KES MINEVIKKU EI MÄLETA, SEE ELAB TULEVIKUTA

Juhan Liiv, Alatskivi

SUVESÕDA HARJUMAAL 1941

Suvesõda IX

HERBERT LINDMÄE

Tartu 2015

Sihtasutus Valge Raamat ja autor avaldavad tänu Eesti Represseeritute Abistamise Fondile

toetuse eest raamatu trükkimiseks.

Toimetaja Peep Varju

Arvutitöötlus Arvi Prikk

Herbert Lindmäe, 2015

Sihtasutus Valge Raamat

ISBN 978-9949-38-506-5

Trükikoda OÜ Greif

5

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Sisukord

5

Saateks

7

7I Eesti Vabariigi lõpu algus ja lõpp

45

II Suvesõjaeelne punane terror Harjumaal

109

III Venelaste Suur isamaasõda Harjumaal

135

IV Venelaste Suure isamaasõja aegne punane terror

205

V Sissisõda Harjumaal

267

VI Võõrvõimu vahetus Harjumaal ja kättemaks nõukogude võimu kuriteguse eest

363

VII Suvesõja lõpp ja uue okupatsiooni algus Harjumaal

403

VIII Harjulaste Suvesõja jätk

459

Lisa

515

Kasutatud allikad

523

Nimeregister

572

Autorist

573 (kokku)

6

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

7

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Saateks

Paljud on enne siit läbi läinud, nende varjugi enam ei paista; need, kes nende jälgedes käinud, neid ka enam ei ussidki haista.

Rada on vaevakividest tihke; hukkunud eludest üdiseb rabu... Siiski! Kohiseb viljavihke; kärbitud tiibu kohendab abu.

Esihõimude sammude raskus ergutab ikka veel tallaalust: põliseks siia mulda see laskus, kõmisev taplusist, teost ja valust

Marie Under. Kodumaa (519)

Muinas-Eestis oli hilisema Harjumaa alal kaks maakonda – Revala (Rävala) ja Harju. Maakondade ja nende allosade – kihelkondade piirid olid põhiliselt looduslikud, neid eraldasid suured sood ja jõed. Revala oli põhja pool, Harju lõunas, praeguste Hageri, Juuru, Kose ja Rapla aladel. Muistsed Revala ja Harju maakonnad ühendati 13. sajandi keskpaiku Harjumaaks. (594, lk 5).

8

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Harjumaa alad vallutati 1219. aastal taanlaste poolt ja olid kuni 1227. aastani Taani võimu all. Siis vaheldusid võimukandjad ja Harjumaa oli küll Mõõgavendade Ordu (1227-1237), küll Liivimaa Ordu (1237-1238) valduses ning aastatel 1238-1346 kuulus taas Taanile. 1346. a läks Harjumaa koos Virumaaga Saksa Ordule (1346-1347), ja aastast 1347 valitses neid alasid Liivimaa Ordu (1347-1561). Aastatel 1651-1710 oli Harjumaa Rootsi ja 1710-1918 Venemaa võimu all. (594, lk 6). Nii on Harjumaa alates 1219. aastast olnud võõramaa vallutajate tallermaaks.

Inimasustuste vanimad jäljed Keilas ulatuvad nelja või viie tuhande aasta taha (594, lk 6). Nendest aastatuhandetest on teadaolevalt viimased tuhatkond aastat olnud Eesti loendamatuid kordi asiaatliku idanaabri röövida ja riisuda. Sõjaretked ja röövkäigud käisid ikka läbi Petserimaa või üle Narva jõe tavali-selt Otepääni, Kirumpääni, Vastseliinani, Tartuni, Rakvereni... Paljud sõjaret-ked ja röövkäigud ulatusid ka Harjumaale ja Tallinna alla. Teatakse, et 1030 vallutasid venelased Tartu. 1054. aastal võtsid nad ette suurema sõjakäigu Eestisse ja tungivad kuni Keva linnuseni Harjumaal (306).

Need sõjakäigud tähendasid tapmist, riisumist, rüüstamist, vägistamist, põletamist ja küüditamist. Ja ei mingit halastust! Aga eks olnud ka siitpoolt vasturetkesid.

Ajaloost on teade (60): 1212. aastal jaanuaris... siirdub Novgorodi vürst Mstislav ühes venna Toropetsi vürsti Davidiga ja Pihkva vürsti Vsevolodiga 15 000 mehega läbi Põhja-Tartumaa kuni Varbola kindluseni Harjumaal, kus-juures Varbola hõbedaga enda piiramisest lahti ostis. (Varbola oli tollal Eesti aladel üks suuremaid muinaslinnuseid – H.L.) (306).

Mstislav (Mstislav Uljas, suri 1228) oli aastast 1206 Toropetsi ja aastast 1210 Novgorodi vürst. Ta tegi 1210 sõjakäigu Eestisse ja tungis läbi Vaiga ja Järva Harjusse, kus piiras Varbola linnust.

Esimese suurema rüüsteretke Tallinna alla tegid venelased aastal 1223. Suzdali suurvürst Juri saatis Eesti piiridesse suure väega oma venna Jaroslavi, kellega liitusid novgorodlased ja Pihkva vürst Vladimir. Nende sõjameeste arv ulatanud 20 000-ni.

ENE andmetel juhtis Novgorodi vürst Jaroslav Vsevolodovitš (08.02.1191-30.09.1246) 1223 Suzdali-Novgorodi väe sõjakäiku Eestisse ning piiras Tal-linna. (546).

9

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

13. sajandi alguses oli eestlaste arv umbes 200 000 hinge. Orjade arvu kohta puuduvad andmed. Teades meie esivanemate sõjakust ja nende sagedasi sõjaretki, ei võinud nende arv ka tühine olla. Orjade hulgas oli lätlasi, leedula-si, venelasi ja ka rootslasi. Läti Hendriku järgi olid eestlaste külad suured, õitsval järjel ja rikkad. 14.-15. sajandil laastasid Eestis maad katku- ja nälja-ajad ning ikaldusaastad. Tänu suurele sündivusele pääses rahva oma hävin-gust. (62).

Eestlaste alale olid kanna kinnitanud ühelt poolt taanlased – Põhja-Eestis, Harjus ja Virus. Teised alad kuulusid sakslastele – ordu ja piiskoppide võimkon-da. (142; 143). Sellal kui 13. sajandi II poolel Revala ja Harjumaa ühendati, asu-sid sajandi lõpul sellel maa-alal Hageri, Juuru, Kose, Rapla, Jõelähtme, Keila, Kuusalu, Vaskjala (hiljem Jüri), Harju-Jaani, Harju-Madise ja Nissi kirikukihel-konnad. 17. sajandi I poolel lisandus neile Risti kihelkond (kokku 12 kihelkon-da). (486).

Harjumaa rahva iidsest vabadusihast annab tunnistust Jüriöö ülestõus (1343-1345). See oli katse väärata saksa ja taani feodaalide võim.

Punaste ajaleht Kommunist kirjutas sõja ajal (346), õhutamaks eestlaste vaenu sakslaste vastu: Suur oli eestlaste viha oma rõhujate vastu, kellelegi ei antud armu. Üle 1800 saksa ja taani orjastaja ühes perekondadega tapeti. Nende lossid ja majad tehti maatasa...

Johannes Renneri Liivimaa kroonikas on kirjas (346): Aastal 1343 Püha Jü-ri ööl sündis suur mõrv Harjus, sest eestlased Harjus tahtsid omaenese kunin-gaid omada ja hakkasid asjaga niiviisi peale: Ühel kõrgendikul seisis üks maja, selle tahtsid nad Püha Jüri ööl põlema panna, siis tahtsid nad korraga langeda kõigi sakslaste peale ja nad hukata ühes naiste ja lastega. Kui siis nii ka sündis, hakkasid nad surnuks lööma neidusid, naisi, poisse, tüdrukuid, aadlikke ja mit-teaadlikke, noori ja vanu; kõik, kes olnud sakslased, pidid seal surema. Padise kloostris lõid nad 28 munka surnuks ja põletasid kloostri. Nad põletasid kõik aadlike mõisad maha, võtsid oma maa edasi-tagasi läbi ja tapsid kõik saksla-sed, keda nad kätte said. Pärast seda tõstsid nad 4 eesti talupoega kuningaks, ehtisid neid kullatud kannuste ja kirjude mantlitega... ja mis nad olid röövinud, sidusid kullatud vööd ümber nende keha – see oli nende kuninglik ehis. Kes meeste käest pääses..., neid lõid mittesaksa naised surnuks, põletasid ka kiri-kud ja kabelid. Kui see oli sündinud, läksid eestlased ja piirasid Tallinna kümne tuhande mehega...

Selles kirjelduses võib mõnegi fakti suhtes kahelda, sest J. Renner kasu-tas Järva ordupreestri Bartalomeuse Hoeneke materjale, kes olnud Jüriöö

10

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

nägijaks. Arusaadav, et ordu preester püüdis kirjeldada seda ajaloolist sünd-must võimalikult sakslastele kasulikus vaimus.

Krooniku sõnul tapnud eestlased kõik, kes polnud nende soost ega rääki-nud nende keelt (seega maasoost ja maakeelseid vasalle ei puudutud – iga kolmas Harju ja Viru vasallidest olid etniliselt eesti päritolu ja olid ostnud Taani kuningalt aadlitiitli).

Jüriöö ülestõusu ja sellele järgnenud sündmusi on käsitletud eesti talurah-va pimeda viha purskena vaimulike ja ülikute vastu. (488).

Teisalt peetakse Jüriöö ülestõusu eesti soost vasallide ning Tallinna ko-danike poolt organiseeritud ja koostöös rootslastega läbi viidud ettevõtmiseks. Kinnitatakse, et mässu eesmärk oli eesti soost väikeaadli püüd koos Rootsi ja Taaniga panna piir Liivi Ordu pealetungile Põhja-Eestis (488; 684, lk 29). Eest-laste peamine siht näis olevat taani vasallide võimu ja meelevalla lõpetamine Harjus ja Virus. Orduga asuti läbirääkimistesse. Aga just läbirääkimiste ajal puhkesid kokkupõrked ka orduga. Järgnes Tallinna piiramine ja eestlaste lüüasaamine Sõjamäe lahingus. (143).

Kirjutatakse (469): Toompeal asetsenud eesti muinaslinna nimetab Läti Hend-rik „Lyndanise“ ja vene kroonikud nimetavad Tallinna „Kolõvan“, mis tuletub eestikeelsest nimetusest „Kalevan linna“, s. t. Kalevi linn.

Nimi „Reval“ on linnale kandunud teda muiste ümbritsenud „Repeli“ või “Räpälä“ maakonnalt.

Linna eestikeelset nimetust „Tallinn“ peetakse lühendiks esialgsest vormist „Taanin linna“, s. o. taani kants. See nimi pärineb ajast pärast a. 1219.

Kõige rohkem oli vastuolusid tekkinud eestlastel taani sakslastest vasalli-dega Harjus ja Virus (Eestimaa hertsogkonnas). Eesti talupoegade olukord halvenes, neile suruti peale järjest uusi koormisi. Jüriöö liikumise väljakutsu-jaks oligi allikate andmetel just taani vasallide käitumine. (142). Jüriöö üles-tõus (Harju mäss) puhkes Harjumaal jüriööl, ööl vastu jüripäeva 23. aprillil 1343 ja haaras kiiresti Harju- ja Läänemaa, kus põletati mõisad ja maa puhas-tati sakslastest. Ülestõusnud talupojad põletasid ka kirikud ja munkade erak-lad. Nii põletati jüriööl maha Harju-Madise kirik (604, lk 41). Talupojad (umbes 10 000 meest) vallutasid ülestõusu ajal kindluseks muudetud Padise kloost-ri, kus tapeti kas 28 või 18 munka ja lisaks veel palju ilmikvendi. (372). Teisal: Hukati 28 munka, kellel olnud küllalt süüd, ja lõhuti-hävitati nii palju kui jõuti. (624, lk 118). Põletati tsistertlaste linnuskloostri puuhooned (604, lk 239).

11

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Eesti rahvatraditsioonis on Jüri suvetooja. Jüripäev on looduse ärkamise pü-ha. Jüriööl alustab mets kasvamist ja Jüripäevast muutuvad ööd valgeks. Kui üles tõusti jüriööl, siis astuti sümboolselt vastu kõigele kurjale ja pimedusjõu-dudele (684, lk 29).

Padise klooster asutati 14. sajandi algul. Lätis, Daugava suudmealal Daugavgrivas (Dünamündes) asunud tsistertslaste kloostri elanikud asusid pärast kloostri müüki ordule ja ordu survel ümber Padisele ja rajasid siin 1310 uue kloostri. Padise külla oli juba 13. sajandil keskel tsistertlaste omandatud maatükile ehitatud ilmikvendade ja külaelanike jaoks kabel. Kabeli juurde ehi-tati teisi hooneid. Kivist kloostrihoonestiku ehitamist ja selle ümber ringmüüri rajamist alustati 1317. aastal. Väidetakse, et Jüriöö ülestõusu ajal hooned põ-letati. Hiljem, 14. sajandi II poolel jätkus nn konvendi tüüpi kloostrikompleksi rajamine, mida ümbritsesid ringmüür ja vallikraav. 1448. a. pühitses kloostri Tallinna piiskop Heinrich Uexküll. Kloostrile kuulusid suured maa-alad Märja-maal ja Rapla ümbruses ning Pakri saared. 1559. aastal muutis ordumeister Gotthard (Goddert) Kettler kloostri sõjaliseks tugipunktiks. Liivi sõja ajal käis klooster mitmel korral käest-kätte. Alates 1755. aasta põlengust on klooster varemeis. (604, lk 239).

Padise (Pathes) nimi tulenes sealsest paesest pinnasest (347; 348; 372; 624, lk 118).

Eesti kirjanik, filoloog ja usuteadlane Uku Masing on seadnud kahtluse alla süüdistused, mida ordukroonika on eestlastele esitanud (28 Padise kloostri munga tapmine ning teised tapatööd, mis Harjus ja Läänes toimusid) ja kinnitab, et munkade tapjateks polnud eestlased, vaid ordumehed. Samuti ei saa tema sõnul olla tõsi, et 10 000 eestlast Padise kloostrit ründas, tapsid mungad ja siis ümberkaudsetele kirikutele ja mõisatele tule räästasse pistsid, nagu see on kirjas ordukroonikas. Arvata, et eestlastest vasalkond korraldas väljaastumise, et viia Eesti Rootsi kuninga võimu alla. (372; 491; 492). On teada, et paljud Põhja-Eesti maamehed ostsid Taani kuningalt aadlitiitli. Ne-mad koos Padise munkadega kavandasidki 1343. a sündmused ja sõlmisid lepingu Turu ja Viiburi foogtiga. Plaanitseti hävitada ordu eestlaste, rootslaste ja soomlaste jõududega.

Ordukroonika all peetakse silmas Liivimaa ordumeistri kaplani Bartholomäus Hoeneke 14. sajandi keskpaiku kirjutatud alamsaksakeelset riimkroonikat, mil-les ta käsitleb ka Jüriöö ülestõusu ja on selle kohta peamine allikas. Kõike sellest ei ole aga õige pimesilmi uskuda, et eestlased olid verejanuline rah-vas, kes Harjut laastades siirdus Tallinna alla, et ka linna verre uputada. (493).

12

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Väidetakse, et esimene kokkupõrge toimus ülestõusnud talupoegade ja ordu eelväe vahel 30. aprillil 1343 Ravilas (Kose-Uuemõisas), kus moonaret-kel olnud talupojad pidasid lahingu ordumeestega. Väidetakse, et Kose-Uuemõisa mõis ülestõusu ajal hävitati. (554).

Ülestõusu mahasurumises oli peaosa Liivimaa Ordul. Ordumeister Burchard von Dreileben katkestas ülestõusust teada saades Pihkva-vastase sõjakäigu ning koondas oma väed Põhja-Eestisse. Ta kutsus ülestõusu juhid läbirääkimiste ettekäändel Paidesse. Lundi peapiiskopile alluv Tallinna piiskop Olavus läks koos nelja maasoost kuningaga Padise ordumeestega läbirääki-mistele (684, lk 29). Neli eestlast kuningat koos Tallinna piiskopiga ilmusid Jüriöö ülestõusu alguspäevil ordumeistri, Viljandi ja Riia komtuuride, Järva foogti ning teiste tähtsate orduisandate juurde kõnelustele Paidesse. Arvatak-se, et Paidesse tuldi lootuses taastada endisaegne paavstlik kirikuriik oma-aegsetes nelja Vana-Eesti maa piires. Läbirääkimistele tulnud kuningad tapeti (684, lk 30).

Läbirääkimised toimusid 4. mail 1343. Seal tekkinud tülis tapeti eestlaste neli kuningat ja nende kolm saatjat. Seejärel hakkas ordumeister oma sõja-väega Paidest Tallinna poole liikuma. 11. mail toimus Kämblas orduväe ja ülestõusnute esimene kokkupõrge ning samal päeval Kanavere lahing.

Kämbla paikneb praegusest Oru asulast kilomeetri kaugusel, kus on ka Kämbla hiiekoht ja ohvriallikas (468).

Sulev Vahtre kirjutab (Ants Talioja artikli lõppu lisatud katkend Sulev Vahtre raamatust „Jüriöö“):

... Eestlastele olid nende juhtide mõrvamine vägagi traagiline. Mitte ainult se l-les mõttes, et sõjavägi jäi ilma valitud ja usaldust omavast juhtkonnast, mis oli väga tõsine kaotus, vaid lisaks ka moraalselt. Oli hakatud tundma end juba poliitilise jõuna, võrdväärsena teiste kõrval, ordu poolt ei leidnud see aga tun-nustust.

Kroonika teatel tungis ordumeister nüüd sedamaid suure väega Tallinna poo-le. Päris otsekohe see siiski ei toimunud. Kämbla külla, kuhu Paidest umbes 60 kilomeetrit, jõuti alles järgmisel laupäeval, kus omakorda peatuti päevaks ja ööks, „et vägi saaks kokku tulla“. Siit nähtub uuesti, et läbirääkimiste ajaks eestlastega Paides ei olnud orduväed veel kõik kohal. Vägesid oodati järele veel Paides ja ka pärast Harju piiri ületamist. Niisuguseks kogunemiskohaks oligi siis Kämbla küla Kose kihelkonnas.

Pühapäeval, 11. mail 1343 on eestlased Kämblas kahel korral sakslasi rün-nanud, kuid tagasi löödud. Pärast kokkupõrkeid Kämblas olnudki orduväed

13

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

kogu aeg lahinguvalmis, ka söögilauas istudes jäetud hobused sadulas seis-ma, „sest vaenlased võisid jälle tulla“. Sel ajal tulnudki tuhatnelja Põltsamaa foogti venna teener ja toonud sõna, et poole penikoorma kaugusel on palju eestlasi, kes valmistuvad rünnakuks seal olevale Põltsamaa foogtile. Sinna liikus nüüd peavägi ordumeistri juhtimisel, kelle kohalejõudmisel eestlased ta-ganesid Kanavere nimelisse rappa. Raba oli väike, nii et sinna võisid ordu-väed igalt poolt sisse tungida, aga siiski sedavõrd pehme, et ordurüütlitel tuli hobustelt maha tulla ja jalgsi võidelda.

Esimeses kokkupõrkes kandsid orduväed märgatavaid kaotusi. Langes Her-man von Nesen, veel kaks orduvenda, neli aadlikku ja sakslaste poolel olnud 14 talupoega. Selle eest olevat küll ka vaid vähesed eestlased pääsenud. Meister tulnud rabast välja, olnud märg ja porine, eestlased kognenud uuesti ja orduväed tunginud uuesti neile kallale. Nüüd löödud maha kõik eestlased, kes kätte saadi. Et tõepoolest mitte kõik, selgub järgnevast, mille kohaselt Järva foogt jäänud raba äärde valvele ja kutsunud tõlgi kaudu eestlasi välja tulema. Tulnudki 15 eestlast üksteise järele, kellele antud luba koos naiste ja lastega Paidesse elama asuda. Nii lõppenud Kanavere lahing, kuna kroonika ilmselt liialdatud teatel langenud 1600 eestlast...

Kanavere raba oli üks neid paiku, kus otsustati Jüriöö ülestõusu saatus. Jüriöö ülestõusu-aegse Kanavere lahingupaiga juurde viib Kolu teeristist enam-vähem lõunasse suunduv tee. Kanavere juures toimus 11. mail 1343 äge taplus eestlaste eelväe ja Liivimaa Ordu vägede peajõudude vahel. Eest-lased taandusid rabaservale (rabas on hulk soosaari, mida kutsutakse võh-madeks), et rasked raudrüütlid ei saaks neid ratsa hobuste seljas rabas rün-nata. Orduvennad tulidki ratsudelt maha. Algul saatis edu eestlasi, siis aga panid rüütlid ja nende sõjasulased oma ülekaalu maksma, piirasid eestlased ümber ja nottisid maha kõik, kes neile kätte sattusid. Ülepaisutatud andmetel hukkus seal 1600 eesti sõdalast. (624, lk 139).

Lahingu 640. aastapäeva puhul tähistati 23. aprillil 1983 Jüriöö ülestõusu Ka-navere lahingu muistne tapluskoht Põuamäel mälestuskiviga (autor skulptor Aulin Rimm)... Seal on ka lahingus hukkunud arvata 1600 eestlase viimne puhkepaik. (468; 594, lk 96; 604, lk 91; 624, lk 13).

Eestlastele pealesunnitud pealahing toimus 14. mail Tallinna lähedal Sõjamäel (Sõjamäe piirkonnas). Väidetakse, et Tallinn lõi araks ega lasknud eestlasi oma müüride vahele varjule (491). Siinjuures jääb aga arusaamatuks, mispärast eestlased, kes olid kaotanud oma juhid ja kandnud Kämblas ja Kanavere kaotusi, võtsid nüüd ette Tallinna piiramise, kuigi ülestõus oli kavandatud koos Tallinnaga. Tallinna piiravaid talupoegi ründasid selja tagant

14

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

ordurüütlid. Surmati eestlaste peamehed ja tapmise alustajad, hävitati kätte-saadav maasoost ülikkond. (684, lk 30).

Sõjamägi on paene kõrgendik Tallinnas Peterburi maantee ääres, Sõjamäe rabast läänes, Ülemiste, Lasnamäe ja Rae raba vahel.

1930. aastail kavandati rajada Sõjamäele torn igavese tule ja ehitis urikivi tar-vis ning mälestushiis (Jüriöö park). 1937. aastaks oli istutatud ligi 13 000 puud, sealhulgas 20 autamme. Park on osalt säilinud.

Saatuslikult hilinedes jõudis 18. mail Tallinna alla Viiburi foogt Johannes Gotaeson suure väega, päev hiljem Turu foogt Dan Niclisson (684, lk 30). On ilmne, et Jüriöö ülestõusu valmistati ette pikaajaliselt. Rootsi kuninga alamad, Turu ja Viiburi foogtid, ei tulnud eestlastele appi kindlasti mitte omal algatusel ega ka ilma kuninga käsuta. Juba aastal 1336 olid Põhja-Eesti suurnikud ja Tallinna linn lähetanud saatkonna vastkroonitud Rootsi-Norra kuninga Magnuse juurde.

Magnus Eriksson (1316-1374) oli 1319-1363 Rootsi ja 1319-1343 Norra ku-ningas). (684, lk 30).

Jüriöö ülestõusu tulemuseks oli, et Tallinna linn läks ordu kätte, 1343. aas-ta lõpul rüüstas orduvägi Harjumaad. 1344. aasta veebruaris liikus orduvägi üle merejää Saaremaale, vallutas saarlaste linnuse (arvata Karja kihelkonna Kooljamäed) ja poos saarlaste juhi Vesse.

Jüriöö ülestõus oli eestlaste muistse vabadusvõitluse viimane meeleheitlik võõrvõimu maharaputamise katse. 29. augustil 1346 müüs Taani kuningas Valdemar IV Attergad oma Eestimaa valdused Harju- ja Virumaal (Põhja-Eesti koos Tallinna linnaga) 19 000 hõbemarga eest (Kölni kaalu järgi) Saksa Ordu-le, viimane 1347. aastal omakorda Liivimaa Ordule. Seega valitses 1347. aastast neid alasid Liivimaa ordu. (372; 469; 684, lk 28-31). Taani loobus rahali-se tasu eest oma valdustest ja ordu võim laienes ka Harjule ja Virule, mis seni kuulusid Taani riikkonda. (143).

On teada, et 1501. aastal tungis Vene vägi, kus palju tatarlasi, Viru- ja Harjumaale. Väel oli kaasas koerad, et eestlasi metsadest üles otsida. (60).

Siis räsis Harjumaad rängalt Vene-Liivi sõda (1558-1583).

1558. aasta jaanuari lõpul jõudis sõda Harjumaale. Külad, talud ja elamud põ-letatakse või rüüstatakse paljaks, maa upub ebainimlikesse tapmistesse. Ja mis vaenlane vilja ja loomi mitte ei saanud ära viia, selle hävitas ta ja ajas palju loomi küünidesse ja pani küünid siis põlema ja põletas ühes loomadega ära. Rüüstami-se kõrval harrastatakse väga laialt talupoegade vägivaldset äraviimist. (60).

15

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

On teada, et 1560. aasta mais-juunis tegi 5000 meheline venelaste vägi vürst Andrei Kurbski juhtimisel rüüsteretke Järva- ja Harjumaale. Juuni esime-sel poolel põletati maha Kuimetsa ja Ravila mõisad, Kiviloo piiskopiloss, peale selle veel hulk teisi mõisaid ja külasid ning Kose kirik. Et rüüstamine oleks põhjalikum, niitsid venelased isegi rukki põldudel maha. (554).

Kroonik Balthasar Russow (Harju talupoja perekonnast võrsunud eesti kroonik u 1536-24.11.1600 Tallinnas) jutustab (546): 11. septembril 1560 olid venelased tunginud Harku mõisani, jäädes sinna laagrisse. Umbes kolmvee-rand penikoormat linnast eemal (Pärnu maanteel) said linnast väljatunginud kaitsjad venelastelt kätte mõni tuhat pead maalt kokkuriisutud veiseid, kes koos saatjaiga aeti linna. Venelased aga tulid Harkust tallinlaste salgale kohe kallale ja võitluses ülekaaluka vastasega kaotasid linna kaitsjad oma kaasa-võetud kaks kahurit. Sel korral langes mõnigi tore vägimees aadlike, kodanike ja kaubasellide hulgast... Siis otsisid venelased oma surnud üles, viisid need ümbruskaudseisse küladesse, põletasid külad koos surnutega ja läksid laag-risse Paide...

11. jaanuaril (arvata 1561. aastal) vallutasid Vene väed Kose-Uuemõisa. Balthasar Russowi sõnade järgi rüüstasid venelased pärast seda Kose-Uuemõisa nii ära, et kes seda juhtus nägema, sellel tõusid ihukarvad püsti. (554; 594, lk 96).

1570 – Hertsog Magnus hakkab suure Vene sõjaväega piirama Tallinna. Hiljem tuleb piirajaile lisa. 16. oktoobril tuli veel suur jagu Vene väge, keda opritšnikuteks nimetati, ja see mässas ja möllas hullemini ja palju hirmsamini kui endised, tappes, röövides ja põletades, ja tapsid halastamatult maha palju inimesi aadlist ja lihtrahvast, kes tühjas Kiviloo lossis Harjumaal varjul olid ja endistest venelastest olid puutumata jäänud... Piiramine jääb aga tulemusteta ja venelased lahkuvad Tallinna alt 16. märtsil 1571.

Vene tsaari Joann Julma käsilane hertsog Magnus oli Taani kuninga vend (469).

Vene-Liivi sõda laastas maad põhjalikult. Tuhandeid inimesi hukati piina-des või saadeti tsaaririigi põhjatuisse avarustesse. Tolleaegsed jutustused kõnelevad opritšnikute, koerakoonlaste ja peninukkide hirmutegudest. (546).

Orduaja lõpul, umbes 1560. aastate paiku arvatakse eestlaste arvuks 250 000-280 000 hinge. Nüüd muutus Eesti lakkamatute sõdade tallermaaks, kus röövhimuliseks algatajaks ja kandjaks oli Moskoovia. (62).

16

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Tallinna Piiramine kestis ligi seitse kuud, 21. augustist 1570 kuni 16. märt-sini 1571). 16. märtsil 1571 Tallinna piiramine katkestati. Seda päeva otsustas Tallinna raad igavesti mälestada: Tallinna raad kuulutas 16. märtsi (uue ka-lendri järgi 26. märtsi) pühaks igaveseks ajaks. Sõda ise aga ei olnud kau-geltki lõpul. Järgmisel aastal venelaste rüüsteretked jätkusid. 1572. aasta lõpul, aastavahetusel juhatas vene vägesid Ivan Julm koguni isiklikult.

1574. aastal oli järjekordne venelaste rüüsteretk Põhja-Eestisse: 1574. aasta suvel venelased koos tatarlastega rüüstasid rängasti Harjumaad. Samuti hävitati järgmise aasta algul Pirita kloostri eluhooned ja nunnad viidi Venemaale vangi. (516; 546).

Aastal 1574, taevaminemise päeval, tungis kümme tuhat venelast ja tatar-last Harjumaale ja Tallinna alla, kus nad kõik külad, mis Tallinna ümber veel alles olid, maha põletasid, ja said suure osa röövitud karja, mis aadlikud, kodanikud ja talupojad sõjameestelt Rakvere piiramisel olid ostnud ja oman-danud, jälle kätte ja ajasid ära ja võtsid ka palju inimesi vangi. Selsamal suvel mässasid ja möllasid venelased ja tatarlased päeval ja ööl vahet pidamata Harjumaal ja Tallinna all ja tapsid inimesi öö aegu nende elumajades, aeda-des ja küünides ja viisid talupoegade lehmad ja voorimeeste hobused linna alt karjamaalt ära. (60).

Kirjutatud on (366): Vene-Liivi sõja ajal, 1575. aastal, tungivad Joan Julma röövsalgad kloostrisse, kuhu olid varjule tulnud ka osa ümbruses elunevaid talupoegi. Idast tulnud rüüstajad panevad toime metsiku veresauna: mehed mõrvatakse hirmsate piinamiste saatel, naistel lõigatakse ära rinnad, neid ka-sutatakse laskmisel märklaudadeks jne. Osa nunni veavad rüüstajad kaasa.

1576. aastal venelased rüüstasid taas Tallinna ümbrust: Juulikuus, algu-sest lõpuni, olid venelased ja tatarlased Paidest ja Padisest Tallinna all rüüs-tamas ja langesid sagedasti kodanikkude hoostele, sulastele ja tüdrukutele peale, kui need heinal käisid, ja viisid Tallinna ümbert palju vaeseid talupoegi ära vangi ühes naiste ja lastega. Siis oli kodanikkudel ja talupoegadel palju nuttu ja kaebamist.

Kaks aastat hiljem, 1577. aastal, ilmuvad Joan Julma väesalgad teist kor-da Tallinna piirama. Jälle on talupoegi kogunenud kloostri varju alla, samuti on seal asumas nunni ja munki. 1. veebruaril 1577. a röövisid meie idavaen-lased Pirita kloostri kiriku ja kogu asutuse varanduse, mõrvasid kloostris varjul olnud isikud metsikult ja põletasid kloostri maha. Isegi osa kloostri müüre kisti maha ja kive kasutati Tallinna pommitamisel kuulideks. Nii hävis Püha Brigitta ehk Pirita klooster lõplikult.

17

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Teisal (365): Juhan Julma ajal aastatel 1775-1577 hävitasid Vene sõjaväed Pirita kloostri, rüüstasid ja põletasid selle hooned ja viisid vangi ta elanikud.

Püha Birgitta elas Rootsis XIV sajandil. Pärast oma mehe, kuningliku senaatori Ulfo Gundmarus de Ulfase surma elas Birgitta Roomas, Napolis, Sitsiilias jm. Tema vaga, täis ennastsalgavat ohvrimeelsust elu äratas vaimu-like tähelepanu. Pärast Birgitta surma 1373 kuulutas paavst Bonifacius IX ta pühakuks.

Birgittale pühendatud kloostri ehitamine seitsme kilomeetri kaugusele Tallinnast algas 15. juunil 1407. Kloostri asutajaiks olid Tallinna kaupmehed Hinrich Huxer, Gerlach Kruse ja Hinrich Schwalberch (ehitusmeister). Tallinna magistraat protesteeris kloostri asutamise vastu, kartes, et vaenlane võib maale tungides leida kloostrist endale tugipunkti. Magistraat soovitas kloostri ehitada rohkem sisemaale, kuid Saksa ordu jättis linna protesti tähele pane-mata. Kloostri ehitamine kestis kaua – alles 1436. aastal õnnistati klooster Tallinna piiskopi Heinrich von Üxkülli poolt sisse.

Osa kloostri hooneid ehitati algul puust, hiljem asendati need kiviehituste-ga. Püha Brigitta klooster ehitati kaksikkloostrina: seal võisid eluneda nunnad ja mungad. Kehtestatud korra kohaselt võis kloostris eluneda 60 nunna, 13 preestrit, 4 abipreestrit ja 8 teenijat munka. Nunni võeti kloostrisse 18 aasta-selt, munki 25-aastaselt. Meeste ja naiste pooled olid eraldatud ja nunnade ja munkade kokkusaamine oli rangelt keelatud.

Püha Birgitta kloostri järgi on saanud oma nime Tallinna külje all asetsev Pirita suvituskoht.

Idast meie rahvast ja maad ajaloo kestel pidevalt tabanud hävitusretkede ja nende vastu võitluse tähistamiseks laskis ERÜ 1. ja 2. mail 1944 korralda-tud ülemaalisel karbikorjandusel müügile vaatekaardikeste sarjas ka Pirita kloostri varemete kujutusega kaardi (366).

1941. aastal Eestis peetud lahingutes jäid Pirita kloostri varemed püsti, kuid üks mürsk oli tekitanud silmapaistva augu kõrgele taeva poole tõusvas fassaadiviilus. Tallinna vabastamisel punastest on Pirita saanud tugevasti kannatada: nii on enamlased on maha põletanud Tallinna Kalevi puhkekodu jõekaldal. (367).

Teisal (546): 1577. a. kevadtalvel elas Tallinn üle uue piiramise, mis kestis 7 nädalat (22. jaanuarist kuni 13. märtsini). Venelaste ja tatarlaste arv ulatus kuni 50.000-ni. Tolleaegse pommitamise jälgi on veel praegugi näha bastion-torni Kiek in de Köki seinas. Linna kaitsmisel paistis oma vaprusega silma

18

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

müntmeistri poja (teisal mündimeistri selli) Ivo Schenkenberg poolt linna põgenenud eesti talupoegadest (harjulastest) moodustatud, välja õpetatud ja juhitud 400-meheline lippkond. (60; 469; 679, lk 31).

Ivo Schenkenberg oli tol ajal võrdlemisi noor mees, umbes 28 aastat vana, ja saanud Tallinna mustapeadelt korraliku sõjaväelise eelhariduse, oli vapper mees ning osates eesti keelt, õpetas ta linnas varjuleidnud eesti talupojad korralikeks sõjameesteks välja. Kroonika andmeil said eestlased kõik hark-püssimeesteks, milledeks loeti ainult kvalifitseeritud sõjamehi.

Kui venelased 1577. a algul asusid Tallinna piirama, siis olid Ivo Schenkenbergi juhtimisel sõdivad eestlased tähtsamateks linna kaitsjateks... Nad pidid pidama linna langevaile süütepommidele jahti ja kõrvaldama iga võimaliku kahjutule hädaohu. Igal võimalikul juhtumil, mil linnast venelaste kallale vasturetki ette võeti, olid Ivo Schenkenbergi juhtimisel sõdivad eestla-sed ühed esimesed, kes venelaste vastu tulle läksid... Teatakse juhtumeid, kus eestlased tungisid kuni Padise kloostrini, et sealt venelastelt hobuseid sõjasaagina kaasa tuua.

13.(26) märtsil lahkusid vene väed pärast 7-nädalast piiramist ja 6-nädalast pommitamist Tallinna alt... Ka Ivo Schenkenberg asus oma meeste-ga Tallinna alt põgenevaid venelasi taga ajama. 5-10 mehelised salgad lan-gesid peidust venelasile peale, sünnitades nende ridades kahjusid ja paanilist hirmu.

1579. aastal tungisid eestlased Ivo Schenkenbergi juhtimisel kuni Rakve-reni. Linnast tuli välja suur venelaste väesalk. Tekkis äge taplus. Ivo Schenken-bergi vend Kristoff tapeti, tema ise võeti ühes paljude talupoega-dega venelaste poolt vangi.

Ivo Schenkenberg ühes vangivõetud 30 eestlasega viidi Pihkvasse, kus asus tol ajal vene tsaari Johan Julma residents... Ivo Schenkenberg pakkus Johan Julmale oma elu eest küll kolm bojaari, kes tema kätte olid vangi lan-genud, kuid tsaar ei võtnud pakkumist vastu. Ivo Schenkenberg pidi surema ühes kaaslastega piinarikast surma. (679).

1579. aastal asusid Narva alt taganevaid rootslasi jälitavad tatarlased Ko-se-Uuemõisas laagrisse ning röövisid, rüüstasid ja tapsid ümbruskonnas mitu nädalat. Tunnistuseks Liivi sõja aegsest tatarlaste metsikustest on eesti rah-valoomingusse jäänud mõisted koerakoonlased ja peninukid. Liivi sõja ajal riisuti mõis mitu korda ja hävitati täielikult. (555).

19

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Teisal (60): Aastal 1579 jätkusid venelaste ja tatarlaste jõukude korduvad rüüsteretked Eestisse. Tatarlased heitsid leeri Uuemõisa juures, 6 penikoor-mat Tallinnast, ja rüüstasid hirmsal kombel seal maapaigas ja ka tervel Har-jumaal tappes ja röövides, lõid vanad surnuks ja viisid noored kaasa.

Mitte kaua pärast seda, kui see tatarlaste salk Harjust ja Läänest Riia stifti oli läinud, ja vaesed talupojad, kes metsades, soodes ja rabades peidus olid olnud, nüüd jälle koju olid tulnud, tuleb teine salk venelasi ja tatarlasi seda-sama teed Rakverest, jälle peale, kes jälle talupoegadele ja nende naistele ja lastele, kes endisest tatarlaste salgast veel olid üle jäänud, armutult peale langeb ja nad kinni võtab. Siis oli Harjumaal häda-häda peale. (60).

Sõdade ja nendega kaasnenud nälja ja katku aeg kestis väikeste vaheae-gadega umbes 60 aastat. 1638/1645 aastate andmetel oli pärast Liivi sõda, 17. sajandi keskpaiku eestlaste arv langenud 84 000 hingeni. Sõja lõppemise aegu pidi see arv olema veelgi väiksem. Alles pärast Altmargi rahu alustas Rootsi valitsus eestlaste maa-alade koloniseerimist ja vedas sisse rootslasi, poolakaid, leedulasi, lätlasi, soomlasi jt, kes kõik kiiresti sigiva rahva puhul sulasid kokku üheks eesti rahvaks. Aastal 1696 arvatakse eestlaste arvuks Liivimaal juba 230 000 ja Eestimaal 186 000, kokku seega 416 000. Ümmar-guselt 60 aasta vältel oli rahvastiku arv tõusnud 84 000-lt 416 000-ni.

See kinnitab rahva erakordset elujõudu. (62).

See oli suhteliselt rahuaeg ja seepärast on ta jäänud meie rahva mäles-tusse kui „hea rootsi aeg“. Teame, et see aeg tookord polnud kaugeltki nii kuldne. Ent sõdade ja venelaste röövkäikudele allunud maale oli see rahuaeg

ja tundus seetõttu nii kuldsena. (125).

1690ndate aastate keskel oli Harjumaal ikaldus ja kohutav nälg ja siis tuli 1700. aastal Põhjasõda (1700-1721). 1709. aastal lisandus sellele veel era-kordselt külm talv ning ikka ja jälle puhkenud katk. Kogu rahvast ähvardas otsene füüsiline häving. (62).

1703. aastal oli tsaar Peeter I väejuhi Boriss Šeremetjevi rüüsteretk läbi Eesti. Rüüstamisest jäid enamvähem puutumata ainult Harju- ja Läänemaa, samuti Pärnumaa kesk- ja põhjapoolsed alad ja saared. (60).

Meenutagem Peeter Suure kurikuulsat käsku oma siinsele väejuhile kind-ralfeldmarssal Boris Šeremetjevile Hävitada! Ja Boriss Šeremetjevi vastus oma isandale: Pole enam midagi hävitada!

20

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

1710. aastaks, s.o. meie alal sõja lõppemise ajaks oli sõjast järelejäänud eestlaste arv 90 000 hinge, ainult 6000 võrra suurem kui Liivi sõja järel. Vä-hem kui pooleteise aastakümne jooksul oli rahvastik langenud 326 000 hinge võrra. Maa oli jäänud teistkordselt tühjaks.

Rahvas aga sigines ja varsti täitus maa uuesti eestlastega. Aastal 1715/1716 tõusis eestlaste arv juba 136 000le. Aga 1772. aastaks oli eestlas-te maa-alal elanike arv tõusnud juba 436 500ni (umbes 60 aasta jooksul kas-vas rahvastik 4,8 kordseks ning vene revisjoni andmetel (1795) oli rahva arv siinmail 477 390. (62).

29. septembril 1710 katkust räsitud Tallinn kapituleerus venelastele (546).

27. juulil 1714 toimus Hankost põhjas Hanko neeme merelahing Rootsi ja Vene laevastike vahel, kus võidutsesid venelased.

Põhjasõda lõppes 30. augustil 1721 sõlmitud Uusikaupunki rahuga. Rootsi pidi loovutama venelastele siinmail Liivi- ja Eestimaa, Saare- ja Hiiumaa.

Aastatel 1561-1710 oli Harjumaa Rootsi ja 1710-1918 Eestimaa kuber-mangu koosseisus Venemaa võimu all.

Harjumaad vapustasid talurahvarahutused.

Mõisatöö oli väga raske, eriti sügisel rehepeksu ajal. Uni vaevanud vaimu-sid nii öösel kui päeval. Kui keegi töö juures tukastama jäi, tantsinud kupja kepp kohe turjal. (555).

1805. aastal toimus Kose-Uuemõisas Eestis üks suuremaid talupoegade vastuhakke mõisnikele ja tsaarivägedele – nn Kose-Uuemõisa sõda.

Kose-Uuemõisa teomehed keeldusid 23. (11.) septembril 1805. öisest re-hepeksust. Et sundida teomehi endiselt öösel reht peksma, pöördus Kose-Uuemõisa mõisnik Tiesenhausen kubermanguvõimude poole palvega saata kohale sõjavägi. (584, lk 18). 29. septembril jõudsidki Tallinnast Kose-Uue-mõisasse 100 soldatit kapten Ivan Muskeini juhtimisel (555).

Esimene katse 30. septembril sundida sõjaväe abil Kose-Uuemõisa teo-mehi uuesti öösel tööle ei andnud tulemusi. Et takistada nende karistamist, tuli 3. oktoobril neile appi 40 Ravila teomeest. 14. oktoobril marssis umbes 250 Kuivajõe kõrtsi juurde kogunenud Kose-Uuemõisa, Ravila, Ojasoo, Kaiu ja Kuimetsa teomeest Kose-Uuemõisa poole, et esitada uuesti oma nõudmi-sed öise rehepeksu lõpetamise kohta. Liiguti kolonnis. Juhtideks olid Kõlli Toomas, Harmi Evart ja Põua Päärna Mait. Teomehed olid relvastatud kai-gastega, omatehtud odadega, kuus jahipüssiga ja üks püstoliga. Sõdureid oli

21

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

192 meest koos saabunud täiendusega. Nad olid rivistatud mõisa väravate juurde. Seal toimuski kokkupõrge. (556).

Algul lõid teomehed soldatid põgenema, kuid soldatite püsside vastu teo-mehed siiski ei saanud. Pärast umbes pool tundi kestnud võitlust hakkasid teomehed taganema, viies seejuures kaasa kõik oma haavatud. Võitluses lan-ges 6 talupoega, haavatuid oli 7 (kolm neist suri hiljem). Soldatitel oli kaks lan-genut (teine oli kapten Ivan Muskein) ja 11 haavatut. Lahinguväljalt taganesid teomehed Kuivajõe kõrtsi juurde, kuid lõplikult alistuti alles siis, kui 16. oktoobril oli kohale saadetud 263 soldatit kahe suurtükiga. Pärast kohtulikku juurdlust toimus ülestõusnute karistamine. Ihunuhtlust said 32 talupoega, kellest 12 saa-deti sunnitööle või asumisele, nend hulgas ka Kõlli Toomas. (556).

Põhja-Eestis talurahvarahutuste keskseks sündmuseks oli talupoegade vastuhakk Mahtra mõisas Juuru vallas (Mahtra sõda) juunis 1858. Rahutused algasid juba maikuus, kuna nõuti, et talupojad peavad ka pärast 1856. aasta Eestimaa talurahvaseaduse väljakuulutamist täitma teokoormisi endises ulatu-ses. Talupojad tõrkusid abitegu tegemast. Mõisnike nõudel saadeti rahutuste piirkonda 2 roodu sõjaväge. Vastuhakkajaid vitsutati Ojasool ja Habajas. 10. juunil saadeti pool roodu (50 soldatit ja 2 ohvitseri) Mahtrasse. Mahtra talupo-jad kutsusid appi nelja naabervalla mehi. 26.(14.) juuni hommikul kogunes Mahtrasse 700-800 talupoega, kes piirasid soldatid ümber ja ajasid nad käsi-kähmluses põgenema. Üks ohvitser sai surma, 13 soldatit haavata. Mõisahoo-ne põletati maha. Talupoegadest langes 7 (Mahtra taluperemees Adra Mihkel, sulane Jüri Tork Purilast jt), haavatuid oli 14 (teistel andmetel 17), neist suri hiljem 3. Haavatud toodi Atla-Eeru kõrtsihoonesse. Ülestõusu surus maha 1100 kohalike garnisonide soldatit. Talupoegadel tuli 10. veebruaril 1859 Maht-ra mõisa põllul enne Siberisse saatmist vastu võtta peksukaristus: 41 talupoe-ga karistati kadalipuga (59-1000 kepihoopi), neist 2 saadeti 20neks aastaks sunnitööle ja 33 Siberisse asumisele. Ülestõusu ettevalmistamisel ja selle ajal paistsid eriti silma Mahtra taluperemehed Mahtra talitaja Hans Tertsius (1818-1900) ja Jüri Rosenmäe ning Kaiu sulane Peeter Oleander. Hans Tertsius oli Mahtra sõja ajal Sepa talu peremees ja ülestõusu ideeline juht. Mahtra sünd-mustest kirjutab Eduard Vilde oma romaanis Mahtra sõda (1902). Romaani kirjutamiseks materjali kogumisel peatus 1901. aastal kirjanik Juuru köstrima-jas. (432; 487; 620, lk 204).

Harjumaal meenutatakse ka 1905. aasta sündmusi. Nii kirjutatakse (557;

558): 1905. a. Kose-Uuemõisas 5. dets. valiti valla revolutsiooniline komitee,

22

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

võeti vallamaja seinalt juba enne koosoleku algust tsaari pilt. Esimene, umbes 30-meheline tööliste ja talupoegade relvastatud salk jõudis Kuivajõele 13. detsembril. Seal ühinesid salgaga mitmed kohalikud talupojad. Mõisasakste hirmutamiseks pandi põlema rehi ja siis sõideti Kose-Uuemõisa. Mõisa jõudes oli salk kasvanud juba rohkem kui 100-liikmeliseks. Mõisas purustati viinavab-riku seadmed ja lasti piiritus maha voolata. Käidi läbi kõik ruumid ja purustati parunite mööblit. Seejärel süüdati heinaküün ja härrastemaja, kuid viimases õnnestus mõisateenijail tuli kustutada. Pärast mõisa rüüstamist jättis valla revolutsiooniline komitee mõisa valve, mis oli seal kuni karistussalkade tule-kuni. Esimene karistussalk saabus Kose-Uuemõisa 23. või 24. detsembril. Seekord kedagi kinni ei võetud, nõuti ainult relvade äraandmist... 27. Detsembril saabus karistussalk kindral Bezobrazovi juhtimisel. Bezobrazovi karistussalgaga oli kaasas ka Kose-Uuemõisa valitseja Nerling. Seekord jagas karistussalk ihunuhtlust Kuivajõel, põletas maha Roobu seltsi-maja ja Kose-Uuemõisas laskis maha vallavanema Gustav Vahtmeistri ja Ravila mehe Hans Järsi.

Mihkel Aitsam (172) meenutab tsaristlike karistussalkade tegevust: Har-jumaa mereäärsetes valdades, toimetati mahalaskmisi tihti ilma mingi kohtuta. 1. mereväepataljoni lendsalga komandör 2. järgu kapten Otto v. Richter kirju-tas oma tegevusest maa rahustamisel: Mereväelased jõudsid Tallinna 20. detsembril, kaasas 2 kahurit ja 2 kuulipildujat. Moodustati erirood 94 isikust. 20./21. detsembri ööl käsutati mind Harjumaale. Kell 3 öösel väljusin Tallin-nast ja hommikuks jõudsin Jõelähtmesse, kus mõisad olid rüüstatud. Kohalik-ke elanikke üle kuulates sain rüüstajate jälile ja Parasmäe külas Kostiveres vangistasin 2 rüüstajat: Johannes Soon, 19 a. vana, poissmees, üles poo-dud; Anton Kuuskmann, 32 aastat vana, poissmees, maha lastud. Kuusk-mann katsus ära põgeneda, lasti aga jooksu pealt maha.

Juttude kaudu sain teada, et Anton Nigul oli rüüstamise juht. Naise ja omaste jutu järgi oli Nigul läinud teadmata kuhu. Kuna ta tunni jooksul koju ei tulnud, süüdati ta elumaja Kostiveres kogu varandusega ja põletati maha.

21./22. detsembri ööl läksin väesalgaga Raasiku mõisa. Seal räägiti, et rüüstajate salk ähvardanud valitsejamaja purustada ja maha põletada. Sead-sin valve teedele. Kavatsesin lasta salka kohale tulla ja tegutseme hakata, et siis teda haarata ja terves koosseisus kohtu alla anda.

22. detsembril otsiti külad läbi ja korjati relvad kokku. Kreisiülema abi Waldes kuulas elanikke üle, et selgitada Raasiku ja teiste mõisade põletajad.

23

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kolm venda Peelbaumi, kes olid pärit Haljavast, töötasid Tallinna tehas-tes. Kuna oli streik, siis järeldasin nende kodus olekut. Haljavas leidsin Toomas ja Johannes Piilbaumi, kuna Robert oli redusse läinud. Politseilt sain kindlad andmed nende mitteustavuse kohta. Vennad lasti maha.

Raasku mõisa teomees Jaan Saem oli üks röövlijuhte. Ülekuulatud elani-kud palusid ta ära koristada, siis on ümbruses kõik rahulik. Sellest kuulis Saem ja põgenes väesalga eest ära.

22./23. detsembri ööse läksin väesalgaga Aruküla ja Peningi mõisa Jaan Soont ja Jaan Pikkovit vangistama, keda süüdistati mõisnik Baranovi tap-mises. Kell 3 öösel vangistati mõlemad. Nende ülestunnistusest selgusid veel osavõtjad Jaan Kattenberg ja Jaan Saem Raasikult, ka neid õnnestus van-gistada.

Väesalk ei soovinud öösel vastu 24. detsembrit surmaotsust teha ja ma sõitsin Tallinnasse, kus kindralkuberner komandeeris mind Jõhvi...

Teine poolroodu läks 26. detsembri öösel Raasikule tagasi ja sõjakohus arutas Baranovi tapmisest osavõtjate asja. Maha lasti Jaan Saem ja Jaan Kattenberg Raasikult, Jaan Soon ja Jaan Pikkov Peningilt.

26. detsembril läks väesalk Anija mõisa. Peasüüdlased olid ära põgene-nud, vähematele anti ihunuhtlust.

Anijalt mindi küüthobustel põhja poole – Kuusalusse, Kiiu, Kolka, Kõnnu, Loopu, Palmsile, Sagedile, Vihulasse ja üle Haljala Rakvere kaudu Tapale, kuhu jõuti 4. jaanuaril 1906. a. ...

1-se mereväepataljoni 4-da roodu komandör mitšman V. Stein käis oma salgaga Kolgas, Kõnnus ja Kiius karistamas ja rahustamas.

Von Stein kirjutab aruandes: Tapalt saadeti karistussalk kahel korral välja – 28. detsembril ja 10. jaanuaril. Peale selle käis Kõnnus veel väesalk Rakve-rest. Kõnnu vallal lasti keisrile truudust vanduda. Elanikelt korjati relvad ära. Otsiti peaässitajaid taga. Teistkordsel käigul kutsuti rahvast üles rahulikule tööle, mõisates käis töö korralikult.

Kõnnu mõisas anti 3 teomehele selle eest ihunuhtlust, et nad olid teisi streigile üles kihutanud. Arutati Jüri Sommeri süüasja. Ta otsustati vangista-da ja Tallinnasse saata. Sommer kadus aga teadmata kuhu.

24

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kolga vallas arutati preester M. Tennebergi kaebust ta varanduse maha-põletamise pärst. Leesi kogukonnale määrati trahv: 10 rubla maaga- ja 5 rubla maatameeste taskust Tannebergi kahju – 1300 rubla – katteks. Kind-ralkuberner kinnitas otsuse. Kokku tuli 581 rubla ja 94 kopikat, puuduv osa jäi raha puudusel 1906. a. sügiseks.

Kiiu vallas lasti 30. detsembril maha vallasekretäri abi August Bachmann. Oli keisri manifestile kirjutanud solvavaid ääremärkusi peale ja koostanud protokolle seadusevastaseil koosolekuil.

Vangistati ja saadeti Tallinna: kooliõpetaja Kivi, taluperemees Ithal ja ta naine, talumees Oskar Lambot, Jakob Lipsmäe ja Johan Lipsmäe koos oma naisega. Mõlemad naised lasti pärast ülekuulamist karistussalga poolt lahti.

Karskusselts „Seeme“ maja pitseeriti kinni ja juurdlus anti üle 1-se pataljo-ni komandörile. Seltsi esimehele Johannes Ithalile ja teenijale Jakob Ithalile anti ihunuhtlust. Mõlemale Ithalile anti süüks karskusmaja ruumide lubamine kõnekoosoleku läbiviimiseks.

1905. aasta sündmustest Anija valla Alavere mõisas kirjutatakse veel (97): Osa 11. detsembril 1905. aastal Tallinnas toimunud valdade saadikute kong-ressil osalenutest arreteeris politsei. Alavere valla mehed võtsid Alavere mõisniku parun Otto Ungern-Sternbergi ja tema poja Hermanni pantvangiks ning nõudsid Tallinna kubernerilt arreteeritute vabastamist mõisnike vastu. Kui kuberner nõudmist ei rahuldanud, põletasid talumehed mõisa maha. See-peale saadeti Alaveresse karistussalklased. Alavere mõisas toimus Harjumaa üks suuremaid verepulmi, siin tapeti 11 meest ja anti peksa paljudele. Pärast 1905. aastat ei tulnud Otto Ungern-Sternberg enam kordagi Alavere mõisa, vaid müüs mõisa von Schubertile. Viimaseks Alavere mõisnikuks oli parun Pahlen, kes ehitas sinna uue mõisahoone.

Kõik need sündmused on talletunud rahva ajaloomällu, nagu on sinna jäädvustunud Esimene maailmasõda, nagu on seal Eesti Vabadussõda, nõu-kogude ja saksa okupatsioon, Suvesõda ning Eesti eest peetud võitlused Teises maailmasõjas. See on meie rahva, Harjumaa ja harjulaste ajalugu.

Ajaloomällu on jäänud ka asjaolu, et läbi aegade on Harjumaalt võrsunud hulganisti tuntud kirjanikke, teadlasi, haridus-, kunsti-, ja riigitegelasi, poliitika-, kirja-, spordi- ja sõjamehi. Neid suurmehi mäletatakse uhkustundega.

Harju-Madise kihelkonnast Ristilt pärineb eesti kooli- ja kirjamees, eesti maakoolide asutaja ja kirjakeele uuendaja Bengt Gottfried Forselius.

25

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Bengt Gottfried Forselius (u 1660, tema sünniaega pole teada, sest tulekahju hävitas 1785. aastal Harju-Madise vana pastoraadi koos kirikuraa-matutega) õppis TEA entsüklopeedia andmeil arvata Tallinnas gümnaasiumis, siis Wittenbergi ülikooli õigusteadust. 1683/84 talvel õpetas oma kodukandis Risti kirikumõisas Arul külapoistele kirjatarkust. Ta avas sügisel 1684 Tartus esimese eesti koolmeistrite kooli, nn Forseliuse seminari, oli selle juhataja ja õpetaja. Kaheaastase kursusega koolis õppis 4 aasta jooksul umbes 160 eesti poissi, kellest lõpetas täieliku kursuse ja asus hiljem koolmeistritena või köstritena tööle poolsada. Ta rajas nende abiga talurahvakoole ja algatas koduõpetuse. Bengt Gottfried Forselius sõitis (1686) koos oma kahe õpilase-ga (Forseliuse kodukandi poisi, Pakri saarel kasvanud Ignatsi Jaagu ja Kamb-jast pärit Pakri Hansu Jüriga) Stockholmi, näitamaks rootsi ametimeestele eestlaste kirjatarkust ja õppeasutuse saavutusi. Kuningas Karl XI andis oma käega kummalegi poisile ühe kuldtukati, käskis arendada haridust ka Eesti-maa kubermangus. Tallinna asehalduri korraldusel lasti ehitada Harju-Madisele ja Ristile koolimajad. Bengt Gottfried Forselius nimetati (1688) Stockholmis Eesti- ja Liivimaa maakoolide inspektoriks Ta hukkus 16. no-vembril 1688 koduteel Läänemerel laevaõnnetuses. Seminar suleti 1688. aastal järglase puudumise tõttu. Harju-Madise surnuaial on Bengt Gottfried Forseliuse mälestuskivi.

Forselius lihtsustas eesti kirjaviisi: ta loobus võõrtähtedest ja võttis kasu-tusele ä-tähe, koostas parandatud kirjaviisis häälikumeetodil põhineva aabitsa (1685). Tema uuendusideid arendas edasi tema õepoeg, keele- ja kirjamees Johann Hornung (u 1660-1715). (457; 594, lk 43, 45; 624, lk 114).

Koolitarkust hakati andma Harjumaa erinevates paikades erineval ajal. Nii asus 1863. aastal esimene koolimaja Arukülas, Lagedi tee ääres Kulli külas. 22-aastase koolmeistri Rein Robachi käe all õppis seal juba esimesel aastal 20 last lugemist, kirjutamist, rehkendamist, laulmist ja usuõpetust. (209).

Juuru pastoraadis sündis baltisaksa vaimulik ja teadlane ning nimekas eesti keele ja rahvaluule uuria Arnold Friedrich Joann Knüpffer.

Arnold Friedrich Joann Knüpffer (05.07.1777) lõpetas Jena ülikooli (1797), oli Kadrina pastor (1800-1843) ning Eestimaa kubermangu kindral-superintendent (1833-1834). Ta kogus eesti rahvaluulet, avaldas eesti keele ja mütoloogia ning Eesti ajaloo käsitlusi, samuti rajas ta eesti keele tuletus-õpetuse. Ta oli ÕESi auliige (1841) ja Eestimaa Kirjanduse Ühingu asutaja-liikmeid. Arnold Friedrich Joann Knüpffer suri 15.10.1843. (487).

26

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Rapla vallas Hagudi mõisas sündis ja veetis oma noorpõlve kuulus vene meresõitja, admiral (1842), Peterburi TA liige ja auliige Adam Johann von Krusenstern.

Adam Johann von Krusenstern (19.11.1770-24.08.1846) juhatas esi-mest Vene ümbermaareisi (1803-1806) ning koostas reisil tehtud kaardistuste ja vaatlusandmete alusel Lõunamere atlase. Adam Johann von Krusenstern on maetud Tallinna Toomkirikusse, Hagudis on tema mälestuskivi. (486).

Adam Johann von Krusensterni ümbermaailmareisil oli laevaarstiks Hage-ris töötanud Karl Espenberg (489).

Raikkülas on elanud kuulus baltisaksa päritoluga loodusteadlane, maade-uurija, geoloog ja zooloog krahv Aleksander Friedrich von Keyserling.

Aleksander Friedrich von Keyserling (15.08.1815 Kuramaal) lõpetas Berliini ülikooli (1840), uuris Alpe ja Püreneesid ning võttis osa ka mitmest Venemaa Euroopa-osa ja Uurali ekspeditsioonist. Ta asus 1847. aastal elama Raikkülla.

Aleksander Friedrich von Keyserling oli Peterburi TA auliige (1887). Ta on avaldanud geoloogi-alase kaheköitelise inglisekeelse uurimuse. Tema eluajal külastas teda Raikülas Saksa riigitegelane vürst Otto von Bismarck, kes oli sellal Preisi saadik Venemaal (1859-1862). Aleksander Friedrich von Keyserling suri 08.05.1891 Raikkülas. (490).

Mitmel tuntud eesti kirjaniku kodu on olnud Harjumaal.

Kirjanik Eduard Vilde kasvas üles Muuga mõisas.

Romaani-, novelli- ja näitekirjanik Eduard Vilde (kirjanik Eduard Bornhöhe tädipoeg) (04.03.1865-26.12.1933) kasvas üles mõisateenijate peres Muuga mõisas, kus ta elas Alttoal oma lapsepõlves 10 aastat. Tuntuks said tema romaanid Karikas kihvti (1893), Külmale maale (1896) ja Raudsed käed (1896). Eduard Vilde loomingus on kesksel kohal 1850.-1860ndate aastate talurahvaliikumist käsitlev ajalooromaani-triloogia Mahtra sõda (1902), Kui Anija mehed Tallinnas käisid (1903) ja Prohvet Maltsvet (1905). Tuginedes arhiivimaterjalidele ja mälestustele on ta loonud mitmekülgse pildi 19. sajandi keskpaiga Eestimaast ja talurahvaliikumisest.

Romaanis Prohvet Maltsvet käsitletaks maltsvetlaste usulahu rajaja Proh-vet Maltsveti – Juhan Leinbergi (26.09.1812-28.08.1885) tegevust ja tema algatatud usuliikumist. Juhan Leinberg pidas nooruses Maltsveti talu, oli mö l-

27

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

der, Kostivere kõrtsmik (Jõelähtme vallas) ja hobuseparisnik, Tallinnas maja-omanik ja poepidaja. Ta pidas 1854. aastast Järva- ja Harjumaal palvetunde ja kutsus üles loobuma vara kogumisest. Tema poolehoidjate (maltsvetlaste) hulk ulatus 200-300 perekonnani. Prohvet Maltsvet õhutas Krimmi ümber-asumist (1860), ise ta läks sinna veebruaris 1961. Fanaatilisemad maltsvetla-sed ootasid mais ja juunis 1861 Lasnamäel valget laeva, mis pidi nad viima tõotatud maale. Seejärel maltsvetlaste liikumine sumbus. (406).

Oma romaanis Mäeküla piimamees (1916) kujutatakse eesti talupoja ja mõisniku suhteid.

Eduard Vilde näidenditest on tuntud draama Tabamatu ime (1912), ko-möödia Pisuhänd (1913) ja draama Side (1922). Hiljem on ta avaldanud no-velle ja kogutud teoseid oma varasemast loomingust (1923-1933).

Eduard Vilde oli TÜ audoktor (1929) (85).

Harjumaal Varsaallikal elas kirjanik Ernst Peterson-Särgava.

Koolitegelane ja kirjanik Ernst (Karl-Ernst) Särgava (29. 04. 1868 Vänd-ras) (1935. aastani Peterson) töötas õpetajana Vändras, Sindis ja Aleksandri linnakoolis Kaarlimõisas, oli Kuivajõel Kose-Uuemõisa ministeeriumikooli juhataja (1902-1905), õpetaja Rakveres (1905-1906) ning Tallinnas (1906-1938 ja 1940-1950). Alates 1913. aastast elas ta Kosel.

Ernst Särgava oli Haridusliidu abiesimees ja esimees (1934-1940) ning VI Riigikogu liige.

Ernst Särgava kujutas oma teostes kriitilise realistina maaelu, nt jutusari Paised I-III (1899-1901, sealhulgas Marjad silmas ja Ühe härja elulugu) ning kirjutas alevikuelu varjukülgedest (pikem jutustus Rahva-valgustaja (1904) ja Jannseni-aegsest Vändrast (romaan Lähme linna kirjutama, oma elu kergen-dama. Romaani käsikiri hävis Suvesõja ajal. Ta püüdis seda mälu järgi taas-tada (romaan ilmus 1968. aastal). Veel kirjutas Ernst Särgava emakeele- õpikuid, näiteks Eesti Kooli Lugemiseraamat (1914) ning rahvajutumotiividel põhinevaid lasteraamatuid, näiteks Ennemuistsed jutud Reinuvaderist reba-sest (1912).

Teisipäeval, 26. augusti õhtupoolikul 1941 põles tulemöllus Varsaallikal maani maha Ernst Särgava elumaja koos kõrvalhoonetega, muutus tuhaks väärtuslik raamatukogu paljude haruldaste eksemplaridega (100; 341; 461).

Ernst Särgava suri 12.04.1958 Tallinnas.

28

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Harku valla Muraste mõisasat pärinevad kirjanikud Pedro Krusten (Pee-ter Krustein) ja tema vend Erni Krusten (Ernst Krustein).

Pedro Krusten (21.05.1897-14.01.1987 Washington, ümber maetud Tallinna Metsakalmistule) tegutses 1920. aastate keskpaigast alates Tallinnas ajakirjanikuna. Saksa okupatsiooni ajal ilmus 1942. aastal ajalehes Eesti Sõna tema küüditamisteemaline sari Kas ma olen süüdi (211) samuti jutustus Punane rakett (368). Samuti ilmus tema uus novellide ja pisilugude kogu Otsiv hääl. 1943 (344). Ta on kirjutanud kodukoha-ainelise romaani Vehklemõisa aednik (1936), triloogia romaanid Üle parda (1946), Ihaldatud silmapilk (1950) ja Inimese hoidja (1952), samuti triloogia Torn üle metsa (1959), Laiul kõrgel kaldal (1962) ja Neiuke läks roosiaeda (1963), novellikogud Hädaohtlik tee (1937), Purustatud pesa (1940), Huupi valitud (1967) ja Aedniku armastus (1990).

Pedro Krusten töötas raadiojaamas Ameerika Hääl (1951-1967).

Erni Krusten (30.04.1900-16.06.1984 Tallinn) alustas oma kirjanikuteed luule ja lühiproosaga. Ta on lühiproosakogu Kanarbik (1927) ja romaani Mineviku jahil (1929), luulekogu Peegel tänaval (1978), romaanide Org Mägedi armastus (1939), Pekside raamat (1946) ja Nagu piisake meres (1962) autor.

Proosakirjanik ja luuletaja Arved Viirlaid sündis Padise valla Liisküla talupe-res.

Arved Viirlaiu (11.04.1922) esimesed proosakatsetused ja luuletused ilmusid juba enne sõda. 1943. aastal põgenes ta Soome ning võitles Soome Jätkusõjas jalaväerügemendis JR 200 nooremohvitserina Soome vabaduse ja Eesti au eest. 1944. aasta sügisel tuli vänrikki Arved Viirlaid soomepoistega tagasi Eestisse ja osales Emajõe rindel peetud lahingutes. Ta põgenes Root-si, sealt siirdus 1945. aastal Inglismaale ja 1953. aastal Kanadasse. Luuleta-jana alustas ta sõduriluule viljelejana. Paguluses sai temast aateline vaba-dusvõitleja. Arved Viirlaid on kirjutanud eestlaste ennastohverdavast kommu-nismivastasest võitlusest Teises maailmasõjas.

Tema debüütraamatuks oli luuletuskogu Hulkuri evangeelium (London, 1948) ja kohe seejärel Üks suveõhtune naeratus (London, 1949), milles luuleta-ja neab eesti rahva kallal genotsiidikuriteo toimepannud nõukogude okupante.

Kaheosalises esikromaanis Tormiaasta (Vadstena, 1949) kirjeldab Arved Viirlaid olusid Eestis 1944. aastal. Eestlaste ennastohverdavat vabadusvõit-lust käsitletakse ka kirjaniku kaheosaline romaanis Ristideta hauad (Lund,

29

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

1952), mis on tõlgitud läti, rootsi, prantsuse, soome, hispaania, inglise, hiina ja leedu keelde. Sama temaatikat jätkatakse viieköitelises romaanisarjas (pentaloogias) Vaim ja ahelad (Lund, 1961) Kustuvad tuled (Lund, 1961), Sadu jõkke (1965), Kes tappis Eerik Hormi? (1974) ja Surnud ei loe (1975). Ta on kirjutanud ka Eesti sõjajärgsest sissivõitlusest. Tema eelviimane ro-maan Märgitud (Lund, 1980) käsitleb pärast sõda sugulusrahva juurde jäänud eesti vabatahtlike (soomepoiste) häbiväärset vangistamist ja väljaandmist Nõukogude Liidule Soome prokommunistliku valitsuse ja kaitsepolitsei poolt. Tema novellikogus Saatuse sõlmed (Lund, 1993) käsitletakse sõduri ja pagu-lase elu. Arved Viirlaiu pikemad jutustused on koondatud Eestis ilmunud ma-hukasse köitesse Ajal on mitu nägu (Tartu, 2005). Arved Viirlaiu viimati ilmu-nud memuaar-romaan on Põhjatähe pojad (Tartu, 2009/2010).

Kui president Lennart Meri soovis 1997. aastal Arved Viirlaiule annetada Riigivapi III kl teenetemärgi, keeldus ta sellest. Ta võrdles uue vabariigi valit-semise stiili eesti rahvale haua kaevamisega. (205; 582, lk 669).

Pahklas nägi ilmavalgust mõisa möldri poeg luuletaja Robert Theodor Hansen.

Robert Theodor Hanseni (1849-1912) mitmed laulud (Ema süda, Miks sa nutad jt) on Eestis üldtuntud tänini (489).

Raikküla vallas Lipa küla Einu talus sündis kirjanik, usuteadlane ja filoloog Uku Masing.

Uku Masing (11.08.1909) lõpetas magistrikraadiga TÜ usuteaduskonna, täiendas end Berliini ja Tübingeni ülikoolis. Ta on avaldanud uurimusi eeskätt soome-ugri rahvaste usundi, rahvaluule ja keelte kohta, on tõlkinud Piiblit ning idamaade ja antiikkirjandust, on kirjutanud luuletusi (luulekogud Neemed Vihmade lahte (1935), Udu Toonela jõelt (1974) jt) ja romaani Rapanui vabas-tamine (1989). Uku Masing suri 25.04.1985 Tartus. (490).

Kirjanikest on teada veel Peningi valla mees Arvi Kork (Arvi Tints).

Arvi Kork (02.12.1927-01.04.1997 Torontos) mobiliseeriti 1944. aastal Saksa lennuväe abiteenistusse, õppis Saksamaal Lübecki eesti gümnaasiu-mis ning Müncheni ja Stockholmi ülikoolis filosoofiat. Rootsist siirdus ta Kana-dasse, kus töötas Torontos politseinikuna (1958-1984) ning kaks aastat Ameerika Hääle Eesti osakonnas. Ta oli ajalehe Vaba Eestlane tegevtoimeta-ja. Arvi Kork on kirjutanud romaanid Neli musketäri (1957), Tammiraiujad (1966), Armud läinud, armud jäänud (1968) ja Relvalood (1971) ning politsei-romaanid Tänavakuningad (1963), Sulid ja võmmid (1973) ja Röövlijahil

30

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

(1976). Saksa lennuväe abiteenistusesse mobiliseeritud eesti poiste saatust käsitleb tema koostatud koguteos Välgumärgi kasvandikud (1982). (582, lk

217).

Rapla vallas Uuskülas nägi ilmavalgust ka Eesti Vabariigi peaministeri asetäitja ja siseminister (1944) Otto Tief VR II/3 (486).

Kapten Otto Tief (14.08.1889-05.03.1976 Ahjas) (korp! Rotalia) oli Vaba-dussõjas Kalevlaste Maleva pataljoniülema kohusetäitja, lõpetas TÜ Õigus-teaduskonna (1921), oli töö- ja hoolekandeminister (1926-1927) ning kohtu-minister (1928), alates 1928. aastast vandeadvokaat, III ja V Riigikogu liige. Otto Tief liitus Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega ning oli 18. septembril 1944 Jüri Uluotsa poolt ametisse nimetatud valitsuses peaministri asetäitja ja sise-minister. Tema juhitud valitsus koostas iseseisvuse taastamise deklaratsiooni ja üritas korraldada Punaarmee vastu Tallinna kaitset. Otto Tief arreteeriti 10.19.1944, NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegiumi otsus (1945) – 10 aastat sunnitööd. Ta vabanes 1956. aastal, elas Eestis, Ukrainas ja Ainažis. Otto Tief suri 05.03.1976 Ahjal ning maeti Pärnamäe kalmistule, sealt maeti ta 1993. aastal ümber Metsakalmistule. (486; 590, lk 55).

Harju maavanema Paul Männiku kodutalu oli Peningi vallas.

Paul Männik õppis Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Viljandi Poeg-lastegümnaasiumis ning TÜ õigusteaduskonnas. Ta sõdis Vabadussõjas vabatahtlikuna Viljandi kooliõpilaste pataljonis. Aastatel 1930-1936 oli Paul Männik Harju maavanemaks. 14. juunil 1940 määrati ta uuesti maavanema kohale. Tööle asus ta juunipöörde eelõhtul 20. juunil 1940. Juba 8. juulil esi-tas ta lahkumisavalduse ja vabastati ametist omal soovil. Paul Männik asus elama Peningi valda oma kodutallu. 1941. aasta jaanuaris liideti tema talu Peningi sovhoosiga ja sovhoosi külge läks kogu maa koos hoonete, elus- ja eluta inventariga. Sel kombel võeti ümbruskonnas ära 6 talu rahvavaenlas-teks loetud isikutelt. Juba sõja teisel päeval, 23. juunil 1941 käisid maavane-mat tema elukohas taga otsimas NKVDlased, kuid maavanemat ei tabatud. Paul Männik varjas ennast Tallinnas ja Saue vallas, siis Harku valla Kadaka külas, kus olid koos temaga varjul mitmed Tallinna mehed. Pärast Tallinna vabanemist enamlastest tuli Paul Männik Tallinna ja määrati 30. augustil 1941 ortskomandandi otsusega maavanema kohale. (111; 114).

Paldiski külje all Uuga rannas (Uuga-Rätsepal) sündis pisikeses Rätsepa rannatalus skulptor Amandus Adamson (12.11.1855) (236).

31

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Amandus Adamson (12.11.1855) õppis Peterburi Kunstiakadeemias skulptuuri (1876-1979), elas Pariisis ja Itaalias. Temast sai Peterburi Kunsti-akadeemia akadeemik (1907). Ta asus elama Paldiskisse 1918. aastal. Meeldejäävad on tema kompositsioonid Koit ja Hämarik (1895), Kalevipoeg ja Sarvik (1896), Laeva viimne ohe (1899) jmt. Tema loodud monumentidest paistavad silma Russalka (1902 Tallinnas), Uputatud laevade monument (1904 Sevastoopolis), Friedrich Reinhold Kreutzwaldi mälestussammas (1926 Võrus) ja Lydia Koidula mälestussammas (1929 Pärnus). Amandus Adamson suri 26.06.1929 Paldiskis. Tema mälestussammas on Tallinnas Kadriorus (1962). (624, lk 124).

Skulptor Anton Starkopfi sünnikodu on Kohila valla Röa külas (486).

Anton Starkopf (22.04.1889-30.12.1966) õppis Järvakandi ministeeriumi-koolis Purkus, hiljem Münchenis A. Ažbé kunstikoolis ja Pariisis (1911-1913), osales kunstikooli Pallas asutamises (1919) ja oli selles õppejõud (1934. aastast professor) ning direktori kohusetäitja ja direktor. Nõukogude okupat-siooni ajal oli ta Tartu Riikliku Kunstiinstituudi skulptuurikateedri juhataja ja direktor. Represseerimise kartuses siirdus ta 1950. aastal Moskvasse ja töö-tas S. Merkurovi ateljees. Aastast 1954 oli ta Tartus vabakunstnik. Tuntud on tema puust, graniidist, marmorist ja pronksist kujud (nt Uppuja (1831), Naine linikuga (1935) jpt), tegi eesti kultuuriinimeste porterid. Samuti on ta loonud Vabadussõja monumente. Anton Starkopf suri 30.12.1966 Tartus.

Harjumaalt pärinevad või on seal elanud ka mitmed tuntud Eesti ohvitserid nii Eesti Vabadussõjast kui ka eestlaste teisest vabadussõjast, mida tuli pida-da Teise maailmasõja ajal.

Nii on Harjumaal elanud kindralmajor Andres Larka VR I/1.

Andres Larka (05.03.1879 Pilistveres) osales ohvitserina Vene-Jaapani sõjas ja Esimeses maailmasõjas. 1912. aastal lõpetas ta Peterburis kindral-staabi akadeemia. Andres Larka oli 1918. aastal Eesti Ajutise Valitsuse sõja-minister, juhtis peastaabi ülemana novembri- ja detsembrikuus 1918 Eesti rahvaväe sõjategevust ning oli sõjaministeri abi (1919-1925). Kindralmajor Andres Larka lahkus 1925. aastal tervise halvenemise sõjaministri abi kohalt, müüs maha Vabadussõjas osutatud teenete eest Harjumaal Voore mõisast saadud talu ja rentis Harjumaal Saue vallas Jõgisool 7 ha maad koos vesi-veskiga. Ta seadis veski korda ja pidas (nagu tema isagi) möldri ametit.

Kindralmajor Andres Larka liitus vabadussõjalaste liikumisega ja oli aas-tast 1930 Eesti Vabadussõjalaste (rahvasuus vapside) Keskliidu juhatuse

32

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

esimees, 1933. aastal Eesti Vabadussõjalaste Liidu keskjuhatuse esimees ja liidu auliige ning 1934. aastal riigivanema kandidaat. Pärast 12. märtsi 1934 riigipööret vapside organisatsioonid suleti. 1935. aasta juunis Sõjaringkonna-kohtu otsusega mõisteti talle tingimisi üheaastane vangistus. Uuesti vangistati ta 1936. aasta maikuus ta saadeti 15 aastaks sunnitööle (teda süüdistati osalemises riigipöörde ettevalmistamises). Kindralmajor Andres Larka vaba-nes juba 1937. aasta detsembrikuus tollal leebe režiimiga sunnitöölt.

Vahetult pärast juunipööret kindralmajor Andres Larka arreteeriti 23. juulil 1940, Balti sõjaväeringkonna sõjatribunali otsus – 8 aastat sunnitööd. Ta suri 08.01.1943 Kirovi obl Malmõzi linna vanglas (640, 48-50).

Harjumaal Rapla vallas on sündinud kolonel Mart Kaerma.

Mart Kaerma (02.02.1897 Valtus, taluperes) (KL Kotkaristi IV kl teenete-märk – 1936) osales Esimeses maailmasõjas ning teenis lipnikuna Tartus Eesti Tagavarapataljonis. Vabadussõja puhkemisel astus ta 5. detsembril 1918 6. jalaväepolku. Ta sai 7. novembril 1919 Petserimaal Laura all rinnust haavata ja oli kaks kuud Tartu sõjaväehaiglas ravil, seejärel oli 6. polgus rühma- ja ratsakomando ülem.

1. detsembril 1924 kommunistide mässu ajal teenis ta allohvitseride koolis ning osales postkontori vallutamisel.

1932. aastal lõpetas kapten Mart Kaerma Kõrgema Sõjakooli.

Major (1933) Mart Kaerma oli Kaitsevägede staabis käsundusohvitser. Ta oli Sõjakoolis lektoriks praktilise taktika ning praktilise ja teoreetilise didaktika alal. Ta on õpiku Riigikaitse õpetuse käsiraamat kesk- ja kutsekoolidele kaas-autor. 1937. aastal juhendas ta riigikaitseõpetajate ettevalmistamise kursust ja oli haridusministeeriumis koolinoorsoo riigikaitselise kasvatuse ja õpetuse nõunik (1932-1940).

1941. aastal teenis kolonelleitnant (1940) Mart Kaerma Petseris 171. las-kurpolgus. Ta pääses Värska laagris Eesti ohvitseride küüditamisest, kuna haigestus ja asus seejärel ennast varjama Petseris. 8. juulil osales ta Petseri Omakaitset organiseerimisel.

Kolonelleitnant Mart Kaerma oli 11. juulist 1941 Petseri ajutine komandant ja Petseri Omakaitse ülem. 25. oktoobril 1941 määrati ta Tallinn-Nõmme Omakaitse ülemaks. Alates 20. detsembrist 1941 oli ta Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumi rahvakasvatustalituse juhataja ning 6. augustist 1942 Tallinna prefekt. Kui 1944. aastal kuulutati välja üldmobilisatsioon, määrati kolonelleitnant Mart Kaerma 3. piirikaitserügemendi ülemaks. 16. septembril

33

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

1944 ülendati Mart Kaerma koloneliks (Waffen-Standartenführer). 21. sep-tembril jäi 3. piirikaitserügement taandumisel Porkuni juures Punaarmee pii-ramisrõngasse. Kolonel Mart Kaerma varjas ennast neli aastat isakodus Raikkülas Kaera-Vanatoal ja lõpetas 8. aprillil 1948 oma elu enesetapuga. Tema haud on seni leidmata. (472; 539; 612, lk 323).

Harjumaaga on seotud Suvesõjas ja Eesti teises Vabadussõjas tuntuks saanud sõjamehed major Ottomar-Raimond Hindpere, major August Kit-sapea, major Rudolf Marnot (II kl Raudrist) ja lendurmajor Feliks Robinson (II kl Raudrist).

Major Ottomar-Raimond Hindpere (21.12.1895-17.09.1944) oli 1. piiri-kaitserügemendi 3. pataljoni ülem. Ta langes Emajõe rinde lagunemisel 17. septembril 1944 Koosal, kus ta organiseeris Koosa küla ees vastupanu. Õh-tuks jõudis Alatskivile 1. piirikaitserügemendist ainult 170 meest ja rohkem kui 3000 mehest koosnenud 1. piirikaitserügement oli lakanud olemast (583, lk 80;

619, lk 271).

Teisal kinnitatakse, et pärast rinde lagunemist varjas ta ennast oma kodu-kandis Harjumaal Kõue vallas (1942. aastal pidas ta Kõue vallas Ojasoo külas talu). Väidetavalt tappis ta ennast haarangu ajal 1946. aastal. Teistel andme-tel laskis ta ennast maha septembriukuus 1944 Kosel). (591, lk 203; 596, lk 72

jj; 610, lk 247, 281, 291, 295; 625, lk 8).

Harjumaal on olnud ka kolonelleitnant Johannes Raudmäe kodu.

Kolonelleitnant Johannes Raudmäe VR II/3, Kotkaristi V kl ja Kotkaristi III kl teenetemärk (22.04.1891 Kuimetsa valla Tagatõnu talus) (kuni 1936. aastani Johannes Eisenberg). Ta oli KL Sakala maleva pealik, siis 1941. aastal Viljandi Omakaitse ülem. Ta oli 1941. aasta septembris Viljandis for-meeritud 38. politseipataljoni ülem (Est. Pol. (F) Btl. 38) (1941-1942). Kolonel-leitnant Johannes Raudmäe määrati 1944. aasta veebruaris formeeritud 5. piirkaitserügemendi ülemaks. 5. Piirikaitserügement jäi Emajõe põhjakaldal 17. septembril Emajõe ületanud punaväe haardesse ja hajutati.

1944. aasta novembris põgenes ta põhjarannikult paadiga Rootsi ja Root-sis oli Eesti Rahvuskomitee juhatuse liige.

Kolonelleitnant Johannes Raudmäe suri 29. detsembril 1973 Stockholmis. Ta on ümber maetud 12.08.1996 Tallinna Metsakalmistule. (583, lk 88-91; 585,

lk 46 ; 590, lk 45; 591, lk 153, 214-217; 625, lk 26).

34

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Major August Kitsapea (22.07.1904 Raikküla vallas) lõpetas Sõjakooli (1924), ülendati n-leitnandiks ja viidi Lennurügementi, kus omandas sõjaväe-lenduri kutse. Leitnant August Kitsapea oli eskadrilli lendur ja töötas pärast lendurinstruktorite kursuste lõpetamist (1929) eskadrilli instruktorina. Ta asus õppima Tartu Ülikoolis majandusteadust (1927), aasta pärast jäid aga õpin-gud pooleli. Ta oli I lennusalga ja 2. tehnikajaoskonna ülem (kapten – 1932, major – 1939). 10. novembril 1940 vabastati ta teenistusest koosseisude koondamise tõttu, seejärel töötas ta Rapla masinatraktori jaamas vanemme-haanikuna.

Sõjasuves võitles ta major Hans Hirvelaane pataljonis, pärast patüli lange-mist võttis ta pataljoni juhtimise üle. Kui pataljon likvideeriti, oli major August Kitsapea Tartu Omakaitse Maleva 7. (Jõgeva) pataljoni ülem, siis 1944. aastal Tartu Omakaitse Maleva lahingupataljoni ja Tartumaa Omakaitse lahin-gurügemendi ülem. 1944. aastal taganes ta Saksamaale, sealt läks 1947 Aust-raaliasse. Major August Kitsapea suri 10.02.1966 Sidney´s. (622, lk 219-220).

Major Rudof Marnot (17.09.1895) teenis 1940. aastal Kalevi pataljonis kompülina, ülendati alates 16. veebruarist 1940 majoriks. Tal õnnestus juulis 1941 Tallinnast lahkuda ming varjas ennast metsas ja Kuusalu kiriku õpetaja Albert Roosvaldi abiga pastoraadi pööningule ehitatatud peidikus. Ta juhtis Suvesõjas Kuimetsa Talpaki kompanii juurde kogunenud Juuru, Kaiu, Kehtna, Keava, Järvakandi ja ja Rapla omakaitselasi (kokku 100 Harjumaa meest) (lk 24), keda kamandas major Rudolf Marnot. Major Rudolf Marnot oli 1941. aasta sügisel Põltsamaal formeeritud 39. Politseipataljoni (Est. Pol. (F) Btl. 39) kompül. Tema noorem vend vänrikki Oleg-P.-Valdek Marnot (07.03.1915) langes Kautlas Käpajärve lahingus 31. juulil 1941 ja maeti 2. augustil 1942 ümber Tallinna Maarjamäe Kangelaskalmistule. Ümbermatmise korraldas major Rudolf Marnot. Major Rudolf Marnoti õed Anita-Magdaleena Marnot ja Helma Marnot arreteeriti 9. augustil 1941 Tallinnas Saue 5-5. Nad vabanesid 1942. aastal.

Major Rudolf Marnot langes 7. septembril 1942 Idarindel Holmi juures. Värnikki Oleg Marnoti ja major Rudolf Marnoti isapoolne suguvõsa on teada-olevatel andemetel umbes 300 aastat elanud Kuusalu kihelkonnas Kiiu vallas (273; 274; 591, lk 153; 601, lk 168; 618, lk 275; 610, lk 266, 279-280, 306-307, 350,

562; 619, lk 83; 625, lk 19; 690, lk 9; 737).

Lendurmajor Feliks (Felix) Robinson (27.05.1904 Juuru vallas) II kl Raudrist lõpetas Tallinna Poeglaste Gümnaasiumi ja asus õppima TÜs loo-

35

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

dusteadust (1923). 1924. aastal astus ta Sõjakooli ning lõpetas jalaväeklassi (1926) ja seejärel Lennukooli (1930). Leitnant Feliks Robinson määrati lennu-väedivisjoni lenduriks. Kapten Feliks Robinson oli lennusalga ülem ning 1939. aasta alul lühemat aega lennukooli õppejõuks lennutehnilise väljaõppe ning lennukite ehituse ja hooldamise alal. Major (24.02.1940) Feliks Frobinson lähetati kolonelleitnant Hans Kitveli käsutusse, kes asus formeerima 22. terri-toriaalkorpuse üksikut lennueskadrilli, selle järele viidi üle Sõjavägede staapi ning 10.11.1940 arvati koosseisude vähendamise tõttu erru. Ta töötas raud-teel ja kohalikus aeroklubis. Kui Tallinnas kuulutati välja ohvitseride mobilisat-sioon, leidis ta endale peidupaiga Nõmmel. 1941. aasta sõjasuvel korraldas ta Nõmmel Omakaitset.

25. septembril 1941 astus lendurmajor Felix Robinson vabatahtlikult saksa sõjaväkke ja oli 39. politseipataljoni kompül. Ta langes piiramisrõngast välja-murdmislahingus 20. märtsil 1942 Kalinini oblastis Holmi lähedal. Ta oli üks esimesi vabatahtlikke, kellele Saksa väejuhatuse poolt annetati Raudrist. (412;

619, lk 69; 622, lk 293).

Rapla vallast pärineb lahingulendur kapten William Laanekõrb.

William Laanekõrb (28.05.1910) lõpetas 1928. aastal Tallinna Reaalkoo-li. Pärast sõjaväeteenistust töötas ta AS J. Puhk ja Pojad Tallinna osakonna juhatajana ning sai 1936. aastal eralendurite kursusel mootorlenduri kutse. Ta oli Eesti Avio peaosanik ja Eesti Aeroklubi sekretär. 1938. aastal viidi ta sõja-väes üle lennuväe reservi ja sai Aeroklubis lennata sõjaväe reservlenduritele ettenähtud tundide arvel ning jõudis 1. juuniks 1940 lennata 83 tundi. Sõja-päevil töötas ta lihttöölisena Tallinna sadamas. 1942. aastal kuulus ta Sonderstaffel Buschmanni formeerijate hulka. Leitnant William Laanekõrb sai luurelennul lennusalga esimese lendurina õhulahingus kuue vastase lennuki vastu kerge õlahaava, tema lennukil loeti 27 kuulitabamust. Alates 01.04.1943 oli ta 127. luurelennugrupi 1. salga ülem ja seejärel novembrikuus üksiku mereluure lennusalga 1/127 ülem. Ta lahkus oma salgaga 1944. aastal sep-tembrikuus Saksamaale, kus lennusalk likvideeriti. Kapten William Laanekõrb on autasustatud Idamedali, vaenulendude kuldmärgi, haavatumärgi ning II ja I kl Raudristiga. Talle on annetatud Aupokaal erilise saavutuse eest õhusõjas (Ehrenpokal für besondere Leistung im Luftkrieg). Pärast sõja lõppu elas ta põgenikelaagris Baieris ning 1949. aastal emigreerus koos naise ja kolme lapsega Austraaliasse. Tema poeg Jüri Laanekõrb oli Austraalias lendurkap-ten. (541; 622, lk 427-428).

36

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Tõdva vallas (Kurnal) on sündinud Eesti teises vabadussõjas Idarindel langenud kapten Rudolf Mikumägi.

Rudolf Mikumägi (14.06.1904) lõpetas Tallinnas õhtugümnaasiumi (1924) ja Sõjakooli (1928), teenis 5. Üksikus jalaväepataljonis ja autotanki-rügemendis. Ta õppis Eesti kõrgemas sõjakoolis (lõpetas 1940. aasta algul) ja töötas sõjavägede staabis. Pärast juunipööret teenis ta 182. laskurdiviisi luurepataljonis Ülenurme mõisas. Suvesõja algul pages leitnant Rudolf Mikumägi oma väeosast koos teiste ohvitseridega metsa ja osales alates 11. juulist Tartu lahingutes Emajõe rindel.

Pärast Tartu lahinguid astus leitnant Rudolf Mikumägi 1. septembril 1941 saksa sõjaväkke (Julgestusgrupp 182), oli pataljoni 7. kompanii kompül, tegi kaasa 1941/1942 ja 1942/1943 talvelahingud ning oli pärast kapten Richard Tammemäe langemist patül.

Patül kapten Rudolf Mikumägi langes 19.03.1943 Kolpino lähistel. vene-laste massirünnaku tagasilöömisel, kui ta oli oma punkrilael kuulipilduja taga ja sai lahingus kahel korral haavata. Tema asemele määrati patüliks kapten Georg Sooden. (171; 591, lk 66, 72, 78-79; 601, lk 175; 605, lk 92-93, 200; 625, lk

19; 737).

Harjumaal Anija vallas oli Eesti maadluskuulsuse, Maailma Kristjani, Kristjan Palusalu talu.

Kristjan Palusalu (10.03.1908 Saulepi vallas) võitis 1936. aastal Berliini Olümpiamängusel klassikalises (kreeka-rooma) maadluses ja vabamaadluses kuldmedali, tuli 1937. aastal kreeka-rooma maadluses Euroopa meistriks ning oli 1931-1938 raskekaalus klassikalises ja vabamaadluses, mõlemas maad-lusliigis 12 korda Eesti meister.

Eesti rahvale osutatud teenete eest Berliin olümpiamängudel kingiti Krist-jan Palusalule kahekordse olümpiavõidu puhul autasuks Kungla talu. See asus Anija vallas Pillapalu külas, 12 km Aegviidust põhja pool Piibe maantee ääres (1930. aastatel rajati Pillapalule uudismaa-asundus, kus oli üle 40 talu ja koolimaja).

Kristjan Palusalu mobiliseeriti 1941. aastal Punaarmeesse, saadeti Kotlasse ja sealt Krasnoborskisse (60 km Kotlasest lääne pool) lennuvälja-töödele. Meesterühmal küpses põgenemisplaan, muretseti kompass ja kaart. 9. septembril 1941 lahkuti ükshaaval laagrist. Kristjan Palusalu asus koos 7-mehelise salgaga kaardi järgi teele Soome poole. Toitu oli vähe ja kolmandal

37

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

päeval tuli minna toidu hankimiseks Tsernukovi linna. Seal võeti mehed kinni ja saadeti laevaga Arhangelgisse. Põgenikud mõisteti mahalaskmisele. Koh-tuotsus aga muudeti ja meestele anti valida, kas minna eesliinile või 10. aas-taks sunnitööle. Valiti esimene. 30. oktoobril 1941 viidi nad Soome rindele ja aeti rünnakule. Kui rünnak nurjus ja venelased lidusid tagasi, jäädi kolmekesi teistest maha. Lähenevatele soomlastele hõigati: Siin on kolm eesti meest, kas võib tulla! Nii saadigi üle rindejoone ja jõuti tagasi Eestisse.

Saksa okupatsiooni ajal pidas Kristjan Palusalu Pillapalus oma talu. Taga-sihoidlik ja sõnaaher mees väitis: „Olen üks kord kommunistide käest pääse-nud, teist korda ma nende küüsi ei taha sattuda!“ Tal oli sellal 5 aastane tütar Helle ja ühe aasta ja kolmekuune poeg Jüri. (145; 230).

Taasokupeeritud Eestis oli Kristjan Palusalu lühikest aega vangilaagris ning töötas hiljem treenerina ja ehitustöölisena.

Kristjan Palusalu suri 17.07.1987 Tallinnas.

Harjumaalt Kaiust on pärit ka laskespordi maailmameistrid vennad Johannes Vilberg ja Kristjan Vilberg. Nad kuulusid Eesti laskevõistkonda, kes 1937. aastal Helsingis peetud MMil tõi Eestisse kuulsa Argentina rändka-rika (Copa Argentina). (487; 626; 689, lk 20-21).

Pea kolmveerand sajandit tagasi sai otsa tolleaegne Eesti Vabariik ja al-gasid ajad, mis tõid harjulaste kodudesse sõnulseletamatut leina, kaotusvalu, ahastust ja pisaraid. Maad terroriseerisid idast tulnud uuspeninukid ja -koerakoonlased ning nende õhutusel ja hullutamisel okupantidega kaasa läinud eesti verd punategelased. Hävitati ja lõhuti iseseisvusajal ehitatud eesti kodusid, paljudele sai osaks küüdiohvritena vaevelda Siberis, paljud langesid vabadusvõitluses, paljudest said okupantide mõrvaohvrid.

Siinses raamatus on käsitletud erinevates allikates talletatud eesti rahva aja-loomälu sugemete järgi 1944. aasta Suvesõda Harjumaal ning sellele eelnevaid ja külgnevaid sündmusi. Suuresti rajaneb siinne raamat ajaleheandmetele.

Nõukogude esimesest okupatsiooniaastast kirjutamisel on kasutatud aja-lehtede Kommunist ja Rahva Hääl materjale.

Ajalehed Kommunist (Eestimaa Kommunistliku (bolševikkude) Partei Keskkomitee, ENSV Ülemnõukogu ja ENSV Ametiühingute Kesknõukogu häälekandja) ja Rahva Hääl (Eestimaa Kommunistliku (bolševikkude) Partei Tallinna Komitee häälekandja) liideti Suvesõja ajal ja viimane Rahva Hääle number ilmus neljapäeval, 3. juulil 1941. (201).

38

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Ulatuslikult on toetutud raamatus Saksa okupatsiooni ajal ilmunud ajaleh-tedes Linna Teataja, Eesti Sõna ja Maa Sõna avaldatud kirjutistele.

Linna Teataja hakkas ilmuma laupäeval, 6. septembril 1941, Eesti Sõna Nr 1 (1. aastakäik) ilmus kesknädalal, 3. detsembril 1941 ning reedel, 1. mail 1942 Tallinnas maarahva ajaleht Maa Sõna Nr 1 (1. aastakäik) (69; 161).

Tolleaegsetes ajalehtedes avaldatud harjumaalaste surma-, arreteerimis-, küüditamis- ning kadunuks jäänud isikute tagaotsimiskuulutustest on saadud andmeid ka Suvesõjas ja Eesti teises Vabadussõjas langenud vabadusvõitle-jate, enamlaste terroriohvrite ja sõjas hukkunud isikute kohta.

Samuti on saadud siinse käsitluse tarvis andmeid taasiseseisvunud Eestis ilmunud ajalehtedest, sealhulgas ka Harjumaal ilmunud ajalehtedest Harju-maa, Nädaline ja Raplamaa Sõnumid, samuti Harju Elu, Saku Sõnumeid jt.

Ajalehtedes Nädaline ja Raplamaa Sõnumid on avaldatud ka Tõnis Tõnis-soni ulatuslik ja üksikasjalik Raplamaa sõjasündmuste käsitlus (143st artiklist koosnev artikliseeria) Mälestusi 1941. aasta kuumast suvest Raplamaal. (308-

310).

Teemakohast materjali on leitud veel Välis-Eesti ajalehtedst ning taasise-seisvunud Eestis ilmunud ajakirjadest ja muudest trükistest (624), samuti inter-netist.

Raamatu koostamisel on kasutatud Eesti Vabariigi Siseminiteeriumi rah-vastikutoimingute osakonna 1941. aasta Harjumaa valdade surmaregistrite kandeid, selgitamaks enamlaste mõrvaohvreid, langenud vabadusvõitlejaid ning suvesõjas hukkunuid ja hukatuid. Siinjuures tuleb arvestada asjaolu, et arhiiviandmed on lünklikud. Nii on sõja ajal tule läbi on hävinud Anija, Iru, Kõue ja Raasiku vallaarhiivid, samuti Ardu, Kõue, Kuimetsa ja Vahastu alg-kooli arhiivid. Arukülas hävis EAÕK Aruküla koguduse arhiiv. (202; 281).

Kohati on raamatus kasutatud ka nende inimeste mälestusi, kes oma ru-malusest, karjäärihimust, kasuihast või veendumustest teenisid kaasajooksi-kutena nõukogude terrorirežiimi ning osalesid nõukogude võimu rajamisel ja selle kindlustamisel, samuti Eesti rahva vastu toimepandud inimsusevastas-tes ja sõjakuritegudes, kes punaaktivistina, kes hävituspataljonlasena või miilitsamehena, kes punase võimurina. Nende käed said määritud ja nad olid valmis sõja-eelseteks ja -aegseteks ning hiljem sõjajärgseteks punasteks terroritegudeks. Eestist pagenud eilsed sotsialismiehitajad ja selle kindlusta-jad jagasid Venemaal oma mälestusi venelaste Suurest isamaasõjast, nad

39

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

uhkeldasid oma osavõtuga juuniküüditamisel rahvavaenlaste Siberisse saat-misest, samuti Suvesõja esimestel kuudel toimepandud veriste tegudega või siis väljamõeldud kangelastegudega. Nii on raamatus siin-seal kasutatud ka arhiivist leitud või nõukogude ajal trükis avaldatud punategelaste mälestusi. Nendes kahetsetakse tihtilugu, et põgenemisel ei jõutud täita Stalini hävitus-käsku nii nagu vaja, ei jõutud maad täiesti tühjaks röövida, ei suudetud kõiki rahvavaenlasi hävitada.

Ühtaegu oli siinse raamatu kirjutamisel eesmärk koguda andmeid ka Suvesõjas ja Saksa okupatsiooni ajal hukatud punaste või punasteks arvatud harjumaalaste kohta. Käsitluses on piirdutud üksnes nendega, kelle hukkami-ne seondub Suvesõjaga või see toimus Saksa okupatsiooni ajal. (588).

Enne venelaste Suurt isamaasõda Harjumaad räsinud punase terrori – ar-reteerimiste ja juuniküüditamise kohta, samuti enamlaste sõja-aegsete terro-riohvrite kohta andmete kogumisel on lähtutud peaasjalikult sellistest teatme-teostest, nagu Poliitilised arreteerimised Eestis: 1940-1988: Raamat 1 / Koost L. Õispuu. – Tln, 1996 ja Poliitilised arreteerimised Eestis: 1940-1988: Raa-mat 2 / Koost L. Õispuu. – Tln, 1988, ning Küüditamine Eestist Venemaale: Juuniküüditamine 1941 & küüditamised 1941-1943; Raamat 6 / Koost L. Õispuu. – Tln, 2001. (600; 617; 618). Neid andmeid on kõrvutatud ja täien-datud muudest allikatest leitud teatmetega, samuti SA Valge Raamat andme-baasist saadud lisaandmetega.

Vabadusvõitlejate ja punase terrori ohvrite kohta andmete kogumisel ja nende nimede (eestkätt eesnimede) täpsustamisel on kasutatud ka Kaitseliidu väljaandeid Harjumaa Maleva Teataja ning selliseid teatmeteoseid, nagu Eesti Vabadusristi kavalerid. – Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1884, ja Eesti Vabaduse Risti kavalerid: Register / Koost Mati Strauss jt / Toimet Ain Visna-puu / Viljandi Muuseum, Viljandi, 2004. (589; 590).

Kui on teada, et arreteeritud või küüditatud harjulane jõudis tagasi Eestis-se, lisatakse tekstis represseeritu nimele sulgudes tema vanus, kui ta aga suri eeluurimisel, vanglas või asumisel, samuti siis, kui ta mõrvati erinõupidamise või tribunali otsuse alusel, märgitakse sulgudes olemasolevad andmed tema sünni- ja surmaaja kohta.

Samuti esitatakse terroriohvri (arreteeritu või küüditatu) nime järel sulgu-des ka olemasolevad andmed tema elukoha, arreteerimise aja, erinõupidami-se või tribunali otsuse, aga ka surma ja vanglast või asumiselt vabanemise aja kohta. Kui taolised andmed puuduvad või on napid, ei lisata selle kohta igakordselt sulgudes märget.

40

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Suvesõjas mõrvatud või langenud vabadusvõitleja kohta märgitakse raa-matu lisas tema teadaolev sünni- ja surmaaeg ning surmakoht. Kui surmakoht lahkneb elukohast, lisatakse elukoht sulgudes.

Erinevatest allikatest saadud isikuandmete lahknemise korral on usalda-tud surmaregistri või Omakaitse arhiiviandmeid. Kui ei ole täit selgust isiku ees- või perekonnanimes, lisatakse nimele ühest või teisest allikast leitud nimeteisend.

Mõnigi kord ilmneb lahkuminekuid ka erinevates allikates esitatud sünd-muste kirjeldustes. Sel puhul on peetud tõepärasemateks allikakriitilisest vaatekohast lähtudes Omakaitse tegevuse ametlikke dokumente, samuti mälestusi, mis on sündmuse toimumise ajale lähemad, või siis on tehtud viiteid lahknevatele allikatele.

Kõrvalpõigetena on raamatud kirja pandud ka andmeid vabadusvõitlejate ja terroriohvrite, samuti punaste võimurite elust ja saatusest.

Sõltuvalt kogutud teemakohase materjali hulgast ja laadist on mõnda ajaloo-seika käsitletud üksikasjalikumalt, mõnda aga üksnes põgusalt.

Raamatu käsitluses on silmas peetud Eesti Vabariigi 1939. aasta haldusjao-tust (vt. H. Puhk. Estonia Estonorum: Eesti 1940. Ajalooline geograafia. – Ontarino, 1955) (620). Sellest teatmeteosest on lähtutud ka ajakirjanduses, arhii-viandmetes ja muudes allikates esitatud kohanimede täpsustamisel. Samuti on kasutatud kohanimede täpsustamisel ja Suvesõja sündmustiku mõistmiseks Harjumaa kaarti 1:200 000 Riigi Trükikoda 1938 (Topo-Hüdrograafia Osakonna väljaanne 1938).

Eesti Vabariigi 1939. aasta haldusjaotuse järgi oli enne Eesti okupeerimist 1940. aastal Harjumaa Põhja-Eesti suuremaid maakondi. See hõlmas Anija, Harku, Hageri, Iru, Juuru, Jõelähtme, Järvekandi, Keila, Kehtna, Kernu, Kohila, Kolga, Kuimetsa, Kuivjõe, Kuusalu, Kõnnu, Kõue, Nissi, Nõva, Padise, Peningi, Raasiku, Raiküla, Rapla, Ravila, Rae, Saue, Tõdva ja Varbola valda (29 valda). Peale mandriosa kuulus Harjumaa külge ka mitmeid saari – Suur- ja Väike-Pakri, Naissaar, Aegna, Prangli ning hulk väiksemaid. Harjumaa alla kuulus ka Nõmme linn. (489).

Nõmme linn oli Harjumaa omaette omavalitsusüksus. 27. juulil 1941, viis päeva pärast Eesti NSV Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks nimetamist otsustas poolpunane Vabariigi Valitsus Nõmme linna likvideerida. Vabariigi Valit-suse otsuses 27. juulist 1940 sätestati: Nõmme linn kui iseseisev omavalitsusük-

41

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

sus likvideerida, arvates 29. juulist 1940, ning liita tema praegustesse administra-tiivpiiridesse kuuluv maa-ala Tallinna linna administratiivpiiridega. Otsusele on alla kirjutanud peaminister Joh. Vares, siseminister M. Unt ja riigisekretär K. Terras. (712).

Sõjaeelset ja sõjaaegset sündmustikku, punast terrorit ja sissisõda käsitle-taksegi siinses raamatus 1939. aasta haldusjaotust arvestades peaasjalikult Harjumaa valdade järgi nende tähestikulises järjestuses. Samuti on käsitletud sündmusi Harjumaa linnades Nõmmel, Keilas ja Paldiskis.

Käsitluse jälgimise hõlbustamiseks on sündmustik esitatud põhiliselt ajalises järjestuses. Sõnastuses on püütud jälgida tolleaegset kõnepruuki, et seeläbi ilmestada sündmustiku käsitlust ja olustikku ning tuua tänapäeva sõjaeelseid ja -aegseid meeleolusid ja arusaamu. Selleks kasutatakse ka allikatest ülevõetud sõna-sõnalisi kärpeid ning Suvesõja-aegseid mõisteid. Nagu varemates Suvesõ-ja-raamatutes ei kasutata ka siin tekstis jutumärke otsekõne ja tsitaatide, trükiste jm nimetuste ning osatamisi öeldu raamimiseks. Ilmestamaks teksti ja vältimaks jutumärkide rohkust on need esitatud kaldkirjas.

Suvesõda Harjumaal 1941 (Suvesõda VIII) on autori kaheksa eelnenud raamatu jätk: Suvesõda Tartumaal 1941 (Suvesõda I), Suvesõda Virumaal 1941 (Suvesõda II), Suvesõda Viljandimaal 1941 (Suvesõda III), Suvesõda Pärnumaal 1941 (Suvesõda IV), Suvesõda Valgamaal 1941 (Suvesõda V), Suvesõda Järvamaal 1941 (Suvesõda VI), Suvesõda Võrumaal 1941 (Suve-sõda VII) ja Suvesõda Petserimaal 1941 (Suvesõda VIII) (605-612). Mõistagi ei korrata siinses, viimases raamatus kõiki Eesti Vabariigi okupeerimisele ja annekteerimisele eelnenud aastate, esimese nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja raamsündmusi, samuti varem antud õiguslikke hinnanguid enamlas-te inimsusevastaste ja sõjasüütegude kohta. Neid puudutatakse üksnes siis, kui see on vajalik Harjumaal toimunud ühe või teise sündmuse ilmestamiseks ja mõistmiseks.

Raamatu eesmärk on liita Harjumaal peetud Suvesõja kohta kogutud andmepudemed ühtseks terviklikuks käsitluseks ning püüda anda lugejale erinevatest allikatest saadud andmete kõrvutamisel ja vaagimisel kujundatud võimalikult tõene ajaloopilt. Samas on peetud silmas ka eesmärki talletada punase terrori ohvrid (arreteeritud, küüditatud ja mõrvatud) ning Harjumaal enamlaste vastu võidelnud ja langenud vabadusvõitlejate nimed. Kirja on püütud panna ka teadaolevad sõjaohvrid, kes said surma miini-, pommi- ja mürsukildude või uitkuulide läbi.

42

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Siinne raamat on kirjutatud nende harjulaste mälestuseks, kes olid enam-laste esimese okupatsiooniaasta ohvrid, kes võitlesid Suvesõjas punase ter-rorirežiimi vastu, langesid Harjumaal peetud sissivõitluses, Eesti vabastamisel enamlastest ning Idarindel ja 1944. aastal peetud Eesti kaitselahingutes või hukkusid sõjaohvritena lahingutegevuses. Raamatus on püütud tulevaste põlvede jaoks talletada ka Harjumaal toimepandud punaseid terroritegusid, 1941. aasta Suvesõja sündmusi ning enamlaste kuritegude läbi Harjumaa rahvale tekitatud kannatusi, valu ja leina. Enamlaste poolt toimepandud omandi- ja inimsusevastaseid ning sõjasüütegusid Harjumaal ega mujal Ees-tis ei tohi unustada ega andestada. On ju Vene punase impeeriumi süü selles, et genotsiidiga püüti sihikindlalt läbi raiuda Eesti rahva elujuuri. Ei saa eitada tõsiasja, et just Eesti rahva vastu toimepandud enamlaste süüteod on sead-nud eestlased väljasuremise ohtu.

Nii on teada, et rahvaloendusel registreeriti Harjumaal 1. detsembril 1941 79 136 elanikku (35 494 meest ja 43 642 naist) (399).

1934. aasta rahvaloenduse järgi oli Eestis elanike arv 1 117 361 (435 548 meest ja 565 993 naist), kusjuures naiste ülekaal oli ainult 77 483. 1. detsembril 1941 registreeriti 1 001 541 hinge (435 548 meest ja 565 993 naist), naiste ülekaal oli 130 445. Kui 1934. aastal tuli rahvaloenduse andmetel iga 100 mehe kohta 115 naist, siis 1941. aastal oli iga 100 mehe kohta naisi 130. (399).

Harjumaa elanikkond kaotas lähtudes 1934. aasta rahvaloenduse andme-test peaasjalikult punaste arreteerimiste, mõrvade, küüditamise ja mobilisat-siooni tõttu 11 912 inimest (8 767 meest ja 3 145 naist). Harjumaa 15 800 talundi peale leidub maavanema Paul Männiku andmetel praegu 18-64-aastasi mehi vaid 14 700. Seega ei leidu paljudes taludes ühtainsatki tööjõu-list meeshinge. (114).

Autor vabandab kõigi endise Harjumaa meeste ja naiste ees, kelle lähe-dasi puudutavad andmed on esitatud raamatus ebatäpselt või vigaselt. Mõnigi arreteeritu, küüditatu, mõrvatu, vabadusvõitleja, või sõjaohvri nimi võib olla tahtmatult raamatust välja jäänud. Ka Suvesõja sündmustikus võib leida eba-täpsusi ja lünki. Need puudused ja vead tulenevad lähteandmetes ilmnevatest lünkadest, vastuoludest ja ebatäpsustest. Napid, sageli üksteist kordavad lähteandmed ei võimalda neid tõe selgitamiseks omavahel kõrvutada ja vaa-gida. Paljugi on aeg unustushõlmaga katnud.

Autor tänab kõiki, kes on osutanud abi raamatu käsikirja koostamisel, täiendamisel ja täpsustamisel.

43

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

44

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Ons siin kuskil jalatäis maad või peotäis sõmerat liiva, millesse pole murendunud, rahus või tapluses kiivas, esiisade põrm? Mulda ja kruusa on seganud esiema sõrm, mure ja rõõmu silmavett on siin olnud rohkem kui järvedes vett.

Esiisade hauad on ristati maas Vilsandi, Virtsu, Peipsi ja Ilmjärve vahel. Haudade ridu seob ajas vere muutmatu ahel.

Siin on Kaleva Suure tamme juured, mille oksi ja latva on laasinud ida ja lääne tuuled.

Siin on väsinud väetid ja suured, ja mulda on sadanud sangari suule.

Ja oja veermikul loidap on puhkenud õitesse ema põrmust.

Veeretan sõrmes aja soovide sõrmust – vaat, põhjataevas ju suviselt koidab!

Kogugem koju, Maarjamaa lapsed!

Henrik Visnapuu. Esiisade hauad (561).

45

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

I Eesti Vabariigi lõpu algus ja lõpp

1. Vabariigi lõpu algus

1939. aasta sügissuvel määrasid NSV Liit ja Saksamaa omavahelised so-bingud Eesti saatuse. Nii sõlmiti 23. augustil 1939 Moskvas NSV Liidu – Sak-sa mittekallaletungileping (Molotov-Ribbentropi pakt – MRP). Selle juurde kuulus Salajane lisaprotokoll Saksa riigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungi lepingule 23. aug. 1939. MRP salajase lisaprotokolliga mää-ratleti Saksamaa ja NSV Liidu huvipiirkonnad Ida-Euroopas. Kuna lisaproto-koll oli saladus, ei teinud see sellal ka kellelegi peavalu. Kuigi Euroopa oli ärev nagu enne äikseilma, elati Eestis veel päevast-päeva oma tavapärast rahulikku ja igavavõitu isamaakeskset argielu. Hoogu sai rahvustunde ajel nimede eestistamine ja võõrapärasest pärandist loobumine. Nii jäi Eestis veel kolm kuud aega nimede tasuta eestipärastamiseks – tähtaega oli pikendatud 1. jaanuarini 1940. Oli teada, et võõrapäraste nimedega eestlasi elas Eestis 330 000. Neist oli oma nime eestistanud üle 200 000, järele oli jäänud veel 130 000 võõrapärase nimega eestlast. Harjumaal oli oma nime eestistanud 66 % eestlastest. Samuti nentis nimede eestistamise liidu esimees Tallinna linnapea, erukindral Jaan Soots VR I/1, et Eestis on rohkesti talusid, mis kan-navad halvakõlalist või labase tähendusega nime. Kuni 1. maini 1940 on võõrapäraste, halvakõlaliste ja labase tähendusega kinnistusüksuste nimede eestistamine ja muutmine vabatahtlik ja tasuta. (193).

Siis tungis 1. septembril 1939 Saksamaa kallale Poolale. Algas Teine maailmasõda ja 4. septembril avaldas Eesti Vabariik oma erapooletuse dekla-ratsiooni, kinnitades, et Eesti Vabariik jääb valjult erapooletuks sõjas, mis on puhkenud välisriikide vahel.

Poola-Saksa sõja puhkemisest alates hakkasid Valga kaudu kodumaale ruttama Eestis töötanud poola põllutöölised. Eestist lahkus 15. novembriks 1939 üle 2500 poolaka. (77; 370; 371).

46

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Punaarmee ründas aga Poolat seljatagant. Ajaleht Maa Hääl andis 20. septembril 1939 teada (377): Punaväed jõudsid Lvovi, Vilno vallutati lühikese võitlusega. N. Vene vägede ülemjuhataja marssal Voroshilov juhatab isiklikult sissetungi Poolasse.

Septembrikuu käisid Moskvas Eesti ja NSV Liidu läbirääkimised vastasti-kuse abistamise pakti sõlmimise üle. Nõukogude Liit taotles, et Punaarmee väeosad paigutataks mitmele poole Eesti territooriumile. Vastastikuse abista-mise pakti III artikkel sätestas: Eesti Vabariik kindlustab Nõukogude Liidule õiguse omada Eesti saartel Saaremaal ja Hiiumaal ning Paldiski linnas baase mere-sõjalaevastikule ja mõned aerodroomid lennuväele rendi õigustel sobiva hinnaga. Baaside ja aerodroomide täpsed asukohad ja piirid määratakse kindlaks ning eraldatakse vastastikusel kokkuleppel. Mereväe baaside ja aerodroomide kaitseks N.S.V. Liidul on õigus pidada oma kulul baaside jaoks eraldatud piirkondades valjult piiratud arvu Nõukogude mereväe ja õhuväe relvastatud jõude, millede maksimaalne arv määratakse kindlaks erikokkulep-pega.

Moskvas 28. septembril 1939 kirjutas Eesti alla Nõukogude Liidu poolt pealesurutud baaside lepingule. 4. oktoobril vahetati ratifitseerimiskirjad ja pakt jõustus. (578, lk 43; 707).

Eesti Vabariigi ja NSV Liidu sõjaväeliste delegatsioonide vahel sõlmitud kokkulepped täpsustasid baasilepingut. Kokkuleppe protokolliga (Protokoll nr. 2) N.S.V. Liidule Paldiski maa- ja veealade kasutamisele andmise üle lepiti kokku:

Vastavalt N.S.V. Liidu ja Eesti Vabariigi vastastikku abistamise paktile 28. septembrist 1939 aasta:

1. Nõukogude sõjalaevade baseerumiseks Paldiskis eraldatakse Pakri poolsaare maa-ala ja saared Väike Pakri ja Suur Pakri ühes juurdekuuluva veealaga nii, nagu näidatud juurdelisatud kaardil.

2. Punkt 1. mainitud maa- ja veealadel, N.S.V. Liidu merejõude juhatusele antakse õigus püstitada sadama hüdrotehnilisi ehitisi ja sildu, ladusid ja jaa-mu, teenistus- ja eluruume ja samuti maa- ja raudteid.

3. Eesti Valitsus võimaldab osta ehk rentida p. 1 mainitud maa- ja veealal olemasolevaid ehitisi.

4. N.S.V. Liidu sõjalaevastiku baseerumise kaitseks Paldiskis N.S.V. Liidu merejõudude juhatusele antakse õigus püstitada p. 1 tähendatud maa-alal

47

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

rannapatareisid igas kaliibris ja piiramata arvul, juurde arvatud raudtee pata-reid, samuti õhukaitse patareid ja helgiheitjate jaamad ja samuti püstitada ehitisi nende teenistusliku koosseisu mahutamiseks.

Paldiski sadamalinn paikneb Harjumaal Pakri poolsaare läänerannikul, Pakri lahe ääres. Paldiski nimetati linnaks 1783. aastal. Ta oli Eesti väikseim linn. (620, lk 262).

Punaarmee väeosade toomine baasidesse algas kolmapäeval, 18. ok-toobril 1939. Tuldi nii mere-, raud- kui ka maantee kaudu. (325).

Maa Hääle sõnutsi (331) mängisid Eesti piiri ületamisel orkestrid mõlema riigi hümne ja lasti aupaukusid. Vägede liikumine kestab mõned päevad.

Kolmapäeval üle riigi piiri tulnud Nõukogude Liidu vägede liikumine neile määratud asupaikadesse jätkus kogu neljapäeva kestel. Neljapäeva hommi-kupoolikul tulid üle riigi piiri veel mõned üksused, mis samuti liikusid lääne poole. Keskpäevaks olid viimased maanteed pidi tulnud väeosad läbistanud Narva ja Jõhvi. Neis linnades anti need üksikud tänavad, mis kolmapäeva hommikust olid vabaks hoitud Nõukogude Liidu vägede läbiminekuks, jälle vabaks üldisele liiklemisele.

Suurem osa Eestisse tulnud Nõukogude Liidu vägedest viibis ka ööl vastu reedet teede kõrval telklaagrites, et hommikul jätkata edasiliikumist korterite poole. Ka raudteed kaudu tulid neljapäeval mõned rongid meeskonna ja va-rustusega.

Leningradi sõjaväeringkonna vägede juhataja 2. järgu armeekomandor Kirill Meretskov teatas 19. oktoobril 1939 NSV Liidu kaitse rahvakomissarile: 19. oktoobril 1939. a. kell 10.50 min. ületasid Eesti territooriumile saadetavate meie vägede kolonnid riigipiiri... Kokku saadeti Eesti territooriumile: 21 347 meest, suurtükke – 78, tanke – 283, soomusautosid – 54, lennukeid – 255, autosid – 1950. (578, lk 43).

Väidetakse, et tegelikult ületas piiri tunduvalt rohkem mehi, räägiti kuni 35 000 punaväelasest. Rae valla Lehmja kaitseliitlased kurtsid 1939. aasta sügisel: Siia neid küll lasti tulla, aga kuidas neist lahti saadakse, on küsimus, ja kas neist üldse lahti saab? (599, lk 136).

Sõjavägede staabi 1. osakonna ülem kolonelleitnant Alfred Luts meenutab (578, lk 41): Punaarmee väeosad pidid tulema üle piiri 18. oktoobri hommikul kahes kolonnis. Põhjapoolne motoriseeritud ko-lonn pidi liikuma Narva maanteed kaudu kuni Jägalani, sealt üle

48

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Raasiku, Kohila, Hageri, Arudevahe Paldiskisse ja Haapsallu... Pu-naarmee vastuvõtt Eesti piiril pidi olema pidulik. Kohal pidi olema ko-halik diviisiülem, kes pidi ütlema punaarmeele sellekohase tervituse, ja orkester pidi mängima Eesti ja N. Liidu hümne, suurtükivägi pidi andma 21 aupauku....

Mati Mandel kirjutab (615, lk 29-30): Punaarmee tulekut Keilasse mäleta-takse mitmet moodi. Kuna baasidesse liikuvad kolonnid juhiti Tallinnast lõuna poolt mööda, jõudsid nad Keilasse mitte Paldiski, vaid Tuula maanteed möö-da.

Kui tulid venelased Tuula poolt, siis polnud muud kui üks igavene kole hais. See ei olnud normaalne bensiini hais... Pimedas tulid, tulemeri oli, üks-teise sabas olid need autod. Tuula mäe pealt paistis juba, kui tulid... Sõitsid keskväljakult üle, siis hargnesid Paldiski maanteele, tankid ja autod... (615, lk

29).

Teisal meenutatakse (615, lk 29-30): Olime raudtee ülesõidukohas, vaata-sime neid. Kõigepealt tulid mootorratturid, need olid hästi väsinud ja jäid mäe peale seisma, kus raudtee tuleb. Me suhtlesime nendega veidi. Nad andsid meile Nõukogude Liidu suitsu, esimest korda nägime selliseid. Kehvad suit-sud olid. Siis hakkas see voor meie silmade ees tulema. Tanke ei mäleta, vaid autosid. See oli juba õhtupoole, pimedas. Sõdureid oli hästi palju, auto-kastid täis.

Hillar Palamets (615, lk 30): Olime Paldiski maantee suure kurvi lähedal. Teeservas seisid kaitseliitlased ja politseinikud hõreda rivina, et hoida uudis-himulikke tagasi (neile oli antud korraldus baasidesse tulijaid julgestada). Oli pime sügisõhtu. Möödus pooltuledega sõitev ilmatu pikk kolonn meie silmade jaoks harjumatult väikestest, kuid selle eest hästi paljudest veoautodest. Sõ-durid istusid autokastis, nägudega sissepoole, ringi ümber serva. Ühel autol ainult 16 meest. Kurvis oleva tänavalaterna valgel oli see hästi näha. Inime-sed vaatasid ja vaikisid...

Kaitseliidu Harju Maleva pealik kolonelleitnant Kristjan Saar avaldas Kait-seliidu Harju maleva malevlastele tänu (694, lk 6): Tänuavaldus: Valve teosta-misest N.S.V. Liidu väeosade transporteerimisel läbi maleva territooriumi võtsid osa üle poole allüksuste. Valve väljapanek sündis õigeaegselt kava järgi ja kõik määratud mehed ilmusid neile antud ülesannete täitmisele. Valve-teenistust kandsid üksused raudteel 17 päeva – ja maanteel 5 päeva kestel. Kogu selle aja vältel kõik kaitseliitlased esinesid distsiplineeritult ja kohuse-

49

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

truult. Hoolas ja distsiplineeritud esinemine tõmbas endale kiitva ja tunnusta-va tähelepanu ka väljastpoolt.

Palun kõiki pealikuid ja malevlasi, kes valveteenistusest osa võtsid, vastu võtta minu südamlik tänu eeskujuliku teenistusülesannete täitmise eest!

Samuti minu südamlik tänu Naiskodukaitse liikmeile, kes eeskujulikult hoolitsesid meeste toitlustamise eest kogu valveteenistuse aja kestel.

Ühtlasi tänu kõigile asutustele ja eraettevõtetele, kes lahkesti võimaldasid kaitseliitlastel nende igapäevasest teenistusest ära olla kaitseliidu ülesannete täitmisel!

Molotov-Ribbentropi pakti (MRP) sõlmimisele 23. augustil 1939 järgnes 28. septembril 1939 NSV Liidu-Saksamaa sõprus- ja piirileping, millega nähti muu hulgas ette baltisakslaste ümberasumine oma päritolumaale (670, lk 29).

7. oktoobril 1939 tegi Saksa valitsus Eesti valitsusele teatavaks, et ta-hab teoks teha kantsler Adolf Hitleri põhimõtted, eesmärgiga viia Sak-samaale kõik Ida- ja Kagu-Euroopas asuvad Saksa vähemusrahvuste grupid, et jalule seadida kindlalt rahvuslikke piire Saksa ja teiste riikide vahel... Samas kinnitati variserlikult: Saksa valitsuse samm ei ole kui-dagi viisi ühenduses Eesti ja Nõukogude Vene vahel sõlmitud lepingu-ga. Nüüd on selge, et sakslaste kojukutsumine (Juhi kutse – Ruf des Führers) ja ümberasumine (Umsiedlung) olid Moskva paktiga otseseo-ses. (608, lk 18-19).

Kinnitati, et Saksa valitus tahab jäädavalt viia Saksamaale ja seal asusta-da ka Eestis olevad saksa rahvusliikmed (430).

Ka kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann kinnitas oma külaskäigul Vändrasse 1942. aasta novembrikuu algul: Balti paruneid ei tooda Eestisse (20).

Esimesed Berliini kutset järginud baltisakslased lahkusid Eestist juba 18. oktoobril (57 päeva pärast MRP sõlmimist) (670, lk 29).

Viimase rahvaloenduse andmetel elas Eestis 16 346 sakslast (1,4 prot-senti rahvaarvust), neist suurem osa asus linnades (241).

Järgnenud seitsme kuuga lahkus Eestist umbes 14 000 inimest, baltisaks-laste kõrval ka eestlasi. Nii lahkus Harjumaalt tööstur B. Regastik (Saksa okupatsiooni ajal tuli ta Eestisse tagasi). (615, lk 31).

50

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kolonelleitnant Alfred Luts: Järgmisel päeval, s. o. 19. oktoobril sõitsin Pärnu... Sillast veidi eemalasuvas sadamas seisid saksa reisilaevad, kus parajasti ümberasujad Eestist läksid laeva. Kostsid Eesti ja Saksa riigihümnid. See oli omapäraseks taustaks idabarbarite sissemarsile... Kui siis saksa lae-vade juurest kostsid väikese ja abitu Eesti riigi hümnihelid, millele rahvas kaasa laulis, ei näinud ma ühtki eestlast, kelle silmis poleks olnud pisaraid. Draama oli tõesti vapustav! (578, lk 41-42).

Umsiedlung´i ajal (oktoober 1939 – mai 1940) lahkus tõenäoliselt 12 660 inimest. Nenditakse, et EV kodakondsusest lahkunud isikute nimekiri sisaldab 12 142 nime (sh. 500-1000 eestlast). (670, lk 29).

Harjumaal, eriti Nõmme linnas elunes arvukalt sakslasi. Nende hulgas oli ki-rikuõpetajaid, advokaate, apteekreid, sõjaväelasi jm elukutsega isikuid, aga mõistagi ka hulgaliselt põllumehi. Eesti Vabariigis jäeti mõisasüdamed, hooned, loomad ja inventar alles neile Harju mõisnikele, kellel oli majanduslikke või kultuurilisi teeneid või kes võitlesid Vabadussõjas Balti pataljonis või mõnes Eesti väeosas ja näitasid üles suurt vahvust, samuti Vabadussõjas langenud sõjameeste pärijatele. (610, lk 37). Harjumaalt lahkus Eestis asuva saksa rah-vusgrupi Saksa Riiki ümberasumise protokolli alusel Eesti kodakondsusest vabastatud isikute nimestiku järgi Adolf Hitleri kutsel (709; 710): Nõmmelt 135, Paldiskist 26, Anija vallast 9, Harku vallast 3, Hageri vallast 3, Iru vallast 22, Juuru vallast 12, Jõelähtme vallast 18, Järvakandi vallast 11, Keila vallast ja linnast 30, Kehtna vallast 1, Kernu vallast 5, Kohila vallast 29, Kolga vallast 4, Kuimetsa vallast 6, Kuivajõe vallast 4, Kuusalu vallast 6, Kõnnu vallast 7, Kõue vallast 12, Loksa vallast 1, Nissi vallast 4, Padise vallast 15, Peningi vallast 10, Raasiku vallast 1, Rapla vallast 3, Ravila vallast 1, Rae vallast 9, Saue vallast 21, Tõdva vallast 9, Varbola vallast 20 ja Piritalt 13 isikut. Kokku oli Harjumaalt ümberasujaid 1450 isikut.

Sakslased elasid peamiselt Nõmme linnas, samuti alevikes. Nad valdasid vabalt eesti keelt ning olid Eesti riigile lojaalsed.

Ümberasujate hulgas oli palju eakaid. Nii oli Eesti Vabariigi kodakondsu-sest lahkunud isikute nimestiku järgi Harjumaa ümberasujate hulgas 199 60 aasta vanust ja vanemat isikut, näiteks vanematest olid Ottilie Scheibe (17.09.1851) Nõmmelt Valdeku 11, Karoline Tipfer (01.12.1851) Nõmmelt Glehni 28,Johann Moss (11.03.1852) Nõmmelt Pikk 75, Eduard-Otto Pormann (16.12.1852) Nõmmelt,Valdeku 57, Oskar-Leopold Koch (05.10. 1853) Nõmmelt Raudtee 107, Garoline Gebhardt (30.01.1855) Nõmmelt

51

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Tähe 38, Marie-Helene-Olga Ernst (29.01.1855) Nõmmelt Õie 18, Pauline Johanson (13.04.1859) Nõmmelt Nurme 9, Evgenia Malsch (28.02.1859) Nõmmelt Suvila 11, Eliabeth-Dorothea Holtzner (30.11.1860) Nõmmelt Lõuna 3, Stella Zorge-Manteuffel (24.05.1860) Paldiskist Peetri 2, Luise-Amalie-Melanie Raphoph (15.04.1860) Nõmmelt Tähe 3, Agnes Mickwitz (12.08.1861) Nõmmelt Nurme 29, Leontine-Agathe-Emilie Vieralt (25.04.1861) Nõmmelt Õie 18. (709; 710).

Hitleri kutsel Harjumaalt lahkujatest oli hulganisti põllumehi, mõisasüda-mete ja talumajapidamiste omanikke. Nii lahkusid Kernu vallast Ruila mõisa-südamiku omanik (100 ha) Arved Bremen (26.01.1893), Kiio talu omanik Ernst-Villem Brockhausen (26.04.1885) Loksal vallast (549), Kostivere mõi-sa omanik Aleksander Dehn (08.03.1865) Jõelähtme vallast (265 ha) (443), Alsoka mõisa omanik Nikolai-Aleksander Harpe (05.11.1877) Saue vallast (242), Luuliku talu (75 ha) omanik Arist Lilienfeldt (10.03.1913) Saue vallast, kuue talupidamise omanikud Eduard Raudith (08.12.1893) tema naine Ella-Helene Raudith (14.10.1899) Saue vallast (175), samuti Lepiku talupidamise omanik Jürgen Rosen (26.09.1907) Keila vallast (431), Klooga mõisasüda-miku (36 ha) omanik Marie-Anna-Carlotte Russov (11.12.1891) Keila vallast (175), Liivaaugu talu (160 ha) omanik Paul Scheel (21.03.1866) Peningi vallast (632, lk 294), Ohukontsu majapidamise (100 ha) ja lauavabriku omanik Hans-Heinrch Tiesenhausen (04.06.1893) Varbola vallast ning Hõreda mõisasüdame ja piiritusvabriku omanik Patrik Stackelberg (14.08.1891) Juuru vallast. (216). Lahkusid ka Lagedi mõisa omanik Rudolf Harpe (üle 80 ha) Rae vallast (443) ja Habaja omanik Hunnius (630 ha) (mõisas oli piiritus-vabrik ja juustutööstus) Kõue vallast. Sakslastest mahajäänud talumajapida-mised anti üle hooldajatele. (216; 431).

Ümberasujatest jäid maha Harjumaa maavalitsuse otsusel lammutamisele määratud tootmishoonete varemed (karjalaut, hobusetall, vana härrastemaja ja töölistemaja, vana viinavabrik, katlamaja, küünid). Need jätsid endised maaomanikud korda tegemata või lammutamata (431; 441; 442; 444).

Ümberasujate hulgas on hulganisti isikuid, kelle perenimi annab alust ar-vata, et tegu on Harjumaa endiste põliste mõisnike ja mõisate omanike sugu-haru liikmetega, nt Bremen (Laitse ja Ruila mõis), Brevern (Maardu, Triigi), Buxhoeveden (Kõljala, Viimsi), Fersen (Keava, Tammiku), Harpe (Järvakan-di), Hoyningen-Huened (Lelle), Lilienfeld (Alu, Keava, Kehtna, Kuusiku, Tuhala), Maydell (Maidla, Purila, Valtu), Rennenkampff (Mõraste), Rosen

52

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

(Vihterpalu), Rosentahl (Orgita, Pirgu), Stackelberg (Hõreda, Lelle, Risti, Sutlema, Uus-Riisipere, Valtu, Vääna) (Hermann von Stackelberg oli Risti mõisa viimane omanik), Tiesenhausen (Valtu), Ungern-Sternberg (Kernu, Valtu) ja Wrangell (Kernu, Tohisoo). (584, lk 10-43, 172-195).

Samas ei näita saksapärane nimi Eestis isiku rahvust, sest saksa nimesid on Eestis kantud mõisates eestlastele perenimede panemisest alates. Samas võis eesti nimi Eesti kodakondsusest vabastatud isikute nimestikus olla kas sünnipärasel saksa soost isikul või omandatud abiellumisel eestlasega (Aunap, Kaddakas, Kaal, Kont, Laurits, Luik, Merelaid, Rahamägi, Saar, Vanaveski jt). (709; 710).

Lahkusid Lääne-Harju praostkonna praost emer Christfried Brasche (22.06.1875) Juurust (579, lk 203), apteeker, rohuteadlane magister John-Herbert Esser (19.08.1903) Piritalt (579, lk 274), EELK Harju-Madise kogudu-se õpetaja ja Paldiski koguduse hooldaja-õpetaja Otto-Wilhelm Etzold (25.07.1899) Padise vallast (186), arst dr Kurt-Alfred-Ernst Krausp (02.03.1896) Jõelähtme vallast Koogilt (579, lk 233), Risti jaoskonna tervis-hoiuarst ning emade ja laste nõuandla juhataja Konrad Saar (07.06.1894) Padise vallast (442), vandeadvokaat Hans-Heirich Tiesenhausen (04.06. 1893) Varbola vallast Ohukotsult (579, lk 357), Kohtuliku Ekspertiisi Instituudi direktor Feliks Wittlich (05.03.1905) Nõmmelt jmt. (709; 710).

1938. aastal nimetati Kohtuliku Ekspertiisi Instituudi direktori ametisse mag chem Feliks Wittlich (05.03.1905) Nõmmelt Haava 3a. Seoses ümber-asumisega Saksamale vabastati ta Eesti Vabariigi kodakondsusest ja omal soovil Kohtuliku Ekspertiisi Instituudi direktori ametist. (708). Ta läks Saksa-maale koos oma naise Elfriede-Isabella Wittlichi ja 4-aastase tütre Käthe-Ebba Wittlichiga. (709).

Sakslased tahtsid ümberasumisel kaasa viia ka oma tõukarja küll Habaja, Hõreda, Juuru, Kostivere, Kurisoo, Lagedi, Oepere kui ka Paunküla mõisast. Eesti Vabariigi valitsuse seisukoht oli, et tõukarju ei tohi Eestist välja lasta. (242).

Mõned aurikud nagu Der Deutsche, Utlandshörn, Orotava, Oldenburg, Eider jt tegid sakslaste ja nende vara vedamisel mitmeid reisi Eesti ja Saksa-maa vahel. Lahkumisel viidi kaasa ka mööblit ja muud vara. Selleks rakendati reisilaevade kõrval segalaevu.

Viimane saksa reisilaev Sierra Cordoba saabus Tallinna neljandat korda teisipäeval, 14. novembril. Laev asus ümberasujatega Eestist Tallinna sada-

53

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

mast teele Saksamaale sama päeva õhtul kell 7. Siseministeeriumi andmetel oli seni Eestist välja rännanud 11 276 sakslast, millele lisandus 14. novembril Tallinnast reisilaeval lahkunud umbes 500 isikut. Teisal kinnitati, et Eestist lahkus 11 657 inimest, esialgselt arvestatud 15 000 asemel. Erakordsed lah-kujad olid siin kinnipeetavad saksa soost vangid ja vaimuhaigete hoolduspai-kade ravialused. (240; 549).

Lahkujaid ei olnud nii palju, kui esialgu arvestati. Paljud olid otsustanud kindlasti siia elama jääda. Registreeritud oli 16 000 sakslase ümberasumine, ligikaudu 3000 sakslast loobus aga Saksamaale sõidust. Siiajääjad olid pea-miselt need, kellel on siin olemas suured varandused või kes jälle eesti külge niivõrd kõvasti kokku kasvanud, et siit lahkuda ei taha: Olgu mis on, sõidan küll ära, kuid südamega jään ikkagi Eesti külge. See on ju minu, minu kodu-maa, ma olen ju siin sündinud! (195; 240; 545). Mõistagi oli siiajäämine eest-kätt jõukate sakslaste puhul vale otsus: nad ei osanud arvata, mis neid ees ootab peatselt okupeeritud Eestis. Oma saatuslikku viga sai mõnigi veel pa-randada järelümberasumisel.

Nõmme linn tühjenes sakslastest (324). Sadamas oli suur reisilaev Sierra Cordoba, sellele paigutati peamiselt Nõmme elanikud.

Maarahva jutu järgi on siinsed sakslastest maaomanikud nüüd üle läinud saksa keelelt eesti keelele. Endise mõisniku või suurmaaomaniku suust kuu-leb nüüd rongis või mujal laia eesti keelt. (240).

Venelastele baasideks antud mailt aeti elanikud välja.

Elanikkonna järk-järguliseks evakueerimiseks Paldiskist ja selle ümbrusest olid siseministri abi A. Tuulse korralduses ette nähtud viis tähtaega (1. ja 15. aprill, 1. ja 15. mai ja 1. juuni), igaks tähtajaks tuli evakueerida 20% elanik-konnast, kusjuures evakueerimine lõpp-tähtajaks oli 1. juuni 1940. Selleks ajaks pidi Paldiski olema nii Eesti ameti- kui ka teistest isikutest tühi. Ka olid kohalikud elanikud sunnitud lahkuma Pakri poolsaarelt 1. juuniks 1940, Väike-Pakri saarelt 1. juuliks ja Suur-Pakri saarelt 1. oktoobriks 1940. Juba maikuus korjasid Vene sõjaväelased omal algatusel ära püssid Pakri hülgeküttidelt, kuigi neil olid relvaload. Venelastele tuli anda üle Pakri tuletorn. Paldiski eesti komandandi kontor kolis Kloogale. (598, lk 287-288; 620, lk 262). Paldiski elani-kud siirdusid enamikus Nõmmele ja ka Keilasse. Endine linnavanem Odres (Johannes Odres – H.L.) asus Nõmmele. (350).

Näitlejate Ants Eskola ja Olev Eskola kodukohast Põllkülas pidi pere ümber asuma Loksale (466). Paldiskis elas ka kujur Amandus Adamsoni abikaasa. Temalgi tuli koos lastega siit lahkuda. (350).

54

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Eesti etnograaf, dr phil prof Gustav Ränk meenutab rannarootslaste eva-kueerimist oma kodudest Pakri saarelt (425): Saarele jõudes oligi seal kolimi-ne täies hoos. Peagu iga pere oli endale otsinud ajutise peatuskoha kusagil mandrirootslaste juures, Ristil või Noarootsis, ja nüüd liikusid reed heina-koormatega, kariloomadega või majakraamiga pikkades ridades üle märtsi-päikeses kiirgava merejää mandrirandade poole... Külla jõudes alles märkad, millist kurbmängu siin praegu lavastatakse. Igivanad kodud on laiali kistud: kus veetakse toast välja lume peale majakraami, kus seisavad aidauksed pärani, asjad sees segi paisatud, osa aga väljas ootamas küüdimehi. Selles segaduses talitavad inimesed, enamasti naised, kasukad seljas, kindad käes, nägu tumm ja tardunud... Mis nende inimeste süda neil päevil sees ütles, seda nad kellelegi kaebama ei läinud...

See, mis ei õnnestunud Moskva suurvürstil Ivan Julmal 1558-1583 Liivi sõjas, läks korda 18. sajandi alguses Vene imperaatoril Peeter Esimesel. Mõõga ja tulega raius ta Läänemere kallastel „akna Euroopasse“. Vene tsaa-ride sajanditepikkune unistus oli täitunud. (407).

Ajalehest on teada (351): Kui Peeter I oli kinnitanud kanna meie maal, läki-tas ta ühel päeval käsu oma paremale sõbrale ja tolleaja tähtsale vene riigite-gelasele Fjodor (Feodor) Apraksinile (krahv Fjodor Apraksin (1661-21.11.1728) oli Vene laevastiku kindral-admiral (1708), Peeter I lähikondlane ja (1719-1728) Eestimaa kindralkuberner): Mine, nadikael, ja vaata, kas Rogerwieki (nii nimetati Paldiskit enne selle linnaks saamist) on võimalik kae-vada kaeve. Tahan sinna asutada linna.

Vene sõjalaevad tulid 8. juulil 1715 kindral-admiral Fjodor Apraksini juhti-misel Tallinna alla ja siit edasi Paldiskisse (350).

Peeter I korraldusel ja tema kavandite järgi Pakri poolsaarele ehitatud 5 bastionist koosnev Paldiski merekindlus pidi saam kindlaks kaitseks siia raja-tavale võimsale vene sõjasadamale ja sadamalinnale (407).

Peeter I suurejoonelistest plaanidest ei saanud asja. Muuli ehitamine poolsaarelt Väike-Pakri saarele ja sel moel merevärava rajamine oli lootusetu ettevõtmine. Nii palju kui vangid kevadel ja suvel ehitada jõudsid, lammutasid sügistormid. Peeter I tütar Jelizaveta (sai keisriks 1841. aastal) püüdis külla isa tööd jätkata, kuid tulutult. Katariina II viibis 1764. aasta juunis Tallinnas ja käis 1. juulil 1764 ka ise Paldiskis. Meresadama plaanist loobuti, kuna leiti, et sõjasadamana tuleb eelistada Kroonlinna. (334; 594, lk 38-39).

55

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Enne praegust Paldiskit oli selle asemel kaluriküla, siis sellest sai alev, ja 1783 antakse Paldiskile linna õigused. Asutamispäevil loendati 700 inimest. Ka 1939. aastal, kui kõik elanikud pidid linnast lahkuma, oli seal ikka ainult 700 elaniku ümber.

Omal ajal hakkasid vene võimud ehitama lahte sissesõitu varjavat pikemat muuli ehitama, kuid see jäi pooleli. Paldisklased ristisid kavatsetud kindluse asupaiga Muulamägedeks ning kutsuvad seda paika veel pragugi nii.

Aga mis omal ajal oli äpardunud, see pidi aastal 1941 siin teoks saama. Asuti ehitama tugevat baasilinna. Kõik tsiviilelanikud aeti linnast minema. Hiigla majaplokid kerkisid üksteise kõrvale. Siit paaniliselt põgenedes hävita-sid nad ise suure osa oma ehitatud hiiglahooneist ja seadmeist, muuseas ka hiiglaleivavabriku. (334; 594, lk 38-39).

Baasilepingu alusel alustasid venelased baaside rajamist juba 1. oktoobril 1939. Alustati majandushoonete ehitamist Pakri poolsaarel ja Põllkülas. Lao-külas hakkas palavalikuline lennuvälja ehitamine. Teatakse, et 19. novembril 1939 maandusid Paldiski lahes 18 vene hüdroplaani, mis seal ankrustati. Järgneval ööl tõusis torm, mis 16 lennukit puruks peksis. Sama päeva õhtul toimus 6-tunniline kohus ja südaööl pandi 16 meest rauduskäsi trellitatud autodesse ja viidi Klooga järve taha metsa. (620, lk 262).

Põllküla ja Laoküla rajoonis ehitati ihu ja hingega uut põhjapoolsemat Balti ranniku sadamalinna. Vana Paldiski asemele pidi kerkima suurlinn, mis ulatu-nuks Klooga järvest Leetse poolsaare tipuni ja Lahepera lahe ninast Vasa-lemma jõe suudmeni. Baasilinn pidi saama viis korda Tallinnast suurem ja aasta pärast pidi elanike arv olema üle poole miljoni. (Mõistagi pidi see pool miljonit tulema Venemaalt ja aitama siinset rahvusküsimust lahendada – H.L.) Politruk suurustas: Juba viie aasta pärast on Tallinn meie eeslinn. See on siis ainult manduv kodanluse pesake.

Juba Keila sillalt algas baaside ala, kus punaväe patrullid peatasid tulijad ja kontrollisid dokumente.

Ehitamine käis ööd ja päevad. Eestlastest töömehed irvitasid: Kui riik en-dale siin kolkasse hullumaja hakkab ehitama, siis on see asi ikka päris hull! Kui hoone seinakive paika pandi, soovitas üks müürimees korralikumalt lubja-segu kivide vahele panna, kuid teised sõnasid: Aitab niigi! Kauaks seda siis tarvis läheb! Tuleval aastal sel ajal on kõik võib-olla jälle tolmuhunnik!

56

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Eestlasest isetegevuslane, kes koos näitlejatega käis Paldiskis estraadi-õhtut korraldamas, jutustab (466): Otse Põllküla raudteejaama taga soisel kõrgheinamaal padrikusse oli rajatud võrdlemisi laiad teed, palistatud sügava-te kraavidest kanalisatsiooniga. Kraavide kaldaile oli võsa varju kerkinud rida püstlaudadest barakke, mis kubisesid punaarmeest. Kuna kanalisatsioonidest vett ei olnud kuhugi juhitud, siis oli muda poole sääreni. Selles sulpsisid tööli-sed ja sulpsis sõjavägi.

Siia allesjäänud talumajadel olid uksed-aknad laudadega kinni löödud, mõnel pool aga ukses või aknad juba minema viidud.

Põllküla keskel oli juba püsti pandud suur klubihoone, mis sarnanes len-nuangaarile. Selle keskosas oli saal, kuhu mahtus ligi paartuhat inimest. Or-kestriruumi võinuks mahutada suurima sümfooniaorkestri, kuid siinsete pidu-de ajal tinistasid seal vaid 5-6 punaväelast mandoliinidel ja kitarridel internat-sionaali.

Klubi sööklas oli paar seina koguni krohvitud, kuhu oli asetatud nõukogu-de võimumeeste pilte. Siin-seal istus laudade ääres inimkogusid oma toidu-kaussidega. Mõned ei viitsinud söömise juures mütsigi ära võtta, võib olla polnud see ka kombeks.

Ühel estraadiõhtul karikeeriti vene tantse ja eesti isetegevuslased – isete-gevuse mehed lõid lahti laulu tuntud vene viisil: Oh, Neeme Ruus, oh Barbarus, pea ripute te võllapuus!

Kui söökla saalis tuli süüdati, võis näha, et tuhandeid ja tuhandeid prussa-kaid jalutas määda söögilaudu ja otsis endale toitu. Kui pärit, et miks neid loomakesi ära ei hävitata, oli kokal vastuseks: Kes neid jõuab hävitada!

Bolševike 1941. aasta maipeo ajal sõiduti näitleja kohe miilitsamajja re-gistreerimisele. Põllküla „uuslinn“ oli pidupäevane, barakkide välisseinad olid ehitud loosungite, lippude ja piltidega. Mõnel pool oli puude ja telefonipostide külge seatud käsiprožektoreid nõukogude juhtide piltide valgustamiseks. Klubis oli partei-ja ametiühingute tegelastele presiidiumi laud. Ei libisenud suust ühtki Lenini ega Stalini nime, millele sõjavägi poleks nagu vändast kee-ratult aplodeerinud, kõigil surmtõsised näod ees.

Jaanipäeval sai Põllküla saksa lennuväe poolt esimesed tuleristsed.

Tallinna vabastamise päeval põletasid bolševikud oma puuehituste kvarta-lid maha. Mitu päeva olid kerkinud siit suitsusambad taeva poole. (466).

Paldiskis ehitasid enamlased palvela ümber kortereiks, kiriku – kinoks. Surnuaeda kasutati autopargina, lõhuti ja rüvetati näotul kombel (521).

57

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Linnakese mitte kunagi tuhandeni tõusnud elanike arv kahanes nüüd nel-jale. Need olid: üks vana tisler, üks saunamees ja kaks pesunaist. Teised pidid niihästi linnast kui ka baasi alalt kiires korras evakueeruma. Ka Pakri saared kuulisid baaside alla. Siinsed põlised kalurid pidid välja kolima. Osal Pakri saarte rootslastest õnnestus oma emamaale pääseda. Enamik Paldiski ja Pakri saarte rootslasi asus Põõsaspea rannikule ja Vormsi.

Pakri saared (rts Rägöarna – rukkisaared) paiknevad Loode-Eesti ranni-kul, mandrist eraldavad neid Kurkse väin ja Paldiski laht. Suur- ja Väike-Pakri, Västra ja Östra ning mitu väikesaart madalas väinas. Keskajal kuulus Suur-Pakri Padise kloostrile, Väike-Pakri Keila ordumõisale.

30. novembril 1939 vallandus Soome Talvesõda. Ajalehest võis lugeda (445): Neljapäeva, 30. novembri hommikul algas sõjategevus. Kell 7 hommikul venelased hakkasid Karjala kannasel peale tungima niihästi maakindlustus-test kui ka merelt Terijoele Vammelsuule. Suojärvel vallutati vene territooriu-mile ulatuv maanina, ülal põhjas Kalastaja poolsaar. Esimesed õhukallaletun-gid olid suunatud Helsingile, Viiburile ja Ensole.

KL Harju Maleva pealik kolonelleitnant Kristjan Saar ütles maleva 1939./1940. õppeaasta lõppemisel 1. detsembril 1939 eelseisvaid raskeid aegu aimates ettenägelikult: Meie kõigi tähelepanu ja eriline rõhk olgu pühen-datud meie rahva tervikliku ja üksmeele arendamisele. Meie peame hoolt kandma, et ükski meie rahva poegadest-tütardest ei sattuks eksiteele. Tuksu-gu ikka ja alati iga Eesti kodaniku süda meie armsa kodumaa auks ja kasuks. (694, lk 6).

Soome Talvesõja ajal kasutati Kuusiku lennuvälja Soome linnade massili-seks ründamiseks. Ühel jaanuarikuu hommikul lahkus lennuväljalt 150 lennu-kit, naasis 117. (620, lk 262).

Nii kirjutatakse (167): Kuusikul oli lennubaas. Sealt suundusid rasked pommikoormatega lennukid üle Saku Soomet pommitama. Mitu reisi tehti ka jõulude ajal. Sakus loeti murelikult lennukeid ja tunti rõõmu, kui neist osa tagasi ei tulnud. Mõned masinad tulid vigastatuna – Kiisal kukkus üks alla...

Teisal (615, lk 31): Soome Talvesõja ajal Rapla lähedale rajatud lennuväl-jalt Soome linnu pommitamas käinud Nõukogude lennukid lendasid vahel ka üle Keila.

58

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Talvesõja ajal heideti Soome poolt Eestile ette, et valitsus oli lubanud ra-jada Eesti territooriumile Nõukogude sõjalisi baase, kust startisid Soome linnu pommitavad lennukid. Asjaolu, et Nõukogude relvajõud kasutasid sõjategevu-seks Soome vastu Eestis paiknevaid lennuvälju ja sadamaid, oli nii Eesti neutraliteedi kui ka kahe riigi vahel sõlmitud vastastikuse abistamise pakti rikkumine. Aga Eesti ei olnud enam oma riigi peremees.

Sõjategevus puudutas Eestit ka otseselt: Nõukogude lennukid pommitasid korduvalt, ilmselt eksikombel, Eesti territooriumi, ja Soome lennukid omakor-da sõjalise tähtsusega tuletorni Vaindloo saarel (578, lk 68).

Eesti Vabariigi lõpuni oli jäänud vaid loetud kuud.

Eesti piirile oli varakult koondatud suured punaväe osad, eriti motoriseeri-tud üksused. Merel liikus meie ranniku lähedal punalaevastik. Nõukogude Vene sõjalaevad pidasid juba 1940. aasta juunikuu algul Eesti ranniku lähedal valvet. (28). 14. juunil kapituleerus Saksa vägedele Pariis.

Moskvas sai valmis Baltimaade okupeerimise plaan. Otsiti ettekäändeid ja mõteldi välja süüdistusi. Punaarmee poliitvalitsuse 13. juuni direktiivis puna-väelastele selgitati: Balti riikide valitsejad, soovimata siiralt täita lepingut Nõu-kogude Liiduga, asusid suhetes meie kodumaaga ning Eestis, Lätis ja Leedus paiknevate Punaarmee üksustega provokatsioonide teele... Meie ülesanne on selge. Me tahame kindlustada NSVL julgeoleku, lukustada kindlalt juurdepää-sud Leningradile, meie loodepiirile. Üle Eestit, Lätit, Leedut valitsevate rahva-vaenulike klikkide peade täidame me oma ajaloolisi kohustusi ja koos sellega aitame nende maade töörahval vabaneda kapitalistide ja mõisnike eksplua-taatorlikust bandest. (580, lk 165).

14. juunil 1940. a. tulistasid kaks Nõukogude Liidu sõjalennukit Soome lahe kohal Eesti territoriaalvetel, Keri tuletorni lähedal (umbes 35 km Tallinnast) alla Helsingi-Tallinna vahel ühendust pidava Soome lennuseltsi Aero reisilennuki, mis vedas ka diplomaatilist posti. Kõik lennukil viibijad, sealhulgas Prantsuse diplomaatiline kuller, hukkusid. Hiljem selgus, et lennuki hukkumiskohas tõusis veepinnale Vene allveelaev, ajas relvaähvardusel õnnetuspaigale appi rutanud eesti kalurid minema ja korjas ära veest leitud posti. See mõrv võeti appi sel-leks, et kätte saada ühe võõrriigi diplomaatilist posti. Hiljem leiti õnnetuskohalt veel lennuki ratas, kirjamapp ja kuulidest läbilastud kaabu. (580, lk 165; 586, lk 88;

651, lk 7).

59

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Ajaleht Eesti Sõna kirjutas 8. aprillil 1942 (572): 14. juunil tulistati alla Soome lennuseltsi „Aero“ reisilennuk. Reisilennuk tuli sama päeva hommikul kella 10 paiku Helsingist Tallinna ja väljus Tallinnast Helsingi sihis reisijatega kell 13.56. Juba kell 14.06 oli lennuk merre uputatud. See toimus umbes 30 km kaugusel Eesti rannast, Keri tuletorni lähikonnas.

„Aero“ lennuk Ju-52 (OH-ALL) tulistati alla kahe vene hävituslennuki poolt. Niipea kui kuulid sattusid bensiinipaaki, süttis see põlema ja lennuk langes tulekerana alla. Lennukit juhtis Helsingi lennujaama juhataja kogenud lendur von Willebrandt, motoristiks oli Launius. Reisijaid oli lennukis seitse, kaks sakslast Offermann ja Zoellen, siis eestlane pr Luts (Gunnvor Maria Luts – H.L.) Viljandist, üks ameeriklane, üks rootslane ja kaks prantslast – viimased kuuldavasti diplomaatilised kullerid. Lennuki allatulistamist nägid merel viibi-nud Prangli saare kalurid. Mere pinnale jäi lennuki hukkumise kohale mõnin-gaid lennuki osi ujuma, samuti kirju ja dokumente, mis nähtavasti olid pärit postikottidest. Kalurid aerutasid sündmuskoha juurde, lootes sealt veel kedagi päästa, kui see võimalik peaks olema. Kuid siis kihutas Vene kiirmootorpaat Prangli kalurite suunas – tulistas neid ja ajas kalurid minema ja korjas ise kõik esemed ja postpakkidest väljalangenud kirjad üles.

Gunnvor Maria Luts oli esimesi enamlaste ohvreid. Ta lendas Soome oma isa matustele lennukis, mille punased alla tulistasid. Tema mees SS-Ustuf Hans Luts võitles vabatahtlikuna Idarindel, sai raskesti haavata ja suri 27.11.1943 Riia haiglas. (110; 601, lk 161; 619, lk 134).

„Aero“ lennujaamast päriti Eesti lennuväe ülemalt kindral Tombergilt (kindral-major Richard Tomberg – H.L.) järele, kas reisilennukid võivad oma lende Tallinn-Helsingi vahel jätkata. Kindral Tomberg vastas, et arvatavasti võivad, sest Eesti lennuväe staabile ei ole midagi teada neist takistusist. Kindral Tombergi sõnade peale jätkusid reisid järgmisel päeval 15. juunil. Igal pool merel oli näha Vene sõjalaevade rühmitusi. Reisilennukid valisid Helsingisse sõidul ja tagasiteel senistest erinevaid liine.

Ka 16. juuni hommikul sõitis Tallinnast Helsingi reisilennuk reisijatega. See oli Eesti lennuseltsi Ago reisilennuk. Helsingist pöördus lennuk kohe tagasi, reisi-jaid ei olnud. Lenduri kõrval istus raadiotelegrafist. Jõudnud umbes samale kohale, kus alla tulistati „Aero“ lennuk, s.o. Keri tuletorni lähikonda, nägid len-durid äkki mürskude lõhkemist enda ümber. Nad taipasid silmapilkselt, mis-suguses hädaohus nad viibisid. All nad panid tähele üht vene sõjalaeva – hä-vitajat, mille kahurid lakkamatult mürisesid. Lendur planeeris välkkiirelt vee-pinna lähedale, kuid üksikud mürsud kukkusid veel lennuki ette ja taha vette.

60

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Lennuk siiski pääsis ilma et ükski kild teda oleks tabanud. Raadiotelegrafist saatis raadiogrammi eetrisse: „Meid tulistatakse merel Vene sõjalaevalt“.

Lõuna paiku pidi tulema Tallinna veel üks Rootsi lennuk, kuid see jäi ära: ees-ti raadiotelegrafisti SOS oli alarmeerinud niihästi Rootsi kui ka Soome ranni-ku. Seega katkes lennuühendus Soomega.

Nende sündmuste päevil levis Tallinnas jutte – venelased on seepärast „Aero“ reisiaeroplaani alla tulistanud, et kätte saada õhusõidukis viibinud diplomaat i-liste kullerite posti. See oli muidugi väär jutt, mil kohe näis olevat vähe alust. Lennuki allatulistamisel võis ju lennuk hukkuda ühes diplomaatilise postiga. Kindel oli see, et juba 14. juunil oli Eesti võetud niihästi maa- kui ka merepiiri-delt sõjalisse haardesse. Sellest suletud rõngast ei tohtinud ükski välja pää-seda ei maad, vett ega õhuteed kaudu. Samuti ei tohtinud ükski tulla väljast-poolt sellesse suletud ringi. Laevastikule ja tema käsutada olevale õhujõudu-dele oli käsk antud kõiki võõraid lennukeid alla tulistada, ja nad täitsid seda ilma igasuguse hoiatuseta.

Laupäeval, 15. juunil sõitis vene sõjalaevastik Tallinna sadamast välja rei-dile, baasidest Paldiskis ja Haapsalus liikusid baasiväeosad Tallinna suunas. Idapiirilt sai Sõjavägede staap teateid suurte punaväeosade koondamisest piiri vahetusse lähedusse, eesti rannasõidulaevu sunniti sõitma Paldiski sa-damasse. (651, lk 7).

Ööl vastu 16. juunit vangistati Toila all merel mootorpaadis eesti mere-väeohvitser (kaptenmajori) koos motoristi ja veel kahe isikuga ning veeti Kroonlinna. Eesti võimude protesti peale kinnitati, et arreteerimist nõukogude võimude poolt pole olnud. (495). Eesti oli niihästi maa- kui ka merepiiride poolt võetud tugevasse vene maa- ja merejõudude haardesse (28; 533).

61

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

2. Harjumaa juunipöörises ja punases katkus

Lipp nüüd rõõsk ja veretav kerki üles ööde uhast, tõuse tahmast, tõuse tuhast nagu päike eretav!

Ei – nüüd tuleb võimsam haare! Pöördeks suure teeme kaare. Need, kes vaesuses ja töös elamiseks nõutand luba aastaid juba...

Kõlab võimsalt kogu maal laul Internatsionaal

Ralf Parve. Pööripäev. (353).

16. juunil kell 14.30 Moskva aja järgi kutsuti Eesti saadik August Rei Molotovi juurde, kes tegi teatavaks Eestile esitatud ultimaatumi sisu. Vastust oodati juba kella 24ks. Molotov selgitas: Eesti Vabariigi piirile koondatud Punaarmee üksustele antakse käsk sisse marssida, surudes jõuga maha igasuguse relvastatud vastupanu. Nõuti Eesti valitsuse väljavahetamist ja täiendavate Punaarmee koondiste sissepääsu Eestisse. (580, lk 166).

16. juunil tuli Konstantin Päts välisministeeriumi, kuulas ultimaatumi teks-ti ülekannet ja tegi korralduse vabariigi valitsuse kokkukutsumiseks kell 15. Valitsuse koosolekul võeti vastu otsus ultimaatumile alistuda. Arvestati tõsias-ja, et tugevad N. Liidu väed on rünnakuvalmis piiri taga, baasides on sõjajõud, mis mitmekordselt ületavad eesti riigi kaitsejõud ja abi pole kusagiltki loota.

16. juuni õhtupoolikul märkas Paldiski abikomandant, piirivalve Paldiski ra-jooni ülem J. Laas (kapten Julius Laas – H.L.) oma ametisõidul, et Madise – Põllküla rajoonis olid metsad ja rukkiväljad täis relvastatud punaväelasi. Õh-tuks sai teatavaks N. Liidu ultimaatum. Öösel piirati Madise kordon venelaste poolt sisse ja maanteedel Tallinna poole liikus paisutatult suuri vene baasi-väeosi koos tankidega, et garanteerida võimu ülevõtmine pealinnas. (620, lk

262; 625, lk 15).

Esmaspäeval, 17. juunil algas N. Liidu uute, nüüd juba okupatsiooniväge-de sissemarss Eestisse, mis toimus... ettenähtud ja rahulikus korras (610, lk

53).

62

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

18. juuni Päevalehe esiküljel oli suurelt pealkiri: Nõukogude Liidu uute väeosade saabumine Eestisse algas. Vastavalt pühapäeval, 16. skp., Eesti ja Nõukogude Liidu valitsuste vahel saavutatud täiendavale kokkuleppele väge-de paigutamise asjus, algasid Nõukogude väeosad esmaspäeva varahommi-kul liikumist neile määratud uutesse asupaikadesse. Lisaks Eesti territooriumil vastastikuse abistamise pakti põhjal juba varemalt asunud N. Liidu väeüksus-tele saabus esmaspäeva varahommikul mitmete piiripunktide kaudu Eestisse täiendavaid N. Liidu vägesid.

Teisipäeval, 18. juunil kell 10 õhtul pöördus peaminister prof. Jüri Uluots käesoleva silmapilgu puhul raadiokõnega rahva poole. Ta ütles (358): Nõuko-gude sõjavägede paigutamise ja muude sellega seoses olevate küsimuste lahendamiseks sõlmiti Eesti ja Nõukogude Liidu sõjaväevõimude vahel kokku-lepe, mis kirjutati alla Narvas esmaspäeval, 17. juunil kell 15. Eriarvamuste ja provokatsioonide ärahoidmiseks selle kokkuleppe kohaselt tuleb Eesti kogu tsiviilelanikkonnal oma sõjariistad ära anda Eesti sõjaväe ladudesse...

Kõik Nõukogude Liidu väeosade liikumised ja ümberpaigutused Eesti maa-alal on toimunud ettenähtud kavade kohaselt, heas korras ja ilma ming i-te vahejuhtumiteta...

Lepped kindlustavad sõjalisi kaitsehuvisid, rahu ja võimaldavad loovat tööd...

Lahkumispalve esitanud Vabariigi Valitsus ja tema iga liige täidavad iga päev oma kohuseid, kuni seaduslikus korras kutsutakse ametisse uus Vabariigi Valitsus...

Peaminister rõhutas: Võimalike eksiarvamuste ärahoidmiseks olgu teata-tud, et Eesti on praegu teotsenud kõigis oma põhiseadusele vastavalt. Vaba-riigi President Konstantin Päts viibib iga päev oma vastutusrikaste ülesannete täitmisel... Kõik asutused töötavad korrapäraselt. Eesti rahvas, kogu Eesti elanikkond on jätkamas oma igapäevast tööd.

Et NSV Liit okupeeris Eesti Vabariigi, seda tõde peaminister välja ei öel-nud. Otse vastupidi, ta kinnitas, et Eesti Vabariik püsib. Ka ajalehes ei kirjuta-tud ega raadios ei kõneldud ainsatki sõna okupatsioonist.

Narva diktaadi kohaselt tuli Kaitseliit laiali saata. Selle aluseks oli Kaitselii-du likvideerimise seadus: Antud Vabariigi Presidendi poolt 27. juunil 1940. Kaitseliit pidi lõpetama oma tegevuse 28. juunist 1940. Seoses sellega vabas-tas sõjaminister Kaitseliidu liikmed Eesti Vabariigile antud vandest. (610, lk 69).

63

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Likvideerimise ajal Kaitseliidu (KL) ja Naiskodukaitse (NNK), Noorkotkaste (NK) ja Kodutütarde (KT) liikmete arvu kohta KL Harju Maleva koosseisus 1940. aastal siinsetest allikatest andmeid ei leia.

KL Harju Maleva organisatsiooni, allüksuste ja pealikute kohta on teada järgmist.

KL Harju Maleva (Tallinnas Kaarli 8) juhtkonda kuulusid maleva pealik ko-lonelleitnant Kristjan Saar ja maleva pealiku abi leitnant Oskar Suursööt (579, lk 303; 700, lk 2). KL Harju Maleva sekretär oli Rudolf Kivimägi (Läti Kaitseliidu teeneterist Nopelnu Krustu) (696, lk 2).

KL Harju Maleva pealik kolonelleitnant Kristjan Saar (29.08.1894-17. (21).07.1972 Tallinnas) (KL Valgeristi ja Kotkaristi III kl teenetemärk) sai Esi-meses maailmasõjas Riia all raskesti haavata. Ta tuli Eesti sõjaväkke 1919. aasta keskpaiku, teenis Viljandi koolipoiste roodu ülemana, oli pärast Vaba-dussõda Tallinna Vahipataljoni kompül, ning 1922. aastast 10. jalaväepolgus kompül ja patüli kt. 30. juulil 1928 määrati ta KL Harju Maleva pealiku kohale.

Kolonelleitnant Kristjan Saar oli Omakaitses. Ta arreteeriti 29.01.1948, tri-bunali otsus – 25 aastat sunnitööd Irkutski obl Taišetlagis, vabanes 1956. aastal. (625, lk 28; 686).

Leitnant Oskar Suursööt (30.05.1893 Saku vallas) arreteeriti 24.07.1940

Tallinnas Pätsi 11, tribunali otsus – 8 aastat sunnitööd Magadani obl

Sevvostlagis (617, lk 514).

KL Harju Maleva allüksused olid:

Juuru malevkond (pealik n-leitnant J. Tutt) (699, lk 9), Keila malevkond (pealik Ernst Kuljus (Kotkaristi IV kl teenetemärk), pealiku abi Manfred Fiskar (Kotkaristi V kl teenetemärk)) (615; 700), Kloostri malevkond (pealik Boris Sepling) (699, lk 9), Kose malevkond (pealik leitnant Johannes Kaljula) (632, lk 244; 695, lk 4; 699, lk 8), Kuusalu malevkond (pealik Jaan Ilbak, pealiku ajutine abi major Rein Tarmak) (680, lk 619; 699, lk 6), Loone malevkond (pealik Johannes Lepik (pealik Eduard-Jakob Neps VR I/3, II/2 ja II/3) (632, lk 251), ajutine pealik leitnant Arnold Oja) (699, lk 8; 700, lk 6), Nissi malevkond (pealik Henn Kalda) (700, lk 12), Rapla malevkond (pealik n-leitnant Johannes Võmma (Kotkaristi IV kl teenetemärk), pealiku abi reserv-kapten Aleksander Kallion) (699, lk 8; 700, lk 6, 12) ja Rävala malevkond (pealik leitnant Enn Heinaru) (691, lk 550; 695, lk 4; 700, lk 12).

64

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Manfred Fiskar (1898) arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise surmaot-sus täide viidud 26.01.1941 (617, lk 60).

Leitnant Enn Heinaru VR II/3 (25.05.1891), suri 04.04.1972 Chicagos). (590, lk 20).

Jaan Ilbak (KL Kotkaristi IV ja V kl ja KL Valgeristi III kl teenetemärk) oli Kodasoo Paluoja talu peremees, alates 13. detsembrist 1929 Kuusalu malev-konna pealik (680, lk 619).

Henn Kalda (1900) arreteeriti 29.06.1941 Nissi vallas, tribunali surmaot-sus täide viidud 02.10.1942 Irkutski obl (617, lk 122).

Johannes Kaljula (1890) arreteeriti küüditamisel Anija vallas, erinõupi-damise surmaotsus täide viidud 04.05.1942 Sverdlovski obl Sevurallagis (617,

lk 124).

Ernst Kuljus (05.09.1898) arreteeriti küüditamisel Keilas Õhtu 1, erinõu-pidamise surmaotsus täide viidud 24.04.1942 (617, lk 197).

Johannes Lepik (1913 Ravila vallas) arreteeriti 17.05.1946, tribunali ot-sus – 10 aastat sunnitööd (617, lk 246).

Kapten Eduard-Jakob Neps (25.03.1894), Tallinna-Nõmme Vabaduse pst 75, arreteeriti küüditamisel 14.06.1941, tribunali surmaotsus täide viidud 28.05.1942 Sverdlovski obl (590, lk 38; 617, lk 325).

Arnold Oja (1907) oli õpetaja, arreteeriti 20.10.1944 Harku valla Järve kü-las, tribunali otsus – 10 aastat sunnitööd (ülemleitnant Arnold Oja oli 291. politseipataljoni staabikompanii ülem) (585, lk 193; 618, lk 327).

Major Rein Tarmak (16.01.1896), suri 15.01.1948 Tallinnas (625, lk 31).

Johannes Võmma (19.08.1900) Raikküla valla Kõnnu külast, oli vallava-nem ja Omakaitse liige, arreteeriti 13.10.1944 Raikküla vallas, tribunali sur-maotsus täide viidud 07.03.1945 (618, lk 594).

KL Harju Maleva instruktoritest on teada: instruktor kapten August Jakobson (696, lk 2; 699, lk 7), noorem-instruktor leitnant Arnold-Nikolai Pank (625, lk 23; 695; lk 2), instruktor leitnant Karl-Oskar Kerjan (625, lk 11;

695, lk 2) ja vaneminstruktor kapten Arnold Välja (579, lk 303; 625, lk 36).

KL Harju Maleva spordipealik oli Amandus-Arpad Neemre Maleva Staa-bist (KL Valgeristi III kl teenetemärk) (696, lk 2; 697, lk 1).

Kapten August Jakobson (24.12.1901), suri 20.05.1979 Rootsis Boras (625, lk 9; 695, lk 2; 697, lk 2).

65

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Leitnant Karl-Oskar Kerjan (17.10.1905), hukatud 09.05.1942 Ussollagis (625, lk 11; 695, lk 2).

Amandus-Arpad Neemre (09.01.1906), arreteeriti küüditamisel Tallinn-Nõmmel Sõbra 14, erinõupidamise surmaotsus täide viidud 24.08.1942 Sverdlovski obl Sosvas (617, lk 323).

Leitnant Arnold-Nikolai Pank (21.05.1907), suri 23.02.1944 Taišetlagis (625, lk 23).

Kapten Arnold Välja (24.04.1900) (KL Kotkaristi V kl teenetemärk) arre-teeriti 04.11.1944 Tallinn-Nõmmel Pikk 46, tribunali otsus – 10 aastat sunni-tööd, vabanes 1955. aastal, suri 13.02.1958 Krasnojarski krais (625, lk 36).

Malevkond hõlmas kompaniisid (kompanii asemel kasutati KL Harju Male-va häälekandjas sõna kompani) ja üksikrühmi. Kompaniidest on teada: Anija (pealik Joh Terasmaa) (632, lk 222), Hageri, Harju-Risti (kompanii pealik Herman Kalle) (1939, Nr 2, lk 4), Iru, Juuru, Jõelähtme, Järvakandi, Kabala (pealik Anton Külvi) (308, art 8), Kaiu (pealik n-seers Voldemar Pauls (697, lk

2; 308, art 9), Kehra, Kehtna (pealik Eduard Saar) (KL Kotkaristi V kl teenete-märk) (697, lk 1-2), Keila (Keila tehniline kompanii) (pealik leitnant A. Edussaar), Kiiu, Kloostri (pealik Verner Hinno) (632, lk 249), Kodasoo, Kohila (pealik J. Järv), Kolga, Kõnnu, Kõue, Laitse, Nissi, Padise, Paldiski, Peningi, Raasiku (pealik lipnik Arved Pedajas), Rae (pealik K. Põldma) (695,

lk 4), Raikküla, Rapla, Ravila, Russalu (pealik M. Puhm), Saue, Tõdva, Valtu (pealik O. Leinsalu), samuti Maleva Staabi üksikkompanii, mis allus otseselt maleva pealikule (pealik lipnik Ott Arundi) (695, lk 2). Üksikrühmi oli 41, nen-dest Kernu, Leesi, Loksa, Prangli, Valkla üksik mererühm, Lohusalu ja Ran-naküla üksik luurerühm, Juuru üksik ratsakomando ning Rävala malevkonna orkestrirühm (pealik V. Aru).

Voldemar Pauls (1911) Kuimetsa valla Salutaguse külast, arreteeriti 11.11.1944 Kaiu vallas, tribunali otsus – 15 aastat sunnitööd, suri 01.03.1947 Komi ANSV Vorkutlagis (617, lk 365; 618, lk 351).

KL Harju Maleva ohvitseride aukohtu liikmed olid kapten Arnold Välja, kapten Eduard-Jakob Neps, kapten Eduard-Ferdinand Pihlak VR I/3, leit-nant Enn Heinaru VR II/3, leitnant Oskar Suursööt ning tagavaraliikmeteks kapten August Jakobson ja leitnant Karl Kerjan (696, lk 2).

Kapten Eduard-Ferdinand Pihlak VR I/2 (29.09.1888) (590, lk 42).

66

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

KL Harju Maleva ülesehitus ei olnud püsiv. Nii nimetati seoses 1939. aas-tal toimunud valdade ümberkorraldamisega seniseid üksusi ümber. Mõned kompaniid muudeti üksikrühmadeks ning loodi uusi kompaniisid ja üksikrühmi (Kloostri kompanii nimetati ümber Padise kompaniiks, Riispere kompanii – Nissi kompaniiks, Keila tehniline kompanii – Keila kompaniiks, Saku kompanii – Tõdva kompaniiks, Triigi kompanii – Kõue kompaniiks, Rae üksikrühm – Rae kompaniiks jne.

KL Harju Maleva 1940. aasta suvelaagrid pidid toimuma (700, lk 7-8): Kei-la suvelaager (Keila, Kloostri ja Nissi malevkond) – 15.-16. juunil Keila Vaba-dusepargis, Kose malevkonna suvelaager – 15.-16. juunil Kosel, Kuusalu malevkonna suvelaager – 8.-9. juunil Kahalas (Liival), Lohu suvelaager (Juu-ru, Loone ja Rapla malevkond) – 29.-30. juunil Loone linnamäel (Lohu linnu-sel), Rävala malevkond – 8.-9. juunil Iru linnusel ning KL Harju Maleva lasku-rite laager – 29.-30. juunil Valdeki laskeplatsil.

Ei teatud veel 16. juunil Keilas ja Kosel suvelaagrite lõpetamisel, et on jäänud vaid loetud tunnid iseseisva Eesti Vabariigi lõpuni, et 16. juunil kell 16.30 esitatakse Moskvas Eesti Vabariigi lõppu tähendav ultimaatum ja seal otsustatakse parasjagu Eesti saatust, et Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner sõidab Narva kokkusaamisele Leningardi sõjaväeringkonna ülema komandarm Kirill Meretskoviga, et 17. juunil alla kirjutada Narva diktaadile. (610, lk 50-51). Lohu suvelaager ja KL Harju Maleva laskurite laager jäi aga pidamata.

KL Harju Maleva Naiskodukaitse (NKK) Harju Ringkonna esinaine oli M. Voore (579, lk 303; 699, lk 13; 700, lk 2). NKK Harju Ringkonda kuulusid järgmised jaoskonnad: Anija, Aruküla, Hageri, Harju-Risti, Ingliste, Juuru, Jõelähtme, Järlepa, Järvakandi, Järvakandi tehaste jaoskond, Kabala, Kaiu, Kehra, Kehtna, Kehtna II (esinaine Evi Kivimaa), Keila (esinaine Mare Suik) (KL Kotkarist teenetemärk), Kernu, Klooga, Kodasoo (esinaine Liis Kideri), Kuimetsa, Kuivajõe (esinaine Salme Altjõe), Kurna, Kuusiku, Kõnnu, Laitse (esinaine Meeta Laurisaar), Lohu, Loksa, Loone, Mõigu, Nissi (esinaine M. Lehtme), Nõva, Padise, Paldiski (esinaine Liidia Viik), Peningi, Pikva (esinaine Agnes Kirsipuu), Raasiku, Rae (esinaise aset Marie Malm), Rapla, Ravila, Russalu, Rävala, Tuhala, Tõdva, Vahastu, Vaida, Valtu, Varbola, Vihterpalu ja Voose, samuti NKK Harju Ringkonna Maleva staabi jaoskond.

67

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Noorte Kotkaste Harju Maleva vanem oli leitnant Oskar Suursööt, maleva pealik Viktor Maimik (KL Valgeristi III kl teenetemärk) (697, lk 10; 698, lk 13;

700, lk 14).

KL Harju Maleva noorteorganisatsioonis Noored Kotkad oli 8 malevkonda (Juuru, Keila, Kloostri, Kose, Kuusalu, Nissi, Rapla ja Rävala malevkond) (695, lk 10-11; 697, lk 10):

Juuru malevkond – malevkonnavanem Valter Kadarik, malevkonnapealik Hugo Randlepp (KL Valgeristi III kl teenetemärk) (697, lk 1-2, 14), Keila ma-levkond – malevkonnavanem K. Preem, malevkonnapealik kapten August Jakobson, Kloostri malevkond – malevkonnavanem E. Teoste, abivanem Arnold Terasmaa (KL Kotkaristi V kl teenetemärk), malevkonna pealik H. Augast (Angast) (697, lk 10, 14), Kose malevkond – malevkonnavanem Tõnu Talbak (KL Valgeristi III kl teenetemärk), malevapealik A. Ergma (697,

lk 1-2; 700, lk 15), Kuusalu malevkond – malevkonnavanem G. Leht, malev-konna pealik Aadu (Adu) Kajassaar (KL Kotkaristi V kl teenetemärk) (697, lk

10; 698, lk 14-15), Nissi malevkond – malevkonnavanem J. Unt, malevkonna pealik Henn Kalda (695, lk 9; 700, lk 16), Rapla malevkond – malevkonnava-nem J. Tamm (700, lk 15) ja Rävala malevkond – malevkonnavanem J. Ratassepp, malevkonna pealik n-leitnant Evo Meere (697, lk 11; 700, lk 14-

15).

KL Harju Maleva noorteorganisatsiooni Kodutütred (KT) Ringkonnavanem oli Marta Tamm. Ringkonda kuulus arvata 48 rühma (695, lk 13-14; 700, lk 5). 1938. aastal oli KL Harju Maleva kodutütarde ringkonnas kokku 1518 kodutü-tart. (685, lk 52).

Eestis kuulus 1. detsembril 1938. aastal KL noorteorganisatsiooni Kodu-tütred 19 265 kodutütart, kes töötasid 15 ringkonnas (685, lk 52).

Moskval oli käsil Eesti Vabariigi peiete korraldamine ja matusepäevaks pi-di olema 21. juuni. Kesknädalal, 19. juuni hommikul jõudis Tallinnasse ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo ja NSV Liidu Ülemõukogu Presiidiumi liige, ÜK(b)P Leningradi oblastikomitee ja linnakomitee sekretär Andrei Ždanov, kes andis Eesti kommunistidele ja oma teistele agentidele selleks juba täpsemaid üles-andeid ja juhised. Nii otsustati korraldada 21. juunil NSV Liidu saatkonna juhiste järgi kavandatud massimeeleavaldus Tallinnas Vabadusväljakul ja sama mustri järgi miitinguid üle Eesti, nõudmaks NSV Liidule sõbraliku valit-suse moodustamist, samuti tööd ja leiba. (609, lk 42-44; 610, lk 61-63; 611, lk 80-

81).

68

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Mart Niklus meenutab (578, lk 176): Istusime ühes töötsoonis „kurilkas“ suitsetamispausideks määratud pugerikus tsehhi juures. Sinna tuli end soo-jendama tuttav valvur, mordvalane... Nüüd hakkas ta rääkima 1940. aastast: „Aga mina võtsin osa teie revolutsioonist.“

Ja meie imestamise peale jutustas: „1940. aastal teenis ta Punaarmees sundaega. Nende väeosa seisis Paldiski baasis. 21. juuni hommikul jagati paarisajale mehele välja vanad erariided ja sonimütsid ja käsutati nad istuma veoautodele. Püssid käes, padrunid lahtiselt taskutes. Öeldi, et Tallinnas on töötav rahvas üles tõusnud kodanluse ikke vastu ja vajaduse korral tuleb relvadega appi minna. Väljasõidu käsku aga ei tulnud. Kaks ööpäeva kestis autodel konutamine. Isegi loomulike vajaduste õiendamiseks ei lubatud minna kaugemale kui paar meetrit. Toit toodi sinnasamasse autodele. Kaks päeva higistati seal palava päikese käes autokastides, öösel aga väriseti jahedusest. Siis kuulutasid politrukid, et töörahva revolutsioon on võitnud. „Revolutsionää-rid“ käsutati tagasi kasarmusse ja sõdurimundrid aeti jälle selga.“

Vabariigi president oli sunnitud reedel, 21. juunil vabastama riigipöörde peadirigendi Andrei Ždanovi nõudel alates 12. oktoobrist 1939 ametis olnud vabariigi valitsuse ja nimetama ametisse uue valitsuse eesotsas peaminister Johannes Vares-Barbarusega.

Tallinna-Harju abiprefekt Boris Nykänen teavitas Tallinna, Nõmme ja Harjumaa politseikomissare (598, lk 292): Politseidirektori korraldusel teatan, et võidupühal 23. skp. (23. juunil – H.L.) on keelatud riigilippude väljapanek, nii selle püha kui ka muude (perekondlike jne.) sündmuste tähistamiseks. Samuti on keelatud teha jaanituld ja koguneda selleks otstarbeks.

Vanglakommunistidest said nüüd pärast juunipööret juhtivad tegelased (380): Tööstuse rahvakomissar Veimer oli suur mehekolask, kes vanglas istudes oli nii korralikult suutnud õppida, et ta vabanedes õige kiiresti lõpetas Tartu ülikooli majandusteaduskonna, Sepre, plaanimajanduse komisjoni juht, õppis nagu Veimergi hiljem majandusteaduskonnas ja tema lopsakas ja üliõit-sev välimus kõneles küll kõike muud kui vangla aastast. Nad enamikus kurt-sid ja kaebasid igal juhul, kui kole ja raske olevat Eesti vanglas olnud, kuidas neid vaeseid kommuniste olevat piinatud ja taga kiusatud.

Kurtmise ja vangla-põlve siunamiste kõrval kurtjad ise vahel kõnelesid oma väidete vastu. Lauristin hooples sellega, et ta vanglas olles oli suutnud kaks romaani valmis kirjutada. Ühe romaani käsikirja – vist „Riigipööraja“ oli selle pealkiri – oli ta saanud vanglast välja toimetada. See käsikiri saadeti N. Liitu ja ilmus seal trükiti eri raamatuna, millest üks eksemplar sokutati ta-

69

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

gasi vanglasse Lauristini kätte. Lauristin jutustas veel oma vanglamälestus-tes, kuidas nad salaja väljastpoolt saanud raadioaparaadi osasid, millest vanglas meisterdatud väike vastuvõtu-aparaat. Selle aparaadi kaudu nad olnud enam-vähem kursis maailmasündmustega.

No, see pidi küll väga imelik vangla-režiim olema, mis võimaldas poliitilis-tel vangidel raadiot ehitada, välismaauudiseid kuulata, romaane kirjutada ja isegi ajalehte välja anda. Ka sellest kõneles Lauristin oma mälestustes. Aja-leht ilmunud pikema aja kestel ja mõnigi poliitiline vang avaldanud selle veer-gudel pikemaid ilukirjanduslikke asju! Lauristin ise oli vanglas põhjalikult vene keele ära õppinud.

Paul Keerdo, kes oli algul Eesti sõjaväe poliitiline ülemkomissar ja kes hil-jem, kui Eesti sõjavägi likvideeriti, nimetati rahanduse rahvakomissariks, pidi omaaegsete kuulduste järele põdema vanglas rasket kopsutiisikust. Kõneldi isegi, et ta on suremas. Vanglast tuli aga välja umbes samasugune Keerdo, nagu ta sinna läkski.

Faktid kinnitavad, et eesti enamlaste kaebused raske vangla-põlve üle olid alusetud. Ka teised andmed kõnelevad, et neid koheldi liigagi pehmelt. Am-nestia läbi vanglast vabanedes jätkasid Lauristinid ja teised oma õõnestus-tööd.

Võimu juurde trügis igasugust rahvast, küll lihtsalt kaasajooksikuid, küll neid, kes lähtusid oma ideedest või kodust vanematelt päritud klassivaenust rikkamate vastu, küll neid, kes lootsid kahmata endale nüüd laialt pakutava-test ametikohtadest sobivat ametit (vähene kooliharidus ei olnud siin kedagi segamas), küll neid, kes oma võimeid üle hinnates tundsid, et neile on Eesti Vabariigis tehtud ränka ülekohut ja nad pole oma elus saavutanud seda, mida oma arvates väärisid. Punane võim nüristas ja hullutas inimesi ning kasvatas neist võimutruusid asjalisi, kes on valmis kinnisilmi täitma igat uue võimu soovi, ülesannet ja korraldust.

Moskva plaanide järgi tuli kiires korras moodustada Eestis uus riigikogu ja selleks läbi viia okupatsioonivõimu kindlustamiseks kõigepealt Eestis riigivoli-kogu valimised.

Riigivolikogu uue koosseisu moodustamiseks määrati Andrei Ždanovi et-tekirjutusel ja vabariigi presidendi 5. juuli otsusega riiklikel kaalutlustel valimi-sed 14. ja 15. juuliks. Kandidaatide esitamine pidi toimuma 5.-9. juulini 1940 (221; 657, lk 188). Valimiste läbiviimine ja Balti riikide liitmine Nõukogude Liidu-ga oli Moskva poolt hoolikalt ette valmistatud. Selle nii tähtsa poliitilise näite-

70

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

mängu lavastamist ei usaldatud kohalike kommunistide hooleks, vaid Tallinna tuli selleks Andrei Ždanov ise.

Nii viibis Andrei Ždanov 1940. aastal suvel siinmail kaks korda. Esimene kord sõitis ta Tallinna 19. juunil ja lahkus 25-ndal. Teine kord saabus ta 2. juulil ja oli siin pidevalt, kuni valimised läbi said ja uue riigivolikogu poolt truualamlikult Moskva poolt etteantud otsused, sealhulgas ka otsus Nõukogu-de Liiduga ühinemise kohta olid vastu võetud. Nüüd pidid peaminister Johan-nes Vares-Barbarus ja uue punase valitsuse liikmed Maksim Unt, Nigol Andresen ja Neeme Ruus alatasa käima käske ja korraldusi saamas Vene saatkonnas Pikas tänavas 19, kus oli Andrei Ždanovi peakorter. (221).

Eesti Töötava Rahva Liidu (ETRL) kandidaadid olid Harjumaa valimisring-kondades: 13. ringkond (Padise-Nissi-Riisipere) – Paul Uusmann, 14. ring-kond (Keila-Saue) – Karl Toming, 15. ringkond (Rapla ja selle ümbruskond) – Olga Lauristin, 16. ringkond (Raasiku-Peningi-Ravila) – Georg Taalmann, 17. ringkond (Kuusalu-Anija-Kolga) – Uku Lumet ja 18. ringkond (Jõelähtme) – Artur Saks. (70).

Olga Künnapuu-Lauristin (1903) õppis Tartu Ülikooli majandusteaduskon-nas ja võttis aktiivselt osa ametiühingute tegevusest. 1924. aastal ta arreteeriti poliitilistel põhjustel. Olga Künnapuu-Lauristin vabanes vanglast amnestia alusel 1938. aastal. Valimiste ajal töötas ta Rahva Hääle toimetuses. (70).

Uku Lumet (29.05.1907) sündis Kõnnu vallas kehviktalunike peres. 1928. aastal astus ta Tartu Ülikooli, kus kaheaastase õppimise järele ainelistel põh-justel oli sunnitud õpinguid katkestama. Seejärel pidas ta talu (1930-1938) ning jätkas õpinguid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. (70).

1940. aasta juulivalimistel kandideerinud Ülemnõukogu saadiku Uku (Huko) Lumeti kohta kirjutati saksa okupatsiooni ajal: Ta oli endine igavene usuteaduse üliõpilane. Nüüd oli ta oma usku vahetanud ja temast oli saanud Kõnnu valla suurem kommunist. Uku Lumetil läks korda Venemaale jalga lasta. (10).

Artur Saks (08.12.1910 Tartus) kasvas Jõelähtme vallas, õppis tehnika-gümnaasiumis (õpingud tuli olude sunnil katkestada), töötas Jägala puupapi-vabrikus ja oli seal töölisvanem. Valimiste ajal oli ta Jõelähtme vallavanem. (70).

Georg Taalmann (29.04.1907) sündis vabrikutöölise perekonnas. Kümne-aastaselt maale asunud, hakkas ise endale varsti leiba teenima, esiteks kar-

71

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

japoisina, siis põllutöölisena, äriteenijana ja vabrikutöölisena (seega praktili-selt koolihariduseta). Valimiste ajal oli ta Raasiku vallas maksunõudja-käskjalg. (70).

Karl Toming (Tooming) (1903) sündis töölisperekonnas. Lõpetanud alg-kooli, asus juba varakult endale ise leiba teenima. Ta osales töölisliikumises, vangistati 1924. aastal ja mõisteti 10 aastaks sunnitööle. Karl Toming vaba-nes vanglast 1935. aastal. EKP ülesandel organiseeris ta 1938. aastal vaba-tahtlike saatmist Hispaaniasse (sellega seoses arreteeriti ta kahel korral). Valimiste ajal oli Saue vallas väikemaapidaja. (70).

Paul Uusmann (1910 Tallinnas) õppis Tallinna Kolledžis ning töötas Krulli, Rauaniidi jt Tallinna tehastes ja Pärnus (oli Pärnu Tööliste Ühingu asja-ajaja). Vabariigi presidendile adresseeritud märgukirjale allkirjade kogumise korraldamise pärast saatis politsei ta 1939. aasta novembris Tallinnast välja. Valimiste ajal töötas ta Riigi Ringhäälingus. (71).

Opositsioonipoliitikud organiseerisid vastasrinnet.

Oskar Kösteri korteris Lembitu tänaval olid koos A. Eckbaum, Oskar Kös-ter (riigikogu liige), Jaan Hünerson (riigikogu liige, põllumajandustegelane), Heinrich Mark (pedagoog, advokaat ja poliitik), Paul Männik, Rudolf Penno (riigikogu liige), J. Zimmermann ja Heldur Tõnisson. Nõupidamisel asuti sei-sukohale, et Vabariigi Valitsuse deklaratsiooniga lubatud vabad valimised õigustavad täiel määral kõiki ringkondi oma kandidaate esitama, ja antud võimalust peab ära kasutama legaalse opositsiooni loomiseks, sest muidu võidakse hiljem öelda, et eesti rahvas vabatahtlikult jooksis kommunismi rüppe. Muidugi nähti ette ka võimalikke raskusi, survevahendeid ja avaldati arvamust, et vaevalt keegi vastaskandidaatidest tegelikult riigikokku pääseb. Otsustati igasse ringkonda veel samal päeval saata üks või kaks meest, kellel on täielikud volitused kohapeal kandidaatide leidmiseks ja nende ülesseseadmise organiseerimiseks. Harjumaale pidid sõitma Paul Männik ja Oskar Köster. (657, lk 188-189).

Vastukandidaatideks said Harjumaal ametnik Juhan Reigo (valimisring-kond nr 13), advokaat Ervin Randmaa (ringkond nr 13), agronoom Leho Rentik (ringkond nr 14), abivallavanem Martin Pärdi (ringkond nr 15), agro-noom Jakob Loosalu (ringkond nr 16), agronoom Evald Heinsoo (ringkond nr 17), Joosep Volberg (ringkond nr 17) ja talunik Jüri-Rajur Liivak (ring-kond nr 18) (673, lk 70-72, Lisa 1).

Vastaskandidaatide esitamisel ei osanud Andrei Ždanov midagi muud teha, kui vastasrinna kandidatuurid meelevaldselt tühistada, sundida neid ähvar-

72

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

duste ja surve avaldamisel kandideerimisest loobuma ja oma kandidatuuri tagasi võtma. Nii tühistati oma kandidatuuri tagasi võtmast keeldunud Juhan Reigo, Leho Rentiku, Martin Pärdi, Jakob Loosalu ja Evald Heinsoo kandida-tuur, Ervin Randmaa loobus ise ähvarduste ja talle avaldatud surve tõttu kan-dideerimast ning Joosep Volbergi kandidatuur lükati tagasi. Kandideerima jäeti üksnes Jüri-Rajur Liivak. (221; 673, lk 70).

Ajalehes Rahva Hääl kirjutas 11. juulil 1940) (400): Harjumaa ringkonda-de-komitee tühistas 17. ringkonnas kandideerida kavatseva Joosep Volberg´i esitamiskirja, kuna ta ei esitanud komiteele oma platvormi.

Ühtlasi komitee tühistas Juhan Reigo (13. ringk.), Leho Rentiku (14. ringk.), Martin Pärdi (15. ringk.), Jakob Loosalu (16. ringk.) ja Evald Heinsoo (17. ringk.) esitamiskirjad valimisseaduse § 31 lõige 8 ja Valimiste Peakomitee juhatuskirja alusel. Kõigi ülalmainitud 5 kandidaadi komiteele esitatud platvormid olid äärmiselt laialivalguvad, üldsõnalised ja ebamäärased ning lahknevad kandidaatide praegusest ja endisest tegevusest ning seega ilmselt mõeldud valijate petmiseks. 13. ringkonnas kandideerida kavatsenu Ervin Randma võttis oma esitamiskirja tagasi.

Nii avaldas valimiste peakomitee Riigikogu liikmete kandidaatide nimekirja Harjumaa valimisringkondades: Paul Uusmann, Karl Toming, Olga Lauristin, Georg Taalmann, Huko Lumet, Jüri-Rajur Liivak ja Artur Saks.

Õigusteadlane Enn Sarv tõdeb (673, lk 58): Vastaskandidaatide kõrvaldami-ne on kõige selgem tõend, et 1940. aasta riigikogu valimistest ei saa üldse kõnelda kui valimistest... Ähvarduste abil kandideerimisest loobuma sundimine oli seadusevastane, sest riigivolikogu valimise seaduse järgi (§36 ja §37) ei saa kandidaat loobuda kandideerimast. Niisama seadusevastane oli valimiste läbi-viimine neis 79-s valimisringkonnas 80-st, kus jäi kandideerima üks Eesti Töö-tava Rahva Liidu kandidaat. Valimisseaduse §40 ja §71 järgi ühe kandidaadi puhul valimised jäävad ära. Ždanovile ja tema käske täitvale okupatsioonivalit-susele ei omanud Eesti Vabariigi seadused mingit tähtsust. Varese valituse 5. juuli määrusega tühistati need seaduse sätted, mis segasid kavandatud lavas-tuse läbiviimist.

Enn Sarv (673, lk 49, 59-60): Moskva lavastatud valimiste näitemängu ise-loomustab kõige paremini ainsa vastukandidaadina valimistel osalenud Jüri-Rajur Liivaku lugu. Raasiku taluperemees Jüri-Rajur Liivak kandideeris Harju-maa 18. valimisringkonnas. Pärast seda, kui 10. juulil Harjumaa valimisringkon-dade komitee koosolekul jäi tema edasi kandideerima, sest komiteel puudusid

73

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

andmed tema rahvavaenulise tegevuse kohta, sattus J.-R. Liivak pideva surve ning ähvarduste alla. Samal ööl ja veel kahel järgneval töötlesid teda kaks en-nast EK(b)P liikmeks nimetanud meest, nõudes kategoorilisel kandideerimisest loobumist. Viimasel ööl enne valimisi põgenes ta pesuväel läbi akna, kui vangis-tajad autoga õue sõitsid. Valimiste päeval vahistas kriminaalpolitsei ta ikkagi, esitades absurdse süüdistuse juba väljaostetud veksli võltsimises. Mõni aeg hiljem ta vabastati veel ametisolnud eestimeelse kriminaalpolitsei ametniku poolt.

Valimistel kaotajaks tunnistatud J.-R. Liivak sai hiljem usaldusmeestelt teada, et tema poolt olevat hääletanud kaks kolmandikku valijaid. Valimiste võitjaks tunnistatud Kehra vabrikutööline Arved (Artur) Saks oli saanud vaid kolmandiku häältest, nagu kinnitasid hiljem paarkümmend Liivaku usaldus-meest, kellel oli võimalus viibida häälte lugemise juures...

Esialgselt kriminaalpolitseist vabastatud J.-R. Liivak vahistati jaanuaris 1941 uuesti, nüüd juba poliitilise süüdistusega (673, lk 53).

Vastukandidaatidest represseeriti või pääsesid välismaale (673, lk 73-75, Lisa 2):

Evald Heinsoo (24.01.1909) põgenes 1944. aastal välismaale.

Jüri-Rajur Liivak (07.04.1912) talunik Rae valla Järsi külast, kaitseliitlane, arreteeriti 6.01.1941, tribunali otsus – 15 aastat sunnitööd, vabanes 1956. aastal (618, lk 245).

Juhan Reigo (04.01.1906) Varbola vallast – arreteeriti 23.11.1944 Tallin-nas, tribunali surmaotsus täide viidud 04.10.1945 (617, lk 435).

Leho Rentik (18.06.1904) – põgenes 1944. aastal välismaale.

Vastasrinde organiseerijad ja abistajad olid: talunik Juhan Eerand, raa-matupidaja Johannes Kalberg, talunik Hans Kripson, Herbert Margus, maavanem Paul Männik, ametnik Mart Puhm, kaubandustegelane August Reigo, koolijuhataja Aleksander Siimer, talunik Jaan Söönurm, talunik Artur Vellau. (673, lk 76-79, Lisa 3).

Nende saatusest on teada (673, lk 79-82, Lisa 4):

Herbert Margus (1907) Saue vallast, arreteeriti küüditamisel 14.06.1941, erinõupidamise surmaotsus täide viidud 24.04.1942 Sverdlovski obl Sevurellagis (673, lk 80; 600, lk 519; 617, lk 284). Paul Männik (03.09.1903) – suri 25.01.1987 USAs (673, lk 80). Mart Puhm (10.05.1911) – kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige, arreteeriti 24.06.1941 Varbola vallas, erinõupidamise sur-maotsus täide viidud 09.05.1942 Perni obl Ussololagis (673, lk 81; 618, lk 379).

74

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

August Reigo (14.10.1907), kaitseliitlane, arreteeriti 30.11.1940 Nissi val-las, erinõupidamise otsus – 8 aastat sunnitööd (teda süüstati nõukogude-vastases agitatsioonis), suri 17.01.1942 Kirovi obl Vjatlagis (673, lk 81; 618, lk

415).

Artur Vellau (13.07.1907) – langes septembrikuus 1944 Narva rindel (673,

lk 82).

Uued punase võimurid võidutsesid Töörahva Rahva Liidu suure võidu üle (ega nad ise ka osanud otse öelda, milles see suur võit ennast ilmutas, kelle üle võit saavutati ja keda valimistel võideti – H.L.): Ringkondade-komiteede esialgsete andmete järgi võttis valimistest osa 81,6 % valijate üldarvust, kan-didaatide poolt hääletas 92,9% hääletajate üldarvust (517).

Riigivolikogu valimiste lõplikud tulemused olid (551): 591.030 kodanikku valis ETRL kandidaate. Harjumaa valmisringkonnas 49 007 hääleõiguslikust kodanikust võttis hääletusest osa 39 224 kodanikku ehk 80 %. Antud häälte arvust 39 224 hääletas Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt 36 349 kodanikku ehk 92,6 % valimistest osavõtnute hääleõiguslike kodanike arvust.

Kõik Harjumaa ringkonnas valitud kandidaadid kuuluvad Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide nimekirja. Need on: 1. Lauristin, Olga, 2. Lumet, Huko, 3. Saks, Artur, 4. Taalmann, Georg, 5. Toming, Karl, 6. Uusmann, Paul.

Kui jätta kõrvale valimistel toimunud teadaolevad võltsimised, siis tuleb tõ-deda, et valimistest ei võtnud osa 9.783 harjumaalast ja vastu hääletas 2.875. Nii et vastalisi oli Harjumaal üksi ametlike valimistulemuste järgi 12.658, ja see tegi kommunistide silmis saavutatud suure valmisvõidu üsnagi nutuseks.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja Riigikogu valimise seaduse sätteid rikku-des valitud Riigivolikogu tuli kokku 21. juulil. Ei olnud nendel punategelastel midagi ühist Eesti Vabariigi rahvaesindusega, vaid tegu oli Moskva käsikute kambaga. Nii võttis see nn rahvaesindus vastu Moskva poolt ettekirjutatud õigustühised deklaratsioonid: 21. juuli deklaratsioon riigivõimust Eestis ja 22. juulil – deklaratsioon Eesti astumise puhul Nõukogude Sotsialistlike Vabariiki-de Liitu, 23. juulil – deklaratsioon maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks (s. o. riigi omanduseks) ja deklaratsioon pankade ja suurtööstuse natsionali-seerimise kohta. 23. juulil kuulati ära Vabariigi Presidendi Konstantin Pätsi palve oma volituste mahapaneku kohta. See rahuldati. Vabariigi Presidendi kohuseid asus täitma Johannes Vares-Barbarus.

75

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

1940. aasta suvel põlesid Venemaal Narva taga tohutult suured tulekahjud – teisel pool piiri põlesid metsad ja sood. Sealt kandusid määratud suitsupil-ved Narva poole. Suitsulõhn ulatus kaugele Eestisse. Mõnikord kui tuul oli idast, tekkis päikese ette kerge suitsuvinene vari, mille läbi tuhmus päike punakaks.

Rahvas pidas määratult suurt Venemaa metsade ja soode põlemist kurja-endeliseks. Need pidi tähendama, et ees on rasked ajad. (610, lk 31).

16. juulil tekkis suurem metsapõlemine ka Narva taga Lommi piirivalve-kordoni kandis. Tugeva idatuule tõttu levis tuli kiiresti ja haaras oma võimu-sesse paar ruutkilomeetrit metsa. Narvast saadeti Eesti ja Punaarmee väeosi kustutustöödele. (456).

Eesti saadik Moskvas August Rei VR III/1 kutsuti Eesti punase marionett-valitsuse poolt Moskvast Tallinna, kuid teel Eestisse põgenes ta 17. juulil 1940 Riiast Stockholmi. (590, lk 46; 653, lk 13).

August Rei (22.03.1886-29.03.1963 Stockholm), Eesti riigitegelane, jurist (lõpetas Peterburi ülikooli õigusteaduskonna), TÜ audoktor (1932), osales Eesti rahvusväeosade organiseerimisel, oli Eesti Ajutises valitsuses töö- ja hoolekandeminister ning peaministri asetäitja (1918-1919), Asutava Kogu esimees (1919-1920), I – V Riigikogu liige, riigivanem (1928-1929), välismi-nister (1932-1933), välisministri abi (1936-1937) ja Eesti saadik Moskvas (1938-1940).

1944. aastal oli August Rei Otto Tiefi valitsuse välisminister ja Eesti Vaba-riigi eksiilvalitsuse peaminister vabariigi presidendi ülesannetes (1945-1963). August Rei põrm on ümber maetud Tallinna Metsakalmistule.

5. augustil 1940 andis siseminister vabariigi presidendi ülesannetes dek-reedina välismaal asuvate riigireetjate ja nende perekonnaliikmete karistami-se seaduse, mis käis ka paljude Harjumaalt pärit laevnike kohta (452).

1. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi riigiasutuse või ettevõtte poolt välismaale lähetatud ENSV kodanike keeldumist riigivõimuorganite nõudmisel ilmuda tagasi kodumaale loetakse ülejooksuks töörahva vaenlaste laagrisse ja kvalifitseeritakse riigireetmisena.

2. Isikud, kes keelduvad tagasi tulemast kodumaale, kuulutatakse väljas-pool seadust olevaiks.

3. Väljaspool seadust olevaks kuulutamisega käib kaasas: a) süüdimõiste-tu kõige vara konfiskeerimine; b) süüdimõistetu mahalaskmine pärast 24 tunni möödumist, arvates tema isiku tõestamise momendist.

76

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

4. Väljaspool seadust olevaks kuulutatud isiku täisealisi perekonnaliik-meid, kui nad mingil viisil aitasid kaasa § 1 ettenähtud riigireetmisele, karista-takse: vangimajaga mitte üle kümne aasta ja kõige vara konfiskeerimisega.

5. Käesolevas seaduses ettenähtud süüteod otsustab siseministri poolt moodustatud kollegiaalne erikohus. Erikohtu otsused on lõplikud ja nende peale edasikaebust ei ole.

6. Käesoleval seadusel on tagasiulatuv jõud.

Sellest seadusest nähtub, et punane terrorirežiim hakkas Eestis kehtima juba enne Eesti Vabariigi annekteerimist: siseminister võttis endale õiguse luua surmaotsuseid kohaldavad erikohtud.

6. augustil 1940 NSV Liidu Ülemnõukogu otsustas: Rahuldada Eesti riigi-volikogu palve ja võtta ENSV vastu NSV Liitu üheõigusliku Nõukogude Sot-sialistliku Liidu vabariigina (8).

Algas Eesti politsei lammutamine ja hävitamine. Sellega tehti algust üsna pea pärast juunipööret. Nii vabastati Vabariigi valitsuse otsusega 16. juulist poliitilisest politseist, viidates kaitseseisukorra seadusele, samast päevast 17 ametnikku (poliitilise politsei assistendid, vanemagendid ja agendid, raamatu-pidaja ja käskjalg). Kõik need ametnikud on töörahva vaenlased, kes ei vääri usaldust, mis on nõutav poliitilise politsei teenistuses. Nende hulgas olid Har-jumaa kaitsepolitsei töötajad assistent Artur Talvet (617, lk. 524), assistent Evald Andruse (618, lk 20) ja agent Lembit Merivoo Tallinn-Nõmmelt (617, lk

294). Kõik poliitilise politsei töötajad välja arvatud üksikud, arreteeriti ja neid ootas surmanuhtlus.

Nende üksikute poliitilise politsei (polpoli) töötajate hulgas, kes pääsesid eluga, oli ka komissar Juhan Raidjõe (30.12.1906) (KL Valgetähe V kl teene-temärk) Raplast. Juhan Raidjõe töötas Kuressaares poliitilise politsei komis-sarina (20.06.1940-13.08.1940). Ta varjas ennast sakslaste tulekuni ning võttis osa Rapla lahingutest. Ta suri 11.06.1976 Rapla valla Karjamardi talus (599, lk 198, 232).

ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsustas 11. septembril 1940: Kõik se-nise välis- ja kriminaalpolitsei ülesanded, mis kehtivad, lugeda üleantuiks Tööliste-Talupoegade miilitsale (T.T. või TT miilits) (599, lk 142; 612, lk 87). Eesti poliitilisest politseist ei olnud siin enam mingit juttu, ja ei saanudki olla, sest polpol oli juba hävitatud.

77

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Eestimaa Kommunistliku (enamlas-te) Partei Keskkomitee võttis 2. oktoobril 1940 vastu Maata ja vähese maaga talupoegade maaga varustamise määruse. Algas Eesti põllumajanduse hävi-tamine – punane maareform ja sotsialismi ehitamine maal.

Maatagavara (üle 30 ha suurusega talundeilt äravõetud maa) oli Harju-maal 103 807 ha. Juurdelõikeid soovijaid oli 4 010, kokku sooviti saada 41 843 ha (juurdelõike keskmine suurus oli 10,4 ha). Uusi kohti soovis saada 5 354, selleks oli maad (juurdelõigetest ülejäänud maad) 61 964 ha. (662, lk 88, lk 92).

Okupatsioonivõimud teadsid väga hästi, et maareform pidi olema vaid va-heetapp üleminekul kolhoosikorrale. See pidi õhutama maal klassivaenu ning aitama maarahva kiires korras kolhoosiküpseks kasvatada.

Ebaseadusliku punase maareformi tagajärgi asuti siluma saksa okupat-siooni ajal (210). Selleks anti Harju maavanema poolt Harjumaal teostatud maareformi kohta alljärgnev korraldus, mis läkitati vallavalitsustele juhiseks. Korralduses märgitakse, et eramaadest bolševike maareformiga eraldatud uue kruntide ja juurdelõigete küsimustes esitatud palved, kaebused ja avaldu-sed lahendab ja otsustab kohalik vallavanem, kuivõrd neid pole otsustanud maavanem või maakonna põllumajanduslik juht... Asjade otsustamisel tuleb pidada silmas järgmisi juhtnööre: Bolševistlikust tegevusest mitte osavõtnud ja korralikult maad harivaile isikuile jäävad krundid ja juurdelõiked kasutada kuni edaspidiste korraldusteni. Nende isikute krundid ja juurdelõiked, kes on osa võtnud bolševistlikust tegevusest või kes ilmselt ei suuda maad harida, antakse tagasi endistele omanikele... Maasaajate kätte kuni edaspidiste kor-raldusteni kasutada jäävate maade suviviljade- ja kartulisaak kuulub sellele, kes käesoleval aastal maad haris ja külvas. Taliviljade- ja heinasaak jagatak-se maasaaja ja endise omaniku vahel pooleks. Vabal kokkuleppel laenatud või sunni viisil võetud seeme tuleb anda omanikule tagasi võetud ulatuses.

Korraldusele on selgituseks lisatud märkus, et bolševistlikust tegevusest osavõtuks tuleb lugeda kommunistliku partei liikmeks või kandidaadiks olemi-ne, hävituspataljoni kuulumine, aktiivse tegelasena bolševikeaegsesse valit-semisaparaati kuulumine ja agitatsioon kommunistide kasuks.

1942. aasta jaanuaris algas maade tagasiandmine talupidajaile, kusjuures sooviavaldused maa tagasisaamiseks tuli esitada 1. veebruariks 1942. Maa-korralduse läbiviijaks oli kohapeal vallavanem. Uusmaasaaja võib jääda oma-le vana talu küljest eraldatud krundile kui vana talu majapidamine selle läbi ei kannata ja kui ta omab seal krundil vajalikud majapidamishooned. (11; 361).

78

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Üheks talu pärisomanduseks tagasisaajaks oli Hageri vallast pärit Kelba talu (181 ha) peremees, kohaliku Omakaitse pataljoni ülem leitnant Enn Heinaru (267).

NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 6. novembri 1940. aasta seadlusega ra-huldati Eesti NSV valitsuse palve ja lubati ENSV territooriumil rakendada VNFSV kriminaalseadust. Nüüd kehtis Eestis Vene nuhtlusseadus, mille alu-sel sai rahvusvahelist õigust eirates okupeeritud Eesti Vabariigis süüstada kontrrevolutsioonilistes kuritegudes iseseisvas riigis elanud ja töötanud isi-kuid, kes osalesid Vabadussõjas, olid Eesti kaitseväe ohvitserid, töötasid omavalistuste juhtidena, kuulusid Kaitseliitu või Isamaaliitu jms. Kuidas oli võimalik Eestis, mille rippumatust ja iseseisvust oli Venemaa pühalikult kinni-tanud 2. veebruari 1920. aasta Eesti-Vene rahulepinguga, toime panna Nõu-kogude korra vastu kontrrevolutsioonilisi kuritegusid, on mõistuseväline. Aga Eesti rahva genotsiidi toimepanemisel oli taolise kriminaalseaduse rakenda-mine otstarbekas ja Venemaa jaoks otstarve pühitses abinõu. Nii püüdis Moskva lahti öelda ka teda siduvast Eesti-Vene rahulepingust. Sama torkab silma ka tänapäeval Eesti ja Venemaa Föderatsiooni suhetes.

Oktoobrirevolutsiooni väärikaks tähistamiseks peeti Harjumaal pidulikke mii-tinguid, aktusi, koosviibimisi, koosolekuid, rongkäike ja muud sorti üritusi, ikka koos läkituste ja tervitustega sms Stalinile ja teistele Moskva punavõimuritele.

5. detsember oli järjekordne suur töörahva pidupäev – pidu peeti NSV Liidu Stalinliku Konstitutsiooni 4. aastapäeva puhul.

Oma uusaastasoove ja -tervitusi ütles aastavahetusel 31. detsembril 1940 raadiost ka Eesti vastne punavõimur, Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presii-diumi esimees Johannes Vares-Barbarus. Ta tuletas meelde 1940. aasta sündmusi ja avaldas kõigepealt oma piiritut tänu Nõukogude Liidu valitsusele, Punaarmeele ja Punalipulisele Balti Mere Laevastikule, Üleliidulisele Kommu-nistlikule Parteile ja kogu maailma töötava rahva juhile – Suurele Stalinile, kelle võimsa abi ja targa poliitika tulemusena Eesti rahvas on saavutanud suure õnne ja õiguse jätkata oma elu kurnajateta ühiskonnas ja üles ehitada klassideta ühiskonda... Ta hoiatas: Klassivõitlus pole kaugeltki veel lõppenud ja rahvavaenlased ei tuku... (610, lk 95).

Ees ootas uus pidupäev – NSV Liidu Ülemnõukogu valimiste päev 12. jaa-nuar, ja juba novembrikuu keskel ajalehe sõnul tervitas töötav rahvas südamli-kult valimisi NSVL Ülemnõukogusse. Algas ohjeldamatu ja mõttetu valimiskam-paania, ja uuele pidupäevale eelnevad töövõistlused said kombekohaselt uut

79

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

hoogu. Valimisteta valimistel olid tulemused ette teada. Nii sai Eesti NSVst NSV Liidu Ülemnõukogu Liidu Nõukokku ÜK(b)P Keskkomitee ja NSV Liidu Rahva-komissaride Nõukogu täisvoliline esindaja Eesti NSVs Vladimir Botškarev (Tallinna valimisringkond nr 644) ning NSV Liidu Ülemnõukogu Rahvaste Nõu-kokku Heinrich Ansip (Harjumaa idapoolne valimisringkond nr 693) ja Olga Lauristin (Harjumaa läänepoolne valimisringkond nr 694). (54; 471).

Heinrich Ansipi (08.09.1909) saadikukarjäär jäi armutult lühikeseks – ta hukati 21.11.1941 Tallinnas. Teda süüdistati sellest, et ta oli EKP liige, aktiiv-ne kommunist, 1940. aasta suvel osales miitingute organiseerimises, oli Eesti NSV Raudteevalitsuse Tallinna raudteekonna poliitilise osakonna ülema abi ja NSV Liidu Ülemnõukogu saadik. (588, lk 66).

Veebruarikuus peeti Eestimaa Kommunistliku (bolševikkude) Partei IV kong-ressi. Kongressi delegaadile Vladimir Botškarevile tegi muret kodanlik natsiona-lism Eestis. Oma kõnes kurtis ta kongressil kõnetoolist (87): Edasi kodanlikust natsionalismist. See on üks tõsisemaid küsimusi. Tuleb asuda ajaloolise mine-viku ümberhindamisele... Võitlust natsionalismiga tuleb pidada ajalooliste mater-jalide põhjal, millest meie oleme väga rikkad. Tuleb tõestada, et kodanlikud natsionalistid ei teinud midagi Eesti rahva tõelise kultuuri arendamiseks... Nat-sionalismi mürk on ajanud sügavad juured eriti noorsoo keskel...

1941. aastaks oli Baltikumi jäänud veel märkimisväärne hulk sakslasi. Nüüd, 10. jaanuaril 1941 sõlmisid NSV Liit ja Saksamaa Riias kokkuleppe nn järelümberasumise (Nachumsiedlung) kohta Eestist ja Lätist. Saksamaale asus veel tuhandeid sakslasi, kuid koos nendega veel tuhandeid eestlasi, lätlasi, venelasi jt rahvuste esindajaid, kes suutsid tõendada oma saksa pärit-olu. (646, lk 174). Järelümberasumisel lahkus Eestist veel umbes 7000 inimest. Kokku võis ümberasujaid olla 20 000. (670, lk 29).

Ümberasustamisega seotud küsimuste reguleerimiseks koostatud kokku-leppele kirjutasid alla Nõukogude valitsuse delegatsiooni esimees V. B. Botškarev (ikka sama mees kes valiti ajalehe sõnul üksmeelselt ja vaimustusega Eesti NSVst NSV Liidu Ülemnõukogu Liidu Nõukogu saadi-kuks) ja Saksa valitsuse delegatsiooni esimees F. Benzler. (204).

Nõukogude Liidu peaesindaja ja Saksamaa peavoliniku 18. jaanuari 1941. aasta kommünikees (ametlikus teadaandes) märgiti (203): NSV Liidu valitsus ja Saksa Riigi valitsus on jõudnud kokkuleppele saksa rahvusest isikute üm-berasumise kohta Läti NSV ja Eesti NSV territooriumelt Saksamaale. Ümber-asumine on vabatahtlik. Isikud, kes soovivad ümber asuda, on kohustatud

80

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

isiklikult teatama oma soovist kirjalikult või suuliselt Nõukogude Liidu esinda-jale ja Saksamaa volinikule. Seejuures tuleb esitada dokumendid, mis kinnita-vad päritolu saksa rahvusest. Isikute registreerimine, kes soovivad ümber asuda, toimub alates 23. jaanuarist 1941. aastal Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas.

Järelümberasujad liigitati ümberasujaiks (Umsiedler), kes said Saksa ko-dakondsuse ja paigutati enamasti endistele Poola aladele, ning põgenikeks (Flüchtlinge), kes paigutati esialgu põgenikelaagritesse. Viimaste hulka arvati enamik mittesakslasi. Ümberasujate tagasipöördumine ei olnud ette nähtud ka pärast Balti riikide vallutamist. (646, lk. 174-175).

Saksamaale ümberasunud eestlastest moodustati 1941. aasta juulis Frankfurtis kolmekompaniiline Eesti väeüksus. Esialgu oli plaan seda väeük-sust rakendada pärast 8-10 nädalalist ettevalmistust Eesti territooriumil või sellega vahetus kokkupuutes olevas Nõukogude Vene territooriumi osas. Hilisemate korralduste põhjal saadeti väeüksus Ukrainasse, asukohaga Kiie-vis. Sellest väeüksusest aja jooksul tõlkidena ja teiste eriala inimestena lah-kunute ja tervislikel põhjustel eemalejäänute tõttu oli pataljoni koosseisu järele jäänud (1. detsembril 1941) nn Frankfurti pataljoni 270-300 meest, selles arvus üle 40 ohvitseri. (730, l 13).

Ajalehe sõnul on eesti mehi võidelnud ka Krimmis. Nii oli Harjumaa mees Heinrich Kild üks nendest 23 eestlasest, kes tegi koos Rumeenia vägedega kaasa Sevastoopoli ja Kertši vallutamise. Krimmi sõjapäevade mälestusena omab Heinrich Kild Rumeenia väejuhatuse poolt annetatud Vaprusmedali (285). Alust on arvata, et tegemist on Harjumaalt järelümberasumisel Saksamaale läinud mehega. Kui algas sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel, astus hulganisti põgenikelaagrites olnud eesti mehi vabatahtlikult Saksa sõjaväkke. Alates 6. juulist 1941 koondati eesti vabatahtlikud Berliini-lähedasse Stahnsdorfi õppe-laagrisse, kus moodustati politseipataljon Ostland. Kahekompaniilise Eesti poolpataljoni ülem oli augustist novembrini 1941 major Henn Sarmiste. 10. oktoobril 1941 saadeti pataljon Ukrainasse ja jaotati kompaniide kaupa eri ük-suste operatiivalluvusse. Eestlaste üks kompanii oli Dneprogressi hüdroelektri-jaama juures (kapten Paul Laamann, siis leitnant Rudolf Steinpick), teine kompanii (kapten Hugo Siim) tegutses kuni 1942. aasta veebruarini Kiievi lähis-tel saksa 304. reservpolitseipataljoni alluvuses ning määrati siis Kiievisse polit-seiteenistusse. 1942. aasta septembrikuus saadeti politseipataljoni Ostland 421 eestlasest 350 meest Eesti SS-Leegioni Debica õppelaagrisse. (646, lk 173-176).

81

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Jaanuarikuu algul 1941 moodustati Harjumaal linna ja maakonna täitev-komiteed (713). Nii sai Harju maakonna täitevkomitee esimeheks Ruts Kivinurk, esimehe asetäitjaks Villem Uustalu, sekretäriks Valdeko Ratasepp ja maaosakonna juhatajaks Aleksander Saar.

Harjumaal rajati masina-traktorijaamu (MTJisid): üks Rae valda Lagedi mõi-sa, teine Keila valda Uuemõisa tallu ja kolmas Rapla valda Alu mõisa (121).

Valmistuti Lenini päevadeks. Teisipäev, 21. jaanuar oli punategelastele nutune: töötav rahvas mälestas maailma proletariaadi suurt juhti, bolševikku-de partei asutajat Vladimir Iljitš Leninit, kelle surmast möödus 17 aastat. Nüüd peeti Lenini surmaastapäeva leinakoosolekuid ja -miitinguid ning mälestusak-tusi. Kinnitati, et mälestus Leninist elab maailma töötava rahva südames igavesti.

Siis tähistati veebruarikuus EK(b)P IV kongressi ja ÜK(b)P XVIII konve-rentsi uute töövõitudega, aktuste ja miitingutega.

23. veebruaril tähistati T.T. (Töölis-Talupoegade) Punaarmee päeva, mis pi-di olema kogu Eesti NSV töötava rahva pidupäev. Punaarmeest ja tema aasta-päevast jätkus ajalehtedele juttu mitmeks päevaks. Punaarmee pidi olema ENSV noorsoo austatud ja armastatud lemmik, aga juba mõne kuu pärast aus-tasid Harjumaa metsavennad oma lemmikut kuulidega. (611, lk 144).

8. märtsil peeti Rahvusvahelist Kommunistlikku Naistepäeva ja meenutati N. Krupskajat, aga millegipärast ka Marie Underit, kes pidi ajalehe sõnul ole-ma meie kõige sügavatundelisem naisluuletaja (401). Siis tähistati märtsikuus miitingutel ja aktustel Karl Marxi 58. surma-aastapäeva.

Kõik need pidulikud märgistamised ja tähistamised ei seganud stahhaa-novliku liikumise propaganda ning sotsialistliku võistluse juurutamist ja laien-damist. Nenditi, et sotsialistlik võistlus areneb Harjumaal hoogsas tempos. Nii käis elu Harjumaal ühest kampaaniast teise, ühest revolutsioonilise või muu tähtpäeva tähistamisest teise tähistamiseni ja kõiki neid saatsid miitingud, pidulikud rahvakoosolekud, kontsertmiitingud, rahvapidustused, kontsertaktu-sed ja lihtsalt aktused koolides, asutustes ja käitistes ning mõistagi pingeline sotsialistlik võistlus. Valitses sotsialistliku võistluse hullus.

Ühel päeval teatati Harjumaa sõjakomissariaadist, et algavad maakonna kutsealuste õppepäevad. (537). Kogu see värk oli korraldatud nii, et ühel kindlal päeval käsutati teatava valla kutsealused Tallinna ja peeti neile päev läbi loen-guid. Kokkutulekuid korraldati Olevimäel, Vene klubi saalis. Esimene päev oli

82

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

pidulik: kohal oli maakonna sõjakomissar, igat sorti politrukke, noorkommunisti-de esindajaid ja ka EK(b)P Harjumaa komitee sekretär Tooming ise.

Kõigepealt asus kõnetooli üks eestlasest kapten, kes pani enda ette lauale paksu pataka käsikirju ja terve rea brošüüre, alustas sellega, et luges paberilt maha lause sellest, milline au see ikka on, kui inimene on kutsutud teenima punaarmeesse, ja sellele järgnes pikk loeng, milles koosolijaid tutvustati pu-naarmee sisemäärustikuga. See sisemäärustiku ettevuristamine kestis üm-marguselt viis tundi. Kuulajad haigutasid... Pärast lõunat olid ette nähtud loengud OSOAVIAHIMilt, MOPRilt, Punase Risti ja Punase Poolkuu organi-satsioonilt. Punase Risti oma kujunes oma loenguga harvanähtavaks nalja-numbriks. Kõneleja ronis pulti, lühike paljaspea, umbes nädal aega ajamata habemega, tõstis silmad üles, pani käed oma loengukäsikirja ümber risti ning alustas pudikeelega: ´helhimehed! Siis pidas ta pausi, torkas nina käsikirja ja hakkas lugema, arvestamata kirjavahemärke ning tõstmata või langetamata tooni. Loengu sisu oli, et Punane Rist on selline organisatsioon, mis annab haavatuile abi, muust seal ei räägitudki. Kõneleja lõpetas: Ja sellepärast iga kutsealune, punaarmeelane ja iga Nõukogude kodanik peab ohverdama en-nast Punase Risti ja Punase Poolkuu sihtide heaks ja peab ennastsalgavalt täitma oma kohust ja andma oma tervise ning elu võimsa kommunistliku par-tei ja tema geniaalse juhi Stalini eest. Nii lõpetanud, pani kõneleja oma käsi-kirja kokku, käed risti, tõstis pea, vaatas lakke ja hüüdis õndsalikul ilmel: Ela-gu üleliiduline kommunistlik bolhevike partei! Elagu helhimeeh Htalin! Ning tippis vasemale või paremale vaatamata saalist välja.

OSOAVIAHIM oli töötajate massiorganisatsiooni venekeelse segase nime-tuse tähtlühend, eesti keeles pidi see tähendama Riigikaitse ning Lennundus- ja Keemiaalase Töö Abistamise Ühingut. MOPR oli aga eesti keeles Rahvus-vaheline Revolutsioonivõitlejate Abistamise Organisatsioon.

OSOAVIAHIMi mees oli energiline nooruk. Ta ilmus kõnetooli, kaenlas terve kandam igasugust kraami, nagu gaasimask, mitmesuguseid sireene jne. Rinnas oli tal komsomolimärk. Paatosega seletas ta: „Osoaviahim“ tuleb sõ-nade „Oso“ ja „Aviahim“ liitmisest, mida need aga tähendavad, jäi seletamata. Siis luges ta ette terve rea paragrahve selle segasenimelise organisatsiooni põhikirjast, hüppas siis kõnepuldist alla, haaras gaasimaski ja hüüdis: See on gaasimask! Selle järele võttis ta ühe käsisireeni, keeras selle undama ja lau-sus võidurõõmsalt: See on sireen! Kui nii kõik kaasatoodud asjad olid näida-tud, kutsus kõneleja kõiki üles andma oma elu partei ja Stalini eest ning laskis viimaseid elada.

83

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Üks Kohila poiss, kelle läheduses juhtusin olema ühel sellisel loengupäe-val, lausus päevakorra lõpul poolvaljusti sõbrale: Kurat, muud ei ole kui iga-üks tahab elu ja elu. No mitu elu mul on, ega ma kass ole, kel öeldakse seitse hinge olevat!.

Ühel päeval, ei mäleta enam kuupäeva, olid siis koos Keila või Rapla kut-sealused, astus ootamatult saali hulk kõrgemaid punaohvitsere. Nagu seletas korrapidaja, oli peakülaliseks keegi kõrgem poliitiline juht Leningradi Sõjako-missariaadist. Kapten katkestas otsekohe oma sisemäärustiku-loengu. Tükk aega arutasid ülemused midagi omavahel, siis asus kapten uuesti pulti ja teatas, et seltsimees komandör Leningradist räägib erakorraliselt sellest, kuidas Nõukogude Liidus likvideeritakse kutsealuste kirjaoskamatus.

Kõrge ülemus astus ette, võttis taskust bloki ja pliiatsi ning hüüdis: Kes on teist kirjaoskajad?

Küsimus oli koosolijaile ootamatu ja selle mõttest ei saadud äkki aru. Üle-mus sai asjast aru aga teisiti. Ta naeratas julgustavalt ja ütles: Nu, nu, ärge häbenege. Ütleme siis nii: Kes on kirjaoskamatud? Tõstke käed!

Ühtki kätt ei kerkinud. Ülemus vaatas veidi imestunult kord üle saali, kord oma kaaslaste poole ja jatkas: Hea küll. Kes on osaliselt kirjaoskajad? Luge-da oskab, aga kirjutada ei? Jälle vaikus. Ükski käsi ei tõusnud. Kes oskab lugeda ja puudulikult kirjutada? Kõik jäi endiseks. Kes on täiesti kirjaoskaja? Lugemine, kirjutamine, kõik selge?

Loomulikult tõusid nüüd kõik käed. See ootamatu nähtus ajas ülemuse segadusse. Ta vaatas abiotsivalt ringi, otsekui mitte uskudes oma silmi, kuid siis tegi eestlasest kapten talle pooli-hääli selgeks, et koosolijaist on 12 ini-mest gümnaasiumi, 18 keskkooli ja ülejäänud kõik kuueklassilise algkooli haridusega, välja arvatud ainult üks, kes on lõpetanud ainult 4-klassilise alg-kooli, ja seegi on rahvuselt venelane..

Loeng kirjaoskamatuse likvideerimisest jäi pidamata. Sellele vaatamata oli see etteaste meie kuulajatele kõige õpetlikum, kuna sellest sai selgeks, milli-ne on see paljukiidetud kultuur seal Nõukogude Liidus!

Nõuti, et kõigil komnoortel ja kutsealustel peab olema sooritatud VTK kompleks (Valmis tööks ja (N. Liidu) kaitseks), s.o VTK märgi saamiseks ettenähtud normidekohased võimlemisharjutused ja katsed. Normid olid väga väikesed ja igal normaalselt arenenud inimesel olid need jõukohased. Selles kampaanias korraldas Harjumaa spordikomitee ühel märtsi-pühapäeval VTK

84

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

seminare Harjumaa neljas keskuses: Keilas, Raplas, Kosel ja Kuusalus, õpe-tamaks võimlemisharjutusi ja selgitamaks VTK norme. Harjumaa üks spordi-juhte pajatab Kuusalus korraldatud VTK-seminarist (535): Ilm oli külm ja päi-kesepaisteline. Kuusalu oli nagu surnud – ühtki inimest ei näinud kuskil liiku-mas. Sellest pisut hämmastunud, astusin rahvamajja. Ruumika hoone uksed olid lahti, jalutusruumis küdes ahi. Ahju ees istus miilitsamees. Üks teine noormees ajas ahju hagu. Rohkem inimesi ei olnud, ehkki kell näitas juba veerand tundi üle väljakuulutatud seminari alguse.

Ahjukütja noormees esitles end. Segus, et ta oli Kuusalu komnoorte orga-nisaator A. – Noh? küsisin. – Kuradid, näe ükski pole tulnud! laiutas ta käsi. – Aga te ju teatasite, et kõik on korras. Et tulevad kutsealused, tulevad algkooli-õpetajad ja esindajad teistelt kohtadelt. – Teatasin küll. Saatsime kõigile kut-sed, aga näe, ei ole kedagi. – No siis oleksid võinud ometi kohaliku rajooni komnooredki kohale tulla. – Ongi. Meie miilitsaga oleme. Rohkem Kuusalu vallas komnoori ei ole. Algul oli veel üks kolmas kah, aga see sai ühekorra külapoiste käest naha peale ja astus välja. – Kui kaua olete juba tegutsenud komnoorte organisaatorina? – Kaks kuud. Mind toodi Jägalast üle, et organi-seeriksin siin vallas komnoori, aga siin pole midagi teha. Igal pool, kuhu lä-hed, aetakse koerad peale, ja videvikus ei julge liikudagi – nurga tagant len-davad kivid ja kaikad... On üks kuradi pesa see Kuusalu. – Aga vähemasti kutsealused, need on ju kohustatud osa võtma VTK tööst ja oleksid pidanud täna koos olema. – Kutsed saatsin kõigile. Aga üks vabandab, et peab mine-ma veskile, teine on haige, kolmas on sugulastele külla sõitnud... Mitte ühtki ei saanud kätte.

Hoolimata küdevast ahjust hakkasid mul jalad külmetama. Küsisin, miks ei ole ruumid aegsasti köetud. Nii ei lähe nad enne õhtutki soojaks ja kuidas siis oleks saanud võimlemist teha, kui rahvas olekski koos.

Kuusalu komsorg lõi käega: – Rahvamaja kojamees viskas mulle hommi-kul ukse võtme kätte ja läks Valklasse. Puukuuri leidsin lukustatuna. Vedasi-me miilitsaga ise hagu siia, et pisut sooja saada. Kuradi pesa see Kuusalu!.

Kuna haod hakkasid lõppema ja külm ei mõtelnudki nõrgeneda, hankis A. kuskilt veoauto ja me sõitsime Jägalasse, kus oli soe rahvamaja. Seal oli rohkesti vabrikunoori ja nii pidasimegi oma võimlemistunni kuidagi ära...

Sporditegelane maakonna spordikomiteest jutustab (536): Juhtusin Vasa-lemma just siis, kui oli käsil „sotsialistlik kevadkülv“. Pärast ametiasjade ajamist küsisin jaamateel agronoomilt naljatoonil: „Noh, kuidas sotsialistlik külv ede-

85

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

neb?“ Mees tõmbus tõsiseks, vaatas ringi, kas mitte kahtlasi kõrvu läheduses ei ole ja lausus: Pisarad tulevad silma. Inimesi sunnitakse tähtajaks vilja maha tegema. Maa on kuiv kui pulber. Käisin linnas seletamas, käratati peale. Nüüd tean, et neil ei ole kogu selle kometiga muud sihti, kui põllupidajaid laostada, et neid siis hiljem hõlpsam oleks karjadena kolhoosidesse tampida.

Spordikomitee töö vastu tundis huvi Harjumaa EK(b)P Komitee propagan-da sekretär Lazarev. Ta tuli aprilli lõpus spordikomiteesse töö kohta aru nõudma. Mõistagi vastati: töö läheb ladusalt, VTK normide täitmine edeneb, teeme korralikult propagandat, võitleme kui lõvid geniaalse Stalini suure asja eest. Tegevus käib nii ja nii...

Tõin ette aruande, et vaat, nii- ja niipalju on peetud kõnesid, nii- ja niipalju muud propagandat. Lazarev jäi rahule ja lahkus...

30. aprilli lõunal aga tuli mulle niisugune obadus, mis lõi algul tummaks... Telefoni teel küsiti mind isiklikult. Telefoni otsas oli Lazarev – Parteikomitee sekretäri korraldusel tuleb teil sõita 1. mail Arukülla miitingule kõnelema, oli korraldus. Kogelesin midagi vastu, kuid Lazarev ütles: – Ei ole midagi, seltsi-mees. Kõik teised kavad tuleb ära jätta. Maimiiting on tähtsaim ... Oli selge, et käsk on käsk. Jätad sa minemata – siis on teada, mis tuleb... Lähed sa, siis pead juba rääkima päris bolševistlikku juttu, sest kohal on ju punaseid ning igasugune muu jutt on samuti elukardetav...

Raske südamega astusin rongile. Sirvisin värskeid ajalehti. Puutus silma sõnum, kuipalju Inglismaa annab päevas välja sõjale. Sellest sain idee...

Arukülas astusin „päris“ miitingukõneleja maneeriga pulti. Saalis oli rah-vast umbes kümmekond rida. Kohalikud punategelased, osa väljakäsutatud algkooliõpilasi ning mõni uudishimulik.

Tuletõrjeorkester mängis internatsionaali. Poisid pilgutasid mulle silma ja muigasid. Nad mängisid tõesti nii võimatult, et jube oli kuulata. Nii avaldas orkester oma meelt.

Avasin suu ja seletasin, et Inglismaa annab üheainsa päeva jooksul sõ-jaks nii- ja niipalju raha välja, lisasin summale juurde veel umbkaudu selle, kuipalju võiks kulutada Prantsusmaa päevas, arutasin kogusumma Eesti kroonideks ja tegin selgeks, et selle rahaga, mis ainult need kaks riiki kuluta-vad sõjale üheainsa päeva jooksul, saaks ehitada igale eesti perekonnale kolmetoaline korter vanniga ja kõigi mugavustega. Lõppsõnana mainisin, et meie oleme õnnelikud, tohtides 1. maid pühitseda rahus. Sammusin kõnepul-

86

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

dist alla. Rahvas plaksutas. Kartsin tükk aega, et võibolla tuleb sekeldusi, et ma ainsa sõnagagi ei lasknud elada ei Stalinit, parteid ega N. Liitu, kuid õn-neks mu vähenõudlik auditoorium ei teinud sellest küsimust ja kogu lugu lõppeski nii, et hunt söönud ja lambad terved.

Oli vaja sõita Põllkülla. Põllküla asub Paldiski baaside rajoonis ja sinna olid venelased ehitanud terve väikese linna. Ei puudunud ka avar kultuurihoo-ne ruumika lavaga. Rahvast – töölisi ja punaväge võis seal olla mõne tuhande ümber. Paldiski baaside rajooni sõitmiseks oli vaja erilist luba. Niisugune oli meil (kahel sporditegelasel) muidugi taskus.

Kui rong Keilast Paldiski poole pööras, tuli kaks punaväelast dokumentide kontrolli teostama. Minul oli „bumaaga“ käepärast, kuid mu kaaslane... otsis ja otsis, näppis oma paksus rahataskus kõiksugu pabereid, otsis selle mitmel korral läbi ning uuris pabereid, hoolikalt ja ükshaaval, nende hulgas ka oma sõiduluba, siis pööras ka taskud pahupidi – kuid ikka sõiduluba netu. Mõle-mad punaväelased seisid kannatlikult juures. Lõpuks leiab põuetaskust veel ühe ümbriku, millest vahivad välja mitmesuguste paberite servad. Ümbrikust puutub esimesena näppu valge kokkupandud dokument. Punaväelane lööb silmad peale, veeretab paberit näppude vahel, uurib templeid ja ütleb „Horošoo!“. Kontrollijad sammuvad kõrvalkupeesse. Minu kaaslasel on käes Tallinna pandimaja pilet. Mitmed templijäljed piletil mõjusid kontrollijatele usaldustäratavalt.

Põllkülas oli õhtul spordipidu maadlus- ja poksivõistlustega. Rahvast oli saal tulvil ja pääsmeid enam ei müüdud. Siis korjus esikusse paarsada puna-väelast ja vene töölist, kes ühisel jõul ründasid piletikontrollijaid ja vallutasid saali. Kõik vahekäigud litsuti nii täis, et polnud ruumi hingamisekski. – Kulub vähemasti 500 aastat, enne kui venelasest võib saada tsiviliseeritud inimene, tähendas selle peale pead vangutades euroopa meister Kotkas (Johannes Kotkas Euroopa meister klassikalises maadluses 1938. ja 1939. aastal – H.L.), kes nägi seda rünnakut pealt.

Samal võistlusel juhtus õnnetus – Kehra mehel Ploompuul murdus maad-lemise juures käeluu. Venelased jooksid staapi, et kutsuda arst. J. Kotkas aga rebis samas kõnepuldi ümbert tüki punast riiet, murdis kuskilt paar lauajuppi ja pani käe lahasse. Umbes veerand tunni pärast ilmus arst – keegi polkovni-kuaukraadis sõjaväelane. See hakkas kohe riidlema, miks on enne teda „kä-perdatud“ja nõudis Kotkalt hädasideme lahtitegemist. Tekkis lausa sõda, sest polkovnik kärkis oma ja Kotkas seletas vastu, et tema on õppinud samariitla-

87

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

ne. Võit jäi meie meestele, vigastatu toimetati autoga Tallinna Kotka sideme-ga, kus kiideti, et esmaabi on oskuslikult antud ja luuotsad õigel kohal.

Käis koolinoorte ideoloogiline kasvatustöö. See oli tulutu tegevus, sest koolinoorte meelsus oli vankumatu (206). Õpetajatele oli antud korraldus, et ükski õppetund ei tohi mööduda marksistliku jooneta. Muidugi jäi see teosta-mata paljude ainete puhul, kuid ajalugu, maadeteadus ja osalt ka looduslugu kujunesid propagandaaineiks. Siin tuli ülistada Nõukogude Liitu, ta looduslik-ke rikkusi, majanduslikke saavutusi jne. Aga seda ei saa ütelda, et seega oleks suudetud muuta õpilaste meelsust, äratada neis lugupidamist Nõuko-gude Liidu vastu.

Õpetajad teadsid, et tulemused on eitavad siis, kui sa kõneled Nõukogude Liidust superlatiivides. Seda siis ka tehti, sest ülistamine on ju hädaohutu, kuid õpilastesse külvati nendesamade liialdatud kiitustega umbusku kõige selle vastu, mis oli bolševistlik või mis puutub Nõukogude Liitu.

Keskkooli vanemais klassides oli noorkommuniste vähe, või polnud neid sugugi. Meile oli hästi teada, et sageli ei astunud noorkommunistiks just sää-rane õpilane, kellele nuhiamet oli ülesandeks tehtud. Seepärast tuli olla väga ettevaatlik.

Keskkooli vanemate klasside õpilased olid meelsuselt üks pere. Neil oli küllalt taktitunnet, et oma demonstratiivsete vempudega õpetajaile mitte kahju teha. Nemad tegid möödunud kooliaasta talutavaks, nende terve vaimu tõttu ei langenud distsipliin – vana kooli vaim oli nii tugev, et seda ei jõutud ühe aastaga lammutada.

Revideerimiste puhul olid õpetajad ja õpilased nagu üks näitlejatepere, kes tunneb oma osa hästi ja kes oskab suurepäraselt kokku mängida. Revi-deerijaiks olid partei-inimesed... Eesti haritlaskonnast oli õpetaja seisukord üks raskemaid, sest ta ülesanne oli talle vastik: lammutada noorte isamaalist, rahvuslikku meelsust. Seda tuli teha konstitutsioonitundides... Siin oli õpetaja kohustatud seletama Vabadussõda suureks väärsammuks, ta pidi noores maha tegema kõik selle, mida eesti kool seni oli teinud rahvusliku kasvatuse alal ülesehitavat. Kui selgus, et selles aines kevadel eksamit ei tule, siis jäigi see tund mitmel pool andmata.

Õpilaste seas levis laialt antiinternatsionaal: Nüüd üles, keda Stalin rõhub, / Marx, Engels ikkes hoiavad! / Keeb mässul rind ja võitlus lõhub / viisnurkse tähe ahelad.

88

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Me kommunismi hävitame, / uus parem ilm on meie püüd, / uus ilm, kus võidul ülendame / need, keda Stalin rõhub nüüd.

Viimse võitluse maale / lahing otsustav toob, / võim internatsionaali / meid kõiki üles poob.

Ei vabadust saa punaväega, / ei aita tsaar, ei hiiglane, / vaid oma võimsa, julge käega / me kommunismi võidame!

Et punast tõbe heita hauda / ja võita endal´ vabadust, / sa tõmba lõõtsa, tao rauda / niikaua kui raud tuline.

Refrään: Viimse võitluse maale...

Ja veel: Kord saabub aeg, mil kange Kalev / seal tõstab mõõga kõrgele, / siis hävib rõhujate malev, / me eesti lipu heiskame.

Siit on selgesti näha noorte meelsus, mis oli kindlailmeliselt sihitud kom-munismi vastu. Õpetaja meenutab: Seda meelsust nad ilmutasid vaikse de-monstratsiooniga ka 24. veebruaril. Sel päeval olid õpilased riietatud silma-paistvalt pidulikult, poistel ja tütarlastel valged kraed, paljude tütarlaste riietus kombineeritud rahvusvärvide kohaselt. Minu klassi tulles seisid õpilased seal ülesrivistatult, kõik väga tõsised ja kõigi silmad vaatasid minule nagu küsides, et kas teil on ka meeles, mis päev täna on...

Tänu niisugusele meelsusele ei suutnud enamlased ühe aasta jooksul se-da lammutada.

Teatakse, et Eestist põgenes esimesel punasel aastal üle mere vennas-rahva juurde üle saja eestlase. Teistel andmetel võis see umbes 200. Põge-nesid mitmed ajateenijad ja ohvitserid. Kuid Soome tulijate hulgas oli ka eest-lasi, keda soomlased pistsid vanglasse, sest neid kahtlustati spionaažis Vene huvides. Sõja puhkedes läksid mitmed harjulased Soome Talvesõtta. (84).

Punane terrorirežiim vajas kohalikke abimehi. Seetõttu värvati usinasti pealekaebajaid, kes abistasid miilitsat ja NKVD töötajaid rahvavaenlaste sel-gitamisel. Samuti asuti läbi töötama arhiivimaterjale. Sel moel koguti andmeid Kaitseliitu kuulunud isikute kohta, samuti koostati nimekirju Judenitši armees-se kuulunud meeste kohta. Nii kogus NKVD arhiivimaterjale oma ohvrite mi-neviku paljastamiseks. (132).

Ees olid maipühad ja juba aprillikuu algul mindi vastu 1. maile. Nii käisid Harjumaal ettevalmistused 1. Mai tähistamiseks ja taas tuli minna sotsialistlik-ku töövõistlusse 1. mai auks. Maipidustuste kava nägi ette pidulikke koosole-kuid, pidulikke aktusi, kontsertmiitinguid, maipidusid ja õhtusi rahvapidustusi, aga muidugi ka rongikäike lippude ja loosungitega.

89

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Siis läks Harjumaal maikuus lahti bolševistliku ajakirjanduse levitamise hoogtöö. Aga samas ootasid sotsialistlikud põllud kevadkülvi. Külvitööd käisid sotsialistlikus võistluses ja tuli rakendada kogu jõud külviplaani täitmisele. Ei olnud siin loodetud abi ka Harjumaal loodud MTJdest ega HMLPdest (hobu-masinariistade laenutuspunktidest).

Kampaania korras käis nõukogude passide pidulik kätteandmine. See pidi toimuma Eesti NSV SaRK Miilitsavalitsuse teadaande kohaselt 15. maist kuni 15. augustini. Paljudele jäi see pidulik sündmus üle elamata.

Üheks viimastest nõukogude okupatsioonivõimu sõjaeelsetest ettevõtmi-sest Harjumaal jäi Kolmanda viisaastaku riigilaenu väljalaskmine ja riigilaenu tellimise kampaania. See toimus suure vaimustusega, innuga ja hoogsalt.

Veel jõuti alustada sotsialistlike töövõistlustega 21. juuni auks, mida ka-vatseti tähistada suure väärikusega. Aga juba oli tunda läheneva suure sõja hõngu.

90

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

91

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

3. Riiklike sümbolite hävitamine Harjumaal

Puhake, paremad pojad, pärjatud olgu te kalm! Kodule olite kaitseks, vallina teras ja malm. Puhake, julgemad kotkad, lahingus lõppes te lend! Mälestus jäädav on teile, venda ei unusta vend... Haudade põhja teil tänu, kangelasvennad, hääd und!

Karl Eduard Sööt. Langenud kangelastele. (705, lk 23).

Vabadussõda määras Eesti riigi ja rahva igikestvuse. See sõda nõudis Eesti rahvalt ränki vereohvreid. Eesti Vabadussõda ja Eesti vabaduse eest langenud sõjamehi jäid Harjumaal, nagu teisteski maakondades pärast Eesti okupeerimist meenutama Eesti riikluse sümbolid – Vabadussõja mälestus-märgid (mälestussambad, mälestuskivid ja mälestustahvlid).

Harjumaal olid harjulased enne Nõukogude okupatsiooni püstitanud 16 mä-lestussammast (627, lk 313-314). Need olid Ardu lahingu, Harju-Jaani / Raasi-ku, Harju-Risti, Jüri, Jõelähtme, Järvakandi / Purku, Kehra lahingu / Lahin-guvälja, Kohila, Kose, Kuusalu, Nissi, Priske lahingu. / Anija-Priske, Rapla, Vahastu, Vetla lahingu ja Voose lahingu / Voose-Saia mälestussammas (20.07.1930), taastatud 24.08.1991 (627, lk 314).

Ardu lahingu mälestussammas. Harjumaa piiril, Ardus peatati 1919. aasta algul enamlaste edasitung ja sunniti nad taganema. Punase väe tagasilöömist märgistas Ardu lahingu mälestussammas, mis avati pidulikult 4. septembril 1932. Avamisel kõneles KL ülem kindralmajor Johannes Orasmaa (Roska) VR I/2 ja VR II/3.

Sammas oli 2 m kõrgune mitmejärguline sokliga graniitobelisk. Selle esiküljel oli Vabadusristi kujutis ja tahvel tekstiga: „EESTI OLE JULGE / KÕIKIDE VAEN-LAST EES / SINU VABADUST KAITSEB / EESTI MEES / Siit löödi vaenlane tagasi / 1919. a. 6.I“

92

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Obeliski ümbritsesid raudkettidega ühendatud kivisambad.

Juulikuu algupäevil 1941 õhkisid samba EK(b)P Harjumaa komitee korraldu-sel hävituspataljonlased. Plahvatus oli nii tugev, et purustas kiriku aknad ja lähe-dal paiknevad hauatähised. Mälestussamba alus tehti maatasa. Monumendi kuju oli purunenud kolmeks tükiks. Rusud veeti 7 km kaugusele Riesenkampfi talu lähedale ja heideti Oja sillalt Pirita jõkke.

Sammas taastati ja selle taasavamine toimus Kõue valla enamlaste võimu alt vabanemise aastapäeva tähistamisel pühapäeval, 16. augustil 1942. (527).

Samba avas Harjumaa Omakaitse esindaja, pühitses EELK Kose kihelkonna õpetaja R. Jõgis. Mängis Harjumaa Omakaitse VII pataljoni orkester, laulis laulu-koor.

Pärast sõda hävitasid kommunistid mälestussamba uuesti.

23. juunil 1990 toimus Ardu lahingu mälestussamba teine taasavamine. Kuna samba algne asukoht oli maantee õgvendamisel hävinud, paiknes see nüüd uues asukohas Ardu lähedal, Treieli mäel, maantee parempoolsel nõlval. Taas-tatud sammas on betoonist ja endisest kogukam. Obeliskil on ainult Vabadusristi kontuur ja tahvel muudetud tekstiga: EESTI OLE JULGE, / SEST SINU EEST, / SINU VABADUST KAITSEB EESTI MEES! / SIIT LÖÖDI VAENLANE TAGASI / 6.I 1919. A. (627, lk 174-175).

Harju-Jaani / Raasiku mälestussammas. Mälestussammas püstitati Nais-kodukaitse eestvõttel kihelkonna rahva toel. Samba aluse valmistas insener Konik, kivitöö tegi kujur Artur Mihkelson oma kavandi järgi.

Mälestussammas avati 6. oktoobril 1935. Samba avas Kaitseliidu ülem kind-ralmajor Johannes Orasmaa, pühitses EELK praost Jakob Aunver.

Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenute mälestussammas asus Harju-Jaani kiriku kõrval platsil. Kaheastmelisele alusele oli paigaldatud horison-taalne graniitplokk. Selle esiküljel, keskel, oli Vabadusristi kujutis, kahel pool aastaarvud „1918“ ja „1920“ ning tekst: „HARJU-JAANI / KIHELKONNAST / LANGENUD VÕITLUSES VABADUSE EEST:“ ja kolmes tulbas 15 langenu nimed. Kivi tagaküljel olid aastaarvud „1914 – 1917“ ja 28 nime.

Kommunistid õhkisid mälestussamba 1940. aastal. Saksa okupatsiooni ajal pandi 23. augustil 1942 samba asukohta tahvel, millel oli Vabadusristi kujutis ja tekst: „Au langenuile / 1914-1917 1918-1920 / 1941“.

Maa Sõna andis 25. augustil 1942 teada (398): Raasiku alevikus tähistati pü-hapäeval, 23. augustil Raasiku valla bolševike küüsist vabanemise esimest

93

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

aastapäeva. Koguneti Harju-Jaani kiriku õuele langenud saksa sõdurite kaunista-tud haudade juurde, kus toimus Vabadussõjas ja möödunud aastal langenute mälestustahvli avamine.

Pärast Eesti taasokupeerimist tahvel peideti.

Tahvel taasavati 3. juulil 1988. Harju-Jaani Muinsuskaitse Seltsi esimehe Robert Waitmaa eestvõttel lasti valmistada uus sammas, mis on hävitatud sam-ba täpne koopia. Mälestussammas taasavati 24. juunil 1989. (627).

Harju-Risti mälestussammas. Harju-Risti Vabadussõjas ja Esimeses maa-ilmasõjas langenute mälestussammas avati 29. juunil 1924 (604, lk 42). Mälestumärk asub Harju-Risti kirikuaias, kiriku lõunapoolsel küljel. Vasalemma marmorist valmistatud samba kivitöö tegi kohalik kiviraidur Emil Weiss. Soklil (samba alusel) asetub risttahukas, mida katab kahepoolse kaldega kolmnurkne kivikatus sellel asetuva ristiga. Risttahuka esiküljel on tekst: Eesti wabadussõjas langenud sõdurid / 1918.-1920, ja 8 nime. Teksti all on reljeefsete ristatud tam-meokste hõlmas risti kujutis. Sambla soklil on kiri: Suuremad armastust ep ole ühelgi, kui see, / et tema oma elu jätab oma sõbrade eest. Joh. 15.13., selle all ristatud mõõkade kujutis. Samba tagaküljel on tekst: Ilmasõjas langenud sõdurid 1914-1918 ja 30 langenud sõduri nimed. (627, lk 41).

Soklil on kiri: Ilmasõjas teadmata kadunud sõdurid. Tekst on mälestusmärgil omaaegses Eesti kirjutuskirjas (gooti kirjas).

Sammas on ümbritsetud sepisaiaga.

Harju-Risti mälestussammas on üks väheseid Vabadussõja mälestusmärke, mis nõukogude võimu ajal jäi hävitamata (457; 627, lk 41).

Risti kirikus on sõjaministeeriumi kingitud Vabadussõja pärg. Metallpärja linti-delt võib lugeda, et selle on Risti kihelkonna langnute mälestuseks toonud EV sõjaministeerium. Pärg paigutati Risti kirikuaias seisva Vabadussõja mälestus-samba juurde tõenäoliselt selle monumendi avamisel 29. juunil 1924. Nõukogu-de okupatsiooni ajal viidi Vabadussõja pärg varjule.

Jõelähtme mälestussammas. Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenute mälestussamba kavandi valmistas kujur Anton Starkopf, samba ümb-ruse kujundas maastikuarhitekt Eerik Lepp. Samba ümbrus piirati madala paeki-vimüüriga ja sinna istutati avamisel noored pärnad.

Mälestussammas avati 23. juunil 1939. Sambalt eemaldas katte peaminister Kaarel Eenpalu, pühitses EELK praost Jakob Aunver Jürist. Kõnelesid Harju maavanem K. Ruus, KL Harju Maleva pealik kolonelleitnant K. Saar jt.

94

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Mälestussammas paiknes Jõelähtme kiriku esisel, Tallinn-Narva maantee äärsel platsil. Ligi 6 m kõrgune, punasest graniidist valmistatud ja poleeritud sokliga obelisk oli paigaldatud kolmeastmelisele alusele. Obeliski ülaosas oli süvareljeefis Vabadusristi kujutis. Sokli esiküljel oli tekst: „1918-1920 AASTA / VABADUSSÕJA / KANGELASI MÄLES-/TAB TÄNULIK JÕE-/LÄHTME KIHEL-KOND“. Teksti all oli tammeokstega põimitud mõõga kujutis. Samba paremal küljel olid VABADUSSÕJAS langenute (11 nime), vasakul ja tagaküljel MAAIL-MASÕJAS langenute nimed (26 ja 24 nime).

Sammas võeti maha kevadel 1941 ja selle tükid veeti traktoriga vallamaja hoovi (teistel andmetel meierei juurde).

Jaanipäeval, 24. juunil 1942 avati Jõelähtmes uuesti enamlaste poolt hävita-tud mälestussammas endisel kujul. Samba avas Omakaitse ülem kolonel Ernst-Friedrich Leithammel, vaimuliku talituse pidas kirikuõpetaja E. Petersoo. Esi-nesid Harju maavanem Paul Männik ning Kuusalu ja Jõelähtme vallavanemad. (139).

Mälestussammas hävitati täielikult nõukogude uue okupatsiooni ajal aprillis-mais1948. Samba lasksid õhku piirivalvurid, selle tükid veeti Laane talu lähedale kivimurdu ning kaeti mullaga.

Septembris-oktoobris 1988 kaevati sambatükid välja, suuremad tükid toodi mälestussamba asukohta ja neist ehitati „Monument monumendile“.

23. mail 1989 sai valmis samba alus ja pandi paika selle nurgakivi. Plats kor-rastati esialgsel juhul. Sambaks sobiv kivi leiti Vandjala küla lähedalt. Kivitöö tegi kiviraidur A. Düna.

Mälestussammas taasavati 23. juunil 1992. Katte eemaldas ja kõneles pea-minister Tiit Vähi, pühitses EELK õpetaja Jüri Raudsepp. Auvalves seisid Jõe-lähtme, Kuusalu ja Aruküla kaitseliitlased, esines Jõelähtme-Loo segakoor, mängis Kuusalu puhkpilliorkester.

Taastatud mälestussammas on originaali koopia. Sokli tagaküljele on lisatud tekst: „AVATUD 23.VI 1939. LÕHUTUD 1941 / TAASTATUD 1942. PURUSTA-TUD 1944 / TAASAVATUD 23.VI 1992 / „ARS MONUMENTAAL““. Taastatud mälestussamba juurde on paigutatud lõhutud samba tükid (604, lk 64; 627, lk 251-

252).

Jüri mälestussammas. Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud sõdurite mälestussammas asus Jüri kirikuaias. Mälestussammas valmistati kunstnik Richard Hammeri kavandi järgi. Kivid veeti samast, kirikumõisa põllult.

95

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Aluskivile oli paigaldatud teine, ülalt kitsenev rändrahn, millel seisis pärga ja mõõka hoidev leinava sõduri skulptuur. Sõdurikuju oli valmistatud hallist, aluskivi punakaspruunist graniidist. Samba kõrgus oli 5,5 m. Samba ülemisel rahnul oli tekst: AU LANGENUILE / EESTI / VABADUSSÕJAS / 1918 – 1920. Sellele järgnesid 25 langenud sõjamehe nimed. Alumisel rahnul, kahel lihvitud lisatahvlil oli tekst: ILMASÕJAS 1914 – 1918 LANGENUD ja 71 nime. (Langenute nimed lisati sambale alles aasta hiljem ja lõplikult sai sammas valmis 27. septembriks 1927).

Mälestussamba pidulik avamine ja pühitsemine toimus pühapäeval 26. mihk-likuu päeval (26. septembril) 1926. Samba avas Sõjavägede Staabi ülem kind-ralmajor Juhan Tõrvand. Pühitsesid EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja A. Sommer ja Jüri koguduse õpetaja Jakob Aunver. Peokõne pidas Riigikogu esi-mees K. Eenpalu. Laulis koor ja mängis orkester.

Saksa okupatsiooni ajal toodi samba säilinud osad jõest välja. Sammas taas-tati (kujur Herman Hallistel), kuid mitte enam endisel kujul: see oli nüüd mada-lam (umbes 3,5 m), alus oli kividest laotud ja kaetud halli terrasiitkrohviga. Tekst oli: AU LANGENUILE EESTI VABASTAMISEL, kuid nimed puudusid. Mälestus-samba taasavamine toimus kommunistide võimu alt vabanemise aastapäeva pühitsemisel 23. augustil 1942. Pühitses praost Jakob Aunver. (395).

1948. aasta hilissügisel pimeduse varjus mälestussammas lõhuti taas kohali-ke punavõimurite korraldusel. Osa purustatud kividest veeti kirikuaia taha maan-teekraavi. Skulptuur ja samba raidkirjadega tükid kästi kolmel talunikul (August Leukmann Kasemäe talust, Karl Ternel Karba talust ja Voldemar Kallaspoolik Prantvahi talust) vankritega Lehmjale kivipurustajasse vedada. Mehed seda korraldust ei täitnud ja heitsid sambatükid vanasse kaitsekraavi, kus sügisene lehesadu ja peatselt tulnud lumi need kattis. Hiljem mälestussamba tükid peideti ning skulptuur ja eraldi selle peaosa maeti ümber. Aastakümneid hoiti mälestus-samba aset suurekskasvanud tamme kõrval salamisi korras. Sinna istutati kuusk, mille okstele ja ette süüdati jõulupühil küünlaid.

Sügisel 1986 peeti Jüri kirikuaias Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimene koos-olek kus otsustati mälestussammas taastada. Uue samba valmistasid kiviraidurid Heino Kuura, Vambola Mets ja Ermo Vipp väikeettevõttest Kolm Seppa.

Mälestussammas taasavati pidulikult 16. detsembril 1989. Pühitses EELK Jü-ri koguduse õpetaja Jüri Raudsepp, laulis Jüri segakoor ja Jüri puhkpilliorkester. (245; 627, lk 95-96).

96

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kohila mälestusammas (Eesti Vabadusvõitlustes langenute mälestus-sammas Kohilas). Mälestussamba kavandi valmistas kujur Anton Starkopf. Sammas avati 9. juulil 1939. Samba esiküljel oli Vabadussõjaaegse eesti sõduri pronks kõrgreljeefkujutis, mille all kiri: Eesti vabadusvõitlustes langenutele. Sam-ba tagaküljel on kivisse raiutud lause: See usk, mis sangareid siin surma surus, ei unu ajas ega umbu murus.

Vabadussõjas langenute mälestussammas asus Kohila alevikus, rahvamaja esisel platsil. See oli kolmeastmelisele alusele paigutatud sokliga obelisk. Samba esikülje soklil seisis pronksist eesti sõdur, pilk suunatud itta. Soklil asetuval mus-tast kivitahvlil oli tekst „EESTI / VABADUSVÕITLUSTES / LANGENUILE“. Sam-ba tagaküljel olid Marie Underi luuleread: „SEE USK, MIS SANGARID / SIIS SURMA SURUS / EI UNU AJAS EGA UMBU / MURUS“.

Bolševikud purustasid samba 17. juunil 1941 (teistel andmetel 20 juunil). Kir-jutatakse, et bolševikele ei meeldinud sõdurikujutuse ida vastu suunatud hoiak. (706, lk 15).

Kohalikud enamlased kiskusid Kohilas Vabadussõja monumendi maha ja vedasid graniitplokid vabriku juurde, kus need pidid minema ehitusse. Nüüd seisab monument jälle uhkelt omal kohal, pronkssõduri pilk suunatud ähvar-davalt itta. Monumendi taasavamine vajalise pidulikkusega toimub lähemal ajal. (190).

Teisal täpsustatakse (376): Kohe pärast küüditamist kisti vabrikudirektori (ar-vata Kohila paberivabriku direktor kommunist Saks – H.L.) korraldusel maha Vabadussõja mälestussammas.

Kohalikud mehed suutsid sõdurikuju päästa – skulptuur viidi öövarjus maja trepikotta Posti tänaval (627, lk 258).

Bolševike ikkest vabanemisel kogus Omakaitse Kohila kompanii lammutatud mälestussamba osad ja asetas selle autähise endisele kohale kindlalt seisma. (703, lk 14). Ka sõdurikuju toodi tagasi ja Omakaitse Kohila kompanii korrastas samba aluse. Nenditi (460): Vabadussõja hävitatud mälestusmärk asub endise pühaliku rahuga kauni rahvamaja esisel väljakul.

Ajaleht Maa Sõna andis 25. juulil 1942 teada (298): Pühapäeval, 26. juulil 1942 toimuvad Kohilas metsavendade Harju Maleva asutamispäeva tähistami-seks laiemaulatuslikud pidustused Kohila koolipargis. Pidustused algavad Eesti vabadusvõitluses langenute mälestussamba taasavamisega.

97

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Ja Kohilas 26. juulil 1942 peetud pidustustest lähemalt (453): Juba laupäeval tõid rongid Kohilasse peolisi igas maakonnasopist ja pühapäevahommikused rongid olid sõna otseses mõttes rahvast täis kiilutud. Tallinnast saabus erirong, mujalt tuldi autobustega ning veoautodega, nii et peopäeva hommikupoolikul nägi Kohila välja nagu tohutu kirev sipelgapesa. Kell 14.45 kogunesid tegelased spordiväljakule, kust algas pidulik rongkäik mälestussamba juurde. Pataljoniülem ltn Heinam andis oma kõnes ülevaate bolševike poolt lõhutud samba taaspüsti-tamisest, millele järgnes samba vabastamine kattest ja vaimulik talitus. Sammas püstitati uuesti Kohila omakaitse- ja seltskonnategelaste poolt ning asub oma endisel paigal rahvamaja ees.

Ajalehes nenditi (376): Nüüd aasta hiljem... seisab mahalõhutud mälestus-sammas taas uhkesti püsti ja ta pronkssõduri pilk on valvsalt suunatud itta. See sammas kõneleb kõigi Kohila meeste eest, nende eest, kes langesid Vabadus-sõjas, nende eest, kes langesid möödunud suvel metsavendadena Rapla all, ja nende eest, kes on langenud Idarindel, et meie maa lõplikult vabastada punasest hirmust. Sest nõnda kõneleb graniit: See usk, mis sangareid siin surma surus, / ei uinu ajas ega umbu murus.

Teisal (460): Vabadussõja hävitatud mälestusmärk asub endise pühaliku ra-huga kauni rahvamaja esisel väljakul.

Mälestussammas hävitati 1944. aasta hilissügisel Kohila valla täitevkomitee esimehe korraldusel. Pronkssõdur ja tahvlid kisti samba küljest lahti, siis lammu-tati hiljem graniitosa ja samba tükid heideti jõkke. 50-ndatel aastatel oli samba asemel kipsist pioneeri kuju tuviga.

Kohila mälestussamba taastamise otsus võeti vastu 23. septembril 1988 Tohisoo pargis peetud rahvakoosolekul. Taastamisjoonised tegi Kohilast pärit arhitekt M. Hammer. Sambaks sobiv kivi leiti Läänemaalt, kivitöö tehti Kohila kivitööstuses.

Sammas taasavati 23. juunil 1993, pühitses EELK Hageri koguduse õpetaja Jüri Vallsalu.

Mälestussammas oli endise koopia, kuid esialgu ilma pronksist sõdurikujuta. Samba lähedale asetati mälestuskivi Teises maailmasõjas langenuile. (604, lk

129; 627, lk 258-259).

Kose mälestussammas. Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas lange-nute ning sõjas jäljetult kadunud Kose kihelkonnast pärit sõjameeste mälestus-sammas avati pidulikult Kose kalmistul 5. juulil 1925. Avakõne pidas ja vaimuliku talituse toimetas kohalik kirikuõpetaja Harald Põld.

98

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Sammas valmistati Kaarma dolomiidikarjäärist toodud materjalist Aleksander-Eduard Jürgensi kivitööstuses Tallinnas.

Kaheastmelise aluse nurgelistele nurgasammastele toetus kandiline kapiteel (samba ülemine laienev osa), mille katusekelba harjal seisis marmorrist, kelba esiküljel oli reljeefne Vabadusristi kujutis ja selle all tekst „OLE USTAV SURMA-NI“. Sammaste-vahelises orvus oli must graniittahvlil tekstiga „Sõjas Eesti Wabaduse eest / a. 1918-1920 / jätsid oma elu järgmised / Kose kihelkonna pojad“ (36 langenu nime) „jäljetult kadunud“ (4 nime). Mälestussamba tagaküljel oli tekst „Sõjas 1914-1918 surnud“ (98 nime) ja „Jäljeta kadunud) (54 nime).

1988. aastal toodi (Endel Väli jt) Pirita jõe põhjast 42 suuremat ja väiksemat Kose mälestussamba tükid välja, osa jõe põhja savvi vajunud tükke saadi kätte ekskavaatori abil. Mälestussamba taastamisel pandi see kokku esmajoones jõest leitud tükkidest. Uued mälestustahvlid valmistati Kohila kivitööstuses. Sam-ba esikülje tahvlile lisati tekst „Aastatel 1940...1956 / võitlustes, vangilaagrites, / küüditatuina ja põgenikena / hukkunute mälestuseks.“

Mälestussammas taasavati 17. juunil 1989. Katte eemaldasid samba taasta-jad Endel Väli ja Ülo Roosnurm, vaimuliku talituse toimetas EELK Kose kiriku-õpetaja Randar Tasmuth. Aukülalisena oli samba avamisel Vabadussõja vete-ran Johannes Vart. Laulis Kose kirikukoor ja mängis Kose puhkpilliorkester.

Mälestussammas lõhuti 3. juuni ööl 1941. Öö varjus tulid kalmistule RO-mehed ja kohalikud punaaktivistid eesotsas Kose kingsepa Karl Suuderi ja tema pojaga. Samba õhkimiseks taoti selle alusesse kangiga augud, mis täideti lõhkeainega. Kõik, mis sambast järele jäi, tõsteti veoautole ning sõidutati Mägiste talu lähedusse jõkke.

Kehra kingsepp Karl Suuder (28.10.1914) oli EKP liige ning üks Kehra hävi-tuspataljoni juhtidest. Ta korraldas haaranguid ning oli Kehras tuntud kui verise-maid ja julmemaid hävituspataljonlasi. Ta hukati 21.11.1941. (588, lk 263).

Saksa okupatsiooni ajal, augustikuus 1941 tõid samba lõhkumisel osalenud 2-3 meest osa nimetahvli tükke jõest välja jõe kaldale. Suurem osa nendest kanti mälestistena kodudesse laiali, mõni tahvlitükk jõudis tagasi kalmistule. 1945. aastal aeti nõukogude võimumeeste käsul jõe äärde jäänud suuremad tükid jõkke tagasi. Kalmistul tasandati mälestussamba aluse muldkeha.

Mälestussamba hävitamise aeg ei ole teada.

Mälestussammas taastati (Arnold Kuusmann jt) ja selle taasavamine toimus Voose küla päeva raames 24. augustil 1991. Samba pühitses EELK Kose kogu-duse õpetaja Randar Tasmuth, mängis Kose puhkpilliorkester.

99

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kuusalu Vabadussõja mälestussammas. Mälestussamba pidulik avamine toimus 16 mail 1921. See oli esimene mälestussammas, mis oli pühendatud Vabadussõjas langenuile. Vaimuliku talituse pidas EELK Kuusalu kogudus õpetaja R. Luhter. Sõjaministeeriumi esindajana pidas kõne kapten Juhan Järver. (627, lk 17).

Mälestussammas paikneb Kuusalu kalmistul. Sammas on mustast graniidist, poleeritud, sokliga obelisk, mille esiküljel on tekst „Kuusalu kogudus / mäletab tänuga oma pojad / kes suurel wõitluse ajal / oma elu jätsid / Eesti kodu kait-seks.“ Selle all: „Kuida on wägewad langenud / kesk tapluses ´Oh mu wend Jonatan / mul on kahju sinust´ 2 Sam 125“. Soklil on tekst „Eesti Wabaduse sõjas /1918-1920 langesid“ ja 12 sõduri nimed. Sokli teistel külgedel on tekst „Suures maailmasõjas /1914-1918 / said surma“ ja 60 nime. Samba kõrgus on 4,26 m. Samba kavandi valmistas kirikuõpetaja R. Luhter kohe pärast Vabadus-sõja lõppu.

2. juulil 1941 tõmmati okupeeritud Eestis sammas traktoriga aluselt maha ja kaevati maa sisse. Lõhkujateks olid kohalikud nõukogude aktivistid ja punaväe-lased.

1942. aastal kaevati mälestussammas välja, kiviraidur parandas obeliski ma-havõtmisel tekkinud purustused ja sammas asetati oma kohale tagasi. Mälestus-sammas avati taas 10. augustil 1942. Ajaleht Maa Sõna kirjutas (225): 10. au-gustil pühitsevad Kuusalu ja Kolga vallad oma vabanemist. Kirikust siirdutakse Vabadussõjas langenute mälestussamba juurde, kus toimub enamlaste poolt osaliselt purustatud mälestusmärgi avamine restaureeritud kujul.

Pärast Eesti taasokupeerimist nõuti samba kõrvaldamist, kuid tolleaegse val-la täitevkomitee ettepanekul jäi sammas püsti, kuid Vabadussõda kajastav tekst ja langenute nimed raiuti välja. Kuusalu Vabadussõja mälestussammas oli üks neid väheseid, mis jäid kommunistidel hävitamata.

Taasiseseisvunud Eestis mälestussammas restaureeriti. Samba teistkordne avamine toimus 26. novembril 1988. Pühitses EELK Kuusalu koguduse õpetaja E. Kuulpak. Taasavatud mälestussambale on raiutud lisatekst: „Püstitatud 1921 / Purustatud 1941/ Taasavatud 1942/ Vabadussõjas langenute / nimed maha raiutud 1945 / Restaureeritud 1988 / Heino Kuura“ ja „Lõpetas Arno Pajupuu“. (627, lk 17-18).

Nissi mälestussammas. Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas Nissi ki-helkonnast pärit langenute mälestussammas (kujur Richard Hammer ja arhitekt Karl Lüüs) avati 18. juunil 1933.

100

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Nissi mälestussammas asus Nissi kirikuaias. Sammas oli valmistatud puna-sest graniidist. See oli 4 m kõrge ja koosnes kahest kiviplokist. Ülemisel plokil oli reljeefne langenud sõjamehe kuju. Alumise kiviploki ülaosas oli pronkstähtedest sõnad: AU LANGENUILE ja selle all pronksist Vabadusristi kujutis. Mälestus-samba jalamile oli paigaldatud kolm kivitahvlit. Samba esiküljel oli tahvel tekstiga VABADUSSÕJAS LANGENUD (14 nime), ning teksti MAAILMASÕJAS LAN-GENUD (30 nime). Parempoolsel küljetahvlil oli 25 ja vasakpoolsel – 26 Esime-ses maailmasõjas langenu nime.

Mälestussammas lõhuti (tõmmati maha linttraktoriga) Nissi valla täitevkomi-tee korraldusel 1945. aasta sügisel. Samba tükid viidi surnuaia taha kruusaauku, kust need mõne aja pärast kadusid. Säilisid vaid aluse graniitplokid ja mõned tükid nimetahvlitest (627, lk 181-182).

Mälestussamba taastamist hakati ette valmistama 1988. aastal. Ausamba omaaegne arhitekt Karl Lüüs tegi uue kavandi, mis annaks edasi kogu sellel sajandil kihelkonna rahvale osaks saanud valu ja kannatuse. Ta ristis selle mä-lestusmärgi Nissi Valusambaks. Samba asupaik, üldkuju ja materjal pidid jääma põhiliselt samaks, mis 57 aastat tagas, kuid kogu kujunduselementidest (Vaba-dusrist ja reljeef haavatud sõduriga) vabaks jääv pind oleks kõigil neljal küljel kaetud nimedega: esiküljel 1914-1920 langenud (eraldi Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud) ning ülejäänud kolmel küljel Karl Lüüsi kavandi järgi sõja ja vägivalla läbi hukkunud alates 1940. aastast. (544).

1993. aastal otsustati, et sammas taastatakse endisena ja Nissi Valusambale kavandatud ülejäänud nimed kinnitatakse lisatahvlitega samba juures olevale kiviaiale.

Võidupühal, 23. juunil 1991 (Nissi 750. aastapäeval) paigaldati samba nurga-kivi. 1992. aastal leiti Nurme kruusaaugust sambaks sobiv kivi. Samba raius ARSis välja Arvi Düna, teksti – Leo Meigas. Samba skulptuurse osa, langenud sõduri taastusmudeli valmistas Ants Viitmaa.

Mälestusmärgi esimese järgu avamine toimus Võidupühal, 23. juunil 1994. Nissi kihelkonnapäevade ajal. Katte eemaldasid sambalt Nissi vallavanem Jüri Legonkov ja KL Nissi malevkonna pealik Andres Sikka, pühitses EELK Nissi koguduse õpetaja Priit Rannult, kõnelesid Riigikogu liige Enn Tarto, Eesti MSi esimees Mart Aru jt. Laulsid Riisipere nais- ja kammerkoor ning Turba, Nissi ja Munalaskme lastekoorid.

101

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Mälestusmärgi teine järk (valmistas Arvi Düna) avati 30. juunil 2000. Kõnelesid Nissi kirikuõpetaja Uno Põldmaa ja Riigikogu liige Andres Tarand. Avamisel laulis metsameeste meeskoor Forestalia jt koorid, mängis kohalik puhkpilliorkester. Sammast ümbritsevale põllukividest aiale paigutati enne ava-mist 20. juunil 2000 mälestustahvlid Teises maailmasõjas langenute ja terrori-ohvrite nimedega. (604, lk 221; 627, lk 181-183).

Priske lahingu / Anija Priske mälestussammas

Priske lahinguga 3. jaanuaril 1919 löödi enamlased Priske saeveskist välja ja sealmail lõppes Eesti vägede taganemine Tallinna poole.

Samba pidulik avamine toimus 12. juunil 1932. Avasõnad ütles Anija kooli ju-hataja K. Känd, sambalt eemaldas katte riigivanem Jaan Teemant. Pärast sam-ba õnnistamist kõnelesid kaitseminister August Kerem, 1. diviisi ülem kindralma-jor Aleksander Tõnisson VR I/1, avamisel osales KL ülem kindralmajor Johan-nes Orasmaa (Roska).

Mälestussammas oli mitmejärgulisele soklile asetatud graniitobelisk (kõrgus 2,85 m). Selle esiküljel oli raiutud ja kullatud Vabadusristi kujutis ja tekst: „MEIE EI UNUSTA / VÕITLEJAID, KES / SIIT SUNDISID / TAGANEMA / VAENLASE / 3.-6.I.1919.A.“ Sammas paiknes Soodla jõe ligidal, nn Piibe maantee ääres, umbes 45 km Tallinnast.

Nädal enne avamist maeti samba kõrvale ümber 1. polgu 13. roodu sõdur Joosep Oselein, kes oli langenud Raudoja kõrtsi juures päev enne Priske lahin-gut, teest paarsada meetrit eemale üksiku kuuse alla.

Mälestussammas õhiti 1941. aasta suvel.

Samba taasavamine toimus 2. augustil 1942. Samba avas politsei ja Oma-kaitse juht kolonel Reissaar, katte eemaldas Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe, õnnistas EELK Jõelähtme koguduse õpetaja Elmar Petersoo. Kõnelesid Harju Omakaitse juht kolonel E. Leithammel ja Harju maavanem P. Männik.

Ajalehes kirjutati (18): Pühapäeval, 2. augustil 1942 toimus Anija-Priskel bolševi-ke poolt õhku lastud Vabadussõja lahingu piirimärgi taasavamine politsei ja Omakaitse juhi kol. Reissaare poolt

Eesti taasokupeerimisel õhiti mälestussammas uuesti. Samba teine taas-avamine toimus 23. juunil 1990. Aukülaliseks oli Vabadussõja veteran, Priske lahingust osavõtja Valter Vaikoja. Laulis Kehra segakoor, mängis orkester.

102

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Taasavatud sammas oli esialgse koopia, üksnes samba teksti lõpp oli nüüd muudetud: „3.- 6.I.1919. A.“ asemel „6.I.1919“. Samba kõrval haual oli puuristi asemel graniitplaat.

Rapla mälestussammas (30.09.1923), taastatud 23.06.1989) (627, lk 318). Mälestussammas valmistati omal ajal kujur Jaan Koorti kavandi järgi Saaremaa marmorist. Ristikujuline kõrge monument oli lihtsamaid, ühtlasi aga omajooneli-semaid selliseid sambaid Eestis. Kommunistid kiskusid samba maha 1941. aasta juunis. Teada on, et 16. juuni õhtul osales mälestussamba lõhkumises Jaan Aruoja Alu traktorijaamast. (308, art 7). Osa mälestussamba materjali veeti Alu traktorijaama, kus seda tarvitati keldrimüüri ehitamiseks. Purustatud mäles-tussammas aga on kohalikule rahvale endiselt pühaduseks. Eelseisva Vabadus-päeva kohalikel pidustustel (Vabariigi aastapäev 24. veebruar sai nüüd nimeks Vabaduspäev – H.L.) kogunevad raplakad taas samba aseme juurde. Purusta-tud samba jalale asetati pärgi. (404; 405).

Vahastu mälestussammas. Vabadussõjas ja Esimeses maailmasõjas lan-genute mälestussammas asus Kuimetsa vallas Vahastu kalmistul. (Varasemad Kaiu ja Vahastu vald liideti 1939. aastal Kuimetsa vallaga). Kaheastmelisel alusel asetus hallist graniidist sokliga obelisk, mille esiküljel, ülaosas oli Vaba-dusristi kujutis ja selle all tekst: 1918-1920 / VABADUSSÕJAS / LANGENUILE /TÄNULIK / VAHASTU“. Sokli esiküljel oli 8 langenud sõduri nime. Obeliski taga-küljel oli tekst: 1914-1918 / ILMASÕJAS / LANGENUD“, järgnesid 8 nime soklil ja „1922. A. HAAVADESSE SURNUD / JOHANNES KUSTMANN“.

Mälestussammas avati pidulikult 13. septembril 1931. Selle avas Eesti Vaba-riigi valitsuse esindaja kindralmajor Ernst Põdder, pühitses EELK Türi koguduse õpetaja Peet Nõmmik.

16. juunil 1941 lasti mälestusmärk õhku. Ausamba tükkidest oli üks Raplasse viiva tee ääres kraavis, kaks aga leiti Raplast. 1941. aasta sügisel toodi mäles-tussamba tükid tagasi Vahastu kalmistule, kuid üles neid enam ei pandud. (627,

lk 162).

Samas aga kirjutatakse: Vabadussõjas langenute mälestussamba lõh-kusid nad kalmistul maha ja viisid tükid kaasa. Need leiti üles Raplast. Vahastu mehed tõid tükid tagasi ja seadsid jälle oma kohale. Monument pole küll enam endist nägu, vaid koosneb kolmest tükist, kuid ta on ikkagi kohal. (532).

1975. aastal viidi samba tükid kivipurustisse ja tehti killustikuks.

103

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

1988. aastal kujundas taastatava Vahastu mälestussamba Edgar Kanits, kivi-tööd tegi ARS-Monumentaal.

Samba pidulik taasavamine toimus 10. septembril 1989. Pühitses EELK Jär-va praost Harald Meri. Laulsid Rapla meeskoor ja Vahastu naisansambel.

Mälestussammas on esialgse koopia. Lisatud on tekstid sokli vasakul küljel: „Teostajad: V. Alurand / M. Listra“, ja paremal küljel: „AVATUD 13. SEPTEMBER 1931 / HÄVITATUD 16. JUUNI 1941 / TAASTATUD VAHASTU, KUIMETSA ja KAIU RAHVA / POOLT 10. SEPTEMBER 1989“. (604, lk 509; 627, lk 162-163).

Vetla lahingu mälestussammas. 4. jaanuaril 1919 peatati punaste peale-tung Vetla ümbruses ja Eesti vägede vastupealetungil puhastati enamlastest Jägala jõe parem kallas. 6. jaanuari õhtuks jõuti Lehtmetsa mõisani.

Vetla lahingu mälestussammas avati pidulikult 26. juunil 1932. Samba avas riigivanem Jaan Teemant.

Mälestussammas asus Vetla silla juures, Jägala jõe vasakul kaldal. 2,52 m kõrgune graniidist obelisk asetus mitmejärgulisel soklil. Samba esiküljel oli kivvi raiutud Vabadusristi kujutis ja selle all tekst: „VÄHENDA SAMMU / PALJASTA PEA / SIIT LÖÖDI TAGASI / EESTI ISESEISVUST / JA VABADUST / HÄVITAV VAENLANE / 5-6. I. 1919 A.“

Mälestussamba hävitasid kohalikud kommunistid 16. oktoobril 1940. Suurem osa sambast veeretati mäest alla jõkke.

Mahalõhkumisel vähe rikutud sammas püstitati oma endisele kohale 25. ok-toobril 1941. Samba soklile asetati tahvel tekstiga: „BOLŠEVIKKUDE POOLT / RIKUTUD JA MAHALÕHUTUD / 16. OKT. 1940 A / UUESTI PÜSTITATUD / 25. OKT. 1941 / KOHALIKU OMAKAITSE POOLT“.

Pärast sõda hävitasid kommunistid Vetla lahingu mälestussamba uuesti.

Kose Muinsuskaitse Seltsi eestvõttel sammas taastati, kusjuures kasutati ka vana samba tükke. Vetla lahingu 71. aastapäeval, 6. jaanuaril 1990 toimus sam-ba taasavamine. (604, lk 533; 627, lk 168-169).

Voose lahingu / Voose-Saia mälestussammas. Märgistamaks Harju maa-konnas seda piiri, kus Vabadussõjas punaste pealetung seisma pandi ja nad 6. jaanuaril 1919 alanud vastulöögiga tagasi paisati, püstitati Kaitseliidu Ravila kompanii algatusel Ravila vallas, Voosel, Jägala jõe kaldale mälestussammas (autor vabakunstnik Rudolf Sõrmus). Sammas kujutas kaheastmelisele betoon-alusele kuhjatud kividest kaljut. Aluse igas neljas nurgas asetus suurtükimürsk.

104

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Samba tippu oli müüritud Vabadussõja-aegse kahuri toru. Samba jõepoolsel küljel oli plaat tekstiga SIIAMAALE JA MITTE KAUGEMALE... 1918-1919. a.

Mälestussamba pidulik avamine toimus 20. juulil 1930. Samba avas Vabariigi Valitsuse esindajana kolonelleitnant Karl Johann Laurits VR II/3. Vaimuliku talituse pidas EELK Kose koguduse õpetaja R. Jõgis. Kõnelesid kindralmajor Aleksander Tõnisson VR I/1, Kaitseliidu Harju Maleva pealik major K. Saar jt. Mälestusmärgi avamiseks olid üles rivistatud kohalikud Kaitseliidu üksused, Naiskodukaitse ja kohalik VTÜ üksus.

Sammas taastati võimalikult esialgsel kujul. Mürsukujud on kõrgemad kui ori-ginaalil. Jõepoolsel küljel on graniittahvel tekstiga: SIIA MAANI JA MITTE ENAM / HÜÜDSID / TUHANDED EESTLASTE HUULED / 1918 – 1920. (464; 627, lk

147-148).

Samuti meenutasid Vabadussõda kaks mälestuskivi – Valkla lahingu mäles-tuskivi (23.06.1934), taastatud 10.08.1989 (627, lk 314), Mälestuskivi J. Parktali sünnikohal Vanakülas (20.08. 1939), säilis, taastatud 21.07.1990) (627, lk 314).

Valkla lahingu mälestuskivi

3. jaanuaril 1919 ründasid enamlased Valkla mõisat ja nende ahelikud jõudsid välja mõisa rohtaiani. 4. polgu 2. rood vastulöök paiskas vastase tagasi. Puna-sed põgenesid ja jätsid maha ka Salmistu küla. Kiiu, Kuusalu ja Valkla rahvas otsustas tähistada Valkla lahingupaik mälestuskiviga, tähistamaks Vabadussõjas sealmail Tallinna lähedale jõudnud punaväe edasitungi peatamist ja Eesti vabas-tamislahingute pöördepunkti. (Mälestusmärgid I, lk 209).

Mälestuskivi avati pidulikult 23. juunil 1934. Selle avas Vabariigi valitsuse ni-mel riigivanem K. Pätsi käsundusohvitser kindralmajor Gustav Jonson VR I/3 ja VR II/2.

Mälestuskivi paiknes Kuusalu vallas Valkla mõisast umbes 2 km lõunas (Tal-linnast 35 km), Narva maantee kõrval Valkla jõe kaldal. Kolmetahulise kivimüra-ka (kivi kõrgus 2 m, ümbermõõt umbes 15 m) maanteepoolne külg on 1,5 x 0,9 m ulatuses tasaseks raiutud ja sellel on süvistatud tekst: SIIA MAANI JA MITTE KAUGEMALE / 3.I 1919.

23. mail 1937 istutati mälestuskivi kõrvale mälestustamm, mille kahele tugi-postile oli kinnitatud tahvel tekstiga: Siit astus / vaenlasele vastu / 2. jaan. 1919. / Kalevlaste / Maleva“.

105

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

17. juunil 1941 saadeti kohale punaaktivistid, kes tegid kivvi augud lõhke-laengute jaoks. Kivi purustati. Tekstiosadega suuremad samba tükid veeti 4 km eemal asuvasse kivipurustajasse. Mälestussammas raiuti maha.

Valkla lahingu paik tähistati uuesti mälestuskiviga lauritsapäeval, 10. augustil 1989. 41tonnisel põllukivil on sama tekst mis algsel mälestuskivil. Kivi tagaküljel on graniittahvel tekstiga: „SIIN PEATATI EESTI ISESEISVUST / ÄHVARDAV PUNANE VOOL. / KOHAGU LEHED ISAMAA PUUS / VANA VÄGEVUS EESTLASATE LUUS / VABADUSSÕJA / VALKLA PIIRIMÄRK / AVATUD 23 VI 1934 / LÕHUTUD 17-18 VI 1941 / UUS PAIGALDATUD 26.VII 1989“.

Maharaiutud tamme kännust kasvanud võrsest oli nüüdseks sirgunud puu. Selle juurde asetati 23. juunil 1990 graniittahvel tekstiga: „Siit astus vastu / Kalev-laste / Maleva“. (627, lk 209-210).

Leitnant Joosep Parktali VR II/3 sünnikoha mälestuskivi

1939. aastal otsustas Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Valgejõe osa-kond püstitada Vabadussõjas langenud leitnant Joosep Parktali sünnikoha tähistamiseks Kõnnu vallas, Valgejõe-Loksa maantee äärde Vanakülla mäles-tusmärgi. Soomusrongide divisjoni tagavarapataljoni 2. roodu ülem leitnant Joo-sep Parktal (06.06.1889) langes Varstu küla vallutamisel 24. aprillil 1919. Talle annetati vapruse eest postuumselt Vabadusrist (VR II/3). Leitnant Joosep Parkal on maetud Loksa kalmistule. Tema hauda tähistas must marmorrist, millest on säilinud risti aluskivi nime, sünni- ja surmaajaga.

Mälestusmärk avati 20. augustil 1939 sõjasangari sünnikohas. Väiksematest kividest alusel seisab püstjas kivirahn, millel oli tahvel Vabadusristi kujutise ja tekstiga: „ISAMAA VABADUSE EEST LANGENUD / LTN. JOOSEP PARKTAL´I / SÜNNIKOHT / 25. V 1889 24.VI 1919“.

Mälestuskivi on endises paigas, selle tahvel oli aga sõjajärgsel ajal pei-dus. Vanaküla päevadel, 21. juulil 1990 taasavati mälestusmärk koos pei-dust toodud tahvliga. (604, lk 520; 627, lk 259).

Harjumaal meenutas Vabadussõda Esimest maailmasõda viis mälestus-tahvlit: Angerja / Kohila EAÕ kirikus, Hageri kirikus, Juuru kirikus, Kloostri / Padi-se kloostri varemetel ja Harju-Madise kirikus.

Mälestustahvel / Angerja / Kohila apostliku õigeusu kirikus. Kohilas pandi Eesti Vabariigi algusaastail Issanda Taevaminemise Apostliku Õigeusu Angerja-Kohila kiriku seinale väike vasktahvel Esimeses maailmasõjas ja Vaba-dussõjas langenute mälestuseks. Tahvli ülaosas on süvistatud vene rist ja selle all tekst: Ei ole suuremat armastust kui see, / et tema jätab oma elu oma sõprade

106

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

eest. / Joh. 15, 13. / Isamaa ilu hoieldes wabaduse eest wõidel-des / langesid meie unustamata pojad kangelased sõdurid wapramad (10 nime). Oma lahku-nud kangelastele unustamata mälestuseks / Angerja Ap. Õigeusu kogudus 1914-1920. (604, lk 129; 627, lk 318; 628, lk 112).

Vabadussõja mälestustahvel hoiti peidus ja ootas oma aega. Nüüd on see tagasi kiriku seinal.

Vabadussõjas ja I maailmasõjas langenute mälestustahvlid Hageri kirikus. Vabadussõjas ja I maailmasõjas langenute mälestustahvlid avati Eesti Vabariigi 10. aastapäeval 24. veebruaril 1928 Hageri Püha Lambertuse kirikus avati kolm mälestustahvlit: altariruumi lõunaosas kaks tahvlit Esimeses maailma-sõjas langenuile 28 ja 27 nimega ning põhjaosas tahvel Vabadussõjas langenui-le 24 nimega. Maailmasõja ohvrite tahvlitel oli tekst: Au ilma sõjas langenutele 1914-1917. Ole ustav surmani, siis tahan ma sulle elu krooni anda.

Vabadussõjas langenute mälestustahvlil oli tekst: Au Eesti wabaduse sõjas langenutele. 1918-1920 (kahes tulbas 24 nime) ning nimede all: Ole ustaw sur-mani / siis tahan ma sulle elu krooni anda.

1941. aasta juunis võeti valla täitevkomitee käsul tahvlid maha. Saksa oku-patsiooni ajal leiti need valla täitevkomitee esimehe laudast. Tahvlid puhastati, parandati mahavõtmisel purunenud tahvlinurgad ja pandi need 1941. aasta sügisel oma kohale tagasi. 1947. aastal nõuti tahvlite mahavõtmist, kuid lepiti sellega, kui need lubjati üle. 1988. aasta lõpul Hageri Muinsuskaitse eestvõttel eemaldati tahvlitelt krohvi- ja lubjakiht. 19. veebruaril 1989 avati ja pühitseti kolm tahvlit taas. Hageri kirikuõpetaja Paul Saar pidas vaimuliku kõne ja 79 langenu mälestuseks süüdati küünlad. Laulsid laulukoorid ja mängis puhkpilliorkester. (604, lk 36; 627, lk 318; 628, lk 46-47).

Vabadussõja ja I maailmasõjas langenute mälestustahvlid Juuru kiri-kus. Esimesel nelipühade päeval (suvistepühal), 8. juunil 1924 avati Juuru Püha Miikaeli (varem Püha Jüri) kirikus mälestustahvlid Vabadussõjas ja I maailmasõ-jas langenuile.

Nõukogude okupatsiooni ajal Vabadussõjas langenute mälestustahvel peide-ti, Maailmasõjas langenute mälestustahvel jäeti aga kiriku seinale ja lubjati üle.

Mälestustahvlid taasavati 24. veebruaril 1989. (627, lk 318).

Altarist põhja pool (vasakul) on valge marmortahvel tekstiga „1918 – 1920 / EESTI WABADUSE SÕJAS / langesiwad JUURU kogudusest (kahes tulbas 23 nime). Altarist lõuna pool on lubjast puhastatud marmortahvel tekstiga „1914-

107

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

1918 / MAAILMA SÕJAS / langesiwad JUURU kogudusest (kolmes tulbas 88 nime, neist 51 langenute ja 36 jäljetult kadunute nime). (604, lk 64; 628, lk 34).

Mälestustahvel Kloostri / Padise kloostri varemetel. Vabadussõjas lan-genute mälestustahvel avati 19. oktoobril 1930 kloostri varemete müürile.

Vasalemma marmorist tahvel oli Padise kloostri kirdenurga idaseinal. Rel-jeefsete tammeokste kujutise ning aastaarvude 1918 ja 1920 vahel oli Vabadus-risti kujutis ja kuldtähtedes tekst: Isamaa ilu hoieldes / waenlase wastu wõideldes / Kloostri wallast langenud (17 nime). Mälestustahvli juurde viis paekivist tee. Muru, lillede ja ilupõõsaste eest hoolitsesid kodutütred.

Nõukogude okupatsiooni ajal tahvel hävitati. (604, lk 240). Saksa okupatsiooni ajal pandi sinna uus tahvel, millele olid kantud tekst ja kujunduselemendid musta värviga. 1942. aastal kirjutati selle kohta ajalehes Maa Sõna: Kloostri seina nur-gal paikneb tahvel Padise valla Vabadussõjas langenute nimedega mustades tähtedes. See tahvel on püstitatud endise kuldtähtedega marmortahvli asemele, mille enamlased purustasid. Mälestustahvel on senini taastamata. (363; 627, lk

313; 628, lk 66-67).

Vabadussõja mälestustahvel Harju-Madise kirikus. 1928. aastal müüriti Harju-Madise Evangelist Matteuse kiriku seina Vabadussõjas langenute mäles-tustahvel (604, lk 41). See tahvel on seisnud seal tänini. 1950. aastal tahvel lubjati üle, kuid pärast 1970. aasta tulekahju see osaliselt puhastati. Kui 1984. aasta suvel tähistati Harju-Madisel Eesti rahvakooli algust, soovitati mälestustahvel enne B.G. Forseliuse kivi avamist kinni katta. Tahvel kaeti marliga.

Jaanipäeval, 24. juunil 1989 taaspühitseti kevadel restaureeritud mälestus-tahvel. Vasalemma marmorist tahvli ülaosa kaarel on kuldvärviga värvitud rist ja tahvlil risti ja palmioksa kujutise all gooti kirjas tekst: Eesti wabadus sõjas / lan-genud Sõdurid, 1919 a.“ ja 11 nime koos surmaajaga (604, lk 41; 627, lk 313; 628,

lk 45-46).

Muud mälestusmärgid: Keila koolimaja ja Saku võidutule altar.

Keila koolimaja. 24. veebruaril 1928 Keila alevi- ja vallavolikogu ühisel pidu-likul koosolekul otsustati: Eesti Vabadussõjas langenute mälestuseks püstitada ühiselt Keilasse uus ajakohane koolimaja. Koolimaja nurgakivi pidulik paigalda-mine oli 8. septembril 1929, maja pidulik avamine toimus 21. septembril 1930. Koolimaja ehituseks andis raha alev ja vald. Tollal ei olnud Keilal veel linna õigu-si, need saadi alles 1938. aastal. (214; 615, lk 14).

108

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Vabadussõja mälestusmärgiks ehitatud asub Keilas, Pargi 2. Uus koolimaja ehitati silikaatkividest kahekorruselise majana, millele lisandus kolmanda korru-sena mansardkorrus. aasta 1930, teisele kiri: esiküljel, peasissekäigu kõrval, vasakul, oli marmortahvel aastaarvuga 1930 ja paremal marmortahvel tekstiga: AUSTAWAKS / MÄLESTUSEKS / EESTI WABADUSSÕJAS / LANGENUILE / EHITASID SELLE / KOOLIMAJA / KEILA ALEW / ja KEILA WALD.

Uues koolimajas algas õppetöö 1930. aasta sügisel. Kool oli siis 6-klassiline, umbes 200 õpilasega. Sellele lisandus tütarlaste täiendusklass, kus algkooli lõpetanutele õpetati kodumajapidamises vajalikke oskusi nagu keetmist-küpsetamist, õmblemist ja isegi telgedel kudumist. Hiljem avati täiendusklass ka poeglastele, kus õpetati puutööd ja muid meestele vajalikke oskusi. Kooli direktor oli Konrad Preem. (615, lk 18-19)

Mälestustahvel võeti nõukogude okupatsiooni ajal seinalt maha ja peideti koolimaja pööningule tuulekasti. Pärast Eesti taasokupeerimist leidis mälestus-tahvli sealt tollane õpilane Ülo Kesküla, kes peitis sellel prahi alla.

Koolimaja 60. aastapäeva tähistamine ja tahvlite avamine toimus 23. sep-tembril 1990. Tänaseks on selgunud ka Keila kalmistule maetud Vabadus-sõjas langenud 13 mehe nimed. (176; 604, lk 108; 627, lk 153-154, 313).

Saku võidutulealtar. Võidutulealtari kohta Sakus on 10. juuni 1936. aasta Päevalehe andmetel teada (628, lk 240): Sakus püstitati võidualtar. Pühapäeval toimus Saku jaamast umbes 1 km kaugusel asetseval Lubjaahju mäel võidualtari püstitamine eelseisvaks võidupühaks. Altari juure püstitatakse ka suurem rah-vuslipp, mille varras asetati kaljusse umbes 1,5 m sügavusse, milleks tuli kaljus-se lõhkuda vastav auk. Võidupühal toimuvad võidualtari juures rahvapidustused ja vabaõhu-jumalateenistus. Korraldajate eesotsas seisavad kaitseliidu Saku üksik rühm ning kohalikud seltskondlikud organisatsioonid ja asutused.

Saku võidutule altar avati 23. juunil 1936 (627, lk 313). Selle saatus on tead-mata. (604, lk 339).

Muistsed sangarid, puhake rahus, ei te asjata valanud verd! Kaitsta tõotame igaski ohus meie maad, meie saari ja merd!

Julius Oro. Lipulaul. (705, lk 25)

109

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

II Suvesõjaeelne punane terror Harjumaal

1. Arreteerimised enne juuniküüditamist

Ema, miks nii hilja vaatad eha? Igal õhtul sinna vaatad, nutad, valu-kurbusega südant utad... – Poeg, seepärast ikka vaatan eha, et mu vaim on sääl, ehk siin küll keha...

Sääl, kus loodes eha hõõgab vaske, kaugel valumas näen kodukaske. Tuttav õu sääl tõstab kaevuvinna. – Ah, kui lennata ma saaksin sinna! Rõõmsalt käiksin läbi kodurajad, viljapõllud, heinamaad ja majad.

Poeg, mind silmad lääne poole mata! Ei siis muld mul koduvaadet kata. – Suurena sa võtad reisisaua, lääne poole rändada kaua, kaua: näed, et seisab merekäärus manner kurb ja purustatud sõjatanner. See su kodu. Sinna hoone raja!

Eestimaal su mehekätt on vaja.

Aavo Raudoja. Siberi taigas. (410).

110

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kindral Johan Laidoner VR I/1 ja VR III/1 (Valgetähe teenetemärk, Punase risti I kl ja KL Kotkaristi I kl teenetemärk) vabastati 22. juunil 1940 sõjavägede

ülemjuhataja ametikohalt. Ta elas pärast juunipööret oma talus Viimsi mõisas. Viimsi mõisat mainitaks ajalooürikutes juba 1471. aastal Pirita kloostri val-

dusena (mõis kuulus Brigitta Ordu kloostrile). Mõisamaja pärineb 18. sajandi teisest poolest. 1923. aastal anti riigimõisaks muudetud Viimsi mõisa hooned, põllud ja park (Viimsi mõisasüdame) autasuna Vabadussõjas osutatud teenete eest sõjavägede ülemjuhatajale kindral Johan Laidonerile. Seati korda mõisa-park, puhastati kõnniteed, mille äärde paigutati pingid. Mõisa südamikust kuju-nes välja hoolitsetud pargi ja hoonetega talumajapidamine, kus palju tööd tegi ka Johan Laidoner ise. Roosiaed koos väikese tiigi ja kasvuhoonega oli tema abikaasa hoole all. Mõisa südamiku maadest sai üks eeskujulisemaid talundeid Eestis. See oli ühtlasi kindrali residentsiks, kus võeti vastu kõrgeid külalisi ja välisdiplomaate. (27; 141; 274; 584, lk 41).

Kindral Johan Laidoner (12.02.1884 Viljandimaal Viiratsi v) lõpetas Vilno (Vilniuse) sõjakooli (1905) ja Peterburi kindralstaabi akadeemia. Ta oli Esime-ses maailmasõjas Läänerinde staabi luureosakonna ülema abi (1915-1916) ja diviisi staabiülem (1916-1917). Ta sai kahel korral kergelt haavata ja ühel korral põrutada. Teda on autasustatud Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna II järgu ning Püha Vladimiri IV järgu ordenitega ja Püha Georgi kuldmõõgaga.

Detsembrist 1917 kuni veebruarini 1918 oli polkovnik Johan Laidoner Eesti diviisi ülem ja Vabadussõja ajal (detsembrist 1918 kuni märtsini 1920) Eesti Vabariigi sõjavägede ülemjuhataja. Samal ametikohal oli Johan Laidoner (kind-ralmajor – 1919, kindralleitnant – 1920) detsembrist 1924 jaanuarini 1925 ja märtsist 1934 juunini 1940. Kindral (24. veebruarist 1939) Johan Laidoner oli I – III Riigikogu liige, mitme panga ja aktsiaseltsi (Eesti Panga, G. Scheeli ja Ko panga ning Ilmarise ja Eesti Kiviõli aktsiaseltsi) juhatuse liige. 1937. aastal oli ta Rahvuskogu ja 1938-1940 Riiginõukogu liige, alates 1925. aastast Kaitseliidu vanematekogu esimees, 1930-1932 Eesti Spordi Keskliidu esimees, 1932. aastast Noorte Kotkaste peavanem ja 1934. aastast Eesti Olümpiakomitee esimees.

Vabadussõjas osutatud teenete eest sai ta Vabadusristi kaks kõrgemat jär-ku – VR I/1 ja VR III/1, rahalise autasu ja Viimsi mõisa südame Tallinna lähedal. Ta küüditati koos abikaasaga Viimsi mõisast 19. juuulil 1940 Venemaaale Pensa linna. Samal hommikul käis ta koos valitseja Eduard Kalkuniga oma põlde vaatamas, otsekui nendega hüvasti jätmas. 1941 kindral Johan Laidoner

111

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

viibis Pensa, Kirovi, Ivanovo, Moskva Budõrka ja Vladimiri vanglas. Ta suri 13. märtsil 1953 Vladimiri haiglas ja maeti vangla kalmistule. Maria Laidoner vaba-nes vanglast augustis 1954. aastal. Eestisse lubati tal tulla 1961. aastal, elas Haapsalus ja elu lõpuni Jämejala haiglas. Ta suri 12. novembril 1978 ja maeti Tallinnas Aleksander Nevski kalmistule oma ema ja poja kõrvale. (27; 640, lk 42-46).

11. juunil 1941 arreteeriti Viimsis talus valitsejana töötanud ja sealset maja-pidamist juhtinud Eduard Kalkun (16.11.1891), suri Kirovi vanglas 14.11.1941 (618, lk 125; 631, lk 200; 701, lk 27). Eduard Kalkuni poeg Juhan Kalkun jutustab (631, lk 198, 200): Talu töölispere viibis sel päeval heinamaal... Heinamaal nägi-me, kuidas õhtupoolikul, vähe aega pärast kindrali kojujõudmist (kindral Johan Laidoner käis sel päeval Tallinnas oma korteris Õllepruuli tänaval – H.L.), ilmus Tallinna maanteele mitu sõiduautot, mis suundusid eraldatuna kahele tallu viivale teele. Seal hakkasid nad imelikult edasi-tagasi manööverdama talu ja Tallinna maantee vahel. Ühest autost väljusid mõned mehed, suundudes läbi kopli talu parki. Asi paistis kahtlasena, ja mul tekkis kavatsus tallu minna, et seal asjast kindralile teatada. Isa keelas ja saatis minu asemel ta sinna teenijatüdruku. See-juures isa õpetas teda, et juhul, kui hakatakse pärima tema käigu kohta andmeid, siis ütelgu, et läheb valitsejale söögisoodat tooma, mida viimane tavatses kasuta-da maohaiguse tõttu. Kui tüdruk jõudis juba tee peale, sõitis talle üks auto järele, tüdruk rebiti autosse ja viidi minema. Varsti seejärel tuli linna poolt veel üks sõidu-auto ja sõitis otse elumaja ette. Sellest astusid välja kaks erariides meest, kelle-dest ühes tundsin ära siseminister Maksim Unti, teine oli venelane. Elutoas teatas Maksim Unt kindral Juhan Laidonerile, et tal tuleb koos abikaasaga nendega kaasa minna. Seepeale saatis kindral sõna minu isale kohaletulekuks ning teatas talle, et alates tänasest jääb ta talu juhtijaks ja kõik jääb tema hoole alla.

Seejärel võtnud kindral väikese kohvri ja küsinud Maksim Untilt, kas ta võib kaasa võtta vähe viinamarju oma kasvuhoonest. Ilmselt polnud Unt otsustajaks, sest ta pöördus sama küsimusega oma kaaslase poole vene keeles. See and-nud loa ja seepeale siirduti kasvuhoonesse, kus kindral pakkunud mõlemale viinamarju. Unt võtnud need vastu, kuid venelane lükanud pakkumise tagasi. Peagi läinud nad autosse, kusjuures kindral ise kui ka abikaasa paistnud olevat täiesti rahulikud. Pärast auto lahkumist lasti ka too teenijatüdruk vabaks. Kogu protseduur kestis vahest tunni ümber.

Pärast kindral Laidoneri äraviimist paigutati tema tallu Viimsis Balti mere punalaevastiku staap. Talupidamist juhtis mu isa edasi, kuni ta 11. jaanuaril

112

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

1941.a. NKVD poolt arreteeriti, mis ajast jäi ta kadunuks. Kuulduste järgi olevat ta maha lastud.

15. juulil 1940 arreteeriti Nõmmel Raudtee 3-6 polpoli (poliitilise politsei) abi-komissar Paldiskis Sulev Järvits (1906), tribunali surmaotsus muudeti (15 aastat sunnitööd) Teda süüdistati selles, et ta oli siseministeeriumist saadud korralduse alusel 20. juuni paiku põletanud Eesti poliitilise politsei arhiivimaterja-le (599, lk 159-160; 617, lk 111).

20. septembril 1940 arreteeriti Iru vallas Ants Jaas (18.06.1905), tribunali surmaotsus täide viidud 09.05.1941 (618, lk 92). Arreteerimisel riisusid NKVDla-sed temalt väärtasjad – kõigepealt nõuti kuld- ja hõbeasjade väljaandmist (494).

8. oktoobril 1940 arreteeriti politseiametnik Rapla valla Johannes Masing (12.08.1897 Kuusiku külast, tribunali otsus – 6 aastat sunnitööd, suri 02.07.1942 (618, lk 277; 652, lk 170), 12. oktoobril 1940 Rapla politseikomissar, Isamaaliidu liige Rein Loosaar (1893), tribunali otsus – 6 aastat sunnitööd (308,

art 8; 618, lk 256; 652, lk 170), 13. detsembril 1940 Tallinnas Paldiski ja Keila tööpiirkonna polpoli agent Mait (Meit) Mere (18.10.1901), tribunali otsus – 8 aastat sunnitööd, suri 25.05.1942 Kirovi obl Vjatlagis (599, lk 225; 617, lk 293), 29. detsembril 1940 Evald Rent (01.12.1913) Keila valla Valingu külast, tribunali otsus – 8 aastat sunnitööd, suri 12.02.1943 Komi ANSVs Vorkutlagis (600, lk

598; 617, lk 442), 2. jaanuaril 1941 (teisal 02.01.1941) arreteeriti Karl Rent (24.02.1884), Keila valla Valingu külast, tribunali otsus – 10 aastast sunnitööd, suri 08.05.1942 Kirovi obl Vjatlagis (600, lk 598; 617, lk 442), 4. jaanuaril 1941 Tallinnas polpoli assistent Johannes Olde (02.05.1913) Rapla vallast, tribunali otsus – 10 aastat sunnitööd Kirovi obl Vjatlagis, vabanes 1943. aastal (599, lk

228; 617, lk 341).

Kuusikul asuva Riigi Põllumajandusliku Uurimis- ja Katseinstituudi (Kuusiku eksperimentaalse põllumajanduse instituudi) (KEPI) juhataja agronoom Elmar Halleri andmetel asutasid venelased 1939. aasta sügisel Kuusiku mõisa oma lennuvälja. Nad ihkasid saada oma kätte alles 1940. aastal valminud instituudi nägusat ja ruumikat peahoonet, siit ka valekaebused instituudi töötajate kohta. Nii arreteeriti 6. jaanuaril 1941 instituudi juhataja keemik-agronoom magister Nikolai Ruubel (06.04.1903), Rapla valla Kuusiku küla Tuule talust, suri Kirovi obl Vjatlagis 18.01.1942 (233; 617, lk 457) ja samal päeval Rapla valla Kuusiku mõisas agranoom, kaitseliitlane, põllumajandusinstituudi abijuhataja (KEPI direktori asetäitja) magister Ants (Hans) Käspre (1896), tribunali otsus – 15 aastat sunnitööd (226; 233; 308, art 8; 618, lk 213), 2. veebruaril 1941 Virumaal

113

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Erra vallas Richard Pahka (10.06.1905) polpoli agent Paldiskis, tribunali sur-maotsus asendati 10aastase sunnitööga, suri 1942 (599, lk 228; 618, lk 341), 26. mail 1941 Rapla vallasekretäri abi August Kalde (1899) (teistel andmetel 5. novembril 1940) (308, art 7; 617, lk 122), 12. juunil 1941 Keila vallas Kloogal nõukogudevastases agitatsioonis süüstatud kaitseliitlane Juhan Suik (1896), Kirovi oblastikohtu otsus – 10 aastat sunnitööd, suri 1942 (600, lk 638; 617, lk

510).

114

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

115

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

2. Juuniküüditamine Harjumaal

Juuniküüditamise käsitluses on lähtutud teatmeteosest (Küüditamine Eestist Venemaale: Juuniküüditamine 1941 & küüditamised 1940-1953: Raamat 6 / Koost Leo Õispuu. – Tln, 2001), samuti Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon (ORURK) ja Memento andmepangas talletatud and-metest (2004). (600; 736).

Küüditamist käsitletakse Harjumaa valdade kaupa nende tähestikulises jär-jestuses. Kõrvale on jäetud küüditamine Nõmme linnast (pärast juunipööret kaotati 27. juulil 1940 Nõmme linn kui Eesti iseseisev omavalitsusüksus ja liideti Tallinnaga).

Anija vald

Anija vallast küüditati põllumajandusministeeriumi ametnik, kaitseliitlane Johannes Kaljula (21.01.1890) (Valgetäht, KL Kotkarist), erinõupidamise sur-maotsus täide viidud 04.05.1942 Sverdlovski sisevanglas, tema naine Alma Kaljula (04.03.1901), tütar Ellen Kaljula (01.11.1927) ja poeg Endel Kaljula (01.01.1930), vabanesid asumiselt 1958. aastal, ning ema Anna Kaljula (26.10.1858), suri asumisel 1942. aastal (600, lk 432), talunik, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Kristjan Kuusmaa (23.01.1894) (Valgetäht), erinõupidamise surmaotsus täide viidud 21.04.1942 Sverdlovski sisevanglas, tema naine Alide Kuusmaa (04.07.1901), pojad Ülo Kuusmaa (09.03.1925), Valdek Kuusmaa (06.09.1926, teisal 09.09.1927) ja Lembit Kuusmaa (22.07.1929) ning tütar Liia Kuusmaa (03.02.1934), vabanesid asumiselt 1958. aastal (600, lk 479), Kehra tselluloosimeister, kaitseliitlane Harald-Ferdinand Käbi (10.03.1915) (Valgetäht), erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, ja tema naine Ellen Käbi (25.08.1918), vabanesid asumiselt 1957. aastal (600, lk 482), kriminaalpo-litsei assistent Maksimilian Liit (28.09.1913), erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri sunnitööl 28.08.1943 Sverdlovski obl Sevurallagis (600, lk 501), Sae suurtalu peremees, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Aleksander Muugamäe (09.05.1893), erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri

116

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

sunnitööl 11.08.1942, tema naine Amalie Muugamäe (13.04.1895), suri asu-misel 1942. aastal, tütar Endla Muugamäe (10.10.1927), suri asumisel 1946. aastal, ja poeg Jakob Muugamäe (06.06.1931) vabanes 07.1947. aastal (600,

lk 534), tööline, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Johannes Parts (01.01.1913) Kehrast, erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, vabanes 1953. aastal, tema naine Aliide (Alide) Parts (1916), vabanes asumiselt 1958. aastal, ja poeg Otto Parts (1937), vabanes 1957. aastal (600, lk 560), suurtalunik, kaitse-liitlane Otto Raid (11.10.1886) Pikva külast, erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd Sverdlovski obl Sevurallagis, vabanes sunnitöölt ja asumiselt 1956. aastal, tema naine Elisabeth Raid (19.06.1899), vabanes asumiselt 1956. aastal, tütar Ruth Raid (28.09.1922), vabanes 1958. aastal, ja Evi Raid (03.05.1926), suri asumisel 1944. aastal (600, lk 584), insener-konstruktor, kait-seliitlane Gottfried Randal (01.07.1905) Kehrast, erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri sunnitööl 22.03.1942, tema naine Helmi-Anette Randal (25.09.1911) ja tütar Kelli Randal (26.06.1940), vabanesid asumiselt 1957. aastal (600, lk 589), talunik, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Johannes Terasmaa (30.01.1905), erinõupidamise surmaotsus täide viidud 21.04.1942 Sverdlovski sisevanglas, tema naine Aino Terasmaa (26.09.1916), vabanes asumiselt 1957. aastal, vend Harald Tarasmaa (31.12.1920), vabanes 1958. aastal, ja õde Aino Terasmaa (23.10.1923, teisal 26.09.1926), suri asumisel 1945. aastal, ning ema Juuli Terasmaa (08.01.1881), suri asumisel 07.1944 (600, lk 662-663) ning talunik, kaitseliitlane Eedu Viljur (03.02.1903) Pirga külast, suri eeluurimisel Sverdlovski obl Sevurallagis 16.11.1941 (600, lk 701).

Hageri vald

Valla küüdiohver oli Martha Polma (06.01.1899) (tema mees Ivo Polma ar-reteeriti Läänemaal, Lihula vallas), ta vabanes 1946. aastal (600, lk 572).

Harku vald

Harku vallast viidi ära vallasekretär, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Maldus Liivak (1902), suri vangilaagris Sverdkovski obl Sevurallagis 21.11.1941, ja tema naine Hetti Liivak (19.03.1901), vabanes 1946. aastal (600, lk 502), talunik Arnold Semikar (08.12.1912), Sverdlovski oblastikohtu otsus – 10 aastat sun-nitööd, vabanes 1953. aastal (600, lk 622) ning talunik, kaitseliitlane Aleksander-Eduard Tiikjärv (02.05.1895), suri eeluurimisel Sverdkovski obl Sevurallagis 22.12.1941, tema naine Emilie-Marie Tiikjärv (25.05.1901), põgenes sund-asumiselt koos lastega 1946. aastal Eestisse, oli vangilaagris ja taas asumisel, ning poeg Ferdinand Tiikjärv (18.05.1922), põgenes koos emaga Eestisse,

117

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

arreteeriti, erinõupidamise otsus – 3 aastat sunnitööd, vabanesid asumiselt 1956. aastal, ja poeg Evald Tiikjärv (03.12.1929), põgenes 1946. aastal koos emaga Eestisse (600, lk 664).

Iru vald

Iru vallast viidi juuniküüditamisel Venemaale Lidia Jaas (26.04.1910, teisal 26.10.1906), suri asumisel Tomski obl Tšainski raj, ja tema poeg Ants (Mati) Jaas (25.05.1935, teisal 29.06.1935), oli lastekodus, vabanes 1946. aastal (600,

lk 415), talunik, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Hendrik (Indrek) Kivikangur (22.11.1891) Muuga külast, erinõupidamise surmaotsus täide viidud 20.04.1942, tema naine Helmi Kivikangur (11.03.1908), poeg Ali Kivikangur (05.12.1930), vabanesid asumiselt 1958. aastal, ja poeg Ülo Kivikangur (27.03.1932) suri asumisel 1947. aastal (600, lk 452), talunik, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Hans Kuik (04.07.1888) (Valgetäht), erinõupidamise surmaot-sus täide viidud Sverdlovski sisevanglas Sevurallagis 04.05.1942, ning poeg Ado Kuik (28.12.1924) ja tütar Eva Kuik (24.02.1928) (600, lk 470).

Iru vallast Koselt küüditati ka kirjanik Ernst Särgava poeg advokaat, kaitse-liitlane ja Isamaaliidu liige Karl Särgava (23.08.1898), erinõupidamise surmaot-sus 04.03.1942, suri 16.03.1942 Sverdlovski obl Sosvas (341; 600, lk 642; 617, lk

516). Kirjanik Ernst Särgava meenutab 14. juuni varahommikut aastast 1941: Kui nad mu poega küüditama tulid, siis patsutasid nad lahkelt minu õlale ja rahustasid, et teie, deduška, ärge enese pärast kartke, ainult poja viime ära. Nad andsid pojale pakkimiseks ainult pool tundi aega. Aga kui kaetud kohvilau-da nägid, siis viibisid nad meil üle kahe tunni... Ernst Särgava ise oli tuline rah-vuslane ja innukas tegelane Kaitseliidus. Mäletatakse väga hästi pika habeme-ga kaitseliitlast, kes marssis vahvalt endast nooremate meeste rivis. Muidugi ei olnud see enamlastele teadmata. Et mina alles jäin, see võib olla mõne minu endise õpilase, kes viibis punaste hulgas, teene, arvab Ernst Peterson ise. (341).

Ühel küüditatul oli korter Iru vallas Kose-Kallaste külas. Ta ise seal ei ela-nud. Korteriuksed pitseeriti. Mahajäänud varanduse hooldajaks oli jäetud tema tütar. Kui hooldaja mõni aeg hiljem läks korteri seisukorda kontrollima, sattus ta peale Iru valla täitevkomitee esimehele Sommerlingile, kes üksi viibis korteris. Varguselt tabatud enamlane ütles, et ta olevat tulnud korterisse „inventuuri tegema“. Korterist oli juba ära viidud kõik väärtuslikumad esemed, nagu kirju-tusmasin, jalaga „Singer“ õmblusmasin, raadioaparaat, vaibad, voodipesu, riided jne. Hooldaja ei julgenud kellelegi kaebama minna. (52).

118

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Iru vallavanemaks määrati kohe pärast Eesti okupeerimist Aliide Sommerling, kes oli Eesti tuntud kommunistliku tegelase Arnold Sommerlingi õde. Arnold Sommerling mõisteti 115 kommunisti protsessil (1922) 10 aastaks sunnitööle. Ta vahetati poliitvangina NSV Liitu.

Arnold Sommerling tuli 1924. detsembrimässu eel salaja Eestisse ja langes mässu järellahingus Iru vallas Priisle külas 5. detsembril 1924 (465).

Juuru vald

Juuru vallast küüditati talunik, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Voldemar Adamson (06.04.1876) Atla küla Koka talust, erinõupidamise surmaotsus täide viidud Sverdlovski obl Sevurallagis 15.12.1941 (teistel andmetel surmaotsus jäi täide viimata), ja tema naine Minna Adamson (13.04.1885) vabanes asumiselt 1956. aastal (600, lk 360).

Jõelähtme vald

Jõelähtme vallast viidi ära talunik, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige, vallava-nem Johannes Jõgi (03.03.1890) (Kotkarist), suri eeluurimisel Sverdlovski obl Sevurallagis 28.11.1941, tema naine Olga Jõgi (26.10.1889), pojad Viktor Jõgi (21.04.1917), Lembit Jõgi (25.03.1920), suri asumisel 20.02.1946, Heinrich (Hendrik) Jõgi (24.06.1923), tütred Tamara Jõgi (18.04.1925) ja Astrid Jõgi (31.08.1928), ning poeg Kalle Jõgi (30.10.1933). Astrid Jõgi vabanes asumiselt 1954. aastal, teised pereliikmed 1957. aastal (406; 600, lk

423; 736), insener, kaitseliitlane Tõnis Leete (28.01.1895), suri eeluurimisel 30.12.1941 Sverdlovski obla Sevurallagis, tema naine Marta Leete (21.03.1905), ning pojad Uno Leete (26.05.1928) ja Tenno Leete (02.12.1932), vabanesid asumiselt 1958. aastal (600, lk 493; 736), politseikonstaabel, kaitseliit-lane Martin Lind (03.10.1903) suri eeluurimisel 31.12.1941 Sverdlovski obl Sevurallagis, tema naine Senta Lind (31.12.1911) ja tütar Tiia Lind (23.10.1937), vabanesid asumiselt 1957. aastal (600, lk 503; 736) ning apteegi-omanik ja suurtalu peremees, kaitseliitlane Martin Tomp (22.11.1890) Koogi alevikust, erinõupidamise otsus – 5 aastat sunnitööd, vabanes 1946. aastal, tema naine Salme Tomp (14.03.1898), ning lapsed Harry Tomp (17.07.1920) ja Salme Tomp (31.08.1921), vabanesid asumiselt 1958. aastal (406; 600, lk

668; 736).

119

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Järvakandi vald

Järvakandi valla küüdiohvrid olid suurtalunik Aleksander Valguta (22.05.1895) Selja külast, erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri sunnitööl Sverdlovski obl Sevurallagis 29.07.1944, tema naine Ernestine Valguta (02.08.1903), ning pojad Ants Valguta (25.09.1929, ja Tõnis Valguta (11.06.1932), vabanesid asumiselt 1956. aastal (600, lk 689) ning Isamaaliidu liige Ants Evart (02.02.1894), suri eeluurimisel 10.09.1942 Sverdlovski obl Sevurallagis, ja tema naine Marta Evart (15.05.1898), põgenes Eestisse, arre-teeriti, erinõupidamise otsus – 3 aastat sunnitööd, pärast vabanemist saadeti asumisele tagasi, vabanes (600, lk 390).

Kehtna vald

Kehtna vallast küüditati Venemaale raudteelane, kaitseliitlane Ilmar Kruusmaa (17.06.1915), erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri sunnitööl Sverdlovski obl Sevurallagis 07.03.1943, tema naine Salme Kruusmaa (29.04.1916), vabanes asumiselt 1944. aastal, ja poeg Ain Kruus-maa (21.04.1940), suri teel 07.1941 (600, lk 469).

Keila

Kirjutatakse (615, lk 36): Siit ja sealt oli perekondi veoautodel viidud Keila jaama, kus tagavarateel, jaamahoonest Haapsalu poole seisis sünge ešelon. Täägistatud vintpüssidega tunnimehed ei lasknud inimesi vagunitele ligi...

Räägiti, et niipea kui ešelonid on viinud küüditatud sihtkohta, tuuakse rongid Eestisse tagasi järgmise koguse järgi.

Küüdirong tuli tegelikult kohale eelmisel õhtupoolikul. See oli tehtud kauba-rongist, imelikud vagunid, paraskitorud all ja korstnad peal. Rong sõitis jaama eest läbi, sõitis Haapsalu pool jaama neljandal haruteel ja koosnes 7-8 vagu-nist. Öösel hakati vedama rahvast sõidumasinatega. Ära sõitis rong järgmisel õhtul.

Nii veeti Keila jaama kokku: advokaat, Keila apteeker, KL Keila malevkonna pealiku abi ja Isamaaliidu liige Manfred Fiskar (11.09.1898), (Keilas, Õhtu 1). Teda süüdistati relva loata hoidmises, suri eeluurimise ajal 26.01.1942 Sverd-lovski obl Sevurallagis, surmaotsus tehti surmajärgselt 28.02.1942, ja tema naine Lilia Fiskar (17.04.1899), arreteeriti asumisel (600, lk 392; 615, lk 36, 38;

617, lk 60), Tähe vabriku tehniline juhataja, KL Keila Malevkonna pealik leitnant Ernst-Johannes Kuljus (05.07.1898) (Keilas, Õhtu 1), erinõupidamise surma-

120

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

otsus täide viidud 24.04.1942, tema naine Olga Kuljus (28.12.1899), põgenes Eestisse ja suri Eestis 09.12.1948, ja ema Julie-Wilhelmine Kuljus (Rahamä-gi) (03.07.1876), suri asumisel 1953 (600, lk 473; 615, lk 24, 36, 38), Keila VTÜ auesimees, Keila endine politseikomissar, kaitseliitlane Madis Mathiesen (16.03.1876) (Keilas, Posti 3) (Kotkarist), erinõupidamise surmaotsus täide viidud 28.04.1942 Sverdlovski sisevanglas (600, lk 522; 615, lk 36, 39; 617, lk 288;

652, lk 160), apteegi omanik, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Adolf Sarmo (21.06.1892) erinõupidamise surmaotsus täide viidud Sverdlovski sisevanglas 25.08.1942, ja tema naine Helene-Malvine Sarmo (06.01.1886), tuli omavolili-selt Eestisse (600, lk 617; 615, lk 36, 40), Keila kooperatiivi juhataja, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Priit-Illo Simson (27.08.1906), (Keilas, Raekoja plats 6), erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri sunnitööl Sverdlovski obl Sevurallagis 05.02.1942, tema naine Salme Simson (26.04.1911) (Keilas, Keskväljak 6), ja poeg Teet Simson (01.05.1937), tuli koos emaga omavoliliselt Eestisse, samuti tütar Ene-Reet Simson (03.10.1938), suri asumisel 24.11.1941). (600, lk 630; 615, lk 40; 617, lk 498), Keila alevivalitsuse sekretär, Naiskodukaitse Keila jaoskonna esinaine ja Isamaaliidu liige Mare Suik (31.07.1900) (Kotkarist) (Keilas, Metsa 7), erinõupidamise surmaotsus täide viidud 13.04.1942 Sverdlovski sisevanglas (tema mees, kaitseliitlane Juhan Suik (1896) arreteeriti varem), poeg Väino Suik (08.06.1924), ja ema, ämma-emand Liisa-Marie Ilbre (15.06.1875), vabanesid asumiselt 1957. aastal (600,

lk 638; 615, lk 39; 617, lk 510), linnapea, Isamaaliidu liige Johann-Nikolai-Voldemar Tähe (15.12. 1870) (Keilas, Jaama 8), suri eeluurimisel 22.06.1942 Kirovi obl Vjatlagis, ja tema naine Katti Tähe (09.10.1873), põgenes 1946. aastal Eestisse (600, lk 679; 615, lk 36; 618, lk 546), Keila konstaabel, kaitseliitlane Evald Varma (22.05.1911) (Keilas, Raekoja plats 9), erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri 25.02.1942 Sverdlovski obl Sevurallagis, ja tema naine Meta Varma (25.02.1908), põgenes 1946. aastal Eestisse, erinõupidamise otsus – 3 aastat sunnitööd, pärast vabanemist saadeti asumisele tagasi, vaba-nes 1958. aastal (600, lk 693; 615, lk 36, 40; 652, lk 166).

Keila vallast ei küüditatud kedagi (615, lk 41).

Keila raudteejaamas avati 14. juunil 1991 jaamahoone välisseinal küüdita-misi meenutav mälestustahvel Memento / 14.VI 1941. / 25.III 1949. / Keila (275;

604, lk 108).

121

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kernu vald

Kernu vallast küüditati postiametnik, katseliitlane ja Isamaaliidu liige Jüri Järv (14.01.1897, teisal 23.12.1896) (teistel andmetel küüditati Kohilast, Metsa 6), erinõupidamise surmaotsus täide viidud 04.04.1942 Sverdlovski sisevang-las, ning pojad Kalju Järv (24.07.1923), Karl Järv (16.12.1925), vabanesid asumiselt 1957. aastal, ning poeg Ülo Järv (04.07.1928), arreteeriti asumisel 1943. aastal, suri oktoobrikuus 1943. aastal. (600, lk 424; 617, lk 109), kapten Elmar Sihvre VR II/3 (Kotkarist) (08.01.1884), erinõupidamise surmaotsus täide viidud 13.04.1942 Sverdlovski sisevanglas, ja tema naine Alma Sihvre (05.10.1895), vabanes asumiselt 1957. aastal (590, lk 51; 600, lk 625; 617, lk 490), ning kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Raivo (Riivo) Talgre (24.03.1904), eri-nõupidamise surmaotsus täide viidud 13.04.1942 Sverdlovski sisevanglas, ja tema naine Nelli Talgre (20.01.1905), põgenes asumiselt 1946. aastal Eestis-se, arreteeriti, pärast vanglast vabanemist saadeti asumisele tagasi, vabanes asumiselt 1956. aastal (600, lk 649; 617, lk 521).

Kohila vald

Kohila vallast küüditati suurtalunik Eduard Klauren (01.10.1882), suri asu-misel 07.03.1943 Kirovi obl Nagorski rajoonis, tema naine Olga-Theresia Klauren (01.11.1895), tuli koos tütrega 1946. aastal Eestisse, pärast vanglast vabanemist saadeti asumisele tagasi, vabanes asumiselt 1957. aastal, tütar Aino Klauren (28.06.1928) tuli koos emaga 1946. aastal Eestisse, saadeti asumisele tagasi, vabanes asumiselt 1955. aastal, ja poeg Ants Klauren (24.04.1930), suri asumisel 02.07.1941 Kirovi obl Nagorski raj (600, lk 454), raamatupidaja, Tapa linnavanem (1940. aastani), kaitseliitlane ja Isamaliidu liige Jaan Maidre (08.04.1903), erinõupidamise surmaotsus täide viidud 24.04.1942 Sverdlovski sisevanglas, tema naine Leida Maidre (02.02.1902) ja tütar Hegi-Malle Maidre (10.03.1935), tuli 1946. aastal omavoliliselt tagasi Eestisse, saa-deti taas asumisele, mõlemad vabanesid asumiselt 1956. aastal, ning poeg Jaan Maidre (03.10.1936), suri asumisel 08.04.1942 (600, lk 516; 617, lk 280;

653, lk 27, 40), ning Ants Tõnts (1900), erinõupidamise otsus – 3 aastat sunni-tööd Sverdloivski obl Sevurallagis (600, lk 678; 617, lk 572).

Kolga vald

Kolga valla küüdiohvriteks olid talunik, Riigikogu VI koosseisu liige, Isamaa-liidu liige Jakob Kalle (10.04.1896) Loo asundusest, erinõupidamise surmaot-sus täide viidud 20.04.1942 Sverdlovski sisevanglas, tema naine Leontine-

122

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Juliane Kalle (10.01.1897) ja poeg Viljo (Villu) Kalle (1923), mõlemad surid asumisel Tomski obl Tšainski raj Makarjevkas 1945. aastal, ja poeg Tenno Kalle (21.08.1934), suri asumisel 13.01.1942. Nii hävitati kogu 4-liikmeline perekond. (600, lk 433; 617, lk 127; 653, lk 32), koolijuhataja, kaitseliitlane Richard Kuurme (31.05.1909) Leesi külast, suri eeluurimisel 29.09.1941 Sverdlovski obl Sevurallagis, ja tema naine Hilma Kuurme (28.05.1914), vabanes asumiselt 1954. aastal Tomski obl Tšainski raj Makarjevkas (600, lk 478; 618, lk 203), ning Ludvig Lepnurm (1881), arreteeriti küüditamisel, tema naine Maali Lepnurm (06.12.1882), suri asumisel 12.05.1943 Tomski obl Tšainski raj Makarjevkas, ja poeg Arno Lepnurm (13.03.1921), mobiliseeriti Kamerovo obl Prokopjevski söetööstusesse, põgenes sealt 1945. aastal (600, lk 498).

Kuimetsa vald

Kuimetsa vallast ei küüditatud kedagi. Küüditamisest pääses valla rahvas tänu täitevkomiteelastele Pressile ja Martin Allasele. Täitevkomitee esimehe asetäitja Martin Allas ise teatas hädaohust endisele vallavanemale Jüri Vilsonile ja paljudele teistele, mistõttu küüditajad pidid tühjalt tagasi minema (262; 264).

Kuivajõe vald

Kuivajõe vallast olid küüdiohvriteks äriomanik, kaitseliitlane Jüri Hinnobert (10.10.1898), erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri 27.04.1943 Sverdlovski obl Sevurallagis, tema naine Salme Hinnobert (25.03.1907), ja poeg Vello Hinnobert (30.12.1927), vabanesid asumiselt 1957. aastal (600, lk

408), talunik, kaitseliitlane Hans Jaansoo (1875), arreteeriti küüditamisel, ja tema naine Ann Jaansoo (26.07.1874), vabanes asumiselt 1946. aastal (600, lk

415), talunik, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Alfred Põldmäe (01.09.1908), erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd Sverdlovski obl Sevurallagis, vaba-nes 1951. aastal (600, lk 581; 617, lk 411), talunik, kaitseliitlane Hans Sepper VR II/3 (07.05.1875), erinõupidamise surmaotsus täide viidud 08.04.1942 Sverd-lovski sisevanglas, ja tema naine Maali Sepper (12.06.1884) (toimik puudub) (590-600, lk 623; 617, lk 488), kooliõpetaja, kaitseliitlane Anton Tohver (04.09.1894), erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri 18.03.1942 Sverdlovski obl Sosvas, tema naine kooliõpetaja, naiskodukaitse liige Ernestine Tohver (06.09.1896), suri asumisel 02.12.1942, ja tütar Elve Tohver (19.04.1927), vabanes asumiselt 1947. aastal (600, lk 667; 617, lk 550), samuti talunik, Naiskodukaitse liige Ida Vermes (15.05.1901), vabanes asumiselt 1957. aastal, poeg Jüri-Hannes Vermes (01.07.1929), vabanes 1947. aastal, ja tütar Evi-Maare Vermes (04.07.1934), vabanes 1957. aastal (600, lk 697).

123

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kuusalu vald

Kuusalu vallast küüditati Venemaale Naiskodukaitse liige Elsa-Rosalie Ilbak (31.01.1893) (tema mees Jaan-Heinrich Ilbak jäi küüditamata, kuna ta ei olnud küüditamise ajal kodus), vabanes 1954. aastal (600, lk 411), laevakompa-nii direktor Toomas Kain (03.01.1894), arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise otsus – 5 aastat sunnitööd Sverdlovski obl Sevurallagis, samuti tema naine Hilda-Elisabeth Kain (16.12.1896), pojad Bruno Kain (11.07. 1921) ja Kaupo Kain (05.11.1922), tütred Laine Kain (27.04.1925) ja Hilda Kain (24.11.1930) ning poeg Toomas Kain (04.11.1934). Pere liikmed vabanesid asumiselt 1957. aastal. (600, lk 429; 617, lk 119), kaitseliitlane Huko (Hugo) Mallis (14.01.1903) (Valgetäht, KL Kotkarist), erinõupidamise surmaotsus 04.03.1942, suri 24.03.1942 Sverdlovski obl Sosvas, tema naine, raamatupidaja Eleonore-Therese Mallis (02.08.1900), põgenes koos tütrega asumiselt, arreteeriti, ja saadeti tagasi, tütar Inga Mallis (30.11.1935), vabanesid asumiselt 1949. aas-tal, samuti ema Leena Mallis (12.10.1867), suri asumisel 1941. aastal (600, lk

518; 617, lk 282), talunik, kaitseliitlane Johannes-Martin Muru (31.10.1909), suri 28.10.1941 Sverdlovski obl Sevurallagis, tema naine Helmi-Maria Muru (17.10.1912), vabanes asumiselt 1958. aastal, tütar Mai Muru (28.10.1939) ja poeg Toomas Muru (1941), vabanesid 1946. aastal, samuti isa Mart Muru (11.04.1880), suri asumisel 1942. aastal, ja ema Anna-Marie-Emilie Muru (18.05.1885), suri asumisel 1943. aastal (600, lk 532-533; 617, lk 306), samuti talunik, katseliitlane Aleksander Rahe (18.11. 1890) Kiiu külast, suri eeluurimi-sel 18.11.1941 Sverdlovski obl Sevurallagis, tema naine Katarina Rahe (1896), vabanes asumiselt 1955. aastal Tomski obl Tšainski raj Makarjevkas, tütar Agnes-Agathe Rahe (1926), vabanes 1954. aastal, ja poeg Enno-Tiit Rahe (1938), suri asumisel 26.10.1941 (600, lk 587; 617, lk 416), algkooliõpetaja, kait-seliitlane Jaan Rast (29.01.1896, teisal 31.01.1897) (Valgetäht), arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise surmaotsus täide viidud 20.04.1942 Sverdlovski sisevanglas, tema naine kooliõpetaja Helene Rast (05.05.1900), vabanes asumiselt 1956. aastal, pojad Aadu Rast (15.11.1932), Koit Rast (14.03.1937) ja Mati Rast (15.05.1938) vabanesid 1947. aastal, samuti naise isa Juhan Vandel (09.07.1871), suri asumisel 1942. aastal (600, lk 591; 517, lk 426).

August-Valentin Virv (16.11.1897) Prangli saarelt, arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise otsus – 3 aastat sunnitööd, suri 26.05.1943 Sverdlovski obl Sevurallagis (600, lk 703; 617, lk 617).

124

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kõnnu vald

Kõnnu vallast küüditati Hilda Eerik (26.04.1907), suri asumisel 1943. aastal Tomski obl Tšainski raj (toimik puudub) (600, lk 385), tööline, kaitseliitlane August Kull (25.07.1897) Loksalt, suri eeluurimisel 14.10.1941 Sverdlovski obl Sevurallagis, tema naine Herta Kull (27.09.1906), tuli 1947. aastal asumiselt loata Eestisse, tütar Aita Kull (28.07.1925), tuli koos emaga 1947. aastal Ees-tisse, saadeti asumisele tagasi, vabanes 1957. aastal, ja tütar Leili Kull (30.03.1929), suri 03.03.1942 asumisel (600, lk 473), laevade omanik, Isamaalii-du liige Jakob Linkrus (Jaagup Linkruus) (03.08.1897) Viinistu külas, arretee-riti küüditamisel, suri 14.11.1941 Sverdlovski obl Sevurallagis, tema naine Olga Linkrus (01.08.1901), vabanes asumiselt 1957. aastal, ning lapsed Ülo Linkrus (02.09.1927) ja Maie Linkrus (01.10.1935), mõlemad vabanesid asu-miselt 1947. aastal (600, lk 504; 618, lk 250), laevaomanik, Isamaaliidu liige Johannes Linkrus (11.03.1893), erinõupidamise otsus – 5 aastat sunnitööd, suri 21.05.1943 (teisal 12.06.1943) Sverdlovski obl Sevurallagis, tema naine Leena Linkrus (21.04.1896), suri asumisel 07.06.1944, pojad Einar Linkrus (05.12.1925), vabanes asumiselt 1956. aastal, ja Kalju Linkrus (06.10.1929) ning tütar Elle Linkrus (02.01.1935), mõlemad vabanesid 1947. aastal (teisal – põgenesid Eestisse ) (600, lk 504; 618, lk 250), laevaomanik Johannes Manitski (16.01.1901) Viinistu külast, erinõupida-mise otsus – 5 aastat sunnitööd, suri 17.03.1943 Sverdlovski obl Sevurallagis, tema naine Klaara Manitski (19.08.1902), vabanes asumiselt 1956. aastal, poeg Einar Manitski (18.03.1924), vabanes 1949. aastal, ja tütar Heljo Manitsiki (02.01.1927), vabanes 1947. aastal, samuti isa Joosep Manitski-Malm (30.03.1874) ja ema Maria Manitski-Malm (17.03.1881), mõlemad surid asumisel 1944. aastal (600,

lk 518-519; 617, lk 283), samuti Hilda-Maria Piibemann (01.12.1899) Loksalt (tema mees Johannes Piibemann oli haiglas ja jäi küüditamata), vabanes asumiselt Tomski obl Tšainski raj 1956. aastal, tütar Aino Piibemann (21.02.1926), pojad Väino Piibemann (25.03. 1928), vabanes 1947. aastal, ja Hillar Piibemann (27.09.1931), suri asumisel 1944. aastal, ning ema Marie Piibemann (1867) suri asumisel 1941. aastal (600, lk 567).

Nissi vald

Nissi vallast küüditati tööline, valgekaartlane Vassili Derešev (Derisev) (1899), erinõupidamise otsus – 3 aastat sunnitööd, suri asumisel 16.05.1947, tema naine Aleksandra Derešev (1903) ja poeg Boris Derešev (1929), vaba-nesid asumiselt 1957. aastal (600, lk 382; 617, lk 43), tööline, valgekaartlane

125

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Fjodor Dmitrijev (05.06.1899), erinõupidamise surmaotsus täide viidud 24.04.1942 Sverdlovski sisevanglas, tema naine Alide-Loviise Dmitrijev (14.08.1902), suri asumisel 03.01.1944, tütar Nadežda Dmitrijev (11.06. 1927) ja poeg Nikolai Dmitrijev (20.07.1928), mõlemad vabanesid asumiselt 1957. aastal, tütar Veera Dmitrijev (21.10.1929) tuli 1946. aastal Lätisse ja asus elama Riiga, poeg Valerian (Valeri) Dmitrijev (16.06.1933) suri asumisel 1943. aastal, ja poeg Oleg Dmitrijev (16.12.1934), vabanes asumiselt 1957. aastal (600, lk 382), Kristjan Linnap (08.10.1894), erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri 13.05.1943 Sverdlovski obl Sevurallagis, tütar Silvia Linnap (1925) ning pojad Hans Linnap (1931) ja Kristjan Linnap (1931) laste kohta toimikud puuduvad) (600, lk 504; 617, lk 259), tehnik Johannes Maalmeister (30.03.1905), erinõupidamise otsus – 8 aastat sunnitööd Sverdlovski obl Sevurallagis, vabanes 1943. aastal, tema naine Erna-Emilie Maalmeister (24.09.1909) ja tütar Evi Maalmeister (22.11.1935) vabanesid asumiselt 1958. aastal, pojad Enn Maalmeister (15.08.1937), suri asumisel 25.10.1942. aastal, ja Vello Maalmeister (04.06.1940), vabanes 1958. aastal (600, lk 514), samuti talunik, kaitseliitlane Voldemar Viik (02.09.1905) (Valgetäht, KL Kotkarist) Laitselt, erinõupidamise surmaotsus täide viidud 20.04.1942 Sverdlovski sise-vanglas, tema naine Linda Viik (23.02.1916), vabanes asumiselt 1956. aastal, poeg Kaljo (Kalju) Viik (18.09.1935), suri asumisel 21.01.1942, tütar Maret Viik (08.04.1938), vabanes 1954. aastal (600, lk 700; 618, lk 581).

Nõva vald

Nõva valla küüdiohvrid olid suurtalunik, kaitseliitlane Roman Suurorg (1901) arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise surmaotsus täide viidud 24.04.1942 Sverdlovski sisevanglas, tema naine Veera Suurorg (25.04. 1905), tuli omavoliliselt Eestisse, oli tagaotsitav kuni 1955. aastani, tütar Tiina-Sirje (Tiiu) Suurorg (19.03.1937) ja poeg Toomas Suurorg (25.02. 1941), vabane-sid asumiselt 1946. aastal (600, lk 640; 636, lk 74).

Padise vald

Padise vallast küüditati metsaülem kaitseliitlane Karl Kivi (01.12.1905) Kloostri asundusest, arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise surmaotsus täide viidud 18.08.1942 Sverdlovski obl Vosturallagis, tema naine Eleonore Kivi (04.09.1918), tuli 1946. aastal omavoliliselt Eestisse, karistuseks 3 aastat sunni-tööd, pärast vabanemist saadeti asumisele tagasi, vabanes asumiselt 1955. aastal, tütar Malle Kivi (09.11.1940), põgenes emaga 1946. aastal (428; 600, lk

451; 617, lk 163; 636, lk 73), Julie Rent (23.08.1883), (teistel andmetel küüditati

126

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Keila valla Valingu külast, tema mees Karl Rent arreteeriti varem), suri asumi-sel 1951. aastal (600, lk 598).

Peningi vald

Peningi vallast viidi juuniküüditamisel Venemaale tööline August Tuule (27.05.1891), arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise surmaotsus täide viidud 04.05.1942 Sverdlovski sisevanglas (600, lk 676; 617, lk 566-567), kaitseliitlane August-Eduard Puusepp (13.02.1895, teisal 15.02.1895) (teisal küüditati Raasiku vallast), arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri 23.05.1943 Sverdlovski obl Sevurallagis, tema naine Anna-Katarina Puusepp (08.11.1894, teisal 10.11.1894) ja tütar Lehti Puusepp (28.11.1930), vabanesid 1958. aastal, ning tütar Helje-Liivia Puusepp (23.07.1928) vabanesid asumiselt 1957. aastal (600, lk 579: 617, lk 399), talunik, Peningi vallavanem, kaitseliitlane Otto Puusepp (07.08.1888), erinõupidamise otsus – 5 aastat sunnitööd Krasnojarski krai Kraslagis, pärast vabanemist tuli Eestisse, arreteeriti 1949. aastal, saadeti asumisele, vabanes asumiselt 1954. aastal, tema naine Johanna Puusepp (06.10.1896), suri asumisel 23.02.1952, ja tütar Laine Puusepp (12.07.1927), vabanes 1957. aastal (600, lk 580; 617, lk

399).

Raasiku vald

Raasiku vallast küüditati tolliametnik, Isamaaliidu liige Johannes Bärengrub (1896, teisal 1885) Arukülast, arreteeriti küüditamisel, erinõupida-mise otsus – 10 aastat sunnitööd Sverdlovski obl Sevurallagis, vabanes 1956. aastal, tema naine Johanna Bärengrub (1908), suri asumisel Tomski obl Tšainski raj 1943. aastal, ja poeg Egon Bärengrub (25.05.1922), suri asumisel 1943. aastal (600, lk 381; 617, lk 42), talunik, kaitseliitlane Voldemar Härmalt (27.04.1910), arreteeriti küüditamisel, suri sunnitööl 02.12.1941 Sverdlovski obl Sevurallagis, tema naine Pauline Härmalt (10.05.1910) ja tütar Malle Härmalt (28.07.1935), vabanesid asumiselt 1957. aastal, ja poeg Rein Härmalt (1933, teisal 1937), suri asumisel 1941. aastal (600, lk 410), talunik, polpolitsei agent, kaitseliitlane Raimond Karing (02.05.1900), erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri sunnitööl Sverdlovski obl Sevurallagis 13.03.1942, tema naine Linda-Eufrosine Karing (06.04.1904, teisal 06.07.1904), suri asumisel 01.09.1942, pojad Väino Karing (25.08.1928, teisal 28.08.1926), ja Aare-Ain Karing (10.07.1931), tütar Leete Karing (16.05.1936), poeg Rainer Karing (29.03.1939), ning ema Kristine-Marie Karing (19.09.1862, teisal 30.09.1862). Väino Karing ja Aare-Ain Karing tulid 1946 omavoliliselt Eestissse, saadeti

127

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

1951. aastal jaotusvangla kaudu asumisele tagasi, Leete Karing ja Rainer Karing olid lastekodus, tädi Berta Ivanova viis Leete Karingu omavoliliselt Eestisse 1946. aastal. Kaheaastaselt küüditatud Rainer Karing võeti ära laste-kodust ja lapsendati vene perekonda. Laps venestus täielikult ja temast sai Vadim Mihailov. Täiskasvanuna käis ta küll Eestis õe juures, kuid sõitis tagasi Venemaale. (600, lk 437-438, 724; 617, lk 134; 636, lk 736), samuti kaitseliitlane Manivald Vürst (23.12.1902) Jägala asundusest, erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri 17.02.1943, tema naine Leida Vürst (13.08.1913), vaba-nes asumiselt 1958. aastal, ja poeg Ants Vürst (06.09.1937), vabanes 1947. aastal (600, lk 708; 736).

Rapla vald

Rapla vallast viidi ära vandeadvokaat, kaitseliitlane Peeter Jänes (11.12.1900), erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri kinnipidamisko-has Sverdlovski obl Vosturallagis 16.03.1943, tema naine Arma Jänes (15.03.1899), põgenes koos tütrega asumiselt, erinõupidamise otsusega mää-rati 3 aastat sunnitööd, saadeti uuesti asumisele, vabanes 1958. aastal, tema tütar Silvia Lillemaa (18.09.1923) põgenes koos emaga Eestisse, määrati 3 aastat sunnitööd, saadeti uuesti asumisele, vabanes 1958. aastal (600, lk 424;

732, l 8 jj; 735, lk 19), kellassepaäri omanik, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Ernst Keigla (01.09.1896), erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri sunnitööl Sverdlovski obl Vosturallagis 29.11.1942, tema naine Julie-Maria Keigla (05.01.1888), suri asumisel 10.01.1942, pojad Udo Keigla (16.09.1924), suri asumisel 02.03.1944, ja Endel Keigla (15.05.1926), vabanes asumiselt 1947. aastal (600, lk 444; 308, Mälestusi, art 7), Kumma küla Palgi talu peremees, Rapla vallavanem, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Oskar Leinsalu (02.06.1907), arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise surmaotsus täide viidud 23.04.1942 Sverdlovski sisevanglas, tema naine Alice-Julie Leinsalu (13.05.1913) suri asumisel 1942. aastal, tütred Mai-Liis Leinsalu (16.06.1936) ja Eve-Mall Leinsalu (21.10.1937) olid lastekodus, toodi 1947. aastal Eestisse, 1949. aastal küüditati koos tädiga, vabanesid asumiselt 1958. aastal (308, art 8; 600, lk 495;

617, lk 242), kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige, pangaametnik Villem-Arnold Mäepere (16.04.1901), erinõupidamise surmaotsus täide viidud Sverdlovski sisevanglas 19.08.1942, tema naine Naiskodukaitse liige Alma-Julie Mäepere, vabanes asumiselt 1956. aastal, ja tütar Milvi Mäepere (12.06.1930), põgenes 1948. aastal Eestisse, arreteeriti ja saadeti asumisele tagasi, vabanes asumiselt 1956. aastal (600, lk 535; 617, lk 311), talurahvapoe omanik, kaitseliit-

128

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

lane Aleksander Niimann (Nieman, Niiman) (01.02.1904, teisal 14.02.1904), erinõupidamise surmaotsus täide viidud 28.04.1942 Sverdlovski sisevanglas, ja tema naine Marta Niimann (11.12.1906), suri asumisel 1948. aastal (308, art

8; 600, lk 543-544, 725; 617, lk 326), advokaat Gustav-Adolf Pohla (12.02.1880) Raplast, Tallinna mnt 20, erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri sunnitööl 25.05.1942 Sverdlovski obl Sevurallagis (600, lk 571; 617, lk 428; 732, l 8

jj; 735, lk 19), advokaat Jüri Pärson (22.07.1900) (Raplas, Tallinna mnt 1), arre-teeriti küüditamisel, erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd Sverdlovski obl Sevurallagis, vabanes asumiselt 1955. aastal (308, art 8; 600, lk 584; 618, lk 393), postiametnik, kaitseliitlane Aleksander-Ferdinand Päädam (01.04.1901), arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri 20.05.1942 Sverdlovski obl Vosturallagis, tema naine Hilda-Lisette Päädam (11.10. 1903), tuli 1946. aastal omavoliliselt Eestisse, arreteeriti (3 aastat sunni-tööd), pärast vabanemist saadeti asumisele tagasi, vabanes asumiselt 1957. aastal, lapsed Helvi Päädam (19.11.1928), Elmo Päädam (17.06.1930) ja Tiiu Päädam (12.06.1936) vabanesid 1948. aastal (600, lk 585), Rapla Keskkooli direktor, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Herbert Ranna (29.05.1902), arretee-riti küüditamisel, erinõupidsamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri 16.01.1943 Sverdlovski obl Vosturallagis, tema naine Elisaveta Ranna (15.09.1900) ja poeg Mihkel Ranna (19.01.1924), põgenesid 1946. aasta Eestisse, arreteeriti 1947. aastal, saadeti asumisele tagasi, vabanesid asumiselt 1958. aastal (308,

art 8; 600, lk 590; 617, lk 424), algkooli juhataja, Isamaaliidu liige Johannes Raudmäe (09.01.1893), (teistel andmetel küüditati Tõdva vallast) erinõupidami-se otsus – 10 aastat sunnitööd, suri Sverdlovski obl Sevurallagis 02.12.1942, tema naine Olga Raudmäe (13.12.1894), suri asumisel 20.10.1945 ja tütar Loide Raudmäe (05.06.1926, teisal 05.07.1926), tuli Eestisse 1946. aastal (600, lk 592; 308, art 7), Rapla Tarbijate Ühistu ärijuht, Isamaaliidu liige Jaan Rütman (30.07.1885) (Raplas Tallinna mnt 8), arreteeriti küüditamisel, erinõu-pidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri 27.11.1943 Sverdlovski obl Vosturallagis, tema naine Marie-Alide (Maria) Rütman (08.01.1900) ja poeg Heiki Rütman (05.08.1929, teisal 15.08.1928) vabanesid asumiselt 1957. aas-tal, samuti tütar Meela Rütman (28.12.1921) ja poeg Hanno Rütman (05.05.1924, teisal 03.06.1924), vabanesid 1956. aastal (teisal Hanno Rütman hukkus asumisel) (308, art 8; 600, lk 610; 617, lk 460), talunik Gustav Zimmermann (28.02.1882), suri asumisel 07.11.1942 (600, lk 645), Kuusiku eksperimentaalse põllumajanduse instituudi (KEPI) keemialaboratooriumi juha-taja (Judenitši armee ohvitser, osales Vabadussõjas) kaitseliitlane Aleksander

129

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

(Aleksandr) Zõbin (29.10.1894), suri eeluurimisel 06.11.1941 Sverdlovski obl Sevurallagis, tema naine Zinaida Zõbina (29.10.1907), suri asumisel 01.1944, ning tütar Iija (Ija) Zõbina (05.10.1930) ja pojad Aleksander Zõbin (16.01.1934), Nikolai Zõbin (08.08.1938) ja Mstislav Zõbin (08.12.1940), olid lastekodus, vabanesid asumiselt (308, art 8; 600, lk 646-647; 618, lk 499; 636, lk

73), veskiomanik Johannes Timber (28.06.1885) Kuusiku külast, arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise otsus – 8 aastat sunnitööd, suri 10.04.1943 Sverdlovski obl Vosturallagis, tema naine Sofia (Sophie) Timber (25.08.1891), põgenes Eestisse, arreteeriti 1947. aastal, oli Kirovi vanglas (toimik puudub), ja poeg Otto Timber (25.08.1917), suri asumisel 1943. aastal (600, lk 666; 617, lk

574), Rapla kordnik Boris (Boriss) Täheväli (01.04.1914), erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd Sverdlovski obl Sevurallagis, vabanes 1951. aastal (308,

art 8; 600, lk 679; 618, lk 546; 652, lk 166), talunik Rapla jaama lähedal Anton Univer (05.04.1888) (Valgetäht), erinõupidamise surmaotsus täide viidud 28.04.1942 Sverdlovski sisevanglas, tema naine Marta Univer (24.10.1897) ja tütar Saima Univer (11.06.1923), vabanesid asumiselt 1958 (308, art 8; 600, lk

681).

Ravila vald

Ravila vallast viidi küüditamisel Venemaale kaitseliitlane Johannes Kaljula (21.011890) (teisal küüditati Anija vallast) (Kotkaristi ja Valgetähe teenetemärk), arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise surmaotsus täide viidu 04.05.1942 Sverdlovski sisevanglas, tema naine Alma Kaljula (04.03.1901), tütar Ellen Kaljula (01.11.1927) ja poeg Endel Kaljula (01.01.1930), vabanesid asumiselt 1958. aastal, ning ema Anna Kaljula (26.10.1858), suri asumisel 1942. aastal (600, lk 432; 617, lk 124), talunik, kaitseliitlane Peeter Kruusement VR II/3 (21.06.1891, teisal 26.06.1891), arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise surma-otsus täide viidud 02.12.1942 Sverdlovski sisevanglas, tema naine Helene Kruusement (12.10.1903), suri asumisel 23.07.1944, ning tütred Enna Kruusement (21.02.1935) ja Aune Kruusement (08.11.1938) olid lastekodus, septembris 1946. aastal viis tädi Elfriede Jöffert lapsed Eestisse (600, lk 468-

469; 617, lk 192; 590, lk 29), talunik, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Johannes Lauk (13.01.1892, teisal 01.02.1892), arreteeriti küüditamisel, suri eeluurimisel 20.11.1941 Sverdlovski obl Sevurallagis, tema naine Juliette Lauk (13.07. 1895), vabanes asumiselt 1958. aastal, tütar Aino Lauk (25.06.1925), vabanes 1957. aastal, ja poeg Uno Lauk (30.12.1927), oli mobiliseeritud sõjaliselt täht-satele töödele, suri 09.07.1946 (600, lk 492; 617, lk 234), samuti kunstnik-

130

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

dekoraator, kaitseliitlane Arnold Raagul (24.06.1909) Taganurga külast, arre-teeriti küüditamisl, erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd Sverdlovski obl Sevurallagis, pärast vabanemist laagrist 1951. aastal saadeti asumisele, vaba-nes asumiselt 1956. aastal (600, lk 586; 618, lk 398).

Saue vald

Saue valla küüdiohvrid olid suurtalunik, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Herbert Margus (Markus) (17.10.1907), arreteeriti küüditamisel, erinõupidami-se surmaotsus täide viidud 22.01.1942 Sverdlovski obl Sevurallagis, tema naine Mathilde-Anette Margus (30.10.1909), põgenes koos lastega 1946. aastal Eestisse, arreteeriti 1950. aastal (3 aastat sunnitööd), vabanes laagrist 1951. aastal, suri asumisel 1952. aastal, tütar Kersti Margus (31.12.1939) ja poeg Verner Margus (15.07.1925), vabanesid seoses koos emaga Eestisse põge-nemisega 1946. aastal, isa Ferdinand-Kristjan Margus (05.02.1877), vabanes asumiselt 1946. aastal (põgenes Eestisse), ja ema Adele-Luise-Julie Margus (04.04.1882), põgenes 1946. aastal Eestisse, arreteeriti 1948. aastal, pärast laagrist vabanemist 1951. aastal saadeti asumisele, vabanes asumiselt 1953. aastal (617, lk 284; 800, lk 519-520).

Tõdva vald

Tõdva vallast küüditati konstaabel Juhan (Johan) Laikoja (30.01.1889), ar-reteeriti küüditamisel, suri eeluurimisel 29.07.1941 Kirovi obl Vjatlagis, tema naine Julie Laikoja (04.03.1901), suri asumisel 27.05.1943, poeg Väino Laikoja (09.10.1924) ja tütar Linda Laikoja (21.08.1926), tulid 1946. aastal omavoliliselt Eestisse, arreteeriti, karistuseks – 3 aastat sunnitööd, pärast vaba-nemist saadeti asumisele tagasi, vabanesid asumiselt 1957. aastal, samuti poeg Ants Laikoja (11.07.1935), oli lastekodus, põgenes 1946. aastal (600, lk 489;

618, lk 223; 652, lk 159), raudteelane, KL kompaniipealik Edmund Must (23.11.1910) arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise surmaotsus täide viidud 23.04.1942 Sverdlovski sisevanglas, tema naine Helga Must (28.03.1913), suri 1943. aastal, poeg Arvo Must (1936) ja tütar Mall Must (1939), olid lastekodus kuni 1945. aastani (toimikud puuduvad) (600, lk 533), algkooliõpetaja, kaitseliitla-ne ja Isamaaliidu liige Juhan Vare (27.06.1903), arreteeriti küüditamisel, erinõu-pidamise surmaotsus täide viidud 04.08.1942 Sverdlovski sisevanglas, tema naine Selma-Eleonore Vare (09.12.1903) ning poeg Rein Vare (14.06.1931) ja tütar Vivian Vare (20.01.1933). Ema tuli koos lastega 1946. aastal loata Eestis-se, arreteeriti (3 aastat sunnitööd), pärast laagrist vabanemist 1949. aastal saa-deti tagasi asumisele. Pere vabanes asumiselt 1958. aastal. (600, lk 691).

131

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Varbola vald

Varbola valla küüdiohvrid olid suurtalunik Vladimir Johansoo (Juhansoo) (09.01.1900), arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise otsus 5 aastat sunnitööd, suri 18.12.1942 Sverdlovski obl Vosturallagis, tema naine Ethel-Anna Johansoo (15.11.1907), vabanes asumiselt 1956. aastal, pojad Ülo Johansoo (13.01.1929) ja Kaljo Johansoo (07.06.1930) ning tütar Liia (Lia) Johansoo (28.07.1935), vabanesid 1946. aastal (600, lk 420; 617, lk 103), samuti talunik Oskar Kull (12.06.1900) Sillaotsa talust, arreteeriti küüditamisel, erinõupidamise surmaotsus täide viidud 13.04.1942 Sverdlovski sisevanglas, tema naine Elvine Kull (23.09.1909), vabanes asumiselt 1955. aastal, ja poeg Vello Kull (15.11.1935), vabanes 1945. aastal (600, lk 473; 617, lk 199).

Küüditamise kohta väidetakse põhjendatult (235): Küüditamise mõiste on nii hirmus ja kohutav, et selle jaoks peaks leiutama uue ja vastavama sõna, sest praegune on selleks liiga väheütlev ja isegi nagu süütu.

Küüditamine ja sellele järgnev suretamine on ainus karistus maailmas, mida määratakse süütuile. Perekonnad lahutati. Selle mõte oli: las kardavad ja vaev-levad mehed oma naiste, emade, tütarde saatuse pärast, ja vaevelgu ning muretsegu nad seda enam, et nad ei saa neid toetada isegi palja juuresoleku ning sõnagagi. Ja naised vaevelgu teadmatuses oma meeste, poegade ning isade saatuse pärast.

Timukad ei annud oma ohvreile päevade kaupa mitte tilkagi vett, pealegi ülikuumal ajal. Ümberpöördult, nad suurendasid nende janu soolasilgu abil. Kas see piin üksi juba ei ole võrdne keskaegsete piinakambri võtetele.

Marie Under kirjutas jõuluks 1941 küüditamise kohta (174):

Vihasäde hõõgub muretuhas, / Nördimusest kalk ja valust hell on meel: / Ei saa mitte olla jõulupuhas / Sellel valgel jõulupuhtal teel.

Ah, et on nii kiviränki hetki / Kanda südamel kui kirstukaant! / Enam pole anda silmavettki / Seegi armuand on otsa saand.

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi... / Taeva poole karjub nende äng. / Nagu oleksime kõik ses süüdi, / Et neil puudub – meil on söök ja säng!.

Omakaitse 1941. aasta tegevuse kokkuvõttes (730, l 113) nenditakse: Kui varemalt veel iga eestlane oma ausameelsuses ei osanud uskuda niisu-gust valitsemise toorust ja süütute inimeste hävitamise moodust, siis avanesid nüüd kõigi silmad...

132

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Saksa okupatsiooniaegsetes ajalehtedes tavatseti nõukogude okupatsioo-niohvrite, seega ka küüditatute kohta esitada arvandmeid Harjumaa ja Tallinna kohta koos. Nii kinnitatakse, et Tallinnast ja Harjumaalt küüditati kokku 4 386 inimest. (440).

Ajalehe Eesti Sõna andmetel valmis ZEV-is (Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten Esten – Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus, moodus-tatud 1. septembril 1941) 1943. aasta juunikuus statistiline aruanne küüditamise ohvrite kohta (178). Selle järgi langesid Harjumaalt küüditamise ohvriks 403 isikut (ilma Nõmmeta), 205 meest ja 198 naist. Küüditatuist oli 390 pärit maalt ja 13 isikut linnast. Tallinnast küüditati koos Nõmmega 2 205 isikut, 1 113 meest ja 1092 naist.

Juuniküüditamine viis Harjumaalt siinsetel andmetel ära 111 meest (neist 8 üle 60 aasta vanad), 94 naist (neist 10 üle 60 aasta vanad) ja 127 last (nende hulgas 6 imikut (kuni üheaastast last), 101 lapseealist (kuni 15-aastast last), kusjuures 1-5-aastaseid lapsi oli 22, 5-10-aastaseid 32 ja 10-15- aastaseid 47 ning 20 alaealist (15-18-aastast last). Seega oli Harjumaa küüdiohvreid kokku 332.

Harjumaalt küüditatute hulgas olid noorimad: Toomas Suurorg (25.02.1941) Nõva vallast, Toomas Muru (1941) Kuusalu vallast, Malle Kivi (09.11.1941) Padise vallast, Vello Maalmeister (04.06.1940) Nissi vallast ja Kelli Randal (26.06.1940) Anija vallast.

Vanimateks küüdiohvriteks olid Anne Kaljula (26.10.1858) Anija vallast (su-ri asumisel), Kristine-Marie Karing (19.09.1862) Raasiku vallast (vabanes asumiselt), Leena Mallis (12.10.1867) Kuusalu vallast (suri asumisel), Marie Piibemann (1867) Kõnnu vallast (suri asumisel) ja Juhan Vandel (09.07.1871 Kuusalu vallast (suri asumisel).

Erinõupidamine tegi oma surmaotsuse 33 mehe ja ühe naise kohta. (Nais-kodukaitse Keila jaoskonna esinaine Mare Suik).

Meestest suri eeluurimisel 13, kinnipidamiskohas 2, sunnitööl 27 ja asumisel 10, kusjuures vabanes vaid 22 (4 mehe kohta andmed puuduvad). Nii jäi Siberi tundmatutesse haudadesse koos surmaotsuste alusel mõrvatud harjulastega 85 Harjumaa meest.

Naistest suri Siberis 27 ja vabanes asumiselt 64 (2 naise kohta andmed puuduvad). Nii leidsid Siberimaal oma haua koos surmaotsuse alusel mõrvatud harjulastega 28 Harjumaa naist.

133

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kuni üheaastastest lastest jäid ellu kõik 6, 1-5 aastastest suri Siberis 5 ja vabanes asumiselt 17, 5-10-aastastest suri asumisel 7 ja vabanes 25, 10-15-aastastest suri asumisel 5 ja vabanes 39 (3 lapse kohta andmed puuduvad), 15-18-aastastest alaealistest suri asumisel 3 ja vabanes 15 (2 alaealise kohta andmed puuduvad).

Siinse üldistuse hindamisel tuleb arvestada asjaolu, et selle tulemusi mõjus-tavad lähteandmete lünklikkus, teinekord ka nende ebaselgus, vastuolulisus ja ebatäpsus.

Rahva mällu jäänud vapustavat mälestust küüditamisest ei suuda kustutada aastasajad. Sellest Eesti rahva kallal toimepandud inimsusevastastest, otse taevasse kisendavast kuriteost, rahva kannatustest ja valupisaratest saavad Eesti emad rääkima oma lastele ja lastelastele ajast-aega, nagu kõneldakse sajandeid tagasi vene koerakoonlaste ja peninukkide hirmutegudest (612, lk

227).

134

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

135

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

III Venelaste Suur isamaasõda Harjumaal

1. Sõja algus ja punaväe pagemine Harjumaalt

Oodati sõda. Sellest räägiti rahva hulgas laialt. Peatselt algavale sõjale viitasid teinekord ka punased asjamehed.

Meenutatakse (538): See oli 1941. aasta aprilli keskel. Sõitsin Kloogale. Vagu-

nikupees istus peale minu ainult üks reisija. Nägi välja nagu Petserimaa müüri-tööline. Särk seljas, kuid kraeta, nii et kraenööp sätendas lõua all nagu mingi ehteasi. Paar päeva ajamata habe ja võimatult kortsunud sinine ševiotist poe-ülikond täiendasid üldmuljet. Nähes mind lugevat ajalehte, tegi mees juttu: Kas teie vene keelt oskate? Vaat, siis parem juba lugege „Pravdat“. Milleks lugeda muid lehti, niikuinii nad trükivad kõik „Pravdast“ ära. Jutust selgus, et mees oli insener ja on töötanud Moskvas nõukogude palee ehitustöödel. Ta ütles, et nõukogude palee ehitus on pandud seisma ning insenerid ja oskustöölised on saadetud laiali. Tema on komandeeritud Paldiskisse baaside ehituse ratsionalisaatoriks. Küsimuse peale, miks siis palee ehitamine seisma pandi, vastas insener: Sõda tuleb, vaat mis on. Tuleb võib-olla ennemgi, kui keegi aimata teab... Siis võttis ta ühest taskust „asuniku“, teisest võimatult räpase vorstijupi ja pakkus napsi...

Mida lähemale tuli sõda, seda selgemaks said sõjamärgid. Piiri poole voorisid sõjaväerongid tulvil punaväge.

Aga kui sõjaks läks, tehti nägu, et see kõik tuli ootamatult.

Koos sakslastega tulid oma arvates välksõtta Nõukogude Liidu vastu Rumeenia ja Itaalia, siis liitusid Saksamaaga 23. juunil Slovakkia, 26. juunil Soome ja 27. juunil Ungari (308, art 3).

Esimesel sõjapäeval 22. juunil ütles NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja välisasjade rahvakomissar seltsimees Vjatšeslav Mihhailovitš Molotov oma raadiokõnes (323, ajalehtede Kommunist ja Rahva

136

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Hääl ühine number): Täna kell 4 hommikul ilma mingisuguste nõudluste esita-miseta Nõukogude Liidu vastu, ilma sõja kuulutamiseta Saksa sõjaväed tungi-sid kallale meie maale... Vale puha! Nüüdseks on tõde teada: Saksamaa välis-minister Joachim Ribbentrop andis 1941. aasta 22. juunil Nõukogude suur-saadikule Berliinis üle noodi sõja alustamise kohta. Peale selle andis ta Nõuko-gude suursaadikule üle veel kolm dokumenti, sealhulgas Saksa armee ülemju-hataja ettekande Saksa valitsusele Nõukogude vägede koondamise kohta rünnakuks Saksamaa vastu (tegu oli Nõukogude vägede enneolematu kont-sentreerimisega Saksa idapiirile). (682, lk. 55-56). Nii on teada, et NSV Liidu relvajõududes oli 1941. aasta keskel umbkaudu 5,5 miljonit meest (308, art 3).

Sõda näitas ennast kõigepealt Tallinnas. Esimesed saksa luurelennukid il-musid linna kohale juba 22. juuni lõuna paiku. Reidilt avati tihe õhutõrjetuli. Sama päeva õhtupoolikul olid sakslased jälle kohal. Äge õhutõrjetuli oli asjatu. Sagedased lennud Eesti kohale tehti Soome lennuväljadelt. (671, lk 109).

1. juulil kehtestati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega tööta-jate sunnimaisus (717):

1. Käitiste, asutuste ja organisatsioonide tööliste, teenistujate ja insenerteh-nilise personaali omavoliliselt töölt lahkumist käsitada kui deserteerimist töö-frondilt.

2. Kohustada käitiste direktoreid ja asutuste ning organisatsioonide juhata-jaid andma süüdlasi omavolilises töölt lahkumises kohtu alla sõjaseisukonna seaduste järgi.

Määrusele oli alla kirjutanud Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Johannes Lauristin ja asjadevalitseja Harald Habermann.

3. juulil 1941 kuulati Riikliku kaitsekomitee esimehe Jossif Vissarionovitš Stalini raadiokõnet (415). Tema kõnest jäi meelde: Me peame organiseerima halastamatu võitluse kõigi tagala desorganiseerijate, desertööride, paanikateki-tajate, kuuldust levitajate vastu, hävitama spioone, diversante, vaenlase parašü-tiste, ilmutades kõiges selles kiiret koostööd meie hävituspataljonidele...

Punaarmee väeosade sunnitud lahkumise korral tuleb ära viia raudtee kogu liikuv koosseis, jätmata vaenlasele ühtki vedurit, ühtki vagunit, jätmata vaenla-sele ei kilogrammi leiba ega liitrit põletusainet. Kolhooslased peavad ära ajama kogu karja, vilja andma hoiule riiklikele organitele selle väljavedamiseks tagala rajoonidesse. Kõik väärtuslik varandus, sealhulgas värvilised metallid, vili ja põletisained, mida ei saa välja vedada, tuleb tingimata hävitada.

137

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Siit sai tuntuks Stalini 3. juulil väljakuulutatud venelaste Suure isamaasõja põle-tatud maa taktika.

Tallinna reidile ja sadamasse oli koondatud kogu punaste transpordilaevastik, et olla abiks Tallinna ladude ja tehaste evakueerimisel. Kaubasadamas tühjen-dati elevaatorit, milles hoiti Riigi Viljasalve suurt teraviljaladu. (671, lk 111).

Mis võimalik, veeti sõja eest Venemaale. Nii pakiti sisse ka Eesti Spordi Keskliidule ja eriliitudele kuulunud varandus, rikkalik ja hindamatu kogu auhin-du, mis saadud eesti sportlaste võitudega kogu maailmast, ja „evakueeriti“ Moskvasse. Terved kastid haruldasi hõbeesemeid, kunstipäraseid skulptuure ja muud vara rändas laevale, nende hulgas ka meie laskurite poolt võidetud maa-ilma suurim spordiauhind – Argentiina kuju. (538).

Sõja puhkemisel suleti peaaegu kõik ajakirjad. 4. juulil liideti EK(b) Partei Keskkomitee häälekandja Kommunist ning EK(b)P Tallinna linna ja Harjumaa komiteede häälekandja Rahva Hääl. Viimane Rahva Hääle number ilmus nelja-päeval, 3. juulil.

Juulikuus, suure paanika ajal viidi ajaleht üle Narva, kust aga aeti lehe toi-metus peagi Tallinna tagasi. Ühendatud ajaleht Kommunist nägi viimast korda päevavalgust Tallinna langemise eelõhtul. (201; 644, lk 166).

11. juulil moodustati Tallinnas Vabariiklik kaitsekomitee koosseisus Karl Sä-re, Johannes Lauristin, Vladimir Botškarev, Nikolai Karotamm ja Boris Kumm (74).

Tallinnas arreteeriti kõik saksa soost kodanikud, kes polnud järginud Hitleri kojukutset (671, lk 110).

Ajalehest sai lugeda punaväelaste kangelastegudest ja fašistide metsikus-test.

ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja Oskar Sepre kirjutas (674, lk 29): Mis puutub olukorrasse noores Nõukogude Eestis, siis oli see üsna-gi keeruline. Lihtsad töölised uskusid Punaarmee võidusse ja aitasid selleks igati kaasa. Kuid kodanlus ja tema mõttekaaslased ootasid fašiste ja tundsid meie ebaõnnestumistest rõõmu. Aktiivsem osa neist pages isegi metsa, moo-dustades kontrrevolutsioonilisi bandiitide salku. Kontrrevolutsiooniline element oli äärmiselt väikesearvuline, kuid rinde lähenedes agressiivne ja verejanuline... (ei taheta tunnistata, et metsavendade hulgas olid suur osa lihtsaid töölisi ning metsavendadest kontrrevolutsiooniline element ei olnud kaugeltki äärmiselt väikesearvuline – H.L.)

138

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Nõukogude võim ei usaldanud maaelanikke. Nende meelsuse üle valvami-sega tegeles peale miilitsa ja julgeolekumeeste nuuskurite veel nn usaldus-meeste võrk. Usaldusmehi värvati nõukogude võimu pooldajate, aga ka nende hulgast, kes nõukogude võimu oma lihtsameelsuses ja nõmeduses toetasid. Nende ülesanne oli luurata kahtlaste maaelanike meelsuse ja iga sammu järele.

On säilinud SARK miilitsa Harjumaa osakonna kiri 30. aprillist 1941 maa-konna valdade miilitsarajoonide volinikele (320): Siinjuures saadan Teie korral-dusse kurjategijate nimekirja, kes tulevad võtta valve alla usaldusmeeste poolt, maipidustuste puhul eriti hoolsalt. Palun nende kohta teha raport, s. t. kirjeldus nende praegusest tegevusest...

SARK Miilitsa Harjumaa kriminaalosakonna operatiivvoliniku abi Maanse,

SARK Harjumaa osakonna ülema eest E. Kallas. Kirjale oli lisatud pikk nimekiri vallas elunevate isikute kohta. Nagu hiljem

Saksa okupatsiooni ajal nimekirja kontrollimisel ilmnes, ei olnud nende hulgas ühtki kuriteo eest karistatud isikut, vaid kõik olid ausad põllumehed ja kurjategi-jateks nimetati kirjas poliitiliselt kahtlasi isikuid. Nende isikute kohta nõuti üksik-asjalikke andmeid: millega nad praegu tegelevad, kes nendega läbi käivad, kas on märgata kahtlasi tüüpe nende juures jne. Maaelanike usaldusliku suhtlemise tõttu ei jäänud midagi värvatud usaldusmeestele saladuseks. Nii nähtus Peningi valla usaldusmehe ettekandest, et nuuskur oli jälginud kahtlaste isikute iga üksikut sammu, kaasa arvata ka talude kodune elu ja tegevus (Aleksander Tibu käis õllenõu toomas... Prometi isa tõi pojale süüa, mis toodi Saaremaa tallu ja kust poiss selle kätte sai... Jaamaülem läks tütrega poolteise nädala eest Tibu talust metsa... Banded magavad heinaküünides ja põõsaste all... Köönberg eile ajas kodus viina jne).

Mõnegi hävituspataljonlaste poolt toimepandud tapmine või kinnivõtmine toimus nuuskurilt saadud andmete järgi.

Punaste võimurid ja punaväe juhtkonnad Tallinnas oli paanikas. 8. armee komandöri kohusetäitja, Tallinna komandant kindralmajor Ilja Ljubovtsev kinni-tas oma üleskutses: Vaenlane seisab Tallinna väravatel. See süvendas paani-katunnet. Nii lahkus 9. juulil ENSV rahvakomissaride nõukogu Tallinnast pea-aegu täies kooseisus eesotsas Joh. Varesega ja teiste kõrgemate funktsionää-ridega. Ülemiste raudteejaamast lahkus mitu pikka ja viimase võimaluseni täide-tud kaubavagunitest koosnevat rongi väiksemate kommunistide ja nende pere-konnaliikmetega. Kuid Narvast nad kaugemale ei saanud (naised-lapsed ja mitte-relvakandejõulised pääsesid siiski Venemaale edasi), kuna Leningradi

139

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

sõjaringkonna ülema marssal Voroshilovi korraldusel keelati neil edasiliikumi-ne... Ainult Joh. Varesele anti luba edasisõiduks. (671, lk 110).

Nii kirjutataksegi (218): Ent põgenike voor jäi Narvas toppama. Eesti kom-munistid kihutati tagasi oma kohtadele.

Kõneldi, et punane luuletaja August Alle kurtnud oma kimbatust kodumaalt pagemisel: ta kartis raudteed või autot kasutada Narva pääsemiseks ja pidas võimalikuks selle liini kiiret läbilõikamist. Kui talt päriti, et miks ta siis Emajõge pidi ja üle Peipsi ei sõida, kurtis ta: Ei saa, peremehepojad juba lasevad! (379).

17. juulil olid eesti kommunistid (Hans Kruus, Nigol Andresen, Johannes Semper, August Alle jt tegelased) jälle Tallinnas tagasi, kuigi tunti end ebakind-lalt. Nad olid pettunud, et neid Venemaale ei lastud, ööbisid oma töökohas, kaasas kohvrid, et vajadusel kibekiiresti siit uuesti pageda. (671, lk 113).

Käsk oli anda raadioaparaadid täitevkomiteedesse hoiule. Endine Toompea RO vahtkonna liige, siis Pirita miilitsa rajoonivolinik Robert Tark kinnitab (733, l

114 jj; 735, lk 110): Raadioaparaatide kogumisel oli Kuivajõel niisugune lugu, et vallamajja toodi küll umbes 50 aparaati, kuid poolte aparaatide asemel olid tühjades kastides puuhalud jne. Kõike seda soodustas valla täitevkomitee.

Sõjauudiseid kuuldi Soome raadio eestikeelsetest saadetest, mis olid, tõsi küll, etteruttavad ja üleliia optimistlikud. Paljudes kohtades Põhja-Eestis muutu-sid metsavennad neid saateid kuulates ülearu julgeks ja ettevõtlikuks ning asu-sid täitevkomiteesid puistama.

30. juunil kuulutati Eestis välja kutsealuste (aastail 1919 – 1922 sündi-nud noormeeste) mobilisatsioon. Nii mobiliseeriti 2.-4. juulini Harju- ja Lääne-maal kutsealuseid, keda viidi meritsi Ellal ja Tõnul Leningradi. (148).

EKP Keskkomitee sekretär sms Karl Säre oli 5. juulil peetud raadiokõnes sunnitud ütlema, et vaenlane on vallutanud Leedu, suurema osa Lätist, Valge-vene läänepoolsema osa ja püüab nüüd tungida meie noore Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kallale (147). Ja mis ta enam siin püüdis, sest juba üle-järgmisel päeval, 7. juulil ületasid sakslased mitmes kohas Eesti-Läti lõunapiiri (607, lk 186-187).

Ajaleht Kommunist tunnistas 6. juulil, et Eestis käib sõda töötava rahva vaenlaste – metsavendadega (451): On ette tulnud juhtumeid Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi territooriumil, kus relvastatud bandiitide jõugud on toime pannud terroristlikke akte, kallaletungimisi Nõukogude asutistele ja rahulikele

140

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

elanikele. Nendesse jõukudesse on koondunud töötava rahva vaenlased, kula-kud ja nende võsud, endised töösturid, suurkaupmehed jt. vaenulised ollused endistest eesti kodanlikest organisatsioonidest. Need alatud verejanulised ban-diitide jõugud tegutsevad saksa fašistide näpunäidetel selleks, et terroriseerida elanikkonda, tekitada segadust ja paanikat, püüdes seega nõrgestada Punaar-mee ja rahva võitlust fašistlike röövlite vastu...

Mõnel pool püüavad metsadesse peitunud relvastatud bandiitide jõugud ter-roriseerida militsionääre ja ka rahulikke elanikke – naisi ja lapsi; kuid hävituspa-taljonide rühmade kohalejõudmisel ja elanike abiga likvideeritakse bandiitide jõugud, kus nad iganes ilmuvad.

Eks käinud see ajalehejutt ka Harjumaal Juurus, Kuimetsas ja Vahastul neil päevil toimunud mässude kohta.

Sõjavägede juhataja Eesti NSV-s kindralmajor Ilja Ljubovtsev andis 5. juulil 1941 kell 23 käskkirja nr. 2, mis oli karm ja hoiatav (610, lk 202).

Sotsialistliku kodumaa kaitse kõvendamiseks ja elanikkude kaitseks fašist-lik-bandiitlikkude jõukude kallaletungide vastu ning otsustavaks võitluseks de-serteerimisega käsin:

1. Iga isik, kes tegeleb banditismiga või ära jooksnud sõjaväest, tuleb viibi-mata koha peal maha lasta.

2. Kõik, kes on omavoliliselt maha jätnud oma töökohad riigiasutustes või oma majapidamises, tuleb arreteerida ja üle anda Sõja Tribunali kohtu kätte, ning otsus teha sõjaseisukorra seaduste järgi 24 tunni jooksul.

3. Endid varjavate ja mahalastud bandiitide ja desertööride perekonnad tu-leb kohe arreteerida ja paigutada vanglatesse, nende varandus aga konfiskee-rida.

4. Käskkiri jõustub viibimata.

Selle käskkirja põhjal võeti kinni mobilisatsioonist kõrvale hoiduvate meeste perekonnaliikmeid (2; 148).

Eestis tegutsesid hävituspataljonid. NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu 24. juuni 1941. aasta määruse Abinõudest võitluseks vaenlase langevarjudes-santide ja diversantidega rindelähedases vööndis alusel asuti formeerima hävi-tuspataljone. Selle määruse täitmiseks Eesti NSVs nõudis Looderinde tagala, Balti piirivalveringkonna valitsuse juures asuva operatiivgrupi ning NKVD piiri-valvevägede valitsuse ülem kindralmajor Konstantin Rakutin 26. juuni 1941. a. käskkirjaga: 24-tunnise tähtaja jooksul organiseerida linnades, rajoonide ja

141

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

maakondliku NKVD osakondade ja jaoskondade juures hävituspataljonid 200-isikulises koosseisus vaenlase langevarjurite-dessantide ja diversantide vastu võitlemiseks. Seega hävituspataljon oli NKVD süsteemi kuuluv üksus. Hävitus-pataljonlaste peamiseks ülesandeks oli Stalini 3. juuli kõnes esitatud nõuete elluviimine – põletatud maa taktika rakendamine. (611, lk 269).

Ilmar Paul selgitab (666, lk 182): Harjumaal formeeriti kaks hävituspataljoni, 10. ja 20. hävituspataljon. Formeerimist juhtis EK(b)P Harjumaa Komitee eesot-sas esimese sekretäri K. Tomingaga (Karl Toming – H.L.).

Karl Toming (10.01.1903 Tartus) arreteeriti seoses osalemisega Lõuna-Eestis 1. detsembri 1924. aasta mässu ettevalmistamises septembris 1924 ja mõisteti 10 aastaks sunnitööle. Pärast vabanemist 1935. aastal suunas EKP ta NSV Liitu. Ta oli 1938. aastast Eestis põrandaalusel parteitööl (nt organiseeris vaba-tahtlike suunamist Hispaania kodusõtta) ning 1940-1941 EK(b)P Harjumaa Komitee I sekretär, EK(b)P Keskkomitee liige ja ENSV Ülemnõukogu saadik. Karl Toming jäi 1941. aastal Eestis põrandaalusele parteitööle Saaremaal ja langes detsembris 1941 tulevahetuses.

Hävituspataljoni roodukomandör v-leitnant Ilmar Paul (666, lk 182): 10. Har-jumaa hävituspataljon formeeriti peamiselt Ellamaa jõujaama, Järvakandi, Kohi-la paberivabriku ja Kehra vabriku töölistest. Pataljoni komandöriks määrati piirivalvekapten I. Grigorjev, komissariks EK(b)P Harjumaa Komitee propagan-da ja agitatsiooniosakonna juhataja P. Lazarev. Seda pataljoni asuti koondama Kohilasse. Pataljoni tegevus hõlmas Harjumaa lõunaosa. Esimesi suuremaid operatsioone toimus 4.-8. juulini 1941 Juuru-Kuimetsa-Vahastu piirkonnas, kus relvastatud kallaletungi kohalike nõukogude asutuste ja Kaiu õhuvaatlusposti vastu korraldas bandiidijõuk.

Juuli esimese dekaadi lõpul viidi läbi operatsioonid ka Kergu aleviku, Viluve-re jaama ja Rapla piirkonnas.

9. juulil 1941, kui fašistlikud väeosad hõivasid Märjamaa ja tekkis oht, et vaenlane võib tungida Tallinna, rakendati 10. Harjumaa hävituspataljoni linna kaitsele. Ta paigutati Nõmmele, sanatooriumi piirkonda, kus käis kaevikuid kaevamas ka Arudevahel.

Märjamaa lahingu ajal asuti Kehras formeerima 20. Harjumaa hävituspatal-joni. 17. juulil 1941 on tehtud esimene sissekanne pataljoni relvade ja laske-moona väljaandmise raamatusse. Üle 30% pataljoni isikukoosseisust olid kommunistid, paljud neist olid juhtivatel ametikohtadel. Nii oli kommunist A.

142

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Annuk (Arnold Annuk – H.L.) roodukomandör, kes täitis algul ka pataljoniko-mandöri kohuseid.

Arnold Annuk (15.09.1912) hukati 29.09.1941 Tallinnas (588, lk 66). Eesti-maa kompartei keskkomitee ja ENSV rahvakomissaride nõukogu korraldusel, konspiratsiooni eesmärgil sai Harjumaal moodustatud hävituspataljon omale numbri Harju – IB 10. (587, lk. 148).

Koos teiste hävituspataljonidega täitis 20. Harjumaa hävituspataljon Eesti NSV territooriumil võitleva 8. armee tagala kindlustamise ülesandeid. Suuremad operatsioonid toimusid juuli lõpul ja augusti algul, kui aktiviseeris oma tegevust Soomest mere ja õhu kaudu Ravila, Ardu ja Albu metsade ning soode piirkonda paisatud „Erna“ diversioonisalk. Ravilas tapsid need bandiidid valla täitevkomi-tee esimehe kommunist P. Suuderi koos poja Bernhardiga, Kõue vallas rüüsta-sid täitevkomitee. „Erna“ diversioonisalga vastu alustas 20. hävituspataljon võitlust operatsiooniga Kose-Risti ja Kõue piirkonnas. Sellele järgnes 30. juuli hommikune operatsioon Raasiku-Perila piirkonnas. Sama päeva õhtust alates aga võeti osa ulatuslikust kuue hävituspataljoni operatsioonist „Erna“ salga vastu, mis viidi läbi 30. juulist kuni 3. augustini hävituspataljonide operatiivgrupi ülema kapten M. Pasternaki juhtimisel. Sellest operatsioonist võttis osa ka 10. Harjumaa hävituspataljon. Sood ja metsad kammiti läbi, vaenlane tabati ja hävitati.

5. augustil 10. ja 20. Harjumaa hävituspataljon ühendati. Uue, 3. hävituspa-taljoni komandöriks määrati piirivalvekapten I. Grigorjev. 8. augustil asus patal-joni staap Sakku. Kaitselahingute tandriks muutus Harjumaa 20. augustil 1941, kui Saksa fašistlikud väed alustasid pealetungi.

Tallinna väliskaitsevööndi lahingutest toimusid suuremad Jägala jõel, Kivi-loo-Perila piirkonnas ja Kose lähistel. (666, lk 183-184).

Hävituspataljonide üldjuhatajaks Eestis määrati juut kapten Mihhail Pasternak, kes selle „kõrge“ ülesande jaoks sai kapteni aukraadi (kapteni auaste oli tal juba enne Eestisse tulekut – H.L.). Mihhail Pasternak sai surma Kalesi küla juures metsavendade kuuli läbi (587, lk 145).

Kirjutatakse (299): Hävituspataljonide ridades fanaatiliste kommunistide kõr-val tegutses kõige hädaohtlikum põhjakiht – mõrvarid ja muud kriminaalsed tüübid. Hävituspataljonide julm tegevus muutus verisemaks, kui nende ridades-se hakkas valguma Lätist põgenenud läti kommuniste ja juute. Nende ülesan-deks oli ainult hävitada, põletada, tappa ja riisuda.

143

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Teisal kinnitatakse (127): Eestlastest koondus hävituspataljonidesse suu-res osas rahva põhjakiht, inimkõnts. Paljud oli eestiaegsete karistusteadete

järgi karistatud varguste, röövimiste ja muude kuritegude eest. Nii värbasid enamlased mehi hävituspataljonidesse ka vanglatest. Hävituspataljoni astunud mehed vabastati enamliku „Ülemnõukogu“ presiidiumi otsusega 12.07.1941 vanglast ja nende karistus loeti kustunuks. (587, lk 149, 150).

Rahvusliku koosseisu poolest oli hävituspataljonides eestlasi vast 40 prot-senti. Hävituspataljonlased kandsid punaväelase vormi (kuid oli ka siniseid töö-overalle) ja vasakul varrukal punast käelinti vene tähestiku tähtedega IB (mis märgistasid hävituspataljoni venekeelsest nimetust). (671, lk 113).

Haarangutele tavatseti minna suurte jõududega, mis andis haarangulistele julguse ja üleolekutunde (730, l 5).

Hävituspataljonlastega peetud lahingutest andsid tunnistust ka kuulijälgede-ga hävituspataljoni veoautod ja autobussid, mis vurasid Tallinna poole.

Hävituspataljonlased kandsid Harjumaal raskeid kaotusi. Tallinna haiglad olid täis haavatud punaväelasi ja hävituspataljonlasi. Nii toodi ainult ühte ain-sasse haiglasse juulis paari päeva jooksul 80 haavatud punalindimeest. (671, lk

35).

Harjumaalt pärit hävituspataljonlased meenutavad oma veriseid tegusid ja heietavad luiskejutte.

Paldiski müüritööline, miilitsa rajoonivolinik, nüüd hävituspataljonlane ja Har-jumaa miilitsa operatiivgrupi liige, EK(b)P liige Aleksander Karu (1906) (732, l

78 jj; 735, lk 32-34): Kohe sõja puhkemise järel tekkis ka bandiitide liikumine... Väljasõitudel maale juhatas meid (miilitsa operatiivgruppi) leitnant Busin. Meid oli 32-34 meest, nende seas 11 lätlast. Rapla ja Kuusiku lähedal ühes sovhoo-sis oli sovhoosi juhataja peaaegu kogu meeskonnaga metsa läinud (see oli umbes juuli lõpus, kui hakati karju evakueerima) ja mõisa karja ka metsa aja-nud. Üks metsavend tuli naise kutse peale metsast välja. Nüüd hirmutasime meest, et kui ta bandiite välja ei anna, laseme sealsamas koha peal naise ma-ha, keda kodus ootasid kaks väikest last. Siis tunnistas mees üles ja juhatas kätte bandiitide asukoha, mis oli umbes 4 km kaugusel sovhoosist metsahei-namaal ühes heinaküünis... Tunnimees tukkus küüni uksel. Küüni uksele oli „Maksim“ üles seatud, lint peal, kuid mees selle taga magas heintel. Nõnda vangistasime seal ilma relva tarvitamata 22 meest. Toimetasime nad Tallinna ja andsime üle eriosakonnale.

144

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Jutt 22 metsavenna ilma lahinguta kinnivõtmisest on tõepõhjata. Seda ei kinnita muud allikad, sealhulgas ka valla surmaregister. Metsavendade relvas-tuses raskekuulipildujaid ei olnud. Jutust kahe lapse ema hirmutamisest maha-laskmisega võib aga iga aus sõjamees ainult häbi tunda.

Kose-Ristil vallamaja lähedal tegime augusti alguses haaranguid ja tabasi-me 7 bandiiti. Paar päeva hiljem oli meil suurem lahing Rapla taga Järvamaa piiril, kus asusid suured metsad ja rabad. Sõitsime Tallinnast 40-mehelise rüh-maga tabama üht metsavahti, kelle juures pidi asuma bandiitide staap. Kuid üks hävituspataljoni sidemees hoiatas meid, et seal asub suur bandiitide jõuk ja meie rühm on liiga väike, ja soovitas nendega ühineda. Nemad piirasid seda ringkonda (koos oli vähemalt 2 hävituspataljoni, umbes 1000 meest. Bandiite võis olla 500 ümber ja nad olid hästi relvastatud. Neil oli isegi 2 tanktõrjekahurit.

Kas siin hävituspataljonlase valel ei ole piire: pole kuulda olnud, et metsa-vendade relvastuses oleks olnud tankitõrjekahureid, ja milleks neid soos vaja läks?

Lahing ja piiramine kestis 2 päeva. Lõpuks sai mets nende tagant põlema pandud ja jõuk purustatud. Saagiks saime viietonnise veoauto lahinguvarustu-sega, 2 tankitõrjekahurit, automaatrelvi ja mina ise nägin oma silmaga 3 lange-varju... Meie poolt langes selles lahingus üle 20 mehe, peale selle haavatud. Bandiitide kaotused olid suured, sest jõuk hävitati.

Järvakandi klaasitehase lukksepp, siis aprillist 1941 Rapla masintraktori-jaama direktori abi poliittöö alal ja hävituspataljonlane Richard Augjärv (732, l 8 jj;

735, lk 18): Pataljoni asukohaks kujunes Kehra mõis. Kehrast abistasime valda-de täitevkomiteesid, kuhu bandiidid olid kallale tunginud, või siis opereerisime seal, kus oli punaarmeelasi rünnatud. Väljasõidukäske oli pataljonil võrdlemisi palju, kuid bandiite avastati või tabati ainult paaril korral.

Juuli lõpul ühel hommikul kella 5 paiku teatati meile, et meie luure on teinud kindlaks bandiitide kogunemise ühes külas, mis asub umbes 5 km Kehra raud-teejaamast. Jõuk pidi olema relvastatud. Läksime välja jala 20 mehega. Jõud-sime küla lähedale võssa, kus jagunesime kahte gruppi ja asusime haarama talu. Ent olime jõudnud ahelikus lagedale, avati külast meile tuli. Asusime hüpe-tega lähenema talu suunas. Bandiidi kuulist langes noorkommunist sm. Jaakola. Ründasime talu. Tabasime kolm bandiiti, kes olid ilma relvadeta. Osa jõuku oli põgenenud. Vangidelt ei saanud teada, kui suur see oli. Üks tabatuist käitus eriti ülbelt. Ta lasti kohapeal maha. Ta tunnistas, et oli Jaakola surnuks

145

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

tulistanud. Mees ise oli olnud Kehra vabriku tööline. Ülekuulamisel tähendas ta ülbelt: “Kommunistid ei ole väärt, et mina neile vastaks.

Kehras olime augusti keskpaigani.

Tapa ühisgümnaasiumi lõpetanud hävituspataljonlane Arnold Mölder (08.05.1911) (733, l 25 jj; 735, lk 9-15): Harjumaal esines banditismi Kose kandis, Harkus, Kuusalus, Lagedi ümbruses. Bandiidid olid relvastatud kaitseliidu vint-püssidega, jahipüssidega, revolvritega, hiljem ka Saksa päritoluga automaati-dega, mis loobiti alla lennukeilt (kas siis Harjumaal kaitseliitlastelt relvi ära ei korjatudki, ja automaate lihtsalt loobiti metavendadele alla lennukitelt – H.L.). Bandiitide ninameestest tean nimetada üht – ratsaväe eruohvitseri Lindemanni, kes sai Paunküla juures surma. Peale selle vangistasime veel ltn. Normaki, kes oli Soomest lennukil kohale toimetatud (Soomest selle-nimelist meest Eestisse ei ole saadetud – H.L.).

3. aug kella 10 paiku õhtul sõitsime bussidel välja Kosele. Kell 3 hommikul (4. aug) hakkasime liikuma Paunküla mõisa poole. Kuna oli andmeid, et sealses rajoonis asub suurem bandiitide ja parašütistide koondis, võttis sellest operat-sioonist osa veel teisigi Tallinna hävituspataljone. Korraldasime taludes läbiot-simisi. Peaaegu mitte kusagil ei olnud kodus nooremaid mehi. Kohalike elanike suhtumine oli ilmselt meisse vaenulik...

Saime korralduse Ardusse (Kõue valda – H.L.) tagasi tõmbuda. Ardus teot-sev grupp oli maha lasknud 5 kohalikku taluperemeest. Päev hiljem korraldasi-me haarangu Alaveres. Sealsetes metsades tabasime 3 bandiiti. Lasksime nad maha.

Kose kandis sattus meie pihku kutsealuse sõjaväetunnistus. Küsisime isalt, kus poeg on. Vanamees vastas, et loomulikult Punaväes. Tallinnast järele kont-rollides avastasime vale. Ähvardasime isa maha lasta, kui ta ei teata poja asu-kohta. Ähvardus mõjus, kuid otsitavat me siiski ei tabanud. Isa andsime üle SARKi korraldusse. Kustki metsatalust tabasime kellegi Tallinna advokaadi, kes läks samuti SARKi korraldusse.

Muuseas tegime oma retkel otsese võitluse kõrval ka selgitustööd hävi-tuspataljonide õigest otstarbest ja ülesannetest, kuna meile oli hakatud vaatama nõukogude korra vastaste kihutusel kui karistussalkadele. (Kas siis

mõrvad kuulusid ka hävituspataljonlaste selgitustöö juurde – H.L.).

Hävituspataljonlane Vladimir Põder, nõukogude ajal Paldiskis laadimistööde juhataja, jutustab (733, l 73 jj; 735, lk 137-139): Oma suures enamuses kuulusid

146

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

hävituspataljonlased tööliskonna hulka (vabrikutest, sadamast, mitmesugus-test käitistest jne.). Haritlasi oli ainult üksikuid (nt Tapa ühisgümnaasiumis

käinud Arnold Mölder – H.L.).

Algasid väljasõidud bandiitide vastu. Esimene säärane retk võeti ette Orika mõisa, kuhu oli koondunud vähemalt 300 bandiiti. Selgus, et jutt seal asuvast laagrist ei vastanud tõele. Küll aga korraldati läbiotsimisi ümbruskonna külades, kus vangistati 5-6 kahtlast meest, 3 neist püüdsid põgeneda ja lasti seejuures maha...

Hävituspataljonlane ja Harju-Kose NKVD operatiivgrupi liige Robert Tark (15.08.1915) meenutab (733, l k 114 jj; 735, lk 114-115): Ravila vallas Paunkülas juhtus järgmine lugu. Meil oli seal operatiivvoliniku Kändi agendiks Kirsipuu-nimeline uusmaasaaja ühes naisega (operatiivvolinike agentideks oli üldse palju uusmaasaajaid). Kui Kirsipuud 13. aug. metsas heinal olid, tulnud nende juurde 4 relvastatud Paunküla meest (ühe mehe nimi oli Karlso, end. Karlson) ja haka-nud neid üle kuulama. Sidunud mehe ja naise ühte kättpidi kokku. Pinninud... Metsas seotud mehe käed selja taha kinni... Siis lastud mees revolvrist maha. Naist tulistatud samuti pähe. Naine aga ei saanud surma. Ta toibus... tegi vaba käega oma teise käe mehe laiba küljest lahti ja tuli külla abi otsima...

Ja veel: Läti hävituspataljoni osadega oli mõnigi kord kokkupuutumist. Võin öelda, et nad olid rüüstajad. Kui 15. aug. evakueerisime Kose alevikust rahva, jäid kauplused sinna lukustatult kaupa täis. Lätlased murdsid aga kauplustesse sisse ja viisid ära 3 autokoormat kaupa, peamiselt toiduaineid. Nad pummelda-sid väga ohtrasti, murdsid sel eesmärgil sisse Ravila piiritusvabrikusse. Vägis-tasid Ravila asunduses 3 naist. Üks vägistatu oli keegi Kruusmenti-nimeline 45-aastane naine. Kui selle mees läks lätlastelt nende teo kohta aru pärima, äh-vardati mees maha lasta. Kose sektoris võis olla umbes 200 lätlase ümber, kes kadusid sealt augusti algul.

Hävituspataljonlane Oskar Taru (05.04.1901) oli käinud 2 talve Kõue vallakoolis ja töötanud talusulasena, juunipöörde järel oli ta Jõelähtme täi-tevkomitee sekretär, siis sõja ajal Jõelähtme hobumasinariistade laenutus-punkti juhataja (733, l 111 jj; 735, lk 57-58): 21. juuli (?) õhtul Jõelähtmele jõudes kuulsime vahejuhtumist, mis oli aset leidnud kooperatiivi abikaupluse lähedal maantee silla juures, kus jõuk mehi Koogi külas asuva endise vesi-veski omaniku Lundi juhtimisel oli tahtnud relva ära võtta rajooni miilitsavoli-nikult Salumetsalt. Kehras saime teada, et Kaugemäe külas, s.o u 3 km Kehrast asub Kõrtsu või Lepiku taludes bandiitide kogunemiskoht. Kuupäe-

147

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

va ei mäleta, mil läksime sinna haarangule. Eespool Kõrtsu talu asub kivi-aed. Selle taga on tihe lepik ja lepiku taga oli rukkipõld. Bandiidid varitsesid meid kiviaia taga. Lasksid meid lähedale ja alles siis avasid tule. Üks meie meestest sai 4 kuuli rindu ja langes surnult maha. Tema naine ei mäleta. Bandiitide poolt sai surma August Tooming Idu talust (August Toominga surma ei ole surmaregistris registreeritud – H.L.). Läbiotsmisel leidsime Kõrtsu talu lakast magamisasemeid ja pool piimanõu täit kodus aetud pus-karit. Arreteerisime Kõrtsu talu peremehe ja ühe tundmatu noormehe, kes end ütles olevat Kehra vabriku töölise, ja veel ühe võõra noormehe, kes tuli Lepiku talust korv käes Kõrtsu tallu.

Hävituspataljonlane Endel Paevere (17.03.1923) meenutab (735, lk 42-45): 1941. aasta veebruarikuu algul määrati mind Nõva valla komsomolisekretäriks. Komnoorte algorganisatsioone oli Nõval tervelt 5, kuid kõigest kokku 8 liikmega. Üldse oli siin äärmiselt raske teha organiseerimistööd, sest Nõukogude korra vastaseid oli palju. Täitevkomitee esimeheks Nõval oli Johannes Lapmann. Lapmann korraldas endiste kaitseliitlaste ja kulakutega vallamajas salajasi joominguid, augusti algul kadus vallast – läks kindlasti metsa. Täitevkomitee sekretär oli Paju, endine kaitseliitlane, läbi ja lõhki Lapmanni mees.

Nõva valla endiseid tegelasi, n. n. vanu karusid ei korjatud õigel korjamise ajal ära, kuna valla täitevkomitee seisis nende eest. Nõnda jäi rahulikult kohale Nõva koolijuhataja, end. KL pealik ja Isamaaliidu tegelane, samuti tööstur ja külakurnaja Nõmme.

Hobulaenutuspunkte oli Nõval üks. See tekitas kulakute keskel palju paksu verd. Hobused, mis olid kulakutelt punkti toodud, viidi nende poolt parajal juhul lihtsalt minema. Ja täitevkomitee esimees ei astunud selle vastu üldse samme.

Kord 1941. a. jaanuari lõpus tõmbasid Nõva vallamaja ümbruses elavad ku-lakud Eesti lipu purjuspäi üles ja kutsusid rahvast lipu alla kogunema. Alustati juurdlust ja arreteeriti 6 peasüüdlast, kes aga vähe hiljem vabanesid.

Nõva valla rannaäärses rajoonis elutsevad rootslased (peamiselt olid nad kalurid) ootasid aga kogu aeg, et millal tuleb neile teade Rootsi asumiseks, et pääseda Nõukogude korra alt. Nende keskel oli ka komnoorte organiseerimine äärmiselt raskendatud ja visa – veel palju raskem kui eestlastest kulakute kes-kel.

Organiseeritud bandiitlust Nõval ei olnud.

148

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Juuni lõpul astusin 20. hävituspataljoni. See koosnes esialgu ainult partei-lastest ja komnoortest, hiljem võeti sinna ka teisi, kellel vastavad soovitused olemas. Kokku oli hävituspataljonis 100 mehe ümber. Pataljonikomandöriks oli kapten Grigorjev, komissariks Harjumaa parteikomitee sekretär Tomingas.

Juulikuu algupäevadel läbi viidud kutsealuste mobilisatsioonile järgnes 20. juulil üldmobilisatsioon, mis hõlmas kõiki aastail 1907-1918 sündinud mehi. Üldmobilisatsiooni teostamisel tuli piirduda vaid Põhja-Eestiga, sest lõunapool-sed maakonnad olid juba sakslaste käes. (2; 152; 580, lk 193). See mobilisat-sioon haaras mehi 23. eluaastast kuni 35. eluaastani ning oli välja kuulutatud Tartu, Viljandi, Pärnu, Lääne, Järva ja Harju maakondadele, kusjuures kokku-kutsumise punktide kaudu võis üsna tabavalt oletada tolleaegset rindejoone olukorda Eestis... Mobilisatsioon tõi Tallinnasse kokku Harjumaa mehi, keda siit hakati Aasia otsatutesse avarustesse transportima. (2).

Mobilisatsioonipunktidesse ilmus nõukogude allikate andmetel kokku umbes 50 000 meest. ZEVi andmetel oli Eestist äraviidud mobiliseerituid 35 582 (378;

586, lk 358). Ülejäänud kas pagesid mobilisatsioonipunktidest, neid ei suude-tud Venemaale vedada või siis nad hukkusid teel Venemaale. Venemaale jõud-nud mobiliseeritud suunati tööpataljonidesse, kus ligi kolmandik meestest järg-neva sügise ja talve jooksul nakkushaiguste, alatoitluse ja ülekurnatuse tõttu suri. (580, lk 194).

Mõni päev hiljem, 27. juulil tabab sama saatus Tallinna elujõulisemaid mehi (158). Selle kohta käis Tallinna Linna sõjakomissari käskkiri nr. 51 26. juulil 1941 (718):Loodesuuna Vägede ülemjuhataja käskkirja põhjal on Tallinna linna territooriumil välja kuulutatud mobilisatsioon väeteenistuskohuslikele, kes on sündinud 1918-1907. aastani, viimane a. kaasa arvatud.

Käsin: §1. Kõigil Tallinna linna mobilisatsiooni alla kuuluvail väeteenistusko-huslikel ilmuda alljärgnevail tähtaegadel järgmistesse kogunemiskohtadesse... (Ilmuda tuli 27. juulil kell 9 – H.L.). Käskkirjale olid alla kirjutanud Tallinna linna sõjakomissar Žlutkov ja 1. jaoskonna ülem Leontjev.

Kommunist kirjutas (305): Mobilisatsioon on Tallinnas peaaegu sajaprotsen-diliselt õnnestunud, kõikjal valitses teadlikkus ja arusaamine. Hipodroom (5. ja 7. kogunemispunkt) on tulvil inimesi täis. Meeleolu näib olevat kõikjal kaine, distsipliin ja kord eeskujulik. Ja teisal (326): Nõukogude Eesti mehed ilmusid üksmeelselt ja suure vaimustusega mobilisatsioonipunktidesse.

Mobiliseeritu jutustab (671, lk 112): Kõik Tallinna suuremad väljakud – staa-dion ja hipodroom, samuti koolimajad: Gustav Adolfi gümnaasium, Veerenni

149

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

algkooli maja jne., olid varutud mobiliseeritute paigutamiseks. 27. juulil laaditi osa mobiliseerituid Tallinna sadamas ning reidil aurikutele ja 28. juulil Ülemistel rongidele ja sõit Venemaa poole algas.

Veerenni koolimajja paigutatud meeste jutu järgi oli koolimaja piiratud kõrge aiaga ning oli püstolkuulipildujatega punasõdurite kõva valve all. Siit polnud enam mingit põgenemisvõimalust. Arvati, et venelased meid ära viia ei saa, vähemalt maad mööda mitte, sest Narva kaudu on läbipääs sakslase poolt suletud. Kuid arvamine arvamiseks. Juba 28. juuli varahommikul käsutatakse kokkuaetud mehed rivisse ja pikk, looklev kolonn viiakse läbi unerahus linna Ülemistele. Nüüd on juba üsna arvukalt relvastatud punaväelasi meid saatmas. Ülemistel aetakse meid kiiresti vagunitesse. Meie ei tea, kas meie rongist oli põgenemisi palju, kuid ühte juhtu tean, kus üks mu tuttavaid kuskil Jõhvi lähi-konnas kasutas rongi peatust metsa vahel ja põgenes. See põgenemine vist põhjustas, et Jõhvi jaamas löödi meie vagunite ustele poldid väljaspoole ette ja nii me olime vangid. Järgmisel hommikul sõidame juba Narvast läbi. See oli meile kõigile suureks üllatuseks, kuna kuulujutud kinnitasid ju kaljukindlalt, et Narva on juba sakslaste käes ja sild purustatud. (671, lk 112).

Mobilisatsioon suurendas metsavendade peret, kuigi oli rohkesti ka käsutäit-jaid. Kardeti hädaohtu oma perekondadele. Hirm lähedaste tagakiusamise eest sundis mehi minema. Päev pärast mobilisatsiooni väljakuulutamist hirmutati ajalehes (152): Bandiitide ja diversantide täielikuks hävitamiseks kohustab kait-sekomitee kõiki kodanikke, kes oma elukohast on lahkunud, kahe päeva jooksul kodudesse tagasi pöörduma. Kes seda ei tee, loetakse banditismile kaasaaita-jaks ja võetakse kaelakohtulikule vastutusele sõjaaegsete seaduste kohaselt ühes kõige varanduse konfiskeerimisega. Koos mobilisatsiooni alla kuuluvate meestega läksid metsadesse ka mitmed teised isikud arreteerimise ja tagakiu-samise kartuses.

Kuna kõik teenistuskohast omavoliliselt lahkunud, samuti oma koduse ma-japidamise maha jätnud isikud tunnistati bandiitideks, keda tabamisel ootab paigapealne mahalaskmine ja perekondade arreteerimine, siis oli mobilisat-sioonist kõrvalehoidumine äärmisel raske. Kuid ometi riskisid sellega sajad ja sajad eesti mehed. (2).

Paljud läksid metsa või otsisid muid reduvõimalusi. Igaüks oma võimaluste, nutikuse, kavaluse ja julguse koheselt. Kõneldakse, et mugava redupaiga leidis mõni mees raviasutusest. Kui mobilisatsiooni alla kuulunud mees pandi haig-lasse, käisid enamlikud võimumehed pea iga päev kontrollimas ja järele kuula-

150

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

mas, kas mehe tervis on juba küps ärasaatmiseks. Muidugi tuli uskuda arstide juttu, kuigi ega nad eesti arste hästi uskunud. Mobiliseeritu raske haigus ei takistanud pärast enamlaste jalgalaskmist teda haiglast tervena lahkuda.

Teatakse noormehest, kes poetas end Nõmmel tiisikusehaigete sanatoo-riumi lakka ja hakkas sealt koos ravialustega käima söömas sanatooriumi söö-gisaalis. Ja keegi ei tulnud pärima, mis mees ta selline on.

Mobilisatsiooni ajal suurenes järsult ravialuste arv Seevaldi vaimuhaiglas, kus oli nii tallinlasi kui maamehi. (158). Seal nähti mõnigi kord, kuidas nõdra-meelsed omavahel päris raskeid ja peaga töötamist nõudvaid kaardimänge mängisid. Kui lähenes mõni punategelane, siis kadusid kaardid taskutesse ja hullud hakkasid lugema sõrmi: üks, kolm, kaheksa, kaks, neli kümme või vaid-lesid hasartselt omavahel, kes neist on õige, kes vale Roosevelt või Churchill. (342).

Mobilisatsioonikohuslastest pääsesid paljud venelastele omase segaduse tõttu sõjakaitsetöödele aetud meeste arvestuses: puudus ülevaade sellest, kus ta kaitsetöödel töötas. Nende kohta andmete esitamine hilines. Paljudel õnnes-tus rinde läheduses pageda üle rindejoone sakslaste juurde või kaduda metsa. Seejuures ei saadud sõjakaitsetöödel viibijaid tunnistada mobilisatsioonist kõr-valehoidjaiks, kuna nad polnud saanud mobilisatsioonikutset ja omavoliliselt nad ei tohtinud kaitsetöödelt lahkuda. (83).

Põgenemine Tallinnast oli riskantne – linnast oli raske välja pääseda. Au-gusti esimesel poolel pandi kõigile Tallinnast väljaviivatele maanteedele tuge-vad kontrollpostid, kes suure agarusega linnast väljuvate ja linna tulevate ini-meste dokumente uurisid (384).

Mobilisatsiooni alla kuuluvad mehed otsisid võimalusi Tallinnast välja saada. Siin oli oma osa ka ETK transportosakonna meestel inimeste mobilisatsioonist päästmisel, aga ka Venemaale varanduste saatmise takistamisel. Maa kauplus-tesse püüti saata võimalikult rohkem kaupu. Tellimise korral laaditi rohkem peale kui telliti ja saadeti ka neile ühisustele, kes ei olnud tellinud. Kaupadega lähetati võimalikult rohkem töömehi kaasa, kellest paljud tagasi ei tulnud. Üks salkkond politseinikke läkitati kohe sõja algul Lehtse turbarappa. Samal ajal algas ka dokumentide fabritseerimine. Neid tehti sadasid ETK plankidel ka päris võõrastele. Plangid olid kontoris igaks juhuks nii asetatud, et neid hädalised vajaduse korral ise võisid võtta. ETK paberid olid head dokumendid, nende abil pääsis kergemini linnast välja.

151

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Mehi rändas vahet pidamata metsa ja rindelähedatesse piirkondadesse. Mindi läbi rindejoone või peideti ja varjati end muul teel. Osa mehi, kellel raske oli muidu linnast välja pääseda, viidi kastides metsa, niisama teise kauba seas, kui veeti maaühingutesse kaubakaste või viidi mullatöölistele toiduaineid järele...

Esimese mobilisatsiooni esimesel päeval põgenesid Tallinnast ETK kerge-auto juht Sarnet ja kaks teist ajutiselt ETK varju alla pugenud meest – Jürimaa ja Lall –, kes teenivad nüüd politseis... Auto tuuleklaasile oli kleebitud vägev luba, mis võimaldas igalt poolt takistamatut läbisõitu... Lõpuks kadusid ETK´st kõik need mehed, kelle jalgealune läks tuliseks. (383).

Eesti Vabariikliku Sõjakomissariaadi käskkiri nr. 197 19. augustil 1941. aas-tal (721):

PBML sõjanõukogu määruse alusel käsin:

§ 1. Mobiliseerida väeteenistuskohuslikud, kes on sündinud 1919., 1906., 1905., 1904., 1903., 1902., 1901., 1900., 1899., 1898., 1897. ja 1896. aastal ja samuti kutsuda tegevsõjaväeteenistusse kutsealused, kes on sündinud 1920., 1921. ja 1922. aastal ja kes elavad Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Tallinna linna, Harju ja Lääne maakonna territooriumil.

Mobiliseeritud väeteenistuskohuslikud ja väeteenistusse kutsutavad kutse-alused § 1-ses tähendatud eas ja linnast ning maakonnast peavad ilmuma linna ja maakondade sõjakomissariaatide alljärgnevaisse kogunemispunktidesse järgmistel tähtaegadel.

Harju maakond – ilmumispunkt Tallinn, Pirita tee 12 (Näituse väljak) – 20. augustil 1941. aastal kell 8 hommikul...

Mobilisatsioonist ei vabastata kedagi peale väeteenistuskohuslike, kes töö-tavad sideorganeis, miilitsaorganeis, SARK-i organeis ja raudteel ning viibivad praegusel ajal teenistuses hävituspataljonides...

ENSV sõjakomissar polkovnik Ljussin

Poliitilise osakonna ülem polgukomissar Dmitriev.

Kirjutatakse (158; 506): Tallinnas väljakuulutatud üldmobilisatsiooni käsu täitmiseks pidid mehed Harju- ja Läänemaalt kogunema 20. augustil ja Tallinna mehed 21. augustil neile määratud kogunemiskohtadesse. Mobiliseerituile anti „valikuvõimalus“: nad võisid astuda ka Tallinna töölispolku, et jääda „kauni ko-dulinna kaitsjaiks“. Ainult vähesed astusid töölispolku, sest teati väga hästi selle polgu ülesandeid.

152

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Tuli ette, et mobilisatsioonikutseid laiali kandnud kirjakandjadki läksid koos kutselehtedega salapärasel viisil kaduma. Tallinna peapostkontori ülem teatas 18. augustil linna sõjakomissariaati, et ei ole saadud mobilisatsioonikutseid kätte anda, kuna postiljon nendega läks ja tagasi ei ole tulnud, ega ei ole leida teda ka korteris. (83).

Töölispolgu komandöriks määrati endise ratsarügemendi major Ernst-Johannes Kramm, polgu komissariks Laube-nimeline mees (671, lk 116).

Kõigis Tallinna mobilisatsioonipunktides kestis 21. augustil hommikust hilis-õhtuni väeteenistusse kutsutute registreerimine.

Raudteeühendus Venemaaga oli juba katkenud. Tallinna reidil seisis puna-laevastik, millele asuti juba 22. augustil laadima mobiliseeritud mehi. Ees seisis ohtlik merereis teel Venemaa lõpmatutesse avarustesse.

8. augustil isiklike kutsete alusel korraldatud reservohvitseride ja sõjaväe-ametnike registreerimine ja mobilisatsioon luhtus, sest ohvitsere oli kutsetega raske kätte saada ja mobilisatsioonipunkti ilmusid vähesed. Need, kes kokku tulid, viidi ära 11. augusti õhtul kahel aurikul Tõnul ja Molotovil. Sellepärast kuulutati 16. augustil välja nende mobilisatsioon vanusepiire arvestamata avali-kus korras ajalehtede kaudu. (44; 156).

Selle mobilisatsiooniga viidi Tallinnast mitu tuhat reservohvitseri ja sõjaväe-ametnikku (2). Reservohvitserid ja sõjaväeametnikud koondati Estonia kontsert-saali, sealt viidi nad ühel ööl sadamasse. Ohvitserid marssisid läbi linna, lauldes Eestimaa, mu isamaad. (45; 671, lk 116). Peale reservohvitseride ja sõjaväe-ametnike viidi selle mobilisatsiooniga ära ka raudteelasi, postiametnikke ja teisi eraisikuid, kes varematest mobilisatsioonidest erikorraldusel olid vabastatud. Mobiliseeritud kogunesid 17. augustil ja nad saadeti järgmisel päeval, 18. au-gustil Tallinna sadamast „Sibiril“ ja „Molotovil“ (kahel aurikul) Leningradi. (156).

Aurikul Sibir Leningradi poole teele saadetud meeste saatusest on teada, et laeval oli kuni 600 eestlast, nende seas 200 reservohvitseri, peale selle militsio-nääre, haigeid ja haavatuid. Aurik sattus merel õhurünnaku ohvriks, läks põle-ma ja vajus viimaks põhja. Laeval olnud eestlastest pääsesid pooled. (548).

Teisal (645, lk 425): Väljusime Tallinnast ööl vastu 19. augustit... Kui hospida-lilaev „Sibir“ Tallinnast lahkus, oli pardal 1300 inimest. 19. augusti hommikul umbes poolel teel Suursaare juurde ilmus laeva kohale Saksa luurelennuk. Mõne aja pärast ilmusid nähtavale Saksa pommituslennukid... Heideti pomme. Laev põles. Osa päästepaate oli pommitamise tagajärjel purustatud, ülejäänu-

153

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

tesse ei mahtunud isegi naised ja lapsed... Meeskonna kangelaslike pingutus-tega jõuti päästa 900 inimest, 400 inimest hukkus tules, uppusid või said surma fašistlike mõrvarite kuulipildujatule läbi paatides ja parvedel.

On teada, et aurulaeval Sibir hukkus major Konstantin Pajuste (28.12. 1897-20.08.1941) (625, lk 22; 737).

Käis Tallinna evakueerimine. Sadamasse toimetati kiirustamisi tehaste ja äride ladudest kõike võimalikku, alates masinatega ja lõpetades peenkaupade-ga ja alkoholiga. Ööd ja päevad toimusid sadamas laevade laadimised. (671, lk

116).

Sõda sõitis Tallinna alla. Kuigi Saksa väed tungisid Eesti NSV territooriumile sõja 16ndal päeval 7. juulil 1941, jõuti Harjumaa piiridesse alles augustis. (666,

lk 182).

Rinde lähenemisest Tallinnale andsid tunnistust ka siia veetud haavatute hulgad, mistõttu tuli paljud koolimajad muuta haiglateks. Ja ega mujale neid saata enam ju ei saadudki. (154).

Ajalehe Kommunist loosungiteks olid: Vaenlane purustatakse, võit jääb mei-le! Hävitame vaenlase Tallinna lähistel! Meie lööme fašiste, siia maasse me nad matame! Ajaleht kirjutas juhtkirjas: Sakslaste tulekul maalitakse eestlase varru-kale täht „E“ ja neil ei lasta mujal kõndida kui hobuseteel. (176; 282).

Nüüd läks lahti juulikuu esimestel päevadel Tallinna lähistel kraavitööks. Nii algas juba juulikuu algupäevadel inimeste mullatöödele, välikindlustuste ehita-misele ja kaitsetõkete kaevamisele saatmine – „kraavi ajamine“, nagu tookord öeldi.

7. või 8. juuli paiku, kui Tallinna punaseis ringes tekkis pöörane paani-ka ja hakati põgenema Narva suunas. Linnas käis elav evakueerimistegevus. Paanika vaibus pikkamööda – rinne jäi seisma ja osa Narva põgenenud juht-konnast käsutati sealt Tallinna tagasi. Mullatööd jätkusid veel suurema hooga. Inimesed aina irvitasid, kuidas linna ümber „Lauristini-liini“ (kaitsevööndit) ehita-ti. Inimesi rakendati kaevamistöödele linna lähedale ja ka kaugemale. Üks salk – Rapla kanti. Mehed läksid meeleldi kraavi, eriti mobilisatsiooniealised ja need, kes kartsid vangistamist. Kraavitöödelt oli kergem metsa varjuda, ja seegi oli hea, et said linnast eemal olla punaste nuhkide silme alt ära. Kuid punase miilit-sa ja salajaste agentide haarded ulatusid kraavidenigi. Linnast sõideti autodel järele ja nopiti kaevajate keskelt üks või teine välja.

154

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Teatakse, et Tallinnast pageti metsa ka kindlustööde kaudu (380): Kindlus-tustöödel viibijaile viidi ETK-st autodes toit kohale. Suurtes kastides, keskel, kuhu oli pakitud vorstid, leivad ja muud ained, leidus ka selliseid kaste, mis sisaldasid elavat kaupa – inimesi: nii transporditi üksikuid isikuid metsa, frondi-liini lähedale, keda ähvardas vangistamisoht...

Rapla läheduses puutusime kokku „Estonia“ näitlejaskonna brigaadiga. Neid sunniti algul punaste poolt tantsima, laulma, deklameerima ja muid numb-reid ette kandma, õhutuseks ja ergutuseks kraavides töötajaile. Nii kolasid terved grupid mööda maad ringi. Nüüd, kus hädaoht oli lähenenud, oli ka näitle-jaile labidad ja kangid kätte antud.

Sõjaaegsete kindlustustööde, nn. „kraavitööde“ ajastul ehitati peaasjalikult tõkete võrku ümber Tallinna. Tallinna ümber oli ette nähtud kolmekordne kind-lustuste vöönd ja linnas barrikaadid. Tõkete vöönd oli ehitatud peamiselt tankide vastu ja see koosnes tõkkevaiastikust ja tõkkekraavist. Vaiastikuna kasutati mõnikord maharaiutud puude meetrikõrgusi kände, harilikult aga ehitati mitme-realine maasse kaevatud palkide ja raudtalade riba. Kasutati aga ka 80 cm kõrgusi betoonpüramiide. (176). Paremini väljaehitatud tankitõkete ribad olid idas Jägala jõe – Peningi joonel, siis Iru jõe kaldal. Lääne pool olid tõkete ribad ehitatud Valdeku laskevälja–Pääsküla–Harku joonele ja Tondi–Ülemiste järve joonele. Tondi ja Roosi tänava vaheline raudtee tammi põhjakallak oli tankide vastu järsuks tehtud, millega see pidi asendama harilikku tankitõrje kraavi. Linnas oli ehitatud barrikaadid Narva, Tartu ja Pärnu maanteedel ning Soo tänaval. (586, lk 337).

Tallinna ümber ehitati kindlustusi mitmes sügavuses, kuni 30 km raadiusega Tallinnast. Tekkisid nn. Lauristini ja Sommerlingi „liinid“ (viimatinimetatu Irusse, Narva maantee äärde). (671, lk 114).

Paistab, et Iru on juba Tallinnale looduse poolest kaitseks ida poolt: Pirita jõgi jookseb siin sügavate järskude kallaste vahel ja maapind on kurdunud kõrgeiks künkaiks. Suures jõekäärus asub suurim neist, Iru linnamägi. Linnuse kõrval, kõrgendikul, asub Kallaste talu. Siis ühel päeval tuli linnast mitusada inimest bussidega. Punaväelased ajasid sihte, tallasid kapsapõllu sogaks ja lõpuks kaevati merest jõeni kraav, mis pidi hoidma kinni vaenlase tankid. Kraav, traattõkked ja betoonpüramiidid – ja Kallaste põldudest ei jäänud järele midagi. (465).

Kindlustustööd käisid ka Harku järve ja Nõmme vahelises rajoonis. EK(b)P Tallinna linnakomitee poolt IV hävituspataljoni formeerijaks määratud n-leitnant

155

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Edgar Kostabi tunnistab (732, l 54 jj; 734, lk 7; 735, lk 144-145): Tallinna kaitse kindlustustöödega alustati juuli esimestel päevadel. Isiklikult võtsin kindlustus-töödest osa Harku järve ja Nõmme vahelises rajoonis Linna komitee ülesandel propagandalise ja poliitilise töö läbiviijana. Mul oli ülesandeks muretseda vasta-vat propagandalist kirjandust, jälgida poliitilist meeleolu, hoolitseda toitlustamise küsimuste läbiviimise eest, kutsuda kunsti brigaad kohale ja korraldada töötajai-le kunstilisi esinemisi, organiseerida miitinguid jne. Ühesõnaga, pidin korralda-ma igakülgset poliitilist agitatsiooni; läbi viima meelelahutusi tantsude jne. näol. Nendes ülesannetes sain aga olla ainul mõned päevad. Kõnealuste tööde üldjuhiks oli sms Abels (Georg Abels, EK(b)P liige 1921. aastast, endine poliit-vang (1924-1938), ENSV põllutöö rahvakomissar – H.L.). Tehnilist juhtimist toimetasid punaarmee komandörid... Iga päev võis Tallinna ümber töös olla vähemalt 10 000 – 15 000 inimest, tõenäoliselt oli see arv aga palju suurem. See oli esimestel päevadel ja esialgu, kuna hiljem saadeti inimesi tööde juurde veel palju rohkem.

Tööde organiseerimine oli väga nõrk, puudusid tööriistad. Kuigi labidatega olid enamvähem kõik varustatud, oli sellest siiski vähe. Kuna selles rajoonis oli maapind paene, ei saanud labida-tööd laiemas ulatuses organiseerida – oli tarvis kange ja kirkaid. Neid aga oli väga vähe, ainult mõned üksikud. Samuti oli tarvis võsa maha raiuda, selleks puudusid aga kirved. Tegelikult said tööriistade vähesuse tõttu olla töö juures korraga ainult pooled töötajatest, vahest ka vähe rohkem. Peamine töö seisis tankitõrjevalli kaevamises ja selle valli ülesladumi-ses paekivi tükkidest. Valli kõrgus oli umbes 2-2,2 m, laius umbes 1,5 m. Tege-likult aga poleks see vall tankidele mingisuguseks takistuseks olnud. Võin rahu-likult kinnitada, et kogu see töö, mis selles rajoonis tehti, oli täiesti maha visatud vaev.

Mõistagi ei ole täpselt teada, kui palju Tallinna ja ümbruskonna elanikke vii-bis mõttetul ja kurnaval kraavitööd, kuid arvatakse, et see arv ulatub 50 000-ni (159).

Kirjutatakse (176): Paremini väljaehitatud tankitõkete ribad olid idas Jägala jõel ja Iru jõe kaldal. Lääne pool olid tõkete ribad ehitatud Valdeku laskevälja–Pääsküla–Harku joonele ja Tondi–Ülemiste järve joonele. Saksa lennukite ilmumisel otsisid venelased ja hävituspataljonlased varju kindlustustööliste hulgas, olles veendunud, et sakslane neid ei tulista.

Alma Kallion (167): Keila jõe äärsed kindlustustööd jätkuvad Kiisa asulast Trelli, Üksnurme ja Jõgisooni. Pidevalt toodi Tallinnast töömehi juurde, igal oma

156

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

leivakott kaasas. Ka Estonia teatrirahvale ei tehtud erandit. Nad olid labidame-hed, elasid ja magasid heinaküünis. Põhja poolt tehti Keila jõe kallas järsuks, täideti hagude ja mullamätastega – ikka selleks, et tankid edasi ei saaks tulla. Kui sakslased viskasid kaitsekraavi lähedale pommi, lõpetas tööde juhataja kaevikute kaevamise. Kuid kogu Keila jõe äärne ala oli kuni Jõgisooni kaitse-kraave täis.

Pääskülas valati tsemendist sadu teravatipulisi tornikesi, mis paigutati tihe-dalt üle väljade, et takistada tankide edasitulekut. Lisaks kaevasid tuhanded inimesed labidatega kaitsekraave – muud tehnikat ei olnud. Politrukkide ja komsorgide valvsa pilgu all töötasid lisaks Tallinna labidameestele ka kohalikud külaelanikud... Pääsküla tankitõrjerajatistest aga ei olnud mingit kasu, sest sakslased läksid kõrvalt mööda. 1941. aasta suvel Viljandi maantee äärde Lokuti ja Sookaera-Metsanurga kanti suuri kaitserajatis ei ehitatud, Venelased tegid vaid metsa alla kaevikuid

Tallinna tänavail oli näha liikumas linlaste kolonne suundumas linnast välja piki Tartu, Narva ja Pärnu maanteed. Need olid mitme-setme kilomeetri pikku-sed jalamatkad kraavitööle ja pärast 12-tunnilist tööd tuli astuda jalgsi tagasi koju. Samas oli brigaade, kes jäid kraavitööle nädalaks, vahepeal koju saama-ta. Viletsa töökorralduse ja töövahendite nappuse tõttu oli kraavitöö esialgu selline, mis konti ei rikkunud. Labidaid oli kolme isiku kohta üks. Nii kujunesid zalogad pikemaks kui tööajad. Ja nutikamad kadusid koguni suvitama või lähe-dastesse taludesse toitu hankima. (147).

Kui senini oli kraave kaevama rakendatud peamiselt asutuste ja käitiste teenijaskonnad ja töölised, siis Eesti NSV Kaitsekomitee 22. juuli otsusega laiendati see kohustus kogu elanikkonnale, hõlmates 16-55.-a. vanuseid koda-nikke. Igaüks neist oli kohustatud kraavitöödel olema vähemalt 8 tundi päevas. Sõjakaitsetöödel töötajate palgaks oli uue määruse kohaselt 50 kopikat tund. Kraavitöö oli võrdne töömobilisatsiooniga... Töödest kõrvale hiilijad langesid kohtu alla sõjaaja seaduste kohaselt. (152).

Juulikuu viimastel päevadel muutusid kraavitööd eriti pingeliseks. 29. juulil avaldas Eesti NSV kaitsekomitee uue määruse sõjakaitsetööde kohta. Leides, et kraavitööd on vaja kiiresti lõpetada, kohustati kõiki Tallinna linna töövõimelisi kodanikke 16-60 aastani, kes ei tööta käitistes, artellides või riigiasutustes, osa võtma sõjakaitsetöödest. Tööpäeva pikkus oli määratud nüüd juba 12,5 tunnile. Töö algas hommikul kell 5 ja lõppes koos vahepealsete söögiaegadega kell 21 õhtul. (513).

157

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Eesti NSV Kaitsekomitee otsustas 2. augusti 1941 (716):

Sõjakaitsetööde läbiviimise tõhustamiseks Eesti NSV Kaitsekomitee mää-rab: Mobiliseerida A-grupi sõjakaitsetööde läbiviimiseks alates 3. augustist kõik Tallinna linna, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa tööjõulised elanikud (naised 16-55 a., mehed 16-60 a.). Mobiliseerimise korraldamine panna vastavate linna ja maakondade täitevkomiteedele.

Sulgeda Tallinna linnas kuni kaitsetööde lõppemiseni... kõik käitised, artellid, ärid, ettevõtted ja asutised, saates töölised, teenistujad ja insener-tehniline personal sõjakaitsetöödele, välja arvatud sõjakaitse tellimisi täitvate käitiste, artellide ja ettevõtete, toiduainetekaupluste, toitlustamise alal tegutsevate ette-võtete, kommunaalmajanduse vastavate ettevõtete ning valitsuse ja sõjaväe asutiste töölised, teenistujad ja insener-tehniline personal.

Mobilisatsioonist vabastatakse: haiged jaoskonnaarsti tõendi ettenäitami-sel, emad, kellel on rinnalapsed või lapsed alla 5 a. ...

Tööpäeva pikkus määrata 12,5 tundi. Tööpäev algab kell 5 hommikul ja lõ-peb kell 21 õhtul alljärgnevate vaheaegadega: kella 8–8.30 hommikueine, kella 12-14 lõuna, kella 18-19 õhtusöök.

Olgugi, et maal oli kibe tööaeg, pidid naised minema kraavitöödele. Peami-selt just naised, sest mehi oli neil päevil avalikkuses vähe. Kraavitöödelt kõrva-lehoidjaid ähvardati karistada karmilt sõjaaja seaduste kohaselt. Neid püüti haarangutega ka kohvikutest. Kuna kinnipüütud inimesi ei lastud enam koju ümber riietuma minna, olid nad sunnitud minema kraave kaevama nii nagu nad kinnivõtmisel olid: kõrgekontsalistes kingades ja õrnades suvekleitides. Selliste tööbrigaadide rongkäiku jälgiti Tallinna tänavail suure huviga.

Korduvalt viidi Pirita supelrannalt omnibuste täied inimesi, peamiselt noori ja naisi, Tartu maanteele, endise riigi viinalao õue, kus kohkunud inimesi sorteeriti, töörühmadesse jaotati ja siis kohe kindlustustöödele saadeti (154; 671, lk 114).

Ajaleht kirjutas (150): Paljud Tallinna töötajad on esinenud sooviga töötada iga päev neli tundi pärast tööaega tasuta sõjakaitsetöödel. Kuidas aga oli tege-likult „suure huvi ja innuga sõjakaitsetööde vastu“ võis iga pealinlane veenduda vaadates tohutut „saba“ Hariduse tn. asetseva polikliiniku ees. Juba varavalgel kogunesid inimesed sinna, et tunde oodata ja pika ootamise tulemusena saada arstitunnistus kraavitöödest vabanemiseks. Iialgi pole pealinnas olnud nii palju „ebahaigeid“ kui nendel päevadel. Ja arstid, teades, kui mõttetu on kraavitöö,

158

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

ning tõsieestlastena püüdsid teha, mis said. Kommunistliku vaimuga arstid suhtusid julmalt ka tõsiste haigusjuhtumite puhul.

Ajaleht Kommunist nõudis rohkem hoogu kindlustustöödele (421). Lehes kurdeti, et leidub ka üksikuid kodanikke (kui tegu oli vaid üksikute isikutega, siis milleks oli vaja sellest ajalehes sõna võtta – H.L.), kes kaitsetöödel ei näita üles vastavat hoolt ja teadlikkust, teiste sõnadega, tuleb ette „viilijaid“, kes ei ilmu õigel ajal tööle, lahkuvad omavoliliselt töölt, ei täida korralikult tööülesandeid jne. On tarvis arendada sotsialistlikku töövõistlust ja normi alusel tööd... Kinnita-ti: Sotsialistliku töövõistlusega kiirendame kaitsetööde lõpuleviimist (159). Töö-võistluses jagati stahhaanovlastele preemiaid. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus eesrindlike sõjakindlustustööde tööliste ja brigadiride premee-rimise kohta nägi ette, et tööline saab 200 rubla, brigadir 300 rubla preemiat töönormide ületamise ja tööde täitmise eest enne tähtaega. (159; 720).

Hoolitseti ka kraavitööliste meelelahutuse eest. Meie näitlejaskond mobili-seeriti tööliste brigaade lõbustama. Ka nemad täitsid oma plaani. (147). Kunsti-töölised jaotati kunstibrigaadidesse. Kunstibrigaadid käisid kontrolletendustel ülekontrollitud kavaga igal päeval esinemas kindlustustöödel töötajaile. Etendu-sed algasid kell 17 ja lõppesid kelle 19 paiku. Rahvast käis neil etendustel har-valt. Lõpuks saadeti kunstibrigaadid laiali ja aeti nad kõik kraavitöödele. (671, lk

116).

Ajalehe Kommunist sõnul labidad aina vuhisevad ja Tallinn muudetakse vaenlasele ligipääsmatuks kantsiks. Aga naised sõtkusid mulla sees oma kõr-gekontsalised kingad nässu ja rebisid viimsed riided katki... (218).

Sõjaajaloolane polkovnik Ilmar Paul (664, lk 246): Peakaitsepositsioon oli väl-ja ehitatud poolkaares ümber Eesti NSV pealinna. Positsioon algas Harku järve piirkonnast ja kulges läbi Harku mõisa Pääskülla, piki Nõmme lõunaserva Raudalu maanteele, sealt edasi Ülemiste järveni, Assaku, Lagedi, Iru, Muuga kaudu uuesti Soome laheni. Väeosad olid kaitsel üle 30 km pikkuse ja 3 meetri sügavuse tankitõrjekraavi taga.

Eesti NSV Vabariikliku Kaitsekomitee otsus 18. augustil 1941 oli (157): va-bastada külaelanikud ajutiselt sõjakaitsetöödelt alates 18. augustist, vilja-koristamis-, rehepeksu- ja sügiskülvitööde õigeaegseks läbiviimiseks. Eesmärk oli enne sakslaste tulekut kätte saada põllult Venemaale vedamiseks viimane kui viljaiva.

159

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Siis jäid aga riigikaitsetööd koos oma vuhisevate labidatega sõjavankrile et-te. Sajad kraavitöölised pagesid tagasi kodudesse või siis linnalähedastesse metsadesse ja otsisid varju taludes, et lasta sõjavankril mööda sõita.

Mitmel pool pandi tähele, et suvepäevade (8.-9. juulil) kuumusest hoolimata lõõmasid mitmes ametkonnas asutustes ahjud. Kiiresti püüdsid kohalikud kommunistid paanikasegaduses hävitada salajasi dokumente. (147; 671, lk 114).

Nõukogude Informatsioonibüroo teatel jätkusid endiselt lahingud Ostrovi, Polotski, Lepeli, Bobruiski, Novgorod-Volõnski ja Mogilev-Podolski (Ukraina) suundades. Ajalehtedest võis lugeda jutte punaarmee sangarite vägitegudest, Saksa vägede suurtest kaotustest ja punaarmee visadest võitlustest, mida kroonib edu. Näiteks 16. augusti õhtuses teates märgiti, et 16. augusti jooksul jätkasid meie väed võitluste pidamist kogu rindel. Tegutsedes koos maaväge-dega jätkasid meie õhujõud hoopide andmist vastase vägedele ja ründasid tema õhujõudude lennuväljadel. (147; 151).

Nõukogude Informatsioonibüroo sõjateated läksid päev-päevalt üldsõnali-semaks (327; 328). Vene sõjateated ei andnud mingit pidet ka siis, kui neis toodi kohanimesid. Hakati varsti taipama, et kui „Dvinski“ suunas on meie väed äge-dais võitlusis sakslastega, siis pole veel selge, kas suund on arvestatud ida või lääne poolt. Näit „Smolenski suund“ püsis nõukogude sõjateadetes 4 nädalat pärast Smolenski vallutamist sakslaste poolt.

Pole siis imestada, et võitlustest Eesti territooriumil teatas enamlaste sõja-teade esmakordselt 2. augustil, kui kogu Lõuna-Eesti oli juba vabastatud ning võitlused ulatusid juba Tapa-Rakvere-Paide kanti... Tõepäraseid teateid vabas-tajate lähenemisest saadi alles suurtükikõminast või süüdatud hoonete suitsu-pilvedest. Tallinna kõrged komissarid, keda Narvas sunniti põgenemist katkes-tama, olid mitu korda valmis lippusid vardasse tõmbama Pärnu ja Tapa tagasi-vallutamise puhul. Neid juttusid ei usutud.

Siis veel (328): Pärast visasid võitlusi lahkusid meie väed Kingissepast.

Nii sai harjulane ajalehes Kommunist avaldatud Nõukogude Informatsiooni-büroo 2. augusti õhtusest teatest lugeda esimest korda: 2. augusti jooksul pida-sid meie väed võitlusi vastasega Porhovi, Smolenski, Krosteni ja Belaja Tserkovi suundades, ja siis äkki: loe ja imesta... ning Eesti rindeosal (75; 327).

Selleks ajaks olid sakslased vallutatud Eestis juba mitmed maakonnad, lin-nad ja asulad. Aga Nõukogude Informatsioonibüroo korrutas ikka: Jätkati vaen-lasele löökide andmist, koos meie maavägedega andsid ka meie õhujõud hoope vaenlasele...

160

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Siitpeale ei vaikinud Nõukogude Informatsioonibüroo enam sellest, et jätka-takse võitluste pidamist vastasega ka Eesti rindeosal või rindesektoris (154). Küll aga rõhutati, et tegutsedes koos maavägedega jätkasid meie õhujõud hoopide andmist vastase moto-mehhaniseeritud üksustele, jala- ja suurtükiväe-le.

Ajaleht Kommunist kinnitas (284): Meie võimas Punaarmee paiskab hullu-nud vaenlase Eestimaa piiridest välja ja hävitab ta täiesti!

Siis aga ummistasid Harjumaa maanteid taganevad Punaarmee väeosad...

IV hävituspataljoni staabiülem leitnant Edgar Kostabi (732, l 54 jj; 734, lk 22): Ardus ja hiljem Kose-Kolu rajoonis oli võimalus näha taanduvaid Punaarmee osi, kes Sise-Eesti poolt küllaltki suurearvuliste salkadena taandusid Tallinna poole, kuid enamikus alati ilma raskema relvastuseta. Näiteks oli taandujate juures näha küll suurtüki eelikuid, kuid suurtükid ise puudusid, mis olid kõik paanikas maha jäetud. Üksikutest rääkimistest nendega aga selgus, et nad olevat alati olnud kõik ümberpiiratud. Isiklikult ma ei pea seda aga võimalikuks, kuna Türi-Paide rajoonis, kust nad suures enamikus kõik tulid, sakslane mingi-sugust haaramist ei teostanud. Küll oli seal aga samasuguseid üksikuid bandii-tide salku nagu meiegi neid likvideerisime oma operatsioonidega. Niisugused salgad ajasid lihtsalt oma ootamatute rünnakutega tugevad väeüksused paani-kasse.

27. juulil 1941 kirjutas ajaleht Kommunist (56): Kohalik lihunik, köster ja rida kulakuid organiseerisid „kallitele külalistele“ priske söömingu-joomingu... Aleviku kadakad, usuisad, kulakud, endised mõisnikud ja nende ümber hitlerlike ohvit-seride ja sõdurite jõuk, kes oma ülbuses ja tooruses sugugi maha ei jää oma parunlikest ülemaist. Oma tooreste instinktide rahuldamiseks armastas hullunud parunlik jõuk sageli põhjusetult tulistada rahulikke elanikke, nende hulgas ka lapsi... N. alevist pidid parunlikud bandiidid lahkuma suurte kaotustega. Puna-väe tuli kihutas parunid, vonnid ja nende sabarakud N. alevikust välja... Põge-nedes aga rüüstasid parunid veel kõike, mis tee ääres juhtus olema: M. asun-dus põletati maha viimse hooneni...

30. juulil kirjutati ajalehes Kommunist (571): Neis maakohtades, mis ajutiselt on sattunud saksa jõukude kätte, mängivad parunite võsud koos saksa pastori-te ja „kadakasakstega“ väga silmapaistvat osa. Osalt mundris, osalt erariides, lähevad nad Hitleri bandede eesotsas ja juhatavad nende röövtegevust. Röö-vimisi ja mahalaskmisi korraldatakse tihti nende jätiste juhtimisel.

161

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Hävituspataljoni võitlejad räägivad, et igal pool, kuhu on õnnestunud fašistli-kel jõukudel korrakski sisse tungida, on põletatud viimne kui elamu. Kõikjal võib näha masendavaid pilte. Maas lebavad kohalike inimeste laibad... Sakslaste poolt ajutiselt vallutatud N. asulas olid kohalikud 19 kommunistlikku noort viidud kõik ühe elamu keldrisse ning siis elamu õhku lastud... (547).

Mida kõike sel ajal ajalehes Kommunist ei kirjutatud või mida punategelaste suu läbi kokku ei räägitud! Arvati, et mida verisemad ja võikamad on lood saks-lastest ja mida rohkem ja vängem on sõim, seda usutavamad need eestlastele paistavad.

Sakslaste edasitungist oli ohtlik kõnelda: seda juttu loeti paanikatekitami-seks. Ajaleht Kommunist avaldas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 6. juuli 1941 seadluse, milles ähvardati isikut, kes levitavad elanikkonnas ärevust tekitavaid kuuldusi, 2-6 aastase vanglakaristusega. (147).

19. augustil teadustas ajaleht Kommunist, et Arnold Merest sai Nõukogu Liidu kangelane.

Kui punalaevastik alustas Tallinna reidil oma tuletoetust üle linna, oli selge, et sakslased on jõudnud Tallinna alla. Ka raskeristleja Kirov tulistas oma 280 mm kahuritega kord Lagedi, kord Rae kanti. Tallinna majad vappusid suurtükimüri-nas. Inimesi käsutati äärelinnadesse kokku barrikaade rajama. Ka miilitsame-hed aeti rindele. Paljud neist vahetasid rõivad ja läksid väejooksu. Punaste lennuvägi oli kadunud: Ülemiste ja Klooga lennuväli oli sakslaste tule all. Raske-ristleja Kirov sai kolm saksa kahurimürsu tabamust ja lahkub oma positsioonilt Paljassaare juurest suitsukatte varjus mootorpurjeka Mihkel taha. (671, lk 117).

24. augusti hommikul ilmus viimane Kommunisti number täis vihast sõimu, valet ja hirmujuttu: Fašistide poolt hävitatavate külade tulekahjude kumast pu-nab öösiti taevas Tallinna lähistel. Sama saatust valmistavad hitlerlikud kõrilõi-kajad meie kaunile Tallinnale. Nad tahavad hävitada ja rüüstata meie linna... Nad tahavad verega üle ujutada meie pealinna tänavaid ja väljakuid. Ajaleht Kommunist ei taha tunnistada, et tulekahjude kuma Talllinna lähistel on hävi-tuspataljonlaste ja punaväelaste enda kätetööst.

27. augustil teatakse Tallinnas juba, et saksa väed on välja jõudnud Ülemis-te järve äärde, Valdekusse ja Pääskülla. Selles jutustavad ka rindelt tunud punaväelased ja madrused, kes otsivad ja küsivad teed sadamasse (671, lk

118).

162

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Mäletatavasti väljus mootorpurjekas Õrne Tallinnast 24. augustil, pardal umbes 500 mobiliseeritud eestlast, peamiselt Harjumaalt ja ka Tallinnast. Laev saabus 24. augustil Paldiski reidile, teise päeva õhtul pimedas Hangosse ja andis seal maha niihästi mobiliseeritud mehed kui ka laskemoona. (109).

Teatakse, et eestlased saadeti kõik rindele. Ühel ööl olid umbes 90 eestlast venelastele tule avanud ja soomlaste juurde üle läinud. Ühe ööga tõusis üleläi-nute arv umbes 150 eestlaseni. Meeste ülemineku järele võeti kõigilt järelejää-nud eestlastelt relvad ja nad paigutati kindlustustöödele. Hangos punaste sõja-väeosade suurust hinnatati kuni 3000-ni. (109).

Hango (Hanko) on sadamalinn Edela-Soomes Hango poolsaarel. Hango poolsaar langes venelaste kätte 12. märtsi 1940. aasta rahulepinguga, mida Soome oli sunnitud sõlmima pärast Talvesõda. Nõukogude-Soome 1940. aasta rahulepingu tingimuste kohaselt rentis Soome Hango poolsaare ja sadama 30 aastaks NSV Liidule. Venelaste Suure isamaasõja ajal ründasid soomlased Hango mereväebaasi. Oktoobrikuus evakueeriti Hangosse osa Hiiumaa kaits-nud vägesid. Hango kaitsmine kestis kuni 2. detsembrini 1941. (107).

Meenutatakse (252): 2 ööpäeva söömata, tuju kõigil räbal, jõudsime siis, va-hepeal peatunud Paldiskis, õhtul pimedas Hangosse. Kui Hangole lähemale jõudes hakkas laeva lähedusse kukkuma mürske. Hiigelveesambad paiskusid õhku. Meid tulistasid soome rannapatareid. Laev muutis kurssi. Omavahel peeti aru – et niipea kui saame tulejoonele, lähme soomlaste juurde.

Laevalt maale tulnud rivistati meid ühe maa alla ehitatud haigla ees. Komis-sar pidas pika kõne: Ta kutsus meid võitlema fašistide vastu. Isamaa püha asi nõudvat seda... Vihane oli komissar eriti soomlaste peale ja marssal Mannerheimi meelde tuletades vallandus kõnelejalt eriti vürtsitatud sõimuva-lang.

Carl Gustaf Emil Mannerheim (04.06.1867-28.01.1951), vabahärra, Soome riigitegelane, marssal (1942) oli Talvesõjas (1939-1940) ja Jätkusõjas (1941-1944) Soome sõjaväe ülemjuhataja, siis 1944-1946 oli ta Soome Vaba-riigi president.

Kuid sõdimise asemel saadeti meid sunnitööle: eestlased olevat kõik reetu-rid, eestlased olevat ussid bolševike südame all.

Ajalehes kirjeldati järjest punaarmee võite ja hoope sakslastele. Kohutava arvu oli punaarmee saanud saagiks Harkovi all kahureid, kuulipildujaid ja muud relvastust. Ent lõppeks märkus: Pärast sellise hävitava hoobi andmist vaenlase-

163

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

le jätsime me Harkovi maha! Niisuguste kirjutiste puhul polnud imestada, kui meeste seas sai lööklauseks: „sakslased ei suuda kunagi takistada punaarmee taandumist“. Meie ajalehe teadete järgi on nii palju sakslasi juba maha tapetud, et elus ei tohiks olla enam ühtki sakslast. (252).

On teada, et mobiliseeritud eestlasi Hangosse transportinud mootorpurjekas „Õrne“ 12-liikmeline meeskond põgenes Hangost 9. novembril 1941 kahes paadis, kummaski 6 meest (109; 335). Üks paatidest jõudis pärast 10-tunnist heitlust Hiiumaa randa. Kesknädalal, 3. detsembril 1941 jõudsid Tallinna Hang-ost paadiga põgenenud mootorpurjeka Õrne kapten Johannes-Erich Toompuu, pootsman Aksel Vahtras ja motorist Evald Priks. (109).

Teise paadi ja selle 6-liikmelise meeskonna kohta puudusid kuni viimase ajani andmed. Jaanuarikuu lõpus 1942 selgus, et teine paat sattus Saksa ve-tesse ja mehed viibisid Saksamaal. (335).

Venemaale viimiseks pandi purjekas Mihklile 3400 (teisal 3000) Tallinnast, Põhja-Eestist ja saartelt mobiliseeritud meest. Purjekas pidi suures laevade karavanis minema Leningradi poole. Torm ajas Mihkli Paljassaare ja Naissaare vahel karile, laev triivis Paljassaare maanina juures maale ja kõik mehed pää-sesid (2; 123; 161; 382; 591, lk 28). Samuti pääsesid punasest konvoist mootor-purjekad Pärnumaa ja Jaan Teär. (591, lk 28; 671, lk 117, 120).

Punalaevastiku suur konvoi lahkus Tallinna reidilt 28. augustil pärast lõunat kahes osas, paar tundi pärast saksa- ja eesti väeosade linnatulekut. Esimese konvoi koosseisus oli raskesti vigastatud raskeristleja Kirov, mida pukseerisid kolm hävitajat. Laeva omad masinad olid vigastatud. Kirovit saatis Tallinnast põgenemisel 15 miiniristlejat, 6 torpeedopaati, 28 miiniotsijat ja -panijat, 6 allveelaeva, üks tanklaev ning 25 keskmise suurusega transpordilae-va ja kaubaaurikut. Teine konvoi oli koosseisult väiksem ja selle koosseisus lahkus Suur Tõll. See konvoi järgnes esimesele väikese vaheaja järel. (671, lk

120).

Hävitaja oli mitmeotstarbeline, oma suuruselt ristleja ja torpeedopaadi vahe-pealne kiire sõjalaev, mis oli varustatud torpeedorelvastuse ja suurtükkidega (287).

Bolševike Dunkerque´st Tallinnas kirjutatakse (21): 25 km pikkune laevade-karavan väljus 27./28. augusti keskööl suunaga itta. Karavanis oli üle 100 lae-va... Suuremad sõjalaevad, „Kirov“ jt. sõitsid vähemate sõjalaevade kaitse all, et varjata end torpeedorünnakute eest. Bekkeri sadamas läks saksa tabava suur-tükitule tagajärjel põhja aurik „Lunatšarski“.

164

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Siin peetakse silmas Dunkerque (sadamalinn Prantsusmaal) operatsiooni, kus saksa vägede poolt Teise maailmasõja ajal sissepiiratud Briti ekspeditsioo-nivägede ning Prantsuse ja Belgia sõdurite (kokku üle 338 000 mehe) evakuee-rimisel 25. maist kuni 4. juunini 1940 Suurbritanniasse uputas Saksa lennuvägi 224 Inglise ja umbes 60 Prantsuse laeva.

Kohe Aegna saare juurest avamerele väljumisel algas õudne vaatepilt. Üks-teise järel sattusid laevad saksa ja soome merejõudude poolt asetatud miinitõ-kete otsa ning hukkusid. Piki karavani tõusid järjest uued võimsad suitsusam-bad miinide plahvatusist. Suitsu lahtumisel polnud laevadest enam midagi nä-ha.

Tõeline põrgu algas alles hommikul kella 6 ajal, kui ilmusid lennukid. Algul sooritasid rünnakuid vaid üksikud lennukid, kuid iga tunniga nende arv kasvas. Suitsu- ja veesambad aina tõusid ning laevad kadusid üksteise järele. Kesk-päeval oli lennurünnakuis mõnetunnine vaheaeg, kuid õhtupoolikul jätkusid need uuesti ja veel ägedamini. Sõjalaevade tõrjetuli oli kasutu. Ühtki lennukit ei langenud. Allaheidetud pommid olid tabavad. Lühikese ajaga uputasid lennukid üksteise järele 6 transportlaeva.

Prangli saare juures sai pommitabamuse Eesti suuremaid aurikuid „Eestirand“ ja jäi paigale. Pärispea (Juminda) juures hukkus tanklaev nr. 12, mil oli mobiliseeritud eestlasi, vene sõjaväelasi ja ka põgenevaid kommuniste, kokku umbes 1000 inimest. Rida laevu sai pommitabamusi, kuid ei hukkunud. Küll aga oli neis laevades palju surnuid ja haavatuid, sest kõik laevad olid ini-mesi puupüsti täis.

29. augustil, enne Suursaart, sattus miinile suur vene transportlaev „Pjatiletka“ ja hakkas vajuma. Tekkis suur paanika ja paljud hüppasid merre, kust vaid üksikud päästeti. „Pjatiletkal“ olid peamiselt sõjaväelased, kuid ka eraisikuid, nende hulgas naisi ja lapsi. Laev suudeti veel kuidagi juhtida Suur-saare rannaliivale... ja umbes pooled pealolijad pääsid randa.

Sama saatuse osaliseks sai nõukogude laevade remonditöökoda „Sirp ja Vasar“. Selle pardal oli üle 3000 inimese. „Sirp ja Vasar“ süttis lõpuks veel põ-lema ja hävis Suursaare rannas täielikult.

29. augustil kell 4 p. l. sai pommitabamuse aurik „Lake Lucerne“. Pomm sat-tus trümmi, kuhu oli surutud väga palju inimesi. Surmasaanute hulk kinnitas hävitustöö täielikkust. Vaevalt tunni möödumisel tabas laeva uus pomm, mis tegi samasugust hävitustööd, ja laev hakkas vajuma. Saare rannaliivale sõitmi-sega päästeti siiski peagu poolte inimeste elud, kes maabusid saarele. Peale

165

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

nende kolme laeva hukkusid Suursaare juures transportlaev nr. 536 ja üks purjekas, mille nime ei läinud korda kindlaks teha. Nii jäi Suursaare juurde lae-vade kalmistu.

Samal päeval, s. o. 29. augustil võidi näha ka allveepaadi hukkumist. Miini otsa sattus vene allveepaat S-3, vajudes põhja mõne sekundiga. Meeskonnast pääses vaid kolm meest, kes olid laevalael. Plahvatuse järele tõusis allveepaadi esiots püsti ja samas asendis ta kaduski vee alla, ainult õliplekid märkisid veel hukkumiskohta.

Kõik Tallinnast väljunud tanklaevad (Tallinnast väljus 3 tanklaeva – H.L.) hukkusid. 30. augustil sai pommitabamuse umbes 4-5 km Suursaarest ida pool tanklaev nr. 11 ja hukkus. Ta mast aga jäi hiljem nähtavaks. Kahel tanklaeval (nr. 11 ja 12) oli pardal peale vene sõjaväelaste ja kommunistide veel meie mobiliseeritud. Kui teised laevad pärast plahvatust vajusid kiiresti meresügavus-tesse, siis tanklaevad püsisid veel kaua vee peal.

On õiged ka senised teated, et tanklaevadelt pääsnud võeti reisiaurik „Aeg-na“ pardale, mis hiljem hukkus. „Aegna“ aga andis enne juurdevõetud inimesed üle „Lake Lucerne´le“. Kuipalju just inimesi üle anti, ei ole teada (ümberpaigu-tamine sündis öösi).

Lake Lucerne kohta teatakse, et laeval olid hävituspataljonlased ja punaväela-sed, neist osa haavatud. Laeva ründasid seitsmel korral saksa pommilennukid. Lake Lucerne sai pommitabamuse, kuid vigastatud tüüriga lekkiv laev liikus siiski omal jõul edasi ning jäi Suursaare lähedal 200-300 m kaldast põhjaga liivale kinni. Saarelt appisaadetud paadi ja parvega viidi mehed õhurünnakute all kaldale. Suursaarelt viidi merehädalised v-ltn Edgar Kostabi jutu järgi 6. või 7. septembril kaubaaurikul Kroonlinna, sealt Leningradi (734, lk 39-40; 732, l 54 jj).

Aurulaev „Alev“, mis algul pidi viima Venemaale mobiliseeritud eestlasi (ar-vult 700), kuid tuli sadamasse tagasi ja andis mobiliseeritud üle tanklaevale ning ise võttis peale vene haavatud, hukkus koos haavatutega. (144).

On teada, et kõik mobiliseeritud paigutati ööl vastu 24. augustit sadamas aurulaevalt Alev ümber tanklaevale nr. 11 (144).

Meie suurima ja toredaima reisiauriku „Vironia“ oli endale põgenemiseks re-serveerinud nõukogude sõjaväe kõrgem juhtkond. Sel laeval näis kõigil ruumi olevat laialt, kuid ka „Vironia“ hukkus lennukipommist ja ainult vähesed võimu-kandjad pääsid eluga, sest laev vajus kiiresti.

166

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Nõukogude suurimat sõjalaeva „Kirovit“ ründas soome torpeedopaat. Hästi-sihitud torpeedole sõitis aga ette „Kirovit“ saatev miinilaev „Kalinin“, mis hukkus momentaalselt.

Tallinnas tuntud vene transportlaevust hukkus veel „Papanin“.

Et ülekoormatud laevade laadungit kergendada, selleks asetati osa inimesi Suursaarele. Samuti asusid sinna ka Suursaare juures hukkunud laevadelt pääsnud. 30. augustil kogunes Suursaarele umbes 7000 inimest. Varsti hakka-sid saare kohal käima lennukid, kes tulistasid kuulipildujaist. Veel raskem oli olukord toiduga. Näljas, väljas külma käes ja alatiste õhurünnakute all tuli saarel elada kaks nädalat, kuni 13. septembrini, mil hakati inimesi Kroonlinna vedama.

Saksa admiral G. v. Schaulz kinnitab, et kuni 29. augustini 1941 ei tunne meresõja-ajalugu sellist massilist hukkumist ainult miinide läbi. Ta kirjutab (5;

329): Miinidest kahjustati või hävitati 60 laeva ümber, nende seas üks ristleja, mitu hävitajat, transportlaeva... Need hukkusid ka otsekohe või triivisid põlevai-na ringi, kuni nad hävitas teine või kolmas miin.

Miinitõke oli asetatud üle kogu Soome lahe suudme. Üks riiv asetati teise jä-rel, kuni see surmavärav oli lõpuks 50 km pikk ja 20 km lai. (124).

Laevaevade ja inimeste massihävingust seitsmes miiniväljas ja pommisajus kirjutab jäämurdja Suur Tõll kapten Olaf Vaarmaa (525): 28. augustil lahkus Tallinna lahelt neli konvoid, kokku üle 150 laeva 25 kilomeetri pikkuses reas, pardal ligi 2 300 inimest ja umbes 70 000 tonni mitmesugust laadungit. Kauba-laevadest läks põhja või sai tõsiseid vigastusi iga kolmas. Ligi 10 000 inimest jättis oma elu, neist palju naisi, lapsi, mobiliseerituid ja poliitvange. Kui Tsushima merelahingus (1905) hukkus 4 800 inimest ja 52 sõjalaevast pääses ainult 3, peeti neid kaotusi tohutuiks. Ümberpiiratud Dunkerque´ist evakueeri-misel (1940) hukkus 108 laeva ja umbes 9000 inimest.

EE andmetel purustati Vene-Jaapani sõjas 27.-28. mail 1905 Tsushima me-relahingus Vene eskaader täielikult, hukkus üle 5 000 madruse ja ohvitseri ning 27 laeva. Vene 2. Vaikse ookeani eskaadri juhataja oli viitseadmiral Z. Rožestvenski, Jaapani laevastikku juhatas admiral H. Togo.

Eesti ohvrid Tallinnast evakueerimisel olid tohutud. Hukkunud tuhandete seas oli riigiametnikke, eriteadlasi, meremehi, ohvitsere, mobiliseerituid, poliit-vange. Muutus olematuks suur osa Eesti sõja- ja kaubalaevastikust („Eestirand“, „Alev“, „Ella“, „Vaindlo“, „Naissaar“, „Lake Lucerne“, „Vironia“ ja palju teisi).

167

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

7. augustil 1941 jõudsid Saksa eelväed Kunda tuletorni juures mereni, lõiga-tes sellega ära Punaarmee taganemistee Leningradi. Jäi vaid laevadega eva-kueerimise võimalus, seda mitte ainult armeele, vaid just suuremale osale nõu-kogude aktiivile ja Tallinna kaitsjatele.

Tõkestamiseks panid sakslased koos soomlastega Soome lahte, Juminda nina ja Galbodagrundi liinile seitse miinivälja, kus oli üle 1 700 meremiini ja 700 lõhkepoid.

26. augustil saadi Leningradist, Mereväe Peastaabilt Tallinna evakueerimi-seks luba: laevade minek määrati järgmisele päevale.

27. augustil, mil lahingud käisid juba vahetult Tallinna lähistel ja Kadriorus, lõpetati viimaste laevade laadimine Miinisadamas, pealelõunal sõideti Tallinna lahele Naissaare alla, kuhu jäädi ankrusse. Puhus tugev loodetuul. Jäädi oota-ma ilma paranemist. Oodata tuli ka viimaseid mehi hävituskomandodest, kes pärast laevade lahkumist uputasid sadamas raudteevaguneid ja sõjatehnikat, põletasid, mis põletada andis ja püüdsid õhata Tallinna elektrijaama ning tehast „Ilmarine“.

Vene laevastiku staabi juhtkond eesotsas viitseadmiral Tributsi (Balti sõja-laevastiku juhataja Vladimir Tributs – H.L.) ja staabiülema kontradmiral Pantelejeviga olid üldjoontes teadlikud miinitõkete olemasolust. Ehkki eelmisel ööl oli jäetud teostamata miiniväljade luure ja neisse polnud rajatud laevasõidu-teed, anti 28. augustil enne lõunat käsk pehmelt öeldes hullumeelseks ärasõi-duks.

Vladimir Tributs (28.07.1900-30.08.1977) oli EK(b)P Keskkomitee liige (1941-1948) ja juhtis 1941. aastal Tallinna kaitsmist. Pärast sõda oli ta Kaug-Ida vägede ülemjuhataja asetäitja merejõudude alal (1947-1948) ning Vorošilovi-nimelise Kindralstaabi Akadeemia õppejõud ja NSVL Kaitseministeeriumi juhtiv-töötaja (1949-1961). Admiral (1943), ajaloodoktor Vladimir Tributs on avaldanud sõjateaduslikke uurimusi ja kirjutanud mälestusi Balti laevastikust Teises maa-ilmasõjas.

Olaf Vaarmaa jätkab (525): 28. augusti keskpäeval hakkasid laevakaravanid liikuma. Tuul oli peaaegu vaibunud ning öösel ja hommikul oli laevadele võetud umbes 250 meest hävituskomandolasi, kes olid tulnud paatides ja parvedel Viimsist ja Paljassaarelt. Juminda ninast, kus paiknes Saksa rannapatarei, loodeti mööduda pimeduse varjus.

168

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

I konvoi juhtlaevaks oli „Leningradsovet“. Sellesse konvoisse kuulusid eesti „Vironia“, mille pardal oli suur osa meie parteiaktiivist, „Alev“, „Ella, „Järvamaa“, läti jäälõhkuja „Kristjanis Voldemars“, „Atis Kronvaldis“ ja „Kalpaks“. Kell 14.35 järgnes IV konvoi kahurlaeva „Razvedtšik“ juhtimisel. Konvois olid erineva ton-naažiga mootorlaevad, mootorpurjekad ja puksiirid. Veerand tunni pärast järg-nes II konvoi suurte kaubalaevadega. Kell 16.23 startis III konvoi, mille koossei-sus oli eesti laevadest „Lake Lucerne“ ja „Kumari“, läti laevadest „Ausma“ ja „Skrunda“.

Kell 15.52 siirdusid merele peajõud ristleja „Kiroviga“ eesotsas. Siia kuulusid eesti allveelaevad „Kalev“ ja „Lembitu“, endise presidendi K. Pätsi jahtlaev „Pikker“ ja jäämurdja „Suur Tõll“, mille pardal oli veel viimastena Tallinnast lahkunud partei- ja nõukogude töötajad, samuti osa evakueerida jõutud arhiivi-materjale.

3 meremiili kaugusel järgnes peajõududele admiral Pantelejevi poolt juhitav ainult sõjalaevadest koosnev laevastik juhtlaevaga „Minsk“.

Kogu taanduvat laevastikku kaitses tagant oma laevadega kontradmiral Ral-li. Veel kell 17.15 andis see laevastik nn. kattetuld Tallinna sadama suunas. Kuhu mürsud langesid, oli raske kindlaks teha, sest laevad olid väljumas laske-kaugusest.

Kella 18 paiku saabusid esimesed laevad Juminda lähistele. Seal jõudsid neile järele ka peajõud, sõites täiskäigul otse miiniväljale. Esimesena sattus miinile „Ella“: enne kui keegi jõudis reageerida, vajus ta põhja. Siis ründasid ristlejat „Kirov“ saksa pommituslennukid, kuid olid sunnitud lahkuma tugeva tõkketule tõttu. Natukese aja pärast tulid uued pommitajad ja asusid karistama-tult kaitsetuid kaubalaevu ründama. Jäälõhkuja „Kristjanis Voldemars“ sattus pommide eest põigeldes miinile, sai raskelt vigastada ja läks põhja. „Vironial“ tekkis tulekahju ja laev vajus tugevasti ühele küljele kaldu. Päästma rutanud „Alev“ ja „Saturn“ sattusid samuti miinidele ja läksid koos inimestega põhja. Oli alanud üks mereajaloo suurimaid tragöödiaid.

Vene sõjalaevastiku au ja uhkus, moodne raskeristleja Kirov oli saanud oma vitsad juba juulikuus. Laev ilmus ühel juulipäeval Tallinna reidile kaunis armetus olukorras: ta oli saanud rea tabamusi kuuldavasti Soome rannakindlustuspata-reidelt. Raskeristleja suutis oma masinate jõul liikuda üsna vaevaliselt. (671, lk

111). Veel sai Kirov saksa suurtükituld tunda Tallinna vabastamislahingute ajal.

Nõmme pool nähti taeva all Saksa raskesuurtükiväeüksuse helehalli vaatluspalli

169

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

(vorsti). 26. augustil 1941 sai Saku kandis asunud saksa patarei vaatluspalli vaatleja tulejuhtimisel pihta ühele enamlaste vähemale sõjalaevale. Laev sai mitu täistabamust ja vajus kiiresti põhja. Siis juhiti vaatluspallilt suurtükituli ras-keristlejale Kirov, mis oli otsinud varju purjeka Mihkli taga. Kirov sai kolm taba-must tagumise laevaosa pihta, mattus suitsukattesse ja pages Tallinna alt eemale. (217).

Tänaseks teame umbkaudu, kui palju inimesi hukkus selles kuratlikus lõk-sus Juminda nina lähistel ja kui palju pääsesid eluga Kroonlinna ja Leningradi. Pääsnute hulka tuleb arvestada ka need ligemale 4 500 mobiliseeritut ja 500 poliitvangi, keda mitmetel põhjustel ei saadud Tallinna lahest kaugemale viia.

Ajalehe Kommunist peatoimetaja asetäitja, ENSV Rahvakomissaride Nõu-kogu esimehe asetäitja Eduard Päll meenutab (669, lk 269): 28. augusti vara-hommikul helistas mulle Arnold Kress ja andis korralduse asuda laevale. Esial-gu pidime minema ühele väiksele mootorlaevale, kuid hiljem asusime kõik „Suurele Tõllule“. Lahingud käisid Kadriorus. Keskpäeva paiku hakkasid laevad reidilt lahkuma. Aeglaselt ja suitsukatte varjus, mida Tallinna lahele vedasid väikesed sõjakaatrid, liikusime avamere poole...

Teisal (667, lk 256, 258): 26. augustil võttis „Suur Tõll“ pardale partei-, nõuko-gude, ametiühingu ja komsomolitöötajad. Samas sõitis sillale auto ja sellest astus välja mitu meest, teiste hulgas ka Eesti NSV riikliku julgeoleku rahvako-missari asetäitja Sergei Kingissepp. Taeva poole tõusid paksud mustad suitsu-pilved: Kai oli õhku lastud, süttisid masuuditsisternid. Reidilt nägime, et põlesid ka Tselluloosi- ja Paberikombinaat ja „Balti Manufaktuur“.

Selleks ajaks olid kaks sarvilist – Siseasjade Rahvakomissariaat ja Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat taas ühiseks Eesti NSV Siseasjade rahvakomis-sariaadiks kokku liidetud. Nad olid lahutatud kaheks rahvakomissariaadiks alles märtsis 1941. Eesti NSV siseasjade rahvakomissariks nimetati Boris Kumm. (719).

Jääb saladuseks Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe Johannes Lauristini saatus: ei ole andmeid, mis kinnitaksid, et ta jõudis Leningradi (671, lk 120).

Veel kirjutatakse (620, lk 379): Punalaevastik lahkus Tallinnast 28. augustil peale lõuna kahes suures konvois: esimeses ristleja „Kirov“ pukseerituna kolme hävitaja poolt, 15 miiniristlejat, 6 allveelaeva, 34 väiksemat sõjalaeva

170

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

ja 25 transpordilaeva. Teine ja väiksem osa lahkus väikese vaheaja järele. Selles oli jäälõhkuja „Suur Tõll“ punaste võimumeestega (eesotsas Hans Kruusiga) ja sabas „Mihkel“, „Eestirand“, „Helge“, „Jaan Teär“, „Pärnumaa“ jt – kõik sabasolijad said konvoist eemalduda, mille läbi pääses tuhandeid eesti mehi surmast ja Venemaale saatmisest.

Tallinnast teelesaadetud teise laevakonvoi koosseisus oli ka kaubaaurik Eestirand, kuhu oli kuhjatud mitu tuhat meest. Laevale aetud meeste täpne arv ei ole teada. Ühtede arvates oli Eestirannal 3600-4000 mobiliseeritut, laeva kapteni arvates pidi laeval aga vee tarvitamise järele otsustades olema umbes 4800 meest. Kuna laeval olnud meeste täpne arv pole teada, on raske selgitada ka hukkunute arvu. Arvatavasti tõuseb see mõnele sajale. Osalt aitab seda küsimust selgitada ajalehes Linna Teatajas avaldatud Eestirannalt pääsnud meeste nimestik (80).

TEA entsüklopeedia andmetel oli Eestirand Eesti kahetekiline teraskerega kaubaaurik, 1939. aastal Eesti suurim laev (pikkus 114,8 m, laius 15,9 m ja süvis 6,9 m, aluse kandevõime 8160 t). Laev ehitati 1910 Šotimaal Dumbartonis. 1932. aastal ostis Glenbeathi nime all sõitnud laeva OÜ Kalandus ja kasutas seda kalapüügil baaslaevana ja kaubaveoks. 1936. aastal müüdi laev laevaühingule Eestirand. Alus sõitis kaubavedudel Euroopa ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika sadamate vahel (1936. aastal läbis Eestirand esimese Eesti lipu all sõitnud laevana Panama kanali).

21.08.1940 Eestirand riigistati ja juulikuus 1941 anti alus Punalipulise Balti Laevastiku veolaevaks.

24. augustil suundus Eestirand seoses Balti laevastiku evakueerimisega Tallinnast Kroonlinna, pardal umbes 3500 mobiliseeritut. Keri saare lähedal sai laev kell 14.30 pommitabamusi ning ta juhiti Prangli randa. (3).

Hukkunute (u 600) mälestuseks püstitati 1942. aastal Pranglile Eestiranna päästerõngaga mälestusrist, hiljem ka dolomiidist mälestusmärk. 1946. aastal pukseeriti alus Tallinna ning lõigati vanarauaks.

Reservkapten M. Grossberger (kapten Martin Grosberger – H.L.) meenu-tab: Lisaks teistele mobiliseerituile viidi 23. aug. varahommikul viimaste meestena „Eestirannale“ ka 1. tütarlaste gümnaasiumis viibinud 34 reserv-ohvitseri, kes olid varem tapikorras Venemaa poole teele saadetud reserv-ohvitseridest kuidagi maha jäänud. Kohe nende laevalejõudmise järele asus laev reidile ankrusse.

171

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Reservkapten Martin Grosberger (14.03.1892) arreteeriti 05.11.1944 Tal-linnas Käo 11-1, tribunali otsus – 10 aastat sunnitööd (oli Omakaitses). Ta suri 17.09.1955 Tallinnas. (618, lk 63; 625, lk 7).

„Eestiranna“ teekond Venemaa poole algas 24. aug. kell 10.00. Karavan koosnes 17-st transportlaevast, mille ees liikus kolm miinitraalerit ja üks sõja-laev, järel kahurpaat (end. „Sulev“). „Eestirand“ liikus karavani sabas viimase transportlaenavana. Keri (Kokskäri) tuletornist möödumisel tuli õhurünnak. Kell 15.15 tabasid „Eestiranda“ kaks lennukilt visatud pommi. Mõlemad pommid tabasid teist trümmi. Üks pommidest tungis kogu laevast läbi ja lõhkes laeva-põhja all. Teine pomm sai paremast poordist rikošeti, tungis keset päästevööde „aseainena“ kuhjatud planguvirna laevalael, siis läbi kahe teki, sattudes trümmis asbestikottide virnasse, ja lõhkes seal. Peale asbestikottide oli trümmis veel 3 luksusautot ja hulganisti vineeripakke, mis pommi lõhkemisel paiskusid laiali inimestele peale. Kapteni arvates jäi seal rusude alla mehi 40-50 ümber.

Kuna vesi tungis trümmi, tekkis suur paanika. Paljud tormasid laevalaele, haarasid lauad (plangud) ja hüpati koos nendega vette, paljud viskasid lauad enne vette ja hüppasid siis ise järele, põrutades end kukkudes meelemärkuse-tuks. Laev jäeti Keri ranna juures seisma. Laeva politruk ja kapten käisid Keri tuletornis Tallinna telefoneerimas, kust vaatamata laeva raskele vigastusele anti käsk Leningradi poole edasi sõita.

Kell 18.15 toimus teine rünnak – lennuk viskas pikeerides neli pommi... Kõi-ge lähemale sattunu lõhkes laevast umbes 10 meetri kaugusel. Lõhkejõud oli aga nii suur, et painutas plaadid masinaruumi kohal. Pomme visanud lennuk tegi pöörangu ja tulistas siis neljast kuulipildujast laeva veel leekkuulidega. Need tabasid aga komandosilda, nii et ohvreid ei olnud.

Teine õhurünnak tekitas uue paanika. Mehed nõudsid randa viimist, kuid vastuseks sellele avas politruk koos vene merekooli õpilastega käsigranaatide kasti. Ähvardamisest aga kaugemale ei jõutud. Uue paanika ja laeva vajumise tagajärjel viis kapten laeva omavoliliselt Prangli saare randa, kuhu jõuti kell 20.30.

Teisal (164): Pärast teist rünnakut laev hakkas vajuma. Laeva kapten toimis omavoliliselt ja otsustavalt ning juhtis laeva Prangli randa. Ja veel (3): Laev aeti Prangli saare idapoolsesse tippu kinni.

Laeva esimene tüürimees ja mobiliseeritute hulgast lipnik Malahhov läksid saarele selgitama meeste maale toimetamise võimalusi. 25. aug. hommikul kell 4.00 algaski algul haavatute, hiljem tervete maaletoimetamine. Laevale jäi ainult

172

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

meeskond. Samal päeval sai laev ühelt lennukilt veel kaks tabamust ahtrisse. “Eestirand“ oli juba laevalae ja alumise ruumi poole vahemaani vee all.

Lõuna paiku ilmus „Eestiranna“ juurde vene vahilaev, kuid põgenes saksa kahuritule all, võttes sleppi paadi laeva meeskonnaga. Paadi päästis ta slepist lahti tuletorni lähedal merel... 28. aug. viisid venelased ära vallamajja kogutud raadioaparaadid ning jahipüssid.

Järgmisel hommikul – 29. aug. kell 9.40 – toimus Prangli saarel võimu üle-võtmine ja relvade äravõtmine venelastelt res.-kapten M. Grossbergeri juhtimi-sel, mille järele võim anti üle kohalviibivale vanemale sõjaväelasele – kol. Engmaale (kolonel Arved Engmaa VR II/3 – H.L.). Valve seati välja ka „Eestiranna“ juurde, mis asetses kaldast umbes 300 m kaugusel.

Kolonel Arved Engmaa (19.12.1890) suri 05.03.1947 Tallinnas. Ta on mae-tud Tallinnas Rahumäele. (590, lk 18; 625, lk 7).

Keskpäeval algas laevalt pääsnute registreerimine vallamajas. Mobiliseeri-tute hulgas viibiv end. riiginõukogu sekretär Mägi saadeti mannermaale kontakti loomiseks. Samal õhtul heisati suure männi otsa Eesti sini-must-valge ja vaate-punkti otsa keset saart veel olukorra teadmatuse tõttu valge lipp.

Õhtul saabus saarele Loksa omakaitse mehi, kaks eestlast soome mundris ja saksa ohvitsere. Viimastega koos lahkus Neeme randa kol. Engmaa, kaasa võttes 4 raskemini haavatut. Saare komandandiks jäi siis kapt. Grossberger. 30. aug. hommikul algas ülejäänud haavatute ja põrutada saanute maale vedami-ne. Haavatuid ja põrutatuid oli üldse 84, nende hulgas 27 raskemini vigastatut (nende hulka loeti ka luumurded jne.). Haavatutele järgnesid terved mehed. Õhtupoolikuks oli Neeme randa toimetatud juba umbes 1800 meest.

Päeval liikus merel jälle rohkesti venelaste paate. Rida mehi läks neid püüdma, kuid venelased avasid kuulipildujaist tule, misläbi sai surma 2 ja haa-vata 3 Loksa omakaitse-meest. Samal päeval anti saksa sõjaväelastele üle saarel vangistatud vene sõjaväelased – 2 ohvitseri ja 45 alamväelast.

31. aug. jätkus meeste vedamine Neeme randa, lõppedes kell 12.30. Mobi-liseeritute hulgast oli eraldatud umbes 80 meest isikute lähemaks selgitamiseks. Mehed kuulas koha peal üle krim.-komissar R. Sammalkivi ja nad vabastati kõik peale kahe. Vahi alla jäetuist oli üks raudtee politruk Ivanov, teine keegi juudi-soost advokaat, kes punaste päevil oli olnud kohtu-uurijaks.

173

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Prangli saarele jäi esialgu koos komandandiga 57 meest surmasaanute saareletoomist ja matmist korraldama. „Eestiranna“ teki alt trümmist saadi kätte esialgselt 12 surnut ja kaks kotitäit inimeste jäänuseid. Surmasaanud olid kõik dokumentideta. Ainult ühe isik selgus taskus olevaist pabereist – see oli Tallin-nas Tööstuse tn. 13 elutsenud Jaan Erm.

Nad maeti kaaslaste poolt saare rannikule. Hiljem on „Eestirannalt“ veel väl-ja võetud 22 laipa ja maetud samasse.

Surmasaanud maeti Prangli saare kaldale liivamäele, kuhu kaevati ühis-haud 60 mehe jaoks. Ühishaua juure paigutati 4 meetri kõrgune palgist rist pealkirjaga „Eestirand“, 24.08.1941. Esimeste maetute juurde paigutati tahvel pealkirjaga: „Jaan Erm ja 13 tundmatut“. Matusetalituse toimetas end. Haapsalu õpetaja res.-ohv. Kütt (õpetaja reservohvitser Konstantin Kütt – H.L.), kes kohalikele elanikele pidas saare kirikus ka tänujumalateenistuse. Hiljem maeti ühishauda veel 3 uppunut.

Teisal (3): Liivaseljandikul rannamändide all puhkab kodumaa liivas viimast und 34 meest. Kaaslaste poolt püstitatud kõrge, palkidest valmistatud valge puurist tähistab nende ühist puhkepaike. Ristil on pealkiri: „Eestirand“, 24.VIII 41. Alamal risti küljes ripub „Eestiranna“ päästerõngas.

Risti jalal on saareliivast kuhjatud kaks pikka kalmu. Ühe juures on püstita-tud post, kuhu esialgselt on kirjutatud: Jaan Erm ja 12 tundmatut. Hilisematel matmistel on arvu vastavalt muudetud ja nimeliselt on lisandunud Noormetsa nimeline maetu.

Prangli elanike poolt on ühishaud piiratud männilattidest aiaga...

Heidame ristisamba juurest veel pilgu merele. Õhtupäike kuldab männitü-vede vahelt paistvat läikivat merepinda. „Eestiranna“ raudne kere paistab nüüd hoopis süngena, nagu varjates veel paljude saatust.

1. sept. hommikul andis komandant Pangli saarel võimu üle eestiaegsele vallavanemale, kes jäi ka kohaliku omakaitse ülemaks. Saarele jäeti relvi ja varustust. Vallavanema kaitse alla jäi ka Aksi saar. Selleks ajaks oli meri jälle välja andnud 3 surnut, kelle matmise korraldas vallavanem. Viimased mobili-seerituist jõudsid Prangli saarelt Neeme randa 2. sept. kell 14.45 ja asusid kohe koduteele Tallinna poole. (164).

Prangli kordoni ruumidesse jäi vallavanema hoole alla kadunud meeste sel-jakotte, riideid ja saapaid. Soovitav oleks organiseerida nende Tallinna toomine, kus need hõlbustaksid kadunud isikute selgitamist. Samasse kohta tuleks siis

174

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

tuua riided ja saapad tagasi neil, kes laevalt päästsid end riieteta ja kellele ka-dunute rõivad anti välja allkirja vastu ajutiseks kasutamiseks – koju minekuks. (79).

Teisal lisatakse (78): Prangli idakaldast paarisaja meetri kaugusel rannama-daliku liivas lamab meie endise kaubalaevastiku uhkus – 7000-tonnine „Eestirand“.

Prangli kalurid jutustavad, et nad tahtnud kohe haavatuile paatidega järele sõita, kuid saarel asuv Vene piirivalve pole seda lubanud. Alles järgmise päeva varahommikul saadi niikaugele, et mobiliseerituid hakati tooma saarele. Öö jooksul olid muidugi paljud juba oma algatusel ujunud randa.

Mehed olid läbielatust niivõrd vapustatud, et mõnigi kaotas veel saarel när-vid. Üks tundmatu hullus, jooksis metsa ja on tänaseni kadunud. Tema laipa saarel ei leidu...

Kõik kartsid, et neid saarelt veel Venemaale viiakse, kuid lubasid pigem end tappa lasta kui laevale minna.

Merel laevalt vettehüppamisel on siiski osa mehi pääsenud laevadele ja edasi viidud Leningradi...

Saarele jõudnute kartus osutus asjatuks. Mehed pääsid pärast mõnepäeva-list Prangli rahva hoolitsuse all viibimist juba vabasse Tallinna tagasi.

Kui mobiliseeritud mehed Eestirannalt olid õnnelikult pääsenud, tegid nad oma elu suurima päeva mälestuseks vägevad tropid. Eestirannale laaditi enne mobiliseeritute sadamasse toomist laeva põhjale metalltorusid ning lasti luugist alla suurtes vaatides piiritusevabrikutest veetud puskarit ja Roseni juurest too-dud puhast piiritust. Laadijad olid vaatidesse puurinud auke ning nendest mitu pange puskarit ja piiritust välja lasknud. Õhtuks oli pool laeva purjus. Mõistagi jõudsid sadamatöölised, samuti punamadrused sadamas vaid tühise osa laa-dungist ära juua. Eks jagus vrakki jäänud jääkidest nüüd puskarit ja piiritust ka mobiliseeritutele. (381).

Teatakse, et Eesti Kunstimuuseumis Tallinnas pakiti kokku 70 kunstiteos, mis pandi samuti „Eestirannale“ (631,lk 90).

ZEVi ettevõttel asuti 1942. aasta augustikuu lõpul selgitama Eestirannal hukkunud mobiliseeritute isikuid (19; 467).

Kuna „Eestirannal“ surmasaanud mobiliseeritute matmisel Prangli saarele ei toimetatud isikute kindlakstegemist küllaldase täpsusega, siis teostas ZEV selgitamiseks nüüd ühishaua lahtikaevamise. ZEV-i esindajaina viibisid nädala-

175

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

päevad Prangli saarel J. Lepist, E. Randmere ja arstina dr. J. Renter, kes teos-tasid iga maetu suhtes täieliku vaatluse, kusjuures võeti riieproovid ja taskuis leiduvad esemed ning koostati vaatlusprotokoll.

Kohapeal toimunud vaatlusel selgusid nüüd taskuist leitud dokumentide alu-sel järgmised isikud: Stanislav Lisovski, Ed. Makki, Karl Laubert, Feodor Serov, Arnold Eelmaa, Eduard Nurk.

Toimetati ZEV-i esindajate korraldusel „Eestiranna“ laevaruumis tuukri poolt järelevaatus, kuid rohkem laipu seal ei leitud...

Laibad asetati ZEV-i poolt tellitud ja kalapaatidel Pranglisse toimetatud kirs-tudesse ning maeti samasse matmispaika. Igale hauale püstitati puurist, millele märgiti järjekorranumber vastavalt vaatlusprotokollile. Haudade read palistati mererannalt korjatud valgete munakividega.

„Eestirannal“ viibis kindlasti üle 3500 mobiliseeritu. Prangli saarel registreeri-ti randa jõudnutena 2 762 isikut. Laevalt hulgaliselt merre hüpanuist päästeti mõnisada vene laevade poolt ja viidi Leningradi. Kindlasti surmasaanuid ja saarele maetuid on 44 isikut.

Ka teisal kinnitatakse, et Prangli saarele maeti 44 hukkunu jäänused. „Eestiranda“ loodetakse veel tänavu (1942. aastal – H.L.) vedada Tallinna, siis selgub lõplikult, kas laev varjab endas veel mõnda hukkunut. (3).

Pühapäeval, 30. augustil 1942 tähistas Prangli saare elanikkond enamlaste võimu alt vabanemise aastapäeva, mis kujunes ühtlasi Eestirannal hukkunute mälestuspäevaks (373). Pidulik päev algas kellade helistamisega saare kabelis, mille järele jutlustas „Eestirannalt“ pääsenud Peetri koguduse õpetaja Kütt. Kabelist siirdusid saare elanikud ühes kohaliku omakaitse, „Eestirannal“ hukkunute omastega ja külalistega rongkäigus „Eestirannal“ huk-kunute kalmistule, mis jätab nüüd ZEV-i poolt korrastatuna kauni ja meeldejää-va pildi. Leinajumalateenistuse pidas õpetaja Kütt.

10. oktoobril 1942 kirjutati ajalehes Eesti Sõna (467): „Eestirannal“ hukkunud 44 mobiliseeritust on senini kindlaks tehtud 23 isiku laibad – 21 isiku omaksed ei ole seni veel riideproovidega tutvuma tulnud. Kõik hukkunud on maetud Prangli saare uuele kalmistule, kus nende hauad ja haudade ümbrus on ZEV-i poolt korrastatud ja ilustatud. Haudade edaspidise korrashoiu on enda peale võtnud Prangli saare elanikkond eesotsas vallavanem Sumbergiga.

176

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Ja jäid merre, kõneleb läbi rinde Eestisse tagasi jõudnud tallinlane (43): Mind käsutati hipodroomi „mobilisatsiooni“-punkti 22. augustil. Sel ajal oli juba selgesti kuulda Nende meeste saatusest, kes „Eestirannalt“ randa ei pääsenud üha lähenevat suurtükimürinat, mispärast hellitati lootust, et meid ei suudetagi enam ära viia ja nii pääseme oma kodulinnas sakslaste poolele. Sama päeva õhtul meid viidi edasi Vabriku tänava koolimajja. Paar tundi pärast seda, kui olime asunud koolimajja, käsutati rivisse ja teekond läks otsejoones sadamas-se, kus kai ääres seisis „Eestirand“. Anti käsk kohe laevale ronida. Kesköö paiku olid mehed juba kõik peal ja varsti seejärel viidi laev reidile. Seal olime kuni 24. augusti hommikuni, mis ajaks kogunes karavani suur hulk laevu. Kara-van koosnes 17 laevast (164).

Laevakaravan alustas liikumist Leningradi suunas kella 10 paiku hommikul. Olin end kodus varustanud jalgrattakummiga, mille pärast täispuhumist sidusin ümber keha. Samal päeval kella 2 paiku algaski laevakaravanile õhurünnak ja peagi langes ka üks pomm „Eestiranna“ ruumi. Ruttasin nüüd ühe lähemal asetseva päästepaadi juurde, kus juba askeldas 6-7 meest, päästes lahti selle köisi. Vilumatult ja suure ähmiga talitades aga ei edenenud neil paadi allalask-mine kuigi libedalt. Viskasin nüüd palitu ja pintsaku seljast ja hüppasin paati. Üks paadiots pääses lahti ja langes otsapidi vette. Kõik paadisolijad sulpsata-sid vette. Lisandusid need, kes olid laeva külge rippuvat nöörredelit pidi asunud paati ronima. Laev liikus kogu aeg edasi. Vees olijad haarasid üksteisest kinni, rebides nii kaaslasi alla, mille tagajärjel suur osa neist vajus ka põhja. Minul õnnestus siiski eemale ujuda ja lõpuks kinni haarata ka ühest juhuslikult laineil kiikuvast plangutükist.

Kui siis „Eestirand“ oli jõudnud juba eemale, ujus veepinnal lainete vahel mehi ja mitmesuguseid esemeid. Ümberringi kajasid appihüüded, mis hiljem, kui pääsmise lootus juba kippus kaduma, muutusid meeletuks kisaks. Pikapea-le hakkasid need siiski vaibuma sedamööda, kuidas ujujate arv ümberringi vähenes. Meie lähedalt möödusid mitmed laevad, kuid ükski ei teinud meie päästmiseks mingit katset.

Lõpuks tekkis selle plangu juurde, mille küljes rippusin, veel teine mobili-seeritu „Eestirannalt“ ja nüüd ootasime juba kahekesi pääsmist. Kui olime niiviisi vees viibinud juba tublisti üle kolme tunni ja viimseni külmunud, tuli mingi puksiir ja hakkas vees ujuvaid mehi välja koristama. Neid kogunes sinna kümmekond, kusjuures suur osa oli vaid spordipükste ja trikoo väel.

177

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Niiviisi külmast lõdisevaina, toimetati meid Leningradi, kus meid paigutati mingisse tühja laoruumi. Seal hankisid mitmed poolpaljad mehed endile ümber vanad kotiräbalad, kuna alles mitu päeva hiljem toodi meile kehakatteks ka vanu ärakulunud riideesemeid.

Nagu imekombel pääsis Soome lahele kindlale hukkumisele viimisest purje-kas „Jaan Teär“, millele oli vanglaist aetud kokku hulgaliselt poliitilisi vange – 450 meest ja 34 naist. Kõik nad olid bolsevistliku terrori all vanglais kannatanud igasuguseid kirjeldamatuid vintsutusi ja ülekuulamispiinu, üks rohkem, teine vähem. (540).

Teisal kinnitatakse (630, lk 10): Hukkumisest pääses umbes 450 mees- ja 34 naisvangi, kes olid Tallinnas paigutatud väikesele mootorlaevale (mootorpurje-kale) „Jaan Teär“ Venemaale viimiseks. Venelastel ei õnnestunud enam laeva ära viia. See pöördus pärast ligikaudu kolmepäevast ekslemist keset sõjamöllu Tallinna reidil sadamasse tagasi.

Purjekal Jaan Teär oli mehi mitut masti: küll mobilisatsioonist kõrvalehoid-jaid ja nende varjajaid, neid keda süüdistati sidemetes metsavendadega, relva-de hoidmises, nõukogudevastaste juttude levitamises, Kaitseliidu rakukeste loomises, mustade nimekirjade koostamises, küll spionaažis Saksamaa kasuks. Kõik nad olid eksinud KrK § 58 ühe või teise või siis korraga mitme punkti vastu. NKVD küüsist pääsenud hüüdsid oma alust surmale määratud orjade laevaks. (318).

Purjekal Jaan Teär oli ka tehnikaülikooli õppejõud A. Linari. Ta oli end Valklas üle kuu varjanud suvila pööningul ja metsas, kuid viimaks välja tulnud, et pisut vabamalt luid-liikmeid sirutada. Siis olnud ka arreteerijad linnast kohal. (385).

Oma mälestustest vangidelaeval veedetud päevist jutustab dipl ins A. Linari (540): 23. augusti varahommikul kuulen kõrvalkongis (Pagari tänava sisevang-las – H.L.) naiste metsikut karjumist, mis vähehaaval vaikib. Järsku paiskub lahti minu kongi uks ja mulle antakse käsk riietuda ja asjad kokku panna. Kas nüüd on siis käes lõpp? Sama käsk antakse aga ka kõrvalkongidesse. Siis viiakse meid läbi hoovi pimedasse kangialusesse, kus seisab puldankattega veoauto, millesse käed seljataga käsutatakse sisse astuma.

Sees istume auto põrandale. Meid on 8 vangi ja 6 valvurit. Kate suletakse, auto veereb tänavale. Käänakute järgi otsustades sõidame piki Suurtüki täna-vat, siis üle raudtee. Kas nüüd vasakule? Ei paremale – Merepuiestee poole!

178

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Tähendab – Liiva metsa mahalaskmisele veel ei viida. Auto keerab paremale, siis peagi vasakule ja sõit läheb mäest alla. Süda läheb veidi kergemaks, sest jõuame Patarei vanglasse. Seekord ainult korterivahetus. Uues vanglas antak-se tagasi püksirihm, taskupeegel ja kamm, kuid raha ja väärtesemed jäävad saamata. Meie vaoauto täis – kaheksa meest – aetakse suurde tuppa, mil on aknad mere poole. Pimeduses võime mõtteid vahetada. Esimest korda vangis-tamisest saadik võisin vabalt vestelda.

Kosutav oli näha, kuidas hommik koitis ja merelt udu lahtus. Näeme merd ja päikesevalgust, mida pole juba üle kümne päeva näinud. Mis nüüd saab, kas hakkavad uuesti üle kuulama, kas viiakse laevale? – need mõtted keerlesid peas. Vahetevahel avanes uks ja sisenes uusi vange, küll kompsudega, küll ilma, küll riietes, küll särgiväel ja paljajalu. Olenevalt sellest, kuidas kellegi valvu-ri tujukus oli lubanud riietuda. Üksikuil olid kaasas isegi korralikud leivakotid ja tubaka ning paberosside tagavarad. Need jagasid teistega sõbralikult ja peagi hõõgus videvikus lugematu hulk paberossiotsi nagu jaaniussikesi. Valgenedes sai igaüks veidi leiba ja neli soolasilku. Lõunaks oli maitsetu tanguleem, õhtuks samuti. Päeva kestes teostati korduvalt ülelugemisi ja kontrolle.

Öösel käsutati meid 25-mehelistes salkades õuele, asetati veoautodesse ja karavan hakkas liikuma. Kuhu? Mööda Patarei tänavat elektrijaamani ja siis piki Soo tänavat Miinisadamasse. Ikkagi laevale! Miinisadamast keeras aga kara-van tagasi. Selgus, et meie veoks määratud transportlaev laadis peale haava-tuid ja punaväge.

Jälle tagasi vanglasse, kuid suure rõõmuga, et kodumaa pind on veel jalga-de all.

Nüüd paigutati meid umbes 50-mehelistes salkades ühiskongidesse, kust narid olid kõrvaldatud. Ukse läbi kuulsime, et vanglas oli ka naisi. Järgmisel päeval pärast lõunasööki käsutati meid uuesti õue ja veoautodesse. Autode rodu veeres sadamasse, kus Põhja muuli ääres seisis kolmemastiline kaitse-värviga ülevõõbatud purjekas „Jaan Teär“. Selle sisemusse tühjendasid kõik veoautod oma inimlasti. (630, lk 36).

Mahukas laevaruumis oli peagi selline ruumikitsikus, et kõik ei mahtunud is-tumagi. Laev sumises kui mesipuu. Avastati tuttavaid ja loodi uusi tutvusi. Lõ-puks toodi laevaruumi ka 34 naisvangi, kes paigutati paari lauaga piiratud eri-nurka. Mahalaskmise ähvardusel keelati suitsetamine ja naistega jutlemine. Meeleolu oli äärmiselt halb. Naised nutsid, mehed olid kõik tõsised. Väljas valit-ses täieline vaikus, ei kostnud mingisugust sõjakära. Pääsmislootused hakkasid kaduma.

179

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Laevaluugist lasti alla suured plekktoobrid loomulike tarvete rahuldamiseks. Olemine-elamine oli nagu aasialikus loomaaias. Lõpuks anti siiski luba suitseta-da. Õhk muutus lämmatavalt palavaks. Joogivett anti veidi vaid palumise peale ja üteldi, et peame olema veega kokkuhoidlikud, sest veepaak on väike ja ees seisab pikk teekond.

Pimedas hiivati ankur, vabastati trossid ja „Teär“ liikus vedurlaeva slepis sa-damast välja. Kus me oleme, seda näeks alles laevalaele pääsedes. Seepärast oli järgmisel hommikul rohkesti vabatahtlikke plekktoobreid üles vinnamas. Toobriviijad olidki iga päev ainsad, kes meile tõid teateid selle kohta, mida väl-jas oli näha.

Selgus, et oleme Kadrioru ranna kohal paarisaja sammu kaugusel sadama-suust. Miks laev edasi ei liigu? Kas väljapääs Tallinna reidilt on takistatud? Hoiti pöialt ja palvetati, et see nii oleks. Päeva jooksul kuulsime veel toobrikandjailt, et alul päris lähedal asetsevad sõjalaevad on eemaldunud paari kilomeetri kaugusele.

Siis algas põrgulik ragin. Langesid lennukite pommid, mürisesid laevade kahurid ja üle meie purjeka vingusid kergemad ja raskemad mürsud. Maa poolt tulistati kahureist. Aegajalt kuulsime nende mürskude tabamisi läbi vee kostva metallilise pragina näol...

Ühel päeval langes meie laevale rohkesti granaadikilde... Kõigil oli heameel, et päästjate kahurvägi on täies tegevuses ja mürsurahe meie vahetus lähedu-ses. Lootus pääsmiseks aina tugevnes.

Toitlusolud olid laevas võrratult halvad. Kui esimesel päeval igaühele anti neli soolasilku ja pool kilogrammi leiba, siis kolmandal päeval oli leivaportsjon juba ainult 200 grammi. Joogiveele oli tekkinud halb maitse. Paljude seedimine oli juba täiesti korrast ära. Plekktoobrid haisesid kohutavalt. Naisi püüdsime trööstida igasuguste vaevaltmõeldavate pääsmislootust andvate juttudega.

Vähehaaval tekkisid Tallinnas arvukad tulikahjud, millede verev kuma pais-tis isegi meie juurde alla laevaruumi... Tulemeri levis üle kogu rannajoone... Sepitseti igasuguseid plaane tegutsemiseks. Kõik palusid ja ootasid vihma tulekut, et see takistaks tule levimist.

Kõigi suureks rõõmuks hakkaski vihma sadama, alul kergelt ja siis veidi tu-gevamalt, kuid kestvalt. Magasin luugi all. Väsimus oli nii suur, et ei tundudki vihma, kuigi ärgates leidsin, et olin vööst varvasteni täiesti läbi ligunenud. Mis loevad märjad riided! Asi oli aga halb – toiduks antav leib oli juba hallitanud. Kui tõesti merele viivad, siis on varaks nälg.

180

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kesknädalal, 27. augustil, teatasid meie toobrikandjad, et laev asetseb Paljassaare ja Aegna vahel, kuna sõjalaevad on kaugel Aegna ja Naissaare vahel. Meie lähedal on ainuüksi „Kirov“. Mis kavatsused sellel meiega on? Järgmisel ööl kostis laevalaelt, kuidas meie valvurid hõikasid mööduvale vedur-laevale, et see läheneks. Meie suureks rõõmuks oli see hüüdmine asjatu.

Järgmisel päeval selgus, et meie laev triivib aeglaselt Paljassaare soppi ja sõjalaevad on kõik kaugel silmapiiril. Rannas on aga karil suur neljamastiline purjekas, asetsedes viltu. Selle lagi mustendab inimestest. Teadmata on, mis laev see on ja kes on tema pardal. Maa pool valitseb täieline vaikus. Mis on sündinud? Kelle käes on linn?

Valvurid millegipärast hakkasid ootamatult meile vett andma küsimatult ja näitasid ka lahkemat nägu. Mida nad meiega kavatsesid? Äkki hõikas üks neist ülalt, et kes tunneb laevamasinaid? Kolm vangi ronisid üles. Veidi aja pärast tulid nad tagasi ja seletasid, et neid kästud purjeka mootor korda seada. See osutus aga võimatuks. Nagu hiljem selgus, olid laevalt lahkunud eestlastest meremehed viinud sõidu takistamiseks mootori kolvid meelega kaasa.

Edasi nõudsid valvurid alt meest, kes tunneb purjepaati. Üks mees lasti üles ja see seadis päästepaadile purjed. Oli ilmne, et valvurid tahavad laevalt põge-neda. Mida teevad nad aga meiega? Kaaluti võimalusi nendele kallaletungiks. Üle 400 mehe paljakäsi 8 relvastatud mehe vastu – see arvuline ülekaal andis lootusi, kuna pealegi toobrikandjad võinuksid igaüks ühe valvuri koos püssiga tõugata laevaruumi. Polnud aga teada, kelle käes on Paljassaar. Kui seal on venelased, siis saame silmapilkselt mässajate palga. Otsustasime oodata lõu-nase toobrite tühjendamiseni, kuna siis oleme Paljassaarele palju lähemale triivinud.

Nii kaua me ei tarvitsenud enam oodata. Peagi kuulsime aerupaadi lähe-nemist ja küsimust, miks meie laev ei sõida teistele järele. Valvurid vastasid, et mootor on rikkis ja omal jõul laev ei liigu, kuid vedurlaeva pole. Paat sõitis edasi. Valvurid muutusid järjest rahutumaks, vangide tuju aga tõusis.

Äkki kutsuti laevalaele kõik meie hulgas olevad purjeasjanduse tundjad. Läks umbes 10 meest. Murega vaatasime ja kuulsime kuidas nad hakkasid askeldama mastide ja purjede juures. Peagi seletasid nad valvureile, et purjede kordaseadmiseks kuluvat vähemalt kolm päeva, ja tulid tagasi. Mehed muigasid ise, et purjed olnud päris korras!

Laevalael algas kiire askeldamine. Valvurid olid täies lahinguvarustuses ja liikusid paadi poole leivapätside ning veevaadikesega. Kõik vangid pidasid

181

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

hinge kinni ja kuulatasid pinevalt. Kuulsime paadi vettesulpsatamist, ja tasase pladinaga liikus see laevast eemale. Pääsmisvõimalus oli saabunud – olime üksi!

Osavamad meist ronisid nüüd kiiresti üles mööda varem valmispandud nöö-re. Kiiresti otsiti kogu laev läbi seest- ja väljastpoolt, kas pole maha jäänud põrgumasinat. Siis lasti redel alla laevaruumi ja vangid ronisid laevalaele. Olime laeval peremehed. Meie hulgas viibivat vana laevakaptenit paluti võtta juhtimine enda peale. Teised meremehed asusid kiiresti purjesid seadma. Kõik teised valmistasid endale puuhalgudest päästevahendeid. Purjed seati korda ja tõm-mati üles mitte kolme päevaga, vaid kahe tunniga. Kuhu aga nüüd sõita?

Paljassaare poolt lähenes aerupaat, milles olid kaks hävituspataljoni meest kahe haavatuga. Meestel olid kaasas automaatpüssid. Võtsime haavatud par-dale, kuid terveid ei lasknud, kartes asjatuid ohvreid neilt relvade äravõtmisel. Mehed sõitsidki edasi sõjalaevade poole. Kas sõjalaevad hakkavad meid tulis-tama või mitte?

Äkki kostis Paljassaare rannalt kuulipildujaraginat. Otsustasime sinna mitte sõita, vaid minna läbi sadama suus asetseva allveelaevade tõkkevärava, olgu see mineeritud või mitte. Meie laev oli puust ja ega plahvatusel ikkagi kõik ei hukku.

Hakkame hiivama ankrut, kuid see ei tõuse. Kiiresti saetakse ankruketi lüli läbi rauasaega, ankur vajub põhja ning „Jaan Teär“ ujub reidi poole. Miinisada-mast kostab kuulipildujaraginat – ka sinna ei saa maabuda. Purjetame edasi. Kõiki teeb rahutuks uus hauavaikus maal. Kes on linnas peremees? Maa poolt läheneb saksa pommituslennuk. Kapten käsib kiiresti heisata varem signaallip-pude kastist leitud eesti lipu. Kõik lehvitavad rättidega või peakatetega. Lennuk teeb peakohal paar tiiru ja lendab edasi merele sõjalaevade suunas, pidamata meid vaenlaseks.

Äkki kõmatab rannast pauk ja mürsk lõhkeb meie laeva parema parda lähe-dal vees. Mida see tähendab? Kas meid tulistatakse rannast ja venelaste poolt? Kiiresti lastakse lipp alla ja laevalael viibijad poevad varju. Kõlab teine pauk ja mürsk tabab laeva. Tekib masendav tunne. Olime juba nagu päästetud ja ikkagi ei ole. Kas tõesti bolševikud meid veel viimasel minutil hävitavad?

Rohkem laske ei järgne. Ettevaatlikult piilutakse randa. Äkki elav rõõmusu-min üle kogu laevalae – Kadrioru rannal lehvib mastis sini-must-valge! Kiiresti on lipp ka meie mastis. Paljud ei suuda oma silmi uskuda. Suur rõõmupuhang haarab kõiki, soovitakse vastastikku õnne, surutakse käsi, kaelustatakse üks-

182

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

teist. Imekombel oleme tõesti viimaks pääsnud surmast. Üle kogu laeva kostab „Eestimaa, su mehemeel...“ ja hümn. Kõigil on suurest vapustusest silmad pisarais. Paljud ei saa üldse laulda – paiguti paar sõna ja siis jälle nuuksed.

Rannale koguneb inimesi ja hakkab lehvitama. Kapten käsib tagavaraankru merre lasta, et mitte põhja kinni joosta. Kolm vangi ujuvad kaldale, sest meil puuduvad paadid. Rannal olijad, kuulnud, et oleme poliitilised vangid, on ääre-tult rõõmsad.

Paadiga tulevad laevale kaks saksa sõjaväelast, keda hurraa-hüüetega õh-ku loobitakse. Imestavad, et pääsime läbi mineeritud tõkkeväravast. Järgmisel hommikul oli laev sadamas kai ääres, ja valvurite poolt mahajäetud vangipabe-rid taskus, sammume õnnelikult kodu poole.

Pühapäeval, 30. augustil 1942 tähistas Prangli saare elanikkond enamlaste võimu alt vabanemise aastapäeva, mis kujunes ühtlasi Eestirannal hukkunute mälestuspäevaks (373). Pidulik päev algas kellade helistamisega saare ka-belis, mille järele jutlustas „Eestirannalt“ pääsenud Peetri koguduse õpetaja Kütt. Kabelist siirdusid saare elanikud ühes kohaliku omakaitse, „Eestirannal“ hukkunute omastega ja külalistega rongkäigus „Eestirannal“ hukkunute kalmistule, mis jätab nüüd ZEV-i poolt korrastatuna kauni ja meeldejääva pildi. Leinajumalateenistuse pidas õpetaja Kütt.

10. oktoobril 1942 kirjutati ajalehes Eesti Sõna (467): „Eestirannal“ hukku-nud 44 mobiliseeritust on senini kindlaks tehtud 23 isiku laibad – 21 isiku omak-sed ei ole seni veel riideproovidega tutvuma tulnud. Kõik hukkunud on mae-tud Prangli saare uuele kalmistule, kus nende hauad ja haudade ümbrus on ZEV-i poolt korrastatud ja ilustatud. Haudade edaspidise korrashoiu on enda peale võtnud Prangli saare elanikkond eesotsas vallavanem Sumbergiga.

Ja jäid merre, kõneleb läbi rinde Eestisse tagasi jõudnud tallinlane (43): Mind käsutati hipodroomi „mobilisatsiooni“-punkti 22. augustil. Sel ajal oli juba selgesti kuulda Nende meeste saatusest, kes „Eestirannalt“ randa ei pääsenud üha lähenevat suurtükimürinat, mispärast hellitati lootust, et meid ei suudetagi enam ära viia ja nii pääseme oma kodulinnas sakslaste poolele. Sama päeva õhtul meid viidi edasi Vabriku tänava koolimajja. Paar tundi pärast seda, kui olime asunud koolimajja, käsutati rivisse ja teekond läks otsejoones sadamas-se, kus kai ääres seisis „Eestirand“. Anti käsk kohe laevale ronida. Kesköö paiku olid mehed juba kõik peal ja varsti seejärel viidi laev reidile. Seal olime kuni 24. augusti hommikuni, mis ajaks kogunes karavani suur hulk laevu. Kara-

183

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

van koosnes 17 laevast (164). Laevakaravan alustas liikumist Leningradi suu-nas kella 10 paiku hommikul. Olin end kodus varustanud jalgrattakummiga, mille pärast täispuhumist sidusin ümber keha. Samal päeval kella 2 paiku al-gaski laevakaravanile õhurünnak ja peagi langes ka üks pomm „Eestiranna“ ruumi. Ruttasin nüüd ühe lähemal asetseva päästepaadi juurde, kus juba as-keldas 6-7 meest, päästes lahti selle köisi. Vilumatult ja suure ähmiga talitades aga ei edenenud neil paadi allalaskmine kuigi libedalt. Viskasin nüüd palitu ja pintsaku seljast ja hüppasin paati. Üks paadiots pääses lahti ja langes otsapidi vette. Kõik paadisolijad sulpsatasid vette. Lisandusid need, kes olid laeva külge rippuvat nöörredelit pidi asunud paati ronima. Laev liikus kogu aeg edasi. Vees olijad haarasid üksteisest kinni, rebides nii kaaslasi alla, mille tagajärjel suur osa neist vajus ka põhja. Minul õnnestus siiski eemale ujuda ja lõpuks kinni haarata ka ühest juhuslikult laineil kiikuvast plangutükist.

Kui siis „Eestirand“ oli jõudnud juba eemale, ujus veepinnal lainete vahel mehi ja mitmesuguseid esemeid. Ümberringi kajasid appihüüded, mis hiljem, kui pääsmise lootus juba kippus kaduma, muutusid meeletuks kisaks. Pikapea-le hakkasid need siiski vaibuma sedamööda, kuidas ujujate arv ümberringi vähenes. Meie lähedalt möödusid mitmed laevad, kuid ükski ei teinud meie päästmiseks mingit katset.

Lõpuks tekkis selle plangu juurde, mille küljes rippusin, veel teine mobilisee-ritu „Eestirannalt“ ja nüüd ootasime juba kahekesi pääsmist. Kui olime niiviisi vees viibinud juba tublisti üle kolme tunni ja viimseni külmunud, tuli mingi puksiir ja hakkas vees ujuvaid mehi välja koristama. Neid kogunes sinna kümmekond, kusjuures suur osa oli vaid spordipükste ja trikoo väel.

Niiviisi külmast lõdisevaina, toimetati meid Laningradi, kus meid paigutati mingisse tühja laoruumi. Seal hankisid mitmed poolpaljad mehed endile ümber vanad kotiräbalad, kuna alles mitu päeva hiljem toodi meile kehakatteks ka vanu ärakulunud riideesemeid.

Nagu imekombel pääsis Soome lahele kindlale hukkumisele viimisest purje-kas „Jaan Teär“, millele oli vanglaist aetud kokku hulgaliselt poliitilisi vange – 450 meest ja 34 naist. Kõik nad olid bolševustliku terrori all vanglais kannatanud igasuguseid kirjeldamatuid vintsutusi ja ülekuulamispiinu, üks rohkem, teine vähem. (540).

184

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Teisal kinnitatakse (630, lk 10): Hukkumisest pääses umbes 450 mees- ja 34 naisvangi, kes olid Tallinnas paigutatud väikesele mootorlaevale (moo-torpurjekale) „Jaan Teär“ Venemaale viimiseks. Venelastel ei õnnestunud enam laeva ära viia. See pöördus pärast ligikaudu kolmepäevast ekslemist keset sõjamöllu Tallinna reidil sadamasse tagasi.

Purjekal Jaan Teär oli mehi mitut masti: küll mobilisatsioonist kõrvalehoid-jaid ja nende varjajaid, neid keda süüdistati sidemetes metsavendadega, relva-de hoidmises, nõukogudevastaste juttude levitamises, Kaitseliidu rakukeste loomises, mustade nimekirjade koostamises, küll spionaažis Saksamaa kasuks. Kõik nad olid eksinud KrK § 58 ühe või teise või siis korraga mitme punkti vastu. NKVD küüsist pääsenud hüüdsid oma alust surmale määratud orjade laevaks. (318).

Purjekal Jaan Teär oli ka tehnikaülikooli õppejõud A. Linari. Ta oli end Valklas üle kuu varjanud suvila pööningul ja metsas, kuid viimaks välja tulnud, et pisut vabamalt luid-liikmeid sirutada. Siis olnud ka arreteerijad linnast kohal. (385).

Oma mälestustest vangidelaeval veedetud päevist jutustab dipl ins A. Linari (540): 23. augusti varahommikul kuulen kõrvalkongis (Pagari tänava sisevang-las – H.L.) naiste metsikut karjumist, mis vähehaaval vaikib. Järsku paiskub lahti minu kongi uks ja mulle antakse käsk riietuda ja asjad kokku panna. Kas nüüd on siis käes lõpp? Sama käsk antakse aga ka kõrvalkongidesse. Siis viiakse meid läbi hoovi pimedasse kangialusesse, kus seisab puldankattega veoauto, millesse käed seljataga käsutatakse sisse astuma.

Sees istume auto põrandale. Meid on 8 vangi ja 6 valvurit. Kate suletakse, auto veereb tänavale. Käänakute järgi otsustades sõidame piki Suurtüki täna-vat, siis üle raudtee. Kas nüüd vasakule? Ei paremale – Merepuiestee poole! Tähendab – Liiva metsa mahalaskmisele veel ei viida. Auto keerab paremale, siis peagi vasakule ja sõit läheb mäest alla. Süda läheb veidi kergemaks, sest jõuame Patarei vanglasse. Seekord ainult korterivahetus. Uues vanglas antak-se tagasi püksirihm, taskupeegel ja kamm, kuid raha ja väärtesemed jäävad saamata. Meie vaoauto täis – kaheksa meest – aetakse suurde tuppa, mil on aknad mere poole. Pimeduses võime mõtteid vahetada. Esimest korda vangis-tamisest saadik võisin vabalt vestelda.

Kosutav oli näha, kuidas hommik koitis ja merelt udu lahtus. Näeme merd ja päikesevalgust, mida pole juba üle kümne päeva näinud. Mis nüüd saab, kas hakkavad uuesti üle kuulama, kas viiakse laevale? – need mõtted keerlesid

185

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

peas. Vahetevahel avanes uks ja sisenes uusi vange, küll kompsudega, küll ilma, küll riietes, küll särgiväel ja paljajalu. Olenevalt sellest, kuidas kellegi valvu-ri tujukus oli lubanud riietuda. Üksikuil olid kaasas isegi korralikud leivakotid ja tubaka ning paberosside tagavarad. Need jagasid teistega sõbralikult ja peagi hõõgus videvikus lugematu hulk paberossiotsi nagu jaaniussikesi. Valgenedes sai igaüks veidi leiba ja neli soolasilku. Lõunaks oli maitsetu tanguleem, õhtuks samuti. Päeva kestes teostati korduvalt ülelugemisi ja kontrolle.

Öösel käsutati meid 25-mehelistes salkades õuele, asetati veoautodesse ja karavan hakkas liikuma. Kuhu? Mööda Patarei tänavat elektrijaamani ja siis piki Soo tänavat Miinisadamasse. Ikkagi laevale! Miinisadamast keeras aga kara-van tagasi. Selgus, et meie veoks määratud transportlaev laadis peale haava-tuid ja punaväge.

Jälle tagasi vanglasse, kuid suure rõõmuga, et kodumaa pind on veel jalga-de all.

Nüüd paigutati meid umbes 50-mehelistes salkades ühiskongidesse, kust narid olid kõrvaldatud. Ukse läbi kuulsime, et vanglas oli ka naisi. Järgmisel päeval pärast lõunasööki käsutati meid uuesti õue ja veoautodesse. Autode rodu veeres sadamasse, kus Põhja muuli ääres seisis kolmemastiline kaitse-värviga ülevõõbatud purjekas „Jaan Teär“. Selle sisemusse tühjendasid kõik veoautod oma inimlasti. (630, lk 36).

Mahukas laevaruumis oli peagi selline ruumikitsikus, et kõik ei mahtunud is-tumagi. Laev sumises kui mesipuu. Avastati tuttavaid ja loodi uusi tutvusi. Lõ-puks toodi laevaruumi ka 34 naisvangi, kes paigutati paari lauaga piiratud eri-nurka. Mahalaskmise ähvardusel keelati suitsetamine ja naistega jutlemine. Meeleolu oli äärmiselt halb. Naised nutsid, mehed olid kõik tõsised. Väljas valit-ses täieline vaikus, ei kostnud mingisugust sõjakära. Pääsmislootused hakkasid kaduma.

Laevaluugist lasti alla suured plekktoobrid loomulike tarvete rahuldamiseks. Olemine-elamine oli nagu aasialikus loomaaias. Lõpuks anti siiski luba suitseta-da. Õhk muutus lämmatavalt palavaks. Joogivett anti veidi vaid palumise peale ja üteldi, et peame olema veega kokkuhoidlikud, sest veepaak on väike ja ees seisab pikk teekond.

Pimedas hiivati ankur, vabastati trossid ja „Teär“ liikus vedurlaeva šlepis sa-damast välja. Kus me oleme, seda näeks alles laevalaele pääsedes. Seepärast oli järgmisel hommikul rohkesti vabatahtlikke plekktoobreid üles vinnamas.

186

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Toobriviijad olidki iga päev ainsad, kes meile tõid teateid selle kohta, mida väl-jas oli näha.

Selgus, et oleme Kadrioru ranna kohal paarisaja sammu kaugusel sadama-suust. Miks laev edasi ei liigu? Kas väljapääs Tallinna reidilt on takistatud? Hoiti pöialt ja palvetati, et see nii oleks. Päeva jooksul kuulsime veel toobrikandjailt, et alul päris lähedal asetsevad sõjalaevad on eemaldunud paari kilomeetri kaugusele.

Siis algas põrgulik ragin. Langesid lennukite pommid, mürisesid laevade kahurid ja üle meie purjeka vingusid kergemad ja raskemad mürsud. Maa poolt tulistati kahureist. Aegajalt kuulsime nende mürskude tabamisi läbi vee kostva metallilise pragina näol...

Ühel päeval langes meie laevale rohkesti granaadikilde... Kõigil oli heameel, et päästjate kahurvägi on täies tegevuses ja mürsurahe meie vahetus lähedu-ses. Lootus pääsmiseks aina tugevnes.

Toitlusolud olid laevas võrratult halvad. Kui esimesel päeval igaühele anti neli soolasilku ja pool kilogrammi leiba, siis kolmandal päeval oli leivaportsjon juba ainult 200 grammi. Joogiveele oli tekkinud halb maitse. Paljude seedimine oli juba täiesti korrast ära. Plekktoobrid haisesid kohutavalt. Naisi püüdsime trööstida igasuguste vaevaltmõeldavate pääsmislootust andvate juttudega.

Vähehaaval tekkisid Tallinnas arvukad tulikahjud, millede verev kuma pais-tis isegi meie juurde alla laevaruumi... Tulemeri levis üle kogu rannajoone... Sepitseti igasuguseid plaane tegutsemiseks. Kõik palusid ja ootasid vihma tulekut, et see takistaks tule levimist.

Kõigi suureks rõõmuks hakkaski vihma sadama, alul kergelt ja siis veidi tu-gevamalt, kuid kestvalt. Magasin luugi all. Väsimus oli nii suur, et ei tundnudki vihma, kuigi ärgates leidsin, et olin vööst varvasteni täiesti läbi ligunenud. Mis loevad märjad riided! Asi oli aga halb – toiduks antav leib oli juba hallitanud. Kui tõesti merele viivad, siis on varaks nälg.

Kesknädalal, 27. augustil, teatasid meie toobrikandjad, et laev asetseb Paljassaare ja Aegna vahel, kuna sõjalaevad on kaugel Aegna ja Naissaare vahel. Meie lähedal on ainuüksi „Kirov“. Mis kavatsused sellel meiega on? Järgmisel ööl kostis laevalaelt, kuidas meie valvurid hõikasid mööduvale vedur-laevale, et see läheneks. Meie suureks rõõmuks oli see hüüdmine asjatu.

Järgmisel päeval selgus, et meie laev triivib aeglaselt Paljassaare soppi ja sõjalaevad on kõik kaugel silmapiiril. Rannas on aga karil suur neljamastiline

187

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

purjekas, asetsedes viltu. Selle lagi mustendab inimestest. Teadmata on, mis laev see on ja kes on tema pardal. Maa pool valitseb täieline vaikus. Mis on sündinud? Kelle käes on linn?

Valvurid millegipärast hakkasid ootamatult meile vett andma küsimatult ja näitasid ka lahkemat nägu. Mida nad meiega kavatsesid? Äkki hõikas üks neist ülalt, et kes tunneb laevamasinaid? Kolm vangi ronisid üles. Veidi aja pärast tulid nad tagasi ja seletasid, et neid kästud purjeka mootor korda seada. See osutus aga võimatuks. Nagu hiljem selgus, olid laevalt lahkunud eestlastest meremehed viinud sõidu takistamiseks mootori kolvid meelega kaasa.

Edasi nõudsid valvurid alt meest, kes tunneb purjepaati. Üks mees lasti üles ja see seadis päästepaadile purjed. Oli ilmne, et valvurid tahavad laevalt põgeneda. Mida teevad nad aga meiega? Kaaluti võimalusi nendele kallaletun-giks. Üle 400 mehe paljakäsi 8 relvastatud mehe vastu – see arvuline ülekaal andis lootusi, kuna pealegi toobrikandjad võinuksid igaüks ühe valvuri koos püssiga tõugata laevaruumi. Polnud aga teada, kelle käes on Paljassaar. Kui seal on venelased, siis saame silmapilkselt mässajate palga. Otsustasime oodata lõunase toobrite tühjendamiseni, kuna siis oleme Paljassaarele palju lähemale triivinud.

Nii kaua me ei tarvitsenud enam oodata. Peagi kuulsime aerupaadi lähe-nemist ja küsimust, miks meie laev ei sõida teistele järele. Valvurid vastasid, et mootor on rikkis ja omal jõul laev ei liigu, kuid vedurlaeva pole. Paat sõitis edasi. Valvurid muutusid järjest rahutumaks, vangide tuju aga tõusis.

Äkki kutsuti laevalaele kõik meie hulgas olevad purjeasjanduse tundjad. Läks umbes 10 meest. Murega vaatasime ja kuulsime kuidas nad hakkasid askeldama mastide ja purjede juures. Peagi seletasid nad valvureile, et purjede kordaseadmiseks kuluvat vähemalt kolm päeva, ja tulid tagasi. Mehed muiga-sid ise, et purjed olnud päris korras!

Laevalael algas kiire askeldamine. Valvurid olid täies lahinguvarustuses ja liikusid paadi poole leivapätside ning veevaadikesega. Kõik vangid pidasid hinge kinni ja kuulatasid pinevalt. Kuulsime paadi vettesulpsatamist, ja tasase pladinaga liikus see laevast eemale. Pääsmisvõimalus oli saabunud – olime üksi!

Osavamad meist ronisid nüüd kiiresti üles mööda varem valmispandud nöö-re. Kiiresti otsiti kogu laev läbi seest- ja väljastpoolt, kas pole maha jäänud põrgumasinat. Siis lasti redel alla laevaruumi ja vangid ronisid laevalaele. Olime laeval peremehed. Meie hulgas viibivat vana laevakaptenit paluti võtta juhtimine

188

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

enda peale. Teised meremehed asusid kiiresti purjesid seadma. Kõik teised valmistasid endale puuhalgudest päästevahendeid. Purjed seati korda ja tõm-mati üles mitte kolme päevaga, vaid kahe tunniga. Kuhu aga nüüd sõita?

Paljassaare poolt lähenes aerupaat, milles olid kaks hävituspataljoni meest kahe haavatuga. Meestel olid kaasas automaatpüssid. Võtsime haavatud par-dale, kuid terveid ei lasknud, kartes asjatuid ohvreid neilt relvade äravõtmisel. Mehed sõitsidki edasi sõjalaevade poole. Kas sõjalaevad hakkavad meid tulis-tama või mitte?

Äkki kostis Paljassaare rannalt kuulipildujaraginat. Otsustasime sinna mitte sõita, vaid minna läbi sadama suus asetseva allveelaevade tõkkevärava, olgu see mineeritud või mitte. Meie laev oli puust ja ega plahvatusel ikkagi kõik ei hukku.

Hakkame hiivama ankrut, kuid see ei tõuse. Kiiresti saetakse ankruketi lüli läbi rauasaega, ankur vajub põhja ning „Jaan Teär“ ujub reidi poole. Miinisada-mast kostab kuulipildujaraginat – ka sinna ei saa maabuda. Purjetame edasi. Kõiki teeb rahutuks uus hauavaikus maal. Kes on linnas peremees? Maa poolt läheneb saksa pommituslennuk. Kapten käsib kiiresti heisata varem signaallip-pude kastist leitud eesti lipu. Kõik lehvitavad rättidega või peakatetega. Lennuk teeb peakohal paar tiiru ja lendab edasi merele sõjalaevade suunas, pidamata meid vaenlaseks.

Äkki kõmatab rannast pauk ja mürsk lõhkeb meie laeva parema parda lähe-dal vees. Mida see tähendab? Kas meid tulistatakse rannast ja venelaste poolt? Kiiresti lastakse lipp alla ja laevalael viibijad poevad varju. Kõlab teine pauk ja mürsk tabab laeva. Tekib masendav tunne. Olime juba nagu päästetud ja ikkagi ei ole. Kas tõesti bolševikud meid veel viimasel minutil hävitavad?

Rohkem laske ei järgne. Ettevaatlikult piilutakse randa. Äkki elav rõõmusu-min üle kogu laevalae – Kadrioru rannal lehvib mastis sini-must-valge! Kiiresti on lipp ka meie mastis. Paljud ei suuda oma silmi uskuda. Suur rõõmupuhang haarab kõiki, soovitakse vastastikku õnne, surutakse käsi, kaelustatakse üks-teist. Imekombel oleme tõesti viimaks pääsnud surmast. Üle kogu laeva kostab „Eestimaa, su mehemeel...“ ja hümn. Kõigil on suurest vapustusest silmad pisarais. Paljud ei saa üldse laulda – paiguti paar sõna ja siis jälle nuuksed.

Rannale koguneb inimesi ja hakkab lehvitama. Kapten käsib tagavaraankru merre lasta, et mitte põhja kinni joosta. Kolm vangi ujuvad kaldale, sest meil puuduvad paadid. Rannal olijad, kuulnud, et oleme poliitilised vangid, on ääre-tult rõõmsad.

189

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Paadiga tulevad laevale kaks saksa sõjaväelast, keda hurraa-hüüetega õh-ku loobitakse. Imestavad, et pääsime läbi mineeritud tõkkeväravast. Järgmisel hommikul oli laev sadamas kai ääres, ja valvurite poolt mahajäetud vangipabe-rid taskus, sammume õnnelikult kodu poole.

Kolga vald (740)

Johannes Kaljurand (04.08.1896) Juminda küla Kivimäe talust, kalur, hukkus 30. augustil 1941 meremiini plahvatuses, maetud EELK Leesi kalmistu-le

Leo Merva (30.04.1923), Tammistu küla Ale talust, kalur, hukkus 30. au-gustil 1941 meremiini plahvatuses, maetud EELK Leesi kalmistule (740), Johannes Paadimeister (23.08.1902) Leesi küla Rasi talust, talunik, hukkus 30. augustil 1941 meremiini plahvatuses, maetud EELK Leesi koguduse kalmis-tule, Eduard Puusepp (17.02.1890), Jaan Puusepp (16.01.1884) Väino Puusepp (16.12.1924), Kolga valla Kiiu-Abla küla Põllu talust, käsitööline, kalur ja kooliõpilane, hukkusid 21. septembril 1941 meremiini plahvatuses, maetud EELK Leesi koguduse kalmistule.

Kuimetsa vald (740) Mari Eilemann (24.02.1869) Vaopere küla Rõõsa talust, hukkus 5. augustil 1941 kodutalus kuulihaavade tagajärjel, maetud EELK Juuru kalmistule.

Kuusalu vald (740) Valter Art (09.06.1921) Kuusalu vallast, hukkus 18. septembril 1941 Kuu-

salu valla Kaberneeme külas miiniplahvatuses, maetud EELK Kuusalu kogudu-se kalmistule, Alvar Kask (02.01.1936) Salmistu küla Uuetalu talust, hukkus 21. augustil 1941 Põhja külas Laugamäel miiniplahvatuses, maetud EELK Kuusalu koguduse kalmistule, Leena Kaevando (28.06.1871) Vakla küla Esklimäe talust, taluperenaine, hukkus 20. augustil 1941 Vakla küla Saare talus mürsuplahvatusest, maetud EELK Kuusalu koguduse kalmistule (740), Richard Kuusk (27.04.1934) Kuusalu vallast, hukkus 18. septembril 1941 Kuusalu valla Kaberneeme külas miiniplahvatuses, maetud EELK Kuusalu koguduse kalmis-tule, Oskar Lillberg (22.08.1928) Kuusalu vallast, hukkus 18. septembril 1941 Kuusalu valla Kaberneeme külas miiniplahvatuses, maetud EELK Kuusalu koguduse kalmistule, Carla-Eduard Püss (12.10.1881) Saunja küla Õunapuu talust, hukkus 16. augustil 1941 miiniplahvatuses, maetud Harju-Jaani kogudu-se kalmistule, Helene Tamm (08.11.1896), Kiiu külast, hukkus 17. septembril

190

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

1941 Kiiu asunduses miiniplahvatuses, maetud EELK Kuusalu koguduse kal-mistule ning Edgar Vilbaste (06.11.1922) ja Richard Vilbaste (24.01.1927) Kuusalu vallast, hukkusid 18. septembril 1941 Kuusalu valla Kaberneeme küla Tamme talus miiniplahvatuses, maetud EELK Kuusalu koguduse kalmistule.

Kõue vald (740)

An Eeron (07.12.1858) Härmi asunduse Kaskemäe talust, hukkus 20. au-gustil 1941 mürsukillust Kaasikmäe talu karjamaal, maetud EELK Kose kogu-duse kalmistule, Johannes Leppik (24.12.1894) Saueaugu küla Lepiku talust, hukkus 7. augustil 1941 suurtükimürsu kildudest kodutalu põllul, maetud EELK Kose koguduse kalmistule, Hinrik Taabu (13.09.1880) Raava küla Kummimäe talust, hukkus 13. augustil 1941 kodutalu karjamaal kahurimürsu killust, maetud EELK Kose koguduse kalmistule ja Linda Õis (02.09.1897) Saarnakõrve asunduse Sakuaru talust, hukkus 6. augustil 1941 kodutalu põllul kahurimürsu kildudest, maetud EELK Kose koguduse kalmistule.

Nõva vald (740)

Gustav Tooma (18.03.1862) Andlema küla Lauri-Vanatoa talust, talunik, hukkus 9. oktoobril 1941 kodutalus kahurimürsu lõhkemisel, maetud EELK Harju-Risti koguduse kalmistule.

Padise vald (740)

Benita-Maria Palmre (16.09.1906) Jänimaa küla Pealtpere talust, huk-kus 28. augustil 1941 kodutalus lennukipommi läbi, maetud EELK Harju-Risti kalmistule.

Raasiku vald (740)

Andrei Aasa (06.01.1884), elas Kihmla külas raudteemajas, raudteetööline, hukkus 22. augustil 1941 kodus mürsukillust, maetud Harju-Jaani kalmistule, Artur Kilgas (09.05.1899) Kaersoo küla Vaino talust, hukkus 22. augustil 1941 kodutalus mürsukillust, maetud EELK Harju-Jaani kalmistule, Anton Kuurberg (16.10.1863) Raasiku vallast, hukkus 23. augustil 1941 Haljava küla Kubja talus mürsukildusest, maetud EELK Harju-Jaani koguduse kalmistule, Hugo Põldaru (14.03.1906) Tõhelgi küla Rätsepa talust, raudteelane, hukkus 19. augustil 1941 Rae valla Aruküla raudteejaamas pommikillust, matmiskoht teadmata ja Anna Viilepuu (26.06.1856) elas Haljava alevikus vanadekodus, hoolealune, hukkus 22. augustil 1941 tulekahjus (jäi lahingu ajal maja põlemisel tulle), mae-tud EELK Harju-Jaani koguduse kalmistule.

191

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Rae vald (740) Verner-Ademar Merilo (15.09.1914) elas Lagedi raudteejaamas, jaama-

korraldaja, hukkus 22. augustil 1941 Lagedi jaama pommivarjendis lennuki-pommi kildudest, maetud EELK Jüri koguduse kalmistule, Paula Mets (11.11.1914) elas Jüri köstrimajas, hukkus 24. augustil 1941 lahingu ajal Karla külas Lepiku talu õuel juhusliku kuuli läbi, maetud EELK Jüri kalmistule, Raul-Alfred Peegel (10.08. 1926) Aruküla Kopliotsa talust, sai surma lahingu ajal 23. augustil 1941 oma kodus, maetud EELK Harju-Jaani kalmistule (740), Hans Toater (30.08.1894) Karla küla Esko talust, kingsepp, hukkus 21. augustil 1941 Assaku külas Tallinn-Riia maanteel miiniplahvatuses saadud haavadesse, maetud Tallinna sõjaväekalmistule, Alide-Vilhelmine Veinberg (03.04.1905) Karla küla Liuka talust, õmbleja, hukkus 24. augustil 1941 lahingu ajal oma kodus saadud vigastuste tõttu, maetud EELK Jüri koguduse kalmistule ja Kai Veinberg (14.11.1865) Karla küla Liuka talust, hukkus 24. augustil 1941 lahin-gu ajal oma kodus (jäi maja põlemisel tulle), maetud EELK Jüri koguduse kal-mistule.

Rapla vald (740) Kustav Kram (18.07.1883) elas Rapla-Uuskülas Kraami majas, põllutööli-

ne, hukkus 21. augustil 1941 lahingu ajal saadud vigastuste tõttu Uuskülas Teramatsi talus, maetud EELK Rapla kalmistule (740) ja Kai Tivas (23.11.1875) Rapla-Uuskülas Teramatsi talust, kangur, hukkus 21. augustil 1941 kodutalus lahingu ajal saadud vigastuste tõttu, maetud EELK Rapla kogu-duse kalmistule.

Ravila vald (740)

August Aasamets (13.05.1892) Taganurga küla Koplimetsa talust, hukkus 20. augustil 1941 miiniplahvatuses Taganurga külas Vetla talu heinamaal, mae-tud EELK Kose kalmistule

Gustav Hein (07.09.1890) Taganurga külast, talunik, hukkus, Taganurga küla Vetla talu heinamaal miiniplahvatuses, maetud EELK Kose koguduse kalmistule, Jaan Kotkas (23.11.1888) Paunküla asunduse Karusambla talust, talunik, hukkus 12. augustil 1941 kodutalus mürsukildudest, maetud EELK Kose koguduse kalmistule.

Edgar Lass (19.02.1912) Palu küla Otsa talust, hukkus 24. augustil 1941 Ravila valla Taganurga külas Vetla veskitalu heinamaal miiniplahvatuses, mae-tud EELK Kose koguduse kalmistule ja Anton Moor (18.11.1875) Maantee-

192

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

ääre küla Sipelga talust, hukkus 23. augustil 1941 oma kodutalus miiniplahva-tuses, maetud EELK Kose koguduse kalmistule.

Saue vald (740)

Alice-Marie Kumm (16.06.1906) Kanamaalt, hukkus 25. augustil 1941 Kahula küla Välja talus mürsu killuhaavadest, maetud EELK Keila koguduse Korvi kalmistule ja Martha Vormann (18.05.1920) Pääsküla Tedre talust, tööline, hukkus 27. augustil 1941 mürsukillu läbi, maetud Tallinna EELK Jaani kogudu-se kalmistule.

Tõdva vald (740)

Elfriede-Marie Artov (02.09.1914) Nõmme küla Vetka talust, hukkus 25. augustil 1941 Vetka talus pommikildudest, maetud EELK Jüri koguduse kalmis-tule, Emilie Ellermaa (26.03.1903) Nõmme küla Kaarli talust, hukkus 25. au-gustil 1941 Nõmme küla Priidu talus pommikildude läbi, maetud EELK Jüri koguduse kalmistule, Roosi-Pauline Jõgis (06.05.1897) ja Valve-Rosalie Jõgis (25.11.1928) Nõmme küla Iisaki talust, taluperenaine, hukkus 24. augus-til 1941 pommikildudest, maetud EELK Jüri koguduse kalmistule, Helgi-Mai Kiil (13.07.1932) Mõisa küla Sepamäe talust, hukkus 21. augustil 1941 sõja-olukorras saadud haavadesse punase risti autos, maetud Peningi vallas Kiviloo algkooli juurde, Katta Metsoja (24.06.1884), Lehmja-Loolt, hukkus 24. augustil 1941 Lehmja-Lool miini läbi, maetud EELK Jüri koguduse kalmistule, Emeline Ots (29.04.1897) ja Hans Ots (14.02.1897) Järve küla Küünimäe talust, talu perenaine ja peremees, hukkusid 21. augustil 1941 Assaku küla Viskari talu maal maamiini plahvatuses, matmiseks laibajäänuseid ei leitud.

Harjumaal on hulgaliselt Suvesõjas hukkunud isikuid, kelle puhul ei ilmne Eesti Vabariigi Siseministeeriumi Rahvastiku Toimingute Osakonna surmaregistrite kannetest surma asjaolud. Küll märgitakse surmaregistris, et tegu on tapmise-ga, kuid ei ole teada, kas tapjad olid punaväelased või hävitus-pataljonlased, või siis metsavennad, sakslased või omakaitselased. Samuti ei ole leitud nende harjulaste surma asjaolude kohta täiendavaid andmeid ka muudest allikatest. Muidugi ei saa välistada juhte, kus oma lähedase tapmise kohta teatanud isik varjas talle tapja ja tapmise asjaolude kohta talle teadaolevaid asjaolusid, kuna ta kartis võimuvahetusel surmaregistrisse tehtud kande sisu teatavaks saamisel enamlaste või uue võimu kättemaksu.

Teadmata asjaoludel tapeti Harjumaal järgmised isikud (registrisse tehtud mär-ge surma põhjuse kohta on esitatud siinses käsitluses kaldkirjas) (742).

193

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Hageri vald (742) Jaan Polma (24.08.1904) Rabivere Metsa külast, leiti metsast surnult kuu-

lihaavadega 5. septembril 1941 Kohila valla Robuka külas, maetud EELK Ha-geri koguduse kalmistule.

Harku vald (742) Oskar Teetlok (14.10.1903) Kadaka küla Kangru talust, leiti 8. septembril

1941 kodukülas kuulihaav rinnus, maetud Tallinnas Liiva kalmistule.

Juuru vald (742) Marie Altjõe (01.02.1880) Hõreda asunduse Saueaugu talust, 8. augustil

1941 oma kodutalus maha lastud teadmata kelle poolt, maetud EELK Juuru koguduse kalmistule, Karl Kunila (16.03.1902) Ingliste asunduse Päevälja talust, maha lastud teadmata kelle poolt 10. augustil 1941 Väätsa vallas Piiometsa asunduse Saueaugu talu õuel, maetud EELK Juuru koguduse kal-mistule, Aleksander Laanmets (11.05.1902), metsavaht, Juuru asunduse Metsavahi talust, maha lastud teadmata kelle poolt 30. augustil 1941 Juuru asunduses, maetud EELK Juuru koguduse kalmistule, Jaan Miilen (13.01.1874) ja Maria Miilen (29.10.1904) Hõreda küla Ülevälja talust, maha lastud teadmata kelle poolt 13. augustil 1941 Ülevälja talu põllul, maetud sama talu õuele.

Kehtna vald Eduard Lipp (14.01.1901) Kaharpiku talust, lahinguolukorras teadmata kel-

le poolt surmatud 8. augustil 1941 Palasi küla Nurga talu maal, maetud Järva-kandi kalmistule (742).

Keila vald (742) Eduard Sepp (09.11.1899), juhutööline, mahalaskmine 27. augustil 1941

Klooga asunduses, maetud EELK Keila Karjaküla kalmistule (742) ning Emilie Sivard (04.07.1892), Endel-Heldur Sivard (09.03.1923) ja Erich Sivard (18.02.1916), töölised, mahalaskmine 14. juulil 1941 Pällu külas Arudevahe talus, maetud EELK Keila koguduse Korvi kalmistule.

Kernu vald (742)

Juhan Mahoni (01.03.1900) Mäe küla Uustalu talust, surm mahalaskmise läbi 3. septembril 1941 Laitse külas, maetud Laitse kalmistule ja Jüri Samlas (22.03.1886) surm mahalaskmise läbi 24. augustil 1941 Jaani küla Suurekivi talus.

194

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kolga vald (742)

Mart Gelts (09.07.1861) Pedaspea küla Paju talust, leiti surnult Kolga-Leesi maantee äärest 2. septembril 1941, (arsti otsus - verejooks peaajudesse), mae-tud Tallinnas Kalamaja kalmistule, Jalmar Kantla (12.03.1918) lihakombinaadi ametnik, leiti surnult Loo jõest 22. augustil 1941 Soorinna külas, maetud Leesi kalmistule, Jakob Karu (09.04.1870) Liiapeksi küla Tiila talust, leiti surnuna oma talu õuelt 10. augustil 1941 (väline verejooks keha haava tõttu), maetud EELK Kuusalu koguduse kalmistule, Erald-Leonhard Kingsep (19.11.1911) kalur Pedaspea külast, suri 15. veebruaril 1942 Tallinna sõjaväehaiglas kuuli-haava tagajärjel tekkinud veremürgitusse, maetud Kuusalu kalmistule ja Julius Lindmaa (25.04.1904) Uuri küla Maarikoja talust, suri 11. augustil 1941, surma põhjus – väline verejooks kuulihaava tõttu, maetud Kuusalu kalmistule.

Kuimetsa vald (742)

Georg Kaskmaa (05.05.1895) traktorijuht, Salutaguse küla Tänava talust, mahalaskmine teadmata kelle poolt 4. juulil 1941 Kuimetsa vallamaja juures, maetud Juuru kalmistule ja Julius Timus (13.10.1906) kindlustusinspektor, Salutaguse küla Miku talust, mahalaskmine teadmata kelle poolt 24. augustil 1941 Põlliku külas, maetud Juuru kalmistule.

Kuivajõe vald (742)

Jüri Jürissalu (20.12.1875), tapmine laskeriistaga 7. augustil 1941 Saula asunduses, maetud Kose kalmistule, Hans Kivvistik (19.03.1870) Tuhala asunduse Allika talust, tapmine laskeriistaga Tuhala asunduses Tuhala talu maa peal 23. augustil 1941, maetud Tuhala surnuaiale (742) ja August Kull (13.10.1902), tapmine laskeriistaga 31. augustil 1941 Võivere küla Peetri talus, maetud Tuhala surnuaiale.

Kõue vald (742)

Amaalie-Elviine Kaldoja (06.09.1879) Saarnakõrve asunduse Kuusiku ta-lust, surmatud laskeriistaga 12. septembril 1941 Paide valla Mustla küla Olli talus karjamaal, maetud EELK Kose koguduse kalmistule ja Sofie Kull (17.03.1891) Habaja asundusest, tapmine laskeriistaga 8. augustil 1941 Habaja mõisa õuel, maetud EELK Kose koguduse kalmistule.

Padise vald (742)

Lena-Pauline Telleskivi (06.05.1880) taluteenija Aruküla Ülejõe talust, ta-petud mahalaskmise teel 5. oktoobril 1941 Ülejõe talus, maetud Tallinnas Ra-humäe kalmistule.

195

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Peningi vald (742)

Bernhard Kivistik (14.06.1927) Liivaaugu küla Kuuse talust, tapmine las-keriistaga 18. augustil 1941 Perila küla Otsa talu krundil, maetud EELK Harju-Jaani koguduse kalmistule, Voldemar Kivistik (13.07.1907), tööline, Tallinnast Liivalaia 59, tapmine laskeriistaga 4. septembril 1941 Liivaaugu külas Esko talus, maetud EELK Kose koguduse kalmistule ja Kustav Niinemets (24.06.1904) Liivaaugu küla Kaasiku talust, tapmine laskeriistaga 18. augustil 1941 Perila küla Otsa talu krundil, maetud EELK Harju-Jaani koguduse kalmis-tule.

Prangli vald (742)

Hans Kütt (04.08.1879) Silmsi küla Andrekse talust, tapmine laskeriistaga, 5. septembril 1941 leiti tema laip Peningi valla Perila küla Kase talu krundilt, maetud EELK Harju-Jaani koguduse kalmistule.

Rae vald (742)

Hans Rodi (01.02.1872), rätsep Vaskjala külast, kuuli läbi surmatud lahingu ajal 24. augustil 1941 Vaskjala külas oma majas, maetud Jüri kalmistule.

Rapla vald (742) Mihkel Lehmloch (08.12.1880) Tuti küla Ale talus, vigastused tekitatud

kodanikele sõjavägedelt 10. augustil 1941 Ale talus, maetud EELK Rapla kogu-duse kalmistule ja Leenu Tabbako (23.09.1854) Tuti külast (Tabako majast), vigastused tekitatud kodanikele sõjavägedelt 23. augustil 1941 Tabako majas, maetud EELK Rapla koguduse kalmistule.

Ravila vald (742)

Tõnu Kivistik (20.12.1898) Paunküla Hindreku talust, tapmine (laskevigas-tus) Kuke talu lähedal, maetud EELK Kose koguduse 1. septembril 1941 Paun-külas surnuaiale ja Juhan Raimla (26.11.1906), teehöövlijuht, Kose-Ristilt, mahalaskmine teadmata kelle poolt, 4. septembril 1941 Kose-Ristil, metsas, maetud EELK Juuru koguduse kalmistule.

Saue vald (742)

Karl Pärisoo (27.05.1872) Lehmja küla Männiku talust, mõrvatud laskeriis-taga, (tema laip leiti 4. juunil 1942 Jõhvi vallas Voka vahtkonnast), maetud Tallinnas EELK Kaarli koguduse Rahumäe kalmistule.

196

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Tõdva vald (742)

Ervin Alt (28.12.1921) Pealtjõe küla Jaani talust, surma saanud püssikuuli läbi 24. augustil 1941 Pealtjõe küla Jaani talu maa peal, maetud EELK Jüri

koguduse kalmistule, Maria Lend (28.10.1888), Mart Lend (26.01.1872) ja Merese Lend (28.07.1924) Sõmeru küla Jaanisoo talust, mahalaskmine 12. augustil 1941 Jaanisoo talu heinamaal, maetud ümber EELK Jüri koguduse kalmistule, Johannes Reinutoa (09.10.1899) aednik, Kiisal Reinutoa majast,

maha lastud 24. augustil 1941 Kiisal, Kurtna vahtkonna maa peal, Kiisa-Saku raudtee ääres 23-24. km vahel, maetud EELK Hageri koguduse kalmistule,

Johannes Sild (09.07.1906) Altjõe küla Vareti talust, mahalaskmine 2. sep-

tembril 1941 Altjõe küla Jaani talu põllul, maetud EELK Jüri koguduse kalmistu-le ja Leena Viigipuu (11.10.1894) talu perenaine, Sõmeru küla Sipelga talust, mahalaskmine 13. augustil 1941 Sipelga talus, maetud EELK Jüri koguduse kalmistule.

Varbola vald (742)

Jaan Põldmann (30.09.1885), käsitööline, Purga küla Raua majast, sõja-oludes maha lastud, 23. augustil 1941 leiti tema laip Purga küla Torga talu maalt, maetud EELK Nissi koguduse kalmistule, Johannes Sillanurm (16.08.1896) Mõisa külast, sõjaolukorras maha lastud, 3. septembril 1941 leiti tema laip Põlli nõmmelt, maetud EELK Nissi koguduse kalmistule ja Oskar Tiik (04.05.1903) Hiietse küla Männiku talust, sõjaväe poolt maha lastud 23. augustil 1941 Russalu asunduse Kumumäe talus, maetud EELK Nissi ko-guduse kalmistule.

197

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

3. Stalini põletatud maa taktika Harjumaal

Harju maavalitsus andis teada (22): Põhjalikum ülevaade puudub, siiski on teatud üldpilt olemas. Suuremad põletamised ja rüüstamised toimusid Kõue ja Kuimetsa valdades. Suuremate maanteede ääres on näha paiguti üsna tihedalt ahervaremeid. (22).

Ajalehe Eesti Sõna andmetel hävis enamlaste käe läbi ja sõjategevuse taga-järjel Harjumaal 41 talundi eluhooned, 72 talundi karjalaudad ja 130 talundi kõr-valhooned. Seega sai Harjumaal hoonete osas kannatada 243 talundit. (120). Samas kinnitas maavanem Paul Männik oma ajalehejutus 17. detsembril 1942 (114): Hävituspataljonlaste ja sõjategevuse kaudu süüdatud tuli on Harjumaal põletanud päris lagedaks 330 talu, osaliselt hooneid hävitanud 450 talul. Hobus-te arv on vähenenud 24,3%.

Maha põletati Anija, Iru ja Raasiku vallamaja. Tules jäi varemetesse 5 ja kannatada sai 14 koolimaja. (91; 118). Teisal (113): Raskesti on kannatada saa-nud 10 Harjumaa koolimaja.

Ajalehe sõnul märgistavad enamlaste teed Eestis 13 054 hoone ahervared. Talusid on enamlaste hävituskire ohvriks langenud: osaliselt või täielikult purusta-

ti 3 247 taluhoonet, neist 2 200 talu on täielikult maha põletatud. (91).

Hävituspataljonlane Harju-Kose NKVD operatiivgrupist Robert Tark väidab (733, l 114 jj; 735, lk 111): Maale maha jäänud varade hävitamise kohta võiksin öelda seda, et viljapõldusid süütasime põlema. Sõjavägi ja HP-d (hävituspataljo-nid) toimisid selles osas eriti hästi. (Kas uskuda seda põllumehele mõistusevõõ-rast ütlemist või pidada seda Stalini hävituskäsu täitmisel arutuks suurustlemi-seks, ei oska öelda. Igatahes muudes allikates viljapõldude mahapõetamise juttu ei korrata. Seda koletut tegu võidakse ka häbeneda, mistõttu sellest vaikitakse – H.L.)

198

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Anija vald

Anija vallas hävitasid enamlased Kehras Sulfaattselluloositehase (ehitatud 1936-1938) (115).

Kehra sulfaattselluloositehas oli suurim Eesti Vabariigi ajal ehitatud tootmiset-tevõte. Selle ehitustööd algasid 1936. aastal. Tehase korsten küündis 90 m kõrgusele. Sulfaattselluloositehas avati pidulikult 25. augustil 1938 president Konstantin Pätsi poolt. Avamistalitusel osales sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner ja vabariigi valitsus terves koosseisus. (683, lk 542, 548).

Nenditakse (17): Sõjasündmustest tuli Anija vald selles mõttes õnnelikumana välja, et siin hävitustöö ohvriks langes vaid 14 taluhoonet.

Üsna tugevaid sõjajälgi on näha Anija koolimaja juures, mis asetseb endises mõisahoones. Koolimaja seinad on tihedasti täis kuuli- ja mürsujälgi. Kõik kõrval-hooned on maha põlenud või põletatud hävituspataljoni poolt. Viimane on aset-senud koolimajas... Et Anija vabastamine kommunistidest ei läinud ilma ohvrite-ta, sellest annab tunnistust seitse saksa sõdurite hauda koolimaja õuel. Mõisa südamest moodustatud Jõgi talundi põletasid hävituspataljoni mehed täiesti maha, kuna omanik oli metsa läinud. Hävis hulk masinaid, traktor jm varandust.

21. augustil umbes kell 5.30 hommikul nähti Kehra kohal suurt tulekuma – põlesid meie majad ja hävisid kodud. Täie hooga jätkasid sakslased ja nendega koos võitlevad metsavennad edasitungi Kehra sihis. Kehra jõuti kell 10.00. Nen-de silme ees avanes masendav pilt: enamlased olid purustanud Kehra tehased ja süüdanud Kehras vallamaja, majandusühisuse kaupluse ja hulk eramaju. (507).

Harku vald Harku-Järvel paiknenud Harku-Järve traavlikasvanduse (Venteri erahobuse-

kasvanduse) tegid kommunistid hobustest lagedaks. Ära viidi 36 puhtatõulist traavelhobust, nende hulgas mitu kõrgeväärtuslikku sugutäkku. (587, lk 422, 423).

Iru vald Saksa vägede lähenemisel hakati Iru punase naisvallavanema Aliide Som-

merlingi eestvedamisel ümbruskonna sovhooside kariloomi saatma Venemaa poole.

Saksa sõjavägede jõudmisel Jõelähtmesse õ hakati evakueerima Narva maantee rajooni talundeid Piritale, Viimsi ja Kosele, nii et ümbruskond nägi välja nagu sõjapõgenejate leer (365).

199

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Viimsil süüdati põlema vandeadv. R. Kuuskmaa maja ja Puki talu hooned. Pi-rita jõe linna pool asetseval jõekaldal põlesid süütamise tagajärjel veel maha: spordiselts Kalevi majad, Vinogradovi maja toiduainetekaupluse ja autokuuriga, Rummi restoran, Kapsi kaks elumaja, Mülleri, Kraemanni ja Demkini majad ja vabaõhukohvik Kose teel... (365).

Kirjutatakse (406): Pirita jõgi on sajandite jooksul söönud siin sügava oru paesse. Vingerdades ruttab ta ümber linnuse ja kivendi-kõvendi kaob Lükati poole. Varemeis Iru rahvamaja, mis oli kauneim omasarnane mitte ainult Harju-maal, vaid kogu Eestis. Ahervaremed tähistavad taluasemeid.

Samuti pandi põlema Iru uus koolihoone, mille ülemine kord on täiesti hävi-nenud (113; 118).

Sõjajälgedest Irus kirjutatakse teisal (522): Harjumaa valdadest on Iru sõja-päevil raskemini kannatanud. Nagu lõplikest kokkuvõtetest selgub: vallas leidu-vast 700 üksikhoonest tabas sõda tervelt 50%. Vene sõjaväed ja hävituspataljonlased põletasid maha 45 üksikhoonet ja osaliselt purunes pommi-tabamuste läbi 300 hoonet. Teisal (308, art 29): tuleroaks läks Kosel 25 aleviku suuremat ja olulisemat hoonet.

Kosel põles maha kirjanik Ernst Särgava maja. Maja põlemisest jutustab kir-janik ise: Punased olid seal positsiooni sisse võtnud ja taganedes maja arvata-vasti põlema pistnud. Enne aga on nad seal sees käinud ja hõbeasjad kaasa viinud. Ühes majaga läks kõik! Peale seljariiete. Põlesid käsikirjadki. Mais olin lõpetanud romaani, mille aineks oli vene usu tulek meie maale: „Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama“ (romaani pealkiri). Ma kirjutan selle uuesti, sõnas Ernst Särgava optimistlikult. Aga mida enam restaureerida ei saa, see on käsikiri, mis kujutas episoodiliselt minu kokkupuuteid Hurdaga, Grenzsteiniga, Saaliga, dr. Hermanniga ja teiste meie omaaegsete silmapaistvate avaliku elu tegelastega.

Ernst Särgava koduaias seisab ainult lipuvarras veel uhkena püsti. Elumaja ahervare juures meenutab Ernst Särgava: Siin on ka raamatukogu, mis sisaldas hulga väärtuslikke haruldusi. (341).

28. augustil kell 16 ilmusid Piritale esimesed sakslased (365).

Jõelähtme vald

Punaväelaste ja hävituspataljonlaste hävitamiskire ohvriks langes Jägala puupapivabrik ja Linnamäe elektrijõujaam, mis purustati lõhkeainega 22. augusti

200

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

hommikul. Tule läbi hävisid Jägala rahvamaja ja Parasmäe külas kahe talu hoo-ned, mis süüdati enamlaste poolt. (508).

Kui enamlased asusid Jõelähtmel ära ajama talunike karju, püüti oma kari-loomi päästa. Nii ajas Jõelähtme Ületee talu peremees oma I klassi eesti hollan-di-friisi tõu sugulava karja punaste eest rappa, päästes sellega oma kõrgväärtus-likud tõuloomad. (587, lk 420-421).

Juuru vald

Hävituspataljonlane Levi Urke kinnitab (735, lk 62): Juuru apteek ja ühiskaup-lus läksid põlema (süüdati meie omade poolt).

Harju maavalitsuse andmetel on Juurus hävinud mitmed majad ja talud (22).

Keila

Hävituspataljon oli Keilas kolm päeva, tuli 11. augustil ja lahkus sealt Anijale 14. augustil. Hävituspataljonlased põletasid maha Keila pritsimaja ja lasksid õhku nii maantee kivisilla kui ka raudteesilla. Õhku taheti lasta ka jaamahoone ja vee-torn, kuhu oli pandud tünn lõhkeainega. Raudteelased ajasid selle plaani nurja. (615, lk 63-64).

25. augustil panid hävituspataljonlased põlema linna seltsimaja (214).

Kehtna vald

Harju maavalitsuse andmetel on Kehtnas hävitatud 4-5 talu (22).

Kohila vald Tänu sakslaste kiirele edasitungile Raplast Kiisani oli punaste põgenemine

Kohilast paaniline ja nad ei saanud kiirustamise ja oskamatuse tõttu kavas ette-nähtud stalinlikke hävitustöid teostada. Salutagusel põletati elamuid, samuti Pahkla rajoonis, kus kümmekond talu langes tuleroaks. (376).

Suuremad kahjukannatajad olid Kohila paberivabrik (A/S Koil), pärmivabrik ja Seli auruveski. 1941. aasta suvel ajasid venelased paljude talude karjad tagane-des minema. Eriti palju langes hobuseid enamlaste ohvriks, mistõttu on Kohilas praegu suur puudus tööhobustest. Taluhoonete kahjustused on siin vähesed. Hävinud on ainult ühe talu hooned ja teisel kõrvalhooned. (191).

Kuimetsa vald

Vahastul põletasid enamlased alevis maha meierei, ühiskaupluse, koolimaja (Kuimetsa valla 6-kl algkooli hoone), põletasid uue koolimaja ehitusmaterjali ja mitmeid taluhooneid (113; 118; 308, art 28; 532).

201

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kunagine Vahastu vald liideti vallareformi ajal Kuimetsa vallaga.

Jaan Luige täpsustab (263): Kuimetsas põletati mõisahoone (koolimaja), Kaiu piimaühingu hoone (koorejaam). Põles ka rahvamaja, mille päästis ümbruskonna rahvas.

Kuusalu vald

Kirjutatakse (388): Loo mõisa taga asuv Muuksi küla, jõukas ja suur asundus, oli lahingute tules rängasti kannatada saanud. Küla suuremate talude hoonetest olid jäänud ainult ahervared... Hiljem selgus, et suurema osa mainitud taludest olid taganevad venelased ise põlema lasknud. Mida suurem ja ilusam talu, mida nägusamad eluhooned, sinna saadeti süütepomme. Kõiki suuremaid „kulakute“ talusid ei suudetud siiski hävitada, sest venelaste laskeosavus ei olnud tookord veel kuigi suur.

Kahala küla, Narva maantee ääres, Kahala järve juures, on vist üks neid Põhja-Eesti inimasulaid, mis sõjale kõige rohkem pidi ohverdama. Narva maan-teed mööda taganesid punaarmee peajõud, hävituspataljonlased ja muu punane kõnts. Raevutsevas vihas, et tuleb lahkuda siit kaunilt ja jõukalt maalt, satuti nagu hullustusse. See väljendus lõhkumis- ja hävitamiskires. Narva maantee lähem ümbrus kannab veel kaua metsaliste läbimineku märke.

Kahala külas süüdati talud venelaste ja hävituspataljonlaste poolt omanike endi silme all. Ja nagu piinamiseks ja sadistlikuks rõõmutsemiseks ei lastud süüdatud hoonetest midagi päästa. Juurderuttajad aeti relvadega tagasi. Vanad peremehed ja auväärsed taluemad pidid ahastusega pealt vaatama, kuidas tuli nende vaevaga kogutud varasid neelas.

Aga miks selle poolpimeda ja kurdi vanaeide armetu hütt on rüüstatud, mis pealegi asus poole kilomeetri kaugusel maanteest? Siia ei olnud ühtegi pommi kukkunud. Uksed pärani lahti, toas kõik segi löödud või purustatud. Midagi oleks nagu otsitud. Logiseva laua sahtel on välja tõmmatud ja ümber kummutatud, voodikotid põrandale heidetud... Ja kus on vanaeit ise, on ta mõrvatud või põge-nenud? Ei oska kujutleda ühtki vastust, mõtled ainult – siin on hävitamisrõõm mässanud, hunnid on siit läbi marssinud...

Muuksi linnamäe veerul eluneva talu perenaine jutustab, et hommikul oli lin-namäe alt, merepoolsest metsast, sakslaste ja omakaitse meeste ühisel haaran-gul viisteist punasõdurit kinni püütud. Neid hulkuvat siin veelgi ringi...

Sakslased tulid Kuusallu 10. augustil (225).

202

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kõue vald

Maavalitsuse haridusosakonna andmetel on hävinud Kõue vallas 5 kooli-maja (113; 118). Maha põletasid enamlased Ilmar Palli sõnul ka Ardu puidust

vana koolimaja nimega Koolirehi, samuti Ardu meierei ja Paunküla viinaköögi, ühe sae- ja jahuveski (352).

Harju maavalitsuse andmetel on Kõue valla Ardu küla täiesti hävinud. Seal on põletatud üle 20 talu. (22).

Ilmar Palli (352): Metsik talude põletamine sai teoks 5.-6. augustil. Kohalike inimeste kinnitusel tegeles sellega põhiliselt lätlastest moodustatud hävituspatal-jon. Kurba pilti pakub Ardu ümbrus. Enamasti kõik hooned tee ääres on maani maha põletatud, ainult mõni üksikult asuv väike majake on jäänud püsti. Rusu-hunnikuis siin ja seal seletab silm raudvoodite, põllutööriistade ja muu sellise rususid. (482).

Kirjutatakse (392; 527): Vene väed koos kommunistide ja läti hävituspataljoni liikmetega süütasid põgenemise eel 7. augusti ööl Ardu piimaühistu (Ardu piima-ühistu alustas tegevust uues hoones alles 1941. aasta jaanuaris), Kõue tarvitaja-teühistu kaupluse, moodsa äsjavalminud algkooli hoone.

Nissi vald

Enamlased purustasid taganemisel Ellamaa elektrijõujaama lõhkeainega tööstushooned ja -seadmed (115).

Rae vald

Kirjutatakse (482): Siin ja seal tee ääres on üksikult ja ka mitmekaupa näha lihtsaid puuriste, millede küljes ripuvad rohelised kiivrid... hauakünkad võõras mullas saksa sõdurid. Varemeis külad Vaida juures. Pirita jõe ääres on tee kõrval tihedasti näha kaevatud laskeauke (laskurpesi – H.L.) ja kahurimürsku-de lõhkemislehtreid.

Harju maavalitsuse andmetel on Tallinna lähedal Sausti asunduses maha põletatud 8 talu, Patika külas on hävinud kümne talu ümber (22). Samuti on purustatud osaliselt Lagedi ja Rae koolimajad, täielikult hävitati Lehmja koolimaja (113). Ka Vaidas põletati talusid ja süüdati üks viljaait, kust ei jõutud vilja enam ära vedada (587, lk 160).

203

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Rapla vald

Raplas hävis lahingute ajal mürskude ja põletamise läbi 15 maja ümber. Ta-lusid on maha põletatud viis (22). Põletati maha ka Palamulla koolimaja (113;

118).

Rapla piiritusepuhastamise vabriku põletasid maha punaväelased. Teatakse, et piiritusevabriku süütas Rapla komsomolisekretär Vladimir Ivanov. Tema ruma-la jutu järgi hukkusid tules kõik sakslased, kes sel ajal purupurjus vabrikuhoones viibisid. Sellest vestab ka hävituspataljonlane Levi Urke. (362; 735, lk 62).

Hagudi ümbruses põletasid hävituspataljonlased ja punaväelased maha kuus maja (309, art 113).

Ravila vald

Ravila vallas sai Harju maavalitsuse andmetel kannatada paarikümne talu ümber (22). Jaan Luige sõnul kõige suurema põletamisega tuldi toime Kosel, kus hävis üle 20 hoone (263).

Varbola vald

Varbola vallas purustasid Ellamaa elektrijaama kaitseks kohale saadetud NKVDlased ja punaväelased juba 10. juuli õhtul kella 22.00 paiku lõhkeaine-ga kohalike kommunistidega kooskõlastamata Ellamaa jõujaama, lao ja õlikeldri

ning viisid omavoliliselt ära tööstuse kaks sõiduautot ja mitmete tööliste jalgrat-tad.

204

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Üle värskete kalmuküngaste

utad kummargil kodumaa...

Pärjad kuuseokstest ja reburaikast

ehivad omaste hauakünkaid.

Sa ei saa vist iial teada

sadadele neist kuhu risti seada.

Tuhas ja varemeis on kodud ja majad.

Nõnda on igaühel meist selsinasel kurjal ajal.

Kuid kas siin eestlaste maal

i ole tuhandeid aastaid

ikka uuesti tapet ja laastet; Aga ometi taas on tõusnud uued malevad

ja kerkinud vastsed hooned valevad?

Tõuse siis värskete kalmude mant, murelik Maarjamaa,

igivõitleva südamega!

Ega muud pole meile siin ant

kui võidelda maa ja vabaduse eest

ja tõsta nagu toona uuesti hooned

tule ja tuha seest,

panna mõõgale ja adrale käed

ning künda põllud, mis sööti jäet.

Üle värskete hauaküngaste astu uljasti vastu valgusele ja vabadusele.

Aja tuules ja tormis seisma jäe!

29.12.41.

Henrik Visnapuu. Üle värskete kalmuküngaste. (564).

205

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

IV Venelaste Suure Isamaasõja aegne punane terror

1. Sõjaaegsed arreteerimised Harjumaal

Harjumaal jätkus punane terror ja sai endale sõjaaegse mõrvarinäo. Tihene-

sid inimeste arreteerimised.

Nii arreteeriti 22. juunil 1941 Keilas (Haapsalu mnt 9) jaoskonnaarst, Kaitse-liidu Keila malevkonna sanitaarpealik, Isamaaliidu liige dr Jüri Raa (11.07.1886),

tribunali otsus – 10 aastat sunnitööd, suri 22.01.1942 Kirovis (617, lk 414; 659, lk

120; 615, lk 51-52), 25. juunil – Keilas Sõja t 9 reservmajor Edgar-Theodor Susi VR II/3 (11.10.1891), tribunali surmaotsus täide viidud (hukkus) 13.03.1942 Irkutskis (teisal 27.05.1942 Ussollagis) (590, lk 52; 615, lk 53; 625, lk 30), 26. juunil – Kolga vallas Minna Nõmme (1874), erinõupidamise otsus – 5 aastat sunnitööd, suri sunnitööl Permi obl Ussollagis 03.09.1942 (618, lk 323), 28. juunil – August Palamets (31.12.1884) Keilast Vaikne t 6, tribunali otsus – 10 aastat sunnitööd, suri toimiku andmetel 07.04.1943 Permi obl Solikamskis (615, lk 53-54; 617, lk 356) ja Keila politseikomissar, kaitseliitlane Ain Samalo (03.10.1902) Keilas Vaikne t 6, tribunali surmaotsus täide viidud 14.06.1942 (615, lk 54; 617, lk 476), 29. juunil – KL Nissi malevkonna pealik Henn Kalda (1900) Nissi vallas, tribunali surmaotsus täide viidud 12.10.1942 (617, lk 122; 699, lk 9), 2. juulil – kaitseliitlane (rühmapea-lik) Oskar Miller (28.11.1911) Keilas, Vaikne 3, tribunali surmaotsus täide viidud 09.05.1942 Permi obl Ussollagis (615, lk 55; 618, lk 290), 3. juulil – politsei-komissar (1918-1924), kaitseliitlane Aleksander Lehise (Lehis) (1887) Keilas Jõe 26, suri 14.03.1942 Permi obl Ussollagis (615, lk 54; 618, lk 233).

26. juunil arreteeritud pansionaadipidaja Minna Nõmme kohta on teada, et ta elas Kolga valla Pudisoo küla Söödi talus ja teda süüdistati nõukogude-vastases agitatsioonis: kuulas saksa raadiosaateid ja kõneles kuuldust külarah-vale. Tema kohta kirjutatakse (388): Enne sakslaste tulekut on siin (Kolga vallas

206

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

– H.L.) märatsenud Loksa politruk, vene piirivalvurite ninamees, „Loksa hirm“, nagu teda hüüti. Tema hingele pannakse siinsed inimkaotused. Söödi talust viidi ära pansionipidaja 65-a. prl. Nõmme. Kuulas saksa raadiosaateid ja informeeris küla elanikke. Samas talus arreteeriti ka Tallinna advokaat Kitsberg. Oli Tallin-nast siia varjule tulnud, sundides küla noormehi metsa minema ja ise jäi punaste käte vahele.

Seletamatul kombel jäi Loksa politruk lähedastesse metsadesse ümber ko-lama. Ühel haarangul oli ta hädasunnil ise enda üle kohut mõistnud: oli enese metsatihnikus kägarasse tõmmanud, lõhkevalmis seatud käsigranaadi rinna ja põlvede vahele asetanud ja – teise ilma rännanud (388).

25. juulil arreteeriti talunik Rudolf Mikiver (15.01.1908), kes hoidus kõrvale mobilisatsioonist, tribunali otsus – 8 aastat sunnitööd (618, lk 289) ja talunik, kaitseliitlane Robert Härmalt (04.12.1911) Raasiku valla Sambu külast, tribunali surmaotsus täide viidud 22.11.1941 Irkutskis (618, lk 84), 26. juulil – Valter Paalamäe (22.08.1906) Keilas Sõja 7, tribunali otsus – 10 aastat sunnitööd, suri sunnitööl (615, lk 55-56; 617, lk 351) ja 27. juulil – politseiametnik konstaabel Jaan Roosma Roosmaa) (14.09.1891) Rapla valla Salupere küla Hellenurme talust, suri 19.05.1942 Irkutskis (618, lk 432; 652, lk 172).

Tõnis Tõnisson kirjutab (264; 308, art 2): Hävituspataljonlased leidsid 5. juulil talusid puistates Mustimäe talust püssi. Taluperemees Jüri Viljaste (Vilberg) arreteeriti ning kadunuks ta jäigi. Nüüdseks on teada, et Jüri Viljaste (1888) Kuimetsa valla Kaiu külast, arreteeriti 29. juulil, tribunali surmaotsus täide viidud Irkutski oblastis 21.05.1942 (617, lk 613).

30. juulil arreteeriti panga kassapidaja Tõnis Kildemaa (1897) Raplast, tri-bunali surmaotsus täide viidud 27.04.1942 (308, art 8; 617, lk 156), 3. Augustil – Nauri talu peremees Mart Villard (1900) Rapla vallast, suri sunnitööl 05.08.1942 Irkutski obl (308, art 8; 617, lk 614; 618, lk 586) ja 20. augustil August Roosipuu (53).

Ajaleht Kommunist andis teada (53): 20. aug. 1941 vaatas ENSV SARK-i vä-gede sõjatribunal läbi kodanik August Tõnise p. Roosipuu, eluk. Nõmme Turu-platsi nr. 5-3 süüdistusasja. A. Roosipuu hoidus kuritahtlikult kõrvale oma raadio-vastuvõtja üleandmisest sideorganeile. 20. aug. mõistis sõjatribunal A. Roosipuu-le 5 aastat vanglakaristust.

207

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

2. Bolševike Harjumaa-ülesed verepulmad

Stalini hävituskäsuga oli hävituspataljonidele ja NKVDlastele antud Eestis täielik voli inimeste mõrvamiseks. Iga kodanik oli punaste püssimeeste meeleval-la all ja igaühte võidi mõrvata salakuulaja või diversandi pähe. Ei nõutud mingit süüteo uurimist ega vajatud surmaotsuse langetamiseks mingit kohtupidamist. (630, lk 14).

Kinnitatakse, et Harjumaal enamlaste mõrvaohvriks langenud isikute arv oli 239. Eriti suured olid elanike kaotused Iru, Saue ja Keila valdades. Kuna Harju-maa lõunaosas tegutsesid suured metsavendade rühmitused, olid seal elanik-konna kaotused väiksemad kui põhjapoolseis valdades. (95).

On teada, et enamlaste mõrvaohvriks langes Eestis 1944. aasta andmetel kokku 1950 inimest. Enamus neist olid pärit maal (maalt oli pärit 1422 mõrvaohv-rit, nende hulgas 307 põllutöölist, sulast ja suvilist). (95).

Anija vald

Anija vallas mõrvati sõjasuvel 12. juulil 1941 vabrikutööline Aadu (Aado) Tooming (16.06.1909) Kehra alevikust. Ta tapeti Salumetsa külas, surmaregist-ris on märge: bolševikkude poolt maha lastud, maetud 21.09.1941 EELK Harju-Jaani koguduse kalmistule. (621, lk 240; 738).

Samuti tapeti 1941. aasta sõjasuvel Kehras Robert Härmalt Harju-Jaanist (521, lk 187), Johannes Käbi (16.05.1898) Tallinnast Luise 19, autojuht, tapetud 20. augustil 1941 Alavere asunduse Jaanissoni talu põllul, surmaregistris märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 203; 738), Arseni Lahekalda (13.01.1910), Oja küla Vahevälja talust, vabrikutööline, tape-tud 10. augustil 1941 Oja küla Vahevälja talus, surmaregistris märge: bolševik-kude poolt maha lastud, maetud EELK Harju-Jaani kalmistule (738), talunik Hans Oskar (28.06.1875) ja Maria Oskar (12.07.1880) Kõrve küla Aruhärma talust, tapetud 19. augustil 1941 Kõrve külas, riigimetsa Ruunaoja vahtkonnas, surma-registris on mõlema kohta märge: bolševikkude poolt maha lastud, maetud EELK Kuusalu kalmistule (738). EELK Kuusalu koguduse matmisraamatus on read: Kõrve külast – / Hans Oskar, Joosepi pg. / Sünd. 28.VI 1875. Surn. 19. aug. 1941. Marie Oskar, Hans Allemanni tr. / Sünd. 12.VI1880, surn. 19. aug. 1941. Vene hävituspataljoni poolt maha lastud Ruunoja vahtkonnas. Abikaasa ei jää-nud mehest maha, vaid läks kaasa, siis lasti koos mehega maha. Aruhärma talu õuele paigutati 24. juunil 2000 Kuusalu muinsuskaitsjate algatusel mõrvatud pererahvale Marie ja Hans Oskarile mälestuskivi (604, lk 11).

208

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Hageri vald

Hageri vallast on teada mõrvaohvrid August Jaason (23.08.1941), tapetud 23.08.1941 Hageris (621, lk 188), J. Lahe (65 a) (621, lk 205), talunik Gustav Polma (23.10.1914), Rabivere küla Kaheküla talust. Tema laip leiti 13. septemb-ril 1941 Rabivere küla metsast, surmaregistris on märge: leitud kuulihaavadega, maetud EELK Hageri koguduse kalmistule (621, lk 223; 738), ja Jaan Põlma (1904) (tapetud Kiisal) (621, lk 225).

Iru vald

Iru valla mõrvaohvrid olid Voldemar Jalakas (41 a), tapetud 9. augustil 1941 Aruküla metsas (621, lk 189; 701, lk 27), samuti 11. augustil Maardu metsas tape-tud Viimsi kalurid Iru VTÜ auliige Julius Lambot (75 a) ning tema pojad Julius Lambot (46 a) ja Rudolf Lambot (49 a) (621, lk 205; 701, lk 27).

Viimsi kalurid (isa ja kaks poega), arreteeriti 1941. aasta augustikuus. Nende laibad leiti 1942. aastal punaste piirivalvekordoni tee äärest. (701, lk 27).

Ajaleht Meie Maa kirjutas 4. juulil 1942 (26): Neil päevil avastati Viimsi tee ääres Maardu metsas enamlaste terroriohvrite ühishaud. Karjapoiss märkas metsas mullast väljapaistvat saabast. Laip oli maetud õhukese mullakorra alla. ZEV-i korraldusel toimus lahtikaevamine – leiti 3 laipa. Pealuud olid purustatud lähedalt lastud revolvrikuulidest. Arstid täheldasid ohvritel piinamisjälgi – käeluu-murdeid. Mõrvatutes tunti ära Rohuneeme küla Oti talu kalurid – isa kahe poja-ga: Julius Lambot (75 a), Rudolf Lambot (49 a) ja Julius Lambot (46 a). Mehed jäid kadunuks 1941. aasta 11. augustil.

Samuti kirjutati Postimehes 30. juunil 1942 (631, lk 79): Neil päevil avastati Harjumaal Viimsi tee ääres Maardu metsas kommunistide terroriohvrite ühis-haud. Karjapoiss, kes viibis karjaga metsas, märkas mulla alt paistvat saabast ning teatas leiust ametivõimudele. Kohapeal kaevamisel leiti ühishaud, milles asus kolm laipa. Arstlikul ülevaatusel selgus, et mõrvatuil olid kõigil pealuud purustatud, mis tingitud lähedalt lastud revolvrikuulidest. Kõigi tunnuste järgi olid mõrvarid oma ohvreid veel toorelt piinanud, kuna nende juures avastati luumur-deid. Mõrvatuis tunti ära Rohuneeme küla Oti talu kalur 75-aastane Julius Tõnu poeg Lambot, tema 49-aaastane poeg Rudolf Juliuse poeg Lambot ja 46-aastane poeg Julius Juliuse poeg Lambot, seega isa kahe pojaga. Nad kõik jäid kadunuks 11. augusti õhtul, kui neid kodust käsutati vene piirivalvurite poolt Rohuneeme kordoni. Arvatavasti olid nad juba samal õhtul viidud kordonist ligi 4 km eemal asuvasse Maardu metsa, kus toimus ka mõrvamine. Kohalike elanike arvates võis neile saatuslikuks saada punase okupatsiooni ajal kalatööstuse

209

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

peavalitsuse juhatajaks saanud kohalik elanik M. Kurg, kes kandis Lambotite vastu isiklikku vihavaenu ning ähvardas mitmel korral, et kahe aasta pärast on tema ise Oti talu peremees.

Augustikuus 1941 tapeti Laikülas Gerta Haab (21.09.1910-25.08.1941) (621,

lk 186).

25. augustil 1941 jäi jäljetult kadunuks 31aastane naine Gerta Haab. Ta oli läinud sel päeval üksinda põllule tööle, mis asus ta isakodust paar kilomeetrit eemal Uuskülas. Seks ajal oli rinne juba jõudnud Tallinna alla ja olid algamas viimased lahingud linna vallutamiseks. Venelaste poolt olid kõik ümbruskonna külad sundkorras evakueeritud ning ühtki eraisikut seal ei viibinud, nii et ei olnud kedagi, kes oleks näinud Gerta Haava viimaseid käike. Alles aastapäevad hiljem, septembris 1942. a. märgati Iru vallas Laikülas asuva Suureaugu talus, et talu koerad käivad liivaaugus. Kui mindi vaatama, leiti seal, et koerad olid välja kraa-pinud ühe naisterahva kinga. Seepeale asusid talu elanikud kaevama ning peagi tuli päevavalgele naise laip, kelles tunti ära Gerta Haab. Nagu selgus, oli Suure-augu talus sõja ajal asunud üks punaväe staap. Nii võib olla päris kindel, et G. Haava mõrvajateks olid punasõdurid. Mis võis olla selle põhjuseks, see aga jääb saladuseks. (631, lk 78).

Veel kirjutatakse (131): Möödunud nädalal kaevati välja Iru vallas Laikülas, Suureaugu talu liivaaugust naisisiku laip. Leitu on venelaste poolt tapetud möö-dunud aastal. Riideproovide ja vaatlusprotokolli alusel õnnestus nüüd ZEV-is selgitada tapetu isik. Selgus, et enamlaste veretöö ohvriks oli langenud Iru valla Uusküla elanik, 31-astane Gerda Haab. Omaste seletuste kohaselt jäi G. Haab kadunuks möödunud aasta 25. augustil, kui ta oli läinud tööle põllule, mis aset-ses kodukohast 2 km kaugusel. Tollal oli rinne jõudnud juba üsna lähedale ja venelased olid sunniviisil evakueerinud ümbruskonna külad. Nii oli Laiküla täieli-kult venelaste valduses ja talus, mille liivaaugust nüüd mõrvatu leiti, asetses venelaste staap. Kuna külas ei viibinud tollal ühtki tsiviilelanikku, siis jäi enamlas-te veretöö seni avastamata ja laip leiti liivaaugust ka nüüd vaid juhuse tõttu. Nimelt olid talu koerad kraapinud liivast välja naisterahva kinga, mille põhjal alustati otsimist.

Gerta Haab on maetud Liiva terroriohvrite kalmistule.

1941. aasta suvel mõrvati veel Johannes Püümets Väo külast (621, lk 224) ja Kaarel Mihkels (14.09.1908) (621, lk 213; 737).

210

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Juuru vald

Juuru vallas oli hävituspataljonlaste mõrvaohvriks Eduard Born Tema kohta on represseeritud isikute registris lühimärge: s. Harjumaa Tuhala v. Tuhala k., algharidus, põllumees, arr. Juuru v. Kooli t.). (617, lk 40).

Tõnis Tõnisson kirjutab (308, art 11): Enamik Juuru inimestest hirmus hävitus-pataljoni ees oli juba metsa pagenud (läinud koos kariloomadega). Käidi ka karja öösiti kodus talitamas. Jäid koju need, kes teadsid, et nende süda on punaste ees puhas. Ei osanud midagi karta ka Eduard Born, kes läks keelust hoolimata hobuseid jootma. Ta lasti maha. Ed. Born elas Kooli talus. Tema naine Anete Born jutustab: Karjamaa servalt leidsin mehe laiba, pea oli kuulist läbistatud. Taskud olid pahupidi pööratud ja ära võetud kogu meie raha – 600 rubla. Ära oli võetud ka kaks hobust. Ma ei kartnud enam midagi, läksin vallamajja ja nõudsin tagasi raha, et osta puusärk mehe matmiseks. Raha tagasi ei antud. Valla täitev-komitee esimees Karl Vilks ütles, et langenud punaarmeelased maetakse kirstu-ta, miks siis sina ei või oma meest kirstuta matta. Keegi meie inimestest ei julge-nud appi matma tulla. Lõpuks mehe vend tuli ja matsime mehe surnuaeda. Jäin üksinda kolme väikese lapsega, kellest vanem oli viieaastane.

Juuru vallast pärit mõrvaohvritest on veel teada Jaan Grossman (50 a), ta-petud Kohila vallas (621, lk 185), talunik Eduard Haljassaar (30.10.1888), Järlepa asunduse Mäeõue talust, tapetud 9. augustil 1941 Juuru valla Pirgu asunduse Posti talu põllul, surmaregistris märge: vene sõjaväelaste poolt tape-tud, maetud EELK Juuru koguduse kalmistule (621, lk 186; 738), talunik Harald-Ferdinand Raud (13.08.1913), Lõiuse küla Jaani talust, tapetud 9. augustil 1941 Lõiuse küla Rägadiku talu karjamaal, surmaregistris on märge: punaarmeelaste poolt tapetud, maetud EELK Juuru koguduse kalmistule (738), talunik Aleksander Sassian (Sassijan) (21.06.1904) Pirgu asunduse Möldri talust, tapetud 9. augustil 1941 Pirgu asunduse Posti talu põllul, surmaregistris on mär-ge: vene sõjaväelaste poolt tapetud, maetud EELK Juuru koguduse kalmistule (621, lk 232; 738).

Jõelähtme vald

23. augustil 1941 mõrvati Jõelähtmel Albert Ots (15.05.1895) ja Peeter Ots (18.01.1864) (621, lk 219). Kirjutatakse (184): EELK Jõelähtme koguduse nõuko-gu liige Albert Ots lasti hävituspataljoni poolt maha oma kodus ühes oma vana isaga.

20. augustil 1941 mõrvati bolševike poolt Jõelähtme vallas Jägala Puupapi-vabriku töötaja Roman Vogdt (737).

211

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Järvakandi vald 8. augustil 1941 tapeti Raikküla vallas Kristjan Anderson (26.12.1895, teisal

1905) (621, lk 182). Tema kohta kirjutatakse (701, lk 27): Järvakandi VTÜ salga-pealiku abi, põllumees Kristjan Anderson arreteeriti augustikuu algul Järvakandi meiereis, mõrvati 8. augustil Raiküla vallas „Matsi“ talu karjamaal. Kaelal oli näha kägistamise märke.

Samuti tapeti 8. augustil 1941 Järvakandi vallas talunik, Järvakandi VTÜ tõr-juja Jakob Mägi (07.08.1878) (621, lk 215). Ta arreteeriti hävituspataljoni meeste poolt oma kodus ja mõrvati paar kilomeetrit kodust eemal 8. augustil 1941. a. (701, lk 27), ja 18. augustil – Hans Kivisilla Raplas (621, lk 197). Samuti mõrvati sõjasuvel Ahekõnnu külas Villem Laane (29 a) (621, lk 204).

Keila vald 27. juulil 1941 mõrvati Samuel Podin (17.11.1900), kes elas Keilas Metsa 4.

Surmaregistris on märge: punaarmeelaste poolt maha lastud, maetud EELK Keila koguduse kalmistule (275; 615, lk 58; 621, lk 223; 738).

Samuel Podin oli 27. juuli õhtul oma naabrite juures Metsa 6 kui punaväela-sed kloppisid uksele ja nõudsid sisselaskmist. Nad tulid arvata pimendamata akende pärast või siis elanike passe kontrollima. Samuel Podin arvas, et tuldi teda arreteerima, hüppas läbi akna õue ja pistis piki aiateed jooksu. Ta oli valges särgis ja seetõttu aias hästi nähtav. Kuna käsu peale Samuel Podin seisma ei jäänud, lasti ta marjapõõsaste vahele maha. Sõdurid viisis laiba Ohtu rappa ja viskasid turbaauku (laukasse). Laip leiti pärast sakslaste tulekut ja maeti Karjakü-la surnuaiale. (275; 615, lk 58).

Arvo (Alfred) Reamets (1903) oli raudteelane ja Keila valla VTÜ kompanii-pealik (621, lk 227; 701, lk 27). Ta elas naise ja kahe lapsega raudtee majas Valingul. Arvo Reamets läks juulikuus Keilast raudteed mööda kodu poole. Raudteesilla juures nõudsid tunnimehed temalt dokumente. Arvo Reamets näi-tas oma läbipääsuloa ette, kuid seda talle kohe tagasi ei antud. Mees arvas, et teda tahetakse arreteerida ja pistis Tuula poole jooksu. Punaväelased hakkasid teda ratsa taga ajama ja põgenemisel haavasid teda jalast. Tuula teel, Patsakul, jõuti talle järele ja tapeti täägilöögiga. Teisal teatakse, et ta jooksnud üle mõisa lageda põllu ning tapeti Patsaku varemete juures. Laipa ei lubatud mitu päeva tapmiskohalt ära tuua. Alfred Reamets maeti linnakalmistule, mis muudeti 1966. aastal pargiks. Linnakalmistu asukohta märgistab ratasrist. See sümboolne hauatähis on kõigile neile keilalastele, kes puhkavad vägivalla- või sõjaohvrina mujal nimetutes haudades. (275; 615, lk 59).

212

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kernu vald 23. augustil 1941 tapeti Aru küla Liiva talu põllul talunik Jüri Palm

(05.01.1885) Aru küla Sooba talust, surmaregistri on märge: surm mahalaskmise läbi punaväelaste poolt, maetud EELK Hageri koguduse kalmistule (738).

Kohila vald

23. augustil lasti Kohila valla Angerja küla Hansu talu õuel maha talunik, Ko-hila VTÜ tõrjuja Vilhelm-Richard (Willem) Prunt (25.12.1894) Pahkla küla Halli-ka talust (621, lk 224). Surmaregistris on märge: venelaste poolt tapetud, maetud EELK Kose koguduse kiriku Tuhala kabelisse (738). Teisal on kirjas: Arreteeriti teadmata põhjusel oma talus, viidi „Angerja“ tallu, kus asus mingisugune puna-väe staap. Augustikuus leiti Prunti laip sealt, saepuruaugust. (701, lk 27).

Samuti olnud Kohila valla mõrvaohvrid Ferdinand Jaanuson (621, lk 188), Hans Jürjens (60 a) (tapetud augustikuus Angerjal) (621, lk 190) ja Valter Jõgisoo (13 a) (tapetud 4. juulil Pahkla-Tammikul) (621, lk 191).

4. juulil liikus üks vene väeosa Koselt Kohila poole. Pahkla-Tammikul oli kaks karjapoisse roninud puuvirna otsa, et sõdureid uudistada. Ootamatult avasid aga venelased poiste pihta püssitule. Hirmunud poisid pistsid jooksu. Ragisema hakkasid ka automaatrelvad. Üks poistest, 13-aastane Valter Jõgisoo lasti tulistamisel maha, teine – Arved Aasamets sai jalast raskesti haavata. Jalg amputeeriti. Valter Jõgisoo laipa omastele välja ei antud. (376).

Veel on teada, et sõjasuvel mõrvati Kohila vallast Jaan Karu (tapeti Angerjal) (621, lk 194), Eduard Koosler (04.1909) (621, lk 199), põllutööline Joann Orav (31.01.1871) Pahkla küla Külaotsa talust, tapetud 23. augustil 1941 Kohila valla Angerjamäe küla Hansu talu krundil, surmaregistris on märge: kommunistide poolt tapetud, maetud EAÕK Angerja koguduse kalmistule (738), Ernst-Voldemar Ots (26.04.1916-22.08.1941) Tallinnast (mõrvati 22. augustil Kohilas) (621, lk 219; 737), Hans Tiits 13.11.1889) (tapeti juulikuus Kehras) (621, lk 239) ja talunik Augustin Proos (11.05.1917) Angerja küla Soopere talust (tapetud 23. augustil 1941 Kohila valla Tagadi küla Tarva talus), surmaregistris on märge: surmatud bolševike poolt, maetud EAÕK Angerja koguduse kalmistule (738)

Kolga vald Kolga vallast mõrvati Jalmar Knoot (tapetud juulikuus Kolga-Tsitres) (621, lk

198), August Kreek (1898) (tapetud Lool) (621, lk 200), talunik Arthur Prenta (29.05.1905) Soorinna küla Kõreta talust, tema laip leiti 28. augustil 1941 Loo jõest, surmaregistris on märge: väline verejooks kuulihaava tõttu, maetud EELK

213

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kuusalu koguduse kalmistule (621, lk 223; 738) ja Aleksander Schnurr (75 a) (tapetud juulikuus Lüganuse kihelkonnas) (621, lk 232).

Kuimetsa vald

4. juulil 1941 mõrvati Kuimetsa vallas Kaiu koolimaja õuel Kaiu meierei meier August Braats (Praats) (22.11.1902), surmaregistris on märge: mahalaskmine kommunistide poolt, maetud EELK Juuru koguduse kalmistule, ümber maetud 16. novembril 1941 Rahumäe kalmistule (621, lk 184; 738) ja talunik Martin Luige (09.10.1895) Salutaguse küla Vana-Kubja talust (tapeti Kuimetsa valla Kasvandu külas, Kaiu algkooli õuel), surmaregistris on märge: mahalaskmine kommunistide poolt, maetud EELK Juuru koguduse kalmistule. (621, lk 209; 738).

Tõnis Tõnisson kirjutab (308, art 18): Hävituspataljonlased piirasid kogu asula sisse. Esimesed ohvrid olid koolimaja lähistel piirajate kätte jäänud vallamajast kodu poole minevad Martin Luige ja meier August Braats. Luige langes Toome-mäe talu poolses nurgas, kus oli päästvate põõsasteni jäänud veel vaid mõni samm. Braats sai valangu auto kabiini katusele paigaldatud kuulipildujast siis, kui oli jõudnud koolimaja maantee-poolsesse nurka. Tegu oli kahe mahalastud met-savennaga. Martin Luige juurest leiti vintpüss, milles oli padrun kinni kiilunud. (262).

Jaan Luige mäletab oma isast Martin Luigest (262): 5. juulil sain teada, et isa enam ei ole. Isa käis ära toomas vanem õde Laine (14 a) koos Hilda Maisiga, kes oli meie naaber.

Jaan Luige sõnul algas 4. juuli õhtul Kaius „punane terror“. 6. juuli hommikul piirab hävituspataljon maja sisse. Kään surub täägi minu kõrile ja röögatab: „Pis-tan läbi sinu kui koerapoja!“ Ootamatult astus sisse üks relvastatud mees, kes astus vahele ja ütles raskesti arusaadavas eesti keeles: „Mehed, naisi ja lapsi ei tohi tappa, siin majas üks ohver on!“ See oli Petseri venelane, arvata mingi üle-mus. Kään kuuletus.

Saaremaalt pärit Albert Kään oli Alu masina-traktorijaama traktorist, siis Kuimetsa valla täitevkomitee esimees ja hävituspataljonlane. Tema kohta öeldi, et kus tema liikus, seal voolas veri ja lahkumist saatis suits. (308, art 20, 25)

2. augustil tapsid punaväelased Johannes Eilemanni (10.01.1904) ja Mari Eilemanni (24.02.1869) Vaopere küla Rõõsa talust. Surmaregistris on märge: mahalaskmine vene sõjaväelaste poolt, maetud EELK Juuru koguduse kalmistu-le. (621, lk 184; 738).

214

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Teatakse, et kui hävituspataljonlased tahtsid Johannes Eilemanni talust 2. augustil röövida hobuse, hakkas ta neile vastu vaidlema. Tülikas vaidleja torgati lihtsalt täägiga läbi. Millegipärast jäi neile jalgu voodis olnud vanamemm (Johan-nes Eilemann ema Mari Eilemann – H.L.) – sealt ta hiljem kuulihaavadesse surnuna leitigi. (308, art 22).

13. augustil 1941 tapeti talunik August-Voldemar Säde (04.11.1908) (nimi eestistatud, varem oli perenimi Eilemann, kusjuures neid on peetud ekslikult ka kaheks erinevaks isikuks) oma kodus Vaopere küla Rõõsa talus. Surmaregistris on märge: mahalaskmine vene sõjaväelaste poolt, maetud EELK Juuru kogu-duse kalmistule. (621, lk 184, 185, 236; 738).

Tõnis Tõnissoni väitel (308, art 21) Mari Eilemann, Johannes Eilemann ja tema vend August-Voldemar Säde hukkusid kohalike elanike kinnituses kõik ühel päeval – 5. juulil. Usaldades valla surmaregistris tehtud kandeid, tuleb aga tõdeda, et Mari Eilemann ja tema poeg Johannes Eilemann tapeti 2. augustil, August-Voldemar Säde aga 13. augustil (738).

3. augustil 1941 mõrvati Langevainu külas taluperenaine Vilhelmine Kaupmees (14.02.1886) Põlliku küla Jaagu talust, surmaregistris on märge: mahalaskmine kommunistide poolt, maetud EELK Juuru koguduse kalmistule (621, lk 193; 738).

Jaan Luige kinnitab (263): Pärast 6. juulit mõrvati Põllikast pärit Jaagu talu pe-renaine Miina Kaupmees. Talust võeti Vene sõjaväele viimane hobune. Perenai-ne läks Käänu käest hobust tagasi küsima. Süüks jäi, et ta ei taha punaarmeed toetada. Miina Kaupmees viidi Kuimetsa metsa, enne mahalaskmist olevat kam-baga vägistatud.

5. juulil 1941 tapeti vallasekretäri abi Enn Kuuskmäe (30.08.1913) ja valla-sekretär Johannes Maantoa (03.01.1899), kes elasid Kuimetsa vallamajas (621,

lk 202, 210). Mõlema mõrvaohvri surmaregistris on märge: tapetud Kuimetsa asunduses Kodula talu karjamaal: mahalaskmine kommunistide poolt, maetud EELK Juuru koguduse kalmistule. (738).

Tõnis Tõnisson (308, art 18-19): Teadaolevalt arreteerisid hävitus-pataljonlased veel samal õhtul (4. juulil 1941 – H.L.) vallasekretäri Johannes Maantoa ja tema abi Enn Kuuskmäe. Neid piinati kogu öö ja süüdistati mässu organiseerimises ning muidugi Georg Kaskmaa tapmises. Järgmisel päeval viidi vangid metsateid pidi Kuimetsas Kodula talu põlluserva ning lasti maha. Hukka-miskohta tõid lohistusjäljed – mehed olid seotud veoauto taha. Matmisega ei hakanud timukad oma aega raiskama. Läks mõni päev, enne kui laibad sealt

215

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

leiti. Mõlemal surnukehal oli piinamisjälgi ja võis tuvastada ka luumurde. Piina-misjäljed ja kuumad suvepäevad olid hukatuid nii palju muutnud, et neid oli raske ära tunda... Enn Kuuskmäe sõrme oli aga jäänud sõrmus, millesse abikaasa nimi graveeritud. Avalikke matuseid korraldada ei juletud. Hans Kodula, julge mees, tegi laudadest lihtsad kastid ja nii nad sinna tapmispaika tookord 9. juulil maetigi. Praktiliselt saatjateta, sest keegi ei julgenud matmise juurde tulla, ka abikaasa mitte. Alles hiljem, juba saksa ajal, viidi mehed sealt Juuru kalmistule pühitsetud mulda.

Johannes Maantoa ja Enn Kuuskmäe metsik tapmine oli alles karistusakt-siooni algus... Kuimetsas ei tuntud halastust kellegi vastu: oli siis tegemist mehe või naise, noore või vanaga, voodihaige või muidu väetiga – kõik, kes jalgu jäid, ootas üks saatus. Tapmiseks piisas pisemast vihjest, vahel polnud sedagi vaja, aitas sellest, kui inimene liikus valel ajal vales kohas. Mingi uurimise ja kohtupi-damise peale ei hakatud aega ega energiat kulutama. Hirm on parim karjavalvur. Sündmuste jada, mis Kuimetsas ja Kaius 4. juuli õhtul käivitus, jätab mulje justkui oleks sinna metsade vahele oma hullust välja elama pääsenud grupp vaimuhaig-la eriosakonna patsiente.

6. juulil 1941 mõrvati Helene Kütsen õ (21.03.1908) Salutaguse küla Karjatänava talust (621, lk 203) ja talunik Ants (Hans) Nigola (24.02.1884) Salu-taguse küla Siimusi talust (621, lk 216). Mõlemad tapeti Kuimetsa valla Ärisma (Ärismäe) küla Kanti talu karjamaal, mõlema mõrvaohvri kohta on surmaregistris märge: mahalaskmine kommunistide poolt, maetud EELK Juuru koguduse kal-mistule (738).

Jaan Luige kirjutab (262): 6. juuli hommikul pärast meie maja piiramist läk-sid nad (hävituspataljonlased – H.L.) Karja tänavale. Õuel tuli vastu perenai-ne Leeni Kütsen (28 a). Temalt küsiti: Jaan Luige (Jaan Luige. 53 aastat... –

Nädaline, 15. oktoober 1994): 6. juuli hommikul pärast meie maja piiramist läksid nad Karja tänavale. Õuel tuli Temalt küsiti „Mis lipp 4. juulil lehvis?“ Perenaine vastanud: „Eesti Vabariigi lipp.“ Leeni Kütsen arreteeriti oma küla mehe kaebuse põhjal. Ta oli rase ja koju jäi aastane tütar Õnne ja 5-aastane Taimi.

Järgmisena piirati sisse Simuri talu, arreteeriti taluperemees Ants Niggol, pojad Helmut ja Lembit pääsesid jooksu. Ants Niggolile pandi süüks tema „suuvärki“.

Jaan Luige (263): Aastaid hiljem sain teada, et Helene Kütseni tappis täägi-löögiga tollal noor, 17aastane Jägala papivabriku tööline, hävituspataljoni liige Lembit Mardim, kes osales ka Kaiu mõrvades. Ta oli metsik mees, nüüdseks surnud.

216

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

6. juulil 1941 tapeti Ärisma küla Kanti talus Aleksander Terras (Teras) (08.09.1889) Oraniku küla Ustemäe talust (621, lk 239). Surmaregistris on märge: mahalaskmine kommunistide poolt, maetud EELK Juuru koguduse kalmistule (738).

Ants Nigola, Helene Kütseni ja Aleksander Terrase tapmise kohta kirjutab Jaan Luige (262; 264): Kolmas kinnivõetu oli Aleksander Terras Käratoalt (eksli-kult on mõrvaohvri nimeks arvatud ka Aleksander Treial). Peremees saatnud teda vallamajja, et selgitada kellele kuulub vallas võim (surmaregistri andmetel oli Aleksander Terras Oraniku küla Ustemäe talu peremees). Ta küsinud vallamaja juures, kelle kord praegu võimul. „Ah kahtled nõukogude korras!“, ja vallas nõu-kogude korra kehtimises kahtlemine jäigi tema surmasüüks. Kõik kolm viidi enne Kolgut vasakule poole metsa (surmaregistri andmetel tapeti Kanti talu karjamaal) ja mõrvati elajalikult. Leeni Kütsen oli tääkidega läbi torgatud, Ants Niggolal oli palju kuulihaavu, aga lõpp oli tehtud püssipäradega...

24. juulil 1941 oli enamlaste mõrvaohvriks talunik Gustav-Georg Penter (06.03.1919) Oblo küla Tõnsu talust (tapeti Kuimetsa valla Viirika külas), surma-registris on märge: mahalaskmine kommunistide poolt, maetud EELK Juuru koguduse kalmistule (621, lk 221; 738), 3. septembril – talunik Anton Saarsalu (05.02.1902) Karitsa asunduse Aasamäe talust (tapeti Kuimetsa valla Kasvandu külas Uuetoa talu karjamaal), surmaregistris on märge: mahalaskmine vene sõjaväelaste poolt, maetud EELK Juuru koguduse kalmistule (308, art 33; 621, lk

231; 738).

5. augustil 1941 mõrvati talunik Rudolf Vest (10.08.1916) Nõmmküla Kiriku-aia talust (tapeti Kuimetsa valla Nõmmküla surnuaia müüri ääres), surmaregistris on märge: mahalaskmine vene sõjaväelaste poolt. Ta on maetud EELK Vahastu koguduse kalmistule (621, lk 245; 738).

5. juulil 1941 oli hävituspataljonlaste mõrvaohvriks Voldemar Viinamägi (26.03.1909) Vaopere küla Jaagu talust (tapeti Vaopere küla Käärimi talu põllul 250 m maanteest), surmaregistris on märge: mahalaskmine hävituspataljoni poolt, maetud EELK Juuru koguduse kalmistule (621, lk 245; 738).

Tõnis Tõnison (308, art 22): Turastu poolt kostnud laskmist kuulsid ka naabru-ses Jaagul elanud Viinamäed, kes olid hävituspataljoni tulles kogu perega kõr-gest rukkist varju otsinud. Kui kõik vaikseks jäi, otsustas Voldemar Viinamägi (Jaagu Volli) naabrite juurde vaatama minna, mis juhtus. Paraku jõudis ta vaid rukkist välja tulla ja natuke maad ka kartulivagude vahel liikuda, kui kurvi tagant tuli hävituspataljonlaste auto, kust Volli püssitulega maha võeti. Ilma mingi süüta.

217

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kui Voldemari õde Aliide Viinamägi läks järgmisel päeval Kaiu vallamajja venna surma registreerima, pandi ta esialgu vallamajja kinni.

8. juulil 1941 mõrvati talunik Karl-Eduard Voog (28.03.1901) Karetsa asun-duse Kilgi talust (tapeti Kuimetsa valla Kasvandu küla Tõnsu talu karjamaal) (621,

lk 247), surmaregistris on märge: mahalaskmine kommunistide poolt, maetud EELK Juuru koguduse kalmistule (738).

Jaan Luige (263): Kaiu viimaseks ohvriks oli Kilgi talu peremees Eduard Voog (Kilgi Eedi), kes pidas väikest talu. Temal oli mootoriga viljapeksumasin. Ta oli kuldsete kätega mees (remontis tööriistu ja masinaid). Ta mõrvati isiklike suhete pinnalt. Enne mahalaskmist pidi ohver endale haua kaevama – kõike oli Käänu Elli (Elviine Kaskmaa – H.L.) isiklikult juhtinud. Eduard Voogi surnukehal oli ka piinamise jälgi.

Jaan Luige jätkab (262): 4. juulil arreteeritud Verner Martinit pole ka keegi Toomja küla juures näinud. Temaga juhtus rumal lugu. Vallamajas lehvis Eesti Vabariigi lipp ja paljud läksid Toomja küla kaitsma. Verner võttis peidikust püssi välja ja pani talu õuele puu najale, ise jäi sinna lähedale rohule tukastama. Möö-dasõitev vene ohvitser märkas teda ja relva omanik arreteeriti. On tõenäoline, et ta mõrvati juulisündmuste aegu, kuid tema hauda pole seni teada. Üks päev (24 tundi) punaterrorit oli nõudnud 4 inimese elu ja lisada võib 2 arreteeritu elu, kelle hauda pole teada. 9 last oli jäänud isata.

Kuivajõe vald 1. juulil mõrvati Võivere külas Julius Seppo, tema naine ja tütar (mõrvaohvri-

te eesnimed, samuti tapmise asjaolud ei ole teada) (621, lk 233).

3. augustil tapeti Kuivajõe valla Saula asunduse Jõgila talu karjamaal talunik Otto Altmets (27.08.1886) Kuivajõe valla Suure-Särge külast, surmaregistris on märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Tuhala koguduse kalmistule (621, lk

182; 738), 5. augustil – Hermann Aava (621, lk 180), 16. augustil – põllutööline Juhhan Aug (15.12.1866) Karla küla Loopete talust, surmaregistris on märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 183; 738), 3. augustil – Anton Kont (05.05.1886) Suure-Särge küla Reinu talust (tapeti 1941 Kuivajõe valla Saule asunduses Jõgila talu maa peal), surmaregistris mär-ge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Tuhala koguduse kalmistule (739), 15. augustil – Kuivajõe VTÜ salgapealik Evald Seppik (08.08.1908) Nõrava külast (tapeti oma kodu lähedal Nõrava küla Saueaugu talu karjamaal), surmaregistris on märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Tuhala koguduse kalmistule (621, lk 233; 701, lk 27; 738), 21. augustil – Jaak Kukk (16.03.1874) Krei küla

218

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Põldma talust, (tapetud Krei külas Luiga talu maa peal), surmaregistris on märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose kalmistule (738) ja 22. augustil – Jaan (Jaak) Pajuste (14.04.1899) Kahavere küla Ranna talust, surmaregistris on märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk

220; 738).

Ajalehe andmetel (509) tapsid hävituspataljonlased ja punaväelased 10 valla elanikku, kes tulid metsast koju taluhooneid kustutama.

Kuusalu vald

Kuusalus tapsid hävituspataljonlased sõjasuvel Lembit Itali (29 a) (621, lk 188;

737). Kirjutatakse (631, lk 78): Lembit Itali töötas põllul ja kuna kohale oli tulnud hävituspataljon haarangut korraldama, siis otsustas ta peitu minna samas lähe-dal asuva kivihunniku alla. Sealt ta leiti üles ning mõrvati. Tal olid luud murtud ja ta oli torgitud tääkidega läbi. Ital oli kohapeal tuntud hea sportlasena, eriti kerge-jõustikus…

Veel olid Kuusalu valla mõrvaohvrid talunik Evald-Konstantin Jaksen (29.01.1913) Kodasoo küla Aia talust (tapetud 14. augustil 1941 Kodasoo küla Aia talu juures riigimetsas), surmaregistris on märge: surm mahalaskmise läbi, maetud EELK Jõelähtme koguduse kalmistule (621, lk 189; 737; 738), talunik Endel-August Kaljusaar (11.09.1918) Mäepea küla Tõnikse talust (tapetud 14. augustil 1941 Kuusalu valla Kodasoo asunduses), surmaregistri märge: püssi-kuuli läbi surma saanud, maetud EELK Kuusalu koguduse kalmistule (621, lk 192;

738), Salme-Rosalie Kiigske (12.09.1908) Saunja küla Otsa talust (tapetud 12. augustil 1941 Saunja külas, surmaregistri märge: maha lastud, maetud EELK Kuusalu koguduse kalmistule (621, lk 196; 738), VTÜ tõrjuja Valter-Heinrich Kuusk (04.04.1914) Mäepea küla Oja talust (tapetud 14. augustil 1941 Kodasoo asunduses), surmaregistri märge: püssikuuli läbi surma saanud, maetud EELK Kuusalu koguduse kalmistule (621, lk 202; 701, lk 27; 737; 738), Kuusalu VTÜ tõrjuja Hindrek Kuusmaa (Heindrich (Heinrich) Kuusma) (24.05.1908) Valkla küla Villemi talust (tapetud 12. augustil 1941 Kodasoo asunduses), surmaregistri märge: maha lastud, maetud EELK Kuusalu koguduse kalmistule (621, lk 203;

701, lk 27; 738) ja ärimees, arvestusinspektor ja Kuusalu VTÜ juhatuse liige Endel Kuussalu (21.12. 1916) Kuusalu asundusest (tapetud 14. augustil 1941 Koda-soo asunduses), surmaregistri märge: püssikuuli läbi surma saanud, maetud EELK Kuusalu koguduse kalmistule (701, lk 27; 621, lk 203: 738).

Teisal on kirjas (621, lk 27): Kuussalu ja Kuusk tabati punaväelaste poolt „Mäepea“ küla karjamaal, kus nad end koopas varjasid mobilisatsiooni eest,

219

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kuusma võeti kinni oma kodus. Kõik nad viidi 13. augustil Kodasoo mõisa puna-väe tribunali ette ja lasti maha.

21. augustil tapeti Kodasoo asunduses Fabian Paalpek (Paalbek) (11.12.1878) Saunja küla Sudeva talust, surmaregistris on märge: maha lastud, maetud EELK Jõelähtme koguduse kalmistule (621, lk 220; 738) ja 26. juulil Toivo Parkas (22 a) (tapetud Kiiu-Abla külas) (621, lk 220).

Tuudur Tamm (631, lk 78): Kiiu-Abla külas mõrvati 26. juulil 22-aastane Toivo Parkas, kes oli oma talu heinamaal tööl. Sel päeval tuli kohale hävituspataljonlasi haarangu tegemiseks. Nende saabumist märgates jooksis Parkas kahe töökaasla-sega metsa varjule. Seda märkasid aga hävituspataljonlased ning avasid neile tule, surmates Parkase. Pärast mõrvamist riisusid nad tema seljast riided, samuti saa-pad, tühjendades ka taskud. Hävituspataljonlased rääkisid vene keeles... Toivo Parkas pidi käsu kohaselt ilmuma järgmisel päeval mobilisatsioonipunkti, seega ei saadud teda ka sõjaväest kõrvalehoidmises süüdistada.

Veel mõrvati 9. augustil koduperenaine, Kuusalu VTÜ naistuletõrjuja Marta-Johanna Raidla (04.02.1912) (621, lk 226; 701, lk 27; 737), teisal märgitakse: Langes 9. augustil 1941 bolševike kuuli läbi oma kodus (701, lk 27), ja 14. augustil Kodasoo asunduses Valter Tops (03.07.1920) Tallinnast, surmaregistris on märge: püssikuuli läbi surma saanud, maetud EELK Jõelähtme koguduse kal-mistule (621, lk 240; 631, lk 79; 737; 738).

21. augustil tapeti Valkla küla Uuetoa talu karjamaal Jaan Vilbiks (28.02.1876) Valkla küla Uuetoa talust, surmaregistris märgitakse: suri käsigra-naadi lõhkemise tagajärjel, maetud EELK Kuusalu koguduse kalmistule (621, lk

246; 738).

Kuusalu valla Suru küla metsades hävituspataljonlaste poolt toimepandud tapmistest jutustatakse (89): Ühel õhtul kella 23.30 paiku tulid sinna 200-mehelise „metsapataljoni“ juurde mees ja naine, keda teejuht – lähedane talupe-remees – esitles kui „mahalastud inimesi“. Tolle mehe ja naise peale esitanud kohalikud kommunistid kõvad kaebused, mille pärast nad kinni võeti ja viidi hävi-tuspataljoni meeste poolt metsa mahalaskmisele, mis toimus mõnesajameetrilise vahemaaga üksteisest. Tiheda metsa all olnud sumedal õhtul kaunis pime. Algul lastud maha naine... Kuigi laskja seisnud lähedal, riivanud kuul naisel ainult nahka kaelal. Aga naine teeselnud tapetut, langenud maha ja jäänud liikumatult lamama. Hävituspataljoni mehed lahkunud. Mõne minuti pärast lahkus ka „sur-nu“ – esimesed „hauatagused“ sammud mõne kilomeetri kaugusel olevasse tuttavasse tallu. Niisama täpse tabamusega lasti maha ka mees. Ainult püssiro-

220

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

husuits kõrvetanud tema kaelaalust, kuul aga jooksnud puusse. Mees näidelnud surnut, üks tõuganud mõned korrad jalaga, lahkusid. Paari tunni pärast kohtusid mees ja naine tuttavas talus. Metsavennad mäletavad neid „mahalastuid“ kui vapraid kaaslasi hilisemas võitluses hävituspataljonidega.

Valkla mõisast vähe Tallinna poole asetsevas metsas varjasid end mobilisat-siooniealised noormehed ja ka teised vanemad mehed, kel oli enamlaste kätte-maksu kartus. Mõned metsavennad olid Ubari kaldal koopad kaevanud. Valkla mõisas asuvaist punaväeosadest tõmbusid mõned rühmitused Tallinna poole tagasi ja hakkasid Ubari kaldal maasse kaevuma. Sel viisil sattusid punaväela-sed ühes kohas kaevama kolme noormehe koopa peale. Nad avastati ja surmati sealsamas metsikul kombel.

Kõnnu vald

On teada, et Harjumaal Kõnnu vallas mõrvasid hävituspataljonlased Suru kü-las asuva väiketalu omaniku, kelle nimi enne eestistamist oli Silberg. Tema talu õuele oli ühel juulikuu päeval sõitnud omnibusetäis hävituspataljoni mehi, kes võtsid mehe kodus kinni ja viisid kaasa. Tema laip leiti hiljem kolme kilomeetri kauguselt kodukohast, Suru ja Läsna külade vahel asuva tee äärest, kus see oli visatud põõsa alla kuulihaavaga peas. (631, lk 78). Veel märgitakse, et juulikuus viidi mõrvaohver oma kodust Surult ära ja tapeti Suru-Lasval, tema nimi jääb aga täpsustamata (621, lk 233).

7. juulil tapeti Viluvere metsas Kõnnu metskonna metsapraaker Albert Sinka (23.03.1901) (428; 621, lk 234).

Kõue vald

Kõue valla mõrvaohvrite kohta teatakse:

29. juulil tapeti Kõue vallas Virla (Virika) turbarabas Eldur Karu (30.11.1915) Tallinnast, surmaregistris on märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose kalmistule (621, lk 194; 738).

31. juulil 1941 tapeti Kautlas Ida Hallorav (621, lk 186) ja Johannes Ummus (821, lk 242) ning Ardu küla Väljahansu talu küüni juures põllutööline Johannes-Eduard Jõenurm (04.04.1900) Kõue küla Jõenurme majast, surmaregistris märgitakse: maha lastud vintpüssiga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 190; 738).

1. augustil jäi kadunuks Kõrvenurga küla Kautla talu peremees Johannes Lindemann (05.01.1909), surmaregistris on märge: 1. oktoobril leiti põlenult

221

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kõue vallas Kõrvenurga külas Kautla talu õuelt Johannes Lindemann (610, lk 321,

322-325; 621, lk 208; 738).

2. augustil tapeti Ardu küla Kooli talu karjatänavas Armand Mätlik (11.08.1925) Saueaugu küla Nõmmeri talust, surmaregistris on märge: maha lastud vintpüssiga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (610, lk 328, 453; 621,

lk 215; 738).

2. augustil viidi kodust ära Triigi metsavaht Julius Mätlik (02.04.1895) Saue-augu küla Nõmmeri talust, tema laip leiti 3. oktoobril 1941 Ardu küla Kärdi talu karjamaalt, surmaregistris on märge: surmatud 2 püssikuuliga pähe, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (428; 610, lk 328, 453; 621, lk 215; 737; 738).

Eestis mõrvati, arreteeriti ja küüditati 112 metsavahti ja metsnikku. Enamla-sed süüdistasid metsaametnikke nõukogude-vaenulikkuses, metsavendade abistamises ja metsavendlusele kaasaaitamises. (95).

2. augustil tapeti Paide vallas Nõmme vahtkonnas Vanamõisa teeotsa kohal metsatööline Konstantin Lepp (09.10.1875) Vanamõisa asunduse Kauna talust, surmaregistris on märge: maha lastud kahe vintpüssilasuga, maetud EELK Anna koguduse kalmistule (621, lk 207; 738).

3. augustil tapeti Kirivalla küla Tõnu talu metsas Kirivalla küla Tõnu talu pere-poeg Artur Järv (30.07.1918), surmaregistris on märge: maha lastud vintpüssi-ga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 190; 738).

4. augustil jäi kadunuks Oskar Kaun (13.09.1918) Saarnakõrve asunduse Uuetoa talust, tema laip leiti 20. augustil 1941 Nõmme küla Uuetoa talu karja-maalt, surmaregistris märge: maha lastud laskeriistaga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 195; 738).

4. augustil tapeti: Paide vallas Nõmme vahtkonnas kv 42 peal Vanamõisa asunduse Kasemetsa talu perepoeg Jaan Kaun (29.12.1920), surmaregistris on märge: maha lastud vintpüssiga, maetud EELK Anna koguduse kalmistule (621,

lk 195; 738), Paide vallas Nõmme vahtkonna kv 42 peal Alfred-Johannes Kesa (23.05.1921) Vanamõisa asunduse Peetsaare talust, surmaregistris märge: maha lastud vintpüssiga, maetud EELK Anna koguduse kalmistule (610, lk 339-

342, 453, 471-472; 621, lk 195: 738), Paide vallas Nõmme vahtkonnas umbes 300 m Tallinn-Riia magistraalteest eemal metsas Priidik Peitel (19.04.1908) Saarnakõrve asunduse Klaokse talust, surmeregistris on märg: maha lastud vintpüssiga, maetud EEKL Anna koguduse kalmistule (610, lk 339, 341-342, 453,

471-472; 621, lk 221; 738).

222

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

6. augustil jäi kadunuks Voldemar Kirsioks (27.07.1888) Saarnakõrve asunduse Saarnakõrve talust, tema laip leiti 5. juulil 1942 Ravila valla Kose külas Kose kalmistu lähedal, teisel pool Kose-Juuru maanteed asuvast metsast, sur-maregistris märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Anna koguduse kalmis-tule (621, lk 196; 737).

10. augustil tapeti Vahetüki asunduse Kõhastu talu karjamaal Jürri (Jüri) Soosaar (10.02.1871) Kõue küla Ülesoosepa talust, surmaregistris on märge: maha lastud vintpüssiga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 235;

738).

12. augustil viidi kodust ära: Eduard Aabrams (11.03.1906) Ojasoo asundu-se Kaarli talust, tema laip leiti 23. augustil maetult Ojasoo asunduses Ojasoo talu maalt, surmaregistris on märge: maha lastud kahe vintpüssi lasuga pähe, mae-tud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 180; 738), August Soone (17.04.1905), Ojasoo asunduse Rahkvälja talust, tema laip leiti 23. augustil 1941 Ojasoo asunduse Ojasoo talu maa pealt maetult, surmaregistris on märge: maha lastud vintpüssiga 2 lasku pähe, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk

235; 737; 738) ja jäi kadunuks Heinrich Pern (21.02. 1906) Ojasoo asunduse Varjula talust, tema laip leiti maetult 23. augustil 1941 Ojasoo asunduse Ojasoo talu maa pealt, umbes 20 m Kose-Juuru maanteelt, surmaregistris märgitakse: maha lastud 2 vintpüssi lasuga pähe, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 222; 738).

13. augustil 1941 tapeti oma kodus Katsina küla Müürisepa talus Juhan Robas (18.06.1874), surmaregistris on märge: maha lastud, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 229; 738).

14. augustil 1941 tapeti Kuimetsa vallas Kose-Juuru maanteel, Kõue valla pii-ri lähedal talunik Rein Rea (21.08.1884) Saumetsa asunduse Pärna talust, sur-maregistris on märge: maha lastud vintpüssiga, maetud EELK Hageri koguduse kalmistule (621, lk 227; 737; 738).

14. augustil jäi kadunuks põllutööline Aleksei Kull (22.12.1903) Habaja asunduse töölistemajast, tema laip leiti 23. augustil 1941 Kõue valla Ojasoo asunduses Ojasoo talu maa pealt, surmaregistris märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (738).

15. augustil viidi ära Anton Liimand (28.07.1902) Harmi asunduse Rohtlaa-ne talust, tema laip leiti 23. augustil 1941 Kõue valla Ojasoo asunduses Ojasoo talu maa pealt maetult, surmaregistris on märge: maha lastud kahe vintpüssila-suga pähe, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 207; 738), ja Jüri

223

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Ojandi (13.06.1866) Alansi küla Äkse talust, tema laip leiti 23. augustil 1941 Ojasoo asunduses Ojasoo talu maa pealt, surmaregistris on märge: maha lastud 2 vintpüssi lasuga pähe, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 218;

737; 738).

16. augustil tapeti Ojasoo külas Artur Johanson (1906) (621, lk 189).

17. augustil viidi kodust ära Anton Robas (20.01.1895) Kõue küla Uue-Mihkli talust, tema laip leiti maetult 24. augustil 1941 Ojasoo asunduse Ojasoo talu maa-alalt, surmaregistris on märge: surmatud 2 püssilasuga pähe, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 229; 738).

18. augustil viidi kodust ära Kaarel Jaanus (19.10.1881) Kõue valla Harmi asunduse Välja talust, tema laip leiti 25. augustil Kõue valla Ojasoo asunduses Mäeotsa talu maalt, surmaregistris on märge: maha lastud 2 vintpüssi lasuga pähe, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 188; 738), Juhan Sootemäe (14.02.1878) Kõue küla Vanahindreku talust, tema laip leiti 25. au-gustil 1941 Ojasoo asunduse Mäeotsa talu maa pealt, surmaregistris märge: maha lastud 2 vintpüssi lasuga pähe, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 235; 738), samuti jäi sel päeval kadunuks Jüri Lemberg (27.05.1879) Kantküla küla Varblase talust, tema laip leiti 23. augustil 1941 maetult Ojasoo asunduses Ojasoo talu maa peal asuva magasiaida juurest, surmaregistris on märge: maha lastud kahe vintpüssilasuga pähe, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 206; 737; 738).

19. augustil jäi kadunuks Kantküla küla Luha talu perepoeg Arvi Asur (Assur) (29.04.1916), tema laip leiti 18. mail 1942 Kõue valla Katsina küla Müüri-sepa talu heinamaalt (Triigilt), surmaregistris märgitakse: surmatud laskeriistaga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 183; 738).

20. augustil tapeti Kuimetsa valla Vaopere külas Laane talu maa peal Harald Vanatoa (31.03.1900) Saumetsa asunduse Kase talust, surmaregistris on mär-ge: maha lastud vintpüsiga, maetud Kõue valla Saumetsa asunduse Kase talu maale (738).

Surmaregistri märkest lähtudes ei ole õige väide, Harald Vanatoa hukkumise asjaolud on teadmata (588, lk 281).

Samuti mõrvati augustikuus Olev Palmik Paunkülas (621, lk 220) ja Oskar Urva Raplas (621, lk 242).

224

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Nissi vald

10. juulil mõrvati Nissi vallamajas Jakob Põldaas (Põldas) (10.09.1891) Kin-gissepa talust (621, lk 225; 701, lk 28). Tema kohta kirjutatakse (631, lk 80): Harju-maal Nissi vallas mõrvati 1941. aasta suvel 60-aastane Kingissepa talu oma-nik Jakob Põldas Laitsest. Sõjapäevil kutsuti ta kord vallamajja, kust ta aga enam tagasi ei tulnud. Hiljem leiti ta laip samast lähedusest mahalastult. Hävituspataljonlaste salk oli arvatavasti Põldase surmanud. Hiljem kuuldus, et vallamajas oli Põldast süüdistanud endine Saidla mõisa moonamees E., kellele oli Põldas südilt vastu hakanud. See oli E.-d vihastanud ja ta öelnud, et Põldas lastakse nii maha, et ta ei saa isegi peotäit mulda haarata. Saan küll, vastanud Põldas. Laiba leidmisel selguski, et ta peos oli kõvasti kokku-surutud peotäis mulda.

17. augustil 1941 tapeti Laitsel Johannes Pihla Aaviku talust (621, lk 222). Teatakse, et Laitsel, Nissi vallamaja lähedal, lasti maha 17. augustil Aavi-ku talu perepoeg Johannes Pihla, 30 aastat vana, kes oli läinud jalgrattal karjamaale hobuseid vaatama. Juhuslikult oli samal teel rikke tagajärjel seisma jäänud punasõdurite auto, kes ei saanud seda käima. Neist möö-dudes oli Pihla asunud neid abistama ja roninud auto alla. Seejuures oli tulnud nähtavale tema vööl asunud pussnuga, mida ta alaliselt kaasas kandis. See tekitas venelastes arvamise, et on tegemist metsavennaga ja ta arreteeriti kohapeal. Nad olid läinud ka maantee lähedal asuvasse Jo-hannes Pihla onu Põldase tallu, kust olid kaasa viinud juhuslikult seal kü-las viibiva Tallinn-Nõmme elaniku. Viimane oli just asumas minekule raudteejaama, et tagasi koju sõita. Hiljem selgus, et venelased olid val-lamajas süüdistanud Pihlat metsavendluses, sest tema juurest leitud pussnuga oli selleks küllaldaseks tõendiks. Külalise kohta aga süüd ei lei-tud ja temal lubati koju minna. Kuid sellest hoolimata viidi nad koos lähe-duses asuva Kernu metsa alla ja lasti maha. Johannes Pihlat jäi leinama abikaasa kahe väikese lapsega. (631, lk 80-81).

Enamlaste Nissi valla mõrvaohvriks oli ka Nissi VTÜ tõrjuja Julius Noot (22.02.1923), kes mõrvati 23. augustil 1941 (621, lk 217; 701, lk 28).

Padise vald

27. juunil 1941 mõrvati Padise vallas Johannes Allikvee (363).

Määraküla Allika talu põlluvahetee ligidal seisab lihtne mälestusmärk – haua-kivi, millel on kirje JOHANNES ALLIKVEE / † 27.VI 1941. See mälestusmärk on

225

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

püstitatud kohas, kus Allika talu noorperemees jalgrattal hilisõhtul koju sõites langes autol möödakihutavate punaarmeelaste kuulide all. Laip viidi kaasa Tal-linna ja saadi hiljem kätte. Johannes Allikvee on maetud Piirsalu kalmistule. Mälestusmärk kodukoha põllul sunnib seisatama ja mõtlema enamlaste aja koledustele. (363).

Veel on Padise valla mõrvaohvritest teada sõjasuvel tapetud Harald Koppel (17 a) (621, lk 199).

Tuudur Tamm kirjutab (631, lk 80): Padise vallas arreteerisid hävitus-pataljonlased suvel 1941 neli noort poissi ja lasksid nad maha. Nende hulgas oli ka 17-aastane Harald Koppel. Kes olid teised kolm mõrvaohvrit, ei ole teada.

7. augustil mõrvati Padisel Kärneri talu aias Kristjan Uferbach (30.01.1861) (621, lk 242).

7. augustil tahtis Padise valla täitevkomitee esimees Ferdinand Hiie arretee-rida Kristjan Uferbachi väimeest Boris Seplingut VR II/3, kes oli metsavend. Tekkinud käsikähmluses läks Kristjan Uferbach oma väimehele appi ja lõi täitev-komitee esimehele haamriga pähe. Boris Sepling pääses uimaseks löödud mehe käest põgenema. Sama päeva pärastlõunal tulid aga miilitsad või NKVDlased, viisid Kristjan Uferbachi paarsada meetrit piki jõekallast allapoole ja lasksid ta maha. Ferdinand Hiie käis veel paar nädalat ringi seotud peaga. (621, lk 242;

internet).

Peningi vald

2. septembril tapeti Silmsi küla Lepiku talu krundil Mart Luker (Lukker) (08.07.1902) Silmsi küla Hansu talust, surmaregistris on märge: tapmine terariis-taga, maetud EELK Harju-Jaani koguduse kalmistule (621, lk 210; 737; 738).

3. septembril 1941 tapeti oma kodus Liivaaugu küla Esko talus talunik Robert-Johannes Rebane (27.02.1909), surmaregistris on märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 227; 738).

4. augustil jäid kadunuks Baldur Rukki Tallinnast ja Oskar-Heinrich Toomik (09.08.1921) Peningi valla Lükati külast. Mehed varjasid ennast koos Oskar-Heinrich Toomiku isakodus. Nende laibad leiti 7. juunil 1942 Peningi valla Rookü-la metskonnas (vahtkonnas) kvartali nr 27 pealt (621), surmaregistris märgitakse: surmatud laskeriistaga, maetud EELK Harju-Jaani koguduse kalmistule (621, lk

129-131, 230, 240; 738).

226

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Peningi rajooni konstaabel Karl Helk meenutas märtsis 1991 (621, lk 129-131): 1942. a. suvel teatas Rooküla metskonna metsaülem hr. Valner Peningi rajooni konstaablile telefoni teel, et nende Taganõmme vahtkonna metsavaht Kingisepp oma vahtkonnas kontrollkäigul olles avastanud matmiskoha, kus hauast ulatub välja inimese käsi, mida koerad või metsloomad on närinud. Sündmuskohale minnes selgus, et Rooküla metskonna Taganõmme vahtkond asub Raasiku-Peningi-Alavere maantee äärest, Peningi valla piirides asuvast Lükati külast põhja pool, Kehra alevi suunas umbes 3 km ja Rooküla metskonna asukohast umbes 4,5 km Kehra asula suunas. Matmise paik oli käidavatest teedest eemal, suure segametsa massiivis.

Peale minuga kaasatulnud omakaitselaste olid sündmuskohale tulnud ka mitmed inimesed lähemal asuvast Lükati külast, kes olid haudade leiust kuulda saanud. Lähema ümbruse uurimisel leiti varem teadaolevale hauale lisaks veel 3 mõrvahauda, millede vahekaugused olid üksteisest kümmekond meetrit. Üks mõrvatu oli maetud tuulest mahamurtud suure männi juure auku.

Väljakaevamise lõppedes toimetasin mõrvatute välisvaatlust. Nad olid mae-tud seljas olevate riietega ja jalanõudes. Mõrvatud olid umbes 20-ne aastased noormehed, üks nendest punaarmeelse mundris, koos sineliga. Tumedate juuste ja näojume järgi otsustades oli sõjaväelane Kaukaasia rahvaste päritoluga. Min-geid dokumente ega relvi nende juurest ei leitud. Ühel mõrvatul oli rätikuga tas-kus primitiivselt noaga lõigatud malendid. Surmatud olid nad tulirelvadega lasku-dest pähe ja rindkeresse. Välisvaatlusel mingeid piinamise tunnuseid ei olnud märgata.

Üks lähima Lükati küla talumees, kelle nime ma enam ei mäleta, kes oli tul-nud ka sündmuskohale ja võttis väljakaevamisest osa, tundis ühes mõrvatus ära oma poja. Ka teise mõrvatu tundis ta ära ja teadis, et selle nimi on Baldur Rukki. Edasi see talumees rääkis, et tema poeg elanud Tallinnas, kui 1941. aastal juulikuus venelased kuulutasid välja mobilisatsiooni, tulnud tema poeg oma sõbraga, kelle nimi olnud Baldur Rukki Peningi valda Lükati külla oma kodutallu eesmärgiga, et mitte lasta endid punaarmeesse värvata.

Ühel 1941. aasta juulikuu päeva õhtul öelnud poeg ja tema sõber Baldur Rukki, et nad lähevad lähedal olevasse metsa ja lubasid, et tulevad hommikul enne päevavalgust koju. Saabus hommik, kuid poisid koju tagasi ei tulnud ja olid senini jäänud teadmata kadunuks.

Talumees võttis oma poja ja tema sõbra Baldur Rukki surnukehad oma kor-raldusse ja lubas ka Baldur Rukki vanematele Tallinnas sellest teatada. Pärast

227

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

välisvaatlust võtsin kahelt tundmatuks jäänult riietelt proovitükid Tallinnasse ZEV-i korraldusse viimiseks.

Õhtul koju jõudes helistas Kehra politsei jaoskonnas tõlgina töötanud proua Nurmoja, kes oli ka mõrvaohvrite haudade leiust teada saanud, et ma räägiksin nendest. Hakkasingi kirjeldama kohapeal tundmatuks jäänud ja hauda tagasi maetud pikakasvulist sihvakast umbes 20-ne aastast noormeest, kellel oli seljas tumesinine korralik ülikond ja jalas korralikud kroomnahast säärikud, kui proua Nurmoja ohkas ja lausus nutusel häälel: „Oh jumal, see oli siis minu poeg!“ Rää-kisin proua Nurmojale, kuidas ja kust ta oma mõrvatud poja surnukeha kätte saab.

Neljas mõrvatu, noor Kaukaasia päritoluga sõjamees jäi seekord kindlaks te-gemata ja puhkab võib-olla tänaseni ristita metsahauas, nagu väga paljud meie kaasmaalased – metsavennad NKVD mõrvaohvrid.

Kes olid siis käesolevas loos mõrvarid? Võib ainult oletada. On teada, et 1941. aasta juulis-augustis liikusid Rooküla metskonnas ringi punaarmee salgad, see oli siis kui oli tulemas Perila-Kiviloo lahing sakslastega. Teine oletus, et mõr-variteks olid Kehra hävituspataljoni mehed. Neid oli tol ajal Kehras väga palju ning olles verejanulised, panid nad toime haaranguid väga laias ümbruskonnas, et tappa, hävitada ja kogu elanikkonda terroriseerida.

Nii on teada, et Peningi vallas Rooküla metskonnas kvartalilt nr 27 leitud mõrvaohvriteks oli Enn Nurmoja Anija vallast ning Baldur Rukki ja Oskar-Heinrich Toomik Tallinnast.

5. augustil jäi kadunuks rohuteadlane (korp! Fraternitas Liviensis) Enn Nurmoja (24.11.1916) Anija valla Kehra asulast, tema laip leiti 5. juunil 1942 Peningi vallas Rooküla vahtkonna kv. 27, surmaregistris märgitakse: mõrvamine, maetud EELK Harju-Jaani kalmistule (621, lk 217; 737; 738).

Ajalehe sõnul tapsid enamlased Peningi vallas seitse eraisikut (509).

Raasiku vald

Raasiku valla mõrvaohvriteks on Jakob Bergmann (26 a) (tapetud juulikuus Kehras) (621, lk 183), Oskar Oksmann (17.02.1917) (tapetud juulikuus 1941 Kaerasoo külas) (621, lk 218), Villem Püümets (tapetud Raasiku vallas) (621, lk 224) ja Arnold Roop (1913) (tapetud juulikuus 1941) (621, lk 229).

2. (Tallinna) hävituspataljoni komandör leitnant Jakimov kirjutab oma ette-kandes kapten Mihhail Pasternakile hävituspataljonide staapi (587, lk 160-161;

630, lk 39): 1. roodu poolt lasti 17. VII 41 Raasiku rajoonis maha üks bandiit.

228

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kinni peeti üks naisisik, kes viib bandiitidele toiduaineid. Ülekuulamisel ta kategooriliselt keeldus midagi tunnistamast, öeldes: “Lastagu mind maha, kuid selle asja kohta ma midagi ei avalda.“ Naine on juurdluse toimetamiseks üle antud NKVD kohalikule organile.

Üleandmine NKVD kohalikule organile tähendas enne mõrvamist sadistlik-

ku ja pikaldast piinamist. Hävituspataljonimehed ei hakanud tavaliselt selleks oma aega kulutama.

Rae vald

23. augustil tapeti Rae vallas Vaida mõisa maa-alal Johannes Horm (17.02.1883) Vaida küla Kuldala talust, surmaregistris on märge: mahalaskmine kommunistide poolt, maetud EELK Jüri koguduse kalmistule (621, lk 187; 737;

738).

23. augustil 1941 hukkusid haarangu ajal hävituspataljonlaste või punaväe-laste poolt Lagedil Araka talu heinamaal süüdatud heinaküünis Martin-Taavet Leidla (27.09.1911) Lagedilt Araka talust (621, lk 206; 737; 738) (tema kohta mär-gitakse: Lagedil Tallinna lähedal mõrvati vene sõdurite poolt augustis Martin-Taavet Leidla, sünd. 27. sept. 1911) (631, lk 79), Johannes Mäesalu (20.11.1913), Lagedilt Araka talust (621, lk 215; 737; 738), Nikolai Mäesalu (29.11.1907) Lagedilt Araka talust (621, lk 214; 737; 738), roopaseadja Felix-Johannes Prits (07.11.1909) Tallinnast (738), ja Olev Telling (14.09.1914) Lagedilt Kupusauna talust (621, lk 238; 737; 738).

Nende kohta on valla surmaregistris märge: Hävituspataljoni poolt süüdatud heinaküünis ära põlenud või põles ära hävituspataljoni poolt süüdatud küünis, maetud EELK Jüri koguduse kalmistule.

Veel mõrvati 23. augustil Rae vallas oma kodutalus Hans Piim (22.11. 1872) Aruküla Jäätma talust, surmaregistris märgitakse: mahalaskmine hävituspataljoni poolt, maetud Aruküla EAÕK koguduse kalmistule (738). Samal päeval tapeti Vaida mõisa karjamaal Andres Soovik (17.11.1880) Vaida küla Tuuliku talust, surmaregistris on märge: lasti maha taganeva vene sõjaväe poolt, maetud EELK Jüri koguduse kalmistule (621, lk 235; 738).

1. septembril tapeti Patika külas Mudaaugu talu õues Madis Tapp (01.04.1867) Patika küla Aku talust, surmaregistris märgitakse: maha lastud vene sõjaväelaste poolt, maetud EELK Jüri koguduse kalmistule (621, lk 238;

738).

229

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Rae vallas Vaidas toimepandud kuritegudest vestab 4. (Tallinna) hävituspa-taljoni liige Laur Matuoja (Matjušov) (587, lk 159-160): Vaidas korraldasime ühes kahtluse all olevas talus läbiotsimise, lootes tabada taluomanikku, keda kui en-dist kaitseliitlast peeti kontrrevolutsionääriks. Otsitavat mitte leides võtsime kaasa tema abikaasa, kelle tõime staapi ülekuulamisele. Naist sunniti teatama, kus tema mees asub, kuid see ei andnud tagajärgi. Siis politrukid Anohhin, Jelinkin ja Ivanov vägistasid meie juuresolekul naise ära, lubades pärast seda naise kallal ka meil vägivalda tarvitada. Naise kallal tarvitasidki vägivalda hävituspataljoni liikmed Õepa, Raadik, Paju, Dementjev ja Kuznetsov.

Raikküla vald

Augustikuus tapeti Sergei Koks (17.11.1895) Ummaru küla Lagedi talust, surmaregistris on märge: mõrvatud, kuulihaav peas, maetud EELK Rapla kogu-duse kalmistule (621, lk 198; 737; 738). Teisal: tapetud hävituspataljoni poolt Metsküla heinamaal töötamisel ja veel: Raiküla-Metsaküla heinamaal mõrvati töö juures hävituspataljonlaste poolt samuti metsikult Sergei Koks, kellel jäi maha naine nelja väikese lapsega, kes nägid pealt isa mõrvamist (631, lk 79).

16. juulil tapeti Raikküla vallas Raimond Külla (Raimund Külle) (14.06.1922) Parka talust, Eduard Lees (06.07.1905) Vao talust, traktorist Osvald Rassmann (04.11.1922) Alu mõisast, Verner Vanatalu (17.03.1900) Lääne-maalt Märjamaa valla Riidaku küla Kukre talust. Kõik nad mõrvati Raikküla vallas Raikküla-Mõisamaa III kl tee 12. kilomeetriposti juures, surmaregistris on nende kohta märked: mahalaskmine, maetud EELK Rapla koguduse kalmistule. (621, lk

203, 206, 227, 244; 738).

Raimund Külle, Eduard Lees ja Osvald Rassmann hoidusid kõrvale mobili-satsioonist, Verner Vanatalu surmati nende varjajana. Nad langesid reetmise ohvreina. Kohapealse elaniku H. näpunäidete järgi tabas hävituspataljoni salk tähendatud kolm kutsealust mobilisatsioonist kõrvalehoidjaina Naa talust. Kõik kolm võeti kaasa, ühtlasi ka Naa talu peremees Vanatalu, viidi maanteeäärse metsa servale, kus umbes 15 m maanteest seati rivisse ja lasti kuulipildujaga maha. Reetur H-le mõjus sündmus sedavõrd, et ta ise endalt elu võttis.

Kui kohalikud metsavennad kogunesid oma esimesele aastapäevale, otsus-tasid nad mõrvaohvritele püstitada mälestuskivi samasse paika, kus nad tapeti (403).

Mälestusmärgi avamistalitusest võtsid osa peale kohalike metsavendade ka metsavendade esindajaid naabervaldadest. Avamistalituse vaimuliku osa pidas pastor Penna, mille järele esinesid päevakohaste kõnedega kohalik vallavanem,

230

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

omakaitse kompanii kompül leitnant J. Võmma ja Raikküla lastekodu juhataja leitnant Tamm. (403).

Oktoobrikuus 1941 püstitatud Enamlaste mõrvaohvrite mälestuskivi ühele küljele on raiutud mälestustahvel kirjaga: 16. juulil 1941. a. mõrvati Raikkülas Osvald Rassmann, Raimund Külle, Eduard Lees, Verner Vanatalu. Süüks see, et olid eestlased. (403). Foto

Indrek Rohtmets kirjutab (624, lk 111): Lipa külla suunduva tee alguses met-saserval on mälestusmärk neljale Jalase küla mehele, kes hoidsid kõrvale vene mobilisatsioonist. Punased nabisid nad kinni ja lasksid ühel varasel hommikutunnil maha. Jalase mehed olid Rapla kihelkonna esimesed sõja-ohvrid ning järgmisel aastal pani kodukandi rahvas nende hukkumiskohale mälestuskivi. Sügisel 1944 maeti kivi maasse ja see avati taas 1988. aasta septembris.

9. augustil 1941 tapeti oma kodukohas Koikse raudteejaamas (Koikse külas) kodune Salme-Elisabeth Toomsoo (26.09.1915), surmaregistris on märge: maha lastud NSVL sõjaväelaste poolt, maetud EELK Mõisaküla linna kalmistule (738).

Rapla vald

6. juulil 1941 tapeti Viljandi Valuojal Rapla valla elanik Hugo Vool (1919). Ta on maetud EELK Viljandi Pauluse koguduse kalmistule. (621, lk 247; 607, lk 289,

314).

11. juulil mõrvati oma kodutalu karjamaal põllutööline Hans Katkosilt (Katku-sild) (14.09.1902) Tuti küla Parila talust, surmaregistris on märge: tapetud kuuli-dega laskeriistast, maetud EELK Rapla koguduse kalmistule (621, lk 195; 738).

13. juulil tapeti Alul VTÜ korrapidajate salga pealik Hermann Rosimann (Rosimannus) (17.11.1893) Aidamaa talust (621, lk 230). Teisal: Lasti kommunis-tide poolt 13. juulil Rapla surnuaia lähedal maanteel maha. Leinama jäi naine kolme lapsega. (278; 701, lk 28). Samuti kirjutatakse (631, lk 80): Rapla lähedal mõrvasid vene punasõdurid taandumislahingu ajal jaama juures asunud jahu-veski juhataja 50-aastase Herman Rosimannuse. Ta oli parajasti minemas oma Alu mõisa juures asuvasse Aidamaa tallu, kui punasõdurid ta kinni võtsid.

18. juulil 1941 mõrvati Rapla raudteejaama jaamakorraldaja August Jarvet (Järvet) (27.11.1897), kes elas Rapla jaamas Raudtee majas (teisal – elas Rapla vallas Vaksali külas), surmaregistris on märge: tapetud kuulidega laskeriistast raudtee maa peal, maetud EELK Rapla kalmistule (369; 621, lk 189; 631, lk 110;

738).

231

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

8. augustil 1941 mõrvati oma kodus talunik Hans Terramees (Terasmees) (31.03.1877) ja tema õde põllutööline Linda Terramees (Terasmees) (25.11.1905) Rida küla Kuusiksauna talust, mõlema kohta on surmaregistris märge: vägivaldne surm, mille iseloom teadmata, maetud EELK Rapla koguduse kalmistule (621, lk 239; 737; 738).

9. augustil tapeti Koikse asunduse Metsavahi talus põllutööline Helmuth Kuusemets (15.04.1913) Lipstu küla Haaviku talust, surmaregistris on märge: vigastused kodanikele tekitatud sõjaväelastelt, maetud EELK Rapla kogudu-se kalmistule (610, lk 602; 621, lk 202; 738).

10. augustil 1941 tapeti põllutööline Hans Tammelaid (15.09.1888) oma ko-dukohas Rapla valla Tamme talus, surmaregistris märge: vigastused tekitatud kodanikele sõjavägedelt, maetud EELK Rapla koguduse kalmistule (621, lk 237;

737; 738) ja põllutööline Udo-Johannes Tendal (06.06.1922) Rapla valla Kiriku asundusest (tapeti Rapla-Uuskülas Kalda talu kohal), surmaregistris on märge: sõjas saadud vigastused, maetud EELK Rapla koguduse kalmistule. (601, lk 283;

621, lk 238; 738). Samuti tapeti sel päeval Märjamaa maantee ääres 2,5 km Rap-last vabrikutööline Ernst-Voldemar Alliksoo (20.12.1895) Tallinnast, surmare-gistris on märge: venelaste poolt tapetud, maetud EELK Hagudi koguduse kal-mistule (738) ning Rapla vallamaja juures Endel Andok (1923) (621, lk 182).

11. augustil oli Rapla valla mõrvaohvriks Mihkel Kalugin (05.12.1909) (621,

lk 193; 737).

21. augustil mõrvati enamlaste poolt oma kodukohas Kiriku asunduse Reinu talus põllutööline Mart Allas (30.11.1876), surmaregistris on märge: vigastused tekitatud kodanikele sõjavägedelt, maetud EELK Rapla kalmistule (621, lk 181;

738). 22. augustil 1941 oli surmaronglaste ohvriks Selil Rapla tagavarajaama ülem Arnold Nurk (369; 621, lk 217; 631, lk 110).

Sõjaolukorras oli raudteetranspordil oluline tähtsus. Korrapärase rongiliikluse tagamiseks ja varanduste evakueerimise abistamiseks, aga ka taganemisel jaamahoonete purustamiseks ja raudteesildade õhkimiseks, samuti raudteelaste ustavuse kontrollimiseks ja võitluseks metsavendadega moodustati NKVD korraldusel hävitusrong. See koosnes kahest mootorvagunist, mis enne sõda liikusid Tallinn-Mõisaküla liinil Mulgi ekspressi nime all. Vagunitele ehitati kahe-kordsed seinad, mille vahe täideti liivaga või vaguniseinad vooderdati liivakotti-dega kuulikindlaks. Meeskond koosnes oma ülesannete täitmiseks valitud vene ja eesti tšekistidest: hävitusronglasteks olid julgeoleku- ja miilitatöötajad, aktiiv-sed kommunistid ja komnoored. Rongi ülemaks sai Türi raudtee NKVD osakon-

232

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

na ülem Pleer. Nii hakati seda rongi nimetama Pleeri metsikute tapategude tõttu Pleeri surmarongiks. Surmarong tegutses kitsarööpmelisel raudteel, peaasjalikult Türi-Rapla-Virtsu liinil. Surmaronglaste ohvrite arv ulatub kaugelt üle saja: Pleer tappis ise või laskis tappa. Selgitada on suudetud vaid osa mõrvaohvritest. Mitmed nende poolt arreteeritud isikutest jäid jäljetult kadunuks. (610, lk 442-444;

631, lk 109).

Kui juulikuus sõitis hävitusrong Virtsu poole ja ilmnes, et ees oli sild punaste enda poolt juba õhku lastud, pöörduti tagasi ja suunduti Rapla teele. Märjamaa jaamas arreteeriti jaamaülem Jüri Riikoja. Tema laip leiti hiljem Hagudi jaama

lähedalt kraavist, kuhu see oli rongilt visatud. (621, lk 228). 22. augustil tapeti kantseleiametnik Alfred Pärn (15.12.1923) Raplast Jõe 3

(teistel andmetel suri saadud haavadesse 20. augustil 1941 ajutiseks haiglaks muudetud Rapla gümnaasiumi hoones) (621, lk 224), surmaregistris on märge: vigastused tekitatud kodanikele sõjavägedelt, maetud EELK Rapla koguduse kalmistule (738).

Tuudur Tamm kirjutab (631, lk 80): Raplas arreteeriti punaste poolt suvel mitu noort poissi, kes viidi vallamajja ning lasti seal maha. Mõrvatute hulgas olid Rap-la alevikus asunud lihaäripidaja Pärna poeg ja Rapla kirikumõisa kutsari Tendali poeg, mõlemad alla 20 aasta vanad. Need olid Alfred Pärn ja Udo-Johannes Tendal.

Ravila vald

5. juulil mõrvati Evart Ojasalu (12.01.1918) (621, lk 218) ja Vaopere külas Herbert Valpol (10.11.1918) (621, lk 244).

8. juulil arreteeriti bolševike poolt August Kaun (16.01.1913) Tallinnast ja Anton Arula (25.01.1890) Paunküla küla Aasumäe talust. Nende laibad leiti 19. juunil 1942 Tõdva valla Raudalu maantee kõrvalt (nad tapeti arvata 8. juulil 1941 Raudalu maanteel), mõlema mõrvaohvri kohta on surmaregistris märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 183, 195; 738).

Tuudur Tamm kirjutab (631, lk 76): Tallinna lähedal Raudalu maantee äärest metsa alt kaevati 1941. aasta sügisel välja kaks kommunistide terrori-ohvrit – Ravila valla Paunküla talunik 52-aastane Anton Jaani poeg Arula ja ta väimees, Põhja Paberi- ja Puupapivabriku tööline 29-aastane August Kaarli poeg Kaun, kes olid mõlemad tapetud kuklalaskudega. Mõlemad olid jäänud kadunuks 8. juulil, kui olid läinud koos talu karjamaale traataeda pa-randama. Väimees tuli naiseisale appi, sest viibis sel ajal maal haiguspuhku-

233

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

sel. Samal päeval korraldas üks hävituspataljon ümbruskonnas haarangu metsavendadele, kuid ei saanud neist kedagi kätte. Seepärast langes hävi-tuspataljonlaste viha süütuile tööinimestele, mõlemad arreteeriti tööpaigal ja võeti siis kaasa. Arula talus tehti läbiotsimine. Kuna muid relvi ei leitud, siis võeti kaasa kaks seatapmispussi.

19. juulil tapeti Johannes Niinemäe (17.10.1910) (621, lk 216), 29. juulil August Rett (14.09.1910) (621, lk 228), 1. augustil – Paunkülas Johannes Sahharov (621, lk 231) ja samal päeval tapeti oma kodus Voose küla Sae met-savahitalus Triigi metskonna metsavaht Jüri Raudkivi (11.08.1886) ja tema naine Leena Raudkivi (21.05.1883), mõlema kohta on surmaregistris märge: tapetud laskeriistaga, maetud EELK Järva-Madise koguduse kalmistule (428;

610, lk 301, 453; 621, lk 227; 737; 738).

4. augustil tapeti Paide valla Mustla külas Eduard Kirsspuu (23.03.1912) Maanteeääre küla Arutaga talust, surmaregistris märge: lasuvigatus pähe, mae-tud EELK Anna koguduse kalmistule (610, lk 339-341, 453, 471-472; 621, lk 196;

738), 8. augustil – Karl Voldemar (Karla) Vahtra (06.12.1916) Ravila valla Maanteeääre küla Pikamäe talust, surmaregistris on märge: tapmine laskeriista-ga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 242; 738), 12. augustil – Paunküla asunduses Triigi metskonna maja juures Eduard Aalbok (21.01.1896) Voose küla Tubadekõrve talust, surmaregistris on märge: peaaju purunemine mahalaskmise tagajärjel, maetud EELK Kose kalmistule (621, lk 180; 738), 12. augustil – oma kodus talunik Aleksander Juhanson (07.12.1873) ja Johanna Juhanson (15.04.1880), Ravila valla Sõmeru küla Liiva talust, mõlema kohta on surmaregistris märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 189; 738), 15. augustil – metsapraaker Eduard Salma (Salura) (25.01.1910) Ravila valla Paunküla asundusest (elas Triigi metskonna majas), surmaregistris on märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose kalmistule (621, lk 231; 738) ja 16. augustil – Leistu külas Rihma talu lähedal metsas Aleksander Kivi (12.09.1905) Ravila valla Leistu küla Kivi talust, surmaregistris märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk

197; 738).

Samuti mõrvati 16. augustil Leistu küla Rihma talu lähedal metsas Peeter Ludvi (Ludve) (27.02.1897) Ravila valla Paunküla asunduse Noora talust (621, lk

209; 738) ja Johannes Marnot (28.04.1906) Leistu küla Väike-Välja talust, mõ-lema kohta on surmaregistris märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 212; 738).

234

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

19. augustil tapeti Kose küla Pearna talus puusepp Jüri Ailt (16.07.1880) Kose külast, surmaregistris on märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose kalmistule (621, lk 181; 738).

20. augustil tapeti Marguse küla Jetinõmme talu lähedal metsas Ilmar (Eduard-Ilmar) Nõmm (26.10.1910) ja Jaan Nõmm (25.09.1869) Marguse küla Nõmme talust, mõlema kohta on surmaregistris märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 217; 738) ning Kõue valla Hiruvere (Kiruvere) küla Seapilli talus Kustav Kasela (30.12.1897) Paunküla asunduse Muru talust, (teisal: tapetud 21. augustil 1941) (621, lk 194), surmare-gistris on märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose kalmistule (738), 21. augustil – Marguse küla Männiku talu maa peal kruusaaugus Jüri Järve (31.08.1872) Marguse küla Marguse talust, surmaregistris märge: peaaju purust. laskmise tagajärjel, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 191; 738) ning 23. augustil - Villem Pajula (13.12.1894) (621, lk 220), 26. augustil – Otto Ingar (18.09.1882) (621, lk 188) ja Kaarel Vurma (06.04.1882) Lakesöödi küla Uuesauna talust, surmaregistris on märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk 247; 738).

Samuti mõrvati Ravila vallas sõjasuvel Jüri Matvei (621, lk 212), Endel-August Ploompuu (29.03.1922) (621, lk 223) ja Rudolf Ploompuu (18.07.1906) (621, lk 223), Paul-Heinrich Raudsepp (17.11.1892) (621, lk 227) ja August Raudvere (29.10.1910) (621, lk 227).

Saue vald

12. juulil saadeti Tallinna telefonivõrgu tööline Harald Aarik (23.03.1909) Pääsküla taha Alliku küla tee äärde parandama telefoniliini, oma töökohta ta aga tagasi ei tulnud. Kuigi Harald Aarik oli tööl ja tal olid ka oma tööks vajalikud ve-nekeelsed dokumendid, ei seganud see lihtsa töölise mõrvamist. Harald Aarik on maetud Liiva ühiskalmistule. (130; 621; lk 180).

Tuudur Tamm (631, lk 77): Pääskülas mõrvati 12. juulil 1941 Tallinna telefoni-võrgu tööline Harald Aarik, kes oli saadetud Alliku küla piirkonda telefoniliini parandama. Selleks oli talle välja antud vastav tunnistus. Kuna ta ei ilmunud tagasi töökohta, siis hakati teda otsima. Kohapeal saadud andmeist selgus, et ta oli oma tööülesandel roninud posti otsa ja asunud seal viga parandama. Samal ajal möödunud punasõdurite voor, kes oli käsutanud Aariku kohe ülalt alla, näh-tavasti olles arvamusel, et posti otsas on bandiit. Seekord jäigi ta saatus selgita-mata. Alles sügisel, kui sakslased olid vallutanud Tallinna, alustasid omaksed uuesti kadunu otsimist ning lõpuks leidsid ta kohalike elanike juhatuste järgi

235

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

23. oktoobril ühest august, kuhu ta oli pärast mõrvamist visatud, pea alaspidi. Temal kaasas olnud 300 rubla raha oli ära röövitud, samuti ametkoha poolt väl-jaantud jalgratas. Need langesid siis punaarmee „saagiks“.

Saue valla mõrvaohvritest on veel teada talunik Aleksander Arujärv (12.07.1887) Jõgisoo küla Pae talust, tapetud 24. augustil 1941 oma kodutalus, surmaregistris on märge: maha lastud punaväe komandöri poolt, maetud EELK Keila koguduse Korvi kalmistule (738) ja Arnold Soom (24.03.1924) Saue val-last, tapetud 1941. aasta suvel Saue vallas Jõgisool (621, lk 235).

Ajalehe andmetel (435) leiti 1941. aasta novembrikuus Sauel, Jõgisoolt kaks bolševike terrori ohvrite laipa. Mõlemad on mehed ja maha lastud juba suvel. Laibad olid kohalike elanike poolt maha maetud, kust nad nüüd ümbermatmiseks välja kaevati. Üks on seni jäänud tundmatuks, kuna teises tundsid kohalikud elanikud ära 17-a. Artur Soomi (Arnold Soomi), kes olevat varem Sauel liikunud ja keda venelased olevat taga ajanud.

Samuti kaevati ajalehe andmetel (435) Pääskülas ümbermatmiseks mullast välja Olga Marie Helpi laip. Kadunu olnud pärit Räpinast ja teeninud Pääskülas Siiraki talus. Teda oli nähtud kord venelaste eest põgenemas. Ta laip oli paar nädalat lebanud metsa all, kuni kohalikud elanikud ta mulda sängitasid. Teisal kinnitatakse: Olga-Marie Help Võrumaalt Räpina vallast mõrvati 1941. aasta suvel Pääskülas (621, lk 187).

Tõdva vald

8. juulil arreteeriti tööline August Kaun (16.01.1913) Tallinnast Koidu 14, te-ma laip leiti 19. juunil 1942 Tõdva vallas Raudalu maantee äärest, surmaregistris märge: tapmine laskeriistaga, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (621, lk

195; 738).

24. augustil tapeti Tõdva valla Nõmme küla Noore-Karu talus Eduard Kase (29.09.1912), surmaregistris on märge: püssikuuli läbi surma saanud, maetud EELK Kuusalu koguduse kalmistule (621, lk 194; 738). Samuti mõrvati sel päeval Männiku raudteejaama juures metsas raudteetööline Heinrich Kütt (16.08.1925) Männiku raudteejaama majast, surmaregistris märge: mahalaskmine, maetud Tallinnas Liiva kalmistule (621, lk 203; 737; 738) ja Nabala-Mõisaküla Nabala talus Hans Rattasepp (15.08.1863) Nabala Altjõe küla Ratasepa talust, surmaregist-ris on märge: tapetud püssikuuli ja löökide läbi, maetud EELK Jüri koguduse kalmistule (738).

236

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Tõdva vallas Raudalu maantee ääres, 15 km Tallinnast, kaevati 19. juunil 1942 ZEVi korraldusel lahti enamlaste terroriohvrite haud, kust leiti kahe mehe laibad. Mõrvaohvrid olid maetud maantee lähedusse ja kaetud võrdlemisi õhuke-se mullakihiga. Tapetuist oli üks umbes 60-a, ja teine 30-a. Vanemal meesisikul oli seljas kodukootud tööülikond. Nooremal oli taskus rahakott, milles mõniküm-mend kopikat raha. Tõenäoliselt on leitud ohvrid pärit maalt ja tapetud hävituspa-taljonlaste poolt möödunud aastas augustikuus. Laipadelt võetud riideproovid pannakse välja ZEV-s. (119). Nüüdseks on teada, et enamlaste terroriohvriteks olid Anton Arula Ravila vallast ja tema väimees August Kaun (631, lk 76).

On teada, et ZEVi korraldusel avati Tõdva vallas Soekaera-Metsanurga külas Kärdla talu karjamaal uus enamlaste terroriohvri haud, kust leiti naise laip. Ohver oli tapetud täägitorkega, mis oli läbistanud rinna. Ümbruskonna elanikele on tapetu isik tundmatu. Kuna hauas leidus ka toidukomps, siis arvatakse, et tegemist on metsavenna abistajaga, kes mõrvati elajalikult. Tapetu riideproo-ve on näha ZEV-i ruumes. (500).

Samuti on teada, et Tallinna lähedalt Tõdva valla Kurna metsast, Raudalu maantee piirkonnast leiti 15. septembril mehe laip. Terroriohvri isikut pole seni suudetud selgitada. Mehe vanust võib arvata umbes 35 aastale, ta on keskmist kasvu, pruunikate juustega. Peas oli tal heledam rohekashall sonimüts, seljas must poevillane pintsak, roheline käisteta kampsun, helehall päevasärk, jalas mustad maavillased püksid, trikoo-aluspüksid, mustad kingad omalõigatud kummist kontsaplekkidega, mustad poevillased sokid. Taskus leidus lillakas taskurätt ja tõmblukuga peenrahakotta, milles 2 rubla ja 4 kopikat vene raha ning 12 senti eesti raha ja võtmerõngas. Kehas leidus kaks kuulihaava.

Omakseid või teisi, kes tunnevad kadunu ära, palutaks teatada kriminaalpo-litseile Tallinnas, Nunna 18. (498).

Varbola vald

Varbola valla mõrvaohvritest on teada: 22. augustil tapeti oma kodus talunik, Varbola VTÜ salgapealik Martin Kallemets (08.10.1903) Varbola valla Vardi asundusest Uustalust, surmaregistris on märge: sõja oludes maha lastud, mae-tud EELK Nissi koguduse kalmistule (621, lk 193; 738). Teisal märgitakse: Lasti hävituspataljoni poolt 21. augustil maha oma kodus, kus varjas end mobilisat-siooni eest (701, lk 28) ja 23. augustil – Varbola valla talunik, Varbola VTÜ tõrjuja Hans Uusla (23.04.1919). Ta lasti hävituspataljoni poolt 23. augustil heinaküünis maha. Küün süüdati hävituspataljonlaste poolt põlema ja tulle jäi ka Uusla laip. (542; 601, lk 299; 621, lk 242; 701, lk 2).

237

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

3. Massimõrvad Pirita-Kosel

Massimõrvad Pirita-Kosel ei ole seotud ainult ühe või teise Harjumaa vallaga, vaid võllaohvreid on üle kogu Eesti. Samuti pandi massimõrvadest oime enne venelaste suure Isamaasõja algust.

Esimesed andmed Pirita-Koset toimepandud punaste terroritegudest avaldati ajalehes Linna Teataja juba 1941. aasta novembrikuu algul.

Ajalehes Linna Teataja kirjutas 7. novembril 1941 (25): Julma tapmise osaliseks langenute laibad on gruppidena maetud kolme kohta endisel Scheeli krundil.

Viisteistkümmend laipa oli heidetud suurde auku õuel kolme männi kõrval.

Neile ohvreile olid hukkajad kõigile suhu toppinud riidepuntrad ja need köit-nud sidemega üle näo kukla taha kinni. Käed olid kõigil nööridega seotud selja-taha. Ohvrite hulgas oli ka üks naisterahvas, välimuse järgi otsustades aastatelt noor, õhukeses suvekleidis, jalas kingad ja lühikesed suvisokid. Teised olid kõik mehed, nende hulgas riiete jäänuste järgi otsustades paar vene madrust, ja eraisikuid, mõni arvatavasti ka maalt pärit. Mil kombel nad enne auku ajamist olid surmatud, on raske otsustada. Auku olid nad heidetud segamini, kuidas juhtus, mõni pea alaspidi, teised püsti ja pikali.

Teine suurem ühishaud asetses Ajakirjanike Kodu värava kõrval, teeäärses majas, puukuuri põranda all nurgas, olles piiratud laudseinaga. Sealt võeti välja umbes kolme meetri sügavuselt 16 laipa, mis olid samuti risti-rästi olekus hauda visatud, mõnel jalad ülespoole. Neil ohvreil olid suud ja käed sidumata.

Laibad olid maetud sama katuse all, kus peeti kohutki.

Loomastunud mõrvarid ei pidanud paljuks edasi tegutseda ja elutseda majas, mis oli muudetud ohvrite kalmistuks.

Kolmas ühismatmiskoht asetses hoovil rehehoone vankrikuuris, kust põranda seest võeti välja juba eelmisel nädalal 7 laipa ja nüüd veidi kaugemalt veel 2 laipa... Ilus suvituspaik oli muudetud hirmu ja õuduste pesaks.

Pole võimatu, et end. Scheeli krundilt leitakse veelgi ohvrite haudu. Otsingud jätkuvad.

Samas jätkatakse (24; 25; 552): Kõnealusesse kohta Kosel lähenedes lööb juba eemalt ninna terav surnulehk. Hoovil lebavad äsja väljakaevatud laibad

238

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

ridastikku. Nad on sinakas-hallid, mitmekuisest mullas lamamisest tublisti moon-dunud, nii et näoilmelt oleks täiesti võimatu kedagi tunda.

Ei taha nagu uskuda oma silmi. Kuid seal nad lamavad, suud lahti tardunud, sidemejäänused näol, käed seljale köidetud – ei, see pole haiglase aju fantaasia, vaid halastamatu tõelikkus, mida näed oma silmaga. Vene sõjavangid asetavad laipu, mis on klooriga üle kallatud, kummikinnaste abil pruuniks värvitud puusär-kidesse ja tõstavad siis veovoorimeeste abiga vankreile, et need viia Liiva kal-mistule – sinna, kus puhkavad juba paljud nende saatusekaaslased – taas mul-dasängitamiseks.

Õues liigub ka saksa sõjaväelasi. Kõnelustest nendega selgub, et esimeseks laipade leidjaks rehehoone põranda alt olnud saksa kaitsepolitsei ülemvahtmeis-ter Garz.

Vankrikuuri põrandat tasandades satutud mehe saabastele ja edasisel kae-vamisel tulnud välja laip. Nüüd jätkati kaevamist ja leiti üllatuseks seitse laipa.

Kohalike elanike ja suvila teenijate jutustusest saame kuulda, et venelased asunud Scheeli suvila majadesse maikuus. Algul öeldud, et krunt ja hooned lähevad spetsorgi valdusse, siis nimetatud peremeheks kommunaalvalitsust, lõpuks öeldud, et õige peremees on NKVD.

Teisipäeval ja komapäeval (4. ja 5. novembril 1941 – H.L.) seal toimunud väljakaevamistega on nimetatud krundilt seni välja võetud kokku nelikümmend laipa.

1918. aastal Venemaal Tšekaas uurijana töötanud, Eesti Vabariigis põran-daalusel tööl riigikukutamist organiseerinud ja EKP tegevust suunanud terrorist – salakuulamises ja mässu õhutamises süüdistatud Eesti töörahva ustav poeg (nagu teda enamlased nimetasid) Viktor Kingissepp (24.03.1888) lasti 3. mail 1922 Tallinnas sõjaväljakohtu (välikohtu) otsusel maha. Petrogradis toimunud meeleavaldusel nõuti valgele terrorile punase terroriga vastamist, sest „tööliste juhi elu eest peavad langema sajad Eesti kodanluse nurjatud hinged“. Tribüünil seisid ka Kingissepa pojad Sergei ja Anatoli, kes tõotasid isa eest kätte maksta. Nii jätkas Sergei Kingissepp julgeolekutöötajana Eestis oma isa tööd ja asus siin täitma Petrogradis punaste tribüünil antud tõotust oma isa eest kätte maksta.

Kosel, Scheeli suvila krundil surmaotsuste langetajana tegutsenud bolševike tribunali koosseisu kuulus, nagu see on usutavalt kindlaks tehtud, ka Viktor Kin-gissepa poeg Sergei Kingissepp. Viktor Kingissepal oli esimesest abielust Tallinna Johansoni paberivabriku töölise tütre Berta Trekmanniga neli poega,

239

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

kusjuures kõige nooremaks pojaks oli Sergei. Sergei Kingissepa kohta on teada, et ta teenis NKVDs ja Eestisse olevat tulnud 1940. aasta augustikuus (552; 553). Samuti väidetakse, et ENSV SaRKi uurimisosakonna ülem, Viktor Kingissepa poeg Sergei Kingissepp (1909) hukkus Tallinnast evakueerimisel 29. augustil 1941. (621, lk 34).

Teisal täiendatakse (552): Kosel viidi surmaotsused täide eriti metsikult. Suud troppidega kinni topitud, käed kõigil seljale seotud. Olid auku visatud, kuidas juhtus, mõnel jalad ülespidi. Ohvrite hulgas oli ka üks naine. Tribunal pidas oma istungit teeäärses majas ja sama maja katuse all puukuuris viidi surmaotsused täide ja laibad maeti samas põranda alla. Osa ohvreid oli maetud ka õuepoolse hoone põranda alla.

Teisipäeval, 21. oktoobril 1941 kirjutati ajalehes Linna Teataja (621, 27-28): Pirita-Koselt leiti Scheeli suvila lähedalt küünist seitse bolševike terrori ohvrite laipa, mis olid maetud küüni põranda alla liiva sisse. Laibad kaevati välja, toime-tati nende põhjalik vaatlus ja maetakse uuesti maha. Kõik ohvrid on mehed ja juba pikemat aega seisnud maa sees, nii et kõdunemise tõttu on näod muutu-nud tundmatuks.

Mõnede ohvrite taskust on leitud dokumente, mis lubavad isikuid kindlaks te-ha ja tõendavad, et tegemist on NKVD poolt vangistatud inimestega. Kõigil neil olid käed nööriga seotud seljale. Dokumendi põhjal peaks üheks ohvriks olema Alfred Matsi p. Matvei. Suus oli tal kuus valehammast, mõlemad alumised lõua-hambad on kullast. Mehe pikkus on 174 sentimeetrit. Seljas on tal tumedat värvi pintsak, võrksärk, tume palitu. Taskus valge taskurätt monogrammiga „A. M.“. Jalas tumedad püksid, valged aluspüksid ja tumedad sokid.

Teiseks ohvriks on dokumendi põhjal Rudolf Johannese p. Nuuter. Ta on vangistatud tänavu juulis käskkirjaga, mis kannab B. Kummi alkirja. Ametilt on ta vedurijuht ja süüdistatakse teda kontrrevolutsioonis. Ta olevat lubanud ennemini oma veduri rikkuda kui N. Liitu sõita. Ta on tugeva kehaehitusega mees, seljas tööpluus, jalas pikad tumedad masinistipüksid, saapad puuduvad. Taskus leidus prillikarp mustade sarvraamidega prillidega.

Kolmas mees, kel leidus taskus dokument, oli Vassili Nikolai p. Luškov, pärit Orlovi oblastist, rahvuselt venelane. Ta on 168 sentimeetrit pikk, vasak käsi on tal küünarnukini sidemes. Vasakul käel kuulihaav. Käele on tätoveeritud ankur, rinnale lahtiste tiibadega kotkas kaljul.

Ülejäänud ohvrid on jäänud seni tundmatuks. Üks neist on tugeva kehaehitu-sega mees, hambad kõik terved. Ta on 175 sm pikk. Seljas on tal rohelist värvi eesti sõjaväepluus, jalas kalifeepüksid, tumedad sportpüksid ja tanksaapad.

240

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Teine mees on 169 sm pikk, alumises lõualuus vasakul 2 ja paremal 3 kuld-hammast. Seljas tume pintsak ja valge triiksärk, jalas tumedad püksid ja valged sportpüksid, poolsaapad ja tumedad sokid. Taskust leiti 2 paari sokke ja paar sokihoidjaid, valge siniste äärtega taskurätt, kaks valget triiksärgikraed ja purk tablettidega.

Kolmas tundmatu ohver on 176 sm pikk, alumine silmahammas ette välja kasvanud, lühikesed tumedad juuksed. Seljas eesti sõjaväekuub ja valge alus-särk, jalas kalifeepüksid, valged aluspüksid ja säärsaapad.

Neljas mees oli 185-187 cm pikk, tugeva kehaehitusega, tumeda habemega, ülemises lõualuus paremal üks kuldhammas. Seljas sinist värvi palitu ruudulise voodriga, kahe rea nööpidega must pintsak ja must vest smokinginööpidega, jalas spordiriidest püksid ja põlvini ulatuvad villased sukad. Taskus olid villased sõrmkindad ja tühi riidest kott ning pakk taimevõid.

Isikuil, kes arvavad neis tundvat omakseid, tuleb pöörduda politsei poole.

17. mail 1942 kirjutas ajaleht Eesti Sõna (90): Reedel (15. mail) lõpetati Kosel Scheeli krundil asetseva maja kuuris enamlaste terroriohvrite otsimis- ja kaeva-mistööd. Seega piirdub äsja avastatud ühishauast väljavõetud ohvrite arv 38-ga.

Kõik punaste mõrvaohvrid on toimetatud Liiva kalmistule, kus toimus nende isikute selgitamine ja riideproovide võtmine. See oli väga raske ja aeganõudev töö, kuna laipade seljas olevad riided olid juba suurelt osalt kõdunenud. Mõne isiku juurest leiti kohtuotsuseid, mis aga oli niivõrd läbi ligunenud, et nendel lei-duvat kirja oli väga raske lugeda. Üksikud nimed suudeti siiski kindlaks teha ja pärast riieproovide näitamist omastele avaldatakse nende nimed.

Nagu laipade juurest leitud dokumentidest nähtub, on hukatud pärit kõigist Eesti nurkadest ja nende hulgas leidub isegi üksikuid venelasi...

Scheeli maja oli kommunistide võimutsemise viimaseil kuudel kujunenud NKVD meeste ohvrite hukkamispaigaks. Väidetakse (24; 90): Suvila peahoones elutses keegi eestlasest komissar, kes nimetas ennast Veimanniks, pärit Narvast. Teiste NKVD mõrvarite hulgas liikus seal ka noorevõitu punakate juus-tega mees, u. 28-30 a vana, keda tutvustati kui Viktor Kingissepa poega.

Teeäärses hoones vastu Kose teed oli majas, mille kuuri põranda alt võeti sügisel 16 ja nüüd 38 laipa, on eluruum, kus punaste ajal ilmselt peeti tribunali istungeid. Kohalikud elanikud olid sageli ukse vahelt näinud, et nimetatud toas asetseb suur punase linaga kaetud pikk laud ning seintel kommunistlike suu-ruste pildid.

241

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Vange tõid NKVD mehed Kosele suure halli autoga. Tõenäoliselt toodi van-gid kaskvanglast, sest sügisel leiti mitme vangi pesult keskvangla märgid. Vahel õhtuti ja öösiti kuulsid kohalikud elanikud salapärasest majast karjatusi ja pauke, mille kohta venelased seletasid, et need olevat tingitud laskeharjutustest.

Teisal täiendatakse (24): Linnast sõitnud sageli autosid Kosele, 6-7 meest peal. Teenijaskonnal keelati lähenemine teeäärsele majale. Öösel märgati par-gis liikumist. Mõnigi kord öeldud õhtul: “Täna öösi ärge toast välja tulge!“ Vahel õhtuti ja öösiti olevat kostnud karjatusi ja ka pauke. Selgituseks öeldud, et „poisid teevad harjutusi“. Mõnikord veerenud linnast Kosele suur hall kinnine auto ja jäänud peatuma teeäärse maja kuuri all. Arvata, toodi vange, arvata Keskvang-last, – ühe ohvri juurest leiti mingi Keskvangla templiga kviitung, paari teise ohvri aluspesul olnud Keskvangla märgid.

24. juunil antud teenijaile käsk paari tunni jooksul suvila piiridest lahkuda.

Kose tribunali koosseisu kohta on dokumentide järgi selgunud (438), et Kose mõrvade ja hukkamiste kaastegelaseks on tõesti olnud keegi Kingissepa-nimeline isik. Kas ta oli Viktor Kingissepa poeg, keegi ta lähemaist sugulasist või

sama nime kandev isik, see jääb esialgu teadmatuks. Kosel hukatute hulgas Narva poliitilise politsei assistent Vello Juurvee riiete taskust leiti tribunali sur-maotsus, milles on märgitud ka kohtu koosseis: esimehena oli märgitud keegi Nikolajev, kaasistujana – riikliku julgeoleku leitnant Kingissepp. Viimase ees-nime pole märgitud. Et Kingissepa-nimeline isik teenis NKVD asutuses, seda tõendab ka NKVD ruumidest leitud telefoniraamatu kaanele märgitud Kingis-sepa nimi.

23. aprillil 1943 kirjutas ajaleht Eesti Sõna Pirita-Kose massimõrva kohta (96): Kui punaarmeelased ja hävituspataljoni mehed tavaliselt jätsid mõrvaohvrid matmata, siis NKVD pani suurt rõhku sellele, et elanikkond ei saaks mõrvamis-test teateid ja et ühishaudu üles ei leitaks. Selleks kaeti Tallinna külje all Scheeli suvilas mõrvatud isikute haud tallipõranda all tsementkattega... Seejuures oli Scheeli krundil osa laipu maetud talli põranda alla isegi 2½ meetri sügavusse. Enamliku võimu püsimajäämisel oleksid need ühishauad jäänudki avastamata ja sinna maetud ohvrite saatus omastele teadmatuks.

Ühishaudade avastamisel ja laipade väljakaevamisel pandi toime ka laipade üksikasjaline arstlik ülevaatus, Tallinnas Kosel ja Liiva kalmistul toimetas laipade ülevaatust dr. E. Leetaru. Nagu selgus, olid paljudel laipadel riidetropid suus ja käed nööriga või traadiga seotud seljataha. Niisuguseil juhtumeil ei leitud kunagi

242

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

kuulihaava ega muid vägivaldse surma väliseid märke. Lämbumissurma aga ei saadud lahkamise teel kindlaks teha laipades juba kaugele arenenud lagune-misprotsessi tõttu...

1940. a. ja 1941. a. enne sõja algust NKVD poolt toimepandud mõrvade eel käis tavaliselt ka kohtumõistmine. Kuidas seda toimetati, tõendavad Kosel Scheeli krundil leitud laipade taskuis olevad sõjatribunali otsused. Need vene-keelsed originaaldokumendid, mis enamikus täielikult on säilinud, paljastavad mitte ainult mõrvatribunali isikulist koosseisu, vaid tõendavad ka seda, et tribunal mõnel juhul pidi süütõendite vähesuse tõttu mõistma kaebealuse sunnitööle, kuid oma „kohtuotsusest“ hoolimata laskis arreteeritu sealsamas mõrvata. Nii mõistis Baltimaade sõjaväeringkonna NKVD vägede sõjatribunal koosseisus: esimees Šeremetjev, liikmed sõjaväejurist Dmitrienko ja noorem poliitjuht Asefjev, sekretär 2. järgu tehnik-intendant Barentsev kuueks aastaks parandus-laagrisse Hugo-Lembit Rootalu, keda süüdistati väejooksus. Ohver aga mõrvati sealsamas Kosel lasuga pähe ja maeti talli põranda alla, taskus kohtuotsus paranduslaagrisse mõistmise kohta.

Kui kogu kultuurimaailmas kohtuistung on avalik ja kinniseks kuulutatud koh-tuistungi puhul otsuse kuulutamine toimub avalikult, siis NKVD sõjatribunali iga kohtuotsus kannab märkust „salajane“. Otsus tehti tagaselja, ilma kaitseta ja tunnistajaid üle kuulamata.

Sõjatribunali iga otsus on tehtud kahes järgus. Tribunali „ettevalmistava is-tungi“ protokollis on märgitud süüdistusparagrahv ja ära määratud kohtupidamise kord. Viimase kohta öeldakse: „Asja arutada ilma kohtualuse juuresolekuta, ilma kaitsjata ja tunnistajaid välja kutsumata“. Viimase asjaolu tõi oma armuandmis-palves ette Kose tribunali poolt surmamõistetud Evald Ristikivi, kes ära näitas , et tema palvest hoolimata ei ole tunnistajatena üle kuulatud kommuniste Rootsi ja Paul Kramsi, kellest esimene viibis sel ajal Tallinnas ja oli tribunalile kättesaa-dav.

„Ettevalmistava istungi“ protokollile järgnes kohe surmamõistmise otsuse al-lakirjutamine. Mõlemad otsused anti surmamõistetule kätte. Surmaotsuses oli märgitud, et otsuse peale võib 72 tunni jooksul pärast otsuse kättesaamist edasi kaevata NSVL Ülemkohtu sõjakolleegiumile. NKVD õnnetud ohvrid, kes ei tead-nud endal olevat surmasüüd, haarasid nagu uppunu õlekõrrest kinni kohtuotsu-ses märgitud edasikaebamise võimalusest. Nad ei teadnud, et see NKVD üks kuratlikke võtteid ülekohtusest kohtuotsusest masendatud inimese sundimiseks „puhtsüdamlikule ülestunnistamisele“. Surmamõistetule öeldi, et edasikaebusel

243

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

võib tulemusi olla ainult siis, kui ta oma süüd kahetseb ja ära näitab, kes tema tuttavaist või töökaaslasist teda kallutasid „nõukogudevastasele tegevusele“.

Mõnigi surmamõistetu kirjutas valmis pika edasikaebuse, milles kirjeldas oma minevikku. Kui edasikaebuses oli NKVD-le väärtuslikke andmeid, võeti see vastu ja surmamõistetu lasti kohe maha. Kellel ei olnud midagi ega kedagi pal-jastada, sellele anti edasikaebus tagasi, millele järgnes samuti mahalaskmine. Edasikaebused Nõuk. Liidu Ülemkohtu sõjakolleegiumi, samuti armuandmispal-ved N. Liidu Ülemnõukogu presiidiumi esimehe Kalinini nimele leidusid koos surmaotsusega mahalastute taskuis – neid ei olnud edasi saadetud. Mõni sur-mamõistetu tõi armuandmispalves ette oma lasterohke perekonna, teine oma 75-aastase ema, apelleerides Kalinini kui omal ajal Tallinnas töötanud isiku tun-netele. Neid liigutavaid sõnu lugesid ainult veretegudega harjunud tšekistid pea-liskaudselt, keda jättis külmaks niihästi surmamõistetute kui ka viimaste omaste saatus.

Mis oli siis nende inimeste surmasüü, keda Kosel piinati ja pärast mõrvati lasuga pähe või elavalt hauda aeti? Toome ühe näitena vedurijuhi Rudolf Nuuteri Tallinnast (Tallinn-Nõmmelt – H.L.), keda süüdistati „kontrrevolutsioo-nilises agitatsioonis Nõuk. Liidu vastu“. Ta oli öelnud Eesti raudtee veereva koosseisu röövimise puhul enamlaste poolt, et kui temale antakse käsk vedu-rit sõidutada Venemaale, siis oleks mõistlikum sellega sõita „tupikusse“, kuna ta ei taha oma armsakssaanud vedurit ära anda venelastele. See võis olla omavaheline jutt, kuid A. Viirlaidi isikus leidus reetur, kes NKVD ees esines tunnistajana Nuuteri vastu... Nagu kohtuprotokollist selgub, oli vedurijuht R. Nuuter koguni eitanud niisuguste sõnade ütlemist.

Baltimaade sõjaväeringkonna NKVD vägede sõjatribunali koosseisus, kes Kosel mõistis surma ja sealsamas ka mõrvas 77 isikut (tegelikul 78 isikut – H.L.), oli kolm eestlast: SARK-i 3. eriosakonna ülem Sergei Kingissepp, endine Tallin-na meretransporditööliste ametiühingu poliitiline juht A. Tuulmets ja keegi Raadla, kelle eesnime ei ole kohtuotsustes märgitud...

Tribunali koosseisus, kes mõistis surma August Äro (Erro), oli esimeheks diviisi sõjaväejurist venelane Gorjatšev, liikmeks 3. järgu sõjaväejurist venelane Nikolajev... Arreteeritu Ants Pedaki mõistis surma tribunal koosseisus: esimees brigaadi sõjaväejurist juut Šurasin, liikmed Šeremetjev ja Dmitrijev...

9. mail 1943 kirjutas ajaleht Eesti Sõna (319): Leitud laipade arstlikku ülevaa-tust Tallinna külje all Kosel toimetanud arstid E. Leetaru ja J. Renter (Julius

244

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Renter VR I/3 – H.L.) tegid 38 laiba juures surma põhjusena kindlaks lasu kuk-lasse. Kuna laibad aga olid juba lagunemas, ei saanud mõrvamisviisi üksikasju kindlaks teha. Ainult üksikuil juhtumeil, kus kuul oli jäänud ohvri pähe peatuma, võis teha kindlaks, et mõrvamine oli toimunud revolvriga.

Reeglipärase nähtusena tehti kindlaks, et laipadel olid käed seotud tugeva nööriga selja taha, enamikul randmeist, kuid üksikuil ka pealtpoolt küünarnukke...

Ühes Kosel Scheeli krundil avastatud hauas leidus 14 mehe ja 1 naise laip, mis seadsid ülevaatust toimetava arsti raske probleemi ette surmapõhjuse kind-lakstegemisel.

Iga laiba kohta üksikult on koostatud järgmine ülevaatlusprotokoll:

Mehe laip lagunemisjärgus. Käed seotud randmeist seljale. Suus marlist topis, mis on seotud üle kõrvade kukla taha kinni. Väliseid vägivallatundemär-ke laiba juures ei ole märgata...

Laskehaavad laipadel puudusid. Kui ohvrid oleksid mõrvatud olnud lasuga kuklasse, siis oleks laiba lagunemisest hoolimata saadud purunenud pealuu järgi mõrvamisviisi kindlaks teha. Nüüd aga võib oletada, et need viisteist inimest aeti hauda elavatena ja surid lämbumissurma. See arvamine on põhjendatud seda enam, et laipade suu on kõvasti kinni topitud marlitopisega, mida Scheeli krundilt teistest ühishaudadest leitud ohvritega ei ole tehtud.

Hukatuid on kinni peetud NKVD majas Pagari tn. 1, mille keldrid ehitati üm-ber NKVD sisevanglaks. On tõenäoline, et NKVD-l oli eriline põhjus sel juhtumil isegi mitte tarvitada tapariistaks revolvrit, kuigi selle lask ei kõla kaugele. Seepä-rast pilluti seotud inimesed elavatena auku, laoti neile peale puid ja aeti siis auk mulda täis. Laipade juba võrdlemisi kaugele arenenud lagunemisprotsessi tõttu aga ei saadud arstlikul ülevaatusel elavalt matmist ja seega lämbumissurma vastuvaidlematult kindlaks teha.

Leitud laipade arstlikul ülevaatusel koostatud protokollide põhjal topised 15 ohvri jaoks olid valmistatud puuvillasest riidest ja marlist... Topised oli nii suured, et nad täielikult täitsid suukoopa. Topis seoti kinni ohvri kukla taha ja tegi võima-tuks topise suust eemaldamise.

Kolonelleitnant dr Julius Renter (07.10.1888) arreteeriti 20. jaanuaril 1946 Harjumaal Varbola vallas, tribunali otsus 05.04.1946 § 58-1 – 10 aastat sunni-tööd Irkutski obl, Ozjorlag, Taišet, vabanes 25.04.1955. aastal. (590, lk 47; 617, lk

442; 618, lk 422; 659, lk 124).

245

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

1943. aastal ilmunud koguteoses Eesti rahva kannatuste aasta kirjutatakse (586, lk 214-216): Tallinnas olid bolševikud oma mõrvatöödeks välja valinud loo-duslikult kaunima koha pealinna külje all, Kosel, kus varem suve kauneid idüll-päevi nautisid tuhanded tallinlased. Selle kauni paiga olid bolševikud muutnud kohaks, kus nad teostasid oma ohvrite üle „kohtumõistmist“ ja saatsid täide ka hukkamisotsused.

Endise Ajakirjanikkude Kodu kõrval, Scheeli krundil, asub hoone, pikk vana-moodne ehitus, mille ühe otsa moodustab elamu osa, teise aga kuur, mida va-rem kasutatud talliks. See maja oli kommunistidele nende tribunali istungi ko-haks. Ohvrite laibad aga maeti pärast hukkamist samasse kuuri alla, maja kõr-valhoonetesse või ligemasse ümbrusse.

NKVD valdusse läks Scheeli suvila koos kõrvalhoonetega 1941. a. maikuus, mil sinna ilmus rohkesti vormikandjaid venelasi ja ka eestlasi. Kohalikele elanike-le seletati algul, et krundi ja hoonete uueks peremeheks on Spetstorg, siis jälle et Kommunaalvalitsus, kuid hiljem öeldud avameelselt, et tegemist on NKVD-ga. Ajakirjanikkude Kodu kõrval teeäärses majas nägid kohapealsed elanikud peagi tribunali pikka, punase kaleviga kaetud lauda, kuna seintelt vaatasid alla kom-munistlike suuruste pildid.

Nüüd tekkisid Kose parkides ka öised salapärased liikumised. Linnast sõitis sageli autosid, kuuldus paukusid ja karjatusi. Päeval kohale sõitvad suured, hallid kinnised veoautod veeresid teeäärse maja kuuri alla. Sellele majale ligine-mine oli isegi teenijaskonnale valjult keelatud. Ka õhtuti avaldati neile aegajalt väljatuleku keelde.

Üheks võimumeheks, keda Kosel liikumas nähti, oli Sergei Kingisepp, Viktor Kingisepa poeg. Olles NKVD salaluure ülemaks, toimetas ta ühel hoobil ka vahistatute ülekuulamisi, istus kohtunikuna tribunalis ja võttis osa ohvrite mõrva-misest, ise vahetevahel hoobeldes, et „jälle sai käidud kätt proovimas...“

24. juunil 1941. a. anti Kosel kõigile teenijaile käsk suvila piiridest 2 tunni jooksul lahkuda. On ilmne, et sellest ajast peale algasid massmõrvamised Kosel. 1941. a. sügisel, paar kuud pärast Tallinna vabastamist, läkski korda avastada esimesi ohvrite ühishaudu. Hoone kuuri alt Scheeli suvila krundi tee ääres leiti ühishaud, mis oli kaevatud kuuri põrandasse. Siia, umbes 3 m sügavusse, oli heidetud risti-rästi 16 laipa. Näib, et sama hoone teises otsas toimunud kohtuis-tungi järele teostati otsuste täideviimine vaevalt mõnikümmend meetrit eemal, kuuri all... Võib oletada, et otsuste kuulutajad olid ka nende täideviijad, muutes

246

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

kohtu asukoha ühtlasi oma ohvrite kalmistuks. Loomastunud mõrvarid ei pidanud paljuks tegutseda ja asuda sama katuse all, kus olid peidetud nende ohvrite laibad.

Kuid sama maja õuelt rehehoone vankrikuuri põrandast leiti veel üks mat-mispaik. Siin oli samal moel auku aetud 9 laipa.

Kolmandana avastati Scheeli suvila õuelt kolme männi kõrvalt haud, kus asus 15 laipa, nendest üks noore naise heledas suvikleidis laip. Kõigil ohvreil olid käed peenikese nööriga selja taha köidetud, suus riidest topised, mis veel rätiku-ga kukla taha kinni köidetud. Nende ohvrite küljest kuulijälgesid ei leitud. On ilmne, et ohvrite piin enne surma pidi olema kole.

Kokku avastati 1941. a. sügisel Koselt 40 mõrvaohvrit.

See vereohvrite seeria aga oli järgnev, sest kevadel 1942. a., kui sama paika edasi uuriti, ilmnes, et kuuri põranda alla Kose tee äärses majas oli peidetud veel 38 laipa. Oma veretöö jälgede varjamiseks olid enamlased matmispaiga lasknud betooniga üle valada, nii et see moodustas ühtlasi kuuripõranda. Kuna eelmisel sügisel leitud ohvrite laibad asusid kuuriosas, kus puudus tsementkate, siis võib oletada, et need olid maetud hiljem, kui puudus aeg betooni pealevalamiseks.

Kõik 38 ühishauas lebavat laipa olid sinna pillutud segamini ning laipade vä-limus lubab oletada, et neid enne mõrvamist on piinatud ja pekstud. Ühel laibal on pealuu sisse löödud, arvatavasti püssipäraga, teisel on purustatud lõualuu.

Kerkib üles küsimus, kes on need inimesed, kes nõnda mõrvati, ja milles neid süüdistati?

Samuti kirjutatakse (586, lk 215): Siiani selgunud andmete järele on Kose haudadest leitud eesti endisi sõjaväelasi, poliitilise politsei ametnikke, kuid ka päris lihtsaid tööinimesi ja mitu vene pagulast. Nõnda avastati Koselt leitud laipade hulgast ka meie Vabadussõja kangelase kol. O. Luiga laip, endise Sidepataljoni üleajateenija veebel Teeri laip, pol. pol. assistent Piipari laip ja teisi.

Laipade juurest leitud dokumentidest selgub, et mõned neist on tribunalide poolt surma mõistetud juba 1941. a. veebruarikuus, kusjuures neid on süüdista-tud kontrrevolutsioonilises tegevuses. Otsuste täideviimine on nähtavasti teosta-tud tublisti hiljem. Ühe laiba juures leidus kohtuotsus 6-aastase tööparanduslaag-ri peale, kuid NKVD oli seda ikkagi mõistnud mahalaskmisena.

Peale Kose ühishaudade on Tallinnas leitud veel rida üksikhaudu majade õuedelt ja linna ümbrusest ning peale selle Liiva kalmistult, kus muude ohvrite

247

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

hulgas on tapetud ka paarkümmend venelast, punamadrust, kelle lojaalsuses nähtavasti tekkis kahtlusi.

Välis-Eestis on kirjutanud Pirita-Kose massimõrvast 1966. aastal Tuudur Tamm (630, lk 39): Kose tee ääres, enne Pirita silda, asus suure pargi sügavuses Eesti Ajakirjanike Liidu puhkekodu ning sealt edasi Pirita poole oli suur krunt, mis kuulus pankur Scheelile. Viimasel oli seal jõe lähikonnas ilus ja ruumikas suvila. Selle värava juures oli pikk ja madal maja, mis tuletas meelde vanaaegset kõrtsi-hoonet. Seal elas Scheeli sulane ning hoone teises otsas hoiti omal ajal hobu-seid. Kohalike elanike poolt nimetati seda hoonet lihtsalt sulasemajaks... Pankur Scheeli krundil asunud hooned natsionaliseeriti peagi pärast okupatsioonivägede saabumist...

Samas kinnitatakse (621, lk 8): Tundub, et Saksa okupatsiooni ajal käibesse läinud väidetele vaatamata ei ole Scheeli krundil tribunal kunagi töötanud. Nii leidub mitmete seal hukatud isikute toimikutes märge, et nad toimetati SaRK-i sõjatribunali istungile Pikk tn 11 või Pagari tänavale. Scheeli krunti kasutati ilm-selt ainult kohtuotsuste täideviimise ja hukatute matmise kohana.

Tuudur Tamm jätkab (630, lk 46): Kuigi sakslaste saabumisel sai Tallinna po-litsei kohe andmeid tribunali istungeist Pirita-Kosel, ei suudetud ometi leida mõr-vaohvreid. See sündis alles hilissügisel ja selle kohta teatakse kõnelda järgmist. Nimelt asus kohe Scheeli suvilasse SS- ja politseiülem Möller, kes otsustas sulasemaja tühja ruumi kasutada oma hobuste tallina. Selle põrand oli punaste poolt korralikult kaetud tsemendiga ja sobis hästi hobuste paigutamiseks. Kui aga hobuseid hakati neisse ruumidesse viima, muutusid need rahutuks ja hak-kasid närviliselt puristama. See äratas tähelepanu ning hakati ärevuse põhjust uurima. Kui hakati lõhkuma põranda tsementkatet, tungis sealt kohe teravat laiba roiskumise lehka, mida inimesed varem polnud märganud. Kaevamisel toodi sealt välja 16 laipa, mis olid heidetud risti-rästi üksteise peale. Seega olid metsis-tunud kohtunikud matnud ohvrid sama katuse alla, kus pidasid kohut töötava rahva nimel!

Taasokupeeritud Eestis tähendas Pirita-Kose massimõrvast kõnelemine või kirjutamine kuritegu. Küll hakati 1941. aastal Eestis toimepandud kuritegudest ja massimõrvadest kõnelema siis, kui nõukogude võim murenes ja Eesti Muinsus-kaitse Seltsi ajalootoimkond asus koguma andmeid nõukogude võimu kuritegude kohta.

Eesti Muinsuskaitse Selts ja seltsi juhatuse liige, ajalootoimkonna esimees Mart Laar on teinud Eesti NSV Prokuratuurile paljuski peavalu. Nii pidas Eesti

248

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

NSV Prokuratuur vajalikuks teatada ajalehes Rahva Hääl 7. märtsil 1989, et Eesti NSV Prokuratuur on algatanud kriminaalasja ajaloolase Mart Laari vastu seoses tema kirjutisega Õuduste aeg ajakirjas Vikerkaar (1988 nr 11), kus on juttu punaväelaste ja hävituspataljonlaste poolt toimepandud kuritegudest. Eesti NSV Prokuratuur kinnitab, et Mart Laari väited on valed väljamõeldised, mille levitami-ne kriminaalkorras karistatav. Eesti NSV Prokuratuuri poolt alustatud nõiajahi mõistsid hukka ajalehes Edasi 19. märtsil 1989 avaldatud artiklis juristid Herbert Lindmäe ja Jaan Sootak (259), kes analüüsisid kriminaalasja algatamise aluseid tollal kehtivate nõukogude seaduste järgi ning leidsid, et kuriteokoosseisu puu-dumise tõttu on Mart Laari vastu kriminaalasja algatamine alusetu. Kui ollakse veendunud, et Mart Laari väited ei ole õiged ning neid saab vaieldamatult ümber lükata arhiividokumentide ja muude allikate alusel, siis tuleb seda teha avalikult ajakirjanduslikus väitluses. Eksimusi korrigeerigu mitte kriminaaltoimik, vaid argumendid publikatsioonis. Kõike seda arvestades jääb arusaamatuks, milliseid eesmärke taotleti kriminaalasja algatamisega ja selle kohta Eesti NSV Prokura-tuuri teadaande avaldamisega... ja kelle huvides see kõik toimub?

TRÜ ajalooteduskonna nõukogu arutas oma koosolekul 15. märtsil 1989 Eesti NSV Prokuratuuri teadet. Nõukogu otsustas pöörduda Eesti NSV prokuröri poole omapoolse avaldusega. Avalduses nenditakse: Eelkõige leiame, et ajaloo uurimine ja käsitlemine on ajaloolaste ülesanne. Kõigile teistele peab olema tagatud esitatud seisukohtade asjus vaba arvamuse avaldamine ja kriitika võima-lus nii suuliselt kui ka trükisõnas. Loomulikuks tuleb pidada erinevate hinnangute olemasolu ja diskussioone.

Ajaloo üle otsustamine ei saa kuuluda prokuratuuri ega kohtu kompetentsi...

Leiame, et Mart Laari kohtuasi on suunatud otseselt Eesti Muinsuskaitse Seltsi algatatud mälestuste kogumise vastu. Näeme selles katset hirmutada mälestuste kogujaid ning mälestuste rääkijaid ja üleskirjutajaid, laiemalt aga püüet takistada ausa ajaloo kirjutamist.

Ajalooteaduskonna Nõukogu avaldab sügavat nördimust ja protesti Mart Laari kohtuasja algatamise vastu Eesti NSV Prokuratuuri poolt. Arvestades üld-poliitilist situatsiooni meie vabariigis, eetilisi printsiipe, eelkõige aga kuriteo koos-seisu puudumist, avaldame lootust, et Eesti NSV Prokuratuuri vastutavatel tööta-jatel leidub mehisust tunnistada oma otsus ekslikuks koos sellest tuleneva vajadusega vabandada.

Ülalesitatud otsus võeti vastu ühel häälel. Selle ärakiri otsustati saata Eesti NSV justiitsministrile ja ajalehele „Edasi“. (256).

249

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

See oli Eesti NSV Prokuratuuri jaoks valus näpukõrvetus.

Eesti NSV Prokuratuuri hirmutusjutt ajalehes ega Mart Laari vastu algatatud kriminaalasi ei heidutanud Eesti Muinsuskaitse Seltsi ajalootoimkonda ega Mart Laari ja teiste tegevust. Nüüd tegid Eesti NSV võimuritele peavalu Mart Laari artikkel massimõrvast Tallinna-Kosel 1941. aastal (238), mis meenutas 1941. aasta koletut massimõrva – Eesti NSV Prokuratuuri enda sõnul inimvihkajalikke tegusid, mida Eestimaal toime ei pandud. (259). Mart Laar tuletas oma artiklis meelde ja kordas varem Saksa okupatsiooni ajal ilmunud ajalehtedes ning Välis-Eesti allikates selle massimõrva kohta avaldatud tõsiasju. Ta kinnitas: Ilmselt 1941. aasta mais alustas Scheeli nn sulastemajas tegevust punane tribunal ning algasid ka mahalaskmised. Suurema hoo omandasid need siiski peale 22. juunit, mil kõigi ümbruskonna majade elanikele anti karm käsk kodudest lahkuda. Scheeli krundil avastati sulastemaja tallina kasutatavas osas, kus põranda alla oli risti-rästi maetud 16 laipa. Sama hoone teisest otsast kaevati põranda alt välja 9 inimese surnukeha. Järelikult oli selles hoones ohvrite üle kohut mõistetud ning samas ka otsuseid täide viidud. Kolmas ühishaud avastati suvila õuelt. Sinna oli maetud 15 laipa, nende seas paljasjalgne noor neiu suvekleidis. Kõikidel ohvritel olid käed selja taha seotud, suus aga kaltsutropid. Kuna laskehaavad ohvritel puudusid, jõudis arstide komisjon järeldusele, et need viisteist inimest aeti mulla alla elavatena – teisisõnu mõisteti nad lämbumissurma.

Kokku avastati 1941. aasta sügisel Pirita-Koselt 40 punase terrori ohvri sur-nukeha. Enamik neist maeti ühishauda Liiva kalmistul.

1942. aasta kevadel leiti eelmainitud hoone tsementeeritud põranda alt 38 segiläbi hauda loobitud laipa. Arstlikul ülevaatusel selgus, et neidki ohvreid oli enne hukkamist kõvasti piinatud. Laipade identifitseerimisega tekkis suuri rasku-si, kuid riideproovide jms. abil õnnestus mõnede isikud siiski tuvastada. Nende seas s/r ülem (soomusrongi ülem – H.L.) Oskar Luiga, mitmed politseiassisten-did, kaugsõidukapten P. Kask, üliõpilasi, töölisi ja väikekohapidajaid. Enamus tapetutest jäi paraku tundmatuks.

Kosel tegutsenud tribunali koosseisu kohta dokumentaalandmed küll puudu-vad, kuid arvukate tunnistajate sõnade järgi olnud selle esimeheks revolutsionää-ri ning tšekisti Viktor Kingissepa poeg Sergei. Oma isa väärilise järglase elutee lõppes Tallinnast evakueerimisel 29. augustil 1941. Teda autasustati kulakluse kui klassi hävitamises osalemise eest. Tõhus oli tema võitlus ka klassivaenlaste-ga Eestis.

250

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Samuti ilmus 1989 aasta augustikuus veel ka teine, Pirita-Kose massi-mõrva käsitlev Mare Kase artikkel (173). Mare Kask kirjutas: Pirita-Kose, see looduslikult kaunis koht on ammustel aegadel puhkajaid suvitama meelita-nud. Siinsed kõrged kuivad männimetsad ja kaunis vaade alla jõele on hea tervisele ja ilus silmale. See kaunis suvituskoht kuulus mõjukale ja rikkale Tallinna kaupmehele Kochile ja tema perekonnale. Tema ehitas siia hooneid, rajas aia, istutas ilupuid ja põõsaid, rajas jalgteid. I Ilmasõja ajal müüs Koch krundi ja asus ise välismaale. Kochi krunt langes mitme omaniku kätte. Seal omandas hoone ja krundi ka ajakirjanduse ühing. Nemad muutsid paiga kenaks puhkepaigaks oma liikmetele. Suurele puithoonele ehitati juurde väiksem. Eesti ajakirjanikud kandsid paiga ilu ja mõnususe tõstmiseks suurt hoolt ja tegid palju tööd. Teed olid puhtad, ilupõõsad hoitud, isegi tennise-plats oli olemas... Nõnda meenutab Koset rahvakirjanik Ernst Peterson-Särgava, üks Uus-Kose asutajaid ja korrastajaid. Praegugi asub Särgava alleel tema maja, kus kirjanik 1958. aastal suri.

Ajakirjanike Kodu lähedale ostis endisest Kochi maadest omale hiigelkrundi ka Klaus Scheel, tema maatükile jäid mõned endisaegsed hooned...

1939. aastal lahkus Klaus Scheel Eestist (Scheeli pank oli suurim erapank Eesti Vabariigis – H.L.), jättes oma Kose maad ja varad kohaliku Saksa kultuur-omavalitsuse hooldada.

1940. aastal kolis nii Ajakirjanike Kodusse, Scheeli krundile ja mujalegi Kose-le NKVD. Rahu asemele tekkis Pirita-Kosel salapärane õuduse ja ängistuse õhkkond. Maalilistel metsateedel mürisesid mornid hallid furgoonautod ja seda peamisel öösiti. Lisandus verekoerte haukumine, lasud ja karjed. Salastatusest hoolimata eksis võõras pilk siiski endisele Scheeli krundile ning märkas kunagi-ses sulastemajas pikka punase riidega kaetud tribunalilauda, mille kohal seinal rippusid tähtsate punategelaste pildid.

Peale punavägede minemakihutamist läks Scheeli krunt koos hoonetega Saksa sõjaväe kätte. Repressioonidest terve nahaga välja tulnud elanikud kolisid oma endistesse kodudesse tagasi...

Kosel tapeti Jürgensi äri pearaamatupidaja, üliõpilaskorporatsiooni „Estica“ liige Georg Radetsky, poola aadlikust sõjamehe Radetsky pojapoeg. Süüdistus – spionaaž... Jurist Ilmar Kentsi väljatorgatud silmade ja ärakistud küüntega vaevalt äratuntav laip leiti Scheeli krundilt. Ilmar Kents oli üliõpilasseltsi „Raimla“ liige.

251

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Tapetute hulgas leidub inimesi üle terve Eestimaa, väga mitmetelt elualadelt. Liiva kalmistul puhkavad Scheeli krundil mõrvatud Vabadussõjast osavõtnud veltveebel Teeri ja A. Saarupi põrmud, mõlemad Vabadusristi kavalerid. Nende moonutatud laibad leiti Scheeli krundilt põranda alt. Põltsamaa Poliitilise Politsei ametnik H. Pobol oli üks neist viieteistkümnest, keda tabas elusalt matmise kohutav surm. Samasugune lõpp sai osaks ka Narva Poliitilise Politsei assisten-dile Vello Juurveele. Viimase taskust leiti tribunali otsus – surm mahalaskmise läbi. Arstlik ekspertiis aga kuulihaavu ei leidnud. Vello Juurvee surmaotsus tões-tab dokumentaalselt, et Viktor Kingissepa poeg Sergei tegutses Pirita-Kosel. Mainitud surmaotsusel on nimelt ka tribunali koosseis – esimees Nikolajev, kaas-istuja: riikliku julgeoleku leitnant Kingissepp. Kingissepa nimi oli ka NKVD telefo-niraamatus.

Peeter Kallit oli rahvusvaheliselt tuntud agronoom, osales Vabadussõjas (va-batahtlik), kuulus Kalevi Malevasse, oli Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi rajaja. Ta arreteeriti 11.07.1941 töökohal Põllumajanduse ministeeriumis. Kadus tead-matult. Abikaasa järelepärimistele keelduti vastamast. Naine tundis ta ära riiete järgi...

Eesti Maakarja Seltsi sekretär Peeter Kalliti põrm on ümber maetud Halliste kalmistule (359).

Sama saatus tabas Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi esimeest Mihkel Siimu. Ta oli 1940. a. Sovhooside Valitsuse juhataja asetäitja, kadus 31. mail 1941. Tema moonutatud laip leiti Scheeli krundilt.

Teatakse ühe Tallinna rätsepaäri omaniku M. P. põgenemislugu. 1940. a. is-tus ta ärikohtumisel restoranis „Euroopa“. Kelner kutsus ta välja – „keegi sõber ootab“. Sõit läks Kosele, Scheeli krundile. Otsustas põgeneda: kui autouksed avanesid, tundis ta pimedusest hoolimata ära Kose männid. Pistis kohe jooksu, veetis öö kusagil heinakuhjas...

E. P. – nooruk, elas suviti vanaisa juures Muugal, kelle tee sinna kulges läbi Pirita-Kose. 1941. aasta juunikuu õhtupoolikul tulistati teda, poisikeseoh-tu noormeest, kui ta parajasti vanaisa poolt tuli. Sama noormees nägi ka Scheeli krundil massimõrva ohvrite väljakaevamist. Nn. sulaste maja põrand oli parajasti lahti kaevatud. Suures ja sügavas hauas oli sadu laipu kihiti üks-teise peale pillutud. Välja õnnestus vedada vaid ülemistes kihtides olnud surnukehad. Tööd tegid vene sõjavangid saksa ohvitseride korraldusel. Lai-bad olid tundmatuseni moonutatud – näod kuklalaskudest purustatud, labi-

252

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

daga sodiks löödud, kloorlubjaga üle valatud... Leitud dokumentide ja riide-proovide järgi õnnestus mõnede tapetute isikud tuvastada, suur osa aga jäi tundmatuks. Hulk liialt moonutatud surnukehi jäeti sinnapaika, kaeti liivaga ning põrand betoneeriti tugevasti üle. Küllap puhkavad nad seal praegugi. (Kas seda juttu kriminaalasja uurimisel kontrolliti, selle kohta ei ole andmeid – H.L.).

Tänapäeval kuulub krunt teatavale ametkonnale, hooneid ümbritseb kõrge, okastraadiga kindlustatud plank. Kunagisele tribunalihoonele on vaid mansard-korrus peale ehitatud. Endises kuuris, mille põranda alt samuti massimõrva ohvreid leiti, hoitakse nüüd puid ja muud kila-kola.

Jutustaja pr. E. S. mäletab laipade avastamist 1942. aasta kevadtalvel. Tema vanematekodu asus Irus. Sealt jalgrattaga Tallinna poole sõites kuulis ta Scheeli krundi värava juures, sulastemaja lähedal saksakeelseid käsklusi. Neiu läks lähemale ja heitis pilgu värava vahelt sisse. Seal andsid kõrgemad saksa sõja-väelased korraldusi vene vangidele. Viimased kandsid krundi sügavusest kande-raamidel kägardunud laipu. Osa neist oli juba värava juurde maha asetatud. Surnukehi oli palju, nende näod olid kaltsudega kaetud, hais hingemattev, õudus ning vapustus suur...

Osa äratuntud ohvritest maeti riiklikult Liiva kalmistule ning hiljem teatati omastele, osa matsid omaksed ise.

Sergei Kingissepa tegudest teati isegi Tallinna Patarei vanglas. 1940. a. pu-naste poolt arreteeritud Patarei vangi E. R.-i päevikust: 23.-24. juunil 1941. a. öösel oli vanglakoridorides umbes 80 põhukotti. Öösel viidi surmamõistetud ära. Kuuldavasti kusagil Kose küünis lasti nad maha...

Pirital pankur Scheel villas ajutiselt elanud tallinlane jutustab (364): Suur villa oli rahvast täis. Peagi tuli sinna igasuguseid tüüpe ka laialt kodumaalt, ka Vene-maa eestlasi. Üheks sagedaseks külaliseks oli Venemaa eestlane Veinmann, kes rääkis vaevaliselt eesti keelt. Paaril korral oli temaga kaasas keskealine mustaverd mees, silmapaistvalt kitsa näoga, kes rääkis ainult vene keelt. Nagu Veinmann oli öelnud, pidi see olema Viktor Kingissepa poeg, kelle eesnimi oli vist Sergei. Tal oli seljas mustast kalevist karakullkraega palitu ja jalas säärikud. Ta oli üldse morni käitumisega ja kellegagi meist juttu ei teinud... Inimesi hakati Scheeli villast ära ajama. Kunagi mais 1941 tuli Veinmann jälle sinna. Ta oli tulivihane, et ma polnud veel lahkunud. Nutu peale lubas mul asuda naabruses asuvasse end. Eesti Ajakirjanike Liidu puhkekodusse, kus ruumid olid tühjad.

253

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Elades Scheeli suvilas ja hiljem Ajakirjanike puhkekodus käisin vabal ajal ümbruskonnas koos pajaga jalutamas. Kord aprillis 1941 jälle sulasemajast möödudes märkasin, et seal käib ümberehitustöö. Avatud aknast ja ustest tuli tolmu välja, ja seest oli kuulda kopsimist. Kuna teadsin, et Scheeli sulane oli sealt juba välja aetud, siis tekkis uudishimu, mida seal tehakse. Lähenedes aknale nägin, et kuuripoolsesse otsa on muldpõrandasse kaevatud suur auk. Pole enam meelses, kas seal olid töölisteks vangid või sõdurid. Peatusin seal vaid mõne hetke. Lahkumisel kohtasin maja lähedal Veinmanni, kellega tegin juttu ja küsi-sin, mis seal majas peaks toimuma. Ta vastas, et teostatakse ümberehitust, ja see oli ka kõik.

Asudes mai algul ajakirjanike puhkekodusse, märkasin ühel oma jalutuskäi-gul, et sulasemajja on siginenud NKVD mundris mehi. Kas nad seal elasid või käisid seal ajutiselt, seda ei tea. Umbes samal ajal toodi sinna ka kümmekond verekoera. Neid talutasid vahel sõdurid nööri otsas ümbruskonnas ringi, vahel lasti aga päris vabalt joosta. Koerte haukumist oli aga alaliselt kuulda.

Kord mais jälle sulasemaja ümbruses jalutades märkasin, et seal oli vaikne ja kedagi hingelist polnud näha liikumas... Seekord astusin akna alla, kus oli asu-nud sulase eluruumid. Sisse vaadates nägin avarat tuba, mille seintele oli paigu-tatud punaste mõrvategelaste Lenini, Stalini ja teiste suuruste pildid. Keset ruumi asus aga pikk laud, mis oli kaetud punase riidega ning selle ümber oli rida toole. Kuna samal ajal oli kuulda lähenevate automootorite mürinat, siis ruttasin sealt minema. Hakkasin aga edaspidi lähemalt jälgima seda maja ning panin tähele, et sinna saabus linnast järjekindlalt autosid, mis peatusid mõni aeg ukse ees ja sõitsid siis linna poole tagasi. Jäi mulje, et selles majas toimub midagi salapärast. Samal ajal oli vahel öösiti kuulda sulasemaja suunast summutatud pauke. Jäi mulje, et tulistamine toimus ruumides.

22. juunil algas sõda. Juba järgmisel varahommikul kella 7 paiku toodi mulle vali käsk kohe Ajakirjanike Kodust lahkuda. Selle toojaks oli üks NKVD sõdur sulasemajast.

Nüüd olid ajad muutunud ja Eesti NSV Prokuratuur ei tõtanud enam krimi-naalasjas algatama Mart Laari ega kellegi teise vastu ning ajakirjanduses avalda-tud artiklitesse ei saanud enam suhtuda kui tegelikkust moonutavasse välja-mõeldisse, mis väärinuks uut kriminaalasja. Küll aga peeti vajalikuks algatada taasiseseisvunud Eestis kriminaalasi Pirita-Kosel toimepandud massimõrva kohta ja eelnevalt kogutud materjalide alusel (jääb arusaamatuks, milleks oli siin vaja pärast 1989 augustikuus ajalehes avaldatud artiklit kuni kriminaalasja alga-

254

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

tamiseni 23. jaanuaril 1990 kuid kestnud materjalide kontrollimist – H.L.), ja koos-tati kriminaalasja menetluse lõpetamises määrus (621, lk 35-41).

Kriminaalasja menetluse lõpetamise määrus

Tallinnas, 28. sept. 1990. a.

Eriti tähtsate asjade vanemuurija Eesti Vabariigi prokuröri juures vanemõi-gusnõunik U. Kuke, läbivaadanud materjalid kriminaalasjas 90030114 tegi kind-laks:

Seoses ajalehes „Pilk“ 1989. a. augustis avaldatud kirjutisega „Kose massi-mõrv ootab selgitamist“ ja eelnevalt teostatud kontrollimisel kogutud materjalide alusel algatati Eesti Vabariigi Prokuratuuris 23. jaanuaril 1990. a. kriminaalasi VNFSV KrK prg. 136 lg 2 järgi (Tahtlik tapmine. Sõjaväelaste poolt toimepandud tapmine eriti raskendavatel asjaoludel – karistusmäär – mahalaskmine – H.L.) 1941. a. aprillist sama aasta augustikuuni toimepandud tsiviilelanike mahalask-mise kohta Pirita-Kosel.

Kriminaalasja eeluurimisel on kindlaks tehtud järgmist. Pirita-Kosel metsa-pargis asus endise pankuri Klaus Scheeli maavaldus koos hoonetega, milline peale natsionaliseerimist tarastati ja anti nõukogude sõjaväe valdusesse, kes neid hooneid ja maavaldusi senini kasutavad.

1941. a. algusest kuni saksa okupatsioonini toimetati sellesse piirkonda nõu-kogude sõjaväelaste poolt tsiviilelanikke, kellede kinnipidamise asjaoludest ja nende suhtes langetatud otsustest omastele midagi ei teatatud, vaid äraviidud isikud jäid teadmata kadunuiks. Sel ajavahemikul toimusid nimetatud kohas tegelikult Balti Sõjaväeringkonna SaRK-i (Siseasjade Rahvakomissariaadi) sõja-tribunali salajased istungid, kus tsiviilelanikke surma mõisteti, otsused maha-laskmise teel samas kohas täide viidi ja hukatud isikute laibad maskeeritult varjati hoonete põrandate alla või selle sõjaväeosa kasutusel olevasse parki.

Need asjaolud said avalikkusele teada ajakirjanduse andmeil saksa okupat-siooni ajal Klaus Scheeli krundilt järgmiste hukatute ühishaudade avastamisel ja nimelt:

– 1941. a. oktoobris leiti sellel krundil asuvas rehehoones vankrikuuri põran-da alt ühishauast 9 hukatud isiku laipa nööriga selja taha seotud kätega, kelle-dest tehti kindlaks: Alfred Mutvei, Rudolf Nuuteri ja Vassili Luškovi laibad;

– 1941. a. novembris leiti samalt krundilt kolme männi alt ühishauast 15 hukkunu isiku laibad, käed seljataha seotud, suus tropid ja suud kaetud kukla taha seotud sidemetega;

255

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

– samal kuul leiti krundi kõrval hoone põranda alt ühishauast hukatult 16 isiku laibad. Neist tehti kindlaks Nikolai Murmani, Jegor Andrejevi, Artur Teeri, Oskar Luiga, August Saarupi, Peeter Kalliti ja Greorg Radetski laibad.

Seega 40-st hukatust tehti kindlaks 11 isiku laibad.

Samal krundil asuvas sulastemaja eluruumides viidi 1941. aastal läbi SaRK-i tribunali istungid ja võeti vastu otsuseid tsiviilelanike suhtes surmanuhtluse ko-haldamisest, kusjuures sama hoone teises otsas asuvast hobusetallist tsement-põrandaga kaetud ühishauast leiti 1942. a. mais 38 isiku laibad, keda oli huka-tud1941. a. aprillis ja kelledest tehti kindlaks 23 isikut. Seega ajakirjanduse and-meil leiti sellelt krundilt 78 hukatud isiku laibad, kelledest avastamise ajal tehti kindlaks 34 hukatut.

Hukatute isikute kindlakstegemine toimus hukkunud isikute kirjelduse, riietu-se ja neilt leitud esemete ning kirjade alusel. Kuna üheaegselt nende isikute hukkamisega olid Eestist väljasaadetud paljude omaksed, siis ei olnud neil saksa okupatsiooni ajal võimalik osa võtta nende hukatud omaste äratundmisest. Nõu-kogude korra taaskehtestamisel võeti see territoorium uuesti sõjaväelaste valdu-sesse, kõik andmed Pirita-Kosel isikute hukkamisest olid salastatud, hukatute omastele informatsiooni ei antud ja nende sündmuste avalikustamine oli keela-tud.

Käesoleval ajal ei ole säilinud Pirita-Kosel laipade leidmisel koostatud arstlik-ke akte ega kontrollmaterjale, millised objektiivselt kajastaksid tegelikku olukorda.

Nende sündmuste kohta on saadud üldised andmed okupatsiooniaegsetest ja välismaal avaldatud ajakirjandusest.

Tunnistajate ütluste, kirjalike dokumentidega (Pirita-Kosel hukatute surmaak-tide ja salajaste kriminaalasjadega) on kindlaks tehtud, et kõne all oleval ajava-hemikul toimusid Pirita-Kosel tsiviilisikute, Eesti Vabariigi ühiskonna- ja poliitika-tegelaste ning Eesti Vabadussõjast osavõtjate hukkamised Balti ringkonna SaRK-i sõjatribunali otsuste alusel, milles neid süüdistati kontrrevolutsioonilistes tegevuse VNFSV KrK prg. 58-13 jt järgi (aktiivsed teod või aktiivne võitlus töölis-klassi ja revolutsioonilise liikumise vastu, mida on ilmutatud tsaristliku korra ajal või kontrrevolutsiooniliste valitsuste juures Kodusõja perioodil vastutavatel või salajastel (agentuur) ametikohtadel olles – H.L.), mis seisnes selles, et nad te-gutsesid Eesti Vabariigi seadusliku korra kaitsel.

256

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Taolistes salajastes kriminaalasjades surmanuhtlusega süüdimõistetuist on Pirita-Kosel 1941. a. aprillis hukatud järgmised isikud: 5. aprillil 1941. a. hukatud:

Nr Nimi S.a. Arh. nr.

1) Nõmmik Johan Hansu p. 1895 18386

2) Lillimägi Aleksander Andrese p. 1890 5158

3) Strekopõtov Vladimir Vassili p. 1890 5254

4) Belugin Vassili Aleksandri p. 1890 5254

5) Maakar (Makarov) Ivan Nikolai p. 1893 5148

6) Pedak Hans Hansu p. 1893 5349

7) Semennikov Sergei Kuzma p. 1896 5275

8) Utehhin Vladimir Sergei p. 1891 5254

9) Äro (Erro) August 5147

10) Zilin Vassili 5254

257

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

23. aprillil 1941. a. hukatud:

Nr Nimi S.a. Arh. nr.

11) Veem Helmut Jüri p. 1896 18386

12) Läve Aleksander Peeter 1903 18386

13) Pipar Hans Hans 1905 18386

14) Sirma Hendrik Jaan 18386

15) Malsvel Paul Hans 1901 18386

16) Tamar Enno Nikolai 1902 18386

17) Koitorg Hans Hans 1894 18386

18) Palm Julius Johan 18386

19) Savisild Pavel Vorfolomei 1886 18386

20) Teppih Voldemar Jaak 1899 18386

21) Nikanen Sulo 1894 5206

22) Joonson Mihail 1889 5213

24. aprillil 1941. a. hukatud:

Nr Nimi S.a. Arh. nr.

23) Maavere Märt Jaan 1901 5201

24) Pobol Hugo Tõnis 1895 5191

25) Koha Harald Karl 1919 20966

26) Lumisto Johannes Josif 1908 20966

27) Madisson Evald Anton 1906 5348

28) Ristikivi Evald Anton 1906 5263

29) Räkk Konstantin Konstantin 1904 5264

30) Rootalu Hugo-Lembit Mikko 1918 20966

31) Bušujev Konstantin Ivan 1886 5170

Need hukatud isikud maeti hobusetalli põranda alla kaevatud ühishauda, mil-line valati üle tsementpõrandaga. Sellest ühishauast 1942. a. mais leitud 38-st hukatud isikust on senini kindlaks tegemata 7 hukatut. Neist üheaegselt hukatud isikutest on saksa okupatsiooni ajal välja antud kirjalike dokumentide alusel

258

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

äratuntud ja registreeritud surmaaktid Pirita-Kosel Scheeli krundil, mõisa kõrval-hoones toimepandud mõrvad M. Joonsoni (k. 2 t.l. 191), P. Malsveli (k. 2 t.l. 192), V. Utehhini (2/205), V. Sirma (2/206), E. Tamari (2/207), M. Maavere (2/208), S. Semennikovi (2/209), H. Pobuli (2/210), V. Belugini (2/211), H. Veemi (2/212) ja E. Ristikivi (2/213) kohta, kusjuures V. Belugini, S. Semennikovi, H. Veemi, E. Ristikivi ja M. Joonsoni surmaaktides on märgitud ka täpsemalt, et need huk-kunud on leitud kõrvalhoone tsementpõranda alt.

Ajavahemikul 14. mai 1941. a. kuni 21. aug. 1941. a. on Pirita-Kosel hukatud:

Hukatud 1941. a. mais:

Nr Nimi S.a. Arh. nr.

1) Saarup August Jaani p. 1903 26127

2) Teer Artur Josifi p. 1902 26127

3) Serepuhov Aleksander Konstantin 1897 5212

4) Juurvee Vello Julius 1908 5273

Hukatud 1941. a. juunis:

5) Murman (Vasiljev) Nikolai Vassili 1890 5384

6) Kalmeti Nikolai Paul 1906 5174

7) Kaju Otto Jüri 18685

8) Kask Peeter Jaan 1892 18513

9) Valge Alfred Jaan 1894 18513

10) Pavlinov Nikolai Jakov 1886 18513

11) Kesk Arnold Karl 1891 18513

12) Kook August Johannes 1890 18513

13) Nirk Alfred Jaan 1889 18513

14) Konga Voldemar Robert 1894 18513

15) Ramla Rudolf Jakov 1923 18648

16) Must Bernhard Andres 1891 18692

17) Puri Andres Jakov 1880 18691

18) Velling Rudolf August 1901 18670

19) Puusepp Henn Mihkel 1891 18670

20) Konga Leopold Karl 1891 18653

259

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Hukatud 1941. a. augustis

21) Kents Ilmar Jakob 1915 28844

22) Radetski Georg Vilhelm 1914 28844

23) Viibor Hugo Aleksander 1914 28844

24) Luiga Oskar Peeter 1894 18654

25) Nuuter Rudolf Johannes 1885 25610

26) Kallit Peeter Hendrik 1889 25101

Hukkamise aeg ei ole teada

27) Mutvei Alfred Matvei 1893 6607

28) Andrejev Jegor 1893 5248

Neist isikuist on 1941. a. sügisel väljaantud surmatunnistused A. Saarupi, A. Teeri, V. Juurvee, G. Radetski, O. Luiga, R. Nuuteri ja P. Kalliti hukkamisest (k. tl. 194, 195, 196, 197, 202, 203, 204), kuid kuna ka teised ülalnimetatud isikud on samal ajal ja samadel asjaoludel hukatud, siis on tõenäoline, et see on toimunud Pirita-Kosel. Hukkamise kohast ei ole dokumentaalseid andmeid, kusjuures ka hukkamise aegades esineb ebatäpsusi.

Valdav osa nende sündmuste tunnistajaid on surnud, lahkunud välismaale tagakiusamise eest, hukkunud sõja ajal või hukatud okupatsioonivõimude poolt.

Siiski massimõrva ohvrite sugulaste ütlustest nähtub, et nimetatud isikute kinnipidamisel ja hukkamisel valitses täielik teadmatus ja omavoli.

Peale ajakirjanduses avaldatu ei olnud uurimisel võimalik koguda täiendavaid andmeid 1941. a. sõjasuvel Pirita-Kosel isikute elusalt mahamatmisest või isikute hukkamisest kohtuotsusteta.

Ülalnimetatud isikute süüdimõistmine ja hukkamine toimus erikohtute otsus-tega.

Nii kasutati Eesti Vabariigi kodanike hukkamiseks Balti Sõjaväeringkonna SaRK-i tribunali poolt Vene NSFV (1926. a.) s. o. teise riigi kriminaalkoodeksi sätteid ja sellega anti mitte millegagi põhjendatav kriminaalne hinnang patriootli-kule tegevusele sõltumatu Eesti riigi rajamisel, tema iseseisvuse kaitsel ja Eesti Vabariigi elu korraldamisel.

260

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Vastavalt ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi 19.02.1990. a. seadlusele „Kohtu-väliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimisest“ prg. 1 kuuluvad ülalnimetatud kriminaalasjad läbivaatamisele Eesti Vabariigi Ülem-kohtus rehabiliteerimise küsimuse lahendamiseks.

Eesti Vabariigi Ülemkohtusse on saadetud rehabiliteerimise küsimuse lahen-damiseks kõik käesolevas määruses nimetatud kriminaalasjad, väljaarvatud senini arhiividest väljastamata kriminaalasjad järgmiste arhiivi numbritega: 5254 V. Strekopõtovi, V. Belugini, V. Utehini, V. Zilini; 5206 S. Nikaneni; 5147 A. Äro; 5274 S. Semennikovi; 5191 H. Poboli; 5348 E. Madissoni; 5263 E. Ristikivi; 5248 J. Andrejevi; 6607 A. Mutvei; 5170 A. Bašujevi ja 5174 N. Kalmeti süüdistuses.

Uurimisel ei ole kindlaks tehtud isikute hukkamisi kohtuväliselt, kuid põhjen-damatult on erikohtud rakendanud kriminaalõiguse norme, millega on kaasnenud isikute süüdimõistmised ja hukkamised poliitiliste tõekspidamise ja tegevuse pärast Eesti Vabariigis.

Ülaltoodud asjaolusid arvesse võttes ja juhindudes ENSV KrPK prg. 5 lg. 1 p. 2 määras:

Lõpetada menetlus kriminaalasjas nr. 90030114 Vene KrK prg. 136 lg. 2 järgi – ajavahemikul 1941. a. aprillist sama aasta augustini Pirita-Kosel endise Klaus Scheeli krundil sõjaväelaste poolt tsiviilelanike mahalaskmise kohta erikohtute (otsuste) alusel

Seega lõpetati kriminaalasi Eesti Vabariigi prokuratuuris juhindudes ENSV KrPK §st 5 lg 2 p 2, milles sätestatakse kriminaalasja menetlust kõrvaldavad asjaolud – kriminaalasja ei või algatada ja algatatud asi tuleb lõpetada kui teos puudub kuriteokoosseis. Nende sätete sisust ilmneb, et Pirita-Kosel toimepan-dud massimõrv ei ole kuritegu. Kriminaalasja lõpetamine käis ju kehtiva nõu-kogude-aegse kriminaalmenetluse seaduse järgi. Hiljem pole selle kriminaalasja vastu keegi huvi tundnud, ja tuleb leppida sellega, et esinesid menetlust kõrval-davad asjaolud, teos (massimõrvas) puudub kuriteokoosseis ja algatatud krimi-naalasi tuleb lõpetada! Ei ole teada, kas püüti selgitada ka massimõrvas süüdla-si, kuigi tõsi, eluga neist pääses arvata vähe. Ei püütudki selgitada süüdlaste rolli, sõltumata sellest, kas tegu on elavate või surnutega.

Jüri Remmelgas kirjutas Pirita-Kose massimõrvaga seoses (671, lk 110): Tea-takse, et üks Tallinna-Kosel tegutsenud tribunali eesistujatest oli ka Tallinnas Ämbliku nime all tuntud juuditar Schliefstein. Ta oli vigane ning liikus vaevaliselt kahe kepi najal, kuid tuntud oma erilise julmuse poolest ja piinas ise oma ohv-

261

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

reid. Tallinnas hukati samanimeline naine, kuid on teadmata, kas tegu on siin just Kose massimõrvariga. (588, lk 247).

Ja kas saab kohtuks nimetada kurjategijate – NKVDlaste jõuku, kes kohtu (tribunali) nime all pani toime inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid.

Väidetakse, et kuni sõja puhkemiseni toimusid kõik mahalaskmised ilmselt pankur Klaus Scheeli maavaldusel Pirita-Kosel. Võimalik, et osa mahalaskmisi toimus Patareis ja Sisevanglas ning surnukehad toimetati hiljem Scheeli krundile. (621, lk 8-9).

Ilmneb, et mõrvaohvrite kindlakstegemisel aitasid ZEVi ametnikke ohvrite taskutest leitud kohtuotsused, mida ei olnud NKVDlased neilt enne mõrvamist ära võtnud. Kuigi dokumendid olid kõdunenud, õnnestus nende uurimisel selgi-tada nimesid. Tapmine on toimunud mahalaskmise teel. Mõrvaohvrite kehal avastatud vigastused ja muud vägivallatunnused annavad alust arvata, et tšekis-tid on enne mahalaskmist oma ohvreid peksnud ja piinanud. See järeldub ka sellest, et mitme ohvri suust leiti marlitropid (166).

Ilmneb, et 1941. aasta esimesel poolel mahalastute seas oli Pirita-Kosel avastatud mõrvaohvritest politseiametnikud: poliitilise politsei assistent Vello Juurvee (06.08.1908), arreteeritud 19.11.1940, surmaotsus 14.05.1941 Tallinnas (599, lk 168), poliitilise politsei assistent Hans Koitorg (06.02.1894), arreteeriti 21.10.1940, surmaotsus 23.04.1941 Tallinnas (599, lk 169), politseiametnik Tallinnas Aleksander Lillimägi (23.08.1896), arreteeriti 15.10.1940, surmaotsus 05.04.1941 Tallinn (166; 599, lk 170; 737), poliitilise politsei sekretär Tallinnas Aleksander Läve (04.10.1893-23.04.1941), arreteeriti 12.07. 1940, surmaotsus 23.04.1941 Tallinnas (599, lk 224; 652, lk 170), poliitilise politsei abikomissar Tartus Märt Maavere (04.12.1901, arreteeriti 21.08.1940, surmaotsus 23.04.1941 Tallinn (652, lk 170; 737), poliitilise politsei assistent Tartus Paul Malsvel (Maltsvel) (16.10.1910, arreteeriti 12.07.1940, surmaotsus 23.04.1941 Tallinnas (652, lk

170; 737), politseiametnik Tartus Sulho-Väino Nykanen (1894), arreteeriti 10.12.1940, surmaotsus 05.04.1941 Tallinn, (652, lk 171; 737), poliitilise politsei ametnik Julius Palm (14.11.1886), arreteeriti 23.06.1940, surmaotsus 23.04.1941 Tallinnas, (652, lk 171), poliitilise politsei vanemassistent Hans (Ants) Pipar (19.01.1906), arreteeriti 02.07.1940, surmaotsus 23.04.1941 Tallinnas (599, lk 197; 652, lk 171, 737), poliitilise politsei assistent Hugo Pobol (16.05.1895-24.04.1941), arreteeriti 23.10.1940, surmaotsus 24.04.1941 (599, lk 230; 652, lk

171), kriminaalpolitsei komissar Purri (Puri) Andres (02.04.1880), arreteeriti 19.09.1940, surmaotsus 23.06.1941, Tallinn (652, lk 171), poliitilise politsei amet-

262

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

nik Petseris Henn Puusepp (22.07.1891, arreteeriti 22.08.1940, surmaotsus 23.06.1941 Tallinnas (652, lk 171), poliitilise politsei komissar Rudolf Ramla (04.06.1903), arreteeriti 10.01.1941, surmaotsus 23.06.1941 Tallinnas (652, lk

171), politseiametnik Tapal Evald Ristkivi (04.12.1901), arreteeriti 11.09.1940, surmaotsus 24.04. Tallinn (652, lk 172; 737), politseiametnik Tallinnas Konstantin Rähk (Räkk) (26.02.1904), arreteeriti 18.10.1940, surmaotsus 24.04.1941 Tallinnas (652, lk 172; 737), poliitilise politsei vanem-agent (ametnik) Heinrich (Hendrik) Siirma (Sirma) (27.12.1897-23.04.1941), arreteeriti 03.08.1940, sur-maotsus 23.04. 1941 Tallinnas (436; 599, lk 236; 652, lk 172; 737), poliitilise politsei ametnik Eno (Enno) Tamar (04.10.1902-23.04.1941), arreteeriti 23.11.1940, surmaotsus 23.04.1941 Tallinnas, (599, lk 239; 652, lk 173; 737), Paide kriminaal-politsei vanemassistent reservkapten Helmut Veem VR I/3 (07.07.1896-23.04.1941), arreteeriti 08.09.1940, tapetud 23.04.1941 Tallinnas, maetud Ra-humäe kalmistule (599, lk 244; 652, lk 173; 737), politseiametnik August Äro (Erro), arreteeriti 1940. aastal, surmaotsus 05.04.1941 Tallinnas (166; 652, lk 173).

Kaheksa politseiametnikku Hans Pipar, Vello Juurvee, Aleksaander Läve, Märt Maavere, Paul Malsvel, Hugo Pobul, Hendrich Siirmaa ja Eno Tamar maeti ümber Liiva kalmistule (599, lk 197).

On teada, et 9. mail 1941. a. mõisteti kohut 8 endise sõjaväelase üle, kes olid seotud sõjalaevade „Spartak“ ja „Avtroil“ meremeeste kohtuprotsessiga 1919. aastal. Alfred Valge, Peeter Kask, Adolf Kesk ja Karl Mitt olid endised mereväe-ohvitserid, kes osalesid protsessil. Alfred Nirk oli 1919. a. sõjaprokurör ja August Kook oli sõjaväearst, kes viibis surmamõistetud meremeeste mahalaskmise juures. Ametikohuste tõttu viibis mahalaskmisel ka Voldemar Konga VR I/3. Kaheksas kohtualune oli Nikolai Pavlinov, keda süüdistati selles, et ta olles endise miinilaeva „Spartak“ komandör, ajas ta 1918. a. detsembris laeva madali-kule, et minna üle vaenlase poolele ja alistuda vastupanuta inglastele. Seitse ohvrit mõisteti SaRK-i tribunali poolt surma ja lasti maha 23. juunil 1941. a., ad-miral Pitka adjutandile Karl Mitt`ile mõisteti 10 aastat vanglakaristust. (621, lk 10).

Briti eskaader jõudis Vabadussõja ajal Tallinna reidile 12. detsembril 1918. a. See avaldas olulist mõju Vabadussõja käigule. 26. detsembril võtsid Inglise sõja-laevad Tallinna lahel Aegna saare juures kinni Nõukogude sõjalaevad Avtroil ja Spartak. Need kingiti Eesti valitsusele. Eesti merejõududes sai Avtroil nimeks Lennuk (Kalevipoja laeva nime järgi) ja Spartak – Vambola. Lennuk ja Vambola osalesid Vabadussõja lahingutes. Mõlemad sõjalaevad müüdi 1938. aastal Peruule.

263

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Eesti kunstis on Kalevipoja teksti kohaselt ehitatud Lennuk hõbedasena, et virmaliste tules laev põlema ei süttiks (N. Triik), samuti tavalistest puuplankudest viikingilaevana (Kr. Raud). (568).

Nii olid Pirita-Kose mõrvaohvrite hulgas leitnant Peeter Kask VR II/3 (04.05.1892-23.06.1941 Tallinn) (590, lk 25), Adolf (Arnold) Kesk, sõjaväearst August Kook VR I/3 (10.10.1890-23.06.1941 Tallinn) (590, lk 28), veebel Voldemar Konga VR I/3 (21.09.1893-23.06.1941 Tallinn) (590, lk 28), Alfred Nirk, kaptenmajor Alfred-Aleksander Valge VR II/3 (30.07.1894-23.06.1941 Pirita-Kose) (590, lk 58), samuti enamlaste miinilaeva Spartak komandör Nikolai Pavlinov.

Dr. August Kook VR I/3 oli tuntud arst ja seltskonnategelane. Tema ränkade piinamistunnustega laip oli visatud ühishauda koos 9 teise hukatuga. Hobusetalli põranda alt väljakaevatud surnukehad olid piinamisest sedavõrd moondunud, et identifitseerida kõiki hukatuid ei suudetud. August Koogi isik tuvastati taskust leitud esemete järgi. Tema oli üks neist vähestest ohvritest, kes Saksa okupat-siooni algul kõigi auavaldustega Liiva kalmistu repressiooniohvrite matmispaika ümber maeti. (659, lk 83-84).

Pirita-Kosel hukati ka reservohvitserid erukolonelleitnant Oskar Luiga VR I/2, VR II/2, VR II/3 (28.09.1894-07.1941) ja erukapten Ants Pedak VR I/3 (24.09.1893-05.04.1941).

Oskar Luiga oli alates 1918. aasta detsembrist kuni Vabadussõja lõpuni Soomusrongi nr 3 ülem (rongivana). Ta ülendati sõjamehevapruse eest 1919, aasta oktoobris kolonelleitnandiks. Oskar Luiga lahkus sõjaväeteenistusest ja töötas Rakvere metskonna metsaülema kohale (ta oli lõpetanud Parfino metsa-kooli). Vabadussõjalaste liikumisest osavõtu pärast vallandati ta 1935. aastal metsaülema kohalt ja mõisteti 1936. aasta maikuus kuueks kuuks vangi. Ta oli Kaitseliidu Viru maleva abipealik ja Rakvere Ühispanga juhatusliige. Erukolenelleitnant Oskar Luiga vangistati 27.11.1940 Vabadussõjas osutatud teenete eest saadud talus Virumaal Sõmeru valla Arkna asunduses. Ta maeti ümber 27. juulil 1942 Vabadusristi vendade ühiskalmistule Tallinnas (200; 590, lk

34; 606, lk 131, 439; 737). Ants Pedak (24.09.1893-05.04.1941 Pirita-Kosel) osales Vabadussõjas ning

oli pärst sõda 7. jalaväerügemendi sidekomando ülem ja Võru-Petseri garnisoni sideülem. Kapten Ants Pedak osales vabadussõdalaste liikumises ja mõisteti 20 aastaks sunnitööle. Ta vabanes amnestiaga 1938. aastal ning töötas kindlustus-

264

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

seltsi Lloyd inspektorina Tallinnas ja Petseris. Erukapten Ants Pedak arreteeriti

01.10.1940 Petseris. (166; 577, lk 293; 590, lk 42; 612, lk 137, 138, 208).

Mõrvaohvrite hulgas olid juristid Ilmar Kents (1915) ja Rudolf Ramla (1901) (621, lk 172-173, 176-177).

Samuti mõrvati Eesti Kaitsevägede staabiohvitser kapten Rudolf Velling (23.10.1901-23.06.1941) (625, lk 35), 1924. aasta 1. detsembri mässu mahasu-rumisel osalenud v-veebel August Saarup VR III/3 (24.07.1903-14.05. 1941) (590, lk 49; 737), ja veebel Artur Teer (435), ajateenijad Eesti kaitseväes Harald Koha (20.12.1920) (737), Johannes Lumiste (Lumisto), Hugo-Lembit Rootalu (17.02.1918) ja Evald Madisson (737), (kõik neli arreteeriti 1940. aastal) (166).

V-veebel August Saarupi laip leiti Kosel Scheeli krundil teeäärse maja kuuri muldpõranda alt, kuhu see oli maetud koos 15 teise massimõrva ohvriga. Ta vangistati Rakveres oma teenistuskohas. 1. detsembril 1924 teenis v-veebel August Saarup sidepataljonis ning kommunistide mässukatse ajal astus nendele meelekindlust kaotamata mehiselt vastu ja päästis olukorra pataljonis. (23; 435;

526).

Kosel, Scheeli suvila krundilt leitud terroriohvrite hulgast leiti ka sidepataljoni veebel Artur Teeri laip. Ta kuulus nagu v-veebel August Saarupki nende sidepa-taljoni mehiste sõdurite hulka, kes 1. detsembril 1924 kommunistide mässukatse ajal kohusetruult mässajate vastu astusid. Veebel Artur Teer arreteeriti 14. veebruaril 1941. (435).

1942. aasta kevadel ühishauast välja kaevatud Hugo-Lembit Rootalu laiba juurest leiti sõjatribunali otsus 7. detsembrist 1940, mille kohaselt oli talle kui noor-sõdurile mõistetud väeosast omavolilise lahkumise eest karistuseks 6 aastat sunni-tööd töö-paranduslaagris. Ometi hoiti teda vanglas ja hukati Kosel. (631, lk 68).

Viktor Kingissepa arreteerimisele kaasa aidanud luksepp Johannes Nõmmik-Linkhorst, arreteeriti 03.11.1940 Kiviõlis (166).

Kosel hukatute hulgas olid ka endised tsaariohvitserid Konstantin Bušujev, Nikolai Murman (Vassiljev) (teenis polkovnik Bulak-Balahhovitši väes) (438), Aleksander Serepuhhov (438; 621, lk 9). Nime järgi on veel vene rahvusest isikud Jegor (Georg) Andrejev pärit Petserimaalt Skrobova külast (438), ärimees Vassili Belugin (arreteeriti 01.11.1940 Tallinnas) (737), talunik Aleksander Makarov Virumaa Raja vallast (arreteeriti 28.04.1941), TÜ majandusteaduskon-na üliõpilane Georg Radetzky (631, lk 48), Ivan Salõskov, Põllutööministeeriumi kultuurtehnika ametnik Sergei Semennikov (arreteeriti 21.12.1940) (737), ka-

265

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

rusnahatööline Vladimir Strekopõtov (arreteeriti 17.10. 1940 Tallinnas), Vassili Zeilis, Kreenholmi raamatupidaja Vassili Žilin (arreteeriti 07.12.1940 Narvas), Tallinna vene gümnaasiumi võimlemisõpetaja (kaubanduskooli direktor), endine tsaariohvitser Vladimir Utehhin (arreteeriti 12.1940 Tallinnas) (166; 671, lk 110;

737).

Harjumaalastest on teada tööline Alfred Mutvei (1893) Raasiku vallast (621,

lk 174-175) ja raudteelane Rudolf Nuuter (1885) Nõmmelt (621, lk 174-175).

Mõrvaohvrite nimistu ei ole täielik. Nii on teada, et Tallinnas, 18. detsembril 1942 õnnestus ZEV-il selgitada veel ühe Pirita-Kosel Scheeli krundil bolševke poolt mõrvatud isiku nimi. Riideproovide ja muude tundemärkide varal selgus, et käesolevas terroriohvris on tegemist ehitustöölise Karl Reimaliga, sünd. 25. juunil 1913 Tartus. Reimal arreteeriti bolševike poolt 7. apr. 1941. Seega on nimeliselt tuvastatud mitte 59, vaid 60 mõrvaohvrit. (433; 337).

Tuudur Tamme väitel oli üheks Pirita-Kose massimõrva ohvriks ka Julius Jüssi (631, lk 48). Ka Julius Jüssi surmakuulutusel on tekst: Pirita-Kosel bolševi-ke poolt mõrvatud (737). Seega mitu kuud kestnud materjalide kontrollimisel prokuratuur neid nimesid ei leidnud.

Samas ilmneb, et Tuudur Tamm on Pirita-Kose mõrvaohvrite nimekirja kand-nud ekslikult Viljandi-Pärnu viimase prefekti Varese (Jakob Vares – H.L.) (631, lk

48). Nii on teada, et Viljandi-Pärnu prefekt Jakob Vares (01.04.1890) arreteeriti 19.09.1940 Tallinnas, tribunali otsus asendati 10-aastase sunnitööga. Ta suri sunnitööl 02(08).07.1942 (608, lk 38; 652, lk 173).

Samuti on ajalehe andmetel tapetud Pirita-Kosel Tallinna-Harju poliitilise po-litsei komissar Julius Edesalu, kes arreteeriti varsti pärast seda, kui 1940. aastal kommunistid olid võimu võtnud (434). Tegu on eksitusega: poliitilise politsei komissar Julius Edesalu (27.04.1894) arreteeriti 23. juunil 1940 Tallinnas, suri 01.09.1941 Permi obl Ussollagis. (618, lk 44; 652, lk 168). (740).

266

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

267

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

V Sissisõda Harjumaal

Üles mehed, üles maa! Surmast suurem olgu mure: Rahvas see ei kao, ei sure, Kes on valmis võitlema! Päikse säras viljapääd Kummardavad taeva kastes. Heldeks emaks oma last Igavesti Eesti jääb!

Henrik Visnapuu. Kodumaa eest. (610, lk 220).

1. Sissisõja algus Harjumaal

Harjumaal nagu mujalgi Eestis oodati sõda ja sakslaste tulekut, mis päästaks rahva punasest põrgust ja kelle relvad pidid tooma tagasi Eesti Vabariigi. Taha-plaanile jäid siin iidne vaen ja viha sakslste vastu, sest hullemat kui nõukogude võim ei olnud midagi karta.

Harjumaa jäi venelaste Suures isamaasõjas märksa pikemaks ajaks enam-laste võimu alla kui teised maakonnad. Metsadest ja soodest varju leidnud met-savennad liitusid rühmitusteks, kes algul enese alalhoiu ajel jälgisid sündmuste hargnemist, siis aga muutusid rinde lähenemisel kord-korralt sõjakamateks ja ihkasid võitlusessse. (453; 706, lk 15).

Metsavendade võitlus käis ilma keskse juhtimiseta, igal pool ikka omal alga-tusel ja äranägemisel. See oli ürgjõuline ülestõus punase terrori vastu. (290).

Metsavendlus kasvas ja organiseerus enesealgatuslikult ja nagu iseenesest. Iseeneslikult kujunesid kohapeal metsavendade rühmitused ja nende elukorral-dus. Polnud puudu ka juhtidest, kuna metsas varjas ennast palju endisi kaitselii-du- ja teisi juhtivaid tegelasi, mobilisatsioonist hoidunud ning punaväest pagenud ohvitsere ja üleajateenijaid. Neist kujunesid metsavendade juhid. (730, l 5).

268

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

On teada, et juba juulikuu algupäevadel kukutati Lõuna-Harjumaal Vahastu, Juuru ja Kaiu vallas enamlaste võim ja heisati Eesti rahvuslipud. Vene suurema-te jõudude saabumisel oldi aga sunnitud need paigad maha jätma ja tagasi tõm-buma. Juuli keskpaiku tekkisid kõikjal Harjumaa rabades suuremad metsaven-dade grupid, kes kohapeal avaldasid aktiivset tegevust. (337).

Lõuna-Harjumaal panid metsavennad mitmel pool avalikesse kohtadesse välja teadaandeid, millega hoiatati kohapealseid enamlasi, et nad vastutavad toimepandud kuritegude eest. Neile püüti jätta muljet, et metsavendade näol on tegemist tugevate organiseeritud jõududega. (337).

Üks selliseid teadaandeid oli:

Lõuna-Harjumaa kaitsepataljoni staap hoiatab kõiki kommuniste, nende käsi-lasi ja äraandjaid selles, et kui nad peaksid ette võtma terroristlikke akte, piinami-si, põletamisi, naiste ja laste tapmisi jne., siis hiljem nad lastakse maha.

10. juulil 1941. a. L.-Harjumaa kaitsepataljoni staap.

Sellised teadaanded pidid kammitsema kohalikke võimumehi.

Metsavõitlus Harjumaal kestis pikemat aega ja hõlmas suurel hulgal mehi. Sealsetes suurtes metsades, soodes ja rabades moodustus suuri, isegi mitme-sajamehelisi rühmitusi. Nad segasid oluliselt kohakike punaste täitevkomiteede tööd ja tegemist ning takistasid hobuste ja kariloomade rekvireerimist. (149; 293;

295).

Kohalikud elanikud suhtusid metsavendadesse südamliku soojusega. Toitu anti kõikjal tasuta. Kui metsavennad käisid söömas taludes, jäeti väja valve. Mõnigi kord ei julgenud talurahvas metsavendi tallu kutsuda, sest kardeti ära-andmist ja talude mahapõletamist. Miilitsameestel ja täitevkomiteedel olid küla-des oma usaldusmehed – punased silmad. Toitu viidi meestele tavaliselt metsa. Toidu viimist maskeeriti nii, et toidu viijad kandsid õlal vikateid ja rehasid, et neid peetaks heinalisteks. (295). Metsavennad aitasid metsataludes tänuks toidu eest heina teha ja vilja koristada.

Metsavendade relvastus oli algul väga puudulik. Mõni mees tuli metsa eest-laetava jahipüssiloksuga. Käsigranaadid olid omakoetud – tehti neid vankripussi-dest ja muust taolisest kodusest kraamist. Relvi vajati kõikjal kibedamini kui leiba. Otsiti välja Vabadussõja ajal kätte jäänud ja hiljem peidetud sõjariistad. Lahingus kulutatud laskemoonale polnud aga tavaliselt kuskilt täiendust hankida. (293).

Metsavõitluses selgus, et püstol üldse ei kõlba partisani relvaks, kuna hästi korrasolev püss täidab oma ülesande. Heaks osutus ka kahe-

269

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

raudne jahipüss ja suurt puudust tunti püstolkuulipildujaist ja käsigra-naatidest. (295).

Hävituspataljonide julm tegevus muutus veelgi verisemaks, kui nende rida-desse hakkas valguma Leedust ja Lätist põgenenud kommuniste, kes pidasid oma ülesandeks ainult hävitada, tappa ja põletada (295).

Kirjutatakse (587, lk 49): Suuremaks metsaavendade kogunemis- ja läbikäi-gukohaks Harjumaal oli Kose ümbrus, mille metsarikkad alad asuvad otse Kautla naabruses, kus asuv „Erna“ grupp tõmbas oma mõjupiirkonda ka teisi metsa-vendade koondisi. Selle grupi mõjualustena arvestatakse Harjumaa lõunaosas metsavendade arvu kuni 2000 meheni.

Meesterikkamaid gruppe tegutses veel Varbola ümbruses ja Raplas. Esime-ses koosseisus elas pagulaselu ligikaudu 500 meest, teises ümmarguselt 200. Suur osa meestest aga oli relvadeta või väga puudulikult relvastatud.

Kui juunikuu lõpul asuti eesti sõjamehi Venemaale venelaste sõtta vedama, algas nende pagenemine punaväest. Pageti nii ükshaaval kui kui salguti. Paljud väekargajad jäid pesitsema Harjumaa metsadesse ja soodesse, paljudel läks tee põikamisi läbi Järvamaa ja suundus maakonna piirimaile Kautla kandi soosaarte-le või läbi rinde sakslaste poolele.

Sõjamehi kehutas metsadesse pagema ja sissisõda alustama ka saksa ja soome raadio. 28. juuni ja 1. juuli õhtul anti edasi Königsbergist: Eesti ohvitserid ja sõdurid! Ärge laske end viia Venemaale! Põgenege metsadesse ja alustage võitlust kommunismi vastu! Hoidke ja kaitske oma varandusi! Samal ajal julgus-tas Soome saatejaam sündmustest ette rutates: Eestlased, oodake veel paar päeva, siis on ka Põhja-Eesti vaba! Alustage võitlust tagalas, kaitske oma talusid ja hävitage vaenlast kõikjal, kus teda leiate! Metsa „kõrvad“ kuulasid hoolega. „Roheline kaart“ sai neist eetri kaudu tulnud üleskutseist uut hoogu ja julgustust. (293).

Esimese ja kõige suurema salgana põgenes Seitsme magaja päeva õhtul, 27. juunil 1941 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse (territoriaalkorpuse) Üksikust lennueskadrillist (lennusalgast) Jägalalt lennuväeohvitseride, aspi-rantide ja üleajateenijate rühmitus, kahes jaos kokku 40 meest. Lisaks sellele pagesid mõned mehed veel üksikult. Teisal kinnitatakse – kokku põgenes metsa üle 40 lenduri ehk umbes 85 % eskadrilli lendavkoosseisust. Ja veel: lendurkap-ten Aavo Ürgsoo mäletamist mööda olevat kokku põgenenud 43 meest, neist 41 lendurit ehk üle 80% lendavkoosseisust (ohvitseride ja aspirantide koosseisus oli sellal 51 meest). (122; 302, lk 2; 576, lk 14).

270

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Lennueskadrill asus juunikuus Jägala mõisas vabariigiaegsel välimanöövrite lennuväljal Jõelähtme vallas. Kuna vene ohvitseridele oli lennuväes teada Eesti ohvitseride nõukogudevastane hoiak, kehtestati nende suhtes lennukeeld. Juu-nikuu lõpus toodi Jägalasse punamadruseid, kes võtsid täielikult üle aerodroomi valve. (37; 98; 292; 575, lk 14; 687, lk 51).

Jägala mõis oli kuni mõisa võõrandamiseni 1919. aastal mõisnike Brevernite käes. Sealne härrastemaja (mõisahoone, 1740. aasta paiku valminud stiilne barokkehitis) läks 1922. aastal Eesti kaitseväe valdusse ja Jägala mõisasse rajati lennuväebaas. (584, lk 12).

Juba algusest peale oli see üksus venelaste silmis kahtlasemaid väeosi, mis oli ka põhjendatud, sest rõhuvas enamuses lennuväelased olid vaenulikud bol-ševikele ja nende punaarmeele. Siis aga, kui meie ohvitserkonna keskelt hakati järjekindlalt arreteerima mehi ja kui lennuväest vangistati üksteise järele kolm ohvitseri, kasvas lendurite vaenulikkus vihaks selle astmeni, et otsustati sellast käitumist mitte enam sallida ning teotsema hakata. Koostasti kiiresti järgmine kava: kui tullakse järgmist meest vangistama, siis surmatakse NKVD agent, tema kaaslased kui ka kohapeal viibivad teised venelased ning põgenetakse metsa. Oli juba ilmseks saanud, et sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel on välti-matu. (300).

N-leitnant Osvald-Mihail Talmet meenutab (38): Asusime Jägala mõi-sas. 20-nda juuni paigu pöördus kapt. Kant (kapten Johannes Kant – H.L.) Petserist tagasi noori vastu võtmast. Tema tõi meile uusi and-meid hulgalisest eesti ohvitseride areteerimisest. Lennuväes seni hul-galisi vahistamisi ei olnud, oli ära viidud vaid 3 ohvitsreri.

Nii oli 22. Territoriaalse Laskurkorpuse Üksikust Lennueskadrillist arreteeritud Üksiku lannueskadrilli ülem kolonelleitnant (Punaarmees 15. novembrist 1940 kehtima hakkanud uute auastmete järgi alampolkovnik) Hans Kitvel, Üksiku lennueskadrilli staabiülem major Voldemar Andresen ja sõjaväetehnik, lennu-väebaasi töökodade ülem, kapten Voldemar Neeme (98; 576, lk 133; 622, lk 226-

227, 239-240, 243-246).

Kolonelleitnant Hans Kitvel (21.10.1901) arreteeriti Jägalas 11.12.1940, eri-nõupidamise surmotsus täide viidud 02.10.1942 Kirovis (98; 577, lk 143; 622, lk

243-246, 486; 625, lk 12).

Major Voldemar-Arthur Andresen (12.07.1901) arreteeriti 16.06.1941 oma kodus Nõmmel, erinõupidamise surmaotsus täide viidud 29/30.06.1942 (teisal 20.07.1942) Norilskis Norillagis (98; 577, lk 51; 622, lk 239-240, 486; 625, lk 5).

271

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Lennuväekapten Voldemar-Gottfried Neeme (22.10.1900) arreteeriti 16. juunil 1941 Tallinnas (teistel andmetel Jägala haiglas), erinõupidamise otsus – 10 aastat sunnitööd, suri 02.02.1943 Norilskis Norillagis (98; 577, lk 262; 622, lk

226-227; 525, lk 20).

Vene okupatsioon oli lenduritele väljakannatamatu. Arutati ka lennukil Soome põgenemist, kuid mõisteti, et see ettevõtmine ei ole teostatav ja tooks vaid huka-tust. Olukorda arutati (et mitte äratada tähelepanu, ikka paarikaupa) ja otsustati: tuleb pageda. (98).

Juuni keskpaiku sai teatavaks, et eskadrill viiakse Venemaale. Lennuväepo-litrukid püüdsid eesti lendureid veenda, nagu viiakse neid Nõukogude Liitu uut materjaliosa saama ja sellega tutvuma. Juttu oli ka sellest, et minnakse ümber õppima uutel lennukitel lendamiseks (576, lk 139). Ohvitseridele jäeti kätte välja-antud relvad, nagaan-revolvrid. Peale selle omas veel igaüks ka isikliku väkesekaliibrilise püstoli (autori rõhutus – H.L.). (300).

27. juunil tuli keegi korpusekomissar Jägalasse ja teatas, et eesti lennuväe-lastel tuleb minna Staraja Russasse, kus tutvutavat uute masinatega ja tuldavat siis tagasi.

Sama päeva õhtul saime käsu väljasõiduks. Kell 22.30 väljusid Jägala mõi-sast 5 autot lennuväelastega, et sõita Nõmmele, nagu meile räägiti. Ees sõitis väeosa ülem major Juhalain (major Peeter Juhalain – H.L.), selle järele veoma-sin 17 ohvitseri ja 3 aspirandiga, järgmisena kaks masinat sõdurite ja allohvitse-ridega, ning lõpuks masin toidumoonaga viieks päevaks kogu väeosale.

Et kavatsesime põgeneda, oli major Juhalainile teada – tema arvas, et see ei võivat hästi lõppeda. Meie aga ei loobunud oma kavast.

Kirjutatakse (292): Vaevalt et kunagi varem oleks ühegi sõja puhkemi-sest rõõmu tuntud, kuid nüüd nähti selles võimalust painajalikust olukor-rast vabanemiseks. Kui sõja kuuendal päeval, 27. juuni õhtul anti käsk viia Jägala lennuväljalt üksiku lennueskadrilli isikkoosseis Nõmmele, et minna rongiga täiendõppeks Venemaale, oli meestel otsus valmis: oku-pantide käsku me ei täida ja kuni võimaluseni neile relvastatud vastuha-kuks, varjame endid kodumaa vabades metsades. (687, lk 51).

Esimene suurem grupp lendureid, kokku 23 meest leidis oma pesitsuspaiga Kõnnu vallas Kõnnu metskonnas Järvi küla mail, teine 17-meheline rühm aga Anija vallas Arukalda talu lähikonnas.

272

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Harjumaal peetud sissisõjas ei osalenud ainult sealsed mehed, vaid Eesti teise Vabadussõtta ruttas ka Soomest mehepoegi, kes läksid Harjumaalt ja mujalt Soome Talvesõtta ning nüüd juba Soome armee sõdalastena sõjasarve kuuldes tagasi tulid. Nii läks Suvesõja algul Harjumaa valdadest läbi Soomest tulnud Erna grupi – Osasto Erna (Unternehmung Erna) meeste retk Harjumaa ja Järvamaa piirialadele Kautlasse.

Saksa mereväe esindaja fregatikapten Alexander Cellarius ja Soome ar-mee Eesti ohvitser, endine kindralstaabi II osakonna jaoskonnaülem major Aksel Kristian valmistasid ette eesti meeste saatmise Punaarmee tagalasse (610, lk

228 jj). Erna salk eversti Henn-Ants Kure juhtimisel (koosseisus 4 ohvitseri ja 34 sõdurit) randus 10. juulil 1941 Eesti põhjarannikul Kaber-neemes, Salmistu ja Andineeme vahel (Andineeme küla juures) Kolga vallas. (67; 149; 610, lk 233).

Erna salga koosseisu kulusid Harjumaalt pärit meestest Ernst Kell (27.07.1901) Iru vallast, Christjan Laas (14.11.1908) Nõmmelt, Oskar Orgmets Kõnnu vallast, Rurik Pallo (02.08.1915) Nõmmelt, Vello Saidra (06.10.1916) Kohila vallast, Arvu Salura (1910) Kõue vallast, Kaarel Siniveer (30.09.1906) Saku vallast ja Hjalmar Vaarman (27.09.1919) Loksa vallast Viinistult (596, lk 50-51).

Liiguti kagu suunas, luutnantti (leitnant) Helmar-Andreas Lossmani rühm julgestuseks ees. Kui jõuti Lõpeveski juurde, ületati Kolga vallas Tsitre tee ning liiguti Narva maantee poole, kus algasid suured metsamassiivid. (681, lk 19). Esimesel päeval liitus Erna grupiga kaheksa metsavenda, kes tõid kodudest meestele söögikraami. Metsavendadel oli vaid roostes vintpüss ja paar revolvrit. Eversti Henn-Ants Kurg vannutas nad kohapeal: meestelt võeti tõotus võidelda kommunismi vastu. Seega kuulus Erna gruppi nüüd veel 8 Harjumaa meest. Õhtuhämaruses liiguti edasi Mustjõe suunas, kus tehti puhkepeatus. See oli esimene väsitav päev. Õhtupoolikul saabus suure jooksuga piilur ja teatas, et Kehrast on haarangule saadetud mõnesajameheline üksus hävituspataljonlasi... Kiirmarsil suudeti ennast jälitajatest lahti rebida. (681, lk 19).

Liiguti edasi Kose maanteesõlme poole.

Soome mundris meeste dessant põhjarannikul jäi vene piirivalvele teadmata. Küll levisid aga mõni päev hiljem kuuldused „soomlaste“ tulekust kogu Põhja-Eestis, ulatudes Tallinnagi. Sündmus oli nii erakorraline, et inimesed ei võinud seda enda teada pidada. (299).

273

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Ka Ravila valda on jäänud Salmistu randa maabunud Erna grupi mees-te jäljed. Lõuna suunas liikudes ületasid ernalased Aegviidu lähedal Tallinna-Tapa raudtee ja 13. juulil rajati Ravila ja Kose vahele puhke-paik. Erna desantlased puhkasid Raasiku jõeharude vahel veel 14. juulil terve päeva ja ravisid oma verivillides jalgu. 15. juuli varahommikul jõuti Viskla (küla Ravila vallas –H.L.) ümbrusse, kus tehti peatus, et koguda luureandmeid. Eversti Henn-Ants Kurg saatis 10mehelise salga Paunkülla (asundus ja küla Ravila vallas – H.L.) autosid ründma ning teise, veltveebel Graueni poolt juhitava 5mehelise salga Ravilasse. (610, lk 236).

Ajalehes nenditakse (610, lk 236): Soomest tulnud said siin aga varsti punase terrori tulemuste pealtnägijaiks ja luuretöö kõrval lõid nad koos esimeste metsavendadega (Harjumaa meestega – H.L.) relvadega sekka. Ravilas hävitati bolševike sõjatribunal, kokku 8 meest, nende hulgas kaks kõrgemat punast ohvitseri. Lasti kraavi moonaautosid ja tu-listati teedel ettesattuvaid punaste motoriseeritud salku...

Ernalane Ülo Jõgi jutustab (681, lk 20): 15. juulil liikus kolonel Kure grupp edasi Viskla suunas, ettesaadetud luuregrupp aga Ravila suunas, kus sattus vaenlase autokolonnile. Puhkes lahing ja selles sai esimene er-nalane surma ja kaks haavata. Autokolonnis, mida rünnati, oli sõjatribu-nali esimees ja muud funktsionäärid, kes olid teel Ardusse, et seal kin-nipeetavate üle kohut mõista.

Tulevahetuses sai surma sotamies (stm) Karl Loorand (737), Lembit Johanson raskelt ja Robert Jänes kergelt haavata. Hävitati sõjatribunal. Ka-heksa meest, nende hulgas kaks kõrgemat ohvitseti, andsid vastust oma julmu-se eest. (149; 610, lk 238). Et vältida kahtluse langemist kohalikele elanikele, jäeti sündmuspaigale soome puss. Kuna oli oodata ümbruskonnas haaranguid, tuli kiiresti sealt-mailt kaduda. Eversti Henn-Ants Kure käsu kohaselt liiguti ida suu-nas. Sõjatribunali hävitamise järele Ravilas korraldati soomlastele suur haarang, millest võttis osa ka 400-meheline punaväe üksus. (67; 299; 610, lk 238).

Sadas tihedat vihma. 16. juulil tehti peatus ühe väikese metsatee ääres, kuid öösel avati laagri pihta raskekuulipildujatuli, plahvatasid granaadid ja puhkes lahing. Tuli kiiresti põgeneda, et ennast jälitaja-test lahti kiskuda. (681, lk 20).

Hävituspataljonlane Eela Sõstramets-Kuusküll mäletab (675, lk 214): Meie pataljon asus Kehras... Kehrast käisime mitmel korral valdades

274

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

kohalikke elanikke bandiitide eest kaitsmas. Ühel õhtul saime teada, et bandiidid olid Ravilas elajaslikult tapnud valla täitevkomitee esimehe Sanderi koos noorema pojaga. Sanderi teine poeg võitles meie pataljo-nis. Samal ajal oli rüüstatud Kõue valla Täitevkomiteed. Pataljon suuna-ti kiiresti sündmuskohale. Teel selgus, et Soomest meie tagalasse poe-tatud Erna salk oli Tartu maanteel (Kose-Risti ja Ravila vallamaja vahe-lisel teel) meie luurajaid automaatidest tulistanud. Tulevahetuses sai kaks meie meest raskesti haavata. Üks neist (Riiklikust julgeolekust) suri kohapeal, teise, meie pataljoni võitleja A. Salmi transportisime pä-rast esimaabi andmist Tallinna. Kergesti said haavata A. Saks, O. Olesk ja V. Ivanov.

Hävituspataljonlane Richard Augjärv (732, l 8 jj; 735, lk 23): Kose-Ristile sõitis välja meie hävituspataljon, lisaks temale hävituspataljoni rühm Tallinnast, miilit-samehi ja üks Läti hävituspataljoni osa. Sel puhul kõneldi, et Ravila vallas olevat maabunud 20-meheline soomlaste salk. Sealseis suurtes metsades toimetati meie poolt umbes 1000 mehega kahe päeva kestel läbiotsimisi. Kuid ühtki salka sealt ei tabatud.

Samas Ravila vallamajas tapeti bandiitide poolt kohalik täitevkomitee esi-mees Sander koos pojaga. Teine poeg oli Kehra hävituspataljonis.

Lennuväelaste metsalaagrisse oli tulnud teateid, et Kolga metsades liigub Soomest tulnud relvastatud eestlaste salk. Kapten Oskar Aksel saadeti nende-ga sidet looma. Ta jõudiski Soomest saabunud meeste laagripaigani Härmakoosu küla lähedale, mis aga oli juba maha jäetud. Kapten sattus soom-lasi jälitanud venelaste kätte ja lasti maha põgenemiskaitsel. (292).

16. juulil jõudsid ernalased Ravila vallas Paunküla kanti. Seal kohtuti kohali-ke metsavendadega, kes tundsid hästi ümbruskonna metsi. Kõue valla Saumet-sa küla mehe metsavend Arvo Aastalu asjalikul soovitusel otsustas eversti Henn-Ants Kurg siirduda kogu grupiga Mustla-Vanamõisa metsa (Kautla soo-saarele), kus pidi metsavendada teda olema Kautla rabas Mustassaare soosaa-rel juba ees punaväest pagenud leitnant Hans-Elmar Jaanhold oma ratsamees-tega. Soosaarele juhtimise võttis enda kätte Arvo Aastalu, kes keerukate käikude järel ning jälgi segades viis kogu üksuse soosaareni. (596, lk 70; 610, lk 238-239).

Enamik Erna grupi mehi jõudis Kautlasse 17. juulil, radistid aga pärast met-sades ekslemist kaks päeva hiljem (681, lk 20).

275

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

2. Sissisõda Harjumaa valdades

Anija vald

On teada, et metsavendade gruppe oli rohkesti Kehra ja Raasiku ümbruses. Neil oli alaliselt kokkupõrkeid ja tulevahetusi hävituspataljonlastega, kuna Kehra tselluloositehas oli just hävituspataljonlaste ja hiljem rinde lähenemisel ka puna-armee regulaarväeosade keskuseks. Ehkki metsavennad olid puudulikult relvas-tatud ja osa isegi relvadeta, löödi vastane alati verise peaga tagasi, kuigi omal pool oli mõningaid kaotusi surnute ja haavatute näol. Selle ümbruskonna metsa-vendade olukord muutus eriti raskeks siis, kui rinne teatud ajaks jäi seisma Aeg-viidu joonele ning punased olid sinna koondanud arvukaid väeosi. (587, lk 51).

Kehra ümbruses pesitsenud metsavend jutustab sellest, kuidas ta haa-vatuna viis nädalat vaakus elu ja surma vahel (587, 131-140): Andke al-la! Mehed ümberhaaramisele! Need ähvardavad hüüded hävituspatal-jonlaste poolt tahavad meie väikest metsavendade salka sundida alla-andmisele. Oleme neljakesi – mina üksinda relvastatud vana jaapani karabiiniga, kuna minu alla 20 aastat vanad kaaslased on varustatud ainult seatapmise nugade ja malakatega. Meie vastas on aga umbes 15 hästirelvastatud hävituspatajonlast.

On alles hommiku poole ööd, hämar ja maad katab udu. Hävituspataljonlaste rünnak tuli meile osaliselt üllatusena ja, nagu hiljem selgus, sattusid nad meie peale reetmise tõttu. Meie väike salk varjas end Põhja-Eestis Kehra ümbruses ja tuli mõne päeva eest sügavamast metsast välja, kus peitis end korduvate haarangute eest. Nüüd asusime metsa serval, osalt lagedal ja osalt võsa ja väiksemate puudega kaetud maastikul.

Kogu salk magas rahulikult ja pahaaimamatult, kuna tunti ennast võrdlemisi kindlalt. Äkki äratas mind ühe kaaslase raputamine ja äga sosin. Ärgates nägin mõnekümne sammu kauguselt poolviltu meie suunas liikuvat jõuku hävituspatal-jonlasi. Magasime poollagedal kohal ümbritsetult mõne põõsa ja oksaga, mida õhtul moondamiseks maasse torkasime. Otsustasin veel ära oodata, mida puna-sed teevad ja mis suunas liiguvad. Kuna nad meile ikka lähenesid ja olid kõige rohkem 20 sammu kaugusel, siis otsustasin tegutseda, et vähemalt algul pidada algatust enda käes ja viia vastane segadusse.

276

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Avasin karabiinist tule, et neid sundida pikali heitma, sest tuli karta, et lastes neid veel lähemale, võisid nad meid rünnata ja arvulise ülekaalu tõttu ka meist jagu saada. Hävituspataljonlased viskusidki ehmatusega pikali, kõige rohkem 15 sammu meist eemal, ja hakkasid katkestamatult ja maruliselt tulistama.

Meie olukord oli rohkem kui kriitiline, võis ütelda lootusetu. Lamasime lage-dal, ilma et oleks olnud võimalust end maasse kaevata või end varjata. Suure ja hästi relvastatud hävituspataljoni jõugu vastu oli meil ainult üks püss ja 18 pad-runit.

Hävituspataljonlased tulistasid lakkamatult ja kuna neil lasakemoona näis palju olevat, siis laskmine ei kahanenud. Nagu hilisemal vaatusel selgus, oli võsa meie ümbruses kuulidest maha niidetud ja üksikute lähedal olevate kääbuspuu-de tüved kuulidest läbi tikitud umbes 40–50 sentimeetri kõrguselt. Hävituspataljonlased olid nii lähedal, et meile näis, nagu tunneksime tulistamisel nende püssidest õhusurvet.

Tundus, et seekord eluga ei pääse, kuid lootus ei kadunud veelgi. Hoolimata äärmiselt kardetavast olukorrast ei olnud mingit rusutud või lootuseta tunnet, vastupidi, tekkis eriline kummaline meeleolu ja tugev tahe tegutseda ja võidelda. Pealegi see ei olnud esmakordne juhus. Igal juhul ei olnud vähematki kavatsust alla anda, kuna oli ju teada, mis tähendab sattumine hävituspataljoni kätte. Taht-sime võidelda viimseni. Kogu selle kriitilise olukorra juures mõtted töötasid häm-mastava selgusega ja kiiresti. Ikka suundusid nad koduste poole ja tekkis taht-matult ängistav tunne, et võib-olla ei näe neid kunagi enam ja millist valu see neile sünnitab. Samas aga tuli vastast teravalt silmas pidada, kuna tuli karta ründamist või ümberhaaramist tema poolt.

Padrunite säästmiseks tulistasin väga harva, kuid ikkagi aegajalt, et tekitada vähemalt muljet, nagu oleksime ka küllaldaselt relvastatud. Sellega tahtsin sun-dida vastast end maa küljes hoidma. Vahepeal kaks minu kaaslast hakkasid meie nõrga tule kaitsel tagurpidi roomates taganema. Tulistamine hävituspatal-jonlaste poolt aga kestis alanemata ägedusega edasi. Tundsin, et kuul on mult sonimütsi maha kiskunud ja et kõrva taha tilgub verd kriimustusest, mida tekitas kuuli riivamine peanahas mõned sentimeetrid kõrvast kõrgemal.

Järsku saan hirmsa hoobi ja mul on tunne, et minu parem käsi on ära kistud. Vaatan kätt ja näen, et riided on õlast kuni küünarnukini lõhki käristatud ja räbala-te all paistab purustatud liigend. Mu küünarnukk on täiesti puruks ja käsi logiseb selles kohas jõuetuna, lömastatuna ja üleni verisena. Hävituspataljonlaste poolt visatud käsigranaat on jätnud kohutavaid jälgi: olen enam-vähem võitlusvõime-tu...

277

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Ulatan käest maha löödud püssi veel minu kõrvale jäänud kaaslasele ja so-sistan temale, et ta edasi tulistaks, kuna siis ehk on veel väljavaateid pääsemi-seks...

Minu kaaslane saab teha ainult ühe paugu ja siis annab ta näoilmega mõista, et püss ei tööta. Aiman, milles seisab viga, kuna ka enne minu käes see samuti tõrkus. Nimelt püssi salvevedru, mis tõstab padruneid ette, oli muutunud kauase seismise järgi nõrgaks. Padrunid jäid üksteise taha kinni ja iga lasu järgi tuli neid üksikult rauda seada. Minu kaaslane, kes ei tundnud üldse püssi, peale hariliku laadimise võtte ja päästiku päästmise, oli nõutu. Hakkasin siis vasaku käega sorima püsi salves, et padruneid üksteise tagant vabastada, kuni tulistamine võis jatkuda.

Varsti olid aga püssis olevad padrunid välja lastud. Ülejäänud asusid mul pa-rempoolses püksitaskus, kuhu minu vasak käsi lamades ei ulatanud. Keerasin end kuidagi selili, hoides võimalikult maa ligi, sest kuulid vingusid lakkamatult meie kohal, ja tõmbasin padrunid taskust välja. Nüüd jäid meile veel mõned lasud, nii et tuli kiiresti otsustada, kuidas edasi tegutseda.

Nagu ühisel kokkuleppel hakkasime kaaslasega tagurpidi roomama, end võimalikult maa ligi hoides. Seejuures ta tulistas veel paar pauku, et vastast eemal hoida.

Roomamine tegi mulle suuri raskusi – lohistasin purustatud paremat kätt mööda mättaid ja sammalt. Ta tegi küünarnukist vingerdavaid ja jõuetuid liigutu-si, teda vaadates nägin vaid veriseid liha- ja riideräbalaid. Olles roomanud um-bes 15-20 sammu, jõudsime tihedama võsastikuni, mille varjus tõusime püsti ja katsusime taganeda jõe suunas, mis oli siit umbes mõnisada meetrit eemal. Meid tulistsati veel selja tagant, eriti kui läbistasime üht lagendikku. Kuid ükski kuul ei tabanud.

Jõudsime jõeni, kus leidsime pooleni täidetud küna, mille abil lootsima pää-seda üle jõe. Ühe aeruga sõudes olimegi varsti teisel kaldal. Minu kaaslane upitas end kuidagi kõrgest kaldast üles, ent minule käis see üle jõu. Sirutasin talle oma vasaku käe, oma purustatud käest, mis lohises mööda kalda liiva ja sammalt, suurt hoolimata. Ta tõmbas mind üles ning kuna aega ei olnud kaota-da, jätkasime põgenemist. Läbisime metsatuka, võsastiku, ronisime traataia alt läbi, läksime üle maantee ning suundusime tihedasse kuusemetsa. Siin tundsi-me ennast võrdlemisi kindlad olevat, kuna meid eraldas hävituspataljonist jõgi ja arvasime, et nad sellest üle ei pääse.

278

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kuusemetsas tegime esimese peatuse. Olin kaotanud palju verd, tundsin nõrkust ja vahest läks silmade ees pimedaks, kuid ikka sain nõrkusest jagu. Pidasime lühikest nõu, mida edasi teha. Kõigepealt minu kaaslane sidus mu käe pealpool haava kõvasti taskurätikuga kinni, et pisutki peatada verejooksu, kuna kõikjal, kus seisatasin, tilkus maha rohkesti verd. Teise rätikuga katsime haava, et sinna ei sattuks enam sammalt ega mustust. Otsustasime, et mu kaaslane läheb ühte lähedasse tallu, mille omanik töötas minu isa juures möldrina ja kut-sub teda siia, et kuidagi siduda minu haavu ja püüda ühendusse astuda ka mu omastega.

Jäin üksinda, istusin maha ja vaatasin, kuidas veri tumepunaste tilkadena langes samblale. Järsku kuulen hääli, mis kostavad näiliselt ainult mõnekümne sammu kauguselt, ja üksikutest sõnadest saan aru, et need on taas hävituspatal-joni mehed, kes on meie otsingul... Siis aga hakkan taipama, et mehed on teisel pool jõge ja nende hääled kanduvad mööda vett parema kuuldavusega, mis tavaline sellele kaugusele. Hävituspataljonlased nähtavasti ei leia võimalust jõest ülepääsmiseks ning nende hääled eemalduvad.

Aeg möödub pikka, nõrkuse hood käivad peal ja käsi teeb ikka enam valu. Lõpuks saabub minu kaaslane koos otsitud talumehega ja siis hakkame liikuma tema talu suunas. Teel nõu pidades otsustame, et ta läheb minu vanemate juur-de neid informeerima ja võimaluse korral abi tooma, ühtlasi palun aga minu naisele üldse mitte kõnelda või ainult mainida kerget haavamist, kuna ta ootab last ja ma ei tahaks tema ärritumist. Olime naisega kahekesi alates esimestest sõjapäevadest metsas redus, kuna hoolimata võimalikkudest ohtudest pidasime sellist teed kõige õigemaks. Hiljem aga, kui tema olukord ei lubanud enam ma-gada rõskel maal lageda taeva all, saatsin ta koju ja koondasin väikese metsa-vendade salga.

Talumees läheb minu vanemate juurde ja meie kaaslasega jääme tema talu lähedusse metsatukka. Istun kännule ja nüüd on esmakordselt rohkem aega haava vaatamiseks. Haav on kohutav, ta algab poolel õlavarrel ja läheb küünar-nukini, olles purustanud kogu õlavarre pealispinna. Küünarnukk on lömastatud ja selle piirkonnas ulatud haav luuni, nii et verisest lihast näib midagi valget paist-vat. Hoian vasaku käega paremat käsivart, et purustatud käsi liiguks võimalikult vähe... Veri aga tilgub, tekitades jalgade juurde midagi loigu taolist.

Tunnid mööduvad kärsitus ootuses, kuna haav hakkab ikka rohkem vaevama. Lõpuks saabub talumees tagasi ning temaga koos isa juures teeniv sepp ja minu kaaslase ema, tuues kaasa sidumismaterjali. Nendelt kuulen, et vastu hommikut

279

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

hävituspataljoni mehed tungisid minu vanemate majja, ähvardades revolvritega ja mahalaskmisega, ning nõudsid metsavendade ja eriti minu asukoha väljaandmist. Need ähvardused aga ei mõjunud... Osa mehi jäi majja valvama, kuna teine osa läks korraldama haarangut. Nagu hiljem selgus, ei oleks nad kunagi sattunud meie asukohale, kui neid ei oleks reetja poolt sinna juhatatud.

Hävituspataljonlaste haarangult tagasi tulles nad lausa raevutsenud, sest nende sõnade järgi sellist ebaõnnestunud haarangut neil ei olla senini veel ol-nud, kus kindlalt surmale määratud mehed ikkagi oskasid välja pääseda. Minu isale visati ette mu läbilastud müts, lausudes: „Mine metsa ja korista oma poja verine laip.“ Minu vanemad arreteeriti ja viidi hävituspataljoni staabi juurde, kus neid hoiti keldris. Siiski nad hiljem pääsid arusaamatul kombel vabadusse. Minu naine kavatseti ka algul kaasa viia, kuid tema olukorra tõttu jäeti siiski maha. Need traagilised ja pahaennustavad uudised olid mulle palju raskemad kui füüsi-line valu.

Sepp asus siduma minu haava. Kõige pealt lõigati ära haavatud käe ümber ripnevad riideräbalad, mis enne olid mantli, kuue ja särgi varrukateks. Nüüd oli õieti selge, kui kohutavalt käsigranaat oli lõhkunud käe. Haav meenutas suure koera avatud lõuga. Ühtlasi selgus, et käsigranaadi poolt tekitatud haavast kõr-gemal oli mul samas õlavarres revolvrikuuli haav, millest ma ei teadnudki. Kuul oli riivanud luud ja pehmes lihas peatuma jäänud. Talust toodud keedetud veega pesti haav puhtaks, sepp urgitses haavas kaasatoodud kääridega, et kõrvaldada sealt vähegi rohukõrsi, sammalt ja muud prahti. Haav seoti puhaste riideribade-ga, kuid ei olnud mingit võimalust vahendite puudusel kätt lahasse panna.

Palusin veel minu naisele haavast mitte rääkida ja siis hakkasime liikuma kaaslasega metsa poole, esialgu kindla sihita. Lõpuks, kui päike oli üsna kõrgel ja hoolimata vahepeatustest liikumine muutus ikka väsitavamaks, otsustasime otsida mulle vähemalt ajutise varjupaiga. Suundusime läbi metsa ühe küla poole, kus minu kaaslasel oli tuttavaid ja kelle juures ta lootis mulle leida abi. Pererah-vas oligi nõus mind varjama, ehkki teades, et see on seotud suure ohuga.

Külaserval asuva elumaja lähedal oli väike loomalaut, millel oli peal midagi pööningutaolist. Tervishoiuliselt see koht just hea ei olnud, sest all asusid leh-mad, sead ja kanad, üleval oli kuum, tolmune ja palju kärbseid. Oli siiski pärid mõnus peale pingutavaid tunde pikali heita ja ka käel rahus lamada lasta.

Kuna kaotasin palju verd ja oletasin, et haava sattunud muld ja mustus pidid paratamatult tekitama põletikku, veremürgitust või muid komplikatsioone, siis olin üsna kindlal arvamisel, et järgnevail päevadel minu tervislik olukord võtab ähvar-

280

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

dava pöörde. Kutsusin seetõttu pererahva oma juurde, ütlesin, et pean oma seisukorda üsna väljavaatetuks, tegin teatavaks oma nime, ühtlasi selgitasin, kust võib leida minu naist, ja palusin talle edasi anda, mis mul veel talle ütelda oli. Ühe sõnaga tegin oma testamendi.

Järgnes raske aeg. Käsi paistetas üles, iga väiksemgi liigutus tegi pöörast va-lu, sest nähtavasti lahtised luukillud liikusid haavas ja paistetanud lihas, ärritades seda. Öösel magada üldse ei saanud, vahest sai suikuda mõni hetk ja see oli kõik. Püüdsin seada haavatud kätt soodsamasse asendisse, kuid see ainult tekitas suuremaid valusid. Järgmisel päeval pererahvas püüdis siduda haava.

Äkki ilmus minu naine, kes oli siiski täpsemalt teada saanud minu haavamisest ja asukohast ning nüüd otsustas jääda minu juurde. Esimestel päevadel suutsin veel tõusta istukile, et kätt siduda lasta, kuid siis iga väiksemgi liigutus tekitas selli-seid talumatuid valusid, et ei suutnud üldse enam kätt tõsta. Päeval oli nii suur kuumus, et tuli vabastada end kõigist riietusesemetest ja jääda ainult lühikestesse pükstesse. Haav aga hakkas mädanema, olles õieti suur mädapesa.

Arstiabi ei olnud kuskilt loota. Siiski õnnestus hankida sidemeid, vesinik-ülihapendit haava pesemiseks ja veel mõningaid arstimeid, nii et naine võis iga päev ette võtta haava puhastamist ja ümbersidumist. Kuna kätt sidumiseks valu-de tõttu ei saanud üldse tõsta ega liigutada, siis sai käe alt läbitõmmatud käterätt iga päev edasi tõmmatud, kuna sellele voolas mäda. Iga paari päeva tagant tuli käterätti vahetada, pealt aga haav kaeti sidemaga. Ühel päeval avastasime, et sidemetesse tekkisid ussid. Tegelik olukord ei võimaldanud mingit puhtust ega vähegi hügieenilist ravimist. Laudast tõusid üles kärbeste parved ja läbi pragu-dest immitseva vaguse oli näha õhus hõljuvaid tolmusambaid, eriti kui keegi end põhu peal liigutas...

Palavik oli esialgu 38º ümber ja erilist rasket pööret ei saabunud. Lootsime, et rinne nihkub ligemal ajal meieni, ja selle ajani tuli vastu pidada.

Möödusid nädalad, saabus august ja ühtlasi ka jahedamad ja vihmased il-mad... Ühel päeval aga kerkis palavik 40°-ni ja püsis kõrgel ligi nädal aega. Öösi-ti olin tavaliselt pooleldi teadvuseta olukorras. Olin kaetud saanitekiga, kuid keha värises külmahoogudest. Tegelikult oli palavik ikka 40° ümber. Aspiriini mõjul higistasin, kuid ei olnud võimalust vahetada higist märjaks ligunenud pesu. Ühel ööl, kui palavik oli eriti kõrge, kuid selle juures külmavärinad läbistaid keha, tund-sin äkki, et jalad muutuvad külmaks ja siis ma ei tundnud neid üldse enam.

Püüdsin algul tõmmata tekki üle pea ja hingeauruga end soojendada, see ei andnud aga tulemusi... Arvasin, et vist on saabunud kriitiline silmapilk. Otsusta-

281

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

sin siiski ütelda naisele, et ei tunne enam oma jalgu. Ta hakkas neid hõõruma ja masseerima ning umbes tunni aja pärast hakkas neisse elu tagasi tulema.

Kõrge palavik kestis nädalapäevad. Suukoobas oli sellest villides ja huuled lõhki. Kuna pererahvas ettevaatuse mõttes käis meid harva vaatamas, siis meie ei saanud õigeagselt ei toitu ega ka vett. Palavikuga oli alatasa janu ning just veepuudus piinas kõige rohkem. Minu naine, kes vaevalt poolteise kuu pärast ootas lapse sündimist, oli kõik aeg minu juures ja hoolitses ennastsalgavalt, abistades mind igal viisil, sidudes ja puhastades minu haava ja toites mind, kuna ma ise ei suutnud seda teha.

Ootamatult tuli meie juurde lühikeseks ajaks minu ema, kes oli siiski pääsnud hävituspataljoni vangikeldrist ja minu rahustuseks kõneles, et nad mõlemad isaga on vabanenud, ehkki tegelikult isa oli ikka veel vangistuses. Selle teatega kadus vähemalt mure vanemate pärast.

Ühel päeval selgus äärmiselt ebameeldiv ja ühtlasi hädaohuga seotud ülla-tus. Nimelt asus küla koolimajja hävituspataljon ja varsti ka punaarmee väeosad. Koolimaja asus meie peidupaigast vaevalt mõnesaja meetri kaugusel. Hävituspataljonlased uitasid mööda küla, otsisid taludes toitu ja loomulikult käisid alatasa ka meid varjava pererahva juures. Venelased aga voorisid edasi-tagasi mööda külateed, mis viis peidupaigast vaevalt mõne sammu kauguselt mööda. Olime äärmiselt täbaras ja ohtlikus olukorras. Päev läbi kuulsime venekeelset kõnet, punaarmee vankrite rataste kriginat, hävituspataljonlaste hääli, kes küsi-sid, mis asub selles hoones, milles meie end just varjasime. Paaril korral tulid venelased isegi lauta, nii et olnuks võimalik haarata läbi lahtiste laelaudade nen-de päid.

Venelaste vooride laager asus just meie külje all ja meie varjupaiga otseses läheduses seati üles suurtükid. Just öösel muutus edasi-tagasi sõitmine ja liiku-mine meie juures kulgeval külateel eriti elavaks ja kõik see hoidis pidevalt elevil.

Siis hakkasid külas liikuma mitmesugused ärevad kuulujutud, mis ka meile pererahva poolt teatavaks tehti. Nii kõneldi, et ümbruskonna metsatalud on juba põhjalikult läbi otsitud ja nüüd on järjekord ka selle küla käes. Tegelikult toimusid külas ka mõned läbiotsimised hävituspataljonlaste poolt ja paratamatult tekitas see meis rahutuse. Oli hetki, kus hävituspataljonlaste hääled lähenesid meie laudale, siis peatusid just ukse juures ja meie suurima põnevusega ootasime, mis nüüd edasi sünnib.

Vahepeal rinne hakkas kiiresti lähenema ja sellega seoses hakkasid jällegi suurenema meie lootused. Siis rinne peatus Aegviidu joonel, meie asukohast

282

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

vaevalt paarkümmend kilomeetrit eemal. Arvasime, et see on lühiajaline nähtus, kuid tegelikult rinne jäi seisma mõneks nädalaks. Meie ärev elu aga jatkus, sest hävituspataljonlased ja punaarmeelased olid endiselt külas ning nende arv veelgi suurem kui enne.

Siis aga hakkas kaugelt kostma suurtükimürinat. Kõneldi, et rinne juba liigub lähemale. Külas aga samaaegselt liikusid kõige ärevamad jutud. Kahel korral teatati, et küla tuleb antud korralduste põhjal mõne tunni jooksul evakueerida ning Stalini käsu põhjal põletatakse taganevate punaarmeelsete poolt maha. Ühel õhtul see jutt näis võtvat päris konkreetse ilme, kuna mõned otsustasid evakueerimiskäsule siiski alistuda ning hakkasid tapma loomi ning pakkima oma kraami. Meie olukord näis nüüd lõplikult lootusetu, sest mina ei suutnud end liigutada ja pealegi kogu küla ja ümbrus kubises bolševikest, nii et nende näge-mata pääsmiseks ei olnud mingeid väljavaateid. Küla juurde toodi ka mitu auto-täit kraavitöölisi, kes pidid selle otseses naabruses kaevama kaevikuid, kuna öeldi, et just siin kavatsetakse lüüa kõvemad lahingud. See jutt suurendas veelgi üldist ärevust. Meie närvid olid äärmiseni pingul, ning juba mitmendat korda tegime vaikselt lõpparvet eluga.

20. augusti varahommikul – olin juba lakas lamanud üle kuu aja – kostis äkki vägev plahvatus... Nimelt bolševikud lasksid õhku meist umbes 500 m eemal asuva piiritusevabriku. Üldiselt ikka kõneldi, et rinde lähenemisega ja taganemise alustamisega käib kaasas purustamine ja põletamine bolševike poolt. Varsti süütasid nad põlema ühe küüni ja külarahvas oli kindal, et tuli pannakse otsa ka kogu külale.

Suurtükimürin oli juba üsna lähedal ning kostis vahetpidamata. Punaarmee-lased olid üles seadnud mõned omad suurtükid just meie peidupaiga läheduses ning alustasid omapoolset tulistamist. Saksa suurtükivägi tõmbas aga otsekohe neile tule, nii et meie olime pideva mürskude saju all. Kogu külaelanikkond puges juba varemalt kaevatud koobastesse, kuna meie naisega istusime kerge puu-hoone lakas ja ootasime, millal mõni mürsk sisse lööb. Sundisin ja palusin oma naist minu juurest ära minna kuskile koopasse, kuid tema mingil juhul ei tahtnud mind üksi jätta...

Jälgisime põnevusega tulistamist küla pihta. Kuulsime kaugel suurtükipauku, siis mürsu liginemist suure vingumisega meie suunas, lendu üle lauda katuse ja lõhkemist vahel 50, vahel 100 meetrit eemal. Ootasime iga hetk, et meie hoonet tabatakse ja et ta variseb koos meiega kokku. Sakslaste tuli oli nii täpne, et pu-naarmeelased said varsti tabamusi ning vahepeal nende suurtükid vaikisid.

283

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Tulistamine sakslaste poolt ka seejärel vaibus. Varsti aga hakkasid venelased uuesti laskma, siis ründasid neid üksikud Saksa lennukid, tulistades nende meeskondi kuulipildujatest... Kuna venelased olid meie lähedal, siis osa kuule tabas ka meie lauda katust, sünnitamata siiski meile kahju... Suurtükimürin kostis mitmest suunast... Vahepeal punaarmeelased seadsid oma kuulipilduja meie lauda nurga taha ja tulistasid sealt. Õhtupoolikul selgus, et punaarmeelased jätavad küla maha... Nad tõmbusid lähedasse metsa...

Nüüd saabub kummaline vaikus. Ainult kõikidest lautadest kostavad loomade ahastavad häälitsused, kes on ka aetud ärevusse hirmsa müraga ja keda piinab janu ja nälg, sest kogu päeva peidus olnud inimesed ei saanud neile mõtelda. Pikkamööda hakkavad välja tulema inimesed, ka meie varjajad ilmuvad meie juurde ja toovad meile vett, kuna ka meie oleme kogu päeva kannatanud piinavat janu... Öö möödub vaikselt, kuid ikkagi ärevalt.

Järgmisel hommikul tuleb aga ootamatult minu ema ja teatab, et nemad ei asugi enam Nõukogude Venemaal, vaid mõisas, kus nad elavad, on juba vara-hommikust peale Saksa väed, kes osalt peatuvad, kuna teine osa liigub Kehra ja Tallinna suunas. Meie siin aga, vaevalt 5 km eemal, oleme ikka veel vahetus naabruses venelastega.

Õhtupoolikul ilmuvad maanteele küla juures Saksa mootorratturid ja kõnel-dakse, et sakslased kavatsevad rünnata naabermetsa, et seda puhastada vene-lastest. Nõnda siis peame vist veel kaasa tegema ühe lahingu, olles just mõlema poole vahel. Saabuv pimedus aga sunnib sakslasi pooleli jätma oma kavatsust. Järgmisel päeval osa venelasi langeb vangi, teine osa põgeneb ja külasse tuleb järjest juurde uusi Saksa väeosi. Minu juurde tuleb lakka Saksa ohvitser, kellega vestleme. Näib, et meie kannatustel on lõpp ja saatuse poolt oli siiski veel mää-ratud edasi elada.

Saabub minu isa metsavendadega, et mind koju viia. Tekkib probleem minu paigast liigutamisega. Mulle seatakse alla mingi raam ja siis otsustan ise tõsta oma haavatud käe raamile, sest näib, et ise endale valu teha on ikkagi kergem. See õnnestubki. Siis tõstetakse mind koos raamiga lakast alla. Viie nädala järel olen jälle lageda taeva all.

Minu tundeid on raske edasi anda. Mind viiakse esialgu majja. Näen väga metsistunud ja must välja. Olen viie nädala jooksul kasvanud habemesse ja pesemata. Mind tõstetakse koos raamiga vankrile ning algab kojusõit. Maantee ääres on näha punaarmee põgenemise jälgi – kõikjal kraavijooksnud autosid, surnud mehi ja hobuseid, mahajäetud relvastust. Taludes lehvivad eesti lipud.

284

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Vastu tuleb grupp relvastatud metsavendi jalgratastel valgete lintidega käsivarrel. Heameelega oleksin ühinenud nendega.

Anija valla Kõrve küla lähistel pesitses ka Venemaale saatmise eest 27. juu-nil Jägala laagrist jalgsi metsa pagenud lennuväelaste grupp. Kokkuleppe koha-selt pidid Jägala mõisa jäänud lendurid lahkuma sealt ükshaaval kohe pärast esimese autokaravani väljumist. Nii see ka toimus. Mehed kadusid salaja metsa, kus nad ühinesid. (292; 299; 302, lk 2).

Teisal (576, lk 134): Ennem kui teade esimese grupi põgenemisest Jägalasse jõudis, kadusid mehed Jägala mõisast vaikselt jõe ääres oleva piiritusvabriku taha võssa ja sealt kiirmarssi metsa sügavusse....

Ja veel (122): Lisaks autoga põgenenutele lahkus Jägalalt varsti pärast autode ärasõitu ka valdav enamik mahajäänud lendureist, kellest osa moodustas Anija vallas Kõrve küla lähistel omaette 17-mehelise metsavandade grupi. Oli ka omaette minijaid.

Osa mehi, nagu, kapten Juhan Ainjärv (26.01.1906-10.02.1985 Inglismaal), kapten Artur Asu (05.04.1907-03.03.1944, suri Rakvere sõjaväehaiglas) ja kapten Otto Pork 25.12.1902-09.08.1945) põgenes 27. juunul 1941 Jägala laagrist metsa omal käel: nad kadusid lihtsalt vaikselt ära. Neid mehi olevat roh-kem olnud. (622, lk 268, 305, 311-312).

Juhan Ainjärv (26.01.1906) oli Suvesõja ajal Väätsal major Hans Hirvelaane vabatahtlike pataljonis käsunduohvitser. 1944. aastal teenis ta 11. Öölahingu-lennugrupi lennuvälja komandandina. Ta lahkus koos lennugrupiga Saksamaale, kust pärast sõda emigreerus Inglismaale. Juhan Ainjärv suri 10.02.1985 Inglis-maal Briminghamis.

Artur Asu (05.04.1907) oli 1941. aasta suvel 185. julgestusgrupi (Estnische Sicherungsgruppe 185) sadakonna (kompanii) ülem, seejärel 1942. aasta sügi-sel lühemat aega patül. Pärast pataljoni likvideerimist astus kapten Artur Asu Harjumaa Omakaitsesse ning oli hiljem Omakaitse Viru Malevas patül.

Kapten Artur Asu suri 03.03.1944 Rakvere haiglas 23. veebruaril haarangul saadud haavadesse (622, lk 311).

Otto Pork (25.12.1902) oli 1942. aastal 185. julgestusgrupi kompül, hiljem Mustla Omakaitses patül. 1944. aastal peetud kaitselahingutes oli kapten Otto Pork Omakaitse Sakalamaa Maleva I lahingupataljoni patül.

Kapten Otto Pork arreteeriti 14.10.1944. aastal Viljandimaal, sõjatribunali ot-sus – 10 aastat sunnitööd, suri väidetavalt 09.08.1945 Magadanis Berlagis. (577,

lk 308).

285

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

27. juunil 1941 22. territoriaalse laskurkorpuse Üksikust lennueskadrillist pa-gesid lennuväelaste teises grupis 13 meest: kapten Johannes Kant, n-leitnant Koit Kava, p-asp Juhan Laanes, p-asp Karl-Arvid Lumi, p-asp Vello Maks, n-leitnant Evald Mardo (15.05.1915), n-leitnant Hugo Nõmm, p-asp Tarmo Rae, p-asp Lembit Raidal, kapten Valter Reili, kapten Karl Roovet, kapten Oivo Soots ja kapten Richard Teder.

Portupee-aspirandiks (p-asp) nimetati sõjakooli õppurit või sõjakooli lõpeta-nut, kes oli jaoülema, rühmavanema või veebli ametkohal.

Mõni päev hiljem jõudis laagrisse ka endine lennukooli aviomotorist v-seers Herman Tombach (Tombah), kes oli eskadrilli formeerimisel selle koosseisust välja jäänud ja viidud jalaväe koosseisu Tallinna läheduses. Väeosa viimisel Venemaale oli ta aga Raasiku jaamas rongilt maha hüpanud. Grupijuht oli kap-ten Valter Reili. (98; 687, lk 52).

Johannes Kant (20.11.1904) teenis Eesti kaitseväes alates 1924. aastast, lõpetas Sõjakooli jalaväekursuse n-leitnandina ja asus teenima 2. Soomusrongi-de rügementi. Pärast lennukooli lõpetamist määrati ta üksiku lennuväedivisjoni lenduriks. Leitnant (1930) Johannes Kant oli lennudivisjoni salgaülem, siis lennu-kooli adjutant (1936. aastast kapten).

Suvesõjas oli kapten Johannes Kant major Hirvelaane vabatahtlike pataljoni 1. kompanii kompül, osales Rapla lahingutest ning oli Rapla Omakaitse pataljoni patül. 1944. aasta sügiselt lahkust ta Saksamaale ja elas 1947. aastast Rootsis. Kapten Johanness Kant suri 28.08.1984 Stockholmis. (622, lk 278-279; 625, lk 10).

Koit Kava (21.11.1913) (EÜSi liige) astus 1942. aasta jaanuarikuus lennuük-susesse Sonderstaffel Buschmann. 1944. aastal lahkus ülemleitnant Koit Kava Saksamaale, kust emigreerus Austraaliasse ja sealt Kanadasse. Ta suri 30.05.1992 Seattles. (622, lk 361).

Juhan Laanes (27.09.1919) ületas Suvesõjas rindejoone ja töötas krimi-naalpolitseis. 1943. aastal teenis ta lennuväeüksuses Sonderstaffel Buschmann lendurvaatlejana, oli 127. luurelennugrupis (Aufklärungsgruppe 127) ja siis 11. öölahingulennugrupis. 1944. aasta septembrikuus ülendati ta ülemleitnandiks (II ja I kl Raudrist ning Rindelennu kuldmärk). Ta lahkus koos lennugrupiga Saksa-maale. Pärast lennugrupi laialisaatmist oli ta 20. Eesti diviisi pioneerikompaniis ja Sileesia rindel ning langes tšehhide kätte vangi. Alates 1948. aastast teenis ta USA armees vahi- ja töökompaniis ning 1949. aastal emigreerus Kanadasse. Teda autasustati 2004. aastal KL Kotkaristi V kl teenetemärgiga. (622, lk 400-401).

286

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Karl Lumi (05.04.1917) astus 1942. aasta suvel lendurvaatlejana lennuük-susesse Sonderstaffel Buschmann ja teenis öölahingulennugrupis. 1944. aastal õppis ta Saksamaal hävituslenduriks. Ülemleitnant Karl Lumi hukkus 16.04.1945 USA hävituslennukite rünnaku ajal Schleswig-Holsteini lennuväljal. (622, lk 384-

385).

Vello Maks (06.02.1920) astus Suvesõjas major Hans Hirvelaane vabatahtli-ke pataljoni. Ta langes 27.08.1941 Tallinna vabastamisel Pääskülas (601, lk 166;

622, lk 403-404).

Evald Mardo (15.05.1915) astus pärast rindejoone ületamist major Hans Hirvelaane pataljoni. 1942. aasta kevadest teenis ta lendurina mereluureüksuses Sonderstaffel Buschmann ja 1943. aasta aprillist 127. luurelennugrupi mereluu-resalgas (sooritas öiseid pommituslende Volhovi ja Leningradi rindel). Ülemleit-nant Evald Mardo sooritas üle 130 vaenulennu (kandis II ja I kl Raudristi ning kuldset rindelennumärki (kuldpannalt) – tal oli üle 110 vaenulennu). Ta hukkus 06.07.1944 luurelennu ajal Keri saare läheduses ja maeti Maarjamäe kangelas-kalmistule. (34; 234; 622, lk 362-363; 625, lk 18).

Hugo Nõmm (18.12.1917) sõdis Suvesõjas Kautlas ning oli pataljoni Erna II kompül. Ta sai 14.09.1941 Muhumaa vallutamisel Seanina juures randudes haavata. Seejärel teenis ta lennuüksuses Sonderstaffel Buschmann ning oli 127. luurelennugrupi lendur (II kl Raudrist), siis lennukoolis Liibavis ja Pärnus lennu-instruktor. Pärast sõda emigreerus ta Saksamaalt Rootsi ning tuli sealt taasise-seisvunud Eestisse tagasi. Hugo Nõmm suri 12.09.2002 Tallinnas. (413; 541; 622,

lk 378-379).

Tarmo Rae (29.05.1920) astus augustikuus 1941 Pärnus 183. Julgestus-gruppi ning teenis 1942. aastal mereluuresalgas Sonderstaffel Buschmann, siis 127. luurelennugrupis. Ta kandis II kl Raudristi ja Rindelennu kuldmärki (rohkem kui 110 vaenulendu). Pärast sõda elas ta Saksamaal ning teenis 1946. aastast rühmaülemana USA vahikompaniis, mis valvas Nürnbergi vanglas sõjakurjate-gijaid. Seejärel elas ta Austraalias ja Kanadas. Teda on autasustatud 1998. aastal KL Kotkaristri kuldristiga. (234; 622, lk 408-409).

Lembit Raidal (09.02.1919) astus 1942. aastal luurelennuüksusesse Sonderstaffel Buschmann, teenis 127. luurelennugrupis ja seejärel 11. Öö--lahingulennugrupis. 1944. aasta mais saadeti ülemleitnant Lembit Raidal (II ja I kl Raudrist) Saksamaale hävituslenduri väljaõppele. Ta hukkus 30.07.1944 Regensburgi lähedal toimunud õppustel. (622, lk 388-389).

287

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Walter Reili (09.07.1908 Tartumaal Kavastu vallas Koosal) teenis luurelen-nuüksuses Sonderstaffel Buschmann ja 127. luurelennugrupis ning võitles 1943. aasta juulikuust pommituslendurina Idarindel Ilmeni järve ja Leningradi lähistel (II kl ja I kl Raudrist). 1943. aasta augustist oli kapten Walter Reili Liibavi lennukooli teenindusohvitser ja 1944. aasta suvest täienduslennugrupi Estland (Pärnu lennukool) lennuinstruktor. Kui lennuüksus likvideeriti, emigreerus ta Kanadasse (1950). Walter Reili suri 04.01.1979 Kanadas. (197; 234; 622, lk 292; 625, lk 26).

Karl Roovet (08.02.1908) oli 1943. aastal Liibavi lennukoolis eesti lendurite täienduskursuse ja 1944. aastal 11. öölahingulennugrupi ülem. 1945. aastal langes ta Saksamaal vangi ja suri samal aastal sõjavangis (teistel andmetel emigreerus Inglismaale). (622, lk 319-320; 625, lk 27).

Oivo Soots (25.01.1904) oli Suvesõjas pärast rindejoone ületamist major Hans Hirvelaane vabatahtlike pataljonis, 1943. aastal 127. luurelennugrupi ja 1944. aastal 11. öölahingulennugrupi salgaülem. Kapten Oivo Soots (II kl Raud-rist) sooritas 110 lahingulendu. Ta sai 27.02.1944 Tammiku lennuväljal pommi-rünnakus raskesti haavata ja suri 28.02.1944 Jõhvi välilaatsaretsis. (622, lk 297-

298; 625, lk 30).

Richard Teder (17.08.1905) suri 29.03.1977 Stockholmis (622, lk 322; 625, lk 32).

P-asp Tarmo Rae meenutab (98; 687, lk 51-52): Esimese veoautode kolonni lahkumise eel, umbes kella kümne paiku õhtul levis suust-suhu teade, et lenduri-te veokiga on otsustatud mitte Nõmme jaama sõita, vaid metsa pöörduda ja sellepärast mahajääjatel, kes olid otsustanud metsamineku kasuks, tuleb pärast kolonni lahkumist mõnekümne minuti jooksul jalgsi Jägalast metsa liikuda.

Algas kiirmarss Põhja-Kõrvemaa metsadesse. Osa mehi tegutses põgene-des ka omal käel ning kadus vaiksel ära (kpt Otto Park, Artur Asu, Juhan Ainjärv jt). Meestel olid seljas lendurite nahkjoped, mis osutusid metsas väga praktilis-teks riietusesemeteks. Puhati paarikaupa koos ning puhkuseks laotati üks nahk-kuub maha ja teine võeti sääskede kaitseks peale. Relvastus oli igal mehel viie padruniga nagaan (revolveri Nagaan, kal 7,62 mm, padrunitrumlis (rullikus) on 7 padrunit – H.L.) ning isiklik väike püstol.

Selle grupi abistajateks saigi Aruhärma talu pererahvas (Marie Oskar ja Anija vallavanem Hans Oskar – H.L.). Talu asub ilusas kohas, Soodla jõe kaldal. Tallinnast Aruhärmale on mööda Piibe maanteed 42 kilomeetrit, kilomeetriposti juurest tuleb keerata vasakule ja veel mõnisada meetrit edasi sõita.

288

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Aruhärma pererahvaga viis lennuväelased kokku lendurkapten Karl Roovet, kelle perekond oli varem selles talus suvitanud (98; 687, lk 50-52; 622, lk 319-320).

P-asp Tarmo Rae sõnul oli lendurite laagri umbkaudne asupaik Jägala jõest ida ja Tallinna-Narva maanteest paari km võrra lõuna poole, sest selle maantee liiklusmüra kostis meie asupaika. Meie pererahva maja ja kõrge küüni katused paistsid meist põhja suunas, umbes poolel distantsil Narva maanteeni. Kagu suunas, umbes 6-7 km kaugusel paistis Kehra tselluloosivabriku kõrge korsten.

Ühele talule oli sellise meesteväe söötmine ülejõukäiv, kuid hakkaja pere-mees leidis ümbruskonnas abilisi. Peidupaigaks oli koobas Soodla jõe kaldas, mis asus talust umbes 300 meetri kaugusel. Koopasse pääses sisse vee seest. Toitu viidi salaja. Näiteks võeti kahekordse põhjaga ämber, all toit ja peal piim vasikatele. Vasikad jõid piima, ämber loputati vees ja sellal visati vette toidupakk, mille vesi koopasuu ette kandis. Vene sõdurid istusid sillal ja ei märganud mida-gi. Mehed käisid öösel salaja väljas. Seal koopas elasid nad umbes kuus näda-lat. Teine moodus toidu saamiseks oli see, et toidu- ja piimanõud viidi metsas kokkulepitud kohta. Tühjad anumad toodi tagasi ja kaeti okstega kinni. Isiklikku kokkusaamist püüti vältida ja julgeoleku mõttes nimetati omavahelises kõnes abistajaid lihtsalt pererahvaks. Arvati, et laagri asupaik oli ülimalt salajane. (98).

Ümbruskonna inimeste hulgas oli teadjaid asupaiga kohta, kuid õnneks ei ulatunud see teave reeturite kõrvu (687, lk 52).

Kuuldused siiski levisid. Aruhärma talu pererahvalt Marie Oskarilt ja Hans Oskarilt nõuti, et nad näitaksid, kus lendurid end varjavad. Nad ei näidanud. Marie Oskar ja Hans Oskar mõrvati 19. augustil 1941. (687, lk 53).

Aruhärmal suvel lapsena Aruhärmal olnud Mall Madjak (Putmaker) mäletab (687, lk 52): Nägime tervet rida vene sõdureid seismas. Üks neist kutsus onu Hansu. Hans tõusis püsti ja hakkas tema poole minema. Tädi Marie (Marie Oskar – H.L.) krapsas samuti püsti ja ütles, et kus te mu mehe viite, mina tulen ka!

Aruhärma perepojad Kalev Oskar (1924) ja Gustav Oskar (1912) olid redus. Kalev Oskar jõudis koju kaks päeva hiljem. Ta jutustab (687, lk 52-53): Tädi rää-kis, mis oli juhtunud ning näitas suunda, kust poolt oli olnud kuulda tulistamist. Esimeseks leidsin metsast maha lastud viis vene sõdurit. Edasi otsides leidsin koha, kus oli värskelt kaevatud. Hakkasin käsitsi kaevama ja peagi leidsin ema ja isa. Päev hiljem jõudis koju vend Gustav, kes tõmbas sinna puule risti, mille juures vanemad leiti.

289

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Surnuidki ei saanud korralikult pesta ega riietada, sest nende kehad olid tää-kidega puruks torgitud. Lõpukas leiti külast keegi, kes tegi puukastid. Matusetali-tuse pidas Kuusalu surnuaial Hiljamäe talu peremees, sest ka Kuusalu kirikuõpe-taja oli mõrvatud (687, lk 52-53).

On teada, et hiljem liitus lenduritega veel kolm Erna grupi meest. Nende ju-hiks olnud värnikki Detlef Grau (Detlev Grau Tallinnast – H.L.), kes oli kunagi õppinud ka Eesti lennukoolis. (576, lk 14-15).

P-asp Tarmo Rae kinnitab (98): Meie grupp oli Erna meeste liitumisega kasva-nud 17-liikmeliseks. Soomest saabunud mehed kandsid Soome armee vormi-riietust ja olid varustatud püstolkuulipildujate ja käsigranaatidega. Olid täis võit-lusvaimu ja tegutsemisiha...

Samuti nähtub eversti Henn-Ants Kure 23. septembril 1941 „Erna“ salga ja „Erna“ I tegevusest tehtud ettekandest: Otsustasin liikuda edasi Kose maan-teesõlme suunas. Enne seda eraldasin põhiüksusest lpn. Graust ja 3 sõdurist koosneva salga, et juhul kui van. ltn. Reinhardtiga lähematel päevadel ei õn-nestu sidet luua, võtta Aegviidu metsade piirkonnas iseseisvalt ette vaenlase tegevust häirivaid aktsioone (596, lk 49, 118-121).

P-asp Tarmo Rae (98): Meeskond otsustas hajuda vähemates gruppides eri suundadesse. Küllap see oli juhtkonna õige otsus, sest olimegi juba liiga kaua samas paigas viibinud. Ilmad olid olnud meie õnneks kuivad, välja arvatud paar päeva sadu, mil isegi kuusealused muutusid märjaks. See oli ka ainuke kord, mil otsisime kuiva peavarju pererahva küünis, kus veetsime ühe öö põhuhun-nikus, pidades valvet läbi palgipilude.

Rännates mööda metsi ja soid jõudsime 5 ööpäevaga Vändra piirkonda, kus asus tol korral rindejoon. Omamoodi seiklus oli läbi rinde minek. Järgneva öö jooksul taandusid venelased lahinguteta ja varahommikul võtsime suuna Vändra poole, kus arvasime sakslaste väeosi liikumas. Lähenesime ettevaatlikult, sest sakslastel ei paistnud olevat erilist ruttu edasi liikumiseks. Mina rääkisn päris head saksa keelt ning tutvustasin meid kui Eesti Vabariigi lendur-ohvitsere, val-mis võitlema vene kommunistliku okupatsiooni vastu. Meid koheldi väga viisa-kalt. Pakkusime end nende teenistusse, kuid meile öeldi viiakalt ära.

Rindest läbitulekul sattus aviomotorist v-seers Herman Tombach Kuusalu lähedal punaväelaste patrullile, kes ta surmas. Ta oli lennuväelaste hulgast viiendaks ohvriks. (293). Remi Milgi sõnul langes teisest lendurite grupist v-seers Herman Tombach mõni aeg hiljem Aegviidu lähedal. (303, lk 6). Teistel andmtel tapeti v-seers Herman Tombach 13. juulil Kõnnus (601, 287; 619, lk 32).

290

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Anija valla Kõrve külas Arukalda (endise nimega Aruhärma) talu õuel on mä-lestuskivi hävituspataljonlaste poolt 19. augustil mõrvatud Aruhärma talu pere-rahva mälestuseks, samuti tänuks lendureid abistanud külarahvale (98; 302, lk 2; 303, lk 6). Mälestuskivi avati 24. juunil 2000 Kuusalu ja Anija muinsuskaitse-seltside eestvõttel. Mälestusmärgi avas ja eemaldas sellelt katte endine met-savend lendur-ülemleitnant Tarmo Rae Torontost. Mälestuskivile kinnitatud mustal mälestustahvlil on tekst: Külarahva abiga alustasid / Põhja Kõrvemaa metsades / 1941. a. vastupanuliikumist / eesti sõjaväelendurid. / Lendurite pe-rede / abistajad Marie ja Hans Oskar mõrvati 19.VIII 1941. (604, lk 11).

Hageri vald

Kirjutatakse (394): Üldse olid Hageri mehed punastele suureks ristiks ja ükski miilits ega hävituspataljonlane ei julgenud liikuda muidu kui hambuni relvastatult ja ikka suurema salgaga. Lähemad andmed Hageri valla metsavendade kohta puuduvad.

Juuru vald

Esimene võimupöörde katse Harjumaal võeti ette 3. juulil Juurus, mida on nimetatud ka (Anniki Valdi sõnul) Juuru mässuks (308, art 10).

Alust on arvata, et üheaegselt toimunud Juuru, Kuimetsa ja Vahastu sünd-mused olid korraldatud ühest keskusest (308, art 11).

Asjaolu, et punavõimu vääramine toimus mitte ainul Harjumaa mitmes vallas, vaid ka mitmes maakonnas üheaegselt juulikuu esimestel päevadel, seletub sellega, et 2. juulil oli välja kuulutatud kutsealuste mobilisatsioon ning saksa ja soome raadiosaadetes teatati neil päevil etteruttavalt Eesti peatsest vabastami-sest enamlastest. (610, lk 220). Nii hõivati 3. juulil ka näiteks Tartumaal Alatskivi, Kuremaa, Laiuse Pala, Puhja, Rannu, Saare, Sadala ja Vaimastvere vallamaja ning väärati võõrvõim Kallaste linnas (605, lk 96). Eesmärk oli kehutada metsa tulema kutsealuseid, hankida relvi ja hävitada punased võimukeskused.

Juurus võeti võim vallamajas üle 3. juuli südapäeval. Tõnis Tõnisson kirjutab (308, art 13): 3. juulil oli Otto Nipperi mälestuste järgi Juuru valla täitevkomitees tavaline tööpäev. Päeval, kella kaheteistkümne pai-ku olid vallamajas koos esimees Karl Vilks, aseesimees Eduard Vürst, koms-org Viivi Härmaste, sekretär A. Tobias, tehniline töötaja Helmi Kurg (Telgma) ja kohalik miilits. Korraga helises telefon. Kõne võttis vastu tehniline töötaja. Ilm-selt küsiti midagi olukorra kohta, sest Helmi Kurg vastast telefoni, et olukord on normaalne... Õige varsti pärast seda telefonikõnet nähti alevi poolt vallamaja suunas tulemas gruppi mehi, osa neist kandis kaitseliidu mütse ja vintpüsse. Eduard Vürst soovitas Härmastel kohe lahkuda. Komsorg läks... Jõudnud u 30

291

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

m minna, tuli lauda tagant Erich Adamson, kes saatis ta tagasi. Samal ajal väl-jus majast miilits. Ta piirati sisse ja võeti ära relv. Koos siseneti täitevkomitees-se. Seal arreteeriti kõik peale Tobiase ja Kure. Arreteeritud pandi esikusse seisma ja kästi ära anda dokumendid ja relvad. Tamm ütles Härmastet nähes: „Vaat, nüüd saame ka madonna kätte!“

Täitevkomitee liikmetel ei olnud relvi, võeti ette läbiotsimine. Selle viis läbi Mändsoo. Peagi toodi täitevkomiteesse veel rahvast. Veski tööliste majas oli kinni peetud Pärna-nimeline mees. Ta oli läbi pekstud, näost verine, üks ham-mas välja löödud...

Täitevkomitee maja oli valve all, ruumides korraldati läbiotsimine. Pärast läbi-otsimist viidi kõik arreteeritud relvastatud valve all Adamsonile kuuluvasse Metsa talu keldrisse (teisal: täitevkomiteelased viidi Anniki Valdi sõnutsi Koka talu keld-risse – H.L.). Suur kivi veeretati ukse ette. Mõni aeg hiljem arreteeriti oma kodus Tuura tööliste majas Vello Härmaste ja toodi keldrisse. Arestantidel tuli veeta kogu öö umbses keldris. Järgmisel hommikul kella 11-12 vahel keegi avas ukse ja kutsus vange välja. Keldrist väljus vaid miilits... Veidi aja pärast tõi Koka teeni-jatüdruk vangidele süüa. Mõne aja pärast tuli tüdruk uuesti ja ütles, et nüüd võiks tõesti välja tulla, sest kedagi pole enam näha...

Juuru miilitsavolinik (nime ei teata) võeti metsa kaasa ja lasti, arvata, kusagil Juuru lähistel maha (308, art 11).

3. juulil osalesid Juuru vallamaja ülevõtmises Viivi Härmaste jutu järgi ko-halikud mehed nagu Erich Adamson, Artur Kastor ja Johannes Kastor, Johannes Mändsoo, Juhan Reinmets ning Raudi ja Tamme Härglast (308,

art 12).

Talunik Johannes Kastor (1912) Juuru valla Atla külast arreteeriti 26.01.1945, tribunali otsus – 10 aastat sunnitööd (618, lk 143).

Maidla metsavaht Aleksander Laanemets sai saata Kohilas asunud hävi-tuspataljonlastele sõnumi, et valla täitevkomitee on arreteeritud (308, art 11).

Kui hävituspataljon Juuru jõudis (ilmselt 4. juulil) olid ründajad juba metsa varjunud. Enne abi saabumist õnnestus Vello Härmastel ukse ette veeretatud kivi eemale nihutada ja ukse vahelt välja pugeda. (308, art 11).

Kättemaksuks lasksid omakaitselased Aleksander Laanemetsa 31. augustil maha. (308, art 11). Hävituspataljonlane Vello Härmaste tapeti hiljem 1941. aas-tal (588, lk 99).

292

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Hävitusptaljonlane Richard Augjärv meenutab (642, lk 221): Siis aga saime teada, et Juurus on bandiidid valla täitevkomiteele kallale tungi-nud. Siin tuli juba lahing maha pidada. Kihutasime bandiidid minema.

Tallinnast umbes 50 km eemal Juuru rabas tegutsesid metsavennad, neid oli 800 mehe ümber (299).

Teisal (587, lk 49): Üsna tugeva grupi moodustas Juuru vallas Mahtra ümbru-ses tegutsev 240-meheline „Harju Malev“, samuti Koitjärve ligiduses asuv sõja-väest põgenenud eesti lendurite grupp, milline oli loonud sidemed kohalike met-savendadega ning seisis ühenduses ka Lehtse vallas tegutseva metsavendade üksusega.

Organiseeritud metsavendade salkadest seisab oma tegutsemise pikkuselt esikohal „Harju Malev“, mille esimesed grupid tekkisid juba juuli algpäevil. Selle-ga pidasid need metsavennad pagulaspäevi metsas ja rabas ligkaudu poolteist kuud.

Kolonel Ernst-Friedrich Leihammel meenutab (643, lk 42): Kui ma 14. juuni hommikul 1941 nagu harilikult vabriku kontorisse tööle tulin, oli vabriku direktor, kes oli oma „punasele“ karjäärile vaatamata jäänud truuks eesti isamaalaseks, väga imestunud mind nähes. „Kuidas teil ometi õnnestus pääseda?“ küsis ta mind tervitades. „Kas teie ei teagi, mis linnas täna öösel toimus ja veel prae-gugi tõenäoliselt jätkub?“ – „Ei, ma pole midagi erilist märganud“, vastasin ra-hulikult. „Kas teie tõesti ei tea, et linnas küüditatakse inimesi... Teie olete õnne-seen, et teie sellest karikast seekord pääsesite. See ei tähenda muidugi, et nad teid rahule jätavad. Nüüd olete vähemalt saanud hoiatuse. Mul on tõsine hea-meel, et teie kui kõrgem sõjaväelane pääsesite ja ma tahaksin meeleldi teid ai-data pääseda. Mul tuli hea idee, kuidas asja korraldada...“ Vabriku direktor lei-dis, et Tallinnast pagemise ettekäändeks sobib tööülesannete täitmine maa-konnas. „Selle ettekäände all võiksite takistamatult Tallinnast välja sõita, ja ot-sida endale pelgupaika seal, kus teid ei tunta. Pool tundi hiljem, soovides mulle õnne põgenemiseks, ulatus mu eestimeelne ülemus paberi, mis mulle tee avas Tallinnast kindlamasse paika.“

Samal hommikul sõitsin oma autol koos abikaasaga ja minuga koos ühes korteris elavate prl. Murasevi ja prl Anni Langiga (gümnaasiumi juhataja Tallin-nas) Kohila vallas Salutaguse kolkakülas asuvasse eesti kolonelleitnant Murasev-Petrovi tallu. Tallinnast välja sõites Liiva kõrtsi lähedal tegid punased miilitsamehed katset minu autot kinni pidada, kuid mul läks korda läbi pääseda. Kaks miilitsameest jooksis küll kätega vehkides ja kisades varjust välja, kuid vajutasin gaasi põhjani ja sõitsin maksimaalse, 100-kilomeetrilise kiirusega pu-

293

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

nasest tõkkest läbi... Punavalvurid saatsid küll mõne kuuli püstolitest meile järele, mis õnneks ei tabanud inimesi ega autot.

Murasevite talu, kus meile ülisõbralikult pelgupaika anti, asus koos kahe teise taluga eraldi metsa ääres. Paari päeva pärast ilmus tallu esimene külaline, ilm-selt otsitud ettekäändel, ümbruskonnas tuntud punane tegelane ja valla täitev-komitee liige. Muidugi oli ta saadetud minu jälgi ajama. Paar päeva hiljem ajas tema 12-aastane poeg lambakarja meie tallu, oma tegu mõistlikult põhjendama-ta. Küllap oli vaja leida ettekäänet tallu tulekuks, et seal võõraid luurata. Sellest peale ei liikunud ma päeval enam väljas ning korraldasin endale varjualuse pöö-ningule katuse serva alla.

Ühel juunikuu päeval ilmus talu õue sõbraliku olemisega habemesse kasvanud mees, keda pererahvas kui vana head tuttavat lahkesti vastu võttis ja kohe minu juurde saatis. Selgus, et külaline oli kunagine õppursõdur Tallinna kooliõpilaste pataljonist, mille ülem ma olin. Muidugi ei võinud ma teda ära tunda. Temast oli vahepeal saanud arst (dr Ants Ernesaks – H.L.).

Saime suurteks sõpradeks ja saatusekaaslasteks mõneks ajaks.

Asusime koos elama põlluserval metsa ääres asuvasse küüni. Küüni põhja kaevasime koopa, nii suure, et parajasti kahekesi istukile sisse mahtusime. Koo-pa katsime üleni heintega. Meil oli koopas kaasas raadioaparaat ja kuulasime pidevalt Soomet. Pimeduse katte all käisime metsas salakoosolekutel ja selgita-sime ümbruskonna inimestele olukorda. Õhutasime mehi, et nad mobilisatsioo-nikäsku ei täidaks ja selle asemel metsa läheksid. Ja ümbruskonna mehed, nii kaugele kui meie sõna ulatus, olid kõik metsas, peamiselt Mahtra rabas.

Mahtra raba paikneb Juuru-Kuivajõe-Kõue valdade piirialal, Mahtra külast põhja ja ida poole (620, lk 204).

Kirjutatakse (116): Jah, nad on siin kõik metsade ja rabaheinamaade sees, need metsanurga talud. Mullu ei julgenud miilitsad ega muud pu-nategelased naljalt sinna kanti nägu näidata. Seal, eespool, metsa taga on Põlendiku talu. Siis Männiku, Raba ja Pila. Ning vasemal, Salutagu-se pool, on Külahansu ja Karivere. See on Karivere talu, kus möödunud suvel varjas end meie tuntumaid sõjaväelasi – kolonel L. (kolonel Ernst-Friedrich Leithammel – H.L.) ja kuhu jooksis kokku terve rida niite, millele sattumise eest punased oleksid annud palju. Siin sai alg-tõuke metsavendade Harju Maleva loomine...

294

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Alamleitnant Ernst-Friedrich Leithammel (23.09.1884-14.09.1955 Stock-holmis) oli Vabadussõjas Tallinna kooliõpilaste pataljoni ülem (610, lk 266).

Kirjutatakse (729, l 2): Mahtra rabas ja selle äärtel tekkisid juba juulikuu algupäevadel mitmed metsavendade vähemad grupikesed, kelle esin-dajad 28. juulil kogunesid „Karumäele“ koosolekule, kus otsustati asu-tada „Harju Maleva“ kolonel E. Leithammeli juhtimisel.

Kolonel Ernst-Friedrich Leithammel mäletab (643, lk 43-45): Pärast seda, kui Mahtra rappa oli kogunenud juba üle 200 mehe, kellest ena-mik kuulus mobilisatsiooni alla, ilmus minu juurde Salutagusesse käsk-jalg, kes teatas, et mehed on rabas juba kogunenud ja et mind sinna oodatakse. Minu alatine kaaslane E. (Ants Ernesaks – H.L.) oli mõne päeva eest ka juba rappa läinud. Asusin siis õhtu videvikus oma naise ja E. vennanaisega Salutaguse küla üksikust talust Mahtra küla poole teele. Kuna meie liikumine pimedas võis paista kahtlasena, ööbisime ühes teeäärses heinaküünis. Jätkasime teekonda (umbes 20 km) vara-hommikul kella viie paiku. Kõndisime suurt teed mööda, kotid seljas, nagu tavalised kraavitöölised kaevikute kaevamisel, mis oli tol ajal kõi-gile sunduslik. Nii liikusime suurel teel, ilma, et meid keegi oleks takis-tanud. Ettevaatuse mõttes kõndisid naised paarkümmend sammu ees, arvestusega, et kui mõni üksik punaste võimutsejate agent peaks neid tülitama, siis oleks olnud abi minu püstolist. Pärast mitmetunnilist matka juuli kõrvetava päikese all jõudsime viimaks Mahtra külla, kus mind üks teejuht juba ootas. Jätsin naised külla Mahtra raba äärel, kus nad pidid olema nagu taluteenijad. Ise läksin teejuhiga ühele Mahtra raba saare-le, kus asus umbes 50-meheline salk Kohila mehi. Kohe valiti mind Ko-hila grupi või (nagu pärast nimetati) pataljoni ülemaks. Peagi levis teade minu tulekust üle Mahtra raba, kus oli umbes 250 meest, kes asusid 50-meheliste gruppidena üle kogu saare.

Kirjutatakse (706, lk 15jj): Nii leidis kol. E. Leithammel, asudes juuli kuu keskpäevadel Mahtra rappa, seal ees kaks 15-mehelist rühma, enamik mobiliseerituid, osa terrori alt põgenenuid. Relvi nappis, ja need olid vi-letsavõitu. Elati lageda taeva all, hiljem puuokstest tehtud onnides. Söödi külma toitu, sest tuld ei tohtinud teha. Nälga mehed ei tundnud. Toitu jätkus külluses, sest ümbruskonna taludest anti liha, mune ja pii-ma ning suitsumaterjaligi. Küladest saadi täpseid andmeid punaste kohta. Rühmad julgestasid end valvepostidega. Ajaviiteks käidi suple-

295

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

mas. Põnevusega kuulati Soome julgustavaid raadiosaateid. Korrastati relvi. Metsavendade laagrisse pääsemise märgusignaaliks oli alul vilis-tamine viisil „marss Moskva“ (vast Minu Moskva – H.L.), millele metsast vastati lauluga „Kremlis Stalin keeras vuntsi, käes on jälle Eestimaa...“ Hiljem seati sisse märgusõnad metsloomade nimetustest.

On teada, et 26. juulil ilmus kol. E. Leithammeli juurde Mahtra rappa S-Särge (Suur-Särge – H.L.) küla all paos olevate metsavendade grupi juht lendur-leitn. Saag (leitnant Eero Saag – H.L.), kellega mõttevahe-tusel tuldi otsusele organiseerida kõik Mahtra rabas ja raba äärtel asu-vad rühmad ühte üksusesse ja ühise juhtimise alla. Järgmisel päeval saadeti välja käskjalad kõikide teadaolevate rühmade juurde kutsega 28. juuli keskpäeval koosolekule kol. E. Leithammeli asupaika rabasaa-rele, Karumäele.

28. juulil enne kella 10.00 ilmusid esimesed rühmade esindajad: Juuru rüh-mast kapt. Raudi ja hr. Agur. Nimetatud rühma kuulusid enamus n.n. Juuru mäs-su tegelasi, mis leidis aset 3. juulil. Veel tuli esindajaid S. Särge rühmast (leitn. Saag, seers Arp, hra Põder, lendur-veebel Grauen), Kuivjõe rühmast (hrad Tarmo ja Tamre), luurepataljoni erirühmast (leitn. Päärt, seers Reimo), Kirivalla rühmast (leitn. Soontaga ja n.-ltn. Niklus), Jaluse rühmast (seers. Koppel). Mahtra rühma esindasid peale kol. E. Leithammeli veel dr. Ernesaks, lpn. Lepson ja hr. Vainu

Koosolek algas kell 10.00, koosoleku juhatajaks valiti dr. Ernesaks. Saadikud valisid ühel häälel endi üldjuhiks kolonel E. Leithammel i. Sel koosolekul, moo-dustati ühisel heakskiitmisel „Harju Maleva“, mis sündis seega 28. juulil 1941 . a. kell 12. Samal päeval andis kolonel Leithammel oma esimese käskkirja, millega määrati kindlaks pataljonid (kokku 4) ja nende juhid.

Ajalehes Maa Sõna märgitakse (296): See koosolek toimuski, kus pandi alus Harju malevale ja määrati tema juhtkond kolonel Leithammeliga eesotsas.

Ülevaates metsavendade Harju Maleva tekkimisest ja tegevusest on kirjas (706, lk 17): „Harju Maleva“ juhtkonna esimene koosseis oli järg-mine: ülem – kolonel E. Leithammel, staabiülem – lendur-leitn. Saag, arst – dr. Ernesaks, adjutant – Vainu, käskjalg – Lehtmaa (Luhtmaa), I pat. ülem – kapten Raudi, II pat. ülem – seers. Tarmo (pärast lipnik Laidre), III pat. ülem – n.-ltn. Niklus (pärast leitn. Soontaga), IV pat. ülem – lipnik Lepson, luurekomp. ülem – seers. Reimo, pioneerkomp.

296

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

ülem – seers. Põder, pioneer-instruktor – lend.-veeb. Grauen. Järgmi-sel päeval liitus malevaga Järlepa rühm hra Põdra juhtimisel. Kogu sel-le 240-mehelise Maleva peale oli umbes 5-6 ohvitseri.

Igale pataljonile ja kompaniile anti eriülesanded. Üldiseks ülesandeks oli ümbruskonna külade kaitsmine sissetunginud hävituspataljonide käsilaste vastu, millest tuli kohe teatada Maleva Staapi. Pioneer-instruktor veeb. Grauen oli osav valmistama rattapussidest improviseeritud käsigranaate ja miine teede sulgemi-seks ning bensiinipudeleid („Molotovi koktail“) autode vastu võitlemiseks. Kohe korraldati pioneerala ettevalmistusõppused, millest võttis osa 3 esindajat igast pataljonist. Julgeoleku kindlustamiseks allutati kõik laagri korrale ja sõjaväelisele distsipliinile.

Veebel Albert Grauen (03.03.1902) lõpetas lennukooli ja oli lennuväedivis-jonis lendur. 1940. aastal põgenes ta suuskadel üle Soome lahe ning tuli 10. juulil Erna grupiga tagasi Eestisse. Pärast Suvesõda läks ta 1942. aasta kevadel tagasi üle jää Soome ja sealt Rootsi. Ta suri 06.09.1992 Eestis. (622, lk 274-275). Olemasolevatel andmetel jääb selguseta, kuidas sai veebel Abert Grauen olla 28. juulil Harju maleva loomise koosolekul, kui sellal polnud veel maleval loodud sidet Erna grupi meestega Kautlas.

Ants (Hans-Rudolf) Ernesaks (22.11.1901 Kohila v) oli Hageri jaoskonna arst, KL malevkonna propaganda- ja sanitaarpealik, siis Omakaitse liige. Ta põgenes Soome, kuid anti seal NSV Liidule välja ja arreteeriti 7.12.1945. Tribu-nali otsus – 8 aastat sunnitööd, vabanes 1956. aastal Karagandas Spasski laag-rist 1953. ja asumiselt 1956. aastal. (659, lk 106, lisa 3; 613, lk 69; 618, lk 53).

Rudolf Põder (1906 Raasiku v ) arreteeriti 02.10.1950 Virumaal Vihula valla, tribunali surmaotsus täide viidud 13.07.1951 (617, lk 409).

Juhan Vainu (27.01.1902 Harjumaa Kohila v) arreteeriti 28.08.1945 Viljandis, tribunali otsus – 8 aastat sunnitööd (618, lk 562).

Madis Vainu (27.10.1887 Rapla v) arreteeriti 23.07.1948 Kuivajõe vallas, tri-bunali otsus – 25 astat sunnitööd Mordva ANSV Dubravlagis, suri 24.12.1955 (617, lk 589).

Teisal kirjutatakse (308, art 9; 587, lk 49): 28. juulil tulid Mahtra rabas Karumäele kokku selles piirkonnas asuvate metsavendade gruppide juhid ning otsustasid ühisel nõupidamisel asutada metsavendade koondis „Harju Malev“. Üksus koosnes Juuru, S.-Särge, Kuivajõe, Kivivalla ja Jalukse rühmadest ning luurepataljoni erirühmast.

297

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Pärast 3. juulil toimunud võimuhaaramise katset Juurus taandusid mässumehed Mahtra rappa. Kui 28. juulil loodi Mahtra rabas kol. Leithammeli juhtimisel „Harju malev“, siis oli selle maleva tugeva-maks nurgakiviks kapten Raudi Juuru metsavendade grupp, kes moodustas maleva 1. pataljoni. (138).

Kolonel Ernst-Friedrich Leithammel (643,lk 44): Kuna paljud metsa-vendadest polnud üldse mitte mingisugust sõjaväelist õppust saanud, korraldasin nende meeste väljaõpet puhtlahingulise väljaõppe alal, nii nagu see antud olukorras võimalik oli. Peale selle korraldasin erilise pioneeride ettevalmistuskursuse veebel veltveebel Graueni (veebel Al-bert Grauen – H.L.) juhtimisel, kes õpetas meestele käsigranaatide te-gemist rattarummudest, samuti teemiinide valmistamist ja nende kasu-tamist. Vajalikku materjali oli külluses saada raba ümbritsevatest kaup-lustest, eriti aga põhja pool raba asuvast Kolu poest, kus leidus lõhke-ainet kivide lõhkumisekes. Nii ei piirdunud me ainult teemiinide valmis-tamisega, vaid tegelikult sulgesime teemiinidega tee, mis Mahtra rabast läbi käis. Oli kavatsus ka telefoniside loomine kogu Mahtra raba ulatu-ses, mis oli 15 km pikk ja 6 km lai, Kolust põhjas kuni Kuimetsani lõu-nas, ja Jalusi külast läänes kuni Kirivallani idas.

Kolonel Ernst-Friedrich Leihammel jätkab (643, lk 45): Ühel päeval ra-porteeris vahipost 4-mehelise salga lähenemisest meie asupaigale. Ot-sustasin isiklikult grupile vastu minna, et selgutada, kellega tegemist on. Ettevaatuse mõttes tuli kaks meest minuga ihukaitsjatena kaasa, kes siis lähenavate ootamata külaliste silmist laskevalmis püssidega põõ-sasse varju jäid, kuna ma üksi neile vastu läksin. Selgus, et tegemist oli sõpradega, mitte vaenlastega. Ootamata külalised olid nimelt nn. „Erna“ grupi mehed raadiosaate- ja vastuvõtujaamaga. Salga juht oli keegi veltveebel õhukaitsest. Nad olid tulnud koos kolonel Kurgi (eversti Henn-Ants Kurg – H.L.) grupiga Soomest nädal või kaks tagasi. Neil oli loodud alatine ühendus Soomega kokkulepitud šifri ja kindlaksmää-ratud lainepikkuse abil. Ühtlasi olid neil ka täpselt samasuguse maa-staabiga kaardid, mille mõõdulised oli Soomes asuvas staabis... Kohe võtsin ühenduse Soomes asuva major Kristianiga (major Aksel Kristian – H.L.), kes oli meie sõjaväeesindajaks Helsingis juba mit-mendat aastat. Esimeses raadiogrammis selgitasin olukorda ja palusin relvi, määrates ära oma asupaiga koordinaatide järgi ja ühtlasi ka ära

298

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

märkides koha, kuhu relvad pidid maha heidetama vastavate valgus-signaalidega. Juba järgmisel päeval oli lennuk kohal ja viskas alla kok-kulepitud kohta kolm langevarju vintpüsside ja laskemoonaga. Suureks õnnetuseks aga katkesid kahel langevarjul nöörid ja nende küljes rip-puvad vintpüssid, kummalgi kümme, kukkusid alla sügavasse rappa ja purunesid osalt. Tervena tuli alla ainult üks kolmest langevarjust ja sel-lega sain ainult 10 tervet püssi ühes laskemoonaga, kuna 20 läks küll korda rabast välja õngitseda, olid aga enamasti täiesti purunenud. Siiski läks meestel korda 12 vigastataud püssi korda seada. Püssidele meis-terdati uued pärad ja isegi õgvendati kõverakspaindunud püssitorusid. Igal juhul olime siiski tunduvalt rikastunud relvadega, kuna relvastus oli meil algul väga nõrk. 250 mehe peale oli meil vaevalt 40 relva, kusjuu-res tuli arvestada ka väikesekaliibrilisi püstoleid ja jahipüsse ning vähe-seid vintpüsse, mis meestel – kaitseliitlastel oli võimalik olnud ära peita. Saatsin kohe välja järgmise raadiogrammi, paludes uut saadetist, kuid see tuli kohale alles pärast seda, kui olime esimese tuleristse juba läbi teinud

„Harju Malev“ tegutses täielise sõjaväelise korra alusel ning, olles sideme loonud ka „Erna“ salgaga, astus ta viimase vahetalitusel raadioühendusse Soo-mega. Siitpoolt anti edasi väärtuslikke luureandmeid, kuna metsavendade napi relvastuse täienduseks saadi jälle vastutasuna kahel korral laskemoona. See toodi metsavendade asukohta õhu teel, allaheidetuna langevarjudega.

Ülevaates metsavendade „Harju Maleva“ tekkimisest ja tegevusest lisa-takse (706, lk 16-18): Kiiresti loodi kontakt kol. Kurg´ile alluva „Erna“pataljoniga, mis asus Kautla rabas. Ühtlasi astuti ühendusse raa-dioteel Soomega, kust Saksa sõjaväe juhatus major Kristiani vahendu-sel õhuteel korduvalt saatis relvi. Nii keskööl vastu 31. juulit jõudis üks lennuk kokkulepitud tulesignaalide kohale, millised olid väljapandud Pädaka jõe sängile. Õnnetuseks katkesid lennukilt heidetud langevarju nöörid ja sellega allavisatud relvalaadungist langes üks kast soolaukas-se. Õnnestus leida vaid kaks kasti... Raadiosaatejaama tõid Mahtra maleva staabile 4 meest Erna grupist, lend.-veebel Siniveer´i (vääpeli (veebel) Kaarel Siniveeri – H.L.) juhtimisel.

Nimetatud side kõrval kavatseti pataljonide ja staabi vahel luua isegi telefoni-side. Kogu raba ümbrus seati pideva valve alla, mõned ohtlikumad kohad, näit. Atla sild ja Järlepa-Mahtra tee mineeriti, peeti ühendust umb. 25 km ida pool

299

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

asuva „Erna“ grupi juhi kol. Kurg´iga, jatkati maleva organiseerimistööd. Meeste arv tõusis pidevalt, ohvitsere oli juba 10. (706, lk 16-18).

Kaarel Siniveer (30.12.1906 Tõdval) õppis lennukoolis, mis jäi aga pooleli. Pärast erruminekut lõpetas ta 1935. aastal purilennu kursuse ja juhendas KL Harju maleva Kuusalu malevkonnas kaitseliidu esimese purilennuki ehitamist. Mootorlenduri kutsetunnistuse sai ta 1936. aastal. Suvesõjas kuulus vääpeli Kaarel Siniveer Erna gruppi. Ta suri 03.09.1971 Saksamaal. (622, lk 437).

Kirjutatakse (299): Punased piirasid raba ja metsa paari nädala kestel, kuid ei julgenud metsa sisse tungida. Mõnede äraandjate kaudu saadi teada ko-had, kuhu metsavendadele toodi küladest toitu järele. Samuti ilmus nende juure kaks punast miilitsameest, kes suutsid endid usutavaks teha. Militsio-näärid jutustasid, et nad on punaste juurest põgenenud ja tahavad endid metsas varjata. Tegelikult aga olid nad salaluurajad ja kadusid metsast varsti. Selle tagajärjeks oli punaste kallaletung...

31. juulil hakkas tulema teateid, mis äratasid kahtlust, et punased on ma-leva asukoha ja suuruse kohta andmeid saanud ja et nendel on kavatsus raba sisse piirata (706, lk 18-19).

3. augusti varahommikul teostuski hävituspataljoni jõuline haarang, mille raskuspunkt oli suunatud Järlepa järve äärde, kus asus „Erna“ grupi raadio-saatejaam. Raba äärtele oli kohale toodud mitu omnibusi ja veoauto täit hävi-tuspataljoni mehi ja punaarmeelasi, kes olid varustatud raskete ja kergete kuulipildujatega. Enne kui Maleva ülema poolt väljasaadetud 13-meheline salk n.-leitn. Türk´i juhtimisel kohale jõudis, langesid Järlepa all kangelaslikus võitluses saatejaama juures viibiv leitn. Saag ja raadiotelegrafist Tobre (stm Eduard Tobre– H.L.). Samal päeval S. Särge küla all võitluses langesid Martin Topaasia, Anton Kont ja sidepidaja karjapoiss, kelle nime kroonikas kahjuks ei leidu. Selles ebavõrdses võitluses näitasid erilist vaprust „Erna“ saatejaama kuulipildur Viikand (stm Bernhard Viikand – H.L.) ja metsavend Eduard Oomer. (596, lk 49, 51; 610, lk 266; 730, l 118; 731, l 6).

Kolonel Ernst-Friedrich Leithammel ise meenutab (643, lk 46): See juhtus augusti esimestel päevadel, kui vastuvõtujaam päev enne seda oli oma asu-paika muutnud, asudes Särgava küla äärde raba põhjaservale. Saatejaama asupaiga vahetamine oli vajalik selleks, et mitte vaenlasele võimalust anda saatejaama kohta kindlaks teha. Nii siis jägmisel ööl, pärast seda kui saate-jaam oli uuele positsioonile asunud, saatsin oma staabiülema lendurleitnnt E. (leitnant Eero Saag – H.L.) saatejaama järjekordset raadiogrammi edasi

300

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

andma Soome, kui äkki järgmisel hommikul kell 5 hakkas tulistamine nii Särgava kui Kirivalla all, hiljem kõlasid paugud ka Mahtra küla suunast. Saat-sin kohe välja ühe lööksalga oma pataljonist Särgava alla appi. Enne aga kui see salk kohale jõudis, olid ründajad, keda oli kohale ilmunud mitmes omnibuses ja arvult võisid olla mitu sada hästirelvastatud hävituspataljonlast, jõudnud juba laiali ajada saatejaama ja kohapealt taanduda, surmates staabi-ülema ja ühe raadiotelegrafisti, peale selle veel kaks meest (seega oli kolonel Ernst-Friedrich Leithammeli andmetel neli langenut – H.L.). Õnneks ei tungi-nud ründajad rabasse sisse, kuna nad seda ei riskinud, oletades rabas leidvat väga tugevat vastupanu. Olin nimelt püüdnud levitada kuuldusi, et meid on rabas 1.000 meest ja et oleme väga hästi relvastatud ja isegi suurtükkidega. Minu kuulujutt oli nähtavasti oma ülesande täitnud ja meie pääsesime hävin-gust, kuna meie ei oleks olnud suutelised end kaitsma äärmiselt nõrga relvas-tuse tõttu. Kuna olukord päris selge veel ei olnud, siis lahingu kestel taandu-sime küla poole, et päästa need 200 relvastamata meest, kes oleks raba rünnaku puhul kahtlemata kõik langenud ründaja ohvriks. Nii pääsesime esi-mesest rünnakust võrdlemisi kergelt, kuna samal ajal ründajad kaotasid lan-genutena 10 meest.

Samuti nimetatakse nelja langenut veel teisalgi (207; 729, l 2): Harju Male-val oli kokkupõrkeid hävituspataljoni meestega ja punaarmeelastega, kusjuu-res tuli kanda ka ohvreid (leitn. Saag, radio-telegrafist Tobre, M. Topaasia, A. Kont). Selle kõrval kirjutatakse aga ka viiest langenust (587, lk 49): Metsa-vendadel oli kaotus kahe mehe näol, kuna samal päeval neil S.-Särge küla juures veel langes 3 meest. Ja veel (296): Augusti algul langes metsavendade seast viis meest, nende hulgas ltn. Saag. Ei ole teada, kas nende viie hulka on arvatud ka metsavendade sidepidaja alaealine karjapoiss, kelle nime ei teata, või veel keegi tundmatu metsavend. Küll on selge, et 3. augustil lange-sid soolahingus Anton Kont, Eero Saag, Eduard Tobre ja Martin Topaasia.

Anton Kont (05.05.1886 Kuivajõe valla Suure-Särje küla Reinu talust. Ta langes 3. augustil Kuivajõe vallas Saule asunduses Jõgila talu maa peal. Surmaregistris on märge: Tapmine laskeriistaga. Anton Kont on maetud Tuhala kalmistule (739).

Eero Saag (31.03.1914) lõpetas lennu- ja sõjakooli ning oli lennusalgas lendur, siis lennuinstruktor. 1938. aastal astus ta Tallinna Tehnikaülikooli (ÜS Estica). 1940. aastal vabastati n-leitnant Eero Saag Punaarmeest. Ta langes 3. augustil Mahtra rabas. (622, lk 353-354; 625, lk 28)

301

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Stm Eduard Tobre (1922) langes Mahtra rabas 08.08.1941 Jalusel), mae-tud EELK Rõngu koguduse kalmistule (601, lk 286; 619, lk 41; 633, lk 12; 737).

Martin Topaasia langes metsavõitluses Mahtra rabas Suur-Sõrje küla all 3. augustil.

N-leitnant Eero Saagi kohta teatakse (315): Lendur-ltn Eero Saag langes 3. aug. Mahtra rabas, juulikuus moodustatud Harju Maleva staabi ülemana Järlepa järve juures, kuhu ta oli läinud soomlastega sidet looma. Koos paari teise mehega liikudes sattus ta seal haarangut tegema tulnud bolševike tule alla. Nendele paarile mehele tõttas küll appi kaks viieteistmehelist salka, kuid need pidid taanduma 300 ründava bolševiku eest, kes olid varustatud kuuli-pildujate ja käsigranaatidega.

Eero Saag oli esialgselt tulevahetuses saanud jalast haavata, roomanud kärbise alla ning sidunud haava kinni. Nagu hiljem selgus, olid bolševikud visanud haavatu peidupaika käsigranaate ning mõrvanud haavatud Saagi veel kuuliga pähe.

4. Tallinna hävituspataljoni staabiülem leitnant Edgar Kostabi (732, l 54 jj;

734, lk 22-24): Ardus, kuhu Kautlast jõudsime, oli pooleteise päevane puhkus. Selle järele saime ülesande puhastada Kirivalla-Särge-Juuru vaheline rajoon (Juuru ja Kuimetsa valla alad – H.L.) bandiitidest. Operatsioonist võtsid osa kõik kolm pataljoni, s. o. meie IV pataljon, Rubinovi (kapten L. Rubinovi 7. Tallinna hävituspataljon – H.L.) ja Grigorjevi (kapten Grigorjevi 20. Kehra hävituspataljon – H.L.) pataljon.

Operatsiooni üldplaan oli järgmine: meie ja Grigorjevi pataljon pidid liiku-mist algama Tamsi-Siugu-Habaja üldjoonelt ja suruma vaenlase vastu Rubinovi pataljoni, kes pidi valvetõkked välja panema Jaluse-Järlepi-Särge üldjoonele. Operatsiooni lähtekohtadele asumine toimus öösel ja hommiku koidikul. Lähtekohtadelt hakkasime liikuma koos Grigorjevi pataljoniga. Maas-tik oli võrdlemisi raske, pinnas soine ja metsane. Teotsesime lõunapoolses sektoris ja Grigorjevi pataljon põhjapoolses, kusjuures meil oli kogu aeg side Grigorjevi vasakpoolse, s.o. meie poolse, rühmaga...

Kõnealusel Grigorjevi pataljoni rühmal aga katkes kohe alguses side oma pataljoniga ja sidet neil ei läinudki korda jalule seada kuni operatsiooni lõpuni. Seega viisid selle haaramisoperatsiooni tegelikult läbi ainult IV pataljon ja eelnimetatud Grigorjevi pataljoni rühm.

302

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Esimene kokkupuude bandiitide salgaga oli meil Kirivalla külast umbes 2 km. lõuna pool. See oli tegelikult 4 meheline vaenlase eelsalk, kes tekkinud tulevahetuses kaotas ühe mehe surnuna, kuna teine langes meie kätte elusa-na. Kahel salga liikmel läks korda põgeneda...

Siis teatasid ettesaadetud piilurid suurema bandiitide salga olemasolust Kirivalla külast umbes 3 km. läänes asuva järve ääres. Kuid vaenlane oli nähtavasti kahe pagema pääsenud mehe kaudu saanud õigel ajal teate meie tulekust ja valgus laiali, hakates väljapääsuteed meie haardest otsima, kuna varsti peale seda hakkas kuulduma püsside ja automaatide tulistamist nen-dest suundadest, kuhu olid ette valvetõkked välja pandud meiega koos teot-seva Grigorjevi pataljoni rühma poolt. Nende poolt tabatigi siis ka kokku 8 meest. Ülejäänud bandiitidel läks aga korda pääseda peamiselt küll selle tõttu, et suurem osa Grigorjevi pataljonist oli ära eksinud (nagu nad hiljem seletasid) ja oma aheliku tiivaga rõngast paremalt poolt tegelikult kinni ei haaranudki.

Osa sellest salgast, nagu järgmistel päevadel selgus, oli valgunud Ahisilla-Ruisikvere vahelisse metsa, osa aga kindlasti puges läbi võib olla teistest kohtadest, kuna meie ja Grigorjevi rühma poolt tabatud meeste seletuse järe-le oli salk olnud mitmekümne meheline. Räägiti koguni 60-70 mehest, kuid kindlat otsa me ei saanudki kätte. Salgal oli olnud kasutada saksa sõjaväe raadiojaam ja täielikud esmaabipaunad, mis langesid meie kätte. Peale selle leidsime metsast ja salga laagrikohast palju sõjaväelise päritoluga seljakotte ning teisi toidumoona kohvreid. Söödava tarvitasime ära.

Tabatute jutu järele, kes olid kohalikud bandiidid, pidi kogu bandiitide salk koosnema ainult kohalikkudest, ümberkaudsetest meestest, kuid sõjaväe raa-diojaama ja seljakottide leidmine lasi oletada, et seal pidi olema ka teist ele-menti.

Omad tabatud lasksime meie peale ülekuulamist maha kui bandiidid, kes meile relvaga vastu astunud, kuna meil oli õigus ja ka vastav korraldus seda teha kui bandiitide säilitamiseks meie erilist vajadust ei leia olevat.

Kõnealuse operatsiooni lõppedes saime korralduse jääda Kolu-Kuivajõe vallamaja-Kose rajooni, et tagada selle rajooni ümbruses käimasolevate kind-lustustööde julgeolekut.

Kaheksa metsaavenna tabamist ja mahalaskmist Mahtra rabas korralda-tud haarangus muud allikad ei kinnita.

303

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Leitnant Edgar Kostabi jätkab (732, l 54 jj; 734, lk 23-24): Juba järgmisel päeval informeeris mind Kolu rajoonis asuva Punaarmee grupi komandör, et tema poolt väljasaadetud piilureid olevat tulistatud Kolu-Tallinna maantee ääres umbes 3 km. Kolust Tallinna poole, kusjuures üks piilureist saanud surma, teine haavata. Selle peale saatsin välja sms. Vireni oma rühmaga, kes tegi haarangu Ahisilla-Ruskvere vahelisel sool, kuid tegelikult kedagi ei taba-nud. Samal õhtupoolikul aga tulistati Punaarmee piilureid uuesti. Ühtlasi sain samal õhtupoolikul kapten Pasternakilt salajase teate, et bandiitide salk, kelle-le teostasime Kivivalla-Särge sool haarangu, olevat uuesti hakanud samasse rajooni koonduma.

Saadud korralduse alusel teostasin veel samal ööl uue haarangu Kivivalla-Särge rajoonis. Haarangul aga suuremaid tagajärgi ei olnud. Märkasime küll 5-6 mehelist salka, keda aga ei läinud korda tabada. Ainult ühest heinaküünist tabasime mobilisatsiooni alla kuuluva Krulli töölise, kellega oli kaasas soome rahvusest naisterahvas. Kummagi juurest sõjariistu ei leitud... Mehe juurest leidsime saksa sõjaväe poolt levitatava venekeelse lendlehe, n.n. propuski, üleminekuks sakslaste poole... Mehe ütluse kohaselt olevat kõik selle rajooni bandiidid niisuguste propuskitega varustatud... Mõlemad tabatud andsime Riikliku Julgeoleku korraldusse.

Leitnant Edgar Kostabi oli Eesti kaitseväes viimati suurtükiväes (6. suur-tükiväe grupis) patareiülema abi, pärast juunipööret oli väeosa poliitjuht, juuli-kuust 1940 EK(b)P liige (732, l 54 jj; 734, lk 22-24).

Ülevaates metsavendade „Harju Maleva“ tekkimisest ja tegevuses nendi-takse (706, lk 18-19): Et relvade vähesus end tunda andis, siis taanduti koos umbes 200 relvastamata mehega sügavamale rabasse, et oodata õhuteel uute relvasaadetiste saabumist. 8. augustil saabuski lennukilt teine ja suurem saadetis relvi. Samal päeval tuli ka teade, et Saksa üksused on jõudnud Vahastusse, mis asub umb. 20 km lõunapool.

Selle teate peale tuli Maleva ülem samal päeval rabast välja ja asus oma kuuekümne relvastatud mehega Tamsi ja Siuge küladesse, kus heisati Eesti lipud. Sinna hakkasid rabast kohe koonduma ka relvastamata mehed. Välja-saadetud 13-meheline luuresalk n.-ltn. Türk´i juhtimisel vallutas Habaja mõisa ja asus selle alla kaitsepositsioonile.

Juuru vald vabanes enamlastest 22. augustil 1941 (586, lk 338).

22. augustil langes Juuru valla Vankse külas Mällo talu juures lahingus Harald-Aleksander Viikmaa (05.03.1912) Juuru valla Helda küla Andrese

304

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

talust, surmaregistris on märge: langes lahingus punaarmeelastega. Ta on maetud EELK Juuru koguduse kalmistule. (619, lk 22; 739).

Kaks aastat hiljem, 28. juulil 1943 toimus Omakaitse Harju maleva asuta-mise päeva puhul Juurus suurem metsavendade kokkutulek (337). Meenutati Suvesõja võitlusi ning mälestati langenud staabiülemat leitnant Eero Saagi ja teisi (207).

Keila vald

Esimene relvastatud väljaastumine nõukogude võimu vastu Eestis oli Keila lähedal sõja puhkemise päeval, 22. juunil 1941 (630, lk 41). Nii algas Suvesõda Harjumaal juba suure sõja esimesel päeval, kui Keilas Marin Lutheri ausamba lähedal tulistasid kaks noorukit möödasõitnud punaväe autosid (214; 275).

Niipea kui raadiost sai teatavaks sõja puhkemine NSV Liidu ja Saksamaa vahel, ruttas sõja algusest oma küla rahvale Vääna-Peetris teatama 16aastane nooruk Arnold Väljamäe. Temaga seltsis samast külast 18 aastane Endel Taimsaar. Nad sõitsid oma ümbruse talumehed läbi, tea-tasid sõja puhkemisest ja ütlesid, et relvad tuleb nüüd peidukohast välja tuua ja valmis seada. (212; 291).

Juba sama päeva õhtul Arnold Väljamäe, kes ei suutnud end hoida, avas Keila lähedal tule punaväelastele. Sõites Keilast välja ühel eesti autol, tulistas ta sellest järgemööda kuut vastusõitnud punaväelaste autot... Siis lähenes Tallinna poolt venelaste soomusmasin. Väljamäe ja temaga kaasas olnud Endel Taimsaar põgenesid.

Nüüd järgnes rida haaranguid ja arreteerimisi. Punaväelased toimetasid läbiotsimisi kahtlustatavais kortereis Keilas ja Väänas. Kohalike elanike tead-mist mööda olevat vaid Väljamäe talust Väänas ja Vederike juurest Keilas saadud kätte relvi. Arreteeriti aga hoopis rohkem inimesi... (212; 291).

Kahe nooruki relvaga väljaastumine saatis ennem kahju kui kasu, põhjus-tades punaarmee jõukude suurt haarangut, mille tulemuseks oli üheksa eest-lase hukkumine. Ometi näitas see traagiline sündmus meie rahva hinges peituvat ürgviha punaste rõhujate vastu. Ja iseloomulik – esimesed lasud suunati punaväelaste pihta just neist rahvakihtidest, keda enamlik võim ütles õnnelikuks teha tahtvat. (291).

On teada, et Paldiskis teostas sõjatribunal oma esimese väljasõiduistungi Peetri tän 43 endises pr. Õnnise eramajas, kus 28. juunil 1941. a. mõisteti

305

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

surma 8 eestlast. Sama maja õuel asusid viletsad kuurilobudikud, kus sur-mamõistetuid ja kohtusse kutsutud tunnistajaid ööde-püevade kaupa kinni peeti.

Teisipäeval, 1. juulil andis punaste ajaleht Kommunist ajalehe esiküljel teada (355): Punalipulise Balti Mere Laevastiku (PBML – H.L.) sõjatribunaal vaatas läbi kinnisel kohtuistungil 28. juunil 1941. aastal Paldiski linnas bandiitidejõugu süüasja, kes olid pannud toime raske kuriteo riikliku julgeoleku vastu.

On tehtud kindlaks, et süüalused Vederik Karl, Vederik Bernhard, Taimsaar Johann, Kalda-Krims Agu, Brido Arnold, Höglis Arnold, Teimann-Rannit Karl ja Väljamäe Arnold, kes olid varem mitmesuguste kodanlik-rahvuslike, töötavale rahvale vaenulike organisatsioonide liikmeiks, moodus-tasid kontrrevolutsioonilise jõugu.

Samal ajal kui Nõukogude Eesti töötav rahvas võtab kõik abinõud tarvitu-sele, et abistada Punaarmeed ja Punalaevastikku fašismi purustamisel, see kontrrevolutsiooniline jõuk sooritas terroristlikke kallaletunge Punaarmee ja laevastiku võitlejaile.

Nii 22. juuni õhtul Väljamäe Arnold ja Taimsaar Endel tulistasid Keila alevi lähedal autot punalaevastiklastega ja surmasid vanemseersant Sinkovi. Sa-mal päeval Väljamäe tulistas teist autot ja haavas juhti Klamm´i, samuti ka kaht sõitjat – abielupaar Marmor´eid.

Bandiit Taimsaar Endel haavas revolvrilaskudega punaarmeelasi Andrejevit ja Vassiljevit. Punaarmeelste vastulaskudega surmati bandiit. Läbiotsimisel leiti süüaluste taludest laskeriistu – vintpüsse, revolvreid ja sadu padruneid.

Punalipulise Balti mere laevastiku sõjatribunaal, teinud kindlaks kaebe-aluste Väljamäe Arnoldi, Kalda-Krims Agu, Brido Arnoldi, Vederik Karli, Vederik Bernhardi, Taimsaar Johanni, Höglis Arnoldi ja Teimann-Rannit Karli süü, mõistis neile kõrgeima karistuse – mahalaskmise varanduse kon-fiskeerimisega.

Kohtualusele Väljamäe Mihkel, kes teadlik süüaluste kontrrevolutsioonilis-test kuritegudest ega teatanud sellest võimudele, mõisteti kümme aastat vabadusekaotust poliitiliste õiguste kaotamisega viieks aastaks ja isiklikult temale kuulunud varanduse konfiskeerimisega. Sõjatribunaali otsus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

306

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Surmamõistetuist olid 3 meest Keilast: 38-a. elektrimontöör Karl Vederik, ta abiline 30-a. Bernhard Vederik ja kohaliku riidevabriku tööline 40-a. Arnold Heglis (surmaotsuse ametlikus tekstis kirjutatud Höglis). Ülejäänuist Karl Teimann-Rannit, 60-a. mees, oli põllumees Paldiski lähedalt, teised kõik väiketalupidajad Vääna-Peetrist (15 km Keilast), neist J. Taimsaar 55-aastane (Helgise võõrasisa), A. Kalda-Krims 40-a., A. Brido 29-a. ja Arnold Väljamäe 16-aastane (10 aastaks kinnimõistetud Mihkel Väljamäe poeg). (291).

Kirjutatakse (587, lk 48): Esimene väljastumine Harjumaal toimus küll juba sõja puhkemise päeval, 22. juunil, kuid selle tulemused on kurvad – järgnes rida surmaotsuseid kommunistliku Baltimere laevastiku sõjatribunaali poolt Paldiskis.

Keila sündmustest vestab kriminaaltoimiku materjalidele toetudes Mati Mandel (615, lk 44-50): Kriminaaltoimiku andmetel läksid Peetri küla mehed Arnold Brido ja Agu Kalda 22. juuni päeval Viljamäede juurde Nurme tallu. Seal olid juba ees Oskar Tappo ja Endel Taimsaar. Mihkel Väljamäe pakkus kõigile õlut. Kuuldus sõja puhkemisest oli juba levinud. Ühel hetkel võttis Arnold Välja-mäe isa keelust hoolimata räästa alt vintpüssi ja kaevas maast välja pudeli padrunitega. Kui isa ja teised õuesolijad tahtsid püssi ära võtta, jooksis poiss minema. Brido hilisema tunnistuse kohaselt oli poiss seejuures karjunud, et vaja minna sõdima Punaarmeega, kuna terve Keila hakkab vastu.

Arnold Brido ja Ago Kalda läksid algul koju, hiljem siirdusid aga Bernhard Vederiku juurde All-Trahterisse raadiost uudiseid kuulama.

Arnold Väljamäe ja Endel Taimsaar jõudsid kell 18 paiku Paldiski maan-teele Martin Lutheri mälestussamba juurde. Arnold Väljamäe olnud siis juba parajalt purjus. Nooruki enda hilisema tunnistuse kohaselt jättis Taimsaar tema vintpüssiga Punaarmee autosid varitsema, ise läks aga Keilasse. Arnold Väljamäe tulistaski siis kohe esimest Paldiski poole sõitnud sõduritega autot. See sõitis pidurdamata edasi. Siis peatas nooruk käetõstega Tallinna suunas sõitnud veoauto ja istus selle kasti. Seal tulistas ta kolm lasku vastu sõitnud inimestega veoauto pihta. Laskusid kuulnud autojuht oli öelnud, et veel on vara lasta, tuleb oodata, kuni aeg tuleb.

Umbes kuus kilomeetrit Keilast, Pihuoja kandis peatas Arnold Viljamäe au-to, ronis kastist maha, viskas vintpüssi ja ülejäänud padrunid minema ning hakkas tagasi Keila poole astuma. Siis peatas ta Tallinna poolt tulnud auto-bussi ja sõitis sellega edasi. Enne Keilat tuli nooruk bussist maha ning läks

307

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

All-Trahterisse Bernhard Vederiku poole. Seal olid ees Endel Taimsaar, Arnold Brido, Agu Kalda, Bernhard Vederik ja Viktor Prank. Endel Taimsaare küsimuse peale, kas Viljamäe tulistades kedagi ka tabas, oli noormees vasta-nud, et tulistas kahte masinat, kuid tagajärgi ei tea. Peagi saabus Keilast Bernhardi vend Karl Vederik ja küsis maja eest kaduma läinud jalgratta järele. Arnold Viljamäe ütles, ei oli üht jalgratast näinud kraavis Martin Lutheri mäles-tussamba lähedal. Järgnevalt läksid Arnold Väljamäe ja Endel Taimsaar seda oma ratastel sõites ära tooma.

Kraavist leidsidki noorukid kadunud jalgratta. Selle võttis teiseks rattaks Taimsaar ja mõlemad alustasid tagasisõitu. Kahe rattaga sõitnud Taimsaar jäi Väljamäest maha. Maanteele olid aga vahepeal ilmunud madrused, kes pida-sid noormehe kinni. Viimane rabeles end nende käest lahti, haaras põuest püstoli ning haavas tulistades madruseid. Puhkes tulevahetus, milles Endel Taimsaar sai surma. Kaugemalt nägid seda ka Brido ja Krims, kes olid taht-nud hakata All-Trahterist koju sõitma, kuid laskmist nähes end kraavi peitsid. Hiljem õnnestus neil siiski koju jõuda.

Selle seiga kohta kirjutatakse muudes allikates teisiti (212; 291): Väljamäe ja Taimsaar pääsid üle põldude Keilasse. Endel Taimsaar oli aga päeval ümber sõitnud Keilast kaasavõetud Karl Vederiku jalgrattaga, mille ta oli va-hepeal peitnud Keila lähedale maanteekraavi Martin Lutheri mälestusamba lähedale.

Õhtupoolel ta läks sellele järele. Arnold Väljamäe, kes kogu päeva oli Taimsaarega kaasas olnud, läks nüüdki kaasa, kuid ettevaatuse pärast teata-va maa Taimsaarest tagapool, et vältida võimalikke üllatusi kahele korraga.

Oma kohkumiseks ta märkas, et järele sõidab veoautotäis laskevalmis püssidega vene sõdureid. Õnnekombel suutis ta end peita maanteekraavi, kuid Endel Taimsaarele kihutas auto otse järele.

Autost avasid venelased Taimsaarele kuulipildujatule. Kümneist kuulidest läbipuuritud langes Taimsaar maha. Maanteekraavist nägi Viljamäe, kuidas venelased tulistasid veel maaslamajat ja siis tääkidega purustasid metsikult ta laiba.

Väljamäel õnnestus hiilida oma peiduurkast üle põldude Keilasse.

Ka mujal kinnitatakse, et Endel Taimsaare tulistasid venelased surnuks kuulipildujast (587, lk 48).

308

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Öösel kella ühe paiku tuli Arnold ja Ludmilla Helgiste majja Keilas Arnold Väljamäe ja palus luba ööbima jääda. Üsna ärritatud olekus noormees oli rääkinud, et ta tulistas punaarmeelasi ning nood tulistasid ja vist tapsid Endel Taimsaare.

Endel Taimsaare laip viidi punaarmelaste poolt vallamajja tuvastamisele.

23. juunil arreteeriti ja kuulati üle Arnold Viljamäe. Selgunud oli, et Arnold Väljamäe oli varasemal autosõidul vintpüssilaskudega tapnud seersant Sinkovi ja haavanud kaitseehitise töölisi, Magda ja Paul Marmoreid ning auto-juht Klammi.

Arnold Viljamäe tunnistas ülekuulamisel, et punaarmeelaste tulistamise idee olevat tulnud Endel Taimsaarelt. Tema, olles samuti meelestatud Nõu-kogude võimu vastu, jäänud sellega kohe nõusse. Padrunid olevat ta saanud Taimsaare onult Karl Rannalt...

Arnold Väljamäe rääkis kõigist, kes olid kuidagi Nõukogude võimu kritisee-rinud. Nii sattusidki nüüd löögi alla naabrid Peetri külas: Tominga talust pärit Arnold Brido, Pärna talu perepoeg Agu Kalda, Liivaku talu peremees Johann Taimsaar (sünd. Teimann) ja tema juures ajutiselt elanud vend Karl Ranna (sünd. Teimann), perekond Villad Keskküla talust ning vennad Vederikud Keilast.

Mihkel Väljamäe oli poeg Arnoldi jutu järgi kommunistlike vaadetega. Veendunud Nõukogude võimu vastane olnud aga Arnold Väljamäe tunnistuse kohaselt Karl Ranna.

Uurija küsimusele „Kes olid mässu algatajad?“nimetas Arnold Viljamäe Karl Rannat, Johann Taimsaart ja viimase poega Endel Taimsaart. Nemad olevat rääkinud, et kui algab sõda, tuleb kohe organiseeruda ja Nõukogude valitsus ning kommunistid juurtega välja kiskuda.

Sellele ülestunnistusele tuginedes arreteeriti 23.-24. juunil Bernhard ja Karl Vederikud, vennad Karl Ranna ja Joann Taimsaar, aga ka Arnold Brido, Agu Kalda ning Mihkel Väljamäe. Arreteeriti veel Endel Taimsaare poolvend Arnold Helgis...

Toimusid läbiotsimised. Arreteeritud viidi Paldiskisse, kus algas asja uuri-mine. Sinna viidi ka Arnold Helgise naine Ludmilla, Taimsaarte naaber Emilie Villa ja veel mõned isikud, kelle nimesid ei ole õnnestunud kindlaks teha, sest viited neile toimikus puuduvad.

309

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Helgise Arnoldi naine Ludmilla arreteeriti ka. Naine oli olnud enne venela-sega abielus, oskas vene keelt, aga varjas seda... Rääkis enda välja. Talle oli öeldud, et mingu rahulikult koju, et mees on juba kodus. Oma meest ei näinud ta aga ei Paldiskis ega üldse enam.

Ludmilla viibis kolm ööd-päeva Paldiskis. Teda oli ähvardatud ka maha-laskmisega. Selle ajaga muutusid naise juuksed lumivalgeteks. Paar päeva olevat kinni peetud ka koolijuht Konrad Preemi.

Peasüüdlane Arnold Väljamäe rääkis ülekuulamistel ka teistest isikutest, kes olid Karl Vederiku juures käinud ning „kontrevolutsioonilise iseloomuga“ jutuajamistest osa võtnud. Ilmselt tema tunnistuse põhjal hakkas Julgeolek kohe jahtima Karl ja Bernhard Vederike vendi Augustit ja Antonit. Nood jõud-sid arreteerimistest kuuldes siiski pakku minna ning suutsid end sakslaste tulekuni Jälgimäe kandis varjata. Mõlemad astusid sakslaste tulles moodusta-tud Omakaitsesse ning osalesid Punaarmeega peetud lahingutes. August Vederik sai lahingus surma, Anton suutis end 1952. aastani varjata. Siis ta arreteeriti...

Anton Vederik (1907 Keila vallas) arreteeriti 15.09.1952 Hiiumaal Kõrgessaare vallas Ristnal, tribunali otsus – 25 aastat sunnitööd (vähendati hiljem 12 aasta ja 6 kuule) (618, lk 572).

Arnold Helgise naine Ludmilla Helgis meenutab üleelatud õudusepäevi (212: Oli pühapäeva õhtu. Järsku oli kuulda laskmist. See kostis Lutheri mä-lestussamba poolt. Veidi hiljem jooksis meie väikese majakese õue Vääna Peetri poiss Arnold Väljamäe. „Teate, mis?“ tuli ta suust erutatult, „Endel lasti praegu maha!“ Ta oli näinud seda maanteekraavist. Meile oli see otse usku-matuna näiv uudis. Kuid hommikul kõneles Arnold kõik, mis eile oli juhtunud...

Otsustasin ise minna Väänasse, mis asetseb umbes 7 km Keilast. Kui ma jõudsin Taimsaarede maja juurde, nägin seda ümberpiiratuna. Vähemalt 20 punaarmeelast pidas vahti õues, uksel, väravais, maja ümber. Mina majja ei pääsenud. Pöördusin linna tagasi. Aga ma ei jõudnud koju, sest veidi maad enne linna jõudmist sõitis mulle tagant järele taksiauto. Mind käsutati sõidu-kisse ja viidi Väänasse tagasi. Seal oli õu endiselt täis punaväelasi. Trepil seisis ohvitserivormis mees, kes esitas mulle küsimuse: „Kus on Teie mees?“ – „Tööl“. Punaväelane muigas. Mul polnud aimu, et mu mees juba oli arretee-ritud töö juurest vabrikus. Veidi hiljem näen, et toast tuuakse vahtide vahel välja Endeli isa Johannes Taimsaar. Ta oli alles hommikul ühe sugulase ma-

310

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

tustelt koju jõudnud ega olnud üldse teadlik sellest, mis eile õhtupoolel oli jutunud. Ta asetati koos minuga autosse ja meid viidi Keilasse.

Oli juba hilisõhtu. Mul hakkas külm. Olin vaid õhukeses kleidis. Palusin lu-ba kodunt palitu tuua. Üks politruk tuli minuga kaasa. Kogu tee ta revolver oli laskevalmis. Õues leidsin oma 20-aastase poja Udo. Ta teadis juba, et isa on arreteeritud. Nähes nüüd mind vahistatuna, puhker ta nutma... Ma ei saanud teda trööstida... Kui ma toas otsisin oma palitut, peksis politruk korduvalt revolvriga mulle vastu ribisid ja päris: „Kus teie mees on?“

Miilitsahoone ees näen: majast tuleb välja mu mees. Ta viiakse autusse. Samasse autosse käsutatakse mindki. Autos püüdis mees mind trööstida: „Naine, ära kurvasta! Õigus võidab. Me pole midagi kurja teinud. Meile ei tehta midagi...“. Ma tahtsin talle vastata, kuid üks valvureist keeles selle kärki-valt, järsult...

Paldiskis mahutati meid Muulimägede juures Õnnise tühjadesse kuurides-se. Iga vahialune omaette kuuri. Peeti meid seal ööd-päevad läbi... Üks vene militsionäär toimetas nii, et mind viidi kuurist tuppa. Seal oli öösiti soojem...

Kord öösel, kella 24 paiku valvuri saatel õue pääsenud nägin veel kord oma meest. Ta pilk oli elutu. Kas ta teadis, et ta kohta oli juba surmaotsus tehtud...

Varsti käsutati kõik mehed kuuridest veoautosse. Nad läksid. Valvesõdur ütles: „Viiakse mahalaskmisele.“

Vastu hommikut tuli ülemale telefonikõne. Võisime seda kuulata kõik 3 va-hialust, kes olime seal toas: Mihkel Väljamäe (kes mõisteti 10 aastaks vaba-dusekaotusele), keegi noormees ja mina. See noormees oli tabatud ka 22 juuni õhtul laskmispaiga juurest, kuhu ta oli juhuslikult sattunud ja kus ta kogu juhtumit pealt nägi. Linnas kutsuti teda Tuterma Eeriks. Nüüd näis ta olevat teistest vahialustest eelistatumas olukorras. Teda koheldi korrektsemalt ja talle toodi vahetevahel valget paberit, kuhu ta korduvalt midagi üles märkis ja selle siis venelastele andis.

Nüüd olime kõik ühteviisi huvitatud, kas telefoni kaudu ei tehta korraldusi meie suhtes. Ja tõesti: jutt oligi meist. Saime aru, nagu oleks kästud üks meist vabaks lasta, 2 aga Tallinna saata... (Ludmilla Helgise jutustusest ei ilmne, millal ja kus ta vabastati – H.L.). Käisin pärast Paldiski vabastamist maha-laskmise kohta vaatamas. Kiriku seinas olid tõesti kuulijäljed. Seinal leidus

311

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

isegi verepritsmete jälgi. Kuhu aga hukatute laibad olid pandud, on jäänude tänini teadmatuks.

Kõik 23. juunil 1941 arreteeritud mehed Arnold Brido, Arnold Helgis, Agu Kalda, Karl Ranna, Johannes Taimsaar, Bernhard-Elmar Vederik, Karl-Mihhail Vederik ja Arnold Väljamäe lasti 28. juunil 1941 tehtud tribunali otsuse alusel maha Paldiskis (621, lk 172-173, 176-177, 178-179; 615, lk 48-50).

22. juunil 1941 tapeti Keilas Endel Taimsaar (18 a) (621, lk 236), Mihkel Väljamäele mõistis sõjatribunal 10 aastat sunnitööd.

Arnold Brido (1907) elas Keila valla Vääna-Peetri külas Tominga talus, oli lukksepp ja KL Keila malevkonna malevlane (621, lk 172-173).

Arnold Helgis (1901) (Joannes Taimsaare kasupoeg) elas Keilas Pae tä-naval öötas Keilas Hermanni vabrikus kangapesijana ja oli Keila linnavolikogu liige (275; 621, lk 172-173).

Agu Kalda (endine nimi August Krims) (1912) oli Keila valla Vääna-Peetri küla Pärna talu perepoeg (621, 172-173).

Karl Ranna (Rannit) (end Teimann) (1883) elas Padise valla Ohtra küla Raja talus (621, lk 176-177).

Johannes Taimsaar (end Teimann) VR II/3 (04.05.1889-28.06.1941), elas koos poja Endel Taimsaarega Keila Vääna-Peetri küla Liivaku talus (621,

lk 176-177).

Bernhard-Elmar Vederik (1909) elas Keilas, endises kõrtsihoones (All-Trahteris), oli kuue lapse isa, elektrik, kaitseliitlane ja VTÜ liige, parandas mootorrattaid ja tegi puutööd (meisterdas suuski) (275; 621, lk 178-179; 701, lk 27).

Karl-Mihhail Vederik (1902) elas Keilas, Tallinna mnt 2, oli elektrik ja peenmehhaanik, KL Keila malevkonna relvur ja VTÜ liige. (275; 701, lk 27).

Mihkel Väljamäe (1896) Keila valla Vääna-Peetri küla Nurme talu pere-mees, kadus igaveseks vangilaagrisse (275).

Arnold Väljamäe (21.08.1925) (Mihkel Viljamäe poeg) elas Keila valla Vääna-Peetri küla Nurme talus (618, lk 596; 621, lk 178-179).

Paldisklased mäletavad (212; 349; 351): Enamlaste sõjatribunal töötas Paldiskis Peetri 43. Sama Õnnise maja õues on vanad puukuurid, kus sur-mamõistetuid ja teisi ülekuulamisele kutsutuid ööd-päevad kinni peeti. Veidi maad edasi paistab pargi puude vahelt kohalik EELK kirik. Sama kiriku seina ääras hukatigi need 8 õnnetut keilalast. Kiriku seinas on praegugi näha kuuli-

312

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

jälgi. Kõik need 8 meest lasti maha Paldiski Luteri kiriku kivimüüri ääres. Neid süüdistati relvastatud vastuhakus punaväele. (586, lk 207-208).

Veel kinnitatakse (291; 587, lk 48): Surmamõistetud hukati kõik Paldiski lu-teri-usu kiriku müüri ääres, millest hiljem leiti kuulide ja verepritsmete jälgi.

Millal toimus hukkamine, ei ole täpselt teada. Nii kinnitatakse, et surma-mõistetud lasti 30. juunil 1941 sõjatribunali otsusel maha (701, lk 27). Teisal märgitakse, et hukkamine toimus 28. juunil 1941 (615, lk 50-51). Hukatute matmispaik on siiani teadmata (275). See väide ei riimu Vabadussõja vete-rani kprl Johannes Taimsaare VR II/3 kohta Eesti Vabaduse Risti kavaleride registris tehtud täpsustamata märkega, et ta on maetud Paldiskis (590, lk 53).

Tuleb mõista, et noorukite Endel Taimsaare ja Arnold Väljamäe tegu sõ-ja esimesel päeval ajendas viha venelaste vastu ja tahe võidelda võõrvõimu vastu. Kuid sellel mõtlematul ja purjuspäi toimepandud teol olid eestlaste jaoks koletud ja traagilised tagajärjed. Punaväelaste autode tulistamisel haa-vati kahte sõijat Magda Marmorit ja Paul Marmorit ning autojuhti Klemmi (tema kohta ei ole teada, kas tegu oli punaväelase või eraisikuga), Arnold Väljamäe puhtsüdamlik ülestunnistus ja tema ütlused olid tribunali jaoks alu-seks kaheksa mehe surmamõistmisel ja oma isa Mihkel Väljamäe Siberisse saatmisel, samuti Ludmilla Helgise arreteerimisel ja Emilie Villa süüsta-misel. (275).

Emilie Villa (1897 Keilas), arreteeriti 29. juunil 1941 Harku vallas (teda süüdistati VNFSV KrK § 58-11 järgi kontrrevolutsioonilisest kuriteost mittetea-tamises), tribunali otsus 01.07.1941 6 aastat sunnitööd Permi obl Ussollagis (615, lk 50; 618, lk 586).

Kohila vald

Kirjutatakse (376): Barbaarne küüditamine oli signaaliks meestele metsa minekuks. Kuna Kohila ja ümbruskond oli metsarikas, valgus Kohila rahvast mitmesse paika, kus hiljem, kui metsavendade juurdevool mobilisatsioonide tõttu suurenes, tekkisid suuremad grupid. Lohu-Rabivere soos oli varjul 80 meest, Mahtras kuni 300, Pahkla-Angerjal 50 meest (Pahkla on küla Kohila vallas mõlemalpool Kohila-Kolu maanteed – H.L.).

Ümbruskonna avarad metsad võimaldasid mõnelgi mehel leida varjupaika ja jääda kodumaale. (460).

Üks suuremaid metsavendade laagreid sõjasuvel oli Rabivere soos, um-bes 3 km Lohu raudteejaamast. Laagris leidis varju üle 80 mehe, kes olid põgenenud mobiliseerimiste ja arreteerimiste eest. Laagriülem oli Kohila tee-

313

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

meister Arakas (lipnik Arnold Arakas – H.L.), laagri intendandiks kohalik talunik Kõrv.

Rabivere küla asub Kohila vallas Hagerist lõunas Kodila maantee ääres. Lohu küla on Kohila vallas, Keila jõe keskjooksul, Tallinna-Rapla maantee ääres.

Rabivere metsavendade esimene tuleristimine toimus Rapla lahingus, kus nad pidasid tundide kaupa vastu vaenlase tohutule ülekaalule... ja kust nad taandusid, kaotades kaks meest. Hiljem asus rida Rabivere metsavendi rinde-le, kus võitlevad praegugi edukalt. Erilise tänutundega asutasid metsavennad kohapealset põllupidajat Kõrvi, kes hoolitses laagri toitlustamise ja relvasta-mise eest, samuti varjates mitmete metsavendade perekondi (260).

Ja veel (394): möödunud suvel sai eriti kuulsaks Rabivere Kõrv oma met-satalus. Tema juhtis metsavendade toitlustamist ja varustamist. Punased vedasid tema talu vara laiali, põletasid maha neli heinaküüni. Kord metsas sattus ta silm-silma vastu politrukiga. Kõrvi relv oli kiirem ja politruk jäi surnu-na maha. Kuid põõsa taga olin veel teine politruk, kes jõudis enne jalgalask-mist siiski ka Kõrvi põse läbi lasta.

Metavendluse ohjeldamiseks paigutati hävituspataljoni osa Kohila algkooli, kust siis punabandiidid tegid haaranguid ja kimbutasid teekäijaid (376).

23. augusti õhtul oli Kohila punastest puhas ja esimesed saksa sõjaväela-sed jõudsid kohale 24. augusti hommikul. 25. augustil 1941 loodi Rabivere metsavendade juhi lipnik Arnold Arakase juhtimisel Kohila Omakaitse. Kokku tuli 150 meest. Omakaitse võttis valla juhtimise oma kätte, seati vabrikute (Kohila paberivabrik ja Salutaguse pärmivabrik) juurde valve. (376; 632, lk 251).

Kohila Omakaitse kompül oli leitnant Aleksei Roosileht (530).

Leitnant Aleksei Roosileht (11.10.1904 Kohila vallas) deserteerus Puna-armeest, osales Suvesõjas, arreteeriti 17.11.1946. Ta suri 24.04.1970 Tallin-nas. (617, lk 452; 625, lk 27).

Pühapäeval, 26. juulil 1942 toimusid Kohilas metsavendade Harju Maleva asutamispäeva tähistamiseks laiaulatuslikud pidustused Kohila koolipargis. Pidustused algasid Vabadussõjas langenute mälestusamba taasavamisega. (298). Metsavennad tulid kokku vanale laagriplatsile, kus olid veel alles mullu-sed okstest valmistatud onnid. Lageda taeva all peeti aktus, kus kõneles laagri komandant, reservohvitser, Kohila teemeister Arakas. Lahinguis lange-nud ja surma läbi lahkunud kaasvõitlejate mälestuseks lauldi Isamaaa ilu

314

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

hoieldes... Hagudi metsavendade poolt tõi tervitusi Kohila jaoskonnaarst dr. Ernesaks. Meenutati Kohila ja Salutaguse (Salutaguse on küla Kohila alevist idas – H.L.) metsavendade unustamatut abistajat Jüri Vainot. (737).

23. augustil 1942 peeti Kohilas vabastuspäeva – möödus aasta valla va-banemisest enamlastest.

Kolga vald

Kolga valla mehi oli metsas küüditamispäevadest peale. Küüditamise tõttu ei julgetud enam kodus magada, vaid ööbiti küünides ja metsas, varjati endid metsas ja kodu lähedal kaevatud koobastes ja heinakuhjades.

Kindlad metsavendade koondised tekkised alles mobilisatsiooni ajal. Algul koguneti mõnemehelisteks gruppideks, mis hiljem olude sunnil suurema jul-geoleku saavutamiseks ühinesid suuremateks laagriteks, kus valitses kindel sõjaväeline kord ja organisatsioon. (222). On teada (222): 21. juuli hommikul peeti Valgejõel Veski talu juures jõe saarel salajane koosolek, millest osa võttis umbes 15 meest. Otsustati üksmeelselt mitte kaasa minna mobilisat-siooni nime all väljakuulutatud küüditamisega. Loodi kontakt Kõnnu ja Kolga küladega, kus oli peetud samasuguseid koosolekuid. Saadeti välja vaatlejaid mobilisatsiooni kogunemispinktidesse, et selgeks teha, kuipalju mehi ära läheb ja kes nimelt. Samuti määrati kindlaks salga juhtide järgmine nõupida-mine.

Algelisele relvastusele vaatamata kavatseti venelaste vastu aktiivselt välja astuda. Relvad olid küll puudulikud, kuid hädakorral küllaltki tõhusad vähema-te kallaletungijate jõukude tagasilöömiseks. Kolga vallas oli kaitseliidu likvi-deerimise ajal suudetud päästa vaid mõned väikesekaliibrilised spordipüssid ja umbes 6000 inglise püssipadrunit. Sõjapäevil läks osa spordipüsse kadu-ma, kuna padrunid said jagatud metsavendadele. (222).

Metsavendluse alguseks võib nimetada sõja puhkemise järele väljakuulu-tatud mobilisatsiooni. Mehed, kes Nõukogude võimu käsule vastu hakkasid ja end mobilisatsioonist eemale hoidsid, olid teadlikult näidanud, et nad kommu-nistlikku korda ei tunnista. Nõukogude poolt väljakuulutatud mobilisatsioon nurjus Kolga vallas täielikult. Seda olukorda iseloomustab kõige paremini Harjumaa sõjakomissari major Zjulevi kiri 4. aug. 1941. a. Kolga valla täitev-komiteele, kus antakse käsk kinni võtta abinõusid valimata vallast mobilisat-sioonist kõrvale hoidnud 29 noort kutsealust ja 221 vanemat mobilisatsiooni-ealist meest. (222).

315

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Algul püüti metsas olijaid välja meelitada mesimagusate lubadustega, lu-bades kõik andestada, see aga ei annud mingeid tagajärgi.

Järgnesid karmimad korraldused ja ka ähvardused. Metsades varjajad tunnistati bandiitideks, keda tabamisel armutult tapetakse ja kellede perekon-nad ning varandused hävitatakse. Ka need ähvardused ei suutnud meeste meelt murda. Vastupidi – vabamat tegutsemist ihkavad mehed kogunesid Narva maantee äärsetesse metsadesse, olles valmis jõuga venelastele vastu hakkama. Kohalikest meestest tekkis nn „Põhjalaager“. Abiks ja sidepidami-seks olid kohalikud vanemad mehed. (222).

Ligemale kuu aega möödus metsavendade elu ilma suuremate häireteta. Toitu ja muud vajalikku toimetasid metsa peamiselt naised, kes käisid heina-tööl ja lehmalüpsil ja sel moel vajalikud tarbed panid kokkuräägitud paikades-se. (222).

Suurem metsavendade rühmitus oli Loksa metsades, Vihasoo, Sillaotsa, Valgejõe ja Lasna külade vahel rabas (222).

Kolga ümbruses tegutses leitnant Henn Läänsoo paarikümnemeheline sissisalk (251).

Henn Läänsoo (14.07.1908) teenis pärast sõjakooli lõpetamist 6. Üksikus jalaväepataljonis ja sidepataljonis ning osales 21. juunil 1941 sidepataljoni ja punaväelaste vahel toimunud lahingus Tallinnas Raua 32.

Leitnant Henn Läänsoo põgenes Punaarmeest 1. juulil, varjas end Tallin-nas ja organiseeris 22-mehelise sissisalga. Ta põgenes koos oma sissidega 27. juulil Motoristist hõivatud autobussil Kolga ümbruse metsadesse ja osales sealmail peetud metsavõitluses. Pärast Tapa vallutamist sakslaste poolt liikus ta oma metsavendade salgaga Tapale, ja sealt Aegviitu, kus tegutses koos omakaitseüksusega. 19. augustil astus leitnant Henn Läänesoo vabatahtliku-na Saksa sõjaväkke ja osales Tallinna vabastamislahingutes. 22. augustil sai ta raskesti haavata. Leitnant Henn Läänsoo suri raske haiguse järele 15. juunil 1942. (251; 601, lk 163; 619, lk 77; 625, lk 18).

Algasid hävituspataljonimeeste haarangud, mis muutusid pikapeale tüüta-vaiks. Pealegi ei pakkunud Narva maantee äärsed metsad küllaldast kaitset. Otsustati piiramisrõngast läbi murda ja ühendus luua Harju- ja Järvamaa piiril Jussi metsas (Jussi vahtkond Järvamaal Lehtse vallas – H.L.) tegutsevate metsavendadega, kelle juhiks oli kpt. Lehtisalu (kapten Richard Lehtisalo – H.L.). Ühenduse loomise ja sidepidamise juures oli metsavendadele ennast-salgavalt abiks Villem Priimann (Villem Priiman – H.L.). Laagri peresse kuu-

316

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

lus lõpuks üle 200 mehe, peale selle veel mõned naised. Relvi omavad me-hed moodustasid lööksalgad, kes pidevalt häirisid punaarmee osasid ja maanteel liikuvaid mootorsõidukeid, neid tihtipeale hävitades ja vallutades. (222; 294; 610, lk 399).

Nii ühines 28. juuli öösel Valgejõe kaldal paiknenud Jussi laagriga Kolga ja Kõnnu valla 67meheline sissirühmitus (222).

Juulikuu lõpul koondusid mitmed metsavendade grupid Suru mõisast um-bes 5 km lõuna poole Valgejõe kaldale laagrisse, kuhu kogunes ligi 180 meest, nendest olid tulirelvadega varustatud umbes 60 meest. Laagri üldju-hiks oli Lehtsest pärit olev kapten Lehtisalu (kapten Richard Lehtisalo – H.L.), abiks veebel Lepp (veebel Villem Lepp – H.L.). Moodustati 3 rühma, kelle üheks juhtidest olid leitnant Läänsoo) (222). Suru metsavendade laagri vaimulikuks oli Haljala pastor Bernhard Talvari (473).

Jussi laager moodustus Ristsaarel (Tapalt 9 km kaugusel) pesitsenud metsavendade 18liikmelisest grupist, mis siirdus Suru külla ja ühines seal teiste metsavendadega 200meheliseks kompaniiks, mida hakkasid juhtima kapten Richard Lehtisalu ja veebel Villem Lepp.

Suurem metsavendade koondis oli Surus, kus asusid nn. „Suru suur“ ja „Väike laager“, siis Loksa metsades, Vihasoo, Sillaotsa, Valgejõe ja Lasna külade vahel rabas, kes olid varustatud kõige mitmekesisemate relvadega alates eestlaetavate jahipüssidega ja oma-valmistsatud vankripussidest käsi-granaatidega. (222).

Metsavaht, kapten Richard Lehtisalo (10.10.1903) (II kl Raudrist) langes metsavennana 19.12.1944 Lehtse lahingus (477; 601, lk 146; 625, lk 16). Villem Priiman (19.04.1887) arreteeriti 05.12.1948 Kolga valla Kahala kü-las, tribunali otsus – 25 aastat sunnitööd (hiljem vähendati seda 10le aasta-le), vabanes 1955. aastal (617, lk 390). Bernhard Talvar (1912) Virumaalt Haljala vallast, arreteeriti 23.11.1944, tribunali otsus – 7 aastat sunnitööd Komi ANSV Minerallagis, vabanes 1955. aastal (606, lk 157, 334; 617, lk lk 523).

Suru laagris asus ka palju endisi meremehi, kes suurtükimürina, tulekuma ja tähtede abil „peilisid“ lahingute asukohti. Vastvalt neile tähelepanekuile liiguti augusti esimestel päevadel Tapa suunas, kuna öösine tulekahjude kuma ennustas frondi lähenemist Tapale.

Jõudes Tapast umbes 9 km kaugusel asuvasse Kukepalu küla juurde, sat-tusid piilurid venelaste 3-mehelisele valvepostile. Kaks neist langes, kolmas vangistati. Samal päeval avati piilkonnale 6-mehelise punaste salga poolt tuli.

317

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Vastastikuses tulevahetusel sai 4 venelast surma, kuna 2 vangistati hiljem kohalike elanike poolt. Omapoolseid kaotusi ei olnud.

5. augustil tegi luure kindlaks, et Tapa on vallutatud, mille järele metsaven-nad samal päeval rahvuslippude lehvides rivikorras Tapale sisse marssisid.

8. augustil registreeriti Tapa Omakaitse staabis ametlikult Kolga Oma-kaitse, mis koosnes sel ajal 43 mehest.

Mehed hakkasid Lehtse-Aegviidu metsade kaudu liikuma koduvalda, kuhu jõuti 12. augustiks. Selleks ajaks oli osa Kolga valda juba vabastatud. Saks-laste jõud olid järelvägede saabumiseni peatuma jäänud Muuksi küla-Kahala järve-Kahala-Männiku joonele. See seisak kestis kuni 20. augustini, mil algas uus pealetung ja murti venelaste võim Kolga vallas.

Kohapeale jäänud metsavennad ühinesid omakaitsega ja sellega oli loo-dud küllalt võimas relv koduvalla metsade puhastamiseks siin ja seal läbitun-ginud bolševike salkadest. Osa omakaitseliikmeid astus vabatahtlikult Saksa sõjaväe ridadesse, tehes kaasa kogu ülejäänud Eesti territooriumi vabastami-se retke.

Kohalejäänud omakaitse staabi juurde moodustati alatine 12-meheline valveüksus, keda vajaduse korral võis igale poole tegevusse rakendada. Metsades ümberhulkuvaile punaväelasile korraldati mitmeid haaranguid. Suuremad neist sündisid Kahala järve soos, Loo asunduse ümbruse metsa-des ja heinamaadel ning Kolga-Arus. Haarangutel saadi vangidena kätte 90-100 punaväelase ümber ja puhastati metsad kohalikest kommunistidest. Hirvli külas avastati Neeme Ruusi ja juut Scheeri poolt loodud salatrükikoda. Pesa oli veel soe, kuid linnud olid kahjuks jõudnud ära lennata. Nende vabadus oli aga üürike, kuna nad tabati hiljem mujal.

Neeme Ruus (11.12.1911-02.06.1942 Tallinnas) oli juulist 1940 veebrua-rini 1941 EK(b)P KK sekretär agitatsiooni ja propaganda alal ning veebruarist 1941 ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja. Ta jäi sõja ajal EK(b)P põrandaaluse keskuse liikmena Eestisse, tabati ja hukati.

Omakaitse organiseeriti külade kaupa, ja tuli ette, et sinna astusid kõik kü-la mehed, alates 15 – 60 eluaastani. Nii organiseeriti 14. augustil omakaitse-rühmad Hara, Virve, Leesi, Tapurla, Juminda ja Kiiu-Abla küladesse.

Prangli saare puhastamiseks sõitis 28. augustil Tsitre sadamast välja 8 ka-lurite mootorpaadiga 60-70 meest. Saarel olles tekkis neil maabuda tahtvate venelastega tulevahetus. Omakaitsemeestest sai surma 2 ja haavata 4. Osa venelasi pääsis põgenema, neist püüti 2 paati 15 mehega kinni Viinistu juures

318

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

merelt. Paatides olevad politrukid püüdsid omakaitse paati visata käsigranaa-te, kuid need kukkusid õnneks vette. Järgnenud tulevahetusel said politrukid surma.

Merelt püüti järjest venelasi, samuti tuli randa laevade meeskondi, kes pääsesid merelt teel Leningradi poole olevate lennukite poolt uputatud laeva-de pealt.

Kolga vald pühitses 10. augustil 1942 oma vabanemise aastapäeva (225).

Pühapäeval, 28. juunil 1942 Tapa metsavendade päeval kogunesid met-savennad Ristsaare metsavahitallu ühisele koosviibimisele ka Suru laagri mehed. Ühisel koosviibimisel Ristsaares esines metsavendadele vaimuliku kõnega Haljala pastor Bernhard Talvari. (473; 474; 610, lk 399).

Kuimetsa vald

Suvesõja sündmutest Kuimetsa vallas on teada (586, lk 341): Silmapaist-vamaid sündmusi kohaliku võimu ülevõtmise juures arenes Vahastul (Vahastu ja Kaiu vald liideti 1939. aasta vallareformi ajal Kuimetsa vallaga – H.L.). Vahastu koosneb õigupoolest viiest külast. Need on Vahastu, Nõmmküla, Tagasmäe, Määnsoo, Saunametsa ja Päriküla. Kokku 83 suitsu umbes 600 elanikuga. Too maanukk asetseb rabade keskel, on kõrgendikke ja madalik-ke, metsi ja lagendikke. (532).

Vahastul sai metsavendade kogunemine alguse 22. juunil (major Hirve-laane õhutusel, kes siin end bolševike eest varjas). Organiseerimistöö tule-musena kujunes Vahastu metsavendadest 3. juuliks 20-meheline enam-vähem korralikult relvastatud jõuk. 4. juulil kell 12 kuulutati end sõltumatuks Nõukogude võimust: Vahastu linnusele ja pritsikuuri torni heisati rahvuslipud, Vahastu algkoolis ja rahvamajas hävitati punased nurgad ning vangistati kohapealsed kommunistlikud tegelased. Et takistada punaväe aktsioone, põletati 4. ja 5. juuli ööl kõik sillad ümbruskonna teid läbistavail jõgedel ja kraavidel. 5. ja 6. juuli vahelisel ööl korraldas salk rünnaku Kuimetsa vallama-jale, kuid löödi tagasi raskekuulipilduja tulega. Metsavendade-omakaitselaste salgal õnnestus võimu kohapeal oma käes hoida kuni 9. juulini, mil kohale jõudis umbes 2 000 meest punaväge. Selle tagajärjel taandus salk korduvalt võitlusi pidades rappa. (586, lk 341).

Teisal: Vahastus toimus esimene metsavendade kogunemisne major Hans Hirvelaane õhutusel 22. juunil. Moodustus 20meheline enam-vähem korralikult relvastatud grupp, kelle juhiks sai kohalik politseinik Hallismaa.

319

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Politseinik Johannes Hallismaa (02.05.1895 Keila vallas), arreteeriti 26.03.1948 Viljandimaal Põltsamaa valla Võisiku asunduses, tribunali otsus – 25 aastat sunnitööd Mordva ANSVs, vabanes 1955. aastal (617, lk 69).

Teine väiksem grupp loodi major Hans Hirvelaane eestvõttel Kaius. Seda juhtis KL kompaniipealik Voldemar Pauls. (308, art 10).

Tallinnast pärit üliõpilane meenutab (587, lk 61): Juunikuu lõpupäevil van-gistati mitu minu head sõpra. Polnud kahtlust, et Tallinnas muutub jalgealune peagi tuliseks, sellepärast otsustasin jaanipäeval linnast lahkuda. Kuna mu amet võimaldas mul kontrollida piimaühinguid, siis oli mu sõit loomulik ja kellelgi ei tulnud arvatavasti mõttessegi, et ma linnast mõnel muul põhjusel lahkusin.

Käisin Lõuna-Harjumaa piimaühinguis. 1. juulil kuulasin Raplas raadiot ja sain teada, et Riia on juba langenud. „Sakslased tulevad“, rõõmustasime koos teiste kuulajatega.

Liikudes edasi Kehtnasse nägin, et venelased evakueerivad Kuusiku len-nuvälja, mis omakorda kinnitas oletusi venelaste peatse lahkumise kohta. 3. juulil olin Kaiu vallamajas. Seal oli meeleolu erakordselt ärev. Kaiu kohalikud kommunistid olid kabuhirmus põgenenud. Lisaks oli Kuimetsa vallamajast Kaiu vallamajja helistatud: „Põletajad tulevad!“ Kes need põletajad olid ja mispärast nad põletasid – seda ei teadnud keegi. Rahvas kandis majadest välja riideid ja mööblit ning puges peitu metsadesse.

Peagi kogunes meid metsa umbes 20 kohalikku noormeest. Tõmbasime üles eesti lipu, mille keegi oli kaasa toonud. Otsustasime vaenlasele vastu hakata. Olime nüüd metsavennad...

Harju-Kose NKVD operatiivgrupi autojuht Robert Tark (733, l 114; 735, lk

111): Bandiitide vastu astusin esmakordselt välja 5. või 8. juulil. See oli Kuimetsal, kus bandiitide eesotsas oli valla täitevkomitee. Nimelt saime teada, et seal toimivat bandiitide nõupidamine, olevat 60 meest koos. Esimestena olime meie, miilitsad, kohal. Oli õhtupoolik. 25 mehega piirasime maja sisse. Siis läks üks miilitsatest ette – ta lasti maha. Bandiidid väljusid meid haarama, kuid vahepeal olime meie juba tulistamise positsioonid sisse võtnud ja avasi-me maja ustele ja akendele tule. Bandiitidest sai selle tagajärjel surma 5 meest, Hiljem võtsime veel 6 tükki vangi. Teised jooksid laiali ja ruumi tagasi. Meie keskelt sai seejuures surma veel üks miilits. Siis olid ka HP (hävituspa-taljoni mehed – H.L.) mehed juba kohale jõudnud ja jätkasid asja likvideeri-mist.

320

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Miilitsa rajoonivolinik Aleksander Karu jutustab (732, l 78 jj; 735, lk 33): 5. juulil määrati mind SARKi operatiivgruppi bandiitide vastu võitlema. Grupi juhiks oli leitnant Viretin. Esimene lahing bandiitidega oli meil Kuimetsa valla-maja juures. See algas 5/6. juuli ööl ja kestis lõunani. Peale meie grupi võttis sellest lahingust osa ka Harjumaa hävituspataljon. Meid tulistati aknaist, met-sast ja rukkist. Bandiidid olid muu seas varustatud ka automaatrelvadega. Mina nägin umbes paarkümne langenud bandiidi ümber. 6. juulil lõuna paiku kutsuti meie grupp Tallinna. Hävituspataljon jäi veel kohale.

Järvakandi klaasitehase tööline, hävituspataljonlane, EK(b)P liikmekandi-daat Johannes Nääri (27.09.1908) jutustab (733, l 30jj; 735, lk 36-37): Meie hävituspataljoni keskuseks oli Kohila koolimaja. Meie pataljoni üks suuremaid operatsioone oli Kuimetsas, kus bandiidid olid täitevkomitee üle võtnud, osa selle liikmeid vahistanud, osa ära tapnud.

Operatsioonist Kuimetsa olid osa võtmas ka hävituspataljoni mehi Tallin-nast ja punaväge. Meie mehed olid Kuimetsas kaks ööpäeva. Siis käisid meie hävituspataljoni mehed veel opertsioonidel Viluvere raudteejaamas, Kergus, Raplas. Kõikjal oli tegemist bandiitidega. Kohilas viibisime ligemale 3 nädalat. Siis kolisime Tallinna...

Punaaktivist ja hävituspataljonlane Levi Urke jutustab üksikasjalikumalt Kuimetsa vallas toimunud sõjasuve sündmustest (733, l 126 jj; 735, lk 64-65): Siis kutsuti ära Kaius asuv Punaarmee 12-meheline sidepunkt. Bandiidid tegid madrustele ettepaneku ära anda relvad (püssid, granaadid jne). Kui nende nõudmine täitmist ei leidnud, ründsid nad sidepunkti mehi umbes 150-pealise salgaga. Tulevahetuses langes üks ja sai haavata üks madrus. Samal ajal arreteeriti 5 mehe poolt, keda juhtis Hallismaa, kohalik miilitsvolinik Luhaniit (miilits Elmar Luhaniit – H.L.). Ta pandi kinni oma korterisse Kuimetsa ühiskaupluse teisel korrusel. Kuna aga telefoni olemasolu kogema-ta unustati, telefoneeris Luhaniit Tallinna miilitsajaoskonda ja kutsus abi.

Sidepunkti ja valgete vaheline võitlus algas hommikupoolikul kell 11 paiku, abi jõudis pärale õhtul 5-6 vahel. Sel ajal kui lahing madruste ja bandiitide vahel käis, korraldati ka minule haarang. Ma lahkusin aga varem toast, läksin kuivati juurde ja vaatasin ise kõrvalt, kuidas mind püüti.

Kui abi Tallinnast 2 veomasinal ja 1 sõidumasinal (meeste arvu ma ei mä-leta) kohale jõudis, aeti bandiidid laiali Lakkevainu (Lakevainu – H.L.) küla vahel, kuhu olid madrused vahepeal taganema sunnitud ja kus bandiitidel oli korda läinud neid sisse piirata. Kaks HP meest said haavata, bandiitide kao-

321

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

tuste kohta puuduvad andmed. Küll aga sai hiljem teatavaks, et nende haava-tuid oli seotud Olbo külas.

Kuimetsa vallamaja katusel lehvis sini-must-valge lipp, mille oli sinna üle tõmmanud endine vallavanem Jüri Vimsoo. Nende ambulants asus Kuimetsa rahvamajas ja töötas Juuru jaoskonnaarsti juhatusel. Kui me oma abisalgaga sinna jõudsime, ei leidnud me sealt enam kedagi ees. Korraldati kiiresti haarang. Tekkivas tulevahetuses sai surma ja tabatutena lasti maha kokku 13 meest, nende seas Kuimetsa täitevkomitee sekretär Maantoa, Kuimetsa täievkomitee endine ametnik Kuuskmaa, Kaiu meierei endine esi-mees Martin Luiga, Voldemar Viinamägi, Valpol jne. Maantoa ja Kuuskmaa tunnistasid ülekuulamisel, et nende eetvõttel oli maha lastud Kaiu traktorijuht aktivist Kaskmaa. Mõlemad tabati vallamajast. Kuuskmaa oli peit-nud enda seinakappi. Muid andmeid nad ei andnud ja tribunal, kindlaks mää-ranud nende süü, mõistis mõlemad nõukogude reetjad surma.

Kuimetsa valla miilitsa rajoonivolinik Elmar Luhaniit (16.08.1915) Anija vallast, hukati 05.10.1941 (Miilits, osales haarangutel) (588, lk 168).

Traktorist Georg Kaskmaa (05.05.1895) Kuimetsa valla Salutaguse küla Tänava talust, tapeti 4. juulil 1941 Kuimetsa vallamaja juures välisuksel, surmaregistris märge: mahalaskmine teadmata kelle poolt, maetud EELK Juuru kalmistule (742).

Herbert Valpol (10.11.1918), tapetud Vaopere külas 5. juulil 1941 (621, lk 244).

Hävituspataljonlane Levi Urke (733, l 126 jj; 735, lk 63-65): Ei saa märkima-ta jätta sedagi, et nakatatud olid kulakute mõjul ka kehvikud... Bandiitide relvastuse moodustasid peaasjalikult omal ajal likvideeritud Kaitseliidu relvas-tus, mis omal ajal „paremate aegade“ ootel Kuimetsa tarvitajate kooperatiivi aeda oli maetud. Kaalukama osa moodustasid vintpüssid, kuid tarvitati ka jahipüsse ja kodusel teel valmistatud käsigranaate.

Vallamaja kaitseks jäi kohale 5 meest eesotsas sm. Vaarpuuga. Öösel rünnati aga vallamaja uuesti, sel korral „Vahastu majori“ juhtimisel. Bandiitidel oli ka kergekuulipilduja. Kokku võis neid olla 30 inimest. Nõuti kohest alla-andmist, mis aga loomulikult ei toimunud.

Lahing algas õhtul kelle 11 paiku ja kestis kella 5 hommikul. Vahepeal oli osa Vahastu grupist arreteerinud Vahastu aktivistid Robami ja Suvi. Kui järg-misel päeval vallamaja kaitsjatele abi tuli, mindi Vahastu bandiite püüdma ja päästeti mõlemad vangistatud. Neid oli kogu aeg kaasa veetud neile siiski

322

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

midagi tegemata. Selle operatisiooni järel, pisut hiljem, viidi ära ka 3 vallamaja kaitse meest ja vallamaja jäi seega täiesti kaitseta. Järgmisel päeval kihutasid bandiidid sealt minema ka täitevkomitee esimehe Isaku (August Iisak – H.L.). Seega jäi Kuimetsa vald täiesti ilma juhtkonnata...

Pärast juulisündmusi keeldus August Iisak täitevkomitee esimehe kohast ja tema asemele asus Albert Kään. Kuimetsa valla kohalikud punased Jõupold Robam, Aleksander Robam, Leevi Urke jt olid hävituspataljonlased (308, art 20).

24. juulil võtsime ette väljasõidu Kuimetsa. Korraldasime haarangu, kuid kedagi ei tabanud. Järgmisel päeval vangistas aga kohalejõudnud Punaar-mee üksus metsast 16 meest, kelle kohta andsid vajalikke andmeid minu naine ja minu õde. Tabatute saatusest pole mul lähemaid teateid... Meie poolt määrati uus täitevkomitee, mille esimeheks sai traktorist Lään ja esimehe asetäitjaks Robam.

Korraldasime hobuste vastuvõtu ja loomade evakueerimise... Saime kokku üle 200 hobuse ja üle 1200 karilooma. Nii hobused kui ka kariloomad läksid Tallinna Punaarmee käsutusse. Kuimetsas tegutseti üldse kuni 29. juulini.

Levi Urke õde, komsomol ja Kehra hävituspataljoni liige Endla Urke teab (733, l 132 jj; 735, lk 72-75): Bandiidid muutusid varsti niivõrd julgeks, et hakka-sid toime panema relvastatud kallaletunge. Nii leiti juuni lõpul või juuli algul Salutaguse metsast kommunist Kaskmaa laip. See kandis peksmise ja luu-murdmise jälgi, oli jalgadest läbi lastud. Vähe sellest: Bandiidid kavatsesid koguni avalikku mässu...

Kaiu mõisas asus sisekaitseks 7 Punalipulise Balti Laevastiku madrust. 4. juuli hommikul tõid nad endile kahe ühehobuse veokiga laskemoona: kuule, granaate jne. Juuru alevis tungis neile kallale 20-30-meheline bandiitide jõuk.

Tema venna, hävitusapataljonlase Levi Urke sõnul (733, l 126 jj; 735, lk 64-

65) pidi siin tegu olema umbes 150-pealise salgaga.

Bandiidid tapsid ühe madruse ja ühe hobuse, haavasid teist madrust. Ter-veksjäänud madrused laadisid laskemoona teisele hobusele, võtsid haavatu kaasa ja jätkasid teekonda Kuimetsa poole. Lakevainu küla kohal ründasid bandiidid uuesti madruseid. Seal sai surma teine madrus ja teine hobune. Ellujäänud madrused jäid maanteekraavi positsioonile – asusid kaitsma ja abi ootama. Bandiidid tulistasid eemalt lepavõsast, juurde nad ei tulnud. Minu 13-aastane õde Aino sõitis hommikul jalgrattal Juuru apteeki. Tagasiteel sattus ta

323

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Lakevainu küla juures tulistamise alla ja läks varjule Aru talu küüni. Osutus, et küün, mis seisis otse metsa ääres, oli bandiitide kogunemiskohaks. Neid tuli ja läks. Kõiki õde ei tundnud. Tuntud olid talle: Kuimetsa mõisasüdamiku omanik Erich Korn, täitevkomitee sekretär Maantoa, tema abi Kuuskmaa ning 18-aastased noormehed Erich Vilson ja Arved Truumann.

Samal 4. juulil tungis endine konstaabel Johannes Hallismaa ühes teiste bandiitidega rajoonivolinik Luhaniidu (Elmar Luhaniit – H.L.) korterisse. Ta peksis Luhaniitu hoobeldes, et nüüd olen mina siin võim, mitte enam sina. Bandiidid viisid Luhaniidu korterist kaasa jahi- ja vintpüssid, mis enamikus olid rahvalt ära korjatud relvad. Õhtul ründasid bandiidid Kuimetsa (end. Kaiu) vallamaja. Maja seinad lasti läbi, aknad purustati. Rahvalt ära korjatud raa-dioaparaadid viidi kaasa.

Samal õhtul või ööl jõudis kolmel veoautol kohale Kehra hävituspataljoni meeskond. Ta algas kohe tegevust korra jaluleseadmiseks ja bandiitide püüdmiseks.

Täitevkomitee sakretär Maantoad tema eluruumi läbi otsides ei leitud al-gul mitte midagi. Viimaks äratas kahtlust toa sein diivani taga, millel Maantoa oli istunud ja kust ta kuidagi ei olnud tahtnud üles tõusta. Järele vaadates avastati seinakapp ja selles sekretäri abi Kuuskmaa, revolvrid käes. Nüüd otsiti Maantoa veel kord läbi ja leiti ka tema juurest revolver. Maantoad ja Kuuskmaad süüdistati mässu organiseerimises ja eriti Kaskmaa tapmises. Nad lasti mõlemad maha Kuimetsa jõe silla juures metsa ääres. Edasistel haarangutel 5. juulil tekkis mitmes kohas tulevahetusi bandiitidega.

Haaranguid tehti Kuimetsa (end. Kaiu) vallamaja ümbruses, Salutaguse, Ärisma, Lakevainu ja Vaopere külas. Bandiite tabati kokku 10 meest ja 1 naine – viimane tabati, kui ta oli heiskamas sini-must-valget lippu. Kõik 11 tabatut lasti maha. Lahing bandiitidega lõppes Vaopere külas. Metsast tabati pärast seda veel üks ärajooksnud kutsealune – ta viidi kaasa. Enamik bandii-te põgenes kaugematesse suurtesse metsadesse ja soodesse. Harangud lõpetanud, sõitis HP jälle ära. Kaasa läksid või võeti täitevkomitee esimees Pressel (Karl Pressel – H.L.) ja miilitsa rajoonivolinik Luhaniit. Kas ei julge-nud nad enam kohale jääda või ei peetud neid oma ülesannetele vastavaiks, seda ei tea. Mõni aeg oli Kuimetsa nüüd päris ilma kohalike võimuorganiteta. Bandiidid siiski enam pead ei tõstnud, ümbruses jäi vaikseks. Alles juuli kesk-paiku tuli uuesti kohale grupp Kehra hävituspataljonist. Täitevkomitee uueks esimeheks määrati Kään (eesnime ei mäleta). Miilitsa rajoonivolinikku aga

324

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

enam ei määratudki. Korda pidasid HP mehed. 26. juulil astusin ma Kehra hävituspataljoni. 27. juulil sõitsin ühes osa hävituspataljoniga Kehra. Osa mehi jäi veel Kuimetsa.

Erich Vilson (1923) Kuimetsa vallast, arreteeriti 28.04.1946, tribunali ot-sus – 10 aastat sunnitööd (617, lk 615).

Hävituspataljonlane, Rapla komsomolisekretär Vladimir Ivanov (647, lk

285): See oli ühel päikesepaistelisel hommikutunnil, kui telefonihelin äratas meid unest. Naisehääl jõudis vaid öelda, et Kuimetsas kedagi tulistatakse, ja siis katkes kõne. Mõne sekundi pärast olime mootorratastel ja kihutasime Kuimetsa poole. (10. juulil loodi Raplas metsavendade vastu võitlemiseks hävituspataljoni motoriseeritud salk). Ent oli juba hilja. Bandiidid olid teinud oma töö ja kadunud metsa. Ühe maja juures lebas mehe, pisut eemal naise laip ja otse teepervel purustatud peaga lapse laip. Bandiidid olid haaranud lapse jalgadest ja löönud ta vastu majaseina surnukd...

Siit ilmneb, et hävituspataljonlaste valel ei ole piire. Sellist võigast sünd-must ei meenuta ükski teine hävituspataljonlane, metsavend või kohalik elanik ning ka Kuimetsa valla surmaregistris ei ole niisugusest surmajuhtumist jäl-gegi.

Tõnis Tõnisson (308, art 14, 15): Kaiu sündmused said samuti alguse 3. juulil. Aga alles õhtul. Kaiu mõisa ees oleval künkal oli venelaste õhuvaat-luspunkt. Selles oli 6-7 punalaevastiku madrust.

Levis kumu, et taganejatel olla käsk panna põlema teele jääv Lakevainu küla... 3. juuli hilisõhtul kogunes grupp Kaiu mehi Kolga-mäele salakoosolekut pidama. Seal otsustati, et järgmisel päeval minnakse aegsasti Lakevainu küla kaitsma. Igaks juhuks saadeti sidepidajad ka Kuimetsa, et sealtki mehi appi kutsuda. Arvata, et koosoleku kokkukutsuja võis olla KL pealik Voldemar Pauls.

Meenutatakse: Algas järgmine päev... Hommikul (ennelõunasel ajal) võt-tis grupp Vahastust tulnud metsavendi major Hirvelaane juhtimisel üle Kaius asunud Kuimetsa vallavalitsuse hoone ning heiskas seal eesti lipu. Sõnum levis kiirsti suust suhu. Õige varsti hakkasid ka ümbruskonna taludes siin-seal uhkelt lehvima sinimustvalged. Kuimetsa vallavalitsuse ülevõtmisel kedagi ei arreteeritud. Siiski oli Kaiu esimene ohver, talumees Georg Kaskmaa Saluta-guse külast. Ta viidud vallamaja lähedale Tõnsu metsa ja lastud maha.

Andmed Georg Kaskmaa ja tema tapmise asjaolude kohta on vastuoluli-sed ja ebaselged. Küll teatakse aga, et mahalaskjateks olid metsavennad.

325

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Hirvelaane grupi mehed sõitsid Kaiust tagasi Vahastusse, et sealgi Eesti Vabariiki kehtestada.

Jaan Luige (262): 4. juuli hommikul võttis kapten Hirvelaan (peab olema major Hans Hirvelaan – H.L.) Kaiu vallavalitsuse üle, heisati Eesti Vabariigi lipp. Ümbruskonna taludes pandi välja sinimustvalge lipp, rahvas juubeldas.

Tõnis Tõnisson (308, art 16): Nagu oli Kolgamäel kokku lepitud, kogu-neski hommikul (4. juulil – H.L.) Kaiu ja Kuimetsa mehed, ükshaaval ja grupiti, Lakevainu küla juurde. Juhtimise võttis enda peale keegi Tondil lõpetanud allohvitseride kooli. Jõud jagati nii, et Kaiu mehed jäid Kaiu-poolsesse külaserva kiviaia taha, Kuimetsa omad võtsid positsiooni sisse omal poolel. Lepiti kokku, et lahing tuleb ainult siis, kui venelased peaksid hakkama majasid põletama. Üks meestest saadeti suure puu otsa vaatle-jaks. Peagi tuli teade, et madrused on hobuvankritel Toomjale lähenemas. Vaatleja võttis ühe neist kirbule – kiusatus päästikule vajutada oli suur. Kuuli saanud mees kukkus. Rünnak tuli venelastele ootamatusena. Pärast esimest lasku läksid lahti ka teised püssid. Hobusemehed andsid suksu-dele piitsa ja kihutasid läbi küla nagu suutsid... Ka küla teises otsas tõm-mati neile tuli peale. Räägiti, et külast läbisõitmisel tabati paari venelast.

Järgmisena proovis Lakevainust läbi sõita veel üks vene sõjaväemasin ja siis ka hävituspataljoni auto, kuid mõlemad olid tihedas kuulisajus sunnitus taanduma. (Samas arvatakse, et jutt hävituspataljoni autost ei ole usutav – H.L.).

Jaan Luige mäletab (262): Laskude peale sõitis kohale vene sõjaväema-sin, milles istus ohvitser. Olen vestelnud mehega, kellel oli granaat heitmiseks valmis, kuid jäi pooleli, sest autos tagaistmel oli arreteeritud Verner Martin, Pendijaagu perepoeg.

Sai piirdutud laskudega ohvitseri suunas ja auto kummidesse. Olen kuul-nud, et ohvitser sai surma või haavata, auto pöörati ringi. Talumehed lugesid oma töö tehtuks ja kogunesid võidurõõmsalt Juntsi tallu võitu tähistama. Pe-remees oli õlleankrud keldrist välja toonud ja kostitas sõalasi.

Ka Lakevainu lahingut mäletatakse mitmeti. Ei ole võimalik takkajärele ar-vata, millist juttu siin uskuda, milline valena kõrvale heita. Ei ole teada, kas madrused sõitsid kaarikutel või vankritel, kui palju oli madruseid, mitu neist surma või haavata sai ning kus täpselt neid rünnati ning millistel asjaoludel see toimus, kas metsavendade kuulidest tapeti madruste hobune ja kuidas

326

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

toimus laskemoona ja muu varustuse ümberlaadimine teisele veokile. Tundub usutav, et madruseid tulistati nii Juurus kui ka Lakevainul, kus madrused avasid maantekraavist metsavendadele vastutule.

Jaan Luige (262): Õhtu eel oli Juuru vallamajast aru päritud, kuidas olu-kord Kaius on. Vallasekretärid Johannes Maantoa ja Enn Kuuskmäe teatasid, et lehvib Eesti Vabariigi lipp, venelased on välja löödud ja taastatud Eesti Vabariigi aegne olukord. Küsijad olid olnud hävituspataljoni mehed, kuid vas-tajad ei teadnud seda. Pool tundi hiljem sõitsid kohale 10-12 autoga relvasta-tud mehed.

Metsavennad vajasid relvi. Tuleb arvata, et vallamaja ründama ajendas teadmine, et maameestelt kokkukorjatud jahipüssid ja lakemoon ei ole veel valadest ära viinud. 4. juulil oli politseikonstaabel Hallismaa koos mõne met-savennaga otsinud läbi miilitsavoliniku Kuhaniidu korteri ja viinud sealt ära leitud relvad.

Kuusalu vald

Hävituspataljonlane Richard Augjärv meenutab (642, lk 221): Meie esime-seks sihtkohaks oli Kuusalu. Oli andmeid, et sinna on saadetud langevarju-reid. Võtsime ahelikku ja liikusime nii metsa läbi kammides Lelleni välja. Esi-mesel haarangul ei kohanud me kedagi. Siis aga saime teada, et Juurus on bandiidid valla täitevkomitee töötajatele kallale tunginud. Siin tuli juba lahing maha pidada. Kihutasime bandiidid minema.

Suurem operatsioon oli meil Kivandu rabas. Teati, et seal redutseb suu-rem jõuk. Vaevalt olime rabasse jõudnud, kui langevarjudega hakkas relvi alla tulema. Kogudsime need kokku. Kaotusi salk ei kannud.

Peatusime Kehras. Siit tegime igas suunas väljasõite. Peaaegu kogu aeg olime ratastel. Nii käisime bandiite püüdmas Peningis, kui nad olid maha lasknud Kehra vabriku töölise. Tekkis vastastikune tulevahetus, surma sai ka üks meie võitlejaist. Teise hävituspataljoni liikme, Kehra vabriku töölise Jakula kaotasime Raasiku lähedal, kuhu me langevarjureid püüdma sõitsime. Kam-misime parajasti võsastu nud heinamaad, kui kõlas lask, mis tabas Jakulat surmavalt. Seekord ei läinud meil korda langevarjureid kinni nabida. Üldse oli see raske ja ohtlik...

Kõnnu vald

Viiendal sõjapäeval, 27. juunil saadi Jägalas 22. territoriaaalse laskurkor-puse üksikus lennueskadrillis ootamatult teada, et Eesti lennuväelastel tuleb sõita Nõmme raudteejaama ja sealt rongiga Staraja Russasse, tutvumaks

327

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

uute lennukitega. Siis tullakse tagasi. Oli selge, et tagasitulekut sealt enam ei ole. Mehed olid otsustanud, et nad ei lase ennast Eesti piiridest välja viia. Põgenemisplaani oli peetud juba varem, nüüd aga oli otsus kindel – tuleb pageda. (292).

Algul oli kuuda, et ešeloni pealelaadimine toimub Raasikul, kuid hiljem selgus, et see sünnib Nõmmel. See oli ootamatu ja paiskas kõik esialgsed metsamineku kavad segamini. Oletati nimelt, et eskadrill sõidab korraga välja, nüüd tuli aga üksikutes karavanides Nõmmele sõita. Pealelaadimise ärevate minutite kestel toimus sosinal uus läbirääkimine. Käidi ühe juurest teise juure. Need momendid olid kõige kardetavamad, kuna salajased kõnelused sündi-sid komissari, venelasest eskadrilliülema abi ja eestlaste-kommunistide sil-made all. Siiski jäid vestlused salajasteks ja paljude uute kavasse pühendatu-te hulgas ei leidnud õnneks reetjaid. (300).

Evakueerimiseks oli kasutada viis veoautot, mis pidid sooritama kaks sõitu Jägalast Nõmmele, et mehed koos kaasavõetava varustusega Nõmme jaama toimetada. Esimese veoautode kolonni lahkumise eel, umbes kella kümne paiku õhtul levis suust-suhu teade, et lendurite veokiga on otsustatud mitte Nõmme jaama sõita, vaid metsa pöörduda ja sellepärast mahajääjatel, kes olid otsustanud metsamineku kasuks, tuleb pärast kolonni lahkumist mõne-kümne minuti jooksul jalgsi Jägalast metsa liikuda. (98).

Teisal (300): Kokkuleppe kohaselt pidid mahajääjad hakkama kohe peale ohvitseride väljasõitu ühe- ja kahehaaval mõisast lahkuma. Nii oli viimne ja ainuke kava selles olukorras, et esimese autodekaravani väljumisel mõisast umbes 5 minutit pärast seda kõik mõisasse jääjad algavad tähelepanu ärata-mata metsaminekut.

Kell 22.30 õhtul sõitis Jägalast välja viis autot lennuväelastega. Ees sõitis sõiduautol eskadrilli ülem lennuväemajor Peeter Juhalain (15.03.1904-06.12.1984 USAs), tema järel veomasin 17 ohvitseriga ja aspirandiga, siis kaks autot üleajateenijate ja sõduritega ning lõpuks veomasin väeosa viie päeva toidumoonaga. Üheks põgenemisele õhutajaks ja eestvõtjaks oli len-nuväekapten Harry-Theobald Anelin (Aneliin). Tema jäi ka põgenemisplaani juhtivaks teostajaks. Põgenemismõte oli teada ka väeosa ülemale major Pee-ter Juhalainile. (292; 687, lk 51).

328

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kapten Harry-Theobald Anelin oli määratud esimese (ohvitseride) auto vanemaks ja ta istus juhiruumis. Autojuhiks oli seers (veebel) Johannes Metsla.

Meenutatakse (292): Kohe välja sõites pöördus kapt. Anelin seers. Metsla poole: „Teate, kuhu sõidame?“ – „Vist Venemaale“ – „Ei sõida. Me põgene-me!“ – „Suurepärane, teen selle kaasa,“ vastas autojuht.

Varsti teeseldi autoriket. Kuid ka teised masinad peatusid. Jägala jõe juu-res tehti uus seisak. Kapten Anelin ütles teistele: „Tuleme kohe järele, kui masin korras.“

Sel peatusel tuli põgenejate autosse veel kaks ohvitseri. Põgenike masi-nas sõitis kaasa ka kpt. Nõmmik, partei liige ja väeosa nuhk. Temast tuli va-baneda. Kpt. Anelin pöördus autosolijate poole: „Kes soovib edasi sõita, tõst-ku käsi!“ – Kapt. Nõmmik tõstis käe.

„Hästi. Kes soovib kaasa tulla, tõstku käsi!“ Kõigi ülejäänute käed kerkisid, kuid ühes tõstetud käes oli brauning suunatud kpt. Nõmmikule. „Autost ma-ha!“ käratati talle kooris. Mees visati sõidukist välja. Auto hakkas liikuma ja pöördus üle silla Narva suunas, teised autod jatkasid sõitu Tallinna sihis. Kahe rühma teed olid lahku läinud.

Teisal korratakse (38): Varsti peatuti, et teeselda autorikke parandamist. Ka teised masinad peatusid. Jägala jõe juures tehti uus seisak. Kapten Harry-Theobald Anelin hüppas auto kabiinist välja ja hüüdis teistele: Tuleme kohe järele, kui masin korras! Peatumisel tuli põgenejate autole üle veel kaks ohvit-seri, teine oli EK(b)P liige ja väeosa nuhk lennuväekapten Alfred Nõmmik, kellest oli vaja vabaneda. Talle käratati: Autost maha! Nõmmik täitis kiiresti käsu. Ta oli väga aktiivne parteitegelane, kes alati hooples, et nad on seda naisega mõlemad. Naine olla töötanud mingi astutse uksehoidjana ja olla praegu juba tekstiilkäitise inspektor. Õhk oli puhas. Võisime sõita. Auto hak-kas liikuma ja pöördus üle silla Narva suunas, teised, nähes et lahkusime, jätkasid sõitu Tallinna suunas. Meie teed läksid lahku. Senise elu suurim seiklus oli alanud.

Sõjast eluga pääsenud punaväe endine lendurkapten Alfred Nõmmik (22.08.1905-1996 Tallinn) kinnitas veel 1965. aastal oma mälestustes (661, lk

489-490), et jutud Eesti ohvitseride arreteerimisest olid vaenlaste väljamõeldis. Ta meenutas lapsemeelselt, kuidas lennueskadrillis püüti igati enne sõda oma silmaringi laiendada: õppisime tundma partei ajalugu, marksismi klassi-

329

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

kute teoseid... Meie ees oli uus maailm, laialdased perspektiivid. Ja ta valiski enda jaoks need laialdased perspektiivid, unustas Eesti Vabariigile antud sõdurivande ja asus oma sõnul aitama laduda alusmüüre noorele Nõukogude Eesti vabariigile.

Alfred Nõmmik jutustab (661, lk 488-490): Pidime sõitma Nõukogude taga-lasse ajakohaseid lennukeid vastu võtma... Narva maanteel jäi auto, kus ka mina peal olin, järsku seisma. Auto kabiinist tuli välja kapten Anelin. „Kes soovib sõita Tallinna, kes vastassuunas?“ pöördus ta ohvitseride poole. Toi-mus hääletus. Reetur jäi vähemusse... Tahtsin vaenlase agiteerimise lõpeta-da ja tuletasin igale mehele meelde vandetõotust, mille ta oli andnud allüksu-se rivi ees. Minule sihtis püstol... Kapten Anelin istus juhi kõrvale ja laskis auto pöörata Narva poole. Jägala sillal jõudis major Juhalain kihutavale veo-autole oma autoga järele... Autod tasandasid sõitu. Kasutasin seda momenti ja hüppasin autolt maha... Vanema ohvitserina sõitsin väeossa tagasi ja kandsin teel toimunud sündmuset eskadrilli juhtkonnale ette. Eskadrilli ko-mandöri asetäitja major Lukašev käskis mul teele jäänud kolonni Nõmmele viia. Täitsin käsu.

Oma mälestustes kinnitab lendurkapten Alfred Nõmmik, et ta oli tuletanud autos teistele ohvitseridele meelde punaväe vandetõotust ja teda ei ole autolt maha visatud, vaid ta ise oli autolt maha hüpanud, kuna ei tahtnud reeta oma rahvast ja kodumaad. Samuti väidab ta valelikult, et hääletamisel oli kapten Harry-Teobald Anelin jäänud vähemusse ja osa autol istujaid jäi äraootavale seisukohale. Ei sõnagi sellest, kui palju pages lennueskadrillist lendureid, kuidas need äraootavale seisukohale jäänud mehed võitlesid surmapõlgavalt punaste haarangulistega, sõdisid vapralt Eesti vabastamislahingutes ja hiljem lenduritena Saksa lennuväes.

Meenutatakse kapten Harry Theobald Anelin pöördumist oma kaaslaste poole (122): „Mehed, me oleme Eesti ohvitserid ja andnud oma vande eesti rahvale, me võtame oma saatuse endi määrata. Metsad on vabad. Kes julge-vad ja tulevad kaasa?“ Kõhklejaid ei olnud.

Teised autod sõitsid Tallinna suunas. Meeste teed olid lahku läinud.

Jägala sillal jõudis põgenejatele oma autoga järele väeosa ülem major Peeter Juhalain. Ta ühines põgenikega ja kolis veoautole üle (292; 576, lk 13).

Selle kohta kirjutatakse (38): „Üks auto järgneb meile“, lausus korraga keegi. Tõsi. Meie taga suveöö hämaruses kerkis tolmupilv. See lähenes kii-resti. Oleksime võidelnud igaühega, kes meid takistada oleks püüdnud. Püs-

330

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

tolid laskevalmilt käes, puurisid kõikide pilgud hämarusse. Auto lähenes. Tundsime selles korraga major Juhalaini masina. „Kas ta tõesti meid pidada kavatseb?“ küsiti üksteiselt. Auto möödus meist. Jõudnud meist paarsada meetrit ette, peatus masin järsult, pöördudes risti teele. Möödasõit oli võimatu. Masinast väljus major Juhalain, käes kohver. Peatusime. „Kas võtate mind kaasa?“ ütles Juhalain. „Bravo! Tule kohe ja kiiresti!“karjusime vastu. Nüüd oli põgenike arv ühe võrra suurenenud.

Auto pöörati paremale ning edasi sõideti Nõmme asemel Kuusalu valla-maja lähedusse metsa.

Teisal (98): Veoauto pööras Kuusalu läheduses Narva maanteelt lõuna suunas metsateele ja asus varjule Kõnnu metskonda Järvi küla juurde.

Autol metsa pagenud lennuväelaste grupis oli 23 meest: major Peeter Juhalain, kapten Oskar Aksel, kapten Harry-Theobald Anelin (Aneliin), kapten Juhan Kalmet, kapten Anton Kuuspalu, kapten Edgar Mesikep, kapten Oskar Pirbe, kapten Arnold Streimann, kapten Johannes Talvik ja kapten Aavo Ürgsoo, n-leitnant Valdo Kopli, n-leitnant Leopold Kruusmägi, n-leitnant Eduard-Aleksander Lepp, n-leitnant Jaan Leppiko, n-leitnant Mart Napa, n-leitnant Raimond (Raimund) Ots, n-leitnant Artur Repnau, n-leitnant Osvald Talmet ja n-leitnant Martin Terts, portupee-aspirant (p-asp) Harry Kõllo, p-asp Remi Milk ja p-asp Leino Oru ning autojuht allohvitser (veebel) Johannes Metsla.

Portupee aspirant oli sõjakooli õppur või lõpetanu, kellel oli Eesti kaitse-väes jaoülema, rühmavanema või veltveebli ametikoht. Portupee – õla- ja vöörihm, mille külge kinnitatakse relv, välitasku vm ese.

Jägala laagrist 22. territoriaalse laskurkorpuse üksikust lennueskadrillist 27. juunil 1941 autol metsa pagenud meeste saatuse kohta on teada.

Peeter Juhalain (15.03.1904) lõpetas Sõjakooli ja teenis 1. Soomusrongi-de rügemendis. Pärast Lennukooli lõpetamist teenis ta Üksikus lennuväedivis-jonis (ülendati majoriks 16.02.1940). Kui eskadrilliülem alampolkovnik Hans Kitvel arreteeriti, määrati ta eskadrilliülemaks.

Saksa okupatsiooni ajal töötas major Peeter Juhalain Eesti Julgeolekupo-litseis. 1942. aastal oli ta öölahingulennugrupis ning 1944. aastal Saksamaal 20. Eesti Diviisis. Major Peeter Juhalain suri 06.01.1984 USAs. (622, lk 275-

276).

331

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kapten Oskar Aksel (06.01.1904) langes 11.07.1941 Anija vallas Härmakoosul, kui oli läinud Erna grupiga sidet looma. 1941. aasta sügisel maeti ta ümber Maarjamäe sõjaväekalmistule (622, lk 269).

Harry Theobald Anelin (Aneliin) (18.10.1905) katkestas oma õpingud TÜ filosoofiateaduskonnas ja astus 1926. aastal Sõjakooli. Ta lõpetas 1932. aastal lennuinstruktori kursused, oli noorte lendurite väljaõpetaja ja 1936-1938 lennukoolis lennuinstruktor (1937. aastast kapten). Kutseoskusi täien-das ta Inglismaal ja USAs.

Ta kuulus mereluuresalg Sonderdstaffel Buschmann esimeste lendurite hulka ja oli 127. luurelennugrupi staabiülem. 1943. aasta sügisel annetati talle 2-kl Sõjaliste teenete rist mõõkadega. 1944. aastal lendast ta Rootsi (tema naine ja poeg jõudsid Rootsi juba varem). Landurkapten Harry Theobald Aneliin (Rootsis sai tema perekonnanimeks Anelin) suri 07.01.1951 Stockholmis. (36; 622, lk 270-271).

Juhan Kalmet (11.04.1903) langes 13. juulil 1941 lendurite metsalaagris piirivalvurite haarangurõngast väljamurdmisel (622, lk 311-312).

Valdo Kopli (26.02.1917) kuulus 1942. aasta aprillikuust lennuüksuse Sonderstaffel Buschmann koosseisu. 1944. aasta aprillikuust oli ülemleitnant Valdo Kopli (II kl Raudrist) 2. õhukaitsedivisjoni lendur. Oktoobris 1944 saade-ti ta Pillaus asunud 127. Mereluure-lennugrupi juurde, seejärel suunati Taani langevarjurite väljaõppele ja sealt ohvitseride reservüksusesse. Ta langes ameeriklaste kätte vangi. Kuna tema naine oli surnud ja kaks väikest last olid maha jäänud, otsustas ta 1945. aastal repatrieeruda Eestisse. Valdo Kopli arreteeriti Moskvas, tribunali otsus – 20 aastat sunnitööd. Oma lapsi nägi ta alles pärast vangilaagrist pääsemist 1955. aastal. Valdo Kopli suri 13.03.1999 Keilas. (622, lk 373-374).

Leopold Kruusmägi (06.02.1917) teenis 1944. Aastal lendurina ülemleit-nandi auastmes mereluure lennusalgas (II kl Raudrist). 1944. aasta septemb-rikuus lendas luurelennukil koos lendurvaatleja leitnant Ilmar-Kullervo Saarnega ning oma naise ja pojaga Rootsi. Leopold Kruusmägi suri 11.11.2007 Rootsis. (499; 622, lk 366, 374-375).

Anton Kuuspalu (15.01.1902) teenis 1941.-1944 kodukandis Virumaa Omakaitse rügemendis patülina. Ta jäi okupeeritud Eestisse ja elas võõra nime all, arreteeriti 19.12.1944, sõjatribunali surmaotsus täide viidud 11.05.1945 Leningradis. (622, lk 301-302).

332

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Harry Kõllo (22.06.1917) astus pärast rinde läbimist 1941. aaasta augus-tikuus major Hans Hirvelaane pataljoni, võitles Raplas ja Tallinna all ning Eesti saarte vabastamisel. 1942. aastal astus ta Sonderstaffel Buschmanni teenistusse, 1943. aastal lendas ta 127. luuregrupis Pihkva ruumis. 1944. aastal teenis ülemleitnant Harry Kõllo lendurina 11. öölahingulennugrupis (II ja I klassi Raudrist, kuldne rindelennumärk). Ta oli Saksamaal Briti tsooni vangilaaagris, seejärel Ameerika tsoonis asuvas Geislingeni põgenikelaagris ja asus õppima Göttingeni ülikoolis arstiteadust. Harry Kõllo emigreerus 1955. aastal USAsse. Ta suri 15.11.2006 New Yorkis. (413; 541; 622, lk 388-400).

Eduard-Aleksander Lepp (25.02.1914) langes koos kapten Oskar Akseliga Erna grupiga sideme otsimisel 10. juulil1941 vangi. Ta viidi Tapale ülekuulamisele, kust ta põgenes. (35).

Ülemleitnant Eduard-Aleksander Lepp oli 1943. aasta augustikuus Liibavis asutatud lennukooli esimese kursuse instruktor. 1944. aastas jaanuarist oli ta Idarindel 11. öölahingulennugrupi lendur, siis salgaülema asetäitja. 1944. aasta suvel õpetas ta Liibavi lennukoolist tulnud teise kursuse lenduritele lendamist luurelennulik Fokker C.V.E. Kui 11. öölahingulennugrupp Eestist lahkus, põgenes ta lennukil Rootsi. Eduard-Aleksander Lepp suri 01.04.1986. (622, lk 351).

Jaan Leppiko (19.11.1911) astus 1942. aasta märtsis mereluuresalka Sonderstaffel Buschmann, teenis 127. luurelennugrupis ja oli Liibavis ja Pär-nus lennukoolis lennuinstruktor. Ta lahkus koos lennukooliga Saksamaale ning asus pärast sõda elama Kanadasse. Ülemleitnant Jaan Leppiko suri 26.02.1996 Torontos. (622, lk 333-334).

Edgar Mesikep (08.01.1907) oli 1941. aastal Narva-Jõesuus Omakaitse kompül ning alates 1943. aasta augustist Liibavi lennukoolis lendurite kursuse ülem. Kui kool Pärnusse kolis, oli ta seal lennuväljaõppe ülem ja lennuinstruk-tor. 1945. aastal teenis ta 20. Eesti diviisi. Ta oli Prantsusmaal sõjavangis, hiljem teenis vahipataljonis Saksamaal ning elas 1950. aastast Rootsis. Kap-ten Edgar Mesikep suri 23.06.1985 Stockholmis. (622, lk 316-317).

Remi Milk (18.07.1920) astus rindejoone ületamise järele major Hans Hirvelaane pataljoni ning sai Rapla lahingus raskelt põrutada. 1942. aasta varakevadel oli lendurleitnant Remi Milk mereluure-lennusalgas Sonderstaffel Buschmann ning sooritas luurelende Soome lahe kohal. 1943. aasta sep-tembrist oli ta Liibavi lennukooli instruktor ning 1944. aasta jaanuarist mere-

333

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

luure lennusalgas staabiülema abi. Ülemleitnant Remi Milk (II kl Raudristi, Rindelennu hõbemärk, lendas septembris 1944 Ülemistelt Rootsi. Ta on aval-danud artikleid Eesti lendurite võitlustest (KL Kotkaristi teenetemärgi V kl). (34; 499; 622, lk 404-405).

Mart Napa (18.10.1914) astus 1942. aastal mereluurelennusalka Sonderstaffel Buschmann ja teenis 127. luurelennugrupis. 1943. aasta juuli-kuus võitles ta Idarindel, oli novembrist 1943 Liibavi ja juunis 1944 aasta Pärnu lennukooli lennuinstruktor. Ülemleitnant Mart Napa (II ja I kl Raudrist ning kuldne rindelennumärk) õppis 1944. aasta sügisel Saksamaal Augsburgis piloteerima Messerschmidt Bf 109 hävituslennukit. Pärast sõda töötas ta Kanadsas ja USAs. Ta suri 12.01.1999 Seattle´is. (194; 622, lk 363-

364).

Leino Oru (29.05.1918) langes major Hans Hirvelaane pataljonis 27.08.1941 Pääsküla lahingus (622, lk 386).

Raimond (Raimund) Ots (16.08.1915 Rae vallas) oli 1944. aastal 11. Öö-lahingulennugrupi salgaülema asetäitja ja salgaülem, siis Liibavi lennukoolis lennuinstruktor (II kl Raudrist, kandis hõbedast lahingulennumärki, mis kinni-tas, et lendur on sooritanud enam kui 60 vaenulendu). Pärast Eesti lennuük-suste likvideerimist võitles ülemleitnant Raimond Ots 20. Eesti diviisi koossei-sus rindel Ülem-Sileesias ja langes Tšehhoslovakkias partisanide kätte vangi. Ta suri 16.06.2002 Hamburgis (413; 541; 622, lk 365-366).

Oskar Pirbe (06.08.1906) teenis Saksa okupatsiooni ajal Eesti lennuük-suses ja 1943. aasta sügisel määrati Pärnu lennukooli koosseisu. Sõja lõpul oli ta Eesti 20. Diviisi ohvitser.

1950. aastal siirdus ta Geislingeni pagulaslaagrist Rootsi ja töötas Stock-holmi Ülikooli Soome Instituudi Eesti osakonna arhiivis. Kapten Oskar Pirbe suri 24.10.1969. (622, lk 287-288).

Arthur (Artur) Repnau (30.08.1914) oli mereluuresalga Sonder-staffel Buschmann lendur ja väidetavalt esimene Raudristi saanud eesti lendur (Raudristi II kl). Ta võitles 1943. aasta juulikuus 127. luurelennugrupis Idarin-del ja teenis mereluure lennusalgas (ta kandis kuldset rindelennu pannalt, mis kinnitas, et tal oli rohkem kui 110 vaenulendu). Seejärel õppis ülemleitnant Arthur Repnau Saksamaal piloteerima hävituslennukit Messerschmidt Bf 109. Arthur Repnau emigreeris Ameerikasse ja suri 03.06.2002 Los Angelesis. (234; 622, lk 366).

334

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Arnold Streimann (13.12.1906 Harjumaal Huuksi külas) langes 13.07.1941 Kolga metsas NKVD piirivalveüksusega peetud tulevahetuses koos kapten Juhan Kalmeti ja n-leitnant Martin Tertsiga. Ta maeti 25.10.1941 ümber Kopli surnuiale. Tänaseks on hauatähised hävitatud. (622, lk 320-321).

Osvald-Mihail Talmet (08.02.1912) teenis 1943. aastal 127. luurelennu-grupis (Aufklärungssfliegergruppe 127) (II kl Raudrist ja Hõbepannal – hõbe-dane vaenulennumärk). 1944. aastal lahkus ta Eestist Saksamaale, oli sõjavanges ja elas 1948. aastast Austraalias. Ülemleitnant Osvald-Mihali Talmet suri 24.12.2004 Adelaide´is. (34; 234; 499; 622, lk 356-357).

Martin Terts (23.10.1913) hukkus 13.07.1941 Kõnnu vallas Järveküla lä-histel metsalagrile peetud haarangus, kus ta sai põlvest haavata ja tapeti. Tema põrm maeti ümber Marjamäe kangelaskalmistule. (622, lk 357).

Aavo Ürgsoo (26.08.1905) oli pärast rindest läbiminekut major Hans Hirvelaane pataljoni 2. kompanii kompül. 1941-1942 teenis ta Antslas Oma-kaitse pataljoni patülina ja seejärel politseiüksuses. 1943. aasta novembris astus ta 11. öölahingulennugruppi, oli lennugrupi käsundusohvitser ja lennu-salga ülem. Leitnant Aavo Ürgsoo (II kl ja I kl Raudrist, hõbedane ja kuldne rindelendurimärk) taganes koos Saksa vägedega Saaremaale ja sealt oma üksuse juurde Saksamaale. 1944. aasta sügisel saadet ta 20. Eesti diviisi täiendus-rügamenti ja suunati diviisi suurtükiväkke. 1945. aasta kevadel lan-ges ta Tšehhoslovakkias vangi. Turnau (Trnovo) koolimaja saalis vangide hukkamise ajal tõusis ta põrandalt, et surra püsti, ja pääses imekombel maha-laskmisest: mõrvari püss tõrgestus ja punane partisan ei hakanud relva uuesti laadima. Kapten Avo Ürgsoo töötas sõjavangina 5 aastat Poolas söekaevan-duses, sealt pääses ta Kanadasse.

Kapten Aavo Ürgsoo (Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse Võit-leja kuldmärk) suri 18.05.1995 Torontos (622, lk 276-278).

N-leitnant Osvald-Mihail Talmet (38): Kiiu vallamaja juurest pöördusime Aegviidu suunas. Meie ei püüa enam edasi sõita. Juhime masina teel kõrvale ja jätame ta sinna maha, metsa, moondatult.

Võtame iga mees kaasa kõige hädavajalikuma ja algame liikumist hajutatult. Liigume kompassi järgi kagu suunas. Ent peagi selgus, et olime kaasa võtnud rohkem kraami kui see vajalik. Raske oli kanda. Matsime oma gaasitorbikud ja veel palju muid asju kusagile karjamaale ning liikusime edasi. Hoidusime talu-dest eemale. Kell 04.00-ks jõudsime kusagile kuusetihnikusse. Oli juba valge ja liikumine hädaohtlik. Otsustasime puhkama jääda. Asetasime valvurid välja ja

335

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

magasime niipaju kui keegi sai kuni õhtuvidevikuni. Õhtul jätkus rännak uuesti. Rändasime kogu öö ja 29. hommikul jõudsime Koitjärve raba äärde, kus esma-kordselt saime janu kustutada imalamaitselise rabaveega.

Meil olid väga väikse-mastaabilised kaardid ning seetõttu oli raske orien-teeruda. 29. juuni hommikul tegime kindlaks, et asume Kolga metskonnas, Mati metsavahitalu lähedal.

Metsaservast ja metsavahitalust umbes pool km eemal jäime laagrisse.

Lendurkapten Harry-Theobald Anelin (102): 23-me meheline salk alustas põgenemisteekonda autol. Kaks päeva ekseldi kõrvalistel teedel ringi ja lõ-puks jõuti Kõndu Järvi küla juure metsa, kus asuti heinamaa äärde laagrisse. Mehed olid varustatud ainult püstolitega (autori rõhutus – H.L.).

Jääb selguseta, millised olid lendurite relvad. Väidetakse, et mehed olid varustatud ainult Nagaan-revolvritega (215; 255; 315; 576), siis ainult püstolite-ga (39; 102; 292), siis – ohvitseridel olid nagaan-revoilvrid ja peale selle veel igaühel isiklik väikekaliibriline püstol (98; 300) ja ühel juhul on jutt lenduri kummaski käes olnud brauningust (39).

Ja veel (300): Lennuväelaste auto 22 ohvitseri ja aspirandiga ja autojuht-allohvitseriga pöördus Kiiu vallamaja juurest metsa ja kihutas veel paar kilo-meetrit lõuna poole, kust alustati põgenemist metsa varjus Soodla suunas. Öö läbi kihutati Kolga suuremate metsade poole. Järgmisel päeval magati padri-kus ja öösel kihutati edasi. Põgenikud jõudsid Kolga metskonda 29. juuni varahommikul ja jäid peatuma Koitjärve soo lääneservale. Raskest kiirränna-kust kahe öö kestel puruväsinud haigete lihastega, söömata-joomata, vajuti niiskele maapinnale ja uinuti silmapilkselt.

Kuusalu vallamaja lähedalt metsast jätkati jalgsirännakut Kõnnu ümbruse metsadesse. 29. juunil jõuti Suru ja Järvi küla vahelisse rajooni. (122).

29-ndal ja 30-ndal juunil hakati ettevaatlikult looma kontakti oma lähema ümbrusega, korraldama toitlustamist ja selgitama juhtimise ja valve küsimusi. 2. juulil leidis ohvitseride laagriplatsi väike karjapoiss. Temalt hangiti mõnin-gaid teateid ja varsti selgus, et laagriplats asub Mati metsavahi Kooviti maja lähikonnas, kes osutus usalduslikuks ja abivalmis meheks. Laager asus nüüd Kooviti metsavahitalule veel lähemale oja kaldale. (300).

Leitnant Harry Kõllo meenutab (413): Pikem peatus otsustatud, asusime elu-olu korraldama. Ühiselt valiti ülemaks kapten Anelin. Esimese laagripäeva õhtul ilmus esimene käskkiri. Selles huumoritoonis kirjutatud dokumendis määrati endisele väeosa ülemale major Juhalainile määramatu-ajaline puhkus

336

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kolga metskonnas, keelati habemeajamine ja tehti teatavaks, et kõik metsa-vennad ütlevad üksteisele „sina“ vanusele ja auastmele vaatamata. Käskkirju ilmus üldse 4 ning neis kajastus kujukalt meie, lindpriide inimeset meeleolu.

Tundsime huvi teiste lennuväelaste saatuse vastu ja tahtsime nendega si-det luua. Et lõpuks kõik jõud ühendada. Selle eesmärgiga läksid kapt. Anelin ja leitn. Kopli tagasi Jägalasse, kust rändasid Soodla piirkonda, kuhu olid teised põgenenud. Ühinemisest ei tulnud siiski midagi välja, sest sündmuste ootamatu areng tõmbas kavadest kriipsu läbi. Saabudes teatasid Anelin ja Kopli, et meie auto on koos asjadega veel metsas alles. Kohe väljusid 5 meest kavatsusega auto korda seada ja ära tuua. Ent nad pöördusid teatega, et nende kohalejõudmise eelpäeval on auto teadmata kelle poolt ära viidud. Kapt. Ürgsoo võttis ette retke Jursi mägedesse, kus kuuldavasti pidi teisi lennuväelasi redus olema. Otsitavaid ta ei leidnud, kuid tõi kaas tervitusi soomlastelt!

Need polnud õieti soomlasede, vaid Soomest tulnud eestlased. Kiri oli vä-ga lühike, koosnes vaid kahest allkirjast, veltv Graueni ja Rosina allkirjadest. Juurde oli lisatud veel pakk soome sigarette ja detektor-raadiovastuvõtja! Saadetise oli üle andnud keegi ühekäeline noormees Koosu külas. See oli teadnud rääkida, et lähikonna metsas asub salkkond Soomest tulnud eestlasi. Kõik on hästi relvastatud. Palju neid on, pole noormees ütelnud. Detektor valmistas meile eriti palju rõõmu. Sest meie asukoha läheduses polnud ühtki raadiovastuvõtjat.

N-leitnant Osvald-Mihail Talmet (38): Keegi värskeist metsavendadest ei tunnud ühtki kohalikku ega ümbruskonna inimest. Aegamööda ja ettevaatlikult hakati elanikega kontakti otsima ja looma. Metsavendadel oli õnne: nad sattu-sid toredale mehele, Mati metsavahile Koovitile (Tarmo Koovit – H.L.), kes sai „rohelise pataljoni“ suureks sõbraks ja abimeheks. Riskides enda ja oma perekonna eluga, korraldas ta metsavendade toitlustamist ja igakülgset abis-tamist küll õige informatsiooni hankimisega, küll muul teel.

Teisal: Järvi ümbrusse jõudnud lendurite grupp sai kontakti Mati metsava-hi Tarmo Koovitiga, kes organiseeris ustavate kohalike elanike kaasabil lendurite toiduga varustamise. Nüüd asuti laagrisse tema talule lähedase oja äärde. (122; 687, lk 51).

Edasi (300): Järgmised päevad olid luure laiendamise päevad. Käidi piil-kondadena ja luurajaina Soodlas ja siis Kiiu vallamaja juures sinnajäänud autot otsimas. Edasi rännati tagasi Jägala kanti, et põgenenud kolleegidega

337

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

kontakti luua. Jägala mõisa külje all luurati liiklemist Narva maanteel. Ühel päeval algas suur autokoormate voorimine Narva poole. Meeste meeleolu tõusis, sest seda peeti Saksa vägede lähenemise märgiks, kuid mõne päeva pärast nähti uut pilti: Narva poole voorinud autod liikusid tagasi Tallinna suu-nas. See tegi meele kurvaks...

Meenutatakse (255): Küllalt suur aga oli toitlustamise probleem, sest kust võtta nii palju toitu, seda enam et retkedest taludesse tuli enamvähem hoidu-da. Seetõttu otsustasid mehed piirduda päevas ühekordse söömisega. Aga et nii suur hulk mehi saaks päevas ükski kord süüa, sellekski oli vaja hulk toitu.

Lendurohvitseride toitlustamisel on suuri teeneid kohalikul metsavahil ja ta abikaasal. Lõpuks oli asi nii organiseeritud, et üks ja teine usaldusväärne isik tuli pakkuma, mis tal oli. Kohalik meier oli väga pahane, kui lendurid ei saa-nud temalt vastu võtta 4000 kilogrammi võid, mida ta sõjakeerises oli valmis andma nende käsutusse.

Meenutatakse (255): Metsavaht Kooviti juures käidi salaja detektor-aparaadi abil Soome päevauudiseid kuulamas. Igal ööl oli vahtkond Kooviti saunas ja valvur õues. Kuid juba 6-ndal juulil kuuldi jutte siin rajoonis teosta-tud haaranguist. Juba järgmisel päeval toodi metsavendadele teateid, et nen-de laager olevat enamlaste-sõbralike inimeste poolt avastatud. Kui Kõnnu metsavennad 9-ndal juulil teist ohvitseride ja aspirantide gruppi külastasid, mis asus mõned head kilomeetrid eemal, näidati neile punaste komandandi käskkirja 3-ndast ja 5-ndast juulist, millest ilmnes, et põgenenud ohvitserid ja aspirandid olid juba kaks korda tagaselja surma mõistetud.

10. juuli hommikul kuuleb kaks luurajat Sauevälja metsavahi lähedusest Härmakosu külast, kust saadi vahel suitsu- ja leivavarustust, et seal olevat loodud kontakt Soomest saabunud partisanidega. Laagris otsustatakse pare-mate relvade hankimiseks ühendust luua Soomest tulnutega, et nendega koostada ühiselt tegevusplaan. Veel samal pealelõunal sõidavad Koovitite jalgratastel välja kapten Aksel ja leitnant Lepp, ega tule enam tagasi. Kapten Aksel oli venelaste kätte sattunud ja põgenemiskatsel maha lastud, kuna leitnant Lepp alles palju hiljem sai põgeneda vangist.

Teisal on kirjas (292): 10. juulil sai surma sama gruppi kuuluv lennuväela-ne kapten Aksel, kes luurele minnes sattus punaväelaste küüsi. Lennuväe-laste laagrisse oli nimelt teateid tulnud, et Kolga metsades liigub Soomest tulnud relvastatud eestlaste salk. Kapten Aksel saadeti nendega sidet looma. Ta jõudiski Soomest saabunud meeste laagripaigani, Armakosu küla läheda-

338

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

le, mis aga oli juba maha jäetud: selle olid okupeerinud jälitamisele ja haaran-gule tulnud venelased. Kapten Aksel sattus otse vaenlase pessa. Põgene-miskatsel ta lasti maha.

N-leitnant Osvald Mihail Talmet (38): Otsustasime soome-eestlastega kohe kontakti asuda. Seda ülesannet teostama väljusid kapten Aksel ja leit-nant Lepp. Kuid nad läksid ja jäid kadunuks. Kadunute kurb saatus selgus hiljem. Nimelt oli otsitav salk endisest kohast juba lahkunud ning nende koha-le olid asunud neid jälitavad venelased. Mehede sattusid otse venelaste sülle ja vangistati. Kasutades hetkelist juhust tahtsid ohvitserid põgeneda. Selle katsel lasti kapten Aksel maha, leitnant Lepp oli aga kelleltki püssipäraga hoobi pähe saanud ning uuesti vangistatud. Vangina oli teda 6-e päeva jook-sul veetud NKVD asutistesse ja püütud välja pressida teateid paosolevate lendurite kohta. Mees oli kangekaelselt vaikinud ja tõendanud, et nad põge-nesid kapten Akseliga kahekesi. Teda oli veetud Jägala-Jõesuhu, Kehra, Rakverre, uuesti Kehra, Aegviitu ja Tapale. Tapa vanglast õnnestus ltn. Lepal põgeneda, uimastades rusikahoobiga saatevalvuri.

Lendur-nooremleitnant Eduard-Alekander Lepp ise jutustab (35): Olles kümmekond päeva viibinud metsas, kuulsime, et Soomest on tulnud mingi dessant (see osutus hiljem „Erna“ salgaks) ning me otsustasime sellega kon-takti luua. Kapten Aksel ja mina läksime maakuulajaina välja, sattusime aga võsas punaarmeelaste kätte lõksu, kes olid meid saadetud püüdma. Kapten Aksel püüdis põgeneda, lasti aga põgenemisel maha, mina sain ootamatult püssipäraga löögi pähe ja kaotasin meelemärkuse.

Kui meelemärkusele tulin, nägin, et minu riided olid tühjaks röövitud. Kohe algas ülekuulamine. Eriti taheti mult saada andmeid soomlaste kohta, mina aga ei teadnud neist midagi. Lõppeks toimetati mind Tapale ja paigutati säälsesse arestimajja ühte pisikesse ja madalasse kongi, kus vaevalt oli õhku hingamiseks.

Säält viidi mind kaks korda ülekuulamisele Tapa jaamahoonesse, kus asus mingi punaste staap. Ülekuulamisel nõuti minu käest kogu aeg andmeid soomalste kohta, kuid samuti nõuti nüüd andmeid ka sugulaste kohta. Kuna mul kui desertööril mingit elulootust polnud, siis vaikisin kõigest. Ülekuulami-sele viimisel panin tähele, et arestimaja ei valvatud ja et kui ma tunnimehest sees jagu saan, on väljapääs vaba. Teiselt ülekuulamiselt tagasi tulnud nel-janda päeva õhtul, otsustasin õnne katsuda. Vett jooma minnes lõin kaks korda rusikaga öökorrapidajale näkku, nii et see vajus oimetult maha. Keera-

339

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

sin siis ukse lahti, jooksin õue ning põgenesin läbi mitme aia Tapa linnast välja tagasi metsa. Sakslaste tulekuni olin metsavennaks, liitusin siis saksa sõjaväega ja tulin nendega koos kuni Tallinnani välja. Pärast lühikest puhkust astusin Tallinnas formeeritavasse Eesti kaitsepataljoni, kelle sõjateekond viis mind Leningradi väravate alla. Säält nõudis Buschmanni erieskadrill mind möödunud aasta juuli algul välja.

Kinnitatakse (515): Lendurkapten Oskar Aksel langes sideme loomisel Soomest tulnud eestlaste rühmaga võitluses bolševike vastu 11. juulil (Oskar Aksel tapeti 10. juulil – H.L.) Anija vallas, kus ta oli maetud ühe talu põllule

Veel (255) kapten Oskar Aksel oli ühes leitnant Lepaga saadetud välja sel-leks, et katsuda luua ühendust soomlastega, tähendab Soomest tulnud eesti partisanidega. Ühendust luua aga ei õnnestunud, sest mõlemad ohvitserid sattusid punaarmeelaste kätte. Kapten Aksel langes põgenemiskatsel. Leit-nant Lepp vangistati. Edasi toimetati leitnant Lepp Kehra ja sealt Tapale. Palunud ühel õhtul ennast klosetti, lõi leitnant Lepp punaarmeelasest vahisõ-duri löögiga lõua pihta uimaseks, võttis temalt võtme ja põgenes vangistusest ning oli juba järgmisel päeval tagasi Kolga metsas.

Veel võib ajalehest lugeda (232): Üks vangistatuist tegi katset põgeneda ja lasti otsekohe maha, teine sai samas kommunistide käest püssipäraga pähe ja toimetati Tapale. Siin veetis ta arestikambris kolm-neli ööd-päeva, piineldes lutikate käes ja õhupuuduses. Viimast häda kergendas kongiukse aknakese sisselöömine. Esimesest sai niipalju pääsu, kuivõrd vang sai teha kongist väljakäike. Viimaseid siis ka vang niipalju kasutas kui võimalik. Tee väljakäiku viis läbi vahitoa, kus viibis kolm valvurit. Siin sai vang ka joomajanu kustuta-da. Ühel siinkäigul öösel juhtus kaks valvurit magama, kuna kolmas omaette valvata nohises. Vang nägi, et välisuksel võti seespool ees on (teisal on jutt, et võti võeti vahisõdurilt – H.L.), andis välkkiirelt valvurile paar hääletut hoopi lõuapärade pihta, valvur vajus maha nagu kott, vang hüppas ukse juurde, keeras selle lahti, vilksas välja, kargas üle aia ja oligi kadunud – Tapa linna aedade kaudu metsa. Silmates jutustajat ja hinnates tema väheldast kasvu ning sugugi mitte jõumehelikku kehaehitust, imestad nende lõuahaakide tore-dat mõjuvust...

Teisal kirjutatakse (222): Samal laagril oli veel teisi inimkaotusi, nimelt van-gistati venelaste poolt sidet looma läinud kapten Aksel ja ltn. Ots. Kapten Aksel mõrvati kohapeal, kuna ltn. Ots viidi vangina Tapale. Sealt läks julgel ohvitseril korda põgeneda, lüües teda valvava hävituspataljonimehe uimaseks.

340

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Jutt leitnant Otsa vangistamisest on eksitav, sest tegu oli siin n-leitnant Eduard-Aleksander Lepaga.

Veel kirjutatakse (292): Kõnnus leidus siiski üks veripunane tegelane, kes sai metsavendade reetjaks. Ta oli nende laagri asukohast teateid hankinud ja need edasi linna toimetanud, kust 13. juulil üle 200 punasõduri autodes koha-le kihutas, kuulipildujad ja muud relvad kaasas. Laagriplats piirati igast küljest sisse ja 23 metsavenda pidi lahingu vastu võtma. Selles ebatasavägises võitluses langeski neli lendurohvitseri. Teistel õnnestus piiramisrõngast läbi murda. Salk oli seega laiali paisatud ja mehed said uuesti kokku alles pärast, kui Tallinn oli juba Saksa sõjaväe poolt vabastatud. (292).

N-leitnant Osvald-Mihail Talmet (39): Kes oli äraandja? Selleks osutus keegi ehitustööline, kes töötas Mati talus. Äraandja laskis endale ise kuuli pähe. Ta taskust leiti 170 rubla raha. Surija viimased sõnd olid: “Ärge seda raha matusteks kulutage, see on patune raha...“ See 170 rubla oli kolme tubli lendur-ohvitseri elu hind...

13. juulil peetud Kõnnu metsalahingu kohta on kogunenud hulganisti mälestuskilde, mis üksteist täiendavad, täpsustavad ja ilmestavad.

Nii meenutatakse (300): 12. juulil teatavad valvepostid ja metsavaht Koovit kahtlase mehe liikumisest metsavendade-laagri rajoonis. Ta peab salapärast kõnet Kooviti telefonil ja ähvardab Koovitit. Tema tabamiseks seatakse valve tee äärde, kuid 5-tunnilise luuramise järele tuuakse valvepost ära, sest mees on kindlasti teist teed mööda tagasi läinud. Õhtul oli Mati talu õuelt kuulda laia venekeelset rääkimist. Kõike seda arvestades otsutatakse kohta vahetada ja rohkem põhja poole liikuda, kus metsavendadele üks talunik kindlamat peidu-paika ja prii-ülalpidamist pakub. Läbirääkimised temaga olid kindlaks määra-tud 13. juulile.

13. juulil ilmuski lendurite juurde metsa kaugemalt külast talunik ja avaldas oma nõusolekut toita mehi kas või ainuüksi rõõsa koorega. Parajasti kui see lahke mees viibis lendurite laagris, avati äkki siit ja sealt tuli. Roheliste mütsi-dega punarmee piirivalvurid olid lendurite laagri mitmest küljest sisse piiranud. Lendurid olid varustatud revolvritega, kuid nendega ei olnud mõtet vastu ha-kata punaarmeelastele, kes olid kaugelt ülekaalus. Tuli põgeneda. Väleda-maiks põgenejaks osutus lahke talumees, kes oli lubanud lendureid joota rõõsa koorega. Mees põgenes otsemaid järve, kadus perve ääres vee alla, hoidis nina kinni ja hingas kõrre läbi. Kuidas ta sellega toime tuli, kes seda teab, kuid niiviisi ta oli järves peidus tervelt neli tundi. (255).

341

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Ja veel (300): Pühapäeval, 13. juulil, just siis kui laagrisse saabuvad met-savaht Koovit ja eelnimetatud talunik, piiratakse metsavennad venelaste poolt ümber... Kuna laagri vahetamiseks ettevalmistusi tegevad mehed on laiali ja valvelt saadud andmed venelaste lähenemisest tuli teistelegi edasi anda, killustub grupp nii, et pole mõeldagi organiseeritud vastupanule. Väikeste salkade viisi ja üksikult tõmbutakse pideva tule all tagasi ja põgenetakse ve-nelaste haardest. Hiljem saadud andmeil oli 21 eesti mehe vastu saadetud 10 veoautotäit vene piirivalve ja NKVD mehi, kokku 250 punasõdurit.

N-leitnant Osvald-Mihail Talmet meenutab (39): Arv 13 on õnnetust-toov, räägitakse. Meie elus on see tõestus. Oli kaunis päikesepaisteline pühapäe-vahommik. Keskpäeva paiku jooksevad korraga laagrisse meie paaristunni-mehed, kes asusid Pühamäe suunas ja teatasid, et meist mööduvale teele on sõitnud üks autotäis vene sõjaväelasi ja on seal peatunud.

Valvurid lahkusid kohe, et luurele minna, kuid pöördusid juba paari minuti pärast tagas ja teatasid, et selja tagant läheneb meile 15-meheline venelaste ahelik!

Põgenemisplaani kohaselt pidime minema kuni metsavahelise lagendikuni ja selle ääres pöörduma paremale, et pääseda suuremasse metsa. Kapten Anelin läkski seda teed mööda. 9 meest aga, ka mina (n-leitnant Osvald-Mihail Talmet – H.L.), jooksime otse edasi. Kuid varsti selgus, et oleme üm-ber piiratud.

Kui algas põgenemine, oli meid koos 9 meest. Ringi joostes ja väljapääsu otsides oli kadunud 6. Olime pääsnud vaid kolmekesi: ltn. Terts, ltn. Lepiko ja mina. Kõikjalt saime juba kuulupildujatuld. Raskesti hingeldades viskusime pikali kuskil tihnikus. Korrada hüüdis leitnant Terts: „Vaata selja taha!“ ja tõstis brauningu. Lask lajatas, üks meile ligihiiliv venelne langes tabatult. Ent hetk hiljem võeti meid väga tugeva kuulipilduja- ja püssitule alla. Jooksime uuesti, viskudes vahetevahel pikali, vahel roomates. Peopesadest tilkus verd, kuid seda ei märganudki.

Ka ltn. Terts oli juba kuhugi kadunud, samuti eraldusin ltn Lipkast (n-leitnant Jaan Leppiko – H.L.).

Hakkasin roomama mingis suunas, kummaski käes brauning. Korraga näen: minule lähenevad kaks venelast, püssid laskevalmis käes. Sihtisin ja tulistasin. Tabasin hästi. Teine avas minule püssitule. Lõpuks oli minu laske-moon lõpukorral. Roomasin edasi ja avastasin, et olin ringist väljas. Ma ei

342

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

tundnud tol hetkel mingit erilist rõõmu. Läbielatud minutid – või olid need tunnid – olid mõjunud tuimendavalt, muutnud ükskõikseks.

Roomasin kuni metsaservani, kus peitusin põõsastesse. Metsas rauges pikkamisi laskmine. Öö saabus. Minu asukoha lähedusse keegi ei saabubud. Ma ei maganud sel ööl minutitki. Hommikul kell 6 läksin üle Koitjärve raba. Koitjärve külas sain süüa ja keegi proua juhatas mulle tee Tapa suunas.

Möödusin pärast lõunat Koonukõrve talust, kust kostis naiste ja laste nuttu ja kisa. Läksin veel mõnisada meetrit edasi ja vajusin teeäärses metsas surmväsinult pikali ning uinusin silmapilkselt. Hiljem kuulsin, et Koonukõrve talus on olnud varjul keegi Eesti ohvitser. Venelased tulnud haarangule, oh-vitser pääsenud põgenema, kuid venelased tapnud perenaise ja selle ema, enne neid jubedalt piinates.

Järgmisel hommikul sain Jäneda lähedal talumehelt erariided ning tema saatis mind oma venna juurde Koolmaa külla. Sääl, raba serval asuvas talus, varjasin end 3 nädalat ja 3 päeva. 6. aug. vallutasid võidukad saksa väed Jäneda ning nende juurde üleminekuga lõppesid minu piinapäevad.

Ajaleht Maa Sõna kirjutab (255): Lendurid põgenesid ükshaaval kuhu keegi sai. Punaarmeelaste kuulidest langes kolm meest. Järve ääres kingul sai surma kapten Juhan Kalmet. Kapten Arnold Streimann langes metsas. Ta lamas kraavi ääres sihil. Sealt veidi eemal tihedas noores kasemetsas oli verejälgi. Kasepuudest kanderaami abil olid punaarmeelased kannud sealt ära oma haavatu või surnu.

Raskesti oli jalast saanud haavata leitnant Martin Terts. Ta oli jäänud met-sa maha... Kui paar nädalat hiljem tuul hakkas lähedusse tallu tooma lõhna, siis leiti selle järgi leitnant Tertsi laip. Tal oli kuul peas. Kas laskis ise enese maha või leidsid punaarmeelased ta, kui nad hiljem käisid oma surnuid mat-mas, see on teadmata. Laiba leidmise puhul puudus selle juures revolver, nii et keegi oli ta juures käinud. Haavatu oli piinelnud janus. Laip hoidis käes plekist piimapurki. See oli taotud mõlki. Kuid piima ta ei olnud sellest kätte saanud.

Edasi (292): Selles ebatasavägises võitluses langes kolm lendurohvitseri. Kapten Kalmet sai selja tagant kuuli. Kapten Streiman oli vaenlasega raskesti võidelnud – tema laiba juurest leiti 100 tühja padrunikesta, alles siis oli teda tabanud vaenlase lask. Leitnant Terts oli saanud kuulipilduja valangust kaks kuuli põlve paigal, kus ta oli maha lasknud ligihiiliva vaenlase. Ta oli vist haa-vatult kaua aega vaevelnud ja katsunud end siduda. Hiljem oli ta tapetud

343

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

kolme pähelastud revolvrikuuliga. Teistel õnnestus piiramisrõngast läbi mur-da.

Salk oli seega laiali paisatud ja mehed said uuesti kokku alles pärast Tallinna vallutamist. (98).

Kõnnu metsalahingust kirjutab ka p-asp Remi Milk (302): Haaranguks sõi-dutati kohale vähemalt 10nel veoautol piirivalve üksus Loksalt (üle 200 me-he). Meeleheitlik vastupanu kestis mõni tund. Haarangu ajal vaenlase tule all pikali viskudes nägi ta otse nina ees sinimustvalget linnusulge. Leitud linnusu-le on ta hoidnud alles üle 60 aasta.

Ja veel (315): Seal ründas umbes kahesajameheline bolševike piirivalve osa – 7 veoautotäit venelasi – eestlaste salka, kuhu kuulus 23 lendurohvit-seri, kes olid nagaanidega varustatud (autori rõhutus – H.L.). Kuna venela-sed haarasid salka kolmest küljest, jagunes see kolmeks osaks, kes igaüks katsus kuidagi läbi lüüa. Ühes nendest osadest saigi kolm meest surma. Kõige esimesena oli maha jäänud kapten Streimann, kelle leidmisel hiljem selgus, et ta oli välja lasknud 3 karpi – 75 padrunit. N-ltn, M. Terts oli jäänud ühte põõsasse raskesti haavatuna, kuna kapten J. Kalmet oli lasu läbi kohe saanud surma.

Venelased olid teisel päeval tulnud matma oma meeste laipu ja leidnud raskesti haavatud M. Tertsi, kelle siis mõrvsid kolme lasuga. Eestlaste laibad olid venelased matmata jätnud ning M. Tertsi laip leiti alles paar nädalat hil-jem. Seega pühapäeval ümbermaetutest kaks olid bolševike poolt tapetud raskesti haavatutena.

Vastastikusel tulistamisel jäid metsavendade poolt lahinguväljale kapten Streimann, kapten Kalmet ja noorem-leitnant Terts (300).

Pärast haarangut liikus suurem osa lendureist metsavendi rindele vastu, kuni nad lõpuks jõudsid sakslaste poolele, kus astuti Hirvelaane väesalka. (255).

Leitnant Harri Kõllu meenutab kaks aastat hiljem (413): Suurel punaar-mee haarangul 13. juulil 1941 suutsime piiramisrõngast välja tungida. Lühe-mat aega peatusime siis Anija metskonnas, mille järele asusime sidet looma lähenevate Saksa üksustega. Enne seda aga saime kontakti major Hirvelaa-ne metsavendade grupiga, millest hiljem kujunes omaette pataljon. Tegin kaasa ka Rapla lahingu ja hiljem Eesti saarte vabastamise. Leitnant Hugo

344

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Nõmm võitles Saksa üksustes, kuni Tallinna vabastamiseni. Muhumaa vabas-tamisel sai ltn. Nõmm seljast haavata.

Kirjutatakse (576, lk 16): Lahingust väljumisel jagunesid lendurid mitmesse omaette tegutsevasse gruppi. Liiguti lõunasse sakslastele vastu. Pärast saks-lastega kohtumist asuti enamasti teenima kas Omakaitsesse või eesti vaba-tahtlikest Saksa sõjaväe juurde formeeritud jalaväeüksustesse. Üheks kuul-samaks neist sai 1941. a. suvel formeeritud major Hans Hirvelaane pataljon, kuhu koondus ka arvukalt lendurohvitsere. Leitnant Remi Milgi mäletamist mööda olevat lendurohvitserid osalenud juba selle pataljoni loomisel, millega alustati 2.-3. augustil Väätsas. Lendurohvitseride teenimist jalaväes hõlbustas asjaolu, et Eesti sõjakoolis oli lenduritele antud ka jalaväeohvitseri väljaõpe. Nii oli major Hans Hirvelaane pataljoni 1. kompanii kompüliks lendurkapten Johannes Kant, 2. kompanii kompüliks lendurkapten Aavo Ürgsoo, majan-dusülemaks lendurkapten Aivo Soots ja käsundusohvitseriks lendurkapten Juhan Ainjärv. Pärast major Hans Hirvelaane langemist Rapla all sai 20. augustil pataljoniülemaks lendurmajor August Kitsapea, kes teenis sellel ametikohal kuni pataljoni likvideerimiseni.

Pühapäeval, 19. oktoobril 1941 maeti ümbermatmise korras esimesed Eesti ohvitserid Maarjamäe Kangelaskalmistule. Neid oli kolm: lendurkapten Juhan Kalmet, lendurleitnant Eero Saag ja lendur-nooremleitnant Martin Terts. Lendurkapten Arnold Streimanni põrm sängitati omaste soovil pere-konna matmispaika. (270).

Mahtra rabas kaevati pühapäeva hommikupoolikul välja lendur-ltn. Eero Saagi põrm. Ülejäänud kolm kaevati oma ajutistest haudadest Kolga metsas, kus nad olid langenud. Langenute väljakandmisel Kaarli kirikust rahvuslipuga kaetud puusärkides moodustasid mõlemal teeveerel kuni Vabadusväljakuni tuhanded tallinlased elava müüri, näidates paljastatud peadega langenutele oma viimast austust... Auvalve moodustas Kangelaskalmistul kaks rühma Harjumaa Omakaitsest. (255)

Lendurkapten Oskar Aksli matusetalitus toimus pühapäeval 26. oktoobril 1941 Kaarli kirikus, tema põrm sängitati ümbermatmise korras sõjaväeliste auavaldustega Sõjaväe kalmistule Juhkentalis. Mängis Omakaitse orkester. Matusel viibis langenu naine koos kahe lapsega. (253; 303, lk 6; 515).

Pühapäeval, 12. juulil 1942 avati Harjumaal, Kõnnu metsas mälestuskivi kommunistide vastu võideldes 13. juulil 1941 langenud viiele metsavennale, neile, kes möödunud aasta juulis siin oma elu jätsid (sv. lendur kapten

345

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

O. Aksel, sv. lendur kapten J. Kalmet, sv. lendur kapten A. Streiman, sv. lendur leitnant M. Terts ja sv. aviomotorist v.-seersant H. Tombach). Pühalik talitus sirgete mändide all lõppes ühise rahvushümniga. Mängis koha-lik puhkpilliorkester... See oli esimene mälestusmärk metsavendadele. (102;

297; 302, lk 2; 576, lk 15).

Mälestusmärk kujutas endast põllukivile kinnitatud marmorplaati langenute nimedega ning kirjega „1941. a. juulis metsavendadena kommunistide vastu võideldes langenud“. Kivi asetseb metsas, vaikse metsajärve kaldal, kohas, kus sangarid kommunistide kuulide läbi oma elu ohverdasid. Mälestusmärgi avamispäeval oli kokku tulnud kogu ümbruskonna rahvas. Tallinnast oli bussil kohale sõitnud langenute lähemaid omakseid, metsavendade sõpru ja tutta-vaid ja metsavendi endid... Aukülalisena viibis tahvli avamise talitusel ka Sonderführer Gerd Buschmann, kes on paljude endiste eesti lennuväelaste praegune ülem. Tema alla kuuluvad peamiselt Jägalast põgenenud mehed.

Miks mälestuskivi asetsati just siia? Siin lähedal asus lendurite-metsa-vendade laager ja umbes selle künka lähemas ja kaugemas ümbruses arene-sid ka läinudaastased lahing-sündmused, mis ohvriks pärisid viie mehe elu. Neli meest langes Järvi küla juures, viies – H. Tombach sai surma teises grupis, kes varjas end eemal.

Kaks aastat pärast lendurite pagemist 27. juunil 1941 kogunesid endised metsavennad pühapäeval, 27. juunil 1943 taas Kolga metsa, kus langes viis nende võitluskaaslast (255): Sel puhul toimus lendurite mälestustahvli juures Kolgal lühike mälestusaktus, millest võtsid osa peagu kõik tolleaegsed metsa-vennad – eesti lendurohvitserid ja külalistena praeguse eesti lennuväeüksuse ülem kapten Lehmann ja üks metsavendade juhte kapten Ürgsoo (kapten Aavo Ürgsoo – H. L.).

Selle langenute mälestuseks sündinud kokkutuleku kohta kirjutatakse (255): Valge kasepuuaiakesega piiratud mälestuskivi, millel on tahvel lange-nute nimedega, asetseb Kolga metsade keskel järve kaldal kaunil kingul – kohal, kus langes kapten Juhan Kalmet. Kivisse on raiutud viie langenu ni-med: kapten Oskar Aksel, kapten Juhan Kalmet, kapten Arnold Streimann, leitnant Martin Terts ja vanemseersant Herman Tombach.

Langenud võitlejate kaaslaste kogunemise puhul lehvisid pühapäeval mä-lestuskivi juures Eesti ja Saksa lipud. Esimesena võttis sõna kapten Ürgsoo, kes oma kõnes andis ülevaate sõja kuuendal päeval toimunud eesti lendurite pagemisest punaste võimu alt metsa vabadusse ning nende seiklusrikkast

346

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

elust metsas seni, kuni nad Saksa sõjaväe tulles selle ridades said alustada võitlust punaarmee vastu. Kõneleja meenutas tänutundes neid kohapealseid häid inimesi, kes innukalt olid organiseerinud lendurite toitlustamist nende metsavendadeks oleku ajal. Kapten Ürgsoo lõpetas oma kõne eesti lendurite nimel tõotusega võidelda seni, kuni Eestile on saavutatud täielik vabadus.

Metsavendadena langenuid ja võitluses Eestis ja idarindel langenud kam-raade mälestati lauluga Isamaa ilu hoieldes. Asetanud kaasatoodud pärja mälestuskivile, läksid lendurid külastama neid kohti, kus nad olid paos ja kus neid ilmse reetmise tagajärjel tabas punaarmeelaste haarang.

Lendurite mälestuskivil olnud nimetahvel peideti 1944. aastal ning see jäigi kadunuks. Mälestuskivi avati Kuusalu Muinsuskaitse Seltsi algatusel pidulikult 10. juulil 1994. aastal uue mälestustahvliga. Kohalik rahvas ristis langenute mälestusmärgi Lendurite kiviks. Nii ongi see mälestusmärk saanud omale nimeks Lendurite kivi. (302, lk 2; 604, lk 154; 687, lk 52).

Lendurite kivi kohta kirjutatakse (604, lk 154): Liivane metsatee viib Järvi jär-vede lähikonda... Sealses metsas (Kõnnu metskonnas) toimus juulis 1941. a. lahing lennuväelastest metsavendade ja Nõukogude Liidu piirivalve üksuste vahel.

Langenuile avati 12. juulil 1942. aastal mälestuskivi. Kivi peideti vene okupat-siooni ajal, aga nüüd enam üles ei leitud. Mälestusmärk taastati 10. juulil 1994. a. endisel kujul Kuusalu Muinsuskaitse Seltsi algatusel ja on saanud tuntuks kui Lendurite kivi. Mälestusmärgil on tekst: Langenud metsavenda-dena / kommunistide vastu võideldes, ja nimed: Oskar Aksel, Juhan Kalmet, Arnold Streimann, Martin Terts, ning Herman Tombah.

Meenutatakse Eesti lennukooli hümni sõnu (604, lk 154): On teadused andu-nud meile, / et teenida rahvast ja maad. / Me relvad on vastuseks neile, / kes vaenlastest valdab me maad.

Me isad on põlvedest põlve, / meil pühendand laulude väe. / Me laulus on nende eest palve, / kes manalas päikest ei näe...

Suurem Kolga ja Kõnnu metsavendade koondis oli ka Kõnnu valla mail Surus (Suru küla on Kõnnu vallas – H.L.), kus asusid nn. „Suru suur“ ja „Väike laager“ (222).

Loksa alevik kuulus Kõnnu valla alla. Loksa mereäärsetes suvilates varjas end Suvesõja ajal mõnigi mees nii ligidalt kui ka kaugemalt. On teada, et kaks O/ü Mootori meest (Loikand ja Raaga) pagesid Tallinnast moodsa bussiga nr 101 ning peitsid selle Võsu metsa. Käitise komissarile teatasid mehed, et

347

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

punaväelased on bussi rekvireerinud. Metsavennad olid varjus bussijaama teisel korrusel, seal kuulati ka raadiot (bussijaam oli kohaks, kus sõjapäevil käidi raadiot kuulamas). Meestel läks elu pikapeale igavaks. Nad muretsesid endale naisteriided ja käisid Loksa naistel abiks kapsaid rohimas. Buss nr 101 saadi hiljem tervena kätte Võsu metsast. (10).

Kõnnu valla piires suuremaid lahinguid ei peetud ja venelased lahkusid sealt 7. augusti öösel vaikselt (222).

Kõnnu vallas Hara lahe sopis asub Loksa alevik, Tallinnast on sinna 69 km. Kirjutatakse (10): Jõudnud üle Pirita silla, paistavad silma endise Iru val-lamaja varemed, ja siis varsti on tee ääres rida lilledega kaunistatud saksa sõdurite kalmukünkaid. Narva manteelt pöörab tee Loksale. Meid võtavad vastu metsad ja varsti lookleb tee ääres kõrgete kallaste vahel Valgejõgi. Olemegi Loksal. Hooned on Loksal terved. Mitte kaugel rannast paistab veest välja laevavrakk. See oli üks Punalipulise Balti Mere Laevastiku uhkusi – kergeristleja Karl Marx.

Selle sõjalaeva hukkumisest Suvesõja ajal vestab Loksa metsavend (10): Venelaste äraminek läinud suvel Loksalt sündis nii kähku, et ei jõutud teha oma tavalist hävitustööd. Tallinnast saadeti välja „Karl Marx“, kelle üleandeks pidi jääma aleviku maatasa tegemine. Laev jõudis Loksale pimeduse katte all. Me-tavennad, kelledel oli teada, et vene väeosad on alevikust lahkunud, julgesid hommikul juba oma kodude juurde tulla. Suur oli aga nende ehmatus, kui nad nägid vene sõjalaeva sadamas. Loksa aleviku saatus ja päevad näisid loetud olevat... Äkki kuuldus kustki kaugelt ja kõrgelt tuttav põrin. Hetk hiljem sööstis kõrgusest alla 4 saksa stukat sadamas olevate laevade kohale. Ja juba kuuldu-sidki plahvatused ja tõusid suitsusambad. Üks sadamasse tulnud vene kiirpaat sai täistabamuse, mis kiskus ta pooleks ja viis silmapilkselt põhja.

Ka „Karl Marx“ sai täistabamusi, mille tagajärjel tekkisid plahvatused. Laev püüdis tagasikäiguga sadamast kuidagi välja liikuda, kuid ei jõudnud kauge-male kui paarsada meetrit. Pommid olid teinud kohutavat hävitustööd. Iga pool olid laibad, surijad ja haavatud. Nafta voolas merre, mis ümber laeva igal pool põles. Sellest hoolimata hüppasid hirmust hullunud inimesed merre, püüdes end ujumisega kaldale päästa. Mitmed jõudsid neist kaile elusate tuletungaldena, vajudes kaldal kokku. Haavatud viidi Loksa koolimajja, kust peagi kostis elajalik karjumine... „Karl Marxi“ hukkumisel surmasaanute arv ulatub kaugelt üle 100. Veel tänavu suvel on meri randa kandnud 3 venelase laipa. Ja „Marxi“ peal arvatakse surnuid olevat veel kümneid ja kümneid.

348

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Nähes, et ristlejat enam päästa ei saa, lasksid venelased ta ise täiesti pu-ruks...

Nüüd on vesi vraki triivinud suvitusrajooni juurde, kus ta lebab paarisaja meetri kaugusel rannast. (10).

Venelased ei loobunud katsest hävitada Loksat. Tõmbunud Saksa sõjavä-gede eest tagasi Kolga valda, seadsid nad oma raskepatarei üles Muuksi mägedesse, mis asuvad umbes 15 km kaugusel Loksalt. Patareist avati alevi-kule tuli, aga kõik 15 mürsku langesid Kõnnu vallamaja lähedusse Kolga küla väljadele. (10).

9. augustil sõitsid Loksast läbi Saksa jalgratturid. Sakslaste tulekul tulid metsast välja ka metsavennad. (222).

10. augustil kella 7 paiku sai A. Mikiver Loksa postkontori kaudu teate, et hävituspataljonimehed kavatsevad tulla Loksale rüüstama ja hävitama, kuna nad olid juba vallutanud Kolga postkontori ja suundusid Loksa poole. Lähene-vast hädohust informeeriti kõiki ümbruskonna metsavendi ja paluti abi ka Virumaalt Palmse valla metsavendadelt. Loksa mehed kogunesid Rahunurme talu juurde. Vihasoo küla elanikud R. Ojaveski ja R. Mandri korraldasid küla-meestest kaitse Porgaste ja Kotka sildadele. Vihasool varjulolev praegune Tallinna ülemlinnapea kapt. A. Terras läks kontakti looma sakslastega, et hankida neilt relvi. Suuremal määral neid ei saadud, kuna juhatati Lehtsesse relvade järele, mis aga maa kauguse tõttu polnud läbiviidav.

Kaitseliitlane Arnold Mikiver (21.08.1896) oli koolijuhataja Loksal (613, lk

113).

Peeter Ojaveski (23.07.1903) Kõnnu valla Vihasoo külast, talunik, arre-teeriti 10.12.1944, tribunali otsus – 8 aastat sunnitööd (618, lk 330).

Kõue vald

Harju-Kose NKVD operatiivgrupi liige Robert Tark jutustab (733, l 114 jj;

735, lk 112-114): Kõue vallas nn Vanatoa metsavahi talu juures (see koht koosnes kuuest eraldi talust) oli koondunud umbes 400 meest, kelle üks juht i-dest oli endine Tondi lahingukooli ülem major Himper (major Ottomar-Raimond Hindpere – H.L.). 28. juulil leiti apteegi tagaruumist laualt pakk haavamähiseid, eetrit, joodi, paar lõikuse nuga, pintsette jne, mis pidid olema valmis pandud metsavendade jaoks. Apteeker vahistati. Ülekuulamisel aptee-ker täpseid andmeid bandiitide kohta küll ei andnud, kuid selgus, et Vanatoal

349

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

on suurem bandiitide salk. Nende asjaolude najal tehtigi meile korraldus haa-ranguks, mille võtsime ette 31. juuli hommikul kell 3. Lähenesime Vanatoale Tartu maantee poolt metsateed kaudu. Teele oli takistuseks puud ette lastud, tee oli aga nii kitsas, et autosid ümber pöörata enam ei saanud. Lahkusime siis kähku autodest ja võtsime nende varjus tulistamise asendid. Kuid meie ees, tõkete tagant ei järgnenud tulistamist. Lõuna paiku jõudsid kohale HP (hävituspataljoni) suuremad osad. Saadeti 10-meheline miilitsate luure ette.

Vähe maad edasi minnes kahel pool metsateed umbes 150 ja 400 m kau-gusel teele lastud tõketest avastasime 4 raskekuulipilduja pesad. Kuulipildu-jad olid jäetud ilma igasuguse valveta (bandiidid olid siin pidanud kauemat aega valvet, olid hooletuks läinud ja relvad nüüd hommikusöögi ajaks jätnud hoopis ilma valveta. Kuulipildujad kandsid märki „KL“, s.t. olid Kaitseliidu omad, nende lukud võtsime ära.

Enne seda aga oli kuulda metssoku häält, mis oli järele tehtud ja tähendas bandiitide luure märguannet. Nüüd olime avastatud. Ja selle järgi hakkaski lahing pihta. HP oli ümber asula tõmmanud ahelikurõnga ja tungis peale. Vastutulistamisel lasti maha Saksa parašütist. See bandiitide salk piirati aga hiljem HP poolt sisse ja hävitati. Vanatoal oli olnud umbes 400 bandiiti ja 17 Saksa parašütisti, kes kõik HP poolt hävitati. Salga eesotsas olnud kõik endi-sed kaitseliitlased. Seal vangi võetud bandiidid tunnistasid ka üles, et nemad vangistasid 5. juuli õhtul Kõue valla TK esimehe Suudre, kui see TK-st koju oli minemas ja poosid ta hiljem üles.

NKVDlase Robert Targa jutt ei riimu Harjumaa Omakaitse arhiivi-andmetga ega muude allikatega. Kust küll sattusid Saksa langevarjurid Kõue valda, jääb mõistatuseks. Üheski Kaitlseliidu üksikrühmas või kompaniis ei olnud nii palju raskekuulipildujaid, millest neli oli võimalik metsa viia. Kui ar-vestada asjaolu, et Kaitseliidus olid relvad rangelt arvel ja raskekuulipildujate kõrvaletoimetamine relvade äraandmisel ei olnud lihtsalt võimalik, liialtki rel-vade lattu vastuvõtmine toimus punaste tegelaste valvsa silma all. Jutt 400 bandiidi ja 17 Saksa parasütisti hävitamisest Kõue vallas on lihtsalt rumal ja mõttetu luulelugu.

Padise vald

Metsavendlus tekkis Padise vallas alles noorte mobilisatsiooni väljakuulu-tamisega juuli algul 1941. a. Siis läksid mitmed kutsealused, peamiselt Äma-rist pärit noored metsa. Padise metsavend, Padise kompanii kaitseliitlane Elmar Aibast (KL Valgeristi III kl teenetemärk) jutustab (641, lk 15; 697, lk 1):

350

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Tihedamalt hakkas metsadesse tekkima mehi aga alles siis, kui teine, juuli-mobilisatsioon välja kuulutati. Teadaolevail andmeil ja mälu järgi tegutsesid järgmised grupid: 1. H.-Madisel Rannaküla heinamaadel, 2. Laiasoo äärel (peamiselt Vasalemma ja osa Keila mehi), 3. Aruküla heinamaadel (kuulusin sinna gruppi) ja 4. Ahtama ja Hatu soodes. Sakslaste tulekul Riisiperesse läks suurem osa (välja arvatud Madise ja Laiasoo grupid) metsavendadest sinna ja neid kogunes Riisiperesse umbes 150 meest.

17. augustil toimetati arreteerimisi endiste kaitseliitlaste seas. Meie ümb-ruskonnast viidi ära 17 meest, kes hiljem pääsesid m/p. (mootorpurjekas Jan Teär – H.L.) „Jaan Teeäärelt“ Tallinna lahes. Kahte kaitseliitlast õnnestus metsavendadel hoiatada ja need pääsesid arreteerimisest. Tegutsesid hiljem Aruküla metsavendade grupis.

Riisiperest kaks korda kodukandis luurel käies selgus meile, et venelased valmistusid lahkuma. Seda arvestades hakkasime liikuma kodu suunas. Kpt. B. Seplingi (kapten Boris Sepling – H.L.) juhtimisel ja heas sõjaväelises korras marssisime 28. augustil Padise vallamajja.

Boris Sepling II/3 varjas ennast Suvesõja ajal oma kodu läheduses. Julge mehena käis ta seal avalikult ringi. 7. augusti hommikul sattus ta jõe sillal kokku Padise valla täitevkomitee esimehe Ferdinand Hiiega, kes tahtis Boris Seplingit püstoliga ähvardades arreteerida. Tekkis käsikähmlus. Rüselemisel läks Ferdinand Hiie käes püstol lahti ja kuul riivas Boris Seplingi laupa. Tema äi Kristjan Uferbach, kes läheduses parandas lippaeda, nägi tema rüsele-mist endast nooreme mehe Ferdinand Hiiega, tõttas appi ja lõi talle haamriga pähe. Boris Sepling pääses uimaseks löödud mehe käest lahti ja põgenes (621, lk 242, internet). Kapten Boris Sepling (08.12.1882) suri 1953. aastal NewYorkis (590, lk 50).

Kiiresti tegutsedes formeerisime oma üksuse endise Kaitseliidu eeskujul. Üksuse ülemaks sai kapt. B. Sepling ja tema abiks nende ridade kirjutaja (Elmar Aibast – H.L.). Padiselt sõitsime kohe samal päeval Paldiskisse relvi tooma. Neid saime ka rohkesti, lisaks veel sõjasaagiks auto, mis jäi meie käsutusse kuni kodumaalt lahkumiseni. Kiire põgenemise tõttu olid venelased jätnud maha suured laod igasugust sõjavarustust.

Kohe selle järel algas kohapealsete punaste tegelaste jälitamine, samuti kammiti metsi ja püüti sinna peituläinud punaväelasi ja hävituspataljonlasi. Vange ja jälitatavaid tabati rohkesti. Esialgseks kinnipidamise kohaks oli

351

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Vasalemma-Murru vangla, mis oli tühi. Sealt anti osa venelasi viljakoristamis-töödele.

Peatselt formeeriti ka Omakaitse Harju malev, kuhu ka endised metsa-vennad kuulusid. Meie kuulusime Harju Omakaitse II pataljoni, mille juhiks sai kapten Boris Sepling, 1. kompanii ülemaks oli Elmar Aibast, 2. kompanii kompül Roman Esko, 3. kompanii kompül Bruno Roopalu ja 4. kompanii kompül L. Luide. Eriti palju oli Omakaitsel tegemist esimesel aastal ümber-hulkuvate venelaste kinnipüüdmisega. (641, lk 15-16).

Peningi vald

Peningi vald vabanes enamlastest 22. augustil. Leida Tarand meenutab (621, lk 143-145): 25. augustil oli ilus päikesepaisteline ilm... Loopere talust põhja-ida suunas ca 200 meetri kaugusel hobuste koplis asus Loopere vana-peremehe õe Liisu Loorbergi (sünd 1870. a.) väikene maja, kus 1941.a. elasid kaks õde Liisu ja Anna Loorberg... 25. augustil oli üksi toas Liisu Loorberg ja maja uks oli ilusa ilma tõttu lahti. Liisu istus akna all oleva laua otsas seljaga ukse poole ja õmbles. Korraga olnud tuba mundris mehi täis ja üks küsinud leiba. Vanal inimesel oli tõesti ainult väike kannikas vana leiba... ja nii ka küsijale vastas. Edasi kõneles tädi Liisu kahel viisil. Üks meestest küsinud: „Kas talus leiba?“ Tema: „Eks talus ikka ole!“ Mees: „Vii meid tallu!“ Teine variant: mees küsinud „Kus Loopere talu on, vii meid sinna!“ Mina arvan, et teise variandi tädi Liisu hiljem alateadlikult kombineeris, et vabaneda ettehei-detest ja süütundest. Tädi Liisu ees ja mehed järel (meeste arvu kohta läksid arvamused lahku, kõneldi 6-8 mehest) ruttasid üle vasikakopli viivat jalgrada talu poole.

Jõudnud talumaja nurgale hüüdnud tädi Liisu heleda häälega:“Mõrtsukad tulevad!“ ja ise jooksis uksest mööda – Ooda tallu abi kutsuma.

Johannes ja Gustav Tohver olid hommikul hobusekopli uudismaalt heinu koju vedanud (Gustav Tohver oli Nõmme talu perepoeg – H.L.) ja kella ½ 11 ajal sõid köögis keskhommikut. Gustav Tohvril oli püss seljas, aga Johannes oli pintsaku koos revolvriga köögi-ukse taha nagisse riputanud. Kuuldes tädi Liisu hüüdu ja sammude müdinat, karanud Johannes püsti, võtnud revolvri ja pistnud püksitasku ning jäänud kambri uksele seisma. Tema selja taha kambri sisse jäänud Gustav Tohver. (621, lk 142-145).

Kuna maja uksed olid kõik pärani, siis sisenesidki kööki mehed ja esimene sihtides revolvriga Johannest, kamandas: Käed üles, alla anda, meid polk.“

352

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Johannes tõstis käed, käe tõstmisega haaras revolvri ja laskis välkkiirelt re-volvrist ähvardajale kuuli pähe. Nähtavasti oli üks meestest jäänud välja – laske kuuldes viskas aknast sisse 3 granaati, millest üks lõhkes. Peale esi-mese kukkumise jooksid tagaseisjad rabinal õue ja nende järgi ka Loopere Johannes ning lasi põgenejaile järele veel revolvris olevad viis kuuli. Gustav Tohverit haavasid küll väiksemate ja suuremate kriimustustena granaadi-, klaasi- ja kambri soojamüürist lahti põrunud kivikillud. Tema kööki hüpates nägi, et köögi separaatori (koorelahuti – H.L.) laua otsa all küürutab mees. Ta võttis püssi ja tahtis lüüa, mees palunud ära löö ja karanud välja ning jooks-nud teisele poole. Johannesel enam kuule revolvris polnud, aga Gustav Tohver pole lasta saanud, sest püssilukk oli granaadi killust vigastatud. Jo-hannes arvas, et ta ühte põgenejat jalast tabas. Kui laip köögist õue kanti, hakati taskuid uurima ja siis selgus, et surnu on Mihhail Pasternak. Tema kantavas nahkses taskus olid head eestiaegsed Tallinna ümbruse kaardid, ühed armastuse kirjad ja blondi tütarlapse pilt.

Ajalehe artiklites märgitakse, et talus oli jõuk fašiste ja nii langes vapper võitleja ülemvõimu vastu. Olgu siin loetletud kõik isikud, kes tol korral talu elumajas viibisid.

Nagu mainitud, sõid köögis laua ääres Johannes Loopere ja Gustav Tohver. Köögi taganurgas olevat leivaahju küttis talu vanaperenaine Elisabeth Loopere (sünd. 1876. a.), kes hüüdu kuuldes puges söögilaua alla. Laua ääres pingil istus väikese maja elanik Johanna Loorberg (sünd. 1881. a.) ja hoidis süles Johani 2-aastast tütart Ivit. Hüüdu kuuldes põgenes Johanna lapsega rehetuppa ja sealt talli. Rehetoa ukse juures köögis seisis vanapere-mees Jüri Loopere (sünd. 1867.a.), kes põgenes ka talli.

Teises kambris oli Juhani naine Lydia (sünd. 1907) ja kaks poega 4 aastane Rein ja 5 aastane Ants. 6-8 pealise salga vastu võitles üksi Johannes Loopere ja ajas nad põgenema. Kes oli nüüd kangelane ja kes oli mõrtsukas? Johannes Loopere oli kaks ja pool kuud olnud tagaaetav. Nüüd oli ta alles kolmandat päeva vabalt liikuv inimene, aga ega see julgeoleku tunne polnud nii kiiresti jõudnud süveneda. Peale selle nähti ikka üksikult ja salgakesi Nõukogude armee (sellal Punaarmee – H.L.,) põgenikke. Gustav Tohver oli 23. augusti õhtul tahtnud min-na Kangruantsu tallu, kui Loopere karjamaa metsast viiemeheline hävituspataljo-nimeeste salk tema piiranud ja ta käest aru pärinud, miks tema mundrit ei kanna ja mis fašist ta olla. Kangruantsu-Pihlaka põldude vahelisel teel hakanud paistma Saksa jalgratturid ja Gustav Tohverit piiranud mehed põgenenud metsa. Oli kõigiti

353

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

arusaadav, et kui G. Tohver tuli teisipäeva hommikul Looperesse, siis tuli ta koos püssiga, sest tee viis metsa veert pidi.

Ajalehe artiklis mainitakse, et Pasternakil kistud saapad jalast ja neid kandnud Johannes Loopere. Pasternak oli väikest kasvu ja tema saapad ei läinud 182 cm pikkusele ja nr. 44 jalatseid kandvale Juhanile jala otsagi. Pasternaki saapaid kandis väike Vene sõjavangist soldat, kes talus Saksa okupatsiooni ajal töötas. Jah, Pasternaki pruunist nahast pikka kuube kandis küll vanaperemees vihmase ilmaga karjas olles ja seda kuube hüüti talus „Pasternakiks“.

Reet Tohver, Nõmme talu peretütar, tõi naabri lakast Nõukogude lipu, sel-le sisse mähiti laip ja maeti hobuste koplisse. Sealt leiti see Nils Korpmanni juhatust mööda 1968. a. üles. Kõik elusolijad külaelanikud teadsid sündmsute õiget käiku, aga tolleaegsed asjamehed kasutasid saadud anmdeid selleks, et kombineerida mingi lugu, mis vastaks kehtivale ideoloogiale. Pasternaki sur-madaatumiks pandi 24. august. See vist selleks, et muidu oleks hoopis aru-saamatu, miks Pasternak, kellel head kaardid taskus, ei läinud Tallinna poole, et ühineda Tallinna kaitsjatega. Loopere talu on pandud artikli põhjal Kalesi külla. Nagu mainitud kombineeriti tallu jõuk fašiste. Kõik andmed on välja-mõeldised. (621, lk 142-145).

Leida Tarand lisab (621, lk 142): Nautisime Kärdul ilusast hilissuvist päike-sepaistet kui kelle 1 ajal ema ja õde Aita koju tulid ühes ärevate uudistega. Nad olid hommikul läinud Raasikule kauplusesse ja tagasiteel, maanteel kohanud Nõmme talu perepoega Gustav Tohverit, kes sõitnud jalgrattaga arsti juurde ja teatanud neile ühe salga kallaletungist Looperesse. Nemad olid siis Looperesse läinud ja näinud talu granaadi lõhkemisest purustatud ja segipaisatud esimest kambrit, surmani kohkunud inimesi ja Juhani poolt ma-halastud laipa õues aia ääres...

Ajaleht Rahva Hääl kirjutab Nõukogude armee polkovnik, sõjasuvel 1. Eesti Kütipolgu komandör ja seejärel Eesti laskurkorpuse 300. laskurpolgu komandör Ilmar Paul 22. novembril 1968 (354): Kui 20. augustil Tallinnale uut pealetungi alustanud fašistlikud väed ähvardasid murda läbi rinde Kiviloo-Perila suunas, saadeti 1. Eesti Kütipolk seal vasturünnakule. Suure meister-likkusega juhtis Mihhail Pasternak lahingut. Vaenlase ettetunginud osi tabasid hoogsad haardelöögid, sinna kus ähvardas läbimurdeoht, konsentreeriti tuli ja täiendavaid jõude.

354

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Mihhail Pasternak (21.11.1908-24.08.1941) lõpetas ajaleheandmetel 7-klassilise kooli ja astus 1927. aastal Leningradi Sõja-meditsiinilise Akadeemia juurde loodud sõjaväe arstiabide kooli. Seejärel töötas ta Kaug-Idas piirival-vevägedes, õppis siis (ikka 7-klassilise haridusega) Leningradi Riiklikus Lesgafti-nimelises Kehakultuuriinstituudis. Pärast instituudi lõpetamist teenis v-leitnant Mihhail Pasternak Kaug-Idas piirivalveväges. 1940. aasta sügisel seoses piirivalvevägede Balti ringkonna moodutamisega, töötas piirivalvekap-ten Mihhail Pasternak ringkonna staabi lahingulise väljaõppe osakonnas. Sõjasuvel oli ta Viljandimaa 17. hävituspataljoni komandär, siis alates 21. juulist Eesti NSV hävituspataljonide operatiivgrupi ülem ja 19. augustist 1. Eesti Kütipolgu komandör (Kütipolgu komissar oli EK(b)P KK sekreträr Feodor Okk). Kui 20. augustil 1941 uut pealetungi Tallinnale alustanud saksa väed ähvardasid murda läbi rinde Kiviloo-Perila suunas, saadeti 1. Eesti Küti-polk seal 23. augusti hommikul vasturünnakule. Peningi asunduse ja Kalesi küla maadel argnes äge lahing. Selles lahingus, võitlejate esiridades, langesid Eesti NSV rahvaväe silmapaistvad juhid, Feodor Okk Peningi asunduses, Mihhalil Pasternak – Kalesi külas Loopere talus. Ilmar Pauli sõnul hindas Partei ja Nõukogude valitsus kõrgelt Mihhail Pasternaki teeneid ja sõjasuvel autasustati teda Punalipu ordeni ja posthuumselt 26. augustil 1941. a. Lenini ordeniga.

Kautla ruumis 30. juulist 1. augustini läbiviidud suurhaarangut juhtinud SaRKi Balti ringkonna ja ENSV hävituspataljonide operatiivgrupi ülem ja Eesti rahvaväe juht (alates 19. augustist 1. Eesti Kõtipolgu komandör), punaterrorist Mihhail Pasternak pani Eestis toime aegumatuid sõjakuritegusid, sealhulgas on tema hingel Kautla ruumis toimepandud mõrvad ning Kautla ja teiste talu-de mahapõletamine. Samuti osales selles sõjakuriteos Kautlat Ardu poolt küljest rünnanud Viljandimaa 17. hävituspataljoni II roodu komandör v-leitnant Ilmar Paul.

Johannes Loopere kuul lõpetas 24. augustil 1941 Raasiku valla Loopere talus Suvesõjas timukatööd teinud Eesti rahva silmapaistva juhi ja sõbra (pol-kovnik Ilmar Pauli sõnul õppis Mihhail Pasternak Tallinnas eesti keelt, hoole-ga õppis tundma eesti rahva ajalugu, tavasid, kombeid) elu. Leivanäljas võit-lejate esiridades tallu tunginud piirivalvekapten Mihhail Pasternak (354; 610,

lk 279, 294, 307, 325; 621, lk 129).

Okupastsiooniaegse ENE andmetel langes 1. Eesti Kütipolgu komandör Mihhail Pasternak lahingus.

355

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Gustav-Erich Tohver (1911) Peningi vallast, talunik, hoidus kõrvale mobiliatsioonist punaväkke, oli Omakaitses ja Saksa sõjaväes, arreteeriti 19.12.1944 Peningi valla Holuse külas, tribunali otsus – 15 aastat sunnitööd, vabanes 1956. aastal (618, lk 526).

Johannes Tohver (03.03.1901), hoidus kõrvale mobilisatsioonist puna-väkke, oli Omakaitses, arreteeriti 07.11.1944 Kullamaa valla Sooniste külas, tribunali surmaotsus asendati 20aastase sunnitööga Magadani obl Sevvostlagis, suri sunnitööl 04.12.1947 (617, lk 550; 618, lk 526).

Johannes Loopere (1902) Raasiku valla Loopere talust, talunik, abivalla-vanem, oli Omakaitses, arreteeriti 01.11.1944 Tõhelgi külas, tribunali surma-otsus asendati 20aastase sunnitööga Krasnojarski krais Norilskis (618, lk 255).

Indrek Tarand on oma suguvõsast kõneldes väitnud: Loopere Johannes oli 1941. aastal see mees, kelle täpne lask komissar Pasternaki pähe tegi tollest Nõukogude Liidu kangelase ja laskjast hiljem Siberi vangi. (224).

Samas ei häbene hävituspataljonlane Ilmar Paul väita (865, lk 66): Kange-lastena langesid oma võitlusüksuse esiridades polgukomandör ja komissar siis, kui 23. augusti varahommikul läks polk oma komandöri ja komissari va-hetul juhtimisel uuesti vasturünnakule.

1. Eesti Kütipolk moodustati 19. augustil kolme Tallinna, kahe Harjumaa, Viljandi ja Haapalu hävituspataljoni ühendamisel. Kütipolgu komandör oli kapten Mihhail Pasternak ja komissar Feodor Okk.

Teisal kinnitatakse (660, lk 170): Polk alustas lahinguid Peningi-Kiviloo-Perila joonel. Neis lahingutes langes kangelastena 1. Eesti Kütipolgu koman-dör kapten M. Pasternak ja polgu komissar F. Okk.

Raasiku vald

Tallinna hävituspataljoni komandör leitnant Jakimov kirjutab oma ettekan-des Mihhail Pasternakile hävituspataljonide staapi (587, lk 160-161): 1. roodu poolt lasti 17. VII 41 Raasiku rajoonis maha üks bandiit.

20. Kehra hävituspataljoni (komandör Velt, siis kapten Grigorjev – H.L.) strelok Herbert Jõeväli pajatab (732, l 44 jj; 734, lk 61; 735, lk 2): Esimene suu-rem haarang, mille ma kaasa tegin, oli 25. juulil Raasikul (Kuupäevad ja maa-kohad on sündmuste ajal märgitud kalendrisse). Sõitsime sinna 45 mehega Velti juhatusel. Luure läks ette, meie liikusime tükk maad järel. Jõudsime väikese kanali äärde, kus jäime ootama. Umbes tunni aja pärast kuuldus eest paremalt, arvata 1 km meist eemal, püssipauke. Hakkasime kiiresti liikuma

356

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

paukude suunas. Jõudisme Vaharpuuga teistest ette ja leidsime oma luure-rühma: Loorand ja Peterson lamasid surnutena, Kullerkupp raskesti haavatu-na maas. Vaevalt olime seda näinud, kui üle meie pea hakkasid vihisema kuulid. Tulistasime vastu, tulistasid ka teised, kes olid vahepeal kohale jõud-nud. Jõuk, kes asus ühes lepavõsas, piirati sisse. Algas rünnak käsigranaati-dega. Bandiidid hävitati kiirsti. Neid võis olla mõnikümmend meest (autori rõhutus – H.L.). Lugema neid ei hakatud. Paljud olid granaatide läbi tükkideks kistud.

Teisal vestab samast haarangust punase risti paunaga Tallinna kaitsnud sanitar Eela Sõstramets-Kuusküll (675, lk 214): Meie pataljonil (pataljoni komandör piirivalvekapten Grigorjev, komissar EK(b)P Harjumaa Komitee esimene sekretär Karl Tooming) tuli lahinguid pidada küllaltki hästi relvastatud bandiitide jõukudega. Üks tõsisemaid kokkupõrkeid oli meil 25. juulil Raasiku lähistel. Pimeduse katte all lähenesime umbes 50 võitlejaga bandiitide asuko-hale. Meie ees liikusid luurajad. Peatusime väikese kanali kaldal. Järsku re-bestasid lähedalt kostvad püssipaugud vaikuse. Algas tulevahetus... Taamalt kostis oigamist. Kiirustades ja põlvini kanalis sumades jõudsin haavatu juur-de. See oli meie luuraja Kullerkupp (Loksalt). Ta lamas raskesti haavatuna kanali kaldal... Võitleja Kullerkupp oli saanud käest ja kõhust haavata, oli tulistatud jahipüssist... (ja jahipüssidega sõdivad metsavennad olid hävituspa-taljonlase sõnul küllaltki hästi relvastatud! – H.L.). Kaks ette saadetud luurajat oli surma saanud. Piirasime heinamaal tihedas lepavõsas asuva 20-mehelise bandiitide jõugu sisse ja tegime kahjutuks.

Taolisest Raasikul peetud haarangust, kus tapeti mõnikümmend metsa-venda, puuduvad muud andmed.

Juulikuus 1942 peeti Raasiku-Peningi metsavendade päeva (42). Kokku tuli üle 150 metsavenna. Kõnega esines Harjumaa Omakaitse juht kolonel Ernst-Friedrich Leithammel.

Raasiku vald tähistas Raasiku alevikus pühapäeval, 23. augustil valla bol-ševike küüsist vabanemise esimest aastapäeva. Koguneti Harju-Jaani kiriku õuele langenud saksa sõdurite kaunistatud haudade juurde, kus toimus Vabadussõjas ja möödunud aastal langenute mälestustahvli avamine. (398).

Rae vald

Kirjutatakse (587, lk 51): Harjumaa metsavendadest kõneldes on huvitav märkida, et ka Tallinna linna otseses ümbruses paoskles üsna suur arv met-savendi. Nõnda oli Lagedil sealseis heinaküünides ja võsas varjul vähemalt

357

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

100 Tallinnast põgenenud meest, nende hulgas paljud kindlustööde juures lahkunud tallinlased, kes lootsid rinnet läbida ja sakslaste juurde jõuda. Mui-dugi oli siin varjul olevail metsavendadel äärmiselt suuri raskusi ja ohte, kuna hävitus-pataljonlased asusid n. ö. käe-jala kaugusel.

Teisal (213): Lagedi ja Aruküla vahelistes rabades varjas end enamlaste võimupäevil kaugelt üle 200 metsavenna. Enamik metsavendi kuulus kohalike elanike hulka, kuid rohkesti leidus seal ka mobilisatsiooni eest varju tulnud Tallinna ja Läänemaa mehi. Toitlustamise mõttes koostati 25-30-mehelised grupid, kes pidasid üksteisega tihedat sidet.

Häireteta arenes metsavendade elu kuni 16. augustini, mil enamlastel õn-nestus avastada peamiselt tallinlastest koosnev grupp ja meestel tuli maha lüüa raske lahing. Punased ründasid metsavendi nende seisukohal hommikul kella 7 paiku. Lahingus langes punaste kuulist üks metsavendade juhte re-servleitnant Fridolf Tanser. Samuti jäi kadunuks üks kohalik metsavend.

Reservleitnant Fridolf Tanser (23.09.1909-16.08.1941) Läänemaalt Noarootsi vallast sai metsavõitluses 16. augustil 1941 Igavere rabas Lagedil Seli küla all haavata ja mõrvati. Ta on maetud sõjaväekalmistule. (239; 601, lk

280; 619, lk 44; 621, lk 238).

Salkkond Igavere, Suursoo ja Lagedi küla mehi ning viis tallinlast pesitse-sid juba kauemat aega Suursoo küla all Miilamäe metsa ääres heinaküünis (213).

Tallinnast pärit metsavend jutustab (213): 16. augusti varahommikul kell ½7 paigu hakkas Vaida küla (1977. aastal nimetati Vaida küla Vaidasoo kü-laks – H.L.) poolt kostma äärmiselt ägedat laskmist ja metsikut venekeelset kisa. Puu otsast vaadates selgust, et haaratakse Vaida küla all heinaküünis paos olevaid linnamehi – tallinlasi, kes põgenesid meie asukoha suunas. Valisime paraja paiga, kus hävituspataljoni oleks hea „aupaukudega“ vastu võtta. Peatselt saabusidki kohale haarajad – otse meie hulka jõudnud kahek-sa tallinlase kannul. Avasime vastasele kuuest vintpüssist marulise tule. Juba esimesed murdsid ühe „eesrindlikuma“ hävituspataljoni mehe, ja enam see end ei liigutanud...

Järgnev laskude-seeria klammerdas haarajad võsastikus päris maapinna ligi, nii et nende komandöri käsklusele – granaatide viskamiseks – ei leidunud viiekümne mehe hulgas ühtki täitjat. Ainult nende automaatpüssid täristasid, kuulid lendasid meist üle. Granaatide „lünga“ täitsime aga meie, visates haa-rajate sekka ammoniidiga (ammooniumnitraati sisaldav lõhkesegu – H.L.)

358

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

täidetud pudeleid ja vankripusse. Nõnda kostis päris korralik lahingumüra, mille katte all pikkamööda taandusime seljataga olevasse karjamaametsa, jättes oma lahingutegevusest (nagu hiljem selgus) haarajate poolele surnuid ja haavatuid; ise pääsime ühegi kriimustuseta.

Enamlasi üllatati ägeda püssitulega, mis niitis nende ridadest seitse meest. Kui tarvitusele võeti veel omavalmistatud granaadid, siis loobusid kolmekordses arvulises ülekaalus seisvad ründajad oma ettevõttest ja metsa-vendadel õnnestus edasiste ohvriteta taanduda...

Nõnda lipsasid metsavennad 16. augustil Vaidla külas toime pandud haa-rangust välja, sünnitades veel raskeid kaotusi haarajatele. Nimelt oli metsa-vendadel oma varjupaigana kasutatud vana heinaküün mineeritud. Kui hävi-tus-pataljonlased suures vihas küüni põlema süütasid, sündis kohutav plahva-tus, mis hetkeliselt tegi olematuks 5 hävituspataljonlast, kuna 8 viidi väheste elumärkidega minema. (587, lk 51)

Ja teisal (213): Aga meie „vaim“ tegutses edasi ka meie endises elukohas – heinaküünis. Nimelt oli meie „maja“ mineeritud, s. o. seina alla oli osavasti peidetud 17,5 kg ammoniidikast kapsli ja süütenööriga. Kuna me oma asu-paigast lahkumisel seda kohe ei võinud õhku lasta, siis arvestasime sellega, et hävituspataljoni mehed selle küüni niikuinii süütavad põlema. Ja selles me ei eksinud. Ei möödunudki palju aega, kui tugev mürsk pani maa värisema. Nagu pärast selgus, pühiti seeläbi maa pealt viis hävituspataljonlast jäljetult ja kaheksa kanti väheste elumärkidega Vaida külasse, kus nad järgmisel päeval vaikselt metsa maeti. Kolm punaarmeelast, kes langesid meie kuulidest, mae-ti aga Jüri kiriku kalmistule. Ning kõik see andis „Kommuistile“ põhjuse bolše-vistlikuks sõnumiks: „Vaida küla all Suursoo peal peeti 16. augustil haarang, kus 100 metsavenda kinni püüti“.

Metsavend (partisan) talunik Hans Einasmaa (22.12.1879-24.08.1941) Rae valla Patika küla Pikametsa talust, suri kodutalus, surmaregstris märge: suri lahingutegevuse ajal saadud haavadesse, maetud EELK Jüri kalmistule (601, lk 59; 739).

Ajaleheandmetel on teada (289): Pühapäeval, 16. augustil 1942 toimub Lagedi ja Vaida vahelistes rabades l. a. varjuleidnud metsavendade kokkutu-lek. Sealsetes rabades varjas end üle 100 mehe Tallinnast ja ümbruskonnast. Kokkutulek toimub aasta möödumisel sellest lahingupäevast, mil nõrgaltrel-vastatud metsavendadel tuli võidelda ülekaalukate enamlaste jõukudega. Selles lahingus kaotasid metsavennad ühe kaaslase langenuna, kuna üks

359

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

teine kaaslane jäi tedmata kadunuks. Enamlaste kaotused olid aga langenute ja haavatute näol ligi paarkümmend meest.

Aasta hiljem kirjutati (239): Pühapäeval, 15. augustil 1943 toimus Lagedil kahe aasta eest sõjasuvel Lagedi ja Aruküla vahelistes rabades end varjanud metsavendade kokkutulek. Omaaegsed metsavennad Tallinnast ja mujalt peatusid taludes, kus neid hädapäevil varjati ja varustati. Pühapäeva hommi-kul koguneti Suursoo juurde, kus enamik meestest oli leidnud kahe aasta eest varju ja kus neil tuli lüüa raske lahing punasõduritega. Pärast langenute mä-lestamist, päevakohaseid sõnavõtte ja vanade mälestuste elustamist siirdusid endised metsavennad oma kodukohtadesse tagasi.

Rapla vald

Väidetakse, et Rapla ümbruses varjas ennast kuni 200 meest, kuid ena-masti relvadeta ja organiseerimata. Metsavendade rühmitused ei olnud püsi-vad. Need grupid valgusid peagi üksikute salkadena laiali, et teisal, näiliselt julgemas kohas uuesti koonduda. (706, lk 16).

360

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Saue vald

Hävituspataljonlane Viktor Sander kinnitab (733, l 96 jj; 735, lk 54): 8. au-gustil kolis Kehra hävituspataljon Sakku, mis jäi staabi asukohaks. Sakus sai meie pataljon täiendusi: tuli lätlasi ja leedulasi.

Ei suutnud hävituspataljonlaste kohalolek siinkandis metsavendi taltsutada. Nii oli Saue vallas Jälgimäe ja Tänassilma kandis metsavendi rohkesti. Alma Kallion meenutab (167): Paljud ei läinud mobilisatsiooniga Venemaale, vaid leidsid võimaluse varjuda kodukoha lähedal – kuskilt pidi ju süüa saama... Karla Kask tegi Üksnurmes maja lähedale punkri... Seal olid Velleste Hugo, Edgar ja Arno. Pilvik Eedi, Niinepuu Aleksander, Veideriku August ja Anton varjasid ennast Jälgimäel koopas ja olid Baueri pere hoolealused. Metsavennad abista-sid kohalikke elanikke põllu- ja heinatöödel ning said selle eest süüa. Metsa-vendi abistanud peredel oli suur oht Siberisse sõita. Aga pealekaebajaid oli vähe. Õlletehasest (Saku õlletehas – H.L.) läksid metsa Ants Mäe ja pagar Rudolf Issakanno. Karvased ja mustad metsavennad Ants ja Rudolf käisid tehase pesuköögis pesemas ja söömas. Omad inimesed ju! 6-7 meest Tõdva ja Sookaera-Metsanurga taludest varjasid ennast talude lähedal, tihti oma majas peiduurkas. Kõik nad ootasid peatset sakslaste tulekut.

Saku Omakaitse staap asus Saku õlletehases, Saku Omakaitset juhtis Artur Jaanus (169). Artur Jaanus (1915) arreteeriti 13. oktoobril 1944 Saku vallas, tribunali otsus – 15 aastat sunnitööd (617, lk 94).

Varbola vald

Varbola vallast läks mobilisatsioonikäsu peale kogunemispunktidesse vaid väikene osa käsu alla kuuluvatest meestest. Ka noored kutsealused koondu-sid suurelt osalt metsadesse, mõni neist põgenes veel viimasel hetkel eluga riskides Tallinna kogunemispunktist. Teise mobilisatsiooni puhul ei läinud näiteks Lümandu külast ainustki meest. Viimase mobilisatsiooni korral, mis toimus veel kolm päeva enne sakslaste tulekut Varbolasse, ei läinud üle valla samuti kedagi. Varbolas toimus meeste enda sõnul mobilisatsioon metsa-desse.

Kirjutatakse, et Varbola metsadesse kogunes kuni 500 meest (706, lk 16).

On teada, et 19. augustil 1941 langesid Varbolas enamlastega peetud võitluses Harju Maleva sideülem Teodor Agur (06.08.1910-19.08.1941) ja sotamies raadiotelegrafist Ralf Krivain (08.11.1919-19.08.1941). Langenud maeti 10. mail 1942 ümber EELK Juuru kalmistule (601, lk 44, 123; 737).

361

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Metsavõitlusest Varbola vallas kirjutatakse (542): Siis levis kurb ja masen-dav teade. Enamlased olid taganedes (23. augustil 1941 – H.L.) sattunud (arvatakse ka juhatamise võimalust kohaliku elaniku poolt) ühe osa Russalu metsavendade peidukohale Liedse küla lähedal asuvas heinaküünis. Metsa-vennad, arvult kümmekond meest, märgates neile lähenevat suuremat relvas-tatud venelaste salka, ei võinud mõtelda vastupanule, kuna relvastus oli neil äärmiselt kehv. Tuli küünist välja joostes püüda pääseda üle jõe asetsevasse põõstastikku. Teadmata põhjusel, kas lootuses varjata end heintes või eksitu-ses venelaste poolt lehvitatud valgest rätikust, jäi küüni teistest maha kolm mobiliseerimsele kuuluvat metsavenda. Neile siis valasid kommunistlikud mõrvarid oma vihakarika. Kaks meest toimetati küüni seina äärde, kus teostati nende juures surmaotsus. Kolmandal purustati pea püssilae löökidega, seejä-rel süüdati küün ühes mõrvetutega. Varbola valla kaotused neil päevil olid surnutena 5 meest.

Heinaküünis hukatud metsavendadest on teada talunik Hans Uusla (542;

601, lk 299; 621, lk 242; 701, lk 2).

Taganemisel mööda Tallinn-Pärnu maanteed purustasid venelased Varbola vallamaja läheduses lõhkelaenguga silla. See ei suutnud aga pidur-dada Saksa vägede edasitungi. Kiiresti heideti lauad ja muu täitematerjal põuast madalaks kuivanud jõesängi ja jälitamine võis kohe jatkuda. Venela-sed võtsid positsiooi sisse Russalu asunduses. Kui sakslased olid neist Riisi-pere kaudu möödumas, pagesid nad ümberpiiramise hirmus läbi metsade ja heinamaade Tallinna suunas. (542).

7. augustiks jõudsid saksa väed Rakvere kaudu tulles Kunda juures välja mereni. Eestis võitlevad vene väed olid seega kaheks lõigtud. Kiiresti edasi tungides Rakverest ida poole oli 10. augustiks sakslaste käes Kiviõli ja 17. augustiks Narva... Punaste poolelt kinnitataks (672, lk 49): 7. augustil õn-nestus vaenlasel Kunda juures mereni välja jõuda ja lõhestada 8. armee kah-te ossa. 10. korpus pidas lahinguid Tallinnna all, 11. korpus aga koos armee staabiga kaitses Narvat.

Algasid lahingud Harjumaa pärast. Saksa vägede pealetung üheaegselt kolmest peasuunast Tapa, Paide ja Pärnu poolt Tallinnale ja Paldiskile algas 20. augustil 1941 ja üle sissisõja tules pragiseva Harjumaa veeres nüüd sak-sa sõjavanker (73).

362

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Enne suurrünnakut vabanesid enamlastest 9.-12. augustil Harju- ja Järvamaa piiril Lehtse, Käru, Paide ja Ambla vald ning Kagu-Harjumaa vallad Kehtna ja Kuimetsa (155).

On teada, et Harjumaa valdadest vabanesid idas 20. augustil Kolga vald, 21. augustil – Anija, Ravila ja Kõue vald ning Kehra alev ning lõunas Järvakandi vald ja Rapla alev, 22. augustil – Kuusalu, Jõelähtme, Raasiku, Peningi ja Kuivajõe vald, samuti Raikküla, Rapla, Juuru, Varbola, Kernu, Nissi, Padise (lõunapoolne osa) ja Nõva vald.

Esimese kolme päevaga oli rinne jõudnud üsna Tallinna ja Paldiski lähedus-se.

24. augustil vabanesid enamlastest Hageri ja Kohila vald, 25. augustil Keila linn ja Keila vald ning 26. augustil Saue ja Rae vald. 28. augustil hõi-vati üheaegselt mõlemad linnad – Tallinna ja Paldiski, samuti lõplikult linnade ümbruse vallad Iru, Tõdva, Harku ja Padise vald ning vabanesid Pakri saared. 29. augustil vabanes enamlastest Prangli saar. (159; 506; 507; 586, lk 338). ´

363

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

VI Võõrvõimu vahetus Harjumaal ja kättemaks nõukogudevõimu kuriteguse eest

1. Võõrvõimu vahetus Harjumaal

Võõrvõimu vahetusel moodustus Omakaitse relvaorganisatsioon.

Omakaitse organisatsiooni kandvaks aluseks kujunes territoriaalsuse põ-himõttel organiseeritud vabatahtlik ja palgata, s.o. aateline teenistus maa julgeoleku kindlustamisele kaasaaitamiseks. Algul omakaitse organisatsioon, kuju ja ulatus sõltus organiseerijate isiklikest oskustest ja arusaamisest ning Saksa sõjaväevõimude poolt antud ülesandeist. Omakaitse allus vahetult Saksa sõjaväevõimudele, kes andsid korraldusi ka omakaitse kujundamiseks. Maakonna omakaitse jagunes ringkondadeks ehk piirkondadeks, nii kuidas seda kuskil nimetati, ja need omakorda rajoonideks. Nii moodustas rajooni enamasti üks vald ja piirkonna mitu valda. Kuni oktoobrikuuni puudus oma-kaitsel keskendatud juhtimine. Pärast Politsei- ja Omakaitse Valitsuse ellukut-sumist Siseministeeriumis oktoobrikuus, hakati omakaitse tegevust juhtima ühest keskusest. Peale palgata omakaitse üksuste formeeriti ka palgalisi üksusi, kuna palgata liikmetega polnud enam võimalik täita kõiki väga ulatus-likke ülesandeid. (730, l 24, 136).

Omakaitse üksused tekkisid mitmel pool kohtadel nne sakslaste kohale-jõudmist. Seeläbi kindlustati kohalike elanike julgeolek ning välditi rüüstamisi ja vara hävitamist sakslaste eest pagevate ja ümberhulkuvate kommunistlike bandede poolt. (729, l ).

Nii kirjutatakse Rae valla kohta (390): Järjest uusi mehi tuli metsast välja, kes kõik omakaitse ridadesse astusid. Relvastust hangiti venelasilt. Ümber-hulkuvaile salkadele peeti energilist jahti, nii et nende likvideerimine edenes kiiresti. Väga palju sõjamoona olid punased jätnud Lagedile, peamiselt tavalisi vintpüsse, automaatpüsse ja padruneid.

364

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Salkkond omakaitse mehi asus korrapidajaina ka Valkla suvilate rajooni. Nad kammisid siinseid metsi ja hoolitsesid ka ümberkaudsete talude julgeole-ku eest. Hommikuti nähti veel metsa vahel ja võsas halles sineleis punaseid liikuvat, kuid nad ei julgenud enam elumajade lähedale tulla. Kõik kohalikud punased, kes terroriaastal olid kuidagi aktiivsust näidanud ja sakslaste tulekul paigale jäänud, toimetati nende õigesse kohta.

Omakaitse organiseerimine algas Lõuna-Harjumaal Järvakandis juba juu-likuu lõpupäevadel. Nii nenditi Omakaitse Harju Maleva aastapäeva puhul 3. septembril 1943 (337): Esimese ametliku tunnustuse saksa sõjaväevõimu-de poolt leidis Harju Omkaitse 26. juulil 1941, mil Pärnu välikomandantuuri poolt tehti Järvakandi omakaitseüksusele ülesandeks kaitsta Järvakandi te-haseid ja ümbruskonda. Järvakandi tehaste valve- ja kaitsemeeskonna suu-rus oli umbes 110 meest. Omakaitse teostas arvukaid luurekäike kuni Valguni ja Märjamaa lähedusse, Raikkülani ja Kehtna-Keavani. Tihedam tegevus aga arenes Järvakandi mõisa vastu, kus venelaste eelposte hävitati ja väljasaade-tud luureüksusi ning taludesse sööki otsima tulnud punaväelasi vangistati. Luurekäikudelt saadud andmed anti kohe edasi telefoni teel Tootsis ja Vänd-ras asuvaile Saksa valverühmadele ja staapidele. (503).

Harjumaal moodustati Omakaitse maakondlikus ulatuses 3. septembril 1941, mil Tallinna sõjaväekomandandi kindralmajor Raitz von Frentzi poolt nimetati kõik varem kolonel Ernst-Friedrich Leithammelile allutatud kohali-kud Omakaitse üksused (need üksused olid tekkinid juba varemalt) Omakait-se Harju Malevaks ja tema ise Eesti Omakaitse juhiks Harjumaal (Harju Oma-kaitse ülemaks). 3. septembrit peetakse Harju Omakaitse maleva ametlikuks aastapäevaks. (337; 338; 729, l 2, 6; 730, l 13/125; 731, l 11).

Harjumaa Omakaitse juhi kolonel Ernst-Friedrich Leithammeli käskkiri nr. 1 3. septembril 1941 Tallinnas (722):

§ 1. Olen määratud Harjumaa Omakaitse juhiks ja asusin ametikohuste täitmisele 3. sept. 1941. a. kell 07.00.

§ 2. Määran Harjumaa Omakaitse ajutiseks staabiülemaks kolonel-leitnant H. Jaanson´i, ajutiseks staabiülema I abiks kolonel-leitnant A. Reio ja staabi sekretäriks V. Oras´e. Staabi asukoht on Tallinnas, Roosikrantsi 12.

§ 3. Maakonna Omakaitse ülesannete täitmiseks jaotan Harjumaa järg-misteks piirkondadeks: I piirkond: Harku, Saue, Keila vallad ja Keila linn, II piirkond: Nõva ja Padise vallad, Pakri saared ja Paldiski linn, III piirkond:

365

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Nissi, Kernu ja Varbola vallad, IV piirkond: Tõdva, Kohila ja Hageri vallad, V piirkond: Iru, Rae, Jõelähtme, Raasiku ja Peningi vallad, VI piirkond: Kõnnu, Kolga, Kuusalu ja Anija vallad, VII piirkond: Kuivajõe, Ravila, Kõue, Kuimetsa ja Juuru vallad,VIII piirkond: Kehtna, Järvakandi, Raikküla ja Rapla vallad. (729, l 6).

§ 4. Piirkondade juhtideks määran:

I piirkonna juhiks kapten T. Vinnal (kapten Thedor Vinnal – H.L.), II piir-konna juhiks kapten B. Sepling (kapten Boris Sepling – H.L.), III piirkonna juhiks n.-leitnant K. Nukk, IV piirkonna juhiks leitnant Enn Heinaru, V piir-konna juhiks kaptenleitnant V. Väli (Verner-Oskar Väli – H.L.), VI piirkonna juhiks n.-leitnant V. Vainola (n-leitnant Valentin Vainola – H.L.), VII piirkonna juhiks kapten R. Raudi, VIII piirkonna juhiks leitnant E. Võmma.

Kolonelleitnant Ago Reio (08.09.1895) suri 29.06.1971 Argentiinas (625, lk 26).

Kapten Boris Sepling VR II/3 (08.12.1882) suri 1953. aastal New Yorkis (590, lk 50).

N-leitnant Valentin Vainola (06.06.1904) Omakaitse Harju Malevast, lan-ges 13.11.1943 Idarindel (601, lk 303; 737).

Kapten (Hauptsturmführer - Hstuf) Theodor Vinnal mobiliseeriti 12. veeb-ruaril 1944 ja oli 4. piirikaitserügemendi ohvitser (585, lk 250).

V.-leitnant Verner-Oskar Väli (30.08.1903) suri 06.01.1949 New Yorkis (625, lk 36).

Harjumaa Omakaitse juhtkonda kuulusid juhataja kolonel Ernst-Friedrich Leithammel, Harjumaa Omakaitse ajutine juhataja (augustikuus 1942) kap-ten Evald Saidra, Harjumaa Omakaitse staabiülem kolonelleitnant Hugo Jaanson (625, lk 9; 729, l 6 jt).

Kapten Evald-Voldemar Saidra (28.10.1905) juhtis 1944. aasta kaitsela-hingutes Lõuna-Eestis Omakaitse võitlusgruppi (lahinguüksust) Laeva. Ta elas Rootsis. (591, lk 31; 625, lk 28).

Hugo Jaanson (31.03.1894 Narvas) (IV kl Kotkaristi teenetemärk, Ida alade rahvaste II kl hõbedast teeneterist ja Saksa II kl sõjateeneterist mõõkadega) teenis Vabadussõja lõpukuudel Peipsi laevastikus raadiooh-vitserina. Leitnant (1920. aastast) teenis sädetelegraafia roodus, 1921. aastal viidi ta üle lennuväkke õppejaoskonna sädetelegraafia instruktoriks. Ta omandas lendurvaatleja kutse, 1924. aastal lõpetas Poolas lennukooli ja ülendati kapteniks. 1925. aastal õpetas ta lennukoolis elektrotehnikat ja aeronavigatsiooni. Kapten Hugo Jaanson lõpetas 1929. aastal TÜ õigus-

366

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

teadukonna, oli Lennukooli maapealse väljaõppe ülem ja lennukooli üle-ma kohusetäitja, õpetas mootorlendurite kursustel aeronavigatsiooni jm teoreetilisi aineid. 1937. aastal viidi ta üle 1. Üksiku Lennuväedivisjoni ülemaks.

Kolonelleitnant (1939. aastast) Hugo Jaanson oli kuni 17.03.1942 Harju-maa Omakaitse staabiülem, seejärel Tartu Omakaitse maleva ülem ning alates 03.02.1944 2. Piirikaitserügemendi ülema kohusetäitja. 1945. aas-tal õnnetus tal koos perekonnaga pageda Saksamaale. Ta oli Saksamaa Eesti Võitlejate Ühingu esimees. 1950. aastal asus ta elama Rootsi ja suri 24.05.1959 Stockholmis. (453; 585, lk 45, 68, 253; 591, lk 30, 225; 622, lk 207-208; 625, lk 9; 702, lk 12-13).

Harjumaa Omakaitse patülid olid (706, lk 25): I pataljon – leitnant Dulder (Karl Dulder – H.L.), II pataljon – kapten Boris Sepling, III pataljon –kapten Välja, IV pataljon – leitnant Enn Heinaru, V pataljon – kapten Soobik, VI pataljon – major Lessel, VII pataljon – kapten Aastalu, VIII pataljon – major Lind, IX pataljon – lipnik Grauberg, X pataljon – kapten Lehiste. Juht-konda kuulus ka v-leitnant P. Kaseoru (267; 641, lk 16; 703).

Leitnant Karl Dulder (14.12.1893) langes 21.02.1944 võitluses parašütis-tidega. Ta on maetud Hiiu-Rahu kalmistule. (601, lk 57).

Kapten Peeter Kaseoru (03.09.1907) suri 14.01.1981 Torontos (625, lk 11).

Harju Omakaitse II pataljoni 1. kompanii kompül oli Elmar Aibast, 2. kompanii kompül – Roman Esko, 3. kompanii kompül – Bruno Reepalu ja 4. kompamii kompül – L. Luide (641, lk 16).

18. septembrist 1941 allutati Harjumaa Omakaitse Välikomandandile, kolo-nel Scultetus´ele (Tallinna Sõjaväekomandandi käskkiri 17.09.1941) (729, l 6).

Septembrikuu lõpus muudeti Harjumaa Omakaitse territoriaalpataljonide piirkondi (nt 23. septembril 1941 eraldati VII piirkonnast Kuimetsa ja Juuru vald ja moodustati neist IX piikond. Samal päeval eraldati VI piirkonnast Kolga ja Kõnnu vald ning moodustati nendest X piirkond, samuti liideti üksikuid val-du territporiaalpataljoni ühe või teise piirkonnaga või lahutati mõnest piirkon-nast. (729, l 7).

Saksa sõjaväevõidude poolt anti Omakaitsele ülesandeks rinde otsese ja kaugema tagala puhastamine mahajäänud punaarmeelaste, miilitsate ja hävi-tuspataljonlaste riismetest, rindetagala julgestamine, mahajäänud sõjamater-jali kogumine ja valvamine, samuti punategelaste tabamine, sõjavangide saatmine ja valvamine, maanteede ja raudteede sõjaline kaitse, vahiteenistus sõjalise tähtsusega ja muude valveobjektide juures ning rannikul rannavalve korraldamine (730, l 19/131; 731, l l 16).

367

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Tallinna enamlastest vabastamise järele kuulus Omakaitse Harju male-vasse üle 5000 mehe, kes täitsid tagala julgestamise ja punaväe riismetest puhastamise ülesandeid. Omakaitse Harju maleva teisel aastapäeva puhul nenditi (337): Omakaitselaste poolt läbiviidud haarangutel on malev kahe aasta vältel kaotanud 211 meest surnutena, kuna ligikaudu sama palju mehi on saanud haavata. Harjumaal leidub valdu, kus kõik relvakandelised mehed on rakendatud Omakaitse teenistusse. Kaheaastase tegevuse kestel on Omakaitse Harju malevast välja kasvanud üks kaitsepataljon. Paljud endised Harju omakaitselased on vabatahtlikena astunud Eesti leegioni. Harjumaa omakaitset juhib praegu maleva ülemana kapten Saidra.

Rindetagala puhastamiseks korraldas Omakaitse ä 1941. aastal Eestis kokku 5 033 haarangut. Tabati kokku 21 003 punaväelast ja 4 919 kom-munistlikku tegelast või kahtlast isikut. Eesti Omakaitse kaotas 1941. aas-tal haarangute korraldamisel 87 meest, haavata sai 102. (730, l 16, 23).

On teada, et tuntud punategelane Neeme Ruus varjas ennast Harjumaal Kolga vallas valla täitevkomitee esimehe Toominga talus. Tooming oli olnud oma tegevuses tagasihoidlik ning sakslaste ajal teda ei hakatud kimbutama. Ta sõitis kord 1941. aasta sügisel hobusega Tallinna. Kui jõuti linna piirides-se, läks tema kõrval istunud poeg vankrilt maha ja kõndis edasi kõnniteel. Ta nägi, et politseikordnik pidas isa kinni ja talle jäi mulje, et see on seoses Neeme Ruusi varjamisega (tegelikult oli kinnipidamise põhjus liikluseeskirja rikkumine). Poeg ruttas kohe koju ja teatas juhtunust Neeme Ruusile, kes pages peidupaigast hirmunult Tapa kanti oma sugulaste väiketallu. Sugulased olid aga juba kinni võetud ja tema talus oli Omakaitse varitsus. Tallu tulnud Neeme Ruus tabati. Neeme Ruusi ülekuulamisel saadud andmetel toimetati Toominga elukohas läbiotsime. Tooming kinnitas, et ta ei tea Neeme Ruusist midagi. Ka esimesel läbiotsimisel midagi kahtlast ei leitud. Alles siis, kui Neeme Ruus oli ülekuulamisel andnud üksikasjalikke ütlusi oma peidupaiga asukoha kohta ja joonistanud selle plaani, avastati peidukoht. See oli kaeva-tud keldri ja aida vahelisele alale ning sissekäik oli osavasti varjatud. Peidu-paik koosnes kahest osast – ühes oli magamisase, teises aga tööruum, kus olid ka abinõud põrandaaluse kirjanduse valmistamiseks. Ruumis oli elektri-valgustus, elektrijuhtmed kavalasti varjatud. Varjupaiga ehitamist oli suudetud naabrite eest varjata. Küll oli kuulud, et Toominga väikesed lapsed jutustanud pärast sakslaste tulekut oma mängukaaslastele, et nende ema viib sigadele süüa ning paneb noa ja kahvli juurde. Seda peeti naljaks. (631, lk 154).

368

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Teatakse, et 28. augustil 1941 langes haarangul Tõdva-Kõnnu metsas omakaitselane Arnold Paju (601, lk 203).

Suvesõjas tegutsesid Omakaitses ka Prangli ja Aksi saare mehed.

Aksi on pisikene saar Prangli saare ja mandri vahel, nagu loodest kagusse väljasirutatud kitsas keel, 3 kilomeetrit Pranglist ja 6 kilomeetrit mandrist. Saar on vaid poolt ruutkilomeetrit suur, siin asetseb 5 talu 30 elanikuga. Ku-na saarel puudub peagu täielikult põllumaa ja leidub vaid vähe heina- ja kar-jamaad, siis on siinsed elanikud peagu eranditult kala- ja meremehed. Esi-mene elanik asus saarele poolteistsada aastat tagasi kui ehtne Robinson. See oli Abram Aksberg Harjumaalt Anija mõisast, kust mees oli ära kara-nud 25-aastase sõjaväeteenistusse kutse eest. Mees võttis Prangli saarelt naise ja pärandas siis saarele ka oma nime. Vahepeal kutsuti saart ametli-kult Väike-Prangli saareks. Aksi sai juba aastaid saare ametlikuks nimeks. Kommunistid otsustasid saarelt evakeerida kõik elanikud. Selleks saadeti saarele punaväelased. Kuid siis puhkes sõda ja punaväelased kutsuti kiires-ti tagasi. Oldi nagu saarele vangistatud: keelatud oli siit lahkuda eriloeata. Kõik paatide mootorilukud korjati ära ja need olid rannavanema käes. Üks saare elanikest oli kommunistide võimupäevil kaduma läinud. Ta arreteeriti Tallinna sadamas, kui ta oli alustanud sealt koduteed. Konfiskeeriti ka tema mootorpaat. (9).

Ajalehes kirjutatakse (9): Kui siis sõjapäevad jõudsid siia, ja siit mööda põgenesid punaväelaste laevad ja paadid ida poole, ei mallanud ka Aksi me-hed enam pidada. Nad lõid kaasa. Ühel päeval tekkis merel aksilaste ja põ-genevate venelaste vahel päris lahing. Aksilaste paadis oli ka Prangli ja mandri mehi, kokku 8 meeest. Venelasi oli vastaspaadis 15. Vastastikusel tulistamisel, mille juures venelased avasid kuulipildujatule, sai aksilaste paa-dis surma kaks Jõelähtme meest ja 5 kergemalt-raskemalt haavata. Ainult üks meeskonnast pääsis kergemate kriimustustega peas. Ka venelaste kaotused olid tõenäoliselt suured.

Nüüdeks on teada, et tulevahetuses Vene sõjaväepaadiga said 30. augus-til 1941 Soome lahel Prangli ja Aksi saare vahel surma vastastikusel tulista-misel Nõukogude Vene sõjaväepaadiga Loksa omakaitselased, Omakaitse Harju Maleva Prangli rühma mehed traktorist Edgar-Aleksander Pärg (28.02.1918) ja kalur Jüri Pärg (23.09.1913) Jõelähtme valla Ihasalu külast. Edgar-Aleksander Pärg ja Jüri Pärg on maetud EELK Jõelähtme koguduse kalmistule. (601, lk 225; 621, lk 224; 737; 739).

369

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kirjutatakse (167): Sakslased ütlesid kohalikele meestele, et puhastage ise oma maa sellest saastast. Omakaitse staap asus Jälgimäe kooli ruumides. Valves oli umbes 10 meest. 30. augusti õhtul tuli teade, et Murimäe juures on nähtud venelasi. Mehed tõttasid neid tabama. Lahing kestis paarkümmend minutit. Lahingus sai surma 11 punaväelast. Langenud maeti ühushauda. Venelased lasksid ise oma politruki maha ja andsid alla: Vangi võeti 20 puna-sõdurit.

Pääsküla Murimäe lahingus langes 30. augustil 1941 Pääsküla Jälgimäe Omakaitse liige August Raidmets (05.07.1904-30.08.1941) (619, lk 48; 737).

Murimäe lahingus sai raskesti haavata Pääsküla Jälgimäe Omakaitse liige August Alsuk (Alosk) (01.09.1908) Saue valla Jälgimäe küla Tänaveta talust. Ta suri 2. septembril 1941. Surmaregistris on märge: Suri 02.09.1941 Tallin-nas II haiglas Tõnismäel. Granadikillud. August Alsuk on maetud EELK Keila koguduse Korvi kalmistule. (601, lk 47; 619, lk 48; 737; 739).

Kprl Alfred Sõstar (27.05.1924) Rae valla Vaskjala küla Sirgumaa talust, ehitustööline, langes 1. septembril 1941 Rae vallas Patika küla Mudaaugu talus, surmaregistris on märge: surma saanud võitluses Vene sõjaväelastega, maetud EELK Juuru kalmistule (601, lk 271; 737; 739).

Samuti sai 1. septembril haarangul surma endise Õhukaitsegrupi ajateeni-ja n-seers Valter Hio (11.10.1919) Rae valla Patika külast (ta tuli üle Staraja Russa all ja astus Rae valla Omakaitsesse) (601, lk 71; 619, lk 48; 737).

Veel on teada, et 2. septembril 1941 langesid Juuru valla Mahtra asunduses (Mahtra rabas) Põdruse lahingus Karumäe lähistel Ingliste oma-kaitselased Johannes Raidma, Alfred Tomingas, n-seers Valter Tomingas ja Karumäe juures Osvald-August Vaik (619, lk 49).

Johannes Raidma (01.06.1900) Juuru valla Ingliste asunduse Jäätma ta-lust (601, lk 228; 737; 739), Valter Tomingas (29.08.1919) Juuru valla Hõreda asunduse Luuna talust (601, lk 288; 737; 739) ja Osvald-August Vaik (13.06.1918) Juuru valla Hõreda asunduse Kruusiaugu talust. Nende kohta on surmaregistris märge: 2. sept. 1941 Juuru valla Mahtra asund. langes võitluses punaarmeelastega. Johannes Raidma, Valter Tomingas ja Osvald-August Vaik on maetud EELK Juuru koguduse kalmistule. (601, lk 303; 739).

2. septembril 1941 langes Mahtra rabas ka Ingliste Omakaitse liige Alfred Tomingas (614, lk 49).

370

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Punaväe riismed otsisid teed emakese Venemaa poole. Meenutatakse (389): Loo mõisa vahel seisis piimatalituse ees salkkond omakaitsemehi. Peatusin, vahetasime uudiseid, suitsetasime. Eemalt männiku vahelt lähenes üks talumees, jalgratas käe kõrval. Temaga sammus kaasa mütsita, hallis rüüs sõdur, püss rihmaga õlal. Nägime nüüd selgesti – see oli punasõdur, sinel seljas, hoolimata juba hommikul vara algavast kuumusest. Võsa taga näis veel teisi halle kogusid liikuvat. Ei olnud kahtlust – siin oli tegemist ranni-ku metsades ümber hulkuva suurema punaste salgaga... Talumees sai meie-ga ka juba eemalt kõnelda, hüüdis, et punasõdur on vahelträäkija, et tal on käsigranaadid peos ja sütikud sees, tulgu keegi, kes oskab vene keelt.

Eraldusin teistest ja liikusin neile vastu. Silmasime nüüd kõik, kuidas põõ-saste tagant kolm, samuti sineleis, punaväelast välja kargas ja vanasse kartu-likoopasse hüppas. Neil oli kergekuulipilduja kaasas, see seati parlamentääri selja taga laskevalmis... Mehed kindlustasid oma saadiku julgeolekut, sest võidi arvestada omakaitsemeeste kallaletungi.

Parlamentääri sinelisiilud olid hommikuses kastes kõndimisest märjad. Noore punaväelase näolt tilkusid higipiisad, ta silmad olid segased ja väsinud. Hoidis peos rohelist granaati, kaks oli pistetud vöö vahele. Püss õlal ja revol-ver puusal, – nii oli see mees – arenal ise!

Talumees jalgrattaga kõneles, et oli tulnud mööda metsa teerada. Siis si-ginud äkki tema juurde paar punaväelast ja viinud ta kaasa metsatihnikusse, kus kännu otsas istunud hallis vihmakuues punaohvitser, kaart põlvedele laotatud. Ohvitser käskinud kaardil näidata, kus nad praegu asuvad. Mees oma puuduliku vene keelega ei olevat suutnud seletada ja siis antud soldat kaasa, et ehk leidub mõisas mõni vene keele oskaja. Nii nad tulid maanteele välja. Metsa oli jäänud umbes 100-meheline salk.

Sõdur sai viimaks suu lahti, küsis, kuidas mõisa nimi on, kus praegu asu-me ja kuidas saaks Narva poole liikuda. Näitasin talle suuna ja soovitasin parem sakslaste kätte vangi anda, Narva-retkest ei tuleks niikuinii midagi välja. Mees mõtles vähe ja sähvas siis tigedalt: „Jätke see jutt!“, pööras üm-ber ja kadus metsa. Tema järel tõusid kartulikoopast sõdurid kuulipildujaga ja kadusid samuti võsa vahele.

Need sada punast, kuulipilduja kaasas, ekslesid veel nädalapäevad Kolga laantes, kuni nad sakslaste ja omakaitsemeeste poolt sisse piirati ja väikeste salkade viisi alistati...

371

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Vaevalt Valkla jõudnud (Valkla küla asub Kuusalu vallas, 5 km Kiiust – H.L.), sööstis alt ranna talust peretütar uksest sisse – nende juurde olevat tulnud kolm punasõdurit, vanemad mehed. Küsinud leiba. Püssid olevat ees-kojas nurgas, mehed ise istuvad elutoas. Paluti vaatama tulla. Läksime.

Püssid ja seljakotid olid tõepoolest pandud lohakalt eeskotta. Mehed sõid ahnelt leiba ja rüüpasid piima. Kõik kolm võisid olla kaugelt üle neljakümne. Nad olid rahulikud ja ei reageerinud mingil moel võõraste sisseastumisele. Sõid edasi ja deklareerisid lühidalt ja otsustaval kujul, et on tulnud endid vangi andma. Viidagu nad sakslaste kätte. Andsid käsigranaadid ja padrunitaskud ära, samuti puusal rippuvad välilabidad. Püssid olime juba eeskojas kõrvale pannud. Üks venelane pakkus lisaks oma käeuuri. „Jätke endale, meil ei ole moeks teiste käekelli soomustada“, vastas noorperemees, kes vahepeal oli ka koju jõudnud. Viisime mehed Valkla mõisa ja andsime seal sakslastele üle. Teel kuulsime nende lugu. Tõmmu juuksekahluga sõdur oli kõige elavam. Ta jutustas, et on pärit Siberist, kunagise kaupmehe poeg. „Meil varandus kon-fiskeeriti, sest meid peeti kulakuiks. Meilt võeti valimisõigus. Nüüd ma olen sõjas. Kelle eest ma pean sõdima? Enamlaste eest, kes mind ja mu perekon-da on taga kiusanud!? Tänan, ei taha! Ma ei ole ses sõjas ühtki kuuli oma püssist lasknud. Aitab!“...

Teine sõdur oli Leningradi tööline ja kolmas põllumees Jaroslavi kuber-mangust. Kõik nad ütlesid endid olevat suurte perekondade pead. Kirusid sapiselt oma „suurt kodumaad“ja olid imestunud kui jõukalt elavad siinsed taluinimesed.

Neid olevat umbes pataljoni suuruses jäänud metsa sakslaste selja taha. Enne on mindud Tallinna sihis, siis on pööratud tagasi. Otsustatud Narva välja jõuda, sealt ehk pääseb Venesse. Pataljoni komandör ja politrukid on mehi surmaähvardusel koos hoidnud, kuid vähehaaval on hakanud pataljon pudenema... Nad ei uskuvat Narva jõudmise võimalust: „Meie jaoks on sõda lõppenud!“ Mehed arvasid, et Kolga ümber uidanud 100-meheline grupp võis olla nende pataljonist. Teel Valkla mõisa venelased näitasid heinamaal põõ-sastevahelist värsket rada, mida mööda nagu mõni suur loom oli end edasi lohistanud. Siin oli öösel põgenike pataljon tammunud.

Neid jatkus veel hilissügisel püüdmiseks. Varajane pakane sundis viimaks kõiki metsadest ja rabadest välja tulema. (389).

On teada, et enamlasi valgus arvukalt rohkeis jõukudes Kohila metsades-se, kust nad püüdsid leida pääsu Venemaale. Nende jõukude likvideerimiseks

372

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

korraldati vähem kui kahe kuu jooksul tervelt 56 haarangut, kusjuures võeti 256 vangi. Ägedaim lahing oli 1. septembril Visja küla juures, kus 28 omakait-selast ründas 50 hästirelvastatud punaväelast, sundides nad põgenema pä-rast seda, kui punaste poolel oli langenud 3, haavatud 6 ning vangi langenud 7 meest. Omakaitsel kaotusi ei olnud. (376).

Jaan Luige meenutab Suvesõja aega Kuimetsa vallas Kaius (264): 1941. aasta septembris liikus metsades vene sõdureid, kes paljudel juhtudel nõud-sid taludest relva abil toitu. Omakaitse organiseeris haaranguid ja venelased alistusid kergelt. Vilumaa talu perenaine Helene Odermaa vangistas ühe Ukraina poisi ilma relvata... Leenil püss seljas, vene sõdur ees, ilmusid valla-majja. Vang jäi Vilumaa tallu tööle ja õppis isegi eesti keele ära. Kuid alati ei läinud venelaste vangistamine lihtsalt. Karu talu metsas haarangul sai Aasumäe talu peremees Anton Saarsalu surma.

Kaiust läks läbi suurem vene sõdurite salk, umbes 100 või rohkem meest. Nad läksid üle põldude Toomemäe talu tagant Simuri talu suunas. Vallamajas oli Omakaitse valves Norbert Ormus koos ühe noormehega (nime ei mäleta). Tulevahetuses sai omakaitsemeeste vintpüssikuulidest surma kaks punaväe-last. Venelasi pidi olema küll ikka paksult, et Pilleri mäel saadi kahele mehele umbes 600 m kauguselt pihta.

Omakaitselane Norbert Ormus (1916) arreteeriti 5. novembril 1944 Kuimetsa valla Toomja külas, tribunali otsus – 15 aastat sunnitööd (618, lk 334).

3. detsembril 1941 kell 11.30 sai Harjumaa Omakaitse I pataljoni ülem kapten Theodor Vinnal teate, et punalaevastiku vigastatud laev (luksusaurik) ossif Stalin triivib I pataljoni piirkonnas ranna poole ja punaarmeelased randu-vad. Pataljon alarmeeriti. Omakaitselased (vahirühmast 25 meest, 1. kompa-niist 96 meest, 2. kompaniist 60 meest ja 5. kompaniist 33 meest, kokku 214 omakaitselast) võtsid valve alla mereranna Rannamõisast Kersaluni. Keila Joal, Laulasmaal ja Lohusalus maandunud punaväelastest võeti vangi 101 ja tulevahetuses sai surma 3 punaväelast. Omakaitselastel kaotusi ei olnud. (729, l 4).

Üksikute punaväelaste tabamine jätkus ka öösel vastu 4. detsembrit. I pa-taljoni piirkonna teedel, sildadel ja asulates kõvendati valvet. 4. destembril anti kapten Theodor Vinnali käsutusse lisajõude: IV pataljoni valverühmast 20 meest ja II pataljonist 17 meest. Kõvendati valvet ka merernnal. Tabati

373

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

lahinguga mererannal randunud ning punkrites ja metsades varjunud puna-väelasi, kusjuures surmati 6 punaväelast. Ranna ja ümbruskonna puhastami-ne punaarmeelastest, samuti laeval vangistatud punaväelaste randa toomine jätkus veel 5. kuni 8. detsembrini. Peale punaväelaste vangistamist toodi uppuvalt laevalt randa ka varustust. Laevalt toodud varustus (saagiks saadi ka 2000 vintpüssi) anti rannas üle Saksa sõjaväevõimudele. (729, l 4).

Sõjavangid paigutati Klooga kasarmutesse. Neid jäi valvama 30 omakait-selast lipnik Taltsi juhtimisel. (729, l 4).

Omakaitse 1941. a. tegevuse kokkuvõttes nenditakse: Ühenduses ranna-valve ülesannete täitmisega tuleb nimetada Harjumaa Omakaitse üksusete tegevust 3.-8. detsembrini N.-Vene laevalt „Josif Stalin´ilt“ randunud punaväe-laste vangistsamist ja rannikuäärsete metsade puhastamist. Punaväelaste vangistamisel tekkis lahinguid, kusjuures surma sai 9 punaväelast (teisal – surma sai 6 punaväelast – H.L.). Kokku võeti vangi 101 punaväelast. Oma-kaitse toimetas laevalt punaväelaste ja varustuse maaletoomist ning vangide valvamist. (729, l 4; 730, l 21, 133).

Varemast on ajaleheandmetest teada (252), et 24. augustil 1941 viidi Tallinna sadamast mootorpurjekal Õrne Hangosse umbes 500 Eestist mobili-seeritud meest. Kirjutatakse: 2 ööpäeva söömata, tuju kõigil räbal, jõudsime siis, vahepeal peatunud Paldiskis, õhtul pimedas Hangosse. Hangole lähema-le jõudes hakka laeva lähedusse kukkuma mürske. Hiigelveesambad paisku-sid õhku. Meid tulistasid soome rannapatareid. Laev muutis kurssi. Laevast maale tulnud rivistati meid ühe maa alla ehitatud haigla ees. Komissar pidas pika kõne. Ta kutsus meid võitlema fašistide vastu. Isamaa püha asi nõudvat seda... Vihane oli komissar eriti soomlaste peale ja marssal Mannereheimi meelde tuletades vallandus kõnelejalt eriti vürtsitatud sõimuvalang.

Omavahel peeti aru, et niipea kui saame tulejoonele, läheme soomlaste juurde. Kuid sõdimise asemel saadeti meid sunnitööle. Väideti, et eestlased olevat kõik reeturid – ussid bolševike südame all. Ajalehtedes kirjeldati järjest punaarmee võite ja hoope sakslastele. Kohutava arvu oli punaarmee saanud saagiks Harkovi all kahureid, kuulipildujaid ja muud relvastust. Ja pärast seda: pärast sellise hävitava hoobi andmist vaenlasele jätsime me Harkovi maha!

Niisuguste kirjutiste puhul polnud imestada, kui meeste seas sai lööklau-seks: „sakslased ei suuda kunagi takistada punaarmee taandumist“. Üks naljamees kirjutas seinale: „Meie ajalehe teadete järgi on nii palju sakslasi juba maha tapetud, et elus ei tohiks olla enam ühtki sakslast!“.

374

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Veel kirjutatakse (252): Siis käsutati meid laevale. See oli mingi miinitraa-ler. Oli 2. detsember... Miinitraaler sõitis meestega eemal ootava uhke 5-kordse „Stalini“ külje alla. Kuid siis hakkasid tulema mürsud... Neid langes vette laevale õige lähedale. Soomlased kostitasid meid jälle, nüüd lahkudes, nagu nad meid omal ajal siia saabudes olid kahuritule mürskudega tervitanud. „Stalin“ sõitis meie juurest eemale. Meeste pealelaadimisest ei saanud see-kord asja. Aga pärast lõunat, kui juba hakka pimenema, sõitsime uuesti „Stalini“ külje alla. Seekord saime laevale. Öösel, kell 23 ajal lahkus laev Hango vetest.

Eestlased paigutati seekord kõik üles laeva keskkohta. Kui nüüd lennukid tulevad, mõtlesime, ei pääse siit vist enam ükski eestlane. Olime kuulnud, et just laeva ülatekil ja keskel olevat kõige hädaohtlikum.

Kaks ja pool tundi olime sõitnud kui tundsime tugevat võpatust. Siis uus võpatus ja samas veel kord. Laeva tugev kere vappus põhjani. Hakkasid kostuma oiged. Hüüti. Joosti... Kui kiiresti võivad inimesed hulluda! Rusikate-ga, revolvritega lõhuti inimeste sekka teed... Keegi vajub ukse juures teistele jalgu. Sekundid hiljem on vaid tast vormitu tomp. Ta pole ainuke... Varsti mõistame siiski, et laev on saanud tugevasti vigastada. Viimasest kahest võpatusest on purustatud sügaval vee all istunud laeva nina ja otsekui küljest ära on murdunud tükk ahtrist.

Laeva esimene ots vajub järsku sügavamale. Ahtriosa kerkib kõrgele üles. Me oleme sattunud miinide otsa. Laeva allosas olid sajad sõdurid juba leidnud endale haua. Üks plahvatus nõudis silmapilgu jooksul terve kompanii mehi. Laevaosa, kuhu nad olid mahutatud, otsegu kisti laeva küljest ära... Paari minuti pärast – uus plahvatus. See tundus otse meie all laeva keskosa kohal. Tükk aega vahet, siis järgnes kohutav raksatus. Üles lendas lauatükke, katla-osi..., inimeste kehaosi. Tabamus oli seekord otse katlaruumile, mis lendas õhku. Laev vajus küljele.

Nüüd oli täieline põrgu. Merre pilluti riideid... Inimesed hüppasid järele. Komandokäsklused kadusid üldisse meeletusse segadusse. Mõned, nagu meeletud heitsid endilt riideid seljast. Nad näisid olevat täiesti kaotanud mõistsue. Kõikjal lasti. Revolvri- ja püssipaukude ragin...

Äkki jagatakse meestele püsse. Keegi ei saa aru, milleks... Laeval on val-landunud põrgu. Kistakse uksi piitadelt. Purustatakse aknaid. Põrandad on täis igasugust rämpsu. Seal on toidunõusid, suhkurt, rahapabereid. Seal on laipu. Ometi kavatsevad komissarid veel dessanti. Laeva ustest ja akendest valmistatakse parvi.

375

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Meestele jagataks juba dessandikäske, kuid pole mingisugust korda. Vae-valt on üks hädaparv valmis, kui sinna kargavad surmahirmust meeletud sõdu-rid. Parv puruneb. Tükid vajuvad vee alla ühes meestega... Siis lahkub juhtkond ühel paadil laevalt... Lõpeks on üks paat 21 sõduriga jõudnud randa...

Järgmisel hommikul sõidab paat laevale tagasi. Asutakse päästma esijoo-nes eestlasi. Kolm paaditäit läheb neid randa. Siis metsistuvad laevale jäänud venelased. Viimasele lahkuvale eestlaste paadile saadetakse laevalt järe-le kuule. Kuid ükski neist ei taba...

Veel on ajalehes jutuks (126): „Jossif Stalin“ viiekordsel laeval asunud tu-handed punamadrused ja -sõdurid hullusid hirmust. „Stalinile“ oli peale 6000 mehe laaditud rohkesti Hangost äravedamiseks määratud kallist kaupa, seal-hulgas riidetagavarasid, niihästi valmisriideid kui ka riidekangaid ja rohkesti alkohoolseid jooke. Politrukid ja komandörid hakkasid kohe laeva väljumisel Hango vetest kangeid napse proovima. Kui hiigelauriku keret raputasid esi-mesed miiniplahvatused, ja laeva läbistas üdini tungiv surijate ja haavatute metsik kisa, katsus iga mees pääseda kuidas võimalik. Rüselemises tallati trepikäikudes nõrgemaid tugevamate poolt surnuks. Mehi oli juba varem vi-hastanud kõrgete komandöride lahkumine “Stalinit“ saatvale miiniristlejale. Mehed nagu aimasid, et laev jäetakse saatuse hooleks. Miiniristleja kadus ka tõepoolest ööpimedusse. Nüüd, kus laeval läks põrgu lahti, tungiti esijoones kallale komandöridele ja politrukkidele. Selles viinast ja hirmust hullunud ini-meste vastastikuses ründamises tulistati paarsada meest surnuks. Koridori-des ja tekil leitud laipadel olid peamiselt kuulihaavad. Alumistes ruumides, kuhu pärast miiniplahvatusi hakkas voolama vette, uppusid paljud.

Kõige jubedamad stseenid olid aset leidnud kajuteis, kuhu end lukustasid ellujäänud komissarid, politrukid ja komandörid. Kartes sakslaste kätte sattu-mist, on nad endid ise surmanud. Paaris kajutis leiti ise endale otsa teinud politrukke – ühes käes viinapudel, teises revolver.

Ajaleht Eesti Sõna kirjutas sellest 7. detsembril 1941 pikemalt (450): „Stalin“ oli üks viimaseid laevu, mis lahkus Hangost evakueeritutega pardal. „Stalin“ asus Hangost Leningradi-teekonnale teiste laevade saatel. „Stalin“ sai pärast Hangost lahkumist varsti kolm miinitabamust saksa-soome miinitõke-tes. Plahvatuste mõju laeval oli kohutav ja kirjeldamatu. Laeva pardal asuvast 6000 mehest sai umbes 1500 surma ja haavata. Pardal puhkes suur paanika. Kõikjalt kostis oigeid ja kaebeid. „Stalini“ kapteni ja punaväelaste tähtsamad juhid, peamiselt politrukid, võttis pardale üks laeva saatev miiniristleja, kes põgenes kiiresti isa suunas.

376

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Nüüd läks laeval lahti täielik põrgu, sest lihtsõdurid hakkasid komandöride-le vastu ja keeldusid täitmast nende käske. Algas vastastikune tulistamine. Mõned komandörid ja politrukid kaotasid närvid ja lasksid endid kajuteis lukustat uste taga maha.

Kümned punasõdurid, kartes laeva vajumist, hüppasid kabuhirmus üle parda merre, kus nad uppusid.

Õuduslaeva tekil – kõikjal oli näha laipu. Nad lebasid purustatuina ja lö-mastatuina igas laevaosas. Isegi komandosillal oli viis laipa risti-rästi üksteise otsas. Ja kõikjalt – alt laevaruumist, tekilt ja masinateruumist – kostab haava-tute oigeid ja hädakisa.

„Stalini“ pardal viibis ka ligemale 100 eestlast – mobiliseeeritut, kes peagu kõik pääsesid.

Laeva nina oli täielikult vee alla vajunud ja päästepaate ja -parvesid lasti vette. Kõikjal oli kisa, kära ja oigamist, karjumist. Hüppasime parvele ja aeru-tasime laevast eemale. Vene mootorpaat võttis mehed peale ja viis nad Suur-saare sadamasse. Sealt pidi laev nad toimetama Leningradi. Üks eestlastest varjas ennast saarel koopas seni, kuni 29. detsembril tulid Suursaarele soom-lased ja viisid põgeniku Soome. (332).

„Stalini“ tohutust kerest oli kolm korda vee all, kaks korda ulatusid üle veepinna. (126).

Ja veel (569): „Jossif Stalinit“ võis õigusega nimetada laipade laevaks. See 12 000-tonnine reisijateaurik, mille Hollandi laevameistrid 1932. a. vette lasid ja mis ristiti „suure“ Stalini nime järgi, on jätnud pääsnuile kohutavaid mäles-tusi. Pärast saksa-soome miinitõkke otsa jooksmist tekkis laeval kirjeldamatu paanika. Kiiruga tehti laeva puuesemeist parved. Kohe hüppas aga neile nii palju venelasi, et parved vajusid laineisse. Punased komandörid püüdsid närve rahustada alkoholiga. See lõppes vastastikuse tulistamisega. Venela-sed hakkasid relvi merre pilduma... Eestlased olid grupeerunud eraldi. Miini-plahvatuste järele hakkas laeva üksikuisse osadesse voolama vett. Üle 1000 punasõduri ja -madruse sai surma, mitusada haavata. Eestlasi oli laeval vaid umbes viiendik nendest, kes augusti lõpul mootorpurjeka „Õrnega“ Hangosse viidi. Kui novembri lõpul algas Hango kiire evakueerimine, oli umbes 300 mobiliseeritud eestlast viidud vene laevadega ära. Kümmekond eestlast on Hangos jäänud kadunuks. Mehed olid üksikult kutsutud staapi ja tagasi nad sealt ei tulnud. Ülejäänud eestlased paigutati „Jossif Stalinile“ 2. detsembril.

Kui laev pärast sakslaste võimusesse sattumist 2. detsembri õhtul jõu-dis ranna äärde, oodati igatsusega pääsmist. Kui saabus hommik, sõitsid

377

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

laeva juurde esimesed inimesed. Need olid kohapealsed kalurid, kes vaata-mata tormisele merele läksid päästma eestlasi. „Eestlased, tulge paatidesse!“ – kõlas hommikul kalurite hüüd... Lasti redel alla ja roniti kaluripaatidesse. Nii käisid kalurid kolm korda „Stalini“ juures ja viisid eestlasi maale. Kui venela-sed pikapeale märkasid, et randa viiakse vaid eestlasi, hakkasid nad lahku-vaid paate tulistama. Õnneks ei saanud seeläbi keegi kannatada.

Venelased ise katsusid pääseda rannale ujudes. Enamik külmus neist aga enne rannale jõudmist. Üks taibukam komissar jõudis randa kummipaadis. Enne seda oli mees aga vette kukkunud ja külmus teel kangeks.

Mõned punased komandörid ja sõdurid jõudsid siiski randa. Nad vangistati seal. Mõned katsusid põgeneda, kuid see ei õnnestunud.

Ühe komissari peale tuli Omakaitse meestel aga jahti pidada. Ta oli roni-nud rannas ühte vanasse punkrisse ja pildus sealt käsigranaate. Alles siis, kui punkrisse visati paar granaati, tuli punane komissar sealt välja – ühes käes granaat, teises käes puss. Komissari tabas surmav kuul.

„Stalinilt“ pääsenud eestlased jäävad vangilaagreisse niikauaks, kuni kor-raldatakse nende isikute selgitamine. Möödunud laupäeval toodi laevalt haa-vatuid maale. Mõned haavatud olid külma käes surnud. Laeva juhtkonnast olid laevale jäänud laeva kapten ja raadiotelegrafist. Nad vangistati koos teiste ellujäänud mereväelastega ja punaväelastega. (126).

Juhi peakorterist teatati 4. detsembril 1941: Soome väed vallutasid Hango. Põgenemisel Hangost jooksis 12.000 tonni suurune nõukogude vägede trasportlaev „Stalin“ saksa-soome miinitõkkele ja sai 3 miinitabamuse läbi vigastada. 2 saksa eelpostipaati kokku 80-liikmelise meeskonnaga võtsid transportlaeva puksiiri ja tõid ta koos 6 000 pardal viibiva, kõigist au-astmeist sõduriga kui ka rikkaliku sõjamaterjaliga ühte saksa toetus-punkti. (223; 446).

Samuti väidetakse (450): Hangost põgenemisel jooksis bolševike suur 12.000-tonnine aurik „Stalin“ saksa-soome miinitõkke otsa ja sai 3 miinitaba-muse läbi vigastada. Saksa eelposti paadid võtsid „Stalini“ puksiiri ja tõid ta koos 6000 pardal viibiva sõduriga kui ka rikkaliku sõjamaterjaliga ühte saksa toetuspunkti... Enne laeva sakslaste kätte langemist püüdsid bolševikud laeval hävitada kõik, mis kätte juhtus. Üle parda loobiti va-rustust ja relvi, samuti ka toiduaineid... Õnneks ei suutnud bolševikud oma hävitustööd lõpule viia, sest sellest tõmbasid kriipsu läbi laeva vallutanud saksa mereväelased. (autori rõhutus – H.L.).

378

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

See jutt ei riimu Harjumaa Omakaitse käsitlusega (729, l 4; 730, l 21), kus on jutt Harjumaa Omakaitse üksuste lahingutest transportlaevalt Jossif Stalin randunud punaväelastega ning nende vangistamisest.

Nii kinnitatakse Omakaitse 1941. a. tegevuse kokkuvõttes otsesõnu (730, l

21/133), et Harjumaa Omakaitse üksused toimetasid 3.-8. detsembrini N.-Vene laevalt „Jossif Stalin´ilt“ randunud punaväelaste vangistamist ja ranni-kuäärsete metsade puhastamist. Punaväelastega peetud lahingutes sai sur-ma 9 ja vangi võeti 101 punaväelast. Omakaitse toimetas laevalt punaväelas-te ja varustuse maaletoomist ning vangide valvamist.

Jääb arusaamatuks, kuidas oli võimalik, et saksa täpsuse ja korra juures jõudsid juhi peakorterisse taolised väärandmed.

Eestist mobiliseritutest saabus tagasi saja mehe ümber. Teisal: „Stalinilt“ pääses koostatud nimekirja järgi 73 Eestist mobiliseeritud meest, enamikus pärit Tallinnast, Harjumaalt ja Läänemaalt (569). Ülejäänute saatuse kohta puuduvad praegu teated. Kuulduste kohaselt olevat osa neist pääsenud Soome, teine osa evakueeritud Hangost novembris teadmata kuhu... Enamik pääsnuist ongi Tallinna mehed. Aga neid on mujaltki. Päris korralikult on esindatud Kohila. Sealt mehi on A. Hendrikson, D. Puusepp, Juh. Tori jt. Keila linn seevastu on tagasi saanud vaid ühe mehe, Paul Maksi... Nimesti-kus tooduist on Nõmmelt Nik. Paakspuu, Ernst Tiido, J. Undrits ja veel mõned.

Omakaitselane Paul Maks (03.09.1904) arreteeriti 25.11.1944 Keilas, tribuna-li otsus – 10 aastat sunnitööd (618, lk 270)

Viimase Eesti maa-alana püsis nõukogude võim Osmussaarel, kust saa-re punased kaitsjad evakueeriti meretsi Kroonlinna 2. detsembril 1941 (580, lk

184).

Osmussaar (rts Odensholm) on saar Eesti looderanniku lähedal, Põõsaspea neemest 7,5 km loodes. Pärast Hiiumaa lahinguid jäi Osmussaar enam kui 6 nädalaks Eesti ainsaks sakslaste poolt hõivamata osaks. Venelased pidasid saart vallutamatuks ja lootsid seni vastu pidada, kuni Punaarmee Eesti tagasi vallutab. Punaväe garnison (umbes 1100 meest) evakueeriti koos Hanko me-reväebaasiga 2. detsembril 1941.

Kinnitatakse, et kommunistide kava oli ehitada Osmussaarele tugev me-rekindlus, mis pidi koos Hangoga sulgema sissepääsu Soome lahte. Enne kindluse ehitust evakueeriti Osmussaarelt seitse perekonda põliseid kalureid. (94; 220).

379

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Ajaleht Eesti Sõna kirjutab 4. veebruaril 1942 (220): Saksa meredessant-osa oli otsustanud Osmussaare vallutada 5. detsembril. Sellest informeeriti ka kohalikku Omakaitse ülemat Nõval, samuti nõuti kohalikelt kalureilt mootor-paate väeosade üleviimiseks. Nõva Omakaitse otsustas dessandist osa võtta. Saades Harju Omakaitse II piirkonna ülemalt kapt. Seplingilt nõusoleku, moo-dustati dessantmeeskond, kes 4. dets. õhtul kogunes Põõsaspäässe, kust saareni oli mereteed kõigest 7 km. Öö veetsid mehed koos sakslastega ühes kalurimajakeses. Magamisest polnud küll palju juttu, sest kõiki oli haaranud lahingueelne ärevus. Kell oli 5 kui kostis käsklus – maast lahti, mootorpaadid klaariks teha!

Tõmbasime kasukad selga ning karvased tuisumütsid pähe, võtsime püs-sid ja sammusime mereranda. Jäine põhjatuul puhus kõrvetavalt soolast merevett vastu nägu. Meie mootorpaadid lahe sopis olid kõik jäässe külmu-nud. Aga ulgumeri oli vaba ja tormine. Vahepeal teatati meile, et kell 8 peame merel kohtama saksa dessantväeosa. Asusime paatidesse ja läbi jääsupi rammides jõudsime viimaks vabasse vette, kust algas edasisõit Osmussare suunas juba koos saksa üksusega. Kolmel mootorpaadil randusime õnnelikult saare lõunasadamas. Kogu saar oli enamlaste poolt tugevasti mineeritud, mispärast tuli ettevaatlikult hanereas liikuda minööride järel. Ümber saare oli tõmmatud okastraattõke, selle järele oli püstitatud raudlattidest 2,5 m kõrgune aed, millesse oli juhitud elektrivool. Selle taga asusid punkriread. Peale mõne kasarmubloki olid kõik rajatud maasse – elektrijaam, toidu- ja õlilaod, staap, autogaraažid ja raadiojaam. Samuti olid maa alla ehitatud haigla ja meeskon-na eluruumid. Saart kaitsesid kolm suurt pöörlevat soomustorni kuue raske-kahuriga, neile lisaks kolm väiksemat soomustatud kindlust ja hulk õhutõrje-kahureid. Staap, soomustornid ja punkrid olid omavahel maa-aluste käikude-ga ühendatud. Taganedes olid kommunistid toiduainete laod bensiiniga üle valanud ja suuremad kasarmud purustatud.

Saart ümbritses elektritõke (kõrgepingeliin), mis jookseb piki kogu saart, kilomeetreid pikka ja käänulist rannajoont. Koos oma võimsate rannapatarei-dega hävitas punavägi põgenemise eel Osmussaare tuletorni. Eesti laevade Vohi ja Alfi meeskonnad, kes merehädalistena saarele toodi, lasksid enamla-sed maha. Meremeeste laibad leiti pärast Osmussaare vabanemist kruusa alla maetult. Nad maeti ümber saare väikese kiriku juurde. Sealt viidi mere-meeste laibad koduküladesse Saare- ja Hiiumaale (kiriku juurde jäi neist vaid kolm). (408).

380

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Mõlemad vene Läänemere tugevamad kindlused (Osmussaar ja Hango) langesid korraga 5. detsembriks „stalinliku konstitutsiooni pidupäevaks“.

Harjumaa Omakaitse tegevuse ülevaates kirjutatakse: Harjumaa Oma-kaitse II pataljoni (piirkonna) 3. sadakonna ülem n-seers Reepalu koos 3. sadakonna 11 liikmega ja saksa sõjaväelased viisid läbi 5. detsembril kell 0800 Osmussaare vallutamise operatsiooni. Omakaitse mehed sõitsid paati-dega välja 5. dets. kell 0800 Põõsaspealt. Merel ühineti Saksa dessantosaga. Osmusaarele jõuti kell 1100. Saarel enam venelasi ei olnud. Leidus saarel venelaste poolt mahajäetud toiduvarutust, mille Saksa sõjaväeosad oma valdusse võtsid. Osmussarelt 3 omakaitse meest jõudsid tagasi kell 1900, kuna 9 omakaitse meest jäid saksa sõjaväe käsutusse. Viimased omakaitse mehed jõudsid Osmussaarelt tagasi 10. detsembril 1941. (729, l 4/5; 730, l 18/

130).

Teisal (730, l 18 (130): Harjumaa Omkaitse II pataljoni 11 meest n.-seers Reepalu juhtimisel võttis Saksa sõjaväega koos osa Osmussaare vallutami-sest 5. detsembril.

Ja veel (94): Venelased alustasid põgenemist ja detsembri esimesil päevil vabastas üks Saksa rünnakrühm meie territooriumi viimase osana saare.

Ja veel (73): 12. oktoobril maabusid esimesed Saksa üksused Hiiumaal Emmastes. Üheksa päevaga viiakse Hiiumaa vabastamine lõpule. Ainult Osmussaarel lehvib veel punane lipp, kuid 6. detsembril alistub seegi saar. Eesti vabastamine enamlikust terrorist on jõudnud lõpule, kestis 7. juulist 6. detsembrini, seega 5 kuud.

Juhi peakorterist anti 6. detsembril 1941 teada: Vallutati Osmussaar.

Ajalehejutt Osmussaare vallutamisest ja selle langemisest, samuti oma-kaitselaste lahingu-eelsest ärevusest ning Omakaitse 1941. aasta tegevusest Osmussaare vallutamisel, ei ole asjakohane, sest enamlased olid saarelt juba 2. detsembril oma väeosad evakueerinud. Kinnitatakse (654, lk 454): 1. det-sembri ööl tuli korraldus Osmussaar maha jätta. Oli saabunud aeg Osmussaare evakueerimiseks. Mehed toimetati paatidega laevadele. Oodati, sest õhkijate komando tegutses veel saarel. Õhukaitsepatreide juurest kostsid plahvatused. Viimane kogupauk purustas kaugelaskepatarei. Lõpuks rebis plahvatuse leek majaka samba. Saarele jäid vaenlast ootama vaid miiniväl-jad...

381

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Järelikult oli tegu Osmussaare lahinguta hõivamisega (saar hõivati kaks nädalat pärast selle mahajätmist venelaste poolt), mitte aga saare vallutamise või enamlastest vabastamisega. Kõneldakse ka Osmussaare rahulikust vallu-tamisest (223).

Eesti lõpliku vabastamise puhul venelastest saatis Eesti Omavalitsus kombe-kohase telegrammi Juhile ja Riigikantslerile. Telegrammis kinnitati: Eesti rah-vas võlgneb Juhile ja Riigikantslerile tänu päästmise eest viimasel hetkel. Meie kodumaa vabastamise päeval tänab Eesti rahvas kogu südamest Teid, härra Juht ja Riigikantsler, ja soovib Teie rahvale Jumala õnnistust (483). Omavalitsus neelas alla tõsiasja, et Juht oli ju aasta tagasi jätnud Eesti Venemaale söödaks ja nüüd esineti vabastaja rollis. Muidugi oldi tänulikud selle eest, et venelasi enam Eestis ei olnud. Aga ei olnud ka veel lausvaenu uute okupantide vastu, kuigi usk, et sakslased Eesti isesseusvuse taastavad,

oli kadunud. Vabastati küll, aga vabastamine Eestile iseseisvust ei toonud.

Eesti ala kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann (siis veel mitte Lietzmann) saabus Tallinna 4. detsembril 1941 (182). 5. detsembril läks Eesti Omavalitsus Saksa tsiviilvalitsuse kindralkomissari alluvusse (Eestis kehtes-tus tsiviilvõim). Kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann võttis Tallinnas Kadrioru lossis tagala Sõjategevuse Põhja piirkonna juhatajalt jalaväekindral von Roque´ilt üle võimufunktsioonid. (74; 180; 580, lk 198-199).

21. oktoobril 1942 peeti eestlaste kommunistlikust ikkest vabastamise aasta-päeva. See päva oli Eestis seaduslik püha. Peeti Vabastamispäeva aktusi. Tallinnas esinesid sel puhul kõnega kindralkomisssar Karl Siegmund Lietzmann (mitte enam eestlaste jaoks halvatähendusliku nimega Litzmann) ja Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe (123).

20. detsembrist 1941 vastavalt välikomandandi käsule 19. detsembrist 1941. ühendati Harju ja Lääne maakondade omakaitse organisatsioonid Har-ju-Lääne Omakaitseks ja allutati kolonel Ernst-Friedrich Leithammelile. Senine Harjumaa Omakaitse staap jäi Harju-Lääne Omakaitse staabiks. (199;

729, l 7).

Harjumaa Omakaitse liikmeid oli 3. septembril 1941 4 732, 1. oktoobril – 5 729, 1. novembril – 5 870, 1. detsembril – 5 833 ja 1. jaanuaril 1942 – 8 582 (729, l 10, lisa 3; 730, l 24, 136).

15. juulil 1941 oli Eesti Omakaitse liikmeid 9 175, 1. augustil – 14 730, 1. sep-tembril – 31 806, 1. oktoobril – 40 283, 1. novembril – 42 332, 1. detsembril – 42 803 (nende hulgas ümmarguselt 350 ohvitseri ja 750 allohvitseri) ja 1. jaanuaril 1942 – 43 757 (730, l 2/7, 24/236).

382

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Nenditakse (730, l 24): Omakaitse on oma ridadest ära andnud väga palju liikmeid formeeritud pataljonidesse, kes õieti moodustasidki nende üksuste koosseisud. Peale selle on omakaitse andnud palju mehi Org. Todt´i valve-meeskondadesse, rannakaitse üksustesse, käitiste kaitsemeeskondadesse jne. Ühes inimestega on omakaitse formeerutavaile üksustele andnud relvi, laskemoona, liiklusabinõusid, muud sõjalist varustust ja inventari, mis puna-armeelt ära võeti või õnnestus päästa kommunistide käest.

Omakaitset abistas toitlustamis-, varustus-, sanitaar-, kultuuri- jt aladel, eriti aga omakaitselaste toitlustamisel naisomakaitse (NOK). Osa naisoma-kaitselastest kandis Kaitseliidu Naiskodukaitse vormiriietust. Naisomakaitse jaoskonnad töötasid iga omakaitse pataljoni juures. (312).

Omakaitselaste toitlustamiseks annetasid toiduaineid Harjumaa Omakait-se organiseerimise ajal kohalikud talunikud. Hiljem osteti toiduaineid ka era-isikute pool annetatud, samuti Harju Maavalitsuselt ja Eesti Omavalitsuselt saadud summade eest. (729, l 9).

Harjumaa Omakaitse üksused korraldasid Omakaitse andmetel 1941. aastal kokku 288 haarangut (septembrikuus 126, oktoobris – 60, novembris – 49 ja detsembris – 53). Haarangutes tabati 1941. aastal kokku 3 670 isikut (neist septembris – 3 176, oktoobris – 12 ja detsembris – 482 isikut), tuleva-hetuses tapeti 110. Samuti tabati 211 sõjavangi, kusjuures kinnipidamisel tapeti 12. Haarangutes langes 16 omakaitselast ja haavata sai 24 meest. (677, lk 27; 729, l 4, lisa 1).

Omakaitse 1941. a. tegevuse kokkuvõttes kinnitatakse (730, l l9): Eestis va-histasid omakaitselased iseseisvalt ja koos saksa sõjaväe- ja politseivõimu-dega 4919 kommunistlikku tegelast. Punaarmee riismete likvideerimiseks, samuti ennast varjavate hävituspataljonimeeste ja miilitsate tabamiseks kor-raldas omakaitse üle maa kokku 5033 haarangut. Haarangust osavõtjate arv ulatus kümnetest kuni sadadeni, samuti oli erinev ka haarangute kestvus. Mõned haarangud kestsid mitu päeva järjest. Haarangute korraldamine oli hädavajalik, kuna mestades oli palju punaväelasi, kes hakkasid terroriseerima kohalikke elanikke. Haarangutel tabati 14 parašütisti, 5632 partisani ja 20 989 punaarmeelast, kusjuures sai surma vastuhakkamisel 2 657 ja haavata 54 punaväelast. Omakaitse kaotused olid seejuures 84 langenut, 3 haavadesse surnut ja 102 haavatut.

Omakaitse tähtsamate ülesannete hulka kuulus valveteenistus. Harjumaa Omakaitsel oli valveobjekte septembrikuus 126 (valveteenistuses rakendati 851 omakaitselast), oktoobrikuus – 115 (omakaitselasi 818), novembrikuus –

383

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

138 (omakaitselasi 767) ja detsembrikuus – 138 (omakaitselasi 767). (729, l 5;

730, l 20/132).

Harjumaa Omakaitses oli rannavalveks ja -kaitseks vabatahtlikust koos-seisust moodustatud 25 rannavalveposti. Rannavalvepostide koosseis oli 4-7 meheline. Kokku oli alaliselt rannavalve teenistuses umbes 150 meest. (729, l

5; 730, l 21).

Üheaegselt muude ülesannete täitmisega teotses Harjumaa Omakaitse ka maa puhastamisel miinidest, lõhkemata mürskusest, granaatidest ja pommi-dest. Selgitati miiniväljade asukohad ja märgistati need hoiatatvate tähistega. Harjumaa Omakaitse poolt demineeriti 80 ha maad, tehti kahjutuks 45 lõhke-mata mürsku ja 5 meremiini. (729, l 6; 730, l 22). Nii olid venelased taganemisel näiteks Kuusalu valla Põhja külas mineerinud teid ja isegi põldude-vahelisi jalgradasid. Miine oli pandud ka küla esimese talu väravate alla. Juminda poole viival kõrvalisel teel oli mitukümmend miini. Miinide läbi oli otsa saanud lehmi. (387).

Pidulikul aktusel Estonias kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann (nüüd Lietzmann – H.L.) ütles uusaastapäeval oma kõnes (360): Eesti rahvas ärgu unustagu iialgi seda ja olgu alati sellest teadlik, et ta võlgneb tänu oma elu eest ainult saksa sõdurite kangelaslikkusele. Eesti ema mõtelgu saksa sõduri haual sellele, et siin puhkab saksa ema kõige kallim ja armsam. Nii on maetud siia Eesti mulda tuhandeid saksa sõdureid ja vapraid omakaitseme-hi... Ka eesti pojad võtsid relvad kätte. Täna nad seisavad õlg-õla kõrva oma saksa kamraadididega võitluses ühise vaenlase vastu.

Selle inimlikult mõistetavate sõnade puhul võib öelda ka nõnda: Eesti rah-vas ärgu unustagu kunagi, seda kuidas Molotovi-Ribbentropi paktiga müüs Saksamaa Eesti Venemaale maha, ja nüüd eesti rahvas hüüab kõigest väest: meid röövel päästis röövli käest!

Eesti rahva tänu väljendas Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe uus-aasta-läkituses (497): Algav 1942. aasta on eesti rahva tänu aasta, et aidata kaasa sõja võidukaks lõpetamiseks, et aidata kaasa tagala varustamiseks ja ehitada üles oma tulevikku. Tulevik oli aga tume: aasta lõpuks oli juba selge, et Eesti Vabariiki sakslased ei luba taastada.

Ajalehet andis teada (426): Uusaastapäeval saabus Tallinna 601 isikut, peamiselt eestlased, kes Soome frontidel – Karjalas ja Hangos olid vangi langend. Nende hulgas Kristjan Palusalu. Saabunute hulgas oli eestlasi ligi-kaudu 400. 290 saabunud eeestlast on olnud Hangos, kuhu nad viidi aurik

384

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Õrnel pärast augustikuus Tallinnas teostatud mobilisatsiooni ning jäid maha Russarö saarele (26. nov. kuni 3. detsembrini). Hango ümber toimunud võit-lustest eestlased üldse osa ei võtnud, sest neid umbusaldati.

28. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli pidulik taasavamine pärast maa vabanesmist kommunistlikust ikkest (69).

Jaanuarikuus 1942 anti kordvalt, läbi mitme ajalehe teada, et 1942. aasta kevadel on võimalus eesti noormeestel anda end üles vabatahtlikena (aasta-käigud 1920-1922) üheaastaseks tööteenistuseks Saksa riigis ning tõmmata endale selga tööteenistuslase mundri. Ajaleht rõhutas: „Riigitööteenistus on auteenistus!“ 9. aprillil 1942 sõitsid esimesed eesti noormehed – tööteenistus-lased Saksamaale, ja 3. novembril 1942 sõitis Saksamaale esimene rühm eesti naistööteenistuslasi. (13; 14; 69; 414).

28. jaanuaril 1942 teatati Eesti elanikkonnale, et kuulata on lubatud üks-nes Suur-Saksamaa, samuti Ida-alade ja Saksa vägede poolt okupeeeritud alade raadiojaamu. Kuulamiskeeld käis kõigi välismaa (seega ka Soome, Taani ja Rootsi) raadiojaamade kohta. 5. mail juhiti ajalehes veel kord raadio-kuulajate tähelepanu sellele korraldusele, kuna keelust üleastumise puhul on rängad karistused paratamatud. (304).

Eesti Omavalitsuse juhi määrusega 31. juulist 1942 määrati alates 1. au-gustist 1942 kindlaks eesti välispolitsei ja omakaitse organisatsiooni struktuur ja territoriaalne asetus. Eesti välispolitsei jaotati 9 prefektuuriks, millede tege-vust juhib prefekt. 6. augustil 1942 eraldati Harjumaa Tallinna prefektuurist ning moodustati uus, Harju-Järva prefertuur. Endine Järva prefektuur Paides jäi abiprefektuuriks. Alates 6. augustist 1942 nimetati Tallinna prefektiks välis-politsei ja Omakaitse alal kolonelleitnant Mart Kaerma ning Harju-Järva pre-fektiks kapten Julius Laas (317). Eesti Omakaitse jaotus territoriaalselt sar-naselt kaitseliidule malevateks (Omakaitse Tallinna, Harju, Järva, Viru, Narva, Tartumaa, Võrumaa, Valgamaa, Petserimaa, Pärnumaaa, Sakalamaa, Saaremaa ja Lääne malev). Omakaitse maleva juhiks oli malevaülem. Oma-kaitse malevate ülemad allutati prefektidele, kusjuures prefektidel oli kaks abi, esimene politseialal, teine omakaitse alal, kes oli ühtlasi omakaitse maleva ülemaks oma asukohas (erandiks oli Petserimaa, kus prefektil ei olnud abi omakaitse alal). Harju ja Järva malevate ülemad allutati Harju-Järva prefekti-le. Välispolitsei ja omakaitse tegevuse juhiks oli eesti politseidirektor Eesti Politseivalitsuses. (58).

Politseidirektoriks määrti koloneelleitnant Eduard Reissaar. (59).

385

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kolonelleitnant Eduard Reissaar (26.04.1899) sõdis Vabadussõjas kitsa-rööpmelisel soomusrongil nr 1, siis õppis ta kadetina juulikuust 1919 kuni au-gustikuuni 1920 sõjakoolis. Lipnik Eduard Reissaar teenis nooremohvitserina Kuperjanovi partisanide ja Kalevi maleva pataljonis, õppis lennukoolis (1924-1925) ja oli 3. lennuväedivisjoni ülem. 1938. aastal lõpetas ta kõrgema sõja-kooli. 16. märtsil 1941 siirdus ta järelümberasumisel Saksamaale. Kolonelleit-nant Eduard Reissaar astus Saksa sõjaväkke ja tegi kaasa sõjakäigu Lõuna-Eestist kuni Narvani. Ta oli Tallinn-Harju prefekt (9. oktoobrist kuni 4. det-sembrini), siis määrati ta Sisedirektooriumis Politsei ja Omakaitse juhiks ja pä-rast politsei ümberkorraldamist asus ta politseidirektori ametikohale (59; 177).

Endiseid vabariigi-aegseid politseinikke oli Harju-Järva prefektuuris järele jää-nud 30-40 protsenti. Seetõttu tuli konstaablite kohtadele paigutada ka endisi kord-nikke ja vanem-kordnikke, kes olid saanud vastava kutselise hariduse politseikoo-lis, samuti pandi endisi konstaableid komissaride kohtadele. Politseikool töötas edasi ja politseinikud said oma kutseharidust täiendada. Kes ponud varem polit-seilist haridust saanud, see pidi käima koolist läbi. (269).

Kapten Julius Laas (07.02.1900-14.04.1959 Rootsis) oli piirivalve Paldiski rajooni ülem. Suvesõja ajal sai temast Viljandimaal metsavend. (269; 625, lk 15).

Eesti Omavalitsus. Eesti Omavalitsus loodi 15. septembril 1941 armee-grupi Nord tagalaülema jalaväekindral Franz von Roquesi käskkirjaga. (180;

580, lk 198-199). 20. septembril 1941 nimetati ametisse Eesti Omavalitsuse liikmed (74).

Ajaleht Linna Teataja andis 21. septembril 1941 teada (55): Tagala Sõja-vägede Juhataja (kindral Franz von Roquers – H.L.) on Eesti Omavalitsuse juhtideks volitanud järgmised isikud: Dr. H. Mäe – haldusdirektor. O. Angelus – sisedirektor. Dr A. Wendt – majandusdirektor. O. Leesment – sotsiaaldirek-tor. H. Saar – põllutöödiretor.

Seega olid Eesti Omavalitsuse liikmed (direktorid) dr Hjalmar Mäe (mää-rati Omavalitsuse juhiks, tema pädevuses olid personaliküsimused, kultuur ja kohus), Oskar Angelus (siseasjad, politsei, riigiukontroll, ehitusala), dr Alfred Wendt (Vendt) (majandus, rahandus, transport), Otto Leesment (sotsiaalkü-simused, tervishoid) ja Hans Saar (põllumajandus).

Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse Saku piirkonna auliige Alma Kallion meenutab (169; 583, lk 409). Ja rahvas laulis: Revali linnas Kadrioru lossis / istus Litzmann, nägu mossis. / Sisse tuli Hjalmar Mäe, / ajas püsti oma paksu käe: / „Siin on pekid, siin on võid, / mis need matsid kokku tõid.

386

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ). Neljapäeval, 11. septembril 1941 asutati Tal-linna sõjaväekomandandi vabahärra Raitz von Frantzi loal organisatsioon Eesti Rahva Ühisabi (74). Selle asutamisel olid tegevad Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe, Eesti Punase Risti asutaja ja selle president (1919-1940) sanitaar-kindralmajor Hans Leesment VR III/2, EELK piiskopp Johan Kõpp, metropoliiti Aleksander, linnapea Alfred Terras, maavanem Paul Männik, Oskar Angelus, dr Alfred Wendt, samuti ajakirjanduse ja Omakait-se esindajad.

ERÜ ülesanded olid: 1. Äraveetute ja kadunute registreerimine, 2. Äravee-tute perekondade eest hoolitsemine, 3. Sõjas kannatada saanute eest hoolit-semine, 4. Kommunismi vastasest võitlusest osavõtvate eestlaste eest hoolit-semine, 5. Sõjas langenute ja haavata saanute perekondade eest hoolitsemi-ne, 6. Majanduslikku abi vajavate perekondade eest hoolitsemine (toiduaine-te, põletispuude ja rõivastusesemete muretsemine näol), 7. Üldiselt kättesaa-dava arstiabi korraldamine (arstiabi jm.), 8. Ema ja lapse eest hoolitsemine,9. Hoolekanne noorsoo eest (lastekodud, suvekolooniad, vabaõhukoolid), 10. Rahva tervishoiu üldine korraldamine (töö- ja kortertiolude korraldamine), 11. Eesti pinna vabastamise eest langenud saksa sõdurite haudade korraldamine ja sidemete loomine nende omastega. (61).

ERÜ kuulutas nädala 19.-26. oktoobrini 1941 Ohvrinädaks. Ohvrinädalal oodati kaaskodanike abistamiseks nii asjade annetamist kui ka rahalisi anne-tusi. (41).

1942. aasta jaanipäeva kõrval pühitseti Eestis taas Võidupüha. Sel puhul kindralkomissar avaldas korralduse, et 24. veebruaril 1919 asutatud Vabadu-se Risti kavaleridel on lubatud kanda neile annetatud aumärki. (69; 565).

Landeswehri sõjas (19.-23. juunil 1919) Põhja-Lätis Võnnu (Césise) lähistel peetud lahingus 19. juunil murdsid sakslased (ülemjuhataja kindral krahv Rüdiger von der Goltz) vaherahu ja alustasid Eesti 3. dviisi vastu (divül kind-ralmajor Ernst Põdder) pealetungi. 22. juunil sakslaste pealetung rauges, ööl vastu 23. juunit sakslased taganesid ning eesti väed hõivasid 23. juuni vara-hommikul Cesise. Seda päeva tähistati Võidupühana. See oli sakslaste tun-nustus eestlaste sõdurivaprusele.

ERÜ korraldas ka rindevõtlejatele tervituspakkide saatmist. Selleks korral-dati sukkade, sokkide ja kinnaste kudumist. Eesti sõduritele saadeti 1942. aasta jõuludeks ERÜ kingitus- e jõulupakikesed (sokid, kindad, jalarätid, sal-lid, väikesed tarbeesemed, küpsised ja muud maiustused. (420). Organiseeriti

387

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

ka rindele eesti vabatahtlikele ajalehtede, ajakirjade ja vanade raamatute saatmist (336; 420).

Ka 1943. aasta jõuludeks saadeti Tallinnast rindele mitu tuhat trervitus-pakikest. Selleks korraldati sõduritele vajalike soojade villaste esemete ku-dumise ja kogumise aktsioon. Maaperenaised annetasid villa ja lõnga, kooti sokke, laskurikindaid, valmistati küpsiseid. Iga pakikene sisaldas ühe villase sõdurile vajaliku eseme, samuti paberosse, kirjutustarbeid, tualettesemeid jne. Need anti üle ERÜle rindemeestele toimetamiseks. (419).

ERÜ ettevõttel korraldati teisipäeval, 22. detsembril 1942 Estonia kont-sertsaalis jõulupuu eesti vabatahtlike lastele (99).

Samuti saadeti Eesti maa-ala vabanemise teise aastapäeva puhul 21. oktoobril 1943 ainuüksi ERÜ Harjumaa ringkonnast rindevõitlejatele 1100 kingituspakki (saadeti maiustusi, paberosse, mitmesuguseid pisitarbe-esemeid, villaseid sokke jm). (189).

Eesti Noored. 1942. aasta oktoobrikuus loodi Eesti noorte organisatsioon Eesti Noored (322). Noorteorganisatsioon hõlmas nii poeg- kui ka tütarlapsi. See jaotub malevaiks, malevkondadeks ja väiksemaiks ühikuiks (parvik). Algas poiste malevasse registreerimine. Organisatsiooni embleeem – valgel põhjal viljapea ja mõõk seotuna rahvusvärvidega. Organisatsioonis rõhutatak-se eriti kodumaarmastust, omakutuuri ja rahva omapära arendamist, pannaks rõhku kõigi rahvakihtide lähendamisele. Paari kuu pärast oli Eesti Noorte organisatsioonis juba 2000 noort. Maakondade ja linnade noortemalevate juhtideks oli määratud noortejuhid. Harjumaa noortejuhiks nimetati Karl Liping. (50; 51).

Eesti Noored oli 10-17-aastaste noorte skautlik organisatsioon, mille juhtideks värvati endisi noorkotkaste ja skautide juhte. Organisatsiooni eesotsas oli Ida-rindel vabatahtlikult võidelnud kehalise kasvatuse õpetaja Gustav Kalkun, samu-ti Herbert Michelson, Valter Suigusaar jt. Eesti Noorte peastaabis oli tütarlaste üldjuhiks Tapa Gümnaasiumi võimlemisõpetaja Liis Juske. ktoobrikuus 1943 hakkas ilmuma noorte ajakiri Eesti Noored. (49; 72; 106; 265).

Eesti Noorte peastaabi ja noorte-malevate juhtide ülesanne oli noorte abitee-nistuse korraldamine (abiteenistus hõlmas kõiki noori, kes olid sündinud 1926. aastal ja hiljem). Noori rakendati eesti leegionäride, vabatahtlike ja küüditatute omaste abistamisel, vanametalli kogumisel, ravitaimede, metsamarjade ja seente korjamisel, rindevõitlajatele ajalehtede ja ajakirjade kogumisel, poiste abi vajati ka küttematerjali laadimistöödel ja muudeks võimetekohasteks abi-töödeks. (47). Eesti Noored hoolitsesid bolševismivastases võitluses lange-

388

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

nud saksa ja eesti sõdurite haudade eest. Selleks andis Eesti Noorte pea-staap korralduse korrastada eeloleva Kangelaste mälestuspäeva puhul (pü-hapäeval, 21. märtsil) langenute hauad. (321).

1943. aasta suvel korraldati Eesti Noorte suvelaagreid Koitjärvel (458).

Omakaitse Harju Maleva teise aastapäeva puhul toimus Tallinnas pidulik aktus. Aktusel osalesid Omakaitse Harju Maleva ülem kapten Evald-Voldemar Saidra ja maleva esimese pataljoni ülem major Rudolf-Eduard Kukeste (11.09.1894-1945 Belgias). (338).

Ajaleheandmetel (339; 340) annetas 1943. aastal Tallinna Standort ko-mandant kindralmajor Scultetus reale omakaitseohvitserile ja teistele oma-kaitselastele Saksa Sõjateeneteriste. Omakaitse Harju Malevast said selle rms Laaman, n-leitnant Niinemets, kapten Lõhmussaar, kapten Trubok, kapten Miil, n-leitnant Eessalu, ametnik Kuris, allohv Vederik ja kapten Saidra.

N-leitnant Enn Eessalu (31.10.1913) suri 1994 USAs.

Kapten Siim Lõhmussaar (08.11.1900) suri 22.05.1964 USAs (Salo, lk 18).

Kapten Elmar Miil (29.01.1904) suri 31.08.1975 Viljandis (625, lk 19).

Kapten Evald-Voldemar Saidra (28.10.1905) suri 1955. aastal Rootsis (625, lk 28).

Kapten Rudolf Trubok (07.07.1897) suri 14.10.1957 USAs (625, lk 33).

Kindralmajor Scultetus saabus Tallinna linna vabastamise päeval 28. au-gustil 1941 ja nimetati Tallinna välikomandandiks, hiljem Standort-komandandiks. Tal on teeneid Eesti Omakaitse üksuste loomisel ja Omakait-se arendamisel. Meenutatakse, et kindralmajor Scultetus hindas eesti oma-kaitsemehi kui sõdureid väga kõrgelt ja tundis nende vastu suurt usaldust. Ta lahkus Eestist oktoobris 1943. (183).

Sõjateeneterist asutati 18. oktoobril 1939. See annetati sõja ajal osutatud nende teenete tähistamiseks, mida ei saanud hinnata Raudristiga. Eristati 2. klassi ja 1. klassi teeneteristi ning Sõjateeneteristi Rüütlirist. Teeneteristil oli must kitsaste puna-valgete ääretriipudega lint. 2. klassi Sõjateeneteristi linti kanti nagu Raudristi puhul vormikuue teises nööpaugus, 1. klassi teeneterist kinnitati ilma lindita kuue vasakule rinnale, Sõjateeneteristi Rüütliristi kanti kaelas. (576, lk 168).

Ajalehe Eesti Sõna sõnutsi on teenete eest tagala julgestamisel, samuti silmapaistva tegutsemise eest 1941. aasta sõjasuvel 20. oktoobriks 1944 Omakaitse malevates välja jagatud ligi 1700 Sõjateeneteristi, kusjuures Sõja-teeneteristi on saanud umbes 200 Omakaitse Harju Maleva meest (496).

389

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

2. Kättemaks nõukogude võimu kuritegude eest

Nõukogude okupatsioonivõimude kuriteod kehutasid ka Harjumaal oma punavõimuritele ja nende käsilastele kätte maksma. Inimeste vangistamine ja küüditamine, inimeste metsikud tapmised valdades, samuti Harjumaal varade röövimine ja hävitamine ning talude põletamine oli kääritanud eestimeelse rahva viha nõukogude võimu vastu. Aeg oli karm, punane terror oli inimelu odavaks teinud. Peeti õigeks, et need, kes osalesid küüdiohvrite nimekirjade koostamisel, inimeste arreteerimisel, küüditamisel ja tapmisel, öördamises ja Harjumaal varade röövimisel või hävitamisel, ei vääri elu. Nüüd nõudis veri vere hinda ja Suvesõda tähendas ka verist kättemaksu nendele, kes olid teeninud punaseid okupante ning pannud toime sõja- ja inimsusevastaseid kuritegusid.

Tõdeti (65): Ei tule imestada, et silme ees küüditatute rongid, põlenud ta-lud ja hävitatud kodud, see arvete õiendamine oli lühike ja karm...

Harjumaa Omakaitse tegevuse ülevaates kinnitatakse (729, l 5): Bolševike tegelaste vahistamisi peamiselt omakaitse omal algatusel ja vähemal määral ka ülesandmiste alusel on teostatud 151 korda, mille tulemusel on vahistatud 630 isikut.

Saksa okupatsiooni ajal hukatud või vangistuses hukkunud Harjumaalt pä-rit isikute selgitamisel on aluseks võetud Indrek Paavle poolt Eesti rahvasti-kukaotuste kohta koostatud andmestik, milles on talletatud ka olemasolevad lühiandmed isikule esitatud süüdistuse kohta (edastatud kaldkirjas) (588).

Samuti on selleks kasutatud Siseministeeriumi Rahvastiku Toimingute Osakonnast saadud Harjumaa valdade surmaregistrite andmeid. Nii on sur-maregistrites registreeritud Tallinn-Harju Prefektuuri Poliitilise Politseiala juha-taja teadaannete ja kirjade ning Eesti Julgeolekupolitsei B-IV osakonna kirja-de alusel ning muude teatisite põhjal 64 isiku surm, kusjuures märgitakse isiku sünniaeg ja elukoht, töö või amet ning surma aeg ja koht. Surma asja-olude kohta on näiteks märge: kohtuotuse täideviimine, kohtuotsuse täide-saatmine, hukatud Saksa Julgeolekupolitsei otsuse alusel või surmatud koh-tuotsusega, ning lisatakse: matmiskoht teadmata.

Isikud, kes on hukatud, vangistuses või Töö- ja kasvatuslaagris surnud, samuti muudel põhjustel hukkunud või siis kelle kohta hukkumise asjaolud ei ole teada, on järgmised:

390

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Endel Aasmäe (05.01.1918) Rapla valla Alu asundusest, hukatud 22.09.1941 Tallinnas (masinatraktorijaama direktor, aktiivne kommunist, hävi-tuspataljoni liige, küüditaja, osales Rapla mälestussamba lõhkumisel (588, lk

59; 741), Milvi Aavik (25.03.1906) Iru vallast, hukatud 24.10.1941 (kommu-nist. SARK agent, andis inimeste kohta andmeid) (588, lk 59), Jakob Aidala (1892) Kuimetsa vallast, hukatud augustikuus 1941 (aktiivne kommunist) (588,

lk 61), Johannes Aller (02.04.1906) Hageri vallast, hukatud 20.04.1942 (588,

lk 63), Johannes Aloe (12.02.1901) Tõdva vallast, suri Tallinna Töö- ja kas-vatuslaagris (588, lk 64), Johannes-Eduard Alter (02.04.1906) Hageri vallast, hukatud 12.09.1941 Tallinnas (kommunist, pealekaebaja, osales röövimistel ja põletamistel) (588, lk 64), Arvi Alusaar (27.04.1909) Peningi vallast, tööline, hukatud 27.11.1941 Tallinnas (hävituspataljoni liige) (588, lk 65), Igor Anikejev (10.04.1899) Keila vallast, hukatud 22.09.1941 Tallinnas (hävitus-pataljoni organiseerija) (588, lk 66), Johannes Arandi (30.11.1904) Kohila vallast, hukatud 22.09.1941 (hävituspataljoni liige) (308, art 7; 588, lk 67), Rudolf Arro (05.07.1911) Iru vallast, hukatud 27.10.1941 (miilits) (588, lk 68), Ilja Aruoja (20.07.1897) Anija vallast, hukatud 18.09.1941 (kogus inimeste kohta andmeid) (588, lk 69), Jaan Aruoja (25.08.1917) Kehtna vallast, tööline, hukatud 01.11.1941 Tallinnas (osales küüditamisel ja Rapla Vabadussõja ausamba lõhkumisel) (308, art 7; 588, lk 69; 741), Juhannes Ausmees (Aus-mees) (20.06.1900) Juuru vallast, hukatud 22.09.1941 (SARKi agent, osales Vabadussõja mälestussamba lammutamisel) (588, lk 70; 741), Elmar Baumeister (09.10.1915) Raikküla vallast, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaag-ris (588, lk 71), Anton Berner (14.04.1888) Keila vallast, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris 24.09.1942 (588, lk 72), Kaarel Didvi (23.01.1884) Anija val-last, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris 10.05.1944 (588, lk 77), Anton Düüna (24.05.1883) Järvakandi vallast, suri juurdluse ajal 26.09.1942 (aktiiv-ne kommunist) (588, lk 79), Otto Eendla (16.12.1885) Raikküla valla Koikse külast, hukatud 04.10.1941 (veendunud kommunist) (588, lk 80; 741), Richard Eendla (03.09.1914) Rae vallast, kraavitööline, hukatud 16.04.1942 (588, lk

80), Anton Eesmägi (12.08.1915) Raikküla vallast, suri Tallinna Töö- ja kas-vatuslaagris 24.07.1944 (588, lk 80), Rudolf-Ferdinand Ehrlich (17.01.1918) Rae valla Vaida küla Matsi talust, suri Tallinna keskhaiglas (Laskehaav näol, koljupõhimiku murd), (abistas langevarjureid), haavati haarangul 21.10.1943, maetud Jüri kalmistule (588, lk 80; 741), Sergei Einberg (21.03.1895) Kehrast, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris 30.06.1944 (588, lk 81), Elmu Einola (15.09.1906) Harku vallast, hukati 29.09.1941 Tallinnas (EK(b)P kandidaat)

391

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

(588, lk 81), Vassili Embla (venelane) (22.01.1898) Kõnnu vallast, hukati 17.10.1941 (SARKi agent, Joaveski vabriku komissar) (588, lk 82), Egon Enok (18.08.1907), hukatud 29.09.1941 Tallinnas (miilitsavolinik Loksa rajoonis, hävituspataljoni liige, sõdis sakslaste vastu) (588, lk 82), Gustav Ergma (05.01.1905) Kernu valla Ruila küla Männimetsa talust, hukatud 04.10.1941 Tallinnas (GPU agent, pealekaebaja) (588, lk 83; 741), Adolf Gomberg (10.06.1916) Harku vallast, hukati 13.07.1942 (tappis valvuri ja põgenes laag-rist) (588, lk 88), Kai Hansen (04.05.1896) Saue vallast, hukatud 22.10.1941 (kommunist, andis metsas olevate inimeste kohta andmeid) (588, lk 93), Jüri Hea (09.09.1897) Kõue valla Ardu küla Männiku talust, hukatud 05.11.1941 Tallinnas (741), Richard Hea (24.09.1899) Kõue valla Alansi külast, maha lastud 24.08.1941 Kuimetsa asundse Kodula talu maa peal, maetud Kose koguduse kalmistule (eesti rahvale vaenulik tegevus) (308, art 31; 588, lk 95;

741), Jaan Heinsalu (22.08.1901) Anija valla Vikipalu külast, hukatud 29.09.1941 Tallinnas (EKP liige, aktiivne kommunist, kohaliku MTÜ esimees, kahtlustati metsavendade ülesandmises) (588, lk 95; 741), Arved Härmaste (31.07.1912) Kuusalu vallast, hukatud 13.10.1941 (käis läbi kommunistide ja hävituspataljoni liikmetega, tegi kommunistlikku propagandat, kahtlustati küü-ditamises osalemises) (588, lk 99), August Ilumets (15.06.1884) Kernu vallas Maarja küla Maarja talust, hukatud 09.11.1941 Tallinnas (741), Jaan Ilves (10.10.1871) Rapla vallast, hukati 09.11.1941 (veendunud kommunist, koos-tas küüditatavate nimekirja, käis SARKile kaebamas ja inimesi üles andmas) (588, lk 101), Rudolf Int (05.01.1906) Rapla vallast, suri Tallinna Töö- ja kas-vatuslaagris 27.06.1944 (588, lk 102), August Irves (12.10.1897) Raasiku valla Linnakse külas Naerismäe talust, hukatud 01.09.1941 Tallinnas (aktiivne kommunist, organiseeris Raasikul spionaaživõrku ja kogus andmeid saksa sõjaväe kohta, EKP liige, hävituspataljoni liige, käis haarangutel) (588, lk 102;

741), Aleksei Ivanov (venelane) (17.06.1904) Kuimetsa vallast, hukatud 15.07.1942 Tallinnas (588, lk 102), Voldemar Jaani (05.02.1922) Kehrast, suri Tallinna Keskvanglas 29.06.1942 (588, lk 103), Richard Jendek (13.08.1913) Kõnnu vallast, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris 28.06.1944 (588, lk 106), Johannes Joost Jõelähtme vallast, vahistati 23.08.1941, tapeti põgenemis-katsel (kommunist) (588, lk 107), Feodor Jõe (28.02.1908) Kernu valla Mäe küla Vambola talust, hukatud 17.03.1942 Tallinnas (741), Karl Kaarus (03.04.1892) Kehtna vallast, hukatud 01.11.1941 (pooldas kommunismi, an-dis andmeid, mille tagajärjel inimesi vahistati ja tapeti, uusmaasaaja, avaldas ajalehes tänuartikli valitsusele, süüdistati ühe talumehe elukoha kättenäitami-

392

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

ses, kes hiljem maha lasti) (588, lk 111), Peeter Kaasik (27.07.1921) Jõeläht-me vallast, hukatud 14.11.1941 Tallinnas (komnoor, brigaadimiilits, hävituspa-taljoni liige, osales Jõelähtme Vabadussõja monumendi lõhkumisel, küüdi-taja, osales haarangutel ja mahalaskmistel) (588, lk 112; 741), August Kalvik (Kaivik) (07.10.1919) Raikküla valla Lipa küla Ranga talust, hukatud 17.03.1942 Tallinnas (588, lk 113; 741), Arnold Kala (23.07.1907) põllutööline Peningi vallast, hukatud 05.08.1944 Tallinnas (mobilisatsioonikäsu eiramine, vahistamisel avaldas relvastatud vastupanu ja tappis Omakaitse liikme) (588,

lk 113), Aleksander Kaljot (13.01.1887) Keila vallast, hukatud 19.06.1942 Tallinnas (588, lk 114), Roomet Kandre (Kaudre) (17.09.1908) Rapla vallast, hukatud 07.10.1941 Tallinnas (miilits, iseloomult toores inimene) (588, lk 117), Heinrich-Julius Karp Kohila vallast, hukatud 29.09.1941 Kohila mõisas (588,

lk 119), Jaan Karp (08.10.1895), Kernu vallast, hukatud 05.10.1941 (Kernu valla täitevkomitee töötaja, osales vahistamistel ja riisus vahistatute vara) (588, lk 119), Karel Karrus (03.04.1892) Kehtna valla Käbi külast, hukatud 01.11.1941 Tallinnas (741), Riho Kaseorg (26.12.1886) Rapla valla Sikuldi asundusest, hukatud 11.11,1941 (EKP liige, kiitis nõukogude korda ja küüdi-tamist, teatas avalikult, et tema külas tuleb vähemalt 4 meest maha lasta) (588, lk 120; 741), Joana (Johanna) Kaskmaa (09.09.1911) Kuimetsa valla Salutaguse asunduse Tänava talust, maha lastud 08.09.1941 Omakaitse poolt Kasvandu küla Vilumäe talu karjamaal, maetud Juuru kalmistule (588, lk

121; 741), Nikolai Kasksaar (15.04.1915) Anija vallast, hukatud 04.10.1941 (hävituspataljoni liige, osales vahistamistel ja varade hävitamisel) (588, lk 121), Hans Kass (18.03.1899) Rapla vallast (Raplas Tallinna mnt 10), hukatud 07.10.1941 Tallinnas (aktiivne kommunist Raplas, osales kõigis kohalikel miitingutel ja rongkäikudel, kogus andmeid mobilisatsioonist kõrvalehoidjate kohta) (588, lk 121; 741), Hendrik Kass (07.08.1888) (Keilas Tallinna mnt 13) ja tema naine Marta Kass arreteeriti 25.08.1941, hukati vahetult sakslaste saabumise järel. Kui saklasd tulid, võeti Hendrik Kass ja Marta Kass varjen-dist kinni ja lasti kusagil mõisa juures pargis maha. Nad on maetud mõisa majast otse Valingu poole, jõe lähedale, vesisesse kohta põõsastesse. Nende kohta on süüdistuseks: ideeline kommunist ning NKVD agent, andis andmeid venelastele eesti tahva äraküüditamiseks. (615, lk 71-72, 75), Ivan Keevel põllutööline Padise vallast, hukatud 24.08.1944 (abistas langevarjureid) (588,

lk 122), Heinrich Kibuvits (18.04.1909) Varbola vallast, hukatud 16.11.1941 Tallinnas (hävituspataljoni liige, osales haarangutel ja lahingutes) (588, lk 124), Kalev Kilström (20.11.1911) Iru vallas, hukatud 10.02.1942 Tallinnas (osales

393

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Toompea lossi ülevõtmisel ja poliitvangide vabastamisel, EKP ja hävituspatal-joni liige, võttis osa haarangutest, oli küüditaja) (588, lk 126; 741), Aadu Kink (15.01.1922) Kolga ja Kõnnu valla komsomolisekretär, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris (588, lk 126), August Kink (29.07.1896) Kolga vallas, hukatud 10.02.1942 (kommunist, maakomisjoni esimees, RO liige, esitas sooviavaldu-se parteisse asutumiseks, Ülemnõukogu valimistel valimiskomisjoni esimees, osales läbiotsimistel ja haarangutel) (588, lk 126), Ervin-Lembit Kirsipuu (26.01.1925) Peningi vallast, põllutööline, suri juurdluse ajal Tartus 31.08.1942 (588, lk 127), Johannes Klimp (19.02.1892) Kuivajõe vallast, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris (588, lk 129), Ferdinand Kluust (11.07.1917) Tallinna-Nõmmelt, hukatud 27.03.1942 Tallinnas (hävituspataljoni liige) (588,

lk 130), Johannes Kraaner (07.05.1921või 1913) Nissi vallast, hukati 02.12.1941 (hävituspataljoni liige, osales haarangutel ja lahingutes) (588, lk

136), Alfred Kraus (18.11.1904) Iru vallast, hukatud 17.03.1942 (RO liige, Maardu fosforiidivabriku valvemeeskonna liige, osales mineerimistöödel) (588,

lk 136), Ignati Kropotkin (01.11.1877) Juuru vallast, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris 05.07.1943 (588, lk 137), Maria Kropotkin (1886) Juuru val-last, hukati 27.04.1942 Tallinnas (andis üles redus olnud inimesi, aitas hävituspatalojonlasi vahistamistel, kuulutas, et kõik eestlased tuleb maha tappa või küüditada ning Eestisse tuua venelased) (588, lk 137), Osvald Kruusi (05.08.1907) Hageri valla Rabivere küla Metsasauna talust, hukatud 12.09.1941 Tallinnas (741), Voldemar Kruusmann (29.04.1896) Anija vallast, hukati 13.10.1941 (tema kaebuste põhjal vahistati inimesi, luuras metsavendi ja juhatas hävituspataljonlased nende peidukohta) (588, lk 138), Alfred Kunts (21.06.1908) Harku vallast, hukatud 27.03.1942 (vangivalvur, käitus poliitvan-gidega jõhkralt, oli hävituspataljonlane ning uhkustas hiljam tapmistega) (588,

lk 142), Jakob Kurg (16.12.1906) Hageri vallast, hukatud 23.10.1941 Tallin-nas (Hageri valla täitevkomitee sekretär, osales talude põletamisel) (588, lk

143), Amalie Kuulbas (13.05.1894) Kuusalu valla Kuusalu alevikust, surma-otsus 07.10.1941 Tallinnas (hävituspataljoni liige) (588, lk 145; 741), Boris Kuulbas (07.10.1915) Kuusalu valla Kuusalu alevikust, hukatud 05.10.1941 (hävituspataljoni liige) (588, lk 145; 741), Johannes Kuulbas (10.10.1891) Kuusalu vallast, hukatud 12.05.1942 (lõhkus Kuusalu Vabadussõja mälestus-samba) (588, lk 145), Jakob (Jaagup) Kuuse (27.10.1884) Kuimetsa valla talunik, lastud maha 15.08.1941 Kuimetsa asunduses Kuimetsa algkooli par-gis (sundis poega hävituspataljoni astuma) (300, art 30; 588, lk 147; 741), Gustav Kuusemets (27.08.1909) Keila vallast, suri Tallinna Töö- ja kasvatus-

394

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

laagris 23.04.1944 (588, lk 146), Eduard Kõrgemaa (17.01.1923) Nõva val-last, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris 28.04.1944 (588, lk 148), Johannes Köster (17.10.1898) Kernu valla Ruila külast (Ruila algkooli õpetaja), hukatud 27.03.1942 Tallinnas (588, lk 370; 741), Hendrik Külaots (06.08.1875) Iru vallast, suri juurdluse ajal 08.06.1942 (RO liige, miilits) (588, lk 149), Alviine Kütt (12.05.1906) Keila vallast, suri 28.10.1943 Tallinna Töö- ja kasvatus-laagris (588, lk 149), Vladimir Laanemets (21.06.1901) Iru vallast, hukatud 16.11.1941) (kommunist, hävituspataljoni liige) (588, lk 150), Ernst Laas (14.09.1908) Paldiskist, hukatud 27.03.1943 Tallinnas (SARKi agent, andis andmeid kahe inimese kohta ja osales nende vahistamisel) (588, lk 151), Mart Laidmets (07.09.1894) Järvakandi vallast, hukatud 1941. aastal Viluveres (partorg) (588, lk 152), August Lang Järvakandi vallast, hukatud 1941. aastal Viluveres (588, lk 153), Johannes Laur (27.03.1920) Kuivajõe vallast, hukatud 22.10.1941 (komnoor, vabriku valvemeeskonna liige, sõdis sakslaste vastu) (588, lk 155), Hugo Laurent (07.02.1925) Kolga vallast, suri 26.07.1944 Tal-linna Töö- ja kasvatuslaagris (588, lk 155), Jaan Lehtpuu (17.06.1893) Iru vallast, hukatud 16.09.1941 Tallinnas (aktiivne kommunist, pealekaebaja) (588, lk 157), Martin Leidtorp (17.04.1900) Rapla valla Alu asunduse Vilja-puuaia talust, hukatud 05.10.1941 Tallinnas (Rapla vallavanem, andis vene-lastele andmeid valla inimesete kohta, kogus Keavas andmeid saksa vägede kohta) (588, lk 157; 741), Gustav Lillemets (31.12.1880) Kernu valla Jaani küla Kirsi talust, hukatud 07.10.1941 Tallinnas (Kernu valla täitevkomitee abiesimees, ähvardas mobilisatsiooni eest varjavaid mehi ja nende perekondi, nõudis naiselt mehe asukohta, ähvardas naise maha lasta ja maja põlema pista) (688, lk 163; 741), Arnold Lillepuu (22.10.1913 Rapla vallast, hukatud 14.11.1941 (aktiivne kommunist, miilits, osales küüditamisel ja haarangutel) (588, lk 163), Alma Lipp (05.11.1909) Kõue valla Ardu külast, hukatud 04.12.1941 Tallinnas (veendunud kommunist, pealekaebaja) (588, lk 165; 741), Erich Littauer (Litover) (24.10.1910) Raikküla vallas Asunduse küla Kuuse-metsa talust, hukatud 16.09.1941 Tallinnas (RO liige, miilits, sõdis saklaste vastu) (588, lk 166; 741), Arand Lootus (11.05.1917) Kehtna vallast, hukatud 04.12.1941 Pärnus (741), Juhan Loogma (08.05.1900) Anija vallast, hukatud 13.10.1941 (pealekaebaja) (588, lk 169), Kustas Loogväli (30.01.1883) Anija vallast, hukatud 04.01.1942 (propageeris kolhooside asutamist) (588, lk 167), Eduard Loosmann (02.04.1899) Keila vallast, hukatud 16.09.1941 Tallinnas (SARKi agent, tema kaebuste põhjal vahistati hulk inimesi) (588, lk 167), August Lubi (29.12.1896) Kohila vallast, hukatud 04.01.1942, (EKP liikme-

395

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

kandidaat, osales haarangutel) (588, lk 168), Herbert Lubi (26.04.1921) Var-bola valla Kohila asulast, hukatud 27.11.1941 Tallinnas (741), Elmar Luhaniit (16.08.1915) Anija vallast, surmaotsus 05.10.1941 (miilits, osales haarangu-tel) (588, lk 168), Taali Lumet (05.03.1874) Kõnnu vallast, tapeti põgenemis-katsel 19.08.1941 ülekuulamisele toimetamisel (andis oma pojale kommunist Hugo Lumetile andmeid mobilisatsdiooni eest kõrvalehoidjate kohta) (588, lk

169), Hillar Lutsoja (09.04.1926) Kuivajõe vallast, suri 30.05.1944 Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris (588, lk 170), Rudolf Lõo (08.09.1911 Kehrast Anija vallast, hukati 14.08.1941 (kommunist, hävituspataljoni liige) (588, lk 171), Helmuth Lüdi (Lüüdi) (27.09.1913) Tallinn-Nõmmelt, surmaotsus 20.11.1941 (hävituspataljoni liige, käis paljdel haarangutel, võitles sakslaste vastu ja lan-ges vangi) (588, lk 171), Eduard Mahl (14.04.1919) Padise vallast, hukatud 14.11.1941 (Padise valla täitevkomitee esimehe asetäitja, ELKNÜ liikmekan-didaat, andis inimeste kohta andmeid, keda küüditada) (588, lk 172), Franz Makevitš, Kuimetsa vallast, hukatud 24.08.1941 Kõrgemaa rabas (588, lk

173), Arved-Ferdinand Masurin (06.05.1915) Kolga vallast, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris 21.06.1944 (588, lk 177), Karl Matsi (26.08.1913) Nissi vallast, hukatud 22.11.1941 Tallinnas (hävituspataljonlane, autojuht, käis haarangutel ja osales mahalaskmistel) (588, lk 177), Abram-Mihel Matskin (15.10.1907) Tallinn-Nõmmelt, hukatud 14.09.1941 (588, lk 177), Villem Matso (27.05. 1908) Anija vallast Kehrast, hukatud 26.11.1941 (hävituspataljonlane, vabriku valvemeeskonna liige, käis haarangutel ja sõdis sakslaste vastu) (588, lk 177), Juhan Matvei (10.09.1894) Kuivajõe valla Oru asundusest, hukatud 01.11.1941 Tallinnas (aktiivne kommunist, MTÜ esi-mees, NSV Liidu Ülemnõukogu valimiste ajal valimiskomisjoni liige) (588, lk

177; 741), Johan Meeder (16.10.1890) Keila vallast, hukatud 04.11.1941 (SARKi informaator, ülistas kommunistlikku korda, ähvardas kohalikke elanik-ke, halvustas Wehrmachti) (588, lk 178), Kristjan Meister (30.05.1895) Raik-küla vallast, hukatud 03.10.1941 (alkohoolik, aitas kaasa eestlaste vahistami-sele ja mahalaskmisele) (588, lk 179), Konstantin Metsaots (15.11.1909) Rae vallast, hukatud 1941. aastal, (hävituspataljonlane, osales haarangutel, sõdis sakslaste vastu Kiviloo ümbruses) (588, lk 181), Heinrich Murakas (04.07. 1911) Kõnnu vallast, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris 23.06.1944 (588, lk

187), Juuli Müür (10.08.1891) Rae vallast, hukatud 19.06.1942 Tallinnas (588, lk 192), Otto Napoljon Järvakandi vallast, suri Viluveres 1941. aastal (588, lk 192), Aleksander Nebukat (02.11.1905) Jõelähtme vallast, hukatud 27.11.1941 Tallinnas (pealekaebaja, röövis küüditatute vara) (588, lk 193),

396

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Jaan Niinepuu (07.12.1890) Peningi vallast, hukatud 01.11.1941 Tallinnas (ülistas kommunistlikku korda, pealekaebaja, ähvardas endisi kaitseliitlasi küüditamisega) (588, lk 194; 741), Joosep Ohak (08.01.1867) Kolga vallast, surmaotsus 07.10.1941 (kommunistide salaagent, aitas punaarmeelasi läbi-otsImistel, organiseeris Kolga vallas maatöörahva ühingu MTÜ) (588, lk 197), Aliide Oks (13.06.1905) Peningi vallast, surmaotsus 03.10.1941 (kommunist, varjas Eestisse jäänud punaväelasi) (588, lk 199), Erich Onna (21.10.1920) Anija vallast, hukatud 29.10.1942 Tallinnas (komnoor, hävituspataljonlane, osales haarangutel) (588, lk 200), Jaagup Orasi (03.08.1902) Kõue valla Ku-kepala külast, hukatud 04.01.1942 Tallinnas (741), Feodor Paara Lehtse vallast, hukatid (suri) 1942. aastal (kommunist, kuulus relvastatud abirongi koosseisu) (588, lk 203), Karp Padrik (29.06.1907) Anija vallast Kehrast, hu-katud 24.09.1941 Tallinnas (hävituspataljonlane) (588, lk 203), Vello Paeste (04.03.1907) Järvakandi vallast, surmaotsus 17.10.1941 (kommunist, hävituspataljonlane, osales haarangutel ja sõjategevuses sakslaste vastu) (588, lk 203), Juhan Palmiste Järvakandi vallast, hukatud 1941. aastal Viluve-res (588, lk 205), Paul Parmas (16.01.1903) Raplas, surmaotsus 19.10.1941 (kommunist, esines nõukogude korda pooldava kõnega, juhatas SARKi tööta-jatele kätte peidetud kaupade asukoha) (588, lk 206), Ado Peensalu (04.10. 1922) Varbola vallast, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris 10.04.1944 (588, lk

208), Gustav Perling (05.12.1905) Ravila vallast, surmaotsus 07.12.1941 (kommunist, valla maakomisjoni esimees, ähvardas valimistest hoidujaid musta nimekirja kanda) (588, lk 209), Moses Pikarevitsch (26.10.1863) Tallinn-Nõmme, hukatud 17.09.1941 (588, lk 212), Kustav Piksalu (19.07. 1872) Kolga valla Leesi külast, hukatud 10.02.1942 Tallinnas (741), Robert Pirnipuu (30.09.1896) Kolga valla Kahala külast, hukatud 29.10.1941 Tallin-nas (741), Madis Povel (21.11.1900), Keila täitevkomitee esimees, hukatud Koogal 1941 (588, lk 215; 594, lk 27), Jaan Press (27.01.1915) Kuivajõe valla Saula asundusest, hukatud 09.11.1941 Tallinnas (kommunist, tema andmete põhjal korraldati metsas haaranguid) (588, lk 216; 741), Arnold Pung (05.07.1911) Peningi vallast, hukatud 10.12.1941 (aktiivne kommunust, hävituspataljonlane, küüditaja) (588, lk 218), Eduard Purre, Kuimetsa vallast, hukatud 24.08.1941 Kõrgemaa rabas (hävituspataljonlane) (308, art 32; 588, lk

218), Henno Puurvee Kuivajõe vallast, vahistati 27.08.1941, vabastati 03.09.1941, kuid koju ei jõudnud ja jäi kadunuks (Kuivajõe valla täitevkomitee esimees) (588, lk 219), Rudolf Puuste (22.11.1902) Peningi vallast, hukatud 29.10,1941 (valla täitevkomitee usaldusmees, ähvardas inimesi, andis üles

397

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

metsavendi) (588, lk 219), Jakob Pärnaste (08.12.1887) Hageri valla Ohulepa küla Rünka talust, hukatud 12.09.1941 Tallinnas (kommunist, Hageri valla täitevkomitee liige, tema süüdistuse põhjal tapeti inimesi, riisus mõrvatute vara) (588, lk 222; 741), Oskar Raadik (29.06.1906) Nõva vallast, hukatud 10.02.1942 (brigaadimiilits, esitas avalduse, et endine vallavanem ära küüdi-tataks, osales röövimistel) (588, lk 222), Richard Raag (07.11.1885) Tallinn-Nõmmelt, hukatud 13.10.1941 (veendunud kommunist, propagandist) (588, lk

223), Arnold Raidmaa (Raitma) (12.03.1912) Järvakandi vallast, hukatud 03.10.1941 (aktiivne kommunist, Järvakandi tehase kaadriülem, käitisekomi-tee esimees, hävituspataljonlane ja tehase kaitsemeeskonna liige, osales lahingutes) (588, lk 224), Helmuth Raisma (26.04.1911) Tallinn-Nõmmelt, hukatud 11.02.1942 (EKP liige, hävituspataljonlane, käis haarangutel, sõdis sakslastega) (588, lk 224), Oskar Randla (12.08.1923) Järvakandi vallast, surmaotsus 02.12.1941 (komsomolisekretär, vabriku valvemeeskonna ja hävituspataljoni liige, osales lahingutes) (588, lk 225), August Raud Anija vallast Kehrast, hukatud augustis 1941 (aktiivne kommunist, aitas kaasa hävi-tuspataljoni tegevusele) (588, lk 227), Juhan Reigla (03.11.1896) Jõelähtme vallast (Jägala vabrik), hukatud 04.12.1941 Tallinnas (741), Albert Reinukivi (30.04.1917) Järvakandi vallast, surmaotsus 02.11.1941 (RO liige, vabriku valvemeeskonna ja hävituspataljoni liige, käis haarangutel) (588, lk 230), Mari Reinukivi, Järvakandi vallast, hukatud 1941. aastal Viluveres (588, lk 230), Karl Remmelgas (21.06.1905) Hageri vallast, hukatud 13.09.1941 (aktiivne kommunist, SARKi agent, kelle kaebuste põhjal vahistati palju inimesi) (588, lk

231), Hans Rennit (16.01.1905) Anija vallast, surmaotsus 29.09.1941 (aktiiv-ne kommunist, täitevkomitee usaldusmees, terroriseeris inimesi) (588, lk 231), Johannes Rennit (02.01.1901) Anija vallast, surmaotsus 29.09.1941 (aktiiv-ne kommunist, täitevkomitee usaldusmees, terroriseeris inimesi, küüditaja) (588, lk 231), Johan Roland Varbola vallast (Varbola valla täitevkomitee esi-mees, jäi kadunuks 29.07.1941, tapetud 1941. aastal Nissi vallas kruusaau-gus) (588, lk 234), Richard Roots (01.06.1911) Iru vallast, hukatud 16.09. 1941 (aktiivne kommunist, hävituspataljonlane, osales röövimistel ja tapmistel ning fosforiidivabriku õhkimisel) (588, lk 235), Anton Rull (06.09.1903) Peningi vallast, surmaotsus 29.09.1941 (hävituspataljonlane, pidas sidet end varjava-te punaarmeelastega) (588, lk 237), Konstantin Saareoks (19.03.1911) Kohila vallast, hukatud 18.09.1941 Tallinnas (aktiivne kommunist ja agitaator) (588, lk

241), Ferdinand Saks (07.10.1913) Peningi vallast, hukatud 22.11.1941 (ülis-tas kommunistlikku korda, varjas laskemoona) (588, lk 243; 741), Ivan

398

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Saksakulm (17.06.1898) Nissi vallast, hukatud 22.12.1941 (veendunud kommunist, oli 21.06.1940 esimene, kes heiskas punase lipu, küüditaja) (588,

lk 244), Nikolai Salm (21.04.1922) Nissi vallast, hukatud 01.09.1941 (kom-noor, hävituspataljonlane) (588, lk 244), Jaan Salmiste (09.12.1878) Rapla vallast, surmaotsus 02.11.1941 (täitevkomitee usaldusmees, propageeris kommunismi) (588, lk 244), Johannes Sammal (15.12.1904 Kehtna vallas), maha lastud Kuimetsa valla Põlliku külas 24.08.1941, teisal – Kõrgemaa rabas (tegi koostööd hävituspataljoniga), maetud Kuimetsa valla Põlliku küla maile (308, art 32; 588, lk 245; 741), Richard-Johannes Sandermat (30.10.1901) Kõnnu vallast, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris 14.08.1944 (588, lk 245), Aleksander Sapogov (07.09.1911) Keilast, hukatud 20.09.1941 (raudteemiilits, hävituspataljonlane) (588, lk 246), Augustin Sarv (22.04.1902) Kõue valla Virla küla Uuesauna talust, hukatud 31.10.1941 Tallinnas (veen-dunud kommunist, ütles, et mõne aja pärast õitseb meie maal jälle kommu-nism) (588, lk 246; 741), Vulf Selin Tallinn-Nõmmelt, hukatud 06.10.1941 (588,

lk 249), Karl Selter (11.11.1905) Kehtna vallast, hukatud 01.11.1941 Tallinn (andis andmeid mobilisatsioonist kõrvalehoidjate kohta) (588, lk 249), Karl Sihver (06.05.1912) Tallinn-Nõmmelt, hukatud 20.09.1941 Tallinnas (hävitus-pataljonlane) (588, lk 251), Vello Sillamägi (25.02.1910) Nõva vallast, hukatud 27.03.1942 Tallinnas (valla täitevkomitee sekretär, osales maareformi läbivii-misel) (588, lk 255; 741), Liisa Silmann (13.08.1876) rahvamaja koristaja, Rapla vallast (pealekaebaja), suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris 25.04.1944 (308, art 7; 588, lk 255), Herbert Sinimeri (18.07.1905) Keilast, surmaotsus 19.09.1941 (hävituspataljonlane, käis haarangutel, propageeris hävitus-patalojoni liikmeks astumist kaastöötajate hulgas) (588, lk 256), Juuli Siniorg Nõva vallast, hukatud 02.09.1941 (kommunist) (588, lk 256), Helmuth Sirge (27.09.1907) Kohila vallast, hukatud 19.09.1941 (aktiivne kommunist, miilitsa salaagent) (588, lk 256), Alfred Soone (06.07.1910) Peningi vallast, hukatud 10.02.1942 Tallinnas (NSV Liidu Ülemnõukogu valimiste ajal oli vallas agitaa-tor, valla täitevkomitee usaldusmees, osales hobuste rekvireerimisel ja Peningi vallamaja kaitsmisel, varjas laskemoona) (588, lk 259; 741), Harry Soone (21.11.1921) Rapla vallast, surmaotsus 22.11.1941 (tahtis astuda komnooreks, rõõmustas küüditamise üle, halvustas Eesti lippu ja iseseisvus-aega, ülistas nõukogude korda) (588, lk 259), Friedrich Sooniste (17.09.1914) Kuusalu valla Kiiu asundusest, hukatud 20.09.1941 Tallinnas (miilits, küüditaja, hävituspataljonlane) (588, lk 259; 741), Endel Soosaar (24.05.1922) Varbola valla Käbi küla Niiduvälja talust, hukatud 30.09.1941

399

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Tallinnas (741), Vladimir Stogov (19.04.1900) Anija vallast Kehrast, surmaot-sus 31.10.1941 (veendunud kommunist, hävitus-pataljonlane, sundis relva ähvardusel inimesi Kehrast evakueeruma) (588, lk 261), August Suits (26.06.1902) Tallinn-Nõmmelt, hukatud 07.10.1941 Tallinnas (EKP liige, osa-les Põhja Põhja Paberi ja Puupapi vabriku mineerimisel ning sõdis sakslaste vastu) (588, lk 261-162), Anelia Sulženko (06.09.1892) Anija vallast Kehrast, surmaotsus 03.10.1941 (EKP liige, pealekaebaja) (588, lk 262), Hans-Henrich Sunni (22.11.1915) Hageri valla Ohulepa külast, hukatud 27.06.1942 Tallin-nas (741), Ksenja Susi (06.02.1898) Keilas, Sõja t 9 (reservmajor Edgar-Theodor Susi VR II/3 naine), arreteeriti 25. augustil 1941 (ideeline kommunist ning NKVD agent, andis andmeid eesti rahva äraküüditamiseks), Keilas levi-nud kuulduste järgi olid tal lähedased suhted vene ohvitseridega ja andis isegi oma mehe NKVDle välja. Ksenja Susi hukati vahetult pärast sakslaste tulekut. Ta lasti maha mõisas ja on maetud koos Hendrik Kassi ja Marta Kassiga mõisa majast otse Valingu poole, jõe lähedale vesisesse kohta põõsastesse (615, lk 71-72, 75);

Karl Suuder (28.10.1914) Anija vallast Kehrast, surmaotsus 21.11.1941 (EKP liige, üks Kehra hävituspataljoni juhte, korraldas haaranguid, Kehras tuntud kui üks verisemaid ja julmemaid hävituspataljoni liikmeid) (588, lk 263), Arnold Suursaar (24.10.1909) Kohila valla Kohila mõisast (Härjaoja tööliste-majast), maha lastud 29.08.1941 Kohila mõisa Kase koplis omakaitselaste või sakslaste poolt, maetud EAÕK Angerja koguduse kalmistile (741), Johannes-Voldemar Säde (09.02.1912) Jõelähtme vallast, hukatud 17.03.1942 Tallin-nas (RO organiseerija ja juht Jägalas, korraldas miitinguid ja rongkäike, hävituspataljonlane, käis haarangutel) (588, lk 264; 741), Rudolf Süüsmann (10.10.1903) Raasiku vallast Haljavast, hukati 22.09.1941 Tallinnas (osales vahistamistel) (588, lk 265; 741), Aleksander Talv (Talev) (07.10.1898) Kolga valla Vahastu küla Kepsi talust, vahistatud 17.08.1941, hukatud 1941. aastal (spioon) (surmatud püssikuuliga Omakaitse poolt) (588, lk 269; 741), Oskar Tammela (30.09.1905) Keila vallast, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris 26.04.1944 (588, lk 271), Arnold-Gustav Tammsaar (03.08.1919) Hageri valla Sutlema asunduse Kuusiku talust, maha lastud 03.09.1941 põgenemis-katsel Hageri vallas Pärdimatsu talu karjamaal, teisal – kuulihaavadega laip leiti 18.09.1941 Hageri vallas Põikma küla Jürimatsu talu metsast (aktiivne kommunist), maetud EELK Hageri koguduse kalmistule (588, lk 271; 741), Anna-Maria Teesalu (12.05.1891 või 26.11.1896) Anija valla Raudoja küla Vanaõue talust, hukatud 23.10.1941 Tallinnas (aktiivne kommunist, peale-

400

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

kaebaja, küla usaldusmees, terroriseeris inimesi) (588, lk 273; 741), Jaan Teesalu Anija vallast, suri Tallinna Keskvanglas tuberkuloosi 27.11.1941 (kommunist) (588, lk 273), Ferdinand Telling (12,06,1902-1941) Triigi metsa-ülem (1940-1941), tapeti metsavendade poolt (637, lk 36, 92), Jakob Tiide (23.09.1878) Saue vallast, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris 27.04.1944 (588, lk 275), Julius Tiimus Kuimetsa vallast, hukati 24.08.1941 Kõrgemaa rabas (kommunist, tegi koostööd hävituspataljoniga) (308, art 32; 588, lk 276), Eduard Tiitsmann (08.04.1897) Saue vallast, surmaotsus 14.11.1941 (hävituspataljonlane) (588, lk 276), Osia Tisler (21.08.1911) Nissi vallast, hukatud 11.11.1941 Tallinnas (Nissi valla parteisekretär, küüditaja, osales haarangutel) (588, lk 277), Alfred Toomingas (Tomingas) (16.08.1909) Kolga valla Hirvli küla Paju talust, hukatud 04.07.1942 Tallinnas (588, lk 278; 741), Anette Toomingas (19.06.1912) Kolga vallast, surmaotsus 30.11.1941 (var-jas Oskar Cheri ja Neeme Ruusi) (588, lk 279), Jakob Toomingas (27.09.1879) Kolga vallast, hukatud 15.07.1942 Tallinnas (varjas Oskar Cheri ja Neeme Ruusi) (588, lk 279), Johannes Toomingas (14.08.1907) Kolga vallast, surmaotsus 30.11.1941) (varjas Oskar Cheri ja Neeme Ruusi, levitas kommunistlikku kirjandust, varjas trükimasinat) (588, lk 279), Arnold Toomla (09.11.1915) Peningi vallast, suri Tallinna töö- ja kasvatuslaagris 22.12.1943 (588, lk 279), Jüri Trump (16.05.1897) Rae valla Arukülas, hukatud 22.11.1941 Tallinnas (veendunud kommunist, andis andmeid antikommunisti-de kohta) (588, lk 281; 741), August Tuul (16.08.1900) Keilast, surmaotsus 10.12.1941 (EKP liige, hävituspataljonlane) (588, lk 283), Jaan Tuuling (22.03.1903) Padise vallast, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris 17.07.1944 (588, lk 283), Richard Urgard (22.12.1904) Rapla vallast, hukatud 1941. aas-tal Rapla metsas (miilits) (588, lk 286), Jüri Urke (12.05.1889) Kuimetsa valla Kuimetsa asunduse Ida talust, maha lastud 15.08.1941 saksa sõjaväelaste poolt Kuimetsa algkooli pargis, maetud Kuimetsa algkooli parki (308, art 30;

741), Johannes Urvet (10.11.1894) Peningi vallast, surmaotsus 29.10.1941 (Peningi valla täitevkomitee sekretär, ülistas kommunistlikku korda, ähvardas mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid) (588, lk 286), Johannes Uustalu (09.03. 1913) Raplast, suri Tallinna Töö- ja kasvatuslaagris 20.06.1944 (588, lk 287), Heino Vaga (12.07.1927), Paldiskist, hukkamise asjaolud teadmata (588, lk

288), Vladimir Vahar (23.11.1915) Kernu vallast, hukati 19.06.1942 Tallinnas (588, lk 288), Mihkel Vaher (14.07.1916) Jõelähtme valla Jõelähtme külast, hukatud 28.10.1941 Tallinnas (741), Vello Vaikjärv (11.01.1918) Rapla val-last, surmaotsus 02.11.1941 (komnoor ja EKP kandidaat, hävituspataljonlane,

401

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

osales haarangutel) (588, lk 289), Edmund Valli (27.02.1925) Kuimetsa valla Salutaguse külast, maha lastud Kaiu Omakaitse poolt 03.08.1941 Juuru val-las Atla külas heinamaal, maetud Juuru kalmistule (264; 741), Karl Valli (25.12.1895) Kuimetsa valla Salutaguse külast, maha lastud Omakaitse poolt 02.08.1941 Juuru vallas Vankse küla Mällu talu heinamaal (264; 741), Friedrich-Johannes Vanaaseme (12.10.1880) Raplast Tallinna mnt 9, huka-tud 29.10.1941 Tallinnas (aktiivne kommunist, RO liige, ähvardas eestlasi) (308, art 7; 588, lk 291; 741), Leontine-Elise Vanaaseme (30.05.1874) Raplast Tallinna mnt 9, hukatud 27.10.1941 Tallinnas (aktiivne kommunist, EKP liige, terroriseeris majanaabreid) (308, art 7; 588, lk 291; 741), Hans Vanatoa (22.10.1878) Kõue vallast, maha lastud Kõue valla Omakaitse poolt 20.08.1941 Kuimetsa valla Vaopere küla Puusepa talus, maetud Vaopere küla Puusepa talu mail (741), Harald Vanatoa (1900) Kuimetsa vallast, huk-kumise asjaolud teadmata (588, lk 291), Erich Vasar (12.10.1910) Anija val-last Kehrast, surmaotsus 09.11.1941 (RO liige, hävituspataljonlane) (588, lk

293), Jaak Veerismäe (29.08.1906) Padise vallast, hukatud 14.11.1941 (Padise valla RO ülem, politsei ülevõtja ja miilitsa organiseerija, Padise MTÜ esimees, rahvakohtu kaasistuja) (588, lk 294), Johann-Elmar Veesaar (18.08.1911) Kuimetsa valla Salutaguse küla Kooli talust, maha lastud Kaiu Omakaitse poolt 02.09.1941 Juuru valla Atla küla Kõrtsumäe talu heinamaal, maetud Juuru kalmistule (741), August Veiner (03.02.1913) Peningi vallast, hukatud 21.12.1941 (hävituspataljonlane) (588, lk 294), Johannes Vesiloik (23.05.1892 Tõdva valla Mäe küla Kivi talust, hukatud 12.05.1942 Tallinnas (kommunist, pealekaebaja) (588, lk 296; 741), August Viilip (10.12.1908) Järvakandi vallast, hukatud 17.03.1942 Tallinnas (Järvakandi tehase agitaa-tor, RO liige, osales Vabadussõja ausamba lõhkumisel, kuulus Järvakandi vabriku relvastatud valvemeeskonda) (588, lk 297), Artur Viirlaid (17.02.1914) Nissi vallast (Nissi vallamajast), hukatud 04.12.1941 Tallinnas (aktiivne kom-munist, küüditaja, miilits, osales haarangutel) (588, lk 297; 741), Villem Virkebau (1885) Raasiku vallast, vahistati 29.08.1941 (Raasiku valla täitev-komitee esimees, SARK agent) (588, lk 299), Ilmar Värk (1911) Kõue vallast, hukatud juulis 1941 (Kõue valla TK sekretär) (588, lk 302), Ants Ülenõmm (05.05.1903) Tõdva vallast, hukatud 27.03.1942 Tallinnas (hävituspatal-jonlane, osales haarangutel ja lahingutes sakslaste vastu) (588, lk 304) ja Viktor Ülevaino (07.10.1923) Kohila valla Kohila asulast Metsa t 6, hukatud 30.03.1942 või 16.04.1942 Tallinnas (küüditaja, osales Kohila paberivabriku evakueerimisel (588, lk 304; 741).

402

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

On teada, et 1941. aasta detsembrikuu lõpul vabastati 206 poliitilist vahi-alust (529). Kui palju neist olid pärit Harjumaalt, ei ole teada.

Jaan Luige kirjutab (264): Kaiu mõrvades osalenud hävituspataljonlased Edmund Valli ja Karl Valli olid tulnud pärast Tallinna vallutamist tagasi kodu-kanti. Nad võeti kinni Tõnu talus, kust nad tahtsid saada andmeid olukorra kohta Kaius. Johann-Elmar Veesaar, Edmund Valli ja Karl Valli olid esime-sed, kellelt päriti aru Kaiul toimepandud mõrvade kohta. Vangid saadeti teele Tallinna. Valvurite vanemaks oli Nurga talu peremees Arnold Leinola, valvu-riteks kaks noormeest, üks neist Helmut Nigola. Vangid läksid jalgsi, valvurid olid jalgratastel. Juurust edasi 3 km Purila-Härgla teeristi lähedal küsisid van-gid juua. Arnold Leinola läks Mällu tallu vett tooma. Kui ta tagasi tuli, selgus, et vangid olid maha lastud: nad tahtnud põgeneda. Kõneldakse, et Helmut Nigola koos sõbraga tasus oma isa mõrvaritele kätte. (308, art 30).

Jaan Luige andmetel (264) arreteeriti 1941. aasta augusti lõpul veel Miku talu perepoeg Julius Tiimus (arvati, et tema kaebuse põhjal oli mõrvatud Helene Kütsen), Kooli talu perepoeg Oskar Veesaar Salutaguse külast, Haapsemäe talu perepoeg Eduard Purre Oraniku külast (arvati, et ta oli and-nud tunnistusi oma küla mehe Aleksander Terase kohta) ja kingsepp Johannes Sammal Kasvandu külast. Omakaitse juurdluse järgi mõisteti nad kõik surma. (308, art 32).

Kui mehed viidi mahalaskmisele, oli juhtumisi vallamajas Kambi talu pere-mees Edgar Uustamm, kes päästis oma ütlustega Oskar Veesaare elu. 1944. aastal Edgar Uustamm vangistati ja ta suri Siberis, tema pere küüditati 1949. aastal, aga Oskar Veesaar ei liigutanud sõrmegi tema kaitseks. (308, art 32).

Eduard Purre, Johannes Sammal ja Julius Tiimus viidi Põllika tee äärde Kõrgemäe rabasse. Samuti lasti septembris Johanna Kaskmaa (Hans Nigola oli mõrvatud tema kaebuse põhjal) Vilumaa talu metsas ilma kohtuta maha (308, art 32).

Edgar Uustamm (1911) Kuimetsa vallast arreteeriti 15. novembril 1944, tribunali otsus – 15 aastat sunnitööd (617, lk 582).

403

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

VII Suvesõja lõpp ja uue okupatsioonialgus Harjumaal

1. Võitlused Harjumaa vabastamisel enamlastest

Kas kuulete kuidas kohiseb laas nagu tormaksid vetevood randa. All vaenlase talla plahvatab paas

ja viha salvab ta kanda...

Henrik Visnapuu. Kas kuulete… (641, esileht).

20. augusti hommikul 1941 asus Saksa XXXXII armeekorpus Eestis pea-letungile läände ja loodesse. Eesmärk oli hõivata Eesti loodeosa koos pealin-na Tallinna ja Paldiski sõjasadamaga. Korpuse põhjatiival ründas paremal 254. jalaväediviis (311., 389. ja 346. jalaväerügement), keskel 61. jalaväediviis (151., 162. ja 176. jalaväerügement), vasakul 217. jalaväediviis ja 291. jalaväedi-viisi 504. rügement (kindral Friedrichi lahingugrupp). Koos sellega algasid ka harjulaste võitlused oma maa vabastamisel enamlastest. Selles osalesid Harjumaa metsavennad kui ka eesti vabatahtlike väeosad.

Kinnitatakse, et üldiselt võitles rindel Eesti vabastamisel koos Saksa sõjaväge-dega umbes 1 750 – 2 000 eesti vabatahtlikku (730, l 4). Siinjuures ei ole arves-tatud neid sadu ja sadu metsavendi, nüüd juba omakaitselasi, kes osalesid sa-muti rindevõitluses.

254. jalaväediviisi 389. rügemendi koosseisus sõdis major Hans Hirve-laane Eesti vabatahtlike pataljon ja 311. rügemendi koosseisus Erna II patal-jon, 217. jalaväediviisi juurde kuulus kolonel Ernst-Friedrich Leithammeli Harju Malev ja kapten Karl Talpaku kompanii. (610, lk 539). Nende Eesti väe-üksuste sõjasõit läks koos sakslastega läbi Harjumaa.

404

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Major Hans Hirvelaane vabatahtlike pataljon

Major Hans Hirvelaan VR II/3 läks koos umbes 30 mehega Vene- Saksa rindest läbi 1. või 2. augustil. Ta ilmus 3. augustil 1941 Türil Saksa 389. jalaväerügemendu staapi, kus sai loa formeerida Eesti vabatahtlikest oma pataljoni. (730, l 8). Juba 3. augustil käis Saksa sõjaväevõimudelt saadud loa alusel Türi koolimajas 254. diviis 389. jalaväerügemendi juures major Hirve-laane nimelise Eesti vabatahtlike pataljoni (IV Bataillon (Estnisches) des 389. Infanterieregiments) esimese kompanii moodutamine. See lõppes 4. augus-tiks ja samal päeval asus kompanii eesliinile. Järgmistel päevadel kuni 12. augustini formeeriti teised üksused ja pataljoni staap.(591, lk 14; 610, lk 539;

648, lk 17-18; 730, l 8).

Hans Hirvelaan VR II/3 (Kotkaristi V kl, Valgeristi III kl) (02.07.1898-20.08.1941 Raplas) astus 29. detsembril 1918 vabatahtlikult Scouts-pataljoni, oli Vabadus-sõjas kompül ja sai Orava küla all haavata. Pärast Vabadussõda oli ta pikemat aega Kaitseliidu Tallinna maleva vaneminstruktor, mitmel korral maleva pealiku kohusetäitja (1925-1940) ning Kaitseliidu Peastaabis organiseerimis- ja riviosa-konna juhataja. Juunikuus 1940 teenis ta 6. Üksikus jalaväepatajonis, siis 171. Laskurpolgus. Punaarmeest vabastati ta 1940. aasta novembrikuus.

Suvesõjas tegutses major Hans Hirvelaan sissisalga juhina Harjumaal Vahastu kandis ja Järvamaal Väätsa ümbruses ning läks 1.-2. augustil üle rinde sakslas-te poolele. Ta formeeris Türil peamiselt Türilt ja Türi ümbrusest, Tallinnast ja vä-hesel määral mujalt pärit meestest omanimelise vabatahtlike pataljoni. Ta lan-ges teises Rapla lahingus 20. augustil 1941 ja maeti Rapla kalmistule. (271; 272; 610, lk 431; 648, lk 17-18).

Kautla kotist väljatulekul lahkus 1. augustil umbes 30 metsavenda Erna salga juurest ja alustas omapäi teed lõunasse Türi suunas, et minna rindest läbi. Samasuguse otsuse tegi ka leitnant Hans-Elmar Jaanhold, kes oma 30mehelise rühmaga liitus 3. augustil leitnant Voldemar Aasoja meestega. Ühises rühmituses jõuti 4. augustil Lõõla külla, kuhu olid juba eelmisel päeval jõudnud sakslased. (299; 573; 610, lk 337). Teel Lõõlast Türile ühineti lendur-kapten Johannes Kantiga. Koos kapten Johannes Kantiga tulid veel umbes 30 meest, nende hulgas lendurkapten Oivo Soots, n-leitnant Evald Mardo, n-leitnant Koit Kava ja portupee-aspirant (p-asp) Vello (Vsevolod) Maks, kellele lisandusid veel lendurmajor August Kitsapea, leitnant Endel Kareda, leitnant Rudolf Ollino, n-leitnant Elmar Padernik, lipnik Enn Jõgeva, lipnik Vesiloik jt. Türile olid sellal jõudnud ka Jägala laagrist pagenud lendurid kap-ten Juhan Ainjärv, p-asp Leopold Kruusmägi, p-asp Harry Kõllo, p-asp

405

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Remi Milk ja p-asp Leino Oru, samuti leitnant Voldemar Ruus (648, lk 17). Türile jõudnud mehed astusid formeeritavasse Hans Hirvelaane pataljoni.

Leitnant Hans-Elmar Jaanholdi (20.02.1909-10.08.1941 Hagudis) põge-nes Tapal paiknenud Tapa laskurpolgust Venemaale viimisel oma ratsarüh-maga Kautlasse. 3. augustil läks ta läbi rinde ja astus Türil formeeritavasse major Hirvelaane pataljoni. Leitnant Hans-Elmar Jaanholdi põrm maeti 2. novembril Hagudist ümber Maarjamäe Kangelaskalmistule. Ärasaatmine toimus Kaarli kirikust. (601, lk 76; 737).

SS-Ustuf (Untersturmführer – n-leitnant) Herbert Vesiloik (20.09.1909) langes 13.09.1944 Tartu rindel Lohkva küla juures (619, lk 270).

Ajalehe sõnul major Hans Hirvelaane pataljon kutsuti ellu Türil, kus moo-dustati esimene kompanii peamiselt Hirvelaanega, kpt. Kant´iga, ltn Aasojaga ja ltn. Jaanholdiga koos sakslaste poolele ületulnud metsavendadest. Nii moodustus esimene kompanii Türilt ja Türi ümbrusest, samuti Tallinnast pärit meestest. Kuid vabatahtlikke oli ka Lõuna-Eestist ja mujalt. Enamus nendest olid endised metsavennad. Oli talunikke, töölisi, ametnikke, oli koolipoisse ja mõned üliõpilased. (271).

Kompanii rakendati tegevusse Lelles ja selle ümbruses (Türi-Lelle vaheli-ses rindelõigus) 4. augustil saksa 389. jalaväerügemendi koosseisus (730, l 8).

Pataljoni teine kompanii formeeriti 10. augustil Keavas (Kehtna vallas) (610, lk 540). Teistel andmetel formeeriti pataljoni 2. kompanii 12. augustil ja selle ülemaks sai major August Kitsapea, 1. kompanii ülemaks määrati kap-ten Johannes Kant. Leitnant Voldemar Aasoja formeeris pataljoni staabi ja jäi selle ülemaks pataljoni likvideerimisni. (271).

Oberleutnant Voldemar Aasoja (27.04.1907) mõrvati 13.07.1943 Tallinnas. Ta on maetud Liiva kalmistule. (573; 601, lk 42; 619, lk 116; 625, lk 5).

Kinnitatakse, et major Hans Hirvelaane vabatahtlike pataljon formeeriti 280mehelises koosseisus. Samas arvatakse, et pataljoni moodustamisel vaevalt sellesse üle 200 mehe kuulus. Erinevatel andmetel oli pataljonis hil-jem umbes 300 meest või koguni umbes 350 meest. (272; 296; 730, l 3).

Pataljonis mõlemas kompaniis oli kolm laskurrühma ja 1. kompaniis veel raskekuulipildujarühm, samuti sidemeeskond ja voor. Vabatahtlikud olid rel-vastatud saksa ja vene vintpüssidega. Iga jaos oli kergekuulipilduja. Pataljonil olid mõned saksa püstolkuulipildujad ja vene poolautomaatvintpüssid. Sidet peeti käskjalgade abil, tarbekorral andsid sakslased kompaniile juurde 3 tele-fonisti koos aparaatidega. Vooris oli kaks veoautot, kaks sõiduautot ja kuus

406

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

ühehobusevankrit. Pioneerivarususest olid vooris vaid üksikud sapöörilabi-dad. Samuti veeti vooris kaasa sinimustvalgeid lippe, millega saksa lennukite ilmumisel anti märku Eesti väeosast. (648, lk 17-18).

Pataljoni juhtkonda kuulusid patül major Hans Hirvelaan (2.-20. augusti-ni), siis major August Kitsapea (20. augustist kuni 10. septembrini), staabi-ülem leitnant Voldemar Aasoja, pataljoni majandusülem kapten Oivo Soots, käsundusohvitser kapten Juhan Ainjärv, side- ja käsundusohvitser rügüli juures leitnant Endel Kareda, sideülem leitnant Rudolf Ollino, kompülid: 1. kompanii – kapten Johannes Kant ja 2. kompanii – kapten Aavo Ürgsoo. (648, lk 18).

Pärast Eesti vabastamist enamlastest võitles major August Kitsapea vabatahtli-kuna Idarindel (271).

Pataljoni kuulus hulk lennuväeohvitsere, mistõttu võib tõdeda, et major Hans Hirvelaane pataljoni ohvitserkoosseisu moodustasid suures osas lendu-rid (610, lk 540-541).

Major Hans Hirvelaane tingimus oli, et pataljoni koosseisu astudes alluvad vabatahtlikud vastuvaidlematult saksa väejuhatuse korraldusile ja võtavad osa võitlusist rindel kuni Eesti territooriumi vabastamiseni kommunismist (271).

4. augustil andis väeosa Saksa 389. jalaväerügemendi ülemale Oberst (kolonel) R. Kotzile sõdurivande – võidelda ustavalt kuni Eesti pind on vaen-lastest vaba (649, lk 19).

Saksa rügemendiülemalt saadud pataljoni esimene ülesanne oli toimetada rügemendi laias rindelõigus luuret Lelle suunas ja selgitada vastase asetsus Lelle ees. Kui võimalik, tuli vallutada Lelle ja seda kaitsta, võtta valve alla Lelle veski, raudteejaam koos veetorniga ning postkontor, samuti organiseeri-da kohpeal Omakaitset, kokku kammida punane element ja saata see taga-lasse rügemendi staapi. Seejärel tuli käsk jätkata luuret Kehtna suunas. Sel-leks anti kapten Johannes Kanti käsutusse poolsada meest. Selles võitlus-grupis olid ka lennuväekapten Juhan Ainjärv, lennuväekapten Oivo Soots ja mereväe n-leitnant Paul Pärna (28.02.1917-11.1944 Saksamaal). Välja sõi-deti kahel veoautol. Kui eestlased Lelle jõudsid, oli punavägi sealt, samuti Kehtnast, Keavast ja Raplast saksa motoriseeritud löögigruppide survel sis-sepiiramise hirmus juba lahkunud. Neis paigus sai major Hans Hirvelaane pataljon ülesande kaitsta saksa rinde-eelseid tugipunkte, toimetada luuret ja organiseerida vastavalt rinde edasinihkumisele kohalikku Omakaitset. Oma-

407

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

kaitse organiseerimine jäi Omakaitse kompüli Aadu (Alfons) Külmalliku (22.02.1915-23.09.1944 Lelles) ülesandeks. (337; 601, lk 136; 649, lk 19).

On teada, et 8. augustil taganesid vene väed Raplast (316).

8. augusti pärastlõunal jõudis major Johannes Kanti võitlusgrupp Harjumaa lõunapiiril Kehtna mõisa, mis oli juba sealse Omakaitse valduses. Sinna oli kogunenud umbes 30 Valtu (asundus Rapla vallas – H.L.) ja Rapla omakaitselast. Kapten Juhan Ainjärv sai korralduse koos Valtu ja Rapla omakaitselastega sama päeva õhtuks võtta Rapla alevik oma kätte: aleviku oli Saksa löögigrupp õhtu eel ilma erilise vastupanuta vallutanud. (649, lk 19; 730, l 8).

9. augusti hommikul saadeti Rapla kaitseks kapten Johannes Kanti juhtimisel 1. kompanii kaks rühma (kokku 115 meest) koos Kehtnas loodud Rapla Omakaitse allüksusega. Hirvelaanlased asusid korraldama Rapla kaitset, varuks jäeti sealne Omakaitse. Määrati kohale vallavanem ning vahi-stati ja koondati politsei arestimajja kohalikke enamlasi. Raplasse tuli uusi relvadeta mehi Kuusiku mõisa kandist. Kuna relvi anda ei olnud, rakendati neid Kuusikust lõuna ja lääne pool luureülesandeks. (271; 591, lk 14-15; 610, lk

543; 649, lk 20).

Saksa rügemendist saadud käsu kohaselt tuli laupäeval, 10. augustil välja saata luureandmete kogumiseks kolm tugevdatud luurepiilkonda põhja ja kirde suunas, selgitamaks enamlastega tulekontakti loomisel punaväe peajõududude paiknemine. Neid piilkondi juhtisid leitnant Hans-Elmar Jaanhold, n-leitnant Evald Mardo ja lipnik Herbert Vesiloik. Luureretkel Hagudisse sai Lauritsapäeval, 10. augustil surma Hagudi jaama juures kok-kupõrkel hävituspataljonlastega luuregrupi juht leitnant Hans-Elmar Jaanhold. (271; 299; 610, lk 226, 239, 253, 337, 540). Ta maeti Hagudisse (250;

261; 601, lk 76).

Öösel teatas Alu teeharul paiknev valvepost, et sealsetest metsadest on kogunenud rinde lähedusse umbes 100 metsavenda, kes tahavad tulla Raplasse. Nad lasti ööpimeduses rindest läbi kümnekaupa, neist 20 meest püssidega jäeti kohale, teised saadeti Kehtnasse. (649, lk 19).

Rapla aleviku kaitse ulatus kiiluna punaväe rindesse, mistõttu enamlased võisid rünnata Raplat nii edela- kui ka läänepoolsest küljest. Rindest läbi tulnud metsavendade jutu järgi valmistuvad venelased vasturünnakuks. Rapla kaitsjatele osutas teene Kuusiku mõisa valitseja Truu, kes 9. augusti õhtul kokkuleppel kapten Johannes Kantiga lubas koguda andmeid vastase kohta Kuusiku ümbruses ja need edastada punaste rinde tagant telefonitsi

408

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Raplasse. 10. augusti varahommikul teatas ta, et lõuna pool Kuusiku mõisa väljadele ja lennuvälja kanti koondatakse punaväge, seal on hajutatud vast sajameheline rühmitus. Venelasi tuleb üha juurde ja nad on alustanud liiku-mist Rapla suunas. Saadud andmete alusel korraldas kapten Johannes Kant varahommikul kella 7 ajal ümber Rapla kaitse: oli selge, et punaväe löök tuleb lõunast ja läänest ning seda toetatakse suurtükitulega põhjast. Eestlastele anti abiks saksa kuulipildujajagu. (271; 309, art 92; 591, lk 14; 649, lk 20).

10. augustil kell 9.00 algas venelaste rünnak Kuusikult edelas. Vastase suurtükituli oli päeval kella 1-2 paiku veel harv, kuid tihenes kella 3 ajal. Esi-meses Rapla lahingus osales kompanii kaks rühma (75-80 vabatahtlikku) koos kehvasti relvastatud paarikümne omakaitselasega. Kapten Johannes Kanti sõnul oli Rapla lahingu ajal kompaniis 120 meest. Nendest oli leitnant Hans-Elmar Jaanholdi rühm (30 meest) luures, lahingut pidas 90 meest. Samuti kirjutatakse, et 10. augustil Rapla lahingus võitles 80 Eesti vabatahtlikku ja paarkümmend omakaitselast, kusjuures Rapla esimeses lahingus punaarmee regulaarosadega liitus eesti vabatahtlikega ka Kohila mehi Rabivere rabast (376). Teistel andmetel kestis lahing omakaitselaste ja enamlaste vahel vahet pidamata 6,5 tundi ja Raplat kaitses umbes 60 meest 3000 venelase vastu (316). Kaitsjatel oli 2 raske- ja 3 kergekuulipildujat. Abiks oli pool tundi üks saksa jagu oma kuulipildujaga kuni leitnant Voldemar Ruusi rühm umbes kell 14.00 tagasi tõmbus. (296; 649, lk 22). Ka Tõnis Tõnisson kinnitab (309, art 93): Kella ühe ja kahe vahel pärastlõunal käis Raplast läbi siiski ka üks sakslaste jagu, kes oli kuulipildujatega seni toeks, kuni leitnant Ruus tõmbas oma rühma venelaste vihase surve eest pisut tagasi ja seadis mehed uutele positsioonidele. Sakslased lasid oma kuulipritsid tühjaks ja ütlesid eestlastele, et praegu venelastele veel vastu ei saa, taganege teiegi, mehed... Sakslastel oli muidugi kerge öelda, et jätkem, mehed, pusimine, aga eestlased ei saanud ju kord alustatut niisama lihtsalt pooleli jätta...

Kaitsjatel oli lootus, et Kehtnast välja sõitnud saksa jalgratturkompanii annab major Hans Hirvelaane kinnitusel löögi venelastele selja tagant. Jalgratturkompanii jooksis aga kinni Järvakandi vallamaja ümbruses (309, art

97; 649, lk 22). Nii jäi sakslaste abi õigel ajal tulemata, sest nende rünnak takerdus Järvakandi ümbruses vastase tugeva vastupanu tõttu.

Tõnis Tõnisson (309, art 94): Leitnant Jõgeva teine pool rühmast kaitses alevit Tallinna poolt, paiknedes Rapla-Tallinna teel, umbes praeguse

409

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

bussijaama kohal. Koolimajas, leitnant Jõgeva 1. poolrühma selja taga oli sisse seadnud laatsaret, mis oli valmis haavatuid vastu võtma.

Kella 16 ja 17 vahel jõudis Tallinnast Raplasse hävituspataljoni üksus ja võttis kohad sisse Rapla vallamaja lähistel. Sealt sai tol ajal tule all hoida raudteejaama teed, mida Hirvelaane pataljoni mehed taandumiseks vajasid. Umbes samal ajal ilmusid välja ka vene tankid, nende plaan oli selgelt aimatav: Mahlamäe kandist ümber minna ja alevi kaitsjaid selja tagant rünna-ta. Nüüd oldi juba kolmest küljest vaenlase tule all ja ümberhaaramise ohus.

Rudolf Olljum (663, lk 24): Meie mehed pidasid vastu kuni viimane padrun oli välja tulistatud. Ka langes teine r.k. (raskekuulipilduja – H.L.) rikkimineku tõttu välja. Lahing kestis kuni hilise pealelõunani ja siis olime sunnitud Raplast taanduma.

Mehed pidasid suurtükitule all venelaste ülekaalukale survele vastu um-bes 10 tundi. Siis tulid vene tankid (kolm tanki) ja murdsid kompanii vastu-panu. Umbes kell 5 õhtupoolikul lahkusid sissepiiramise ohus Rapla kaitsjad alevikust. Küll avas umbes kell 5 Kehtna juurest Saksa suurtüki-patarei eestlaste positsioonide ette tõkketule, kuid ka see oli jäänud hiljaks. Alevikust taanduti välja raudtee ja jõe oru kaudu ida poole. Varurühm pidi taandumisel liikuma itta, raudteele. Lõunapoolsed rühmad taandusid jõe orgu pidi. Samas oli varurühma kuulunud salkkond koolipoisse taandunud põhja poole Rapla vallamaja juurde, kus nad sattusid enamlaste suurtükitulle ja hukkusid (osa neist langes vangi ja hukati). Taganeti Kaevasse, kus peatuti 19. augustini. (610, lk 544-545; 649, lk 21).

Major Hans Hirvelaane pataljoni vabatahtlik Rudolf Olljum meenutab (663, lk 23-24):

Venelaste mobilisatsiooni väljakuulutamise järel tekkis Keava ümbruses metsa-vendade salk, mis hiljem liitus major Hirvelaane pataljoniga. Keavast saime venelaste poolt mahajäetud jalgrattad ja sõit läks edasi Kehtna poole. Keava-Tallinna-Viljandi maantee ristumiskohal nägime mõned tunnid tagasi toimunud lahingu jälgi ühes poole tosina venelase laipadega. Jõudnud Kehtna mõisa, käis seal juba Omakaitse formeeerimine. Paljud mehed astusid nendega ühes Hirvelaane pataljoni, mida ka mina tegin. Pataljoni kuuluvuse tunnuseks saime saksa Wehrmachti kollase käesideme. Relvastuseks oli minul endiselt metsast kaasatoodud vene vintpüss. Vahepeal oli väike saksa motoriseeritud luureüksus jõudsasti edasi liikunud ja vene-lasaed ka Valtust ja Rapla alevikust välja hirmutanud...

Raplas oli kõik vaikne. Võtsime Rapla postkontori endile staabi asukohaks ning asetasime valvepostid välja kõigile Raplast väljuvatele teedele. Minu ülesanne oli

410

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

valvet pidada postkontori juures ja selle lähemas ümbruses. Öö möödus rahulikult. Hommiku valgenedes oli mul esimeseks tööks teha vähe puhastust postkontori välisseintel ja lähedalolevatel plankudel, kus veel võidutsesid „vanka-vuntsi“ja teiste „karvaste“ pildid. Ka sai sel hommikul tehtud väikesi visiite ja üllatatud kohalikke punaseid, kes veel polnud märganud jalga lasta. Toimetasime need kõik ilusasti politsei arestimajja. Päeva jooksul suurenes meie grupp tunduvalt Valtu metsa-vendade näol, kuna mehi tuli metsast välja nagu seni pärast vihma. Saime telefoniühenduse korda Kehtnaga, kust saime veel lisaks relvi, kuna enamus mehi oli relvata. Laupäeva õhtuks, 9. aug. oli meil juba grupis kaks raskekuulipildujat... Ühtlasi saime major Hirvelaanelt lisaks mehi võitlusgrupi täienduseks. Relvadest oli ikkagi veel puudu, nii oli iga kahe postil viibiva mehe kohta ainult üks tulirelv. Ülejäänud relvadeta mehed olid alevis varus. Otsustatakse Raplat mitte loovutada ilma lahinguta, pealegi anti meile lootusi saksa üksuste peatsele kohalejõudmisele. Koondasime enamiku oma relvastatud meestest koos kahe raskekuulipildujaga vaenlase oodatava ilmumise, Kuusiku suunas. Öö möödus siiski veel rahulikult. Lahing algas pühapäeva hommikul, 10. aug. 1941.

Meie r.k. (raskekuulipilduja) üllatas vaenlast just nende marsil Kuusiku-Rapla maanteel Rapla suunas. Esimesed vaenlase kolonnid varisesid meie raskekuulipildujate keskendatud tules. Segadus ja vandumine oli venelaste hulgas suur, sest niisugune vastuvõtt oli neile siiski suureks üllatuseks. Kuid ei võtnud palju aega, kui meie seisukohad külvati üle kuulirahega. Meie mehed pidasid vastu... Ka langes teine r.k. rikkimineku tõttu välja.

Lahing kestis kuni hilise pealelõunani ja siis olime meie sunnitud Raplast taanduma. Ainus vaba taandumsitee oli Rapla-Rapla jaama maantee. Osa meestest, kes püüdis välja murda Alu mõisa ja Hagudi suunas, kas langes või võeti vangi. Hiljem lasti nad kõik maha Rapla vallamaja juures. Mahalastute hulgas oli 12 noort Rapla poissi.

Lahingu kestel oli meie rühmal kõigest 2-3 langenut. Meie, kes taandusime Rapla-Rapla raudteeejaama suunas, valisime taandumisteeks Rapla jaama, Mäepere talu, Seljamaa talu, Hertu-Porsaku küla heinamaad mööda Keava alevikku... Samal õhtul tuli üks Kohila kandis elav vabadussõjaaegne lipnik, kes jutustas: Tema olnud kaitsel Rapla aleviku põhjaserval ja lahingu käigus piiratud ümber ning langenud vangi... Pärast lahingut viidud tema Rapla vallamaja taha heinamaale mahalaskmisele. Teda konvoeerinud vintpüssiga varustatud vene soldat. Nende tee pidi minema ca 300 mtr. eemale metsa servale, kus mahalaskmine pidi aset leidma. Umbes 100 mtr. enne metsa serva läbis nende teed 3-traadiline traataed. Lipnik sai

411

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

käsu esimesena läbi aia ronida, mis läks ka ilusasti, venelane aga takerdus traatide vahele. Seda kasutas lipnik, hävitas okastraatides rabeleva vaenelase ja jooksis metsa, kus leidis tee Kehtna mõisa.

Järgmised paar nädalat olin major Hirvelaane pataljoni juures luure-ülesannetes, tehes retki kaugele venelase tagalasse Raplasse, Hagudisse ja Juuru. Meie peakorter oli sel ajal Kaeva alevikus.

Koolipoistest ja nende pagemisest Raplast kirjutab Tõnis Tõnisson (309,

art 91): Rühma, mida hakkas juhtima samuti kohalik mees, leitnandi aukraadis Meri (ei õnnestunud eesnime tuvastada), kuulusid valdavalt Rapla kooli hiljutised lõpetajad ja viimase klassi õpilased. Vabatahtlikke oli rohkemgi, aga nooremad poisid saadeti koju ja öeldi, küll tuleb ka nende tund. Kohalikest koolipoistest oli esialgu tõelist rakendust leidnud vaid Aggio Kildema, kes oli ülendatud kapten Kanti käskjalaks. Ülejäänud pidid esimesel päeval reservis olema. Nende ajutised kasarmuruumid, kus eelseisev öö mööda saadeti, asusid Rapla panga ruumides.

Koolipoiste rühma juhtinud ohvitser oli, arvata, lipnik Villu Mere (23.07.1905-1944) Raplast, kes teenis hiljem Harju Omakaitses (601, lk 171;

619, lk 142).

Kella seitsme-kaheksa vahel kogunes alevi südamesse grupp nooremaid kohalikke poisse, keda eelmisel päeval moodustatud „koolipoiste rühma“ ei võetud. Teiste hulgas oli ka toona alles 16-aastane Ülo Kruus, Endel Kruusi noorem vend... Liikus jutt, et postkontori juures jagatakse vabatahtlikele relvi, ja poisid lootsid, et ehk läheb nüüd, kus venelased pealetungimas, ka nende abi vaja. Tegelikult – relvi nappis isegi, jagada polnud midagi. Nõnda jäi Ülo Kruus otsesest lahingutegevusest kõrvale. (309, art 93, 94).

Kapten Johohannes Kant (649, lk 20): Kui lahingu käigus selgus, et abi polnud tulnud ja kell oli juba kolme paiku, siis süvenes arvamine, et peame siit siiski lahkuma, vähemalt ööseks oma jõududega siia rõngasse jääda ei või. Selleks ajaks oli juba pidev surve lõunast ja läänest positsioonidele üha suureneva tendentsiga. Suurtükid, mis haugatasid kella 1 – 2 paiku üksikute laskudena, muutsid lasud kl. 15-ks tihedaks, ebatäpseks tuleks. Et taandu-mine sünniks tulekatte all, selleks alustasin liivakottidest laskepaikade ehitamisega alevikku. Liivakotte oli külluses, laotuna bensiinijaama kaitseks. Kuid lahkumine tuli tankide survel varem kavatsetust. Kell 16.30 – 17.00 tulis-tas ka saksa patarei Kehtna juurest meie positsioonide ette, kuid see oli juba hilja...

412

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kui lahkumine alevist oli otsustatud, käskisin varurühmal liikuda itta, raudteele, millist teed koos ltn. Jõgeva rühmaga kasutasin. Lõunapoolsed rühmad taandusid jõe orgu pidi.

Varurühma kuulunud koolipoiste grupp olevat alevist vallamaja juurde ta-ganenud, kus nad olevat vangistatud ja mõrvatud.

Kell 17 lahkusime Raplast. Tänu maastiku ebatasasusele leidsime taan-dumisel varju küllaldaselt tule eest, mida meile anti nüüd kolmest küljest. Suurtükivägi, mis tulistas seni – vaikis nüüd, kuid selle asemel laksatasid tankikahurid. (649, lk 22).

Tõnis Tõnisson (309, art 94): Varurühm, millest enamiku moodustasid Rapla koolipoisid, kogunes Rapla kiriku aeda. Väikese hilinemisega jõudsid sinna ka Ülo Kruus ja Kallio Kildema, kes küll võitluses ei osalenud, kuid siis kui lahinguragin alevi keskpaigale üha lähemale tuli, pidasid paremaks siiski venelaste eest põgeneda. Ülo oli hiljem rääkinud: „Kui sai selgeks, et venelased võtavad aleviku tagasi, otsustasin koos ühe teise poisiga (naabr i-poiss Kallio – T.T.) samuti igaks juhuks varjuda. Plaan oli minna Keava poole, aga Viljandi maantee oli juba tule all. Me teadsime juba, et seda osa kontrollis vallamaja juures positsioonidele asunud hävituspataljon. Pikka arupidamist ei tulnud, vaenlane võis iga minut taandujatele kannule jõuda. Selles, et suure ühise grupiga liikuma hakata poleks mõttekas, olid kõik üksmeelel. Nii otsus-tatigi eri suundades laiali valguda ja siis uuesti, juba raudteejaama taga, kok-ku saada.

Endel Kruus ja Aggio Kildema suundusid jaama poole piki jõe orgu, var-judes kallastele kasvanud põõsaste vahele. Edasi kaitsesid neid jõeäärsete heinamaade võserikud. Jäljed näitasid, et nad ei olnud sellel teel esimesed ja eesläinutel oli taandumine ilmselt õnnestunud. Õnnestus neilgi, nad olid ühed esimesed, kes kokkulepitud kohta jõudsid.

Mõned grupid valisid lahkumiseks tee, mis viis vallamaja eest läbi. Ülo Kruus ja Kallio Kildema otsustasid samuti just sinna suunduda. Nende ees liikus pikkade sammudega Udo Tendal, aga seal oli teisigi... Poisid püüdsid alevist välja joosta üle lageda välja, mida ristitasid kirikumõisa heinamaad ja põllud. Suund oli otse vallamaja peale. Vaevalt oli jõutud poolele maale, kui selja taga hakkasid püssid plaksuma. Tähendab, venelased olid jõudnud kiriku juurde ja püüdsid sealt nüüd põgenikke tabada. Poisid heitsid pikali ja liikusid edasi lühikeste hüpetega, nagu sõjandustunnis oli õpetatud. Siis hakati tulistama ka Hagudi suunalt ja poisid jäid keset kaerapõldu kahe tule

413

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

vahele. Ka vallamaja tee oli nende jaoks lukku pandud, vaba tundus olevat veel ainult raudteejaama suund, sinna ennast keeratigi. Ümberringi vihisesid kuulid, aga sellele ei olnud aega mõlda. Ühel hetkel avastas Ülo, et on üksinda jäänud. Põld, kus ta ennast varjata püüdis, oli künka otsas ja vili selles kohas kehv ja madal. Harvade kõrte vahel ennast vastu maad surudes oli niisugune tunne, et ta on kaugele ja kõigile nähtav. Sinna ei saanud kauaks jääda, kuid püsti tõusta ka enam ei tihanud. Ülo jätkas roomates teed pääset pakkuva metsasiilu poole. See oli sama hästi kui käega katsuda, vaevalt 50-60 meetrit eemal. Ja siis äkki oleks keegi otsekui vastu jalapöida löönud, juhuslik kuul oli jalast läbi jooksnud. Tihedamasse ja kõrgemasse vilja jõudnuna võttis poiss kinga jalast ning surus taskurätiku haavale. Õnneks ei olnud verejooks pöiahaavast tugev, kuid kiirest edasi--liikumisest ei saanud enam juttugi olla. Ta jäi kohale lamama ja ennast koguma.

Vallamaja poolt hüüti eesti keeles, et mehed, visake relvad maha ja tulge viljast välja. Mitmed tõusidki püsti ja liikusid hüüdja suunas. Teiste hulgas märkas Ülo ka Udo Tendali, kelle järel ta oli jooksnud ja tundis ära veel ka Endel Andoki. Aga allaandjaid oli veel. Ülo jäi paigale. Jalg tegi valu ja seal kaera sees tundus turvalisem kui viljast väljas lagedal.

Ühe hetkel hakkas keegi jälle üle poisi pea vallamaja suunas tulistama, see pidi keegi omade hulgast olema. Vallamajast vastati talle vihaselt. Lahingu-raginat ära kasutades roomas Ülo kaerapõllu serva ja pidas plaani varjuda mõne lähedal seisva ristikheinakärbise alla. Kuid siis tuli jälle vaikus ja lage ristikupõld tundus liiga alasti olevat, et sealt veel kaitset otsida. Poiss roomas tagasi pikema kaera sisse ja see ilmselt päästis ta elu. Õige varsti kostis, kuidas keegi käis kärbiseid kontrollimas ja põgenikke otsimas. Nii lamas ta seal kuni pimeda saabumiseni, siis roomas ikkagi kärbise alla, sest koos pimedusega tuli ka jahedus. Heinad andsidki sooja ja poisil tuli tukk peale.

Grupp, millega taandus Rudolf Oljum, valis raudteejaama viiva maantee. Neil ei läinud nii hästi nagu paljudel teistel. Oljum on meenutanud: „Taandumisel tabati ühte sõdurpoissi tankimürsust, kaotas jala ja laskis endale revolvrist kuuli pähe. Kaaslane võttis revolvri ja jooksis edasi...

Meie taandusime Rapla jaama, Mäepere talu, Seljamaa talu ja Hertu-Põrsaku küla heinamaad mööda Keava alevikku. Minuga oli kaasas Hagudi noormees Helmut Laurimaa ja Arved O. Helmut langes poolel teel venelase kahurikuuli kildude läbi, mina koos Arvediga jõudsin sama päeva õhtuks

414

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kehtna mõisa.“ Ilmselt pidi Laurimaa olema metsavendade hulgast, keda ei olnud veel Hirvelaane pataljoni nimekirja võetud, vähemalt ei esine niisugust nime üheski langenute nimistus...

Leitnant Jõgeva rühm, millega kapten Kant oli liitunud, suundus pärast seda, kui oli jõutud üle raudtee, kagusse...

Kapten Johannes Kant (649, lk 22): Raplast taandumine toimus ida suunas. Jõudnud üle raudtee, suundusime kagusse, olime jälle metsavennad. Teel metsa leidsime suure piimanõu paigutatuna ojja ilmse eesmärgiga – metsavendadele. Tühjendasime selle piimanõu ja meestes tekkis iseenesest soov seda tasuda, milleks panime sinna vastsaadud saksa raha ja tänukirja. Ma vaatasin neid mehi ja mõtlesin: näe, siin te olete lahingus löödud mehed, kuid teis on põhilisi eetilisi väärtusi ja just see on meie ja vaenlaste erinevus, need on need väärtused, mille eest me võitleme. Öö magasime metsas ja järgnev pool päeva ühes talus Keava ligidal. Keavas kohtasin Hirvlaanega ja Aasoja ning Ruusi rühmadega. Sain auto ja sõitsin Kolusse rüg. staapi aru andma. Rüg. ül. ütles, et paremini poleks sellises olukorras ka meiegi saanud teha. Avaldas kompaniile ja minule kiitust rüg. käskkirjas.

Tõnis Tõnisson (309, art 96): Osa mehi, kes püüdsid välja murda Alu mõisa ja Hagudi suunas, kas langes või võeti kinni. Vangi langes ka grupp Rapla koolipoiste rühma liikmeid. On räägitud, et neid oli 12. Täpselt ei tea keegi, mida nendega vallamaja juures tehti. Kas keegi üldse vaevus uurimagi, kes nad olid või millist osa lahingus etendasid. Vaevalt. Ei tea isegi seda, kes olid vallamaja juures positsioonidel ja hiljem vangide juures. On ainult oletatud, et need mehed võisid olla hävituspataljonlased, aga millisest pataljonist. Teame vaid seda, et kõik kinnipeetud (siiski ühe erandiga) lasti Rapla vallamajast pisut Tallinna pool maha ja maeti ühishauda.

Kallio Kildema, kellest Ülo Kruus kaerapõllul lahingukäras lahku läks, sattus kuulide eest põigeldes vallamaja lähistele kartulivagude vahele. Seal nägi ta kinnipeetute tapmist ühishaua veerel...

10. augustil langesid Hagudis (619, lk 42; 737): leitnant Hans-Elmar Jaanhold ning samal päeval Raplas Rapla esimeses lahingus laskurid Artemi Aas, Lembit Esko (29.05.1923), Johannes Jaani, Oskar Johanson, Elmar Kiima (16.05.1922), Eugen Kriis (25.01.1915), Arnold Lest (03.08.1921), Eduard Lootus (01.03.1910 Raplast, Artur Mardo (04.04.1915), Juhan Oraspalu, Anton Tiimus (11.03.1914), Oskar Urva ja veebel Karl Vahtra (06.12.1916). Seega langesid 10. augustil major Hans Hirvelaane pataljonist 14 meest.

415

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Leitnant Hans-Elmar Jaanhold maeti Hagudis Sula talu põllule. Sealt maeti ta Maarjamäe kangelaskalmistule. (309, art 107).

Teistel andmetel langes 10. augustil Rapla lahingus major Hans Hirvelaane pataljonist veel rms Voldemar Vahtra (601, lk 302; 619, lk 42).

Rapla esimeses lahingus paistsid silma Rapla kaitse üldjuht kapten Johannes Kant, leitnant Voldemar Aasoja, lipnik Voldemar Ruus ja lipnik Enn Jõgeva ning kuulipildurid Koort, Nuude (Noode) ja Terase. Vastase kaotusteks arvatakse üle 100 langenu ja paarsada haavatut.

Kirjutatakse rahvarohkest matusest Raplas (310, art 127, 128): Ümbrus-kaudsed mehed olid hakanud juba avama Rapla lähistele tekkinud sõjahaudu... Suurem osa hukkunutest olid selleks ajaks mullas olnu juba peaaegu kuu aega, loomulikult oli suvesoe ‚ jõudnud laipadele oma jälje jätta, nõnda, et kõiki mullast väljatooduid polnud omaste abita võimalik enam tuvastada. Isikute kindlaks-tegemiseks asetati surnud paariks päevaks kiriku juurde jõekaldale lamama. Seal käidi nagu palverännakul. Ümberkaudsetest küladest sõideti vankritel kohale, et oma kadunukesed (kui nad leitakse) kordategemiseks kaasa võtta... Jõekaldale tuvastamiseks pandutest ei tuntud ära ainult kolme laipa, nähtavasti olid nad pärit kaugematest paikadest. Võib olla olid nad hirvelaanlased, kes olid pärast esimest lahingut kadunuk jäänud. Samas võisid need kolm võõraks jäänud meest kuuluda ka metsavendade hulka, kes olid Hirvelaane pataljoniga liitunud...

Nii siis toodi 31. augustil kakskümmend kaks kadunukest enam-vähem korrastatuna ja lihtsatesse ja värvimata sõjaaja puusärkidesse seatuna kiriku juurde tagasi ning paigutatud altari ette. Neid maeti nagu kangelasi, saatjaks kirikutäis matuselisi. Matusetalitust korraldas Rapla kirikuõpetaja Heino Mälk. Kui jumalasõna oli öeldud, siis tõstsid noored mehed sargad õlgadele ja kandsid need kirikuväravas ootavatele hobuvankritele. Iga puusärgi jaoks oli oma, kuuseokstega dekoreeritrud vanker. Rapla keskkooli esindanud 22 rahvariides tütarlast valgete floksikimpudega ja põlevate küünaldega käes asusid viimase vankri järel. Siis tulid kadunukeste lähedased ja pikas leinarongis Raplast, ümberkaudsetest küladest ning kaugemaltki saatjaks tulnud sadadesse ulatuv rahvamass.

Kalmistu peateel ootas suur, varem valmis kaevatud ühishaud, et võtta pühitsetud mulda Rapla eest hukkunud sangarid. Sargad paigutati nelja kaupa üksteise kõrvale kaevandi põhja... Sulgunud ja kaunistatud haua juures peeti mitmeid tuliseid järelehüüdeid langenutele ja kuulutati vihaselt needust

416

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

venelaste kuritegudele. Kõik kõnelejad, küllap ka kõik matuselised, andsid tõotuse, et Rapla ei unusta oma kangelaste nimesid mitte kunagi.

Rapla vanale surnuaiale ühishauda on maetud Tõnis Tõnissoni andmetel (310, art 128): Hans Hirvelaan (1898-20.08.1941), Johannes Jaani (10.08.1941) (739), Elmar Kiima (1922-10.08.1941), Edvard (Eduard) Lootus (1910-10.08.1941), Johannes Oraspalu (Oraspuu, Oraspalv) (10.08.1941), Oskar Urva (1920-10.08.1941), Amandus Roosipuu (1920-24.08.1941), Endel Andok (1923-10.08.1941), Udo Tendal (1922-10.08.1941), Voldemar Mikker (10.08.1941), Alfred Pärn (1923-21.08.1941), Helmut Kuusemets (1913-09.08.1941), Elmar Soome (10.08.1941), Julius Volmer (1916-10.08.1941, hiljem ümber maetud) (739), Mihkel Laipea (1878-11.08.1941), Jaan Raudkivi (1905-11.08.1941), Vladimir Vreimann (1906-11.08.1941), Paul Laars (1913-01.01.1941) ja August Järvet (Jarvet) (1897 -10.08.1941).

Rapla lahingus langes vangi ja mõrvati omakaitselane Endel Andok (01.11.1923) Rapla valla Oela küla Kadarpiku talust. Surmaregistris on märge: sõjas saadud vigastused (teisal märgitakse, et ta langes lahingus vangi ja mõrvati), maetud EELK Rapla koguduse kalmistule (601, lk 48; 619, lk

42; 738).

Samuti tapeti 10. augustil Alfred Pärn (15.12.1923) (619, lk 42). Teatakse, et Alfred Pärn ei olnud veel 18aastanegi ega osalenud Rapla lahingus. Ta oli istunud 21. augustil Raplas Jõe tänaval maja välistrepil ja sai surma uitkuulist (310, art 130).

Major Hans Hirvelaane mehi on selles nimekirjas teadaolevalt seitse (Hans Hirvelaan, Johannes Jaani, Elmar Kiima, Edvard Lootus, Johannes Oraspalu, Amandus Roosipuu ja Oskar Urva), kusjuures ei saa välistada, et ka kolm tundmatuna maetud meest olid Hirvelaane pataljoni võitlejad.

Major Hans Hirvelaan hukkus 20. augustil ja Amandus Roosipuu langes 24. augustil Kiisa lahingus. Ülejäänud viis on Rapla esimese lahingu ohvrid. Kiisa lahingus langes 24. augustil veel 18aastane Valmar Villandi, kuid tema isa soovil ei maetud teda ühishauda, vaid perekonna matmispaika Rapla kalmistul. Eraldi on maetud ka 10. augusti lahingus langenud Karl Vahtra. (310, art 128, 129).

417

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Vallamaja taha oli maetud ka 10. augustil tapetud (või lahingu ajal surma saanud) Voldemar Mikker, Elmar Soome ja Julius Volmer ning päev pärast Rapla lahingut, 11. augustil hävituspataljonlaste poolt mõrvatud Jaan Raudkivi ja Voldemar Vreimann. (310, art 129).

Samasse hauda on maetud ka Vanakupja talu 63aastane vanaperemees Mihkel Laipea. Temast on teada, et punased lasksid ta maha 11. augustil oma talu koplis, kui ta läks hobuste pärast muretsedes neid karjamaale vaa-tama. (310, art 129).

Nõukogude ajal jäi see plats hooldamata, kuid väga paljud teadsid sel-legipärast, et sinna on maetud Rapla lahingus langenud mehed... Ainult Hans Hirvelaane nime kanti suust suhu edasi. Nõnda hakati uskuma, et kõik tol-lesse ühishauda pandud olidki ehk Hirvelaane pataljoni võitlejad. Mitmes teises allikas on jällegi väidetud, et sinna maeti hoopis kümmekond „Rapla Keskkooli tuntud ja teatud poissi“ koos langenud saksa sõduritega. On väide-tud, et hiljem viidi sakslaste põrmud Tallinnasse Maarjamäele ning jäetud koolipoisid üksinda.

Kuigi on räägitud, et ühishauas puhkab kümmekond Rapla koolipoissi, on sinna maetud siiski vaid kaks Harjumaa Progümnaasiumi vilistlast. Need on 1938. aastal kooli esimeses lennus lõpetanud Udo Tendal ja 1940. aastal kolmandas lennus lõpetanud Endel Andok. (310, art 129).

28. augustil 2001 kell 16 avati Rapla kalmistul Suvesõjas hukkunutele memoriaal (arhitekt Liina Jaanus, Rapla kalmitule maetud mõrvaohvri Mihkel Laipea lapselaps) (310, art 130).

Kirjutatakse (316): Rapla lahingu ajal põletasid venelased ära neli elumaja ja kuus kõrvalhoonet. Tuld püüdis kustutada Rapla tuletõrje.

Pataljon peatus Keavas ülesandega koguda Rapla vallutamise ettevalmistamisel luureandmeid. Pärast Rapla esimest lahingut aitas major Hans Hirvelaane pataljoni 1. kompanii Keavas peatudes koguda luureandmeid, et ette valmistada pealetungi Raplale.

15. augustil langesid Keavas Aleksander Hansi (30.04.1912) (309, art 98;

601, lk 66; 619, lk 44) ja Enn Mõtte (Mõte) (28.02.1907) (619, lk 44). Samas märgitakse, et Enn Mõte langes Rapla lahingus 10. augustil 1941 (601, lk 180;

619, lk 42).

Rapla vallutamise käsu andis major Hans Hirvelaane 19. augusti õhtul. Tema pealetungikäsu selgitus oli hoogne ja asjalik. Hommikul kell 4.00 pidime

418

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

olema lähtealusel. (650, lk 25). Rapla vallutamisel osalesid major Hans Hirvelaane pataljoni üks kompanii koos kahe Saksa pataljoniga. Kell 3 pärast lõunat algas saksa suurtükituli. See oli täpne ja tõhus. Õhtuks oli Rapla enam-lastest vaba. Selles Rapla teises lahingus sai surmavalt haavata patül major Hans Hirvelaan. Tema viimased sõnad olid kompül kapten Johannes Kanti väitel (650, lk 25): Minuga on läbi, poisid, võidelge hästi! Teisal teatakse, et major oli öelnud: Vennad, minge ja tasuge ka minu eest, minuga on kõik läbi!

Väidetakse, et major Hans Hirvelaane surmas ja surmaeelses käitumi-ses on mitmeid vastuolulisi seiku. Viimaste hulgas, kes major Hans

Hirvelaant vahetult enne surma väidetavalt Väljataguse külas Vanakup-ja talus nägid, oli Raplas elanud Aliide Andok. Ennelõunasel ajal tuli Ansumardi veski juurest sõjaväevormis mees, püss käes. Kohe läks lahti jutt, et tulija oli major Hans Hirvelaan. Ta seletanud: Minu pere-konna viisid nad ära, mind ennast nad kätte ei saanud. Major Hans

Hirvelaan küsinud, kuidas saab minna Raplasse, on tarvis luuret teha. Teda hoiatatud, et see on väga ohtlik, kuna venelased on Raplas igal pool sees. Major Hans Hirvelaan vastanud, et ega pole parata, tuleb

minna. Vanakupjalt lahkunud ta üksinda, ümberringi laiunud lage väli. Sinna lagedale väljale jäänudki ta surnuna lamama, kuul oli tunginud

kuskile südame alla. Räägiti, et olevat tulistatud puu otsast. Kas viima-sel hetkel oli major Hans Hirvelaan üksi, ei teatud. Ühtki sõjamehe sur-

ma tunnistajat pole õnnestunud leida.

Langenud kangelase surnukeha toodi ära pimeduse saabudes ning maeti Ansumardi talu aia äärde. Puusärgi valmistas Nurme talu peremees Jüri Sõ-mer. (309, art 108, 109).

Major Hans Hirvelaane perest küüditati Tallinn-Nõmmelt Tõdva 13 tema naine Tooni Hirvelaan (28.12.1890), vabanes asumiselt 1958. aastal, tema pojad Rein Hirvelaan (19.02.1923), vabanes 1956. aastal, ja Koit Hirvelaan (01.08.1925), vabanes 1958. aastal (600, lk 407).

Tuleb arvata, et jutt luurekäigust on sõna oteses mõttes naistejutt. Ei ole mõeldav, et vana sõjamees major Hans Hirvelaan läks üksinda vintpüss käes vahetult enne Rapla lahingut luurele, et ta võõrastel teed Raplasse küsis ja et

419

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

ta kohe võõrastele inimestele on perekonnamuredest vestis. Tegemist ei saanud olla ka mingisuguse meeltesegadusega, sest kompüli kapten Johan-nes Kanti sõnul oli ta pealetungikäsu selgitus 19. augusti õhtul asjalik ja selge. Ja millal jäi tal aega taoliseks luurekäiguks, kui juba hommikul kell 4.00 pidi algama rünnak Raplale. Ei ole alust kahelda ka major Hans Hirvelaane viimastes sõnades. Tema juures pidi olema ja tema sõnu kuulma kompül kapten Johannes Kant ise, kes kinnitab ju sõjamehe surma tunnistajana otsesõnu, et major Hans Hirvelaan langes Rapla ees täpsusküti kuulist, vii-maste sõnadega huulil: „Poisid võidelge hästi!“

20. augusti õhtuks oli Rapla vaba ja venelased pagesid Alu suunas. Raplas põles mitu hoonet. Need ei süttinud lahingu ajal, vaid tegu oli süütamisega. Süütajaks peetaksee Rapla komsomolijuhti Vladimir Ivanovi. (309, art 111).

Major Hans Hirvelaan maeti hiljem EELK Rapla koguduse kalmistule (271;

591, lk 15; 730, l 3, 8).

Pärast patül major Hans Hirvelaane langemist Rapla lahingus 20. au-gustil 1941 võttis major August Kitsapea pataljoni juhtimise üle, 2. kompaniid asus juhtima kapten Aavo Ürgsoo (271; 309, art 109; 559).

August Kitsapea (22.07.1904 Harjumaal Raikküla vallas) vabastati len-nuväest 10.11.1940 koosseisude koondamise tõttu ja töötas Rapla masina-traktorijaamas vanemmehaanikuna. Pärast major Hans Hirvelaane pataljoni likvideerimist oli major August Kitsapea Tartu Omakaitse Maleva 7. (Jõgeva) pataljoni, siis Tartu Omakaitse Maleva lahingupataljoni ülem. Ta läks sõja ajal Saksamaale, sealt Austraaliasse. Major August Kitsapea suri 10.02.1966 Sidneys. (622, lk 219-220; 625, lk 12).

Pataljon jätkas pealetungi Tallinna poole. Järgmine vihasem lahing peeti 24. augustil Kiisa pärast (730, l 8). Raskem osa oli siin täita 2. kompaniil, kes tungis peale maanteest ida pool, ületas esimesena jõe ja ründas edukalt vaenlase kindlustatud positsiooni. Selles lahingus päästis 1. kompanii rühmül lipnik Herbert Vesiloigu meeste kiire ja otsustav tegevus Saksa kompanii sissepiiramisest.

On teada, et Pärtlipäeval, 24. augustil langesid Kiisal Tõdva vallas laskurid Evald Loogma (601, lk 158; 619, lk 46), Amandeus Roosipuu (601, lk 243; 619,

lk 46) ja Valmar Villandi (601, lk 314; 619, lk 46).

Alma Kallion meenutab (168): 20. augustil vallutasid sakslased Rapla. Mõni päev hiljem alustasid venelased Kiisal kaevikute ja tankitõrjekraavide

420

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

juures tugevat vastupanu. Kajamaa kooli juurde seadsid punaväelased oma suurtükipatarei, sealt tulistasid nad Hageri poole. 23. august oli päikesepaiste-line. Kell 10 algas vastastikune tulistamine, mis kestis 3-4 tundi. Sõjamöllus viisid kohalikud elanikud oma väärtuslikuma vara keldritesse ja muudesse peidupaikadesse. Kajamaa kooli ees olnud punaväelaste kahuri lasksid sakslased puruks ja öösel põgenesid venelased vana Lokuti teed pidi Tallinna poole. Punaväelaste voorid taganesid pärast Kiisa lahingut läbi külade ja metsade. Suurem grupp läks Kiisa-Üksnurme teed pidi Kanamale. Kiisa lahingus langes sakslaste poolel 3 sõdurit ja 4 meest major Hans Hirvelaane vabatahtlike pataljonist. Nad maeti Mesila talu õuele suure tamme alla (hiljem toimus ümbermatmine). Punaväelasi lanes 19, nemad maeti Adlase talu ojaäärsele põllule.

Mõni päev pärast Kiisa lahingut kolis sakslaste staap Kiisa koolimajast Tõdva küla Matsu tallu. Samasse lähedale Mardi mäele seati üles hiigelsuur vaatlusballoon, kust Tallinn olevat paistnud nagu „peo peal“.

Sakslased saabusid Sakku 27. augustil 1941 mootorratastega üle silla Saku õlletehase hoovi, kus nad rõõmuga vastu võeti. Tehase õuel kontori ees põletati nõukogude loosungeid, punalippe, kommunistlikku kirjandust...

Pärast Kiisa lahingut osutas punavägi Saku-Saue ja Hüüru joonel taas ägedat vastupanu. Major Hans Hirvelaane pataljon tungis edasi Pääsküla suunas. Kahe päeva kestel pidas 1. kompanii lahingut Alliku külas ning 2. kompanii Koru veski juures ja hiljem Ämari külas.

Major Hans Hirvelaane pataljonil oli ülesanne vallutada Pääsküla kind-lustatud positsioon. Rünnak algas 27. augusti hommikul. Lahingud kestsid Pääskülas kaks päeva ja olid väga ägedad – sealt kaudu taganesid punaväelased Tallinnast lääne poole. Üksikute venelaste salkadega peeti vähemaid lahinguid veel 29. augusti hommikul. (244).

Nendes viimastes lahingutes langesid 27. augustil Pääskülas Koru veski juures TÜ keemiateaduskonna lõpetanud rühmül n-leitnant Elmar Padernik (08.08.1894) (610, lk 547; 737), p-asp Leino Oru (29.05.1918) (601, lk 200; 737) ja p-asp Vello Maks (06.02.1920) (601, lk 166; 737), seers Voldemar Anni (10.05.1912) (601, lk 48; 737), kprl Tarmo Heinsalu (Einsalu) (15.07.1910) (601, lk 69; 737) , laskurid Leo-Aleksander Allmann (25.04.1911) (601, lk 47;

737; 739), Ilmar Gross (09.08.1919) (langes Alliku küla juures) (601, lk 63;

737), Hans-Helmuth Kasch (Kass) (20.12.1923) (600, lk 99; 737) ja Leo Volmerson (601, lk 317; 737; 739).

421

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

N-leitnant Elmar Padernik õppis Sõjakoolis ja osales 1924. aasta 1. det-sembri mässu mahasurumisel. Ta lõpetas 1933. aastal TÜ keemiateaduskon-na chem techn kraadiga. Ta oli metsavend ja major H. Hirvelaane pataljoni rühmül. N-leitnant Elmar Padernik langes Pääsküla all 27. augustil 1941 Koru veski juures. Tema ümbermatmise talitus toimus pühapäeval, 16. novembril 1941 Tallinna Jaani kirikus. N-leitnant Elmar Padernik maeti Kaarli vanale kalmistule. (88; 244; 610, lk 547).

Major Hans Hirvelaane paljoni sideohvitser (leitnant Endel Kareda – H.L.) jutustab (566): Oli ilus hommik, kui Kiisalt tulles sain käsu minna Pääsküla liini ees asuvasse Saksa patareiülema komandopunkti sideohvitseriks Saksa pataljoni ja talle allustatud Eesti pataljoni vahel. Satun eestlaste rühmaülema ltn. P. juurde (n-leitnant Elmar Padernik – H. L.). Meist paremal näeme sakslste luuret minemas hõredas ahelikus edasi. „Egas midagi,“ arvab leitnant P., annab märku, hüppab üle tee ja liigub piki kraavi edasi, mehed ükshaaval järel. Lähen kaasa. Osa mehi jääb maha. Näen ltn. P. tõusvat kraavi servale põlvili ja tõstvat käe. Järsku vajub ta kokku. Kohe kuuldub eest hüüe: „Rühmaülem on haavatud!“, ja seejärel: „Rühmaülem sai surma!“ Rooman temani. Üksik kuul on tunginud otsaeest sisse. Surm oli silmapilkne. Jällegi arvatavasti täpsuslaskur...

Tuju on rõhutud, hiigla kahju on langenust. Ta elas Nõmme lähedal ja tähendas mulle veidi aega enne langemist: „Noh, homme olen korra kaua aja järele kodus, kui sellest veel midagi järel on.“ Ja nüüd nii-ütelda kodu lävel surma saada...

Järgmisel päeval, 28. augusti hommikupoolikul kell 11 ründas vaenlane Pääskülas uuesti, kuid löödi pärast pooletunnist lahingut tagasi. 28. augustil sai Pääskülas surma n-seers Mihkel Rungi (03.11.1914) (601, lk 245; 737) ja 29. augustil lakur Koit Voor (Voort) (28.04.1925) (601, lk 317; 737). Nad on ümber maetud EELK Türi koguduse kalmistule.

Pataljoni viimastes lahingutes paistsid silma 1. kompaniist p-asp (lipnik) Harry Kõllo ja 2. kompaniist leitnant Pooman, leitnant Kesamaa ja p-asp Narva. Nii kaitses lipnik Harry Kõllo granaatidega küla majadeni ulatuvat kompanii tiiba, leitnandid Pooman, Kesamaa ja p-asp Narva ergutasid oma külmaverelise käitumisega alluvaid vene punkrite ründamisel ning hoidsid ära kompanii sissepiirmise. (271; 622, lk 399).

422

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kinnitatakse (730, l 8): Major Hans Hirvelaane patajonis oli ümmaguselt 300 meest, nendest langes lahinguis 28 ja haavata sai 22 meest.

Kaotused seletuvad väljaõppe ja lahingukogemuste puudumisega, samuti automaatrelvade tõrgetega lahingus. (271; 272).

Teisal väidetakse, et kokku langes lahingutes major Hans Hirvelaane vabatahtlike pataljoni võitlejatest 31 meest. Ka ajalehes Linna Teataja avalda-tud surmakuulutusel mälestab major Hirvelaane Eesti Vabatahtlike pataljon 31 kodumaa vaaduse eest võideldes langenud vabatahtlikku (187).

Surmakuulutusel on kirjas järgmised Kodumaa vabaduse eest võideldes langenud vabatahtlikud: leitnant Hans-Elmar Jaanhold (langes 10. augustil Hagudis), laskurid Artemi Aas, Lembit Esko, Johannes Jaani, Oskar Johanson, Elmar Kiima, Eugen Kriis, Arnold Lest, Eduard Lootus, Artur Mardo, Juhan Oraspalu, Anton Tiimus, Oskar Urva ja Karl Vahtra, (langesid 10. augustil Raplas), laskurid Aleksander Hansi ja Enn Mõtte (langesid 15. augustil Keavas), major Hans Hirvelaan VR II/3 (langes 20. augustil Raplas), laskurid Evald Loogma, Amandus Roosipuu ja Valmar Villandi (langesid 24. augustil Kiisal), n-leitnant Elmar Padernik, p-asp Vello Maks ja p-asp Leino Oru, seers Voldemar Anni, kprl Tarmi Heinsalu (Einsalu) ning laskurid Leo Allmann, Leo Volmerson, Ilmar Gross ja Hans Kasch (langesid 27. augustil Pääskülas) ning laskur Koit Voor ja n-seers Mihkel Rungi (langesid 28. augustil Pääskülas). Samuti on teada, et Pääsküla lahingus sai haavata ja suri 26. septembril 1941 Heinrich Kanastik (Anija v) (601, lk 95; 619, 51).

Väidetakse, et major Hans Hirvelaane pataljonist langesid veel 10. au-gustil Voldemar Vahtra ja 27. augustil Julius Volmer (739).

Voldemar Vahtra kohta märgitakse otsesõnu: rms, major Hirvelaane pataljon, langes 10.08.1941 Raplas (601, lk 302; 619, lk 42). Samas aga kinnitab ernalane Ülo Jõgi (596, lk 92), et Karl Vahtra ja Voldemar Vahtra, mõlemad Ravila vallast, liitusid Soomest tulnud Erna grupi meestega.

Rapla valla surmaregistrist nähtub, et Julius Volmer (21.06.1916) Rapla valla Sikuldi-Nõmme küla Kurgema talust, suri 27.08.1941 Tõdva vallas Saku mõisas sõjas saadud vigastustesse, maetud Rapla kalmistule (739). Teisal märgitakse: langes 24.08.1941 Kiisal (601, lk 317; 619, lk 46;

739). Samas ei ole selge, kas Julius Volmer kuulus major Hans Hirvelaane pataljoni.

423

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Teada on, et major Hirvelaane Eesti Vabatahtlike Pataljonist langesid Harjumaa meestest laskurid Leo-Aleksander Allmann, Johannes Jaani, Karl-Voldemar Vahtra, Valmar Villandi ja Leo Volmerson. Pääskülas sai haavata ja suri 26. septembril Heinrich Kadastik.

Leo-Aleksander Allmann (25.04.1911), eluk Kuimetsa valla Vahastu küla Mihkli talus. Ta langes surmaregistri andmetel 28. augustil Saue vallas Allika külas (737, 739), teistel andmetel 27. augustil Pääskülas (Sk 17.09.1941). Surmaregistris on märge: Lahingus surma saanud. Leo-Aleksander Allmann on maetud EELK Vahastu koguduse kalmistule. (601, lk 46; 737; 739).

Johannes Jaani (13.09.1919) oli ajateenija sõjaväelane, langes surmare-gistri andmetel 10. augustil Rapla vallas Rapla alevikus. Surmaregistris on märge: langes lahingus punaväelastega. Johannes Jaani on maetud EELK Rapla koguduse kalmistule. (601, lk 76; 737; 739).

Karl-Voldemar (Karla) Vahtra (06.12.1916) Ravila valla Maanteeääre küla Pikamäe talust, langes 10. augustil 1941 Rapla lahingus, surmaregistris märge; tapmine laskeriistaga. Karl-Voldemar Vahtra maeti pühapäeval, 15. märtsil 1942 ümber Ravila vallas EELK Kose koguduse kalmistule. (601, lk

302; 621, lk 243; 737; 738).

Valmar (Volmar) Villandi (02.09.1922) Rapla valla Alu-Metsaküla Väljaotsa talust. Ta langes 24. augustil Tõdva valla Kiisa asunduses. Sur-maregistris on märge: sõjas saadud vigastused. Ta on maetud EELK Rapla kalmistule (601, lk 314; 737; 739).

Leo Volmerson (13.05.1921) Kõue valla Alansi küla Aukemäe talust, langes 27. augustil 1941 Saue valla Alliku külas (Pääsküla lahingus), sur-maregistris märge: vintpüssi kuulist tekitatud vigastus, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (601, lk 317; 737; 739).

Heinrich Kanastik Anija vallast, suri Pääsküla lahingus saadud haavadesse (619, lk 51).

29. augustil jõudis major Hans Hirvelaane pataljon Nõmmele (296; 591, lk 15).

Major Hans Hirvelaane pataljoni sideohviter leitnant Endel Kareda mee-nutab pataljoni viimaseid lahingupäevi (567): Päike tuleb välja, mehed kuivat-avad märgi riideid... Taamal tossab saun ja poolpaljaid inimesi voorib ämbrte-ga jõe ja sauna vahet. Hauptmann ilmub uksele. Tervitan teda ja pärin uudiseid. „Teated on head,“ kuulutab hauptmann, „Narva ja Tartu maanteelt on linna sisse tungitud, meie rügemendi esimene pataljon on juba Nõmme

424

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

idaosas, tankitõrjekahurid lasevad piki Vabaduspuiesteed. Poole tunni pärast hakkame minema.“

Just sel momendil otsekui kiusteks läheb ees lahti tulistamine äärmise hooga. Adjutant on hüpanud telefoni juure. „11. kompaniile tungitakse kallale!“ teatab ta kuuletoru käes. „Palutakse abi.“ Kiiresti tehakse vastavad korral-dused. Seal lõpeb tulistamine niisama äkki nagu ta oli alanud. Järgnev põnev ootus, siis tuleb teatis. „Meid rünnati umbes 500-600-mehelise jõugu poolt; eestlaste valvetõke piirati ümber ja hävitati; lõime rünnaku tagasi. Kaotused – neli surnut ja viis haavatut.“

Seal ilmuvad üksikud eestlased. Neilt kuuleme, et vähimalt osa eestlasi on end päästa suutnud ründajaist läbi murdes ja üle jõe ujudes. Sõbrad toovad ka ühe eestlase laiba, keda kuul on tabanud jõe ületamisel. Puudu on veel 9 meest. „Jälle üheksa, nagu eilegi!“ lausub adjutant raskelt.

Tuuakse ka vange. Neilt kuuleme, et tegu oli umbes 600-mehelise mere-brigaadi osaga, mis Narva maantee rajoonis segilööduna otsib kohta, kus Tallinna ümbritsevast raudsest rõngast välja pääseda.

Rügemendist tuleb käsk alustada liikumist Nõmme suunas. Kiiresti maetakse langenud jõekaldale põlispuude alla. Lihtne puurist ja teraskiiver tähistavad nende viimast puhkepaika. Pikas kolonnis liigub pataljon haudadest mööda, tummalt tervitavad ohvitserid.

Saabub virgats eestlaste 1. kompaniist. Kompanii ülem teatab, et varasest hommikutunnist alates on tulnud neil vaenlase suuremate ja väiksemate jõukude rünnakuid pidevalt tagasi lüüa. Kaotusi õnneks ei ole...

Olukord on raske. Tallinn on kolmest küljest kindlasti sakslaste käes, ainult Nõmme moodustab selle lahtise ukse, kust kaudu vaenlane Tallinnast välja surutakse. Seepärast peame arvestama veel kuni Nõmmeni vaenlase suuremate üksustega kontakti sattumisega. Oleme saanud 21 vangi kaheteistkümnest eri väeosast. Tallinna kaitsejõud on lagunenud, meie ees ei seisa enam organiseeritud jõud, vaid oma elu pärast hirmul võitlevad pimedad massid...

Liikumine areneb kiiresti, läbi metsast..., läbi „võitmatuist tankitõkkeist“ ja kindlustusliinist, kus punker seisab punkri kõrval...

Teel jõuavad meile järele veel mõned eestlased kadunuks peetud valvetõkkest, nii et puudub vaid veel kolm vabatahtlikku.

425

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Ämari küla juures tuleb meile vastu rügemendi rattureskadron Nõmme poolt. Ka Nõmme on kindlasti sakslaste käes... Mootorrattur toob teate, et ratturid on sattunud suuremale venelaste salgale ja ajavad neid mööda metsa taga...

Keerame paremale, Pääsküla aedlinna poole. Veel kolm kilomeetrit, siis oleme Pääskülas... Juba paistavad kaugelt esimesed majad. Vastu tulevad üksikud tsiviilisikud. Mind kutsutakse ette, et neid üle kuulata. Ka nende teadete järgi on tee vaba. Tõlgin vastused luurepatrulli ülemale, noorele saksa leitnandile, kes mulle õlale patsutab ja ütleb: „Tore, täna õhtul joome Nõmmel Tallinna terviseks!“

Seal – jälle on ees põrgu lahti. Jälle kuulipildujate ja püsside ragin, käsigranaatide lühikesed prahvatused. Iseenesest on järgnev rühm metsa serval ahelikus. Sidemees teatab: „Patrull lasti metsa sisse ja siis avati talle tuli korraga igast küljest. Lõime endid tagantpoolt välja ja peame metsaserva oma käes; leitnant langenud või haavatud,“ on ta teade. Kiiresti visatakse toetusrühm üle lagendiku. Ees kõik vaikne, kostavad vaid üksikud lasud. Avame ägeda tule ja ründame. Vastu ei lasta. Jõuame kohale, kust patrull tagasi pöördus. Ei ühtki elusat vaenlast. Leiame samas viieteistkümne saksa sõduri, nende hulgas ka leitnandi elutud kehad, mõned neist on kohe surma saanud, enamik aga haavatutena surmatud püstolilaskudega pähe... Ettesaa-detud piilkond leiab võsas umbes kolmekümne venelase laiba ja mõned haa-vatud. Käsi üles tõstes paluvad nad, et neid ellu jäetaks. Äsjase veretöö pilt silme ees, on seekord raske seda palvet täita. Nende seletustest selgub, et tegu on jällegi ühe laialipaisatud jõuguga paari politruki juhtimisel. Arvestades asjaoluga, et õhtune ämarik vähendab nähtavust, ja et vangide seletusel võsa on täis venelasi, otsustab pataljoni ülem oodata hommikuni. Tõmbume veid tagasi venelaste poolt ehitatud kaevikuisse ja moodustame ööseks „siili“ – rõngaskaitse...

Öö on selge ja jahe. Kaugel meie seljataga Pääsküla rabas kostab üksikuid laske, ees on kõik vaikne... Nii jõuab 29. augusti hommik selgena ja säravana. Ükshaaval hakkab metsast tilkuma venelasi, käed ülal... Möödume õhtusest lahingukohast, kus 15 vaikset kogu puhkab telgiriiete all. On otsustatud neid Nõmmele matta. Jätkub vangide juurdevool, kes enamikus ise tulevad ülestõstetud kätega võsast teele. Mitmel korral tuleb aga kuulipilduja asetada positsioonile, et paari valanguga neile aru pähe panna. Üks politrukke laseb eesti vabatahtlikule paari sammu pealt püstolist kõhtu, tabab

426

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

aga õnneks padrunitaskut, kus padrunid plahvatavad, aga kuuli kõrvale, käevarrest läbi juhivad. Vaenlane heidab ise süüdatud käsigranaadile ja laseb end õhku.

Paremale jäävad Pääsküla majad. Ees kerkib Mustamäe massiiv...

Ees üle Kopli lahe on Tallinn. Igamees rüseleb binokli järele. Arsenal puru, Balti puuvillavabrikust varemed, aga linna panoraam on endine. Suur rõõm nöörib rinda ja muudab silmad uduseks. Korralame ridu ja marsime määratud laagrikohale Linda tänava ääres. Kõigil majadel eesti rahvuslipud, inimesed lehvitavad ja hüüavad meile tervitusi. Nende üllatus on suur, kui vastame neile eesti keeles. Üks naine jagab õunu, teine marju. Siis pakutakse juua. On üldine pidu...

Asume laagrisse põlismändide alla. Peagi jõuavad siia auravad väliköögid, ja kahepäevase vaheaja järele saame jälle sooja toitu. Pärale jõuavad ka kadunud pojad – 1. kompanii ja koos nendega valvetõkkes kadunuks jäänud meestest veel kaks. Viimane kadunu leitakse alles nädal hiljem, haav jalas ja pea tundmatuseni purustatud püssipära hoopidest.

Nõmme rahva rõõm on suur ja südamlik. Terve pärastlõuna oleme piiratud rahvahulgast. Paljud toovad toiduaineid. Poisid lasevad endale neid head maitsta. Kahjuks leidub aga ka elanikke, kes vene vange tahavad kostitada saia ja sealihaga. Manitsen neid, kirjeldades eelmise õhtu sündmusi, ent asjata. Sakslased vaatavad naisi kurjalt. Siis saan resoluutseks. Lasen neilt toiduained ära võtta ja nad püssimeeste vahel ära viia.

Saan loa minna mõneks tunniks linna. Istun mootorrattale ja tuulekiirusel läheb sõit läbi pidurüüs olevate tuttavate tänavate...

Järgmisel päeval koguneme kurvale toimingule. Õhtul on toodud eelmise päeva langenud kohale, öö jooksul on kaevatud haud ja paigutatud sinna 15 sakslast ja üks eestlane viimsele rahule. Lahked käed on ehtinud pika hauakünka üleni lilledega. Ristidki, mil asetsevad kiivrid, on kaunistatud ühtlaste vanikutega. Viimseks auavalduseks on rivistatud rühm sakslasi ja rühm eestlasi teraskiivrites. Teenistusest vabad mehed rivinevad, saksa ja eesti ohvitserid astuvad haua juurde. Rohke hulk Nõmme elanikke jälgib toim-ingut. Ilmub hauptmann adjutandiga, mõlemad teraskiivreis. Lühikeselt ja nagu raiutult langevad sõnad, mida komandör oma meestele hauda kaasa annab. „Meie ei ole kogunenud, et leinata, vaid tänada ja austada mehi, kes on andnud selle, mida isamaa meilt kõiglt võib nõuda!“ Ja eestlastele: “Teie olete kannud raskeid kaotusi, kuid teie võite olla uhked, sest te olete

427

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

võidelnud oma maa vabaduse eest!“ Piilun vargsi mehi, kõigi nägudel on uhke tõsidus. Siis kõlab käsklus: „Langenuile auavalduseks valvel!“ Saksa rühm võtab püssid tervitusvõttesse, käed lendavad kiivrite juurde. Viivuke tardunud vaikust ja lihtne kuid mõjukas toiming on läbi...

Pärast Tallinna vabastamist rakendati pataljoni üksusi rinde taha jäänud punaväe riismete hävitamiseks metsade puhastamisel. Võeti vange. Hirvelaanlaste kätte langes vangi ka Tallinna punane komandant. Samuti täitis pataljon rannakaitse ja -valve ülesandeid. (296; 591, lk 15).

Pataljoni sideohvitser jätkab: Ohvitserid kogunevad nõupidamisele. On tulnud käsk viibimata teele asuda. Siht Saue-Keila, aga me teame, et kaugel ootab Saaremaa...

Moodustub määratu pikk marsikolonn, mis liigub Pärnu maanteed pidi lin-nast välja. Jälle lehvitavad elanikud. Sakslased alustavad laulu. Ka eestlased. Mehiselt mürtsub taktsamm asfaltteel ja veel kaugelt toob tuul üksikuid lau-lusõnu. Kuulatan ja kuulen: „... siin vabana tahan elada ja vabana ka surra“. Vahetan kiivri mütsiga, istun mootorrattale ja sõidan kolonnile järele.

Major Hans Hirvelaane pataljon likvideeriti ametlikult juba 10. septembril Nõval. Sellal kuulus pataljoni umbes 300 meest (296). Teistel andmetel väeosa likvideeriti 14. septembril 1941, välja arvatud 1. kompanii, mis jäi Saksa rügemendi koosseisu (730, l 8). Pataljoni adjutandi leitnant Voldemar Aasoja koostatud likvideeritava üksuse nimekirjas oli 183 nime, neist 20 ohvitseri. (310, art 124).

Teadaolevalt oli sellal pataljonis (kodu-uurija Leo Rehemaa andmetel) Harjumaa mehi (310, art 124): Juuru vallast – Rudolf Eensalu, Ilmar Kuuselaas, Johannes Kõrtsing ja Johannes Raadik, Järvakandi vallast – Bernhard Heintalu ja Udo Salm, Kehtna vallast (Keavast) – Andrei Mitt, Paul Mäeots ja Artemi Põldmaa, Kohila vallast – Elmar Kuutok, Kuimetsa vallast – Erich Kaljula, Kristjan Käbi, Harald Käsper, Oskar Palm ja Oskar Palu, Rapla vallast – Harald Jõulu, Aggio Kildema, Otto Koldits, Helmut Laurimaa, Heino Lehtsaar, Hugo Lillemaa, Arvo Loonela, Feliks Meresmaa, Rudolf Oljum, Ilmar Rõõmus, Arnold Vaikmaa, Bruno Väljamats ja Tõnis Õis.

Saksa 217. diviisi 1. rügemendi III pataljoni juurde jäänud vabatahtlikest formeeriti 14. septembril uus üksus – 1. Eesti Vabatahtlike Kompanii (EEVK), kompül kapten Johannes Kant (576, lk 16; 610, lk 549; 648, lk 18). Väeosas oli ka uusi mehi: Harjumaalt Hageri vallast – Oskar Saarelaht, Juuru vallast – Endel Miilen, Kehtna vallast Artemi Jaakson, Robert Miil ja Karl Sulakatko, Kohila

428

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

vallast – Juhan Kasemaa, Kuimetsa vallast – Jakob Aus, Jüri Hansen ja Julius Merihein ning Rapla vallast – Endel Kaupmees. (310, art 125).

Kompanii likvideeriti 27. oktoobril 1941 Lihulas. Sellal oli kompanii nime-kirjas 80 võitlejat. Lihulast mindi laiali, igaüks esialgu koju... (310, art 126).

23. augustil 1942 toimus Raplas Major Hirvelaane pataljoni võitlejate kok-kutulek, kus pühitseti ühtlasi ka Rapla vabastamise päeva (272).

Erna grupp – Osasto Erna (Unternehmung Erna)

Umbes 30 meest lahkus 1. augustil pärast Kautla lahinguid Erna salgast ja suundus lõunasse, Türi poole, et seal rindest läbi minna (299). Käsutas eversti (kolonel) Henn-Ants Kurg.

Erna gruppi kuuluvate Soome armee sõjameeste puhul kasutatakse teadaolevaid Soome auastmeid.

Saarnakõrves sakslaste juurde jõudmisel sai seni enamlaste tagalas tegutsenud Erna grupp omale nimeks Erna II (655, lk 91). Ernalase alikersantti Ülo Jõe väitel kandis see grupp Saarnakõrves Erna I nime (596, lk 97).

Sakslastega ühinemisel oli Erna grupi mehi Soome vormis 3 ohvitseri ja 28 sõdurit, neile lisaks 7 ohvitseri ja 20 meest eesti kaitseväe vormis või erariides.

Soomest tulnud meestega liitusid kuni ernalaste ühinemiseni sakslastega 30 Harjumaa meest: Eduard Aruoja, Harald Käärik, August Mölder, Tõnu Salumäe ja Aleksei Tiik Anija valla Kehra alevikust, Ado Aare (Are), Arvo Aastalu, Hugo Kaun, Hugo Kingsepp, Erich Kingsepp, Oskar Klemm, Arnold Kärner, Andrei Lemberg, Edgar Lindemann, Alfred Mätlik, Johannes Noode ja Lembit Talbak Kõue vallast, Harald (Haarald) Pajula Peningi vallast, Raimond Hindpere Rapla vallast, Arnold Keba, Herman Kruus, Evald Käärik, Alfred Marnot, Jaak Marnot, Mats Matsi, Alfred Tärne, Jakob Vahtra, Karl Vahtra ja Voldemar Vahtra Ravila vallast ning Jaan Viljamaa Nõmmelt (596, lk 90-92).

Pärast sakslastega ühinemist ja kuni Tallinna alla jõudmiseni liitusid pataljoniga veel 26 harjulast: Alfred Kõlu ja Oskar Sidron (Kehra) Anija vallast, Richard Kullanurm Iru vallast, Edgar Kärner Jõelähtme vallast, Harald Tamm Kuimetsa vallast, Evald Järve (Silmsi külast), Eduard Käbi, Artur Reisel, Johannes Roomet, Lembit Roomet, Alfred Sinivee, Gustav Sommer, Aleksander Suurkask, Erich Vaks, Arnold Valdmaa ja Evald Vides Kõue vallast, Hugo Kiudosk Raplast, Harald Allak (Vooselt), Rein

429

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kull, Erich Roomet, August Sõer, Lembit Tõldsepp Ravila vallast, Arnold Purre, Leonid Saar ja Friedrich Truuman Nõmmelt (596, lk 110-116).

Erna II peatus mitu päeva Saarnakõrve talus. Paremalt Tartu maanteed mööda ei pääsenud rinne edasi, sest vaenlane oli end Ardu küla rajoonis tugevasti kindlustanud. Ühel luurekäigul umbes kolm kilomeetrit põhja suu-nas, avastati Nõmmeri metsavahi talu ümbruses, et umbes kaks roodu vene-lasi oli asunud kaevama Ardu küla külgkaitseks kaevukuid. Luuresalk tõmbus tagasi. Õhtul avasid sakslased Nõmmeri metsavahi talu juures asuva vastase tugipunkti pihta hävitava suurtükitule.

10. augusti hommikul liikusid ernalsed edasi Kukepala külla, kus asuti kaitsele. 13. augustil liitus Kukepalas pataljoniga n-leitnant Jaak Marnot (655,

lk 93-94).

Kui saksa väed alustasid kiillööki Tapa suunas, andis eversti Henn-Ants Kurg samal hommikul käsu luutnantti (leitnant) Helmar-Andreas Lossmanile valida välja 15 meest ja vallutada venelaste tagalas, saksa sõjaväeosade löögisuunast kõrvale jäänud Loksa alev. Käsu täitmiseks asuti Ardu küla poole teele, mis oli venelaste suuremaid vastupanupunkte. Ardu külas suitsesid siin-seal ahervared, hoonete rusude vahel lebasid hobuste laibad. Ardu külast liiguti 311. jalaväergemendi staapi ja sealt sõideti autoga Loksa vallutamise lähtekohta. Sõideti Kadrina kaudu Narva maantee poole. Teel ründas ernalaste üksikut sõidukit vene lennuk ja heitsid mõned pommid, mis lõhkesid 50-100 m teest eemal. Kadrinast 8-9 km põhja poole sõites jõuti õhtu eel Vatkule. Videvikus hakkas tibama vihma. Vaevalt said mehed magama jääda, kui Vatkule sõitsid Oberleitnant Reinhardt (Erna grupi juures tegutse-nud Saksa sideohvitser Oberleutnant Kurt Reinhardt – H.L.) ja Sonderführer Schwarze (Saksa sideohvitser Erna grupi ja Saksa 18. armee luureosakonna vahel Sonderführer Werner Schwartze – H.L.) kahel maastikuautol kolme ernalasega. Oberleitnant Kurt Reinhard andis käsu olla rännakuvalmis ja peagi asuti soojadest talutubadest sajusesse külma öhe. Meeskond puges auto katte alla, luutnantti Helmar-Andreas Lossman istus juhi kõrvale. Sonderführer Schwarze oma maastikuautoga võttis teekonna juhtimise ja julgestamise oma peale. Tema järel sõitis ernalaste auto. Vihm tihenes. Sõi-deti tuledeta läbi pimeda uduloori. Kell 02.00 sõideti üle Valgejõe ja pöörduti põhja poole Vihasoole viivale kitsale metsateele. Tee kulges ei-kellegi-maa-alalt lähedalt ja paralleelselt Valgejõele, kus teisel pool jõge asus venelaste

430

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

positsioon. 11. augusti ööpimeduses kell 03.00 jõuti Vihasoo külla. (596, lk 47-

48; 655, lk 91- 92).

Luutnantti Helmar-Andreas Lossman meenutab (655, lk 93): Kohe saime kontakti kohalike meestega, kes juhtisid meid Vihasoo metsavendade juhi vand. adv. A. Terrase (vandeadvokaat Artur Terras – H.L.) peatuskohta, kes oli äsja ühes abikaasaga metsast siia tallu asunud.

Valge saabimisega tegime kohalikelt elanikelt saadud andmete põhjal ja koostööl Vihasoo külast lõuna pool asuvas metsatukas haarangu, kus varjas end 15-meheline venelaste rühm ühe ohvitseri ja politruki juhtimisel. Vaenlane kaotas ühe surnuna ja ühe haavatuna ning põgenes Loksa suunas.

Pärast lõunat alustasime ahelikus liikumist läbi soo Loksa alevi poole. Teel võtsime vangi kaks vene sõdurit ja kiirustasime sammu, sest saadud andmeil tegid venelased ettevalmistusi Loksalt lahkumiseks. Sissemarsil Loksa ale-visse võttis meid vastu vaikus ja tühjus... Läbides alevi korraldasin lähema ümbruse luuret ning asetasin valveposti Loksalt Harale kulgevale teele. Saatsin luure Viinistu ja Suurepea külade suunas.

Loksa sadamas suitses küljelivajunud vene sõjalaev ning eemal ujusid vene kiirpaadi rusud. Poolpõlenud madruste ja ohvitseride laibad loksusid lainte taktis vastu kaid ning õõtsusid kalda ääres. Kai ääres seisis meie reisiaurik „Kalevipoeg“. „Kalevipoja“ tüürimehelt kuulsin: Vene kergeristleja „Maksim Gorki“ ja üks kiirmootorpaat seisnud kai ääres „Kalevipoja“ läheduses, kui äkki saksa lennuk neist madalalt üle lennanud. Kisa ja käraga vabastatud kai küljest otsad ning antud sõjalaevale tagasikäik. “Kalevipojast“ veidi eemal lahel olles pöördunud lennuk uuesti tagasi ja tulistanud pardarel-vadest üle vene sõjalaeva deki. Paanika olnud laeval suur. Kolmanda tiiru ajal heitnud lennuk kaks pommi. Üks langenud dekile kahe korstna vahele ja teine vööri. Sellele järgnenud plahvatus olnud kohutav ning varsti olnud kogu laev leekides. Rüseldes, kisades ja karjudes viskunud madrused ja ohvitserid põlevate riietega merde. Varsti süttinud ka laevast merde voolanud õli ning kogu laeva ümbrus olnud kui lõõmav tulemeri. Veidi aja pärast tulnud metsa tagant nähtavale ka soome lennuk ning heitnud kaks pommi kiirmootor-paadile. Üks tabanud paati keskelt, teine kukkunud paadi poordi.

Luutnantti Helmar-Andreas Lossman jätkab (655, lk 93): Sadamast ale-visse tagasi minnes oli see juba märksa elavnenud. Inimesed olid oma pei-dupaikadest välja tulnud, nende näod särasid rõõmust ja naerust. Naised jooksid ringi, et sõdureile süüa valmistada, kuna mehed asusid minu korral-

431

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

dusel Omakaitset organiseerima. Oberleutnant Kurt Reinhardt määras Viinistu Omakaitse organiseerijaks ja veel venelaste valduses oleva Mohni saare vallutajaks Erna mehe Jakob Kaini, kes endise kohaliku elanikuna tundis hästi inimesi ja ümbrust. Sõjasaagiks saadi Loksa vallutamisel NKVD väeosa lipp.

Jakob Kain (06.08.1900) oli pärit Loksa valla Viinistu külast Pärispea poolsaare kirderannikult. Ta elas koos naise ja poegadega (pojad Eino Kain (05.08.1924) ja Nils Kain (1925) Tallinnas. Tema pere oli tulnud Soome Talvesõja ajal. Jakob Kaini sõnul otsustas perekond ühel häälel minna ennast vabatahtlikeks kirja panema, naine lotaks, noorim poeg, kes alles 13-aastane, käskjalaks ja meie vanemad kolmekesi löömameesteks. Eversti Henn-Ants Kurg oli nõus mind 17-aastase vanema pojaga kohe vastu võtma. Keskmist poega, kes oli alles 16-aastane, ei tahetud vastu võtta, kuid minu nõusolekul registreeriti temagi vabatahtlikuks grupi noorimana. Naine ja noorim poeg aga praagiti välja põhjusel, et neid ei saa kasutada. (596, lk 10, 44-45, 50).

Pärast Mohni vallutamist olid Viinistu Omakaitse mehed suuresti abiks ka Prangli ja teiste ümbruskonna saarte vallutamisel. Hiljem organiseeris Jakob Kain Muhu ja Saaremaa vallutusoperatsiooniks 63 mootorpaati koos paadi-juhtidega. (610, lk 550; 655, lk 93). Kinnitatakse (10): Pärast valla vabastamist (Kõnnu vald – H.L.) Saksa vägede poolt olid Kõnnu mehed ühed esimesed, kes läksid vägedega kaasa nii Tallinna kui ka saari vabastama. Saare- ja Hiiumaa vabastamise operatsioonidest võtsid osa paljud paadid Kõnnu ran-dadelt.

Luutnantti Helmar-Andreas Lossman (655, lk 93-94): 16. augustil lõuna paiku lahkuti Loksa alevist ja samal õhtul jõudsime oma pataljoni juurde, mis 15. augustiks oli Kukepalast Katsina külla edasi liikunud.

Pataljon mehitas Katsina küla. Venelaste kindlustatud tugipunktid asusid Katsinast paar-kolm kilomeetri edelas Eest-Paunastes ja läänes Kõue külas, samuti vaid poolteise kilomeetri kaugusel loodes Ravas. Rava tugipunk oli kõrgendikul, vanas tuuleveskis. 17. ja 18. augustil peeti vastasega mitu tule-vahetust.

Rinne oli siin korraks peatunud. Katsina külas oli ernalaste 1. kompanii (kompül leitnant Jaan Kalliver) ja 2. kompanii (kompül kapten Arnold Purre)

432

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

ning kuulipildujakomando (komandoülem n-leitnant Jaak Marnot), kokku 141 meest (655, lk 94).

17. augusti õhtuämaruses võeti Katsinast ette luurekäik Kõue mõisa kanti. Vaenlase ägedas tules tõmbuti tagasi. Sama kordus 18. augustil. Samal ajal liikusid saksa üksused üle Rava-Triigi tee ja möödusid Kõue mõisast.

Katsina külas märkas major Ottomar-Raimond Hindpere põllumehe pilk, et Peetri talu rukis on hakanud pudenema. Kuna taluperet kodumail ei olnud, andis ta külale käsu päästa vili: Peetri talu rukis tuleb 20. augustil kogu küla kaasabil maha lõigata ja kokku panna. Talgud pidid algama kell 5 hommikul. (655, lk 94).

19. augustil (ees oli 20. augusti suur pealetung) saatis eversti Henn-Ants Kurg hommikul kell 4 1. komanii leitnant Pagi (luutnantti Helmut Pagi – H.L.) rühma luurele Rava külla. Luurerühm hävitas Silmsi poolt tulnud venelaste 5-mehelise patrulli.

Pimeduse kattevarjus alustas pataljon edasiliikumist Tallinna suunas, Rava ja Ojasoo vahelt üle Ravila, Kose, Anepalu, Tuhala, Nabala, Veneküla, Kurna, Raudalu kuni Tallinna lähistele välja (655, lk 94).

Erna pataljon oli kiiluna vaenlase rindesse tunginud. Eversti Henn-Ants Kurg andis käsu vallutada Ravila mõis. Pataljoni kaks kompaniid tungisid õhtul juba Ravila mõisa, kui ernalasi ründas äkki kaks vaenlase tanketti. Kuna puudusid tankitõrjerelvad, tuli tõmbuda mõisast välja Vardja ja Ravila mõisa vahelisele lagendikule. Üks saksa tanktõrjeüksus haaras Ravila mõisat vasakul ning võttis tanketid oma kahuritulle. Ilm oli kottpime, ainult siin-seal põlesid mõned hooned ja viljarõugud. (655, lk 95).

19. augustil langesid luureülesande täitmisel Varbolas stm Ralf Krivain (1922), ümbermaetud EELK Juuru koguduse kalmistule (601, lk 123; 619, lk 44;

633, lk 7; 737) ja Omakaitse Harju maleva sideülem Theodor (Teodor) Agur (06.08.1910) (601, lk 44; 619, lk 44; 737). (596, lk 100; 610, lk 552).

21. augustil sattus Võlle-Viskla suunas väljasaadetud luurepatrull lagedal põllul vaenlase ränga kuulipildujatule alla ja kaotas neli meest. Sakslased sundisid oma tugipunktist venelaste tule vaikima ning patrull sai tõmbuda tagasi. Mehed olid lagendikul liikunud kobaras ning jätnud paarist majast möödudes need läbi otsimata. Pataljonile järele jõudnud, kandis luutnantti Helmar-Andreas Lossman Kose alevikus eversti Henn-Ants Kurele ette olukorra ning teatas, et lahinguväljal Ravila mõisa lähistel (Kose Uuemõisas)

433

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

langesid neli meest. Vana sõdur langetas pea ja ütles vaikselt ohates „jah“. (655, lk 96). 21. augustil langesid rms Paul Antau (601, lk 49; 619, lk 45), stm (sotamies – rms) Eduard Blauhut (17.01.1919) (601, lk 55; 633, lk 5; 737), kprl Harald Nurmsoo (601, lk 192; 737) ja stm Elmar Sepp (16.10.1918) (601, lk

257; 633, lk 11; 737). (596, lk 101).

Kose Uuemõisas võttis pataljon vastu Tartust toodud täienduse. Uuemõisa härrstemaja saalis oli rivis 98 täiendusmeest. Oli mehi mitmest vanusest, enamuses siiski noored. Ka meeste riietus oli ebaühtlane: enamik uustulnukaid oli erariites, paljud kandsid kaitseliidu ja ka kaitseväe vormiriietust. Kaunike hulk oli ohvitsere, nende hulgas ka advokaat lipnik Maks Päss. Ta oli olnud kahes sõjas ja mõlemas sõjas jalast haavata saanud, nüüd pakkus ennast komandasse sõtta. Tal oli peas H. Treffneri gümnaasiumi vormimüts (pataljoni vastuvõtukomisjonis oli ta selle saanud verinoorelt treffneristilt, kellele ta oli andnud oma peakatte, et sel moel näida vanemana ja pataljoni pääseda: vastu võeti pataljoni mõlemad). Kompülid asusid täiendut rühmadesse jaotama. Nüüd koosnes pataljon kolmes rivikompaniist, ühest raskekuulipilduja- ja ühes miinipildujakomandost ning majanduskomandost. (655, lk 96-97).

Erna II pataljoni juhtkond oli 23. augustil: patül eversti Henn-Ants Kurg, patüli abi major Ottomar-Raimond Hindpere, 1. kompanii kompül leitnant Jaan Kalliver, siis leitnant Jüri Ungvere VR II/3, 2. kompanii kompül kapten Arnold Purre, siis n-leitnant Hugo Nõmm, 3. kompanii kompül leitnant Helmar-Andreas Lossman, raskekuulipildujakomando ülem n-leitnant Jaak Marnot (655, lk 97).

23. augustil keskpäeval jõudis pataljon Vanaasemele ja lõikas läbi Tartu maanteelt Raasikule viiva tee. Öösel pimedas liiguti lühipeatustega edasi Nabala-Ülemiste järve lõunatipu suunas. Sakslased tungisid Tallinna peale mööda Tartu ja Raudalu maanteid. (610, lk 552).

Pärtlipäeval, 24. augustil langes Nabalas Alliku talu juures 1. kompanii kompül leitnant Jaan Kalliver (11.01.1908) (601, lk 94; 619, lk 46; 655, lk 98;

737). Samuti langes sel päeval Hjalmar Valdus (18.04.1919) (601, lk 305; 619,

lk 46; 737) (maetud Maarjamäe kangelaskalmitule) ja 26. augustil Kaljo (Kalju) Ustav (13.04.1922) (601, lk 298; 619, lk 46) (maetud Tartus Maarja kalmistule), haavata said 4 meest. (610, lk 552).

25. augusti varahommikul alustas pataljon edasitungi üle Kirjasilla-Tüistre-Rebase, et haarata vastase tugipunkti Annukse talu juures selja tagant. Vas-

434

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

tane jättis tugipunkti maha ja pages Tallinna poole. Kell 4.30 päeval vallutati Kurna mõis. Kurna mõisas said 25. augustil surma kprl Richard Mossin (Mosin) (601, lk 177; 619, lk 46; 737), kprl Feliks Lipp (601, lk 156; 619, lk 46) (nad maeti Kurna mõisas), raskelt said haavata rms Evald Ojasoo ja stm Oskar Orgmets Harjumaalt Kõnnu vallast. Evald Ojasoo suri 22. septembril (601, lk 196; 619, lk 51), stm Oskar Orgmets 4. septembril (601, lk 199; 619, lk

49; 737) (maetud Tallinna Maarjamäe kangelaskalmistule). (610, lk 553-554).

26. augustil vallutati üllatusrünnakuga vaenlase kindlustatud positsioon. Selgus, et vaenlase langenute seas oli palju miilitsavormis laipu. Samal päeval kell 15.00 jõuti Ülemiste järve lähistele, kust oli näha mööda järve äärt põgenevaid punaväelasi. Nende takistamiseks seati üles kuulipilduja. Et teed taandumiseks lahti hoida, saatsid venelased ette ühe tanketi, mis aga varsti põlema lasti. Oodates pimeda tulekut edasiliikumiseks, avasid venelased tulerulli. Enne selle jõudmist eestlaste positsioonle, tungiti läbi mürsuplah-vatuste venelastele kallale. Salkkond venelasi seisis võsa vahel ülestõstetud kätega. Kui raskekuuli-pildujakomando ülem n-leitnant Jaak Marnot läks mõne mehega nende poole, haaras üks punaväelane mahavisatud vintpüssi ja tulistas komandoülemat. Lask tabas meest otse südamesse. (591, lk 21;

601, lk 168; 610, lk 555; 737). 26. augustil langesid Mõigul veel n-seers Jaak Aardla (601, lk 41; 619, lk 46) ja 28. augustil rms Johannes Aaviku (601, lk 42;

619, lk 47; 737).

Nooremleitnant Jaak Marnot (03.07.1907-26.08.1941) langes Kose-Võllel Mõigu lahingus. Ta oli Harmi algkooli juhataja. Jaak Marnot maeti ümber Maarjamäe kangelaskalmistule. (737).

Viimastes võitlustes sai 26. augustil jalast kergelt haavata eversti Henn-Ants Kurg Ülemiste järve ääres Tallinna all ja uueks pataljoniülemaks määrati major Ottomar-Raimond Hindpere (656, lk 138).

27. augusti öölahingus langes Pääsküla lähistel Alliku küla juures rms Ilmar Gross (601, lk 63; 619, lk 47; 633, lk 5; 737), maetud Maarjamäe kangelaskalmitule. Haavata sai kuus meest.

Pärast Tallinna vabastamist 28. augustil reorganiseeriti pataljon uuesti. Osa senistest võitlejatest lahkus lepingute alusel, kuid Tallinnas lisandus vabatahtlikuna veel 111 meest... Kolonel Kure eemalejäämine ei olnud tingi-tud mitte sellest, et ta oli haavata saanud, vaid ta lahkus ise oma kohalt, sest ei leidnud Oberleutnant Reinhardiga ühist keelt. Kinnitatakse, et kolonel

435

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Henn-Ants Kurg lahkus oma kohalt öeldes: Preisi junkru kannupoisiks mina ei ole! Sellised vastuolud eestlastest ohvitseride ja sakslaste vahel ei olnud haruldased... (583, lk 341; 681, lk 22).

Eversti (SS-Standartenführer) Henn-Ants Kurg (17.10.1898) II kl ja I kl Raudrist, sai põrutada miiniplahvatuses, suri sapikivioperatsiooni järele 28. detsembril 1943 (448; 449).

Tallinnas lahkus pataljonist umbes 80 meest. Kuna Erna pataljon valmis-tus saarte vallutamise operatsioonideks, siis anti pataljoni täienduse vastu-võtmisel eesõigus saartelt pärinevatele meestele. Vabatahtlikke ilmus rohkesti ja vastu võeti umbes 115 meest. Moodustati kolme kompanii asemel kaks ning suurendati raskekuulipilduja- ja miinipildujakomandosid. (656, lk 138).

Reorganiseerimisel tulid Tallinnas Erna II koosseisu veel 11 harjulast: Kalju Trell Jõelähtme vallast, Joann Sepp Kuimetsa vallast, Arkadi Georgenson, Felix Hani, Edvin Järveots, Elvo Kilgas, Artur Kokamägi, Heino Kruusalu, Hjalmar Laur, Ülo Neps ja Arvid Vihman Nõmmelt (596, lk

129-132).

Septembris ja oktoobris jätkusid võitlused Lääne-Eesti saartel.

Erna II pataljon osales Vormsi, Muhu ja Saaremaa hõivamisel (73; 74; 296;

591, lk 23-24; 596, lk 124; 730, l 4).

9. septembri hommikul päevatõuse ajal tegi pataljoni 1. kompanii dessandi Vormsi saarele (681, lk 222). Kirjutatakse (165): Märkimisväärselt tegutsesid Vormsi vallutamisel ka „Erna“ kompanii mehed. 9. septembril asusid nad Haapsalust koos sakslastega Vormsi vallutamise retkele, mis teostati Soome ja Eesti paatidel. Sakslased maabusid saare kirdeosas, paar kilomeetrit tule-tornist lõuna pool. „Erna“ mehed maabusid lõunaosas Rumpa küla juures ja jõudsid õhtuks Hullo külla... Vormsi hõivati 10. septembril.

11. septembril toimetatsid Saksa ründekaatrid dessandi Muhu randa. 14. septembril ööl maabusid ernalased teise lainena Muhu põhjarannikule ja samal päeval taandusid enamlased Saaremaale. 16. septembril ületati Muhu tamm ning vallutati Orissaare (681, lk 22). Algasid lahingud Saaremaa pärast. (73; 74; 75; 514; 580, lk 184).

18. septembril langes Saaremaal Erna II meestest n-seers Karl Rõigas (10.10.1913). Ta on maetud Kudjape kalmistule. (601, lk 246; 619, lk 51; 737). Samuti langes Saaremaal 26. septembril 1941 Sõrve Lõopõllu-Vintri liinil Erna II pataljoni rühmül n-leitnant Edvard Hurt (30.12.1915) Harjumaalt endisest Kurna vallast (ta on maetud Tiirmetsa-Tehumardi teeristil) (601, lk 72;

436

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

619, lk 51) ning 28. septembril Sõrve säärel korpraali Juhan Vaimand (31.12.1913) (601, lk 303; 619, lk 52; 633, lk 13).

3. oktoobriks oli enamlaste võim Saaremaal murtud. 5. oktoobril alistusid venelased ka Abruka saarel.

Hiiumaa vabastamine enamlastest algas 12. oktoobril meredessandiga üle Soela väina Emmastesse ja 21. oktoobriks oli ka seal punavõim lõppenud. 21. oktoobriks oli saar sakslaste käes. (580, lk 184). Hiiumaal ernalased ei sõdinud.

Pataljon kaotas Eesti vabastamislahingutes surnutena 26 ja haavatutena 36 meest. Eesti-Soome vabatahtlike Erna II salk mälestas ajalehes Linna Teataja 1. oktoobril 1941 Võitluses kodumaa vabastamisel langenud kaasvõitlejaid: Surmakuulutusel oli 19 kaasvõitleja nime: stm Karl Loorand (langes 15. juulil), rms Karl Task (langes 26. juulil), n-leitnant Oleg Marnot (langes 31. juulil), kersantti Jüri Rosin (langes 31. juulil), stm Eduard Tobre (langes 8. augustil), rms Karl Vahtra (langes 10. augustil), stm Eduard Blauhut, rms Paul Anton, stm Elmar Sepp ja rms Harald Nurmsoo (langesid 20. augustil), leitnant Jaan Kalliver ja kprl Hjalmar Valdus (langesid 24. augustil), rms Richard Mossin, rms Felix Villippo ja stm Oskar Orgmets (langesid 25. augustil), n-leitnant Jaak Marnot (langes 27. augustil), rms Johannes Aaviku ja stm Ilmar Gross (langesid 28. augustil) ning rms Karl Rõigas (langes 18. septembril).

Selguseta jääb, kas 10. augustil langenud rms (laskur) Karl Vahtra kuulus major Hans Hilrvelaane või Erna II pataljoni – teda mälestatakse mõlema pataljoni surmakuulutusel (187; 567).

Väeosa likvideeriti Tallinnas novembrikuus (730, l 4).

Ernalane Ülo Jõgi meenutab (596, lk 128-129): 29. Septembril jõudis pataljon Erna II Tallinna. Oli antud korraldus pataljon likvideerida... Pataljoni likvideerimise puhul peeti Kaarli kirikus südamlik jumalateenistus ja kui pataljon marssis sinna rivis laulude saatel, siis lauldes ernalaste meelislaulu „Meil merevood on vabad“, kui jõuti refräänini „Jää vabaks eesti meri...“ siis kolonel Kurg pöördus näoga rivi poole ja hüüdis: mitte „jää vabaks vaid „saa vabaks“. See julge ja trotsiv väljakutse kodumaa teisele okupandile jäi vii-maseks spontaanseks väljendiks sellest vaimust, mis neid mehi oli Soomes koos hoidnud ja mis püsis kõikjal, kus iganes ernalased hiljem koos olid.´

437

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Metsavendade Harju maleva

8. augustil sai Harju Maleva teate, et Saksa üksused on jõudnud Vahastusse. Selle teate peale tuli Maleva ülem kolonel E. Leithammel rabast välja ja asus ühe oma 60-mehelise relvastatus salgaga Tamsi ja Siuge küladesse, kus heisati Eesti lipud. Sinna hakkas rabast kohe koonduma ka relvastamata mehi. Väljasaadetud 13-meheline salk n.-leitnant Türk´i juhtimisel vallutas Habaja mõisa ja asus selle alla kaitsepositsioonile. (587, lk

49-50; 729, l 2).

Kolonel Ernst-Friedrich Leithammel kirjutab (643, lk 46-48): Peagi sain luureandmeid, et saksa luureüksused on rabale lähenenud juba kuni 15 km kaugusele minu asupaigast (Mahtra kanti jõudsid sakslased 8. augustil 1941) (731, l 6). Saatsin kohe kaks käskjalga välja kirjaga esimesele saksa ohvitser-ile, milles ma kirjeldasin oma jõudusid ja avaldasin soovi saksa eelüksustega kontakti võtta. Samal päeval olid käskjalad tagasi. Oli nimelt nii, et lõuna pool Mahtra raba, millises suunas sakslased lähenesid, ei olnud enam venelaste rinnet. Venelased olid juba taandunud põhja poole Mahtra raba idapoolset äärt mööda. Nii siis oli n.ö. rindelt ülekäimine ohutu. Sama päeva õhtul ilmusid käskjalad tagasi kirjaliku vastusega saksa esimeselt rügemendi ülemalt, milles see palus mind tema juurde välja sõita järgmisel päeval, um-bes 40 km lõuna poole, kus asus rügemendi staap. Selles vastuses ta lubas esimesse luureüksuse staapi, mis asus 10 km lõuna pool minu asupaigast, auto vastu saata. Enne minu isiklikku väljasõitu saksa rügemendi ülema juurde asusin oma staabiga rabast välja raba ääres asuvasse Siuge külla, heisates seal Eesti lipu.

Järgmise päeva hommikul ühes ühe käskjalaga asusime teele saksa luurepataljoni ülema, ühe majori juurde, kus mind juba rügemendi ülema auto ootas. Varustades end seal kaardi ja kompassiga, asusin kohe teele. Muide, rabast välja tulles võtsin enda alla kaitseliini – Tamsi, Siuge ja Habaja mõisa. Tamsi ja Siuge positsiooni eel venelasi enam ei olnud, kuna Habaja mõisas käisid lahingud. Sinna paigutasin umbes 15-mehelise salga, kes end veski varemetes kõvasti kindlustas. Läbi rääkides saksa rügemendi ülemaga, kes mind väga sõbralikult ja kamraadlikult vastu võttis, selgus aga, et saksa ober-stile sugugi ei meeldinud, et ma oma väheste metsavendade jõududega asusin positsioonile, umbes 10 km saksa eelliinilt ette nihutatud vaenlase poole. See käivat saksa Wehrmachti au pihta, et partisanid käivad rinde ees, ja nõudis, et ma tõmbaksin enda rinde tagasi kuni saksa eesrindeni. Ühtlasi

438

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

nõudis ta, et võtaksin Tallinna vabastamise operatsioonile sama suuna kui tema rügemendil on. Mõlemad tema tingimused olid minule vastuvõetamatud. Esimene käis minu au pihta. Teatasin, et mina kui partisan olen oma positsiooni sisse võtnud ja ma sealt ka tagasi ei tõmbu ja neid ma ka hoian. Mis puutub aga rünnaku suunasse Tallinna poole, siis olen valinud suuna Kose Risti kaudu, kuna mul on mehed seal koondunud ja mehed tunnevad maastikku ja võivad paremaid luureandmeid muretseda. Nende abil võin ma ka valida paremat ja vähemohtlikku lähenemise teed, kuna teatavasti kõik suuremad teed olid venelaste poolt mineeritud. Minu meeste kaasabil võis aga valida vähemohtlikku teed.

Nii siis lahkusin, olgugi päris sõbralikult, saksa ohvitseri juurest, ilma et oleks koostööd saavutanud. Viisin oma staabi Tamsi külla ja asusin põhja poole Kuimetsa. Jäin ootama järgnevate saksa eelüksuste ilmumist Kuimetsa. See ei lasknudki end kaua oodata. Päev hiljem (9. augustil 1941 – H.L.) ilmus sinna üks luurepataljoni ülem, kapten Kraska, oma pataljoniga, kellega ma kohe kontakti võtsin. Selgus, et tema koosseisu kuulus kapten Talpak omanimelise kompaniiga. Minul tekkis kohe usalduslik vahekord kapten Kraskaga. Asusime ühiselt välja töötama operatsiooniplaane. Mina andsin kohe tema käsutada oma luuresalga andmed ja meil tekkis kõige tihedam koostöö luuretegevuse alal, kuna minu mehed said väga väärtuslikke luureandmeid muretseda, tundes kohalikku maastikku. Paar päeva hiljem saabus Kuimetsa diviisi staap. Loomulikult võtsin kohe kontakti diviisi ülemaga, kellega mul ka koostöö hästi sobis. Diviisi ülem usaldas mind diviisi lõigus tagalaülemaks ülesandega tagala piirkonnas organiseerida kohalikku vallavalitsust ja seda ametisse seada, samuti politseid ametisse seada ning ühtlasi organiseerida Omakaitset diviisi rindelõigus. Samuti andis ta minule volituse korjata löödud punaarmee poolt mahajäetud liiklemisvahendeid ja relvi ja neid kasutada anda minu poolt asutatavale Omakaitsele. Muuseas andis diviisiülem ka minu korraldusse kõik tema alluvate üksuste poolt vahistatud spionaažis kahtlus-tatud isikud, kelle arv oli 40-ne ümber, naised ja lapsed kaasa arvatud, õigusega nende elu ja surma üle kohut mõista.

Esimeseks tööks oli siis muidugi selgitada nende süüd ja jõudsin selgusele, et nad ei olnud süüdi spionaažis ega koostöös punastega.

Ise liikusin järk-järgult diviisi staabiga koos edasi Tallinna suunas. Kuimetsa rinne peatus umbes 10-11 päeva. Nii umbes 25. augustil jõudsin Kose Risti.

439

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Harjumaa Omakaitse materjalides on kirjas (729, l 2-3): Hiljem tegi Saksa 217. diviisi staap kolonel E. Leithammel´ile ülesandeks organiseerida omakaitset kogu diviisi pealetungi piirkonnas, millise tegevusega „Harju Maleva“ järkjärgult kujunes ümber omakaitseks, kusjuures vastavalt Saksa diviisi edasitungimisega tuli kiiresti kohtadel luua omakaitse üksusi (Kuimetsa, Kõo, Ravila, Kuivajõe, Kohila, Juuru ja Tõdva valdades ning lõpuks Nõmme linnas). Need omakaitse üksused jõudsid rindel koos Saksa sõjaväeosadega võideldes (n.-ltn. Türk ja n.-ltn. Niklus oma rühmadega liikusid edasi Saksa eelüksustega kogu aeg lahingukorras kuni Tallinnani) ja neile väärtuslikke luureandmeid hankides, metsi punaarmee jäänustest puhastades ja oma ridasid alatasa täiendades 28. augustil 1941. a. Nõmme linnani.

Kui 10. augustil jõudsid Kuimetsa Saksa 217. diviisi väeosad, sealhulgas Hauptmann Kraska pataljon koos kapten Karl Talpaku vabatahtlike kompaniiga, hargnes kolonel Ernst-Friedrich Leithammeli Harju Maleval sakslastega tihe koostöö vastastikku usalduse alusel, kusjuures omakaitsele antud ülesandeid võeti täitmisele kui ülemuse käske, kuigi otsest alluvust ei olnud. (729, l 3).

Nii jäi maleva ülesandeks tagala kindlustamine, kohaliku omavalitsuse ja Omakaitse organiseerimine, samuti luuretegevus.

Kolonel Ernst-Friedrich Leithammeli metsavendade Harju Malevast võrsunud üksus (umbes 300 meest) võitles koos sakslastega kuni Tallinnani. 28. augustil 1941 olid malevlased Nõmmel. (296; 610, lk 563-564).

Pühapäeval, 5. juulil 1942 peeti Kehra mõisa pargis metsavendade päeva. Harjumaa Omakaitse juht kolonel Ernst-Friedrich Leithammel rõhutas metsavenna mõistet käsitledes (301): Sõna „metsavend“ vihjab oma kõlalt juba vendluse printsiibile: „üks kõigi eest, kõik ühe eest“. Ei tule austada mitte ainult neid mehi, kes astusid relvastatult vastu bolševismile, vaid metsavendade auväärsesse seisusse tuleb lugeda ka kõik need, kes oma sisemise veendumuse kohaselt varjasid endid bolševistliku hävituse eest..., kes uskusid õigluse võitu.

Relvade puudus oli suur. Seepärast ei saanudki kõik metsavennad osa võtta relvastatud üksuste tegevusest. Nende meeste osas oli tähtis veendumus ja motiiv, et nad astusid passiivsesse võitlusse kommunismiga...

Eesti metsad, sood ja rabad päästsid palju väärtuslikke eest mehi, kes esi-mesel võimalusel haarasid relva ja astusid bolševismivastasesse rindesse.

440

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Aeg on uuesti ja ikka uuesti uuendada tõotust valmisolekuks: see elu, mis säilitati Eesti metsades ja Eesti pinnal, on alati valmis end ohverdama uuteks võitlusteks isamaa eest.

Laupäeva õhtul, 26. juulil 1942, kogunesid Juuru metsavennad, nende varustajad ja sidepidajad ümbruskonnast Härküla raba servale, kohale, kuhu sama mehed valisid aasta tagasi endale pelgupaiga ja kaitsepositsiooni. Külalisena viibis kohal Mahtra rabas loodud „Harju Maleva“ metsavendade pealik ja praegune Harjumaa Omakaitse juht kolonel E. Leithammel. Nüüd, aasta möödudes, tulid metsa- ja lahinguvennad jälle kokku. Kõnedega esinesid kol. Leithammel, kpt. Raudi ja Juuru Omakaitse kompanii vanem Mändsoo. Sõbralik koosviibimine ja raba- ning lahingumälestuste arutamine kestis hilisööni. Eriti soojalt tänasid metsavendade juhid ümbruskonna talupidajaid, kes toitsid, varustasid metsavendi ja pidasid tarvilikku sidet välismaailmaga. (702, lk 12-13).

Kapten Karl Talpaku vabatahtlike kompanii

Üks silmapaisvamaid üksusi Eesti vabastamisel enamlastest oli kapten Karl-Eduard Talpaku vabatahtlike kompanii (edaspidi – kapten Karl Talpaku kompanii – H.L.).

Kapten Karl Talpaku omanimelist komaniid on nimetatud vahel ekslikult ka pataljoniks. Nii kirjutatakse (730, l 3): 19. augustil oli kapten Talpak´il formeeritud pataljon, mille koosseisu peale laskurkompaniide kuulus 1 kahesuurtükiline patarei ja 3 tankitõrje kahurit. Kokku oli pataljonis ümmarguselt 300 meest. Pataljon võttis osa lahingutest koos Saksa sõjavägedega Tartust kuni Tallinnani.

Karl-Eduard Talpak (28.02.1905 Rakveres) lõpetas 1926. aastal Eesti Kõrgema Sõjakooli ja teenis n-leitnandina Kuperjanovi pataljonis. 1931. aastal lõpetas ta TÜ kehalise kasvatuse osakonna ja jöötas Valgamaa spordi-nõunikuna ning Narva koolide sõjalise kasvatuse instruktorina (riigikaitse inspektorina Narvas) (1933-1940). Kapten Karl Talpak (1939) läks pärast Eesti okupeerimist Otepääle, kus osales 1941. aasta suvesõjas ja alustas omanimelise vabatahtlike kompaniiga võitlust Eesti vabastamiseks enamlastest. Suvesõjas oli kapten Karl Talpak Tartu linna partisanide pataljoni 4. komanii kompül. Ta tegi kaasa Suvesõja lahingud Tartust Tallinnani. 1941-1943 oli ta Hugo Treffneri Gümnaasiumis inspektor ja kehalise kasvatuse õpetaja. Ta propageeeris kutseealiste noorte põgenemist

441

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Soome, lootes, et Soomes luuakse väeosa, millest saaks edaspidi Eesti relvajõudude tuumik. 1942. aastal vahistasid sakslased Karl Talpaku, kuid vabastasid süütõendite puudumisel. Ta põgenes 8. aprillil 1943 Soome, osales Soome 200. Jalaväe-rügemendi (JR 200) loomisel ning ohvitseride ja allohvitseride väljaõppe korraldamisel. Karl Talpak naases 1944. aasta augustis salaja Eestisse, oli Eesti Vabariigi Rahvuskomitee sõjaline nõustaja ning osales Otto Tiefi valitsuse kaitsmisel. Ta põgenes 1944. aastsal Rootsi, kus tegutses isamaalistes organisatsioonides. Kapten Karl Talpak suri 12.03.1991 Sockholmis. Tema põrm maeti 30.08.1991 ümber Tallinna Metsakalmistule. (605, lk 214-215; 668, lk 116-117).

Kapten Karl Talpaku kompanii alustas oma sõjateed Põhja-Eesti vabastamisel enamlastest Järvamaal. Nii saadeti pärast Tartu lahinguid Otepää kompanii koos 30-mehelise tartlaste rühmaga kapten Karl Talpaku juhtimisel Rakke piirkonda. Komapnii osales seal punaväe rühmituste likvideerimisel, kes olid Paide kandist tunginud läbi metsade ja soode Jõgeva suunas ja ohustasid saksa rindetagalat. 8.-10. augustil korraldas Otepää kompanii haaranguid Rakke ümbruses koos 6. augustil Rakkesse jõudnud Petseri Omakaitse 38-mehelise Eesti kaitseväe ajateenijate rühmaga. Samuti oldi abiks Rakke Omakaitse moodustamisel. (610, lk 560).

Kapten Karl Talpakul kujunes rindetagala kindlustamisel tihe koostöö saksa tankiküttide paraljoniga (patül Hauptmann Kraska). Kui saksa pataljon asus rindele, tegi pataljoniülem Karl Talpakule ettepaneku tulla tema tankiküttidega kaasa ja võidelda oma kompaniiga Tallinna vabastamiseni enamlastest. Samas kinnitas 217. diviisi ülem Paides (divül kindralleitnant Richard Baltzer), et kompanii suuruseks võib olla vaid 120 meest. (612, lk 391;

676, lk 31).

10. augustil moodustaski kapten Karl Talpak Rakkes omanimelise vabatahtlike kompanii (Eesti vabatahtlikkude kapten Talpaku kompanii), kuhu kuulusid mehed Otepäält ja selle ümbrusest, samuti Petseri ja Tartu vabatahtlike rühm. Vabatahtlikud kandsid Otepää sõjaväeladudest saadud eesti kaitseväe vormiriietust. Vastloodud kompanii sõidutati saksa sõjaväeautodel 10. augusti õhtul Väätsale (851, lk 31) ja 11. augusti vara-hommikul paigutati rindele Kuimetsa rajoonis. Nii üksikult kui ka salguti ilmus kompanii juurde Kuimetsa vabatahtlikke. Kompaniiga liitus 11. augustil ka 16-meheline Mahtra omakaitse rühm (leitnant Elmar Roo) ja 12meheline Habaja mõisa rühm (n-leitnant Türk). Kompanii oli suurenenud 223 meheni, nende

442

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

hulgas 24 ohvitseri. Nüüd keelasid sakslased meeste värbamise. Kompaniis oli kolm laskurrühma, raskekuulipildujarühm, kompaniile Tartust järele saadetud kahetoruline 3-tolline suurtükipatarei, kergemiinipilduja rühm, samuti sanitaarsalk Punase Risti autoga (676, lk 31).

38. politseipataljoni (Estn. Pol. (F) Btl. 38) kompül kapten Elmar Roo (02.06.1907) (II kl Raudrist) langes 07.09.1943 Venemaal Ljada küla all (601,

lk 21, 241; 619, lk 120; 625, lk 27).

Usutavasti oli n-leitnant Türk näol tegemist SS-Ostuf (Obersturmführer) Rudolf Türkiga (II kl Raudrist), kes oli pataljoni Narva kompül, sai 17. veebruaril 1944 Tserkassõs haavata ja laskis ennast maha (601, lk 296;

619, lk 161).

On teada, et Kõue vallas lõi omakaitse ägedaid lahinguid punaväe salkadega Habaja mõisa pärast. Enamlased, selgitanud, et Habajat kaitsevad ainult nõrgad jõud, üritasid siia igal ööl pealetunge, kuid löödi alati kaotustega tagasi. Enamlased pommitasid mõisa 12 päeva järjest, lastes sinna kuni 600 mürsku. Sellest hoolimata püsis kohalike metsavendade kaitse kindlana. Habaja kaitsmisel oli märkimisväärne tähtsus. Sellega hoiti ära enamlaste tiibmanööver Kuimetsa mõisale, kus asus sakslaste staap. Kui algas pealetung Tallinnale, oli Habaja tähtsaks lähtepunktiks edasiliikumisele. (504).

Kapten Karl Talpaku kompanii allutati saksa tankiküttide (pantserjäägrite) pataljoni ülemale. Igalt mehelt võeti kirjalik kohustus, et ta võitleb Saksa sõjaväes vabatahtlikult kuni Eesti on enamlastest vabastatud. Mehi toitlustas ja maksis saksa sõduri päevaraha pataljon. Kompanii tunnusmärgiks sai sinimustvalge põhjaga vimpel, millel on saksa panzerjäägrite märk ja täht T. Kompaniil oli oma autopark kuni 23 sõidukiga, kusjuures kompanii teine rühm varustati jalgratastega (676, lk 32). Kapten Karl Talpak sai korralduse kompanii ajutiseks tugevdamiseks värvata ja relvastada veel kuni 100 kohalikku omakaitselast. Samal päeval saadi Juuru ja Kaiu Omakaitsest kokku umbes 50 meest ja teist samapalju naabrusest Kehtnast, Keavast, Järvakandist ja Raplast. Neid asus juhtima major Rudolf Marnot. (273; 274;

601, lk 168; 610, lk 560-563; 612, lk 382 jj; 737).

Punaväelt oli oodata tugevat vastupanu. Kardeti lõuna pool Raplat asuvate punajõudude lööki 217. diviisi 389. jalaväerügemendi selja taha. See rügement tungis peale Raplale Kehtna suunast. Eesti kompanii ja saksa tank-

443

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

iküttide pataljon ühendati iseseisvaks võitlusgrupiks Oberstleutnant Grabovski juhtimisel. Võitlusgrupi ülesanne oli kaitsta Raplale pealetungiva saksa rüge-mendi vasakut tiiba ja seljatagust.

20. augustil kell 1.00 sai võitlusgrupp pealetungikäsu. Hommikul koidikul pidid alustama pealetungi 389. jalaväerügement Raplale ja kindralmajor Rudolf Friedrichi grupp Märjamaale. (612, lk 388; 676, lk 37).

20. augustil saatis kapten Karl Talpaku kompanii välja luure, kokku 56 meest (kompanii esimene rühm, kaks raskekuulipildujate toimkonda ja saksa pioneeride jagu). Patrull jõudis punastele märkmatult Purku-Järvakandi ruu-mis vastase selja taha Väljaotsa talu juurde, et toetada sakslaste rünnakut Kõrtsi tugipunkti vallutamisel. Venelased avastasid aga luurepatrulli, tõid kohale lisajõude koos mitme soomusautoga. Luurepatrull taandus läbi vasta-se piiramisrõnga, kusjuures Järvakandi Purku lahingus Väljaootsa talu juures kaotati 20. augustil 7 meest langenutena, 6 langes haavatutena vangi ja jäid teadmata kadunuks (tapeti), üks mees sai raskesti haavata. (309, art 105, 106;

610, lk 562; 612, lk 389; 676, lk 35-36).

Kapten Karl Talpaku kompaniist langes 20. augustil Väljaotsa talu juures ka lipnik Verner-Adolf Raudak (25.03.1915) Ravila vallast. Ta on maetud Maarjamäe kangelaskalmistule. (601, lk 233; 612, lk 389-392; 737).

21. augusti õhtuks vallutas 389. jalaväerügement Rapla (676, lk 36).

Kapten Karl Talpaku kompanii hõivas Järvakandi mõisa ja jõudis peale-tungi jätkates Kabala jõe joonele. 21. ja 22. augustil oli kompaniil vaenlase jälitamisel üksikuid väiksemaid kokkupõrkeid ning 23. augustil hõivati ilma lahinguta Mahtra ja Jaluse. (612, lk 393).

24. augustil kell 9.00 jõudsid kompanii eelosad üheaegselt 389. Jalaväe-rügemendi osadega Kohilasse (676, lk 38). Õhtul sai kapten Talpak käsu jätka-ta pealetungi üle Tõdva-Saku-Männiku Tallinna suunas. Kompaniist vasakul tungisid edasi major Hans Hirvelaane pataljoni mehed. Kompanii liikus Saku peale haardega üle Kaiamaa küla ja Saku soo. Pärast Saku vallutamist sai kompanii üleande puhastada enamlastest raudteejaama ümbruse metsad ja julgestada Sakut põhja poolt. Keskööl, 25. augustil püüdis vastane haarata kompanii seisukohti vasakult ja ründas suurtükitule toetusel. Rünnak tõrjuti ägedas lahingus tagasi.

26. augusti hommikul lahkusid kompanii juurest oma kodudesse Rapla ja Keava omakaitselased, kuna kodus vajati mehi metsade kammimiseks. Sama

444

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

päeva õhtul sõidutati kompanii rindelt tagalasse Kiisa jaama juurde ühe päe-vasele puhkusele. (676, lk 38).

27. augusti keskpäeval oli kompanii taas Sakus. Järgmise päeva vara-hommikul sai kompanii pealetungikäsu murda sisse vaenlase kindlustatud kaitsepositsioonidesse Nõmme kaguserval ning võtta oma alla Mustamäe klint (paekallas) Männiku juures, vallutada Valdeki peatuskoht ja Nõmme kagupoolne linnaosa. 28. augusti hommikul valgenedes aga selgus, et vasta-ne oli öö jooksul kompanii ees oma tugevasti kindlustatud kaitsejoonelt lahku-nud. Kompanii koos patareiga autodel ja teine rühm jalgratastel kompanii peas viskus rännakkolonnis Nõmmele sisse. Rühm sattus turuplatsil ja Mustamäel tulevahetusse hävituspataljonlastega, kus vangistati 12 hävituspataljonlast. (612, lk 393; 676, lk 40).

28. augusti keskpäeval sõitis Eesti kaitseväe vormis kompanii Tallinna sisse sinimustvalgete lippude lehvides (296, lk 40).

Kapten Karl Talpak (612, lk 394): Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja luurerühma tagasijõudmisel organiseerisin igast rühmast pooltest meestest kolonni kolmel autol, ning suured sini-must-valged lipud pikkadel varrastel autodel lehvimas, sõitsin meestega Tallinnasse. Kell oli 14.00... Iseseisvusaegses eesti sõjaväe vormirõivais, kümmekond ohvitseri mundris, sini-must-valged sidemed ümber käe, tõmbasime loomulikult endale tähelepanu. Rahvas oli meeletult rõõmus – lilled, suitsud, kaelustamised. Kogu tee läbi linna tänavate saatis meid rahva maruline käteplagin...

Narva maanteelt voolas sellal kesklinna lõputuna näiv saksa sõjaväekolonn. Hipodroomi kandis ja Kopli poolsaarel käisid veel lahingud. Tänavatel juubeldasid murruna tallinlased. Pikal Hermannil lehvis peremehelikult sinimustvalge. (676, lk 40).

29. augusti keskpäeval koondus kapten Karl Talpaku kompanii Pääskülla ja majutati Lasnamäe kasarmutesse.

30. augustil ja 1. septembril konvoeerisid kapten Karl Talpaku kompanii mehed kahel korral Tallinnast Paunküla vangide läbikäigulaagrisse umbes 3 750 vangilangenud punaväelast (612, lk 395; 676, lk 40).

Kuna kapten Karl Talpak ei olnud nõus koos saksa diviisiga Leningradi rindele asuma ja nõudis, et kompanii rakendataks Eesti saarte vabastamisel, siis 5. septembril kompanii likvideeriti. (296; 730, l 3). Raskerelvad ja mootorsõidukid tuli üle anda sakslastele. Iga mees sai oma kodukohta sõidul kaasa tunnustusena vintpüssi ja sada padrunit, samuti kirjaliku tõendi saksa

445

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

diviisilt kompaniis teenimise kohta ja relvaomamise loa. Kodukohtades pidid mehed end ilmutama kohalikus Omakaitses. (676, lk 40).

Kodudutaludesse tagasi pöördunud sõdalasi ootas põllutöö. Osa mehi astus omakaitseüksustessse, osa aga vabatahtlikult saksa sõjaväkke.

Kapten Karl Talpaku kompanii kaotused Rakke-Tallinna sõjaretkel olid 10 langenut, 6 teadmata kadunud (Järvakandi kahingus haavatutena vangilangenud), 14 haavatut ja 5 haigestunult haiglasse evakueeritut. Patareil kaotusi ei olnud. (676, lk 41).

Kirjutatakse, et Harjumaa vabastamislahingutes osales veel teisigi omakaitse rühmitusi (296): Tuleb veel nimetada kol.-leitnant Tilgre pataljoni, mis formeeriti Võru ümbruskonnas (tegelikult jutt on rühmast – H.L.). Saksa vägede ilmudes see üksus lülitati kohe üldiste sõjaliste operatsioonide käiku. Teisal kirjutatakse (730, l 17): Võiks veel nimetada Võrumaa Omakaitse 40 mehelist rühma kolonelleitnant A. Tilgre juhtimisel. Ja veel (611, lk 526): kolonelleitnant Aleksander Tilgre VR II/3 (23.01.1897-20.08.1944 Viljandi) algatusel moodustati augustikuu alguses Võru kasarmeeritud Omakaitse meeskonnast 55-meheline löögirühm lahinguliseks tegevuseks Põhja-Eestis.

Kolonelleitnant Aleksander-Robert Tilgre nimetati Tallinna prefektiks, tema abiks sai kolonel Alfred Luts (162; 197; 610, lk 564).

Samuti on teada teisigi koos sakslastega Harjumaal võidelnud väiksemaid sõdalaste gruppe (610, lk 564), sealhulgas lendurmajor Peeter Juhalaini üksus 61. jalaväediviisi 151. rügemendi juures. Rügül Oberst Walther Melzer meenutab (658, lk 85-86): Sellal kui rügement oli seotud julgestus-ülesannetega, liideti rügemendi juurde selleks otstsarbeks osa eesti Omakaitse üksusest. Eestlastele langes kohe osaks tegutseda kaasa julgestus- ja luurerakendustes. Need mehed olid osalt juba sõja algusest peale laialdastes metsades varjupaika leidnud, et pääseda kommunistide jälitamisest ja küüditamisest. Sellest tingitult olid nad otsustanud ka astuda võitlusse rõhujate vastu. Omakaitse ja metsavendade ridades leidus mehi igast rahvakihist ja elualalt. Algul oli nende relvastus väga puudulik ja mitmekesine ja nende read täiendusid sedamööda, kuidas sõjategevus laienes. Aegamööda kogunes metsavendi sel määral, et neist võidi rügemendi juurde moodustada iseseisev kompanii, kelle võitlejatest osa

446

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

kohustus kaasa võitlema saksa sõjajõududega. Sel puhul varustati neid saksa vormiriietusega ja saagiks saadud relvadega.

2. Tallinna hõivamine ja uue okupatsiooni algus

Sõda jõudis Tallinna müüride alla.

23. augustil oli Keila lähistel Arutee lahing. Lahingukära kostis Keilasse. Tolmused ja tülpinud vene sõjamehed, kes püssiga, kes ilma, mõned paljajalu, taganesid Tallinna poole. 23. augusti ööl vastu 24. augustit oli Keila saksa suurtükitules. Keila kiriku katus oli pärast suurtükituld nagu sõelapõhi, mitmed aknad eest ära kistud ja purunenud. Kirikutorn oli täis killuauke. Üks mürsk oli lõhkenud oreli kohal, löönud kiriku võlvi suure augu ja purustanud mõned oreliviled. (615, lk 68).

Venelased asusid kaitsele Valingu raudteejaama lähedal, Korvi surnuaia juures, kaitsekraavid kahel pool raudteed. Sakslased tulid aga hoopis üle Jõgisoo selja tagant ja venelased jooksid laiali. (615, lk 68).

Venelased tõmbasid oma reservid linna lääneserva, kuid ootamatult ilmusid sakslased 25. augustil linna hoopis vastasküljelt (176; 586, lk 338; 594,

lk 27). Kirjutatakse: Sakslased tulid alles esmaspäeva õhtu eel. Meie olime leerimajas, millel paksud kiviseinad. Korraga nägime kiriku ees platsil liiku-mist. Kirikuaia nurga tagant tulid rohekashallid kogud välja. Rahvas hõiskas: „Sakslased on Keilas!“ Vastati aga eesti keeles: „Me oleme eestlased!“ Oligi 6 eestlast ja 2 sakslast, kes Keila maad kuulama tulid, seisukorra kohta selguse said ja sõjaväele kirikumõisa poole vastu tõttasid. Varsti pärast sakslaste sisejõudmist heisati sini-must-valge lipp... (615, lk 69).

Tuleb uskuda, et tegu oli saksa 217. jalaväediviisi vasakul tiival edasi tun-giva kindralmajor Rudolf Friedrichi väegrupis võidelnud eestlastega.

Kaks aastat hiljem 25. augustil 1943 peetud Keila vabanemispäeva pi-dustustel rõhutas Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe: Peame jääma eestlasteks! Vabaõhupidustustel osalesid Omakaitse Harju maleva ülem kapten Evald-Voldemar Saidra, maleva ülema asetäitja kapten Siim Lõhmussaar ja maleva esimese pataljoni ülem major Rudolf-Eduard Kukeste. (357).

Saksa väed olid nüüd Tallinnast ainult mõnekümne kilomeetri kaugusel (176).

447

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Tallinna vabastamise kohta enamlastest kirjutatakse (160): 26. augustil vabanesid Harjumaal Saue ja Rae vallad. Tallinn elas samal ajal tulekahjude kumas. Neid väärtusi, mida Tallinnast laevadele panna ei suudetud, asusid enamlased tulega hävitama juba mitu päeva enne Tallinna vabastamist.

Tallinn põles juba 26. augustil 1941. Meenutatakse (570): Ja siis tulid ööd, kus taevas oli valge tuledest Tallinna kohal. Õudne oli vaadata kaugusest veripunast kuma Tallinna kohal. Neede vihmased lõikusööd, kui tuul lõõtsus läbi öö ja kui leegid värvisid taeva veripunaseks, jäävad meile kustumatult meelde. Eemalt seda tulekuma jälgides jäi paljudele mulje, et Tallinn põleb maha viimse majani. Nii kole oli leekide tants taeval... Kostis hirmus kärgatus ja Kilgase trikootööstus oli miinisadama rajoonis leekides. Varsti oli ka teisel pool õudne plahvatuse müra ja arsenali üks osa varises varemeiks.

27. augustil, kui enamlased juba paaniliselt põgenesid, muutus nende hävituskirg eriti metsikuks – süüdati ja lasti õhku mis vähegi suudeti. Tekkis tervelt 125 tulekahju, millele vabastamispäeva ööl järgnes veel 16 süütamist. (631, lk 84).

Teisal kirjutatakse (2): 27. augusti keskpäeval vapustasid Tallinna linna plahvatused. Lasti õhku linna elektrijaam ja postkontor telefonikeskjaamaga Vene tänavas. Sama päeva õhtupoolikul hakkasid üle linna vajuma rusked suitsupilved, mis summutasid koguni päikese – bolševikud olid süüdanud Rotermanni ja Puhki viljaveskid koos ladudega, kus nüüd kõrbes kallis vili. Õhtu tulles uppus linn tulekajude kumasse, mis öö tulles järjest laienes. Põles ka Balti jaamahoone, tulekahjusid oli sadamas ja selle piirkonna tehaseis ja ladudes. Samuti möllas tuli tselluloosivabriku võimsais müürides. See öö oli hävinguöö. Kuid sama öö oli hävinguööks ka punaseile endile.

Ja veel (345): 27. augusti ööl veretas Tallinn tulekahjude kumast. Tulekahjud märatsevad kõikjal – sadamas lõõmab, Lasnamägi näib olevat üksainus põlev viirg, ja see tuline joon küünib välja kuni Pelgulinnani, mille tagant, Koplist kerkivad uued tulekeeled, ühinedes põleva Balti jaamahoone leekidemässuga. Esialgu jääb mulje, nagu oleks kogu Tallinnast alles ja tulest puudutamata ainult vana, kivine süda.

Juba eelmisel päeval süüdatud Rotermanni ja Puhki tehaste viljaladudest kerkisid kogu õhtupooliku mustad sambad, mis nüüd kogu linna kohale on laiali vajunud...

448

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Tallinna Kalaranna-poolses linnaosas seisid nüüd enamlaste poolt mahapõletatud J. Puhk ja Poegade suurveski varemed. Suurveski valmis 1924. aastal ja selle jahvatusvõime oli 200 tonni ööpäevas. (375).

Teisal kirjutatakse (671, lk 118): 27. augustil... pärastlõunal süüdatakse Kopli kaubajaam, punaste soomusrong ja mitmesuguse varustusega täidetud sajad vagunid. Kirdetuul kannab tugevast tulelõõmast sädemeid Pelgulinna puumajade tõrvapapist katustele ja majade elanikud asuvad veepangede ja märgade kaltsudega katustele, et kaitsta oma kodusid ähvardava tuleohu eest. Kaubajaamast kostab plahvatusi. Õhtupoolikul süüdatakse Balti jaama hoone, lastakse õhku raudteedepoo pumbamaja Kopli tänaval ja hävitatakse ka Balti puuvilla tehas (Sitsivabrik). Telliskivi tänaval lastakse õhku „Ekstraktori“ margariinitehas ja veidi aega hiljem Rohu tänava raudteetunnel. Tselluloositehase massipuude virnad süüdatakse ja sellest võtavad tuld ka läheduses asuvad sõjaväehaigla hooned. Põleb ka Tselluloositehas ise. Süüdatakse Puhk ja Poegade jahuveski ja kitsaroopalise sadamajaam ja sealsamas sajad kaubavagunid. Koplis põletati maha end. Kalevi pataljoni kasarmud ja peaaegu kõik tööstushooned. Nõmmel tekitas suuri purustusi laskemoonarongi õhkulaskimine Hiiu jaamas, mille tagajärjel põles maha hulk raudtee- ja eramaju... Linna tuletõrjel on keelatud kustutustööd.

Kui lastakse õhku filterveevärk Ülemiste järve ääres, jääb Tallinn veeta. Elektrijaama õhkulaskimisega jääb Tallinn pimedusse... Sadamast tõuseb taeva poole suuri suitsupilvi: õlilaod põlevad...

Sel ööl ei maga Tallinnas keegi. Kardetakse uute tulekahjude tekkimist, uusi purustusi ja plahvatusi. Veepuuduse tõttu oleks tuli võinud hävitada kogu linna. Kuid 27. aug. hilisõhtul hakkab sadama tugevat vihma ja inimesed hingavad kergendatult: see aitab vaigistada tuld ja hoida maju süttimisest. Nii tuli appi loodus ise. Tuul pöördus ja leegid kandusid mere poole. Ka õnnestus tuletõrjujail kohati tulele piir panna, hoolimata mahalaskmise ähvardusest.

Tuudur Tamm jätkab oma süüdistustes venelaste kuritegude loetelu Tallinna hävitamisel (631, lk 85, 87, 91-92): Punasõdurid panid põlema Tallinnas Merepuiesteel asunud tuntud kino Grand Marina, Sadama tänaval suurte Mootori busside garaažid ning Sadamatehaste hooned... (631, lk 85, 91).

Paljudel juhtudel takistasid enamlased kustutustöid. Nii kutsuti 27. augusti keskpäeval tuletõrje valvesalk välja Puhk- ja Poegade suurveskisse. Kui tuletõrjujad kohale jõusid, ei lastud neid hoonele lähedale, sest väraval seisis

449

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

relvastatud punasõdur ja teatas, et veski on nende poolt põlema süüdatud ja käskis tuletõrjel kohe minema sõita. (631, lk 87).

Tallinnas hävis 28. augustini tulekahjude läbi 389 ehitust. Suurimaks põlemispaikadeks olid Lasnamäe rajoon, sadamarajoon, Kopli rajoon, Nõm-mel Hiiu jaama ümbrus, kus lendas õhku enamlaste laskemoonarong. (424).

27. augusti õhtul pommitasid Saksa lennukid Tallinnas lennuangaare (219). Üks pomm langes vanglale nii lähedale, et haigla aken purunes. Paanikas, mis nüüd kõikjal lahti puhkes, põgenesid vangla juhataja ja tema abi. Seda segadust kasutasid vangid nüüd juba põgenemiseks. Haiglas oli tol hetkel 17 inimest, kongides leidus ka üksikuid vahialuseid... Siin oli rida ta-luperemehi, mitmeid metsavendi. Liigutav oli Lehmja koolijuhi kohtumine oma naisega (Lehmja küla asub Rae vallas). Mõlemad olid olnud vanglas, aga mees ei teadnud naise sealolekust midagi. Nüüd said nad vangla koridoris kokku... Üldises ärevuses hiiliti vanglast välja, aga Kalamäe rajoon oli veel punaarmee valduses. Kaks vangi lasti põgenemisel maha leivavabriku vära-vas. Kuna olukord oli ohtlik, otsustati jääda ööseks lähemasse õhutõrjevar-jendisse. Ka raskemad haigeid toodi nüüd kanderaamil vanglast ära, kuna kardeti selle õhkulaskmist. Osa vange hiilis juba samal ööl oma kodude poole. Aga osa pääses vabadusse alle 28. augusti hommikul, kui punaarmee osad valgusid Kopli poole ja ümbrus vabanes. Ajalehe sõnul pääses sel moel Keskvanglast 52 enamlaste ohvrit (219).

Punaarmee põgenes. Läbi vihma ja ööpimeduse kestab pidev veokite voorimine sadama ja Kopli poole. Voorid ekslevad tänaval pimeduses, kihutavad edasi-tagasi, vahel takerduvad barrikaadidesse ja vastamisi. Ohvitserid ja politrukid karjuvad korraldusi: „Sadamasse, sadamasse!“ (671, lk

118-119). Tänavatel kihutavad pimeduses mootorsõidukid ja hobuvoorid. On palju venelastele omast läbisegi karjumist, õiendamist ja vandumist. (671, lk

118).

Sõjakirjasaatja Jüri Remmelgas kirjutab (671, lk 119): Mööda Soo, Kopli ja Heina tänavat liiguvad voorid Kopli poole, et seal laevadele saada. Laevadele tunglevaid sõdureid ja hävituspataljonlasi aga aeti relvade ähvardusel tagasi ning käsutati uuesti rindele. Hävituspataljonlased, keda laevadele ei lastud, ootasid öö läbi Koplis. Mehed, kelle käed olid verega määritud, kes olid tapnud, põletanud ja rüüstanud, teadsid, mis neid ees ootab. Neile anti nõu relvad maha jätta ja koju minna või sakslaste rindest läbi murda ja püüda liikuda läbi sakslaste poolt vallutatud maa Narva, mis pidi venelaste jutu järgi

450

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

olema veel punaste käes. Nii marssis 27. augusti öösel linna tagasi sadakond hävituspataljonlast, kes tegid katset saksa rindest läbi pääseda. Kuid Kadriorust nad kaugemale ei jõudnud, seal veristasid nad end lõplikult. Riismed valgusid linna tagasi ja otsisid seal varju. Viimseid hävituspataljonlasi nähti veel 28. augusti lõuna paiku Toompea tiigi ääres...

27. augusti pärastlõunal liikus Toompea lossi ees õuel ainult üksikuid inimesi. Loss oli maha jäetud.

Teisal (266): Päev algas pilvisena ja hallilt (28. augustil – H.L.). Öine sadu oli küll lakanud, kuid taeva all hõljub veel madalaid, kõrbelõhnalisi suitsu-koonlaid, mis meenutavad öise linna kohal tantsinud tulelõõma. Kahurimürin on vaikinud, aeg-ajalt kuuldub mõni sumedam lask kuskil kaugemal, Viimsi pool. Küll on ainiti kuulda kuulipilduja tärisevat häält. See järsk vaikus mõjub nagu hirmutavalt. Üksikud inimesed liiguvad tänavail areldi ja rutuga... Üha enam on näha üksikult ja salgakaupa linnas ringi liikuvaid vene maaväelasi ja madruseid. Mõned neist on hambuni relvis, teised täiesti paljaste kätega...

Siis, järsku, tuleb Tartu maanteed mööda trobikond vene madruseid. Neil ei ole enam relvi käes, nad on paljapäi ja nende mustad kuued on määrdunud porist ja savist. Nad ruttavad jooksujalu läbi tänavate, hirmunud silmi, ja küsivad teed sadamasse...

Tuudur Tamm kirjutab (631, lk 88): 28. augusti hommikul, kui tänavail liikus veel üksikuid punasõdureid ja hävituspataljonlasi, asus tuletõrje korral-dama omakaitset, kusjuures relvi hangiti vangistatud punasõdurite käest. Samal päeval kella 10 ajal heisati tuletõrje valvemeeskonna poolt sini-must-valge pritsimaja torni Pärnu mnt. 12 suure rahvahulga juubelduste saatel.

Teisal (278): 28. augusti hommikul kutsus tuletõrjedivisjoni pealik käskjal-gade kaudu kümmekond ustavat tuletõrjujat Rahvateatri hoovi kokku ja moo-dustas nendest esimese Omakaitse salga Nõmmel. Heisati eesti lipp. See-järel asuti põgenevailt punasõdureilt ja madruseilt relvi ära võtma ja neid vahistama. Vahistati umbes 150 punaväelast. Salgal oli Mustamäe all väike lahing hävituspataljonimeestega. Tuletõrjujaist moodustati ka esimesed korrapidajate-üksused, kes pidasid Saksa vägede tulekuni valvet vangide, sõjavarustuse ja avalike hoonete juures.

Peidupaigast tuli välja teiste hulgas Nõmmel ennast varjanud lendurmajor Felix Robinson koos kaaslastega. Mehed olid relvastatud ainult revolvritega. Nõmmel liikus veel punasõdureid ja pritsimaja juures tekkis meestel kok-

451

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

kupõrge venelaste salgaga. Üks punaväelane lasti maha, teised põgenesid. Siit saadi esimesed vintpüssid. (412).

Ja veel (161; 424): Neljapäeval, 28. augusti hommikul, pärast eelmise õhtu ägedat lahingut, valitses linnas masendav vaikus. Enamlased – pagenud läbi linna sadamasse, asusid laevadele. Linna-äärtel oli neid siiski veel näha. Hommikupoole ööd oli ühtlasi hakkanud sadama. Hommikulgi tibas veel vih-ma. Juba hakkasid tänavaile tekkima esimesed valgete käesidemetega eesti mehed.

Nähti ka eraisikuid relvadega. Põiki üle Viru tänava ruttab kaks 18-aastast noorukit, heledate suvikaabudega, sportsärgid seljas ja püssid tugevasti kaenlasse surutud. Kuuldub esimest korda sõna „Omakaitse“. (266).

Samas on Viru tänavasse ilmunud keegi paks kojanaine. Suurima südamerahuga hakkab ta aknaid puhastama. Ta rebib seintelt ja akendelt maha kõik venelaste plakatid, loosungid ja üleskutsed ning keerab need kaenla alla rulli... Venelasi longib mööda, püssidega ja ilma, kuid naine ei lase ennast eksitada. Ta julgus nakatab teisigi, ja hetk hiljem käib selline puhastu-stöö üle kogu tänava. (266).

Esimesena algas organiseeritud grupina tööd Kloostri tänava gümnaasi-umi ruumidesse hommikul kella 8 paiku kogunenud Omakaitse jaoskond. Samas läheduses algkooli ruumes oli sadakond mobiliseeritut, keda enam-lased polnud jõudnud ära saata. Neile teatati sündmusist ja nad lõid suures ulatuses kohe kõhklemata kaasa. Muretseti punaste poolt mahajäetud relvi ja loodi side teiste OK (omakaitse) gruppidega. Mehi otsekui kasvas maa alt välja. Valve alla võeti tähtsamad asutused ja terveksjäänud käitised. Linnas algas ringiluusivate ja peitupugenud punasõdurite ja enamlaste vangistamine.

Piki tänavat sõidab suur sõiduauto, mille lipuvardas lehvib säravpuhas eesti rahvuslipp. Sellele lipule hüütakse hurraa, sellele lehvitatakse ja karjutakse nuttes ja naerdes. Sõiduautole järgneb lahtine veomasin, millel hoitakse püsti suurt eesti lippu. Veoauto on täis eesti omakaitselasi, küll erariides, küll endise eesti sõjaväe ja kaitseliidu vormides. (266).

Kella 9 paiku hakkasid siin-seal majadele kerkima Eesti sini-must-valged lipud. Keskpäeval juba sõitsid linnas ringi veoautod, peal mehed valgete lintidega käevarre ümber, käes püssid ja autol lehvimas rahvuslipp. Ühtlasi jõudsid linna esimesed Saksa väeosad.

452

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Teisal (266): 28. augusti hommikupoolikul marssisid saksa sõjaväeosad Tallinnasse ja võeti elanike poolt rõõmuhõisete ja lilledega vastu. Sissemarssivad kolonnid otse külvati neist üle... Inimesed nutsid liigutus- ja rõõmu-pisaraid. Järsku kuuldub sumedaid kellalööke. Kirikukellad! Need helisevad jälle kord üle pika painajaliku aja... Lauldakse isamaalisi laule. Inimhulgad tänavail järjest suurenesid. Ka oli vihm lakanud ja ilm selgis.

Merelt aga kostab kaugeid mürtse. Seal on Tallinnast põgenenud Nõukogude laevastik võetud Saksa patareide ja lennukite pommirahe alla. Linna äärtelt kostab aeg-ajalt kuulipildujate tärinat – seal käivad viimased võitlused ringihulkuvate ja äraeksinud punasõdurite salkadega. Kõikjal näeb vangivõetud punaväelaste kolonne Saksa sõdurite või eesti omakaitselaste valve all. Sõjavangid koondatakse Toompeale – lossiõue.

Pikalt Hermanilt on juba keskpäevast saadik kõrvaldatud punane sirbi ja vasaraga lipp – kommunistliku terrori sümbol. Selle varda laskis kuulipildujavalanguga alt Paldiski maantee otsa kohalt pooleks Saksa sõdur rahvahulkade juubelduse saatel.

Tekib väike vaheaeg, siis hakkab kaugusest kuulduma uus rõõmuhõisete laviin. Läbi südalinna tänavate liigub esimene saksa jalgratturite kolonn. Nende rinnad on ehitud lilledega, nende jalgrattad samuti, neid külvatakse nagu õitega üle. Lilli heidetakse akendelt ja tänavailt. Hommikused kõrbenud hallid pilved on taeva alt hajunud, augustikuu helesinine taevas on laotunud üle Tallinna... (266)

Raekojaplatsile on üles rivistatud saksa jalaväelased. Neid ümbritsetakse sõprus- ja tänuavadustega. Raekoja külge heisatakse eesti ja saksa lipud. Üle pika aja vallandub täies vabaduses eesti rahvushümn. Kui laul on lõppenud, haarab rahvahulk kätele Vanaturu kaelast mootorrattal sõitva eesti ohvitseri, see tõstetakse õhku ühes masinaga. Tänava ääres seisvale saksa soo-musautole on roninud keegi vanem mees ja kõneleb. Ta räägib kannatustest ja piinadest, mida eesti rahvas on näinud punaste ikke all, ta väljendab saksa sõdurile seda tänu, millest eesti rahva süda nüüd üle keeb. Kõikjal on tänavad täidetud juubeldavatest rahvahulkadest ja sõjaväest. Majad on juba viimseni lipuehtes... (266).

Ühel Tartu maantee rajooni väljakul on oma kompsude kõrval puhkamas saksa jalaväe lahingumehed. Pea pandud oma seljakotile, magab pruuniks põlenud sõdur... Ta kõrvale on pandud suur kimp lilli, maiustustekotike ja karp sigarette. Need kingid tundmatult tallinlaselt ootavad sõdurit ärgates... (266).

453

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Sammudes üles Toompeale, näeme seal lossi ees seismas saksa tanke. Vahisõdurite saatel kogutakse siia vene vange, ja alles nüüd, Saksa sõjaväe värske, rohelise mundri kõrval, nähtub täies ulatuses, kui räpased ja kasimatud on punaväelased. Üha suuremais salkades tuleb neid kokku ja paljude salkade kohaletoojaiks on relvastatud eesti koolipoisid, kes on kohe asunud puhastama oma kodulinna punastest jõukudest. (266).

Alt aga kaigub võimsat laulu. Saksa sõdurite rohekashall rivi marsib ülesõidukohalt Kopli tänavasse. Päikeses helgivad nende kiivrid ja relvad. Teispoolt linnaservast, Pärnu, Tartu ja Narva maanteelt, voolab linna kogu aja sõjaväge ja voore. Ikka on neid vastu võtmas õnnelikud tallinlased. (266).

Estonia ees lainetab tohutu rahvahulk. Siin annab saksa raadioauto valju-hääldajamuusikat ja linn kajab valjuhääldajast kostvast rõõmsast muusikast (266; 424).

Pärast Tallinna vabanemist sai selgeks ka seal toimepandud bolševike ko-letusliku ja ängistava hävitustöö ulatus. See ilmnes ka Kopli poolsaarel (208): Tallinnas kujunes Kopli poolsaar kommunistidele viimaseks taganemisteeks. Punaarmee paanilist taganemist ja põgenemist tähistavad kraavisõitnud ja rusuhunnikuiks muutunud sõidu- ja veoautod. Kopli promenaad oli üle külvatud padrunikastidega, mürskudega, punasõdurite kiivritega, purunenud vankritega, tee ääres vedeles hobuste laipu, saapaid, seljakotte, käsigranaate ja igasugust muud sõjalist varustust (päeval pärast vabastamist otsisid sealt omakaitselased tarvitamiskõlbulikku sõjavarustust)... Punaarmee poolt ma-hajäetud sõjasaak oli üsna rikkalik. Kopli teele oli maha jäetud isegi tankitõrje- ja muid suurtükke. Läheduses lebas mitukümmend põlenud veoautot. Autod olid laaditud mootoritega ja mitmesuguse väärtusliku kraamiga – seda ei saadud laadida laevadele. Muudkui tuli otsa. (208).

Harjumaa talunikelt röövitud lehmad ja hobused aeti taganemisel Tallinna poole, ikka plaaniga panna laevadele ja vedada Venemaale. Need kariloomad ja hobused, kes jõudsid Tallinna, aeti kokku Pelguranda ja Koplisse, kust neid loodeti laadida laevadele. Kuna ei jatkunud ruumi loomade paigutamiseks, jäid suurearvulised karjad paremaid piimalehmi maha... Keda ei saadud lae-vadele ära viia, hukati laskerelvadega... Nii sai hukka ka suurem enamus enamlaste poolt põllupidajailt röövitud väärtuslikest hobustest. (587, lk 166).

Meenutatakse (208): Jube pilt avanes vaatajale Kopli surnuaia viimase värava juures. Seal vedeles kalmistul umbes sadakond tapetud hobuse lai-pa... Kuna kommunistidel polnud neid võimalik endiga kaasa viia, siis lasti

454

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

neile kalmistul kuulid pähe. Koplisse olid kommunistid ajanud ka hulga talu-meestelt äravõetud lehmi. Kõigi tapmiseks polnud neil aega. Kopli metsa-alune ja kõik aiad ning pargid olid hulkuvate loomade söödamaaks.

Tallinnas Patkuli trepilt on kõige paremini näha punaste hävitusjäljed. Otse jalgade all lebab Balti jaam varemeis ja surnuna, taga paistavad Koplist Balti manufaktuuri purustatud müürid ja edasi paremale Puhki hävinud suurveski ja elektrijaama rusud sadama taustal, millest samuti hakkab silma vaid mustaks põlenud sõrestikke... (266).

Ümberringi on näha veel mitme päeva pärast muidki sõjajälgi (276): Lin-nast veidi Rannamõisa poole liikudes kohtab silm tee ääres ikkagi veel enam-laste sõjamasinate purustatud rususid... Kraavis vedeleb veel kiivreid ja mundrikaltse. Aga Harku juures on suur kaitseliin juba kadumas. Siin oli suurtest talaraudadest hambuline tankitõrjevöönd.

Saksa väejuhatuse rindeteate kohaselt võeti ühtekokku Tallinna vallu-tamisel 11 432 sõjavangi, saagiks saadi 293 suurtükki ja 91 soomusmasinat (424; 671, lk 120).

Pärast Tallinna enamlastest vabastamist oli vaja haarangutega puhastada linna ümbrus ringihulkuvatest punaväelastest. Mõnel üksikul juhul avaldavad metsadesse varju pugenud punaväe riismed ka vastupanu, enamik annab end vangi vabatahtlikult. Kahel esimesel päeval 1. kuni 3. septembrini võeti puhastamishaarangus veel 650 vangi. (163: 423).

Juba 28. augustil sai kolonel E. Leithammel käsu Saksa 217. diviisi staabilt organiseerida Nõmme linna omakaitset (729, l 2-3). Esimesed Omakaitse rühmitused tekkisid aga üksikutes linnaosades juba 27. augusti õhtul. 28. augusti hommikul võttis Omakaitse organiseerimine major Juhan Madise (09.07.1903-14.01.1977 USAs) juhatusel kindla ilme. Organi-seerimine teostus politseijaoskondade kaupa. (625, lk 18; 730, l 7, 12; 731, l 10).

Saksa 217. diviisi staabi poolt määrati Tallinna-Nõmme Omakaitse üle-maks kolonelleitant Alfred Luts, kes saabus Tallinna 28. augusti õhtul. Kogu öö kestis organiseerimine major Madise poolt, ja 29. augusti hommikul, kui major Madise ja kol-ltn. Luts kohtusid, oli major J. Madisel ametlikult määratud Omakaitse ülemale üle anda 6-7 organiseeritud Omakaitse gruppi. (730, l 12; 731, l 11).

Nii määrati 28. augustist Tallinn-Nõmme Omakaitse ülemaks kolonelleit-nant Alfred Luts ning Omakaitse staabiülemaks major Juhan Madise (730, l

12). Tallinna vabanemise päeval, 28. augustil asus vastloodud Harju-Nõmme

455

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Omakaitse staap Nõmmel restoran Silva ruumides, kust see 3. septembril kolis praeguse Harju maavalitsuse ruumidesse Tallinnas, Roosikrantsi täna-vas (337).

Alfred Luts (10.08.1899-06.08.1991) USAs (625, lk 18) oli Eesti leegioni kindralinspektori kindralmajor (SS-Oberführer) Johannes Soodla staabiülem.

Nõmme linna Omakaitse allutati paar päeva hiljem Tallinna linna Omakaitsele, kusjuures Nõmme Omakaitse staap likvideeeriti ning kolonel E. Leithammel asus 3. sept. 1941 Harjumaa Omakaitse organiseerimisele ja formeerimisele maakondlikus ulatuses. Harjumaa Omakaitse staabi loomiseks toodi Nõmmelt Tallinna üle omakaitse staabi koosseis. Harjumaa Omakaitse staabi asukohaks sai Harju Maavalitsus, S.-Roosikrantsi 12. (729, l 2-3).

Tallinna Omakaitse asutamise päevaks loetakse Tallinna vallutamise päeva – 28. augustit 1941 (729, l 3).

1. septembril avaldasid ajalehed Juhi Peakorteri teate (612, lk 394): Juhi Peakorter, 29. augustil 1941. a. Saksa Sõjajõudude Ülemjuhatus teatab: Saksa väed vallutasid 28. augustil koostöös laevastiku ja õhujõududega vi-haste võitluste järel tugevasti kindlustatud sõjasadama Tallinna. Vana Hansal-inna Pika Hermanni tornis lehvib nüüd Saksa sõjalipp...

Nüüd lehvib, aga seal lehvis Vana Hansalinna hõivamisel ka sinimust-valge. Ei sõnakestki sellest, et tegu on Eesti Vabariigi pealinnaga või sellest, et see vallutamine toimus koostöös eesti vabatahtlike väeosadega.

28. augustil vabanes üheaegselt Tallinnaga Paldiski (161).

Ajalehtedes kirjutatakse (349; 350; 351): Paldiskisse tagasipöörduvad elan-ikud imestasid nähes, milliseid hiigelehitisi venelased olid vahepeal jõudnud üles ehitada. Veel enam aga imestati selle üle, kuidas need olid üles klopsi-tud. Seinad olid üles löödud umbselt – kivi kivi otsa. Ei mingit õhuruumi ei isolatsiooni. Selle tulemusena on kõik hooned rõsked. Ühelgi majal polnud ventilatsiooni. Hulga hoonete ühine keskküte oli ehitatud nii oskamatult, et see võis soojendadas vaid ligemaid maju. Hooned olid üksteise sarnased. Ruumides oli seintel mitte ainult keskkütte- ja elektritorud, vaid ka roiskvee omad...

Vanad Paldiski elanikud, kes nüüd pärast 1-2-aastast eemalolekut tagasi pöördusid, ei tundnud enam ära endist Paldiskit, nii rüüstatud ja reostatud on see. Endist raekoda, kus asetses ka linna elektrijaam, polnud enam olemas. Selle asemel haigutasid ahervared. Ka linna tuletõrjehoone (pritsimaja) oli maha põlenud...

456

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Aga kõige rohkem on punased Stalini hävitamiskäsku täitnud siiski endi poolt püstitatud ehituste juures. Linnaelanike majadest ja avalikeist hooneist on põletatud kokku vaid 5 maja. Allesjäänud hooned olid aga eranditult rüüstatud, lõhutud, mustatud. Peagu ühelgi majal polnud terveksjäänud ust.

Paldiski elanikest on juba pooled linna tagasi ilmunud, neid on nüüd kohal 362 inimest. Luteri kirik oli muudetud punasel ajal esialgu haiglaks, siis hiljem kinoks. Kohalik apostliku õigeusu kirik oli väliselt korras, ristidki tornide otsas alles. See oli olnud laoks. Jumalakoda on aga seest nii reostatud, et sinna ei juletud õigupoolest sissegi vaadata. Üht kiriku esiku kõrvalruumi oli kasutatud käimlana. Muulamäed, mida eestiaegne linnavalitsus kavatses ehitada supel-pargiks, oli punaste ajal nii risti ja rästi läbi kaevatud, et pargist ei saanud seal olla juttugi. Paldiski linnapeaks sai varem politseiteenistuses olnud Julius Schwan.

Siinset Vene kirikut oli kasutatud vanglana. Selleks sobis hoone oma põrandast kõrgel asetsevate akende, kitsaste aknapiludega ja juba ehitamisel kaetud raudvõrega. Kirikul oli ainult üksainus väljapääs, mille eeskoda oli sobivaks paigaks vangivalvureile. Altariruum muudeti käimlaks – auk põran-dasse ja käimla valmis. (350).

Tallinna komandant teatas ajalehes Linna Teataja 6. septembril 1941 (478): Seaduslikeks maksevahendeiks vabastatud maa-alal Eestis on rii-gimargad ja metallraha pennid. Ümberarvestuse vahekord rubla ja riigimarga vahel on järgmine: 10 rubla vastab 1 riigimargale. Tallinn 02.09.1941.

Ajaleht Linna Teataja andis 6. septembril Tallinna komandant teada oma keelud ka käsud (192):

1. Kogu tsiviilelanikkonnal Tallinnas ja ümbruskonnal on liikumine linna tänavail ja väljakuil keelatud ajavahemikus kella 21.00 kuni kelle 6.00 hom-mikul.

2. Põgenenud venelaste, kommunistide ja juutide majad ning korterid tuleb vastavail majavalitsejail või aaria-soost naabreil sulgeda ja võtmed tingimata ära anda välikomandantuuri.

3. Iga omavoliline korterisse asumine on keelatud. Suletud majade ja korterite vägivaldset avamist karistatakse valjusti...

4. Varguse ja riisumise eest karistatakse surmanuhtlusega.

5. Enne pimeduse saabumist tuleb kõik ruumid, milledes kasutatakse val-gustust, nii pimendada, et ükski valguskiir ei saa välja tungida.

457

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Vaenlase õhurünnakute puhul peavad liiklejad viibimata lahkuma tänavailt ja väljakuilt ning asuma lähemaisse õhukaitsevarjendeisse.

Sai selgeks, et peremees, saksa aarialasest komandant on pärale jõud-nud ja asunud siinmail elu korraldama.

Selleks ajaks oli juba saanud selgeks, et sakslased ei ole eestlaste vabas-tajad: eestis rahvas oli Kremli õudse okupatsiooni alt sattunud küll kergema, kuid ikkagi uue, nüüd siis saksa okupatsiooni alla. Et siluda juba kujunenud vastuolu saksa okupatsioonivõimude ning Eesti riigi taastamist lootnud ja uskunud rahva vahel, avaldati 6. septembril 1941 küllap okupatsioonivõimude korraldusel ajalehes Linna Teataja Eesti tuntud omavalitsus-, ühiskonna- ja kultuuritegelaste suu läbi (teiste hulgas oli eesti- ja saksakeelsele pöör-dumisele alla kirjutanud dr. Hjalmar Mäe, Oskar Angelus, dr Alfred Wendt, Tartu Ülikooli rektor dr phil nat prof Edgar Kant ja prof Jüri Uluots, endine peaminister presidendi ülesannetes (ehem Minister-Präsident), samuti Harju maavanem Paul Männik jt. (55).

Eesti mehed ja Eesti naised! Estnische Männer und estnische Frauen! Meie kodumaa vabastamine kommunistliku hirmuvalitsus alt on lõpule jõudnud. Meie maa on jälle vaba, meie tulevik kindlustatud ja julgeolek jalule seatud. Suur-Saksamaa juhi Adolf Hitleri juhtimisel seisab praegu Saksa sõjavägi kogu inimkonna kultuuri päästmiseks võitluses kommunistide sõjaväega ja on selle jõu juba murdnud. Saksa rahva juht ja tema sõjavägi on osutanud sellega ainulaadse ajaloolise teene kõigile rahvastele. Eestkätt tunneme seda meie, eestlased... Nüüd on meile sõbralik ja päästjana oodatud Saksa rahva juht meie maa ja rahva enda kaitse alla võtnud ning iga eestlase südant valdab rõõmutunne ja tõsine tänu Suur-Saksamaa juhile ja rahvale meie maale ja rahvale osutatud unustamatu abi eest!

Oleme põhjamaa rahvas. Meie tunded pole ülevoolavad, kuid nad on tõsised ja sügavad (küllap on need sõnad vabanduseks saksa natsivõimuritele sellepärast, et eesti rahva tänutunded ei ole enam nii kuumad kui sakslaste tuleku päevil – H.L.). Iga saksa sõdur meie maal tunneb iga eestlase käitumises tema suhtes tänu ja otsekohest sõprust – samuti nagu meie tunneme iga Saksa sõduri juures otsekohest sõprust meie rahva vastu. Võitlus ühise vaenlase vastu on teinud meist lahutamatud sõbrad...

Eesti mehed ja Eesti naised! Nüüd on saabunud aeg, kus on lõppenud igasugune poliitikategemine, kus peavad lõppema kõik omavahelised lahkhelid, ja kõik eestlased, kes veel on ellu jäänud, peavad rakenduma kogu

458

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

innu ja armastusega sõjas löödud haavade parandamiseks ja meie rahva tuleviku ülesehitamisele. Poliitilised küsimused lahenduvad sõja lõppemisel. Seni aga peavad kõik rahvad kõik oma sisemised jõud rakendama võitlusse kommunismi vastu ja oma tuleviku ülesehitamisele. Iga üksik, kes seda tahab takistada, kes tahab poliitikategemisega halvata rahva loovaid jõude, on rahvavaenlane ja ta kõrvaldatakse (ka nendest kurjadet sõnadest on juba tunda uut okupanti ja peremeest – H.L.).

Eesti rahvas, avaldades selle trükisõnaga otsekohest tänu ja tõsist sõprust Suur-Saksamaa juhile Adolf Hitlerile ja Saksa rahvale, tõotab ise kogu oma rahvusliku jõuga töötada kaasa uue Euroopa ülesehitamisele. Eesti rahvas, juhitud tänu ja sõpruse tundest, tahab kõigi oma võimetega aidata kaasa Saksa rahva heitlustes tõe ja õiguse eest. Eesti rahvas kummardub sügavas tänutundes Kõigevägevama Jumala ees ja palub Tema õnnistust Saksa rahvale tema raskes võitluses!

Nüüd pani jutt eesti rahva tänutundest ja päästmisest ilma Eesti Vabariigi taastamiseta harjulase irvitama: Nüüd hüüa-hõiska kõigest väest: Meid päästja päästis päästja käest ! – H.L.).

459

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

VIII Harjulaste Suvesõja jätk

Muistset sõdalaste kangust, nende hellust, nende rangust

jutustavad hiite puud. Rahvas siinne – ei see mandund,

õlul tiivuks võitlus pandud. – eluvõitlus armutu...

Aga ikka Elu nimel

alles hoitud eesti nimi Läänemere, Peipsi mail.

2. Mis on muutund? – Võitlus kestab.

Tänapäevgi surmaveskid rahvast jälle purevad... Heitleb jälle Lääs ja Ida,

siinsest pinnast tahtvad mida sirbimehed vaenu-maalt?! Küsimus ei kaua keelel,

rahvas peagi ühel meelel tapritera kõhutab!...

Leho Targi. Muistne ja tänane. (476).

1. Harjumaa sõdalaste kommunismivastane võitlus võõras mundris

Suvesõda oli Mandri-Eestis otsa saanud, küll aga käis venelaste Suur isa-maasõda veel Hiiu- ja Saaremaal ning jätkus Venemaa avarustes. Saksa rinde-tagala ja Idarinne vajasid ka Eesti mehi.

460

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

18. armee ülemjuhataja Generaloberst (kindralkolonel) Georg Karl Friedrich Wilhelm von Küchler andis 21. augustil 1941 armee tagalakomandandile kind-ralmajor Hans Knuthile korralduse moodustada armee tagala julgestamiseks pataljoni-suuruseid Eesti vabatahtlike üksusi. Moodustati kuus Wehrmachtile allutatud julgestusgruppi (nr 181-186) (Estnische Sicherungs-gruppe, Sicherungs-Abteilung). (581, lk 8). Nende ülesanne pidi olema armee tagalas julgestusülesannete täitmine ja valveteenistus, kuid neid rakendati ka Idarindel.

Oktoobrikuus avaldas ajaleht Linna Teataja mitmel korral eestlastele eesti ja saksa keeles üleskutse (574):

Eestlased! Teid kutsutakse käesolevaga end vabatahtlikult üles andma bol-ševistliku terrori kõrvaldamiseks armee tagala-piirkonnas, et saksa sõjaväe kõr-val sellest võitlusest osa võtta.

Vabatahtlikud, andke end üles uutesse organiseeritavatesse kaitseüksustes-se sisseastumiseks (Tartus ja Tallinnas)... (574).

Mehi, kes olid valmis astuma Saksa sõjaväkke vabatahtlikena, leidus Harju-maal sadu. Nii jätkus eesti meeste võitlus Saksa relvajõudude koosseisus bolše-vike vastu ka väljapool Eesti piire. Mehi kannustas soov saada sakslastelt relvad, klaarida idasortsidega arved, kätte maksta Eestis toimepandud terroritegude eest ja võidelda seni, kuni Venemaalt pääsevad koju küüdiohvrid. Soov oli luua taas oma relvajõud, esialgu kas või üksikute üksustena Saksa relvajõudude koosseisus, siis aga taastada Eesti armee ja Eesti omariiklus. (610, lk 569-570).

Sakslaste poolt okupeeritud Eestis alustati eesti vabatahtlikest ka politseiüksuste moodustamist.

Põhja-Eestis algas politseiüksuste – kaitse- e politseipataljonide (kaitse-meeskondade) formeerimine 5. novembril 1941, mil rinde tagalaülem kindral Franz von Roques nõudis ladude, sildade jm objektide kaitseks relvastatud valvet. Nende üksuste saksakeelse ametliku nimetuse (Estnische Schutz-mannschafts-Abteilungen) lühend oli Schutzm. Btl., kuid selle asemel tavatseti kasutada lühendit Schuma.-Btl. Nii moodustati 1941. aastal Põhja-Eestis 29. politseipataljon, 1942. aasta talvel 33., 35. ja 36. pataljonid. Hiljem formeeriti nendele lisaks veel teisi Schuma üksusi (nr 286 kuni 293). Samuti formeeriti Omakaitse palgalistest üksustest viis uut politsei-vahipataljoni (numbritega 29-33). Nende põhiülesandeks oli vahiteenistus tagalapiirkonnas ja võitlus Peipsi taga vene partisanide vastu, hiljem osalemine ka rinde-võitluses. (580, lk 205; 585, lk 9-10; 591, lk 147).

461

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Politseipataljoni tegevuse laadi ja rakenduseesmärkide järgi eristati rinde-, vahi-, pioneeri- ja tagavarapataljoni: Schutzmannschaft-Front-Bataillon (Schuma.-F-Btl.), Schutzmannschaft-Wach-Bataillon (Schuma.-W-Btl), Schutz-mannsaft-Pioner- und Bau-Bataillon (Schuma.-Pi-Btl), Schutz-mannschaft-Ersatz-Bataillon (Schuma.-E-Btl.). (585, lk 9-10; 591, lk 149).

Lähemalt on teada, et 29. politseipataljon (Tallinna 29. kaitsepataljon) moodustati Tallinnas 5. novembril 1941 (patül major Johan Peikre) saksa korrapolitsei käsul vahiteenistuseks Tallinnas. Pataljoni värvati mehi, kes ei soovinud minna väljaspoole Eesti piire. Kuna vabatahtlikke vahi- ja valve-teenistuslasi registreerus vaevaliselt, arvati 28. novembril 1941 pataljoni koosseisu ka Tallinna-Nõmme Omakaitse 2. sadakond (kompanii) (591, lk 151;

646, lk 205). Samuti on teada, et 30. politseipataljon moodustati 17. jaanuaril 1943 Tallinnas Omakaitse osadest. Pataljon koosnes neljast kompaniist, mis asusid Tallinnas, Paldiskis, Loksal ja Amblas (patül major Julius Ellandi VR II/3). (591, lk 151, 159).

Ajalehes Eesti Sõna kinnitati 24. veebruaril 1942 (560): Võitleme praegu oma teist Vabadussõda. Eilsed Harjumaa metsavennad ja tänased oma-kaitselased läksid vabatahtlikult Saksa sõjaväkke ning sõdivad oma sõdimisi ja õiendavad enamlastega oma arveid Peipsi taga Ilmeni ja Volhovi kandis. Seejuures said Eesti vabatahtlike üksused suurema osa oma meestest just Omakaitsest. (290).

Eesti mehi sõtta saates kirjutas Marie Under (459): Ja ma õnnistan sind: Mine! Mine! / ehkki kurku kinni jääb mu hääl; / mina olen hoopis kõrvaline – / näeme üksteist jälle – siin või sääl!

Julgestusgrupid kandsid Peipsi taga peetud lahingutes raskeid kaotusi. Oli ka mehi, kes soovisid teenistuslepingu lõppedes sõjaväest lahkuda. Oktoobris 1942 väegrupi Nord idaüksused reorganiseeriti ja moodustati senistest Eesti julgestusgruppidest (nr 181-186) kolm idapataljoni (idapataljonid 658-660) (Estnische Ostbataillon). (646, lk 189). 1943. aasta jõulude ajal nimetati Idapataljonid ümber Eesti pataljonideks. (580, lk 205; 581, lk 8-9; 591, lk 46, 149;

608, lk 442 jj; 609, lk 377 jj; 610, lk 575; 611, lk 533 jj).

1943. aasta suvel anti kõikidele Eesti Schuma pataljonidele uus nimetus – Eesti politseipataljonid (Est. Pol. Btl) (591, lk 151).

1942. aasta talvel hargnesid Peipsi taga ägedad lahingud. Seal murdis 22. jaanuaril 1942 vene 2. löögiarmee kindralleitnant Andrei Vlassovi juhtimisel läbi saksa rinde ja Eesti vabatahtlikel tuli osaleda rindevõitluses. 1942. aasta kevadel jäi see armee Saksa vägede piiramisrõngasse ja käisid lahingud

462

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Volhovi koti likvideerimisel. Nii võitlus vene partisanide vastu kui ka Peipsi-tagune Idarinne nõudis Harjumaa vabatahtlikelt oma ohvreid. Samuti saadeti 36. politseipataljon Lõunarindele Stalingradi lähistele.

Andmete puudumise ja ebatäpsuse tõttu ei ole teada, kui palju oli Harju-maa mehi tollal ühes või teises Eesti väeosas. Samuti ei saa surmakuulutus-test ja muudest allikatest kaugeltki alati selgust, kus ja millal täpselt üks või teine sõjamees langes või kadunuks jäi, millisesse väeossa ta kuulus ja milli-ne oli ta auaste. Siinses käsitluses on põhieesmärk talletada olemasolevate nappide ja lünklike andmete pinnalt (nii palju kui see on võimalik) Eesti teises Vabadussõjas sõjasurma surnud harjulaste nimed, kes langesid lahingus, jäid rindel kadunuks või surid haiglas haavadesse.

1942. aastal sõjasurma surnud Harjumaa meestest on teada: rms Elmar Loide (14.03.1920-08.02.1942) (183. julgestusgrupp), Anija vallast (601, 157; 619, lk 63), Voldemar Miikamäe (12.10.1918-14.02.1942, hukkus Tallinna lähistel) (Rannavalve üksus) Saue vallast (601, lk 174; 619, lk 65), lipnik Rajur Lepasalu (06.03.1917-18.02.1942) Nõmmelt (601, lk 149; 619, lk

66), Endel Sõster (11.05.1922-24.02.1942, langes Tosnos) (185. julgestus-grupp) Ravila valla Voose küla Aasu talust, maetud Anvorgadova külas (601,

lk 271; 739), Ofw (Oberfeldwebel) Johannes-Eduard Liiv (04.06.1890-27.02.1942) Raasiku vallast (619, lk 67), Eugen Eichelberg (25.07.1912-02.03.1942) Nõmmelt (619, lk 67), Ofw Voldemar Mänd (09.11.1894-07.03.1942) Harku vallast (619, lk 68), rms Hanns-Albert Dehio (09.01.1915-17.03.1942, suri haavadesse Demjanski välilaatsaretis) Mõigult (619, lk 68), major Feliks Robinson (II kl Raudrist) (27.05.1904-20.03.1942, langes Ida-rindel Holmi all Zaplatino küla juures) (29. politseipataljoni kompül) Juuru vallast (625, lk 27; 601, lk 240; 619, lk 69), Heino Jõgevee (16.08.1923-13.04.1942) Hageri valla Hageri alevikust, maetud Lipski sõjaväekalmistule (619, lk 72; 739), Harald Vahtramäe (23.04.1920-13.04.1942, langes Lenin-gradi obl Lipovski lähedal) Ravila valla Kursi küla Lepasalu talust, maetud Lipovski sõjaväekalmistule (601, lk 302; 739), rms Lembit Roosemägi (11.09.1924-02.06.1942) (182. julgestusgrupp) Jõelähtme vallast (601, lk 243;

619, lk 76; 739), Valter Piller (14.12.1924-09.10.1942, suri Staraja-Russa sõjaväelaatsaretsis Lovati jõe ääres saadud haavadesse) (42. politseipatal-jon) Kõue valla Simsi asundusest, maetud Utschno sõjaväekalmistule (601, lk

214; 619, lk 86; 739), rms Voldemar Kingsepp (17.08.1912-04.12.1942, lan-ges Lõunarindel Surovikinos) (36. politseipataljon, patül kapten (Hauptmann)

463

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Harald Riipalu) Kõue valla Saumetsa asunduse Koka talust, maetud rindel (623, lk 34, 40; 639; 601, lk 108; 619, lk 90; 737; 739).

Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe kinnitas ajalehe Maa Sõna sõnul oma raadiokõnes 8. septembri 1942: Praegu võitleb 13 600 meest Saksa sõjaväe ridades vabatahtlikena ühise vaenlase vastu (40; 101). Sama korratakse ajalehes Maa Sõna 18. veebruaril 1943: Ametlike andmete järgi ulatub Eesti vabatahtlike arv 13 600 meheni. (297).

1943. aastal sõjasurma surnud harjulastest on teada: rms Arnold Niinesalu (17.01.1924-1943) Triigilt (619, lk 94), Fw (Feldwebel) Eduard Siimert (23.03.1905-30.01.1943, suri Eestis Idarindel saadud haigusesse) (36. politseipataljon) Padise vallast (619, lk 97), rms Rudolf Palmiste (06.04.1920-02.02.1943, suri Tartu välihaiglas Idarindel saadud haavadesse) (39. politseipataljon) Hageri vallast, maetud EELK Pauluse koguduse kalmistule (601, lk 205; 619, lk 98; 739), rms Artur Nettan (08.09.1922-22.02.1943) (42. politseipataljon) Koselt, maetud EELK Kose koguduse kalmistule (129; 601, lk 188; 619, lk 99), Uffz (Unteroffizier – allohvitser) Evald Evart (01.09.1916-19.03.1943, langes Idarindel Dno ääres) (39. Politsei-pataljon) Nõva vallast (619, lk 102), rms Arnold Kõlu (06.11.1915-19.03.1943) (658. pataljon) Anija vallast (619, lk 102), Allismaa (19.06.1943, langes Volhovi rindel) (658. pataljon) Järvakandi vallast (601, lk 47; 619, lk 110), n-seers (Oberfeldwebel) Nikolai Leets VR II/3 (17.12.1903-16.07.1943, langes Volhovi lähistel) (659. idapataljon) Anija valla Anija küla Põldmäe talust, maetud Malo-Vodskoje kangelaskalmistule (590, lk 32; 601, lk 145; 737; 739).

N-seers Nikolai Leetsi kohta kirjutatakse (591, lk 81): Pataljoni hädaoht-likumaks kohaks oli vasak tiib, kus asus venelaste üle Volhovi oleva sillapea tiib. Nende kaitsepositsioonid asusid seal kohati 50 meetri kaugusel. Päe-vane vaatlus oli seal võimalik ainult kaevikupeeglite abil, kuna vene täpsus-laskurid tulistasid igat väiksematki märki. Sellel kaitsepositsioonil asus pa-taljon kuni oktoobrikuu alguseni... Vanelase juhuslikust tankitõrjemürsust sai seal surma üks pataljoni julgemaid võitlejaid, endise 9. kompanii ja „Polit-rukkide lahingu“ kangelane veltveebel Nikolai Leets.

Tallinna vabastamise esimese aastapäeva pidustustel 28. augustil 1942 tegi kindralkomissar Karl Siegmund Lietzmann teatavaks Adolf Hitleri korralduse Eesti leegioni loomiseks (297).

See Saksa Relva-SSi (Waffen-SS) koosseisu kuulunud väekoondis kandis 1942-1945 aastatel TEA Entsüklopeedia andmeil erinevaid nimesid: Eesti SS-leegion (01.10.1942-31.03.1943), Eesti SS-vabatahtlike leegion

464

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

(31.03.1943-05.05.1943), Eesti SS-vabatahtlike brigaad (05.05.1943-22.10.1943), 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad (22.10.1943-24.01.1944), 20. Eesti SS-vabatahtlike diviis (24.01.1944-26.05.1944) ja 20. (1. eesti) SS-relvagrenaderidiviis (26.05.1944-08.05.1945).

Ajaleht Eesti Sõna kirjutas 24. oktoobril 1942 (470): Käesoleval nädalal toimub leegioni astuda soovijate vastuvõtmine Harju, Järva ja Lääne maakondades. Tallinna vastuvõtupunkti Toompeale oli Kohilast ilmunud rohkesti omakaitselasi. Nad leiavad, et õige koht on rindel. Kõik Kohila omakaitselased, kes ootavad komisjoni ette minekut, on võitlustest läbi käinud ja karastunud mehed. Möödunud suvel metsavenna- ja lahingupäevade mälestused kutsuvad neid nüüd uuesti otsesesse võitlusse.

Nii sai leegionäriks 22-aastane perepoeg Endel Ojanurm Kõue vallast, kes ütles noorte leegionäride teele saatmisel Balti jaamas: Kõik lähevad ja milleks minagi jään vaatama – ega sõda iseenesest lõpe (86).

Harku vallast astus 18. aprillil 1943 Eesti Leegioni Ralf Reits (ajalehe sõnul oli ta Harjumaa töökohuslastest Eesti leegioni astunud tuhandes mees) ning tema järel teised kaks venda Heinrich Reits ja Meinhard Reits, samuti nende onupoeg Ervin Reits. (198).

Järjekordses Tallinnast lahkunud leegionäride grupis oli ka Vabadussõjas käinud ning venelaste poolt punaväkke mobiliseeritud ja Saaremaale viidud Jüri apteegi juhataja veebel Rein Haavik. Sõjas põles maha Jüri apteegi hoone ja vastne sõdalane oli jäänud puupaljaks. (30).

Ka vana sõjamees, Esimeses maailmasõjas, Vene-Jaapani sõjas ja Vabadussõjas sõdinud kapten Boris Sepling saatis Eesti Leegioni oma 19aastase poja Valter Seplingu, kellel oli juba seljataga 9 kuu pikkune sõjamehetee Idarindel ja mürsukillust haavatasaamine. (523; 524).

Mehed täitsid oma mehekohust. Juba ürgajast on mehe kohuseks olnud võidelda kodu ja pere eest... Kodukaitse ja võitlus vabaduse eest on kujunenud mehe au mõisteks – isamaa ja rahvuse eest võitlemise mõisteks. (501).

Eesti vabatahtlikud andsid SS-sõjakirjasaatja Gerhard Rahnulo sõnul pühaliku lipuvande (105): Vannun Jumala nimel selle vande, et mina võitluses bolševismi vastu osutan tingimusteta kuulekust Saksa sõjajõudude ülemjuhatajale Adolf Hitlerile ja vapra sõdurina olen alati valmis selle vande täitmisel andma oma elu. Mõistagi oli eestlaste jaoks vandes Adolf Hitleri nimi

465

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

ülearune. Küll lubas eesti sõjamees tõsimeeli ja Jumala nimel võidela bolševismi vastu.

Eesti leegioni eritunnuseks oli vasemale varrukale õmmeldud eesti rahvusvärvid (33).

Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe väitis (402): Eesti vabatahtlike lennugrupi vannutamisel laupäeval, 8. mail 1943 kandsid meie lendurid esmakordselt Saksa lennuväe mundrit, mille paremal käisel asetsevad eesti rahvusvärvid koos pealkirjaga „Estland“... Te olete Saksa sõjaväes esimene väeosa, kes saksa mundri küljes kannab eesti rahvusvärve, siis tähendab see seda, et see tunnusmärk teie mundril oleks ühtlasi tunnusmärgiks teie südames.

Jutt eesti rahvusvärvide esmakordsest kandmisest mundrikuuel 1943. aasta maikuus on eksitav.

Eesti 181. julgestusgrupis (patül major August Vask VR II/2, VR II/3) jaanuaris 1942 toimunud sündmusest seoses eesti rahvusvärvide kandmisega kirjutatakse (597, lk 39): Sellesse rahulikku õhkkonda tõi järsu pöörde jaanuari lõpu poole saabunud ümbrik, millel seisis tekst: „Nur für den deutschen Verbindungsoffizier“ (ainult saksa side-ohvitserile). Ülemleitnant, kirja sisuga tutvunud, ulatas selle ükskõikselt adjutandile, sõnades: „Laske tõlkida ja saatke kompülidele. Korralduse täitmisest kandke mulle ette.“

Lühikese teksti läbi lugenud, esitas adjutant kirja sisu kokkuvõtlikult pataljoniülemale.

Major Vask, ettekande ära kuulanud, tühjendas kogu oma sõimu-sõnade tagavara sakslaste aadressil. Tema monoloog lõppes sõna-dega: „Ükski minu kirjutajatest seda roppust ümber ei pane. Ütle talle seda otsekohe,“ vihjas peaga sideohvitseri suunas.

Sideohvitser ütles veidi riivatult: „Saadan ise. Alla kirjutan ka ise.“ Tippis masinal neli koopiat. Kleepis ise ümbrikud kinni ja ulatas käskjalgadele.

Nood neli ümbrikku põhjustasid pataljonis enneolematu protesti-laine. Käsku ei täidetud. Kompülid ei saatnud sideohvitserile mingit teadet täitmise kohta. Tolle saksakeelse kirja sisu, mis pataljonis tekitas sellise elevuse, kui mitte öelda lausa viha, oli kokkuvõttes järgmine: Sõjavägede ülemjuhatus on saanud teada, et eesti vabatahtlikud kannavad Eesti rahvusvärve. Rahvusvärvide kandmine on keelatud. Värvid maha võtta ja täitmisest ette kanda.

466

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Vabatahtlikud ei pikendanud enam oma lepingut ja lahkusid hulganisti teenistusest. Eesti 181. julgestusgrupi (Esimese Eesti Rahvuspataljoni) ülem major August Vask sõitis Eestisse puhkusele ega tulnud enam tagasi.

Siis tuli 18. armee tagala ülema kindralmajor Hans Knuthi kiri: Eesti rahvusvärvide kandmine eesti vabatahtlike üksuste sõjaväelastel on nüüdsest peale jälle lubatud, siis telefonogramm: Käsk Eesti rahvusvärvide kandmise lubamise kohta on tühistatud, ja lõpuks armee kindralmajor Hans Knuthi telefonogramm: Eestlased võivad kanda Eesti rahvusvärve... Sinimustvalged vapid telliti nüüd otse Tallinnast ning varsti rikastus saksa välihall munder kolmevärvilise varrukamärgi võrra. (597, lk 44, 45).

Seega kandsid eesti vabatahtlikud kogu aeg oma rahvusvärve.

Pühapäeval, 21. märtsil 1943 oli Kangelaste mälestuspäev. Selle puhul andis Eesti Noorte peastaap talle alluvaile üksustele korralduse hoolitseda bolševismivastases võitluses lengenud saksa ja eesti sõdurite haudade eest. (321).

Usuti, et Eesti leegion tähendas Eesti oma sõjaväe loomist.

Eesti Leegioni Sõprade Selts (esimees kolonel Johannes Soodla) koos Tallinna Ringhäälinguga korraldas raadio teel mikrofoni kaudu rindemeeste tervituste saatmist omastele. Ka omastel ja teistel lähedastel oli võimalik saa-ta kodumaalt raadiotervitusi Eesti brigaadi ja idapataljonides võitlevaile vaba-tahtlikele. (248; 249; 396). Nii kandis Tallinna Ringhääling üle jaanipäeva hommikul 1943 heliplaadistatud tervitusi eesti vabatahtlikelt kodumaale ja omakseile.

Eesti raadiosaadetes sai tuntud Eesti sõduritund, mida raadiomees Felix Moor („Raadio-Ringhäälingu“ teadustaja) alustas: „Hallo! Hallo! Siin Tallinna ringhääling saatega eesti vabatahtlikele. Tervitame kõiki rindemehi ja eesti vabatahtlikke – saate sõpru. Ja juba kõlabki hoogus laul: „Seal ülal, mäe kasarmus / oli meie kompanii. / All, linna servas, agulis / mul elas väike Lii!“... (417).

Eesti vabatahtlike raaduosaate korraldaja oli Gert Helbemäe. Saade eesti vabatahtlikele õhtuse saksa sõduritunni raames (Eesti vabatahtlike tunnid) oli eetris kahel korral kuus – igal teisel neljapäeval (427). Laulis sõjameeste kvartett. Saade kestis 45 minutit. Saadete koostamisel oli tihti abiks eesti rindesõdurid ise. Abi saadi ka Eestis haiglates viibivatelt haavatutelt ja teistelt sõjameestelt. Nii sai Ringhääling eesti vabatahtlikelt mitmeid sõdurite

467

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

omaloodud rinde-laule, mis muutusid sõduritundide kaudu eesti rahvale lähedasteks, nagu laulud Kaugel Venes..., Seal kaugel, kaugel idas... ja palju teisi laule. Ei ole teada nende laulude sõnade ja viisi loojaid (lauldi ka uute sõnadega loodud sõdurilaule mõnel tuntud viisil), need laulud olid sündinud rindel, olgu siis punkris või mujal. Lauldi kodust, isamaast, eesti neiust ja naisest, oma vihast ja vaenust nende vastu, kes on röövinud Eesti rahvalt vabaduse, mõnikord ka langenud sõbra mälestuseks. Aga mitte kunagi ei laulnud eesti sõdur Hitleri või natsismi ülistamiseks.

Nii laulsid eesti vabatahtlikud: „Külmal õhtul seisan vahipostil / Üle pea mul – põhjatäht. / Tuul, see puistab mulle helbeid näkku, / ent mul ees on kindel siht: / Kaitsen sind, mu kaunis kodu“... (muusika oli loonud B. Kõrver õhukaitsegrupist – H.L.), ja Lenda, lenda lepalind..., siis: Ahoi, eesti neiu, ahoi, ahoi! / Adjöö, väike neiu, adjöö, adjöö! / Ela hästi, sa kallike kodumaa neid, / ikka sinule tuksub mu rind! / Kuigi kustunud lootus Sul näha mind, / ole julge ja armasta mind.

Sõduritunni lõpulaul oli: Lähme lõbulaulul, uljad noored! / Hinges lõõmab meil nooruse loit. / Lähme võitlusesse, uljad noored, / meid tiivustab sangarite võit!“ Ja refrään: Ikka edasi julgelt nüüd, / võit võitluses on meie püüd, / sest ainult vapraid ootab võit / ja neile punab koit. (704, lk 3).

Neljapäeval, 1. juulil 1943 kõlas eesti vabatahtlike saates (sõduritunnis) esimest korda sõdurikoori ja kaitsepataljoni puhkpilliorkestri esituses Eesti leegionäride laul (Gert Helbemäe sõnad, Priit Vebeli viis) (229): Oli kodu meil sisemaa põldude vöös / või ranniku liivasel rannal / või saarel, kus vihane tormide sööst / käis päeval ja öösel meie kannul, – / Me tulnud ja moodustand terasest kee / mees mehega sammu siin astub – / ja kõigil on on ühine ees-märk ja tee: / käes relvaga vaenlase vastu... Refrään: Me leegion sammub ja kindel on ta rüht, / sest kohustus püha meil täita. / Eesti tulevik see meie kõi-kide siht, / mille eest tuleb surra või võita.“ (32; 229; 277).

Nüüdsest peale kõlas see sõdurlikult lihtsate ja mehiste sõnadega ning rütmika viisiga Eesti leegionäride laul iga Eesti vabatahtlike raadiosaate lõ-puks.

Estonia teatri balletidirigent Priit Vebel juhatas 9. märtsil 1944 venelaste terrorirünnaku õhtul Eduard Tubina loodud balletti Kratt. Terrorirünnaku ajal sai ta külmetada ja haigestus. Priit Vebel suri 24. juulil 1944 oma kodus Kivimäel kopsutiisikusse. Ta on maetud Metsakalmistule. Priir Vebeli

468

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

heliloomingust on saanud üldtuntks Kalevite kants ja Eesti leegionäride laul. (343; 374).

Eesti Leegioni Sõprade Seltsi ja ametisse seatud Eesti hooldus-ohvitseride ülesanne oli eesti sõdurite ja abitööteenistuslaste perekondade abistamine ja nende nõustamine. (31; 243). Samuti korraldas Eesti Leegioni Sõprade Selts leegionäridele väljaõppelaagris meelelahutuslikke kontserte ja ettekandeid (46; 188). Nii sõitis Estonia seitsmeliikmeline trupp enne kevadpühi leegionäride väljaõppe-laagrisse Debicas. Lihavõttepühadel esineti Heidelaagris kolmel päeval segakavaga. Leegionäride tormilise kiiduavaldse osaliseks sai Mari Möldre (Mari-Ann Tarmo), kes esines Joosep Tootsina ja ütles Tootsi suu läbi teravusi okupatsioonivõimude kohta Eestis. Ruut Tarmo esitas humoreske ja kandis ette Hendrik Visnapuu luuletusi, tenor Jaan Haabjärv esitas rahva- ja meeleolulaule. Leegionärid andsid näitleja-trupile nime Mari Möldre võitlusgrupp.

Laupäeval, 22. mail 1943 alustas ’ ilmumist Tallinnas Rindeleht. Selle nä-dalalehe eesmärk oli süvendada sidet eesti rindemeeste ja kodude vahel ning pakkuda sõjameestele huvitavat ja mõnusat lugemist (418).

Poolas Debica sõjaväelaagris väljaõppe läbinud meestest moodustati 23. märtsil 1943 Eesti SS-vabatahlike pataljon Narva, mis osales 1944. aas-ta jaanuarikuuni Ukrainas peetud tõrjevõitlustes. Harjumaa meestest surid sõjasurma sellest pataljonist 1943. aasta juulikuust: SS-Gren Arno Heinraud (22.11.1923-19.07.1943 Izjumis) Padise vallast (619, lk 113; 638, lk

256), SS-Gren Ülo Ormiste (25.05.1923-21.07.1943 Izjumis) Nõmmelt (619, lk

114; 638, lk 271), SS-Gren Hans Miklas (21.05.1924-05.08.1943) Kohila val-last, maetud Ukrainas Semenovka kangelaskalmistule (601, lk 175; 638, lk 268;

737; 739), SS-Gren Edgar Heintlik (Heinlig) (11.07.1923-02.09.1943, suri Harkovis Valkis saadud haavadesse) Peningi vallast, maetud Poltaava sõja-väekalmistule (601, lk 69; 619, lk 120; 638, lk 255; 739), SS-Rttf (Rottenführer – kapral) Evald Mauring (05.10.1922-02.09.1943, langes Valkis) Anija vallast, (619, lk 120; 638, lk 267), SS-Gren Enno Remmel (Remmelt) (08.12.1924-10.09.1943) Jõelähtme vallast (601, lk 238; 619, lk 121; 638, lk 277; 737), SS-Gren Harald Prei (09.12.1920-01.12.1943) Rapla vallast (601, lk 218; 619, lk

135; 638, lk 274; 737), SS-Uscha (Unter-scharführer – n-seers) Elmar-Adolf Sepasalu (24.12.1922-04.12. 1943) Saue vallast (601, lk 257; 619, lk 135; 638,

lk 279; 737), SS-Rttf Harald Hiietamm (II kl Raudrist) (06.11.1919-18.12.1943, langes Dnepri ääres) Padise vallast (601, lk 20, 70; 619, lk 137; 638, lk 256; 737),

469

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

SS-Gren Onno (14.01.1944, jäi kadunuks Irdõnis) Kehra vallast (601, lk 198;

619, lk 147; 638, lk 271), SS-Gren Samuel Neljas (1925-21.02.1944, jäi kadu-nuks 02.1944 Tšerkassõs), Rapla vallast (601, lk 188; 619, lk 151) ja SS-Gren Harri (Richard) Rikko (05.10.1924-09.02.1944, langes Tšerkassõ kotis) Har-ku vallast (601, lk 239; 619, lk 155; 638, lk 277; 737).

Veel said sõjasurma 1943. aastal Idarindel: SS-Gren Edgar Havam (19.03.1916-24.04.1943) Jõelähtme vallast, maetud Tartu kalmistule (601, lk

67; 619, lk 106), Edgar Heinaste (13.10.1922-02.09. 1943) Järvakandi vallast (619, lk 119) ja Johannes-Elmar Einroos (02.05.1912-11.1943, langes Narva rindel) Padise vallast (619, lk 127).

Oli heinakuu 1943 ja ajaleht Eesti Sõna meenutas rindel võitlevatele sõ-jameestele kevadet ja suve kodumaal, oma kodu (416): Arglikult vast lumest koorus / muld sai uueks, värskekeks, noordus, / juba üle koduluha / lillendab ja laulab puha. / Helerohelises salus / kägu – süda õnnest valus – / justkui ime hüppan´d pukku: / aina „kukku“, aina „kukku“! / Kambri lõhnalise kase / kandsin, seal mu valge ase... / Ah, kuis uinuda, kui uni / pelgub laugeilt hom-mikuni! / Uidab laanes unenägu, kukub õhtul õnnekägu.

Ja eesti rindemehed laulsid: Kevad kaasa ju õisi toob, neist lõhnab niit! / Tuju rindelgi uueks loob, laulan armsamat viit: / Oota kallim, oh oota Sa, ke-vad lohutab sind. / Millal tulen, ei tea ju ma, seob võitlus veel mind!

Samuti laulsid eesti sõdurid sama laulu mõneti teiste sõnadega (604, lk

220): Kaugel sinust ja kodumaast, / Kaugel võitluste teel, / Kaugel kodust – mu noorusraast / Olen võitlemas veel. / Oota, kallim, oh oota sa / Kaugelt tervitan sind! / Millal tulen, ei tea ju ma, / Seob võitlus veel mind ... (Aimur Murd).

Suvel 1943 alustas oma teenistust Eesti leegionis Eesti leegioni kindralinspektor Standartenführer (kolonel) Johannes Soodla VR II/2 ja VR II/3 (196).

Kinnitatakse, et juba 12. märtsil 1942 hakati Saksa Raudristiga autasustama eesti vabatahtlikke, kes võitluses Idarinde põhjalõigus ilmutasid suurt vaprust, samuti annetama Raudriste eesti omakaitse-lastele Saksa (69). Samas on autasustamise tunnistuselt lugeda, et ernalasele Ülo Jõele annetati Im namen des Führers (Führeri nimel) 2. kl Raudrist 14. jaanuaril 1942 (596, lk

148). Seetõttu jääb arusaamatuks ka 23. juunil 1943 Maa Sõnas avaldatud sõnum (136; 137): Juht andis nõusoleku Raudristide annetamiseks Eesti rinde-sõduritele, mis pidi olema tunnustus eesti meeste vaprusele (231).

470

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Raudrist kui sõjaline aumärk asutati 1. märtsil 1813 Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III poolt. Ajalehe sõnul on Raudristi väline kuju üldjoontes jäänud endiseks, ainult et Raudristi esiküljel seisab nüüd haakristi kujutis ja selle all aastaarv 1939 (tagaküljel aastaarv 1813). Raudristi pael on punane, must-valge äärisega (punase kesktriibu ja must-valgete servatriipudega) vastavalt Saksa riigi värvidele. 1939. aastast annetatakse Raudristi seitsmes järgus: Raudristi 2. klass, Raudristi 1 klass, Raudristi rüütlirist, Raudristi rüütlirist tammepärjaga (tammelehisega), Raudristi rüütlirist tammepärja ja mõõkadega, Raudristi rüütlirist tammepärja, mõõkade ja briljantidega ning Raudristi suurrist. II kl Raudristi kantakse praegu mundrikuue mööpaugus, I kl Raudrist ilma paelata vasakule rinnale kinnitatuna ning rüütliristi, mis on kujult veidi suurem II kl Raudristist, paelaga kaelas. Raudrist on nüüd juba 130 aasta kestel olnud saksa rindevõitluse sümbol. (411; 454; 455).

Samuti omistati eesti sõjameestele medal Talvelahing idas 1941/42 (Idamedal). Need Eesti vabatahtlikud, kes võitlesid Idarindel 1941/1942. a. talvelahingutes, said Idamedali lindi, 1943. aastal anti neile kätte ka medal. See oli terasevärvi, valge teraskiivri ja käsi-granaadi kujutisega, esiküljel riigimärk ja loobrioks. Medali tagaküljel on sõnad Talvelahing idas 1941./1942 a. (128; 231).

Talvesõja medal loodi 26. mail 1942 1941/1942. aasta talvel bolševismi vastu peetud võitluse tähistamiseks. Medali lint oli punane kitsa valge-must-valge ribaga keskel. Seda kanti kuue teises nööpaugus. (455).

25. augustil 1943 avaldati ajalehes Eesti Sõna esmakordselt Idarindel langenud eesti sõjameeste surmakuulutused Raudristi märgisega vasakpoolsel ülanurgal.

Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe avaldas juulikuus 1943 määruse meeste kutsumise kohta omakaitseteenistusse. Omakaitse-teenistusest said vabaks alla 17aastased ja üle 45aastased mehed, samuti sõjaliselt tähtsais käitisis töötavad isikud. (279).

10. detsembril 1943 kuulutas Eesti Omavalitsus välja 1924. aastal sündinud meeste kaitseteenistusse kutsumise määruse (724). Ajaleht Eesti Sõna meenutas sel puhul Jakob Liivi sõnu: Nüüd üles!: Kõik ühineme, vanad, noored, kaimud, – / Mõõk kätte, tugevasti ümber vöö! / Nüüd kutsub isamaa... Vend sekka löö! (257).

Narva rinne nõudis kohest abi. Kiiresti formeeriti Omakaitsest rügement Tallinn (Estnischer Regiment „Reval“) (patül major Richard Rubach) ja

471

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

pühapäeval, 13. veebruaril 1944 varahommikul läksid esimesed ešelonid autodel teele Narva poole. (591, lk 220).

Piirikaitserügementide formeerimise kohta on teada: 1. Piirikaitse-rügemendi III pataljoni tulid mehed Harjumaa Omakaitse malevast (646, lk

248).

Alates 1944. aasta kevadest oli piirikaitserügementide ametlik nimi Eesti SS-piirikaitserügement (Estnische SS-Grenzschutzregiment). Samas kasutati ka nimetust eesti piirikaitserügement. Piirikaitserüge-mentide ohvitserid ja sõdurid kandsid sinimustvalgeid käisekilpe ja tihti ka Eesti kaitseväe mütsikokarde. 1944. a 1. aprilliks oli mobilisat-siooniga sõjaväkke kutsutud umbes 38 000 meest, neist üle poole piirikaitserügementidesse ja nende tagavaraüksustesse. Ülejäänud jaotusid Relva-SSi tagavaraüksuste, kolme politseipatljoni ka Omakaitse jahikompaniide vahel. Eesti piirikaitserügementidele anti välja Wehrmachti vorm, kuid auastmetunnused ja kraelõkmed pidid olema Relva-SSi omad. Rügemendid formeeriti aga Wehrmachti eeskirjade järgi ja kasutati Wehrmachti auastmeid. (585, lk 41-42,

47, 49, 52).

Pidades silmas enamiku meeste vastumeelsust selle vastu, et piirikaitserügemendid loeti Relva-SSi väeosadeks, samuti segadust auastmete nimetuste kasutamisel (kasutati segiläbi eesti kaitseväe, saksa Wehrmachti ja Waffen-SSi auastmeid), on siinses käsitluses piirikaitserügemendi meeste puhul kasutatud eesti kaitseväe auastmeid. (601,

lk 22).

1944. aasta veebruarikuus toodi 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad, nüüd alates 24. jaanuarist 1944 20. Eesti SS-vabatahtlike diviis Neeveli rindelt Eestisse kaitsma oma kodumaa piire (29). Luuletaja ja ajakirjanik Enn Uibo tervitas eesti sõjamehi kodumaa piiride kaitsmisele saabumise puhul (518): ...Kord saabub päev, mil vaikib Idatuli, / ei kanna enam ninna verehõngu: / Suur Julmur sulgend igaveseks suu... / On hommikud täis päiksekiirte lõngu, / et uskumatult mõtled: kas see on eilne Maa?...

Tartusse jõudis ešelon 11. veebruari keskpäevaks. Seal sai 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi 45. rügmendi I pataljon patül SS-Hstuf (Hauptsturmführer – kapten) Harald Riipalu käsu lüüa tagasi Mehikoormasse üle Lämmjärve tunginud punased. Pataljon osales Meerapalu-Jõepera lahingus 14.-16. veebruaril 1944 Punaarmee sillapea purustamisel. Diviis tervikuna sai lahinguristsed Narva all, hävitades Riigiküla ja Vepsküla-Siiversti sillapead.

472

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

1944. aasta veebruarikuus surid sõjasurma harjulased rms Arved Aasasalu (02.1944, langes Permisküla juures) (2. piirikaitserügement) Ravila vallast (601, lk 42; 619, lk 151), SS-Uscha Herbert Nõmmoja (01.07.1919-05.02.1944) Kõnnu vallast (619, lk 154), SS-Oscha (Oberscharführer – v-seers) Voldemar Kingsepp (02.07.1913-11.02.1944), Peningi vallast, maetud Maarjamäe kangelaskalmistule (601, lk 108; 619, lk 157), Oberleutnant (leitnant) Valentin Härm (03.03.1916-13.02.1944, hukkus vaenulennult naastes Viru rannikul Purtse juures) Hageri vallast (619, lk 157) ja Arnold Valdre (26.07.1920-13.02.1944, suri rindehaavadesse) Jürilt (619, lk 157), U-Wachtm (Unterwachtmeister – kapral) Kalju Jürimäe (05.04.1924-14.02.1944), Ravila valla Kuriste talust, maetud Kose koguduse kalmistule (601, lk 86; 619, lk 15; 739),

1943. aasta oktoobris saadeti kahest grenaderirügemendist ja eriüksustest koosnenud Eesti SS-vabatahtlike brigaad Neveli ruumi. Neveli rindel peetud lahingutes leidsid oma sõdurisurma Eesti SS-vabatahtlike brigaadist Harjumaa mehed: SS-Ustuf (Untersturmführer – n-leitnant) Lembit Vikat (02.12.1919-08.11.1943) (42 rügemendi kompül) Raasiku vallast (619, lk

128), SS-Gren Heskiel Eky Kips (06.09.1924-09.11.1943) Tallinn-Nõmmelt (619, lk 129), Armand-Martin Keskküla (05.03.1911-10.11.1943) Iru vallast (619, lk 129), SS-Uscha Herbert Nõmmoja (01.07.1919-10.11.1943) Kõnnu vallast (619, lk 129), SS-Strm (Sturmmann) Harry Eeltee (11.06.1923-11.11.1943) Iru vallast (619, lk 130), SS-Gren Bernhard Lagle (27.11.1920-12.11.1943) Raasiku vallas, maetud Stanislavovo kangelaskalmistule (619, lk

130), SS-Gren Kuno-Laos Jõela (01.03.1924-13.11.1943) Kõue vallast (619,

lk 131), SS-Gren Erich Jõelein (02.11.1923-13.11.1943) Kehtna vallast (Keavast) (619, lk 131), SS-Gren Helmut Sinivee (21.08.1924-13.11.1943) Juuru vallast (619, lk 131), allohv (n-seers) Aleksander Ojanurm (20.07.1902-14.11.1943) Nõmmelt (619, lk 131), SS-Gren Richard Suvinõmm (16.04.1920-12.12.1943, hukkus õnnetuses) Kõnnu vallast, maetud Stanislavovo kangelaskalmistule (619, lk 136), SS-Gren Arnold Liiva (22.03.1922-20.12.1943, langes Idarindel) Kõue vallast (619, lk 137), SS-Uscha Karl Nõmmets (04.10.1919-25.12.1943, suri haavadesse Riias) (Tagavarapataljon 33) Kuusalu vallast (619, lk 138) ja SS-Gren Valter Küla (01.10.1925-29.12.1943) (Tagavara-pataljon 33) Padise vallast (619, lk 139).

Politseipataljoni meestest langes Neveli rindel Edgar-Aleksander Hamm (25.04.1917-11.11.1943) Paldiskist (619, lk 130), kprl Rein Kastehein

473

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

(30.04.1914-20.11.1943, langes Neveli all) (288. Politsei-pataljon), Nõmmelt, maetud Stanislavovo kangelaskalmistule (619, lk 132), Schtzm (Schutzmann – korrapolitsei laskur, rms) August Kõrtsing (16.04.1909-16.12.1943) Juuru vallast (619, lk 137).

Veel surid sõjasurma 1943. aasta lõpul: SS-Gren Elmar Kont (01.12.1923-13.11.1943, langes Idarindel) (3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad) Raplast (601, lk 117; 619, lk 131; 737), Ervin Kärner (22.11.1943) Kuivajõe vallast (601, lk 135; 619, lk 133) ja Bernhard Armas (26.05.1924-20.12.1943, suri Kärdla haiglas) (ehitus-organitsioon Todt) Padise vallast (619, lk 137).

Algas sõjaaja uus aasta. Uueks aastaks 1944 kirjutas Marie Under (520): Oh kuula – vaikus: aja hingetõmbus... / Kui peatuks viivuks tunni kerijalg. / Siis piirid varisevad. Nagu embus / Su üle langeb uue aasta alg...

Me ulmad avarduvad: suurt ja uhket, / Jah, midagi, mis mööduda ei või. / Me ootame. Tund otsustav, mil puhked? / Ka meile Jumal vabaduse lõi.

Samuti kirjutas uue aasta alguse puhul lootuses näha vaba Eestit Johannes Naaris (134): Kas kaua sõita sõjasõitu / su eest meil tuleb – ko-dumaa! / Või pühitseda uljast võitu / pea hõisata võib rahvas, maa?

1944. aasta jaanuarikuus sõjasurma leidnud harjulastest on teada: SS-Gren Kalju Elbla (13.10.1923-13.01.1944, haigestus ja suri Idarindel) (3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad) Raasiku vallast (601, lk 59; 619, lk 147; 737), SS-Gren Erich Põlma (23.03.1923-14.01.1944) Rapla vallast (619, lk 147), Evald Põder (17.02.1922-18.01.1944) Harjumaalt (619, lk 148), Alvin-Eduard Järvsalu (18.03.1912-21.01.1944) Nissi vallast (619, lk 149) ja SS-Gren Evald-Leopold Engblum (02.09.1921-23.01.1944) Nõva vallast (619, lk 149).

Hulgaliselt võitles harjulasi ka Soomes Eesti au ja Soome vabaduse eest. On teada, et kokku astus Soome pagenud eesti meestest Soome sõjaväkke 3400 meest, neist 608 olid pärit Tallinnast ja 737 Harjumaalt (634, lk 29; 668, lk

123). Harjulastest langesid 1942. aastal kers (kersantti) Oskar Luther (01.01.1918-10.1942, langes kaugluures Konoša rajoonis vangi ja hukati) Nõva vallast (619, lk 85), alik (alikersantti) Arnold Teder (05.05.1906-10.11.1942, langes kaug-luures Konoša rajoonis vangi ja hukati) Peningi vallast (619, lk 88) ja alik Rudolf-Heinrich Täheste (26.02.1903-10.11.1942) Rapla vallast (619, lk 88).

474

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Samuti surid sõjasurma Soome mereväe matr (matruusi – madrus) Karl-Johannes Nõu (24.01.1924-05.12.1943, hukkus Hämeenmaal) Paldiskist, maetud Helsingis Malmi kalmistule (619, lk 136), stm (sotamies) Johannes Laagriküla (15.06.1922-25.01.1944, langes Soomes Rajajõel) (JR 47) Jõelähtme vallast, maetud Malmi kalmistule (601, lk 138; 619, lk 150; 633, lk 7), stm Aldo Kornel (20.07.1925-20.12.1943, langes Rajajõel) (JR 47) Nõmmelt, maetud Malmi kalmistule, (601, lk 120; 619, lk 137; 633, lk 7), stm Oskar Matsum (08.05.1919-22.12.1943, langes Soomes Rajajokil – Rajajõel) (JR 47) Jõelähtme vallast, maetud Malmi kalmistule (601, lk 169; 619, lk 137; 633, lk

8), stm Erich Ehala (14.04.1925-26.12.1943, suri Rajajõel saadud haavadesse) (JR 47), Kuivajõe vallast (619, lk 138), stm Tiido Onton (30.06.1923-21.01.1944, suri Rajajõel saadud haavadesse) (JR 47) Tõdva vallast, maetud Malmi kalmistule (601, lk 198; 619, lk 149; 633, lk 9), stm Kalju Laansalu (28.09.1924-01.02.1944, langes Soomes Rajajõel) (JR 47,) Anija vallast, maetud Malmi kalmistule (601, lk 139; 619, lk 152; 633, lk 7), stm Valter Rauam (27.02.1921-06.02.1944, langes Soomes Rajajõel) (JR 47) Jõelähtme vallast, maetud Malmi kalmistule (601, lk 232; 619, lk 154; 633, lk 10), matr Johannes-Eduard Aas (22.12.1911-26.02.1944) Jõelähtme vallast, maetud Malmi kalmistule (619, lk 165) ja matr Arnold Laine (26.11.1908-16.04.1944) Kolga vallast, maetud Malmi kalmistule (619, lk 188).

Eesti vabatahtlikud Soomes võitlesid 1943. aasta sügisel Vallila pataljonis (III/JR 47) Rajajoki rindelõigus.

13. veebruaril 1944 andis Päämaja käsu moodustada Soome armees teenivatest eesti vabatahtlikest kahest pataljonist koosnev jalaväerügement (JR 200) koos kõikide rügemendi koosseisu kuuluvate üksutega (rügül kolonelleitnant Eino Kuusela) (595, lk 199-201).

17. aprillil 1944 juhtus Soomes Jalkalas sõjaväelaagri miinilaos raske õnnetus – plahvatuses ja tulekahjus hukkus 42 eesti vaba-tahtlikku (595, lk 144

lisa).

Miiniulao plahvatuses ja tulekahjus hukkusid Jalkalas või surid saadud haavadesse Haarjumaalt pärit JR 200 mehed (619, lk 189-191): stm Feliks Kannel (14.05.1923-17.04.1944) Kuivajõe vallast, stm Oskar Reinalt Laigar (25.03.1918-17.04.1944) Jõelähtme vallast, stm Karl Lass (13.06.1925-17.94.1944) Peningi vallast, stm Herbert Mere (20.01.1926-17.04.1944) Anija vallast, stm Johannes Ruukholm (02.01.1922-17.04.1944) Kõnnu vallast, stm Hugo-Rahuleid Suitsmart (31.07.1923-17.04.1944) Hageri vallast ja stm

475

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Haljand Vessmann (27.12.1925-17.04.1944) Iru vallast (619, lk 189-190), stm Harald Tammets (08.08.1925-18.04.1944, suri Jalkalas plahvatuses saadud haavadesse) Kõnnu vallast, maetud Helsingis Malmi kalmistule (619, lk 190;

633, lk 12) ja stm Uno Kaljuste (13.10.1923-23.04.1944, suri Jalkalas plahva-tuses saadud haavadesse) Raasiku vallast (619, lk 191; 633, lk 6). Ohvrid maeti Helsingis Malmi kalmistule.

JR 200 meestest leidsid sõjasurma Soomes Jäppilä lahingus 10. juunil 1944 harjulased (619, lk 201): stm Felix Ergla (28.07.1925-10.06.1944, langes Jäppiläs) Kohila vallast (619, lk 201; 633, lk 5), stm Valter Kruusvall (11.10.1923-10.06.1944, jäi kadunuks Jäppiläs) Kõnnu vallast (619,

lk 291; 633, lk 7), stm Erik Lehtmaa (01.10.1923-10.06.1944, langes Jäppiläs) Kuimetsa vallast (601, lk 146; 619, lk 201; 633, lk 8), stm Johannes Peeba (20.02.1923-10.06.1944, jäi kadunuks Jäppiläs) Järvakandi vallast (619, lk

201; 633, lk 10), stm Voldemar Saatnõmm (05.11.1917-10.06.1944, jäi kadu-nuks Jäppiläs) Kõnnu vallast (619, lk 201; 633, lk 11) ja stm Endel-Aleksander Vaarik (20.02.1920-10.06.1944, jäi kadunuks Jäppiläs) Kõnnu vallast (619, lk

201; 633, lk 13). Langenud on maetud Helsingis Malmi kalmistule.

Juunikuus 1944 surid sõjasurma Soomes Harjumaalt pärit mehed stm Rudolf Aitsema (16.09.1914-11.06.1944, jäi kadunuks Kauhimäe lahin-gus) Rae vallast (619, lk 201; 633, lk 5), stm Kalju Õnneleid Tammer (12.06.1925-11.06.1944, jäi kadunuks Puhtulas) Iru vallast, (619, lk 202; 633, lk

12), stm Olev Sturm (07.03.1923-14.06.1944, langes Ahijärvil) Kolga vallast, maetud Malmi kalmistule (619, lk 203; 633, lk 12), stm Leo Lillemäe (18.07.1922-18.06.1944, suri Ahijärvil saadud haavadesse) Kolga vallast, maetud Malmi kalmistule (619, lk 204, 633, lk 13), stm Edvin Joanurm (24.03.1921-23.06.1944, langes Lappäsaaris) Kolga vallast, maetud Malmi kalmistule (619, lk 204; 633, lk 6), stm Rudolf Lille (09.04.1922-23.06.1944, langes Leppäsaaris) Varbola vallast, maetud Malmi kalmistule (619, lk 205;

633, lk 8), stm Lembit Kalm (18.05.1925-25.06.1944, langes Nurmirantas) Keila vallast, maetud Malmi kalmistule (619, lk 205; 633, lk 6), stm Raimond Prööm (08.04.1924-26.06.1944, langes Rasalahtil) Jõelähtme vallast, maetud Malmi kalmistule (619, lk 205; 633, lk 10), stm Eerik Välkmann (20.04.1925-26.06.1944, langes Ronka neemel) Kõnnu vallast, maetud Malmi kalmistule (619, lk 205; 633, lk 13), vänr (vänrikki, n-leitnant)Jakob-Leopold Tarto (12.01.1908-03.07.1944, hukkus Soomes Haankyläs) Kolga vallast, maetud Malmi kalmistule (619, lk 208; 633, lk 12), stm Ülo-Aksel Talmet (05.08.1924-04.07.1944, langes Suonio-saaris) Paldiskist, maetud Malmi kalmistule (619, lk

476

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

209; 633, lk 12), stm Robert Kilu (11.04.1923-23.07.1944, suri Vuokse rindel saadud haavadesse) Iru vallast, maetud Lappeenranta kalmistule (619, lk 214;

633, lk 7).

Dr Hjalmar Mäe nentis oma raadiokõnes 31. detsembril 1943 (63): Eesti brigaad ja Narva pataljon võitlevad rindel. Oleme läinud kaitseteenistusele ja nüüd juba formeerime oma rahvuslikke üksusi avaliku ja üldise mobilisatsooni alusel. Eesti rahvas on sellega lõppeva aasta kestel saanud jälle relvakandvaks rahvaks, kes võitleb rindel oma rahvuslikes väeosades.

Idarinne rebenes. 14. jaanuaril 1944 alustasid Leningradi, Volhovi ja 2. Balti rinde väed Leningradi ja Novgorodi all pealetungi ja murdsid Saksa kaitseliinid mitmes kohas läbi. Väegrupi Nord juhataja feld-marssal Georg von Küchler tagandati ja Põhja väegrupi juhatajaks sai kindralkolonel Walter Model. 30. märtsil 1944 saadeti feldmarssaliks ülendatud Walter Model päästma väegruppi Süd ja tema asemele määrati kindralmajor Georg Lindemann. (181; 580, lk 213, 218).

30. jaanuaril 1944 kuulutas Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe välja aastatel 1904-1923 sündinud meeste üldmobilisatsiooni. Ühtlasi kohustati kõiki mobilisatsiooni alla mittekuuluvaid mehi (kuni 60. elu-aastani) astuma Omakaitsesse. (580, lk 213).

Juhannes Naaris kirjutas sel puhul (133): Me malev kogub. Sarve hüüust / nüüd kajab Lääne, Saare, Hiiu / ning Viru rand ja Haanja nõlvad. / Nüüd tuleb mehi Sõrve säärest / ning Sakalast ja Peipsi äärest, / ja Ugandigi voorte hõlmast... / Mees üks kui soode, metsi varjust / on tõusnud Pärnu, Järva, Harju, / Soontagana ja Lindanisa. / Ning sõdalaste raskel sammul / täis Kalevite kanget rammu / lä’eb võitlusesse malev visa.

Peeter Purlesk kirjutas sellest, et sõttaminekul löödi teinekord käega ka mõnele vähemale tervisehädale (393): Mis tähendab siin tervisrike / või pisikene viga sees, / kui ähvardab meid orjusike, / jälk bolševik on ukse ees. Ja Hendrik Adamsoni soovid vastsetele sõjameestele olid luuletuses Kõik kodule (4): Kõik kodule! Hing, isamaale / jää ikka truuks. / Su südame vii viimseim tuks, / too ohvriks talle! / Sind hellitab ta emapale, / jää ikka truuks! / Kui kukub kinni eluuks, / lä´ed hõlma talle.

Kirjutatakse (280): Harjumaa mehed tulid võitlusvaimustusega. Iru, Harku ja Rae valdadest Harjumaal ilmusid kaitseteenistus-kohustuslikud oma vastuvõtupunkti juba varastel hommikutundidel. Meestel oli kaasas seljakotte ja kohvreid ning kõigepealt tubli annus elurõõmu ja võitlusvaimu. Eriti innukas

477

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

oli Rae valla noormees Jaan M., kes vastuvõtupunkti oli endaga kaasa toonud ka oma 16-aastase venna. Kui komisjon noormehe tähelepanu osutas ta venna noorusele, muutus viimane kurvaks. „Meie oleme seni kõik ettevõtted koos sooritanud, kas me siis sõdida ei tohigi koos?“ Ja noormeeste ühiseks otsuseks omavahel oli ikkagi kokku jääda ja koos võidelda.

Vastuvõtupunkti ilmunud noormeestest on suur protsent neid, kes 1941. a. sõjasuvel võitlesid metsavendadena enamlaste vastu. Erksat võitlusvaimu väljendab vestlusel omaaegne Kaitseliidu juhtiv tegelane Harku vallast, kes lubab kõik endised poisid jällegi koguda oma rühma, et „näidata, mida eesti poiss suudab“.

Ka Harjumaa meeste hulgas on palju neid, kelle vanemad või perekonnaliikmed on küüditatud või mõrvatud. On arusaadav, et taolistest noortest kujunevad innukaimad võitlejad relvakandjate ridades.

Silmatorkav on vastuvõtupunktis valitsev meeleolu. Ei jälgegi enamlusaegsete „mobilisatsiooni päevade“ nukrast ja masendatud meeleolust. Vastuoksa – vastuvõtupunkti ilmunud mehed on heas tujus ja viskavad rapsakaid nalju...

Teatakse, et Omakaitse Kehra kompanii Anija rühm (rühmaülem Feliks Remmelgas, rühmavanem allohv August Steinberg) astus terves koosseisus sõjaväkke (16).

Feliks Remmelgas langes 21.09.1944 Porkuni lahingus (601, lk 238; 619,

lk 278).

Harjumaa meeste meeleolule vastasid Leho Targi kaasakutsuvad sõnad Mobilisatsiooni laulust (475): Nüüd lähme, mehed – üks mõte ja samm, / üks igatsus: vaenlasi lüüa! / Meil valida kahest – kumb meeldivam? – / kas võita või maha end müüa...

Nüüd lähme, mehed! Ja ainult vaid nii: / me kaitseme Eestimaa laasi / ja Eestimaa nurmi, et oleks nad priid, / ning Põhjala ranniku paasi.

Nüüd ilmu, Lehola kange mees, / too kaasa Lembitu vaprus, – / nii astu – nagu muiste – sa ees / seal keeb kus vihasem taplus...

Nüüd rivvi – Lääne ja Võru mees, / ka järvalast ootamas taplus, – / nüüd aeg on näidata tegudes: / veel elab meis muistne vaprus.

Piiskop dr Johan Kõpp pöördus neil päevil ringkirjaliselt kõigi eesti evan-geeliumi-luteriusu kirikuõpetajate poole üleskutsega kaasa aidata käesoleval silmapilgul kogudustes raskuste võitmiseks, mis eesti rahval on kanda.

478

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Piiskop soovitas oma läkituses jumalateenistustel palvetada oma rahva eest, kandes palvekätel neid, kes... panevad kaalule ja ohverdavad oma elu rahva eluõigust kaitstes. (185).

Usuti, et kordub 1918. aasta ja käimas on Eesti teine Vabadussõda või tegu on Vabadussõja jatkuga sinimustvalge vapp meeste mundri-kuue käisel ja vaba Eesti eesmärgina südames (68; 576, lk 6).

Narva rindele saadetud 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisis võidelenud Harjumaa meestest surid sõjasurma veel SS-Gren Endel Noormägi (20.09.1924-15.02.1944) Järvakandi vallast (619, lk 159), SS-Gren Kalju Roosimets (19.06.1925-17.02.1944) Harku vallast Järvelt (619, lk 160), SS-Gren Lembit Kern (17.11.1925-21.02.1944) Rae vallas, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 162), SS-Gren Alfred Miilen (19.04.1924-21.02.1944) Juuru vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (601, lk 174; 619,

lk 162; 737), SS-Gren Sulev Sõster (30.12.1924-22.02.1944) Iru vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 163), SS-Uscha Gunnar Tonnet (23.10.1919-22.02.1944) Keila vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619,

lk 163), SS-Gren Viktor Brahmann (21.06.1926-24.02.1944) Nõmmelt, maetud Narva kange-laskalmistule (619, lk 163), SS-Gren Valter Kirsimäe (21.06.1924-24.02.1944 Riigis) Nõva vallast, maetud Narva kangelas-kalmistule (619, lk 164), SS-Gren Feliks Rämmeld (04.01.1925-24.02.1944) Jõelähtme vallast, maetud Mummassaare kangelaskalmistule (619, lk 164), SS-Gren Richard-Alfred Liivlaid (01.10.1924-25.02.1944) Iru vallast, maetud Maarjamäe kangelaskalmistule (619, lk 165), SS-Gren Valter Aurik (17.01.1924-26.02.1944 Vaasas) Kuusaalu vallast, maetud Mummassaare kangelaskalmistule (619, lk 165), SS-Gren Arnold Düna (Düüna) (20.01.1923-29.02.1944, langes Vepskülas) Raikküla vallast, maetud ümber Narva kangelaskalmistule (601, lk 57; 619, lk 166; 739), ja SS-Gren Leopold Lüdimõis (19.08.1918-29.02.1944) Hageri vallast, maetud EELK Hageri koguduse kalmitule (619, lk 166).

1944. aasta märtsikuus said sõjasurma harjulased (Vaasa-Vepsküla-Siivertsi sillapea hävitamisel (550) ja teistes Narva rindel peetud lahingutes): SS-Gren Felix Härma (02.02.1924-01.03.1944, langes Vaasas) Tõdva vallast (619, lk 167), SS-Strm Rufim Rakki (II kl Raudrist) (23.04.1913-01.03.1944) Nõmmelt (619, lk 168), rügemendi Tallinn 1. pataljoni arst dr med Rein Truupõld (30.11.1907-01.03.1944, langes Narva rindel) Kiiult, maetud Hiiu-Rahu kalmistule (601, lk 292; 619, 168), SS-Uscha Eedi (Eidi) Loik

479

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

(17.12.1919-04.03.1944 Vaasas) Kuusalu vallast, maetud EEKL Kuusalu koguduse kalmistule (619, lk 170; 737), rms Bernhard Sormunen (27.02.1917-04.03.1944, langes Kuningaküla juures) (30. politseipataljon) Jõelähtme val-last (619, lk 171), SS-Gren Maksimiljan (Maks) Kalm (24.06.1925-05.03.1944) Ravila vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 171), SS-Gren Evald Kivinukk (14.01.1920-05.03.1944) Nõva vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 171), SS-Gren Jakob Mänd (14.05.1901-05.03.1944) Anija vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 171), SS-Strm Paul Sukles (04.04.1923-05.03.1944) Hageri vallast (619, lk 171), SS-Gren Karl Toomingas (27.03.1923-05.03.1944) Kolga vallast (619, lk 171), SS-Ustuf Heldur Huik (03.02.1916-06.03.1944) Kuivajõe vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 172), SS-Gren Arnold Kõrvemaa (28.12.1923-06.03.1944) Padise vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 172), SS-Uscha Endel Moorlat (06.03.1922-06.03.1944) Kolga vallast, maetud Narva kangelas-kalmitule (619, lk 172), SS-Strm Feliks Säde (27.11.1923-06.03.1944) Raasiku vallast, maetud Narva kangelaskalmitule (619, lk 172), Endel Hiie (18.07.1921-07.03.1944) Padise vallast, maetud Nissi kalmistule (619, lk 173), SS-Gren Elmar-Eeduart Kivinukk (28.02.1923-07.03.1944) Nõva vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 173), SS-Gren August Laan (23.07.1924-07.03.1944) Jõelähtme vallast, maetud Nar-va kangelaskalmistule (619, lk 173), SS-Gren Edgar Kinkar (08.07.1924-13.03.1944) Kose vallast (619, lk 176), SS-Strm Evald Rikma (II kl Raudrist) (21.09.1920-13.03.1944) Kohila vallast (619, lk 177), leitnant Arvi Laugna (01.07.1918-14.03.1944, suri Riia haiglas) Saku vallast (Nabalast), maetud Riia kangelaskalmistule (619, lk 177), SS-Strm Endel Ristoja (21.05.1925-15.03.1944, langes Siivertsis) Vasalemmast, maetud Mummassaare kange-laskalmistule (619, lk 177), n-seers (Unteroffizier) Friedrich Reinhold Gehring (08.07.1920-17.03.1944, langes Narva rindel) Varbola vallast (Vardilt) (619, lk

178), SS-Gren Herbert Sinivee (21.01.1922-17.03.1944) Juuru vallast, mae-tud Narva kangelaskalmistule (619, lk 179; 737), Bernhard Virroja 03.93.1924-18.03.1944), Keila vallast (619, lk 181), SS-Gren Edgar Kiisma (05.07.1925-19.03.1944, langes Narva rindel Pähklimäel) Varbola vallast (619, lk 181), rms Hugo Bank (14.11.1918-23.03.1944) (1. piirikaitserügement) Kuimetsa val-last (609,lk 182), SS-Gren Elmar Lehisalu (19.07.1925-23.03.1944, suri Tal-linnas) Saue vallast, maetud Maarjamäe kangelaskalmistuile (619, lk 182), n-leitnant Karl-Julius Soomann VR II/3 (01.03.1887-25.03.1944, sai surma Viljandis) Varbola vallast, maetud Viljandi Vanale kalmistule (590, lk 52; 619, lk

480

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

183) ja SS-Gren Alfred Kallus (12.08.1919-30.03.1944) Järvakandi vallast (619, lk 184).

Eesti rahvale kättemaksuks Punaarmeele osutatud vihase vastupanu eest alustasid venelased oma terrorirünnakuid Eesti linnadele – esmaspäeval, 6. märtsil purustasid vene pommituslennukid Narva linna. Narva oli üksainus leekidemeri, ning üks Eesti auväärsemaid linnu vajus rusudese ja tuhasse. (313). 9. märtsil ründasid Tallinna umbes 300 nõukogude lennukit. Terrorirünnak kestis õhtul kella 18.30 kuni umbes kella 3.30 varahommikul. (92).

Eesti rahvast tabanud ahastus, valu ja lein on vormitud Aave Raudoja luuletusse Kivide kisendus (409): Kuulake: iga Tallinna kivi / kisendab ahastust öhe! / Kuulgu Narva all meesterivi, / kostku see põlduri töhe! / Oigab jalge all põline paas, /ägab kivi nii müüris kui maas!...

Vaadake: ägavad taeva poole / varemekorstnate sambad!... / Ristis ei käed, vaid hambad! Kivis kisendab neim ja surm: tabagu vaenlastki häving ja turm!

22. aprillil 1944 saabus Tallinna admiral Johan Pitka VR I/1, kes oli 1941. aastal enamlaste terrori eest pagenud Soome (6; 528). Ta ütles jutuajamisel (227): Minu arvates on kommunistlik hädaoht inimkonnale ja tsivilisatsioonile suurem kõigist hädaohtudest, mis kunagi on sellel planeedil inimkonda ähvardanud... Kõik peab jääma tagaplaanile, kui saatus nõuab kodumaa ja rahva kaitseks kaasalöömist... Ma jaksan veel relva kanda...

Aprillikuus 1944 surid sõjasurma harjulased: SS-Gren Heinrich Pirnipuu (24.07.1923-01.04.1944, suri Riia haiglas) Kuusalu vallast (619, lk

185), Villem Põhjakas (24.11.1901-05.04.1944) (Omakaitse Harju Maleva VI pataljoni Peningi kompanii) Peningi vallast (619, lk 186; 737), SS-Gren Kaarel (Karl) Pärnapuu (02.04.1922-10.04.1944, suri rindel saadud haavadesse) Ravila valla Mõisaaseme küla Kruusiaugu talust, maetud Poolas) (601, lk 226;

739), n-seers (Unteroffizier) Julius Gnadelberg (13.12.1904-11.04.1944) (II kl Raudrist) Kolga vallast (619, lk 187), leitnant Artur (Arthur) Hansen (10.12.1908-27.04.1944, sai Krivasoos haavata ja suri Kurtna sidumispunktis) (2. Piirikaitse-rügemendi 7. kompanii, kompül) (II kl Raudrist, II kl Sõjateeneterist) Kolga val-last, maetud Elva kalmistule (601, lk 20, 66; 619, lk 192; 585, lk 68, 90, 256; 737), SS-Rttf Ants Post (07.02.1908-27.04.1944, jäi kadunuks) Kuusalu vallast (619,

lk 192). Julius Peekmann (28.02.1904-1944, langes Krivasoos) Kolga vallast

481

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

(619, lk 143), Eduard Poovar (24.01.1913-1944), Järvakandi vallast (619, lk 143), SS-Gren Voldemar Pirn (31.97.1924-1944, sai surma Kloogal) Juuru vallast (619, lk 143), Heino Urbla (20.01.1927-04.05.1944, suri haigusesse) Juuru vallast (619, lk 194; 737), SS-Gren Raimond Ader (30.08.1925-10.05.1944) Tõdva vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 195) ja SS-Gren Endel Tuisk (16.12.1926-10.05.1944) Iru vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 195), Herbert Ulma (20.02.1922-13.05. 1944) Peningi vallast (619, lk

196), SS-Strm Aleksander Metsalu (06.04.1923-23.05.1944) (II kl Raudrist) (20. Füsiljeer-pataljon, endine pataljon Narva), Jõelähtme vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 198; 638, lk 268), SS-Gren Lembit Vanatoa (23.07.1925-27.05.1944, suri Tallinna haiglas) Kõue vallast, maetud Maarjamäe kangelaskalmistule (619, lk 198).

Juunikuus langesid, jäid kadunuks või surid haiglas: SS-Gren Heino Estleol (25.07.1925-03.06.1944, suri Köningsbergi haiglas haavadesse) Rae vallast Lagedilt (619, lk 199), Voldemar Kriisemann (27.08.1922-07.06.1944) Kohila vallast Lohult (619, lk 200), SS-Gren Louis Jakobson (09.05.1922-09.06.1944) Kohila vallast (619, lk 200; 737), Arved-Ferdinand Masurin (06.05.1915-21.06.1944, suri Tallinnas) Kolga vallast (619, lk 204), Leitnant Richard Niineste (28,07.1907-23.06.1944, suri haigusesse Tallinnas) (Eesti Julgeolekupolitsei) Kolga vallast, maetud Tallinnna sõjaväekalmistule (619, lk 205), SS-Strm Arnold Salu (13.02.1923-26.06.1944, jäi kadunuks) Keilast (28.06.1944) (619, lk 205), rms Oskar Järvik (01.05.1914-28.06.1944) (1. piirikaitserügement) Kuivajõe vallast Karla külast, maetud Kose kalmistule (601, lk 85; 619, lk 206; 737; 739) ja SS-Gren Oskar Mänd (06.12.1920-30.06.1944) Jõelähtme vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 206).

21. juulil 1944 alustasid venelased pealetungi Pihkva-Ostrovi joonelt mööda Pihkva-Riia kiviteed Valga suunas. Algasid Petserimaa kaitselahingud. (612, lk 418).

Tallinna kaitseväeringkonna ülema korraldusel tühistati kõik kaitse-teenistuskohuslastele seni väljaantud ajapikendustunnistused ning kohustati kõiki 1904.-1925.a. sündinud kaitseteenistuskohuslasi ja ajutiselt kuni erikorralduseni koju lastud mehi ilmuma 26.-30. juunini 1944 Tallinna kaitseväeringkonna staapi (Vabaduspuiestee 2). (479).

20. juulil 1944 tehti Führerile atendaat. Anti teada, et roimarlik mõrvakatse ebaõnnestus ja Adolf Hitler on täie tervise juures ja jätkas kohe oma ülesannete täitmist (422).

482

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Eesti Omavalitsuse juhi dr Hjalmar Mäe sõnul võttis Eesti rahvas tänutundes Jumala vastu ja rõõmuga teatavaks, et mõrvakatse Saksa riigi ja bolševismivastase võitluse juhi Adolf Hitleri vastu ebaõnnestus ning tema edasi meie ühist võitlust ühise vaenlase vastu saab juhtida (64). Vaevalt et mõni eestlane sellest nüüd suurt rõõmu tundis: oodati ju sõja lõppu ja Atlandi Harta rakendumist. Muidugi kardeti, et Saksa riigis tekkida võivates segadustes võib sellest tulenevalt rinne kokku variseda ja Punaarmee rullub kohe üle Eesti.

Juulikuus toimusid verised lahingud Sinimägedes. Harjulastest langesid SS-Gren Elmar Kõlu (22.10.1924-13.07.1944) Kehrast (619, lk 211), Wachtmeister Mihkel Ruul (04.07.1922-13.07.1944) Anija vallast (619, lk 211), kapten (Hauptmann) Enn Väljak (26.01.1905-17.07.1944, langes Lätis Ilga mõisa juures Dünaburgi järvede piirkonnas) (40. Politseiptaljon, kompül) Rae valla Lagedi Kepsu-Jüri talust, maetud Daugavpilsis Demene kangelas-kalmistule (601, lk 319; 619, lk 212; 739).

Ees olid rasked lahingud Auvere juures. Korpuse ülem SS-Ober-gruppenführer Felix Steiner kirjutas 24. juulil oma läkituses eesti sõduritele: Narva rinne seisab vastase suurrünnaku ootel. Korpusel seisab ees rida kibedaid lahingupäevi. Vastane on meist mitmekordselt ülekaalus. Oodatavas võitluses on Auvere kaitsmisel Narva rindele määrav tähtsus: see on kõigile selge ütlematagi. Tahan vaid meelde tuletada, et teie otsustavusest ja vastupanust oleneb Narva rinde püsimine, oleneb tuhandete võitlejate elu, oleneb aga eelkõige teie armastatud kodumaa saatus lähemateks aegadeks.

Et ma selleks ülesandeks 45. rügementi ja pataljon „Narva“ kõige kohasemaks pidasin, lisagu teie senisele kohusetundele juurde tahet ja kindlust. Eelseisvais võitlusis võite loota minu kõigele võimalikule abile ja nõule.

45. rügemendi ja pataljon „Narva“ sõdurid! Võibolla homme vaatavad kogu Narva rinde võitlejad Auvere poole ja soovivad teile jõudu; võibolla homme lähevad paljudes eesti kodudes käed kokku risti ja palve teie eest tõuseb Kõigevägevama poole.

Seiske ja pidage vastu, sest õigus ja Jumal on teiega. (591, lk 367-368).

25. juuli hommikul kell 5.00 läkski oodatud lahing lahti. Sadadest suurtükkidest ja miinipildujatest purskusid välja mürsud, katkestades

483

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

hommikuse vaikuse. Granaadid langesid eestlaste positsioonidele kolme tunni jooksul, kella 8.00-ni. Ragin oli selline, et kõrv ei eraldanud enam üksikute mürskude lõhknemisi. (591, lk 368).

25. juulil 1944 leidsid oma sõjasurma harjulased SS-Gren Osvald Kiisel (15.01.1925-25.07.1944, langes Riigiküla juures) Keilast, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 218), SS-Gren August Kuutok (19.07.1925-25.07.1944, langes Auveres) Kohila vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 219), SS-Gren Orwald Küsel (15.01.1927-25.07.1944, langes Riigikülas) Keilast (619, lk 219), SS-Gren Arnold Luukas (17.07.1925-25.07.1944, langes Auvere juures) Juuru vallast (619, lk 220), SS-Gren Artur Paemets (01.03.1919-25.07.1944, langes Narva rindel Vaivaras) Kõnnu vallast, maetud Jõhvi kangelaskalmistule (619, lk 221), SS-Rttf Ilmar Pobul (28.02.1921-25.07.1944, jäi kadunuks Narva rindel) Raasiku vallast (619, lk

222), SS-Gren Evald Rämask (09.07.1922-25.07.1944, jäi kadunuks Narva rindel) Kõnnu vallast (619, lk 223), SS-Gren Johannes Tamfeldt (02.09.1918-25.07.1944, jäi kadunuks Narva rindel) Kohila vallast (619, lk 224), SS-Gren Feliks Vainu (12.03.1917-25.07.1944, jäi kadunuks Narva rindel) Juuru vallast (619, lk 224) ja SS-Gren Hugo Varret (06.09.1925-25.07.1944, langes Narva rindel Auveres) Tõdva vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619,

lk 225).

Auvere lahingu ajal teatas esimese pataljoni ülem Hstuf (Hauptsturmführer – kapten) Paul Maitla rügementi: Vastast on nii arvukalt, et meie ei suuda neid enam pidurdada. Nad lähevad meist lihtsal läbi, ükskõik kui palju meie neid hävitame. Palun saada tankid platsi!“ (491, lk 369). Esimesel päeval jäi Auvere kaitse murdmatuks.

26. juulil kell 5.00 alustas vaenlane turmtulega rünnakut Narva all. Kuna 46. rügemendi kaitse oli päeva jooksul kokku varisenud, otsustas korpuse juhatus terve Narva rinde tagasi tõmmata Auvere-Sini-mägede-Mummassaare joonele. 27. juuli hommikul oli Narva maha jäetud (591, lk 372).

27. juuli ennelõunal ilmus vaenlane Sinimägede ette ja juba pärast-lõunal võeti Sinimäed raske kahuritule alla. Sinimägede positsiooni nimetati Tannenbergi liiniks. See algas Mummassaare küla juurest Soome lahe rannikul, kulges üle tasandiku lõunasse, möödus umbes 200 m ida poolt Lastekodumäge, ületas raudtee paar kilomeetrit Auvere jaamast lääne pool ning suundus edasi Sooküla-Metsküla suunas. (591, lk 386-387).

484

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

1944. aasta suvel langesid Sinimägedes Harjumaa meestest Osvald Veimer (22.10.1904-1944, langes Sinimägedes) (5. Piirikaitse-rügement) Vahastust (619, lk 144), SS-Gren Alfred Noor (1922-26.07.1944, langes Sinimägedes) Harjumaalt (619, lk 225), SS-Gren Aleksander Povar (27.07.1944-27.07.1944) Järvakandi vallast (619, lk 227), SS-Strm Rudolf Teerik (04.12.1918-27.07.1944) Kohila vallast (619, lk 227), SS-Gren Endel Hell (01.07.1925-29.07.1944) Jõelähtme vallast (619, lk 228), SS-Gren Hugo Kalle (29.07.1944) Padise valla Ämari külast (619, lk 228), SS-Gren Harri Miller (15.11.1919-29.07.1944) Keilast (619, lk 229), SS-Gren Elmar Must (31.01.1919-29.07.1944) Tõdva vallast (619, lk 229), Sulo Sõster (30.12.1912-29.07.1944) Iru vallast (619, lk 229), SS-Gren Erich Tint (29.07.1944) Peningi vallast (619, lk 229), SS-Gren Edgar Kasela (03.03.1920-30.07.1944) Ravila vallast (619, lk 230).

Käisid ägedad tõrjelahingud. 27. juulil 1944 kinnitas ajaleht Maa Sõna (283): Eesti ala ei loovitata enamlastele. Adolf Hitler on käskinud Eestit kaitsta ja Saksa armee teeb seda. Eesti rahvas tõendab oma sõdurite kaudu igapäev oma vaprust. Ei uskunud Eesti rahvas Adolf Hitleri juttu ja usuti ainult oma jõusse, loodeti seni vastu pidada, kuni rakendub Atlandi Harta.

29.-30. juulini külastas admiral Johan Pitka Narva all 20. Eesti SS-diviisi väeosi. Ta kohtus ka Narva rindel tõrjelahinguid juhtinud SS-Obergruppenführer (kindral) Felix Steineriga (Rüütlirist Tamme-lehisega) ja oli Eesti SS-vabahtlike diviisi komandöri SS-Brigadeführer (kindralmajor) Franz Augsbergeri külaliseks. (528).

2. augustil avaldas Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe 1926. aastal sündinud meeste kaitseteenistusse kutsumise määruse (725) ja 3. augustil 1944 1927. aastakäigu lennuväe abiteenistusse kutsumise määruse, mis jõustus selle avaldamisega (480; 726).

Veel surid augustikuus 1944 sõjasurma harjulased SS-Gren (rms) Aleksander Suurkask (1918-08.1944) (1. piirikaitserügement) Kõue vallast (619, lk 234), SS-Gren Endel Karlsfrei (01.05.1923-01.08.1944, jäi kadu-nuks) Kuimetsa vallast (619, lk 234), Hubert Leemann (22.04.1925-02.08.1944, jäi kadunuks) Anija vallast (619, lk 235), SS-Gren Lembit Karjatse (18.10.1925-03.08.1944) Varbola vallast, maetud Jõhvi kangelaskalmitule (619, lk 237), SS-Gren Aleksander Kasemaa (01.02.1904-03.08.1944) Rapla vallast (619, lk 237), SS-Gren Viktor Kärema (03.08.1944) Saue vallast (619, lk 237), SS-Gren Osvald Malts (24.05.1924-03.08.1944,

485

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

langes Sinimägedes) Ravila vallast (619, lk 237), SS-Gren Johannes Mill (03.01.1906-03.08.1944) Peningi vallast (619, lk 237), SS-Gren Enno Murakas (21.03.1926-03.08.1944, jäi kadunuks) Kõnnu vallast (619, lk 237), Ufeldw (Unter-feldwebel) Haarand Tambet (27.05.1923-03.08.1944) Nõm-melt (619, lk 238), SS-Gren August Tigas (13.02.1913-03.08.1944) Anija vallast (619, lk 338), SS-Strm Rudolf Verba (16.10.1921-03.08.1944, suri Rakveres Narva rindel saadud haavadesse) Rapla vallast, maetud Rakvere kangelaskalmistule (619, lk 238), SS-Uscha Herbert Viidasmaa (02.12.1918-03.08.1944) Keila vallast (619, lk 238), SS-Gren Gustav Viiso (02.03.1905-03.08.1944) Nõmmelt (619, lk 238), SS-Gren Jaan Martinson (09.01.1923-04.08.1944, langes Konsu järve juures) Järvakandi vallast (619, lk 239), SS-Gren Aleks Parkas (16.07.1908-04.08.1944) Kolga vallast (619, lk 239), SS-Gren Feliks Niinepuu (28.12.1920-05.08.1944) Keila vallast (601, 189; 619, lk

240), SS-Gren Martin Randlepp (05.08.1944) Raidkülast (619, lk 240), SS-Gren Harald Sirkas (18.12.1923-05.08.1944, suri haavadesse) Jõelähtme vallast (619, lk 241), SS-Ostuf Lembit Juhari (15.10.1918-06.08.1944, langes Sinimägedes) (II kl ja I kl Raudrist) Anija vallast, maetud Jõhvi kangelaskal-mistule (619, lk 241), SS-Oscha Aleksander Lombe (16.02.1906-06.08.1944) Rapla vallast (619, lk 241), SS-Ustuf Herman Look (12.04.1913-06.08.1944) Harku vallast (619, lk 241), rms laskur Aleksander Akker (10.05.1905-11.08.1944, jäi kadunuks Permis-külas) Järvakandi vallast (619, lk 244), rms (laskur) Ain Kivioja (10.02.1919-11.08.1944, jäi kadunuks Permiskülas) (6. piirikatserügement) Kehtna vallast (619, lk 246), SS-Gren Edgar Arumäe (12.09.1921-15.08.1944, suri Rakvere haiglas Narva rindel saadud haava-desse) Rae vallast, maetud Rakvere kangelaskalmistule (619, lk 252), rms (Schtz, Schütze) Anton Selenov (27.01.1904-18.08.1944) Kolga vallast (619,

lk 254), SS-Gren (rms) Endel Mathiesen (26.07.1909-18.08.1944) (1. piiri-kaitserügement) Paldiskist (619, lk 255), SS-Strm Jakob Vilumaa (07.08.1924-20.08.1944) Kõnnu vallast, maetud Tartu sõjaväekalmistule (619, lk 256).

19. augustil kell 10.40 hommikul saabus Hankost Paldiskisse saksa laev Warthburg, mis tõi Eesti Rahvuskomitee kutsel Eestisse tagasi umbes 1800 JR 200 meest, nende hulgas umbes 170 ohvitseri (620, lk 262). Soomepoisid (II pataljon) arvati 20. Diviisi 46 rügemendi koosseisu selle III pataljonina. (634, lk 370).

Teisal täpsustatakse (580, lk 221-222): Omamaks reaalset relvajõudu, ot-sustas Rahvuskomitee kutsuda kodumaale tagasi Soome armee koosseisus võitleva eestlaste rügemendi JR 200 (soomepoisid). Vastav otsus edastati

486

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Helsingisse saadik Aleksander Varmale, kes omakorda informeeris soome-poiste ideelist juhti kapten Karl Talpakut. Ühiselt koostati esildis Soome valit-susele, kus paluti sellel asuda samme eesti sõdurite naasmiseks kodumaale. Soome peakorteri luba rügement koju lasta jõudis eestlasteni 12. augustil. Igale soomepoisile anti õigus ise otsustada, kas ta tahab jääda Soome või minna Eestisse. Kokku tuli kodumaale tagasi 1752 meest, kellele 2. septemb-ril järgnes veel 49 mereväes teeninud vabatahtlikku. Relvi soomepoistele kaasa ei antud. 19. augustil saabus JR 200 saksa laeval Warthburg Paldiski sadamasse.

Teade soomepoiste tulekust levis kulutulena. Soomepoisse võeti vastu vaimustusega, vastas oli rahvamurd lilledega, lehvisid rahvus-lipud, olid kirevais rahvarõivais tütarlapsed, kallistused ja suudlused. Keilas laulis laulukoor, mängis orkester. Kirjutatakse: Segaseks tegi poisse see vastuvõtt ja ei olnud häbeneda, kui kõik tunded ei mahtunud enam pulbitsevasse rinda, vaid tungisid imelikult kibeldes kurguni. (634, lk 367).

Ja soomepoisid laulsid kõigest kõrist oma vastloodud kodumaa tervituslaulu (704, 12): Teid me tervitame kodumaa metsad, / kaunid kodumaa järved, jõed. / Lokkavad kus viljapõllud, / põllumeest kus kündmas näed. Refrään: Me vabad Põhjamaa pojad / ja julged võitlejad. / Me vaba kodumaa loojad / ja poisid vapramad...

Soomepoisid jõudsid Tartu alla Voldi piirkonda 27. augustil. Siis tulid lahingud Pupastveres, Naelal ja Õvil. Tartu ruumis peetud lahingutes langesid soomepoisid: SS-Gren (stm) Harri-Voldemar Keskmäe (31.12.1924-28.08.1944, langes Pupastveres) Kuusalu vallast, maetud Kuusalu kalmistule (619, lk 260; 633, lk 7), SS-Ustuf (värnikki) Sulo-Leo Krepp (11.01.1918-28.08.1944, langes Pupast-veres) Paldiskist (619, lk 260; 633, lk 7), SS-Rttf (korp – korpraali) Einar Läns (12.12.1922-28.08.1944, langes Pupastveres Piiri talus) Kuusalu vallast, maetud Tallinna Metsakalmistule (619, lk 260; 633,

lk 8), SS-Uscha (alik) Voldemar Pendis (26.06.1923-28.08.1944, langes Pupastveres) Prangi saarelt, maetud Kõdu külas, ümber maetud Tallinna Metsakalmistule (619, lk 260; 633, lk 10), SS-Gren (stm) Felix Roop (06.06.1924-28.08.1944, langes Pupastveres) Kuusalu vallast, maetud EELK Kuusalu koguduse kalmistutele (619, lk 261; 633, lk 11), SS-Gren (stm) Viktor-Elmar Sieger (18.10.1915-28.08.1944, langes Pupastveres) Anija vallast, maetud Tallinna Metsakalmistule (619, lk 261; 633, lk 11), SS-Gren (stm) Väino Tamberg (29.09.1924-28.08. 1944, langes Pupastveres) Kolga vallast,

487

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

maetud Kõdu külas (619, lk 261; 633, lk 12), SS-Gren (stm) Ralf-Eugen Tubli (03.03.1923-28.08.1944, langes Pupastveres) Anija vallast, maetud Harju-Jaani kalmistule (619, lk 261; 633, lk 13), SS-Gren (stm) Jaan Jaksen (27.07.1922-29.08.1944, langes Õvi külas) Jõelähtme vallast (601, lk 78; 619,

lk 261; 633, lk 6), SS-Gren (stm) Harald Ojap (09.01.1920-29.08.1944, langes Õvi külas) Iru vallast (619, lk 261; 633, lk 9), SS-Rttf (korp) Elmar Tamme (14.01.1924-29.08.1944, langes Õvi külas) Rae vallast (619, lk 262; 633, lk 12), SS-Rttf (korp) Villiam Kangur (04.06.1925-30.08.1944, langes Nõelal) Peningi vallast (619, lk 262; 633, lk 6), SS-Uscha (alik) Heino Ojapõld (06.02.1925-30.08.1944, langes Nõelal) Jõelähtme vallast (619, lk 263; 633, lk

9) ja SS-Rttf (alik) Jalmar Viskar (31.10.1924-30.08.1944, langes Nõelal) Kuusalu vallast (619, lk 263, 633, lk 13),

Nendest Tartu all peetud lahingutest, kus langes hulk Harjumaa noori mehi, kirjutab Heino Susi (693, lk 12, 14): Umbes kell üksteist läksime jooksuga peale ja ma arvan, et tervel sel päeval olime õigupärast segased, täitsa põrunud. Läbimurre ise läks nii, et seda ei saanud õieti arugi. Järsku olime püsti ja jooksul ja karjusime ja lasksime ja vanka pani liduma. Oli niisugune jooksmine, et hing väljas, usu või mitte. Venelasi hüppas püsti ümberringi, käed üleval ja nägu häda täis. Ja meie muudkui lasksime ja jooksime edasi, jooksime edasi ja põmmutasime maha kõik mis näha oli. Kusagil keldris oli mingi staap, kuuliprits aknal. Mehed virutasid käsigranaate sisse ja oligi tsoss. Ja litsusime jälle edasi. Üks mees lasi meid selja tagant, katuselt. Kompül karjus, et ah raisad, et ei mõista inimese moodi sõdida, et meie nüüd enam vange ei võta! Nagu me oleks siiani kedagi vangi võtnud...

Üheteistkümnes kompanii värnik Vaasiga (värnik Toomas Vaas – H.L.) olid kõige ees ja põrutasid ühes jutis venelaste suur-tükipositsioonideni välja... Poisid keerasid vene suurtükkide toruotsad ümber ja andsid neile nende oma torudesest...

Kellelgi oli kaasas jumal teab kust saadud eesti lipp ja see tõmmati sinna küüni otsa püsti, kus vene patarei oli olnud. Ja siis muudkui edasi. Järgmise küla nimi oli jällegi Õvi – neid Õvi külasid oli sääl kandis kaks tükki. Poisse langes kah hirmsasti rivist välja. Midagi kahesaja mehe ümber kolme päeva jooksul. Rohkem kui Jalkalas ja Kannasel kokku.

Augustikuus langes, jäi kadunuks või suri haiglas veel rms Johannes Keevis (20.06.1923-21.08.1944) (1. piirikaitserügement) Saue vallast (619, lk

256), Uffz (Unteroffizier) Aleksander Narits (17.11.1894-21.08.1944, suri

488

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

haavadesse) Nõmmelt (619, lk 256), rms (Schütze – Schtz, laskur) August Nokkur (28.02.1912-23.08.1944) (1. piirikaitserügement) Rae vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 257), SS-Uscha Edgar Väljaste (22.09.1919-24.08.1944, jäi kadunuks) Järvakandi vallast (619, lk 258), rms Arno Mäng (13.08.1925-26.08.1944, langes Tartu all) (politseipataljon) Keilast (619, lk 259), rms Eduard Rodrik (10.03.1910-27.08.1944) Rae vallast Lagedilt (619, lk 259), SS-Ustuf August Luig (02.09.1910-28.08.1944, langes Võrtsjäve ääres, maetud lahinguväljale) Nõmmelt (619, lk 260), SS-Gren Harald Lillepeska (11.05.1924-29.08.1944) Kõnnu vallast, maetud Rakvere kangelaskalmistule (619, lk 261), rms Oskar Tamm (06.03.1923-29.08.1944, suri Viljandis) (piirikaitserügement) Hageri vallast, maetud Viljandi kalmistule (619, lk 262), August Soover (31.10.1904-31.08.1944, jäi kadunuks Kavastus) (1. Piirikaitse-rügement) Kolga vallast Vahastult (619, lk 263).

Admiral Johan Pitka käis veel teist korda rindel kui lahingud olid Sinumägedel vaibunud. Samuti kutsusid admiral Johan Pitka ja tema löögiüksuse staabiülem kapten Paul Laaman VR II/3 üles mehi oma kodu kaitsma ja astuma Pitka löögiüksusesse, kuhu oli koondunud umbes 400 meest. (286; 583, lk 39).

Paul Laaman (1893) arreteeriti 22.10.1944 Tallinnas, tribunali surmaotsus (617, lk 222).

Kirjanik Oskar Luts kinnitas neil sõjapäevil, kui venelased olid taas Eesti väravatel (179): Ei mina hakka tühja venelase pärast hirmu tundma ega oma kodu maha jätma. Kes neid meie maale laseb! Küll hakkavad varsti nii vatti saama, et aitab!“

Mõistagi oli Eestis ka neid, kes võitlusest idavaenlasega kõrvale hoidsid. Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe selgitas (215): Seni vahistatud mobi-lisatsioonist kõrvalehoidjad viiakse üle vääristus-üksustesse, kus neil võimalik on oma süüd kustutada. Sama võimalus antakse neile kõrvalehoidjaile-väejooksikuile, kes otsekohe ise ilmuvad oma kohuste täitmisele. Väejooksi-kute abistajaid karistatakse karmilit...

Saksa rahva juht on kinnitanud: eesti rahva võitlust hinnatakse õiglaselt ja et pärast sõja lõppu saab eesti rahvas Euroopa rahvste peres üheõigusliku seisundi.

Eesti sõdureid ei huvitanud enam Saksa rahva juhi kinnitused ega lubadu-sed.

489

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Punaarmee tungis Kagu-Eestisse. 11. augustil vallutati Petseri, 13. augustil Võru ja 14. augustil Antsla. Käisid lahingud Kagu-Eestisse sisetungiva punaväega, kes ähvardas saksa armeegrupi Narva kotti võtta. (580, lk 220).

Lõuna-Eestis, Tartu rindel ja Narva ruumis peetud ägedates kaitselahingutes leidsid oma sõjasurma septembrilkuus 1944 SS-Gren Valter Kaljumäe (29.04.1920-09.1944, langes Tartu rindel) (diviisi 46. rügement) Kõnnu vallast (619, lk 264), Heino Pürjema (13.06.1918-09.1944) Anija vallast, maetud Narva kangelaskalmistule (619, lk 265), SS-Gren Rudolf Sankmann (03.06.1920-09.1944, langes Tartu rindel taandumisel) (diviisi 46. rügement) Kolga vallast (619, lk 266), SS-Rttf Viljam Suvinõmm (29.03.1920-09.1944, langes Tartu rindel) (diviisi 46. rügement) Kõnnu vallast (619, lk 266), Feliks-Eduard Urke (01.04.1905-09.1944, langes Emajõe rindel) Kuimetsa vallast (619, lk 266), Uffz Enn Ader (04.06.1913-02.09.1944) Tõdva vallast, maetud Narva kangelas-kalmistule (619, lk 267), Alfred Sinikas (03.04.1922-04.09.1944) Tõdva vallast (619, lk 268), SS-Strm Johannes Vuulmann (02.08.1904-06.09.1944) Keila vallast, maetud Rakvere kangelaskalmistule (619, lk 268), SS-Gren Ernst Koplimets (30.05.1911-07.09.1944) (diviisi 47. rügement) Rapla vallast, maetud Rakvere kangelaskalmistule (619, lk 268), SS-Uscha (alik) Hugo Selgeveer (23.03.1921-07.09.1944 Rakvere lähistel, suri Rakvere haiglas haavadesse) Kõnnu vallast, maetud Loksa kalmistule (619, lk 269; 633, lk 11), SS-Gren Osvald Toirk (03.01.1921-11.09.1944) Kehtna vallast (619, lk 269), Uwachtm (Unterwachtmeister) Joel Hõim (25.04.1892-12.09.1944, suri Tallinna haiglas rindehaava-desse) (30. Eesti politseipataljon) Hageri vallast (619, lk 270), SS-Rfft (stm) Ülo Pappel (19.01.1923-12.09.1944, langes Tartu rindel Lohkval) (diviisi 46. rügement) Iru vallast, maetud Pirita kalmistule (619, lk 270; 633, lk 10), SS-Gren (korp) Endel Randloo (23.02.1923-12.09.1944), langes Tartu rindel Lohkval) Kõnnu vallast (619, lk 270; 633, lk 10), SS-Gren Sven Randloo (10.03.1925-12.09.1944, jäi kadunuks Tartu rindel) (diviisi 46. rügement) Kõnnu vallast (619, lk 270), SS-Gren Evald Kõlu (06.11.1915-13.09.1944) Anija vallast, maetud Jõhvi kangelaskalmistule (619, lk 270) ja SS-Rfft Edgar Pentla (01.06.1926-15.09.1944) Kuusalu vallast Kiiult, maetud Rakvere kangelaskalmistule (619, lk 271).

17. septembril 1944 kell 6.30 algas Emajõe rindel punaväe turmtuli, mis tümitas peaasjalikult 1. piirikaitserügemendi, Saksa 94. Julgestus-rügemendi teise pataljoni ja kolonelleitnant (Obersturmbannführer – Ostubaf) Paul Venti

490

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

VR II/3 võitlusgrupi positsioone. Turmtuli kestis üle tunni aja. Nii varises 17. septembril kokku Emajõe rinne. Nõukogude 2. löögiarmee alustas pealetungi Emajõel ja murdis peamiselt eesti üksustega mehitatud kaitseliini läbi. (580, lk

221; 591, lk 293-204).

Emajõe rindel ja sellele järgnenud lahingutes kandsid eesti väeosad raskeid kaotusi.

Turmtule läbi langesid 17. septembril või jäid kadunuks: SS-Gren (stm) Arnold Arumäe (07.11.1923-17.09.1944, langes Emajõe rindel Pilkal, Pilka küla juures) Kõnnu vallast (619, lk 271; 633, lk 5), kprl Ernst Bello (24.01.1906-17.09.1944, langes Kavastu-Koosal) (1. Piirikaitse-rügement) Ravila vallast (601, lk 55; 619, lk 271), SS-Gren (stm) Viktor Eenmaa (15.06.1919-17.09.1944, langes Pilka küla juures) Jäelähtme vallast, maetud ühishauda (619, lk 271; 633,

lk 5), major Ottomar-Raimond Hindpere (21.12.1895-17.09.1944, langes Koosal) (1. Piiri-kaitserügement, patül) Ridala vallast Uuemõisast (619, lk 271), rms Edgar Kristal (13.05.1906-17.09.1944, langes Kavastus) (1. Piirikaitse-rügement) Koselt (619, lk 272), SS-Rttf Albert Kuusik (11.02.1921-17.09.1944, jäi kadunuks) (diviisi 46 rügem) Varbola vallast (619, lk 272), n-seers Andrei Lemberg (21.11.1909-17.09.1944, langes Kavastu-Koosal) (1. Piirikaitse-rügement) Koselt (619, lk 272), SS-Gren Estert Merilo (20.02.1922-17.09.1944) (diviisi 46. rügement) Kolga vallast (619, lk 272), rms Johannes Nilk (1905-17.09.1944, jäi kadunuks Emajõe rindel) (1. piirikaitserügement) Keila valla Ohtu külast (619, lk 272), SS-Strm (korp) Robert Oluper (08.08.1917-17.09.1944, langes Pilkal) Jõelähtme vallast (619, lk 273; 633, lk 9), SS-Uscha (alik, alikersantti, n-seers) Ants Parra (15.07.1912-17.09.1944, jäi haavatuna kadunuks Pilkal), Kõnnu vallast (619, lk 273; 633, lk 10), Kaarel Pohla (01.12.1911-17.09.1944, langes Tartumaal Luunja valla Sääskülas) Rae vallast, maetud ühishauda (619, lk 273), Hugo Rahumägi (12.03.1907-17.09.1944, langes Luunja valla Sääskülas Polli talus) Kuimetsa vallast (619, lk 273), SS-Uscha (alik) Edgar Roolaid (06.05.1923-17.09.1944, langes Pilka lähedal) Kolga vallast (619, lk 273; 633, lk 11), SS-Gren Arnold Varma (stm) (30.05.1911-17.09.1944, langes Pilkal) Kõnnu vallast (619, lk 273; 633, lk 13), SS-Strm (korp – korpraali, kprl) Arved Veemets (18.01.1923-17.09.1944) Keila vallast (619, lk

272; 633, lk 13), rms August Lindjärv (18.08.1910-1944, Emajõe rindel) (1. Piirikaitse-rügement) Kuimetsa vallast (619, lk 141), lipnik Villu Mere (23.07.1905-1944) (Harju Omakaitse) Raplast (619, lk 142).

491

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

19. septembril 1944 langesid või jäid kadunuks SS-Rttf (stm) Voldemar Kaljumäe (16.05.1913-19.09.1944, langes Jõgeval) (diviisi 46. rügement) Kõnnu vallast, maetud Loksa kalmistule (619, lk 274; 633, lk 6), SS-Strm Hugo Smitt (20.02.1924-19.09.1944, jäi kadunuks Konsu soos) Kuimetsa vallast (619, lk 275), SS-Strm Evald Urban (02.05.1919-19.09.1944, jäi kadunuks Konsu soos) Kolga vallast (619, lk 275) ja Arnold Jahilo (22.09.1923-20.09.1944, langes Jõgeval) Kõnnu vallast, maetud Kuusalu kalmistule (619, lk 275).

18. septembril 1944 said Sinimägedelt taganevad eesti väeüksused käsu asuda kaitsele Laekvere lähistele. Keskpäevaks jõuti mööda Jõhvi-Tartu maan-teed Iisakusse, sealt suunduti Tudulinna. Avinurme jõuti 19. septembri õhtu eel. Ööpimeduses jätkus taganemine. Avinurme-Mustvee teeristil oli ees Eesti Las-kurkorpuse motoriseeritud eelsalk. Tõmbuti tagasi Avinurme kiriku juurde, kust kavatseti alustada vasturünnakut. Seal oli mehi 20. diviisist, 3. piirikaitserüge-mendist, 288. ja 292. politseipataljonist, samuti Saksa 258. diviisi 130. rüge-mendist. Tudulinna poolt oli tulemas veel 6. ja selle järel 2. piirikaitserügement, samuti taganemist katvad 20. diviisi üksused. (583, lk 32-33).

Teisipäeval, 19. septembril 1944 ilmus ajalehe Eesti Sõna viimane num-ber. Ajalehes anti teada: Eesti Kindralkomissari-piirkonnas astub tänasest päevast alates sõjaväevalitsus jõusse. Samas kirjutati: Tartu ruumis tungisid ülekaalukad vaenlase jõud pärast ägedat suurtükituld põhja ja ida suunas edasi suurte tankide ning lahingulennukite panusega. Raskema heitluse järel suudeti enamlaste rünnakukiilud võitlustes peatada või seisma panna. On alustatud meie uue kaitseliini ülesehitamist. Vaenlase suurrünnak laienes Tartu ruumile. Võrtsjärvest lõunas jätkas vaenlane oma kangekaelseid läbi-murrukatseid. Narva rindel jäi vaikseks. (481).

Üks julmem ja verisem lahing Eesti pinnal toimus 21. septembril 1944 Avinurmel, Loksa-Porkuni-Sauevälja kolmnurgas, kus eesti mees sõdis eesti mehe vastu.

Nendes lahingutes osales ka harjumaalane leitnant, SS-Ostuf (Obersturmführer) Valdo Kallion, kes on kirjutanud üksikasjalikult Narva, Sinimägede, Krivasoo ja Avinurme kaitselahingutest ning Eesti Laskurkorpuse meeste poolt Avinurmes toimepandud sõjakuritegudest. (583, lk 118-154).

Valdo Kallion (27.03.1923-07.04.1997) Raikküla vallast mobiliseeriti 1. aprillil 1943 Saksa sõjaväkke, õppis Bad Tölzi ohvitseride koolis ning osales 1944. aasta Eesti kaitselahingutes. Leitnant Valdo Kallion langes vangi 22 septembril 1944 ja oli Kohtla-Järve, Jägala ja Maardu vangilaagris. Ta arreteeriti 24.05.1945 Nõmmel Linnu 3, tri-

492

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

bunali otsus – 10 aastat suunitööd Komi ANSVs Uhtalagis, vabanes 1954. aastal. 1962. aastal lõpetas ta TPI ehitusinsenerina. Valdo Kallion oli Saku Vabadusvõitlejate Ühingu organiseerija (1993) ja esimees. (583, lk 288, 390-391, 416; 617, lk 127).

21. septemberil 1944 peetud Porkuni lahingus langesid harjulased SS-Gren Erbert (Herbert) Jänes (04.04.1920-21.09.1944, langes Porkuni lahin-gus) Rapla vallast Selilt (601, lk 84; 619, lk 276) ja lendur-mehaanik Christjan (Kristjan) Laas (14.11.1906-21.09.1944, langes Porkuni lahingus) Nõmmelt (601, lk 139; 619, lk 277), SS-Gren (stm) Kalju Loo (15.09.1923-21.09.1944, langes kokkupõrkes sakslastega Sausti kooli õuel) Tõdva vallast, maetud Jüri kalmistule (601, lk 158; 619, lk 277; 633, lk 8; 739), ja Endel Pajumäe (19.06.1919-21.09.1944, langes Porkuni lahingus) Kõnnu vallast (601, lk 203;

619, lk 277).

Sakslaste sõda oli Eestis otsa saanud ja Saksa väejuhatus asus oma vä-gesid Eestist välja tõmbama.

On teada, et Saksa merevägi evakueeris 1944. aasta septembris Eestist lisaks 51 000 sõjaväelasele ka 20 418 tsiviilisikut. Kokku lahkus kodumaalt kuni 80 000 eestlast. Enamik neist sattus Saksamaale, ent üle 25 000 inimese asus Rootsi (580, lk 226).

Meretsi minekul ründasid tormisel varasügisesel merel Saksa laevu Vene lennukid ja allveelaevad. Nii uputatati 22. septembril Saksa aurik – laatsareti-laev Moero. Hukkus ligi 2700 inimest, sealhulgas ka eesti haavatud sõjamehi. (580, lk 226). On teada, et sel päeval leidsid oma märja haua haavatutena ka kuus Harjumaa meest: SS-Gren Arnold Katmuk (25.05.1912-22.09.1944) Kolga vallast (619, lk 279), SS-Gren Ervin Maisloo (15.02.1922-22.09.1944) Kõnnu vallast (619, lk 279), SS-Gren Arvi Mänd (13.10.1925-22.09.1944) Harku vallast (619, lk 279), SS-Gren Eduard Randlepp (01.09.1915-22.09.1944) Kõnnu vallast (619, lk 280), SS-Gren Ilmar Tammaru (27.02.1924-22.09.1944) Anija vallast (619, lk 280) ja SS-Gren Hugo Viitberg (13.12.1925-22.09.1944, sai Tartu all haavata) Kuusalu vallast (619, lk 280).

Samuti leidsid nendel päevadel oma surma Gefr (Gefreiter) Aare Salumäe (26.11.1904-26.09.1944, suri rindehaavadesse Saksamaal Plaueni haiglas) Kolga vallast (601, lk 253; 619, lk 281) ja SS-Ustuf Evald Lillemägi (08.08.1918-10.1944, hukkus Soome lahel) (Admiral Johan Pitka võitlusgruppp) Padise vallast (601, 154; 619, lk 281).

Suvesõjas, samuti Peipsi taga ja mujal Venemaal peetud võitlustes, Lõu-na- ja Idarindel ning 1944. aastal Eesti kaitselahingutes langenud Harjumaa

493

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

mehi on maetud kodukalmistutele, laial Venemaal nüüdseks tasandatud ük-sik- ja ühishaudadesse, paljud on pandud mulda sõja ajal rajatud nõndanime-tatud kangelaskalmistutele Stanislavovos, Mummas-saares, Jõhvis, Rakve-res, Narvas ja Riias, paljud on maetud Helsingis Malmi kalmistule, samuti Tallinna Metsakalmistule ja Maarjamäele. Neile on saanud viimseks puhkepaigaks nii ristitamata kui ristidega hauad.

Ajaleht Linna Teataja andis 19. oktoobril 1941 teada (270): Maa-ala Lasnamäe all Maarjamäel on määratud Saksa Sõjaväe Kangelas-kalmistuks, kuhu maetakse võimalikult kõik saksa ja ühiseil alustel ka eesti sõjamehed, kes on langenud võitlusis Tallinna vabastamisel või keda tabas sõjasurm Tallinna haiglas.

Saksa sõjaväe teeninud eesti sõjamehed maetakse koos samast üksusest langenud sakslastega väeosade järgi, eesti partisanide jaoks on omaette kvartaal, kuna nad loetakse eriväeosaks. Kangelaskalmistu korrashoidmine jääb Eesti Rahva Ühisabi hoole.

Varem, 1941. aastal oli samale kohale maetud suure pidulikkusega ja mitme orkestri helide saatel Maarjamäele ümber 1919. a. „valgekaartlike timukate“ poolt Naissaarel mõrvatud vene ristlejate „Spartaki“ ja „Avtroili“ madruste põrmud ja nüüd sõjapäevil ka politrukke, ohvitsere ja sõdureid. Tegelikult polnud mõrvatute laipu Naissaarelt leitud. Madruste ühishaud kaevati lahti ja puusärkides avastati inimjäänuste asemel vaid saepuru laastutega. Politrukkide ja teiste maetute põrmud võeti samuti välja ja maeti mujale. Kalmistule püstitatakse suurem monument. Plats piiratakse puuhekkidega. (237).

Kangelaskalmistust kõneldes selgitatakse teisal (246): Lisaks Tallinna kangelaskalmistule Maarjamäel rajatakse kangelaskalmistud Pärnus ja Narvas. Veel on kavas asutada Eestis neljas kangelaskalmitu sisemaale, arvata Viljandi piirkonda... Eesti vabatahtlikud puhkavad enamasti oma ajutistes rahupaikades, kust nad hiljem ümber maetakse kangelas-kalmistuile.

Ajalehes anti teada (462): Sõjas langenud eesti ohvitseride ja sõdurite ümbermatmine kalmistutele ametliku loata ei ole lubatud. Sõjas langenud on rahva kangelased ja nende haudade eest hoolitsemine kogu rahva ülesandeks. Seepärast koondatakse sõjas langenud saksa ja eesti sõdurid ühiskalmituile. Ei tehta aga takistusi perekondade erilisel soovil langenute ümbermatmiseks perekonna matmispaikadesse. Igal üksikul juhul tuleb selleks hankida luba sõjaväehaudade valitsuselt Tallinnas.

494

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Tallinna Kangelaskalmistule Maarjamäel on seni ümber maetud 170 saksa võitlejat, kes on langenud Tallinna lähiseil, peaasjalikult Pääskülas, Raudalu ja Lasnamäe rajoonis peetud lahinguis. Aga langenuid on toodud ka kaugemalt, Tallinnast kuni 60 km kauguselt. Ümbermatmisi kaugemaist piirkonnist jätkatakse. Langenud sakslased, samuti saksa armee koosseisu kuulunud eesti vabatahtlikud maetakse kangelas-kalmitule ühesugustes valgeis kirstudes. Iga langenu puhkepaika jääb kaunistama oma kalmukääbas saksa raudristi meenutava ristiga. Langenud maetakse rügementide järgi nii, et ühe ja sama väeosa võitlejad viimasele puhkusele lähevad külg-külje kõrval.

Kangelaskalmistu partisanide kvartaali sängitati Harjumaa Omakaitse poolt ümbermatmise korras lendur-ltn. Eero Saag, lendur-n-leitnant Martin Terts ja lendur-kapten Juhan Kalmet. Koos nendega maeti ümber ka lendur-kapten Arnold Streimann, kes sängitati omaste soovil perekonna matmispaika. (315).

Eero Saagi kalmule paigutati tammepuust rist, mille olid tema võitluskaaslased nikerdanud Mahtra rabas juba tema esialgse haua märkimiseks. (315).

Kirjutatakse (237): Septembris alustati töid Maarjamäele kangelas-kalmistu rajamiseks. Hoolikalt kaevati välja sinna varem maetud Spartaki ja Ovtroili madruste kirstud ja hiljem maetud punaväelased ning veeti ära...

Nüüd alustati uue Maarjamäe kangelaskalmistu kujundamist. Sellest pidi saama Eesti keskne sõjaväekalmistu.

Langenute kalmudel paiknesid standardsed saksa ristid, kalmistu keskel aga paekivist altar. Kalmitule asuti matma juba septembris, vahetult Tallinna hõivamise järel. Esialgu maeti siia linnas langenud sõdurid, seejärel ka Tallinna ümbruses langenuid. Sellega tegelesid spetsiaalsed matuse-komandod, kel oli kasutada iga üksikult maetud sõduri matmiskohta kajastav kaart, kus iga haud oli suure täpsusega paika pandud.

1941. aastal jõuti ümbermatmine teostada Tallinna ümbruse kihel-kondadest, 1942. a. toodi Maarjamäele langenuid kokku aga juba ka kaugemalt: Harju-, Viru- ja Järvamaalt. Pole täpselt teada, kui suur Marjamäele maetute hulk võis olla. Oletatavasti oli tegemist 3 000 – 4 000 mehega. Sakslaste kõrval olid Maarjamäel ette nähtud eri sektorid ka langenud eesti sõduritele ja ohvitseridele. Siin olid kavandatud lõigud langenud metsavendadele, omakaitsemeestele, aga ka saksa sõjaväes

495

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

teeninud eestlaste matmiseks. Esimeste eestlastena sängitati Maarjamäele 1941. aasta juuli lõpus haarangul maha lastud eesti lendurid. Järgnesid mitmed metsavennad, „Erna“ grupi sõdurid...

20. juunil 1942 maeti Maarjamäe kangelaskalmistule ümber Järvakandis 20. augustil 1941 langenud Valter Nemvalts kapten Karl Talpaku kompaniist (140).

Absoluutset ümbermatmist eestlaste puhul siiski ette ei võetud ning paljud mehed jäid puhkama kas kodukihelkonna kalmistule või koguni hukkamispaika. Osa langenud ohvitsere maeti Tallinnas Sõjaväe-kalmistule, mõni aga Metsakalmistule, nagu 1943. aastal haavadesse surnud A.-H. Kurg. (SS-Standartenführer Henn-Ants Kurg (kolonel – eversti) suri 28.12.1943 Tallinna Haiglas – H.L.) (610, 229).

Kalmistu ei täienenud ainult ümbermatmiste arvel. Lisa pakkusid Tallinnas paiknenud sõjaväelaatsaretid, kust surnuid samuti Maarjamäele viidi. 1944. a. talvel jõudis rinne taas Eesti piiridele. Siiski lahingutes langenuid Maarjamäele kuigi ohtrasti tooma ei hakatud, nende jaoks rajati kalmistud vahetult rindelähedasse piirkonda. Küll aga hoogustus haavadesse surnute matmine Maarjamäele, nende seas järjest suuremal hulgal eestlasi. Teiste seas 1944. a. sügisel „soomeposite“ komandör kapten Pärlin (kapten Voldemar Pärlin – H.L.).

Kirjutatakse (634, lk 405): Eile kerkis kangelaskalmistu haudade ritta värske sangarikalm, kuhu sõjaväeliste austusavaldustega sängitati mulda kapten Vol-demar Pärlin, kes Soomest tagasipöördunud eesti meeste pataljoniülemana leidis kangelassurma võitluses kodumaa vabaduse eest.

Kapten Voldemar Pärlin (28.03.1904-12.09.1944, suri Vinni haiglas Vesneris saadud haavadesse) (II kl Raudrist, III kl Soome Vabadusrist) (patül, rügement JR/200, Eesti 20. Diviisi pataljon III/46) (601, lk 225).

1944. aasta sügisel lükati kalmistu tasaseks ning järgmisel aastal haljandas siin paks ja rammus rohi, kus kohalikud elanikud meelsasti loomi karjatasid. Nii seisis Maarjamägi pea paarkümmend aastat rahus, kuni tekkis idee püstitada sinna Jääretke monument. Sõjaväekalmistut see praktiliselt ei puudutanud, küll aga tegi seda 1970. aastatel järgnenud nõukogude võimu eest langenute pompöösse memoriaalkompleksi rajamine. Selle alla jäi ligi kolmandik omaaegse kangelaskalmitu maa-alast. Memoriaalkompleksi rajamisel – süvendi kaevamisel satuti loomulikult saksa ja eesti meeste laipadele. See ei pidurdanud nõukogude võimu eest langenute mälestuse jäädvustajaid. Kaevamistel avanenud pilt oli

496

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

vapustav: mundrite jäänused, skeletid, kolbad, pandlad, kiivrid. Eskavaatorid tõstsid konte ja mulda veoautodele, mis oma koormad teadmata suunas laiali vedasid. Tegu oli hauarüvetamisega. Maarjamäe memoriaal aga kerkis, muutu-des ametlike pidupäevade tseremooniate lahutamatuks koostisosaks. Kedagi ei paistnud häirivat, et sinna pole maetud ühtki nõukogude võimu eest langenut, küll aga arvukalt selle vastu võidelnuid. Maarjamäel kõrgus 1918. aastal toimu-nud Jääretke mälestuseks kõrge obelisk. Sinna toodi lilli ja asetati pärgi. Teiste seas tegi seda paari aasta eest ka NLKP peasekretär M. Gorbatšov, kes asetas sinna pärja, aimamata, kelle hauaplatsile ta oma pärja asetas. (237).

NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov käis Eestis 19.-21. veebruaril 1987.

497

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

2. Aeg sangarid kõik unustab...

Aeg sangarid kõik unustab ja tandrid tasandab.

Ja surnupealuu-sõdureist vaid tuul kord jutustab...

Teed tagasi meile ei ole, ehkki häving on silmade ees.

Vaba Eesti eest palju ei ole,

kui meist langeb ka viimane mees.

Sõdurilaulust

1944. aastal Eestis peetud kaitselahingutest on kirjutatud nii taasiseseisvu-nud Eesti Vabariigis kui ka Välis-Eestis palju ja mitmeti. Oma mälestusi on kirja pannud vanad sõjavelled, samuti need, kes ise sõjas ei ole käinud, kuid mäleta-vad Eesti saatuse-aastate sündmusi kuuldu-nähtu järgi. Eesti kaitselahingutest on kirjutanud ka ajaloolased ja asjaarmastajatest Eesti lähiajaloo uurijad. On kirjutatud ausalt, oma teadmiste ja ajaloomälu järgi kooskõlas tõikadele rajaneva ajalootõega (nt Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni / Õpetatud Eesti Selts / Peatoimet Sulev Vahtre. – Trt: Ilmamaa, 2005). Samas on võhiklikke kirjatükke, mis on kirja pandud siit-sealt vilksamisi loetu pinnalt, mõnikord ka nõukogude koolist või kodust kaasasaadud ja omaksvõetud väärate tõekspida-miste kohaselt. Nii on mõneski üllitises püütud Eesti sõjamehi mõnitada ja süü-distada neid selles, et neil oli seljas Saksa sõjaväevorm ja nad võitlesid Saksa poolel. Eesti kaitselahingutes osalenud mehi on peetud küll Saksa okupatsiooni ohvriteks, küll ullikesteks, kes ei teadnud oma lapsemeelsuses, mida nad tee-vad. (688, lk 15).

Oma sõnumi Sinimägedest, mida on peetud Eesti Verduniks (Verdun on Eesti Vabadusristiga VR I/1 austatud Prantsuse kindluslinn, mis on Esimeses maailmasõjas võidelnud liitlaste sõjamehevapruse sümbol), on edastanud ajale-he Postimees vahendusel ka mainekas filmimees, režissöör ja stsenarist Ilmar Raag (397), kes on püüdnud oma sõnutsi tänaste teadmiste kõrguselt ja omal moel mõista Eesti sõjamehi nende tolleaegsetes võitlustes. Ta on analüüsinud oma sõnul Saksa mundris eestlasi lisaks rahvusromantilisele vaatenurgale küll üldisemast II maailmasõja militaarsest perspektiivist, küll natsi kindralstaabi plaa-nidele kaasaitamise perspektiivist lähtudes, et seeläbi meie väärtushinnanguid korrastada.

498

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Püüaksime siis siinses raamatus arutada neid arusaamu Teisest maailmasõjast, sõja-aegsetest valikutest ja Sinimägede pärandist ning mõista ka neid korrastatud väärtushin-nanguid.

Nii väidetakse Sinimägede pärandist kirjutades (397): Ometi on ajaloo eripä-raks see, et sündmusi ei pea alati vaagima läbi duaalse vastanduse ning selli-sel kujul ei ole Eesti II maailmasõja tragöödia mitte ainult selles, et me kaota-sime oma iseseisvuse, vaid ka selles, et reageerides tehtud valule instinktiiv-selt, kaotasime tükikese oma üldinimlikust südametunnistusest. Jääb mõista-tuseks: kas siis tulebki selle järgi pidada Sinimägede pärandiks tükikese üldinimliku südametunnistuse kaotust. Sel puhul ei saa selgust, kes oli siin oma südametunnituse kaotajaks, kas Eesti rahvas või Sinimägede lahingute sangarid ning mis on see müütiline üldinimlik südametunnistus ja kes või mis seda siin kehastab.

Kinnitatakse (397): Järgnev tekst ei püüa II maailmasõja aegseid eesti sõ-jamehi hukka mõista, sest me ei tea täpselt, millisele informatsioonile tugine-des nad tegid oma otsuseid („meie“ vormi kasutamisest ei ilmne, kas peetak-se silmas iseennast, mingisugust isikute gruppi või kõneldakse Eesti rahva nimel, ning kes on need Eesti sõjameeste hukkamõistmise üle otsustajad). Autori sõnul analüüsib ta nende tegusid tänapäevastes terminites (küllap sellest ka sõnakasutuses raskepärane jutt erinevatest narratiividest ja ajaloo-narratiivist, sõjategevuse imagoogilisest mõjust sõdade poliitilistele eesmärki-dele, mõtete anakronismist ja II maailmasõja militaarsest perspektiivist, Sini-mägede lahingu aegsest Euroopa sõjateatrist ja sümbolite sõjast), ikka sel-leks, et seeläbi korrastada meie väärtushinnanguid. Seejuures väidetakse, et ei püüta II maailmasõja aegseid eesti sõjamehi hukka mõista, sest ei teata täpselt, millisele informatsioonile tuginedes nad tegid oma otsuseid. Kui kur-detakse teadmiste nappust, siis tulnuks küll püüda kas või uudishimust oma teadmisi täiendada: võiks lugeda Eesti sõjameeste mälestusi, võiks uurida arhiivimaterjale, uurida saksa okupatsiooni ajal, taasiseseisvunud Eesti Va-bariigis või ka Välis-Eesti ilmunud omaaegseid ajalehti ja ajakirju ning lugeda Eesti lähiajaloo kohta kirjutatud ajalooraamatuid. Neid küsimusi, mida tõtatak-se lahendama, ei ole ju õige selgitada vilksamisi siit-sealt loetu või kuuldu põhjal. Kirjutatakse (397): üks soomepoiss rääkis, kuidas Männikul Waffen-SSile vande andmise ajal olid mehed oma hõigetes saatnud Hitleri heasse kohta. Ja siit, nende hõigete pinnalt tehaksegi kohe tänaste teadmiste kõrgu-selt oma järeldus: seega võib tõesti väita, et eestlaste kavatsus oli võidelda oma kodumaa eest. Aga milleks siis soomepoisid üldse Soome läksid ja sealt

499

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Eestisse tagasi tulid ja milleks siin kõnelda soomepoiste kavatsusest, kui on teada, et nad ju võitlesid surmapõlglikult Tartu rindel ja teistes Eesti kaitsela-hingutes. Ka ei ole mõtet otsida vastust küsimustele, kas eestlased ülistasid või vihkasid natsismi, mingisugustest Sinimägedes sõdinud meeste omaaeg-setest kirjadest, kus kohtab väga harva natsismi ülistamist. Mõne omaaegse kirja asemel võiks otsida siin vastust oma küsimusele sõjameeste mälestus-test ja saada teada näiteks ka seda, kuidas Eesti sõdurid, vaatamata keelule laulsid avalikult, trotslikult ja vihaselt oma natsivastaseid rivilaule, nii et Heide-laager vastu kaikus: Mats alati on tubli mees, / ei kedagi ta pelga; / ei kum-mardu ta saksa ees, / ei tõmba küüru selga!, või Meil Führeriks on doktor Mäe jmt.

Väidetakse, et soomlasi hämmastas eestlaste negatiivne suhtumine saks-lastesse (595, lk 176).

Tuleks teada, et Osasto Sisus teeninud eestlastest läks kümme meest Talvesõja lõppedes Põhja-Norrasse, et liituda vabatahtlikena Norra võitlusega saksa natsi-okupantide vastu. Osa neist teenis hiljem luurerühmas Erna. (595,

lk 144).

Osasto Sisu üksus loodi Soomes pärast Talvesõja puhkemist, kui sinna hakkas tulema vabatahtlikke paljudest maadest ja erinevatest rahvustest. Nende eesmärk oli väikese vapra maa sõdurite aitamine nende meeleheitli-kus võitluses oma iseseisvuse ja vabaduse eest. See üksus oli Ulkomaalaisten Vapaaehtoisten Osasto Sisu, kus teenis sõjaarhiivi andmetel arvata 57 eestlast. Pärast vaherahu asuti Sisu üksust likvideerima. Enne likvideerimist otsustasid 12, teistel andmetel vaid 10 meest minna norralastele appi. (596, lk 8-9). Trükises avaldatud fotol on norra sõja-väevormis 10 eestlast (595, lk 144 lisa).

Ülo Jõgi kirjutab (596, lk 9-10): Ühel 1940. aasta märtsikuu ööl lahkusidki mehed salaja Lapual asuvast „Sisu“ üksusest. Relvi kaasa ei võetud, kuid sõjaväe vorm jäeti alles, et simuleerida puhkusele sõitvaid sõdureid. Kaasa läks ka Soome norralane tõlgina ja teejuhina. Teekond läks raudteel Ouluni ja sealt jala Jäämere suunas, kus Soome ja Norra piirid kokku puutuvad. Algul jala kuid hiljem palgati ühest laplaste külast põhjapõrtade rakendid ja nende abil ületati piir. Kuid ka Norra poolel võttis tundras hulkumine veel poolteist ööpäeva, enne kui saadi endid Norra võimude käsutusse anda.

Viimased viisid siis salga ühte külla, kus mehed varustati Norra sõdurite vormi ja relvadega. Ehkki rinde olukord sellest külast natuke põhja poole,

500

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Narvikis, oli kriitiline, antud meestele siiski aega nädalaseks „väljaõppeks“ ja ka Norra hümni õppimiseks, mis kuulus vabatahtlike vannutamise tseremoonia juurde. Vannutamine ise toimus ühes vanas kirikus, mis selle erandliku sündmuse puhul oli olnud inimestest tulvi. Pärast vande admist ja õpetaja õnnistamist andnud käsundav Norra ohvitser käskluse „Valvel!“ hümni laulmiseks, millega see tsremoonia oleks pidanud lõppema. Kuid tegelikkuses toimus midagi ootamatut. Pärast hümni lõpetamist kõlas eestikeelne käsklus „Valvel!“ ja samas tõusis primitiivse varda külge kinnitatud sini-must-valge lipp meeste peade kohale ja selle järel kõlas seal kaugel põhjas meie „Mu isamaa mu õnn ja rõõm“ kõik kolm salmi ja laulduna veel mitmehäälselt. Nii õpetaja kui ka käsundusohvitser jälgisid seda ettenähtamatut tegevust jahmunult, kuid hümni lõppemisel taipas õpetaja sündmuse õiget tausta, astus sõdurite ette ja pöördus nende poole lühikese sõnavõtuga, mis tõlgiti soome keelde. Selle kõne sisu oli lühidalt järgmine: „Tunnen suurt rõõmu võimaks täna kirjutada meie kiriku kroonikasse ilusamad leheküljed. Kaugel tulevikus võib see küll tunduda legendina, kuid täna oleme siiski tunnistajad, et see on südant liigutav tõelikkus. Nii raskel ja saatuslikul katsumiste tunnil Norra rahvale, tulevad eesti sõdalased virmaliste valgusel läbi Põhjamaa tundra, et aidata kaitsta meie kodusid, kuigi neil endil seda enam ei ole, pidades seda kaotama ühele teisele suurvõimule. Aga nad pole siia tulnud mitte kui palgasõdurid, vaid kui ühe põhjamaa rahva aatelised liikmed, kes oma lippu ja riigihümni võitlustähiseks seavad ka võõrsil võideldes. Vaevalt meist keegi siin varem tundis Eesti lipu värve või tundis nende hümni, kuid nüüd olete teie need mõlemad teinud meile unustamatuteks, õnnistagu Jumal meie võitlust koos teiega ja ka teie kannatavat kodumaad“.

Samal ööl saadetakse mehed rindele, kus hommikul algas sakslaste võimas rünnak, mille jooksul eestlastel oli kaotusena üks langenu ja kaks haavatut. Vaatamata norralaste südile vastupanule, ei suudetud vaenlast tagasi hoida ja kaitserinne hajus sedavõrd, et oldi sunnitud üle piiri Soome taanduma. Kõik nad koondati Kemi interneeritute laagrisse ja kui sai teatavaks, et nende seas olid eestlased, kes olid osalenud Talvesõjas, siis viimased vabastati laagrist ja saadeti Helsingisse.

On teada, et Norras Narviki lähistel langes 21. mail 1940 (teistel andmetel 20. mail 1940) sotamies Arnold Soinla (23.09.1913) Kuusalu vallast. Ta on maetud Norras Lenviki kalmistule (596, lk 12; 601, lk 263; 619, lk 20). Millegipärast ei pidanud president Toomas Hendrik Ilves seda tõsiasja oma Norra visiidil vajalikuks meenutada.

501

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Veel on elus Sinimägede sangareid, aga ka teisi Eesti kaitse-lahingutes osalenud mehi. Kas ei oleks targem minna kasvõi ühelegi vabadusvõitlejate kokkutulekule ja pärida seal vanadelt sõjameestelt otsesõnu, mispärast nad sõtta läksid, mille eest sõdisid ja kas nad vihkasid või armastasid natse (näiteks on teada, et Eesti sõdurid hüüdsid sõjast väsinud saksa natsistlikke sõjamehi narritamisi ja halvustavalt kämbudeks). Samas oleks võimalus selgitada neile ka seda, kuidas nad Eesti kaitselahingutes oma üldinimlikust südametunnistusest tükikese kaotasid, kuidas nad oma võitlustega pikendasid samal ajal mujal maailmas inimeste kannatusi, kuidas nad ei suutnud valida iseendaks jäämise teed, ja vaadata selle jutu peale vanadele sõjameestele silma. Kas tõesti ei taibata, et oma sellesisuliste targutustega solvatakse Eesti teise Vabadussõja veterane ja rüvetatakse Eesti kaitselahingutes, eks siis ka Sinimägedes võidelnud sangarite mälestust.

Sõjaaegsetest valikutest kõneldes kirjutatakse (397): Hale oleks jätta õigus Nõukogude Liidu kangelasele Arnold Merile, kes ütles, et eestlastel oli alati vaid kaks valikut: kas koos sakslastega või venelastega koos. Jääb arusaamatuks, milleks oli siin vaja viidata eesti rahva vastu toime-pandud genotsiidikuriteos süüdistatud isiku väljaütlemisele, kuigi sama-sisulisi väiteid võib lugeda kümnetest ja kümnetest allikatest, sealhulgas Eesti ajaloolaste ja ühiskonnategelaste kirjutistest, aga ka nendest käsitlustest, kes kirjutavad valikute tegemisel eestlaste jaoks õigest ja valest poolest ning valikuvabaduse välistanud alasi ja haamri vaheli tehtud otsustusest. (614).

Eesti sõjamehele oli tema talupojamõistuse kohaselt asi selge: Siin ilma peal on ainus Eesti, / ma teda praegu kaitsma pean. / Ei suuda kinni hoida massi, / kuid igaüks meist kohust teab! (Read Eesti katselahingute-aegsest sõdurilaulust – H.L.).

Kolonelleitnant Harri Rent on selle valiku kohta öelnud sõjamehelikult selgelt ja ühemõtteliselt: Ma tahan teie käest küsida: kui teie tuppa tungib röövel ja keegi ulatab teile malaka, kas te siis vaatate, kes oli selle malaka ulataja... Meile oli elu küsimus võtta see malakas ja talle silmade vahele virutada. Ja selle ta siin sai. (592, lk 217). Ei mingit mõistuspärast valikuvõimalust, ei sõnakestki mingisugusest muudest alternatiividest.

1944. aasta talvel olid vene peninukid taas Eesti idaväravas. Ja kirjutatakse (397): Automaatselt kerkib üles karjatus – mis oleks siis lahenduseks olnud? Kas me ei oleks siis üldse pidanud vastu hakkama? Kas me oleksime sii pidanud käed rüpes ootama punaokupatsiooni taastumist, aimates kõike, mida see kaasa toob? Mu vastus on muidugi eitav. Mehejutt!

502

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Nendes tingimustes ei olnud siin tegelikul ühtki muud mõistuspärast valikut peale selle ühe ja ainuõige. Kui autor kinnitab, et käed rüpes ootamine oli vale, teeb ta ju ka ise oma valiku: ta valib kahest teineteist välistavast võimalusest ühe ning jagab tegelikult Arnold Meri seisukohta.

Arutletakse (1): Munder oli vale, aga vaenlane oli õige. Tuleb arvata, et 1944. aasta vastupanu... oli õige valik. Kui eestlased Narva ja Sinimägede lahinguis oma kodumaad kaitsnud poleks, saaks õigusega väita, et rahval, kes ennast ei kaitse, pole eluõigust.

Väidetakse (397): Ei ole sugugi raske mõista eesti meeste võitlust kodumaa eest, aga tänaste teadmiste kõrguselt ei tohi me unustada ka natsi kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiivi. See on meie üldinimlikkuse proovikivi.

Otsides Eesti rahva jaoks teisi alternatiive, kinnitatakse (397): Me oleme vaid siis päriselt vabad, kui usume, et meil on veel valikuid peale koostöö kurjusega. Sellepärast on alati veel kolmas tee, mis on iseendaks jäämise tee ja lubab teha liitusid vaid nendega, kes tõepoolest jagavad meiega samu väärtusi.

Jutt Eesti sõdurite või Eesti rahva koostööst kurjusega on silmakirjalik! Lugejal on õigus pärida, kas siis lääneriigid ei teinudki koostööd kurjusega. Nii kinnitab ajaloodoktor Hannes Walter: Viimases sõjas ei olnud meil valikut. Neljakümnenda ja neljakümne esimese aasta kogemus kinnitas kõigile, ka kõige sinisilmsematele, et nõukogude võim tähendab eesti rahva füüsilist hävitamist... Meie ajaloolised liitlased, eriti meie poolt armastatud Suurbritannia, lähtudes oma rahvuslikest huvidest, läksid koostööle kommunistliku koletisega. Meil oli jäänud valida, kas passiivne saatusele alistumine, või võitlus koos Saksamaaga. Me valisime viimase ja see oli õige otsus. (592, lk 199). Kui Suurbritannia ja teised lääneriigid lähtusid koostöös kommunistliku koletisega oma rahvuslikest huvidest, siis mispärast küll ei tohtinuks Eesti rahvas võitluses meie jaoks kurjuse kehastusega lähtuda oma rahvuslikest huvidest ja võtta sakslastel vastu enda kaitseks vajalikud relvad.

Kinnitakse (397), et alati on veel kolmas tee ja liituda tuleb nendega, kes jagavad meiega samu väärtusi!

Kas ei tuleks siin kõigepalt püüda saada selgust selles, millistest väärtustest on jutt ja kes olid neid väärtusi tollal meiega valmis jagama.

Eesti rahva ülimaks väärtuseks oli tollal ja on tänapäeval vaielda-matult iseseisev Eesti Vabariik.

503

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kui meie lääne sõprade ja idavaenlase väärtused ja valikud olid tollal kokkulangevad ja eitasid Eesti rahva ülimaid väärtusi, siis kellega oleks tulnud neid väärtusi jagada ja kellelt liitu otsida.

Kas siis on tõesti teadmata kurjuseriiki kehastava idanaabri ja meie lääne sõprade valikud, mis olid tehtud Eesti rahvast ja riiki reetes juba Teheranis (28. november kuni 1. detsember 1943). Need valikud ja väärtused olid ju Moskval ja tema lääneliitlastel kokkulangevad ning tähendasid üheselt Eesti rahva jaoks elutähtsate väärtuste eitamist.

Kas siis tõesti on siit raske mõista, et jutt kolmanda tee valimisest ning Stalini ja tema liitlastega nende ühiste väärtuste jagamisest tähen-danuks sisuliselt Punaarmee kindralstaabi plaanidele kaasaaitamist ja Eesti rahvuslike huvide porritallamist. Ei taheta mõista, et liitlaste ühiste väärtuste jagamisel terendus ju Punaarmee kindralstaabi plaanidele kasaaitamise perspektiiv. Samas selgitab jutt kolmandast teest seda, mispärast Eesti meeste võitlus oma kodu eest oli rehepaplus, mis tagantjärele võib tunduda ajaloolise mängurlusena ja rahvusromantilise rumalusena.

Millegipärast jäetakse valikute üle arutamisel kaasaja teadmiste kõrguselt täpsustamata, milline oli siis tolleaegsetes ajaloolistes tingimustes eesti rahva jaoks see kolmas tee, see iseeneseks jäämise tee.

Rahva saatust määravate valikute tegemisel ja valikute vabadusest kõneldes tuleb mõista, et Teist maailmasõda ei peetud kuu peal, vaid ikka siinsamas, selles maailmas, kus kõik nähtused, sealhulgas ka alternatiivid on omavahel seonduvad, põimuvad, vastanduvad, toetavad või eitavad üksteist, sõltuvalt ikka sellest, kes on valiku tegijaks ja millised on valiku tegemise tingimused. Eesti rahva puhul olid ju Saksa okupatsiooni ajal valikute tegijateks Saksa riik, Saksa kindralstaap ja Eesti okupatsiooniaegne omavalitsus, aga samuti Venemaa ja lääne-riikide valitsused ning Punaarmee ja lääneriikide kindralstaabid. Eesti rahvale õiguslikult siduvate otsustuste tegemisel olid valikute tegijateks Eesti Vabariigi viimane peaminister presidendi ülesannetes, Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ja Eesti Vabariigi taastamiskatsel Eesti Vabariigi Valitsus. Mõistagi tuli rahva saatust puudutavate valikute tegemisel arvestada teiste riikide, valitsuste, kindralstaapide jne valikutega.

Kolmandast teest, väärtuste jagamisest ja iseendaks jäämisest kirjutades tuleks teada, et Tallinna pommitamise ajal tulistas sakslaste õhutõrje Ülemiste järve lähedal alla ühe inglise Mosquito-tüüpi pommitus-lennuki.

504

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Katapulteerinud lendur saadi kätte. Selleks osutus kapteni auastmes Kanada naispiloot, kes oli ka esimese rünnakulaine üldjuht. Lendur tunnistas puhtsüdamlikult, et Tallinna pommitamise kava oli inglaste kokku seatud ning britid võtsid selle elluviimisest isiklikult osa... Selgus, et lendamist ameeriklaste B-25 ja briti Mosquito-pommitus-lennukitel ning Tallinna pommitamise strateegiat õpetasid Vene pommi-tuslenduritele inglastest instruktorid. (614, lk 429). Neid väiteid pole seni keegi püüdnud vaidlustada. Nii on eestlaste verd ka meie lääne sõprade kätel, kellega tulnuks meil oma väärtusi jagada.

Veel tuleks kolmanda tee valimisest kõneldes teada, et Punaarmeest jooksid üle paljud eestlastest punaväelased mitte ainult 1941. aastal, vaid ka Velikie Luki ruumis 1943. aastal peetud lahingutes. On teada, et pühapäeval, 28. märtsil 1943 toimus Viljandis saksa vägede poole Velikie Lukis ületulnud 810 enamlaste poolt mobiliseeritud eestlase pidulik vabakslaskmine. Paljude avaldsid soovi Eesti leegioni astumiseks. Paari nädala pärast vabastati Viljandi vangilaagrist veel 200 rindel ületulnud eestlast, kes pärast ületulekut said selga saksa sõjaväe vormi ja sõdisid koos sakslastega bolševike vastu. (228; 268; 543). Veider on see, et need mehed olid teinud ju 1941. aastal oma valiku, mis aga osutus valeks.

Peaks olema selge, et selle kolmanda tee valikuvõimaluse, mis lähtunuks Eesti rahva ülimatest väärtustest, olid lääne sõbrad (kes jagasid idaliitlase väärtusi), oma varemate valikutega juba läbi lõiganud. Kui eestlaste ülimaks väärtuseks oli Eesti Vabariik ja selle taastamine, siis samade väärtuste jagamisest meie sõpradega ei saanud ju juttugi olla, sest meie ja liitlaste väärtused ei olnud selles osas ju kokku-langevad, vaid välistasid teineteist.

Nii jääbki selles käsitluses saladuseks, kellega liitumisest käib jutt, kus ja milliseid väärtusi silmas peetakse ja kes olid siin need, kes olid valmis sellal jagama meiega samu väärtusi.

Mõistagi ei saa eitanud seda, et alati on valikuvõimalusi. Alternatiivide kaalumisel tuleb aga arvestada asjaolu, et on olukordi, kus õigeks saab terve mõistuse kohaselt pidada vaid ühte, sest teised valikud on hullemad või päris hullud, või siis lihtsalt lollid ja rahva jaoks enesetapjalikud.

Teises maailmasõjas tehtud Eesti valikuvõimaluste kaalumisel ei tule läh-tuda mitte Saksa või mõne teise kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise pers-pektiividest, vaid ainuüksi Eesti rahva püsima jäämise, eestluse säilimise ja Eesti riigi igikestvuse perspektiivist. Muud valikud on Eesti jaoks

505

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

ebaeetilised ja sellekohased väljaütlemised vastutustundetud. Kui Eesti kaitselahingutes osales umbkaudu 70 000 Eesti sõjameest, ja rindetagalat julgestasid Eesti Omakaitseüksused, siis peaks olema igale selge, et tegu oli Eesti rahva poolt omaksvõetud ja ainuõigeks tunnistatud alternatiiviga. Kui Eesti rahvas säilis ka nõukogude uue okupatsiooni ja terrorirežiimi kiuste, tähendab see ju, et taoline valik oli õige. Tänu Eesti meeste võitlusele Sini-mägedes ja mujal, sai võimalikuks katse taastada Eesti Vabariik. Võitlused Narva rindel, Tartu ruumis ja mujal võimaldasid kümnetel tuhandetel eestlas-tel (Eestist lahkus kuni 80 000 eestlast) pääseda läände ja hoida seal ülal omariikluse ideed ja vaba kultuuri ning osaleda Eesti taasiseseisvumisvõitlu-ses. (580, lk 226).

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras väidab Sinimägedest kõnel-des (484): Meie vanaisad hoidsid rinnet II ilmasõjas mitu korda suurema vaenlase vastu ja lõid paljudele võimaluse pääsemiseks.

Väidetakse (397): Oma tahet peab väljendama, kuid tõestamaks, et ole-mas oli ka alternatiive, vaatleksin kasvõi Poola näidet, kus hoolimata nn Beringi armeest Punaarmee poolel, suutsid Poola iseseisvust taotlevad jõud enda vabadusihast piisavalt märku anda, nii et tänapäeval on Katõn ja Varssavi ülestõus võrdsete sümbolitena nende kangelasloo tähisteks.

Kuidas käib Eesti jaoks teiste alternatiivide olemasolu tõestamine Poola näite varal ja mil moel toetab esitatud Poola näide teiste alternatiivide ole-masolu (alternatiivide paljusust), jääb selguseta.

Küll tuleks siin küsida, kas siis Eesti rahval ei olegi oma kangelasajaloo tähiseid ja kas Eesti rahvas ei olegi oma vabadusihast piisavalt märku and-nud, kas Eesti kaadrisõjameeste, eestkätt ohvitser-konna hävitamine Norillagis ei olnudki meie Katõn ja kas Eestis peetud kaitselahingud, sealhul-gas Sinimägede põrgu ja Eesti Vabariigi taastamise katse ei kannatagi Poola rahva võitlustega võrdlemist ning ei väärigi Euroopa rahvaste silmis tähelepa-nu. Eesti võrdlemine oma vabadusihast märku andmisel Poolaga on ju koha-tu, sest ajaloolised tingimused on siin alternatiivide valimisel ja nende hinda-misel tagantjärele tarkuses täiesti erinevad. Poola oli ja on suur riik. Inglismaa ja Prantsusmaa sõdisid tema liitlastena Teise maailmasõja algusest peale ühel ja samal poolel. Kuna NSV Liit laskis Poola sõjavangidest loodud armee Venemaalt välja viia, oli poolaklastel võimalus sõdida koos lääneliitlastega sakslate vastu ning Poolast sai Ühinenud Rahvaste Organistsiooni üks asuta-jaliikmetest. Eesti puhul oli ja on raske enda vabadusihast piisavalt märku

506

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

anda neile, kes nüüd jagavad meiega samu väärtusi, kuid kes ei taha midagi teada Eesti rahva võitlustest, kannatustest ja vabadusihast, sest nad ise on need väärtused, mida meiega jagada, Eesti Vabariigi Venemaale mahamüü-misel ja Eesti rahva reetmisel jalge alla tallanud. Kuidas tulnuks Eesti rahval veel näidata oma tahet ja kas nendest ohvritest, mida kandis Eesti rahvas oma tahte väljendamisel, on tõesti veel vähe.

Kuigi kinnitatakse, et ei püüta II maailmasõja aegseid eesti sõjamehi huk-ka mõista, süüdistatakse neid samas, et nad võideldes oma kodumaa vaba-duse eest, pikendasid samal ajal mujal maailmas inimeste kannatusi. Nii tõdetakse (397): Olenemata rindest, iga Saksa juhtimise all sõdiv sõdur aitas pikendada seda sõda. Iga sõditud päev oli samuti veel üks tõhus päev surma-laagrite töötsüklisse või aitas pikendada Pariisi vabastamist. Ja nii jõuamegi hirmsa järelduseni, et võideldes oma kodumaa vabaduse eest, pikendasime me samal ajal mujal maailmas inimeste kannatusi.

Kuna kuriteole kaasaaitamine on ju samuti kuritegu, järeldub selle-sisulisest käsitlusest, et Eesti sõjamehed osalesid kuritegudele kaasaaitajate-na natside sõjakuritegudes. Kui see ei ole Eesti sõjameeste hukkamõistmine, siis mis see siis on? Taoline jutt on ju äratuntavalt sarnane ajalehes Posti-mees avaldatud teistegi arvamusliidrite heietustega Eesti sõjameeste süü-koormast (311): Aga ega need, kes sõdides natside poolel vaatamata nende motivatsioonile ja panuse suhtelisele tühisusele, aidates kaasa liitlaste, s. t venelaste, ameeriklaste, inglaste ja prantslaste ja mitme teise kaotuse suure-nemisele sõjatandril ja muidugi ka juutide, mustlaste ning teiste „mitteinimes-te“ hävitamisele surmalaagrites, ei vääri kuidagi vabadusvõitleja tiitlit.

Sama targalt või rumalalt võib kinnitada, et sakslased ise ning Saksa oku-patsioonirežiimi all elavad okupeeritud ida-alade elanikud, sealhulgas ka venelased, aitasid oma tööga kaasa pikendada seda sõda, ja iga kilogramm vilja, liha või võid, kõnelamata tehastes tööliste kätega toodetud relvadest ja laskemoonast, aitas kaasa mitteinimeste hävitamisele saksa surmalaagrites. Siin tahaks küll pärida, kas ka need, kes elasid ja töötasid Saksa okupatsioo-nirežiimi all, olid nagu Eesti sõduridki natside sõjakuritegudes kaasosalised (teisisõnu – sõjakurjategijad – H.L.).

Räägime põhjendatult Saksa vangilaagrites toimepandud koletutest kuri-tegudest ja Klooga massimõrvast, kuid samas tuleb tõdeda, et Eesti sõdurite võitlusest ei sõltunud küll okupeeritud Eestis vangide saatus, mille üle otsus-tajaks oli natsi terrorirežiim. Tuleb tõdeda, et ajaloo-sündmused on omavahel

507

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

seostatud, kuid alati ei ole need seosed põhjuslikku laadi. Nii on mõttetu ka siin otsida otseseoseid Eesti kaitselahingute ja Sinimägede võitluste ning teiselt poolt natside koonduslaagri vangide saatuse vahel.

Et asi oleks selgem, tuletaksime meelde, et 1941. aasta sõjasuvel hukati Punaarmee rindetagalas näiteks 8. juuli hommikul Petseri miilitsamaja keldris ja arestimaja kongides 14 inimest, 8. juulil – Viljandi vangla hoovis 11 vangi, ööl vastu 9. juulit – Tartu vanglas 193 vangi, Haapsalu vanglas – 11 vangi ning septembris Kuressaares 90 vangi. 6. augustil panid enamlased bensiini abil põlema Rakvere NKVD arestimaja koos 12 vahialusega, et vahialused sel moel hukata. (605, lk 289-294; 606, lk 383-384; 607, lk 190-191; 612, lk 248-249;

614, lk 405). Millegipärast ei süüdistata 1941. aastal Eestis sakslaste peale-tungihoogu pidurdanud Punaväes võidelnud mehi Eestis toimepandud sõja- ja inimsusevastatele kuritegudele kaasaaitamises. Kas siis siin taolist arusaa-mist mööda iga sakslaste vastu sõditud Punaarmee sõjapäev ei olnud veel üks tõhus päev stalinliku põletatud maa taktika rakendamisel ja vangide mas-simõrvade toimepanemisel Eestis. Ja kas siis polnudki siin tegu maailma inimeste kannatustega. Küllap ei kõnelda nendest bolševike sõjakuritegudest sellepärast, et kõik see ei riimu Saksa kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiividega, vaid kuulub Punaarmee kindralstaabi plaanide valda.

Samas tuleb aga punaväest kõneldes rõhutada, et selle armee väeosad ei sõdinud 1941. aastal Eestis mitte üksnes rindel sakslaste vastu, vaid ka Su-vesõjas lahvatanud vastupanuvõitluses osalevate metsavendade rühmituste ja eestlastest koosnevate sõjaväeüksustega ning ka punavägi pani Eestis toime raskeid sõjakuritegusid.

Kõneldes natsi kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiivist ei seostata millegipärast Soome rahva heitlusi natsi kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiiviga ja häbenetakse süüdistada soomlasi, kes nagu Eesti mehedki sõdisid samuti koos sakslastega (Põhja-Soomes võitlesid Sak-sa väeosad ju natsi kindralstaabi juhtimise all), sõja pikendamises ja muudes pattudes, nagu seda tehakse ülekohtuselt Eesti sõduritest kõneldes.

Käsitleda Teise maailmasõja sündmusi vaid läbi natsi kindralstaabi paani-dele kaasaaitamise perspektiivide, jääb käsitlus ja vaateväli liialt ahtakeseks. Nii ei häiri natsi kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiivist kirjuta-des sugugi Punaarmee kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiiv, milleni kolmandast teest jutustades välja jõuatakse. Aga Punaarmeele kaasa-aitamise perspektiiv tähendas Punaarmee pealetungi hõlbustamist lääne

508

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

suunas, tähendas kogu Baltikumi kohest hõivamist, edasitungimist Ida-Presimaale ning sealt edasi kibekähku suure osa Euroopa hõivamist ja ammu enne lääneliitlasi Elbele jõudmist. Jääb üle arutada, kas sõjasündmuste selli-ne käik oleks riimunud lääne-liitlaste kindralstaapide plaanidest tulenevate perspektiividega.

Punaarmee kindralstaabile kaasaaitamise perspektiiv, mis vastas lääne sõprade ja nende idaliitlase väärtushinnangutele, tähendanuks ka Eesti meestel oma kodude kaitsmise asemel saksa mobilisatsioonist keeldumist, Eesti väosade laialijooksmist ja Punaarmee poolele üleminekut. Aga samas kinnitatakse, et me ei oleks pidanud käed rüpes ootama punaokupatsiooni taastumist. Siinjuures ei tohi unustada, et Punaarmee ei sõdinud sellal mitte üksnes Eesti sõjameestega rindel, vaid ka kogu Eesti rahvaga: milleks muidu Punaarmee kindralstaap korraldas punakotkaste terrorirünnakuid Eesti tsiviil-elanikkonna vastu (6. märtsi hommikul oli venelaste pommirünnak Petserile, 8. märtsil oli nõukogude lennukite pommisajus Jõhvi ja Tapa, 6.-9. märtsil 1944 sai ajaloolisest Narvast suitsev varemetehunnik, 9. märtsil toimus Tallinna ja 26. märtsil Tartu suurpommitamine (314; 614, lk 425-439). Nõuko-gude lennuväe terrorirünnakutes tapeti halastamatult Eesti naisi-lapsi-vanureid. Samuti meenutagem, et Narva-Jõesuhu tunginud nõukogulased tapsid 11. veebruaril 1944 kõik kohalejäänud 47 elanikku (93). 14. veebruari varahommikul 1944 maandati Meriküla juures Saksa tagalasse meredessant. Vangistatud punaväelased tunnistasid, et nad olid saanud käsu tappa kõik neile ette sattuvad tsiviilelanikud. Seda käsku olid dessantlased ka täitnud. (580, lk 215). Tuletagem veel meelde 26. veebruaril 1944 Tartumaal, Luunja vallas toimepandud punalendurite sõjakuritegu, kus Luunjast ülelennul ründa-sid punakotkad pardarelvadest tulistades Luunja koolimaja õues mängivaid lapsi. Mõrvaohvrid olid 9-aastane Voldemar Alla, 7-aastane Vello Käsper, 10-aastane Hillar Laursoo ja 5-aastane Mark Liias. Luunja laste mälestuseks kirjutas Henrik Visnapuu: Nüüd nad magavad, neede neli last / mulla all. Oo, Maarja, vaata, / väiksed südamed on läbi last. / Häda sulle, lendav saatan! (330; 563). Punaarmee sõjakuritegudest ei taheta alternatiivide otsimisel aga midagi teada.

Ja edasi. Kinnitatakse, et 27. oktoobril 1943 dr Hjalmar Mäe poolt välja kuulutatud mobilisatsioon tõi kokku vaid 3 300 meest, mis sisuliselt tähendas läbikukkumist. Veebruarikuu mobilisatsoon tõi püssi alla 32 000 meest (kust on võttud arv 32 000, jääb viite puudumise tõttu selguseta). Seda oli kümme korda rohkem kui eelmise mobilisatsiooni ajal.

509

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Hea oleks teada, et 26. oktoobril 1943 kuulutas Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe välja 1925. aastal sündinud meeste kaitse-teenistusse kutsumise määruse (723), 1924. aastakäigu meeste kaitse-teenistusse kutsumise määruse allkirjastas dr Hjalmar Mäe 10. detsembril 1943 (724) ning 30. jaanuaril 1944 kuulutati välja 1904-1923. aastal sündinud meeste üldmobilisatsioon (727). Eesti Vabariigi viimane peaminister presidendi kohustustes prof Jüri Uluots õiguspärastas Saksa okupatsiooni tingimustes läbiviidud rahvusvahelist õigust rikkuva üldmobilisatsiooni. 1944 aasta jaanuarimobilisatsioon hõlmas 20 aastakäiku ja tõi kokku usaldusväärsetel andmetel 38 000-43 000 meest. 1944. aasta suve lõpul võitles rindel juba 70 000 eesti sõdurit: see oli kogu jõud, mis meil oli tolleks ajaks alles jäänud. (580, lk 214; 646, lk 231-234; 692, lk 27).

Need mehed, kes nüüd relvad kätte võtsid, läksid sõtta oma kodumaa kaitseks, mitte Kolmandat Riiki päästma. Nüüd pidasid Eesti sõjamehed Eesti kaitselahingutes oma teist Vabadussõda. Kui sakslaste jaoks oli sõda juba kaotanud oma mõtte, võitlesid Eesti sõjamehed ikka veel lootuses, et suudetakse tõkestada uut nõukogude okupatsiooni, hoida rinnet ja vastu pidada seni, kuni täidetakse Atlandi Hartas talletatud pühalik lubadus anda tagasi vabadus riikidele, kes selle Teises maailma-sõjas olid kaotanud. Ei uskunud Eesti sõjamehed sellal sakslaste ajalehejuttu, et lääneriikide lubadused Eesti iseseisvuse taastamise kohta on läbinisti valelikud. Küll aga usuti meie lääne sõprade häbitut valet. Meie sõprade kätes oli ju sellal võimalus püüda kallutada Kremlit peatama Eesti taasokupeerimine, mis tähendas punase terrori läbi eesti rahva aastakümnete pikkuseid kannatusi. Aga ei, sest liitlaste oma-vahelised kokkulepped, koos tehtud valikud ja kokkulepitud väärtused olid hoopiski teised.

Kirjutatakse (397): Päris palju usuti, et kui eestlased suudavad sõja lõpuni kommuniste Eestist eemale hoida, siis taastatakse sõjaeelne Eesti Vabariik. Kas tõesti pole midagi kuuldud Atlandi Hartast, millele taoline uskumine rajanes ja mis Eesti valikuid oluliselt mõjustas.

Kui sai selgeks, et sakslased on sunnitud oma väed Eestist välja tõmbama ja Eesti jäetakse maha (Estland wird verlassen), nimetas Eesti Vabariigi viimane peaminister presidendi kohustes prof Jüri Uluots selleks ajaks kujunenud ajalootingimusi arvestades 18. septembril ametisse Vabariigi Valitsuse (peaministri asetäitja ja siseminister Otto Tief, kohtuminister Johannes Klesment, välisminister August Rei, sõjaminister Johan Holberg jt). Valitsuse esimene koosolek toimus 19. septembril Eesti Maapanga hoones. Tegemist ei olnud siin uue riigi loomisega, vaid ennast Saksa okupatsioonist lahtiraputava ja läbi

510

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

okupatsioonide püsinud Eesti Vabariigiga, kes teatas maailmale, et ta asub taas ise oma riigivõimu teostama. Nüüd sõdis Punaarmee sõda kuulutamata Eesti Vabariigiga ja Eesti Vabariigi sõdurid püüdsid kaitsta oma riiki Vene agressiooni ja Eesti taasokupeerimise vastu. Johan Pitka löögiüksuse mehed haarasid mitmel pool linnas võimu enda kätte, takistades sakslastel strateegiliste objektide õhkimist. 18. septembril asus Maardu-Lagedi liinil soomepoiste JR 200 II pataljon taanduvaid saksa üksusi relvitustama. Vabariigi Valitsus määras kindralmajor Jaan Maide sõjavägede ülemjuhatajaks (seega oli loomisel ka Eesti kindralstaap) ning kapten Karl Talpaku Tallinna komandandiks. 20. septembri pärastlõunal heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. Linnas algas tulevahetus eesti ja saksa sõdurite vahel. 21. septembri keskpäeval lahkusid sakslased Tallinnast. 22. septembri hommikuks valmis Riigi Teataja number prof Jüri Uluotsa avalduse ja valitsuse deklaratsiooniga. Murdnud Eesti üksuste vastupanu, jõudsid vene tankid kell 10.30 Toompeale. Eesmärk oli nii ruttu kui võimalik Eesti Vabariigi valitsus laiali ajada ja maha võtta sinimustvalge Toompea tornist. Võim Lääne-Eestis oli 22. septembriks läinud tegelikult Eesti Vabariigi sõdurite kätte, kellel tekkis lahkuvate sakslastega mitmel pool relvakokkupõrkeid. Eesti Vabariigi sõdurid püüdsid organiseerida Punaarmeele vastupanu Haapsalus, Kloogal, Paldiskis ja Keilas. 22.-24. septembril toimusid sakslastega kokkupõrked veel Kosel, Keilas, Arudevahel, Ristil, Märjamaal jm (580, lk 224-225). Kui sakslased püüdsid Saku raudteejaama õhku lasta, läksid seda kaitsma kolm omakaitselast. Lahingus sakslastega Saku raudteejaama juures langes Johannes Mäger, Niinepuu-nimeline mees sai rindkerest haavata. (170).

Pärigem nüüd, kus on siis siin see natsi kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiiv, mida ei tohi unustada, kus oli siin see kurikuulus koostöö kurjusega, mida Eesti sõduritele ette heidetakse? Ja kas siis siin oma otsuseid tehes ei jäädudki iseendaks? Vaevalt küll, et ei ole kuuldud midagi Eesti Vabariigi taassünnist, mis on Eesti riikluse järjepidevuse käsitluses üheks tugisambaks. Küllap jäetakse need septembripäevade sündmused kõrvale seetõttu, et jutt Eesti Vabariigi taastamiskatsest ei riimu sõnakasutuses natsi kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiiviga. Aga selline käsitlus ei ole ju oma rahva ees aus. Kui aga tõesti Eesti Vabariigi taastamiskatsest midagi ei teata, siis pole küll mõtet tänaste teadmiste kõrguselt välja öelda tõdemusi, mis eeldanuks sügavamaid ajalooteadmisi ja ajalootõe tundmist.

Selgitatakse (397): Eesti viimase 20 aasta peamine ajaloonarratiiv sisaldab eetilist eeldust, et suure sõja katlas oli ühes nurgas võimalik keeta väheke rammusamat suppi (millist mõtet kannab siin sõna ajaloonarratiiv, ja mida tähendab mõistukõne supi keetmisest sõjakatla ühes nurgas, ja kas see jutt käib ka Eesti Vabariigi taastamise katse kohta, jääb selgusetuks). Ja samas lisatakse: Kuid kui see loogika ütleb, et igal juhul tuleb sõjas ära eelistada kõiki võimalusi oma rahvakillu edendamiseks sõltumata teiste saatusest, tähendab see ju ka teiste rahvaste kannatuste tühiseks pidamist. Kui see on nii, siis oleks ju kõikidel teistel rahvastel täielik õigus ka meie kannatusi tühiseks pidada. (397). Kas selle jutuga tahetakse nüüd põhjendada seda, et meie lääne sõpradel oli

511

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

täielik õigus meie kannatusi tühiseks pidada ning Eesti riiki ja rahvast Venemaale maha müüa.

Kust küll võetakse mõte, et võitlus Eesti rahva eluõiguse eest Teise maailmasõja tingimustes tähendab mõne teise rahva kannatuste tühiseks pidamist! Aga kuhu jääb siin rahva õigus oma olemasolule ja õigus võidelda oma vabaduse eest! Etteheide oma rahvakillu edendamise kohta sõltumata teiste saatusest meenutab üks-ühiselt ajalehes Postimees varem heietatud juttu ajaloolistele sündmustele ainult oma künka otsast vaatamisest, mis jätab varju laiema – üldhumanistliku – perspektiivi. (311). Taolised jutud ju püüavad lugejat veenda, et ühe väikerahva saatus ei maksa laiemas perspektiivis mitte tuhkagi. Jutud üldhumanistlikust perspektiivist ja tänaste teadmiste kõrguselt tehtud etteheited oma rahvakillu saatuse edendamisest teiste saatusi arvestamata on sellises sõnakasutuses ühteviisi võltsid.

Arutletakse sõdade kahesuguse lõpu üle (397): Kõikidel sõdadel on ju kaks lõppu. Esimene saabub siis, kui kahurid vaikivad... Teine lõpp saabub igaviku silmis aastaid hiljem, kui selgub, milline armee pärandab järeltulevatele põlvedele au, millega edasi elada. Teise maailmasõja lõpust kõneldes küsigem siis täna, milline armee pärandas viimases suures sõjas järeltulevatele põlvedele au, millega edasi elada? Natsi-Saksamaaga on asi selge – temal ei olnud niikuinii midagi pärandada. Mis puutub Puna-armeesse, siis on teada, et Venemaa oli üks suure sõja alustajaid, kes visati Rahvastelii-dust välja seoses Soome riigi vastu toimepandud agressiooniga, Punaarmee vägistas vabastajana Saksamaal saksa naisi ja lapseeas tüdrukuid, see armee ikestas Ida-Euroopa rahvad ja upitas Ida-Euroopas võimu juurde rahvavaenulikud punased võimurid. Seesama Punaarmee okupeeris taas Eesti, kus kehtestati verine terrorirežiim. Kus on siis selle armee au, mida pärandada tulevastele põlvedele? Lääne-liitlased häbistaid ennast sõja lõpul armee au määrivate ränkade sõjakuritegudega tuumapommide heitmisel Jaa-pani linnadele (6. augustil 1945 hukkus Hiroshimas kohe ja suri kiiritustõppe rohkem kui 200 000 inimest ning Nagasakis hävitati 9. augustil 1945 üle kolmandiku mitmesajatu-handelise elanikkonnaga linnast). Samuti määrisid lääne kindralstaabid sõja lõpul oma armee au Saksamaa linnade mõttetu hävitamisega terrorirünnakutes pommivaipade läbi, kus liitlasvägede lendurid purustasid kultuurilinna Dresdeni (13.-14. veeruaril 1945 kukkus 22 700-25 000 inimest) ja teisi Saksa linnu ning tapsid sel moel tuhandeid saksa naisi-lapsi-vanureid. (614, lk 428-429). Mõistagi ei peeta vajalikuks neid terroriohvreid meenu-tada, sest lähtutakse ju ainult natsi kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiivist.

Tunnistagem, et just 1944. aasta Sinimägede sangarid ja teised Eesti eest võidelnud sõjamehed olid need, kes on pärandanud meile edasi elamiseks vaja-liku au. Just nemad pärandasid Eesti rahva järeltulevatele põlvedele oma puhta ja ausa südametunnistuse, oma vaimsuse ja vabadusiha. Nii on Sinimägedest saanud Eesti sõjameeste sõdurivapruse, eestlaste rahvus-liku vaimsuse ja uhkuse ning väärikuse sümbol. Ja see ongi Sinimägede pärand.

512

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Eeltoodust jääb aga arusaamatuks, mispärast küll tavatsetakse tuua eestlas-te isamaaarmastuse ja kaitsetahete kasvatamisel näiteid ainuüksi saja aasta tagusest Eesti Vabadussõjast, kuid Eesti teine Vabadussõda jäetakse tavaliselt unustuse hõlma. Meenutame siis, et langenute ja sõja ajal surnud sõjameeste üldarv oli Vabadussõja kestel 3 588, neist 233 ohvitseri. Haavata ja põrutada sai sõjategevuses 13 775 meest, nende hulgas 601 ohvitseri (560). Aga Eesti teises Vabadussõjas oli langenuid arvata kolm korda rohkem (601, lk 13). Seda ränka vereohvrit ei ole võimalik eestlaste ajaloo-mälust kustustada. Rõhutagem siis Eesti teises Vabadussõjas sõdinud meeste, meie vanaisade sangarlust, nende vabadusiha ja vaimsust, uhkust ja väärikust. See on eesti rahva ajalugu, mida ei saa muuta ega kohandada kellegi soovi või maitse järgi.

Viimastel aastatel on ka mõnele välismaalasest kirjamehele jalgu jäänud Eesti maa ja rahva lähiajalugu ning eestlaste ajaloomälule rajanevad ajalootõed ja arusaamad. Üheks nende hulgast on Christopher Hale, kes peab oma inglis-keelse raamatus Eesti vabadusvõitlejaid Hitleri võõrleegionärideks (Hitleri võõr-leegionärid: Euroopa räpane saladus / Tõlkinud Matti Piirimaa. – S l, 2011) (see-ga on see raamat nüüdseks tõlgitud ka eesti keelde).

Tema raamatust torkavad silma faktivead ning võhiklikkus Eesti lähiajaloos, samuti eestlaste võõristamine ja vaenamine.

Nii väidab Christopher Hale, kirjutades Hitleri võõrleegionäridest, et 1942. aasta keskpaigaks oli SS juba formeerinud kümneid Eesti politsei ja Schuma pataljone (593, lk 247). Tuleb teada, et Eestis loodud politseipataljon oligi Schma pataljon (Schutzmannschaft Bataillon, ehk lühendatult Schuma Btl). Ja Wehrmachti alluvuses moodustatud julgestusgrupid, hiljem idapataljonid ei olnud teps mitte politseipataljonid või Schuma pataljonid.

Inglane Christopher Hale väidab: Sakslaste eestkoste all paisus Omakaitse jõuliseks rahvakaitseväeks, kuhu kuulus ligi 40 000 meest. Enamasti astusid sinna põllumehed, kes olid harjunud sajandite jooksul täitma sakslaste käske. (593, lk 244).

Et Omakaitsesse astusid enamasti põllumehed, seletub ju sellega, et 67 protsenti Eesti rahvastikust elas maal (635, lk 226). Teistel andmetel oli 1922. aastal Eestis maaelanikke 72,1% ja 1940. aastal – 66,8 %. (580, lk 63).

Ei tea võõras kirjamees midagi sajandite tagusest Jüriöö ülestõusust, mõisni-ke vastu peetud talupojasõdadest, ei ole kuulnud, et Vabadussõjas purustasid eesti väed sakslaste Landeswehri ja ei tea mõhkugi sellest, et maaseadusega ja maareformiga 1919-1926 võeti Eesti Vabariigis üle 96,6 protsenti kõigist mõisa-

513

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

test (1.149le mõisale kuulus umbes 2,4 miljonit hektarit maad), ligi 400 võõranda-tud mõisat ei tükeldatud ning nad jäid riiklikeks näidismajandiks, ülejäänu jaotati 55 000ks uueks taluks (635, lk 217). Kus siin siis on see orjalik harjumus sakslas-te käske täita?

Cristopher Hale võhiklikkusest Eesti lähiajaloos annab tunnistust ka eestlastele tehtud etteheide, et metsavendi ja omakaitselasi ülistatakse vabadusvõitlejatena, mitte mõrvasalklastena (593, lk 246), samuti tema küsimused: Kas vabadusvõitlejad või kriminaal-kurjategijad? Või ühtaegu mõlemad? (593, lk 240).

Võõras kirjutab nõukogude dokumentide toel: Kes oli Alfons Rebane? Nõukogude dokumentide järgi algas tema kollaborandi-karjäär 658. ida politseipataljoni ülemana (sellist politseipataljoni Eesti lähiajaloos ei tunta, tegu oli 658. Ida- või Eesti pataljoniga – H.L.). Cristopher Hale väidab: See üksus ründas koos teistega külasid Kingissepa linna ümbruses (593, lk 241). Ja teisal (593, lk 406): see väosa korraldas tsiviilisikute vastu suunatud karistus-operatsioone Kingissepa linna lähedal ja Kerstovo külas, pani partisanide heidutamiseks toime brutaalseid mõrvu ning põletas maha terved külad. Seeläbi seostatakse Alfons Rebase nimi sõja-kuritegudega. Kui tõsiseltvõetavad on tema sellesisulised väited, selgub tema enda kinnitusest: Informatsioon pärineb Vene Föderatsiooni välisministeeriumilt... (593, lk 406).

Christopher Hale väidab: Praegu ei soovi eestlased tunnis-tada, et neil on holokaustiga üldse midagi pistmist (593, lk 246).

Ei taheta mõista, et ülekohtune on seostada eestlasi (s. o eesti rahvust) holo-kaustiga, sest kuritegusid ei pane toime rahvas, vaid ikka üksikisikud või isikute grupid. Seetõttu on taolisi tegusid lubamatu kanda üle kogu rahvusele. Sama naeruväärne ja rumal oleks väita, et juudid ei taha tunnistada, et neil on üldse midagi pistmist Eesti rahva vastu toimepandud genotsiidi, inimsuse-vastaste kuritegude ja sõjakuritegudega, kuigi nendes osales juudi soost isikuid. Nende kuritegude eest ei kanna ju vastutust kogu juudi rahvas.

Selline võhiklikkus ja ehmatav väärus selgub mõneti ka autori väitest, et raamatu loomisel osutas talle väärtuslikku abi Ephraim Zuroff, kellele ta ka oma tänu avaldab (593, lk 433).

Eeltoodust selgub, mispärast ei vääri Christopher Hale seisukohad ja väi-ted siinses raamatus lähemat käsitlust.

514

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Ja tõuseb kui muistne malev / me praegune meestepõlv. / Ning variseb ajaloo vale / kui jõuetu piksepilv...

Hendrik Visnapuu. Ju pandud on verine tapper me elupuu juurele. (562).

515

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

LISA

Suvesõjas langenud Harjumaa vabadusvõitlejad

Mõrvaohvrid

Suvesõjas langenud

Theodor Agur (06.08.1910 – 19.08.1941), Varbola v

Oskar Aksel (06.01.1904 – 11.07.1941), Jõelähtme v (Anija v)

Leo-Aleksander Allmann (25.04.1911 – 28.08.1941), Kuimetsa v (Saue v)

August Alsuk (01.09.1908 – 02.09.1941), Saue v

Hans Einasmaa (22.12.1879 – 24.08.1941), Rae v

Valter Hio (11.10.1919 – 01.09.1941), Rae v

Edvard Hurt (30.12.1915 – 26.09.1941), Rae v (Saaremaa)

Johannes Jaani (13.09.1919 – 10.08.1941), Rapla v

Juhan Kalmet (11.04.1903 – 13.07.1944), Jõelähtme v (Kõnnu v)

Heinrich Kanastik (26.09.1941) Anija v (Saua v)

Anton Kont (03.08.1941), Kuivajõe v (Juuru v)

Jaak Marnot (03.07.1907 – 26.08.1941), Ravila v (Kuivajõe v)

Oskar Orgmets (04.09.1941), Kõnnu v (Rae v)

Arnold Paju (28.08.1941), Tõdva v

Edgar-Aleksander Pärg (28.02.1918 – 30.08.1941), Jõelähtme v

Jüri Pärg (23.09.1913 – 30.08.1941), Jõelähtme v

516

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Johannes Raidma (01.06.1900 – 02.09.1941), Juuru v

August Raidmets (05.07.1904 – 30.08.1941), Saue v

Verner-Adolf Raudak (25.03.1915 – 20.08.1941), Ravila v (Järvakandi v)

Arnold Streimann (13.12.1912 – 13.07.1941), Jõelähtme v (Kõnnu v)

Eero Saag (31.03.1914 – 03.08.19841), Juuru v

Alfred Sõstar (27.05.1924 – 01.09.1941), Rae v

Martin Terts (23.10.1913 – 13.07.1941), Jõelähtme v (Kõnnu v)

Herman Tombach (17.07.1917 – 07.1941), Jõelähtme v (Kõnnu v)

Alfred Tomingas (02.09.1941), Juuru v

Valter Tomingas (29.08.1919 – 02.09.1941), Juuru v

Martin Topaasia (03.08.1941), Juuru v

Karl-Voldemar Vahtra (06.12.1916 – 10.08.1941) Ravila va (Rapla v)

Osvald-August Vaik (13.06.1918 – 02.09.1941), Juuru v

Harald-Aleksander Viikmaa (05.03.1912 – 22.08.1944), Juuru v

Valmar Villandi (02.09.1922 – 24.08.1941), Rapla v (Tõdva v)

Julius Volmer (21.06.1915 – 27.08.1941), Rapla v (Tõdva v)

Leo Volmerson (13.05.1921 – 27.08.1941), Kõue v (Saue v)

Mõrvaohvrid

Eduard Aabrams (11.03.1906 – 12.08.1941), Kõue v

Eduard Aalbok (21.01.1896 – 12.08.1941), Ravila v

Harald Aarik (23.03.1909 – 12.07.1941), Saue v

Jüri Ailt (16.07.1880 – 19.08.1941), Ravila v

Mart Allas (30.11.1876 – 21.08.1941), Rapla v

Ernst-Voldemar Alliksoo (20.12.1895 – 20.08.1941), Rapla v (Tallinn)

Johannes Allikvee (27.06.1941) Padise v

Otto Altmets (27.08.1886 – 03.08.1941), Kuivajõe v

Kristjan Anderson (26.12.1895 – 08.08.1841), Järvakandi v

Endel Andok (01.11.1923 – 10.08.1941), Rapla v

517

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Aleksander Arujärv (12.07.1887 – 24.08.1941), Saue v

Anton Arula (25.01.1890 – 08.07.1941), Ravila v (Tõdva v)

Arvi Asur (29.04.1916 – 19.08.1941), Kõue v

Juhhan Aug (15.12.1866 – 16.08.1941), Kuivajõe v

August Braats (22.11.1902 – 04.07.1941), Kuimetsa v

Johannes Eilemann (10.01.1904 – 02.08.1941), Kuimetsaa v (Tallinn)

Mari Eilemann (24.02.1869 – 02.08.1941), Kuimetsa v

Gerta Haab (21.09.1910 – 25.08.1941), Iru v

Hermann Haava (05.08.1941), Kuivajõe v

Eduard Haljassaar (30.10.1888 – 09.08.1941), Juuru v

Johannes Horm (17.02.1883 – 23.08.1941), Rae v

Otto Ingar (18.09.1882 – 26.08.1941), Ravila v

Kaarel Jaanus (19.10.1881 – 18.08.1941), Kõue v

August Jaason (23.08.1941), Hageri v

Evald-Konstantin Jaksen (29.01.1913 – 14.08.1941), Kuusalu v

Voldemar Jalakas (1900 – 09.08.1941), Iru v

August Jarvet (27.11.1897 – 18.07.1941), Rapla v

Artur Johanson (1906 – 16.08.1941), Kõue v

Aleksander Juhanson (07.12.1873 – 12.08.1941), Ravila v

Johanna Juhanson (15.04.1880 – 12.08.1941), Ravila v

Johannes-Eduard Jõenurm (04.04.1900 – 31.07.1941), Kõue v

Valter Jõgisoo (14.07.1941), Kohila v

Artur Järv (30.07.1918 – 03.08.1941), Kõue v

Jüri Järve (31.08.1872 – 21.08.1941), Ravila v

Endel-August Kaljusaar (11.09.1918 – 14.08.1941), Kuusalu v

Martin Kallemets (08.10.1903 – 22.08.1941), Varbola v

Mihkel Kalugin (05.12.1909 – 11.08.1941), Rapla v

Eldur Karu (30.11.1915 – 29.07.1941), Kõue v (Tallinn)

Eduard Kase (29.09.1912 – 24.08.1941), Tõdva v

Kustav Kasela (30.12.1897 – 20.08.1941), Kõue v (Ravila v)

518

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Hans Katkosilt (14.09.1902 – 11.07.1941), Rapla v

August Kaun (16.01.1913 – 08.07.1941), Tallinn (Tõdva v)

Jaan Kaun (29.12.1920 – 04.08.1941), Paide v (Kõue v)

Oskar Kaun (13.09.1918 – 04.08.1941), Kõue v

Vilhemine Kaupmees (14.02.1886 – 03.08.1941), Kuimetsa v

Alfred-Johannes Kesa (23.05.1921 – 04.08.1941), Paide v (Kõue v)

Salme-Rosalie Kiigske (12.09.1908 – 12.08.1941), Kuusalu v

Voldemar Kirsioks (27.07.1888 – 06.08.1941), Ravila v (Kõue v)

Eduard Kirsspuu (23.03.1912 – 04.08.1941), Paide v (Ravila v)

Aleksander Kivi (12.09.1905 – 16.08.1941), Ravila v

Hans Kivisilla (18.08.1941), Järvakandi v

Sergei Koks (17.11.1895 – 08.1941), Raikküla v

Jaak Kukk (16.03.1874 – 21.08.1941), Kuivajõe v

Aleksei Kull (22.12.1903 – 14.08.1941), Kõue v

Helmuth Kuusemets (15.04.1913 – 09.08.1941), Rapla v

Valter-Heinrich Kuusk (04.04.1914 – 14.08.1941), Kuusalu v

Enn Kuuskmäe (30.08.1913 – 05.97.1941), Kuimetsa v

Hindrek Kuusmaa (24.05.1908 – 12.08.1941), Kuusalu v

Endel Kuussalu (21.12.1916 – 14.08.1941), Kuusalu v

Johannes Käbi (16.05.1898 – 20.08.1941), Anija v (Tallinn)

Raimond Külla (14.06.1922 – 16.07.1941), Raikküla v

Helene Kütsen (21.03.1908 – 06.07.1941), Kuimetsaa v

Heinrich Kütt (16.08.1825 – 24.08.1941), Tõdva v

Arseni Lahekalda (13.01.1910 – 10.08.1941), Anija v

Julius Lambot (1866 – 11.08.1941), Iru v

Julius Lambot (1895 – 11.08.1941), Iru v

Rudolf Lambot (1892 – 11.08.1941), Iru v

Eduard Lees (06.07.1905 – 16.07.1941), Raikküla v

Martin-Taavet Leidla (27.09.1911 – 23.08.1941), Rae v

Jüri Lemberg (27.05.1879 – 18.08.1941), Kõue v

519

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Konstantin Lepp (09.10.1875 – 02.08.1941), Paide v (Kõue v)

Anton Liimand (28.07.1902 – 15.08.1941), Kõue v

Johannes Lindemann (05.01.1909 – 01.08.1941), Kõue v

Peeter Ludvi (27.02.1897 – 16.08.1941), Ravila v

Martin Luige (09.10.1895 – 04.07.1941), Kuimetsa v

Mart Luker (08.07.1902 – 02.09.1941), Peningi v

Johannes Maantoa (03.01.1899 – 05.07.1941), Kuimetsa v

Johannes Marnot (28.04.1906 – 16.08.1941), Ravila v

Kaarel Mihkels (14.09.1908 – suvi 1941), Iru v

Johannes Mäesalu (20.11.1913 – 23.08.1941), Rae v

Nikolai Mäesalu (29.11.1907 – 23.08.1941), Rae v

Jakob Mägi (07.08.1878 – 08.08.1941), Järvakandi v

Armand Mätlik (11.08.1925 – 02.08.1941), Kõue v

Julius Mätlik (02.04.1895 – 02.08.1941), Kõue v

Ants Nigola (02.02.1884 – 06.07.1941), Kuimetsa v

Johannes Niinemäe (17.10.1910 – 19.07.1941), Ravila v

Julius Noot (22.02.1923 – 23.08.1941), Nissi v

Arnold Nurk (22.08.1941), Rapla v

Enn Nurmoja (24.11.1916 – 05.08.1941), Peningi v (Anija v)

Ilmar Nõmm (26.10.1910 – 20.08.1941), Ravila v

Jaan Nõmm (25.09.1869 – 20.08.1941), Ravila v

Jüri Ojandi (13.06.1866 – 15.08.1941), Kõue v

Evart Ojasalu (12.01.1918 – 05.07.1941), Ravila v

Oskar Oksmann (17.02.1917 – 07.1941), Raasiku v

Joann Orav (31.01.1871 – 23.08.1941), Kohila v

Marie Oskar (12.07.1880 – 19.08.1941), Anija v

Hans Oskar (28.06.1875 – 19.08.1941), Anija v

Albert Ots (15.05.1895 – 23.08.1941), Jõelähtme v

Ernst-Voldemar Ots (26.04.1916 – 22.08.1941), Tallinn (Kohila v)

Peeter Ots (18.01.1864 – 23.08.1941), Jõelähtme v

520

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Fabian Paalpek (11.12.1878 – 21.08.1941), Kuusalu v

Jaan Pajuste (14.04.1899 – 22.08.1941), Kuivajõe v

Jüri Palm (05.01.1885 – 23.08.1941), Kernu v

Toivo Parkas (26.07.1941), Kuusalu v

Priidik Peitel (19.04.1908 – 04.08.1941), Paide v (Kõue v)

Gustav-Georg Penter (06.03.1919 – 24.07.1941), Kuimetsa v

Heinrich Pern (21.02.1906 – 12.08.1941), Kõue v

Hans Piim (22.11.1872 – 23.08.1941), Rae v

Johannes Pihla (1910 – 17.08.1941), Nissi v

Endel-August Ploompuu (29.03.1922 – suvi 1941), Ravila v

Samuel Podin (17.09.1900 – 27.07.1941), Keila

Gustav Polma (23.10.1914 – 08.1941), Hageri v

Arthur Prenta (29.05.1905 – 28.08.1941), Kolga v

Felix-Johannes Prits (07.11.1909 – 23.08.1941), Rae v (Tallinn)

Augustin Proos (11.05.1917 – 23.08.1941), Kohila v

Vilhelm-Richard Prunt (25.12.1894 – 23.08.1941), Kohila v

Jakob Põldaas (10.09.1891 – 10.07.1941), Nissi v

Alfred Pärn (15.121923 – 20.08.1941), Rapla v

Marta-Johanna Raidla (04.02.1912 – 09.08.1941), Kuusalu v

Osvald Rassmann (04.11.1922 – 16.07.1941), Raikküla v (Rapla v)

Hans Rattasepp (15.08.1863 – 24.08.1941), Tõdva v

Harald-Ferdinand Raud (13.08.1913 – 09.08.1941), Juuru v

Jüri Raudkivi (11.08.1886 – 01.08.1941), Ravila v

Leena Raudkivi (21.05.1883 – 01.08.1941), Ravila v

Heinrich Raudsepp (17.11.1892 – suvi 1941), Ravila v

August Raudvere (29.10.1910 – suvi 1941), Ravila v

Rein Rea (21.08.1884 – 14.08.1941), Kuimetsa v (Kõue v)

Arvo Reamets (1903 – 07.1941), Keila v

Robert-Johannes Rebane (27.02.1909 – 03.09.1941), Peningi v

August Rett (14.09.1910 – 29.07.1941), Ravila v

521

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Anton Robas (20.01.1895 – 17.08.1941), Kõue v

Juhan Robas (18.06.1874 – 13.08.1941), Kõue v

Hermann Rosimann (17.11.1893 – 13.07.1941), Rapla v

Baldur Rukki (04.08.1941), Tallinn ((Peningi v)

Anton Saarsalu (05.02.1902 – 03.09.1941), Kuimetsa v

Johannes Sahharov (01.08.1941), Ravila v

Eduard Salma (25.01.1910 – 15.08.1941), Kõue v (Ravila v)

Aleksander Sassian (21.06.1904 – 09.08.1941), Juuru v

Evald Seppik (08.08.1908 – 15.08.1941), Kuivajõe v

Julius Seppo (01.07.1941), Kuivajõe v

Albert Sinka (07.07.1941), Kõnnu v

Arnold Soom (24.03.1924 – suvi 1941), Saue v

August Soone (17.04.1905 – 12.08.1941), Kõue v

Jürri Soosaar (10.02.1871 – 10.08.1941), Kõue v

Juhan Sootemäe (14.02.1878 – 18.08.1941), Kõue v

Andres Soovik (17.11.1880 – 23.08.1941), Rae v

August-Voldemar Säde (04.11.1908 – 13.08.1941), Kuimetsa v

Hans Tammelaid (15.09.1888 – 10.08.1941), Rapla v

Madis Tapp (01.04.1867 – 01.09.1941), Rae v

Olev Telling (14.09.1914 – 23.08.1941), Rae v

Udo-Johannes Tendal (06.06.1922 – 10.08.1941), Rapla v

Hans Terramees (31.03.1877 – 08.08.1941), Rapla v

Linda Terramees (25.11.1906 – 08.08.1941), Rapla v

Aleksander Terras (08.09.1889 – 06.07.1941), Kuimetsa v

Hans Tiits (13.11.1889 – 07.1941), Kohila v

Oskar Heinrich Toomik (09.08.1921 – 04.08.1941), Peningi v (Tallinn)

Aadu Tooming (16.06.1909 – 12.07.1941), Anija v

Salme-Elisabeth Toomsoo (26.09.1915 – 09.08.1941), Raikküla v

Valter Tops (03.07.1920 – 14.08.1941), Kuusalu v (Tallinn)

Kristjan Uferbach (30.01.1861 – 07.08.1941), Padise v

522

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Johannes Ummus (31.07.1941), Kõue v

Hans Uusla (23.04.1919 – 23.08.1940), Varbola v

Karl-Voldemar Vahtra (06.12.1916 – 08.08.1941), Rapla v (Ravila v)

Herbert Valpol (10.11.1918 – 05.07.1941), Ravila v

Verner Vanatalu (17.03.1900 – 16.07.1941), Raikküla v

Harald Vanatoa (31.03.1900 – 20.08.1941), Kuimetsa v (Kõue v)

Rudolf Vest (10.08.1916 – 05.08.1941), Kuimetsa v

Voldemar Viinamägi (26.03.1909 – 05.07.1941), Kuimetsa v

Jaan Vilbiks (28.02.1876 – 21.08.1941), Kuusalu v

Kaarel Vurma (06.04.1882 – 26.08.1941), Ravila v

Roman Vogdt (20.08.1941), Jõelähtme v

Karl-Eduard Voog (28.03.1901 – 08.07.1941), Kuimetsa v

Hugo Vool (1919 – 06.07.1941), Rapla v (Viljandi)

523

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kasutatud allikad

Ajaleheartiklid

1. Aasma Arvi. Munder vale, aga vaenlane õige. – Saku Sõnumeid, 17. veeb-ruar 2012.

2. Aasta eest vabanes Tallinn. – Maa Sõna, 27. august 1942. 3. Aasta „Eestiranna“ draamast: Laev tahetakse tuua Tallinna: Selgus uusi

surmaohvreid: Tallinnast viidi mobilisatsiooniga üle 20 000 ja Harjumaalt üle 17 000 mehe. – Postimees, 1. september 1942.

4. Adamson Hendrik. Kõik kodule. – Maa Sõna, 13. aprill 1944. 5. Admiral G. v. Schoulz. Punalaevastiku hukk Tallinna all: See oli meresõ-

ja-ajaloo suurimaid „miinilahinguid“. – Eesti Sõna, 28. august 1942. 6. Admiral Joh. Pitka kodumaal. – Eesti Sõna, 23. aprill 1944. 7. Aitsam Mihkel. Karistussalkade metsik tegevus 1906. a. – Rahva Hääl,

15. märts 1941. 8. Ajalooline koosolek Eesti rahvale Kremlis: Müriseva hurraa ja vaimusta-

tud ovatsioonide saatel istusid eesti saadikud NSV Liidu Ülemnõukogu pinkidele. – Rahva Hääl, 8. august 1940.

9. Aksi: Aksilaste „merelahing“ venelastega. – Eesti Sõna, 9. januar 1943. 10. Alevik, millele ei hakanud kommunistide hammas. – Maa Sõna, 25. au-

gust 1942. 11. Algab maa tagasiandmine talupidajaile: Sooviavaldused maa saamiseks

tuleb esitada 1. veebruariks: Maakorralduse tegelike tööde läbiviijaks on kohapeal vallavanem. – Eesti Sõna, 11. jaanuar 1942.

12. Ametist vabastamisi. – Rahva Hääl, 17. juuli 1941. 13. Andke end üles tööteenistuseks Saksa riigis! Tööteenistus on auteenis-

tus. – Eesti Sõna, 16. jaanuar 1942.

524

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

14. Andke end üles tööteenistuseks Saksa riigis. – Eesti Sõna, 29. jaanuar 1942.

15. Anija mehed tootmislahingus. – Maa Sõna, 7. juuli 1942. 16. Anija omakaitserühm astus sõjaväkke terves koosseisus. – Eesti Sõna,

4. veebruar 1944. 17. Anija rühib edasi. – Eesti Sõna, 7. veebruar 1943. 18. Anijas toimus enamlaste poolt purustatud lahingu-piirimärgi taasavami-

ne. – Maa Sõna, 6. august 1942. 19. Asuti „Eestirannal“ surmasaanute selgitamisele: ZEV teostas Prangli

saarel ühis-haua lahtikaevamise vaatlusprotokollide koostamiseks: Selgi-tati juba 6 surmasaanu nimed: Pühapäeval Prangli saare vabastamispi-dustused koos surmasaanute mälestamisega. – Eesti Sõna, 28. august 1942.

20. Balti paruneid ei tooda Eestisse: Kindralkomissari kõne külaskäigul Vändrasse. – Maa Sõna, 3. november 1942.

21. Bolševike Dunkerque Tallinnas: Põgenevaist laevadest pääsid vaid üksi-kud Kroonlinna ja Leningradi. – Eesti Sõna, 4. detsember 1941.

22. Bolševike poolt mahapõletatud talud Harjumaal. – Linna Teataja, 4. oktoober 1941.

23. Bolševike terrori ohver v-veebel August Saarup. – Eesti Sõna, 7. juuni 1942.

24. Bolševike veretööde õudsed jäljed Kosel: Scheeli suvila krundilt leiti nelikümmend terroriohvri laipa. – Teataja, 8. november 1941.

25. Bolševike õudustemaja Kosel: Scheeli suvila krundilt leiti nelikümmend terroriohvri laipa: Osa mõrvaohvreid maeti samasse majja, kus nende üle mõisteti kohut: Välja-kaevatud laibad maeti Liiva kalmistule: Viktor Kin-gissepa poeg mõrvamiste juhiks? – Linna Teataja, 7. november 1941.

26. Bolševikud mõrvasid 75-aastase kaluri koos kahe pojaga. – Meie Maa, 4. juuli 1942.

27. Deemant K. Kindral Johan Laidoner ja Viimsi mõis. – Harju Elu, 12 juuli 1991.

28. Eelmäng punaväe sissetungile Eestisse: Kommunistid kartsid sõjalist vastupanu. – Eesti Sõna, 3. aprill 1942.

29. Eesti brigaad asub kaitsma oma kodumaa piire: Brigaadi esimesed üksu-sed saabusid Eestisse. – Eesti Sõna, 11. veebruar 1944.

525

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

30. Eesti leegioni read tihenevad: Järjekordne grupp leegionäre lahkus Tal-linnast. – Eesti Sõna, 11. november 1942.

31. Eesti Leegioni Sõprade Seltsi tegevus on paisunud ülemaaliseks: Maa-kondades on kutsutud ellu osakonnad. – Eesti Sõna, 4. juuni 1943.

32. Eesti leegionile oma laul. – Eesti Sõna, 30. juuni 1943. 33. Eesti leegionärid õppelagris. – Maa Sõna, 12. jaanuar 1943. 34. Eesti lendur võitleb lõppvõiduni: Saksa kõrgema väejuhatuse tunnustus

eesti lendureile: Ühes eesti lennuüksuses annetati jälle viis Raudristi. – Maa Sõna, 15. veebruar 1944.

35. Eesti lendureid külastamas. – Uus Rada, 17. juuni 1943. 36. Eesti lendureile teeneteriste. – Eesti Sõna, 3. september 1943. 37. Eesti lendurid on sooritanud sadu vaenulende: Esimeste lennukitena

kasutati Eesti vanu sportmasinaid. – Eesti Sõna, 11. mai 1943. 38. Eesti lendurite põgenemine Punaarmeest: Leitnant Talmet jutustab meie

lehele. – Uus Rada, 12. jaanuar 1942. 39. Eesti lendurite põgenemine punaarmeest. – Uus Rada, 14. jaanuar

1942. 40. Eesti mees asub Eesti leegioni! : Eesti Omavalitsuse juhi dr. Mäe raadio-

kõne. – Maa Sõna, 8. september 1942. 41. Eesti mehed ja eesti naised! – Linna Teataja, 6. september 1941. 42. Eesti metsavendade kokkutulekud: Loksa rajoonis oli koos üle 100, Raa-

siku Peningil üle 150 metsavenna. – Maa Sõna, 23. juuli 1942. 43. Eesti „mobiliseeritu“ Leningradi piiramisrõngas: Pääsmine hukkuvalt

„Eestirannalt“. – Maa Sõna, 25. jaanuar 1944. 44. Eesti mobiliseeritud N. Venemaal: Ohvitserid teel NKVD riiki. – Eesti

Sõna, 19. mai 1943. 45. Eesti mobiliseeritute käekäik Venemaal: Mobilisatsioon teostus ilma sea-

dusliku aluseta. – Maa Sõna, 25. veebruar 1943. 46. Eesti neide sõitis leegionäridele külla: Meie vabatahtlikele esitatakse

nende välja-õppelaagris neidude poolt meelelahutuslikke ettekandeid. – Eesti Sõna, 18. juuni 1943.

47. Eesti noored abiteenistusse: Abiteenistuskohustus haarab kõiki Eesti noori, kes on sündinud 1926. aastal ja hiljem. – Eesti Sõna, 7. märts 1943.

48. Eesti noored lennuväe abiteenistusse. – Maa Sõna, 9. mai 1944.

526

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

49. Eesti noored saavad vormiriietuse. – Eesti Sõna, 6. märts 1943. 50. Eesti Noorte pere kasvab. – Eesti Sõna, 5. märts 1943. 51. Eesti Noorte ridades juba 2000 noort. – Eesti Sõna, 16. detsember 1942. 52. Eesti NSV rahvakomissarid olid tšeka käsilasteks: Dokumendid paljasta-

vad juhtivate enamlste tegevust Eestis. – Eesti Sõna, 18. märts 1943. 53. Eesti NSV SARK-i vägede sõjatribunalis. – Kommunist, 21. august 1941. 54. Eesti Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist NSV Liidu Ülemnõukogusse

valitud saadikud. – Kommunist, 17. jaanuar 1841. 55. Eesti Omavalitsuse nimetamine. – Linna Teataja, 21. september 1941. 56. Eesti parunid ja vonnid juhivad hitlerlikke röövjõuke. – Kommunist, 27.

juuli 1941 57. „Eesti Pildileht“ nr. 1. – Maa Sõna, 2. september 1943. 58. Eesti politsei uus korraldus: Välispolitsei jaotati 9 prefektuuriks: Omakait-

se malevate ülemad allutatakse prefektidele. – Maa Sõna, 6. august 1942.

59. Eesti politseidirektor kol.-ltn. Ed. Reissaar. – Maa Sõna, 6. oktoober 1942.

60. Eesti põlisvaenlane. – Eesti Sõna, 23. detsember 1941. 61.„Eesti Rahva Ühisabi“ asutamine. – Linna Teataja, 14. september 1941. 62. Eesti rahvas – kui palju ja kui vähe teda on olnud: Jutuajamine Tartu

Ülikooli eugeenika-instituudi juhataja prof. H. Madissooniga. – Eesti Sõ-na, 17. mai 1942.

63. Eesti rahvas võidab mehiselt raskused!: Eesti Omavalitsuse juhi dr. Mäe raadiokõne 31. detsembril 1943. – Maa Sõna, 4. jaanuar 1944.

64. Eesti rahvas võtab tänutundes Jumala vastu ja rõõmuga teatavaks, et mõvakatse Saksa riigi ja bolševismivastase võitluse juhi Adolf Hitleri vas-tu ebaõnnestus ning tema edasi meie ühist võitlust ühise vaenlase vastu saab juhtida. – Maa Sõna, 22. juuli1944.

65. Eesti relvajõu taassünd. – Eesti Sõna, 6. juuli 1943. 66. Eesti rindemehi külastamas: „Kuidas neil seal läheb?“ – Eesti Sõna, 6.

veebrur 1943. 67. Eesti sissid punaste tagalas. – Eesti Sõna, 23. detsember 1941. 68. Eesti sõjamehe praegune võitlus on Vabadussõja jatk: Kolonel J. Soodla

eileõhtune raadiokõne. – Eesti Sõna, 7. veebruar 1943. 69. Eesti sündmuste kroonika 1942. – Maa Sõna, 31. detsember 1942.

527

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

70. Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaate: Töötava Rahva Liidu kõik kandi esitati ringkonnakomiteedele. – Rahva Hääl, 10. juuli 1940.

71. Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaate. – Rahva Hääl, 12. juuli 1940. 72. Eesti tütarlaste juhiks Liis Juske. – Eesti Sõna, 20. jaanuar 1944. 73. Eesti vabastamise kalendaarium. – Maa Sõna, 8. juuli 1943. 74. Eesti vabastamise käik 1941. – Eesti Sõna, 30. detsember 1941. 75. Eesti vabastamise 105 päeva. – Maa Sõna, 20. oktoober 1942. 76. Eesti vabastamise tänujumalateenistused kõigis kirikuis. – Linna Teataja,

25. september 1941. 77. Eestist lahkunud 2500 poolakat. – Maa Hääl, 15. november 1939. 78. „Eestirand“ puhkab kodurannas...: Puurist, kalmud ja merelt paistev laev

– üks lüli enamlaste verisest terrorist Prangi saarel. – Maa Sõna, 16. juuli 1942.

79. „Eestiranna“ draama Prangli juures. – Linna Teataja, 9. september 1941. 80. „Eestirannalt“ pääsenute nimestik. – Linna Teataja, 13. september 1941. 81. Eesti-Vene pakt jõustus: 4. skp. vahetati ratifitseerimiskirjad. – Maa Sõ-

na, 6. oktoober 1939. 82. Eestlased! – Linna Teataja, 10. september 1941. 83. Eestlased punaväkke, juutidele ajapikendus. – Eesti Sõna, 29. juuli 1943. 84. Eestlaste põgenemisretked Soome. – Linna Teataja, 25. oktoober 1940. 85. Eduard Vilde 10. surmaaastapäeva järel. – Maa Sõna, 4. jaanuar 1944. 86. „Ega sõda lõpe iseenesest...“: Tallinnast lahkus uusi leegionäre. – Eesti

Sõna, 19. märts 1943. 87. EK(b)P 4. kongressi delegaadi sms Botškarevi kõne. – Rahva Hääl, 11.

veebruar 1941. 88. Elmar Padernik: In memoriam. – Linna Teataja, 15. november 1941. 89. Elu pärast surma: Lugu hävituspataljonide ajast Suru külas. – Linna Tea-

taja, 31. oktoober 1941. 90. Enamlaste ohvrite selgitamine kestab: Kaevamistööd Kosel lõpetati:

NKVD mõistis oma ohvrite üle kohut ja mõrvas neid ühes ja samas hoo-nes. – Eesti Sõna, 17. mai 1942.

91. Enamlaste teed Eestis märgivad 13054 hoone ahervared. – Eesti Sõna, 13. mai 1942.

92. Enamlaste terrorirünnak Tallinnale: „Estonia“ teater ja Niguliste kirik hävi-nesid. – Eesti Sõna, 11. märts 1944.

528

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

93. Enamlaste veretöö Narva-Jõesuus: Ajutiselt Narva-Jõesuhu tunginud nõukogulased tapsid seal kõik kohalejäänud inimesed. – Eesti Sõna, 11. veebruar 1944.

94. Enamlaste verised jäljed Osmussaarel. – Eesti Sõna, 6. juuni 1942. 95. Enamlik terror maarahva vastu: Mõrvamisi maal kaugelt enam kui linna-

des: Harjumaal inimkaotused suurimad. – Maa Sõna, 13. juuni 1944. 96. Enamluse veristel jälgedel: Põgenemise eel käisid massimõrvad: NKVD

sõjatribunalid tegid surmaotsuseid kaebealuste seljataga ja tunnistajaid üle kuulamata. – Eesti Sõna, 23. aprill 1943.

97. Endise Alavere valla külad. – Harju Elu, 23. august 1991. 98. Endise sõjaväelenduri Tarmo Rae meenutused. – Sõnumitooja (Ida Har-

jumaa ehk Anija, Kuusalu, Loksa ja Raasiku valla, Kehra ja Loksa linna nädalaleht), 12. juuli 2000.

99. Erijõulupuu rindevõitlejate lastele. – Eesti Sõna, 16. detsember 1942. 100. Ernst Särgava: Kirjanik-koolimees 75-aastane. – Eesti Sõna, 29. aprill

1943. 101. ERÜ ülesanded: Eesti Omavalitsuse juhi dr. H. Mäe kõne ERÜ õppe-

päevadel. – Maa Sõna, 24. september 1942. 102. Esimene mälestusmärk metsavendadele: Mälestati möödunud aastal

langenud sv.-lendureid-metsavendi. – Maa Sõna, 14. juuli 1942. 103. Esimesed Eesti leegionärid lahkusid. – Maa Sõna, 8. oktoober 1942. 104. Evald J. Voitk. Kiirmatkalt hüljatud baasilinna: Paldiski tõuseb unustuste

hõlmast. – Eesti Sõna, 3. detsember 1941. 105. Gerhard Rahnulo – SS-sõjakirjasaatja: Vabatahtlike vanne. – Maa Sõna,

25. märts 1943. 106. Hakkas ilmuma noorte ajakiri „Eesti Noored“. – Eesti Sõna, 27. oktoober

1943. 107. Hango. – Eesti Sõna, 5. detsember 1941. 108. Hango lõplikult vallutatud. – Eesti Sõna, 7. detsember 1941. 109. Hangost põgenes 12 eesti meremeest. – Eesti Sõna, 5. detsember 1941. 110. Hans Luts †. – Maa Sõna, 18. detsember 1943. 111. Harju maavanem Paul Männik. – Maa Sõna, 7. november 1942. 112. Harju-Järvamaale uus piirkonnakomissar. – Maa Sõna, 5. september

1942.

529

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

113. Harjumaa koolimajad raskesti kannatanud. – Linna Teataja, 18. oktoo-ber 1941.

114. Harjumaa parandab sõjahaavu: Jutuajamine maavanem P. Männikuga. – Eesti Sõna, 17. detsember 1942.

115. Harjumaa sõjakahju üle 17 milj. ekr.: Kehra tselluloositehase kahjud ulatuvad 2 061 000 eestri kroonini. – Eesti Sõna, 19. november 1942.

116. Harjumaa südames. – Maa Sõna, 6. oktoober 1942. 117. Harjumaa valdadele anti esmakordselt talusid tagasi. – Maa Sõna, 12.

oktoober 1943. 118. Harjumaal alustab tööd 118 algkooli. – Eesti Sõna, 8. oktoober 1942. 119. Harjumaal avastati uus terroriohvrite haud. – Eesti Sõna, 20. juuni 1942. 120. Harjumaal kerkivad uued taluhooned: Sõjamöllus hävinud elamud ja

maja-pidamishooned ehitatakse üles. – Eesti Sõna, 20. detsember 1942.

121. Harjumaale 5 masina-traktorijaama. – Rahva Hääl, 21. veebruar 1941. 122. Hendrik Arro, lahingulendur: Lendurite kivi. – Vaba Sõna / Eesti Vaba-

dusvõitlejate Liidu Infoleht. Nr 3: August 2012. 123. Homme on Eestimaa lipuehtes: Kõikjal toimuvad vabastamispäevako-

hased aktused. – Maa Sõna, 20. oktoober 1942. 124. Hukkumine miiniväljadel: Miinisõda saavutas haripunkti „Tallinna miini-

lahinguga“ 1941. a. – Eesti Sõna, 24. november 1943. 125. Huvide ühtsus on koostöö alus. – Maa Sõna, 11. mai 1943. 126. Hävituslahing „Stalinil“: Vastastikuses tulistamises surmasid madrused

ja politrukid paarsada meest. – Eesti Sõna, 11. detsember 1941. 127. Hävituspataljonid. – Eesti Sõna, 3. august 1943. 128. Idamedal. – Maa Sõna, 12. august 1943. 129. Idarinde lahinguist kodumaa mulda: Harju-Kosel maeti sõjaväeliste

auavaldustega vabatahtlik Artur Nettan. – Eesti Sõna, 16. märts 1943. 130. Inimene lasti maha nagu koer. – Linna Teataja, 26. oktoober 1941. 131. Irus avastati enamlaste terroriohver: Talu liivaaugust leiti naisisiku laip,

milles tunti ära enamlaste võimupäevail kadunuks jäänud 31-aastane Gerda Haab. – Eesti Sõna, 16. september 1942.

132. Jaht inimestele arhiivitolmus: NKVD kasutas arhiivi materjale oma ohv-rite mineviku paljastamiseks. – Eesti Sõna, 7. september 1943.

133. Johannes Naaris. Sõjahüüd. – Maa Sõna, 30. märts 1944.

530

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

134. Johannes Naaris. Uuel aastal. – Maa Sõna, 6. jaanuar 1944. 135. Joosep Toots külastas leegionäre: Estonia teatritegelasi Eesti leegioni

väljaõppelaagrist tagasi. – Eesti Sõna, 12. mai 1943. 136. Juht andis nõusoleku Raudristide annetamiseks eesti rindesõdureile. –

Maa Sõna, 23. juuni 1943. 137. Juht andis nõusoleku Raudristide andmiseks eestlastele. – Eesti Sõna,

23. juuni 1943. 138. Juuru metsa- ja lahinguvennad olid koos. – Maa Sõna, 14. juuli 1942. 139. Jõelähtmes avati Vabadussõja monument. – Maa Sõna, 27. juuni 1942. 140. Järvakandis 20. aug. 1941 langenud Valter Nemvaltsi ümbermatmine

20.06.1942 Kangelaskalmistule Maarjamäel. – Eesti Sõna, 20. juuni 1942.

141. Jäädvustame Johan Laidoneri mälestuse. – Harjumaa , 11. detsember 1992.

142. Jüriöö. – Eesti Sõna, 22. aprill 1943. 143. Jüriöö. – Maa Sõna, 22. aprill 1943. 144. Kahe mobiliseeritu heitlus surmaga. – Eesti Sõna, 13. jaanuar 1942. 145. Kahekordne maailmameister Kristjan Palusalu jutustab oma põgene-

misseiklustest Soome. – Eesti Sõna, 4. jaanuar 1942. 146. 81 kandidaati Riigikogu valimistel: Rahvavaenlased ja tagurlikud urgit-

sejad valimistelt kõrvaldatud. – Rahva Hääl, 13. juuli 1940. 147. Kaks aastat tagasi: Lõuna-Eesti vaba – Tallinn ei tea veel midagi Saksa

suurtest võitudest. – Maa Sõna, 8. juuli 1943. 148. Kaks aastat tagasi: Mida lähemal vabanemine, seda kaugemale lähe-

vad kommu-nistid oma terroriga. – Maa Sõna, 10. juuli 1943. 149. Kaks aastat tagasi: Rindejoon nihkub Põhja-Eestisse. – Maa Sõna, 15.

juuli 1943. 150. Kaks aastat tagasi: Pealinlased „vabatahtlikult“ kraavitööl. – Maa Sõna,

17. juuli 1943. 151. Kaks aastat tagasi: Lähenev kahurimürin tekitab ärevust kommunisti-

des. – Maa Sõna, 20. juuli 1943. 152. Kaks aastat tagasi: Mobilisatsioon ja metsavendlus käsikäes. – Maa

Sõna, 22. juuli 1943. 153. Kaks aastat tagasi: Vastupanujõud raugeb. – Maa Sõna, 29. juuli 1943.

531

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

154. Kaks aastat tagasi: „Võitlused Eestis“ – vaikida enam ei saa. – Maa Sõna, 31. juuli 1943.

155. Kaks aastat tagasi: Sakslased juba läve ees – tallinlased ei teagi. – Maa Sõna, 12. august 1943.

156. Kaks aastat tagasi: Veel kord mobilisatsioon reservohvitseridele. – Maa Sõna, 14. august 1943.

157. Kaks aastat tagasi: „Ei ainustki viljaiva vaenlasele“. – Maa Sõna, 17. august 1943.

158. Kaks aastat tagasi: Ebaseaduslik üldmobilisatsioon. – Maa Sõna, 19. august 1943.

159. Kaks aastat tagasi: Tallinnale lähenevad lahingupäevad. – Maa Sõna, 21. august 1943.

160. Kaks aastat tagasi: Pealinn tulekahjude ja hävituste põrgus. – Maa Sõna, 26. august 1943.

161. Kaks aastat tagasi: Painajaliku unenäo lõpp. – Maa Sõna, 28. august 1943.

162. Kaks aastat tagasi: Elu hakkab muutuma normaalseks. – Maa Sõna, 31. august 1941.

163. Kaks aastat tagasi: Puhastatakse Tallinna ümbrust punaväelastest. – Maa Sõna, 2. september 1943.

164. Kaks aastat tagasi: Lahingute järelkajad. – Maa Sõna, 7. september 1943.

165. Kaks aastat tagasi: Esimene samm saarte vabastamiseks. – Maa Sõna, 9. september 1943.

166. 23 terroriohvrit: Kosel mõrvatute hulgas isikuid kõigist Eesti maanurka-dest. – Maa Sõna, 26. mai 1942.

167. Kallion Alma. Saku alad suure sõja ajal. – Saku Sõnumid, 24. august 2012.

168. Kallion Alma. Saku alad suure sõja ajal II. – Saku Sõnumid, 14. sep-tember 2012.

169. Kallion Alma. Saku alad suure sõja ajal III. – Saku Sõnumid, 28. sep-tember 2012.

170. Kallion Alma. Saku alad suure sõja ajal IV. – Saku Sõnumid, 12. oktoo-ber 2012.

171. Kapten Rud. Mikumägi †: In memoriam. – Eesti Sõna, 30. märts 1943.

532

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

172. Karitussalkade metsik tegevus 1906. a. – Rahva Hääl, 15. märts 1941. 173. Kask Mare. Kus tegijaid, seal nägijaid ehk täiendavat 1940-1941 terrori

kohta Pirita-Kosel – Pilk, august 1989 Nr 2. 174. Kaugeile kannatajaile: Ilmunud jõuluks 1941. a.: Marie Under. – Maa

Sõna, 12. juuni 1943. 175. Keila konvendis tosinale talule uued peremehed. – Maa Hääl, 30. ok-

toober 1939. 176. Keila tähistas vabanemispäeva. – Maa Sõna, 24. august 1943. 177. Kes korraldavad Eesti Omavalitsust: Jutuajamine politseidirektori E.

Reissaarega. – Eesti Sõna, 8. oktoober 1942. 178. Kes langesid küüditamise ohvriks: ZEV-is valmis statistiline aruanne

küüditamise kohta. – Eesti Sõna, 12. juuni 1943. 179. Kiirvestlus Oskar Lutsuga: Kirjanik peab päevikut ja kasvatab tubakat. –

Eesti Sõna, 10. august 1944. 180. Kindral von Roques lahkub Eestist. – Maa Sõna, 1. aprill 1943. 181. Kindralkolonel Model – Põhja väegrupi juhataja. – Maa Sõna, 10. veeb-

ruar 1944. 182. Kindralkomissar saabub homme. – Eesti Sõna, 3. detsember 1941. 183. Kindralmajor Scultetus lahkus Eestist. – Maa Sõna, 12. oktoober 1943. 184. Kiriku kaotusi enamlaste päevil: Täiendavaid andmeid maakogudustest.

– Maa Sõna, 1. mai 1942. 185. Kiriku osa rahva eluvõitluses: Piiskopi läkitus kogudustele. – Maa Sõna,

12. veebruar 1944. 186. Kirkuõpetajate suur „jüripäev“: 26 eesti koguduselt lahkusid hingekarja-

sed. – Maa Hääl, 27. oktoober 1939. 187. Kodumaa vabaduse eest võideldes langesid vabatahtlikud: Major Hirve-

laane Eesti Vabatahtl. Pataljon. – Linna Teataja, 17. september 1941. 188. Kodumaise külakostiga Eesti leegionäride juures. – Eesti Sõna, 23. mai

1943. 189. Kogu maa valmistab rindevõitlejaile tervituspakke. – Maa Sõna, 9. ok-

toober 1943. 190. Kohila mälestussammas ootab taasavamist. – Maa Sõna, 30. juuni

1942. 191. Kohila sõjakahju 707 000 kr. – Eesti Sõna, 27. veebruar 1943. 192. Kokkuvõte tedaandeist. – Linna Teataja, 6. september 1941.

533

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

193. Kolm kuud aega tasuta nimede eestistamiseks: Veel 130.000 võõrapä-rase nimega eestlast. – Maa Sõna, 22. september 1939.

194. Kolmele eesti lendurile I klassi Raudristid. – Eesti Sõna, 29. detsember 1943.

195. 3000 sakslast jääb Eestisse: Sakslaste ümberasustamine jõuab lõpu-korrale. – Maa Hääl, 3. november 1939.

196. Kol. Soodla ja kol. Kurg Eesti leegioni. – Eesti Sõna, 30. juuli 1943. 197. Kol. Tilgre Tallinna prefektiks. – Linna Teataja, 6. september 1941. 198. Kolm venda Eesti leegioni. – Eesti Sõna, 20. aprill 1943. 199. Kolonel Leithammel ühendatud Harju-Lääne Omakaitse juhiks. – Eesti

Sõna, 21. detsember 1941. 200. Kolonel Oskar Luiga enamlaste mõrvaohvrite hulgas: Vabadussõja

kangelase põrm avastati möödunud sügisel Pirita-Kosel väljakaevatud terroriohvrite hulgas. – Eesti Sõna, 21. juuni 1942.

201. „Kommunist“ ja „Rahva Hääl“ liituvad. – Rahva Hääl, 3. juuli 1941. 202. Kommunistid kõrvaldasid arhiive. – Eesti Sõna, 10. jaanuar 1942. 203. Kommünikee. – Kommunist, 19. jaanuar 1941. 204. Kommünikee Nõukogude Liidu ja Saksa vaheliste kokkulepete sõlmimi-

sest vastas-tikuste varandulike nõudluste reguleerimise kohta Leedus, Lätis ja Eestis ja ümberasustamise kohta. – Kommunist, 11. jaanuar 1941.

205. Kompromissitu võitleja Arved Viirlaid – 90. – Postimees, 7. aprill 2012. 206. Koolinoorte meelsus oli vankumatu: Koolitegelase muljeid

kommunistideagsest kooliaastast. – Linna Teataja, 23. november 1941. 207. Koos võitleme ja võidame: Propagandastaffeli ja Harju-Lääne Omakait-

se juhtide kõned Omakaitse ohvitseride pidulikul töökoosolekul. – Eesti Sõna, 3. jaanuar 1942.

208. Kopli poolsaar – bolševike viimne taganemistee: Pilk Koplile päeval pärast Tallinna vabanemist. – Linna Teataja, 11. september 1941.

209. Koppelmaa Külli. Aruküla põhikool saab 130-aastaseks. – Harjumaa, 11. detsember 1992.

210. Korraldus bolševike maareformi kohta Harjumaal. – Linna Teataja, 19. september 1941.

211. Krusten P. Kas ma olen süüdi. – Eesti Sõna, 14. juuni 1942.

534

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

212. Kui eestlane tõusis punaarmee vastu. – Eesti Sõna, 30. detsember 1941.

213. Kui hävituspataljoni mehed lendasid õhku. – Linna Teataja, 15. oktoo-ber 1941.

214. Kui Keila vabanes: Saksa vägede kiire sissetung päästis linna hävin-gust. – Eesti Sõna, 22. august 1943.

215. Kui meie ise oma võitlust ja tööd igal pool mehiselt täidame, ei ole meil midagi karta: Uus aastakäik noori lippude alla: Meil olgu usaldust ja või-dutahet: Eesti Omavalitsuse juhi tõsised sõnad tõsisel ajal. – Eesti Sõ-na, 8. august 1944.

216. Kui palju on sakslaste käes mõisasüdameid: Lahkuvate sakslaste käes oli peale suurtalude ja mõisasüdamete palju tööstusi. – Maa Hääl, 18. oktoober 1939.

217. Kui Saksa patarei tulistas „Kirovit“. – Eesti Sõna, 3. september 1943. 218. Kui sõda tuli suure vabastajana. – Maa Sõna, 22. juuni 1943. 219. Kui vangla uksed avanesid...: Tallinna vabanemisega pääsis Keskvang-

last 52 enamlaste ohvrit. – Eesti Sõna, 28. august 1942. 220. Kuidas langes Osmussaar: Saar oli muudetud „võitmatuks kindluseks“.

– Eesti Sõna, 4. veebruar 1942. 221. Kuidas sündis Eesti „vabatahtlik“ liitumine N. Liiduga: Andmeid valimiste

kometimängust ja võltsimistest enamlaste ajal. – Eesti Sõna, 14. veenruar 1943.

222. Kuidas vabanes Ida-Harjumaa kommunistide hirmuikke alt. – Maa Sõ-na, 27. august 1942.

223. Kuidas vallutati Eesti saared: Hiiumaa vabastamisega oli enamlaste terrorivõim lõplikult murtud. – Eesti Sõna, 21. oktoober 1943.

224. Kuidas vanaema peret püstoliga ehmatas. – Õhtuleht, 21. juuni 2014. 225. Kuusalu ja Kolga pühitsevad vabanemise aastapäeva. – Maa Sõna, 6.

august 1942. 226. Kuusiku Põllumajanduslik Katseinstituut. – Maa Sõna, 24. juuli 1943. 227. „Kõik peab jääma tagaplaanile, kui saatus nõuab kodumaa ja rahva

kaitseks kaasalöömist: Ma jaksan veel relva kanda.“: Jutuajamine admi-ral Joh. Pitka´ga. – Eesti Sõna, 25. aprillil 1944.

228. Kõik Venemaalt pääsnud mehed jälle oma kodudes: Viimsed ületulnud eestlased lahkusid Viljandi laagrist. – Eesti Sõna, 7. aprill 1943.

535

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

229. Kõlas esmakordselt „Eesti leegionäride laul“. – Eesti Sõna, 3. juuli 1943. 230. Kõneleb Pillapalu peremees Kristjan Palusalu: Kahekordne olümpiavõit-

ja – kahe-kordne isa. – Maa Sõna, 6. juuli 1944. 231. Kõrgeim tunnustus eesti meeste vaprusele. – Maa Sõna, 15. juuli 1943. 232. Külaskäik eesti lendurite juurde. – Maa Sõna, 19. juuni 1943. 233. Külaskäik Kuusiku Katseinstituuti. – Maa Sõna, 23. juuli 1942. 234. 10 Raudristi eesti lennuväelastele. – Maa Sõna, 19. oktoober 1943. 235. Küüditamine. – Maa Sõna, 13. juuni 1944. 236. Laar Hans. Pildikesi suurmehe kodurannast. – Harjumaa, 8. detsember

1992. 237. Laar Mart. Kas Gorbatšov on külastanud saksa sõjaväekalmistut. – Pilk,

Nr 5, oktoober 1989 . 238. Laar Mart. Massimõrvast Tallinna Kosel 1941. aastal. – Pilk, august

1989 Nr 1. 239. Lagedil peeti metsavendade päev. – Maa Sõna, 17. august 1943. 240. Lahkusid sakslaste ümberasustamise juhid. – Maa Hääl, 15. november

1939. 241. Lahkuvad sakslased ja meie põllumajandus. – Maa Hääl, 3. november

1939. 242. Lahkuvad sakslased tahavad viia tõukarja kaasa. – Maa Hääl, 17. no-

vember 1939. 243. Laiendatakse hoolitsemist leegionäride omaste eest. – Eesti Sõna, 3.

juuni 1943. 244. Langenud eesti vabatahtliku ümbermatmine. – Linna Teataja, 13. no-

vember 1941. 245. Langenud sõdurite mälestussammas Jüris. – Harju Elu, 8. oktoober

1991. 246. Langenute põrmud koondatakse Kangelaskalmituile: Tallinna Kangelas-

kalmistule seni maetud 173 langenut: Saksa sõjaväe kangelaskalmistud rajamisele ka Pärnus ja Narvas. – Linna Teataja, 14. november 1941.

247. Lauringson Arvi. Viimsi mõis kuulub meitele. – Harjumaa, 6. november 1992.

248. Leegionärid tervitavad kodumaad ja omakseid. – Eesti Sõna, 23. juuni 1943.

249. Leegionäridele pühadeks raadiotervitusi. – Eesti Sõna, 18. aprill 1943.

536

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

250. Leitnant Hans Jaanhold: In memoriam. – Linna Teataja, 2. november 1941.

251. Leitnant Henn Läänsoo †. – Eesti Sõna, 18. juuni 1942. 252. Lembri L. Kolm kuud Hango vangipõlve: „Jossif Stalin“ sai 5 miinitaba-

must: Eestlasi päästis nende asetumine ülemisele tekile laeva kesk-osas. – Eesti Sõna, 16. detsember 1941.

253. Lendur-kapten O. Akseli matus. – Linna Teataja, 28. oktoober 1941. 254. Lendur-kapten Oivo Soots langenud. – Eesti Sõna, 23. aprill 1944. 255. Lendurid mälestasid metsavendadena langenud kaaslasi: Punaarmeest

põgenenud lendurohvitserid kogunesid pühapäeval Kolga metsa, kus kaks aastat tagasi langes viis nende võitluskaaslast. – Maa Sõna, 29. juuni 1943.

256. Liim Allan. Seisukoht Mart Laari vastu tõstetud süüdistuse asjus. – Eda-si, 19. märts 1989.

257. Liiv Jakob. Nüüd üles! – Eesti Sõna, 10. detsember 1943. 258. Lindmäe Herbert. Tartu massimõrva ohvrid. – Edasi, 25. jaanuar 1989. 259. Lindmäe Herbert, Sootak Jaan. Eesti NSV Prokuratuuris on algatatud

kriminaalasi. – Edasi, 19. märts 1989). 260. Lohu-Rabivere metsavennad. – Maa Sõna, 30. juuni 1942. 261. Ltn. Jaanholdi ümbermatmine Kangelaskalmistule. – Linna Teataja, 31.

oktoober 1941. 262. Luige Jaan. 53 aastat Kaiu mõrvadest. I osa. – Nädaline, 15. oktoober

1994. 263. Luige Jaan. 53 aastat Kaiu mõrvadest. II osa. – Nädaline, 5. november

1994. 264. Luige Jaan. 53 aastat Kaiu mõrvadest. III osa: Kurjus sünnitab kurjust. –

Nädaline, 10. detsember 1994. 265. Lõppesid noortejuhtide kursused: Tõendid kursuse lõpetamise kohta

anti 88-le noortejuhile. – Eesti Sõna, 6. aprill 1943. 266. Läbi vabastatud linna: Meeleliigutusest nuttes ja naerdes tervitasid tal-

linlased vabastajaid – saksa sõdureid. – Eesti Sõna, 28. august 1942. 267. „Maa Sõna“ vestlusi talude tagasisaajatega. – Maa Sõna, 25. veebruar

1943. 268. Maapealsest põrgust – tagasi ellu: Velikije Luki juures punaarmeest

ületulnud eestlased lasti vabaks. – Eesti Sõna, 30. märts 1943.

537

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

269. Maapolitsei tagajärjekas töö: „Maa Sõna“ jutuajamine Harju-Järva pre-fekti kapten J. Laasiga. – Maa Sõna, 8. detsember 1942.

270. Maarjamägi Saksa Sõjaväe Kangelaskalmistuks. – Linna Teataja, 19. oktoober 1941.

271. Major Hirvelaane vabatahtlike pataljon. – Linna Teataja, 2. detsember 1941.

272. Major Hirvelaane pataljoni kokkutulek 23. aug. – Maa Sõna, 6. august 1942.

273. Major Rudolf Marnot †. – Postimees, 15. september 1942. 274. Major Rudolf Marnot: In memoriam. – Eesti Sõna, 15. september 1942. 275. Mandel Mati. Traagiliselt hukkunud keilalasi. – Harju Elu, 16. juuli 1991. 276. Matk randa. – Eesti Sõna, 10. juuni 1942. 277. „Me leegion sammub ja kindel on ta rüht...“: Esmakordselt kõlas raadios

eesti leegioneride laul. – Maa Sõna, 3. juuli 1943. 278. Mehed, kes võitsid punaste punase kuke. – Maa Sõna, 1. oktoober

1942. 279. Mehed kutsutakse omakaitseteenistusse: Omakaitseteenistusest on

vabad alla 17 ja üle 45-a. ning sõjaliselt tähtsais käitistes töötavad isi-kud. – Maa Sõna, 17. juuli 1943.

280. Mehed siirduvad relvade juurde: Vilgas tegevus mobiliseeritavate vas-tuvõtupunktides üle kogu maa. – Maa Sõna, 5. veebruar 1944.

281. Meie arhiivide kaotusi bolševike ajal: Eesti arhiivid olid tähtsaiks abialli-kaiks GPU-le: Hulk uuemat arhiivimaterjali viidi Venemaale: Maal hävis ligi 50 arhiivi. – Eesti Sõna, 4. juuni 1942.

282. Meie lööme fashiste, siia maasse me nad matame. – Kommunist, 22. august 1941.

283. Meie tunneme ennast rindega saatuse poolt seotud olevat: Eesti ala ei loovutata enamlastele: Adolf Hitler on käskinud Eestit kaitsta ja Saksa armee teeb seda: Eesti rahvas tõendab oma sõdurite kaudu igapäev oma vaprust. – Maa Sõna, 27. juuli 1944.

284. Meie võimas Punaarmee paiskab hullunud vaenlase Eestimaa piiridest välja ja hävitab ta täiesti. – Kommunist, 11. august 1941.

285. „Meie võitlus on Vabadussõja jatk“: Tallinnast alustas teekonda õppe-laagrisse seni suurim üksus Eesti leegionäre. – Eesti Sõna, 2. aprill 1943.

538

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

286. Meie võitlustahtest oleneb meie tulevik: Adm. Pitka ja kpt. Laamann kõnelesid Läänemaal. – Eesti Sõna, 9. august 1944.

287. Meresõja levinuim relv – hävitaja. – Maa Sõna, 29. juuni 1944. 288. Meri Arnold – Nõukogude Liidu Kangelane, Lenini ordeni kandja. –

Kommunist, 19. august 1941. 289. Metsavendade-päev Lagedil. – Maa Sõna, 13. august 1942. 290. Metsavendadest Eesti leegionini. – Maa Sõna, 26. jaanuar 1943. 291. Metsavendadest Eesti leegionini. – Maa Sõna, 28. jaanuar 1943. 292. Metsavendadest Eesti leegionini. – Maa Sõna, 30. jaanuar 1943. 293. Metsavendadest Eesti leegionini. – Maa Sõna, 4. veebruar 1943. 294. Metsavendadest Eesti leegionini. – Maa Sõna, 6. veebruar 1943. 295. Metsavendadest Eesti leegionini. – Maa Sõna, 9. veebruar 1943. 296. Metsavendadest Eesti leegionini. – Maa Sõna, 16. veebruar 1943. 297. Metsavendadest Eesti leegionini. – Maa Sõna, 18. veebruar 1943. 298. Metsavendade pidustused Kohilas. – Maa Sõna, 25. juuli 1942. 299. Metsavennad: Asetades oma lootuse Saksa vägede võidukale edasi-

tungile, koondusid Eesti mehed metsadesse, et astuda vastu bolševi-kele. – Maa Sõna, 18. juuli 1942.

300. Metsavennad jutustavad: Kuidas eesti lendurid põgenesid Jägalast. – Maa Sõna, 16. juuli 1942.

301. Metsavennad uuendagu oma tõotust: Kolonel Leithammel defineeris metsavenna mõiste. – Maa Sõna, 9. juuli 1942.

302. Milk Remi. Kokkutulek „Lendurite kivi“ juures. – Võitleja (Ülemaailmne Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja), mai/juuni 2001.

303. Milk Remi. 60 aastat haarangust lendureile. – Võitleja (Ülemaailmne Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejte häälekandja), september/ oktoober 2001.

304. Missuguseid raadiojaamu tohib kuulata. – Maa Sõna, 5. mai 1942. 305. Mobilisatsioon hästi läbi viidud. – Kommunist, 29. juuli 1941. 306. Muinaslinnused Eesti kaitsevall ida vastu: Kindlustatud kantsid olid meil

olemas ammu enne praeguse ajaarvamise algust. – Eesti Sõna, 4. au-gust 1943.

307. Mälestame metsandustöötajaid. – Sõnumileht, 22. aprill 1996.

539

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

308. Mälestusi 1941. aasta kuumast suvest Raplamaal / Kogunud ja korrast Tõnis Tõnisson. – Nädaline, 14. juuni 2011 – 31. detsember 2011 (art 2-78).

309. Mälestusi 1941. aasta kuumast suvest Raplamaal / Kogunud ja korrast Tõnis Tõnisson. – Nädaline, 3. jaanuar 2012 – 31. märts 2012 (art 79-114).

310. Mälestusi 1941. aasta kuumast suvest Raplamaaal / Kogunud ja korrast Tõnis Tõnisson. – Raplamaa Sõnumid, 3. aprill 2012 – 12. juuni 2012 (art 115-142).

311. Müllerson Rein. Kelle huvides on äratada minevikutonte. – Õhtuleht, 4. jaanuar 2012.

312. Naisomakaitse read tihenevad. – Maa Sõna, 17. veebruar 1944. 313. Narva linn rusudes: Elaniketa linn purustati Nõukogude pommituslen-

nukite poolt. – Eesti Sõna, 9. märts 1944. 314. Narva rusudel: Enamlaste eesmärk: purustada kõik kultuurväärtused. –

Maa Sõna, 4. aprill 1944. 315. Neli eestlast-langenut sängitati Kangelaskalmistule. – Linna Teataja, 21.

oktoober 1941. 316. Nende lipukiri oli: „Elu hinnaga päästa elamuid!“ – Maa Sõna, 1. oktoo-

ber 1942. 317. Nimetati ametisse politsei-prefekte. – Maa Sõna, 8. august 1942. 318. NKVD küüsis. – Eesti Sõna, 6. jaanuar 1942. 319. NKVD mõrvatehnika Eestis: Revolvrilask kuklasse on bolševike poolt

üldiselt tarvitatud tapmisviis. – Eesti Sõna, 9. mai 1943. 320. NKVD telgitagused maal: Salajase luurevõrgu abil oli iga maaelanik

pideva valve all: Mõrvamised toimusid „agentuurandmete“ põhjal: Enamlastest mahajäänud dokumendid paljastavad kogu nende alatust. – Maa Sõna, 13. jaanuar 1944.

321. Noored hoolitsevad sõdurite haudade eest. – Eesti Sõna, 20. märts 1943.

322. Noorte organiseerimistöö on alanud: „Eesti Noorte“ peastaabi ülema G. Kalkuni kõne ringhäälingus 10. X 42. – Eesti Sõna, 11. oktoober 1942.

323. NSVL Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja välisasjade rahvakomissari seltsimees V. M. Molotovi raadiokõne 2. juunil. – Kom-munist ja Rahva Hääl (Ühine ajalehenumber), 23. juunil 1941.

540

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

324. Nõmme linn tühjenes sakslastest: Sierra Cordoba pidi ära viims 1000 sakslase ümber. – Maa Hääl, 30. oktoober 1939.

325. Nõuk. Liidu vägede toomine baasidesse algab 18. oktoobril. – Maa Hääl, 13. oktoober 1939.

326. Nõukogude Eesti mehed ilmusid üksmeelselt ja suure vaimustusega mobilisatsioonipunktidesse. – Kommunist, 28. juuli 1941.

327. Nõukogude informatsioonibüroo teade. – Kommunist, 4. august 1941. 328. Nõukogude informatsioonibüroo teade. – Kommunist, 20. august 1941. 329. Nõukogude laevastiku häving Tallinna all mereajaloo suurimas lahingus

29. augustil 1941: Admiral G. v. Schaulz. – Maa Sõna, 27. augustil 1942.

330. Nõukogude lendurid tapsid lapsi: Ohvrid sängitati Tartus maamulda. – Maa Sõna, 4. märts 1944.

331. Nõukogude Vene väed Eestis: Eesti piiri ületamisel orkestrid mängisid mõlema riigi hümne ja lasti aupaukusid: Vägede liikumine kestab mõ-ned päevad. – Maa Hääl, 20. oktoober 1939.

332. Nädalapäevad punastelt mahajäetud Suursaarel: Eestlane-mobiliseeritu põgenes parvel miinidele sattunud „Stalinilt“. – Eesti Sõna, 9. jaanuar 1943.

333. „Nägemiseni pärast võitu“: Eesti leegioni esimese üksuse südamlik ärasaatmine Tallinnas. – Eesti Sõna, 7.oktoober 1942.

334. Nüüd kõneldakse Paldiskist: Kuidas Peeter Suur ehitas Balti rannikule sõjasadamat. – Maa Hääl, 2. oktoobere 1939.

335. Ohtlik põgenemine Hangost: Kadunuks peetud paat sattus Saksa ve-tesse: „Õrne“ meeskonnaliikmete rasked vintsutused tormis ja külmas. – Eesti Sõna, 3. märts 1942.

336. Oktoobris rindele 5709 ajalehte: Vabatahtlikud soovivad rohkem ajaleh-ti. – Eesti Sõna, 25. november 1942.

337. Omakaitse Harju malev tähistab aastapäeva. – Eesti Sõna, 4. septem-ber 1943.

338. Omakaitse kasvatab vapraid sõjamehi: Tallinnas toimus omakaitse Harju maleva teise astapäeva puhul pidulik aktus. – Eesti Sõna, 5. sep-tember 1943.

339. Omakaitselastele annetati Sõjateeneteriste. – Eesti Sõna, 25. septem-ber 1943.

541

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

340. Omakaitselastele annetati Sõjateeneteriste. – Maa Sõna, 25. septem-ber 1943.

341. Optimistlikku juttu kirjaniku hävinud kodu mahajäetud aias. – Eesti Sõ-na, 29. aprill 1943.

342. Orelis mobilisatsioonivarjul: Kuidas keegi end varjas mobilisatsiooni eest. – Eesti Sõna, 27. august 1942.

343. Orkestrijuht P. Vebel suri. – Maa Sõna, 27. juuli 1944. 344. Otsiv hääl: P. Krusteni uuest raamatust. – Maa Sõna, 29. juuli 1944. 345. Otsustav öö: Kui Tallinn veretas tulikahjude kumast. – Eesti Sõna, 28.

august 1942. 346. Ottender J. Jüriöö: Eesti rahva ülestõus Saksa feodaalide vastu 1343.

aastal. – Kommunist, 15. august 1941. 347. Padise. – Maa Sõna, 5. oktoober 1943. 348. Padise klooster. – Eesti Sõna, 23. august 1942. 349. Paldiski taassünni eel. – Maa Sõna, 28. mai 1942. 350. Paldiski tõuseb unustuste hõlmast. – Eesti Sõna, 3. detsember 1941. 351. Paldisklased pöörduvad tagasi kodulinna: Paldiski üle õudsete aegade

taas tõusul kaluritelinnaks. – Eesti Sõna, 26. mai 1942. 352. Palli Ilmar. Ants Lindemann: Isa tuhk koputab südamele. – Maaleht, 4.

september 2014. 353. Parve Ralf. Pööripäev. – Rahva Hääl, 14. juuli 1940. 354. Paul I. Mehise võitleja elutee: Mihhail Pasternaki 60. sünni-

aastapäevaks. – Rahva Hääl, 22. november 1968. 355. PBML Sõjatribunalis. – Kommunist, 1. juuli 1941. 356. PBML Sõjatribunalis. – Rahva Hääl, 1. juuli 1941. 357. „Peame jääma eestlasteks“: Eesti Omavalitsuse juht dr. Mäe kõneles

Keila vabanemispäeval. – Eesti Sõna, 24. august 1943. 358. Peaaministri sõnavõtt käesoleva silmapilgu puhul. – Järva Teataja, 19.

juuni 1940. 359. Peeter Kallit maeti ümber. – Eesti Sõna, 8. detsember 1942. 360. Pidulik aktus „Estonias“: Kindralkomissar K.-S. Lietzmanni kõne. – Eesti

Sõna, 3. jaanuar 1942. 361. Pidulik talude tagasiandmine Kohilas ja Hageris. – Maa Sõna, 16. no-

vember 1943.

542

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

362. Piiritusevabrikud tööhoos: Valmistatakse 3 miljonit liitrit piiritust. – Eesti Sõna, 14. detsember 1941.

363. Pilk Padise ellu. – Maa Sõna, 15. oktoober 1942. 364. Pillerkaar piinakambri kõrval. – Pilk, september 1899 Nr 3. 365. Pirita kannatuspäevad. – Eesti Sõna, 28. august 1942. 366. Pirita kloostri hävitamine: Pühakoda ja vaimulikud langesid ida röövrün-

naku ohvriks. – Maa Sõna, 27. aprill 1944. 367. Pirita valmistub hooajaks. – Eesti Sõna, 24. aprill 1942. 368. P. Krusteni jutustus „Punane rakett“. – Eesti Sõna, 14. mai 1943. 369. „Pleeri surmarong“. – Meie Maa, 13. jaanuar 1942. 370. Poola põllutöölised lahkuvad: N. Vene saatkond korraldab ärasõitu. –

Maa Hääl, 6. november 1939. 371. Poolakate laager Valgas: Kodakondsuseta jäänud põllutööliste reisimu-

red. – Maa Hääl, 6. oktoober 1939. 372. Praakli Aino. Jüriöö ja Padise. – Harjumaa, 27. aprill 1993. 373. Prangli tähistas vabanemispäeva: Mälestati „Eestirannal“ surmasaanud

mobiliseerituid. – Eesti Sõna, 1. september 1942. 374. Priit Vebel: In memoriam. – Eesti Sõna, 28. juuli 1944. 375. Puhk ja Poegade veski varemed lasti õhku. – Eesti Sõna, 5. juuni 1942. 376. Punaarmee ründas Kohilas karjapoisse: Möödus aasta Kohila vabas-

tamisest: Saksa vägede kiire edasitung ei võimaldanud enamlastel lõ-pule viia oma metsikut hävitustööd. – Eesti Sõna, 27. august 1942.

377. Punaarmee väed jõudsid Lvovi: Vilno vallutati lühikese võitlusega: Voroshilov ise juhatab okpeerimist. – Maa Hääl, 20. september 1939.

378. Punaarmeest pääsnud 13 570 eestlast. – Maa Sõna, 7. oktoober 1943. 379. Punane suvi: ETK päästab inimesi enamlaste küüsist. – Maa Sõna, 1.

mai 1942. 380. Punane suvi: Vanglakommunistidest tulid juhtivad mehed ja naised. –

Maa Sõna, 9. mai 1942. 381. Punane suvi: „Eestiranda“ laadimas. – Maa Sõna, 12. mai 1942. 382. Punane suvi: Luuameestena Miinisadamas. – Maa Sõna, 14. mai 1942. 383. Punane suvi: Punased direktorid pidevas alkoholiaurus. – Maa Sõna,

16. mai 1942. 384. Punane suvi: Põgenemine linnast. – Maa Sõna, 21. mai 1942. 385. Punane suvi: Siirdume metsa. – Maa Sõna, 23. mai 1942.

543

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

386. Punane suvi: Taganevad. – Maa Sõna, 6. juuni 1942. 387. Punane suvi. – Maa Sõna, 9. juuni 1942. 388. Punane suvi: Laostatud külad. – Maa Sõna, 25. juuni 1942. 389. Punane suvi: Metsades ekslev punapataljon. – Maa Sõna, 27. juuni

1942. 390. Punane suvi. – Maa Sõna, 2. juuli 1942. 391. Punane suvi. – Maa Sõna, 7. juuli 1942. 392. Punase aasta hävitustöö ühistegelaste ridades. – Eesti Sõna, 5. det-

sember 1941. 393. Purlesk Peeter. Meie küla mehed. – Maa Sõna, 25. märts 1944. 394. Päev Hageris. – Maa Sõna, 3. september 1942. 395. Pühapäeval Jüris Vabadussõja mälestussamba taasavamine. – Eesti

Sõna, 20. august 1942. 396. Raadiotervitusi eesti vabatahtlikele. – Maa Sõna, 4. detsember 1943. 397. Raag Ilmar. Sinimägede pärand. – Postimees, 23. september 2013. 398. Raasiku tähistas vabanemise aastapäeva. – Maa Sõna, 25. august

1942. 399. Rahvaloendusel registreeriti 1 001 541 hinge. – Eesti Sõna, 16. det-

sember 1941. 400. Rahvavaenlased ei saa kandideerida valimistel: Riigivolikogu kandidaa-

tide esitamiskirjade tühistamisi ringkonnakomiteede poolt. – Rahva Hääl, 11. juuli 1940.

401. Rahvusvaheline Kommunistlik Naistepäev. – Rahva Hääl, 10. märts 1941.

402. Rahvusvärvid mundril on tunnusmärgiks südames: Eesti Omavalitsuse juhi dr. Mäe kõne eesti lendureile. – Eesti Sõna, 9. mai 1943.

403. Raikkülas püstitati mälestuskivi enamlaste mõrvaohvreile: Mobilisat-siooni eest varjajad langesid reetmise ohvriks. – Maa Sõna, 29. oktoo-ber 1942.

404. Rapla mälestussammas püstitatakse uuesti. – Eesti Sõna, 17. veebruar 1943.

405. Raplas pühitses vabanemist viis valda. – Maa Sõna, 24. august 1943. 406. Rattaretk Jõelähtmesse. – Maa Sõna, 11. november 1943. 407. Raude Kuno. Paldiski – Eesti linn? – Harjumaa, 13. aprill 1993.

544

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

408. Raudlattidest aed pidi kindlustama Osmussaare. – Eesti Sõna, 7. sep-tember 1943.

409. Raudoja Aave. Kivide kisendus. – Eesti Sõna, 28. märts 1944. 410. Raudoja A. Siberi taigas. – Maa Sõna, 13. juuni 1944. 411. Raudrist 130-aastane. – Maa Sõna, 23. märts 1943. 412. Raudristi-kavaler lendur-major F. Robinson †. – Eesti Sõna, 18. aprill

1942. 413. Raudristid viiele eesti lendurile:Vaenulendudel ülesnäidatud vapruse

eest määratud Raudristid anti eesti vabatahtlike lennuväegrupis piduli-kult üle. – Eesti Sõna, 4. juuli 1943.

414. Riigitööteenistus on auteenistus. – Maa Sõna, 19. veebruar 1944. 415. Riikliku kaitsekomitee esimehe J.V. Stalini raadiokõne 3. juulil 1941.

aastal. – Rahva Hääl, 3. juuli 1941. 416. Rimmel L. Õnnekägu. – Eesti Sõna, 4. juuli 1943. 417. Rindelaul „Kaugel Venes“. – Eesti Sõna, 16. jaanuar 1943. 418. „Rindeleht“ alustas ilmumist. – Eesti Sõna, 25. mai 1943. 419. Rindemeestele jõulupakikesed valmivad: Tallinn saadab teele 3500

kingituspakki. – Eesti Sõna, 15. detsember 1943. 420. Rindesõduritele jõulurõõmu. – Eesti Sõna, 26. november 1942. 421. Rohkem hoogu kindlustustöödele! Kohusetunne ja kindlustustööd. –

Kommunist, 22. august 1941. 422. Roimarlik mõrvakatse Führeri vastu ebaõnnestus: Adolf Hitler täie tervi-

se juures: Rida lähemaid kaastöölisi sai vigastada: Führer jätkas kohe oma ülesannete täitmist: Atentaat sooritati lõhkeaine abil. – Maa Sõna, 22. juuli 1944.

423. Ruum Tallinna ümber puhastatud. – Linna Teataja, 7. september 1941. 424. Rõõmupäev pärast hirmuaega. – Maa Sõna, 28. august 1943. 425. Ränk Gustav. Ühe pisirahva kurbmäng: Mälestusi ja elamusi Pakri eva-

kueerimispäevilt 1940. a. kevadel. – Eesti Sõna, 4. aprill 1942. 426. Saabus 400 eestlast-sõjavangi. – Eesti Sõna, 3. jaanuar 1942. 427. Saade eesti vabatahtlikele. – Eesti Sõna, 10. juuli 1943. 428. 193 metsaametnikku punase terrori ohvriks. – Maa Sõna, 10. juuni

1943. 429. Saksa vangilaagris viibivad eestlased: Tehti kindlaks 775 vangilange-

nud eestlase nimed. – Linna Teataja, 17. oktoober 1941.

545

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

430. Sakslased lahkuvad Eestist jäädavalt. – Maa Hääl, 9. oktoober 1939. 431. Sakslaste talud hooldamisele. – Maa Hääl, 25. oktoober 1939. 432. Schmitte Tiia. Kui õige võtaks kursi Juuru kiriku kellatornile. – Harjumaa,

4. detsember 1992. 433. Selgitati jälle ühe terroriohvri isik. – Uus Rada, 19. detsember 1942. 434. Selgitati kahe mõrvaohvri isikud: Pirita-Kosel leiti enamlaste poolt tape-

tuna ka end. poliitilise politsei komissar Julius Edesalu. – Maa Sõna, 28. november 1942.

435. Selgitati terroriohvrite isikuid: Sauel ja Pääskülas avastati uusi mõrva-ohvreid. – Linna Teataja, 20. november 1941.

436. Selgus enamlaste veretööde uusi ohvreid: Omaksed tundsid riideproo-vide järgi nelja tapetu isikud. – Eesti Sõna, 11. juuni 1942.

437. Selgus jälle üks kommunistide ohvri isik. – Eesti Sõna, 17. detsember 1942.

438. Selgus Kose tribunali koosseis: Mitmed terroriohvri nimed selgitatud. – Linna Teataja, 13. november 1941.

439. Selgusid 23 terroriohvri isikud: Kosel Scheeli krundil mõrvatute hulgas isikuid kõigist Eesti maanurkadest. – Eesti Sõna, 22. mai 1942.

440. Seni selgunud 1178 kommunistide mõrvaohvrit: Kevadel algab kommu-nistide veretööde selgitamine uue hooga. – Eesti Sõna, 1. aprill 1942.

441. Siseriigist: Harjumaalt. – Maa Hääl, 23. oktoober 1939. 442. Siseriigist: Harjumaalt. – Maa Hääl, 6. november 1939. 443. Siseriigist: Harjumaalt. – Maa Hääl, 27. november 1939. 444. Siseriigist: Harjumaalt. – Maa Hääl, 11. detsember 1939. 445. Soome heitlus vene hiiglasega: Eestlase mälestusi talvesõja päevilt. –

Maa Sõna, 7. detsember 1941. 446. Soome väed vallutasid Hango: Vägede transportlaev „Stalin“ sai miini-

tabamusest vigastada: Saksa eelpostipaadid viisid „Stalini“ 6 000 me-hega pardal slepis oma toetuspunkti. – Eesti Sõna, 5. detsember 1941.

447. SS-Oberführer Augsberger ülendati SS-Brigadeführeriks. – Eesti Sõna, 5. juuli 1944.

448. SS-Standartenführer Henn-Ants Kurg †. – Maa Sõna, 28. detsember 1943.

449. SS-Standartenführer Henn-Ants Kurg †. – Eesti Sõna, 30. detsember 1943.

546

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

450. „Stalinilt“ pääses 100 eestlast: 6000 punamadrusest ja -sõdurist sai 1500 surma ja haavata: Laeval madrused tapsid politrukke ja komandö-re: Paljud politrukid surmasid endid ise: Leva juhtkond põgenes aurikut saatnud miiniristlejal. – Eesti Sõna, 7. detsember 1941.

451. Surm bandiitide jõukudele! – Kommunist, 6. juuli 1941. 452. Surmanuhtlus riigireetjaile: Karme karistusi riigireetjaile, kes keelduvad

välismaalt tagasi tulemast. – Rahva Hääl, 6. august 1940. 453. Suur peopäev Kohilas: Omavalitsuse juht dr. H. Mäe kõneles 10 000

kuulajale: Harjumaa metsavendade pidustused Vabadussõja mälestus-samba taasavamisega ja laulupäevaga. - Maa Sõna, 28. juuli 1942.

454. Suur-Saksa ordenid ja aumärgid. – Maa Sõna, 28. detsember 1943. 455. Suur-Saksa ordenid ja aumärgid: Tunnustus, mis jagatakse ainult vap-

raile. – Maa Sõna, 30. detsember 1943. 456. Suured metsapõlemised Narva taga: Narvast saadeti Eesti ja punaar-

mee väeosasid kustutustöödele. – Rahva Hääl, 17. juuli 1940. 457. Suurvärav Avo. Rootslaste jälgedes Harjumaal. – Harju Elu, 23. juuli

1941. 458. Suvi annab uusi noortejuhte: Koostati Eesti Noorte organisatsiooni suvi-

ne töökava. – Eesti Sõna, 22. mai 1943. 459. Sõduri ema. Marie Under. – Maa Sõna, 1. oktoober 1942. 460. Sõjaaegne Kohila: Rõõmsailmeline asula Tallinna naabruses. – Eesti

Sõna, 13. märts 1943. 461. Sõja möll Varsaallikal: Pealinna külje all hävis hulk elamuid: Kirjanik E.

Särgava väärtuslik raamatukogu tuleroaks. – Eesti Sõna, 1. september 1942.

462. Sõjas langenud maetakse ühiskalmistuile. – Linna Teataja, 2. oktoober 1941.

463. Sõjavägede ülemjuhataja teade: Vallutati Osmussaar. – Eesti Sõna, 7. detsember 1941.

464. Söönurm Selma. Voose küla päev. – Harju Elu, 3. september 1991. 465. Südasuviseid kirjaridu. – Maa Sõna, 13. august 1942. 466. Sündimata õhulosside varemeil: Teekonnalt venelaste baasialale –

Põllkülla. – Eesti Sõna, 7. detsember 1941. 467. ZEV uutes ruumides: „Eestirannal“ hukkunuist veel 21 selgitamata. –

Eesti Sõna, 10. oktoober 1942.

547

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

468. Talioja Ants. 650 aastat Kanavere lahingust. – Harjumaa, 11. mai 1993. 469. Tallinn ajaloo keerises: Vanad kroonikad kõnelevad Kalevan linna ole-

masolust Toompeal juba tuhandeid aastaid tagasi. – Eesti Sõna, 28. august 1943.

470. Tallinn andis uusi leegionäre: Toimus uute vabatahtlike vastuvõtt Eesti leegioni: Kohilast oli ilmunud rohkesti omakaitselasi. – Eesti Sõna, 24. oktoober 1942.

471. Tallinna ja Harjumaa valimisringkondade saadikukandidaadid NSV Liidu Ülemnõukokku. – Rahva Hääl, 11. jaanuar 1941.

472. Tallinna prefekt kol.-ltn. Mart Kaerma. – Maa Sõna, 19. veebruar 1942. 473. Tapa metsavennad mälestasid langenuid: Üle 200 metsavenna kogu-

nes Tapa metsavendade päevale. – Maa Sõna, 30. juuni 1942. 474. Tapa sõjatules. – Maa Sõna, 6. august 1942. 475. Targi Leho. Mobilisatsiooni laul. – Maa Sõna, 8. veebruar 1944. 476. Targi Leho. Muistne ja tänane. – Maa Sõna, 2. märts 1944. 477. Tartu vabastajaile 20 Raudristi: Esimese eestlasena sai I kl. Raudrsti

major Kurg: Mehed, kes kirjutasid kauneid lehekülgi Tartu ajalukku. – Maa Sõna, 27. juuli 1943.

478. Teadaanne seaduslike maksevahendite kohta. – Linna Teataja, 6. sep-tember 1941.

479. Teadaanne kaitseteenistuskohuslastele. – Maa Sõna, 27. juuni 1944. 480. Teadaanne. – Eesti Sõna, 11. august 1944. 481. Teadaanne: Eesti Kindralkomissari-piirkonnas astub tänasest päevast

alates sõjaväevalitsus jõusse. – Eesti Sõna, 19. september 1944. 482. Teekond laastatud koju. – Linna Teataja, 26. september 1941. 483. Telegramm Juhile ja Riigikantslerile Eesti lõpliku vabastamise puhul

venelastest. – Linna Teataja, 25. oktoober 1941. 484. Terras Riho. Nutt ja hala meid ei aita. – Maaleht, 25. september 2014. 485. „Tervitame kõiki rindemehi.“: Eesti sõduritund Tallinna Ringhäälingus:

Sõdurid laulavad ja mängivad sõdureile. – Eesti Sõna, 17. detsember 1942.

486. Treimann Hans. Rapla. – Harjumaa, 20. oktoober 1992. 487. Treimann Hans. Lõuna-Harjumaa vallad: Juuru. – Harjumaa, 27. oktoo-

ber 1992.

548

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

488. Treimann Hans. Kuidas tähistada Harju mässu? – Harjumaa, 30. oktoo-ber 1992.

489. Treimann Hans. Lõuna-Harjumaa vallad: Kohila. – Harjumaa, 30. ok-toober 1992.

490. Treimann Hans. Lõuna-Harjumaa vallad: Raikküla. – Harjumaa, 20. november 1992.

491. Treimann Hans. Mis juhtus 1343. a. jüriööl? – Harjumaa, 23. aprill 1993. 492. Treimann Hans. Jüriöö tõlgendus tõmbtuules. – Harjumaa, 23. aprill

1993. 493. Treimann Hans. Jüriöö ei unune. – Harjumaa, 11. mai 1993. 494. Tshekistide kullapalavik Eestis: NKVD agendid riisusid meie arreteeritu-

te väärtasjas. – Eesti Sõna, 11. veebruar 1943. 495. Tshekistide töö Eestis: Uusi kokkuvõtteid arreteerimiste kohta enamlas-

te võimupäevadel: Kõige rohkem inimesi arreteeriti juulis 1941. – Eesti Sõna, 10. jaanuar 1943.

496. 1700 omakaitselast on saanud Sõjateeneteristi. – Eesti Sõna, 20. aprill 1944.

497. 1942 – Eesti rahva tänu aastaks: Eesti Omavalitsuse juhi dr. H. Mäe uusaastaläkitus. – Eesti Sõna, 3. jaanuar 1942.

498. Tundmatu laip Kurna metsas. – Linna Teataja, 19. november 1941. 499. Tunnustus Eesti lendureile. – Eesti Sõna, 13. veebruar 1944. 500. Tõdval avastati terroriohvri haud. – Maa Sõna, 14. juuli 1942. 501. Tõnismäe Elmar. Mehe kohus. – Eesti Sõna, 20. märts 1943. 502. Täna kahe aasta eest. – Eesti Sõna, 29. juuli 1943. 503. Täna kahe aasta eest. – Eesti Sõna, 14. august 1943. 504. Täna kahe aasta eest. – Eesti Sõna, 18. august 1943. 505. Täna kahe aasta eest. – Eesti Sõna, 19. august 1943. 506. Täna kahe aasta eest. – Eesti Sõna, 20. august 1943. 507. Täna kahe aasta eest. – Eesti Sõna, 21. august 1943. 508. Täna kahe aasta eest. – Eesti Sõna, 22. august 1943. 509. Täna kahe aasta eest. – Eesti Sõna, 24. august 1943. 510. Täna kahe aasta eest. – Eesti Sõna, 25. august 1943. 511. Täna kahe aasta eest. – Eesti Sõna, 26. august 1943. 512. Täna kahe aasta eest. – Eesti Sõna, 27. august 1943. 513. Täna kahe aasta eest. – Eesti Sõna, 29. juuli 1943.

549

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

514. Täna kahe aasta eest ületasid Saksa väed Eesti lõunapiiri: Eesti lõpli-kuks vabastamiseks kulus 5 kuud. – Eesti Sõna, 7. juuli 1943.

515. Täna kapt. O. Akseli ümbermatmine. – Linna Teataja, 26. oktoober 1941.

516. Täna 371 aasta eest vabanes Tallinn järjekordsest vene-ohust: Seda päeva otsustas Tallinna raad igavesti mälestada. – Eesti Sõna, 26. märts 1943.

517. Töötava Rahva Liidu suur võit: 92,9 prots. hääletas ETRL kandidaatide poolt. – Rahva Hääl, 17. juuli 1940.

518. Uibo Enn. Tervitus 1. Eesti brigaadile kodumaa piiride kaitsmisele saa-bumisel. – Maa Sõna, 17. veebruar 1944.

519. Under Marie. Kodumaa. – Maa Sõna, 7. mai 1942. 520. Under Marie. Uueks aastaks. – Maa Sõna, 4. jaanuar 1944. 521. „Usuvabadus“ enamlaste võimutsemispäevil Eestis: Ühe aasta jooksul

enamlased põletasid ja rüüstasid 45 kirikut, mõrvasid ja küüditasid 44 vaimulikku ning paarsada koguduse ilmalikku juhti. – Maa Sõna, 15. veebruar 1944.

522. Uudiseid kodumaalt: Harjumaalt. – Eesti Sõna, 13. veebruar 1943. 523. Uus üksus leegionäre sõitis väljaõppele. – Eesti Sõna, 6. veebruar

1943. 524. Uus üksus leegionäre sõitis väljaõppele. – Maa Sõna, 6. veebruar 1943. 525. Vaarmaa Olaf. Unustatud tragöödia. – Pilk, Nr 6, oktoober 1989. 526. Vabadusristi kavaler A. Saarup bolševike terrori ohvriks: 1. detsembri

kangelane surmati Kosel. – Teataja, 19. november 1941. 527. Vabadussõja mälestussamba uuestiavamine Ardus. – Eesti Sõna, 12.

august 1942. 528. Vabadussõjas tuli meil võidelda raskemas olukorras kui praegu: „Eesti

diviis seisab ja peab vastu“: Narva rinde tulejoonel võitlevad kõrvuti sakslased, eestlased, taanlased, hollandlased, norralased ja teised kul-tuurrahvad: Admiral Joh. Pitka külastas eesti rindemehi. – Eesti Sõna, 3. august 1944.

529. Vabastati 206 poliitilist vahialust. – Eesti Sõna, 21. detsember 1941. 530. Vabastuspäev Kohilas. – Maa Sõna, 25. august 1942. 531. Vabatahtlike tänu rindelt. – Eesti Sõna, 10. juuni 1942. 532. Vahastu vaatlusi: Üks jaanipäevane veste. – Maa Sõna, 13. juuli 1944.

550

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

533. Vale ja pettusega hakkas see peale. – Maa Sõna, 24. juuli 1943. 534. Valge Jaak. Heitlik ikoonkommunist ja ettearvamatu idanaaber. – Maa-

leht, 20. november 2014. 535. „Valmis tööks ja kaitseks“: Sporditöö maal punaste ajal. – Maa Sõna,

30. juuli 1942. 536. „Valmis tööks ja kaitseks“: Sotsialistlik kevadkülv: Miitingukõne 1. mail. –

Maa Sõna, 1. august 1942. 537. „Valmis tööks ja kaitseks“: Kutsealuste õppepäevad. – Maa Sõna, 4.

august 1942. 538. „Valmis tööks ja kaitseks“: Arusaamatus Loksal. – Maa Sõna, 6. august

1942. 539. Valvel pealinna heakorra eest: Jutuajamine Tallinna prefekti kol.-ltn.

Mart Kaermaga. – Maa Sõna, 19. november 1942. 540. Vangidelaeva pääsmine. – Linna Teataja, 12. september 1941. 541. Vapraile eesti lendureile Raudristid: Kõrgema väejuhatuse tunnustus

viiele mehele. – Maa Sõna, 6. juuli 1943. 542. Varbola tähistas vabastuspäeva. – Maa Sõna, 5. september 1942. 543. Veel 200 mobiliseeritut Venemaalt pääsenud: Ületulnud eestlased võit-

lesid koos sakslastega bolševike vastu. – Eesti Sõna, 22. aprill 1943. 544. Veel Nissi mälestussambast. – Harju Elu, 1. veebruar 1991. 545. Veel 5000 sakslast ärasõitu ootamas: Seni lahkunud üle 8000 sakslase:

10. novembriks lõpeb väljarändamine. – Maa Hääl, 1. november 1939. 546. Venelaste hävitusretked Tallinna ajaloos: Sajandite kestel on vene väed

linna korduvalt piiranud, aga pole teda võitnud. – Linna Teataja, 31. ok-toober 1941.

547. Vest E. Hävituspataljonides võitlejad täidavad auga oma ülesandeid. – Kommunist, 31. juuli 1941.

548. „Viige Eestile tervisi...“: Kuidas käis Eesist mobiliseeritud reservohvitse-ride käsi Venemaal. – Eesti Sõna, 31.märts 1943.

549. Viimased sakslased lahkusid. – Maa Hääl, 17. november 1939. 550. Viis rünnakupäeva: Eesti SS-grenaderid hävitasid vaenlase sillapea. –

Eesti Sõna, 12. märts 1944. 551. 591.030 kodanikku valis ETRL kandidaate: Riigivolikogu valimiste lõpli-

kud tulemused. – Rahva Hääl, 18. juuli 1940.

551

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

552. Viktor Kingissepa poeg Kose tribunaali liige. – Linna Teataja, 18. no-vember 1941.

553. Viktor Kingissepa poeg Kose tribunali liige. – Teataja, 19. november 1941.

554. Voll Hardo. Kose-Uuemõisa läbi aegade. – Harjumaa, 20. juuli 1993. 555. Voll Hardo. Kose-Uuemõisa läbi aegade. – Harjumaa, 23. juuli 1993. 556. Voll Hardo. Kose-Uuemõisa läbi aegade. – Harjumaa, 27. juuli 1993. 557. Voll Hardo. Kose-Uuemõisa läbi aegade. – Harjumaa, 30. juuli 1993. 558. Voll Hardo. Kose-Uuemõisa läbi aegade. – Harjumaa, 3. august 1993. 559. „Võidelge hästi...“: Major Hirvelaane pataljon on täitnud oma langenud

juhi lootused. – Järva Teataja, 15. august 1942. 560. Võitleme praegu teist Vabadussõda: Andmeid meie esimesest heitlu-

sest Vene enamlastega. – Eesti Sõna, 24. veebruar 1942. 561. Visnapuu Hendrik. Esiisade hauad. – Eesti Sõna, 3. detsember 1941. 562. Visnapuu Hendrik. Ju pandud on verine tapper me elupuu juurele. –

Eesti Sõna, 6. veebruar 1944. 563. Visnapuu Hendrik. Uus Herodes. – Eesti Sõna, 5. märts 1944. 564. Visnapuu Henrik. Üle värskete kalmuküngaste. – Eesti Sõna, 30. det-

sember 1941. 565. Võidupüha jälle au sees. – Maa Sõna, 25. juuni 1942. 566. Võitlustes Tallinna pärast. – Eesti Sõna, 27. august 1942. 567. Võitluses kodumaa vabastamisel langenud kaasvõitlejaid mälestab

Eesti-Soome vabatahtlike „Erna II“ salk. – Linna Teataja, 1. oktoober 1941.

568. Waga Alfred. „Kalevipoeg“ eesti kunstis. – Eesti Sõna, 28. mai 1942. 569. Õuduste öö „Stalinil“: Osa mobiliseeritud eestlasist evakueeriti Hangost

novembri lõpul: Laevalt pääsenud jutustavad. – Eesti Sõna, 10. det-sember 1941.

570. Õuduste ööd: Pilte Tallinna põletamisest möödunud augustis. – Eesti Sõna, 6. mai 1942.

571. Ärgem laskem saksa paruneid tagasi! – Kommunist, 30. juuli 1941. 572. Ühest venelaste mõrvast Soome lahes: Miks punased lendurid 14. juunil

1940. a. Aero reisilennuki alla tulistasid. – Eesti Sõna, 8. aprill 1942. 573. Ülemleitnant Aasoja maeti. – Eesti Sõna, 17. august 1943. 574. Üleskutse. – Linna Teataja, 26. oktoober 1941.

552

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Dokumentaal- ja muud üksikteosed

575. Arro Hendrik. Eesti lendurid lahingute tules: Lühike ülevaade eesti len-durite sõjateest II maailmasõja päevil. – Tln, 1995.

576. Arro Hendrik. Eesti lendurid lahingute tules. – Tln, 2008. 577. Auraamat Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele / Koost Jaak Pihlau. – Tln:

Umara, 2007. 578. Baaside-lepingust annektsioonini: Dokumente ja materjale / Eesti Riigi-

arhiiv; Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut / Koost Jüri Ant jt. – Tln: Perioodika, 1991.

579. Eesti aadress-raamat 1938-1939 / Toimet A. Pillerits, A. Tooms. – Tln, 1938.

580. Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni / Õpetatud Eesti Selts / Peatoimet Sulev Vahtre. – Trt: Ilmamaa, 2005.

581. Eesti idapataljonid Idarindel 1941-1944 / Eesti Idapataljonide Võitlejate Klubi. – Tln: Argo, 2994.

582. Eesti kirjanike leksikon / Koost Oskar Kruus ja Heino Puhvel /Toimet Heino Puhvel. – Tln: Eesti Raamat, 2000.

583. Eesti mehed sõjatules / Koost Mart Tamberg. – Saku, 1999. 584. Eesti mõisad: 250 fotot aastaist 1860-1939 / Koost Ants Hein. – Tln:

Tänapäev, 2004. 585. Eesti piirikaitserügemendid ja politseipataljonid Narva rindel 1944. aastal

/ Koost Marek Nisuma. – Tln: OÜ Greif, 2011. 586. Eesti rahva kannatuste aasta: Koguteos I. – Tln: Eesti Kirjastus, 1943. 587. Eesti rahva kannatuste aasta: Koguteos II. – Tln: Eesti Kirjastus, 1943. 588. Eesti rahvastikukaotused II/1: Saksa okupatsioon 1941 – 1944: Hukatud

ja vangistuses hukkunud : Eesti rahvastikukaotused okupatsioonide pe-rioodil (1940 – 1991) / Koost Indrek Paavle / Toimet Vello Salo, Toomas Hiio / ORURK. – Trt, 2002.

589. Eesti Vabadusristi kavalerid. – Stockholm: Välis-Eesti EMP, 1984. 590. Eesti Vabaduse Risti kavalerid: Regitser / Koost Mati Strauss jt / Toimet

Ain Visnapuu / Viljandi Muuseum. – Viljandi, 2004. 591. Eesti vabadusvõitlejad Teises maailmasõjas / Koost August Jurs. –

Toronto, 1987. 592. Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ajalugu: 1992/2008 / Koost Vaino Kallas. –

Tln, 2010.

553

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

593. Hale Christopher. Hitleri võõrleegionärid: Euroopa räpane saladus / tõlkinud Matti Piirimaa. – S l: AS Ajakirjade Kirjastus, 2012.

594. Harjumaa ja harjulased / Koost Ahto Kaljusaar. – Tln: Perioodika, 1990. 595. Isohella Anne-Riitta. Soomepoisid: Eesti mehed Soome Jätkusõjas /

Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus. – Tln, 2008. 596. Jõgi Ülo. „Erna“ legendid ja tegelikkus. – Tln: JMR, 1966. 597. Jürissaar V. Kahe rinde vahel: Kolonel Rebasega idavõitluses. – Trt:

Greif, 1997). 598. Krikk Mai. Tallinna ja Harjumaa politsei 1918-1940. – Tln: Olion, 2008 599. Krikk Mai. Eesti poliitiline politsei 1920-1940. – Tln: Olion, 2002. 600. Küüditamine Eestist Venemaale: Juuniküüditamine 1941 & küüditami-

sed 1940-1953: Raamat 6 / Koost Leo Õispuu. – Tln, 2001 601. Kurgvel Aleks, Lindmäe Herbert. Pro Patria II: 1940 – 1945: Auraamat

Teises maailmasõjas langenud Eesti vabadusvõitlejaile / ORURK: Täiend ja parand trükk / Toimet Peep Varju / Sihtasutus Valge Raamat. – Tln, 2010.

602. Laar Mart. Emajõgi 1944: II Maailmasõja lahingud Lõuna-Eestis. – Tln: Varrak, 2005.

603. Laar Mart. Sinimäed 1944: II Maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. – Tln: Varrak, 2006.

604. Lehtmets Ly. Kivid kõnelevad: Ajaloolisi rännakuid. – Toronto, 2004. 605. Lindmäe Herbert. Suvesõda Tartumaal 1941. – Trt. OÜ Greif, 1999. 606. Lindmäe Herbert. Suvesõda Virumaal 1941: Suvesõda II. – Trt: OÜ

Greif, 2002. 607. Lindmäe Herbert. Suvesõda Viljandimaal 1941: Suvesõda III. – Trt: OÜ

Greif, 2004. 608. Lindmäe Herbert. Suvesõda Pärnumaal 1941: Suvesõda IV. – Trt: OÜ

Greif, 2006. 609. Lindmäe Herbert. Suvesõda Valgamaal 1941: Suvesõda V. – Trt: OÜ

Greif, 2008. 610. Lindmäe Herbert. Suvesõda Järvamaal 1941: Suvesõda VI. – Trt: OÜ

Greif, 2010. 611. Lindmäe Herbert. Suvesõda Võrumaal 1941: Suvesõda VII. – Trt: OÜ

Greif, 2012.

554

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

612. Lindmäe Herbert. Suvesõda Petserimaal 1941: Suvesõda VIII. – Trt: OÜ Greif, 2013.

613. Maakondlikud suurmehed: Põhja-Eesti kultuurilugu ja tegelased / Koost A. Kalda. – Trt: Sõnastus, 1937.

614. Made Tiit. Alasi ja haamri vahel: Ajaloolise tõe otsingud. – Tln, 2007. 615. Mandel Mati. Traagiline suvi 1941 Keilas: Harjumaa uurimusi 6 / Harju-

maa Muuseum. – Keila, 2001. 616. Nõukogude okupatsioonivõimu kuriteod Eestis: Küüditatud, arreteeritud,

tapetud 1940-1990: Nimede koondregister R1-R6 / Represseeritud isi-kute registrid (RIR): Raamat 7 (R7) /Koost Leo Õispuu. – Tln, 2007.

617. Poliitilised arreteerimised Eestis: 1940-1988: Köide 1 / Koost Leo Õis-puu. – Tln, 1996.

618. Poliitilised arreteerimised Eestis: 1940-1988: Köide 2 /Koost Leo Õis-puu. – Tln, 1998.

Kommunismi kuriteod Eestis. Lisanimestik 1940-1990. Köide 8/1 /Koost Leo Õispuu. ─ Tln, 2010.

619. Prunsvelt Heino. Sõjasurmad aastatel 1939/1945. – Tln: Grenader, 2013.

620. Puhk H. Estonia Estonorum: Eesti1940: Ajalooline geograafia. – Onta-rio, 1955.

621. Punane terror / Koost Mart Laar ja Jaan Tross. – Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1996.

622. Põhjakotkad: Eesti lendurid ja lendurvaatlejad tsaariajast kuni 1940. aastani / Koost Toivo Kitvel, Toomas Türk, Arvo Lennart Vercamer. – Tln: Külim, 2011.

623. Riipalu Harald. 36. Rindepataljon: Ajaloolisi märkmeid. – Trt, 1943. 624. Rohtmets Indrek. Kultuurilooline Eestimaa: Teekaaslane. – Tln: Varrak,

2004. 625. Salo Vello. E.V. kaadriohvitseride saatus 1938-1996 / Okupatsioonide

repressiivpoliitika uurimise riiklik komisjon 8. – Trt, 1996. 626. Sepp Reino. Eesti spordi leksikon: Ülevaateteos Eesti võistlusspordist,

Eesti spordisangareist ja Eesti osast maailmaspordis. – S l: Tõrvik, 1951.

627. Strauss Mati jt. Vabadussõja mälestusmärgid I /Koost Mati Strauss. – Keila, 2002.

555

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

628. Strauss Mati jt. Vabadussõja mälestusmärgid II / Koost Mati Strauss. – Keila, 2005.

629. Strauss Mati jt. Eesti Vabaduse Risti kavalerid: Register / Viljandi Muu-seum. – Viljandi, 2004.

630. Tamm Tuudur. Need teod süüdistavad: Dokumentaalteos Eesti kanna-tusaastast 1941. – Geislingen / Steige: Kultuur, 1966.

631. Tamm Tuudur. Need teod süüdistavad II: Dokumentaalteos Eesti kan-natusaastast 1941. – Toronto: Kultuur, 1968.

632. Telefoniabonentide nimekiri: Andmeil 1. veebruariks 1939. – Tln, 1939. 633. Tõnnus Uno. „Soomepoiste“ langenud / Okupatsioonide repressiivpoliiti-

ka uurimise riiklik komisjon 9. – Trt, 1996. 634. Uustalu Evald, Moora Rein. Soomepoisid: Ülevaade eesti vabatahtlike

liikumisest ning sõjateest Soomes ja kodumaal Teise maailmasõja päe-vil. –Tln: Olion, 1993.

635. Uustalu Evald. Eesti rahva ajalugu. – Tln: Olion,2005. 636. Varju Peep. Eesti laste küüditamine Venemaale 14. juunil 1941 kui

genotsiidi- ja sõjakuritegu / Sihtasutus Valge Raamat. – Tln, 2013. 637. Villem Heino. Eesti Vabariigi metskonnad ja metsaülemad 1918-1944 /

Eesti Metsaselts. – Jõgeva, 1998. 638. Visadus võitis: Pataljon „Narva“ ajalugu III / Koost Harry Tulp / Toimet

Eduard Vääri / Klubi „Wiking-Narva“. – Trt: OÜ Greif, 1999. 639. Võsaste Rauno. Harald Riipalu lugu. – Trt: Greif OÜ, 2011. 640. Õun Mati. Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid. – Tln, 1997.

Kogumikuartiklid

641. Aibast E. Padise metsavennad. – Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõ-jas V. – Stockholm: EMP, 1957.

642. Augjärv Richard. Raske suvi. – Ühises rivis ühise vaenlase vastu: Mä-lestusi kaitselahinguist Eesti NSV-s 1941. aastal. – Tln: Eesti Raamat, 1969.

643. E. Leithammel †. 1941. a. suvel Mahtra rabas. – Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas V. – Stockholm: EMP, 1957.

644. Ernits E. Ajakirjandus ja punane tsensuur. – Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas III. – Stockholm: EMP, 1956.

556

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

645. Fašistlike mõrvarite koletuslik kuritegu: Üksikasju hospitalilaeva „Sibir“ uputamisest hitlerlike roimarite poolt. – Suure võitluse algus: Mälestusi Suure Isamaasõja esimestest kuudest. – Tln: Eesti Raamat, 1965.

646. Hiio Toomas. Eesti üksustest Wehrmacht´i, SSi ja politsei ning Relva-SSi alluvuses Teise maailmasõja ajal: Komplekteerimisest ja formeeri-misest. – Eesti sõjaajaloo aastaraamat (1(7) 2011): Väeteenistusest Eestis ja eestlastest väeteenistuses / Eesti Sõjamuuseum. – Viimsi-Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011.

647. Ivanov Vladimir. Noored kasvasid võitlejateks. – Suure võitluse algus: Mälestusi Suure Isamaasõja esmestest kuudest. – Tln: Eesti Raamat, 1965.

648. Kant J. Hirvelaane pataljon: Pataljoni koosseis ja juhtkond. – Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas V. – Stockholm: EMP, 1957.

649. Kant J. Esimene Rapla lahing. – Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõ-jas V. – Stockholm: EMP, 1957.

650. Kant Joh. Rapla, Kiisa, Alliku, Pääsküla. – Eesti riik ja rahvas Teises maalmasõjas V. – Stockholm: EMP, 1957.

651. Kauri Hans. Punane laine ujutab üle. – Eesti riik ja rahvas Teises maa-ilmasõjas III. – Stockholm: EMP, 1956.

652. Krikk Mai. Eesti politsei hävitamine esimesel Nõukogude okupatsiooni-aastal 1940/1941. – Kannatuste aastad 1940 – 1991: 1. vihik / Toimet Ülo Ennuste, Enn Tarvel, Peep Varju / Sihtasutus Valge Raamat. – Tln, 2008

653. Kross Jaan, Varju Peep. Eesti poliitilise eliidi saatusest Nõukogude okupatsiooni ajal. – Kannatuste aastad 1940-1991: 1. vihik / Toimet Ülo Ennuste, Enn Tarvel, Peep Varju / Sihtasutus Valge Raamat. – Tln, 2008.

654. Laškov Nikolai. Punane lipp Osmussaare majakal. – Suure võitluse algus: Mälestusi Suure Isamaasõja esimestest kuudest. – Tln: Eesti Raamat, 1965.

655. Lossman H. „Erna II“ sõjakäik Tallinna vabastamiseks. – Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas V. – Stockholm: EMP, 1957.

656. Lossmann H. „Erna II“ operatsioonid saarte vabastamisel. – Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas V. – Stockholm: EMP, 1957.

557

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

657. Mark H. Juulivalimised 1940 ja rahvusliku vastasrinna organiseerimine. – Eesti riik ja rahvas Teises mailmasõjas V. – Stockholm: EMP, 1957.

658. Melzer W. 151. jalaväe rügement ründab Tallinna. – Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas V. – Stockholm: EMP, 1957.

659. Merila-Lattik Helbe. Eesti arstkond okupatsioonide haardes. – Kanna-tuste aastad 1940 – 1991: 2. raamat / Toimet Ülo Ennuste, Enn Tarvel, Peep Varju / Sihtasutus Valge Raamat. – Tln, 2012.

660. Naanuri Kaarel: Viljandlased nõukogude võimu kaitsmas. – Ühises rivis ühise vaen-lase vastu: Mälestusi kaitselahinguist Eesti NSV-s 1941. aastal. – Tln: Eesti Raamat, 1969.

661. Nõmmik Alfred. Meil on kodumaa, aga neil... ? Suure võitluse algus: Mälestusi Suure Isamaasõja esimestest kuudest. – Tln: Eesti Raamat, 1965.

662. Nõu J. Hoop Eesti põllumajandusele. – Eesti riik ja rahvas Teises maa-ilmasõjas III. – Stockholm: EMP, 1956.

663. Olljum R. Metsavennana Hirvelaane pataljonis. – Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas V. – Stockholm: EMP, 1957.

664. Paul Ilmar. Kui ring sulgus linna ümber. – Ühises rivis ühise vaenlase vastu: Mälestusi kaitselahinguist Eesti NSV-s 1941. aastal. – Tln: Eesti Raamat, 1969.

865. Paul Ilmar. Rahvaväe võitlustee. – Suure võitluse algus: Mälestusi Suu-re Isamaasõja esimestest kuudest. – Tln: Eesti Raamat, 1965.

666. Paul Ilmar. Suure Isamaasõja sündmustest: Harju rajooni kodu-uurijate seminar-kokkutulek 11.-14. juulini 1974: Artiklite kogumik / Eesti NSV Teaduste Akadeemia. – Tln, 1974.

667. Pavlov Andrei. Merereis Kroonlinna oli raske. – Ühises rivis ühise vaen-lase vastu: Mälestusi kaitselahinguist Eesti NSV-s 1941. aastal. – Tln: Eesti Raamat, 1969.

668. Põgenemine kodumaalt 1943-1944: Harjumaa uurimusi 7 / Harjumaa Muuseum. – Keila, 2005.

669. Päll Eduard. Sõjasuve mälestusi. – Suure võitluse algus: Mälestusi Suure Isamaasõja esimestest kuudest. – Tln: Eesti Raamat, 1965.

670. Rahi-Tamm Agi. Inimkaotused. – Valge Raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi: 1940 – 1991 / Peatoimet Vello Salo / ORURK / Jus-tiitsministeerium. – Sl: OÜ Greif, 2005.

558

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

671. Remmelgas J. Sõjasuvi Tallinnas. – Eesti riik ja rahvas Teises maailma-sõjas V. – Stockholm: EMP, 1957.

672. Reznik Trofim. Armee ja rahva ühine rinne. – Suure võitluse algus: Mä-lestusi Suure Isamaasõja esimestest kuudest. – Tln: Eesti Raamat, 1965.

673. Sarv Enn. Juulivalimised 1940 kui rahvusliku vastupanuvõitluse algus. – Kannatuste aastad 1940 – 1991: 1. vihik / Toimet Ülo Ennuste, Enn Tarvel, Peep Varju / Sihtasutus Valge Raamat. – Tln, 2008.

674. Sepre Oskar. Uue ühiskonna jõud. – Suure võitluse algus: Mälestusi Suure Isamaasõja esimestest kuudest. – Tln: Eesti Raamat, 1965.

675. Sõstramets-Kuusküll Eela. Punaseristi paunaga Tallinna kaitsel. – Ühi-ses rivis ühise vaenlase vastu: Mälestusi kaitselahinguist Eesti NSV-s 1941. aastal. – Tln: Eesti Raamat, 1969.

676. Talpak K. Otepää metsavennad Harjumaa meestele abiks. – Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas V. – Stockholm: EMP, 1957.

677. Talpak K. Eesti metsavendlus 1941. aastal. – Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas IV. – Stockholm: EMP, 1957.

678. Varju Peep. 14. juuni 1941. – Kannatuste aastad 1940 – 1991: 2. raa-mat / Toimet Ülo Ennuste, Enn Tarvel, Peep Varju Sihtasutus Valge Raamat. – Tln, 2012.

559

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kogumikuartiklid

679. Eestlaste osa Tallinna kaitsmisel 1577. a. – Kaitse Kodu! Nr. 6: 31. märtsil 1938.

680. Harju Maleva Kuusalu malevkonna pealik Jaan Ilbak 50-aastane. – Kaitse Kodu! Nr. 18 30. septembril 1938.

681. Jõgi Ülo. Erna organisatsiooni sünd ja selle tegevus 1941. aastal: Erna grupi tegevuses osalenud Ülo Jõgi kirjutab Erna dessandist, selle taga-maadest ja lõpust osaleja vaatepunktist. – Kaitse Kodu! / Kaitseliidu aja-kiri. 4 (46) 2003.

682. Kallas Vaino. Nürnbergi tribunali tõed ja valed. – Kultuur ja Elu / Rah-vuskultuuri ajalugu. 3 (516) 2014

683. Kehra sulfaattselluloosi tehas – suurim Eesti Vabariigi ajal ehitatud vab-rik. – Kaitse Kodu! Nr. 16 31. augustil 1938.

684. Kello Karl. Jüriöö kutse: teeme oma riigi? – Kultuur ja Elu / Rahvuskul-tuuri ajakiri. 1 (467) 2002.

685. Kodutütarde tegevusest 1. dets. 1937. a. kuni 1. dets. 1938. a. – Kaitse Kodu! Nr.1 16. jaanuaril 1939.

686. Kol. K. Saar 10 aastat Kaitseliidu Harju Maleva pealikuks. – Kaitse Ko-du! Nr. 13 18. juulil 1938.

687. Lennuväelaste kokkutulek algab Aruhärmalt. – Kultuur ja Elu / Rahvus-kultuuri ajakiri. 3 (473) 2003.

688. Lindmäe Herbert. Kelle huvides tuleb hoiduda äratamast minevikuton-te? – Kultuur ja Elu / Rahvuskultuuri ajakiri. 1 / 2012.

689. Mahlapuu Heino. 65 aastat eestlaste laskespordipeost Luzernis. – Kul-tuur ja Elu / Rahvuskultuuri ajakiri. 3 (477) / 2004.

690. Raidla Olev. Erna retke sünniloost. – Kaitse Kodu! / Kaitseliidu ajakiri. 4 (46) 2003.

691. Rävala malevkond esivanemail külas: Malevkonna 20. aastapäev ja lipu annetamine Iru linnusel. – Kaitse Kodu! Nr. 16 31. augustil 1938.

692. Sarv Enn. 60 aastat tagasi. – Kultuur ja Elu / Rahvuskultuuri ajakiri. 3 (477) / 2004.

693. Susi Heino. Tartu väravail. – Mana / Eesti kultuuri ja kirjanduse ajakiri. 41/1974.

560

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Muud trükised

694. Harjulane: Kaitseliidu Harju Maleva häälekandja: Nr. 11, 16. detsember 1939.

695. Harjulane: Kaitseliidu Harju Maleva häälekandja: Nr. 1, 29. jaanuar 1940.

696. Harjulane: Kaitseliidu Harju Maleva häälekandja: Nr. 2, 21. veebruar 1940.

697. Harjulane: Kaitseliidu Harju Maleva häälekandja: Nr. 3, 20. märts 1940. 698. Harjulane: Kaitseliidu Harju Maleva häälekandja: Nr. 4, 17. aprill 1940. 699. Harjulane: Kaitseliidu Harju Maleva häälekandja: Nr. 5, 17. mai 1940. 700. Harjulane: Kaitseliidu Harju Maleva häälekandja: Nr. 6, 3. juuni 1940. 701. Inimkaotused Eesti tuletõrjes 1941. a. – Eesti Vabariikliku Tuletõrje Liidu

Teated. – S l, 1942. 702. Jaanson H. Kohila pidustuste puhul. – Metsavendade „Harju Maleva“

asutamise päeva tähistamise pidustused Kohilas 26.VII 1942 / Harju-maa Omakaitse Staap. – Tln, 1942.

703. Metsavendade „Harju Maleva“ asutamise päeva tähistamise pidustused Kohilas 26.VII 1942 / Harjumaa Omakaitse Staap. – Tln, 1942.

704. Sõdurilaulud: Välja antud Lennuväepoiste klubi poolt Torontos kodu-maalt lahkumise 40. aastal. – Torinto, s a.

705. Valik ühislaule I. – Tln: Ühiselu, 1940. 706. Ülevaade metsavendade „Harju Maleva“ tekkimisest ja tegevusest. –

Metsavendade „Harju Maleva“ asutamise päeva tähistamise pidustused Kohilas 26.VII 1942 / Harjumaa Omakaitse Staap. – Tln, 1942.

Õigusaktid

707. Vastastikuse abistamise pakt Eesti Vabariigi ja N.S.V. Liidu vahel: Rati-fitseeritud Vabariigi Presidendi poolt 2. oktoobril 1939. – RT 1939, 15, 25.

708. Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 133 19. detsembril 1939. – RT 1939, 116, 910.

709. E.V. kodakondsusest lahkunud isikute nimestik: Siseministeeriumi tea-daanne. – RT Lisa, 1940, 14 (15. veebruar 1940).

561

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

710. E.V. kodakondsusest lahkunud isikute nimestik: Siseministeeriumi tea-daanne. – RT Lisa, 1940, 36 (24. aprill 1940).

711. Vabariigi Presidendi otsus nr. 175 5. juulil 1940 Riigikogu uue koosseisu moodustamiseks. – RT 1940, 60, 565.

712. Vabariigi Valitsuse otsus 27. juulist 1940. – RT 1940, 86, 820. 713. Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus linna- ja maakonna

täitevkomiteede moodustamise kohta. – Kommunist, 19. jaanuar 1941. 714. Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus linna ja maakonna

täitevkomiteede moodustamise kohta. – Eesti NSV T 1941, 10, 108. 715. Eesti NSV Ülmnõukogu Presiidiumi 26. märtsi 1941. aasta seadlus Eesti

NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi jaotamise kohta. – Eesti NSV T 1941, 34, 500.

716. Eesti NSV Kaitsekomitee otsus 2. augustil 1941. a. – Kommunist, 3. august 1941.

717. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus omavoliliselt töölt lah-kumise kohta. – Rahva Hääl, 2. juuli 1941.

718. Tallinna Linna sõjakomissari käskkiri nr. 51: Tallinn, 26. juulil 1941. – Suure võitluse algus: Mälestusi Suure Isamaasõja esimestest kuudest. – Tln: Eesti Raamat, 1965.

719. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi ja Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissa-riaadi liitmise kohta. – Kommunist, 8. august 1941.

720. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus eesrindlike sõjakindlus-tustööde tööliste ja brigadiiride premeerimise kohta. – Kommunist, 19. august 1941.

721. Eesti Vabariikliku Sõjakomissariaadi käskkiri nr. 197 19. augustil 1941. aastal.

722. Harjumaa Omakaitse juhi käskkiri nr. 1 3. septembril 1941. – Linna Teataja, 7. september 1941.

723. 1925. a. sündinud meeste kaitseteenistusse kutsumise määrus. Tallinn 26. oktoobril 1943. – Eesti Sõna, 28. oktoober 1943.

724. 1924. a. sündinud meeste kaitseteenistusse kutsumise määrus. Tallin-nas, 10. detsembril 1943. – Eesti Sõna, 12. detsember 1943.

725. 1926. a. sündinud meeste kaitseteenistusse kutsumise määrus: Tallin-nas, 2. aug. 1944. – Maa Sõna, 5. august 1944.

562

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

726. 1927. aastakäigu lennuväe abiteenistusse kutsumise määrus. Tallinnas 3. aug. 1944. – Maa Sõna, 8. august 1944.

727. 1904.-1923. aastal sündinud meeste kaitseteenistusse kutsumise mää-rus. Tallinn, 30. jaanuar 1944. – Eesti Sõna, 1. veebruar 1944.

728. Eesti NSV kriminaalprotsessi koodeks: Ametlik tekst muudatuste ja täiendustega seisuga 1. aprill 1986. a. / Eesti NSV Justiitsministeerium. – Tln: Eesti Raamat, 1986.

Arhiivimaterjalid

729. Harjumaa Omakaitse tekkimise ja tegevuse ülevaade kuni 1. jaan. 1942. – Eesti Riigiarhiiv (ERA), Fond (F) R-358, Nimistu (N) 1, Säilik (S) 1.

730. Omakaitse 1941. a. tegevuse kokkuvõte / Omakaitse Peavalitsus, I Peaosakond. – ERA F R-358, N 2, S 2.

731. Ülevaade Eesti Omakaitse tekkimisest ja 1941. a. tegevusest: Omakait-se Peaosakonna ülema kolonel J. Maide poolt koostatud Omakaitse 1941. a. tegevuse kokkuvõte (ERA F R-358, N 1. S 32).

732. Eesti Riigiarhiivi filiaal: Parteiarhiiv (ERA) (Pa) F 32, N 1, S 1. 733. Eesti Riigiarhiivi filiaal: Parteiarhiiv (ERA) (Pa) F 32, N 1, S 2. 734. Sortside saladusi I: Kautla koletiste pihtimusi / Koost Leo Levala. – S l:

Tungal, 1993. 735. Sortside saladused XI: Tallinna-Harju kommunistid kutsetööl / Koost

Mart Arold. – S l: Tungal, 2000.

Käsikirjad

736. ORURK-i ja Memento andmepank aastast 2004: Harjumaa juuniküüdi-tatud 14.06.1941 kõigi valdade kaupa.

563

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Ajalehekuulutused ja teated

Surmakuulutused

Kasutatud lühendid: Eesti Sõna – ES, Linna Teataja – LT, Sakala – S, Postimees – P.

737. Artemi Aas – LT 19.09.1941, Johannes Aaviku – LT 01.10.1941, Teodor Agur –

ES 08.05.1942, Oskar Aksel – LT 25.10.1941, Leo-Aleksander Allmann – LT 17.09.1941, ES 28.08.1942, August Alosk – LT 09.09.1941, Voldemar Anni – LT 17.09.1941, Paul Anton – LT 01.10.1941, Vassili Belugin – ES 26.05.1942, ES 28.05.1942, Eduard Blauhut – LT 01.10.1941, Tarmo Einsalu – LT 17.09.1941, Kalju Elbla – ES 01.02.1944, Lembit Esko – LT 17.09.1941, Ilmar Gross – LT 17.09.1941, LT 18.09.1941, LT 01.10.1941, Artur Hansen – P 03.06.1944, Aleksander Hansi – LT 17.09.1941, LT 18.09.1941, Harald Hiietamm – ES 15.01.1944, Valter Hio – LT 12.10.1941, ES 01.09.1942, Hans Hirvelaan – LT 17.09.1941, LT 20.09.1941, ES 20.08.1942, Johannes Horm – ES 23.08.1942, Lembit Ital – ES 27.08.1942, Hans Jaanhold – LT 17.09.1941, LT 19.10.1941, LT 31.10.1941, ES 08.08.1942, ES 11.08.1942, Johannes Jaani – LT 17.09.1941, Louis Jakobson – ES 16.06.1944, Evald Jaksen – ES 14.12.1941, Oskar Johanson – LT 17.09.1941, Oskar Järvik – ES 05.07.1944, Julius Jüssi – ES 27.08.1942, Jaan Kalliver – LT 01.10.1941, ES 28.08.1942, Juhan Kalmet – LT 19.10.1941, Mihkel Kalugin – LT 21.09.1941, Hans Kasch – LT 17.09.1941, Elmar Kiima – LT 17.09.1941, ES 12.08.1942, ES 13.08.1942, Voldemar Kingsepp – ES 28.01.1943, P – 04.02.1943, Harald Koha – ES 28.05.1942, Sergei Koks – ES 15.08.1942, Võitleja 1970 märts/aprill nr 2/3, Elmar Kont – ES 16.01.1944, Eugen Kriis – LT 17.09.1941, Ralf Krivain – ES 08.05.1942, Valter Kuusk – ES 15.08.1942, ES 23.08.1942, Enn Kuuskmäe – LT 20.09.1941, LT 23.09.1941, Endel Kuussalu (Kuusalu) – ES 14.08.1942, ES 23.08.1942, Heinrich Kütt – ES 23.08.1942, Nikolai Leets – ES 29.07.1943, Martin-Taavet Leidla – ES 28.08.1942, Jüri Lemberg – ES 15.08.1942, ES 16.08.1942, Arnold Lest – LT 17.09.1941, Aleksander Lillimägi – ES 23.05.1942, ES 28.05.1942, Elmar Loide – ES 05.03.1942, Eedi Loik – ES 29.04.1944, Evald Loogma – LT 17.09.1941, Karl Loorand – LT 01.10.1941, Eduard Lootus – LT 17.09.1941, Oskar Luiga – ES 20.06.942, Mart Lukker – ES 03.09.1942, Aleksander Läve – 28.05.1942, Henn Läänsoo – ES 17.06.1942, ES 18.06.1942, Märt Maavere – ES 27.05.1942, ES 02.06.1942, Vello Maks – LT 17.09.1941, LT 26.09.1941, ES 27.08.1942, Paul Malsvel – ES 03.06.1942, ES 04.06.1942, ES 06.06.1942, Artur Mardo – LT 17.09.1941, ES 02.04.1942, Jaak Marnot – LT 01.10.1941, LT 10.09.1941, Oleg Marnot – LT 01.10.1941, Rudolf Marnot – ES 03.12.1941, ES

564

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

15.09.1942, ES 16.09.1942, ES 19.09.1942, P 15.09.1942, ES 27.09.1942, Verner Merilo – LT 17.09.1941, Kaarel Mihkels – LT 19.09.1941, ES 28.08.1942, Alfred Miilen – ES 04.05.1944, Hans Miklas – 23.10.1943, Rudolf Mikumägi – ES 28.03.1943, Richard Mossin – LT 01.10.1941, LT 17.09.1941, Enn Mõtte – LT 17.09.1941, Johannes Mäesalu – ES 28.08.1942, Nikolai Mäesalu – ES 28.08.1942, Julius Mätlik – LT 11.11.1941, Valter Nemvalts – LT 30.11.1941, ES 20.08.1942, Enn Nurmoja – ES 11.06.1942, ES 12.06.1942, ES 13.06.1942, S 13.06.1942, Harald Nurmsoo – LT 01.10.1941, Sulho-Väino Nykanen – ES 28.05.1942, Jüri Ojandi – ES 15.08.1942, Tiido Onton – ES 04.05.1944, Juhan Oraspalu – LT 17.09.1941, Oskar Orgmets – LT 01.10.1941, Leino Oru – LT 17.09.1941, Ernst-Voldemar Ots – LT 22.10.1941, Elmar Padernik – LT 17.09.1941, LT 14.11.1941, ES 27.08.1942, Konstantin Pajuste – ES 03.11. 1942, Hans Pipar – ES 21.05.1942, ES 23.05.1942, Heinrich Pirnipuu – ES 29.04.1944, August Praats – LT 25.09.1941, LT 13.11.1941, Harald Prei – ES 23.01.1944, Villem Põhjakas – ES 03.05.1944, Edgar Pärg – ES 06.09.1942, Jüri Pärg – ES 06.09.1942, Marta-Johanna Raidla – ES 12.08.1942, Johannes Raidma – ES 02.09.1941, LT 13.11.1941; August Raidmets – LT 09.09.1941, Verner-Adolf Raudak – LT 07.09.1941, LT 30.10.1941, LT 04.11.1941, ES 07.02.1942, Jüri Raudkivi – LT 11.11.1941, Rein Rea – ES 14.08.1942, Enno Remmelt – ES 19.10.1943, Harri Rikko – ES 05.03.1944, Evald Ristikivi – ES 27.05.1942, ES 28.05.1942, Amandus Roosi-puu – LT 17.09.1941, Hugo-Lembit Rootalu – ES 27.05.1942, Jüri Rosin – LT 01.10.1941, Mihkel Rungi – LT 17.09.1941, Karl Rõigas – LT 01.10.1941, Konstantin Rähk – ES 23.05.1942, Eero Saag – LT 18.10.1941, LT 19.09.1941, August Saarup – ES 05.12.1941, ES 07.06.1942, Sergei Semennikov – ES 23.05.1942, Elmar-Adolf Sepasalu – ES 07.01.1944, Elmar Sepp – LT 01.10.1941, Heinrich Siirma – ES 12.06.1942, ES 18.06.1942, Her-bert Sinivee – ES 06.05.1944, August Soone – ES 12.08.1942, Arnold Streimann – LT 19.10.1941, Alfred Sõstar – ES 01.09.1942, ES 05.09.1942, Eno Tamar – ES 23.05.1942, ES 28.05.1942, ES 06.06.1942, Hans Tammelaid – ES 11.08.1942, Fridolf Tanser – ES 14.07.1942, P 14.07.1942, Karl Task – LT 01.10.1941, Olev Telling – ES 23.08.1942, Hans Terasmees – LT 23.11.1941, Linda Terasmees – LT 23.11.1941, Anton Tiimus – LT 17.09.1941, Eduard Tobre – LT 01.10.1941, Valter Tomingas – ES 02.09.1942, LT 12.10.1941; Valter Tops – ES 03.12.1941, Heino Urbla – ES 12.05.1944, Oskar Urva – LT 17.09.1941, Vladimir Utehin – ES 28.05.1942, Karl Vahtra – LT 17.09.1941, LT 01.10.1941, Jüri Vaino – ES 08.10.1942, Va-lentin Vainola – ES 11.02.1944, Hjalmar Valdus – LT 01.10.1941, Helmut Veem – ES 28.05.1942, ES 02.06.1942, ES 11.06.1942, Harald Viikmaa – ES 23.08.1942, Valmar Villandi – LT 17.09.1941, ES 23.08.1942, Felix Villippo –

565

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

LT 01.10.1941, Roman Vogdt – ES 18.06.1942, Leo Volmerson – LT 7.09.1941, Koit Voor – LT 17.09.1941.

Eesti Vabariigi Siseministeeriumi Rahvastiku Toimingute Osakonna

surmaregistrite kanded 738. Mõrvatud: Eduard Aabrams (Abrams) (Kose valla s-reg 56 26.09.1941, lk 280), Eduard

Aalbok (Ravila valla s-reg 35 20.09.1941, lk 224), Jüri Ailt (Ravila valla s-reg 46 26.09.1941, lk 235), Mart Allas (Rapla valla s-reg 73 27.09.1941, lk 140), Ernst-Voldemar Alliksoo (Rapla valla s-reg 4 22.01.1942, lk 59), Otto Altmets (Kuivajõe valla s-reg 39 29.10.1941, lk 156), Endel Andok (Rapla valla s-reg 23 20.09.1941, lk 130), Aleksander Arujärv (Saue valla s-reg 1 02.01.1942, lk 435), Anton Arula (Ravila valla s-reg 41 15.12.1943, lk 354), Arvi Asur (Kõue valla s-reg 22 20.05.1942, lk 333), Juhhan Aug (Kuivajõe valla s-reg 24 24.09.1941, lk 141), August Braats (Kuimetsa valla s-reg 48 30.09.1941, lk 283), Johannes Eilemann (Kuimeta valla s-reg 35 02.09.1941, lk 270), Johannes Horm (Rae valla s-reg 35 22.09.1941, lk 44), Eduard Haljassaar (Juuru valla s-reg 36 26.08.1941, lk 352), Kaarel Jaanus (Kõue v s-reg 58 27.09.1941,lk 282), Evald-Kostantin Jaksen (Kuusalu valla s-reg 30 20.10.1941, lk 211), August Jarvet (Rapla valla s-reg 95 12.11.1941, lk 162), Aleksander Juhanson (Ravila valla s-reg 43 23.09.1941, lk 232), Johanna Juhanson (Ravila valla s-reg 44 23.09.1941, lk 233), Johannes-Eduard Jõe-nurm (Kõue valla s-reg 51 25.09.1941, lk 275), Artur Järv (Kõue valla s-reg 50 25.09.1941, lk 274), Jüri Järve (Ravila valla s-reg 36 20.09.1941, lk 225), En-del-August Kaljusaar (Kuusalu valla s-reg 9 28.01.1942, lk 304), Martin Kallemets (Varbola valla s-reg 6/31 23.09.1941, lk 286), Eldur Karu (Kõue valla s-reg 57 01.10.1941, lk 246), Eduard Kase (Tõdva valla s-reg 46 27.09.1941, lk 287), Kustav Kasela (Ravila valla s-reg 54 30.09.1941, lk 243), Hans Katkosilt (Rapla valla s-reg 47 10.06.1942, lk 225), August Kaun (Tõdva valla s-reg 40 15.12.1943, lk 353), Jaan Kaun (Kõue valla s-reg 41 19.09.1941, lk 265), Oskar Kaun (Kõue valla s-reg 62 30.09.1941, lk 286), Vilhelmine Kaupmees (Kuimetsa valla s-reg 33 01.09.1941, lk 268), Alfred-Johannes Kesa (Kõue val-la s-reg 40 19.09.1941, lk 264), Salme-Rosalie Kiigske (Kuusalu valla s-reg 30 09.09.1941, lk 271), Voldemar Kirsioks (Kõue valla s-reg 28 24.07.1942, lk 339), Eduard Kirsspuu (Ravila valla s-reg 42 23.09.1941, lk 231), Aleksander Kivi (Ravila valla s-reg 50 26.09.1941, lk 239), Sergei Koks (Raikküla valla s-reg 32 17.07.1942, lk 142), Jaak Kukk (Kuivajõe valla s-reg 27 26.09.1941, lk 144), Aleksei Kull (Kõue valla s-reg 34 08.09.1942, lk 345), Helmuth

566

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kuusemets (Rapla valla s-reg 70 25.09.1941, lk 137), Valter-Heinrich Kuusk (Kuusalu valla s-reg 13 30.01.1942, lk 309), Enn Kuuskmäe (Kuimetsa valla s-reg 44 20.09.1941, lk 279), Hindrek Kuusmaa (Kuusalu valla s-reg 33 18.09.1941, lk 274), Endel Kuussalu (Kuusalu valla s-reg 5 23.01.1942, lk 300), Johannes Käbi (Anija valla s-reg 64 28.10.1941, lk 253), Raimond Külla (Raik-küla valla s-reg 25 16.07.1941, lk 96), Helene Kütsen (Kuimetsa valla s-reg 58 04.10.1941, lk 293), Heinrich Kütt (Tõdva valla s-reg 46 08.10.1941, lk 208), Arseni Lahekalda (Anija valla s-reg 1/30 22.09.1941, lk 1), Eduard Lees (Raik-küla valla s-reg 24 16.07.1941, lk 95), Martin-Taavet Leidla (Rae valla s-reg 33 28.06.1944, lk 130), Jüri Lemberg (Kõue valla s-reg 46 23.09.1941, lk 270), Konstantin Lepp (Kõue valla s-reg 39 19.09.1941, lk 263), Anton Liimand (Kõue valla s-reg 68 30.09.1941, lk 292), Johannes Lindemann (Kõue valla s-reg 70 03.10.1941), Peeter Ludvi (Ravila valla s-reg 60 10.10.1941, lk 249), Martin Luige (Kuimetsa valla s-reg 46 29.09.1941, lk 281), Mart Luker (Peningi valla s-reg 22 05.09.1941, lk 413), Johannes Maantoa (Kuimetsa valla s-reg 45 20.09.1941, lk 280), Johannes Marnot (Ravila valla s-reg 53 30.09.1941, lk 242), Johannes Mäesalu (Rae valla s-reg 35 28.06.1944, lk 131), Nikolai Mäesalu (Rae valla s-reg 34 28.06.1944, lk 130), Armand Mätlik (Kõue valla s-reg 52 26.09.1941, lk 296), Julius Mätlik (Kõue valla s-reg 72 08.10.1941, lk 296), Enn Nurmoja (Anija valla s-reg 29 09.06.1942, lk 24), Ilmar Nõmm (Ravi-la valla s-reg 48 26.09.1941, lk 237), Jaan Nõmm (Ravila valla s-reg 49 26.09.1941, lk 238), Ants Nigola (Kuimetsa valla s-reg 47 30.09.1941, lk 282), Jüri Ojandi (Kõue valla s-reg 65 30.09.1941, lk 289), Joann Orav (Kohila valla s-reg 18 09.03.1942, lk 66), Hans Oskar (Anija valla s-reg 8/37 10.10.1941, lk 4), Marie Oskar (Anija valla s-reg 9/38 10.10.1941, lk 5), Fabian Paalpek (Kuu-salu valla s-reg 43 23.09.1941, lk 284), Jaak (Jaan) Pajuste (Kuivajõe valla s-reg 29 26.09.1941, lk 146), Jüri Palm (Kernu valla s-reg 23 05.11.1941, lk 350), Priidik Peitel (Kõue valla s-reg 57 26.09.1941, lk 281), Gustav-Georg Penter (Kuimetsa valla s-reg 38 09.09.1941,lk 273), Heinrich Pern (Kõue valla s-reg 45 23.09.1941, lk 269), Hans Piim (Rae valla s-reg 30 19.09.1941, lk 41), Samuel Podin (Keila s-reg 20 18.09.1941, lk 148), Gustav Polma (Hageri valla s-reg 30 13.09.1941, lk 601), Arthur Prenta (Kolga valla s-reg 7/38 16.09.1941, lk 59), Felix-Johannes Prits (Rae valla s-reg 40 26.09.1941, lk 46), Augustin Proos (Kohila valla s-reg 3/40 26.08.1941, lk 44), Vilhelm-Richard Prunt (Kohila valla s-reg 28 27.04.1942, lk 71), Alfred Pärn (Rapla valla s-reg 12 14.02.1942, lk 190), Osvald Rassmann (Rapla valla s-reg 23 16.07.1941, lk 94), Hans Ratta-sepp (Tõdva valla s-reg 21 19.05.1942, lk 241), Harald-Ferdinand Raud (Juuru valla s-reg 43 25.09.1941, lk 360), Jüri Raudkivi (Ravila valla s-reg 66 10.11.1941, lk 255), Leena Raudkivi (Ravila valla s-reg 67 10.11.1941, lk 256), Rein Rea (Kõue valla s-reg 59 29.09.1941, lk 283), Robert-Johannes Rebane (Peningi valla s-reg 13.09.1941), Anton Robas (Kõue valla s-reg 73 08.10.1941,

567

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

lk 297), Juhan Robas (Kõue valla s-reg 44 20.09.1941, lk 268), Anton Saarsalu (Kuimetsa valla s-reg 37 06.09.1941, lk 272), Eduard Salma (Ravila valla s-reg 59 07.10.1941, lk 248), Aleksander Sassian (Juuru valla s-reg 37 26.08.1941, lk 354), Evald Seppik (Kuivajõe valla s-reg 38 28.10.1941, lk 155), August Soone (Kõue valla s-reg 54 26.09.1941, lk 278), Jürri Soosaar (Kõue valla s-reg 55 26.09.1941, lk 279), Juhan Sootemäe (Kõue valla s-reg 49 24.09.1941, lk 273), Andres Soovik (Rae valla s-reg 22 07.05.1943, lk 100), August-Voldemar Säde (Kuimetsa valla s-reg 36 02.09.1941, lk 271), Hans Tammelaid (Rapla valla s-reg 77 29.09.1941, lk 144), Madis Tapp (Rae valla s-reg 31 19.09.1941, lk 42), Olev Telling (Rae valla s-reg 39 26.09.1941, lk 46), Udo-Johannes Tendal (Rapla valla s-reg 68 23.09.1941, lk 135), Hans Terramees (Rapla valla s-reg 79 02.10.1941, lk 146), Linda Terramees (Rapla valla s-reg 80 02.10.1941, lk 147), Aleksander Terras (Kuimetsa valla s-reg 43 20.09.1941, lk 278), Oskar-Heinrich Toomik (Peningi valla s-reg 33 13.06.1942, lk 458), Aadu Tooming (Anija valla s-reg 4/33 03.10.1941, lk 2), Salme-Elisabeth Toomsoo (Raikküla valla s-reg 37 11.12.1941, lk 108), Valter Tops (Kuusalu valla s-reg 52 02.12.1941, lk 293), Karla Vahtra (Ravila valla s-reg 37 20.09.1941, lk 226), Verner Vanatalu (Raikküla valla s-reg 22 16.07.1941, lk 93), Harald Vanatoa (Kõue valla s-reg 53 26.09.1941, lk 277), Rudolf Vest (Kuimetsa valla s-reg 66 24.10.1941, lk 300), Voldemar Viinamägi (Kuimetsa valla s-reg 53 30.09.1941, lk 288), Jaan Vilbiks (Kuusalu valla s-reg 44 23.09.1941, lk 285), Leo Volmerson (Kõue valla s-reg 69 03.10.1941, lk 293), Karl-Eduard Voog (Kuimetsa valla s-reg 37 31.08.1942, lk 358), Kaarel Vurma (Ravila valla s-reg 39 22.09.1941, lk 228).

739. Langenud:

Leo-Aleksander Allmann (Kuimetsa valla s-reg 83 15.12.1941, lk 318), August Alsuk (Saue valla s-reg 6/28 19.09.1941, lk 423), Arnold Düna (Raikküla valla s-reg 30 11.08.1944, lk 224), Hans Einasmaa (Rae valla s-reg 41 26.09.1941, lk 47), Edgar Heintlik (Heintilk) (Peningi valla s-reg 20 04.05.1944, lk 528), Johannes Jaani (Rapla valla s-reg 45 02.10.1941, lk 361), Heino Jõgevee (Hageri valla s-reg 41 28.07.1942, lk 626), Oskar Järvik (Kuivajõe valla s-reg 43 03.07.1944, lk 286), Kalju Jürimäe (Ravila valla s-reg 12 26.02.1944, lk 368), Voldemar Kingsepp (Kõue valla s-reg 31 14.09.1943, lk 395), Anton Kont (Kuivajõe valla s-reg 37 28.10.1941, lk 154), Nikolai Leets VR II/3 (Anija valla s-reg 39 05.11.1943, lk 155), Kalju Loo (Tõdva valla s-reg 59 18.10.1944, lk 368), Hans Miklas (Kohila valla s-reg 08.09.1943), Rudolf Palmiste (Hagreri valla s-reg 7 27.02.1943, lk 637), Valter Piller (Kõue valla s-reg 45 20.11.1942, lk 356), Villem Põhjakas (Peningi valla s-reg 15 06.04.1944, lk 523), Edgar-

568

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Aleksander Pärg (Jõelähtma valla s-reg 25 23.09.1941, lk 206), Jüri Pärg (Jõe-lähtme valla s-reg 24 23.09.1941, lk 207), Kaarel Pärnapuu (Ravila valla s-reg 31 09.06.1944, lk 387), Johannes Raidma (Juuru valla s-reg 38 03.09.1941, lk 355), Lembit Roosemägi (Jõelähtme valla s-reg 31 25.08.1942, lk 252), Alfred Sõstar (Rae valla s-reg 36 23.09.1941, lk 44), Endel Sõster (Ravila valla s-reg 5 26.01.1942, lk 361), Valter Tomingas (Juuru valla s-reg 03.09.1941), Harald Vahtramäe (Ravila valla s-reg 35 11.07.1942, lk 301), Osvald-August Vaik (Juuru valla s-reg 39 03.09.1941, lk 356), Harald-Aleksander Viikmaa (Juuru valla s-reg 35 23.08.1941, lk 352), Valmar Villandi (Rapla valla s-reg 69 25.09.1941, lk 136), Julius Volmer (Rapla valla s-reg 82 04.10.1941, lk 149), Leo Volmerson (Kõue valla s-reg 69 03.10.1941, lk 293) ja Enn Väljak (Rae valla s-reg 49 01.09.1944, lk 138).

740. Suvesõjas hukkunud:

Andrei Aasa (Raasiku valla s-reg 34 09.09.1941, lk 391), Ervin Alt (Tõdva valla s-reg 6.märts 1942), August Aasamets (Ravila valla s-reg 09.12.1941), Mai Andermann (Harku valla s-reg 17.09.1941), Valter Art (Kuusalu valla s-reg 35 19.09.1941, lk 276), Elfriede-Marie Artov (Tõdva valla s-reg 55 02.12.1941, lk 217), An Eeron (Kõue valla s-reg 66 30.09.1941, lk 290), Mari Eilemann (Kuimetsa valla s-reg 34 02.09.1941, lk 269), Emilie Ellermaa (Tõdva valla s-reg 41 26.09.1941, lk 203), Gustav Hein (Ravila valla s-reg 55 30.09.1941, lk 244), Roosi-Pauline Jõgis (Tõdva valla s-reg 12.02.1942), Valve-Rosalie Jõgis (Tõdva valla s-reg 9 12.02.1942, lk 229), Leena Kaevando (Kuusalu valla s-reg 45 27.09.1941, lk 286), Johannes Kaljurand (Kolga valla s-reg 16/47 27.09.1941, lk 64), Alvar Kask (Kuusalu valla s-reg 50 14.11.1941, lk 291), Helgi-Mai Kiil (Tõdva valla s-reg 40 20.09.1941, lk 201), Artur Kilgas (Raasiku valla s-reg 35 10.09.1941, lk 392), Albert Klamas (Jõelähtme valla s-reg 23 23.09.1941, lk 206), Edgar Klamas (Jõelähtme valla s-reg 23.09.1941), Jaan Kotkas (Ravila valla s-reg 40 23.09.1941, lk 229), Kustav Kram (Rapla valla s-reg 66 22.09.1941, lk 133), Alice-Marie Kumm (Saue valla s-reg 2/24 02.09.1941, lk 419), Anton Kuurberg (Raasiku valla s-reg 46 11.12.1941, lk 403), Richard Kuusk (Kuusalu valla s-reg 24, 19.09.1941, lk 275), Eduard Laigar (Anija valla s-reg 27 24.09.1941, lk 208), Edgar Lass (Ravila valla s-reg 65 28.10.1941, lk 254), Johannes Leppik (Kõue valla s-reg 63 30.09.1941, lk 287), Oskar Lillberg (Kuusalu valla s-reg 41 20.09.1941, lk 282), Verner-Ademar Merilo (Rae valla s-reg 37, lk 45), Leo Merva (Kolga valla s-reg 27/58 23.10.1941, lk 69), Paula Mets (Rae valla s-reg 42 26.09.1941, lk 47), Katta Metsoja (Tõdva valla s-reg 39 19.09.1941, lk 200), Anton Moor (Ravila valla s-reg 47 26.09.1941, lk 236), Johannes Olmberg (Rae valla s-reg 32 20.09.1941, lk 42), Emeline Ots (Tõdva valla s-reg 34 09.09.1941, lk 195), Hans Ots (Tõdva

569

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

valla s-reg 133 09.09.1941, lk 194), Johannes Paadimeister (Kolga valla s-reg 15/46 22.09.1941, lk 63), Benita-Maria Palmre (Padise valla s-reg 55 06.09.1941, lk 42), Raul-Alfred Peegel (Rae valla s-reg 29 17.09.1941, lk 41), Eduard Puusepp (Kolga valla s-reg 12/43 22.09.1941, lk 62), Jaan Puusepp (Kolga valla s-reg 14/45 22.09.1941, lk 63), Väino Puusepp (Kolga valla s-reg 13/44 22.09.1941, lk 62), Hugo Põldaru (Raasiku valla s-reg 12 17.04.1942, lk 415), Carla-Eduard Püss (Kuusalu valla s-reg 29 02.09.1941, lk 270), Elviine Rammter (Kernu valla s-reg 18 22.09.1941, lk 345), Jakob-Voldemar Rebane (Kolga valla s-reg 21/52 07.10.1941, lk 66), Paul-Eduard Reintam (Kernu valla s-reg 25 10.11.1941, lk 352), Aarne Salm (Jõelähtme valla s-reg 26 24.09.1941, lk 207), Anton-Leopold Salu (Anija valla s-reg 3/32 27.09.1941, lk 2), Elmar-Ferdinand Soome (Hageri valla s-reg 1 05.09.1941, lk 600), Hinrik Taabu (Kõue valla s-reg 67 30.09.1941, lk 291), Karl Taks (Anija valla s-reg 15 21.03.1942, lk 17), Helene Tamm (Kuusalu valla s-reg 42 20.09.1941, lk 283), Jüri Tammeleht (Harku valla s-reg 36 06.09.1941, lk 471), Kai Tivas (Rapla valla s-reg 67 23.09.1941, lk 134), Hans Toater (Rae valla s-reg 52 11.11.1941, lk 52), Gustav Tooma (Nõva valla s-reg 31 11.10.1941, lk 305), Marta Tooming (Anija valla s-reg 19 28.03.1942, lk 19), Gustav Veetõusme (Anija valla s-reg 28 25.09.1941, lk 209), Alide-Vilhelmine Veinberg (Rae valla s-reg 34 22.09.1941, lk 43), Kai Veinberg (Rae valla s-reg 33 22.09.1941, lk 43), Anna Viilepuu (Raasiku valla s-reg 45 02.12.1941, lk 402), Edgar Vilbaste (Kuusalu valla s-reg 37 19.09.1941, lk 278), Richard Vilbaste (Kuusalu valla s-reg 38 19.09.1941, lk 279), Martha Vormann (Saue valla s-reg 1/23 01.09.1941, lk 418) ja Linda Õis (Kõue valla s-reg 81 17.11.1941, lk 305).

741. Suvesõjas hukatud:

Endel Aasmäe (Rapla valla s-reg 37 04.05.1942, lk 215), Jaan Aruoja (Kehtna valla s-reg 14 19.05.1942, lk 227), Johannes Ausmees (Juuru valla s-reg 21 18.04.1942, lk 396), Otto Eendla (Raikküla valla s-reg 22 14.05.1942, lk 132), Rudolf-Ferdinand Ehrlich (Rae valla s-reg 40, 29.10.1943, lk 109, Gustav Ergma (Kernu valla s-reg 15 20.05.1942, lk 375), Jüri Hea (Kõue valla s-reg 23.02.1942), Richard Hea (Kõue valla s-reg 64 30.09.1941, lk 288), Jaan Heinsalu (Anija valla s-reg 42 01.10.1942, lk 30), August Ilumets (Kernu valla s-reg 08.04.1942), August Irves (Raasiku valla s-reg 37 11.12.1942, lk 476), Feodor Jõe (Kernu valla s-reg 9 08.03.1942, lk 369), Peeter Kaasik (Jõelähtme valla s-reg 19 30.05.1942, lk 240), August Kalvik (Raikküla valla s-reg 23 19.05.1942, lk 133), Karel Karrus (Kehtna valla s-reg 7 23.02.1942, lk 220), Riho Kaseorg (Rapla valla s-reg 48 12.06.1942, lk 226), Joana Kaskmaa (Kuimetsa valla s-regt 39 10.09.1941, lk 274), Hans Kass (rapla valla s-reg 39 04.05.1942, lk 217), Kalev Kilström (Kolga valla s-reg 16 26.02.1942, lk 84), Osvald Kruusi (Hageri valla s-reg 26 19.05.1942, lk 618), Amalie Kuulbas

570

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

(Kuusalu valla s-reg 27 23.05.1942,lk 322), Boris Kuulbas (Kuusalu valla s-reg 26 23.05.1942, lk 321), Jaagup Kuuse (Kuiumetsa valla s-reg 13 27.02.1942, lk 334), Johannes Köster (Kernu valla s-reg 10 11.04.1942.lk 370), Martin Leidtrop (Rapla valla s-reg 38 04.05. 1942, lk 216), Gustav Lillemets (Kernu valla s-reg 20 29.06.1942, lk 380), Alma Lipp (Kõue valla s-reg 46 20.11.1942, lk 357), Erich Littauer (Raikküla s-reg 17 20.04.1942, lk 127), Arand Lootus (Kehtna s-reg 8 30.03.1942, lk 221), Herbert Lubi (Varbola valla s-reg 51 27.06.1942, lk 83), Juhan Matvei (Kuivajõe valla s-reg 20 12.05.1942, lk 183), Jaan Niinepuu ( Peningi valla s-reg 8 28.02.1942, lk 433), Jagup Orasi (Kõue valla s-reg 10 26.02.1942, lk 321), Kustav Piksalu (Kolga valla s-reg 15 26.02.1942, lk 84), Robert Pirnipuu (Kolga valla s-reg 45 04.11.1942, lk 99), Jaan Press (Kuivajõe valla s-reg 35 17.08.1942, lk 198), Jakob Pärnaste (Ha-geri s-reg 20 07.04.1942, lk 615), Juhan Reigla (Jõelähtme valla s-reg 15 30.05.1942, lk 236), Ferdeinand Saks (Peningi valla s-reg 9 28.02.1942, lk 434), Johannes Sammal ( Kehtna valla s-reg 33 24.07.1942, lk 354), Augustin Sarv (Kõue valla s-reg 47 20.11.1942, lk 358), Vello Sillamägi (Nõva valla s-reg 9 10.04.1942, lk 322), Alfred Soone (Peningi valla s-reg 10 28.02.1942, lk 435), Friedrich Sooniste (Kuusalu valla s-reg 37 07.11.1942, lk 258), Endel Soosaar (Varbola valla s-reg 22 13.05.1942, lk 325), Hans-Heinrich Sunni (Hageri valla s-reg 41 28.07.1942, lk 626), Arnold Suursaar (Kohila valla s-reg 29 06.05.1942, lk 72), Johannes-Voldemar Säde (Jõelähtme valla s-reg 16 30.05.1942, lk 237), Rudolf Süüsmann (Raasiku valla s-reg 38 11.12.1942, lk 477), Aleksander Talv (Kolga valla s-reg 49 01.12.1944, lk 142), Arnold-Gustav Tammsaar (Hageri valla s-reg 4/31 19.09.1941, lk 601), Anna-Maria Teesalu (Anija valla s-reg 45 31.10. 1942, lk 32), Alfred Toomingas (Kolga val-la s-reg 38 01.08.1942, lk 95), Jüri Trump (Rae valla s-reg 53 14.10.1942, lk 83), Jüri Urke (Kuimetsa valla s-reg 7 22.01.1942, lk 328), Mihkel Vaher (Jõe-lähtme valla s-reg 18 30.05.1942, lk 239), Edmund Valli (Kuimetsa valla s-reg 50 30.09.1941, lk 285), Karl Valli (Kuimetsa valla s-reg 49 30.09.1941, lk 284), Friedrich-Johannes Vanaaseme (Rapla valla s-reg 40 04.05.1942, lk 218), Leontine-Elise Vanaaseme (Rapla valla s-reg 41 04.05.1942, lk 219), Hans Vanatoa (Kõue valla s-reg 70 04.11.1941, lk 305), Johann-Elmar Veesaar (Kuimetsa valla s-reg 59 04.10.1941, lk 294), Johannes Vesiloik (Tõdva valla s-reg 33 04.11.1943, lk 299), Artur Viirlaid (Nissi valla s-reg 19.07.1943) ja Viktor Ülevaino (32 15.05.1942, lk 73).

742. Tapetud teadmata asjaoludel

Ervin Alt (Tõdva valla s-reg 06.03.1942), Marie Altjõe (Juuru valla s-reg 53 22.09.1942, lk 428), Mart Gelts (Kolga valla s-reg 6/37 13.05.1941, lk 59, Jüri Jürissalu (Kuivajõe valla s-reg 26 26.09.1941, lk 143), Amaalie-Elviine

571

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Kaldoja (Kõue valla s-reg 80 17.11.1941, lk 304), Jalmar Kantla (Kolga valla s-reg 8/39 17.09.1941, lk 60), Jakob Karu (Kolga valla s-reg 4/35 13.09.1941, lk 58), Georg Kaskmaa (Kuimetsa valla s-reg 43 03.10.1942, lk 364), Erald-Leonhard Kingsep (Kolga valla s-reg 14 20.02.1942, lk 83), Bernhard Kivistik (Peningi valla s-reg 25 09.09.1941, lk 416), Tõnu Kivistik (Ravila valla s-reg 72 05.12.1941, lk 261), Voldemar Kivistik (Peningi valla s-reg 8 07.03.1944, lk 516), Hans Kivvistik (Kuivajõe valla s-reg 25 25.09.1941, lk 142), August Kull (Kuivajõe valla s-reg 31 02.10.1941, lk 148), Sofie Kull (Kõue valla s-reg 35 08.09.1942, lk 346), Karl Kunila (Juuru valla s-reg 21 16.07.1943, lk 465), Hans Kütt (Prangli valla s-reg 23 06.09.1941, lk 414), Aleksander Laanemets (Juuru valla s-reg 50 02.09.1942, lk 425), Mihkel Lehmloch (Rapla valla s-reg 72 27.09.1941, lk 139), Maria Lend (Tõdva valla s-reg 36 12.09.1941, lk 197), Mart Lend (Tõdva valla s-reg 35 12.09.1941, lk 196), Merese Lend (Tõdva valla s-reg 37 12.09.1941, lk 198), Julius Lindmaa (Kolga valla s-reg 9/40 18.09.1941, lk 60), Eduard Lipp (Kehtna valla s-reg 5 07.02.1942, lk 218), Kalju Loo (Tõdva valla s-reg 59 18.10.1944, lk 368), Juhan Mahoni (Kernu val-la s-reg 24 06.11.1941, lk 351), Jaan Miilen (Juuru valla s-reg 38 09.11.1943, lk 482), Maria Miilen (Juuru valla s-reg 39 09.11.1943, lk 483), Kustav Niinemets (Peningi valla s-reg 24 09.09.1941, lk 415), Jaan Polma (Hageri val-la s-reg 1 05.09.1941, lk 600), Jaan Põldmann (Varbola valla s-reg 1 17.01.1942, lk 304), Karl Pärisoo (Saue valla s-reg 26 01.07.1942, lk 460), Juhan Raimla ( Ravila valla s-reg 52 30.09.1941, lk 287), Johannes Reinutoa (Tõdva valla s-reg 37 03.10.1942, lk 257), Hans Rodi (Rae valla s-reg 48 09.10.1941, lk 50), Jüri Samlas (Kernu valla s-reg 22 28.10.1941, lk 349), Eduard Seljamägi (Kernu valla s-reg 33 30.12.1941, lk 360), Eduard Sepp (Keila valla s-reg 58 18.09.1941, lk 573), Johannes Sild (Tõdva valla s-reg 13 05.03.1942, lk 233), Johannes Sillanurm (Varbola valla s-reg 2/27 04.09. 1941, lk 282), Emilie Sivard (Keila valla s-reg 66 25.10.1941, lk 581), Endel-Heldur Sivard (Keila valla s-reg 68 25.10.1941, lk 583), Erich Sivard (Keila valla s-reg 67 25.10.1941, lk 582), Leenu Tabbako (Rapla valla s-reg 74 27.09.1941, lk 141), Oskar Teetlok (Harku valla s-reg 37 09.09.1941, lk 472), Lena-Pauline Telleskivi (Padise valla s-reg 60 11,10.1941, lk 44), Oskar Tiik (Varbola valla s-reg 8/3 26.09.1941, lk 288), Julius Timus (Kuimetsa valla s-reg 2 09.01.1942, lk 323), Leena Viigipuu (Tõdva valla s-reg 44 04.10.1941, lk 206).

572

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Nimeregister

Aabrams, Eduard 234, 567 Aalbok, Eduard 247, 567 Aardla, Jaak 474 Aare, (Are), Ado 467 Aarik, Harald 248, 567 Aas, Artemi 451, 460 Aas, Johannes-Eduard 517 Aas, Andrei 198 Aasamets, Arved 222 Aasamets, August 199 Aasasalu, Arved 523 Aasmäe, Endel 422 Aasoja, Voldemar 439, 440, 441 Aastalu, Arvo 293, 467 Aava, Hermann 229 Aavik, Johannes 474, 476 Abels, Georg 163 Adamson, Amandus 27, 51 Adamson, Erich 311, 312 Adamson, Hendrik 520 Adamson, Minna 121 Adamson, Voldemar 121 Ader, Enn 536 Ader, Raimond 527 Agur, Theodor, 389,471, 566 Aibast, Elmar 377, 378, 394 Aidala, Jakob 422 Ailt, Jüri 248,567 Ainjärv, Juhan 30, 307, 371, 440, 441,442 Aitsam, Mihkel 19 Aitsema, Rudolf 58 Akker, Aleksander 532 Aksberg, Abram 396 Aksel, Oskar 292,356, 357,365,371,373,566

Aleksander, metropoliit 417 Alla, Voldemar 558 Allak, Harald 467 Allas, Mart 245, 567 Aller, Johannes 422 Alliksoo, Ernst-Voldemar 245,56 Allikvee, Johannes 237,567 Allismaa, 506 Allmann, Leo-Aleksander 456, 460, 566 Aloe, Johannes 422 Alsuk (Alosk), August 398,566 Alt, Ervin 198 Alter, Johannes-Eduard 398 Altjõe, Marie 201 Altjõe, Salme 65 Altmets, Otto 229, 567 Alusaar, Arvi 422 Alvar, Kask 197 Andermann, Mai 195 Anderson, Kristjan 221, 567 Andok, Endel 245, 450, 453, 454, 567 Andrejev, Jegor (Georg) 282 Andresen, Voldemar (Voldemar-Arthur) 286 Andrus, Evald 76 Anelin, Harry-Theobald 353, 354, 355, 356, 357, 360 Angelus, Oskar 417, 500 Anikejev, Igor 422 Anni, Voldemar 456,460 Annuk, Arnold 147 Ansip, Heinrich 79 Talpak, Karl-Eduard, 673

573

SU

VE

SÕ

DA

HA

RJ

UM

AA

L 1

94

1

Autorist

Herbert Lindmäe (20.10.1930 Alatskivi)

Lõpetas 1950.aastal Tartu I Keskkooli (Hugo Treffneri Gümnaasium) ja 1955. aastal TÜ õigus-teaduskonna cum laude. Ta on töötanud üle 30 aasta TÜ õigusteaduskonnas kriminalistika õppe-jõuna (õigusteaduse kandidaat 1968, dotsent 1972, professor 1988 ja doktor 1992). 1988. aastal sai Herbert Lindmäe Eesti Kultuurifondi aasta-preemia tegevuse eest nõukogude okupat-siooni ajal toimepandud massirepressioonide uurimisel, hukkamõistmisel ning teadvustamisel Eesti rahva mälus. Tal on Riigivapi III kl teenete-märk (1997). Samuti on talle annetatud Krimi-naalpolitsei teenetemedal (2006). Herbert Lindmäe oli Eesti Kongressi saadik. Ta kuulub korp! Sakala vilistlaskogusse.

Aastatel 1993-1998 töötas ta Riigikohtu kohtunikuna ja oli kriminaalkolleegiumi liige, jätkates samal ajal õppetööd TÜ õigusteaduskonnas. Herbert Lindmäe oli aastail 1992-2004 Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni aseesimees.

Herbert Lindmäe on kirjutanud paarsada teadusartiklit. Aktiivselt on autor valgusta-nud meie lähiajaloo probleeme ajakirjas Kultuur ja Elu. Nii on avaldatud tema artiklid: Hinnang M. Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni raportile (3 (505), 2011), Kelle huvides tuleb hoiduda äratamast minevikutonte? (1 (507), 2012), Tartu rahu ei anna rahu (2 (512), 2013), Kas Sinimägede pärandiks on tükikese kaotus eestlaste üldinimlikust sü-dametunnistusest ? (4 (513), 2013), Kas laulame edaspidi laulukaare all Katjakest ? (3 (516), 2014), Ei iialgi enam Eestit ! (2 (519), 2015).

Herbert Lindmäe on avaldanud mitu kriminalistika-alast õpikut ning kümmekond raa-matut, nende hulgas kaheksa Suvesõda käsitlevat trükist - Suvesõda Tartumaal 1941 (Suvesõda I) (1999), Suvesõda Virumaal 1941 (Suvesõda II) (2002), Suvesõda Vilja ndimaal 1941 (Suvesõda III) (2004), Suvesõda Pärnumaal 1941 (Suvesõda IV) (2006), Suvesõda Valgamaal 1941 (Suvesõda V) (2008), Suvesõda Järvamaal 1941 (Suvesõda VI) (2010), Suvesõda Võrumaal 1941 (Suvesõda VII) (2012) ja Suvesõda Petserimaal 1941 (Suvesõda VIII) (2013). Samuti on ta kaasautorina (Aleks Kurgvel ja Herbert Lind-mäe) koostanudTeises maailmasõjas langenud vabadusvõitlejate nimistu koos langenute kohta kogutud lühiandmetega: Pro Patria. Auraamat Teises maailmasõjas langenud vabadusvõitlejaile (1998) ja raamatu täiendatud kordustrükk Pro Patria II 1940-1945. Tallinn, 2010.