Upload
others
View
1
Download
0
Embed Size (px)
Citation preview
TALLINNA ÜLIKOOL
EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUT
Jekaterina Alošenko
Naisekujud Helga Nõu loomingus
Bakalaurusetöö
Juhendaja: Ave Mattheus(PhD)
Tallinn 2015
2
Olen koostanud lõputöö iseseisvalt. Kõik selle kirjutamisel kasutatud teiste autorite tööd,
põhimõttelised seidukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud.
3
SISUKORD
SISUKORD .................................................................................................................................................. 2
SISSEJUHATUS ......................................................................................................................................... 4
1 TEOREETILISED LÄHTEKOHAD ................................................................................................ 5
1.1 Naisuuringutest sugupooleuuringuteni ........................................................................................ 5
1.2 NAISUURIMUS ............................................................................................................................... 6
1.3 SOOUURIMUS ................................................................................................................................ 8
1.3.1 Soouuringud kirjanduses ....................................................................................................... 9
1.4 FEMINISTLIK KIRJANDUSKRIITIKA ................................................................................................ 10
1.4.1 Naiskirjandus ....................................................................................................................... 11
2 Helga Nõu elust ja loomingust ......................................................................................................... 12
2.1 Lühiülevaade Helga Nõu elust ..................................................................................................... 12
2.2 Loomingu lühiülevaade ............................................................................................................... 13
3 Romaan „Hundi silmas“ ................................................................................................................... 14
3.1 Romaani “Hundi Silmas” sisukokkuvõte ..................................................................................... 14
3.2 Romaani ülesehitus ..................................................................................................................... 17
3.3 Tegelase analüüs ......................................................................................................................... 19
3.3.1 Paguluse motiiv ................................................................................................................... 19
3.3.2 Libahundi motiiv .................................................................................................................. 21
3.4 Tiina Valkeri eluetappid ............................................................................................................... 22
3.5 KÕRVALTEGELASED ..................................................................................................................... 29
3.6 Naistegelase analüüs. .................................................................................................................. 32
KOKKUVÕTE ............................................................................................................................................ 34
KASUTATUD KIRJANDUS ................................................................................................................... 36
4 SUMMARY ....................................................................................................................................... 38
4
SISSEJUHATUS
Minu huvi bakalaurusetöö kirjutamiseks tekkis eesti ühe viljakama pagulaskirjaniku Helga Nõu
viimast raamatut „Valetaja“ (2011) lugedes, kus olid kirja pandud kõik tema mälestused ja
tegelikult ka tema elulugu. Romaan „Hundi silmas“ oli juba varem mitu korda läbi loetud ning
jättis unustamatu elamuse. Tõstatan küsimuse, kas on võimalik uurida soolisust tekstis, ja kui
jah, siis mil viisil.
Bakalaurusetöö eesmärgiks on analüüsida Helga Nõu romaanide “Hundi silmas” (1999)
naistegelasi ,nende positsiooni ja funktsiooni tekstis ning naistegelasi läbi tõstatatud probleeme.
Töö peamine uurimisküsimus on: missuguseid probleeme kannavad endas H. Nõu naistegelased
ja milliseid lahendusi või väljapääse neile teostes esitatakse. Töö meetodiks on naisurimus,
erilise tähelepanu all on naistegelased, nende sisemaailm ja nendega seotud probleemid.
Antud bakalaurusetöötöö koosneb kolmest peatükist. Esimeses osas tutvustatakse teoreetilise
lähenemisviisiga. Esimeses peatükis „Teoreetilised lähtekohad” leiab kajastust ülevaade
sootundliku kirjandusuurimuse etapidest, mis jaguneb mitmeks alapeatükkideks: naisuurimus,
soouurimus ja feministlik kirjanduskriitika. Teises peatükis antakse ülevaade Helga Nõu elust ja
loomingust. Kolmandas peatükis analüüsin romaani „Hundi silmas“: teemat, kompositsiooni,
tegelasi, probleeme ja ideestikku ning annan ülevaade naiste kujutamisest Helga Nõu teoses
“Hundi silmas”.
Bakalaurusetöö esmaseks ülesandeks on materjali kogumine vajalikest artiklitest, raamatutest,
intervjuudest kogumikest ning andmete uurimine. Käesolevas bakalaurusetöös lähtun romaani
käsitlemisel teosekesksest proosaanalüüsist, täiendades seda võimalusel biograafilise
vaatenurgaga. Uurin teksti tähendust, arvestades seejuures ajalist jaruumilist konteksti.
Töö viimaseks osaks on kokkuvõte, mis koondab endas uurimustulemuste ülevaadet. Töö lõpetavad
kasutatud kirjanduse loetelu ja Summary.
5
1 TEOREETILISED LÄHTEKOHAD
Kirjandusteoste loomisel mängib sugupool olulist rolli, on oluline märkida, et kirjandusteoseid
luuakse ja loetakse harva vaakumis ning kontekst – näiteks sugu, ajaloolised sündmused,
ideoloogia – mõjutavad analüüsimise akti. Üsna raske on analüüsida toseid "neutraalselt", "ainult
tekstina", kuna soolisus, vanus, lugeja haridus mõjutavad analüüsi ja tõlgendamist.
1.1 Naisuuringutest sugupooleuuringuteni
Anu Laas (2000: 15-22) käsitleb magistriväitekirjas „feministlik perspektiiv sotsioloogias“
naistega ja naisperspektiiviga seotud uuringuid. Naisuuringud ei tähenda naiste uurimist, vaid
naise enese teotsemist, kogemuste ja naisest lähtuva vaatepunkti edasiandmist. Tänapäeval
naisuuringute põhimõiste asemel kasutatakse sugupooleuuringute mõistet, sest perspektiiv on
naisuuringutelt liikunud sugupooleuuringute suunas.
“Naisuuringud viitavad uuringutele, kus lähtepunktiks on naine, naiselikkus või naistega
seonduv temaatika, mille ampluaa võib olla väga lai – kehatunnetusest ning seksuaalsusest
ühiskondlik-poliitiliste küsimusteni. Laiemat kõlapinda on naisuuringud leidnud naiste rõhumise
põhjuste ning funktsioneerimise kirjeldaja või selgitajana, naiste käitumisstrateegiate
tutvustajana. Naisuuringute kaugemaks eesmärgiks on jõuda naiste rõhumise keelustamiseni ning
naiste positsiooni parandamiseni ühiskonnas.
Emantsipatsiooniuuringud on uuringud individuaalsete ja sotsiaalsete protsesside muutustest,
mille läbi oleks võimalik vabastada naised nende alluvuspositsioonist, samuti uuringud neid
muutusi loovatest või stimuleerivatest teguritest. Uuringutulemused on suunatud poliitikasfääri,
avalikuks diskussiooniks, sotsiaalseks dialoogiks. Tinglikult võiks emantsipatsiooniuuringuid
pidada rakenduslikeks naisuuringuteks.
Feministlike uuringutega seostatakse professionaalset ja akadeemilist sugudevaheliste
ühiskondlike, institutsionaalsete ja isiklike võimusuhete uurimist.
Sugupooleuuringud keskenduvad naise positsiooni, samuti mees/mehelikkus ja
naine/naiselikkus suhete uurimisele (genderedness). Sooliste erinevuste uuringud, mis käsitlevad
puht bioloogiliste sooliste erinevuste uuringuid, ei peeta sotsiaalse sooga seotud uuringute osaks.”
(Laas 2000:15)
6
Lähemalt käsitlen neid uurimissuundi järgnevates peatükkides.
1.2 NAISUURIMUS
Eve Annuki järgi (1999: 694) naisuurimus (Women's studies ot feminist studies) on
uurimisvaldkond, mille keskmes on naine ja tema elutingimused. Naisuurimus toetub
feminismi-, naisliikumise- ja emantsipatsiooni-ideele.
Feminismi idee seisneb naisõiguse kaitsmises. Naisliikumine (Women's Liberaton Movement) on
protestiliikumine, mis tekkis 1960ndatel Usa-s koos teiste protestiliikumistega (hipide ja
kodanikuõiguste liikumine). Naisliikumine andis tõuke naisuurimuste tekkele ja kasvule eri
teadusharudes. Ameerika ülikoolide juurde tekkis mitmeid naisuurimusalaseid kursusi, kus
käsitleti naiste probleeme ja nende sotsiaalseid põhjuseid. Uuriti ka seda, milline on kultuuri osa
sugupoolerollide ja stereotüüpe säilitamisel ning võimaldusel (Annuk 1999: 694).
Seoses feministlike liikumiste eesmärgiga emantsipatsioon on saavutamine naistele meestega
võrdsed poliitilised, majanduslikud, kultuurilised ja sotsiaalsed õigused.
Naisuurimus on läbinud mitmeid arenguetappe. 1960 -1970ndatel oli naisuuringute kriitika
suunatud sellele, et traditsioonilistes uuringutes ei pööratud naistele piisavalt tähelepanu.
Seejärel kujunes eesmärgiks teha naine “nähtavaks”. Seal, kus rõhuasetus oli varem “mehe lool”
(“his story”), hakati nüüd kirja panema “naise lugu” (“her story”). Kirjanduses, kunstis ja ajaloos
hooletusse jäetud naine toodi uuesti esiplaanile. Enamus uurimustest peatus naisel kui “ohvril”.
Feministid süüdistavad mehi naiste idee varastamises. “On küll tõsi, et mehed on paljusid naisi
ohvriks toonud – intellekttuaalselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt –, kuid tõsi on ka see, et mõned
neist on suutnud meeste võimule tulemusrikkalt vastu seista” (Moi 1991: 69). Tabudeks olnud
teemad nagu seksuaalsus, seksuaalne ahistamine, verepilastus, prostitutsioon võeti teadusliku
ringkonna poolt päevakorda. eesmärgiks oli näidata, et naised ei ole ainult ohvrid, vaid ka
aktiivsed isiksused. 1970ndatel toimus üleminek terminilt "naisuurimused" terminile
"sugupooleuuringud", kusjuures terminit sugupool käsitletakse kui suhete struktuuri. Sellele
järgnevalt oli rõhk asetatud mõistele “kogu lugu” (“whole story”). Töötades eesmärgiga
suurendada sugupoolte võrdsust ja osutades suuremat tähelepanu naiste osatähtsusele ühiskonnas
aitavad naisuuringud kaasa inimõiguste ja demokraatia arengu paremale mõistmisele (Koivunen,
Liljeström 2003: 14-19).
Et naiste nõudmistest paremat koondpilti saada, võiks olulisemad õigused järgnevalt eraldi üles
loetleda, niisiis feminismi esimese laine lõpuks võis rääkida õigusest:
7
ise otsustada oma abiellumise üle
saada haridust
teha tööd väljaspool kodu ja olla selle kaudu mehest materiaalselt sõltumatu
hääletada / valida (Koivunen 2003: 77-111).
Feminismi teise laine ajal (1960-90ndatel) tõusid tugevalt esile naiste õigused:
õppida kõrgkoolis
teha samu töid, mida teevad mehed ja saada sama töö eest meestega võrdset tasu
õigus abordile ja kontratseptsioonile
kaasa rääkida prostitutsiooni ja naiskaubitsemise piiramiseks
saada tasu ja pensioni ka nende tööde eest, mida naine teeb kodus (Koivunen 2003:77-
111).
1970ndatel tekkis akadeemilise suunitlusega naisliikumine, mille põhipostulaadid olid järgmised
naisküsimuse kandumine ülikoolidesse, akadeemilise naisuurimuse tekkimine:
patriarhaalse ühiskonnakorralduse kirjeldamine
ühiskondlike valitsemis- ja ekspluateerimispraktikate analüüs
naise kogemust arvestava ühiskonnamudeli välja töötamine
naistele meestega võrdsete võimaluste loomine ülikoolis (seniste õppekavade kriitiline
analüüs, õppetöö üle viimine liberaalsetele ja antiautoritaarsetele põhimõtetele, naiste
eneseteadvuse tõstmine) ja ühiskonnas tervikuna
soo aspekti uurimine erinevates distsipliinides, nt keele- ja kirjandusteaduses,
sotsiaalteadustes ja ajaloos (Matero 2003: 245-271).
Akadeemiline feminism on välja kasvanud naisliikumisest ja seotud naisuuringutega.
“Naisuurimuus kui akadeemiline distsipliin hakkas suhtuma kriitiliselt ka teaduse
institutsionaalsetesse eeldustesse: muutus oluliseks analüüsida, kuidas ja mis eeldustel teadmisi
luuakse, mida üldse peetakse teadmisteks. Kas naiste väljajätmine teaduse loomisest (valdav osa
teadusest pärineb ajajärgust, mil naistel ei olnud sellele ligipääsu) kajastub kuidagi teadusliku
teadmise sisulistes ja vormilistes eeldustes? Mida võiks selles kontekstis tähendada “teaduslik
objektiivsus ja tõde”, kas see ei ole saavutatud teistsugususe (naised, etnilised ja seksuaalsed
vähemused jne) välistamise hinnaga? Nendele küsimustele vastuse otsimine tähendas
naisuurimuse jaoks paratamatult ka iseenda eelduste teoreetilist sõnastamist, et luua teadmisi,
mis hõlmaksid ka naiste erinevat kogemust ja muutuste võimalikkust”. (Annuk 1999: 695)
Helga Nõu teoste analüüsimisel võiks abi olla naisuurimuse analüüsikategooriatest. Kuna tema
tema teostes esineb feminismi esimese ja teise laine naisõigused samuti esineb te teoses side
akadeemilise naisliikumisega. Lähimalt kasutab ta oma teostes patriahaadi ühiskonna
kirjeldamist, hariduse saamist, meestega ühiseid õigusi saamist, abordi ning kontraptsiooni
õigust.
8
1.3 SOOUURIMUS
Soouurimises naised ja mehed on nii uurijate kui ka uurimisobjektidena samas seisundis. Kui
mehi ja naisi peetakse eelkõige inimesteks ja indiviidideks, keda sooidentiteedid ahistavad
samavõrra, siis soos sotsiaase suhtena sisalduv võimustruktuur ununeb ja jääb väljapoole
analüüsi. Selline määratlusrõhutab sugudevahelist sümmeetriat ehk esitleb mõlemat sugu samas
või võrreldavas seisundis olevana. Selles vaatlusviisis unustatakse meestele
sookonstruktsioonides ajalooliselt tagatud ülevõim ning meheliku normi kultuuriline ja
ühiskondlik esmajärgulisus.” (Koivunen, Liljestöm: 2003:22-23) Soouurimus haarab mõlema
soo õigused, oluliseks tunnuseks on see, et muudatuste korral ühiskonnas peetakse silmas
mõlema sugupoole huvisid samaaegselt. Lisaks, kui feministlik paradigma oma õiguste
suurendamiseks tekitab meestes vastureaktsiooni, kuna nad õigustatult kalduvad arvama, et neilt
õigusi ära võetakse, siis soouurimuses otsitakse kahe osapoole vahel kompromisse.
Raili Marlingu (2011: 7-17) järgi on feministliku teooria üheks oluliseks teguriks soo mõiste
ümbermääratlemine Tihti tekivad raskused homogeensete terminite ja mõistete kasutamisega.
Kuna põhiline osa mõisteid on inglise keeles loodud, siis eesti keelde tõlkimisega võib tekkida
probleeme. 1970ndatel hakati kasutama sellist eristust nagu sex/ gender, eesti keeles märgivad
mõlemad asjad sugupoolt, kuid tegelikult on sex sugupoole bioloogiline aspekt, gender aga
kultuuriline või sotsiaalne. Bioloogiline sugu jäetakse tihti analüüsimata, sest seda peetakse
etteantud ja muutumatuks faktiks. Sotsiaalse soo all mõistetakse mehelikkuse ja naiselikkuse
normide järgi määratletud kultuuriliselt ja ajalooliselt muutuvaid identiteete. Mehesust ja
naisesust nähakse üksteist täiendavatena nii omaduste kui ka ülesannete tasandil. Sugupoolte
erinevused on loomulikud, on tekkinud kindel arusaam sellest, mis on naiselik ja mis on mehelik,
ning nendest piiridest väljuda pole mõistlik. Soostereotüüpide keskmes on staatuse ja
spetsiifiliste oskustega seotud uskumused. Erinevate märkide abil inimesi määratletakse
mehelike või naiselikena.
Naiselikkuse all peetakse silmas selliseid jooni nagu emotsionaalsus, passiivsus, sõltuvus ja
lähedusvajadus. Bioloogilisest aspektist naised on hoolikad, pehmed, kannatlikud ja paindlikud.
Neile on omane suhete ja suhtlemise vajadus ning igapäevane askeldamine (Kuurme 2011: 243).
Simone de Beauvoiri kuulus ütlus on: “Naiseks ei sünnita, vaid saadakse.” See tähendab, et
inimene sünnib küll bioloogilise naisena, kuid omandab naiselikuks peetavaid normid ja
käitumised sotsialiseerimise käigus. Sellest järeldub, et naiselikuks peetavad normid võivad olla
kultuuriti erinevad, muutuvad ja muudetavad.
9
Mehelikkuse all peetakse silmas selliseid jooni nagu aktiivsus, sõltumatus, individuaalsus, jõud,
võistlus, julgus. Mehelikku elukorraldust iseloomustab vabadusepüüdlus, hierarhilisus ning
kõrge enesehinnang. “Mehelikkus ja naiselikkus väljendavad õhtumaisele mõtlemisele omast
dihhotoomilisust, asjade nägemist neid vastandades. Mehelik on loodud naiseliku kaudu, millega
seonduvad omadused määratletakse alaväärtuslikena.” (Kuurme 2011: 244)
Soolise erinevuse mõistmine naiste ja meeste vahelise erinevusena ei taandu selle erinevuse
mõistmisele bioloogilises mõttes, vaid on oluline, kuidas seda erinevust luuakse kultuurilisel
tasandil, kultuuriliste representatsioonide kaudu. Sellest aspektist seostub seksuaalse erinevuse
mõiste küsimusega erinevusest keeles, subjektiviteedis ja identiteedis. Kirjandus on üks
kultuurilise representatsiooni vorme, mille kaudu kultuurilist sugu konstrueeritakse ja laiemalt
ühiskondlikku soosüsteemi toodetakse.
1.3.1 Soouuringud kirjanduses
Soouuringute põhimääruseks kirjanduses on:
uurida, kuidas sotsiokultuurilised osundused mõjutavad kirjanduslikke karaktereid ja
vastupidi, kuidas tekstides leiduvad soolised juurdekirjutused mõjutavad meie
igapäevaelu
uurida, kuidas sotsiokultuuriliselt determineeritud sugu mõjutab kirjandusteadust,
kirjanduskriitikat, kirjanduslugu ja kirjanduse retseptsiooni.
Tiina Kirss tuletab oma artiklis „Kõverpeeglist uute prillideni: soouurimus ja kirjandus“, mis
ilmus raamatus „Sissejuhatus soouuringutesse“ Virginia Woolfi essest ülesandeid
kirjanduskriitikutele:
1. Lahti harutada kirjandusteostes naisi puudutavaid arusaamade, hinnangute ja
eelarvamuste võrke: stereotüüpe, arhetüüpe, stampe naiste kirjutamises. Lahti seletada,
miks kasutatakse neid mustreid, kuidas kirjerdatakse naistegelast, kuidas algavad ja
lõppevad selle tegelasega seotud süželiinid. Kasutada dekonstruktiivset tegevust ehk
otsida naist mehe peas.
2. Alternatiivne kirjanduslugu ehk kaotatud naiskirjanike ja naistraditsiooni otsinguid. See
käsitlusviis keskendub kirjutavatele naistele kui autoritele ja nende loomingule. Põhiidee
seisneb selles, et ridade vahel varjatud tõtt lugeda ja tõsta seda esiplaanile.
3. Sooliste erinevuste uurimine kirjanduses. Uurida naist mehe peas ja meest naise peas,
seejärel analüüsida inimsuhteid kirjanduses (perekonna-, ebielu-, ema-tütre, isa-poja
suhted). On vaja summeerida kuvandikäsitlust ning arvestada sooliste erinevuste
10
sünergiat mitmete skaalade vahel: rahvus, sotsiaalne seisus, rass, vanus ja põlvkond.
„Soolise erinevuse uurimine kirjanduses kui kultuuritekstis nõuab, et otsiksime erinevust
mitte ainult tegelaste, vaid ka fiktsionaalse maailma kujutamises, teksti sügavamates
retoorilistes kihtides, mis omakorda nõuab taustateadmisi ajaloost, filosoofiast,
psühholoogiast, etnoloogiast ja folkloristikast ning nendelt aladelt laenatud analüütilise
meetodeid“ (Kirss 2011: 45).
1.4 FEMINISTLIK KIRJANDUSKRIITIKA
Kui feministliku kirjanduskriitika algusaegadel (1960-1970) püüti tõestada, et naised suudavad
kirjutada täpselt sama hästi kui mehed ja et selle tõttu pole nad meestest sugugi viletsamad, siis
hiljem ei peetud meeste tekstidest lähtumist, nendega võrdlemist ja nende taustal oma tööde
hindamist enam sugugi kõige olulisemaks. Pigem püüti näha väärtust just naiste loodud
tekstides, nende erinevuses ja võib-olla ka spetsiifikas. Feministliku kirjanduskriitika oluliseks
suundumuseks oli naise kui autori/looja loomingu ja naiskirjanike panuse uurimine kirjanduse
ajaloos (Launis 2003:40-52).
Feministlik kirjanduskriitika on kasvanud välja naisõiguslaste liikumisest ning tegeleb
naiskirjutuse ja naiste loodud tekstuaalsete representatsioonide uurimisega. Toril Moi (1999: 68)
järgi on feministlik kriitika „poliitilise diskursuse eriliik – patriarhaadi ja seksismi vastase
võitlusega seotud kriitiline ja poliitiline tegevus, mitte lihtsalt huvi soo vastu kirjanduses;
vähemalt mitte siis, kui see huvi ei esine enamana kui järjekordse põneva kriitilise
lähenemisviisina, samas reas huviga merekujundite või sõjametafooride vastu keskaja luules.“
Feministlik kirjanduskriitika uurib meeskirjanike poolt loodud tekste: analüüsib
sugupooltevahelisi võimusuhteid ja kritiseerib naistegelase kujutamist meeskirjanike teostes.
Näiteks on Kate Millett oma väitekirjas „Seksuaalpoliitika“ („Sexual Politics“, 1969)
analüüsinud sugupooltevaheliste võimusuhete olemust ja seda, kuidas see kajastub meeskirjanike
loomingus. Samal ajal uurib kirjanduskriitika hoiakuid ja suhtumisi naiskirjanikesse ja nende
töödesse. Sellega on tegelenud Mary Ellmann oma raamatus „Mõeldes naistest“ („Thinking
About Women“, 1968)
Meeskirjaniku tekstides leidub naiskujude passivsust, irratsionaalsust ja naiselikkusega
seonduvaid omadusi. Naistegelaste ning sugupooltevaheliste võimusuhete analüüs lähtub
seisukohast, et ilukirjanduslik tekst on tegelikkusega üksühes vastavuses, millest on väär
äratundmine, et reaalsed naised ei ole sellised, nagu meeskirjanikud neid kujutavad. „Sellisest
lähtekohast oli väike samm nõudmiseni, et kirjandus peaks kujutama naisi realistlikult, mis
11
tegelikult tähendanuks tekstuaalse mitmetähenduslikkuse eitamist, kirjanduse surumist
„realistlikkuse“ nõudeile vastavatesse raamidesse“ (Annuk 1999: 699).
1.4.1 Naiskirjandus
Avalikkses (ajakirjanduses, koolis, kirikus, kohtusüsteemis ja ülikoolis) arutlesid pere ja naise
rolli üle peamiselt mehed. Naiste kanaliks ühiskondlikus vestluses osalemiseks sai fiktsioon,
ennekõike romaan. Oma romaanides defineerisid naiskirjanikud selliste kesksete, tekkimas
olevate mõistete sisu nagu naine, pere, abielu ja armastus. Nad mõtisklesid naise positsiooni üle
peres ja väljaspool seda, abielu, aadlineidude kasvatuse, abielu rikkumise, naise seksuaalsuse,
kaksikmoraali, armastuse, emaduse ja usu üle – osalesid fiktsiooni abil diskussioonis, mida
muudel foorumitel pidasid mehed. Naiskirjanikud paigutasid oma romaanide sündmused eraellu
ja hakkasid tootma pilti ideaalnaisest.
Naised kirjutasid ja kirjutavad teisiti kui mehed, nii et vajalik on teooria naiste kirjandusest,
naiste kirjutamisest. Kadri Tüür (2003: 53) pakub oma analüüsis “Naistemaatikast Maimu Bergi
loomingus”, et naiskirjandust võiks käsitleda ühe kirjanduse alaliigina, nagu seda on näiteks
reisikirjandus või ajalooline kirjandus. “Kõik nad rõhutavad lugu edasi andes mingil kindlal
viisil maailma kogemist, keskendudes teatavatele aspektidele, mis aga alaliigi puhul
moodustavad adutavalt ühtse kompleksi. Nn naiskogemuse edasiandmine ilukirjanduslike
vahenditega ei tohiks niisiis üldiselt olla midagi, millega tegemine ei kuuluks just nagu “päris”
või “suure” kirjanduse juurde” (Tüür 2003: 53). Minu meelest, Helga Nõu teoseid peaks vaatama
naiskirjandusena, sest raamatu kirjutamiseks kasutab ta oma elukogemust, põhineb reaalsetel
faktidel. Tema teoseid võib omavahel seostada, neid ühendavad püstitatud probleemid ja
naisekujude iseloomud.
Eve Annuk käsitleb oma artiklis “Naisest tekstini: feministliku kirjandusanalüüsi lähtekohti”
Elaine Showalteri teoreetilisemaid käsitlusi feministliku kirjanduskriitika kohta. Teoses
“Feministliku poeetika suunas” (“Towards a Feminist Poetics”, 1979) eristab Showalter kaht
feministliku kriitika alaliiki: feministlikku kriitikat (ingl feminist critique) ja günokriitikat (ingl
gynocritics). (Annuk 1999: 701)
Feministlik kriitika uurib naist kui lugejat. Feministlik kriitika tegeleb meesautorite tekstidega,
kus naine on meeste loodud tekstide lugeja. Feministlik kriitika keskendub Showalteri järgi
naiste kujude ja stereotüüpide uurimisele kirjanduses, naiskirjanike retseptsioonile
kirjanduskriitikas, naisauditooriumiga manipuleerimisele.
12
Günokriitika uurib naist kui kirjaniku. Günokriitika keskendub naiseliku loovuse
psühhodünaamikale, naise keele problemaatikale, naiskirjanduse ajaloo ja traditsiooni
uurimisele. Annuk tsiteerib Showalterit, öeldes: "Günokriitika algab siis, kui me vabastame
ennast meheliku kirjandusajaloo ühestest absoluutidest, lõpetame püüde sobitada naisi meheliku
traditsiooni raamidesse ja keskendume selle asemel naiseliku kultuuri taas nähtavale maailmale.”
(Annuk 1999: 701) Günokriitika mõiste kirjeldab kirjanduskriitikat naiste vaatepunktist.
Eesmärgiks on rajada raamistik naiste kirjanduse analüüsiks, et arendada uusi mudeleid, mis
põhinevad naiste kogemusel selle asemel, et mugandada meeste mudeleid ja teooriaid.
2 Helga Nõu elust ja loomingust
2.1 Lühiülevaade Helga Nõu elust
Helga Nõu (Raukas) sündis 22. septembril 1934. aastal Tartus. Ta elas Tartus, Kohtla-Järvel,
Tallinnas ning Pärnus. 1944. aastal 9-aastane Helga ja tema pere põgenesid Rootsi.
Põgenikelaagrites elasid nad ühe aasta. Helga käis Adelsö algkoolis 1945-1948. Õppis kodus
Adelsöl Hermodsi Korrespondentsinstituudi reaalkursusel 1949-1950 ja 20aastasena lõpetas ta
Stockholmi gümnaasiumi (1955). Ta astus Stockholmi Algkooliõpetajate Seminari 1955. aastal
ja lõpetas selle 1957. aastal, seejarel hakkas ta algkooliõpetajana töötama Örby koolis. Ta jätkas
pedagoogina töötama erinevates koolides kuni 2000 aastani. Helga alustas kirjanduslikku tööd
1962. aastal novelliga „Kaheksa“. Enn ja Helga tutvusid sügispeol 1956, kus eksituse tõttu Enn
kutsus teda tantsima. Võib ka öelda, et saatus viis neid kokku. Nendel algas kirjavahetus, mis
lõppes Ennu armuavaldusega. Helga vastas noormehe tunnetele, kuigi algul kõhkles. Enn tegi
abieluettepanekut 1957 aastalõpupeol, nad olid olnud tuttavad kaks kuud ja näinud teineteist neli
korda. See ettepanek tuli täiesti ootamatult, kuid Helga nõustus. Tema vanemad aga olid
veendunud, et oleks parem veel natuke oodata, kuid otsus oli juba tehtud ja 27 jaanuaril Helga ja
Enn kihlusid. Pulmad peeti sama aasta lõpul 29 detsembril Uppsalas. (Nõu 2011: 114-122)
Esimene laps sündis kaks ja pool aastat pärast pulma, nimeks sai ta Laine. Järgmine laps, poeg
Heino, sündis 16. detsembril. Kolmas laps Liia oli sündinud 23. veebruaril 1965. Kõik kolm last
olid planeeritud ja oodatud. Helga läks pensionile 65aastaselt, 1999. aastal. See aeg on olnud
tema sõnutsi kõige parem, sest siis tulid tema lapselapsed. Esimesena sündis Heino ja Emily
poeg Alexander. Hiljem sündis tema vend Henrik. Helga ise mõtles välja mänge ja võistlusi
nende jaoks, see oli toredasti veedetud aeg. Järgmisena sündisid Liia ja Petteri lapsed: Christian
1997, Anine 1999 ja Herman 2002. Vanaema ise kirjutas ja joonistas nendele isiklikke
13
muinasjuturaamatuid, kus lapsed ise olid peategelased. Viimasena sündis Laine ja Charlesi laps
August 2002. Selle suure pere traditsiooniks on kõiki sünnipäevi, jõule ja lihavõtteid koos
pidada. (samas, 142-146, 249-253) Tema kaks peamist huvi kirjanduse kõrval on olnud loodus ja
kunst. Elukutsena kujutas ta ette botaanika- või zooloogiaalast tööd. Oma esimeste juttude seas
mäletab ta “Elu klaasi taga” ja “Armastus klaasi taga”, kus kirjutas oma akvaariumi elanikest.
(samas,102)
Helga Nõu elab alates 2000. aastast koos abikaasa Enn Nõuga vaheldumisi Uppsalas ja
Tallinnas.
2.2 Loomingu lühiülevaade
Helga Nõu annab ülevaade oma elust ja loomingust teoses „Valetaja“ (2011), kust pärinevad
kõik käesoleva lõiku faktid. Ilukirjandust hakkas Helga Nõu kirjutama oma mehe Enn Nõu
õhutusel juba 28-aastaselt, enamasti õhtuti, kui lapsed olid magama pandud (Nõu 2011: 152).
Tegelikuks kirjanduslikuks debüüdiks võiks pidada 1962. aastal „Manas“ avaldatud novelli „Kell
kaheksa.“ See novell oli kirjutatud uuenduslikus stiilis. Kirjutamiseks kasutas ta „Õigekeelsuse
sõnaraamatust“ poeetiliselt kuulduvaid sõnu ja joonistas ise paar illustratsiooni juurde. Teda
nimetati „noorkirjanik-kunstnikuks“ ning luuletaja Elmar Pettai palus illustreerida tema
esikluulekogu “Jaanilill“. Novell „Kell kaheksa“ kujunes murranguks tema loomingus.
Õnnestunud novelli pärast kutsuti ta esinema Eesti Kultuurikoondise kirjanduse, kunsti ja
muusika uusloominguõhtule. Aktusel viibisid niisugused kuulsad kirjanikud, nagu Marie Under,
Artur Adson, Aino Suits, Agust Mälk, Helmi Mäelo ja Salme Ekbaum. (Nõu 2011, 146-153)
Raamatutena on Helga Nõu avaldanud romaanid „Kass sööb rohtu“ (1965), „Tiiger, tiiger“
(1969) ja „Paha poiss“ (1973), „Estonia“ katastroofist ajendatud romaan „Hundi silmas“ (1999),
romaanilise kompositsiooniga novellikogu „Kord kolmapäeval“ (1967), spioon romaan
„Inimvaresed“ (1993) . Lastele on ta kirjutanud raamatuid „Ruuduline röövel“ (1965), „Oi-oi-oj,
mis juhtus“ (1967) ja noorteraamatut „Pea suu“ (1983). Kooliraamatutena on ta avaldanud „Uus
lugemik 1” ja „Uus lugemik 2” , samuti laste- ja noorteromaanid „Tõmba uttu!”, „Kuues sõrm”,
„Appi!” , „Jääauku“ (jätk raamatule "Appi!"). H. Nõu seni viimased teosed on ta enda maale ja
luulet koondav album „Elu täis üllatusi. Helga Nõu 75: maale ja mõtteid 1956-2009“ ning
mälestusteraamat „Valetaja. Mälestused, tõeotsimised“ (2011).
Kirjandusliku karjääri jooksul on Helga Nõu saanud erinevaid auhindu: Eesti Kultuuri Koondise
auhind 1968, Henrik Visnapuu nim. Kirjandusfondi auhind 1971, Lauri-nim.
noorsookirjanduseauhind 1983, Rootsi Eestlaste Esinduse kultuuriauhind 1983, Virumaa fondi ja
Rakvere teatri auhind 1990, Valgetähe V klassi teenetemärk 2001.1 Helga Nõu ise tõlkis oma
14
lühiproosat ja katkendeid rootsi keelde, soome keelde tõlkis tema töid Aino Kaasinen, läti keelde
Ene Andersone. Peale selle, tõlkis ta eesti keelde Astrid Lindgreni raamatud "Vaata, Madicken,
lund sajab" (1984), "Kui väike Ida tahtis teha vempu" (1985), "Mina tahan ka koolis käia" (1985)
ja Kerstin Thorvalli "Õhtujutud Andresest, varsti 4" (1985) ning Anto Raukase mälestuste
käsikirja "Reisimärkmed ühe ränduri elust".
Õpetajatöö kõrval tegeles ta maalimisega, täpsemalt akvarelli ja õlimaaliga ning osales
kunstinäitusel "Paber ja Värv." 1973–1976 töötas ta asendusõpetajana ning 1975–1976
uurimisassistendina Uppsala Akadeemilise haigla kopsupolikliinikus. Pärast seda asus tööle
Eriksbergi-Hogadali koolis, kus ta töötas 1999. aastani. Pärast seda on ta pidanud pensionipõlve
vaheldumisi Rootsis ja Eestis.
Nõu on kuulunud liberaalsesse erakonnasse 1966-79, Eesti Kultuuri Kondisesse aastast 1963
(kirjandustoimkonnas aastast 1966). Nõu oli ajakirja "Tulehoidja" toimetuses 1952-1956,
toimetaja 1957; "Eesti Kroonika 1957" toimetuses (Stockholm). Helga Nõu kuulus Välismaise
Eesti Kirjanike Liidu (1966, juhatuses al 1977), Eesti PEN-klubi (1970), Rootsi Kirjanike Liidu
(1977-97) ning sai Eesti Kirjanike Liidu liikmeks (1992). (Orav 2000: 374)
Helga Nõu loomingu üks omapära on armastus loomade vastu ja nende kujutamine, nagu ta seda
ka ise on rõhutanud oma teoses “Valetaja. Mälestused, tõeotsimised” (2011).
Helga Nõu looming on enamasti orienteerunud kodumaale, teose temaatika on seotud kodu-
Eestiga. Romaanid käsitlevad pagulasühiskonna ja pagulase- kodueestluse suhteid. Helga Nõu
romaanid vahendavad valdavalt selle põlvkonna elutunnet, kes on sündinud enne sõja Eestis,
isiksuseks kujunenud aga juba asukohamaa ühiskonnas. Enamikul ta teoste tegelastest on
kahekordne identiteet: päritolu ja keel seovad neid Eestiga ja Eesti iseseisvuse ideega, kuid nad
on Rootsi kodanikud, kes on kasvanud selle maa kultuuri sees ja sidunud oma tuleviku Rootsiga.
Lõpuks leiavad nad, et eesti päritolu ei lase täiesti vabalt sulada selle maa ühiskonda, mis on
saanud nende kodumaaks. (Hinrikus 2008: 221)
3 Romaan „Hundi silmas“
3.1 Romaani “Hundi Silmas” sisukokkuvõte
Helga Nõu romaan “Hundi silmas” jutustab eesti naise Tiina Valkeri saatusest. Ta põgeneb 3-
aastasena koos vanematega Eestist Rootsi 1944. aasta sügisel ning elab seal üle 50 aasta. Tiina
lapsepõlv on küllaltki raske, sest tal ei lubatud rootsi lastega palju suhelda, kuna tema vanemate
arvates rikuvad nad eesti vaimu ja korrektset käitumist. “Rootsi oli sõna, mida isa ja ema
15
kasutasid, kui oli midagi halba, vastandina Eestile, mis tähendas head. [---] Enamasti mängis
Tiina üksi, aga tihti ka Heikkiga, kes ema pahameeleks “ilmast-ilma nende maja ümber tolknes”.
Tiina emale ei meeldinud ulakas soome poiss.” (Nõu 1999: 46-47) Tüdruku vanemad olid
veendunud, et nende tütar peab tulevikus abielluma eesti mehega, et kinnitada oma truudust eesti
rahvale. Vaatama vanemate lootusele armub Tiina ülikooli ajal rootsi mehesse Rolandisse.
Nende suhe lõpeb aga Tiina rasedusega ja ehmudes vanemate reaktsioonist teeb neiu
ebaseadusliku abordi. 10 aasta hiljem toimub Tiina lalulatus eesti mehe Mats Sooäärega.
Noorpaar alustab perekonnaelu, mida jätkub 14 aastaks. Mats leiab endale uue naise Olga ja
kolib tema juurde. Tiina igatseb ja soovib mehe tagasitulekut, kuid mitte armastuse pärast.
Naine tahab tagasi rahu ja kindlust oma ellu, mis tal oli Matsiga koos elades. Tiina meelest oli
kõik nende abielus hästi. Ainukeseks probleemiks oli see, et polnud lapsi. Kui nende peres oleks
laps, siis muutuks nende pere õnnelikumaks. “Mats Sooäär saadab küll naise läbivaatusele
kliinikusse ja nõuandlasse ning laseb ka ennast põhjalikult uurida, aga ei saa kunagi mingit
kindlat vastust ega teada lastetuse põhjust. Nähtavasti keegi ei tea.” (Nõu 1999: 116) 14 aastat
hiljem nende abielu puruneb ja seejärel toimub suur ajahüpe: Tiina on juba 53-aastane naine,
kes elab üksi ja töötab raamatukogus. Tema ülemus on noor naine Ia Bolinder, kes tunneb end
jumalana. Ta alandab kogu aeg Tiinat ametialaselt, kuna ta ei oska kasutada uut tehnoloogiat.
“Selle asemel, et ametiredelil kõrgemale jõuda, on teda järk-järgult madalamale pulgale asetatud.
Üldises suures koondamise- ja kokkuhoiuhüsteerias on tema amet ja ülesanded kuskile
hammasrataste vahele ära kadunud ja talle endale “ajutiselt” päris algelised tööülesanded kätte
antud.“ (Nõu 1999: 163) Ühel päeval muutub Tiina rahulik töö aga kardinaalselt, sest talle
saadetakse abiks erivajadustega kääbustüdruk Ulrika. Alguses Tiina ei lepi temaga, sest tunneb
enda moraalset alandamist. Ulrika tuleb raamatukokku proovipäevale ja Tiina peab teda
juhendama. Kuid tundes moraalset alandust sellisest ülesandest, hakkab ta karjuma nii tüdruku
kui ka ülemuse peale. Dialoogis ülemusega, Tiina kaebab oma töö üle: “Ma olen kõige halvema
töö saanud, kõige viletsema toa. Nüüd pannakse veel see alaarenenud värdjas minu tööd segama!
Keegi ei ole minu arvamist küsinud. See, tema, ta ei oska lugeda ega kirjutada, isegi mitte
rääkida! [---] Ma ei lepi enam, et minuga ei arvestata, et mind solvatakse ja tehakse otsuseid, mis
mind puudutavad, ilma, et minult küsitaks.“ (Nõu 1999: 169) Hiljem mõistab ta siiski oma süüd
ning kutsub Ulrika tagasi tööle. Mõne aja möödudes tunneb ta seost Ulrikaga, sest Ulrika võiks
olla tema sündimata tütar. Ulrikal on sama nimi, mida Tiina oleks soovinud oma lapsele panna;
sama sünniaeg, millal Tiina tegi aborti. Emainstinkt võtab Tiina üle võimust ja ta hakkab
hoolitsema kääbustüdruku eest. Ulrika tunnistab Tiinale, et ta vanemad on Mona ja Sven
Gustafsson. Ulrika on internaadi elanik, aga Mona Gustafsson on selle internaadi juhataja. Tiina
tahab lapsendada Ulrikat, kuid rahvaloendusregistri ametnik ei luba, sest teda raviti
16
psühhiaatrikliinikus. Mõte, et Ulrika on Tiina laps, ei anna Tiinale ööl ega päeval rahu, töö
juures nad veedavad palju aega koos, Tiina hoolitseb Ulrika eest. Kuna seadus ei luba last
lapsendada, otsustab naine, et ta varastab Ulrika ebaseaduslikul viisil. Ühel päeval Tiina kutsub
Ulrika külla ja laps jääbki temaga koos elama. Lõpuks, otsustavad nad tagasi Eestisse kolida,
sest Rootsis neil rahulikku elu olla ei saa. Nad põgenevad laevaga tagasi Tiina kodumaale, kus
neid ootab õnnelik ja rahulik elu.
Peatükis Da Capo (itaalia keelest algusest peale – J.A.) on Ulrika ja Tiina elu täiesti teistpidi
arenenud. Helga Nõu näitab lugejale teist lõpplahendust, mis oleks juhtunud, kui Tiina ei oleks
teinud aborti. Kõigepealt on Da Capo lugu Tiina rasedusest ja Ulrika sündimisest. Alguses
nimetatakse rasedust apsuks, aga vaatamata Gustav Valkeri protestile otsustab noor naine lapse
ikkagi sünnitada, vaatamata sellele, et tal tekkis mõte teha aborti. Sellega lõppevad tütre ja isa
suhted. Sünnitus on valus ja raske, väike laps kaalub napilt 2 kilo ja ta jääb haiglasse kuni kuue
nädalaseks saamiseni. Lapsel on terviseprobleemid ja isegi kui neid koju lastakse, peavad nad
mitu korda päevas haiglas kontrollis käima. Ema aga keeldub sellest kontrollist, sest ta tahab ise
oma lapse eest hoolitseda. Lastenõuandla saadab korduvalt Tiinale kirju ning lõpuks ka inimese,
kes peab Ulrikat kontrollima, Tiina aga eirab reegleid ning ei tee talle isegi ust lahti. Ulrika
areneb väga isikupäraselt ja ilmutab imelisi andeid: tunneb taimevalu, oskab häälitsuste abil
kõnelda loomade ja lindudega. Kooliskäimisega on Ulrikal aga raskusi, sest ta põgeneb sealt
mitu korda. Koduõpetust tal ei lubata, viidates sellele, et ta ema ei ole võimeline last kasvatama
ning lõpuks viiakse tüdruk internaati.
Kujundid
Selles romaanis on tavaelu kõrval puudutatud ka libahundi teemat. Reaalse elu kõrval elab
peategelane Tiina ka teist, nii öelda fantaasia elu, kus ta muutub libahundiks. “Ta ise oleks siis
nagu keegi teine, kelle veri voolab soontes kiiremalt ja kuumemalt kui muidu, on tumedam ja
ürgsem kui muidu. Ta ei ole enam nõrk ja haavatav, vaid painduv, tugev, peaaegu võitmatu.
Nagu metsloom, hunt, valmis murdma. Neil kordadel on ta isegi valmis tegudeks, mida pärast
kahetseb. Kahetseb näiteks toda õnnetut juhtumit kaubamajas, kui seal sisse kukkus ja politsei
kaela sai. 3000 krooni trahvi polnud kõige hullem, vaid häbi ja alandus.” (Nõu 1999: 130)
Libahunt on üks maailmakirjanduse püsimotiive. Vanarahva uskumus, et inimene võib end
hundiks muuta, pakub oma salapäras kõne- ja kirjaainet tänapäevani. Merili Metsavahi (2010:
611) sõnul „Naine hundiks“ on üks populaarsemaid süžeid libahundi müütidest. Müüt
libahundist on paelunud Helga Nõu kõrval ka paljusid eesti kirjanikke, nagu A. Kitzbergi
"Libahundis" (1912), A. Kallase "Hundimõrsjas" (1928) ja A. Gailiti "Libahundis" (1926).
17
Helga Nõu tunnistab ise, et libahundi prototüübiks on A.Kitzbergi hundinaine Tiina. Lea Rojola
(1994: 62-63) käsitleb kirjanduses hundikuju ajalugu: “Hunt oli Euroopas enne ristiusu tulekut
üheks soositumaks tootekujuks ning huntide ja naisjumalakujude vahel on märgatud palju
seoseid. Naisjumal ise oli sageli Suur Naishunt ja näiteks Egiptuses oli huntjumala nimeks Tee
Avaja või Keha Avaja, mis mõlemad omakorda olid tavapärasteks viideteks naisjumala
sünnitamisvõimele.”
Helga Nõu ise põhjendab libahundi motiivi järgmiselt: “Peategelase võrdkujuks olen valinud
hundi, sest millegipärast on hunt loomana mind alati võlunud. [---] Hundis on midagi ürgset, ta
on metsloom, keda inimene pole suutnud taltsutada. Kirjutan naisest, kes on sattunud eemale
oma loomulikust ühiskonnast. Hundil on vaja oma karja, üksik hunt hulgub, kuni ta oma karja
leiab või hukkub. Hunt peab olema vaba ja tema loomaaias kinnipidamine on vale.” (Runnel
1999)
Rojola (1994: 62) sõnul libahundilugudel on keskne koht kahestumuse kujutamisel. Tema
rõhutab teose müütilist tasandit: “klassikalises mütoloogias on seostatud koletisi peaaegu alati
naissoost olenditega. Neis lugudes ületab kangelane uskumatuid takistusi, kohtab hirmsaid
koletisi, keda ta võitluses võidab, tapab või muul moel oma valdusesse saab. See tundmatutesse
paikadesse tungimine, koletise tapmine on kangelaslikkuse eeltingimuseks.”
3.2 Romaani ülesehitus
Raamatus on 20 erinevat peatükki ja mõned nendest jagunevad alapeatükkideks. Töös on välja
toodud mõned peatükid, mis on töö autori hinnangul kõige olulisemad analüüsi jaoks. Teos algab
peatükiga “Hammustus”, mis on peategelase Tiina kujutluses välja mõeldud sündmus, kus ta
hammustab teatrietenduse ajal oma koolipõlve armastust Rolandit. Teises peatükis “Võlg”
räägitakse elust pagulasmaal ja lootusest heale tulevikule. Peatükk “Varas” jutustab Tiina
Valkeri vabast elust, kus ei ole mingit kontrolli vanemate poolt. Selles peatükis võrreldakse naist
üksilduses oleva hundiga, kusjuures libahundi olemus tegelikult on tema sisemaailm. Tiina
tunneb end nagu hall metsloom, keda keegi ei pane tähele. Oma kinnismõtetesse takerdunud
naine varastab poest kogemata koti ja turvamehed võtavad ta kinni. Ta kutsutakse
ülekuulamisele, küsitakse tema andmeid, Tiina aga keeldub tunnistamast, et ta on Eestist pärit.
Mõttetu vargus on katse pääseda vabadusse, abitu proov saatust provotseerida, kontrollida, kas ta
nüüd oskab kukkumist vältida, kas ka nüüd võiks teda keegi päästma tulla. Kontrollida, kas hunt
tuleb veel, sest “Ainult keelust üle astudes on võimalik vabaks saada” (Nõu 1999: 41).
Peatüki “Libainimene” kõige olulisemaks sündmuseks pean tema lapsepõlvesõbra Heikki
kadumist metsas. 8-aastasena läks Tiina temaga koos jalutama järve äärde, nad kukkusid
18
kaljulõhesse ning ei saanud sealt välja. Õhtuni olid nad seal, ootasid kuna keegi vanematest tuleb
neid otsima. Siis nägid nad vee poolt tulevat hunti, Heikki sirutas käed hundile vastu, haaras tal
kaelast kinni ning vinnas ennast hundile selga. Mõne sekundiga sörkis hunt Heikkiga minema
sama teed, mis ta tulnud oli. Tüdruk karjus, et teda ka kaasa võetaks, hunt aga ei tulnud tagasi.
Tiina järgi tuli aga isa sõpradega ja päästis ta. Lapsepõlves läbi elatud psüühilise trauma jäljed
võivad olla üheks põhjuseks, miks hundist saab Tiina jaoks omalaadne teisik ja kaitsemehhanism.
„Peatükid “Eksiil” ja “Perekonnamäng” läbivad kiirtempos täpselt kalkuleeritud loeteluna
minevikusündmusi, mida iroonia puntkvalgus võõritab. Kord Tiina, siis ta vanemate
vaatepunktid siis jutustaja oma.“ (Hinrikus 1999: 651) Peatükis „Eksiil“ jutustatakse teise
maailma sõjajärgsetest sündmustest , mis olid aastail 1945-1959. Huvipakkuv peatükk on
“Perekonnamäng”, mis jaguneb veel alapeatükideks A, B, C, D, E ja nii edasi kuni O täheni. A
on algus, B on beebi, C on Charlotte, L on laulatus. Alapeatükk Laulatus jutustab Tiina abielust.
Teos on huvipakkuv omapärase loojutustuse poolest: paralleelselt jooksevad kaks tegevusliini,
millest üks osutub illusoorseks. Seetõttu on oluline analüüsi lähtepunktina fikseerida teksti
faabula1, keskendumata esialgu tegelaste tunnetele ja muudele üksikasjadele. Kui lugeda teos
lõpuni, kujuneb arusaam, et umbes pool teose sündmustest toimub peategelase kujutluses.
Libahundi temaatika on Tiina tegelase sees toimuv konflikt, omamoodi kaitsmismehhanism
ümbritsevate probleemide vastu. Nende probleemide hulka kuuluvad elu paguluses ja
põlvkonnade vasturääkimised, vastuseta armastus, abort ja selle tagajärjed.
Romaani struktuuris on olulisel kohal vaatepunkti vaheldumised. Romaan “Hundi silmas” on
liikuva vaatepunktiga, ühtne jutustaja puudub. Tiina lugu vahendab tema-vormis jutustajahääl, kes
kirjeldab naise tegemisi ning edastab siirdkõne abil Tiina mõtteid ja tundmusi. Mõnikord saavad
romaanis mina-vormis sõna näiteks Tiina vanemad, tema naabrinaine Gunborg Oscarsson, aga ka
Tiina sündimata jäänud laps Ulrika. Sündmused algavad Tiina Valkeri vaatekohalt teatris, kus
peategelane märkab üle aastate oma kunagist armastust Rolandit. Tiina kujutleb end hundiks, kes
murrab mehe. Teostub magus kättemaks. Sama stseeni sisse on peidetud väiksemaid stseene, mis
on esitatud teisest vaatepunktist. Näiteks kõneleb Tiina isa hääl ”Tütar, olen Sulle alati öelnud,
et pead kokkuhoidlik olema. Ema ja mina oleme eluaeg pidanud kokkuhoidlikult elama ja igat
kopikat näpu vahele veeretama. Ainult tänu kokkuhoidlikkusele oleme vaeste pagulastena
suutnud oma elu siin võõral maal sisse seada ja võimaldanud sulle kooliskäimise ja hariduse.
(Kirjaviis muutumata – J.A.)” (Nõu 1999:25).
1 Faabula- sündmused ajalis-põhjuslikus järgnevuses
19
„Mäng mängus valmistab kirjanikule lõbu ja ja torkab arvustajale pihku käepärase
postmodernismi koogivormi. Läbikukkumine ja laevahukk on peaaegu võrdsed, hukkusid nii
kaljas kahe mastiga, mis läks põhja soolalastiga, kui ka Russalka või Estonia. Mäng kasvab
tegelikkuses, võtab kord kujutluses kord reaalsuses kohutavad mõõtmed, samas pisendub taas
mänguks. [---] Tiina on otsekui patsient, kelle haiguse tuvastamiseks tuleb teha järjest uusi ja
uusi analüüse. Sageli on need naistehaigla analüüsid, milles tunnete intensiivsus on redutseeritud
bioloogilise alastuseni.” (Hinrikus 1999: 651) Romaanile on iseloomuik teemade ja jutustuse
katkendlikkus, aja, ruumi ning vaatepunktide segamine. Kompositsioonis on kasutatud tegelaste
sisemonolooge, küsitlusi, intervjuusid, statistilisi andmeid, võõrsõnu ja sõnamängulisi fragmente.
Romaani tegelased mõjuvad katses osalejatena, keda autor jälgib. Sellise eksperimendi eesmärgiks
on sündmusi näitamine mitme vaatenurga alt: teatrietenduse ajal hammustus Tiina silmadega ning
Rolandi silmadega.
„Hundi silmas“ on avatud romaan, sest autor annab lugejatele võimaluse valida romaani lõpp
iseseisvalt, kumb neist lugejat rohkem kõnetab. Esimese variandi puhul teeb Tiina abordi, sest
tema sees elav loode oli talle tüliks, siis abiellub Mats Sooääruga, lahkub temast, saab tuttavaks
kääbustüdruku Ulrika Loodega, ning kolib temaga koos Eestisse, õnneliku elu otsima. Teise
variandi puhul sünnitab Tiina lapse, kelle nimeks on Ulrika. Laps areneb isikupäraselt ja vajab
arsti läbivaatust, Tiina aga keeldub kontrollist. Anti käsk, et kui Tiina ei ole võimeline oma last
kasvatama, siis saadetakse Ulrikat internaadi. Tiina jääb üksi, Ulrika aga viidi internaati.
3.3 Tegelase analüüs
Teos vahendab valdavalt selle põlvkonna elutunnet, kes on küll sündinud enne sõda Eestis,
isiksuseks kujunenud juba asukohamaa ühiskonnas. Teose peategelasel on kahekordne identiteet:
päritolu ja keel seob teda Eestiga ja Eesti iseseisvuse ideega, kuid ta on Rootsi kodanik, kes on
kasvanud selle maa kultuuri sees ja sidunud oma tuleviku Rootsiga. Romaani läbiv teema on
küsimus, kes ma olen, ja kahe kultuuri kokkusobitamine. Elu pagulasmaal, lapsepõlv, armastus,
tööprobleemid on Tiina Valkeri elus kõige olulisemad, sest nad mõjutavad naistegelase
kujunemist. Selline teemakäsitlus ja erinevate stiilide kasutamine annabki romaanile „Hundi
silmas“ erilise tähenduse pagulaskirjanduses.
3.3.1 Paguluse motiiv
Tiina Valkeri pagulaslugu on sarnane Helga Nõu looga. Pagulusajal tekkisid põgenejate erinevad
põlvkonnad. Helga Nõu on kolmanda põlvkonna pagulane, kes sai hariduse Rootsis. Tema kasvas
üles Rootsis, pidi ennast teostama võõras keskkonnas. Kolmanda põlvkonna erinevus teistest
20
põlvkondadest seisenes selles, et inimesed leidsid oma koha maailmas, nad ei tahtnud tulla tagasi
Eestisse. Näiteks, Helga Nõu on põgenenud Rootsi lapsena, seega temal olid mälestused Eestist.
(Domaševa 2014: 23)
On teada, et Tiina Valker on sündinud eesti perekonnas ning elanud Rootsis paguluses. Tiina ei
mäleta paguluse üksikasju, sest ta oli alles 3-aastane, kuid tema isa jutust selgub kuidas
põgenemine 1944 aastal toimus: “Paat püsis vaevu vee peal, vett jooksis kolinal paadilaudade
vahelt sisse, nii et kaks meest pidid seda kogu aeg pangedega välja loopima. Meil polnud
varustust, polnud midagi, puudus isegi merekaart ja kompass. Aga me põgenesime. Põgenesime
vaimse ja kehalise terrori eest, kindla surma eest.“ (Nõu 1999: 17) Rootsis ei otsinud nad
kergemat elu, Valkeri perekond oli valmis raskeks tööks põgenikelaagris.
Tiina isal olid eriti ranged kasvatusmeetodid, näiteks keelas ta Tiinal rootsi lastega suhtlemise.
„Tiinal läheb kõik väga kergesti, kui aga tahab ja end lösakile ei lase. Siinkohal võib Rootsi
mölakate eeskuju küllaltki halb olla, ehkki tal peaks küll endalgi niipalju aru olema, et ennast
mõjutada ei lase.“ (Nõu 1999: 62)
„Tema [st Tiina isa - J. A.] suureks kurvastuseks ei olnud tal küll poegi, meessoost pärijaid, kes
oleksid tema nime võinud edasi kanda. [---] Moodsa aja kommete järgi võisid pealegi naised
abielludes oma sünninime perekonnanimena säilitada ja oma lastele edasi anda.” (Nõu 1990: 18)
Väljatoodud tsitaat viitab sellele, et Gustav Valkeri põhikriteeriumiks on tema nime jätkamine, ta
peab ajalukku minema. Just seepärast tahab ta, et tütar jätaks enda perekonnanime.
“Isa identsusprobleem ei olnud kindlasti mitte väiksem: ta ei tundnud end siin võõral maal õige
ühiskonnaliikmena ja suutis ainult vahel haruharva ja suure vaevaga LIBAROOTSLASEKS
moonduda. Mis veel hullem: aastatega kaotas ta oma endisegi identsuse ja muutus peale selle ka
LIBAEESTLASEKS.” (Nõu 1999: 44) Isale Eesti-alase haridusega polnud midagi Rootsis peale
hakata. Tema karjäär seisnes metsakoristamises, värvivabriku pakkijatöö ning arhiivitöö riiklikus
asutuses. Tema uhkus oli eesti rahvas, võitlus kommunismi vastu ning tütre kasvatamine eesti
vaimus. “Nagu vabaduse kaotanud looma möirgas ta paguluse loomaaias ja keeldus söömast talle ette
pandud – ehkki vitamiinidega rikastatud – nämmu. Selle asemel püüdis ta igal võimalusel oma
heategijaid selja tagant salvata.” (Nõu 1999: 7)
Põlvkonnade vasturääkimised on pagulaselus olulisel kohal. Kolmada põlvkonna probleemid olid:
“vasturääkivused noorema ja vanema põlvkonna vahel, iseendaks jäämine, enda koha leidmine,
inimese hirmud ja saatus, täiskasvanuks saamine, unenäolisus, kuna reaalsus polnud ju ilus (kasvõi
põgenikelaagrid, kolimine, teadmatus, määramatus).” (Domaševa 2014: 23)
21
Kooliajal Tiina tunnistas isale, et ta on armunud rootsi mehe – Rolandisse. Isa on nende suhete vastu,
tema meelest rootslased on rumalad ja isoloomutu inimesed, kellel puuduvad ideaalid. “Me ei tohi
alla anda ega seguneda rumala ja degenereerunud rootsi rahvaga! Vaata ise, siin on debiilikud iga
nurga taga! “(7) Tiina ei anna alla, ta kaitseb Rolandit, tema eluväärtusi ning terve rootsi rahvast.
Isal on aga oma isiklik arvamus juhtunute kohta ja teda on võimatu ümber veenda. Vaadates Gustav
Valkeri suhtumist, selgub, et harmoonilise abielu loomise põhikriteeriumiks on sama päritoluga
abikaasa. Sellist suhtumist põhjendan ma paguluses oleva inimese käitumisega. Tiina isa on
vanaaegne, aga ikka tema moraal, au ja eesti vaim ei lepi tütre otsusega. Gustav Valkeril on mitu
põhjust selle jaoks: Tiina on veel alaealine, lapse isa ei ole eestlane, “lapse isa, vastutustundetu
poisinolk , hüppas alt ära” (Nõu 1999: 204).
“– Sa oled just nagu möödunud sajandust, kui isad määrasid, kellega tütred pidid abielluma. Peaasi
et oli keegi rikas!
–Täitsa õige! Aga siin on tegemist vaimse rikkusega.”
Gustav Valkeri uhkusel ei olnud piiri, kui tema laps Tiina leidis endale võõral maal ehk Rootsis
eesti päritolu abielumehe. “Ma tahan kord ja kõigile näidata… Tahan näidata, et mu tütar
abiellub eesti mehega. Las kuulevad ja näevad kõik, mis tähendab eesti kasvatus!” (Nõu 1999:
104) Isa sundis oma tütrele peale kohustusi, seega näitas oma vasturääkivust Rootsi ühiskonna üle.
Kuidas reageeris Tiina isa sõnadele? Ta tegi nii, nagu isa ütles ja see oli arusaadav. Tiina ise oli
veel pagulasühiskonna mõju all: ta ise ei teadnud kuhu ta kuulus: ta oli Eestist pärit, aga elas
terve elu Rootsis. Võib olla ei pidanud tema isaliku vanaaegset manitsust kuulama?
3.3.2 Libahundi motiiv
Libahundi mütoloogilist kuju asutatakse kirjanduses väga tihti. Selline naiskujund ahvatleb nii
kirjanikke kui ka lugejaid. Tiina on sõpradeta üksik hunt, kelle kari on ära aetud loomulikelt
jahimaadelt. Karja all mõeldakse siin eesti rahvast. Tiina on pärit pagulasperekonnast, isa ei
lubanud tütrele rootsi lastega suhelda, eestlasi aga oli Rootsis vähe. Tiina ei leidnud Rootsis
sõpru, kuna ta oli pagulasühiskonna mõju all.
Libahunt on traumeeritud isiksuse irdtegelane. S. Freudi järgi oleks libahundi projektsioon kui
Tiina kaitsemehhanismi teke: Tiina kannab kõlbmatuse ja üksinduse põhjused üle huntinaisele
kui endavälisele, teisele “inimesele”, et tulla toime suutmatuse süütundega. Huntnaine ühendab,
võimendab ja segab omavahel Tiina mälestuskillukesi, tema käitumises ilmnevad etteheidetes
Tiina probleemid, enesesüüdistus ja varem teistelt kuuldud kriitika. Püüdes integreerida libahunti
22
kui kaitsekilpi enda ellu, seob Tiina oma alateadvuses libahundi isikuga varasemaid sündmusi,
luues nii moonutatud ja lünkliku pildi oma minevikust ja inimeste vahekordadest. Libahunt nagu
Tiinagi on vastuoluline ja impulsiivne, kord abitu ja õrnust otsiv, siis agressiivne ja kiuslik.
Helga Nõu romaani peategelane Tiina otsib ühteaegu nii kodu kui ka väljapääsu sellest,
vabadust. Tiina arutleb vabaduse teema üle kaubamajas, kui turvamehed ta kinni said. „Kas nad
arvavad, et saab kedagi aastakümneid puuris hoida, talle ainult magusavõitu nämmu suhu
toppides? Kui saab, murrab ta esimesel võimalusel oma vangivalvuri ja põgeneb. Ainult keelust
üle astudes on võimalik vabaks saada” (Nõu 1999: 41).
Hammustuse etenduse ajal räägitakse laval, et “Naistele ei saa vabadust anda, sest siis moonduvad
nad libahuntideks ja hakkavad karja murdma. Seepärast tuleb naisi vaos hoida. Ei mingit armatsemist
ega lullilöömist! Ei mingit ringijooksmist.” (Nõu 1999: 11) Milles seisneb moraal? Kuidas seostub
libahundi motiiv naise vabadusega? Kas on see patriarhaalse ühiskonna mõju? Nasitele ei saa
vabadust anda, sest nende koht on kodus: askeldamine, lapse kasvatamine ning mehe seksuaalse
rahuldus.
”Tegelikult kirjeldatakse Tiina hundistumist: ta kaotab identiteedi, vaevleb oma naisekeha
vangistuses, aga tema silmad hiilgavad juba pimeduses nagu metsloomal. Hundil on ju teatavasti
meeletu jõud ja kiirus, samuti tegutseb hunt pimedas, kui inimesed abitult magavad, või kui ei
magagi, siis kindlasti ei näe nad nii hästi kui metsloomad, kellel on seetõttu eelis. Nõu teoses
hundinaine Tiina tegeleb pimeduses: kas teatri etenduse ajal, kui ta hammustas külastajat või
talve ööl kui ta tapab metsas pettur-rootslase. Pettur-rootslane on Tiina esimene armastus
Roland.
Mõnikord puudub tal arusaam, kust jookseb reaalsuse ja fantaasia vaheline piir. Tegelikult
toimub libahundiks muutumine Tiina kujutluses, libahundiks muutumine pöörab ta elu pea peale.
Libahundina tahaks Tiina varastada poest kasuka või hammustada meest kinos või veelgi hullem
– tappa inimese. Huntnaine Tiina on kuri ja halastamatu, ta ei oska oma vihahoogusid piirata.
Tavareaalsuses viibiv Tiina ei näe seost oma niinimetatud unenägude ja veremaitseliste huulte
ning reaalse elu vahel. Oma veriseid suunurki põhjendab ta hommikuti sellega, et hammustas
unes huulde või keelde.
3.4 Tiina Valkeri eluetappid
Tiina lapsepõlv
3-aastasena oli Tiina uudishimulik nagu teisedki lapsed. Tiinat huvitas ümbritsev maailm,
küsimus, kust tulevad lapsed, inimese füsioloogia, naiste ja meeste erinevused, tema isiklik keha
23
jne. Ta tahab teada saada võimalikult palju sellest, mida näeb. Kuna Tiinal ei olnud vendi
puuduvad temal algelisemadki teadmised vastassoost. Ema käest sai ta teada naise ja mehe
bioloogilisest erinevusest: poistel on pissimiseks totu ja tüdrukutel nunu. Laps arvab, et magama
minnes võtavad poisid totu ära. “Ta naerab, kogu elu on veel ees. Ta ei tea midagi sõjast ega
eelseisvast põgenemisest, veel vähem oma elamata elust. Totu – misuke naljakas tila!” (Nõu
1999: 76-77) Küllap tahab ta siis ka teada, kuidasmoodi ema ja isa rakkudest tekib laps ja kus
see konkreetselt toimub. Tiina oli šokeeritud, kui sai teada, kuidas lapsed sünnivad. Ta sai seda
teada naabri Sonjalt, kes näitas seda talle nukkude peal. Tiina oli vihane ema peale, kes oli talle
mitu korda valetanud. Esimeseks valeks oli kurg, kes toob lapse perekonnale, teiseks on inimese
abielu, mis toob beebi ema kõhtu . “Ema ei ole enam vandeseltslane, vaid äraandja. Peale selle
on ta ema peale alateadlikult pahane veel millegi muu pärast, mida ta ei oska seletada ega
sõnadesse panna, aga tunneb oma vaistuga ja kasvava naiseliku intuitsiooniga.” (Nõu 1999: 80)
Rääkides Tiina lapsepõlve šokeerivatest momentidest, võiks välja tuua päeva, mil Tiina nägi
oma paljaid vanemaid voodis. “Ta vanemad olid talle mõlemad täiesti võõrad, punakad, lodevad,
karvased kehad valgete voodilinade ja hoolimatult kortsu lükatud pitspäevateki kägarduses, nagu
mingid grotesksed hiigelkonnad või putukad kuskilt teisest maailmast.” (Nõu 1999: 83)
12-aastase Tiina reaktsioon oli arusaadav: solvunud laps ei rääkinud vanematega mitu päeva.
Nädal aega hoidis ta pea kengekaelselt püsti, vahest nuttis. Kõige hullem oli aga see, et vanemad
ise kartsid temaga juhtunust rääkida, vanemad ei püüdnud isegi lapselt andeks paluda. Mõlemad
pooled vaikisid, lootes, et selline juhtum lihtsalt unustatakse. “Ammugi ei sallinud ta kehalisi
puudutusi. Sellised ei olnud küll nende peres kombekski ja tal ei olnud meeles, et keegi teda
kunagi oleks kallistanud. Väiksena oli ta loomulikult ema ja isa süles olnud, aga seda ta ei
mäletanud. Vahel harva oli ema ta pead silitanud, seda ta mäletas ja isal oli ta käest kinni
hoidnud.” (Nõu 199: 84) Analüüsides seda juhtumit, saab öelda, et tema lapsepõlves ei hoolitud
kehalisest kontaktist ja puudutustest. Peres ei olnud kombeks kallistada ja musitada teineteist ja
sellest tulenevalt ongi Tiinal puudu oskustest oma tunnete ja mõtetega
hakkamasaamisel. Eelkõige puudub Tiinal oskus toime tulla oma negatiivsete tunnetega, kuid
tihti ei oska ta hinnata tekkinud lähedussuhete olulisust.
“Õieti ta ei teadnud, kumba ta rohkem pidi vihkama, kas isa või ema. Isa, kes sundis ema alluma
(kas ta sundis?) või ema, kes oli nii palju kordi rääkinud, oli hoiatanud ja seletanud, et abielus
peab, aga ainult abielus, ja et naistele on see paljas kohustus ja piin!” (Nõu 1999: 83) ) Tsitaat
käib inimeste füüsilise ligiduse kohta, kuid paradoks seisneb selles, et peatüki pelkirjas on
füüsiline jäledus, mis väljendabTiina suhtumist juhtumile. Väljatoodud tsitaat viitab naiste
24
alistamisele kui diskrimineerimisele seksuaalelus. Laps nägi kuidas isa vägivaldselt kohtles ta
ema. Ema esineb lapse silmis alistava olemusena, keda ta isa agressiivselt kasutab.
Kui Tiina jõudis sugulise küpsuse ikka, hakkas ta oma keha vihkama. “Kintsud, kõht ja puusad,
kõik, mis varem olid olnud sihvakad ja peenikesed, paisusid nüüd suurteks ja tainasteks, nii et ta
pidi oma keha häbenema.” (Nõu 1999: 84) Veel kartis ta sattuda suuremate poiste kiusu alla, kes
vahetundide ajal tüdrukute tisse pigistasid. Ta vältis saunas käimist, kuna igasugune alastiolek
oli tema meelest kohutav ja alandav. “Tiina kartis küll saunanaise brutaalset nühkimist, aga veel
rohkem vastumeelt oli talle nii enda kui teiste tüdrukute alastiolek. Kõik nad olid ju paljalt enam-
vähem ühtemoodi, aga häbistav oli see sellegi poolest. Kõigil olid oma karvad, lillakad õnarused
ja nahavoldid, mõnel rohkem kui teisel. [---] Ja ta nägi jälkusega – algul ta otse ei uskunud oma
silmi – kuidas Barbo2 reite vahelt, tema praost punnis välja midagi roosat! Ta oli šokeeritud, ta
sündsustunne oli haavatud. Ta ei tahtnud vaadata, aga ei saanud ometi ka vaatamata jätta. Mis
see oli?”( Nõu 1999:87) Kui Tiina koju jõudis, võttis ta peegli ja hakkas oma keha uurima. Tiina
tundis hirmu täiskasvanu elu ja tuleviku ees. Tüdruk kogeb seksuaalsust oma keha
tundmaõppimise kaudu. Kui koolis ja kodus sellest ei räägitud, pidi ta ise õppima ja see
õppimine äratas vastikust.
Feministliku liikumise 1970ndate teadvustamisaktsioonides mõisteti keha identiteediloomise ja
opositsiooni vahendina. Usuti naiseliku seksuaalsuse avastamise võimalikkusse oma keha
tundmaõppimise kaudu. See tähendab seda, et seksuaalne sotsialisatsioon on protsess, milles laps
õpib oma sugu. Keha on intrument, mis tuleb panna toimima efektiivselt, et saada temast
võimalikult palju kasu ehk naudingut. (Lappalainen 2003: 208)Täpsemalt naudingut käsitlen
järgmises peatükis.
Homoseksuaalsus
Inimesed on oma seksuaalsest orientatsioonist teadlikud juba lapsepõlvest saadik ja seda
olenemata vanemate religioossest taustast, traditsioonilisest või ebatraditsioonilisest
peremudelist või sõprade seksuaalsetest vaadetest.
17-aastasena sai ta ühel päeval bussis sõites orgasmi, lihtsalt sellest, et teine naine, Charlotte,
istus talle väga lähedal. Peale seda esimest päeva kohtusid nad veel mitmeid kordi bussis. Tiina
ootas naist kogu aeg, et ta saaks veelkord tunda seda imelist tunnet. “Siis see algaski: imelik
surin ja pinge reies, mis oli surutud vastu võõra tüdruku reit tema musta pika palitu all. Tunne ei
2 Tiina koolikaaslane, keda poisid kõige rohkem käperdasid. (Nõu 1999:87)
25
olnud ebameeldiv, vastupidi, aga imelik – isegi imeline. Ta ei olnud kunagi midagi sellist
tundnud. [---] Niiskus, tihedus ja bussiradiaatori soojus mässisid neid kokku üheks elavaks ja
värelevaks organismiks. Pinge tõusis järjest ja hõlmas nüüd juba mõlemaid reisi. Surin kandus
edasi kubemetesse ja kasvas aeglaselt kummaliseks magusaks pakitsuseks alakehas. Nagu oleks
ta paisumas! Mis see oli? Korraks tuli mõte, et on pissihäda, aga samas teadis ta, et ei ole, vaid et
on midagi muud, millele ta ei leidnud nimetust. [---] Ta surus oma kintsud veel kõvemini kokku
ja vastu teise tüdruku kintsu ja istus nii liikumatult nagu transis, peas üksainus mõte: peaks see
surin veel jätkuma!” (Nõu 1999: 90) Tiina ise analüüsib seda juhtumit nagu midagi erilist poleks
juhtunudki, naised ei teinud midagi ebatavalist ega taunitavat. “Tiinal ei õnnestunud aga iialgi
loodusseadusi järgida. Liiga hilja sai ta teadlikuks omast soost, liiga hilja õppis ta tundma
mängureegleid läbikäimises teistega ja vastassooga.” (Nõu 1999: 97)
Tiina tahtis ainult ühe asja: saavutada seda tunnet veel kord. Ta unistas, et kohtub Charlottega
veel. Järgmisel päeval aga toimus Tiinal isiksuse kahestumine: „Ja Tiinat oli korraga kaks: üks,
kes soovis, et buss mitte kunagi selle bussipeatuseni ei jõuaks (enne seda ümber läheks või
ükskõik mida!) või siis et Charlotte eelmise päeva bussisõit oleks tema ainuke ja viimane.“
(Nõu1999: 91) Mulle näib, et Tiina kardab oma seksuaaliha ja tundeid. Tal ei ole piisavalt
julgust selle naisega suhelda. Iga päev elab ta lootusega, et näeb ja tunneb seda naist oma kõrval.
Neiu tunneb end õnnetuna, kardab, et sellist elamust kustutakse ära tema elust. Tiina ei taha ära
unustada seda juhtumit, ta igatseb, närveerib, armukadestab. Kas ta on Charlottesse armunud?
Tiina heitlusi oma seksuaalsusega annab hästi edasi järgmine tekstilõik. Tiina sisekõnest, milles
ta igatseb Charlotte ning arutleb oma õnnetu elu üle.
“–Tunnen suurt igatsust.
–Charlotte järele? Teda ei ole sul enam vaja.
–Kuidas ei ole vaja?
–Ise ütlesid.
–Ütlesin mõtlematult. Ma võtan tagasi!
–Midagi ei saa tagasi võtta. Aga peale selle saad nüüd ilma temata läbi. Oled õppinud oma sugu
aktsepteerima.
– Kust ta tuli? Kes ta oli?
– Olid sina ise.
– Ei, see pole tõsi!
– On küll. Oled nüüd saanud täiskasvanuks.
–Ma olen õnnetu!
–Harju ära!
–Ei saa.
–Pead harjuma. Kõik täiskasvanud on õnnetud.
–Ei usu. Mõned on kindlasti õnnelikud.
–Mõnd lühikest aega, jah, võib-olla ainult mõne üksiku hetke. Muidu on inimese põhitunnetus
ikka kurbus ja igatsus, õnnetuolek.
–Inimese?
26
–Vastandina loomadele. Loomadel ei ole selliseid tundeid.
–Kas loomad ei või õnnetud olla?
–Neil on kas hea või halb olla, aga nad ei ole õnnelikud ega õnnetud.
–Nad ju käituvad nii, nagu oleksid.
–Kui neil on millestki puudu, on näiteks näljased või püünises kinni, järgivad nad lihtsalt oma
vaistu, otsivad süüa või püüavad püünise katki närida.
–Nii tahaksin ka mina olla!“ (Nõu 1999: 96-97)
Tiina kardab oma tundeid. Ta arutleb, et loomadel on kergem elada, kuna nad ei tunne õnne või
õnnetust, neil on lihtsalt kas hea või halb olla. Tiina jõuab otsusele, et tahaks ka loom olla.
Vastamata armastus või lihtsalt suguiha koormab Tiinat. Ta ei taha enam sügavaid hingelisi
elamusi läbi elada, vaid järgida ainult oma vaistu.
Kas Charlotte eksisteerib reaalses elus või ainult Tiina kujutluses? Peategelane jõuab järeldusele,
et Charlotte oli tema ise. Kuidas see võimalik on? Tiina isegi ei mäleta kuidas Charlotte välja
nägi. Tiina ei otsi ega räägi Charlottega, isegi nimi Charlotte on Tiina välja mõeldud fakt.
“Charlotte, mõtles Tiina õhtul. Ma kutsun teda Charlotteks” (Nõu 1999: 90)Kui Charlotte esineb
ainult kangelanna kujutluse viljana, siis eeldan, et Tiina saavutas seksuaalse naudingu iseendaga.
Lucy Irigaray järgi ei ole naise nauding seotud ühe elundiga, vaid ta kogeb seda kõikjal oma
kehas ja ta on juba iseenesest autoerootiline – ta suudab end ise rahuldada ning nautida oma
puudutusi. Naise naudingu kõige lähimaks vormiks on hüsteeria vorm, mis ei ole kooskõlas terve
kehaga, vaid selle üksikute osadega, samal ajal see on seoses mitte muu inimese kehaga, vaid
enda omaga. (Annuk 1999:768)
Tiinal on palju probleeme – eelkõige seksuaalsus ja kehaõppimine iseseisvalt, pingelised suhted
vanematega ning elu pagulaperekonnas,
Armastus.
Ülikooliajal armus Tiina Valker Rolandisse. “Armastus on ainult aru kaotamine, enese kotamine.
Me toetame teineteist ja valvame koos lõkke ääres, kuulates eemalt pimedusest metsloomade
möirgeid. [---] Armastus oleks täiesti ülearune ja tarbetu asi, võib-olla isegi ohtlik, sest siis me ei
oskaks valvel olla ja ei märkaks vaenlaste tulekut. Armastus teeks meid kaitsetuks, aga ei hoiaks
ära ühtki vaenlast. Annaks ehk küll tulele sööta, aga ainult korraks. (Nõu 1999: 114) Tiina
mõtted armastusest tulevad peale Rolandi lahkumist. Tiina oli kukkunud Rolandi ees armutult ja
otsekohe, Rolnad oli aga vaenalne tema jaoks. Aegamööda tunnistas Tiina, et “See, mis ma
Rolandi vastu tundsin, ei olnud armastus, nagu ma lollist peast arvasin. Ei, see oli hullustus ja
27
iha. Mitte lõke, vaid hävitav tuli, mis põletas ära telgi ja kogu varustuse. Pärast, kui kõik oli
tuhaks põlenud, oli alles ainult viha.” (Nõu 1999: 115)
Tiina võrdleb armastust lõkkega, mis pikkamisi hääbub.Ta arvab, et tal on viimane võimalus
veel kedagi armastada. Selle viimase võimalusena esineb Mats Sooäär, tundub, et Tiinal on
lihtsalt vaja inimest tema kõrval. Tiina võrdleb armatust retsidiiviga, mis meditsiinis tähendab
haiguse taaspuhkemist.
Iseenda laulatusel arutleb Tiina, „kuidas saab keegi tõotada armastust elu lõpuni?“ (Nõu 1999:
105) Enda valiku kohta ei ole ta eriti kindel, kuigi mõtleb, et saab Mats Sooääriga hakkama,
kuna mees on paindliku loomuga. Oletan, et nende abielu põhjuseks polnud armastus, vaid
loomulikult Gustav Valkeri mõju. Tiina ja Matsi lugu lõppes lahutusega. Suhted Matsiga olid
üsna kuivad. Miks? Sest inimesed ise teevad oma elu õnnelikuks või õnnetuks. Juba algusest
peale oli aru saada, et suhted ei kesta kaua, kuna juba laulatusel ei olnud Tiina valmis seda meest
elu lõpuni armastama. “Tiina vaatab abiotsivalt Jeesusele ristil, aga viimane jätab ta üksi. Ah et
kas ta tahab? No muidu ta ei seisaks ju altari ees! Ega keegi teda vägisi ka siia ei ole vedanud.
Milleks siis see küsimus? Nüüd on igatahes hilja kahetseda, emal kõik praed ja singid valmis. Ja
isa – ta kukuks jalapealt maha ja sureks, kui Tiina nüüd korraga “ei” ütleks. Pealegi on ta ju ise
otsustanud, et proovib siis selle asja ära.” (Nõu 1999: 106)
Mats Sooäär esineb vastandina Gustav Valkerile. Mats on paindliku ja järeleandliku iseloomuga,
rahulik ja vaikne mees. Helga Nõu tegi Matsist naise iseloomujoontega mehe. Kui Simone de
Beauvoir ütleb, et "naiseks ei sünnita, vaid naiseks saadakse", siis sama ütlust saab kasutada
meeste kohta, et meheks ei sünnita, vaid saadakse. Mehelikkuse all peetakse silmas selliseid
jooni nagu aktiivsus, sõltumatus, individuaalsus, jõud, võistlus, julgus. (Kuurme 2011: 44) Mats
on kujundatud rohkem naiste sotsiaalse aspektist, sest tema on passiivne, sõltuv ja vajab
lähedust. Tiina on kujutatud täiesti passiivsena, vahest tundub et ta on pigem meheliku kui
naiseliku iseloomujoontega.
“ - Kas sa armastad mind? küsib Mats.
- No miks sa mind ometi selle küsimusega piinad?” (Nõu 1999: 113)
“Sa ikka ei jäta oma küsimust. Kas sa siis ei mõista, et mul on hirm. On hirm uppuda ja hirm
lasta tulel kustuda. Tule, istu mu kõrvale, et ma ei tarvitseks olla üksi! ” (Nõu 1999: 115) Tiina
dikteerib mehe kohustusi, tunneb oma võimu mehe üle. Tegelikult ei ole Tiina liha ega kala:
lalulutsel ei teadnud Tiina kas ta armastab Matsi või mitte; peale Matsi lahkumist arvas Tiina et
võib-olla see oli siiski armastus. 14 aasta jooksul ei suutnud naine otsustada, tema hinges valitses
28
segadus: kas oli see armastus või lihtsalt mugavus? Kusjuures, tunnistas Tiina, et Matsiga
abielludes koges ta hingerahu, kuid muutus apaatseks, nagu ei ole tal üldse mingisuguseid
tundeid.
Tööprobleemid
53-aastane Tiina Valker töötab raamatukogus. Peategelane on töökaaslastega võrreldes päris
vana. Ta tunneb end ka ise juba aeglasena ja ülemuski paneb tähele Tiina vigu tööl, näiteks seda,
et ta kogemata kustutas arvutist olulisi andmeid neid salvestamata ja seega 2000 krooni jäid
saamata (Nõu 1999: 163) Tiinal on pingelised suhted oma ülemuse Ia Bolinderiga, kes on
temast 20 aastat noorem. Ta on Tiinat juba mittu korda alandanud, sest tema vanus segab
normaalset tööd. „Ime siis, et on tekkinud mulje, nagu ei saaks ta oma tööga hakkama ja vajaks
abi. Eks see oli muidugi Ia Bolinderi kuratlik plaan, et teda alandada ja väljaspoole töövõimetuna
näidata, nii et oleks kergem teda järgmise vooruga töölt lahti lasta. [---] Aga et ta nüüd veel
peaks oma konkurenti otsima minema! Alandusel on oma piir. Käsk on puhas ja selge
provokatsioon, selleks et Tiinat veelgi rohkem jooksupoisi rolli suruda.” (Nõu 1999: 164)
Vanusega muutub inimene aeglasemaks ja hajameelsemaks, see on tõsiasi. Peategelane muutus
ka liiga närviliseks. Ta ei oska nüüd ülemusega asjalikku arutelu pidada või rahulikult
inimestega suhelda, ta ei talu isegi kriitikat.
Tiinal juhtus hüsteeriahoog tema töökohal. Tiina tunnistab Ulrikale, et ta on tema ema.
Asjaolude kokkusattumisel Ia Bolinder näeb ja kuuleb seda juttu ning ostustab, et Tiina on oma
pädevusi ületanud. “Tiina kargab üles, et temalt maski küüntega maha kiskuda ja Ia Bolinderi
hüsteeriline hädakisa toob kokku kohkunud teenistujad, kes kohmakalt ja tulemusteta neid kahte
teineteisest püüavad lahutada. Alles siis, kui paar tugevat meest Tiina käed selja taha väänavad,
pääseb teine naine ta küüsist lahti. Ta vabiseb ehmatusest ja valust ja ta nägu on veriseks
kriimustatud. Keegi ulatub talle taskurätiku, mille ta surub vastu pikka rebestushaava kõrva
tagant kuni lõua alla välja. Nõrguvate verenirede vahelt näeb Tiina selgelt mürkrohelist
soomustega nahasiilu.” (Nõu 1999: 196) Kuidas sellist käitumisviisi põhjendada? Mina arvan, et
Tiina on ise süüdi omas käitumises. Tiina ja Ulrika vahel toimus intiimne ja väga oluline jutt.
Tiinal oli väga raske tunnistada Ulrikale tõtt, et Tiina on tema pärisema ja ta ei olnud valmis Ia
Bolinderi äkiliseks ilmumiseks. Tiina vihahoogu ei saanud keegi ette ennustada, tavaliselt
rahulik ja naine on hetkeks hulluks läinud. Sellise vihahoo põhjuseks võib olla tema väsimus
ning tööprobleemid, samuti varjatud vaenulikkus ülemuse suhtes. Ta kannatuste karikas sai
täis ja purunes. Käesoleva juhtumi puhul on tegemist üliemotsionaalsusega võu psüühilise
tasakaalutusega, kuna on teada, et Tiina oli varem ravitud psühhiaatrilises kliinikus. Ajalooliselt
29
sellist hüsteeriavormi võiks põhjendada järgmiselt: hüsteeria mõiste oli algselt seotud naise hinge
ja kehategevusega.
Abort
Kooliajal Tiina Valker oli rase Rolandist. Tema kartis isa reaktsiooni ning otsutas aborti teha.
Tiina pidi kõik oma ehteid ära müüma ning raha kokku laenama, et operatsiooni eest 10000
krooni ära maksta. 1965 aastal ei teinud rootsis seaduslikke aborte, aga tuttavate kaudu oli
võimalik arsti leida. Ta maksis ette kogu summa ning tõotas allkirjaga, et ei avalda arsti nime,
ega räägi juhtunust kellelegi. Tiina nuttis ja ähvardas end ära tappa, kõike ennem kui vallaslast
sünnitada. “Günekoloog, kes loote veristas ja teda ennast peaaegu tappis, ei olnudki õige
günekoloog, vaid südametunnistuseta šarlatan ja lihunik, kes raha eest oli valmis kõike tegema,
ka tapma.” (Nõu 1999: 178)
Tiina kahetses oma tegu, oleks kõik juhtunud 10 aasta hiljem, mõtleks ta ümber. Aegamööda
“kerkib aga üles järgmine ja kõige tähtsam küsimus: mis sai lootest, Tiina lapsest pärast seda, kui
ta emakojast välja kisti? Kas visati ta lihtsalt ära või müüdi äkki maha seadusevastase uurimise
otstarbeks? Kuskil on ta lugenud artiklit teadlastest, kes eestikavastaselt katsetavad abordi teel
kõrvaldatud inimloodetega. Olevat võimalik viljastatud munarakke (kas ka tervaid looteid?)
katseklassis edasi kasvatada ja neist kunstlikke inimesi teha.” (Nõu 1999: 178-179) Need mõtted
tulevad Tiina pähe kääbustüdruku Ulrika Loode tulekuga tema elusse.
3.5 KÕRVALTEGELASED
Ulrika Loode. Kääbustüdruk. Puuetega inimene, ta pea on normaalse suurusega, aga ta keha on
nagu 10-aastasel lapsel. Ta nahk on valge, juukseudemed pehmed, keha on ilma naiselike
vormideta ainult nägu on vana, see on kortsudeta, aga siiski mitte lapse oma. Ulrika võiks olla
Tiina tütar, sest ta on niisama vana ja tema vigastuse kohta on samuti põhjendus: lootena kisuti ta
emaihust välja. Ulrika on arglik ja häbelik laps, ta kardab rääkida ning vaikib kogu aeg,
küsimustele vastab ta ainult pearaputusega. Ulrikat võrreldakse loomaga: „Tüdruku keha tõmbub
kaitseasendisse, tõmbub kokku nagu loomal, kes püüab end kaitsta, kui talle kallale tullakse.“
(Nõu 1999: 185) Selline käitumisviis räägib sotsiaalse suhtluse puudumisest tema elus, see
inimene on harjunud juba üksindusega, erinevad ettepanekud kutsuvad esile ainult negatiivse
reaktsiooni. Perekonnanimi Loode on samuti väga huvitav, see on omamoodi märk, mida ei saa
jätta tähelepanuta. Rootsi keeles luude tähendab eesti keeles loode, mis alguses eksitab Tiinat.
See ei ole juhus, see on rääkiv perekonnanimi: embrüo ehk sündimata laps.Ulrikaga on raske
30
rääkida, sest kui kiirustada, siis sulgub ta endasse. Siis tuleb kaua oodata, enne kui temast jälle
sõna välja saab. Raamatukogus ta töötab väga aeglaselt, justkui kardab muutusi ekraani peal.
Romaani teises lõpplahenduses (Tiina keelub abordist ning sünnitas last ) Ulrikal oli
loomupärane and: ta oskas loomadega suhelda mitmesuguste häälitsuste abil. Kõige huvitavam
on aga selline fakt, et laps tundis taimi ja nende valu ka. Tiina pani tähele, et iga kord kui ta
lõikas taime lehe, Ulrika võpatas. Kuidas see võimalik on? Kuid inimestega Ulrika kahjuks
suhelda ei oska, ta ei mängi teiste lastega ning kardab võõraid inimesi. Lapsed käituvad nagu
loomad, matkivad oma vanemaid, Ulrika samamoodi jälgib ema käitumisviisi ja kõneviisi ning
kordab tema järel. “Kaheaastasena istub ta tundide viisi põrandavaibal oma ema jalgade juures ja
jälgib tema ülikooliõpinguid, mis lapse sünnitamise tõttu vahepeal pooleli olid jäänud. Ta tahab,
et ema loeks talle ette rootsi kaheksateistkümnenda sajandi kirjandusest ja prantsuse
modernismist. Kogu selle aja püsib ta pilk nagu hüpnotiseeritult ema huultel ja ta enda väike suu
liigub vaistlikult samas taktis kui ema oma. Alateadlikult imeb ta seejuures endasse teadmiste
varu, mida parimadki pedagoogid oma eluaja jooksul loengutega edasi ei suudaks anda. Kui ema
käimlasse läheb või on köögis kohvi keetmas, muutub laps rahutuks ja laseb kuuldavale pika
kutsuvalt uluva häälitsuse.” (Nõu 1999: 207)
Ia Bolinder – Tiina ülemus, kes tunneb end jumalana. Naisülemust on kujutatud siin range
iseloomuga, mehelikult. Kõigepealt, näeme Ia Bolinderit läbi Tiina silmade. Tal on “väga
läbitungivad helesinised silmad. Ta näonahk on sile ja roosa, aga see on ainult kunstlikust
plastmassist mask ja selle alt, kui kunstlik nahk maha rebida, tuleb välja mürkroheline
sisalikunahk, mis ta võltslikkuse paljastab. Ta ei olegi inimene ja temas ei ole kübetki inimsust;
ta on vaenulik madu või sisalik, rohelise krobelise soomusnahaga sisalikinimene, kes on
salakavalalt kuskilt maailmaruumist Maa peale tulnud või saadetud, et siin võimu enda kätte
haarata.”(Nõu 1999: 196) “Ia Bolinder kallutab mõtlikult oma hennapunast pead. Nägu on aga
nagu kipskujul, sile ja tundekülm ja tema ilmest ei ole võimalik midagi välja lugeda. Silmad on
väga ebatavalist värvi helesinised, nagu oleksid nad kunstlikud, klaasist.” (Nõu 1999:
169)Väljatoodud tsitaadid räägivad võltsist olekust, maskist, mida Bolinder kannab.
Ta kasutab ära oma ametiseisundit ning näitab oma võimu ja jõudu töösfääris. “Ia Bolinder on
Tiinast kindlasti kümme aastat noorem, aga kohtleb teda nagu kooliplikat. Sihikindel, kiire,
tundekülm ja sajaprotsendiliselt efektiivne, on ta saavutanud pearaamatukoguhoidja positsiooni
ja nõuab ka oma alluvatelt täit tööpanust. Ta ei salli mingit hommikust hilinemist ja
lõunavaheaega ning päevased kohvipausid ei tohi kesta minutitki kauem ettenähtud ajast.” ( Nõu
1999: 162)
31
Teoses mitu korda mainitakse Bolinderi külmust: “Tee, nagu ma ütlen ja näita talle töö kätte!
Jätkab ülemus külmalt…” (Nõu 1999: 165) “Mul on praegu kiire, lausub ta külmalt. – Kui sul
on midagi tähtsat…” (Nõu 1999: 168)” Mida sa soovid? Küsib ta külmalt, isegi pisut
vaenulikult” (Nõu 1999: 180) Selline asjaolu viitab sellele, et tänu ühiskonnas kehtivate
normide rikkumisele on naised meeste kõrval juhtpositsioonile tõusmas. Mina väidan, et
illusioon, et naised on pehmed ja kaitsetud olendid on purustatud.
Teiselt poolt, näib Ia Bolinder sihikindla ja hooliva ülemusena. Kõik tema märkused on
põhjendatud ning ta ei tekita probleemi tühjalt kohalt. Tihti kohtub ta alluvatega enda ruumis,
selleks, et omavahel juttu rääkida. Ta räägib küll ametlikus toonis, aga kõik asjalikult, nagu
peabki ülemus rääkima . Hea näide Bolinderi vastutustundest on tema jutt Tiinaga, kui Ia
Bolinder heidab Tiinale ette tema ebainimlikku kohtlemist: “Ia Bolinderi terav pilk hakkab
kulliküüntena Tiina silmadesse kinni ega lase enam lahti. – Missugune? Kordab ta sarkastiliselt.
– Kas on kellegi enda määrata, missugusena ta sünnib? Sellise natsliku ideoloogia järgi peaksime
kõik väiksemad ja nõrgemad indiviidid prügimäele viskama või ahjus ära põletama. Kus su
inimlikkus on, Tiina Valker? Sul peaks häbi olema” (Nõu 1999: 170) Beavuoir on kunagi
öelnud, et naised on suutnud õhutada sõdu, kuid nad pole võimelised lahingutaktikat soovitama
ning kuigi maailma tõeline juhtimine pole kunagi olnud naiste käes, on just naistel olnud võime
olla ajaloo liikumapanevaks jõuks. Naiste käes on senini olnud kõik vahendid, kuid mitte
piisavalt võimu neid kasutades eesmärkideni jõuda. Võib-olla polegi nii halb mõte, kui just
õrnem sugu haarab võimu ning annab meessoole puhkust. Või siis võrdõiguslikkuse aspektist,
algaks etapp, mil valitsetakse koos heastades teineteise nõrkused ning kasutades ära teineteise
erinevusi harmoonia saavutamisel?
Gunborg Oscarsson – Rootsist pärit naine, Tiina naaber, lesk. Ta mees suri verevähki,
Gunborgil on tütar, kes elab mehe ja pojaga koos. Väljaõppelt on ta farmatseut, kuid läks
enneagselt pensionile. Gunborg töötas varem apteegis, aga tema kajäär lõppes invaliidsus- ja
enneaegse tööpensioniga. Naine on väga uhke, et tema perekonnas ei ole välismaa verd ehk siis
selle üle, et nende suguvõsas on ainult rootsalsed. Muretseb oma kodumaa tuleviku pärast. Mul
tekkis selline tunne, et ta vihkab kõik välismaalasi, sest tulevikus nad võtavad nende maa üle,
praegu aga Rootsi raiskab nende peale liiga palju abiraha. Tema meelest eestlased on uhked ja
äratõrjuvad, teda häirisid eestlased, kes on terve elu Rootsis elanud ja ikka ei võtnud rootsi keelt
omaks.
Teiselt poolt, kujutatakse teistsugust Gunborgit Tiina silmadega. „Topib oma nina igale poole,
kuhu vaja pole, ja vähe sellest: ta varitseb ja jälitab oma kaasüürnikke, igal juhul neid, kes
32
õnnetuseks samas trepikojas juhtuvad elama. [---] Kirjakandjale tormab ta ka vastu ja rebib
kirjad käest, et näha mis saadetised kellelegi on. [---] Käib nina püsti, kübar peas ja kõrgete
kontsadega kingad jalas ka jää ja libedaga. Peaks ta ometi oma sääreluud murdma, see oleks talle
paras!“ (Nõu 1999: 132)Selline käitumine on päris hull, miks vanad inimsed kogu aeg niimodi
käituvad ja topivad oma nina teise inimese elu? Võib olla asi on igavuses ja üksinduses. Ma
arvan, et teda rõhub üksindus, selline käitumine teeb Gunborgi elu huvitavamaks. Ta tahab tunda
end tähtsa asjamehena, kogu aeg ta põleb uudishimust mingit saladust teada saada.
3.6 Naistegelase analüüs.
„Kahtlemata on Helga Nõu romanid naisekesksed, naisvaatekohalt kirjutatud, kuigi esitavad ka
meespeategelasi. Naised on määratletud pigem bioloogiliselt kui sotsiaalselt, sugu seostub neile
eelkõige marginaalsusega, teine-olemisega rootsi ühiskonnas, kus enamikul on üksainus
kodakondsus ja üks kindel identiteet. Seksuaalsusega (rootsi mees, võõras mees) on sageli seotud
individuaalne vabadus, põgenemine tavapärasest kindlaisse rööbastesse surutud elust. Inimese
üksilduus tuleneb tihti ainult ühe lihtsustatud idee teenimisest, mis surub isiksuse liiga kitsaisse
kammitsaisse. Vormil on Helga Nõu loomingus oluline osa, otsides uusi teemasid ja erinevaid
tekstilisi vahendeid, on ta avardanud eesti proosa võimalusi.“ (Hinrikus 2008: 228) Bioloogilise
määratlemise all mõtleb Hinrikus naise seksuaalsuse ja detailset naise keha kirjeldust. Samas ei
ole ma selle väitega nõus, sest teose tegelaskuju sotsiaalne aspekt on sama oluline kui
bioloogiline aspekt. Kindlasti, teose analüüsist selgub, et peategelase bioloogiline aspekt on
teoses olulisel kohal. Teoses esineb palju otseseid vihjeid tegelaste bioloogilise määratlemise,
esineb palju stseene sugulisest küpsemisest ja seksuaalsuhetest.
Feministliku vaatepunktist romaanis on olulisel kohal naise igatsused, kehalisus,
reproduktiivsuse pained ja kobavad enesemääratlused. (Hinrikus 2008: 227) Naisuuringute
peamiseks eesmärgiks on välja selgitada, kui palju kõigest ebaõiglusest, mis naisele tema naiseks
olemise pärast tekitatakse, on just nimelt patriarhaalse ühiskonna poolt tekitatud ja kui palju
muudest asjaoludest. Analüüs näitab, et peategelase põhiprobleemid on seotud eluga paguluses.
Põlvkonnade vasturääkimised ning ühiskonna normid mängivad olulist rolli Tiina Valkeri elu
analüüsimises. Tihti instinkt hoiatab teda ettevaatusele, Tiina on isa rusika all, ta ei saa isale
vastu seista. Teos „Hundi silmas“ on hea näide naiste kultuuri ja ajaloo tutvustamiseks.Tegelaste
silmadega näidatakse ebaõiglusi töökohal, abordi ning sünnituse problemaatikat ning mehe
võimu naise üle, soorollide jagunemist. Iga inimese esmane teadmine naise soorollist on laste
sünnitamine, kasvatamine ja sellele lisanduv koduhooldamine. Mitte selles ei ole asi, et tuleks
33
hakata kahtlema traditsioonilistes soorollides, vaid selles, et ka naise sooroll tuleb tähtsustada
ühiskonna oluliseks. On teada, et nooruspõlves Tiina tegi aborti ning kahetses terve elu. Naisele
on vaja kedagi armastada, oma hoolitsust kellelegi anda. Saatuse tahtel Tiina elus ilmub Ulrika,
keda Tiina peab oma sündimata tütreks.
On teada, et abiellus Tiina ei armasta oma meest, tal on lihtsalt mugav temaga olla. Perekonna
elus nendel ei ole rangeid reegleid, jagunemist mis on naise kohustus ja mis on mehe kohustus.
Tihti Tiina unustab üldse oma abikaasa olemusest, ta ei tee süüa ega korista, mis tähedab
võrdseid õigusi perekonna elus. Traditsioonilistes soorollides ei tule kahelda, vaid tuleb naistel
võimaldada elada, olla ja tegutseda ka väljaspool traditsioonilist soorolli, mis tähendaks siis
soorolli laiendamist mehega võrdsete õiguste alusel kõige selleni välja, et naine võiks end
võrdväärselt mehega ka tunda ja mees võiks tunnistada, et naised on tõepoolest võrdväärsed
partnerid ühiskonnas. Tiina abikaasa Matsile tuleb anda õigused laiendada oma soorolli
diapasooni ka kodutööde tegemise õiguseni välja, nii et seda ka ühiskonna poolt väärtustataks.
Selline õigus aga saab tekkida vaid koos naisele vastavate õiguste laiendamisega mehe õiguste
tasemele.
34
KOKKUVÕTE
Käesoleva töö põhiülesanne oli analüüsida Helga Nõu naistegelasi romaanis „Hundi silmas“ ning
vastata sissejuhatuses püstitatud küsimustele. Lähemalt olid vaatluse all teose süžee,
naistegelased ja probleemid. Selleks kasutasin teosekeskset analüüsimeetodit, kohati ka
biograafilist lähenemist ning naisuurimust. Romaanis mängivad olulist rolli tegelase
sisemonoloogid ja sügavad filosoofilised mõtisklused. Tegelaste analüüsist selgub, et peategelase
Tiina Valkeri probleemid peegeldavad autori elamusi, Helga Nõu oli ise paguluses elanud, mis
on viinud teda pagulaselu põhjaliku käsitluseni ilukirjanduses.
Sündmustiku poolest on romaan väga tegevusrohke. Esinevad tagasipöördumised 1940ndatesse,
aga põhiline tegevus toimub Rootsis 1960ndatel aastatel. Romaani sündmustik on täis traagilisi
sündmusi ja elukäike, sealhulgas pagulus, abort, mõrv ning abielurikkumine. Romaanis on
mitmed süžeeliinid: Tiina Valkeri, Gustav Valkeri, Gunborg Oscarssoni elu jälgivad liinid.
„Hundi silmas “ on avatud romaan, kus lugejale pakutakse kaks erinevat lõppu.
Teose põhiprobleem on juhuslikkuse ja saatuse tähendus inimese elus. Abort mängib olulist rolli
nii peategelase Tiina valkeri kui ka Ulrika Loode elus. Siiski autor näitab, et see samm on
möödapääsmatu, isegi elumuudatused ei aita seda situatsiooni vältida. Selle teema kõrval
käsitleb ka autor eetilisi küsimusi paarisuhtes, nagu usaldus ja armastus, mida peategelane Tiina
ise kannatab hingeliselt. Samuti käsitletakse romaanis isamaaliseid tundeid, vihahoogu ning
hüsteerilist hoogu. Minu meelest ei ole see romaan oma sündmustiku ebakronoloogilise
järjestuse tõttu kergestimõistetav. Teoses puudub ühtne, järjepidev tegevus ja see häirib
lugemist, aga siiski on see raamat väga huvitav ja mõtlemapanev. Kuna tegemist on
modernistliku romaaniga, siis on need võtted muidugi põhjendatud. Ma pole varem niisuguse
vormi ja temaatikaga raamatut lugenud, ja see jättis unustamatu elamuse.
Käesoleva bakalaureusetöö uurimisküsimusele „missuguseid probleeme kannavad endas H. Nõu
naistegelased ja milliseid lahendusi või väljapääse neile teostes esitatakse“ aitas vastuse leida
teose analüüs, milles selgus, et naistegelane on läbi elanud vastamata armastuse, paguluse,
abordi, abielulahkumise ning sugulise küpsuse. Vastamata armastuse lahenduseks on tegelase
sees toimuv libahundikonflikt, libahundiks muutumine toimub Tiina kujutluses, mis pöörab ta
elu pea peale ning aitab vihahoogu piirata reaalses elus. Abordi tagajärjega aitab Tiinat läbi elada
Ulrika Loode ilmumine tema elus. Tiina peab Ulrikat oma sündimata tütreks ning hakkab
hoolitsema kääbustüdruku eest nagu päris ema. Pagulaselu väljapääsuks on abielu, kuigi see oli
tehtud isa mõju all. Pagulasperekonnas Tiina Valkeri isa on autoriteet, kelle iganenud
eelarvamused peetakse õigeks. Tiina ei oska isa rünnakule vastu seista ning abiellub ja kolib
35
vanematest ära. Abielu Mats Sooääruga kestab 14 aastat ja Tiina eriti ei kahetse abikaasa
lahkumisest, kuna tema algusest peale ei olnud kindel oma tunnetes. Tiinal oli lihtsalt mugav
Matsiga koos olla. Sugulist küpsetust käsitletakse teoses väga detailselt. Vaatluse all on pigem
naise bioloogiline aspekt, mille hulgas on nauding, mehe ja naiste bioloogilised erinevused, ning
suguline kasvatus.
36
KASUTATUD KIRJANDUS
ANNUK, Eve 1999. Naisest tekstini: feministliku kirjandusanalüüsi lähtekohti. - Keel ja
Kirjandus nr 10, 694-703.
ANNUS, Epp 2001. Pagulasproosa. – Annus, Epp, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele
Süvalep, Mart Velsker. Eesti kirjanduslugu. Tallinn: Koolibri, 501-520.
Hinrikus, Rutt 1999. Mis on hundi silmas? - Keel ja kirjandus nr 9, 650-651.
Hinrikus, Rutt 2008. 1960. aastate debütandid – pagulaskirjanike viimane põlvkond. – Eesti
kirjandus paguluses XX sajandil. Toim P. Kruuspere. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 220-
229.
Kirss, Tiina 2011. Kõverpeeglist uute prillideni: soouurimus ja kirjandus. – Sissejuhatus
soouuringutesse. Toim. Raili Marling. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 35-57.
Koivunen, Anu, Liljeström, Marianne 2003. Kriitika, visioonid, muutus. – Võtmesõnad: 10
sammu feministliku uurimiseni. Toim. Anu Koivunen, Marianne Liljeström. Tallinn: Eesti Keele
Sihtasutus, 9-35.
Koivunen, Anu 2003. Emantsipatsioon. – Võtmesõnad: 10 sammu feministliku uurimiseni.
Toim. Anu Koivunen, Marianne Liljeström. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 77-114.
Kuurme, Tiiu 2011. Haridus, kasvatus ja sugupool. – Sissejuhatus soouuringutesse. Toim. Raili
Marling. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 238-273.
Lappalainen, Päivi 2003. Seksuaalsus. – Võtmesõnad. 10 sammu feministliku uurimiseni.
Toim. Mirjam Hinrikus, Epp Ehasalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 207-225.
Launis, Kati 2003. Mees kirjutab siis, kui tahab, naine siis, kui saab ja jõuab. - Eesti
Kirjanduse Seltsi Aastaraamat XXIX (2002). Toim. Krista Ojasaar. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts,
40-52
Marling, Raili 2011. Sissejuhatus. – Sissejuhatus soouuringutesse. Toim. Raili Marling. Tartu:
Tartu Ülikooli Kirjastus, 7-18.
Metro, Johanna 2003. Teadmine. – Võtmesõnad: 10 sammu feministliku uurimiseni. Toim.
Anu Koivunen, Marianne Liljeström. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 245-271.
Moi, Toril 1991. Feministlik kirjanduskriitika. – Vikerkaar nr 7, 68-78.
37
Nõu, Helga 1999. Hundi silmas. Tartu: Ilmamaa.
Nõu, Helga 2011. Valetaja. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
Orav, Mart 2000. Helga Nõu. – Eesti kirjanike leksikon. Toim H. Puhvel. Tallinn: Eesti
sõna, 693.
Runnel, Piret 1999. Helga Nõu endast ja hundi silmast. – Raamatukuulutaja nr 1, lk 22-23
Tüür, Kadri 2003. Naistemaatikast Maimu Bergi loomingus. – Eesti Kirjanduse Seltsi
Aastaraamat XXIX (2002). Toim. Krista Ojasaar. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 52-63.
38
4 SUMMARY
Female characters in Helga Nõu oeuvre
The main task of this work was to analyze Helga Nõu female characters in the novel „In the eye
of the wolf“ and to answer the questions raised in the introduction. The survey followed up the
plot, female characters and the problems of women. I used a novel-centred analysis method,
biographical approach, and Women's studies. Character`s deep philosophical contemplations and
interior monologues play an important role in a novel. The characters analysis shows that
principal character Tiina Valker problems reflect the author's experiences, Helga Nõu was living
in exile, that’s why she decided to close study of the exile life in belles lettres.
Novel is a filled with activity in terms of the plot. There are throwbacks in the 1940s, but the
main action takes place in Sweden in the 1960s. The novel is full of the tragic events and the
course of life, including exile, abort, murder and adultery. There are a number of story lines in
the novel: Tiina Valker, Gustav Valker, Gunborg Oscarsson`s life monitoring lines. „In the eye of
the wolf“ is open novel, where the reader is offered with two different ends.
The main problem of the novel is the meaning of randomness and destiny in human`s life. Abort
is playing an important role in both protagonists Tiina Valker and Ulrika Loode lifes. However,
the author shows that this step is unavoidable, even life-changing events don`t help to avoid this
situation. In the next theme author disserts a couple of the ethical issues, such as trust and love,
which Tiina protagonist suffers herself spiritually. Also, the novel deals with the patriotic
feelings, anger and hysterics. I think, it`s difficult to understand fable of the novel, because of
it`s unchronology. There isn`t any united, consequent action in the novel and it interferes with
the reading, however, this book is very interesting and thought-provoking. This is a modernist
novel, that’s why using of these techniques is reasonable. I have never read any book with such
form and themes, and it left an unforgettable experience.
To research question "what kind of problems are for H. Nõu female characters and what
solutions or accesses to are presented" helped find the answer novel analysis, which revealed that
the female character has been gone through the missed love, exile, abort, divorce and sexual
maturity. Solution for the missed love is the character's inner conflict changing to werewolf,
werewolf change is in the Tiina`s mind that turns her life upside down and helps to limit the
angerin Tiina`s real life. With Tiina abort consequences helps to live out Ulrika Loode
appearance in her life. Tiina thinks that Ulrika is her unborn daughter and Tiina begins to take
care of midget Ulrika like real mother. Way out of exilelife is marriage, even though it was under
39
the influence of her father. Tiina Valker 's father is the authority in the exile family, whose
antiquated prejudices is considered appropriate. Tiina did not know how to resist the attack
father and marries and moves away from parents. Marriage with Mats Sooäär lasts 14 years, and
Tiina do not regret about divorce, becouse since beginning, she was not sure of her feelings. It
was comfortable for Tiina, to be with Mats together. Sexual maturity is very in detail, in this
novel. There is a female biological aspect is in the survey focus, which includs delight, a man
and a woman biological differences and sexual maturity.