TALLINNA ÜLIKOOL AJALOO INSTITUUT

VÕHMUTA MÕIS JA KÜLA AEGADE TUULES Kultuurilooline ülevaade ühe Eestimaa küla kujunemisest läbi sajandite

RÜNDO MÜLTS Ajalugu, bakalaureus, 2. kursus

PhD Marju Kõivupuu

TALLINN 2011

2

SISUKORD

SISSEJUHATUS.......................................................................................................................4

I.VÕHMUTA KÜLA JA MÕISA KUJUNEMINE ORDUAJAST

KUNI BALTI ERIKORRA NÕRGENEMISENI 19.SAJANDIL........................................7

1.1.Võhmuta küla ja mõisa asutamine......................................................................................9

1.2. Võhmuta iseseisva mõisa areng Rootsi ajal.....................................................................13

1.3.Võhmuta mõisamaade omanikud balti erikorra ajal 18 ja 19.sajandil............................15

II. MAJANDUSTEGEVUS JA MÕISAHOONESTUS VÕHMUTAL

18-19.SAJANDIL...................................................................................................................25

2.1. Võhmuta mõisa areng 18.sajandil....................................................................................26

2.2.Võhmuta mõisaansambli kujunemine 19.sajandil............................................................29

2.3.Võhmuta mõisa kõrvalhoonestus......................................................................................33

2.4.Võhmuta mõisapark ning parunirahva kalmistu.............................................................35

2.5.Majandustegevus Võhmuta mõisas 19.sajandil................................................................39

2.5.1.Viinatootmine Võhmuta mõisas.......................................................................................43

III TALURAHVA ELU-OLU VÕHMUTAL 19.SAJANDIL

LÄBI KOHAPÄRIMUSE......................................................................................................48

3.1.Talurahvaseadused – Võhmuta edaspidise elu kujundajad.............................................48

3.1.1.Eestimaa 1816.aasta talurahvaseadus ja pärisorjuse kaotamine....................................50

3.2.Teoorjuse ajajärk...............................................................................................................51

3.3.Talude mõisastamine ning 1856.aasta talurahvaseadus ja

selle mõjud Võhmutale.............................................................................................................53

3.4.Kodukariõiguse kaotamine ja 1866.aasta vallakogukonna seadus..................................54

3.5.Talude päriseksostmine Võhmutal....................................................................................56

3.6.Võhmuta piirkonna talumajad.........................................................................................57

3.6.1.Talurahva riietus Järva-Jaani kihelkonnas, Võhmutal 19.sajandil.................................60

3.7.Usulised liikumised, venestus ning 1905.aasta revolutsioon

Võhmuta piirkonnas.................................................................................................................62

3.8.Võhmuta mõisarahvas läbi talupoegade silmade..............................................................65

IV.VÕHMUTA MÕISAASUNDUS OMARIIKLUSPERIOODIL 1920-1940..................71

4.1.Võhmuta mõis ja küla oktoobripöörde ja saksa okupatsiooni ajal..................................71

4.2.Võhmuta mõis ja Zoege von Manteuffeli saatus peale 1919.aasta maareformi.............73

3

4.3.Võhmuta asundusküla loomine.........................................................................................75

4.4. Talupidamine ja ettevõtlus Võhmuta asunduses aastatel 1930-1940............................79

4.4.1. Põllumajanduslikud ühisused ning piirkonna tootmisettevõtted....................................82

4.5.Võhmuta piirkonna elanikkond 1939.aastal.....................................................................85

4.6.Tööjaotus, haridus ja haritus Võhmuta asunduse taluperedes........................................86

4.7. Omariiklusperioodi kultuuri- ja seltsitegevus Võhmuta asunduses................................88

V.VÕHMUTA KÜLA ELU JA OLU PÖÖRDELISTEL

AASTAKÜMNETEL 1940-60..............................................................................................93

5.1.Omariikluse kaotamine......................................................................................................93

5.2.Esimene punane aasta ning maareform Võhmutal..........................................................95

5.3.Võhmuta asunduse elu ja olu Saksa okupatsiooni perioodil...........................................98

5.4.Teise nõukogude okupatsiooni kehtestamine.................................................................100

5.5.Kolhoosi loomine Võhmuta asunduses...........................................................................103

5.6.Märtsiküüditamine Võhmutal 1949.aastal......................................................................107

5.7.Igapäevane kolhoosielu Võhmutal 1950-datel................................................................108

5.8.Kolhoos „Uus kevad“ Võhmutal 1950-1952...................................................................112

5.9.Võhmuta küla ja „Karl Maxi“ nimeline kolhoos aastatel 1952-1958............................115

5.10.Tamsalu sovhoosi ning omariikluse taastamise periood Võhmuta külas....................120

VI. KOOLIHARIDUSE OMANDAMISE VÕIMALUSED VÕHMUTA

PIIRKONNAS.......................................................................................................................123

6.1. Võhmuta vallakooli kujunemine....................................................................................124

6.2. Koolihariduse võimalused Võhmutal omariiklusperioodil............................................129

6.3.Võhmuta algkool okupatsioonide ajal.............................................................................135

VII. VÕHMUTA ASUNDUSEGA SEOTUD TUNTUD SUGUVÕSAD

JA PERSOONID..................................................................................................................141

7.1.Võhmuta mõisa viimane aadlisuguvõsa Zoege von Manteuffel ning

baltisakslasest kirjamees Peter Arthur Zoege von Manteuffel.............................................141

7.2. Võhmuta algkooli vilistlane, koorijuht ja muusikapedagoog Kuno Areng..................144

7.3. Pedagoog ja ajalooõpetuse metoodika väljatöötaja Paul Hinnov.................................147

7.4. Graafik Herald Eelmaa...................................................................................................148

7.5.Võhmuta mõisa maadel üles kasvanud „Kitseeide“ prototüüp Krõõt Rabbal...............149

KOKKUVÕTE......................................................................................................................152

KASUTATUD KIRJANDUS...............................................................................................158

LISAD

4

SISSEJUHATUS

Eesti rahvas ei saa uhkustada vägevate valitsejate ega suurte vallutustega. Üle meie väikese

kodumaa on veerenud palju sõdu ning alati nendes lahingutes on kaotajaks jäänud maarahvas.

Seetõttu oleme nii mõnigi kord rahvana olnud kadumas aegade hämarusse, kuid alati suutnud

siiski tillukese rahvakilluna Läänemere kivisele kaldale püsima jääda. Võime olla uhked, et

oleme jonnakalt kandnud läbi sajandite eesti keelt ja kultuuri ning oskuse kehval ning kivisel

maal vilja kasvatada.

Eesti rahvas on end sadu aastaid nimetanud maarahvaks. Eesti rahvuskultuur on külakultuur

ning meie rahvuslik mõttelaad on talupoja mõttelaad. Võõra keele ja meelelaadiga linna

kõrval püsis küla, kus säilisid eesti rahva keel ja rahvuskultuur.

Üks sellised Eestimaa omapäraseid külasid on ka Järva – ja Lääne-Virumaa piiril paiknev

Võhmuta küla. Tänapäeval vaid 62 elanikuga väike asulake kuulub haldusterritoriaalselt

Tamsalu valla koosseisu. Ajalooliselt asetseb vaadeldav piirkond hoopis Järva-Jaani

kihelkonnas ning on eelnevalt kuulunud Järvamaa koosseisu. Omariiklusperioodi aastatel on

Võhmuta eksisteerinud koguni omaette vallana. Tänapäeval on suuresti tänu piirkonna elanike

vähesusele saanud uuritavast paikkonnast muinasjutuline ääremaa. Ajaloolis-kultuurilisest

vaatepunktist lähtudes on piirkonna pärimusmaastiku üheks kesksemaks objektiks Võhmuta

mõisahoone, mis küla väärtust suuresti sajandite lõikes on muutnud.

Töö kirjutamise eesmärgiks oli kokku koguda ühe silmapaistva mõisakompleksi ning külaga

seotud ajaloolised faktid ja pärimuslood ning selle põhjal valmis kirjutada sujuv

kultuurilooline ülevaade ühe unustustehõlma vajuva külaühiskonna loost. Antud teemat

ajendas kirjutama ka probleemi aktuaalsus, sest mõisate ning külakogukondade ennistamine

on tänapäeval muutunud vägagi populaarseks. Kuna Võhmuta mõis on saanud endale uued

omanikud, kellel kavatsus kompleks taastada, siis on just paras aeg selline kultuuriline

uurimus kirjutada.

Võhmuta kultuuriajaloolise ülevaate koostamisel on kasutatud esmajoones arhiivimaterjale

ning trükis ilmunud väljaandeid, mis kajastavad üldisi olukordi vaadeldavatel ajajärkudel.

Samuti on uurimuses arvukalt kasutust leidnud külaelanike suulised ja kirjalikud mälestused,

mis on autori poolt kogutud ning talletatud. Lisaks tasub mainida, et varem pole keegi nii

põhjalikult kirjeldatava asuala lugu uurinud.

Võhmuta küla kultuuriajalooline ülevaade koosneb seitsmest peatükist. Uurimuse esimeses

osas on ülevaade Võhmuta küla asustuslikust kujunemistest alates muinasajast kuni

19.sajandini, mil Eestimaad valitses läbi Balti erikorra nii Vene tsaarikull kui ka Saksa

5

parunikepp. Lisaks on esimeses peatükis põhjalikku kajastust leidnud Võhmuta mõisamaid

valitsenud aadlisuguvõsade majanduslik ning vaimne pärand. Eeskätt leiab antud peatükis

põhjalikumat käsitlust küla ja mõisa varasema mineviku lugu. Esimese osa koostamisel on

kasutatud suures enamuses arhiiviallikaid. Võhmuta küla varasema ajaloo kohta leidub

vastavaid dokumente nii Ajalooarhiivis kui ka Eesti Ajaloomuuseumis. Samuti on antud

peatüki valmimisel kasutatud mõisa valitsenud baltisaksa suguvõsa liikmete poolt kogutud

materjale. Suureks abiks esimese peatüki kirjutamisel on olnud ka Järva-Jaani kihelkonnast

kogutud rahvapärimus. Uurimuse teises peatükis antakse põhjalik ülevaade Võhmuta mõisa

kujunemist mõjutanud majandustegevusest. Süvitsi käsitletakse uuritava mõisa varasemat

viljelusmajandust ning hilisemat tööstusliku tootmise kulgu. Laiemalt antakse ülevaade ka

Võhmuta viinavabriku tegevusest. Lisaks mõisa majandusülevaatele leiab teises peatükis

käsitlust ka Võhmuta mõisa hoonestus. Suuremat tähelepanu osutatakse seejuures 19.sajandi

alguses rajatud ning tänapäevani säilinud mõisasüdame väljakujunemisele. Vaadeldava osa

koostamisel on samuti esmast kasutamist leidnud Ajalooarhiivis säilitatavad dokumendid,

kaardid ja plaanid. Samuti on peatüki koostamisel suureks abiks olnud Muinsuskaitseametis

säilitatavad ehitus- ning kaardistamisjoonised Võhmuta mõisahäärberi ning kõrvalhoonete

kohta. Peale selle on eelmainitud osas kasutatud ka kohalikku rahvapärimust.

Lisaks parunitele ning mõisatele mõjutas piirkonna arengut suuresti ka talupoegkonna elu-olu.

Võhmuta kultuuriajaloolises ülevaates on maarahva kujunemisele pühendatud kolmas

peatükk. Antud osa koostamisel on esmajoones lähtutud kohalikust pärimusest. Seega on

peatüki koostamisel kasutatud eeskätt Eesti Kirjandusmuuseumis ning Eesti Rahva

Muuseumis säilitavaid allikmaterjale. Samuti on kolmanda peatüki koostamisel kasutatud ka

autori poolt kohapeal kogutud meenutusi ammumöödunud aegadest. Uurimuse neljandas osas

leiab laiemat käsitlemist omariiklusperioodi-aegse Võhmuta asunduse lugu. Vaatluse alla on

võetud endise mõisasüdame muutumine asunduskülaks. Esmajoones leidis käsitletava peatüki

koostamisel kasutamist Riigiarhiivis säilitatavad dokumendid ning plaanid. Tähtis osa antud

peatüki koostamisel on ka põllumajandus – ja talundiloenduslehtedel, mille analüüsimisel

selgus paremini piirkonna majapidamiste majanduslik võimekus ning elujärg. Samuti leiab

vaadeldavas osas käsitlemist kohalike elanike meenutused nii sõnas kui kirjas. Oluline roll

antud ajajärgu mõistmisel on ka tolleaegsetel perioodikaväljaannetel. Võhmuta ülevate

koostamisel on peamist kasutust leidnud maakonnalehed „Järva Teataja“ ja „Järvamaa“.

Uurimuse viiendas peatükis on käsitletud piirkonda laastavat okupatsiooniperioodi. Laiemat

käsitlust leiab talumajapidamiste lammutamine ning kolhooside loomise protsess. Peamised

materjalid kirjeldatava osa koostamisel pärinevad nii Riigiarhiivis kui ka Lääne-Viru

6

Maaarhiivis säilitatavate dokumentide näol. Rohkesti on antud peatüki kirjutamisel kasutatud

ka kohalike inimeste kirjutisi ning töö autorile jutustatud mälestusi. Siinjuures tasuks välja

tuua endise kolhoosniku Paul Hinnovi poolt koostatud päevaraamatu, mis omakorda lihtsustas

detailse ülevaate saamist kolhoosikorra kujunemise mõistmisel.

Eesti rahva elujärje kujundamisel on olulist rolli mänginud ka kooliharidus ning selle

tagajärjel aset leidnud muutused. Teatavasti loodi 19.sajandil ka Võhmutale külakool.

Kultuuriajaloolise ülevaate kuuendas peatükis leiab seega käsitlust koolihariduse areng

Võhmutal – alates külakooli loomisest, lõpetades algkooli sulgemisega nõukogude perioodil.

Piirkonna kooliolude kirjeldamisel on kasutamist leidnud Ajalooarhiivis säilitatavad

koolikohtu protokollid ning Riigiarhiivis hoiul olev kooli kroonikaraamat ning õppeaastate

aruandevihikud. Samuti on koolielu peatüki koostamisel kasutatud ka endiste õpilaste

meenutusi-mälestusi möödunud kooliajast. Uurimuse viimane – seitsmes osa vaatleb

Võhmuta piirkonnast pärit isikuid, kes oma tegevuse ning mõtteviisiga on jätnud märgilise

jälje nii kodukohta kui laiemasse üldsusesse. Kirjeldatud peatüki koostamisel on kasutatud

vaadeldavate persoonidega seotud arhiivimaterjale ning isikukirjeldusi. Samuti leidus antud

osa kirjutamisel olulist materjali ka perioodikas ning uuritavate isiklikes mälestustes.

Kultuuriajaloolise uurimuse lisadena on kasutatud rohkel hulgal erinevaid fotosid, jooniseid

ning plaane. Suures enamuses pärinevad lisatud materjalid arhiivide ja muuseumite kogudest.

Kasutatud lisamaterjale on hangitud nii Ajalooarhiivist, Riigiarhiivist, Teatri-ja

Muusikamuuseumist, Eesti Rahva Muuseumist, Muinsuskaitseametist kui ka Järva-Jaani ja

Tamsalu koduloomuuseumitest. Märkimisväärne osa fotodest ja dokumentidest pärineb ka

kohalike elanike kogudest. Uurimuse ilmestamiseks on töö autori poolt valminud Võhmuta

küla 21.sajandi elu-olu kajastav dokumentaalfilm. Lisaks on kultuuriajaloolise ülevaate juurde

lisatud helisalvestus, kus kohalikud elanikud meenutavad Võhmuta ümbruskonnaga seotud

pärimuslugusid.

Võhmuta küla kultuuriajaloolise ülevaate koostamisele aitasid kaasa paljud inimesed oma

mälestuste ja fotodega. Tänu väärivad meenutuste jagamisel Kuno Areng, Rein Rebas, Lembit

Jüriso, Ella Pajuri, Virve Suve, Rein Ojaste, Ene Berkovitš jpt.

Järva-Jaani kihelkonnast pärit luuletaja Hando Runnel on kirjutanud:

„Mu sünnivald on Võhmuta,

ma olen väsind, võhmuta.“ (Runnel 1976:31)

7

I.VÕHMUTA KÜLA JA MÕISA KUJUNEMINE ORDUAJAST KUNI BALTI

ERIKORRA NÕRGENEMISENI 19.SAJANDIL.

Järvamaal on läbi aegade tähtsal kohal olnud põllundus ja talupidamine. Seda küllaltki selgel

põhjusel, sest paikkond tänu oma viljakale mullale on soodne maaviljeluseks ning erinevateks

agraarseteks protsessideks. Üheks paremaks maamajanduslikuks piirkonnaks Kesk-Eestis võis

juba muinasaja lõpul pidada Järvamaa põhjaosas asuvat Loppegunde kihelkonda, kuhu

arvatavasti kuulus ka hilisem Järva-Jaani kihelkond koos Võhmutaga. Käsitletava paikkonna

suuremaks puuduseks võis pidada asjaolu, et vaadeldaval territooriumil puudusid olulisemad

veekogud, mis esiajal oleksid loonud eelduse püsiva inimasustuse tekkeks. Nimelt olid just

jõgede-järvede kallastel sobilikumad tingimused kalastamiseks ja küttimiseks ning isegi

algseks maaharimiseks – karjakasvatamiseks. Seega võib Järva-Jaani kihelkonna

territooriumilt inimasustuse jälgi leida alles I aastatuhande alguses.1 Tähtsat osa asustuse

arengus etendas tollel ajal raua üldine tarvitusele tulek. Uued tugevast metallist tööriistad

võimaldasid inimestel vilja-rohumaade rajamist, põllusaagi ja loomatoidu kogumist ning

hoonete ehitamist. Samal ajal levisid ka mitmed teised oskused nagu koduloomade ületalve

pidamisel ja maaharimisel. Põldude aletamise kõrvale tekkisid nüüd algeline söödi-ja põllu

vaheldus, mis võimaldas maalt saada püsivat saaki. See tingis asustuse arendamist ning uute

alade hõivamist.

Alates I aastatuhande esimestest sajanditest oli kindlasti kasutusele võetud viljakam osa Järva-

Jaani kihelkonna territooriumist. Peamiseks asustusüksuseks oli toonases Eestis saanud küla.

Toonased tihedalt asustatud alad koos vanimate küladega joonistuvad tänapäeval välja

muististe suurema kontsentratsiooniga maastikul. Vaadeldavas kihelkonnas on tolleaegsed

muistised peamiselt koondunud Järva-Jaani aleviku läheduses asuvate külade ümbrusesse.

Muistiseid on leitud võrdlemisi arvukalt näiteks Karinu, Kuusna, Jalgsema, Valasti ja Kerguta

külades ning Roosna-Alliku ja Kaaruka asundustes. I aastatuhande keskelt alates

kasutuselevõetud ka uuritav Võhmuta – Järsi- Karinu piirkond.2 Asustuse laienemistes

uuritavasse piirkonda annab märku arheoloogiliste juhuleidude tihe osakaal. Võhmuta

asunduse vahetusläheduses paiknevad selle tõestuseks veel tänapäevalgi rauaajast pärinevad

Lumiste nimelised kivikalmed. Arheoloog Jaan Jungi andmetel olevat rauaajast pärit

arheoloogiline mälestis asunud ¼ versta Võhmuta mõisahoonest ning selle läheduses

paiknenud kivist rist.3 Lisaks mitmetele kalmetele ja juhuleidudele teab pärimus rääkida, et

1 Varep, E. Paide rajooni asulastik. – Paide rajoonis. Toim. J.Eilart, Tartu, 1972, lk.64. 2 Pae, T; Sokk, H. Järvamaa I – loodus, aeg, inimene. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007, lk.306. 3 Jung,J. Muinasteadus eestlaste maal III osa. Eesti Kirjanduse Seltsi toimetised 4 osa, 1910, lk.43-44.

8

muinasajal oli uuritava asunduse läheduses ka eestlaste püha hiiekoht. Selle täpset asukohta

pole teaduslikult enam võimalik välja selgitada, sest taolistes rituaalselt olulistes kohtades

puudub tavapärane arheoloogiline kultuurkiht. Järva-Jaanis elav muinasusundi uurija Lembit

Jüriso on oletanud, et püha kultusekoht võis asuda Võhmuta mõisapargi vahetusläheduses

asuval Huntaugu mäel. „Võrreldes ümbruskaudsete metsatukkadega, oli Huntaugu hiiemäe

puhul tegu inimkäe poolt pea täielikult puutumata jäänud paikkonnaga. Ülejäänud

metsatukad olid risuokstest puhastatud, sest Võhmuta viinavabrik vajas kütteks haoraage. Kui

minu ema 1935.aastal antud piirkonda elama asus, siis olevat ta küsinud, et miks Huntaugu

metsatukk oksaraost puhastatama on? Talle sellepeale vastatud, et tegu on püha kohaga ja

seda ei tohi puutuda.“4 Ristiusu tuleku ning mõisate loomisega arvatavalt taandus Huntaugu

hiiekoht Karinu-Võhmuta mõisa piirile Prandi kõrtsi vahetuslähedusse. Endine pühakoht oli

kasutusel veel 20.sajandi alguses peopaigana, kus kohalikud noored käisid koos kiikumas

ning külasimmanit pidamas. Peale mitme hiiekoha, on Järva-Jaani kihelkonnas arvukalt

levinud ka kultusekivid. Vaadeldavate lohukivide puhul on arvatud, et ka neid kasutati

muinasajal ohverdamiseks.5

Nagu juba eelpool mainitud kuulus muinasajal tolleaegne Järva-Jaani ning sellest tulenevalt

ka Võhmuta haldusterritoriaalselt Loppegunde muinaskihelkonda ning oli sellel ajal üpriski

tihedalt asustatud ala. Rahulik areng siinses piirkonnas nii nagu kogu Eestis, katkes XII

sajandi alguses saksa ja taani feodaalide agressiooni tulemusel. Maa kavakindel vallutamine

ei jätnud puutumata ka Kesk-Eestit ega teede ristumiskohas asuvat Järva-Jaanit. „Hendriku

Liivimaa kroonika“ andmetele toetudes langes Järvamaa rüüstamiste ohvriks vähemalt 16

korral. Suurem osa neist retkedest puudutas võrdlemisi tihedalt ka tolleaegset Loppegunde

muinasüksust, mis 13.sajandi keskel jagati Ambla ja Järva-Jaani kihelkondadeks. Seoses

muinaseestlaste ristimiskavadega on Läti Hendriku Liivimaa kroonikas 1220.aastal

esmakordselt mainitud ka vaadeldava piirkonna suuremat keskust Kettist (Järva-Jaanit) ja

Jalgsema küla.6 Vallutajate omavaheliste tülide tulemusel jäi muistne Järvamaa lõpuks

orduriigi koosseisu. Kuna antud ajajärgul Järvamaal läänimõisaid kui selliseid ei

eksisteerinud, siis maad ja külad kuulusid enamuses kas ordule või piiskopile. Antud ajajärgul

Võhmutast, kui paikse asustusega külast, teated puuduvad. Küll on kroonikas äramärkimist

leidnud 20 adramaa suurune naaberküla Järsi, mis 23.septembril 1253.aastal vastu võetud

4 Jüriso, L.Ajalooline ülevaade Järva-Jaani kihelkonna asulastikust. Käsikiri. 5 Tvauri, A. Eesti lohukivid – Arheoloogilisi uurimusi 1. TÜ arheoloogia kabineti toimetised 9, 1997, lk.43. 6 Jung, J. 1881-1883. Läti Hendriku Liiwimaa kroonika ehk Aja raamat. Tartu. Eesti Kirjameeste Selts, t.nr.57.

9

otsusega läks Tallinna piiskopi valdusesse.7 Alles mõni aeg hiljem asusid maaisandad

vasallidele palga katteks või teenete eest üksikuid maid välja jagama. Seeläbi asutigi looma

esimesi maksuvabasid feodaalseid majapidamisi ehk mõisaid. Võhmuta piirkond kerkib

siinjuures esile alles orduaja viimastel aastakümnenditel. (Vaata Lisa 5)

1.1.Võhmuta küla ja mõisa asutamine.

Eestimaal tekkisid esimesed mõisad kui maksuvabad feodaalsed maavaldused koos põldude ja

majapidamistega muistse vabadusvõitluse algusaastatel. Võõrvallutajate initsiatiivil asuti

Maarjamaale rajama mõisate nimelisi kontroll-ja valitsemisüksusi, mille eesmärgiks oli

talurahva töö ja vaeva abil kasu saamine. Siinjuures tasuks mainida, et sõna mõis, on küllaltki

vana keeleline väljend, mis oli arvatavasti kasutusel enne 13.sajandi ordurüütlite invasiooni.

Muistsete eestlaste ühiskonnas võis mõis tähendada suuremal maaalal levinud

majandussuhteid, mille tagajärjel oli võimalus saada rikkalikku põllusaaki.8 Eestimaa pinnal

sai ulatuslikum mõisate rajamine alguse peale talupoegade poolt ellu viidud Jüriöö ülestõusu

mahasurumist 1345.aastal. Ühtset vastust selle kohta, kuhu hakati mõisaid rajama, on küllaltki

raske anda. Teatavasti peale Jüriööd räsisid Vana-Liivimaad mitmed sõjad, katkuepideemiad

ning näljahädad. Külade või asustuskogukondade tühjaksjäämine neis oludes ei olnud väga

haruldane nähtus. See omakorda lõi häid võimalusi mõisate asutamiseks vägivalda talurahva

vastu tarvitamata. Lisaks paljude teiste Eestimaa mõisate rajamisele, pandi alus ka

tänapäevasel Lääne-Virumaal, Tamsalu vallas asuva Võhmuta mõisapiirkonna kujunemisele.

Vaadeldava piirkonna varasem ajalugu on tihedalt seotud Viisu ja Väinjärve mõisa

kujunemislooga. Nende üksuste alla kuulunud suureulatuslik maaala (umbkaudu 170-180

adramaad) moodustas 16.sajandil ühtse läänivalduse, kus veel tollel ajal puudusid mõisad

ning keskusteks olid vaid külad.9 Võhmuta aga on kaua aega olnud Väinjärve mõisa

koosseisus ning iseseisvaks mõisaks saanud suhteliselt hilisel ajal. Mõisate hiline

väljakujunemine on nähtus Järvamaal, mis iseloomustab seda ala pea tervikuna. Kui näiteks

Lääne-Eesti aladel tekkisid mõisad juba 14-15.sajandil, siis enamik Järvamaa häärberid on

alguse saanud alles peale Rootsi riigi vallutustele järgnenud perioodil 16.sajandi lõpul ja isegi

17.sajandi alguses. Sellisele Järvamaale omapärasele nähtusele on tähelepanu juhtinud juba ka

baltisaksa ajaloouurija Paul von Unger-Sternberg.10 Esimesed kirjalikud teated Võhmuta

(saksa keeles Wamesi ning hiljem Wechmuth) mõisa kohta pärinevad 1519.aastast, mil Liivi

7 Schilling, E. Die Rittergüten in kreise Jereven seit d.Schwedwnzeit Rannover- Döhren, 1970, lk.78. 8 Vahtre,S. Põllumajandus ja agraarsuhted Eestis XII ja XIV sajandil. Tartu 1966, lk.59. 9 Rosen, E. Bogislaus Rosen, lk.335. 10 Ungern-Sternberg, P.. von. Materialen zur Gütergcichte Jerwens. F.D Pältere schewed. Zeit. In beiträge zur kunde Est, Liv, Kurlands. Ed VII Reval 19010/1912, lk.307;308.

10

ordumeister läänistas ordule osutatud sõjaliste teenete eest Peter Kardenollile Karinu küla11

koos Wamesi (Võhmuta) nimelise piirkonnaga. Antud läänistusest Võhmuta kui mõisa

kujunemine alguse ei saanud. Lähtudes tolleaegsetest kirjetest võib järeldada, et ränkade

kodusõdade ja epideemiate tagajärjel oli antud piirkond Kesk-Eestis pea inimtühi. Ordu käest

teenete eest saadud maa jäi Peter Kardenollil pea täielikult kasutamata, sest 1558.aastal

puhkenud Liivi sõjas kadusid jäljed antud aadlimehe edasisest elukäigust. Arvata võib, et

ordule truu aadlimees langes mõne verise lahingu tagajärjel. Esimesed sõjaaastad puudutasid

vaadeldavat piirkonda võrdlemisi rängalt. Kroonik J.Renner on märkinud, et kui venelased

6.veebruaril 1558.aastal jõudsid Järvamaale, põletasid nad maha Karinu-Võhmuta piirkonnas

17 talumajapidamist. Kui Eesti alad Tallinna linna, Harju, Viru rüütelkonnad ning Järvamaa

aadel 1561.aastal Liivi sõja käigus (1558-1583) alistusid Rootsi kuningale Erik XIV-le,

leidsid rootslased, et Järvamaal on vähe mõisaid. Oma esmaseid plaane kuningas ellu viia ei

saanud, sest antud piirkonna lääniomand sulas veelgi rohkem kokku aastatel 1567-1569, mil

enamik Järvamaa vasalle kindlama tuleviku lootuses poolakate poole üle läksid.12 Kuna

Rootsi riigi poolt juba alistatud territooriumi Poola võim purustada ei suutnud, siis jäi

põhjamaise kuningriigi kanda ka nende aadlike maad, kes tegeliku isanda olid reetnud.

Tolleaegne Rootsi kuningas Zygmut III Waza otsustas vabanenud maad riigi poolt uuesti

välja jagada laenude ja pantide näol ustavatele sõjameestele. Tihti said küllaltki

suureulatuslikke valdusi lihtsad ja üsna nimetud sõdurid – ratsanikud.13 Konkreetsemat laadi

teated Võhmutast pärinevad just vaadeldavast perioodist, mil 1.märtsil 1593.aastal läänistas

Poola-Rootsi kuningas Zygmut III Waza Võhmuta, Karinu, Ramma, Metsla, Kuusna ja

Visusti külad poolameelsele ratsaväelasele Heinrich Lyellile. Eelnevalt, 1564.aastal koostatud

revisjoniraamatu järgi, kuulus Võhmuta (Wames) ka Rootsi aja alguses oma üheksa adramaa

ja ühe jalaga Karinu mõisavakusesse. Sõdur Lyelli valitsemisperiood piirkonnas kujunes

võrdlemisi tagasihoidlikuks.14 Kuna kuningatruu alam pidi rohkelt viibima sõjakäikudel, siis

piirkonnas otsest arengut mõisate loomise näol ei toimunud. Lyell suurendas vaid enda

maatagavara erinevate lisaläänide omamisega Järva-Jaani ja Koeru kihelkondades. Siinjuures

tasub lisada, et hiljem kujunesid antud alal välja Viisu ja Väinjärve suurmõisad. Vaadeldava

territooriumi ühe osana on märgitud ka Võhmutat, kuid tollel perioodil antud piirkonnas otsest

majandustegevust ei toimunud. Asualal paiknesid vaid mõned üksikud majapidamised, mis 11 Karinu küla sai endale nime Kardenollide järgi. Muutus saksa keeles Kardinaks ning hiljem mugandus eesti keeles Karinuks. 12 Pae, T; Sokk, H. 2007, lk.340-341. 13 Ungern-Sternberg, P.. von. Materialen zur Gütergcichte Jerwens. F.d. ältere schewed. Zeit. In beiträge zur kunde Est, Liv, Kurlands. Ed VII Reval 19010/1912, lk.337. 14 Wacken un Revisonbücher, lk.442.

11

olid keeruliste majandusolude tulemusel võrdlemisi viletsal järjel. Siiski on märgitud, et

vaadeldavat piirkonda, kui head teede ristumiskohta, kasutasid Rootsi väeüksused

puhkelaagrite kohana. Teada on, et nii mõnegi ümbruskaudse põlistalu nimi pärineb

tollest ajajärgust.15 Võhmuta asuala hõlmav piirkond kuulus ratsamees Lyellile kuni

17.sajandi alguseni, mil asuti lääne uuesti ümber jagama rootsimeelsetele aadlimeestele. Kuna

vaadeldava suurvalduse omanik Heinrich Lyelli puhul oli tegu rohkem poolameelse

aadlimehega, siis tühistati tema maalään Kesk-Eestis. Maade ümberjagamise käigus poolitati

Lyelli senine asuala ning1608.aastal anti Roootsi kuninga Karl IX kinnitusel Väinjärve poolne

osa Heinrich von Aheni nimele. Siinjuures on oluline mainida, et kuninga vastavas kinkeaktis

esinev teiste asualade hulgas ka 9 adramaa suurune Wahma küla, mis algselt pidi tähendama

Võhmutat. Kuningatruu aadlimees ei saanud piirkonnas korraldusi jagada kuigi kaua, sest

1613.aastal sõjaväelane Heinrich von Ahen suri. Selle tagajärjel läheb käsitletav territoorium

pärimislepingu alusel kadunud Aheni poja ning lese valdusesse. Kuna läänimees Heinrichi

järeltulija sureb ootamatult samuti 1613.aastal, siis lähevad suured maavaldused, kaasa

arvatud 9 adramaa suurune Võhmuta, täielikult von Aheni lese Elisabeth Aheni (s. Hastref)

nimele.16 Küpses eas mõisaproua ei jäänud siiski oma valdustele üksinda, vaid abiellus uue

aadlimehega. Sellest tingituna otsustas Rootsi uus kuningas Gustav II Adolf surnud Heinrich

Aheni lääni tagasi võtta ning 1626.aastal maavalduse uuesti välja jagada Toomas Karrile. Uue

omaniku näol oli järjekordselt tegemist kuningatruu sõjaväelasega, kes ameti poolest oli

õukonnarügemendi ühe kompanii juht.17 Juba 1627.aasta kevadel sai piirkonna uus omanik

kuningalt nõusoleku nende alade igavese omandiõiguse peale koos kõigi sinna juurde

kuuluvate privileegidega. Uue valdaja esilekerkimine ning sellele antud privileegid kutsusid

esile ägeda protesti Aheni lese Elisabeth Hastrefi poolt, kes ei tahtnud oma siinsetest

valdustest loobuda ega Väinjärve mõisast lahkuda.18 Veel 1627.aasta oktoobris oli lesestunud

mõisaproua Väinjärvel ning kirjutas kuningale kaebekirja ja protesti uue omaniku Karri peale.

Nimelt avaldas proua pahameelt, et kuningatruu sõjamees Toomas Karri tahab teda

ebaseaduslikult mõisahoonest välja ajada. Olukorra ajutiseks lahenduseks teeb Rootsi

kuningas Gustav II Adolf 29.aprillil 1629.aastal kohalikule kubernerile korralduse, mille

alusel Elisabeth Hastferil lubati elada Väinjärve mõisas oma elupäevade lõpuni ning ühtlasi

kohustati selles aadlimees Karrit sõlmima saadud vastuse peale lesega ostu-müügi leping.

15 Rosen, E.Bogislaus Rosen, lk.333. 16 Hastferi puhul oli tegemist väärika aadlisuguvõsaga, kellele Virumaal kuulusid mitmed mõisad. Hastfertidest on tulnud ka Aaspere kohanimi 17 Rosen, lk.380. 18 Väinjärvel sai mõisa kujunemine alguse 17.sajandi alguses.

12

Sama aasta juulis kuulutati ootamatult kevadine kuninglik korraldus ekslikuks ning

annulleeriti. Ühtlasi tunnistati õigeks Toomas Karrile varem antud valdusõigus nendel aladel.

Arvata võib, et kuninga otsuse ümbermuutmise taga oli eelmainitud riigitruu aadlimees ise,

kes soovis tülikast koormast von Aheni lese näol vabaneda.19 Aadlik Toomas Karri valitses

vaadeldavat piirkonda kuni 1.juunini 1632.aastal, mil sõjamehest maadevaldaja otsustas müüa

oma Eestimaa valdused (nende hulgas ka Võhmuta) aadlimees Bogislaus von Rosenile. (valge

Rosen)20 Ootamatu maast loobumise põhjuseks võib pidada asjaolu, et Karrist sai välismaise

jalaväerügemendi kolonel. Eelnevalt oli ta sõbrunenud Rootsi kuningliku õukonna aktiivse

ametniku Bogislaus von Roseniga, kellest saigi Võhmuta-Väinjärve maavalduste uus

omanik.21 Järvamaal sai antud aadlimees tuntuks eeskätt oma heldekäelisuse poolest. Nimelt

olles piirkonna suurmaaomanik ning ühtlasi Järva-Jaani koguduse eestseisja sisustas ta

peaaegu kogu vaadeldava kihelkonna kiriku, kinkides lisaks kellale veel kantsi, võidukaare

krutsifiksi, pastoripingi ja kaks kroonlühtrit. Antud valitseja võimuperioodil üheksa adramaa

suurusest Võhmutast, kui eraldi mõisaosast teated puuduvad, sest vaadeldav maaüksus kuulus

veel lahutamatuna Väinjärve mõisamaade koosseisu. Suurmaaomanik Bogislaus Roseni

valitsusaeg kestis piirkonnas 1658.aastani, mil kõrges eas (85 aastane) aadlik suri. Lahkunu

testamendiga läksid suurmaaomaniku maavaldused jagamisele Bogislausi kolme poja vahel.

Juba 1639.aastal koostatud testamendiga (hiljem korrigeeris B.Rosen neid veel kolm korda)

pärandas ta Väinjärve mõisamaad (koos Võhmutaga) oma teisest abielust esimesele pojale

Andreasele (1625-1681). Huvitav oleks mainida, et viimane esines Võhmuta omanikuna juba

1657.aasta maist, kui Bogislaus veel elas.22 (Vaata Lisa 13) Roseni poja Andrease poolt asuti

päranduseks saadud maid majandusliku kasusaamise eesmärgil osade kaupa tükeldama ning

uutele omanikele edasi müüma. Esiteks eraldati 1666.aastal Väinjärve mõisast Karinu, Metsa,

Kuusna ja Seliküla külad Heinrich von Rosenile, kes rajas antud asualadele Karinu iseseisva

rüütlimõisa. Võhmuta piirkonna esmakordse eraldamiseni jõuti kolm aastat hiljem. Selle

tulemusel sai üheksa adramaa suuruse Wechmuthi maaüksuse omanikuks 3000 riigitaalri eest

Jacob Höpneri lesk Brigitta (s.Roodde). Eelnevalt olid Höpnerid 1668.aastal Eestimaa

19 Rosen, E., lk.334. 20 Bogislaus Rosen sündis Pommeri hertsogiriigis 1572.aastal. Ta oli edukas kaupmees nii Saksamaal kui ka hiljem Rootsis. Ärilistel kaalutlustel tuli Rosen Tallinnasse, kus tema elujärg parenes tänu oskuslikule ärivaistule. Tundes isiklikult Rootsi kuningaid Karl IX ja Gustav II Adolfit anti talle 1617.aastal Rootsi kuningriigi aadliseisus ning nimi Rose muudeti Roseniks. Riigivõim andis talle 26 küla, mille hulgas on märgitud ka Võhmutat. 21 Rosen, E, lk.334. 22 Schilling, E. Die Rittergüten in kreise Jereven seit. Schwedenzeit Rannover – Döhren, lk.78.

13

kubernerilt Bengt Kornilt ostnud Jalgsema, Järsi ja Türje külad.23 Roseni-Höpneri vaheline

Võhmuta ostu-müügileping sõlmiti Tallinnas 26.oktoobril 1669.aastal.24 Antud aktiga oli alus

pandud Wechmuthi (Võhmuta) nimelisele iseseisvale rüütlimõisale.

1.2. Võhmuta iseseisva mõisa areng Rootsi ajal.

Uute mõisate tekkele Eestimaal oli suuresti kaasa aidanud Rootsi valitsuse hea läänipoliitika

juba XVI sajandi lõpul ning XVII sajandi algul, mil kuningriigi ohvitseridele ja ametnikele

ning teiste kihtide esindajatele anti rohkelt maaüksusi. Aktiivsematel aadlimeestel oli

Eestimaal võimalik kergelt maavaldusi suurendada. Mõisate laiendamist võimaldas esialgu

rohkete tühjade talukohtade olemasolu, millede maad liideti mõisapõldudega. Tihtipeale jäid

uued maad mõisasüdametest liiga kaugele ning seetõttu otsustati suurematesse

külakeskustesse rajada kõrvalmõisad. Samas situatsioonis oli 1669.aastal ka Võhmuta. Kuna

kaugel asuvate põllumaade harimine peamõisa Väinjärve oli ebaotstarbekas, otsustas von

Rosen Wechmuthi müüa Birgitta Höpnerile. Mõisamaade müük ei sujunud piirkonnas siiski

tõrgeteta. Nimelt oli Heinrich von Rosen lisaks 3000 taalrile rahas nõudnud kontrahti väliselt

salajase kokkuleppe teel veel 50 loodi hõbedat Roseni abikaasa otstarbeks.25 Hoolimata

sellest, et Höpner tasus Võhmuta eest lubatud nõudmised, tõrkus Rosen piirkonda üle

andmast. Et probleemile lahendus leida, pöördusid aadlikud 1682.aastal Tallinna

Ülemmaakohtusse. Protsessiga seoses publitseeritud materjalist on võimalik välja lugeda, et

just Brigitta Höpnerist sai Võhmuta kui iseseisva mõisaüksuse rajaja. Seega võib järeldada, et

Võhmuta mõis pidi tekkima ning algselt välja kujunema ajavahemikul 1699-1682. Samuti

võib vastavast dokumendist järeldada, et Rosenite ajal olevat Võhmuta maadel tegutsenud

Väinjärve karjamõisa taoline halduskeskus, mis koondas enda alla piirkonna talumaad. Siiski

pole aktiivset majandustegevust varem antud piirkonnas toimunud.26

Brigitta Höpneri valitsusperioodi ajal kujutas Wechmuthi mõisasüda endast tagasihoidlikku

laagrikohta või peavarju, kus asus ajutiselt või püsivalt mõisaomaniku asemik. Tolleaegse

peamaja puhul oli tegemist väikese ja lihtsa puitehitisega, mis ruumilahenduselt oli üsna

rustikaalne. Lisaks oli häärberi lähiümbruses tallihoone ja rehi.27 Mõisniku esindajana

piirkonnas oli väidetavalt tegemist maarahva hulgast valitud töödejuhataja – kupjaga. Nende

23 Järsi küla oli varem kuulunud Revali piiskopkonnale. 1564.aasta vakuraamatu järgi oli antud asuala omanik Preedi mõisnik Gaspar von Tiesenhausen. Kui antud aadlik 1603.aastal Poola poolele üle läks, siis tema valdused tühistati kehtetuks. 1615.aastal anti Järsi Andresz Joenzonile. 1663.aastal kuulus piirkond aga Jonas Andersonile. 24 Beiträge zur Kunde. Ed. VIII, Reval, 1910, lk.495. 25 Beiträge zur Kunde. Ed. VIII, Reval, 1910, lk.495. 26 Schilling, lk.78. 27 Sama.

14

ülesandeks oli peamiselt maksude kogumine ning põllupidamise tekkimisel tööde juhatamine

ning varanduse järelevalve. Aadlik ise viibis paikselt linnas ning käis oma valdustega

tutvumas vaid suvekuudel. Tolleaegse Võhmuta mõisasüdame õuel võis kohata paari lihtsat

ürgeestilikku ehitust nagu suveköök, saun ja ait. Ka mõisa rehi, mis seisis küll väljaspool õue,

põllul, oli kohalikku algupära nagu ka rehepeksmise viis ja kogu põllumajanduslik tarbevara.

Arvata võib, et Võhmuta tolleaegse mõisasüdame juures olid välja kujunenud vastavad

aiakesed köögivilja ning viljapuude jaoks. Neist esimene, mida tollel ajal kutsuti

„vürtsiaiaks“ oli antud perioodil jagatud kujutletavateks ruutudeks. Eraldi seisid veel

kapsaaed, tapuaed ja eriotstarbeline pleekaed, kus kevadel pleegitati linaseid kangaid.28

Võhmuta esimeses rohtaias, mis hiljem asendas parki, kasvatati arvatavasti juba Rootsi aja

lõpul tuntud viljapuid, marjapõõsaid ning isegi roose. Von Höpneri valitsemisaega Võhmutal

jääb ka Rootsi kuninga Karl XI poolt läbiviidud suur mõisate reduktsioon ehk aadlile

läänistatud riigimõisate tagastamine. Ehkki algselt oli ette nähtud jätta redutseeritud mõisad

kroonumõisateks, mida pidid valitsema kroonuametnikud, leidis kuningas peatselt sobiva

olema anda need endistele omanikele rendile. Reduktsioon viidi vaadeldavas piirkonnas läbi

1696.aastal. Selle alusel kuulusid taasriigistamisele Võhmuta mõisaala neli põhilist küla –

Järsi, Jalgsema, Türje ja Seliküla. Huvitav on siinjuures tõdeda, et mõisasüda Võhmuta

redutseerimisdokumentides ei kajastu. Arvata võib, et vaadeldav keskus oli lisatud mõne

suurema mõisa territooriumil asuva naaberküla koosseisus.29

Rootsi aja lõpp, mis jäi 18.sajandi algusesse, tähendas Eestimaale taas laastavaid

sõjasündmusi. 1700.aastal alanud Põhjasõda ning sellele järgnenud katk ja näljahäda jätsid

tugeva pitseri eesti rahva demograafilisse kulgemisse. Talupoegkonna suur suremus asus

negatiivselt mõjutama mõisate kujunemisprotsessi. Eriti rängalt kannatasid epideemiate ja

sõjategevuse tagajärjel Kesk-Eesti asualad. Seda omakorda kinnitavad tolleaegsed

pärimustekstid, mille järgi polnud Narva ja Põltsamaa vahel kuulda kukelaulu ning püsti oli

ainult veerand „suitsudest“.30 Põhjasõjaaegsetest koledustest ei jäänud puutumata ka

Võhmuta mõisamaad. Keerulisel ajajärgul surnud niivõrd palju inimesi, et mõnesse

väiksemasse Järva-Jaani kihelkonna külla jäänud elama vaid seitse kuni kaheksa inimest.

Antud ajajärgust on piirkonnas säilinud järgnev pärimus: „Nii kõneleb üks vanainimene, et

suur sõda kestnud mitmeid aastaid. Venelased tulnud maale, tapnud loomad, põletand külad

ja viind inimesi endiga kaasa. Mõlemale poole küla otsa seatud vahid, kes teatand kohe külla,

28 Beiträge zur Kunde. Ed. VIII, Reval, 1910, lk.495. 29 Schilling, lk.78-79. 30 Kelch, K. Liivimaa ajaloo järg.- Põhjasõjaaegne kroonika; lk.127

15

niipea kui vaenlane ilmund nähtavale. Siis põgenend kõik külaelanikud metsadesse ja

soodesse varjule. Majakraam võetud ühes ja peidetud maa sisse. Isegi loomad aetud soodesse

ja metsadesse varjule. Kuid paljud jäänd sellest peidetudki varandusest ilma, kuna sõja ajal

olnud palju röövleid, kes käinud suurtes salkades maal ringi, otsind põgenikud metsadest üles

ja viind nende viimase varanduse ära. Sõja lõppedes tulnud inimesed metsast välja ja asund

tühjaks jäänd ja laastatud küladesse. Majad olnud põletatud ning inimesed ehitand mullast

onne elamise jaoks. Põllud olnud kasvand selle ajaga võsasse ja nende harimine olnud sama

raske kui uudismaa tegemine.“31 Rängemalt kui sõjategevus, mõjus sealsele elanikkonnale

aastatel 1710-1711 levinud katkuepideemia. Surmaga lõppevast tõvest tuli tervena välja alla

poole mõisa territooriumi elanikkonnast. Võhmuta mõisamaade talupoegadest suri raske

nakkushaiguse tagajärjel 92 hingelist. Ellu jäi vaid 40 valvsamat talupoega.32 „Inimesi surnud

nii suurel arvul, et neid ei ole jõutud viia surnuaeda, vaid maetud põldudele ja metsadesse.

Mõnes külas surnud nii palju inimesi, et vähesed ellujäänud ei olevat neid jõudnudki matta,

vaid laibad seisnud kauemat aega matmata.“33 Lisaks eelpoolmainitud kannatustele Rootsi

aja lõpu tabanud Eestit ka näljahäda. Suure toidunappuseaegset olukorda Võhmuta mõisas ja

Järva-Jaani kihelkonnas kirjeldavad hästi tollest perioodist säilinud pärimusmeenutused.

Nimelt olnud piirkonnas 1695.aastal ilmaolud vägagi soodsad ning juba jaanipäevaks olnud

mõisa varutud 54 kuhja heina. Järgneval kahel aastal olevat suvi olnud niivõrd polaarselt

külm, et ainult oder olevat mõisapõllul valminud, rukist lõigatud alles mihklipäeval ning kaer

ei valminud üldse. Samuti oli vilets rohukasv ning sellele järgnenud söödapuuduse tagajärjel

tuli suur hulk mõisa ja talude loomi hävitada. Järva-Jaani kihelkonna ning ühtlasi ka Võhmuta

piirkonna taludes olnud siis tõeline näljaaeg. Inimesed söönud kõike kätteulatuvat - õlgi,

peeneks jahvatatud männikoort, sõnnikut ning isegi surnud loomi. Põhjasõja lõppedes oli

Võhmutast järele jäänud vaid üksikute talude tootmis- ja eluhooned. Võrreldes eelnenud Liivi

sõjajärgsete kannatustega, taastus ajapikku eelnev maavõimekus üsna kiiresti. Jällegi külvati

täis vahepeal sööti jäänud põllumaad ning juba 18.sajandi keskpaigaks oli taastunud Põhjasõja

eelne olukord Eestimaal.

1.3.Võhmuta mõisamaade omanikud balti erikorra ajal 18 ja 19.sajandil.

18.sajandi esimene pool kulus Eestis Põhjasõja laastamise all hävinenud majapidamiste ning

nälja-, taudide- ja sõja läbi kannatanud rahvastiku taastumiseks. Alles sajandi keskpaigaks oli

maa täiesti kosunud ning mõisamajandus hakkas tublisti arenema. Suure sõdade ning 31 EKLA, f 199, m 45, 39/41 (III-2). Järva-Jaani kihelkond, 1930 32 Eesti rahva ajaloost Põhjasõja ajal 1700-1721, Tallinn, 1960, lk.317-318. 33 EKLA, f 199, m 45, 42/5 (III-2) Järva-Jaani kihelkond, 1930.

16

epideemiate perioodi oli üle elanud ka Võhmuta tolleaegne mõisamaade omanik Brigitta von

Höpner. Stabiilsema olukorra saabudes otsustas vanaproua pärandada oma maavaldused,

kaasa arvatud Võhmuta, Constans von Höpnerile. Uue omaniku esimeseks ülesandeks saigi

vaadeldavas mõisapiirkonnas kõige olulisema probleemi – paruni sõltlastest talupoegade arvu

suurendamine, sest sõdade ning katku ja näljahäda tagajärjel oli mõisatööliste arv langenud

kriitilise piirini. Sellest tulenevalt C.Höpner 1712.aastal tahtis pärisorjastada üht juba Rootsi

valitsuse aegu 100 riigitaalri eest vabaks saanud talupoega Metsa Tõnut. Viimasel oli aga

vabaduskirjale lisada ka Eestimaa kuberneri kaitsekiri 5.juulil 1706.aastast. Selle tõttu jäi

Höpneri palve piirkonna riigivõimu kõrgema esindaja poolt rahuldamata ning seejuures

kinnitati Metsa Tõnu 1714.aastal taas kaitsekirjaga.34 Laastatud maa uuesti ülesehitamiseks

kulus aastakümneid. Sõja-ja katkujärgsel ajal kasvas rahvaarv väga kiiresti, sest ellujäänutest

moodustasid piirkonnas suurema osa täisealised inimesed. 1726.aasta talurahvarevisjoniga oli

Võhmuta mõisamaade talurahva hulk väikestviisi stabiliseeruma hakanud.

Pärast Vene Tsaaririigi võimu alla minekut asuti reduktsiooni käigus riigistatud mõisu

restitutsiooni käigus endistele omanikele tagastama. Eestimaal kulges antud protsess

võrdlemisi kiiresti, sest mõisate tagastamine oli 1710.aastal rüütelkonna

kapitulatsioonilepingu üks peatingimusi. Järvamaal oli 18.sajandi esimese kümnendi lõpul

endistele omanikele tagasi antud 40 mõisa – nende hulgas ka Wechmuthi (Võhmuta)

mõisamaad. 1726.aastast pärit vastavas restitutsiooni-dokumendis on märgitud Võhmuta

mõisamaade omanikuks haagikohtunik Hans Heinrich von Tiesenhausen. (s.1685.a.)35 Nimelt

oli mõisamaade Rootsiaegne omanik Constans Höpner sunnitud tänu oma rootsimeelsusele

loobuma Võhmuta pärusomandist. Antud situatsioon ei seganud siiski aadlipreilil

mõisamaadel edasi elada, sest Hans Heinrich von Tiesenhausen oli andnud valdused panti

Constans Höpnerile. Mõisamaade panti andmise põhjus võis olla tingitud asjaolust, et Rootsi

kuningriigi armee leitnant, Kose-Uuemõisa, Aruvalla ja Kirikumäe mõisniku von

Tiesenhauseni saatus ei kujunenud Vene Tsaaririigi võimuperioodi algusaastatel kuigi

roosiliseks.36 Nimelt viibis tegelik Võhmuta mõisa omanik seoses Põhjasõjaga kaasnenud

34 Eesti rahva ajaloost Põhjasõja ajal 1700-1721 – Tallinn, 1960; lk.317-318. 35 Schilling, lk.78-79. 36 Tiesenhausen on vana Eestimaa aadlisuguvõsa, kelle vapikilp on jagatud neljaks. Diagonaalis paikneval hõbedastel väljadel on ratsanik, sinistel väljadel noolekimpu hoidev lõvi. Vapikilbi keskel paikneb väike vapp musta sõnniga kuldsel kilbi. Antud aadlisuguvõsa on Eestimaal tuntuks teinud legend õnnetust Porkuni mõisapreilist Barbara von Tiesenhausenist, kelle vennad jääauku uputati. Selline kurb sündmus olla 1554.aastal tõesti aset leidnud. Legendi on oma loomingus kasutanud O.W.Masing, F.R.Kreutzwald, Marie Under, jt. Von Tiesehausenid olid Porkuni mõisa esimesed omanikud kuni 1799.aastani. Porkuni mõisniku (1635.aastal surnud) Deteleff von Tiesenhauseni poeg Hans Heinrich oli Rootsi sõjaväe kindralmajor. Talle kuulusid lisaks Kose-uuemõisa, Kohila, Erla, jt. mõisad. Tema poegadest nimekaim, samuti Hans Heinrich oli Võhmuta hilisem

17

rootsimeelsuse eest aastatel 1709-1722 Venemaal Tobolski oblastis vangilaagris. Eestimaale

tagasi tulles abiellus von Tiesenhausen Koigi mõisapreili H.D.Burghauseniga. Kuni oma

surmani 1734.aastal, oli Hans Heinrich ka Eestimaa kubermangu haagikohtunik. Võhmuta

mõisa pandiomanikuna jätkas samuti Constants Höpner kuni oma surmani 1756.aastal.37

Peale Hans Heinrich von Tiesehauseni surma sai Võhmuta mõisamaade omanikuks

haagikohtuniku vanuselt keskmine poeg Gustav Johan von Tiesenhausen. Oma isa eeskujul

otsustas Gustav Johan koos oma kaasa Eva Wilhelmine von Nierothiga Võhmutale mitte

elama asuda, vaid pantis mõisamaad edasi selleks soovi avaldanud aadlikele. Seega said

Võhmuta mõisapandi valdajaks Constans Höepneri surma järel 1756.aastal Joachim Friedrich

von Rosen (Kiltsi, Paaslepa ja Kursi mõisnik, surnud 1795) ning 1768.aastal omakorda Jakob

von Ortmann.38 Vaadeldaval perioodil, mil Võhmutat valitsesid erinevad omanikud, takerdus

antud mõisa majanduslik areng. Nimelt viibisid pandiomanikud enamuse ajast Võhmutalt

eemal ning kasutasid piirkonna maid vaid majandusliku kasusaamise eesmärgil. Võhmuta

mõisasüdame kujunemisele paikse omaniku puudumine kindlasti hästi ei mõjunud. Jakob von

Ortmanni pandivalduses püsisid Võhmuta mõisamaad kuni 1782.aastani, mil Gustav Johann

von Tiesnhauseni poeg Hans Friedrich otsustas Võhmuta mõisamaad taas pandiseisustest

vabastada ning täieõiguslikult suguvõsa maavalduste hulka arvata. Omanike tihedast

vahetusest tingitud majanduslikust olukorrast annab kõige parema ülevaate Hans Friedrichi

valitsusaja algusaegsed tegevusnäitajad. Nimelt oli 1782.aastal Võhmutal 11 mõisateenijat,

seitse meest ja neli naist. Tolle aja kohta moodustas see piirkonnas 2,6% talurahva üldarvust

ja oli seega Järva-Jaani kihelkonna madalaim. Võrdluseks võiks tuua samas kihelkonnas asuv

Roosna-Alliku mõisa, kus oli 24 mõisateenijat (2,8%) või Kuie mõisa, kus oli kihelkonna

kõige suurem teenijaskond 18 mehe ja 6 naisega.39 Hans Friedrich von Tiesenhauseni

valitsemisajal pandi alus Võhmuta mõisa laienemisele. Nimelt oli 1782.aastal vaadeldava

mõisaüksuse üldsuuruseks varasema 9 adramaa asemel 18 adramaad maksustatavaid

põllumaid.40 Võhmata mõisamajanduse tõusu von Tiesenhausenite valitsemisperioodil näitab

ka 1783.aastast pärit ürik, milles on ära toodud vaadeldava mõisa viljamüügipakkumised.

Seega võib tõdeda, et von Tiesenhauseni võimuperioodil pandi ka Võhmutal alus jõulisemale

mõisatootmisele. Vahepealne tõusuaeg Võhmutal ei kestnud siiski kuigi kaua. Nimelt suri

omanik, kes sõjaväelasena Venemaal vangi võeti. Peale 1722.aasta vabastamist oli ta Võhmuta mõisnik ning kuni oma surmani 1734.aastani haagikohtunik. 37 Schilling, lk.79. 38 AM, f.104; 1;48, lk.29. 39 Vahtre, S. Talurahva sotsiaalsest struktuurist Eestimaa kubermangus feodalismi lõpuperioodil – TRÜ toimetised 258. Tartu 1970, lk.195. 40 Land. Rolle. 1774. Reval. 1775, AM Fond 104, nim.1., s.ü.48, lk.29. A.W.Hupel Topoger. Nachr III, lk.506.

18

1784.aastal ootamatu terviserikke tagajärjel teotahteline Hans Friedrich von Tiesenhausen.

Vaid kahe aasta pikkuse tegevusperioodiga suutis varalahkunud aadlimees saavutada

Võhmutal palju suuremat edu kui eelnevad pandiomanikud aastakümnetega. Kuna Hans

Friedrichi järeltulija Hans Ludwig von Tiesenhausen oli alles sõimelaps, siis määrati

juriidiliselt Võhmuta valdusi haldama noore pärija vanaema Eva Wilhelmine von Nieroth.

1782.aastal surnud Gustav Johani lesk Eva Wilhelmine oli ümbruskonnas tuntud oma

heldekäelisuse poolest. Nimelt olevat ta mõisa majandusrahadest toetanud 1772.aasta juunis

1200 hõberublaga Eesti Raamatukirjastuse Kassat ning 800 rublaga maapastorite leskede

fondi.41 Kuna vanaproua von Nieroth ei omanud majanduslikku vaistu, siis keeldus ta ise

mõisamajapidamise juhtimisest ning seega otsustati Võhmuta järjekordselt pandiomandiks

anda. Tollest ajast on mõisamaade rentnik-kasutajana teada Gustav Howeni nimeline

aadlimees. Siinjuures tasub lisada, et juriidilistes dokumentides jäi Eva Wilhelmine von

Nieroth siiski Võhmuta pärusmõisa omanikuks. Nimelt mainitakse vanaprouat mõisamaade

omanikuna nii 1787- kui ka 1795.aasta talurahvarevisjonilehtedes. Peale Eva Wilhelmine

surma 1800.aastal muudeti Võhmuta pandilepingut ning mõisamaad läksid kadunukese

vennapoja Kuie mõisast pärit Gustav Reinhold von Nierothi hallata.42 Kuna Kuie asus

vaadeldavale mõisasüdamele võrdlemisi lähedal, siis von Nierothitest43 said paiksed elanikud

ka Võhmuta mõisakeskuses. Antud väidet võib tõestada valitseva aadlisuguvõsa genealoogia,

milles on väidetud, et Gustav von Nierothi esimesed järeltulijad olid väidetavalt sündinud

Võhmutal. Siinjuures oleks oluline mainida, et antud aadlimehe puhul oli tegu Vene armee

majoriga, kellel oli kõrgeid sõjalisi teeneid tsaaririigi ees. Samuti said tuntud ning

mainekateks sõjaväelasteks ka Nierothi järeltulijad, kelledest sirgusid Vene tsaariarmee

juhtivad kindralid.44 Vaadeldava suguvõsa võimuperioodil pandi algus Võhmuta mõisa välise

hiilguse kujundamisele. Arvata võib, et just tänu Nierothi suguse kaliibriga sõjamehele, kes

majorina võttis osa kodumaa Tsaaririigi kaitsest, otsustati Võhmutale rajada auvärav 41 Ehstn. Bücher. Verlages Cassa, lk.2. 42 Schilling, E. lk.79. 43 Von Nierothi suguvõsa esimeseks esindajaks Eestimaal mainitakse Liivi ordurüütlit Johan Nuwerodet 1485.aastal Paides. Hiljem oli ta aastatel 1507-1508 Narva foogt. 1517.aastal mainitakse Peter Nierothi kui Kodila mõisa omanikku. Virumaal on antud suguvõsa esindajate järgi nimed saanud Neeruti mäed, järved ning mõis, mille valdajad nad olid peale Liivi sõda. Peter Nierothi järeltulija Carl Nieroth oli Rootsi kindralkuberner Eestimaal, aastal 1710 sama ametimees Soomes. 1746.aastal kanti antud suguvõsa Eestimaa rüütelkonna aadlimartriklisse. Carli pojapoeg krahv Benedictus Pontus Nieroth oli 1766.aastal abiellunud Kuiel ka tema õde Eva Wilhekmine oli abielus Võhmuta mõisniku Gustav Reinhold von Tiesenhauseniga. Benedictuse poeg Gustav Reinhold von Nieroth oli Vene armee major, Kuie mõisa pärisomanik ja Võhmuta mõisamaade valitseja. Krahv Alexander Karl von Nieroth (1805-1881) oli Vene keisririigi ratsaväe kindral, krahv Nikolai Ferdinand Nieroth (1806-1864) Vene keisririigi kindralmajor, krahv Otto Moritz Nieroth (1815-1871) oli Vene keisririigi leitnant. Need kolm kindralit olid krahv Gustav Nierothi pojad. 44 Schilling, E. lk.79.

19

mälestamaks Prantsuse-Venemaa vahelist isamaasõda. (Vaata Lisa 35) Samuti asuti

Nierothite poolt ehituslikult täiendama mõisahäärberit ning lähiümbrusesse rajama stiilseid

kõrvalhooneid. Ka Võhmuta mõisaparki asuti von Nierothite poolt ümber-kujundama ning

aadlipäraste ilupuude ning veesilmadega kaunistama. Teatavasti olid Nierothid Võhmuta

rentnikud ning sellest tulenevalt neil mõisamaadele inimpõlvedepikkust omandamisõigust ei

olnud.45 1804.augustis juriidiliselt otsustusvõimeliseks saanud pärija Hans Ludwig von

Tiesenhausen pikendas esialgu Nierothite rendilepingud, kuid juba 1805.aastal on märgitud

Tiesenhausenit kui Võhmuta pärishärrat. Samal ajal jätkusid tihedad läbikäimised von

Nierothitega ning seetõttu on isegi 1815.aasta revisjonilehtedes ekslikult nimetatud Võhmutat

ikka veel von Nierothite valduseks. Hans Ludwig von Tiesehauseni meelehärmiks võib

pidada asjaolu, et mõisamaid valitsema hakates, lasus Võhmutal koos samale aadlimehele

kuulunud Aavere mõisaga 30500 hõberubla suurune võlg.46 Majanduslikud raskused olevat

Võhmuta mõisatootmist kimbutanud juba Hans Ludwigi vanemate valitsemisaegadel, mil

rahandusküsimustes ei olnud parunitel täielikku selgust. Peale majanduslike raskuste tuli von

Tiesenhausenil üle elada ka 1805.aasta revolutsioonilised sündmused. Nimelt hakkasid

naabermõisa Karinu talupojad protesteerima sealse mõisniku von Roseni vastu, nõudes öise

rehepeksu keelamist. Karinu mõisnik loomulikult „matsirahva“ provokatsioonidele ei

allunud ning sellele järgnes talurahva väljaastumine, mis parunite poolt jõhkralt maha suruti.

Samal rahutuste perioodil oli Võhmuta omanik lühikest aega külas sünnikodus oma vennal

Karl von Tiesehauseni juures Kose-Uuemõisas, kus samuti toimus väike väljaastumine.

Sellest ajast on säilinud pärimuslugu intsidendist, mil Võhmuta härra oli koos vennaga

sisenenud kõrtsihoonesse. Üks teomees – Kõlli Toomas pole Võhmuta härrat märgates pead

paljastanud. Seepeale löönud Hans Ludwig von Tiesenhausen jalutuskepiga teomehel mütsi

peast.47 Noore paruni poolt asuti Võhmuta uinunud mõisasüdamele taas majanduslikku

efektiivsust andma.48 Selle saavutamiseks kolis parun koos kaasa Marie Katherine von

Beckendorfiga Võhmutale paikselt elama. Hans Ludwig von Tiesenhauseni poolt asuti

kohapeal varem esile kerkinud majandusvõlgu likvideerima uute tootmisvahendite ning

põllukultuuride arendamise näol. Lõpptulemus kujunes siiski positiivseks, sest saavutati

majanduslik stabiilsus eduka tootmise näol. Lisaks sellele viidi ellu juba von Nierothite poolt

algatatud ehitustegevus, mille tulemusel valmis Võhmutale uhke hisklassitsistlik peahoone.

Kõigele lisaks suurenes Tisenhauseni valitsemisperioodi ajal ka Võhmuta mõisamaade 45 AM Fond 104, nim.1., sü.48, lk.29. 46 AM Fond 280 n.1, sü.313; lk.1. 47 Kajk, J. Rahutused ja reformid, lk.450. 48 Wistinghausen, H.Quellen zur Geshrichte der Rittergüter. 1975, lk.801.

20

suurus. Nimelt lahutas Hans Ludwig von Tiesenhausen 1815.aastal Seliküla Karinust ning

ühendas selle Võhmutaga. Viimase koosseisu jäi antud küla kuni 1849.aastani, mil sai

iseseisvaks rüütlimõisaks.49 Seega 1816.aasta seisuga oli Võhmuta mõis paisunud 24 adramaa

suuruseks ning 227 meeshingega tootmisüksuseks.50 Üllataval kombel otsustas pärishärra

Hans Ludwig von Tiesenhausen 1818.aasta juulis Võhmuta maad taaskord panti anda. Nimelt

oli vaadeldav mõis saavutanud oma ajaloo suurima hiilguse – rajatud uhke häärber koos

toretsevate kõrvalhoonetega ning aktiivselt toimima pandud mõisamajandus. Kuna Ludwig

von Tiesenhausenil oli lisaks Võhmutale hallata ka Kose-Uuemõisa mõis, siis võib arvata, et

kahe suure tootmisüksuse juhtimine hakkas parunile ülejõu käima. Seega otsustas aadlimees

sõlmida Georg Hermann von Baumgarteniga Võhmuta mõisa peale kümneaastase

pandilepingu 290000 rubla51 väärtuses. Tiesenhausen ise jäi elama Oru mõisa Harjumaale.

Uue omaniku saabumisega Võhmuta mõisamaadele sai alguse majandusterritooriumi

vähendamise protsess. Nimelt juba järgmisel päeval peale pandilepingu sõlmimist rentis uus

maavaldaja von Baumgarten Võhmuta territooriumi alla arvatud „Luisky“ heinamaatüki edasi

2000 rubla eest naabermõisnikule Karl Wilhelm von Rosenile. 1821.aastal otsustas juba

varem mõisajuhtimisest taandunud Hans Ludwig von Tiesenhausen Võhmuta pandilepingu

von Baumgarteniga ümber muuta müügilepinguks.52 Seega sai Georg Herman von

Baumgartenist53 Võhmuta mõisa täieõiguslik omanik. 1782.aastal Rookülas sündinud härrale

sai Võhmuta omandamise võimalus eeskätt tänu isalt saadud suurele pärandusele.

Vaadeldavast perioodist pärit dokumendid tõestavad, et Georg Herman von Baumgarten

erinevalt varasematest mõisnikest Tiesenhausenist ja Nierothist Võhmutal kohapeal paikselt ei

elanud. Baumgarteni aadliperekonna põhiliseks elukohaks kujunes juba eelnevalt

aadlisuguvõsale kuulunud Vohnja mõisasüda. (Vaata Lisa 15) Härrasrahva eemalviibimine ei

mõjunud uuritava mõisa arengule sugugi soosivalt. Eelnevate aadlimeeste poolt hoogustunud

majandustegevus Võhmutal järjekordselt takerdus ning võrreldes naabermõisate elu-oluga oli

piirkonnas taaskord märgatav vähesem arendustegevus. 1855.aastast pärit ürikud näitavad, et

Baumgarten lubab täita talle kroonu poolt peale pandud viinamüügi kohustusi talle kuuluvates

Roosna, Võhmuta ja Vohnja mõisates. Taaskord leiab antud dokumendis kinnitust tõsiasi, et

49 Schilling, E, lk.77, 79. 50 Wistinghausen, H, lk.182. 51 Antud summast haaras 38000 rubla mõisa inventar. 52 AM Fond 103, nim.1, sü.48, lk.29. 53 Von Baumgartenid on Eesti aladele ilmunud Elsass-Reini aladelt. Ürikuliselt on Eestis teda esimesena mainitud Rootsi soldatina krahv Jakob De la Gardie juures. Sellest ajast pärinevad ka esimesed teated Baumgartenist kui Kolga mõisnikust. Eestimaa mõisatest on neile kuulunud peale Võhmuta veel Porkuni, Hõreda, Männiku, Roosna, Rooküla, Pähu, Kohatu ja Vohnja.

21

aadlisuguvõsa peamiseks elukohaks oli Võhmuta häärberi asemel Roosna mõis.54 Von

Baumgarteni valitsusaeg uuritavas mõisas lõppes 1839.aastal, mil Georg Herman von

Baumgarten suri. Aadlimehe pärijate poolt otsustati Võhmuta mõisamaad 1840.aastal 110000

hõberubla eest pantida kolmeks aastaks kindralmajor Aleksander von Essenile. (Vaata Lisa

19) Nagu Võhmutal juba tavaks oli saanud, siis muudeti järgneval aastal Esseni-Baumgarteni

vaheline rendileping ostu-müügiaktiks.55 Kindralmajor von Esseni võimuperioodi alguses oli

Võhmuta mõisamaade suuruseks 33 adramaad. Uue omaniku poolt antud suurust tublisti

vähendati. Nimelt eraldusid just Alexander von Esseni56 valitsemisajal mitmed olulisemad

Võhmuta mõisa lahutamatud osad. Esiteks eraldati uue aadlimehe poolt 1847.aastal Järsi ja

Ramma külade vahele jääva väikese 1,9 adramaa suuruse Metsamõisa karjamõisa tarbeks

mõned hektarid põllumaad. Kogu protsessi lõpptulemusel loodi Võhmuta mõisast hoopis

lahus olev Metsamõisa (Karlsbrunn) mõis. 1849.aastal arvati samuti Võhmuta mõisamaadest

maha 11 adramaad Seliküla rüütlimõisa tarbeks.57 Antud territoorium müüdi koos Jalgsemaga

Ahula mõisnikule Paul Andreas von Dehrile. Suurte tükeldamiste tagajärjel jäi peamõisast

Võhmutast alles vaid 12 adramaa suurune territoorium 224 meessoost asukaga.58 Mõisahärra

Alexander von Esseni puhul oli tegu Westfaali suguvõsaliini esindajaga, kes sündis

1799.aastal. (Vaata Lisa 20) Oma sõjaväelist teenistust alustas ta vene keisri adjutandina.

Tehes armees kiirelt karjääri, sai temast 1830.aastast Ismailovi rügemendi kapten. 1836.aastal

abiellus von Essen venelanna Sofia Kptševitšiga, kes kahjuks 1842.aastal Tallinnas suri.

Nende nelja järeltulija sünnikohta pole küll genealoogias mainitud, kuid võib arvata, et antud

ajajärgul neist keegi Võhmutal ei elanud. Uuesti abiellus Alexander von Essen 1844.aasta

alguses Hulja mõisast pärit Julie von Dellingshauseniga. Teada on, et vastne abielupaar asus

paikselt elama Võhmutale, sest juba sama aasta novembris sündinud tütre Julie sünnikohaks

on märgitud uuritav mõisasüda. Üle hulga aja oli jälle uuritavas häärberis paiksed elanikud.

Selle tõttu viidi Võhmuta mõisahoones läbi ruumide korrastamine, mistõttu sai häärberi

siseinterjöör tänapäevani säilinud hilisklassitsistliku väljanägemise. Alexander von Essenit

54 AM F. 41/1/322, lk.19. 55 Schilling, lk.79. 56 Von Essenite aadlisuguvõsa, kelle vapi sinisel põhjal ilutses oksal istuv öökull, seostub Järvmaalastele ennekõike Esna nimelise külaga, mis ongi von Essenitest tuletatud. 1591.aastal on esivanemana mainitud Thomas von Essenit Lihulast, kes hiljem oli mõisnik Kuramaal. Vaadeldava aadlisuguvõsa kuulsusele pani aluse tema poeg, Alexander von Essen (1594-1664), kellest sai Rootsi kuningriigi kindralmajor. Gustav II Adolfi korraldusel saigi antud aadlisuguvõsa oma esimesed territooriumid Järvamaale – maaala Esna allikatest Prandi allikateni. Alexander von Esseni pojapoeg Claus Gustav von Essen sai peale Põhjasõda Kalvi mõisa omanikuks. Sama haru tulevane järglane Alexander von Essen oli muretsenud endale Võhmuta mõisasüdame. Tollel ajal olid Essenite valduses veel Küti, Porkuni, Tammiku ja Soniste mõisad. 57 Seliküla müüdi koos Jalgsemaga 58 Schilling, lk.49.

22

mäletatakse ka kohalikus rahvapärimuses sõbralikku ning seejuures võrdlemisi tolerantse

mõisahärrana. Ainukeseks puuduseks olevat härra puhul peetud halba kaardimängu pahet.

Nimelt armsatanud sõjaväelasest parun von Essen koos naabermõisnikega kaardilauas aega

viita ning selle tagajärjel olevat mõisasaksad mitmeidki maid kaotanud. Kaardimänguseansse

korraldati iga kord erinevates mõisahäärberites – Võhmutal olnud isegi kaardimängu jaoks

loodud kohe eraldi ruumike. (Vaata Lisa 21) Suuremaid tülisid kaardimäng parunite vahel

teadaolevalt ei põhjustanud, kuid väidetavalt olevat nii mõnigi kord ka Võhmuta häärber

hasartmängu pandud.59 Von Essenite aadlisuguvõsa võimuperiood vaadeldavas mõisasüdames

kestis kuni parun Alexandri surmani 1859.aastal. Kuna sagedased Võhmuta mõisa panti-

rentiandmised olid muutunud traditsiooniks, jätkus antud traditsioon ka viimase

aadlisuguvõsa juures. Nimelt ei soovinud Alexander von Esseni järeltulijad ise Võhmutal

elada ning seega müüsid nad Võhmuta mõisasüdame koos tükeldamisest allesjäänud

territooriumiga 1859.aastal parun Carl Otto von Schillingile.60 Antud kinnisvaratehing ei

kujunenud siiski niivõrd sujuvalt, sest juba aasta möödudes oli koostatud müügileping

katkestatud. Nimelt jäi Carl von Schilling Alexander Esseni pärijatele suure osa Võhmuta

ostusummast võlgu ning seetõttu oli sunnitud häbisse jäänud aadlik mõisamaad tagastama.61

Müüki pandud mõisasüdamel ei pidanud oma uut omanikku ootama kaua. Nimelt juba

1860.aastal sai Võhmuta uueks pandiomanikuks Zoege von Manteuffeli62 aadlisuguvõsa.

Vaadeldavast perekonnast sai ühtlasi viimane ja kõige pikaajalisem Võhmuta mõisa valdaja

läbi aegade. Mõisamaade uus omanik Pether Zoege von Manteuffel maksis panditud

territooriumi eest 80000 hõberubla ning mõisa pidi ta üle võtma 24.veebruaril 1861.aastal.

Rendilepingu kohaselt pidi Manteuffel säilitama von Essenite mahajäänud mööbli ning osa

mõisateenijaid. Lisaks eelnevale jäi uue rentniku kanda ka Võhmuta 32000 hõberublane võlg

krediidikassale. Kuna Pether Zoege von Manteuffel kõik eelpooltoodud tingimused kenasti

59 EKLA, f 199, m 45, 71/5 (III-5d) 60 Schilling, lk.49 61 AM F 80. n.1, sü. 115. 62 Eestimaa rüütelkonna vapiraamatu andmetel arvatakse Zoege von Manteuffelite esivanemateks 1248 ja 1252 aasta vahel Rügenil elanud rüütel Thiderus Zoyet. 1325.aastal mainitakse tema järeltulijat Gerandus Soye, kes 1390.aastal kasutas juba vapiga pitsatit. Tema järeltulija Herman Zoege oli ostnud 1467.aastal Kodasoo mõisa ning 1501.aastal Paunküla. Zoegede suguvõsa ühe kõrvalharu esindaja Diderich Zoye poeg Johan omandas 1577.aastal Läti aladel mitmeid mõisasüdameid. Laiemat tuntust on kogunud antud aadlimehe pojapoeg Andreas von Zoege, kes oli abiellunud iidsest ja mõjuvõimsast suguvõsast pärit Margsretha Anna von Uexkülliga. Nende pojast Gothard Johan von Zoegest sai edukas riigiametnik, kellele Vene keisrinna Jelizaveta omistas 1759.aastal riigikrahvi tiitli koos uue perenime Manteuffel gen Zoege – see tähendab sünnilt Zoege. Antud suguvõsa üheks tuntumaks esindajaks võib pidada Ravila krahvi Pether August Friedrich von Manteuffelit. Iseäralike kommete ja harjumuste tõttu kutsuti antud aadlimeest rahvasuus hulluks krahviks. Lisaks huvitas antud parunit teistest aadlimeestest enam talupoegade elu ja kombed. Samuti sai tema tuntuks kui maakeeli kirjutav jutukirja. (nt. „Orina mõisa kubjas Hans ja Lepa Triinu.“. Lisaks Ravilale kuulus antud parunile ka Võhmuta naabermõis Kuie.

23

tasus, siis otsustas von Essen järgneval aastal Võhmuta Zoege von Manteuffelile päriseks

müüa. 1861.aastal sõlmitud pandileping on tänapäevani säilinud Eesti Ajaloomuuseumis ning

sellest võib välja lugeda, et mõisamaade ostusummaks olnud 95000 hõberubla.63 Võhmuta

uus täieõiguslik mõisaomanik Pether Zoege von Manteuffel oli pärit Uue-Harmi mõisast Kose

kihelkonnast. Paashariduse sai tulevane parun Tallinna Toomkoolist. Hiljem omandas Zoege

von Manteuffel akadeemilise hariduse Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Ameti poolest sai

Pether Zoege von Manteuffelist Ida-Järvamaa haagikohtunik. 1865.aastal abiellus mõisnik

Vevey Ludmilla Zoege von Manteuffeliga.64 Aadlike edasine elu keskmeks saigi Võhmuta,

sest juba 1866.aastal sündis antud mõisas nende esimene järeltulija Pether Arthur Zoege von

Manteuffel. Teada on, et samas mõisas on sündinud ka järgnevad aadlisuguvõsa järeltulijad.

Parun Pether Zoege von Manteuffeli võimuletulekuga muutus Võhmuta mõis jällegi piirkonna

tsentriks. Uue aadlimehe poolt tehti algust mõisa piiritusevabriku moderniseerimise ning

laiendamisega. Teatavasti Eestimaa uhked mõisasüdamed ongi rahatud piiritusevabrikute laia

toodangu tulemusel. Võhmutal tehti puskaritootmisega suuremat algust just Zoege von

Manteuffeli valitsemisperioodil, mil viinatootmisest sai põllumajanduse asemel vaadeldava

mõisasüdame peasissetuleku allikas. (Vaata Lisa 41) Lisaks piiritusemonopolile, rajati

Võhmutale Zoege von Manteuffeli poolt ka perekonnakalmistu. (Vaata Lisa 32) Tegemist oli

mõisapargi lähedal asuva kiviaiaga piiratud territooriumiga, kus oma puhkepaiga leidsid

viimased Võhmuta mõisasaksad.65 Ka häärberi siseinterjööri rikastamisel panustas Zoege von

Manteuffel võrdlemisi palju. Mitmes salongis viidi läbi ajastule omane ruumikujundus. Lisaks

pandi aadlimehe poolt alus Võhmuta mõisa suurele maalidekollektsioonile. Hea majandusliku

vaistuga Pether Zoege von Manteuffel valitses Võhmuta mõisa kuni 1897.aastani.66 Nimelt

otsustas kõrges eas parun mõisajuhtimisest loobuda ning seega jättis antud tegevuse enda

noorema poja Ernst Zoege von Manteuffeli hooleks. Teada on, et esialgu oli vana parunil

plaan Võhmuta mõis jätta esimesele pojale Pether Arthur Zoege von Manteuffelile, kuid

järeltulija ei olnud mõisaelu korraldamisest eriti huvitatud. (Vaata Lisa 25) Nimelt omandas

hilisem kirjamees 19.sajandi lõpuperioodil akadeemilist kraadi Saksamaa erinevates

ülikoolides.67 Seega ei jäänud 1916.aastal surnud Pether Zoege von Manteufelil muud üle, kui

mõis jätta majandada nooremale pojale. Ernstile. 1867.aastal sündinud aadlimees oli isa

eeskujul õppinud Tartu Ülikoolis samuti õigusteadust ning lisaks ökonoomiat. Võhmuta

63 AM F 80. n.1, sü. 115. 64 Zoege von Manteuffel, Nottebeck, op.cit. , lk.103. 65 Lembit Jüriso suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 66 Schilling, E, lk.79. 67 Lenz, Deutchbaltisches biogr. Lexikon – 1710-1960, Klön, 1970, lk.899.

24

mõisa valitses Ernst Zoege von Manteuffel kuni 1920.aasta maareformini, mil mõisasüda

antud baltisakslase käest riigistati.68 (Vaata Lisa 23) Vaatamata paratamatusele, et uuel

parunil Ernstil puudus niivõrd hea majanduslik orientatsioon kui tema isal Petheril, tuli ka

viimane Võhmuta parun oma majandamistegevusega võrdlemisi hästi toime. Kuna Zoege von

Manteuffelitest said viimased Võhmutat valitsenud aadlikud, siis tänu sellele on nendest rahva

hulgas säilinud mitmeid pärimusmeenutusi. Näiteks kutsuti viimast parunit Ersnst Zoege von

Manteuffelit talurahva hulgas „Vile-Jüriks“, sest aadlimees armastas õues jalutades ikka

mõnda viisijuppi ümiseda. 69

*

19.sajandi lõpul ja 20.sajandi algul püsis Võhmuta mõis enamvähem sama suurena, omades

1893.aastal 17,29 adramaad ning 1919.aastal 16,22 adramaad. Seega oli 1919.aastal uuritava

mõisa üldsuuruseks 1390 hektarit ning lisaks 800 hektarit talumaid.70 Järva-Jaani kihelkonnas

oli Võhmuta Roosna-Alliku ja Karinu mõisa järel suuruselt kolmandal kohal. Antud

positsiooni võib pidada võrdlemisi heaks vaatamata sellele, et aastasadade vältel on

mõisasüda vahetanud pidevalt omanikke. 20.sajandi alguseks oli Võhmuta siiski paikse

omaniku leidnud ning tootmisprotsess mõisasüdames võrdlemisi edukalt toimima pandud.

68 Schilling, E, lk.79. 69 Pensionär Virve Suve suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 70 Mühlendahl, E.von Die. Estländische Landrolle1919, Hannover,Döhren, 1976, lk.27.

25

II. MAJANDUSTEGEVUS JA MÕISAHOONESTUS VÕHMUTAL 18-19.SAJANDIL.

Kus mägi, seal mõis, kus küngas, seal küla- nii iseloomustab Eesti ajaloolist asulapilti meie

rahvasõna. Sajandeid on mõisa- ja taluarhitektuur eksisteerinud teineteise vahetus läheduses

ning kujundanud paikkonna kui terviku ilmet, mõjutades ühteaegu meie kultuurilist pilti.

17.sajandil rajatud Võhmuta maavalduste esmane mõisasüda kujutas algselt endast

tagasihoidlikku laagrikohta või peavarju, kus asus püsivalt mõisaomaniku asemik. Kõrgemat

õlgkatusega kaetud peahooneid asuti rajama piirkonda, kus selleks olid olemas vastavad

looduslikud tingimused.1 Pea alati peeti mõisasüdame asukoha valikul silmas harimiseks

sobiva pinnase lähedalolu. Kuna algselt Võhmuta maadel kohapeal resideeruv maaisand

puudus, koosnes mõisa hoonestik tavapärasest puidust valmistatud ehitistest, mis

metsloomade kaitseks olid ümbritsetud vitstest punutud taraga. Ansambli keskosas paiknes

suurem elumaja, mida rahvasuus hakati kutsuma häärberiks. Tegemist oli suhteliselt lihtsa

puitehitisega, mis oma ilmelt sarnanes mõne jõukama taluperemehe hoonestusega.2

Tolleaegne mõisa peahoone eristus eelnevatest vaid selle poolest, et arhitektuuriliselt olid

kõrvuti esinenud võõrapärased ja kohalikud ehitustraditsioonid. Puidust mõisahoone asus

võrdlemisi madalal vundamendil. Antud perioodist pärit kirjelduse põhjal võib oletada, et

algse härrastemaja keskel paiknes kaalukas mantelkorsten. Ehitise vasakpoolses osas olid

mõisarahva eluruumid perioodiks, mil saksad oma maavaldusi kontrollima tulid. Paremas

tiivas paiknesid tagasihoidlikud toad paruni kohapealsele asemikule.3 Arvata võib, et vastavad

ruumid olid mõeldud ka külalistele. Kindel võib olla asjaolus, et tolleaegne Võhmuta

härrastemaja suurte mugavustega ei kiidelnud. Häärberi mõisalikkust rõhutas hiljem juurde

ehitatud ärklikorrus, mis tollel ajal oli tuntud eeskätt rootsilikkuse poolest. Võhmuta

mõisaõuel või selle lähiümbruses leidus muidki rajatisi, mis külas varem levinud ei olnud.

Üheks võõrapäraseks ehitiseks, mida kohalik rahvas ei tundnud, oli saksa päritoluga

nelinurkne karjaaed, mida mitmest küljest piiras lautade rida.4 Samuti oli maarahvale

võõrapäraseks rajatiseks mõisaõuel paiknev sõidu-ja ratsahobuste tall. Arvata võib, et

17.sajandi lõpuks oli Võhmutale loodud ka algne kujundatud roheala, mis samuti külas

tundmatuks osutus. Parunite käsul rajatud aias leidsid koha nii köögiviljad kui ka viljapuud

ning dekoratiivpõõsad.5 Köögiviljaaed, mida tollajal kutsuti vürtsaiaks oli jagatud antud

1 Maiste, J. Eestimaa mõisad. Tallinn 1996; lk.10. 2 EAA 3724.4.530. 3 ERM KV 137, lk.73-84 4 Oja,T. Eesti mõisad. Ajalooarhiiv. Tallinn.lk.20. 5 ERM KV 137, lk.73-84.

26

perioodil ruudukesteks, millest eraldi seisid veel kapsa- ning tapuaiad. Rohtaedades, mis

hiljem asendasid pärastisi parke, kasvatati juba 17.sajandi lõpul ja hiljem tuntud viljapuid.

2.1. Võhmuta mõisa areng 18.sajandil.

18.sajandi esimene pool kulges Eestimaa mõisates suuresti Põhjasõja all kannatanud

majanduse ning nälja ja taudide läbi vähenenud rahvastiku taastumiseks. Nagu varasematelgi

aegadel katkestas sõda tavakohase elurütmi ning seiskas ehitustegevuse. Hävingu ohvriks

langesid pea kõik alevid ja väiksemad linnad. Ilmselt veelgi halvem oli olukord tolleaegsetes

mõisates. Teada on, et ka Võhmutale loodud algne mõisaasundus oli pea täielikult hävitatud.

Tuhaks oli saanud kõik eelnevatel perioodidel loodu. Maal, mis kaotas sõjategevuses ligi

poole elanikkonnast, puudusid esialgu võimalused isegi ajahambast puretu taastamiseks,

rääkimata siis uute ajakohaste hoonete püstitamisest.6 (Vaata Lisa 6)

Alles vaadeldava aastasaja keskpaigaks oli maa täiesti kosunud ning ka mõisamajandus

hakkas tublisti arenema. Ka Võhmutal asuti taastama sõja tagajärjel pea täielikult hävinenud

mõisasüdant. Teada on, et von Höpneri valitsemisperioodiks 1723.aastaks oli Võhmuta

mõisasüdame hoonestus pea täielikult taastatud.7 Tolleaegse peahoone puhul oli jällegi

tegemist puidust hoonega, mis võrreldes Põhjasõjaeelse arvatava mõisahoonega oli tunduvalt

suurem ning kandis täiskelpkatust. Hoone südameks kujunes uhke mantelkorsten, mis

omakorda kattis ligi kolmandiku kogu häärberi pinnast. Ilmekatest sisekujunduselementideks

oli häärberis nii rohelist kui ka musta värvi kahhelahjud. Uksed ja aknad olid võrdlemisi

madalal, oletatavasti kaunistatud vastavasisuliste tahvlite ja väljalõigetega. Peale peamaja

ning mitmete kõrvalhoonete taastamist hariti taas üles vahepeal sööti jäänud mõisasüdame

rohelised maalapid köögivilja ning viljapuude kasvatamiseks.8 Eraldi rajati mõisamaadele

tapuaed ning eriotstarbeline pleekaed, kus kevadeti pleegitati linaseid kangaid. Sellistes

aianurkades leidus tihtipeale ka kalatiik ning samuti paviljonitaoline aiamajake, mida kohale

saabunud pererahvas võis kasutada lustlana.9

Nagu pingelistele aegadele eelnenud perioodil, sai ka vaadeldaval sajandil Võhmuta

mõisasüda oma peamise tulu teravilja kasvatamise ja müümise näol. Teada on, et antud mõisa

põldudel aretati rohkelt rukist ja otra, vähem kaera ja nisu. Maaviljeluses valitses piirkonnas

kolmeväljasüsteem ning peamisteks töövahenditeks olid harkader ning karuäke.10

Veoloomadena kasutati Võhmutal nagu mujalgi Eestis härgi ja hobuseid. Vaatamata

6 EAA 860.1.518. 7 EAA 1120.2246. 8 EKLA f.199, m 45, 71/5. 9 Oja,T. Eesti mõisad. Ajalooarhiiv. Tallinn.lk.19. 10 EKLA f.199, m 45, 71/5.

27

mõisajamajanduse kiirele taastumisele, jäi põldude saagikus 18.sajandi teisel poolel

võrdlemisi madalaks. Loomakasvatuse arenedes Võhmutal antud olukord siiski muutus, sest

tänu põldude paremale väetamisele tõusis maast saadud tulu.11 Mõisamajanduse kasv,

koormiste suurenemine ja pärisorjuse süvenemine tekitas talupoegade seas vastasseisu. Suuri

konflikte põhjustas talumaade mõisastamine. 18.sajandi esimesel veerandil püüdsid talupojad

parandada keerulist olukorda legaalsel teel, esitades kaebusi võimudele või kohtule mõisniku

liigsest huvist nende maade vastu.12 Ka Võhmuta mõisamaade talupojad kirjutasid mitmeid

kaebekirju tolleaegse mõisaomaniku von Höpneri vastu. Antud tülid kohtu poolt suuremas

enamuses positiivset vastust ei saanud. Siiski tasub erandina välja tuua Võhmuta vaba

talupoja Metsa Tõnu palvekirja Eestimaa kubernerile ning sellele järgnenud õigusesaamist

parun von Höpneri ees.13 Samuti kujunes maarahva vastupanu vormiks talupoegade

pagemine. Sõja ja katku järel tühjaks jäänud talud pakkusid pagenutele peavarju ning

äärmises tööpuuduses võtsid mõisnikud jooksiktalupoegi seadusest hoolimata vastu.

Lõpptulemusena jäid tülide võidumeesteks siiski aadlimehed ning talurahvast sai mõisale

allutatud rikkust koguv teoori. Rahvasuus säilinud pärimustekstid meenutavad pärisorjuse

aegu piirkonnas võrdlemisi rusuvalt. Nimelt olevat mõisasaks vahetanud Võhmuta talupoegi

koerte ja tõllarataste vastu. Samuti oli levinud talupoegade müümine ja ilma suurema

põhjuseta surnukspussitamine. Von Tiesenhauseni valitsemisajal olevat koguni mitmed

Võhmuta pärisorjad koos talukohtadega kaardilaual omanikku vahetanud. Kokkuvõtvalt võib

öelda, et talupoja kohustused olid 18.sajandil piiramatud ja olenesid vaid mõisasaksa heast

tahtmisest. Lisaks ei olnud lihtsal taluinimesel mingit õigust isikliku varanduse peale, sest

kõik kuulus parunile.14

Mõisamajanduse tõus tõi endaga kaasa aadli elutarvete kiirema kasvu. Nimelt suurenes

nõudmine maast saadava tulu järele. Parunite poolt võeti kasutusele kõikvõimalikud vahendid

võtmaks põllult ja tema harijatelt nii palju, kui seda ressursid võimaldasid. Võhmutal asuti

mõisniku korraldusel rajama juurde uusi põllumaid – seda esmajoones karjakasvatuseks

vajalike heinamaade arvelt.15 Kuna antud tegevuse tulemusel muutus mõisamaa talupõldude

suhtes ebasoodsaks, suurenes märksa taludelt nõutavate koormiste arv ning üha rohkem tuli

teha abitegu. Aja möödudes muutusid lihtsa viljakasvatamisega saadud tulud niivõrd

primitiivseks, et parunid hakkasid otsima alternatiive suurema tulu saamiseks. Võhmutal

11 ERM KV 137, lk.73-84. 12 Oja,T. Eesti mõisad. Ajalooarhiiv. Tallinn.lk.19. 13 ERM KV 137, lk.73-84. 14 EKLA f.199, m 45, 71/5. 15 ERM KV 137, lk.73-84.

28

otsustati lisatulu leidmiseks algust teha viinapõletamisega.16 Selle tulemusel paranes

vaadeldavas mõisasüdames ka karjakasvatuse olukord, sest viinaköögist järele jäänud

praagaga oli võimalus nuumata mõisas kasvatatavaid härgi. Teatavasti rajati ümbruskaudsetes

mõisates mitmeid tõrva-ja lubjapõletusahje, telliselööve ning isegi manufaktuure. Uuritavas

Võhmuta mõisas piirduti siiski ainult viinatootmisega.17 Kirjeldatud tegevus Võhmutal ei

suutnud esialgu muutuda siiski kuigi elujõuliseks. See oli tingitud asjaolust, et vaadeldav mõis

nagu mitmed teised piirkonna väikemõisad muutusid spekulatsiooniobjektideks. Nimelt

tõusid mõisamajanduse arenedes valduste hinnad ning selle tagajärjel vahetasid parunite

territooriumid pidevalt omanikke. Võhmuta mõis vahetas 18.sajandil isandat ligi kümnel

korral.18 Mõisamaade pidev omanike vahetus oli viinapõletamise suurendamise, loomade

nuumamise, põldude laiendamise ning nende parema väetamise tõttu tingitud kasusaamise

eesmärgil muutunud lausa rutiiniks. Kuna Võhmuta mõisal puudus seega pidev paikne

omanik, siis ei saanud kiirelt edasi areneda ka mõisasüdame kujunemine. Just seetõttu on

põhjendatud paratamatus, et mõisast saadud tulud läksid valitsevate sakste ulatuslikumaks

tarbimiseks ning hiljem ka mõisa uhke härrastemaja ehitamiseks ning pargi rajamiseks, mitte

majandustegevuse arenguks. Seega tootlikke kapitaalmahutusi tehti piirkonnas võrdlemisi

harva. Mõisamajanduse tõus sai Võhmutal alguse 1782.aastal, mil kirjeldatava valduse

omanikuks sai Hans Friedrich von Tiesenhausen.19 Elujärje paranemist von Tiesenhausenite

valitsemisperioodil näitab ka 1783.aastast pärit ürik, milles on toodud ära vaadeldava mõisa

viljamüügipakkumised. Seega võib tõdeda, et von Tiesenhauseni võimuperioodil pandi ka

Võhmutal alus jõulisemale mõisatootmisele.20 Vaid kahe aasta pikkuse tegevusperioodiga

suutis varalahkunud aadlimees saavutada Võhmutal palju suuremat edu kui eelnevad

pandiomanikud aastakümnetega. Tiesenhauseni valitsemisperioodil kasvas Võhmuta kui

asustuskeskuse tähtsus, sest suurenes mõisas elavate inimeste arv. Peale mõisniku ja tema

sugulaste ning asemike elas Võhmutal ka üsna arvukas mõisapere, mis koosnes esmajoones

mõisa teenima võetud lihtrahvast.21 Lisaks suurematele ümberkorraldustele otsustas Hans

Friedrich von Tiesenhausen Võhmutal algust teha ka uue häärberi ehitusega. Nimelt ei

sobinud majanduslikult arenenud mõisasüdamesse enam 18.sajandi algusperioodist pärit

puidust härrastemaja. Selle asemele otsustati rajada uhkem kivist peamaja saksterahva

majutamiseks. Uue hoone ehitusega tehakse küll algust, kuid saatuse keerdkäikudele 16 EAA 4187.1.22107. 17 ERM KV 137, lk.73-84. 18 Jüriso, L. Järva-Jaani kihelkonna mõisad, Käsikiri. 19 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58. 20 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58. 21 ERM KV 137, lk.73-84.

29

vaatamata mõisaehitus takerdub. Nimelt suri 1784.aastal ootamatult mõisnikust

häärberirajamise initsiaator Hans Friedrich von Tiesenhausen.22 Ehitusetegevust küll ei

peatatud, kuid rajatav härrastemaja valmis hoopis väiksemates mõõtmetes, kui seda esialgu

kavandatud oli. 1786.aastal valminud härrastemaja puhul oli tegemist kivist madala lihtsat

tüüpi peamajaga.23 Siiski oli ka antud häärberi puhul suurema tagasihoidlikkusega rajatud

esindusruumis saalikese ja vestibüüli näol. Võhmuta puhul võib tolleaegsete kõrvalhoonete

asendiplaani jälgides väita, et esmakordselt olid abihooned peahoonest otseselt sõltuvad.

Nimelt moodustasid kõrvalhooned häärberist hierarhilise alluvuse ning seega tekitasid suletud

süsteemi.24 18.sajandi lõpuperioodil asuti üha enam rajama uhkeid paleemõõtu mõisa

peahooneid, kus suurt tähelepanu pöörati esinduslikkusele. Seega Võhmutal seisis toretsevalt

uhke mõisaansambli püstitamine veel ees.

2.2.Võhmuta mõisaansambli kujunemine 19.sajandil.

Soodsate viinahindade püsimine ning majandusliku edu jätkuv õitseng lubas mõisnikel

18.sajandi lõpuks harjuda suurte sissetulekutega. Majandusliku kasu jätkuv tõus võimaldas

parunirahval harrastada märksa härraslikumaid eluviise, kui varasematel perioodidel. Eriti

luksuslikuks ja lõbujanuliseks muutus see 18-19.sajandi vahetuse paiku, mil vähenõudlike

esiisade vana, loomulik ja lihtne maapärane eluviis ei rahuldanud enam aadli nooremat

sugupõlve. Kujukalt asus eluviiside muutust peegeldama mõisa kui asustuskeskuse ning tema

hoonestiku ilme teisenemine. Ulatuslik ja suurejooneline ehitustegevus vaadeldava piirkonna

mõisates saigi alguse majanduse aktiivse tõusuga juba 18.sajandi teisel poolel. Nimelt asuti

kujundama toretsevaid mõisaansambleid esinduslike peahoonete ning nendega sobitatud

rohkete kõrval- ja majandushoonetega.25 Võhmuta mõisasüdames tehti suuremate

ümberehitustöödega algust 19.sajandi esimesel poolel, mil maavaldust valitsesid esmalt von

Nierothid ning seejärel von Tiesenhauseni nimeline aadlisuguvõsa. Mõisaansambli

täiustamise ning ümberkorraldamise vajadus oli tingitud asjaolust, et paikselt Võhmutal

elanud parunid soovisid majandusliku õitsengu saabudes parandada mõisasüdame

olmetingimusi.26 Uut tsentrumit planeerides püüdsid ka Võhmuta parunid lähtuda eeskätt

Euroopa kõrgaristokraatide hulgas levinud kunstilisest küllusest ning elegantsist.27 Et

mõisamajapidamised olid andmas suurt tulu viinapõletamise ja manufaktuurse tootmise näol,

siis rahalised eeldused aristokraatlike peahoonete rajamiseks olid loodud. Sellega asuti 22 Jüriso, L. Järva-Jaani kihelkonna mõisad, Käsikiri. 23 ERM KV 137, lk.73-84. 24 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58. 25 Oja,T. Eesti mõisad. Ajalooarhiiv. Tallinn.lk.20. 26 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58. 27 Maiste, J. Eestimaa mõisad. Tallinn 1996; lk.124.

30

püstitama mõisaarhitektuuri tema hilisemas klassikalises tähenduses. Kuna vaadeldav ajastu

oli suuresti mõjutatud veel valgustusfilosoofilisest lipukirjast, siis väljendus see ka Võhmuta

aadlike ehituskunstilistes ambitsioonides. Nimelt tuli mõisasüdamest kujundada parunirahvale

sobilik igapäevane elukeskkond, kus esindus- majandusfunktsioonid olid kombineeritud elu

lüürilisema poolsusega. Kuna mõisamaade kesksemaks kohaks oli kujunenud häärber, siis

arvata võib, et esmajoones alustati ehituslike ümberkorraldustega just parunirahva

tagasihoidlikust elamust. Esialgu kavandati parunirahva hooned küll uhkemateks ja

suuremateks, kuid tänu majanduslikule olukorrale see muudeti ümber ning ehitati reaalsuse

piires. Võhmutal tehti tänapäevani säilinud uhke klassitsistliku härrastemaja rajamisega algust

1810.aastal.28 Kuna eelnevalt mõisasüdamesse püstitatud väiksem kivist peamaja oli säilinud

võrdlemisi hästi ning samuti oli hea ka hoone asukoht, otsustatigi vana häärber ehitada ümber

vastavalt ajastu arhitektuursele voolule. Selle tulemusel otsustati vanale härrastemajale rajada

juurde kaks tiibhoonet ning mõisa pargipoolsem osa ehitati kahekordseks.29 Häärberi

esiküljele otsustati kaunistuseks lisada nelja joonia sambaga kolmnurkfrontooniga portikus.

20.sajandi alguses lisati tekkinud terrassile ka „sik-sak“ kujuline ülaosaga barjäär. Lisaks

haaras klassitsistlik Võhmuta mõisahäärber pilku ka uhke poolkelpkatusega, mis klimaatiliselt

oli härrastemajale võrdlemisi sobiv ning levinud üle kogu Põhja-Euroopa.30 Kindlad andmed

Võhmuta mõisahäärberi ümberehitajate kohta puuduvad, kuid arvata võib, et ehitustöid

teostasid Põhja-Saksa ehitusmeistrid. Küttekoldeks ehitati Võhmuta mõisahäärberile kaks

võimsat mantelkorstent. Siiski võib väita, et üldarhitektuurilisest seisukohast jäi

ümberehitatud Võhmuta mõisahoone oma välise ilme poolest võrdlemisi tagasihoidlikuks.

Nimelt puudusid peahoone fassaadil tollel ajal levinud dekoorid ja liigendused.31 Ainukeseks

toretsevaks kaunistuseks Võhmuta häärberi esiplaanil võis pidada lihtsat räästakarniisi, mille

pikendus läbis ka otsafassaadi ja katusekorruse osa. (Vaata Lisa 28)

Hoopis rikkalikuma kujunduse osaliseks sai Võhmuta mõisahäärberi sisemus, mis peahoone

fassaadi eeskujul oli saanud klassitsistliku ilme. Siiski tuleb tõdeda, et tervet hoone sisemust

klassitsistlik ehitusstiil vallutada ei suutnud. Seda võib järeldada asjaolust, et häärberis

säilisid mõningad stiilielemendid, mis viitasid hoopis varasemale ajastule. Näiteks üheks

selliseks oli veel 1950-date lõpul alles olnud stiilne uks, millel asetsenud tahvelduse

profilleering osutas tema päringule barokiperioodist.32 Ka paar väikest võlvitud ruumi

28 ERM KV 137, lk.73-84. 29 ERM KV 137, lk.73-84. 30 Jüriso, L. Järva-Jaani kihelkonna mõisad, Käsikiri. 31 Raam, Villem. Eesti arhitektuur 3. 1997, lk.165. 32 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58.

31

vestibüüli taguses osas juhivad tähelepanu mõnevõrra varasemale perioodile või vähemalt

mantelkorstnaga mõisamaja esinemise aegadele. Vaatamata mõningatele eranditele valitseb

hoone sisemuses üldjuhul siiski hilisklassitsistlik meeleolu.33 Võhmuta uues mõisahäärberis

lähtuti ruumide paigutamisel inimkeha kujulisel meetodil. Nimelt asuti uue ruumikujundusega

selgelt eristama elu-ja majapidamisruume. Tänu uuele paigutusmeetodile ning parunirahva

suuremale nõudmisele hakkas kasvama ka ruumide arvukus mõisahäärberis. Tubade

paigutamisel pole Võhmuta häärberis siiski klassitsistlikule arhitektuurile omase

antifassaarsusega võidule pääsenud, või on see rikutud hilisemate ümberkorralduste-

ehitustegevuste käigus. Häärberi keskel asunud vestibüül ja saal määravad hoone

kujundusliku põhitelje. Tõelise esindusruumina muutus saal senisest palju suuremaks ja

pidulikumaks. Suuremates mõisahoonetes võis olla isegi kaks või enam saali. Pea vältimatult

leidis kasutust hoonete pikiteljel jagav koridor. Peamaja külgosades ning soklikorrustel asusid

mõisateenijate eluruumid, tagaköök, pesu triikimis-ja rullimisruum koos veinikeldri ja

sahvritega.34 Võhmuta mõisahoone teine korrus hõlmas peamiselt endast pererahva

eluruumidega hõivatud salonge ja ruumikesi. Parunirahva eluruumidesse viis veel tänini

säilinud toretsev puidust keerdtrepp. Sisemiste ruumide organiseeritud paigutus asus seega

mõjutama ka välist ilmet sulandudes kokku horisondi ja lõpmatusega.35 Nii teostus üks ajastu

ideaale – allutada looduskeskkond inimmõistuse poolt sünnitatud arhitektuuriteguritele. Saal

oli Võhmutal paigutatud hoone ühele otsale. Siseruumides ongi oma varasema – algse ilme

säilitanud peamiselt kirjeldatud peoruum, kus värvilistest liistudest kokkupandud keskrosetist

lähtuvalt parkettpõrandat täiendab värvilistest reljeefse ornamendi ja putodega papjee-massist

laekarniis ning kaks nelinurka kujundatud rosetti valgel krohvlael.36 19.sajandi lõpus rajati

Võhmuta mõisasaali juurde ka väike metallist terrass, mis on osaliselt veel tänapäevani

säilinud. Pärimuse järgi olevat blaazi jaoks vajaminev materjal kohale toodud Riiast ning

terrassi ehitajaks olevat olnud kubermangukeskuses tegutsenud saksa soost meister.37 (Vaata

Lisa 34) Lisaks olid mitmed Võhmuta mõisahäärberi salongid kaunistatud tellimustööde

tulemusel uhkete laemaalingutega. Mõisasaali juurde kuulusid lisaks ka valged

glasuurkividest ülal rikkaliku ornamentaalfriisiga kahhelahjud. Toretsevate küttekollete

arvatavaks valmistajaks võib pidada„Naesemann ja Below“ nimelist ettevõtet Tallinnas. Ka

häärberi saalide põrandad olid kaetud uhke parketiga. Peale eelmainitu leidus Võhmuta

33 Raam, Villem. Eesti arhitektuur 3. 1997, lk.165. 34 ERM KV 137, lk.73-84. 35 Raam, Villem. Eesti arhitektuur 3. 1997, lk.165. 36 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58. 37 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58.

32

mõisahäärberis ka mitmeid uhkeid tisleritööna valminud välisuksi, orvandimotiividega

siseuksi ning trepivõresid. Osa mõisa varasemast puutööst peaks olema seostatav 1811.aasta

hingeloendis kirja pandud ja kaua Võhmutal tegutsenud kahe tisleriga. Kõik need mainitud

elemendid kõnelevad üht ja sama vormikõnet ning pärinevad tõenäoliselt 19.sajandi

keskpaigast – ajast, mil Võhmuta kuulus Essenite perekonnale.38 Viimased ostsid selle

päriseks 1841.aastal ning teatavasti elas nende perekond ajavahemikul 1842-1859 ka

Võhmuta mõisas. Seega vaatamata majanduslikele viperustele suudeti vaadeldavale

territooriumile edumeelsete mõisasakste poolt rajada võrdlemisi uhke klassitsistlik

mõisahäärber. Härrastemaja ehituse ajast pärinevad mitmed pärimusjutud, mis viitavad

sellele, et ehitustegevuse käigus rajati hoonesse ka keerukaid salakäike. Kuna mõisahoone

ehitamine jäi Suure Prantsuse revolutsioonijärgsesse ajajärku ning ka Võhmuta piirkonnas oli

19.sajandi alguses ärevad olukorrad. Seetõttu võib oletada, et väike käigutaoline salatunnel

võiski viia pargi servale, kuhu hädaohu korral oleks saanud varjuda. Siiski on kunagine

mõisateenija Joosep Sauk meenutanud salakäigu olemasolu Võhmuta ja Karinu mõisa vahel.

Arvata võib, et reaalsuses nii suurt käiku ei suudetud ehitusmeeste poolt rajada.39

Võhmuta peahoone on arvatavasti paljude ümberehituste kujunduste ja mitmekordsete

tähenduste – juurdeehituste tulemus, mille üksikosade täpsustatud stiilimäärang ning esialgse

härrasteelamu gabariitide rekonstruktsioon. Andmed peahoone sisekujundustest Zoege von

Manteuffelite võimuperioodil on võrdlemisi lünklikud. Teadaolevalt ei ole antud ajajärgust

säilinud ka pildimaterjali, mis võiks iseloomustada 20.sajandi alguse häärberi sisekujundust.

Teada on vaid, et häärberisse oli rajatud hiina stiilis paviljon ning enamus ruume olid

tapitseeritud. Mõisahoonesse oli sisse toodud ka veevärk.40 (Vaata Lisa 57)

Siiski on viimaste parunite Pether ja Ernst Zoege von Manteuffeli ajast olemas teated mõisas

asunud pildigalerii kohta. Nimelt kaunistas Võhmuta mõisasaale aastatel 1861-1897 Zoege

von Manteuffeli suguvõsa kujutavad maalid.41 Lisaks paljudele teistele suguvõsa liikmetele

olnud Võhmutal Heinrich Otto Zoege von Manteuffeli ning perekonna ühe kaugema sugulase

Otto Reinhold Zoege von Manteuffeli noorema poja välismaalasest naise portree. Antud

teosed võisid pärineda 18.sajandi keskpaigast. Arvata võib, et Võhmuta mõisas asunud

kunstiteoste autoriks oli perekonnast sirgunud maalikunstnik Otto Zoege von Manteuffel. 42

38 Jüriso, L. Järva-Jaani kihelkonna mõisad, Käsikiri. 39 ERM KV 137, lk.73-84. 40 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58. 41 Zoege von Manteuffel Npttebeck, E, lk.85.86. 42 Zoege von Manteuffel Npttebeck, E, lk.85.86.

33

2.3.Võhmuta mõisa kõrvalhoonestus.

Lisaks uhkele peahoonele, asuti 19.sajandi alguses von Tiesenhauseni poolt korrastama ka

mõisa arvukaid kõrvalhooneid. Nende puhul väärib rõhutamist ühteaegu klassikaline

sümmeetriline jaotus ning loodusliku situatsiooni arvestamine. Ülejäänud mõisaansambli

väliskuju ja stiil valiti kooskõlas häärberi välisdominandiga. Kõrvalhoonete eesmärgiks oli

tõsta esile ansambli peamist elementi – häärberit, rõhutades selle vastavat positsiooni

ülejäänud hoonete suhtes. Kavatsus oli luua illusioon suurejooneliselt väljaehitatud

mõisasüdamest. Võhmuta mõisakeskuse kujunemise juures rõhutati, et härrastemaja läheduses

oleksid niisugused ehitised, mis juba oma materiaalse väärtuse ja neis hoitava vara tõttu

nõuaksid alalist kontrolli ja hoolt.43 Seejuures lähtuti, et mõisaõu ei oleks risustatud mõne

mustema majandusharu poolega nagu seda oli viinapõletamine või karjakasvatus. Võhmutale

rajatud kõrvalhoonete väliskuju ja stiil valiti kooskõlas ansambli välisdominandiga. Üldiselt

pidi härrastemaja esine olema otsekui paruni visiitkaardiks. Võhmuta mõisasüdame puhul

asusid auhoovi moodustama lisaks häärberile uue väljanägemise saanud ait, tall-tõllakuur ning

väravahoone.44 Klassikalist sümmeetriajaotust ning loodulikku situatsiooni arvestades

moodustus mõisaansambel üksteise suhtes kahel ristuval telgjoonel paikneva hoonestuse.

Ümarpilastrite ja kolmnurkfrontoonidega kaunistatud ait ja tõllakuur sulgusid peahoone ees

oleva endise muruväljaku mõlemad küljed – tekitades auõue taolise väljaku. Kogu tervikut jäi

siiski arhitektuurselt valitsema klassitsistlikus stiilis väravahoone.45 Seda võib väita asjaolul,

et kunagist alleed mööda mõisale lähenedes jäi ansambel väravahoone ja pargipuude varju.

Alles vahetult sissesõiduväravate juures oli võimalik vaadelda väravahoonega samal teljel

paiknevat peahoonet ning ringteljega piiratud muruplatsi äärde jäävaid tõllakuuri ning aita.

Nagu eelnevalt on selgunud, oli 1813-1814.aastal rajatud Võhmuta sissesõiduvärav

kujundatud omaette hoonena, mis arvatavasti on püstitatud Vene-Prantsuse sõja

mälestuseks.46 Hiilgava võiduga raskest isamaasõjast vabanemine tõstis tihtipeale sõjast

osavõtnud aadlike iseteadvust ning selle tähistuseks pühendati mitmeid mälestusmärke –

nagu seda on Mõdriku mõisa väljale püstitatud kõrge ümarsammas jpt. Nimelt oli Võhmuta

mõisast sirgunud tuntud Vene major Gustav von Nieroth, kes omas kõrgeid sõjalisi teeneid

tsaaririigi ees. Samuti said tuntud ning mainekateks sõjaväelasteks ka Nierothi järeltulijad,

kelledest sirgusid Vene tsaariarmee juhtivad kindralid.47 Tänu tolleaegse paruni aktiivsusele

43 AM 33.2.1786, lk.16. 44 Raam, Villem. Eesti arhitektuur 3. 1997, lk.165. 45 Eesti Kunsti ajalugu, Tallinn, 1977, lk.138. 46 Raam, Villem. Eesti arhitektuur 3. 1997, lk.164. 47 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58.

34

sõjategevusest osavõtmisel ning värava valmimise sobivale ajale, pühendatigi Võhmutale

ehitatud auvärav Napoleoni vastasele sõjale. Klassitsistlikus stiilis auvärav oli ehituslikult nii

väliskülje kui ka peahoone poolses osas ühesuguselt sümmeetriline väike ehitis.48 Hoone

võlvitud keskosa eendub keskrisaliidina ning selle mõlemasse otsa jääb väike võlvitud

ruumike. Arvata võib, et mõlemad toad olid köetavad ahjude või kaminaga, kusjuures lõõrid

tõusid ühte korstnasse. Hoone 16,4 meetri laiuse fassaadi keskosas asub sirgelt sillutatud

läbisõiduala, mis on mõlemalt poolt ääristatud lihtsate ümarsammaste paariga. Teadaolevalt

on ava olnud varemalt suletav väravatega, mis tõenäoliselt olid sepistatud.49 Mõlema

külgrisaliidi aknaava ümbritses pooleldi hävinenud krohvraamistus ning kroonis kolmnurkne

profileeritud räästakarniisis, mille muutis elavaks ja ilmekaks tihe hammaslõikevöönd.

Tänapäevaks on antud kujundus pea tervikuna hävinenud. Analoogiliselt on lõpetatud

keskrisaliidilt kerkiv atika osa, mida liigendab kergelt süvistatud peegelplaat. Algselt võis

sellel esineda tekst, milles võis olla kujutatud väravarajamise pühendus või mõni õnnistust

paluv salmike, nagu sellel ajal tihti kombeks oli. Võrreldes teiste kõrvalhoonetega on just

väravahoone kõige paremini säilitanud oma klassitsistliku ilme.50 (Vaata Lisa 35) Sellest

hoolimata on auvärav 21.sajandi koidikul võrdlemisi viletsas seisus ning lagunemas.

Häärberiesist auväljakut piiras kahest küljest klassitsistlik aidahoone ning samas ehitusstiilis

tall-tõllakuur. Need kaks olulist majandushoonet pärinevad samuti 19.sajandi algusest ning on

arvatavasti rajatud aastatel 1805-1818 parun Hans Ludwig von Tiesenhauseni poolt.51

Auväljaku lõunaosas asuva aidahoone puhul oli tegemist ühekordse kelpkatusega

kivihoonega. Petikute ning suurte kaaravadega liigendatud esifassaadi keskel oli kuue

poolümarsamba ja kolmnurkfrontooniga keskrisaliit, mille keskosas paiknes väike ovaalaken.

Kõrge täiskelpkatuse räästajoont rõhutab tugevalt profileeritud hammasfriis. Mõisa

aidahoonet võis pidada oma majandusliku rolli poolest mõisasüdame äriliseks tsentrumiks.

Nimelt paiknesid antud hoones mõisa tähtsamad majandusvarud. Huvitav on siinjuures

mainida, et antud hoone esineb 1888 hoonete situatsioonplaanil leivaaida ja viinakeldri nime

all.52 Omariiklusperioodi ajal, mil mõisad kui majanduslikud üksused kaotati, paiknes antud

hoones kauplus ja koorejaam. (Vaata Lisa 66) Nõukogude perioodil sai vaadeldav

kõrvalhoone raskesti kannatada ning 21.sajandi alguseks olid hoonest säilinud vaid varemed.

48 Eesti Kunsti ajalugu, Tallinn, 1977, lk.138. 49 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58 50 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58 . 51 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58 . 52 AM 33.2.1786, lk.16.

35

Teise olulise samas stiilis kõrvalhoone näol oli tegu tall-tõllakuuriga. Pikk, klassitsistlik,

samuti ühekordne ja kelpkatusega kivihoone ilmestas võrdlemisi hästi kirjeldatud

mõisaansamblit. Petikute ja suurte kaaravadega liigendatud esifassaadi keskel oli viie

poolümarsamba ja kolmnurkfrontooniga keskrisaliit, mille keskosas väike ümarkaarekene.

Viimane oli nähtavasti ainuke valgusallikas suurele täiskelpkatusega pööningule. Pärimuse

järgi olevat antud hoones jagatud mõisatöölistele kupja poolt ka ihunuhtlust.

Omariiklusperioodi saabudes paiknes hoones jätkuvalt asunike hobusetall. Nõukogude korra

aastatel võttis hoone kasutusele kohalik ühismajand. Kolhoosikorra lõppedes hoone jäi paikse

kasutuseta ning sellest ajast sai alguse kestev lagunemisprotsess.53

Lisaks eelmainitud klassitsistlikule mõisaansambli põhituumikule paiknesid 19.sajandil

häärberi vahetusläheduses ka mitmed abi- ning majandushooned. Näiteks oli mõisahoonest

ida suunas viinavabrik, mille tänaseni säilinud varemad rajati Zoege von Manteuffeli

valitsusperioodi ajal. Häärberist edela suunas paiknes suurem laohoone suurte maaaluste

keldritega. Mainitud hoiuruumides säilitati viinavabriku valmistoodangut – piiritust.54

Umbes poole kilomeetri kaugusel mõisasüdamest oli suur kartulikelder. Häärberist lõunas,

pargi veerele oli rajatud mõisa aiand ning kärnerimaja aednikule. Mõisasüdame

vahetusläheduses paiknesid veel mitmed mõisateenijate eluhooned ning hilisemalt

moonameeste majakesed. Mainimata ei saa jätta, et mõisa tervikansamblisse kuulusid ka

karjatallid, mis Võhmutal paiknesid juba 18.sajandist saadik karjakastelli laadselt. Antud

majandushooned olid ehitatud pae-ja põllukivist ning seejuures ei omanud erilisi

stiilitunnuseid. Sama kehtis ka endiste pullide-nuumhärjatallide kohta, mis paiknesid

viinaköögi otseses naabruses, sest põhisöök – praak tuli just sealt. Mõisahoonest rohkem

eemale jäid majanduslikku otstarvet täitev hollandi tüüpi tuuleveski ning viljavarumise

poliitikat teostav magasiait.55 Üldiselt võib siiski väita, et 19.sajandil välja kujunenud häärberi

põhihoonestus hõlmas endast võrdlemisi väikest, kuid oskuslikult kujundatud territooriumi.

2.4.Võhmuta mõisapark ning parunirahva kalmistu.

Suurem pööre mõisaansamblite looduskeskkonna kujundamisel jõudis Eestimaale 18.sajandi

lõpuperioodil ning seda eeskätt uute parkide rajamise näol. Taimekoosluste rajamise levik oli

tingitud asjaolust, et uute mõisahäärberite väliskeskkond vajas samaväärset looduslikku

kaunidust. Uhkete iluaedade ja jalutusväljakute asutamise ajajärgul leiab aset ka Võhmuta

mõisapargi rajamine. Varasemalt oli häärber ümbritsetud rohealaga ning silmailu pakkusid ka

53 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58 . 54 Jüriso, L. Järva-Jaani kihelkonna mõisad, Käsikiri. 55 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58 .

36

häärberist veidi eemal paiknenud köögiviljaaiad.56 18.sajandi lõpul ning 19.sajandi alguses

tekkis suurem huvi kavandatava pargi ning olemasoleva maastiku omavaheliste seoste vastu.

Antud tegevus lisas omakorda ansamblikujundusele eleegilisi sensuaalseid motiive.

Mõisaparki asuti Võhmutale kavandama juba von Nierothi ajal 19.sajandi alguses. Otsese

rajamisega tegi algust Hans Ludwig von Tiesenhausen samaaegselt uue häärberi ja

kõrvalhoonete ehitusega. Von Tiesenhauseni kavade järgi asuti rajama vabakujunduslikku

inglise stiilis parki.57 Võhmuta pargi põhiosa rajamisel lähtus parun 18.sajandi lõpul ning

19.sajandi alguses laialt levinud põhimõtetest ja tavadest. Seega asuti esimese suurema tööna

rajama uuenduskuuri läbinud härrastemaja ette ümara väljakuga ringteed. Seda raamistas

kahelt poolt klassitsistlikus stiilis aidahoone ja samasuguse väljanägemisega tõllakuur. Taolisi

peahoone ees olevaid ringikujulisi teid kohtab sageli Eestimaa mõisates. Võhmutal kandis see

„kutsarijooksu“ tee nime ning pärimuse järgi lastud hobustel enne pikemat sõitu

soojenduseks seal mitu ringi läbida.58 Avara väljaku ilmestamiseks rajas mõisnik väljaku

keskele inglisepärase muruplatsi, mis oli tingitud kena vaate tagamisest mõisakompleksile

auväravapoolsest küljest. Nii võis Võhmuta peahooneesisel trepiastmel seistes kogeda avarat

ja hea ruumitajuga kavandatud mõisaesist ringväljakut, kus mõisaansambli toretsevad hooned

sulanduvad hästi kokku looduskeskkonnaga. Kuigi tänapäeval on Võhmuta 6 hektari suuruses

vabakujulises mõisapargis enamlevinud puuliikideks jalakas, saar, vaher ja tamm, siis pargi

rajamise aegu oli puudekooslus hoopis teistsugune. Pargi esiplaanil kasvasid eksootilised

nooljad okaspuud, mis sujuvalt läksid üle laialehelisteks pärnapuudeks – moodustades seega

maalilise kulissi kogu hoonetekompleksile. Mõisahoone juurde rajati ka kena allee, mis olevat

alguse saanud mõnisada meetrit enne mõisaasunduse keskust.59 Kujundatud puuderea lõpuks

võis lugeda mõisa peaväravaid, mis paiknesid häärberi esise ringtee alguses. Külalistele ja

seisusekaaslastele algas siit idülliline mõisamaailm. Ainult siiamaani ja mitte edasi – nii võis

piirjoont kahe maailma vahel tunnistada talupoeg. Kunagine mõisateenija on meenutanud

episoodi oma nooruspõlvest, mil ta pidi talumehe tütrena mõisakööki kanamune viima. Varem

kordagi mitte mõisahäärberi juures viibinuna, astus ta julgelt läbi uhkete mõisa väravate.

„Teatavasti ei tohtinud lihtinimene minna mõisa suurte uhkete väravate vahelt, vaid pidi

minema kas tallide või tõllakuuri juurest. Siis sai tüdrukutirts riielda, et kus sina siin nüüd

lähed? Aga kui ta siis seletas ära, et ema saatis mõisale kanamune, siis silitati väikesel

56 ERM KV 137, lk.73-84. 57 EKLA f.199, m 45, 71/5. 58 ERM KV 137, lk.73-84. 59 Ella Pajuri suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel.

37

tüdrukul pead ja öeldi, et mine siis ja vii need munad ära. No siis tohtis sealt läbi minna –

muidu ei olnud lihtrahval mõisa peaõuele asja.“ 60

Üldiselt oli Võhmuta pargi teedekujundus samuti vabakujuline, kuigi enamus jalutusrajad ei

olnud looklevad nagu see on iseloomulik inglise pargistiilile, vaid sirged. Need omakorda

lõikavad pargi ruudu-ja ristkülikukujuliseks mustriks. Siit võib järeldada, et mõisnik nõudis

käiguradade rajamisel äärmist korrektsust ja täpsust.61 Lisaks pargiteedele valmistati vastavad

lisarajad ka mõisatöölistele ja teopäevalistele. Need käigukohad olid talurahva hulgas teada

orjateedena ning rajati põhjusel, et vältida talurahva sattumist mõisa peateedele. Eesti Rahva

Muuseumis säilitatava pärimusmeenutuse järgi olevat Võhmutal pargiteede mõlemas otsas

olnud koguni vastavad keelulauadki üles seatud. Meenutuse järgi olevat korra siiski läinud

üks matsirahva hulgast pärit õige vana eideke häärberipargist läbi. Mõisapreili juhtunud seda

nägema ning jooksnud eidele tee peale ette ja hakanud teda tagasi ajama. Talunaine olevat

väga kohkunud, sest ta polevat aru saanud, mis härrasrahva poolt keelulaudadele oli üles

seatud.62

Peale teedevõrgu oli mõisapargi rajamisel olulist rõhku pandud ka veesilmade kujundamisele.

Nimelt paiknesid huvitava ülesehitusega mõisapargis mitmed tiigikesed, mis omavahel olid

ühenduses vastavate kanalisüsteemide abil. Suurim rajatud tehislikest tiikidest paiknes

peahoone tagusel väljakul. Kirjeldatud veekogu lõunakaldal paiknes väike küngas, mis oli

arvatavasti tekkinud tiigi kaevamisel saadud mullast. Eelnevalt vaadeldud suurest tiigist

väljusid lisaks kolm kraavikest, mis omakorda moodustasid kaks veega ümbritsetud maaala.

Kunstlikult tekkinud territooriumile viis parunirahvast väike sillake. Lisaks sellele oli

mainitud tiigis ka mitmed tehissaared koos toretsevate paviljonidega. Nüüdseks on tiigid

hooldamata ning kohati kinni kasvanud ning kaldad võsastunud. Vaatamata soostumisele, on

veesilmade vormid siiski veel aimatavad.63

Kui analüüsida pargi taimede liigirikkust, siis valdavad puuliigid on harilik tamm, vaher ja

jalakas. Lisaks leidus pargis veel hobukastaneid ja remmelgaid. Kaudselt võib pargi jagada

neljaks tsooniks.64 Erilisema pargikujunduse moodustab peahoone tagune ala. Selle peamised

komponendid on nii pargile omased puu- kui ka võõrliigid. Tsooni põhja pool kasvab grupp

Siberi lehiseid, mis olid 18.sajandi lõpul ja 19.sajandi alguses üks levinumaid võõrliike

mõisaparkides, mis omakorda andsid ilusa vaate peahoonele. Teine tsoon, mis paikneb

60 EKLA f.199, m 45, 71/5. 61 ERM KV 137, lk.73-84. 62 ERM KV 137, lk.73-84. 63 Jüriso, L. Järva-Jaani kihelkonna mõisad,. Käsikiri. 64 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58 .

38

peahoonest lõuna pool, kuulus mõisa iluaiale. Sinna pargipoolde jäi ka mõisa kärnerimaja.

Sellega ühenduses oli suur kasvuhoonetekompleks ning rajatise taga hektarisuurune õunapuu-

ja marjaaed. Teatavasti on Võhmuta parunid läbi aegade pidanud lugu aiandusest ning sellega

seoses on ka dekoratsioonaedade kujundamisele suuremat rõhku pandud. Mõisnike soosivat

suhtumist aiakujundamisse näitab kasvõi järgnev asjaolu, et suveperioodil oli kärner koos

abimeestega vabastatud muust teotööst ning nende igapäevast elamist varustati samuti mõisa

majapidamisest.65 Endise iluaia kohal on tänapäeval kõige paremini säilinud mõisa suur

kivimüür. Antud takistuse rajamisega tehti algust parun Ernst Zoege von Manteuffeli

valitsemisperioodil. Kiviaia rajamise kohta kõneleb pärimustekst, et Võhmuta ja Karinu

mõisahärrad olevat omavahel kembelnud, et millises mõisasüdames valmib suurem ja pikem

kiviaed. Parunite vahelise kihlveo võitis Võhmuta Manteuffel.66 Siiski tuleb tõdeda, et tervele

pargile ei suudetud mõisa teomeeste ühispingutuste tulemusel siiski uhket kiviaeda ümber

rajada. Kolmandaks Võhmuta pargiosaks võib kaudselt nimetada endise pargivälja juurde

viivat saarealleed, mis tänapäevaks on muutunud karjamaaks. Neljanda ning ühtlasi

huvitavama osa pargist moodustab mõisasüdamest mõnisada meetrit eemal asuv parun Zoege

von Manteuffeli perekonnakalmistu.67 Tegemist oli Huntaugu metsa serval paikneva kiviaiaga

piiratud 0,5 – 1 hektari suuruse maaalaga, kuhu mõisapargi servalt viis põlispuude allee.

Pärimuse järgi olevat kalmistu loodud 19.sajandi lõpul parun Pether Zoege von Manteuffeli

korraldusel. Rahvasuu on teadnud rääkida, et paruni tütar olevat armunud ühte mõisa

moonamehesse. Kuna vana parun olevat sellele suhtele suuresti vastu seisnud ning keelanud

noorte kooskäimise, otsustanud meeleheitel mõisapreili ennast tiiki ära- uputada. Mõisasaks

olevat kaotatud tütre mälestuseks lasknud rajada mõisapargi lähedale perekonnakalmistu ning

lapse kalmule püstitada 1,5-2 meetri kõrguse marmorist lehvivate tiibadega inglikuju.68

20.sajandi alguseks oli antud kalmistule tehtud neli matust. Peale parunite lahkumist jäi

kalmistu hooletusse ning mõnekümne aasta pärast rüüstati matusepaik pea täielikult.

Tänapäeval on maastikumärgina kalmistust järel vaid metsistunud kivimüür.69 (Vaata Lisa 32)

Peale kanalite, puude ja lillede on pargile omased ka vastavad rajatised. Üheks

silmapaistvamaks rajatiseks mõisapargis võib pidada väikesi lustlaid ja pargipaviljone, millest

üks oli ümartempel ning asus tiigi kaldal. Teine oli nelinurkne ning paiknes ühel arvukatest

Võhmuta pargi tiikidesüsteemi saarestikest. Nende olemasolu on fikseeritud 1888.aastast

65 EKLA f.199, m 45, 71/5. 66 Lembit Jüriso suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 67 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58 lk.17. 68 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58 lk.17. 69 Jüriso, L. Järva-Jaani kihelkonna mõisad,. Käsikiri, lk.15.

39

säilinud situatsiooniplaanil, kuid oluliselt see mõisansambli hoonestusnimistut ei tõesta.70

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Võhmuta mõisa pargiosa kujunes välja 19.sajandil, mil vastavad

rajatised asusid täitma oma otstarvet. Vaadeldavasse mõisasüdamesse rajatud

perekonnakalmistu ja mäelt tõusev metsapark koos tiikide, paviljonide ja sillakestega oli

ümbruskonna üks kaunimaid. Park moodustas ehitisele sobiva tausta ning seega oli tegemist

ühe tervikorganismi lahutamatu koostisosaga. Edasist pargi kujunemist asusid mõjutama

baltisakslaste elu-olu otsustavad ajalooprotsessid.

2.5.Majandustegevus Võhmuta mõisas 19.sajandil.

19.sajandil jõudsid Eestimaa mõisad oma hiilguse tippaega. Valminud olid uhked

mõisahäärberid, kujundatud suurejoonelised pargid ning baltisakslaste positsioon

võimuteostamises olid muutunud küllaltki tugevaks. Vaadeldava Võhmuta mõisa peamiseks

tuluallikaks käsitletava sajandi alguses kujunes suuresti piirituse tootmine ning maaviljelus.

19.sajandi koidikul kasvas järjepidevalt mõisa kui asustuskeskuse tähtsus. Senise

mõisasüdame ümberkujunemine oli tingitud paratamatusest, sest parunid vajasid järjest

kasvava tootmise ülalpidamiseks arvukamat tööjõudu. Selle tagajärjel ilmusid mõisapilti uute

hoonetekomplekside näol suured loomalaudad ning moonamajad mõisatöölistele.71 Seega

peale parunite ning nende asemike elas tolleaegsetes mõisaasulates ka üsna arvukas

teenijaskond.

Käsitletava sajandi esimesel poolel tabasid Eestimaa mõisaid mitmed makseraskused.

Osaliselt oli antud probleem tingitud küll teotöölt raharendile üleminekus, kuid suuremat

tähtsust omas siin ühekülgsele piiritusetootmisele orienteeritud mõisamajandus. Vene

sisekubermangude järjest suureneva konkurentsi tõttu langesid järsult nii vilja kui ka viina

hinnad ning piiritusele oli isegi odavama hinnaga raske turgu leida. Raske majanduslik

olukord sundis ka Võhmuta mõisnikku astuma energilisi samme mõisamajanduse

ratsionaalsemale arengule viimiseks. Kõigepealt asuti ümber korraldama mõisa

piiritusetööstust, milles primitiivsed vaskkatlad asendati ajakohasemate seadmetega, mis

võimaldasid vilja kõrval kasutada ka odavamat toorainet – kartulit. Antud juurvilja

kasvatamisse ei olevat pärimuse järgi ka Võhmuta mõisamaade talumehed esimestel aastatel

kuigi hästi suhtunud.72 Kartuli massiline kasvatamine Eestimaa pinnal juurdus peaasjalikult

1830-datel aastatel ning seda mõisnike initsiatiivil. Nad püüdsid leevendada korduvaid

70 EAA 33.5.1786, lk.15. 71 Hein,A.Eesti mõisaarhitektuur historismist juugendini. 2003.Tallinn, lk.217. 72 EKLA, f.199, m 45, 71/5

40

ikaldusaastaid ning kasutada kartulit viinavabrikutes toormaterjalina.73 Kohalik talurahvas aga

uut juurvilja nii kergelt omaks ei võtnud. Legend räägib, et Võhmuta taludes ei leidnud

kartulikasvatus esialgu suurt poolehoidu, vaid hoopis koguni vastuseisu. Arvati, et tegemist

on jällegi mingi mõisa poolt organiseeritud pettusega ning valitseja käest saadud

kartuliseemned jäetud üldse maha panemata või kartulipõld hooldamata. Räägiti, et mõni

olevat kartuli enne mahapanekut koguni ära keetnud.74 Et kartulikasvatamine taludes edeneks,

kasutas mõisahärra kavalaid võtteid. Võhmuta mõisa kunagine teenija Hans Aksberg on

meenutanud:“ Kevadel kartulipaneku ajal käsutatud taludest peremehed ja perenaised

mõisapõllule. Mehed pidid kartulivaod mulda ajama, perenaised aga kartuli maha panema.

Kõik see sündinud kupja järelevalve all. Ka suvised hooldustööd lastud mitte teolistel, vaid

hoopis sulastel teha. Sügisel kartulivõtmisel käsutatud jälle peremehed ja perenaised

talgukorras mõisa kartuleid võtma. Tööpäeva lõpuks pakutud mõisas kartuliputru, mille

tegemisel ka mõned perenaised osalenud. Kartulikuhjad lastud teha teest eemale kusagile

võsa äärde. Ööseks valvatud kartulikuhja, et keegi vargile ei tuleks. Teisel aastal olnud igas

talus mõni vagu kartuleid maha pandud.“75 Seega tänu kartulikasvatusele muutus

piiritusetööstus mõisates jälle konkurentsivõimeliseks ning sellest tulenevalt sai

piiritusetootmine jääda mõisamajanduses kesksele kohale. Lisaks kartulikasvatusele asuti

Võhmuta mõisas väikese karja näol aretama ka meriino-tõugu peenvillalambaid, mille

tulemusel hakati mõisa põldudel suurel hulgal kasvatama ka ristikut loomade parema

söödakvaliteedi nimel. 19.sajandi teisel poolel jätkus mõisamajanduse ajakohastamine, mille

tulemusel asuti suurema kapitalimahutuse nimel ümber muutma senist mõisatöö korraldust.

Antud uuenduse kohaselt ei sobinud mõisamajanduses osalema rutiinilise korralduse ega

mahajäänud talutehnikaga harjunud teoorjad.76 Ümberkorralduste sotsiaalmajandusliku külje

tagamine oli ainuvõimalik vaid mõisa ja talu seniste vahekordade muutumisega. Seega sai

alguse mõisamaade rentimine ja kruntimine talurahvale. Peaasjalikult leidis see aset perioodil,

mil teoorjus asendus raharendiga. Antud protsessi tulemuseks oli talu-ja mõisamaade lõplik

eraldumine kompaktsete põllupindade loomise näol. Selline tegevus oli vajalik, et jäädavalt

lõhkuda põllumajanduse arengut takistav külakogukond. Võhmutal tehtud rendileping

talumehega harilikult kuue aasta peale. Renti tasutud osalt rahas ja osalt teopäevades, kuna

raha ei ole peremeestel nii palju olnud, et poleks vaja olnud teha tegu. 30-vakamaaline koht

73 Oja,T. Eesti mõisad. Ajalooarhiiv. Tallinn.lk.29. 74 EKLA, f.199, m 45, 71/5 75 EKLA, f.199, m 45, 71/5. 76 Oja,T. Eesti mõisad. Ajalooarhiiv. Tallinn.lk.35.

41

maksnud mõisale 60-70 rbl rahas.77 Lisaks kuulusid rentniku poolt tasumisele kroonumaksud,

mis koharentniku perekonna hingedelt oleks tulnud mõisa kanda. Alalise teona pidi rentnik

kolm päeva iga nädal läbi aasta tegema mõisas teomehetööd. Põhku ja heinu ei ole rentnik

tohtinud müüa, sest mõisnik kartnud, et põllud kurnatakse lahjaks. Peale põllu ja heinamaa

kasutanud koharentnik veel mõisa poolt antud karjamaad ja saanud mõisa metsast igal aastal 2

sülda puid ja hagu nii palju kui tarvitati, mida rentnik pidi ise raiuma ja metsast välja vedama.

Kohalik talupoegkond suhtus talude päriseksostmisesse küllaltki suure umbusuga, sest

kardeti, et mõisalt petta saada. Küllaltki levinud oli arusaam, et talude päriseksostmine on

loodud selleks, et mõisnik saaks maarahvalt raha kätte. Talurahvas kartis, et hiljem võidakse

neid jälle pärisorjastada maa äravõtmise näol. Seetõttu hoogustus talumaade päriseksostmine

Võhmuta mõisas alles 19.sajandi lõpuperioodil. 78

Teorendist loobumise tulemusel pidi mõis üle minema palgatööliste kasutamisele ning

muretsema seejuures ka vastavad vahendid. Enne seda oli mõisa põlde haritud ja muid töid

tehtud viletsavõitu hobuste ja härgadega ning taludest saadetud teolistega. Tugevamate

veoloomade ja täiustatud põllutööriistade kõrval, püüti mõisas kasutusele võtta ka esimesi

põllutöömasinaid. Teosulaste asemel, keda sundis mõisatööle kupja kepp ning võimude

karistamise hirm, asusid mõisates palga eest tööle parunist rohkem sõltuvad moonamehed.79

Võhmuta mõisas moonakate puhul oli peamiselt tegemist abielus aastasulastega, kes pidid

nädalas kuus päeva mõisa heaks töötama. Selle eest sai mõisatööline varem kindlaks määratud

aastapalga. Tasu maksti välja osalt rahas – osalt produktides. Samuti anti mõisamoonakale

elukohaks keedukoldega korterike mõisatööliste majas. Säilinud pärimusmeenutuste kohaselt

olevat töötingimused Võhmutal olnud kaunis ranged. Toimetustega pidi algust tegema üsna

täpselt ning suvel oli tööpäeva pikkus päikesetõusust loojanguni.80 „Moonapäev algas kupja

ja kiltri poolt antavate käskudega mõisatalli ees. Leivakott ja lähker viidi puutöötuppa, siis

rakendati hobused atrade või suurvankrite ette ja töö võis alata. Jüripäevast mihklipäevani

oli kolme söögivaheajaga päev. Keskhommik kestis 1.5 h, lõuna oli 2 h. Ühes söögivahes pidi

inimene niitma ühe vakamaa heina. Mõisa peretoas süües oli moonameestele leib ja silgud

välja mõõdetud ja kätte antud -10 naela silku ja 20 naela liha nädalas. Igal õhtul märkis

kubjas mõisas moonapäevad üles. Tihtipeale võeti moonameestelt tööpäevi ka maha, kui töö

kiltrile või valitsejale ei meeldinud. Vaatamata viletsatele oludele said moonamehed

omavahel läbi võrdlemisi rahulikult. Peamised probleemid kerkisid üles vaid 77 EKLA , f.199, m45, 65/70. 78 EKLA f.199, m 45, 62/3 79 EKLA f.199, m 45, 59/61. 80 EKLA f.199, m45, 56/9.

42

mõisasundijatega. Näiteks olevat löönud viimane mõisavalitseja moonamehe pojast

karjapoissi kepiga, kui mullikas mõisa rukkisse jooksnud. Külaltki õel mõisarahva vastu oli ka

kilter. Ta kaebas iga asja parunile ja võttis tühiste asjade pärast tööpäevi maha.“81 Võhmutal

paiknes moonameeste eluhoone mõisapargi servas karjalautade vahetusläheduses. Peale selle

oli mõisa palgatöölisel võimalus pidada ka lehma, lambaid ja isegi kahte siga. Loomade

pidamise eest pidid moonameeste naised tegema mõisale suveperioodil teatud arv tööpäevi

tasuta. Võhmutal kasutati moonakate naisi peamiselt lüpsjate -karjatalitajatena.82 Seega

moodustas terve palgatöölise pere mõisa tööjõureservi, kes pidi alati valmis olema

mõisavalitsuse korraldusel töödele appi minema. Kogu mõisa majandusliku elu korraldamise

eest pidi hea seisma mõisavalitseja. Võhmuta mõisa puhul oli tegemist Zoege von Manteuffeli

otsese käepikendusega. Tihtipeale esines mõisates olukordi, kus pärishärral puudus otsene

aimdus ja kontakt põllundusega. Siis pidi valitseja olema see, kes võttis vastu otsuseid mõisa

parema majandamise nimel. Vaadeldava mõisa üheks markantsemaks valitsejaks võib pidada

saksastunud eesti talupoega Robert Ericsoni. Just tema juhtimisel tehti piirkonna

talumajapidamistes algust kartulikasvatusega.83

19.sajandi lõpuperioodil jäi Võhmuta mõisa peamiseks tootmisharuks siiski teraviljakasvatus

ning piiritusetootmine. Teravilja kasutati peamiselt söödana ning koos kartuliga

piiritusetööstuse toorainena. Lisaks osutas Zoege von Manteuffel soovijatele ka veskiteenust.

Nimelt oli 19.sajandil Võhmutale püstitatud moodne hollandi tüüpi tuuleveski, mis oli

ümbruskonnas üks suuremaid. 84

Vaadeldava sajandi lõpuperioodil hoogustus viljakokkuostuhindade langemise tagajärjel ka

karjakasvatus. Võhmutal leidis veisekasvatuses aset eeskätt tõuloomade soetamine

mõisatallidesse. Kaubandusliku karjakasvatuse kui Eesti loodusoludesse väga hästi sobiva

põllumajandusharu võimalikku suurt tulurikkust mõistsid ettenägelikumad parunid juba

1870.aastatel. Mõisnikke asusid piimakarja-kasvatuse juures toetama mitmed karjaaretus-ja

kontrollühingud, mis aitasid kaasa siinsetes oludes sobivate tõugude soetamise ja

parandamisega. Seega oli paljudes mõisates välja kujunenud ka toimiv piimatööstus meiereide

näol.85 I maailmasõja-eelseks ajaks oli mõisamajanduse ümberkorraldamine karjandusealal

lõpule viidud. Arenenud piimakarjandusega mõisatesse ehitati koguni oma meiereid, mis

töötlesid lisaks ümber ka talude poolt toodud piima. Teadaolevatel andmetel Võhmuta mõisas

81 EKLA f.199, m45, 56/9. 82 ERM KV 137, lk.73-84. 83 ERM KV 137, lk.73-84. 84 Jüriso, L. Järva-Jaani kihelkonna mõisad,. Käsikiri, lk.20. 85 Oja, T. Eestimaa mõisad. 1994, lk.34.

43

piimatootmine nii kõrgele järjele ei jõudnud, et sinna oleks rajatud eraldi meierei. Arvata

võib, et uuritava mõisasüdame poolt toodetud piim töödeldi ümber mõne naabermõisa

meiereis.86 Peale põllumajandusliku tööstuse ja sellega seotud ettevõtete olid vaadeldava

piirkonna mõisates laialt levinud tööstusliku iseloomu saanud metsamajandus. Nimelt

suurendas Võhmuta mõisnik Zoege von Manteuffel oma sissetulekuid ka metsamaade

müümise tagajärjel. Kõige paremini kirjeldab antud asjaolu paratamatus, et talupoegadele

päriseksmüüdud maade hulgas oli metsamaa osakaal võrdlemisi väike. Lisaks oli eelnevalt

müüdaval territooriumil läbi viidud suurem lageraie.87 Ehitusmaterjalide tootmist saeveskite

ja tõrvaahjude näol Võhmutal siiski ei rakendunud. Seega võib väita, et uuritava mõisa puhul

oli majandustegevus orienteeritud eeskätt põllumajanduslikule tootmisele.

2.5.1.Viinatootmine Võhmuta mõisas.

Kuni 18.sajandi keskpaigani said mõisad oma rahalised tulud traditsiooniliselt teravilja

müügist. Need tulud olid aga võrdlemisi väikesed, sest Vene võimud olid kehtestanud vilja

väljaveopiirangud, mis tühistati alles 1782.aastal. Kasulikku alternatiivi majandustulu

saamisel hakkas pakkuma 18.sajandil Eestimaa mõisates levima hakanud viinapõletamine.

Seeläbi oli võimalus teravilja realiseerida soodsamalt, kui seda otseselt müües. Seega

viinapõletamise traditsioon polnudki niivõrd põline nähtus, nagu seda mõnikord arvatud on.

Esimesed teated antud tegevusest Eestimaa mõisates pärinevad juba Rootsi ajast ning

vaadeldaval ajajärgul tehti seda peamiselt vaid mõisarahva tarbeks, nägemata selles suuremat

lisatulu allikat. Nagu juba eelpool mainitud tõusis viinapõletamine Eestimaa mõisates üheks

kesksemaks majandusharuks alles 18.sajandil.88 Lisaks sellele, et viinaajamine kujunes

mõisatele soodsaks mooduseks viljasaaki realiseerida, sai märjukesetootmisest järelejäädava

praagaga nuumata suurt hulka kariloomi, saadav sõnnik aga aitas tõsta põldude saagikust. Kui

käsitletava sajandi keskel põletati viina vaid vähestes tootmisüksustes, siis sajandi lõpuks

tegeleti viinapõletamisega pea igas mõisasüdames. Antud ajajärgust pärinevad esimesed

teated viinaköögi olemasolust ka Võhmutal, kuid esialgu vaadeldavas mõisasüdames antud

tootmine aktiivselt ei käivitunud. Arvatavaks takistavaks asjaoluks võib pidada paratamatust,

et Võhmutal puudus antud perioodil paikne omanik, kes oleks keskendunud vaadeldava

mõisamajanduse arendamiseks.89 Samuti oli piirkonna viinaköögil esialgu probleemiks

vastava vee ja küttematerjali puudus. Seega toodeti viina esialgu vaid mõisainimeste ning

kohalike kõrtside tarbeks. Võhmuta mõisamaade piirkonnas tegutses antud perioodil kolm 86 Jüriso, L. Järva-Jaani kihelkonna mõisad,. Käsikiri, lk.19. 87 Zoege von Manteuffel, Nottebeck, E.,73. 88 Irbus, O. Alkoholi ja alkohoolsete jookide tootmise ajalugu Eestis, Tartu 1959, lk.235. 89 Zoege von Manteuffel, Nottebeck, E., lk.85-86.

44

külakõrtsi. Nendeks olid Karinu-Võhmuta piiril asunud Prandi kõrts, Tamsalu maantee poole

jääv Kase kõrts ning Järva-Jaani poole jääv Tõrvaaugu kõrtsihoone. Mõisatele oli

kõrtsipidamine olnud pidavalt heaks tuluallikaks ning see kuulus paruni privileegide hulka.90

Kõrtsihooneteks olid Võhmutal rehielamutaolised pikad liigendamata ehitused. Hoone

keskmises osas paiknes suur kõrtsituba koos mantelkorstna ning trahteripidaja eluruumidega.

Kõrtsid olid ka ühed rahva kooskäimise kohad. Seal sai kuulda uudiseid läbisõitjatelt ja ka

oma ligema ümbruse uudised leidsid seal arutamiskoha. Kõrtsmik oli harilikult piirkonna

aktiivsem külamees, kes oli pälvinud mõisa usalduse.91 Kõrts anti talle kokkulepitud summa

eest rendile. Olgugi, et rent oli kõrge, suutsid trahteripidajad ka midagi kõrvale panna, olles

seega teistest talupoegadest mõnevõrra jõukamad. Võhmuta valla kohtuprotokollides on

mitmeid märkmeid, et levinumaks võlausaldajaks oli olnud trahtripidaja.92

19.sajandi alguseks oli Eestimaa mõisate majandustegevuses kujunenud viinapõletamisest

olulisem tootmisharu, mille najal parunite edukas majandustegevus funktsioneerus. See oli

tingitud asjaolust, et põhjatule Venemaa turule sai viina müüa kroonuhangete korras. Senised

müügivõimalused kahekordistusid nagu ka piiritusetootmine. Täiesti põhjendatud oli levinud

ütlus, et piiritusetööstus polnud mitte põllumajanduse abitööndus, vaid põllumajandus oli seda

piiritusetootmisel. Teada on, ka Võhmutal tehti 19.sajandi esimesel perioodil algust

aktiivsema viinapõletamisega. Kuna viina põletati tollel ajal viljast, asuti hoogsalt laiendama

mõisapõlde, selleks uudismaid üles harides ning talusid mõisastades.93

Põldude laienemine kulges esialgu heina-ja karjamaade arvelt. Sellest tulenevalt vähenesid

kariloomade söödaalad ning muret hakkas põhjustama väetisepuuduse tõttu levima hakanud

põllumajandussaakide langus. Võhmutal, nagu mujalgi viinapõletamisega tegelevates

mõisates saadi antud probleemile lahendus piiritusettevõtte töö abiga. Nimelt jäi viinatootmise

juures kolmandik põletatud viljast alles praaga näol ning seda asuti söötma koos õlgedega

nuumhärgadele.94 Vaadeldes Võhmuta mõisa majandusaruandeid võib tõdeda, et härgade

arvukus mõisatallides oli võrdlemisi suur. Viinapõletamise käigus tekkinud jääkide

realiseerimisega saadi mõisapõldudele rohkelt väärtuslikku sõnnikut ning nuumhärgi asuti

jõudsalt realiseerima koos piiritusega Venemaa turule. 19.sajandi keskel tabas senist

viinapõletamist suurem tagasilöök. Mõisasid tabanud raske majanduslik olukord sundis

paruneid astuma energilisi samme mõisamajanduse ratsionaalsemale alusele viimiseks. Et

90 Jüriso. L. Järva-Jaani kihelkonna mõisad,. Käsikiri, lk.17. 91 Sama. 92 EAA 1099.1.1. 93 Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58 lk.25. 94 Oja, T. Eestimaa mõisad. 1994, lk.35.

45

looduslikud tingimused, vooriteed ja turustamisvõimalused olid piirkonniti suuresti erinevad,

tõi uuendus kaasa majapidamiste spetsialiseerimise. Kõigepealt asuti ümber korraldama

piiritusetööstust. Esiteks vahetati ümber primitiivseks osutunud vaskkatlad ajakohaste

seadmetega, mis omakorda võimaldasid vilja kõrval kasutada piirituse valmistamisel ka

odavamat toorainet – kartulit. Antud ümberkorralduste tulemusel hakkasid senised

manufaktuuridena töötavad viinaköögid muutuma ümber vabrikuteks. Väikesemõõdulisest

kõigile kättesaadavast tegevusalast oli seega kujunemas suurem kapitalistlik ettevõtmine. 95

Võhmuta mõisas asuti vana viinakööki moodsamaks ehitama 1850.aastal. Vaadeldava

ettevõtmise initsiaatoriks oli tolleaegne mõisnik Pether Zoege von Manteuffel, kes

uuendusmeelse mõisnikuna tahtis viinatootmisest saada suuremat tulu. Endise puust

tootmishoone asemele püstitati pargiservale tiikide ning karjalautade lähedusse uus

ühekorruseline kivist hoone. Esialgu oli tegemist võrdlemisi väikese tootmishoonega, mis

piiritusetootmise arenguga jäi oma olude poolest kitsaks. Seega otsustati 1888.aastal parun

Zoege von Manteuffeli poolt viinaköögis läbi viia suuremad ehituslikud laiendustööd, mille

tulemusel lisati tootmishoonele teine korrus ning kõrvalhooned. Antud aastal läbiviidud

ümberehitustööde projekti autoriks oli olnud Eestimaa Kubermanguvalitsuse mehaanik

Kotovin, kes 19.sajandi alguses hoogustunud piiritusetootmise tagajärjel oli valmistanud

paljudele mõisate viinaköökidele laiendamise kavandid.96 Võhmuta laiendatud

piiritusetehases olid uuendusprojekti järgi ette nähtud järgnevad ruumid: 1)linnaste

ettevalmistussaal, 2)piirituseruum, 3)veereservuaaride ruum linnaste tarbeks, 4)läbi kahe

korruse aparaatide- ja masinate ruum, 5)kartulite pesemise ruum, 6)esik, 7)kartulite hoiuruum,

8)töölise eluruum, 9)tööriistaruum ja 10)katlamaja.97 (Vaata Lisa 33) Projektis ette nähtud

uuenduste realiseerimist võib välja lugeda veel tänapäevani püsinud varemetest. Esik ja

tööriistaruum paikneid hoone ette rajatud tiibhoones. Sellele järgnes omaette tiivana ja

kaugemale väljaulatuv osa – katlamaja näol. Seega nägi 1888.aastal ümberehitatud viinaköök

välja massiivsete kiviseintega hoonena, millel kaks korrust ja küllaltki kõrge kelpkatus.

(Vaata Lisa 41) Võhmuta piiritusevabriku kahekorruseline lahendus võimaldas kütte-ja

destilleerimisseadmete paigutamise alumisele korrusele, kuna ülemisel paiknesid meskitõrred

ja toorainevarud. Arhitektuurselt oli uuritav hoone erineva kõrgusega. Laod ja katlaruum

asusid madalamal, masinaruum kõrgemal. Võhmutal liitusid tootmishoonetega ka mitmed

hoiuruumid, töölistemaja ning nuumhärgade tall. Viinavabrikust veidi eemal mõisahoonest

95 Zur Entwickelung des Getränkewesen in Runland – Baltiche Wochenschrift, 1887. 96 Sama. 97 AM 33.3.786. s.ü.1-16.

46

edelas paiknes suurem maaaluste keldritega hoidla. Lisaks sellele asus poole kilomeetri

kaugusel mõisasüdamest suur kartulikelder, kuhu koguti kokku talumeeste käest ostetud

tooraine. Võhmuta piiritusevabriku üheks suuremaks ümberkorralduseks võib pidada ka uue

tehnoloogia kasutusele võttu. Teatavasti just aurumasinate kasutusele võtmine põhjustas

massilise viinavabrikute ümberehitamise. Ka Võhmuta piiritusevabrik sai endale vastavad

seadmed Tallinnast Franz Krulli tehasest. Zoege von Manteuffeli moodsa viinavabriku

toodang turustati peamiselt Tallinna või Kunda sadamasse. Pealinnas oli piiritusevabriku

toodangu vastuvõtjaks Tallinna Mayeri kaubamaja.98 Nii oli 1871.aasta jaanuaris Võhmutalt

sinna turustatud 784 ämbrit, veebruaris 710-, märtsis 989-, aprillis 852- ja juunis 851 ämbrit

märjukest. (Vaata Lisa 40) Piiritusetööstuse toodangu väljavedamine oli parunite enda

korraldada ning 19.sajandi lõpuperioodil rakendati veomeesteks mõisa moonakaid.

Vaadeldava sajandi keskpaigas oli viinavooris-käimine Võhmutal kohalikele talupoegadele

üheks vaevalisemaks kohustuseks. Igale majapidamisele olevat kohustuslik olnud kuus kuni

kümme korda aastas piiritusevabriku toodangut sadamatesse või tööstustesse vedada.

Pärimuse järgi ei olevat vooris käinud ainult teomehed, vaid talust nõutud veel teine hobune ja

mees lisaks. Hobuste ja inimeste toit pandud muidugi talust kaasa Vooris käidud nii suvel kui

ka talvel ning isegi sügisel kõige halvema teega.99 Porisel ajal võetud vankritele kaasa

tagavararattad, sest puust rattad ei ole tihti pidanud vastu nii pikka teed ja siis tulnud teel

panna uued rattad vanade asemele. Talvel võetud regedele teised jalased ühes; kui ühed

kulunud läbi, pandud teised alla. Vooris käidud 15-20 koormaga korraga. Aidamees sõitnud

voori lõpus ja valvanud selle järgi, et külamehed ei varastaks mõisa varandust. Eriti valvas

pidanud valitseja olema viinavoorides, sest voorimehed võtnud juba kodust puurid ühes,

õõnestanud teel vaatidele augud sisse ja joonud endid purju. Pärast löödud augud puust

punnidega kinni, ning peidetud puurimiskohad heinte alla Mõnikord, kui mõis nõudnud talust

korraga kahte hobust ja meest, võtnud peremees mõne lastest teiseks hobusemeheks. Jutustaja

käinud juba kümneaastasena isaga esimest korda mõisa viinavooriga Narvas.100 Tänu

muutustele viinatööstuses, muutus antud majandusala jälle konkurentsivõimeliseks ning

19.sajandi lõpuks saavutati piiritusetööstuses selline tehniline tase, mida järgneval sajandil

oluliselt ei ületatud.101

Peale parunite maadel toimunud maareformi 1920.aastal oli mõisnik Zoege von Manteuffel

sunnitud piiritusevabrikust loobuma. Viinavabrik jätkas omariiklusperioodil tegevust kohalike 98 ERA 52.3.83. 99 EKLA f.199, m.45;53/5 (III- 5b) Aksberg. 100 EKLA f.199, m.45;53/5 (III- 5b) Aksberg. 101 AM f.80.1.113.

47

asunike poolt ellu kutsutud kartuliühisuse juhtimisel. Piiritusetootmine jätkus pea sama

aktiivselt kui varasemal perioodil. (Vaata Lisa 42) Asunikud said jätkuvalt oma kartulid

turustada kohalikule vabrikule. Samuti oli vabrikul endal 263,50 dessatini põllumaad.

Mälestuste järgi olid viinavabriku tegutsemisperioodil puhtad ka ümbruskaudsed metsad, sest

tööstus vajas kütteks rohkelt puid ja hagu. (Vaata Lisa 38) Omariiklusperioodi ajal tegutses

Võhmutal piiritusemeistrina August Bach. Karuliühisuse esimeheks oli Oskar Lõwi. Töö

vabrikus algas kell 7.00 ning kestis hiliste õhtutundideni.102(Vaata Lisa 43) Vabriku töölisteks

olid peale viinameistri veel mitmed abilised, kes peamiselt olid pärit Võhmuta vallast.

Omariiklusperioodil oli vabriku suuremaks mureks maaplaneering. Nimelt peale 1920.aasta

maareformi otsustati varem piiritusevabriku territooriumile kuulunud veesilmad arvata kooli

territooriumile. Kuna antud otsus välistas viinatööstusel tiigikesi täisväärtuslikult kasutada,

otsustasid kartuliühisuse liikmed koostada ühise palvekirja põllutööministrile, et tekkinud

probleem tipptasemel lahendada. Tänu ministri aktiivsele sekkumisele, sai maadeküsimus

mõne kuuga lahendatud ning tiigikesed eraldati viinatööstuse maareservi.103 (Vaata Lisa 46)

Nõukogude korra saabudes piiritusevabrik Võhmuta kartuliühingult riigistati. Esimesel

punasel aastal jätkus töö siiski sujuvalt. Peagi saabuv sõjaaeg ning sellele järgnenud Saksa

okupatsioon seiskas vabriku tegevuse ning viinatootmine sai sujuvalt jätkuda alles nõukogude

Eestis.(Vaata Lisa 39) Kommunistliku impeeriumi tagurliku poliitika tulemusel otsustati

1950-date aastate alguses Võhmuta viinavabrik sulgeda. Kolhooside ajajärgul kasutati endist

viinavabrikut laohoone ning kuivatina. Ajapikku mõisale rikkust kogunud viinavabriku hoone

lagunes ning tänapäeval meenutavad endisaegset hiilgust vaid uhked kivimüürid.

102 ERA 52.3.83. 103 ERA 52.3.931. Võhmuta piiritusevabrik.

48

III TALURAHVA ELU-OLU VÕHMUTAL 19.SAJANDIL LÄBI KOHAPÄRIMUSE.

19.sajand kujunes Eesti talurahva elus suurte muudatuste ajajärguks. On teada, varasemalt oli

Maarjamaa talurahva olukord võrdlemisi nukker. Nimelt oli suurem enamus maarahvast

pärisorjastatud ning pea täielikult allutatud mõisasaksa omavoli alla. Võhmuta piirkonna

kohta on antud perioodist säilinud võrdlemisi üldised mälestused. Eesti Kirjandusmuuseumis

säilitatavatest pärimustekstidest võib lugeda, et pärisorjuse perioodi meenutatakse eelkõige

ajajärguna, mil talupoegi sai vahetada koerte ja tõllarataste vastu.1 Samuti võis mõisasaks oma

töölisi kaardilauas maha müüa või neile ilma põhjuseta ihunuhtlust jagada.2 Lisaks ei olnud ka

Võhmuta talupojal õigust mingisugusele varandusele, sest kõik lihtsa põlluinimese maine vara

kuulus parunile. Üksnes tappa ei tohtinud mõisasaks talupoega ilma vastava kohtuotsuseta.

„Talupojal ei olnud mingit õigust, sest härra oli olnud tema jumal.“3 Peale selle pidi

pärisorjast talupoeg täitma mitmeid koormisi paruni heaks, millest kõige rängemaks peeti

teotööd mõisa põllul.

3.1.Talurahvaseadused – Võhmuta edaspidise elu kujundajad.

Üldeuroopaline poliitiline ja ühiskondlik areng ning üldine majandusliku olukorra

halvenemine kujundasid 19.sajandi alguses vajaduse agraarreformi läbiviimiseks. Seeläbi

asusid Vene valitsevad ringkonnad looma laiaulatuslikke uuendusi ka talupoegade seisukorra

parandamiseks. Kuna keiser Aleksander I tähelepanu oli juhitud talurahva raskele olukorrale

Eestimaal, siis kartis aadel, et algatus selles osas ei arenenud neile soovitud suunas. Sellest

tingituna võttis Eestimaa Maapäev 1804.aastal vastu regulatiivi talupoegade olukorra

kergendamiseks. Rahvaseadus algas sõnadega „Iggaüks“ ja on selle nimetuse all ka

ajalookirjanduses tuntud. Talupoegade suhtes oli vastuvõetud seadus suureks sammuks

igapäevaelu parandamisel. Nimelt määrati 1804.aasta seadusega kindlaks talupoegade

koormised ning keelati nende omalt talukohalt väljatõstmine. Ka lubas seadus talupoegadel

omada vallasvara ja lõi maarahvale omavaheliste arusaamade lahendamiseks vallakohtud.

Esialgu igati positiivsena tundunud talurahvareform tekitas piirkonnas siiski mitmeid

tüliküsimusi.4 Kuna Eestimaa vakuraamatuis polnud erinevalt Liivimaa omadest

rehepeksukorralduse regulatsiooni, siis hakkasid talupoegade hulgas levima kuuldused, et

keiser on seadusega rehepeksu Eestimaal ära keelanud. Seepeale leidsid mitmes Järvamaa

mõisas 1805.aastal aset talurahvarahutused.5 Nimelt asus maarahvas vähendama heinateol

1 EKLA f.199, m.45, 48. 2 EKLA f.199, m.45, 48. 3 EKLA f.199, m 45, 81/5. 4 1804.a.Eestimaa Talurahva Kohtu Seadus – ehk Walla–kohto Käso-raamat. Tallinn. 1806. I raamat, lk.10-15. 5 Sokk, H. ja Pae.T.2007.Koguteos Järvamaa. Jyvaskylä: Eesti Entsüklopeediakirjastus AS, lk.359-360.

49

nädala teopäevade arvu kuuelt neljale ja kui mõisnik püüdis neid karistada, pöördusid

murelikud talumehed kaebusega kuberneri poole. Augustis ja septembris keeldusid teomehed

mitmes mõisas rehepeksust või vähendasid selle norme. Nõuti, et öise rehetöö pärast

vabastatakse nad kahest rakmeteopäevast. Üks suuremaid tolleaegseid talumeeste vastuhakke

leidis antud aastatel aset ka Võhmuta naabermõisas Karinul. Nimelt protestisid sealsed

talupojad koos Orina, Kuksema, Võhmuta, Seidla ja Väinjärve mõisate maameestega paruni

poolt nõutava öise rehepeksu vastu. Kirjeldatud sündmuste üheks algatajaks võis

rahvapärimuse järgi pidada Karinu mõisa teomeest Tõnut, kes oli Võhmuta mõisale kuuluvas

Jalgsema kõrtsis kokku saanud Tammiku talupojaga.6 Temalt olevat teomees kuulnud sellise

seaduseraamatu olemasolust, kus öine rehepeks olevat keelatud. Ülestõusu hõngu tajunud

Karinu mõisnik von Rosen olevat seepeale mõisasüdamesse tellinud 120 soldatist koosneva

väerühma meeleavaldajate laialitõrjumiseks. Talupoegade ülestõusu lüüasaamise oht ajendas

Karinu teomehi abi otsima ka Võhmuta mõisast.7 Kuna kuuldus karistussalga võimalikust

kohaleilmumisest levis, otsustas Karinu teomehi mõisasakstele vastu abistama tulla vaid üks

Võhmuta teomees. Kui Karinu mehed Võhmutale jõudsid, leidsid nad eest kõhklevad

mõisatöölised, kes mõisasundijate keelituste peale otsustasid mässulistega siiski mitte liituda.8

Seega Võhmuta mehed vaatamata suurele veenmisele otsustasid siiski mitte kaasa minna

protesteerijatega ning tänu sellele pääsesid nemad ihunuhtlusest. Pärimuse järgi astunud

Karinu teomehed siiski kohalesaadetud 120 soldatile vastu ning seeläbi puhkenud tapluses sai

surma Orina mõisa teomees Uustalu Andres ning lisaks veel viis mässulist haavata.9 Hiljem

karistati mitmeid ülestõusnuid ihunuhtlusega ning rahutuste juhtivad tegelased saadeti

maarahva hirmutamise eesmärgil Siberisse asumisele. Vaatamata naabermõisa Karinu

talupoegade protestiaktsiooni verisele mahasurumisele, säilis piirkonnas talurahva tugev

vastupanu mõisasakstele ka edaspidi. Nimelt pärineb 1819.aastast Võhmuta mõisast

järjekordne teade talupoegade väiksemast väljaastumisest.10 Antud ajajärgul olevat mitmed

Võhmuta teomehed hakanud kirvestega vastu kupjale ja valitsejale, kui mõisasundijad olevat

tahtnud kahte töölist kepiga nuhelda. Seega säilis Võhmutal maarahva vastupanu mõisasakste

ülekohtule ka hilisematel aegade. 11

6 Jüriso, L. Mälestusi Võhmuta mõisast. Käsikirjaline materjal. 7 Kahk, J. Rahutused ja reformid, Tallinn, 1961, lk.415. 8 Rakvere Muuseumi Kartoteek – RAK 29.1.159, lk.235. 9 Jüriso, L. Mälestusi Võhmuta mõisast. Käsikirjaline materjal. 10 Kuslap, I. Endisest Võhmuta mõisast.09.12.1969, ajaleht Punane Täht, lk.3. 11 ELKA f.199, m.45, 131/5.

50

3.1.1.Eestimaa 1816.aasta talurahvaseadus ja pärisorjuse kaotamine.

Üks tähtsamaid seadusi, mis muutis talurahva elu kergemaks ja paremaks, oli 1816.aasta

talurahvareform, mille alusel maarahvale anti pea täielik priius. Vaadeldava agraarreformiga

kuulutati küll pärisorjad vabaks, kuid maa jäi endiselt mõisasaksa omandisse. Lisaks asuti

talupoegi järk järgult jagama ka kogukondadesse, mille alusel loodi pea iga mõisasüdame

juurde talurahvast hõlmav vallake. Antud protseduur viidi läbi ka Võhmutal, kus algne

omavalitsus kattus esmajoones mõisa elanikkonnaga, kuid seejuures jäi paruni eestkoste

alla.12

Pärisorjuse kaotamise järel sai alguse ka talupoegadele priinimede andmine. Kuni

perekonnanimede panekuni kandsid talupojad lisanimesid. Järvamaal olid lisanimed juba

16.sajandi keskel muutunud võrdlemisi püsivaks ning kõigil pere liikmetele oli ilmselt sama

lisanimi. Huvitav on siinjuures mainida, et tolleaegsete lisanimede puhul oli tegemist eeskätt

pere- mitte talunimedega. See oli ka loomulik, sest talude maa oli kuni 19.sajandini üksikute

ribadena laiali külaväljadel teiste talude maade vahel ja seega polnud välja kujunenud talu,

kui omaette maaüksus.13 Oli ka üksikmajapidamisi, mille maalapid asusid väljaspool

külapõlde, mis olid koondunud üheks tervikuks talu ümber. Nende talude peremeeste

lisanimed langesid harilikult üheks majapidamiste nimedega. Võhmuta mõisas sai perenimede

panek alguse võrdlemisi hoogsalt. Teada on, et juba 1820.aastaks olid pea kõik vaadeldava

mõisamaade elanikud endale priinime saanud. Kokku pandi Võhmuta mõisa territooriumil

107 perenime. Siinjuures tasub tõdeda, et üllatavalt vähe olid vaadeldavas mõisas levinud

saksapärased nimed. Huvitavamateks Võhmutal pandud perenimedeks võis pidada järgnevaid:

Õhk, Sipelgas, Pada, Mesilane, Vaat, Kroll.14

Peale mõisakogukondade loomist ning perenimede panekut otsustati 1816.aasta

talurahvaseadusega ümber korraldada ka senine maarahvast mõjutav õigussüsteem. Nimelt

kaotati Eestimaal endisel kujul valla- ja kihelkonnakohus ning need asendati piirkonda loodud

kogukonnakohtuga.15 Kogu talurahva õigussüsteemi korraldust organiseeris küll mõisnik,

kuid esmakordselt valiti ka taluperemeeste hulgast kaks kaasistujat kõrvalmeeste näol. Järva-

Jaani kihelkonnast, Võhmutalt kogutud rahvapärimus ütleb 1816.aastal loodud

kogukonnakohtu kohta järgmist: “Teoorjuse ajal seatud kogukonnakohtud ei ole seisukorda

parandand kuigi palju, ehkki kohtumehed olid talupoegade hulgast. Kohus olnud mõisahärra

valve all ja kohtumehed pidand kohut mõistma härra tahtmise järele. Püüdes meeldida 12 EKLA f199, m45, 34. 13 Sokk, H. Ja Pae, T.2007. Koguteos Järvamaa I. Jyvaskyla: Eesti Entsüklopeediakirjastus AS. 14 EAA 1864.2.9.119. Võhmuta mõisarevisjon 1850. 15 1804.a.Eestimaa Talurahva Kohtu Seadus ehk Walla – kohto Käso-raamat. Tallinn 1806, I raamat.

51

härrale, käind kohtumehed sagedasti enne kohtupidamist temalt nõu küsimas karistuse suhtes.

Pealegi olnud mõisnikul õigus teatud juhusel talupoega karistada ka ilma kohtuta.“16 Järva-

Jaani kihelkonna kohtuprotokollidest nähtub, et õigusorgan on käinud koos äärmiselt tühiste

tüliasjade pärast. Põhiliseks kohtutegevuseks olevat olnud talupoegade põhivara tunnustamise

nõudmine. Samuti olid arvukad õigusprobleemid seotud leskede uuesti abiellumise lubade

taotlemisega. Küsimus oli nimelt selles, et taasabiellumise korral pidi olema kindel teadmine,

kui suur osa varandusest läheb esimesest abielust sündinud lastele. Üheks arvukamaks kohtu

poolt lahendatavaks probleemiks kujunesid ka mõisasakste kaebused oma talupoegade

vastu.17 Uuritava piirkonna kohtuorgani esmaseks karistuseks olnud enamasti vitsanuhtlus

ning seda jagatud isegi üsna tühiste asjade eest. Rahatrahve olevat kohus määranud vähesemal

määral. Järgnevalt on toodud ära kohtuasi, kus vastuollu on läinud Võhmuta parun Zoege von

Manteuffel ning mõisa teopoisid. „1877.aasta 22.mail kaebas moisa wallitsus, et nende

poisid on öö aegus wäljale läinud, kartuhflid kahest kohast ülles kiskunud ja Rehhe ahjus

ärra küpsetanud. Rehhepapp Innusaar ütleb et poisid on temma Rehhe jures kartuhflid

küpsetanud. Need poisid ei salga, et nemmad ei olleks nenda teinud ja ütlevad sedda hädda

pärrast ollema teinud, et õhtune supp ei olla kõlbanud süüa, et kilgid olnud sees. Koggukonna

kohhus mõistis: poisid saawad witsa 10–25 witsa hoopi ja maksavad härrale kartuhflite eest 1

rbl, wallalaekasse 1 rbl.”18 Samuti kuulunud politseivõim kogukonnas mõisahärrale ning

parun olevat ise andud välja määrusi ning seadusi korra kindlustamiseks. Näiteks olevat nii

Võhmuta kui ka naabermõisa Karinu parunid 1876.aastal ära keelanud küla poiste ja

tüdrukute pühapäevaõhtused kiigeplastide äärsed tantsimised ja laulmised. „Külla poisid ja

tüdrukud, kui nemmad eddespiddi veel wõtwad ommale sedda julgust mõisa ümber, wai mõisa

maiades ilma asjata hulkuda pillidega ja tantsida, annan sedda teada, et minna nemmad

sadan keik Hakenrichtri härra jure, ja pallun et nad sawad seal hirmo ja ma wõttan pillid

ärra.“19

Kuigi talupojal oli õigus tõsta mõisniku vastu kohtus kaebust, tarvitati antud abinõud

võrdlemisi harva, sest pidevalt saanud parun kohtuorganilt õiguse.

3.2.Teoorjuse ajajärk.

Kuigi 1816.aasta talurahvaseadusega õiguslik olukord paranes, tõi mõisamajanduse kiire

areng 19.sajandi esimesel poolel talupoegadele juurde uusi koormisi. Vaatamata sellele, et

maarahvas sai isiklikult pärisorjusest vabaks, jäi tema ülalpidamiseks vajalik maa endiselt 16 EKLA f.199, m45, 81/5 17 Sama. 18 EAA F888.1.sü2. 19 EAA F888.1.sü.2.

52

parunite omaks. Maa kasutamise tasu peamiseks vormiks olid jätkuvalt teopäevad, mida tuli

teha mõisamajanduse ülalpidamiseks. Kõige rõhuvam taludele oli abitegu, mida mõisasaks

tarvitas külvi-, heinatöö-, lõikuse- ja rehepeksu ajal.20 Rahvapärimuse järgi olnud Võhmuta

mõisa talupoegade teokohustused 19.sajandi algusperioodil järgnevad: „15-dessatinine koht

pidi saatma mõisa aasta läbi mehe hobusega ja suvel, jüripäevast mihklipäevani, jalainimese

veel lisaks. Eelmisele lisaks tulnud veel abitegu, kus iga talu pidand lõikama 1 postivahe

rukist, 2 postivahet otri, 10 heinapäeva, 5 viljakoristamise päeva, 3 tulpa sõnnikut vedama ja

5 kartulivõtmise päeva tegema. Nii pidand iga talu andma mõisatööde tarvis ühe hobuse,

sulase ja suilise ning suvel kõige kibedamal tööajal läinud isegi peremees ja perenaine mõisa

abitegu tegema. Mõis nõudnud oma tööpäevad välja siis, kui ta tahtnud, kuna peremehe enda

hein jäänd vihma kätte ja rukis pudenend põllule. Lõikuse ajal olnud tihti terve talupere

mõisas. Väikesi lapsi ei ole juletud üksi koju jätta ja nii võetud needki mõisaväljale kaasa.

Koju ei olevat jäänd inimesehingegi, ainult karjapoiss olnud loomadega metsas. Kõige

raskem olnud teoliste elu sügisel rehepeksmise ajal. Juba kell 1öösel hakatud rehele, sest

valge tulekuks pidand rehi olema pekstud ja uus rehi üleval, sest siis alanud harilik päevatöö.

Harilikult peksetud kolm rehte nädalas ja see kestnud kuni jõuluni. Rehte peksetud kootidega

või pahmatud härgadega. Kooti löödud ringis. Kubjas või rehepapp käind reheliste selja

taga: kes küllalt kõvasti ei löönud koodiga, sellele kubjas löönd kepiga selga. Tule peal

proovitud, kas õlgedel veel teri sees on. Talvel pidand igast talust mees olema terve nädala

mõisa viinaköögis tööl ja tüdruk ühe nädala mõisa karjatallis loomi söötmas. Lisaks antud

talvel mõisast linu või villu igasse tallu, mille perenaine pidi ketrama ja kuduma kangaks.

Lõngad ja kangad pidid olema hästi peened, sest muidu ei olevat mõisaproua seda võtnud

vastu ja perenaine pidand oma linadest või villadest kuduma uue ja peenema kanga asemele.

Pühapäeva õhtul mindud mõisa ja tagasi tuldud alles järgmisel pühapäeval. Mõis valvand

hoolega selle järele, et mõisa saadetud teolised oleks täiskasvand inimesed ja tugevad. Samuti

et teolistele kaasa antud tööriistad (reed, vankrid, sahad jne) oleks tugevad ja et teoliste toit

oleks korralik.“21

Teotööd tegema pidid Võhmuta külainimesed isegi leeris olles. Kirikuline koolitus kestnud

kolm nädalat kevadel ning samuti kolm nädalat sügisel. Leeris olles olevat poisid teinud

õpetajale hagu, lõhkunud puid ning vedanud heinu. Tüdrukud kedranud nagu mõisaski villu ja

linu, noppinud sulgi, õmmelnud pesu ning triikinud riideid.22

20 Sokk, H. Ja Pae, T.2007. Koguteos Järvamaa I. Jyvaskyla: Eesti Entsüklopeediakirjastus AS, lk.360-361. 21 EKLA, f.199, m.45, 49/53. 22 Sama.

53

Talupoegadel lasus veel otsene kohustus sõjaväe heaks. Nimelt pidid maarahva

majapidamised hankima materjali ja tööjõudu kroonu kortermajade ehitamiseks ja

parandamiseks. Vastavad hooned olid ette nähtud läbiliikuvate sõjaväeosade ajutiseks

majutamiseks. Üks taoline maja asunud ka Võhmuta-Karinu mõisamaade piiril. Lisaks oli

terve Eestimaa kubermangu üheks koormavaks sõjaliseks kohustuseks ka nekrutite andmise

nõue. Soldatil tuli teenida alguses 25 aastat, hiljem 15 aastat. Kuid väeteenistusest oli

võimalik ka vabaks osta ning antud pääse maksnud 500 rubla.23 Seda võimalust said kasutada

ainult jõukamad talupojad, sest tavalistel kohapidajatel polnud võimalik nii suurt summat

välja käia.

3.3.Talude mõisastamine ning 1856.aasta talurahvaseadus ja selle mõjud Võhmutale.

Seoses uute põllumajanduskultuuride juurdetuleku ja uuele viljavahetussüsteemile

üleminekuga vähenes Võhmuta mõisamaade teravilja külvipind. Puuduva osa taastamiseks oli

vaja täiendavat põllupinda. Antud probleem lahendati paljudes mõisates mitmete külade

mõisastamise teel. Esialgu toimus paruni maade laiendamine suuresti mõisa niitude ja

karjamaade ühinemise ning uudismaade ülesharimise tulemusel. Teada on, et Võhmutal liideti

mõisastamise käigus kuue talu maad parunimaade külge.24 Mõisa uute maade rajamise

tagajärjel hävitatud küladest asustati talupered metsamaadele, kuhu rajati maarahva poolt

uued asundused. Aktiivselt hoogustus ka karjamõisate tekkimine. Näiteks eraldati 1847.aastal

Võhmuta mõisa maaüksusest parun von Esseni korraldusel 1,9 adramaad Metsamõisa

nimelise karjamõisa loomise tarbeks.25

Talumaade mõisastamine tõi suuri raskusi nii uutele kohtadele siirdunud talupoegadele kui ka

juba paiksetele peremeestele, kes seeläbi pidid kannatama suurenenud teokohustusi.

Talurahva elumaade mõisastamine kestis Võhmuta territooriumil kuni 1848.aastani, mil

suures enamuses rakendati käiku toimunud ümberkorraldused.26

Maarahvale ülejõu käivad kohustused hakkasid mitmes piirkonnas põhjustama mässukatseid

mõisasakste vastu. Taas oli tekkinud vajadus uue agraarreformi järele. 1856.aastal võetigi

vastu uus talurahvaseadus. Antud reformi tulemusel asuti parunilt nõudma maarahva kasuks

kirjalikku rendilepingut vähemalt kuue aasta peale. Rendiliikidest olid võimalikud teo-, vilja-

või raharent. Lubatud oli ka põlisrent. 1856.aasta seadus lubas aga teorendi igal ajal vilja-või

raharendiks ümber muuta. Uus maarahva elu kergendav seadus pidi kehtima hakkama järk-

järgult. Reformi maksmapanemine tekitas siiski mitmeid suuremaid arusaamatusi ning 23 Schilling, lk.79. 24 EKLA, f.199, m 45, 63/4. 25 Schilling, lk.49 26 EKLA, f.199, m 45, 64/70.

54

talupoegade väljaastumisi. Peamiseks protesteerimise põhjuseks kujunes vaadeldavas

piirkonnas abiteo tegemine. Nimelt puudus reformikava ametlikus tekstis säte seaduse

järkjärgulisest elluviimisest. Teatavasti oli viimane omatahtsi Eestimaa Rüütelkonna poolt

juurde kirjutatud. Kõik see kutsus omakorda esile rahutused ja mõisateost keeldumise. Üks

suuremaid ja tuntumaid rahutusi oli vastuhakk Mahtras 1858.aastal. Antud perioodil oli

Eestimaa tsiviilkuberneriks Koigi mõisnikuperest pärit Johan von Grünewald, kes tellis

Venemaalt rahutuste mahasurumiseks karistusväeosad.27 Ka Võhmuta mõisas leidsid

vaadeldaval ajajärgul aset meeleavaldused paruni vastu, kus üheaegselt astusid välja nii

teomehed ja taluperemehed. 1858.aasta 14.juulil olevat Võhmuta teomehed suurendanud

mõisa heinamaal töötavate inimeste arvu ning ajanud seda takistava kupja niidumaalt

minema. Samal ajal teatasid taluperemehed Võhmuta parunile, et nad koristavad mõisarukist

mitte enam kolmelt talutükilt nagu varem, vaid teevad seda ainult ühelt.28 Seepeale olevat

19.juulil teatanud piirkonna haagikohtunik Eestimaa kubernerile rahutustest Võhmutal ning

olukorra stabiliseerimiseks piirkonda appi palunud pool eskadroni kasakaid. Talupoegade

protestiaktsioon lõppes 25.juulil 1858.aastal. Võhmuta vastuhakkajate karistamisest on teada,

et mõisa sulasele määratud viiskümmend vitsahoopi ning talurahvaaktivistile Mart Mündile

neliteist päeva vangistust.29 Siinjuures tasuks lisada, et rahutuste ajal aktiivselt silma paistnud

Mart Mündist sai 1860.aasta Eestimaa kubermangus üks olulisemaid ümberasumisliikumise

aktiivsemaid tegelasi.

3.4.Kodukariõiguse kaotamine ja 1866.aasta vallakogukonna seadus.

Mõisnike kodukariõigus, mis oli kirjas ka pärisorjuse kaotamise seaduses, jäi siiski püsima ka

19.sajandi keskpaiku välja antud talurahvaseaduses. Eestimaal võis mõisnik 1856.aasta

seaduse järgi kodukari õiguse põhjal määrata talupojale kuni 18 kepihoopi, lastele 14 ja

naistele 15 kepihoopi.30 Mõisahärra volitusel võisid kodukariõigust teostada ka kupjad ning

Võhmuta piirkonnas on ülestähendatud, et antud ametimehed sellega just tegelesid. Pärimuse

järgi olnud Võhmutal nagu pea igas Järva-Jaani kihelkonna mõisasüdames harilikuks talupoja

karistuse viisiks peksmine ning karistatava sulgemine mõisatalli. „Võhmutal suuremaks

peksupäiviks kujunend laupäevad, mil antud igale „kurjategijale” ta nädala eksimuste eest

tasu. Selle puhul olnud mõisa üles seatud eriline peksupink, mis olnud nagu harilik puust

pink, kuid keskelt kitsam, viiulikujuline, et vitsa otsad lööks hästi peksetava keha järele, sest

need löönud kõige valusamini. Pink seisnud talli seina ääres ja sinna saadetud inimesi iga 27 Kranich,K.1998.Ajalooandmeid ja sündmusi Koigis II osa, käsikiri, lk.30. 28 ERM kv 137, lk.82-83. 29 Kuslap, I. Endisest Võhmuta mõisast.09.12.1969, ajaleht Punane Täht, lk.3. 30 Eestimaa 1856.aasta talurahvaseadus. (publitseeritud materjal).

55

tühise asja pärast. Kui peremees saatis teolise mõisa viletsa hobuse või tööriistadega ehk

halva toiduga, saatnud härra teomehe ja lasknud kutsuda peremehe mõisa ning talle antud

10–15 hoopi vitsu. Kuid peremeeste peksmist tulnud ette siiski harvemini, kuna aga teolised

olnud täiesti kiltri ja kupja meelevalla all. Karistuste kergendamiseks mõelnud teolised välja

mitmesuguseid vahendeid. Mõnel pool kantud harilikkude riiete all lambanahkset kasukat

isegi suvel, et kiltri kepihoobid ei teeks nii palju häda.“31 Peale talupoegade karistamise on

kohalikus rahvapärimuses elavalt kirjeldatud ka harva ettetulevaid talupoegade põgenemisi.

„Talupojad püüdnud põgeneda mõne parema mõisniku juurde, kus kuulu järele olnud

elamine parem ja ei ole kiusatud nii palju taga. Kuid harilikult ei ole põgenemine annud

tagajärgi, sest mõisnikud olnud ühel nõul ja annud põgenikud endisele omanikule tagasi.

Teoorjuse ajast mäletatakse ainult teoliste põgenemist, kel olnud karta kupja keppi mõne

väikese süüteo pärast. Põgenetud harilikult lihtsalt metsa ja elatud heinaküünis. Mõnikord

põgenik elanud mitu kuud metsas. Öösel käinud lähedalasuvaist küladest ja taludest toomas

toiduaineid ning päeval magand küünis. Suvel olnud põgenikkudel kerge elu, aga talvel

külmaga olnud nad sunnitud tulema mõisa tagasi. Tihti põgenend inimesed ka talitaja eest

metsa, kui see tulnud nekruteid võtma. Kes pääses seekord soldatiks minekust, see võinud

hiljem tulla metsast välja ja elada ühe aasta julgesti, sest alles järgmisel aastal olnud vallas

uue nekruti andmine. Mõisast ära jooksnud ja hiljem tabatud teopoisile antud 30 kepi hoopi

ja peale selle lastud kaks päeva mõisa tallis ilma toiduta kinni olla.“32 Pärast Vene talurahva

vabastamist 1861.aastal sattus Baltimaades maksev mõisnike kodukariõigus vastuollu

olukorraga siseriigis. 1866.aastal otsustati kodukari õigus keisri poolt kaotada.

Talurahvale üks olulisemaid seadusi oli 1866.aastal kinnitust leidnud vallakogukonna seadus.

Antud määrusega oli põhimõtteliselt läbi viidud mõisavalitsuse mõju kõrvaldamine talurahva

kogukondlikult omavalitsuselt. Uue seaduse järgi jäi kogukonna tähtsamaks organiks

täiskogu, mis kogunes kord aastas ja ainult vallaametnike valimiseks. Märksa mõjukamaks

organiks kujunes kohalik vallavolikogu. Võhmutal kokku kutsutud volikogu liikmetest pidid

pooled olema taluperemehed ning teine pool maatameeste hulgast. Vallakogukonna

ametnikest oli tähtsaim vallavanem. Lisaks leidsid omavalitsuses rakendust talurahva hulgast

valitud käskjalg ning vallakirjutaja. Võhmuta mõisaasudust hõlmav omavalitsus püsis kuni

1892.aastani, mil kõrvalkogukondade Karinu, Seliküla ning osalt Kurisoo paikkondadest

31 EKLA , f.199, m 45, 59/61. 32 EKLA, f.199, m 45, 59/61.

56

moodustati suurem kohalik omavalitsusüksus. Liidetud vallale otsustati siiski nimeks jätta

Võhmuta, sest kesksem vallamaja koht asus just mainitava mõisa territooriumil.33

3.5.Talude päriseksostmine Võhmutal.

19.sajandi kolmandal veerandil algas vaadeldavas mõisapiirkonnas maarahva jaoks oluline

protsess – talude päriseksostmine. Talurahva elukorraldus sai alguse juba 1856.aastal, kui

kehtestati Eestimaa kubermangus uus agraarreform, mille alusel talumaad lahutati

mõisamaast. Seega pidi endine pärisori talumaad mõisalt kas välja ostma või rentima. Esialgu

jäid alles ka senised teokoormised ning nende seas ka kõige vihatum abitegu. Uue

talurahvaseadusega anti talupoegadele võimalus maaomandi tekkimisele põllumaade väljaostu

teel ja nähti ette vahendid teorendi järkjärguliseks asendamiseks raharendiga. Antud seaduse

vastav nüanss pani alguse talude päriseksostmise protsessile, mille käigus hakkas ka

Võhmutal tasapisi välja kujunema talupoegadest maaomanike kiht. Vaadeldes talude

päriseksostmise sagedust Võhmuta mõisas, võib tõdeda, et esimestel aastakümnetel piirkonna

talupojad maad raha eest omandamist ei kasutanud.34 Arvata võib, et maarahvas pelgas

mõisnikuga rahahangeldustehingu tegemist, sest kardeti, et parun võib talupoegi taaskord

petta. Samuti sai mitmetele maameestele taluostu takistuseks vastava rahasumma puudumine.

Olulist rolli talude väljaostmise mõjutamisel mängis ka päriseksostmise rängad

lepingutingimused, mis sõlmiti mõisa ja talu vahel. Nimelt pidi talupoeg täie täpsusega täitma

paruni poolt sõlmitud maksegraafikut. „Kui talupoeg hilineb rahamaksmisega, siis kaotab ta

kõik sissemaksed ning talu päriseksostmise õiguse.“35 Talude väljaostmiseks olid ka need

üksikud Võhmuta talupojad, kes oma maa päriseks soovisid osta, sunnitud võtma laenu.

Keskmiselt pidid talupojad võlgu võtma 800-1100 rubla ulatuses ning laen tasuti peamiselt

kartulikasvatusest saadud tuludest. Maade päriseksostmise käigus kaotas nii mõnigi peremees

oma talu, sest ei suutnud tasuda kõrget väljaostu-rendimaksu.36 Mitmed talupojad pidid juba

alguses paluma väljaostuaega pikendada, sest neil puudus ostuks küllaldaselt finantsressursse.

Selle tulemusel muutusid ka kohtutülid sagedaseks. Seega 19.sajandi lõpuks olid Võhmuta

mõisa territooriumil enamus talupoegasid ikkagi seotud mõisnikuga läbi otsese rendilepingu.

Need talupojad olid vaid üksikud, kes suutsid vaadeldavas piirkonnas oma maa täielikult välja

osta.

33 EKLA, f.199, m 45, 34. 34 EKLA f.199, 45, 65/70. 35 ERM kv.137, lk.72-83. 36 ERM kv.137, lk.72-83.

57

3.6.Võhmuta piirkonna talumajad.

19.sajandi keskpaigani elasid vaadeldava piirkonna taluinimesed suuremas osas veel

suitsutaredes. Pärimuse järgi olnud talumajad Võhmuta piirkonnas ehitatud tahumata

palkidest, rehetoa ja rehealusega. Rehetuba tarvitatud ühtlasi elutoaks ning rehealune täitnud

tihti loomalauda aset. „Rehetuba oli pime ja tahmane, külma savipõrandaga. Kütmise ajal

läks tuba maani suitsu täis. Korstent ei olnud, suitsu lasti välja uksest ja nn suitsuaugust,

mida Võhmuta piirkonnas kutsuti leitseauguks. Kuid harilikult suletud mõlemad väga ruttu, et

ühes suitsuga ei läheks ka soojus välja, sest suitsuses tares võinud veelgi elada, aga külmas

olnud elamine halvem. Pealegi püütud sellega hoida kütet kokku. Õhtuti töötatud, kedratud ja

kujutud kolde ees peerutule valgel. Peerg suutnud valgustada ainult kolme sammu kaugusele;

ainult lee ees olnud vähe valgem, terve tare olnud täiesti pime.“37 Esimene korsten tuli

Võhmutal tarvitusele umbes 1875.aastal ning pliiti hakati kasutama alles 1895.aastal.38 Eesti

Rahva Muuseumis talletatavate materjalide järgi oli Võhmuta mõisamaadel rehetubades laialt

levinud liikuvad parsid, mis rehepeksu ajal madalamale lasti ning talvel jälle kõrgemale

tõsteti. Söögilaud olevat asetsenud rehetoa keskel ning pingid kahel pool lauda. Lisaks oli

uuritava piirkonna rehetares laialt levinud seina külge kinnitatud lavataoline pink, mida

pererahvas kasutas peamiselt suveperioodidel istumiseks ning peatunud öömajaliste

magamisasemeks. „Magamise jaoks olnud ehitatud rehetoa seinte äärde laudadest lavad või

koikud. Neis olnud magamiseks õled ja takused vaibad. Eriti vilets olnud rehetoas elamine

rehepeksmise ajal ja see kestnud harilikult ligi jõuludeni. Ainuke headus olnud, et rehetuba

olnud soe ja ei ole tulnud külma käes lõdiseda, aga vilja maha laskmisel partelt läind muidugi

magamiseasemed teri ja õlgi täis. Rehepeksu ajal pandud lapsed voodisse ja vaibad

tõmmatud üle pea, sest mujal kusagil ei ole kohta olnud.“39 Rehetoa põrand oli tehtud savist.

Etnograafilise arhiivi andmetel hakati Võhmuta piirkonna talukambrites laudpõrandaid

valmistama alles 1880-date aastate lõpuperioodil. Säilinud pärimuses olevat savipõranda

valmistamiseks rehetuppa toodud hobused, kellede abil tambiti käimispind tasaseks. Loomade

sattumine rehielamusse ei olnud sugugi haruldane, sest laialt oli levinud teguviis, mille

kohaselt talvel külmaga toodud nõrgemad koduloomad nagu põrsad, vasikad ja talled tuppa

inimeste juurde. „Oli levinud ka komme, et külmal ajal rautati hobuseid toas. Hobune seoti

vombile viiva redeli külge, teine mees näitas pirruga tuld.“ 40

37 EKLA f.199, 45; 71/5. 38 ERM kv.25, lk.220. 39 ERM kv.797, 398-404. 40 Ella Pajuri suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aastal.

58

Esimesed rehetoast eraldi elumajad ilmusid Võhmutale 20.sajandi algusperioodil. Esialgu

olevat piirkonna rehielamusse ehitatud ainult üks ilma küttekoldeta ruum. Kuna kirjeldatud

puhaskamber oli elamiskõlbulik ainult suvel, siis talvel jätkunud elutegevus rehetoas. Alles

aegamööda ehitatud tube rohkem, tehtud ahjud ja asutud majja elama. „Elumaja rajamisel

pandi hoolega tähele kuhu ilmakaarde jääb maja esirind. Seega taheti, et maja esimene külg

oleks lõunas – toad soojemad ja õu kuivem ja et ei puhuks külmad tuuled uksest sisse.“41

Peale eelmainitu kasutati Võhmuta piirkonnas rehetuba ka pesemiskohana. Kuna

ümbruskonnas ei olnud saunaehitus levinud, siis lahendati oma pesemismured peamiselt

rehetoas parsil olles. Saunaehitus hakkas Võhmutal levima peamiselt 20.sajandil uute

taluhoonete rajamise tagajärjel.42

Lisaks rehetarele asetses tolleaegses taluhoonestuses tähtsal kohal ka aidahoone. Harilikult oli

kokku ehitatud kaks aidaruumi ning kahe panipaiga vahelist ruumi kasutati piirkonnas

hobuseriistade ning sõidusaanide paigutamise kohana. Majanduslikult oluline roll oli ka

lautadel ning tallidel. Lisaks oma põhiülesandele loomade peavarju pakkumise näol, oli

Võhmuta piirkonnas levinud komme, mille alusel külmal ajal käinud inimesed magamas

lambalaudas ja hobusetallis. Levinud olid ka juhused, kui lapsed läksid magama loomade

juurde lambasõime, sest nad ei julgenud üksi kodus olla. Sama viletsalt kui eluhooneid, on

rahvapärimuses kirjeldatud ka talurahva toiduolusid.43 19.sajandi keskpaigal olevat maarahva

põhiliseks söögiks olnud lahja supp, kört ja leib. Samuti võis Võhmuta talupoeg pidupäevadel

endale lubada võid ning liha. Põhiliseks talupoja joogipooliseks kujunes hapupiim. Vaid

talvisel ajal täitnud piima aset kali, mida rüübatud toidule peale kodus ja millega täidetud ka

teomehe lähker. 1891.aastal sündinud Anna Roosman on meenutanud, et pere söögilaud asus

eeskambris. „See oli peremehe enda tehtud ning nagu tavaks saanud, siis igapäevane

söögilaud oli linata. Majapidamises olevat olnud ainult üks laualina, mis oli valmistatud

pererahva pulmadeks ning seda kasutati ainult pidupäevadel laua kaunistamiseks. Söömisel

kasutati Roosmanide kodus juba siis taldrikuid, sest pereema oli mõisas teenijatüdrukuks ning

seeläbi sattunud majapidamisse ka sakstenõud. Lapsed seisid söögilauas püsti – arvates, et

laps läheb laisaks, kui ta istudes sööb. Väikesed lapsed seisid söögilaua ääres pingi peal

samuti püsti. Peres olid kasutusel ka mõned toolid. Punutud põhjaga istumisaluseid Võhmuta

külas ei olnud. Kuid asutusel olid juba vineerpõhjaga toolid.“44

41 EKLA f.199, 45, 71/5. 42 ERM kv.25, lk.219. 43 EKLA f.199, 45, 76/80. 44 ERM kv.25, lk. 219.

59

Tähtsamaks töö- ja sissetulekualaks on vaadeldava mõisa talupoegadel olnud alati põllutöö

koos selle üksikute harude – teravilja-, kartuli-, liha- ja piimakarja kasvatamisega.

Pärimusmeenutuste järgi jätkunud teoorjuse ajal karja-ja põllusaadusi vaevalt oma pere

toitmiseks. „Võttes teopäevade ja kohustuste näol kõik talu jõu, jätnud mõisad peremehele

oma talu pidamiseks väga vähe aega ja jõudu. Kuna taludel oli loomi vähe, olnud põllud

äärmiselt lahjad ja kurnatud ning andnud vaevalt veerandi sellest saagist, mis mõis võttis

oma põldudelt. Põllutööriistad olnud viletsad: harksahk ja puuäke olnud ainukesed.

Põllupidamises valitsenud kolmeväljasüsteem. Sajandi teisel poolel hakatud kasvatama

suuremal määral teravilja ja kartulaid viinavabrikuisse viimiseks. Teraviljast olnud esimesel

kohal rukis ja oder. Otre müüdud kohalikkudesse viinavabrikuisse, rukkijahu viidud Tallinna

turule. Turule viidud veel võid ja liha. Võid valmistatud pudelis või kausis hõõrumise teel ja

kogutud pütikese sisse mitme kuu saak, enne kui midagi olnud turule viia.“45 Mõisa teorendi

asendamise järel raharendiga ning talumaade päriseksostmise algus vabastas maarahva

mõisatöödest, jättes seeläbi maaharijale rohkem aega ja võimalusi oma talumajanduse

arenguks. Ümberkaudsete mõisate eeskujul asuti vaadeldava piirkonna taludesse muretsema

paremaid põllutööriistu. Lisaks võeti tarvitusele 6-7 väljasüsteem, mis omakorda võimaldas

organiseeritumat põldude harimist ja kasutamist. Esimesed aastad iseseisvatele põllumeestele

ei kulgenud siiski niivõrd plaanipäraselt. Nimelt tabas 19.sajandi keskpaigal Eestimaad

mitmed ikaldus-ja näljaaastad. Ka Võhmuta mõisamaade talupoegi ei jätnud antud sündmus

puudutamata. Kõige paremini on rahva mälus säilinud 1866-1867.aasta suur ikaldus ning

näljahäda. Nimelt olevat antud aastal tabanud vaadeldavat piirkonda suured vihmasajud, mis

külvatud viljaseemne pea täielikult mädandasid. Suvel jäänud hein suuremalt jaolt tegemata ja

seda korjatud alles sügisel jää pealt. Pärimuse järgi olnud seetõttu loomasööta niivõrd vähe, et

talvel toidetud loomi õlgkatuste ja puuokstega. Järgneval aastal olevat nälg muutunud

inimeste hulgas niivõrd suureks, et talurahvas tarvitanud toiuks ohakaid ja nõgeseid. Antud

ajajärgust säilinud pärimuslugu meenutab, et Võhmuta tolleaegne mõisnik olevat nälginud

talurahval lubanud korjata mõisaaiast naati, et seda toiduks kasutada. Stabiilsem olukord

saabus vaadeldavasse piirkonda alles 1868.aastal, mil talurahva põllud hakkasid taas andma

jõulist saaki.46

Hoogsam teravilja kasvatamine tõi ka Võhmuta piirkonna põllumeestele kaasa talukarjade

suurenemise. Seega oli 20.sajandil algusaastateks muutunud eeskätt piimakarjakasvatus

vaadeldava piirkonna talumeeste üheks olulisemaks tuluallikaks.

45 EKLA f.199, 45; 59/6. 46 EKLA f.199; 45; 42/5.

60

19.sajandi lõpuperioodil ilmusid Võhmuta talumajapidamistesse ka mitmed luksustarbed nagu

kellad, kalendrid ja lambid, mis aastakümnetega kujunesid maarahva jaoks olulisteks

tarbeesemeteks.47 Eesti Rahva Muuseumis säilitatud andmete alusel võib järeldada, et üks

esimesi klaasiga valgusallikaid – lampe jõudis Võhmutale 1880-datel aastatel. „Ostetud lamp

oli külas esimene ning seda käisid seda vaatamas paljud piirkonn inimesed. Tikud tule

süütamiseks olid halli paberi sees ning nendega sai tuld tõmmata ukse pealt. Algul olid tule

tegemiseks kasutusel püssirohutombud – hiljem tulid kasutusele väävlitombud.“48 Antud

perioodil jõudsid taludesse ka esimesed seinakellad. Pärimuse järgi olevat vaadeldavas

piirkonnas talurahvas aega arvestanud kukelaulu järgi. „Kui kella veel ei olnud, siis toodi kukk

tuppa ja kui see kires esimest korda oli kell 12, teist 2 öösel, kolmandat 3. Kauge maa tõttu ei

olnud kuulda kirikukella helisemist. Oli aga kuulda mõisa kella helistamist, kell 8. töölised

sööma, 10 töölised minekule, 14 lõuna ja 16 tööle. Õhtul töö lõpetuseks kella ei

helistatud.49“Talupoegade majapidamistesse olevat esimesed kellad jõudnud 19.sajandil

viimasel kümnendil ja seda eeskätt tänu mõisarahvale. Kellaaega vajati antud perioodil

eeskätt mõisa teole minekul, teomeestele söögiviimiseks, leivaküpsetamisel, kirikusse

minekul, jne. „Minu isa oli mõisa metsavaht ja vaatas puude latvade pealt paistvat päikest ja

teadis selle järgi, mis kell on. Muidu oli minu isal kella vaja, sest paruni käsk oli kõige

tähtsam. Millal teda kästi mõisa minna, sest mujal õieti käimist ei olnudki kella aja järele. Ka

kirikukusse tuli sõita hobusega, sest kirik oli kaugel.“50 Suuresti tänu eelmainitud

uuendustele, muutus 20.sajandi alguses maarahva arusaam elust ja olust.

3.6.1.Talurahva riietus Järva-Jaani kihelkonnas, Võhmutal 19.sajandil.

19.sajandi talurahva elu-olu ning majandusliku võimekuse kohta kõnelevad hästi ka

tolleaegsed maarahva riietumistavad ja harjumused. Teatavasti andsid just varasemad

kehakatted tänapäevaste rahvarõivaste näol piirkonnale eripärase identiteedi. Eesti Rahva

Muuseumisse talletatud andmete põhjal saab eristada vaadeldava piirkonna maarahva

erinevaid riietumistraditsioone. Varasemal perioodil valmisid maarahva kehakatted peamiselt

kodustes tingimustes. 19.sajandi keskpaigal hakkas üha enam levima rätsepmeistrite ja

õmblejate teenustööde ostmised. Võhmuta piirkonna talurahvas muretses igapäevaseid

riideesemed peamiselt kohalikult külarätsepalt. Samuti saadi paremaid ihukatteid Järva-

Jaanist või Koerust, kus tegutsesid suurema väljaõppe saanud õmblusmeistrid.51

47 Saar, J, Vassar, A.1963. ENSV ajalugu II köide. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, lk.70.71. 48 EKLA f199, m.45, 76/80. 49 ERM kv.276, lk.286. 50 ERM kv 276, lk.286. 51 ERM EA 206,lk.118.

61

Säilinud kirjelduste järgi olnud Järva-Jaani kihelkonnas asuva Võhmuta piirkonna naiste

riietus võrdlemisi eripärane. Varasemas minevikus alguse saanud traditsiooni järgi võib

naisterõivastuse olulisemaks komponendiks pidada seelikut. Võhmuta piirkonna naiste hulgas

oli laialt levinud lühemad punakasmusta ja kollakate triipudega seelikud. Triibulisi seelikuid

kanti vaadeldavas piirkonnas igapäevaselt. Uuemaid ühtevärviseelikuid olevat kantud vähem

ning seda eeskätt pidupäevadel. Pärimuse järgi olnud naistel pidupäevadel korraga seljas kolm

seelikut. „Päris all oli valge, selle peal villane, siis tärgeldatud valge ja lõpuks pealiskleit.

Kui pulmapäeval näiteks pruut läks poiga sõitma, siis pidi ikka kaks valget alusseelikut

olema.“52 Seeliku juures omas talurahvarõivastuses tähtsat kohta põlle kandmine. Eriti oli

uuritavas piirkonnas levinud põlle kasutamine pidupäeval kirikusse minnes. Selleks puhuks

pandi ette must villane põll. Antud riideese ei olnud talunaistel ainult iluehteks. Nimelt kanti

põlle ka siis, kui tehti mõnda talutööd. „Kui käidi särgi väel mõisapõllult vilja lõikamas, siis

pandi ikka põll ette.“53 Talunaiste särgid olid seejuures pikkade värvelvarrukatega, millel krae

mahapööratud ning rinnaesine nööbiga suletud. Kirjeldatud pluusi peale kandsid talunaised

19.sajandi teisel poole Võhmutal peamiselt kirjust riidest jakke. Lisaks võis ülerõivaks olla ka

mustast kalevist volditud kuub. Naiste peakattena oli vaadeldaval ajajärgul enamlevinud

rätikud, mütsid ja tanud. Teatavasti pidi naise pea olema kogu aeg kaetud – seda ka söögi ajal

ning kirikus käies.54 Müts võis naisel olla kas valge või roosa ning sellega käidi kas pühakojas

või külapidudel. „Kui ema Võhmutalt kirikusse läks, siis pani ikka mütsi pähe, siidirätiku

peale ja lisarätiku veel kõigepeale. Siidirätik jäi kirikus mütsi peale, aga lisarätik võeti

ära.“55 Igapäevaseks käimiseks kasutasid piirkonna naised pearätti ning tihtipeale mindi koos

rätikuga magamagi. 19.sajandil kujunesid ka Võhmuta piirkonnas naiste põhilisteks eheteks

helmed. Neid kandsid naised ja noorikud pea igapäevaselt. Jõukamad naised sai endale lubada

ka hõbeketti või kaelaraha, mida uuritavas piirkonnas kutsuti kaelapaatriks.56 Kaela käiv

hõberaha oli piirkonnas võrdlemisi hinnas ja tihtipeale sõlmiti nende peale isegi kihlvedusid.

Ka Võhmuta piirkonnast on teda üks selline lugu, mis seotud kaelapaatri ja vana kombe järgi

pruudiks tõmbamisega. „Perenaine öelnud ühel õhtul tüdrukule, et sind täna varastatakse.

Tüdruk aga vaielnud vastu. Lõpuks perenaine ja tüdruk vedanud kihla kaelapaatri peale.

Perenaine saatnud tüdruku kaevule vett tooma. Olnudki noormees siis seal tüdrukut

varitsemas. Noorik seda tähele pannes teinud end lolliks. Ta asus tantsima kaksiti

52 ERM EA 206,lk.119 53 ERM EA 206,lk.118. 54 Viivi Paimetsa suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 55 EKLA f199, m.45, 76/80. 56 ERM EA 206,lk.116.

62

kaelkookudel ümber kaevu ning laulnud: „Nõnda tasa tantsitakse, edaspidis, tagaspidis, sel

kuul liiatagi“. Kosilane piilus aga nurga taga edasi, pidades tüdrukut pärsi segaseks.

Seejärel läks ta minema. Just sellise teguviisiga säästis tüdruk oma kaelapaatri, perenaine

pidi aga oma osa tüdrukule loovutama. Hiljem on tüdruk asja selgitanud noormehele ja see

olevat aru saanud, et neiu ei olnud tegelikult peast loll. Seega varastati tüdruk ära hiljem.“57

Võhmuta mõisamaade meeste 19.sajandi riietus oli pea sama eripärane, kui seda oli naistel.

Hästi on iseloomustanud vaadeldava piirkonna mehe väljanägemist 1879.aastal sündinud

Juhan Usstatt: „Talumehe särk oli valge linasest riidest mahapööratava kraega. Krae otsa oli

pandud lamama ümar sõlg, öeldi särgisõlg – aga samuti ka sepanööp. Varrukatel värvlit ees

ei olnud. Püksid olid lühikesed – sinakasmustad villasest riidest. Poolkuub oli saterkuue

moodi. Oli ka vest ning kirjut ristätti kanti kaelas. Talvel olid riidega kasukad Vööd olid

toredad, aga need olid ka kallid ning seega kasutusel ainult väljas käimiseks. Need seoti üks

kord ümber keha. Narmad seejuures pidid jääma ripakile. Rihmad olid ka kasutusel, aga need

leidsid suuremat rakendamist igapäevaelus.“58 Vaadeldava sajandi lõpuperioodil jõudsid

Võhmuta mõisa juhtivtöötajate mõjutusel ka esimesed saterkuued. Jõukamale rahvakihile

omane rõivas oli valmistatud potisinisest kodukootud kalevist. Pealt oli see ümber ja kaks

nööpi oli taga, ees aga uhked reväärid, mis kinnituskohtadega suletavad. „Lihtsatel

talumeestel sellist asja seljas polnud näha, aga isa käis sellega surmani. Ta oli ikkagi ju

endine mõisa aidamees.“59

19.sajandi keskperioodil oli meeste peakattena kõige enam levinud sirmiga mütsid. Hiljemalt

populaarseks saanud karbuse taolised peakatted siis veel levinud ei olnud. Jalas kandsid

mehed peamiselt pastlaid koos pükste ja sukkadega. Külmema ilmaga pandud sukkade peale

veel eraldi riidenartsud, mis mässiti ümber jalasääre kõrgele üles.60 Vaatamata võrdlemisi

üksluisele valikuvõimalustele, suutsid nii mehed kui ka naised end küllaltki mugavalt ning

seejuures stiilipäraselt silmatorkavalt riietuda.

3.7.Usulised liikumised, venestus ning 1905.aasta revolutsioon Võhmuta piirkonnas.

Peale erinevate talurahvareformide ning suuremate ümberkorralduste, tabasid Järva-Jaani

kihelkonda ning samuti ka Võhmuta piirkonda mitmed usulised liikumised. Nimelt võttis

talupoegade mõisavastane võitlus vaadeldaval asualal ka usulise vormi ning see tõi endaga

kaasa lahkusuliikumise. Järvamaad enim mõjutanud usuliikumise algatajaks oli Norra mõisa

maadel sündinud talupoeg Juhan Leinberg (rohkem tuntud nime all prohvet Maltsvet). Tema 57 EKLA 199, 45/75. 58 ERM EA 206,lk.116. 59 ERM EA 206,lk.116. 60 EKLA 199, m 45,76/80.

63

pooldajate, maltsvetlaste peamiseks keskuseks kujunesid Järva-Madise ja Järva-Jaani

kihelkonnad.61 Pärimusmeenutuste järgi olnud kirjeldatud liikumine kahepalgeline. Ühelt

poolt olevat see kandnud usulist ilmet, teiselt küljest oli usuuuenduse aluseks vilets

majanduslik seisukord ning sellega mitteleppimine. Rahvaprohvet ise olevat Järvamaale

jõudnud 1854.aasta algul, kui Krimmi sõja tõttu kuulutati Tallinnas välja sõjaseisukord ja

hulk linlasi põgenes pommitamishirmus maale. Nii müüs ka Juhan Leinberg oma linnamajad

ja naasis Järvamaale, kus ta mitmel pool – ka Võhmuta piirkonnas palvetunde hakkas

pidama.62 Maltseveti õpetusest mäletab pärimus, et ta kuulutanud ette Vene tsaaririigi

langemist ja imperaatori kukutamist troonilt ning rõhutute olukorra paranemist. Lisaks

nõudnud ta oma jüngritelt vaga ja karsket eluviisi, palvetamist ja paastumist. Samuti olevat

liikmete hulgas keelatud tubakasuitsetamine ja alkoholi tarbimine. Peale selle olevat Maltsvet

levitanud väikesi raamatuid, kus olnud Piiblist võetud õpetused tagasihoidliku elu

elamiseks.63 Võrdlemisi levinud olid Järva-Jaani kihelkonnas ka usumehe korraldatud

palvetunnid. Teada on, et ka mõned Võhmuta mõisamaade talupojad olevad

manitsusloengutest osa saanud, kuid arvata võib, et aktiivsemad maltsvetlased jäid siiski

vaadeldavast piirkonnast välja. Peale mõneaastast palvetundide pidamist ning toetajaliikmete

kogumist muutus riigivõimu suhtumine Juhan Leinbergi võrdlemisi negatiivseks. Arvata võib,

et suhtumise muutus oli tingitud Maltsveti huvist väljarändamise vastu. Nimelt hakkasid just

Järvamaal esmalt levima kuuldused Liivimaa eestlaste väljarändest.64 Prohvet Maltsvet sellest

inspiratsiooni saades asus ka uuritavas piirkonnas organiseerima talurahva ümberasumist. „Et

päästa rahvast valitsevaist viletsaist oludest ja majanduslikest raskuseist, lubanud Maltsvet

neid viia maale, kus valitsevad paremad elutingimused.“65 Selleks asus usukuulutaja soovi

avaldanud kaasamaalasi üles kirjutama, võttes äramärkimise eest 30 kopikat inimese kohta.

Väljarändajate kirjapanek olevat toimunud Einmanni vallas talunik Parsi majapidamises ning

Koeru kihelkonnas Ostriku veskis. Seal pidanud prohvet palkama isegi vastava kirjutaja, sest

ümberkaudsetest valdadest kogunenud nii palju inimesi, et Leinberg üksi ei suutnud neid

vastu võtta. Meenutuste järgi käinud ka mõned Võhmuta talupojad end seal kirja panemas.

Kodumaalt lahkumise ning usu vahetamiseni jõudsid ainult vähesed Võhmutalased.66

Talupoegade massiline lahkumine asus ähvardama mõisnikke rendikohtade soovijate arvu

järsu vähenemise ja rendimäära langusega ning tööjõu hulgalise kaotusega. Seetõttu sunniti 61 Sokk, H; Pae, T.2007. Järvamaa I osa. Jyvaskylä. Eesti Entsüklopeediakirjastus AS, lk.365. 62 ERM kv 175, lk.72-83. 63 EKLA f.199, m 45, 86/91 (III-7). 64 Sokk, H; Pae, T.2007. Järvamaa I osa. Jyvaskylä. Eesti Entsüklopeediakirjastus AS, lk.365. 65 EKLA f.199, m 45, 86/91 (III-7). 66 EKLA f.199, m 45, 86/91 (III-7).

64

paljusid talupoegi lahkumisest keelduma mitmesuguste mõisapoolsete ettekäänetega – alates

hirmutamisest kuni peksuähvarduseni. Seetõttu püüdis ka riigivõim keelata maltsvetlastel

koosolekute pidamise ning ühtlasi liikumist takistada. Esialgu olnud usuvahetajaid ning Juhan

Leinbergi toetajaid piirkonnas võrdlemisi palju. Nimelt arvatud, et tsaariusku minek toob

kaasa paremad elutingimused, maksudest vabastamise, luterliku koolisundluse kaotamise ning

tasuta lisamaa saamise võimaluse.67

Rahvapärimuses on meenutatud, et mitmed prohveti pooldajad olevat läinud isegi Tallinna

Lasnamäele „valget laeva“ ootama, et sellega jõuda tõotatud maale. Võhmuta naaberkülades,

kus usuline liikumine tugevam, olevat mõned talumehed loobunudki oma rendikohast,

müünud maha loomad ning palganud vankrid ja hobused Tallinna reisiks. „Inimesed oodand

suve läbi valget laeva, kuid asjatult. Paljudel lõppenud kaasavõetud toidukraam ja

rahanatuke. Viimaseks ajanud politseid nad Lasnamäelt laiali. Mõned tulnud koduvalda ja

saanud endised kohad tagasi, mõned läinudki hiljem Venemaale.“68 Tänu kirjeldatud

liikumise suurtele äpardustele ning mitmetele negatiivsetele tagajärgedele, jäi

usuvahetusaktsioon Võhmuta mõisa maadel võrdlemisi kesiseks.69

Aleksander III asumine Vene tsaaririigi troonile 1881.aastal tõi Eesti oludes suuri muudatusi.

Kasvavat rahulolematust riigis püüti leevendada usu, keisri-ja isamaaarmastuse

süvendamisega, mis omakorda tõi kaasa venestuslaine. Üheks suuremaks muutuseks kujunes

saksa ametikeele asendamine vene keelega. Seega määrati pea kõikides ametiasutuses

tegevatele kohtadele eestlaste ja sakslaste asemel venekeelsed-ja meelsed ametimehed, kes

aga ei tundnud siinseid olusid ja keelt. Näiteks olevat antud aktsiooni käigus vallandatud

päevapealt Võhmuta vallakirjutaja, kes ei rääkinud küllaltki hästi vene keelt. Tema asemele

olevat määratud umbkeelne ametimees, kes kuidagi oma tööülesannetega toime ei tulnud.

Lisaks vallaametnike väljavahetamisele kaotati ka senised talurahvakohtud kihelkondades

ning ametisse seati maakonnapõhised talurahva asjade komissarid.70

Kohalike omavalitsuste vabaduste piiramisega vähenes suuresti eestlaste kaasarääkimine oma

maaasjades. Kirjeldatud olukorras olid õige kergelt tekkimas ka erinevad revolutsioonilised

liikumised, mis leidsid rusutud maarahvas soodsat vastukaja. Eriti pinevaks muutus olukord

1905.aastal, mil mõisnike ja talurahva vahekord kujunes võrdlemisi teravaks. Kuna esimesed

ei tahtnud sammugi taganeda oma vabadest eesõigustest ning taluperemehed olid juba

majanduslikult ja ka vaimselt arenenud, siis ei olnud põllumehed rahul senise ebaõiglase 67 ERM kv 175, lk.72-83. 68 EKLA f.199, m 45, 86/91 (III-7) 69 EKLA, f.199, m 45, 86/91 (III-7) 70 Sokk, H; Pae, T.2007. Järvamaa I osa. Jyvaskylä. Eesti Entsüklopeediakirjastus AS, lk.365.

65

olukorraga. Asuti nõudma ühesuguseid õigusi parunirahvaga.71 Võhmuta piirkonnas kujunes

pingeid tekitavaks asjaoluks paratamatus, et mõis keeldus talukohti välja müümast, vaid

soovis neid hoopis rentida. Rendilepingute esitamisaega olevat parun pidevalt pikendanud,

seades seeläbi sisse korra, mille alusel oli endiste kohakasutustingimuste järgi rohkemal

määral erinevaid kohustusi. Kui lõpuks hakatudki ka uuritavas piirkonnas mõisamaid päriseks

müüma, siis tehti seda niivõrd kõrgete hindade ja raskete tingimuste juures, et pea võimatu oli

neid täita. Ühtlasi hakkasid mõisnikud müügile tulevatelt talumaadelt kiiresti metsa maha

raiuma.72 See kõik valmistas ümbruskonna talupoegadele suuremat meelepaha. Võrreldes

naabruskonnas asuva Koeru kihelkonna keskustega, ei kujunenud Järva-Jaani ega Võhmuta

ümbruses 1905.aasta revolutsioonilise liikumise keskust. Võhmuta mõisas olevat

palgatöölised vaid vaadeldud aastal nõudnud parunilt palgalisa ning ähvardanud keeldumise

korral töö peatada. Rahva pärimuse järgi olevat konflikt lõppenud ainult ähvardustega ning

suurema streigini ei olevat see paisunud. Hiljem olevat mõisasüdames levinud ka mõningad

lendlehed, kus kutsutud üles talurahvast mõisnikele makse mitte maksma.73 Mõisahoonete

süütamise aktsioon Võhmuta territooriumile siiski ei laienenud. Seda võib põhjendada

paratamatusega, et uuritava mõisasüdame valdaja Zoege von Manteuffeli suhted talurahvaga

olid paremal järjel, kui ümbruskaudsetes mõisates. Näiteks olevat 1905.aasta septembris

Roosna-Alliku mõisa talupojad süüdanud korraga kuus sakste küüni ning põletanud need

maha ühes paruni vilja ja heinaga.74 Võhmuta mõisas olevat antut revolutsioonilisel perioodil

viibinud vaid valitseja koos mõisasundijatega. Parun Zoege von Manteuffel olevat pärimuse

järgi koos teiste ümbruskaudsete mõisnikega läinud varjule Järva-Jaani kihelkonnas asuvasse

Roosna-Alliku mõisa. Nimelt olevat sealne härrastemaja kindlustatud trellide ja

liivakottidega, et kaitsta parunirahvast talupoegade võimalike mässukatsete vastu.75 Peale

mõisaküünide põletamise talupoegade poolt Järva-Jaani kihelkonnas siiski mingit suuremat

vastuhakku parunirahva vastu ei esinenud.

3.8.Võhmuta mõisarahvas läbi talupoegade silmade.

19.sajandil järjekindlalt kasvanud mõisa kui asustuskeskuse tähtsus suurendas järsult mõisas

elavate inimeste arvu. Peale paruni, tema sugulaste ja asemike elas häärberi vahetusläheduses

ka üsna arvukas mõisapere, mis enamjaolt koosnes lihtrahvast – peamiselt saksu teenima

võetud maainimestest. Seega kujutas ning mõjutas talupoja elu mõisas esmajoones paruni

71 Aitsam, M.2011. 1905.aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis. Ilmamaa, lk. 25. 72 Tupits,A.1935.1905.aasta vabadusliikumine Koeru kihelkonnas. Tallinn: AS Ühiselu, lk.7-9. 73 ERM kv 175, lk.72-83. 74 EKLA, f.199, m.45, 131/5 (III-9) 75 EKLA, f.199, m.45, 131/5 (III-9)

66

seisukord ning suhtumine maarahvasse. Üldiselt jagunevad rahva mälestustes parunid kahte

ossa: head ja kurjad härrad. Viimaste kohata on Järva-Jaani kihelkonnas säilinud nimetused

nagu vana õelus, metsaline, röövloom, jne. Teatavasti olid antud ajajärgul talupoja nõudmised

vägagi tagasihoidlikud ja heaks mõisnikuks loeti igas parunit, kes ei kohelnud rahvast eriti

julmalt ning ei kiusanud teoinimesi oma tujudele vastavalt.

Võhmuta parunitest on rahvapärimuses kõige rohkem meenutusi säilinud viimasena mõisa

valitsenud Zoege von Manteuffeli aadlisuguvõsa kohta.76 Nii mäletab rahvas Võhmuta

mõisaomanikku parun Ernst Zoege von Manteuffelit kui „head“ mõisahärrat. „Ta ajanud

peremeestega sõbralikult juttu, ei ole sundind mõisa õues mütsi maha võtma, laenand

tarviduse korral mõisast peremeestele viljaseemet, jne. Vahest sõimand küll ka, kuid sedagi

teinud sõbralikul toonil.“77 Antud parunist on Võhmuta piirkonnas säilinud ka üks

anekdootlik juhtum. Nimelt olevat kuumal suvepäeval, heal heinaajal, istunud mõisa

teomehed põõsavilus ning mänginud kaarte. Ernst Zoege von Manteuffel olevat neist

hobusega mööda sõitnud ja öelnud: „Oi, oi mehed, kui valitseja seda juhtub nägema, siis

saate karistada.“ Rahvasuus teati ja tunti Võhmuta parunit eelkõige „Vile-Jüri“ nime all.78

Pilkav hüüdnimi olevat tulnud sellest, et härra armastanud õues jalutades vilistada ning

seejuures oma pead ikka hästi püsti hoidnud, et poleks vaja oma alamaid näha ega nende

tervitusi vastu võtta. „Vana Ernst viibutanud siis kolmetaktilises rütmis oma jalutuskeppi ja

lasknud vilet, millel polnud isegi õiget viisi – ainult joru, nagu Võhmuta viinavabriku toru.

Manteuffeli proua ristitud siis Vile Mariks. Korra andnud proua õues oma vahimehele mingi

käsu, mis aga polnud mõisapalgalisele meeldinud. Selle peale podisenud vahimees vastuseks:

„Mis sa Vile Mari mörised“. Seda teinud ta nii kõvasti, et rahvas lauset kuuldes naerma

hakanud. Proua aga polevat midagi aru saanud.“79 Viimase paruni Ernst Zoege von

Manteuffeli kaasat mäletatakse eelkõige kui korralembelist paruniprouat. Pärimusloo järgi

olevat proua pannud mõisateenijatele kellad kaela, et siis kuuleks, kui tööd tehakse.

Teenijatüdrukud olid kavalad, ning helistasid lihtsalt kellasid, aga tööd polevat teinud. Nii

olevat nad nõudliku proua ära petnud.80

Erinevalt viimasest mõisahärrast Ernst Zoege von Manteuffelist, mäletatakse 1861.aastal

Võhmuta mõisasüdame omandanud Pether Zoege von Manteuffelit õela härrana.81 Pärimuse

järgi pidid talupojad ligi kolmkümmend aastat mõisa juhtinud härra ees juba eemalt võtma 76 ERM kv175; EKLA f.199. 77 Lembit Jürsio suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 78 Virve Suve suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 79 ERM kv175, lk. lk.227. 80 ERM kv175, lk.355-361. 81 ERM kv175, lk.355-361.

67

mütsi pihku. „Kui teomees pole päevatõusuks täpselt olnud mõisa õues, aetud mees küll tööle,

kuid ei ole arvestatud tööpäeva.“82 Samuti olevat Pether Zoege von Manteuffel talurahva

vastu võrdlemisi umbusklik. Majanduslikult hästi mõtleva mehena olevat ta pea igat

mõistöölist kahtlustanud laisklemises ja varguses ning sundinud kubjast ja aidameest nende

järel salaja hiilima ning probleemi korral kaebama. „Kuid aidamees olnud väga rahvasõbralik

ja mängind teolistega kokku härra vastu. Kord kaevanud ta härrale, et keegi teomeestest

varastavat mõisa nisu ja soovitanud härrale minna õhtul mehele teele vastu, kui see

nisukotiga läheb koju. Aidamees ise rääkind teomehega kokku ning lasknud viimast täita koti

hobusesõnnikuga. Härra tabanudki teomehe ühes kotiga teel, andud mehele kepiga mõne

hoobi, viinud ta siis mõisa aita ja käskinud tühjendada koti salve. Mees kuulanud härrat

sõnalausumata ja puistanud sõnniku kotist mõisa nisusalve. Härra vihastanud selle peale nii,

et lahkunud sõnagi lausumata aidast ja ei ole mitme päeva jooksul teolisi tahtnud nähagi.“83

Esimestel Võhmuta valitsemisaastatel olevat Pether Zoege von Manteuffel võrdlemisi

ülekohtuselt suhtunud ka mõisamaade kasutajatesse. Nimelt pidid igal aasta 1.märtsil kõik

Võhmuta mõisa renditalunikud oma aastamaksu tasuma. Eesti Rahva Muuseumis säilinud

pärimusteksti järgi olnud ühel aasta 1.märtsil võrdlemisi külm talveilm. Talupojad olevat juba

kella 9.00 hommikul sõitnud Võhmuta mõisaõuele, et härrale aastatasu maksta. Üks rentnikest

olevat saadetud uurima, et kas härra nad jutule võtab. Julge talumees tulnud aga teatega

tagasi, et parun veel magab. (Tegelikult olevat härra üles ärganud juba kella kuue ajal)

Rentnikud seepeale konutanud veel tunnikese oma regede juures suure pakase käes. Saatnud

siis uuesti kulleri mõisa, et ehk ometi härra nüüd võtab vastu. Teenijatüdruk lasknud aga

vastata, et parun joovat kohvi, ega võta rentnike jutule. Nii saanud rentnikud veel paaril korral

tühja käia ja härra venitanud aega kella 11.00 – enne kui talumehed vastu võttis.84 Lisaks

armastanud parun ka mõisasundijatele korraldusi jagada õuel jalutades ning alamaga üle õla

vesteldes. „Aidamees pidanud talle nagu koer sammsammult järele minema, et kuulda, mis

korraldusi antakse. Nii nad kõnelenudki jalutades oma jutud maha. Aidamees olnud pärast

tuppa tulles nii ärritatud ja vihane, et värisenud üle kogu keha. Öelnud siis, et kolmkümmend

aastat olen siin teeninud, aga tema kõneleb minuga ikka nagu koeraga.“85 Samuti olevat

parun keelanud ära lihtrahva viibimise mõisaõuel. „Moonakas tulnud kord aidamehe juurde

oma moonavilja välja võtma. Otseteed Võhmuta mõisa aida juurde läinud aga häärberitrepist

mööda. Juhtunud jälle seekord härra ise mõisatrepile seisma – kepp käes. Aidamees käskinud 82 Virve Suve suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 83 EKLA f.199, m 45, 56/9 84 ERM kv.137, lk.227. 85 ERM kv175, lk.355-361.

68

eelnevalt trepi eest läbi minna, aga moonamehele sirutanud parun oma jalutuskeppi teele ette

ja ise karjunud: “Tagasi! Tagasi! Minu ukse eest ei tohi sina mitte läbi käia.“ Ja moonakas

pidanud tagasi minema ja ilmatuma suure ringi tegema ümber mõisaõue, kuni aidani jõudis,

kuigi otseteed oli kõigest mõni samm.“86

Ka Pether Zoege von Manteuffeli kaasat Vevy Ludmillat ei meenuta piirkonnast kogutud

rahvapärimus kuigi hea sõnaga. Meenutuste järgi olevat proua vanaduses oma õeluse poolest

olnud nii kuulus, et keegi ei tahtnud tema juurde teenijaks tulla. „Kes tuligi, see läinud, kes

kuu, kes kahe pärast. Üks olnud ainult kolm päeva ja öelnud: Ei ma nii hullu pole ennem

teeninud ja läinud. Ka Tallinnas tuntud teda juba ning ega naljalt saadud siiski talle teenijat.

Vanaproua kuulnud siis, et moonamees Grandbergil olla täiskasvanud tütar kodus. Hädaga

hakanud teda omale teenijaks kauplema. Moonamees aga võtnud vale appi, et tüdrukut proua

küüntevahelt päästa. Seletanud siis prouale: ,,Mis proua küll niisugusega peale hakkab – ta

on ju veel puhta loll. Ta ei tee kodus mitte midagi. Ta ei osk isegi tuba pühkida. Võtab luua,

kihutab tolmu ja prahi igast nurgast keskpaika tuba kokku - kõik kohad puha tolmu täis.

Proua jäänud uskuma. Hiljem kõnelenud veel teisedki: „Vaene Grandberg! Ta peab eluaeg

niisugust lollakat tütart toitma.“87 Lisaks mäletatakse pärimuses veel lugu Saara nimelisest

Võhmuta mõisa moonakanaisest. „Kord piimapütte pestes juhtus Võhmuta proua karjanaise

juurest mööda minema. Vaadanud, vaadanud, võtnud siis peast juuksenõela ja urgitsenud

nõelaotsaga pütist piimaraasukese välja. Ütelnud siis karjanaisele, et pese kõik need uuesti

puhtaks. Potte olnud aga poolesaja ümber. Karjanaine hakanud vastu, et tema ei pese rohkem

kui selle ühe püti, mis oli proua käes urgitseda, teised on ju puhtad. Proua vihastanud ja

läinud kaevanud härrale, et karjanaine julges talle vastu hakata. Härra käskis seepeale kohe

karjase enda juurde kutsuda. See siis tulnud ja härra kohe käskinud tal oma naine siis

kustuda, et ta proua käest andeks paluks, sest ta on proua vastu häbematane olnud. Karjane,

kes kartnud oma kohta kaotada, saatnudki oma naise mõisa. Nad pidanud andeks paluma

oma suures süüteos. Lubas ta siis ka kõik potid uuesti üle pesta. Nii lepiti seekord ära. Pütid

jäänud muidugi teist korda üle pesemata.“88

Kurikuulus oma loomuse poolest olevat rahva meenutuste järgi olnud ka mõisapreili Lizzie

Zoege von Manteuffel. Nimelt olevat Võhmuta mõisapreili amiseerinud naabermõisa Kuie

parunihärra von Stacelbergiga. Erinevalt Manteuffelist osanud ta humaansemalt oma alamaid

kohelda. Sellepeale tahtnud ka preili oma edumeelsust näidata. Lasknud siis tuua hulga

86 ERM kv137, 73-82. 87 ERM kv137, lk.224. 88 ERM kv137, lk.227.

69

eestikeelseid juturaamatuid ja igal pühapäeva laenutanud neid mõisateenijatele – üks raamat

korraga. Umbes aasta jaganud preili neid inimestele. „Kui aga parun preili maha jättis,

lõppes ka raamatute laenutamine. Preili nõudnud lastelt tagasi viimsegi raamatu ning viskas

siis need kõik tõllakuuri hunnikusse. Keegi ei tohtinud neid selt puutuda. Sinna see kultuur

mädaneski. Kutsari ja aidamehe lapsed käinud aga siiski salaja seal uitamas ja toonud nii

mõnegi raamatukese ka koju lugeda.“ 89

Peale paruni perekonna, on läbi aja mõisarahvaks loetud ka erinevaid mõisa teenistujaid.

Võhmuta piirkonna talurahvapärimuses on ka nendest säilinud võrdlemisi värvikaid lugusid.

Esimese suurema tööliste rühma moodustasid mõisasundijad. Nendeks olid kupjad, virtinad,

kiltrid, aidamehed ja kirjutajad. Antud ametimehed kuulusid mõisa „koorekihi“ hulka ning

tihtipeale pidasid end talurahva tõelisteks peremeesteks. Kohaliku pärimuse järgi olnud

Võhmutal pikki aastaid mõisa kupjaks mees, kes iga hinna eest tahtis talurahvast nüpeldada.

„Jäänud kartulivõtmisel mugul kogemata maha, virutanud kubjas kartulivõtjale kepiga mõne

hoobi selga.“90 Et teenida härra poolehoidu, olnud kubjas, kuigi samade talupoegade hulgast,

teoliste vastu tihti palju jõhkram, kui seda parun nõudis. Meenutuste järgi olevat Võhmuta

viimane parun Ernst Zoege von Manteuffel tihtipeale kubjast noominud tema liigse

nõudlikkuse pärast.

Mõisarahvast ligi poole moodustasid teenijaskonna liikmed, kellede ülesandeks oli mõisniku

ja valitseja pere ümmardamine. Võhmuta teenijarahva hulka kuulusid nii kutsar, pesupesija,

jääger, aidamees, vahimehed ning kärner. „Võhmuta mõisa aidamehel oli igaks aastaks

tellitud ajaleht „Teataja“. Kuna post toodi mõisa puhvetisse, kus igaüks oma kirja järel ise

käis, siis näinud kord ka härra Ernst seda lehte. Hiljem kokku saades aidamehega öelnud

talle: kas sinul käib ka see hirmus leht. Tuleval aastal sa seda lehte ära enam telli, mina ise

tellin sinule ühe hea lehe. Tellinudki oma rahadega aidamehel „Valguse“. Aidamees tellinud

ikka ka oma „Teatajat“ edasi. Nii käinud tal järgmisel aastal kaks lehte. Kui härra näinud, et

lehetellimisest polnud mingit kasu, jätnud ta teisel aastal oma hea lehe tellimata. Härra aga

olnud ise kangesti uudishimulik ning teda suuresti huvitas, mida see hirmus „Teataja“

kirjutab. Iga kord, kui post toodi ja aidamees kohe oma lehte kätte ei saanud, viinud härra

talle isiklikult „Teataja“ tema tuppa, et kõigepealt seda ise lugeda. Hiljem pannud muidugi

lehe oma kohale tagasi.“91 Asendamatud abilised mõisamajapidamistes olid ka kokad,

köögipoisid ja köögitüdrukud. Just toiduvalmistajatelt pärinevad kõige elavamad meenutused

89 ERA kv.137, lk.224. 90 EKLA f.199, m 45, 56/9. 91 ERM kv.137, lk.223-230.

70

mõisate ajast, sest sakste toidukultuur tundus lihtsatele talupoegadele ennekuulmatuna.

Legend räägib Võhmuta mõisakokkade metslindude valmistamisest. „Kui tetresid ja metsiseid

lasti, siis pandi linnud mõisa pööningule rippuma. Nad olevat seal pidanud seisma niikaua,

kui lindu raputades suled maha tulid. Just siis oli paras aeg linnulihast suppi valmistada.“92

Tolleaegsetes mõisates oli hulganisti käsitöölisi. Võhmuta mõisniku alluvuses töötasid sepp,

tisler, rätsep ja püttsepp. Antud ametimeeste kohta säilinud pärimuslood Võhmuta piirkonnas

on tihedalt seotud erinevate tülide ja konfliktidega. Näiteks kõneldakse Võhmuta mõisa

kiltrist, kes ei saanud läbi mõisa sepaga. Nimelt olevat probleemi põhjustanud asjaolu, et kiltri

poeg tahtnud abielluda sepa tütrega, aga kilter kui kõrgema ameti esindaja olevat seisnud selle

vastu. Nii püüdnudki kilter pidevalt mõisa sepa tööd laimata ja tema peale kaevata. Sepal

saanud hing täis ning kord pannud ta enesele oheliku kaela ja teinud, et ta on poodud. Kilter

olevat parasjagu tulnud sepikotta ning kohkunud vaatepildist nii ära, et läinud kohe valitsejale

teatama. Selle peale tulnud nad koos valitsejaga tagasi, aga sepp olnud alasi taga ja teinud

tööd. Valitseja lasknud selle vale peale kiltri kohe töölt lahti.93 Mõisarahvast ligi poole

moodustasid teenijaskonna liikmed, kellede ülesandeks oli paruni ja valitseja pere

ümmardamine. Tugeval järjel oli ka talurahva poolt teostatav kodukäsitööndus. Arvuka

sulaserahva moodustamine karjatalitajate ja moonameeste näol leidis aset perioodil, kui

teotöölt mindi üle raharendile. Peamine tööjõud kujuneski mõisa moonakate näol, kellede

puhul oli enamasti tegu abielus talusulastega.94

Mõisarahva omavaheline suhtlus oli suuresti tingitud paruni enda suhtumisest töörahvasse.

Kui oli hea härra, siis tegid ka moonamehed ja mõisarahvas rohkem tööd. Kui oli kurjem ja

õelam isand, siis kiruti mõisa ning üritati igati mõisavalitsemist petta.

92 ERM kv.137, lk.72.83. 93 ERM kv.137, lk.72-83. 94 Oja,T.Eesti mõisad. Ajalooarhiiv. Tallinn.lk.31.

71

IV.VÕHMUTA MÕISAASUNDUS OMARIIKLUSPERIOODIL 1920-1940. Eestimaa mõisate väline ja sisemine hiilgus sai kesta ligi nelisada aastat. Antud epohhi

jooksul olid balti-aadlikud korraldanud oma valdustes eestlaste vaevarikka töö tulemusel

majandusliku tulutoodangu õitsengu. Maastikele olid rajatud uhked mõisahäärberid ning

silmapaistvad kõrvalhooned. Seitsmesaja-aastasest orjaööst hoolimata olid mõisad ka

uuenduste kandjad - kaudses mõttes talurahva elu valgustajad. Senised iganenud protsessid

said mõisates edasi areneda kuni 20.sajandi esimese kümnendini, mil Eestimaad tabanud

pöördelised sündmused asusid hävitama tavapärast elukorraldust.

4.1.Võhmuta mõis ja küla oktoobripöörde ja saksa okupatsiooni ajal.

Baltisakslaste poolt loodud mõisamajandusele sai saatuslikuks Eesti talurahva vastuseis

mõisnikest suurmaapidajatele ning nende majanduslike ja poliitiliste huvide vastandlikkus.

Eesti rahvas tahtis olla peremeheks omal maal. Kui 1918-1919.aastatel selleks sobiv võimalus

avanes, mil sajandeid võitmatult püsiv soov määras ära uhkete mõisate ja nende peremeeste

saatuse. Esimene katse sakste arvelt oma maasoovi rahuldada tekkis talurahval 1917.aastal,

kui moonakad ja kehvikud mitmel pool asusid omavoliliselt parunite valdusi üle võtma ning

maata-meestele välja jagama. Mälestuste järgi mõisatöö korraldus

veebruarirevolutsioonijärgses Võhmuta mõisas ei muutunud. „Kerentski võimuletulekuga anti

mõisa- töölistele veidi kergemad elutingimused – lühem tööpäev. Kuid orjama harjunud

moonamees ei osanud veel omi seisukohti kinnitada.“1 Võimuvahetuse tulemusel oli

mõisasaks oma kõrge positsiooni talurahva hulgas kaotanud. Ärevate aegade kartuses olevat

Ernst Zoege von Manteuffel koos perekonnaga koguni Võhmutalt lahkunud.2 (Lisa 23)

Põhjalikumad muudatused mõisates leidsid aset peale oktoobrirevolutsiooni, mil võim läks

täielikult tööliste- ja soldatite nõukogude kätte. Eriti rängalt puudutas võimuvahetus paruneid,

sest neid peeti Balti aladel kõige suuremateks töörahva kurnajateks. Mõisate senised

omanikud sunniti oma valdustest lahti ütlema ning häärberitest välja kolima. Pea igasse mõisa

tuli parunivalitsuse asemel valida kolme kuni viie liikmeline töörahva vanemate nõukogu, mis

pidi hoolt kandma tootmisüksuse materiaalse varanduse korrashoidmise eest.3 Sakste

maaalade kerget ülevõtmist võis põhjendada asjaoluga, et mõisnikud olid ise häärberitest

lahkunud ning kohapeal esindas sinivereliste volitusi hoopis mõisavalitseja. Võhmuta mõisa

otsene ülevõtmine leidis aset 11.detsembril 1917.aastal. Rekvireerimisele läksid kõik

Manteuffelile kuulunud 41 hoonet koos loomade ja põllutööriistadega. (Vaata Lisa 48) Senine

1 EKLA, f 200, m 11: 1, 7. 2 Lembit Jüriso kirjalikud mälestused. 3 Oja,T.Eesti mõisad. Ajalooarhiiv. Tallinn.lk.39.

72

mõisavalitsus olevat jäetud peahoonesse elama, kuid tagandatud majanduselu juhtimisest.

Järgneval kahel kuul asusid mõisaelu korraldama tööliste poolt valitud komiteed.4 Antud

liikumise tegevus hästi ei kulgenud, sest uuteks valitsejateks said moonamehed, kes seni olid

ainult mõisavalitsuse käske täitnud ning selle alusel tööd teinud. Kerged olid tekkima puht

majandusliku iseloomuga tülid. Võhmutal nagu mujalgi ümbruskaudsetes mõisates oli

suuremaks probleemiks asjaolu, et mõisa töörahva komitee liikmeteks valitud meeste käsklusi

ei tahtnud teised teenistujad kuulata, pidades neid omasugusteks töötajateks. Samuti heideti

uutele liikmetele ette isiklike huvide suurt silmaspidamist.5 Võimuvahetusest hoolimata ei

toimunud Võhmuta mõisas mingit varanduse hävitamist ega suurejoonelisemat laialikandmist.

Pärimuse järgi ei olevat häärberis mitte ühtegi mõisasaksa eset liigutatud. Isegi härra

pooleliolev kirjatükk püsinud laual puutumatuna kuni sakste tagasitulemiseni.6 Lisaks

talupoegade tegevuse tulemusel ülevõetud mõisamajandusele, viibisid lühikest aega Võhmutal

varjul ka enamlastest punakaartlased. Nende poolt mingisuguseid terroriakte ei sooritatud ega

võtnud nad ka osa mõisate ülevõtmisest. Võhmuta häärberi territooriumilt olevat soldatid

lahkunud mõni päev enne sakslaste tulekut.7 Mõisa tallide juures müünud nad oksjoni käigus

maha endi hobused ning järgneval päeval nimetatud mehi Võhmutal enam ei nähtud.

1918.aasta Saksa okupatsiooniajal said mõisnikud oma valdused tagasi. See aga ei peatanud

mõisamajanduse allakäiku, sest I maailmasõja tingimustes jätkus antud protsess paratamatult.

Märtsi alguses said parunite julma ülekohut tunda enamus töörahva komuuni juhtorganite

liikmeid. Võhmuta töölistest vangistati enamlikult meelestatud mõisa kärner, kes oli

organiseerinud eelneva tootmise ülevõtmise.8 Sellega Zoege von Manteuffeli territooriumil

toimepandud arreteerimised piirdusid. Lisaks nõuti sakste korraldusel kõikidelt

taluperemeestelt tagasi töörahva komiteede ajal mõisalt ostetud varandus (Esmajoones oli

tegu loomsete saadustega.) Kui ostjad olid ära tarvitanud mõne mõisast muretsetud looma,

tuli uus pudulojus parunile tagasi viia.9 Mõned kuud kestnud saksa okupatsiooniajal üritasid

aadlikud mõisates korda jalule saada, kuid tihtipeale see ebaõnnestus. Mõisamajanduse

täieliku kokkukukkumiseni oli jäänud vaid mõni aasta.

4 ERA R-1290.1.383. 5 EKLA, f 200, m 11: 1, 7. 6 Sama. 7 Madis Oobeki kirjalikud mälestused. ELKA, f.199, m 45, 87 (III-7). 8 Sama. 9 EKLA, f 200, m 11: 1, 7.

73

4.2.Võhmuta mõis ja Zoege von Manteuffeli saatus peale 1919.aasta maareformi.

1918.aasta novembris jätkas tegevust 24.veebruaril 1918.aastal loodud Eesti Vabariik.

Seljataha oli jäänud kannatusterohke Saksa okupatsioon, mil talurahva jutu järgi rekvireeritud

võimude poolt nii suurtes kogustes toidukraami, et isegi kuked oleksid pidanud hakkama

munele. Ees ootasid veel raskemad aastad - seda Vabadussõja näol. Baltisakslastest

mõisnikele ei tähendanud selline muutus sugugi head. Saksa okupatsiooniajal taas Võhmutale

siirdunud Ernst Zoege von Manteuffelile sai selgeks saabunud olukorra paratamatus ning

sellest tulenev aadlirahva allakäik.10 Oli ju käimas Vabadussõda ning baltisakslasest

mõisaomanikule oli teada, et enamlaste võidu korral elu Eestimaal muutub pea ilmvõimatuks.

Selgelt oli mõisarahval meeles 1917.aast detsember, mil Nõukogude Venemaa võimumeeste

poolt kuulutati siinsed aadlikud lindpriideks ning tehti katse parunirahvast küüditada. Arvata

võib, et enamlaste ülemvõimu kartuses põgenesid ka Võhmuta Manteuffelid pingelistel

aastatel varjule Saksamaale.11 (Vaata Lisa 23) Olukord Eestimaal stabiliseerus ning

Vabadussõja võidukas lõpp algatas piirkonnas mitmed suuremõõtmelised reformikavad.

Teatavasti lubati kõigile Eestimaa kaitseks sõdivatele meestele maad ning just mõisnike

maafond sai antud tulubaasi peaallikaks.

Selleks, et põliselt maaisandalt valdusi õigusjärgselt riigistada, asuti juba 1919.aastal

põllutööministeeriumis vastavat osakonda moodustama. Loodi spetsiaalne kontrolli- ja

hoolekandetoimkond, mis 1920.aastal nimetati ümber mõisate osakonnaks. Alguse sai

parunite suurmaaomaduste kiirkorras tükeldamine. Ka Ernst Zoege von Manteuffeli

parunisuguvõsa puudutasid antud sündmused küllaltki teravalt. Tänu radikaalsele

maareformile oli Võhmuta mõisnik sunnitud loovutama enamuse oma maavaldustest ning

loobuma uhkest mõisahäärberist. Meenutuste järgi olevat Manteuffel sellist riigipoolset otsust

nimetanud röövimiseks päise päeva ajal.12 Sügavalt solvatud parun, kes ise resideerus juba

Saksamaal, määras volitusega enda eestkõnelejaks Võhmuta mõisa riigistamise juurde Kuie

mõisahärra Ernst Stacelbergi. Eravestluses olevat Ernst Zoege von Manteuffel Stacelbergile

öelnud: „Mis need talupojad arvavad, et minu maa parem on! Selle võtavad ühed kalkarid,

kes põllundusest ei teadvat midagi.”13 Mõisamaade riigistamisprotsess sai Võhmutal alguse

1920.aasta märtsis, mil mõisapärasse ilmus Järva Maakonnavalitsuse delegatsioon eesotsas

riigimaade nõuniku E.Põlluga. Riigi esindajaid võttis vastu Võhmuta mõisavalitseja Victor

Birk ning tema juuresolekul asuti mõisavarasid kokku arvestama. Antud tegevus sujus 10 ERA 58.4.699. 11 Lembit Jüriso kirjalikud mälestused. Hoiul L.Jüriso erakogus. 12 ERA 58.282.13. 13 ERA 62.21.2711.

74

märkimisväärsete viperusteta – võõrandatavat vara loomade, põllumajandusliku inventari,

saaduste ja hoonete näol kirjutati üles 360712 Eesti Marga väärtuses.14 Radikaalset protsessi

asus tulihingeliselt segama maareformis sügavalt pettunud Ernst Zoege von Manteuffel, kes

läbi oma voliniku Stacelbergi esitas protesti toimuva suhtes. „Võhmuta mõisas toimepandud

võõrandamise ja hindamisega ei ole minu volitaja rahul mitmetel põhjustel. Esiteks hindamise

ajast sai omanik teada ainult mõni päev enne toimumisaega. Maareformi teostamise määrus

nõuab aga kahe nädalalist teatamisaega. Selle tagajärjel ei saanud von Stacelberg Võhmutal

olla, sest pidi parasjagu teise mõisa ülevõtmist korraldama. Samuti sai eelpoolmainitud

volinik hindamise aktid kätte võrdlemisi hilja ning seetõttu ei olnud volinikul võimalik nende

kohta kaebust sisse esitada. Seega nõuan Võhmuta mõisamaade hindamise tühjaks

tunnistamist ning selle protsessi uuesti läbiviimist, et kindlaks teha õiged hinnad.“15 (Vaata

Lisa 26) Kuna tegu oli demokraatliku vabariigi reformiprotsessiga, siis tuldi Manteuffeli

protestile heatahtlikult vastu ning mõisavarade üleskirjutamine teostati kuu aja pärast uuesti.

Täpsustuse huvides tasuks mainida, et teise inventuuri tagajärjel jäi üleskirjutatud väärtus

samaks. Et mõisa varad saaksid õiglasemalt hinnatud, koostati parunite varanduse maksumus

I Maalimasõja eelõhtu (1914.aasta) ostuhindade järgi. Analüüsitava inventari alusel koostati

Võhmuta mõisa varade kohta akt. Selles dokumendis kirjeldati mõisahoonete suurust, pandi

kirja hoonete ehituslik koostis (kivi, puit või mõlemad) ja anti hinnang nende seisukorrale.

Kokku võeti Võhmutal arvele 41 hoonet - aidad, laudad, töölistemajad jne. Reeglina oli

võõrandatud hoonete puhul tegemist puidust ehitistega, kivist maju oli vähem. Antud

aruandes torkas silma asjaolu, et mitme hoone olukord oli 1920. aastal väga halb. Nii on

mitme maja kohta märgitud, et nende katus on lagunenud ja laed osaliselt

tegutsemiskõlbmatuks muutunud.16 Võõrandamisele kuuluvate hobuste väärtus hinnati 27000

marga vääriliseks, veiste väärtuseks kujunes 77227 Eesti riigimarka. Eluta põllumajanduse

inventar hinnati aga 66345 marga vääriliseks. Esimesena kuulus võõrandamisele teravili ja

põllutööriistad, mida Võhmuta mõisal oli 218060 marga väärtuses.17 Maareform, mis

enamuse parunite varandusest ära võttis, pani baltisakslased suure küsimuse ette - kas

kohaneda uute oludega või sünnimaalt jäädavalt lahkuda. Valuliseks kujunenud protsess

tekitas varandusest ilma jäänud aadlikes viha ning negatiivset suhtumist Eesti riiki kui

„kartulivabariiki“18. Ka Võhmuta mõisnik Ernst Zoege von Manteuffel otsustas Maarjamaalt

14 ERA 58.4.2944. 15 ERA 58.4.700. 16 ERA 62.2.1711. 17 ERA 58.3.382. 18 ERA 58.4.700.

75

jäädavalt lahkuda. Kuna Manteuffelil tuli loovutada riigile ka uhke mõisahäärber, siis oli

parun sunnitud korraldama kohapeal oksjoni, et maha müüa üleliigne mõisavarandus.19 Selle

läbi sattusid mitmed saksterahva esemed taluinimeste majapidamistesse. Järsi külas, Mündi

talus sündinud Kuno Areng on meenutanud, et mõisast saadi nende majapidamisse uhke

pianiino. Samuti sattus maarahva kätte rohkelt mõisnike mööbliesemeid ning võõrkeelset

kirjandust.20 Sünnimaalt lahkunud Ernst Zoege von Manteuffel elas Saksamaal kuni oma

surmani 1923.aastal.21 Teatavasti oli rohkelt ka neid baltisakslasi, kes Eestimaalt ei lahkunud.

Sügavaks kodumaa patrioodiks kujunes Võhmutal sündinud Ernst Zoege von Manteuffeli

vend Pether Arthur, kellest sai omariiklusperioodi-aegses Eesti Vabariigis üks hinnatumaid

baltisakslaste kirjamehi.22 (Vaata Lisa 25)

Järgnevatel aastatel maafondid mõisate kaupa tükeldati ning jagati maasoovijatest asunikele

talukohtadeks välja. (Vaata Lisa 54)

4.3.Võhmuta asundusküla loomine.

Kogu mõisnikelt võõrandatud maa arvati riiklikku maafondi. Parunite poolt tagastatud

valdustele ei asutud kohe rajama uusi asundusi, vaid selleks kulus mõni aasta. Vahepealsel

perioodil jätkus mõisamajanduse tavapärane tootmine. Endiste renditalude lepinguid pikendati

ning mõisa tootmisüksused jätkasid tegevust. Erinevus saksteajast seisnes vaid selles, et

mõisast saadud tulud läksid Eesti riigi kassasse. Mõisa tootmisüksusi asuti aegamisi suunama

põllumeeste käsutusse. Näiteks loodi endiste mõisavahendite haldamiseks Võhmuta Asunduse

Põllumeeste Selts. Hiljem võeti asunike poolt üle ka Võhmuta piiritusevabrik, mida hakkas

haldama kohalik kartuliühisus. Maafondi jagamise tulemusel moodustati mõisa maadele 55

asundustalu, millest 30 kohta paiknesid vanas mõisaasunduses. (Vaata Lisa 53) Lisaks

majapidamistele eraldati Võhmuta mõisa maad ka vallavalitsusele ning kohalikule

kartuliühingule piiritusevabriku näol. (Vaata Lisa 51) Maade väljajagamisel

asunduskohtadeks lähtuti eelkõige Vabadussõja-ajal väljakäidud asjaolust, et esmajärjekorras

saavad asundustalu kodumaa kaitsest osavõtnud. Seega said Võhmutale maad 12 meest, kes

Vabadussõjas vaprust ning suurt julgust üles olid näidanud. Mitmed eelpoolmainitud

maasaajad olid pärit väljapoolt asundust. Võhmuta uusasuniku tütar Linda Kirik on

meenutanud: „Meie pere oli pärit Tallinna lähedalt Viimsist. Pereisa, kes oli ametis

vallakirjutajana, võttis samuti osa Vabadussõjast. Selle eest sai ta 18 ha suuruse talukoha

19 Lembit Jüriso suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 20 Kuno Arengu suulised mälestused. Kirja pandud autordi poolt 2011.aasta suvel. 21 Jüriso, Lembit. Järva-Jaani kihelkonna mõisad. Käsikiri. Järva-.Jaani 2010, lk 22 22 Lukas, Liina. Baltisaksa kirjandusväli 1890-1918. Underi ja Tuglase kirjanduskeskus. Tallinn 2006, lk.166;184.

76

Järvamaale – tollel ajal Võhmuta valla alla kuulunud Võhmuta asundusse.“ Sõjast

osavõtnutele väljajagatud maaalad olid Võhmuta mõisaasunduses valdavalt 18 kuni 20 hektari

suurused maalapid, milledest enamuse moodustas põllumaa. Mõisa metsa jagati antud

piirkonnas välja võrdlemisi vähe, sest suures enamuses jäeti see riigile. Lisaks

Vabadussõdalastele, oli võimalus asunikukoht saada ka Võhmuta endisel mõisahärral Ernst

Zoege von Manteuffelil, kuid sügavalt solvunud härra ei mõelnudki oma „popsikohta“ välja

võtta. Teada oli, et 1930-datel olevat Manteuffeli järeltulijad oma kaotsiläinud maalappi

tagantjärele nõudnud.23

Maareformi järgselt olid vaadeldavas piirkonnas kõige paremal järjel endisaegsed põlistalud.

Võhmuta ümbruskonnas oli selliseid majapidamisi vaid neli, kes juba mõisnike ajal suutsid

oma valdused parunilt päriseks osta. Põlistalude vähesust ümbruskonnas võib põhjendada

asjaoluga, et varasemal ajal mõisasüdame vahetusläheduses moodustasid enamuse põllumaad

ning üksikud renditalud. Päriseks müüdud põlistalud asusid suuremas osas mõisamaade

äärealadel ning seetõttu jäävad need Võhmuta asundusest väljapoole.24 Vaadeldavates

majapidamistes olid tootmiseks vajalikud vahendid juba enne maaseadust olemas. Lisaks

sellele oli ostutaludes juba aastakümneid tehtud hoolsat ja rasket tööd, mille tagajärjeks olid

kuivendatud ja kividest puhastatud viljakad põllud. Pealegi ei pidanud põlistalude peremehed

oma majapidamiste korrastamiseks võtma riigilt laenu. Antud talupidamistel oli olemas

vajalik metsamaa, mis suures enamuses maareformi järgsetel asunikukohtadel puudus.

Põlistalude hoonestus antud piirkonnas koosnes harilikult kolmest kuni kuuest ehitisest.25

Majapidamine moodustas siseõue ümber täisnurkse hobuseraua kuju. Hiljem rajatud

asundustaludes esines enamjaolt kahe ehitisega hoonestus. Piirkonna põlistalude arengus võis

1920-datel aastatel tähele panna kahte erinevat suundumust. Osa talusid suurendas tunduvalt

oma tootmist. Sellistes majapidamistes kasutati esmajoones eesrindlikke maaviljelussüsteeme,

muretseti kõrgeväärtuslik tõukari ja põllumajandustehnika. Väiksem protsent põlistalude

hulgas olid majapidamised, kus toetudes heale majanduslikule järjele, ei pööratud tähelepanu

põldude viljakuse parandamisele ega tõukarja aretamisele. Sellise majapidamise tunnuseks oli

suur, aga madala tootmisvõimega lüpsikari.26 Maareformi järgselt anti piirkonnas võrdlemisi

palju talumaid väljaostuajaga tagasi endistele mõisarentnikele. Renditalude puhul oli tegemist

erineva suuruse ning jõukusega majapidamistega. Põllumajandusreformi maadejagamis-

dokumentidest võib järeldada, et endistele rentnikele kuulusid ühed suuremad väljajagatavad 23 Jüriso, Lembit. Järva-Jaani kihelkonna mõisad. Käsikiri. Järva-.Jaani 2010, lk 22 24 ERA 62.20.17698. 25 ERA 62.22.266. 26 ERA 1831.1.3107.

77

talukohad. Valdavalt oli tegemist üle 20 hektari suuruste kruntidega. Maaseaduse

kehtestamise ajal olid mitmed ümbruskonna renditalud võrdlemisi halvas seisukorras. Nimelt

mõisate ajal ei pidanud rentnikud talusid päriselt oma valdusteks ja sellepärast tehti

majapidamiste korrashoidmiseks vaid hädapäraseid töid. Maaviljelus oli antud taludes

võrdlemisi madalal järjel. Samuti oli juhuslik põldude väetamine. 1925.aastal hakkas riik

renditalusid päriseks müüma.27 Taluostmise võimalus oli renditalu peremeestel küllaldaseks

stiimuliks ning enamus Võhmuta rentnikest suutis viia hoolsa tööga oma majapidamise

võrdlemisi heale järjele. Näitena võib siinjuures tuua 44,42 hektari suuruse renditalu

peremehe Jaan Ohaka majapidamise, mis oli piirkonna üks eesrindlikumaid.28 (Vaata Lisa 52)

1931.aastal oli antud tallu rajatud uus elamu, laut ning soetatud hea lüpsikari.

Valdava enamuse Võhmuta külas paiknevatest uutest taludest moodustasid asunduskohad.

Need rajati peamiselt endistele mõisapõldudele. Selle tõttu oli hiljem asunike põllumaad

keskmiselt suurema maaviljakusega. Antud piirkonda loodi maareformiga viisteist uut

asunduskrunti. Mõisamaadele asutatud talud olid valdavalt 5-10 hektari suurused.29 Asunikud,

kellele valdavas enamuses krundid välja jagati, olid suuremalt jaolt pärit väljastpoolt

Võhmuta küla. Lisaks eelmainitule olid maasoovijad ka mitmed endised mõisa töölised ja

teenistujad. Näiteks anti piirkonda talukoht mõisa endisele kärnerile Aleks Paulile kui ka

politseiametnik August Jädalale.30 Uued omanikud said riigilt pea täiesti hoonestamata

krundid ning oma jõudude ning valitsuse toetusega tuli asuda majapidamist üles ehitama.

Ehitusperioodi ajaks paigutati piirkonna uued asunikud võõrandatud Võhmuta mõisaansambli

hoonetesse.31 Juba muretsetud loomad leidsid endale sobiva koha endistes sakste tallides.

Asuniku tütar Linda Kirik on meenutanud: „Kohale tulnud uusasukatele ja nende loomadele

oli samuti vaja peavarju. Mitmed asunikupered majutati peahoonesse – nende hulgas ka meie

pere. Teised majutati mõisa tööliste jaoks ehitatud endisesse moonakatemajja. Teatavasti oli

häärber ehitatud osalt ühe, osalt kahekorruselisena – meie korter asus ühel poolkorrusel.

Mõisa elama asunud lastel oli käes palju vabadust. Tore oli mängida sakste eluruumides ning

ringi joosta väljakutel. Mõisapargis mängides kujutasime omakeskis ikka ette, et oleme nagu

mõisapreilid uhke häärberi juures. Mõisa tagahoovis oli põnevaks kohaks künkale rajatud

paviljon. Meie, lapsed käisime seal mängimas ning talvel ka kelgutamas. Lisaks sellele olid

pargitiigi kaldal kasvamas suured kobrulehed. Neist meisterdasime endale toredad mütsid

27 Maakonnaleht „Järva Teataja“, 23.06.1990, lk.3. 28 ERA 1831.1.3108. 29 ERA 58.3.382. 30 Sama. 31 Linda Kiriku kirjalikud mälestused – käsikiri. Hoiul Päinurme Koduloomuuseumis.

78

pähe ja kraed kaela. Üldiselt oli mõisa ümbrus ilus ja korras ning meil oli seal hea

mängida.“32 (Vaata Lisa 57) Riigi poolt võõrandatud Võhmuta mõisahäärber sai uutele

asunikele koduks paariks aastaks. Nende poolt olid kasutuses pea kõik mõisahäärberi ruumid.

Kuuldavasti olevat nii mõneski endisaegses salongis magamisaseme leidnud asunike lambad

ja sead. Mõisahäärberis said elanikud peavarju kuni 1923.aastani, mil hoonesse paigutati

Võhmuta algkool. Elanike poolt riigi toetusel rajatud talukrundid paiknesid vaadeldavas

piirkonnas peamiselt hajutatuna. Lembit Jüriso on meenutanud, et Võhmutal oli laialt levinud

juhused, mil asunik poetas kivihunniku ning lauavirnad enda jaoks meeldivasse kohta ning

asus sinna taluhooneid rajama. Selle tõttu asusid uued eluhooned tihtipeale sõiduteedest

eemal põldude keskel.33 Võrdluseks võiks tuua põlistaludega asustatud naaberküla Järsi, kus

enamus majapidamisi seisid juba aastakümneid põhiteede vahetusläheduses. Vastloodud

talude lagedate hoovide ilmestamiseks asuti neid dekoreerima hekkide ning viljapuu-ja

juurviljaaedade rajamise näol. Uute asundustalude rajamine nõudis piirkonna põllumeestelt

seejuures ränka tööd. Iga talupere ei olnud selleks sugugi võimeline. Näiteks oli Eesti

Vabariigis 1930.aastaks loobunud 9352 asunikku oma talukohast ning andnud rendilepingu

edasi uuele maasoovijale. Ka Võhmutal oli mitmeid asunikke, kellel ei käinud jõud üle oma

majapidamise korrashoidmisel.34

Kui maareformi elluviimise algaastail kasutati rendisüsteemi, siis 1925.aasta maaseadusega

anti asunikele võimalus riigilt saadud maa kuuekümne aasta jooksul välja osta. Suure, osa

Võhmuta piirkonna asunikest kasutasid antud võimalust. Keskmise suurusega talude

ostuhinnaks kujunes piirkonnas 874 krooni.35 1933.aasta hindasid arvestades võrdus see nelja

lehma aastase piimatoodanguga. Talunik võis ostusumma ka kohe ära maksta, kuid tavaliselt

sõlmiti müügileping pikema aja peale. Võhmuta vallavoliniku poeg Rein Rebas on

meenutanud, et mitmed vaadeldava piirkonna asunikud sõlmisid müügilepingu 15 aasta peale.

„Siis tuli maksta pangaprotsentide ning majanduskulude arvelt hulga suurem summa.“36

Asunikele andis majapidamise rajamiseks ja maa väljaostmiseks madalaprotsendilist liitlaenu

Pikalaenu Pank ja 1926.aastal loodud Eesti Maapank. Asunduskohtade rajamine piirkonnas

tähendas massilise ehitustegevuse algust. Eesti Vabariigi algusaastatel oli talude

ehitusprotsess Võhmutal võrdlemisi tagasihoidlik. Hoogsamaks muutus see jällegi pärast

1925.aastat, kui tekkis võimalus krundid riigilt välja osta. Ehitustegevuses püüti piirkonnas

32 Linda Kiriku kirjalikud mälestused. – käsikiri. Hoiul Päinurme Koduloomuuseumis. 33 Jüriso, Lembit. Järva-Jaani kihelkonna mõisad. Käsikiri. Järva-.Jaani 2010, lk 24. 34 Linda Kiriku kirjalikud mälestused – käsikiri. Hoiul Päinurme Koduloomuuseumis. 35 Graf,M.2002.XX sajandi kroonika I osa. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinna Raamatutrükikoda, lk.276. 36 Rein Rebase suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aastal..

79

juhinduda ajanõuetele vastavas suunas.37 1928.aastal kuulutati välja taluhoonete

projekteerimise konkurss. Võhmuta asunike hulgas oli võrdlemisi populaarne püstitada

taluelamud eraldi tootmishoonetest. Selliste üksuste rajamisperiood jäi 1930-datesse

aastatesse. Varasemalt oli uuritavas piirkonnas enamlevinud rehielamute traditsiooni jätkavad

taluhooned, kus peaaegu kõik majandusruumid olid ühe katuse all. Rein Rebas on

meenutanud, et elu-ja majandusruumide koosehitamist peeti odavamaks ja otstarbekamaks

ehituslahenduseks.

Nagu Järvamaale kohane, kujunes ka Võhmuta asunduse algaastatel üheks huvitavaks

eripäraks talusaunade vähesus. Nende kesine olemasolu ei tähendanud mitte seda, et sealsed

inimesed puhtusest ei hoolinud. Kohalike elanike mälestuste järgi täitis sauna ülesandeid

varasematel perioodidel rehetuba.38 Hiljem levis piirkonnas linnalik „vannis pesemise“

komme. Saunaehitus levis Võhmutal laiemalt 1930-datel aastatel koos uute eluhoonete

rajamisega. Asunik Linda Kirik on meenutanud: „Laupäev oli taludes, kui just mingi töö ei

seganud, üheks eriliseks päevaks, mil tehti sauna. Saunal oli uusehituste hulgas kindel koht

ning selleta oleks suure pere tõttu raske toime tulla. Laupäeval pesti puhtaks toad ja koristati

õu. Samuti pesti puhtaks pisipere nädala jooksul määrdunud riided – püksid, kleidid,

põlled.“39

Seega sai tänu maareformile alguse protsess, mis kujundas Võhmuta mõisasüdamest ümber

tootva asundusküla. (Vaata Lisa 62)

4.4. Talupidamine ja ettevõtlus Võhmuta asunduses aastatel 1930-1940.

1930.aastal oli Võhmutal välja kujunenud toimivate talumajapidamistega piirkond. Asunduses

oli väikeseid alla viie hektari suurusega popsitalusid vähem, kui keskmiselt Eestimaa külas.

Antud piirkonna väiketalud ei saanud elatuda seega ainult oma majapidamisest. Mitmed

Võhmuta popsid nagu Karl Nurklik, Jüri Seegel ja Johannes Jädal teenisid elatist käsitööga.40

Paljud väiketalude omanikud olid tihtipeale sunnitud lisaraha teenimiseks osa võtma

metsatöödest. Talundilehtedelt selgub, et Võhmuta väikestes erarendi taludes elasid peamiselt

vanemad inimesed – lastega lesed ja vanemad põllutöölised. Samuti kuulus osa alla viie

hektari suuruseid talusid piirkonna käsitöölistele või ametnikele.41 Tihtipeale tasuti sellistes

majapidamistes renti peamiselt talutööga. Antud majapidamistes puudus tavaliselt hobune

ning oli vaid üks lüpsilehm. Hea näide siinjuures on rätsepmeister Marie Pallokile kuulunud

37 Hürendon, J.Põllumeeste poliitika ülevaade. – lk.127. 38 Rein Ojaste suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aastal. 39 Linda Kiriku kirjalikud mälestused – käsikiri. Hoiul Päinurme Koduloomuuseumis. 40 ERA 58.3.382. 41 ERA 58.3.382.

80

0,66 hektari suurune asunikukoht.42 Käsitööline tasus oma eluaseme rendi peamiselt kerget

põllutööd tehes. (Vaata Lisa 100)

Arvestatav hulk Võhmuta piirkonna majapidamisi olid 10-20 hektari suurusega talud.43

Keskmiselt oli antud majapidamistes üks hobune ja kolm lüpsilehma. 1939.aasta

põllumajandusloenduse talundilehtedest on näha piirkonna 10-20 hektari suuruste talude

hulgas diferentseerumist. Võrdse maasuuruse ja viljakuse juures olid talud erineva jõukusega.

Näitena vaatleks Ferdinand Pitkale kuulunud 19,4 hektari suurust majapidamist ning Otto

Keikile majandatavat 19,8 hektari suurust talutootmist.44 Esimeses talus peeti kahte hobust ja

viit lüpsilehma. Päevane müügipiima hulk oli 52 kilogrammi. Keikile kuulunud talus oli üks

hobune ning üks lüpsilehm ning päevase müügipiima hulk oli vaid viis kilogrammi. 1930-

datel aastate lõpuks oli normaaltalude (20-30ha) osakaal küla majapidamiste hulgas 36%.45

Nende talude hulgas oli võrdselt nii põlistalusid kui endiste saunikute majapidamisi. Vastavalt

oli keskmise suurusega talus 1-2 hobust ning 2-5 lüpsilehma. Enamus piirkonna

normaalsuurusega talumajapidamisi olid suuna võtnud piima ja lihatoodangu suurendamisele.

Nii oli Ferdinant Rüübergi 24 hektari suuruses talumajapidamises kolm hobust ja üheksa

lehma ning päevane müügipiima hulk oli 125 kg.46 Võhmutal oli reeglina paremal järjel

olevatel talumajapidamistel rohkem põllumaad. 1929.aastal oli Eesti põllumajanduses

kujunemas piimakasvatuse suund. Lisaks peeti taludes järjest rohkem sigu ekspordiks.

Loomakasvatuse kiire arengu tagajärjel suurenes kartuli ja söödajuurvilja kasvupind.

Võhmuta asunduses kasvatati kartulit enamasti külas asuvale piiritusevabrikule. Selleks oli

loodud ühisus, mis ostis majapidamistest kartuli kokku ning hiljem toimetas viinavabrikusse.

Antud perioodil teraviljakasvatus Võhmuta asunduses eriti populaarne ei olnud. Arvata võib,

et suuresti oli see tingitud viljahinna langusest turul ning selletõttu kasvatati teravilja vaid

oma tarbeks.47 Selleks, et talupidajad ei laostuks, anti majandusministeeriumile õigus

talupoegadelt vilja kokku osa riigi poolt määratud hindadega. Kehtestatud kokkuostuhinnad

olid maailmaturu hindadest kuni kaks korda suuremad. Niisuguste abinõude rakendumise

tulemusel paranes ja laienes teravilja külvipind ja suurenes saagikus ka Võhmuta asunike

põllulappidel. Eriti suurenes piirkonnas segavilja all oleva maa suurus. Heinamaade

osatähtsus Võhmuta asunike maakasutuses oli 30,4%. Sellest ainult 1% oli kasutusel

42 ERA 58.3.382. 43 ERA 1831.1.3114. 44 ERA 58.3.382. 45 ERA 1831.1.131. 46 ERA 1831.1.3112. 47 ERA 1831.1.131.

81

kultuurheinamaadena.48 Kuna piirkonna asunike taludel oli keskmiselt 5 hektari suuruse

heinamaaga, siis ei jätkunud sellest loomadele talvesööda varumiseks. Piirkonna väikese

rohumaadega talud rentisid selleks sobilikke riigimaid ning kasutasid ära igat

metsalagendikku ja kraaviserva.49 Looduslike heinamaade ja karjamaade nappus sundis

siinseid talumehi rohkem kasvatama põlluheina. 1930.aastate lõpul hakati jõukamates

majapidamistes kasutusele võtma kultuurheinamaid. Antud rohumaade kasutamine võimaldas

suurendada piimakarja. Loomade suur hulk majapidamises võimaldas ka põldusid paremini

väetada ning teraviljakust tõsta. Seega hakkas Võhmuta piirkonnas välja kujunema

orientatsioon loomakasvatusele.

Asunike majapidamistes oli põllumehe peamiseks abimeheks hobune. Võhmutal oli taludes

keskmiselt kaks hobust. Ühe töölooma kohta tuli piirkonnas 6,2 hektarit põllumaad.

Võrdluseks võiks tuua, et Eestis keskmiselt oli ühe hobuse kohta 7,3 hektarit haritavat

põllumaad.50 Mõnel suuremal piirkonna majapidamisel oli võimalus pidada lisaks

tööhobusele ka eraldi sõiduhobust. Lisaks oli mitmel kaitseliitlasest Võhmuta asunikul ka

eraldi ratsahobune võistluste ning rivistuste tarvis.51 Ümbruskonna majapidamistes oli tähtsal

kohal ka seakasvatus. Keskmiselt peeti piirkonna talus nelja kuni kuut looma. Nendest kaks

kuni neli seiga kasvatati tavaliselt müügiks. Antud piirkonnas tegeles põhjalikuma

seakasvatusega 11 talu. Näiteks oli väikeses Karl Steinbergile kuulunud asundustalus kuus

siga. Siiski oli võimalus seakasvatusele spetsialiseeruda ka suurematel taludel. Nii kasvatati

Karl Edingu majapidamises 17 siga.52 Võhmuta piirkonna taludes on läbi aegade peetud ka

lambaid. Keskmiselt oli piirkonna majapidamises neli kuni viis lammast. Neid kasvatati

taludes peamiselt oma tarbeks. Lamba villa ja liha müügiga Võhmutal eriliselt ei tegeletud.

Kõige olulisem roll talumajapidamistes oli siiski lehmadel piimakarjakasvatamise näol.

Suuremas enamuses Võhmuta majapidamistes peeti kolme kuni viit lehma. Rohkem oli

piimaandjaid üle 20 hektari suurustes taludes. Väiksemad asunduse talud olid hea

majandamise korral samuti võimelised rohkem lehmi pidama. Enam kui viit lüpsilehma

omavad talud olid spetsialiseerunud piima tootmisele. Parem võimalus lüpsikarja

kasvatamisele spetsialiseeruda oli siiski suurematel taludel. Näiteks oli Jaan Ohaka 44 hektari

suuruses majapidamises üheksa lüpsilehma.53 „Kõige suurem töö oli lehmadega. Nende

pärast pidid lapsed tihtilugu varem üles tõusma, sest lehmi ei saanud lahtiselt karjatada ning 48 ERA 1831.1.3109. 49 Linda Kiriku kirjalikud mälestused – käsikiri. Hoiul Päinurme Koduloomuuseumis. 50 Troska,E. Eesti talurahva majanduse ja olme arengujooni 19-ja 20.sajandil. Tallinn, 1979. 51 Lembit Jüriso suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 52 ERA 1831.1.3113. 53 ERA 1831.1.1310.

82

vaja oli lapsi karjasteks. Meie pere ja naabrite Vao talu maad asetsesid kõrvuti ja neid

eraldas tee, mida talud ühiselt kasutasid. See oli ka kahe naabri vahel kõige pikem ühiselt

kasutatav tee Võhmutal. Karjas käisid kolme naabripere lapsed koos. Loomi karjatati

riigimetsas lagedamatel aladel, sest asunikud olid sealt puid langetanud eluhoonete

rajamiseks. Metsas tuli sellepärast karjatada, sest paljudele taludele lihtsalt ei jätkununud

rohumaid.“54 (Vaata Lisa 89)

1930-datel aastatel hakati jõukamates taludes soetama ka produktiivsemat lüpsikarja. Aja

möödudes oli nii mõnelgi Võhmuta asunikul olemas oma tõukari. Mitmed piirkonna asunikud

loomakasvatusteadmiste parandamiseks võtsid osa spetsiaalsetest tõuaretuskursustest

maakonnakeskuses.55 Nimelt tuli piimatoodete ekspordiks parandada piima kvaliteeti.

Võhmuta asunik Linda Kirik on meenutanud:„Karjakasvatuse arendamiseks ja

parandamiseks oli piirkonnas sisse seatud karjaravitsejatest assistentide töökohad. Loodeti,

et nende abil asendatakse taludes senised sarvelised segakarjad suuremat toodangut andvate

puhtatõuliste karjadega. Igal assistendil oli ette-näidata talude ring, mida ta jõudis kuu ajaga

läbi käia. Assistendid määrasid kindlaks ka söödaratsioonid: kui palju jahu, põhku ja heina

pidi iga lehm saama vastavalt oma toodangule. Nad olid ka nõuandjateks karjamajanduse

alal üldse. Karjamajandus oli Võhmuta taludes peamiselt perenaise hoolel. Peremehi

juhendasid ja andsid nõu põllumajanduskonsultandid, kes samuti töötasid kohapeal, kuid

taludesse läksid vaid erivajadusel.“ Tõuaretusega hakkama mitmed piirkonna aktiivsemad

asunikud nagu Johan Möll, Jaan Ohakas ja Mihkel Mägi, keda karjaaretusliku tegevuse eest

premeeriti mitmete aukirjadega.56 Võhmuta talude majanduslik edu 1930-datel aastatel oli

seega suuresti tingitud piirkonna põllumeeste ühistegevusest. (Vaata Lisa 88)

4.4.1. Põllumajanduslikud ühisused ning piirkonna tootmisettevõtted.

Põllumeheõiguse kätte võidelnud rahval tuli üleüldises majanduslikus kitsikuses ja vähese

juhtimistöö tulemusel alustada oma riigi majanduselu korraldamisega. Ühistegevus oli üheks

esimeseks riiki toetavaks teguriks nii majanduslikus mõttes kui ka juhitava kaadri poolest.

Omariiklusperioodil tegutsesid Võhmuta piirkonnas mitmed ühistegevuslikud

organisatsioonid. Esimeseks talupidajate ühisorganisatsiooniks piirkonnas kujunes Võhmuta

asunduse Põllumeeste Kogu.57 Vaadeldav ühing koondas enda alla enamuse piirkonna

talupidajaid. Põllumeeste seltsi peaeesmärgiks oli talupoegadele majandusliku nõu andmine

ning piirkonna põllumajanduse toetamine. Antud ühingu hallata jäid ka endise Võhmuta 54 Linda Kiriku kirjalikud mälestused – käsikiri. Hoiul Päinurme Koduloomuuseumis. 55 ERA 1831.1.3114. 56 Maakonnaleht „Järva Teataja“ 17.11.1938, lk.4. 57 Maakonnaleht „Järva Teataja“ 19.09.1929, lk.4.

83

mõisa põllutööriistad ning vähesed masinad. Samuti muretseti seltsi poolt vastavasisulisi

abivahendeid juurde, et vajadusel liikmeid talumajandustöödes abistada.58

1920-ndate aastate keskel Põllumeeste Kogu tähtsus piirkonnas vähenes ning ühing saadeti

laiali. 1924.aastal loodi asunike initsiatiivil piirkonda Võhmuta Mõisa Masinatarvitajate

Ühing, mis oma tegevuses jätkas põllumeeste kogu tööd. Ernst Mälli, Joosep Nirgi ja Margus

Tsaani eestvõttel loodud ühingu peaeesmärgiks oli samuti üürida piirkonna asunikele

põllutöömasinaid.59 Näiteks oli ühisuse valduses isesõitva lokomobiiliga rehepeksugarnituur,

millega masindati soovijate vilja. Masinatarvitajate ühisuse arveraamatuid jälgides võib

järeldada, et masina aastane vilja läbipeks ulatus kuni 20000 kilogrammi.60 Võhmuta

asunduses tegutsenud ühisuses oli kasutusel veel petroolimootoriga töötav rehepeksugarnituur

ja viljasorteerija. Masinatarvitajate ühisus tegutses piirkonnas aktiivselt kuni 1933.aastani, mil

ühingu tegevus liikmete vähese aktiivsuse tõttu lõpetati.61 (Vaata Lisa 59)

Lisaks masinatele pakkus Võhmuta asunikele vilja kuivatamise teenust endine mõisa hollandi

tüüpi tuuleveski, mida haldas läheduses asuv Möldri talu.62 Võhmuta asunik Linda Kirik on

meenutanud: „Üht naabri perenaist kutsuti ka Möldri mammaks. Nende majapidamisse

kuulus ainult mõne hektariline maavaldus. Sissetulek saadi peamiselt jahvatamiselt saadavast

mativiljast. Nimelt ei maksnud veskilised rahas, vaid jahvatustasuna võttis mölder toodud

viljast teatava koguse endale. Sellist tegevust nimetati aga mati-võtmiseks. Möldri perele

kuuluv veski oli kõrge kiviehitis, mille tippu oli monteeritud neli tiiba ning nende külge olid

paremaks tuule püüdmiseks puldanist purjed kinnitatud. Nimelt töötas hollandi tüüpi veski

tuule jõul – tiibade keerlemine pani veski sisemusse rajatud agregaadid käima. Võhmuta

asunduse veski jahvatas aga ainult lihtjahu. Püüli, kruupe ja mannat tegi Järva-Jaanis asuv

Pentsoni auru jõul töötav veski. Lastele aga ajas kohaliku veski hiiglasuurte tiibade

pöörlemine hirmu peale ja me ei julgenud sinna lähedale minnagi.“63 Veski lõpetas

Võhmutal tegevuse samal perioodil, mil masinaühisuski 1930-datel. Piirkonna asunikud olid

sunnitud hilisemad jahvatamistööd teostama kas Järva-Jaanis või piirkonna ajutises kuivatis.

(Vaata Lisa 56) Edukalt tegutses ümbruskonnas ka turbatööstuse ühisus, mille eesmärgiks oli

kohalik turbasaaduste tootmine.64 Kohalike aktiivsete põllumeeste poolt loodud tööühisuse

peamiseks stiimuliks saigi turba kasutamise propageerimine kütteaine-, jõuallika- ja keemilise

58 ERA 14.6.2565. 59 Sama. 60 ERA 14.6.2565, lk.6. 61 ERA 14.52565. 62 Kuno Arengu suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 63 Linda Kiriku kirjalikud mälestused – käsikiri. Hoiul Päinurme Koduloomuuseumis. 64 ERA 14.5.2392.

84

tooraine lisana. Võhmuta asunduse kõige silmapaistvamaks liikumiseks kujunes siiski mõisa

piiritusevabriku baasil loodud kartulitarvitajate ühisus. Tegemist oli ümbruskonna ühe

suurema ettevõttega, mis jõuliselt tegutses läbi terve omariiklusperioodi. Viinavabriku

tegevus oli jõuliseks tuluallikaks ka kohalikele asunikele, sest Võhmuta põllumeeste poolt

kasvatatav kartul oli vabriku üks olulisemaid toorallikaid.65 Jõulisem ühistegevuse liikunine

kandus Võhmutale 1920-date aastate lõpuperioodil, mil asundusse otsustati rajada Järva-Jaani

piimaühingu koorejaam. Sellega pandi algus piima ümbertöötlemisele ka Võhmutal.

Teatavasti piirkonnas mõisate ajal erilist piimatoomist ei olnud organiseeritud. 1927.aasta

1.juunist tegevust alustanud ettevõte lihtsustas tunduvalt Võhmuta ning samuti Türje ja Järsi

küla talupidajate elu.66 Varem pidid asunikud taludes toodetud piima vedama kas Vajangu või

Järva-Jaani meiereisse, mis oli asunduse keskusest võrdlemisi kaugel. Võhmuta koorejaama

asutamise küsimuse initsiatiiv kerkis üles piirkonna kolmekümne asuniku ühise palvekirja

alusel Järva-Jaani ühisusele.67 Ruumid piima kokkutoomis-ettevõttele leiti endises mõisa

aidahoones, mis remondi tulemusel kohandati ümber vastavalt tootmise nõuetele.68 Remondi

lõppedes pandi hoonesse üles auru jõul töötavad piimatöötlemis-süsteemid. (Vaata Lisa 65)

Järva-Jaani Põllumeeste ühisuse panus Võhmuta koorejaama rajamisel õigustas end täielukult.

Seda võib kinnitada asjaolu, et piimaühingu välismaale minevad saadetised pärinesid

suuremas osas just Võhmuta koorejaamast.69 Kuno Areng on meenutanud: „Osa Võhmutal

kooritud piimast läks juustu valmistamiseks, läbitöötatud piima sai majapidamine vasikate ja

põrsaste toitmiseks tagasi. Seda kasutati ka inimtoiduks. Mäletan, et ema lisas piimasupile

ikka ka kooritud piima. Võhmutale tõi oma piima ka Järsi küla, kus oli selleks otstarbeks

tehtud piimaveoring. See tähendab, et kõik talud korda mööda vedasid oma küla piima

koorejaama.“ Lisaks tasub mainida, et vaadeldav koorejaam elas üle ka sõjaaastad ning

pingelised okupatsiooniajad. Võhmuta piimapunkt suleti alles 1950-date aastate

lõpuperioodil.70 Peale koorejaama otsustati asundusse rajada ka Järva-Jaani Tarbijate Ühisuse

harukauplus, mis oma tegevust alustas koorejaamaga samas hoones. Esmatarbe olme-ning

tööstuskaupu pakkuv müügiasutus sai võrdlemisi populaarseks ning kujundas Võhmuta

asundusest piirkonna olulisemaks keskuseks.71 Kauplusesse seati sisse ka asunduse

postiagentuuri osakond ning telefoniaparatuur. Nagu Võhmuta koorejaam, nii ka kauplus

65 ERA 52.3.83. 66 Maakonnaleht „Järvamaa“ 03.06.1927, lk.4. 67 ERA 969.4.1939. 68 Maakonnaleht „Järva Teataja“ 09.10.1936, lk.4. 69 Maakonnaleht „Järva Teataja“ 17.11.1937, lk.4. 70 Maakonnaleht „Järva Teataja“ 17.11.1937, lk.4. 71 Maakonnaleht „Järva Teataja“ 13.09.1929, lk.4.

85

lõpetas oma tegevuse alles nõukogude okupatsiooniaastatel.72 Seega võib väita, et Eesti

omariiklusperioodil kujunes Võhmuta asundusest võrdlemisi heal majanduslikul järjelolev

põllumajanduspiirkond. Aktiivsete ja edumeelsete talupidajate eestvedamisel loodi piirkonda

mitmeid ühinguid ning parandati üldisi majanduslikke näitajaid. (Vaata Lisa 66)

4.5.Võhmuta piirkonna elanikkond 1939.aastal.

Võhmuta piirkonnas elas 1939.aastal ligemale 300 elanikku. Kohalikust rahvastikust 85%

paiknes talumajapidamistes. Need moodustasid vaadeldavas piirkonnas peamiselt hajaküla.73

Selline talude laialipaigutus ümbruskonnas oli peamiselt tingitud asjaolust, et asunike poolt

rajatud majapidamised paiknesid hajutatuna riigilt saadud asundusmaadel. Kompaktsem

jaotus kujunes välja siiski asunduse tsentrumis – endise mõisaansambli territooriumil ning

Võhmuta vallamaja vahetusläheduses. (Vaata Lisa 71)

Olulist rolli piirkonna asustuse kujunemisel mängis ka Võhmutalt läbiminev Türi-Tamsalu

kitsarööpmeline raudtee. Kui antud transporditee rajati, siis peatuskohta Võhmutale ette

nähtud ei olnud ning piirkonna elanikud pidid rongilt maha tulema kas Vajangul või Järva-

Jaanis.74 Kuna ümbruskonnas oli lisaks Võhmutale veel suuremaid asundusi, siis kujunes

peatuse puudumise probleem niivõrd teravaks, et otsustati Riigikogu liikme J.Vainu poolt

arutlusele anda tolleaegsele teedeministrile.75 Olukorra parandamiseks rajati Võhmuta

vallamaja vahetuslähedusse teivasjaam rongide ajutise peatuspunktina. Viivi Paimets on

meenutanud: „Nimelt oli tegu nõudepeatusega, kus rong võttis reisijaid peale vaid vajaduse

korral. Esimeseks ootekohaks sai laudadest kokku löödud kuur, mis oli seejuures liiga väike

ning talvel ei pidanud kinni külma. Seetõttu otsustati 1930datel aastatel Võhmutale rajada

tüüpiline Tamsalu-Türi raudteeliinile iseloomulik jaamahoone.“ Nagu raudteel ikka, ei

jäänud ka Võhmuta piirkond täiesti puutumata rongiõnnetustest. Suurem neist toimus

1939.aasta 1.apillil, mil reisirongi nr.418 vagunid rööbastelt maha sõitsid.76 Politsei poolt

koostatud raport selle kohta ütles järgmist: „Rong, mis koosnes vedurist, reisivagunist ja

pakivagunist jooksid rööbastelt maha, millest viimane pikali langes. Kriimustada said kaks

reisijat Lisa Laur ja Eduard Vepler. Süüdi jäi vedurijuht August Mets, kes tarvitas liiga suurt

kiirust, et pidada kinni sõiduplaanist. Sealsed rööpad ei ole nii kiireks sõiduks kohaldatud.

Peamised õnnetuskahjud olid katkiste roobaste parandamisprobleemid.“77 (Vaata Lisa 90)

72 Silva Kärneri suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 73 ERA 1831.1.1310. 74 Maakonnaleht „Järvamaa“ 10.08.1926, lk,3. 75 ERA 80.3.1495. 76 ERA 49.1.2546. 77 ERA 49.1.2546, lk.5.

86

Omariiklusperioodil moodustas kohaliku rahvastiku põhikoosseisu peamiselt eestlased 98%

elanikkonnast. Teiste rahvustena olid piirkonnas end määratlenud venelased ja poolakad.78

Tavaliselt elas Võhmuta asunduse taludes üks perekond. Harva elas majapidamises mõni

võõras inimene, kes ei kuulunud suguvõssa, ega osalenud majapidamistöödes. Erandiks olid

noored asundustalud, sest antud majapidamised olid alles loodud ning neid pidasid nooremad

inimesed. Tavaliselt olid asundustaludes koos kaks perekonda. Levis ka juhtumeid, kus

majapidamises elasid peremehe või perenaise üksikuks jäänud vanemad, vallaline õde või

vend. 79Need üksikud põlistalud, mis piirkonnas paiknesid, majutasid sageli kolm või isegi

neli erinevat põlvkonda. Põlised majapidamised suutsid enamasti ka rohkem liikmeid ära

toita. Seega tüüpiliseks Võhmuta asunduspere suuruseks oli kolm kuni seitse inimest.

4.6.Tööjaotus, haridus ja haritus Võhmuta asunduse taluperedes.

Majapidamiste korrashoidmiseks oli vaja teha palju tööd. Võhmuta asundustalude piirkonnas

saadi majapidamisööde korraldamisel oma perega hakkama. Selle puhul oli isegi

kaheksaaastased lapsed piirkonna põllumajandusloenduse talundilehtedele märgitud

karjastena. Võhmuta asuniku tütar Linda Kirik on meenutanud: „Kõik meie tööd ja toimingud

olid allutatud kindlatel kellaaegadel. Seda nii hommikune tõusmine kui ka õhtul töö

lõpetamine, söögiajad ja lehmalüpsmised. Siis ei mindud põllule hommikul kell kaheksa nagu

kolhoosi ajal vaid juba kell kuus. Kell 9.00 tuldi juba keskhommikut sööma.“ Lisaks

eelmainitule rakendati lapsi ka korilustöödes. „Raiesmikes karjas olles tegid noored aega

parajaks maasikaid korjates. Kui kari aeti koju, siis mindi korjatud marju müüma. Vastavad

kokkuostupunktid paiknesid Vajangul ja Karinul. Viimane neist oli küll Võhmutale lähemal,

aga lapsi see ei heidutanud, sest peos oli hea hoida oma teenitud rahanatukest, mis küll

kergesti ära kulus. Peale talulaste oli asunduses ka niisuguseid kehviktalusid, kellel marjade

korjamine ja müük olid hooajaliselt lisasissetuleku allikaks.“80 (Vaata Lisa 89)

Veidi vanemad kolmeteistkümne - ja neljateistkümneaastased noored olid talutöödel

võrdväärsed täiskasvanutega. Võhmuta algkooli vilistalane Kuno Areng on meenutanud, et

mitmes lasterikkas talumajapidamises ei kasutatud kunagi võõrast tööjõudu. Kogu töö tehti

kirjeldatud majapidamistes ära täiskasvanute ning kooliskäivate laste poolt. Tihtipeale pidid

selliste talude teismelised lapsed aitama lüpsta talu laudas olevad lehmad. Siiski jäid

vaadeldavad majapidamised, kus lisatööjõudu ei kasutatud majanduslike näitajate poolest

78 ERA 1831.1.131. 79 Lembit Jüriso suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 80 Linda Kiriku kirjalikud mälestused – käsikiri. Hoiul Päinurme Koduloomuuseumis.

87

madalamaks võrreldes palgatöölisi kasutanud taludega.81 Kuna piirkonnas olid enamuses

noored asundustalud, siis palgatöölisi rakendati põlisküladega võrreldes vähem. Asunduse

palgatöölistest moodustasid enamuse suvilised. „Meie peres oli kulutusi palju, sest peale oma

lastepere elasid talus veel isapoolsed vanavanemad. Suviti tuli toimetulekuks tarvitada ka

võõrtööjõudu. Majas tuli tihti ette varrusid ja matuseid – kõik nad nõudsid aga suuri

kulutusi,“ on meenutanud Linda Kirik. Vaid jõukamad talud, nagu seda oli Jaan Ohakale

kuulunud suurtalu, sai endale lubada aastatöölisi.82 Kuna suvi oli põllumajanduses kõige

töömahukam aeg ning sellepärast palgati taludesse ennekõige suvetöölisi. Vaadeldavas

piirkonnas oli suurem osa neist naised (talutüdrukud), kes aitasid perekonnal loomi talitada.

(Vaata Lisa 89) Võhmuta vallas sündinud Rein Rebas on meenutanud, et asunduses oli

1939.aasta talusulase päevapalgaks kuni kaks krooni päev. Elamispind ja toit olid seejuures

tasuta. Tasub lisada, et aastatöölise palk oli Võhmuta vallas väiksem suvetöölise omast, kuna

talvel oli talus tööd vähem.83 Meestele maksti Järvamaal keskmiselt 237 krooni aastas ning

naistele 162 krooni sama aja eest. Kui juurde arvestada majutus ja söök, siis võis talutöölise

palka arvestada umbes 500 ja naisel 400 kroonini aastas.84 Suvetöölise teenistusaeg sai läbi

sügistööde lõppemisega. Siis maksti suvesulastele kogu teenitud tööraha.

Need vähesed majapidamised, mis piirkonnas tarvitasid aastasulaseid, rakendasid abitöödele

peamiselt oma kihelkonnast pärit mehi. Rein Ojaste on meenutanud, et juhuslikke inimesi

kardeti terveks aastaks tööle võtta. Võhmuta piirkonna taludes ei olnud tavapäraselt levinud

hooned palgatööliste majutamiseks. Kuno Areng teab, et väga harva oli anda eraldi tuba

sulasele. Tavaliselt oli aastatöölisele eraldatud ainult toanurk. Suvel magasid palgatöölised ja

osa pereliikmeid aidas, rehetoas või lakas. Palgatöölised olid talupere toidul ning Võhmuta

piirkonna majapidamistes söödi enamasti pererahvaga ühes lauas.85 Oli muidugi ka erandeid.

Veel tänapäevalgi teatakse rääkida pilkavalt ühest naaberküla Vajangu taluperest, kus sulane

ja tüdruk sõid köögis kartulit silgusoolveega ning pererahvas samal ajal kambris sedasama

toitu maitses.86 Sulaste söögi mitmekesisus ja toiteväärtus sõltusid suuresti pererahva

jõukusest ning lahkusest. Kitsidesse ja vaestesse taludesse ei tahtnud keegi tööle minna.

Abiliste pidamisele vaatamata töötasid Võhmuta talupered võrdselt palgatutega. Inimesed ei

mäleta piirkonnas juhuseid, kus terve ja tugev peremees oleks laiselnud samal ajal, kui

81 Tõnisson,E, Tarvel,E, Toska,G. Järvamaa aastal 1939 ja nüüd. 1999, lk.173-174. 82 Linda Kiriku kirjalikud mälestused – käsikiri. Hoiul Päinurme Koduloomuuseumis. 83 Rein Rebase suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 84 Ant, J. Eesti 1920.- Tallinn, Olion, 1990. lk.92. 85 ERA 1831.1.3114. 86 Linda Kiriku kirjalikud mälestused – käsikiri. Hoiul Päinurme Koduloomuuseumis.

88

palgatöölised tööd tegid.87 Peamiselt oligi majaomanikust asunik terve talupidamise

alustalaks.

Võhmuta valla talude peremeestel ja perenaistel oli valdavalt küla-või vallakooli haridus. Osa

neist olid õppinud ka kihelkonna-või ministeeriumikoolides. Mõnel peremehel ja perenaisel

oli ka kesk-või kõrgem haridus.88 1939.aasta põllumajandusloenduse talundilehtedelt on näha

seos peremehe ja perenaise hariduse ja tootmistulemuste vahel. Ülejäänud taludega võrreldes

oli haritud pererahvaga majapidamistes nii majandus kui kodukultuur palju arenenum.

1924.aastal võttis Eesti Vabariigi Riigikogu vastu seaduse põllumajandusoskuse

arendamisest. Selle seaduse kohaselt tuli 25 aasta jooksul saavutada, et igas talus oleks

kutseliselt ettevalmistatud peremees või perenaine.89 Mitmed Võhmuta asunduse noored

võtsid valitsuse üleskutsest eeskuju ning asusid õppima kutseõppeautustesse

talumajapidamisega seotud erialadele. Vastavat koolitust kodumaakonna piires pakkus ligi

viis haridusasutust, milledes vaadeldavale piirkonnale kõige lähemal asusid Järva-Jaani

kodumajanduskool, Vodja põllutöökool, Jäneda põllumajanduskool, jpt.90 Põllumajanduse

edukama arendamise huvides loodi ka asundustesse mitmed seltsingud, mis asusid

põllutöökoolidele maarahvast harima. Lisaks anti välja ohtralt põllumajandusteaduslikke

ajakirju. Populaarsemad neist Võhmuta piirkonna asunike hulgas olid „Taluperenaine“ ja

„Põllumajandus“.91 Vastavasisulise ajakirjanduse tellimine näitas taluperedele huvi

uuenduste vastu.

4.7. Omariiklusperioodi kultuuri- ja seltsitegevus Võhmuta asunduses.

1929.aastast alates hakati Eesti talude kodumajandust teadlikult suunama. Põllumeeste

Keskseltsi ja Maanaiste Keskseltsi poolt organiseeriti hulgalisalt talumajapidamiseks

vajalikke kursusi. Rahvaharidusega tegelemine nõudis eelõige hakkajaid entusiaste, kes

vastavasisulisi kursusi või seltsitegevust organiseerisid. Nagu maapiirkonnas ikka, nõnda ka

Võhmutal olid ärksamad rahvaharijad kooliõpetajad. Vaadeldavas asunduses oli selleks

koolijuhataja Margus Tsaan, kellest kujunes 1920-datel aastatel piirkonna seltsielu hing.92

Rahvahariduse arendamise pioneeriks kujunes vaadeldavas piirkonnas 1922.aastal loodud

Võhmuta Haridusselts. Peamiselt asunike igakülgseks arendamiseks loodud seltsing võttis

endale järgneva lipukirja: „Oma ülesannete täitmiseks avab selts raamatukogusid ja

lugemislaudu, tasustab ehk toetab üldharidus ning kutsehariduslike koole, korraldab kursusi, 87 Rein Ojaste suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aastal. 88 ERA 1831.1.3109. 89 Maakonnaleht „Järva Teataja“ 25.07.1989, lk.4. 90 Pae,T ja Sokk,H. Järvamaa I Loodus-aeg-inimene. Koguteos. Eesti Entsüklopeediakirjastus 2007, lk.470-471. 91 ERA 1831.1.3114. 92 ERA 1831.1.3114.

89

paneb toime üksikuid ettelugemisi, teadmisterohkeid õppekäike ning harjutusi kunstides.

Samuti korraldab selts lugemisringe ja vaidlusõhtuid, organiseerib näiteringi tegevuse ning

korraldab asunikele kontserte ning näitusi.“93 Kohaliku haridusseltsi keskuseks pidi esialgu

kujunema Järsi küla, kuid esimese tegevusaasta möödudes sai liikumise kooskäimise kohaks

hoopis Võhmuta koolimaja. Endine mõisahäärber, mida omariiklusperioodil kasutati

haridusasutusena, jäi seltsi keskuseks kuni liikumise lõppemiseni. Kuna teadmisi saadakse

ennekõike lugedes, siis oli Võhmuta seltsi esimeseks prioriteediks rajada haridusringi juurde

raamatukogu. Kogu komplekteerimiseks asuti bibliofiilist koolijuhataja Tsaani eestvõttel

rahvaürituste raames raamatukogule raha koguma. Selleks õppisid aktiivsemad asunikud ära

mitu vahvat estraadipala ning esitasid neid seltsi poolt korraldatud piduõhtutel. Lisaks rahva

suurele toetusele sai haridusselts abiressursse ka kohaliku omavalitsuse tulubaasist. Aktiivse

kogumispoliitika tulemusel suudeti juba mõne aastaga haridusseltsi juurde koondada 700

köiteline raamatukogu.94 Tarkuseallikad paigutati Võhmuta kooli ruumidesse ning soovijatel

oli neid võimalik laenutada eelneval kokkuleppel koolijuhatajaga. Tänu kogu edasisele

suurenemisele sai haridusseltsi kollektsioonist 1926.aastal Võhmuta valla keskraamatukogu.95

Tarvikute laenutamine oli piirkonna asunikele tasuta. Kuna seltsi tegevus muutus võrdlemisi

laiahaardeliseks, siis otsustati astuda Eesti Haridusliidu Järvamaa osakonna liikmeks.96

Peamiseks tuluallikaks Võhmuta Haridusseltsile kujunes siiski pidude ning kursuste

korraldamine. Saadud kasumi eest muretseti seltsile juurde vajaminevat inventari. Näiteks

osteti 1928.aastal korjandusraha eest kooli saali uus tiibklaver.97 Ürituste efektiivsemaks

organiseerimiseks oli seltsi liikmeskond jagatud tegevusgruppideks. Haridusseltsis olid

nendeks näitemängu-, pidude korraldamise- ning einelauakomisjon. Lisaks loodi 1926.aastal

juurde isegi spordiürituste tegevustoimkond.98 Piirkonna haridusseltsi hiilgeaeg jäi seega

1920-date aastate algusperioodi. Näiteks korraldati 1925.aastal Võhmutal 12 peoõhtut ning

kolm kõnekoosolekut. Pidude üldtuluks kujunes 85908 marka ja 50 penni.99 Lisaks loodi

antud aastal seltsi juurde ka segakoor kooliõpetaja Viitmanni juhendamisel. Ringidest kõige

aktiivsemalt tegutses seltsi juures estraadirühm. Et vaimuharimisest huvitatud asunikke teatri-

tegemiseks ette valmistada, selleks korraldati Võhmutal 1929.aastal näitekunsti kursused

vastava väljaõppe saanud näitleja-instruktori juhendamisel. Tolleaegne maakonnaleht „Järva

93 ERA 1.6.21.Organisatsioonide põhikirjad. 94 Maakonnaleht „Järvamaa“ 19.04.1932, lk.4. 95 Sama. 96 Maakonnaleht „Järvamaa“ 01.12.1928, lk.4. 97 Maakonnaleht „Järva Teataja“ 07.09.1929; lk.4. 98 ERA 14.3.376. 99 Sama.

90

Teataja“ kirjutab 7.septembril 1929.aastal: „Kursustest osavõtt ulatub neljakümneni, mis

näitab, et huvi näitekunsti vastu saab olema küllalt suur. Proovides on peale teoreetiliste

ainete ette nähtud ka kaks lavatööd. Kursuste lõppedes on kavatsus organiseerida seltsi

juurde kindel näitlejaskond, kes tegutseks vastava kodukorra järele. Võhmuta haridusselts on

otsustanud ka näitelava ümber korraldada ajanõuetele vastavaks.“ Peale vaimuharimise

pakkus haridusring asunikele ka füüsilisi oskusi ja harrastusi. Näiteks korraldati piirkonna

inimestele 1927.aastal jalgrattasõidu tutvustamiseks erikursus. Siinjuures oleks huvitav

mainida, mälestuste järgi jõudis esimene jalgratas Võhmutale 1917.aastal.100 Hiljem kujunes

rattast asunikele hädavajalik liikumisvahend. Linda Kirik on meenutanud: „Esimene ratas

osteti ühe untsantsaka käest – need olid sellised, kes käisid taludes igasugust kaupa müümas.

Jalgratas saadi toidukraami eest. Anti võid, mune, liha, jahu, jne. Esimesed jalgrattad olid

puust ning mina olin juba viie aastane, kui selle selga sain. Jalgrattasõit oli vägagi vilets.

Teed olid väga halvad ning hagude ja kuuseokstega täidetud. Järva-Jaani kirikusse minnes

tuli korra puhata. Ega rattaga kiiremini edasi saanud kui hobusega.“ Võhmuta Haridusseltsi

aktiivsem periood lõppes 1920-date aastate teisel poolel, mil senine koolijuhataja Margus

Tsaan lahkus teenitud vanaduspensionile.101 Edasised koolmeistrid niivõrd suure innuga

haridusseltsi tegevusest osa ei võtnud ning liikumise tegevus takerdus. Arvata võib, et põhjus

seisnes uue koolijuhi Jaan Saarendi ning seltsitegelaste erinevas nägemuses külakultuurist.

Antud erimeelsusi kajastas jõuliselt ka piirkonna ajaleht „Järva Teataja“:„Viimasel ajal

kipub seltsielu takerduma. Selleks on arvatavalt andnud põhjust asjaolu, et seltsi koduks on

praegune Võhmta algkooli saal, mille üüriks annab kohalik omavalitsus 80 krooni aastas. Ent

kohalik koolijuhataja ei taha sageli luba anda ruumide kasutamiseks. Sellepärast oleks igati

soovitav, kui kooljuhataja kaasa aitaks seltsitegevuse arenguks ning suhtuks sellesse

heatahtlikult.“102 Vaatamata liikumise kiratsevale tegevusele, jätkas Võhmuta Haridusselts

formaalselt oma tegevust kuni 1940.aastani, mil suhtumine kodanlikesse seltsidesse muutus

riigi poolt vaadatuna negatiivseks.103 (Vaata Lisa 84)

Omariiklusperioodi lõpuaastatel tehti Võhmutal algust teisegi üldkasuliku liikumisega –

maanaiste seltsiga. Kui eelnevas haridusseltsis olid domineerival positsioonil peamiselt

meesoost põllupidajad, siis uus selts oli loodud eeskätt vastassoo esindajatele. Üle- Eestiliselt

oli juba varem suurt populaarsust kogunud agarate naiste ja noorikute kooskäimise kohad.

Võhmutle otsustati antud liikumine rajada 1937.aastal Maire Kase, Helmi Laarendi ja Linda 100 ERM kv.873; lk.453-463. 101 Maakonnaleht „Järva Teataja“ 15.04.1926. , lk.3. 102 Maakonnaleht „Järva Teataja“ ; 19.04.1932;lk.4. 103 ERA 14.3.376.

91

Kiriku juhtimisel.104 Maanaiste Seltsi eesmärgiks sai piirkonna kodumajanduse edendamine

ning naiste kultuurilise - ja majandusliku olukorra parandamine. Liikumise põhikirjas oli

öeldud, et selts selgitab maarahva kodumajanduse seisukorda, edendab maanaiste hariduslikke

väljavaateid, arendab perekonnaelu, emade eest hoolitsemist, jpm.105Seltsi eksisteerimise ajal

korraldati perenaistele peamiselt vajalike oskuste arendamise kursusi. Enamus õppepäevi viidi

läbi seltsi ruumides Võhmuta algkoolis. Esimese suurema õppesessioonina korraldati asunike

kaasadele kangakudumise kursused. Seltsi juhatuse liige Linda Kirik on meenutanud:

„Algkooli ruumi olid üles seatud mitmed kangasteljed. Naiste tegevust juhendas Rehe

nimeline haritud oskaja Tallinnast. Samuti abistasid seltsi liikmeid koolipreilid. Hiljem

korraldati kohalikus algkoolis kursuste käigus valminud töödest näitus.“106 Lisaks oli seltsi

poolt korraldatud kursustena populaarsed ka kokandus-ja söögitegemise õpitoad.

Kokanduskursuste puhul koguneti piirkonna ühte suuremasse talumajapidamisse ning

juhendaja valvsa käe all õpiti valmistama kas uhkeid piduroogi, praktiseeriti vorstitegemist

või tuletati meelde esiemade ununenud toiduretsepte.107 (Vaata Lisa 69)

Peale hariduslike seltside ja organisatsioonide, võtsid Võhmuta mehed ja naised osa ka

isamaalistest patriootlikest liikumistest Kaitseliidu ja Naiskodukaitse näol.108 Sihikindlaid

mehi koondav Kaitseliit oli Võhmuta piirkonnas organiseeritud ratsa-rühma näol. Lisaks

õppustele ja kodukaitselistele manöövritele, võtsid Kaitseliidu liikmed aktiivselt osa seltsielu

korraldamistes erinevate piduõhtute näol. Saadud tulude põhjal toetati kohalikku ratsa-rühma.

19.oktoobri 1926.aasta „Järva Teataja“ on kirjutanud: „Järva-Jaani malevkonna ratsasalga

poolt korraldatud peoõhtu Võhmuta algkoolis oli võrdlemisi suure osavõtuga. Ette kanti Anna

ja Liisa kurbmäng – kolmes vaatuses. Näidendis mängivad Võhmuta haridusseltsi tegelased.

Tantsuks esines Järva-Jaani puhkpilli orkester. Pidu häiris vaid asjaolu, et väljas viinastunud

külapoisid lärmitsesid ja rumalaid laule laulsid, mis täiesti saali kostsid.“ Vaadeldavas

asunduses olid aktiviseerunud ka nooremad ilmakodanikud. Peale kohalikus algkoolis

tegutsenud noorkotkastele ja kodutütardele tegutses piirkonnas Võhmuta Maanoorte-ring.109

Koos naaberpiirkonna eakaaslastega organiseeriti vanemate eeskujul erinevaid tegevusõhtuid

ning ühtlasi võeti osa ülevabariiklikust maanoorte liikumise tööst. Maakonnaleht „Järva

Teataja“ on kirjutanud Võhmuta maanoorte tegemistest järgmist: „Kohalikel noortel on

104 ERA 14.9.547. 105 ERA 14.9.547. 106 ERM 173-182 107 Linda Kiriku kirjalikud mälestused. Hoiul Päinurme Koduloomuuseumis. 108 Naiskodukaitse tegevuse ülevaade – Argipäevast kuni 1938.aastani. Naiskodukaitse keskjuhatus Tallinnas. Trükitud 1939.aastal Viljandis; lk.65-66. 109 Maakonnaleht „Järva Teataja“ 05.04.1940, lk.4.

92

käsitööõhtud olnud nii poistel kui ka tütarlastel, kus on valmistatud tarvilikke asju

majapidamises. Kuna ring on pidanud iga kuu ühe referaat-koosoleku, siis tehti seda ka

märtsis. Lisaks peeti märtsis ka teine koosviibimine kevadpühade puhul pühadelauaga.

Toidud valmistasid maanoorteringi tütarlapsed. Kõiki maanoorteringi koosolekuid on

kaunistanud ühislaul.“110 Seega anti piirkonna noortele juba maast-madalast vajalikke

teadmisi ja oskusi eelseisvaks eluks. Üldiselt võis piirkonna kultuuri-ja seltsielu pidada igati

aktiivseks ning kordaläinuks.

*

Võhmuta endine mõisasüda kujunes Eesti Vabariigi esimesel omariiklusperioodil õitsvaks

asunduskülaks. Tänu läbiviidud maareformile moodustati piirkonnas mitukümmend

asunikukohta, mida siinsed peremehed innu ja hoolega arendasid. Kenasti olid haritud

ümbruskaudsed viljakad põllumaad ning asunduses õitses aktiivselt seltsielu. Edumeelsete

talupidajate eestvedamisel loodi erinevaid ühinguid ning parandati majanduslikke näitajaid.

Eesti okupeerimise tulemusel see kõik muutus.

110 Maakonnaleht „Järva Teataja“ 05.01.1940., lk.4.

93

V.VÕHMUTA KÜLA ELU JA OLU PÖÖRDELISTEL AASTAKÜMNETEL 1940-60.

Järjekindel ning näiliselt vankumatu omariikluse areng sai Eestimaal kesta ligi kakskümmend

aastat. Ajastult lühikesel, kuid tegudelt saavutusterohkel perioodil said alguse mitmed olulised

sündmused, mis mõjusid rikastavalt eestluse kujunemisel. Elatustase ning ühiskonna areng oli

ühtviisi kõrge nii linnas kui maal. Ka Võhmuta asunduses Järvamaal olid puhuma hakanud

tõusutuuled. Piirkonna asunikud olid suure töö ja vaevaga rajanud endise Võhmuta mõisa

maadele toimivad asundustalud. Aktiivselt tegutsesid külakool ning rahvaharidusseltsid.

Võhmutale oli loodud kauplus, koorejaam ning Paide-Tamsalu rongiliini peatuspunkt. Täiel

võimsusel töötas Võhmuta kartuliühisuse piiritusetehas ning põllutööriistade tarvitajate

ühisus. Eestlaste poolt higi ja vaevaga loodu hävitas aga üks silmapilk, mis oli suuresti

tingitud vaenuliku naaberriigi ahnusest. Nõukogude Liidu agressiooniga sai otsa Eesti

omariiklus ja algasid ajad, mis tõid ka Võhmuta piirkonna kodudesse sõnulseletamatut leina,

kaotusvalu ja ahastust, pisaraid ning verd. Maad asusid terroriseerima idast tulnud okupandid

ning nende õhutamisel agressoriga kaasa läinud Eesti verd inimesed. Hävitati ja lõhuti

Maarjamaa kodusid, mitmetele vaadeldava piirkonna inimestele sai osaks hauakääbas

kodukabelis, mõned jäid isegi Siberi avarustesse.

5.1.Omariikluse kaotamine.

1939.aastal oli iseseisva Eesti Vabariigi viimane suvi. Tolleaegsete Võhmuta asunike

mälestuste järgi oli tegu eriti saakitõotava perioodiga, kuid sellest hoolimata tajuti Euroopast

tulevat sõjahõngu ja ärevust. Võhmuta asunik Linda Kirik on meenutanud: „Nõukogude

Liidus põlesid 1939.aasta suvekuul metsad ja sood. Suitsulõhn oli kandunud ka Eestini ning

mõnigi kord, kui tuul oli idast, tekkis päikese ette kerge suitsuvine, mille tõttu tuhmus

päikesesära. See pidi olema rahva arvates halb enne tulevikuks.“1 Maakonnaleht „Järva

Teataja“ kirjutas kuumadel töömahukatel suvepäevadel hoopis Stalini ja Hitleri lepingust.

Teatavasti määrati just NSVL ja Saksamaa vahel sõlmitud lisaprotokolliga kindlaks Baltikumi

– kaasa arvatud Eestimaa saatus. Esimeseks halvaks endeks eelseisvatest aegadest võis pidada

baltisakslaste lahkumist 1939.aasta sügisel. Võhmuta piirkonna inimesteni jõudsid teated

parunirahva lahkumistest peamiselt läbi tolleaegse meedia. Vaadeldavat piirkonda

„umsiedlung“ ei puudutanud, sest Võhmuta mõisarahvas oli juba 1920.aastal lahkunud

Saksamaale. Kui analüüsida tolleaegset perioodikat, siis ümbruskonna maarahvas valdavas

enamuses tundis heameelt selle üle, et igipõlised talurahvavaenlased – parunid ja parunessid

lahkuvad Eestimaalt.2 Rohkem haritumad ning laiemat silmaringi omavad maainimesed nägid

1 Linda Kiriku mälestused. Kirja pandud 2005.aastal Linda Kiriku poolt. Hoiul Päinurme Koduloomuuseumis. 2 Lindmäe, H. Suvesõda Järvamaal, Tallinn Valge Raamat 2010, lk.17-18.

94

sakslaste kiires lahkumises peatselt saabuva ohu märke. Ei tulnudki arukamatel kaua oodata –

mõne sügispäeva möödudes alustasid Eestisse sissemarssi nõukogude sõjaväeosad NSVL

ning Baltikumi suveräänsuse kaitsmise eesmärgil. Varsti oli kõigile selge, et kommunistid

kavatsevad oma kaitsekavadega summutada Eesti vabaduseloitu. Võhmuta maarahvale mõjus

1940-nda aasta esimestel nädalatel kõige rängemalt hoopis arktiliselt madal õhutemperatuur

ning vali pakane. Nimelt hävitas polaarselt karm talveilm piirkonna asunike viljapuuaiad.

Talumeeste poolt aastakümneid kestnud töö ja vaev õunaaedade rajamisel oli luhtunud.

Teadaolevalt olid mõnes asundustalus vaid üksikud viljapuud külmast rikkumata jäänud.

„Õunapuuaiad olid nüüd raagus ja kõike tuli uuesti alustada“, on meenutanud Võhmuta

asunik Linda Kirik.

Kevade saabudes maarahva elu jätkus juba traditsiooniks kujunenud rada mööda. Alustati

kibekiirelt põllutöödega ning talumajapidamise arendamisega. Pingelisemaks muutus olukord

1940.aasta juunikuus, mil rahvale sai teatavaks Nõukogude Liidu sõjaväeüksuste

suurendamise otsus. Et antud tegevusega „sõbralik“ naaberriik Eestimaa okupeeris, seda

võimude poolt ametlikult ei kinnitatud. Küll oli sunnitud Vabariigi President Konstantin Päts

21.juunil vabastama ametist eestimeelse valitsuse ning võimule nimetama Nõukogude Liidu

saatkonna ettekirjutuste järgi Johannes Varese kabineti. Eesti rahvas on seda suveperioodi,

mil võim käest anti nimetanud „juunipöördeks“. Ärevaid, peamiselt Tallinnas toimunud

sündmusi on sisukalt meenutanud Võhmuta algkooli õpilane Kuno Areng: „Hästi mäletan

seda juunipäeva 1940.aastal, mil toimus riigis võimuvahetus. Ema ja isa olid heinamaal ning

lüpsid lehmi. Mina aga olin kodus ning kuulasin salaja raadiovastuvõtjat. Minu kodutalus

Mündil oli Võhmuta piirkonna ainuke raadio ning külamehed käisid alatihti õhtutundidel

päevauudiseid kuulamas. Minul väikesel poisikesel ei lubatud aga raadiot puutuda, kuid

salaja, mil isa ja ema kodus ei olnud, siis püüdsin omast käest lastesaateid kuulata. Kuumal

juunipäeval panin pilli mängima ja kuulsin, et Tallinnas oli olnud suur meeleavaldus –

president K.Pätsile oli Vabaduseväljakul umbusaldust avaldatud ning Kadriorus toimus suur

rahvakogunemine. Uudist kuuldes jooksin kohe isale ütlema, mida ma raadiost kuulsin.

Perepea ühmas küll, et mis sa poiss valetad, kuid jooksis kohe Mündile tagasi. Päevauudised

veel käisid ja andmeid anti edasi. Järgmisel päeval läks Võhmutal juba jutt lahti. Mäletan, kui

mehed tulid meie tallu ja isa tõi sahvrist viinapudeli lauale ning ütles kohaletulnutele et,

matame nüüd oma Eesti riigi maha. Asi oli selge, et olukord läheb hulluks.“3 Maarahvale

andis võimu loovutamisest kõige paremini märku Narva diktaadi ühe olulisema punkti

3 Kuno Arengu suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel.

95

elluviimine, mille kohaselt tulid isamaalised rahvaorganisatsioonid laiali saata. Selle aluseks

oli Kaitseliidu likvideerimise seadus 28.juunil 1940.aastal. Kuna Võhmutal olid mitmed

asunikud Kaitseliidu liikmed, siis tuli neil loovutada oma relvad ning kooskäimine lõpetada.

Mitmed ettenägelikumad suutsid siiski registreerimata tuleraua tuleviku tarbeks ära peita.4

Lisaks Kaitseliidule lõpetasid Võhmutal tegevuse Naiskodukaitse ning kooliõpilastest

Noorkotkad ja Kodutütred. Suve lõpus oli Eesti Vabariik oma reaalsuses eksisteerimise

lõpetanud ning liidetud ühtse ja jagamatu Nõukogude Liiduga.

5.2.Esimene punane aasta ning maareform Võhmutal.

Nõukogude võimu saabumisega asuti suuresti ümber korraldama talumajandust. Uue

agraarreformi aluseks sai Riigivolikogu 1940.aasta 23.juuli deklaratsioon maa kuulutamisest

kogu rahva omandiks. Eelnevalt olid riigistatud pea kõik suuremad tootmisettevõtted. Ka

Võhmuta viinavabrik arvati kohaliku kartuliühingu bilansist välja võõrandatud ettevõttena.5

Talumaade riigistamise puhul lähtuti, et tükeldamisele kuuluksid pea kõik üle 30 ha suurused

põlistalud. Eraldatud maatükke asuti riigi poolt soovijatele välja jagama. Võhmuta piirkonnas

kuulus vähendamisele 15% talundite üldarvust.6 Suurtalude puhul oli tegemist

majapidamistega, mis andsid valdava enamuse müügile minevast põllumajandustoodangust.

44,42 ha suuruse Männiku talu peemees J.Ohakas on meenutanud seda päeva, kui komisjon

hakkas maid välja arvestama: „Mõõtmistööd tehti enamuses silma järgi. Naabertalu peremees

kurtis, et kuidas võidakse maa tasuta ära võtta. Tema esiisad olevat maa mõisnikult raske töö

ja orjuse läbi välja ostnud. Maamõõtja olevat selle peale ütelnud, et mis sa mõne hektari maa

pärast nutad, mõnelt võetakse terve varandus.“7 Võhmuta asunike silmis oli selline maade

sundäravõtmine võrdne röövimisega. Need vähesedki uusmaasaajad, kes piirkonnas olid,

sattusid suurtesse majanduslikesse raskustesse põllutööriistade ja loomade puudumise tõttu.

Seega oli maasoovijate hulk Võhmuta asunduses võrdlemisi väike.8 Uute asunike

majandusliku olukorra parandamiseks otsustati üle Eestimaa asutada masin-traktorijaamad

ning igasse valda hobu-masinriistade laenutuspunktid. Kõrgema võimuga kooskõlas jäi

hoopis läbi arutamata küsimus, kas selliseid kunstlikke moodustisi üldse vaja oli. Probleemist

ajendatuna leidis tollane Vajangu vallavalitsus, et Võhmuta piirkonnas on vastav asutus

üleliigne, sest ümbruskonnas oli vaid kaks uusmaasaajat, kelledel puudus hobune.9 Tallinnast

tuli aga korraldus, et hobulaenutuspunktid tuleb igal juhul kõikidesse valdadesse asutada. 4 Rein Rebase suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 5 ERA 2528.1.279. 6 ERA.2528.1.188. 7 ERM KV 873; lk.453. 8 ERA.2528.1.251 9 Sama.

96

Kogu süsteemiga kaasnev suur häda ja viletsus sai ilmsiks 1941.aasta kevadkülvi saabudes.

Võhmuta piirkonna hobulaenutuspunkt ei muretsenud töötegemiseks ühtegi hobust ega atra.

Riigi poolt saadetud külvivolinikud leidsid laenutuspunktina kasutava taluhoone mahajäetuna,

kus polnud näha ühtegi tegutsevat ametimeest.10 Kokku olid piirkonnas mõned

talumajapidamised, mida masin-hobulaenutusjaama abiga tuli harida. Kuna kunstlikult loodud

asutus oma tööülesannetega juba eos hakkama ei saanud, aitasid korrastamata jäänud maid

harida kohalikud põllumehed.11 Lisaks masin-ja hobujaamade loomisele oigas Järvamaa

esimesel punasel aastal ka luupainajaliku sotsialistliku võistluse käes. Mõnikord põimusid

need riigi poolt alguse saanud aktsioonid nagu kangad ning vähese aja möödudes ei suudetud

aru saada, kes kellega võistleb ja mille puhul just sotsialistlik aktsioon toimub. Tähtis oli vaid,

et asunik pingutaks kõigest hingest uute töövõitude nimel. Üheks aktsiooni väljenduseks

maapiirkonnas oli 1941.aasta aprillis kehtestatud talumajapidamiste kohustuslikud teravilja-,

kartuli-, liha-, piima- ja villa müüginormid. Need seati sõltuvusse talundi kasutuses oleva maa

suurusega. Hoolimata sellest, et Võhmuta piirkonnas olid enam levinud väiksemad

asundustalud, mõjusid rängad põllumajandusnormid rusuvalt peremeeste meeleolule.12

Nõukogude okupatsiooni viimase vaatluse üheks raskemaks hoobiks eesti rahvale oli

1941.aasta juuniküüditamine. Kuna suvine rahvahävitusaktsioon oli suunatud peamiselt

linnakodanluse ja avaliku elu tegelaste vastu, ei langenud teadaolevalt repressioonide ohvriks

ühtegi Võhmuta piirkonna elanikku.13 Mälestuste järgi rahva meeleolu ei olnud sugugi kiita,

sest levima olid hakanud kuuldused, et paljud perekonnad üle Eesti on varavalgel kodudest

välja aetud ning veoautodega kuhugi ära viidud. Hoolimata õnnelikust pääsemisest

surmavankrist, asusid mitmed jõukamad ning aktiivsemad põllumeeste perekonnad ennast

varajama ümbruskaudsetes metsades. Suurem osa eesti rahvast hakkas kannatamatult ootama

kommunistide võimu alt pagemiseks päästvat sõda. Seega jäi tagaplaanile iidne vaen ja viha

maarahva põlisvaenlase - sakslase vastu.

22.juunil 1941.aastal ründas Saksamaa Nõukogude Liitu ning otsene sõjavanker pandi sellega

veerema ka Eesti poole. Tolleaegne Järsi küla perepoeg ning Võhmuta algkooli õpilane Kuno

Areng on meenutanud sõja alguse teate saamist asunduses: „See võis olla pühapäevane päev

ning meil pidid olema talus sõnnikuveo talgud. Mehed tulid kokku ja hommikul saime teada,

et on alanud sõda Saksamaaga. Talgud jäid ära ja töölised hakkasid pidutsema, et jumal

tänatud, tuleb ometi võim, kes selle punase terrori siit ära pühib. Selline tähistamine oli 10 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 11 Lembit Jüriso suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 12 ERA.1831.1.3110. 13 Tõnisson, E, Tarvel,E, Toska,G.Järvamaa aastal 1939 ja nüüd. 2000.Eesti Muinsuskaitse Selts, lk.121-131.

97

omamoodi üllatav.“ Piirkonna elanike suurt rõõmu sõja alguse puhul võib põhjendada

asjaoluga, et sakslasi võeti vastu kui vabastajaid, kellede relvad pidid tooma tagasi Eesti

Vabariigi. Samal ajal oli teatud osa Eesti territooriumist ikka veel nõukogude võimusüsteemi

kontrolli all. Sõjateate saamise järel sai alguse maapiirkondi laastav mobilisatsioon

punaarmeesse. Mitmed Võhmuta mehepojad asusid sellest okupantide poolt peale surutud

aktsioonist kõrvale hoiduma ning varjusid metsadesse. Ennast varjati nii ükshaaval kui

salkadena. Mälestuste järgi peitsid Võhmuta piirkonna mehed endid kodukülast kümneid

kilomeetreid eemal Järva-ja Harjumaa piiril Kautla ja Kuie metsade läheduses.14 Teadaolevalt

Võhmutast pärit metsavendadel erilisi kokkupuuteid punaväelastega ei esinenud. Siiski oli ka

neid, kes jäid peitu kodumetsadesse ning said ellujäämiseks vajalikku abi sõpradelt-

tuttavatelt. Kuno Areng on meenutanud: „Meie talu oli metsa ääres ja tavaliselt pidi ema

tegema iga päev suure katlatäie suppi, kuna metsavennad tulid lõunat sööma. Mäletan, et

kord oli meie köök parajasti täis mehi, kes suppi sõid, kui õue sõitis punaarmeelaste auto.

Metsavennad löödi kiiresti kõrvatuppa, kus nad hiirvaikselt pidid püsima, sest välja ei saanud

minna. Kõik, mis laula oli, viidi sahvrisse. Samal ajal tuli sisse venelaste pealik, kes nõudis

võid ja liha. Ema andis kõik, mis oli, et soldatitest ruttu lahti saada. Kui nad oleksid

avastanud, et kõrvaltoas oli suurem hulk mehi, kes teab, millega see asi oleks võinud

lõppeda.“15 (Vaata Lisa 91)

Asundusse jäänud pereliikmeid tabas sõjaohu saabudes suurem materiaalne kaotus erinevate

tarberiistade ning hobuste ja vankrite mobiliseerimise näol. Kes vähegi sai, see üritas enda

hobuseriistad ja sõiduvahendi võimude silmade eest kõrvaldada.16 Lahingutegevuse

saabumisel Järvamaale varjusid mitmed Võhmuta asunikud sõjaohu eest ümbruskaudsetesse

metsadesse võttes kaasa loomad, väärtuslikuma majakraami ning toidutagavara. Oma laastava

hävitööga tegid algust ka punaväelaste hävituspataljonid – selleks, et rakendada põletatud maa

taktikat. Stalini käsutäitjate tulemusel sai eriliste kannatuste osaliseks Lõuna-Järvamaa.

Võhmuta asundus Põhja-Järvamaal jäi hävitavast sõjatulest aga pea täielikult puutumata, sest

kiiresti edasi liikuvad Saksa väeüksused ning aktiivsed „rohelise armee“17 vabatahtlikud

võitlejad sundisid pataljonimehi aegaviitmata taganema.18 Linda Kirik on meenutanud

tookordset sõjaõudust: „Esimese augusti hommikul hakkas Koeru poolt kostma lahingumüra.

Teatavasti käis sõjategevus Karinu piirkonnas. Lõuna paiku oli kuulda, et Järva-Jaani

14 Rein Rebase suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 15 Kuno Arengu suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 16 Rein Ojaste suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aastal. 17 Rohelise armee liikmeteks nimetati Eesti metsavendi, kes end varjasid punaste võimumeeste eest. 18 Maakonnaleht „Järva Teataja“ 31.07.1943, lk.3.

98

alevikus lõhkes paar suurtükimürsku. Sagedasti oli tajuda kuulipilduja valangud.

Hävituspataljon pages samal ajal jalgsi Tapa poole.“ Esimese augusti õhtuks olid Saksa

väeüksused võimu võtnud Järva-Jaani alevikus. Järgneval päeval tungiti edasi Jalalõpe suunas

ning sümboolse läbimarsiga vabastati ka Võhmuta asundus. Kolmandal augustil oli terve

kihelkond punastest pataljonimeestest puhas ning taas võis armsakssaanud kodutaludesse

tagasi siirduda.19 Õnnelikul kombel sõja laastav tuli ning kuritegelikud tapamasinad ei

nõudnud Võhmuta asunduses jällegi mitte ühtegi ohvrit. Meenutuste järgi heisatud enne

sakslaste saabumist Võhmuta koolihoonele ning mitmele talumajale sini-must-valged lipud.20

Eestlased olid rõõmsad ning täis lootust, et uued võimumehed lubavad omariikluse taastada.

Lõppkokkuvõttes tuli aga taas pettuda, sest lühikese aja jooksul sai kõigile selgeks, et üks

okupatsioonivõim lihtsalt asendus teisega.

5.3.Võhmuta asunduse elu ja olu Saksa okupatsiooni perioodil.

Maarahva sõjajärgne elu-olu normaliseerus uute okupantide saatel mõne kuu möödudes.

Ehmatusest toibudes jätkus Võhmuta algkoolis õppetöö, kooskäimist jätkas kohalik

lauluansambel ning korraldama asuti rahvaraamatukogu tööd. Uuele kõrgemale võimule seati

eesmärgiks priiuseloidu taastamine, kuid lõppkokkuvõttes piirduti vaid marginaalse Eesti

Omavalitsusega, mida pandi juhtima kadakasakslasest Hjalmar Mäe. Läänest tulnud

anastajate ootused ning nõudmised talumeestele olid peamiselt tingitud sõjamajandusest, mis

toimis seetõttu rinde huvides. Kuna Võhmuta piirkonnas puudusid militaarselt tähtsad

tööstusharud, oli pearõhk pandud põllumajanduse võimalikult ratsionaalsele ärakasutamisele.

Tolleaegsed Võhmuta asunikud on meenutanud, et sakslaste valitsemisajal kujunes

talumeestele kõige suuremaks raskuseks põllumajandussaaduste müüginormi kohustus.

Näiteks tuli seast anda normiks enamus lihast, nahk ja isegi harjased.21 Ka teraviljatoodangule

pandi peale suured kohustused. Tundus, et üüratuid nõudmisi on pea ilmvõimatu täita. Eesti

talumees oli ennast ikka ausaks pidanud, kuid Saksa okupatsiooniajal tuli õppida kiiresti ja

osavalt valetama. Näiteks olevat Võhmutal mõnes asundustalus enne loomade kontrolli

mittearvestatavad loomad ära peidetud.22 Lisaks põllumajandusreformile nõuti talupidajatelt

veel koormavat metsatöö kohustust. Teatavasti oli raskem metsa ülestöötamine kui väljavedu.

Mälestuste järgi olevat metsa väljaveokohustus taludele määratud hobuste arvu järgi

majapidamises. Võhmuta vallast pärit Rein Rebas on meenutanud: „Osa pidid võtma kõik

töökohustuslased. Vedu toimus Varangu ja Tapa metskonnas. Seejuures tuli tööleminejal täita 19 Lindmäe, H. Suvesõda Järvamaal, Tallinn Valge Raamat 2010, lk.27. 20 Rein Rebase suulised mälestused. 21 Ester Põldema kirjalikud mälestused. 22 Rein Ojaste suulised mälestused.

99

ka loomade puhul veterinaarianõuded. Igal hobusel, kes metsatöödele rakendati, pidi olema

jootmisämber, heinakott, kaeratorbik ja puhastamise abinõud. Grupid ei tohtinud olla suured

ja iga valla hobused pidid olema ühes rühmas. Samuti tuli hobust pesta rohelise seebiga või

muu desinfitseerimise vahendiga.“23 Lisaks kõrgetele maksudele oli Võhmuta asunikel

piiratud nagu mujal Järvamaal esmatarbekaupade kättesaadavus. Asunduse kaupluse

inventuuriraamatuid vaadates selgub, et esimesel sakslaste okupatsiooniaastal olevat antud

käsk müügipunktist kõik metallkaubad arvele võtta ning nendega äritsemine lõpetada. Vähese

läbimüügi tõttu olevat Võhmuta kauplus olnud avatud ainult teisipäeviti ja reedeti kella 9.00-

14.00-ni. Lisaks metallesemete müümise katkestamisele, pidi asunike mälestuste järgi isegi

saepuru kasutamiseks luba olemas olema. Määrusega väljastatud puidujääke sai osta ainult

loomadele allapanekuks, sest seda vajati suuremates kogustes sõjaliseks otstarbeks.24

Nõukogude okupatsiooniajal riigistatud eraomandust endisel kujul ei taastatud, vaid anti

varasemate peremeeste kasutusse. Propaganda ajendil tagastati valikuliselt üksikutele

peremeestele pärisomanikuks tagastamise tunnitus, kuid teadaolevalt Võhmuta asunduses ei

saanud keegi sellise „püha kirja“ omanikuks.25

Sakslaste valitsemisperioodil olid mitmeski Võhmuta piirkonna talus tööl ukraina ning

valgevene rahvusest sõjavangid. „Pruunid“ võimumehed taipasid, et just usaldusväärsete

vangilangenute näol saab taludesse saata lisatööjõudu sõtta läinud peremeeste ja poegade

asemel. Võhmuta kandis said vangid võrdlemisi hea kohtlemise osaliseks, sest ümbruskonna

talurahvas suhtus uutesse tulijatesse võrdlemisi kaastundlikult.26 Küll sai selline käitumine

mitmelegi endisele asunikule saatuslikuks nõukogude okupatsiooniperioodi taastamise ajal,

kui asuti välja selgitama kulaklikke majapidamisi ning kodanlikke natsionaliste.

1943.aastal toimus II maailmasõjas pööre idarindel ning sakslased hakkasid taganema.

Järgneval aastal jõudis lahingutegevus taas Maarjamaale. Võhmutal hoogustus samal ajal

Eesti Rahva Ühisabi nimelise organisatsiooni tegevus. Liikumise raames asuti asunduse

taludesse majutama vabatahtlikkuse korras sõjapõgenikke.27 Võhmuta algkooli loodi

omavalituse initsiatiivil rindejoonelt evakueeritutele toitlustamis- ja infopunkt. Antud

agentuur aitas korralike sõiduvahenditega põgenikel vastavalt võimalustele edasi liikuda.

Ühtlasi märgiti neis kohtades ära isikute nimed ja nende pereliikmed ning arvatav asukoht,

kuhu kavatsetakse minna. Võhmutal oli antud asutuses töödele rakendatud kooliõpetajad.

23 Rein Ojaste suulised mälestused. 24 LVMA 73.2.4. 25 ERA.R-364.1.274 26 LVMA 39.1.3. 27 Maakonnaleht „Järva Teataja“ 31.08.1944, lk3.

100

Punavägede saabumine asundusse 1944.aastal möödus mälestuste järgi rahumeelselt. Saksa

väeüksused koos mõningate kohalike põgenikega olid piirkonnast enamjaolt lahkunud.28

Seega suuremaid sõjalisi kokkupõrkeid ei esinenud ning Võhmuta ümbruskond jäi laastavast

hävingutööst puutumata.

5.4.Teise nõukogude okupatsiooni kehtestamine.

Nõukogude võimu taaskehtestamine toimus Võhmuta külas pea märkamatult. Läbi asunduse

liikusid Punaarmee soomusmasinad ja jalaväelased. Mälestuste järgi pidas mõni jalaväerühm

lühikest aega Võhmutal puhkelaagrit. Mehed olevat taluõuedes endale lõkkel toitu

valmistanud. Arvata võib, et viletsamates oludes einestamine oli tingitud umbusu vastu

kohalike elanike suhtes. Meenutuste järgi võeti alati soldatite poolt söögilauda kaasa

vintpüssid ning automaadid.29

Nõukogude korra taastamise periood talumajanduses oli külaltki keeruline. Mõne kuu jooksul

peale Eesti „vabastamist“ punavägede poolt hakkasid ringi liikuma nn. kotipoiste salgad.30

Ka Võhmuta piirkonnas olid kotimeeste nimelised asjamehed küllaltki palju levinud.31

Umbusaldus idast tulnud sõdurite ja neile järgnenud kerjuste vastu oli küllaltki suur. Kunagi

ei võinud teada, millega kontakt võõrastega lõpeb. Lembit Jüriso on meenutanud, et

sissetulnute elu-olu oli ka Võhmutal küllaltki vilets. „Kord olevat kotipoisse nähtud lõkkel

looma siseelunditest süüa tegemas. Samuti tungisid nad asunike majapidamiste juurde ning

nõudsid toiduabi või paremal juhul mingit tööd kõhutäie eest.“

Uue korra taaskehtestamisega tabas Maarjamaad suurem arreteerimislaine. Selle tulemusel

said kõige rohkem kannatada Saksa okupatsiooni ajal aktiivselt tegutsenud persoonid. Teada

oli, et nii mõnigi Võhmuta asunik jäi antud aasta sügispäevadel NKVD uurimisrühma küüsi.

Vahistamishirmus leidis nii mõnigi piirkonna taluperemees tee kodu ümbruskonna

metsadesse. Mälestuste järgi Võhmutal küll palju metsavendi ei olnud ning need vähesed, kes

end varjasid, said elamiseks vajalikku abi peamiselt sõpradelt-tuttavatelt.32 Vaadeldavast

piirkonnast pärit Rein Rebas on meenutanud, et talumeeste hulgas metsas olevatest meestest

väga juttu ei tehtud. Küll aga olevat mitme metsatuka varjus seisnud kartulikuhjad ning

panipaigad, kust metsavennad said hädavajalikku toidu-ja tarbekraami.33 Vaatamata „rohelise

pataljoni“ tagasihoidlikule tegevusele Võhmuta piirkonnas, leidis 1945.aasta juunis Vajangu-

Võhmuta maanteel „Kasemetsas“ aset haarang nõukogude võimumeeste vastu. Võsast tulnud 28 Maakonnaleht „Järva Teataja“ 09.09.1944; lk.3. 29 ERM KV 797. 30 Kotipoisid olid N-Liidu aladelt Eestisse tulnud kerjuserühma, kes tekitasid maapiirkonnas mitmeid muresid. 31 Kuno Arengu suulised mälestused. 32 Rein Rebase suulised mälestused. 33 Sama.

101

automaadivalangute tagajärjel surmati Vajangu valla esimees Harald Pikker ning kohalik

miilitsavolinik. Veidi hiljem hukati lähedal asuva Kuie küla aktivist Liivak. NKVD poolt

läbiviidud juurdluse käigus otseseid süüdlasi välja ei selgitatud, kuid võimude poolt kaudselt

siiski viidati, et tegu võis arvatavasti olla metsavendadega.34

Taas võimust võtnud võõrvõim seadis harjumuspäraselt sisse toidunormid nii andjatele kui ka

saajatele. Rekvireerimisele kuuluvate vahendite hulk sõltus esmajoones konkreetse talu

põllu-, heina-ja karjamaa suurusest. Nõukogude kord tähendas Eesti taluperemehele

sundnorme teravilja-, kartuli-, piima-, liha-, munade-, vilja- ja heina pealt, mis ulatus 37-75%-

ni prognoositava sissetuleku pealt.35 Võhmuta külast pärit Ester Põldemaa on meenutanud, et

lisaks põllumajandussaaduste sunniviisilisele üleandmisele tuli kõigil täiskasvanud

pereliikmetel osa võtta metsatööst – ikka selleks, et täita pealesunnitud norme.

Sõjajärgne kommunistide poolt toime pandud maareform paiskas talumajanduse süsteemi

tihedalt segamini. Suurtalude maid vähendati taas 30 hektarini.36 Võõrandatud maatükid anti

üle peamiselt maata-meestele ja väiketaludele juurdelõikeks. Majapidamiste vähendamisega

kaasnes piirkonnas kohati ka kariloomade ning põllumajandusmaade tasuta võõrandamine.

Maa ja inventari äravõtmine nõrgendas suuremaid talusid, kuid väiketalunike ja maata-mehi

see samuti edasi ei viinud. Lisaks eelnevale pandi talumajapidamistele peale kurnavad

põllumajandusmaksud. Riigikohustuse personaalse arvulise suuruse leidmiseks oli piikonnas

koosolekute käigus välja selgitatud kulaklikud majapidamised, kelledelt nõuti kõrgemaid

normide ja maksude tasumisi. Selline kulaklike talude kindlakstegemise koosolek peeti

Vajangu vallas 17.mail 1947.aastal okupantide survel kehvikute ning asunike kaasabi

tulemusel.37 Meenutuste järgi olevat arutelul kulaklikeks majapidamisteks lisatud need

talupered, kes tarvitasid võõrast tööjõudu, olevat pidanud talutöödel sõjavange või omanud

liiga suurt majapidamist. Antud koosoleku protokollidest järeldus, et Võhmuta asunduses

kuulutati kulaklikuks majapidamiseks ainult neli taluperet. Kuna piirkonnas olid enamjaolt

levinud väiksemad asundustalud, siis suurtalude hulk oli võrdlemisi väike.38 Näiteks arvati

üheks kulaklikuks majapidamiseks 75 aastase lesknaise juhitavat talu. Süüdistuse põhjal

olevat soliidne proua kasutanud Saksa okupatsiooni ajal aastaringselt abitöödel Feodori

nimelist sõjavangi. Sakslaste kätte langenud soldat olevat talutöödele saates olnud niivõrd

nõrk, et ei olevat jõudnud käiagi. Lesknaise juures elades ning ajapikku kosudes sai sõjavang

34 Heinmaa, Arnold. Vajangu ümbruskonna, Vajangu ühismajandi ja Tamsalu sovhoosi kroonika1999, lk.8. 35 Tõnisson, E, Tarvel,E, Toska,G.Järvamaa aastal 1939 ja nüüd. 2000.Eesti Muinsuskaitse Selts, lk.69-70. 36 Sama. 37 LVMA 309.1.14. 38 LVMA.172.

102

hakkama kergemate põllutöödega. Samas pidas „kulaklik“ proua töölist üleval nagu enda

pereliiget, andes talle korralikud riideesemed ning sooja peavarju kambris. Nõukogude

võimumehed ei hoolinud samuti arstliku komisjoni otsusest, et vanaproua oli ise täiesti

töövõimetu.39

Nagu eelnevalt mainitud, pandi taludele peale suured põllumajandussaaduste riiklikud normid

ning kõrged maksud. Kõik see halvas talumajandust, sest riiklikud kohustused käisid

paljudele maameestele üle jõu. Tekkinud olukorda kasutati talumajanduse halvustamiseks ja

kollektiviseerimise õigustamiseks. Järvamaal oli 1946.aastal põllumajandusmaks talu kohta

keskmiselt 1330 rubla tolleaegses vääringus. Seda suurendati 1947.aastal 2237 rublani ehk

76% ja 1948.aastal 3301 rublale ehk 2,5 kordseks võrreldes 1946.aastaga.40

Tavamajapidamistest enam mõjus taoline jõhker maksude tõus kõige rängemini kulaklikele

majapidamistele. Tekkisid suured võlad ning rängemad normikohustused riigi ees. Näitena

võiks siinjuures tuua Võhmutal kulakuks tunnistatud asunikku Helene Mölli, kelle maksuvõlg

enne Siberisse saatmist ulatus 4732 rublani tolle aja vääringus.41 Üldiselt võib väita, et 1944-

1948.aastal oli Eesti talumajandus koormatud raskemate kohustustega, kui kunagi varem.

Olgu tähendatud veel, et taludel lasuvad sundnormid olid müüginormid ainult nimepidi.

Tegelikult tuli nende tasumist pidada naturaalmaksukohustuseks, sest normidena

loovutatavate produktide hinnad olid minimaalsed – ainult üks kuni kaks protsenti

turuhinnast. Kohtu alla andmise ähvardusel püüdsid kulakud endile määratud kohustusi

viimseni täita ja seega enda ning oma perekonna likvideerimist edasi lükata.42 Kõikidele

nendele rasketele koormistele vaatamata elasid väiketalu peremehed Võhmuta asunduses,

võrreldes naaberpiirkondadega, siiski suhteliselt jõukalt. Paul Hinnovi mälestuste järgi

normiandmiste ja töökohustusega oldi harjutud juba Saksa okupatsiooni ajast ning vahepeal

kõrgendatud nõudmised suudeti esialgu kenasti täita. Stabiilsem olukord oli tingitud asjaolust,

et talupidajad olid varem aitadesse varunud viljatagavarasid. Maarahvast peremehed

moodustasid nõukogude aja algusperioodil eraomanike kihi, kes pärast oma kohustuste

täitmist olid teiste rahvakihtidega võrreldes eelisseisundis, sest omasid kontrollimatuid

sissetulekuid.43 Just seetõttu ei saanud talumajapidamised piirkonnas kauaks püsima jääda,

ehkki olid riigile võrreldes hilisema kolhoosikorraldusega palju tulusamad.

39 LVMA 309.1.14. 40 Tõnisson, E, Tarvel,E, Toska,G.Järvamaa aastal 1939 ja nüüd. 2000.Eesti Muinsuskaitse Selts, lk.70. 41 LVMA.172. 42 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 43 Rein Rebase suulised mälestused.

103

5.5.Kolhoosi loomine Võhmuta asunduses.

Võhmuta piirkonnas levinud sõjaaegsed ja järgsed teated kolhooside elust-olust olid küllaltki

masendavad. Näitlikuks demonstratsiooniks piirkonna endistele asunikele vene kolhooside

viletsusest olid laviinidena saabunud „kotipoiste“ salgad. Võhmuta elanik Paul Hinnov on

meenutanud: „Isegi koerad olevat kotisantide peale eriti vihased olnud ega tahtnud neid

kuidagi oma kaitsealusesse majasse lasta. Kolhoosidest pärit hulguseid vaadates oli rahva

seas ahastus, sest mõeldi selle peale, kui me ka nii vaeseks jääme, siis kuhu tuleb kerjama

minna.“ Esialgu elati siiski veel rahulikul meelel edasi, sest tolleaegsed ENSV juhid

kinnitasid, et mingit kolhoosikorda Eestimaale ei tule. Uusmaasaajate talude loomine paistis

seda kinnitavat. 1948.aasta alguses hakkas aga ajakirjanduses ilmuma süstemaatilisi

rahutukstegevaid kirjutisi kolhooside suurest eelisest talumajapidamistega võrreldes.

„Asunikele sai selgeks, mida need kirjutised ajalehtedes tähendasid – läheneb kolhooside

loomine. Teada ei olnud ainult, milliseid abinõusid kasutusele võetakse“, on Paul Hinnov

meenutanud.44 Vaadeldava aasta kevadel hakkasid piirkonnas levima kulutulena teated

talupidajate kollektiviseerimisest. Näiteks tehti Võhmuta asundusele küllaltki lähedal

mõnekümne kilomeetri kaugusel Ahulas algust põllumajandusliku artelli tegevusega.45 Rein

Ojaste mälestuste järgi ei osanud keegi piirkonna asunikest põhjendada, kust äkki oli tekkinud

kolhoosi asutamise tahe. „Millega oli sealseid talupidajaid mõjutatud. Seda, et nad ise

vastava veendumuseni jõudnud olid, ei uskunud keegi.“46 Kui talupidajad 1948.aasta

septembris teated oma käesoleva aasta riiklike müüginormide ja maksukohustuste kohta kätte

said, olevat mõnda aega valitsenud üldine jahmatus. Riigi poolt määratud normid jäid küll

enamvähem endiseks, kuid seni tungivalt rusuv suur põllumajandusmaks oli äkki ligemale

kolmekordseks tõusnud. Näitena võib tuua kulakliku Ohaka pere majapidamise, millele oli

endise 4500 rubla asemel maksuks määratud 12000 rubla.47 See oli summa, mille ühekordne

tasumine ei käinud enamikele taludest üle jõu. Tegemist oli tollel ajal umbes paari suure

nuumsea turuhinnaga. Igale piirkonna talupidamisele andis antud tegevus raske majandusliku

löögi ning enamus põllumehi ei suutnud nõutavat kohustust täita. Aja möödudes sai maksu

mõte kõigile selgeks ning arvata võis, et aasta pärast oleks nõutav sundkohustus veelgi

kasvanud. Selle tõttu kerkisid piirkonnas üles arutelud põllumajandusliku artelli loomiseks.

Kolhooside loomise algatajaks oma lähemas ümbruskonnas saigi Võhmuta asundus.48

44 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 45 Tõnisson, E, Tarvel,E, Toska,G.Järvamaa aastal 1939 ja nüüd. 2000.Eesti Muinsuskaitse Selts, lk.69-70. 46 Rein Ojaste suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 47 LVMA.172. 48 Heinmaa, Arnold. Vajangu ümbruskonna, Vajangu ühismajandi ja Tamsalu sovhoosi kroonika1999.

104

Kavandatud artelliga olid vabatahtlikult sunnitud liituma pea kõik endised asunikud, et

pääseda ränkadest maksukohustustest. Tollel keerulisel ajal Võhmuta asunduses elanud Paul

Hinnov on meenutanud: „Talumeestel tekkis seega kohe probleem, et kuidas saab olla

võimalik vabatahtlikult ära anda meie esiisade higi ja verega välja teenitud maatükid. Oli

levinud suhtumine, et kui võetakse, siis võetagu väe-võimuga.“ 1948.aasta

põllumajandusmaksu tasumise tähtajaks oli pea kõigile piirkonna asunikele selge, et mõistlik

on astuda kolhoosi. Võhmuta küla elanik Ella Pajuri on meenutanud: „Kohapeal koostati

ärksamate peremeeste poolt avaldus, milles kolhoosi loomise soovist teatati. Alla oli

kirjutanud kümmekond taluperemeest.“49 Arvata võib, et Rakvere maakonnavalitsuses võeti

seesugune otsus suure rahulolu ning täie tunnustusega vastu. Etteantud kava kohaselt kutsuti

seejärel kokku Võhmuta talupidajate koosolek, kuhu ilmusid mitmed piirkonna juhtivad

parteitegelased nii valla-, maakonna- kui ka partei-ja täitevkomitee ridadest.50 Võhmuta

kolhoosi asutamiskoosolekust osa võtnud Paul Hinnov on meenutanud: „Tähtsad

parteimehed autoriteetse häälega asusid üsna saamatult selgitama kolhoosikorra eeliseid.

Selgelt on meeles ühe agitaatori poolt öeldud sõnad, et Lenini poolt näidatud kolhoositee

olevat ainuõige tee, mis võimaldab hea ning eesrindliku elujärje maapiirkondades. Esialgu

olevat küll mõningaid raskusi, mis lähtuvad eriti kulaklikust elemendist ning nende

sabarakkude vastutöötamisest, kuid õige nõukogude inimene ei karda neid ning pühib sellised

tegelased oma teelt minema. Järgnevalt avaldati kiitust Võhmuta eesrindlikele talupoegadele,

kes kolhoosikorra hüvedest kõige varem olid aru saanud, sellest õiged järeldused teinud ning

kohapeal otsustanud kolhoosi luua.“ Kui uurida Võhmuta kolhoosi asutamise protokolli, siis

selgub, et peamine, mida päriti, oli seotud talupoegade seniste maksunormide täitmise

kohustusega. Kõrgemate parteilaste poolt kinnitati talumeestele, et endised normikohustused

kolhoosi liikmetel kaovad, kuid need, mille tähtaeg enne kinnitamist mööduvad, kuuluvad

tasumisele. Veel selgus, et kolhoosi esimesel tegevusaastal jäävat kogu artell osaliselt

maksuvabaks.51 Arvata võib, et saadud vastusega jäid rahule pea kõik kolhoosi astuvad

Võhmuta väiketalunikud, kes suures heameeles jätsid tasumata ka need maksud ja normid,

mille tähtaeg oli kolhoosi kinnitamise päevaks möödunud. Et artell ka riiklikult kinnitada,

selleks kutsuti uuesti kokku loodava kolhoosi koosolek, mille raames võeti vastu võimude

poolt ettekirjutatud artelli põhikiri. Lisaks otsustati antud koosolemisel anda värskele

kolhoosile ka nimi, mis pidi olema asjakohane ja viitama revolutsioonilisele päritolule.

49 Ella Pajuri suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 50 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 51 Sama.

105

Koosoleku läbiviijate – parteilastest aktivistide poolt esitatud nimedest meeldis kohalolijatele

kõige enam „Oktoobri Võit“. Ametlikult olevat antud nime välja pakkunud keegi koosolijate

hulgast, kellega nagu ikka ennem oli kokkuräägitud. Nii tähtsa otsuse nagu kolhoosi nime

valik, ei saadud lasta minna isevooluteed. Kogu ürituse organiseerijaks ning peamiseks

läbiviijaks kujunes Vajangu valla parteiorganisaator Rannaste. Teda on külarahva poolt

iseloomustatud kerglasliku ja upsaka mehena, kes armastas renoveerida end sellega, et ta oli

endine talusulane.52

Kolhooside asutamine möödus Võhmutal seega vaimustuseta ning üsna sünges meeleolus,

kuid seejuures vastuvaidluseta rahulikult. Kogu protsess võeti vastu nagu paratamatu

saatuselöök, millele ollakse hingeliselt ette valmistunud, kuid tuntakse rusulisi raskusi.

Selgeks sai vaid üks – oma taludest ja peamisest varandusest tuleb lahkuda ning seejuures on

tulevik tume. Koosoleku lõpul andis oma avaldused kolhoosi astumiseks enamik Võhmuta

taluperesid. Üldse liitus samal sügisel kolhoosiga asunduse 27-st taluperest 15.53 Ülejäänud

12 majapidamist jäid esialgu eraldi eksisteerima ning ühinesid kolhoosiga peamiselt

1949.aastal.54 Need väiketalupidajad, kes elasid endise Võhmuta mõisa äärealadel ning

kellede maksud suhteliselt väikesed olid, pidasid vastu 1950-nda aastani, mil nemadki sunniti

kolhoositee õigsuses veenduma. Kolhoosi loomise ajal selgus aga huvitav tõsiasi, et kõige

suuremateks artellide pooldajateks kujunesid piirkonna suuremad asundustalud. Nimelt

seisnes põhjus selles, et jõukamate talude pidajad osutasid suuremat kiindumust oma maasse

ja kodusse ning jäid seega kohale ja püüdsid kolhoosielus kaasa lüüa. Mitmed popsnikud ning

vähese maaga põllupidajad paistsid kolhoose kõige enam kartvat ning neist astusid majandi

liikmeks vaid mõned. Väiketalunikud jätsid lihtsalt enda eluhooned maha ning kolisid koos

liikuva majakraamiga mujale – kas tee-, raudtee, kaevandus- või käsitööliseks artelli juurde.55

Sellise massilise piirkonnast lahkumise tulemusel jäid tühjaks mitmed asunduse popsikohad.

(Vaata Lisa 94) Võhmutale loodud uue kolhoosi järgnev tähtis ülesanne oli valida endale

esimees ning juhatus. Tegelikult oli kolhoosis olulise tähtsusega siiski vaid esimehe küsimus,

sest tema oli majandi tegelik ja alaline juht. Teised juhatuse liikmed käisid harva koos ning

see oli vajalik ainult masside kontakti hoidmiseks ning patuoinaste määramiseks, kelledele

igasuguse ebaõnnestumisekorral vastutuse võis veeretada. Ehkki algajad kolhoosnikud artelli

tegelikku kujunemist kuigi palju ette näha ei osanud, huvitas neid esimehe valiku küsimus

eriti, sest nad aimasid üsna õigesti, et see kolhoosi saatusele üpriski suure tähendusega võib 52 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 53 ERA R-6.11.29 54 Rein Rebase suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 55 Lembit Jüriso suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasa suvel.

106

olla. Paar talumeeste arglikku katset esimehekandidaati leida vanemate ja kogenud

põllumeeste hulgast, lükati kommunistide poolt järsult tagasi põhjendusega, et kolhoosi

esimeheks peaks olema isik, kellel oleks partei täielik usaldus.56 Seega sobis „Oktoobri

Võidu“ nimelist kolhoosi kõige paremini juhtima parteiliselt ustav uusmaasaaja Semjon

Uiboaed. Teadete järgi pärines uus esimees Petserimaalt ning oma olemuselt kandis „kavala

setu“ hüüdnime.57

Kui kolhoos nõnda oli ametliku kinnituse saanud, asuti kohe endiste talunike vara

ülevõtmisele. Ühistamisele kuulusid kõik taluhooned peale elumajade, väikeste lautade, aitade

ja kuuride, mida tulevane kolhoosnik ise vajas. Samuti kuulusid kollektiviseerimise alla kõik

põllutööriistad ja masinad. Neljajalgsetest taluliikmetest läksid ühistamisele kõik hobused ja

lehmad peale ühe lüpsilehma ning mullika, keda kolhoosnik oma isikliku majapidamise jaoks

võis jätta.58 Loomade tegelikul ühistamisel oli Võhmutal kui endise mõisamaadele loodud

asundusel suuri soodustusi põlisküladega võrreldes. Varasemad mõisa majapidamishooned,

eriti veiselaudad ja hobusetallid olid üsna tervena säilinud ning osalt mõisasüdames asunud

uustalunike poolt kasutusele võetud. Siis saadi need mõningate paranduste ja ümberehitustega

kolhoosi tarbeks kohandada. Kogu karjavarustus tuli seejuures taludest kokku vedada.

Hobused jäid aga kevadeni oma seniste peremeeste hoole alla, sest tallide ümberehitus nõudis

rohkem aega.59 Võib-olla mehed selle tööga ka väga ei kiirustanud, sest oma tööloomast

lahkumine oli talurahvale, nagu arvata võib, küllaltki raske. „Oktoobri Võidu“ kolhoosi antud

vara hinnati hoolikalt valla-ja maakonna täitevkomiteede esindajate juuresolekul ning

arvestati igale talupidajale tema sissetulekukapitaliks, mis talle või tema pärijale kolhoosist

lahkumise puhul 2/3 osa ulatuses artelli poolt pidi välja makstama. Ülevõtmisaktide järgi

kõikus Võhmuta asunduses ühistatud varanduse väärtus ametliku hinnangu järgi 12000-15000

rubla vahel.60 Üldiselt kulges kolhoosi rajamine Võhmutal üsna üksmeelselt ilma suuremate

pingeteta. Kolhoosnikud olid igaüks paar tuhat kilo vilja oma salvedes säilitanud. Lisaks

normikohustustest ja rahamaksudest vabanenuna võisid seega endised talunikud võrdlemisi

rahul olla. (Vaata Lisa 95)

56 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused Võhmuta kolhoosi loomisest. 57 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 58 Kuno Arengu suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 59 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 60 ERA.R. 6.11.29.

107

5.6.Märtsiküüditamine Võhmutal 1949.aastal.

Ühe raskema etapi Eesti rahva lähiajaloos moodustas 1949.aasta märtsi suurküüditamine.

Aktsiooni eesmärgiks oli hirmu ja õudusega eesti rahva passiivseks muutmine, mis

esmajoones oli vajalik kolhooside loomise protsessi kiirendamiseks. Oma ülesande

kollektiviseerimise käivitamiseks täitis küüditamisoperatsioon sajaprotsendiliselt, sest

repressioonilaine lõppedes olid pea kõik taluperemehed sunnitud kinnitama kolhoosi

minemise vajadust. Peale märtsiküüditamise lõppu said Võhmuta asunikud, kes 1948.aastal

kolhoosi siirdusid oma otsuse õigeaegsusest aru ega teinud enam etteheiteid kolhoosiliikumise

algatajatele. Seetõttu räsis märtsiküüditamine Võhmuta asundust võrdlemisi vähem, kui

naaberpiirkonna külasid.61 Vaadeldav küla ei jäänud küll täiesti puutumata Siberiteest, kuid

siiski kahekümne seitsmest taluperest viidi ära ainult kolm.62 Üldisest elanike arvust

Võhmutal represseeritute osakaal ei moodustanud enam kui 12%-ti. Naaberküla Vajangut, kus

Võhmuta eeskujul samuti juba 1948.aasta sügisel oli asutatud kolhoos, puudutas küüditamine

veelgi vähem. Võrdluseks võiks tuua teise naaberküla Järsi, kus kolhoosimineku mõttest veel

midagi teada ei tahetud, sai kannatada võrdlemisi raskelt. Seal küüditati vähemalt 30%

elanikkonnast – peamiselt jõukamate talupidajate perekonnad.63 Järsi külas sündinud

koorijuht ja muusikapedagoog Kuno Areng on meenutanud: „Üks esimesi taluperesid, kes

kodupiirkonnas repressioonide alla pidi langema, oli minu enda perekond. Külmale maale

minekust päästis Arenguid tolleaegne Järsi küla kolhoosiesimees, kes oli vene rahvusest ning

tulnud esimeheks Eesti korpusest. Tema oli pea täielikult kirjaoskamatu inimene. Mündi

Juhanit läks tal tarvis sellepärast, et ta oli haritud mees ning valdas vabalt vene keelt. Uus

kolhoosiesimees nimetas Arengu artelli raamatupidajaks. Mõni aeg hiljem olevat vene

päritolu esimees isale maininud, et Johannes Arengu pere oleks nimekirjas üks esimesi olnud,

kuid tema olevat selle nime maha tõmmanud, sest Mündi Juhanit oli kolhoosis vaja. Küll ei

ütelnud mees, kes Arengute asemel Siberitee pidi ette võtma. Seega kõige traagilisem oli

paratamatus, et oli teada, kes seda tegid ning nende vastu mingit uuringut ei tehtud.“

Arengute väidetav pääsemislugu oli piirkonnas erandiks ning paljudel nimekirjas olnutel tuli

Siberitee jalge alla võtta. Võhmutalt langesid repressioonide ohvriks perekonnad Möll, Kirik

ja Pitka.64 Ruti Karilaid on meenutanud Võhmuta piikonnas toimunud küüditamise käiku

järgnevalt: „Oli kevadine koolivaheaeg, mis jäi meil vennaga Eestis viimaseks. 25.märtsi

1949.aasta varahommikul tuldi meie peret ära viima. Kõigepealt võeti kaasa isa teejuhiks ja 61 LVMA.172. 62 Memento Lääne-Virumaa raamat. 63 Kuno Arengu suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 64 LVMA.172.

108

mindi ära. Üks vanem mees jäi meile valvesse. Ema talitas loomi, nagu alati. Viimaks olevat

valvur ütelnud, et mis sa nendest loomadest veel talitad, kas sa aru ei saa, et teid viiakse ära.

Ema aga tegeles loomadega edasi. Kuidas siis teisti võis. Kaks tundi anti aega asjade

pakkimiseks. Kaasa lubati võtta kõike – nii palju kui pakkija kanda jõudis. Kuid

kokkupanemise juures tekkis suur segadus. Hirm teadmatuse ees võttis mõistuse. Hobused

rakendati ette ja sõit läks Vajangu rahvamajja. Seal oli saatusekaaslasi juba ees ja neid toodi

aina juurde. Edasine tee kulges veoautokastis, püssimeeste saatel Tapa raudteejaama, kus

inimesed aeti koos pampudega loomavagunisse. Vagunites olid narid, seal me sõime ja jõime,

kui vett toodi. Magasime ja nutsime rohkem, kui muud tegime. Järgmisel päeval algas sõit

teadmatusse.“

Talurahva represseerimise viimaseks laineks võib pidada 1950-ndat aastat, mil algas taas

massiline arreteerimistelaine ning kodanlike natsionalistide väljajuurimise kampaania.

Kohalikud parteikomiteed seisid jälle raske võitlusülesande ees uute kulakute väljaselgitamise

näol. Tüüpiliseks näiteks kulakukstegemise aktsiooni käigus oli Võhmuta asunduse

taluperemehe M.Tamme saatus. 1950.aasta algul oli ta mõni aasta üle 70-ne. Kuna mees

poliitiliselt mingit aktiivsust polnu näidanud ning üldiselt tuntud oli oma heatahtlikkusega,

siis piirkonnas tal isiklikke vaenlasi ei olnud ja selle läbi õnnestus talumehel

kulakukstegemisest pääseda. Peremees Tammel olnud siiski võrdlemisi suur 30 hektariline

talukoht ning põllumees oli küllaltki vana, siis ei olnud ta kolhoosi tööjõule enam vajalik.

Seega sobis vaadeldav persoon võimude meelest ideaalselt kulaklikuks peremeheks

kuulutada. Esimese normimaksu riigile suutis Tamm siiski tasuda aga teist ta juba saboteeris

ning saadeti võimude poolt kohtu alla. Võib-olla kõrge vanuse tõttu mõisteti ta ainult kolmeks

aastaks vangilaagrisse ja kui ta oma karistuse oli ära kandnud, saadeti Tamm lisaks veel

asumisele. Suurtele pingutustele vaatamata elas represseeritu rasked vintsutused üle ning

Hruštšovi amnestia alusel võis ta pärast kaheaastast asumiselolekut kodukohta tagasi

pöörduda.65 Nõnda hoolitses partei ja valitsus selle eest, et uute kolhooside rajamisel ja

vanade püsimisel valitseks vajalik meeleolu. Analüüsitava meelsuse põhivahendiks võis

pidada hirmu, mis oma hirmuvahenditega suutis maarahva kolhoosieluga harjuma panna.

5.7.Igapäevane kolhoosielu Võhmutal 1950-datel.

Võhmuta kolhoosi „Oktoobri Võit“ liikmed võisid 1949.aasta kevadel siirduda ühistöödele

küllaltki heade väljavaadetega. Majapidamishooned endises mõisasüdames olid talve jooksul

tarvilisel määral korda seatud.66 Tallihoovile ja kolhoosi küünidesse oli kokku toodud küllalt

65 LVMA 309.1.14. 66 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused.

109

põllutööriistu, hobuseid oli kolhoosil rohkelt ning lehmakarja piimaanniga võis igati rahul

olla. Noore kolhoosi kõige tõsisemaks probleemiks muutus tööjõu küsimus. Seni majandi

liikmeks võetud talud olid töövõimelistest inimestest pea täielikult tühjad. Näiteks olid kaks

Võhmuta asunduse taluperekonda oma majapidamise maha jätnud ning mujale siirdunud.

Kolm kulaklikku talu olid küüditamise käigus tühjaks jäänud ning peremehed juba varem

arreteeritud ning vangilaagritesse saadetud.67 Suuremas osas ülejäänud talumajapidamised

olid enamasti asustatud vanemate inimestega, sest noorem põlvkond oli piirkonnast lahkunud

või muudele töödele siirdunud. Võrreldes 1949.aasta suvel „Oktoobri Võit“ kolhoosi mõne

teise naaberkolhoosiga, siis olukord ei olnudki kõige halvem. Kokku oli majandis üheksa

meest, keda peeti suuteliseks põllul hobusega töötama. Peale selle oli artellis kaks tragimat

naist ning eakamat inimest, kelledest mõningad olid rakendatud abitöödele.68 Ligi 350

hektarilise põllumaa jaoks oli olemasolevast tööjõust ilmselt vähe. Võrdluseks võib tuua

mõisate aja, mil Võhmuta põlde harisid 20-22 moonameest.69 Tegemist oli enam kui kaks

korda suurema tööjõuga, mida rakendas kolhoos põlluharimisel. Peale selle oli mõisal ehitus-

ja heinatööde ajaks alati olnud võimalus abitööjõudu palgata. Kolhoos võis saada abi ainult

masin-traktorijaamast, sest toimiva süsteemi järgi ei olnud kolhoosil õigus pidada traktoreid

ega mootoritega käivitatavaid masinaid. Ent masin-traktorijaama abi püüdis kolhoos tarvitada

nii vähe kui võimalik, sest tasud, mis tarktori kasutamise eest maksta tuli, olid võrdlemisi

suured. (Vaata Lisa 96)

Esimesel kolhoosiaastal oli mälestuste järgi majandi ühistööst osavõtt võrdlemisi innukas

ning kohusetruu. Ainukeseks raskuseks võis pidada paratamatust, et enamus värskeid

kolhoositöölisi olid seni olnud ise oma maa peremehed ning töötanud oma vastutuse ja

äranägemise järgi. Raskeim oli endistel iseseisvatel peremeestel harjuda sellega, et keegi

teine, liiatigi veel oma naabrimees, kes põllumehi käsutas, juhatas, manitses, noomis või isegi

karistusega ähvardas. Seega oli esimestel brigadiridel võrdlemisi palju konflikte

majandiliikmete töö suunamise ja juhtimisega. „Oktoobri Võit“ kolhoosi liige Paul Hinnov on

meenutanud: „Naabrimehel O.Kopplil oli harjumus minna põllule õige vara ja sealt tagasi

tulla hilisõhtul. Seetõttu võis teda alatihti maalapill näha ning tekkis küsimus, et kas ta üldse

kunagi ära ka käib. Töö tempo oli tal seejuures väga aeglane ning kui Kopplit eemalt

silmitseda sai, siis oli raske aru saada, kas hobused puhkavad või seisavad. Ometi olid tema

põllu- ja majapidamistööd alati eeskujulikult korras. Teine naabrimees Raik vastupidi oli

67 LVMA 309.1.14. 68 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 69 Sama.

110

harjunud igale poole – ka tööle hilinema. Oma põllule oli ta ilmunud harilikult siis, kui teised

juba tükk aega tööl olid olnud. Tööd tehes oli tal olnud alati väga kiire. Seejuures jõudis

temagi oma töödega õigel ajal valmis ning Raiki peeti üheks parimaks põllumeheks

majandis.“ Kolhoosis tuli aga seesugused harjumused unustada – kõik pidid ühel ajal tööle

ilmuma ning enam-vähem ühes tempos töötama. Siiski võib väita, et esimestel

kolhoosiaastatel tegid majandi liikmed tööd nagu enese maalapil. Selle tulemusel toimisid

põllutööd nagu väetamine, külvamine, harimine, heinategu ja viljalõikus võrdlemisi sujuvalt.

Kohepealsetest oludest hoolimata asus sügistööde normaalset kulgemist ning õigeaegset

lõpetamist kolhoosis pidurdama riiklik viljavarumine. Tegemist oli alati vägagi läbimõtlemata

protsessiga, mille raames ilmusid kolhoosidesse eriliste volitustega viljavarujad, kes pidid

organiseerima võimalikult kiiresti normivilja ja masin-traktorijaama tasu laekumist riiklikule

viljasalvele. Mälestuste järgi seati 1949.aastal Võhmuta kolhoosikeskusesse üles vastavad

loosungid ning „Oktoobri Võidu“ nimeline ühismajand täitis oma „aukohustused“ riigi vastu

õigeaegselt.70 Esimesel aastal oli kolhoosilt nõutavad normid küll suhteliselt väikesed, kuid

koos masin-traktorijaama tasuga, moodustasid need küllaltki suure koguse. Võhmuta majandi

norm ulatus esimesel aasta 35 tonni viljani. Kuna „Oktoobri Võit“ kolhoosil algusaastatel

autot ei olnud, siis viljavarumise ajaks komandeeriti mõnest suuremast keskusest kohale mõne

tööstusettevõtte masin.71 Paar nädalat hiljem, kartulivõtmise ajal, kordus samalaadne üritus

kartulivarumise kampaania näol, mis kolhoosile oli siiski tunduvalt kergem. Kartulinorm oli

väiksem ja piiritusetehaste autod transportisid selle enamasti ise ära. Sellise abi eest pidi

majand küll üsna kõrget tasu maksma.72 Asjaolu, et „Oktoobri Võit“ kolhoos 1949.aastal

viljakoristamise, peksmise ja varumistöödega omal jõul ning enneaegselt valmis jõudis, näitas

seda, et kolhoosnike töömoraal pidi küllaltki kõrge olema.

1949.aasta sügisesed põllutööd polnud veel lõppenud, kui kolhoosile määrati uus ebameeldiv

ülesanne – metsatöökohustuse täitmine. Tegemist oli küllaltki aeganõudva ja koormava

kohustusega, mida majand täitma pidi.73 Esimesel aastal läkitati Võhmutalt metsa ainult paar

nooremat meest, kuna teised jäid kolhoosikeskusesse viljapeksu ja muid kiireid sügistöid

jätkama. „Oktoobri Võit“ kolhoosi liige Paul Hinnov on meenutanud: „Kolhoos metsatöö eest

liikmetele palka ei maksnud. Peab märkima, et metsakohustuse täitmine oli majandile üks

ebameeldivamaid ja kuna see ei olnud määratud nimeliselt, vaid kolhoosile ühiselt, püüdis

igaüks sellest kõrvale hoida. Selleks oli ka põhjust, sest lähemad ja paremad metsad olid juba 70 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused 71 Rein Ojaste suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 72 LVMA 309.1.14. 73 ERA.R-6.11.29

111

enamasti ülestöötatud ning seetõttu määrati raielangid kolhoosile 60-70 km kaugusele.“ Kui

metsaminek esimesel aastal mälestuste järgi möödus suuremalt jaolt rahumeelselt, siis

pahandus olevat tõusnud ainult sellest, et esimene meeste metsasaatmine oli partei

rajoonikomitee poolt teostatud kasvatuslikul otstarbel. Nimelt kavandati meeste metsaminek

just 1949.aasta jõululaupäeval, mil suur osa maarahvast pidas kiriklikku tähtpäeva paksude

kardinate taga ikka au-sees. „Enne jõulupühi ilmusid kolhoosi mitmed agitaatorid, kes pidid

rahvale selgitama pühade reaktsioonilist olemust ning nende tähistamist häbimärgistama.

Võhmuta metsaminejad venitasid siiski kaks päeva. Nimelt oli peaaegu igal mehel veel

mõningaid hädalisi koduseid asju õiendada. Seega jõuti väljasõiduni alles 1949.aasta

26.detsembril.“74 Jõulupühadeks metsa saatmine saigi edaspidi kolhoosides väga laialdaseks

traditsiooniks, ent seda tehti enamasti juba aegsasti 21-22.detsembri paiku, et ärasõiduga

viivitusi ei tuleks. Pealegi püüdis parteiline võim omalt poolt kõik teha ka kirikupühade rahva

teadusest väljajuurimiseks. Kolhooside esimese aasta töötulemused ning saadud tasu mõjul

hakkas inimeste optimistlik arusaam kolhoosikorrast kaduma. Õigupoolest võis ühismajandi

edaspidist allakäiku aimata juba esimesel aastalgi, mil plaanide täitmised ja kolhoosnikele

makstavad kõrged töötasud olid peamiselt tingitud seniste talude poolt kogutud varudest.

Järgmistel aastatel pidi kolhoosi tootlikkus tunduvalt vähenema, sest endiste talunike

tagavarad salvedest hakkasid otsa lõppema. Mõningal määral soodustas kolhoosimajanduse

allakäiku ka ühinemispoliitika, mille kohaselt Võhmuta „Oktoobri Võit“ juba 1950.aastal

ühendati Järsi külas paiknenud naaberkolhoosiga „Uus kevad“.75 Tolleaegse kolhoosirahva

meenutuste järgi kujunes kahe kolhoosi ühendamine võrdlemisi pingerikkaks, sest mitmed

Võhmuta majandi liikmed leidsid, et ühinemine naaberküla kolhoosiga muudab põlluharimise

veelgi vaevalisemaks. Oli ju kõigile teada „Uus kevad“ kolhoosi tööjõu äärmine vähesus ning

põllumaade vilets kvaliteet. Kui siis lõpuks 1950.aastal mõlema kolhoosi ühine peakoosolek

kokku kutsuti, ei vaielnud keegi kõrgetele parteijuhtidele vastu kummastki artellist.76 Uurides

kolhoosi peakoosoleku protokolle, siis selgub, et ka hääletusel ei kerkinud ükski käsi

vastuhääleks ja vajalik formaalsus oligi sooritatud. Võhmuta kolhoos „Oktoobri Võit“ lõpetas

seega oma poolteist aastase olemasolu, kuna uue ühinenud kolhoosi nimeks võeti Järsi küla

eeskujul ning kolhoosnike tungival nõudmisel „Uus kevad“. 77

74 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 75 Heinmaa, Arnold. Vajangu ümbruskonna, Vajangu ühismajandi ja Tamsalu sovhoosi kroonika1999. 76 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 77 LVMA 680.1.57.

112

5.8.Kolhoos „Uus kevad“ Võhmutal 1950-1952.

Uue kolhoosi formaalse loomise järel kujunes järjekordselt majandi üheks suuremaks

probleemiks esimehe leidmine. Võhmuta kolhoosnikele oli juba varem selgeks saanud, et

passiivse suhtumisega kolhoositöösse ning lodevate elukommetega Semjon Uiboaed ei saa

jätkata majandi juhtimiseha.78 Uueks esimeheks valiti nõukogude tava kohaselt ühehäälselt ja

partei toetusel Richard Kisberg. Tegemist oli Siberi aladelt pärit eestlasega, kes nagu eelnev

esimees Uiboedki olevat teeninud punaarmees, kroonus parteisse astunud ning peale sõda

Eestisse siirdunud.79 Paul Hinnov on meenutanud: „Uus esimees vaatamata oma vähesele

haridusele olnud siiras kommunistliku korra toetaja ning seejuures võrdlemisi aus ning

teadaolevalt kolhoosi tagant ei varastanud. Oma ametis oli ta püüdlik ja küllalt printsipiaalne

eriti kehvikutesse, kes artelli ei astunud. Neid püüdis ta kõigiti kiusata ja elu kibedaks teha.

Üks neist, nimega Eevel, sattus enda õnnetuseks talle pihku sellega, et ta olevat eelmisel

aastal rehepeksu platsilt oma loomadele kotiga aganaid viinud. Richard Kisberg andis Eeveli

kohtusse ja riigivõim mõistis ta ühes naisega kolhoosist varastamise eest kaheksaks aastaks

vangilaagrisse, kus nad mõlemad, ehkki noored inimesed, aasta või paari pärast surid.“

Ühendatud kolhoosi asjaajamise esimeseks mureks oli tootmisplaani koostamine eelseisvaks

aastaks. Kõik vastavad normid olid määratud rajoonikeskuses riikliku plaani alusel ja nende

vastu vaielda või teostatavuse kohta kahtlust avaldada oli asjatu. Võhmuta endine kolhoosnik

Ella Pajuri on meenutanud: „Kui keegi proovis koosolekul vastuvõetud otsuste kohta sõna

võtta, pani üritust läbi viima toodud parteilane tema suu kinni ning esile kutsuti üleruumiline

pahameeletorm. Põllumajandust tundvatele kolhoosnikutele ei meeldinud paratamatus, et

saagid nõnda ette kindlaks määrati, liiatigi kõrgel tasemel.“(Vaata Lisa 97)

Kevadtööde alguses jaotati „Uus kevad“ kolhoosi töölised varem välja kujunenud kahte

tööbrigaadi. Ühed neist asusid põlde harima Võhmutal, teised Järsil. Lisaks ühinesid

majandiga 1950.aastal neli väiketalu Võhmuta küla ääremailt.80 Kevadised põllutööd kulgesid

aeglaselt nagu eelmistelgi aastatel, põhiliselt oma jõududega. Antud aasta suve võib pidada

piirkonnas ajalooliseks, sest esimest korda nägid endised Võhmuta ja Järsi põllud kombaini

tööd.81 Piirkonna kolhoosnikute mälestuste järgi oldi esialgu kombainide tegevuses pettunud.

Elupõline maamees Lembit Jüriso on meenutanud: „1950.aastal oli kombaini osa kolhoosi

viljakoristustöödel alles üsna väike. Kolme-nelja majandi vahet käis üks ainuke kombain.

Seega oli arusaadav, et kõiki põlde ei jõudnud igas kolhoosis ära harida. Seega suuremas 78 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 79 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 80 Heinmaa, Arnold. Vajangu ümbruskonna, Vajangu ühismajandi ja Tamsalu sovhoosi kroonika1999. 81 LVMA.116iv.1.61

113

osas tehti tööd veel endiste vahenditega.“1950.aastal tutvus Võhmuta kolhoos ka

esmakordselt šeffide tööga. Nendeks oli 15-16 aastased poisid ühest Tallinna Tehnikumist.

Arvult oli tegemist ligemale kahekümne õpilasega, kes olid õpetaja pideva järelvalve all.

Kolhoosi viljapeksu juures olid nad kaks nädalat rakendatud vastavatel abitöödel. Aasta-

aastalt kujunes šeffide töö kolhoosi majapidamises üheks vajalikumaks ning

paratamatumaks.82 Majandi tootmisplaanide täitmine võttis Võhmuta „Uus kevad“ kolhoosis

negatiivsema pöörde 1951.aastal ning see asus kolhoosikorralduses looma suuremat segadust.

Saatuslikuks sai plaanide mittevastavus tegelikele võimalustele ning selle tagajärjed ilmnesid

selgesti juba 1951.aastal üha teravamalt. Kolhoosi edasine tegevus pidi kindlasti jätkuma.

Peale vaadeldava aasta kevadtööde lõppu toimus majandi siseelus üsna oluline sündmus.

Senine esimees R.Kisberg viidi omal soovil üle naaberkolhoosi juhtima. „Lahkumise põhjust

ei osanud keegi siiski öelda. Kõneldi ainult, et Kisberg vahel liiga iseseisvalt püüdis kolhoosi

asju ajada ja seepärast oli rajooni juhtkonnaga vastasseisu sattunud. Ümberpaigutustega

taheti talle arvatavasti selgeks teha, kes on kolhoosi tõeline peremees.“83 Esimehe

kohusetäitjaks määrati senine brigadir A.Ojaste. Tegemist oli väikemaapidajast käsitöölisega

Järsi külast.84 Seega oma sotsiaalse päritolu poolest mõningate eeldustega sobis ta ideaalselt

esimehe kohale. 1951.aastast alates hakkas kolhoosis suurt osa etendama uus tulundusala –

suhkrupeedi kasvatus, mis majandis esimesel aastalväikese tähtsusega oli. Riikliku plaani

täitmiseks külvati 1951.aastal kummaski brigaadis 3-4 ha suhkrupeeti.85 Sellest hoolimata

hakkas kolhoosi üldine käekäik alla käima. Nii talivilja külv kui ka suvivilja koristamine

suuresti hilinesid. Samuti olid oma töö teinud suured vihmasajud ning pikaleveninud olid ka

rukkipeksmine ja varumine. Probleeme oli ka kartuli õigeaegse koristamisega. Sügistööde

lõppedes oli pea iga-ühel selge, et kolhoos on 1951.aastal jälle sammukese tagasi astunud. Et

saagid plaanile oleksid vastanud, seda ei olnud ükski mõistlikult mõtlev inimene loomulikult

oodanud, kuid vähe sellest – nii talivili kui suvivili ning heina-ja kartulisaak olid koristamisel

suurel määral riknenud.86 See nähtus polnud kuigi lootustandev. Nähtavasti võis nii iga

kolhoosnik arvata, et ka vaadeldav artell ei pääse samalaadsetest allakäikudest, nagu seda

juhtus Nõukogude Liidu suurtes avarustes. Senist ebastabiilset olukorda asus kõigutama

1951.aasta alguses levima hakanud kuuldus, et tulemas on jälle uus kolhooside ühendamine.

Senised kolhoosid tehti võimumeeste plaanide järgi veel suuremaks ning seeläbi

82 Lembit Jüriso suulised mälestused. 83 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 84 Rein Ojaste suulised mälestused. 85 LVMA 680.1.122. 86 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused.

114

„elujõulisemaks“. Selle puhul oli plaanis ühendada Võhmuta kolhoos „Uus kevad“

naaberkolhoosi „Vajanguga“, mis samuti 1950.aastal oli moodustunud kolmest

väikekolhoosist.87 Võhmuta artellile ei olnud juba Järsiga ühinemine 1950.aastal meeltmööda

ja kui kolhoos kahel viimasel aastal oli alla käinud, siis peeti seda osaliselt antud soovimatu

ühinemise tagajärjeks. Nüüd aga ei tahtnud „Uus kevad“ kolhoosnikud nii Võhmutal kui ka

Järsil Vajanguga ühinemisest midagi kuulda. Üldine arvamine oli, et sellega kummagi

majandi olukord ei paraneks, vaid hoopis halveneks.88 Kolhoosnike passiivsest vastupanust

hoolimata kutsuti Vajangu rahvamaja saali kokku kahe kolhoosi liikmete ühine koosolek.

Väljakuulutatud üritusel olevat kõigile kohaletulnutele selgeks tehtud, et kahe kolhoosi

ühinemine on vajalik ning kindlasti peab see sündima. Võhmuta kolhoosnik Paul Hinnov on

meenutanud kahe majandi ühinemiskoosolekut: „Artellide liitmise ettepaneku poolt tõusid

esimehe nõudmisel ainult mõningad käed, peamiselt Vajangu kolhoosi inimeste omad, kes

majandite ühendamisest endale tõepoolest kasu lootsid saada. Teisel ja kolmandal

kurjakuulutaval toonil esitatud nõudmise peale tõusid lisaks veel mõned käed, kuid suurem

enamus püsis vaikse ning passiivsena. Kes siis vastu on – räuskas Holtsmann nüüd

ähvardavalt. Ükski käsi ei kerkinud, samuti ei leidunud erapooletuid. Seltsimees Holtsmann

oli järjekordselt edukalt demonstreerinud oma oskust koosolekuid läbi viia, mis muide ei

olnud midagi erakordset ja haruldast.“ Antud koosolekul võeti arutusele ka vastloodava

majandi nimeküsimus. Sellegi probleemi lahendamisel asuti kohalolijaid parteiliselt

mõjutama. Võimude poolt käidi välja idee ilmutada kolhoosi nime kaudu ettevõtmise

revolutsioonilist päritolu. Kuna rajoonis Stalini ja Lenini nimelised kolhoosid juba olemas

olid, soovitas parteiline võim äsjaloodud majand nimetada Karl Marxi järgi.89

Koosolekuprotokolli uurides selgub, et ettepanekule vastu ei vaieldud ning see võeti ühel

häälel vastu. Kolhoosid „Vajangu“ ja „Uus kevad“ olid seega oma olemasolu lõpetanud ning

ühinenud uueks suuremaks ja elujõulisemaks „Karl Marxi“ nimeliseks kolhoosiks.

Nimepaneku järgi asuti protseduuri juurde, mille raames kinnitati partei poolt ametisse

suunatud esimees. Juhtivale kohale olevat parteikomitee poolt määratud Alfred Uibo. „Uus

kevad“ ja „Vajangu“ kolhoosi ühendamine ning „Karl Marxi“ nimelise kolhoosi asutamise

koosolek oli üks tüüpilisemaid kolhoosikoosolekuid neil aastail ENSV-s. Järjekordselt

süvenes kolhoosnikes tunne, et nad on vaid mingid nukud, keda mõningaid toiminguid

sooritama pannakse, ilma, et nende endi mõte või tahe seejuures midagi tähendaks. Igale

87 Heinmaa, Arnold. Vajangu ümbruskonna, Vajangu ühismajandi ja Tamsalu sovhoosi kroonika1999. 88 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 89 Tõnisson, E, Tarvel,E, Toska,G. Järvamaa aastal 1939 ja nüüd. 2000.Eesti Muinsuskaitse Selts, lk.72.

115

arukalt mõtlevale inimestele, pidi selge olema, et säärane suurte kolhooside mehaaniline

ühendamine mingit parandamist nende majanduse edasisse arengusse tuua ei saa.

5.9.Võhmuta küla ja „Karl Maxi“ nimeline kolhoos aastatel 1952-1958.

Võhmuta ja Vajangu ühismajandite liitumise tulemusel loodud „Karl Marxi“ nimelise artelli

esimesed aastad tõid endaga kaasa kiirelt katastroofilise arengu kolhoosimajandusele. Oma

osa selles oli ka kolhoosi juhtkonnal eesotsas esimees Alfred Uiboga. Kuivõrd õigetesse

kätesse kolhoosi juhtimine oli usaldatud, näitas peagi tragikoomiline lugu kolhoosile

muretsetud esimese autoga. Majandi liige Paul Hinnov on meenutanud: „ETKVL-i vahendusel

osteti majandile veoauto otse Gorkist, kuhu kiires korras seda ära tooma sõitsid palgatud

autojuht ja üks vene keele oskajast kolhoosi liige. Paar päeva enne „Uus kevad“ kolhoosi

likvideerimist ja „Karl Marxi“ nimelise kolhoosi asutamist jõudis veoauto kohale ning võeti

kolhoosnike poolt siira rõõmuga vastu. Uuele kolhoosiesimehele Uibole oli uus auto kohe

meeldima hakanud, kuna endine Vajangu kolhoosi auto oli vana. Seetõttu asus esimees

masinat pidevalt isiklikeks sõitudeks tarvitama. Varsti oli kolhoosis ka üldiselt teada, et

esimehe paar päeva kestvate sõitude peamiseks eesmärgiks oli odavamate ja rikkalikumate

alkoholikaupade muretsemine. Sellepeale kolhoosiesimees üldse ei mõelnud, et sobilikum

oleks olnud sõiduvahendiga mõni voor suhkrupeeti majandist raudeejaama vedad, sest seda

tegid ainult hobusemehed.“ Uue kolhoosi loomise järel jagati territoorium kahte brigaadi –

Võhmutaleja Vajangule. Kahe endise majandiosa tootmine jäi seega omaette ka edaspidi.

Peamine probleempõhjus antud küsimuse lahendamisel seisnes asjaolus, et välja olid

kujunemata kolhoosikeskused. Olukorra parandamiseks asuti 1952.aasta talvel projekteerima

tulevaste Võhmuta ja Vajangu kolhoosikülade ühist väljaehitusplaani.90 Selle alusel kavatseti

paigutada tootmishooned vastavalt kolhoosi majandamise nõuetele, asetades need omavahel

otstarbekalt. Samuti planeeriti luua hea ühendus tootmis- ja eluhoonete vahel ning kujundada

välja elamis-ja ühiskondlik tsoon vastavalt arhitektuurse asula kujunemisnõuetele. Võhmuta

keskasula planeering valmis täielikult 1954.aastal ning selle alusel pidi kolhoosiasula

kujunema ümber heakorrastatud Võhmuta mõisapargi.91 Endisesse mõisaparki idaserva

otsustati rajada territooriumi idaserva staadion, pargi lääneserva aga soe kasvuhoone. Aiandi

pinda oli kavas laienda veelgi külma kasvuhoone näol. Rekonstrueerimisega plaaniti

korrastada Võhmuta kolhoosiküla mõisaaegsed tootmishooned. Näiteks pidi endisest

viinavabrikust saama juurvilja hoidla, kus oleks hakatud ette-valmistama loomatoitu.

Ühiskondlikest hoonetest planeeriti uue koolhoone rajamist. Kuna algkool tegutses Võhmuta

90 LVMA 543.1.14. Võhmuta asunduse ümberplaneerimise skeem. 91 Sama.

116

mõisahäärberis, siis peeti antud asukohta eeskätt sanitaarselt ebasobivaks ning seetõttu

kavandati uue õppehoone rajamist. Olemasolevat mõisahäärberit oleks nähtud kasutamiseks

agrokultuurimaja ja brigaadikontorina.92 Asundusse kavatseti rajada ka puurkaev koos

pumbamajaga. Veel kavatseti radiofitseerida kolhoosiasula täielikult transalatsioonsõlme

kaudu. Selle abil oleks igale kolhoosnikule kättesaadav ühendus rajooni, külanõukogu ning

majandi keskuse Vajanguga. Piirkonna kolhoosnikele tundus väljatöötatud plaan võrdlemisi

utoopilisena, mille toimimine võis korda saada ainult kaugemas tulevikus – nii öelda

„täielikus kommunismis.“93 Selle tõttu antud kavandeid pea keegi esialgu kuigi tõsiselt ei

võtnud. Aja möödudes hakkasid kavandatud plaanidega seotud raskused nähtavasti ilmnema

ka kõige fanaatilisemale kommunismiehitajale. Selle tõttu asuti 954.aastal kavandatud plaane

üha enam edasi lükkama ning paari aasta möödudes need üldse päevakorrast kadusid.94

(Vaata Lisa 98)

Vägevatest ideedest hoolimata kolhoositöö uue nimega majandis ei tahtnud kuidagi sujuda.

Juba eelnevalt ei olnud endistele taluperemeestele ühistöö nime all teostatav kolhoosipõldude

harimine meeltmööda. 1952.aasta kevadperioodil muutus olukord võrreldes varasemaga

hoopis talumatuks. „Karl Marxi“ nimelise kolhoosi liige Paul Hinnov on meenutanud:

„Kolhoosis hakati käima sõna otseses mõttes ainult teol. Tööd tehti võimalikult vähe ja

hooletult ning seejuures ilmuti kohale korratult ja võimalikult hilja. Rohkelt hakkas esinema

ka pahatahtlikkust kolhoosi vastu – kahjurõõm äparduste puhul, nagu sunnitöölise või teoorja

juures mõisapõllul kunagi. Kadus heaperemehelik ümberkäimine kolhoosi vara ning inventari

vastu.“ Arvata võib, et igale vähegi taibukamale vaatlejale sai selgeks, et ükskõik, kui usinasti

ja hoolega iga kolhoosnik ka ei töötaks – kolhoosimajapidamist kuidagi paratamatust

laostumisest päästa ei suuda, sest kogu süsteem oli rajatud ebakindlatele aluspõhimõtetele.

Ükskõikne suhtumine kolhoositöösse ning hoolimatus majandi ühisvarasse süvenes aastatega.

Ebaseaduslike tulude hankimine majandi arvelt varastamise näol juurdus üha enam.95 Osalt

oli see kolhoosniku olukorras üsna vältimatu ning seepärast vähemalt mõistetav, kui mitte just

alandav. Kusjuures üldiselt oli piirkonnas tuntud kombeks, et kolhoosipõllult, aidast või

kuivatist tulles ka midagi kaasa võeti. Võhmuta kolhoosnik Ella Pajuri on meenutanud:

„Näiteks heinaveolt tulles jäeti enda jaoks kusagile ikka sületäis heina, viljakuivatis või

rehepeksu juures pandi vähemalt taskud rukist või muud vilja täis, kartulipõllult minnes viidi

ka endale korviga pudrukartuleid. Kolhooside moraalipõhimõtteks oli: võta ise ja pea suu – 92 LVMA 543.1.14. 93 LVMA 771.1.18. 94 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 95 Rein Rebase suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aastal.

117

igaüks tahab elada. Kui vahele jäid, siis oli enda süü.“ Kõige selle mõjul ei suutnud „Karl

Marxi“ kolhoos nagu paljud teisedki majandid oma aastaplaani täita ega kolhoosi edasi viia.

Katastroofiliseks kujunes olukord vaadeldavas majandis 1953.aastal. Viljaseeme oli küll

eelnevalt riiklikust viljasalvest laenatud ja külavati traktorite poolt maha, kuid lahjaks jäänud

muld ning umbrohtunud põllud ei tõotanud kuigi head saaki.96 „Kevadkülv hilines ning

sõnnikuveoni antud aastal ei jõutudki. Üldse paistsid kõik tööd nagu kiuste millegipärast

äparduvat. Kartul pandi küll maha, enamasti masinatega, kuid muldaajamisega tuli toime

ainult esimene brigaad ja seda ühel korral. Teises brigaadis jäi kartul hoopis muldamata ning

uppus umbrohtu. Südasuvel selgus, et seal hektarit viis mahapandud kartulid üldse ei olnud

idanenud, sest oli unustatud see pärast mahapanekut mulda ajada. Kartulisaak teises

brigaadis püstitas omamoodi rekordi - maha oli pandud üle tuhande tsentneri, korjati veidi

üle kolmesaja. Enamik kartulipõllust ei tasunud üldse masina või sahaga lahti-ajamist, vaid

käidi üle ainult traktori poolt veetava kultivaatoriga, mis vaokesed lahti kiskus ja vähesed

mugulad mullast välja kraapis. Esimese brigaadi kartul oli paremini haritud ning tõotas

rahuldavat saaki, kuid selle ülesvõtmisega ei suudetud kuidagi algust teha. Mõni aeg paistis

tõenäolisena, et see jääbki lume alla.“97 Heinaaegadel olid Võhmuta kolhoosis peamisteks

töötegijateks šefid. 1953.aastal otsustati Karl Marxi nimelisele ühismajandile rajooni poolt

loovutada 25 hektarit metsaheinamaad. Seda vastutulekut ei võinud kolhoosi juhatus muidugi

kasutamata jätta ning saatis nii lahkesti annetatud heinamaale umbes tosina vene rahvustest

šeffe ühe vene keelt oskava kolhoosniku juhtimisel. Heinategijate brigaadi kohale jõudes

selgus selle juhile otsekohe, et töö seal suuri väljavaateid ei saavuta.98 Heinamaa oli juba mitu

aastat niitmata seisnud ning suuremas osas võssa kasvanud. Paul Hinnov on meenutanud:

„Kohapeal teostatavad niidutööd edenesid šeffide käes võrdlemisi visalt. Sagedaste

vihmahoogude tõttu abilised niidutöödeni ei jõudnudki. Leivakott, mis kolhoosi poolt oli

määratud, sai otsa juba neljandal päeval, kusjuures kõige halvem oli see, et piim läks juba

teisel päeval niivõrd hapuks, et šefid keeldusud seda joomast ning nõudsid värsket piima.

Selle peale viidi abilised heinamaalt autoga kolhoosikeskusesse tagasi.“ Rajooni poolt

lahkesti loovutatud heinamaale kolhoosist enam ei sõidetud ning šeffide poolt sealt maha

niidetud heina keegi ei koristanud, kui seda vahest mitte ei teinud mõni kohalik kolhoosnik.

Kuidagimoodi suudeti Võhmutal maha külvata ka taliviljad, kuid suviviljade koristamine

hilines niivõrd, et kõrred olid maha varisenud, mispärast oli õigustatud küsimus, et kas neid

96 Lembit Jüriso suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 97 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 98 Rein Ojaste suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel.

118

juba oma kasvult armetuid on üldse mõtet koristada.99 „Karl Marxi“ nimelise kolhoosi niigi

kriitilistel hetkedel lisas pingeid juurde senise esimehe Alfred Uibo lahkumisavaldus

majandijuhi kohalt. Põhjendus, millega ta oma otsust motiveeris, oli igatahes see, et ta tundvat

oma sobimatust kolhoosiesimehe kohale asjatundmatuse tõttu põllumajanduses.100 Uueks

esimeheks määras tolleaegne Väike-Maarja rajoonikomitee majandile seni tundmatu

sõdurisinelis noormehe nimega Kõre. Äsja sõjaväest tulnud ning väidetavalt Jäneda

põllumajandustehnikumi haridusega mees pidi partei meelest igati sobilik olema „Karl

Marxi“ nimelist kolhoosi juhtima. Esimees Kõre asus koos kaasaga piirkonda elama ning

asupaika rajama.101 Ent paraku ei pidanud antud kavatsus teostuma, sest olukord ei olnud

enam niivõrd soodne võrreldes eelnevate esimeeste valitsemisperioodidega.

Nimelt selgusid lühikese aja möödudes majandijuhi pahelised tegevused ning suur valelikkus.

Just kehvad elukombed ning eriti joomarlus tööajal said esimehele saatuslikuks ning

rajoonivolinike poolt läbi viidud kontrolli tulemusel otsustati ta ametist vabastada. Kõigele

lisaks selgus kohapeal paratamatus, et Kõre nimeline mees oli enne töölesuunamist valetanud

enda haridustaseme kohta.102 Tegelikkuses piirdus majandijuhi kooliharidus vaid mõne

koolitalvega.

Erinevate esimeeste juhtimisstiile kogenud „Karl Marxi“ nimelise kolhoosi liikmed said

endale 1954.aastal uueks esimeheks Evald Merila, kes võrreldes eelnevatega oli tõesti

õppinud põllumajandust.103 Lisaks sellele oli uus majandijuht eelnevalt olnud üle kümne aasta

iseseisev talupidaja ning seega orienteerus vastavasisulistes olukordades.

Agronoomiateadmisi oli ta saanud kaheaastasest esimehekoolist, mille Merila oli kenasti

lõpetanud. Punaarmeelasena oli ta eelnevate esimeeste eeskujul parteisse astunud, kuid tänu

pidevale talurahva keskel elamisele polnud ta nii lihtsameelne, et oleks kaasa läinud sellega,

mida parteilastele selgeks üritati teha. Seega võib julgelt väita, et Evald Merila ei olnud oma

ametis ainult poliitjuht, nagu Uibo või Kõre.104 Tegu oli esimehega, kes püüdis kõigisse

majapidamisharudesse täieliult süüvida. Otsused, mis ta tegi ja abinõud, mis esimees kolhoosi

olukorra parandamiseks kasutusele võttis, paistsid olevat küllaltki läbimõeldud ning

otstarbekohased. Üliveider näide kolhoosikorralduses vaadeldavatel aastatel oli muidugi

paratamatus, et majandilt nõutavate normikohustuste ja maksude määramisel ei arvestatud

99 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 100 Rein Ojaste suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 101 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 102 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 103 Rein Ojaste suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 104 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused.

119

üldse liikmete vanust, hulka ja töövõimet.105 Esimees Evald Merila asus kolhoosi tooma

uuenduslikku meeleolu ja suhtumist. Esmakordselt olevat see ilmnenud riiklike metsatööde

organiseerimisel, mida Merila ajal hoopis teisiti organiseeriti kui varem. Suhtumise muutus

oli kõige eeskujulikum näide esimehe enda käitumisel, mille järgi majandijuht Evald Merila

ise kauples metsatööde juhilt kolhoosile sobiliku raielangi, mis ei olnud piirkonnas just kõige

halvem. Seejärel mobiliseeriti metsatöösse kogu kolhoosi meespere kaasaarvatud esimees,

agronoom, brigadirid, ehitusmehed ja tallimehed. Selleks ajaks asendati olulised ametimehed

naistega. Metsas olevat gruppide vahel kujunenud tõeline sotsialistlik võistlus, milles Merila

oma võrdlemisi noorusliku jõuga püüdis mitte tahaplaanile jääda. Töö käis hoogsalt 11 päeva,

mille jooksul kolhoosi raienorm peaaegu täiesti välja töötati. Ainult paar meest pidid jaanuaris

mõneks päevaks tööd lõpetama tulema.106 Sellest hoolimata oli kolhoosi olukord aina

halvenenud. Endistel majandijuhtidel oli selles kindlasti oma osa. Järsi külast pärit Kuno

Areng on meenutanud: „1950-datel aastatel oli kolhoosi töötasu langenud pea nulli lähedale.

Normipäeva kohta maksti 250 grammi nisu ning 10 kopikat raha. Kõige eeskulikumalt

töötanud põllubrigaadi liige võis oma aastase rahapalga eest osta näiteks ühe liitri riigiviina,

kusjuures pudeli raha oleks võlgu jäänud.“ Esimees Evald Merila rakendas veel mitmeid

isepäiseid uuendusi kolhoosielus. Seesugune omavoli ning parteijuhtide suunitlustest

möödavaatamine sai üheks põhjuseks, miks kommunistliku partei kohalik juhtkond otsustas

„Karl Marxi“ nimelist kolhoosi karistada. Kõige paremini väljendus antud parteiline

õppetund šeffide äravõtmise näol kõige pingelisematel hetkedel majandist ning nende

suunamine naaberkolhoosi.107 Arvata võib, et õpetussõnadest poliitbüroo vaibal oli kasu ning

järgnevatel esimeheaastatel olevat Merila oma tegevust rohkem parteiliselt läbimõelnud.

Üheks võimaluseks kolhoosi heaolu Väike-Maarja rajoonikomitee vaadete järgi parandada,

oli kaasa minna maisikasvatuskampaaniaga. Propaganda kohaselt pidi maisi kasvatuse

tulemusel lõppema kõik raskused piirkonna põllumajanduses. Lembit Jüriso on meenutanud:

„Rajooni ettepanek oli kolhoosis külvata vähemalt 80 hektarit maisi. Maisikülvi jälgima

saadetud propagandisti sõnade kohaselt ei olevatki Eestis enam mõtet maad raisata kaera ja

odra kasvatamiseks. Isehakanud asjatundja sõnade järgi soovitati kohe üle minna

maisikasvatusele.“ „Karl Marxi“ nimelise kolhoosi esimees Evald Merila asus oma

põllumehetarkuses rajooni otsusele vastu vaidlema ning nõudis maisi 80 hektari suuruse

105 Lembit Jüriso suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. 106 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 107 LVMA 531.1.81.

120

külvipinna vähendamist 20le hektarile.108 Peamise vastuargumendina olevat tragi põllumees

välja toonud paratamatust, et maisil pole hästiväetatud maa ning tööjõu puudusel võimalik nii

suurt osa põllupinnast raisata. Kõrgem parteiline võim oli esimees Merila väidetega nõus ning

jäänud äraootavale seisukohale. Mälestuste järgi käisid maisi maha panemas kohalikud

Võhmuta koolilapsed. Umbrohutõrje ja vaheltharimine olevat teostatud vastavate masinatega.

Kuid kolhoosi auahned lootused maisi osas nurjusid pea täielikult. Esiteks olevat oma laastava

hävitustöö teinud põud. Varem külvatud maisiväljal kasvas põllukultuur üsna kenasti, kuid

sirgus augustiks kehvade ilmaolude tõttu ainult põlve pikkuseks. Tulemus oli igal juhul

selline, et suve lõppedes otsustati maisipõld kesaks tunnistada ning sügisel külvati peale

talinisu.109

Mida aasta edasi, seda enam sai selgeks paratamatus, et „Karl Marxi“ nimelisel kolhoosil

eksisteerimiseks palju aega polnud antud. Nimelt hakkas kolhoosi juhtkonna hulgas levima

arusaam, et iseseisvalt eksisteerides toime ei tulda ning kõige mõistlikum oleks liituda

Tamsalu sovhoosiga. Kolhoosnike arvamusel nii tähtsa küsimuse lahendamisel, nagu seda oli

kolhoosi ühendamine sovhoosiga, erilist otsustusõigust ei olnud. „Karl Marxi“ nimelise

majandi likvideerimiskoosolek toimus 1958.aasta jaanuaris.110 Missugune oli Võhmuta

kolhooside tõeline seisuoht selles küsimuses, on raske ütelda. Igal juhul oli sovhoosiga

liitumisel rohkelt siiraid pooldajaid, keda veetles tõdemus, et erinevalt kolhoosist saadakse

sovhoosis töö eest kindlat palka. Samuti oli rajooni juhtkonnale juba varasemast ajast selgeks

saanud, et Võhmuta-Vajangu kolhoos ei ole võimeline oma senist eksistentsi jätkama.

Kolhoosi likvideerimine ning Tamsalu sovhoosiga liitumine toimus pea „sama üksmeelselt“

kui kolhoosi asutamise otsus 1948.aastal.111

5.10.Tamsalu sovhoosi ning omariikluse taastamise periood Võhmuta külas.

1958.aasta kolhoosimajanduse ümberkorralduse tulemusel sai „Karl Marxi“ nimelisest

kolhoosist Tamsalu sovhoosi ühtne ja jagamatu osa. Endise kolhoosi maad jagati eelmainitud

sovhoosi osakondadeks. Ka Võhmuta külla rajati riigimajandi osakonnakeskus asukohaga

vanas mõisahäärberis. Võrreldes endisaegse kolhoosikorraldusega, muutus elu-olu piirkonna

elanike jaoks tunduvalt paremaks.112 Võhmuta kolhoosnik Ella Pajuri on meenutanud, et

Tamsalu sovhoos pakkus asunduse elanikele kindlamat väljavaadet elule. Enam ei pidanud

muretsema palgatingimuste pärast, sest sovhoos maksis töölistele korrektselt palka. Siiski oli

108 LVMA 543.1.15. 109 Paul Hinnovi kirjalikud mälestused. 110 LVMA 771.1.18. 111 Paul Hinnovi kirjalikud mäletsued. 112 E.Berkovitši suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aastal.

121

Võhmutal eelnev kolhoosipoliitika „Oktoobri Võidu“, Uue Kevade“ ja „Karl Marxi“

nimeliste ühismajandite vägivalla ning valedele baseeruva ühiskonna näol hävitanud kõik

selle, mille nimel omariiklusperioodil piirkonna asunikud olid töötanud. Kõige märgatavamalt

paistis see silma inimeste massilise kolhoosist lahkumise ning sellest tulenevate tööjõu

probleemide tõttu majandi ühistöö korraldamisel. Antud probleem muutus Võhmuta

piirkonnas eriti märgatavaks 1960-datel, mil ümbruskonnas elas veel vaid kolmandik sellest

elanikkonnast, mis seal oli olnud omariiklusperioodil.113 Küla rahvastik koosnes

protsentuaalselt peamiselt vanematest inimestest. Noorte juurdekasv muutus drastiliselt

väikeseks, sest suurem osa aktiivsemas eas kodanikke lahkus piirkonnast parematele

asualadele ning Võhmutale enam vabatahtlikult tagasi elama ei tulnud. Olukorra tõsidust

kinnitas asjaolu, et 1963.aastal otsustati laste väikese arvu tõttu sulgeda Võhmuta algkool.

Haridusasutuse likvideerimise plaanid olid ringlemas juba varem, kuid eelnevat lastevanemate

ja sovhoosi toetusel hariduse andmine siiski jätkus. Kooli täieliku sulgemise paratamatus

mõjus küllaltki negatiivselt vaadeldavale asundusele. Ütleb ju tarkusetera, et kui piirkonnast

kaob kool, siis muutub elu hoopis teisejärgulisemaks. Juba eelnevalt oli likvideeritud

Võhmuta asundusest läbi minev kitsarööpmeline raudtee, mille tulemusel vähenes tunduvalt

kohalike inimeste liikumisvõimalus. Olukorra parandamise nimel otsustas Tamsalu sovhoos

ümbruskonna olmetingimusi parandada, rajades Võhmuta pargi servale elamukvartali

piirkonna tööinimestele. Sovhoosi asjatundlik juhtimine suutis teatud perioodil elanike arvu

võrdlemisi stabiilsena hoida. Virve Suve on meenutanud: „Elu käks 1960-1970-datel niivõrd

heaks, et mõni sovhoosi liige sai endale lubada isegi autoostuluba. Töö sovhoosis oli kenasti

süstematiseeritud ning toimis asjalikult.“ Kuna tegemist oli sovhoosi piiril asuva ääremaaga,

siis elu-olu normaliseerumine piirkonnas ei toonud kaasa elanikkonna järsku juurdekasvu. Kui

sovhoosi juhtimise seisukohast olid muutused igati positiivsed, siis piirkonnast kättesaadavad

olmetingimused muutusid võrdlemisi raskeks. Kõige tipuks otsustati 1980-date teisel poolel

sulgeda viletsate sanitaartingimuste ning madala käibe tulemusel Võhmuta kauplus.114

Piirkonna elanikke asus teenindama mitme kilomeetri kaugusel asuv Vajangu kauplus. Samuti

võisid sovhoosi liikmed loota kooperatiivi kaubabussile, mis aegajalt piirkonda külastas.

Uuendusmeelsemad tuuled asusid Võhmuta mail puhuma 1990-date alguses, mil ligi poole

sajandi pikkune Nõukogude okupatsioon oli lõppenud. Tervele Maarjamaale tähendas antud

ajajärk suure tõusu aega, mis tõi endaga kaasa uuenduslikuma mõttemaailma. Taastatud Eesti

Vabariigi üheks esimeseks mahukamaks tööks maapiirkondades kujunes okupatsiooniaja

113 LVMA 815.1.933. 114 Järva-Jaani Tuletõrjemuuseumi omaniku Tuve Kärneri suulise mälestused.

122

igandite – kolhooside ja sovhooside likvideerimine. Endistele kolhoosnikele võrdlemisi

radikaalsena tundunud plaani käigus jagati laiali senine kollektiivne ühisomand taas

eraomandiks. Antud põllumajandusreform puudutas võrdlemisi sügavalt ka Võhmuta

piirkonda, sest Tamsalu sovhoosi laialisaatmise järel 1992.aastal eemaldusid endised

sovhoosiosakonnad väikesteks osaettevõteteks.115 1993.aasta märtsist asus Võhmutal

sovhoosipärandiga edasi tegelema kohalik aktsiaselts, mille pädevusse kuulusid endised

piirkonna tootmishooned ning laudakompleksid. Võhmuta külas oli ka mitmeid peremehi, kes

oma tagastatud talumaadel proovisid taas põllumajandusega tegeleda – kuid seda tulutult.

Mõneaastase katsetamise tagajärjel sai enamikele üritajatele selgeks, et ennesõjaaegset tüüpi

talude aeg on pea jäädavalt möödunud. Lisaks põllumajanduse suurtele ümberkorraldustele,

kujunes piirkonnas ärevaks küsimuseks ka küla haldusterritoriaalne paiknemine. Nimelt

kuulus Võhmuta asundus esimese omariiklusperioodi lõppedes Vajangu vallana Järvamaa

koosseisu. Nõukogude perioodil asus Võhmuta ametlike dokumentide järgi Rakvere rajoonis.

Üleminekuperioodi ajal levisid Võhmuta asunduse elanike poolt mitmed ettepanekud liituda

Lääne-Virumaa asemel Järvamaaga, sest meenus paljukiidetud eelnenud iseseisvusperiood

ning paratamatus, et enamus piirkonna koolilapsi saavad haridust naabermaakonnas Järva-

Jaanis. Lõppkokkuvõtteks arvati siiski, et sõltumata sellest, millisesse maakonda vaadeldav

asuala kuulub, jääb Võhmuta asundus ikkagi äärealaks.116 Seega otsustati piirkond siiski jätta

Lääne-Virumaa, Tamsalu valla koosseisu.

*

21.sajandi alguses elab pea kuuekümne elanikuga asulake unist külaelu Tamsalu-Järva-Jaani

maantee ääres. Vaadeldavasse külla on põliselanikke järele jäänud võrdlemisi vähe.

Looduslikult kauni piirkonna on enda jaoks avastanud erineva tausta ning maailmavaatega

perekonnad ning peamiselt on muutunud piirkond atraktiivseks suvituskohaks. Vaatamata

elanike vähesusele ning ääremaalisusele, võib uhkusega väita, et suured ja viljakad põllumaad

ümber asunduse on kenasti korras hoitud ning andmas piirkonna ettevõtjatele kenakest tulu.

Uue hingamise on saanud ka seni asunduse südames asunud räämas mõisahäärber. Suure

panuse ümbruskonna parema väljanägemise nimele on andud Võhmuta mõisa lähedale elama

siirdunud Gareth Niblett, kes on võtnud südameasjaks piirkonna kultuuriline eluvaim

taastada. Jääb vaid loota, et teostatavad ideed kannavad vilja ning tulevikus on Võhmuta

mõisa ja küla näol tegu erilise pärliga Eestimaa südames.

115 Heinmaa, Arnold. Vajangu ümbruskonna, Vajangu ühismajandi ja Tamsalu sovhoosi kroonika1999. 116 Järva Maavanema nõuniku Ants Leppoja suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel.

123

VI. KOOLIHARIDUSE OMANDAMISE VÕIMALUSED VÕHMUTA PIIRKONNAS.

Rahvahariduse andmise traditsioonid Järva-Jaani kihelkonnas ulatuvad juba muinasaega

väljendudes regilauludes, vanasõnades, kõnekäändudes ja muinasjuttudes. Süstemaatilise

koolihariduse algus uuritavas kihelkonnas ulatub 17.sajandisse, mil kohaliku pastori Christian

Kelchi eestvõttel avati 1685.aastal Järva-Jaanis antud piirkonna lastele haridusasutus.

Järjepideva koolihariduse andmiseni Võhmuta mõisamaadel jõuti hoopis 19.sajandi keskel,

mil üle Eesti avati baltisakslaste toetusel ning Vene tsaaririigi kaasabil külakoolid talulastele.

Tuginedes Võhmuta algkooli kroonikale võib väita, et koolihariduse andmine antud

mõisamaadel sai alguse 1864.aasta sügisel - päev peale mardipäeva, mil asutati Võhmuta

vallakool.1 Varasemal perioodil olevat piirkonna lapsed õppinud Seliküla-Jalgsema koolis.

Pärimus teab rääkida, et eelnevalt olevat Võhmutal mõnes talus aabitsast ette loetud, aga

koolinimelist ettevõtmist pole seal varem eksisteerinud. Lapsi kasvatati taludes kristlikus

vaimus isa-ema austuse eeskujul. Maarahva hulgas oli laialt levinud kristlik kasvatus. Selle

kõige paremaks näiteks võib pidada majapidamistes leiduvaid Jeesuse pilte. Õpetussõnade

järgi jälgis taevaisa pildilt vaadates, kas lapsed on kuulekad või mitte. Tihtipeale tuli ette ka

neid olukordi, mil mudilased mänguhoos muutusid liialt ülemeelikuks. Siis trahviti neid tollel

ajal mõne mittemeeldiva või igavana tunduva tööga – poisse lugemise ja tüdrukuid kinda või

suka kudumisega. Kuna koole antud piirkonnas asus võrdlemisi hõredalt, siis õpetati lapsi

lugema kodudes. Lugema õppisid talunoored peamiselt 8-10 aastaselt – seda eeskätt aabitsat

ning katekismust kasutades.2 Kodus õppivate laste teadmisi käis kord aastas kontrollimas

pastor. Selle puhul valiti välja suurem taluhoone, kuhu kõik mudilased kogunesid. Enne

kirikumehe tulekut kordasid lapsed üle palved, käsud, salmid ja laulud. Pastori saabumise

päeval toodi tallu metsast kuuseoksad ja pandi need savist põrandale, et anda pidulikum ilme

ning aroomiline lõhn suitsutaresse. Kambrisse, rehetoa ukse juurde pandi Järva-Jaani õpetaja

jaoks lauake, mille alla laotati põrandale tekk, et pastor põlvitades ei määriks oma pükse.

Teenistuse lõppedes sai taluruumides alguse laste teadmiste kontrollimine. Talunoored pidid

pastorile lugema, laulma või peast piiblisalmi teadma. Tublimatele vastajatele kingiti õpetaja

poolt usuline raamatuke edasiseks õpetuseks.3 Pärimustes on meenutatud, et kui pastor oli

lõpetanud 1853.aastal Võhmutal „laste katsumise“, olevat ta öelnud taluinimestele, et ärgu

õpetage lastele „be, de ja ge“ vaid hoopis „bõh, dõh ja gõh“. Vaevalt sellest tarkusest emad

aru said, sest õpetamine esiisade kombel jäi püsima. 1 EKLA, f 199, m 45, 115/22 (III-8a) < Järva-Jaani khk. – Linda Vilmre (1930) 2 ERA 2388.22.1. Võhmuta algkooli kroonikaraamat. 3 ERM KV 225, 98-108, Laste kasvatusest + lood koolioludest tsaariajal.

124

6.1. Võhmuta vallakooli kujunemine.

Uue haridusasutuse avamisega paranesid märgatavalt kohapealsed kooliolud. Kui võrrelda

Võhmuta kooli asutamisaega teiste piirkonnaõppeasutustega, siis tuleb tõdeda, et vaadeldav

paikkond oli üks viimaseid, kuhu külakool rajati. Arvatav viivitus kooli avamisel võis

põhjendatud olla asjaolust, et tolleaegne Võhmuta mõisnik ei olnud huvitatud rahva liigsest

harimisest. Külarahva hulgas olid levinud jutud, et härra keelitanud juhtivamate

mõisateenijate poegi-tütreid mitte liialt palju harida, sest muidu minevat nad nii uhkeks, et ei

tundvat enam omi vanemaid äragi.4 Vaatamata Võhmuta tolleaegse mõisniku opositsioonile

haridustempli püstitamise küsimuses kool siiski rajati. Edasist külarahva harimist lihtsustas

1866.aastal välja antud Eestimaa kogukonnaseadus, mille tulemusel koolimaja ehitamise ja

koolmeistri palgaküsimuse otsustajaks sai paruni asemel vallavolikogu. Kogukonnaseaduse

põhjal valiti Võhmuta vallas kooli-vöörmünder, kes lahendas kohaliku omavalitsuse ülesandel

haridustempliga seotud küsimusi ja jälgis laste koolikohustuse täitmist.5

Talurahvakooli tarbeks eraldati Võhmuta valla maadest Türje külas Tõrvaaugu talu krunt.

Esimese koolihoone puhul oli tegemist suitsutarega, kus oli olemas klassiruum ning väike

toake koolmeistrile. Esimeseks Võhmuta kooliõpetajaks võib pidada Karl Kokki, kes aktiivse

kultuuritegelasena kujunes hariduselu hingeks. Teatavasti kooli ülalpidamiskulud kaasa

arvatud ka koolmeistri palgaküsimus oli volikogumeeste kanda.6 Näitena tolleaegse külakooli

õpetaja tasustamisest võiks tuua Võhmuta valla protokolliraamatus leiduva lepingu

koolmeistri ja vallavalitsuse vahel: „1)Koolmeister C. Kokk wõttab Wõhmuta waldas

koolmeistri ammetit enese peale ja peab seda nõnda, kuida koliseadused, säätud kooliülemad

ja Õpetaja seda nõudvad. 2) Selle eest saab koolmeister palka walla kaest ühe aasta pealt 65

Rbl raha. Heinama lap niita ja põllu põhk seal sööta ja ka sõnnikuks; Küünalde tarwis 1

tsetw. kaeru; ahju kütteks ½ sülda puid pere peal (kokku 12 ½ sülda). 3) Pea raha ja kõik

muud maksud maksab wald. 4)See kontrakt maksab Jürripäävast 1870 kuni tullewa

Jürripäävani 1871 a.”7 Lisaks tasub mainida, et koolijuhatajal tuli õpetajaameti kõrval pidada

ka vallavalitsuse juhtiva ametniku – kirjutaja tähtsat ja vastutusrikast rolli. Esimene

koolmeister õpetas lastele piiblilugu, katekismust, kirikulaule ja isegi rehkendamist.

Arvutamisest oli õpetamisel ainult liitmine ja lahutamine, sest teisi tehteid ei osanud

koolmeister isegi. Kuid üldiselt oli Karl Kokk tubli koolmeister, keda oli õnnistatud imelise

lauluhäälega. Sellest ajajärgust pärineb meenutus, kus laulmise tagajärjel tekkinud suur 4 ERM KV 137, lk.72-83. E.Z.v.Manteuffelist ja mõisa maaomandustest. 5 EKLA, f 199, m 45, 115/22 (III-8a) < Järva-Jaani khk. – Linda Vilmre (1930) 6 ERM KV 225, 98-108, Laste kasvatusest + lood koolioludest tsaariajal. 7 ERM KV 225, 98-108, Laste kasvatusest + lood koolioludest tsaariajal.

125

pahandus paruniga. Kooli revideerima tulnud Võhmuta mõisahärra leidnud koolipapa koos

lastega laulmas. Viisistatud salmikeses olnud sõnad: „Kes meie riiki kiidavad, seda muda-

pori matavad“. Antud värsid polevat härrale meeldinud. Solvununa rebinud parun laululehe

raamautust välja ning seepeale keelanud kooliõpetajal riigivaenulikke muusikapalu õpetada.8

Türje külas püsis Võhmuta vallakool kuni 1869.aastani, mil ruumide amortiseerumise ning

viletsa asukoha tõttu otsustati haridusasutus üle viia Järsi külla, Tõnsu tallu. Antud taluhoones

püsis vallakool kuni 1882.aasta talukohtade kruntimõõtmiseni, mil kool toodi lastevanemate

ja koolivanema nõudmisel Järsi küla ja Võhmuta mõisaasunduse piirimaile.9 Uus koolihoone

erines teistest talumajadest sellepoolest, et oli kahe korstna ning sindlikatusega. Õppeasutus

oli väljastpoolt vooderdatud laudadega ning aknad märksa suuremad kui tavalisel taluhoonel.

Uude asukohta jäi kool kuni 1920.aasta maareformini, kui saadi ruumid Võhmuta vanas

härrastemajas. Algselt Järsi külla kolides ei osanud keegi unistada, et talurahva kooliolud

paranevad niivõrd, et mõnekümne aasta pärast õpitakse uhkes härrastemajas.

Peale Karl Koki lahkumist olnud vallakooli juhatajateks Jaan Münt, Madis Münt ning

1896.aastast Margus Tsaan. Pärimuste järgi mäletatakse, et koolmeistriks määramisel oli

oluline ennekõike kandidaadi valju hääl. „Kui keegi tahtis õpetajaks saada, siis öeldi, et mine

Laiusele, kui härjamehed künnavad. Kes karjub kõige kõvema häälega härgi, sellest saab

koolmeister.“10

19.sajandi lõpuperioodil oli Võhmuta haridusasutuse õpilastel koolisundluseks kolm talve

ning igal nädalal kuus päeva kooliskäimist. Võhmuta koolikohtu protokolliraamatu järgi

muudeti 1877.aastal koolisundlust järgnevalt: “Esimese kolme talve jooksul käivad lapsed

koolis 5 päeva nädalas, kuna 4dal talvel 3 päeva nädalas, millega tasutakse eelmiseil aastail

puudu jäänd päevad. Pealegi arvati, et lapsed on neljandal talvel paljo targemad omma möda

läinud õppetust mele tulletama ja ka jure õppima paljo mõistlikumad. Laupäeva

vabaksjätmist olevat tolleaegne koolivanem põhjendanud laste „kassimise ja harrimise“

vajadusel. Eelneva korra järgi olevat õppurid kodudesse jõudnud alles pühapäeva hommikul

ning see segas hingamispäeva rahu ja takistanud omma kogudusega ühtlasi Jummala kotta

minna temma armo omma rõhhutud süddamele wasto wõtma.”11 Vaatamata koolikohustuse

võrdlemisi väiksele ajale, kujunes tolleaegse haridusasutuse suuremaks probleemiks õpilaste

rohke puudumine õppetundidest. Ka antud probleemile püüti anda lahendus koolivanema

abiga, kelle ülesandeks oli koolisundluse täitmise jälgimine ning laisklejate karistamine. 8 EAA 2102.3.138. 9 EKLA, f 199, m 45, 115/22 (III-8a) < Järva-Jaani khk. – Linda Vilmre (1930) 10 Järvamaa– maakonnaleht – 18.04.1925. 11 EAA 4187.1.22107. Võhmuta kooli kohto protokol (1875–1899)]

126

Aastatel 1868 kuni 1875 karistati koolist puudumise pärast põhiliselt rahatrahvi, vitsanuhtluse

või vanemate ning laste puurishoidmisega. Korratult kooliskäijate vanemaid karistatud

rahatrahviga kuni 20 kop päevas. Näitena saab tuua 1875.aasta novembri kohtuprotokolli:

„Ette tulli, et 3 last Jürri Ladwik, Juula Friedberg, Jaan Atsmann pidid saama witstega

trahwitud ehk hirmutud, nende sandi õppimisse pärast; aga seekord sai nendele andeks

antud, et nad teiseks korraks peawad parremini õppima.” Kehalist karistust jagati Võhmuta

vallakoolis harilikult reedeti ja seda kogu nädala eest. Kui antud päeval õppetööd ei peetud,

siis nuheldi lapsi eelneval koolipäeval.12 Loomulikult mõisteti, et talutööd vajavad ka

tegemist, ning selletõttu toimus õppetöö perioodil, mil põllutööde tegemine oli lõppenud.

Kooli tasapinna tõstmiseks ja õppetöö kergendamiseks võeti ette veel muidki katseid.

Huvitava näitena võiks olla väljavõte koolikohtu protokollist 1879. a. novembrist: „Et

õpilased oma tühja ilmaaegse kodus käimisega seda kallist õppimise aega sootumaks ära ei

kanta, selleks oleks kõige parem, et kui koolitunnid lõppenud, jääwad kunni kellu 8-ni weel

igaüks oma seatud koha peale istuma ja õpivad hoolega oma tuleva kordseid tükkisi ja ülesse

ütlemisi. Aga kui mõnikord juhtub, et ilm sant on, siis saawad lapsed kohe peale kooli tundisi

kodu lastud minna, et öösel tuisu katte eksituse sisse ei sattu.“13

Talurahva haridusolud muutusid senisest märksa keerulisemaks 19.sajandi lõpukümnendil,

mil tervet Eesti- ja Liivimaa kubermangu tabasid tsaar Aleksander III venestusreformid.

Antud süsteemi ümberkorraldused muutsid kõige rängemalt just kooliharidust – õppeasutustes

kehtestati Venemaal oleva õpetamise kord, mille alusel kolmanda talve õpilased pidid

õppetükid peale usuõpetuse ja eesti keele läbi viima vene keeles. 1893.aastal anti välja ühine

koolide seadus Liivi-, Kura- ja Eestimaa kubermangudes, milledes oli nõue siirduda

venekeelsele õppele. Enam ei lubatud lapsi õpetada eesti keeles, sest uueks rahva ühiseks

emakeeleks pidi saama vene keel. Ka Võhmuta vallakooli hariduselu asusid antud radikaalsed

ümberkorraldused mõjutama. 1896.aastal vabastati puuduliku vene keele oskamise pärast

senine tunnustatud pedagoog Jaan Münt. Tema asemele määrati ärksa meelega äsja

koolmeistrite kursused lõpetanud Margus Tsaan.14 Venestamise tulekuga senine koolielu

muutus sootuks teiseks. Enam ei tohtinud õpilased isegi vahetunnis omavahel eesti keeles

rääkida. Kuna laste vene keele oskus ei olnud just kõige eeskujulikum, siis saadeti puhkeaeg

mööda vaikuses kooliõpetaja range pilgu all. Kui koolmeistri kõrvu jäi emakeelne jutusumin,

siis sellist õpilast karistati nurka panemise või hernestel seismisega. Lapsed olid aga

12 EAA 4187.1.22107. Võhmuta kooli kohtu protokoll (1875–1899)] 13 EAA 865.1.1433. 14 EKLA, f 199, m 45, 115/22 (III-8a) < Järva-Jaani khk. – Linda Vilmre (1930).

127

koolmeistrist kavalamad ning sõid salaja herned ära. Sellepeale olevat õpetaja teinud põlu-all

olevat keelt rääkinud lapsele kaelapanekuks „häbitu“ nimelise venekeelse sildi ning

ärasöödud herneste asemele pannud liiva koos väikeste torkivate kivikestega.15 Võhmuta

vallakool jätkas ka venestusajal töö-traditsiooniks kujunenud kolme kooliastmega. Tavaliselt

nägi õppeprotsess välja nii, et üks jagu lapsi luges, teine kirjutas ning kolmas arvutas. Tsaar

Aleksander III aegses vallakoolis õpetati impeeriumikeele kõrval veel usuõpetust, rehkendust,

eesti keelt, laulmist, geograafiat, ajalugu ning turnimist. Mõistagi oli võimlemistundides

algeline riviõpetus venekeelsete käskude saatel. Tavalisel koolipäeval kestis Võhmuta

algkoolis õppetöö 8.00-12.00-ni ning 14.00-16.00. Vahepeal oli kahetunnine lõunapaus, mil

õppurid said nosida kodust kaasavõetud toidumoona. Koolipäev algas ühispalvuse ja

usuõpetuse loenguga. Tunni pikkus sõltus tollel ajal õpetajast – kuidas koolmeister jõudis

oma päevakava läbida. Kuna hommikul oli pime ja üksainus tahmunud klaasiga petroolilamp

ei suutnud õpperuumi küllaldaselt valgustada, siis toimusid lugemis-ja kirjutamisharjutused

päevavalgel.16 Hämarad õhtupoolikud sisustati turnimise ning lauluharjutuste tegemisega. Kui

eelnevalt Võhmuta vallakoolis laupäeval õppetööd ei toimud, siis uue seaduse kohaselt oli

antud päeval koolitöö kuni kella 12.00-ni. Samal ajal käisid vanemad tüdrukud ja poisid end

leeri jaoks ette valmistamas ning koolmeistri juures kordamas. Arvata võib, et selline koolitöö

ühes klassiruumis kolmes jaos võis muutuda mitmetele tublimatele ning aktiivsematele lastele

igavaks. Seega oli põhjendatud järgmine teguviis, et ühel vastlapäeval, kui õpetaja küsinud

laste käest juba kümnendat korda piibliloos Joosepi müümise lugu, hakanud tagapingis häält

tegema mitmed vurrikesed. 19.sajandi lõpuperioodil Võhmuta algkoolis õppinud Tooni Nigul

on meenutanud: „Üht ja sama pala tuli kuulata viisteist kuni kakskümmend korda järjest –

põhjusel, et kõik õpilased tuli läbi kuulata. See pani õppurid endale tegevust leidma. Üheks

meelelahutuseks oli seinakrohvi söömine. Need, kes istusid klassinurgas, nokitsesid seinast

krohvi, sõid seda ning saatsid siis teistele edasi. Igal kevadel olid seinad pea pingirea

kõrguseni krohvist lagedaks söödud. Suvel muidugi krohviti seinad üle, kuid järgneval aastal

läks nokitsemine uue hooga edasi.“17 Krohvi söömist soodustas ka tollel ajal levinud

vitamiini puudus, mida lapsed hädasti vajasid. Tihtipeale olevat Võhmutal klassiruumis

õpilaste vahel ka käbi- ja leivasõda peetud. Antud olukorras oleks huvitav mainida, et

leivasõja puhul õpetaja eriliselt vallatuid jõnglasi ei keelanud. Nimelt käskis koolmeister

hiljem korrapidajal leivaraasud põrandalt kokku korjata ning seejärel söötis need enda

15 Rein Ojaste suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aastal. 16 EKLA, f 199, m 45, 115/22 (III-8a) < Järva-Jaani khk. – Linda Vilmre (1930). 17 Sama.

128

pudulojustele toiduks. Ega muidu õpetaja poleks kallist kraami igapäevaselt loomade peale

raisanud.18 Võhmuta tolleaegse koolielu revideerimisega tegelesid nii koolinõunik, kohalik

pastor kui ka valitsuse poolt määratud ametnikud Orlov, Arbvatski ja Rõbalka. Pärimuse järgi

olevat kord, kui klassis oli käimas järjekordne leivasõda, astunud ruumi pastor koos

koolmeistriga. Et rada pingiridade vahel oli sillutatud leivatükkidega, siis õpetaja lükkas need

saapaga eest ära, et usumees ei tallaks otse jumala anni peal. Austatud kirikuõpetaja kontrollis

piiblilugu, talle loeti ette värsse nii vene kui eesti keeles. Tooni Nigul on meenutanud

„Viimaks aga õpetaja ütles, et aitab ja pöördus õpilaste poole üheainsa küsimusega: kui üks

inimene on kaval kui rebane, siis mitu jalga tal on. Meie vastasime ühest suust, et neli. Siis

pastor küsis, et kas olete näinud mõnda nelja jalaga inimest. Taipasin, et kirikumees oli see,

kes oma kavalate küsimustega meid alt vedas.“19 (Vaata Lisa 73)

Senised keeleliselt rasked haridusolud Võhmutal muutusid 1906.aastal, mil koolivalitsuse

ringkirjaga lubati algkoolis kahel esimesel aastal õpetust anda eesti keeles. Uus õppekorraldus

jõustus 1906.aastast ning selle alusel tuli vene keelt õpetada kümme tundi nädalas. Antud

perioodil juhtisid Võhmuta vallakooli Aleksander Saar ja Artur Kuldkepp. Viimase eestvõttel

loetud vallakoolis talulastele ka mitmeid väljaspool tegevuskava olevaid kursusi. Näiteks

olevat poistele õpetatud raamatute köitmist, tüdrukutele käsitööd ning viiulimängu.

Vallavalitsus selle eest koolijuhatajale tasu ei maksnud, sest volinike meelest ei vajanud

vallakool õppekava väliseid lisaaineid.20 Üldse iseloomustavad antud perioodi Võhmuta kooli

minevikuloos suured vastuolud vallaomavalitsusega. Nii koosnes õppevahendite hulk

1907.aastal veel ainult 17 üksusest viiekümne rubla väärtuses. Kooli kroonikaraamatu järgi

suuremateks probleemideks antud perioodil oli katkine koolimaja sein, puudulik aed ümber

haridusasutuse ning kooli kütmise ja koristamise küsimus. Nimelt puudus haridustemplil juba

pikemat aega teenija ning selle tõttu pidid klassiruumide kütmise ja põrandate pesemisega

ametis olema koolilapsed. Ebamugava olukorra lahendamiseks nõustus koolmeister ise 10

rubla eest aastas ahjude kütmise ja põrandate pesu enda kanda võtma.21 20.sajandi alguses

käisid kõik õpilased igapäevaselt kodust kooli. Nimelt puudusid Võhmutal internaadiruumid

ning võrdlemisi väiksed vahemaad ei seganud õpilaste igapäevast kooliskäimist. Juba

varasema traditsiooni järgi algas õppetöö oktoobri keskpaigas ning lõppes aprillis.

Rohkearvuliste tähtpäevade ning tihedalt esinevate riigi- ja usupühade tõttu kestis õppetöö

18 EKLA, f 199, m 45, 115/22 (III-8a) < Järva-Jaani khk. – Linda Vilmre (1930). 19 ERA 2388.22.1. Võhmuta algkooli kroonikaraamat. 20 Sama. 21 ERA 2388.22.3. Võhmuta kooli hoolekogu protokollid.

129

kokku ligikaudu 120 päeva. Huvitav oleks siinjuures välja tuua Võhmuta algkooli 1906/07

õppeaasta kalender:

1906 – 16.oktoober – kool hakkab peale

21.oktoober – kool seisab seoses keisriherra troonimispäeva tõttu

14.november – kool seisab keisri ema sünnipäeva tõttu

22.november – kool seisab troonipärija sündimise päeva tagajärjel.

06.detsember – kool seisab keisrihärra nimepäeva puhul

20.detsember – koolil on vana aasta viimane koolipäev

1907 - 07.jaanuar – kooli esimene päev uuel aastal.

22.veebruar – palve kesknädalal

24.märts – enne lihavõtteid viimane koolipäev

04.aprill – peale lihavõtteid esimene koolipäev

14.aprill – õppeaasta viimane koolipäev.22

Kõige eelneva juures tolleaegsed Võhmuta koolmeistrid Aleksander Saar ja Artur Kuldkepp

olid mõlemad haritud mehed – lõpetanud keskkooli ning omandanud erialase pädevuse

pedagoogilistes seminarides. (Vaata Lisa 73)

6.2. Koolihariduse võimalused Võhmutal omariiklusperioodil.

24.veebruaaril 1918.aastal kuulutati Tallinnas välja iseseisev Eesti Vabariik. Kauaigatsetud

vabaduseloit ei kestnud kaua, sest juba 25.veebruaril kehtestasid Maarjamaal võimu

sakslased. Uue okupatsioonivalitsuse ametisseasumisega algasid muutused ka

haridussüsteemis. Nimelt olid 1918.aasta kevadel kõik õpetajad koolist vabastatud ning

edasijäämiseks koolmeistri-ametisse tuli neil suvel läbida saksa keele kursused kas Paides või

Amblas. Sellise muudatuse tagajärjel mitmed sobimatud kooliõpetajad kõrvaldati oma ametist

või saadeti tarkust jagama teistesse piirkondadesse. Ka Võhmuta koolijuhataja Kuldkepp jäi

oma eelneva aktiivse tegevusega okupantide hammasrataste vahele ning kõrvaldati vallakooli

õpetaja kohalt.23 Tema asemel asus Võhmuta lastele koolitarkust jagama Artur Mülhlhausen.

Pöördelisel 1918.aastal kestis õpilastel koolivaheaeg viiendast maist kuni neljateistkümnenda

oktoobrini. Uue õppeaasta alguses tuli ligi poolteist kuud tunde pidada saksa keeles. Sama

aasta novembris, kui okupandid lahkusid, sai õppetöö jätkuda Eesti Vabariigis emakeeles.

Esimesed kooliaastad iseseisvas riigis kulgesid elu-olustikuliselt nagu eelnevad õppeaastad.

Vahetunud olid vaid õppeprogrammid ning uuendatud kooliraamatud. Võhmuta algkool

jätkas vabariigi esimestel aastatel tööd Järsi külas ühekomplektilise kahe õppeaastase

22 ERA 2388.22.1. Võhmuta algkooli kroonikaraamat. 23 EKLA, f 199, m 45, 115/22 (III-8a) < Järva-Jaani khk. – Linda Vilmre (1930).

130

kursusega koolmeister Mühlhauseni juhatusel.24 Täpsuse huvides tasuks mainida, kui varem

kuulus Võhmuta kool vallavalitsuse alluvusse, siis omariiklusperioodi saabudes avati

õppeasutus Karinu algkooli filiaalina. 1920-datel aastatel kõikus õpilaste arv neljakümne

piires. Õppevahendite kvaliteet ning seisukord ei olnud kiita. Järvamaa koolide inspektori

poolt koostatud hindamislehelt võib näha, et põhiõppevahendid puudusid pea täielikult. Kooli

õpperaamatukogu teoste arv küündis ainult kaheteistkümneni Mööbel koosnes

üheteistkümnest koolipingist, klassitahvlist ning õpetaja kantslist.25 Koolmeistri palga maksis

riik, majanduskulud kandis vallavalitsus. Haridusasutuse korraldust organiseeris õppeasutuse

hoolekogu koos koolivanemaga ning valla koolivalitsusega, alludes Järvamaa

Maakoolivalitsusele. Võhmuta õppeprotsessi revideeris koolinõunik Märt Ulk. Läbimurre

haridustempli senises kulgemises toimus 1922.aasta septembris, mil Võhmuta algkooli

määrati juhtima energiline ja laia silmaringiga endine Retla algkooli juhataja Margus Tsaan.26

Uue direktori saabudes asuti innukalt koolielu puudutavaid probleeme lahendama. Esimeseks

murekohaks hariduse andmise loos võis pidada koolihoone seisukorda. Nii hoolekogu kui

Järva Maavalitsus olid seda meelt, et rehetarest ümberehitatud taluhoones õppetöö enam

jätkuda ei saa. Kõige sobilikuma kohana kooli tarbeks nähti 1920.aasta maareformiga Zoege

von Manteuffelilt võõrandatud mõisahäärberit. Margus Tsaani ennastsalgava tegevuse ning

heade tutvuste poolest kiirendati kooliprobleemi lahendamise küsimust. Selle tulemusena

1923.aastal avati algkool varem piirkonna asunike ajutiselt kasutusel olevas mõisahäärberis.

Enne kooli ümberpaigutamist tuli ruumides teha sanitaarremont. Asunikud oma elutegevusega

olid paari aasta jooksul nii mõndagi muutnud. Näiteks oli endises mõisaproua magamistoas,

kuhu õppeasutuse poolt rajati kantselei, asunikud pidanud kanu ja sigu.27 Väikesed

kooliklassid hõlmasid esialgu vaid poole häärberist. Mõisahoone vasakus tiivas elasid veel

asunikud, kellede eluhooned olid rajamisel. Paremate õppetingimuste loomise tagajärjel asuti

koolijuhataja Tsaani eestvõttel kolmeklassilist algkooli ümber kujundama kahe

komplektiliseks nelja õppeaastaga haridusasutuseks. Uue koolijuhataja initsiatiiv ei piirdunud

üksnes õppetegevusega, vaid tema algatusel ja ettevõtmisel sai Võhmutal alguse üsna tõhus

vabaharidustöö. Selle kõige olulisemaks näiteks võib pidada Võhmuta Haridusseltsi, mis

loodi just Tsaani initsiatiivil. Uue rahvaharidusliku liikumise raames tegeleti nii koorilaulu

kui näitemängu õppimisega. Mittetulundusliku ühingu eestvõttel loodi Võhmuta algkooli

24 ERA 2388.22.1. 25 ERA 2388.22.1. 26 EKLA, f 199, m 45, 115/22 (III-8a) < Järva-Jaani khk. – Linda Vilmre (1930). 27 Linda Kiriku kirjalikud mälestused. Hoiul Päinurme Koduloomuuseumis.

131

juurde piirkonna üks suuremaid rahvaraamatukogusid.28 (Vaata Lisa 76) Samuti korraldati

erinevaid kursusi – kokanduslikke naistele ning töö-tehnoloogilisi meestele. Näiteks peeti

koolimaja ruumides 1926.aastal mööblivalmistamise loeng-praktikume. Spetsialistide

juhendamisel meisterdasid asunikud diivaneid, tugitoole, riidekappe ja isegi kirjutuslaua.

Lisaks põhitööle oli Tsaanil endal ka väike majapidamine. Võhmuta algkooli vilistlane Linda

Kirik on meenutanud, et hommikul enne koolipäeva algust käis koolmeister põllutööd

tegemas ning tihtipeale ei jõudnud ta tundide alguseks ümber-riietuda. Võhmuta õppeasutuse

tegevust vedas Margus Tsaan kuni 1926.aastani, mil rahva seas armastatud pedagoog siirdus

teenitud vanaduspensionile. Kuna ametikohalt oli lahkunud suurte teenetega koolipapa, siis

uue juhataja leidmine kujunes Võhmuta vallavolikogule küllaltki suureks probleemiks.

Esimese ajalehekuulutuse peale ilmus konkursile kuus avaldust, kelledest kõik peale ühe olid

eelnevalt õpetajaametis olnud. Lõpptulemusel volinike otsusel nende hulgast siiski sobivat

kandidaati ei leidunud. Järgnev Võhmuta koolijuhataja selgitati välja lisakonkursi korras

27.augustil 1926.aastal. Vastutusrikkale töökohale määrati eelnevalt kaksteist aastat õpetajana

tegutsenud Jaan Saarend (Schmeider).29 Varem oli antud persoon hariduspõldu kündnud

Amblas, kus aktiivse seltsitegelasena juhtinud laulukooride ja näiteringi tegevust. Võhmutal

ametit pidades Saarendil sealsete seltsitegelastega tugevat koostööd välja ei kujunenud. Kuna

uuel koolmeistril olid kohaliku haridusseltsiga võrreldes erinevad arusaamad

kultuuritegemisele, siis tekkisid tülid küllaltki kergelt. Ka tolleaegsed õpilased ei ole

Saarendist niivõrd palju lugu pidanud kui eelnevast juhatajast Tsaanist. Linda Kirik

meenutab: „Nimelt armastas Saarend lapsi arvustada ning tänitas ja karistas iga pisemagi

üleastumise eest nurka seisma panekuga. Olin pidevalt hädas enda pinginaabri Meeri

Jäätmaaga, kes pidevalt ajas mind tunni ajal naerma. Karistada sain ainult mina. Kord

viiendas klassis korjas vigureid armastav tütarlaps pinkide alt kokku meie võimlemis-sussid.

Samal ajal, kui õpetaja tegeles teise klassipoolega vinnas Meeri endale koti selga ning selle

peale pahvatasid kõik naerma. Karistuseks pidi terve klass tunni lõpuni püsti seisma.“30

Õpilaste arvu suurenedes ja koolivõrgu laienedes muudeti Võhmuta kool peagi 6.klassiliseks

külakooliks, mis töötas kolme klassikomplektilisena kolme õppejõu juhendamisel. Õpilaste

üldarv tõusis parematel aastatel 80-ni. Koolitöö kõrvalt võtsid õpetajad osa ka seltskondlikust

tegevusest, seda eriti näiteringi ning mees-ja segakoori juhatades. 1930-datel aastatel peeti

Võhmuta algkoolis südameasjaks haridusasutuse ümbruse korrastamist. Õpilaste tööjõu abil

28 Järva Teataja 15.04.1926. , lk.3. 29 Maakonnaleht Järvmaa 20.08.1926. lk.4. 30 Linda Kiriku kirjalikud mälestused. Hoiul Päinurme Koduloomuuseumis.

132

asuti puhastama võsastunud mõisaparki. Kenama ümbruse saamise nimel võeti antud aastal

maha üle poolesaja pargikooslusse mittesobiva puu. 1937.aastal rajati koolimaja lähedusse

katseaed, kuhu varem olid õpilaste poolt istutatud mõned õunapuud.31 Eeskujuliku kooliaia

rajamist segasid aga juurimata kännud, sest varem olnud katselappide kohal põlised

pargipuud. Parema arusaamise mõttes oleks huvitav mainida, et kogu Võhmuta algkoolile

kuuluva maa suurus omariiklusperioodi aastatel oli 11 hektarit, millest kolm oli

haridusasutuse töötajate põllumaa, 0,5 hektarit võttis enda alla kooli aed ja katselapid ning

ülejäänud osa moodustas kooli soine mõisapark. (Vaata Lisa 83)

Kui kirjeldada omariiklusperioodi lõpuaegset koolikorraldust Võhmutal, siis paslik oleks

alustada vanast mõisahäärberist. Kooli käsutuses oli 1938.aastal antud hoonest ainult esimene

korrus. Välisukseks oli ühekordne klaasuks, mis viis esikusse. 1937/38 õppeaastal Võhmuta

algkoolis praktikal olnud Helda Paarse on meenutanud: „ Peauksest sisenedes vasakut kätt oli

õpetajate tuba, paremat kätt I-II klass ning otse vastas riieteruum. Esik oli alati väga külm,

kuna ruumis puudus ahi ja klaasuks viis otse õue. Klasside seinad olid määrdumise kartuses

kaetud 1,5 meetri kõrguselt õlivärvi ning kõrgemalt liimivärviga. Tüüpilises Võhmuta

klassiruumis oli kolmteist pinki, mis asetsesid kolmes reas. Klassides olid kapid, kus hoiti

raamatukogu ning õpetajate metoodilist kirjandust ja õppevahendeid. Seintel rippusid

õpilaste paremad joonistustööd, nurgas vedeles suur arvelaud. Lisaks eelpoolmainitule oli

igas klassiruumis prügikast, süljekauss, tunnikavad ja plaanid. Talvel rippus laes gaasilamp.

Üleriided jätsid lapsed varna ning igal õpilasel oli isiklik nummerdatud nagike. Et õppurid

oma naginumbrit ei unustaks – selleks olid üles seatud klasside kaupa nimistud. Peakoridori

ühes seinas oli tuletõrje-riistade kapp ja selle vastas kätepesemise abivahend. See atribuut

antud kohta üldse ei sobinud, sest koridor oli liiga kitsas ja pime ning käte pesemise ajal oli

seal liikumine täiesti takistatud. Veel mõisnikuaegne seinakell rippus V-VI klassiruumis, sest

kõige vanemate ülesanne oli elektrikella abil tundi sisse-välja helistada.“32 (Vaata Lisa 79)

Teatavasti asus Võhmuta koolihoone endises mõisahäärberis ning seetõttu olid ruumid

kohandatud eelkõige härrasrahva elutsemise tarbeks. Koolitundide andmisel tekkis antud

asjaolu tõttu mitmeid probleeme. Nimelt oli III ja IV klassiruumi vahel suur tiibuks, mis segas

mälestuste järgi tublisti õppetööd, sest kõik oli teise ruumi kuulda, mida ühes klassis räägiti.

Probleem lahendati talupoegliku kavalusega – vaheuks täideti saepuruga. Uhkeim ruum kogu

koolimajas oli 300 m² suurune saal.33 Härrasteaegse piduruumi lagi oli väikeste kujukestega

31 ERA 2388.22.1. 32 EAA 2102.3.138. 33 ERA 2388.22.1.

133

kaunistatud ning seintel rippusid omaaegsete riigimeeste ja kirjanike pildid. Saalis oli

pianiino, mis muretsetud kohaliku haridusseltsi poolt 1928.aastal korjanduse käigus. Vana

mõisasaali kasutas Võhmuta algkool ka võimlemistundide läbiviimisel. Teatavasti ei olnud

see ruum sugugi sobilik antud tegevuseks, sest ruum oli liiga väike ning madala lae tõttu

võisid kahjustatud saada laekaunistused. Peale selle tuli iga kord pallimängu ajal peoruumi

aknad katta võredega. Kõige suuremaks antud ruumi puuduseks võib pidada paratamatust, et

kooli tegutsemise ajal ei saanud seda ruumi soojaks kütta. Nimelt oli endine koolijuhataja

Tsaan lasknud suure glasuur-pottidest ahjuukse kinni müürida ning selle asemele väikese

raudahju nurka ehitanud. Omariiklusperioodi-aegne ahjuke ei suutnud aga kogu ruumi soojaks

kütta. Mälestuste järgi võis ahjuukse kinnimüürimist põhjendada asjaoluga, et lastel ei lubatud

vahetunnis saalis viibida. Külmaprobleemile leiti lahendus 1937.aastal, mil kinnimüüritud

ahjule auk sisse löödi ja selle abil uuesti ruumi kütta saadi. 34(Vaata Lisa 31)

Võhmuta kooli kõige suuremaks probleemiks ei kujunenud mitte külmad ruumid, vaid

murelik küsimus oli käimlatega. Nimelt ei vastanud kempsud üldse sanitaarnõuetele, sest

need olid viletsas seisukorras ning paikneid väljaspool õppeasutust. Mäletsuste järgi olnud

poriste ilmadega hädavajaliku onnikeseni minek pea ilmvõimatu ning selle tagajärjel kannatas

ka kooli puhtus. Samuti oli õppeasutuses omariikluse lõpuperioodil koolipinkide vähesuse

tõttu mitmeid probleeme. Selle tagajärjel pidid mõned lapsed õppetöö ajal kas püsti seisma

või õpetaja lauanurgale toetuma. Internaati Võhmuta algkoolil tollel perioodil ei olnud, sest

õpilased käisid koolis küllaltki lähedal asutavatest taludest. Vaadeldes antud algkooli arstlike

läbivaatuste dokumente võib tõdeda, et tervislik seisund koolilastel oli küllaltki hea.

Ainukeseks mureks võis pidada paratamatust, et suur protsent õpilasi kannatas vigaste ja

katkiste hammaste all. Probleemi süvendas asjaolu, et õppurite hammaste olukorda polnud

kontrollitud juba aastaid, sest piirkonnas puudus stomatoloog. Antud küsimus leidis laiemat

kajastus ka tolleaegses maakonnalehes Järva Teataja ning lõpplahendusena otsustas Võhmuta

omavalitsus pöörduda maavalitsuse poole leidmaks sobilikku hambaarsti, kes kooli tuleks

ning laste hambad üle vaataks. 35(Vaata Lisa 75)

Kui varasemal perioodil oli Võhmuta algkool tuntud oma viletsa ja kehva õppevahendite

baasi tõttu, siis 1930-date aastate lõpuperioodil oli tegu ühe paremini varustatud algkooliga

vaadeldavas piirkonnas. Haridusministeeriumi poolt määratud õppevahenditest oli puudusi

vaid usuõpetuses, sest loengus kasutatavate vaimulike piltide suurus ja formaat jättis soovida.

Teine probleem on käsitöötunnis vajaminevate kääridega. Neid on kogu kooli kohta vaid üks

34 EAA 2102.3.138. 35 Järva Teataja 17.11.1938, lk.4.

134

paar, mille tõttu õpilased pidid kaasas kandma enda kääre.36 Kehalise kasvatuse tunnid ja

pallimängud toimusid talvel siseruumides – kevadel ja sügisel väljaspool õpeasutust.

Kooliõpilastega koos rajati selle tarbeks haridusasutuse territooriumile käsipalliväljak.

Laulmise õpetamisel kasutati klaverit ja heliharki. Kooli meelsuse suunajaks oli aga täiel

määral direktor Saarend, millest tulenevalt valitses Võhmuta algkoolis tugev pedagoogiline

kord. Õppetöö haridusasutuses algas viis minutit enne kella 9.oo. Kellahelina saatel kogunesid

õpilased saali, kus koolijuhataja eesvõttel klaveri saatel lauldi mõni piiblisalm ning seejärel

mindi tundidesse. Talvel, pimeda ilmaga algas õppetöö poole kümne paiku, et õpilastel oleks

valgem kooli tulla. Vahetunnil viibisid õppurid saalis. Alguses olevat olnud sellega raskusi,

kuna endine koolijuhataja Tsaan polevat lapsi saali lubanud ja nad pidid vahetunnil klassis

või koridoris olema. Mõisasaali lasti vaid need jõnglased, kes kuidagi keelust olid üle

astunud. Nii oli jahe peoruum varem karistuskandjate kasutada. Kui lapsed uue juhataja

tulekuga vahetunnil saali lubati, siis tekkis sellega raskusi, sest ei osatud kuidagi olla ega

midagi teha.37 Linda Kirik on meenutanud:“ Saalis oli parkettpõrand ja see ahvatles poisse

liugu laskma. Vahetundidel pidi õpetaja kogu aeg saalis olema, et juhendada, kuidas õpilased

peaksid ringi jalutama. Mitu klassijuhataja tundi kulutati selleks, et õpilastele selgeks teha

kuidas vahetunni ajal käituda.“ (Vaata Lisa 74)

Iseseisvusperioodi-aegses Võhmuta algkoolis pandi suurt rõhku ka isamaalisele kasvatusele.

Au sees olid kõigi rahvuslike tähtpäevade pühitsemine– alates vabariigi sünnipäevast

lõpetades võidupühaga. Kohalike kaitseliitlaste aktiivsel toetusel organiseeriti pidupäevadel

õppuritele uhkeid ning patriootlikke üritusi. Aktiivselt tegutsesid koolis noorkotkad, skaudid

ja kodutütred. Rühmade liikmed olid saanud niivõrd suure vilumuse, et nad organiseerisid

iseseisvalt koondusi. Antud liikumiste maine oli võrdlemisi tugev. Seda tõestab asjaolu, et pea

kõik tolleaegsed koolilapsed püüdsid saada noorteorganisatsioonide liikmeks.38 1937.aastal

Võhmutal kooliteed alustanud Kuno Areng on meenutanud:“ Mäletan, kuidas me poisid Eesti

Vabariigi lõpuaastatel tahtsime saada hundipoegadeks. See oli skautide esimene aste.

Kõigepealt pidi olema vanemate luba, samas pidi ka õppimine korras olema. Tahe pääseda

noorsoo organisatsiooni stimuleeris omakorda õppimist. Meie jaoks olid siis tohutuks

ideaaliks skaudid ja noorkotkad ning suur igatsus oli saada endale selline munder nagu oli

liikmetel. Meiega tegeles üks 20 aastane noormees, kes oli laste silmis kihvt kuju, kuna ta

harrastas ratsasporti ja oli Kaitseliidu mundris. Kui vanemate nõusolek oli saadud ja

36 Linda Kiriku kirjalikud mälestused. 37 EAA 2102.3.138. 38 ERA 2388.22.3.

135

õppeedukus korras, kutsuti ka meid, hundipoegade kandidaate ühel kevadisel laupäevaõhtul

koolimajja. Kaasas pidi olema väike supipott, herned või oad, et suppi keeta, ning koos mindi

poistejõnglastega salapärasesse Huntaugu metsa. Räägiti, et vaimud ja kollid käivad seal

ringi ning et pimedas on seal vägagi kole. Mõtlemine seal ööbimisest tekitas poistele üksjagu

kõhedust. Läksime metsa õhtul, sadas vihma. Kes hakkas töinama, see saadeti kohe koju.

Nendele, aga kes metsas kaks päeva vastu pidasid, oli väga tore, sest telgis polnud meist veel

keegi maganud, ehkki mai lõpp ei olnud eriti soe. Meid võeti hundipoegadeks vastu, siis tulid

koondused ja muud üritused.“39 Seega võib väita, et Eesti Vabariigi lõpuaastatel oli Võhmuta

algkoolist välja kujunenud tugevate traditsioonidega eesrindlik maakool. (Vaata Lisa 74)

6.3.Võhmuta algkool okupatsioonide ajal.

Omariiklusperioodil välja kujunenud tugev koolikorraldus ei saanud eksisteerida kuigi kaua.

Esimesi halbu endeid olukorra muutusest võis tähendada juba 1939.aastal, mil baasidelepingu

alusel sisenesid Eesti Vabariiki Nõukogude Liidu sõjaväeosad. Esialgu võõrvõimude poolt

koolikorralduses muudatusi ei nõutud, kuid selgeks hakkas saama pea igale koolijuhatajale, et

senise vabariigiarmastuse vaimus haridust anda ei saanud. Tolleaegne Võhmuta algkooli

õpilane Kuno Areng on meenutanud, et enne rohkeid ümberkorraldusi tabas Eestimaad suur

külmalaine. 1940.aasta jaanuaris otsustas Võhmuta algkooli juhataja õppetöö katkestada, sest

õues oli külma ligi -40°C. Vaatamata polaarselt talumatule ilmale, oli eelnevalt kooli jõudnud

31% õpilastest – neist paljudel olid külm põski näpistanud. Raskete kliimaolude tulemusel

hävines õpilaste poolt rajatud kooliaed pea täielikult.40 Rohkelt viljapuid oli külma poolt

hävitatud ka ümbruskaudsetes talumajapidamistes. Koolielu puudutavad muudatused said

aktiivsema hoo sisse 1940.aasta sügisel, mil Eesti Vabariigi asemel oli kehtivaks riigikorraks

ENSV. Kõigepealt vahetati välja Võhmuta algkooli senine isamaaline koolijuhataja Jaan

Saarend. Uueks direktoriks määrati varem Seidlas ning Ambla algkoolides haridustarkust

jaganud Ferdinand Tammus. Samuti asuti Võhmuta kuueklassilist algkooli ümber muutma

seitsmeklassiliseks mittetäielikuks keskkooliks – vastavalt nõukogudemaale kohase

haridussüsteemiga.41 Peale eelmainitu laienes koolikohustus seitsmendast eluaastast kuni

kuueteistkümnendani. Kooli tunniplaanist kadusid usuõpetus ning saksa keel. Need asendusid

vene keele ning konstitutsiooniõpetuse ning liiduajalooga. Okupeeritud riigi hariduselus ei

olnud kohta ka nn.fašistlikele organisatsioonidele. Keelati noorkotkaste, kodutütarde ja

skautide liikumised. Nende laialisaatmine toimus rahumeelselt. 1940.aastal suve lõpus teatas

39 Kuno Arengu suulised mälestused. Kirja pandud Ründo Mültsi poolt 2011.aastal. 40 Sama. 41 ERA 2388.22.1., lk.12.

136

kooli kodutütarde vanem õpilastele, et vaheaja lõppedes enam kokku ei tulda ning liikumise

vormi pole soovitatav enam kanda. Koolivälise huvitegevuse korraldamine jäi ainukesena

lubatud pioneeriorganisatsiooni kanda. Okupatsioonivõimu tugevamal kinnitumisel sai koolist

poliitilise puhastuse üks suuremaid keskusi. Ka Võhmuta algkooli saali ilmusid armastatud

presidendi Pätsi ja sõjavägede ülemjuhataja Laidoneri piltide asemel isakeste Lenini ja Stalini

portreed. Peoruumis asetati aukohale sirbi ja vasaraga vapikene ning koridori kerkisid punasel

riidel uhked loosungid.42 Tolleaegne algkooli õpilane Ester Põldemaa on meenutanud:

„Neljanda klassi kooliõpilasena jäi kõige paremini meelde kooli sissekäigu juures asuv tees –

Õppige, nii ngu õppis Lenin. Selle peale treppi pühkiv kooliteenija alati porises, et ukse juures

fuajees peaks hoopis olema loosung – pühkige jalad puhtaks, nagu pühkis Lenin.“ Nooremale

kooliastmele oli võimuvahetus riigis ja koolikorralduse muutus tajutav 1940.aasta talvel, mil

armastatud jõulud asendati nääridega. Verner Tammekänd on meenutanud: “Oma esimesel

koolipeol laulsin näärivanale pühadelaulu: Kui armsalt jõulupuu nüüd hiilgab. Ta särab

nõnda kenaste. Viisike lasti loomulikult lõpuni esitada ning kingi sain ma ka kätte, kuid hiljem

tuli õpetaja minu juurde ja ütles kõigi kuuldes, et selliseid laule enam ei laulda.“ Kogu suure

poliitilise puhastuse kõrval jõudsid tolleaegsete Võhmuta koolilasteni rändkino seansid.

Nädalavahetustel kogunes pea terve asundus kooliruumi, et üheskoos liikuvaid filmipilte

vaadata. 1940/41 õppeaasta lõppedes oli kroonika andmetel tänu nõukogude võimu poolt

väljatöötatud koolikorraldusele kõikide õpilaste edasijõudmine vähemalt rahuldav. Käitumine

hinnati terve kooli arvestuses mittesobivaks ainult Osvald Soodlal, kes olevat kaasõpilastele

õpetanud tuletikkudest süüteainelise lõhkeaine valmistamist. Kokkuvõtvalt möödus esimene

punane õppeaasta Võhmuta algkoolis rahulikult ning uute pealesunnitud oludega kohanemine

toimus võrdlemisi kiiresti.43 (Vaata Lisa 77)

1941.aasta suvi ei olnud Eestimaa pinnal sugugi nii rahumeelne, kui seda oli lõppenud

õppeaasta. Euroopast alguse saanud II maailmasõja lahingutegevus oli kandunud ka

Maarjamaa pinnale ning südasuveks olid saksa väeüksused Kesk-Eestis ning seega ka

Võhmutal punaste okupantide võimutsemisele piiri peale pannud. Sõjatuli ning kommunistide

poolt loodud hävituspataljonid Võhmuta koolitegevusele erilist kahju ei tekitanud. 1941/42

õppeaasta algus kujunes jällegi eriliseks. Uus okupant Saksamaa oli Eestimaa vabastanud

teise anastaja Nõukogude Liidu haardest ning see omakorda tõi kaasa uusi muutusi niigi

ebastabiilses koolikorralduses. Nagu anastajatele juba varem omaseks saanud, muudeti kool

42 ERA 2388.22.1., lk.13. 43 ERA 2388.22.3.

137

ideoloogiapoliitika tallermaaks. Natsionaalsotsialistide propagandavahendid ning Hitlerit

ülistavad portreed asetati õppeasutuses võimude tungival nõudmisel aukohale. Kooliaasta

alguses vabastati Võhmuta algkooli esimesel nõukogude okupatsiooniaastal juhtinud Ferdinad

Tammus, kelle asemele määrati varem õpetajana töötanud Voldemar Jüris.44 Pedagooge

sunniti lisatööna osa võtma saksa sõjaväele taliriiete kogumise aktsioonist ning koolmeistrid

olid nõus tegema vastavat selgitustööd nii õpilaste kui ka lapsevanemate seas. Samuti sai

Võhmuta koolihoones ühest ruumikesest vanametalli kogumispunkt ning koolidirektor

Jürisest selle juhataja ning vanaraua varumise organiseerija. Võhmuta algkooli vilistlane Ester

Põldemaa on meenutanud tolleaegset koolijuhatajat Voldemar Jürist toreda ning lahke

mehena:„1942.aasta suvel enne kooli algust käis meil Võhmuta algkooli juhataja Voldemar

Jüris. Ma ei tea, kas see oli talle kohustuslik külastus teada saamiseks laste olukorrast või

tegi ta seda lihtsalt lahkusest. Mulle jättis ta väga kena mulje, võttis sülle ja ajas huvitavat

juttu ka vanematega. Esimesel koolipäeval viis meid ema kooli. Tollel ajal oli Võhmutal

õpilasi 60-70 ringis. Minu esimene õpetaja oli Vera Kari – suurt kasvu ning valju häälega

naisterahvas. Mina alguses teda kartsin. III-IV klassi juhataja oli samuti soliidne proua

Tõke.“45

Ligi kolm aastakest kestnud sakslaste invasioon lõppes 1944.aasta sügisel. Võhmuta

algkoolile tõi sakslaste lahkumine kaasa mitmete kooliõpetajate põgenemise Eestist vabasse

läände. Algkooli kaks naisõpetajat Tõke ja Kari emigreerusid sünnimaalt. Ka koolijuhataja

Voldemar Jürisele oli saabunud venelaste ohu lähenedes mobilisatsioonikäsk. Ester Põldemaa

meenutab viimast õppetundi temaga: “Jüris oli muusikaõpetaja. Oma mobiliseerimiskäsust

teatas ta meile ühes muusikatunnis. Koos laulsime kurbi laule ning paljud õpilased nutsid.“

Trööstist hoolimata ei olnud koolijuhataja kuigi kaua ära. Juba õppeaasta keskel oli ta koolis

tagasi ning sai jätkata direktorina. Sakslaste lahkudes ning venelaste saabudes oli koolihoones

kohutav korralagedus. Sõjavägi oli lahkudes kooliinventari suuremas osas laiali kandnud ning

kirjavarast olid järele jäänud ainult riismed. Mööbel vedeles suures osas mõisapargis. Pingid

said õppetöö jätkamiseks korda seatud lastevanemate poolt ning mõne nädala möödudes olid

ruumid koolitarkuse andmiseks taas valmis.46 Suuremaks mureks kui kooli inventari olukord,

kujunes õpetajate puudumise küsimus. Nimelt olid koos taganevate sakslastega lahkunud

kandvam osa Võhmuta algkooli pedagoogidest ning abi saamiseks tuli pöörduda maakonna

haridusameti poole. Keerulisest olukorrast suudeti seegi aeg üle olla ning uuteks

44 ERA 2388.22.2., lk.27. 45 ERM Kv.784, lk.75-80. 46 ERM Kv.784, lk.75-80.

138

kooliõpetajateks leiti Valve Ainomäe, Elsa Kirik ning Koida (Biilo) Kors. Hiljem asusid

hariduspõldu kündma Rita Aljas ning sõjalise õpetuse õpetaja Ants Promet.47 1944.aastal

algas õppetöö Võhmutal varem väljakuulutatud esimesest novembrist vaid nädala jagu hiljem.

Antud õppeaasta tähtsündmuseks külakoolis kujunes 1945.aasta 9.mai, mil tähistati Teise

maailmasõja võidukat lõppu. Ester Põldemaa meenutab: “Suurel pidupäeval kogunes

koolipere saali ning direktor rääkis lastele sõja edukast lõpust. Seejärel lubati lapsed koju

ning kästi tagasi tulla koos toidukraami ja paremate riietega. Õpetaja suuremate tüdrukutega

küpsetas kooke ning tegi võileibu ja morssi. Saali toodi väiksed kased, lillekimbud ning kaeti

uhke pidulaud.“ 48(Vaata Lisa 81)

Lisaks uutele õpetajatele ning õppekavade järjekordsele muutusele, tekitas tolleaegsetele

õppuritele suuremat muret kooliskäimine ise. Sõja lõppedes oli suuri probleeme jalanõude

ning kooliriiete leidmisega. Tihtipeale jäid õpilased porisel sügispäeval või tuisusel

talvepäeval üldse kooli minemata. Olukorra parandamiseks jagati maakonnavalitsuse poolt

viletsamas olukorras olevatele õpilastele jalanõusid. Peale olmeliste probleemide, räsisid

tolleaegseid kooliõpilasi ka mitmed haiguslained. Eriti traagiliselt puudutas Võhmuta kooli

nakkuslik difteeria, mille tulemusel mitu õpilast enam haigevoodist ei tõusnudki.49 1946.aastal

töötas Võhmuta 7.klassiline kool viie õppejõuga. Haridusasutuses oli kolm klassikomplekti.

Kuna antud kooliaastal õpilaste arv vähenes märgatavalt, siis muutus võimatuks lõpuklassi

avamine. Nõnda töötas kool nagu varasematel perioodidel kuueklassilisena. Kooliskäijate

õpilaste arv ulatus neil aastail 64-ni. Klassikursuse vaatluse all oleval õppeaastal lõpetas 92%

kooliskäijatest. Formaalselt seitsmeklassilise kooli juures töötasid mitmesugused

tegevusringid. Suurimad olid spordikollektiiv 39 osavõtjaga ning õpilaste pioneerimalev 33

huvilisega.50 Aktiivselt tegutses ka Punase Risti algorganisatsioon 42 liikmega. Kooli üldist

seisukorda hinnati haridusosakonna poolt teostatava inspektsiooni käigus võrdlemisi heaks.

Ainukeseks puuduseks peeti vähest parteilist agitatsiooni. Koolijuht Jürisele tehti ettekirjutus,

mille järgi Võhmuta kooli ei saanud pidada tõeliseks nõukogude kooliks, sest õppeasutuses

puudusid Lenini, Stalini, Marxi ja Engelsi pildid ning vastavad loosungid. Antud märkuse

tegemise järel need puudused koolijuhataja poolt likvideeriti.51 Järgmine suurem muutus

Võhmuta algkoolis toimus 1947.aastal, mil senine koolijuhataja Voldemar Jüris andis

ametikoha üle Julius Torrole. Uue direktori koolijuhtimise ajal alustas haridusasutus

47 ERA 2388.22.1., lk.16. 48 ERM kv.797, lk.398-404. Ester Põldema – mälestusi ja muljeid esimesest koolist. 49 ERA 2388.22.3. 50 ERA 2388.22.1. 51 ERA 2388.22.1.

139

kapitaalremondiga. Teatavasti ei olnud juba aastaid Võhmuta haridustempli sanitaarset

olukorda parandatud. Samuti laoti ümber enamus korstnaid ning lapiti mõisnikeaegset katust.

Uue direktori tulekuga vahetus ka pedagoogiline kaader. Uute õpetajatena lisandusid

kooliperre Aino Kask ja Elvira Mägi. 1940-date aastate lõpuperioodil kujunes koolist jällegi

poliitaktsiooni tegemise keskus- seda eriti maapiirkondades. Nimelt saabus Eesti ajaloos

kolhooside moodustamise ajajärk ning kooliõpetajaid rakendati eelkõige artellide loomise

agitaatoritena. Võhmuta algkooli õpetaja Koida Bilov on meenutanud, et maakooli õpetajana

tuli täita rajooni täitevkomiteest ja külanõukogust saadud ülesandeid. „1948.aastal anti

õpetajatele korraldus käia mööda piirkonna majapidamisi ning agiteerida talupidajaid

kolhoosi astuma. Ka mina pidin vastu enda tahtmist antud aktsioonist osa võtma. Eelnevalt

oli teada, et ega kolhoosidel suurt elujõudu ei ole. Minema aga pidi, sest muidu võidi sind

tembeldada nõukogude korra vaenlaseks. Õnneks mind kuskilt talust välja ei visatud, sest tegu

oli ikkagi kooliõpetajaga ja talulapsed käisid samas haridusasutuses, kus ise töötasin.“52

Direktor Torro ajal kujunes üheks suuremaks probleemiks koolile kütte varumise küsimus.

Kohaliku külanõukogu kaasabil saadi küll toorest kütet, kuid seda ainult kaks kolm koormat

korraga. Kütteprobleemide lahendamiseks käisid lapsevanemad ja kooliõpetajad pühapäeviti

metsas puid hankimas. Parki koolimaja ümber hoiti ning kütteks tarvitati vaid mõned haiged

puud.53 Julius Torro ajal hakkas esmakordselt kujunema probleemiks õpilaste väike arv.

Arvatav koolilaste vähesuse põhjus võis seisneda selles, et perekonniti asuti põgenema

maapiirkondadest viletsa kolhoosielu eest. Kuna õpilaste arv langes 45 – seega ületas kriitilise

piiri ning pideva vähenemise tagajärjel otsustati kool muuta neljaklassiliseks algkooliks.

Seega lahkus parematele jahimaadele ka koolidirektor Julius Torro. Tema ametikoha võttis

üle õpetaja Ida Kalep. Sellest ajast töötas kool taas kahekomplektilisena, kus oli ühendatud

esimene-teine ning kolmas ja neljas klass. Õpilaste üldarv langes vaadeldaval ajajärgul 32-

ni.54 Direktor Kalep sai Võhmuta algkooli juhtida kuni 1953.aastani, mil ta ootamatult suri.

Koolijuhataja kohused võttis üle teenekas pedagoog Koida Kors. Uue õppeaasta alguses

määrati Võhmutale koolijuhatajaks Juhan Hüvilo. Tema ametisoleku ajal saavutas

haridusasutus oma viimase hiilguse. Uue direktori tulekuga viidi ruumides läbi järjekordne

suurremont. Õppeasutuse ümbrus oli samuti korratus olekus ning vajas taas kohendamist. Et

ümbruskonna väljanägemist parandada, otsustati taastada kunagine kooli katseaed, mille

1940.aasta külm talveilm oli hävitanud. Õpilaste ning lapsevanemate kaasabiga istutati

52 ERM Kv.784, lk.75-80. 53 ERA 2388.22.3. 54 ERA 2388.22.3.

140

kooliaeda õunapuid ning samuti leiti õppeasutuse lähedalt mitmeid marjapõõsaid, mida välja

juurimise abil katseaeda istutati. 32 õpilasega kahekomplektilises koolis oli samuti tugev

õppetööväline tegevus. Aktiivselt käisid koos pioneerid ning laulukoorid. Täiendust oli

saanud ka kooli raamatukogu – kokku säilitati 280 raamatut ning õppeaasta keskel soetati

juurde 96 uut trükist.55 1955/56 õppeaastal senine olukord muutus, sest õpilaste väikese arvu

tõttu suleti üks klassikomplekt. Selle tagajärjel tuli kauaaegsel Võhmuta kooliõpetajal Koida

Bilovil töökohta vahetada. Ametisse jäi vaid koolijuhataja Juhan Hüvilo, kes korraga oli nii

õpetaja kui direktor. Järele jäänud üks klassikomplekt, kus korraga õppisid 1+2+3 ja 4 klass

oli õpilasi kokku 20. Olukord paranes 1957.aastal, mil lisaks Hüvilole tuli koolilastele tarkust

andma Ellen Lehtmets.56 Terves koolis oli ainult 22 õpilast. Õpetaja Lehtmets töötas klassis

tunniandjana õpetades vene keelt, kehalist kasvatust ja tööõpetust. Kooli-ja ühtlasi

klassijuhataja Hüvilo õpetas lastele kõiki teisi aineid. Kooli edasisse ajalukku on läinud aasta

1958, mil vana Zoege von Manteuffeli-aegne amortiseerunud häärberikatus vahetati uue

eterniidiga. Katusevahetus läks külanõukogule maksma 11788 rubla.57 Koolihoone pidevast

renoveerimisest polnud sugugi kasu, sest lapsi jäi iga aastaga aina vähemaks. 1961/62

õppeaastal oli mudilaste arv langenud 16 piirimaile. See number aga tekitas rajoonis

küsimuse, et kas Võhmutal on veel üldse mõtet koolihariduse andmist jätkata. Vaatamata

lastevanemate küllaltki jõulisele vastuseisule, otsustati Võhmuta 4.klassiline algkool

haridusministri käskkirjaga 1.septembril 1963.aastal likvideerida õpilaste vähesuse tõttu.58

Kooli inventar otsustati üle anda lähedal asuvasse Vajangu 8.klassilisse kooli, kuhu samuti

siirdus tarkust taga nõudma enamus algkooli endisi õppureid. Järgnevatel perioodidel asusid

antud piirkonna lapsed õppima Järva-Jaani keskkooli. Pea sada aastat kestnud süstemaatilise

koolihariduse andmine Võhmutal oli sellega lõppenud.

55 ERA 2388.22.4. 56 Rein Ojaste suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aastal. 57 ERA 2388.22.4 lk.76. 58 ERA 2388.22.1. Võhmuta algkooli kroonikaraamat.

141

VII. VÕHMUTA ASUNDUSEGA SEOTUD TUNTUD SUGUVÕSAD JA PERSOONID. Juba hallidest aegadest peale on ühiskonna kujunemisel etendanud tähtsat rolli inimesed, kes

on tavakodanikest aktiivsemad, töökamad ning silmapaistvamad. Pea igast haldusüksusest,

olgu tegu siis linna või vallaga, saab välja tuua persoone või lausa suguvõsasid, kes oma

tegevuse ning mõtteviisiga on jätnud märgilise jälje nii kodukohta kui laiemasse üldsusesse.

Ka Võhmuta mõisa aladelt on sirgunud või siin mingi perioodi oma eluteest veetnud mitmed

nimekad isiksused, kes on panustanud oma tegevusega märgilise osa erinevate

eluvaldkondade arengusse.

7.1. Võhmuta mõisa viimane aadlisuguvõsa Zoege von Manteuffel ning baltisakslasest

kirjamees Peter Arthur Zoege von Manteuffel.

Võhmuta mõis oma kireva ning huvipakkuva ajalooga on näinud kümneid erinevaid

mõisasuguvõsasid ja aadlimehi. Viimasena ning kõige tajutavamana on Võhmuta mõisa ja

küla mõjutanud 19.sajandi keskpaiku Zoege von Manteuffelite aadlisuguvõsa, kes omandas

häärberi koos põldude, heinamaa ja metsadega. Kuna veel tänapäevalgi mäletatakse Võhmutal

endisi mõisaomanikke Manteuffeleid, siis oleks vajalik anda põhjalikum ülevaade tuntud

perekonna kujunemisloost. Eestimaa rüütelkonna vapiraamatu andmetel arvatakse Zoegede

esivanemateks 1248-1252.aasta vahel Rügenil elanud rüütel Thidereus Zoge. Suguvõsa vapil

hõbedasel kilbil oli kujutatud kroonitud kahepealine kotkas, toetudes punasele põiktriibule

sinisel taustal.1325.aastal mainitakse tema järeltulijateks Gerandus Soyet kui Taani vasalli

Virumaal. Tema poeg või mõningates allikates ka pojapoeg Gert Soyet kasutas 1390.aastal

juba vapiga pitsatit. Soyeti järeltulija Hermann Zoege oli ostnud 1467.aastal Kodasoo ja

1501.aastal Paunküla mõisa. Nende mõlema mõisa omanikuna järgnes poeg Otto Zoege.

Siinjuures tasuks lisada, et Otto poolt müüdi Paunküla mõis 1515.aastal, kuid Kodasoo jäi

Zoegede kätte kuni 1694.aastani.1 (Vaata Lisa 12)

Võhmuta mõisa valitsenud Zoege von Manteuffelite suguvõsaliin saab alguse aga Zoegede

suguvõsa kõrvalharu esindajast Diederich Soye pojapojast Andreas Zoegest, kes oli abielus

iidsest ja mõjuvõimsast suguvõsast pärit Margaretha Anna von Uexkülliga.2 Andreas suri

üsna noore mehena Põhjasõja ajal 1706.aastal. Nende pojast Gothard Johanist sai Vene

tsaaririigi truu ametnik, kellele keisrinna Jelizaveta Petrovna omistas Saksa-Rooma

riigikrahvi tiitli koos uue nime Manteuffel gen. Zoege (sünnilt Zoege). Krahvitiitli ja

teistsuguse nimekujuga kaasnes aadlikele ka uus vapp. Tegemist oli äärmiselt lihtsa

1 Daimer, Paul Eduard;Pajus, Ando. Eestimaa rüütelkonna vapiraamat. Tänapäev; Tallinn 2007, lk.38. 2 Jüriso, Lembit. Järva-Jaani kihelkonna mõisad. Käsikiri. Järva-.Jaani 2010, lk 22.

142

kavandiga, kus hõbedasel kilbil lai punane põikitriip. Krahvi tiitlile viitab vapil

üheksakihiline kroon kilbi kohal.3 (Vaata Lisa 12)

Sama nimekuju asusid kandma ka tema järeltulijad. Zoege von Manteuffeli aadlisuguvõsa

tuntuimaks esindajaks Eestimaal võib pidada Gothard Johani pojapoega Ravila mõisniku

Peter August Friedrich Manteuffelit. Temale kuulus Põhja-Eestis kümmekond mõisa,

sealhulgas Võhmuta naabermõis Kuie. Iseäralike kommete ja harrastuste tõttu kutsuti teda

„hulluks krahviks.“ Põhjus seisnes selles, et teda huvitas teistest enam talupoegade elu ja

kombed. Krahv Manteuffel oli vastuoluline isiksus, alates tema nimest, mida ta on ise

kasutanud Mannteuffel, tõlkes meeskurat. Manteuffel ei hoolinud palju aadli tavadest ja

eelarvamustest - nooruse armu- ja joomaseiklustega lõpetanud, elas ta pikka aega vabaabielu

reisilt kaasa toodud mitteaadlikust austerlannaga.4

Võhmuta mõis sattus Zoege von Mnteuffeli aadlisuguvõsa omandusse peale 1861.aastat, mil

tolleaegne häärberi omanik Carl Otto von Schilling pantis mõisa võlgade katteks Peter Zoege

von Manteuffelile, kes maksis pandi eest 80000 hõberubla. Peter Zoege von Manteuffel oli

pärit Uue-Harmi mõisast (Kose kihl) ning hariduse saanud Tallinna Toomkoolis ja Tartu

Ülikooli õigusteaduskonnast. Hiljem Ida-Järvamaal haagikohtunikuna töötades abiellus ta

1865.aastal Vevy Ludmilla Zoege von Manteuffeliga. Sellest ajast alates kolisid Zoege von

Manteuffelid Võhmutale ning juba 1866.aastal sündis perre esimene poeg Peter Arthur ning

1867.aastal Ernst Zoege von Manteuffel. Viimane õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust ning

ökonoomiat ning omandas mõisasüdame pärimise teel 1897.aastal. Zoege von Manteuffelitele

kuulus mõis kuni 1919.aastani, mil Võhmuta mõis riigistati ja Ernst Zoege von Manteuffel

lahkus lõplikult Saksamaale.5 (Vaata Lisa 23)

Esimesest pojast Peter Arthur Zoege von Manteuffelist sai aga üks värvikamaid aadlimehest

kirjanikke. Teda peetakse baltisaksa kirjandusvoolus Eesti talupojanovellile alusepanijaks

põhjusel, et suur osa baltisaksa kirjanikke oli pärit Läti aladelt ning seetõttu antud

jutumaailmas kohtab enamasti läti talupoegi. Eestlaspilt 20.sajandi baltisaksa jutustavas

kirjanduses peaaegu puudus või esines vaid episoodidena. Seda lünka hakkaski jõudsasti

täitma Võhmutalt pärit aadlik Peter Arthur Zoege von Manteuffel. Oma peamise haridustee

omandas viljakas novellist Tartu Ülikoolis, õppides seal zooloogiat, geograafiat ja

etnoloogiat. Lisaks täiendas ta end Leibzigi Ülikoolis ja Müncheni Polütehnilises Instituudis.

1892.aastal jõudis Peter Arthur oma õpingutes kandidaadi kraadini geograafias ja

3 Daimre;Pajus, 2007, lk.39. 4 Jüriso, Lembit. Järva-Jaani kihelkonna mõisad. Käsikiri. Järva-.Jaani 2010, lk.15. 5 Schilling, E. Die Rittergüten in kreise Jereven seit d.Schwedenzeit Rannover – Döhren, lk.79.

143

kõrvalerialana etnograafias. Lisaks õppetööle ülikoolis kuulus Peter Arthur Zoege ka

Õpetatud Eesti Seltsi ridadesse.6 Peale hea hariduse saamist armastas von Manteuffel palju

reisida, viibides 19.sajandi lõpul ning 20.sajandi alguses Lõuna-Euroopas ning Egiptuses.

Lisaks töötas reisihuviline parun 27 aastat Eestimaa Aadlike Krediidikassas raamatupidajana.

Eesti Vabariigi kujunemisperioodil töötas Peter aastatel 1920-1923 tuletornide direktsioonis

pearaamatupidajana.7 Antud perioodil avaldus Zoege von Manteuffelil ka kirjanduslik

loometegevus – seda eeskätt lüürikuna ning hiljem prosaistina. Varasemast perioodist ongi

pärit Peter Arthuri sisukaim 1914.aastal ilmunud luulekogu „Tormidest ja päikesepaistest.“

Antud kogu valmimisel on Manteuffel oma mõtetes viibinud jällegi oma kodumõisas

Võhmutal ning mitmeski luuletuses on ta nimetanud üheks meeldivamaks tegevuseks

lumetormisel talveõhtul kaminavalgel mõisaaknast välja vaadata ning nähtud pilte luulesse

maalida. 1923-1929.aastani töötas Peter Arthur Zoege vabakirjanikuna Stuttgardis. Saksamaal

olles pani Manteuffel aluse oma peamisele proosaloomingule, kus autor pööras lisaks

Eestimaa aadlike igapäevaelule ka suuremat tähelepanu eestlaste isiksusele, loomusele ning

siinsele oma sünnimaa loodusele. Maarjamaa paikadest on autor pühendanud laulutsükli

Narvale. Tihtipeale viib luuletaja tee kodust eemale Pariisi, Antwerpenisse, Steiermarki,

Genfi, Niiluse äärde, Soome või isegi Lapimaale.8 (Vaata Lisa 25)

Maailma näinud mehena siirdus Peter Arthur Zoege von Manteuffel tagasi oma armsale

sünnimaale ning viibis Tallinn-Nõmmel vabakutselise kirjanikuna kuni 1939.aasta

baltisakslaste repatrieerumiseni. Eestis olles kohanes kirjanik võrreldes teiste baltisaksa

autoritega kiiresti uute oludega ning tema poolt avaldatud looming saab pea ainukesena

suurema heakskiidu omariiklusaegses vabariigis. Antud väidet kinnitab tõdemus, et tema

saksa keeles kirjutatud töid tõlgiti eesti keelde ning avaldati tolleaegses perioodikas. Eesti

keeles ilmus Manteuffelil ainult kahte novelli sisaldav teos „Mäss“, mis kajastab 1924.aasta

1.detsembri ülestõusu Eestis. Kui kokkuvõtvalt üldistada Peter Arthur Zoege von Manteuffeli

loomingut, siis tema nägi eestimaises talupojas põhjamaist, pragmaatilist, karget, karmi ja

flegmaatilist inimtüüpi, kui ka salapärast ja ettearvamatut isiksust. Kõige paremini

iseloomustaks Manteuffeli loomingut vanasõna vaga vesi, sügav põhi – ja selle põhja

kompamisel ei lähenenud Peter Zoege von Manteuffel naturalistlike pajatusteni. Tema

eestlastest tegelaste liikumapanevaks jõuks saab olema kättemaks ja kasuhimu. Peter Zoege

von Manteuffeli psühholoogilis-müütilist taluelukujutust on tolleaegses ajakirjanduses

6 EAA.402.2.28321. 7 Lenz. Deutschbaltisches biogr. Lexikon – 1710-1960, Klön. 1970, lk.899. 8 Lukas, Liina. Baltisaksa kirjandusväli 1890-1918. Underi ja Tuglase kirjanduskeskus. Tallinn 2006, lk.166;184.

144

eeskujuks pakutud isegi Eesti kirjandusele, mis oma eksperimentlikus urbaniseerumistuhinas

tahtis kõrvale kanduda oma mullasest pinnasest. Zoege von Manteuffelis nähti Eesti vaimu

algupära head esindajat.9 (Vaata Lisa 25)

Umsiedlungi käigus Saksamaale tagasi-siirdudes asus Peter Arthur elama uuesti Stuttgardi

Gotenafenisse. Oma viimased elupäevad saatis Zoege von Manteuffel mööda Biberachenis,

kus ta 1947.aastal suri.10

7.2. Võhmuta algkooli vilistlane, koorijuht ja muusikapedagoog Kuno Areng.

Endise Võhmuta mõisa maadel, Järsi külas on sündinud ja kasvanud tunnustatud koorijuht ja

muusikapedagoog Kuno Areng. Võhmuta 6.klassilises koolis alghariduse saanud tulevane

muusikamees sündis 23 heinakuu päeval 1929.aastal Järsil Mündi talus pere esiklapsena.

Pereisa Johannes ja ema Ida olid juba mitmendat põlve talupidajad. Johannes Areng oli

ümbruskonnas suhteliselt haritud mees. 1914.aastal lõpetas ta Rakvere kreiskooli (tänapäeva

mõistes gümnaasiumi) ning oli edumeelsete vaadetega mees.11 Lisaks valdas ta täiesti vabalt

vene keelt ning oli omariiklusperioodil mitu korda Võhmuta vallavanem. Ema Ida lõpetas

pärast külakooli Järva-Jaani täienduskooli ning töötas kaupluses. Tema sõbrannad olid väga

imestunud kuuldes, et kaunis Ida läks „talumaisele mehele“, hakkas lehmi lüpsma ja sõnnikus

tuhnima.12 Kokku oli peres neli venda ning kõikidel kujunesid välja hoopis isesugused huvid.

Kunost vanuselt järgmine vend Harald oli tehniliste huvidega ning oskas hästi joonistada ja

puutööd teha. Hiljem sai temast ehitusinsener. Teine vend Olav oli huvitatud maatööst ning

temast sai traktorist. Kolmas vend Kunnar sündis Kunost 15 aastat hiljem – raskel 1944.aastal

ning temast sai kõige ehtsam eesti talupidaja. Kõige vanemast Kunost kujunes aga

muusikamees – seda eeskätt isa eeskujul. Kuno Areng on meenutanud: „Ema Ida oli ilmselt

ebamusikaalne ning me ei kuulnud kunagi teda kodus laulmas. Ta oli vaikne kuid kindla

karakteri ja väga ratsionaalse mõtlemisega. Isa oli seevastu suur laulumees, boheemlaslik ja

oma olemuselt absoluutselt mitte talumees. Hiljem oleme vendadega arutanud, et eks seda

talutööd juhtis ema mitte isa.“ Pereisa Johannes oli suur muusika- ja laulumees. Ta valdas

hästi viiulit ning pianiinot. Lisaks oli ta õppinud koos muusikamees Tuudur Vettikuga,

kellega koos õppides musitseeriti.13 Peale selle olevat Johannes Areng omariiklusperioodi

alguses lisaraha teeninud Rakvere tummkinos klaverisaatjana. Ka hiljem kutsuti Johannes

Võhmuta rahvatantsijate esinemisi pillimuusika teel saatma. Kuno noorusajal oli isa tavaline 9 Lukas, Liina. Baltisaksa kirjanduslikke identiteedikonspekte Eesti Vabariigi ajal. Keel ja Kirjandus nr.3, (2002) lk.168. 10 Lenz. Deutschbaltisches biogr. Lexikon – 1710-1960, Klön. 1970, lk.899. 11 Kuno Arengu suulised mälestused. Lindistatud töö autori poolt 2011.aastavel. Hoiul R.Mültsi erakogus. 12 Inno, Kersti. Kuno Areng. Riia. Avita 1999. , lk.9. 13 Kuno Arengu suulised mälestused. Lindistatud töö autori poolt 2011.aasta suvel. Hoiul R.Mültsi erakogus.

145

külapillimees, kes oskas mängida lorilugusid – kuid seejuures tundis ka nooti. Perel oli kodus

ka pianiino, mis oli tolle aja talumajapidamises harulduseks. See olevat majapidamisse

sattunud 1920.aastal, mil riigistatud Võhmuta mõisavara müüdi lahkuvate baltisakslaste poolt

väikese tasu eest soovijatele.14 Lisaks isale olid külas veel mõned pillimehed, kes oskasid

klaveril duure kaasa mängida. Tihtipeale koguneti külameestega Arengute juurde Mündi

tallu, kus koos musitseeriti. Taolisi külapillimeeste kontserte korraldati päris tihti ning ka

väike Kuno hakkas kuulmise järgi klaveril kaasa mängima. Lisaks mõjutas Kuno Arengu

muusikalise maailmapildi kujunemist noores põlves armsaks saanud Järva-Jaani kiriku

orelimäng. „Vanaema oli meil sügavalt usklik. Seetõttu käis meie pere pea igal pühapäeval

kirikus. Ka mulle meeldis väga kaasa minna – seejuures ei huvitanud mind mitte kirikuõpetaja

jutt, vaid sügavalt mõjus orelimäng. Käisin vanaemale peale, et tahaksin vaadata ligemalt,

kuidas orelit mängitakse. Lõpuks ta läks ja rääkiski minu soovist organistile ja mind lasti

oreli juurde. See oli minu esimene suur muusikaelamus“, on meenutanud Kuno Areng.

Peale musikaalsuse sai Kuno kodust kaasa suure töö- ja kodumaaarmastuse. Kuna vanemad

olid talupidajad, siis lapsed nägid, kui raskelt leib lauale tuleb ning pidid tihtipeale ka ise

maatöödest osa võtma. Suure töötegemise kõrval ei unustatud ka Eesti riigi olulisust.

„Mäletan hästi, et kaks püha olid meie peres ääretult tähtsad: 24.veebruar- vabariigi

aastapäev ja 23.juuni- võidupüha.. Meie taluõues oli uhke lipumast, kus lehvis nendel

puhkudel sini-must-valge trikoloor. Väga pühalik ja uhke tunne oli trikoloori all seista.“15

Koolitee algas Kuno Arengul Võhmuta 6.klassilises algkoolis 1937.aastal. Antud mõisakoolis

sattus Areng muusikaliselt üpriski haritud õpetaja käe alla. „Võib-olla kõige olulisem inimene,

kes mind muusika juurde viis, oligi Võhmuta algkooli juhataja Voldemar Jüris, kes mängis

hästi viiulit ja klaverit.“ Tartu Õpetajate Seminari lõpetanud koolijuht Jüris ilmselt mõistis, et

Arengu näol on tegemist musikaalset talenti omava poisiga, siis pani õpetaja poisi klaverit

harjutama ning tasapisi lauluharjutustega tegelema.16 Arengu üheks esimeseks suuremaks

suunajaks kujunes koolijuhataja Voldemar Jüris. Tugeva lauluõpetajana pani ta pea kõik

õpilased koolikooris laulma. Tema juures hakkasin ka klaverit õppima. „Õpetaja Jüris andis

mulle mängida Mozardi A-duuri sonaadi. Mulle see väga meeldis ja Mozardist sai minu jaoks

muusikas ebajumal“, on Kuno Areng meenutanud. Lisaks sellele moodustas Voldemar Jüris

koolis mandoliiniorkestri, kus pani Kuno koos venna Haraldiga pilli mängima. Nagu

muusikas, nii oli Kuno Areng püüdlik ja visa ka igapäevases koolitöös ning selle tulemusel

14 Kolk, Madis. Vastab Kuno Areng. Teater, muusika, kino. Nr.5. (1984), lk.11. 15 Inno, Kersti. Kuno Areng. Riia. Avita 1999. , lk.11. 16 Kolk, Madis. Vastab Kuno Areng. Teater, muusika, kino. Nr.5. (1984), lk.12.

146

lõpetas ta algkooli 1943.aastal kiitusega. Edasi järgnesid õpingud Rakvere I keskkoolis, mille

eest 1948.aastal anti Kunole kuldmedal. Just antud koolist said alguse Arengu tõsisemad

muusikaõpingud. Rakveres võeti noormees laulukoori ning sünfoniet-orkestrisse pilli

mängima. Sealne muusikaõpetaja legendaarne Jaan Pakk asutas oma põhitöö kõrvalt 1945.

aastal Rakvere muusikakooli, mille teine lõpetaja oli Kuno Areng.17 Tulevane dirigent õppis

huvikoolis klaverit väga erudeeritud õpetaja Glafira Roi juures, kes oma sügavate

analüüsidega süvamuusikast, mõjutas Arengu muusikataju hoopis teistmoodi kui isa, kes

masurkadest ja valssidest palju kaugemale ei jõudnud. Muusikakooli ning keskkooli

lõpetamise järel 1948.aastal siirdus Kuno Areng Tallinna muusikakooli samuti klaveri

erialale, sest tulevase dirigendi esmaseks sooviks oli saada pianistiks. Antud unelma rikkus

1950.aastal saadud sõjaväekutse, mis viis Kuno sundaega teenima nõukogude armeesse

Abhaasiasse Suhhumi. Ajateenistuse aegu õnnestus Arengul õppida Suhhumi

muusikakoolis.18 Teatavasti kõikide seadustega ei saanud olla võimalik, et ajateenija saab

koolis õppida. Kuno Arengule aga selline võimalus loodi. 1954.aastal Eestisse tagasi jõudes

leidis Areng, et pianistikarjääri jaoks on ta liiga vana ning seetõttu soovitati tal minna õppima

koorijuhtimist Tallinna Konservatooriumisse Gustav Ernesaksa juurde. Teatavasti oli Areng

juba enne ajateenistust kaks aastat Ernesaksa juhatavas RAM-is laulnud. Kuno Areng on

meenutanud:“ Oli õnn, et Ernesaks võttis mind oma klassi. Tema tööstiil sobis hästi minu

sisemiste vajadustega ja muusikaliste põhimõtetega, mida juba selleks ajaks mingil määral oli

kogunenud. Võlus tema impulsiivne iseloom muusikat tehes, emotsionaalne suhtumine

muusikasse.“ Gustav Ernesaksast kujunes Kunole suur autoriteet ning terve elu suurim

muusikaline suunaja ja õpetaja. Konservatooriumi kiitusega lõpetamise järel 1958.aastal asus

Areng tööle Eesti Raadiosse muusikasaadete toimetajaks.19 Tung edasi õppida noorel

muusikamehel säilis ning 1961.aastal astus Kuno aspirantuuri koorijuhtimise alal Leningradi

Rimski-Korsakovi nimelisse konservatooriumisse. Kui 1965.aastal õpingud Jelizaveta

Kudrjavtseva juhendamisel konservatooriumis lõppesid, oli Areng loonud enneolematu

pretsedendi. Nimelt lõpetas Kuno Areng esimesena eesti koorijuhtidest Rimski-Korsakovi

konservatooriumis aspirantuuri. Aastast 1962 sai Kuno Arengust Tallinna Muusika-ja

Teatriakadeemia õppejõud ning alates 1965.aastast on Areng üks laulupidude üldjuhte.

Riikliku Akadeemilise meeskoori dirigendina sai Kunost muusikaakadeemia koorijuhtimise

17 Kuno Arengu suulised mälestused. Lindistatud töö autori poolt 2011.aasta suvel. Hoiul R.Mültsi erakogus. 18 Kolk, Madis. Vastab Kuno Areng. Teater, muusika, kino. Nr.5. (1984), lk.13. 19 Kuno Arengu suulised mälestused. Lindistatud töö autori poolt 2011.aasta suvel. Hoiul R.Mültsi erakogus.

147

kateedri juhataja ning alates 1982.aastast professor.20 Arengust kujunes armastatud professor,

kelle juurde oli igal aastal suur tung õppima pääseda. Seetõttu on maestro kunagistest

õpilastest kasvanud välja tugev põlvkond, kes mõjutab suuresti tänapäeva koorimuusikat.

Kuno Arengu rikkalik loometöö on saanud avaliku tunnustuse osaliseks. Teda on premeeritud

nii Valgetähe III klassi teenetemärgi kui ka ENSV rahvakunstniku nimetusega ning Eesti

Rahvakultuuri Fondi elutöö preemiaga. Vaatamata oma suurele edule ning headele

saavutustele on Kuno Areng jäänud südames sünnikoha – Võhmuta ja Järsi patrioodiks. Pea

igal suvel külastab ta endiselt kodumaja, kus ta mõned nädalad rahus ja vaikuses nooruspõlve

ning kooliaega meenutab. (Vaata Lisa 85)

7.3. Pedagoog ja ajalooõpetuse metoodika väljatöötaja Paul Hinnov.

Võhmuta asundusega on tihedalt seotud Eesti omariiklusperioodi üks hinnatumaid

ajalooõpetamise metoodika väljatöötajaid Paul Hinnov. Oma elu kuldsemad aastad küll

pealinnas veetes, seob Hinnovit Võhmutaga eeskätt periood peale vabariigi okupeerimist, mil

Paulil ei lubatud oma põhitöö juurde naasta.

Paul Hinnov sündis 4.märtsil 1901.aastal Võhmuta vallas, Jalgsema külas Teraseaugu talus.

Tema vanemad Mart ja Anna olid väiketalupidajad. Aastatel 1909-1916 õppis tulevane

õpetaja nii Liutsalu kui ka Seliküla ministeeriumikoolis ning hiljem Paide kõrgemas

algkoolis.21 Alghariduse omandamisele järgnesid aastatel 1919-1921 õpingud Paide

reaalgümnaasiumis. Õpingute ajal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas ajaloo sektsioonis

töötas ta elatise hankimiseks Rakke ja Särevere algkoolides abiõpetajana. Kodumaakonda

Järvamaale aitas Pauli tööle tema vend Johannes Hinnov, kes oli Eesti Vabariigi algaastaist

kuni Nõukogude okupatsioonini Roosna-Alliku algkooli juhatajaks.22 Ülikoolis õpingute ajal

kuulus Paul Hinnov üliõpilasseltsi „Põhjala“ ning sealse aktiivse liikmena koostas

lühiülevaate üliõpilasseltsi ajaloost. Pärast ülikooli lõpetamist ajaloo- ja filosoofiaõpetaja

diplomiga töötas ta aastatel 1926-1928 Võru Õpetajate Seminaris ning hiljem 1929.aastal

Tallinna Prantsuse Lütseumis. Väga tunnustatud pedagoogiks tõusis Hinnov aastatel 1929-

1944, kui ta oli ajalooõpetaja Jakob Westholmi eragümnaasiumis Tallinnas.23 Olles mitmete

omariiklusperioodi-aegsete ajalooõpikute autor ning kaastoimetaja, sai temast 1935.aastal

kooli vanemõpetaja. Paul Hinnovi tuntuimaks õpilaseks Jakob Westholmi kooli päevilt võib

pidada hinnatud ja lugupeetud kirjanikku Jaan Krossi. Viljakas autor on jäädvustanud oma

ajalooõppejõu kooliteemalises romaanis „Wikmani poisid“ õpetaja Paljaspea prototüübi nime 20 Inno, Kersti. Kuno Areng. Riia. Avita 1999. , lk.206. 21 Hinnov, Paul. Kui need talud tapeti. Tartu. Ilmamaa. 1999. lk.262. 22 EAA.2100.1.2879. 23 EAA.2111.1.7096.

148

all. Kooliõpetajana töötades ei jätnud Hinnov soiku ka oma ajalooteaduslikke töid. Nimelt

ilmutas ta vastavasisulisi artikleid erinevates perioodilistes väljaannetes ning oma põhitööle

lisaks töötas Paul Hinnov Eesti Vabariigi esimese iseseisvusperioodi lõpuaastail Eesti

Ajaloomuuseumis osakonnajuhatajana (aastatel 1940 kuni 1941).24

Idüllilise koolipapapõlve rikkus Eestimaad laastav II maailmasõda, mille tulemusel Paul

Hinnov mobiliseeriti 1944.aastal reservohvitserina Saksa sõjaväkke. Juba mõne kuu pärast

langes ta punaarmeelaste kätte sõjavangi ning kuni 1946.aastani viibis Hinnov represseerituna

NSVL vangilaagrites.

Nõukogude teise okupatsiooniaja alguses ei lubatud äsja vangilaagrist vabanenud Hinnovil

töötada kooliõpetajana. Kuna tema abikaasa Alide oli koos lastega 1944.aastal emigreerunud

läände, läks Paul Hinnov elama oma sünnikohta Võhmutale õe Anni Saadoja tallu. Võhmutal

asus Hinnov tööle põllutöölisena kohalikku kolhoosi „Oktoobri Võit“. Aastatel 1953-1955

töötas ta Karl Marxi nimelises kolhoosis põllubrigadirina – seda kuni tervise halvenemiseni.

Pärast mõneaastast kosumist lahkus Hinnov Võhmutalt ning siirdus elama Tartusse, kus ta

töötas kunstimuuseumis öövalvurina. Lihtsamat öötööd tehes alustas Hinnov loometöö

viljelemisega. Ülikooli filosoofia teaduskonna lõpetajana oli tal hea keelevaist ning juba

õppetöö kõrvalt Võru Seminaris asus ta tegema tõlketöid, seda eriti vene kirjanduse

valdkonnas. Ka nõukogude korra aastail, kui õpetajatööna leiba teenida ei saanud, kasutas ta

oma annet vene autorite teoseid tõlkides lisaelatise teenimiseks. Paul Hinnov suri 19.aprillil

1978.aastal ning on maetud Tartu Raadi kalmistule.25

Lisaks tasub mainida, et Hinnovi järeltulijatest sirgusid pea sama nimekad tegelased, kui

pereisagi. Poeg Einar Hinnovist sai USA-s paguluses olles Princetoni Ülikooli õppejõuna

ülemaailma tuntud tuumafüüsik.26

Pedagoog Paul Hinnov on enda meenutused ja mälestused Võhmutal viibimise aegadest

jäädvustanud raamuna „Kui need talud tapeti.“ Antud teosega on Hinnov jäädvustanud ühe

olulise perioodi eesti rahva-ja maa minevikuloost.

7.4. Graafik Herald Eelmaa.

Järva-Jaani kihelkonnaga on tihedalt seotud mitmed vabade kunstide viljelejad. Neist paljud

on loometegevusega jätnud tajutava märgi Eesti kultuurilukku. Üheks tuntumaks antud

kihelkonnast pärit kunstnikuks ning eeskätt graafika viljelejaks võib pidada Herald Eelmaad.

26.märtsil 1934.aastal Võhmuta külas, Kase metsavahimajas sündinud tulevane kunstnik sai

24 TLA.52.2.416. 25 EAA.2111.1.7096. 26 Hinnov, Paul. Kui need talud tapeti. Tartu. Ilmamaa. 1999. lk.262.

149

alghariduse kohalikust algkoolist. Peale õpingute lõpetamist Võhmutal ja Karinul ning

keskhariduse omandamist, siirdus Eelmaa 1953.aastal haridust omandama Eesti Riiklikku

Kunstiinstituuti. Kõrgkooli lõpetamise järel 1959.aastal asus diplomeeritud kunstnik viljelema

esmajoones vabagraafikat – seda kuni 1970.aastate alguseni.27 Kunstnikeliidu liige sai

Eelmaast 1961.aastal. Varasemal loomeperioodil on Herald Eelmaa viljelenud linoollõiget

olles selles suunas Eesti estampgraafikas väljendusvõimaluste teenäitaja. Peamiselt valitseb

antud kunstniku teoseis olustikuline realism, mis 1960.aastatel taandus dekoratiivsema

käsitluslaadi ees. Seega nihkusid Eelmaa teostes esiplaanile üldisemad, tsivilisatsiooni arengu

ning ajastu teravad probleemid. Loomingusse tõi pöörde üleminek joonistusele. Virtuooslik

joonistusoskus, loomutruult kujutatud detailide vastandamine vaevaltmärgistatud osadele ning

teoseid ilmestav kunstikavatsuslik poolelijäetus iseloomustavad enamikku 1970. a-te

joonistusi. Nendes on Herald Eelmaa kujutanud mineviku ja tänapäeva põimumist Eesti

külaolustikus (sari Tagasivaated, 1978-81, lito; K. Raua nim. preemia 1981).28 Kunstnik

Eelmaa suurimaks teoseks võib pidada A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus I-V"

puugravüürillustratsioonid (1964-69). Antud kunstiteoste valmimise järel sai Eelmaa laiema

üldsuse tuntuse osaliseks. Lisaks roomaani „Tõde ja õigus“ osade illustreerimisele, lõi Herald

Eelmaa 1970.aastate algupoole silmapaistvad sulejoonistusillustratsioonid J.Krossi

luulekogule "Voog ja kolmpii" ning S.Lagerlöfi raamatule "Nils Holgerssoni imeline teekond

läbi Rootsi". Hiljem on Herald Eelmaa illustreerinud suuremalt jaolt lastekirjandust. Antud

tegevuse eest on kunstnikku premeeritud Jaan Jenseni nimelise kunstipreemiaga.

Loometegevuse kõrval ei unustanud Herald Eelmaa ka pedagoogilist tegevust. Aastatel 1960-

1962 oli ta oma koduülikoolis ERKI-s akvarelliõppejõud ning 1992.aastal sai temast

joonistusõppejõud. Vahepealsel perioodi tegutses Eelmaa vabakutselise kunstnikuna.

Pedagoogilise töö tipphetk ülikoolis saabus 1994.aastal, mil Herald Eelmaast sai EKÜ

professori kt. ning kateedrijuhataja. Graafik Eelmaa loometegevus on saanud võrdlemisi suure

tunnustuse osaliseks. Teda on pärjatud nii ENSV teenelise kunstniku kui ka rahvakunstniku

aunimetustega. Lisaks tasub mainida, et aastatel 1977-1980 oli Herald Eelmaa abielus

kunstnik Marju Mutsuga.29

7.5.Võhmuta mõisa maadel üles kasvanud „Kitseeide“ prototüüp Krõõt Rabbal.

Võhmuta vallast Jalgsema külast on teatavasti sirgunud üle Eesti tuntud vennad Pitkad. Kui

nooremat venda Johanni teatakse kui Vabadussõja sangarit, siis vanem vend Peäro August

27 Kaevats,Ü. EE14. 2000. Tallinn. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk.49. 28 Sama. 29 http://gulliver.kand.pri.ee/herald_eelma.hmt 18.08.2011.

150

Pitka on tuntuks saanud lastekirjanikuna. Antud kirjamehe üheks paremaks ja ladusamaks

teoseks võib pidada „Jalgsema Kitse-eide muinasjutte“. Vähestele on teada, et „Kitseeit“, kes

jutustas Järvamaa kaunimad muinasjutud, on üles kasvanud Võhmuta mõisa maadel.

Eelpoolmainitud jutustaja arvatavaks prototüübiks võib pidada vaest saunanaist Krõõt

Rabbalit (Raba) kes on Võhmuta mõisa revisioniraamatu järgi sündinud 1810.aastal antud

asunduse vahetus-läheduses.30 Omapärane eideke oli koos oma 1807.aastal sündinud mehe

Peetri ja 1848.aastal sündinud tütre Maiga saunikuks Siimu nimelises talus. Antud talus

elades oli tulevane tuntud jutuvestja seotud vendade Pitkadega läbi nende esiisa Mart

Ülesaare kaudu, kelle talumaadel saunikukoht asus.31 1868.aasta Võhmuta vallavolikogu

protokolliraamatus on märge Rabbalite perekonna viletsast elujärjest. Seega leidsid volimehed

tarvilikuks Peeter Rabbalile anda „leiva“ juurde abi. Vastavalt omavalitsuse korraldusele ongi

valla magasiaida protokolliraamatus märge sellest, et 1870.aastal on Krõõt Rabbal talutanud

magasiaidast rukkeid. Edasistest aastatest teated pereisast Peetrist ja tütrest Maist kustuvad.

Arvata võib, et ülejäänud pereliikmed surid kas mõne kurva intsidendi või haiguse tagajärjel.

Krõõt Rabbal asus Võhmutalt ümber Jalgsemale, kus oli taluteenijaks Ansomardil. Pitkade

juures elades saigi Krõõdast nn. „Kitseeit“, kes neljapäevastel videvikutundidel jutustas

pererahvale pajatusi möödunud aegadest. „Kitseeideks“ hüüti Krõõta arvatavasti sellepärast,

et viletsa saunikuna olid Rabbalid lehmade pidamiseks liiga vaesed. Seega said nad

leivakõrvast vaid kitsedest ning just tänu oma väikesele karjale Krõõt oma populaarse nime

oli saanudki. 32Peäro August Pitka mälestuste järgi oli „Kitseeit“ külanõia taoline tark

vanamemmeke, keda kõik kartsid. „Tema vanusest ei teadnud keegi midagi ning sellest ise ta

ka ei rääkinud. Ta pidi olema õige vana, sest kõige vanemad inimesed külas mäletasid teda

lesena. Kasvu poolest oli ta väike ning ka vanus oli teda küüruga õnnistanud ning väga looka

vajutanud, et eidel pidid käed peaaegu maani rippuma. Erilise rähniteivalise torumütsi alt

tolgendasid pikad pihlaka- värvi juuksesalgad. Eit kandis alati vana moodi pikka triibulist

seelikut ja halli pihikut külmal ajal. Lisaks sellele oli tal ninal suur soolatüügas ning kõrgete

kulmude alt paistsid kalgid silmad.“ Seega eite kardeti ja peeti nõiaks ehk tuletargaks

põhjusel, et ta teadis mitmeid oskussõnu ning oskas ravitseda erinevate maarohtude ja loitsude

abil. Pärimuse järgi olevat Kitseeidel Ansomardil riiulil naha sisse köidetud suured raamatud,

mida moor aegajalt uuris. Vaatamata kõigele kujunes Kitseeidest Pitkade pere lemmik.

30 EAA.1864.2.VI-66 31 EAA.1864.2.VI-61 32 Omapärane eideke vanas Jalgsema külas. Artikkel maakonnalehes Järva Teataja. 10.09.1937; lk.3.

151

Haiguste korral oli ta pererahvale igati toeks ja abiks.33 Legend räägib, et Pitkade juurde

olevat ta jäänudki sellest ajast, kui ravis terveks surmahaige perepea Juhani. Sellest ajast saati

olevat Krõõda nimeline „Kitseeit“ igal neljapäeval videvikutunni ajal pererahvale

muistendeid ja muinasjutte pajatanud. Just nendest peamiselt imemuinasjuttudest sai

inspiratsiooni tol-ajal vaid viie aastane Peäro Pitka, kes mitmed jutustaja poolt kuuldud

muistendid 20.sajandi algusperioodil ümber kohandas kohalikuks muinasjutukoguks. Läbi

antud muinasjutukogumiku sai Krõõdast ka laiemale üldsusele „Kitseeit“, keda teoses on

kujutatud kitseriides imelise, haruldase ja tähelepanuväärse isiksusena.34

Omapärane eit, keda Juhan Pitka mäletab hardusega suri arvatavasti 1873.aastal ligi 80 aasta

vanusena. Päero Pitka on meenutanud:„ Kui imelik kitseeit ära suri, siis olin ma seitsme

aastane ega osanud tema uhketest loitsu-ja juturaamatutest lugu pidada. Need visati kohe

minema. Alles mitme aasta pärast taipasin, kui väärtuslikud need paksud raamatud võisid

olla – seda just sisu poolest.“ Meenutused Kitseeidest ning tema vahvatest lugudest on

tänapäeva kandunud just tänu Päero Pitkale, kes oma muinasjuturaamatutes tugineb eeskätt

Võhmuta mõisamaadelt pärit jutustaja Krõõt Rabbali pajatustele.

*

Lisaks eelpoolmainitule on Võhmutal elanud ning asunduses oma elutöö teinud mitmed

kohaliku tähtsusega majandus-ning kultuurielu edendajad. Hea sõnaga meenutatakse veel

tänapäevalgi endist koolijuhatajat Margus Tsaani, kelle eestvedamisel loodi Võhmutale

mitmed ühisused ning samanimelise valla keskraamatukogu. Samuti pole unustatud

koolmeister Voldemar Jürist, kes tänu oma musikaalsusele pani pea kõik küla lapsed laulma

ning pilli mängima. Võhmuta mailt on pärit ka Helene Õiglas, keda peetakse üheks esimeseks

eesti soost kutseliseks naisajakirjanikuks. Oma elu lõpuperioodil elas ta Türje külas, Oru

talus. Aktiivse naisõiguslase juures Türjel on külas käinud mitmed omaaegsed ärksamad

seltsitegelased nagu Miina Härma, Kuksema mõisast pärit Otto Münther ning Selikülast pärit

Eesti üks esimesi oratooriumilauljaid Paula Brehm.35 Helene Õiglas on maetud Järva-Jaani

kiriku kõrvale. Kokkuvõtvalt võib väita, et Võhmuta vaatamata oma väikesele territooriumile

on kodukohale andnud rohkelt koloriitseid ning energilisi ühiskonnategelasi ning seltsielu

edendajaid.

33 Omapärane eideke vanas Jalgsema külas. Artikkel maakonnalehes Järva Teataja. 10.09.1937; lk.3. 34 Järv, Ants. Ansomardi Jalgsema kitseeide muinasjutud ja teisi jutte. 1979. Tallinn, lk.5-6. 35 Kärner, S. ja Veema,H. Järva-Jaani elust ja haridusloost. 2005. Vali Press. lk. 29.

152

KOKKUVÕTE Selles kultuuriajaloolises ülevaates on käsitletud ühe omapärase Eestimaa küla – Võhmuta

minevikulugu 18-20 sajandini. Antud piirkonna tutvustamiseks on jälgitud ka küla varasemat

ajalugu ning seeläbi on ülevaatega antud tervikpilt ühe asuala kujunemisest parunimõisate

rajamisest lõpetades kolhooside lagunemisega.

Alates I aastatuhande esimestest sajanditest oli kindlasti kasutusele võetud viljakam osa Järva-

Jaani kihelkonna territooriumist. Peamiseks asustusüksuseks oli toonases Eestis saanud küla.

Sellised tihedalt asustatud alad koos vanimate küladega joonistuvad tänapäeval välja muististe

suurema kontsentratsiooniga maastikul. Asustuse laienemistes uuritavasse piirkonda annab

märku arheoloogiliste juhuleidude tihe osakaal. Võhmuta asunduse vahetusläheduses

paiknevad selle tõestuseks veel tänapäevalgi rauaajast pärinevad Lumiste nimelised

kivikalmed. Arheoloog Jaan Jungi andmetel olevat rauaajast pärit arheoloogiline mälestis

asunud ¼ versta Võhmuta mõisahoonest ning selle läheduses paiknenud kivist rist.

Esimesed kirjalikud teated Võhmuta (saksa keeles Wamesi ning hiljem Wechmuth) mõisa

kohta pärinevad 1519.aastast, mil Liivi ordumeister läänistas ordule osutatud sõjaliste teenete

eest Peter Kardenollile Karinu küla koos Wamesi (Võhmuta) nimelise piirkonnaga. Antud

läänistusest Võhmuta kui mõisa kujunemine siiski alguse ei saanud. Konkreetsemat laadi

teated Võhmutast pärinevad just vaadeldavast perioodist, mil 1.märtsil 1593.aastal läänistas

Poola-Rootsi kuningas Zygmut III Waza Võhmuta, Karinu, Ramma, Metsla, Kuusna ja

Visusti külad poolameelsele ratsaväelasele Heinrich Lyellile. Eelnevalt, 1564.aastal koostatud

revisjoniraamatu järgi, kuulus Võhmuta (Wames) ka Rootsi aja alguses oma üheksa adramaa

ja ühe jalaga Karinu mõisavakusesse. Vaadeldava territooriumi ühe osana on märgitud ka

Võhmutat, kuid tollel perioodil antud piirkonnas otsest majandustegevust ei toimunud.

Asualal paiknesid vaid mõned üksikud majapidamised, mis olid keeruliste majandusolude

tulemusel võrdlemisi viletsal järjel. Siiski on märgitud, et vaadeldavat piirkonda, kui head

teede ristumiskohta, kasutasid Rootsi väeüksused puhkelaagrite kohana. Võhmuta asuala

hõlmav piirkond kuulus ratsamees Lyellile kuni 17.sajandi alguseni, mil asuti lääne uuesti

ümber jagama rootsimeelsetele aadlimeestele. Maade ümberjagamise käigus poolitati Lyelli

senine asuala ning1608.aastal anti Roootsi kuninga Karl IX kinnitusel Väinjärve poolne osa

Heinrich von Aheni nimele. Siinjuures on oluline mainida, et kuninga vastavas kinkeaktis

esinev teiste asualade hulgas ka 9 adramaa suurune Wahma küla, mis algselt pidi tähendama

Võhmutat. Kuningatruu aadlimees ei saanud piirkonnas korraldusi jagada kuigi kaua, sest

1613.aastal sõjaväelane Heinrich von Ahen suri. Selle tagajärjel läheb käsitletav territoorium

153

pärimislepingu alusel kadunud Aheni poja ning lese valdusesse. Sellest tingituna otsustas

Rootsi uus kuningas Gustav II Adolf surnud Heinrich Aheni lääni tagasi võtta ning

1626.aastal maavalduse uuesti välja jagada Toomas Karrile. Aadlik Toomas Karri valitses

vaadeldavat piirkonda kuni 1.juunini 1632.aastal, mil sõjamehest maadevaldaja otsustas müüa

oma Eestimaa valdused (nende hulgas ka Võhmuta) aadlimees Bogislaus von Rosenile. Antud

valitseja võimuperioodil üheksa adramaa suurusest Võhmutast, kui eraldi mõisaosast teated

puuduvad, sest vaadeldav maaüksus kuulus veel lahutamatuna Väinjärve mõisamaade

koosseisu. Suurmaaomanik Bogislaus Roseni valitsusaeg kestis piirkonnas 1658.aastani, mil

kõrges eas (85 aastane) aadlik suri. Lahkunu testamendiga läksid suurmaaomaniku

maavaldused jagamisele Bogislausi kolme poja vahel. Juba 1639.aastal koostatud

testamendiga (hiljem korrigeeris B.Rosen neid veel kolm korda) pärandas ta Väinjärve

mõisamaad (koos Võhmutaga) oma teisest abielust esimesele pojale Andreasele (1625-1681).

Kuna kaugel asuvate põllumaade harimine peamõisa Väinjärve jaoks ebaotstarbekas, otsustas

von Rosen Wechmuthi müüa Birgitta Höpnerile. Mõisamaade müük ei sujunud piirkonnas

siiski tõrgeteta. Nimelt oli Heinrich von Rosen lisaks 3000 taalrile rahas nõudnud kontrahti

väliselt salajase kokkuleppe teel veel 50 loodi hõbedat Roseni abikaasa otstarbeks. Seega sai

just Brigitta Höpnerist Võhmuta kui iseseisva mõisaüksuse rajaja. Brigitta Höpneri

valitsusperioodi ajal kujutas Wechmuthi mõisasüda endast tagasihoidlikku laagrikohta või

peavarju, kus asus ajutiselt või püsivalt mõisaomaniku asemik. Tolleaegse peamaja puhul oli

tegemist väikese ja lihtsa puitehitisega, mis ruumilahenduselt oli üsna rustikaalne.

1726.aastal sai Võhmuta mõisamaade omanikuks haagikohtunik Hans Heinrich von

Tiesenhausen. Nimelt oli mõisamaade Rootsiaegne omanik Constans Höpner sunnitud tänu

oma rootsimeelsusele loobuma Võhmuta pärusomandist. Peale Hans Heinrich von

Tiesehauseni surma sai Võhmuta mõisamaade omanikuks haagikohtuniku vanuselt keskmine

poeg Gustav Johan von Tiesenhausen. Oma isa eeskujul otsustas Gustav Johan koos oma

kaasa Eva Wilhelmine von Nierothiga Võhmutale mitte elama asuda, vaid pantis mõisamaad

edasi selleks soovi avaldanud aadlikele. Seega said Võhmuta mõisapandi valdajaks Constans

Höepneri surma järel 1756.aastal Joachim Friedrich von Rosen.

Vaadeldaval perioodil, mil Võhmutat valitsesid erinevad omanikud, takerdus antud mõisa

majanduslik areng. Nimelt viibisid pandiomanikud enamuse ajast Võhmutalt eemal ning

kasutasid piirkonna maid vaid majandusliku kasusaamise eesmärgil. Võhmuta mõisasüdame

kujunemisele paikse omaniku puudumine kindlasti hästi ei mõjunud. Jakob von Ortmanni

pandivalduses püsisid Võhmuta mõisamaad kuni 1782.aastani, mil Gustav Johann von

Tiesnhauseni poeg Hans Friedrich otsustas Võhmuta mõisamaad taas pandiseisustest

154

vabastada ning täieõiguslikult suguvõsa maavalduste hulka arvata. 1784.aastal ootamatu

terviserikke tagajärjel teotahteline Hans Friedrich von Tiesenhausen suri. Vaid kahe aasta

pikkuse tegevusperioodiga suutis varalahkunud aadlimees saavutada Võhmutal palju

suuremat edu kui eelnevad pandiomanikud aastakümnetega.

19.sajandi alguses kuulus Võhmuta mõis von Nierothi aadlisuguvõsale. Siinjuures oleks

oluline mainida, et antud aadlimehe puhul oli tegu Vene armee majoriga, kellel oli kõrgeid

sõjalisi teeneid tsaaririigi ees. Samuti said tuntud ning mainekateks sõjaväelasteks ka Nierothi

järeltulijad, kelledest sirgusid Vene tsaariarmee juhtivad kindralid. Arvata võib, et just tänu

Nierothi suguse kaliibriga sõjamehele, kes majorina võttis osa kodumaa Tsaaririigi kaitsest,

otsustati Võhmutale rajada auvärav mälestamaks Prantsuse-Venemaa vahelist isamaasõda.

(Vaata Lisa 35) Samuti asuti Nierothite poolt ehituslikult täiendama mõisahäärberit ning

lähiümbrusesse rajama stiilseid kõrvalhooneid. Ka Võhmuta mõisaparki asuti von Nierothite

poolt ümber-kujundama ning aadlipäraste ilupuude ning veesilmadega kaunistama.

Vaadeldava sajandi algusaastatel läks Võhmuta küla koos häärberiga tagasi von

Tiesenhausenite valdusesse. Hans Ludwig von Tiesenhauseni poolt asuti kohapeal varem esile

kerkinud majandusvõlgu likvideerima uute tootmisvahendite ning põllukultuuride arendamise

näol. Lõpptulemus kujunes siiski positiivseks, sest saavutati majanduslik stabiilsus eduka

tootmise näol. Lisaks sellele viidi ellu juba von Nierothite poolt algatatud ehitustegevus, mille

tulemusel valmis Võhmutale uhke hisklassitsistlik peahoone. Kõigele lisaks suurenes

Tisenhauseni valitsemisperioodi ajal ka Võhmuta mõisamaade suurus. Nimelt lahutas Hans

Ludwig von Tiesenhausen 1815.aastal Seliküla Karinust ning ühendas selle Võhmutaga.

Viimase koosseisu jäi antud küla kuni 1849.aastani, mil sai iseseisvaks rüütlimõisaks. Seega

1816.aasta seisuga oli Võhmuta mõis paisunud 24 adramaa suuruseks ning 227 meeshingega

tootmisüksuseks. Üllataval kombel otsustas pärishärra Hans Ludwig von Tiesenhausen

1818.aasta juulis Võhmuta maad taaskord panti anda. Nimelt oli vaadeldav mõis saavutanud

oma ajaloo suurima hiilguse – rajatud uhke häärber koos toretsevate kõrvalhoonetega ning

aktiivselt toimima pandud mõisamajandus. 1860.aastal sai Võhmuta uueks pandiomanikuks

Zoege von Manteuffeli aadlisuguvõsa. Vaadeldavast perekonnast sai ühtlasi viimane ja kõige

pikaajalisem Võhmuta mõisa valdaja läbi aegade. Mõisamaade uus omanik Pether Zoege von

Manteuffel maksis panditud territooriumi eest 80000 hõberubla ning mõisa pidi ta üle võtma

24.veebruaril 1861.aastal. Aadlike edasine elu keskmeks saigi Võhmuta, sest juba 1866.aastal

sündis antud mõisas nende esimene järeltulija Pether Arthur Zoege von Manteuffel. Teada on,

et samas mõisas on sündinud ka järgnevad aadlisuguvõsa järeltulijad. Parun Pether Zoege von

Manteuffeli võimuletulekuga muutus Võhmuta mõis jällegi piirkonna tsentriks. Uue

155

aadlimehe poolt tehti algust mõisa piiritusevabriku moderniseerimise ning laiendamisega.

Teatavasti Eestimaa uhked mõisasüdamed ongi rahatud piiritusevabrikute laia toodangu

tulemusel. Võhmutal tehti puskaritootmisega suuremat algust just Zoege von Manteuffeli

valitsemisperioodil, mil viinatootmisest sai põllumajanduse asemel vaadeldava mõisasüdame

peasissetuleku allikas. (Vaata Lisa 41) Lisaks piiritusemonopolile, rajati Võhmutale Zoege

von Manteuffeli poolt ka perekonnakalmistu. (Vaata Lisa 32) Tegemist oli mõisapargi lähedal

asuva kiviaiaga piiratud territooriumiga, kus oma puhkepaiga leidsid viimased Võhmuta

mõisasaksad. Ka häärberi siseinterjööri rikastamisel panustas Zoege von Manteuffel

võrdlemisi palju. Mitmes salongis viidi läbi ajastule omane ruumikujundus. Lisaks pandi

aadlimehe poolt alus Võhmuta mõisa suurele maalidekollektsioonile. Hea majandusliku

vaistuga Pether Zoege von Manteuffel valitses Võhmuta mõisa kuni 1897.aastani. Nimelt

otsustas kõrges eas parun mõisajuhtimisest loobuda ning seega jättis antud tegevuse enda

noorema poja Ernst Zoege von Manteuffeli hooleks.

Baltisakslaste poolt loodud mõisamajandusele sai saatuslikuks Eesti talurahva vastuseis

mõisnikest suurmaapidajatele ning nende majanduslike ja poliitiliste huvide vastandlikkus.

Eesti rahvas tahtis olla peremeheks omal maal. Oma vabariigi loomise tulemusel sai

mitmesaja aastane vabaduseloit teoks. Selleks, et põliselt maaisandalt valdusi õigusjärgselt

riigistada, asuti juba 1919.aastal põllutööministeeriumis vastavat osakonda moodustama.

Loodi spetsiaalne kontrolli- ja hoolekandetoimkond, mis 1920.aastal nimetati ümber mõisate

osakonnaks. Alguse sai parunite suurmaaomaduste kiirkorras tükeldamine. Ka Ernst Zoege

von Manteuffeli parunisuguvõsa puudutasid antud sündmused küllaltki teravalt. Tänu

radikaalsele maareformile oli Võhmuta mõisnik sunnitud loovutama enamuse oma

maavaldustest ning loobuma uhkest mõisahäärberist. Võhmuta mõisamaad jagati laiali

ümbruskaudsetele maasoovijatele ning peahoonesse paigutati kohalik algkool.

1930-datel aastatel kujunes Võhmutast viljaka põllumaaga toimiv asundusküla, kus toimis

hästi seltsi-ning majandustegevus. Järjekindel ning näiliselt vankumatu omariikluse areng sai

Eestimaal kesta ligi kakskümmend aastat. Ajastult lühikesel, kuid tegudelt saavutusterohkel

perioodil said alguse mitmed olulised sündmused, mis mõjusid rikastavalt eestluse

kujunemisel. Elatustase ning ühiskonna areng oli ühtviisi kõrge nii linnas kui maal. Ka

Võhmuta asunduses Järvamaal olid puhuma hakanud tõusutuuled. Piirkonna asunikud olid

suure töö ja vaevaga rajanud endise Võhmuta mõisa maadele toimivad asundustalud.

Aktiivselt tegutsesid külakool ning rahvaharidusseltsid. Võhmutale oli loodud kauplus,

koorejaam ning Paide-Tamsalu rongiliini peatuspunkt. Täiel võimsusel töötas Võhmuta

kartuliühisuse piiritusetehas ning põllutööriistade tarvitajate ühisus. Eestlaste poolt higi ja

156

vaevaga loodu hävitas aga üks silmapilk, mis oli suuresti tingitud vaenuliku naaberriigi

ahnusest. Nõukogude Liidu agressiooniga sai otsa Eesti omariiklus ja algasid ajad, mis tõid ka

Võhmuta piirkonna kodudesse sõnulseletamatut leina, kaotusvalu ja ahastust, pisaraid ning

verd. Maad asusid terroriseerima idast tulnud okupandid ning nende õhutamisel agressoriga

kaasa läinud Eesti verd inimesed. Hävitati ja lõhuti Maarjamaa kodusid, mitmetele vaadeldava

piirkonna inimestele sai osaks hauakääbas kodukabelis, mõned jäid isegi Siberi avarustesse.

1941 ja 1944.aasta sõjatulest jäi uuritav piirkond pea täielikult puutumata. Samuti pääses

enamus Võhmuta küla inimesi okupatsioonivõimude represseerimislainetest. Kolhoosikorraga

tehti Võhmutal algust 1948.aastal, mil piirkonna talumehi sunniti liituma artelliga „Oktoobri

Võit“. Tänu erinevatele reformidele, mis väikekolhoose võrdlemisi rususid, ei saavutanud ka

Võhmutal loodud ühismajand erilist edu. Keerulisele olukorrale saavutati positiivsem

lahendus 1958.aastal, mil tollajal „Karl Marxi“ nimeline Võhmuta piirkonda hõlvav kolhoos

otsustas liituda Tamsalu sovhoosiga. Siiski oli Võhmutal eelnev kolhoosipoliitika „Oktoobri

Võidu“, Uue Kevade“ ja „Karl Marxi“ nimeliste ühismajandite vägivalla ning valedele

baseeruva ühiskonna näol hävitanud kõik selle, mille nimel omariiklusperioodil piirkonna

asunikud olid töötanud. Kõige märgatavamalt paistis see silma inimeste massilise kolhoosist

lahkumise ning sellest tulenevate tööjõu probleemide tõttu majandi ühistöö korraldamisel.

Antud probleem muutus Võhmuta piirkonnas eriti märgatavaks 1960-datel, mil ümbruskonnas

elas veel vaid kolmandik sellest elanikkonnast, mis seal oli olnud omariiklusperioodil. Küla

rahvastik koosnes protsentuaalselt peamiselt vanematest inimestest. Noorte juurdekasv

muutus drastiliselt väikeseks, sest suurem osa aktiivsemas eas kodanikke lahkus piirkonnast

parematele asualadele ning Võhmutale enam vabatahtlikult tagasi elama ei tulnud. Olukorra

tõsidust kinnitas asjaolu, et 1963.aastal otsustati laste väikese arvu tõttu sulgeda Võhmuta

algkool. Kooli täieliku sulgemise paratamatus mõjus küllaltki negatiivselt vaadeldavale

asundusele. Ütleb ju tarkusetera, et kui piirkonnast kaob kool, siis muutub elu hoopis

teisejärgulisemaks. Juba eelnevalt oli likvideeritud Võhmuta asundusest läbi minev

kitsarööpmeline raudtee, mille tulemusel vähenes tunduvalt kohalike inimeste

liikumisvõimalus. Olukorra parandamise nimel otsustas Tamsalu sovhoos ümbruskonna

olmetingimusi parandada, rajades Võhmuta pargi servale elamukvartali piirkonna

tööinimestele. Kuna tegemist oli sovhoosi piiril asuva ääremaaga, siis elu-olu

normaliseerumine piirkonnas ei toonud kaasa elanikkonna järsku juurdekasvu. Kui sovhoosi

juhtimise seisukohast olid muutused igati positiivsed, siis piirkonnast kättesaadavad

olmetingimused muutusid võrdlemisi raskeks. Kõige tipuks otsustati 1980-date teisel poolel

sulgeda viletsate sanitaartingimuste ning madala käibe tulemusel Võhmuta kauplus.

157

21.sajandi alguses elab pea kuuekümne elanikuga asulake unist külaelu Tamsalu-Järva-Jaani

maantee ääres. Vaadeldavasse külla on põliselanikke järele jäänud võrdlemisi vähe.

Looduslikult kauni piirkonna on enda jaoks avastanud erineva tausta ning maailmavaatega

perekonnad ning peamiselt on muutunud piirkond atraktiivseks suvituskohaks.

Uue hingamise on saanud ka seni asunduse südames asunud räämas mõisahäärber. Suure

panuse ümbruskonna parema väljanägemise nimele on andud Võhmuta mõisa lähedale elama

siirdunud Gareth Niblett, kes on võtnud südameasjaks piirkonna kultuuriline eluvaim

taastada. Jääb vaid loota, et teostatavad ideed kannavad vilja ning tulevikus on Võhmuta

mõisa ja küla näol tegu erilise pärliga Eestimaa südames.

158

KASUTATUD ALLIKAD

Kirjalikud kirjandus

Aitsam, M.2011. 1905.aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis. Ilmamaa, lk. 25.

Ant, J.1990. Eesti 1920.- Tallinn, Olion. lk.92.

Beiträge zur Kunde. 1910.Ed. VIII, Reval, lk.495.

Daimer, P-Eduard;Pajus, A. 2007.Eestimaa rüütelkonna vapiraamat. Tänapäev; Tallinn, lk.38.

Ehstn. 1957.Bücher. Verlages Cassa, lk.2.

Eesti Kunsti ajalugu. 1977 Tallinn, lk.138.

Eesti rahva ajaloost Põhjasõja ajal 1700-1721. 1960.Tallinn, lk.317-318.

Graf,M.2002.XX sajandi kroonika I osa. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinna

Raamatutrükikoda, lk.276

Hein,A.2003. Eesti mõisaarhitektuur historismist juugendini. Tallinn, lk.217.

Hinnov, Paul. 1999. Kui need talud tapeti. Tartu. Ilmamaa. lk.262.

Hürendon, J.Põllumeeste poliitika ülevaade. – lk.127.

Inno, Kersti. 1999. Kuno Areng. Riia. Avita 1999. lk.9.

Irbus, O. 1959.Alkoholi ja alkohoolsete jookide tootmise ajalugu Eestis, Tartu, lk.235.

Jung,J.1910.Muinasteadus eestlaste maal III osa. Eesti Kirjanduse Seltsi toimetised 4 osa,

lk.43-44.

Jung,J.1881-1883. Läti Hendriku Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat. Tartu. Eesti

Kirjameeste Selts, t.nr.57.

Järv, Ants.1979. Ansomardi Jalgsema kitseeide muinasjutud ja teisi jutte. Tallinn, lk.5-6.

Kaevats,Ü. EE14. 2000. Tallinn. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk.49.

Kahk, J.1961. Rahutused ja reformid, Tallinn, lk.415.

Kelch, K.2004.Liivimaa ajaloo järg.- Põhjasõjaaegne kroonika; lk.127.

Kärner, S. ja Veema,H.2005.Järva-Jaani elust ja haridusloost. Vali Press. lk. 29.

Lenz.1970. Deutchbaltisches biogr. Lexikon – 1710-1960, Klön, lk.899.

Ligi,H.1989. Eestimaa 1725-1726.a. adramaarevisjon – Järvamaa. Allikpublikatsioon. Tartu

Ülikool. lk.18;45.

Lindmäe, H.2010.Suvesõda Järvamaal, Tallinn Valge Raamat, lk.17-18.

Maiste, J.1996. Eestimaa mõisad. Tallinn; lk.10.

Mühlendahl, E.von Die.1976.Estländische Landrolle1919, Hannover,Döhren, lk.27.

Nurk, Õ.1999. Küüditatud 1949.aastal Lääne-Virumaalt. Memento.

159

Naiskodukaitse tegevuse ülevaade – Argipäevast kuni 1938.aastani.1939. Naiskodukaitse

keskjuhatus Tallinnas. Viljandis; lk.65-66.

Oja,T.1994.Eesti mõisad. Ajalooarhiiv. Olion.Tallinn.lk.31.

Rosen, E. Bogislaus Rosen, lk.335.

Zoege von Manteuffel Npttebeck, E, lk.85.86.

Zur Entwickelung des Getränkewesen in Runland – Baltiche Wochenschrift, 1887.

Saar, J, Vassar, A.1963. ENSV ajalugu II köide. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, lk.70.71.

Schilling, E.B.1970. Die Rittergüter im Kreis Jereven seit der Schwedenzeit. Hannover –

Wechmuth.

Sokk, H. ja Pae.T. 2007. Koguteos Järvamaa I osa. Jyvaskylä: Eesti Entsüklopeediakirjastus

AS, lk.359-360.

Troska,E.1979.Eesti talurahva majanduse ja olme arengujooni 19-ja 20.sajandil. Tallinn.

Tupits,A.1935.1905.aasta vabadusliikumine Koeru kihelkonnas. Tallinn: AS Ühiselu, lk.7-9.

Tvauri, A.1997. Eesti lohukivid – Arheoloogilisi uurimusi 1. TÜ arheoloogia kabineti

toimetised 9, lk.43.

Tõnisson,E, Tarvel,E, Toska,G.1999. Järvamaa aastal 1939 ja nüüd, lk.173-174.

Ungern-Sternberg, P.. von. Materialen zur Gütergcichte Jerwens. F.d. ältere schewed. Zeit. In

beiträge zur kunde Est, Liv, Kurlands. Ed VII Reval 19010/1912, lk.307;308.

Vahtre,S.1966.Põllumajandus ja agraarsuhted Eestis XII ja XIV sajandil. Tartu 1966, lk.59.

Vahtre,S.1970.Talurahva sotsiaalsest struktuurist Eestimaa kubermangus feodalismi

lõpuperioodil – TRÜ toimetised 258. Tartu 1970, lk.195.

Varep, E.1972.Paide rajooni asulastik. – Paide rajoonis. Toim. J.Eilart, Tartu, 1972, lk.64

Wistinghausen, H.1975.Quellen zur Geshrichte der Rittergüter. lk.801.

Perioodika

Kolk, Madis. Vastab Kuno Areng. Teater, muusika, kino. Nr.5. (1984), lk.11.

Kuslap, I. Endisest Võhmuta mõisast.09.12.1969, ajaleht Punane Täht, lk.3.

Lukas, Liina. Baltisaksa kirjandusväli 1890-1918. Underi ja Tuglase kirjanduskeskus. Tallinn

2006, lk.166;184.

Maakonnaleht „Järvamaa“ 10.08.1926, lk,3.

Maakonnaleht „Järvamaa“ 20.08.1926, lk.4.

Maakonnaleht „Järvamaa“ 03.06.1927, lk.4.

Maakonnaleht „Järvamaa“ 01.12.1928, lk.4.

Maakonnaleht „Järvamaa“ 19.04.1932, lk.4.

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 15.04.1926, lk.3.

160

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 20.08.1926, lk.4.

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 07.09.1929; lk.4.

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 13.09.1929, lk.4.

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 19.09.1929, lk.4.

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 19.04.1932;lk.4.

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 09.10.1936, lk.4.

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 10.08.1937, lk.3.

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 17.11.1937, lk.4

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 17.11.1938, lk.4.

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 05.01.1940., lk.4.

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 05.04.1940, lk.4.

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 31.07.1943, lk.3.

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 31.08.1944., lk3.

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 09.09.1944; lk.3.

Maakonnaleht „Järva Teataja“ 25.07.1989, lk.4.

Maakonnaleht „Järva Teataja“, 23.06.1990, lk.3.

Arhiivimaterjalid Eesti Ajaloomuuseum AM 33.2.1786, lk.16.

AM 33.3.786. s.ü.1-16.

AM 104, nim.1. sü.48, lk.29.

AM 80. n.1, sü. 115.

AM 4584.647.

AM f.41.1.61.

AM f.280.1.313.

AM f.104, A.W.Hupel Topoger. Nachr III, lk.506.

Ajalooarhiiv

EAA A II 50

EAA F888.1.sü 2.

EAA 4-1-310.

EAA 374-1-419.

EAA 806-1-518.

EAA 854-4-522.

EAA 860-1-518.

161

EAA 860-1-716.

EAA 865-1-446.

EAA 865-1-897.

EAA 865-1-281.

EAA 1099.1.1

EAA 1120.2246. EAA 1354-1-34.

EAA 1354-1-41.

EAA 1414-2-89-13.

EAA 1674-3-434-1.

EAA 1674-3-96-1.

EAA 1674-3-1462-2.

EAA 1674-3-1474.

EAA.1864.2.VI-61.

EAA 1864.2.9.119. Võhmuta mõisarevisjon 1850

EAA 2102.3.138.

EAA 2102.3.138.

EAA.2111.1.7096.

ERA 2388.22.3.

EAA 2486-3-3155.

EAA 3489-3-35.

EAA 3724-4-530

EAA 3724.4.530.

EAA 4187.1.22107. Võhmuta kooli kohto protokoll (1875–1899)]

Riigiarhiiv

ERA 1.6.21.Organisatsioonide põhikirjad.

ERA.R. 6.11.29.

ERA 62.2.1711.

ERA 14.6.2565.

ERA 14.3.376.

ERA 14.9.547.

ERA 49.1.2546, lk.5.

ERA 58.3.382.

ERA 58.4.700.

162

ERA 58.4.2944.

ERA 62-21-9251

ERA 62.22.266.

ERA 62.20.17698.

ERA 80.3.1495.

ERA.R-364.1.274.

ERA 1831.121.

ERA 1831.1.3107

ERA 1831.1.3109.

ERA 1831.1.1310.

ERA 1831.1.1311.

ERA 1831.1.3112.

ERA 1831.1.3113.

ERA 1831.1.3114.

ERA 2388.22.1. Võhmuta algkooli kroonikaraamat.

ERA 2528.1.279.

ERA 2388.22.1.

ERA 2388.22.3. Võhmuta kooli hoolekogu protokollid.

ERA 2388.22.1. Võhmuta algkooli kroonikaraamat.

ERA 1831.1.3114.

ERA.R-1290.1.383.

ERA 14.6.2565, lk.6.

ERA 52-3-931.

ERA 62.21.2711.

ERA 58.282.13.

ERA 2388-22-2.

ERA 58-4-2944.

ERA 122-282-13

ERA58-4-700.

ERA 58.3.382.

Filmiarhiiv

EFA 215-3-9344.

Eesti Kirjandusmuuseum – Kultuurilooline arhiiv.

EKLA f.199, m.45, 48.

163

EKLA , f.199, m 45, 59/61.

EKLA f.199, 45, 71/5.

EKLA f.199, m 45, 81/5.

ELKA f.199, m.45, 131/5.

EKLA f.199; 45; 42/5.

EKLA f.199, 45; 59/6.

EKLA f.199, m 45, 34.

EKLA, f.199, m.45, 49/53.

EKLA, f.199, m 45, 63/4.

EKLA, f.199, m 45, 64/70.

EKLA f.199, m 45, 56/9.

EKLA f.199, 45, 76/80.

EKLA 199, 45/75.

EKLA f.199, m 45, 86/91 (III-7)

EKLA, f.199, m.45, 131/5 (III-9)

EKLA, f 200, m 11: 1, 7.

Eesti Rahva Muuseum

ERM kv.25, lk.220.

ERM kv.25, lk.219.

ERM KV 137, lk.72-83. E.Z.v.Manteuffelist ja mõisa maaomandustest.

ERM 173-182

ERM kv175, lk.355-361.

ERM kv 175, lk.72-83.

ERM kv 276, lk.286.

ERM EA 206,lk.118.

ERM EA 206,lk.119

ERM KV 225, 98-108, Laste kasvatusest + lood koolioludest tsaariajal.

ERM Kv.784, lk.75-80.

ERM kv.797, lk.398-404. Ester Põldema – mälestusi ja muljeid esimesest koolist.

ERM KV 873; lk.453.

ERA 2388.22.1.

ERA 2388.22.3.

ERA 2388.22.4 lk.76.

ERM kv.137, lk.223-230.

164

ERM KV 137, lk.73-84

Lääne-Viru Maaarhiiv

LVMA 309.1.14.

LVMA 143:1:14.

LVMA 309.1.14

LVMA.116.1.61

LVMA 39.1.3.

LVMA 680.1.122.

LVMA.172.

LVMA 543.1.14. Võhmuta asunduse ümberplaneerimise skeem.

LVMA 309.1.14.

LVMA 73.2.4.

LVMA.172.

LVMA 771.1.18.

Tallinna Linnaarhiiv

TLA1465-1-3761.

TLA.52.2.416.

Eesti Teatri-ja Muusikamuuseum

ETMM Kuno Arengu kogu F-12150:M 20-1-85-13.

ETMM Kuno Arengu kogu F-12150:M 1-20-85-14.

Eesti Kunstimuuseum

EKM M 1299.

Eesti Piimandusmuuseum

EPiM (Fk:760:4).

Rakvere muuseum.

RM 29.1.159, lk.235

RM F 1294:14.

1804.a.Eestimaa Talurahva Kohtu Seadus – ehk Walla–kohto Käso-raamat. Tallinn. 1806. I

raamat, lk.10-15.

Eestimaa 1856.aasta talurahvaseadus. (publitseeritud materjal)

Ester Põldema kirjalikud mälestused. Hoiul Päinurme koduloomuuseumis.

Arnold Heinmaa Vajangu kroonika – käsikiri. 1999. Hoiul Tamsalu muuseumis.

Jüriso, Lembit.2010 Järva-Jaani kihelkonna mõisad. Käsikiri. Järva-.Jaani, lk 22

Kranich,K.1998.Ajalooamdmeid ja sündmusi Koigis II osa, käsikiri, lk.30.

165

Linda Kiriku kirjalikud mälestused – käsikiri. Hoiul Päinurme Koduloomuuseumis.

Uuetalu, H. Ajalooline õiend, MA 58. Hoiul Muinsuskaitseametis.

Suulised mälestused

Ella Pajuri suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aastal. (elukoht Võhmuta)

Ene Berkovitši suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aastal.(elukoht Tallinn)

Kuno Arengu suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. (elukoht

Tallinn – Järsi)

Lembit Jürsio suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. (elukoht

Järva-Jaani)

Rein Ojaste suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel.

Rein Rebase suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aastal. (elukoht Paide)

Viivi Paimetsa suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. (elukoht

Põltsamaa)

Virve Suve suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. (elukoht

Võhmuta)

Tuve Kärneri suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. (elukoht Järva-

Jaani)

Silva Kärneri suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt 2011.aasta suvel. (elukoht Järva-

Jaani)

Ants Leppoja – Järva Maavanema nõunik – suulised mälestused. Kirja pandud autori poolt

2011.aasta suvel. (elukoht Paide)

Audio-ja helisalvestised

Tiit Rosenberg- Baltisakslased peale Tartu Rahu. Eesti Lugu – saade Vikerraadios

24.04.2010.

Internetiallikad

http://kaart.otsing.delfi.ee/print.php?&id=1&sat_date=2011.7.27

http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis 04.08.2011.

http://gulliver.kand.pri.ee/herald_eelma.hmt 18.08.2011.