WABARIIGI VIIMASED SÕDURID

WABARIIGIVIIMASED SÕDURID

Toimetanud Reeli Ziius

Kujundanud Enno Piir

Fotod pärinevad Ander Ilpi, Arvi Kriisi, Ove Maidla, Ingmar Muusikuse,

Virkko Lepassalu kaameratest, samuti Aino Lepa, Villu Kibena, Ilmar Kivisilla,

Väino Maibergi, Aksel Mõttuse, Elmar Sarapuu, Valve Viibergi, Laine Lulla

ning Heino Lipu tütarde erakogudest. Täname fotode ja dokumendikoopiate

eest ka Valga Muuseumi ja Eesti Riigiarhiivi.

Peatükkide alguses on kasutatud luuleridu järgmistest raamatutest: Artur

Alliksaar [luuletused] sarjast „Väike luuleraamat“ (Tallinn: Eesti Raamat, 1984)

ja Rein Sepp, „Jälle täht ja jälle värav...“ (Risti: Anamnesia, 2001).

Kõik õigused kaitstud

Autoriõigus: OÜ Hea Lugu, Ilmar Palli ja Virkko Lepassalu, 2012

ISBN 978-9985-64-434-8

Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

WABARIIGIVIIMASED SÕDURID

ILMAR PALLI

VIRKKO LEPASSALU

SISUKORD

7 Eessõna

11 Sissejuhatuseks

15 Lullade viimane lahing – raske uskuda, veel raskem uskumata jätta

27 „Sa hakkad kartma, mis siin nüüd toimuma hakkab... ”

37 Veel üks Lipp, kes hoidis ennast kõrgel

51 Napoleon ja tema pikaks veninud viimne kohtupäev

61 Kaks Akslit: miilits ja metsavend ning neid sidunud käerauad

67 Maastik vana metsavenna ja õunapuuga

79 Kümme pauku Rohelise Kindrali auks

93 Sõitis justkui surm

105 Metsavennaga vana punkrit vallutamas

115 Veel üks, kes eluga pääses

123 Karl ja Aino. Romeo ja Julia Koikküla kandist

133 „Mine ees!”

141 „Suren siin, aga Siberisse ei lähe!“

149 Pillihelid ja püssipaugud: verised varrud Märjamaal

159 Metsavennad voodi ees

169 Õndsad on need, kes ei mäleta

179 Viimne sünnipäev – seitseteist

187 „Küll te tapaksite, kui saaks!”

201 Välkudest pimestatud

209 Johannes Lillenurm – 39 aastat peaaegu olematust, mis võinuks ka olemata olla

219 Metsavendlus arvudes

224 Nimeregister

METSAVENNAD ON OSA MEIE LOOST

Metsavendade traagiline heitlus vabaduse eest on Eesti uuema ajaloo

mehine peatükk. Tagantjärele vaadates on sageli raske vahet teha, kas

see oli rohkem võitlus isikliku või oma maa ja rahva vabaduse eest,

kuid lõpuks on neid ju võimatu lahutada. Metsavendade heitlust ei

õnnestu kuidagi ei fašistlikuks ega natslikuks tembeldada, nii nagu

seda Eesti rindemeeste lahingutega vahel tehakse. See oli meie võitlus,

mida ei saa meilt keegi ära võtta.

Loomulikult polnud tegemist millegi erilise või erakorralisega.

Samal kombel või veel aktiivsemalt võitlesid oma vabaduse eest ka

teised natsliku ja kommunistliku terrori küüsi jäänud rahvad. Kui

eestlased ja lätlased olid oma inimressursi suuresti juba ammenda-

nud Teise maailmasõja rindelahingutes, siis leedukad ja ukrainlased

panid partisanisõjas välja suured jõud ning astusid pärast maailma-

sõja lõppu nende maad hõivanud Punaarmee vastu. Nõukogude

üksuste vastu üritati esimestel aastatel võidelda suurte sõjaväeliselt

organiseeritud üksuste abil, mis sundis nõukogude poolt omakorda

nende vastu küllalt suuri üksusi paiskama. Järgnenud ägedates ning

veristes lahingutes kandsid metsavennad paraku sedavõrd raskeid

kaotusi, et olid sunnitud oma senist taktikat muutma ning üle mi-

nema klassikalisele väiksematele üksustele tuginevale partisanisõjale.

Ukrainast mitte palju väiksem polnud ka vastupanuvõitlejate hulk

Poolas. Küllalt aktiivne oli võitlus Rumeenias, mõnevõrra väiksem

Bulgaarias, suhteliselt piiratud Tšehhis ja Slovakkias. 1950. aastate

alguseks oli kõikides maades metsavendade hulk paraku kahane-

nud mõnesaja meheni, kelle hävitamine nõukogude organitel siiski

veel aastaid aega võttis. Kõikjal suruti vastupanu maha massiliste

repressioonide abil.

8 Wabariigi viimased sõdurid

See ei vähenda mingil moel aga meie heitluste tähendust. Pidada

vastu pea kümme aastat, üksikvõitlejate tasemel aga pea laulva revo-

lutsiooni alguseni – see on saavutus, millele on võrdväärset raske leida.

Seda kummalisem on, et metsavendade vastupanu on Eestis endiselt

suhteliselt vähe uuritud ning teadvustatud.

Mingeid üleinimlikke kangelasi pole metsavendadest keegi

tahtnud teha. Tegemist oli kõige tavalisemate meeste ja naistega,

kes sattusid tollaste sündmuste keerisesse asjaolude sunnil ja mitte

omal tahtel. See ei muutnud neid aga põrmugi vähem kangelasteks.

Nende seas oli inimesi kõikvõimalike nõrkustega: oli joodikuid,

naistekütte, reetureid, argpükse, röövleid ja mõrvareidki. Sedagi

pole õige varjata. Metsavennad olid inimesed meie endi seast. Üri-

tada neid algul olümposlikesse kõrgustesse tõsta, et neid seejärel

ebatäiuslikena põrmu paisata, oleks aga olemuslikult vale. Samas

tuleks aga metsavendade puuduste kirjeldamise juures vaadata, mil-

lega on tegu: kas mõne endise punase kibestunud kaeblemise või

tõeliste kuritegudega. Võib ju lugeda kirjeldusi sellest, kuidas pahad

metsavennad lasid maha täiesti süütuid jahimehi, kes rahu meelselt

metsas ringi jalutasid. Kui aga asja uurides teada saada, et tegemist

oli kohaliku täitevkomitee esimehe ja teiste aktiivsete punastega,

omandab kogu lugu teise värvi.

Õnneks pole päriselt tõde, et metsavendlust pole viimasel aasta-

kümnel Eestis uuritud. Aino Lepa raamat on heaks näiteks. Samas

on ka allakirjutanu arvates metsavendadest ikkagi vähe kirjutatud.

Seda eriti meie saatust jaganud maadega võrreldes. Hoides näiteks

käes Poolas välja antud tõeliselt mahukat metsavendade atlast, kus

kirjeldatakse IGA Poolas tegutsenud metsavendade rühma võitlust,

tunned paratamatult kadedust. Ka Leedus ja Lätis on vastav tegevus

olnud märkimisväärselt aktiivsem.

Sellel taustal võib uue metsavendade raamatu ilmumist üksnes

tervitada. Allakirjutanule on need lood eriti meeldivad, sest viivad

mind ajas 25 aastat tagasi, mil jalgrattaga mööda Eestit väntasin, lak-

kades magasin ja hommikust piima juures inimestega möödanikust

rääkisin. See oli ilus aeg ning tollal kuuldud lood elavad minus siiani

9Eessõna

edasi. Neid nüüd uuel täiendatud kujul enda ees näha oli kaunis

elamus. Raamatu eripära on see, et siin pole kirjutatud mitte tera-

dest, vaid ka sõkaldest: nendest, kes reetsid ja kuritegusid korda

saatsid, kes metsavendade vastu kõike välja pannes vabatahtlikult

ning innukalt võitlesid. Neidki oli ning nende elu on samuti osa

meie ajaloost.

Millest siin raamatus siis kirjutatakse? Lullade pere viimasest

lahingust ja legendaarsest Pargasest, Männiku veresaunast ja veri-

seks provokaatoriks hakanud Juhan Mäetalust – agent Napoleonist,

Karli ja Aino kaunist armastusloost, miilits Aksel Uibo ja metsavend

Aksel Mõttuse keerulistest suhetest. Võrumaa tuntud metsavennast

Haljand Koovikust. Agent Uno Lahest ning Nursi punkrist, mille

hävitamisel ta ilmselt osales. Agent Karl Paulovist ning ülesandjatest,

Saalistete hukkumisest ning Sõmerpalus 1946. aastal surma külva-

nud Ivan Osokinist. Agendist Välk ning veristest varrudest Märja-

maal. Aino Lepa väsimatust uurimistööst ning viimasest metsa-

vennast Johannes Lillenurmest. Kõigile neile võiks ju midagi juurde

kirjutada, kuid on sellel mõtet?

Nende lugude tugevus seisneb inimlikkuses ja selles, et metsa-

vendlust näidatakse sootuks teistsugusest küljest kui tavaliselt. Kuigi

autorid on hästi kursis ka arhiivimaterjalidega, ei kasuta nad neid

kuigivõrd, keskendudes peamiselt usutlustele ning kaasaegsete mä-

lestustele. Suur osa lugudest jäävad seetõttu, tõsi küll, justkui poo-

likuteks, väikesteks vinjettideks, mis valgustavad üht või teist juhtu-

mit, et siis jälle ununeda. Sellest on pisut kahju, teisalt iseloomustab

see üsna hästi kogu metsavendlust – seda kandnud mehed ja naised

ilmusid otsekui hetkeks ajaloo rambivalgusesse, et siis taas pimedusse

kaduda.

See on raamat, mida soovitan igaühel lugeda. Metsavendlusele

pole püstitatud palju mälestusmärke. Ilmar Palli ja Virkko Lepassalu

raamat on kahtlemata üks neist.

Mart Laar

ajaloolane

„SA HAKKAD KARTMA, MIS SIIN NÜÜD

TOIMUMA HAKKAB... ”

VALGAMAA

Metsadesse peitusid bolševike eest valdavalt sirgeselgsed

mehed. Kui rääkida sirgeselgsusest, tuleb meelde Aino

Kallase lugu kunstnik Ants Laikmaa lihasest vennast

Bernhardist (Kallasel Riives). Too ei olnud 1905. aasta karistussalk-

lastel end peksta lasknud, vaid valis selle asemel surma mahalask-

mise läbi. Aino Kallase novell lõpeb sõnadega: „Aga minu arvamine

on: ses talupojas, ses Bernhard Riiveses, läks sirgeks seitsmesaja-

aastase orjuse selg.”

TÖÖKALT OMAETTE

Niiduotsa talumaja kambrid ja kõrvalhooned torkasid Eesti Vabariigi

ajal silma hoolika viimistluse poolest. Selles majas kaevul käima ei

pidanud: vesi tuli toru kaudu otse kööki. Peeti kuut lehma, hobu-

seid, sigu, lambaid, kanu. Talule oli antud palju aukirju ja diplomeid.

Sulaseid seal ometi polnud, kõik tehti oma jõul.

Perepoeg Jaan Mihkelson oli sündimisest saadik invaliid: vigase

jalaga, kuid seda korvas tema lausa uskumatu liikuvus ja teotahe.

Jaan oli meisterlaskur, kes 1934. aastal isegi Argentiinas võistlemas

käis, meenutuseks diplom ja auhinnaks saadud käekell. Tema, visa

hing, võistles koguni jalgrattasõidus. Sidus vigase jala pedaali külge

ning teisega väntas. Kuuldavasti koguni võitis!

Niiduotsa Jaaniga juhtunut mäletab väga hästi tema kunagine

naaber Valve Viiberg, kes elas Taagepera kandis Karjanurmel. Foto-

del Valve Viibergi albumites on Jaani ümber alati hulk noori naisi.

Jaan mängis akordioni, aga pillimehed on alati vastassugupoole huvi

äratanud. Miks siis Jaan veel keskeaski naist ei võtnud? „Kuulda oli,

et Jaani ema oma eluajaks ühtki naisolendit Niiduotsale ei soovinud,”

räägib Valve. „Kui tema kord surnud on, siis olla iseasi.”

29„Sa hakkad kartma...” • Valgamaa

Mihkelsonid hoidsid omaette. Valve Viiberg mäletab, et vaid

kord oli palutud neilt kedagi lehmi lüpsma, kui nende pereema tõsi-

selt haigeks jäi. Valve õde läks siis appi, abi eest lubati raadiot kuulata.

Valve isa huvitus poliitikast, aga raadio, tookord veel eksootiline

aparaat, oli vaid Mihkelsonidel. „Eks isa käis siis vahel seal raadiot

kuulamas.”

Süngetel neljakümnendatel ei olnud Mihkelsonidel nõukogude

võimuga veel erilist kana kitkuda. Ent kui 1948. aastal tehti Põdralas

üks Valgamaa esimesi kolhoose, põrutas Jaan kohe, et teda ärgu kol-

hoosi oodatagu ja et kommunistid temalt midagi ei saa. Nii asuski

mees end punavõimu eest varjama. Jaan oli seega sõnapidaja mees:

nii nagu ütles, nii ka tegi. Kuidas ta end varjas ja kus peitis, ega sel-

lest palju ei teata. Mõne suurema metsavennasalgaga ta igal juhul ei

liitunud – üksik hunt nagu see meisterlaskur oli.

Küüditamispäevaks, 25. märtsiks 1949 oli Mihkelsonide naab-

rist Valve Viibergist, tänu kellele me täna seda ajalooekskurssi teeme,

saanud Leebiku külanõukogu sekretär ning külavolinik pealekauba.

Külanõukogu esimeheks panid punased Johan Tamme, valla täitev-

komiteed pandi juhtima Rein Loim, partorgiks aga painutati kohalik

mees Aleksander Veerme. Too olnud Valve mäletamist mööda ala-

lõpmata purjus. Viinahimu aga nõudis raha: „Jaan rääkis, et oli end

Veerme käest 3000 rubla eest kulakust vabaks ostnud.”

Muidugi ei talunud võimumehed end varjavat uhket meister-

laskurit. „Juba mõni päev enne küüditamist rääkis Johan Tamm

(külanõukogu esimees) mulle, et Mihkelsonid on ikkagi kulakuks

tehtud,” jutustab Valve Viiberg. „Siis kästi mul Niiduotsale minna

loomi valvama ja lehmi lüpsma. Öeldi, et kogu see majapidamine

kuulub likvideerimisele. Sinna tuli ka Alfred Jesse nimeline mees

hobusega. Ütles, et tuli oma varanduse järele, mis seal justkui olema

pidi. Et muidu jääb sellestki ilma.” Niisiis: vara ümberjagamine oli

alanud.

Taluperenaine Emilie oli selleks ajaks juba koos teiste küüdi-

tatutega Riidaja vallamajas oma saatust ootamas.


EESTIMAA, SU MEHEMEEL...

Niiduotsa peremees Joosep Mihkelson ja ta poeg Jaan olid küü-

ditamispäeval sea Tõrvasse kokkuostu viinud. Tagasiteel olid nad

kuulnud ärevaid uudiseid ning käinud Pikamäel pärimas, kuidas

asjalood on. Kuuldu rõõmu ei teinud. Küllap kaalus Jaan Mihkel-

son, kas kaduda lõplikult metsa või proovida veel midagi päästa.

Aga ilmselt oli ta kaotanud usu valgesse laeva, mida tuhanded saa-

tusekaaslased metsades veel ootasid.

Koju jõudes rääkis Jaan õuel juba tema varandust noolima

tulnud Alfred Jessega. „Saatis ta tühjalt tagasi ning käskis aeglaselt

samm-sammult eemalduda, et kusagile kaebama ei jõuaks,” jutustab

Valve Viiberg. „Eks Jesse algul kuulanudki sõna, kui aga pisut kau-

gemale jõudis, ajas hobuse nelja kappama. Jaan kihutas talle siis au-

tomaadist valangu järele. Liiga kaugel oli juba, ei tabanud. Seejärel

läks tuppa ja tuli revolver käes tagasi. Pani mulle käe õlale ja käskis

mul ära minna. „Mine ära, sa hakkad seda kartma, mis siin nüüd

toimuma hakkab!”

Ent Valve jäi paigale. Ta vaatas tragöödiat, millelt aeg tasapisi

eesriiet kergitas, maja nurga tagant pealt. „Hakatuseks läks Jaan talli,

laskis maha hobuse, kraapis sellele põhku peale ja pistis põlema.

Läks lauta, tappis automaadist kõik loomad ning juba lõid leegid

sealgi loitma. Siis jõudis kord aida kätte.”

Isa Joosep istus endiselt reel. Ta vaatas seda kõike vaikides

pealt. „Jaan istus ree peale ja näis, nagu kavatseks ta minema sõita.

Isa oli end hirmuga märjaks teinud, ronis ree pealt maha ja paistis,

nagu tahtnuks ta põgeneda. Aga Jaan laskis talle kõrva juurest kuuli

pähe, tõmbas laiba rekke ja sõitis õue tagasi.”

Kuidas suutis Valve Viiberg verinoore plikana tema silme ees

rulluvat õudust pealt vaadata? Kas teda ei tabanud hirm ja masendus?

„Ei, ei. Aga segaseks lõi ikka,” ütleb proua nüüd, üle 60 aasta hiljem

lakooniliselt.

Edasist mäletab ta nii: „Jaan läks tuppa ja tuli tagasi väikese

lauaga, asetas sellele kotiga püüli, kaks tükki liha ja kaks poevillast

ülikonda, hallikas-sinised, isa ja enda jaoks. Kirjutas kirja. Hiljem

valla mehed rääkisid, mis seal seisis. Ta ähvardas kommuniste ja


küüditajaid ning palus külarahval end ja isa maha matta. Siis lisas

sellele veel 2000 rubla matuseraha ning pani kivi raskuseks peale.”

Siis tõusis suitsusammas juba elumaja teisest otsast. Samal ajal

sõitis teeotsast õuele veoauto meestesalgaga. Enamikus nõukogude

sõdurid, mõni mees ka vallast peal. Kõik kandsid Valve mäletamist

mööda suuri lambakasukaid. „Mis sa, Jaan, teed?“ karjus sealt keegi.

Mida Jaan tegi? „Hakkas laulma „Eestimaa, su mehemeel... ”,

läks suure kodupärna alla, pistis püstolitoru suhu ja tulistas.

„HAROŠŠ... ”

Punased kobisid aga ümber laua kokku ning jagasid Jaanist matus-

teks õuele jäetud raha omavahel ära. Seejärel lõhkusid pooled talu

tosinast mesipuust ja pistsid mett.

Vist oli see läheduses asuv Laane talu, kust helistati Tõrva tu-

letõrjesse. Tuletõrjujad jõudsid küll kohale, ent prits läks rikki ja tuli

tegi oma töö lõpuni. Sellest, et Jaan oli pidanud plaani end pikemalt

metsavennana varjata, andis märku tules paukuv, kusagile hooneisse

peidetud hulk laskemoona. Viljakuhilad ning linalademed hõõgusid

veel nädal aega tagantjärele.

Keegi aia tagant piiluvat Valvet tähele ei pannud. Kui järgmisel

päeval sõdurid uuesti tallu tulid, olla üks neist lõiganud kõrbenud

sea tagapoolest tüki liha. „Harošš!” kiitnud ta süües ise.

Tragöödia lahtirullumise ajaks kinni nabitud ja küüditamise

ootel vallamajja paigutatud perenaine sai kodus toimunust teada

veel enne rongi peale panekut. Öelnud, et Jaan tegi õieti, varandus

oleks nagunii laiali tassitud. Kahju ainult, et ta isa maha laskis.

Laibad vedelesid hävinud talu õuel pikalt. Alles hommikul viis

julgeolek need minema.

Hiljem oli keegi kaevanud, et naaber Valve aidanud Jaanil loomi

tappa. „Valga miilits lõi ülekuulamisel mulle koguni vastu pead,” mä-

letab Valve.

Kui isa ja poega Helme surnuaiale maeti, olid matuselised julge-

olekumeestest sisse piiratud. Õpetajat lahkunuid saatmas polnud.

Kes julges, ütles omalt poolt mõne hea sõna.


Vanaperenaine tuli 1956. aasta kevadel Venemaalt tagasi. Kol-

hoos andis talle toa Uika tallu, kus ta mõni aasta hiljem suri. Küla-

elanikud matsid ta mehe ja poja kõrvale. Nende hauaplats kasvas

võssa, ristid pehkisid ja varisesid kokku. Mihkelsonide viimne rahu-

paik anti uute surnute viimaseks asemeks. Nii kaotasid nad kodu isegi

kalmistul, nagu olid kaotanud kodu ka selles ilmas.

1950. aastal lahkus juhtunu tunnistaja Valve kodukülast, elades

mitmes paigas, 1953. aastal aga kolis Tartusse. Leebikul käis ta viimati

veidi enne aastatuhande vahetust. Ta ei usu, et Niiduotsa uhkest talust

maastikul veel mingeid jälgi oleks.

NIIDUOTSA AASTAL 2011

Võtame Tõrvast peale Helme kandi kodu-uurimise ja kultuurielu

hinge, Tõrva kirik-kontsertsaali juhi Ilmar Kõveriku. Tema on meie

pisiekspeditsiooni edu suhtes hoopis optimistlikumalt meelestatud

ning usku täis. Tee äärest avastab ta kohe Kolmsilma talu, kus on

muide sündinud kuulus piirivalvekolonel Johann Paul, kelle sugu-

võsast pärineb ka tuntud teoloog Toomas Paul.

Kolmsilma talumajast leiame Paulide perekonnaliikme Paavo,

kes on sündinud 1956. aastal, ent mäletab Niiduotsat, selle uhkust

ja langemist oma kadunud isa juttude põhjal. Ta ei jõua Niiduotsat

ja selle noorperemeest ära kiita.

Võtame Paavole sappa ja alustame, kohati vööni lumes, aina

ägedamaks muutuva kevadpäikese all teekonda Niiduotsa tallu ehk

sinna, mis toda paika veel meenutada võiks. Tee peal meenuvad

miskipärast Juhan Liivi kuulsad luuleread soovide sinirannast ning

sinna jõudmise raskustest. Aga kunagine talukoht joonistub edasi

rühkides aina selgemalt meie silme ette. Seda tänu siin omamoodi

valvet pidavatele vanadele ja vägevatele puudele, neile eestlase „hel-

ladele velledele”. Küllap on nende seas ka puu, kus Jaan oma viimse

laulu üles võttis.

Paavo näitab kohta, kus tema poisikesepõlves oli õunaaed

ning kust oli hea ubinaid oma käega võtta. „Jah,” meenutab ta isa

jutte, „kange mees oli Jaan! Puujalaga ronis rehepeksumasina otsa!”


Mõningase otsimise järel näeme lumest välja küünitamas ku-

nagise talu hoonejäänuseid: tükki maakividest talli alusmüürist.

Tahtmatult tulevad siin seistes pähe mitmesugused mõtted:

kas Jaan käitus arukalt või oli lihtsalt öeldes põrunud? Või eba-

määraselt väljendudes: oli punaste põhjustatud vägivallast šokis ja

meeltesegaduses, nagu on ka arvatud. Oli ju küüditamispäev.

Paljud kalduvad toetama meeltesegaduse-võimalust. Jaan oleks

seega pidanud tänapäevaste mõttemallide kohaselt käituma „paind-

likult” ja mõistlikult: oma kompsudega autokasti ronima, heites ära-

viijatele arglikke pilke. „Oleksid kõik nõnda käitunud kui Jaan, poleks

meie rahvast enam olemaski,” kõlab kõige kaalukam vastuväide. Eks

ta ole.

Aga inimesed on erinevad. Näiteks Aino Kallase Bernhard

Riives, kes end peksta ei lasknud. Jaan elas nii, nagu tema õigeks

pidas. Ja suri samuti. Ühegi loogika järgi ei saa väita, nagu polnuks

see väärikas elu. Ja väärikas surm.

Kas eksisteerimine iga hinna eest, kas või igasuguste õigusteta

millimallikana, nagu see ees ootas, on väärtus omaette, mille külge

tulnuks iga hinna eest klammerduda? Küsimus pole selles, kas sa

oled olemas, vaid selles, mismoodi sa olemas oled. Kaua aega enne

Hamletit küsis Sokrates: „Vaata, molluskid on Pireuse sadamas eksis-

teerinud aastatuhandeid, aga mis on nende väärtus?”

Nendiks vaid kulunud tõde, et veel lähiminevikus olid arusaa-

mad sellistest väärtustest nagu ausus ja õiglus kardinaalselt teist-

sugused kui tänapäeval. Praegusel ajal levinud täieliku relativismi

tingimustes poleks metsavendlust kui nähtust eksisteerinudki.

Igatahes: kui Jaan liitunuks alandlike armeega, poleks seda

lugu ja teda ei mäletaks täna suurt keegi. Pole ju kalmistul enam ta

omaste hauaplatsigi. Seega mõni surm võib olla väärtuslikum kui

elu. Näeme veel paljudes järgnevates lugudes, et surma mõte, ehk

isegi väärtus, võib selguda kunagi kaua-kaua aega hiljem.

Ilmar Palli kirjutis „Märtsipäev, mis lõppes võika veretööga” on algsel

kujul ilmunud 24. märtsi 2011. aasta Maalehes.

Mihkelson kuulus 1930. aastatel Eesti parimate laskurite hulka.

Jaan Mihkelson – hoolimata vigasest jalast vintske spordimees.

Paavo Paul Mihkelsonide Niiduotsa talu naabrusest mäletab, kuidas tema isa oli Niiduotsa

Jaani kiitnud: too oli suutnud vigasest jalast hoolimata rehepeksumasina otsa ronida.

Isa Joosep, poeg Jaan ja ema Emilie. Valve Viiberg, kes vaatas maja nurga

tagant pealt tema silme ees aeglaselt lahti-

rulluvat tragöödiat.

Laskmine nõudis täpsust. Täpne oli Jaan ka talumehena. Niiduotsa talu õu paistis silma hoolsuse

ja korraga.

Documents

WABARIIGI VIIMASED SÕDURID