Vaadete areng Päikesesüsteemi ehituses, taevakehade kauguste ja

mõõtmete määramine 12. klass

Eveli Raudla

1. Primitiivne kosmoloogia Usume seda mida näeme ja nii kuidas me seda näeme.

Omane kõigile varastele tsivilisatsioonidele.

2. Klassikaline maailmapilt Pärit Vana-Kreekast.

Maa on kerakujuline ning teda ümbritsevad sfäärilised kihid mis moodustavad Universumi.

Kuna taevakehad liikusid,

toodi sisse ka muutuste sfäär –

Kuu, Päike ja tuntud 5 planeeti

liikusid ühel sfääril.

Claudius Ptolemaios Geotsentrilise maailmapildi peamine „konstruktor“.

Geotsentriline maailmapilt – Maa on kogu universumi keskmeks. Püsis vähemalt 1000 a.

Mikolaj Kopernik

Heliotsentriline maailmapilt (alles 1543. a) –

Maa koos teiste planeetidega tiirleb ümber Päikese.

(maailmapilt oli siiski veel üpris algeline ja sisaldas sfääre)

3. Lõpmatu maailm

Ka tähed on kauged Päikesed.

Selline arusaam esines esmakordselt juba paarkümmend aastat ekr aga kaasaajal esitati esmakordselt 1583. a (Giordano Bruno).

„Ilmaruum on kõigis suundades ühesugune, täidetud päikesesarnaste tähtedega, mille ümber tiirlevad samuti planeedid.“

18. saj avastati, et tähed on koondunud Galaktikatesse.

4. Relativistlik maailmamudel

Sai alguse 1916. A. Einstein`i üldrelatiivsusteooriast.

Universum paisub (E. Hubble 1926. a)

See teooria on tänapäeva

kosmoloogia aluseks.

Taevavaatlused

Mõõteriistad:

Sau

(Piki poole-

meetrist latti

liikuv ristpulk)

Taevavaatlused

Mõõteriistad:

Kvadrant

(põhja-lõunasuunas

orienteeritud veerand-

ringjoone kujuline

skaala)

Mida suurem seda

täpsem.

Taevavaatlused Mõõteriistad:

Pikksilm e.

teleskoop

(esmakordselt

Kasutas G. Galilei

1610. a)

Taevavaatlused Läätseteleskoop e refraktor

Peegelteleskoop e reflektor

Kosmoseaparaadid ja

satelliidid

Tartu Tähetornis asuv Fraunhoferi teleskoop

Teleskoop Teleskoobi leiutamine andis astronoomidele kahekordse võidu: esiteks suurendab teleskoop vaatenurka ("toob kauged esemed lähemale"), teiseks võimaldab objektiiv kui lääts valgust koguda.

Silmale punktikujulise tähena paistvad planeedid on teleskoobis kettakujulised, neil võib näha faaside muutust ning isegi pinnaehitust.

Silmaga nähtav üksik täht võib osutuda kaksiktäheks või isegi täheparveks - kõik tänu vaatenurga suurenemisele.

Samuti on mõõdetav ka teleskoopi läbinud valgus, ja seda üsna mitmes mõttes.

Pannes teleskoobi taha ükskõik millise optikast tuntud mõõteriista (fotomeetri, polarimeetri, spektroskoobi), saame määrata tähelt tuleva valguse omadusi ning võrrelda neid maapealsete allikate kiirgusega.

See omakorda lubab kindlaks teha tähtede temperatuuri, koostist, elektri- ja magnetväljade tugevust.

Kõik see aitab meil mõista Universumi ehitust ja teha oletusi tema arengu kohta.