Tartu Ülikool

Loodus- ja tehnoloogiateaduskond

Ökoloogia ja Maateaduste Instituut

Mükoloogia õppetool

Stiina Lõhmus

Samblikud Eestis koostatud punastes raamatutes Bakalaureusetöö

Juhendaja: dots. Tiina Randlane

Tartu 2011

2

Sisukord 1. Sissejuhatus……………..........…….…………………………………….......3 2. Punaste raamatute ajalugu Eestis……....………………………………….... 4

2.1. Eesti esimene punane raamat (1979, 1982)………………....……………… 4 2.2. Eesti teine punane raamat (1988, 1993)……………………………………. 6

2.3. Eesti kolmas punane raamat (1998)………………………………………... 7

2.4. Eesti neljas punane raamat (nimestik) (2008)………….……………….….. 9

2.5. Kokkuvõte Eesti punastest raamatutest……………….…...……………… 13

3. Samblikud Eesti punastes raamatutes……….....………………………….. 16 3.1 Samblikud Eesti varasemates punastes raamatutes………........................... 16

3.2. Samblikud Eesti punases nimekirjas (2008)……………............................ 18

4. Arutelu………………………………………………………….…………. 22

Kokkuvõte…………..………………………………………………………... 29

Summary…………..…………………………………………………………. 31

Tänusõnad......................................................................................................... 32

Kirjanduse loetelu…...……………………………………………………….. 33

Lisa 1.

3

1. Sissejuhatus

Paljude liikide arvukus on taandunud kriitilisele tasemele, olulised elupaigad on hävinenud,

killustunud või nende väärtus on oluliselt kahanenud. Kliimamuutused, keskkonna saastatus,

võõrliikide pealetung ning otsene inimmõju on muutnud ökoloogilist tasakaalu (IUCN.

About the IUCN Red List. 24.05.2010). Soovides abistada ohustatud liikide kaitse

korraldamist, alustas Maailma Looduskaitse Liit (IUCN - International Union for the

Conservation of Nature) 1966. aastal rahvusvaheliste punaste raamatute väljaandmist, mille

ülesandeks on (Lilleleht 1998; IUCN. Red List Overview. 04.2010):

• teavitada avalikkust elustikuliikide ohustatusest

• propageerida elupaikade säilimist

• anda pidepunkte looduskaitse korraldamiseks, sh liigikaitseks

• õhutada teaduslikku uurimistööd.

Rahvusvaheliste punaste raamatute eeskujul hakkasid ka erinevad riigid ja regioonid

koostama ning välja andma omi punaseid raamatuid. Eestis alustati sellealast tööd 1976.

aastal. Eesti punase raamatu eesmärk seisnes meie alal asuvate elustikuliikide (ja madalamate

taksonite) ning koos sellega ka kogu looduse seisundi hindamises, tähelepanu pööramises

liigilise mitmekesisuse vähenemise ohule, üleskutse esitamises selle ohu ärahoidmiseks ja

alusteadmiste andmises looduskaitselise tegevuse suunamiseks ning korraldamiseks

(Lilleleht 1998).

Et bioloogilise mitmekesisuse vähenemine on üks suurimatest loodust ja inimkonda

ähvardavatest globaalsetest ohtudest, on punase raamatu olulisus tänapäevases

looduskaitselises tegevuses veelgi tõusnud. Biodiversiteedi drastilise vähenemise edasiseks

vältimiseks ongi vaja kogu elustiku mitmekesisus arvele võtta, hinnata selles toimuvaid

muutusi ja tegutseda ohustatud taksonite säilimise nimel (Lilleleht 1998).

Paljud ohustatud liigid on erilise looduskaitselise tähendusega seetõttu, et nende seisund

peegeldab ka konkreetsete elupaikade seisundit, st nad on vastavate elupaikade, ka tervete

ökosüsteemide indikaatorliikideks, millest võib järeldada, et ohustatud liikide seisundi

jälgimine ja olukorra parandamine ei ole suunatud ainult nende säilitamisele (Lilleleht 1998).

4

Käesoleva töö eesmärk on aidata kaasa elurikkuse väärtustamisele Eestis andes kirjanduse

põhjal ülevaate Eesti punastest raamatutest, nende koostamise põhimõtetest ja kategooriate

ning kriteeriumite muutustest. Eraldi peatükis käsitletakse samblikke Eesti erinevates

punastes raamatutes, et ühe elustikurühma näitel tutvustada detailsemalt ohustatud liikide

väljaselgitamise käiku ja järjepidevust. Võrdlus Eesti ja lähiriikide ohustatud samblike kohta

peaks näitama, kuivõrd sarnased või erinevad on liikidele mõjuvate ohtude hinnangud

rahvuslikes punastes nimekirjades.

Töö aktuaalsust suurendab tõsiasi, et 2008. aastal valminud neljas Eesti punane raamat

(nimestik) on kasutusel olnud kolm aastat, kuid ühiskonna teadlikkus andmebaasi

eksisteerimise ning toimimise kohta on praegugi kesine, mistõttu Eesti punase raamatu

mainimisel viidatakse jätkuvalt 1998. a. andmetele.

2. Punaste raamatute ajalugu Eestis 2.1. Eesti esimene punane raamat (1979, 1982)

Esimene Eesti punane raamat koostati Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni

algatusel ja eestvedamisel aastatel 1976-1979. Raamat pidi sisaldama informatsiooni Eestis

kaitset vajavate haruldaste looma- ja taimeliikide olukorra kohta ning olema aluseks nende

kaitse organiseerimisel. Koosnevana üksikutest eri värvustega lehtedest, millele olid lühidalt

kantud ohustatud taksonite olukorra hinnang, levik, asurkonna suurus, elupaik, rakendatud ja

ettepandavad kaitseabinõud jms, oli see raamat mõeldud vaid erialateadlastele ametialaseks

kasutamiseks. See koostati neljas eksemplaris ning anti kasutamiseks ja säilitamiseks üle

Eesti NSV Teaduste Akadeemiale, duplikaadid Eesti NSV Ministrite Nõukogu

Keskkonnakaitse Komisjonile, Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumile

ning ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituudile (Kumari

1982). Huvilistele mõeldud populaarne punane raamat ilmus 1982. aastal, kus ohustatud

liikide kõrval käsitleti võrdväärsetena ka kõiki kaitsealuseid liike. Sellel raamatu koostamisel

oli pikk ja keerukas ajalugu. Kirjutamise ettevalmistamisega ja värvitahvlite joonistamisega

5

alustati 1975. aastal, käsikiri valmis 1977. Populaarses punases raamatus esitatud liikide

kirjeldused koostasid seitse erinevate elustikurühmade spetsialisti. Värvitahvlid valmistas

kunstnik Haldur Viires. Kaks sissejuhatavat peatükki kirjutas ja kogu teksti redigeeris Eerik

Kumari.

Eesti esimesse punasesse raamatusse kuulus 31. detsember 1979 seisuga kokku 259 liiki, sh

14 liiki sõnajalgtaimi, 1 paljasseemnetaim, 140 liiki katteseemnetaimi, 4 liiki selgrootuid

loomi ja 100 liiki selgroogseid (Tabel 1) (Kumari 1982).

Tabel 1. Eesti neljas punases raamatus käsitletud liikide arvud võrdlevalt elustikurühmade

kaupa

„Eesti NSV Punasesse raamatusse” kantavate liikide staatust hinnati järgmiselt:

• ‘Ohustatud’ (kanti punastele lehtedele)

• ‘Ohualdis ja haruldane’ (kanti valgetele lehtedele)

• ‘Määratlemata staatusega’ (kanti hallidele lehtedele)

Raamatu koostamise juhendis oli ette nähtud ka võimalus ohuväliste liikide

ümberhindamiseks nn rohelistel lehtedel. Esimese punase raamatu koostamisel ei olnud

plaanis tegeleda ohuväliste liikidega. Rohelised lehed olid ettenähtud selleks, et kui mõne

ohustatud liigi olukord paraneb, siis on võimalik neid üle kanda punastelt lehtedelt

rohelistele. Praegustest allikatest ei ilmne, kas rohelisi lehti ka kunagi täideti (Kukk, Ü.,

suulised märkused). Iga liigi kohta koostati „Eesti NSV Punase raamatu” leht, mis pidi

sisaldama järgmisi andmeid: eesti-, vene- ja ladinakeelne nimetus; selts, sugukond; liigi

olukord areaali piires ja Eesti NSV-s; levik; asurkonna suurus Eesti NSV-s; elupaik;

4. PR 2008

1. PR 1979;1982

2. PR 1988;1993

3. PR 1998 punased

kategooriad kõik käsitletud

liigid Seened 12 91 383 654 Samblikud 40 111 213 464 Vetikad 5 14 260 504 Samblad 40 199 218 374 Soontaimed 155 169 309 578 1363 Selgroogsed ja selgrootud 104 89 595 710 960

! 259 355 1319 2362 4319

6

olemasolev kaitse Eesti NSV-s; soovitatav kaitse; märkused; kirjandus; levikukaart (Kumari

1982).

2.2. Eesti teine punane raamat (1988, 1993)

Erinevalt esimesest oli teise Eesti punase raamatu koostamine rohkem reglementeeritud. N.

Liidus kehtestati 1983. aastal Ministrite Nõukogu määrusega kord, mille järgi kõik NSVL

punasesse raamatusse võetud liigid kuulusid automaatselt erilise kaitse alla. Ühtlasi nõuti

nende liikide sissevõtmist selleaegsete liiduvabariikide punastesse raamatutesse.

Iseseisvusaja traditsioonidele tuginedes oli 1958. aastal ja hiljem täieliku kaitse alla võetud

hulgaliselt liike. Nende kaitse alla jäämine oleks uute seaduste kohaselt võimalik olnud vaid

punasesse raamatusse lülitamise kaudu. Et kaugeltki kõik need liigid ei olnud ohustatud, leiti

väljapääs Eesti punase raamatu muutmisega kaheosaliseks. Vastavalt eeskirjadele kanti Eesti

alalt kadunud ja ohustatud liigid Eesti punase raamatu põhiraamatu viide eritähendusega

kategooriasse, mis moodustaski tavapärases mõttes punase raamatu. Teine osa sisaldas kahte

kategooriat. Esimesesse kategooriasse kanti veel mitteohustatud, kuid kaitset vajavad

esteetilist, eetilist, dekoratiivset, teaduslikku või muud väärtust omavad taime- ja

loomaliigid. Teise kategooriasse lisati aga teaduslikku uurimist ja osalist kaitset vajavad,

kuid sel ajal erilubade alusel kasutatavad liigid (Lilleleht 1998).

TA Looduskaitse Komisjon esitas 1987. aastal Eesti punase raamatu komisjonile vastavaid

elustikurühmi hästi tundvate eriteadlaste ettepanekute põhjal nimestikud liikide arvamiseks

Eesti punasesse raamatusse. Need nimestikud olid aluseks lõplikele nimekirjadele, mis 11.

aprillil 1988. aastal punase raamatu komisjoni otsusega ka kinnitati. Nimekirjade koostamist

juhtis Arvi Järvekülg (ZBI. Eesti TA Looduskaitse Komisjon. Punane raamat. 7.10.2010).

1988. aasta nimekirjad avaldati pärast mõningate muudatuste tegemist osades rühmades

1990. aasta novembri seisuga teatmeteoses “Eesti A & O” (Anonymus 1993). Kavandatud

punane raamat ise jäi koostamata ja avaldamata seoses muutustega ühiskonnas.

Kokkuvõttes võib 1988. aastaks valminud ja hiljem osaliselt täiendatud, hävimisohus olevate

elustikuliikide nimekirju siiski õigusega pidada teiseks Eesti punaseks raamatuks (Lilleleht

1998). Eesti teise, 1988. aastal koostatud punasesse raamatusse arvatud liikide kohta on

avaldatud erinevaid andmeid; liikide arvuks on pakutud 315 (Lilleleht 1998; ZBI. Punase

7

raamatu ajaloost. 7.10.2010) ning 333 (Anonymus 1993). Korrektselt kokku liites kolmandas

punases raamatus avaldatud andmed teise punase raamatu liikide arvu kohta tuleb tõdeda, et

seal on rehkendamisel tehtud viga – 315 liigi asemel peaks neid olema 355. Seega Eesti

teine, eeldatavalt 355 liigiga punane raamat sisaldas 12 seene-, 40 sambliku-, 5 vetika-, 40

sammaltaime-, 169 soontaime-, 20 selgrootu looma ja 69 selgroogse looma liiki (Tabel 1)

(Lilleleht 1998). Eelmise punase raamatuga võrreldes olid lisandunud uued elustikurühmad –

seened, samblikud, vetikad ning samblad.

1993. aastal teatmeteoses „ Eesti A & O” avaldatud veidi muudetud punase raamatu nimekiri

koosnes aga 333 liigist, mille hulgas oli 12 seene-, 40 sambliku-, 5 vetika-, 31 sammaltaime-,

153 soontaime-, 21 selgrootu ja 71 selgroogse looma liiki (Anonymus 1993).

Eesti teise punasesse raamatusse kantavate liikide staatust hinnati järgmiselt (Anonymus

1993):

• 0 – ‘Kadunud liigid, pole leitud rohkem kui 40 aastat’

• 1 – ‘Kaduv’

• 2 – ‘Ohualdis’

• 3 – ‘Harvaesinev, haruldane’

• 4 – ‘Määratlemata’

• 5 – ‘Ohuväline, kuid vajab jälgimist’

2.3. Eesti kolmas punane raamat (1998)

Järjekorras kolmanda Eesti punase raamatu koostajaks oli Keskkonnaministeeriumi

ettepanekul Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse komisjoni poolt kokku kutsutud

eriteadlaste toimkond. 5. mail 1997 lepiti kokku avaldatava punase raamatu ülesehituses ning

kinnitati kasutatav elupaikade ja kasvukohtade ning ohutegurite liigitus. Põhiliste

elustikurühmade osas koostati esialgsed ohustatud taksonite nimekirjad 1996. aasta lõpuks,

kuid viimased täpsustused paljude rühmade osas tehti veel 1998. aasta alguses. Kolmandas

punases raamatus on võrreldes eelmistega lisatud Põhjamaade ja Läänemeremaade punaste

raamatute eeskujul kategooria ‘Tähelepanu vajav’. See muudatus võimaldas nimestikku võtta

liike, mis ei kuulunud küll haruldaste hulka, kuid mille arvukus oli tugevasti langenud. Eesti

8

kolmanda punase raamatu koostamisel loobuti 1994. aastal kinnitatud rahvusvahelise punase

raamatu kategooriate süsteemi rakendamisest (IUCN 1994; Lilleleht 1998).

Eesti kolmandasse punasesse raamatusse kuulus kokku 1319 liiki, sh 91 seene-, 111

sambliku-, 14 vetika-, 199 sammaltaime-, 309 soontaimeliiki, 490 liiki selgrootuid ning 105

liiki selgroogseid loomi (Tabel 1).

Eesti kolmandasse punasesse raamatusse kantavate liikide staatust hinnatakse järgmiselt

(Lilleleht 1998):

• 0 – ‘Hävinud või tõenäoliselt hävinud’

• 1 – ‘Eriti ohustatud’

• 2 – ‘Ohualdis’

• 3 – ‘Haruldane’

• 4 – ‘Tähelepanu vajav’

• 5 – ‘Määratlemata’

Kolmanda Eesti punase raamatu koostamisel esitati ohustatud liikide nimestikud

elustikurühmade kaupa tabelitena, kuhu olid lisatud kokkuvõtlikud andmed elupaikade

(kasvukohtade) ning ohutegurite kohta. Elupaigad ning kasvukohad jaotusid laiemalt

järgmiselt: metsad, põõsastikud, sood, niidud, rannikud ning kaldad, lammid, kaljud,

loopealsed, luited ning liivikud, veekogud, inimmõjul tekkinud ruderaalalad ja

kultuurmaistud ning teadmata elupaigad (kasvukohad). Elupaikade ja kasvukohtade jaotust

täiendati täpsustavate alamjaotustega.

Eesti punase raamatu nimestikesse võetud elustikuliike ohustavad tegurid määratleti

kasutamise, häirimise ja liikluse, tallamise, ehitustegevuse, kaevandamise,

põllumajandusliku-, metsamajandusliku tegevuse, soode kuivendamise ning turbavõtmise,

veekogude ohustamise, keskkonnamürkide, õhusaaste, hapestumise ning muude tegurite

alusel ning nende tegurite alusel, mis polegi konkreetselt teada. Ohutegurite jaotust täpsustati

veel mitmete alajaotuste näol, näiteks metsamajanduslik tegevus võis elustikku ohtustada

läbi metsahooldustööde, kuivendamise, puuliikide osakaalu muutumise, metsade vanuse

muutumise, lagunevate ja õõnsate ning kuivade puude kadumise, lageraiete ning

metsastamise (Lilleleht 1998).

9

2.4. Eesti neljas punane raamat (nimestik) (2008)

Neljas punane raamat on koostatud Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse komisjoni

koordineerimisel, toimkonna töös osales ligi 30 erineva liigirühma asjatundjat. Erinevalt

eelmistest kolmest on viimane punane raamat esitatud andmebaasina, mitte raamatu ega

trükitud nimekirjana. Andmebaasi struktuur töötati välja koostöös Keskkonnaministeeriumi

Info- ja Tehnokeskusega (praegu Keskkonnateabe Keskus) ja Tartu Ülikooli

Loodusmuuseumiga (Keskkonnaministeerium. Eesti punane raamat. 17.10.2010).

Andmebaasi koostamine kavandati selliselt, et veebipõhise kasutajaliidese kaudu sisestatud

andmed liiguksid Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi andmekogude juurde loodud

andmebaasist Info- ja Tehnokeskuses asuvasse baasi. Nii oleks andmebaas kättesaadav olnud

kahest sõltumatust serverist ning sellega seoses ligipääs baasile ning selle toimimine kindlam

(Tartes 2010). Paraku on käesoleval ajal neljas punane raamat kättesaadav vaid Tartu

Ülikooli Loodusmuuseumi eElurikkuse kodulehel. Neljanda punase raamatu koostamine

kestis 2006-2008; kasutati IUCNi kategooriate ja kriteeriumite laialdaselt tunnustatud

süsteemi (Standards and Petitions Working Group 2006). Punane nimestik ei oma

õigusjõudu, vaid on teaduslik alus liikide kaitset reguleerivale seadusloomele. Sellest

nimestikust saame teada, millistel liikidel läheb nii halvasti, et nad on väljasuremisohus ning

mis neid kõige enam ohustab. Samas näitab viimane punane nimestik ka seda, kui mõne

ohustatud liigi seisund on paranemas. Nii annab nimestik meile olulist tagasisidet liigikaitse

toimimise ja vajaduse kohta, aga ka lähteandmed selleks, et korraldada liikide õiguslikku

kaitset ning kavandada ja rakendada kaitsemeetmeid (Keskkonnaministeerium.

Keskkonnaminister kinnitas Eesti punase raamatu uuendatud nimekirja. 10.10.2010).

Eesti neljandasse punasesse raamatusse kantud liikide staatust hinnati järgmiste kategooriate

abil (IUCN 2001; 2003; Standards and Petitions Working Group 2006):

• ‘Looduses hävinud’– EW (Extinct in the Wild)

• ‘Eestis hävinud’– RE (Regionally extinct)

• ‘Äärmiselt ohustatud’ – CR (Critically Endangered)

• ‘Ohustatud’ – EN (Endagered)

• ‘Ohualdis’– VU (Vulnerable)

10

• ‘Ohulähedane’ – NT (Near Treatened)

• ‘Ohuväline’ – LC (Least Concern)

• ‘Puuduliku andmestikuga’ – DD (Data Deficient)

• ‘Hindamata’– NE (Not Evaluated)

• ‘Mittehinnatav’ – NA (Not applicable)

Joon. 1. Eesti neljandas punases raamatus kasutatud kategooriad ning nende selgitus (Tartes

2010).

Viimases punases raamatus kasutatavate kategooriate käsitlus on oluliselt erinev varasemalt

kasutusel olnud kategooriate süsteemist (joon 1). Liik, mis on üliharuldane, tema arvukus

väga kiiresti vähenenud ja väljasuremisoht äärmiselt suur, kuulub kategooriasse ‘Äärmiselt

ohustatud’ (CR). Liigi suurest väljasuremisohust tulenevalt määratakse talle kategooria

‘Ohustatud’ (EN). Kui liigi leviku ja arvukuse muutuse analüüs näitab, et liik on mõnevõrra

ohustatud, siis määratakse talle kategooria ‘Ohualdis’ (VU). Kui liigi vähenevast arvukusest

tuleneb, et ta võib lähitulevikus osutuda ohustatuks, määratakse kategooria ‘Ohulähedane’

(NT). Laialt levinud ja arvukas liik sobitub kategooriasse ‘Ohuväline’ (LC). Juhul, kui liigi

kohta on üht-teist teada, kuid lõplikke järeldusi teha ei saa, siis määratakse liik kategooriasse

‘Puuduliku andmestikuga’ (DD). Seda käsitletakse kui ohukategooriat kehtiva

ettevaatusprintsiibi – kui pole kindlust, tuleb olla valmis halvimaks – tõttu. Kui liik on meil

11

juhukülaline, siis määratakse liigile kategooria ‘Mittehinnatav’ (NA). Ka võõrliikidele

määratakse sama kategooria, samas kui naturaliseerunud võõrliike käsitletakse tavaliikidena.

Kui võõrliigi staatus on ebaselge, kuid konkreetseid tõendeid introdutseerimise või

sissetoomise suhtes pole, siis käsitletakse seda tavaliigina. Kui liigi ohustatust pole hinnatud,

siis kuulub ta kategooriasse ‘Hindamata’ (NE). Nii juhtub enamasti seepärast, et pole

eriteadlasi, kes vastavat liiki hästi tunneksid või on praegused teadmised selle liigi leviku,

arvukuse ja ohustatuse kohta ebapiisavad. Kategooria ‘Eestis hävinud’ omistatakse liikidele,

mille kohta puuduvad leiuandmed peale 1950. aastat (Tartes 2010; Tartes 2011).

Kategooriate ‘Puuduliku andmestikuga’ (DD) ja ‘Hindamata’ liikide arvud näitavad meie

looduse uurituse taset. Mida vähem on andmeid ja uurijaid, seda rohkem on ka hindamata või

ebapiisava andmestikuga liike (Tartes 2010).

Tänapäeval ei ole enam korrektne rääkida punase raamatu liikidest, sest vaikimisi kuuluvad

punase nimestiku andmebaasi kõik Eestis leitud liigid. Vana harjumusena punase raamatu

liikidest rääkides peetakse silmas neid, mis kuuluvad järgmistesse, nn punastesse

kategooriatesse: ‘Eestis hävinud’ (RE), ‘Äärmisel ohustatud’ (CR), ‘Ohustatud’ (EN),

‘Ohualdis’ (VU), ‘Ohulähedane’ (NT) ning ‘Puuduliku andmestikuga’ (DD). Kitsas mõttes

ohukategooriad on: ‘Äärmiselt ohustatud’ (CR), ‘Ohustatud’(EN) ja Ohualdis’ (VU).

Eesti neljanda punase raamatu koostamisel toimus liikidele ohukategooriate omistamine

vastavalt IUCNi poolt kehtestatud hindamiskriteeriumitele (IUCN 2003, Standards and

Petitions Working Group 2006). Kriteeriume on viis ja need on rahvusvaheliselt tähistatud

tähtedega:

• A – kahanev populatsioon (minevikus, praegu või lähitulevikus)

• B – muutused geograafilises levikus (levila fragmenteerumine, kahanemine

või kõikumine)

• C – väike populatsioon ja muutused levikus (levila fragmenteerumine,

kahanemine või kõikumine)

• D – väga väike populatsioon või väga piiratud levik

• E – väljasuremise ohu kvantitatiivne analüüs (nt. populatsiooni elujõulisuse

analüüs).

12

Liikide määramisel ohukategooriatesse on kriteeriumitel kehtestatud kindlad arvulised piirid

(Tabel 2).

Tabel 2. Liikide määramine ohukategooriatesse (CR; EN; VU) kriteeriumite (A – E) alusel Kriteeriumid CR EN VU Lisatingimused

A

populatsiooni arvukuse vähenemine 10 aasta või 3 generatsiooni vältel 80-90%

populatsiooni arvukuse vähenemine 10 aasta või 3 generatsiooni vältel 50-70%

populatsiooni arvukuse vähenemine 10 aasta või 3 generatsiooni vältel 30-50%

B leviala < 100 km2 või asustusala < 10 km2

leviala <5000 km2 või asustusala < 500 km2

leviala <20000 km2 või asustusala < 2000 km2

kategooriasse määramisel peavad olema täidetud kaks kolmest alljärgnevast lisatingimusest: • 1 populatsioon 100 km2

levialal või 10 km2 asustusalal, • 2-5 populatsiooni 5000 km2 levialal või 500 km2 asustusalal. • 6-10 populatsiooni 20000 km2 levialal või 2000 km2

asustusalal

C

täiskasvanud isendite arvukus populatsioonis < 250 ning eeldatav arvukuse vähanemine 25% kolme aasta või 1 generatsiooni jooksul leitud isendite arvust. Isendite arvukuse kahanemine vähemalt 50 isendi võrra suurimas subpopulatsioonis. Täiskasvanud isendite arvukuses toimuvad ekstreemsed kõikumised.

täiskasvanud isendite arvukus populatsioonis < 2500 ning eeldatav arvukuse vähenemine 20% viie aasta või 2 generatsiooni jooksul leitud isendite arvust. Isendite arvukuse kahanemine vähemalt 250 isendi võrra suurimas subpopulatsioonis. Täiskasvanud isendite arvukuses toimuvad ekstreemsed kõikumised.

täiskasvanud isendite arvukus populatsioonis < 10000 ning eeldatav arvukuse vähenemine 10% kümne aasta või 3 generatsiooni jooksul leitud isendite arvust. Isendite arvukuse kahanemine vähemalt 1000 isendi võrra suurimas subpopulatsioonis. Täiskasvanud isendite arvukuses toimuvad ekstreemsed kõikumised.

D

kuni 50 täiskasvanud isendit asuvad määratlemata suurusega piirkonnas

kuni 250 täiskasvanud isendit asuvad määratlemata suurusega piirkonnas

kuni 1000 täiskasvanud isendit asub kuni 20 km2 suurusel asustusalal või mitte rohkem kui 5 leiupaigas.

E

Hävimisriski realiseerumise tõenäosus looduses on vähemalt 50% 10 aasta või 3 generatsiooni jooksul

Hävimisriski realiseerumise tõenäosus looduses on vähemalt 20% 20 aasta või 5 generatsiooni jooksul

Hävimisriski realiseerumise tõenöosus loduses on vähemalt 10% 100 aasta jooksul

Eesti neljanda punase nimestiku koostamisel hinnati 4319 liigi seisundit – arvesse on võetud

ka ‘Puuduliku andmestikuga’ liigid (Tabel 1). See on umbes 23% punases nimestikus

käsitletud liikide koguarvust. Eesti soontaimedest hinnati 100%, sammaltaimedest 65%,

samblikest 46%, vetikatest 83%, seentest 12%; 100% selgroogsetest loomadest ja

selgrootutest loomadest kõigest 7%.

13

Tabel 3. Eesti neljanda punase raamatu kategooriate jaotus elustikurühmade kaupa (Tartes.

2010)

EW RE CR EN VU NT LC DD NA NE KOKKU

Vetikad 0 0 0 0 0 23 244 237 0 108 612 Seened 0 34 58 70 103 88 271 30 1 4948 5603 Samblikud 0 29 13 32 68 42 251 29 0 555 1019 Sammaltaimed 0 26 11 21 99 56 156 5 0 205 579 Soontaimed 0 28 32 60 92 186 785 180 577 3 1943 Selgrootud 0 51 7 2 10 17 42 484 14 8019 8648 Kalad ja sõõrsuud 0 1 4 1 1 3 25 27 0 0 62 Kahepaiksed ja roomajad 0 0 1 1 3 0 5 1 0 3 14 Linnud 0 4 8 8 22 32 141 1 147 0 363 Imetajad 0 1 0 1 1 4 37 14 7 0 65 KOKKU 0 174 134 196 399 451 1957 1008 746 13641 18906

Tabelist 3 selgub, et Eesti looduses on viimase viiekümne aasta jooksul tõenäoliselt hävinud

174 liiki. Ohustatud liike (kategooriad CR, EN, VU) on kokku 729, lisaks võib 451 liiki

lähiajal muutuda ohustatuks. Suur puuduliku andmestikuga ja hindamata liikide hulk näitab

Eesti eluslooduse uurituse mitterahuldavat taset liikide ohustatuse seisukohast.

Mittehinnatavaid liike on kokku 746, mis näitab võõrliikide osakaalu meie looduses,

eelkõige soontaimede rühmas.

2.5. Kokkuvõte Eesti punastest raamatutest

Eestis on alates 1979. aastast koostatud neli punast raamatut. (Joonis 2). Erinevalt eelmistest,

varem ilmunud punastest raamatutest ei ole viimane, 2008. aastal valminud punane nimestik

avaldatud trükitud nimekirjana, vaid on esitatud andmebaasi kujul. Olulisima muudatusena,

võrreldes eelmiste aastatega, täheldatakse punase nimestiku koostamise metoodika- ja

seetõttu ka ohukategooriate muutust. Kui varem hinnati ja kanti punastesse raamatutesse vaid

ohus olevad ja seetõttu teoreetiliselt kaitset vajavad liigid, siis järjest enam liigutakse

bioloogilise mitmekesisuse konventsioonist tuleneva vajaduse suunas hinnata ohustatust

kõikidel teadaolevatel liikidel, sh sellistel, keda tunneb vaid kitsas asjatundjate ring. Eelpool

mainitust tulenevalt kuuluvad IUCNi uuenenud reeglistiku järgi punastesse nimestikesse

nüüd kõik riigis registreeritud liigid ja muutunud on ka kategooriate süsteem (Tabel 4).

14

Joonis 2. Eesti esimese (1979) ning kolmanda (1998) punase raamatu kaanekujundused

(Tartes 2010).

15

Kaitsevajadus jääb uute punaste nimestike puhul seotuks vaid teatud kategooriatega ja saab

ilmselt tulevikus olema seotud eraldi määratletava nõudega (Tartes 2010).

Tabel 4. Neljas Eesti punases raamatus käsitletud kategooriad

Tabelis 4 on võrdlevalt esitatud kõigi Eesti punaste raamatute kategooriad. 1998. aastal

kasutusel olnud kategooria “3 – Haruldased (R)” ei ole tänasesse kategooriate süsteemi üle

kantav. Samuti on uues punases nimestikus uued kategooriad: Hindamata ja Mittehinnatav,

mis eelmisetes punastes nimestikes puudusid täielikult (Keskkonnainfo. Looduskaitse

statistiline ülevaade 2009, 10.02.2010).

Võrreldes eelmiste punaste nimestikega, on suurenenud kõigisse kategooriatesse arvatud

liikide hulk (Tabel 1). See tuleneb osalt muutunud metoodikast: kõikide liikide

läbivaatamisel selgub ikka, et mõni ohustatud liik on varem tähelepanu alt välja jäänud.

Oluline erinevus viimase ja kõigi eelnevate punaste raamatute vahel seisneb selles, et

viimase punase nimestiku koostamisel kasutati rahvusvaheliselt aktsepteeritud

hindamiskriteeriume, mis peaksid andma ühtlustatud ja tunduvalt objektiivsema hinnangu

liikide seisundite kohta võrreldes varasemate subjektiivsete hinnangutega üksikutelt

eriteadlastelt kolme varasema punase raamatu koostamisel.

I PR (1979; 1982) II PR (1988; 1993) III PR (1998) IV PR (2008) LOODUSES

HÄVINUD(EW) 0 – KADUNUD 0 – HÄVINUD VÕI TÕENÄOLISELT HÄVINUD

EESTIS HÄVINUD(RE) ÄÄRMISELT

OHUSTATUD (CR) OHUSTATUD 1 – KADUV 1 – ERITI OHUSTATUD OHUSTATUD (EN)

2 – OHUALDIS 2 – OHUALDIS OHUALDIS(VU)

3 – HARULDANE OHUALDIS JA HARULDANE

3 – HARVAESINEV, HARULDANE 4 – TÄHELEPANU VAJAV

OHULÄHEDANE(NT)

MÄÄRATLEMATA 4 – MÄÄRATLEMATA 5 – MÄÄRATLEMATA PUUDULIKU ANDMESTIKUGA(DD)

5 – OHUVÄLINE OHUVÄLINE (LC) HINDAMATA (NE)

MITTEHINNATAV (NA)

!

16

3. Samblikud Eesti punastes raamatutes

3.1. Samblikud Eesti varasemastes punastes raamatutes

Eesti esimene punane raamat (1979; 1982 ) ei sisaldanud samblikke, ehkki samaaegselt oli

juba teada 677 samblikuliigi esinemine Eestis (Trass 1970). Samblikud arvati esmakordselt

punasesse nimekirja 1988. aastal, mil koostati Eesti teine punane raamat. Loend neljakümne

liigiga (1990. aasta seisuga) avaldati 1993. aastal teatmeteoses „Eesti A & O” (Tabel 5)

(Anonymus 1993); käsitletud olid ainult suursamblikud (Tabel 5; Lisa 1).

Tabel 5. Samblikud Eesti varasemates punastes raamatutes ohustatuse kategooriate kaupa

Kategooriad 0 – Kadunud

1 – Kaduv

2 – Ohualdis

3 – Harva-esinev ja haruldane

4 – Määratlemata

5 – Ohuväline Kokku

2. PR 1988/1993 19 1 5 13 0 2 40

3. PR 1998 18 5 24 42 21 1 111

Ligi pooled teise punase raamatu samblikest (19 liiki) kuulusid kategooriasse ‘Kadunud’.

Kategooriasse ‘Kaduv’ kuulus vaid üks liik: Parmelia caperata, mis on Euroopas

lõunapoolse levikuga, Eestis kasvab ta oma levila põhjapiiril (eSEIS. Eesti epifüütsed

suursamblikud (interaktiivne määraja) 17.10.2010). ‘Ohualtiks’ peeti viite liiki: Lobaria

pulmonaria, Menegazzia terebrata, Ramalina ciliaris, Ramalina thrausta, Usnea rugulosa.

‘Harvaesinevaid ja haruldasi’ liike oli punases raamatus 13. ‘Määratlemata’ liikide

kategooriasse kuulus kaks liiki: Cladonia amaurocraea ja Parmelia mougeotii (Anonymus

1993).

Kolmas punane raamat ilmus 1998. aastal ning sinna kuulus 111 suursamblikuliiki (Tabel 5;

Lisa 1) tolleks hetkeks registreeritud 337 suursamblikust. Ohustatud liikide nimekirja

koostamisel lähtuti käsiraamatu “Eesti suursamblikud” (Trass & Randlane 1994)

andmestikust ning teadlikult loobuti pisisamblike lisamisest punasesse raamatusse, sest

mitmete pisisamblike perekondade käsitlus Eestis oli sel ajal veel puudulik ( Randlane

1998a, b).

Kategooriasse ‘Hävinud või tõenäoliselt hävinud’ (kat. 0) kuulus 18 liiki (16% ohustatud

samblikest), need on liigid, mida Eestis pole leitud peale 1950. a-t, nt Collema occultatum;

17

Nephroma arcticum; Xanthoria lobulata. Sealjuures on nende liikide varasem esinemine

Eestis herbaarmaterjalide abil tõestatud; nn kahtlasi liike [lülitatud Eesti liikide nimekirja

vanemate kirjandusallikate (Bruttan 1870, Mereschkowski 1913, Räsänen 1931) põhjal,

tõestav herbaarmaterjal puudub] ei peetud otstarbekaks selles punases raamatus käsitleda.

Mõned varem hävinuteks peetud liigid, nt Alectoria sarmentosa, Cladonia brevis, Melanelia

hepatizon, olid Eestis taasavastatud ja seega sellest kategooriast, võrrelduna eelmise punase

raamatuga, välja arvatud.

Kategooriasse ‘Eriti ohustatud’ (kat. 1) kuulus 5 liiki (5%). Kõik selle kategooria samblikud

olid leitud pärast 1950. aastat vaid ühel korral ning nende teadaolevad leiu- või kasvukohad

olid sealjuures mingi teguri poolt ohustatud. Näiteks liik Leptogium rivulare kasvab vaid

perioodiliselt üleujutatavatel kividel või puude tüvedel ning jalamil, peamiseks ohuteguriks

on veere"iimi muutus ning liigil oli tol ajal maailmas teada vaid neli leiukohta.

Kategooriasse ‘Ohualdis’ (kat. 2) kuulus 24 liiki (22%), nt Cladonia brevis, Leptogium

cyanescens, Nephroma isidiosum. Kõik ohualtid samblikuliigid olid erinevate

keskkonnamuutuste suhtes tundlikud ning nende arvukust mõjutasid näiteks esinemine oma

levila piiril ning spetsiifiline tundlikkus õhusaastatuse suhtes. Liikide seisundi edasisel

halvenemisel võidi ümberhinnata kategooriasse ‘Eriti ohustatud’.

Kategooriasse ‘Haruldane’ (kat. 3) kuulus 41 liiki (37%), mida oli Eestist leitud vaid kuni

kahest leiukohast ning otsesed ohustavad tegurid olid mitmel juhul teadmata. Haruldaste

liikide väikest arvukust põhjustas nende seniste elupaikade hävimine ning esinemine oma

levila piiril, nt Parmelia fraudans, Toninia verrucarioides, Catapyrenium pilosellum.

Kategooriasse ‘Tähelepanu vajav’ (kat. 4) kuulus 21 liiki (19%). Enamik selle kategooria

samblikest olid Eestis hajusalt või laialdaselt levinud kahaneva arvukusega liigid, nt Lasallia

pustulata, Lobaria pulmonaria, Nephroma parile.

Kategooriasse ‘Määratlemata’ (kat 5) kuulus Ramalina elegans (1%), mille ohustatuse astet

ei olnud andmete vähesuse tõttu võimalik täpsemalt hinnata.

Ohustatud samblike peamiste kasvukohtadena märgiti 45%-l juhtudest metsad, 23%-l

loopealsed, samuti 23%-l kaljud (kivid); muid kasvukohti esines vähestel juhtudel. Mainitud

18

valdavatest kasvukohtadest tulenesid ka samblike peamised ohustavad tegurid. Ligi pooltel

juhtudel olid ohutegurid seotud metsamajandusliku tegevusega. Vähemal määral ohustas

samblikke põllumajanduslik tegevus, mida täheldati eriti loopealsete liikide puhul. Tihti ei

olnud Eesti jaoks haruldaste – oma levila piiril või üksikutes sobivates paikades kasvate

samblikuliikide korral konkreetne ohutegur teada. Harvematel juhtudel mõjutas samblikke

arvukust veetaseme muutumine, ehitustegevus, kaevandamine ning tallamine (Randlane

1998b).

3.2. Samblikud Eesti punases nimekirjas (2008)

2006. aastaks olid teadmised samblike leviku ning liigilise mitmekesisuse kohta Eestis

oluliselt täienenud ning esmakordselt osutus võimalikuks kasutada IUCNi kategooriate ja

kriteeriumite laialdaselt tunnustatud süsteemi. Neljanda punase raamatu koostamine kestis

2006-2008, selle viisid samblike osas läbi TÜ lihhenoloogia töörühma liikmed: T. Randlane,

I. Jüriado, A. Suija, P. Lõhmus ning E. Leppik (Randlane et al. 2008). Neljanda punasese

raamatu andmete aluseks võeti 2006. aastal avaldatud Eesti samblike ning samblikel

kasvavate seente täielik nimekiri (Randlane, T., Saag, A. & Suija, A. 2006. Lichenized,

lichenicolous and allied fungi of Estonia. Last update 24.04.2006); sealjuures käsitleti

samblikena lihheniseerunud ning lihhenikoolseid seeni ning neile süstemaatiliselt lähedasi

liike. Töö käigus kasutati peamiselt Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi samblike herbaariumi

eksemplare ning Eesti samblike andmebaasi eSamba (eSamba, Tartu Ülikooli Eesti samblike

andmebaas, 23.12.2009), vähemal määral ka teiste Eesti herbaariumite andmeid. Arvesse

võeti ka varem avaldatud ning avaldamata informatsioon ning erialateadlaste poolt kogutud

andmed ja märkused. Protsessi käigus samblike kohta kogunenud teave salvestati Eesti

Samblike Infosüsteemi eSEIS (eSEIS, Eesti PR 2008 samblikud, 23.12.2009).

Samblike staatust hinnati järgmiste kategooriate abil: ‘Eestis hävinud’ (RE), ‘Äärmiselt

ohustatud’ (CR), ‘Ohustatud’ (EN), ‘Ohualdis’ (VU), ‘Ohulähedane’ (NT), ‘Ohuväline’

(LC), ‘Puuduliku andmestikuga’ (DD), ‘Hindamata’ (NE). Samblike hindamisel ei kasutatud

kategooriaid ‘Looduses hävinud’ (EW) ja ‘Mittehinnatav’ (NA). Liikidele ohukategooriate

(CR, EN, VU ) omistamiseks kasutatati samblike puhul nelja viiest IUCNi poolt kehtestatud

kriteeriumist: A, B, C ja D (andmete ebapiisavuse tõttu ei kasutatud kriteeriumi E)

19

(kriteeriumite tähistusi vt lk 11-12). Liigi määratlemisel ohukategooriasse võidi kasutada

korraga rohkem kui ühte kriteeriumit.

Kategooriasse ‘Eestis hävinud’ (RE) kuulub 29 liiki (6% kõigist hinnatud samblikest), need

on liigid, mille kohta puuduvad leiuandmed peale 1950. aastat, nt Acarospora oligospora,

Aspicilia gibbosa, Lecanora epibryon.

Kategoorissse ‘Äärmiselt ohustatud’ (CR) kuulub 13 liiki (3%). Kõik selle kategooria liigid

on Eestis üliharuldased, mille puhul arvukus väheneb väga kiiresti ja väljasuremisoht on

äärmiselt suur, nt Flavocetraria cucullata, Hyperphyscia adglutinata, Lobaria scrobiculata.

Enamasti kasutati selle kategooria määramiseks kriteeriumi B (8 korral), vähemal määral ka

kriteeriume D (4 korral), A (3 korral) ning C (1 korral).

Kategooriasse ‘Ohustatud’ (EN) kuuluva 32 liigi (7%) puhul on määrav suur

väljasuremisoht, nt Cladonia borealis, Peltigera venosa, Usena fulvoreagens. Selle

kategooria omistamiseks kasutati peamiselt kriteeriumi B (23 korral), vähemal määral ka

kriteeriume A (10 korral) ning D (1 korral).

Kategooriasse ‘Ohualdis’ (VU) kuulub 68 liiki (15%). Need on samblikud, mille leviku ning

arvukuse hindamisel selgus, et liigid on mõnevõrra ohustatud, nt Cladonia caespiticia,

Leptogium subtile, Xanthoria sorediata. Enamasti kasutati selle kategooria määramiseks

kriteeriumi D (36 korral), vähemal määral ka kriteeriume B (21 korral), A (13 korral), ning

C (1 korral).

Kategooriasse ‘Ohulähedane’ (NT) kuulub 42 liiki (9%), mis väheneva arvukuse tõttu võivad

tulevikus osutuda ohustatuteks, nt Alectoria sarmentosa, Cladina portentosa, Parmelina

tiliacea.

Kategooriasse ‘Puuduliku andmestikuga’ (DD) kuulub 29 liiki (6%). Need on samblikud,

mis võivad olla ohustatud, mille puhul alustati hindamisprotsessi, kuid siis selgus, et puudub

piisav informatsioon kategooria määramiseks. Liikide määramisel esineb taksonoomilisi

raskusi ning seetõttu on leviku- ja populatsiooniandmed puudulikud, nt Dermatocarpon

leptophyllum, Leptogium gelatinosum, Vulpicida juniperinus (Randlane et al. 2008).

20

Kategooriasse ‘Ohuväline’ (LC) kuulub 251 liiki (54%) samblikke, mis kriteeriumitele

vastavalt ei kuulu punastesse kategooriatesse ning mis on laialt levinud ja arvukad, nt

Calicium viride, Hypogymnia physodes, Ramalina farinacea jpt. (eElurikkus. Eesti ohustatud

liikide punane nimestik. Punase nimestiku liikide otsing. 17.10.2010).

Kategooriasse ‘Hindamata’ (NE) kuuluvad paljud pisisamblike liigid, mille kohta

olemasolevad andmed on puudulikud, samuti 48 liiki, mis on Eesti samblike nimekirjas vaid

kirjandusandmete alusel ning lisaks kõik lihhenikoolsed seened (va Athelia arachnoidea ja

Vouauxiella lichenicola) (Randlane & Saag 2004).

2006. aastal avaldatud nimekirja kohaselt on Eestis 1019 liiki samblikke, millest 464 (46%)

on hinnatud ning hindamata on 555 (54%). 251 liiki 464-st hinnatud samblikuliigist

kuuluvad kategooriasse ‘Ohuväline’ (LC) ning 213 kuuluvad nn punastesse kategooriatesse

(RE, CR, EN, VU, NT, DD), ohukategooriatesse (CR, EN, VU) kuulus sealjuures 113 liiki

(Tabel 6).

Tabel 6. Samblikuliikide jaotus vastavates Eesti punase nimekirja (2008) kategooriates

(Randlane et al. 2008)

Kategooriad Eestis

hävinud (RE)

Äärmiselt ohustatud

(CR) Ohustatud

(EN) Ohualdis

(VU)

Ohu-lähedane

(NT)

Puuduliku andmestikuga

(DD) Ohuväline

(LC) Hindamata

(NE)

Liikide arv 29 13 32 68 42 29 251 555

% hinnatud liikide arvust 6 3 7 15 9 6 54 0

Alates 2004. aastast on Eestis riikliku kaitse all 51 samblikuliiki (RTI 2004, 44, 313.

2.05.2011; RTL 2004, 69, 1134. 2.05.2011; Randlane 2006); millest 30 on määratud

ohukategooriatesse (CR, EN, VU), 19 liiki kuuluvad kategooriasse 'Ohualdis' (NT) ning kaks

liiki (Hypocenomyce anthracophila, Sclerophora pallida) kategooriasse 'Ohuväline' (LC)

(Lisa 1). Neljanda punase raamatu koostamisel leiti kahe viimase liigi kohta uusi leiukohti

ning arvestades nende praegust teadaolevat esinemissagedust ja väheseid ohutegureid Eestis,

ei peaks nad olema riikliku kaitse all. Kui 1998. aastal ilmunud punase raamatu koostamisel

lähtuti käsiraamatu “Eesti suursamblikud” andmestikust ning nimekirja kuulusid vaid

suursamblikud, siis neljanda punasese raamatu andmete aluseks võeti samblike ning

samblikel kasvavate seente täielik nimekiri. Sellest tulenevalt ei saa kahes viimases punases

21

raamatus samblike kohta avaldatud andmeid omavahel võrrelda, lisaks teeb kõrvutamise

keeruliseks kategooriate kattumatus.

Neljanda punase raamatu koostamisel osutusid viis eelmises punases raamatus olnud liiki

valesti määratuteks: Caloplaca flavescens, Catapyrenium lachneum, Heterodermia speciosa,

Nephroma helveticum ning Xanthoria lobulata; veel kaks liiki (Dermatocarpon arnoldianum

ja Usnea scabrata) viidi teiste liikide koosseisu (vastavalt Dermatocarpon miniatum ja

Usnea barbata). Uuesti oli leitud kaheksa liiki samblikke, mis kolmandas punases raamatus

kuulusid kategooriasse ‘Hävinud või tõenäoliselt hävinud’: Bilimbia lobulata, Cetrelia

olivetorum, Collema nigrescens, Collema subnigrescens, Flavoparmelia caperata,

Leptogium subtile, Umblicaria hyperborea, Usnea barbata (Randlane et al. 2008). Mitmed

liigid on hinnatud teistsugustesse kategooriatesse kui kolmandas punases raamatus, selle

põhjuseks on nii metoodika muutus kui ka uute andmete lisandumine. Sealjuures on liike,

mille olukorda on nüüd hinnatud vähem ohustatuks kui varem, nt Alectoria sarmentosa

(1998 – ‘Ohualdis’, 2008 – ‘Ohulähedane’), Bryoria nadvornikiana (1998 – ‘Ohualdis’, 2008

– ‘Ohuväline’) või ka vastupidi – tunduvalt ohustatumaks kui varem, nt Flavocetraria

cucullata, Hypogymnia vittata, Melanelia glabra (1998 – ‘Ohualdis’, 2008 – ‘Äärmiselt

ohustatud’) või Arctoparmelia incurva, Pycnothelia papillaria ja Solorina spongiosa (1998 –

‘Tähelepanu vajavad’, 2008 – ‘Ohustatud’) (Tartes 2010).

Neljanda punase nimekirja puhul on olulisimaks ohuteguriks samblike osas

metsamajanduslik tegevus, sh eriti metsahooldustööd ning metsade vanuse ja puuliikide

osakaalu muutmine. Põllumajanduslik tegevus, eriti avamaade võsastumine niitmise või

karjatamise lakkamise tagajärjel ohustab samuti märkimisväärsel hulgal liike (nt looniitudel).

Tihti pole aga kindel ohutegur määratletav (Tabel 7).

Tabel 7. Ohukategooriate (CR, EN, VU) samblikuliikide arvud ohutegurite kaupa (Tartes

2010)

Ohukategooria Talla-mine

Ehitus-tegevus

Kaevan-damine

Põllumaj. tegevus

Metsaj. tegevus

Soode kuiven-damine

Õhu-saaste

Veekogude muutumine Muu Tead-

mata

Äärmiselt ohustatud(CR) 2 2 1 2 6 0 4 1 1 4

Ohustatud(EN) 2 5 3 11 14 1 2 0 0 10

Ohualdis (VU) 3 3 3 17 36 4 8 0 2 21

22

4. Arutelu

Punaste nimekirjade koostamise esimeseks eelduseks on teadmine liikide olemasolust antud

piirkonnas. Samblike puhul on tavaks koostada riigiti liikide nimekirju, mis sisaldavad

lihheniseerunud seeni, neile süstemaatiliselt lähedasi seeni (mis võivad lihheniseeruda või ka

toituda saprotroofselt) ja samblikel kasvavaid, nn lihhenikoolseid seeni. Eesti taoline,

kaasaegsetel andmetel põhinev nimekiri avaldati trükis 1999. aastal (Randlane & Saag 1999)

ning seda täiendatatakse jooksvalt. Viimane täiendatud võrguversioon avaldati 2009. a.

(eSEIS, Eesti samblikud ja samblikel kavavad seened, 30.12.2009) ning see sisaldab infot

1110 taksoni kohta (Tabel 8). Eesti neljanda punasese raamatu (2008) andmete aluseks võeti

2006. aastal avaldatud Eestis samblike ning samblikel kasvavate seente täielik nimekiri,

mille kohaselt oli Eestis sel hetkel teada 1019 liiki samblikke, millest 464 (46%) on hinnatud

ning hindamata on 555 (54%). 251 liiki 464-st hinnatud samblikuliigist kuuluvad

kategooriasse ‘Ohuväline’ (LC) ning 213 paigutuvad nn punastesse kategooriatesse (RE, CR,

EN, VU, NT, DD), ohukategooriates (CR, EN, VU) on sealjuures 113 liiki. Liikidele

kategooriate määramiseks kasutati IUCNi 2006. aasta kriteeriume (Standards and Petition

Working Group, 2006).

Et hinnata Eesti samblike käsitlust viimases punases nimestikus, võrdlen meie andmeid

naaberriikide analoogsete andmetega (Tabel 8). 2011. aasta märtsi seisuga on Soome

samblike ning samblikel kasvavate seente nimekirjas 1672 liiki (University of Hamburg,

Checklist of lichens and lichenolous fungi of Finland, 1.03.2010), millest 2010. aasta

punasesse raamatus käsitleti 1594 liiki. Samblike määratlemiseks erinevatesse

kategooriatesse kasutati 2008. aasta IUCNi kriteeriume (Standards and Petitions Working

Group 2008). Kokku anti hinnang 1427 (89%) liigi seisundile ning hindamata jäi 167 (11%).

772 liiki 1427-st hinnatud samblikuliigist asuvad kategoorias ‘Ohuväline’ (LC) ning

punastesse kategooriatesse (RE, CR, EN, VU, NT, DD) kuulub 655 liiki, millest

ohukategooriates (CR, EN, VU) on 268 liiki (Tabel 8) (Rassi et al. 2010).

Rootsi 2008. aasta samblike ning samblikel kasvavate seente nimekirja (University of

Hamburg, Checklist of lichens and lichenocolous fungi of Sweden, 1.01.2008) kuulub 2424

liiki. IUCNi 2008. aasta kriteeriumite alusel Punasesse raamatusse (2010) arvatud liike on

23

2410, millest hinnati 1109 (46%). Punastesse kategooriatesse (RE, CR, EN, VU, NT, DD)

kuulub 281. Omakorda 183 samblikuliiki paiknevad Rootsi punase raamatu ohukategooriates

(CR, EN, VU) (Tabel 8) (Thor et al. 2010).

Tabel 8. Andmed samblike uurituse kohta Eestis ja lähiriikides

Eesti Soome Rootsi Norra Läti Leedu

Riigi pindala (m2) 45000 338000 450000 324000 65000 65000

Viimane samblike ning samblikel kasvavate seente nimekirja avaldamise aasta 2009 2011 2008 2008 2010 1999

Taksonite arv nimekirjas 1110 1672 2424 2062 508 640

Punase raamatu avaldamise aasta 2008 2010 2010 2010 1996 2007

Liikide koguarv punases raamatus 1019 1594 2410 1985 34 63

Hinnatud liikide arv punases raamatus ning osakaal kõigist liikidest (%)

464 (46%)

1427 (89%)

1109 (46%)

1253 (63%)

34 (100%)

63 (100%)

Liikide arv punastes kategooriates ning osakaal hinnatud liikidest (%)

213 (46%)

655 (46%)

281 (25%)

267 (21%)

34 (100%)

63 (100%)

Liikide arv ohukategooriates ning osakaal kõigist liikidest (%)

113 (11%)

268 (17%) 183 (8%) 216

(11%) 34

(100%) 63

(100%) Kasutatud kategooriad kriteeriumid IUCN'i järgi 2006 2008 2008 2008 - -

2008. aasta Norra samblike ning samblikel kasvavate seente nimekirjas (University of

Hamburg, Checklist of lichens and lichenocolous fungi of Norway, 1.02.2008) on 2062 liiki.

IUCNi 2008. aasta kriteeriume kasutades hinnati Punases raamatus (2010) kõikidest 1985-st

Norras registreeritud samblikuliigist 1253 (63%) liigi staatust, millest omakorda 267

kuuluvad punastesse kategooriatesse (RE, CR, EN, VU, NT, DD) ning 216 nendest on

ohukategooriates (Tabel 8) (Timdal et al. 2010).

Läti samblike ning samblikel kasvavate seente nimekirja kuulub 508 liiki ning viimati

täiendati seda uute andmetega 2010. aastal (University of Hamburg, Checklist of lichens and

lichenicolous fungi of Latvia, 1.08.2010). Läti punase raamatu andmed pärinevad 1996.

aastast, kus käsitleti 34 liiki samblikke (Tabel 8). Kategooriatesse määratlemisel ei võetud

arvesse IUCNi kriteeriume. Kasutati järgnevaid kategooriaid:

• 0 – Hävinud, pole leitud rohkem kui 50 aastat

• 1 – Kaduv

• 2 – Ohualdis

• 3 – Haruldane

24

• 4 – Määratlemata

Nelja esimesse kategooriasse kuuluvad samblikud kuuluvad Lätis looduskaitse alla (Vimba

& Piterans 1996).

1999. aasta seisuga kuulub Leedu samblike nimekirja 640 liiki (Motiej#nait$ 1999), millest

63 kuulvad 2007. aastal avaldatud punasesse raamatusse (Tabel 8). Leedu punase raamatu

koostamisel ei rakendatud liikide määratlemisel kategooriatesse IUCNi kriteeriume ning

kasutatud kategooriad olid järgmised (Ra%omavicius 2007):

• 0 – Hävinud või tõenäoliselt hävinud (Ex)

• 1 – Ohustatud (E)

• 2 – Ohualdis (V)

• 3 – Haruldane (R)

• 4 – Määratlemata (I)

• 5 – Ohuväline, kuid vajab jälgimist (Rs)

Läti ja Leedu viimastes punastes raamatutes on seega kasutusel enam-vähem samad

kategooriad, mida Eestis kasutati kolmandas, 1998. a. ilmunud punases raamatus.

Võrreldes eri riikide samblike liigirikkust (Tabel 8), ilmneb, et kolme suurema pindalaga

riigi (Rootsi, Soome, Norra) liikide arv ületab 1500; kahe keskmise pindalaga riigi (Leedu ja

Läti) liikide arv jääb alla 700. Kolmanda ja kõige väiksema pindalaga Balti riigi – Eesti –

samblike arv (1110) on vahepealne. Arvestades Eesti territooriumi väiksust ning

horisontaalse ja vertikaalse tsonaalsuse puudumist, tuleb Eesti ala hinnata väga

samblikurikkaks.

Eesti, Soome, Rootsi ning Norra punaste raamatute koostamisel on ühtemoodi kasutatud

IUCNi kategooriaid ja kriteeriume (Eestis küll varasemat, 2006. aasta versiooni), mistõttu on

võimalik võrrelda konkreetse liigi ohustatuse seisundit üldisemalt, eri riikides [praeguseks on

ilmunud juba uus, täiendatud versioon IUCNi kriteeriumite kasutamisest (Standards and

Petitions Working Group 2010)]. Samadel põhjustel pole aga võimalik võrrelda liikide

olukorda Põhjamaades – Eestis ning Lätis – Leedus, kus ei ole punaste raamatute

koostamisel IUCNi kriteeriume ja kategooriaid, millesse liigid on jagatud, kasutatud. Seega

25

sarnaneb Eesti ka oma liikide ohustatuse hindamise poolest pigem Põhjamaadele kui teistele

Baltimaadele.

Punastes raamatutes hinnatud liikide osakaal kõigist teadaolevatest liikidest näitab teatavasti

selle elustikurühma uurituse taset antud riigis. Samblike osas on vaadeldavatest riikidest (va

Leedu ning Läti) kõige rohkem hinnatud samblikke Soomes (89%), järgnevad Norra (63%),

Rootsi (46%) ning Eesti (46%). Ohukategooriates (CR, EN, VU) olevaid liike on suhteliselt

aga kõige rohkem Soomes (17%), järgnevad Norra (11%), Eesti (11%) ning Rootsi (8%).

Eesti, Soome, Rootsi ning Norra samblike hindamisel ohukategooriatesse kasutatakse

ühtemoodi nelja kriteeriumi (A, B, C, D). Viienda lubatud kriteeriumi (E – väljasuremisohu

kvantitatiivne analüüs) rakendamine nõuab ilmselt niivõrd detailset andmestikku, mida

samblike kohta pole üheski võrreldud riigis veel kogutud. Eestis on peamiselt kasutatud

kriteeriume B ning D (kriteeriumite tähistusi vt lk 11-12). Soomes, Rootsis ning Norras aga

enamikul juhtudest kriteeriume C ning D. Nimetatud kriteeriumite, eriti C kasutamisel on

problemaatiline täiskasvanud isendi piiritlemine. Et tihti nõuab isendi piiritlemine ka

geneetilisi uuringuid, kasutati Eesti punase nimestiku (2008) koostamisel antud kriteeriumi

vaid vähestel juhtudel, siis, kui see oli visuaalselt kindlaks tehtav (Randlane et al. 2008).

Soomes ning Rootsis sätestati, et epifüütsete samblike puhul arvatakse liigi leidumine ühel

puul kaheks isendiks ning epiliitide korral 0,1 m2 suurune samblikutallus üheks isendiks.

Maapinnal või kividel kasvavate samblike korral loetakse iga ruutmeeter materjali üheks

isendiks (Rassi et al. 2010; Thor et al. 2010). Norra punases raamatus olevate samblike

puhul määrati isendi suuruseks kõikidel substraatidel 0,1 m2 (Timdal et al. 2010). Siit ilmneb,

et isendi määratlemine on samblike puhul jätkuvalt ebaselge ning see on eri riikides

lahendatud erinevalt. Lisaks on keerukas kindlaks teha ka samblike generatsiooniaega

(Scheidegger & Goward 2002), mis on oluline teave kriteeriumite A ning C kasutamisel.

Eestis on samblike kolme generatsiooni minimaalseks kestuseks kokkuleppeliselt võetud 40

aastat (Randlane et al. 2008). Kriteeriumi A kasutamisel võrreldi Eesti andmeid enne 1950.

ja pärast 1990. aastat ning see ajavahemik võrdsustati kolme generatsiooniga. Soomes on

samblike kolme generatsiooni kestuseks määratud 75 aastat, lühiealiste liikide puhul, mis

kasvavad nt lubjarikkal pinnasel, 30 aastat (Rassi et al. 2010). Rootsis ning Norras on

26

määratud kolme generatsiooni kestuseks 50 aastat, kuid mainitakse, et erinevate liikide

generatsiooniaeg varieerub 7- st 33 aastani (Thor et al. 2010; Timdal et al. 2010). Seega ka

kolme generatsiooni kestus samblikel on pigem kokkuleppeline kui tegelikult mõõdetav

näitaja, mis vaadeldud riikides varieerub vahemikus 21 – 99 aastat.

Näitena ohustatuks hinnatud liikide seisundi võrdlemisel Eestis ja naaberriikides koostati

tabel Eesti ‘Äärmiselt ohustatud’ (CR) kategooria samblikest (Tabel 9). Eestis on selliseid

liike 13, Rootsis 46, Norras 53 ning Soomes 63 (Randlane et al. 2008; Santesson et al. 2004).

Kolmeteistkümnest Eestis ‘Äärmiselt ohustatud’ samblikuliigist esineb vaid üks, Usnea

glabrata, kõigis vaadeldud riikide punastes raamatutes (kolmes riigis samas kategoorias ning

Rootsis kategoorias ‘Regionaalselt Hävinud’ – RE). Ilmselt on tegemist tõsiselt ning

laialdaselt ohusatud liigiga. Kaks liiki, Leptogium rivulare ning Lobaria scrobiculata, on

lisaks Eestile hinnatud äärmiselt ohustatuks ka Soomes; Rootsis ja Norras seda liiki ei leidu.

Pycnora praestablilis on määratud kategooriasse ‘Ohustatud’ (EN) veel Norras (Soomes ei

leidu). Kaks Eestis ‘Äärmiselt ohustatud’ liiki Nephroma bellum ning Peltigera collina, on

Soomes hinnatud kategooriasse ‘Ohulähedane’ (NT). Kuus liiki on esindatud vaid Eesti

punase raamatu nimetatud kategoorias (puuduvad lähiriikide punastes kategooriates) – need

on põhjapoolse levikuga samblikud, mis Soomes, Rootsis ja Norras on ohuvälised arvatavasti

seetõttu, et neis riikides leidub tundra- ja metsatundra alasid. Eestis kasvavad need liigid aga

oma levila lõunapiiril. Soomes, Rootsis ning Norras on kasutatud liigi määratlemisel

kategooriasse ‘Äärmiselt ohustatud’ (CR) kõige enam kriteeriumit D, vastavalt 58, 40 ning

53 korral. Eestis on levinuim kriteerium selle kategooria samblike puhul B (kasutatud 8

korda) (Tabel 9). Sellest võiks järeldada, et Soomes, Rootsis ning Norras kasvavaid

‘Äärmiselt ohustatud’ samblikke mõjutavad kõige enam populatsiooni väiksus ning piiratud

levik. Eesti samblike puhul on mõjuvaimaks teguriks selles kategoorias peetud muutusi

geograafilises levikus. Viimast kinnitab tõsiasi, et Eesti asub mitmete põhjapoolsete liikide

leviku lõunapiiril (Joonis 3) ning samas lõunapoolsete liikide leviku põhjapiiril (Joonis 4)

(Suija 2005). Siiski võib erinevate kriteeriumite kasutamise eri riikides tuleneda hoopis

kasutamiseks kõlbuliku andmestiku erinevast iseloomust.

27

Tabel 9. Kategooria ‘Äärmiselt Ohustatud’ (CR) samblikuliigid Eestis võrrelduna

lähiriikidega ning kasutatud kriteeriumid selle ohukatekooria määramisel vastavates riikides.

– - Liik puudub vastava riigi punase raamatu punastes kategooriates; O - Liik puudub

vastavas riigis

Eesti Soome Rootsi Norra Flavocetraria cucullata CR (B) - - - Hypogymnia vittata CR (B) - - - Leptogium rivulare CR (D) RE EN (A) O Lobaria scrobiculata CR (B) VU (A) NT - Melanelia commixta CR (B,C) - - - Melanelia glabra CR (B) CR (B,D) O O Multiclavula vernalis CR (A,D) - - - Nephroma bellum CR (B) NT - - Peltigera collina CR (D) NT - - Pycnora praestabilis CR (B) O - EN (C,D) Sphaerophorus globosus CR (B,D) - - - Umblicaria polyrrhiza CR (A) - - -

Usnea glabrata CR (A) CR (A,B,D) RE CR (D)

CR liikide arv 13 63 46 53 Kategooria A 3 12 5 3 Kategooria B 8 14 1 0 Kategooria C 1 48 4 1 Kategooria D 4 58 40 53

28

Joonis 3. ‘Äärmiselt ohustatud’ (CR) hariliku tundrasambliku (Flavocetraria cucullata) levik

Euroopas ning Baltimaades (Randlane & Saag 2000 järgi) – näide põhjapoolse levikuga liigi

levikumustrist.

Joonis 4. ‘Ohustatud’ (EN) hariliku kitsesambliku (Flavoparmelia caperata) levik

Euroopas ning Baltimaades (Randlane & Saag 2000 järgi, täiendatud) – näide lõunapoolse

levikuga liigi levikumustrist.

29

Kokkuvõte

Käesoleva töö eesmärk on aidata kaasa elurikkuse väärtustamisele Eestis, andes kirjanduse

põhjal ülevaate Eesti punastest raamatutest, nende koostamise põhimõtetest ja kategooriate

ning kriteeriumite muutustest. Ühe elustikurühma – samblike – näitel tutvustatakse

detailsemalt ohustatud liikide väljaselgitamise käiku ning järjepidevust.

Eestis on alates 1979. aastast koostatud neli punast raamatut. Samblike käsitlemist nendes

alustati teise punase raamatu koostamisega 1988. aastal, samblike loend avaldati 1993. aastal

teatmeteoses „ Eesti A & O”, nimekirja kuulus 40 liiki. 1998. aastal avaldati Eesti kolmas

punane raamat, kuhu kuulus 111 liiki suursamblikke. 2006. aastaks olid teadmised samblike

leviku ning liigilise mitmekesisuse kohta Eestis oluliselt täienenud. Neljanda punase raamatu

koostamine kestis 2006-2008, sealjuures käsitleti tinglikult samblikena lihheniseerunud ning

lihhenikoolseid seeni ning neile süstemaatiliselt lähedasi liike. Esmakordselt osutus

võimalikuks kasutada Maailma Looduskaitse Liidu (IUCN) kategooriate ja kriteeriumite

laialdaselt tunnustatud süsteemi. Rahvusvaheliselt aktsepteeritud kategooriatesse jaotamise

kriteeriumid peaksid andma ühtlustatud ning tunduvalt objektiivsema hinnangu liikide

seisundi kohta võrreldes varasemate subjektiivsete hinnangutega kolme varasema punase

raamatu koostamisel. IUCNi uuenenud reeglistiku järgi kuuluvad punastesse nimestikesse

kõik riigis registreeritud liigid.

2008. aastal valminud Eesti punases nimekirjas on 1019 liiki samblikke, 251 liiki 464-st

hinnatud samblikuliigist kuuluvad kategooriasse ‘Ohuväline’ (LC) ning 213 kuuluvad nn

punastesse kategooriatesse (RE, CR, EN, VU, NT, DD), ohukategooriatesse (CR, EN, VU)

kuulub sealjuures 113 liiki.

Eesti, Soome, Rootsi ning Norra punaste raamatute koostamisel on ühtselt kasutatud IUCNi

kriteeriume ja kategooriaid, mistõttu on võimalik konkreetse liigi ohustatuse seisundit

võrrelda üldisemalt, eri riikides. Lätis ja Leedus ei ole punaste raamatute koostamisel IUCNi

kriteeriume ja kategooriaid kasutatud. Seega sarnaneb Eesti ka oma liikide ohustatuse

hindamise poolest pigem Põhjamaadele kui teistele Baltimaadele. Samblike hindamisel

ohukategooriatesse on riigiti erinevalt lahendatud täiskasvanud isendi piiritlemise ning

30

samblike generatsiooniaja määramise küsimused. Samblike generatsiooniaeg on vaadeldud

riikides pigem kokkuleppeline kui tegelikult mõõdetav näitaja.

Näitena ohustatuks hinnatud liikide seisundi hindamisest erinevates riikides vaadeldi

võrdlevalt kategooria ‘Äärmiselt ohustatud’ (CR) liike Eestis ja lähiriikides (Eestis on

selliseid liike 13, Rootsis 46, Norras 53 ning Soomes 63). Ilmnes, et eri riikides on liigi

ohustatuse hindamiseks kasutatud sageli erinevaid kriteeriume, Eestis kõige sagedamini

kriteeriume B ja D.

Punastes raamatutes hinnatud liikide osakaal kõigist teadaolevatest liikidest näitab teatavasti

selle elustikurühma uurituse taset antud riigis. Samblike osas on vaadeldavatest riikidest (va

Leedu ning Läti) kõige rohkem hinnatud samblikke Soomes (89%), järgnevad Norra (63%),

Rootsi (46%) ning Eesti (46%). Ohukategooriates (CR, EN, VU) olevaid liike on suhteliselt

kõige rohkem Soomes (17%), järgnevad Norra (11%), Eesti (11%) ning Rootsi (8%).

Võrreldes Eesti ja lähiriikide samblike liigirikkust, ilmneb, et kolme suurema pindalaga riigi

(Rootsi, Soome, Norra) liikide arv ületab 1500; kahe keskmise pindalaga riigi (Leedu ja Läti)

liikide arv jääb alla 700. Eesti samblike arv (1110) on vahepealne. Arvestades Eesti

territooriumi väiksust ning horisontaalse ja vertikaalse tsonaalsuse puudumist, tuleb Eesti ala

hinnata väga samblikurikkaks.

31

Summary

The aim of the current paper is to raise appreciation for biological diversity in Estonia by

giving an overview of the Red Lists of Estonia, the principles of composing them, and the

changes in categories and criteria. Based on the example of lichens, the paper explains in

more detail the procedure of assigning the species to Red List categories as well as the

continuity of the process.

Since 1979, four Red Lists have been composed in Estonia. Lichens were first included in

the second Red List in 1988; the list of lichens was published in 1993 in “Eesti A & O”,

containing 40 species. In 1998, the third Red List was published, containing 111 species of

macrolichens. By 2006, the knowledge of distribution and species richness of lichens had

grown significantly. The composing of the fourth Red List took place during the years 2006-

2008 – lichenicolous fungi were included. For the first time it was possible to use the

categories and criteria of the widely acknowledged system of the International Union for

Conservation of Nature (IUCN). Its internationally accepted criteria could give a

standardized and objective estimation of the condition of the lichen species, compared to the

previous subjective estimations of specialists during the compilation of the previous three

Red Lists. According to the renewed rules of the IUCN all species registered in a country are

recorded in the Red List.

In the Estonian Red List of 2008, there are 1019 lichen species, of which 464 have been

assessed. Out of the assessed species 251 have been assigned to the category ‘Least

Concerned’ (LC) and 213 belong to the so called ‘red listed’ categories (RE, CR, EN, VU,

NT, DD), of which 113 species are classified as ‘threatened’ (belonging to the categories CR,

EN, VU).

The Red Lists of Estonia, Finland, Sweden and Norway have been composed using the

criteria and categories of IUCN, which makes it possible to compare the current status of one

certain species in different countries. Latvia and Lithuania do not use the IUCN criteria and

categories. Hence, the methods of assessment used in Estonia are more alike to that of

Scandinavia than of the other Baltic States. In the case of assigning the categories of threat to

32

lichens, there are different approaches to defining the life stages and the generation time of

the lichens, the last parameter being largely conventional.

As an example of the variation in assessment in different countries the category of ‘Critically

Endangered’ (CR) was used. In Estonia there were 13, in Sweden 46, in Norway 53 and

Finland 63 species under this category. The comparison showed that the criteria of

assessment used to determine whether the species was threatened or not, differed by country.

In Estonia, the criteria B and D were used the most.

The proportion of assessed species to all enlisted species describes the quality of research on

a taxonomic group. In the case of lichens, the largest relative amount of species has been

assessed in Finland (89%), second being Norway (63%), third Sweden (46%) and fourth

Estonia (46%). Finland also leads in the relative number of threatened species (CR, EN, VU)

with 17%, followed by Norway and Estonia with 11%, and Sweden with 8%.

When comparing the species richness of Estonia and its neighbouring countries, it appears

that the number of species of the three largest countries (Sweden, Finland, Norway) exceeds

1500; the number of species of Latvia and Lithuania (having the intermediate size territory)

is lower than 700. The species richness of Estonia is 1110. Considering the small territory of

Estonia and the absence of the vertical and latitudinal zonality, Estonia has very high species

richness of lichens.

Tänusõnad

Tänan Tiina Randlast lõputöö juhendamise eest.

33

Kirjanduse loetelu

Anonymus 1993. Eesti punase raamatu taimed, loomad ja seened (nov 1990) In: Anonymus,

Eesti A & O. Tallinn, lk 54-60.

Bruttan, A. 1870. Lichenen Est-, Liv- und Kurlands. Arch. Naturk. Liv-, Est- u. Kurl. Zweite

Serie 7: 163-326.

IUCN 1994. IUCN Red List Categories. IUCN Species Survival Commission. IUCN, Gland,

Switzerland, 22 pp.

IUCN 2003. Guidelines for Application of IUCN Red List Criteria at Regional Levels:

Version 3.0. IUCN Species Survival Commission. IUCN, Gland, Switzerland and

Cambridge, UK, 26 pp.

IUCN Species Survival Commission 2001. IUCN Red List Categories and Criteria: Version

3.1. IUCN Species Survival Commission. IUCN, Gland, Switzerland and

Cambridge, UK, 30 pp.

Kumari, E. (koost.) 1982. Punane raamat: Eesti NSV-s kaitstavaid taime-ja loomaliike.

Tallinn, 244 lk.

Lilleleht, V. (koost.) 1998. Eesti punane raamat. Ohustatud seened, taimed ja loomad. Tartu,

150 lk.

Mereschkowski, K. 1913. The checklist of lichens in the Baltic provinces. Kazan (in

Russian).

Motiej#nait$, J. 1999. Checklist of lichens and allied fungi of Lithuania. Botanica Lithuanica

5(3): 251-269.

Randlane, T., Jüriado, I., Suija, A., Lõhmus, P., Leppik, E. 2008. Lichens in the New Red

List of Estonia. Folia Cryptog. Estonica 44: 113-120.

Randlane, T. 1998a. Red list of Estonian macrolichens. Folia Cryptog. Estonica 32: 75-79.

Randlane, T. 1998b. Samblikud. In: Lilleleht (koost.): Eesti punane raamat, lk 27-35.

Randlane, T. 2006. Samblikud nüüd riiklikult kaitstud. Eesti Loodus 5: 244-247.

34

Randlane, T. & Saag, A. (koost.) 1999. Second checklist of lichenized, lichenicolous and

allied fungi of Estonia. Folia Cryptog. Estonica 35: 1-132.

Randlane, T. & Saag, A. (koost.) 2000. Biogeographical survey of Estonian lichen flora, with

reference to conservation strategies. Forest, Snow and Landscape Research 75(3):

381-390.

Randlane, T. & Saag, A. (koost.) 2004. Eesti pisisamblikud. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu,

582 lk.

Rassi, P., Hyvärinen, E., Juslén, A. & Mannerkoski, I. (eds.) 2010. The 2010 Red List of

Finnish Species. Ministry of the Environment and Finnish Environment Institute, pp

278-310.

Ra%omavicius, V. (ed.) 2007. Kerpes (Ascomycetes lichenisati). In: Ministry of

Environmental Protection. Lietuvos raudonoji knyga - Red Data Book of

Lithuania. Vilnius, pp 732-789.

Räsänen, V. 1931. Die Flechten Estlands I. Helsinki, 163 pp.

Santesson, R., Moberg, R., Nordin, A., Tonsberg, T., & Vitikainen, O. 2004. Lichen-forming

and lichenicolous fungi of Fennoscandia. Museum of Evolution, Uppsala University,

Uppsala, 359 pp.

Scheidegger, C. & Goward, T. 2002. Monitoring lichens for conservation: Red Lists and

conservation action plans. In: Nimis, P.L., Scheidegger, C., Wolseley (eds.).

Monitoring with Lichens - Monitoring Lichens. Kluwer, pp 163-181.

Standards and Petitions Working Group. 2006. Guidelines for Using the IUCN Red List

Categories and Criteria: Version 6.1. Prepared by the Standards and Petitions

Working Group for the IUCN SSC Biodiversity Assessments Sub-Committee in July

2006, 66 pp.

35

Standards and Petitions Working Group 2008. Guidelines for Using the IUCN Red List

Categories and Criteria: Version 7.0. Prepared by the Standards and Petitions

Working Group for the IUCN SSC Biodiversity Assessments Sub-Committee in

August 2008, 70 pp.

Standards and Petitions Working Group 2010. Guidelines for Using the IUCN Red List

Categories and Criteria: Version 8.1. Prepared by the Standards and Petitions

Subcommittee in March 2010, 85 pp.

Suija, A. 2005. Lichens and lichenicolous fungi in Estonia: diversity, distribution patterns,

taxonomy. Dissertationes Biologicae Universitatis Tartuensis 106: 1-156.

Tartes, U. 2010. Punane nimestik ja liigikaitse. In: Eesti Teaduste Akadeemia seminari

materjalid. Rahvusvaheline elurikkuse aasta 2010. Tallinn, lk 4-8.

Tartes, U. 2011. Haruldused Eesti looduses. Mida näitab Eesti punane nimestik? Eesti

Loodusuurijate Seltsi aastaraamat 86: 179-183.

Thor, G., Arup, U., Arvidsson, L., Hermansson, I., Hultengren, S., Jonsson, F., Karström, M

2010. Lavar – Lichens. In: Gärdenfors, U. (ed.) 2010. Rödlistade arter i Sverige -

The 2010 Red List of Swedish Species. Uppsala, pp 285-300.

Timdal, E., Bratli, H., Haugan, R., Holien, H., Tønsberg, T 2010. Lav – Lichenes. Norsk In:

Kalas, J., Viken, A., Henriksen, S., Skjelseth. (eds.). Rødliste for arter 2010 - The

2010 Norwegian Red List for Species. Artsdatabanken, pp 125-138.

Trass, H. & Randlane, T. (koost.) 1994. Eesti suursamblikud. Tartu, 398 lk.

Trass, H. 1970. The element and development of the lichen-flora of Estonia (in Russian).

Transactions of Tartu State Univ. 268, Pap. Bot. 9: pp 5–233.

Vimba, E., Piterans, A. (eds.) 1996. Latvijas sarkana gramata – Red data book of Latvia.

Riga, 202 pp.

36

Internetileheküljed

eElurikkus. Eesti ohustatud liikide punane nimestik. Punase nimestiku liikide otsing.

[http://elurikkus.ut.ee/prmt.php?lang=est]. 17.10.2010.

eSamba. Tartu Ülikooli Eesti samblike andmebaas.

[http://www.ut.ee/ial5/lich/baasid/esamba.html]. 23.12.2009.

eSEIS. Eesti epifüütsed suursamblikud (interaktiivne määraja).

[http://www.eseis.ut.ee/index4.html]. 17.10.2011.

eSEIS. Eesti PR 2008 samblikud. [http://www.eseis.ut.ee/index1.html]. 23.12.2009.

eSEIS. Randlane, T., Saag, A. & Suija, A. 2006. Eesti samblikud ja samblikel kasvavad

seened. [http://www.ut.ee/lichens/fce.html]. Last update: 24.04.2006.

eSEIS. Randlane, T., Saag, A. & Suija, A. Eesti samblikud ja samblikel kasvavad seened.

[http://esamba.bo.bg.ut.ee/checklist/checklist-2009/home.php]. Last update

30.12.2009.

IUCN. About the IUCN Red List. Background to the IUCN Red List.

[http://www.iucn.org/about/work/programmes/species/red_list/about_the_red_list/].

Last update 24.05.2011.

IUCN. Red List Overview. [http://www.iucnredlist.org/about/red-list-overview]. Last update

04.2010.

Keskkonnainfo. Looduskaitse statistiline ülevaade 2009.

[http://loodus.keskkonnainfo.ee/avalik/el_fil/ulevaade_stat_2009.htm]. 10.02.2011.

Keskkonnaministeerium. Eesti Punane Raamat. [http://www.envir.ee/1098887]. 17.10.2010.

Keskkonnaministeerium. Keskkonnaminister kinnitas Eesti punase raamatu uuendatud

nimekirja. [http://www.envir.ee/1098508]. 10.10.2010.

Randlane, T., Saag, A. & Suija, A. 2006. Lichenized, lichenicolous and allied fungi of

Estonia. [http://www.ut.ee/lichens/fce.html]. Last update 24.04.2006.

37

RTI 2004, 44, 313. I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu. Vabariigi

Valitsuse 20.mai 2004.a määrus nr.195. Elektrooniline Riigi Teataja.

[https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=760301]. 2.05.2011.

RTL 2004, 69, 1134. III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine. Keskkonnaministri 19.

mai 2004. a määrus nr 51. Elektrooniline Riigi Teataja

[https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=760308]. 2.05.2011.

ZBI. Punane raamat. Punase raamatu ajaloost.

[http://www.zbi.ee/punane/ajalugu/ajalugu.html]. 7.10.2010.

ZBI. Eesti TA Looduskaitse Komisjon. Punane raamat

[http://www.zbi.ee/talkk/html/punane.htm]. 7.10.2010.

University of Hamburg. Checklist of lichens and lichenolous fungi of Finland.

[http://www.biologie.uni-hamburg.de/checklists/lichens/europe/finland_l.htm]. Last

update 1.03.2011.

University of Hamburg, Checklist of lichens and lichenicolous fungi of Latvia.

[http://www.biologie.uni-hamburg.de/checklists/lichens/europe/latvia_l.htm]. Last

update 1.08.2010.

University of Hamburg. Checklist of lichens and lichenocolous fungi of Norway.

[http://www.biologie.uni-hamburg.de/checklists/europe/norway_l.htm]. Last update

1.02.2008.

University of Hamburg. Checklist of lichens and lichenocolous fungi of Sweden.

[http://www.biologie.uni-hamburg.de/checklists/europe/sweden_l.htm]. Last update

1.01.2008.

38

Lisa 1. Neljanda punase raamatu (2008) punaste kategooriate samblikud võrdlevalt eelmiste

punaste raamatute ohustatud samblikega.

4. PR 2008: ‘Eestis hävinud’ – RE, ‘Äärmiselt ohustatud’ – CR, ‘Ohusatud’ – EN,

‘Ohualdis’ – VU, ‘Ohulähedane’ – NT, ‘Puuduliku andmestikuga’ – DD.

3. PR 1998: ‘Hävinud või tõenäoliselt hävinud’ – 0, ‘Eriti ohustatud’ – 1, ‘Ohualdis’ –2,

‘Haruldane’ – 3, ‘Tähelepanu vajav’ – 4, ‘Määratlemata’ – 5.

2. PR 1993: ‘Kadunud, pole leitud rohkem kui 40 aastat’ – 0, ‘Kaduv’ – 1, ‘Ohualdis’ – 2,

‘Harvaesinev, haruldane’ – 3, ‘Määratlemata’ –4. Kaitsealused samblikud: I kategooria, II

kategooria, kategooria III

Liik

Kaitsealused samblikud

2004

4. PR 2008

3. PR 1998

2. PR 1993

Acarospora oligospora (Nyl.) Arnold RE

Alectoria sarmentosa (Ach.) Ach. II NT 2 0

Amygdalaria panaeola (Ach.) Hertel & Brodo RE

Anaptychia runcinata (With.) J. R. Laundon VU 3

Arctoparmelia centrifuga (L.) Hale EN

Arctoparmelia incurva (Pers.) Hale EN 4 3

Arthonia apatetica (A. Massal.) Th. Fr. VU

Arthonia byssacea (Weigel) Almq. III NT

Arthonia didyma Körb. NT

Arthonia lapidicola (Taylor) Branth. & Rostr. VU Arthopyrenia cinereopruinosa (Schaer.) A. Massal. RE

Arthothelium spectabile Flot. ex A. Massal. VU

Aspicilia gibbosa (Ach.) Körb. RE Aspicilia xyloxena (H. Magn.) R. Sant. comb. inedit. RE

Bacidia biatorina (Körb.) Vain. II EN

Bacidia fuscoviridis (Anzi) Lettau RE

Bacidia laurocerasi (Delise ex Duby) Zahlbr. II NT

Baeomyces carneus Flörke II VU

39

Liik (järg)

Kaitsealused samblikud

2004

4. PR 2008

3. PR 1998

2. PR 1993

Biatoridium monasteriense J. Lahm ex Körb II NT Bilimbia lobulata (Sommerf.) Hafellner & Coppins VU 0

Bryoria chalybeiformis (L.) Brodo & D. Hawksw. VU 3

Bryoria furcellata (Fr.) Brodo & D. Hawksw. II VU 3; 4

Bryoria intricans (Vain.) Brodo & D. Hawksw. DD

Bryoria simplicior (Vain.) Brodo & D. Hawksw. DD 3

Caloplaca atroflava (Turner) Mong. RE

Caloplaca biatorina (A. Massal.) J. Steiner VU 3

Caloplaca chalybea (Fr.) Müll. Arg. RE

Caloplaca coronata (Kremp. ex Körb.) J. Steiner VU

Caloplaca lucifuga G. Thor NT

Caloplaca thallincola (Wedd.) Du Rietz VU 4

Caloplaca ulcerosa Coppins & P. James VU

Caloplaca verruculifera (Vain.) Zahlbr. II NT 3

Catapyrenium cinereum (Pers.) Körb. EN 3

Cetrelia cetrarioides (Delise ex Duby) W. L. Culb. & C. F. Culb.

VU

Cetrelia olivetorum (Nyl.) W. L. Culb. & C. F. Culb. II VU 0 0

Chaenotheca cinerea (Pers.) Tibell II EN Chaenotheca gracilenta (Ach.) J. Mattsson & Middelb. II VU

Cladina portentosa (Dufour) Follmann NT 3

Cladonia borealis S. Stenroos EN

Cladonia brevis (Sandst.) Sandst. EN 2 0

Cladonia caespiticia (Pers.) Flörke VU

Cladonia carneola (Fr.) Vain. EN Cladonia cervicornis ssp. cervicornis (Ach.) Flot. DD

Cladonia coccifera (L.) Willd. EN

40

Liik (järg)

Kaitsealused samblikud

2004

4. PR 2008

3. PR 1998

2. PR 1993

Cladonia convoluta (Lam.) Anders II VU 3 3

Cladonia decorticata (Flörke) Spreng. VU 4

Cladonia foliacea (Huds.) Willd. NT

Cladonia incrassata Flörke NT 2

Cladonia macroceras (Delise) Hav. NT

Cladonia macrophylla (Schaer.) Stenh. EN

Cladonia metacorallifera Asahina EN 3

Cladonia parasitica (Hoffm.) Hoffm. NT 2

Cladonia pocillum (Ach.) Grognot NT

Cladonia scabriuscula (Delise) Nyl. VU

Collema bachmanianum (Fink) Degel. DD 3

Collema limosum (Ach.) Ach. DD 3

Collema nigrescens (Huds.) DC. II VU 0

Collema occultatum Bagl. RE 0

Collema parvum Degel. VU 3

Collema subnigrescens Degel. NT 0

Collema undulatum Laurer ex Flot. VU 3

Cyphelium inquinans (Sm.) Trevis. III NT Dermatocarpon leptophyllum (Ach.) K. G. W. Lang DD

Dermatocarpon luridum (With.) J. R. Laundon DD 3

Dermatocarpon miniatum (L.) W. Mann DD 3

Dibaeis baeomyces (L. f.) Rambold & Hertel NT

Dimerella lutea (Dicks.) Trevis. II VU

Diplotomma lutosum (Ach.) Arnold RE Endocarpon psorodeum (Nyl.) Blomb. & Forssell EN 2

Endocarpon pusillum Hedw. EN 2

Eopyrenula leucoplaca (Wallr.) R. C. Harris EN

Evernia divaricata (L.) Ach. III VU 2

41

Liik (järg)

Kaitsealused samblikud

2004

4. PR 2008

3. PR 1998

2. PR 1993

Evernia mesomorpha Nyl. NT 4 Flavocetraria cucullata (Bellardi) Kärnefelt & A. Thell I CR 2 3

Flavocetraria nivalis (L.) Kärnefelt & A. Thell NT

Flavoparmelia caperata (L.) Hale II EN 0 1

Fulgensia bracteata (Hoffm.) Räsänen III NT

Fulgensia fulgens (Sw.) Elenkin DD 3

Fuscidea cyathoides (Ach.) V. Wirth & V&zda RE

Fuscopannaria leucophaea (Vahl) P. M. Jørg. DD 2

Gyalecta ulmi (Sw.) Zahlbr. II VU Hyperphyscia adglutinata (Flörke) H. Mayrhofer & Poelt RE 0

Hypogymnia vittata (Ach.) Parrique CR 2

Lasallia pustulata (L.) Mérat III VU 4 3

Lecanora bicincta Ramond VU

Lecanora caesiosora Poelt VU

Lecanora epibryon (Ach.) Ach. RE

Lecanora impudens Degel. VU

Lecanora intumescens (Rebent.) Rabenh. VU

Lecanora swartzii (Ach.) Ach. VU

‘Lecidea’ erythrophaea Flörke ex Sommerf. III NT Lempholemma isidiodes (Nyl. ex Arnold) H. Magn. VU 3

Lempholemma polyanthes (Bernh.) Malme RE

Leptogium cyanescens (Rabenh.) Körb. DD 2

Leptogium gelatinosum (With.) J. R. Laundon DD 2

Leptogium rivulare (Ach.) Mont. CR 1

Leptogium saturninum (Dicks.) Nyl. III NT

Leptogium schraderi (Bernh.) Nyl. VU 2

Leptogium subtile (Schrad.) Torss. VU 0

Leptogium tenuissimum (Dicks.) Körb. DD 4

42

Liik (järg)

Kaitsealused samblikud

2004

4. PR 2008

3. PR 1998

2. PR 1993

Leptogium teretiusculum (Wallr.) Arnold II VU

Lobaria pulmonaria (L.) Hoffm. III NT 4 2

Lobaria scrobiculata (Scop.) CR 1

Lobothallia radiosa (Hoffm.) Hafellner NT

Megalaria grossa (Pers. ex Nyl.) Hafellner III NT Megaspora verrucosa (Ach.) Hafellner & V. Wirth EN

Melanelia commixta (Nyl.) A. Thell CR 3

Melanelia disjuncta (Erichsen) Essl. DD

Melanelia elegantula (Zahlbr.) Essl. EN 0 0

Melanelia glabra (Schaer.) Essl. CR 2

Melanelia hepatizon (Ach.) A. Thell EN 3 0

Melanelia septentrionalis (Lynge) Essl. NT

Melanelia sorediata (Ach.) Goward & Ahti DD

Melanelia stygia (L.) Essl. VU

Melaspilea gibberulosa (Ach.) Zwackh RE

Menegazzia terebrata (Hoffm.) A. Massal. III NT 4 2

Micarea hedlundii Coppins II VU

Micarea turfosa (A. Massal.) Du Rietz RE

Multiclavula mucida (Pers.) R. H. Petersen VU

Multiclavula vernalis (Schwein.) R. H. Petersen CR 1; 2

Nephroma arcticum (L.) Torss. RE 0 0

Nephroma bellum (Spreng.) Tuck. CR 1

Nephroma isidiosum (Nyl.) Gyeln. DD 2

Nephroma laevigatum Ach. III VU 2

Nephroma parile (Ach.) Ach. III VU 4

Nephroma resupinatum (L.) Ach. II EN 2

Ochrolechia frigida (Sw.) Lynge II VU

Opegrapha atra Pers. NT

43

Liik (järg)

Kaitsealused samblikud

2004

4. PR 2008

3. PR 1998

2. PR 1993

Opegrapha herbarum Mont. DD

Opegrapha ochrocheila Nyl. VU

Opegrapha rupestris Pers. VU

Opegrapha sorediifera P. James VU Opegrapha viridis (Pers. ex Ach.) Behlen & Desberger VU

Parmelia fraudans (Nyl.) Nyl. EN 3

Parmelia omphalodes (L.) Ach. NT

Parmeliella triptophylla (Ach.) Müll. Arg. II VU 2

Parmelina tiliacea (Hoffm.) Hale NT 4 3

Peltigera collina (Ach.) Schrad. II CR

Peltigera degenii Gyeln. VU 3

Peltigera elisabethae Gyeln. RE 0

Peltigera horizontalis (Huds.) Baumg. NT

Peltigera hymenina (Ach.) Delise NT

Peltigera lepidophora (Nyl. ex Vain.) Bitter DD

Peltigera ponojensis Gyeln. DD

Peltigera scabrosa Th. Fr. EN 3

Peltigera venosa (L.) Hoffm. EN 3

Pertusaria carneopallida (Nyl.) Anzi RE

Phaeophyscia chloantha (Ach.) Moberg RE 0

Phaeophyscia endophoenicea (Harm.) Moberg DD 3

Physcia leptalea (Ach.) DC. VU 2

Physcia magnussonii Frey VU 3

Physconia detersa (Nyl.) Poelt NT

Physconia grisea (Lam.) Poelt NT

Pilophorus cereolus (Ach.) Th. Fr. EN 3 3

Placidium pilosellum (Breuss) Breuss EN 3

Placidium squamulosum (Ach.) Breuss EN

44

Liik (järg)

Kaitsealused samblikud

2004

4. PR 2008

3. PR 1998

2. PR 1993

Polychidium muscicola (Sw.) Gray DD Protopannaria pezizoides (Weber) P. M. Jørg. & S. Ekman DD 2

Protoparmeliopsis achariana (A. L. Sm.) Moberg & R. Sant. VU 3

Protoparmeliopsis macrocyclos (H. Magn.) Moberg & R. Sant. NT

Psora decipiens (Hedw.) Hoffm. III NT 3

Punctelia subrudecta (Nyl.) Krog RE 0

Pycnora praestabilis (Nyl.) Hafellner CR

Pycnothelia papillaria Dufour EN 4 3

Pyrenula laevigata (Pers.) Arnold II VU

Pyrenula nitidella (Schaer.) Müll. Arg. II VU

Ramalina calicaris (L.) Fr. VU 2 2

Ramalina dilacerata (Hoffm.) Hoffm. DD

Ramalina elegans (Bagl. & Carestia) Jatta RE 5

Ramalina obtusata (Arnold) Bitter DD

Ramalina siliquosa (Huds.) A. L. Sm. VU 3

Ramalina sinensis Jatta EN 4

Ramalina thrausta (Ach.) Nyl. III NT 4 2 Rhizocarpon badioatrum (Flörke ex Spreng.) Th. Fr. RE

Rhizocarpon oederi (Weber) Körb. RE

Rinodina interpolata (Stirt.) Sheard RE Sclerophora coniophaea (Norman) J. Mattsson & Middelb. II NT

Sclerophora farinacea (Chevall.) Chevall. II VU

Sclerophora peronella (Ach.) Tibell II VU

Solorina bispora Nyl. VU 3

Solorina saccata (L.) Ach. II NT 4

Solorina spongiosa (Ach.) Anzi II EN 4

Sphaerophorus globosus (Huds.) Vain. CR 1 3

45

Liik (järg)

Kaitsealused samblikud

2004

4. PR 2008

3. PR 1998

2. PR 1993

Squamarina lentigera (Weber) Poelt II EN 3

Stereocaulon condensatum Hoffm. III VU

Stereocaulon evolutum Graewe ex Th. Fr. RE 0

Stereocaulon incrustatum Flörke DD 4 3

Stereocaulon vesuvianum Pers. RE 3

Thelidium pyrenophorum (Ach.) Mudd RE

Thelotrema lepadinum (Ach.) Ach. III NT

Toninia sedifolia (Scop.) Timdal VU

Toninia verrucarioides (Nyl.) Timdal DD 3

Umbilicaria cinerascens (Arnold) Frey VU

Umbilicaria cylindrica (L.) Delise ex Duby DD 3

Umbilicaria decussata (Vill.) Zahlbr. VU 3

Umbilicaria hyperborea (Ach.) Hoffm. VU 0

Umbilicaria nylanderiana (Zahlbr.) H. Magn. VU

Umbilicaria polyrrhiza (L.) Fr. CR

Umbilicaria proboscidea (L.) Schrad. DD

Usnea barbata (L.) Weber ex F.H. Wigg NT 0; 4 2

Usnea chaetophora Stirt. EN

Usnea diplotypus Vain. NT 3

Usnea fulvoreagens (Räsänen) Räsänen EN

Usnea glabrata (Ach.) Vain. III CR 1 0

Usnea substerilis Motyka EN

Usnea wasmuthii Räsänen VU

Verrucaria maculiformis Kremp. RE Vulpicida juniperinus (L.) J.-E. Mattsson & M. J. Lai DD

Vulpicida tubulosus (Schaer.) J.-E. Mattsson & M. J. Lai II NT 4 3

Xanthoparmelia mougeotii (Schaer. ex D. Dietr.) Hale II EN 4

Xanthoria calcicola Oxner VU 4

46

Liik (järg)

Kaitsealused samblikud

2004

4. PR 2008

3. PR 1998

2. PR 1993

Xanthoria fallax (Hepp) Arnold VU 2

Xanthoria sorediata (Vain.) Poelt VU 3