Feodaalsuhete kujunemine

Karin Lippus Ajaloo konspekt gümnaasiumile II, Avita 2003Lk 20-22

Keskaja inimene elas ühiskonnas, mis koosnes paljudest väikestest kollektiividest ja põhines isiklikel lepingutel. Valitsev majandusviis oli naturaalmajandus – seetõttu olid piirkondadevahelised sidemed nõrgad ja riiki ühendavad majandussidemed puudusid. Maailma tajuti üldiselt ebakindlana ja kuulumine mingisse kollektiivi – kas siis külaühiskonda, perekonda, kogudusse, seisusesse või ametialasesse ühendusse – pakkus turvalisust. Killustatuse, konfliktide ja ebakindluse olukorras kujunesid ühiskonnas uued suhted, mis pidid pakkuma kollektiivset ringkaitset – feodaalsuhted, feodalism.

Feodalismi mõistest – nii kitsam kui hulk laiemaid tähendusi• Kitsamas ja klassikalisemas mõistes tähistab see feodaali-vasalli

suhteid (vasalliteet), rõhutades just suhet isikute vahel• Laiemas mõistes tähistab feodalism üldse feodaalühiskonda, mida

iseloomustavad vasallisuhted, mõisamajandus ja pärisorjus, seisuslik ühiskond ja katoliku kirik• Kui aga feodalismist räägitakse XVIII ja XIX sajandiga seoses, siis

peetakse silmas üldse agraar-seisuslikku ühiskonda

Feodalismi kujunemine

Feodalism klassikalises mõistes kujunes välja Merovingide ja Karolingide ajal Frangi riigis.

Feodaalsuhete kujunemise peamised põhjused olid: • vajadus luua uut laadi sõjaväeorganisatsioon• vajadus luua stabiilne võimusüsteem

Vasalliteet

Vasalliteedi- ehk lääni- ehk feodaalsuhete kujunemisele pani aluse Karl Martelli sõjaväereform:

et luua raskeratsavägi, anti sõjameestele maa koos talupoegadega, kellelt kogutud maksude eest sai soetada vajaliku varustuse.

Nii kujunes rüütlite kiht.

Lõplikult kujunes läänikord välja Karl Suure ajal.

Läänisuhe oli:

• lepinguline – kummalgi poolel olid oma kohustused, nende täitmatajätmise korral vasallisuhe katkes

• hierarhiline – üks lepingupool oli teisest kõrgemal

• isikuline – kehtis põhimõte: minu vasalli vasall ei ole minu vasall

Feodaalne hierarhia

• süserään – kuningas

• senjöör – suurfeodaalid (hertsog, vürst, markii, krahv, parun)

• vasall – väikefeodaalid (rüütlid)

Maavalduste kategooriad

Kuninga maavaldust nimetati domeeniksEsialgsed läänid olid benefiitsid, s.o maavaldused ilma pärandamisõigusetaVasallisuhetest vaba, s.t kohustustest täiesti vaba maavaldust nimetati alloodiksIX-X saj kujunes enamik läänistatavatest maavaldustest feoodideks, s.o pärandamisõigusega läänideks. Selle protsessi tagajärjeks oli kuninga domeeni vähenemine, kuna läänistatud maavaldused ei läinud vasalli surma järel enam kuningale tagasi.

Läänistamise protseduuri nimetati investituuriks, kus vasall tõotas ustavust oma läänihärrale ja läänihärra lubas vasallile kaitset ning maad

Lisaks läänidele jagati ka immuniteedikirju, millega osa riigivõimu funktsioone anti vasallile

Mõisamajandus

Kogu keskaja vältel lähtus mingi maavalduse valitsemine suurel määral mõisatest, seega oli mõisamajandus feodaalkorra osaks

Euroopas keskajal välja kujunenud kaks peamist põllumajandussüsteemi

• põlisrendisüsteem e rendihärrus – maa oli mitmekordses valduses (läänistamine). Sõltumata maa kuuluvusest elasid seal ja kasutasid seda talupojad. Feodaalil reeglina oma majapidamine puudus. Talupoeg oli maa rentnik, pidi tasuma maksud ja võis maa kasutamisõigust pärandada. Maksud ja koormised olid kindlaks määratud ja olid seotud maaga, mitte talupoja isikuga. Maad ei saanud vabalt osta, müüa ega pantida• pärisorjuslik mõisamajandus e mõisahärrus – maa oli ühekordses valduses, s.t

mõisniku eraomand. Mõisamaa jagunes omakorda kahte ossa: • mõisamaa, kus asus mõisa majapidamine ja mida hariti mõisateo korras• talumaa, mis kuulus samuti mõisnikule, kuid kus asusid talumajapidamised ja millel

lasusid koormised, peamine neist oli teorent

Kuna maa talupoegadeta oli väärtusetu, siis muudeti talupojad sunnismaiseks – seega kujunes pärisorjus.

Kahe süsteemi vaheline eraldusjoon kulges läbi Saksamaa mööda Elbe jõge. Põlisrendisüsteem oli valitsev Lääne-Euroopas, pärisorjuslik mõisamajandus Ida-Euroopas. Seega oli Euroopa jagunemine lääneks ja idaks ka majanduslikult põlistatud. Kuna suhtumine maasse ja seeläbi ka oma töötulemustesse oli kummagi süsteemi puhul erinev, siis mõjutas see jaotus tugevalt ida ja lääne majanduslikku arengut. Nii toimus Lääne-Euroopas pärisorjuse kaotamine tunduvalt varem, kuna selle säilitamiseks puudusid majanduslikud vajadused – Inglismaal ja Hollandis juba XVII sajandil, Prantsusmaal revolutsiooni käigus XVIII sajandil, samuti Lääne- ja Lõuna-Saksamaal. Seevastu Ida- ja Kesk-Euroopas põlistas teorendisüsteem vanad suhted pikaks ajaks ja nendest loobumine oli väga valuline, mitmeetapiline ning nõudis suurt võitlust. Kuid ka pärast pärisorjuse kaotamist jäi teorent pikaks ajaks püsima.