Tervishariduse keskus

Tegevusterapeudi õppekava

Raili Toonverk

TEGEVUSTERAPEUTILISED SEKKUMISED ÄREVUSHÄIREGA

TÄISKASVANUTEGA

Lõputöö

Tallinn 2021

2

Olen koostanud lõputöö iseseisvalt. Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite töödest,

kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud. Luban Tallinna Tervishoiu

Kõrgkoolil avalikustada oma lõputöö PDF-versiooni raamatukoguprogrammis.

Lõputöö autori allkiri

/allkirjastatud digitaalselt/

/kuupäev digitaalallkirjas/

Lubatud kaitsmisele.

Juhendaja: Anneliis Aavik

/nimi ja akadeemiline kraad/

/allkirjastatud digitaalselt/

/kuupäev digitaalallkirjas/

3

KOKKUVÕTE

Raili Toonverk (2021). Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, tervishariduse keskus, tegevusterapeudi

õppekava. Tegevusterapeutilised sekkumised ärevushäirega täiskasvanutega. Uurimistöö on

koostatud kirjanduse ülevaatena, 34 leheküljel, 54 kirjandusallikat, üks joonis, kaks lisa.

Uurimistöö eesmärk: kirjeldada tegevusterapeutilisi sekkumisi ärevushäirega

täiskasvanutega.

Uurimistöö uurimismeetod: Uurimistöö koostati kirjanduse ülevaatena, mille loomisel

kasutati mitmeid tegevusteraapia erialaseid teadusartikleid ja raamatuid, mis käsitlesid

ärevushäiret ja selle mõju täiskasvanu tegevusvõimele. Tegevusterapeudi tööd reguleerivat

kutsestandardit ja selle lisades olevaid kutsealaseid termineid, raamatuid, dokumente,

tervisestatistikat ja klassifikaatoreid „Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders:

5th Edition” (DSM-5) ja „International Classification of Diseases: 11th Revision” (ICD-11).

Artiklid pärinevad elektroonilistest andmebaasidest PubMed, Science Direct, ResearchGate,

SAGEpub ja otsingumootoritest Google, Google Scholar. Kirjanduse valiku kriteeriumiteks

olid teemakohasus, tõenduspõhisus ja kaasaegsus. Töös kasutatud 54 allikat on eesti ja inglise

keelsed ning ilmunud 1972.–2021. aastal.

Uurimistöö olulisemad järeldused: Ärevushäired täiskasvanutel on ühed levinumad

psühhiaatrilised häired, mis mõjutavad inimese elukvaliteeti. Ärevushäired klassifitseeritakse

psüühikahäirete alagrupiks, mida iseloomustavad ärevuse ja hirmu tunded. Inimese

funktsioneerimisvõime sõltub konkreetsest diagnoositud häirest ja selle mõjust. Mõjutatud on

toimetulek töökohustustega, sotsiaalsete suhetega ja õppetegevustega. Tegevusterapeutiline

sekkumine on suunatud tegevusvaldkondade edendamisele, mis on mõjutatud ärevushäire

sümptomitest. Tegevusterapeut kaardistab kliendi tegevusvõime, rollid, huvid ja hinnangu oma

toimetulekusse, et määratleda funktsioneerimisvõime piirangud. Hindamisvahenditena

kasutatakse Occupational Performance Measure-i, Occupational Performance History

Interview-2.1 ja Occupational Self Assessment-i.

Võtmesõnad: sekkumine, tegevusteraapia, tegevusterapeutiline sekkumine, tegevusvõime,

täiskasvanu, ärevushäire.

4

SUMMARY

Raili Toonverk (2021). Tallinn Health Care College, Health Education Center, Curriculum of

Occupational Therapy. Interventions in Occupational Therapy with Adults Diagnosed with

Anxiety Disorders. Thesis on 34 pages, 54 references, 1 figure, 2 appendix.

The aim of the research: to describe occupational therapy interventions with adults diagnosed

with anxiety disorder.

The research method: Theoretical research method was used in compiling the research.

During the writing several scientific occupational therapy articles and books were used,

addressing specifically anxiety disorder and its impact on adult occupational performance. Also

the professional standard for regulation the work of an occupational therapist and the

professional terms in its annexes, books, documents, health statistics and classifications

„Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders: 5th Edition” (DSM-5) and

„International Classification of Diseases: 11th Revision” (ICD-11). The material/articles were

collected using electronic databases PubMed, Science Direct, ResearchGate, SAGEpub and

search engines Google, Google Scholar. Literature was selected according to fallowing criteria:

relevance, evidence-based, contemporaneity. The 54 used sources in Estonian and English and

were published in 1972 - 2021.

The main conclusions of the thesis: Anxiety disorders in adults are one of the most common

psychiatric disorders that affect a person's quality of life. Anxiety disorders are classified as a

subgroup of mental disorders characterised by feelings of anxiety and fear. The ability to

function depends on the specific diagnosed disorder and its effects. Coping with work

responsibilities, social relations and educational activities is affected. Occupational therapy

intervention is aimed at promoting areas of activity that are affected by the symptoms of anxiety

disorder. The occupational therapist maps the client's occupational performance, roles,

interests, and self-assessment of his or her ability to cope, in order to determine the limitations

of functioning. The Occupational Performance Measure, Occupational Performance History

Interview-2.1 and Occupational Self Assessment are used as assessment tools.

Keywords: intervention, occupational therapy, occupational therapy intervention, occupational

performance, adult, anxiety disorder.

5

SISUKORD

KOKKUVÕTE ........................................................................................................................... 3

SUMMARY ............................................................................................................................... 4

SISSEJUHATUS ........................................................................................................................ 6

1. METOODIKA................................................................................................................... 10

2. ÄREVUSHÄIRE OLEMUS JA MÕJU TÄISKASVANU TEGEVUSVÕIMELE ......... 12

2.1. Ärevuse olemus ja tekkepõhjused ............................................................................. 12

2.2. Ärevushäire mõju täiskasvanu tegevusvõimele ......................................................... 13

3. TEGEVUSTERAPEUTILISED SEKKUMISED ÄREVUSHÄIREGA

TÄISKASVANUTEGA ........................................................................................................... 16

3.1. Tegevusterapeutiline hindamine ärevushäire korral .................................................. 16

3.2. Tegevusterapeutilised sekkumised ärevushäirega täiskasvanutega ........................... 18

4. ARUTELU ........................................................................................................................ 23

JÄRELDUSED ......................................................................................................................... 25

KASUTATUD KIRJANDUS .................................................................................................. 26

LISAD: LISA 1.

LISA 2.

6

SISSEJUHATUS

Ärevushäired on viimastel aastakümnetel enim levinud psühhiaatrilised häired. Arvatakse, et

ärevushäirete ülemaailmne levimus on elanikkonnas kuni 15% ja seisundit diagnoositakse

naiste seas kaks korda rohkem kui meeste seas. (Baxter, Scott, Vos ja Whiteford, 2013: 897–

906; Donelli, Antonelli, Bellinazzi, Gensini ja Firenzuoli, 2019: 2). 2019. aastal oli Eestis

psühhiaatri poolt ambulatoorselt konsulteeritud 15-aastaste ja vanemate, isikute arv 23 186,

kellel esinesid neurootilised, stressiga seotud ja somatoformsed häired (F40-F48)

(Tervisestatistika ja terviseuuringute…, 2019). Ärevust loetakse normaalseks, kui see ilmneb

ohtlikes olukordades ja hajub ohuallika neutraliseerudes. Teatud ärevuse tase motiveerib

inimesi igapäevaelus osalema ja rollile vastavaid kohustusi täitma. Ärevus võib olla kurnav ja

halvav – tekitada ärrituvust ja panna inimesi tundma, et nad ei saa igapäevaeluga hakkama.

(Engel-Yeger ja Dunn, 2011: 211). Seisundit kirjeldab võimalike ohtude või ebaedu kartus või

ettemuretsemine, millega kaasnevad muretunne, stress ja pinge somaatilised sümptomid (World

Health Organzation, 2019).

Eesti keeles ei ole veel ilmunud klassifikatsiooni „Rahvusvaheline Haiguste ja Tervisega

Seotud Probleemide Statistiline Klassifikatsioon” uut versiooni, mille ingliskeelne lühend on

ICD-11 („International Classification of Diseases: 11th Revision”). ICD-11 on alus

standardkeeleks ja haiguste kodeerimiseks ning sisaldab kliinilisi kirjeldusi ja diagnostilisi

juhendeid. Erialasuundumusega juhendmaterjal psüühikahäirete kodeerimiseks on koondatud

kompaktsesse köitesse ‒ „Psüühika- ja Käitumishäirete Klassifikatsioon: kliinilised kirjeldused

ja diagnostilised juhendid”. Erinevalt ICD-11 kasutatakse Ameerika Psühhiaatrite

Assotsiatsiooni poolt väljatöötatud DSM-5 („Diagnostic and Statistical Manual of Mental

Disorders: 5th Edition”) diagnostilisi kriteeriume, mis on mahult ulatuslikum. Mõlemad teosed

täiendavad üksteist. (RHK-10, 1995; Bogovski, 1996: 12–14). Eestis kasutatakse hetkel

ametlikult psüühikahäirete kodeerimiseks, WHO rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni,

RHK-10 viiendat peatükki (ICD-10) klassifikaatorit (Anderson, 2014: 49).

Uue DSM-5 käsitluse järgi ei loeta enam ärevushäireks posttraumaatilist stressihäiret, ägedat

stressreaktsiooni ja obsessiiv-kompulsiivset häiret. DSM-5 käsitluse järgi loetakse

ärevushäireteks lahutamiskartust (separation anxiety disorder) ja valikulist mutismi, mis olid

eelnevalt laste diagnoosid. (Anderson, 2014: 49–50). Valikuliseks mutismiks loetakse

silmatorkavat valikulist rääkimist. Näiteks laps räägib pereliikmetega, kuid vaikib olenemata

7

kõne olemasolust koolis või võõraste inimeste juuresolekul. (RHK-10, 1995). Juurde on lisatud

psühhotroopsete ainete tarvitamisest tingitud ärevushäired ja haigustega seotud ärevushäired.

(Anderson, 2014: 49–50).

Mõiste ajutine stress (state anxiety) viitab ajutisele emotsionaalsele vastusele stressirohke

situatsiooni suhtes, millega kaasnes ebameeldiv pinge ja muremõtted. See seisund on pidevate

ajutiste keskkonna muutuste tagajärg. Seevastu püsiv stress (trait anxiety) viitab suhteliselt

stabiilsetele individuaalsetele ärevuse vallandumise erinevustele. Sellised kestvad

isiksusomadused võivad stressi tunnetades soodustada ülemäärase ärevuse avaldumist. (Engel-

Yeger ja Dunn, 2011: 211).

Ärevushäired on üldiselt kogu elu püsivad ja neid seostatakse piiratud funktsioneerimisega

inimeste igapäevaelu tegevustes. Terviseseisundi säilitamiseks võivad ärevushäirega isikud

vajada erinevaid raviviise nagu psühhoteraapia ja arstlik sekkumine. Tegevusterapeutilistel

sekkumistel, mis keskenduvad inimese igapäevase tegevuse toetamisele, on potentsiaal

parandada individuaalset funktsioneerimist ja vaimse tervise sümptomeid. Erinevate

sekkumiste tõhusust on vähe uuritud ja puuduvad vastavad süstemaatilised ülevaated. (Fox,

Erlandsson ja Shiel, 2017). Vajadus on rohkemate sekkumiste järele, mis põhineksid tegevustel,

mis hõlbustaksid saavutama rahuolu igapäevaeluga. Näiteks on väljatöötatud tõenduspõhine

tegevusterapeutiline sekkumine The Tree Theme Method, kus inimene väljendab joonistades

oma hetkeolukorda, lapsepõlve, nooruki- ja täiskasvanuiga ning tulevikku visualiseerides seda

puuna. Sekkumisviis aitab identifitseerida need teemad, mis on olulised mõistmaks kliendi

probleeme, et leida sobivad strateegiad kliendi paremaks toimetulekuks igapäevaeluga. Sellest

olenemata puuduvad tegevusterapeutidele olulised tõenduspõhised sekkumised, mis

keskenduvad tegevusvaldkondadele nagu enesehooldus, produktiivsus (instrumentaalsed

igapäevategevused, töötamine ja õppimine) ja vaba aeg. (Gunnarson, 2015: 2–3).

Eelnevalt on Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis tegevusteraapia erialal kaitstud ainult üks

ärevushäirega seonduv uurimistöö ‒ Tegevusterapeudi võimalused generaliseerunud

ärevushäirega algkooliealiste laste tegevusvõime toetamisel koolis (Poltimäe, 2017). Kaitstud

uurimistöö ei käsitle tegevusterapeutilist sekkumist täiskasvanutega, seega eestikeelne

kirjanduse ülevaade ärevushäire esinemisest ja sekkumisest on panus eriala arendusse.

Tervishariduse keskuse uurimissuundadest (2018) lähtuvalt kuulub uurimistöö,

„Tegevusterapeutilised sekkumised ärevushäirega täiskasvanutega” Tallinna Tervishoiu

8

Kõrgkooli tervishariduse keskuse tegevusteraapia eriala, terapeutilised tegevused

tegevusteraapias ja tegevusterapeudi kompetentsid ja professionaalne areng uurimissuunda.

Uurimisprobleem:

Ärevushäired on sagedased tervisehäired (Craske ja Stein, 2016: 3049), mis põhjustavad

täiskasvanute tegevusvõime languse, millega on võimalik varajase diagnoosimise ja raviga

edendada inimeste toimetulekut ja vähendada tervishoiukulutusi (VATEK, 2016: 34), sellest

olenemata ei ole Eestis tegevusterapeutilisi sekkumisi ärevushäirega täiskasvanutega

varasemalt uuritud.

Uurimistöö eesmärk on kirjeldada tegevusterapeutilisi sekkumisi ärevushäirega

täiskasvanutega.

Uurimisülesanded:

1. Kirjeldada ärevushäire olemust ja mõju täiskasvanu tegevusvõimele.

2. Kirjeldada tegevusterapeutilist sekkumist ärevushäirega täiskasvanutega.

Kesksed mõisted ja sõnaseletused:

Tegevusteraapia (occupational therapy) – „on eesmärgipäraselt valitud tegevuste kasutamine

inimese ja/või grupi parima võimaliku tegevusvõime saavutamiseks igapäevaelus.”

(Tegevusterapeut, tase ..., 2018).

Tegevusterapeutiline sekkumine (occupational therapy intervention) – „koostööprotsess

tegevusterapeudi, kliendi (ja tema lähedaste) vahel, mille käigus aidatakse kliendil tuvastada

tema probleemid või eesmärgid ning leida tulemuslikud viisid toimetulekuks.”(Tegevusteraapia

rakendusuuring, 2017).

Tegevusvõime (occupational performance) – on dünaamiline suhe inimese, keskkonna ja

tegevuse vahel, mis võimaldab rahuldavalt täita oma rolle ning sooritada vajalikke

tähendusrikkaid tegevusi.” (Tegevusterapeut, tase ..., 2018). 2012. aastal väljaantud

tegevusterapeudi kutsestandardis on sõnastatud tegevusvõime järgnevalt – „inimese suutlikkus

hakkama saada igapäevaelu tegevustega.”

Täiskasvanu (adult) – on vanem kui 19-aastane isik, välja arvatud juhul kui riiklikus seaduses

määratletakse inimene täiskasvanuks varasemas eas (World Health Organization, 2013: 13).

9

Ärevushäired (anxiety disorders) – on levinud vaimse tervise häired, millega kaasnevad pidev

hirm ja/või raskused igapäevaelutegevustega toimetulemisel, närvilisus, lootusetus, ülemäärane

muretsemine ja keskkonnast tulenevate tajutud ohtude vältimine, näiteks teiste inimestega

suhtlemine ja tundmatus kohas viibimine (Craske ja Stein, 2016: 3048; Gunnarsson, Hedberg,

Håkansson, Hedin ja Wagman, 2021).

10

1. METOODIKA

Uurimistöö on koostatud kirjanduse ülevaatena. Kirjanduse ülevaate peamine ülesanne on

kindlustada uurimistööle teoreetiline lähtekoht. See on süstemaatiline ja järjepidev protsess,

mis sisaldab teemakohase kirjanduse otsimist, analüüsimist, tõlgendamist ja kokkuvõtete

tegemist. (Õunapuu, 2014: 94). Kirjanduse ülevaate valik lähtus tõenduspõhise eestikeelse

kirjandusülevaate puudumisest tegevusterapeutilistest sekkumistest täiskasvanutega, kes

vajavad toetamist ärevushäirega toimetulekuga.

Uurimistöö valmimine koosnes järgnevatest etappidest: teemapüstitus, otsingusõna(de)

formuleerimine, allikate otsimine, ingliskeelsete allikate tõlkimine ja refereerimine, töö

kirjutamine. Kirjanduse valiku kriteeriumiteks olid teemakohasus, tõenduspõhisus ja

kaasaegsus. Allikate sobivust hinnati pealkirjade, sissejuhatuste ja kokkuvõtete ning

kaasaegsuse põhjal, sellest tulenevalt otsis autor raamatuid ja artikleid, mis ei oleks vanemad

kui kümme aastat. Töös kasutatud 54 allikat on eesti ja inglise keelsed ning ilmunud 1972.–

2021. aastal.

Eranditeks on üheksa uurimistöö allikat, sest need on ülevaatlikud ja annavad uuritavast täpse

kirjelduse ning nende relevantsus ei ole ajas muutunud. 1972. aastal välja antud Ayrese

raamatule „Sensory integration and learning disorders” on viidatud kui artikli algallikale, mis

käsitleb, kuidas ebatüüpiline reageerimine igapäevastele aistingutele on tingitud sensoorsete

stiimulite moduleerimise defitsiidist. Järgnevatele artiklitele, mis käsitlevad tegevusteraapia

kontseptsioonidel põhinevaid hindamisvahendeid, on viidatud edasiste uuringute puudumisel:

„Psychometric properties of the second version of the Occupational Performance History

Interview (OPHI-II)” (2001. a ), „Therapists’ and Clients’ Perceptions of the Occupational

Performance History Interview” (2005. a), „Using the OPHI-II to Support People With Mental

Illness in Their Recovery” (2009. a), „Developing the Occupational Self Assessment: the use

of Rasch analysis to assure internal validity, sensitivity and reliability” (2009. a). Töös on

kasutatud raamatuid „Psüühika- ja käitumishäirete klassifkatsioon” ja „Rahvusvaheline

haiguste ja tervisega seotud probleemide statistiline klassifikatsioon”, sest Eesti kontekstis ei

ole nende relevantsus ajas muutunud. 2006. aastal avaldatud Gunnarssoni jt juhtumiuuring

„The Tree Theme Method in psychosocial occupational therapy: A case study” on ainus The

Tree Theme Method-i käsitlev juhtumiuuring. Lambert jt 2007. ja 2009. aastal avaldatud

11

uuringud on ainsad, mis käsitlevad tegevusteraapia sekkumist tehes positiivseid elustiili

muutusi.

Artiklid pärinevad elektroonilistest andmebaasidest PubMed, Science Direct, ResearchGate,

SAGEpub ja otsingumootoritest Google, Google Scholar. Autor on kasutanud eestikeelsete ja

inglisekeelsete otsingusõnadena ning nende kombinatsioonidena järgnevaid võtmesõnu:

tegevusteraapia (occupational therapy), ärevus (anxiety), ärevushäire (anxiety disorder).

Töö koostamisel kasutati 40 tegevusteraapia ja/või vaimse tervise alast teadusartiklit, kolme

raamatut, kolme klassifikaatorit, kuute dokumenti ja ühte juhendmaterjali ning ühte

andmebaasi. Töös on viidatud raamatutele „Kvalitatiivne ja kvantitatiivne uurimisviis

sotsiaalteadustes” (Õunapuu 2014), „Conditions in Occupational Therapy: Effect on

Occupational Performance” (Atchison ja Dirette, 2017) ja „Sensory integration and learning

disorders” (Ayres 1972). Dokumentidest 2012. ja 2018. aastal ilmunud tegevusterapeudi tööd

reguleerivatele kutsestandarditele ja nende lisades olevatele kutsealastele terminitele,

eetikakoodeksile ning tegevusteraapia õppekavale. Samuti Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu

Koalitsiooni väljaantud dokumendile „Vaimse tervise strateegia: 2016–2025”. Lisaks on

kasutatud Tervisestatistika ja -uuringute andmebaasi statistikat 2019. a ambulatoorselt

konsulteeritud 15-aastaste ja vanemate neurootiliste, stressiga seotud ja somatoformsete

häiretega isikutest. Töös viidatud klassifikaatorid käsitlevad vaimse tervise häirete

diagnoosimist ja kodeerimist ning sisaldavad kliinilisi kirjeldusi ja diagnostilisi juhendeid.

Eesti Tegevusterapeutide väljaantud Eetikakoodeks (2013) on juhendmaterjal eetiliseks

käitumiseks tegevusterapeudina, millest lähtuvalt on töös rakendatud mittekahjustamise

printsiipi ehk füüsilise või vaimse kahju vältimine on tagatud kirjandusülevaatega, mille

loomisel on kasutatud tõenduspõhist materjali. Heategemise printsiipi on rakendatud

eestikeelse kirjandusülevaate loomisel tegevusterapeutilistest sekkumistest ja hindamisest

ärevushäirega täiskasvanu toetamisel. Kirjanduse ülevaadet saaksid kasutada

tegevusterapeudid, kes töötavad vaimse tervise häiretega inimestega ja isikud, kelle

tegevusvõime on mõjutatud ärevushäirest ning tema lähedased, kes soovivad teda toetada

elukvaliteedi edendamisel. Töös on rakendatud ka tõe printsiip, st kõik tekstid, uuringute

tulemused ja andmed on viidatud ning usaldusväärsus on tagatud kaasaegsete teemakohaste

allikate kasutamisega

12

2. ÄREVUSHÄIRE OLEMUS JA MÕJU TÄISKASVANU TEGEVUSVÕIMELE

2.1. Ärevuse olemus ja tekkepõhjused

Ärevust defineeritakse kui ohukartust ja hirmu, millega kaasneb rahutus, pinge, tahhükardia ja

hingeldus, mida ei saa seostada kindla tuvastatava stiimuliga. Hirmu ja ärevust võib eristada

vastavalt reageeritava ohu tüübile. Hirm on hoiatav reageering tuttavale, välisele ja kindlale

ohule. Ärevus on reageering tundmatule, selgusetule, sisemisele ohule, mis võib põhjustada

vastuolulisi tundeid. (Atchison ja Dirette, 2017: 148).

Mõõdukas ärevuse tase teeb ärksaks ja parandab sooritust, samuti on kõrge ärevuse tase

olukorraga kooskõlas olles asjakohane. Näiteks, mõõdukas ärevuse tase enne spordivõistlust,

eksamit või tööintervjuud tõstab sooritust ja erksust, samas kõrge erutus reaalsetes ohtlikes

situatsioonides võimaldab inimestel keskenduda ohule ja tegutseda kiiresti, st ohu eest

põgeneda või hoida seda ära. Sellest olenemata võib kõrge ärevuse tase vähendada inimese

võimet mõelda, planeerida ja lahendada komplitseeritud ülesandeid , mis vajavad keerulistes

ülesannetes tavapärasemast kõrgemat tähelepanu. See on tavaline, et inimese hetkeline ärevuse

tase mõjutab sooritust. Ärevushäirega inimesed kogevad väga tugevalt väljenduvaid

ärevusseisundeid, mille taustal on sageli pidev hirm ja muretsemine. Sellised rasked

ärevusseisundid võivad olla invaliidistavad. (Andrews jt, 2018: 1110).

Ärevushäired on kroonilised vaimse tervise häired (Andrews jt, 2018: 1116). Vastavalt ICD-11

klassifikatsioonile loetakse ärevushäireteks VI peatüki „Vaimsed, käitumuslikud ja

neuroarengulised häired“, alapeatüki „Ärevuse ja hirmuga seotud häired“ alagruppe. Ärevuse

või hirmuga seotud häired on klassifitseeritud järgnevalt: generaliseerunud ärevushäire,

paanikahäire, agorafoobia, spetsiifiline foobia, sotsiaalfoobia, lahutamiskartus (separation

anxiety disorder), valikuline mutism, psühhotroopsete ainete põhjustatud ärevus- ja

sõltuvushäireid, ärevushäireid, mis on tingitud teistest terviseprobleemidest, muud täpsustatud

ärevushäired, muud täpsustamata ärevushäired. (Craske ja Stein, 2016: 3048; World Health

Organzation, 2019).

Ärevushäired algavad haavatavate isikuomaduste, varase elu stressorite ja psühhosotsiaalsete

raskuste (näiteks tugivõrgustiku puudumine, eluraskused, düsfunktsionaalsed suhted ja nii

edasi) kombinatsioonina ja on sageli vallandunud stressirohkete elusündmuste tagajärjel

(näiteks lähedase inimese surm, haigus, sünnitus või töökiusamine). Ärevushäired algavad

13

varases eas ja nende levimus väheneb vanusega, nende tekkimine peale 40. eluaastat on

ebatavaline. (Wilkins jt, 2019: 13–14). Baxteri jt 2013. avaldatud süstemaatilises ülevaates on

kirjeldatud, et vanematel kui 55. aastastel on võrreldes 35–54 aastastega 20% väiksem

tõenäosus ärevushäire tekkeks. Samuti on teistel kultuuridel võrreldes Lääne-Euroopa, Põhja-

Ameerika ja Australaasiaga 20–50% väiksem tõenäosus ärevushäire tekkeks.

Hinnanguliselt on geenide seos ärevushäire tekkeks 30 kuni 50 protsenti. Vastupidiselt on

ärevushäire mittegeneetiliste faktorite seos ärevushäire tekkeks 50 kuni 70 protsenti.

Keskkonnategurid (näiteks stress, trauma) võivad tõenäoliselt kaasa aidata ärevushäire arengu

tekkele läbi epigeneetiliste mehhanismide, mis võivad mõjutada ärevuse arengut juba emakas.

Näiteks lapseootel naistel, kellel on diagnoositud ärevushäire ja kes ei tarvita ülemäärase

ärevuse maandamiseks ravimeid, esinevad DNA muutused nabaväädiveres ja genoomis ning

nad võivad suurendada oma tulevase lapse ärevushäiresse haigestumise riski. Osad inimesed

võivad jääda vastupidavaks lapsepõlve kogemustest tingitud stressile. Näiteks varajases

lapsepõlves kogetud traumast ei teki psühhiaatriline häire. (Patriquin ja Mathew, 2017: 2–4).

2.2. Ärevushäire mõju täiskasvanu tegevusvõimele

Ärevushäired on levinud vaimse tervise häired, millega kaasnevad pidev hirm ja/või raskused

igapäevaelutegevustega toimetulemisel, närvilisus, lootusetus, ülemäärane muretsemine ja

keskkonnast tulevate tajutud ohtude vältimine, näiteks suhtlus teiste inimestega ja tundmatus

kohas viibimine (Craske ja Stein, 2016: 3048; Gunnarsson jt, 2021). Mõju funktsioneerimisele

sõltub konkreetsest diagnoositud häirest (Atchison ja Dirette, 2017: 159).

Ärevushäired ja teised stressiga seotud häired mõjutavad inimeste võimekust osaleda neile

rahulolevalt paljudes igapäevategevustes. Stress vähendab energiat ja motivatsiooni

igapäevategevuste sooritamiseks ning pärsib ajakasutust ja tavapäraseid rutiine. (Fox jt, 2017:

3–4). Uuringutest on selgunud, et raske depressioon ja ärevus on tugevalt seotud madala

elukvaliteediga (Bonsaksen ja Lardal, 2012: 72–73). Ärevushäire pärsib toimetulekut

töökohustustega ja sotsiaalsete suhetega (Puis jt, 2018: 355). Töötegevustes püüavad

ärevushäirega inimesed kaitsta end mürarikka keskkonna ja teiste inimeste eest (Danielsson,

Bertilsson ja Holmgren, 2017). Paljud sügavat depressiooni ja ärevushäiret põdevad inimesed

ei ole omandanud keskharidust, neil ei ole püsivat töökohta ja nad ei ela paarisuhtes.

(Bonsaksen ja Lardal, 2012: 72–73).

14

2013.–2016. aastal viidi Rootsis läbi uuring, kus kasutati uuritavate hindamiseks Kanada

Tegevusvõime Mõõdikul (Canadian Occupational Performance Measure (COPM) põhinevat

poolstruktureeritud intervjuud. Uuringus osales 118 ärevushäire ja depressiooniga inimest,

vanuses 18–65, uuringu eesmärk oli kirjeldada, millised on inimeste raskused

igapäevaelutoimingute sooritamisel ja millised tegevused on enam mõjutatud. Selgus, et

uuritavad kogesid kõige rohkem raskusi hügieenitoimingute sooritamisel, koduse majapidamise

haldamisel ja sotsialiseerumisel (Lisa 1, Joonis 1); kahe viimase valdkonna osas mainiti raskusi

kõige enam - peaaegu sajal korral. (Gunnarsson jt, 2021: 2).

Joonis 1. Tegevusvõime probleemid protsentuaalselt vastavalt tegevusvaldkondade

alavaldkondadele (Gunnarsson jt, 2021: 4, kohandatud).

Ärevushäiretele on iseloomulikud käitumuslikud, afektiivsed, füsioloogilised, sümpaatilised,

parasümpaatilised ja kognitiivsed tunnused. Käitumuslikest tunnustest esinevad vähenenud

produktiivsus, nihelemine, ootamatud liigutused, ringivaatamine, ülivalvus, unetus, vähene

silmkontakt, rahutus, mure elumuutuste pärast, skaneeriv käitumine. Afektiivsetest tunnustest

ahastus, kartlikkus, kurnatus, hirm, ebapiisavuse tunne, abitus, suurenenud ettevaatlikkus,

ärrituvus, pabistamine, ülierutuvus, muretsemine, kahetsemine, enesekeskus, ebakindlus,

enesekontroll, muutused iseloomujoontes. Füsioloogilistest tunnustest pinge näos, käe

treemorid, suurenenud higistamine, suurenenud lihaspinge, värisemine, vabisemine,

häälevärin. (Herdman ja Kamitsuru, 2014: 323–324; Atchison ja Dirette, 2017: 159).

0%

2%

4%

6%

8%

10%

12%

14%

16%

15

Sümpaatilistest tunnustest muutused hingamismustris, anoreksia, südame-veresoonkonna

ärritus, kõhulahtisus, kuiv suu, näo õhetus, südamepekslemine, suurenenud refleksid,

suurenenud südame löögisagedus, vererõhu tõus, hingamise kiirenemine, pupillide laienemine,

pindmiste veresoonte ahenemine, tõmblused, nõrkus, minestamine. Parasümpaatilistest

tunnustest kõhuvalu, uneharjumuse muutumine, südame löögisageduse vähenemine, vererõhu

langus, kõhulahtisus, liblikatunne kõhus, nõrkus, väsimus, iiveldus, surisemistunne jäsemetes,

sagenenud urineerimine või kahevahel olek, vähenenud libiido, seljavalu, peavalu.

Kognitiivsetest tunnustest muutused tähelepanus, muutused keskendumisel, teadlikkus

füsioloogilistest sümptomitest, mõtete blokeerimine, segadustunne, muutused tajudes,

vähenenud õppimisvõime, vähenenud probleemilahendamise oskus, raskused ajaplaneerimisel,

raskused otsustamisel, seoste loomise raskused, hirm, unustamine, mõtlikkus, ülemõtlemine,

kaldvus teisi süüdistada. (Herdman ja Kamitsuru, 2014: 323–324; Atchison ja Dirette, 2017:

159).

16

3. TEGEVUSTERAPEUTILISED SEKKUMISED ÄREVUSHÄIREGA

TÄISKASVANUTEGA

3.1. Tegevusterapeutiline hindamine ärevushäire korral

Tegevusteraapia eesmärk vaimses tervises on aidata inimestel arendada oskusi ja saada

vajalikku tuge iseseisvaks, produktiivseks ja vastastikku sõltuvaks eluks (Arbesman ja

Logsdon, 2011: 243). Tegevusterapeutiline sekkumine on suunatud tegevusvõime

edendamisele tegevusvaldkondades, mis on mõjutatud inimese kogetud sümptomitest

saavutamaks remissioon. Sekkumine võiks uurida toimingu sooritamiseks vajalikke tegevuse

ja keskkonna tingimusi ja kohandusi, et inimene oleks tegevusvaldkondades võimalikult

iseseisev. Mõned inimesed kogevad ärevuse sümptomeid kogu elu, tegevusteraapia sekkumine

saab keskenduda tähendusrikaste rutiinide loomisele või taasloomisele. Tähendusrikkas

tegevuses osalemine aitab hõlbustada kohanemist, mis võib parandada tervist ja heaolu,

elukvaliteeti ja eluga rahuolu. Tähtis on olla kliendikeskne, sest sekkumine, mis võib ühel

inimesel ärevust vähendada, võib teise jaoks olla ebaefektiivne. (Atchison ja Dirette, 2017:

157).

Tegevusterapeudid tuvastavad kliendi tugevused, kliendi eesmärgid, oskused ja teised tegurid,

mis on tähtsad heaolu saavutamisel ja taastumisel. Sealhulgas koostatakse kliendi

psühhosotsiaalsuse hinnang, mis hõlmab eluaseme, töö ja hariduslikku staatust, sotsiaalset

tugivõrgustikku ja kogukonnas osalemist. Kliente toetatakse iseseisva igapäevaelu

saavutamises ja arendatakse nende funktsionaalset võimekust, kasutades tervise ja heaolu

edendamiseks igapäevategevusi. Õpetatakse kompensatoorseid strateegiaid läbi tervislikesse

rollidesse ja rutiinidesse kaasamise, mis leevendavad haiguse mõju ja vähendavad sümptomeid.

(Swarbrick ja Noyes, 2018: 2).

Tegevusterapeut peab hindama ärevushäirega inimeste funktsionaalset võimekust. See aitab

määratleda, kuidas ärevus mõjutab enesehooldustoiminguid, vaba aja toiminguid ja

produktiivseid toiminguid. Tegevusterapeut peab kaardistama kliendi tegevusvõime, rollid,

huvid ja kliendi hinnangu oma toimetulekusse, et määratleda funktsioneerimisvõime piirangud.

Asjakohased hindamisvahendid on Canadian Occupational Performance Measure,

Occupational Performance History Interview-II ja Occupational Self Assessment. (Atchison ja

Dirette, 2017: 157).

17

Kanada tegevusvõime mõõdik (Canadian Occupational Performance Measure; COPM)

baseerub Kanada tegevusvõime ja kaasatuse mudelil (Canadian Model of Occupational

Performance & Engagement, COMP-E). Mõõdik on loodud tuvastama aja jooksul kliendi

isiklikul arusaamal põhinevaid tegevusvõime muutusi. (Eyssen, Steultjens, Oud, Bolt,

Maasdam ja Dekker, 2011: 518). Uuringud näitavad, et kliendi enese tajutud tegevusvõime

probleemid tõstavad kliendi motivatsiooni ja toetavad individuaalsete eesmärkide püstitamist

(Gunnarrsson jt, 2021).

COPM koosneb järgnevast viiest etapist ja kolmest skoorimisest:

1. kliendid tuvastavad erinevate igapäevaste tegevuste (enesehooldus, produktiivsus

ehk töötamine/õppimine, vaba aeg) sooritamisel enda probleemid , seejärel hindavad

tegevuste tähtsust skaalal vahemikus 1 „pole oluline” kuni 10 „äärmiselt oluline”.

2. Kliendid seavad prioriteediks kuni viis tegevust, mida neil on raske sooritada,

millele sekkumise ajal keskenduda.

3. Kliendid hindavad enda sooritust tegevuste sooritamisel, millega neil on raskusi.

4. Kliendid hindavad enda rahulolu tegevusete sooritamisel, millega meil on raskusi.

Mõlemad skaalad on vahemikus üks kuni kümme, kus suurem number tähistab

paremat sooritust ja suuremat rahulolu.

5. Tavaliselt tehakse peale kolme kuni kuue kuu möödumist soorituse ja sooritusega

rahulolu osas kordushindamine, misjärel on võimalik arvutada, kuidas klient tajub

muutusi enda tegevusvõimes, st tegevuste sooritamisel ja sooritamisega rahulolul.

(Enemark-Larsen, Rasmussen ja Christensen, 2018; Gunnarrsson jt, 2021).

OSA (Occupational Self Assessment) on enese hindamise vahend, milles klient kasutab paberit

ja pliiatsit ning hindab oma tegevusvõime ja osalusega seostuvaid pädevusi ja väärtusi.

Hindamisvahend on loodud kliendikeskseks hindamiseks, kaasamaks klienti teraapiaprotsessi

planeerimisse ja kliendi perspektiivist lähtuvalt teraapiatulemuste dokumenteerimisse. OSA

põhineb Model of Human Occupation raamistikul, mis baseerub printsiibil, et iga inimene on

unikaalne indiviid, kelle väärtused ja võimekustunne peaksid määrama tegevusterapeutilise

sekkumise olemuse. Sellest lähtuvalt on kliendi perspektiiv alati tegevusteraapia protsessi

keskmeks ja tegevusterapeudi roll on olla koostööpartner, juhendaja ja toetaja. Hindamisvahend

sisaldab 21. punkti, mis kirjeldavad kliendi harjumusi, rolle, oskusi ja tahet. Kliendid hindavad

iga punkti kahe nelja punkti skaalaga näitamaks nende enesetaju tegevusliku pädevuse (nt kui

osavaks nad end tegevuses hindavad) ja väärtuse (nt kui tähtis neile tegevus on) osas.

18

(Kielhofner, Forsyth, Kramer ja Iyenger, 2009: 94–95; Kielhofner, Dobria, Forsyth ja Kramer,

2010: 11–12).

The Occupational Performance History Interview-Second Version (OPHI-II) on

poolstruktureeritud intervjuu, mis kogub ajaloolist infot inimese tegevusliku osaluse kohta.

OPHI-II põhineb inimtegevuse mudeli kontseptsioonidel. (Apte, Kielhofner, Paul-Ward

ja Braveman, 2005: 174). Instrument koosneb poolstruktureeritud intervjuust ja skaaladest, mis

võimaldavad interjuust saadud infot hinnata ning vormingut kvalitatiivse info

dokumenteerimiseks. Intervjuu (Lisa 2) on jaotatud järgnevatesse teemavaldkondadesse:

tegevus/tegevuslikud valikud, kriitilised elusündmused, igapäevased rutiinid, tegevuslikud

rollid, tegevusliku käitumise tegevuspaigad. (Kielhofner, Mallinson, Forsyth ja Lai, 2001: 261).

Pärast intervjueerimist täidab tegevusterapeut kolm hindamisskaalat (identiteet, kompetentsus

ja tegevuspaigad) ja identifitseerib intervjuu alusel patsiendi elu ajaloolise mustri. Elu

ajalooline muster on esitatud narratiivse kõverana, vastaja elu iseloomustavad peamised

elusündmused on visandatud ajajoonele. Vastavalt sellele, kas sündmusi kogeti hea või halvana

asuvad nad keskjoonest üleval või allpool. Saadud narratiivi/sündmuste kõver iseloomustab

üldiselt inimese elu kulgu. (Apte jt, 2005: 175).

3.2. Tegevusterapeutilised sekkumised ärevushäirega täiskasvanutega

Erinevalt standardiseeritud hindamisvahenditest, millel on iga inimese jaoks sama sisu,

rõhutakse vaimse tervise tegevusteraapias raskustest ülesaamiseks paindlike ja kliendikesksete

sekkumiste tähtsusele (Lindström, Sjöström ja Lindberg, 2013: 728). Tegevusterapeudid

kasutavad kliendi- ja tegevuskeskseid hindamisvahendeid loomaks tegevuskava, mis lähtub

kliendi eesmärkidest ja soovidest. Sekkumiste tulemusel paraneb inimeste elukvaliteet ja

osalemine igapäevategevustes. (Arbesman ja Logsdon, 2011: 243).

Kognitsioonipõhised sekkumised koos sotsiaalsete oskuste, sotsiaalse aktiivsuse või sotsiaalse

mentorluse sekkumistega parandavad sotsiaalset funktsiooni ja elukvaliteeti. Sekkumisviis

aitab klientidel lõdvestuda, tulla toime une ettevalmistamise ja puhkamisega. Kliendikesksetel

eesmärkidel baseeruvad tegevuspõhised sekkumised on võrreldes üldiste programmidega

kõigis tegevusvaldkondades tulemuslikumad. (D’Amico, Jaffe ja Garder, 2018: 6).

19

1972. aastal avaldas Anna Jean Ayres raamatus „Sensory integration and learning disorders”,

et ebatüüpiline reageerimine igapäevastele aistingutele on tingitud sensoorsete stiimulite

moduleerimise defitsiidist, mis avaldub häiritavuse, stressiga seotud käitumise ja ärevusena

(Ayres, 1972; Bar-Shalita ja Cermak: 2016). Arvatakse, et ärevus tuleneb ülitundlikkusest

keskkonna stiimulite suhtes, mis võib olla põhjustatud väärast informatsiooni töötlusest

(Abernethy, 2010: 215). Kõrgenenud ärevuse tasemega inimeste tegevusterapeutiline

sekkumine peab viitama nende sensoorsele profiilile, et paremini mõista, kas nende sensoorse

töötlemise võimed aitavad kaasa ärevuse tekkele. Sekkumisel tuleks kasutada kognitiivset

meetodit, mis aitab inimesel luua ootusi ja mõista, millised sensoorsed stiimulid võivad ärevust

provotseerida. See aitab inimest otseste keskkonnatingimuste, rutiinide ja tegevuste loomisel,

mis toetavad tema sensoorseid vajadusi ja isikuomadusi, vähendamaks ärevust ja suurendamaks

eneseregulatsiooni, osalust ja kaasatust erinevates tegevustesse, tõstes läbi tegevustes osalemise

enesehinnangut ja heaolu. (Engel-Yeger ja Dunn, 2011: 211).

Kliendikesksetel eesmärkidel baseeruvad tegevuspõhised sekkumised on võrreldes üldiste

programmidega kõigis tegevusvaldkondades tulemuslikumad (D’Amico jt, 2018: 6). The Tree

Theme Method (TTM) on sekkumisviis, mis võib täiendada kognitiivkäitumis- ja

farmakoteraapiat. TTM on loodud kliinilise kliendikeskse tegevusteraapia konteksti, milles

klient maalib puud, mis tähistavad tema elu kindaid ajahetki ning sekkumine hõlmab viit seanssi

ja viiakse läbi kuue kuni üheksa nädala jooksul. Sekkumisviisi eesmärk on suurendada inimese

igapäevaeluga toimetulekut ja välja töötada strateegiaid kliendi aktiviseerimiseks, suurendades

klientide rahuolu läbi igapäevaste tegevuste ja rutiinide. (Gunnarsson, Wagman, Håkansson ja

Hedin, 2015: 3).

2006. aastal avaldatud Gunnarssoni jt juhtumiuuringus „The Tree Theme Method in

psychosocial occupational therapy: A case study” uuriti TTM meetodi abil ärevust ja

depressiooni kannatavat keskealist Rootsi naist. TTM hõlmas tegevuslikku jutustamist ja

maalimist läbi sümbolistlike puude, mis tähistasid kliendi erinevaid eluetappe. Kliendil paluti

maalida viis puud, mis tähistasid hetkeolukorda, lapsepõlve, noorukiiga, täiskasvanuiga ja

tulevikku. Maalitud puid kasutati seejärel jutustamise hõlbustamiseks. Meetodi eesmärk oli

käivitada uuritavas sisemine vestlus ja reflekteerimine ning interaktsioon kliendi ja

tegevusterapeudi vahel. Protsessi käigus kasutati 40*48 cm paberilehti ja vesivärve ning

õlipastelle. Naine, käis viiel TTM ambulatoorsel sessioonil, millele järgnes kolm aastat hiljem

intervjuud ja kaks TTM lisasessiooni. Tegevusterapeudi ja kliendi vaheline vestlus baseerus

põhistatud teoorial (grounded theory) kasutades tegevusliku jutustamise tehnikaid (Techniques

20

of Occupational Storytelling) ja tegevusliku loo jutustamist (Occupational Story Making) ning

kõik teraapiakorrad lindistati. Sekkumisviis aitas identifitseerida need teemad, mis on olulised

mõistmaks kliendi probleeme, et leida sobivad strateegiad kliendi paremaks toimetulekuks

igapäevaeluga. Kvalitatiivsed intervjuud leidsid uuritava elus neli korduvat teemat - häbelikkus,

perega lähedane olemine ja hirm, et võib juhtuda midagi halba ning võõrandumistunne, kuid

järelkontroll näitas olulisel määral nende teemade positiivset dünaamikat. (Gunnarsson,

Jansson ja Eklund, 2006: 231–232, 239; Kirsh, Martin, Hultqvist, Eklund, 2019: 22).

Teadvelolek (Mindfulness) tähendab protsessi, mis viib vaimse seisundini, mida iseloomustab

eesmärgipärane hinnanguvaba tähelepanu suunamine hetkes toimuvale, kaasates oma

aistingud, mõtted, kehalise seisundi, teadlikkuse ja keskkonna, julgustades samal ajal avatust,

uudishimu ja aktsepteerimist (Hofmann ja Gómez, 2017: 741). Eristatakse kahte teadveloleku

komponenti, tähelepanu eneseregulatsiooni ja orienteerumist praegusele hetkele, mida

iseloomustab avatus, uudishimu ja aktsepteerimine. Teadveloleku põhialuseks loetakse seda, et

hetkeolukorra hinnanguvabalt ja avatult kogemine suudab stressorite mõju vähendada, kuna

liigne orienteeritus tuleviku või mineviku suhtes stressoritega tegelemisel võib olla seotud

depressiooni ja ärevuse tunnetega. Mediteerimise ajal aeglane ja sügav hingamine võib

leevendada stressi kehalisi sümptomeid, tasakaalustades sümpaatilisi ja parasümpaatilisi

reaktsioone. (Hofmann, Sawyer, Witt ja Oh, 2010: 2).

Tegevusterapeudid saavad aidata klientidel leida neile sobiva teadveloleku tegevuse, millele

nad tahavad tegelikult pühenduda. Näiteks mõnele inimesele ei meeldi paigal istuda, sellistele

inimestele sobivad enam kineetilised meditatsioonid, nagu jalutamine jms. Mõned inimesed ei

pruugi huvituda teadvelolekus söömisest, kuid võivad olla nõus kulutama peale sööki kümme

minutit teadvelolekus nõudepesemisele. (McVeigh, 2015). 2013.a avaldatud uuringus leiti, et

ärevushäirega toimetulemisel on teadvelolekul põhineval teraapial märkimisväärselt suur mõju

(Khory jt, 2013: 767). Uuringus, kus võrreldi teadveloleku teoorial põhinevat grupiteraapiat

individuaalse kognitiivkäitumusliku teraapiaga leiti, et mõlemal sekkumisviisil on lühiajalise

ravina sarnane efekt ärevushäire ja depressiooni ravis (Shortland -Jones ja Thompson, 2015:

145).

Lambert jt (2007: 70) autorite randomiseeritud uuring kirjeldab, kuidas tegevusterapeutide

eesmärk oli aidata uuritavatel tervislikke elumuutusi tehes vähendada paanikahäire

sümptomeid. Uuritavateks olid 57 isikut, kes vastasid DSM-IV järgi paanikahäire (koos või

ilma agorafoobiata) kriteeriumitele ning uuringu tulemusi kõrvutati 60 isikuga, kes said

21

tavapärast arstlikku sekkumist. Sekkumisviis hõlmas tegevusterapeutide läbiviidud kümmet

individuaalset seanssi, mis keskendus elustiili ülevaatamisele ja eesmärgi seadmisele,

parandamaks toitumist, vähendamaks kofeiini ja alkoholi tarbimist ning suurendamaks füüsilist

aktiivsust. Uuringu tulemuse kõrvutamine võrreldes tavalise perearstiraviga näitas

paanikahoogudega toimetulekus ja paranenud tervisekäitumises märkimisväärseid tulemusi.

Elustiili grupis vähenesid 20. nädalaks paanikahäire sümptomid 28% ja tavapärase arstliku

sekkumise grupis 14%, positiivsed muutused olid ka füüsilisel aktiivsusel, toitumisel ja üldisel

vedeliku tarbimisel. Alkoholi tarvitamisel ja suitsetamisel märkimisväärsed muutused

puudusid. Selle uuringu tulemused viitavad sellele, et elustiili muutused võivad vähendada

ärevuse sümptomeid. (Fox, Erlandsson ja Shiel 2019: 7–18).

Ajakirjas Social Psychiatry and Psychiatric Epidemiology 2009. aastal avaldatud artiklis

võrreldi esmatasandi arstiabi tegevusterapeutide läbiviidud elustiili sekkumist üldarsti teenuse

kulutõhususega. Tegevusterapeutide sekkumine käsitles toitumisharjumusi, vedeliku tarbimist,

treenimist ja harjumuslike narkootikumide tarbimist (kohv, alkohol ja nikotiin). 16-nädalase

perioodi jooksul toimus kümme teraapiaseanssi. Sekkumine oli jaotatud nelja etappi:

1. Elustiiliülevaade, kasutades meeleolu ja elustiili päevikut.

2. Patsiendi harimine ja teadlikkuse tõstmine negatiivse elustiilikäitumise

potentsiaalse mõju üle tervisele (nagu suitsetamine ja toitainevaene toitumine) ja

elustiilikäitumise kasu tervisele (näiteks piisav füüsiline aktiivsus ja vedeliku

tarbimine).

3. Kokkulepitud spetsiifilised elustiili muutused (dieet, vedelikutarbimine, treening,

harjumuslike narkootikumide tarbimine) patsiendi ja terapeudi vahel.

4. Kokkulepitud elustiili muutuste ja järgnevate sümptomite muutuste jälgimine ning

ülevaadete tegemine.

Leiti, et tegevusterapeutide teenus oli küll märkimisväärselt kallim, kuid kliiniliselt

efektiivsem. (Lambert, Lorgelly, Harvey ja Poland, 2009: 741, 743).

OPTIMAL programm juhindub Bandura loodud sotsiaal-kognitiivse teooria enesetõhususe

kontseptsioonist (O’Toole, Connolly, Boland ja Smith: 2021). Tegemist on 6-nädalase

kogukonnapõhise programmiga, mida juhivad tegevusterapeudid ja mis keskendub

probleemidele, mis on seotud multimorbiidsusega toimetulekuga. Programmi on iseloomustab:

kuue nädala jooksul kord nädalas toimuvad kohtumised, mis leiavad aset kohalikes

22

tervisekeskustes, tegevusteraapia fookus, kaaslaste toetus, eesmärkide seadmine ja

prioritiseerimine vastavalt patsiendi eelistustele. Rühmades kasutatavad sekkumised patsiendi

enesejuhtimise toetamiseks hõlmavad järgnevat: enesejuhtimist, väsimuse ja energia juhtimist,

ärevuse ja stressi juhtimist ning vaimse tervise ja heaolu säilitamist, füüsilist aktiivsust,

tervislikku toitumist, ravimite tarvitamist, efektiivseid kommunikatsioonistrateegiaid ,

eesmärkide seadmist. Üks iganädalane seanss hõlmab füsioterapeudi poolt pakutavat koolitust

füüsilise aktiivsuse osas ja teine seanss farmatseudi koolitust ravimite tarvitamise osas.

OPTIMAL parandas oluliselt patsientide tegevuses osalemise aktiivust, enesetõhusust ja

elukvaliteeti. Uuringust selgus, et uuritavatel ei olnud ärevuse sümptomite muutuste osas

kuuekuulise jälgimise ajal märkimisväärseid muutusi. (Garvey, Connolly, Boland ja Smith,

2015).

23

4. ARUTELU

Ärevushäired on ühed levinumad psühhiaatrilised häireid, mis mõjutavad inimese elukvaliteeti

(Bonsaksen ja Lardal, 2012: 72–73; Donelli jt, 2019: 2). Arvatakse, et ärevushäirete

ülemaailmne levimus on elanikkonnas kuni 15% ja seisund esineb naiste seas kaks korda

rohkem kui meeste seas. (Donelli jt, 2019: 2). Autori arvates on tingitud kõrge ärevushäirete

ülemaailmne levimus sellest, et vaimse tervise häiretest julgetakse avalikumalt rääkida, sest

ühiskond on muutunud toetavamaks ja haritumaks ning inimesed julgevad pöörduda

stigmatiseerimist kartmata vaimse tervise spetsialisti poole.

Tegevusterapeutiline sekkumine ärevushäirega täiskasvanuga hõlmab tegevusvõime hindamist

ja individuaalseid sekkumisviise. Funktsioneerimisvõime piirangute määratlemiseks

kaardistatakse kliendi tegevusvõime, rollid, huvid ja kliendi hinnang oma toimetulekusse.

(Atchison ja Dirette, 2017: 159). Uuringud näitavad, et kliendi enese tajutud tegevusvõime

probleemid tõstavad kliendi motivatsiooni ja toetavad individuaalsete eesmärkide püstitamist

(Gunnarrsson jt, 2021). Autori arvates on asjakohane kasutada kliendi enese hinnangut, sest see

annab kõige parema ettekujutuse kliendi soovidest ja vajadustest, saavutamaks koostöö ja

valmidus tegutseda püstitatud eesmärgi suunas.

Standardiseeritud hindamisvahendid aitavad struktureerida tegevusterapeudi tööd ja loovad

tõenduspõhise hindamise ning sekkumise. Uurimistöös on käsitletud tegevusteraapia

kontseptsioonidel põhinevaid hindamisvahendeid Canadian Occupational Performance

Measure (COPM) ja Occupational Performance History Interview-II (OPHI-II) ning

Occupational Self Assessment (OSA) tegevusterapeutide läbiviidud sekkumisi. OHII-II ja OSA

käsitlevad artiklid on vanemad kui kümme aastat ning mainitud hindamisvahendite osas

edasised uuringud puuduvad.

Lambert jt 2007. ja 2009. aastal avaldatud uuringud on ainsad, mis käsitlevad

tegevusterapeutilist sekkumist ärevushäirega täiskasvanute elumuutuuste läbiviimisel.

Ajakirjas, Social Psychiatry and Psychiatric Epidemiology 2009. aastal avaldatud artiklis,

võrreldi esmatasandi arstiabi tegevusterapeutide läbiviidud elustiili sekkumist üldarsti teenuse

kulutõhususega. Leiti, et tegevusterapeutide teenus on küll märkimisväärselt kallim, kuid

kliiniliselt efektiivsem. (Lambert, Lorgelly, Harvey ja Poland, 2009: 741, 743). Sellest

olenemata ei ole teostatud edasisi uuringuid tõendamaks tegevusteraapia efektiivust. Fox jt

(2017) süstemaatilises ülevaates „Systematic review of the effectiveness of occupational therapy

24

interventions for improving functioning and mental health for individuals with anxiety and

stress-related disorders“, mis keskendub tegevusterapeutiliste sekkumiste analüüsimisele, on

samuti välja toodud, et erinevate sekkumiste tõhusust on vähe uuritud ja puuduvad vastavad

süstemaatilised ülevaated.

Autori arvates on vaimse tervise tegevusteraapia olemus ja eesmärk laiemale ühiskonnale

tundmatu ning see vajab rohkemat kajastamist. Uurimistöö on esimene eestikeelne kirjanduse

ülevaade tegevusterapeutilistest sekkumistest ärevushäirega täiskasvanutega.

Tööst lähtuvalt esitab autor järgneva ettepaneku:

− Intervjueerida Eestis töötavaid tegevusterapeute ja uurida, millised tegevusterapeutilisi

sekkumisi nad ärevushäirega täiskasvanutega kasutavad ning koostada saadud

andmetest empiiriline uuring.

25

JÄRELDUSED

Uurimistöö järeldused tulenevalt uurimisülesannetest:

− Ärevushäired on psüühikahäirete alagrupp, mis on ühed levinumad kroonilised

psüühikahäired, mida iseloomustavad ärevuse ja hirmu tunded. Need algavad

haavatavate isikuomaduste, varase elu stressorite ja psühhosotsiaalsete raskuste (näiteks

tugivõrgustiku puudumine, eluraskused, düsfunktsionaalsed suhted ja nii edasi)

kombinatsioonina ja on sageli vallandunud stressirohkete elusündmuste tagajärjel

(näiteks lähedase inimese surm, haigus, sünnitus või töökiusamine). Ärevushäired

algavad varases eas ja nende levimus väheneb vanusega, nende tekkimine peale 40.

eluaastat on ebatavaline. Inimese funktsioneerimisvõime sõltub konkreetsest

diagnoositud ärevushäirest ja kogetud sümptomitest. Ärevushäire pärsib toimetulekut

kõikides tegevusvaldkondades, kuid enim hügieenitoimingute sooritamisel, koduse

majapidamise haldamisel ja sotsialiseerumisel.

− Tegevusterapeutiline sekkumine on suunatud tegevusvaldkondade edendamisele, mis

on mõjutatud ärevushäire sümptomitest. Tegevusterapeut kaardistab kliendi

tegevusvõime, rollid, huvid ja hinnangu oma toimetulekusse, et määratleda

funktsioneerimisvõime piirangud. Hindamisvahenditena kasutatakse Occupational

Performance Measure-i, Occupational Performance History Interview-2.1 ja

Occupational Self Assessment-i. Sekkumisviisid põhinevad kognitiiv-käitumuslikule,

sensoorse integratsiooni ja elustiilimuutuste ning teadveloleku teooriatele.

Uurimistöö eesmärk ja uurimisülesanded said täidetud.

26

KASUTATUD KIRJANDUS

Ayres, A. J. (1972). Sensory integration and learning disorders. Torrance, CA: Western Psychological Services.

Bar-Shalita, T., Cermak, S. A. (2016). Atypical sensory modulation and psychological distress in the general population. American Journal of Occupational Therapy, 70,

7004250010. doi: 10.5014/ajot.2016.018648. (04.04.2021).

Baxter, A. J., Scott, K. M., Vos, T., Whiteford, H. A. (2013). Global prevalence of anxiety

disorders: a systematic review and meta-regression. Psychological Medicine, 43(5), 897–910. DOI: https://doi.org/10.1017/S003329171200147X

Bogovski, P. (toim). (1996). Rahvusvaheline haiguste ja tervisega seotud probleemide statistiline klassifikatsioon. 10. väljaande teine köide. Eesti Sotsiaalministeerium. Tallinna Trükikoda.

http://pub.e-tervis.ee/classifications/RHK-10/7 (28.03.2020).

Bonsaksen, T., Lerdal, A. (2012). Relationships between Physical Activity, Symptoms and

Quality of Life among Inpatients with Severe Mental Illness. British Journal of Occupational Therapy, 75(2), 69–75. https://doi.org/10.4276/030802212X13286281651036 (02.04.2020).

Craske, M. G., Stein, M. B. (2016). Anxiety. Lancet, 388(10063), 3048–3059. doi: 10.1016/S0140-6736(16)30381-6. (22.03.2021).

Danielsson, L., Bertilsson, M., Holmgren, K. (2017). Working in dissonance: experiences of work instability in workers with common mental disorders. BMC Public Health, 17 (472). (24.03.2021).

D’Amico, M. L., Jaffe, L. E., Gardner, J. A. (2018). Evidence for interventions to improve and maintain occupational performance and participation for people with serious mental

illness: A systematic review. American Journal of Occupational Therapy, 72(5), 1–11. https://doi.org/10.5014/ajot.2018.033332 (28.10.2020).

Donelli, D., Antonelli, M., Bellinazzi, C., Gensini, G. F., Firenzuoli, F. (2019). Effects of

lavender on anxiety: A systematic review and meta-analysis. Phytomedicine, 65, 1–31. https://doi.org/10.1016/j.phymed.2019.153099 (28.10.2019).

Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon (VATEK). (2016). Vaimse tervise strateegia: 2016-2025. Sotsiaalministeerium ja Euroopa Majanduspiirkond (Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi vahendusel). (30.10.2019).

Eetikakoodeks. (2013). Eesti Tegevusterapeutide Liit. Tallinn. (18.04.2021).

Enemark-Larsen, A., Rasmussen, B., Christensen, J. R. (2018). Enhancing a Client-Centred

Practice with the Canadian Occupational Performance Measure. Occupational Therapy International. (25.03.2021).

27

Engel-Yeger, B., Dunn, W. (2011). The relationship between sensory processing difficulties

and anxiety level of healthy adults. British Journal of Occupational Therapy, 74(5), 210–216. https://doi.org/10.4276/030802211X13046730116407 (05.12.2019).

Ennals, P., Fossey, E. (2009). Using the OPHI-II to Support People With Mental Illness in Their Recovery. Occupational Therapy in Mental Health. 25(2),138-150. (08.04.2021).

Eyssen, I. C. J. M., Steultjens, M. P. M., Oud, T. A. M., Bolt, E. M., Maasdam, A., Dekker, J.

(2011). Responsiveness of the Canadian occupational performance measure. Journal of Rehabilitation Research and Development, 48(5), 517–28.

doi:10.1682/jrrd.2010.06.0110. PMID: 21674402. (03.04.2021).

Fox, J., Erlandsson, L-K., Shiel, A. (2017). Systematic review of the effectiveness of occupational therapy interventions for improving functioning and mental health for

individuals with anxiety and stress-related disorders. Conference: ISAD LONDON 2017: Perspectives on Mood and Anxiety Disorders: Looking to the future, United Kingdom:

London. doi: 10.3389/conf.fpsyt.2017.48.00016 (14.11.2019).

Fox, J., Erlandsson, L.-K., Shiel, A. (2019). A systematic review and narrative synthesis of

occupational therapy-led interventions for individuals with anxiety and stress-related disorders. Occupational Therapy in Mental Health, 1–26.

doi:10.1080/0164212x.2018.1516172

Garvey, J., Connolly, D., Boland, F., Smith, S. M. (2015). OPTIMAL, an occupational therapy led self-management support programme for people with multimorbidity in primary care: a

randomized controlled trial. BMC Family Practice. 16(59). doi:10.1186/s12875-015-0267-0 (12.04.2021).

Gunnarsson, A. B., Jansson, J.-Å., Eklund, M. (2006). The Tree Theme Method in psychosocial occupational therapy: A case study. Scandinavian Journal of Occupational Therapy, 13(4), 229–240.

doi:10.1080/11038120600772908 (19.03.2021).

Gunnarsson, A. B., Wagman, P., Håkansson, C., Hedin, K. (2015). The Tree Theme Method®

(TTM), an occupational therapy intervention for treating depression and anxiety: study protocol of a randomized controlled trial. BMC Psychology, 3(40). Sweden: Gothenburg. DOI 10.1186/s40359-015-0097-9 (14.01.2020).

Gunnarsson, A. B., Hedberg, A-K., Håkansson, C., Hedin, K., Wagman, P. (2021). Occupational performance problems in people with depression and anxiety. Scandinavian

Journal of Occupational Therapy. https://www.tandfonline.com/doi/pdf/10.1080/11038128.2021.1882562?needAccess=true (25.03.21).

Hofmann, S. G., Sawyer, A. T., Witt, A. A., Oh, D. (2010). The Effect of Mindfulness-Based Therapy on Anxiety and Depression: A Meta-Analytic Review. Journal of Consulting and

Clinical Psychology, 2(78), 169–183. doi:10.1037/a0018555 (10.03.2020).

28

Hofmann, S. G., Gómez, A. F. (2017). Mindfulness-Based Interventions for Anxiety and

Depression. Psychiatric Clinics of North America, 40(4), 739–749. doi: 10.1016/j.psc.2017.08.008. (05.04.2021).

Kielhofner, G., Mallinson, T., Forsyth, K., Lai, J.-S. (2001). Psychometric properties of the second version of the Occupational Performance History Interview (OPHI-II). American Journal of Occupational Therapy, 55, 260–267. (08.04.2021).

Kielhofner, G., Forsyth, K., Kramer J., Iyenger A. (2009). Developing the Occupational Self Assessment: the use of Rasch analysis to assure internal validity, sensitivity and reliability.

British Journal of Occupational Therapy, 72(3), 94–104. (27.03.2021).

Kielhofner, G., Dobria, L., Forsyth, K., Kramer, J. (2010). The Occupational Self Assessment: Stability and the Ability to Detect Change over Time. OTJR Occupation

Participation Health, 30 (1), 11–20. DOI: 10.3928/15394492-20091214-03 (28.03.2021).

Khoury, B., Lecomte, T., Fortin, G., Masse, M., Therien, P., Bouchard, V., Hofmann, S. G. (2013). Mindfulness-based therapy: A comprehensive meta-analysis. Clinical Psychology Review, 33, 763–771.

doi:10.1016/j.cpr.2013.05.005 (07.04.2021).

Kirsh, B., Martin, L., Hultqvist, J., Eklund, M. (2019). Occupational Therapy Interventions in

Mental Health: A Literature Review in Search of Evidence. Occupational Therapy in Mental Health, 1–48. doi:10.1080/0164212x.2019.1588832 (10.03.2021).

Lambert, R.A., Harvey, I. and Poland, F. (2007). A pragmatic, unblinded randomised controlled trial comparing an occupational therapy-led lifestyle approach and routine GP care

for panic disorder treatment in primary care. Journal of affective disorders, 99(1), 63–71. (07.04.2021).

Lambert, R. A., Lorgelly, P., Harvey, I., Poland, F. (2009). Cost-effectiveness analysis of an

occupational therapy-led lifestyle approach and routine general practitioner’s care for panic disorder. Social Psychiatry and Psychiatric Epidemiology, 45(7), 741–750.

doi:10.1007/s00127-009-0114-5 (08.04.2021).

Lindström, M., Sjöström, S., Lindberg, M. (2013). Stories of Rediscovering Agency. Qualitative Health Research, 23(6), 728–740.

doi:10.1177/1049732313482047 (06.04.2021).

McVeigh, R. (2015). Mindfulness in practice. Developing an occupational therapy niche.

Occupational Therapy Now, 17(3), 19–20. http://kprcontentlibrary.kprdsb.ca:8080/docushare/dsweb/Get/Document9500/OT%20Now%20-%20Mindfulness%20in%20Practice.pdf (09.04.2021).

O’Toole, L., Connolly, D., Boland, F., Smith, S. M. (2021). Effect of the OPTIMAL programme on self-management of multimorbidity in primary care: a randomised controlled

trial. British Journal of General Practice, 71(705), e303-e311. (15.04.2021).

29

Patriquin, M. A., Mathew, S. J. (2017). The Neurobiological Mechanisms of Generalized

Anxiety Disorder and Chronic Stress. Chronic Stress: SAGE Journal, 1, 1–10. DOI: 10.1177/2470547017703993 (01.04.2020).

Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon RHK-10. (1995). Kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised. (Aluoja A., Allikmets E. jt tõlge). Tartu: Tartu Ülikool. https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm

(06.11.2019).

Puis, L., Suija, K., Võhma, Ü., Meister, T., Kivisto, K., Ööpik, P., Lomp, Ü., Unukainen, T.,

Joona, S. (2018). Kokkuvõte kliinilisest auditist: Ärevushäire käsitlus esmatasand il. Eesti Arst. 97(7), 353-356. http://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/view/14226/9240 (22.03.20).

Shortland-Jones, R., Thompson, C. (2015). Mindfulness based interventions and Cognitive Behavioural Therapy are shown to have similar effect in the short-term treatment of anxiety,

depression and stress. Australian Occupational Therapy Journal, 62(2), 145–146. doi:10.1111/1440-1630.12197 (07.04.2021).

Swarbrick, M., Noyes, S. (2018). Guest Editorial—Effectiveness of occupational therapy

services in mental health practice. American Journal of Occupational Therapy, 72(5). https://doi.org/10.5014/ajot.2018.725001 (22.02.2020).

Tervishariduse keskuse uurimissuunad. (2018). Tallinna Tervishoiu Kõrgkool. https://ttk.ee/et/tervishariduse-keskus-uurimissuunad (18.05.2021).

Tegevusteraapia rakendusuuring. (2017). (07.05.2021).

Tegevusterapeut, tase 6. Kutsestandard. (2012). Tervishoiu ja Sotsiaaltöö Kutsenõukogu. Tallinn.

https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Standardid/exportPdf/10453817 (16.03.21).

Tegevusterapeut, tase 6. Kutsestandard. (2018). Tervishoiu Kutsenõukogu. Tallinn. https://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10684200/pdf/tegevusterapeut-

tase-6.7.et.pdf (28.10.2019).

Tegevusterapeudi õppekava alates 2020. (2020). Tallinna Tervishoiu Kõrgkool. (21.04.2021).

Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. PKH1: Psühhiaatri poolt ambulatoorselt konsulteeritud isikud diagnoosi, soo ja vanuserühma järgi. (01.04.2021).

Wilkins, G., Andrews, G., Bell, C., Boyce, P., Gale, C., Rapee, R., Lampe, L. (2019).

Managing anxiety disorders in adults. Medicine Today, 20(12), 12–22. (16.03.2020).

World Health Organization. (2013). Consolidated guidelines on the use of antiretroviral drugs

for treating and preventing HIV infection: recommendations for a public health approach. (30.03.2021).

World Health Organization (WHO). (2019). ICD-11. International Classification of Diseases

11th Revision. The global standard for diagnostic health information. (06.11.2019).

30

Õunapuu, L. (2014). Kvalitatiivne ja kvantitatiivne uurimisviis sotsiaalteadustes. Tartu

Ülikool. (01.12.2019).

Lisa 1

Tabel 1. Tegevusvõime probleemid vastavalt tegevus- ja alavaldkonnale (Gunnarsson jt, 2021: 4, kohandatud).

Tegevusvaldkonnad n (%) Alavaldkonnad n (%) Tegevused N

Enesehooldustoimingud

212 (28%)

Hügieen 100 (13%) Keha eest hoolitsemine 75

Igapäevaste tegevustega

alustamine 16

Stressiga toimetulek päeval ja öösel (maharahunemine) 9

Mobiilsus 20 (3%) Liikumine 15

Seismine 5

Toimetulek kogukonna liikmena 92 (12%)

Tegevusvõime sotsiaalses kontekstis 54

Majapidamise haldamine ja administreerimine 22

Kodust lahkumine 9

Autojuhtimine

Produktiivsed toimingud

(34%) Tasustatud/Tasustamata töö 92 (12%)

Töötamine praegusel töökohal 50

Töö või teise töökoha otsimine 42

Majapidamistööd 151 (20%) Kodu ja vara eest hoolitsemine 95

Kokkamine 40

Lastega tegelemine 12

Igapäevased rutiinid, mis on seotud majapidamisega 4

Mäng/Kool 20 (3%) Õppimine 11

Meeldivate tegevustega tegelemine 5

Hariduse omandamisega

alustamine

Vaba aeg (38%) Rahulik puhkus 88 (12%) Rahuliku puhkamisega tegelemine 80

Tähendusliku rahuliku tegevuse puudumine 6

Liigselt rahuliku puhkamisega

tegelemine 2

Aktiivne puhkus 93 (12%) Füüsilise puhkusega tegelemine

40

Üldise aktiivse puhkuse harrastamine 24

Reisimine 18

Koduloomade eest hoolitsemine 7

Kursustel ja kultuuritegevustel osalemine 4

Sotsialiseerumine 106 (14%) Sotsiaalses suhtluses osalemine 83

Pere ja sõpradega kontakti hoidmine 20

Suhtlemise ja üksi olemise vahel

tasakaalu säilitamine 3

Lisa 2

Tabel 2. Näited OPHI-II küsimustest (Ennals ja Fossey, 2009: 142, kohandatud).

TEGEVUS/TEGEVUSLIKUD

VALIKUD 1. Kas Sa saaksid tuua mulle näite ajast, mil oli

sul eesmärk ja Sa järgisid seda?

2. Mis on suurim väljakutse, millega oled hetkel

silmitsi?

3. Kas sa jõuad teha neid asju, mis on Sinu

arvates olulised?

KRIITILISED ELUSÜNDMUSED 1. Millised sündmused või kogemused on Sinu elu kõige enam muutnud või kujundanud?

2. Kui mõtled oma elule, siis millal Sul kõige

paremini läks?

3. Mida pead oma suurimaks läbikukkumiseks?

IGAPÄEVASED RUTIINID 1. Kirjelda oma tavalist päeva.

2. Mida sooviksid kõige enam muuta oma rutiinis?

TEGEVUSLIKUD ROLLID 1. Kas Sa käid hetkel tööl, koolis või hoolitsed

laste eest jne?

2. Mida hõlmab Sinu töö, õpingud ja teiste eest hoolitsemine?

3. Räägi mulle, mida sa tegid hiljuti töötajana, õpilasena, laste eest hoolitsejana, mille üle Sa olid väga uhke?

TEGEVUSLIKU KÄITUMISE

TEGEVUSPAIGAD 1. Räägi mulle, kus Sa elad.

2. Kas Sinu kodus või peres on keegi, kes teeb su elu stressirohkeks või raskeks?

3. Räägi mulle millestki, mida Sa viimati tegid, mis näitaks mulle, millises atmosfääris Sa oled

kui Sa lõõgastud või puhkad?