Ida–Virumaa Kutsehariduskeskus

Juuste värviõpetuse

loengumaterjal

Koostaja: Katrin Veber

1

Sisukord

1.Värvitöötluses kasutatavad töövahendid ..........................................................................................3

2. Juuste värvimise ajalugu ja värvus-, valgusõpetus.............................................................................4

2.1 Juuste värvimise ajalugu....................................................................................................................4

2.2 Värvus- ja valgusõpetus..............................................................................................................4-9

3.Juuste värvimise psühholoogia........................................................................................................10

4. Värvide ring, juuksekarva ehitus,juuste naturaalne pigment...........................................................13

4.1 Värvide ring......................................................................................................................................13

4.2 Juuksekarva ehitus......................................................................................................................4-9

4.3Juuste naturaalne pigment………………………………………………………………………………………………………14

5.Tehisvärvained...........................................................................................................................15-19

6. Püsivärv.....................................................................................................................................21-33

7. Blondeerimine ja heledaks värvimine........................................................................................33-37

8. Värvimise ja blondeerimise järel protseduurid................................................................................38

9. Terminoloogia................................................................................................................................39

2

1.Värvitöötlusel kasutatavad töövahendid

2. Juuste värvimise ajalugu ja värvus-, valgusõpetus3

2.1 Juuste värvimise ajalugu

Iidsetest aegadest alates on juuksevärvi muutmiseks kasutatud erinevaid rohtusid, taimi,

leotiseid. Arvatakse, et Kleopatra määris oma juukseid hennaga enne suplust Niiluses. Juuste

blondeerimiseks valmistasid rooma naised leotist puusüsist, kustutamata lubjast ja söögisoodast.

Et anda juustele tumedat varjundi, kasutasid vasepuru tammelehtede käsnasegu. Selleks kasutati

ka veel kaanidest tehtud vedeliku, mis oli leotatud savipotis veinis ja äädikas 60 päeva jooksul.

Peale Rooma impeeriumi lagunemist kandusid ilu saladused laiali itta, Konstantinoopolisse, kus

türgi naised kasutasid juuste musta värvimiseks peenestatud väike aasia tamme vilju, mis olid

sisse hõõrutud taimeõlidega ja segatud valge pliiga.

Renessansi ajal blondeerisid naised juukseid booraksi ja salpeetri seguga või hundioa, safrani,

želatiini, vägiheina ja eksootilise mürri seguga.

XV sajandil olid juuste blondeerimise retseptide valvsa silma all, kuid ajalugu räägib meile

selles, et nende koostisesse kuulusid sisaliku rasv, pääsukese sõnnik ja karu luude tuhk. Ühtlasi

kasutati nendega safrani, väävlit, maarjast ja mett. Mitte alati ei olnud need retseptid ohutud,

ning 1562.a. doktor Maridello Modeenast ( Itaalia) kirjutas, hoiatades võimalikest soovimatutest

blondeerimise tagajärgedest ,, Peanahk ja juuksed võivad tõsiselt juurtest kahjustatud saada, mis

toob kaasa juuste väljalangemise ."

Nii jätkus kuni XIX sajandini, kus avastati vesinikülihapend. Esimest korda kasutas seda 1860

aastal Napoleon II armuke Kora Perl.

1859 aastal uuris saksa professor Wilhelm Hoffman Londoni keemia kuningakolledžis

kivisöeõli. Üks tema tudengitest, William Henri Perk, püüdis sünteesida hiniini kuid sai musta

sette. Selle asemel, et meelt heita lahustas ta sette piirituses kus lahus sai purpurse värvuse. See

avastus sai aluseks permanentsete värvainete loomisel, mis sobisid kangaste ja juuste

värvimiseks. Lõppude lõpuks tõi see avastuse sünteetilise juustevärvide tööstuse tootmisarengu.

Pärast II Maailmasõda 1945. A. hakkasid naised juukseid blondeerima. Moodi tulid tugevalt

värvitud juuksed. Eelmisel sajandil 70-ndatel aastatel hakati juukseid värvima salguti

kõikvõimalikes toonides.

Juuksevärvid, mis olid tol ajal ei olnud pooltki nii looduse ja juuksesõbralikud, kui seda on nad

tänapäeval.

4

Sünteetilise juuksevärve kasutame tänapäevani, mis pidevalt täienevad ja arenevad.

2.2 Värvus- ja valgusõpetus

Läbi ajaloo on valgusnähtuste uurimine vast üks kõige erutavamaid ja dramaatilisema arenguga

füüsikavaldkondi. Paljudes religioonides - ristiusk kaasa arvatud - algab maailm just valguse

loomisest. Valgust on peetud peaaegu et jumalikuks objektiks, kuna selle puudumisel kaotab

inimene suurema osa orienteerimisvõimest. Seda, et tegu on tavaterminites raskesti kirjeldatava

objektiga, näitab juba põhikontseptsiooni vahelduv areng, kord on valgust peetud küll laineks,

siis jälle osakeste kogumiks.

Teadlased ja filosoofid on sajandite vältel värvide ning valguse olemuse üle arutlenud.

Phythagoras uskus, et objektid kiirgavad osakesi, mis võimaldab meil neid näha. Isaac Newton

oli see, kellele hakkas valgus rohkem huvi pakkuma. Mitmete katsetuste teel avastas ta, et kui

tavaline Päikesevalgus suunata läbi prisma, tekib prismas murdumise tagajärjel spekter.

Newton eristas spektris seitset põhilist värvi: punane, oranž, kollane, roheline, sinine, tumesinine

ning violetne.

(Allikas: http://allforchildren.ru)

Leonardo daVinci oli sama katse teinud juba 200 aastat varem, kuid kartuses, et tema avastust

peetakse pühaduseteotuseks, tegi ta sellest vaid märkmeid. Õnneks oli Newton võimeline mitte

ainult avalikustama oma leidu, vaid ka arutlema selle tekkemehhanismide üle. Ta järeldas, et

valge valgus on lihtsalt paljude värvide kombinatsioon ja et prisma murdis igat värvi erinevalt,

tehes nad niimoodi nähtavaks.

Looduses võib Newtoni avastatud valgusspektrit näha vikerkaares. Vikerkaare tekkimist

seletab valguskiirte murdumine veepiiskades, kuna iga piisk on justkui väike prisma. Meie 5

silmad on sellise ehitusega, et suudame tajuda vaid vikerkaarevärve. Punasest allpool on aga

infrapunane ja violetsest ülevalpool ultravioletne. Paljud loomad suudavad ka neid värve näha.

Paljude värvide esinemine valges andis teistele mõtlejatele alust arvata, et värvitud kiirtel on

unikaalsed omadused. Newtoni kaasaegne, taanlane Christian Huygens eelistas võrrelda

valguse levimist lainetena, sarnaselt heli levimisele. Kuna helikõrgus sõltub selle lainepikkusest,

siis avastas ta, et erinevat värvi valgusel on erinev lainepikkus.

19. sajandil võttis valgusteooria juba täpsema vormi. Mitmete katsete toel suudeti tõestada

valguse lainetelaadne levimine ning suudeti valguslaineid ka esimest korda mõõta. Umbes sada

aastat hiljem suudeti lähemalt uurida ka soojuskiirgust ja selle seost valguslainetega. 20. sajandil

on valgusteooriaga tegelenud näiteks Albert Einstein ja Niels Bohr.

Valge valgus koosneb :

Violetne 380 – 420 nm - nanomeeter

Sinine 420 – 470 nm

Helesinine 470 – 520 nm

Roheline 520 – 570 nm

Kollane 570 – 600 nm

Oranž 600 – 630 nm

Punane 630 – 760 nm

6

Füüsikaline taust

Valge valgus, nagu päikesevalgus koosneb eri värvi osadest, millel on erinevad lainepikkused.

Ühtlasena näiv valgus, läbides prisma või peegeldudes kas vihmapiisa pealt tagasi, jaguneb

erinevatele lainepikkustele vastavalt värvideks. Kui valgest värvist eraldatakse mingile

lainepikkusele vastav osa, pole valge enam valge, vaid värviline. Kuna meid ümbritsev maailm

on värviline, siis ilmselt paljud ained neelavad osa sellele langevast valgusest. Veel XVII

sajandil Isaac Newton avastas, et valge päevavalguse tegelikult koosneb kõikidest nähtavatest

värvidest. Ta tõestas selle teooria, lastes päikesekiire läbi klaasiprisma. Erinevate pikkustega

laine kiire murdunud nurga all moodustasid värvilise mustri. Vikerkaarevärvid on alati ühes ja

samas järjestuses; punane, oranž, kollane, roheline helesinine, sinine ja violetne. Juuste värvus

oleneb juustes sisalduvatest pigmentidest, mis osa valguskiiri peegeldavad ja ülejäänud neelavad.

Meile nähtamatu värvus mõjub ümbritsevale värvusele, samuti ka vähemal määral- riiete värvus

ja meigi toon.

Füsioloogiline ja värviõpetuslik taust

Värvilisuseks vajatakse valgust ja ainet, mis talle omasele kombel peegeldab valgusest teatud

lainepikkusi. Valgus ja aine on olemas ilma vaatajategi, meie aga räägime siin juuksevärvidest,

järelikult on ka kolmas osaleja-juuksevärvija ja juuksurisalongi klient, kes teavad omapoolseid

tõlgendusi silma võrkkesta saabuvatest valguse lainepikkustest.

Värvilisuse aistimine tekib siis, kui valguskiired ärritavad silma võrkkesta värvitundlikke

retseptoreid ja ärritus kandub mööda nägemisnärvi ajusse. Tavaliselt näevad inimesed värve

ühtemoodi, kuna teatud värv mõjutab kõikide võrkkestade retseptoreid ühtemoodi ning ajus

sünnib teatud värviaisting. Ent inimesed, kes oma töös värvidega kokku ei puutu, ei suuda alati

ligilähedasi värve üksteisest eristada. Juuste värvi ja kliendi vahel võib sellest hoolimata, et

mõlema värvide eristusvõime on hea, ette tulla arusaamatusi, sest värvidele on võib-olla antud

erinevaid nimetusi. Näiteks sama oranži värvi nimetab üks kollaseks ja teine punaseks.

Kvalifitseeritud juuksur peab oskama kliendiga vestelda värvidest nii, et tekiks ühtne arusaam

soovitavast värvist.

Värvimine on õnnestunud, kui värv kliendile sobib. Sobivus on suhteline. Värviõpetuse teooriate

kohaselt võib põhjendatult otsustada, milline värv sobib näiteks riietuse ja naha värviga, milline

värv jätab külma ja milline sooja üldmulje. Värvivalik ei saa olla siiski vaid värviõpetuse 7

kohandamine. Kliendi subjektiivne eelistus teatud värvide suhtes on niisama tähtis valikumotiiv

kui selle mõistmine, mis värviõpetuslikult sobib ja mis mitte.

Värviaistingute tajumist silma kaudu

Värvid võivad teha suuri muutusi diagrammi esteetilises kvaliteedis ja sisust arusaamisel. Kuid

värvid võivad põhjustada samuti visuaalset lärmi, segadust ja isegi ebamugavust vaatajale.

Kõige tavalisem värvisuhete esitlus on värviring, mille avastas Isaac Newton 1666 aastal.

Traditsiooniline värviring näitab nähtavat värvispektrit. Põhivärvideks on punane, sinine ja

kollane. Neid värve saab omavahel segada kõikideks teisteks nähtavateks värvideks.

Inimsilm tajub kõiki värve läbi spetsiaalsete struktuuride kompleksi võrkkesta tagumises osas,

mis reageerivad närviimpulssidega erinevatele valguse lainepikkustele.

Hilisemates avastustes anatoomias ja psühholoogias on esikohal teooriad, mis käsitlevad punast,

sinist ja rohelist kui esmaseid värve, sest need on need värvid, mida kolm tüüpi võrkkesta

kolvikesi meie silmas suudavad tajuda.

Teadmised inimpsühholoogiast aitavad meil tuletada mõned reeglid värvide kasutuse kohta

diagrammis. Need reeglid arvestavad nii võrkkesta kepikeste ja kolvikeste jaotusega kui ka

muutustega läätses, et korralikult kujutist näha.

Värviliste diagrammide loomisel tuleks arvestada järgnevat

Üheaegselt mitte kasutada küllastunud värve. See põhjustab silmade läätsedes

järske muutusi, mis viib silmade väsimiseni. Küllastunud värvid tuleks asendada

näiteks pastelsetega või muude värvidega, mis paiknevad spektris lähestikku.

Värviaisting sõltub vanusest, soost ja tervislikust seisundist. Vanemad inimesed,

mehed ja värvipimedad tajuvad värve nõrgemalt kui noored, naised ja terved

inimesed.

Valge taust ei mõjuta värvitajumist, seega mõjub tumepunane ristkülik valgel taustal

tumepunaselt. Hele taust aga rõhutab värvi tumedust ja seetõttu mõjub tumepunane

ristkülik helepunasel taustal veelgi tumedamalt, peaaegu lillakalt. Seevastu tumedal

taustal tajume värvi veelgi heledamana, kui see tegelikult on.

Keemiline taust

Värvi tekkeks vajatakse peale valguse ka ainet. Aine näib värvilisena, kui osa valguse

lainepikkustest neeldub ehk absorbeerub selles. Valgusest on märgatavad vaid need osad, mida 8

aine ei absorbeeri, vaid laseb läbi või peegeldab tagasi. Kui aine peegeldab sinist osa valgusest

tagasi ja absorbeerib muud lainepikkused, näeme seda sinisena.

Valgus mõjub aine elektronidele nii, et need siirduvad saadud energia annusest ergastatuna

kõrgemale energia tasemele. Ained, mille elektronide ergastamine toimub kergelt, on värvilised.

Elektronide siirdumine on tavaline niisuguste ainetes, milles on konjugeeritud kaksiksidemete

süsteem. Konjugeeritud ehk ühendatud kaksiksidemed tähendavad seda, et aine molekulides on

iga teise aatomitevahelise sidemena kaksikside.

Leukodopakroom, juuste loomuliku värvaine melaniini algvorm, on värvitu kuna siin on vaid

kaks konjugeerunud kaksiksidet. Leuko-määratlus tähendab sõna-sõnalt valget. Sellises aines ei

ole ergastusvõimelisi elektrone. See-eest on dopakroomis on juba neli kaksiksidet

konjugeerituna, seega ühend on värviline ja kõnealuse juhtumi puhul punane.

Valmis melaniin aines on konjugeerunud kaksiksidemete süsteem veel palju pikem- see esineb

kogu molekulis, nii et ergastus vaid ja siis teatud lainepikkusi absorbeerivaid elektrone on

rohkesti. Juuste värvaine väljatöötamisel on eesmärgiks valmistada aineid, milles on sobival

määral konjugeerunud kaksidemeid.

3. Juuste värvimise psühholoogia

Värvus on kõikjal meie ümber, isegi meie unenägudes. Me näeme muutlikku taevast, säravat

päikest, elusa looduse varjundeid jne. Võimatu on endale ette kujutada maailma ilma värvideta.

Värvid täidavad meid energiaga ja mõjuvad meie tujudele, sunnivad nägema asju soojade või

külmadena. Erutavad ja stimuleerivad. Kurt Goldshtein, neuropsühholoog, kes on läbi viinud

eksperimente värvuse valgusega tegi järelduse selle kohta, et punases valguses subjektiivselt aeg

möödub kiiremini ja esemed näivad pikemad, suuremad ja raskemad; rohelises või helesinises

valguses aeg möödub aeglasemalt, esemed aga näivad lühemad, väiksemad ja kergemad. Kui me

püüame iseloomustada inimeste ja emotsioonide värvide abil, näiteks roheline- kadedus,

purpurne- viha, kollane- argus või punane- tarkus edastame me endale terve assotsiatsiooni

spektri, mis võib olla enam tõepärane kui me seda endale ette kujutame. Kogu elu me nii või

teisiti kasutame värve, et interpreteerida seda, mida näeme. See puudutab ka juuste värvust.

9

Blondiinidele, punapeadele ja brünettidele on traditsiooniliselt looduse poolt antud teatud

isikutunnused. California Teaduskeskuse sotsioloog Robert Scott, kes tegeleb käitumise

uurimisega, et järelduse, et inimese iseloomustus oleneb juuste värvusest. Tähendab me teame

inimeste kohta juba midagi veel enne seda, kui me temaga rääkima hakkame.

Blondiinide jaoks eksisteerib suur kogus varjundeid, mis varieeruvad alates külmast

Skandinaaviast sooja nisukarva värvuse kaudu kuni särava kullavärvuseni. Heledaid juukseid on

kerge blondeerida, kui ükskõik mis teist värvi juukseid. Et teha neid tumedamaks, on vaja segada

aluspõhja värvainega ja sel moel see stabiliseerida.

Heledad juuksed sobivad mistahes värvusega värvimiseks. Kuid tuleb silmas pidada juuste

struktuuri, naturaalse blondeerimise astet, nahatooni ja silmade värvust, samuti hallide juuste osa

kui neid on.

Punapead on rohkem impulsiivsemad ja meeletumad. Reeglina sümboliseerivad punapead

iseloomu ohjeldamatust ja kurja saatust.

Punaste juuste jaoks on olemas spetsiaalsed väljatöötatud värvained. Kuigi võib kasutada

mistahes tüüpi tooted, saavutatakse parim tulemus siiski taimse päritoluga värvainetega, mis

annavad juustele läike ja rikastavad nende tooni. Kogu punapea juuste helendamine on üks kõige

raskematest protsessidest, eriti kui planeerite saada tumepunasest värvusest külmaks blondiiniks.

Peale juuste valgendamist on reeglina raske kahvatu-punane värvus, mida tuleb korrigeerida.

Brünetid assotsieeruvad alateadlikult soojuse ja lõbususega.

Kastanipruunide juuste jaoks sobib ükskõik mis värvitüüp ja tulemus saab olema oivaline. Kuid

tuleb meeles pidada, et värv kantakse tumedamale alusele ja seda tuleb arvestada värvilahendi

valimisel.

Helendamisel pidage meeles, et pigmendid kaovad juustest järgmises järjekorras: punane,

punane/ oranž, oranž, sel moel võib eksperimenteerida sooja varjundiga.

.

10

4.Värvide ring, juuksekarva ehitus ja juuste naturaalne pigment

4.1 Värvide ring

1793. aastal joonistab Goethe värviringi, kus ta ei vastanda üksteisele ainult kahte põhivärvi –

sinist ja kollast, vaid lisab sinna kolmanda nurgana punase värvi. Tekib ringikujuline diagramm,

kus kolm põhivärvi vahelduvad oranži, lilla ja rohelisega, punane asetseb kõige üleval ja roheline

all. Ringi seda poolust, mis algab rohelisega – läbi kollase punaseni – nimetab ta plusspooluseks

ja vastaspoolt miinuspooluseks.

Goethe seob värvused tunnetega. Plusspoole ja miinuspoole värvid kutsuvad esile erinevaid

emotsioone. Ta mõistab värvusi kui meelelisi kvaliteete, mis on lahutamatult seotud inimese

teadvusega.

Seega polnud Goethe kaugel tänapäeval kasutatavatest värvipsühholoogia testidest.

Kollakaspunased toonid, mis asetsevad värviringi plusspoolel assotsieeruvad valguse ja

tugevusega, sooja turvalise auraga. Värviringi miinuspool, mis algab sinisega rõhutab

kaotusevalu, süngeid mõtteid, tekitab distantsi. Lilla süvendab meis ebakindlust, nõrkust ja

igatsust.

Kunstiteoreetiku ja -praktiku Johannes Itteni loodud värvikäsitluse (konstruktiivne

värviõpetus) keskne põhimõte.

Itteni värviharmooniate ja -kontrastide süsteem põhineb lihtsal ja selgel 12-osalisel

värvikorraldusel. Värviringi aluseks on nn. põhivärvid - esimese korralduse värvitoonid

(primaar) - kollane, punane ja sinine. Teise korralduse värvid (sekundaar) - oranž, roheline ja

violett paigutuvad esimeste vastu. Mõlemale poole esimese ja teise korralduse värve jäävad

kolmanda korralduse värvid (tertsiaal), mis saadakse esimese ja teise korralduse kõrvuti asuvate

värvitoonide omavahelisel segamisel. Need on oranžikas-kollane, oranžikas-punane, purpur,

sinakas-violett, jääsinine ja leheroheline

11

Värvid mis asuvad ringi vastaskülgedel on üksteise suhtes vastandvärvid ehk

komplementaarsed värvid. Komplementaarsete värvuste segu annab hallikas-pruuni tooni.

Kõiki tuntud värvusi võib saada, segades kokku kolme põhivärvi ehk (primaarvärvi). Nendeks

on kollane, punane ja sinine.

Kui me segame primaarvärve paarikaupa, siis saame kõrvalvärve ehk sekundaarseid värve.

Primaarvärvuste paarid Sekundaarvärvid

Kollane ja punane Oranž

Sinine ja punane Violett

Sinine ja kollane Roheline

Edasine primaarsete ja sekundaarsete värvuste segamine annab kolmandat järku värvused jne.

värvuste varieerimise võimalused on lõputud.

Komplementaarsete värvide segamise efekt

Kollane ja violett annavad tumehalli

Oranž ja sinine annavad pruunitooni

Punakas ja roheline tekitavad punakaspruuni tooni

Tähele tuleb panna, et värvivarjundid, mida saadakse komplementaarsete värvide segamisel,

sõltuvad ka kontsentratsioonist.

12

Kontsentreeritud komplementaarsete värvuste segamine → tumedad toonid.

Kergete komplementaarsete värvuste segamine → heledad toonid.

4.2 Juuksekarva ehitus

Cuticle- koosneb 6- 10 kihist soomusekujulistest

rakkudest, mis kaitsevad juuksekarva seesmisi kihte.

Cortex- see kiht moodustab 80% juuste mahust. Need

on pikad ja niiditaolised rakud, mis moodustavad

mikrofibrillide kimpe, mis on omakorda põimunud

makrofibrillide gruppideks. See kiududest kiht annab

juustele nende elastsuse ja tugevuse.

Medulla –on juuste tsentraalne osa ja koosneb

peamiselt väikestest õhukotikestest. See kiht ei ole

juustes siiski mitte alati esindatud ja tema funktsioon ei

ole päris selge.

Joonis Estel Professional

Cuticle on üldiselt pigmendivaba ja tal puudub oma värv. Pisikesed värvi ( pigmendi) osakesed

asuvad cortexis. Juuste värv on nähtav seetõttu, et cuticule on läbipaistev.

13

4.3 Juuste naturaalne pigment

Juustes leidub kahte liiki naturaalset pigmenti:

Punane pigment ( feomelaniin)

Pruun-must pigment ( eumelaniin)

Nende pigmentide kombinatsioonide tulemusena saadaksegi Euroopas levinud juustevärvide

gamma. Aasias domineerib juustes pruun-must pigment. Tuleb märkida, et need mõlemad

pigmendid võivad tumendada juuste värvitooni. Valgetel juustel puudub pigment üldse.

Eumelaniin määrab ära värvitooni sügavuse ( tumedus astme). Selle pigmendi graanulid on

suuremad kui feomelaniinil.

Feomelaniin põhjustab juuste värvuse punase või blondi tooni. Selle pigmendi osakesed on

väikesed ja nad on koondunud väikestesse klastritesse.

Joonis Estel Professional

5. Tehisvärvained

Tehisvärvaine üldiseloomustus

Kõik juustele lisatavad värvained on tehisvärvained, kuna need ei ole melanotsüütides

moodustunud loomulikud värvained. Tehisvärvaineid võib jagada nelja põhirühma:

Otsevärvained ehk toonijad

14

Oksüdeeruvad värvained

Metallivärvaine

Blondeerija

Otsevärvained on kas sünteetilised või taimsed. Otsevärvained on juba juustesse lisades

värvilised. Oksüdeeruvad värvained valmivad hapniku abil lõplikuks värviks alles juustes.

Metallivärvained reageerivad juuste keratiiniga millest moodustubki juuste lõplik värvus.

Otsetoimivad värvid ehk värvilist kihti moodustavad värvid

Juukseid võib värvida otsetoimivate värvipigmentidega poolpermanentsetes lahustes. Neid

pigmente ei ole tarvis keemiliselt ilmutada juuste sees, kuna nad eksisteerivad juba valmis kujul

ja on nähtavad. Otsetoimivaid pigmente tuleb kinnitada juuste sisse või pinnale, et nad tagaksid

juuste värvuse. Nende pigmentide kinnitamiseks kasutatakse peamiselt kahte mehhanismi. Tänu

ümbruskonna keemilisele toimele kannavad juuksed üldiselt negatiivset elektrilaengut.

Otsetoimivad pigmendid on valmistatud selliselt, et nad kannavad positiivset laengut, nii et

pigment tõmbub juustele nagu pisike magnet.

Mõned otsetoimivad pigmendid on nii peeneteralised, et nad on võimelised tungima läbi

soomuskihi ja ladestuma juuste pinnale.

Muidugi, kui juus on poorne, siis leidub temas avasid, mille läbi pigment võib kergemini tungida

juustesse.

Otsevärvide põhimõte on värvida juuksed nii, et värv püsiks juustes kas üks või rohkem

pesukorda. Otsevärvidele on omane, et nad juba toodetes lõplikku värvi ja neid ei pea enam

oksüdeerima nagu püsi-ja kergvärvaineid. Otsevärvainete rühma kuulub erinevaid keemilisi

aineid. Osa värvainetest kinnitub juuste külge ainult teatud ajaks elektromagnetilise

külgetõmbejõu mõjul, osa aga mehhaaniliselt. Otsevärvide hulgas on siiski ka selliseid

värvaineid, mis reageerivad juuste keratiiniga, moodustades seega juustesse püsiva värvitooni.

Eelnevalt juustes olnud otsevärvained võivad põhjustada probleeme siis, kui juukseid soovitakse

uuesti värvida. Raskusi valmistavad see, et me ei tea, missugused otsevärvained lähevad juustest

välja ja missugused kinnituvad püsivalt. Kuna nad ei oksüdeeru ega redutseeru, ei saa neid ka

vajaduse korral juustest välja ei oksüdeeruva ega redutseeruva värvieemaldusega. Otsevärvid on

kõik HC-tunnustega värvid, näiteks HC Red. Otsevärvaine võib ära tunda nende INCI nimetuses

kasutavate tunnuste järgi- ACID, BASIC, DISPERSE ja DIRECT. Kui värvaine nimes on tunnus 15

nitro, on tegemist otse värvainega. Osa otsevärvained on kosmeetikaseaduses määratud nn.

kosmeetilisteks värvaineteks. Neid võib ära tunda nimes oleva tunnuse CI järgi CI77891. CI

värve kasutatakse peamiselt selliste toodete nagu šampoonid, palsamid, värvivad vahud

ihukreemid jne ja neid on ka lisatud juustevärvidesse. Otsevärvaineid kõiki eelnimetatud

ainetüüpe, kasutatakse üldiselt ka püsi-ja kergvärvainetes lisaks oksüdeerivatele värvainetele.

Tüüpilised sünteetilised otsevärvained on nitrovärvid, näiteks purpurpunane. Erinevad

otsevärvained erinevad mitte ainult värvipoolest, vaid ka molekulide suuruselt ning ka selle

poolest, kui hästi nad kinnistuvad juukse keratiini külge. Halvasti kinnituvad värvimolekulid ja

väikesed värviosakesed uhutakse juustest välja näiteks šampoonide detergentide abil. Osa

otsevärvainetest aga püsib juustes pikemat aega ja peab vastu mitmele pesule. Otsevärvaineid

kasutatakse lühiajaliseks värvimiseks mõeldud toodetes ( näiteks värviloputustes või värvivates

šampoonides jne.), kuid ka oksüdeeruvate värvainete lisana püsi- ja kergvärvides. On

otsevärvained, mis ei ole mõeldud juuste värvimiseks, vaid ainult tootele värvitooni andmiseks.

Selliseid aineid nimetatakse kosmeetikaseadusandluses kosmeetilisteks värvaineteks.

TAIMSED VÄRVAINED

Taimsed värvained kuuluvad ka otsevärvide hulka. Taimsetes värvainetest on tuntuim

hennapõõsast saadav värvaine: 2hüdroksü- 1,4 naftokinoon. Henna on looduslik aine, kuna selle

värvaine on taimedest eraldatud ja rafineeritud. Juuste seisukohalt on see aga tehisvärvaine, nagu

muudki juuste lisatud värvained, sest see ei teki juuste melanotsüütides.

Henna värvaine

Henna värvaine populaarsus on kasvamas selle looduslikkuse tõttu. Juuste värvijale aga toob see

kaasa peamiselt probleeme, sest värvimistulemus võib olla ettearvamatu. Kuna henna värvaine

on otsevärvaine, ei saa teda eemaldada ei oksüdeeruva ega redutseeriva töötlusega. Eelnevalt

hennaga värvitud juuste teise värviga värvimisel on tulemus alati uue värvaine ja all oleva henna

värvaine värviline ühendus, mis osutub üllatuslikuks. Henna on püsiv värv, kuna värvimolekulid

reageerivad juukse keratiiniga püsivalt. Teisi nii püsivaid taimseid värvaineid kui henna

kasutusel ei ole.

Oksüdeeruvad värvained16

Oksüdeeruvad värvained on väikesemolekulilised värvitud ühendid, mis oksüdeeruvad lihtsal

viisil suurteks värvilisteks molekulideks. Neid kasutatakse nii püsi- kui ka pool

püsivärvimisainetes. Oksüdeeruvad värvained saavad oksüdeerumiseks vajaliku hapniku näiteks

vesinikperoksiidist, mis segatakse viimasel momendil enne värvimist värvainete hulka. Protsess

on põhimõtteliselt samasugune kui juuste loomuliku värvaine tekkimine. Värvainete püsimine

juustes tuleneb ühelt poolt sellest, et suurte molekulidena ei saa värvida juustest välja valguda,

ning teiselt poolt sellest, et värvained reageerivad keratiiniga ja kinnituvad selle külge.

Tüüpilised eelvärvained on parabenseendi- amiin ja paratolueendi- amiin. Neile molekulidele on

ühine see, et nende benseenilüliga on liitunud kaks aminorühma, siit nimetuse lõppki – diamiin.

Aminorühmad asetsevad benseenilülides teineteise vastas ning niisuguse asendi tõttu kutsutakse

selliseid ühendeid paraühenditeks. Puhaste paraühendite polümerisatsioon ei edene jõudsalt,

seetõttu on värvimassis omad haakijad. Haakijad muudavad paraühendite liitumise üksteisega

tõhusaks. Tüüpilised haakijad on metabenseendiamiin ja resotsioon. Haakijad on n.ö

metaühendid. Nimetus meta tähendab seda, et benseenlüliga liitunud rühmad, nagu amino - ja

hüdroksüül rühmad, on asetunud teineteise suhtes nii, et nende vahele jääb lülis üks tühi koht.

Oksüdeeruva värvaine väljakujunemine lõplikuks värvaineks algab alles juustes. Värvimass,

milles on oksüdeeruvad värvained, segatakse vesinikperoksiidiga ja kantakse juustele. Para-

ühend reageerib metaühendiga. Tekkinud saadus oksüdeerub indofenooliks ja sellega liitub uus

paraühend, millest saadakse kolmelüliline roheline toode. Viimane reageerib uuesti

indofenooliga ning liigub polümeerumis- protsessis lõpliku värvitooni poole. Hapniku

ülesandeks on eemaldada ühinevate molekulide vahelist vesinikku- teisi sõnu oksüdeeruda neid,

mis tõttu polümeriseerumine muutub võimalikuks.

Oksüdeeruv värvaine peab olema niisugune, mis oksüdeerub kergesti värviliseks. Seepärast

kasutatakse peaasjalikult aminorühmi sisaldavaid paraühendeid. Oksüdeeruva värvimolekuli

benseenlülides on aga vaba ruumi, nii saab nendega liituda teisigi rühmi. Lisarühmade tähtsaks

omaduseks on veel see, et nende vahendusel kinnitub lisaaine juukse keratiiniga ning püsib

seetõttu juustes paremini.

Metallivärvained

Parimad metallivärvained on plii ja hõbeda soolad. Need viiakse juustesse värvitute lahustena,

kus nad reageerivad juuste keratiinis oleva väävliga, moodustades tumepruune või peaaegu musti

metallisulfiidi ühendeid.17

Praegusel ajal on turul ainult paar plii värvi sisaldavat toodet ja neid reklaamitakse klientidele ja

„juuste loomuliku värvi taastajana " või „ juukse ravivahendina". Hallide juuste loomulikku

värvi pliivärvid loomulikult ei taasta, vaid ainult värvivad. Metallvärvid on püsivad värvid ja

lähevad juustest välja ainult kasvades. Juustes olev plii võib kahjustada juukseid oksüdeeruva

töötluse, keemilise loki kinnituse, püsi- ja kergvärvimise ja blondeerimis- protsessi käigus. Plii

on raske metall, mis katalüüsib tugevasti hapniku vabanemist, mistõttu keratiini väävlisillad

katkevad lõplikult.

KUIDAS TÖÖTAVAD OKSÜDEERUVAD PIGMENDID

Paisumine:

Selleks, et võimaldada pigmendil kergemini juustesse tungida, tuleb juustele lasta paisuda.

Paisumine saavutatakse aluselise ammoniaagi toimel. Viimane mitte ainult ei põhjusta paisumist,

vaid ta aktiveerib ka vesinikülihapendit , mis omakorda vabastab hapnikku oksüdatsiooni

keemilistes protsessides.

Ammoniaak aurustub üsna kiiresti, mis tõttu paisumine protsessi käigus järk- järgult aeglustub.

Sissetungimine:

Värvikreemi koostisosad võivad nüüd kergemini tungida cortex´isse, sest tänu paisunud olekule

on juuksed kergemini läbitungitavad.

Ühinemine:

Töötlemata pigmendid, mis on oma päritolult orgaanilised ained, kombineeruvad cortex-is ja

tulemuseks on töödeldud pigment. See pigmendiosakeste kokku- ühinemine on oma olemuselt

keemiline protsess, mis toimub hapniku juuresolekul. Hapniku aga eraldub vesinikülihapendist.

Naturaalsete pigmentide pleegitamine

Oksüdeeruv aine – vesinikülihapend – põhjustab samuti naturaalsete pigmentide pleegitamist.

Kui juuste otsad on valged salgud (mis ei sisalda pigmenti) kõrval ka loomuliku värviga

18

juukseid, siis võib pleegitamise tulemusena saada ühtlase tooni. Valged juuksed küllastuvad

oksüdeerivast värvist samal ajal kui tumedamad naturaalse pigmendiga juuksed pleegivad

heledamaks.

Kunstlike (kosmeetiliste) pigmentide pleegitamine:

Oksüdeerumise abil on võimalik pleegitada ka kunstlikke pigmente, mis on viidud juustesse. See

on oluline retušeeriva töötluse jaoks, sest pleegitamine takistab ka tumedate astmete või joonte

tekkimist juuste juurte ja eelnevalt värvitud osade vahele.

Juuste värvumine

Värvimine on nüüd lõpule viidud ja pigment on ühtlaselt jaotunud. Nähtav värv on nii

aktiveeritud pigmendi kui ka naturaalse pigmendi pleegitamise tulemus. Cuticle on suletud.

Oksüdeerimisprotsess

Kosmeetiline pigment koosneb väikestest osakestest: aktiveerijast ja seostavast ainest. On

näidatud, kuidas need komponendid on jaotunud juustes.

Ammoniaak aktiveerib vesinikülihapendit, mis oksüdeerudes on võimeline ühendama kokku

kahte komponenti.

Aktiveerija ja seostuvad ained on ühinenud. Nende kombineerumise tulemusena on tekkinud

suured värvuseta molekuli . Nende molekulide edasine oksüdeerimine tekitab nähtava värvuse.

Taandamisprotsess

Toimub värvi ilmutamine oksüdeerimise abil. Seda protsessi saab ümber pöörata taandamise

abil, mis pleegitab juukseid, eemaldades värvi neis ilmutatud kosmeetilistest pigmentidest.

Ilmutatud kosmeetilised pigmendid on jaotunud üle kogu juukse.

Taandavad ained, väävlishape ja vesi, reageerivad kosmeetiliste pigmentidega.

Kui taandamine on toimunud, siis on kosmeetilised pigmendid muutunud värvituteks.

19

Veega loputamine eemaldab suurema osa värvitust pigmendist.

Taandamise käigus ei eemaldu mitte kogu pigment. Kui nüüd loputada juukseid 1% - lise

vesinikülihapendi lahusega, siis saab allesjäänud pigment tagasi oma endise värvi.

Värvi taastamine on võimalik ka ilma vesinikülihapendi lahuseta, kuid see nõuab siis rohkem

aega. Ka õhus leiduv vaba hapnik võib osaliselt oksüdeeruda pigmenti ja taastada selle värvi.

6. Püsivärv

Oksüdeerivate värvikreemide (püsivärvide) koostis

Kosmeetilised pigmendid:

Kosmeetiliste pigmentide komponentideks on värvuseta orgaanilise päritoluga ained. Nad on

peamiselt vastutavad värvuse sügavuse eest, kuid neid võidakse kasutada ka lisavarjundite

andmiseks.

Poolpüsivad pigmendid:

Nende rolliks on juuste värvile varjundite andmine ja nad täiendavad kosmeetilisi pigmente.

Ammoniaagi vesilahus:

See lahus aktiveerib vesinikülihapendit ja aitab juustel paisuda. Ammoniaagilahus aurustub värvi

ilmutamise käigus üsna kergesti, mistõttu paisumine järkjärgult aeglustub. Ammoniaagi

kontsentratsioonid värvkreemides võivad varieeruda.

Niisutavad ained:

Need ained võimaldavad juustel ühtlaselt niiskuda.

Kreemide põhiaine:

Need võimaldavad värvivate komponentide kiiret ja soodsat toimet. Põhiainetena kasutatakse

kreeme, geele ja palsameid.

Parfüüme lisatakse selleks, et varjutada ammoniaagi ebameeldivat lõhna 20

PÜSIVÄRVIGA VÄRVIMISE TÖÖKAVA

Püsivärvimise puhul on töökavas kesksel kohal on juuste värvi väljaselgitamine. Seda tuleb

osata teha momendil, kui püsivärv neile kinnitub. Teisest küljest peab teadma, missugused ja

millises sisaldusjärjekorras on värvid (primaar- ja sekundaarvärvid) püsivärvituubides. Nende

kahe informatsiooniallika põhjal valitakse värvained

Püsivärvimist alustatakse oksüdeerija liigi valimisega ja selle põhjal saab otsustada, kas

eeltöötlus on vajalik. Eespool tehtud valikute mõju ette arvates valitakse kasutatavad

värvained ja nende koguselised segamisvahekorrad. Lõpuks määratakse ära

mõjumisajad, värvide juustele kandmise järjekord ja järelhooldus.

Kuidas valida oksüdeerijat

Oksüdeerijat valitakse selle põhjal, kui palju juustes olevat loomulikku värvainet tuleb

pleegitada. Tähtis on teada, et püsivärvainega segatud oksüdeerija ei pleegita varem

juustesse viidud tehisvärvainet. Pleegitamisvajadus selgub, kui on võrreldud algset

loomulikku tumedusastet eesmärgiks seatud tumedusastmega ning tumedusastmete

erinevus määratakse astmete vahena. Võrdlus tehakse valitud värvaine enda

tumedusastmestiku baasil, kuna erinevate tootjate tumedusastmetes võib esineda

väikesi erinevusi. Püsivärvimisega võidakse saada kõige rohkem kolm kuni neli astet

heledam tulemus. Kui pleegitamisvajadus on suurem, tehakse värvitöötlus

blondeerimisainega või pleegitatakse juukseid enne püsivärvimist blondeerimisainega

nii mitu korda, kui on vaja.

Oksüdeerijal on püsivärvimise protsessis kaks ülesannet:

pleegitada loomulikku värvainet

oksüdeerida tehisvärvainet.

21

Teisisõnu, oksüdeerijat vajatakse igal juhul. Kui pleegitamisvajadust ei ole, nagu

näiteks loomulikust värvainest tumedamaks värvimisel, tuleb püsivärvimisel

loomulikku värvainet siiski alati mõnevõrra heledamaks muuta, et tehisvärvaine

paistaks seatud eesmärgi kohasena. Tavaliselt on olemas valmistajapoolne info, millist

oksüdeerijat tuleks kasutada. Tootja teavitab üldjuhul ka seda, mitme astme võrra

oksüdeerija on võimeline pleegitama. Oksüdeerija liigi valikuga määratakse ära

loomuliku värvaine pleegitamise astme määr. Kui juuste loomulik värvaine muutub

heledamaks, tähendab see eu- ja feomelaniinide oksüdeerumist värvituteks.

Eumelaniin on juustele tumedust andva iseloomuga värvaine, mis on moodustunud

punasest, sinisest ja kollasest. Feomelaniin on peaasjalikult heledatele juustele

kollakat või punakat tooni andev värvaine. Kõik loomulikud juuksed on värviõpetuse

seisukohalt pruunid, tumedatest heledateni, sest nende värvulisus põhineb

eumelaniini ja feomelaniini segamisel. Punane, sinine ja kollane moodustavad eri

segudena ja sisaldustena täiesti heleda või koguni sinakasmusta värvi. Mõningates

juustes on lisaks pruunile punakas varjund. Kui pruunid loomulikud juuksed

muudetakse heledamaks ehk eumelaniinid ja feomeianiinid oksüdeeruvad

värvituteks, siis juuksed ei muutugi helepruuniks. Muutub hoopis eumelaniini

struktuur ja esmalt oksüdeeruvad sinised osad, siis punased ning lõpuks kollased.

Feomelaniini punane oksüdeerub enne ning siis kollane. Loomulik värvaine muutub

heledaks sama põhimõtte järgi, olenemata sellest mis põhjustab pleekimist (päike,

oksüdeerija vms.). Kui mõelda, et pruunist värviühendist võetakse ara sinine, siis

märgatakse, et järele jäänud värv ei ole pruun, vaid punane või oranžikaspunane, sest

värviühendisse ei jää enam muid värvilisi osi kui punane või kollane. Sama toimub ka

juustes. Juukseid pleegitav ühend peab olema juustes lühikest aega, kuni eumelaniini

sinised osad on oksüdeerunud värvituteks ning alles on jäänud punane ja kollane. Selle

tõttu käib juus tumedast heledaks pleegitades läbi kõik varjundid punasest

punakasoranžiks, oranžiks, oranžikaskollaseks ja kollase kaudu värvitu juukseni.

Kui juukseid püsivärvitakse, siis oksüdeerija valikust sõltub, missugust värvi loomulik

juus värvub. Moodustuva loomuliku värvaine värv on see põhi, millele tehisvärvaine

kinnitub, ning need koos annavad juustele värvimisprotsessi käigus uue värvi. Loomulik

juus pleegib püsivärvimisprotsessi ajal mil juuksed on värvimassi all peidus.

22

Pleegitamine ja oksüdeerimisjõud

Juuste värv muutub seda heledamaks, mida suurem on vesinikülihapendi kontsentratsioon.

Kui te kasutate 6 % - lise kontsentratsiooniga vesinikülihapendi lahust ja lisate seda võrdsele

kogusele värvikreemile, siis peate arvestama, et te tegelikult ju lahjendate vesinikülihapendi

kontsentratsiooni. Pärast segamist vastab tegelik oksüdeerimisjõud ainult 3 % - lisele

vesinikülihapendile.

30 ml vesinikülihapendit 6 % +30 ml püsivärvi

= 3 % oksüdeerimisjõud

Must punktiir joonisel vastab arvestuslikule oksüdeerimisjõule, kui kasutate segu vahekorras

1+1.

Kollane punktiir vastab arvestuslikule oksüdeerimisjõule, kui kasutate segamisel vahekorda 1+2,

nagu järgnevas näites.

+ 60 ml vesinikülihapendit 6 % + 30 ml püsivärvi

= 4 % oksüdeerimisjõud (vt. kollane punktiir joonisel)

Oksüdeerimisjõud arvutatakse järgmise valemi abil:

(vesiniku hulk) x (vesiniku kontsentratsioon %)

(vesiniku ja värvisegu üldhulk)

Kas eeltöötlus on vajalik

23

Püsivärvimise eeltöötluseks loetakse juuste tehisvärvainest puhastamist,

eelpigmenteerimist ja eelnevat pehmendamist. Kõik nimetatud töötlused tehakse

põhimõtteliselt enne eeltöödeldava juukseosa püsivärvimist. Eeltöötluse eesmärgiks on

ühtlustada juuste tumedusastmelisi ja värvilisi erinevusi ning parandada värvaine

tungimist juustesse.

Kas püsivärv katab kogu juukses oleva värvi

Püsivärvainesse segatud oksüdeerija ei pleegita juukses olevat tehisvärvainet ja samas ei

suuda katta endast tumedamat, värviliselt katvamat või erineva soojema tooniga püsivärvi

enda alla.

Tehisvärvi oksüdeerumist juustes nimetatakse puhastamiseks.

24

Puhastamist vajatakse seega järgmistel puhkudel:

kui juustes on mittesoovitavat tumedamat vana tehisvärvainet;

kui juustes on mittesoovitavalt värviliselt katvat vana tehisvärvainet;

kui juustes on mittesoovitavalt värvitoonilt külmemat või soojemat vana

tehisvärvainet.

Puhastamist mõjutab lisaks vana tehisvärvi tumedusastmele ka juuste põhi-ja

täiendvärvi tumedusaste. Kollane on kõige heledam, see katab ülejäänuid kõige

halvemini; oranž on heleduselt järgmine; punane ja roheline on ühetumedused;

sinine on enne lillat, mis on kõige tumedam; sinise ja lilla erinevus on väga väike.

Seda printsiipi võib testida vesivärvidega värvides:

Kui külmi toone soojaga üle värvida, on sageli tulemuseks määrdunud ja tuhm värv

ning kui sooja värvi peale värvitakse külma värviga, muutub seegi tuhmiks.

Et otsustada, millal juustes olev tehisvärvaine puhastada enne uut püsivärvimist, peab

võrdlema vana tehisvärvaine tumedusastet soovitud tumedusastmega ja samal ajal

vana tehisvärvaine katmisvõimet soovitud värvi katmisvõimega ning vana tehisvärvi

soojusastet soovitud värvi soojusastmega.

Eriti tähtis juukse leeliseliste töötluste käsitluste seisukohalt, nagu keemiliste lokkide

ja keemiliste ühendite abil kiudkihiga ühinevate värvimiste puhul, on see, et

juukseid ei venitataks ega väsitataks kammides. Samuti ei tohiks neid tugevasti

hõõruda, sest juuste struktuur on keratiini paisumise ja ehitust toetavate keemiliste

sildade purunemise tõttu eriti vastuvõtlik vigastustele. Samuti suureneb peanaha

ärritatavus, kui leelisega kaetud juukseid peanahal hõõrutakse ja/või peanahka

kammipiidega kraabitakse.

Kust me teame, missuguse värvitoonini peab juukseid puhastama

Püsivärvimisel kinnitub tehisvärvaine juustele täiesti samavärvilise ja -toonilisena,

arvestamata juhtumeid, mil värvaine mingil põhjusel juuste külge ei kinnitu. Kuna 25

lõplik värvimistulemus on pleegitatud loomuliku värvaine ja/või puhastatud

tehisvärvaine kombinatsioon, peab kogu juus tüvest ladvani olema ühevärviline või -

tooniline enne uue tehisvärvaine kinnitumist..

Probleem võib tekkida triibutatud juustega, mis puhastamisel pleegivad tõenäoliselt

peaaegu värvituks. Seda pole võimalik vältida, sest üksikuid triibutatud juukseid on

puhastamise ajal võimatu eraldi käsitseda.

Püsivärv pleegib kiiresti juuste ladvaosas. Kuidas seda vältida?

Püsivärvaine on keemiline ühend, mis seob end püsivalt juuste struktuuriga, kuigi selle

värvilisus ei püsi muutumatuna igavesti. Püsivärv pleegib ära sageli esimesena neis

juuste osades, mis on halvas seisukorras, samas toimub pleekimine kogu aeg

värvitud juuste kõigis osades. Värvaine eriti kiirel pleekimisel on ilmselt mitu põhjust,

kuid täpset informatsiooni neist saada on väga raske. On arvatud, et kui juuksed on

halvas seisukorras, siis ei suuda nende struktuur hoida värvimolekule enda sees ja need

pääsevad koos pesemisega minema. Ollakse seisukohal, et juuste avanenud struktuuri

tõttu on õhuhapniku ja päikese oksüdeeriv mõju neis intensiivsem kui juuste heas

seisukorras olevates osades. Eriti kiiresti pleegivad ka heas seisukorras juustest

sinised ja lillad pigmendid. Põhjuseks tuuakse, et need oksüdeeruvad õhuhapniku ja

päikese mõjul kergesti. Oksüdeerumist kiirendavad veel higi ja rasu happelised ained

Eelpigmenteerimise teel üritatakse muu hulgas vähendada töödeldud juuste pleekimist.

Eelpigmenteerimise eesmärk on ühtlustada juuste värvide erinevusi enne püsivärvimist.

Eelpigmenteerimist on vaja siis, kui juuste varem püsivärvitud osa on värvi poolest vähem

katvam (heledam) kui uue püsivärvimise käigus heledamaks muutuv loomulik värv.

Eelpigmentvärvaine valitakse järgmise reegli järgi: eelpigmentvärvaine tumedusaste on

sama kui taotletav tumedusaste. Eelpigmentvärv määratakse kindlaks selle järgi, mis värv(id)

eelpigmenteeritavast osast puudub. Kuna loomulik juus pleegib püsivärvimisel alati rohkem

või vähem kollaseks või punaseks, ei saa eelpigmentvärvgi olla muud kui üks neist värvidest.

26

Eelpigmentvärvina ei või niisiis kasutada külmi toone või püsivärvide ,,naturaalsarja"

värve..

Mõnikord võivad juuksed pleekida keskmises osas ja tippudel päikesevalguse, soolade, vee ja

õhu hapniku toimel. Pigmenteerimist kasutatakse selleks, et viia juuste värv tagasi tema

algsesse seisundisse pigmendi lisamise teel. See tumendab juuste värvi . Preparaadi

valmistamine:

Vali värvikreem, mis on ühe astme võrra tugevam kui nõutud toon ( seda kreemi

lahjendatakse ja värvi intensiivsus kahaneb vesilahuses)

Nüüd sega värvikreemi 3 osa veega pealekandmise pudelis.

Näide: 1 osapüsivärvi 15ml

3 osa vett 45 ml

Kasutada seda lahust juuste keskmise osa ja tippude töötlemiseks. Lase toimida 30 minutit

ilma täiendavad soojendamiseta. Nüüd kanna 30 ml kergvärvi emulsiooni 1,9 % kanda peale

ja hoida 15 minutit. Kasutades ablikaatorpudelit , kanna lahus juustele. Nüüd on juustes kaks

lahust: värvi lahus ja vesinikülihapendi lahus. Hõõru segu juustesse ja lase toimida veel 15

minutit.

Eelpigmenteerimisvärvaine

Kantakse juustele enne püsivärviga värvimist, kusjuures sinna ei lisata oksüdeerijat.

Kui eelpigmentvärvainet satub ka muudele ladvaosa juustele, pole sellest midagi.

Kas värvi halb püsivus hallides juustes tuleneb sellest, et neid pole eelnevalt

pigmenteeritud? Ka nii võib öelda, ent hallid juuksed vajavad ühtlaseks värvumiseks

muudki kui eelpigmendi värvi.

27

HALLID JUUKSED

Melaniini tootmine vanusega aeglustub ja hakkavad tekkima hallid juuksed. Need juuksed on

segamini tumedamate juustega ja annavad hallide juuste efekt. Enamikel 35 aastastel

inimestel on juba hallid juuksed olemas, ning 50 aastastel on kuni 50%elanikest juba pead

hallid.

Hallidest juustest puuduvad täielikult või peaaegu täielikult kõik loomulikud värvained.

Hall juus vajab ühtlaseks ja püsivaks värvumiseks võimalikult palju värvistruktuurile

tasakaalustatud ehk pruuni kunstlikku värvainet.

Niisugused värvained on naturaalsarja värvid: neis puudub varjund, kuid nad

sisaldavad kõige rohkem põhivärve. Toonivad värvisarjad ei kata sageli halle

juukseid ega värvi neid ühtlaselt, kuna neis pole kõiki põhivärve tasakaalulises

vahekorras.

Milles siis on küsimus, kui hallid juuksed on värvitud naturaalsarja värvidega, kuid sellest

hoolimata tuleb püsivärv ruttu maha?

Kui hallide juuste seisund on niisugune, et tehisvärvaine seal üldiselt püsib, on

tõenäoliseks põhjuseks hallide juuste soomuskihi paksus ja suur leeliste talumisvõime.

Niisugusel juhul ei suuda püsivärvi leelis paisutada kogu soomuskihti tehisvärvainele

läbitavaks ning kunstlik värvaine oksüdeerub osaliselt või täielikult soomuskihis, kust

see juba mõne pesukorraga tuleb tooniva värvaine kombel maha. Sama juhtub

mõnikord ka loomulikku värvi juustega, kui neid värvitakse esimest korda

püsivärviga.

Mõned hallid juuksed on värvimise suhtes erakordselt tõrksad. Nad omavad harjasetaolist

tekstuuri ning neid on tarvis eelnevalt keemiliselt pehmendada, võimaldamaks värvaine

tungimist juustesse.

Nagu te mäletate, on ammoniaak vastutav juuste paisumise ja nende poorsuse suurenemise

eest. Sellise juuste pehmendamiseks võite kasutada harjasjuuste segu.

Tavalise värvimise korral kasutate te 1 osa värvikreemi ja 1 osa vesinikülihapendit (1+1).

Kui te võtaksite aga 2 osa kreemi ja 1 osa vesinikülihapendit, siis te ilmselt kasutate

28

rohkem kreemi. Ammoniaak sisaldab just kreemis ja seega kasutaksite te ühtlasi ka rohkem

ammoniaaki. See pehmendaks ja paisutaks juukseid efektiivsemalt.

Siiski on soovitav, et te kasutaksite 1 osa kreemist ühe astme võrra heledama tooniga, et

vältida juuste värvumist liiga tumedaks. Kokkuvõtteks viite te ju harjasetaolistesse juustesse

rohkem värvi. Mida rohkem värvi, seda tumedam tuleb toon.

Pange tähele, et tuleb kasutada 6%vesinikülihapendit.

Juuste eelneva pehmendamisega saab kiirendada püsivärvi paisutamistööd nii, et

tehisvärvaine oksüdeerub kiudkihis. Eelnev pehmendamine tehakse vaid

madalatoimelise oksüdeerijaga, niisutades enne pehmendatavaid juukseosi (mitte

tüveosa) ja kuivatades seejärel juuksed kuivaks. Pärast seda värvitakse juuksed

püsivärviga täiesti tavalisel viisil. Oksüdeerija paisutab juust ja kuivatamine eemaldab

oksüdeerija lagunemisel tekkiva vee.

Eelpehmendamisel kasutatakse sama oksüdeerijat kui püsivärvimiselgi. See sisaldab

vesinikperoksiidi ja hapet. Saadus on tugevalt happeline (pH = 2), seetõttu paisutab ta

keratiini samamoodi kui leeliselised lahused. Hapetest tekib positiivselt laetud

vesinikioone (H+), mis omakorda liituvad soolasildu moodustavate negatiivselt laetud

aminohapperühmadega. Selle tagajärjel soolasild katkeb ja juuksekeratiin paisub.

Eelpehmendamiseks ei piisa püsivarvainele lisatud happest, kuna see on neutraliseerunud

tänu püsivärvaine leelisele. Siin pole seega piisavalt hapet keratiini paisutamiseks.

Klaasjad, eriti heas seisundis, töötlemata ja halvasti vett sisseimavad juuksed on tüüpilised

eelpehmendamist vajavad juuksed, sõltumata sellest, kas need on hallid või loomulikku

värvi. Päevast päeva korduv pesemine ja föönitamine, keemilised lokid või muud

värvitöötlused, nagu valmisvärvainetega otsene värvimine või värvilist kihti tekitav värvi-

mine, töötlevad juukseid piisavalt, nii et eelpehmendamist pole vaja.

Parim viis teha kindlaks eelpehmendamise vajadus on jälgida, kui hästi juuksed endasse vett

imevad. Kui vesi valgub piki juukseid nagu ,,hane seljast" ja juuste märgumine puhta veega

on raske, vajavad juuksed enne püsivärvimist eelnevat pehmendamist. Muul juhul ei ole

vaja eelpehmendada.

29

Juuksevärvi pealekandmise tehnilised võtted

On kasutamisel kolm põhilist tehnikat:

Taasvärvimine

Esmavärvimine koos punase ja moodsa või heledama tooni andmisega.

Esmavärvimine sama tumedaks või tumedamaks.

Taasvärvimise korral kasutatakse preparaati ainult värvi taastamiseks. Moodusta lahk kõrvast

kõrvani üle pealae. Juuksed on nüüd jaotatud kahte suurde ossa. Kanna preparaati peale.

Võttes salgukesi paralleelselt keskmise suurlahuga. Liigu algul pealaelt kukla suunas ja

seejärel pealaelt lauba suunas.

Kui teil on tegemist „neitsilike“ (s.o. juustega, mida pole varem värvitud) ning te tahate anda

neile punakat või moodsat tooni või värvida heledamaks, siis toimige järgmiselt:

kanna preparaati juustele, jättes vabaks juurmise osa 1-2 cm ulatuses. Lase värvil mõningane

aeg (10 minutit) toimida ja kanna siis värv ka juurmistele osadele. Lase nüüd värvil toimida

juba kestvamalt(30-40 minutit). Nii tuleb toimida seepärast, et juuste keskmine ja tipuosa on

värvi ilmumisel resistentsem, kui juurmine osa. Ära unusta värvi toimimise aja määramisel

kinni pidamast tootega kaasa antavatest soovitustest.

Kui te värvite loomulikke juukseid samasse tooni (toon-toonis värvimine), et saavutada

peenemat ja täiuslikumat värvi, või ka lihtsalt tumedamaks, siis toimige järgmiselt.

Kandke värvipreparaati kogu juuksele alates juurtest kuni tippudeni kõikidele salgukestele ja

laske toimida 40-50 minutit

Värvi kogus ja toimimise aeg

.

30

Mida heledamaid juukseid te soovite saada, seda rohkem peate üldiselt ka preparaati

kasutama. See tõmbab nii blondeerivat kui ka toonivat effekti. Toimeajad on püsivärviga

värvimisel 30-40 minutit, spetsiaalblond värvidega 50 minutit. Toimeaegu võib pikendada.

Temperatuur ja toimeaeg

Kosmeetiliste pigmentide ilmutamine ja juuste naturaalse pigmendi oksüdeerimine on

keemilised protsessid. Kõik keemilised protsessid kiirendavad, kui see toimub kõrgemal

temperatuuril. Just seepärast ongi antud kaks erinevat toimeaega, sõltuvalt sellest, kas

kasutatakse samaaegselt ka soojendamist või mitte.

Climazon`i aparaat lühendab toimeaega kaks korda. See lühendab aega, mis kulub kliendi

teenindamiseks teie salongis ja suurendab teie töö efektiivsust.

Püsi ja kergvärvimine

Püsi- ja kergvärvitooteid kasutades põhineb värvimine värvainete oksüdeerumisel. Juuste

loomulik värvaine oksüdeerub värvituks ja värvitootes juustesse lisatav oksüdeeruv

värvaine oksüdeerub värviliseks Juuste loomuliku värvi valgendumisastet saab reguleerida

lisaks värvaine leeliselisusele ka veel mõjuaja ja oksüdeerija toimega. Mida kõrgem on

leeliselisus ja oksüdeerija hapniku loovutamise võime ja mida pikem on mõjuaeg, seda

heledamaks loomulik juuksevärv muutub. Püsivärvainetest vabaneb rohkesti hapnikku,

mille tulemusena võime saada loomulikust värvitoonist heledamaid ja värvilt tugevamaid

nüansse või varjundeid.

Kergvärvimiseks nimetatakse värvimist, kus värvainet hoitakse juustel vähem kui 30

minutit, värvainesse lisatava peroksiidi sisaldus on alla 20 või (s.o 20 mahuprotsenti),

kusjuures värvaine ise on leeliseline. Kergvärvimisega ei saavutata loomulikust

juuksetoonist heledamat tulemust ega teisi suuremaid värvimuutusi. Nii püsi- kui

kergvärvimine muudavad piisavalt juuste värvilist struktuuri, mida on näha juuste

väljakasvus mõne päeva möödudes, Kui uus kergvärv on olnud oma loomulikule toonile

31

sarnane, on väljakasvanud osa peaaegu märkamatu. Püsi-ja kergvärvaine valmistamiseks

segatakse oksüdeeriv värvaine ja leelist sisaldav värvimass oksiidiga. Leelis katalüüsib

hapniku vabanemist oksiidist ja kui segu kantakse juustele, hakkab hapnik oksüdeerima ehk

valgendama juuste loomulikke pigmente, mis muutuvad värvituks. Samal ajal loomulike

värvainete oksüdeerimisega hakkavad ka värvimassis olevad oksüdeeruvad värvained

oksüdeeruma, selle tulemusena polümeriseeruvad need juustes värviliseks aineks.

Juustesse moodustuv värv on heledaks muutunud loomuliku värvaine ja oksüdeerunud

tehisvärvaine ühistulemus. Püsi- ja kergvärvimise erijuhtumina võib mainida veel

järeloksüdeerivat värvimist. Siin ei lisata oksüdeerijat mitte tootesse, vaid oksüdeeruvad

värvained oksüdeeruvad aegamööda juustes õhust saadava hapniku mõjul. Seda tüüpi

värvaineid võibolla valmisvärvainetes lisakomponendina, kuna nad parandavad värvi

vastupidavusvõimet. Sellise värvimispreparaadi vastupidavus põhineb sellel, et kui

valmisvärvid kuluvad juustest mõne pesukorraga maha, siis juustes olev oksüdeerunud

värvaine on oksüdeerunud nähtavaks. Kliendile on sellest suur kasu, sest kui üks

värvaine maha tuleb, on teine veel alles. Nii näivad juuksed kogu aeg üht ja sama värvi.

Kandes juustesse näiteks „ värvi või läiget lisavat loputusvahendit", ei tea klient, et ta on

endale pähe pannud kahel viisil mõjuvat värvainet. Probleeme tekib siis, kui juustesse

tahetakse teha keemilisi lokke või värvida neid keemiliste ühendite abil keratiiniga liituvate

värvitöötluste abil. Kui juuksur ei küsi, missugust värvimisvahendit klient on enne

kasutanud, võidakse valida liialt tugev lokivedelik või värvimistulemus ei ole ootuspärane.

Ometi on neid värvitöötlusi lihtne eristada: valmisvärvaine kulub mõne pesemisega

täielikult juustest ära, ent järeloksüdeeruv värvaine püsib kaua ja jätab väljakasvule randi.

7. Blondeerimine ja heledamaks värvimine

Blondeerimine on kõige tugevam protsess, mida kasutatakse juuste värvi heledamaks

muutmiseks. Selle protsessi käigus muudetakse tugevasti heledamaks nii loomulikke kui ka

kosmeetilisi pigmente. Siiski punakad/kollased pigmendid alluvad blondeerimisele vähe, nii

et tulemuseks saadakse värv, mis on kergelt kollane, kuldne või oranž.

32

Tuleb tähele panna, et Aasia päritoluga juuksed sisaldavad punakas/kollakaid pigmente

suhteliselt rohkem kui eurooplaste juuksed.

Heledamaks värvimine ei ole nii tugeva toimega protsess. Selle käigus muudetakse

heledamaks peamiselt loomulikke pigmente, kusjuures kosmeetilised pigmendid helestuvad

üksnes kergelt. Heledamaks värvimise pigmendid sisaldavad ka kunstlikke pigmente, mis

annavad värvusele teatud varjundi, seega samaaegselt värvi helestumisega toimub ka

toonimine.

Heledamaks värvimine on blondeerimisega võrreldes vähem efektiivne, kui on tarvis värvuse

heledust tõsta rohkem kui 4 astet.

Blondeerimine

Blondeerimise korral oksüdeeritakse heledamaks nii juuste loomulikud värvained

kui ka tehisvärvained. Blondeerimist võib pidada omaette töötlusprotsessiks, kuid

see on ka püsivärvimise eelkäsitsusmeetod, mida nimetatakse puhastamiseks.

Kui hape pleegitab loomulikku värvaine melaniini, depolümeriseerub see väikesteks

molekulideks. Teiste sõnadega — nii kummalisena, kui see tundubki — hape, mida

varem vajati melaniini moodustamiseks, tekitab nüüd vastupidise efekti: ta katkestab

melaniinipolümeeri siduvaid ühendeid, mille tagajärjel melaniin lõhustub heledateks

või värvituteks ühenditeks. Arvatakse, et niisugused melaniini lagunemissaadused

lahustuvad kergesti blondeerimisaine leelises ja tulevad loputamisega juustest välja.

Samas on selle teooria vasturääkivuseks see, et päikese UV-kiirguse käes pleekides

melaniini lagunemissaadused ei kao juustest kuskile, kuid sellest hoolimata

muutuvad juuksed heledamaks. Juuste valgendus-ja blondeerimisainetes on tava-

liselt kaks erinevat hapnikku loovutavat ainet ning nende toimet parandavat leelist.

Tavaliselt kasutatakse hapnikku vabastava ainena vesinikperoksiidi (hydrogen

peroxide) ja sinna juurde segatavaid erinevaid persulfaate (näiteks ammonium

persulfate). Leelistest on tavaliselt erinevad silikaadid, näiteks naatriumsilikaat

(sodium süicate).

Blondeerimisaineid on kahte liiki:

33

nõrgalt leeliselised

tugevalt leeliselised.

Nõrgalt leeliseliste toodete pH on 8-10, seega neile lisatava peroksiidi sisaldus peab

olema kõrge (6—12%), et vabaneks piisavalt hapnikku. Tugevalt leeliseliste toodete

pH on üle 14, seega piisab, kui tootesse lisatava peroksiidi sisaldus on 2-4%.

Mõlemad tooterühmad valgendavad juukseid sama efektiivselt. Tugevalt leeliseliste

toodete miinuseks on see, et nad ärritavad väga tugevasti peanahka.

Tehisvärvaine puhastus.

Juustest saab välja puhastada ainult tehisvärvainetes olevaid esivärvaineid,

mida on nii püsi- kui ka kergvärvainetes. Eelnevat puhastust võib teha nii

blondeerimistoodetega oksüdeerides või happelise värvieemaldustootega

redutseerides. Happeliste värvieemaldusainete redutseerija on

naatriumvesiniksulfaat.

Vesinikperoksiid ja persulfaadid loovutavad hapnikku ning on koos toimides

tõhusamad kui kumbki eraldi. Leelis katalüüsib hapniku vabanemist, seega

blondeerimisprotsess kiireneb.

Lõhutud värvimolekulid püüavad õhuhapniku mõjul järeloksüdeeruda (hiiliv

oksüdeerumine), seetõttu täiendatakse redutseerivat värvipuhastust oksüdeerijaga. Viimane

muudab värvi tumedamaks, aga sama teeks ka õhu hapnik, sellepärast on, oksüdeerija

kasutamise korral värvipuhastamise tulemus kohe näha.

Otsevärvaineid, mille hulka kuuluvad ka taimsed värvained ja mis juustesse püsivalt

kinnituvad, ei saa eemaldada mitte kummagi menetlusega. Need lähevad juustest välja ainult

kasvades. Elektromagneetiliselt juuste külge kinnituvaid otsevärvaineid saab seevastu

juustest välja pesta.

34

Blondeerimisvahendite oksüdeerimisjõud

Blondeerimisvahendites kasutatakse nii vesinikülihapendit kui ka ammooniumpersulfaati ja

nad mõlemad eraldavad hapnikku. (Pidage meeles, et blondeerimine on

oksüdeerimisprotsess). Need mõlemad ained koos annavad üsna kõrge oksüdeerimisjõu.

Juuste loomulik või põhivärv enne blondeerimist

Kui kliendi loomulik värv on tume, siis võib blondeerimine tuua välja kollakas-oranži

varjundi. Tumedad juuksed sisaldavad suhteliselt kõrges proportsioonis punakaskollaseid

pigmente, mida me aga tavaliselt ei näe, sest nad on maskeeritud tumeda värvuse poolt.

Pidage meeles, et mida suurem on värvi helestamise efekt, seda suurem on stress juustele.

Kasutatavad blondeerimissegu kogused

Blondeerijat tuleb kanda peale ühtlase paksu kihina.

Toime, kestus ja temperatuur juuste blondeerimisel

Toime kestust võib lühendada, tõstes temperatuuri. Kuid ettevaatust! blondeerija koos kõrge

temperatuuriga võib põhjustada peanaha ärritust. Järgige blondeerimisvahendiga kaasaskäivat

tarvitamisjuhendit.

Ammooniumpersulfaadi konsentratsioon

35

Kaasaegsed blondeerivad preparaadid sisaldavad pleegitava ainena ammooniumpersulfaati.

See aine on inertne, kui ta puutub kokku veega. Erinevates blondeerimisvahendites on

ammooniumpersulfaadi sisaldus erinev.

Blondeeriv pesemine

Blondeerivat pesemist kasutatakse selleks, et muuta heledamaks juuste naturaalset või

kosmeetilist värvi. Blondeeriv toime on kerge ja protseduur on kindel ja lihtne.

Segu valmistamine:

1 mõõtekulbike blondeerimispulbrit

60 ml sooja vett

30 ml vesinikülihapendit 6 % või 9 %

pisut šampooni

Kasutamine:

Ära pese juukseid enne protseduuri

Valmista blondeeriv pesemissegu. Kanna segu nendele juuste osadele, mida soovid

helendada.

Jälgi blondeerimisprotsessi ja katkesta kohe kui vajalik helenduseefekt on saavutatud.

Vahusta ja loputa välja ning kasuta palsamit järeltöötluseks.

Nüüd võid alustada püsi- või kergvärvimist.

36

8.Värvimise ja blondeerimise järelprotseduurid

Iga värvimise või blondeerimise järel tuleb läbi viia järeltöötlus.

Järeltöötlus

Neutraliseerib vesinikülihapendi ja ammooniumpersulfaadi. Sellega välditakse

pigmendi aeglast ja kontrollimatut oksüdeerimist pärast värvimistöötlust.

Neutraliseerib aluselised jääkained. Terved juuksed ja peanahk peaksid omama

madalat pH-d, nii umbes 5,5 ringis, mis on kergelt happeline.

Vähendab juuste paisumist ja poorsust. Samuti tugevdab keratiini.

Stabiliseerib värvipigmenti.

Parandab juuste tekstuuri, sära ja kohevust ning muudab nad hõlpsamini

manipuleeritavaks.

NÕUSTAMINE JA DIAGNOOSIMINE

Pidage meeles, et klient ootab teilt kui professionaalilt, et te olete võimeline teda nõustama

ning andma asjalikke soovitusi nende värvide osas, mida ta sooviks saada. Teie

professionaalne lähenemine sisendab kliendisse usaldustunnet, et kuulata teie soovitusi nii

värvimise ja järeltöötluse kui ka koduse hooldamise osas.

37

Värvitöötlus terminoloogia

Toonimine otsevärvainetega Valmis värvipigmendi lisamine juukse

soomuskihti

Kergvärvimine Juuste värvimine kuni 4%-lise

vesinikemulsiooniga. Värvipigmentide

läbimine soomuskihist ja kinnitumine

kiudkihi pinnale

Püsivärvimine Püsiv juuste värvi muutmine 3 - 12%

vesinikemulsiooniga. Värvipigmentide

kinnitumine kiudkihti

Tumedamaks värvimine Juuste loomuliku pigmendi kerge

helendamine ja suure hulga kunstlike

värvipigmentide lisamine

Heledamaks värvimine Juuste loomuliku pigmendi tugev

helendamine ja vähese hulga kunstlike

värvipigmentide lisamine

Blondeerimine Loomulike ja keemiliste (kunstlike)

pigmentide heledamaks muutmine

kunstlikke värvipigmente lisamata

Pastellkoloratsioon Heledatele juustele värvivarjundi andmine

kuni 4%- lise vesinikemulsiooniga

Värvi värskendamine Eelnevalt värvitud juuste värvitooni

värskendamine toonivate värvidega

Esmavärvimine Värvimata, toonitamata ja blondeerimata

juuste esmakordne värvimine

Täisvärvimine Värvimassi kandmine kogu juuste pikkusele

vastavalt juuste struktuurile ja eelnevatele

töötlustele

Väljakasvu värvimine Väljakasvanud juusteosa värvimine

Juuste kujundlik värvimine Eraldatud juusteosade värvimine

Emulgeerimine Värvimassi peanahalt lahti hõõrumine

38

vähese veega enne juuksevärvi maha

loputamist

Eelhooldus Kaitseb rikutud juukseosasid ning annab

ühtlasema värvitulemuse

Eelpigmenteerimine Ühtlase värvitulemuse saavutamine

värvipigmentide lisamisega enne juuste

värvimist

Järelpigmenteerimine Aitab saavutada ühtlase värvitulemuse

saavutamine värvipigmentide lisamisega

pärast juuste värvimist

Eelpeitsimine Madalatoimelise vesinikemulsiooniga

probleemsete (hallide) juukseosade

niisutamine enne juuste värvimist

Värvieemaldus Juukses olevate värvipigmentide

heledamaks muutmine

Keemiline värvieemaldus e. happeline

värvieemaldus

Spetsiaalse tootega juustelt

tehisvärvipigmendi eemaldamine

Kuum värvieemaldus Blondeerimisaine ja kuuma vee seguga

juustelt värvipigmentide eemaldamine

Blondeerimispesu e. värvipesu Värvipigmentide eemaldamine juustelt enne

juuste värvimist

Värvi tumedusaste e. värvisügavus Esimene number värvitähises, mis määrab

värvi heledust või tumedust

Värvi toon Teine number või täht värvi tähises, mis

määrab värvi põhitooni juukses.

Värvi nüanss Kolmas ja neljas number või tähed värvi

tähises, mis annavad värvi põhitoonile

lisavarjundi

Pigmenteerijad Toode, mida kasutatakse enne heledate

juuste tumedamaks värvimist

Mix - värvid Kontsentreeritud värvipigmendid

Taimsed värvained Taimse päritoluga otseimenduvad

39

looduslikud värvained

Metallivärvained (sisalduvad laiatarbekauba

juuksevärvides)

Plii ja hõbeda soolad, mis viiakse juustesse

värvitute lahustena, kus nad reageerivad

juuste keratiinis oleva väävliga moodustades

tumepruune või peaaegu musti

metallisulfiidiühendeid

Tehisvärvained ehk tehisvärvipigmendid Juuksevärvis olevad värvipigmendid, mis

tekitavad juustes värvi

Oksüdeeruvad värvained e. värvipigmendid Väikesemolekulilised värvitud ühendid, mis

oksüdeeruvad suurteks värvilisteks

molekulideks vesinikperoksiidist saadava

hapniku mõjul

Otsevärvained e. valmisvärvipigmendid Otseimenduvad värvained (pigmendid),

mida ei ole vaja keemiliselt ilmutada juukse

sees, kuna nad on juuksevärvi tootes valmis

kujul

Järeloksüdeerivad värvained taimsetes

juuksevärvides

Peale värvitöötlust õhuhapniku mõjul

juustes nähtavaks muutuvad värvi

pigmendid, mille mõjul värvi kestvus

juukses pikeneb

Kosmeetilised pigmendid Värvuseta orgaanilise päritoluga ained, mis

annavad värvile sügavuse

Türosiin Väike värvitu molekul

Kromaatiline e. värviline Kõik värvused v.a. must - valge värviskaala

Akromaatiline e. värvitu Must - valge värviskaala

Vesinikperoksiid ( H2O2 ) Vesinikemulsioonis olev juukseid pleegitav

aine

Vesinikemulsioon Juuksevärvipigmente aktiviseeriv kreemjas

aine, mille üheks koostisosaks on

vesinikperoksiid

40

H2O2 = 7 Vol = 1,9% vesinikemulsioon

H2O2 = 10 Vol = 3% vesinikemulsioon

H2O2 = 13 Vol = 4% vesinikemulsioon

H2O2 = 20 Vol = 6% vesinikemulsioon

H2O2 = 30 Vol = 9% vesinikemulsioon

H2O2 = 40 Vol = 12% vesinikemulsioon

Vol – see on mahuprotsent

Vesiniklosjoon Juuksevärvipigmente aktiviseeriv

veesarnane aine, mille üheks koostisosaks

on vesinikperoksiid

41

42