiõpilasele, aga ka teistele huvilistele avatud). 14.00‒17.00 konverents, 18.00 lavakava Toomas Liivi luulest «Luigele, kes tappis tanki» ‒ loevad: Gregor Elm, Kaarel Kressa, Mingo Rajandi, Jürgen Rooste, Peeter Helme, Ivar Sild, Kalev Vapper. Muusika: Paul Taaniel, Mingo Rajandi, Kalev Vapper.

SPORT15. jaanuar 15.00 Eesti Kristli-ku Nelipühi Kiriku Tallinna Ko-gudus (Toompea 3, Tallinn) Lu-mepalliturniir. Lumepalliturniir on traditsiooniline rahvusvahe-line lindy hopi tantsuvõistlus, kus osalevad tantsijad Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Inglismaalt, Šveitsist, USA-st, ja Eestist. Esitamisele tulevad lindy hopi improvisatsiooni-voor ja show-voor, kus esita-takse lavastatud show’sid, ning võistkondade etteasted. Ka publik on võistlusvoorude va-hel tantsupõrandale swingima.

Moldova Vabariigi Suursaat-kond Eestis koostöös Moldo-va Kultuuriseltsiga Luceafarul korraldab 10.‒17. jaanuarini Moldova Kultuuri Nädala, mille eesmärk on tutvustada Moldova kultuuri ja selle riigi talviseid tra-ditsioone. Programmis on esin-datud Moldova muusika, tantsud, kunst, filmid ja rahvuslik toit.

9 Euroopa kultuuripealinn Tal-linn 2011 raames algas hiljuti muusikaprojekt, mille käigus kaheksa heliloojat esitlevad spetsiaalselt oma kodulinna-osadele pühendatud heliteo-seid.

Jaanuar on pühendatud Pirita-le, mille tarbeks on muusikat loo-nud Gotlandil elav helilooja Mir-jam Tally. Pirital üles kasvanud Tally on loonud rohkesti kam-mer- ja elektronmuusikat, viima-sel ajal on eriti esile tõusnud tema orkestrilooming. 12. jaanuaril toimus Pirita kloostris tema auto- rikontsert, 14. jaanuaril kell 10 saavad aga Pirita Majandusgüm-naasiumis kõik huvilised heliloo-jaga isiklikult kohtuda. Lisaks on võimalik tutvuda kunstnik Jaanus Samma tehtud Pirita-teemalise fotoseeriaga.

Veebruaris tutvustab oma Põh-ja-Tallinnaga seonduvat heliloo-mingut Tatjana Kozlova, märts on Mustamäe ja Märt-Matis Lille kuu, aprillis esitleb Kristiinele pü-

hendatud teost Piret Rips-Laul, mais on tähelepanu keskpunktis Tauno Aints ja Haabersti, sep-tembris Kesklinn ja Erkki-Sven Tüür, oktoobris Lasnamäe ja Ur-mas Sisask ning novembris Nõm-me ja Tõnu Kõrvits. Sarnaselt Piritale toimuvad projekti raames

paralleelselt ka mitmed loengud koolides ja avalikud kohtumised heliloojatega. Linnaosaga aita-vad veelgi tugevama sideme luua linnaruumi peegeldavad mitme-sugused kunstiteosed. Lisainfo: http://www.helilooja.ee/2011.php?id=105

Algab linnaosade ja heliloojate ühisprojekt

Mirjam Tally loob muusikat Pirita linnaosale. Foto: mirjamtally.com

Moldova Saatkond kutsub oma riigi kultuuriga tutvuma

Ajakava: 10.‒16. jaanuar 10.00‒16.00 Eesti Kinoliit

(Uus tn 3, Tallinn)Kunstinäitus: «Eestimaa läbi

Moldova kunstnike silmade» Moldova kunstnike kogu-

kond on Eestis tegutsenud juba rohkem kui 30 aastat. Ekspo-neeritakse järgmiste kunstnike töid: Iurie Goga, Maria Goga, Vladimir Baciu, Anatolie Triboi, Eugen Sterpu, Vitali Makar, Igor Konstantinov ja Dmitri Smokov.

14. jaanuar 18.00 Eesti Kinoliit Film «Pulm Bessarabias»

15. jaanuar 17.00 Pelgulinna Rahvamaja

(Telliskivi 56, Tallinn)

Kontsert «Püha Vasile ‒ Moldova talve traditsioonid»

16. jaanuar 16.00 Eesti Kinoliit Dokumentaalfilmid Moldo-

vast ja Moldova talve tradit-sioonidest

17. jaanuar 18.00 Moldova Vabariigi

Suursaatkond (Tatari 20-9, Tal-linn)

Film «Lautarii»

Lisainformatsiooni saab Moldova Vabariigi Suursaat-konnast (Tatari 20, 9-10, tel 6420203, tallinn@mfa.md, mks.luceafarul@gmail.com) ja www.etnoweb.ee