e e s t i s õ j a n d u s a j a k i r i

Au olla veteran –

Rooma riigist tänapäevani

Nr 2 (71) 2013

eesti merelinejulgeolekon tervik

SCOUTSPATALJON - kutse valitute sekka. Meeste hulka, keda ei ühenda vaid missioon või käskluste salajane keel. Neid ühendab palju rohkem – sõprus kogu eluks. Midagi, mida ei murra kõrbe kuumus, lõikav tuul ega plahvatuste kaja.

Kui Sa tunned, et võiksid olla üks vapratest, siis vaata kohe www.elukutse.ee või www.vk.kra.ee Lisainfo e-postil vkinfo@kra.ee või telefonil 717 0800

1

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

2 / 2013

Sisukord2 eesti uudised

4 Välisuudised

6 kaitseväe reformi algatasid väeosade ohvitserid-allohvitseridMaaväe ülem kolonel Artur Tiganik vastab Sõduri küsimustele maaväes Eesti riigikait-se arengukava aastateks 2013–2022 ellu-viimisel aset leidvate muudatuste kohta.

12 tegevväelase palgakujunduse põhimõtetestKapten Ants Torim Kaitseväe peastaabi personaliosakonnast selgitab uue kait-seväeteenistuse seaduse rakendamisel tegevväelastele kehtestatud palgasüsteemi koostamise põhimõtteid.

14 au olla veteran – rooma riigist tänapäevaniKaitseministeeriumi nõunik Lauri Vahtre kirjutab Eesti oma veteranide staatuse pare-maks mõistmiseks veteranidest läbi ajaloo.

20 kuidas minust sai veteranIraagi sõja veteran kolonel Aivar Jaeski räägib, kuidas temast sai pärast kuuekuulist teenistust Bagdadis veteran.

23 Carolin illenzeeri fondi luguCarolin Illenzeeri fondi nõukogu esimees Lauri Kurvits tutvustab fondi tegevust lan-genud ja raskelt vigastatud Eesti sõdurite laste toetamisel.

25 Mereväekooli kümme aastatMerevägi on juba kümme aastat oma ohvitseridele ja allohvitseridele merevälist väljaõpet andnud.

27 Miinisõda meresõjasVanemleitnant Risto Saimla annab ülevaate miinisõjast meredel. Selle tagajärgede likvideerimisest on saanud Eesti mereväe põhilisi nišivõimeid.

32 õhuturbe ülesandedNATO õhuturbemissioon Balti riikide õhu-ruumis on aidanud külma sõja järgselt anda alliansi kollektiivkaitsele uue tähenduse.

35 kaitseväe ühendatud õppeasutused: kaks algust – 29.08.1923 / 17.03.1998Eesti sõjalise hariduse kool-kombinaat – kaitseväe ühendatud õppeasutused on kahel

korral koondanud oma katuse alla tegevväe-lastele – allohvitseridele ja ohvitseridele emakeelse sõjalise hariduse andmise.

41 eesti mereline julgeolek on tervikKaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgema sõjakooli põhikursuse ülem kaptenmajor Taavi Urb arutleb Eesti kui mereriigi merelise julgeoleku tagamise võimaluste üle.

45 eesti kaitseväelased natO sidepataljonisMeie kaitseväelased on olnud esindamas Eestit mitmetes NATO rahvusvahelistes üksustes.

46 On aeg taguda trumme steadfast jazzi toetuseksBalti riikide olusid hästi mõistev ajakirja Economist toimetaja Edward Lucas leiab, et NATO-l on põhjust rohkem rääkida oma uuest lähenemisest alliansi liikmete turvali-suse tagamisel, kui tänavu sügisel harjuta-

takse läbi Eesti kaitsmine Poolast lähtuvate ühendoperatsioonide abil.

50 Harri tiido: kaitseväel on eesti välispoliitikas oluline rollKVÜÕA-s 22. märtsil peetud konverentsil „Kümme aastat operatsioonist Iraagi Vaba-dus” kõneles Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures Harri Tiido Sõdurile, kuidas on eelmise kümnendis sõjasündmused seotud Eesti praeguse julgeolekuga.

54 Mali – demokraatia etalonist paariariigiksKas islamistlikuks võimukaaperdamise kat-seks muutunud Mali kodusõja tagajärg võib olla uue Afganistani teke Aafrikas? Seda küsimust esitavad endale praegu paljud.

58 Merejõudude allohvitserid aastatel 1920–1939Kahe maailmasõja vahelisel ajal kujunes allohvitserkonnast välja Eesti mereväe selgroog.

48kas me kaitseme end targalt?Eesti alalises esinduses NATO juures teeniv major Andres Rekker kirjeldab Euroopa Liidu ja NATO riikide püüdeid kaitse-eelarvete vähendamise oludes leida uusi koostöövõimalusi kaitsevõime säilitamiseks.

Väljaandja Kaitseväe peastaaptoimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinntegevtoimetaja major Ivar Jõesaar e-post: ivar.joesaar@mil.ee, tel 717 1259keeletoimetaja Kairi Vihmankujundaja Meelis Pillertrükitud ASi Kroonpress trükikojas esikaanefoto Kaitsevägi

SCOUTSPATALJON - kutse valitute sekka. Meeste hulka, keda ei ühenda vaid missioon või käskluste salajane keel. Neid ühendab palju rohkem – sõprus kogu eluks. Midagi, mida ei murra kõrbe kuumus, lõikav tuul ega plahvatuste kaja.

Kui Sa tunned, et võiksid olla üks vapratest, siis vaata kohe www.elukutse.ee või www.vk.kra.ee Lisainfo e-postil vkinfo@kra.ee või telefonil 717 0800

2

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

EEsti uudisEd

Kaitsevägi võtab kasutusele uued kuivtoidupakid

Kaitseväe logistikakeskus valis riigihankega välja neli kodu-maist ettevõtjat, kelle pakuta-vatest toodetest komplektee-

riti logistikakeskuses uued kaitseväe kuivtoidupakid.

Logistikakeskus komplekteeris riigi-hanke võitnud Smarten Logistics AS-i, Kommivabrik OÜ ja Eugesta Eesti AS-i toodetest kaheksa ratsiooni 24 tunni, kaks ratsiooni suurendatud toiteväärtu-sega 24 tunni, neli ratsiooni ühe toidu-korra ja neli ratsiooni kahe toidukorra kuivtoidupakki. Kuivtoidupakid paken-dab Smarten Logistics AS.

Toidupakkide toiteväärtus peab väli-tingimustes olema 3200–4000 kilo kalorit või raskendatud välioludes 5000 kilo-

kalorit. Samuti lähtus kaitsevägi arvestus-test, et 24 tunni kuivtoidupakid peavad säilima vähemalt kolm aastat ning ühe ja kahe toidukorra pakid üheksa kuud. Ka võeti arvesse kaitseväelaste maitse-eelis-tusi, mis selgusid 2009. ja 2012. aastal lo-gistikakeskuse poolt kaitse väes läbiviidud küsitlustest ning seega on uute pakkide

scoutspataljoni taasloomise aasta- päeva puhul Pakri poolsaarel korraldatavast traditsioonili-sest arvult kümnendast Scouts-

rännakust võttis osa üle 1300 inimese.„Tänavuse Scoutsrännakuga mäles-

tasime ka kõiki oma võitluskaaslasi, kes on jäänud lahinguväljale, ja mõtleme neile, kes jätnud sinna oma tervise.

Samuti pühendasime tänavuse rän-naku sel nädalal reservi arvatud vanem-seersant Vahur Lichtile, kes on esimene

piirvanusega reservi läinud „skaut”,” üt-les Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Vahur Karus.

Pataljoni taasloomise 12. aastapäe-vale pühendatud sõjalis-sportliku rän-naku võitis kaitseväelaste ning relva ja vormiga võistlejate arvestuses Steven Rehelem politsei- ja piirivalveametist ajaga 3.02, teiseks tuli ajaga 3.05 Toomas Loho kriminaalpolitseist ja kolmandaks ajaga 3.17 Jüri Linde Kaitseliidu Saare malevast.

Teises klassis võitis Silver Eensaar, teisele kohale tuli Armo Hiie ja kolman-dale Erik Aibast.

„Rajameistri sõnul oli tänavune rada vaat et parem kui ühelgi varasemal aas-tal. Ilm on hea olnud ning rada pole nii pehme ja porine,” ütles Scoutsrännaku peakorraldaja kapten Andres Blank. „Osalejaid on ka iga aastaga pisut enam ning tänavu oli neid alates 12-aastastest kuni keskealisteni. Samuti osales kuus Läti sõjakooli kadetti.”

Tänavuse Scoutsrännakuga mälestati langenud võitluskaaslasi

sisu võrreldes praegu kasutusel olevatega tunduvalt mitmekesisem ning arvestab rohkem kaitseväelaste soovidega.

Samuti võtab kaitsevägi esmakordselt kasutusele katlatoidupakid, mis sisal-davad kümne kaitseväelase ühte toidu-korda, kusjuures hommiku-, lõuna- ja õhtu sööke on igaüht kolm ratsiooni. Seitse kuud säilivad katlatoidupakid on varustatud ka väliköögimeeskondadele mõeldud retseptidega. Katlatoidupakki-de sisu komplekteerimisel kasutatakse samu toidu aineid, mida praegu paku-vad kaitseväge toiduainetega varustavad ettevõtjad.

Katlatoidupakke hakatakse väljasta-ma kaitseväelastele õppusel Kevadtorm 2013.

Kait

sEvä

gi

Kait

sEvä

gi

3

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

EEsti uudisEd kaitsevägi ja eesti kaitsetööstuse liit sõlmisid koostööleppeKaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras ja Eesti kaitsetööstuse liidu juha-tuse esimees Taavi Veskimägi kirjutasid 3. aprillil alla koostöömemorandumile, mis on alus edasistele koostööprojekti-dele ning aitab tugevdada Eesti kaitse-majanduse arengut.

Memorandum toetub veebruaris kin-nitatud kaitsetööstuspoliitika tegevus-suundadele aastateks 2013–2022 ning sätestab Eesti kaitsevõime tugevdami-seks ja kaitsemajanduse arenguks ette võetavad koostöömeetmed.

MTÜ Eesti kaitsetööstuse liidu visioon on luua rahvusliku ja rahvusva-helise kapitali koostöö kaudu sünergia Eesti kaitsetööstuse arendamiseks ning kaitsevaldkonna toodangu ekspordiks.

sõjaväelaste üleilmsetel talimängudel oli edukaim eestlane reamees daisy kudrePrantsusmaal Annecys korraldatud sõjaväelaste üleilmsetel talimängudel oli kõige edukam eestlane kaitseliitla-ne reamees Daisy Kudre, kes saavutas suusaorienteerumises neljanda koha. Viimast aastat juunioride klassi kuuluv Kudre võistles 17 riigi suusaorienteeru-jaga lühirajal, teda jäi medalist lahutama vaid 26 sekundit. Võistlus peeti lagedal ja väga mägisel maastikul ligi 2000 m kõrgusel merepinnast. Tingimused muutis eriliseks paks udu, mis põh-justas paljudele võistlejatele tõsiseid orienteerumisprobleeme.

tanel Padar toetas langenud kaitseväelaste lapsi Tanel Padar, kes on esinenud ka operat-sioonil Iraagi Vabadus teeninud Eesti kaitseväelastele, annetas muusikasaates „Su nägu kõlab tuttavalt” võidetud tuhat eurot Carolin Illenzeeri fondile.

„Otsust, et just neid lapsi toetada, mõjutas kindlasti see, et olen ise käinud Iraagis teenivatele kaitseväelastele esinemas ning see, et mu parim sõber osaleb välisoperatsioonidel ja iga kord hoian hinge kinni, et kõik hästi läheks,” ütles Padar. „Samuti osalesin eelmisel aastal heategevuslikul kontserdil, mille tulemusena koguti fondile märkimis-väärne summa ja olen valmis taas sarna-sest ettevõtmisest osa võtma.”

Reedel, 5. aprillil Tartus lõppenud kõrgema sõjakooli patrullvõist-luse võitis Eesti, Läti ja Rootsi kadettide võistkond 19 trahvi-

punktiga koosseisus Sander Karask, Gert Lehiste ja Jüri Saar Eestist, Aigars Engelis Lätist ja Christoffer Östlund Rootsist.

Patrullvõistlus algas relvatestiga sõja-kooli lasketiirus. Seejärel liikusid võist-konnad maastikule, kus neil tuli läbida enam kui 15-kilomeetrine võistlustrass ning lahendada viies kontrollpunktis meeskonnatööd, loovust ja teadmisi nõudvaid ülesandeid.

Ülesanded olid läbida takistusriba, granaadiheited õppegranaadiga, mää-

rata kaugusi ja abivahenditeta distantsilt sõnumeid edastada. Viimases kontroll-punktis, Tartu Kunstimuuseumis, pidid tulevased ohvitserid demonstreerima teadmisi etiketist.

„Võistlus oli mitmekesine, pannes proovile võistlejate ohvitserioskusi ala-tes tuletellimisest kuni etiketini. Pat-rullvõistluse algus oli raja lumerohkuse tõttu kindlasti raskem kui varasematel aastatel,” ütles patrullvõistluse korral-daja kapten Rene Lepik.

Kõrgema sõjakooli sünnipäevaks loetakse 3. aprilli 1919. Sõjakooli aasta-päeva hakati praegusel moel tähistama 1998. aastal.

Sõjakooli 94. aastapäeva patrullvõistluse võitis Eesti-Läti-Rootsi segameeskond

Logistikakeskuse ohvitserid võitsid laskevõistlusel korporante

Männiku lasketiirus 8. ap-rillil peetud Kaitseväe lo-gistikakeskuse ohvitseride ja korporatsioon Rotalia

liikmete vahelised laskevõistlused võit-sid sõjaväelogistikud ning logistika-keskuse ülema rändkarikas jäi seekord logistikakeskusesse.

Laskevõistlusel osalesid kummast-ki organisatsioonist kolmeliikmelised võistkonnad, kes pidid õhupüstolist ta-bama võimalikult täpselt kümnemeetri-selt distantsilt märklehte.

Logistikakeskusele tõi 223 punktiga võidu meeskond, kuhu kuulusid leitnant Rodion Sorokin, leitnant Erko Sepri ja nooremleitnant Anton Auzin. Korpo-ratsioon Rotalia parimate tulemustega võistkond, kuhu kuulusid Hannes Valk, Andris Sprivul ja Rain-Alari Külm, ko-gus 171 punkti.

Individuaalses arvestuses tuli 88 punktiga parimaks kapten Andres Rüü-telmaa, teisele kohale 76 punktiga leit-nant Erko Sepri ning kolmandale kohale 75 punktiga leitnant Rodion Sorokin.

Kait

sEvä

gi

Kait

sEvä

gi

4

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

MaailM

Kui Venezuela president Hugo Chávez 5. märtsil suri, teatas asepresident Nicolas Maduro, et Bolivari riiklikud relvajõud

(FANB) siirdusid terve riigi ulatuses positsioonidele, et tagada stabiilsus, jul-

geolek ja rahu. Venezuela kaitseminister Diego Molero Bellavia kinnitas Maduro sõnu, lisades, et FANB-d võib usaldada riikliku ühtsuse säilitamisel, austades Venezuela põhiseadust ja Chávezi vii-maseid soove.

1Venezuela väed siirdusid pärast Chávezi surma positsioonidele

2 austria kaitseminister astus tagasi

Pikaaegne Austria kaitseminister Norbert Darabos teatas 5. märtsil oma tagasiastumi-sest. Darabose partei hinnangul saab tema mantlipärijaks üsna tundmatu Bundesrati liige Gerald Klug. Norbert Darabos astus ametisse 2007. aasta jaanuaris ja ta oli Euroopa Liidus kõige pikemaajalisemalt ametis olnud kaitseminister.

3 euroopa maakaitsesektor ei ole enam elujõuline

Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) sõnul ei ole Euroopa maakaitse relvatööstussektor enam elujõuline ja agentuur valmistab kava sektori killustatuse ja kahanevate majan-duslike väljavaadete vastu võitlemiseks. EDA hinnangul kattuvad maismaa relvastus-sektori osad üksteisega, seda iseloomus-tavad üleliigsed struktuurid ja lühikesed tootmistsüklid. Ühe teemaga kursis oleva Euroopa Liidu ametniku sõnul kasvab traditsioonilisele maakaitse relvatööstusele konkurents nii Euroopa Liidu siseselt kui ka väljastpoolt – eriti USA-st ja Ida-Aasiast. Plaani kohaselt kavatsetakse harmonisee-rida vajadused, luua ühtsed standardid ja jagada piiriüleselt valitsuse ressursse.

4 india õhuväemarssalit süüdistatakse korruptsioonis

India politsei esitas 13. märtsil süüdistuse õhuväemarssalile Shashindra Pal Tyagile ja 11 teisele isikule 572 miljoni euro suuruse AgustaWestland AW101-tüüpi helikopterite ostutehinguga seotud korruptsiooni- ja petuskeemis. Tyagi oma süüd ei tunnista, väites, et lepingud helikopterite ostuks sõlmiti enne tema ametisseasumist 2004. aastal. Agentuuri süüdistuse kohaselt mak-sis AgustaWestlandi emaettevõte Finmecca-nica komisjonitasusid Tuneesias ja Mauri-tiusel asuva variettevõtte kaudu kolmele vahendajale, varjates neid masinaehituse ja tarkvaraga seotud kahtlaste lepingutega. Komisjonitasud on aga India seaduste järgi keelatud.

5 rootsi sai esimesed Patria aMV-d

Soome Patria saatis Rootsile esimesed 8 x 8 soomussõidukit (Armed Modular Vehicle – AMV). Kokku ostab Rootsi 113 Patria soomu-kit. Kogu leping on väärt 260 miljonit eurot.

6 Venemaa piirab allahinnatud sõjavarustuse eksporti

Venemaa kaitseministeerium teatas, et on jõudnud riigi relvatehnoloogia föderaal-teenistusega (FSMTC) kokkuleppele piirata varustuse müüki kunstlikult alandatud hindadega. Nimetatud meede on võetud tarvitusele selleks, et nii Venemaa kaitse-ministeerium kui ka väliskliendid peaksid maksma samase varustuse eest sama hinda. Venemaa saavutas 2012. aastal sõjavarus-tuse müügi rekordi, teenides selle pealt 11,45 miljardit eurot.

7 tšaad liitus ametlikult Mali missiooniga

Tšaadi väed, mis Prantsuse üksuseid Mali missioonil on toetanud, liitusid ametlikult enamjaolt Lääne-Aafrika riikide vägedest

koosnevate rahvusvaheliste üksustega. Tšaad on missiooni panustanud 2000 sõdu-rit ja on sellega Prantsuse armee järel suu-ruselt teine välisriigi sõjaline kontingent. Aafrika rahvusvahelist toetusmissiooni Malis (AFISMA) jääb juhtima Nigeeria, kuid Tšaadi kindral määratakse selle aseülemaks. Erinevalt teistest AFISMA kontingentidest on Tšaadi väed Sahara regioonis tegutsemi-seks väga mobiilsed ja kogenud.

8 süüria mässulised avastasid scud-tüüpi ballistiliste

rakettide rajatiseRiigi idaosas asuvas Dayr al-Zawri provint-sis tegutsenud Süüria mässulised avastasid Scud-tüüpi ballistiliste rakettide rajatise. USA teatas 2008. aasta aprillis, et neil on luureandmeid, mis viitavad Põhja-Ko-rea osalusele plutooniumi tootmiseks. Süüria lükkas süüdistused tagasi ja hävitas kahtluse all olnud reaktori, ehitades selle asemel tohutu angaari. Mässuliste filmitud videotes on näha, et hoones asub vähemalt kaks Scud-tüüpi raketti, mis olid paigutatud stardiseadmele.

1

9

11

5

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

9 usa plaanib afganistanis asuvat kontingenti

poole võrra vähendadaUSA kavatseb soojadeks aastaaegadeks Afganistani jätta 60 000 sõdurit, vähenda-des nende arvu 2013. aasta novembriks 50 000-le ning lõpuks 34 000-le 2014. aas-ta veebruariks. Afganistani jäävad 34 000 sõdurit peavad 2014. aasta aprillis toimuva-te valimiste ajal aitama kohalikel vägedel tagada riigi julgeolekut. Praegu arutletakse NATO liikmesriikide kaitseministritega ka 2014. aasta järgse NATO väekontingendi suuruse üle, mis peaks jääma 8000 – 12 000 sõduri vahemikku.

88 miljardi euro suurune on Hiina rahva-vabariigi 2013. aasta kaitse-eelarve. Hiina riigimeedia teatas, et kulutused on plaanitud iga-aastase 10,7% kasvu raamistikus. Hiina valitsuse sõnul kasu-tatakse eelarvet sõjaväepersonali elu- ja töötingimuste parandamiseks, riikliku julgeoleku tagamiseks ja sõjajõudude mehhaniseerituks ja infopõhiseks muut-miseks. Ekspertide hinnangul kulutatak-se tegelikult ametlikust eelarvest 15% võrra rohkem ehk 101,6 miljardit eurot.

50% võrra kasvas Horvaatia sõjavarustuse ekspordimaht, jõudes 114,5 miljoni euro piirini. Horvaatia kaitsevarustuse ekspordi- ja impordiagentuuri Agencija Alani direktori professor Ivica Nekici sõ-nul paigutub Horvaatia sellega maailma 25 suurima relvaeksportija hulka. Nekic ütles, et eelmisel aastal kasvas Horvaatia ekspordimaht võrreldes 2011. aastaga 50% võrra. Horvaatia sõjatööstuse suu-rim partner on USA, hõlmates lausa 60% Horvaatia sõjandusekspordi turuosast. Kõige edukam ekspordiartikkel oli HS Produkti HS2000-tüüpi püstol, mida müüdi USA-le 460 000 tükki.

32 miljonit eurot kavatseb Rootsi kulutada maa-õhk-tüüpi rakettide ostuks. Ette-võtteks, millelt raketisüsteem ostetakse, osutus Diehl BGT Defence. Esimesed IRIS-T SLS-tüüpi süsteemid peaksid kohale jõudma 2016. aastal.

128uut tanki kavatseb Poola soetada riigi kaitseministri asetäitja Waldemar Skrzypczaki sõnul. Lisaks seniste Leo-pard 2 tankide uuendamisele kavatse-takse osta Leopard 2A4- või A5-tüüpi tanke. Nende ostu maksumus on umbes 100 miljonit eurot. Kõige tõenäolisem tehinguallikas on Saksamaa, mille ladu-des parasjagu 190 Leopard 2A5 tanki seisavad.

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (märts-aprill 2013)

11 Brasiilia teatas tehnoloogiafondi loomisest

Brasiilia käivitas 13 miljardi euro suuruse eelarvega fondi, mille abil hakata arendama kõrgtehnoloogilisi lahendusi, muuhulgas ka kaitse- ja kosmosevallas. Peamiselt arenda-takse välja mehitamata süsteeme, kosmo-setehnoloogiaid, juhtimise sidesüsteeme, elektro-optilisi süsteeme ja sensortehno-loogiaid, hävitajaid, soomukeid ja elektroo-nilise sõjapidamise võimekust.

12avastati Venemaa armee puudujäägid

Vene armee valmisolek sai tõsise kriitika-tulva osaliseks, kui etteteatamata inspektsioonis avastati suuri puudujääke. 18.–20. veebruaril tehti

esimene üllatusinspektsioon viimase 20 aasta jooksul, mille käigus uuriti õhujõudude valmisolekut, armee transpordilennundust, üldvägede brigaade Kesk- ja Lõunakaitseringkondades. Välja tulid üldised nõrkused ohvitseride ja sõdurite asjatundmatuses, kuid Vene armee peastaabi ülemal kindral Valeri Gerassimovil jätkus enim kriitikat sõjatehnikale ja riigi sõjatööstusele, mis tema sõnul ei vasta nõudmistele. Näiteks vaid 66% lennumasinatest olid kasutuskõlblikud. Gerassimovi kriitikast ei jäänud puutumata ka suurtükiväed ning ta süüdistas remonditehaseid ja tööstusettevõtteid, sest varustus, mida on hooldatud või uuendatud, muutub esimeste kuude jooksul pärast teenistusse saatmist kasutuskõlbmatuks.

10Venemaa jätkab süüria relvastamist

Vene riikliku relvaekspordiettevõtte Rosoboronexporti peadirektori Anatoli Isaikini sõnul jätkatakse sõjatehnika tarnimist Süüriale. Isaikin ütles, et praegu ollakse täitmas eelnevalt sõlmitud kokkuleppeid ning tarnete hulka ei kuulu ründerelvad. Rosoboronexport pakub Süüriale õhutõrjesüsteeme ja hooldusmasinaid. Lisaks teatas Isaikin, et Süüriale tarnitud relvade hulka ei kuulunud Iskanderi ballistiliste rakettide süsteem ega MiG-29M-tüüpi hävitajad.

32

4

56

7

8

1012

6

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

intERvjuu

Eesti on ajateenistuse­põhiste reservüksuste ja elukutseliste sõjaväelas­tega mehitatud üksuste sünteesil oma riigikaitset üles ehitades ujunud vastu­

voolu suurema osa Euroopa riikidega, kes on järjepanu panustanud vaid elukutselistele armeedele. Kuidas Te iseloomustaksite selles olukorras Eesti praegust kaitsevalmidust ja ­võimet?

Kaitsevalmidus ja -võime on väga suured. Kuid selleks, et Eesti riigikaitse arendamisel edasi minna, on vaja nii kvaliteeti parandada kui ka uusi võimeid välja arendada. Eesti riigikaitse kolm sammast on jätkuvalt elukutselised, aja-teenijad ja vabatahtlikud riigikaitsjad.

Eesti kaitsmine ei saa tugineda ainult professionaalsele väele või ainult aja-teenistusele. Võtmesõna on efektiivsus. Professionaalsed sõdurid on tunduvalt efektiivsemad ja lahinguvõimelisemad. Aga ilma ajateenistuseta ei saa tagada ka neid. Peame oma rahvaarvu ausalt hin-dama. Eestis on see kandepind nii väike, et kaitsevägi ei värbaks ilma ajateenis-tuses tehtava eeltööta professionaalseid üksusi, sest ainult palgalisse armeesse ei suuda me leida piisavalt inimesi.

Kaitsevägi peab muutma ajateenija-te väljaõpet professionaalsemaks nii, et ajateenijate üksused oleksid suutelised toimima analoogselt professionaalide-ga. See on meie eesmärk. Et ajateenistu-sest tulnu saaks öelda – sain samasuguse ettevalmistuse nagu elukutseline sõdur.

Õnneks on selles suunas juba palju samme astutud. Näiteks väljaõpet vii-vad läbi inimesed, kes on käinud mis-sioonidel ja sõdinud. Ning varustus on ajateenijail praegu samasugune nagu elukutselistel. Kui kümme aastat tagasi vaatasime, et „skautidel” oli igasugust

varustust ja ajateenijail polnud õieti midagi, siis nüüd kasutavad Scouts-pataljoni sõdurid ja ajateenijad samu varustuse elemente. Lisame siia Kaitse-liidu, kelle varustatus on seni maha jää-nud ja kes peab nüüd uue arengukava põhimõtete kohaselt saama täpselt sama varustuse ning väljaõppe kui „skaudid” või ajateenijad. Need kolm sammast tu-leb ühtlaselt välja arendada. Siis on Eesti kaitsevõime ja -valmidus võimas.

Kaitseliidul on siin veel eriline tähen-dus, millele pöörame suuremat tähele-panu. Kaitseliit on meil see sidusaine pidevalt olemas olevate elukutseliste üksuste ning reservväe vahel, mis annab võimaluse mobilisatsioon kiirelt läbi viia. Praegu on selle koha peal n-ö lohk, kuid peame pingutama, et elukutseliste, ajateenijate ning kaitseliitlaste varustuse ja väljaõppe tasemes poleks erinevusi. Selleks on juba ka palju tehtud, kuid arengukava näeb ette, et lähema paari-kolme aasta jooksul on Kaitseliidu tea-tud struktuur ka professionaalselt ette valmistatud ja töötab.

Kui palju põhimõttelisi muudatusi tuli maaväel uut arengukava koosta­des teha nendes otsustes, mis olid teh­tud eelmise arengukava kinnitamisel?

Ma ei ütleks, et siin mingeid põ-himõttelisi muudatusi tuleb. Jätkame sama moodi, nagu siiani oleme teinud. Me vaid täpsustame, korrastame ja üri-tame oma sõjalisi võimeid mõningal määral suurendada. Midagi ei muutu selles mõttes, et me ei jäta midagi te-gemata neist asjadest, mida oleme seni

arendanud. Võtmesõna on korrastami-ne ja struktuuri efektiivsemaks muut-mine. Selleks on kavas suurendada kiir-reageerimisüksuste arvu ja tõsta nende sõjalist võimekust. Kaitsevägi suudab reageerida kiiremini ja paremini. Muu-datus maaväes on vähendada juhtimis-tasandeid. Vähendasime staapide arvu ja juhtida saab otse ja kiiremini.

Milliseid olulisi muutusi oleks vaja sisse viia meie maaväe väljaõppesse ning erinevate astmete juhtide mõt­temaailma, et seista vastu maailmas viimaste aastate jooksul kujunenud ohtudele?

Kaitseväe praegune väljaõppesüs-teem kehtib julgelt kümme aastat. Me ei ole suutnud neid õppetunde, mida oleme selle aja jooksul saanud, ellu ra-kendada ja oma väljaõppekava vastavalt muuta. Võime ju öelda, et sellel väljaõp-pekaval pole midagi viga, aga ajaga kaa-saminekuks tuleb seda täiustada. Juba näeme asju, mis meil oleks vaja teha. Sõ-duri baaskursust tuleb muuta. Sinna on vaja tagasi viia näiteks lahinguväljal el-lujäämisoskuste teatud elemente. Samu-ti keskenduda sellele, et üksuse allohvit-serid-ohvitserid oleksid üksuste tõelised juhid, mitte lihtsalt instruktorid-õpeta-jad. Üksusel peab olema omanik.

On vaja muuta juhtide mõttemaail-ma, et nad võtaksid iga väljaõppel olevat üksust kui enda oma. Et see sarnaneks üksuste vaimuga, mis oli 1990. aastatel, kui varustust oli vähem ja vähem sai teha huvitavaid asju, aga oldi ühtsemad. Instruktor ei pea praegu üksust enda omaks. Ta õpetab selle kellegi jaoks kon-veiermeetodil välja ega ole selle omanik. Me oleme muutunud instruktoriteks-direktoriteks, aga me pole enam üksuste ülemad.

Kaitsevägi on selle vajaduse endale sedastanud, kuid praegu pole me jõud-nud veel reaalseid samme teha, et seda väljaõppesse viia. Aga et oleme seda teadvustanud, siis kirjutame selle aren-gukavasse sisse ning suurendame välja-

Kaitseväe reformi algatasid väeosade ohvitserid-allohvitseridMaaväe ülem kolonel Artur Tiganik kinnitab ajakirja Sõdur küsimustele vastates, et kaitseväe arengukava ellu viies ei kärbita midagi ega jäeta kedagi kõrvale.

ivar jõesaarMajoR

7

sõd

uR n

R 2 (71) 2013

aRd

i hal

lisM

aa

8

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

intERvjuu

õppe läbiviimisega seotud personali, kes selle ka ellu viib. See on teema, millega me kõik peame tegelema.

Eesti territooriumil pole piisavat sügavust, et see jätaks meile massiivse ründe korral manööverdamisruumi. Milline peaks olema meie maavägi Teie kujutluses aastal 2022, et ta suu­daks meie riiki tõhusalt kaitsta?

Eestil on territooriumi ja maastiku sügavust, aga meil on vähe üksusi, et see toimiks. Peame sügavust tekitama üksuste abil, aga meie üksuste kiht on õhuke. Et üksusi oleks rohkem, selleks teeme koostööd NATO partneritega täiendavate kaitsekihtide tekitamiseks üksuste kontsentratsiooni ja sügavuse suurendamiseks, et meist ei saaks liht-salt mööda minna.

Maaväe ideaalvariandis oleks meie mõlemad brigaadid mehhaniseeritud nii, et nad suudaks kiiresti manööver-dada ja vastast üllatada, teatud kohtades kiiresti ülekaalu saavutada ja vastu rün-nata. Eesti tuleviku maavägi oleks mo-biilne ja igati tänapäevaselt varustatud.

Ning kui brigaadid manööverdavad, siis maastikul saab neile toeks olla Kait-seliit. Kaitseliidu kohalik üksus võtab brigaadi manööverüksused oma tuttaval maastikul vastu, aitab orienteeruda ning võtab enda kanda kõik muud funktsioo-nid, tagab, suhtleb kohalikega jne. See on see Kaitseliidu maakaitseringkond, kes toetab maaväge ja annab manöö-verüksustele vabad käed tegelemaks sellel alal ainult oma lahinguülesande täitmisega. Ning Kaitseliit peab olema piisavalt hästi ette valmistatud, manöö-vervõimeline ja suhtlemisvõrgustik loo-dud, et sellega seal alal hakkama saada. See on kohaliku üksuse roll Eesti kaitse-sügavuse loomisel.

Arengukavas sõnastatud ambitsioon tagada täies ulatuses iga valmis üksu­se täielik lahingu­ ja toimetulekuvaru nõuab täiendavate ladude ja tehnika hoiukohtade väljaehitamist. Kui palju oleks vaja täiendada meie logistika­taristut, et saaksime 2022. aastaks kaks brigaadi kiirreageerimisvalmiks?

Kaitseväel on üpris hea logistika juba ette valmistatud, kui mõelda, mida kõike tahame saada selle kahe brigaadi jaoks. Lisaks olemasolevaile logistika-lahendustele valmivad Tapal lisaks veel suured logistikakompleksid. Kuid tule-viku jaoks pole see kindlasti piisav.

Kui jõuab kätte üksuste mehhani-seerimise aeg, kui tulevad iseliikuvad suurtükid ja lahingumasinad, siis on

vaja muuta ja tänapäevastada ka oma logistikaparki.

Järgmine etapp siin ongi, et välja mõelda infrastruktuuri osad, mida tuleb täiendada, et need rasked üksused pai-gutada. See on kogu protsessi üks osa. Kindlasti on mõttekas siduda kaitseväe ja Kaitseliidu taristu edaspidi ühtseks süsteemiks. Pole mõtet teha neid rajatisi eraldi, eriti kui arvestada, et Kaitselii-dule tuleb paari lähema aasta jooksul palju keerulist tehnikat ja varustust. On mõistlik, et ka remont ja hooldus oleks ühtne ja tagatud. Nii saame odavamalt. See on kaitseväe kui terviku ülesanne si-duda need asjad ühtsesse ketti.

Aga praegu on see plaanide arutelu-kohti. Anname endale aru, et lahingu-masinate ja iseliikuvate suurtükkide ostmisega pole kõik veel kaugeltki lõp-penud. Juba praegu on vaja hakata mõt-lema ka isikkoosseisu väljaõpetamisele. Tänavu käisime Soomes läbirääkimisel ja neid tuleb veel, et tulevaste soomus-üksuste – Viru ja Kalevi pataljonide te-gevväelased saaks minna Soome välja-õppele. Soomusmanöövervõimekus on hoopis midagi muud võrreldes sellega, mida seni teinud oleme.

Kui tulevad lahingumasinad, iselii­kuvad suurtükid, võib­olla ka tankid, kas nende juhid peaksid olema elukutselised nagu Saksamaal või ajateenijad nagu Soomes?

Põhimõtteliselt ei pea nad olema professionaalid. Me jätkame oma kont-septsiooni kohaselt ikkagi ajateenija-test reservüksuste tootmist. Just Soome praktika näitab, et on võimalik välja õpetada ka tankiüksusi, kus kõik on aja-teenijad. Praegu käivad läbirääkimised, kuidas ja mismoodi seda oskusteavet on võimalik Eestisse tuua. Juba sel aastal alustati Kalevi pataljoni väljaõpetamist ajateenistuse ajal soomustatud üksu-seks. Ja ajaloos on meil selline kogemus olnud. Kümme aastat tagasi oligi ju

toonane Kalevi pataljon BTR-80-netel ajateenijate üksus. Nüüd üritame selle koostöös Soomega uuesti käima lükata. Masinapark, inimesed, logistika on ju kõik üks tervik. Me ilmselt ei suudaks endale Saksamaa eeskujul lubada elu-kutselistest soomusüksusi. Eesti läheb teist teed, mis nõuab kindlasti enam pingutust, aga on võimalik. Võib-olla peab soomussõdurite ajateenistus sel-leks vältama küll 11 kuud, aga ma arvan, et nii me saame hakkama.

Kuivõrd on Teie hinnangul praegused tegevväelased – ohvitserid, allohvit­serid, sõdurid – valmis kavandatud kaitseväereformiga kaasa minema ning mida nad võiksid enda jaoks aegsasti selgeks mõelda?

Meie väeosade allohvitserid ja ohvit-serid on olnud selle reformiga kaasas esimestest päevadest alates. Ütleksin veel enamgi – nemad ongi selle refor-mi algatajad. Selle reformi ja restruk-tureerimise vajadus tuli esile siis, kui kaitseminister Mart Laar astus ametisse ning tegi ringkäigu väeosades ja tutvus olukorraga. Ta tahtis teada, mis toimub, millised üksused on olemas, kuidas toi-mub lahinguväljaõpe, kuidas protsess on tagatud, millised on plaanid. Siis tõs-tatasid üksuste ülemad ja ohvitserid-all-ohvitserid väga palju küsimusi meil tolle aja süsteemi vajakajäämiste kohta.

Kogu algatus ja tõuge tuligi sealt. Mi-nister Laari analüüsiga algas protsess, et midagi on vaja muuta, et paremaks saada. See vajadus tekkis üksustes tõsta-tatud probleemide najal. Minister laskis teha probleemide analüüsi ning siis tuli-gi välja, kuidas olukorda muuta.

Mina olin sellel ringkäigul kaasas, kus probleemid tõstatati, millele meie arengukava nüüd püüab vastust pakku-da. Tuleb aru saada, et me kõik oleme selle reformi omanikud ja need inime-sed, kes selle kirjutasid, tuginesid nen-dele püstitatud vajadustele. Seda pole võimalik ellu viia, kui me reformi nüüd ühiselt ei tee. Ega midagi põhimõtteli-selt uut seal ju pole, pigem korrastatud kujul vana.

Meie kiirreageerimisvõimeliste ük­suste relviletõstmisel ei piisa praegu teenistuses olevatest või ka lähiaastatel juurdevõetavatest tegevväe ohvitseri­dest­allohvitseridest, vaid suur koor­mus on kanda reservis olevatel rühma­ ja kompaniiülematel. Mida peaksid juba praegu tegema väeosade ülemad ja ohvitseride kogud, et reservis ole­vate relvavendadega sisemist sidet alal

kui kümme aastat tagasi vaatasime, et „skautidel” oli igasugust varustust ja ajateenijail polnud õieti midagi, siis nüüd kasutavad scoutspataljoni sõdurid ja ajateenijad samu varustuse-elemente.

9

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

hoida, neid enda sekka sulandada ning neile uusi teadmisi edasi anda?

See on oluline teema. Me saame aru, et reservsüsteem peaks olema parem. See on elukestev õpe ega saa piirduda ühe RÕK-iga viie aasta jooksul. Selles, kuidas niimoodi teha, et see väga hästi toimuks, on suur roll nendel pataljonide ülematel ja tegevväelastel, kelle koosseisu reserv-väelased tulevad. Tegevväelaste koormus on praegu niigi suur, et raske on aega leida. Kuid ma julgen väita, et protsess käib, kuid see pole piisav. Saan siin kut-suda tegevväelasi üles rohkem kaasama reservülemaid. Mitte ainult väljaõppesse, vaid nendega ka puhtinimlikult läbi käia ja võimalusel neid külla kutsuda. Kuigi neil on ka oma elu ja seda ühist aega lei-da pole kellelgi kerge. Teatud aja tagant peaks andma rohkem väljaõpet ja täna-päevastama nende teadmisi. Kui üksus kutsutakse õppekogunemisele nelja-viie aasta tagant, siis reservohvitsere-alloh-vitsere peaksime kutsuma sagedamini. Kas või paariks päevaks, et rääkida, mis vahepeal toimunud on. Kaitseväe juhata-ja püstitatud ülesanne on, et sellel ja järg-misel aastal keskendutakse rohkem spet-sialistide ja ohvitseride-allohvitseride täiendusõppele, et nende professionaal-sust tõsta. Selle käigus saame tutvustada ka arengukava ja suundi, kuhu liigume.

Ka masuaastatel on olnud rasku­si kutselistest sõdureist koosneva Scoutspataljoni sajaprotsendilise mehitamisega. Kuidas saaksime välja­õppinud profisõdureid pikemalt tee­nistuses hoida ajal, mil palga poolest soodne Afganistani missioon lõpetab tegevuse ning kutselistel sõdureil tuleb võib­olla aastaid vaid kodumaal lahinguvalmidust lihvida?

See, kui palju me Eestis tegevväelasi teenistusse saame, on konstantne arv. Inimesed lähevad ära ja tulevad juurde, aga see arv jääb enam-vähem samaks. Me oleme Scoutspataljoni koosseisu mõnikord maksimumi lähedale saanud, nagu see näiteks ka praegu enam-vähem on, aga Eesti elanikkonna suurus on pii-ratud ja sõjaväelase elukutsest huvituja-te arv sellest on piiratud. Lisaks on vaja ka sõjaväepolitsei, erioperatsioonide keskus, luure jne komplekteerida kutse-liste sõjaväelastega.

Kui räägime Scoutspataljoni ja teiste üksuste komplekteerimisest, siis pea-me määratlema prioriteedid, et milli-sed üksused, kunas, kui suures ulatuses me mehitame. Missioonil osalemine ei peaks olema ainus asi, mis inime-si tegevväkke toob. On vaja pakkuda

erinevaid võimalusi, et inimesed seoks oma elu Kaitseväega pikemalt kui see üks missioon. Peame minema Scouts-pataljoniga taas sellele kolmeaastasele tsüklile, et inimene liitub meiega, osaleb väljaõppel kodu- ja välismaal ning alles kolmandal aastal suundub missioonile. Pärast seda on tal voli valida, kas jätkata või lahkuda. Siis oleks meil üksus sta-biilselt olemas ja ka inimestel motivat-siooni sellega liituda.

Afganistani missioon, mis oli lühiaja-liselt teenistuses olla soovinute põhiline stiimul, lõpeb varsti. Kuid et Eesti pakkus oma pataljoni osalema NATO kiirrea-geerimisväe (NRF) koosseisu, siis tege-likult algab Scoutspataljonil väga huvitav ajajärk. Nad hakkavad osalema arvukatel rahvusvahelistel õppustel nii kodu- kui ka välismaal, nii kompanii kui ka patal-jonina. Juba sel aastal on üks kompanii väljas ning järgnevatel aastatel tuleb neid välisõppusi väga palju. NRF-is osalemine tähendab lisatasu ning välismaal õppusel käimine toob lähetustasu.

See on vaid osa asjadest, millega saab inimesi motiveerida. See on teistsugu-ne, kuid pataljoni tervikuna arendav tegevus, sest viimased kümme aastat pole terve pataljon saanudki koos ühel-gi õppusel osaleda. Nüüd saavad nad tegutseda pataljonina ja näha, kui palju neid tegelikult on ning tunnetada oma jõudu. Loodan, et pakume neile küllalt palju huvitavat tegevust ja teenimisvõi-malust. Missioonipausi on pataljonile vaja, et ennast sisemiselt korrastada – täiendada varustust, töökorraldust. Missioone tuleb kindlasti veel ja selleks on vaja valmis olla. Me annamegi neile võimaluse välisõppustel osaledes näha, mida tehakse teistes armeedes ning kui-das on seal elu korraldatud. See avardab maailma.

Mis muutub maaväe riigikaitsekoos­töös Kaitseliiduga, kes uue arengu­kava kohaselt võtab üle olulise osa territoriaalkaitseülesannetest?

Kaitseliidu ja Kaitseväe ühtlusta-mise oluline märgusõna on korralik rotatsiooni süsteem. Mida põhjalikum see süsteem on, seda parem mõlemale. Ei tohi teha vahet Kaitseliidu ja Kaitseväe ohvitseride vahel. On osa inimesi Kaitse-väes ja on Kaitseliidus, kes ei taha teise teenima minna. Kuid rotatsioon peab käima, vajadusel käsu korras.

Kaitseliidu vabatahtlikkusega on ka nii, et astud vabatahtlikult, aga siis võtad endale kohustused ja pole enam vaba-tahtlikkust, et tahan, teen, ei taha, ei tee. Juba sel aastal on plaanitud Tallinna

maleva miinipildujarühm koos Scouts-pataljoniga saata Poola õppustele. See tähendab, et ei peaks olema vahet väl-jaõppes ega muus. Meie väljaõpe peaks olema sellel tasemel, et kõik üksused peaks olema võimelised minema ja koos harjutama.

Seni on 1. jalaväebrigaadist soomus­brigaadi tegemise vajalike eeldustena juttu olnud jalaväe lahingumasinate soetamisest Scoutspataljonile ning liikursuurtükkide hankimisest suur­tükiväepataljonile. Kuid samavõrd soomuskaitset vajaksid ju ka selle brigaadi õhutõrjujad või pioneerid, kellele kuluks ära näiteks soomusbul­dooserid ning sillatankid, et lahingu­masinatele teed rajada ning logisti­kutegi sõidukitel võiks olla vähemalt soomustatud kabiinid?

Kindlasti vajavad seda nii õhutõrje, pioneerid, sillaehitajad, logistikud kui ka kõik teised. See on üks arengukava teema. Pioneeriprojekt läks juba käima ja see on koostamise ja analüüsimise faasis, et selgitada, millist sillamasinat on tulevikus vaja. Praegu pole veel ot-sustatud, milliseid lahingumasinaid osta, kuid üldist analüüsi juba kirjuta-takse. See on väga paljus raha küsimus. Kui me oma soomusvõime loomisega alustame, siis 2016. aastal lähevad esi-mesed soomustamise võimed käiku. Seni on aega detailselt plaanida, selgi-tada välja raha ja muud vajadused, ot-sustada, milline lahingumasin tuleb, kui palju neid saame ning milliseid eriala-masinaid neile lisaks on vaja soetada.

Käisime Soomes ja tutvusime põhjali-kult nende soomusbuldooserite, sillatan-kide ja muude erialamasinatega. Nüüd koostame selle põhjal oma analüüsi. Saame ka öelda, et Eestil on suured koge-mused sõidukite killukindlaks tegemisel. Omasoomustatud Unimogid ja MAN-id on ju meid teeninud missioonidel Iraa-gis ja Afganistanis ning võib-olla ongi odavam mõningaid tagalas kasutatavaid masinaid ise tsiviilvariandist ümber ehi-tada. Tootjalt otse tellitav militaarvariant on kindlasti hulga kallim. Manöövrivõi-meliseks muutuvad soomustatud jala-väeüksused siiski ainult koos toetavate üksustega. Selleks ongi tööd alustanud projektimeeskonnad, kus õhutõrjujad, pioneerid, logistikud panevad kirja oma vajadusi.

Kaitseväe kirjeldatud soovide põh-jal hakkavad tööle kaitseministeeriumi hankijad. Kui selgub, et lähteülesan-ne on liiga kallis, siis mõtleme, kuidas saaks odavamalt.

10

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

intERvjuu

Eesti ajaloolise järjepidevusega patal­jonid on olnud seni väljaõppekesku­sed ajateenijate kompaniidele, millest iga­aastaste Kevadtormide käigus on kokku õpetatud reservpataljonid, kes sõjaohu korral ka reaalselt sõdima hakkavad. Uue Kaitseväe arenguka­va struktuuriettepanek näeb ette, et 1. jalaväebrigaadi mehitavad elu­kutselistest koosnev Scoutspataljon, Kalevi jalaväepataljon, Viru pataljon koos pioneeri­, õhutõrje­, suurtüki­väe­, tagalapataljoni ja staabikompa­niiga. Milliseks kujuneb selle brigaadi võime kiirreageerimise korras sõtta siseneda, kui ta enamiku aja aastast on valdavalt mehitatud alles välja­õppel olevate ajateenijatega?

Süsteem jääb samaks, rahu ajal val-mistavad tegevväelased üksusi ette ja õpetavad välja ning nemad on ka sõjaaja üksuste tuumik. Kalevi ja Viru patal-jonis hakkame ajateenijate baasil välja õpetama mehhaniseeritud üksusi ning nende pataljonide tegevväelased jäävad üksuste tuumikuks ka brigaadi pataljo-nide loomisel. Vahipataljon jääb eraldi ning toodab sõjaväepolitsei üksusi eda-si. Vahipataljonil on selged rahuaeg-sed tseremoniaalülesanded ja koostöös mere väebaasiga tagavad nad baasi valve. Nende sõjaaja ülesanne on moodustada sõjaväepolitsei üksused, kes toetusväe-juhatuse koosseisus peavad tagama kõi-gi konvoide liikuvuse ja kontrolli teedel. Jalaväekompanii väljaõpetamise ülesan-ne võetakse vahipataljonilt ära ning see lisatakse Viru pataljoni ülesannete hulka.

Scoutspataljon, Kalevi ja Viru patal-jon jäävad esimese jalaväe brigaadi meh-haniseeritud jalaväeüksuste tuumikuks. Brigaadi koosseisus on veel suurtüki-väepataljon, tema tegevväelastest tuleb tuumik ka sõja puhul mobiliseeritavale üksusele. Ei ole hirmu, et kui mõni mees on võimaliku sõja alguse hetkel Soomes ehitamas, et meil tema kohale üksusesse auk jääks. Oleme 20 aasta jooksul kõiki üksusi ette valmistanud ülekattega ning mobilisatsiooni korral mehitatakse ük-sused kohalejõudnud meestega lihtsalt järjest täis. Kui mõni vanema aastakäigu võitleja satubki hilisemal ajal relvastuse ja väljaõppe saanud üksuse koosseisu, siis RÕK-i kogemus näitab, et need ük-sikud suudavad lühikese ajaga end ük-suse väljaõppega kurssi viia ning õige pea on üksused suutelised tegutsema ühtse meeskonnana. Saaksime välja kut-suda sootuks rohkem kui kaks brigaadi, küsimus on vaid selles, kas meil on neile kõigile varustust, relvastust ja masinaid anda.

Loogika ütleb, et ka loodava 2. jala­väebrigaadi tuumikuks oleva Kuper­janovi jalaväepataljoni kõrval tuleb moodustada kaks uut jalaväepataljo­ni, 2. pioneeripataljon, 2. õhutõrjepa­taljon, 2. suurtükiväepataljon, 2. taga­lapataljon ja staabikompanii?

2. jalaväebrigaadi väljaõppekesku-seks rahu ajal jääb Kuperjanovi pataljon ning teised erialaüksused toodetakse täpselt samuti, nagu seda on tehtud seni. Tootmise eest vastutab rahu ajal 1. jala-väebrigaad. Piltlikult võiks öelda, et kui me sel aastal toodame Tapal 1. jalaväe-brigaadi üksusi, siis järgmisel aastal 2. jalaväebrigaadi üksusi jne. Samad

junenud teavitussüsteem, see on meie kõige kiirem reageerimisjõud.

Juba sel aastal alustame sellega, et Kaitseliidu malevate pealikud ütlevad kaitseringkondadele, keda nad tahavad saada kaitseväe reservist endale ja niipal-ju kui võimalik, saab Kaitseliit oma me-hed kätte juba tänavu. Veel ei anta kohe üle spetsiifilisi erialamehi, kes on meil arvestatud kiirreageerimisüksustesse. Kui keegi kaitseliitlane on ikka suurtü-kiväepataljonis mingil väga unikaalsel ametikohal, mida ta Kaitseliidus ei saaks täita ja mille tõttu meie suurtükiväevõi-me kahaneb, siis me ei annas teda kohe laskurina Kaitseliitu, sellega raiskaksime ressurssi. Kuid tal tuleb vaid aasta ooda-ta, kuni me järgmise ajateenijate lennuga õpetame järgmise mehe välja.

Tulevikus on nii, et kes on Kaitselii-dule vajalik, sellele ei anna me ajatee-nistuse ajal väljaõpet, mida vajavad just meie reservüksused. Nende meeste, kes astuvad Kaitseliitu pärast ajateenistust, asendamine Kaitseväe reservis käib juba ajateenijate uue aastakäigu ettevalmis-tamise käigus. Prioriteet on see, et kait-seliitlane peab teenima oma maakaitse üksuses, mitte et teda arvestatakse kahe püssiga olevat kahes üksuses.

Eesti eri osades toimunud Kevad­tormid on näidanud, kui läbitav on meie maastik Kaitseväe praegusele autopargile. Scoutspataljonil on ka ratassoomukite kasutamise kogemus. Kui palju spetsiaalseid harjutusalasid vajaksid pinnasele veelgi suuremat koormust tekitavad roomiklahingu­masinad, või peame neid ikka treileri­tel Lätti Ādažisse õppustele vedama?

See on rahuaja ja Kevadtormi prob-leem. Kevadel ja õppuste ajal ei saa kaitsevägi oma suurtükkide ja raskete masinatega minna sinna, kuhu me sõja ajal tahaksime, vaid läheme sinna, kuhu meil lubatakse minna. Me oleme tänu-likud, et Kevadtormi ajal lubavad ini-mesed kaitseväelastel üldse oma maal tegutseda, muidu me istuks keskpolü-goonil ja sõidaksime kogu aeg samu radu läbi. Ja meil poleks tegutsemisko-gemusi Eesti eri osades.

Kaitseväe võimalused on aasta-aas-talt paranenud. Omavalitsused ja inime-sed on andnud ikka ja taas rohkem luba oma maid kasutada. Nad saavad aru, mille nimel nad peavad Kevadtormi ajal seda ebamugavust taluma, nad saavad aru, miks meil on oluline harjutada neis piirkondades, kus me peaksime päriselt sõdima.

Roomikutega lahingumasinaid saa-

On vaja pakkuda erinevaid võimalusi, et inimesed seoks oma elu kaitseväega pike-malt kui see üks missioon.

inimesed, sama standard. Püüame saa-vutada selle, et Kuperjanovi pataljonis toodame igal aastal terve pataljoni jagu jalaväeüksuseid. Teised erialad toodame mujal ja paneme nad kokku. Kevadtor-mil senigi kehtinud süsteem jääb kest-ma, et eri kohtades väljaõpetatud üksu-sed saavad lõpuks õppuse käigus üheks töötavaks süsteemiks kokku.

Püüame Kevadtormidel edaspidi saa-vutada, et sinna tuleb üks jalaväepatal-jon ning igal aastal ka kaks kolmandik-ku mehhaniseeritud jalaväepataljonist. Kontseptsioon selleks on paberil ole-mas. Peame muutma detaile, aga põhi-mõtted jäävad samaks. Kevadtormist ei saa sügistormi, mis oleks põllumajan-duse seisukohalt mõistlikum, kuid kõigi muude näitajate pooles ei sobi.

Arengukavas on toodud uuendatud põhimõtted meie seni ettevalmistatud reservväelaste jaotamisel eri kategoo­riatesse – et kaitseliitlane on kaitse­liitlane ning läheb pärast ajateenistust tagasi oma maakaitseüksusesse ning eri aastatel ajateenistuse läbinud mehed liiguvad teatud aja jooksul n­ö kuumast reservist välja jne. Kuidas on kavas korraldada info liikumine, et iga mees saaks teada oma sõja­aja ametikoha üksuse uuenenud struktuuris?

See on väga oluline põhimõte. Kaitse-liitlane läheb pärast ajateenistuse läbi-mist tagasi Kaitseliitu oma üksusesse ja kaitseliitlased, kellel on varustus kodus, kes tunnevad üksteist, kellel on välja ku-

11

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

me kasutada seal, kus lubatakse: kesk-polügoonil, Lätis Ādažis või hoopis Sak-samaal. Plaanime 2014. aastal saata ühe Scoutspataljoni kompanii Saksamaale õppusele. Seal on sõjaväe käes väga suu-red maa-alad, kus USA üksused on oma tegevust vähendanud. Nüüd saab seal teha kõiki harjutusi koos lahinglaskmis-tega. See maksab tunduvalt rohkem, aga kui muud võimalust pole, peame seda tegema. Üritame ajal, kui missiooni enam pole, teha väljaõpet ja harjutamist huvitavamaks vaheldumisi kodu- ja vä-lismaal. Kui tulevad tõsisemad relvad, on samuti vaja lasta ja liikuda. Saksa-maal on luba seda kõike teha.

Tänapäeval on roomikud ka juba sel-lised, et nendega saab igal pool problee-mideta sõita. Soomlased näiteks katse-tavad lahingumasinatele puht kummist roomikuid. Just selleks, et nendega saaks igal pool liigelda. Need roomiklahingu-masinatel üksused saavad oma harjutusi teha omavahel ka muul ajal kui Kevad-torm. Talv on selleks väga hea aeg.

Soetatavad uued tuletoetus­ ja tankitõrjesüsteemid nõuavad lisaks n­ö kuivale trennile relvasüsteemiga kaasas olevatel matkeseadmetel ka laskmist looduses. Kas meil on uute võimsamate relvasüsteemide jaoks laskevälju piisavalt või tuleb neid juurde rajada?

Miinipildujat lastakse ka keskpolü-goonil. Praegu on kaitseministeerium selle teema tõsiselt ette võtnud ning polügoone, laskevälju, linnalahingu-alasid on järjest tulemas. Linnalahingu ala tuleb Kloogale, Männikul on kavas suured ehitused. Igal polügoonil käib mingi arendus- ja ehitustegevus. Oleme aru saanud, et väljaõpet ei saa läbi viia, kui õppekohad on puudu. Siis raiskame lihtsalt raha, mitte ei õpi. Keskendume väga palju keskpolügoonile. Arenguka-vas on ka detailplaneering keskpolügoo-ni renoveerimiseks nii, et seal saaks läbi viia pataljoni harjutusi koos lahinglask-misega. Palju on veel vaja muuta, teid ehitada jms, aga asi liigub selle suunas.

Oleme hakanud korraldame õppusi, mille käigus harjutame läbi oma liit­laste üksuste vastuvõtmist ja lahingu­tegevusse integreerimist Eesti pinnal. Kunas on kavas hakata harjutama ka meie oma kolme väeliigi üksuste ja staapide ühistegevust Eesti kaitsmisel?

Eestis me ise selliseid ühendope-ratsioone läbi ei vii. Meie eesmärk on maismaaoperatsioonid. Kõik muu on toetav tegevus. Kevadtormil annab õhu-

vägi pildi õppuste alalt ja matkib vasta-se tegevust. Samuti õpime, et kui nen-de sideohvitser tuleb staapi, kuidas me infot vahetame. See on oluline. NATO õhuväe toetus tuleb Eesti maaväele Eesti õhuväe kaudu. Mina NATO õhuväega otse ei suhtle. Mereväe osas on sama-moodi. Ühendoperatsioon on pigem staapide vaheline info vahetamine. Ük-sused ei tarvitse mõistagi, et eri väeliigid tegutsevad ühiselt, aga me peame läbi harjutama staabiprotseduurid.

Mereväel on RÕK tänavuse Kevad-tormiga samal ajal. Neil on omad ees-märgid, meil omad. Me lihtsalt viime need õppused kokku – see on efektiiv-sem ja odavam. Nemad peavad harjuta-ma, kuidas mereoperatsioone läbi viia, Kaitseliit harjutab, kuidas blokeerida dessanti ja kuidas seda hävitada. Kui nemad harjutavad sadamate kaitset, siis meie harjutame, kuidas sadamat vasta-sest puhastada. Merevägi harjutab, kui-das transportida isikkoosseisu laevadel teise kohta. Kaitseliit harjutab, kuidas liikuda kohale, kui tuleb eelinfo mere-dessandist, kuidas teha lahinguplaani, kuidas takistada maabumist.

Üks lähima aja olulisem probleem on tegevväelastega, keda ümberkorral­dused tõstavad n­ö maast lahti ja kes peavad Eestis ringi liikuma. Kuidas on mõeldud seda neile sujuvamaks teha?

Tõsi, arengukava rakendamine tõe-poolest natuke raputab. Väga suures mahus just maaväes. Kõik, kes ümber-korralduste käigus tahavad jääda tee-nistusse, saavad jääda, aga nad peavad oma asukohta vahetama ja mõnikord ka ümber õppima.

1. jalaväebrigaadi staap liigub Pal-diskist Tapale ja suures osas ka tagala-pataljon. 1. jalaväebrigaadi koosseisus saab Viru pataljon hoopis suuremad väljaõppeülesanded ning peab suuren-dama oma kaadrit teiste, valdavalt Põhja kaitse ringkonna arvelt. Ka 2. jalaväebri-gaadi tuumiku moodustava Kuperjano-vi pataljoni uute ülesannete täitmiseks on vaja kaitseringkondade arvelt täien-dada Võrus olevat üksust personaliga.

Igale ümbersuunatavale tegevväela-sele otsitakse uues kohas tööd vastavalt tema erialale. Lisaks vaadatakse neid asju ka koostöös mereväe ja õhuväega, sest ka seal on vaja näiteks logistikuid, kes ei peaks siis ümber õppima ega võib-olla ka nii kaugele teenistuskoh-ta vahetama. Aga liikumine on ju osa kaitseväeteenistusest ja rotatsioonist. Me uurime inimeste soove ja võimalusel arvestame neid.

Kuidas on kavas tõhustada koostööd kohalike omavalitsustega, sest neil peab olema valmis taristu, et taga­da kaitseväelaste lastele lasteaia­ ja koolikohad ning leida abikaasadele töökohad?

Kui meil on arengukava rakendus-plaani koostamisel teada need liikumis-te mahud ning on selge see struktuur, milline hakkab Kaitseväes lähemal kümnendil tööle, siis võtame kindlasti ühendust kõigi omavalitsustega. Praegu pole veel persooniti selge, kes kuhu lii-gub. Me oleme alles faasis, kus selguvad struktuur ja ametikohad. Kaitseväe ju-hataja käsk on, et tänavu sügiseks peab iga inimene konkreetselt teada saama, kas ta liigub ja kuhu. Suurem liikumi-ne algab 2014. aasta teisel poolel. Seega saab tegevväelastele peaaegu aasta enne tegelikku liikumist teada anda, kui ta peab liikuma.

Kui on võimalik, vahetatakse ka ini-mesi nende ametikohtadel nii, et neid võimalikult vähe loksutada. Juba praegu liiguvad inimesed ära Lääne kaitsering-konnast, seal oli etteteatamise aeg kolm kuud. Edaspidiste liikumiste puhul püüame varem ette teatada.

Tegelikult on need ümberpaikne-mised kõik seotud infrastruktuuri val-mimisega. Arengukava rakendusplaan peabki selgitama, kunas on töökoht valmis ja kui palju peavad inimesed liikuma.

Kui inimesed saavad teada, mis on kavas, peavad nad ütlema kas ei või jaa, tulen kaasa, lähen ümberõppele, tulen kogu perega, kas on vaja omaette ela-mist ning lasteaia- ja koolikohta jne. Kui need andmed on käes, saab asuda läbi rääkima kohalike omavalitsuste-ga infrastruktuuri, lasteaiakohtade ja transpordi vajaduste üle. Tapa juba kü-sis, kui palju nad peavad plaanima.

Oluline sõnum tulevikuks on, et arengukava ellu viies me ei kärbi mida-gi. Kaitseväe võimed kasvavad, oluliselt kasvab manöövervõime, kvaliteet kas-vab kvantiteedi arvelt. Kedagi ei jäeta kõrvale. Arvestame kõigi üksustega, mis on reservi loodud. Võtame jätkuvalt rohkem kutsealuseid ajateenistusse, kui me üksuste tootmiseks vajame. Seetõttu on meil kõik piisava ülekattega ja süs-teemselt olemas. Kõik, kes 1990. aasta-tel ajateenistusest kõrvale jäid, saavad panustada Kaitseliitu, mis on sidusaine, millega saame kasutada riigikaitseks kogu ühiskonna reservi. Kolm võrdselt hästi ettevalmistatud sammast – see on väikese rahvaarvuga riigi riigikaitse-Nokia.

12

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

ülEvaadE

alates 1. aprillist 2013 jõus-tusid uus avaliku teenistuse (ATS) ja kaitseväeteenis-tuse seadus (KVTS), mille alusel muutus oluliselt seni-kehtinud tegevväelaste pal-

gasüsteem. Uue palgasüsteemi loomisega taotleti senise palgakorraldusega võrrel-des suuremat selgust ja läbipaistvust.

Palgasüsteemi loomisel lähtuti järg-mistest suunistest:

• palgasüsteem peab olema lihtne ja vältima erisusi;

• erinevate palgakomponentide arv peab vähenema (tulenevalt ATS-i põhimõtetest);

• tegevväelastele tuleb tagada kesk-miselt 17% üldine palgatõus;

• tuleb ühtlustada sama auastme ja sõjaväelise väljaõppega tegevväelaste palgataset;

• palgatõusu fookus tuleb suunata eelkõige erialaspetsialistidele, vanemall-ohvitseridele ja nooremohvitseridele;

• kõikidele tegevväelastele tuleb taas-tada vähemalt 2008. aasta palgatase;

• kõikidele tegevväelastele tuleb alates 1. aprillist 2013 tagada vähemalt 50-eurone netopalgatõus;

• palgasüsteem tuleb ühildada riigi-kaitse arengukavast tuleneva Kaitseväe struktuurireformiga.

Kaitseminister kehtestas tegevväelas-tele palgaastmestiku palgatasemetega T0–T15, mille alusel Kaitseväe juhataja kehtestas omakorda Kaitseväe palgaju-hendi, täpsustades veelgi palgatasemete vahemikke – vt alumist tabelit lk 13.

Palgatasemed määratleti järgmiselt:• Võeti arvesse seni ametikohtadel

kehtinud palgatasemeid.• Kõige madalam ja kõige kõrgem

palgatase määrati 2012. a septembri seisuga sõjaväelise auastmega rahu-aja ametikohal teeniva tegevväelase brutopalgaga, ehk arvestati sõduri ja kõrgema ohvitseri brutopalka.

Oluline on märkida, et põhipalga ast-mestiku palgatasemed ei ole seotud ühe konkreetse auastmega ametikohaga, vaid ühe ametikoha põhipalk võib hõlmata mi-tut palgataset ning ühel palgatasemel võib paikneda mitu eri auastmega ametikohta.

Näiteks: palgatase T3 ei ole seotud ühe kindla ametikoha auastmega, vaid

sellel palgatasemel võivad paikneda eri-nevate auastmetega ametikohad. Rüh-maülem saab 1250 eurot, kui tema auas-te on leitnant, ning 1200 eurot, kui tema auaste on nooremleitnant.

Lk 13 ülemises tabelis on toodud sõjaväeliste auastmetega ametikohad ja nendele ametikohtadele vastavad põhi-palga vahemikud.

Uus palgasüsteem ei ole enam jäigalt seotud sõjaväelise auastmega, vaid läh-tub sõltumatu ja eesmärgipärase palga-süsteemi tagamiseks eelkõige ametikoha spetsiifiliste nõudmiste kogumist. Sõja-väeline auaste on sisult kogum sõjaväe-lisest väljaõppest, teenistuskogemusest ja isikuomadustest. Seega kujunes ka igale sõjaväelise auastmega ametikohale mää-ratav palgatase just ametikohal vajaliku sõjalise väljaõppe, hariduse, teenistusko-gemuse ja isikuomaduste põhjal. Kuna Kaitsevägi konkureerib tööjõuturul väga erinevates segmentides, tuli palgatase-me määratlemisel arvestada ka erinevate valdkondade palgatasemetega, mis on sõltumatud sõjaväelisest väljaõppest. Uus palgasüsteem annab Kaitseväele vajaliku paindlikkuse tegevväelaste tasustamisel, arvestades nii sõjaväelist väljaõpet kui ka tööjõuturul hinnatud erialaseid oskuseid.

PALGASÜSTEEMI SEOS ERINEVATE KARJääRISÜSTEEMI LIIKIDEGAKaitseväes eristatakse tegevväelaste pu-hul kahte karjäärisüsteemi liiki: suletud ja avatud süsteemi. Uues palgasüsteemis nimetatakse neid vastavalt I ametikoha grupiks ehk karjäärigrupiks (suletud) ja II ametikoha grupiks ehk positsiooni-grupiks (avatud). Suletud karjäärisüs-teemi iseloomustab hierarhilisus, mis soodustab eluaegset teenistust.

Kõikidele ametikohtadele on määra-tud selged kvalifikatsiooni- ja haridus-nõuded, teenistus on üldjuhul pikaaja-line, organisatsiooni sees liigutakse pika teenistusaja vältel eri ametikohtadel – kas horisontaalselt või vertikaalselt, or-ganisatsioonist lahkutakse harva ning oluline on teenistuskoha kindlus.

Ühelt ametikohalt teisele liigutakse ja kõrgemale ametikohale edutatakse ilma organisatsioonivälise konkurentsita. Ehk isik värvatakse „tsiviilelust” Kaitseväkke, kus ta alustab oma karjääri kvalifikat-sioonile vastava sõjaväelise auastmega ametikoha kõige madalamalt astmelt. Tema edasine teenistus, edutamine ja tasustamine toimub kindlate, organisat-sioonis kehtestatud reeglite järgi.

Avatud karjäärisüsteemi iseloomus-tab asjaolu, et isikut otsitakse kindla sõja väelise auastmega ametikohale, mit-te ei eeldata eelnevat karjääri. Sõltumata eelnevast ametikohast on oluline isiku vastavus konkreetse ametikoha erialas-tele nõuetele. Samuti ei eelda ametikoht edasiliikumist Kaitseväes ühelt ameti-kohalt teisele nagu on omane suletud karjäärisüsteemile.

Lähtudes kahest karjäärisüsteemi tüübist, on vastavalt kujundatud ka kaks palgagruppi – karjäärigrupp ja posit-sioonigrupp. Karjäärigrupis sõltub iga ametikoha põhipalk:

• paiknemisest Kaitseväe struktuuris;• ametikoha auastmest;• ametikohale kehtestatud sõjalise

väljaõppe nõudest.Karjäärigrupis on ametikohtade põ-

hipalk määratletud vahemikus T1 (800 eurot) – T11 (3000 eurot). Karjäärisüs-teemis on igale ametikohale määratud minimaalne ja maksimaalne põhipalga vahemik, millest lähtudes kujundatakse põhipalga suurus konkreetset ameti-kohta täitvale isikule.

Positsioonigrupis sõltub iga ameti-koha palk turupalga tasemest vastavas tsiviilsektori harus. Positsioonigrupis puuduvad ametikohapõhised palga-vahemikud. Ametikohale on määratud üks kindel palk, mille suurust hinnatak-se igal aastal jaanuaris, lähtudes turupal-ga tasemest. Palgatase kujuneb tööturu-põhiselt. Nende tegevväelaste puhul on Kaitseväe spetsiifilise sõjaväelise välja-

Tegevväelase palgakujunduse põhimõtetest

ants torimKaptEn

pERsonaliosaKond, aREndussEKtsoon

13

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

õppe asemel nõutav esmajärjekorras just nende erialased oskused, millega nad konkureerivad üldisel tööjõuturul.

Palgasüsteemi on loodud reegel, et karjäärigrupi palkade maksimumtase-med jäävad alla T12 taseme. Palgaast-mestiku kõrgemad palgatasemed (T12–T15) on ette nähtud tegevväelastele, kes kuuluvad positsioonigruppi.

Uus palgasüsteem muudab ka kadet-tide tasustamist. Kui eelmise palgaju-hendi järgi maksti kadetile stipendiumi, siis uue kaitseväeteenistuse seaduse jär-gi kaotati see erisus ja ühtlustati kadet-tide tasustamine teiste tegevväelastega.

Palgaastmestiku kõige madalam tase (T0) on loodud just kadettide tasusta-miseks, kehtestades kadettidele palga-vahemiku 600 kuni 800 eurot.

Erinevate põhipalga vahemike ole-masolu võimaldab eristada kadette õppetulemuste alusel, ehk teadmiste kasvades tõuseb vahemike kaupa ka teenistustasu.

Igale karjäärisüsteemi ametikohale on määratud kindel põhipalga vahe-

mik (miinimum- ja maksimumpalga-tase), mis tuleneb tegevväelase rahuaja ametikoha ametijuhendis ettenähtud teenistusülesannetest ning ametikohale kehtestatud nõuetest teadmistele, tööko-gemusele ja oskustele. Tegevväelase palk ei koosne enam mitmest eri komponen-dist nagu varem (põhipalk, selle suuren-dus, auastmetasu, lisatasud akadeemilise kraadi, võõrkeelte valdamise eest), vaid ametikohale makstakse ühte kindlat põhi palga summat, järgides ametikohale määratud põhipalga vahemikku.

Positsioonisüsteemis on igale ame-tikohale fikseeritud kindel palk. Konk-reetsele tegevväelasele määratud põ-hipalk näitab tema ametijuhendis ette nähtud tööülesannete mahtu, kee-rukust ning nõutava kvalifikatsiooni taset, arvestades tegevväelase tööalaseid teadmisi, oskusi ja kogemusi.

Karjäärisüsteemis sõltub iga tegevväe-lase palk sellest, milline on tegevväelase isiklik auaste ja sõjalise väljaõppe tase. Iga ametikoha nõuetele mittevastavus isiku auastme ja sõjalise väljaõppe taseme osas vähendab maksimaalset ametikoha-le määratletud põhipalka 50 euro võrra.

Positsioonisüsteemi ametikohtadel makstakse tegevväelasele konkreetset ametikohale määratud palka.

KOKKUVÕTETegevväelaste uus palgasüsteem seega:

• Väärtustab sõjaväelist väljaõpet ja isiku auastet. Nende kahe komponendi kaudu on tagatud süsteemi ühildavus riigikaitse arengukava ja sellest tulene-vate Kaitseväe struktuurimuudatustega.

• Ühtlustamise protsess sai alguse 1. aprillil 2013 ja jätkub riigikaitse arengu kavast tulenevate Kaitseväe struktuurimuudatuse järkjärgulisel elluviimisel aastatel 2014-2015.

• Ametikohtade palgatasemed on jaotatud eri gruppidesse, mis tagavad järkjärgulise ülemineku ühtlasematele palgatasemetele ja tagavad võimalu-se palgatasemeid lähtuvalt Kaitseväe struktuurireformist tulevikus veelgi ühtlustada.

• Sarnast sõjaväelist väljaõpet eeldavate ametikohtade palgatasemete ühtlustamine soodustab rotatsiooni Kaitseväe struktuuriüksuste ja Kaitse-liidu vahel.

• Lähtudes eelarvest ja arvestades palgatõusu proportsionaalsust, võida-vad ühtlustamisest kõige enam sarnases kategoorias madalamal palgatasemel olnud tegevväelased ja vähem oma kategooria maksimaalsel palgatasemel olnud tegevväelased.

ametikoht (sVa/auaste) Põhipalga maksimaalne tase

Reamees T1A (800)

Kapral T1B (850)

Seersant T1C (900)

Vanemseersant T1D (950) – T2A (1000)

Nooremveebel T2C (1100)

Veebel T2D (1150) – T2E (1200)

Vanemveebel T3B (1250) – T3C (1300)

Staabiveebel T4B (1450) – T5B (1650)

Ülemveebel T6A (1800) – T6E (2000)

Leitnant T3B (1250) – T3C (1300)

Kapten T4A (1400) – T4C (1500)

Major T5A (1600) – T5E (1800)

Kolonelleitnant T6C (1900) – T8B (2250)

Kolonel T8C (2300) – T8E (2400)

tegevväelase põhipalga vahemik

Palgatase A B C D E

T 15 3600 3650 3700 3750 3800

T 14 3400 3450 3500 3550 3600

T 13 3200 3250 3300 3350 3400

T 12 3000 3050 3100 3150 3200

T 11 2800 2850 2900 2950 3000

T 10 2600 2650 2700 2750 2800

T 9 2400 2450 2500 2550 2600

T 8 2200 2250 2300 2350 2400

T 7 2000 2050 2100 2150 2200

T 6 1800 1850 1900 1950 2000

T 5 1600 1650 1700 1750 1800

T 4 1400 1450 1500 1550 1600

T 3 1200 1250 1300 1350 1400

T 2 1000 1050 1100 1150 1200

T 1 800 850 900 950 1000

T 0 600 650 700 750 800

iga ametikoha nõuetele mittevastavus isiku auastme ja sõjalise väljaõppe taseme osas vähendab maksimaal-set ametikohale määratletud põhipalka 50 euro võrra.

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

14

sõna „veteran” tuleb la-dinakeelsest sõnast ve-tus, mis tähendab „vana”. Veteranus’eks hakati antiik-ses Roomas nimetama sõ-durit, kes oli oma 20-aasta-

se aja ära teeninud ja erru lastud, mille järel ta võis pöörduda kas tsiviilellu või jääda armee juurde. Veterani tähistav kreekakeelne sõna on apomahos, mis sõna-sõnalt tähendab „võitlusest väljas”.

Niisiis on veteranide näol tegu tulest

Au olla veteran – Rooma riigist tänapäevaniVeteranid on olnud osa elust ja ühiskonnast senikaua, kui inimkond ennast mäletab. Ka Eestil on oma veteranid, kes väärivad tähelepanu ja meelespidamist.

Lauri Vahtre

ja veest läbi käinud sõjameestega, ent vahel nimetatakse veteranideks kujund-likult ka teiste valdkondade „vanu tegi-jaid”. Kuid ka sel juhul ütleb meie ühine keeletaju ette, et veterani sõnaga on so-bilik seostada eeskätt võitluslikke või vä-hemalt võistluslikke elualasid – näiteks „veteranpoliitik” või „spordi veteran”. Keegi ei keela kõnelda veteranluuleta-jast või veteranmesinikust, kuid see kõ-laks mõnevõrra veidralt.

Selles osas on meist lahkemad prants-

lased, kes nimetavadki veteranideks mistahes eluala pikaajalist harrastajat, ning sõjaveteranide jaoks on neil seetõt-tu eraldi määratlus – ancien combattant ehk „vana võitleja”.

Vahel kasutatakse ka eesti keeles selguse mõttes sõna „sõjaveteran”. Kui-gi sellist terminit kohtab ka sakslaste, soomlaste jt juures (Kriegsveteran; sota-veteraani), on selle teatav levik eesti kee-les seotud ilmselt rohkem vene keele ja nõukogude ajaga. Nimelt kasutati N Lii-dus laialdaselt ka sõna „tööveteran”, mis oli õigustatud sellega, et N Liidus olid peaaegu kõik elualad propagandistlikul tasandil militariseeritud – kõik võitlesid või vähemalt võistlesid, isegi kirurgid ja advokaadid, rääkimata metallurgidest

20 aastat teenistust rooma impeeriumi vägevuse eest leegioni ridades tõi veteranus’ele riigi tänu ja kaaskodanike lugu-pidamise. KaadER filMist „thE EaglE” / tolEdo pRoductions

15

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

või lüpsjatest. Seda nimetati sotsialistli-kuks võistluseks ja selles olid oma võit-jad ja kaotajad. Võitjad said rändlippe ja soodustusi, kaotajad pidid taluma hurjutamist. Kuna üleüldine võitlus ja võistlus genereeris vastavalt ka palju (töö)veterane, tuli endisi sõjamehi sel-guse mõttes nimetada sõjaveteranideks.

Ent sotsialistliku võistluse ajad on kaugele seljataha jäänud, mistõttu ei ole „sõjaveteran” praeguses eesti keeles enam ilmselt tarvilik, piisab „veteranist”.

Tänapäeva maailmas tuleb veterani termini juures tähele panna võimalikku tähenduserinevust, mis sõltub peamiselt sellest, kas vastava riigi armee on raja-tud üldisele ajateenistusele või on tegu vabatahtliku palgaarmeega. Ajateenis-tust rakendavates maades, näiteks Nor-ras ja Soomes, nimetatakse veteranideks sõjas käinud mehi-naisi, Soomes konk-reetselt isegi ainult 1939–1944 sõdinuid; palgaarmeega riikides, nagu näiteks Suurbritannias, Kanadas ja USA-s, on veteran aga oma teenistuse lõpetanud ja pensionile jäänud sõdur, sõltumata lahingukogemuse olemasolust või selle puudumisest.

Nagu nägime, oli veteranistaatus seo-tud teenistuse lõpetamisega ka vanas Roomas ja, tõepoolest, Rooma armee oligi alates 1. sajandist eKr palgaarmee. Muidugi oli Rooma traditsioonilist sõ-jakust arvestades väheusutav, et mõnel leegionäril õnnestus oma 20 aastat ära teenida ilma ühtegi sõtta sattumata. Seega langesid need kaks erinevat ve-terani definitsiooni praktiliselt kokku – erru läinud sõdur oli ühtlasi ka sõjakäi-kudel käinud ja lahingutes kaasa löönud sõdur. Praktilisest lahingukogemusest ei vaadata mööda ka tänapäeva USA-s, kus üldaktsepteeritud definitsiooni ko-haselt loetakse veteraniks küll igat sõja-väest erru läinud isikut, „eriti aga neid, kes on osalenud lahingutegevuses”. Nii-siis ühed on veteranid, teised aga n-ö eriti veteranid.

Eesti riigikaitse rajaneb ajateenistusel ja reservarmeel ning seetõttu on loogi-line, et meie keelekasutuses ei tähenda „veteran” erusoldatit, vaid sõjas ja/või lahingutegevuses osalenud kaitseväe-last. Siit järeldub omakorda, et veteran võib olla ka teenistust jätkav isik ja seista alles rivis.

Selliseid veterane on näinud ja hin-nanud kõik maailma armeed, moo-dustades neist kas omaette üksusi või asetanud neid autoriteetsete vanemate relvavendadena nooremate ja kogene-matute keskele. Tüüpiline oli seegi, et veteranist sai ülemus – võib-olla küll

mitte ohvitser, sest ohvitserikohti täide-ti tavaliselt seisuslikul põhimõttel, kuid näiteks seersant või selle analoog.

Eriti lugupidavalt suhtus oma vete-ranidesse Napoleon ja seda mõlemas võimalikus veterani tähenduses – nii erru läinud kui ka alles teenistuses ole-vatesse vanadesse sõjameestesse. Tema

Märganud meie kärarikkaid jõuke, tõm-bas vaenlane püssikuked vinna ja jätkas uhkelt sammu lisamata oma teekonda. Kui palju me ka katseid ei teinud, et neist koondkolonnidest kas või ühte ainsatki reameest välja kiskuda, jäid nemad nagu graniidist raiutuina ning kõiki meie jõu-pingutusi ignoreerides vigastamatuiks. Ma ei unusta iialgi nende kõikidest surmadest läbiproovitud sõdurite vaba kõnnakut ja hirmuäratavat rühti. (...) Selle päeva jooksul me võtsime vangi ühe kindrali, hulga voore ja kuni 700 meest, kaardivägi koos Napoleoniga aga liikus meie kasakate jõukudest läbi nagu saja suurtükiga laev kaluripaatide seas.”

Napoleoni soov surres oli, et ta mae-taks Pariisi Invaliidide toomkirikusse, kus tema põrm alates 1840. aastast puh-kabki. Invaliidide toomkiriku ja selle juurde kuuluva hoonetekompleksi rajas

armees olid olemas eraldi veteranide üksused, nagu kuulus „vana kaardivägi”, mis koosnes eriti kogenud sõjameestest. Seda üksust kadestasid kõik Euroopa monarhid ja vene partisan Deniss Da-võdov kirjeldas neid seoses 1812. aasta Moskva-sõjakäiguga järgmiselt:

„Lõpuks lähenes vana kaardivägi, kelle ridades viibis ka Napoleon ise. (...)

juba 17. sajandi teisel poolel Louis XIV ning see on mõeldud vanade ja põdura-te sõjaveteranide hooldekoduks, millist ülesannet see täidab ka praegu.

VETERAN KUI KULTUURIFENOMENVeteran ei ole ainult kitsalt sõjandu-se või sõjavägedega seostuv kultuuri-

Veteranus’eks hakati antiikses roomas nimetama sõdurit, kes oli oma 20-aas-tase aja ära teeninud ja erru lastud, mille järel ta võis pöörduda kas tsiviilellu või jääda armee juurde.

Veteranide paraad vabastamispäeval 5. mail Hollandis Wageningenis. aRhiiv

vEtERanid

16

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

vEtERanid

fenomen, vaid ta on osa rahvakultuurist. Kui vaadata Euroopa rahvaste pärimusi ja muinasjutte, siis on errulastud sol-datil seal kindel koht. Näiteks kohtame hakkajat erusoldatit Hans Christian Anderseni üles kirjutatud ja töödeldud „Tulerauas”, mille põhimotiiv on tuttav Eestiski. Muinasjuttude erusoldatil on teatav sarnasus eesti rahvajuttude rehe-papiga – nad on kartmatud ja nutikad tegelased, kellele lõpuks naeratab õnn.

Tegelikkuses ei pruukinud vana sõ-duri eluõhtu just õnnelik olla, seda eriti seetõttu, et sageli oli tegu sandiga. Kuid juhul, kui tõsist invaliidistumist oli väl-tida õnnestunud, siis oli neil sitkete ja karmide meestena siiski rohkem või-malusi endale vanast peast elatist teeni-da kui mõnel tavalisel üksikuks jäänud seenioril. Näiteks oli erruläinud šveitsi palgasõduril suur šanss saada endale mistahes Euroopa suurlinnas peene res-torani või hotelli uksehoidja koht, sest omanik võis olla enam-vähem kindel, et šveitslasest ehk šveitserist mingi tä-navakaabakas juba läbi ei murra. Ukse-hoidjat nimetatakse šveitseriks tänini. See on omamoodi paradoks – šveitslase nimi sümboliseerib korraga nii tippta-semel sõjameest kui ka pikka aega sõdu vältida suutnud rahuriiki. Samas pole imestamiseks põhjust – tegu on ilmeka tõendiga, kui õige on vanade roomlaste sentents: „kui soovid rahu, ole valmis sõ-jaks” (si vis pacem, para bellum). Šveitsi

rahupõlve on taganud eeskätt šveitslaste legendaarne sõjaline võimekus.

Küllap seisis Eestiski nii mõnigi „välja teeninud soldat” (sest just nii neid nimetati) meie tähtsamates linnades hotelli- või restoraniuksel. Võib-olla ka mõisais. Kuid veel tüüpilisem oli, et erusoldatist sai vallakasakas. Valla-kasakas oli vallakohtu teener, kellena ta jagas ka ihunuhtlust, hiljem vallaorga-nite käskjalg, kelle ilmumine taluõuele tähendas tavaliselt mõne koormise või kohustuse teatavakstegemist. On ilmne, et nendes funktsioonides ei tekitanud erusoldat lihtrahvas mingeid sooje tun-deid. Selline peaaegu et karikatuurselt kuri vallakasakas esineb nt Mark Soo-saare filmis „Jõulud Vigalas”.

Kuid rahvapärimuses säilis ka teist-sugune erusoldat – mõnusalt piipu pop-sutav, paljunäinud ja paljukäinud vana-mees, sageli paraku küll invaliid, kuid ammendamatu jutuvestja, kes võis ka pisut hambasse puhuda ... kuid mis sel-lest. Kõige tähtsam oli hea jutt ise, see oli kõrges hinnas ja jutuvestjaist peeti lugu.

Erusoldatist jutuvestja võis ka laulujoru üles võtta:

„Vaatsat let lusilsja mina,olin soldat rädavoi.Lasksin püssist välja tina,türgil’ silma oi-oi-oi.”

Nagu näeme, on selles laulus maini-tud teenistusaeg – „vaatsat let” ehk 20 aastat – täpselt sama pikk kui Rooma leegionäril. Sellise pikkusega oli Balti kubermangudest Vene sõjaväkke võetud sõduri teenistusaeg juhul, kui ta võeti teenistusse aastail 1834–1855; enne seda teeniti koguni 25 aastat, hiljem lühenes teenistusaeg tunduvalt. Teoreetiliselt võiks nende asjaolude põhjal oletada, et selles üsnagi tuntud sõdurilaulus käib jutt Krimmi sõjast (1853–1856), kuid kuna tagapool tuleb juttu ka „Plevna pitva kärinast” ja Osman pašast, siis pole kahtlust, et silmas peetakse aastail 1877–1878 toimunud Vene–Türgi sõda, milles türklased raskelt lüüa said, nii et laulus kuulutab minategelane ennast kangelaseks, kes „teesjat türki maha lõi”.

Kangelane või mitte, kuid erusoldat oli igal juhul kaugeid maid ja rahvaid näinud mees ning äratas seetõttu aukar-tust. Üks rahvapärimusekild märgib ko-guni, et mõned neist olla maailma lõpus ära käinud – selline asi olevat juhtunud nimelt „Ungru sõja ajal”. Selle all tuleb mõista Ungari ülestõusu 1848–1849, mille Austriale appi tõtanud Vene ar-mee veriselt maha surus, teenides ära „Euroopa sandarmi” pilkenime.

SÕNA „VETERAN” TäNAPäEVASES EESTISTänapäeva Eestis seostub „veterani” sõna väga paljude jaoks 9. mai, Nõu-kogude armee ja punalippudega. Ku-vandi keskmes on ordenite (või ka kõi-gest mälestusmedalitega) ülekülvatud Nõukogude mundris hallpea, kes sõja-kaaslaste mälestuseks klaasikese viina võtab. Tema keskkonnas nimetatakse teda Suure Isamaasõja veteraniks.

Ja on olemas ka vastaspoole vetera-nid, kelle veteraniseisuses ei ole mingit kahtlust, kuid kelle ordenid on teised ja kes ei kogune punalippude, vaid sini-mustvalgete alla, ning kes on koondu-nud mitmetesse ühendustesse, millest suurim on Eesti vabadusvõitlejate liit. Omavahel suhtlevad need kaks vetera-nide liiki harva, pidades teineteist siiani vaenuliku poole esindajaiks.

Tugevamalt kui tänapäevases päris-elus on „Suure Isamaasõja veteranid” esindatud siiski meie mälestustes nõu-

kangelane või mitte, kuid erusoldat oli igal juhul kaugeid maid ja rahvaid näinud mees ning äratas seetõttu aukartust.

teise maailmasõja ajal Vaiksel ookeanil sõdinud sõjameeste mälestuseks rajatud iwo jima memoriaali pronkskuju on inspireeritud tuntud sõjafotost.

17

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

kogude ajast. Ehkki nende hulka kuulu-sid ka eesti laskurkorpuse mehed, pidas elav kultuurimälu veterani all silmas ikkagi vallutajat, okupanti, võõrast, kes läks järjekorras ette, et osta ära viima-ne banaanikobar, käitudes veel aasta-kümneid pärast sõda tõepoolest otsekui riisuv okupant. Pole ime, et väga pal-jud laskurkorpuse veteranid vähemalt poejärjekorras oma eesõigusi ei kasutanud.

Teisiti oli lugu venekeelse elanik-konna hulgas, kus kõnealuseid vetera-ne koheldi suurima lugupidamisega ja kus isegi järjekorras etteminekut eriti pahaks ei pandud. Eestlastele võis kan-gastuda, et selles väljendus tänumeel: olite vaprad, vallutasite meile selle maa, kus me nüüd peremehetseda saame, suur tänu teile. Tegelikult ei ole selline arutluskäik usutav. Lugupidav suhtu-mine veteranidesse oli N Liidus üldine ja lääne piirkondades, sealhulgas Balti-maades, elutsevad „nõukogude inime-sed” ei moodustanud selles osas erandit. See oli täiesti loomulik lugupidamine.

Erandlik oli muu. Ainult Baltimaades võis tekkida küsimus, et miks siis teise poole veteranidest juttu ei tohi teha. Mujal N Liidus teise poole veterane liht-salt polnud; siin, paraku, veetsid oma vanaduspõlve aga tuhanded vaprad ja teenekad mehed ning naised, kes olid elu kaalule pannes astunud oma isamaa kaitsele, kogenud vangipõlve ja alan-dusi – kuid kelle teeneist kõnelemine oli valitseva režiimi silmis kuritegu.

Teises maailmasõjas N Liidu eest sõ-dinud veteranidesse suhtumise diame-traalne erinevus eesti ja vene kultuuri-pildis tekitas ja tekitab tegelikult tänini olmekonflikte, solvumisi, mittemõist-misi. Eestlane, kes „kiliseva-koliseva” kohta salvava märkuse pomises, väljen-das allaheidetud rahva loomulikku trot-si, samal ajal kui episoodi pealt nägeva venelase arvates oli tegu ennekuulma-tu matslusega – või koguni natslusega. Ebaõiglased ja alusetud natsismisüüdis-tused on aga omaette teema.

On päris ilmne, et nüüd, mil Eesti va-bariik on taas üle 20 aasta mitte ainult juriidiliselt, vaid ka praktiliselt eksistee-rinud, on aeg neist vanadest, kahetsus-väärsetest ja mõnes mõttes lahendama-tutest vastuoludest üle või edasi minna. Pole tarvis kõrvale heita vanast Roomast pärinevat auväärset terminit paljalt see-tõttu, et nõukogude ajal tähistati sellega kedagi, kes eesti kultuuripildis ei olnud mitte veteran, vaid okupant. Aeg suudab terminite tähendused nii mõnigi kord õigele kohale tagasi nihutada, kui sellele

veidi kaasa aidata. Meenutagem kas või sõna „pioneer” käekäiku.

Eesti riik ei ole taastamisest saadik kellegagi ametlikult sõjajalal olnud, kuid sõda on Eesti mehed ja naised sel-legipoolest pidanud, järelikult on meil olemas ka veteranid – vähemalt selle sõna ühes eelkirjeldatud tähenduses – sõjas osalenud. Tänapäeva maailmas, vähemalt tänapäeva läänemaailmas, ei ole sõda, tulevahetus, reaalne relvas-tatud vaenlane jms enam nii tavalised nähtused kui veel sadakond aastat ta-gasi. Seetõttu on ka lahingus käinud ja tule all olnud mees või naine varasemate aegadega võrreldes märksa haruldasem nähtus, ja on iseenesestmõistetav, et selliseid inimesi märgatakse ja tunnus-tatakse ka riiklikul tasandil. Selle juures ei tee paha heita pilk teiste rahvaste vas-tavatele kogemustele ja kommetele.

VETERANID MUJALTänapäeval on tõenäoliselt kõige tun-tum veteranidega seotud sümbol pu-nane moon. Täpsemalt öeldes ei osuta punane moon küll mitte veteranile, vaid langenuile, kuid langenute kõrval mee-nutatakse alati neidki, kes ellu jäid.

Flandria punase mooni ülendas pooltahtmatult sümboliks Kanada ko-lonelleitnant John McCrae 3. mail 1915 pärast oma sõbra ja võitluskaaslase Ale-xis Helmeri matuseid. McCrae võttis märkmiku ja kirjutas surematu luule-tuse „In Flanders Fields”, mille avasalm võiks tõlkes kõlada umbes nii:

Laiub Flandria väljadel moonide merija hauad siin reas. Siin voolas me veri.Näe, lõokene taevasse lennukaart veab,ta lõõritab vapralt ja kuulutab head,kuid tugevam veelgi on kahurimürin.

Moone ei olnud McCrael tarvis väl-ja mõelda, neid kasvas lahinguväljadel tõepoolest ohtralt. Selle põhjus ei ol-nud muidugi surnutest ja haavatutest maapinda voolanud veri, vaid tõsiasi, et sõjategevusest segi pööratud maapind

muutus nii lubjarohkeks, et sellel suut-sid kasvada vaid vähenõudlikud ja visad taimed, kaasa arvatud moonid. Seda nähtust täheldati juba vähemalt sada-kond aastat varem, Napoleoni sõdade ajal, mõnedel andmetel aga veelgi va-rem, kui Louis XIV Flandria sõjatand-riks muutis (17. sajandi lõpul).

McCrae suri 1918. aasta jaanuaris kopsupõletikku, jõudmata ära näha Esi-mese maailmasõja lõppu, mis saabus (tõsi, vaherahu kujul) 11. novembril samal aastal. 1919. aastal määras Inglise kuningas selle päeva ühtlasi maailma-sõjas langenute mälestuspäevaks. 11. november on sestpeale mälestuspäev (Remembrance Day) kogu Briti rahvaste ühenduses ja paljudes teisteski riikides väljaspool seda, näiteks Prantsusmaal. Erinevalt Briti rahvaste ühendusest ei sümboliseeri langenuid ja nende mä-lestamist prantslastele siiski moon, vaid rukkilill.

Veidi erinev on olukord Ameerika Ühendriikides. Seal peetakse oma mä-lestuspäeva (Memorial Day) igal aastal maikuu viimasel esmaspäeval ja selle juured on veelgi kaugemal – ameerik-laste mälestuspäev on alguse saanud 1861.–1865. kodusõja ohvrite mälesta-misest. Mälestajate seas olid ootuspä-raselt esireas sõjas ellu jäänud mehed, veteranid, ja siit said ka alguse USA veteranide organisatsioonid ning üldse veteranideliikumine. Väärib märkimist, et ehkki sõja võitsid põhjaosariigid, olid Konföderatsiooni veteranid sama palju veteranid kui Uniooni omad – siin on selge erinevus Eesti olukorraga pärast Teist maailmasõda. Tõsi, USA-s need kaks liiki veterane läbisegi ei elanud, vähemalt 19. sajandil, mis vähendas pingeohtu. Lõunaosariikidel olid omad, põhjaosariikidel omad langenud, inva-liidid ning veteranid.

11. novembril peetakse Ameerika Ühendriikides see-eest eraldi veterani-de päeva. Nende kahe päeva erinevus seisneb tänapäeval niisiis selles, et kui Memorial Day meenutab ja leinab kõiki, kes on erinevates sõdades USA sõjaväe-lastena surma saanud, siis veteranide-päeval avaldatakse austust nii elavatele kui ka surnud USA veteranidele ja tä-helepanu fookuses seisavad pigem just esimesed. Üleriigilist veteranidepäeva tähistatakse alates 1947. aastast. Esial-gu kandis see vana nime vaherahupäev, kuid alates 1954. aastast on ka ametli-kult tegu veteranide päevaga (Veterans Day). Konkreetset veteranide või vete-ranidepäeva sümbolit Ameerikas ei ole, atribuutikas kasutatakse USA riiklikke

tänapäeva maailmas, vähemalt tänapäeva läänemaailmas, ei ole sõda, tulevahetus, reaalne relvas-tatud vaenlane jms enam nii tavalised nähtused kui veel sadakond aastat tagasi.

18

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

vEtERanid

Vabadussõjas üles näidatud vapruse tunnistuseks oli Vabadusrist, eriti mui-dugi selle II liik – isikliku vapruse eest, mille 3. järku anti Eesti kodanikele välja 1672 korral ja 2. järku 29 korral. Esimest järku, nagu teada, ei väljastatud korda-gi. See on huvitav fenomen, millel on ohtralt nii kultuurantropoloogilisi kui ka poeetilisi tõlgendusvõimalusi. Süm-boolselt on II liigi 1. järgu vabadusristi saanud aga kogu eesti rahvas Vabadus-sõja võidusamba näol.

Vabadusristi kavaleridest kujunes eraldi vennaskond – Vabaduse risti ven-dade ühendus, mis üleriigilisena loodi 1925. aastal ja mis mõjutas mitmel pu-hul ka Eesti poliitikat. Veelgi jõulisemalt tegi seda aga üleriigilise organisatsioo-nina 1929. aastal rajatud vabadussõja-laste (kesk)liit. Esialgu oli tegu vetera-nide organisatsiooniga, kuid 1930-ndail kujunes liit ümber poliitiliseks erakon-

sümboleid (tähelipp, valge merikotkas) või muid ikoonilise tähendusega kujuti-si, nagu näiteks lipuheiskajad Iwo Jima lahingus.

VETERANID EESTIS ENNE TEIST MAAILMASÕDAEesti kõige esimeseks veteranidega te-gelevaks organisatsiooniks oli vigasta-tud sõjameeste ühing, mis rajati 1917. aasta septembris ja mis tegeles Esimeses maailmasõjas vigastatud meeste majan-dusliku ja moraalse abistamisega. Nagu näha, oli tegu siiski vaid ühe veteranide segmendiga, mistõttu VSÜ-d otseselt veteranideorganisatsiooniks pidada ei saa. Juba veidi enam kui aasta pärast VSÜ rajamist hakkas maailmasõja in-valiididele lisanduma Vabadussõja omi. VSÜ tegutseb tänapäevalgi.

Enne Teist maailmasõda Eesti vaba-riigis eraldi veteranipäeva ei olnud, seda funktsiooni täitsid võidupüha 23. juunil ja veel otsesemalt Vabadusristi päev, mida tähistati algul 24. veebruaril, see-järel 3. jaanuaril (relvarahu aastapäeval) ja alates 1934. aastast taevaminemispü-hal ehk suurel ristipäeval, mis on liikuv tähtpäev kevadel (40 päeva pärast liha-võtteid). Veteran ei olnud tollal erand, pigem reegel. Seljataga oli pikk, enam kui viis aastat kestnud verevalamine, millesse lõpuks oli kas või mingil moel kaasatud enam-vähem kogu relvakand-misvõimeline meessoost elanikkond. Seetõttu oli loomulik, et tõelisteks sõ-jasangariteks peeti eeskätt Vabadusristi kavalere.

Eriti suurejoonelised pidustused toimusid 1934. aasta mais, kui tähis-tati Vabadusristi 15. aastapäeva. Kogu maa oli siis lipuehtes ja kõikjal toimu-sid mälestusüritused. Ajaleht Postimees kirjutas: „Wabadusrist on aga see väline märk, mis tunnistab, et tema kandja on kuulunud Wabadussõja võitnud silma-paistvamate kangelaste hulka. See märk on tunnistuseks, et sõjamees pole üks-nes täitnud oma kohust, vaid on and-nud kaugelt rohkem, kui see õnnestub igaühel.”

Olid muidugi veel Esimese maailma-sõja veteranid. Kuid ajalookäik olid te-kitanud olukorra, kus need mehed, kes olid käinud küll maailmasõjas, kuid mitte Vabadussõjas, moodustasid sõja-kogemusega isikute suure koguhulga raames üsna väikese osa. Tegu sai olla eeskätt nendega, kes olid maailmasõjas tõsiselt viga saanud ja võitlusvõime kao-tanud (VSÜ liikmeskonna põhjal orien-teerivalt 3000 meest), lisaks Venemaalt pärast Vabadussõda repatrieerunud

mehed, kes olid maailmasõjast osa võt-nud – kusjuures mõned siiski ka Vaba-dussõjast, ainult et vastaspoolel.

Teisest küljest leidus arvukalt noori mehi, kes polnud käinud maailmasõjas, küll aga Vabadussõjas – näiteks õppur-sõdurid, samuti Vabadussõja jooksul mobilisatsiooniikka jõudnud noorme-hed. (Need kaks liiki osaliselt kattusid.) Kuna Eesti vabariik loodi ikkagi tänu Vabadussõjale, ei olnud riigil moraalset kohustust maailmasõja veterane kuida-gi eraldi meeles pidada või esile tõsta. Ammugi mitte Jaapani sõja või koguni Türgi sõja veterane ja vigastatuid, keda ju samuti leidus. Kuid keegi ei keelanud neil meestel kanda Vene riigilt vapruse eest saadud teenetemärke ja seda tehti-gi loomuliku uhkusega. Ka Johan Lai-doner kandis muude ordenite kõrval Georgi linti, mis märkis Georgi mõõga annetamist 1915. aastal.

Ühendkuningriigi sõdureile sümboliseerib punane mooniõis lahinguväljal lan-genud relvavendi. sgt RupERt fRERE Rlc/Mod

19

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

naks, kuhu alates 1933. aastast võisid astuda ka Vabadussõjas mitte osalenud mehed.

Välised austusavaldused olid muidu-gi olulised, kuid võib-olla veelgi enam läksid inimestele korda konkreetsed hü-ved, eriti Vabadussõja sõdureile lubatud maa. Suureks soodustuseks oli ka õigus õppemaksuta omandada haridus kuni ülikooli lõpetamiseni.

Asunikutalude jagamine Vabadus-sõja veteranidele meenutab vägagi vastavat seadust vanas Roomas, mis tagas erruläinud sõdurile teatava suu-rusega maatüki. Eestis lisandus sellele veel ajaloolise õigluse jaluleseadmise aspekt – või vähemalt nii seda tollal mõisteti. Teiseks erinevuseks võib pida-da, et sõduritele maa jagamine ei olnud kavandatud rutiinseks, püsivaks meet-meks nagu alalõpmata sõdivas Roomas, vaid see oli osaks ühekordsest reformist, mille eesmärk oli likvideerida mõisama-jandus kui selline.

TAGASI TäNAPäEVAVabariigi valitsus kiitis 2012. aasta det-sembris heaks veteranipoliitika. Meie ajateenistusel põhinevast riigikaitsemu-delist lähtudes puudutab see poliitika lahingutegevuses osalenud (missioonil käinud) mehi-naisi sõltumata sellest, kas nad on veel rivis või kaitseväest lah-

kunud, lisaks on selle alla hõlmatud ka kaitseväes teenistusülesannete täitmisel ja Kaitseliidus sõjaväelisel väljaõppel püsivalt töövõime kaotanud isikud.

Võib-olla tundub mõnele – sealhul-gas mõnele asjaosalisele endale –, et pooleaastase missiooni läbi teinud ja teenistust jätkava noore inimese jaoks on veterani nimetus liiga kõlav või pa-teetiline, teiseks ei hõlma kõiki Eestis elavaid veterane. Kuid teisalt pole selle nimetusega tänapäeva reaalsusi arves-tades midagi valesti. Kui riik soovib missioonikogemusega isikute suhtes konkreetseid regulatsioone (soodustusi, õigusi) sätestada, siis peab ta neid kui-dagi nimetama, ja sobivaim termin on ikkagi „veteran”. Lõpuks jääb asjaosa-listele alati vabadus kasutada mittefor-maalset, relvavennalikku terminit „mis-

sioonimehed” – muidugi kui missioonil käinud naiskaitseväelased lubavad.

Selliselt defineeritud veterane polegi teab kui vähe. 2012. aasta lõpu seisuga on rahvusvahelistel sõjalistel operat-sioonidel osalenud ligi 2500 inimest. Neist 11 meest on langenud, kuid haa-vata ja vigastada on saanud 130 isikut, neist raskesti 34. Umbes tuhat veterani on kaitseväest lahkunud, ülejäänud en-diselt rivis.

Niisiis on Eestil uue iseseisvusaja ve-teranid vaieldamatult olemas ja neid on tuhandeid. Riik ja ühiskond võlgnevad neile tänu ning lugupidamise, sest ehkki missioonid on kandnud mehi-naisi Ees-tist kaugele, on tegu ikkagi Eesti huvide eest seismisega. Eesti huvid langevad kokku kogu tsiviliseeritud, demokraat-liku maailma huvidega, nii et ühtlasi on tegu ka oma solidaarsuskohustuse täitmisega tänapäevase (suhtelise) maa-ilmarahu tagamisel. Seda panust ei saa ega tohi alahinnata.

Kaitseministeerium ongi algatanud ühtse veteranipoliitika väljakujundami-se ja iga-aastase veteranipäeva tähista-mise 23. aprillil, jüripäeval, mis mee-nutab ühtlasi 1343. aastal puhkenud Jüriöö ülestõusu, meie võitlusvaimu ja vabadustahte üht võimsamat sümbo-lit. Lisaks on püha Jüri ka sõjameeste kaitse pühak.

eesti riigikaitse rajaneb aja-teenistusel ja reservarmeel ning seetõttu on loogiline, et meie keelekasutuses ei tähenda „veteran” erusol-datit, vaid sõjas ja/või lahingutegevuses osalenud kaitseväelast.

eesti veteran vanemleitnant Venno slugen on piraaditõrjeoperatsioonilt tagasi omaste keskel. KaitsEvägi

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

vEtERanid20

sõnaga veteran seostub minu põlvkonna inimesele umb-keelne pintsakul rippuvate medalitega vanamees, kes kindlasti tahab poes järje-korda eirates oma ostud

esimesena sooritada. Miks ta ennast ve-teraniks pidas, oli meile selgeks tehtud nõukogude sõjafilmide abiga, kus see vanamees, siis veel noor, võitles kange-laslikult fašistidega.

Valitsuses 2012. aasta detsembris kinnitatud veteranipoliitika paneb sõna uude valgusesse. Veteraniks nimetatak-se Eesti vabariigi eest rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalenud või tee-nistuse ajal jääva tervisekahjustuse saa-nud kaitseväelast. See poliitika ei anna sõduritele selliseid nõukogudeaegseid privileege, õieti pole meie aja inimestel enam järjekordades trügida vajagi.

Rahva mälus on arusaama vetera-

aivar jaeskiKolonEl

Kuidas minust sai veteran

nidest siiski raske muuta, seda olen kogenud veteranipäeva eel sellest oma tuttavatele ja sõpradele rääkides. Vasta-valt kinnitatud poliitikale olen ka mina nüüd veteran. Võib-olla aitaks selle termini uue sisu paremale mõistmisele kaasa see, kui meie, veteranid, rohkem räägiksime sellest, kuidas meist said ve-

teranid, sellest, mida me oleme pidanud läbi elama. Siin on lugu sellest, kuidas minust sai veteran.

Teekond algas 2008. aasta 2. veeb-ruaril jõudmisega Iraaki NATO välja-õppemissioonile. Bagdadi lennuväljale maandusime otselennuga Napolist, kust meie rotatsiooni oli peale võtnud NATO transpordilennuk. Minu rotat-sioon treeningmissiooni staabis koos-nes kirjust seltskonnast, oli ohvitsere ja allohvitsere Suurbritanniast, Hollan-dist, Taanist, Poolast, Itaaliast, Leedust, Ukrainast ja Ameerika Ühendriikidest. Staabiohvitseridele lisaks lendas meiega koos Iraaki veel Ungari erioperatsioo-nide üksus, kes valvas Al’Rustamijahis Iraagi sõjakooli ja andis sealsetele ka-dettidele väljaõpet. Ungarlased olid osa meie treeningmissioonist.

Minu eelkäija, Rumeenia kolonel, oli poole missiooni ajal raketikillust jalga haavata saanud ja nii oli NATO tree-ningmissiooni staabiülema logistika ala asetäitja ametikoht olnud mitu kuud täitmata ja minul tuli kohale jõudes oma

Iraagi sõja veteran kolonel Aivar Jaeski räägib, kuidas temast sai pärast kuuekuulist teenistust Bagdadis veteran.

rahva mälus on arusaama veteranidest siiski raske muuta, seda olen kogenud veteranipäeva eel sellest oma tuttavatele ja sõpradele rääkides.

ERaKogu

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

21

positsioon staabis uuesti kehtestada. Õnneks oli enne mind NATO treening-missiooni staabis veel eestlasi teeninud ja see andis mulle võimaluse enne välja-sõitu uurida kolonel Aarne Ermuselt, siis veel kolonelilt, nüüd brigaadikindral Valeri Saarelt ja kindralmajor Riho Ter-raselt kohalikke olusid ning ees oota-vaid proovikive.

Minu sisseelamist lihtsustas ka koha-peal teeniv Eesti kapten Mattis Üürike, kes staabiülema abina oli hästi kursis missiooni detailidega. Kohe esimesel õhtul tervitas minu uus järgmise kuue kuu elukoht mind häirega. Missioonile oli eelnenud väljaõpe rahuoperatsioo-nide keskuses ja seejärel NATO ühend-vägede staabis Napolis ning lõpetuseks anti kohapeal veel uustulnukatele vii-mane lihv. Sõdurielu tähendabki järje-pidevat õppimist ja harjutamist, sellega olen harjunud. Kõigele vaatamata oli ebamugav oma missiooni esimese päeva õhtul kuulata sireene ja hoiatust: „inco-ming, incoming, incoming, duck and co-ver, keep away from windows”.

Kaks esimest kuud möödusid Bag-dadi rohelises tsoonis rahulikult, kui mõned raketirünnakud välja arvata. Õigemini kutsuti selleks ajaks seda juba rahvusvaheliseks tsooniks, sest rohelist loodust oli sinna väga vähe alles jäänud, sest miinipilduja- ja raketirünnakud olid tsooni veevõrgu rivist välja viinud ja puud ning muru kuivasid ilma veeta lihtsalt ära. Elasime Saddami ühe pa-lee, selleks ajaks USA saatkonna kasu-tusse antud hoone, aias, liivakottidega ümbritsetud konteinerites. Tööl käisi-me endises kinomajas, kus asus meie staap. NATO treeningmissiooni staabi taga asus Bagdadi mahajäetud looma-aed. Räägiti, et sinna olid veel mõned loomad alles jäänud ja keegi isegi hoo-litseb nende eest, aga kuigi käisin seal kolamas, ei õnnestunud mul loomaaias kedagi kohata.

Missiooni toetamine oli korraldatud ameeriklaste toetusahela kaudu ja minu tööks oli hoolitseda, et asjad laabuksid. Vastutasin personali-, tagalatoetuse-, side- ja finantsalase töö korraldamise ja koordineerimise eest. Suurem peavalu oli elekter, mis tuli meile suurtest gene-raatoritest. Paar korda juhtus, et NATO kasutuses olevast viiest generaatorist ei töötanud ükski ja staap istus paar tundi ilma tegevuseta. Liivatormid ummista-sid filtreid ja generaatorite hooldamine oli paras proovikivi. Hooldustöödega tegelesid kohalikud, kes rahvusvaheli-ses tsoonis ka elasid ja olid koalitsiooni usalduse ära teeninud.

Kohalikud olid ka tõlgid, kelle eest samuti mina vastutasin. Tõlkide pealik Ali oli sunni moslem, talle meeldis käia korra nädalas minu kabinetis juttu pu-humas ja mulle kohalikest oludest rää-kimas. Tõlkide näol oli tegu intelligent-se seltskonnaga ja läbisaamine nendega laabus. Nad aitasid mul aru saada koha-likust bürokraatiast ja mina omalt poolt püüdsin nende tööolusid muuta nii tur-valiseks kui võimalik. Missiooni lõpus tuli kogu grupp, kokku 45 meest/naist, mind ära saatma. See žest oli minu jaoks kõige suurem tunnustus kogu missioo-nist. Arvatakse, et kõik, kes meie heaks töötasid, tahtsid ja tahavad koos sugu-võsaga Europasse või USA-sse page-da. Tegelikult on asi palju keerulisem, näiteks meie tõlkide hulgas töötas kaks

noort meest, kes olid küll ameeriklastelt rohelise kaardi ehk elamisloa saanud, kuid loobusid sellest ja tulid lennujaa-mast tagasi, et jääda oma koju Bagdadi. Ükskõik kui raske ka ei oleks, iga rahvu-se hulgas on patrioote, kes jäävad vaata-mata kõigele truuks oma kodule, perele, keelele ja kultuurile. See oli üks minu õppetund sellelt missioonilt.

Lihavõtte ajal otsustasid vastas-jõud alustada oma kevadkampaaniat ja pommitasid meid pea iga päev. Et lugejal oleks lihtsam olukorda ette kujutada, lisan siia väljavõtte oma missioonipäevikust.

23. märtsil, kui kristlik maailm tä-histas ülestõusmispüha, ründasid meid Mahdi armee äärmuslased neli korda, kokku lasti rahvusvahelise tsooni pih-ta 12 raketti, kõik 107-millimeetrised, arvatavasti saadeti need teele Sadr City linnaosast, 7 kilomeetri kauguselt, ette-valmistatud positsioonidelt. Maha põles varustuseladu koos seal olnud kondit-sioneeridega, parklas said 5-6 autot pih-

kohe esimesel õhtul tervitas minu uus järgmise kuue kuu elukoht mind häirega.

Vaade kopterilt iraagi pealinnale Bagdadile. ERaKogu

22

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

vEtERanid

ta, killud läbistasid 3 konteinerelamut, õnneks inimestest keegi viga ei saanud.

25. märtsil: 7 rünnakut, lasti 19 ra-ketti, 4 haavatut, neist kaks tsiviilisikud, 4 turvafirma Blackwateri helikopterit said pihta, 6 autot kanti maha.

26. märtsil: 6 rünnakut, 17 raketti, 5 haavatut, enamik kohalikud, 2 autot, 2 konteinerelamut sai pihta.

27. märtsil: 12 rünnakut, 36 raketti, 5 hukkunut, 16 haavatut, 2 autot (üks neist oli kindral Petreause oma), pihta sai ka Briti saatkond.

28. märtsil: 7 rünnakut, 20 raketti, 1 hukkunu, 10 haavatut, veevarustus häiritud.

See, kes väidab, et ta sellises olukor-ras hirmu ei tunne, valetab või on hull. Kõigele vaatamata tuleb täita oma ko-hust. Kohtasin ühte meest, kes oli teeni-nud 2004.–2005. aastal Bagdadis, Camp Victorys, mis asus lennujaama lähedal. Tema teenistuse ajal tehti nende vastu vaid üks miinipilduja lask. Eeldades, et nüüd, pärast kolme aastat koalitsiooni-vägede kohalolekut on olukord veelgi turvalisemaks muutunud, võttis ta vastu teistkordse missioonipakkumise.

Nüüd, kui raketirünnakud algasid, ei julgenud ta enam staabi betoonseinte vahelt välja minna, sest see, mis toimu-ma hakkas, oli nagu elu lasketiiru vales otsas. Ta oli üks nendest vähestest, kes ei suutnud oma hirmu alla suruda ja see ei teinud au temale endale ega tema ametile.

Pidevas ohus elavate inimeste psüü-hika on teistsugune. Missioonipiirkon-nas on inimeste valulävi hoopis mada-lam ja sellepärast on seal ka konfliktid kergemad tulema. Oma rotatsiooni ajal pidin tegelema ühe oma liitlasest al-luva korrarikkumisega, kes oli püstoli välja võtnud, et kohalikule umbkeel-sele kraanameeskonnale selgeks teha, kuhu ja kuidas nad peavad konteineri paigutama. NATO kontekstis on selli-sed vahejuhtumid hästi keerulised, sest rahvusvaheliste ja rahvuslike reeglite vahel jookseb õhuke joon. Hästi oluline on rahvusliku vanema kompetentsus ja roll. See ohvitser pääses napilt enne-tähtaegsest kojusaatmisest, kuna ta mis-siooniaeg hakkas ka lõppema. Mis sisse-kande ta oma teenistuslehele sai, ei ole minule teada.

Raketirünnakute perioodil oli minu kõige suurem mure see, et häire ei al-gaks ajal, kui olen Skype’i-ühenduses oma lähedastega. Sõnum kodustele, et kõik on korras ja siin on turvaline, on hädavale, millega tuleb rahustada neid, kes sinust hoolivad. Kindlasti ei ole ker-

ge Eestis nendel lastel, kelle isa teenib oma riiki kriisipiirkonnas ja keda inter-netifoorumites sõimatakse okupandiks ja mõrtsukaks. Ei ole kerge abikaasal kuulda sõbranna küsimust, et kas sa kuulsid uudistest, et seal, kus on sinu kaasa, plahvatas jälle pomm, ei tea, kas tal on ikka kõik korras. Ja kui sa siis ei saa minna kokkulepitud ajal Skype’i või helistada, sest sideühendused on maas, on koduste mure veelgi suurem. Oluline on olla sel eluperioodil mõistev, rahulik ja üksteisele toeks. Praeguseks on mis-siooniperede toetusprogramm nende meeste või naiste peredele, kes lähevad Eestist välja üksusega koos, hästi käi-ma läinud. Üksikute staabiohvitseride puhul, eriti nende, kes on NATO staa-pidest missioonile saadetud, on aga arenguruumi.

Bagdadis teenides sain käia kaks kor-da külas meie Eesti rühmal Camp Taijs. Liikumine eri baaside vahel oli korral-datud helikopteritega. Minu ajal teenis Taijs põhiliselt Kuperjanovi pataljoni vabatahtlike baasil kokku pandud rühm ESTPLA-16. Eesti vabariigi 90. aasta-päeva puhul pidasin meie poiste USA kamraadidele 1. ratsaväediviisist loen-gu Eesti ajaloost. Kapten Rainek Kuura juhtimise all oli meie poistel piisavalt õnne, et tulla kõik koos tervetena sellelt missioonilt tagasi.

Camp Taijs asus Saddami armee sõja tehnika surnuaed. Seal leidus iga-sugust kraami, enamasti nõukogude päritoluga, aga oli ka läänes valmistatud tehnikat. Räägitakse, et kindral Ants Laaneotsale meeldis meie üksuseid ins-pekteerides käia seal kohapeal ja vesta lugusid selle tehnika lahinguomadus-test. Kindral on Eesti parim relvade tundja, tema teadmistele ei ole võrdset.

Minu missiooni teine pool langes suve ajale, vastase võitlushooaja tipp jäi kevadesse, aga ka suviste liivatormide ajal jätkas vastaspool oma aktiivset tege-vust. Vaiksemad ajad jäid tavaliselt sügi-sesse ja talve, see reegel töötab ka praegu Afganistanis. Kuulasin ühte vestlust, kus keegi avaldas kahetsust, et sõbra elukoht

on helikopterite maandumisplatsi lähe-duses. Vastuseks ütles semu, et vastu-pidi, ta saab helikopteri müraga suure-päraselt magada, sest siis on kindel, et rünnakut ei tule. Nii see oligi, need te-raslinnud õhus tagasid meile rahvusva-helises tsoonis rahuliku une ja olid val-mis kohe löögi andma paika, kust rakett startis.

Missiooni viimasel veerandil toimus staabis personali hulgas mitu eri suuru-sega rotatsiooni, kapten Üürikese vahe-tas välja kapten Hando Tõevere. Vahetus staabiülem Briti kolonel Martin Lilley ja ka NATO treeningmissiooni ülem ise. Kindralleitnant James Dubiki asemele määrati kindralleitnant Frank Helmick. Need Ameerika kindralid olid tegelikult „kahe mütsiga”, peale meie vastutasid nad ka oma Ameerika treeningmissioo-ni eest, kes kattis natuke suuremat sõ-jakoolide võrgustikku Iraagis kui meie NATO missioon. Ametiposti üleand-mise tseremoonial pidas kindral Du-bik kõne araabia keeles, võites sellega kohalolevate iraaklaste lugupidamise ja tunnustuse.

Et USA kindralite suurem tähelepanu oli oma riigi treeningmissiooni korral-damisel, siis kogu NATO treeningmis-siooni hoidis oma hoole all suurepärane Itaalia kindralmajor Alessandro Pom-pegnani. Kogenud komandörina oskas ta alati õigel ajal õiges kohas õigeid juht-nööre anda.

Missiooni ajal sain heaks sõbraks veel ühe itaalia ohvitseriga. Kolonel Meineroga tuli mul konteinerit jagada, tema elas ühes otsas ja mina teises, ühi-ses kasutuses oli meil konteinerit poo-litav, keskel asuv pesuruum. Massimol oli komme igal hommikul kuulsat Itaa-lia kohvi valmistada ja ta ei olnud kade seda alati ka minuga jagama. Nii ootas mind igal hommikul ärgates ees tass kuuma Itaalia kohvi.

Enne äraminekut korraldasid itaal-lased meile tõelise kohvi valmistamise kursuse, mille läbimist tõestab nüüd vastav nimeline sertifikaat.

Minu missioon Iraagis lõppes au-gustis. Tagasi lendasin läbi Kuveidi kasutades taanlaste organiseeritud lo-gistikasilda. Taani kuningliku armee külalislahkus lubas mul ennast enne Amsterdami lennukile minekut Kuvei-dis nende renditud villas puhtaks pesta ja riided vahetada.

Frankfurdi lennuväljal maandusin hommikul kell 5, tagasi Eestisse, oma koju jõudsin 9. augusti õhtul. Pärast kuuekuulist missiooni oli nüüd minust saanud veteran.

Ükskõik kui raske ka ei oleks, iga rahvuse hulgas on patrioote, kes jäävad vaatamata kõigele truuks oma kodule, perele, keelele ja kultuurile.

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

23

sihtasutuse Carolin Illenzee-ri fond eesmärk on koguda raha ja mitterahalisi vahen-deid teenistuses langenud või raskelt vigastada saanud Eesti kaitseväelaste laste

toetamiseks. Fond lähtub oma tegevuses hoolivusest ja heast tahtest, selleks, et aidata katta Eesti eest võidelnud kaitse-väelaste laste koolituskulud või toetada nende huvitegevust.

Carolin Illenzeer on operatsioonil Iraagi Vabadus 2004. aastal langenud vanemveebel Arre Illenzeeri tütar, keda isa nägi vaid üks kord, 2004. aasta su-vel pärast Carolini sündi, kui isa Arre operatsioonipiirkonnast kodus puh-kusel käis. SA Carolin Illenzeeri Fond asutajad on MTÜ Eesti NATO Ühing, MTÜ Reservohvitseride Kogu ja MTÜ OSMTH (kristlikke ohvitsere ühendav organisatsioon).

Sihtasutus alustas tegevust 2011. aas-ta alguses ja korraldab peamiselt heate-gevuslikke projekte. Langenud ja raskelt vigastatud Eesti sõdurite lapsi on kõigil headel inimestel võimalik toetada kogu aeg, ka suurte heategevuskampaaniate vaheaegadel.

Fondi lugu algab 2005. aasta johan-nesepäevast (27. detsember), kui krist-liku maailmavaatega ohvitseride sõp-ruskond otsustas, et veendumused ja väärtushinnangud peaksid lisaks sõna-dele väljenduma ka tegudes. Aruteludes jäi küllaltki üksmeelselt kõlama seisu-koht: heategu peab aitama lapsi nende haridusteel.

Kuna sõpruskond oli väike, otsustati konkreetne toetus suunata ühele lap-sele, aastasele Carolinile, kelle isa Arre langes teenistusülesannete täitmisel. 2006. aasta alguses avati kindlustustoo-tena Carolini koolifond, kuhu sõprus-konda kuuluvad ohvitserid iga-aastaselt

Lauri kurvitsKaptEn

nõuKogu EsiMEEs

Carolin Illenzeeri fondi lugusissemakseid tegid. Mõte arenes edasi, et toetada ka teiste, teenistusülesannete täitmisel langenud või raskelt vigastatud relvavendade lapsi nende haridusteel. Otsides partnereid ja mõttekaaslasi, jäid sõelale kaks organisatsiooni: Ees-ti NATO ühing kui kaitsevaldkonnas tegutsev mittetulundusühing ja Eesti reservohvitseride kogu, mille liikmes-konda kuulusid paljud sõpruskonna liikmed ja kamraadid.

Tõelise patrioodi ja riigimehena asus fondi patrooni ja mõttekaaslasena riv-vi vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

Läbirääkimiste tulemusena asutati 2011. aasta alguses Sihtasutus Carolin Illenzeeri fond, mis suudab toetada juba palju rohkem lapsi kui ainult Carolin.

Fondi järgmine rahakogumisüritus on patrooni antav heategevusõhtusöök veteranipäeva eelõhtul, 22. aprillil.

Carolin illenzeeri fondi heategevusõhtusöök. KaitsEvägi

Carolin Illenzeeri fondile on võimalik annetusi teha: arvelduskonto 17002982685 (Nordea pank).Vaata ka www.carolinillenzeerifond.ee

TULE VETERANIPÄEVA KONTSERDILE!23. APRILL 2013 KELL 18.30VABADUSE VÄLJAKUL TALLINNAS

www.veteran.ee

& TÕNIS MÄGI

Tallinna Kammerorkester

Rahvusooper Estonia poistekoor

Kontsert on tasuta!

25

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

Merevägi tähistas olulist tähtpäeva. 1. aprillil möödus 10 aastat mereväe-baasi mereväekooli eelkäija – mereväe

väljaõppe- ja arenduskeskuse – asuta-misest. Kuigi juba 2000. aastal oli me-revägi teinud ettepaneku luua Kaitse-väe ühendatud õppeasutuste koosseisu kuuluv ja mereväekooli nime kandev sõjaväeliselt korraldatud riigikaitseline kutseõppeasutus, kus oleks „õpetatud ja kasvatatud” kõikide auastmegruppide mereväelasi, jäi mereväelise väljaõppega tegelev üksus esialgu ellu kutsumata.

Mereväelise õppeasutuse, nüüd mere väe väljaõppe- ja arenduskeskuse nime all, asutamise otseseks ajendiks sai vajadus õpetada välja mereväele all-ohvitsere. Esimesel kahel tegevusaastal oligi õppeasutuse peamine ülesanne läbi viia allohvitseride tasemeõpet. Ühte-kokku korraldati ajavahemikus 2003–2009 üks erialavanemallohvitseri kursus ja seitse nooremallohvitseri kursust.

Aastad 2005–2008 olid õppeasutuse senises tegevuses kõige ressursimahu-kamad, sest siis oli mereväe väljaõppe- ja arenduskeskus vastutav kogu väeliigis läbiviidava väljaõppe, sealhulgas sõduri baaskursuse eest.

Ajavahemikus 1. aprill 2003 kuni 1. aprill 2013 on mereväekool korral-danud ja viinud läbi ühtekokku 14 ni-metust kursuseid, mis on toimunud kokku 76 korral, ning mille käigus on välja õpetatud sadu kaitseväelasi. Lisaks on mereväekooli õppeklasse kasutanud kursuste läbiviimiseks mitmed teised Kaitseväe struktuuriüksused.

1. oktoobril 2008 nimetati mereväe väljaõppe- ja arenduskeskus ümber mereväekooliks. Nüüdseks on mereväe-

kooli korraldatav ja läbiviidav väljaõpe jäänud toetuma kahele sambale – tule-vaste mereväeohvitseride õpetamisele ning mereväeside alasele väljaõppele.

Tulevased ohvitserid õpivad kaitseväe ühendatud õppeasutustes kolmeaastasel rakenduskõrgharidust andval õppekaval „Sõjaväeline juhtimine mereväes”, mille raames on võimalik spetsialiseeruda kas taktika- või tehnikaohvitseriks.

Esimesel õppeaastal võetakse läbi enamik üldsõjalisi ning -hariduslikke õppeained ja õppetöö toimub peamiselt Tartus Kaitseväe ühendatud õppeasu-tustes. Teisel ja kolmandal õppeaastal veedavad aga mereväekadetid enamiku ajast Tallinnas, kus õpitakse vaheldu-misi Eesti mereakadeemias ja mere-väekoolis. Tulevased taktikaohvitserid ehk laevajuhid õpivad mereakadeemias navigatsiooni, laevajuhtimist, -ehitust, -teooriat ja püstuvust, meresõiduohu-tust, mereõigust ja meresõjaõigust, laeva jõuseadmeid ja abimehhanisme. Tulevased tehnikaohvitserid, kes pea-vad tagama sõjalaeva tehnilise lahingu-valmiduse ja käigushoidmise, õpivad mereakadeemias rakendusmehaanikat, elektrotehnikat ja elektroonikat, laeva-ehitust, süvendatult laeva erinevaid jõu-seadmeid ja teisi tehnilisi õppeaineid.

Mereväekoolis antakse kadettidele väeliigispetsiifilised teadmised ja osku-sed, mis teevadki neist tegelikud mere-väeohvitserid. Õpitakse meresõja alu-seid, mereväesidet, -taktikat, taktikalist navigatsiooni, mereväe relvasüsteeme ja toetava tegevuse korraldust mere-väes. Mereväe laevadel läbivad kadetid

tekimeeskonna praktika ning sõjalaeva juhtimise praktika.

Mereväeside alal korraldab mere-väekool nii Eesti-sisest kui ka rahvus-vahelist koolitust. Vastavalt Balti riikide vahel sõlmitud kokkuleppele vastutab Eesti mereväelaste ühise sidealase välja-õppe eest ning seda korraldabki juba alates 2005. aastast mereväekool. Eelmi-sel aastal korraldati ja viidi läbi esimene merekaitseliitlase baaskursus, kus osa-lesid peamiselt Tallinna maleva mere-divisjoni kuuluvad kaitseliitlased.

Mereväekooli raamatukogu hangib ja säilitab ainsana Kaitseväes meresõjalist teavet. Olulisel kohal on mereväe aja-loo talletamine, uurimine ja õpetamine. Mereväekoolis töötab konsultandina üks tunnustatumaid mereväe ajaloo uurijaid Reet Naber, kelle sulest ilmub igal aastal mitu teadusartiklit.

Traditsiooni kohaselt kannavad mere väekooli õppeklassid teenistu-sest välja arvatud sõjalaevade nimesid ning igas laeva nime kandvas klassi-ruumis on loodud võimalused eks-poneerida laevaga seotud meeneid ja mälestus esemeid. Sel moel on suudetud säilitada miinitraalertele Kalev ja Vaind-lo, patrull-laevale Ristna ning miini-jahtijale Wambola kuulunud olulisi või iseloomulikke esemeid. Mereväekool vastutab ka mereväelaste sportimise ja ajateenijate vaba aja veetmise korralda-mise eest.

Pärast esimest kümmet tegevusaas-tat, mil tekkis ja kujunes mereväe välja-õppeorganisatsioon ja -süsteem, vaatab mereväekool lootusrikkalt tulevikku. Järgmisel dekaadil on küll ees ootamas palju uusi proovikivisid, kuid nende elluviimisel saab kaasata juba uut põlv-konda ohvitsere, kes on saanud sõjalise ettevalmistuse täies mahus Eestis.

Mereväekooli kümme aastatLiivo LaanetuKaptEnMajoR

MEREväEKooli ülEM

26

hoolimata sellest, et aja-loolased pole suutnud kokku leppida, millal esimene meremiin oma lahingudebüüdi tegi, on alust arvata, et katseid

lõhkeaine kasutamiseks sõjalistel ees-märkidel merelises keskkonnas on läbi viidud juba pikemat aega. Põhimõtte-liselt võiks alguseks lugeda sündmust aastast 673, mil Konstantinoopoli kait-seks kasutati „Kreeka tuld” (1). Mõnin-gate allikate alusel loetakse Euroopa sõjanduskultuuris esimeseks katseks meremiini luua itaalia sõjandusinseneri Frederico Gianbelli tegevust aastal 1585 (2), mil ta hollandlaste palgal olles uju-tas lõhkeainelaenguid allavoolu Scheldti jõel, et hävitada Hispaania armee ehita-tud sild. Ameerika traditsioonis loetak-se esimeseks reaalseks meremiini (too-na nimetatud torpeedoks) kasutamiseks aastal 1776 (3), Ameerika Iseseisvussõja käigus, aset leidnud ebaõnnestunud kat-set uputada Hudsoni jõel HMS Eagle’it. Märkusena olgu lisatud, et meremiini ja torpeedo areng lahknes lõplikult tõe-näoliselt aastal 1866, mil inglane Robert Whitehead (4) arendas (toonase Aust-ria valitsuse tellimusel) välja esimese sõukruviga iseliikuva seadme, mida tuntakse tänapäeva mõistes torpeedona.

Venemaale jõudis reaalne huvi me-remiinide vastu aastal 1839, mil üldise lääneliku moderniseerimise kontekstis asutati armee koosseisu veealuste eks-perimentide komitee (5), mille ülesanne oli hinnata meremiinide kasutatavust sadamate kaitseks. Ilmselt oli hinnang positiivne, sest venelased kasutasid juba Krimmi sõjas (1854–1856) üsna edukalt

risto saimlavanEMlEitnant

Meremiinidest kui relva-süsteemist võib rääkida alates 19. sajandist ja selle areng jätkub ka 21. sajandil.

Leitnant risto saimla koos ameerika Ühendriikide mereväe erialaspetsialis-tidest allohvitseridega tutvustamas miinitõrjeoperatsiooni Open spirit 2009 kutsutud külaliste päeval mehitamata veealust süsteemi remus 100. Mereväes kasutatavad Remus 100 süsteemid on standardkonfiguratsioonis varustatud kahesagedusliku külgvaatlussonariga, mis on peamine miinitõrjesensor. Lisaks võimaldavad need vahendid koguda teavet muude veesamba parameetrite kohta (soolsus, temperatuur, hoovuste suund ja kiirus jm). KaitsEvägi

MEREvägi

1 www.navy.mil/n85/miw_primer-june2009.pdf

2 howard s. levie, Mine Warfare at sea, isBn

0-7923-1526-X, lk 9

3 www.navy.mil/n85/miw_primer-june2009.pdf

4 www.hansonclan.co.uk/Royal%20navy/rw.htm

5 howard s. levie, Mine Warfare at sea, isBn

0-7923-1526-X, lk 11

27

nii kontakt- kui ka elektriliselt kontrol-litud meremiine.

Mõningatest algsetest ebaõnnestu-mistest hoolimata arenes meremiin 19. sajandi jooksul relvasüsteemina jõudsalt edasi. Esimene õitsengupe-riood, kui nii väljenduda saab, saabus Esimese maailmasõja ajal. Siis kasutati peamiselt kontaktmiine, mille tehno-loogia oli välja arendatud ja täiustatud 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algusaastail. Vastukaaluks sellele hakkas arenema ka miinitõrje – Esimese maail-masõja päevil kasutati suurte sõjalaeva-de enesekaitseks peamiselt paravane (6) ning töötati välja mehaanilise miinit-raalimise tehnika, tuginedes peamiselt kalapüügilaevadele.

Maailmasõdade vahelisel ajal erilist tehnoloogilist arenguhüpet ei tehtud. Teine maailmasõda tõi kaasa põhjamii-nide arengu, akustilised ja magnetilised sensorid, esimesed katsed rõhusensori-ga sõja lõpuaastail ning mõjutraalimise arengu kui vastumeetme meremiinide uute sensorite kasutuselevõtule. Algselt allveesõja ja allveelaevatõrje otstarbel väljaarendatud sonar võeti pärast Teise maailmasõja lõppu kasutusele ka mii-nitõrjes ning nii pandi alus akustilise-le miinijahtimisele kui eraldiseisvale tehnikale.

MEREMIIN KUI VASTANEMiinisõda merel hõlmab strateegilist, operatsioonilist ja taktikalist meremii-nide ning vastumeetmete ehk miinitõrje kasutust (7). Ajalooliselt on meremiine kõige suuremas ulatuses kasutatud Esi-mese ja Teise maailmasõja ajal, peamiselt Euroopas, kuid rohkelt ka Kagu-Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas. Tulenevalt meremiinide eripäradest ja seoses rakett-relvade arenguga Teise maailmasõja järg-selt on meremiinide kasutamise tähtsus mõnel määral langenud. See ei tähenda seda, et meremiinide areng oleks pea-tunud või nad ei oleks relvana jätkuvalt atraktiivsed. Meremiinid on võrreldes nt rakettrelvadega jätkuvalt üsna odavad ja lihtsad valmistada, mis muudab nad küllaltki kättesaadavaks ja taskukohaseks vahendiks kõikidele mereriikidele, ehk nn vaese mehe rakettrelvaks.

Teise maailmasõja järgsetest konf-liktidest on meremiin mänginud olulist ning märkimisväärset rolli Korea sõjas,

Vietnami sõjas, nn Tankerite sõjas Pär-sia lahes 1980-ndatel ja esimeses Lahe-sõjas. Värskeimad kogemused, kuidas meremiin võib sõjalisi ja mittesõjalisi (nt humanitaar-)operatsioone oluliselt vii-vitada ehk piirata manöövri- ja navigat-sioonivabadust, pärinevad Liibüast ope-ratsioonilt Unified Protector aastal 2011.

Ameerika Ühendriikide allikate hinnangul on praegu 50 maailma riigi mereväe arsenalis üle veerand miljoni meremiini, mis jagunevad umbes 300 miinitüübi vahel. On üle 30 riigi, kes toodavad ja üle 20 riigi maailmas, kes ekspordivad meremiine. (8) Nende-le arvudele lisanduvad erinevat tüüpi improviseeritud veealused lõhkeseadel-dised (Maritime Improvised Explosive Devices M-IED), mille populaarsus on eri huvigruppide silmis järjest kasvanud ning mille kogust on sisuliselt võimatu prognoosida. Näitena võib esile tuua statistikat, mis puudutab Ameerika Ühendriikide laevastiku kahjustusi Tei-se maailmasõja järgselt.

Oluline aspekt, mis eristab meremii-ni muudest meresõjas kasutatavatest va-henditest, on see, et meremiinide põh-justatud efekt ei ole ajas ja ruumis kohe nähtav ega mõõdetav. Meremiin on relv, mis ootab. Vähemoluline ei ole ka see, et pärast miinide veeskamist pole neil võimet eristada „omasid” ja „võõraid”. Olles kas eelprogrammeeritud (mõju-miinid) või töötades kontakti põhimõt-tel, ei erista nad võimalikke sihtmärke nende lipuriigi, veetava lasti või mees-konna kodakondsuse alusel. Siit võib välja arvata vaid kaabli abil distantsilt kontrollitavad meremiinid, kuid nende kasutus on ruumiliselt piiratud.

Et tänapäevaste meremiinide disain, kasutatavad materjalid ja ehitus muu-davad nad sageli üsna vastupanuvõi-meliseks miinitõrjele (ehk miinitõrje on oma arengus alati olnud ühe sammu tagapool meremiinide arengust), siis lisanduvad erinevad proovikivid, mis

seotud nt konfliktijärgse miinitõrjega, et taastada kaubandusliku navigatsiooni vabadus ja turvalisus.

Üks meremiin ei ole relvasüsteem. Relvasüsteem koosneb alati miinivälja-dest, mis moodustavad ühtselt toimiva terviku eesmärgiga piirata võimaliku vastase manöövri- ja navigatsiooni-vabadust ehk takistada merehõivet. Meremiinide strateegiline efekt avaldub oludes, kus kompleksselt kasutatakse eri miinitüüpidest moodustatud, eri sihtmärkide vastu suunatud, erinevaid miinivälja tüüpe, kasutades geograafi-lisi eeliseid ning luues seeläbi kihilise kaitse sügavuses. Selleks, et seda efekti saavutada, on esiteks vaja objekte, mida veesata ehk erinevat tüüpi miine, teiseks vahendeid miinide sihtotstarbeliseks kohaletoimetamiseks ehk veeskamis-platvorme ja kolmandaks vahendeid veesatud miiniväljade kaitseks.

Lisaks on tervikvõime alalhoiuks vaja väljaõppe-, toetus- ja hooldussüs-teemi, ladustamisvõimalusi jm. Ehk meremiini, nagu iga teise relva kasuta-mine ja saavutatav efekt sõltub suuresti kasutajast ning sellest, kui süsteemselt ja eesmärgipäraselt see kasutaja antud relvale läheneb – üks meremiin või M-IED äärmusrühmituse käes külvab kindlasti paanikat, kuid samas ei ole sel-lisel juhul tegu ettekavatsetud, eesmär-gipärase ja läbimõeldud strateegilise miiniveeskamiskampaaniaga.

LEGAALNE KONTEKSTPeamiselt tulenevalt meremiinide üsna kontrollimatust disainist ning kasuta-misest (nt kasutati vabalt vees või vee-pinnal hulpivaid kontaktmiine; osaliselt võisid need olla varustatud väikese aja-miga jms) erinevate konfliktide käigus enne Esimest maailmasõda (ajendiks sai Vene–Jaapani sõda 1904–1905), ot-sustati, et meremiinide kasutamisel on teatud reeglid hädavajalikud.

Esimene otseselt meremiinide kasu-tamist reguleeriv rahvusvaheline õigus-akt – vastavasisuline Haagi konvent-sioon (VIII) – võeti vastu 1907. aastal (9). Antud konventsioon käsitles ühe-selt automaatseid kontaktmiine. Näiteks

Miinisõda meresõjas

Mõningatest algsetest eba-õnnestumistest hoolimata arenes meremiin 19. sajandi jooksul relvasüsteemina jõudsalt edasi.

6 www.thefreedictionary.com/paravane

7 www.navy.mil/n85/miw_primer-june2009.pdf

8 www.navy.mil/n85/miw_primer-june2009.pdf

28

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

MEREvägi

ehk väljatraalitud miinide korpust tulis-tades püüti miinid kas uputada või siis tabada lõhkeainekapslit. Taktikalise võt-tena kasutati ja kasutatakse ka praegu traaliva aluse järel liikuvat laeva, kelle ainus ülesanne on väljatraalitud miinid kahjutuks teha. Hiljem on mehaanilise traalimise tehnikat täiustatud vastavalt sellele, kuidas arenesid ankrumiinide traalimisvastased meetmed: lisatud on mehaanilisi ja lõhkeainega varustatud traalimisnugasid, kasutatud erinevaid traalimisvaiereid jm.

Teise maailmasõja perioodil, mil ka-sutusse olid jõudnud mõjusensoritega varustatud ankrumiinid ja kasutusele võeti esimesed põhjamiinid, kaotas me-haaniline traalimine osaliselt oma efekti. Mõjusensoritega ankrumiine oli jätku-valt võimalik mehaaniliselt välja traalida, kuid põhjamiinide vastu tuli leida uusi vastumeetmeid. Üks esimene vastumee-de oli demagnetiseerimissüsteemide ka-sutuselevõtt erineva suurusega sõjalaeva-del, mille eesmärk oli laeva magnetvälja redutseerida, et see ei aktiveeriks mere-miinides kasutatavat magnetsensorit. Lisaks hakati paralleelselt välja arendama mõjutraalimise tehnikat.

Mõjutraalimine seisneb selles, et traaliva aluse järelveetavas seadmes tekitatakse elektrivoolu abil magnet-väli, mis meenutab võimaliku sihtmär-gi magneetilist signatuuri ja aktiveerib seeläbi meremiini magnetsensori. Kuna meremiinide valmistajad olid aru saa-nud, et vaid magnetsensoriga meremiin on erinevatel põhjustel ebastabiilne ja ka ebaefektiivne, lisati esimese uuendu-sena meremiinidele akustiline sensor.

keelustati ankurdamata kontaktmiini-de kasutamine, v.a juhul, kui need olid varustatud mehhanismiga, mis muutis need kahjutuks sisuliselt kohe pärast seda, kui isik, kes need veeskas, kaotas nende üle kontrolli. Keelustati ka an-kurdatud kontaktmiinid, millel puudus mehhanism, mis muudaks need kahju-tuks pärast seda, kui miinid ankruvaie-ri küljest lahti pääsevad. Lisaks lepiti esimest korda ajaloos kokku, et pärast konflikti lõppu teevad konflikti osapoo-led kõik endast sõltuva selleks, et enda veesatud miinid veest eemaldada.

Tänapäeva meresõjas juhindumiseks mõeldud rahvusvahelistest üldtunnus-tatud alusdokumentidest ilmselt kõige olulisem on San Remo manuaal (rõhuga sõnal „manuaal”, kuna tegu ei ole rah-vusvahelise õigusaktiga) aastast 1994 (10). See dokument annab õiguslikke suuniseid kogu meresõja spektri osas, k.a meremiinide kasutamisel ning kir-jeldab osapoolte kohustusi pärast vae-nutegevuse lõppu. Kommentaariks võib öelda niipalju, et meremiinide kasuta-mine on tänapäevases rahvusvahelises õigusruumis küllaltki detailselt ja üheselt reguleeritud.

MIINITÕRJE NÜÜDISAJALMiinitõrjetegevuste edukus sõltub üld-juhul järgmistest teguritest:

1) milline on oht ehk milliseid mii-ne võimalikul vastasel on ja milliseid on ta suuteline veeskama; kaua suudab ta miiniohtu mingis piirkonnas efektiivselt ülal hoida jne,

2) kui head on meie eelteadmised võimaliku vastase miinidest ja keskkon-nast, kus me neid miine otsima ja kahju-tuks tegema hakkame ehk erinevat laadi luureinfo,

3) millised on meie enda võimalused ja vahendid miinitõrjeks ehk tehniline varustatus, väljaõppetase, toetus- ja juh-timissüsteemi olemasolu jne.

Miinitõrje seisukohalt on oluline sil-mas pidada, et kõik miinid ei ole üht-moodi efektiivselt kasutatavad kõigis geograafilistes piirkondades (tulenevalt veealuse plahvatuse teooriast ja lõhkeai-ne käitumisest veekeskkonnas ning selle eeldatavast efektist tulenevalt veesüga-vusest, keskkonnast jm). Samuti ei ole ka kõik miinitõrjevahendid efektiivsed kõigi miinitüüpide vastu (mehaaniline traalimine on ebaefektiivne merepõhjas asuva mõjusensoritega miini vastu) kõi-gis keskkonnatingimustes ja geograafi-listes oludes (suur põhjakontaktide tihe-dus ehk konarlik merepõhi ei võimalda merepõhjas olevaid eridisainiga miine

akustiliste ja optiliste vahenditega alati avastada).

Nii nagu erinevates veesügavustes kasutatakse erinevaid miinitüüpe, ka-sutatakse erineva miiniohuga tegelemi-seks ka erinevaid miinitõrjetehnikaid. Konventsionaalsed tehnikad jagatakse üldjuhul kaheks: miinitraalimine ja miinijahtimine.

Miinitraalimine arenes tehnikana välja Esimese maailmasõja käigus. Alg-selt seisnes tehnika vaid mehaanilises traalimises ehk katses laeva järel veetava vaieri abil ankurdatud kontaktmiinide ankruvaiereid läbi lõigata. Tegevus eel-das traali vedavalt pealveealuselt suurt kiirust ja soovitavalt madalat süvist, kuna traaliv alus pidi tahes-tahtmata enne traalitavatest meremiinidest üle sõitma.

Probleeme tekitas ka väljatraali-tud meremiinide kahjutuks tegemine. Esimese maailmasõja ajal oli peamine kahjutustamise meetod pealveelaeva pardarelv või meeskonna käsitulirelvad

Meremiinid on võrreldes nt rakettrelvadega jätkuvalt üsna odavad ja lihtsad valmistada, see muudab nad küllaltki kättesaadavaks ja taskukohaseks vahendiks kõikidele mereriikidele, ehk nn vaese mehe rakettrelvaks.

eML sakala (M314). Üks kolmest suurbritannia ja Põhja-iiri Ühendkuningriigist hangitud sandown-klassi miinijahtijast. see laevaklass moodustab praegu mereväe esmase miinitõrjevõime. Pildil kujutatud eML sakala new Yorgis aastal 2009, mil natO alaline miinitõrjeüksus (snMCMG1) ületas atlandi ookeani ning külastas Põhja-ameerikat. nato (hQ MaRcoM), KaitsEvägi

29

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

Seeläbi saavutati suurem töökindlus ja ühtlasi suutlikkus paremini sihtmärke eristada kombineerides vajaliku mere-miini aktiveerumislahenduse saamiseks nii magneetilise kui ka akustilise senso-ri sisendi – tulemuseks oli klassikaline kombineeritud sensoritega meremiin.

Miinitõrje seisukohalt tähendas see seda, et mõjutraali magnetkomponendi-le tuli lisada akustiline komponent. Esi-mesed akustilised traalimisseadmed olid küllaltki lihtsa ehitusega ehk traali kulge-misel läbi veemassi tekitas seade teatud akustilist müra, mis jäljendas võimaliku sihtmärgi akustilise signatuuri kompo-nenti. Sel moel loodi esimesed kombi-neeritud mõjutraalid. Mõneks ajaks näis olevat saavutatud näiline tasakaal mere-miinide valmistajate ja miinitõrjujate va-hel ehk kõik miinid olid moel või teisel vähemalt teoorias kahjutuks tehtavad.

Meremiinide valmistajad ei leppinud olukorraga ja jätkasid uute sensorite ot-singuid. Teise maailmasõja lõpul suut-sid sakslased edukalt kasutusele võtta rõhusensori. See oli märkimisväärne läbimurre, kuna rõhutraali ei ole suude-tud kuni käesoleva ajani veel valmistada ehk miinitraalimine, nii mehaaniline kui ka mõjutraalimine, on rõhusenso-riga varustatud meremiinide vastu eba-efektiivne. Rõhusensor sai suuresti ka ajendiks, miks miinitõrje eesmärgil võe-ti kasutusele kõrgsageduslikud akus-tilised meetodid ehk hakati arendama

miinijahtimissonareid ning pandi alus miinitraalimisest täiesti erinevale tehni-kale – miinijahtimisele, mis on tänapäe-val vaieldamatult kõige laialtlevinum tehnika miinitõrjes.

Miinijahtimine hakkas arenema va-hetult pärast Teise maailmasõja lõp-pu. Algselt kasutati peamiselt korpu-ses paiknevaid ettevaatavaid sonareid (forward looking hull-mounted sonar). Avastatud meremiinide kahjutuks tege-miseks kasutati peamiselt eriväljaõppe-ga miinituukreid. Kaasnevad riskid olid suured, mistõttu hakati arendama teh-nilisi lahendusi meremiinide kahjutus-tamisel distantsilt juhitavate allveerobo-titega. Selliste praktiliste lahendusteni jõuti alles 1970-ndatel. Sellest ajajärgust pärineb ka nüüd klassikaliseks saanud ettekujutus miinijahtimisest.

Praegu põhineb erinevate riikide miinitõrjevõime suuresti konventsio-naalsetel vahenditel, mis oma olemuselt tuginevad 1980-ndatel väljatöötatud ja kasutuselevõetud lahendustele. Kasutu-sel on erinevad sonarid – klassikalisele ettevaatavale korpuses asuvale sonarile on lisandunud sügavusmuutlikud (va-riable depth sonar), järelveetavad külg-vaatlussonarid (towed side-scan sonar, towed synthetic aperture sonar), allvee-robotile paigutatud (self-propelled vari-able depth sonar), viimasel kümnendil ka mehitamata veealustele süsteemidele paigaldatud sonarid.

Edasi on arenenud miinihävitussüs-teemid – klassikalisele kaabli abil juhi-tavale, eraldi lõhkelaengut kandvale all-veerobotile (remotely operated vehicle) on konkurentsi pakkumas nn ühekord-se kasutusega miinihävitussüsteemid (single shot mine disposal system). Edasi on arenenud mõjutraalimise vahendid, mille tehnoloogiat on täiustatud ning magneetilisele ja akustilisele kompo-nendile on lisandunud uusi (nt UEP – underwater electric pulse; ELFE – ext-reme low frequency electric jm). Samal ajal on säilinud klassikaline mehaanilise traalimise võime ning miinituukri roll miinitõrjes pole aastakümnete jooksul vähenenud. Ehk sisuliselt on tehno-loogiat küll detailides arendatud, kuid miini tõrje kontseptsioon ei ole viimastel kümnenditel oluliselt muutunud: kasu-tusel on jätkuvalt ühel konkreetsel ees-märgil (miinitõrje) ehitatud pealveelaev (miinitõrjelaev), mis on varustatud siht-otstarbeliste sensorite (sonar) ja efekto-ritega (miinihävitussüsteem).

Teisest küljest ei ole ka ohu allikas ehk meremiin ise teinud läbi hüppelist arengut. Klassikaline sensorikombinat-sioon – akustiline, magnetiline ja rõhu-sensor – on püsinud üsna vankumatu-na. Osalt seetõttu, et tegu on küllaltki robustse ja töökindla kombinatsioo-niga, kuid arvestada tuleb ka sellega, et iga uus lisatav sensor ja kasutusele võetav materjal tähendab muutust too-

sellest, et sõjast maha jäänud meremiinid nalja ei mõista, annab tunnistust järjekordse meremiini hävitamisel tehtud pilt. KaitsEvägi

30

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

MEREvägi

te lõpphinnas. Uuematesse miinidesse on valikuliselt lisandunud UEP, ELFE ja seismilised sensorid. Oluliselt ei ole muutunud miinide disain, kuigi viimas-te kümnendite jooksul on välja töötatud erinevaid materjale ja rakendatud erine-vaid miinikorpuse kujusid, mis rasken-davad oluliselt miinitõrjet akustiliste ja optiliste meetoditega. Lisaks on eksperi-menteeritud erinevate iseaktiveeruvate miinidega ehk püütud luua miine, mis ei oleks niivõrd staatilised ja ehitatud on ka miine võitlemaks konkreetsete sihtmärkidega.

MIINITÕRJE TULEVIKVõib öelda, et 21. sajandi algus on olnud aeg, mil konventsionaalne miinitõrje hakkab muutuma. Tulenevalt eelkõige inimelu väärtustamisest Lääne kultuu-riruumis, on võetud suund suuremale mehitamata vahendite osakaalule ka miinitõrjes. Autori subjektiivse prog-noosi kohaselt võib järgneva kümnendi jooksul leida aset põhimõtteline tehno-loogiline murrang, mille tulemusena kaovad konventsionaalsed miinitõr-jelaevad (miinitraalerid, -jahtijad) ja nende asemele asuvad modulaarsel põ-himõttel üles ehitatud mehitamata süs-teemide kombinatsioonid, mida saab opereerida platvormidelt.

Mehitamata süsteemid on praegu leidnud laialdast sõjalist rakendust eel-kõige õhus (UAV – unmanned aerial vehicle), nii relvastatud kui ka relvas-tamata kujul. Samuti kasutatakse neid pealveekeskkonnas erinevate ülesanne-te täitmiseks (nt sadamakaitse, sadama-esiste akvatooriumide valve jms). Olgu lisatud, et üks pikemaajalisemaid ko-gemusi mehitamata pealveesüsteemide (USV – unmanned surface vehicle) kasu-tamisel miinitõrjes on praegu Taani ku-ninglikul mereväel, kes külgvaatlusso-nariga varustatud pealveedroonid võttis operatsioonilisse kasutusse 1990-ndatel.

Mehitamata süsteemide puhul miini-tõrjes ei ole niivõrd proovikivi vajaliku sensortehnoloogia või efektorite ole-masolu/puudumine, kuivõrd veealune keskkond ja selle eripärad. Erinevalt pealveekeskkonnast, kus mehitamata süsteemide juhtimiseks ja kontrolliks vajalikke sidelahendusi on mitu, nen-de tööraadius ja läbilaskevõime märki-misväärne ning ressursside olemasolul on tagatud alalise globaalse visuaal-se kontrolli võimalused, on veealuses keskkonnas side- ja juhtimisvõimalused piiratud. Viimane on üks suuremaid ta-kistusi mehitamata veealuste süsteemi-de edukaks rakendamiseks. Näiteks kui

mehitamata pealveesüsteemi on teoree-tiliselt raadiolingi abil võimalik turvali-selt kontrollida ca 12 meremiili ulatu-ses, kasutades sama sidekanalit reaalajas andmesideks, siis veealuses keskkonnas on akustiline kommunikatsioon üld-juhul piiratud paari kilomeetriga, mis omakorda sõltub paljudest asjaoludest (veesügavus, veemassi omadused konk-reetses piirkonnas konkreetsel perioodil jne) ning andmeside võimalused piirdu-vad tagasihoidlike kilobittidega.

Praeguseks on siiski saavutatud mär-kimisväärseid edusamme mehitamata veealuste süsteemide (UUV – unman-ned underwater vehicle) kasutamisel mii-nitõrjes sensorikandjana. On erinevaid valmistajaid ja lahendusi, alates UUV-st, mille peamine sensor on klassikali-ne kõrgsageduslik külgvaatlussonar, ja lõpetades täielikku autonoomiasse pür-givate (AUV – autonomous underwater vehicle) eksperimentaalse multi aspect multi static hübriidsonariga varusta-tud vahenditeni. Praktiliselt on olemas ka erinevad meremiinide neutralisee-rimise ja kahjutukstegemise vahendid.

Puudub integratsioon ehk kuidas kõik olemasolevad sensorikandjad, sensorid ja efektorid ühtse süsteemina veealu-ses keskkonnas koos toimima panna. Paralleelselt on pandud rohkelt rõhku erinevate pealvee mehitamata süsteemi-de rakendamisele miinitõrjes ning me-hitamata pealvee- ja allveesüsteemide koosrakendamisele.

MIINITÕRJEVÕIME MEREVäESTaastatud Eesti mereväe traditsioon miinitõrje valdkonnas on lühike, kuid samas siiski märkimisväärne. Viimase 15 aasta jooksul oleme praktikas läbi tei-nud nii mehaanilise miinitraalimise kui ka mõjutraalimise (Frauenlob-klass), oleme kasutanud ettevaatava korpuses-se kinnitatud sonariga konventsionaal-seid miinijahtijaid (Lindau-klass), kasu-tame praegu sügavusmuutliku sonariga klassikalisi miinijahtijaid (Sandown-klass) ning viimase kolme aasta jooksul oleme omandanud praktilisi kogemusi ka mehitamata veealuste süsteemide maailmas (Remus 100 UUV). Lisaks on mereväes tuukrigrupp, kus teenivad motiveeritud oma valdkonna professio-naalid, kelle varustus ja väljaõpe ei erine üheski osas nende läänepool tegutseva-te kolleegide omast. Seega piltlikult väl-jendudes on merevägi 15 aasta jooksul forsseeritud tempos teinud miinitõrje valdkonnas läbi selle, mida läänemaa-ilm tegi läbi Teise maailmasõja järgselt kuni tänapäevani välja.

Praeguse mereväe miinitõrjevõi-me põhikandja on Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigist soeta-

relvasüsteem koosneb alati miiniväljadest, mis moo-dustavad ühtselt toimiva terviku eesmärgiga piirata võimaliku vastase manöövri- ja navigatsioonivabadust ehk takistada merehõivet.

järelveetava külgvaatlussonari klein 5250 andmetöötluseks kasutatav kasuta-jaliides sonarPro. Pildil kujutatu illustreerib sonarioperaatorile avanevat pilti merepõhjast. külgvaatlussonar ei ole miinijahtijate esmane miinitõrjesensor, kuid on end tõestanud efektiivse abivahendina ajaloolise lõhkematerjali otsi-misel, vrakkide ja merepõhja kaardistamisel. KaitsEvägi

31

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

tud Sandown-klassi miinijahtijad, mis asendasid neile eelnenud Saksa pärit-olu 1950-ndatel ehitatud Lindau-klassi miinijahtijad. Sandown-klassi miini-tõrjelaevad on jätkuvalt kasutusel ka Suurbritannia kuninglikus mereväes ning Saudi-Araabia mereväes.

Sandown-klassi (SRMH – single role minehunter) projekteerimist kuningli-ku mereväe tarbeks alustati 1980-ndate alguses. Laevaklassi esimese laeva HMS Sandown (nüüd EML Admiral Cowan) ehitamist alustati 1988. ja teenistusse ar-vati laev 1989. aastal. Eitamata on tegu tolleaegse tehnoloogilise tippsaavutu-sega, mis täidab oma ehituslikku ehk miini tõrjefunktsiooni edukalt ka prae-gu. Võrreldes kuninglikus mereväes ja Eesti mereväes teenistuses olevaid sama klassi laevu, siis erinevused tehnilises varustatuses ei ole märkimisväärsed:

(1) peamine miinitõrjesensor (Sonar 2093 VDS) on sama, kuninglik mere-vägi on teinud mõningaid modifikat-sioone sonarisignaali töötlemise algorit-mis, mis on teatud määral parandanud sonari tehnilisi karakteristikuid;

(2) efektor – miinihävitussüsteem SEAFOX (MIDS – mine identification and disposal system) on identne. Ainus suurem miinitõrjealase varustuse erine-vus seisneb selles, et kuningliku mere-väe sama klassi laevade miinitõrje la-hingjuhtimissüsteem (MCM C2 – mine countermeasures command and control system) on uuendatud (BAE Nautis 4), kui Eesti mereväe laevadel on sama süsteemi esimene versioon. Seetõttu on MCM C2 ka üks kriitilisemaid Ees-ti mereväe miinijahtijatel uuendamist ootavaid komponente. Märkimist vää-rib ilmselt ka tõsisasi, et Eesti mereväe-le müüdud laevad kuulusid nn Batch 1 hulka. Kuninglik merevägi kasutab nüüd operatsiooniliselt vaid Batch 2 lae-vu. Erinevused Batch 1 ja Batch 2 vahel ei ole suured, kuid teatud mõttes laeva-ehituslikult olulised.

Teise suurema miinitõrjevõime kom-ponendi moodustab mereväes tuukri-võime. Miinituukreid rakendatakse miinitõrjeülesannete täitmiseks nii miinijahtijatel kui vajadusel ka näiteks iseseisva kaldalt opereeriva sihtüksuse-na. Esimesel juhul on tegu klassikalise orgaanilise komponendiga miinijahtijal, kus tuukrivõime rakendub avastatud ja klassifitseeritud miinitaoliste kontak-tide (MILCO – minelike contact) iden-tifitseerimiseks ja vajadusel kahjutuks tegemiseks. Miinituukri kui inimese eelis distantsilt juhitavate allveerobotite (nt SEAFOX) ees on eelkõige paindlik-

kus ehk näiteks allveerobot ei võimalda tulenevalt vee all valitsevatest oludest ja allveeroboti tehnilistest piirangutest alati miinitaolist objekti positiivselt identifitseerida.

Teisel juhul ehk iseseisva kaldalt opereeriva sihtüksuse rollis, rakenda-takse tuukrivõimet üldjuhul kitsastes, piiratud oludes, kus miinitõrjelae vaga opereerida ei ole võimalik, nt sada-maakvatooriumite kontrollis, väga ma-dalaveelistel aladel (nt Very Shallow Wa-ter – VSW) miinitõrje läbiviimisel jm. Samas on tuukrite kasutamisega seotud ka hulk piiranguid – vee all viibimise aeg, vajaliku ohutuse tagamine (nt de-kompressioonikambri olemasolu), nõu-ded varustusele ja väljaõppele jne.

Alates 2009. aastast opereerib mere-vägi kergekaalulisi mehitamata veealu-seid süsteeme Remus 100 (11) UUV. Vahendid soetati eesmärgiga arendada miinitõrjevõimet väga madalaveelistel merealadel (VSW MCM), kus süsteem pakub märkimisväärselt suuremat ala katmise võimet (area coverage rate) ajas ning ühtlasi kasutamiseks ka suu-remate sadamate akvatooriumites ning sadama esistel merealadel alade kiire-maks läbiuurimiseks. Süsteemi peamine sensor on kõrgsageduslik külgvaatlus-sonar, lisaks on ta varustatud muude sensoritega, mis koguvad veemassi kohta missiooni vältel kasulikku tea-vet (temperatuur, soolsus, hoovuse kii-rus jms). Senised kogemused on olnud märkimisväärselt positiivsed. Viimastel aastatel on selle süsteemi abil erinevate Eesti rannikul asuvate sadamate sisse-sõitude eest avastatud Teise maailma-sõja aegseid lõhkekehi, mida tulenevalt veesügavustest ei saanud seni konvent-sionaalse miinijahtija abil kätte ning milliste alade läbiotsimine tuukrite abil oleks võtnud ebaratsionaalselt palju aega.

Mis puudutab miinitõrjealast välja-õpet mereväes, selle ülesehitust, kasu-tatavaid taktikalisi protseduurireegleid, siis on merevägi oma taasloomisest alates tuginenud liitlaste operatsiooni-lisele doktriinile ja sellest tulenevatele väljaõppelistele vajadustele. Algselt ra-kendusid PfP (Partnership for Peace) riikide jaoks väljatöötatud materjalid, hiljem, pärast NATO täisliikmesuse saa-vutamist, võttis merevägi läbivalt kasu-tusele NATO operatsioonilise doktriini täismahus. Tänapäeval põhineb mere-väe miinitõrjealane tegevus vastavatel NATO taktikalistel publikatsioonidel, väljaõppel lähtutakse NATO doktriinist ja miinitõrjealustele rakenduvatest üht-lustatud väljaõppealustest (nt kasuta-takse väljaõppematerjalide koostamisel ja väljaõppe läbiviimisel alusena MOST (MCMV operational sea training) juhi-seid jne).

Miinisõja ohvitseride täiendusõpet viiakse läbi Belgia kuningriigis asuvas Belgia–Hollandi miinisõjakoolis (üht-lasi NATO miinisõja oivakeskus), kus mereväe ohvitserid on kursustel osa-lenud regulaarselt alates aastast 2004. Laeva- ja miinituukri väljaõpet viiakse läbi Baltimaade tuukrikoolis Läti vaba-riigis Liepājas. Lähitulevikus on plaanis alustada laevatuukri väljaõpet Eestis.

KOKKUVÕTTEKSRääkides miinitõrjevõime edasisest arengust Eesti mereväes, siis lähiküm-nendil märkimisväärseid muudatusi oodata ei ole. Vastvalminud RKAK 2013–2022 kohaselt säilitab mere vägi Sandown-klassi miinijahtijad ning in-vesteerib nende miinitõrjevõime mo-derniseerimisse. Samuti säilib ja areneb tuukrivõime. Loodetavasti avaneb me-reväel lähitulevikus võimalus tänapäe-vaste harjutusmiinide soetamiseks, et oskusi miinitõrje valdkonnas veelgi tõ-hustada. Järgmise kümnendi teises poo-les on merevägi plaaninud miinitõrje-võime edendamiseks kasutusele võtta keskmise suurusega mehitamata veealu-sed süsteemid, mis looksid tehnoloogi-lise eelduse perspektiivis modulaarse miinitõrjevõime loomiseks ajal, kui praegused konventsionaalsed miinijah-tijad oma teenistuse lõpetavad.

Mis puudutab miinitõrjealast väljaõpet mereväes, selle ülesehitust, kasutatavaid taktikalisi protseduuri-reegleid, siis on merevägi oma taasloomisest alates tuginenud liitlaste operat-sioonilisele doktriinile ja sellest tulenevatele välja-õppelistele vajadustele.

9 www.icrc.org/ihl.nsf/full/215?opendocument

10 www.icrc.org/ihl.nsf/

full/560?opendocument

11 www.km.kongsberg.com/ks/web/nokbg0240.

nsf/allWeb/d241a2c835df40B0c12574aB003E

a6aB?opendocument

32

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

õhuturbest on viimastel aastatel palju räägitud. Ühelt poolt kui Ämari lennubaasi väljaehitami-sega loodud võimalusest NATO õhuturbe hävita-

jate baseerumiseks Eesti pinnal. Teisalt aga kui Eesti jaoks otsustavast läbimur-dest, mis saavutati eelmise aasta Chicago tippkohtumisel, kus Põhja-Atlandi Nõu-kogu kiitis heaks Balti riikide õhuturbe-missiooni tähtajatu jätkamise. Samuti on diskussioon õhuturbe missiooni piken-damisest tähendanud Lääne mere idakal-dal asuvatele väikeriikidele põhimõttelist julgeolekupoliitilist otsust, kuid oodatust vähem on räägitud missiooni operatsioo-nilistest ülesannetest või tänapäeva len-nundust toetavatest võimetest. Kahjuks leidub ka neid, kelle arvates on NATO õhuturbemissioon Euroopas külma sõja aegne igand ega sobi enam tänapäeva-sesse julgeolekukeskkonda (Butler 2006: 13). Õhuturbe (Air Policing) terminit on tõesti aegade jooksul kasutatud üsna mit-mesuguste missioonide kirjeldamiseks ja erinevad tõlgendused pole välistatud ka tänapäeval.

NATO õhuturbe hävitajaid nähak-se Eestis, Lätis ja Leedus peaasjalikult

Vene sõjalennukite vastase tõrjena ning heidutusena üldises Ida-Lääne vahelises poliitilises kontekstis. Selline külma sõja aegne lähenemine on igati mõistetav Ida-Euroopa väikeriikides, kus ajaloolist kogemust arvestades rõhutakse NATO kollektiivkaitse põhimõttele kui alliansi nurgakivile. NATO õhuruumi tervik-likkuse tagamine on pärast väikeriikide liitumist omandanud uue solidaarsuse mõõtme ja õhuturve on ühtsete standar-dite alusel tagatud ka neile liikmesriiki-dele, kellel hävitajad puuduvad. Sellised riigid on Eesti, Läti ja Leedu kõrval ka Luxembourg, Island ja Sloveenia. NATO ühendvägede juhatus Brunssumis dek-lareerib Baltikumi õhuturvet kui kol-lektiivset ülesannet NATO õhuruumi

terviklikkuse tagamisel (JFC Brunssum, 17.02.2013). Õhuturve on defineeritud kollektiivse rahuaja missioonina, mis tagab NATO tegutsemise kõigi rikku-miste korral oma õhuruumis vastavalt kokkulepitud protseduuridele. Õhuturbe toimimiseks on vaja reaalajas toimivat õhuseire- ja juhtimissüsteemi ning pide-vas valmisolekus hävitajaid. (NATO A-Z, 17.02.2013) Sellisena mõistetakse õhut-urbe põhiülesannet tänapäeva Euroopas, kuid see pole alati nii olnud.

ÕHUTURBE EELLUGUTermini Air Policing võtsid esmakord-selt kahe maailmasõja vahelisel perioo-dil Mesopotaamias (tänapäeval Iraagi osa), Palestiinas ja tänapäeva Pakistani ning Afganistani aladel kasutusele britid (Alexander 2008: 4). Õhuturve, või tei-sisõnu kontroll õhust (Air Control), tä-hendas siis õhujõudude kasutamist Briti impeeriumi territooriumite kontrolli tõhustamiseks ning võimaldas ressursse jalaväe arvelt kokku hoida. Õhuturvet mõisteti seega siis sootuks kui mässu-tõrje operatsiooni maavägede toetu-seks, ehk teisisõnu oli tegu õhk-maa missiooniga. Loomulikult aitas selline missioon säilitada kuningliku õhuväe tähtsust pärast Esimese maailmasõja lõppu, sest iseseisvate õhu vägede loo-mine oli paljudes riikides alles idee tasemel, konkureerides teiste väelii-kidega ressursside jagamisel (näiteks loodi Ameerika Ühendriikide iseseisev õhuvägi alles 1947. a). Õhuväe kasuta-mine Briti kolooniates oli suurepärane võimalus rakendada sõjast alles jäänud lennukeid – biplaane Bristol F2 Fighter

Õhuturbe ülesanded

kristo LipasaarMajoR

Kvüõa taKtiKa õppEtooli õhuväE lEKtoR

Mark ValmanooREMlEitnant

õhuopERatsioonidE juhtiMisKEsKusE

sihitusohvitsER

Artikkel põhineb kadett Mark Valma kõrgema sõjakooli 2012. aasta lõputööl „Balti õhuturbe missiooni julgeoleku-poliitiline otstarbekus ja efektiivsus”, mille õhuturbe täna-päevaste operatsiooniliste eesmärkide käsitlus väärib eraldi kajastamist ja arendamist.

Kait

sEvä

gi

33

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

õhuvägi

ja DH9A. Need sobisid jätkuvalt hästi mässutõrjeoperatsioonideks, sest vasta-sel puudusid õhurünnakute vastu võit-lemiseks nii võimalused kui ka eelnev kogemus. (JSCSC Library, 2011) Sarna-selt kasutatakse kergeid ühemootorilisi turbopropelleriga lennukeid (kuulsaim ehk Embraer Super Tucano) ka täna-päeva mässutõrjeoperatsioonidel, kuid loomulikult ei nimetata seda enam õhuturbeks. Kerget turbopropelleriga ründelennukit Super Tucano hakkab kasutama ka Afganistani õhuvägi, va-hendasid uudisteagentuurid käesoleva aasta alguses (Flightglobal, 27.02.2013).

Külma sõja ajal saavutas õhuturve juba hoopis teise tähenduse. See kujutas endast liitlaste õhujõudude valmisolekut anda vastulöök Nõukogude Liidu õhu-rünnakutele. Õhuturve ei tähendanud siis vaid 15-minutilise valmisolekuga lühimaa õhk-õhk-rakettidega varustatud hävitajate paari, vaid erinevaid valmis-olekutasemeid eskadrillidele ja maapeal-setele õhutõrje üksustele.

Lisaks õhk-õhk-missioonile oldi Ida-Lääne konflikti tipphetkel kõrgendatud valmiduses ka õhk-maa-relvastuse-ga, kuhu kuulusid ka tuumarelvad. Nii võiks külma sõja aegse õhuturbe hulka arvata ka tuumapommidega varustatud pommitajad B-52 Stratofortress, mil-le kõrgeim valmisolek Kuuba kriisi ajal tähendas tankerite toetusega järjepide-vat 24 tundi õhus olekut. (Adams 1999: 115) Seega ei saa sugugi väita, et NATO õhuturbe ülesanne poleks muutunud ning kindlasti on arvamus, nagu poleks õhuturbel pärast külma sõja lõppu enam mõtet, lühinägelik.

ÕHUTURVE TäNAPäEVALTänapäeva õhuturve sisaldab endas mi-tut väga olulist võimet, mis jäävad esma-pilgul NATO kollektiivkaitse varju. Mark Valma on väga tabavalt oma lõputöös toonud välja kolm tänapäevase õhuturbe ülesannet (Valma 2012: 28–30):

1. Tagada riigi võime kasutada oma õhuruumis sunnimeetmeid ehk lennu-tegevusse reaalselt sekkuda, see sisaldab ka turvalisuse tagamist ja rikkumiste ennetamist (k.a ürituste kaitse ja es-kort). Siinkohal moodustab õhuturve lahutamatu osa riiklikust politsei- ja piiri valvefunktsioonidest, olles suure preventiivse mõjuga.

2. Toetav ja abistav funktsioon ül-disele lennutegevusele ja -ohutusele (raadiosideta või hädaolukorras ole-va õhusõiduki abistamine ja visuaalne kontroll). Õhuturve pole ammu enam pelgalt sõjaline missioon ning koostöö

tihendamine tsiviilstruktuuridega tõs-tab ka üldist lennujuhtimise kvaliteeti.

3. Sõjalise kohaloleku demonstrat-sioon (k.a ülelennud paraadidest) ning luureinfo kogumine (militaarõhusõidu-kite visuaalne tuvastamine ja pildista-mine). Rahuaegse missiooni staatusele vaatamata näitab õhuturve alati sõjalist võimet, mille taga on kompleksne õhu-väe juhtimissüsteem.

Pärast 11. septembri terroristide rün-nakut on tsiviilõhusõiduki kaaperdami-ne ja relvana kasutamine ehk teisisõnu renegaadioht sedavõrd tõsiseltvõetav, et suuremate ürituste ja tippkohtumis-te turvalisuse lahutamatuks osaks on kujunenud õhuturbehävitajate kõrgeim valmisolekutase.

Asümmeetrilised julgeolekuohud nõuavad ka õhuturbemissioonilt mit-mekülgsete ülesannete täitmist ja tihe-dat koostööd tsiviillennundusega. Sa-mas tasub meeles pidada, et vaatamata õhuturbemissiooni rahuaegsele iseloo-mule on selle taga reaalselt toimiv ak-tiivõhukaitse süsteem, mille toimimise põhimõtted jäävad samaks ka kriisi ja sõja ajal.

ÕHUTURVE EESTISEesti on tänu NATO õhuturbemissioo-nile üles ehitanud hästi toimiva süstee-mi, kuhu kuuluvad õhuseireradarid, maa-õhk-raadiote võrgustik ja loomuli-kult õhuoperatsioonide juhtimiskeskus koos kõrgtehnoloogilise side- ja arvuti-võrguga. Lisaks tehnika soetamisele on koolitatud kõrgelt kvalifitseeritud mees-kond, kuhu kuuluvad õhuseirespetsia-listid ja sihitajad. Meie sihitajate, kelle ülesanne on juhtida õhuturbehävitajaid, taset ja kogemusi võib pidada vägagi unikaalseks, sest praeguseks on meie õhuruumi käinud kaitsmas juba 14 al-liansi liikmesriigi hävitajad. Nendest on näiteks Saksamaa osalenud Eesti, Läti ja Leedu õhuturbes juba viis korda ja Taa-ni ning Poola neli korda. (Lithuanian Armed Forces, 04.04.2013)

Tugeva ja laiapõhjalise solidaarsuse kõrval annab nii paljude eri riikide õhu-vägedega koostöö meie spetsialistidele ainulaadse võimaluse oskusi pidevalt täiendada ja mitmekesistada. Vaatama-ta kokkulepitud NATO standarditele on igal õhuväel rahvuslikud eripärad ning mõistagi on ka kasutatavad lennukid erinevad. Kõige levinum on muidugi F-16 Fighting Falcon, aga meie sihitaja-tel on koostöökogemused ka Prantsuse Mirage 2000C, Hispaania Mirage F-1M, Ameerika Ühendriikide F-15C Eagle, Briti F-3 Tornado, Tšehhi JAS-39C Gri-pen, Saksa F-4F Phantom ja Eurofighter Typhoon hävitajatega. Samuti ei puudu sihitamiskogemus Vene päritolu hävi-tajatega, nagu Poola Mig-29 Fulcrum ja Rumeenia Mig-21 Lancer. (HQ Allied Air Command, 05.04.2013)

Lisaks igapäevasele õhuturbemis-sioonile korraldab NATO õhuvägede staap Ramsteinis alates 2008. aastast re-gulaarseid harjutusi (Baltic Region Trai-ning Event) Eesti, Läti ja Leedu õhuruu-mis. Need harjutused hõlmavad väga erinevaid ülesandeid ja annavad meie meeskondadele suurepärase võimaluse treenida lisaks ka maa-õhk-operatsioo-ne, õhukaitsetegevust ründava vasta-se vastu, õhuruumi kontrolli tagamist elektroonilise segamise tingimustes, õhus tankimist, otsingu- ja päästeope-ratsioone ning teisi igapäeva väljaõppest erinevaid protseduure (Eesti Kaitsevägi, 09.10.2012).

Nagu juba eespool mainitud, siis toimiv õhuturve ja tõhus radarkate on suure preventiivse ja lennuliiklust dist-siplineeriva toimega. Kui 2004. aastal kommenteeris Eesti õhuväe staap Ve-nemaa õhujõudude rikkumisi kui „suh-teliselt tavalisi” (Postimees, 10.08.2004) ja 2005. aasta september jääb ajalukku hävitaja Su-27 allakukkumisega Leedus (Eesti Kaitsevägi, 15.09.2005), siis prae-guseks on olukord kindlasti paranenud. Samuti järgivad

Vene militaarlennud varasemast enam tsiviillennureegleid, mis on len-nuohutuse seisukohast eriti oluline Soo-me lahel Tallinna–Helsingi vahelises kontrollitavas õhuruumis. See tähendab eelkõige lennuplaani esitamist, trans-pondri kasutamist ja raadiokontakti tsiviillennujuhiga. Loomulikult peab jätkuvalt arvestama, et idanaabri sõja-lennukid ei pruugi vastata rahvusvahe-listele lennuohutusnõuetele ja Kalinin-gradi lendamiseks kasutatakse jätkuvalt õhuruumi Läänemere rahvusvaheliste vete kohal. Lisaks militaarlendude kont-rollile on õhuturve koos õhuseirega

natO õhuruumi terviklikku-se tagamine on pärast väike-riikide liitumist omandanud uue solidaarsuse mõõtme ja õhuturve on ühtsete stan-dardite alusel tagatud ka neile liikmesriikidele, kellel hävitajad puuduvad.

34

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

õhuvägi

tõhusaim vahend igasuguse illegaalse õhupiiri ületamiste vastu.

Kokkuvõtlikult saab kindlalt öelda, et NATO õhuturve on jätkuvalt üks olu-lisemaid alliansi kollektiivkaitse raken-dusi, millel on samas väga mitmekülg-sed võimed ka tänapäeval õhuruumis kontrolli tagamisel. Eesti ise on saavu-tanud väga veenva riikliku kohaloleku oma õhuruumis ning märkimisväärselt tõstnud koostöövõimet liitlastega. Kait-seväe õhukaitse ja renegaatolukordade käsitlemise kompetents on juba leid-nud kinnitust selliste tippkohtumiste toetamisel, nagu president George W. Bushi visiit 2006. aastal või NATO vä-lisministrite kohtumine Tallinnas 2010. aastal. Pädev personal ja koostöövõime liitlastega on tõhustanud Eesti õhuväe koostööd tsiviillennundusega, et ta-gada koordineeritud panus õhuruumi julgeoleku ja lennuohutuse tagamiseks.

kirjandus1. Adams, Chris. 1999. Inside The

Cold War, A Cold Warrior’s Reflections. Maxwell Air Force Base, Alabama: Air University Press.

2. Alexander, Bill. 2008. NATO Air Po-licing – Past, Present, Future. – Ramstein Sword, aprill, lk 4.

3. Allied Joint Force Command Bruns-sum. Baltic Air Policing. www.jfcbs.nato.int/jfcbrunssum/baltic_air_policing.aspx, 17.02.2013.

4. Butler, C. J. 2006. NATO Air Po-licing: Past, Present and Future Roles. Maxwell Air Force Base, Alabama: Air University Press.

5. Eesti Kaitsevägi. 2012. Õhuvägi harjutas NATO õhuturbeharjutusel otsin-gu- ja päästetöid, 9. oktoober. mil.ee/et/arhiiv/7408, 05.04.2013.

6. Eesti Kaitsevägi. 2005. Ees-ti õhuvägi vaatles Vene lennukite lennureeglite rikkumist, 15. septem-ber. mil.ee/et/arhiiv/5171/eesti-%C3%B5huv%C3%A4gi-vaatles-ve-ne-lennukite-lennureeglite-rikkumist, 05.04.2013.

7. Headquarters Allied Air Command Ramstein. History – Baltic Air Policing. www.airn.nato.int/topics/ap/history_Baltic_Air_Policing.htm, 05.04.2013.

8. JSCSC Library Reader’s Guide. 2011. Air Policing in the Inter-War Years. www.da.mod.uk/colleges/jscsc/jscsc-library/bibliographies/research-guides/airpolicingbetweenthewarsin-ternet.pdf, 17.02.2013.

9. Lithuanian Armed Forces. NATO Air Policing Mission. http://kariuomene.kam.lt/en/structure_1469/air_force/nato_air_-_policing_mission.html, 04.04.2013.

10. Majumdar, Dave. 2013. Super Tucano beats out AT-6 for Afghan Light Air Support tender. – Flightglobal, 27. veebruar. www.flightglobal.com/news/articles/super-tucano-beats-out-at-6-for-afghan-light-air-support-ten-der-382842/, 22.03.2013.

11. North Atlantic Treaty Organiza-tion. NATO A-Z. NATO Integrated Air and Missile Defence. www.nato.int/cps/en/SID-D33C675A-37E25CC9/natolive/topics_8206.htm, 17.02.2013.

12. Seaver, Urmas. 2004. Eesti suh-tub leebelt oma õhupiiri rikkumistesse. – Postimees, 10. august. http://blog.postimees.ee/100804/esileht/141382_print.php, 05.04.2013.

13. Valma, Mark. 2012. Balti õhutur-be missiooni julgeolekupoliitiline ots-tarbekus ja efektiivsus. Tartu: KVÜÕA.

Saksa Luftwaffe Eurofighter tuvastamas Vene A-50 Mainstay lennukit Soome lahel 15. septembril 2009. aastal.

natO õhuturbemissioonis osalenud tšehhi Gripen tuvastamas Vene iL-20 luu-relennukit Läänemere kohal 8. juunil 2009. aastal.

NATO õhuturbe missioon on seega koos kaitsva vihmavarjuga tõstnud ka oma uute liitlaste endi õhukaitse või-meid ja taganud väga kõrge koostööval-miduse kõigi liitlaste vahel.

Pärast 11. septembri terroristide rünnakut on tsiviilõhusõiduki kaaperda-mine ja relvana kasutamine ehk teisisõnu renegaadioht sedavõrd tõsiseltvõetav, et suuremate ürituste ja tippkohtumiste turvalisuse lahutamatuks osaks on kujunenud õhuturbehävitaja-te kõrgeim valmisolekutase.

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

35

tänavu 29. augustil saab kaitseväe ühendatud õppe-asutuste asutamisest 90 aas-tat ja 15 aasta möödumist taas asutamisest tähistasime 17. märtsil. Mõlemal puhul

on need tähtpäevad mõneti tinglikud, sest tegelikult rajati haridusasutused mõlemal korral juba mõni aasta varem. Esimesel juhul koondati juba tegutse-vad sõjalised õppeasutused ja administ-ratsiooni optimeeriti, teisel juhul võib vastavat otsust käsitleda kui riigi ja kait-seväe juhtkonna tasemel rahvuslikule kokkuleppele jõudmist ohvitseride ette-valmistamise edasise korraldamise alus-põhimõtetes. Järgneva kirjutise eesmärk on anda lühike ülevaade n-ö kahest algusest ja tuua sealjuures esile mõnin-gaid paralleele ning sisulisi erisusi.

Rõhuasetus on järgnevas paljuski vanemal perioodil, sest 15 aasta taguste sündmuste adekvaatsemaks ja põhjali-kumaks hindamiseks on vaja pikemat ajalist distantsi. Kogu Kaitseväe viimase kahe kümnendi ajalugu pole veel kirju-tatud, see töö seisab alles ees. Kaitseväe ühendatud õppeasutused taastati 1990.

aastate lõpul nime poolest sõjaeelse tra-ditsiooni alusel, kuigi sisu poolest juba paratamatult teisenenud kujul.

ÜLIKOOLI SÕJATEADUSTE PROFESSUUR KUI SÕJANDUSHARIDUSE EELKäIJA TARTUS 19. SAJANDI ALGULVaadeldes sõjaliste õppeasutuste ajalu-gu Eesti alal ei saa täiesti mööda min-na 19. sajandi alguskümnendeil Tartu Ülikoolis tegutsenud sõjateaduste pro-fessuurist (1803−1830). Professoritena tegutsesid siin kaks Preisimaalt pärit

ohvitseri, kes hiljem jätkasid teenistust Vene keisririigi kõrgetes riigiametites. Sõjateaduste õppekava läbinud üli-õpilastel oli sõjaväeteenistusse astudes võimalik omandada ohvitseri auaste. Seda võimalust kasutas mõnikümmend ülikooli kasvandikku, kellest ligi paar-kümmend jõudsid ka Vene armee kind-raliõlakuteni. Moderniseeruv Vene riik vajas sel ajal suuremal hulgal erialaselt pädevaid ja haritud riigiametnikke, sh ka ohvitsere. Eesti keelt emakeelena rää-kivaid üliõpilasi sel perioodil siin sõja-teadusi veel ei õppinud. (2)

EESTI OHVITSERKONNA TEKEEestlaste arv Vene riigi ohvitserkon-nas hakkas olulisemal määral kasvama 1860. aastatest alates, kui tehti reformid sõjalise hariduse vallas, mis võimaldasid nn junkrukoolidesse astuda ka mitte-täieliku keskharidusega kolmandast seisusest noortel. Esimese maailmasõja eel on Vene sõjaväe teenistuses loetletud vähemalt 270 (3) eestlasest kaadriohvit-seri, neist üle 20 lõpetas ka kindralstaabi akadeemia kursuse. (4)

Iseseisva riigi ja sõjaväe tekke eel-

Kaitseväeühendatud õppeasutused:kaks algust – 29.08.1923 / 17.03.1998(1)

andres seeneKvüõa MuusEuMi juhataja

sõja

Koo

li M

uu

sEu

M

1 artikkel põhineb 18.03.2013 Kvüõa-s autori ettekantud esitluse tekstil.

2 tannberg, t. 2011. sõjateaduste õpetamisest tartu ülikoolis 19. sajandi

esimesel poolel. – Eesti mees vene kroonus. uurimusi Baltikumi ja venemaa

sõjaajaloost impeeriumi perioodil 1721−1917. Tartu: Ilmamaa, lk 251−267.

3 Kröönström, M. 2006. Eesti rahvusest kaadriohvitserid vene armees aastail

1870−1917. − Vene aeg Eestis. Uurimusi 16. sajandi keskpaigast kuni 20.

sajandi alguseni. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 14 (21). Tartu: Eesti Ajalooar-

hiiv, lk 318.

4 Kröönström, M. 1999. Eesti rahvusest ohvitserid Vene armees 1870−1917.

Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo osakond, lk 37−40.

36

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

duseks oli Esimese maailmasõja ajal peamiselt alamharitlastest (enamasti kooliõpetajatest) Vene lipnikekoolides kiirkorras ettevalmistatud kriitiline mass ohvitsere (ligi 2500 eestlast) (5). Paljud neist tõusid maailmasõja prakti-kas võimekateks roodu- ja pataljoniüle-mateks. Enamik neist oli ühtse sotsiaal-se taustaga ja säilitanud sideme rahvaga, kelle hulgast pärines, mis oli oluline faktor Vabadussõja edus ja Eesti iseseis-vumisel. Kõik Vene riigi teenistuses ol-nud eestlastest ohvitserid ühel või teisel põhjusel Vabadussõja ajaks Eestisse ei

jõudnud. Kindralstaabi ettevalmistusega ohvitsere oli vaid seitse (6), mis polnud piisav diviiside staapide formeerimiseks. Vabadussõjas tunnetatud ohvitseride puudus (1919. aasta keskpaigas oli Eesti rahvaväe rindel olevate üksuste ohvitseri-de koguarv veidi üle tuhande mehe), aga ka juhtide kaadri kvaliteedi olulisus ning juhtide ühtne taust ja ühtne kool lõi head eeldused oma sõjalise hariduse süsteemi kiireks loomiseks. Samalaadsed eeldu-sed puudusid aga Kaitseväe taasloomise algpäevil ja see võiks seletada ka peamisi erinevusi nende kahe alguse puhul.

VABARIIGI SÕJAKOOLI ASUTAMINEEesti vabariigi sõjakooli asutamise ette-paneku esitas ülemjuhataja kindralma-jor Johan Laidoner oma kirjas sõjami-nistrile 31. märtsil 1919. a:

Praegu kõikides väeosades suur puu-dus ohvitseridest ja needki, kes on, on suuremalt osalt puudulikult etteval-mistatud. Kõik meie sõjavägi seisab paarikümne enam ehk vähem vilunud ohvitseri peal, kelle read ikka ja ikka har-vemaks jäävad. Kui ennem võis mõtelda, et rahukongress Venemaa kohta oma kindla sõna ütleb ja sellega sõja lõpetab, siis on see lootus põhjuseta olnud, ja meil tuleb tahes ehk tahtmata edasi sõdida. Et

Ühendatud sõjaväe õppeasutiste õppejõud ja ohvitserid 1925. aastal. sõjaKooli MuusEuM

Ühendatud sõjaväe õppeasutuse ülema kolonel jaan rinki päevakäsk nr 1 (vasakul). sõjaminister kindralmajor nikolai reek annab 1928. aastal sõjakooli paremale lõpetajale ohvitseri mõõga. sõjaKooli MuusEuM

sõja

Koo

li M

uu

sEu

M

5 Kröönström, M. 2010. Kaptenite ja leitnantide sõda. Eesti sõjaväe juhtkoosseis vabadussõjas

1918−1920. Tallinn: Tänapäev, lk 8.

6 ibid., lk 60.

37

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

vaenlase ülemvõimu vastu seista, tuleb väeosasid täiendada. Selleks nõutakse frondile ohvitserisi, meil aga pole neid saata. See puudus nõrgendab meie frondi vastupanemise võimu ja võib ajajooksul, kui ohvitseride arv ikka ja ikka väheneb, ja õigel ajal vastuabinõusid ei leita, ka-tastroofiliseks saada. Et seda ära hoida, on ainsaks abinõuks avada sellekohane kool ja hakata noori mehi, kes keskkoo-li hariduse on saanud ja frondil sõdides on ülesnäidanud, et nendest sellekohase ettevalmistamise järele head ohvitserid võivad saada, ohvitseri ameti peale ette valmistama. (7)

Sõjavägede ülemjuhataja käsu alusel 3. aprillist 1919 nr 125 asutati Vabarii-gi sõjakool, mis oma korralduse ja ees-märkide poolest kopeeris Vene lipnike-koole. Vabariigi sõjakooli formeerijaks ja esimeseks ülemaks määrati kapten Aleksander Simon (1877−1960).

Kooli koosseisus alustasid tegevust jalaväerood, suurtükipatarei ja ratsa-rühm. Sõjakooli esimese jalaväekursuse lõpetas 3. augustil 1919 kokku 106 lip-nikku, 15. septembril ratsaväe kursuse 25 ja 5. oktoobril suurtükiväe kursuse 57 lipnikku. Esimese lennu kasvandi-kest hukkus Vabadussõja sõjategevuses kokku kuus lipnikku. Lahinguliste tee-nete eest vääristati 16 kasvandikku Va-badusristiga (neist ühte postuumselt). Mõned esimese lennu kasvandikest tõusid veel sõja lõpul rooduülemateks. Kokku lõpetas kooli kahes sõjaaegses lennus ligi 400 lipnikku, neist jätkas ra-huaja teenistust ohvitserina 20−30%. (8)

BALANSSEERIMINE TEOORIA JA pRAktikA vAhel 1920−1940Vabadussõja-aegne ja järgne Eesti ühis-kond ja sõjavägi polnud enam seisuslik, mistõttu juhtide autoriteet ei saanud tu-leneda enam sotsiaalsest päritolust või sünnipärast. Et Eesti ühiskonnas puudus nn paremate või eelistatud seisundis ini-meste või perekondade kihistus, samas aga valitses ja valitseb üldine hariduse väärtustamise traditsioon, siis sai sõjaväe juhi autoriteet tugineda kõrgele üldhari-duslikule tasemele.

Ühena esimestest sõnastas selle tõde-muse juba vahetult pärast Vabadussõda kolonel (hilisem kindralleitnant) Niko-lai Reek: Omas ülemuses hindab eestla-ne kõige rohkem asjalikkust. Mitte välist

külge ei nõua ta, vaid sisu. Eestlase juhiks olla on vähe omada vormi ja aukraadi, on tarvis omada kindlat autoriteeti ning aus-tamist. Eestlane valvab piinlikult oma juhi talitamise järele ning arvustab, sest eest-lane on mõistuse inimene. Mitte kuskil ei pea juht nii vali enda vastu olema, kui just eestlaste juht. Meil unustatakse seda tihti. Et eestlane nõuab omalt juhilt sisu: tead-misi, oskust, siis on ülitähtis omada hääd kaadrit − ohvitsere ja alam-ohvitsere. (9)

Kahe alguse erinevuste mõistmi-seks on oluline meenutada, et selle aja keskkooli- ja gümnaasiumiharidus (ka ülikooliharidus) polnud tänapäeva tä-henduses massiharidus, vaid oluliselt elitaarsem nähtus. Nii meelitati rahu-aegse sõjakooli algaastail kasvandikke täieliku tasuta keskhariduse pakku-misega. Kümnendi lõpul (1928), kui üldised haridusolud paranesid, oli võimalik gümnaasiumiharidus muuta sõjakooli pääsemise eelduseks. Ühtlasi tuli kaadri ohvitseriks pürgijal eelnevalt läbida reservohvitseri ettevalmistus (as-pirantide klass), millega kehtestati üht-ne alus kogu ohvitserkonna ettevalmis-tamisele (10).

1930. aastate algul hinnati aastaseks keskkooli ja kutsekooli haridusega ko-hustuslikku sõjaväeteenistusse võetud isikute kontingendi suuruseks 900–950 noormeest, kelle hulgast pärast noorte-aega valiti sõjakooli aspirantide kursuse-le 300–350 reameest (seega umbes 35% koguarvust). Ülejäänud kesk haridusega noormehed suunati väeosade õppekom-paniidesse, kus neid valmistati ette re-servallohvitserideks. Kasvandike kõrge üldhariduslik tase võimaldas õppeprog-rammidest välja jätta enamiku üldai-neid ja keskenduda eelkõige praktilistele sõjanduslikele ainetele.

Algaastail oli võimalik sõjakooli as-tuda ilma eelneva ajateenistuseta, õpe oli väidetavalt liiga teoreetiline, mis põhjustas rahulolematut tagasisidet väeosadest ja sagedast teenistusest lah-kumist. Reaktsioonina nendele nähetele kehtestati 1930. aastate keskel tulevaste-le kutseliste ohvitseride kandidaatide-le enne sisseastumist ohvitserideklassi kahe aastane praktiseerimise nõue kaad-riallohvitserina väeosades (11).

Tulevane kaadriohvitser pidi ole-ma gümnaasiumiharidusega, kehaliselt terve ja tugev, tundma teenistusolusid,

olema esimese järgu laskur ja pädev instruktor. Iseseisvuse lõpuaastail sõja-vägede staabis valminud analüüsid osutasid, et pikk ettevalmistusprotsess (sõltuvalt väeliigist 4,5–7,2 aastat) pe-letas kaadriohvitseri kutsest eemale edasipürgivama ja jõukama elanikkon-na esindajaid, samuti leiti, et liiga pikk praktikaperiood väeosades asetas tule-vased ohvitserikandidaadid liigselt all-ohvitserkonna mõju alla, muutes nad mentaliteedilt liiga passiivseks ja loiuks (12). Seetõttu asuti veel vahetult enne iseseisvuse hävingut kaadriohvitseride ettevalmistusprotsessi lühendama.

ÕPPEASUTUSTE KOONDAMINELisaks sõjakoolile tegutsesid Tallinnas eraldiseisvalt ja iseseisva administrat-siooniga sõjaväeliste õppeasutustena 1920. aastast mereväe kadettide kool ja sõjaväe tehnikakool. Viimane institut-sioon valmistas ette kaadriohvitsere-tehnikuid mitmel erialal (käsirelva- ja suurtükitehnikud, raadio- ja elektroteh-nikud, pürotehnikud ning auto-tanki eriala spetsialistid). Vähese erialaspet-sialistide vajaduse ja kulutuste kokku-hoiu kaalutlustel suleti nimetatud kool pärast esimese lennu lõpetamist. Sõja-väe tehnikakooli sulgemisega seoses tõstatati „ühendatud sõjakooli” loomi-se idee, millest omakorda jõuti sõjaväe ühendatud õppeasutuste moodustamise mõtteni. 1930. aastatel hakkas tunda andma väiksema osakaaluga väeliikide ja erialade ohvitseride puudus. Vasta-vast vajadusest tulenevalt taastati sõ-javäe tehnikakool Tondil alates 1936. aasta sügisest õppeasutuste koosseisus (teoreetiliste ainete õpetamist organi-seeriti koostöös Tallinna Tehnikaüli-kooliga). (13)

Staabiohvitsere ettevalmistava nn kõrgema tasandi sõjalise õppeasutu-sena (kuid mitte praeguses tähendu-ses kõrgkoolina) tegutses 1921. aastal kindralstaabi kursuste nime all tegevust alustanud hilisem kõrgem sõjakool (ala-tes 1925). Seda nime kandvat tollast asu-tust ei tohi segi ajada või võrdsustada praeguse kõrgema sõjakooliga. Tollane kõrgem sõjakool oli staabikolledži-tüüpi õppeasutus. Samas on kõrgema sõjakooli nime kasutamine tema praeguses kon-tekstis põhjendatud, arvestades sõjajärg-sel ajal aset leidnud muutusi hariduselus.

ülEvaadE

7 Eesti Riigiarhiiv (ERA) 495−10−74, lk 4.

8 seene, a. 2010. vabariigi sõjakooli asutamine ja selle esimese, vabadussõja-

aegse lennu lõpetajad − KVÜÕA Toimetised 13 / 2010, lk 123−166.

9 Reek, N. 1922. Mõtted jalaväe taktika alalt. − Sõduri Lisa nr X, lk 639.

10 Ohvitseride ettevalmistamise seadlus. − Riigi Teataja 1928, 52, 325.

11. Väeliigi ohvitseride ettevalmistamise seadlus. − Riigi Teataja 1935, 92, 760.

12. seene, a. 2011. Eesti sõjaväe ohvitseride ettevalmistamise süsteemi kuju-

nemine ja areng 1919−1940. Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis

22. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 76−77.

13. KVÜÕA Toimetised 6 / 2006, lk 9−30.

38

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

ülEvaadE

Kõrgemasse sõjakooli selekteeriti vanem- ja nooremohvitsere suuliste ja kirjalike võistluskatsete alusel, sellise küllalt tiheda sõela läbinuile avanesid uued võimalused jätkata sõjaväelist kar-jääri sõjavägede staabis või sõjaväe ring-kondade staapides, aga ka rivikohtadel pataljoniülematena. Sõjaväe juhtkonna sõjaaja kavades seati eesmärgiks ette valmistada vähemalt 300 ühtlase kõrge-ma sõjakooli haridusega ohvitseri alates pataljoniülematest kõrgemate juhtimis-astmeteni. Sellele eesmärgile jõuti ka iseseisvuse lõpuaastatel üsna lähedale. Kooli juhtimise ja staabiteenistuse kur-suse ja sõjamajanduse eriharu lõpetas 1940. aastaks 226 ohvitseri, lisaks ka kolm Soome ja kolm Läti ohvitseri. (14)

1920. aastal alguse saanud allohvit-seride kool tegutses alates kümnendi lõpust üleajateenijate täiendusõppe-koolina. Alates 1936. aastast reorgani-seeriti see kool lahingukooli nime all kogu kaitseväe kaadri (üleajateenijad-allohvitserid ja kaadriohvitserid) täien-dusõppekeskuseks, kus põhi- ja erikur-sustel tutvustati uuemaid, peamiselt tankitõrjerelvi ja jalaväe saaterelvi koos nende taktikalise kasutamisega. Lisaks arendati siin õppemetoodikat ja testiti mitmesugust Eesti oludesse sobilikku lahinguvarustust.

Kõik eelnimetatud koolid liide-ti 29. augustil 1923 valitsuse otsuse-ga ühtseks struktuuriüksuseks sõja-väe ühendatud õppeasutuste nime all. Ühendamise eesmärk oli kokku hoida administratiiv- ja majanduskulusid, aga samas allutada ka kõik sõjaväelise hari-duse astmed ühtsele juhtimisele, et taga-da väljaõppe ühtlustatud orientatsioon ja juurutada ühtset doktriini sõjaväeliste juhtide ettevalmistamisel.

Tollane nn kokkutõmbamine oli üks osa kogu sõjaväe tollasest suundu-musest, leidmaks sobiv balanss sõjaaja sõjalise võimekuse ja rahuaja kulude optimeerimise vahel. Õppealalised ja sisulised õppemetoodilised ettevalmis-tused Eesti oludesse sobilike lahenduste leidmiseks olid sel ajal alles algusjärgus, kuid teatud alus muutusteks oli organi-satsiooni näol loodud.

Sõjavägede staabile koostatud 15 aasta tegevuse kokkuvõttes toodi olu-

lisemate momentidena esile omamaise õpetava kaadri väljaarendamist ja oma oludesse sobiva praktilise õppemetoo-dika väljatöötamist: Kui loomispäevil õppetöö Sõjakoolis oli koopia vene lip-nikukoolide tööst, siis praegu on maksev täiesti omapärane ja meie oludele vastav töömeetod. Algaastail õppetöös dominee-ris teooria, nüüd domineerib praktika. Endised võõrrahvusest lektorid on asen-datud meie oma õppejõududega. (15)

1936. aastal võttis sõjavägede ülem-juhataja õppeasutuste rolli ja tähendu-se kaitseväes kokku järgmiselt: Sõjaväe Õppeasutised on vaimliseks tsentrumiks juhtkonna ettevalmistuse alal kõikides väeliikides ja kõikides suundades. Röö-biti ettevalmistustööga toimuvad Sõjaväe Õppeasutistes mitmekesised katsetami-sed nii taktikalisel kui ka lahingtehnilisel alal; ühtlasi kaalutakse siin õppemetoo-dilisi küsimusi. Sõjaväe Õppeasutiste kaudu sünnib ka uute mõtete alal toimu-nud katsete ja kaalumiste tulemuste levi-tamine üle kaitseväe. (17)

Tollane kalkulatsioon oli, et kui mil-joniline rahvas võib sõja korral välja panna sajatuhandemehelise armee, siis ohvitseride osa sellest arvust moodustab 5000 ehk 5%. 1938. aastal arvestati mobi-lisatsiooni korral ohvitseride sõjaaegseks koguvajaduseks 6000 juhti (koos sisse-arvestatud väljalangevuste katteks mõel-dud varuga). Sõja korral kuni 41-aastaste ohvitseride mobiliseerimiseks, s.o 20 aastakäiku (kokku 6000 meest), tulnuks igal aastal ette valmistada keskmiselt 300–330 ohvitseri. 1930. aastatel suude-ti seda eesmärki ka üldiselt realiseerida. Tegevteenistuses oli 1. aprillil 1938 ohvit-seride kohtadel ligi 1340 isikut. Rahuaeg-ses koosseisus nähti ette 1540 ohvitseri ametikohta. Seega oli hetke puudujäägiks kakssada ohvitseri. (18)

Eesti iseseisvus ja sõjavägi hävis juba maailmasõja ettevalmistavas poliitili-ses faasis. Suurriigid kasutasid 20 aasta jooksul arendatud Eesti materiaalseid ja inimressursse oma huvides. Siiski mõjutas 20 aastat sõjaväe õppe- ja kas-vatustööd eesti inimeste mentaliteeti, keelt ja hoiakuid, mis puudutas kuni 12 000 – 13 000 inimest, kes õppeasu-tustest eri tasanditel ja vormides läbi käisid. (Ligi 400 sõjaaegsete kursuste

lipnikku, 600 sõjaaegse ettevalmistuse-ga ohvitseri täienduskursustelt, ligi 4300 aspiranti (kellest enamik ülendati re-servlipnikeks), ligi 1100 kaadriohvitseri sõjakooli (sõjaväe tehnikakooli ja teiste ajuti tegutsenud erikoolide) rahuaegselt kursuselt, ligi 230 kõrgema sõjakooli vilistlast, ligi 6000 ajateenijat ja üleaja-teenijat allohvitseride koolist, lisaks veel mitmetel erikursustel õppinud.) Ette-valmistatud kaadrid mõjutasid olulisel määral hilisemaid kohalikke arenguid ja sõjasündmusi (1941 ja 1944), ilma kelleta oleks need kujunenud oluliselt teistsuguseks. Sõjajärgsel ajal tähistati sõjakooli aaspäevi ja meenutati vanu traditsioone vabasse maailma siirdunud kasvandike ringkonnis.

TEINE ALGUS: 1990. AASTADSõja kaotusele järgnes ligi 50-aastane seisak kohalikus sõjandusliku mõtte ja keele arengus.

Kogu kaitseväe taasloomist alustati igas mõttes nullist. Kaitsejõudude loo-mises osales hulk professionaale, kes mõistsid ohvitserikorpuse loomise olu-lisust, kuid erinevad ametkondlikud ja isikutevahelised erimeelsused ning ühis-konna üldine riigikaitsealane vähene kompetents pidurdasid kaitseväe üldist arengut. 1991. aasta lõpul otsiti kontakti üle 400 eesti taustaga ohvitseriga (neist ligi paarikümnega ka lääneriikides), kel-lest suudeti siiski kaasata kaitseväe taas-loomisprotsessi vaid mõni kümmend. Esialgsete kavade kohaselt plaaniti juba 1992. aasta algul taastada Teise maail-masõja eelsel kujul eksisteerinud ohvit-seride ettevalmistamise süsteem sõja-väe ühendatud õppeasutuste näol. (19) Praktikas osutus see siiski palju keeruli-semaks ettevõtmiseks.

Kaitseväe taastamist alustati 1991. aasta lõpul, mil asutati kaitsejõudude peastaap ja selle alluvuses sama aasta lõpul ka esialgu kolmekuulised ohvitse-ride kursused, mis, nagu üks Kaitseväe juhte seda on nimetanud, oli mõeldud esmase sõjalise kirjaoskamatuse likvi-deerimiseks (20). 1992. aastast alates pikenes kursus kuuele kuule ja kaks viimast kursust aastatel 1996 ja 1997 kujunesid juba üheksakuulisteks. Ala-tes 1995. aastast ühendati kaitseväe ja

14 KVÜÕA Toimetised 9 / 2008, lk 11−112.

15 ERA 650-1-445, lk 1−21.

16 vaid lennuväe reservohvitseride ettevalmistamine toimus õhukaitse ülema

alluvusse kuuluvas lennukoolis. lennuväe kaadriohvitseride ettevalmistami-

ne toimus alates 1936. aastast sõjakooli ohvitseriklasside jalaväeklassis.

17 Kaitsevägede ülemjuhataja käskkiri nr 248, 9. detsembril 1936.

18 Seene 2011, lk 77−78.

19 Kiviselg, a. 2001. Eesti Kaitsejõudude ohvitseride ettevalmistamise süs-

teem ja selle arendamine 2002−2020. Uurimistöö. Eesti Kõrgema Juhtkonna

Erikursus (Soome Riigikaitsekõrgkool) nr 3, lk 10−11.

20 laaneots, a. 2000. Eesti Kaitsejõud 2000. aastate algul (kontseptsioon,

organisatsioon, relvastus ja rakendamisviisid). uurimistöö. Eesti Kõrgema

juhtkonna Erikursus (soome Riigikaitsekõrgkool) nr 2, lk 54.

21 Kiviselg 2001, lk 11−12.

39

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

piiri valve ohvitseride kursused. Aastatel 1991–1997 lõpetas 11 lühikursust kok-ku 443 nooremohvitseri. Et vajadus oh-vitseride järele oli väga suur, ohverdati kvaliteet kvantiteedi huvides. (21)

1992. aastal alustati ohvitseride ette-valmist nelja-aastase bakalaureuseõppe vormis ka siseministeeriumi alluvuses loodud riigikaitse akadeemia kaitse-kolledžis. Kokku lõpetas akadeemia kaitsekolledži neljas lennus 104 noore-mohvitseri (22). Riigikaitse akadeemia kaitsekolledži lahendus kaitseväe juht-konnale siiski täiesti vastuvõetavaks ei kujunenud. Juba riigikaitse akadeemia asutamise ajal 1992. aastal tekkisid vaidlused ja erimeelsused ohvitseride ettevalmistamise küsimustes siseminis-teeriumi, kaitseministeeriumi ja kaitse-jõudude peastaabi vahel. Kõigele vaa-tamata on paljud riigikaitse akadeemia kaitsekolledži kasvandikud oma ülesan-netega hästi hakkama saanud ja teeni-vad praegu Kaitseväes vastutusrikastel vanemohvitseri ametikohtadel.

Ka sõbralikud välisriigid pakku-sid võimalusi ohvitseride baasetteval-mistuseks, eriti oluliseks tuleb hin-nata Soome riigi abi eesti ohvitseride ettevalmistamisel neil aastatel. Aastatel 1992–1996 korraldati vennasrahva abi-na Eesti ohvitserikorpuse taasloomiseks

kolm (lühendatud, kaheaastast) eesti kursust Soome riigikaitsekõrgkoolis, mille järgsel ajal õppisid eestlased ka regulaarsel nelja-aastasel kursusel. Ees-ti vanemohvitseride kaadri teadmiste täiendamiseks korraldati Soomes aas-tatel 1998–2003 neli (Eesti) kõrgema juhtkonna erikursust Soomes (lõpetas 21 ohvitseri).

Soome riigi panus uue Eesti ohvit-serikorpuse kujunemisele ja rahvusliku sõjakooli loomisele oli väga oluline. Ti-hedad suhted väljaõppe alal Soomega hakkasid vähenema pärast Eesti ühine-mist NATO-ga 2004. aastal. Kuid ilm-selt on Eesti kaitseväe arengul NATO-kõlblikuks just Soome riigi ja kaitseväe eelnevate aastate abil ja toetusel väga oluline roll.

Üldse läbis aastatel 1992–2001 ohvit-seri baasettevalmistuse välisriikides 78 nooremohvitseri (47 Soomes, 12 Saksa-maal, 11 Rootsis, 8 USA-s). (23)

1996. aastal polnud kaitseministee-riumi kavades usku oma sõjalise õppe-asutuse rajamisse ja toetati riigikaitse akadeemia kaitsekolledži tegevuse jät-

kamist. (24) Teist meelt oli kaitseväe juhtaja kindral Johannes Kert, kelle vi-siooni kohaselt vajas kaitsevägi pigem Soome või Šveitsi mudelile tuginevat rahvuslikku riigikaitsekõrgkooli. Mi-nisteeriumi ja kaitseväe juhtkonna eri-meelsused ehk isegi avalik konflikt selles küsimuses väljendus teravalt ligi paari aasta vältel ka tollases meedias. Kõrge-te ametiisikute vastakad väljaütlemised ajakirjanduses ohvitserikutse mainele ilmselt just üleliia positiivset fooni ei loonud. Peastaabi ja kaitseministeeriu-mi seisukohtade erinevusest tulenevalt edenes oma sõjakooli asutamise küsi-mus visalt, sellega kaotati kokkuvõttes aega Eesti oludele vastava ohvitserikor-puse rajamisel. (25)

Kui 1990. aastate algul lähtuti n-ö riigikaitse leiutamisel kaitseväe arengu-plaanides ja kavades tihti 1940. aasta seisust ja oludest, siis kümnendi lõpul oldi sunnitud möönma, et tulenevalt ühiskondlikest muutustest polnud Eesti enam suuteline ülal pidama tänapäeva-ses tähenduses 16 000-inimeselist rahu-aja sõjaväge. 1997. aastal oli kaitseväe

teine eesti kadetikursus soomes 1995. aasta juunis. sõjaKooli MuusEuM

kaitseväe juhataja kindralmajor johannes kert pidamas 1. septembril 1997 sõjakooli avaloengut.

sõja

Koo

li M

uu

sEu

M

22 ibid, lk 12.

23 Kiviselg 2001, lk 13.

24 Ibid, lk 12−13.

25 väättänen, l. 2003. ohvitserikursustest sõja-

kooliks. tallinna Kase tänavast tartu Riia mäele. –

Kvüõa toimetised 2 / 2003, lk 25–27.

40

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

teenistuses 3250 ajateenijat ja palgalise kaadri esindajat. Ohvitsere oli neist ligi 350 ja kaadriallohvitsere ligi 300. Tol-lastes kavades püstitati jõukohaseks rahuaja kaitseväe suuruseks ligi 6000 kaitseväelast, millest kaadriohvitserid moodustanuks ligi 660 ja kaadrialloh-vitserid ligi 1200 (lisaks ligi 500 kaadri-sõdurit, 600 ajateenijat-seersanti ja 3000 ajateenijat-sõdurit). (26) Ohvitserkonna loomine nende kavade elluviimiseks oli kriitilise tähtsusega. Olemasolev oh-vitserikaader oli oma ettevalmistuselt ja taustalt üsna eriilmeline, see mõjus pärssivalt kogu kaitseväes ühtsete aru-saamade ja põhimõtete rakendamisele. Kaitseväe taastamisest oli selleks ajaks aga möödunud juba viis aastat.

1997. aasta alguses moodustati kaitse väes töögrupp ohvitseride baas-kursuse õppekava koostamiseks, kuhu kuulusid Soomes õppinud eesti ohvitse-rid ja kuhu kaasati ka eksperte Soome maakaitsekõrgkoolist. Kindral Kerdi vi-siooni rahvuslikust sõjakoolist realisee-ris tollane kapten Leo Kunnas. Vastavalt koostatud õppekavale alustas riigi kaitse akadeemialt renditud ruumides Tallin-nas Kase tänaval (endise nõukogude ehitusvägede kõrgema poliitkooli ruu-mides) 1997. aasta augustis tegevust kaitseväe ühendatud õppeasutuste väl-jaõppekeskuse kõrgema sõjakooli 1. põhikursus. (27) Samal aastal alustati lahingukoolis ka reservrühmaülemate ettevalmistamist.

Valitsuse määrusega 17. märtsist 1998 nr 52 moodustati Eesti riigikaitse akadeemia kaitsekolledži ja KVÜÕA väljaõppekeskuse baasil aadressil Tartus Riia 12 ja Puiestee 112 kaitseväe ühen-datud õppeasutused (KVÜÕA), mille koosseisu pidid kuuluma edaspidi kõr-gem sõjakool, tehnikakool ja ohvitseri-de täienduskursused. Valitsus kinnitas õppeasutuste põhimääruse 21. juulil 1998. Kaitseministeeriumi valduses oli Tartu linna keskmes asuv ajalooline Kaitseliidu hoone, kuhu olid juba plaa-nitud ruumid rahvusvahelise projekti raames loodud kolme Balti riigi staabi-kolledžile, ühtlasi leiti siin sobiv pind ka kaitseväe ühendatud õppeasutustele. Pärast vajalikke eeltöid alustas õppeasu-tuste kõrgem sõjakool 1999. aasta lõpul Tartus tegevust.

ÕPPEASUTUSTE ÜHENDAMINE: 15-AAstAne AReng RIIGIKAITSEKÕRGKOOLIKSPärast esialgset Tartus kodunemise pe-rioodi on õppeasutused arenenud siin rakenduskõrgkooliks. Kooli põhikursu-se on algaastatest praeguseni lõpetanud üle 400 ohvitseri. Kui algaastatel koon-dasid õppeasutused endasse vaid kõrge-ma sõjakooli koos selle ümber koonda-tud erinevate kursustega, siis aja jooksul on asutuse ajalooline nimi järjest enam ka sisuga kooskõlla läinud. 2005. aastal alustas esimene keskastmekursus ma-gistriõppe tähenduses, aastast 2010 on lisandunud ka kutseõppe komponent koos lahingukooli ühendamisega, sa-muti on siia nüüdseks ühendatud kõigi väeliikide ohvitseride põhikursused.

Praeguseks on väljaarendatud kaitse-väe ohvitseridele neljaastmeline hari-dussüsteem, millest kahe esimese astme (kolmeaastane bakalaureuseõpe ehk põhikursus ja kaheaastane magistriõpe ehk keskastmekursus) koolitus on õppe-asutustes emakeelne. Viimaste astmete koolitus toimub Balti kaitsekolledžis, mis asub samas hoones Riia tänaval. Erinevalt kaitseväe algaastate ohvitseri-de kursuste aegadest on nüüdseks rõhu-asetus kandunud õppetöö kvaliteedile ja mitmekesistamisele. (28)

Kuidas üldse hinnata ühte 15-aastast institutsiooni, õppeasutust, mille areng on alanud sisuliselt nullist? 15 aastat ini-mese kasvamisel on kahtlemata kujune-misaastad, eneseotsingute ja küpsemise aastad. Seda meelevaldset võrdlust võiks laiendada ka koolile, millel sügisel seisab ees n-ö küpsuseksam institutsionaalse akrediteerimise näol. Varasematele koge-mustele tuginedes on selge, et kaitseväe kaadrite loomine on pikk, põlvkondade pikkune protsess.

Mõnel hinnangul kulub korraliku ohvitseri saamiseks vähemalt veerand-saja aasta pikkune ettevalmistusperiood, brittide kunagisel hinnangul kulub kor-raliku admirali kasvatamiseks vähemalt sada aastat. (29) Sõltumata sellest, palju aega kulub tulevase Kaitseväe juhataja ettevalmistamiseks, on üsna selge, et ühe kõrgkooli elu seisneb pidevas aren-gus ja muutustes, millega toimetulekuks tuleb soovida kogu Kaitseväe ja tema alma mater’i juhtidele ning kaadrile jõu-du, püsivust ja pikka meelt uute juhtide põlvkondade kasvatamisel ja õpetami-sel.

kõrgema sõjakooli, lahingukooli ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste embleemid.

kõrgema sõjakooli traditsiooniline 1. septembri jalutuskäik tartu kesklinnas 2003. aastal. MalEv tooM

26. Kaitseministeeriumi töögrupi nõupidamise

„sõjalise hariduse ja teaduse arengu planeerimine

Eesti vabariigis” materjalid (01.08.1997).

27. väättänen 2003, lk 26–27.

28. Ermus, a. 2008. sõjaväeline haridus Eestis

− tänapäev ja perspektiivid. − Riigi Kaitse (Eesti

Päevalehe lisa) 17. juuni 2008, lk 2−3.

29. Kasekamp, a. 1928. juhtide kasvatus ja välja-

õpe sõjaväes möödunud sõdade, eriti maailmasõja

ja vabadussõja kogemustel. tallinn (Kõrgema

sõjakooli väitekiri, Kvüõa õpperaamatukogu

koopia), lk 116.

41

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

ülEvaadE

praegu on muutuste aeg. Uus kaitseväe arengukava on just valminud ja selle rakenduskava valmib alles suvel. Politsei- ja piirivalve-amet on koostanud uue

rannavalve kontseptsiooni. Merevägi koostab oma merekaitsekontseptsiooni, mis peaks valmima järgmise aasta algul. Kõik arendavad oma asja aga omaette ja nii kipub suur pilt silmist kaduma. Järgnevalt püüan seda meeles pidada ja selgitada vajadust vaadelda merelist jul-geolekut kui tervikut.

MEREKESKKONNA ERIPäRAInimene on maismaaloom. Väga väikes-te eranditega elab kogu inimkond mais-maal ning kui suplemine ja pesemine välja arvata, vajame veekeskkonnas hakkama saamiseks tehnilisi abivahen-deid. Sõjanduslikust aspektist tuleneb sellest kaks väga olulist eripära kuiva maaga võrreldes.

Esiteks on meresõda maismaasõjaga võrreldes tehnilisem ning seega keeru-lisem ja kallim. Piltlikult öeldes piisab teise inimesega maismaal võitlemiseks kaikast. Merel on lisaks kaikale vaja ka paati ja soovitavalt võiks kaigas olla nii-sugune, et sellega saaks ka vastase paadi uputada. Sellele lisaks tuleb osata oma paati käsitseda, tunda tuuli, hoovusi ja maamärke, mille järgi oma asukohta määrata, et üldse õigesse paika välja jõu-da. Sellele, kes merd kasutada mõistab ja suudab, on meri avatud tee, teistele aga ületamatu tõke.

Teiseks ei saa mereala klassikalises mõistes vallutada või okupeerida, küll aga saab seda enda huvides kasutada ja vastasel selle kasutamist takistada. Sellel tõigal põhinebki tänapäevane meresõ-ja teooria ja kaudselt tuleneb sellest ka mere lise julgeoleku terviklikkus.

RIIGI HUVID MERELTeatavasti on sõda poliitika jätkamine teistsuguste vahenditega. Riigi mere-poliitika eesmärk on kaitsta riigi me-relisi huvisid. Need võivad olla näiteks merest ressursside ammutamine (olgu siis kalapüügi või nafta pumpamise näol), mere kui kauba- ja ühendustee kasutamine (ka ligipääsuks vaenlase territooriumile) ja miks mitte ka puh-ta merekeskkonna säilitamine olgu siis turismi või lihtsalt inimväärse elamise

eesmärgil. Sama moodi on riigi huvides takistada mere kasutamist kurjade ka-vatsustega nagu röövpüük, keskkonna reostamine, narko-, sala- või inimkau-bandus, piraatlus või vaenulike vägede sissetung oma merealale.

Konkreetsed huvid ja nende mastaap sõltuvad eelkõige riigi ambitsioonidest. Kui väikeriigil võib piisata oma kala-varude kaitsest ja oma sadamatele ligi-pääsetavuse tagamisest, võib suurriik lisaks sellele olla huvitatud kogu mere-sõidu kontrollimisest mingil merealal, maavarade ammutamisest vaidlusaluses piirkonnas, embargo kehtestamisest või juurdepääsust mõne teise riigi ranni-kule tema hirmutamiseks või tõeliseks sõjaliseks sissetungiks. Tänapäeval on riikidel ka palju ühishuvisid. Rahvusva-helise kuritegevuse, piraatluse ja mere-keskkonna reostamise tõkestamiseks tehakse palju koostööd.

MERELINE JULGEOLEKReederil on üsna ükskõik, kas tema laev uppus puuduvate meremärkide tõttu, kaaperdati, sattus miinile või uputati ka-huritulega. Kui mingi piirkond on neil või mõnel muul põhjusel laevaliikluse jaoks ohtlik, siis ta oma laevu sinna ei saada. Aga riik on huvitatud, et too laev koos oma väärtusliku lastiga sadamas-se jõuaks. Kui see on ükskõik millisel põhjusel takistatud, püüab riik takis-tust – olgu selleks piraadid või vaenla-se laevastik – kõrvaldada. Samuti ei ole põhimõttelist vahet, kas riigile vajalikud mereteed on blokeeritud tema enda ter-ritoriaalvetes või kusagil kaugemal. Kui Taani väinad oleks mingil põhjusel läbi-matud, võib Eesti (või Läti või Venemaa) territoriaalvetes kõik korras olla, aga ometi ollakse maailmast ära lõigatud. Niisiis on riigi rahu- ja sõjaaegsed huvid merel tegelikult väga sarnased: ikkagi

on eesmärk mingit mereala kasutada ja/või kellelgi selle kasutamist takistada. See ongi mereline julgeolek. Erinevus sõja ja rahu ajal on ainult selles, mis ots-tarbeks mereala kasutatakse või mida takistatakse, samuti jõu määras, mida selle saavutamiseks rakendatakse.

MEREJÕUDUDE TEGEVUSVALDKONNADMerelise julgeoleku tagavad merejõud, mis võivad erinevatel põhjustel olla liigendatud eri asutusteks nagu mere-vägi, merepiirivalve, veeteede amet, veepolitsei või rannavalve. Loetelu võib jätkata. Merejõudude ülesanded võib jagada kolme osaliselt kattuvasse valdkonda: diplomaatilised ülesanded, sõjalised ülesanded ja korratagamisü-lesanded. (1) Sõjalised ülesanded esi-tavad merejõududele kõige suuremaid nõudmisi ja just neist lähtudes tuleks merejõud üles ehitada. Laevastik, mis suudab täita sõjalisi ülesandeid, suu-dab (üldjuhul) täita ka diplomaatilisi ja korratagamisülesandeid.

Üleminek nende valdkondade vahel ei ole selgepiiriline, vaid võib olla väga sujuv. Eri valdkondade sisu on ikkagi üks: tagada mingi mereala kasutus en-dale ja oma sõpradele ning takistada seda vaenulikele jõududele. Vahel võib isegi üks laev tegeleda samaaegselt mit-me valdkonna ülesannetega. Näiteks võib laevastikuüksuse teise riigi territo-riaalvete lähistele lähetamine olla oma jõu demonstratsioon ja poliitiline žest, aga vajadusel võib sellest välja kasvada ka tõeline sõjaline sissetung.

Üks merejõudude kasutamise võlusid keerulises poliitilises situatsioonis ongi võimalus olukorda sujuvalt eskaleerida või deeskaleerida. Embargot tegev lae-vastik võib võtta ette piiratud ulatuse-ga rünnaku vastase sõjasadamale, aga võib ka kriisipiirkonnast kiirelt lahkuda. Tankidiviisi nii paindlikult kasutada ei saa. Korratagamisülesandeid täidavad merejõud nii rahu- kui ka sõjaajal, sest meresõiduohutus tuleb tagada niikuinii, aga keskkond nende ülesannete täitmi-seks võib olla rohkem või vähem keeru-line. Korratagamisoperatsioon võib mõ-nikord omandada poliitilise mõõtme, näiteks kui röövpüügiga tegelev kalalaev peatatakse vaidlusalustes vetes. Kui sek-kuvad teise poole sõja- või piirivalve-laevad, pole sõjaline mõõdegi kaugel.

Kas Eesti mereline julgeolek on tervik?

taavi urbKaptEnMajoR

KsK MEREväE põhiKuRsusE ülEM

42

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

ülEvaadE

MEREKESKKOND KUI TERVIKMeri on alati olnud terviklik ja seos-tatud süsteem. Kalad ega merereostus ei tunne riigipiire. Mereteed on ainult väheste piirangutega vabalt kasutatavad igaühele. 90% kaupadest transporditak-se meritsi (2). Inimkond saab 20% vaja-likust proteiinist mereandidest. Suured nafta- ja gaasimaardlad asuvad mere põhjas. (3) Globaliseerumine muudab mere veel ühisemaks kui kunagi varem. Nüüdisaegne just enough, just on time kaubandus on väga tundlik ka lühiaja-liste seisakute osas.

Suured laeva- ja keskkonnakatastroo-fid mõjutavad korraga paljusid inimesi. Tugevad mitteriiklikud organisatsioo-nid kasutavad merd oma eesmärkide saavutamises. Samal ajal on suure rii-kidevahelise meresõja tõenäosus vähe-nenud ning paljud riigid vähendavad oma kaitsekulutusi ja merevägesid. Võib öelda, et riikidel on tänapäeval merel palju ühiseid huvisid ja sageli kaaluvad need üle vastuolud. Selle tendentsi võ-tab hästi kokku Euroopa Kaitseagentuu-ri (EDA) Wise Pen Teami lõppraport 2010. aastal: „Merede iseloom on muu-tunud. Avatud ruumist, kus vabadus oli seadus, on meri muutunud inimkonna ühiseks varanduseks, mis on suur, kuid haavatav ning vajab ülemaailmset kor-raldamist ja kaitset.” (4)

MEREVäED MEREPIIRIVALVE ROLLISGeoffrey Till kirjutab, et tänapäeval ja veelgi enam lähemas tulevikus ei saa merevägesid enam kasutada ainult sõja-pidamiseks, vaid need peavad hakkama täitma laiemaid ja „pehmemaid” rolle kaitsmaks „head korda merel” – mere õiguspärast kasutamist ressursi, trans-porditee, informatsiooni vahendamise meediumi, võimupiirkonna ja kesk-konnana. Nii peab merevägede roll lä-henema merepiirivalvete omale ja need institutsioonid sulavad osaliselt kokku. (5) Ka USA „Cooperative Strategy for 21st Century Seapower” deklareerib, et muutuvas ja globaliseeruvas maailmas peavad USA merevägi ja merepiirival-ve senisest enam koostööd tegema. (6) Wise Pen Team rõhutab, et sageli pare-ma varustuse ja olukorrateadlikkusega mereväed peaksid rohkem panustama merepildi loomisesse ja merelisse julge-olekusse ning enam toetama Euroopa Liidu tsiviilstruktuure. „Merevägedel on pakkuda palju vahendeid allveelae-vadest satelliitideni, erialasest pädevu-sest andmete ja andmesidevõrkudeni.

Mereväed võivad pakkuda väärtuslikku toetust Euroopa Liidu ja selle liikmes-riikide tsiviilasutustele ning seal, kus kohane, viia läbi rutiinseid või erakor-ralisi merelise julgeoleku tagamise ope-ratsioone.” (7) Merevägedel on teiste asutustega võrreldes erinev ja laiahaar-delisem arusaam merelisest olukorra-teadlikkusest. NATO merevägedel on juurdepääs teatud piiratud andmebaa-

sidele, näiteks NATO Command, Cont-rol and Information Systemile ja NATO COI/VOCI/CCOI nimekirjale.

Loomulikult on merevägede mere-piirivalve rollis rakendamisel teatud piirangud. Mõned merepiirivalve ko-hustused, näiteks merepääste, sunnivad laevu lähenema naaberriigi piirile või seda isegi ületama. Sellises olukorras on piirivalvelaev märksa aktsepteeritavam

staabi- ja toetuslaev eML admiral Pitka jääs. Laev on ehitatud 1975. aastal patrull-laevaks Gröönimaa vetes. Lähiaastatel arvatakse see tõenäoliseltteenistusest välja. KaitsEvägi

PVL 109 Valvas on üks kahest PPa avamerepatrulliks sobivast laevast. Laev on ehitatud juba 1943. aastal. KaitsEvägi

Mitmeotstarbeline reostustõrjelaev PVL 101 kindral kurvits alustas teenistust 2012. aastal. 2018. aastaks kavatseb PPa hankida teise samasuguse. KaitsEvägi

43

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

kui sõjalaev. Mitmed riigid on väga et-tevaatlikud sõjaväe kasutamisel politsei-lisi ülesandeid täites ning nõuavad ran-get tsiviilkontrolli ja mereväe allutamist õiguskaitseorganitele.

Sõjalaevad on üldjuhul märksa kee-rulisemad ja kallimad kui merepiirival-ve ülesanded eeldavad ega paku seega hinna ja kvaliteedi suhtes kõige opti-maalsemat lahendust. Mõned merepii-rivalve kohustused, näiteks põgenike või illegaalsete immigrantidega tegelemine, nõuab eriväljaõpet, mida igapäevane teenistus mereväes üldjuhul ei paku, (8) kuid meie laevakaitsemeeskonnad on saanud sellega väga sarnase väljaõppe.

Ka mereväed suhtuvad mõnikord merepiirivalve ülesannete täitmisesse kui väheolulisse kõrvaltegevusse, mis hoiab mereväge eemal tema põhikohus-tuste täitmisest. (9)

RAHVUSVAHELINE KOOSTööOluline vahend korra tagamiseks me-rel on rahvusvaheline koostöö. „A Cooperative Strategy for 21st Century Seapower” rõhutab: „Ühelgi riigil pole piisavalt ressursse tagamaks julgeolekut kogu maritiimses valdkonnas.” Riigid peavad koopereeruma suurendamaks merelist olukorrateadlikkust ning luure- ja seirevõimekust. (10) Läänemere-äär-sete riikide merepiirivalved teevad juba pikka aega koostööd. Traditsioonilised koostöövaldkonnad on merepääste, keskkonnakaitse, kahtlase laevaliikluse seire, narko-, inimkaubanduse ja ille-gaalse migratsiooni tõkestamine. Kõik Läänemere-äärsed riigid on seotud ka-hepoolsete ja regionaalsete koostööle-petega. Piirikontrolli kaotamine EL-i sees on andnud sellele uue mõõtme.

Koostööd tehakse ka merevägede va-hel. Üks näide selleks on SUCBAS – Sea Surveillance Co-operation Baltic Sea – Soome, Rootsi, Taani, Saksa, Eesti, Läti, Leedu ja Poola merevägede koostööpro-jekt, et luua tuvastatud merepilt ja saavu-tada parem mereline olukorrateadlikkus. Projektiga ühinenud mereväed teavita-vad üksteist kahtlaste või huvipakkuvate laevade asukohast ja liikumisest. Tegu võib olla näiteks laevadega, mida on seostatud naftareostuse tekitamise või salakaubaveoga. North Streami gaasi-juhtme paigaldamise ajal jälgiti pingsalt sellega tegelevaid laevu. Infot edastatakse korrapäraselt, vastava tehnilise võimeku-se olemasolul ka reaalajas.

PRAEGUNE OLUKORDEesti merejõud koosnevad praegu kolmest laevastikust, mis kuuluvad mere väele, politsei- ja piirivalveame-tile (PPA) ning veeteede ametile, mis alluvad vastavalt kaitse-, sise- ning majandus- ja kommunikatsioonimi-nisteeriumile. Merekeskkonda jälgib ja kaitseb keskkonnaministeeriumile alluv keskkonnaamet, aga nemad kasutavad oma tööks PPA laevu ja õhusõidukeid. Koostöö nende ametkondade vahel (v.a

PPA ja keskkonnameti vahel) on kesine või puudub hoopis. Nii on tekkinud olu-kord, kus iga amet arendab ennast oma-ette ja suurt pilti arvestamata. Ressursse ei kasutata tõhusalt. Veel halvem on see, et pole ühtset juhtimist. Kriisiolukorras (eelkõige merereostuse avastamisel) on korduvalt selgunud, et vastutusalade jaotus on segane ja iga organisatsioon omaette on oma ülesannetega toime tu-lekuks liiga nõrk.

SADAMATE ÜHENDAMINE JA ÜHISHANKEDKulusid saaks säästa näiteks laevastikke kokku kolides. Merevägi kasutab prae-gu reaalselt kolmandikku Miinisadama akvatooriumist ja umbes poolt Mere-väebaasi territooriumist. Sinna mahuks praegu kogu PPA laevastik. Olukord muutub, kui vahipataljon Miinisada-masse kolib, aga akvatoorium peaks sellest hoolimata vabaks jääma. Ühis-hanked laevade ostuks, remondiks ja varustuse ostmiseks võimaldaks saada soodsamat hinda ja lubaks vahendeid ristkasutada.

LAEVADE RISTKASUTAMINELaevade ristkasutamine lubaks ressurs-se tõhusamalt kasutada. Heaks, aga kurvaks näiteks on mereväe laev EML Admiral Pitka, mis tõenäoliselt lähiajal teenistusest välja arvatakse. Selle põhjus on ratsionaalne – Gröönimaa vetes ava-merepatrulliks ehitatud laev, mida Eesti merevägi saaks kasutada pikemal sõidul laevadegrupi staabi- ja varustuselaeva-na, on liiga kallis üleval pidada. Tõenäo-liselt läheb laev vanarauaks, sest müüa või ära kinkida seda vaevalt õnnestub. Tsiviilmaailmas oleks see üks veidra la-hendusega ebarentaabel reisilaev. PPA saaks seda kasutada avamerepatrulliks, merepääste- või reostustõrjeoperatsioo-ni staabilaevana.

Kolmandat laeva merepatrulliks oleks PPA-l hädasti vaja, sest olemasole-vad kaks ei suuda tagada pidevat patrul-livõimekust, pealegi on üks neist, PVL 109 Valvas, ehitatud juba 1943. aastal ja oma ressursi ammendanud. Praegu kavandab PPA 2018. aastaks uue multi-funktsionaalse avamerepatrulliks kõlb-liku laeva hanget (11). VTA saaks EML Admiral Pitkat kasutada poole kohaga jäälõhkujana, aga see poleks rentaabel. Laeva ristkasutamisel aga oleks meil laev, mis saab vajadusel tegutseda jää-lõhkujana, teha avamerepatrulli, olla merepääste- või reostustõrjeoperatsioo-ni staabilaev, toetada mereväge suure-mate õppuste ajal ning käia kord viie

�� Sadamakülastused�� Ühisõppused�� Kohaloleku

demonstreerimine�� Embargo

kehtestamine

�� Meresõiduohutuse tagamine�� Kala- ja

keskkonnakaitse�� Merepääste�� Sala-, inim- ja

narkokaubanduse tõkestamine

�� Mereala valdamine�� Mereala valdamise takistamine�� Jõu kuvamine

�� MEREALA KASUTAMINE�� MEREALA

KASUTAMISE TAKISTAMINE

kOrrataGaM

isÜLesanded

sõjaLised ÜLesanded

diPLO

Maa

tiLi

sed Ü

Lesa

nded

Merejõudude ülesanded.

avatud ruumist, kus vabadus oli seadus, on meri muu-tunud inimkonna ühiseks varanduseks, mis on suur, kuid haavatav ning vajab ülemaailmset korraldust ja kaitset.

44

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

aasta tagant SNMCMG1 (12) staabilae-vaks. Võib-olla sellisel juhul polekski laev nii kallis ülal pidada.

INIMESTE RISTKASUTAMINE JA VäLJAÕPPE ALANE KOOSTööSamamoodi saaks ristkasutada ka ini-mesi. Näiteks saaks talvel sadamas seis-va miinijahtija meeskonda kasutada jäälõhkujatel või jäälõhkuja meeskon-da suvel mõnel teisel laeval. See eeldab muidugi väljaõppe ühtlustamist. See ei tohiks olla liiga keeruline, sest mere-mehe põhioskused – navigatsioon, laevajuhtimine, side ja avariitõrje alu-sed – on niikuinii ühesugused, neid saab õpetada ühes kohas ja ühiselt. Tõe-näoliselt on ühisosa suuremgi.

Laevameeskondade väljaõpe on PPA-s praegu suur probleem. (13) Samal ajal on merevägi koostöös kaitseväe ühen-datud õppeasutuste ja Eesti mereaka-deemiaga oma väljaõppele jalgu alla saamas. Seejuures on suur probleem väike õppurite arv igal konkreetsel kur-susel. Väga sageli on õhus küsimus, kas nii vähestele õppuritele on mõtet eraldi kursust korraldada. Väljaõppe osalinegi ühendamine võimaldaks mikrokursu-sed suuremaks kasvatada ja parandaks oluliselt organisatsioonide üksteise-mõistmist rohujuuretasandil.

ÜHINE OPERATIIVJUHTIMINE JA OLUKORRATEADLIKKUSKõige suurema sünergia tekitaks erine-vate mereliste organisatsioonide ühise operatiivjuhtimise ja olukorrateadlik-kuse loomine näiteks ühise mereoperat-sioonide keskuse näol. Selline keskus on praegu olemas kõigil meie kolmel lae-vastikul, aga koostööd nende vahel pole.

Näiteks on mereväel praegu juurdepääs NATO ja SUCBAS-i merepildile, aga mitte PPA radaripildile. Info navigat-siooniohtudest või keskkonnareostusest ei tule sinna otseallikast, vaid vastavalt navigatsioonihoiatustena või meedia vahendusel. Iga mereväe laev tegeleb muu tegevuse kõrval pidevalt tuvasta-tud merepildi loomisega, aga praegu puudub nii kohustus kui ka tehnilised võimalused sel moel kogutud infot PPA radaripildi täiendamiseks kasutada.

kirjandus1. Grove, Eric: „The Future of Sea

Power”, Naval Institute Press 1990, lk 232–236

2. Kyrkjeeide, Joerund: loeng „NCAGS”, Baltic States Naval Intermediate Com-mand and staff Course, Riia 2011

3. till, geoffrey: „seapower. A guide to the Twenty-First Century”, London: Frank Cass 2006, lk 8

4. Wise Pen Team: „Maritime Sur-veillance in Support of CSDP. The Wise Pen Team Final Report to EDA Steering Board” 2010, www.eda.europa.eu/We-bUtils/downloadfile.aspx?fileid=902 (25.03.2011)

5. till, geoffrey: „seapower. A guide to the Twenty-First Century”, London: Frank Cass 2006, lk 310–349

6. „A Cooperative Strategy for 21st Century Seapower”, 2007, www.navy.mil/maritime/MaritimeStrategy.pdf (24.03.2011)

7. Wise Pen Team: „Maritime Sur-veillance in Support of CSDP. The Wise Pen Team Final Report to EDA Steering Board” 2010, www.eda.europa.eu/We-

bUtils/downloadfile.aspx?fileid=902 (25.03.2011)

8. till, geoffrey: „seapower. A guide to the Twenty-First Century”, London: Frank Cass 2006, lk 345-346

9. till, geoffrey: „seapower. A guide to the Twenty-First Century”, London: Frank Cass 2006, lk 347

10. „A Cooperative Strategy for 21st Century Seapower”, 2007, www.navy.mil/maritime/MaritimeStrategy.pdf (24.03.2011)

11. Politsei- ja piirivalveameti ranna-valve kontseptsioon (arendamispõhi-mõtted aastatel 2013–2020), kinnitatud politsei- ja piirivalveameti peadirektori 27.02.2013 käskkirjaga nr 61 lk 19

12. SNMCMG1 (Standing NATO Mine Countermeasures Group 1) on üks neljast NATO valmiduslaevastikust. EML Admiral Pitka pälvis tunnustuse SNMCMG1 staabi- ja toetuslaevana 2005. aastal ja oli plaa-nitud grupiga uuesti liituma 2014. aastal.

13. Peganov, Edgar: Eesti Mereaka-deemia magistritöö „Piirivalvelaevade teenuste kvaliteedi riskide analüüs ja maandamise võimalused”, Tallinn 2011

Ühine operatsioonikeskus võimaldaks kõigist neist mosaiigikildudest tervik-liku pildi kokku panna. Samuti saaks nii hätta sattunuid abistama või kaht-last sõidukit kontrollima suunata kõige lähemal asuva, mitte „oma” laeva, mis peab võib-olla kaugemalt kohale sõitma.

KOKKUVÕTEMereline julgeolek on sisuliselt tervik ja selle jaotamine rahu- ja sõjaaegseks või riigisiseseks ja -väliseks on ekslik kontseptsioon. Merejõud kaitsevad rii-gi huvisid merel. Nende ülesanded võib jaotada sõjalisteks, diplomaatilisteks ja korratagamisülesanneteks, aga nende valdkondade vahel ei ole selgeid piir-jooni ning eesmärk jääb ikkagi samaks – tagada mereala kasutamine enda huvi-des ja takistada seda tegemast vaenlasel. Tänapäeval on riikide ühishuvi sageli kaalumas üle vastasseisu ja eri riikide mereväed teevad koostööd, et tagada „head korda merel”. Samal põhjusel on merevägede ja -piirivalvete rollid teine-teisele lähenemas.

Tihedamat omavahelist koostööd on vaja ka Eestis. See võimaldaks tõhusa-malt ressursse kasutada ja võib-olla ka meie killustunud merendusvaldkonda ühehäälsemaks ja kuuldavamaks muu-ta.

kOOstÖÖ Vastasseis

Ühi

sed

laev

asti

kuük

suse

d

Ühi

sõpp

used

Sada

mak

ülas

tuse

d

Om

a la

evas

tiku

üksu

ste

paig

utam

ine

kriis

ipiir

kond

a võ

i sel

le lä

hist

ele

Mer

eväe

õppu

sed

kriis

ipiir

konn

as

või s

elle

lähi

stel

Emba

rgo

/ bl

okaa

d

Piir

atud

ees

mär

kide

ga r

ünna

kud

vas-

tase

laev

asti

ku v

õi k

alda

üksu

ste

vast

u

Täie

mõõ

dulin

e si

sset

ung

(mer

elt)

raHu kriis sõda

ülEvaadE

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

nATO operatsioonide väejuhatusele (NATO ACO ehk Allied Com-mand Operations) al-luvale NATO side- ja infosüsteemide grupi

(NATO Communication and Informa-tion Systems (CIS) Group) koosseisu kuulub kolm sidepataljoni, millest esi-mene, NATO 1. sidepataljon (1st NATO Signal Battalion, 1NSB) paikneb Lääne Saksamaa väikelinnas Weselis, teine Itaalias Napoli piirkonnas ja kolmas Poolas Bydgoszczis. Kõikide pataljonide puhul on tegu mitmerahvuseliste üksus-tega, mille allüksused – sidekompaniid ning staabi- ja tagalakompanii (STK) –, ei asu ühes kohas, vaid on üle terve Eu-roopa laiali. Pataljonide asukohtadeks peetakse nende staapide asukohti. 1NSB staap, STK ja kolm Saksa siirdavat side-kompaniid (Deployable Communication Module, DCM) asuvad Weselis, nendele lisaks on olemas veel Briti sidekompa-nii, mis paikneb samuti Saksamaal, We-selist umbes 100 km kaugusel, ja Taanis asuv Taani sidekompanii.

NATO sidepataljonid kuuluvad NATO kiirreageerimisjõudude koos-seisu (NATO Response Force, NRF) ja nende peamine ülesanne on tagada kok-kulepitud tasemel side- ja infosüsteemi-de teenused NRF-i siiratud komponen-tide staapidele.

1NSB moodustati kahe sideük-suse – Liitlaste Euroopa Väejuhatuse eriolukorras kasutatavate side- ja in-fosüsteemide (ACE (Allied Command Europe) CIS Contingency Assets Pool, ACCAP) pataljoni ja DCM pataljoni – liitmisel 31. augustil 2004 Maastrichtis. Juba samal aastal saatis pataljon nii ini-mesi kui ka tehnikat Afganistani, mil-

deniss krajuhhin vanEMvEEBEl

KAITSEVäE SIDE- JA JUhTIMISSÜSTEEMIDE

VäLJAÕPPE- JA ARENDUSKESKUSE

VANEMALLOhVITSER-INSTRUKTOR

Eesti kaitseväelased NATO sidepataljonis

lele 2005. aastal lisandus osavõtt Iraagi väljaõppemissioonist. 2004. aastal alus-tatud osalemist rahvusvahelistes julge-olekuabijõududes Afganistanis (ISAF) jätkab pataljon siiani. Lisaks ISAF-ile on pataljon toetanud 2011. aastal ka Ühendriikides korraldatud ühisõppust Unified Endeavour ja NATO operat-siooni Ocean Shield.

Operatsioonide sidealase toetamise kõrval on pataljon hõivatud NRF-i ja NATO õppuste toetamise ning muude jooksvate ülesannete täitmisega, mis rakendavad kõige suuremat osa patal-joni inimressursist, logistilisest toetu-sest ja eelarvest. Kõige suuremad kat-sumused nende seast on iga-aastased Steadfasti-sarja õppused, mille käigus testitakse NRF-i staapide sidealast koos-töövõimet ja sertifitseeritakse nende võimekust.

Pataljon on alalises valmisolekus NRF-i ülesannete täitmiseks. Vastavalt sidevarustuse võimekusele jagunevad üksuse valmisolekuastmed 48 tunnist kuni 30 päevani. Peale selle ollakse neljakuuliste vahetuste kaupa ISAF-il, mehitades Kandahāri lennuvälja (KAF) sidetoetusgruppi (KAF Signal Support Group, KAF SSG). KAF SSG tagab ISAF-i lõunaregiooni NATO sidesõl-me tööd, hooldab ja teenindab KAF-i NATO ülekande- ja sidevõrke ning ta-gab ka NATO side- ja infoteenuseid KAF-is paiknevatele üksustele. Vajadu-sel saadab KAF SSG välja sidemeeskon-

di operatsioonidealal paiknevate üksus-te toetamiseks.

Eesti panustab 1NSB töösse kolme ametikoha – väljaõppesektsiooni oh-vitser ja väljaõppeallohvitser ning STK sidetehnik – täitmisega, mehitades neid alates 2006. aastast. Väljaõppesektsiooni ohvitseri ülesanne on kõikide pataljoni jooksvate ja ka tulevaste õppuste plaa-nimine ja koordineerimine. Talle allub neljaliikmeline vanemallohvitseride meeskond, mis tegeleb tehnilise plaani-mise ja detailsema koordineerimisega. Väljaõppeallohvitser tegeleb nii kõikide pataljonis toimuvate väljaõppeürituste plaanimise ja koordineerimisega kui koordineerib ka kogu pataljoni perso-nali NATO-sisestest koolitustest ja kur-sustest osavõtmist. Samuti vastutab ta pataljoni väljaõppe eelarve täitmise eest. STK sidetehnik kuulub STK mobiilse sideremonditöökoja koosseisu, kus ta tegeleb pataljoni pädevuses olevate IT- ja sidevahendite hoolduse ja remon-diga, seda nii pataljoni statsionaarses asukohas kui ka õppuste ja missioonide piirkonnas.

Et tegu on operatiivse üksusega, peab kogu pataljoni koosseis olema vajadusel valmis minema sõjalise operatsiooni piirkonda. Ka enamik 1NSB-s teeninud Eesti kaitseväelastest on osalenud 1NSB koosseisus ISAF-il.

Vaatamata sellele, et 1NSB-s on tee-ninud arvuliselt vähe Eesti kaitseväelasi, on nende töö pälvinud kõrget tunnus-tust. Seda kinnitavad nii kaks NATO side- ja IT-teenuste agentuuri (NATO CIS Services Agency, NCSA) isikliku tunnustuse autasu (NCSA Individual Recognition Award) kui ka kahe NCSA grupiautasu (NCSA Group Award) ja-gamine NATO kolleegidega.

45

ERaK

og

u

46

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

selle aasta novembri alguses toimub NATO viimase 20 aasta kõige tähtsam õppus. Esimest korda pärast külma sõja lõppu harjutavad liit-lased liikmesriikide terri-

tooriumi kaitsmist – territoriaalkaitset: kunagist alliansi ainsat ülesannet, mis nüüdseks on paljude meelest muutunud ülearuseks.

NATO kirjeldab eelseisvat pisut teisi-ti. Ametliku seisukoha järgi „on õppuse eesmärk sertifitseerida NATO kiirrea-geerimisjõudude (NRF) juhtimis- ja kontrolli elemente”. See „kõikjale mi-nev ja kõike tegev” üksus on osa NATO arengust: sündinud kaitseotstarbelise sõjalise blokina, mille siht oli takistada Euroopas kolmanda maailmasõja al-gust, tahab NATO nüüd olla paindlik ja kiire tööriist laiemas mastaabis.

Kuid loomulikult ei pea ülesanne „kõikjal ja kõike teha” olema seotud kaugete sõdadega. See võib samamoo-di sisaldada alliansi Balti riikide kaitset, kes oma asukoha ja suuruse tõttu on kõige haavatavamad.

Kui ma kirjutasin eelmisel aastal aja-kirjas Economist selle sügise õppusest nimega SFJZ13 või Steadfast Jazz 2013, reageeris kiirelt NATO eestkõneleja. Tema kindla väite kohaselt on Steadfast Jazz lihtsalt osa protsessist. Eelnevalt on toimunud 17 NATO õppust, millel on olnud osaõppuseid 14 riigis. „Aluseks on alati fiktiivne stsenaarium, mis si-saldab fiktiivse vastase jõudu fiktiivsest riigist. Eesmärk on olla kindel, et NATO kiirreageerimisjõudude üksused on val-mis tegutsema igas olukorras ja kesk-konnas. Steadfast Jazz 2013 ei ole suu-natud mitte ühegi konkreetse riigi vastu, nii nagu ka kõik eelnenud 17 õppust.”

Sellest vaatevinklist lähtudes toimub Steadfast Jazz juhuslikult samaaegselt teise sõjalise drilliga, õppusega Baltic Host, kus Eesti, Läti ja Leedu harjuta-vad oma võimet vastu võtta täiendavaid liitlasüksuseid. Samamoodi on ka see kokkusattumus, et Eesti, Läti ja Lee-du on ainsad alliansi liikmesriigid, kes seisavad vastakuti otsese ohuga oma julgeolekule. Ja seegi on juhuslik kokku-sattumus, et Poola, mis annab SFZ13 õp-puseks suurima osa üksuseid, on NATO

riik, kes vastavalt alliansi salajasele eri-olukorra plaanile Eagle Guardian män-gib kriisiolukorras kõige tähtsamat rolli Balti riikide kaitsmisel ja tugevdamisel.

Samamoodi on juhuslik ka see, et SFJZ13 järgneb pahaendelistele Vene–Valgevene 2009. aasta ühisõppustele La-doga ja Zapad, kus Kremli jõud harjuta-sid vastutegevust kujuteldavate „Leedu natsionalistide” rünnakule, mida toetab Poola (ilmvõimatu stsenaarium, kui sel-le üle mõelda).

Vastutegevus nägi ette Balti riikide blokaadi, ründamist ja okupeerimist, sh ka tuumarelvade kasutust lahinguväljal. Et asja mõte ikka adressaadini jõuaks, lõppesid need õppused eraldi stratee-giliste raketivägede õppusega, kaasates nii kogu Kremli tuumaarsenali täis-võimsuse, mille kujuteldav sihtmärk oli Varssavi.

Sõnum oli selge. Venemaa on endiselt Euroopa sõjalisel kaardil ja tahab, et ka teised riigid seda teadvustaksid. See oli NATO-le suur äratuskell. See kustutas enamiku optimismist, mis alliansis oli veel säilinud külma sõja järgseks sõbra-likuks suhtlemiseks Venemaaga. Oleks võib-olla pisut liialdav väita selle aas-ta Steadfast Jazzi olevat otseselt vastus Kremli mõõgatärinale 2009. aastal. Kuid on selge, et SFJZ13 ei oleks ilma nende-ta kunagi toimunud. Oleks Venemaa jäänud sõbralikuks ja rahumeelseks, ei oleks keegi näinud vajadust harjutada võimalikku vastutegevust potentsiaalse-le agressioonile, mis ähvardab liikmes-riikide territooriumit. Isegi NATO kõige rahutuviliku suhtumisega liikmesriigid ei saa vastu seista mõttele, mille kohaselt alliansi uued liikmesriigid ei vaja kaitset ja vähemalt põhimõtteliselt eksisteerib

Venemaa-poolne sõjaline oht. Nii saa-vad kaitseplaneerijad jätkata oma tööd ilma närviliste rahutuviparvede tiirle-miseta oma peade kohal.

Veel üks kokkusattumus on ka see, et Venemaa on regioonis kavandamas järgmist sügiseste õppuste raundi. Kui SFJZ13 plaanijad on ülipüüdlikult lä-bipaistvad Venemaa suunas (isegi liiga läbi paistvad, pomisevad mõned vargsi), ei ole see žest samasugust vastust leid-nud. NATO peasekretär Andres Fogh Rasmussen kaebles avalikult selle üle oma hiljutisel Leedu visiidil.

Isegi siseringis olijatel on raske aru saada kõigist juhuslikest kokkusattu-mustest. Kui otsida NATO võrgulehe-küljelt, siis ainus Steadfast Jazzi puudu-tav uudisnupp on prantsuskeelne, kus napisõnaliselt mainitakse õppust 2012. aasta Chicago tippkohtumise kommü-nikees. Google’i otsingumootori osavad kasutajad leiavad sama teksti ka inglise keeles. Need, kes NATO-t väga hästi tunnevad, võivad üritada otsida Joint Forces Command Brunssumi kodu-leheküljelt, see annab lisaks neli lühikest kirjet. Kuid paljud poliitikud ja ametni-kud tunduvad olevat vägagi vastumeel-sed käsitlema antud teemal mingeidki detaile.

Selle tulemusena on SFJZ13 profiil avalikkuses kaduvalt väike. Kuigi info-voo haldamise vaatenurka õppusest on eeldatavasti arutatud, ei ole midagi sel-lest siiani välja tulnud. Mõtteviis tundub olevat selles, et avalikkus ei taha min-gisugustki pahvakut, mis meenutaks vanas külma sõja laadis manöövreid. Avalik arvamus Euroopas on patsifistli-ku värvinguga. Ja sõjalised õppused on kulukad. Koormatud maksumaksjad, keda on tabanud äärmuslikud kokku-hoiumeetmed, võivad mõelda, et kulud harjutusele (mis praegu veel ei ole avali-kud) on liiga suured. Seetõttu on mõtte-viis selline – teeme näo, nagu midagi erilist ei toimugi.

Olla vait võib aga samas olla viga. Esmalt näidata SFJZ13 ajastust, iseloo-mu ja asukohta kui seeriat juhuslikke kokku langevusi on raskesti usutav. Kuid samas kaotatakse ka võimalus. See õp-pus pakub võimaluse välja tuua mõnin-gaid põhimõtteid, mida avalikkus nii

On aeg taguda trumme Steadfast Jazzi toetuseks

edward LucasajaKiRja EconoMist toiMEtaja

Koostöö

47

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

Ameerika Ühendriikides, Euroopas kui ka Venemaal peab kuulma.

Võib-olla tähtsaim on see, et Ameeri-ka Ühendriigid edendavad ja kindlusta-vad endiselt Euroopa julgeolekut. Kuigi USA on osalt oma jõude Euroopast ta-gasi tõmbamas, on need üksused, mis jäävad, hirmuäratav jõud. Debatis, mil-les rohkesti räägitakse USA nõrkusest, „liitlaste” ja „partnerite” kokkusulata-mise kahjulikkusest, Iraagi ja Afganis-tani läbikukkumise mürgisest päran-dist, kokkukuivanud kaitse-eelarvetest, „suunamuutusest” Aasiasse, rahutusest Euroopa ihnsuse üle militaarkulutus-teks, murtud lubadustest liitlastele ra-ketikaitses ja teistes valdkondades, koos kõikide muude hädade ja vingumistega, olgu nad siis tõelised või kujuteldavad, näitaks SFJZ13, et NATO sõjalise lii-du alustalad on endiselt tugevad. Tänu Obama administratsioonile on Balti rii-kidel ja teistel uutel liikmesriikidel plaa-nid eriolukordadeks.

Samamoodi tänu Obama administ-ratsioonile hakatakse neid plaane nüüd läbi harjutama (sest see ongi see, mis tegelikult toimuma hakkab, vaatamata NATO võimalikele deklaratsioonidele avalikkuses). Vaatamata ükskõik millis-tele mineviku virinatele ja tuleviku mu-redele on SFJZ13 märk alliansi tugevast tervisest.

Häbelikkus on siin ebakohane. NATO põhialus on kollektiivkaitsele tuginev heidutus. Mida rohkem potent-siaalne agressor on teadlik sellest, et no-rides isegi nõrgima alliansi riigiga, nori-takse ühtlasi tüli ka USA-ga, seda vähem on tõenäoline, et vaenulik riik on valmis

sekkuma isegi kõige väiksemal määral, rääkimata sõjategevuse alustamisest.

Teine suur põhimõte, mida on vaja teadvustada, on see, et Venemaa kujutab endast tõsist probleemi. Osa problee-mist on riigisisene. Venemaa valitsejad peavad kahjuks NATO-t argessiivseks sõjaliseks liiduks. Nad kulutavad mak-sumaksja raha sõjaliseks valmisolekuks müütilise vaenlase vastu. Nad usuvad, et NATO laienemine oli vandenõu, mille eesmärk on nende riik sisse piirata ja tema mõjuvõimu oma eesõues vähen-dada. (Asjaolu, et nendel „eesõues” asu-vatel riikidel võivad olla oma vaated ja mured, ei ole ilmselt kunagi vene amet-nike peast läbi käinud.)

Selline segane mõtteviis on suurem probleem Venemaale. Kuid see mõjutab ja kahjustab ka naaberriike. Kremlis on ilmselgelt säilinud soov sekkuda naabri-te tegevusse, kas rahasüstide kaudu po-liitikasse, psühholoogilise sõjapidamise abil, energia või kaubasidemete väär-kasutamise või isegi (nagu 2009. aasta näitas) sõjalise mõõgatärina abil. Vene-maa käitumisel on eriti halvad tagajär-jed Balti riikidele. Kremli ebameeldiv poliitika õõnestab kohaliku venekeelse elanikkonna positsiooni, keda võidakse kohelda kui viiendat kolonni, isegi kui nad on seotud täielikult seaduspärase poliitilise vägikaikaveoga. See hirmutab otsuse langetajaid ja suurendab tõenäo-sust, et nad selle tulemusel ütlevad ja teevad rumalusi. See tekitab teistes rii-kides kujutelma, nagu Balti riigid olek-sid probleem ja ülejäänud Euroopasse ja Euroatlandi maailma võib-olla mitte täielikult integreeritud.

SFJZ13 tõmbab tähelepanu problee-midele, mis tulenevad Venemaast, kuid samas aitab ka neid maandada. Ta näi-tab, et NATO on tõeline ja Balti riigid on tõelised liitlased, kelle ollakse valmis tegema tõelisi ohverdusi. See on läbinis-ti kasulik sõnum.

Õppusel on positiivsed kaasmõjud ka Soomele ja Rootsile. Need riigid on samuti mures Venemaa pärast. Nad teavad, et nende julgeolek ei alga ainult nende oma piirilt, vaid Balti riikide pii-ridelt Venemaa ja Valgevenega. Iga oht Balti riikidele on oht kogu ülejäänud Euroopale, ja eriti lähipiirkonna piiri-riikidele. Steadfast Jazz annab Rootsile ja Soomele võimaluse mõelda nende kaitse alasele koostööle ja annab või-maluse ka poliitikutele, kes peavad oma valijaskonnale kahjuks selgitama, et aeg on võtta territoriaalkaitset tõsiselt.

Kolmas tähtis sõnum on seotud Poo-la rolliga. On kõlanud hääli, mis muret-sevad liigse Poola relvajõudude seotuse pärast Balti riikide kaitseks, samas kui nende peamine ülesanne on seotud oma kodumaaga. Asjatu ja söövitav sõnasõda Leeduga toidab sarnast tunnet. Nii teeb seda ka kahetsusväärselt suur kaitse-kulutuste määr Lätis ja Leedus. (Eesti on ainsana uutest EL liikmesriikidest suunanud kaks protsenti oma sisema-janduse koguproduktist kaitsekulutus-teks, olles seega pisut eespool Poolast, kes on teisel kohal oma tõsiselt võeta-vate kaitse kulutustega.) Kuid SFJZ13 rõhutab Poola uut rolli regionaalse kaa-lukeelena. Tema strateegilised kaalutlu-sed peaksid olema tähtsamad kui koos-tööalased raskused mõne oma naabriga. Seda see õppus just demonstreeribki. Iga püüe lüüa kiilu Poola ja tema väik-semate ning nõrgemate naabrite vahele ebaõnnestub.

Võib välja tuua ka palju teisi olulisi punkte: mõne NATO riigi suuremahuli-sest panustamisest (nagu Prantsusmaa), samas ka mõne NATO riigi kahetsus-väärselt väikesest osalusest (teisisõnu Saksamaa), vajadusest rõhutada 2009. aasta Venemaa ja Valgevene õppuste iseloomu, EL ja NATO edasise integ-ratsiooni väljavaadetest ja ka vajadusest järgmisteks õppusteks. Kuid keskne sõ-num on lihtne. SFJZ13 ei ole salajane ega häbiväärne. See on soovitatav nii teoreetilistest kui ka praktilistest ees-märkidest lähtuvalt. Need, kes kaasatud, peavad lõpetama sosistamise ja alusta-ma selle ülistamist.

Artikkel ilmus 1.märtsil CEPA (Center of European Policy Analysis) võrgulehel.

eelmisel aastal korraldas natO 27. oktoobrist 8. novembrini Ämari lennubaasis arvutipõhise kriisireguleerimise staabiõppuse steadfast juncture 2012, mille käigus hinnati natO napoli ühendväejuhatuse valmisolekut juhtida 2013. aastal alliansi reageerimisjõude. KaitsEvägi

48

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

Koostöö

ajal, mil paljudes maailma riikides on kaitse-eelarveid märkimisväärselt kärbitud, otsitakse uusi lahendusi, kuidas muutunud oludes siiski tagada riigikaitseliste

võimete jätkusuutlikkus. Eriti otsitakse uudseid lahendusi NATO Euroopa liit-lastelt ja Euroopa Liidu liikmesriikidelt, kuna USA on vähendanud järk-järgult oma sõjalisi struktuure Euroopas, mis tagasid kaitse külma sõja ajal.

Nii on NATO-s alates 2010. aastast räägitud smart defence’ist ehk targast kaitsest. Mõtte käis välja NATO peasek-retär Anders Fogh Rasmussen. Euroopa Liidus räägitakse aga 2010. aastast Poo-ling and Sharing’ust ehk ühiskasutusest ja jagamisest, mille alus on Saksa–Rootsi mõttepaber. Tegelikult on see vaid kahe organisatsiooni (esimene on sõjalis-po-liitilise ja teine poliitilis-majanduslik) sarnaste lapsukestega, mille eesmärk on kokkuhoidlikult organisatsioonide kaitsevõimet arendada. Mõlema organi-satsiooni ideed ja võimete arendamise alused on sarnased ning seetõttu vaa-deldakse neid artiklis koos, tarvitades terminit tark kaitse. Uue termini ja lä-henemisviisi kasutuselevõtt ei tähenda hoopiski, et kogu eelnev kaitsevõimete ülesehitus oleks toimunud valedel alus-tel, vaid nüüd proovitakse leida veel in-novaatilisemat lähenemist võimearen-dusele, mis tähendab lihtsalt: vähema raha eest rohkem. Ka president Toomas Hendrik Ilves ja riigikogu esimees Ene Ergma rõhutasid mais 2012 toimunud NATO parlamentaarse assamblee keva-distungil targa kaitse tähtsust.

MILLEGA ON TEGU?Tark kaitse – see on väidetavalt uus mõtlemisviis, millega kavatsetakse luua esmatähtsad moodsad kaitsevõimed al-liansile ning see põhineb liitlaste koos-tööl. Tark kaitse toetub kolmele samba-le, mis on:

tähtsustaMinE – organisatsioonil tuleb määratleda prioriteedid, st milli-sed võimed on esmatähtsad. Selle käigus tuleb riikidel tõenäoliselt arvestada or-ganisatsiooni vajadustega, ühtlustades oma vajaduste prioriteete organisatsioo-ni prioriteetidega.

spEtsialisEERuMinE – et riiki-de kaitse-eelarved on surve all, teevad riigid pahatihti liitlasi ette hoiatamata

otsuseid, millega vähendavad või kao-tavad mingi kaitsevõime osiseid. Väl-timaks võimelünkade tekkimist tuleb riikidel spetsialiseeruda liitlastega eel-nevalt kooskõlastatud võimete arenda-misele. Selleks tuleb leppida kokku ning jaotada liitlaste vahel spetsialiseerumise valdkonnad, et vältida tühikuid ning dubleerimist. (See on kõige tundlikum teema kogu mõtteviisis.)

Koostöö – ühiselt tegutsedes suu-davad riigid tagada juurdepääsu võime-tele, mida nad ei saanud endale lubada eraldi ja saavutada nii ühtlasi majandus-likku säästu. Koostöö võib toimuda eri vormides, näiteks riikide grupp (mil-lel juhtriik) või siis on koostöö aluseks hoopis kas geograafiline lähedus või mõni muu kriteerium.

Kui me vaatleme neid kolme sam-mast, siis kerkib esile üks ja väga tähtis faktor – see on riikide suveräänsus. Targa kaitse arendamisel on paratamatu loovu-tada riiklik suveräänsus osaliselt liitlaste-le. Eriti on see tunda spetsialiseerumise osas, kuna riigid peaksid seal arendama välja võimed, mida ei vajata täies mahus oma riigi kaitseks, vaid laiemalt kogu organisatsioonile, jättes sellega kodus katmata teised võimevaldkonnad, mida suveräänne riik peab omama ning lootes nende saamisel liitlaste peale. See tähen-dab, et peame muutma kardinaalselt oma mõtteviisi – riik ei ole üksi, vaid tegutseb igas olukorras liitlastega koalitsioonis. See aitab tasakaalustada suveräänsuse loovutamise probleemi.

Targa kaitse käivitamisel on mõist-lik alustada sellistest projektidest, mis ei puuduta suuremal määral suverään-sust, vaid on toetavad. Näiteks võib tuua

ühishanked (näiteks Eesti on sõlminud varustuse ja relvastuse ühishangete le-pingud Ühendkuningriigi ja Rootsiga), väljaõppe, standardite ühtlustamist jne. Lihtsamate projektide õnnestumi-sel ning usaldusmomendi süvenemisel liitlaste vahel on võimalik minna edasi keerukamate projektidega.

Targa kaitse rakendamise üks pea-mine eeldus on riikidevahelise usalduse edasine kasv. Lisaks usalduse kasvule on vaja targa kaitse käivitamisel tagada, et oleksid olemas ühinenud riike siduvad juriidilised lahendused, et vältida olu-korda, et vajaduse tekkimisel pole riigil kogu võimete paketti kasutamiseks ole-mas. Praegu ei toeta paljude riikide sea-dusandlus targa kaitse initsiatiivi.

Sõjaline koostöö eri valdkondades (eriti ühishanked ja ühtlustatud välja-õpe) on teada ja tuntud tegevus NATO-s ja EL-is läbi aegade. Kuid targa kaitse puhul minnakse edasi süvitsi saavuta-des, et ühise koostööga soetatud võimed on ühiseks kasutamiseks.

Mida koostöö meile annab? Euroopa Kaitseagentuur on seisukohal, et tark kaitse annab hangete puhul 20–40% ning selle hankega soetatud tehnika varu osade soetamise puhul umbes 50% kokkuhoidu. Kuid kokkuhoid on ka tar-ga kaitse puhul kahe teraga mõõk. Saa-dav kokkuhoid annaks riigisiseses de-batis poliitikutele võimaluse teha veelgi suuremaid kärpeid kaitsevaldkonnas („Saate ju vähesema rahaga hakkama!”). Kuid Euroopa kroonilise kaitsevald-konna alarahastatuse tingimustes oleks mõistlik kokkuhoitud ressurss reinves-teerida kaitsevaldkonda, näiteks kas või kaitsetööstusesse, mille alarahastatus Euroopas hakkab kaasa tooma juba aju-de väljavoolu. Tark kaitse ei anna lühi-ajaliselt väga suurt kokkhoidu, vaid siin saab kasutegur tekkida alles kesk pikas ajaraamis (5–7–10 aastat). Oluline on ka see, et koostöö annab suurema efek-ti väiksemate riikide puhul, kellel või-mevajadused on väiksemad ning kes ei suudaks üksinda majandades ületada võime alalhoidmiseks vajaminevat läve. Lähima näitena võib siin tuua juba pi-kemat aega ühispanustamise toel eksis-teerivat BALTDEFCOL-i. (Eestis, Lätis ja Leedus ei ole eraldi piisavalt kvalifit-seeritud personali, et viia läbi väljaõpet III ja IV tasemel ning samuti ei ole igal riigil eraldi võetuna ka regulaarset vaja-

Kas me kaitseme end targalt?

andres rekkerMajoR

vanEMstaaBiohvitsER

sõjalinE talitus nato ja El juuREs

EEsti alalinE Esindus nato juuREs

49

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

dust sellise hulga III ja IV taseme õppe läbinud ohvitseride järele. See koostöö tagab nii kvaliteedi kui ka inim- ja fi-nantsressursi kokkuhoiu.)

Euroopa Liitu kuuluvate riikide puhul kulutatakse vaid 20% eelarvest hangete osast paljurahvuselistele pro-jektidele (näiteks Suurbritannia, Itaa-lia, Saksamaa, Prantsusmaa ühisprojekt Euro fighter) ning see suhtarv ei ole pike-mat aega tõusnud. Selle põhjus on sünk-roniseerimata kaitse-eelarvete ohud, mis mõjuvad ühe eelarveaasta kärbete puhul katastroofiliselt just mitmeaas-tastele paljurahvuselistele projektidele. Taas oleme jõudnud usaldusfaktorini.

TULU TULEVIKUSPikemas perspektiivis plaanides mär-kame, et riikidevaheline standardimine annab suuremat kokkuhoidu just kau-gemas tulevikus. Näiteks arendatakse Euroopa Liidus käesoleval ajal kuut eri tüüpi 8x8 veoga soomukit. Kui Eu-roopas oleks kokku lepitud üks kon-solideeritud soomukiplatvormi tüüp, vähendaks see pikemas perspektiivis nii arenduskulusid kui ka varuosade maksumust. Kuid siin kerkib üles kü-simus – miks oleks just see valituks osutunud 8x8 veoga soomuk see kõige parem? Ilmselt on selle küsimuse esi-tajaks loomulikult rahvusriikide rah-vuslikud suurkorporatsioonid, kelle poliitiline lobitöö ulatub ka riigi poliiti-lisele tasandile (st otsuse langetajateni). Sõjaväelastele on 8x8 ratassoomukite

tehnilised parameetrid enam-vähem sama sugused. Olemasoleva sõjatööstu-se käigushoidmine on riikidele stratee-giliselt tähtis mitte ainult äri seisukohalt tagamaks probleemivaba varustamist, remonti ja täiendamist (hea näide on Rootsi, mis neutraalse riigina tootis ja toodab praktiliselt kogu oma lahingu-varustuse oma riigis asuvates ettevõte-tes). Põhiline argument oma sõjatööstu-se arendamisel on, et nii ei olda sõltuvad teistest riikidest, kes võivad tahta vaja-dusel kõigepealt rahuldada oma armee vajadused ning alles siis panustada liit-laste vajadustele. Lisaks tagab oma riigis olemasolev suuremahuline sõjatööstus tööhõive ja tehniliste teaduste arengu. Suurem osa soetatud varustuse maksu-musest ei lähe riigist välja jne. Kõik need on universaalsed riigi suveräänsuse kü-simused, mis vajavad vastuseid. Tuleb arvestada, et kaitsetööstus ei ole tavaline tööstus, sest rahvuslikul kaitsetööstusel on vaid üks ostja – riik – ning seetõttu peab olema riigi ja kaitsetööstuse vahel tugev koostöö.

Euroopa Liidu sõjalise komitee eel-mine esimees, Rootsi kindral Håkan Erik Gunnar Syrén on öelnud, et juba praegu on EL riikide relvajõududel võime lüngad, millesse peaksime praegu panustama (nt võime tänapäevastada lahingulennukeid), kuid ohuhinnangu-test tulenevate uute võimevajaduste (nt küberkaitse) osas puuduvad meil vajali-kud võimed täielikult. Sõjaväelastel tu-leb anda võimete osas realistlik sõnum,

isegi kui see on poliitiliselt valus. Ta tegi ettepaneku, et EL riigid võiksid eraldada Euroopa Kaitseagentuurile ühisvõimete loomiseks 5% kaitse-eelarvest. Tule-vikus (10 aasta pärast) lausa 20% kait-se-eelarvest, mis võimaldaks kaotada ilmnenud võimelüngad. Ta lisas, et tu-leb alustada ja on alustatud regionaalse koostööga ning tehniliste liitudega.

Kuidas targa kaitsega edasi minna, nii et see poliitilisest loosungist ka prak-tikas toimima hakkaks? Ainus vastus sellele on riikide poliitiline tahe. Tu-lemuste saavutamiseks tuleb üksteist usaldada (usaldamatus on vabandus mittetegutsemiseks). Tuleb selgeks rää-kida ja kokku leppida suveräänsust ja autonoomsust puudutavad küsimused kõige kõrgemal tasemel. Tegu on ikkagi kompromissiga ning kompromissi pu-hul ei ole keegi õnnelik, vaid kõik on kas vähem või rohkem rahul.

Eestlastele ei ole targa kaitse põhi-mõtted võõrad ning neid on pikka aega kasutatud. 20. sajandi alguses tekkis Ees-tis palju põllumajandusühistuid, mille põhimõtted olid sarnased targa kaitse põhimõtetega – tähtsustada, spetsiali-seeruda, koos töötada. Ei olnud igal ta-lumehel raha ostmaks auru-rehepeksu-masinat või traktorit. Need ühistud ei tekkinud käsuna kuskilt ülaltpoolt, vaid seda soovisid teha talunikud ise. Nii käi-vituvad ka praegused NATO ja EL aren-datavad targa kaitse kontseptsioonid ainult siis, kui seda tahavad ning näevad selle järele vajadust liikmesriigid ise.

natO Chicago tippkohtumise deklaratsioonis rõhutati, et natO Balti õhuturbe missioon on praktiline targa kaitse näide. KaitsEvägi

50

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

intERvjuu

Eesti alaline esindaja Euroo-pa Liidu poliitika- ja julge-olekukomitees, Harri Tiido räägib Sõdurile antud in-tervjuus, kui tähtsaks on vii-mase kümne aasta jooksul

kujunenud kaitseväe roll Eesti välispo-liitikas ning toob kaitseväe ühendatud õppeasutuste Iraagi konfliktile pühen-datud konverentsi puhul paralleele lää-neriikide lahkumisega Afganistanist.

Nii Iraak kui ka Afganistan on Eesti jaoks olnud ukseavajad, meenutab Eesti suursaadikuna NATO juures teeninud Tiido.

NATO treeningmissiooni pikenda­miseks Iraagis (NTM­I) tehti 2011. aastal mitu pingutust ja kui vahepeal tundus, et ettevõtmisi saadab edu, siis lõppes missioon siiski enne, kui oli plaanitud. Kui tõenäoliseks peate, et midagi sarnast võiks ees oodata ka Afganistanis?

Siin on kaks aspekti, millega peame arvestama. Üks on välisosalus üldiselt ja teine Eesti osalus ehk kohalolek. Välti-matu on, et sätestatud oleksid tingimu-sed, mille alusel me jätkame.

Küsimus on selles, et kas meil tuleb läbi rääkida Afganistani valitsusega ja sõlmida nendega vastastikuse mõist-mise memorandum, SOFA (Status of Forces Agreement) või mõni muu doku-ment, mis välistaks meie kaitseväelaste sattumise Afganistani jurisdiktsiooni alla.

Peaksime jälgima, et need tingimu-sed oleksid sarnased suurriikidega, sest näiteks ameeriklased selles osas järele-andmisi ei tee. Kui sobivaid tingimusi saada ei õnnestu ja meie kaitseväelaste õiguslik seisund ei ole tagatud, peak-sime välja tulema nagu see juhtus ka Iraagis.

Teine küsimus on väliskohalolek ül-diselt. Me ei tea, milliseks olukord ku-juneb, kui enamik riike oma väed välja

toob. Ameeriklased tõenäoliselt jätavad teatud arvu vägesid kohale ja soovivad, et seda teeksid ka liitlased. Me ei ole kindlasti ainsad, kes oma sõduritele ju-riidilist kaitset taotlevad.

Kogu olukord laiemalt saab olema hoopis teine, sest praegune ISAF ope-reerib siiski ÜRO mandaadiga. Taga-tud peab olema, et jätkatakse nii, et sellel oleks rahvusvaheline juriidiline tunnustus.

Rääkisite oma ettekandes konverent­sil „Kümme aastat operatsioonist Iraagi Vabadus”, et tekkida võib ka n­ö coalition of willing. Mida sellega silmas pidasite?

Kui vaatame tagasi NATO Liibüa operatsioonile, siis vedasid kogu ope-ratsiooni põhimõtteliselt kaks riiki – Prantsusmaa ja Suurbritannia. Samas NATO teised liikmed kas ei osalenud või toetasid operatsiooni muul moel. Küsimus on selles, kas see on halb või hea. Kas see ei märgi mitte Euroopa Lii-du või NATO lõhestumist? Ma arvan siiski, et mitte.

Kui võtame teise näitena Mali, siis Prantsusmaal on siin teistest riikidest

palju suuremad huvid, aga ka palju suu-rem võimekus ja nad võivad kaasata tei-si riike, kes soovivad neid toetada. See ongi tahte koalitsioon ehk coalition of willing, kus ülejäänud riikide ülesanne on põhimõtteliselt kogu üritust mitte torpedeerida. See on mõnes mõttes pa-radoks, sest me räägime integreeruvast Euroopast, samas on riikidel väga selged rahvuslikud huvid. Usun, et tulevikus näeme selliseid koalitsioone veelgi.

Kas kohalolek jääks endiselt NATO raamidesse või oleks siin mõeldav ka hoopis mõni muu vorm?

Usun küll, et kohalolek Afganista-nis jääks endiselt NATO raamidesse. Euroopa Liidul on Afganistanis polit-sei väljaõppemissioon EUPOL, mille kohalolek sõltub julgeolekuolukorrast. Kui olukord ei parane, siis tõenäoliselt keskendutakse Kabulile. Euroopa Liit kindlasti ei laienda oma kohalolekut. Omaette küsimus on, milline saab ole-ma NATO üksuste roll ja mis tingimus-tel NATO üksused seal olema hakkavad. Kui keskendutakse väljaõppele ja üksus-test saab pidev rünnaku objekt, siis ei ole tegu enam enesekaitsega, vaid sõja-tegevusega, hoolimata sellest, et seda tehakse iseenda kaitseks.

Palju küsimusi on seotud sellega, mis saab Afganistanist edasi. Kas ta võib ha-kata lagunema kaheks: buštude piirkon-naks ja vanas mõistes Põhja Allianssiks ning mis saab Kabulist, kuivõrd suude-takse seal julgeolekut tagada. Samuti on ees Afganistani presidendivalimised. Küsimärke on õhus väga palju ja välis-tada ei saa, et korduda võiks sama, mis juhtus siis, kui lahkusid Nõukogude väed.

Tuleme tagasi Iraagi juurde. Milline on Euroopa Liidu praegune kohalolek Iraagis ja mis on selle tulevik?

EUJUSTLEX on Euroopa Liidu mis-sioon, mis lõpetab peagi oma tegevuse ja toetab Iraagi õigussüsteemi ülesehi-tust. Millestki enamast ei saaks ka rää-kida, sest Iraagi julgeolekuolekuolukord pole samuti hea. Kurdide alad on rahu-likumad. Kui aga peaksid vallanduma šiiitide ja sunniitide uued kokkupõrked, siis Euroopa Liidul ei ole sellist sõjalist

Harri Tiido: Kaitseväel on Eesti välispoliitikas oluline roll

roland MurofvEEBEl

Ajal, mil NATO hakkab oma vägesid Afganistanist välja viima, on maailma pilgud pöördunud järjekordse islamist-liku pingekolde Mali poole.

kui vaatame afgaani kalend-risse, siis peaks seal olema aasta 1382 ja kujutame ette euroopat ning mõtleme, kas oleks võimalik kiire (ka kümne aastaga on kiire) demokratiseerimine 14. sajandi lõpu euroopas.

51

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

võimekust, et sekkuda. Ainuke võime-kus piirdub missioonide julgeoleku ta-gamisega ehk sisuliselt turvateenusega oma tsiviilmissioonidele. Euroopa Liit ei ole sõjalises mõttes tegija ja eelistab pigem väljaõppemissioone.

Mis on see, mida lääneriikidel oleks tulnud Iraagist õppida?

Olulisim on see, et demokraatia peab tekkima kohapeal ja selleks on vaja tea-tud tingimusi. Kuni neid tingimusi ei teki, saame aidata hariduse toetamise ja ehk ka riigi struktuuride ülesehitamise kaudu.

Kui vaatame afgaani kalendrisse, siis peaks seal olema aasta 1382 ja kujutame ette Euroopat ning mõtleme, kas oleks

võimalik kiire (ka kümne aastaga on kii-re) demokratiseerimine 14. sajandi lõpu Euroopas. See ehk aitab meil aru saada, et nii lihtsalt ei ole võimalik ühiskon-da ümber kujundada, eriti, kui on tegu väga pikkade traditsioonidega riigiga.

Kõigi konfliktide puhul jääb õhku küsimus, mis oleks saanud siis, kui poleks sekkutud. Mis oleks saanud Iraagist?

Ma arvan, et Iraagi puhul tehti viga juba esimese Lahesõja ajal. Siis oli sek-kumise alus täiesti olemas. Iraak oli ag-ressor, ta oli okupeerinud Kuveidi ja see võimalus magati maha. Teise Lahesõja puhul, millest möödus nüüd kümme aastat, tehti otsus paljuski eksliku luure-

info põhjal ja operatsiooni juriidilised alused olid nõrgad.

Ma ei oska täpselt öelda, mis oleks Iraagist edasi saanud. Need repressioo-nid, mis Saddam oma rahva vastu toime oli pannud, ei pane sekkumist ka ka-hetsema. Saddami-vastased meeleaval-dused oleks veriselt maha surutud. Aga ma arvan, et elanikke oleks hukkunud vähem. Raske on öelda, kumb lahendus oleks olnud õigem.

Sama näeme Süürias. Mis oleks või-nud juhtuda siis, kui Saudi Araabia ja Katar ei oleks toetanud opositsioo-ni? Assad oleks tapnud ilmselt 5000 – 10 000 elanikku ja valitsenud edasi.

Praeguseks on hukkunuid kuni 70 000. Kumb on õige, kas see, et rep-

eesti tee natO-sse sillutanud tolleaegne suursaadik natO juures Harri tiido usub, et natO liikmesus oli üks peamisi põh-juseid, miks eesti otsustas iraagi operatsioonis osaleda. KaitsEvägi

52

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

intERvjuu

ressioonid oleksid jätkunud, aga 60 000 inimest oleks ellu jäänud? Kas need ini-mesed õigustavad kogu seda tegevust, minul seda vastust ei ole.

Poliitikud langetavad poliitilisi otsu-seid. Need ei pruugi olla kõige õigemad pikemas plaanis, tihti on nad õigemad lühikeses plaanis. Poliitik peab arves-tama rahvusliku survega ja mõnikord, kui küsimus on rahvus vaheline, võivad riigi huvid vis-à-vis teiste riikide huvi-dele ning olla suuremad kui poliitilised huvid ja rahva arvamus.

Milline on üldse NATO ja Euroo­pa Liidu roll sõjaliste konfliktide lahendamisel?

Minu kujutluses jääks sõjaline roll eelkõige NATO kanda ja tsiviil- ning väljaõppemissioonid oleksid Euroopa Liidu osa. Neid kahte ei saa eraldada, kuna ka meie kuulume mõlemasse ja kaitsevägi on meil üks. Meile on ka-sulik, et NATO ja Euroopa Liit tihedat koostööd teevad. Täiesti mõeldav on, et kõike hõlmava lähenemise raames toimub sõjalise ja tsiviilkomponendi koostöö, kuid see peaks algama juba operatsiooni plaanimise faasis. Elik kui NATO käivitab sõjalise operatsiooni ja Euroopa Liit on otsustanud võtta enda kanda tsiviilmissiooni, siis peaks sõjali-se plaanimise kõrval olema kohe ka tsi-viilplaanimine. See peaks toimuma koos ja paralleelselt teineteist segamata, kuid tihedas koostöös nii, et sõjaline pool toetab tsiviili ja vastupidi.Liibüa operatsioon näitas taas kätte Euroopa riikide sõjalised nõrkused. Mida on praeguseks poliitilisel tasan­dil ette võetud, et neid kõrvaldada?

Ega see halb ei olnud, et puudused taas esile tulid. Õhustankimise puhul on tegu võimega, kus Euroopa riigid saavad tegutseda ühiselt ja nüüdseks on lahen-dus siin töös. Ka laskemoona puuduse osas vaadatakse ühiskasutuse poole ja lahendusena nähakse, et näiteks riigid, mis ise otseselt sõjalises operatsioonis ei osale, toetaksid omalt poolt laskemoo-naga. Kui vaatame, mis toimub Euroo-pa riikide kaitse-eelarvetega (Eesti välja arvatud), siis on selline lahendus ainu-võimalik. Välispoliitiliselt on meie kaks protsenti väga tugev argument, mis an-nab meile õiguse rääkida laua taga, et ka teised riigid peaksid sõjalistesse võime-kustesse rohkem panustama.

Tuleme veelkord tagasi Süüria juurde. Peagi ametist lahkuv admiral Stav­ridis esines sel nädalal USA senatis väljaütlemisega, et ta ei näe Süürias

mõnda teist lahendust kui sõjalist sekkumist.

Sõjaline lahendus on ka praegu töös, aga ta pidas silmas ilmselt sarnast lahen-dust nagu Liibüas.

Ma ei mäleta, kas see tuli välja tema ütlustest või kommentaaridest, mis ka-jastusega kaasnesid, aga üks võimalikke pakutud lahendusi oli, et võidakse kasu-tada Patrioti rakette. Ma ei ole jurist, aga mul tekib sellega seoses küsimusi, kuna Patrioti raketid paigutati Türki tõrju-maks Türgi piire ületada võivaid õhu-sihtmärke ja piirist kaugemale neid ei viida. Kui nendega võetakse ette midagi muud, on olukord hoopis teine ja raket-tide n-ö mandaati oleks vaja muuta.

Kas te peate võimalikuks ilma ÜRO mandaadita sekkumist?

Ega see hea lahendus ei oleks, aga me ei saa seda välistada, sest õhus on väga huvitav küsimus, mida arutati 22.-23. märtsil Euroopa Liidu välisministri-te kohtumisel. Nimelt on Prantsusmaa ja Suurbritannia öelnud, et kui Süüria opositsioonile täiendava toetuse and-mises kokkuleppele ei jõua, siis võivad Prantsusmaa ja Suurbritannia käituda nagu suveräänsed riigid. Sel juhul tekib mul juriidiline küsimus. Tegu on Eu-roopa Liidu embargoga ja embargo rik-kujaid peaks saatma sanktsioonid. Kas Euroopa Liit karistab sel juhul Suur-britanniat ja Prantsusmaad?

Eestil on oma n­ö teemad NATO­s (näiteks tark kaitse ehk smart defence ja õhuturve sellega seotult; küber­kaitse), mis on Eesti teemad Euroopa Liidu julgeolekupoliitilisel areenil?

Smart defence elik kokkuvõtvalt ühis-kasutus on kasutusel ka Euroopa Liidus, aga laiemas plaanis siiski küberkaitse. Samuti oleme näidanud üles teatavat aktiivsust lahingugruppide osas, kuna kuulume nende riikide hulka, kelle ar-vates lahingugruppe tuleb kasutada veel

viis või kümme aastat. Euroopa Liidus on selles osas liikumist märgata.

Küberkaitse osas on oluline doku-ment „Tallinn Manual”. Kuigi tegu on NATO küberkaitsekeskuses välja antud dokumendiga, on see juba leidnud laial-dast vastukaja ka Euroopa Liidus. Juba on üks suurriik avaldanud arvamust, et Euroopa Liidul ei ole küberkaitse osas mõtet ratast leiutada, kui Tallinnas on juba selline dokument välja töötatud.

Tahame, et aasta lõpus toimuval ülemkogul oleks muude kaitseküsi-muste seas laual ka küberkaitse. Tegu on olulise teemaga, kuna äsja avaldati ka Euroopa Liidu küberstrateegia, mis hõlmab lisaks kaitsele ka kõiki teisi valdkondi. Püüame siin rõhuda kübe-relementide vajalikkusele missioonidel.

Milline on olnud kaitseväe roll Eesti välispoliitikas viimase kümne aasta jooksul?

Ma peaaegu ütleks, et ebaproport-sionaalselt suur. Nii Iraak kui ka Afga-nistan on olnud Eesti jaoks ukseavajad. Meil on olnud võimalus mitmes suur-riigis – Ühendriikides, Suurbritannias ja ka mitmel pool mujal taotleda koh-tumist põhjendusega, et me tahame rääkida meie ühisest viibimisest Iraagis, Afganistanis. Selle kõrval oleme saanud tõstatada ka muid meile olulisi teema-sid, millest meil muidu ei oleks õnnes-tunud rääkida.

Aga see on olnud võimalik ainult seetõttu, et meie kaitseväelaste maine on nii Iraagi kui ka Afganistani puhul olnud ootamatult kõrge. See ei ole ainult viisakus ja seda on kinnitanud mulle ka endine Briti suursaadik Afganistanis. Seda on väga palju esile toodud ja mul on väike mure teiste riikide sõdurite pä-rast. Kas nad saavad kuidagi halvemini hakkama?

Eesti sai NATO liikmeks 2004. aastal. See oli aasta pärast seda, kui läksime Iraaki. Olite siis Eesti suursaadik NATO juures, kas meie liikmeks saa­mine oli selleks ajaks juba otsustatud või mängis rolli ka osalemine Iraagis?

Ta oli piiri peal ja seda oli vaja kind-lustada, kuna olid mõned riigid, kes suhtusid meie liikmeks saamisse skep-tiliselt. Need olid küll Euroopa riigid, kuid see oli üks põhjus, miks meil oli vaja tagada Ameerika Ühendriikide kindel toetus, sest neil on võimalik avaldada oma Euroopa liitlastele teata-vat survet ja ma usun, et see oli ka üks suuremaid põhjuseid, miks langetasime otsuse Iraaki minna.

Meile on kasulik, et natO ja euroopa Liit tihedat koostööd teevad. täiesti mõeldav on, et kõikehõlmava lähenemise raames toimub sõjalise- ja tsiviilkomponendi koostöö, kuid see peaks algama juba operatsiooni plaanimise faasis.

53

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

scoutspataljoni ülemalates 22. aprillist 2013major andrus Merilosündinud 2. juunil 1973

Haridus�� 2010 US Army Command and General

staff College, Intermediate level educa-tion (ILE)�� 2004 The United Kingdom and Nether-

lands Junior staff Officers Course, JsOC�� 1998–2002 Soome Kõrgem Maakaitse-

kool, 85. kadetikursus, soomusväed�� 1998 Soome Reservohvitseride Kursus�� 1991 Tallinna Ehitus- ja

Mehaanikatehnikum

Varasem teenistus�� 2011–2013 1. jalaväebrigaadi staabi

operatiivjaoskonna ülem�� 2010–2011 maaväe staabi jalaväe-

inspektuuri jalaväe staabiohvitser�� 2008–2010 Scoutspataljoni

operatiivülem�� 2005–2008 Scoutspataljoni

kompaniiülem�� 2002–2005 Scoutspataljoni rühmaülem�� 1998–2002 KVÜÕA välisõppur�� 1998 BALTBAT-i Eesti jalaväekompanii

1. jalaväerühm, jaoülem�� 1997 BALTBAT-i Eesti jalaväekompanii

1. jalaväerühm, jaoülema asetäitja�� 1995–1997 Balti pataljoni Eesti jalaväe-

kompanii, kaadrisõdur�� 1992–1993 Kuperjanovi üksik-jalaväe-

pataljon, ajateenija, jaoülem

rahvusvahelised missioonid�� 2007 Afganistan ESTCOY-4 ülem�� 2005 Iraak ESTPLA-10 ülem�� 2003 Kosovo BALTSQN-7 ülema abi�� 1997 Lõuna-Liibanon ESTCOY-1

jaoülema abi

natO küberkaitsekoostöö keskuse eesti kontingendi ülemalates 1. jaanuarist 2013kolonel artur suziksündinud 29. novembril 1967

Haridus�� 2011 nAtO kaitsekolledž�� 2002 USA maaväe kindralstaabikursus�� 1999 USA maaväe sideohvitseride

kursused�� 1998 USA maaväe sideohvitseri

jätkukursus�� 1998 Brno Sõjaväeakadeemia�� 1995 NATO Side ja Infosüsteemide Kool�� 1990 Leningradi Kõrgem Sõjaväeinse-

neride Sidekool

Varasem teenistus�� 2012 staabi- ja sidepataljon, Küberkait-

se Kompetentsikeskuse Eesti kontingen-di ülem�� 2008–2012 KV PS side- ja juhtimissüs-

teemide osakonna ülem�� 2004–2008 KV PS Kaitseväe sõjaline

esindus NATO ja EL juures�� 2003 KV PS, side- ja infosüsteemide

osakonna planeerimis- ja koordineeri-misjaoskonna ülem�� 2002–2003 KV PS side- ja infosüsteemi-

de osakonna ülema asetäitja�� 2002 KV PS sidejaoskonna

vanemstaabiohvitser�� 1999–2001 KV PS side- ja infosüsteemi-

deosakonna ülem kt�� 1999 KV PS sidejaoskonna ülem�� 1997–1998 KV PS infotehnoloogia-

jaoskonna ülem�� 1997 õhuväe staap, raadiolokatsiooni

ja sidejaoskonna ülem�� 1995–1997 üksik-sidepataljoni ülem�� 1992–1995 Viru ÜJP, sideülem�� 1992 Viru ÜJP, siderühma ülem�� 1985–1992 Nõukogude armee

kaitseväe erioperatsioonide üksuse ülemalates 1. jaanuarist 2013kolonelleitnant riho Ühtegisündinud 15. veebruaril 1964

Haridus�� hulk erialaseid kursusi luure ja

erioperatsioonide valdkonnas�� 2007 Tartu Ülikool, õigusteadus�� 2003 BALTDEFCOL, Colonel’s Course�� 1998 George C. Marshall European

Center For Security Studies, Intermedia-te-level English�� 1996 The Netherlands Defence College,

International Staff Officers Orientation Course, ISOOC 96.3�� 1994 Kaitsejõudude peastaap, ohvitse-

ride väljaõppe- ja täienduskursus

Varasem teenistus�� 2012 Kaitseväe peastaap�� 2011–2012 kaitseatašee Georgias�� 2011 maaväe staabi luureosakonna

ülem�� 2010–2011 rahvusvaheline missioon

Afganistanis, Eesti kontingendi ülem�� 2008–2010 maaväe staabi luureosakon-

na ülem�� 2007–2008 Kaitseväe Ühendatud Õppe-

asutuste taktika lektor�� 2006–2007 luurepataljoni ülem�� 2006 rahvusvaheline missioon, luure-

meeskonna ülem�� 2003–2006 Kaitseväe peastaabi luure-

osakonna ülem�� 1995–2003 Kaitseväe peastaabi infor-

matsiooniosakonna ülem�� 1993–1995 Kaitseväe peastaabi

2. osakond�� 1992–1993 Kaitseliidu Tartu Maleva

instruktor�� 1991–1992 Kaitseliidu eripealik�� 1982–1984 ajateenistus Nõukogude

armees

pERsonaalia

54

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

KonfliKt

selle artikli kirjutamisest täpselt aasta ja kaks näda-lat tagasi (kuni 21. märtsini 2012) sai Lääne-Aafrika rii-ki Malit lugeda veel üheks Aafrika mandri edukai-

maks riigiks. Läänemaailmale meeldis esitleda Malit kui demokraatia edulugu Lääne-Aafrikas – regioonis, kus mitu varasemat demokratiseerumise ette-võtmist oli saanud äraspidise lahendu-se, tuues kaasa nii uusi diktaatoreid, kodu sõdu kui ka genotsiidi. Mali oli aga 2012. aasta märtsis veel riik, mida va-litses demokraatlikult valitud president Amadou Toumani Touré. Riik, mille majandus oli jõudsalt (rahvusvahelise majandusabi toetusel) kasvamas ning uued presidendivalimised pidid toimu-ma 2012. aasta suvel.

Praegune Mali on aga aastatagusest diametraalselt erinev. Riigi põhjaosas käib sõjaline konflikt, kus lisaks Mali enda sõjaväele võitleb islamistidest üles-tõusnute vastu ka Prantsusmaa ning samuti teiste Aafrika riikide sõdureid. Demokraatiast ei saa enam juttugi olla, sest päris selge pole seegi, kelle käest õigupärast võim on. Riigisiseses võimu-võitluses jagelevad võimu pärast nii president Dioncounda Traoré juhitud üleminekuvalitsus, 2012. aasta võimu-pöörde korraldanud militaarhunta (keerulise nimega rahvusliku demo-kraatia ja riigi restaureerimise komitee) kui ka ekspresident Touréle ustavad sõ-javäeüksused. Loomulikult ei saa riigil, kus käimas sõjaline konflikt ning puu-dub tugev keskvalitsus, olla positiivsed majandusnäitajad.

Praegu viibib Euroopa Liidu tree-ningmissiooni (EUTM) koosseisus Malis kaks Eesti Kaitseväe ohvitseri. Missiooni ülesanne on aidata koolita-da Mali sõjaväge võitluseks islamisti-dest ülestõusnute vastu. Selles valguses on paslik vaadata, kuidas on Mali sää-rasesse seisundisse jõudnud. Mis olid need kohalikud ja regionaalsed sünd-mused ning arengud, mille tulemusena

sai Lääne-Aafrika etalonriigist miski, mille kohta praegune rahvusvaheline ajakirjandus ei karda kasutada sääraseid termineid nagu „nurjunud riik” (failed state), „uus Afganistan” või „terroristide pelgupaik” (terrorist safehaven).

AMADOU TOUMANI TOURé VALITSUSAEG – VAIKUS ENNE TORMIKuigi president Amadou Toumani To-uré valitsusaega aastatel 2002–2012 saab lugeda kõige stabiilsemaks ning ra-hulikumaks ajajärguks Mali lähiajaloos, ei saa seda väidet võtta ka üks ühele ning nii mustvalgelt. Mali nagu suurem osa Aafrika riike on neetud niinimeta-tud joonlaua piiride sündroomiga, kus koloniaalvõimud määrasid lahkudes meelevaldselt tulevaste riikide piirid, võtmata arvesse seal elavate hõimude, sugu harude ning religioonide kirjut süs-teemi. Nii ka praeguses Malis, kus koos elavad animistid, kristlased ja mosle-mid, olles samas veel etniliselt äärmiselt erinevad. Näiteks kuuludes sellistesse gruppidesse nagu musta nahalised bam-barad või heledanahalised tuareegid ning araablastest moorid.

Reaalsus on aga see, et ka Touré või-muloleku ajal pidi Mali keskvalitsus ka-sutama korduvalt jõudu erinevate riiki destabiliseerida püüdvate elementide vastu ja seda just riigi põhjaosas. Põh-ja-Mali on tuareegi etnilise grupi põline territoorium ning lisaks sellele tegutseb

seal aga ka terroristlik-kriminaalne lii-kumine Al Qaeda in Islamic Maghreb (AQIM). Viimase 20 aasta jooksul on just tuareegid olnud äärmiselt aktiivsed oma enesemääramisõiguse taganõud-misel, mis 1990. ja 2007. aastatel kulmi-neerusid ka relvastatud ülestõusudega. Kui aga 1990. ja 2007. aasta ülestõusud suutis Mali keskvalitsus riigi sõjaväe toel maha suruda, siis eelmiseks aastaks oli jõudude vahekord muutunud ning seda just tuareegi separatistide kasuks. Aren-guid ja sündmusi, mis seda jõudude vahe korda muutsid, ei tule otsida kau-gelt, vaid piisab sellest, et heita pilk Lii-büasse, kus vahetult enne oli lõppenud kodusõda kolonel Muammar Gaddafi režiimi vastu.

Gaddafi oli oma neli aastakümmet kestnud valitsusaja jooksul pidevalt kasutanud tuareegidest palgasõdureid täiendamaks Liibüa enda sõjaväge. Seega võitlesid need samad palgasõdu-rid Liibüa ülestõusnute vastu ka 2011. aasta Liibüa kodusõjas. Pärast seda, kui Gaddafi režiim 2011. aasta oktoob-ris kukutati, pöördus suur osa tuaree-gi võitlejatest tagasi oma põlisaladele Malis, Nigeris, Mauritaanias ning Al-žeerias, tuues kaasa ka hulgaliselt sõja-tehnikat ning relvi, mida nad olid enne lahkumist omastanud Liibüa arvukatest relva ladudest. Olles hästi relvastatud ja äärmiselt rahvuslikult meelestatud, aga ilma mingigi arusaamata mõnest muust tegevusest elus peale sõjapidamise, sai neist keskne jõud tuareegide ülestõu-sus, mis lahvatas 2012. aasta jaanuaris Põhja-Malis.

Halvasti varustatud ning kehva väl-jaõppega Mali armeel oli keeruline vas-tu seista kogenud tuareegi võitlejatele. Kahe kuu jooksul, jaanuari keskelt kuni märtsi keskpaigani, pidasid tuareegid ning Mali sõjavägi lahinguid mitme Põhja-Malis asuva linna ning asula pä-rast. Märtsi keskpaigas aga kasvasid kartused, et Mali armeel tuleb raskusi Põhja-Mali strateegiliste linnade Tom-bouctou (ajaloos Timbuktu) ja Gao enda käes hoidmisega.

Mali – demokraatia etalonist paariariigiks

karl toometMa tERRoRisM, sEcuRity and sociEty

55

RIIGIPööRDEST SÕJALISE INTERVENTSIOONINIJõudude vahekord muutus määravalt tuareegi ülestõusnute kasuks aga läinud aasta 21. märtsil, kui ennast rahvusli-ku demokraatia ja riigi restaureerimi-se komiteeks (CNRDR) kutsuv grupp Mali sõdureid korraldas riigipöörde ning tõukas võimult president Touré. Ettekäändeks tõid nad keskvalitsu-se suutmatuse tuareegi ülestõusnutele otsustavalt sõjaliselt vastu astuda. Ta-gantjärele võib märkida, et tegu oli CN-RDR-i poolt igakülgselt oportunistliku käiguga, sest nähti võimalust kasvatada enda mõjuvõimu. Reaalselt oli riigipöö-re karuteene kogu Mali riigile, sest sel-le tagajärjel kukkus kokku senini veel kindlalt püsinud keskvalitsus, mis oma-korda tõi kaasa välisabi lakkamise. Mis veelgi olulisem – varem tuareegide vas-tu võitlemisega ametis olnud sõjaväeük-suste tähelepanu pöördus nüüd sellele, millist poliitilist jõudu „sponsoreerida”, kindlustamaks sellega omaenda posit-siooni. Seda segadust olid varmad ära kasutama tuareegi ülestõusnud, kelle

eesotsas tegutsesid sellised liikumised nagu rahvuslik Azawadi vabastusliiku-mine (MNLA) ning islamistlik Ansar Dine (tõlkes ‘usu kaitsjad’). Ajavahe-mikus 23. märtsist 5. aprillini algatasid tua reegid üldpealetungi Põhja-Malis ning 5. aprilliks kontrolliti kõiki suure-maid sellel alal asuvaid linnu ning asu-laid. Päev hiljem kuulutas MNLA liiku-mine välja sõjategevuse lõpetamise ning samas ka iseseisva Azawadi riigi Põhja-Mali territooriumil.

Kauaks aga rahuaega Põhja-Malisse ei jätkunud, sest väga kiiresti ilmnesid lahkhelid ka tuareegide endi seas. Kui MNLA, mis on sekulaarne liikumine, soovis tuareegide Azawadi riiki luua just väljakuulutatud Põhja-Mali aladel, siis islamistliku Ansar Dine soovid olid kardinaalselt erinevad, sest eesmärk oli luua šariaadil põhinev islamiriik kogu Mali aladel ning ka osade ümberkaud-sete riikide territooriumil.

Kuigi algselt lepiti kokku võimujaga-mises Põhja-Malis, tekkisid juba aprilli lõpuks eri osapoolte vahel lahkhelid, mis juuni alguseks paisusid relvastatud

kokkupõrgeteks MNLA ning Ansar Dine relvastatud liikmete vahel. Sel-les konfliktis oli aga jõudude vahekord selgelt MNLA kahjuks, sest hästirelvas-tatud Ansar Dinel oli veel võimekaid liitlasi nii terrorirühmituse AQIM kui ka neist lahku löönud mustanahalistest Mali islamistidest koosneva Movement for Oneness and Jihad in West Africa (MOJWA) näol.

Mõlemal liikumisel oli Ansar Dine toetamisel oma huvid mängus. Nii loot-sid nad, et islamistide võimuletulek Põh-ja-Mali aladel hõlbustaks AQIM-il ning MOJWA-l terroristliku ja kriminaalse tegevuse jätkamist. Peale terroristide väljaõpetamise kasutavad nii AQIM kui ka MOJWA Põhja-Malit transiidikori-dorina, mille kaudu toimub illegaalne relva-, narko- ja inimkaubandus, mil-lest need liikumised ise kasu lõikavad. Seega suutis Ansar Dine kahe eespool mainitud liikumise tõttu juuli alguseks MNLA võitlejad enamikest Põhja-Ma-li linnadest välja tõrjuda ning kehtes-tada nendel aladel de facto islamistlik valitsemiskord.

Mali kriis lahvatas aasta tagasi rändrahvast tuareegide ülestõusust, kes on end kaua tundnud valitsuse poolt allasurutuna. Osa tuareegi mässulisi, olles hästi relvastatud ning vahetu võitluskogemusega Liibüa kodusõjast, otsustasid Mali keskvalitsuse vastu välja astuda.

Sõda Malis

ValitsusSuutmata lähenevaid ülestõusnuid peatada, palus Mali sõjaväeline valitsus Prantsusmaa sekkumist, mis toimus pärast ÜRO heakskiitu.

PõgenikudUmbes 150 000 Mali inimest on vägivalla eest naaberriikidesse põgenenud, neist 55 000 on suundunud Mauritaaniasse, 39 000 Burkina Fasosse, 5300 Nigerisse ja 1500 Alžeeriasse.

diabaly, mis asub 400 km pealinnast Bamakost põhja pool, on olnud õhurünnakute tulipunkt ja sõjatanner sellest ajast, kui islamistid selle oma valdusse võtsid.

douentza linn, mis oli septembrist islamistide kontrolli all, on nüüd samuti Prantsuse ja Mali vägede käes.

MaLi

��

Kayes��

Koulikoro

�� Bomako

�� Segou

�� Sikasso

�� Timbuktu

�� Menaka

Kidal

KIDAL

Gao

DouentzaNiafunke

Lere

Konna

Diabaly

Mopti

55 000Mauritaania

39 000Burkina FasO

1500ALŽEERIA

5300niGeeria

Mali põgenikud

konfliktipiirkonnad

56

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

KonfliKt

Islamistide võimu kinnistamisel seati kiiresti sisse ka eesmärgiks sea-tud šariaadiseadustel põhinev islam. Ajavahemikus, mil islamistid Põhja-Malis võimutsesid, karistati kohalikke elanikke korrapäraselt vastavalt ša-riaadi seadusele. Nii kohtupidaja kui ka kohtu otsuse täideviija oli tihti üks ja sama relvastatud „kombluspolitsei”, mille liikmetel puudus tegelikult igasu-gune arusaam šariaadist või islamiriigi olemusest üldisemalt. Varem populaar-sed turismipaigad Tombouctou ning Gao muutusid kiiresti välismaalastele „keelatud tsoonideks” (no-go zone) ja need, kes seda eirasid, võisid arvestada islamistide poolt heal juhul pantvangi võtmisega või halvemal juhul kohapeal hukkamisega. Islamistid, soovides pu-hastada enda kontrolli all olevad alad kõigest, mis ei olnud nende arvates isla-miga kooskõlas, läksid ka mitme Tom-bouctous ning mujal Põhja-Malis asuva UNESCO maailmapärandisse kuuluva kultuurimälestise kallale.

Nüüd islamistide valitsusajale taga-si vaadetes ilmneb aga ka teine keskne eesmärk, mida selles ajavahemikus üri-tati täita. See oli infrastruktuuri loomine ning relvastuse kogumine strateegilis-tesse punktidesse nagu näiteks Kirde-Malis asuv Adrar des Ifoghasi mäestik. Ajendiks sai regionaalsel tasandil tekki-nud diskussioon selle üle, kuidas pärast tuareegide võimu ülevõtmist Põhja-Ma-lis taastada Mali keskvalitsuse kontroll põhjaregiooni üle. Üsna kiiresti jõuti arusaamale, et vaja on rahvusvaheliste sõjaliste jõudude sekkumist. Järk-järgult asus seda ideed toetama ka rahvusvahe-line üldsus, sest nähti, et hilisem islamis-tide võim Põhja-Malis võib saada mitte ainult regionaalseks, vaid ka globaalseks

julgeolekuohuks. Kardeti, et Põhja-Ma-list saab „uus Afganistan”, kus saavad vabalt liikuda ning tegutseda rahvus-vahelised terroriorganisatsioonid ja kust hakkavad Lääneriikidesse saabuma seal väljaõpetatud terroristid. On alust arvata, et ka Ansar Dine, AQIM-i ning MOJWA liidrid said ühel hetkel aru, et lõpuks tuleb neil vastu astuda rahvus-vaheliselt sanktsioneeritud ja toetatud sõjalisele interventsioonile. Sellele aru-saamale jõudes hakati selliseks konfron-tatsiooniks valmistuma, luues vajalikku infrastruktuuri ja kogudes relvastust.

PRANTSUSE SÕJALINE OPERATSIOON SERVALJääb mõneti arusaamatuks, mis ajen-das islamiste 2013. jaanuari alguses ette võtma uut pealetungi Kesk-Malis,

mis omakorda tõi kiiresti kaasa Prant-susmaa sõjalise sekkumise operatsioo-ni Serval näol. On loogiline arvata, et Ansar Dine ning teised islamistlikud liikumised ei seadnud endale eesmär-giks kutsuda esile rahvusvaheline mili-taarinterventsioon, vaid ilmselgelt üri-tati sellist sekkumist pigem võimalikult kaugesse tulevikku edasi lükata. Islamistid lootsid, et igasugune sõjaline interventsioon ei leia aset enne 2013. aasta sügist ning ka siis moodustavad peamise sõjalise löögirusika just Aafri-ka riikide sõjajõud. Need arvati olevat aga nõrgalt relvastatud ning puuduliku väljaõppega.

See, et sõjaliselt sekkuti üheksa kuud varem ning prantslaste eestvedamisel, tuli islamistidele halva üllatusena, kuid oli samas suuresti tingitud nende endi

Prantsuse lahingkopterid (ülal). senegali sõdur. pRantsusMaa KaitsEMinistEERiuM

57

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

strateegilisest valearvestusest. Ilmselt olid nad Kesk-Malis pealetungi alusta-des lootnud, et rahvusvaheline reakt-sioon sellele on vaoshoitud ning piirdub vaid sõnalise hukkamõistuga. Aga nii Prantsusmaa kui ka Lääne-Aafrika rii-kide jaoks oli tegu selge „punase joone” ületamisega, olles silmanähtav eelmäng kogu Mali okupeerimisele islamistide poolt ning radikaalse islamiriigi tekki-misele Lääne-Aafrika südames.

Prantslaste juhitud sõjaline ope-ratsioon on seni olnud üsna edukas. Toetudes sõjalisele ülekaalule õhus ja ka maal, on hästivarustatud prantsuse lahinguüksused koos neid abistavate Tšaadi ja Mali enda sõjaväelastega löö-nud islamistid välja suurematest Põh-ja-Mali linnadest ning sundinud nad taganema Adrar des Ifoghasi mäesti-

kusse. Prantsusmaa presidendi FranÇois Hollande’i sõnul on nüüdseks missioon jõudnud viimasesse faasi, kus eesmärk on hävitada islamistide baasid ning nad vangistada just Kirde-Mali perifee-riaaladel. Ka siin on prantslasi saatnud edu, sest eelmisel kuul saabus teade ühe juhtiva AQIM-i liidri hukkumisest ning iganädalaseks on saanud uudised uute islamistide baaside ning relvaladude avastamisest.

Paslik on tõmmata võrdlus esimese operatsioonifaasiga Afganistani sõjas, kus koalitsiooniväed oma sõjalist üle-olekut ära kasutades suutsid Talibani ning Al Qaeda kiiresti suurematest lin-nadest välja ajada. Liitlastele olid üsna edukad ka lahingud Talibani ja Al Qae-da võitlejate vastu Ida-Afganistani Tora Bora mägedes, kus ilma langenuteta

suudeti tappa ning vangistada sadu vas-tase võitlejaid.

MIS SAAB EDASI?Ennustades aga Afganistani näitel Mali tulevikku, saab see olla vaid tumedates toonides ja on selge, et Lääne-Aafrika Afganistani ei soovi keegi. Prantsus-maa ega rahvusvaheline üldsus ei taha näha järgmise sõjalise konflikti teket, kuhu stabiilsuse saavutamiseks tuleb investeerida aastakümneid nii sõjalist kui ka majanduslikku ressurssi. See teeb muret, sest viimased konfliktid, millesse Lääs on sekkunud, näitavad selgelt, et probleem pole mitte lahing-operatsioonide edukas läbiviimises, vaid hilisemas riigi ülesehitamises, siis, kui suurem sõjategevus on lõppenud. Nii ka Malis, kus kiiret stabiliseerumist ning olukorra paranemist pole kahjuks loota, sest jätkuvalt on riik poliitiliselt ebastabiilne ning Mali enda relvajõud ei ole piisavalt võimekad, et tagada kindel julgeolekuolukord.

Nii Mali enda poliitilisel juhtkonnal kui ka rahvusvahelisel üldsusel seisab ees kolm proovikivi, mis tuleb ületada, et kindlustada ka pikas perspektiivis stabiilse Mali riigi jätkumine ja edukas tulevik.

Esmalt on vaja toetada igakülgselt Mali üleminekuvalitsuse püüdlusi kor-raldada Malis üldvalimised selle aas-ta juulikuu alguses. Vaid kõikide Mali elanike poolt demokraatlikult valitud valitsusel saab olla piisavalt legitiimust nii kohaliku elanikkonna kui ka rahvus-vahelise üldsuse silmis, et mõlemad toe-taksid selle valitsuse püüdlusi riiki üles ehitada.

Teiseks peaks Prantsusmaa või-malikult kiiresti julgeoleku tagamise kohustuse üle andma kas siis Aafrika riikide koalitsioonivägedele või ÜRO rahuvalvejõududele. Kuigi praegu ei nähta prantsuse vägesid võõrokupat-sioonina, siis nende pikaajalisem paik-nemine Malis muudaks kindlasti koha-liku elanikkonna suhtumist.

Viimaseks on oluline ette valmistada ning välja õpetada Mali enda sõjavägi ning tsiviiljulgeolekustruktuurid, et nad lõppude lõpuks suudaks iseseisvalt riigis korra tagada. Ning just see viimane on see, miks ka Eesti on sinna saatnud oma kaitseväelased.

Nende kolme eesmärgi täitmisel saab loota, et praegu ebastabiilsest paariarii-gist Malist saab kunagi jälle see Lääne-Aafrika demokraatia etalon Mali, mis ta aasta ja kaks nädal tagasi oli.

KonfliKt

Prantsuse lahingüksused patrullimas. pRantsusMaa KaitsEMinistEERiuM

58

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

ajalugu

Eesti kaitsevägi on alati koosnenud ajateenijatest ja kaadrikaitseväelastest: kaadriallohvitseridest (üle-ajateenijatest) ja ohvitseri-dest. Ajateenijate ja üleaja-

teenijate vahel tehti algusest peale selget vahet ja need klassivahed süvenesid aja jooksul.

AJATEENIJAD JA ÜLEAJATEENIJADKui 1920. aastate algul kohtab tee-nistusest vabastamise käskkirjades koguni üksikuid ajateenijatest vane-mallohvitsere (vanemallohvitser on siinses kontekstis tollane auaste, mitte auastme kategooria ning vastab umbes tänapäeva maadile ja seersandile, noo-rem-allohvitser vastab nooremmaadile ja nooremseersandile), siis pärast tee-nistusaja lühendamist 1927. aastal muu-tus ajateenija ülendamine isegi noo-remallohvitseriks harvaks. Juba 1924. aastal arvestati koosseisu puudutavates dokumentides ajateenijaid ja üleajatee-nijaid eraldi. Selline reegel kehtis 1939. aastani. Koosseisutabelites märgiti li-saks auastmetele või ametikohtadele alati, kui paljud nendest on ajateenijad, kui paljud üleajateenijad.

Ajateenistuse pikkus fikseeriti esma-kordselt kaitseväeteenistuse seaduses 1926. aastal. Seni vabastati ajateenijad teenistusest reeglina pärast kaht aastat. Uus kaitseväeteenistuse seadus kehtes-tas ajateenistuse pikkuseks mereväes ja merekindlustes 24 kuud. 1927. aasta kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seadus lühendas teenistusaja 18 kuuni.

Peagi pärast Tartu rahu sõlmimist alustati rahvaväe demobiliseerimise-ga. Seejuures tekkis kaitseväes puudus välja õpetatud kaadrist, eelkõige oli va-jaka vanemaid allohvitsere ja erialaspet-sialiste. Merejõududes oli kaadripuudus valusam kui mujal, sest vajadus eriala

asjatundjate järele oli suur ja lahkunud spetsialiste ei saanud asendada esimese ettejuhtuvaga. 1921. aastal seisid lae-vad (välja arvatud hävitaja Wambola) suurema osa ajast sadamas. Lisaks lae-vade halvale tehnilisele seisukorrale oli põhjuseks väljaõppinud kaadri puudus. Puudusid ka vastava väljaõppega koo-litajad. Kiiresti oli vaja astuda samme oma kaadriallohvitseride institutsiooni loomiseks.

Juba 11. aprillil 1920 kehtestatud valitsuse ajutised määrused vabatahtli-kult üleajateenijate rahvaväelaste kohta lubasid võtta üleajateenijaid polguüle-ma otsusega nii rivi- kui ka rivitusse teenistusse. Teenistusleping tuli sõlmi-da vähemalt aastaks. 1920ndatel oligi aastane teenistusleping kõige levinum: üleajateenijad ei tahtnud olukorras, kus tsiviil elu pakkus märksa laiemaid või-malusi, ennast liiga kauaks sõjaväega siduda.

Õiguslikult ei erinenud üleajateenija seisund esialgu ajateenija omast. Erine-vus oli palgas. Mereväes oli lisapalk 50% põhipalgast, sellele lisandus veel lisa tasu eriala eest. Katlatoitu, riidevarustust, päeva- ja komandeeringuraha said üle-ajateenijad ajateenijatega samadel alustel. Mereväe suurem kaadripuudus sundis mereväe üleajateenijatele lisasoodustusi

andma. 4. septembril 1922 vastu võetud määrus vabatahtlikult üleajateenijate rahvaväelaste lisapalga kohta suurendas mereväe üleajateenijate lisapalga 80%-ni põhipalgast. Kehtima jäi ka lisatasu eri-alaste ülesannete täitmise eest.

Märgatavalt parandas kõigi üleajatee-nijate olukorda 1923. aastal kehtima ha-kanud seadlus ametite nimetuste kohta kaitseväes, kus üleajateenijaid võib pi-dada, mis seadis sõdurite ja allohvitse-ride palgaastmed vastavusse riigiteenis-tujate palgaastmetega ja tagas sõduritele senisest kiirema palgatõusu. Veebruaris 1924 loodi juba eelmise aasta lõpul vas-tu võetud seadlusega merejõududes kõi-ge kogenumatele erialaspetsialistidele instruktori ametikohad, mille palk lähe-nes ohvitseri palgale. Mõnigi sõjamees leidis neil aastail, et elu tsiviilis ei ole ka ainult meelakkumine ja tuli kaitseväkke tagasi. Väike kaadripuudus püsis mere-väes siiski Nõukogude okupatsioonini.

1. märtsil 1928 kehtima hakanud üle-ajateenijate teenistusseadlus täpsustas üleajateenijate teenistusse võtmise ja teenistusest vabastamise korda ning tõi kaasa uusi soodustusi. Üleajateenijad vabastati kogukonna heaks võetavast isikumaksust. Kõik sõidupiletid pidid olema üleajateenijatele tavahinnast poole odavamad.

Puhkust hakkasid üleajateenijad saama samadel alustel ohvitseridega, perekonnaabiraha ja haigustoetust sa-madel alustel riigiteenistujatega. Uus seadlus väärtustas pikaajalist teenis-tust: kolmeaastase vahetpidamata tee-nistuse eest tuli üleajateenijale maksta ühekordset preemiat kolme kuu palga ulatuses, kümne aasta vahetpidamata teenistuse eest kuue kuu palga ulatuses. Koosseisude koondamise korral oli üle-ajateenijatel õigus saada eelisjärjekorras riigiametisse.

1934. aasta üleajateenijate ja nende perekondade pensioni seadus viis üle-ajateenijate pensioni samadele alustele ohvitseride ja ametnike omaga. Seni maksti üleajateenijatele pensioni ainult teenistuskohustuste täitmisel tekkinud töövõimetuse korral.

Üleajateenijatel oli ka oma esindus-organ. 7. detsembril 1927 kinnitas va-litsus kaitseväe üleajateenijatekogude põhikirja. Põhikiri seadis üleajateenijate kogu eesmärgiks „üleajateenijate koon-damise ühemeelseks isamaaliseks pe-

Merejõudude allohvitserid aastatel 1920–1939

taavi urbKaptEnMajoR

KõRgEMa sõjaKooli MEREväE põhiKuRsusE

ülEM, taRtu üliKooli EEsti ajaloo MagistRant

Allohvitseride roll on oluline igas armees. Paljud peavad just allohvitserkonda sõjaväe selgrooks. Erandiks pole ka Teise maailmasõja eelne Eesti kaitsevägi. Igal väeliigil on oma spetsiifika, mis esitab selle sõduritele eripäraseid nõu-deid. Järgnev artikkel tutvustab Eesti merejõudude alloh-vitseride rolli ja olemust ajavahemikus 1920–1939.

juba 1924. aastal arvestati koosseisu puudutavates dokumentides ajateenijaid ja üleajateenijaid eraldi. selline reegel kehtis 1939. aastani.

59

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

reks, nende seltskondlise ja sõjaväelise kasvatamise ja arendamise ning nende majanduslise omaabi”. Üleajateenijate kogudel oli õigus pidada raamatukogu, einelauda, laenu- ja hoiukassat, spordi-väljakuid ja -saale ning korraldada seltskondlikke, harivaid ja spordiüritu-si. Seaduseelnõule lisatud seletuskirjast selgub, et kogusid loodi juba varem, esi-mesed sooviavaldused esitati juba 1924. aastal. Uus seadus tegi allohvitseride ko-gudest kaitseväe asutused ja nad oman-dasid õiguse saada ruumid, kütte ja valgustuse riigi kulul. 1933. aastal loodi kõiki üleajateenijate kogusid ühendav üleajateenijate keskkogu.

Merejõudude üleajateenijate koond-kogu (1931. aastast alates merejõudude üleajateenijate liitkogu) asutati 6. mail 1926. Kogul oli oma laenukassa ja eine-laud, orkester ning laulu-, muusika- ja näitering. 18. novembril 1934 asutati kogu juurde naisring, kuhu kuulusid liikmete abikaasad. Korraldati inglise keele kursusi, peoõhtuid ja spordivõist-lusi. Kogu innustas oma liikmeid mere-väe ohvitseride liitkogu kirjastatavasse mereasjanduslikku ajakirja Merendus artikleid kirjutama ja maksis toetust üli-koolis õppivatele liikmetele. Kogu koos-olekute protokollide põhjal otsustades olid seal tooniandvaks instruktorid ja vanemallohvitserid, kuid ka üleajateeni-jatest madrustel ja rivitutel ametimees-tel oli võimalik sõna sekka öelda. Aja-teenijatest allohvitserid võisid astuda toetajaliikmeks.

Enda väitel oli merejõudude üleaja-teenijate liitkogu allohvitseridekogudest suurim. Enne selle likvideerimist 1940. aastal oli nimekirjas 188 täisliiget. Oma-ette üleajateenijate kogud olid mere-kindluste komandantuurides ja Peipsi laevastiku divisjonis. Naissaare koman-dantuuris loodi see juba 28. märtsil 1925, mujal 1928. aastal pärast üleaja-teenijatekogude põhikirja Riigi Teatajas avaldamist.

Mõninga muutuse senistesse suun-dumisse tõi pikalt ette valmistatud, kuid alles 1939. a kehtima hakanud allohvit-seride ja sõdurite teenistuskäigu seadlus, mis hakkas üleajateenijatest sõduritel ja allohvitseridel jälle selgemalt vahet tege-ma. Muu hulgas kaotati lohisev väljend „üleajateenija”, seda asendasid vastavalt „kaadrisõdur” ja „kaadri allohvitser”. Sama seadlusega nimetati kõik üleaja-

Merejõudude allohvitserid aastatel 1920–1939

allveelaeva kalew üleajateenija päästeharjutusel. MEREväE aRhiiv

60

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

ajalugu

teenijatekogud ümber allohvitseridekogudeks.

ALLOHVITSERIDE ROLL MEREJÕUDUDES1929. aasta meremäärus-tik kirjeldab allohvitse-re kui „väärilist vahelüli” ohvitseride ja madruste vahel. Allohvitserid pidid olema ohvitseride abista-jad madruste väljaõpeta-misel, kasvatamisel ja dist-siplineerimisel. Samuti oli nende kohustuseks laeva mehhanismide järelevalve ja hooldamine.

Erinevalt maaväest oli mereväes enamik sõdurite ja allohvitseride ametikohti erialaametikohad. Väljendi „eriala” tähendus oli tollal hoopis laiem ja väljendi „rivi” tähendus kitsam kui tänapäeval. II klassi laeval (hävitajad Lennuk ja Wambola, suur-tükilaevad Lembit ja Tasuja ning torpee-dopaat Sulev) olid riviametikohad ai-nult veltveebel, kuni kolm vahivanemat ja kuni kuus jaoskonnavanemat. Kokku oli Lennukil allohvitsere 56. Madruseid ja spetsialiste oli 93, neistki loeti kõiki peale tekimadruste erialameesteks. Oh-vitsere oli üheksa. Väiksematel laevadel oli riviametikohti veelgi vähem.

Veltveeblile allusid kõik laeva alloh-vitserid ja madrused, välja arvatud inst-ruktorid. Veltveebel tegeles peamiselt distsipliiniküsimustega, meeskonna-liikmete varustuse ja vahiteenistuse korraldamisega. Veltveebli ametikoht oli madalam instruktori omast, aga kõrgem vanemallohvitseri omast. Sama kehtis palga kohta. Väiksematel laevadel veltveebli kohta ei olnud ja tema üles-annetega tegeles pootsman. Veltveeblile allusid oma vahi tööd korraldavad vahi-vanemad ja neile omakorda jaoskonna-vanemad. Veltveebel, vahi- ja jaoskon-navanemad allusid esimesele ohvitserile (komandöri abile).

Mereväe kaldaüksustes oli riviall-ohvitsere rohkem. Mereväe ekipaažis (alates 1931. aastast mereväe õppekom-paniis) olid nende ülesanded läheda-sed maaväe allohvitseride ülesannetele. Jaoülemad, rühmavanemad ja veltveeb-lid juhtisid õppekursuste jagusid ning abistasid ohvitsere rühmade ja kompa-niide juhtimisel. Merekindlustes oli igas patareis üks veltveebel. Riviallohvitse-ride ametikohad olid ka merekindluste õppekomandos. Meresides tegutsesid

riviallohvitserid peamiselt postivane-matena (vanemallohvitseri ametikoht), merejõudude baasis ja Sõjasadamas la-dude, komandode ja meeskondade üle-mate ja vanematena.

Erilise seisuse erialaallohvitseride seas moodustasid instruktorid. Muudes väe-liikides peale mereväe seda auastet ega

ametikohta ei olnud. Instruktorid hoo-litsesid laevas tehnika korrashoiu ja eri-alase väljaõppe eest. Eelkõige praktikuna pidi instruktor suutma pigem teoreetilise ettevalmistuse ja vähema praktilise koge-musega erialaohvitseri nõustada.

Instruktori ametikohti oli seitse: te-kiala instruktor (pootsman), artillee-

teki

ala

Meh

aani

ka

üldala

artilleeria

miini-torpeedoala

navigatsioon

administratiivala

sanitaarala

masina- ja ruumiala

katlaala

riviallohvitseridtekimadrusedpuusepadmaalridtuukridkornistid

komendooridgalvanöörid

minööridtorpedistid

rooluridsignalistidraadiotelegrafistid

kirjutajadvarahoidjadkokad

velskrid ja sanitarid

masinistidelektrikudmotoristidruumimasinistid

kütjad

Miiniristleja Lennuki üleajateenijad.MEREväE aRhiiv

61

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

riainstruktor, miini-torpeedoinstruktor, masinainstruktor, katlaala instruktor, ruumiinstruktor ja elektriala instruktor. Instruktor allus vahetult vastava eriala ohvitserile, talle allusid erialalistes kü-simustes kõik sama eriala allohvitserid ja madrused. Kokku oli merejõududes instruktoreid 24–26, neist kolmveerand teenis merelaevastiku divisjonis. Inst-ruktori ametikohta ei olnud navigat-siooni-, administratiiv- ja sanitaaralal. Roolurid, signalistid ja raadiotelegra-fistid allusid vahetult navigatsioonioh-vitserile, kirjutajad ja vara hoidjad ma-jandusohvitserile või komandörile, kokad veltveeblile, velskrid ja sanitarid laevaarstile.

II klassi laevadel oli lisaks instruktori-tele igal erialal keskmiselt kaks vanemall-ohvitseri, kuni kaks nooremallohvitseri ning kuni 20 spetsialisti ja madrust. Ta-valiselt määrati erialaallohvitser vastu-tavaks ühe või mitme konkreetse meh-hanismi eest ning tema käsutusse anti grupp spetsialiste ja madruseid, kes aita-sid tal ülesannetega toime tulla.

III klassi laevade meeskonnad olid

väiksemad, instruktorite ametikohti neil ei olnud. Instruktorite ülesandeid täitsid vastava eriala vanemallohvitse-rid. Igal erialal teenis üks või kaks all-ohvitseri ning kaks või kolm spetsialisti ja madrust. Mõnda eriala väiksematel laevadel ei olnud.

Merejõudude kaldaüksustes olid eri-alad nimeliselt samad, kuid ametikoh-tade nimetused ja ülesanded võisid olla teistsugused. Merekindlustes olid eri-aladest enim esindatud komendoorid ja signalistid-kaugusemõõtjad. Neist esi-mesed käsitsesid suurtükke merekind-luste patareides, teised mehitasid helgi-heitjaid ja vaatluspunkte ning leidsid ja edastasid suurtükimeeskondadele siht-märkide asukohad. Meresides oli kõige rohkem raadiotelegrafiste ja signaliste. Enamik neist mehitas kuni paariküm-met sideposti Eesti rannikul ja saartel, väiksem osa viis läbi sidealast väljaõpet. Merejõudude baasis oli enim mehaani-ka ja relvastuse erialade esindajaid. Nad tegelesid nii laevade kui ka relvastuse remondiga. Sõjasadam oli erialade poo-lest teistest kirjum. Sõjasadamale allusid

nii abilaevad, tuukrid kui ka mitmed laod, kus tegutses peaaegu kõigi eriala-de esindajaid.

AUASTMED JA AUASTMES ÜLENDAMINEAuastmed kehtestati kaitseväes esma-kordselt 27. märtsil 1919 sõjavägede ülemjuhataja päevakäsuga nr 122. Kuni selle ajani ei eristatud mereväelasi au-astmete, vaid ametikohtade ja ameti-kohaastmete järgi. Esialgu muudeti auastmeid üsna tihti. Püsiv auastmete süsteem kujunes välja 1924. aastaks ja püsis sellisena 1939. aastani. 20. märtsil 1939 kehtima hakanud allohvitseride ja sõdurite teenistuskäigu seadlus kehtes-tas uued auastmete nimetused ja muutis senise neljaastmelise (mereväes viieast-meline) allohvitseride auastmete süstee-mi kuueastmeliseks.

Vabadussõja ajal ja esimestel sõjajärg-setel aastatel ülendati allohvitsere nähta-vasti üsna juhuslikult. Omajagu segadust tekitasid ka sagedased muutused auast-mete süsteemis: muutusid auastmete ni-metused ja auastmeid tekkis juurde, aga vahel kadus mõni hoopis ära.

Allohvitseriks ülendamine oli mere-jõudude juhataja pädevuses. I järgu madruseks ja erialaspetsialistiks võisid ülendada ka II järgu laevade komandö-rid ja väiksemate laevade divisjoniüle-mad. Rohkem selgust tõi merejõudude staabi ringkiri nr 227 aastast 1922, mis lubas ülendada erialaallohvitseriks ai-nult pärast õppekavaga määratud katse-te sooritamist vastava komisjoni ees.

Eelkõige eeldas auastmes ülendami-ne teenistust järgmise auastme väär-sel ametikohal ja ülema positiivset hinnangut. Tugevasti mõjutas sõduri karjääri iga-aastane atesteerimine. All-ohvitsere ülendati auastmes kompanii-ülema ettepanekul merejõudude juhata-ja käskkirjaga.

Ülendati peamiselt Eesti vabariigi aastapäeval ja merejõudude aastapäe-val, merekindlustes ka komandan-tuuride aastapäevadel. Järgmisesse auastmeklassi (näiteks sõdurist allohvit-seriks) ülendamine eeldas vastava kur-suse lõpetamist. Erialaauastmesse või erialaametikohale ülendamiseks oli vaja läbida vastava eriala kursus või soorita-da erialakatsed.

Põhjalikumalt käsitles auastmes ülendamist 1939. aasta allohvitseride ja sõdurite teenistuskägu seadlus. All-ohvitseriks võis ülendada sõduri, kes oli läbinud vastava kursuse ja teeninud vähemalt kolm kuud jaoülema abile vastaval või kõrgemal ametikohal. Eri-

27.03.1919

MereVÄGi

1924–1939 1939–1940

MereVÄGi MaaVÄGi MereVÄGi MaaVÄGi

gardemariin ohvitseri asetäitja

ohvitseri asetäitja

vanemveebel vanemveebel

instruktor veebel veebel

veltveebel, masinate vanem, pootsman, katelde vanem

pootsman, veltveebel

veltveebel nooremveebel nooremveebel

vanemmaat vanemseersant

reaülem, ülemspetsialist

vanem-allohvitser

vanem-allohvitser

maat seersant

reavanem, vanemspetsialist

noorem-allohvitser

noorem-allohvitser

nooremmaat noorem-seersant

I järgu madrus, spetsialist

I järgu madrus, spetsialist

kapral vanemmadrus kapral

junga,II järgu madrus

II järgu madrus reamees madrus reamees

noor noor noor noor

Allohvitseride auastmed

62

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

ajalugu

alaallohvitseriks võis ülendada ka ilma allohvitseride kursust läbimata, eeldu-seks oli vähemalt kaheksa kuu pikkune teenistus vastaval erialal, sellest vähe-malt kolm viimast kuud allohvitseri ametikohal, ja vastavate katsete soorita-mine. Allohvitseriks ei võinud ülendada neid, kellelt oli võetud hääleõigus, kes olid kohtuliku uurimise all või kuriteos süüdi mõistetud või maksujõuetuid, ja neid, kelle isikuomadused ei vastanud all ohvitserile esitavatele nõuetele.

Sama seadlus pani täpsemalt pai-ka järgmisesse auastmesse ülendamise reeglid. Selleks pidi allohvitser teeni-ma vähemalt neli aastat oma senises auastmes ja vahetult enne ülendamist vähemalt ühe aasta järgmise auastme väärilisel ametikohal. Seejuures pidid tema kahe viimase aasta atestatsioo-nid olema tasemel hea. Vanemveebliks ülendamine nõudis head atestatsiooni kolmel viimasel aastal. Enne vanem-veebliks ülendamist tuli läbida erikat-sed, erialaametikohal nõuti lõpetatud keskharidust.

Vanemveebliks võis saada kõige va-rem 21-aastase teenistuse järel. Täien-dusallohvitsere võis ülendada ainult kuni vanemmaadi auastmeni. Allvee-laevniku järgmise auastme väljateeni-mise aega lühendati ühe kuu võrra iga kaheksa vee all veedetud tunni eest, aga kokku mitte rohkem kui ühe aasta võr-ra. Ülendati edaspidi üks kord aastas – Eesti vabariigi aastapäeval. Kuni veebli auastmeni võis allohvitseri ülendada diviisiülem (merejõudude juhataja), vanemveebliks sõjavägede juhataja ja sõjaminister.

ERIALAKURSUSEDVabadussõja ajal merejõududes välja-õppesüsteem sisuliselt puudus. Sõltuti Vene laevastikus või tsiviilõppeasutustes väljaõppe saanud spetsialistidest ja erili-se koolituseta, kuid piisava meresõidu-kogemusega praktikutest. Noormere-väelased said oma koolituse kohapeal ja praktika käigus kogenenumatelt. Kohe pärast sõda üritati merejõududes alus-tada oma erialaspetsialistide ja allohvit-seride väljaõppega. Esialgu korraldati seda üsna juhuslikult, peamiselt talviste kursustena. Puudus oli kõigest: õpiku-test, eeskirjadest, väljaõppevahenditest ja koolitajatest. Mereväe juhtidel puu-dus ka ühtne ettekujutus sellest, milline väljaõppesüsteem oleks mereväele kõige otstarbekam. Vaidlused neis küsimustes jõudsid 1922. aastal isegi ajakirja Sõdur veergudele.

Süstemaatiliselt hakati väljaõppega

tegelema 1922. aasta kevadel. Selleks ajaks olid valminud õppekavad eri-alaspetsialistide ja allohvitseride koo-litamiseks. Väljaõpe viidi läbi mereväe ekipaažis. Erialakursused koosnesid ka-hest semestrist. Esimese semestri läbisid ajateenijad juba noortekursusel. Pärast kursuse läbimist ülendati noormereväe-lased II järgu madrusteks ja saadeti tee-nistuskohtadesse. Hea teenistuse korral oli neil võimalik tõusta vastava eriala spetsialistiks.

Erialakursuse teine semester oli mõel-dud erialaallohvitseride ettevalmistami-seks. Enamasti võeti sinna üleajateeni-jaid, kuid oli ka ajateenijaid. Kui esimesel semestril õpetati eelkõige töövõtteid ja mehhanismide käsitsemist, ent vähem nende ehitust, siis teine semester oli teo-reetilisem: seal korrati lühidalt üle esi-mese semestri teemad ja selgitati senisest põhjalikumalt mehhanismide ehitust, tutvustati füüsikat ja vajalikke arvutusi. Teise semestri läbimine ei andnud auto-maatselt allohvitseri auastet, vaid ainult õiguse teenida allohvitseri ametikohal. Allohvitseriks ülendati komandöri esil-disel pärast tubli teenistust allohvitse-ri ametikohal. Erialaallohvitseriks võis saada ka kursust läbimata, kui nõutavad teadmised ja oskused olid omandatud tsiviilõppeasutuses või igapäevase tee-

nistuse käigus ja sooritatud erialakursuse teise semestri eksam.

1927. aastal lõpetati erialane väljaõpe mereväe ekipaažis. Ajateenijate erialast väljaõpet hakati läbi viima meresides, merejõudude baasis, Sõjasadamas, mere-laevastiku divisjonis ja Peipsi laevastiku divisjonis eraldi vastava eriala ohvitseri-de ja instruktorite juhtimisel. Üleajatee-nijate erialast väljaõpet hakkas koordi-neerima merejõudude staap, läbiviijateks olid merelaevastiku divisjon, mereside, merejõudude baas ja Sõjasadam. Põh-juseks oli üleminek 18 kuu pikkusele ajateenistusele mereväes ja mereväelaste ajateenistusse kutsumine kahel korral aastas senise ühe korra asemel. Mere-jõududes leiti, et tekkinud olukorras on noortekursus liiga pikk ja noored ei jõua seda enne navigatsioonihooaja algust lä-bida. Noortekursust otsustati lühendada ja piirduda sellel ainult rivilise väljaõp-pega, eriala pidid noormadrused oman-dama uues teenistuskohas töö käigus. Ühes madruste erialase väljaõppega kolis mereväe ekipaažist ära ka allohvitseride erialane väljaõpe.

See ei olnud siiski täielik tagasi-minek Vabadussõja aega. Noormad-ruste erialane väljaõpe pidi toimuma merejõudude staabis koostatud õppe-kavade alusel, kuigi paralleelselt igapäe-vase teenistusega. Erialaallohvitseride koolitamiseks korraldati eraldi kursusi, aga mitte enam mereväe ekipaažis, vaid mere laevastiku divisjonis, meresides või merejõudude baasis. Seega jäi senine kahe semestri süsteem püsima. Igal ke-vadel ja sügisel tuli kokku merejõudude juhataja käskkirjaga erialaohvitseridest moodustatud komisjon mõlema se-mestri lõpukatsete vastuvõtmiseks kogu merejõududes. Erialaspetsialist pidi ole-

allohvitserid pidid olema oh-vitseride abistajad madruste väljaõpetamisel, kasvata-misel ja distsiplineerimisel. samuti oli nende kohustus laeva mehhanismide järele-valve ja hooldamine.

Mereväe ohvitseride, sõjaväeametnike ja mereväelaste auastmetunnused 1920. aastatel.

63

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

ma omandanud teadmised õppekavas ettenähtud mahus, ükskõik kas erikur-susel, tsiviilõppeasutuses või igapäevase teenistuse käigus.

Merekindlused käisid erialase välja-õppe osas ülejäänud merejõududega võrreldes pisut teist jalga. Ajateenijad said seal noortekursusel algusest peale ainult rivilise väljaõppe. Erialane välja-õpe järgnes alles pärast vastavale ame-tikohale määramist. Erialaameti kohti ja erialasid oli merekindlustes ka vähem kui mujal merejõududes. Merekindlus-te üleajateenijad said erialase koolituse osalt samuti kohapeal, aga üsna paljud saadeti ka allohvitseride kooli ja sõjaväe ühendatud õppeasutusse, peamiselt õp-pekompaniisse (st jalaväe erialale) või suurtükimeistri, harvem kuulipilduri-instruktori erialale.

Omapärase episoodi mereväe all-

ohvitseride väljaõppes moodustavad kaks aastatel 1922–1926 korraldatud noorte, nn jungide kursust. Vabadussõ-ja-järgse kaadripõua leevendamist loo-deti muu hulgas alaealiste (16–18-aas-taste) vabatahtlike värbamisest. Vabatahtlikele kavatseti anda piisav üldharidus, allohvitseri väljaõpe ja eri-alane koolitus ning sõlmida nendega pi-kemaajaline tegevteenistusleping. I jun-gide kursusele oli kavas vastu võtta 70 noormeest. Esialgu tuli kursuslasi kok-ku 69. Kursuse jooksul langes neist osa välja, kuid tuli ka juurde uusi õppureid. 1923. aastal lõpetas kursuse edukalt 11 sädetelegrafisti ja 1924. aastal veel 40 meest kahuri-, miini-torpeedo- ja me-haanikaalal. Sädetelegrafistid lõpetasid varem, sest nemad ei läbinud üldhari-dust andvat eelkursust. Küllap olid neil vastavad teadmised juba olemas.

II jungide kursus algas 1. novembril 1924. Algselt plaanitud 40 asemel võeti kursusele vastu 36 jungi. Seekord jun-gidele üldõppeaineid ei õpetatud, aga pöörati varasemast rohkem tähelepanu rivilisele väljaõppele ja jungid läbisid täiemõõdulise noorteaja. Selle kursu-se lõpetasid 1926. aastal edukalt kõik sisseastunud. Rohkem jungide kursusi ei korraldatud, kuid neil oli mereväele pikaajaline mõju. Mitmed jungid jäid teenistusse märksa pikemaks ajaks kui kohustuslikud kolm aastat. 1939. aas-tal teenis merejõududes veel vähemalt 12 endist jungi. Kaks neist oli tõusnud leitnandiks. Sel moel kujundasid jun-gid kui korraliku väljaõppe saanud ja ennast pikaks ajaks mereväega sidunud allohvitserid suuresti nii mereväe alloh-vitserkonna kui ka kogu mereväe nägu.

RIVIALLOHVITSERIDE KURSUSEDRiviallohvitseride koolitusega alustati samuti 1922. aastal ja nendegi väljaõpe viidi läbi mereväe ekipaažis. Erinevalt erialaallohvitseridest ei koolitatud neist spetsialiste, vaid teiste sõdurite juhte ja kasvatajaid. Põhitähelepanu pööra-ti relva- ja laskeõppele, määrustikele ja jalaväetaktikale. Merenduslike teemade osa oli märksa väiksem. Suurt rõhku pöörati allohvitseri kui juhi ja koolita-ja ettevalmistamisele. Iga päev määrati vastutajad, kes pidid igapäevases tee-nistuses ja harjutustel tegutsema jaoüle-mate ja rühmavanematena. Ette olid nähtud õpilasharjutused: õpilased pidid ise tunnid ette valmistama ja ülejäänud kursusele läbi viima. Ka riviallohvitse-rid ei saanud oma allohvitseriauastet kohe pärast kursust, vaid ülendati I jär-

allveelaeva kalev torpedist vanemall-ohvitser Ludvig Prillop rannamäe.

Mereväe allohvitseride kogu auhinna-laud 1936. aastal mereväe allohvitse-ride majas.

64

Sõd

ur N

r 2 (71) 2013

gu madruseks ja määrati riviallohvitseri ametikohale. Ülendamine järgnes vasta-va ülema ettepanekul.

Esialgu kestis riviallohvitseride kur-sus kolm kuud ja neid korraldati kaks korda aastas. 1925. aastast alates kuulus kursuse sisse neljanädalane mereprakti-ka. 1926. aastal venis riviallohvitseride kursus kuue ja 1927. aastal isegi seits-me kuu pikkuseks, kuid kahanes juba 1928/1929. aasta talvel nelja ja 1929. aasta sügisel kolme kuuni. 1929. aastal loobuti ka riviallohvitseride mereprakti-kast ja kursusi hakati korraldama üks kord aastas talvel.

1932. aasta riviallohvitseride õppe-kava oli senisest märksa üksikasjalikum, aga samal ajal veel „maisem”. 390 tunnist 93 (23,8%) moodustas laskeõpe, kui-gi tulevane allohvitser oli juba noorte-kursusel saanud 98 tundi laskeõpet ja 1934. aastast alates sooritanud III klassi laskuri eksami. Allohvitseride kursusel keskenduti küll pigem kuulipildujatele, tulejuhtimisele ning relvade hooldusele ja tõrgete kõrvaldamisele. Riviallohvitser pidi olema „teadlik ja osav relvade hool-daja tema juhatuse all olevas jaos”. Alates 1934. aastast pidi riviallohvitser kursuse lõpuks sooritama II klassi laskuri eksami. Jalaväetaktikat õpiti rühma, teoreetiliselt isegi kompanii tasemeni. Mereasjandu-sele oli ette nähtud kõigest 20 tundi. Me-toodiliselt oli õppekava küll igati ajako-hane: teooria ühitati praktikaga, kasutati iga võimalust õppurite kui tulevaste juh-tide ja instruktorite kasvatamiseks.

Õppekava muudatustel võib olla seos samal aastal kinnitatud üldise allohvit-seride õppekavaga. 1937. aastal lühenes riviallohvitseride kursus kahe ja poole kuuni ning mereväe õppekompanii hak-kas kurtma liiga lühikese õppeaja üle.

TäIENDUSÕPEÜhest küljest tunti merejõududes Vabadussõja järel suurt puudus eri-alaspetsialistidest. Samal ajal teenis eri-alaallohvitseride ametikohtadel hulk mereväelasi, kellel olid küll erialased os-kused, aga puudus allohvitserile vajalik üldsõjaline väljaõpe ja allohvitseri au aste. Selle vea parandamiseks ja edaspidi juba saavutatud taseme hoidmiseks hakati mereväe ekipaaži juures korraldama üle-ajateenijate täienduskursusi. Kursused korraldati talvel, kui laevad seisid sada-mas ja ka merekindlustes ei peetud suuri õppusi. Eelkõige tuletati meelde mää-rustikke, harjutati laskmist ja rivi. Eral-di täienduskursused korraldati mereväe ekpaaži komandeeritud allohvitseridele, kes pidid hakkama noortekursust läbi

viima. 1920. aastate teisel poolel lisandus puhtrivilisele täiendusõppele üha enam erialast täiendusõpet. 1927. aastast ha-kati seda läbi viima merejõudude staabis koostatud õppekavade järgi igas allüksu-ses eraldi.

1933. aastal alustati Suurbritanniast ostetavate kahe allveelaeva ja kolme tor-peedopaadi (viimased jäid küll ostmata) meeskondade ettevalmistamist. Selleks valiti välja kõige nooremad, tervemad ja erialaselt kõige pädevamad mereväela-sed. 9. oktoobrist 1933 kuni 27. juunini 1934 viidi läbi tulevaste laevade mees-kondade erikursus.

Kursus koosnes kolmest moodulist. Eel- ja üldhariduslikul kursusel õpetati 285 tunni mahus eesti keelt, matemaa-tikat, geomeetriat, füüsikat, keemiat, tu-gevusõpetust, laevaehitust, joonestamist, tervishoidu ja esmaabi. Tõenäoliselt oli eesmärk tulevaste meeskonnaliikmete haridustaset ühtlustada, sest see kõikus kolmeklassilisest algharidusest gümnaa-siumihariduseni. Rivialasel täiendkursu-sel korrati üle distsipliin, laskeasjandus, gaasiasjandus, mereasjandus, sisekord, taktika, vahiteenistus, üldhariduslik ette-valmistus (selle all mõeldi Eesti ajalugu ja geograafiat), üldteadmised (kaitseväe ja merejõudude ülesehitus ning kaitseväge puudutav seadusandlus), rivi- ja lahin-gudrill, kehaline kasvatus, topograafia ja maastikul orienteerumine. Kolmanda mooduli moodustas erialane ja allveelae-vaspetsiifiline väljaõpe. Kursust alustas 69 üleajateenijat, lõpetajaid oli 65. Allveelae-vadele jõudis neist 30. Ülejäänud 14 mees-konnaliiget saadeti allveelaevadele spet-siaalkursust läbimata. Raadiotelegrafistid sellel kursusel ei osalenud, vaid said oma väljaõppe meresides. Meeskonnad saadeti Inglismaale ositi. Motoristide ja elektriku-te koolitamist jätkati kuni 1937. aastani.

Lisaks igapäevastele erialastele har-jutustele, mille läbiviimist merejõudude juhatus rangelt kontrollis, ja suuremate-le õppustele korraldati väljaõppetaseme hoidmiseks ja sõdurite motiveerimiseks

igal aastal erialade võistlusi. Näiteks tor-peedomasinistide võistlusel hinnati tor-peedo parameetrite mõõdistamise täp-sust, torpeedo ettevalmistamise kiirust ja laskmise täpsust. Signalistide võistlustel hinnati signaliseerimisreeglite tund-mist, morse, semafori ja lipusignaalide vastuvõtmise kiirust ning lipusignaalide edastamise kiirust. Võisteldi isegi me-remiinide veeskamises: hinnati miinide veeskamiseks ettevalmistamise ja koha-le veeretamise kiirust. Komendooride võistlustel hinnati lasketäpsust ja -kiirust.

KOKKUVÕTEAllohvitserid moodustasid merejõudu-des tähtsa lüli ohvitseride ning sõdurite ja madruste vahel. Merejõudude all-ohvitser oli üldjuhul üleajateenija. Eel-kõige erialaallohvitseridelt eeldati teatud teenistuskogemust, mida ajateenijal oli oma teenistusaja jooksul raske saavuta-da. Isegi kui ajateenija läbis all ohvitseri väljaõppe ja määrati allohvitseri ameti-kohale, ülendati ta harva allohvitseri auastmesse. Üleajateenijate õigused olid ajateenijate omadest märksa suuremad. Üleajateenijad moodustasid oma väär-tusest teadliku ja kokkuhoidva kildkon-na, kus üleajateenija staatus oli olulisem kui allohvitseri või sõduri auaste.

Rivi- ja erialaallohvitseride ülesanded olid erinevad. Esimesed olid alama astme juhid ja nende käsu alla antud sõdurite distsiplineerijad. Nad tegelesid ka noor-sõdurite väljaõpetamise ja kasvatusega. Erialaallohvitserid, kes olid merejõudu-des suures ülekaalus, olid eelkõige kindla eriala spetsialistid. Nad tegelesid erinevate mehhanismide käsitsemise ja hooldusega. Vanemas auastmes eriala allohvitseridel, eelkõige instruktoritel, oli ka juhi ja peda-googi funktsioone: nad juhtisid teiste oma eriala allohvitseride ja madruste tööd ning hoolitsesid nende koolituse eest. Sa-mavõrd, kuivõrd erinesid rivi- ja erialaa-llohvitseride ametikohustused, erines ka nende väljaõpe. Riviallohvitseri koolitati eelkõige juhiks ja kasvatajaks. Suurt tä-helepanu pöörati relvaõppele ja jalaväe-taktikale. Eriala allohvitseride väljaõppes keskenduti erialaste teadmiste ja oskuste andmisele. Rivilisi oskusi lihviti talvistel täiendkursustel.

Artikkel on valminud Taavi Urbi Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo osakonnas 2007. aastal kaitstud baka-laureusetöö „Merejõudude allohvitserid 1920–1939” põhjal. Tööga saab tutvuda internetis aadressil http://lok.org.ee/?page_id=208.

auastmed kehtestati kaitseväes esmakordselt 27. märtsil 1919 sõjavägede ülemjuhataja päevakäsuga nr 122. kuni selle ajani ei eristatud mereväelasi auast-mete, vaid ametikohtade ja ametikohaastmete järgi.

ajalugu

Tellimused aadressil heino@nordarm.com, tel 50 26797

Hind ohvitseridele 435.- €kollektsionääridele 565.- €

Hind ohvitseridele 575.- €kollektsionääridele 769.- €

Hind ohvitseridele 528.- €kollektsionääridele 690.- €

Õhuväe ohvitseri vestu

Mereväe ohvitseri mõõk

Maaväe ohvitseri mõõk

Reservohvitseride Kogu Vendlusfond

Lahenda ülesanne:valged alustavad ja võidavad!

Elus on võidukad need, kes oskavad ka raskes seisuskäike ette näha. Kõrgem Sõjakool valmistab sindette nii lahinguks kui ka eluks. Tee oma võidukäik -tule Kõrgemasse Sõjakooli!

Dokumentide vastuvõtt 25.06 - 07.07Sinu küsimused on oodatud: sojakool@mil.ee või 717 6131

WWW.SOJAKOOL.EE