Kes minevikku ei mleta, see elab tulevikuta

Juhan Liiv, Alatskivi

SUVESDA HARJUMAAL

1941

Suvesda IX

HERBERT LINDME

Tartu 2015

Sihtasutus Valge Raamat ja autor avaldavad tnuEesti Represseeritute Abistamise Fondiletoetuse eest raamatu trkkimiseks.

Toimetaja Peep Varju

Arvutittlus Arvi Prikk

Herbert Lindme, 2015

Sihtasutus Valge Raamat

ISBN 978-9949-38-506-5

Trkikoda O Greif

Sisukord

5

Saateks

7

7I Eesti Vabariigi lpu algus ja lpp

45

II Suvesjaeelne punane terror Harjumaal

109

III Venelaste Suur isamaasda Harjumaal

135

IV Venelaste Suure isamaasja aegne punane terror

205

V Sissisda Harjumaal

267

VI Vrvimu vahetus Harjumaal ja kttemaks nukogude vimu kuriteguse eest

363

VII Suvesja lpp ja uue okupatsiooni algus Harjumaal

403

VIII Harjulaste Suvesja jtk

459

Lisa

515

Kasutatud allikad

523

Nimeregister

572

Autorist

573 (kokku)

522

SUVESDA HARJUMAAL 1941

521

SUVESDA HARJUMAAL 1941

Saateks

Paljud on enne siit lbi linud,

nende varjugi enam ei paista;

need, kes nende jlgedes kinud,

neid ka enam ei ussidki haista.

Rada on vaevakividest tihke;

hukkunud eludest diseb rabu...

Siiski! Kohiseb viljavihke;

krbitud tiibu kohendab abu.

Esihimude sammude raskus

ergutab ikka veel tallaalust:

pliseks siia mulda see laskus,

kmisev taplusist, teost ja valust

Marie Under. Kodumaa (519)

Muinas-Eestis oli hilisema Harjumaa alal kaks maakonda Revala (Rvala) ja Harju. Maakondade ja nende allosade kihelkondade piirid olid philiselt looduslikud, neid eraldasid suured sood ja jed. Revala oli phja pool, Harju lunas, praeguste Hageri, Juuru, Kose ja Rapla aladel. Muistsed Revala ja Harju maakonnad hendati 13. sajandi keskpaiku Harjumaaks. (594, lk 5).

Harjumaa alad vallutati 1219. aastal taanlaste poolt ja olid kuni 1227. aastani Taani vimu all. Siis vaheldusid vimukandjad ja Harjumaa oli kll Mgavendade Ordu (1227-1237), kll Liivimaa Ordu (1237-1238) valduses ning aastatel 1238-1346 kuulus taas Taanile. 1346.a lks Harjumaa koos Virumaaga Saksa Ordule (1346-1347), ja aastast 1347 valitses neid alasid Liivimaa Ordu (1347-1561). Aastatel 1651-1710 oli Harjumaa Rootsi ja 1710-1918 Venemaa vimu all. (594, lk 6). Nii on Harjumaa alates 1219. aastast olnud vramaa vallutajate tallermaaks.

Inimasustuste vanimad jljed Keilas ulatuvad nelja vi viie tuhande aasta taha (594, lk 6). Nendest aastatuhandetest on teadaolevalt viimased tuhatkond aastat olnud Eesti loendamatuid kordi asiaatliku idanaabri rvida ja riisuda. Sjaretked ja rvkigud kisid ikka lbi Petserimaa vi le Narva je tavaliselt Otepni, Kirumpni, Vastseliinani, Tartuni, Rakvereni... Paljud sjaretked ja rvkigud ulatusid ka Harjumaale ja Tallinna alla. Teatakse, et 1030 vallutasid venelased Tartu. 1054. aastal vtsid nad ette suurema sjakigu Eestisse ja tungivad kuni Keva linnuseni Harjumaal (306).

Need sjakigud thendasid tapmist, riisumist, rstamist, vgistamist, pletamist ja kditamist. Ja ei mingit halastust! Aga eks olnud ka siitpoolt vasturetkesid.

Ajaloost on teade (60): 1212. aastal jaanuaris... siirdub Novgorodi vrst Mstislav hes venna Toropetsi vrsti Davidiga ja Pihkva vrsti Vsevolodiga 15000 mehega lbi Phja-Tartumaa kuni Varbola kindluseni Harjumaal, kusjuures Varbola hbedaga enda piiramisest lahti ostis. (Varbola oli tollal Eesti aladel ks suuremaid muinaslinnuseid H.L.) (306).

Mstislav (Mstislav Uljas, suri 1228) oli aastast 1206 Toropetsi ja aastast 1210 Novgorodi vrst. Ta tegi 1210 sjakigu Eestisse ja tungis lbi Vaiga ja Jrva Harjusse, kus piiras Varbola linnust.

Esimese suurema rsteretke Tallinna alla tegid venelased aastal 1223. Suzdali suurvrst Juri saatis Eesti piiridesse suure vega oma venna Jaroslavi, kellega liitusid novgorodlased ja Pihkva vrst Vladimir. Nende sjameeste arv ulatanud 20000-ni.

ENE andmetel juhtis Novgorodi vrst Jaroslav Vsevolodovit (08.02.1191-30.09.1246) 1223 Suzdali-Novgorodi ve sjakiku Eestisse ning piiras Tallinna. (546).

13. sajandi alguses oli eestlaste arv umbes 200000 hinge. Orjade arvu kohta puuduvad andmed. Teades meie esivanemate sjakust ja nende sagedasi sjaretki, ei vinud nende arv ka thine olla. Orjade hulgas oli ltlasi, leedulasi, venelasi ja ka rootslasi. Lti Hendriku jrgi olid eestlaste klad suured, itsval jrjel ja rikkad. 14.-15. sajandil laastasid Eestis maad katku- ja nljaajad ning ikaldusaastad. Tnu suurele sndivusele pses rahva oma hvingust. (62).

Eestlaste alale olid kanna kinnitanud helt poolt taanlased Phja-Eestis, Harjus ja Virus. Teised alad kuulusid sakslastele ordu ja piiskoppide vimkonda. (142; 143). Sellal kui 13. sajandi II poolel Revala ja Harjumaa hendati, asusid sajandi lpul sellel maa-alal Hageri, Juuru, Kose, Rapla, Jelhtme, Keila, Kuusalu, Vaskjala (hiljem Jri), Harju-Jaani, Harju-Madise ja Nissi kirikukihelkonnad. 17. sajandi I poolel lisandus neile Risti kihelkond (kokku 12 kihelkonda). (486).

Harjumaa rahva iidsest vabadusihast annab tunnistust Jri lestus (1343-1345). See oli katse vrata saksa ja taani feodaalide vim.

Punaste ajaleht Kommunist kirjutas sja ajal (346), hutamaks eestlaste vaenu sakslaste vastu: Suur oli eestlaste viha oma rhujate vastu, kellelegi ei antud armu. le 1800 saksa ja taani orjastaja hes perekondadega tapeti. Nende lossid ja majad tehti maatasa...

Johannes Renneri Liivimaa kroonikas on kirjas (346): Aastal 1343 Pha Jri l sndis suur mrv Harjus, sest eestlased Harjus tahtsid omaenese kuningaid omada ja hakkasid asjaga niiviisi peale: hel krgendikul seisis ks maja, selle tahtsid nad Pha Jri l plema panna, siis tahtsid nad korraga langeda kigi sakslaste peale ja nad hukata hes naiste ja lastega. Kui siis nii ka sndis, hakkasid nad surnuks lma neidusid, naisi, poisse, tdrukuid, aadlikke ja mitteaadlikke, noori ja vanu; kik, kes olnud sakslased, pidid seal surema. Padise kloostris lid nad 28 munka surnuks ja pletasid kloostri. Nad pletasid kik aadlike misad maha, vtsid oma maa edasi-tagasi lbi ja tapsid kik sakslased, keda nad ktte said. Prast seda tstsid nad 4 eesti talupoega kuningaks, ehtisid neid kullatud kannuste ja kirjude mantlitega... ja mis nad olid rvinud, sidusid kullatud vd mber nende keha see oli nende kuninglik ehis. Kes meeste kest pses..., neid lid mittesaksa naised surnuks, pletasid ka kirikud ja kabelid. Kui see oli sndinud, lksid eestlased ja piirasid Tallinna kmne tuhande mehega...

Selles kirjelduses vib mnegi fakti suhtes kahelda, sest J.Renner kasutas Jrva ordupreestri Bartalomeuse Hoeneke materjale, kes olnud Jri ngijaks. Arusaadav, et ordu preester pdis kirjeldada seda ajaloolist sndmust vimalikult sakslastele kasulikus vaimus.

Krooniku snul tapnud eestlased kik, kes polnud nende soost ega rkinud nende keelt (seega maasoost ja maakeelseid vasalle ei puudutud iga kolmas Harju ja Viru vasallidest olid etniliselt eesti pritolu ja olid ostnud Taani kuningalt aadlitiitli).

Jri lestusu ja sellele jrgnenud sndmusi on ksitletud eesti talurahva pimeda viha purskena vaimulike ja likute vastu. (488).

Teisalt peetakse Jri lestusu eesti soost vasallide ning Tallinna kodanike poolt organiseeritud ja koosts rootslastega lbi viidud ettevtmiseks. Kinnitatakse, et mssu eesmrk oli eesti soost vikeaadli pd koos Rootsi ja Taaniga panna piir Liivi Ordu pealetungile Phja-Eestis (488; 684, lk 29). Eestlaste peamine siht nis olevat taani vasallide vimu ja meelevalla lpetamine Harjus ja Virus. Orduga asuti lbirkimistesse. Aga just lbirkimiste ajal puhkesid kokkuprked ka orduga. Jrgnes Tallinna piiramine ja eestlaste lasaamine Sjame lahingus. (143).

Kirjutatakse (469): Toompeal asetsenud eesti muinaslinna nimetab Lti Hendrik Lyndanise ja vene kroonikud nimetavad Tallinna Kolvan, mis tuletub eestikeelsest nimetusest Kalevan linna, s. t. Kalevi linn.

Nimi Reval on linnale kandunud teda muiste mbritsenud Repeli vi Rpl maakonnalt.

Linna eestikeelset nimetust Tallinn peetakse lhendiks esialgsest vormist Taanin linna, s. o. taani kants. See nimi prineb ajast prast a. 1219.

Kige rohkem oli vastuolusid tekkinud eestlastel taani sakslastest vasallidega Harjus ja Virus (Eestimaa hertsogkonnas). Eesti talupoegade olukord halvenes, neile suruti peale jrjest uusi koormisi. Jri liikumise vljakutsujaks oligi allikate andmetel just taani vasallide kitumine. (142). Jri lestus (Harju mss) puhkes Harjumaal jril, l vastu jripeva 23. aprillil 1343 ja haaras kiiresti Harju- ja Lnemaa, kus pletati misad ja maa puhastati sakslastest. lestusnud talupojad pletasid ka kirikud ja munkade eraklad. Nii pletati jril maha Harju-Madise kirik (604, lk 41). Talupojad (umbes 10000 meest) vallutasid lestusu ajal kindluseks muudetud Padise kloostri, kus tapeti kas 28 vi 18 munka ja lisaks veel palju ilmikvendi. (372). Teisal: Hukati 28 munka, kellel olnud kllalt sd, ja lhuti-hvitati nii palju kui juti. (624, lk 118). Pletati tsistertlaste linnuskloostri puuhooned (604, lk 239).

Eesti rahvatraditsioonis on Jri suvetooja. Jripev on looduse rkamise pha. Jril alustab mets kasvamist ja Jripevast muutuvad d valgeks. Kui les tusti jril, siis astuti smboolselt vastu kigele kurjale ja pimedusjududele (684, lk 29).

Padise klooster asutati 14. sajandi algul. Ltis, Daugava suudmealal Daugavgrivas (Dnamndes) asunud tsistertslaste kloostri elanikud asusid prast kloostri mki ordule ja ordu survel mber Padisele ja rajasid siin 1310 uue kloostri. Padise klla oli juba 13. sajandil keskel tsistertlaste omandatud maatkile ehitatud ilmikvendade ja klaelanike jaoks kabel. Kabeli juurde ehitati teisi hooneid. Kivist kloostrihoonestiku ehitamist ja selle mber ringmri rajamist alustati 1317. aastal. Videtakse, et Jri lestusu ajal hooned pletati. Hiljem, 14. sajandi II poolel jtkus nn konvendi tpi kloostrikompleksi rajamine, mida mbritsesid ringmr ja vallikraav. 1448. a. phitses kloostri Tallinna piiskop Heinrich Uexkll. Kloostrile kuulusid suured maa-alad Mrjamaal ja Rapla mbruses ning Pakri saared. 1559. aastal muutis ordumeister Gotthard (Goddert) Kettler kloostri sjaliseks tugipunktiks. Liivi sja ajal kis klooster mitmel korral kest-ktte. Alates 1755. aasta plengust on klooster varemeis. (604, lk 239).

Padise (Pathes) nimi tulenes sealsest paesest pinnasest (347; 348; 372; 624, lk 118).

Eesti kirjanik, filoloog ja usuteadlane Uku Masing on seadnud kahtluse alla sdistused, mida ordukroonika on eestlastele esitanud (28 Padise kloostri munga tapmine ning teised tapatd, mis Harjus ja Lnes toimusid) ja kinnitab, et munkade tapjateks polnud eestlased, vaid ordumehed. Samuti ei saa tema snul olla tsi, et 10000 eestlast Padise kloostrit rndas, tapsid mungad ja siis mberkaudsetele kirikutele ja misatele tule rstasse pistsid, nagu see on kirjas ordukroonikas. Arvata, et eestlastest vasalkond korraldas vljaastumise, et viia Eesti Rootsi kuninga vimu alla. (372; 491; 492). On teada, et paljud Phja-Eesti maamehed ostsid Taani kuningalt aadlitiitli. Nemad koos Padise munkadega kavandasidki 1343.a sndmused ja slmisid lepingu Turu ja Viiburi foogtiga. Plaanitseti hvitada ordu eestlaste, rootslaste ja soomlaste jududega.

Ordukroonika all peetakse silmas Liivimaa ordumeistri kaplani Bartholomus Hoeneke 14. sajandi keskpaiku kirjutatud alamsaksakeelset riimkroonikat, milles ta ksitleb ka Jri lestusu ja on selle kohta peamine allikas. Kike sellest ei ole aga ige pimesilmi uskuda, et eestlased olid verejanuline rahvas, kes Harjut laastades siirdus Tallinna alla, et ka linna verre uputada. (493).

Videtakse, et esimene kokkuprge toimus lestusnud talupoegade ja ordu eelve vahel 30. aprillil 1343 Ravilas (Kose-Uuemisas), kus moonaretkel olnud talupojad pidasid lahingu ordumeestega. Videtakse, et Kose-Uuemisa mis lestusu ajal hvitati. (554).

lestusu mahasurumises oli peaosa Liivimaa Ordul. Ordumeister Burchard von Dreileben katkestas lestusust teada saades Pihkva-vastase sjakigu ning koondas oma ved Phja-Eestisse. Ta kutsus lestusu juhid lbirkimiste ettekndel Paidesse. Lundi peapiiskopile alluv Tallinna piiskop Olavus lks koos nelja maasoost kuningaga Padise ordumeestega lbirkimistele (684, lk 29). Neli eestlast kuningat koos Tallinna piiskopiga ilmusid Jri lestusu alguspevil ordumeistri, Viljandi ja Riia komtuuride, Jrva foogti ning teiste thtsate orduisandate juurde knelustele Paidesse. Arvatakse, et Paidesse tuldi lootuses taastada endisaegne paavstlik kirikuriik omaaegsetes nelja Vana-Eesti maa piires. Lbirkimistele tulnud kuningad tapeti (684, lk 30).

Lbirkimised toimusid 4. mail 1343. Seal tekkinud tlis tapeti eestlaste neli kuningat ja nende kolm saatjat. Seejrel hakkas ordumeister oma sjavega Paidest Tallinna poole liikuma. 11. mail toimus Kmblas orduve ja lestusnute esimene kokkuprge ning samal peval Kanavere lahing.

Kmbla paikneb praegusest Oru asulast kilomeetri kaugusel, kus on ka Kmbla hiiekoht ja ohvriallikas (468).

Sulev Vahtre kirjutab (Ants Talioja artikli lppu lisatud katkend Sulev Vahtre raamatust Jri):

... Eestlastele olid nende juhtide mrvamine vgagi traagiline. Mitte ainult selles mttes, et sjavgi ji ilma valitud ja usaldust omavast juhtkonnast, mis oli vga tsine kaotus, vaid lisaks ka moraalselt. Oli hakatud tundma end juba poliitilise juna, vrdvrsena teiste krval, ordu poolt ei leidnud see aga tunnustust.

Kroonika teatel tungis ordumeister nd sedamaid suure vega Tallinna poole. Pris otsekohe see siiski ei toimunud. Kmbla klla, kuhu Paidest umbes 60 kilomeetrit, juti alles jrgmisel laupeval, kus omakorda peatuti pevaks ja ks, et vgi saaks kokku tulla. Siit nhtub uuesti, et lbirkimiste ajaks eestlastega Paides ei olnud orduved veel kik kohal. Vgesid oodati jrele veel Paides ja ka prast Harju piiri letamist. Niisuguseks kogunemiskohaks oligi siis Kmbla kla Kose kihelkonnas.

Phapeval, 11. mail 1343 on eestlased Kmblas kahel korral sakslasi rnnanud, kuid tagasi ldud. Prast kokkuprkeid Kmblas olnudki orduved kogu aeg lahinguvalmis, ka sgilauas istudes jetud hobused sadulas seisma, sest vaenlased visid jlle tulla. Sel ajal tulnudki tuhatnelja Pltsamaa foogti venna teener ja toonud sna, et poole penikoorma kaugusel on palju eestlasi, kes valmistuvad rnnakuks seal olevale Pltsamaa foogtile. Sinna liikus nd peavgi ordumeistri juhtimisel, kelle kohalejudmisel eestlased taganesid Kanavere nimelisse rappa. Raba oli vike, nii et sinna visid orduved igalt poolt sisse tungida, aga siiski sedavrd pehme, et ordurtlitel tuli hobustelt maha tulla ja jalgsi videlda.

Esimeses kokkuprkes kandsid orduved mrgatavaid kaotusi. Langes Herman von Nesen, veel kaks orduvenda, neli aadlikku ja sakslaste poolel olnud 14 talupoega. Selle eest olevat kll ka vaid vhesed eestlased psenud. Meister tulnud rabast vlja, olnud mrg ja porine, eestlased kognenud uuesti ja orduved tunginud uuesti neile kallale. Nd ldud maha kik eestlased, kes ktte saadi. Et tepoolest mitte kik, selgub jrgnevast, mille kohaselt Jrva foogt jnud raba rde valvele ja kutsunud tlgi kaudu eestlasi vlja tulema. Tulnudki 15 eestlast ksteise jrele, kellele antud luba koos naiste ja lastega Paidesse elama asuda. Nii lppenud Kanavere lahing, kuna kroonika ilmselt liialdatud teatel langenud 1600 eestlast...

Kanavere raba oli ks neid paiku, kus otsustati Jri lestusu saatus. Jri lestusu-aegse Kanavere lahingupaiga juurde viib Kolu teeristist enam-vhem lunasse suunduv tee. Kanavere juures toimus 11. mail 1343 ge taplus eestlaste eelve ja Liivimaa Ordu vgede peajudude vahel. Eestlased taandusid rabaservale (rabas on hulk soosaari, mida kutsutakse vhmadeks), et rasked raudrtlid ei saaks neid ratsa hobuste seljas rabas rnnata. Orduvennad tulidki ratsudelt maha. Algul saatis edu eestlasi, siis aga panid rtlid ja nende sjasulased oma lekaalu maksma, piirasid eestlased mber ja nottisid maha kik, kes neile ktte sattusid. lepaisutatud andmetel hukkus seal 1600 eesti sdalast. (624, lk 139).

Lahingu 640. aastapeva puhul thistati 23. aprillil 1983 Jri lestusu Kanavere lahingu muistne tapluskoht Puamel mlestuskiviga (autor skulptor Aulin Rimm)... Seal on ka lahingus hukkunud arvata 1600 eestlase viimne puhkepaik. (468; 594, lk 96; 604, lk 91; 624, lk 13).

Eestlastele pealesunnitud pealahing toimus 14. mail Tallinna lhedal Sjamel (Sjame piirkonnas). Videtakse, et Tallinn li araks ega lasknud eestlasi oma mride vahele varjule (491). Siinjuures jb aga arusaamatuks, misprast eestlased, kes olid kaotanud oma juhid ja kandnud Kmblas ja Kanavere kaotusi, vtsid nd ette Tallinna piiramise, kuigi lestus oli kavandatud koos Tallinnaga. Tallinna piiravaid talupoegi rndasid selja tagant ordurtlid. Surmati eestlaste peamehed ja tapmise alustajad, hvitati kttesaadav maasoost likkond. (684, lk 30).

Sjamgi on paene krgendik Tallinnas Peterburi maantee res, Sjame rabast lnes, lemiste, Lasname ja Rae raba vahel.

1930. aastail kavandati rajada Sjamele torn igavese tule ja ehitis urikivi tarvis ning mlestushiis (Jri park). 1937. aastaks oli istutatud ligi 13000 puud, sealhulgas 20 autamme. Park on osalt silinud.

Saatuslikult hilinedes judis 18. mail Tallinna alla Viiburi foogt Johannes Gotaeson suure vega, pev hiljem Turu foogt Dan Niclisson (684, lk 30). On ilmne, et Jri lestusu valmistati ette pikaajaliselt. Rootsi kuninga alamad, Turu ja Viiburi foogtid, ei tulnud eestlastele appi kindlasti mitte omal algatusel ega ka ilma kuninga ksuta. Juba aastal 1336 olid Phja-Eesti suurnikud ja Tallinna linn lhetanud saatkonna vastkroonitud Rootsi-Norra kuninga Magnuse juurde.

Magnus Eriksson (1316-1374) oli 1319-1363 Rootsi ja 1319-1343 Norra kuningas). (684, lk 30).

Jri lestusu tulemuseks oli, et Tallinna linn lks ordu ktte, 1343. aasta lpul rstas orduvgi Harjumaad. 1344. aasta veebruaris liikus orduvgi le merej Saaremaale, vallutas saarlaste linnuse (arvata Karja kihelkonna Kooljamed) ja poos saarlaste juhi Vesse.

Jri lestus oli eestlaste muistse vabadusvitluse viimane meeleheitlik vrvimu maharaputamise katse. 29. augustil 1346 ms Taani kuningas Valdemar IV Attergad oma Eestimaa valdused Harju- ja Virumaal (Phja-Eesti koos Tallinna linnaga) 19000 hbemarga eest (Klni kaalu jrgi) Saksa Ordule, viimane 1347.aastal omakorda Liivimaa Ordule. Seega valitses 1347. aastast neid alasid Liivimaa ordu. (372; 469; 684, lk 28-31). Taani loobus rahalise tasu eest oma valdustest ja ordu vim laienes ka Harjule ja Virule, mis seni kuulusid Taani riikkonda. (143).

On teada, et 1501. aastal tungis Vene vgi, kus palju tatarlasi, Viru- ja Harjumaale. Vel oli kaasas koerad, et eestlasi metsadest les otsida. (60).

Siis rsis Harjumaad rngalt Vene-Liivi sda (1558-1583).

1558. aasta jaanuari lpul judis sda Harjumaale. Klad, talud ja elamud pletatakse vi rstatakse paljaks, maa upub ebainimlikesse tapmistesse. Ja mis vaenlane vilja ja loomi mitte ei saanud ra viia, selle hvitas ta ja ajas palju loomi knidesse ja pani knid siis plema ja pletas hes loomadega ra. Rstamise krval harrastatakse vga laialt talupoegade vgivaldset raviimist. (60).

On teada, et 1560. aasta mais-juunis tegi 5000 meheline venelaste vgi vrst Andrei Kurbski juhtimisel rsteretke Jrva- ja Harjumaale. Juuni esimesel poolel pletati maha Kuimetsa ja Ravila misad, Kiviloo piiskopiloss, peale selle veel hulk teisi misaid ja klasid ning Kose kirik. Et rstamine oleks phjalikum, niitsid venelased isegi rukki pldudel maha. (554).

Kroonik Balthasar Russow (Harju talupoja perekonnast vrsunud eesti kroonik u 1536-24.11.1600 Tallinnas) jutustab (546): 11. septembril 1560 olid venelased tunginud Harku misani, jdes sinna laagrisse. Umbes kolmveerand penikoormat linnast eemal (Prnu maanteel) said linnast vljatunginud kaitsjad venelastelt ktte mni tuhat pead maalt kokkuriisutud veiseid, kes koos saatjaiga aeti linna. Venelased aga tulid Harkust tallinlaste salgale kohe kallale ja vitluses lekaaluka vastasega kaotasid linna kaitsjad oma kaasavetud kaks kahurit. Sel korral langes mnigi tore vgimees aadlike, kodanike ja kaubasellide hulgast... Siis otsisid venelased oma surnud les, viisid need mbruskaudseisse kladesse, pletasid klad koos surnutega ja lksid laagrisse Paide...

11. jaanuaril (arvata 1561. aastal) vallutasid Vene ved Kose-Uuemisa. Balthasar Russowi snade jrgi rstasid venelased prast seda Kose-Uuemisa nii ra, et kes seda juhtus ngema, sellel tusid ihukarvad psti. (554; 594, lk 96).

1570 Hertsog Magnus hakkab suure Vene sjavega piirama Tallinna. Hiljem tuleb piirajaile lisa. 16. oktoobril tuli veel suur jagu Vene vge, keda opritnikuteks nimetati, ja see mssas ja mllas hullemini ja palju hirmsamini kui endised, tappes, rvides ja pletades, ja tapsid halastamatult maha palju inimesi aadlist ja lihtrahvast, kes thjas Kiviloo lossis Harjumaal varjul olid ja endistest venelastest olid puutumata jnud... Piiramine jb aga tulemusteta ja venelased lahkuvad Tallinna alt 16. mrtsil 1571.

Vene tsaari Joann Julma ksilane hertsog Magnus oli Taani kuninga vend (469).

Vene-Liivi sda laastas maad phjalikult. Tuhandeid inimesi hukati piinades vi saadeti tsaaririigi phjatuisse avarustesse. Tolleaegsed jutustused knelevad opritnikute, koerakoonlaste ja peninukkide hirmutegudest. (546).

Orduaja lpul, umbes 1560. aastate paiku arvatakse eestlaste arvuks 250000-280000 hinge. Nd muutus Eesti lakkamatute sdade tallermaaks, kus rvhimuliseks algatajaks ja kandjaks oli Moskoovia. (62).

Tallinna Piiramine kestis ligi seitse kuud, 21. augustist 1570 kuni 16. mrtsini 1571). 16. mrtsil 1571 Tallinna piiramine katkestati. Seda peva otsustas Tallinna raad igavesti mlestada: Tallinna raad kuulutas 16. mrtsi (uue kalendri jrgi 26. mrtsi) phaks igaveseks ajaks. Sda ise aga ei olnud kaugeltki lpul. Jrgmisel aastal venelaste rsteretked jtkusid. 1572. aasta lpul, aastavahetusel juhatas vene vgesid Ivan Julm koguni isiklikult.

1574. aastal oli jrjekordne venelaste rsteretk Phja-Eestisse: 1574. aasta suvel venelased koos tatarlastega rstasid rngasti Harjumaad. Samuti hvitati jrgmise aasta algul Pirita kloostri eluhooned ja nunnad viidi Venemaale vangi. (516; 546).

Aastal 1574, taevaminemise peval, tungis kmme tuhat venelast ja tatarlast Harjumaale ja Tallinna alla, kus nad kik klad, mis Tallinna mber veel alles olid, maha pletasid, ja said suure osa rvitud karja, mis aadlikud, kodanikud ja talupojad sjameestelt Rakvere piiramisel olid ostnud ja omandanud, jlle ktte ja ajasid ra ja vtsid ka palju inimesi vangi. Selsamal suvel mssasid ja mllasid venelased ja tatarlased peval ja l vahet pidamata Harjumaal ja Tallinna all ja tapsid inimesi aegu nende elumajades, aedades ja knides ja viisid talupoegade lehmad ja voorimeeste hobused linna alt karjamaalt ra. (60).

Kirjutatud on (366): Vene-Liivi sja ajal, 1575. aastal, tungivad Joan Julma rvsalgad kloostrisse, kuhu olid varjule tulnud ka osa mbruses elunevaid talupoegi. Idast tulnud rstajad panevad toime metsiku veresauna: mehed mrvatakse hirmsate piinamiste saatel, naistel ligatakse ra rinnad, neid kasutatakse laskmisel mrklaudadeks jne. Osa nunni veavad rstajad kaasa.

1576. aastal venelased rstasid taas Tallinna mbrust: Juulikuus, algusest lpuni, olid venelased ja tatarlased Paidest ja Padisest Tallinna all rstamas ja langesid sagedasti kodanikkude hoostele, sulastele ja tdrukutele peale, kui need heinal kisid, ja viisid Tallinna mbert palju vaeseid talupoegi ra vangi hes naiste ja lastega. Siis oli kodanikkudel ja talupoegadel palju nuttu ja kaebamist.

Kaks aastat hiljem, 1577. aastal, ilmuvad Joan Julma vesalgad teist korda Tallinna piirama. Jlle on talupoegi kogunenud kloostri varju alla, samuti on seal asumas nunni ja munki. 1. veebruaril 1577.a rvisid meie idavaenlased Pirita kloostri kiriku ja kogu asutuse varanduse, mrvasid kloostris varjul olnud isikud metsikult ja pletasid kloostri maha. Isegi osa kloostri mre kisti maha ja kive kasutati Tallinna pommitamisel kuulideks. Nii hvis Pha Brigitta ehk Pirita klooster lplikult.

Teisal (365): Juhan Julma ajal aastatel 1775-1577 hvitasid Vene sjaved Pirita kloostri, rstasid ja pletasid selle hooned ja viisid vangi ta elanikud.

Pha Birgitta elas Rootsis XIV sajandil. Prast oma mehe, kuningliku senaatori Ulfo Gundmarus de Ulfase surma elas Birgitta Roomas, Napolis, Sitsiilias jm. Tema vaga, tis ennastsalgavat ohvrimeelsust elu ratas vaimulike thelepanu. Prast Birgitta surma 1373 kuulutas paavst Bonifacius IX ta phakuks.

Birgittale phendatud kloostri ehitamine seitsme kilomeetri kaugusele Tallinnast algas 15. juunil 1407. Kloostri asutajaiks olid Tallinna kaupmehed Hinrich Huxer, Gerlach Kruse ja Hinrich Schwalberch (ehitusmeister). Tallinna magistraat protesteeris kloostri asutamise vastu, kartes, et vaenlane vib maale tungides leida kloostrist endale tugipunkti. Magistraat soovitas kloostri ehitada rohkem sisemaale, kuid Saksa ordu jttis linna protesti thele panemata. Kloostri ehitamine kestis kaua alles 1436. aastal nnistati klooster Tallinna piiskopi Heinrich von xklli poolt sisse.

Osa kloostri hooneid ehitati algul puust, hiljem asendati need kiviehitustega. Pha Brigitta klooster ehitati kaksikkloostrina: seal visid eluneda nunnad ja mungad. Kehtestatud korra kohaselt vis kloostris eluneda 60 nunna, 13 preestrit, 4 abipreestrit ja 8 teenijat munka. Nunni veti kloostrisse 18 aastaselt, munki 25-aastaselt. Meeste ja naiste pooled olid eraldatud ja nunnade ja munkade kokkusaamine oli rangelt keelatud.

Pha Birgitta kloostri jrgi on saanud oma nime Tallinna klje all asetsev Pirita suvituskoht.

Idast meie rahvast ja maad ajaloo kestel pidevalt tabanud hvitusretkede ja nende vastu vitluse thistamiseks laskis ER 1. ja 2. mail 1944 korraldatud lemaalisel karbikorjandusel mgile vaatekaardikeste sarjas ka Pirita kloostri varemete kujutusega kaardi (366).

1941. aastal Eestis peetud lahingutes jid Pirita kloostri varemed psti, kuid ks mrsk oli tekitanud silmapaistva augu krgele taeva poole tusvas fassaadiviilus. Tallinna vabastamisel punastest on Pirita saanud tugevasti kannatada: nii on enamlased on maha pletanud Tallinna Kalevi puhkekodu jekaldal. (367).

Teisal (546): 1577. a. kevadtalvel elas Tallinn le uue piiramise, mis kestis 7 ndalat (22. jaanuarist kuni 13. mrtsini). Venelaste ja tatarlaste arv ulatus kuni 50.000-ni. Tolleaegse pommitamise jlgi on veel praegugi nha bastion-torni Kiek in de Kki seinas. Linna kaitsmisel paistis oma vaprusega silma mntmeistri poja (teisal mndimeistri selli) Ivo Schenkenberg poolt linna pgenenud eesti talupoegadest (harjulastest) moodustatud, vlja petatud ja juhitud 400-meheline lippkond. (60; 469; 679, lk 31).

Ivo Schenkenberg oli tol ajal vrdlemisi noor mees, umbes 28 aastat vana, ja saanud Tallinna mustapeadelt korraliku sjavelise eelhariduse, oli vapper mees ning osates eesti keelt, petas ta linnas varjuleidnud eesti talupojad korralikeks sjameesteks vlja. Kroonika andmeil said eestlased kik harkpssimeesteks, milledeks loeti ainult kvalifitseeritud sjamehi.

Kui venelased 1577.a algul asusid Tallinna piirama, siis olid Ivo Schenkenbergi juhtimisel sdivad eestlased thtsamateks linna kaitsjateks... Nad pidid pidama linna langevaile stepommidele jahti ja krvaldama iga vimaliku kahjutule hdaohu. Igal vimalikul juhtumil, mil linnast venelaste kallale vasturetki ette veti, olid Ivo Schenkenbergi juhtimisel sdivad eestlased hed esimesed, kes venelaste vastu tulle lksid... Teatakse juhtumeid, kus eestlased tungisid kuni Padise kloostrini, et sealt venelastelt hobuseid sjasaagina kaasa tuua.

13.(26) mrtsil lahkusid vene ved prast 7-ndalast piiramist ja 6-ndalast pommitamist Tallinna alt... Ka Ivo Schenkenberg asus oma meestega Tallinna alt pgenevaid venelasi taga ajama. 5-10 mehelised salgad langesid peidust venelasile peale, snnitades nende ridades kahjusid ja paanilist hirmu.

1579. aastal tungisid eestlased Ivo Schenkenbergi juhtimisel kuni Rakvereni. Linnast tuli vlja suur venelaste vesalk. Tekkis ge taplus. Ivo Schenken-bergi vend Kristoff tapeti, tema ise veti hes paljude talupoegadega venelaste poolt vangi.

Ivo Schenkenberg hes vangivetud 30 eestlasega viidi Pihkvasse, kus asus tol ajal vene tsaari Johan Julma residents... Ivo Schenkenberg pakkus Johan Julmale oma elu eest kll kolm bojaari, kes tema ktte olid vangi langenud, kuid tsaar ei vtnud pakkumist vastu. Ivo Schenkenberg pidi surema hes kaaslastega piinarikast surma. (679).

1579. aastal asusid Narva alt taganevaid rootslasi jlitavad tatarlased Kose-Uuemisas laagrisse ning rvisid, rstasid ja tapsid mbruskonnas mitu ndalat. Tunnistuseks Liivi sja aegsest tatarlaste metsikustest on eesti rahvaloomingusse jnud misted koerakoonlased ja peninukid. Liivi sja ajal riisuti mis mitu korda ja hvitati tielikult. (555).

Teisal (60): Aastal 1579 jtkusid venelaste ja tatarlaste jukude korduvad rsteretked Eestisse. Tatarlased heitsid leeri Uuemisa juures, 6 penikoormat Tallinnast, ja rstasid hirmsal kombel seal maapaigas ja ka tervel Harjumaal tappes ja rvides, lid vanad surnuks ja viisid noored kaasa.

Mitte kaua prast seda, kui see tatarlaste salk Harjust ja Lnest Riia stifti oli linud, ja vaesed talupojad, kes metsades, soodes ja rabades peidus olid olnud, nd jlle koju olid tulnud, tuleb teine salk venelasi ja tatarlasi sedasama teed Rakverest, jlle peale, kes jlle talupoegadele ja nende naistele ja lastele, kes endisest tatarlaste salgast veel olid le jnud, armutult peale langeb ja nad kinni vtab. Siis oli Harjumaal hda-hda peale. (60).

Sdade ja nendega kaasnenud nlja ja katku aeg kestis vikeste vaheaegadega umbes 60 aastat. 1638/1645 aastate andmetel oli prast Liivi sda, 17. sajandi keskpaiku eestlaste arv langenud 84000 hingeni. Sja lppemise aegu pidi see arv olema veelgi viksem. Alles prast Altmargi rahu alustas Rootsi valitsus eestlaste maa-alade koloniseerimist ja vedas sisse rootslasi, poolakaid, leedulasi, ltlasi, soomlasi jt, kes kik kiiresti sigiva rahva puhul sulasid kokku heks eesti rahvaks. Aastal 1696 arvatakse eestlaste arvuks Liivimaal juba 230000 ja Eestimaal 186000, kokku seega 416000. mmarguselt 60 aasta vltel oli rahvastiku arv tusnud 84000-lt 416000-ni.

See kinnitab rahva erakordset elujudu. (62).

See oli suhteliselt rahuaeg ja seeprast on ta jnud meie rahva mlestusse kui hea rootsi aeg. Teame, et see aeg tookord polnud kaugeltki nii kuldne. Ent sdade ja venelaste rvkikudele allunud maale oli see rahuaeg ja tundus seetttu nii kuldsena. (125).

1690ndate aastate keskel oli Harjumaal ikaldus ja kohutav nlg ja siis tuli 1700.aastal Phjasda (1700-1721). 1709. aastal lisandus sellele veel erakordselt klm talv ning ikka ja jlle puhkenud katk. Kogu rahvast hvardas otsene fsiline hving. (62).

1703. aastal oli tsaar Peeter I vejuhi Boriss eremetjevi rsteretk lbi Eesti. Rstamisest jid enamvhem puutumata ainult Harju- ja Lnemaa, samuti Prnumaa kesk- ja phjapoolsed alad ja saared. (60).

Meenutagem Peeter Suure kurikuulsat ksku oma siinsele vejuhile kindralfeldmarssal Boris eremetjevile Hvitada! Ja Boriss eremetjevi vastus oma isandale: Pole enam midagi hvitada!

1710. aastaks, s.o. meie alal sja lppemise ajaks oli sjast jrelejnud eestlaste arv 90000 hinge, ainult 6000 vrra suurem kui Liivi sja jrel. Vhem kui pooleteise aastakmne jooksul oli rahvastik langenud 326000 hinge vrra. Maa oli jnud teistkordselt thjaks.

Rahvas aga sigines ja varsti titus maa uuesti eestlastega. Aastal 1715/1716 tusis eestlaste arv juba 136000le. Aga 1772. aastaks oli eestlaste maa-alal elanike arv tusnud juba 436500ni (umbes 60 aasta jooksul kasvas rahvastik 4,8 kordseks ning vene revisjoni andmetel (1795) oli rahva arv siinmail 477390. (62).

29. septembril 1710 katkust rsitud Tallinn kapituleerus venelastele (546).

27. juulil 1714 toimus Hankost phjas Hanko neeme merelahing Rootsi ja Vene laevastike vahel, kus vidutsesid venelased.

Phjasda lppes 30. augustil 1721 slmitud Uusikaupunki rahuga. Rootsi pidi loovutama venelastele siinmail Liivi- ja Eestimaa, Saare- ja Hiiumaa.

Aastatel 1561-1710 oli Harjumaa Rootsi ja 1710-1918 Eestimaa kubermangu koosseisus Venemaa vimu all.

Harjumaad vapustasid talurahvarahutused.

Misat oli vga raske, eriti sgisel rehepeksu ajal. Uni vaevanud vaimusid nii sel kui peval. Kui keegi t juures tukastama ji, tantsinud kupja kepp kohe turjal. (555).

1805. aastal toimus Kose-Uuemisas Eestis ks suuremaid talupoegade vastuhakke misnikele ja tsaarivgedele nn Kose-Uuemisa sda.

Kose-Uuemisa teomehed keeldusid 23. (11.) septembril 1805. isest rehepeksust. Et sundida teomehi endiselt sel reht peksma, prdus Kose-Uuemisa misnik Tiesenhausen kubermanguvimude poole palvega saata kohale sjavgi. (584, lk 18). 29. septembril judsidki Tallinnast Kose-Uue-misasse 100 soldatit kapten Ivan Muskeini juhtimisel (555).

Esimene katse 30. septembril sundida sjave abil Kose-Uuemisa teomehi uuesti sel tle ei andnud tulemusi. Et takistada nende karistamist, tuli 3. oktoobril neile appi 40 Ravila teomeest. 14. oktoobril marssis umbes 250 Kuivaje krtsi juurde kogunenud Kose-Uuemisa, Ravila, Ojasoo, Kaiu ja Kuimetsa teomeest Kose-Uuemisa poole, et esitada uuesti oma nudmised ise rehepeksu lpetamise kohta. Liiguti kolonnis. Juhtideks olid Klli Toomas, Harmi Evart ja Pua Prna Mait. Teomehed olid relvastatud kaigastega, omatehtud odadega, kuus jahipssiga ja ks pstoliga. Sdureid oli 192 meest koos saabunud tiendusega. Nad olid rivistatud misa vravate juurde. Seal toimuski kokkuprge. (556).

Algul lid teomehed soldatid pgenema, kuid soldatite psside vastu teomehed siiski ei saanud. Prast umbes pool tundi kestnud vitlust hakkasid teomehed taganema, viies seejuures kaasa kik oma haavatud. Vitluses langes 6 talupoega, haavatuid oli 7 (kolm neist suri hiljem). Soldatitel oli kaks langenut (teine oli kapten Ivan Muskein) ja 11 haavatut. Lahinguvljalt taganesid teomehed Kuivaje krtsi juurde, kuid lplikult alistuti alles siis, kui 16. oktoobril oli kohale saadetud 263 soldatit kahe suurtkiga. Prast kohtulikku juurdlust toimus lestusnute karistamine. Ihunuhtlust said 32 talupoega, kellest 12 saadeti sunnitle vi asumisele, nend hulgas ka Klli Toomas. (556).

Phja-Eestis talurahvarahutuste keskseks sndmuseks oli talupoegade vastuhakk Mahtra misas Juuru vallas (Mahtra sda) juunis 1858. Rahutused algasid juba maikuus, kuna nuti, et talupojad peavad ka prast 1856. aasta Eestimaa talurahvaseaduse vljakuulutamist titma teokoormisi endises ulatuses. Talupojad trkusid abitegu tegemast. Misnike nudel saadeti rahutuste piirkonda 2 roodu sjavge. Vastuhakkajaid vitsutati Ojasool ja Habajas. 10. juunil saadeti pool roodu (50 soldatit ja 2 ohvitseri) Mahtrasse. Mahtra talupojad kutsusid appi nelja naabervalla mehi. 26.(14.) juuni hommikul kogunes Mahtrasse 700-800 talupoega, kes piirasid soldatid mber ja ajasid nad ksikhmluses pgenema. ks ohvitser sai surma, 13 soldatit haavata. Misahoone pletati maha. Talupoegadest langes 7 (Mahtra taluperemees Adra Mihkel, sulane Jri Tork Purilast jt), haavatuid oli 14 (teistel andmetel 17), neist suri hiljem 3. Haavatud toodi Atla-Eeru krtsihoonesse. lestusu surus maha 1100 kohalike garnisonide soldatit. Talupoegadel tuli 10. veebruaril 1859 Mahtra misa pllul enne Siberisse saatmist vastu vtta peksukaristus: 41 talupoega karistati kadalipuga (59-1000 kepihoopi), neist 2 saadeti 20neks aastaks sunnitle ja 33 Siberisse asumisele. lestusu ettevalmistamisel ja selle ajal paistsid eriti silma Mahtra taluperemehed Mahtra talitaja Hans Tertsius (1818-1900) ja Jri Rosenme ning Kaiu sulane Peeter Oleander. Hans Tertsius oli Mahtra sja ajal Sepa talu peremees ja lestusu ideeline juht. Mahtra sndmustest kirjutab Eduard Vilde oma romaanis Mahtra sda (1902). Romaani kirjutamiseks materjali kogumisel peatus 1901. aastal kirjanik Juuru kstrimajas. (432; 487; 620, lk 204).

Harjumaal meenutatakse ka 1905. aasta sndmusi. Nii kirjutatakse (557; 558): 1905.a. Kose-Uuemisas 5.dets. valiti valla revolutsiooniline komitee, veti vallamaja seinalt juba enne koosoleku algust tsaari pilt. Esimene, umbes 30-meheline tliste ja talupoegade relvastatud salk judis Kuivajele 13. detsembril. Seal hinesid salgaga mitmed kohalikud talupojad. Misasakste hirmutamiseks pandi plema rehi ja siis sideti Kose-Uuemisa. Misa judes oli salk kasvanud juba rohkem kui 100-liikmeliseks. Misas purustati viinavabriku seadmed ja lasti piiritus maha voolata. Kidi lbi kik ruumid ja purustati parunite mblit. Seejrel sdati heinakn ja hrrastemaja, kuid viimases nnestus misateenijail tuli kustutada. Prast misa rstamist jttis valla revolutsiooniline komitee misa valve, mis oli seal kuni karistussalkade tulekuni. Esimene karistussalk saabus Kose-Uuemisa 23. vi 24.detsembril. Seekord kedagi kinni ei vetud, nuti ainult relvade raandmist... 27.Detsembril saabus karistussalk kindral Bezobrazovi juhtimisel. Bezobrazovi karistussalgaga oli kaasas ka Kose-Uuemisa valitseja Nerling. Seekord jagas karistussalk ihunuhtlust Kuivajel, pletas maha Roobu seltsimaja ja Kose-Uuemisas laskis maha vallavanema Gustav Vahtmeistri ja Ravila mehe Hans Jrsi.

Mihkel Aitsam (172) meenutab tsaristlike karistussalkade tegevust: Harjumaa merersetes valdades, toimetati mahalaskmisi tihti ilma mingi kohtuta. 1. merevepataljoni lendsalga komandr 2. jrgu kapten Otto v. Richter kirjutas oma tegevusest maa rahustamisel: Merevelased judsid Tallinna 20. detsembril, kaasas 2 kahurit ja 2 kuulipildujat. Moodustati erirood 94 isikust. 20./21. detsembri l ksutati mind Harjumaale. Kell 3 sel vljusin Tallinnast ja hommikuks judsin Jelhtmesse, kus misad olid rstatud. Kohalikke elanikke le kuulates sain rstajate jlile ja Parasme klas Kostiveres vangistasin 2 rstajat: Johannes Soon, 19 a. vana, poissmees, les poodud; Anton Kuuskmann, 32 aastat vana, poissmees, maha lastud. Kuuskmann katsus ra pgeneda, lasti aga jooksu pealt maha.

Juttude kaudu sain teada, et Anton Nigul oli rstamise juht. Naise ja omaste jutu jrgi oli Nigul linud teadmata kuhu. Kuna ta tunni jooksul koju ei tulnud, sdati ta elumaja Kostiveres kogu varandusega ja pletati maha.

21./22. detsembri l lksin vesalgaga Raasiku misa. Seal rgiti, et rstajate salk hvardanud valitsejamaja purustada ja maha pletada. Seadsin valve teedele. Kavatsesin lasta salka kohale tulla ja tegutseme hakata, et siis teda haarata ja terves koosseisus kohtu alla anda.

22. detsembril otsiti klad lbi ja korjati relvad kokku. Kreisilema abi Waldes kuulas elanikke le, et selgitada Raasiku ja teiste misade pletajad.

Kolm venda Peelbaumi, kes olid prit Haljavast, ttasid Tallinna tehastes. Kuna oli streik, siis jreldasin nende kodus olekut. Haljavas leidsin Toomas ja Johannes Piilbaumi, kuna Robert oli redusse linud. Politseilt sain kindlad andmed nende mitteustavuse kohta. Vennad lasti maha.

Raasku misa teomees Jaan Saem oli ks rvlijuhte. lekuulatud elanikud palusid ta ra koristada, siis on mbruses kik rahulik. Sellest kuulis Saem ja pgenes vesalga eest ra.

22./23. detsembri se lksin vesalgaga Arukla ja Peningi misa Jaan Soont ja Jaan Pikkovit vangistama, keda sdistati misnik Baranovi tapmises. Kell 3 sel vangistati mlemad. Nende lestunnistusest selgusid veel osavtjad Jaan Kattenberg ja Jaan Saem Raasikult, ka neid nnestus vangistada.

Vesalk ei soovinud sel vastu 24. detsembrit surmaotsust teha ja ma sitsin Tallinnasse, kus kindralkuberner komandeeris mind Jhvi...

Teine poolroodu lks 26. detsembri sel Raasikule tagasi ja sjakohus arutas Baranovi tapmisest osavtjate asja. Maha lasti Jaan Saem ja Jaan Kattenberg Raasikult, Jaan Soon ja Jaan Pikkov Peningilt.

26. detsembril lks vesalk Anija misa. Peasdlased olid ra pgenenud, vhematele anti ihunuhtlust.

Anijalt mindi kthobustel phja poole Kuusalusse, Kiiu, Kolka, Knnu, Loopu, Palmsile, Sagedile, Vihulasse ja le Haljala Rakvere kaudu Tapale, kuhu juti 4. jaanuaril 1906. a. ...

1-se merevepataljoni 4-da roodu komandr mitman V.Stein kis oma salgaga Kolgas, Knnus ja Kiius karistamas ja rahustamas.

Von Stein kirjutab aruandes: Tapalt saadeti karistussalk kahel korral vlja 28. detsembril ja 10. jaanuaril. Peale selle kis Knnus veel vesalk Rakverest. Knnu vallal lasti keisrile truudust vanduda. Elanikelt korjati relvad ra. Otsiti peassitajaid taga. Teistkordsel kigul kutsuti rahvast les rahulikule tle, misates kis t korralikult.

Knnu misas anti 3 teomehele selle eest ihunuhtlust, et nad olid teisi streigile les kihutanud. Arutati Jri Sommeri sasja. Ta otsustati vangistada ja Tallinnasse saata. Sommer kadus aga teadmata kuhu.

Kolga vallas arutati preester M.Tennebergi kaebust ta varanduse mahapletamise prst. Leesi kogukonnale mrati trahv: 10 rubla maaga- ja 5 rubla maatameeste taskust Tannebergi kahju 1300 rubla katteks. Kindralkuberner kinnitas otsuse. Kokku tuli 581 rubla ja 94 kopikat, puuduv osa ji raha puudusel 1906.a. sgiseks.

Kiiu vallas lasti 30. detsembril maha vallasekretri abi August Bachmann. Oli keisri manifestile kirjutanud solvavaid remrkusi peale ja koostanud protokolle seadusevastaseil koosolekuil.

Vangistati ja saadeti Tallinna: koolipetaja Kivi, taluperemees Ithal ja ta naine, talumees Oskar Lambot, Jakob Lipsme ja Johan Lipsme koos oma naisega. Mlemad naised lasti prast lekuulamist karistussalga poolt lahti.

Karskusselts Seeme maja pitseeriti kinni ja juurdlus anti le 1-se pataljoni komandrile. Seltsi esimehele Johannes Ithalile ja teenijale Jakob Ithalile anti ihunuhtlust. Mlemale Ithalile anti sks karskusmaja ruumide lubamine knekoosoleku lbiviimiseks.

1905. aasta sndmustest Anija valla Alavere misas kirjutatakse veel (97): Osa 11. detsembril 1905. aastal Tallinnas toimunud valdade saadikute kongressil osalenutest arreteeris politsei. Alavere valla mehed vtsid Alavere misniku parun Otto Ungern-Sternbergi ja tema poja Hermanni pantvangiks ning nudsid Tallinna kubernerilt arreteeritute vabastamist misnike vastu. Kui kuberner nudmist ei rahuldanud, pletasid talumehed misa maha. Seepeale saadeti Alaveresse karistussalklased. Alavere misas toimus Harjumaa ks suuremaid verepulmi, siin tapeti 11 meest ja anti peksa paljudele. Prast 1905. aastat ei tulnud Otto Ungern-Sternberg enam kordagi Alavere misa, vaid ms misa von Schubertile. Viimaseks Alavere misnikuks oli parun Pahlen, kes ehitas sinna uue misahoone.

Kik need sndmused on talletunud rahva ajaloomllu, nagu on sinna jdvustunud Esimene maailmasda, nagu on seal Eesti Vabadussda, nukogude ja saksa okupatsioon, Suvesda ning Eesti eest peetud vitlused Teises maailmasjas. See on meie rahva, Harjumaa ja harjulaste ajalugu.

Ajaloomllu on jnud ka asjaolu, et lbi aegade on Harjumaalt vrsunud hulganisti tuntud kirjanikke, teadlasi, haridus-, kunsti-, ja riigitegelasi, poliitika-, kirja-, spordi- ja sjamehi. Neid suurmehi mletatakse uhkustundega.

Harju-Madise kihelkonnast Ristilt prineb eesti kooli- ja kirjamees, eesti maakoolide asutaja ja kirjakeele uuendaja Bengt Gottfried Forselius.

Bengt Gottfried Forselius (u 1660, tema snniaega pole teada, sest tulekahju hvitas 1785. aastal Harju-Madise vana pastoraadi koos kirikuraamatutega) ppis TEA entsklopeedia andmeil arvata Tallinnas gmnaasiumis, siis Wittenbergi likooli igusteadust. 1683/84 talvel petas oma kodukandis Risti kirikumisas Arul klapoistele kirjatarkust. Ta avas sgisel 1684 Tartus esimese eesti koolmeistrite kooli, nn Forseliuse seminari, oli selle juhataja ja petaja. Kaheaastase kursusega koolis ppis 4 aasta jooksul umbes 160 eesti poissi, kellest lpetas tieliku kursuse ja asus hiljem koolmeistritena vi kstritena tle poolsada. Ta rajas nende abiga talurahvakoole ja algatas kodupetuse. Bengt Gottfried Forselius sitis (1686) koos oma kahe pilasega (Forseliuse kodukandi poisi, Pakri saarel kasvanud Ignatsi Jaagu ja Kambjast prit Pakri Hansu Jriga) Stockholmi, nitamaks rootsi ametimeestele eestlaste kirjatarkust ja ppeasutuse saavutusi. Kuningas Karl XI andis oma kega kummalegi poisile he kuldtukati, kskis arendada haridust ka Eestimaa kubermangus. Tallinna asehalduri korraldusel lasti ehitada Harju-Madisele ja Ristile koolimajad. Bengt Gottfried Forselius nimetati (1688) Stockholmis Eesti- ja Liivimaa maakoolide inspektoriks Ta hukkus 16. novembril 1688 koduteel Lnemerel laevannetuses. Seminar suleti 1688. aastal jrglase puudumise tttu. Harju-Madise surnuaial on Bengt Gottfried Forseliuse mlestuskivi.

Forselius lihtsustas eesti kirjaviisi: ta loobus vrthtedest ja vttis kasutusele -the, koostas parandatud kirjaviisis hlikumeetodil phineva aabitsa (1685). Tema uuendusideid arendas edasi tema epoeg, keele- ja kirjamees Johann Hornung (u 1660-1715). (457; 594, lk 43, 45; 624, lk 114).

Koolitarkust hakati andma Harjumaa erinevates paikades erineval ajal. Nii asus 1863. aastal esimene koolimaja Aruklas, Lagedi tee res Kulli klas. 22-aastase koolmeistri Rein Robachi ke all ppis seal juba esimesel aastal 20 last lugemist, kirjutamist, rehkendamist, laulmist ja usupetust. (209).

Juuru pastoraadis sndis baltisaksa vaimulik ja teadlane ning nimekas eesti keele ja rahvaluule uuria Arnold Friedrich Joann Knpffer.

Arnold Friedrich Joann Knpffer (05.07.1777) lpetas Jena likooli (1797), oli Kadrina pastor (1800-1843) ning Eestimaa kubermangu kindral-superintendent (1833-1834). Ta kogus eesti rahvaluulet, avaldas eesti keele ja mtoloogia ning Eesti ajaloo ksitlusi, samuti rajas ta eesti keele tuletuspetuse. Ta oli ESi auliige (1841) ja Eestimaa Kirjanduse hingu asutajaliikmeid. Arnold Friedrich Joann Knpffer suri 15.10.1843. (487).

Rapla vallas Hagudi misas sndis ja veetis oma noorplve kuulus vene meresitja, admiral (1842), Peterburi TA liige ja auliige Adam Johann von Krusenstern.

Adam Johann von Krusenstern (19.11.1770-24.08.1846) juhatas esimest Vene mbermaareisi (1803-1806) ning koostas reisil tehtud kaardistuste ja vaatlusandmete alusel Lunamere atlase. Adam Johann von Krusenstern on maetud Tallinna Toomkirikusse, Hagudis on tema mlestuskivi. (486).

Adam Johann von Krusensterni mbermaailmareisil oli laevaarstiks Hageris ttanud Karl Espenberg (489).

Raikklas on elanud kuulus baltisaksa pritoluga loodusteadlane, maadeuurija, geoloog ja zooloog krahv Aleksander Friedrich von Keyserling.

Aleksander Friedrich von Keyserling (15.08.1815 Kuramaal) lpetas Berliini likooli (1840), uuris Alpe ja Preneesid ning vttis osa ka mitmest Venemaa Euroopa-osa ja Uurali ekspeditsioonist. Ta asus 1847. aastal elama Raikklla.

Aleksander Friedrich von Keyserling oli Peterburi TA auliige (1887). Ta on avaldanud geoloogi-alase kahekitelise inglisekeelse uurimuse. Tema eluajal klastas teda Raiklas Saksa riigitegelane vrst Otto von Bismarck, kes oli sellal Preisi saadik Venemaal (1859-1862). Aleksander Friedrich von Keyserling suri 08.05.1891 Raikklas. (490).

Mitmel tuntud eesti kirjaniku kodu on olnud Harjumaal.

Kirjanik Eduard Vilde kasvas les Muuga misas.

Romaani-, novelli- ja nitekirjanik Eduard Vilde (kirjanik Eduard Bornhhe tdipoeg) (04.03.1865-26.12.1933) kasvas les misateenijate peres Muuga misas, kus ta elas Alttoal oma lapseplves 10 aastat. Tuntuks said tema romaanid Karikas kihvti (1893), Klmale maale (1896) ja Raudsed ked (1896). Eduard Vilde loomingus on kesksel kohal 1850.-1860ndate aastate talurahvaliikumist ksitlev ajalooromaani-triloogia Mahtra sda (1902), Kui Anija mehed Tallinnas kisid (1903) ja Prohvet Maltsvet (1905). Tuginedes arhiivimaterjalidele ja mlestustele on ta loonud mitmeklgse pildi 19. sajandi keskpaiga Eestimaast ja talurahvaliikumisest.

Romaanis Prohvet Maltsvet ksitletaks maltsvetlaste usulahu rajaja Prohvet Maltsveti Juhan Leinbergi (26.09.1812-28.08.1885) tegevust ja tema algatatud usuliikumist. Juhan Leinberg pidas nooruses Maltsveti talu, oli mlder, Kostivere krtsmik (Jelhtme vallas) ja hobuseparisnik, Tallinnas majaomanik ja poepidaja. Ta pidas 1854. aastast Jrva- ja Harjumaal palvetunde ja kutsus les loobuma vara kogumisest. Tema poolehoidjate (maltsvetlaste) hulk ulatus 200-300 perekonnani. Prohvet Maltsvet hutas Krimmi mberasumist (1860), ise ta lks sinna veebruaris 1961. Fanaatilisemad maltsvetlased ootasid mais ja juunis 1861 Lasnamel valget laeva, mis pidi nad viima totatud maale. Seejrel maltsvetlaste liikumine sumbus. (406).

Oma romaanis Mekla piimamees (1916) kujutatakse eesti talupoja ja misniku suhteid.

Eduard Vilde nidenditest on tuntud draama Tabamatu ime (1912), komdia Pisuhnd (1913) ja draama Side (1922). Hiljem on ta avaldanud novelle ja kogutud teoseid oma varasemast loomingust (1923-1933).

Eduard Vilde oli T audoktor (1929) (85).

Harjumaal Varsaallikal elas kirjanik Ernst Peterson-Srgava.

Koolitegelane ja kirjanik Ernst (Karl-Ernst) Srgava (29. 04. 1868 Vndras) (1935. aastani Peterson) ttas petajana Vndras, Sindis ja Aleksandri linnakoolis Kaarlimisas, oli Kuivajel Kose-Uuemisa ministeeriumikooli juhataja (1902-1905), petaja Rakveres (1905-1906) ning Tallinnas (1906-1938 ja 1940-1950). Alates 1913. aastast elas ta Kosel.

Ernst Srgava oli Haridusliidu abiesimees ja esimees (1934-1940) ning VI Riigikogu liige.

Ernst Srgava kujutas oma teostes kriitilise realistina maaelu, nt jutusari Paised I-III (1899-1901, sealhulgas Marjad silmas ja he hrja elulugu) ning kirjutas alevikuelu varjuklgedest (pikem jutustus Rahva-valgustaja (1904) ja Jannseni-aegsest Vndrast (romaan Lhme linna kirjutama, oma elu kergendama. Romaani ksikiri hvis Suvesja ajal. Ta pdis seda mlu jrgi taastada (romaan ilmus 1968. aastal). Veel kirjutas Ernst Srgava emakeele- pikuid, niteks Eesti Kooli Lugemiseraamat (1914) ning rahvajutumotiividel phinevaid lasteraamatuid, niteks Ennemuistsed jutud Reinuvaderist rebasest (1912).

Teisipeval, 26. augusti htupoolikul 1941 ples tulemllus Varsaallikal maani maha Ernst Srgava elumaja koos krvalhoonetega, muutus tuhaks vrtuslik raamatukogu paljude haruldaste eksemplaridega (100; 341; 461).

Ernst Srgava suri 12.04.1958 Tallinnas.

Harku valla Muraste misasat prinevad kirjanikud Pedro Krusten (Peeter Krustein) ja tema vend Erni Krusten (Ernst Krustein).

Pedro Krusten (21.05.1897-14.01.1987 Washington, mber maetud Tallinna Metsakalmistule) tegutses 1920. aastate keskpaigast alates Tallinnas ajakirjanikuna. Saksa okupatsiooni ajal ilmus 1942. aastal ajalehes Eesti Sna tema kditamisteemaline sari Kas ma olen sdi (211) samuti jutustus Punane rakett (368). Samuti ilmus tema uus novellide ja pisilugude kogu Otsiv hl. 1943 (344). Ta on kirjutanud kodukoha-ainelise romaani Vehklemisa aednik (1936), triloogia romaanid le parda (1946), Ihaldatud silmapilk (1950) ja Inimese hoidja (1952), samuti triloogia Torn le metsa (1959), Laiul krgel kaldal (1962) ja Neiuke lks roosiaeda (1963), novellikogud Hdaohtlik tee (1937), Purustatud pesa (1940), Huupi valitud (1967) ja Aedniku armastus (1990).

Pedro Krusten ttas raadiojaamas Ameerika Hl (1951-1967).

Erni Krusten (30.04.1900-16.06.1984 Tallinn) alustas oma kirjanikuteed luule ja lhiproosaga. Ta on lhiproosakogu Kanarbik (1927) ja romaani Mineviku jahil (1929), luulekogu Peegel tnaval (1978), romaanide Org Mgedi armastus (1939), Pekside raamat (1946) ja Nagu piisake meres (1962) autor.

Proosakirjanik ja luuletaja Arved Viirlaid sndis Padise valla Liiskla taluperes.

Arved Viirlaiu (11.04.1922) esimesed proosakatsetused ja luuletused ilmusid juba enne sda. 1943. aastal pgenes ta Soome ning vitles Soome Jtkusjas jalavergemendis JR 200 nooremohvitserina Soome vabaduse ja Eesti au eest. 1944. aasta sgisel tuli vnrikki Arved Viirlaid soomepoistega tagasi Eestisse ja osales Emaje rindel peetud lahingutes. Ta pgenes Rootsi, sealt siirdus 1945. aastal Inglismaale ja 1953. aastal Kanadasse. Luuletajana alustas ta sduriluule viljelejana. Paguluses sai temast aateline vabadusvitleja. Arved Viirlaid on kirjutanud eestlaste ennastohverdavast kommunismivastasest vitlusest Teises maailmasjas.

Tema debtraamatuks oli luuletuskogu Hulkuri evangeelium (London, 1948) ja kohe seejrel ks suvehtune naeratus (London, 1949), milles luuletaja neab eesti rahva kallal genotsiidikuriteo toimepannud nukogude okupante.

Kaheosalises esikromaanis Tormiaasta (Vadstena, 1949) kirjeldab Arved Viirlaid olusid Eestis 1944. aastal. Eestlaste ennastohverdavat vabadusvitlust ksitletakse ka kirjaniku kaheosaline romaanis Ristideta hauad (Lund, 1952), mis on tlgitud lti, rootsi, prantsuse, soome, hispaania, inglise, hiina ja leedu keelde. Sama temaatikat jtkatakse viiekitelises romaanisarjas (pentaloogias) Vaim ja ahelad (Lund, 1961) Kustuvad tuled (Lund, 1961), Sadu jkke (1965), Kes tappis Eerik Hormi? (1974) ja Surnud ei loe (1975). Ta on kirjutanud ka Eesti sjajrgsest sissivitlusest. Tema eelviimane romaan Mrgitud (Lund, 1980) ksitleb prast sda sugulusrahva juurde jnud eesti vabatahtlike (soomepoiste) hbivrset vangistamist ja vljaandmist Nukogude Liidule Soome prokommunistliku valitsuse ja kaitsepolitsei poolt. Tema novellikogus Saatuse slmed (Lund, 1993) ksitletakse sduri ja pagulase elu. Arved Viirlaiu pikemad jutustused on koondatud Eestis ilmunud mahukasse kitesse Ajal on mitu ngu (Tartu, 2005). Arved Viirlaiu viimati ilmunud memuaar-romaan on Phjathe pojad (Tartu, 2009/2010).

Kui president Lennart Meri soovis 1997. aastal Arved Viirlaiule annetada Riigivapi III kl teenetemrgi, keeldus ta sellest. Ta vrdles uue vabariigi valitsemise stiili eesti rahvale haua kaevamisega. (205; 582, lk 669).

Pahklas ngi ilmavalgust misa mldri poeg luuletaja Robert Theodor Hansen.

Robert Theodor Hanseni (1849-1912) mitmed laulud (Ema sda, Miks sa nutad jt) on Eestis ldtuntud tnini (489).

Raikkla vallas Lipa kla Einu talus sndis kirjanik, usuteadlane ja filoloog Uku Masing.

Uku Masing (11.08.1909) lpetas magistrikraadiga T usuteaduskonna, tiendas end Berliini ja Tbingeni likoolis. Ta on avaldanud uurimusi eesktt soome-ugri rahvaste usundi, rahvaluule ja keelte kohta, on tlkinud Piiblit ning idamaade ja antiikkirjandust, on kirjutanud luuletusi (luulekogud Neemed Vihmade lahte (1935), Udu Toonela jelt (1974) jt) ja romaani Rapanui vabastamine (1989). Uku Masing suri 25.04.1985 Tartus. (490).

Kirjanikest on teada veel Peningi valla mees Arvi Kork (Arvi Tints).

Arvi Kork (02.12.1927-01.04.1997 Torontos) mobiliseeriti 1944. aastal Saksa lennuve abiteenistusse, ppis Saksamaal Lbecki eesti gmnaasiumis ning Mncheni ja Stockholmi likoolis filosoofiat. Rootsist siirdus ta Kanadasse, kus ttas Torontos politseinikuna (1958-1984) ning kaks aastat Ameerika Hle Eesti osakonnas. Ta oli ajalehe Vaba Eestlane tegevtoimetaja. Arvi Kork on kirjutanud romaanid Neli musketri (1957), Tammiraiujad (1966), Armud linud, armud jnud (1968) ja Relvalood (1971) ning politseiromaanid Tnavakuningad (1963), Sulid ja vmmid (1973) ja Rvlijahil (1976). Saksa lennuve abiteenistusesse mobiliseeritud eesti poiste saatust ksitleb tema koostatud koguteos Vlgumrgi kasvandikud (1982). (582, lk 217).

Rapla vallas Uusklas ngi ilmavalgust ka Eesti Vabariigi peaministeri asetitja ja siseminister (1944) Otto Tief VR II/3 (486).

Kapten Otto Tief (14.08.1889-05.03.1976 Ahjas) (korp! Rotalia) oli Vabadussjas Kalevlaste Maleva pataljonilema kohusetitja, lpetas T igusteaduskonna (1921), oli t- ja hoolekandeminister (1926-1927) ning kohtuminister (1928), alates 1928. aastast vandeadvokaat, III ja V Riigikogu liige. Otto Tief liitus Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega ning oli 18. septembril 1944 Jri Uluotsa poolt ametisse nimetatud valitsuses peaministri asetitja ja siseminister. Tema juhitud valitsus koostas iseseisvuse taastamise deklaratsiooni ja ritas korraldada Punaarmee vastu Tallinna kaitset. Otto Tief arreteeriti 10.19.1944, NSV Liidu lemkohtu sjakolleegiumi otsus (1945) 10 aastat sunnitd. Ta vabanes 1956. aastal, elas Eestis, Ukrainas ja Ainais. Otto Tief suri 05.03.1976 Ahjal ning maeti Prname kalmistule, sealt maeti ta 1993. aastal mber Metsakalmistule. (486; 590, lk 55).

Harju maavanema Paul Mnniku kodutalu oli Peningi vallas.

Paul Mnnik ppis Tartus Hugo Treffneri gmnaasiumis ja Viljandi Poeglastegmnaasiumis ning T igusteaduskonnas. Ta sdis Vabadussjas vabatahtlikuna Viljandi koolipilaste pataljonis. Aastatel 1930-1936 oli Paul Mnnik Harju maavanemaks. 14. juunil 1940 mrati ta uuesti maavanema kohale. Tle asus ta juuniprde eelhtul 20. juunil 1940. Juba 8. juulil esitas ta lahkumisavalduse ja vabastati ametist omal soovil. Paul Mnnik asus elama Peningi valda oma kodutallu. 1941. aasta jaanuaris liideti tema talu Peningi sovhoosiga ja sovhoosi klge lks kogu maa koos hoonete, elus- ja eluta inventariga. Sel kombel veti mbruskonnas ra 6 talu rahvavaenlasteks loetud isikutelt. Juba sja teisel peval, 23. juunil 1941 kisid maavanemat tema elukohas taga otsimas NKVDlased, kuid maavanemat ei tabatud. Paul Mnnik varjas ennast Tallinnas ja Saue vallas, siis Harku valla Kadaka klas, kus olid koos temaga varjul mitmed Tallinna mehed. Prast Tallinna vabanemist enamlastest tuli Paul Mnnik Tallinna ja mrati 30. augustil 1941 ortskomandandi otsusega maavanema kohale. (111; 114).

Paldiski klje all Uuga rannas (Uuga-Rtsepal) sndis pisikeses Rtsepa rannatalus skulptor Amandus Adamson (12.11.1855) (236).

Amandus Adamson (12.11.1855) ppis Peterburi Kunstiakadeemias skulptuuri (1876-1979), elas Pariisis ja Itaalias. Temast sai Peterburi Kunstiakadeemia akadeemik (1907). Ta asus elama Paldiskisse 1918. aastal. Meeldejvad on tema kompositsioonid Koit ja Hmarik (1895), Kalevipoeg ja Sarvik (1896), Laeva viimne ohe (1899) jmt. Tema loodud monumentidest paistavad silma Russalka (1902 Tallinnas), Uputatud laevade monument (1904 Sevastoopolis), Friedrich Reinhold Kreutzwaldi mlestussammas (1926 Vrus) ja Lydia Koidula mlestussammas (1929 Prnus). Amandus Adamson suri 26.06.1929 Paldiskis. Tema mlestussammas on Tallinnas Kadriorus (1962). (624, lk 124).

Skulptor Anton Starkopfi snnikodu on Kohila valla Ra klas (486).

Anton Starkopf (22.04.1889-30.12.1966) ppis Jrvakandi ministeeriumikoolis Purkus, hiljem Mnchenis A. Ab kunstikoolis ja Pariisis (1911-1913), osales kunstikooli Pallas asutamises (1919) ja oli selles ppejud (1934. aastast professor) ning direktori kohusetitja ja direktor. Nukogude okupatsiooni ajal oli ta Tartu Riikliku Kunstiinstituudi skulptuurikateedri juhataja ja direktor. Represseerimise kartuses siirdus ta 1950. aastal Moskvasse ja ttas S. Merkurovi ateljees. Aastast 1954 oli ta Tartus vabakunstnik. Tuntud on tema puust, graniidist, marmorist ja pronksist kujud (nt Uppuja (1831), Naine linikuga (1935) jpt), tegi eesti kultuuriinimeste porterid. Samuti on ta loonud Vabadussja monumente. Anton Starkopf suri 30.12.1966 Tartus.

Harjumaalt prinevad vi on seal elanud ka mitmed tuntud Eesti ohvitserid nii Eesti Vabadussjast kui ka eestlaste teisest vabadussjast, mida tuli pidada Teise maailmasja ajal.

Nii on Harjumaal elanud kindralmajor Andres Larka VR I/1.

Andres Larka (05.03.1879 Pilistveres) osales ohvitserina Vene-Jaapani sjas ja Esimeses maailmasjas. 1912. aastal lpetas ta Peterburis kindralstaabi akadeemia. Andres Larka oli 1918. aastal Eesti Ajutise Valitsuse sjaminister, juhtis peastaabi lemana novembri- ja detsembrikuus 1918 Eesti rahvave sjategevust ning oli sjaministeri abi (1919-1925). Kindralmajor Andres Larka lahkus 1925. aastal tervise halvenemise sjaministri abi kohalt, ms maha Vabadussjas osutatud teenete eest Harjumaal Voore misast saadud talu ja rentis Harjumaal Saue vallas Jgisool 7 ha maad koos vesiveskiga. Ta seadis veski korda ja pidas (nagu tema isagi) mldri ametit.

Kindralmajor Andres Larka liitus vabadussjalaste liikumisega ja oli aastast 1930 Eesti Vabadussjalaste (rahvasuus vapside) Keskliidu juhatuse esimees, 1933. aastal Eesti Vabadussjalaste Liidu keskjuhatuse esimees ja liidu auliige ning 1934. aastal riigivanema kandidaat. Prast 12. mrtsi 1934 riigipret vapside organisatsioonid suleti. 1935. aasta juunis Sjaringkonnakohtu otsusega misteti talle tingimisi heaastane vangistus. Uuesti vangistati ta 1936. aasta maikuus ta saadeti 15 aastaks sunnitle (teda sdistati osalemises riigiprde ettevalmistamises). Kindralmajor Andres Larka vabanes juba 1937. aasta detsembrikuus tollal leebe reiimiga sunnitlt.

Vahetult prast juunipret kindralmajor Andres Larka arreteeriti 23. juulil 1940, Balti sjaveringkonna sjatribunali otsus 8 aastat sunnitd. Ta suri 08.01.1943 Kirovi obl Malmzi linna vanglas (640, 48-50).

Harjumaal Rapla vallas on sndinud kolonel Mart Kaerma.

Mart Kaerma (02.02.1897 Valtus, taluperes) (KL Kotkaristi IV kl teenetemrk 1936) osales Esimeses maailmasjas ning teenis lipnikuna Tartus Eesti Tagavarapataljonis. Vabadussja puhkemisel astus ta 5. detsembril 1918 6. jalavepolku. Ta sai 7. novembril 1919 Petserimaal Laura all rinnust haavata ja oli kaks kuud Tartu sjavehaiglas ravil, seejrel oli 6. polgus rhma- ja ratsakomando lem.

1. detsembril 1924 kommunistide mssu ajal teenis ta allohvitseride koolis ning osales postkontori vallutamisel.

1932. aastal lpetas kapten Mart Kaerma Krgema Sjakooli.

Major (1933) Mart Kaerma oli Kaitsevgede staabis ksundusohvitser. Ta oli Sjakoolis lektoriks praktilise taktika ning praktilise ja teoreetilise didaktika alal. Ta on piku Riigikaitse petuse ksiraamat kesk- ja kutsekoolidele kaasautor. 1937. aastal juhendas ta riigikaitsepetajate ettevalmistamise kursust ja oli haridusministeeriumis koolinoorsoo riigikaitselise kasvatuse ja petuse nunik (1932-1940).

1941. aastal teenis kolonelleitnant (1940) Mart Kaerma Petseris 171. laskurpolgus. Ta pses Vrska laagris Eesti ohvitseride kditamisest, kuna haigestus ja asus seejrel ennast varjama Petseris. 8. juulil osales ta Petseri Omakaitset organiseerimisel.

Kolonelleitnant Mart Kaerma oli 11. juulist 1941 Petseri ajutine komandant ja Petseri Omakaitse lem. 25. oktoobril 1941 mrati ta Tallinn-Nmme Omakaitse lemaks. Alates 20. detsembrist 1941 oli ta Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumi rahvakasvatustalituse juhataja ning 6. augustist 1942 Tallinna prefekt. Kui 1944. aastal kuulutati vlja ldmobilisatsioon, mrati kolonelleitnant Mart Kaerma 3. piirikaitsergemendi lemaks. 16. septembril 1944 lendati Mart Kaerma koloneliks (Waffen-Standartenfhrer). 21. septembril ji 3. piirikaitsergement taandumisel Porkuni juures Punaarmee piiramisrngasse. Kolonel Mart Kaerma varjas ennast neli aastat isakodus Raikklas Kaera-Vanatoal ja lpetas 8. aprillil 1948 oma elu enesetapuga. Tema haud on seni leidmata. (472; 539; 612, lk 323).

Harjumaaga on seotud Suvesjas ja Eesti teises Vabadussjas tuntuks saanud sjamehed major Ottomar-Raimond Hindpere, major August Kitsapea, major Rudolf Marnot (II kl Raudrist) ja lendurmajor Feliks Robinson (II kl Raudrist).

Major Ottomar-Raimond Hindpere (21.12.1895-17.09.1944) oli 1. piirikaitsergemendi 3. pataljoni lem. Ta langes Emaje rinde lagunemisel 17. septembril 1944 Koosal, kus ta organiseeris Koosa kla ees vastupanu. htuks judis Alatskivile 1. piirikaitsergemendist ainult 170 meest ja rohkem kui 3000 mehest koosnenud 1. piirikaitsergement oli lakanud olemast (583, lk 80; 619, lk 271).

Teisal kinnitatakse, et prast rinde lagunemist varjas ta ennast oma kodukandis Harjumaal Kue vallas (1942. aastal pidas ta Kue vallas Ojasoo klas talu). Videtavalt tappis ta ennast haarangu ajal 1946. aastal. Teistel andmetel laskis ta ennast maha septembriukuus 1944 Kosel). (591, lk 203; 596, lk 72 jj; 610, lk 247, 281, 291, 295; 625, lk 8).

Harjumaal on olnud ka kolonelleitnant Johannes Raudme kodu.

Kolonelleitnant Johannes Raudme VR II/3, Kotkaristi V kl ja Kotkaristi III kl teenetemrk (22.04.1891 Kuimetsa valla Tagatnu talus) (kuni 1936. aastani Johannes Eisenberg). Ta oli KL Sakala maleva pealik, siis 1941. aastal Viljandi Omakaitse lem. Ta oli 1941. aasta septembris Viljandis formeeritud 38. politseipataljoni lem (Est. Pol. (F) Btl. 38) (1941-1942). Kolonelleitnant Johannes Raudme mrati 1944. aasta veebruaris formeeritud 5. piirkaitsergemendi lemaks. 5. Piirikaitsergement ji Emaje phjakaldal 17. septembril Emaje letanud punave haardesse ja hajutati.

1944. aasta novembris pgenes ta phjarannikult paadiga Rootsi ja Rootsis oli Eesti Rahvuskomitee juhatuse liige.

Kolonelleitnant Johannes Raudme suri 29. detsembril 1973 Stockholmis. Ta on mber maetud 12.08.1996 Tallinna Metsakalmistule. (583, lk 88-91; 585, lk 46 ; 590, lk 45; 591, lk 153, 214-217; 625, lk 26).

Major August Kitsapea (22.07.1904 Raikkla vallas) lpetas Sjakooli (1924), lendati n-leitnandiks ja viidi Lennurgementi, kus omandas sjavelenduri kutse. Leitnant August Kitsapea oli eskadrilli lendur ja ttas prast lendurinstruktorite kursuste lpetamist (1929) eskadrilli instruktorina. Ta asus ppima Tartu likoolis majandusteadust (1927), aasta prast jid aga pingud pooleli. Ta oli I lennusalga ja 2. tehnikajaoskonna lem (kapten 1932, major 1939). 10. novembril 1940 vabastati ta teenistusest koosseisude koondamise tttu, seejrel ttas ta Rapla masinatraktori jaamas vanemmehaanikuna.

Sjasuves vitles ta major Hans Hirvelaane pataljonis, prast patli langemist vttis ta pataljoni juhtimise le. Kui pataljon likvideeriti, oli major August Kitsapea Tartu Omakaitse Maleva 7. (Jgeva) pataljoni lem, siis 1944. aastal Tartu Omakaitse Maleva lahingupataljoni ja Tartumaa Omakaitse lahingurgemendi lem. 1944. aastal taganes ta Saksamaale, sealt lks 1947 Austraaliasse. Major August Kitsapea suri 10.02.1966 Sidneys. (622, lk 219-220).

Major Rudof Marnot (17.09.1895) teenis 1940. aastal Kalevi pataljonis komplina, lendati alates 16. veebruarist 1940 majoriks. Tal nnestus juulis 1941 Tallinnast lahkuda ming varjas ennast metsas ja Kuusalu kiriku petaja Albert Roosvaldi abiga pastoraadi pningule ehitatatud peidikus. Ta juhtis Suvesjas Kuimetsa Talpaki kompanii juurde kogunenud Juuru, Kaiu, Kehtna, Keava, Jrvakandi ja ja Rapla omakaitselasi (kokku 100 Harjumaa meest) (lk 24), keda kamandas major Rudolf Marnot. Major Rudolf Marnot oli 1941. aasta sgisel Pltsamaal formeeritud 39. Politseipataljoni (Est. Pol. (F) Btl. 39) kompl. Tema noorem vend vnrikki Oleg-P.-Valdek Marnot (07.03.1915) langes Kautlas Kpajrve lahingus 31. juulil 1941 ja maeti 2. augustil 1942 mber Tallinna Maarjame Kangelaskalmistule. mbermatmise korraldas major Rudolf Marnot. Major Rudolf Marnoti ed Anita-Magdaleena Marnot ja Helma Marnot arreteeriti 9. augustil 1941 Tallinnas Saue 5-5. Nad vabanesid 1942. aastal.

Major Rudolf Marnot langes 7. septembril 1942 Idarindel Holmi juures. Vrnikki Oleg Marnoti ja major Rudolf Marnoti isapoolne suguvsa on teadaolevatel andemetel umbes 300 aastat elanud Kuusalu kihelkonnas Kiiu vallas (273; 274; 591, lk 153; 601, lk 168; 618, lk 275; 610, lk 266, 279-280, 306-307, 350, 562; 619, lk 83; 625, lk 19; 690, lk 9; 737).

Lendurmajor Feliks (Felix) Robinson (27.05.1904 Juuru vallas) II kl Raudrist lpetas Tallinna Poeglaste Gmnaasiumi ja asus ppima Ts loodusteadust (1923). 1924. aastal astus ta Sjakooli ning lpetas jalaveklassi (1926) ja seejrel Lennukooli (1930). Leitnant Feliks Robinson mrati lennuvedivisjoni lenduriks. Kapten Feliks Robinson oli lennusalga lem ning 1939. aasta alul lhemat aega lennukooli ppejuks lennutehnilise vljappe ning lennukite ehituse ja hooldamise alal. Major (24.02.1940) Feliks Frobinson lhetati kolonelleitnant Hans Kitveli ksutusse, kes asus formeerima 22. territoriaalkorpuse ksikut lennueskadrilli, selle jrele viidi le Sjavgede staapi ning 10.11.1940 arvati koosseisude vhendamise tttu erru. Ta ttas raudteel ja kohalikus aeroklubis. Kui Tallinnas kuulutati vlja ohvitseride mobilisatsioon, leidis ta endale peidupaiga Nmmel. 1941. aasta sjasuvel korraldas ta Nmmel Omakaitset.

25. septembril 1941 astus lendurmajor Felix Robinson vabatahtlikult saksa sjavkke ja oli 39. politseipataljoni kompl. Ta langes piiramisrngast vljamurdmislahingus 20. mrtsil 1942 Kalinini oblastis Holmi lhedal. Ta oli ks esimesi vabatahtlikke, kellele Saksa vejuhatuse poolt annetati Raudrist. (412; 619, lk 69; 622, lk 293).

Rapla vallast prineb lahingulendur kapten William Laanekrb.

William Laanekrb (28.05.1910) lpetas 1928. aastal Tallinna Reaalkooli. Prast sjaveteenistust ttas ta AS J. Puhk ja Pojad Tallinna osakonna juhatajana ning sai 1936. aastal eralendurite kursusel mootorlenduri kutse. Ta oli Eesti Avio peaosanik ja Eesti Aeroklubi sekretr. 1938. aastal viidi ta sjaves le lennuve reservi ja sai Aeroklubis lennata sjave reservlenduritele ettenhtud tundide arvel ning judis 1. juuniks 1940 lennata 83 tundi. Sjapevil ttas ta lihttlisena Tallinna sadamas. 1942. aastal kuulus ta Sonderstaffel Buschmanni formeerijate hulka. Leitnant William Laanekrb sai luurelennul lennusalga esimese lendurina hulahingus kuue vastase lennuki vastu kerge lahaava, tema lennukil loeti 27 kuulitabamust. Alates 01.04.1943 oli ta 127. luurelennugrupi 1. salga lem ja seejrel novembrikuus ksiku mereluure lennusalga 1/127 lem. Ta lahkus oma salgaga 1944. aastal septembrikuus Saksamaale, kus lennusalk likvideeriti. Kapten William Laanekrb on autasustatud Idamedali, vaenulendude kuldmrgi, haavatumrgi ning II ja I kl Raudristiga. Talle on annetatud Aupokaal erilise saavutuse eest husjas (Ehrenpokal fr besondere Leistung im Luftkrieg). Prast sja lppu elas ta pgenikelaagris Baieris ning 1949. aastal emigreerus koos naise ja kolme lapsega Austraaliasse. Tema poeg Jri Laanekrb oli Austraalias lendurkapten. (541; 622, lk 427-428).

Tdva vallas (Kurnal) on sndinud Eesti teises vabadussjas Idarindel langenud kapten Rudolf Mikumgi.

Rudolf Mikumgi (14.06.1904) lpetas Tallinnas htugmnaasiumi (1924) ja Sjakooli (1928), teenis 5. ksikus jalavepataljonis ja autotanki-rgemendis. Ta ppis Eesti krgemas sjakoolis (lpetas 1940. aasta algul) ja ttas sjavgede staabis. Prast juunipret teenis ta 182. laskurdiviisi luurepataljonis lenurme misas. Suvesja algul pages leitnant Rudolf Mikumgi oma veosast koos teiste ohvitseridega metsa ja osales alates 11. juulist Tartu lahingutes Emaje rindel.

Prast Tartu lahinguid astus leitnant Rudolf Mikumgi 1. septembril 1941 saksa sjavkke (Julgestusgrupp 182), oli pataljoni 7. kompanii kompl, tegi kaasa 1941/1942 ja 1942/1943 talvelahingud ning oli prast kapten Richard Tammeme langemist patl.

Patl kapten Rudolf Mikumgi langes 19.03.1943 Kolpino lhistel. venelaste massirnnaku tagasilmisel, kui ta oli oma punkrilael kuulipilduja taga ja sai lahingus kahel korral haavata. Tema asemele mrati patliks kapten Georg Sooden. (171; 591, lk 66, 72, 78-79; 601, lk 175; 605, lk 92-93, 200; 625, lk 19; 737).

Harjumaal Anija vallas oli Eesti maadluskuulsuse, Maailma Kristjani, Kristjan Palusalu talu.

Kristjan Palusalu (10.03.1908 Saulepi vallas) vitis 1936. aastal Berliini Olmpiamngusel klassikalises (kreeka-rooma) maadluses ja vabamaadluses kuldmedali, tuli 1937. aastal kreeka-rooma maadluses Euroopa meistriks ning oli 1931-1938 raskekaalus klassikalises ja vabamaadluses, mlemas maadlusliigis 12 korda Eesti meister.

Eesti rahvale osutatud teenete eest Berliin olmpiamngudel kingiti Kristjan Palusalule kahekordse olmpiavidu puhul autasuks Kungla talu. See asus Anija vallas Pillapalu klas, 12 km Aegviidust phja pool Piibe maantee res (1930. aastatel rajati Pillapalule uudismaa-asundus, kus oli le 40 talu ja koolimaja).

Kristjan Palusalu mobiliseeriti 1941. aastal Punaarmeesse, saadeti Kotlasse ja sealt Krasnoborskisse (60 km Kotlasest lne pool) lennuvljatdele. Meesterhmal kpses pgenemisplaan, muretseti kompass ja kaart. 9. septembril 1941 lahkuti kshaaval laagrist. Kristjan Palusalu asus koos 7-mehelise salgaga kaardi jrgi teele Soome poole. Toitu oli vhe ja kolmandal peval tuli minna toidu hankimiseks Tsernukovi linna. Seal veti mehed kinni ja saadeti laevaga Arhangelgisse. Pgenikud misteti mahalaskmisele. Kohtuotsus aga muudeti ja meestele anti valida, kas minna eesliinile vi 10. aastaks sunnitle. Valiti esimene. 30. oktoobril 1941 viidi nad Soome rindele ja aeti rnnakule. Kui rnnak nurjus ja venelased lidusid tagasi, jdi kolmekesi teistest maha. Lhenevatele soomlastele higati: Siin on kolm eesti meest, kas vib tulla! Nii saadigi le rindejoone ja juti tagasi Eestisse.

Saksa okupatsiooni ajal pidas Kristjan Palusalu Pillapalus oma talu. Tagasihoidlik ja snaaher mees vitis: Olen ks kord kommunistide kest psenud, teist korda ma nende ksi ei taha sattuda! Tal oli sellal 5 aastane ttar Helle ja he aasta ja kolmekuune poeg Jri. (145; 230).

Taasokupeeritud Eestis oli Kristjan Palusalu lhikest aega vangilaagris ning ttas hiljem treenerina ja ehitustlisena.

Kristjan Palusalu suri 17.07.1987 Tallinnas.

Harjumaalt Kaiust on prit ka laskespordi maailmameistrid vennad Johannes Vilberg ja Kristjan Vilberg. Nad kuulusid Eesti laskevistkonda, kes 1937. aastal Helsingis peetud MMil ti Eestisse kuulsa Argentina rndkarika (Copa Argentina). (487; 626; 689, lk 20-21).

Pea kolmveerand sajandit tagasi sai otsa tolleaegne Eesti Vabariik ja algasid ajad, mis tid harjulaste kodudesse snulseletamatut leina, kaotusvalu, ahastust ja pisaraid. Maad terroriseerisid idast tulnud uuspeninukid ja -koerakoonlased ning nende hutusel ja hullutamisel okupantidega kaasa linud eesti verd punategelased. Hvitati ja lhuti iseseisvusajal ehitatud eesti kodusid, paljudele sai osaks kdiohvritena vaevelda Siberis, paljud langesid vabadusvitluses, paljudest said okupantide mrvaohvrid.

Siinses raamatus on ksitletud erinevates allikates talletatud eesti rahva ajaloomlu sugemete jrgi 1944. aasta Suvesda Harjumaal ning sellele eelnevaid ja klgnevaid sndmusi. Suuresti rajaneb siinne raamat ajaleheandmetele.

Nukogude esimesest okupatsiooniaastast kirjutamisel on kasutatud ajalehtede Kommunist ja Rahva Hl materjale.

Ajalehed Kommunist (Eestimaa Kommunistliku (bolevikkude) Partei Keskkomitee, ENSV lemnukogu ja ENSV Ametihingute Kesknukogu hlekandja) ja Rahva Hl (Eestimaa Kommunistliku (bolevikkude) Partei Tallinna Komitee hlekandja) liideti Suvesja ajal ja viimane Rahva Hle number ilmus neljapeval, 3. juulil 1941. (201).

Ulatuslikult on toetutud raamatus Saksa okupatsiooni ajal ilmunud ajalehtedes Linna Teataja, Eesti Sna ja Maa Sna avaldatud kirjutistele.

Linna Teataja hakkas ilmuma laupeval, 6. septembril 1941, Eesti Sna Nr 1 (1. aastakik) ilmus keskndalal, 3. detsembril 1941 ning reedel, 1. mail 1942 Tallinnas maarahva ajaleht Maa Sna Nr 1 (1. aastakik) (69; 161).

Tolleaegsetes ajalehtedes avaldatud harjumaalaste surma-, arreteerimis-, kditamis- ning kadunuks jnud isikute tagaotsimiskuulutustest on saadud andmeid ka Suvesjas ja Eesti teises Vabadussjas langenud vabadusvitlejate, enamlaste terroriohvrite ja sjas hukkunud isikute kohta.

Samuti on saadud siinse ksitluse tarvis andmeid taasiseseisvunud Eestis ilmunud ajalehtedest, sealhulgas ka Harjumaal ilmunud ajalehtedest Harjumaa, Ndaline ja Raplamaa Snumid, samuti Harju Elu, Saku Snumeid jt.

Ajalehtedes Ndaline ja Raplamaa Snumid on avaldatud ka Tnis Tnissoni ulatuslik ja ksikasjalik Raplamaa sjasndmuste ksitlus (143st artiklist koosnev artikliseeria) Mlestusi 1941. aasta kuumast suvest Raplamaal. (308-310).

Teemakohast materjali on leitud veel Vlis-Eesti ajalehtedst ning taasiseseisvunud Eestis ilmunud ajakirjadest ja muudest trkistest (624), samuti internetist.

Raamatu koostamisel on kasutatud Eesti Vabariigi Siseminiteeriumi rahvastikutoimingute osakonna 1941. aasta Harjumaa valdade surmaregistrite kandeid, selgitamaks enamlaste mrvaohvreid, langenud vabadusvitlejaid ning suvesjas hukkunuid ja hukatuid. Siinjuures tuleb arvestada asjaolu, et arhiiviandmed on lnklikud. Nii on sja ajal tule lbi on hvinud Anija, Iru, Kue ja Raasiku vallaarhiivid, samuti Ardu, Kue, Kuimetsa ja Vahastu algkooli arhiivid. Aruklas hvis EAK Arukla koguduse arhiiv. (202; 281).

Kohati on raamatus kasutatud ka nende inimeste mlestusi, kes oma rumalusest, karjrihimust, kasuihast vi veendumustest teenisid kaasajooksikutena nukogude terrorireiimi ning osalesid nukogude vimu rajamisel ja selle kindlustamisel, samuti Eesti rahva vastu toimepandud inimsusevastastes ja sjakuritegudes, kes punaaktivistina, kes hvituspataljonlasena vi miilitsamehena, kes punase vimurina. Nende ked said mritud ja nad olid valmis sja-eelseteks ja -aegseteks ning hiljem sjajrgseteks punasteks terroritegudeks. Eestist pagenud eilsed sotsialismiehitajad ja selle kindlustajad jagasid Venemaal oma mlestusi venelaste Suurest isamaasjast, nad uhkeldasid oma osavtuga juunikditamisel rahvavaenlaste Siberisse saatmisest, samuti Suvesja esimestel kuudel toimepandud veriste tegudega vi siis vljameldud kangelastegudega. Nii on raamatus siin-seal kasutatud ka arhiivist leitud vi nukogude ajal trkis avaldatud punategelaste mlestusi. Nendes kahetsetakse tihtilugu, et pgenemisel ei jutud tita Stalini hvitusksku nii nagu vaja, ei jutud maad tiesti thjaks rvida, ei suudetud kiki rahvavaenlasi hvitada.

htaegu oli siinse raamatu kirjutamisel eesmrk koguda andmeid ka Suvesjas ja Saksa okupatsiooni ajal hukatud punaste vi punasteks arvatud harjumaalaste kohta. Ksitluses on piirdutud ksnes nendega, kelle hukkamine seondub Suvesjaga vi see toimus Saksa okupatsiooni ajal. (588).

Enne venelaste Suurt isamaasda Harjumaad rsinud punase terrori arreteerimiste ja juunikditamise kohta, samuti enamlaste sja-aegsete terroriohvrite kohta andmete kogumisel on lhtutud peaasjalikult sellistest teatmeteostest, nagu Poliitilised arreteerimised Eestis: 1940-1988: Raamat 1 / Koost L.ispuu. Tln, 1996 ja Poliitilised arreteerimised Eestis: 1940-1988: Raamat 2 / Koost L.ispuu. Tln, 1988, ning Kditamine Eestist Venemaale: Juunikditamine 1941 & kditamised 1941-1943; Raamat 6 / Koost L.ispuu. Tln, 2001. (600; 617; 618). Neid andmeid on krvutatud ja tiendatud muudest allikatest leitud teatmetega, samuti SA Valge Raamat andmebaasist saadud lisaandmetega.

Vabadusvitlejate ja punase terrori ohvrite kohta andmete kogumisel ja nende nimede (eestktt eesnimede) tpsustamisel on kasutatud ka Kaitseliidu vljaandeid Harjumaa Maleva Teataja ning selliseid teatmeteoseid, nagu Eesti Vabadusristi kavalerid. Stockholm: Vlis-Eesti & EMP, 1884, ja Eesti Vabaduse Risti kavalerid: Register / Koost Mati Strauss jt / Toimet Ain Visnapuu / Viljandi Muuseum, Viljandi, 2004. (589; 590).

Kui on teada, et arreteeritud vi kditatud harjulane judis tagasi Eestisse, lisatakse tekstis represseeritu nimele sulgudes tema vanus, kui ta aga suri eeluurimisel, vanglas vi asumisel, samuti siis, kui ta mrvati erinupidamise vi tribunali otsuse alusel, mrgitakse sulgudes olemasolevad andmed tema snni- ja surmaaja kohta.

Samuti esitatakse terroriohvri (arreteeritu vi kditatu) nime jrel sulgudes ka olemasolevad andmed tema elukoha, arreteerimise aja, erinupidamise vi tribunali otsuse, aga ka surma ja vanglast vi asumiselt vabanemise aja kohta. Kui taolised andmed puuduvad vi on napid, ei lisata selle kohta igakordselt sulgudes mrget.

Suvesjas mrvatud vi langenud vabadusvitleja kohta mrgitakse raamatu lisas tema teadaolev snni- ja surmaaeg ning surmakoht. Kui surmakoht lahkneb elukohast, lisatakse elukoht sulgudes.

Erinevatest allikatest saadud isikuandmete lahknemise korral on usaldatud surmaregistri vi Omakaitse arhiiviandmeid. Kui ei ole tit selgust isiku ees- vi perekonnanimes, lisatakse nimele hest vi teisest allikast leitud nimeteisend.

Mnigi kord ilmneb lahkuminekuid ka erinevates allikates esitatud sndmuste kirjeldustes. Sel puhul on peetud teprasemateks allikakriitilisest vaatekohast lhtudes Omakaitse tegevuse ametlikke dokumente, samuti mlestusi, mis on sndmuse toimumise ajale lhemad, vi siis on tehtud viiteid lahknevatele allikatele.

Krvalpigetena on raamatud kirja pandud ka andmeid vabadusvitlejate ja terroriohvrite, samuti punaste vimurite elust ja saatusest.

Sltuvalt kogutud teemakohase materjali hulgast ja laadist on mnda ajalooseika ksitletud ksikasjalikumalt, mnda aga ksnes pgusalt.

Raamatu ksitluses on silmas peetud Eesti Vabariigi 1939. aasta haldusjaotust (vt. H. Puhk. Estonia Estonorum: Eesti 1940. Ajalooline geograafia. Ontarino, 1955) (620). Sellest teatmeteosest on lhtutud ka ajakirjanduses, arhiiviandmetes ja muudes allikates esitatud kohanimede tpsustamisel. Samuti on kasutatud kohanimede tpsustamisel ja Suvesja sndmustiku mistmiseks Harjumaa kaarti 1:200000 Riigi Trkikoda 1938 (Topo-Hdrograafia Osakonna vljaanne 1938).

Eesti Vabariigi 1939. aasta haldusjaotuse jrgi oli enne Eesti okupeerimist 1940. aastal Harjumaa Phja-Eesti suuremaid maakondi. See hlmas Anija, Harku, Hageri, Iru, Juuru, Jelhtme, Jrvekandi, Keila, Kehtna, Kernu, Kohila, Kolga, Kuimetsa, Kuivje, Kuusalu, Knnu, Kue, Nissi, Nva, Padise, Peningi, Raasiku, Raikla, Rapla, Ravila, Rae, Saue, Tdva ja Varbola valda (29 valda). Peale mandriosa kuulus Harjumaa klge ka mitmeid saari Suur- ja Vike-Pakri, Naissaar, Aegna, Prangli ning hulk viksemaid. Harjumaa alla kuulus ka Nmme linn. (489).

Nmme linn oli Harjumaa omaette omavalitsusksus. 27. juulil 1941, viis peva prast Eesti NSV Eesti Nukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks nimetamist otsustas poolpunane Vabariigi Valitsus Nmme linna likvideerida. Vabariigi Valitsuse otsuses 27. juulist 1940 stestati: Nmme linn kui iseseisev omavalitsusksus likvideerida, arvates 29. juulist 1940, ning liita tema praegustesse administratiivpiiridesse kuuluv maa-ala Tallinna linna administratiivpiiridega. Otsusele on alla kirjutanud peaminister Joh. Vares, siseminister M. Unt ja riigisekretr K.Terras. (712).

Sjaeelset ja sjaaegset sndmustikku, punast terrorit ja sissisda ksitletaksegi siinses raamatus 1939. aasta haldusjaotust arvestades peaasjalikult Harjumaa valdade jrgi nende thestikulises jrjestuses. Samuti on ksitletud sndmusi Harjumaa linnades Nmmel, Keilas ja Paldiskis.

Ksitluse jlgimise hlbustamiseks on sndmustik esitatud philiselt ajalises jrjestuses. Snastuses on ptud jlgida tolleaegset knepruuki, et seelbi ilmestada sndmustiku ksitlust ja olustikku ning tuua tnapeva sjaeelseid ja -aegseid meeleolusid ja arusaamu. Selleks kasutatakse ka allikatest levetud sna-snalisi krpeid ning Suvesja-aegseid misteid. Nagu varemates Suvesja-raamatutes ei kasutata ka siin tekstis jutumrke otsekne ja tsitaatide, trkiste jm nimetuste ning osatamisi eldu raamimiseks. Ilmestamaks teksti ja vltimaks jutumrkide rohkust on need esitatud kaldkirjas.

Suvesda Harjumaal 1941 (Suvesda VIII) on autori kaheksa eelnenud raamatu jtk: Suvesda Tartumaal 1941 (Suvesda I), Suvesda Virumaal 1941 (Suvesda II), Suvesda Viljandimaal 1941 (Suvesda III), Suvesda Prnumaal 1941 (Suvesda IV), Suvesda Valgamaal 1941 (Suvesda V), Suvesda Jrvamaal 1941 (Suvesda VI), Suvesda Vrumaal 1941 (Suvesda VII) ja Suvesda Petserimaal 1941 (Suvesda VIII) (605-612). Mistagi ei korrata siinses, viimases raamatus kiki Eesti Vabariigi okupeerimisele ja annekteerimisele eelnenud aastate, esimese nukogude okupatsiooni ja Suvesja raamsndmusi, samuti varem antud iguslikke hinnanguid enamlaste inimsusevastaste ja sjastegude kohta. Neid puudutatakse ksnes siis, kui see on vajalik Harjumaal toimunud he vi teise sndmuse ilmestamiseks ja mistmiseks.

Raamatu eesmrk on liita Harjumaal peetud Suvesja kohta kogutud andmepudemed htseks terviklikuks ksitluseks ning pda anda lugejale erinevatest allikatest saadud andmete krvutamisel ja vaagimisel kujundatud vimalikult tene ajaloopilt. Samas on peetud silmas ka eesmrki talletada punase terrori ohvrid (arreteeritud, kditatud ja mrvatud) ning Harjumaal enamlaste vastu videlnud ja langenud vabadusvitlejate nimed. Kirja on ptud panna ka teadaolevad sjaohvrid, kes said surma miini-, pommi- ja mrsukildude vi uitkuulide lbi.

Siinne raamat on kirjutatud nende harjulaste mlestuseks, kes olid enamlaste esimese okupatsiooniaasta ohvrid, kes vitlesid Suvesjas punase terrorireiimi vastu, langesid Harjumaal peetud sissivitluses, Eesti vabastamisel enamlastest ning Idarindel ja 1944. aastal peetud Eesti kaitselahingutes vi hukkusid sjaohvritena lahingutegevuses. Raamatus on ptud tulevaste plvede jaoks talletada ka Harjumaal toimepandud punaseid terroritegusid, 1941. aasta Suvesja sndmusi ning enamlaste kuritegude lbi Harjumaa rahvale tekitatud kannatusi, valu ja leina. Enamlaste poolt toimepandud omandi- ja inimsusevastaseid ning sjastegusid Harjumaal ega mujal Eestis ei tohi unustada ega andestada. On ju Vene punase impeeriumi s selles, et genotsiidiga pti sihikindlalt lbi raiuda Eesti rahva elujuuri. Ei saa eitada tsiasja, et just Eesti rahva vastu toimepandud enamlaste steod on seadnud eestlased vljasuremise ohtu.

Nii on teada, et rahvaloendusel registreeriti Harjumaal 1. detsembril 1941 79136 elanikku (35494 meest ja 43642 naist) (399).

1934. aasta rahvaloenduse jrgi oli Eestis elanike arv 1117361 (435548 meest ja 565993 naist), kusjuures naiste lekaal oli ainult 77483. 1. detsembril 1941 registreeriti 1001541 hinge (435548 meest ja 565993 naist), naiste lekaal oli 130445. Kui 1934. aastal tuli rahvaloenduse andmetel iga 100 mehe kohta 115 naist, siis 1941. aastal oli iga 100 mehe kohta naisi 130. (399).

Harjumaa elanikkond kaotas lhtudes 1934. aasta rahvaloenduse andmetest peaasjalikult punaste arreteerimiste, mrvade, kditamise ja mobilisatsiooni tttu 11912 inimest (8767 meest ja 3145 naist). Harjumaa 15800 talundi peale leidub maavanema Paul Mnniku andmetel praegu 18-64-aastasi mehi vaid 14700. Seega ei leidu paljudes taludes htainsatki tjulist meeshinge. (114).

Autor vabandab kigi endise Harjumaa meeste ja naiste ees, kelle lhedasi puudutavad andmed on esitatud raamatus ebatpselt vi vigaselt. Mnigi arreteeritu, kditatu, mrvatu, vabadusvitleja, vi sjaohvri nimi vib olla tahtmatult raamatust vlja jnud. Ka Suvesja sndmustikus vib leida ebatpsusi ja lnki. Need puudused ja vead tulenevad lhteandmetes ilmnevatest lnkadest, vastuoludest ja ebatpsustest. Napid, sageli ksteist kordavad lhteandmed ei vimalda neid te selgitamiseks omavahel krvutada ja vaagida. Paljugi on aeg unustushlmaga katnud.

Autor tnab kiki, kes on osutanud abi raamatu ksikirja koostamisel, tiendamisel ja tpsustamisel.

Ons siin kuskil jalatis maadvi peotis smerat liiva,millesse pole murendunud,rahus vi tapluses kiivas, esiisade prm? Mulda ja kruusa on seganud esiema srm,mure ja rmu silmavetton siin olnud rohkem kui jrvedes vett.

Esiisade hauad on ristati maas Vilsandi, Virtsu, Peipsi ja Ilmjrve vahel. Haudade ridu seob ajas vere muutmatu ahel.

Siin on Kaleva Suure tamme juured, mille oksi ja latva on laasinud ida ja lne tuuled.

Siin on vsinud vetid ja suured, ja mulda on sadanud sangari suule.

Ja oja veermikul loidap on puhkenud itesse ema prmust.

Veeretan srmes aja soovide srmust vaat, phjataevas ju suviselt koidab!

Kogugem koju, Maarjamaa lapsed!

Henrik Visnapuu. Esiisade hauad (561).

I Eesti Vabariigi lpu algus ja lpp

1. Vabariigi lpu algus

1939. aasta sgissuvel mrasid NSV Liit ja Saksamaa omavahelised sobingud Eesti saatuse. Nii slmiti 23. augustil 1939 Moskvas NSV Liidu Saksa mittekallaletungileping (Molotov-Ribbentropi pakt MRP). Selle juurde kuulus Salajane lisaprotokoll Saksa riigi ja Nukogude Liidu vahel slmitud mittekallaletungi lepingule 23. aug. 1939. MRP salajase lisaprotokolliga mratleti Saksamaa ja NSV Liidu huvipiirkonnad Ida-Euroopas. Kuna lisaprotokoll oli saladus, ei teinud see sellal ka kellelegi peavalu. Kuigi Euroopa oli rev nagu enne ikseilma, elati Eestis veel pevast-peva oma tavaprast rahulikku ja igavavitu isamaakeskset argielu. Hoogu sai rahvustunde ajel nimede eestistamine ja vraprasest prandist loobumine. Nii ji Eestis veel kolm kuud aega nimede tasuta eestiprastamiseks thtaega oli pikendatud 1. jaanuarini 1940. Oli teada, et vrapraste nimedega eestlasi elas Eestis 330000. Neist oli oma nime eestistanud le 200000, jrele oli jnud veel 130000 vraprase nimega eestlast. Harjumaal oli oma nime eestistanud 66 % eestlastest. Samuti nentis nimede eestistamise liidu esimees Tallinna linnapea, erukindral Jaan Soots VR I/1, et Eestis on rohkesti talusid, mis kannavad halvaklalist vi labase thendusega nime. Kuni 1. maini 1940 on vrapraste, halvaklaliste ja labase thendusega kinnistusksuste nimede eestistamine ja muutmine vabatahtlik ja tasuta. (193).

Siis tungis 1. septembril 1939 Saksamaa kallale Poolale. Algas Teine maailmasda ja 4. septembril avaldas Eesti Vabariik oma erapooletuse deklaratsiooni, kinnitades, et Eesti Vabariik jb valjult erapooletuks sjas, mis on puhkenud vlisriikide vahel.

Poola-Saksa sja puhkemisest alates hakkasid Valga kaudu kodumaale ruttama Eestis ttanud poola pllutlised. Eestist lahkus 15. novembriks 1939 le 2500 poolaka. (77; 370; 371).

Punaarmee rndas aga Poolat seljatagant. Ajaleht Maa Hl andis 20. septembril 1939 teada (377): Punaved judsid Lvovi, Vilno vallutati lhikese vitlusega. N. Vene vgede lemjuhataja marssal Voroshilov juhatab isiklikult sissetungi Poolasse.

Septembrikuu kisid Moskvas Eesti ja NSV Liidu lbirkimised vastastikuse abistamise pakti slmimise le. Nukogude Liit taotles, et Punaarmee veosad paigutataks mitmele poole Eesti territooriumile. Vastastikuse abistamise pakti III artikkel stestas: Eesti Vabariik kindlustab Nukogude Liidule iguse omada Eesti saartel Saaremaal ja Hiiumaal ning Paldiski linnas baase mere-sjalaevastikule ja mned aerodroomid lennuvele rendi igustel sobiva hinnaga. Baaside ja aerodroomide tpsed asukohad ja piirid mratakse kindlaks ning eraldatakse vastastikusel kokkuleppel. Mereve baaside ja aerodroomide kai