Upload
buikhanh
View
232
Download
7
Embed Size (px)
Citation preview
Tallinna Ülikool
Kommunikatsiooni Instituut
Liisa Tamm
NARTSISS JA GLADIOOLReferaat
Tallin 2014
SISUKORD
1 Nartsiss................................................................................................................................5
1.1 Kirjeldus.......................................................................................................................5
1.1.1 Leht.......................................................................................................................5
1.1.2 Õis.........................................................................................................................5
1.1.3 Vili........................................................................................................................6
1.1.4 Sibul......................................................................................................................6
1.1.5 Juurestik................................................................................................................7
1.2 Levila............................................................................................................................7
1.3 Kasvatamine.................................................................................................................8
1.3.1 Paljundamine.........................................................................................................8
1.4 Kasutamine...................................................................................................................8
1.5 Nimi..............................................................................................................................9
1.6 Müüdid ja sümboolika..................................................................................................9
1.6.1 Narkissos ja Echo..................................................................................................9
1.6.2 Persephone ja Hades..........................................................................................10
1.6.3 Sümboolika.........................................................................................................11
1.7 Klassifikatsioon..........................................................................................................11
1.8 Haigused ja kahjurid...................................................................................................13
1.8.1 Seenhaigused.......................................................................................................13
1.8.2 Viirushaigused....................................................................................................14
1.8.3 Kahjurid..............................................................................................................14
2 Gladiool.............................................................................................................................15
2.1 Nimi............................................................................................................................15
2.2 Levila..........................................................................................................................15
2.3 Kirjeldus.....................................................................................................................15
2.4 Liigitus.......................................................................................................................17
2.5 Kultuuris.....................................................................................................................18
KOKKUVÕTE.........................................................................................................................19
KASUTATUD KIRJANDUS...................................................................................................20
LISAD.......................................................................................................................................21
Lisa 1 Poeedinartsiss.................................................................................................................22
Lisa 2 Hispaania nartsiss Nartsissiõie ehitus............................................................................23
3
SISSEJUHATUS
4
1 Nartsiss
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Üheidulehelised Liliopsida
Selts: Asparilaadsed Asparagales
Sugukond: Amarüllilised Amaryllidaceae
Perekond: Nartsiss Narcissus
Sünonüümid
Ajax Salisb.
Corbularia Salisb. ex Herb.
Hermione Salisb. ex Haw.
Jonquilla Haw.
Nartsiss (Narcissus) on umbes 60 liigiga sibultaimede perekond amarülliliste
(Amaryllidaceae) sugukonnast.
1.1 Kirjeldus
1.1.1 Leht
Lehed on kõige nooremate sibulasoomuste maapealsed osad ja kinnituvad sibulakannale.
Lehed on pikad, kitsad, sinakasrohelist värvi ja renjad. Olenevalt sordist ja liigist võivad olla
lehed kas siledad või soonilised.
1.1.2 Õis
Nartsissi õied asetsevad varrel üksikult või mitmekaupa. Õis on korrapärane, sümmeetrilise
alumise sigimikuga ja valge või eredavärvilise kroonja õiekattega, millel on 6 kattelehte. Õis
koosneb kahest selgestieristatavast osast, milleks on põhikroon (õiekate ehk perigoon) ja
kõrvalkroon (ehk lisakroon).
5
Lisakroon on sageli varieeruva kuju, värvi ja suurusega, olles seetõttu oluline sordi
määramiseks. Õis on ümbritsetud kileja kõrglehega, mis lõheneb tipus ja õitsemise kestel
rullub tagasi. (vt Lisa 2).
Tolmukaid on kokku kuus. Tolmukaniidid asetsevad emaka ümber. Harva asetsevad
tolmukapead õieavast väljas. Sageli juhtub, et tolmukatest 3 on kõrgemal ja 3 madalamal.
Tolmukate erinev ehitus ja asend aitavad eristada erinevaid sorte.
Lõhn võib olla nii tugev, kui mahe. Seejuures on lõhn tähtsaks sorditunnuseks sarnaste õitega
sortide puhul.
Õite suurus ja värv olenevad palju sordist aga mõju avaldavad ka ilmastik ja kasvukeskkond
ning sibulate seisukord.
Õitsemine algab varasematel sortidel aprillis, hilisematel mai lõpul.
1.1.3 Vili
Nartsissi vili on kolmepesaline pikliku kujuga kupar, milles asetsevad seemned kahes reas,
kõigis kolmes kambris. Seemned on ümmargused, läikivmustad ja idanevad hästi.
1.1.4 Sibul
6
Joonis 1. Pabernartsiss (Narcissus papyraceus)
Nartsissi sibulat nimetatakse ketassibulaks, kuna soomused sibulas asetsevad kontsentriliselt.
Nartsissisibul on maa-alune lühivõsu, mis koosneb sibulakannast ja sellele kinnituvatest
sibulasoomustest. Kujult on nartsissisibulad munajad kuni piklikud (vt Joonis 1) teritatud
tipuga.
Sibula soomused on erineva vanusega. Pidevalt seestpoolt väljapoole kasvades, soomused
kahel esimesel aastal kasvavad paksemaks, kolmandal aastal hakkavad õhenema ja neljandal
aastal saavad osaks sibulakestast.
Tütarsibulad kinnituvad sibulakannale ja arenevad emasibulas sibulasoomuste vahel.
Tütarsibulad vabanevad vanade soomuste surres.
Nartsissisibulad erinevad sordirühmiti. Näiteks trompetnartsissidel on iseloomulikud suured
ümarsibulad ja vähesed tütarsibulad, seevastu suurte lisakrooniga nartsisside sibulad, olgugi
samuti suured, on ümaramad või mitmetipulised, rikkalikult paljunevad ja rohkelt õitsevad.
1.1.5 Juurestik
Sibulakanna külge kinnituvad narmasjuured. Juurestik koosneb 20–40cm pikkustest
narmasjuurtest, mida võib kokku olla kuni 120. Juured paiknevad sibulal tihedalt ümber
kettakujulise sibulakanna.
Juurestiku hulgast võib leida ka tõmbejuuri, mida on lihtne ülejäänud juurtest eristada nende
suurema jämeduse ja kortsulisuse tõttu. Tõmbejuurte ülesandeks on sibulat mullas õiges
asendis hoida või sobivale sügavusele tõmmata. Tõmbejuurte kasutamine mõjub aga taimele
kurnavalt.
1.2 Levila
Looduslikult on levinud umbes 40 liiki nartsisse, mis esinevad peamiselt Lõuna- ja Kesk-
Euroopas (Hispaanias, Portugalis, Šveitsis, Inglismaal, Itaalias ja Lõuna-Prantsusmaal, kokku
36 liiki) ning Põhja-Aafrikas ja Vahemeremaades (kokku 5 liiki)
Kuna nartsisse on iluaianduses juba väga kaua kasutatud, on mitmed nartsissiliigid looduses
naturaliseerunud ja mõne liigi puhul on pea võimatu öelda, kas nad on välja kujunenud oma
looduslikus kasvukohas või on tekkinud ja levinud inimeste abil.
7
1.3 Kasvatamine
Nartsissid on pikaealised sibulpüsikud, mille vegetatsiooniperiood kestab olenevalt
ilmastikutingimustest 90–100 päeva. Kasvamine ja arenemine toimuvad üsna madalatel
temperatuuridel. Optimaalne mulla temperatuur on 10–15°C.
Erinevalt mitmetest teistest sibulpüsikutest puudub nartsside sibulatel suvine puhkeperiood.
Maa-pealse osa kasv võib küll lõppeda, kuid sibul on pidevas arenemises.
Vegetatsiooniperioodi lõpus ei sure juured korraga nagu enamusel sibultaimedel, vaid on
varem (juulis või augustis) juba uute juurte vastu vahetunud. Kui juured saavad viga, siis
vigastud juurte asemele uusi ei kasva ja taimel tuleb kogu vegetatsiooniperiood läbida
vigastatud juurtega.
1.3.1 Paljundamine
Nartsiss paljuneb nii vegetatiivselt (tütarsibulatega), kui seemnetega. Seemnetega paljunedes
kulub idanenud seemnest õitsvaks taimeks sirgumiseni 5–8 aastat. Nartsiss võib paljuneda ka
isekülvi teel ja anda seejuures huvitavaid hübriide.
Seemnetega paljunedes on suur tõenäosus hübriidsete järglaste saamiseks ja seetõttu
kasutatakse seda paljundusviisi põhiliselt sordiaretuses. Kui tahetakse aga saada identset
koopiat emataimest, kasutatakse vegetatiivset paljundamist tütarsibulate abil.
Nartsisse on võimalik paljundada ka sibulapistikute abil, kaksiksoomus-, koekultuuri- või
meristeemmeetodil.
1.4 Kasutamine
Alates 18. sajandist on nartsissid laialt levinud iluaianduses. 18. sajandi teisel poolel tehti
Inglismaal algust juba nartsisside sordiaretusega, mis elavnes kõvasti 19. sajandil seoses huvi
kasvuga nartsissside vastu. Neid on iluaianduse tarbeks aretatud üle 12 000 erineva sordi.
Nartsisse kasutatakse ka parfümeeria- ja farmaatsiatööstuses.
Nartsissid sisaldavad mürgiseid alkaloide. Mürgitusnähtudeks on äge oksendamine ja
kõhulahtisus.
8
1.5 Nimi
Nimi nartsiss tuleb kreeka keelest ja on arvatavasti tuletatud sõnast ναρκάω (narkaō), mis
tähendab 'kangestun' või 'tuimestun'. See nimetus tuleneb arvatavasti õie uimastavast lõhnast
või alkaloidist, mida taim sisaldab.
1.6 Müüdid ja sümboolika
1.6.1 Narkissos ja Echo
Järgneval müüdil on mitmeid variatsioone ja siin on esitatud üks nendest.
Kreeka mütoloogiast on tuntud kaunis ja uhke noormees Narkissos, kelle isa oli jõejumal
Kephissos ja ema jõenümf Leiriope.
Leiriope tahtis kangesti teada, kas tema lapsele on ka määratud pikk ja õnnelik elu. Seetõttu
pöördus ta vähetuntud ennustaja Teiresiase poole, kes andis küsimusele vastuseks: "On küll,
kui ta ainult iseennast tundma ei õpi." Kuusteist aastat hiljem toimunud sündmuste läbi sai
Teiresias kuulsaks. Seda seetõttu, et selleks ajaks oli Narkissos saanud piltilusaks
noormeheks, kellele kõik tüdrukud, kes teda nägid, kuuluda ihaldasid. Tema aga ei tahtnud
neist kedagi ja aset leidis järgnev sündmus.
Echo oli mäginümf, kelle kurb saatus sai alguse sellest, et ta sattus Hera viha alla. Hera, kes
püüdis avastada Zeusi järjekordset armulugu ühe nümfiga, ei tabanud süüdlast, kuna ta
tähelepanu juhtis kõrvale Echo lobisemine. Hera viha langes seetõttu Echo peale. Jumalanna
nuhtles teda sellega, et too ei saanud oma keelele enam ühtki muud sõna kui vaid need, mis
talle ette öeldi ja mida ta siis kordas. "Sulle jäägu alati viimane sõna," ütles Hera, "kuid sul
ärgu olgu võimalust kõnelust alustada."
Karistus oli Echole kohutav. Amori tabatud noole tõttu oli Echo, nagu kõik teised neiud,
armunud Narkissosse, kuid karistuse tõttu ei saanud ta temaga rääkida. Kuna Amor oli
unustanud tabada Narkissost, ei leidnud Echo armastus vastarmastust. Siiski koitis ühel päeval
Echo võimalus Narkissosega vestlusse asuda, kui Narkissos oma kaaslasi hüüdis: "Kas keegi
on siin?" Echo, kes oli peitunud puude varju, vastas õnnejoovastuses: "Siin ...siin ..." Kuna
Narkissos teda ei näinud, hüüdis ta talle: "Tule!" Echo vastas rõõmsalt: "Tule!" ja astus
väljasirutatud kätega metsast välja noormehele vastu. Narkissos aga pöördus pettununa Echo
9
poolt ära, ise lausudes: "Ära tule! Ma ennem suren, kui annan end sinule saagiks." Echo võis
seepeale vastata vaid: "Annan end sinule saagiks." Kuid Narkissos oli juba läinud.
Echo kurvastas selle peale nõnda, et kaotas viimasegi elujanu ja muutus kaljuks. Olympose
jumalad hoolitsesid aga selle eest, et ta hääl maailma kostma jääks ja nõnda tekkis kaja.
Nõnda jätkas Narkissos julmal kombel armastuse põlgamist, kuni üks nendest, kelle Narkissos
oli ära põlanud, ta ära needis. Narkissosest põlatu palus jumalatelt, et Narkissos saaks tunda
sedasama, mida tema äsja oli kogenud ja jumalad võtsid ta palvet kuulda. Nõnda juhtuski, et
Narkissos armus iseenda peegelpilti, kui ta seda selges mägiallikas nägi.
Enesearmastuses aga ei leia keegi täitumust: niipea kui Narkissos oma peegelpildile lähenes,
muutus see ähmaseks; läks ta aga kaugemale, kadus pilt sootuks. Ometi ei saanud ta oma
peegelpildist lahti ja muudkui püüdis asjata seda emmata. Päevast päeva lamas ta allika juures
ega võtnud teragi suhu, kuni eluvaim temast lahkus. Kuigi Narkissos oli nii paljudel südame
murdnud, leinasid teda allikate nümfid najaadid ja puude nümfid drüaadid, kes otsisid ilusat
keha, et seda matta. Kuid keha nad ei leidnud. Paigas, kus noormees oli lebanud, õitses uus
ilus lill, mida hakati hüüdma Narkissose nime järgi nartsissiks.
1.6.2 Persephone ja Hades
Valgetest nartsissidest vanikut kandnud Zeusi tütar Persephone korjas aasalt lilli, kui maapind
avanes ja allilma ning surnute jumala Hades sealt kaarikul välja sõitis, Persephone kaasa
haaras ning ta allilma kaasa viis. Demeter, kes oli Persephone ema, otsis oma tütart kõikjalt
aga ei suutnud teda kuskilt leida.
Kuna Demeter oli viljakuse jumalanna, kaasnes tema kurvastusse langemisega ka ikaldus ja
inimkonda ähvardas nälga suremine. Seega pidi sekkuma Zeus, kelle abil õnnestus sõlmida
Hadesega kokkulepe, mille kohaselt lahkub Persephone allilmast pooleks aastaks oma ema
juurde, ülejäänud aja aga veedab allilmas. Ajal, millal Persephone elab allilmas, valitseb ta
ema kurbuse tõttu talv.
Persephone ei tohtinud kunagi allilmast igaveseks lahkuda, kuna ta oli allilmas granaatõuna
maitsnud ja see, kes midagi allilmas sööb, ei tohi sealt enam lahkuda. Seetõttu peetakse vahel
granaatõuna ka rumaluse sümboliks.
10
Nartsissidega seob seda müüti aga see, et kui Hades võttis Persephone endale kaasaks,
kaotasid müüdi kohaselt nartsisside õied oma neitsiliku valge värvuse ja muutusid kollasteks.
1.6.3 Sümboolika
Nartsiss on kevadlillena noorelt suremise, magamise ja taassünni sümbol.
Vana-Kreekas kasutati nartsisse Demeteri riitustel ja istutati haudadele. Seda selleks, et
märkida surma kui und (narkoë 'mina kangestun' võib samuti viidata unevalda langemisele).
Nartsissi meeldiv lõhn sümboliseeris Pärsias noorust. Islamis oli nartsiss aga oma püstise
varre tõttu ustava teenri sümbol ja uskliku embleem.
Kuna nartsiss õitseb Hiinas uue aasta alguse paiku, siis peetakse seda seal ka rõõmu, õnne ja
õnneliku abielu sümboliks.
1.7 Klassifikatsioon
Tänu agarale sordiaretusele tekkis juba 19. sajandil väga paju nartsissisorte. 20. sajandil
jätkati sordiaretusega ja suure sortide arvu tõttu püüti nartsissisorte klassifitseerid. Esimene
nartsissisortide klassifikatsioon (koos sordinimede registriga) ilmus 1908. aastal Londonis.
1915. aastal ja 1923. aastal ilmusid täiendatud ja parandatud klassifikatsioonid.
Tänapäeval kehtiva rahvusvahelise nartsissisortide klassifikatsiooni põhilise osa kehtestamine
toimus 1. jaanuaril 1950. Selles jaotati sordid 11 rühma. Hiljem lisati 12. rühm nende sortide
jaoks, mis ei mahtunud tunnuste poolest 11 eelmise rühma sekka.
Nartsissisortide klassifitseerimisel arvestati õite värvust ning õiekattelehtede ja lisakrooni
pikkuse suhet. Järgnevalt on välja toodud rahvusvaheliselt tunnustatud 12 sordirühma.
I rühm – trompetnartsissid
Igal varrel on ainult üks õis. Trompet (lisakroon) on sama pikk või pikem kui õiekattelehed.
Trompetnartsissid õitsevad nartsissidest kõige varem.
II rühm – suure lisakrooniga nartsissid
Varrel kasvab üks õis. Õied on suured ja ilusad. Lisakroon ehk trompet on pikem kui 1/3
õiekattelehtede pikkusest, kuid ei ületa seda. Taimede kõrgus küündib 30-st 60-ne cm-ni.
11
III rühm – väikese lisakrooniga nartsissid
Väikese lisakrooniga nartsissid on saadud suure lisakrooniga nartsisside ristamisel
poeedinartsissiga (Narcissus poeticus). Varrel üks õis, lisakroon ei ole pikem kui 1/3
õiekattelehtede pikkusest. Taimede kõrgus 30–45 cm.
IV rühm – täidisõielised nartsissid
Üks või enam õit varrel. Õiekattelehed või lisakroon või mõlemad on täidisõielised. Taimede
kõrgus 15–45 cm. Paljudel sortidel on rasked täidisõied küllalti pikkade varte otsas ja seetõttu
kahjustavad tuul ja vihm neid üpris kergesti.
V rühm – triandrusnartsissid
Narcissus triandrus L. tunnustega sordid. Tavaliselt kaks või enam rippuvat õit varrel.
Taimede kõrgus 15–45 cm.
VI rühm – tsüklaamen-nartsissid
Narcissus cyclamineus D. C. tunnustega sordid. Üks õis varrel. Õiekattelehed on märgatavalt
reflektiivsed, pika trompetiga. Taimede kõrgus 15–30 cm.
Poeedinartsiss Narcissus poeticus
VII rühm – džonkill-nartsissid
Narcissus jonquilla L. tunnustega sordid. Üks kuni viis, harva ka kaheksa lõhnavat õit varrel.
Trompet tassi kujuline. Taimede kõrgus 15–30 cm.
VIII rühm – tatsett-nartsissid (tatsetid)
Narcissus tazetta L. tunnustega sordid. Tavaliselt 3 kuni 20 lõhnavat õit lihaval varrel, lühike
tassikujuline trompet. Taimede kõrgus 15–45 cm.
IX rühm – poeedinartsissid
12
Narcissus poeticus L. tunnustega sordid (vt Lisa 1). Tavaliselt üks õis varrel, õiekattelehed
puhasvalged, lisakroon väga väike, ketta kujuline, mis keskelt on kollane ja/või roheline, serv
punane ja gofreeritud (vt Joonis 2). Lõhnavad õied. Taimede kõrgus 30–45 cm.
Joonis 2. Poeedinartsiss (Narcissus poeticus )
X rühm – looduslikult kasvavad liigid e. bulbocodium-nartsissid
Tavaliselt üks õis varrel. Varase õitsemise ja madala kasvu tõttu sobivad hästi kasvatamiseks
kiviktaimlas. Liigid: N. bulbocodium, N. asturiensis, N. canaliculatus, N. cyclamineus, N.
pseudonarcissus, ja N. obvallaris.
XI rühm - lõhestunud lisakrooniga nartsissid
Lisakroon on lõhestunud vähemalt 1/3-ni lisakrooni pikkusest.
Siia rühma kuuluvad a) kaelusnartsissid b) liblikõielised nartsissid.
XII rühm - mitmesugused nartsissid
Sordid, mis ei sobi eelmistesse rühmadesse.
1.8 Haigused ja kahjurid
1.8.1 Seenhaigused
Fusarioos ehk kuivmädanik (Fusarium bulbigenum, sün. F. oxysporum f. narcissi)
Hahkhallitus (Botrytis narcissicola ja B. polyblastis)
Penitsillioos ehk rohehallitus (Penicillium corymbiferum)
Sibula-valgemädanik (Sclerotium tuliparum, sün. Sclerotinia bulborum)
Nartsissirooste (Puccinia schroeteri)
13
Nartsissi-helelaiksus (Septoria narcissi)
Nartsissi-laikpõletik ehk ramularioos (Ramularia narcissi)
1.8.2 Viirushaigused
Nartsissimosaiik (Narcissus mosaic virus ja Cucumis virus)
Nartsissi-hõbelaiksus ehk valgetriibulisus (Narcissus silver leaf virus)
1.8.3 Kahjurid
Nartsissikärbes (Merodon equestris)
Sibulasirelane (Eumerus strigatus)
Sibula-juurelest (Rhizoglyphus echinopus)
Varreingerjas (Ditylenchus dipsaci) (Vikipeedia, 2013)
14
Joonis 3. Nartsissikärbes (Merodon equestris)
2 Gladiool
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Üheidulehelised Liliopsida
Selts: Asparilaadsed Asparagales
Sugukond: Võhumõõgalised Iridaceae
Alamsugukond: Ixioideae
Perekond: Gladiool Gladiolus
Gladiool (Gladiolus) on taimeperekond võhumõõgaliste sugukonnas.
2.1 Nimi
Perekonnanime "gladiool" kasutatakse Eestis kasvatavate kultuurtaimede puhul. Eestis ainus
pärismaine Gladioluse perekonda kuuluv liik kannab nime niidu-kuremõõk (Gladiolus
imbricatus) ning arvatakse kokkuleppeliselt nimetatud perekonda kuremõõk. Oma
ladinakeelse nime on gladiool saanud Vana-Rooma teadlaselt, filosoofilt ja kirjanikult Plinus
Vanemalt, kes leidis, et gladiooli lehtedest väljuv noor õisik sarnaneb gladiaatori lühikese
mõõgaga.
2.2 Levila
Enamik gladioolide liike on pärit troopilisest Aafrikast, peamiselt Lõuna-Aafrikast, kuid ka
Madagaskarilt, Vahemeremaadest, ulatudes seejuures Põhja-Euroopasse. Samuti on neid
leitud Väike- ja Kesk-Aasiast. Euroopas ja Aasias on leitud kokku umbes 20 liiki, maailmas
aga kokku umbes 200-300 liiki.
2.3 Kirjeldus
Gladioolid on mugulsibulaga külmaõrnad püsililled (vt Joonis 4) . Neil on mitu, enamasti
süstjat või mõõkjat lehte. Lehtede värvus on heledast kuni sinakasroheliseni. Nad on tugevad
15
ja kaetud vahakihiga. Lehtede pikkus on 30–140 cm, laius aga 2–8,5 cm. Kehtib
seaduspärasus – iga järgnev leht on eelmisest suurem. Neid on tavaliselt 4–5, mis oleneb
sordist. Lehed paiknevad ümber varre kaherealiselt.
Vars ja õisikuvars gladioolil morfoloogiliselt ei eristu. Vars on 12–15 cm pikkune. Õisiku
mõõtmed suurenevad kuni viimase õie puhkemiseni. Esimesena arenevad välja õisiku
alumised õied. Kõige varem ja tugevamini arenevad välja tolmukad. Õisikus on keskmiselt
16–20 õit, kuid on ka 22–24 õielisi sorte. Õisiku pikkus kõigub eri sortidel 40–45 kuni 60–70
cm. Näiteks Gladiolus alatus on 12 õiega, Gladiolus crassifolis aga kuni 30 õiega. Mitte kõik
õiealgmed ei pruugi areneda normaalselt. Üksikute õite puhkemise ajal kasvab õievars
pikkuses veel edasi. Õied on koondunud tähkjasse õisikusse, on kahesugulised, harva
lõhnavad. Õiekate on gladioolidel bilateraalsümmeetriline. See koosneb kuuest erinevast
eredalt värvunud õiekatte- ehk perigoonlehest, mis asetsevad kahes ringis ja on alumises osas
lehterjalt kokku kasvanud. Õiekatteleht võib oma kuju poolest olla süstjas, ovaalne, kitsas- või
laitalbjas, laiovaalne või ümardunud. Tema serv võib olla sile, loogeline, hõlmine, lainjas,
jooneline, odajas, rombjas, lehvikjas või kaarjas. Õiekattelehe äär võib olla erksavärviline.
Tolmukaid on kolm, nad ulatuvad välja krooniputkest ja kumerduvad õiekatte ülemisse
osasse. Emakakael on vähemalt sama pikk kui tolmukad ja kumerdub ülespoole nagu
tolmukadki. Emakas haruneb tipus kolmeks.
Õite värvus on väga mitmekesine. Esineb nii ühevärvilisi kui mitmevärvilisi õisi, puhastes
toonides kui ka nende varjundites. Õie värvus oleneb pigmentide olemasolust. Näiteks punase
16
värvuse puhul võib õies olla olenevalt sordist 2–6 eri antotsüaani. Õitele kollase ja kreemika
värvuse annavad antoksantiin ja flavonoidid.
Gladioolid on risttolmlejad taimed, tolmeldajateks on suured putukad, peamiselt kimalased.
Looduses toimub tolmlemine ja õite viljastamise protsess kimalaste, mesilaste ja tuule
kaasabil. Seemned valmivad kupras. Vili on sünkarpne munajas 3-pesaline kupar, milles on
7–100, isegi kuni 150 seemet. Seemned on ümarad ja varustada tiivakestega. Tiivakesed
võivad ka puududa.
2.4 Liigitus
Arengurütmi järgi jagatakse gladioolid kahte rühma:
Talvise-kevadise kasvu ja õitsemisega ehk talikasvulised liigid ja sordid. Siia
kuuluvad nt Gladiolus × colvillei, Gladiolus × nanus, Gladiolus × haarlemensis,
Gladiolus × thunbergii ja hübriidid, Gladiolus grandis, Gladiolus tristis ja tema
hübriidid. Meil kasvatatakse neid harva.
Suvikasvulised ehk suvise kasvamise ja õitsemisega liigid ja sordid. siia kuuluvad nt
Gladiolus × primulinus, Gladiolus × hybridus, Gladiolus byzantinus, Gladiolus
illyricus, Gladiolus papilio, Gladiolus dalenii, Gladiolus imbricatus, Gladiolus
italicus jt. Kõik Eestis kasvatatavad aedgladiooli sordid kuuluvad siia rühma.
Aretuse ja päritolu järgi eristatakse mitmeid sordirühmi.
Grandiflorus rühm ehk tavagladioolid. Sellesse rühma kuuluvad tänapäevased sordid.
Tavagladioolide rühm on kõige arvukam sordirühm. Õied on neil väga mitmekesised.
Varieeruvus esineb nii vormis, kujus kui ka värvuses. Esineb ka kahe- ja
enamavärvilisi sorte.
Primulinus rühm ehk priimulgladioolid. Aretamise algmaterjaliks on olnud ja on liik
Gladiolus primulinus. Õied asuvad õisikus hõredalt. Iseloomulikuks on suur õite
värvivalik ja keskmise kõrgusega peened tugevad varred, mis kasvavad kuni 60 cm
kõrguseks.
Butterfly rühm ehk liblikgladioolid. Aretuse algmaterjaliks on olnud looduslik
liblikgladiool (Gladiolus papilio). Väikeseõielised (õie läbimõõt 6–8 cm), säravate,
sageli liblika tiibu meenutavate laikudega.
17
Nanus rühm ehk madalad ja varaõitsvate gladioolide sordirühm. See rühm ilmus 19.
sajandi II poolel. Teda on nimetatud ka väikeseõieliste gladioolide rühmaks.
Tubergeni rühm. See rühm on aretatud van Tubergeni ettevõttes 1924. aastal. Taimed
on kitsate lehtedega, harunevate õisikuvartega. Neid kasvatatakse enamasti
kasvuhoonetes lõikeõiteks.
Õie ehituse järgi jagatakse gladiooli perekonda kuuluvad liigid kolme rühma:
Eugladiolus – Nendel on õiekattelehed pikenenud või munajad, nõeljas tipp on vaevu
märgatav.
Hebea – Nendel on õiekattelehed ümarrombjad, märgatava terava tipuga.
Schweggeria – Nendel on õiekattelehed keerdunud, kroonlehed selgelt märgatava pika
ja kitsa tipuga.
Enamik liike kuulub esimesse rühma.
2.5 Kultuuris
Gladioole peetakse vapruse ja mehisuse sümboliks. Oma kodumaal, Aafrikas omab ta õnne
tähendust, ning ilma gladioolita ei toiminud seal ühtki pidustust. (Vikipeedia, 2013)
18
KOKKUVÕTE
19
KASUTATUD KIRJANDUS
Vikipeedia. (11. 03 2013. a.). Nartsiss. Kasutamise kuupäev: 03. 03 2014. a., allikas
http://et.wikipedia.org/wiki/Nartsiss
Vikipeedia. (27. 01 2014. a.). Gladiool. Kasutamise kuupäev: 03. 03 2014. a., allikas
http://et.wikipedia.org/wiki/Gladiool
20
LISAD
21
Lisa 1Poeedinartsiss
22
Lisa 2Hispaania nartsissNartsissiõie ehitus
23