PoskasõnumidEriväljaanne

Veebruar2012

Posk

asõn

umid

eriv

älja

anne

2

Aegade sideVambola Paavo, eriväljaande toimetaja

Toim

etaj

alt

Vanemuise 35 hoone ja plats 1980il Helene (Leen) Kullmani mälestusmärgiga.

Tõtlevas elus pole mah-ti möödanikule mõelda. Kui sageli heidame tänaval pilgu majale, millel on eriline tähtsus riigi ajaloos. Paljud kaaslinla-sed ei tea praegugi , et aad-ressil Vanemuise 35 asub Tartu rahu maja. Kurvaks teeb seegi, kui mõnes teises Eestimaa nur-gas pärid noorelt õppurilt, kus allkirjastati 1920.aastal Eesti ja Venemaa vaheline rahuleping. Järgneb vaikus ja õlakehitus. Järelikult peame oma kooli enam teadvustama, rohkem temast kõnelema. Saatma pi-devalt väljapoole signaale. Tä-napäeva mõistes on oluline PR tegevus.

Nõukogude ajal Tartu ra-hust ei räägitud, ka Jaan Poskast mitte. Seda peeti kodanlikuks ning kõik mis oli seotud Eesti Vabariigiga oli taunitav. Mida-gi teadsid need, kes läbi ragina ning segajate kuulasid “Ameeri-

ka Häält” või “Vabadusraadiot”. Tänu nendele meediakanalitele omasin toona tavalisest nõu-kogude noorest pisut enam et-tekujutust Vabadussõjast, nen-de väejuhtidest ja lahingutest Aastakümnete eest toonasesse Tartu Riiklikku Ülikooli tul-les möödusin rahulepinguga seotud majast. Toona polnud hoonel mingit viidet sellele, mis seal toimus. Rohkem pae-lus tähelepanu üks teine värk.Nimelt oli tänasel koolimajal silt- Helene Kulmanni nimeli-ne kutsekeskkool. Rahvale rää-giti lehtedes partisan Leenust sest maja ees asus tema büst. Iga aasta 1.septembril rivistati kutsekooli pere samba juurde ja peeti ajastule väärilisi süti-tavaid kõnesid.Omaaegses va-nas Pälsoni ühiselamus elades , milline asub tänasest kooli-hoonest vaid sajakonna meetri kaugusel selgines kõik kiiresti.

Saime teada paljutki, mida too-nane võim ohtlikuks pidas või mille omamist eriliselt heaks ei kiidetud. Tartu rahuga seotud materjale ja toonaseid ajaleht võis lugeda. Selleks pidid ole-ma usaldusväärne ja moraalselt tugev nõukogude noor. Üli-kooli eriosakonnalt ehk sisu-liselt KGB käepikenduselt tuli taotleda eriluba. Kui ülikooli raamatukogus pääsesid lõpuks tõotatud maale siis tundus kõik nii põnev. Kuue-seitsmeküm-ne aasta taguste lehtede eriline lõhn, gooti kiri ja omaaegne stiil. Unustasid ennast lugema. Tädikesed, kes erifondis Eesti aegseid ajalehti-ajakirju ette tõid polnud “gerberosed”. Vas-tupidiselt laialt levinud arva-musele nagu oleks kõik märk-med tsensori poolt läbi loetud või ebasoovitav läbi kriipsu-tatud ei pea kaugeltki paika. Meiega olid tädid leebed ja va-

hete- vahel tõid uudistamiseks sedagi, mille kasutamisks luba polnud. Teadmised Tartu ra-hust ja Jaan Poskast aina avar-dusid. Kui ükskord alma materi lõpetasime siis olid ajaloolased, juristid ja ajakirjanikud vist kõige erudeeritumad. Meie teadsime niipalju kui toonased olud lubasid Vabadussõjast, Kuperjanovist, Jaan Poskast ja üldse Eesti iseseisvuse sünnist.

1980.aastate lõpul möödu-sime Tartu rahu majast juba teisemate tunnete ja teadmis-tega. Tänastel noortel soovitan seada sammud koolimajast mõnisada meetrit eemal asu-vasse ülikooli raamatukogusse ja tellida lugemiseks 1920.aas-tate ajalehed. Mõnikord saab ajalugu käeski hoida ja tunda erilist aegade sidet.

Ajalugu on sündinud as-jadest jutustamine. Meie kohus on mäletada ja

meenutada seda, mis eelne-nud tänasele.

Üheksakümmend kaks aastat tagasi oli telegraaf, ime-line leiutus 19.sajandi viimasest veerandist, teatanud just siit Emajõe kaldalt Tallinna, Pariisi, Moskvasse ning kaugemalegi - ühes väikeses Liivimaa linnas nimega Tartu toimus maailma jaoks oluline sündmus. Oli sõl-mitud rahuleping väikese Eesti ja suure Venemaa vahel. Sõjate-gevus rinnetel lõppes teatavasti kuu varem- 3.jaanuaril 1920.aastal. Ajalooline rahu sõlmiti Aia uulits 35 asuvas hoones.

Igal majal on hing ja kui saaks rääkida siis kõneleks pal-justki.

Nii on ka tänase koolima-jaga. Ekskurss viib meid tagasi poolteist sajandit.

Aasta oli 1859 kui parun von Nolcken lasi perele Tartus-se Aia tänavale

(praegune Vanemuise) ehi-tada kahekorruselise elamu. Veerand sajandit hiljem müüs ta maja edasi 43000 hõberubla eest uuele omanikule. Ostjaks Kaagjärve mõisnik Nikolai von Grote. Parun lasi kahekorru-

selisele hoonele peale ehitada veel kolmanda ja maja taha kerkis punastest tellistest torn. See on alles tänagi.

1894.aastal pani Grote maja müüki. Ta lasi oma teisele naisele ehitada

siit mõnisada meetrit eemal uue elamise, mille ruumides asub täna

kirjandusmuuseum. Siia aga kolis Tartus paikneva Kras-nojarski polgu

staap. Venemaa sõjaminis-teerium maksis maja eest krõ-bedat hinda -

86 000 hõberubla. Krasno-jarski polgu staap paiknes siin Esimese maailmasõjani. See-järel algas segaduste periood. Sõjakeerises hakkasid hoonet endale nõutama nii Eesti Rah-va Muuseum( juba toona vaev-les ruumipuuduses ) kui noore Eesti Vabariigi kohtusüsteem. Vabadussõja keerises polnud riigil aega vaidlusi pidada ning lahendus lükati edasi kuni saabuvad rahulikumad ajad. Vahepeal paiknesid siin Läti väeosad, millised ruumidega just heaperemehelikult ringi ei käinud.

1919.aasta novembris kinnitas noore Eesti Vabarii-gi valitsus hoone riigikohtule.

Ajalukku on läinud meie kooli-maja kohana kus täna 92.aastat tagasi allkirjastati Eesti ja Vene delegatsiooni vahel ajalooline rahu. Nagu ajaloost teame juh-tis Eesti delegatsiooni Jaan Pos-ka, Vene poolt andis allkirja Boris Joffe.

Dokumentidele allkirjas-tamine toimus teisel korrusel, seal kus täna on rahu tuba. Esimesel korrusel asus toona omamoodi improviseeritud pressikeskus, kus tunglesid aja-kirjanikud, oodates läbematult sõnumeid ülakorruselt.

Pärast rahu sõlmimist läks maja Riigikohtu käsutusse. Rahu toas leidis koha kohtusaal ja kolmandal korrusel hakka-sid paiknema uurijate ja pro-kuratuuri ruumid. Riigikohus tegutses siin kuni 1935.aastani.

Teise maailmasõja ajal asus praeguses koolimajas Saksa julgeolukuteenistus ehk Sic-herheitsdienst Gebiet Ost-land. Hoonel lehvis mõistagi haakristi lipp. Sõjakeerises sai maja palju kannatada, iseära-nis 1944.aasta suvel toimunud lahingutes. Kui maailmasõda 1945.aastal lõppes oli Aia tänav varemetes ja tänane koolimaja samuti.

Algas vaevaline taastamis-

töö. 1940. aastate aastate teisel poolel oleks praeguses koo-limajas koha leidnud koguni radioloogia kliinik. Plaan selle rajamiseks oli tõsine. Rahu tup-pa kavandati kõige suuremat palatit kus pidid koha leidma 16 voodit ! Õnneks punavõim plaanist loobus ja kliinik leidis endale asukoha hoopis Toomel.

Vanemuise tänavale raja-ti tööstuskool, toona oli terav puudus õppinud töökätest. Ametikool hakkas kandma Leen Kulmanni nime. Maja ette paigaldati omaaegse nais-luuraja büst, selle juures võeti pioneerideks ning kutsekool pidas igal aastal 1.septembril õppeaasta avaaktust.

1980.aastatel plaanis nõu-kogude võim maja laiendamist ent plaan jäi sinnapaika sest Eestis algas IME ja laulva revo-lutsiooni aeg.

2008.aastal läks hoone Mart Reiniku kooli käsutusse ja täna kannan ma uhkusega Jaan Pos-ka nime. Selline on minu lugu. Võiksin jutustada palju aga kui midagi meelde jäi on ka hea.

Kui koolimaja jutustaks...Vambola Paavo, õpetaja Reet Kandimaa ja TÜ raamatukogu materjalide põhjal

Poskasõnumid eriväljaanne

3

Jaan

Pos

ka

Kui tsiteerida kadunud president Lennart Meri siis tä-nasele päevale kohaselt võime öelda:

Jaan Poska oli mees, kes kirjutas alla Eesti riigi sün-nitunnistusele. Tema roll ise-seisvuse saavutamisel oli era-kordne. Mida aeg edasi seda suuremaks teened ajaloo an-naalides osutuvad.

Jaan Poska sündis Laiusel 12. jaanuril 1866. aastal. Tema vanemad olid Jaan Poska ning Anna Tikker. Jaan Poska see-nior oli tagasihoidlik ja rahulik mees. Anna aga elavaloomu-line ning äärmiselt positiivse ellusuhtumisega. Nende peres oli 12 last. Jaan sündis nendest viiendana. Hoolimata mate-riaalsetest raskustest oli eelkõi-ge ema suurim soov anda kõi-kidele lastele kõrgharidus.

Jaan Poska oli kõigest 16 aastane kui isa suri. Pere kolis elama Tartusse. Koduseks kee-leks oli vene keel, mis on pisut üllatav, arvestades seda, et Jaan Poskast sai üks Eesti riigi raja-jatest. Perekond oli äärmiselt õigeusklik.

Isa eeskujul jätkas Jaan õpinguid Riia vaimulikus se-minaris ent vaimuliku töö teda ei paelunud. Kutsus midagi muud. Järgnesid õigusteaduse õpingud ja vist sealt tuligi see pisik, mis hiljem sai määravaks suures poliitikas.

Tallinna linnavolikogu saadikuks valimisega 1904.aastal sai poliitiline karjäär al-guse. Poska keeldus mitmetest

ahvatlevatest tööpakkumistest. Ta jäi truuks õigusteadusele ning osutas advokaadi teenust Eesti poliitikutele. See töö kestis kuni aastani 1913, mil eesti poliitikud käisid tema naise Constance´ga rääkimas, et Poska nõustuks linnapeaks kandideerimisega. Esialgu pol-nud Constance sellega nõus polnud. Mehele pakuti väikest palka. Hiljem ta muutis meelt ja Jaan kandideeris linnapeaks. Selles ametis oli ta 1917.aasta-ni.

Igal tööpäeval sõitis naine talle pärastlõunal voorimehega tööle vastu, et hiljem juba koos koju Kadriorgu sõita. Nendeks sõitudeks läinud kulutustest Jaanil Constance´i jaoks kah-ju polnud. Nad olid jõudnud Poska advokaaditeenistuse ajal endale korraliku maja ehitada, milles nüüd kasvatasid enda kümmet last, samuti kodutee-nija palgata, purskkaevu õue rajada ning majja isegi elektri muretseda.

Linnapea ametiga kaasas käivad visiidid toimusid neil samuti harilikult kodus, kohtu-ti tähtsate Vene ning Eesti selts-konnainimestega. Tihti võeti isegi kodus poliitilisi otsuseid vastu.

Linnapea tööd võttis Poska tõsiselt ning hoolimata Esime-sest maailmasõjast viis ta läbi palju uuendusi. Näiteks lõi ta Tallinnas linnade liidu osakon-na ja korraldas arstiabi ümber. Mitme väikese baraki asemele tekkis üks suur tolle aja kohta

märkimisväärne haigla. Paberimajandusega Poskale

tegeleda ei meeldinud, selles oli ta üsna korratu. Vahel pidi isegi ta kolleeg Päts panema pa-berid loogilisse järjekorda või otsima mõne tema jaoks kusa-gilt üles. Hoolimata sellest, et ta vahel ei teadnud, kus tal mingi-sugused dokumendid asuvad, teadis ta nende sisu tihti peast.

Otseses suhtluses inimes-tega oli Poska äärmiselt tabav, täpne ning suutis alati jätta en-dast elegantse mulje. Mõtteid ja tundeid tuli hoida tihti enda teada. Vajadusel suutis ta kõi-kidega hästi läbi saada ning ei võtnud teistepoolseid halvasti ütlemisi liiga tõsiselt, jäädes alati muhedaks ja meeldivaks. Selline suhtumine oli kindlas-ti üks edutoovatest teguritest ning põhjustest, miks temast sai Tartu rahu läbirääkimiste juht.

Poska ei jäänud ka skandaa-lidest puutumatuks. Teda süü-distati selles, et ta tahtis linnale välismaalt laenu võtmisel vahe-kasu teenida. Selle kohtuasja ta aga võitis ning teemalised lehe-väljaanded korjati isegi käibelt.

Suhtlusest perekonnaga pole eriti infot säilinud, kuid kindlasti iseloomustab Poskat ütlus: „Iga suure mehe selja taga seisab suur naine.“ Seda oli näha ka poliitikas kui Poska enne linnapeaks ei kandidee-rinud, kui Constance sellega nõustus.

Peresisestes asjades nime-tas Poska Constance´i laste

jaoks hellitavalt mammaks, mida saab lugeda vähestes Pos-ka poolt nende lastele saadetud kirjadest. Väga isiklik ja viima-ne kiri tütar Veerale pärineb 4. märtsist 1920. Vanaisaks saama valmistuv Jaan Poska jagas tu-levasele emale nõuandeid. Täp-semalt soovitusi kuidas noor-paar peaks end lapse ootamise erilisel perioodil ülal pidama ja samas armurõõme maitsma.

See kiri läkitati Tallinnast teele alles 5. märtsil 1920. Poska tahtis sellele lisada suure saksa-keelse piltidega raamatu laste-hoiust – kuigi ise kirjas märkis, et ega vaid raamatu järgi elada saa. Ta kirjutas raamatusse ise-gi pühenduse: “Minu esimese lapselapse kallile emale. Isa.” Tütar sai kalli saadetise Ku-ressaares kätte kahjuks pärast seda kui oli jõudnud kohale teade Jaan Poska surmast.

Jaan Poska oli mees, kes teadis, mida ta teeb ja milleks ta teeb. Kõikides ettevõtmistes üritas ta anda endast maksi-mumi. Ta oli kindla loomuga ning äärmiselt tugev inime-ne. Miski peale Constance´i ei suutnud tal põlvi nõrgaks lüüa. Poskat iseloomustab liht-ne hoolivus, siirus ja oskus nö ridade vahelt lugeda. See kõik aitaski tal elus edasi jõuda. Nii karjääriredelil kui peresuhetes. Ta oli sündinud diplomaadiks. Kui oskused satuvad elus õige mehe kätte siis on loogiline et tehakse suuri asju. Riigi iseseis-vumine seda oli .

Mõtteid Jaan PoskastMeeri Tiirats, 10.e klassi õpilane

Jaan Poska perekonnaga 1906

Jaan Poska maja taasavati pärast renoveerimist 24.01.2008

Posk

asõn

umid

eriv

älja

anne

4

1866

1920

Jaan Poska maja taasavati pärast renoveerimist 24.01.2008

Poskasõnumid eriväljaanne

5

Eesti ja Nõukogude Vene-maa vahel 1920.aastal sõlmi-tud rahuleping lõpetas enam kui aasta kestnud Vabadussõja. Võite arvata, et mis siin enam arutada, kõik on ju ammu möödas. Olenemata asjaolust, et rahulepingu allkirjastamisest möödub juba 92 aastat pole kokkuleppele tegelikult veel jõutud.

Veidi end asjaga kurssi viies võib üllatunult tõdeda, õhus on küllaltki suur prob-leem kuid ette ei võeta midagi. Teadaolevalt on Vene Föderat-sioon Tartu rahulepingut räi-gelt rikkunud. Tagastatud ei ole ei kunagist presidendi ametira-ha ega Tartu Ülikooli varasid. Kuid see pole veel kõik. Eestile kuulub õigusjärgselt veidi üle 2300 km2 Narva taguseid ala-sid ning Petserimaa. Seesugu-seid asju teavad kõik piisavalt haritud inimesed Eestis. Olen

ka ise kuulnud virinat ja paha-meelt selle kohta, et Venemaa ei tagasta meile meie õigusjärgset omandit. Kummalisena tundub fakt, et isegi kui inimesed on kursis seesuguste asjadega, ei toimu ju otseselt midagi. Kee-gi ei haara initsiatiivi ega lähe suure Venemaa vastu. Vähesed julgevad sõna võtta ja neilegi ei järgne eriliselt palju tegusaid inimesi. Tartu rahu 91. aasta-päeval (2011. aastal) toimus meeleavaldus Vene saatkonna ees Tallinnas. Sellest võttis osa vaid 15 inimest! Nende püüe-test hoolimata ei pannud see midagi liikuma. Üritust ei pan-dud justkui tähelegi. Tähelepa-nu pälvivad aga massiüritused.Tuleb tuletada Venemaale pi-devalt meelde, et meie - eestla-sed - oleme ikka veel siin ning tahame tagasi seda, mis on meie oma. Tuleb haarata init-siatiiv ja midagi ära teha. Me

elame tsiviliseeritud maailmas, käitugem siis nagu tsiviliseeri-tud inimesed ja austagem kok-kuleppeid! Eriti arvestades, et kumbki riik pole seda lepingut siiani kehtetuks tunnistanud ning ka rahvusvaheliselt kehtib rahuleping ikka veel.

Seesugused mõtted tabavad mind Tartu rahule mõeldes. Teema on südamelähedane paljudele isamaalistele inimes-tele. See, et sellest väga ei räägi-ta, ei tähenda veel , et seda pole olemas. Hoolimata venelaste ägedale vastuseisule pole õige kohe oma kehva saatusega lep-pida ning vait jääda.

Küllap leiab teema lähiaas-tatel veel piisavalt kõlapinda, et midagi lõpuks muutuks. Se-niks – ärgem unustagem, mille võitu tähistab meile Tartu rahu!

Tartu rahu aktuaalsus tänapäevalTimmu Tollimägi, 11.a klassi õpilane

Jaan Poskast1866

Sündis Tartumaal Laiusel lõster-kirikuõpetaja perekonnas viienda lapsena.

1890Lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, kus õppis ära saksa keele, sest õppetöö oli selles keeles.

1890Asus elama Tallinnasse, kus töötas advokaadi abina

1904Valiti ta Tallinna linna volikogu liikmeks

1900sooritas vandeadvokaadi eksami ja sai õiguse avada oma kontor ning palgata abisid.

1905Valiti ta Tallinna linna volikogu juhatajaks

1913-1917Tallinna linnapea

1917Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kuberman-gu komissaar

1895Abiellus koduõpetajanna Constance Ekströmiga (1870-1923), kes oli isa poolt rootsi ja ema poolt eesti juurtega.

1908Osteti Kadriorus asuv 19. s ehitatud koloniaalstiilis puitvilla, kus perekond elas kuni1920. aastani.

1944Poska järeltulijad lahkusid

Rootsi ja said seal kodakondsuse tänu Constance Poska Rootsi päritolule.

1918Eesti Ajutise Valitsuse

välisminister

1919Eesti delegatsiooni juht

(Asutava Kogu välisasjade komisjoni esimees) Tartu Rahu läbirääkimistel Tartus.

1920Suri oma kodus Kadriorus.Noor Eesti Vabariik otsustas

korraldada lahkunud riigimehele riiklikud matused ja ta sängitati Tallinna Kesklinna kalmistule

Posk

asõn

umid

eriv

älja

anne

6

RahulepingustRahuläbirääkimised

Tartus 5. dets 1919– 2. veebr 1920.

1919.a kevadel võeti suund rahulepingu sõlmimisele pu-nase Venemaaga, sest läänest ei saadud iseseisvusele piisavat toetust, Eesti territoorium oli aga Punaarmeest vaba ning sõja pidamine kulukas.

1919.a augusti lõpus tegi Nõukogude Vene rahuettepa-neku ja Pihkvas algasid rahu-läbirääkimised, ent need kat-kesid peagi.

Eesti valitsus lootis sõlmida rahu Venemaaga koos naaber-riikidega ja selleks korraldati Tartus 3 Balti riikide konve-rentsi. Paraku polnud teised riigid antud hetkel valmis rahu tegema ja Eesti valitsus otsus-tas üksi läbirääkimistele min-na.

1919. detsembri alguses, kui Eesti kaitsevägi pidas Nar-va all lahinguid pealetungiva Punaarmeega, algas rahukon-verents Tartus.

Vene NFSV rahudelegat-siooni koosseisus oli kokku 26 isikut - poliitikud, sõjaväe eksperdid, stenografistid, tele-grafistid, autojuht. Seda juhtis esialgu L. Krassin, alates 15. detsembrist aga A. Joffe. Dele-gatsioon elas Tartus Veski tn 6.

Eesti delegatsiooni juhtis Jaan Poska (Asutava Kogu vä-lisasjade komisjoni esimees) Sinna kuulusid Asutava Kogu

liikmed A. Piip (rahvusvahe-lise õiguse professor), J. Selja-maa, M. Püümann ja sõjavä-gede staabiülem kindralmajor J. Soots.

Konverents toimus kinnis-te uste taga ja selle ajal ajakir-janikele intervjuusid ei antud.

Rahukonverentsi istungid toimusid Aia tn 35 (nüüd Va-nemuise 35).

Rahukonverentsi I etapil toimusid vaidlused põhiliselt Eesti-Vene piiri ja sõjaliste ta-gatiste üle. Vene pool nõudis Judenitši Loodearmee inter-neerimist ja desarmeerimist, suurt osa Ida-Virumaast ja Petserimaad.

A. Joffe ja J. Poska oma-vaheliste läbirääkimiste tule-musena jõuti mõlemat poolt rahuldavate kokkulepeteni ja 31.12.1919 kirjutati alla Ees-ti-Vene vaherahulepingule. Vaherahu hakkas kehtima 03.01.1920 kell 10.30. Sellega lõppes sõjategevus Eesti Vaba-dussõjas.

Jaanuaris 1920 algas rahu-läbirääkimiste II etapp, mil-le tulemusena kirjutati 2. 02. 1920 kell 00.45. alla rahule-pingule Eesti Vabariigi ja Vene NFSV vahel. Pärast allakirjuta-mist ütles Jaan Poska Eesti de-legatsiooni liikmetele: „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust.”

Rahulepingu sisu Venemaa tunnustas Eesti riiklikku sõltumatust, Eesti Vabariik ja VNFSV tunnus-

tasid vastastikku teineteist de jure. Määratleti Eesti - Vene riigipiir. Vene riigi varad jaotati põhimõttel et need jäävad selle riigi omandisse, kelle ter-

ritooriumil nad asuvad. Lepiti kokku, et I maailmasõja ajal Eestist Venemaale evakueeritud vara tagasta-

takse (arhiivid, dokumendid, Tartu Ülikooli vara)Eesti sai 15 miljonit Vene kuldrubla sõjakahju kompensatsiooniksOtsustati lubada mõlema riigi kodanike repatrieerumine 1 aasta jooksul. Eestisse

naasis u 50 tuh inimest sh neurokirurg L. Puusepp, kes asus elama Tartusse ja kunst-nik A. Adamson Paldiskisse.

Rahulepingu allkir-jastamine ja jõustamine

Eesti delegatsiooni nimel kirjutasid rahulepingule alla Asutava Kogu liikmed Jaan Poska, Ants Piip, Mait Püü-man ja Julius Seljamaa ning kindralmajor Jaan Soots.

Venemaa nimel Adolf Joffe ja Gukovski.

Rahuleping koostati ees-ti ja vene keeles, ratifitsee-riti Eesti ja Vene parlamen-tide pooli ja registreeriti Rahvasteliidus.

www.jpg.tartu.ee

Kõigi küsimuste või ideedega pöördu koolilehe toimetuse poole või kirjuta toimetus@jpg.tartu.ee

Erinumbri koostasid: Reet Kandimaa, Vambola Paavo, Meeri Tiirats ja Timmu Tollimägi.Kujundus ja küljendus: Valev Laube

Toimetus

Eesti esindajad Balti riikide konverentsil Tartus 01.10. 1919

Eesti rahusaatkonna esimees Jaan Poska rahulepingule alla kirjutamas