Klassitsismist kui stiilimõistest kujutavas kunstisktu.artun.ee/articles/2008_1_2/ktu_17_1_017-034_polli.pdf · sajandivahetuse kunst, mille diletantlik, natuuritruu, kohalikke muinsus-

17Klassitsismist kui stiilimõistest kujutavas kunstis

Klassitsismistkui stiilimõistestkujutavas kunstisKadi Polli

Artikkel polemiseerib stiilimõiste ”klassit-sism” kasutamise üle 18./19. sajandi vahe-tuse kunsti üldnimetajana ja rõhutab kä-sitletava perioodi valgustuslikku iseloomu.Maastikumaali näitel on vaatluse all Baltisajandivahetuse kunst, mille diletantlik,natuuritruu, kohalikke muinsus- ja vaata-misväärsusi hindav loomus vastab hästiEuroopa valgustusmõttele, kuid ei küüniklassitsismi kõrgete definitsioonideni.

Klassitsismi laiem taasväärtustamise laine saialguse 1960. aastate anglosaksi maailmast,Robert Rosenblumi ja Hugh Honouri põhja-panevatest käsitlustest.1 Need pikalt au seespüsinud autorid on klassitsismi vaadelnudkui antiigi eeskujudel põhinevat �keelt� võiuniversaalsete väärtuste süsteemi, mis leidisoma täiuse Davidi ja Canova teostes.

Samas on juba Rosenblum ja Honour te-ravalt teadlikud enda poolt klassitsismiks lii-gitatud kunsti komplitseeritud loomusest(�Oleks üleliia lihtsustav mõelda, et klassit-sistlik kunst oli see, mis tegeles antiigi tsi-teerimisega�) ja mitmekesisusest (�18. sajan-di lõpu ja 19. sajandi alguse kunst, mis pa-kub oma teema ja laenatud klassikalise vor-mi poolest allusioone kreeka-rooma antiigi-ga, on vähemalt samavõrra kui mitte rohkem-gi erinev ja vastuoluline kui gootika, mane-rism või barokk�2). Kõike seda arvesse võttes

kordas Rosenblum Sigfried Giedioni kahtlust,kas klassitsismi saab üldse pidada stiiliks, võituleks teda nimetada �värvinguks�.3

20. sajandi lõpp on skepsist klassitsismikui universaalse kunstimõiste suhtes ainultkasvatanud � ja seda just eriti kujutava kunstivallas. Uurijate ja kuraatorite tähelepanu allaon tõusnud seni raskesti defineeritava loo-minguga kunstnikud � J.-A. Houdon, É. M.Falconet, A. F. Oeser, A. R. Mengs, G. B. Tie-polo, D. Chodowiecki, G. A. Guardi, T. Gains-borough, C. Wolf jt., keda kunstiajaloos ontraditsiooniliselt peetud kas rokokoo lõpu-leviijateks, klassitsismi teerajajateks või lau-sa �üleminekustiili� kunstnikeks (mõiste, misväljendab eriti selgesti stiiliajaloo ebamuga-vustunnet n.-ö. mitmes stiilis töötanud kunst-nike ees4). Lisaks stiiliajaloo peatelgede suh-tes marginaalsetele loojatele ja arenguliini-dele pakub tänaseks kunstimetropolide kõr-val laialdast huvi ka provints ning akadeemi-lise kunstnikkonna kõrval valgustusajastulenii iseloomulik kunstidiletantide ring.

18. sajandi lõpu ja 19. sajandi kunsti kä-sitletaksegi järjest enam just valgustuse võt-mes. Viimastel aastakümnetel on näituste jakataloogide tasandil olnud mitmeid mastaap-seid katseid vaadelda sajandivahetust kunst-nike endi kaudu, vabastades nad nii rahvus-likest siltidest kui ka kunstiajaloolisest stii-

1 R. Rosenblum, Transformations in Late EighteenthCentury Art. New Jersey: Princeton University Press,1967; H. Honour, Neo-Classicism. Harmondsworth:Pelican, 1968.2 R. Rosenblum, Transformations in Late EighteenthCentury Art, lk. 4.3 Täpse fraasina 18. sajandi lõpu arhitektuuri kohta:�Klassitsism ei ole stiil. Klassitsism on värving [eineFärbung].� (S. Giedion, Spätbarocker und romanti-scher Klassizismus. München: F. Bruckmann, 1922,lk. 9.)4 W. Oechslin, �Barock�: zu den negativen Kriteriender Begriffsbestimmung in klassizistischer undspäterer Zeit. � Europäische Barock-Rezeption. Hrsg.v. K. Garber. Wiesbaden: Harrassowitz, 1991, lk. 1228.

Kadi Polli18

linomenklatuurist.5 Tulemuseks on tõdemus,et käibivad kunstiajaloo epohhimõisted �ühelt poolt hilisbarokk ja rokokoo, teisaltklassitsism � on seni pigem takistanud kuns-tist huvitunud avalikkusel tabada periooditegelikku, valgustuslikku iseloomu.6 Sest kui-gi valgustusel oli igas regioonis oma nägu jaomad ajalised piirid, saab siiski rääkida tea-tud ühistest väärtustest, mida kandis ka selleajastu kunst. Niisugusteks üldisteks väärtus-teks olid kindlasti nii eurooplase maailma-pildi laienemine geograafilises, vaimses jasotsiaalses ruumis kui ka huviorbiiti tõusnudrahvuslik eripära, loodusteadused, argikul-tuur, isiklik haridus. Kunsti ootasid valgus-tusajas uued ülesanded, mitmekordseks kas-vanud publik ja muutunud turg. Tegeldi kät-tevõidetud geograafiliste ja vaimsete ruumi-de määratlemise ja defineerimisega: vaadel-di loodusteaduse senitundmatuid ulatuvusi �taevast, maapõue �, aga ka inimese psühho-loogiat, tundeid, hinge ja intiimset perekon-naringi. Kunstilist ümberväärtustamist vajasaegruumide mõistmine, antiigi kõrval ka rah-vusajalugu.

18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse stii-liliselt kirjut ja ideedest-ideaalidest pakata-vat kunstipilti vaadates kasutataksegi mõis-tet �klassitsism� aina ettevaatlikumalt. Sestisegi lähtudes klassitsismi ühest veenvamastdefinitsioonist � oma vormilt ja sisult antii-gil põhinev kunst �, on selge, et sel avalikuja isikliku kogemuse murrangulise muutuseajal pidi klassikaline pärand painduma vas-tamaks niivõrd erinevatele nõudmistele, naguseda olid Suure Prantsuse revolutsiooni pro-paganda, romantismi melanhoolia, arheoloo-giline eruditsioon jpm. Nii on hilisemateluurijatel tulnud tunnistada ka väga erineva-te antiigi lugemise viiside olemasolu ja seda,et klassitsismi kanoonikuks saanud JohannJoachim Winckelmanni romantiline kuvandkaugest kreeka kunstist koosmõjus vaheme-

relise harmoonia ja selgusega on vaid ükspaljudest võimalikest antiigiarusaamadestnäiteks �klassitsismi õuduse� (NeoclassicHorrific � Blake, Füssli, Mortimer, Abilgaardjt.) või rokokooliku flirdi (Vien, Oeser jt.)kõrval.7

Saksa keeleruumis on �klassitsism� kuju-tavas kunstis perioodi üldnimetajana prakti-liselt täielikult asendunud palju laiemat lii-kumisruumi võimaldavate pealkirjadega �Val-gustusaja kunst� (Kunst der Aufklärung8) või�Goethe-ajastu kunst� (Kunst der Goethe-zeit9). Viimane on loomulikult väga selgeltSaksa-keskne mõiste, kuid viitab hästi too-nasele kirjanduse diktaadile teiste kunstivald-kondade üle. Mõlema mõistega on välja as-

5 Nt. näitus Hamburgi kunstihoones 15. IX�19. XI1989, kataloog: EUROPA 1789. Aufklärung, Verklä-rung, Verfall. Hrsg. v. W. Hofmann. Köln: DuMontVerlag, Hamburger Kunsthalle, 1989; näitus Frank-furdi Städeli muuseumis 22. VIII 1999 � 9. I 2000,kataloog: Mehr Licht. Europa um 1770. Die bildendeKunst der Aufklärung. Hrsg. v. H. Beck, P. C. Bol,M. Bückling. Frankfurt am Main: StädelschesKunstinstitut; München: Städtische Galerie, 1999;Budapesti kunstimuuseumis 10. VII�30. XI 2003,kataloog: A századforduló világa 1800: Europairajzok és grafikak / The Turn of the Century 1800.European Prints and Drawings. Ed. C. Andrea. Buda-pest: Szépmuvészeti Muzeum, 2003.6 Mehr Licht. Europa um 1770, lk. 6.7 Vt. ka R. Rosenblum, Transformations in LateEighteenth Century Art, lk. 10.8 Nt. Mehr Licht. Europa um 1770; Kunst und Auf-klärung im 18. Jahrhundert: Kunstausbildung derAkademien. Kunstvermittlung der Fürsten. Kunst-sammlung der Universität. Hrsg. v. M. Kunze. Ruh-polding: Rutzen, 2005.9 Nt. F. Landsberger, Die Kunst der Goethezeit.Kunst und Kunstanschauung von 1750 bis 1830.Berlin: Mann, 1999; G. Lammel, Kunst im Aufbruch:Malerei, Graphik und Plastik zur Zeit Goethes. Stutt-gart, Weimar: Metzler, 1998; E. Forssman, Goethe-zeit. Über die Entstehung des bürgerlichen Kunst-verständnisses. München; Berlin: Deutsches Kunst-verlag, 1999; �Classizismus und Romantizismus�.Kunst der Goethezeit. Hrsg. v. B. Verwiebe. Berlin:Staatliche Museen, 1999.


tutud stiiliajaloo eskapistlikust maailmast jasuundutud analüüsima ajastu laiemat vaim-set tausta, ühiskonna muutunud väärtusi ningnende muutuste kajastusi kunsti teemaderin-gis, vormiotsingutes, kunstnike enesemäärat-luses ja teose�vaataja suhetes.

Klassitsismist EestikunstikirjutusesKlassitsism, mis on igati adekvaatne mõisteBalti arhitektuuri kirjeldamisel, ei ole 18./19. sajandi vahetuse kujutava kunsti mõõ-dupuuna kaugeltki samavõrd ideaalne. Se-nised stiiliajaloo vaatevinklist kirjutatud üld-käsitlused Wilhelm Neumannilt10 ja Volde-mar Vagalt11 nendivad krestomaatiliste maa-li�edöövrite ja -kunstnike vähesust toonasesBalti kunstipildis, kuid ei too esile ei selletagamaid ega perioodi tegelikku ideelist jatemaatilist rikkust. Ka 1975 ilmunud �Eestikunsti ajalugu� lähtub 18./19. sajandi kuns-tist rääkides klassitsismi universaalsetest vor-mikaanonitest, defineerides klassitsismi kuiperioodi, mil �Maalis domineerib lineaarsus,plastiline modelleering ja kompositsiooni tasa-kaalukus; sagedane oli antiikaineliste kom-positsioonide loomine, ei puudunud aga kakaasaegseid sündmusi käsitlevad teemad, täht-sal kohal püsis portreekunst.�12 Klassitsisti-deks liigitatakse ühtmoodi nii Rooma koge-musega Karl Ferdinand von Kügelgen ja OttoMagnus von Stackelberg, nii Leipzigi ja Dres-deni vaategraafika mõjuvälja kuuluvad KarlAugust Senff ja Johann Karl Emanuel vonUngern-Sternberg kui ka maalrikutsega Jo-hannes Hau ja mineraloogia haridusega kuns-tidiletant Ernst Markus Ulprecht. Seega onEesti kujutava kunsti käsitluses tänaseni käi-bel üldistav ja läbinisti idealistlik klassitsis-mi mõiste, millega kaetakse periood 1780.aastatest 19. sajandi esimese veerandi lõpu-ni13 ning seotakse oma olemuselt väga eri-nevad kunstilised taotlused.

Artiklite tasandil on Eesti 18. ja 19. sa-jandi kunstipilti küll ka täpsemalt kirjelda-tud, uurides seejuures nii üksikuid kunstnik-ke14 kui ka oma aja kunstialast kirjandust15.Viimast on vaadelnud eelkõige Juta Keev-allik ja jõudnud olulise üldistuseni: 19. sa-jandi esimesel poolel Eestis ilmunud kunsti-raamatutest ja publitsistikast klassitsismi võiromantismi mõistet ei leia, samuti puuduvadseal igasugused katsed kunstistiilide-kunsti-suundade teoreetiliseks piiritlemiseks.16 Keev-allikule toetudes võib seega julgelt kinnita-da, et ka Balti provintsides peeti 18./19. sa-jandi vahetusel teose stiilist (ja teostuse kva-liteedist) palju olulisemaks kunsti eriomastloomust ja valgustuslikke eesmärke � olguselleks siis usk kunsti erilisse rolli ühiskon-nas ja inimese kasvatamisel või arusaam ilustkui tõe ja headuse vormist.

Tänases päevas on klassitsismi olemuseja tähenduse üle arutlema kutsunud kordu-

10 W. Neumann, Baltische Maler und Bildhauer desXIX Jahrhunderts: biographische Skizzen mit denBildnissen der Künstler und Reproductionen nachihren Werken. Riga: Grosset, 1902.11 V. Vaga, Kunst Tartus XIX sajandil. Tallinn:Kunst, 1971; V. Vaga, Kunst Tallinnas XIX sajandil.Tallinn: Kunst, 1976.12 Eesti kunsti ajalugu. 1. köide, I. Eesti kunst kõigevarasemast ajast kuni 19. saj. keskpaigani. Peatoim.I. Solomõkova. Tallinn: Kunst, 1975, lk. 195.13 Eesti kunsti ajalugu, lk. 129.14 G.-H. Vogel, Karl August Senff: Tartu ülikoolimaali- ja joonistuskooli asutaja ning tema sidemedDresdeni ja Leipzigi eelromantismiga. � Kunstitea-duslikke Uurimusi 11. Tallinn: Teaduste AkadeemiaKirjastus, 2002, lk. 237�258; Johann WilhelmKrause 1757�1828. Kunstnikust arhitektiks. Kata-loog 1. Koost. H. Hiiop, J. Maiste, K. Polli, M. Rais-ma. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1999.15 J. Keevallik, Kunsti teoreetilisest retseptsioonistEestis XIX sajandi esimesel poolel. � Neli baltisaksakunstnikku. Artiklite kogumik. Koost. A. Lõugas.Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Saksa kultuuriinsti-tuut Tallinnas, 1994, lk. 5�13.16 J. Keevallik, Kunsti teoreetilisest retseptsioonist...,lk. 12.

Kadi Polli20

valt Juhan Maiste17, kes hindab klassitsismi-perioodi kunsti sisu sügavamaks, kui sedaEesti kunstiteadus on siiani rõhutanud18. Mais-te klassitsismi definitsioon on ühtaegu lai(hõlmates ajastu vaimseid protsesse) ja kit-sas (�Klassitsism on üleva, kõigest segavastja üleliigsest puhastatud eetilise sõnumi ...,valemitena täpsete formuleeringute ning vor-mi ja normi esteetikaga piiritletud omalaad-ne konventsioon....�19). Tulemusena leiameend olukorras, kus klassitsismi ideoloogili-ne ja filosoofiline ulatus tõuseb avarustesse,tema väärtus tegelikku kunstiloomingut kir-jeldava mõistena aga marginaliseerub. Sedaei suuda muuta ka Linnar Priimäe kolmeköi-teline uurimus �Klassitsism�,20 mis kuhjaberinevaid tsitaate ja definitsioone ning räägibtegelikult kogu klassikalisest traditsioonist.

Klassitsismikunstiajalooline loomusKa rahvusvahelistes valgustusajastu või Goe-thezeit�i analüüsides on klassitsism kujuta-vas kunstis saanud järjest sügavama ja sa-mas kitsama definitsiooni. Werner Busch,ühe viimase aja sisulisema ja murrangulise-ma valgustussajandi kunsti tõlgenduse au-tor,21 peab vaadeldavat aega traditsioonilisepildikeele lõpuks. Tema jaoks on 18. sajanditeise poole kunsti võtmeks uuelaadne suheklassikaliste eeskujudega. Võrreldes varase-mate kreeka-rooma pärandit taaskasutavateajastutega (renessanss, barokk) näeb Busch18. sajandi fenomeni selles, et korraga ol-lakse irriteerivalt teadlik kunsti tsiteerivastloomusest, tsitaatide ajaloolisest ulatuvusestja suhtelisusest.22 Klassitsismi taotluseks saabühtaegu nii ajaloo refleksioon kui ka pildi-vaataja emotsionaalne kaasamine. Nende eri-palgeliste soovide � kaine analüüs ja ohjel-damatu emotsioon � tulemusena sünnib pin-gutatud kunstiline kujund, kus pärimus ontuntav pärimusena, tunded aga millegi kõi-

kevaldavana, mida vajab ja tingib kujutatavsituatsioon.23 Ehk siis teisisõnu: vanale vor-mile � klassikalisest kunstipärandist laena-tud tsitaadile � antakse teadlikult uus paatosja sisu. Mõtteviis muutub kunstiajalooliseks.

Seejuures peab Busch klassitsismist rää-kides rangelt võttes silmas vaid akadeemiapitseriga ajaloomaali ja ideaalmaastikke. Vii-maste all pole mõeldud mitte lihtsalt reaalseloodusvaate kulissidelaadset liigendust à laPoussin, Dughet, Lorrain ja Salvator Rosa,vaid läbinisti kunstlikku ruumi, mille �õilis-tamiseks� ei piisanud kosest, kaljust, pilvestvõi puust, vaid mis eeldas kreeka-rooma ajaleviitavat arhitektuuri- ja inimstafaa�i.

Eesti konteksti ülekantuna vastaksid sel-lisele kitsale ja täpsele klassitsismi definit-sioonile vaid vähesed näited üksikute, Euroo-pa kunstimetropolidega (eelkõige Itaaliaga)vahetus kontaktis olnud meistrite loomin-gust. Klassitsistidena tuleksid kõne alla FranzGerhard ja Karl Ferdinand von Kügelgen (ill.1 ja 2), kohalikest Otto Magnus von Stac-kelberg ning oma hilisemas eas ka luuletajaja kunstnik Carl Grass. Kuid ka nende puhuljääb klassitsismi mõiste mitmeski osas kasliiga kitsaks või kõrgeks: Karl Ferdinand vonKügelgen alustas küll ideaalmaastikega, kuidkaldus aina enam realistlikku vaatemaali ning

17 J. Maiste, Klassitsism. Kunstikirjutus, retsept-sioon ja ajalugu. � Eesti kunstiteadus ja -kriitika 20.sajandil. Eesti Kunstiakadeemia toimetised 9. Toim.T. Abel, P. Lindpere. Tallinn, 2002, lk. 46�64; J. Mais-te, Klassika ja klassitsism. � Ehituskunst 2003,nr. 36/37, lk. 1�19.18 J. Maiste, Klassitsism, lk. 48.19 J. Maiste, Klassitsism, lk. 50.20 L. Priimägi, Klassitsism. Inimkeha retoorika klas-sitsistliku kujutavkunsti kaanonites. I�III kd. Tallinn:Tallinna Ülikool, 2005.21 W. Busch, Das sentimentalische Bild. Die Kriseder Kunst im 18. Jahrhundert und die Geburt der Mo-derne. München: Beck, 1993.22 W. Busch, Das sentimentalische Bild, lk. 12jj.23 W. Busch, Das sentimentalische Bild, lk. 7jj.


leidis rakendust Venemaa uute alade � Krim-mi ja Soome � maastike topograafiliselt täp-se jäädvustajana (ill. 3); muinsuste uurijalevon Stackelbergile oli joonistamine eelkõi-ge vahendiks arheoloogiliste leidude ja et-nograafiliste eripärade ülestähendamisel ninglaiemal tutvustamisel. Ka Carl Grass, suureklassikaambitsiooniga loodud ideaalmaasti-ke (nn. neli Sitsiilia maastikku) ja teoreeti-liste sõnavõttude autor, oli kunstiakadeemiastpuutumata autodidakt, kelle loomingu põhi-osa moodustavad tundelised Liivimaa ja �veit-si loodusvisandid (ill. 4).24

Maastikud.Provintslik realism18. sajandi dualistlikul kunstiteljel � ühelpool ennast ja oma sisemisi hierarhiaid keh-testavad kunstiakadeemiad ja akadeemilisedkunstnikud (kellelt ja kelle jaoks saab omapõhjenduse klassitsism) ning teisel pool di-letantism (kunst kui üks valgustussajandiharitud inimese eneseväljenduse viise) � kal-dub Eesti kindlasti viimase suunas. Selleheaks näiteks on Balti kunsti viljakaim jaoma tähendusväljalt mitmekesiseim �anr �maastik. Antikiseeriva stafaa�iga ideaalmaas-tiku asemel ajas siin juuri realistlik ja natuu-ritruu lähenemine. Võeti ette joonistusmat-ku ja loodi väikseformaadilisi, sageli koha-likke muinsus- või vaatamisväärsusi jäädvus-tavaid vaateid.

Ühelt poolt oli sellisel vahetul loodusko-gemusel põhineva maastikukäsitluse taustakskunstidiletante soosiv aeg ning tormi ja tun-gi meeleolud, mis panid pastoripojad ja aad-lineiud oma tundeid noore Wertheri kombelvälja elama nii luules kui visandivihikus.Teisalt sai 18. sajandi lõpu Liivimaal eesku-juks �veitsi veduudikunst, mis oli realistli-ku ja topograafiliselt täpse maastikutradit-siooni üheks mõjukamaks näiteks Euroopas.Ka �veitsis puudus kunstiakadeemia ja seal-

ne kunstnikkond ei pürginud ega küündinudklassitsistliku maastiku kõrgete ideaalideni,vaid võttis eeskuju Madalmaade kuldaja kuns-tist. �veitsi 18. sajandi lõpukümnendite maas-tikuvaated on kas tundlikud, vahetul loodus-kogemusel põhinevad visandid niisugustesintiimsetes tehnikates nagu seepia, akvarellja gua��, või nende visandite edasiarenduse-na sündinud graafilised, käsitsi koloreeritudveduudid � nn. �veitsi väikemeistrite kool-konna (Johann Ludwig Aberli, Ludwig Hess,Mathias Pfenninger, Franz Hegi jt.) looming(ill. 5, 6).25

Väikemeistrite tavapäraseks töömeetodiksolid joonistusreisid. Õpiti natuurist ja lähtu-ti isiklikust kogemusest, ehk nagu on kirju-tanud 18. sajandi realistliku maastikukäsit-luse üks juhtfiguure, saksa-prantsuse kunst-nik Johann Georg Wille: �...maalija peaksoma maastikel kujutama selle maa loodust,kus ta ise elab. Nii mõjub ta palju usutava-malt, kui vaimus võõrastelt maadelt tegelik-kusest kaugeid impressioone kokku kandesvõi neid kopeerides, kes seal kaugetel maa-del olnud.�26

�veitsi kunsti heaks tundjaks ja Liivimaalevahendajaks oli Carl Grass, kes oma ülikoo-liaastatel reisis �veitsis ja tegi sealsete kunst-nikega kaasa ka mitmeid joonistusmatku jaoli mõjutatud eelkõige Ludwig Hessi loomin-gust (ill. 7). Naastes 1791. aastal kodumaa-le, tutvus Grass toonase koduõpetaja, tule-

24 Carl Grassi kohta lähemalt vt. K. Polli, Est pictu-ra poësis, est poësis pictura. Carl Grassi (1767�1814)maastikud. � Kunstiteaduslikke Uurimusi 2007,kd. 16 (1/2), lk. 27�61.25 Biografisches Lexikon der Schweizer Kunst. Bd.1. Hrsg. v. Schweizerisches Institut für Kunstwissen-schaft Zürich und Lausanne. Zürich: Neue ZürcherZeitung, 1998, lk. 2�3.26 Tsiteeritud teosest: Natur und Heldenleben. Deut-sche und Schweizer Zeichnungen der Goethezeit.Austellung der Graphischen Sammlung Albertina.Wien: Graphische Sammlung Albertina, 1997, lk. 33.

Kadi Polli22

1.A. M. Hagen Karl Ferdinand von Kügelgeni järgiMaastik jõegaAkvatintaTÜ Raamatukogu


2.A. M. Hagen Karl Ferdinand von Kügelgeni järgiJõemaastikAkvatintaTÜ Raamatukogu

Kadi Polli24

3.Karl Ferdinand von KügelgenKrimmi maastik. Pärast 1806SeepiaEesti Kunstimuuseum


4.Carl GrassMägiojaGua��Kunsthaus Zürich

Kadi Polli26

5.Johann Ludwig AberliVûe de Cerlier et du Lac de BienneKäsitsi koloreeritud ofortTÜ Raamatukogu


6.Ludwig HessKarjus metsa servalGua��Kunsthaus Zürich

Kadi Polli28

7.Carl Grass Ludwig Hessi järgiMetsamaastik talupoegadegaGua��Kunsthaus Zürich


8.Johann Wilhelm KrauseKoiva jõe org. 1795Läti Akadeemiline Raamatukogu

Kadi Polli30

9.Karl August SenffTalumaja. 1805Läti Riiklik Kunstimuuseum


10.August Matthias HagenAlpimaastik. 1821�1822AkvarellTÜ Raamatukogu

Kadi Polli32

vase Tartu ülikooli arhitekti Johann WilhelmKrausega. Koos võeti ette matku kohalikusmaastikus � peamiselt �Liivimaa �veitsina�tuntud Turaida, Sigulda ja Krimulda aladel,mis pakkusid ajastu maitsele vastavaid üht-aegu metsikuid ja idüllilisi vaateid (ill. 8).

1796. aastast jätkas Grass oma kunstirän-nakuid �veitsis ja hiljem Sitsiilias. Tema�veitsi matkadest annab detailse ülevaatereisikiri �Fragmente von Wanderungen inder Schweiz�27, mis sisaldab ka praktilisi nä-punäiteid ja reisikogemusi teistele rändava-tele kunstnikele; Sitsiiliast aga päevaraamat�Sizilische Reise, od er Auszüge aus demTagebuch eines Landschaftmalers�28. Nii�veitsis kui ka Itaalias, kus Grassi maasti-kukäsitlus omandas järjest enam idealistlik-ke jooni, jäi selle keskseks ideeks siiski na-tuuristuudium ja isiklik suhe loodusega.

Loodusest õppimist hindas ka Karl AugustSenff, kes oli hariduse saanud Leipzigis jaDresdenis. Saksimaal tegutsesid mitmed�veitsi päritolu meistrid (Anton Graff, AdrianZingg jt.) ning nende realistlik käsitluslaadandis tooni nii sealsel graafikaturul kui kakunstiakadeemia õppesüsteemis, väärtustadesnatuurivaatlust ja joonistusmatku.29 1803. aas-tal Tartusse tulnud Senffil olid seljataga joo-nistusreisid Saksi �veitsi, Riesengebirge jaSileesia aladele.30 Liivimaal, kus Senffi hin-nati klassikalise maastikuskeemi hea tundja-na, kes viimistles ja viis graafikasse kohalikejoonistusmatkaliste visandeid (peamiselt ErnstMarkus Ulprechti töid), valmisid ka tema loo-dusvaatlust propageerivad eeskujulehed ja näi-disvihikud Tartu ülikooli joonistuskooli õpi-lastele ning mitmed �veitsipäraselt �anrilisedjoonistused (ill. 9).

Dresdeni kunsti natuurilähedast suundatundis ka J. K. E. von Ungern-Sternberg,kelle juhendaja, Dresdeni kunstiakadeemiaprofessor Traugott Leberecht Pochmann oliise olnud Anton Graffi õpilane. Lisaks sel-

gelt realistlikule portreeloomingule31 jääd-vustas Ungern-Sternberg innukalt kodumaistkunstiarheoloogiat, tehes joonistusmatku Tar-tu-, Järva-, Viru-, Harju- ja Viljandimaa, Haap-salu ning Põhja-Läti aladel.

Edasi jätkasid �veitsi ja Saksi veduudi-meistrite traditsiooni juba Senffi õpilased:August Matthias Hagen, kes noorena käis äraka �veitsis (ill. 10), hiljem matkas aga Ees-tis, Liivimaal ning Soomes, Andreas vonLöwis of Menar jt. siinsed kunstnikud.

Idealism versus realismNii võib öelda, et suure osa Balti 18. sajandilõpu, 19. sajandi alguse kunstist moodusta-vadki just topograafiliselt täpsed, natuuri-stuudiumil põhinevad maastikud, mis vasta-valt oma viimistlusastmele on liigitatavad kasotse looduses valminud paysage intime�iksvõi ateljees läbikomponeeritud veduutideks(Prospektmalerei).32 Saksa kunstikirjutusestuntakse niisugust maastikukäsitlust kui �as-jalikku maastikumaali� (die sachliche Land-schaftsmalerei)33 või �tõetruud realismi� (er-

27 C. Grass, Fragmente von Wanderungen in derSchweiz, nebst drey Kupfern vom Rheinfall nachsorgfältig genauen Handzeichnungen. Zürich:Gessner, 1797.28 C. Grass, Sizilische Reise, oder Auszüge aus demTagebuch eines Landschaftmalers. Th. 1�2. Mit 26Kupfern. Stuttgart, Tübingen: Cotta, 1815.29 Vt. lähemalt: G. Lammel, Kontakte und Dialogezwischen Schweizer und deutschen Künstlern zurZeit Füsslis und Goethes. � M. Bicher, G. Lammel,Helvetien in Deutschland. Schweizer Kunst ausResidenzen deutscher Klassik 1770�1830. Ausst.-kat.Zürich: Offizin, 1996, lk. 153jj.30 G.-H. Vogel, Karl August Senff, lk. 247.31 Mida ei söanda klassitsismiks pidada juba Volde-mar Vaga: V. Vaga, Kunst Tartus XIX sajandil, lk. 26.32 P. F. Schmidt, Deutsche Landschaftsmalerei von1750 bis 1830. Deutsche Malerei um 1800. Bd. 1.München, 1922, lk. 31.33 S. Pückler-Limburg, Die Klassizismus in derdeutschen Kunst. München: Müller & Königer, 1929,lk. 238.


scheinungstreuer Realismus)34. W. Busch näebselles suunda, mis väärtustab kunstitegemi-se protsessuaalset ja vahetut külge ning onklassitsismist olemuslikult erinev.35

Sajandivahetuse kunstnike loomingule õig-lase hinnangu andmiseks tulekski tunnista-da kahe lähenemisviisi � ühelt poolt ajaloo-lis-reflekteeriva ja teisalt kogemusliku lähe-nemise � olemuslikku erinevust, kuid samastäisväärtuslikku positsiooni 18./19. sajandikunstimaastikul. Ühtse stiili paradigmat ot-sides on seda raske teha � või siis kisub hin-nang ühele või teisele poole kiiva, nagu nähanäiteks Karl Ferdinand von Kügelgeni loo-mingule osaks saanud käsitlustes. Nii heitiskaasaegne saksa kunstiteadlane FriedrichChristian Hasse Kügelgenile ette, et too ko-peeris liiga vähe vanu meistreid ja püüdisselle asemel arendada oma annet hoopis loo-duse stuudiumi abil, mis aga ande õitsele-löömist ainult pidurdas.36 Klassitsismi vaa-tenurgast oli Kügelgeni loomingus seega lii-ga vähe õilsat idealismi.

Sajand hiljem on Voldemar Vaga risti vas-tupidisel seisukohal, nähes Kügelgeni varas-tes antikiseeriva stafaa�iga ideaalmaastikes�trafaretset ajastiili�, hilisemas loomingusaga kiiduväärt realismi. Nende hilisematetööde (Krimmi ja Soome vaadete) juures päl-vib tunnustust nii stafaa�ist loobumine kuika Kügelgeni oskus suurepäraselt fikseeridalooduses nähtut, taunimist see, et viimistle-tud teoseid luues jätab kunstnik ära juhusli-ku ja elava ning terase loodusvaatluse mo-mendid hajuvad.37 20. sajandi jaoks polnudKügelgeni loomingus piisavalt realismi.

Kunsti loomusestja eesmärgistBalti kunstist ongi stiiliajaloo võtmes raskerääkida, sest provintsile omaselt nappis siinvärskeid ideid, asjatundlikke tellijaid ja kres-tomaatilisi loojaid. Ka tundelisus ja klassi-

kaihalus jäid 18./19. sajandi Eesti- ja Liivi-maa kunstis pigem varjunditeks, mis ei sead-nud endale romantismi või klassitsismi am-bitsiooni.

Nii on klassitsism vähemalt Balti kunst-nike maastikukäsitluse osas sama halvastikohalduv mõiste kui �veitsi väikemeistriteloomingu puhul. Viimaste motiivivaliku japopulaarsuse mõistmisel otsitakse tänaseksabi pigem valgustuse märksõnadest (reisimi-ne, mäed, loodusteadused, muinsushuvi, mo-numendid), 18. sajandi loodusesteetikast (idüll,subliimsus) ning vaadeldakse omaette teema-na nende loomismeetodit, ehk siis teekondanatuuris valminud visandist põhjalikult vii-mistletud, kulisside ja inimstafaa�iga varus-tatud gua�i või koloreeritud gravüürini.38

Ka Balti 18./19. sajandi materjalile onpalju loogilisem läheneda valgustusaja üldis-te väärtuste kaudu ja kõnelda � nii nagu sedategi balti kaasaegne publitsistika � toonasekunsti spetsiaalsest loomusest ja eesmärgist.Laienenud maailmapilt, mis väljendus reisi-kires ja tähelepanus nii looduslikele kui kaetnograafilistele eripäradele; pidev enesepee-geldus kirjutamise ja joonistamise kaudu ningmõlemale tegevusele iseloomulik didaktili-ne noot; huvi nii antiigi kui ka kohalike muin-suste vastu; luuletajate, literaatide ja õpet-laste hindamine, monumendikultuur jpm. �

34 P. H. Feist, Geschichte der deutschen Kunst1760�1848. Leipzig: Seemann, 1986, lk. 80.35 W. Busch, Das sentimentalische Bild, lk. 7, 329.36 F. Ch. A. Hasse, Das Leben Gerhard�s von Kügel-gen: Mit dem Bildnisse der Künstlers u. Umrissenvon seinen Gemälden; nebst einigen Nachrichten ausdem Leben des russ. Cabinetsmalers Karl von Kügel-gen. Leipzig: Brockhaus, 1824.37 V. Vaga, Kunst Tallinnas XIX sajandil, lk. 10, 20.38 Nt. M.-L. Schaller, Annäherung an die Natur.Schweizer Kleinmeister in Bern 1750�1800. Hrsg.von der Burgergemeinde Bern und der Stiftung �Gra-phica Helvetica�. Bern: Stämpfi, 1990; Natur undHeldenleben. Deutsche und Schweizer Zeichnungender Goethezeit.

Kadi Polli34

39 G.-H. Vogel, Karl August Senff, lk. 238.

on vaid lühike loend üleeuroopalisest väär-tustesüsteemist, mis annab konteksti siinselevaategraafikale, Johann Christoph Brotze,Eduard Philipp Körberi jt. Balti literaatidekultuurilooliste materjalide kogudele (kusleidsid tänulikku säilitamist kohalike joonis-tusreisiliste tööd), Tartu ülikooli joonistus-kooli kunstivalgustuslikule tegevusele, üli-kooli professoreid tutvustavatele graafikasee-riatele, illustreeritud reisikirjadele, estica tee-male jpm.

KokkuvõtteksLõpetuseks pöörduksin tagasi tõdemuse juur-de, et 18./19. sajandi vahetuse kujutav kunstEestis vajaks uut läbikirjutamist ja ühtaegusenikehtinud �klassitsismi� mõiste täpsusta-mist. Selleks, et anda hinnang Balti 18./19.sajandi vahetuse kunstile mitte niivõrd klas-sitsismi kõrge stiili kaanonite, kuivõrd justEuroopa valgustuse väärtushinnangute ja in-novaatiliste muutuste kontekstis, tuleb kes-kenduda värsketele ideedele mobiilsemaltavatud valdkondadele � joonistusele ja ak-varellile � ning laiendada kunstiajaloole hu-vipakkuva loomingu ringi nii valgustuslikeliteraatide kunstiharrastuse kui ka kunstnikekirjanduskatsetuste võrra. Alles klassitsismiakadeemilistele mõõdupuudele selga pööra-tes võib täie julgusega tunnistada, et antudperioodil oli hinnatud �eelkõige piltlikult väl-jendatud kunstiline idee, aga mitte sellegaseotud kvaliteetne, elegantne või vähemaltkorrektne ametialane teostus�.39 Palju oluli-sem kui sajandivahetuse kunsti vorm on muu-tused selle sisus � see, mida kujutati, keskujutasid ja kellele kujutasid, ehk siis kunstiloomus ja eesmärgid.

Documents

Klassitsismist kui stiilimõistest kujutavas kunstisktu.artun.ee/articles/2008_1_2/ktu_17_1_017-034_polli.pdf · sajandivahetuse kunst, mille diletantlik, natuuritruu, kohalikke muinsus-