TALLINNA ĂLIKOOL EESTI HUMANITAARINSTI TUUT FILOSOOFIA ĂPPETOOL OTT KAGOVERE TAJU STRUKTUUR ARISTOTELESE FILOSOOFIAS MAGISTRITĂĂ JUHENDAJA: Andres Luure, PhD Tallinn 2011
intelligentsist. Otseselt kuulub see aga siiski taju valda, sest ei
ole ilma selleta vÔimalik.
Printsiipide haaramine on aga koht, kus tekib mÔtlemine ning
teaduslik teadmine, sest
algprintsiibid (kĂ”ige ĂŒldisemad algprintsiibid, need, millel on
aksioomi staatus) on aluseks
tÔestusele (deduktsioonile), mis kindlustavad tÔesed teaduslikud
teadmised.
KĂ€esolevas töös annan ma ĂŒlevaate igast olulisest astmest, mida
taju peab lÀbi tegema, et
jĂ”uda tervikliku tajuni â kogemuse ja lĂ”puks printsiipide
tajumiseni. Selle astmestiku vÔi
tajustruktuuri vĂ€ljajoonistamiseks ja analĂŒĂŒsimiseks kasutan Andres
Luure poolt vÀlja
töötatud seksteti meetodit. Seksteti on Luure avaldanud oma
doktoritöös (Luure 2006) ja
mÔningates artiklites (2008, 2009). Et olla jÀrjepidev ja kasutada
ĂŒhte konkreetset mudelit,
olen vÔtnud töö aluseks seksteti, mille Luure on avaldanud oma
artiklis âMeanings Come
in Sixâ (2008). Selles artiklis rakendab ta sekstetti
tÀhenduse ja mÀrgi suhte
analĂŒĂŒsimiseks, jagades (sekstetile iseloomulikult) mĂ€rgi ja
tÀhenduse suhte kuueks
erinevaks tĂŒĂŒbiks.
Antud töös jagan seksteti abiga Aristotelese tajuteooria samuti
kuueks astmeks. Nendeks
astmeteks on 1) erimeelte taju, 2) kujutlus ehk taju vaimne koopia,
2) kujutlusvÔime
kategoriseeriv funktsioon, 4) mÀlu, 5) kogemus ja 6)
algprintsiibid. Nagu nÀha, lisan Meta
ja APoâs toodud astmetele ka kujutluse kaks
funktsiooni.
Töö ĂŒldine struktuur on jĂ€rgmine. Esimeses peatĂŒkis annan ĂŒlevaate
Luure
sekstetiteooriast ning selle illustreerimiseks kirjeldan
ĂŒksikasjalikult tĂ€henduse ja mĂ€rgi
sekstetti. Teises peatĂŒkis nĂ€itan lĂŒhidalt, kuidas selle (tĂ€henduse
ja mÀrgi) seksteti astmed
on seotud Aristotelese tajuteooriaga. Alates kolmandast peatĂŒkist
asun Arsitotelese
tajuteooriat pÔhjalikumalt lahti kirjutama ning seon need
kirjeldused sekstetiga. Kolmas
peatĂŒk kirjeldab erimeelte taju. Neljas ja viies peatĂŒk
kirjeldavad kujutlusvÔimet,
keskendudes kujutlusvĂ”ime kopeerivale (neljas peatĂŒk) ja
kategoriseerivale (viies peatĂŒk)
funktsioonile. Kuues peatĂŒkk kirjeldab mĂ€lu ning seitsmes peatĂŒkk
kogemust ning
sattumuslikku taju. Kaheksas ja viimane peatĂŒkk kirjeldab kogemuse
ja algprintsiipide
suhet. LÔpetuseks jÔuan jÀrelduseni, et Aristotelese tajuteooria
sisaldab endas seksteti
struktuuri. See töö on seega ĂŒheaegselt Aristotelese vaadete
selgitus ning sekstetiteooria
esmakordne sellelaadne rakendus. Töö uudsus seisnebki âuueâ meetodi
rakendamises ning
6
mis seisnevad iga astme spetsiaalse funktsiooni vÀlja toomises ning
nende sidumine
terviklikuks struktuuriks. TÔsi, neid funktsioone on mÀrganud ka
varasemad
kommentaatorid ning nende seisukohad leiavad siin töös ka
kajastamist, kuid varem ei olda
neid funktsioone esitatud nii kompaktselt ning selle kompaktsuse ja
terviklikkuse vÔlgnen
sekstetiteooriale.
7
Ăldises plaanis seisneb sekstetiteooria idee mingisuguse nĂ€htuse
vĂ”i asja6 analĂŒĂŒsimises
kuueks tasandiks, mis esitab antud asja teatava terviku, alustades
kÔige primitiivsemast
asja esinemise viisist ning lÔpetades kÔige vÀljaarenenumaga. Antud
analĂŒĂŒsi korral
eristatakse alati kahte, mingis mĂ”ttes vastandlikku kĂŒlge, mis
antud asja konstitueerivad,
nĂ€iteks tegevus ja eesmĂ€rk vĂ”i mĂ€rk ja tĂ€hendus. âAsiâ, mida
sekstetiga analĂŒĂŒsida, on
siinkohal meelega jÀetud umbmÀÀraseks, sest nagu iga loogika puhul,
on seksteti
ambitsioonid universaalsed - ideaalkujul peaks sekstett olema
rakendatav ĂŒkskĂ”ik millise
asja analĂŒĂŒsimiseks.
Aristotelese tajuteooria analĂŒĂŒsimisel kasutan mĂ€rgi ja tĂ€henduse
sekstetti, mille Luure on
avaldanud oma artiklis âMeanings Come in Sixâ (2008). Selles
artiklis esitab Luure
tÀhenduse ja mÀrgi seksteti, millega ta laiendab tÀhenduse ja mÀrgi
kontseptsiooni
semiootilisele null-tasemele. Luure vÀidab, et alates
Augustinusest7 on mÀrgi
kontseptsiooni pĂŒĂŒtud defineerida kĂ”nes ja keeles kasutatavaid
mĂ€rke ĂŒldistades. MĂ”ned
semiootikud on aga neile ĂŒldistustele proovinud piiri tĂ”mmata,
nÀiteks Umberto Eco
(1979: 6), kes tĂ”mbas âloomuliku piiriâ (natural boundary)
semiootilise ja mitte-
semiootilise vahele vÀites, et loomuliku piiri taga ei ole midagi,
millele saaks omistada
mÀrgifunktsiooni. See loomulik piir ei lÀinud palju kaugemale
inimĂŒhiskonna piiridest,
biosemiootika (Sebeok 1986:15) aga nihutas seda piiri edasi,
eristades sellega elusat (mis
on semiootiline) elutust (mis on mitte-semiootiline). Thomas Sebeok
vÀitis (Sebeok
1986:15), et enne elusat on informatsioon. Luure aga leiab, et see
vÀide on samuti mÀrgi
kontseptsiooni ĂŒldistus ning tekib kĂŒsimus, miks peaks mĂ€rgi
kontseptsiooni ĂŒldistus siin
lÔppema. See piir ei tulene mÀrgi taolise asja puudumisest, vaid
ĂŒldistamise motivatsiooni
puudumisest ning see ei ole Luure jaoks piisav pÔhjus. Luure
annab mÀrgi kontseptsiooni
kÀsitluse, mis hÔlmab ka informatsiooni taset, mille eesmÀrk on
viia mÀrgi kontseptsioon
oma suurima ĂŒldisuse ja universaalsuseni.
6Luure on seda kasutanud nt tegevuse ja eesmÀrgi (2009), mÀrgi ja
tĂ€henduse (2008), grammatilise kÀÀnamise (2006) jpm analĂŒĂŒsimiseks.
7Vaata Augustine 397:II.1.1.
8
Luure alustab oma analĂŒĂŒsi selgitades kĂ”igepealt mĂ€rgi ja tĂ€henduse
suhet, mis seisneb
selles, et mĂ€rk ĂŒheaegselt avaldab ja varjab tĂ€hendust. MĂ€rk
avaldab tÀhendust, sest ta
omab endas mingit osa seda sama informatsiooni, mida omab tÀhendus.
Kuid mÀrk varjab
tÀhendust, niivÔrd kui ta erineb tÀhendusest. MÀrk on siin justkui
vahendaja, mida vÔiks
vĂ”rrelda tĂ”lkega â iga tĂ”lge ĂŒheaegselt annab informatsiooni edasi
ja moonutab seda.
Sekstett kujutabki endast kuut erinevat moodust, kuidas mÀrk
tÀhendust avaldab. See,
kuidas mĂ€rkidest aru saadakse vĂ”i neid ĂŒldse mĂ€rgatakse, kĂ€ib
tÀhenduse Àratundmise
kaudu mÀrgis. Null-astme mÀrgid ei ole enamasti semiootikute poolt
mÀrgiks tunnistatud,
sest neil puudub ĂŒks pĂ”hiline mĂ€rgi omadus â tĂ€henduse eest
seismine; null-astme mÀrgil
ei ole mÀrgist erinevat, eraldiseisvat tÀhendust. Kui see nÔue
asendada avaldamise ja
varjamisega, siis selline funktsioon on null-astmel olemas ning me
saame mÀrgi ja
tÀhenduse eristusest rÀÀkida.
Edasi annan ĂŒlevaate Luure mĂ€rgi ja tĂ€henduse sekstetist aste
astmelt.
1.1. Esimene aste â null-astme mĂ€rk
Null-astme mÀrk paneb paika tÀhenduse mÀÀramatuse ja
mÀÀratuse skaala, kus null-astmel
asub kÔige mÀÀramatuma tÀhendusega mÀrk. Null-astme mÀrgid on
elementaarmÀrgid
(Luure 2008: 497). Luure kasutab siin eristust tĂŒĂŒbi (type) ja
eksemplari (token) vahel.
ElementaarmÀrgid on eksemplarid. ElementaarmÀrgid ei avalda
mingisugust tÀhendust
peale iseenda ning seetÔttu ei saa neid vÔrrelda teiste
mÀrkidega (tokens) (mÀrkide
vÔrdlemine saab vÔimalikuks alles teisel astmel) vÔi mÀrkide
tĂŒĂŒpidega (mĂ€rkide
paigutamine tĂŒĂŒpide vĂ”i kategooriate alla saab vĂ”imalikuks
kolmandal astmel).
Null-astme mÀrke ei saa ka mÀletada, sest nagu Luure vÀidab,
mÀletatakse mÀrke nende
tÀhenduse kaudu, siin ei ole aga mÀrgil mingisugust tÀhendust peale
iseenda. Seega null-
astme mÀrgi mÀletamine oleks mÀrk ise. Illustreerivalt vÔiks siin
tuua nÀite, kus keegi
soovib Ôuna, kuid mitte Ôuna mÔistet vÔi mingisugust Ôuna kogemust,
vaid Ôuna kui
fĂŒĂŒsilist objekti. Kuulates sellist soovi jÀÀb meil arusaamatuks,
mida ĂŒldse sellega öelda
tahetakse, sest mÀlu kui teatava vaimuseisundi sisu saab olla
ainult mentaalne. Sama kehtib
9
null-astme mÀrgi kohta. Oma artiklis vÔrdleb Luure mÀrki ja
tÀhendust Ferdinand
Saussureâi keelemĂ€rgiga (linguistic sign) (Saussure 1916
[1959]:66â67), mis jaguneb
tÀhistajaks ja tÀhistatavaks. KeelemÀrgi puhul on tÀhistajaks mÀrgi
vorm, mis seisneb
teatavas foneemide vÔi tÀhtede jadas. TÀhistatuks aga kontsepti vÔi
mÔistet vÔi mentaalset
objekti, mis tekib meie peas, kui me loeme vÔi kuuleme tÀhistajat.
Luure vÔrdleb tÀhistajat
mÀrgiga ja tÀhistatut tÀhendusega. Null-astme mÀrgi mÀletamise
korral oleks aga olukord
selline, kus keegi soovib mĂ€letada ainult tĂ€histajat â see on aga
vÔimatu. Samuti saab null-
astme mÀlu vÔrrelda olukorraga, kus keegi soovib nÀha vÔi tajuda
asju iseeneses
(Immanuel Kanti mÔistes).
Oluline on silmas pidada, et kuigi null-astme mÀrke ei saa
mÀletada, on siiski oluline mÀrgi
selline tĂŒĂŒp eristada, sest sellist tĂŒĂŒpi mĂ€rk on aluseks kĂ”ikidele
hilisematele
mĂ€rgitĂŒĂŒpidele. Null-astme mĂ€rgid on kĂ”ige selgemad mĂ€rgid, sest
neis ei ole midagi
arbitraarset, kuna mÀrk ja tÀhendus langevad kokku. Saussure
kirjeldab tÀhistajat kui lÀbini
arbitraarset, sest tĂ”esti on see ju sattumuslik, et mĂ€rk âpiimâ
tĂ€histab mĂ”istet âpiimâ. 8 Null-
astme mÀrgi puhul ei saa aga vÀlja tuua mingisugust sattumuslikku
seost tÀhistaja ja
tÀhistatu vahel, sest tÀhistaja tÀhistab iseennast. Sellise suhte
tÔttu on null-astme mÀrgid ka
kÔige tÀhendusetumad, sest kÔik, mis on esil, on mÀrk, mitte
tÀhendus.
Kui me ei saa selliseid mÀrke mÀletada ning tundub, et ka nende
tajumisega on meil lood
kehvad, sest inimesed enamasti tajuvad kolmanda ja neljanda astme
mÀrke, siis vÔiksime
kĂŒsida, millest meil ĂŒldse jutt ning kas selline jutt on ka
tÀhenduslik? Vastus sellele
kĂŒsimusele on positiivne ning proovin seda selgitada mĂ”ningate
nÀidetega. Kuigi antud
artiklis ei too Luure esimese astme kohta selget nÀidet, toob ta
sellise oma doktoritöös
(Luure 2006: 14), rakendades sekstetti sÔnade kÀÀnamise
analĂŒĂŒsimiseks. KÀÀnamise
esimene aste seisneb selles, et kui inimesel ei ole mingisuguse
sÔna kÀÀnamisel nÀiteks
mitmuse vormi kusagilt vÔtta (mÀlust vÔi mÔnest suulisest vÔi
kirjalikust allikast), peab ta
selle vormi ise vÀlja mÔtlema (Luure 2006: 14). Selline kÀÀnamise
viis on aluseks
kĂ”ikidele hilisematele kÀÀnamise tĂŒĂŒpidele, sest igasugune
kÀÀnamine peab alguse saama
8 TÀhistaja sattumuslikkust vÀljendavad ka erinevad keeled:
kui nt sĂ”nal âpiimâ oleks oma tĂ€histatuga mingisugune olemuslik
seos, siis peaks ka teiste keelte sÔnadel, mis tÀhistavad sama asja
(nimelt piima) olema sarnane vorm. SĂ”nade âpiimâ, âmilkâ ja âdie
Milchâ vahel ei ole aga mingisugust sarnasust, vaid nende vorm on
sattumuslik.
10
sellisest âleiutamisestâ, olgugi, et tĂ€napĂ€eval on meie
keelekasutus niivÔrd arenenud, et
enamasti ei ole me sunnitud sellist leiutamist keelekasutuses
rakendama.
Selle nÀite analoogial vÔiks illustreerida esimese astme mÀrki kui
miskit, mida me ei ole
kunagi enne nĂ€inud. Me ei saa seda asja seostada ĂŒhegi teise asjaga
ega paigutada seda
mingisuguse teadaoleva kategooria alla. See asi on meile tÀiesti
uus ning sellisel juhul on
see asi meile ĂŒheaegselt mĂ€rk, sest ta esitab meile midagi9 ja
tÀhendus, sest see, mida ta
esitab, ei ole enamat kui tema ise. Sarnaselt kÀÀnamise nÀitega
puutume me enamasti
kokku teistsugust tĂŒĂŒpi mĂ€rkidega, kuid ometi peab igasugune
mĂ€rgitĂŒĂŒpide tekkimine
alguse saama justnimelt sellistest tundmatutest mÀrkidest. Sellised
mĂ€rgid on mĂ€rgitĂŒĂŒpide
toormaterjal.
Seega seisneb null-astme mÀrgi olulisim iseloomujoon selles, et
mÀrk ja tÀhendus langevad
kokku ning nende vaheline eristus on vÔimatu.
1.2. Teine aste â kordav tĂ€hendus
Kui null-astme mĂ€rki ei saa ĂŒhegi teise mĂ€rgiga vĂ”rrelda, siis
teisel astmel saab vÔrdlus
vÔimalikuks. See vÔrdlus seisneb kahe mÀrgi vastastikuses
identifitseerimises, kus ĂŒks
mÀrk on lihtsalt teise mÀrgi jÀtkamine, kordamine. Oluline
tÀhelepanek on siin see, et antud
suhe kahe mÀrgi vahel, mis mÀrgid identifitseerib, ei nÔua
mingisugust kategooriat, vaid
seisnebki mÀrkide omavahelises suhtes. See mÀrk, mida korratakse,
saab vÔi annab
kordavale mÀrgile tÀhenduse.10
Luure toob vÀlja, et keeles vÔib selline kordamine toimuda nÀiteks
puhtalt fonoloogilisel
baasil, ilma et me mÔistaksime korratud mÀrgi tÀhendust. Seda
vÔiks illustreerida laste
keelekasutusega, kes ei tea sÔnade tÀhendust, kuid sellegi poolest
keele Ôppimise kÀigus
kordavad kuuldut (seda nimetatakse laste lalinaks).
9 Kui see asi kord juba meie pilgu on pĂŒĂŒdnud, siis
funktsioneerib see mÀrgina, kuigi me ei tea, mida see tÀhendab.
10 Luurel on selle kohta vÀga hea inglise keelne nÀide, mille
siinkohal jÀtan tÔlkimata: In speech, this is
realised in repeating the same token, as, e.g., the second token of
the word âinâ in this sentence repeats the
first token of this word. (2008: 498)
11
Kui vaadelda teise astme mÀrgi selgust11 ja arbitraarsust12,
siis siin on mÀrgi selgus piiratud
identsuse suhtega. MĂ€rgist valitakse kordamiseks ainult teatav osa
ning see valik on mÀrgi
suhtes vÀline (Luure 2008: 499). Kui esimese astme mÀrgis ei
ole midagi arbitraarset, siis
teise astme mÀrgis tekib esimene arbitraarne nihe mÀrgi ja
tÀhenduse vahele, sest koopia ei
ole kopeeritava absoluutne koopia (ei ole 100% samane).
Siin vÔiks jÀlle tuua nÀite Luure doktoritööst (2006: 14). Teise
astme kÀÀnamine seisneb
sarnase sÔna leidmises ja selle sÔna analoogia pÔhjal kÀÀnde
leidmises. NÀiteks sÔna
arboretum mitmuse vormi saab leida sÔna memorandum
mitmuse vormi baasilt â
arboretumâi mitmuse vorm on arboreta, mis tuletatakse
memorandumâi mitmuse vormist,
milleks on memorata. Kui me vaatame seda sama nÀidet tÀhenduse ja
mÀrgi kontekstis, siis
saame seda nÀidet parafraseerides öelda, et mÀrk memorata
annab mÀrgile arboreta
tÀhenduse. Sellist kordavat suhet ei saa aga seada tingimuseks,
sest see vÔib olla ekslik.13
Seega on teise astme mÀrgi juures oluline mÀrki identifitseeriv
suhe teise mÀrgiga. See
suhe vÔib olla fonoloogiline (kÔlaline), visuaalne vms, kuid
igatahes ei eelda see
mingisugust kategooriat, mille tÔttu kaks mÀrki oleksid sarnased,
vaid just seda suhet, kus
ĂŒks mĂ€rk kopeerib teist.
Sellel astmel tekib mĂ€rgitĂŒĂŒp, mida Saussure nimetab keelemĂ€rgiks
(linguistic sign). Siin
on mÀrgi tÀhenduseks kategooriad, mille alla mÀrgid kuuluvad. Kui
puutume kokku
kolmandat tĂŒĂŒpi mĂ€rgiga, siis tunneme kohe Ă€ra mĂ€rgi tĂ€henduse
(Luure 2008: 499), mis
seisneb mÀrgi teatavasse kategooriasse kuulumises. NÀiteks tunneme
kohe Àra, et sÔna
11 MÀrgi selgus tÀhendab seda, kui palju mÀrk oma tÀhendust
avaldab, mida selgem mÀrk, seda rohkem tÀhendust see avaldab.
12 Arbitraarsus on siin mÔeldud Saussure'i mÔistes, mis peab
silmas mÀrgi vormi arbitraarset valikut tÀhenduse suhtes. (Vaata
sĂ”nade âpiimâ ja âmilkâ arbitraarsust oma tĂ€henduse suhtes
joonealuses mÀrkuses nr 8) 13 Nt nglise keelsest sÔnast
dogâs ei saa tuletada vormi manâs, vaid Ă”ige on men.
12
âjooksmaâ on tegusĂ”na vĂ”i et mĂ”ne konkreetse kĂ€eviipe puhul on
tegemist estiga, mitte
suvalise liigutusega.
Sellise mÀrgi mÀletamine on mÀrgist iseseisev ning toimub
kategooria kaudu. Teise astme
mÀrgi puhul pean mÀletama mÀrkidevahelist identifitseerivat suhet,
mida ei saa neist
mÀrkidest eraldi vÀlja tuua. Kolmanda astme puhul on mul aga
eraldiseisev kategooria, mis
ei ole mingisugusel erilisel kombel antud eksemplar-mÀrgiga seotud.
Mul on olemas
tegusĂ”nade vĂ”i estide kategooria, mis ei ole ĂŒhegi oma liikmega
kuidagi eriliselt seotud â
see kategooria ei lakka olemast, kui mĂ”ni ĂŒksik tegusĂ”na vĂ”i est
lakkab olemast 14. Seega
ma mÀletan kategooriat ja tunnen selle kaudu Àra mÀrgi.
Sellel astmel on tÀhendused (kategooriad) mÀrgile omistatud
arbitraarselt ning ĂŒhele
mĂ€rgile vĂ”ib omistada mitu tĂ€hendust (homonĂŒĂŒmia) (Luure 2008:
499). Selles valguses
saab selgeks, et kolmandat tĂŒĂŒpi mĂ€rkide puhul on tegemist
Saussureâi keelemĂ€rkidega
(linguistic sign), kus mÀrk (tÀhistaja) on oma tÀhenduse
(tÀhistatava) suhtes lÀbini
arbitraarne.
KokkuvĂ”tvalt vĂ”ib öelda, et siin tekib kaks erinevat ĂŒhikut
(vastupidiselt eelmisele kahele
astmele, kus mĂ€rk ja tĂ€hendus on ĂŒksteisega tihedalt seotud) â mĂ€rk
ja tÀhendus, kus mÀrgi
tÀhendus seisneb kategoorias, mille alla mÀrk paigutatakse.
1.4. Neljas aste â osutav tĂ€hendus
Neljandal astmel on mÀrk (osutav vÀljend) ja tÀhendus
(vÀljendi osutus) tÀiesti iseseisvad.
Luure vÔrdleb seda astet teise astmega (kordav aste) ning nendib,
et ka siin on tegemist
eksternaalse (vÀljapoole suunatud) suhtega. Kuid vastupidiselt
teisele astmele ei ole siin
mÀrk ja tÀhendus selle suhte poolt mÀÀratud, vaid see suhe on
mÀrgile ja tÀhendusele
vÀliselt peale pandud. Nendeks tÀhendusteks on keelevÀlise
(extralinguistic) maailma
14 See, kas siis, kui kÔik tegusÔnad vÔi estid lakkavad
olemast, jÀÀb kategooria alles, on omaette metafĂŒĂŒsiline probleem,
mis siin ei nÔua vaagimist.
13
objektid, mille hulka kuuluvad nii reaalsed kui ka fiktsionaalsed
objektid ning ka
keelelised ĂŒhikud ise (linguistic units). (Luure 2008: 499)
Neljanda astme mÀrkide tÀhendus sÔltub maailmas olevatest
asjaoludest, mis seisavad
keelest eraldi. Sellist keelt nÀhakse kui universaalset
vÀlismaailma kirjeldavat vahendit,
millega kÔike, mida saab keelest eraldiseisvalt tajuda, saab ka
sellise keelega kirjeldada.
Sellise keele tÀhendused ulatuvad keelest palju kaugemale. (Luure
2008: 500)
Sellised mĂ€rgid on osutavad vĂ€ljendid, nagu nĂ€iteks âsee Ă”unâ vĂ”i
âInglismaa praegune
kuningasâ, esimene neist osutab ĂŒhele konkreetsele Ă”unale, teine
ĂŒhele konkreetsele
inimesele, kes juhtub olema praegune Inglismaa kuningas. Neljanda
astme mÀrkide hulka
vÔiks arvata ka kÔik pÀrisnimed, sest need osutavad mingisugusele
objektile, ĂŒkskĂ”ik, kas
reaalsele vÔi fiktsionaalsele. Seega kuuluvad neljanda astme
mÀrkide hulka ka mÀrgid nagu
âĂŒkssarvikâ, âJames Bondâ ja âvĂŒrst MÔƥkinâ. Seega mÀÀrab neljanda
astme mÀrgi
tÀhenduse Àra mÀrgi osutus.
1.5. Viies aste â poeetiline tĂ€hendus
Viiendal astmel ei ole enam mÀrk ja tÀhendus eraldiseisvad, vaid
mÀrgid hakkavad ise
tÀhendusi genereerima ning need tÀhendused on sellised, mida ei saa
mÀrgist vÀlistele
asjadele taandada. Siin on mĂ€rk ĂŒhenduses asjadega, mida me ise ei
ole vÔimelised tajuma,
kuid mida antud mÀrgid on vÔimelised vÀljendama. Sellel astmel
sÔltub iga tÀhendus just
antud mÀrgis. (2008: 500)
MĂRK ,mĂ€rk,MĂRK15.
14
Siin antud mÀrkide tÀhendus sÔltub sellest konkreetsest mÀrgist,
mitte sĂ”na âmĂ€rkâ
keelelisest vÔi sÔnaraamatu-tÀhendusest. Kirjutatud mÀrgi font
annab mÀrgi
tavatÀhendusele teatava poeetilise lisatÀhenduse, mis ilmneb ainult
selle konkreetse mÀrgi
(fondi) puhul, mitte aga mÀrgi igapÀeva kasutuses. Poeetiline
tÀhendus sÔltub tugevalt
kontekstist. Kui keegi kirjutab robustse kÀekirjaga seinale sÔna
âpunkâ, siis see ei tĂ€henda
lihtsalt punki, vaid vÀljendab lisaks sellele teatavat poeetilist
tÀhendust, teatavat kultuurilist
koodi, mida ainult selline (sellise vormiga) mÀrk sellises
kohas16 saab vahendada.
VÔib-olla lihtsam nÀide on klassikalise kunsti vallast. VÔtame
nÀiteks Vincent van Goghi
autoportree17 ning interpreteerime seda maali kui ĂŒhte mĂ€rki.
Seda maali vaadates saame
aru, et selle pildi tĂ€hendus ei seisne ĂŒksnes maali osutuses
(neljanda astme tÀhenduses),
milleks on van Gogh ise, vaid see pilt vÀljendab ka teatavat
poeetilist tÀhendust. Seda
tÀhendust annab edasi kogu maal (jooned, vÀrvid, kompositsioon jne)
ning vÀikseimad
muudatused vĂ”ivad siin muuta maali tĂ€hendust â kui van Gogh
naerataks, kui jooned vÔi
vÀrvid vÔi kompositsioon oleksid teised, siis ei oleks tegu sama
maali ega sama
tÀhendusega. Selles mÔttes sÔltub viienda astme mÀrgi puhul
tÀhendus otseselt mÀrgist.
Van Goghi maali puhul vĂ”iksime kĂŒsida, mis on selle maali kui mĂ€rgi
tÀhenduseks.
Kunstikriitikutel oleks siin palju öelda â see pilt vĂ€ljendab
kunstniku eksistentsiaalset
kriisi, maailma absurdsust vms. KÔik need tÀhendused on mÀrgi
suhtes transtsendentsed,
kuid mingil konkreetsel moel vÀljendab antud mÀrk just selliseid
tÀhendusi.
Arvatavasti kÔige selgem nÀide ilmneb igapÀevasest keelekasutusest,
kus lausutud
sÔnadele annab nende poeetilise tÀhenduse intonatsioon. Kui ma olen
vihane ning karjun
kellelegi âVĂ€lja!â, siis see lausung omab hoopis teistsugust
tĂ€hendust kui silt âvĂ€ljaâ
poeuksel. Sama mÀrgi erinev tÀhendus tulenebki poeetilisest
lisatÀhendusest, mis sÔltub
mÀrgi (antud juhtudel) fonoloogilisest (kÔlalisest) vÔi visuaalsest
vormist ning ka
kontekstist. Kontekst on siin oluline, sest sama intonatsiooniga
lausutud lausung âVĂ€lja!â
vÔib erinevates kontekstides omandada erineva poeetilise tÀhenduse
â pĂ€riselu
situatsioonis vÔib see olla vihane kÀsk, filmilinal aga hoopis
nali. Nendel pÔhjustel ei saa
16 On suur tÀhenduslik vahe, kas robustses kÀekirjas
kirjutatud sĂ”na âpunkâ asub vihikuserval vĂ”i majaseinal.
17 Vaata lisa ĂŒks, lk 62.
15
sellist tĂŒĂŒpi tĂ€hendust seada mĂ€rgile kategooriliseks, sest nagu
nÀgime, ei kaasne see
tÀhendus mÀrgiga alati, vaid nÔuab teatavaid (erilisi)
tingimusi.
Iga esitatud nÀite puhul on olukord sarnane: mÀrk on see, mis annab
oma tÀhendusele
vormi ning tÀhendus, mis annab mÀrgile sisu. Viiendal astmel sÔltub
sisu otseselt vormist
ning see tuleneb sellest, et vorm vÀljendab sisu, mitte ei osuta
sellele, nagu neljandal
astmel. Iga nÀite puhul on tÀhenduse edastamise oluliseks faktoriks
mÀrgi vorm, mille
muutmine muudab ka mÀrgi tÀhendust.
Viienda astme mÀrgi eripÀra seisneb seega tÀhenduse otseses
sÔltuvuses mÀrgist ehk mÀrgi
vormist.
Kuuendal astmel on mÀrk arusaamatult (unperceivably) oma
transtsendentse tÀhenduse
tÀielik kehastus. Luure toob siin erinevaid nÀiteid, millest enamus
on religioossed:
Besides the religious exampleâs (in different doctrines such
âsignsâ may be
Godâs names as Godâs incarnations, mantras as godsâ incarnations,
Holy
Scripture as Godâs incarnation), in some cases a piece of inner
speech may be
construed as the embodiment of a thought having absolutely no
understandable connection to the piece of speech. (2008: 500)
[Lisaks religioossetele nÀidetele (erinevais doktriinides vÔivad
sellised 'mÀrgid' olla Jumala nimed Jumala inkarnatsioonide,
mantrad jumalate inkarnatsioonide, PĂŒhakiri Jumala
inkarnatsioonidena), vÔib mÔnikord sisekÔne tÔlgendada mÔtte
kehastusena, ilma et sel oleks arusaadavat seost selle
kÔnega.]
Antud nĂ€idetes (Jumala nimi, pĂŒha tekst, mantra kui Jumala
kehastus, sisemine kÔne kui
mÔtte kehastus, millel ei ole mingisugust mÔistetavat seost) on
mÀrk tÀielik tÀhenduse
kehastus â nimi vĂ”i tekst ongi Jumal. See seos on aga
kÔrvaltvaatajale tÀiesti arusaamatu.
Sarnasele asjale juhib tÀhelepanu Mircea Eliade oma raamatus
Sakraalne ja profaanne
(Eliade: 1992). Eliade toob vÀlja, et absoluutselt igasugune objekt
vÔib olla vÔi saada
hierofaania (ilmutuse) kandjaks. Selle illustreerimiseks toob ta
vÀga tabava ning Luure
kÀsitlusega haakuva nÀite:
millekski teiseks, jÀÀdes siiski iseeneseks, kuna ta osaleb edasi
teda ĂŒmbritsevas
kosmilises miljöös. PĂŒha kivi jÀÀb kiviks; nĂ€htavalt (vĂ”i
tÀpsemini, profaansest
vaatepunktist) ei eralda mitte miski seda kÔikidest teistest
kividest. Nende jaoks
aga, kellele kivi end pĂŒhana ilmutab, muutub selle vahetu
reaalsus
ĂŒleloomulikuks reaalsuseks. TeisisĂ”nu, religioosset kogemust
omavate jaoks on
kogu loodus vÔimeline end ilmutama kosmilise sakraalsusena. Kosmos
vÔib
tervikuna hierofaaniaks saada. (1992, nr 4, lk 53)
Siit lÀhtudes saame jÀreldada, et ka kÔige tavalisema objekti,
nÀiteks hambaharja kaudu
vĂ”ib religioosses kontekstis sĂŒndida ilmutus. Selles situatsioonis
oleks hambahari kuuenda
astme mÀrk, olles tÀielikuks Jumala (vÔi kosmose, kui kasutada
Eliade nÀidet) kehastuseks,
mille kaudu Jumal kÔneleb ja ilmutab ennast.
Kuna mÀrgi ja tÀhenduse suhe on absoluutselt arusaamatu, siis ei
ole mingisugust
objektiivset vÔimalust vÀljaselgitamaks, kas antud mÀrgi tÀhendus
on tÔesti Jumal vÔi
hoopis Saatan. Sellegi poolest on antud mÀrk oma tÀhenduse (kas
siis Jumala vÔi Saatana
vÔi kellegi kolmanda) tÀielik kehastus.
Luure toob veel vĂ€lja, et mĂŒstilise astme mĂ€rgid on kĂ”ige
varjavamad mÀrgid, sest mÀrgil
ja tÀhendusel ei ole mingisugust sarnasust. Ometi on need
mĂ€rgid kĂ”ige âparemadâ mĂ€rgid,
sest tÀhendus on neis vahetult olemas, mitte ei sÔltu teatavast
suhtest mÀrgi ja tÀhenduse
vahel, nagu teisel, kolmandal, neljandal ja viiendal astmel (Luure
2008: 500).
Kuuenda astme mÀrgi pÔhiline omadus on seega oma tÀhenduse
absoluutne kehastamine,
nii et mÀrgi ja tÀhenduse vaheline seos jÀÀb tÀiesti
seletamatuks.
Sellega on ĂŒlevaade Luure tĂ€henduse ja mĂ€rgi sekstetist antud.
Edasi nÀitan, kuidas see
sekstett on seotud Aristotelese tajukÀsitlusega ning mil viisil
aitab see meil Aristotelese
seisukohti analĂŒĂŒsida.
Eelnevalt esitatud sekstett esitab kuus erinevat mĂ€rgitĂŒĂŒpi. See
eristus saab aga
vĂ”imalikuks tĂ€nu mĂ€rgi ja tĂ€henduse eristusele ning iga mĂ€rgitĂŒĂŒbi
defineerib teatav suhe
mĂ€rgi ja tĂ€henduse vahel. MĂ€rki ei kĂ€sitleta kunagi ĂŒksi, vaid
alati koos tÀhendusega, sest
iga tĂŒĂŒbi eriline funktsioon seisneb antud suhtes.
Taju analĂŒĂŒsimisel jĂ€rgime sarnast kĂ€sitlust. Taju iga aste eristab
teatava taju tĂŒĂŒbi:
erimeelte taju, kujutlus, mÀlu, kogemus ja muud, kuid teeb seda
nii, et toob vÀlja igal
astmel antud taju tĂŒĂŒbi erilise suhte oma objektiga18. Kuigi ma
antud töös ei kasuta otseselt
vormi ja mateeria mÔisteid, on siin tegu vormi ja mateeria suhtega
ning selles mÔttes on
tegemist teatava vormi ja mateeria sekstetiga. Taju tĂŒĂŒp on see,
mis esitab meile vormi ja
taju objekt see, mis esitab mateeria - mateeria vÔtab igal astmel
erinevat tĂŒĂŒpi vormi vĂ”i
Ôigemini mateeriat tajutakse igal astmel erineva vormi kaudu. See
vorm, mille kaudu
objekti tajutakse, jÀÀb igal astmel samaks, kuid iga tajufakulteet
interpreteerib antud vormi
erinevalt ning seob selle vormi objektiga erilisesse
suhtesse.
Antud töös kĂ€sitlen taju kahes suhtes. Taju kui ĂŒldine fakulteet
vÔi vÔime, mis tegeleb
vĂ€lismaailma tajumisega ĂŒldiselt ning vĂ€iksemad taju fakulteedid
vĂ”i taju tĂŒĂŒbid, mille
kaudu see ĂŒldine vĂ”ime tegutseb (aktualiseerub).
Ăldist taju struktuuri saab kirjeldada kahtepidi: alustades
tervikpildist ning samm sammult
analĂŒĂŒsides selle lahti koostisosadeks. Sellisel juhul me
alustaksime sellest, kuidas me
praegu maailma tajume, kasutades kĂ”iki erinevaid taju tĂŒĂŒpe,
liikudes ĂŒldiselt ĂŒksikule.
Teistpidi saaksime aga liikuda ĂŒksikult ĂŒldisele, alustades kĂ”ige
primitiivsemast taju
tĂŒĂŒbist ning sealt edasi, samm sammult, kirjeldades taju iga astet
ning nii jÔudes kÔige
tĂ€iuslikuma ja keerulisema taju tĂŒĂŒbini. Selles töös kasutan ma
viimast strateegiat,
alustades taju kĂ”ige primitiivsema tĂŒĂŒbi kirjeldamisest ning
lÔpetades kÔige
keerulisemaga. Olles nii kĂ”iki tĂŒĂŒpe kirjeldanud, anname ĂŒlevaate
taju ĂŒldisest struktuurist,
mis kokku moodustab tervikliku taju.
18Tajul on alati millestki.
Tervikliku taju all pean silmas sellist taju, milles on rakendatud
(aktualiseeritud) kÔik
erinevad tajutĂŒĂŒbid. See on taju, mis on arenenud kĂ”ige
primitiivsemast tajust (erimeelte
tajust) kÔige keerulisemani (printsiipide tajumiseni). Kuna
Aristotelese tajustruktuur on
ĂŒles ehitatud nii, et iga eelmine aste annab teed jĂ€rgmisele ning
iga jÀrgmine aste ei saa
tekkida ilma eelmiseta, siis tervikliku taju eeltingimuseks on iga
ĂŒksiku tajuastme
vÀljakujunemine.
Tajuseksteti ĂŒldine astmestik on jĂ€rgmine: 1) erimeelte taju, 2)
erimeeli kopeeriv kujutlus,
3) kategoriseeriv kujutlus, 4) mÀlu, 5) kogemus, 6) algprintsiipide
haaramine. JĂ€rgmiseks
annan lĂŒhiĂŒlevaate igast astmest ning esitan selle astme seose
tÀhenduse ja mÀrgi
sekstetiga.
2.1. Esimene aste â erimeelte taju
Luure kirjeldab tÀhenduse ja mÀrgi seksteti esimest astet
sellisena, kus mÀrk ja tÀhendus
langevad kokku. MÀrgil ei ole siin muud tÀhendust kui tema enda
materiaalne vorm. MĂ€rk
ei seisa siin millegi teise eest, vaid osutab iseendale ning selles
mĂ”ttes on see mĂ€rgitĂŒĂŒp
kÔige tÀhendusetum, kuna omab kÔige vÀhem endast erinevat
(transtsendentset) tÀhendust.
Sarnane vahekord ilmneb taju esimesel astmel Aristotelese
kÀsitluses. Esimese astme taju
seisneb erimeelte tajus, kus taju objekt ja taju organ on esimest
korda kontaktis. Selles
situatsioonis tajuobjekt on aktuaalselt punane, omades
tajukvaliteeti punane ning
tajuorgan, olles enne potentsiaalselt punane, saab tajuaktis
aktuaalselt punaseks, vÔttes
vastu tajuobjekti vormi. Selles situatsioonis, kui Luure artiklist
lÀhtuda, ei ole tajutud
vormil muud tÀhendust kui see, mille mÀÀrab Àra tajuorgani
mateeria. Tajuorgani mateeria
ei mÀÀra aga Àra muud, kui ainult valib vÀlja endale sobivad
kvaliteedid. Organ vÔtab need
kvaliteedid vastu vahetult, neid kuidagi interpreteerimata. Selles
mÔttes saame öelda, et
organi mateeria ja vorm langevad siin kokku, sest tajutud vorm
seisneb lihtsalt teatavas
mateeria tĂŒĂŒbis, mis sisaldab endas potentsiaalselt kĂ”iki
vÔimalikke aktuaalsusi.
19
Huvitaval kombel on ka tajuobjekti enda vorm materiaalne ehk
tajutav vorm langeb objekti
mateeriaga kokku. Tajuobjekti mateeria koosneb neljast elemendist,
mis omakorda
jagunevad kuumaks, kĂŒlmaks, kuivaks ja mĂ€rjaks. Selline
mateeria kombinatsioon
determineerib antud objekti tajukvaliteedid ning annab neile
teatava pÔhjusliku jÔu, mis
kokkupuutel tajuorganiga aktualiseerib vastava organi
potentsiaalsuse.19 Selles mÔttes
vĂ”ime me öelda, et tajukvaliteedid ja mateeria on ĂŒks. Seda
interpretatsiooni vÔiks vÔrrelda
materialistliku kÀsitlusega vaimuseisunditest, mille seisukoht on,
et vaimuseisundid ei
tulene mingisugusest kehast erinevast hingest vÔi vaimust, vaid
inimese aju nÀrvirakkudest
ning on selles mĂ”ttes fĂŒĂŒsilised protsessid20. Sellisel juhul ei
ole tajukvaliteedid midagi
muud, kui teatav materiaalsete elementide kombinatsioon ning neid
ei pea kirjeldama
kuidagi transtsendentselt kehast eraldi
eksisteerivatena.21 22
Luure toob vÀlja ka teise olulise iseloomuomaduse, mis seisneb
selles, et esimese astme
tÀhendust ei saa meelde jÀtta (Luure 2008:497-498). Samuti on lood
erimeelte taju puhul.
Erimeelte taju ei saa mÀletada, vaid ainult tajuda, sest see on
seotud praeguse hetkega,
mĂ€lu aga minevikuga â mĂ€letada saab ainult minevikusĂŒndmuseid.
Lisaks aja
möödumisele on tarvis mÀletamiseks ka kujutlust, mis tekib alles
teisel taju tasandil.
Selgituseks peab veel mainima, et esimene aste on ka selle tÔttu
mateeriaga piiratud, et siin
ei ole ĂŒlejÀÀnud tunnetuslikud vĂ”imed veel vĂ€lja arenenud. Seda
tĂŒĂŒpi taju (erimeelte taju)
ei eelda mingisuguseid sisemisi psĂŒhholoogilisi protsesse vĂ”i
vÔimeid, mis opereeriksid
tajuorganist keerukamalt. Erimeelte taju seisneb ainult organi
teatavas vĂ”imes pĂŒĂŒda kinni
vastavad signaalid ning selleks piisab eriliselt konstrueeritud,
teatavat tĂŒĂŒpi mateeriast.
19 Vaata Tracy (1969: 201-202) 20 Vaata nt Block (1980),
sarnane seisukoht on ka Rorty (1965) 21 Selles valguses
paistab Aristotelese tajuteooria ĂŒpris kaasaegsena. Aristotelese
tajuteooria kaasaegsusele juhib tÀhelepanu Terrell Ward Bynum
(1993: 107-108) 22Eliminatiiv materialistliku hĂŒpoteesi korras
vĂ”iks siin kĂŒsida, kas vormi mĂ”iste ei muutu ĂŒleliigseks, kui selle
seletamiseks piisab mateeriast, ehk siis teatavast elementide
kombinatsioonist? Elementide kombinatsioonide tekkimiseks ei oleks
siin tarvis vormi mÔistet, sest need vÔiksid tekkida ka
juhuslikult, nt evolutsiooni teel. See on muidugi lihtsalt
hĂŒpotees, mida ma lĂ€hemalt vaatlema ei hakka ning selge on see, et
kuigi siin ilmneb antud eliminatiivne dendents, ei saa Aristotelese
filosoofias nii lihtsalt, nii fundamentaalset mÔistet nagu vorm
hĂŒljata. Sellegi poolest on huvitav see dendents vĂ€lja tuua.
20
2.2. Teine aste â kopeeriv kujutlus
Teine aste on seotud kujutlusvÔimega ning see seisneb selles, et
kujutlusvÔime teeb
esimesel astmel tajutud vormist mentaalse koopia ehk kujutluspildi,
mis jÀtab jÀlje inimese
kognitiivsesse keskusesse, milleks Aristotelesel on hing. See
vastab tÀpselt mÀrgi-
tÀhenduse seksteti teisele astmele, mis seisneb esimese astme
tÀhenduse jÀljendamises
(Luurel repetitional meaning ) vÔi kopeerimises.
2.3. Kolmas aste â kategoriseeriv kujutlus
Kolmas aste seisneb selle interpretatsiooni jĂ€rgi ĂŒksiku kujutluse
seostamises teatava
kategooriaga (Luurel categorial meaning ). Aristoteles
kirjeldab kujutlusvÔime funktsiooni
tajumisel kaheselt. Ăks neist on taju kopeerimine kujutluses ning
see kuulub teise astme
juurde. Teine kujutluse funktsioon seisneb kopeeritud
kujutluse seostamises kategooriatega
nagu söök, mitte-söök, meeldiv, ebameeldiv jms.
VahekokkuvÔttena peab mainima, et esimesed kolm astet on teatavas
mÔttes subjektiivsed.
Suund on siin vÀljaspoolt sissepoole, mille kÀigus tegeletakse
vÀlismaailma stiimulite
subjektiivse interpreteerimisega. Kolme viimase astme puhul on aga
tegu teatavat tĂŒĂŒpi
objektiivsete astmetega, kus sisemised vaimuseisundid seostatakse
vÀlismaailmaga.
Lihtsalt vÀljendudes vÔiks esimest kolme astet kirjeldada kui
protsessi, mille kÀigus
saadakse vÀlismaailmast informatsiooni, see kopeeritakse ning
koopia kategoriseeritakse.
JÀrgmistel astmetel tajutakse vÀlismaailma koopiast ja kategooriast
lÀhtuvalt.
2.4. Neljas aste - mÀlu
Neljas aste, mida Luure on nimetanud osutavaks astmeks,
seisneb taju puhul mÀlus. MÀlu
on Aristotelesel sarnane kujutlusvÔimele. MÔlemad, nii mÀlu kui ka
kujutlusvÔime,
vajavad opereerimiseks kujutlust (st ĂŒksikut kujutlust, teatavat
mentaalset âpiltiâ). MĂ€lu
21
puhul on aga oluline, et antud kujutlusele vastaks ka kindel
tegelik objekt â objekt, mille
kohta antud kujutlus ja mÀlestus kÀivad. See objekt vÔib olla ka
sĂŒndmus, kui mĂ€letame
nÀiteks eilset kinos kÀimist. Kujutlus aga sellist vastavat objekti
ei vaja, sest vÔime
kujutleda ju mida iganes.
Selles tÀhenduses osutab mÀlestus objektile, kuna on sellega
paratamatus suhtes ning ei
oleks ilma sellise osutava suhteta ĂŒldse vĂ”imalik. Aristoteles toob
vÀlja, et see osutav suhe
saab vÔimalikuks selle tÔttu, et mÀlestused sÀilitavad meie hinges
oma ajalise jÀrjestuse
ning siit tekib ka pÔhjuslikkuse taju. Kui tajume midagi alati
samas jÀrjekorras, siis ka
mÀletame seda samas jÀrjekorras ning meil tekivad nii objektide
suhtes teatavad ootused
( MR 452a10-23) â kui nĂ€en, et klaas kukub maha, siis
tekib ootus, et klaas lÀheb ka katki.
MÀletamise puhul aga, kui soovin midagi meenutada, siis lÀhen samm
sammult mööda
mĂ€lus sĂ€ilinud sĂŒndmuste toimumise ajalist jĂ€rjekorda, kuni jĂ”uan
soovitud sĂŒndmuse
mĂ€letamiseni. Kui soovin meenutada, mida sĂ”ber eile ĂŒtles, siis
kÔigepealt meenutan eilset
pÀeva, siis seda, mida koos tegime, siis meie vestlust, kuni
jÔuan soovitud seigani. Oluline
on, et antud seik oleks kindlasti varem aset leidnud. Kui juhtub,
et ma sÔbraga eile ei
vestelnudki, siis on tegemist lihtsalt kujutlusega. Minu mÀlestus
ei osuta ĂŒhelegi reaalsele
situatsioonile ning seega luhtub ja osutub hoopis
kujutluseks.
2.5. Viies aste - kogemus
Viies aste on kogemus, mis seostab sÀilitatud kujutlused objektiga.
Kogemus on seotud
sellega, mida Aristoteles nimetab sattumuslikuks tajuks ning see
seisukoht haakub vÀga
hÀsti Luure kirjeldatud viienda astmega ehk poeetilise tasandiga.
MÀrgi ja tÀhenduse puhul
seisneb poeetilise astme eripÀra selles, et mÀrk esitab meile
tÀhendust, kuid seda teataval
erilisel moel, kus see esitus on unikaalne ja mingis mÔttes
kohaspetsiifiline ning seda
esitust ei saa seada reeglipĂ€raseks. NĂ€iteks kui luuletaja ĂŒtleb
âigav liiv ja tĂŒhi vĂ€li,â siis
see fraas omab teatava poeetilise tÀhenduse, mis ei avaldu seal
alati. See tÀhendus ilmneb
ainult selle luuletuse kontekstis ning ei ilmu selle fraasi
tavakasutuses.
22
Kogemuse puhul on tajutud kvaliteedi seostamine konkreetse
subjektiga kogemuse-
spetsiifiline. Kui ma tajun valget vÀrvi ja sealjuures kogen, et
tegemist on Diarese pojaga23,
siis see suhe ei ole paratamatu, sest alati, kui ma tajun valget
vÀrvi, ei taju ma Diarese
poega. Kui see nii oleks, oleks olukord ĂŒpris kummaline. Me
ei saaks tajuda ĂŒhtegi teist
valget objekti peale Diarese poja. Kui seda mÔtet absurdini ajada,
siis vĂ”iksime kĂŒsida, kas
olukorras, kus sattumuslik taju on seatud reeglipÀraseks, vÔiks
juhtuda nii, et alati, kui ma
nÀen valget pilve vÔi paberilehte, arvan ma nÀgevat Diarese poega.
Minu kÀitumine
maailmas, kus sattumuslik taju on reeglipÀrane, peaks olema
ÀÀrmiselt veider, kui mitte
vastuoluline. Samuti oleks olukord absurdne mÀrgi ja tÀhenduse
korral, kus iga kord kui
ma lausuksin âigav liiv ja tĂŒhi vĂ€li,â tĂ€idaks mind teatav
poeetiline meeleliigutus.
Viies aste on sattumuslik, sest see, mida me sattumuslikult tajume,
ei ole olemuslikult
seotud tajutud kvaliteediga ning on selles mÔttes kontekstist
sÔltuv vÔi kohaspetsiifiline.
Nagu eelnevalt nÀidatud, on sarnane iseloom ka poeetilisel
tÀhendusel.
2.6. Kuues aste - algprintsiibid
Kuues aste on mingis mĂ”ttes tajuĂŒlene, sest printsiipe ei saa
otseselt tajuda ning see nÔuab
teatavat intelligentsi. Luure on tÀhenduse ja mÀrgi puhul nimetanud
seda astet mĂŒstiliseks
ning kirjeldanud seda kui mÀrki, milles on transtsendentne tÀhendus
tÀielikult kehastunud.
Kogemuse ja algprintsiipide suhe on sarnane. Kogemus on
partikulaarne, kĂ€ib ĂŒhe
konkreetse asja kohta, algprintsiibid on aga universaalsed ning
kÀivad iga asja kohta. Luure
on kirjeldanud mĂŒstilist suhet kui mĂ€rki, mis ei oma iseenesest
mingisugust vihjet
tÀhendusele, kuid on samas antud tÀhenduse tÀielik kehastus. Samuti
ei oma kogemus,
olles partikulaarne, mingisugust sarnasust universaalse
printsiibiga, olles samas selle
tÀielik kehastus, sest vÀljendab niiöelda printsiipide korda.
Konkreetne kogemus on sarnane printsiibiga, sest printsiipi ei
oleks ilma kogemuseta (me
vajame kogemust, et printsiipide tajuni jÔuda) ning
spekulatiivselt, kogemust ei oleks ilma
printsiibita ehk siis kui asjad ei alluks printsiipidele,
siis ei oleks meil neist ka kogemust.
23 Diarese poja nÀide on laenatud Aristoteleselt
( DA II, 6.)
23
Vaatamata sellele ei saa öelda, milles see suhe seisneb, sest
kogemus, mis on seotud
partikulaaridega, ja printsiip on niivÔrd erinevad, et nende
omavaheline suhe on
seletamatult paradokslik. Illustreerivalt vÔib aga öelda, et
eelnevalt toodud nÀide Jumalast,
kes kehastub hambaharjas, sisaldab sarnast paradoksi, sest
tajutavalt jÀÀb see suhe
arusaamatuks ning on selles suhtes mĂŒstiline.
Siin peab natuke selgitama ka kogemust. Kogemus kÀib partikulaaride
kohta, kuid seal
tekivad kahte tĂŒĂŒpi universaalid. Ăhed, mis konstanteerivad fakti,
ĂŒtlevad, et nii on,
(nÀiteks et tuli on kuum) ning teised on seletuslikud
universaalid, mis ĂŒtlevad, miks tuli on
kuum. Mis on siin see algprintsiip? Tundub, et ka siin on teatav
printsiipide hierarhia.
Ăhelt poolt saame seletuslikud printsiibid, millega opereerivad
kunst ja teadus ning need
on need, mis seletavad, miks tuli on kuum, osutades asjade
pÔhjustele. Teist laadi
algprintsiibid on aga kÔige universaalsemad ning need vÀÀrivad
aksioomi staatust, nÀiteks
ĂŒks ja sama asi ei saa olla korraga tĂ”ene ja vÀÀr. Minu seisukoht
on, et aksioomi ja
konkreetse kogemuse suhe on see, mis on âmĂŒstilineâ.
Nagu nÀha, on antud sekstett ja Aristotelese tajuteooria
ĂŒlesehitatud nii, et iga jĂ€rgmise
astme teeb vÔimalikuks sellele eelnev. Meil ei saaks olla teist
astet ilma esimeseta ehk siis
kujutlust ilma, et taju annaks meile materjali, millest kujutlus
teha. Kolmas ei saaks olla
ilma teiseta, sest kui ei oleks ĂŒksikut kujutlust, siis ei oleks
midagi ka kategoriseerida.
Neljas ei saaks olla ilma kolmandata, sest mÀlu vajab
kujutlust, mis jÀtab tajutud
sĂŒndmusest jĂ€lje. Viies ei saaks olla ilma neljandata, sest mĂ€lu
abil, mitmest tajust sama
asja kohta, tunneme lÔpuks Àra, et tegemist on sama asjaga ning
nii, mÀlestuste
akumuleerumisel, tekib kogemus. Kuues ei saaks olla ilma viiendata,
sest ainult kogemuse
baasilt haaravad inimesed algprintsiibid.
Huvitaval kombel aga ei ole need astmed ĂŒles ehitatud nii, et kui
eelnev aste on olemas,
siis paratamatult areneb sellest ka jÀrgmine. Sellisel juhul oleks
kÔikidel loomadel
inimestega vĂ”rdselt vĂ€lja arenenud tajuaparatuur, sest piisaks ĂŒhe
tajuastme olemasolust, et
areneksid kÔik hilisemad. Nii see aga ei ole. Aristoteles
kategoriseerib loomi tajuaparaadi
vÀlja arenemise jÀrgi, nimetades kÔige primitiivsemateks loomad
kellel on ainult ĂŒks,
kÔige pimitiivsem taju, milleks on kompimismeel. KÔige tÀiuslikumad
loomad on
24
Aristotelese jÀrgi inimesed, sest neil on tajust arenenud ka
mÔistus. Taju on aga oluline
omadus loomade mÀÀratlemisel, sest taju olemasolu jÀrgi tÔmbab
Aristoteles piiri loomade
ja taimede vahele.
Lisaks sellele on oluline mĂ€rkida, et ĂŒldises plaanis kirjeldab see
sekstett induktsiooni, sest
Aristoteles nimetab protsessi, mille kÀigus kogemusest haaratakse
algprintsiibid,
induktsiooniks (epagoge). Aristoteles eristab aga vÀhemalt kolme
erinevat tĂŒĂŒpi
induktsiooni nagu Jaakko Hintikka vÀlja toob (2004: 112-113).
Hintikka jÀrgi on need
induktsiooni tĂŒĂŒbid jĂ€rgmised: 1) esimene lĂ€htub Prior
Analytics II, 23. ning seostab
induktsiooni mĂ”ningate sĂŒllogismidega, 2) teine lĂ€htub
APo II, 19., mis seletab seda,
kuidas teaduste printsiibid saadakse, 3) kolmas lÀhtub raamatust
Topics I, 12. ning seob
induktsiooni teatavate dialektiliste argumentidega. Kuna
tajusekstett jÔuab vÀlja
algprintsiipide haaramiseni, siis ilmselgelt kirjeldab see sekstett
induktsiooni teises
tÀhenduses.
tuletatakse ĂŒldine vĂ€ide. Printsiipide haaramisel ei ole tegemist
arutlusega, vaid
psĂŒhholoogilise protsessiga (kuigi ka arutlus on
psĂŒhholoogiline protsess), mille kĂ€igus
ĂŒksikutest tajudest tuletatakse ĂŒldine printsiip, mis neid ĂŒksikuid
tajusid ĂŒhendab ja
seletab. Aristoteles eristab kahte tĂŒĂŒpi universaale â seletuslikke
ja iseenesest tÔeseid, mis
vÀÀrivad aksioomi staatust; universaale, mis on samuti
seletuslikud, kuid kÔige
fundamentaalsemad, sest seletavad kÔiki teisi printsiipe. Nende
printsiipideni jÔutakse
seksteti viimasel astmel ning sellega on sekstett jÔudnud oma
lÔpule ning taju saavutanud
oma tÀiuse.
Sellega on antud Luure tÀhenduse ja mÀrgi seksteti ja Aristotelese
tajuteooria vÔrdlus.
Edasi kirjeldan igat taju astet ĂŒksikasjalikumalt.
25
Erimeelte taju tutvustades rÀÀgib Aristoteles tajust ĂŒldiselt. Ta
eristab taju vÔime (capacity)
ja organi. VĂ”ime on justkui teatav ĂŒldmĂ”iste, mis hĂ”lmab
endas palju vÀiksemaid vÔimeid,
millest osad on piiratud organiga, teised mitte. Kui lihtsalt
loetleda taju koostisosasid ehk
siis neid vÀiksemaid vÔimeid, mis tajus asuvad, siis nendeks on
viis meelt, mille funktsioon
on tajukvaliteetide vastuvÔtmine ning neid nimetataksegi
erimeelteks. Neil meeltel on
ainsana fĂŒĂŒsiline organ. Lisaks neile on ĂŒhismeel, mis ei ole
piiratud ĂŒhe konkreetse
organiga ning mille funktsioon on meeleandmete struktureerimine
ning kolmandaks
sattumuslik taju. Neid kolme loetleb Aristoteles kirjeldades
tajuobjekte ning ĂŒtleb, et me
oleme vĂ”imelised tajuma kolme tĂŒĂŒpi objekte: erimeele kvaliteete,
ĂŒhismeele objekte ja
subjekti sattumuslikult. Lisaks nendele vÔimetele on tajuga
lÀhedalt seotud kujutlusvÔime,
mĂ€lu ja kogemus. Neile kĂ”igile on pĂŒhendatud eraldi peatĂŒkk.
Selles peatĂŒkis annan kĂ”igepealt ĂŒksikasjaliku ĂŒlevaate
Aristotelese erimeelte kÀsitlusest,
tuues vÀlja erinevad komponendid, mis erimeelte taju vÔimalikuks
teevad. Nendeks
komponentideks on tajuobjekt, meedium ning tajuorgan. Lisaks
sellele kirjeldan
ĂŒhismeelte toimet erimeelte taju juures, toon vĂ€lja mĂ”ningad
ĂŒldised erimeelte taju
iseloomujooned ning seon eelöeldu tajusekstetiga, nÀidates, milles
seisneb esimese astme
taju.
3.1. Taju objekt
Nagu eelmisest lÔigust vÔis juba aru saada, vÔib
tajuobjektist rÀÀkida kahte moodi.
Aristoteles nimetab tajuobjektiks seda, mida ĂŒks konkreetne meel on
vÔimeline tajuma.
Erimeelte (nÀgemine, kuulmine, maitsmine, kompimine, haistmine)
objektiks on vastavad
kvaliteedid â vĂ€rv, heli, maitse jne. Ăhismeele objektideks on
ulatus, kuju, liikumine,
paigalolu, arvulisus (arv, number). Sattumusliku taju
objektiks on subjekt, mida tajutakse,
nÀiteks Diarese poeg ( DA 418a20-25). Siin ei pea ma aga neid
âobjekteâ silmas, vaid selles
26
eriobjektidest lĂ€hemalt jĂ€rgmises peatĂŒkis).
Erimeelte taju eraldab materiaalsest objektist ehk ĂŒhest
partikulaarsest subjektist selle
tajutavad kvaliteedid ehk tajutavad vomid. Objekt on nende
kvaliteetide kandjaks ning see
on teatav mateeria ja vormi suhe. Siit aga ilmneb, et objektidel on
mitut tĂŒĂŒpi vorme. Ăhed
vormid on objekti tajukvaliteedid (vÀrv, lÔhn ja maitse) ning need
on otseselt tajutavad.
Teist tĂŒĂŒpi vormid on teatavad universaalsed vormid â nĂ€iteks
inimesel on inimese vorm,
mis annab inimesele tema liigitunnused ning seda vormi me ei taju
erimeeltega. Kui
vĂ”rrelda neid kahte tĂŒĂŒpi vorme, siis vĂ”iks inimese vormi vaadata
ĂŒlemhulgana ning
erinevaid tajukvaliteete (tajutavaid vorme) ĂŒlemhulga
alamhulkadena. Selles tÀhenduses
saab selgeks, et erimeelte ja ĂŒhismeele taju korral tajutakse
objekti vormist ainult ĂŒhte
vĂ€ikest osa (ainult ĂŒhte alamhulka). Taju arenedes aga vallutatakse
ĂŒha rohkem objekti
vormist, kuni lÔpuks kogemuse puhul tajutakse vormi
tÀielikult.
Seda silmas pidades on tajuobjekt (ehk siis mitte teatava taju
eriobjekt, vaid vÀlismaailmas
asuv materiaalne objekt) igasuguse taju aluseks. Meie taju seisneb
selle objekti vormi
haaramises ning me teostame selle samm sammult. Alustades
tajukvaliteetide tajumisest,
lÔpetades objekti enda kogemisega. Igal taju astmel oleme selle
objektiga ĂŒhenduses, sest
tajumisel on meie ĂŒlesandeks objekti vormi haaramine.
VÀlismaailma objektidest rÀÀkides peab mainima, et Aristotelese
filosoofias puuduvad
uusajafilosoofiale omased kartesiaanlikud kahtlused vÀlismaailma
eksistentsi ja
meeleandmete Ôigsuse asjus. Aristotlese jaoks on meie tajuorganid
otseses kontaktis
vÀlismaailmaga (reaalsusega) ning tajuvad seda vahetult. Seega on
meie taju objektid
pÀriselt eksisteerivad asjad vÀlismaailmas, mida me tajume
otseselt. Kogu info
vÀlismaailma kohta saame mÔistagi lÀbi meelte, kuid Aristotelese
arvates meeled ei peta,
kui just ei ole tegemist mingisuguse fĂŒĂŒsilise rikkega â haiguse
vÔi muu deformatsiooniga,
mis halvab tajuorgani tegevust.
3.2. Taju mehhanism: taju organid, -objektid ja meedium
Taju mehhanism on Aristotelesel ĂŒpris keeruline, sest vormi vastu
vÔtmiseks ja selle
tunnetamiseks teevad kaastööd ĂŒpris paljud taju koostisosad.
JĂ€rgmiseks ma kirjeldan neid
koostisosi ning annan ĂŒlevaate nende koostööst.
Aristotelesel koosneb taju viiest meelest - kompimisvÔime,
maitsemeel, kuulmine,
nÀgemine ja haistmine. Igal meelel on oma organ ning vastav
meedium, mis vahendab
sellele meelele tema tajuobjekti. KÔigepealt ma kirjeldan nÀgemise,
kuulmise ja haistmise
vahekorda organi, meediumi ja objektiga ning siis kompimise ja
maitsemeele organit,
meediumi ja objekti, sest nende puhul on asi veidi
keerulisem.
3.2.1. Meelte eksimatus, passiivsus ja selektiivsus
NÀgemise organid on silmad ning objekt, mida nÀgemine tajub,
on vĂ€rv. SĂ”na âobjektâ ei
tÀhista siin asja vÔi substantsi (nÀiteks hobust, inimest vms),
vaid teatavat kvaliteeti (vÔi
kvaliteete), mis on tajutav ainult ĂŒhele konkreetsele taju
organile. Taju organid on ehitatud
nii, et esiteks ei eksi nad kunagi oma objekti suhtes: kui mu
nÀgemismeeles on punane
vÀrv, siis see on fakt, eksida vÔin aga selles osas, mis asi see
on, mis on punane. Sarnast
situatsioon on kirjeldanud Descartes Meditatsioonides
(Descartes 2001), rÀÀkides
kujutlustest ja illusioonidest. Kui meil on illusioon, siis see on
alati tÔsi, et meil on
illusioon, see on justkui fakti konstanteering, fakti, mis
kirjeldab meie vaimuseisundit.
Vead tekivad aga otsustuste kohapealt, kui hakkame tegema otsuseid
illusiooni sisu
ontoloogilise staatuse kohta. Kui ma nĂ€en ĂŒkssarvikut, siis see, et
minu vaimus on
ĂŒkssarviku kujutlus on tĂ”ene, kuid otsustus, et ĂŒkssarvik on
pÀriselt siin ja praegu, minu
28
toas olemas, on vÀÀr .24 Meeled ei eksi selles samas
tÀhenduses kunagi, sest nad vÔtavad
kvaliteete vastu passiivselt ning ei langeta kunagi otsuseid
vastuvÔetud kvaliteetide asjus.
See eksimatus tuleneb meelte teatavast iseloomust. Aristoteles
kirjeldab meeli lÀbini
passiivsetena25, meeled ise ei tee midagi, vaid kogu
aktiivsus tuleb tajuobjektist. Kui objekt
on meeleorganiga kontaktis, siis (ja ainult siis) vÔtab organ vastu
objekti tajukvaliteedid.
Lisaks sellele on iga organ ehitatud nii, et ei ole vÔimeline vastu
vÔtma teiste meelte
objekte â me ei ole vĂ”imelised kuulma vĂ€rve, nĂ€gema helisid ega
haistma maitset ning
seda nimetatakse erimeelte selektiivsuseks.
mateeria terminites. Igas taju organis on teatavad
potentsiaalsused: silm on potentsiaalselt
vÔimeline tajuma vÀrve, kuid ei ole potentsiaalset vÔimeline tajuma
heli. Kui teatav organ
puutub kokku mÔne objektiga, siis antud objekt aktualiseerib
organi vastava
potentsiaalsuse. NÀiteks on silm potentsiaalselt vÔimeline
tajuma punast vÀrvi, kuid tajub
punast vÀrvi aktuaalselt alles siis, kui puutub kokku mÔne
punase objektiga. Sellel objektil
on teatav vorm aktuaalselt, mis organil on enne kokkupuudet vaid
potentsiaalselt. Kui
organ on kokkupuutes objektiga, siis kvalitatiivselt on objekt ja
organ samased, sest nad
omavad sama vormi (DA 418a5). Selles tÀhenduses on meeled vÀga
valivad, sest nad
saavad vastu vÔtta ainult neid vorme, mis neis potentsiaalselt juba
olemas on. Nende
potentsiaalsuste aktualiseerimisel ei eksi meeled
kunagi.
KĂ”ik need omadused â eksimatus objekti suhtes, passiivsus ja
suutmatus tajuda teiste
meelte objekte ehk selektiivsus, asuvad tajus ning nad toimivad
lÀbi erimeelte.
24 Mis nĂŒĂŒd puutub ideedesse, siis kui neid vaadata
iseeneses ega suhestada millegi muuga, siis nad Ôieti
vÀÀrad olla ei saa; sest kujutlegu ma kitse vÔi kimÀÀri, see, et ma
kujutlen ĂŒhte, ei ole vĂ€hem tĂ”si kui see, et
ma kujutlen teist. Ka tahtes ehk afektides enestes ei ole karta
mingit vÀÀrust; sest kuigi ma vÔin soovida
halbu asju ja kuigi ma vÔin soovida neid asju, mida mitte kusagil
ei ole, ometi ei ole seepÀrast ebatÔde, et
ma neid soovin. Ja niisiis jÀÀvad ĂŒle ainult otsustused, milles
eksimisest ma pean hoiduma.. (Descartes 2011, kolmas peatĂŒkk)
25 Vaata Bynum 1993: 94
29
Erimeeled vajavad tajumiseks meediumi, mis vahendab objekti
tajukvaliteedid organini.
NÀgemise ja kuulmise meedium on Ôhk, mille oluline funktsioon
on lÀbipaistvus.
NÀgemisel on tajude hulgas eriline staatus, sest nÀgemine
vajab lisaks meediumile ka
valgust. Silm koosneb Aristotelese jaoks veest ning selle tÔttu
saame tajuda nii Ôhu kui ka
vee vahendusel, sest need mÔlemad on lÀbipaistvad. Aristoteles
ĂŒtleb aga, et kĂ”rv on Ă”hust,
mis esialgu kÔlab veidi kentsakalt, kuid tÀpsustab siis, et ta peab
silmas sisekÔrvas asuvat
Ôhukambrit, mis isegi vee all olles jÀÀb kuivaks ning selles mÔttes
on kÔrv Ôhust, sest on
Ôhuga homogeenne ning saame kÔrvaga kuulda nii vee kui ka Ôhu
vahendusel (sest
mĂ”lemad on lĂ€bipaistvad). Haistmise puhul, ĂŒtleb Aristoteles, on
meediumiks ĂŒks kahest,
kas vesi vÔi Ôhk. ( DA 424b25-425a9)
Kompimise ja maitsmise puhul on olukord keerulisem. Aristoteles on
siin teatavas
kimbatuses: nimelt alustab Aristoteles liha ( flesh)
analĂŒĂŒsimisega ning leiab lĂ”puks, et liha
on kompimise meediumiks ning kompimise organ peab seega asuma
kusagil sĂŒgavamal
kui liha. ( DA 423b18-26) Segaseks jÀÀb, kas organ peaks
asuma kusagil liha sees vÔi liha
taga. Liha taga asub kont, kuid ilmselt oleks see isegi
Aristotelese jaoks liiga ulmeline
vÀide, et kompimismeele organ on kont. Seega vÔime oletada, et
kompimise organ asub
kusagil liha sees, mis see on ja kus see tÀpsemalt asub, jÀÀb aga
lahtiseks.
See seisukoht ei teki Aristotelesel tĂŒhja koha pealt, vaid on
teatav loogiline jÀreldus
meediumi nĂ”udest, mille ĂŒks pĂ”hjenditest tuleneb taju puudumisest
organi ja objekti
vahetu kontakti korral ehk siis kui objekt on asetatud organi
vastu, siis taju ei toimu.
TÔepoolest, kui Ôun panna vastu silma, siis me ei nÀe selle vÀrvi
ning nii on iga
meeleorganiga, kui objekt asetada vastu organit, siis taju
tuhmistub. Kompimise puhul
tekib siin aga probleem, sest kompimine seisnebki objekti vahetus
puudutamises,
kompimises. Sellest Aristoteles jÀreldabki, et kompimisel ei ole
tegu objekti ja organi
30
otsese kokkupuutega, vaid see, mis on objektiga vahetus
kokkupuutes, on liha. (DA
423b17-423b26)
Liha on seega kompimise meedium ning vahendab kombitavaid
tajukvaliteete kompimise
organile. Organ ise aga asub kusagil kaugemal. Samad objekti ja
meediumi suhted
rakenduvad ka maitsemeele puhul, kuid maitsmisel on meediumiks keel
( DA 422b17).
Eelnevast sai selgeks, et erimeeled on kontaktis vÀlismaailma
objektidega ning meediumi
vahendusel vÔtavad neilt vastu spetsiaalseid tajukvaliteete (iga
meel endale vastava
kvaliteedi). Erimeeled ise on passiivsed ja vÀga
selektiivsed.
3.3. Ăhismeel
Lisaks erimeeltele asub tajus ka ĂŒhismeel, mis seisneb erimeelte
poolt tajutud kvaliteetide
struktureerimises. Ăhismeel tajub liikumist, paigalolu, ulatust,
kuju ja arvulisust ( DA II,
3.). Need on ĂŒhismeele tajuobjektid. Seega, kui erimeeled vĂ”tavad
vastu kvaliteedi punane,
siis ĂŒhismeel on see, mis eristab antud vĂ€rvi ulatuse (suuruse),
kuju, arvulisuse (kas ĂŒks vĂ”i
kaks punast vÀrvilaiku), liikumise ja paigalolu (kas vÀrvilaik on
paigal vÔi liigub).
Lisaks sellale opereerib ĂŒhismeel erinevate meelte vahel, eristades
meeli ĂŒksteisest ( DA III,
2.). Aristoteles toob vÀlja, et heli ja vÀrvi eristamine peab
toimuma ĂŒhes tajufakulteedis,
mitte kahes erinevas, sest erinevat tĂŒĂŒpi kvaliteedid (nt heli ja
vÀrv) peavad eristamiseks
kokku saama. Erinevas fakulteedis need jÀÀksid aga eraldi.
( DA 426b17-29) Selleks
fakulteediks, mis erinevaid meeli eristab on ĂŒhismeel. Sellest
jĂ€reldub ka miks ĂŒhismeelel
ei ole organit, sest nii jÀÀks see erimeltest eraldatuks ning
tajuks erimeelte kvaliteete ainult
sattumuslikult, nagu seda teevad erimeeled omavahel. Seega vÔiks
ĂŒhismeelt kirjeldada,
kui teatavat keskust, kuhu meie tajukvaliteedid kokku jooksevad
ning kus neile antakse
31
teatav, esimene eristus.26 Ăhismeelele ei ole antud sekstetis
eristatud eraldi astet, sest
ĂŒhismeel on kohal igal astmel.
Erimeelte- ja ĂŒhismeele objekte vĂ”iks kirjeldada kui algelised,
primitiivsemaid ja
taandumatud kvaliteete. Need on midagi sellist, millele Descartes
viitab oma
Meditatsioonides rÀÀkides kujutlusvÔimest. Descartes
vÀidab, et me ei saa kunagi midagi
tÀiesti uut vÀlja mÔelda. Isegi, kui me mÔtleme vÀlja midagi
tÀiesti fantastilist, siis koosneb
see ikkagi joontest, omab teatavat kuju, vÀrvi vÔi muud sarnast ja
ei ole seega tÀiesti uus .27
Need kvaliteedid, mida siin Descartes loetleb on samad, mida
Aristoteles kirjeldab
erimeele kvaliteetidena ja ĂŒhismeele objektidena. Seega, viis meele
kvaliteeti (nÀgemine-
vÀrv, kuulmine-heli, haistmine-lÔhn, maitsmine-maitse,
kompimine-vorm ja materjal) ja
viis ĂŒhismeele kvaliteeti (liikumine, paigalolu/pĂŒsivus, kuju,
suurus, arv, ĂŒhtsus)
moodustavad teatava taju raamistiku. Erinevad asjad, substantsid ja
kogemused ilmnevad
meile nende kĂŒmne kvaliteedi erinevate kombinatsioonide
kaudu.
Ăhismeele puhul on huvitav see, et ĂŒhismeele objektid ei ole meie
subjektiivsed
arustruktuurid vÔi arukatgooriad (kui Kantilikult vÀljendada), mis
maailmale peale
pannakse, justkui struktureerivad prillid, mille lÀbi me
maailma vaatame. Vaid need
âobjektidâ, mida ĂŒhismeel tajub, on maailmas olemas. Ăhismeel on
lihtsalt (kui banaalselt
vÀljenduda) spetsiaalselt disainitud vastuvÔtja, mis iga taju
korral oma objekti (liikumise,
kuju jne) ĂŒles leiab ja teistest tajudest eristab. Siin on oluline
mÔista, et Aristotelesel ei ole
uusajafilosoofiale omast kartesiaanlikku skepsist vÀlismaailma
suhtes, vaid tema jaoks
vÀlismaailm on olemas ning see ei nÔua omakorda filosoofilist
seletust ega valmista
probleeme. Kirjeldamist vajab hoopis see, kuidas me maailma
vastu vÔtame. Selles mÔttes
26 Vaata Ackrill (1981: 67), Bynum (1993: 98-100)
27TĂ”epoolest, ka maalikunstnikud, isegi siis, kui nad pĂŒĂŒavad
kujutada vÀga ebatavalise kujuga sireene ja
saatĂŒreid, ei suuda ju anda neile tĂ€iesti uut kuju, vaid
ainult segavad kokku erinevate loomade kehaosi, vÔi
kui nad ehk mÔtleksidki vÀlja midagi niivÔrd uut, et sellesarnast
pole iial nÀhtud, seega midagi tÀiesti
fantastilist ja ebatÔelist, siis peavad ikkagi vÀhemalt
vÀrvid, millest nad selle kokku panevad, olema tÔelised.
Ja samamoodi, olgugi et ka need asjad ĂŒldse â silmad, pea,
kĂ€ed jms â vĂ”ivad olla kujuteldavad, peab
ikkagi paratamatult tunnistama, et vÀhemalt mingid muud asjad, mis
on veel lihtsamad ja ĂŒldisemad, on
tÔelised, ning neist, justnagu tÔelistest vÀrvidest, kujunevad kÔik
need asjade pildid â olgu siis tĂ”esed vĂ”i
ebatĂ”esed â, mis on meil mĂ”tetes. Seesugune paistab olevat kehaline
loomus ĂŒldse, ja selle ulatuvus; samuti
ulatuvate asjade kuju; samuti kvantiteet, ehk nende suurus ja arv,
samuti koht, kus nad asuvad, ja aeg, mille
jooksul nad kestavad, jms. (Descartes 2011: esimene
peatĂŒkk)
32
tundub, et lisaks erimeeltele, on passiivsed ka ĂŒhismeeled, sest
nad nii öelda ei loo midagi
ise, vaid kÔik, mis neis on, on vÀlismaailmast saadud ja see pilt,
mis meil maailmast lÔpuks
kokku tuleb, ei ole meie tajude poolt moonutatud, vaid on
vÀlismaailma tÀpne koopia. Kui
meie tajuaparatuur töötab laitmatult, siis me ei pea kartma, et nad
meile valetavad.
Vastupidiselt vÔiks aga öelda, et Kanti kirjeldatud arustruktuurid
justnimelt koguaeg
valetavad, selles mÔttes, et nad moonutavad reaalsust. Nad ei anna
meile edasi maailma nii
nagu see on, ei vahenda meile asju iseeneses ( Dinge an sich),
vaid nÀitavad maailma lÀbi
arukategooriate prillide. Selles valguses saab selgeks, miks
Aristoteles kirjeldab tajumist,
kui passiivset tegevust. Tajude ĂŒlesanne on vĂ€lismaailmast
vastavate vormide leidmine.
Tajuorganid ja ka ĂŒhismeel on ehitatud nii, et kui nad mĂ”ne
objektiga kokku puutuvad ning
sel objektil vastavad kvaliteedid on, siis taju need kvaliteedid ka
vastu vÔtab.
KokkuvÔtvalt vÔiks öelda, et esimene kontakt vÀlismaailma ja looma
vahel toimub
erimeelte kaudu ning nendega vÔetakse vastu vastav vorm, ehk
kvaliteet. Seda vormi
struktureerivad ĂŒhismeeled, ehk siis eristavad ĂŒhe kvaliteedi
teisest. Nt kui ma nÀen Ôuna,
siis vÀrvikvaliteedi vÔtab vastu nÀgemismeel, kuid tumedama ja
heledama punase toonid
eristab ĂŒksteisest ĂŒhismeel. Kui Ă”un peaks maas veerema vĂ”i puu
otsast alla kukkuma, siis
eristab ĂŒhismeel Ă”una ulatuse ja kuju, arvulisuse (kukub ĂŒks, mitte
kaks Ôuna) ja liikumise,
mis vÀljendub kukkumises.
Taju mehhanismist lÀhtudes saab vÀlja joonistada mÔningad esimese
astme tajule
iseloomulikud jooned. Esiteks peab mainima, et sellel astmel ei ole
tajuja tajumisest ega
objektist teadlik, ei ole teadlik vÀlise ja sisemise maailma
eristusest. Tajuprotsessis on see
kÔige esimene ja algelisem samm, sest see on kÔikidele loomadele
omane 28. Sel esimesel
astmel tajuvad kĂ”ik loomad ĂŒhtemoodi. Siit saab vĂ€lja joonistada ka
teatava loomade
28 KÔikidel loomadel on taju ning see on see, mis eristab
loomi taimedest. ( DA 413b1-5)
33
hierarhia, alustades loomadest, kellel on tajudest ainult too
esimese astme primitiivne
taju.29 Selle tÔttu on algeline taju isoleeritud inimesele
omasest teadmisest ja
refleksiivsusest taju protsessis, sest muidu ei kuuluks taju
kÔikidele loomadele, vaid ainult
inimesele, sest nÔuaks teatavat ratsionaalsust.
Esimese astme taju pĂ”hiline iseloomujoon on tema materiaalsus â
kvaliteet, mida
tajutakse, on tingitud tajuorganist. Kui objekt on vastu vÔetud,
siis saame rÀÀkida ka
ĂŒhismeelest, mis teeb tajus esimesed eristused, kuid siin ilmneb
juba ĂŒleminek esimeselt
astmelt teisele. Selles valguses saab selgeks, et ĂŒhismeeltel on
oluline roll taju edendamisel
ja kujutluse tekkimisel.
29 Aristoteles joonistab loomade hierarhia viie taju
omistamise alusel, kus kÔige primitiivsemad loomad on need kellel
on ainult ĂŒks, kĂ”ige algelisem taju â kompimismeel, kĂ”ige
arenenumad on loomad kellel on kÔik viis meelt ning lisaks sellele
ka mÔistus. ( DA 414a29-30; 414b14-19)
34
KujutlusvÔimel on antud sekstetis keskne roll, sest kujutlusvÔime
mÀngib olulist rolli iga
seksteti astme korral, vÀlja arvatud esimese ja kuuenda juures.
Teine ja kolmas aste on
seotud otseselt kujutlusega. Neljandal, mÀlu astmel, on kujutlus
see, mille vahendusel
ollakse ĂŒhenduses mineviku sĂŒndmustega â kujutlus on justkui mĂ€rk,
mis osutab mineviku
sĂŒndmusele. Viiendal, kogemuse astmel, seisneb sattumuslik taju
kujutluse seostamises
tajutud objektiga.30 Seega oleks siin paslik Aristotelese
vaimus öelda, et kujutlusel on mitu
tÀhendust, igal astmel erinev.
Nagu Aristoteles ĂŒtleb ( MR 449b32), vajab
igasugune intelligentne tegevus kujutlust, nii
ka mÔtlemine. Kuidas kujutlus kaasneb mÔtlemisega, ei puutu aga
hetkel asjasse ning
piirdun siin kujutluse kirjeldamisega ainult taju
seisukohast. Kuigi kujutlus kaasneb ka
mÔtlemisega, kuulub kujutlus siiski olemuslikult taju juurde ning
kaasneb mÔtlemisega
ainult sattumuslikult ( MR 450a14).
4.1. Kujutlus, kui koopia
Aristoteles alustab oma kujutluse kÀsitlust ( DA III, 3.)
vÀitega, et kujutlus on see, mille
tÔttu kujutlused (kujutluspildid, appearances, phantasma) meis
tekivad, esile tulevad ning
esitab kĂŒsimuse, kas kujutlusvĂ”ime on iseseisev ĂŒksus vĂ”i kuulub
see taju ( aesthesis),
arvamuse (doxa), teadmise (episteme) vÔi mÔtlemise (nous) valda,
sest need on
fakulteedid, mis kujutlust kasutavad ( DA III, 3. 428a1-4).
Aristoteles nĂ€itab, et ĂŒkski neist
ei ole kujutlus. Taju puhul on pÔhjused jÀrgmised: kujutlusvÔime ei
ole taju, sest taju on
kas taju fakulteet (ehk taju vÔime) vÔi aktiivne tajumine (mis
seisneb tajuorgani kontaktis
taju objektiga, see on antud seksteti esimese astme taju),
kujutlused aga toimuvad mÔlema
30 Nagu Gregoric ja Grgic vÀlja toovad (2006).
35
puudumisel, nÀiteks unenÀgemisel ( DA 428a7-7). Tajud on
alati tÔesed, kujutlused aga
enamasti vÀÀrad ( DA 428a11). Arvatavasti peab
Aristoteles siin silmas tÔde kui vastavust
mentaalse kujutluse ja aktiivse taju vahel. Siin vÔiks öelda, et
vÔrreldes kujutlust mÀluga,
on kujutlus alati vÀÀr, sest kujutluse erinevus mÀlust seisneski
kujutlusele vastava objekti,
sĂŒndmuse puudumises. Sellest lĂ€htudes saaks kehtestada kujutluse ja
mÀlestuse vahele
teatava reegli: kui kujutlusele vastab mingisugune pÀriselt
eksisteeriv vÀlismaailma objekt
vĂ”i sĂŒndmus, siis kujutlus osutub mĂ€lestuseks ning vastupidi, kui
mÀlestusele objekti vÔi
sĂŒndmust ei vasta, siis mĂ€lestus osutub kujutluseks. Seega osutuks
iga tÔene kujutlus
mÀlestuseks ning iga vÀÀr mÀlestus kujutluseks. Aristoteles aga
leiab, et kujutlused on
enamasti vÀÀrad, mitte aga alati vÀÀrad, seega kehtib antud
vÔrdlus kitsalt ainult kujutluse
ja mÀlu vÔrdlusel.
Kujutlus saab tÔene olla kahel viisil. Esiteks on kujutlus alati
tÔene tajumise hetkel, sest
see on hetk, mil kujutlus tekib, mil tehakse mentaalne koopia
aktiivsest tajust. Aktiivsele
tajule vastab alati objekt, selles situatsioonis vastab seega ka
kujutlusele objekt.31 Teine
vÔimalus on sattumuslik tÔesus, nÀiteks vÔime me midagi ette
kujutada, mis juhtub olema
tÔene juhuslikult. Oletame, et ma kujutan ette, kuidas mu sÔber
istub loengus ja igavleb
ning puht juhuslikult mu sÔber istubki loengus ja igavleb.
Kujutluse sattumusliku tÔesuse
korral ei osutu kujutlus mÀlestuseks, sest kuigi kujutlusele vastab
reaalne objekt vÔi
sĂŒndmus, ei vasta kujutlusele minu tajuakti antud objektist vĂ”i
situatsioonist. Seega peavad
mÀlestused olema alati minu mÀlestused ehk minu mineviku
tajud. On tÔsi, et mÀlestused
ei piirdu ainult tajude mÀletamisega, vaid vÔin mÀletada ka
mÔningaid kujutlusi, kuid sel
juhul peab mÀlestusele vastama minevikus toimunud kujutlemise
sĂŒndmus ehk minu
mineviku mentaalne akt. Need kujutluse omadused nÀitavad, et
kujutlus ei ole sama asi,
mis taju.
Vaadates, mis on ja mis ei ole kujutlus, kriipsutab Aristoteles
maha kÔik fakulteedid,
millest vÀÀrus on vÀlistatud, nagu teadmine ja intelligents
( DA 428a16-17). Siin Aristoteles
peab silmas teadmist kui tÔestatud teadusliku teadmist. On
tÔsi, et meie teadmised vÔivad
31 Selle kohta vaata Frede (1997: 282-283)
ja DA 428b25-30, kus Aristoteles nÀitb, et olles
kontaktis tajuga on kujutluse eksmimine vÀike, sattumusliku taju
korral uurem ja ĂŒhismeelte korral kĂ”ige suurem.
36
osutuda vÀÀraks, kuid sellisel juhul vÔiksime öelda, et kui meie
teadmised osutuvad
vÀÀraks, siis tegelikult meil ei olnudki tegemist teadmisega (vÔi
vÀhemalt ei olnud tegemist
teadmisega tema rafineerituimal kujul, milleks on teaduslik
teadmine, mille tingimus on
tÔestus, mis tagab teadmise tÔesuse).
Kujutlus ei ole ka arvamus, sest arvamus sisaldab uskumust, kuid
mÔndadel loomadel,
kellel leidub kujutlusvÔime, ei leidu uskumusi
( DA 428a20-22). Sellest kÔigest Aristoteles
jĂ€reldab, et kujutlusvĂ”ime ei ole ĂŒkski eelnimetatuist.
Olles nÀidanud, mis kujutlusvÔime ei ole, asub Aristoteles nÀitama,
mis kujutlusvÔime on.
Ta kirjeldab kujutlusvÔimet teatava liikumisena, mis saab alguse
tajust ja on ilma selleta
vÔimatu. Kujutlus ilmneb ainult neil, kes on tajuvÔimelised ehk
siis kÔigil loomadel, ning
tema sisuks on see, mida saab tajuda ja ta (kujutlus) on sellega
(tajuga) sarnane ( DA
428b9-15; 429a2). Dorothea Frede juhib siinkohal tÀhelepanu
asjaolule, et kujutlused ei
seostu ainult visuaalsega (Frede 1997:286) 32, kuigi,
nagu Aristoteles ise vÀlja toob ( DA
429a3-4), tuleneb Kreeka keelne sÔna phantasia
(kujutlus) sÔnast phaos, mis tÀhendab
valgust, ilma milleta ei ole nÀgemine vÔimalik. Aristoteles mainib,
et see tuleneb lihtsalt
nÀgemismeele erilisest staatusest, sest nÀgemismeel on inimestel
kÔige rohkem
vÀljaarenenud. Seega vÔib meil olla ka kujutlus kombitavast vÔi
ĂŒkskĂ”ik millest, mis on
tajuga haaratav. Heaks nÀiteks on siin fantoomjÀsemed, mis on
teatavat sorti fantasmid,
illusioonid, kuid mis ei ole visuaalse iseloomuga, pigem taktiilse.
Samuti saame kujutleda
meloodiaid vÔi laule, mida oleme kuulnud, helisid nÀha on aga
ilmselgelt vÔimatu, kuid
helidega vÔivad kaasneda mentaalsed pildid sattumuslikult.
Lisaks sellele mainib Aristoteles, et kuna kujutlused jÀÀvad
tajuorganisse alles ning
kujutavad (esitavad) tajusid, siis paljud loomad juhinduvad neist.
Kujutlus saab neile
teatavaks mÔistuse aseaineks, sest need loomad, kellel mÔistus
puudub, juhinduvad
kujutlustest otseselt. Inimesed aga, kellel ainsana loomadest on
mÔistus, juhinduvad
32 Pikemat j