Reede, 8. oktoober 2010 | nr 002 www.tallinn2011.ee

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid Tasuta kultuuriväljaanne

TEATER

PERSOON

VABATAHTLIKUD

AJALUGU

Foto: Stanislav Moshkov

Nüüdseks on alanud pileti-müük Richard Wagneri oope-ri «Parsifal» kultuuripealinna Tallinn 2011 raames 25.‒28. augustini toimuvatele eten-dustele. Nargen Festivali prog-rammi kuuluvat suurlavastust esitatakse Noblessneri valuko-jas ja see jõuab Eesti vaatajate ette esmakordselt.

«Parsifal» on Richard Wagne-ri viimane ooper ja üks ooperi literatuuri keerukamaid teoseid.

See on ainus ooper, mis on kirjutatud Wagneri ooperiteatri ‒ Bayreuth Festspielhaus ‒

erilist akustikat ja võimalusi silmas pidades. Helilooja ni-metas ooperit «Parsifal» Büh-nenweihfestspiel ehk «lavale pühendatud pidustus».

Pärast ooperi esietendust ütles Gustav Mahler: «Kui ma Festspielhausist täiesti kõne-võimetuna välja astusin, tead-sin, et olen osa saanud ülimast hingesuurusest, ülimast kan-natusest ja et see kogemus jääb eluks ajaks püha ning rik-kumatuna mu hinge.»

Wagner rõhutas ooperi eri-lisust teiste lavateoste kõrval,

keelates kolmekümneks aas-taks ooperi lavastamise väljas-pool Bayreuthi ooperimaja.

1903. aastal võitis Metropo-litan Opera siiski kohtu kaudu õiguse ooper lavale tuua.

Alljärgnevalt lühidalt ooperi sisust.

Graaliordu ettekirjutuste jär-gi saavad Graali imettegevast jõust osa ainult mõttelt ja ke-halt karsked. Klingsor, keda ordusse vastu ei võetud, on ehitanud kättemaksuks oma võlulossi, mida ümbritsevas meeleliste naudingute aias ja-

lutavad ringi kaunid neiud, et panna rüütleid oma karskuse-vannet murdma.

Isegi Graalirüütlite kunin-gas Amfortas murrab vannet ja Klingsor röövib temalt püha oda, millega piinati ristilöödud Kristust. Klingsor lööb Am-fortasele odaga haava, mis ei parane enne, kui «lihtsameel-ne, kes saab targaks läbi kaas-tunde» tagastab talle oda.

Esimeses vaatuses näeb lihtsameelne noormees Parsi-fal kuninga kannatusi. Teises vaatuses rändab ta Klingsori

valdustesse, kus teda kutsub nimepidi ja suudleb emalikult kauneim naistest – Kundry.

Suudlusega meenub Parsi-falile tema päritolu ning lahu-tamine emast. Tänu päritolu meenumisele haarab Parsifali kaastunne kõige elava vastu ja ta suudab Kundry võrgutamise-le vastu seista, hävitada Kling-sor ning oda tagasi võita.

Kolmandas vaatuses pöör-dub Parsifal tagasi Graalirüütli-te juurde, et ravida Amfortase haav ning päästa ta kannatus-test.

Wagneri meistriteose nelja etenduse piletid nüüd müügil

Kui minna Katariina käigust linnamüüri suunas, siis näeme pä-ris linnamüüri ääres paremat kätt hoonet, kus 755 aastat tagasi peatus üks keskaegse Euroopa kõige univer-saalsema mõtlemisega meestest, filosoof, teo-loog ja alkeemik Albert Magnus.Loe lk 7

«Mingit Potjomkini küla pole meil mõtet küll siia ehitada,» leiab kultuuripealinna aasta programmijuht Jaanus Rohumaa, kelle mee-lest on kultuuriaastat vaja ennekõike meie endi elu paremaks muutmiseks.Loe lk 4–5

Üks viis kultuuripealin-na aastast osa saada on sündmusi vaatamas-kuulamas käia. Teine ja hoopis elamuslikum võimalus on aidata neidsamu sündmusi korraldada – olla kul-tuuripealinna vaba-tahtlik. Kõige parema kultuuripealinna koge-muse saabki niiviisi, te-gutsedes üheskoos tun-tud kultuuritegijatega.Loe lk 6

Jaanus Rohumaa: «Iga inimene saagu loojaks.»

2 ARVAMUS Reede, 8. oktoober 2010

Ajaleht KultuuripealinnVäljaandja: SA Tallinn 2011Euroopa kultuuripealinna infokeskusRotermanni 10/Roseni 5, 10111 Tallinntel: +372 6594 113e-post: infokeskus@tallinn2011.ee www.tallinn2011.eeToimetus: Vabaduse väljak 10, Tallinn

KULTUUR KUTSUB

Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja

Anneli Sihvart

«Hardcore-muusikat pudelitel mängida ei saa, mitmeid teisi stii-le aga küll,» kinnitavad ansambli Pudeliring muusikud.

«Mida teha, kui õppealajuhataja avastab kapist arvestatava koguse tühjaksjoodud veini- ja õllepude-leid?» esitatakse küsimus ansamb-li Pudeliring koduleheküljel www.bottlecircle.com. «Loomulikult vastata – me häälestame ja män-gime neid! Ja kui see peaks juhtu-ma Otsa-kooli puhkpilliosakon-nas, siis on isegi võimalik, et teid jäädakse uskuma. Ning viimaste kahtluste hävitamiseks tulebki pu-delid häälde panna, lugu selgeks õppida ja koolipeol esineda.»

Nii saigi Pudeliring 1999. aastal ühe rebaste peo eel alguse. Esialgu rohkem naljapärast, pärast läks asi tõsiseks!

Pudelimuusika kogub populaarsust

Esimest esinemist juhtus kuul-ma Eesti Muusikaakadeemia kompositsioonitudeng Tatjana Kozlova, kes ideest ja pudelite

kõlast vaimustatuna kirjutas loo kaheksale pudelimängijale, mil-le helilooja ja kaastudengid Eesti Muusika Päevade mammutkont-serdil 2001. aastal ette kandsid.

Ja siis hakkasid tulema esine-miskutsed... Nii seatigi pudeleile üha uusi muusikapalasid, klassi-kast filmimuusika ja jõululaulude-ni välja.

Iga esinemise eel on kava vähe-malt ühe uue palaga täiendatud.

«Me mängime pudelitel enam-jaolt neljahäälseid seadeid,» täp-sustab Diana Kiivit. «Pudelid on jaotatud neljaks komplektiks ning iga komplekt jagatud omakorda kahe inimese vahel.»

Lugude va-hepeal vahe-tavad mängi-jad pudeleid. Iga noodi jaoks on oma pudel, noote on palju, käi-gud kiired, nii et see on pä-ris keeruline. Iga mängijate paar on spet-sialiseerunud oma pudelite-le, arvestatud on võimeid ja oskusi.

Peaaegu kõik Pudeliringi muu-sikud on lõpetanud muusikaaka-

deemia, nende hulgas on kaks heliloojat, kaks muusikateadlast ja interpreete.

Seaded teeb saksofonist Jandra Puusepp, ta mängib puhkpilli-mängijana ka kõige vastutusrik-kamaid partiisid, tema komplektis on palju suuri pudeleid, mida on kõige raskem puhuda.

Pudelid häälestatakse ära

«Pudelid on häälestatud kro-maatiliselt,» jätkab Diana Kiivit. «Häälestamiseks kasutame kas

vett või savi. Pudelid on mitmesuguse kujuga, väik-sed pudelid teevad kõrge-maid, suured pudelid mada-lamaid helisid. Kui paned pu-delisse vett sis-se, läheb heli kõrgemaks. Ka vorm määrab heli, pikakae-lalised pudelid näiteks teevad hoopis teistsu-gust häält kui

madalakaelalised, kitsama suu-ga pudelid annavad madalama ja laiema suuga kõrgema heli.»

Kui alguses kasutati kõiki pu-deleid, mis kätte juhtusid, siis hiljem hakati ilusamaid ja muga-vamaid kõikjalt otsima. Puhuja jaoks on parem, kui pudeli suue pole liiga lai, samuti on hõlpsam puhuda pudeleid, mis on kohe õiges hääles, sest kui panna pu-delisse häälestamiseks vett, jääb alati oht, et keegi ajab selle ko-gemata ümber ja siis on heli unt-sus.

Pudeliring esineb «52 ülla-tust ja ideed» raames Tallinna raamatupoodides, kuna õues musitseerimiseks on ilm juba külmavõitu ning kui veel vih-ma sadama peaks hakkama, siis võib see pudelid sootuks häälest ära ajada.

«Kultuuripealinna projekti «52 üllatust ja ideed» märksõnaks oli teatavasti «taaskasutus» ja seda oleme kindlasti järginud,» naera-tab Diana Kiivit. «Anname esialg-sest sisust tühjendatud pudelitele uue vaimse sisu läbi muusika ja loovuse.

Otsustasime oma esinemistes tähistada sedagi, et 2010 on luge-misaasta – kui pudeleid mängides loevad Pudeliringi muusikud par-tituuri, siis pudelite vahetamise aegu loeme publikule raamatuid ette. Seetõttu valisime ka esine-miskohaks raamatupoe, kus ei meid ega kuulajaid sega liigne sa-gin.»

Kuidas kõlavad Bach ja Ehala pudelimuusikas?14. ja 17. oktoobril saab Tallinna raamatupoodides kuulata muusika-palu, mis on seatud neljahäälselt... pudelitele.

Kuula pudeli-muusikat kahes raamatupoes

Pudelimuusikat võib minna kuulama Viru kes-kuse IV korruse raamatu-kauplusse Rahva Raamat neljapäeval, 14. oktoobril kell 19.00 või Solarise raa-matukauplusse Apollo pü-hapäeval, 17. oktoobril kell 12.30.

Pudeliringi moodus-tab sõpruskond, kellest suurem osa on profes-sionaalsed muusikud. Läbi aastate on ansamb-lis kaasa löönud hulk to-redaid inimesi, praegu-ses põhikoosseisus on Jandra Puusepp, Tatjana Kozlova, Pille Kangur, Aleksandra Dolgopolova, Katrin Lehemets, Talvi Nurgamaa, Elena Lass, Riin Eensalu, Ülle Sirkas ja Diana Kiivit.

«Pudeliringi muusikute seas

on ka kaks heliloojat, kaks muusikatead-last ja inter-

preete.»

Pildil vasakult paremale Pudeliringi muusikud Jandra Puusepp, Tatjana Kozlova, Riin Eensalu, Alek-sandra Dolgopolova, Diana Kiivit, ülle Sirkas, Pille Kangur. Foto: Stanislav Moshkov

Hoolimata IRL-i Tallinna linnavolikogu fraktsiooni ava-likkust eksitavatest väidetest esitab SA Tallinn 2011 põhja-liku Euroopa kultuuripealinna projekti välisturundustegevuste kava 2010, mis sisaldab loetelu nii tehtud kui veel kavandatava-test turundustegevustest selleks aastaks.

Vastuseks IRL-i süüdistustele tuletab sihtasutuse Tallinn 2011 juhatuse liige Jaanus Mutli meel-de, et Euroopa kultuuripealin-na projektid on alati suunatud ühtaegu nii kodumaisele kui ka

välisauditooriumile. Terviklik tu-rundustegevus sõltub omakorda kultuuripealinna projekti kogu-maksumusest.

«Tallinn 2011 kultuuripealin-na projektil pole mõtet hellitada lootust, et ta suudab kinni maksta näiteks ülelinnalised grandioossed reklaamikampaaniad mõnes Eu-roopa metropolis või osta ülikal-list reklaamiaega rahvusvahelistes telekanalites,» kommenteeris Jaa-nus Mutli.

«Ehkki just niisugust klassi-kalist turundustegevust näivad oponendid taga igatsevat, oleks

sel juhul tegu raha tuulde loopi-misega. SA Tallinn 2011 eesmärk on konkreetsete tegevustega paeluda üle-euroopalist ja Ees-ti riigile olulist turismisektorit ning püüda Tallinnast huvitatud kultuurituristi. Sellesse tegevusse panustame tänavu 6,5 miljonit krooni,» rääkis Mutli.

SA Tallinn 2011 olulisimad koostööpartnerid välisturunduses on EAS, Tallinna ettevõtlusameti turismiosakond, Eesti välis- ja kul-tuuriministeerium, välisesindused ja kultuuriatašeed, projektipartne-rid, Euroopa kultuuripealinnade

võrgustik ja Euroopa kultuuripea-linna Tallinn 2011 suurtoetaja Es-tonian Air. Partneritega koostöös on välja valitud ka Tallinn 2011 olulisemad sihtturud, kuhu kuu-luvad Soome (eelkõige Helsingi), Venemaa (eelkõige Peterburi), Saksamaa, Rootsi, Läti ja Leedu.

«Meie head partnerid on ka kõik Tallinn 2011-st huvitatud sa-jad välisajakirjanikud, kes kultuu-ripealinna aasta ettevalmistuste vastu sisulist huvi tunnevad, ning oma lugejaid, vaatajaid või kuula-jaid meie tegemistega kursis hoia-vad,» lisas Mutli.

SA Tallinn 2011 välisturundustegevus kõnetab kümneid miljoneid inimesi

Kõnelemine TeisegaJaanus Rohumaa käib selle nädala Kultuuripealinnas väl-

ja mõtte, et iga Eesti inimene võiks avastada endas senisest rohkem loojat. Tema meelest on küsimus eelkõige teatavas eneseteadvuses ja hoiakus, mis võiks meid kõiki panna ennast tunnetama mitte ainult kui kultuuri tarbijat, vaid ka kui selle loojat.

Kultuuri – või ka kultuurituse – loojad oleme tõepoolest kõik. Just seetõttu on kultuuri käsitlemine võimalikult avaras tähen-duses väärt hoiak. See tähendab peale kõrgkultuuri ka näiteks taidluse ja massikultuuri väärtustamist ja neile suurema elu-õiguse andmist.

Enamik meist ei jõua oma kultuuriloomise katsetel ju iialgi selliste kõrgusteni kui Pärt või Bach. Kultuuri kui mõiste ja näh-tuse avaram mõistmine aitab teadvustada, et ka kõrgkultuur võrsub alati kindlast aluspinnasest, nimetagem seda kas või traditsiooniks.

Eesti muusikakultuuri aluseks on meie aastatuhandeid va-nade regilaulude põhjatu varamu, aga ka setu memmede lee-lotused. Kui aluspinnas on nõrk, kui kriitiline mass inimesi vas-tavat kultuurikogemust ega oskusi ei jaga, siis pole ka võimalust tähtede sün-niks.

Rohumaa mõtetest koo-rub tõdemus, et kõrgkul-tuur ei sirgu taeva poole toetuspunktita, selle tugi-sambaks on kogu kultuuri-loome püramiid.

Seepärast on võrdselt olulised nii hiljutine Arvo Pärdi Keskuse rajamine kui ka alles eesseisev Tal-linna Muusikakeskkoolile parema tegutsemisvõima-luse loomine – et sealt sir-guks veel ja veel Pärte, Tüüre ja Kalle Randalusid –, rääkimata muusikaõppest absoluutselt igas lasteaias ja koolis igas Eesti-maa nurgas.

Kui me tahame, et meie muusikaelu kaunistaksid säravad tipud, siis tuleks senisest enam toetada muusikakoole ja muu-sikaõpetust. Selleks on igati põhjust, sest eestlased on ande-kas muusikarahvas.

Paraku maksab korralik klaver palju enam kui rulluisupaar, aga muusikaõppes on varajane start eriti tähtis.

Väärtustades muusikakultuuri kui tervikut, tuleks ehk ka sel-le rahastamises vältida tippude mõõdutundetut ülekuldamist. Enamasti võrsuvad tipud ju tänu soodsale, loovust ergutavale keskkonnale, saades inspiratsiooni kõigest ümbritsevast.

Kahjuks on kultuurivaldkonnas tervikuna võimsalt juuri ajanud ülemäära turunduslik, hierarhiline ja individualistlik, omamoodi sportlaslik mõtteviis, mille kohaselt loeb vaid kuld. Ometi on kultuur algselt sügavalt kollektiivne nähtus.

Kultuur oma sügavaimas tähenduses ongi eelkõige inimliku olemiskogemuse jagamine – suhtlemine, kõnelemine Teisega. Tehkem siis seda!

«Me peame rahvalikule kultuurile ja

taidlusele suu-rema eluõiguse

andma.»

Tallinna Kesklinna valitsuse linnakeskkonna osakonda saa-bus 12 pakkumist omanikelt, kes peavad oma maal kasvavat kuuske sobivaks Raekoja platsi-le Tallinna esindusjõulupuuks.

Kesklinna vanema Aini Härmi sõnul asub lähim pakutud puu Nõmmel, kaugeim Väike-Maar-jas.

Linnakeskkonna osakonna juhataja Malle Pahapill lisas, et hilinenud kuusepakkumisi võe-takse vastu veel nädala lõpuni. 12. oktoobrist alustatakse puude ülevaatusega.

Kesklinna valitsus kutsus maa- ja metsaomanikke osalema pea-linna esinduskuuse otsingutes, et leida koos kauneim jõulupuu.

Tallinna keskseks jõulupuuks pakutakse 12 kuusekaunitari

3ETENDUSKUNSTIDReede, 8. oktoober 2010

Anneli SihvartOliver Õunmaa

«See on hea koht piiri-pealsete teemade üle arutlemiseks,» lausub Eesti Akadeemilise Sek-suoloogia Seltsi presi-dent Olev Poolamets.

«Seksuaalsuse uurimisega te-gelevad niisugused inimesed, kelle jaoks Von Krahli teatri ta-vapärase akadee-milisuse tarvis võõras keskkond on eeskätt inspi-reeriv,» täiendab Poolamets vastust küsimusele, miks seksuoloogid just Von Krahli oma tööasju arutlema tulevad.

Ühelt poolt saab teatriruumes maha peetud nii laiemale kuula-jaskonnale mõeldud loengusari kui ka Põhjamaade Kliinilise Sek-suoloogia Seltsi (www.nacs.eu) 32. aastakonverents ‒ mõlemad kannavad pealkirja «Sünd. Surm. Seks».

Mineviku tabud kammitsevad

Von Krahli Akadeemia kodu-leht kinnitab, et raskete teemade ja kerge meele ühendamine ning vastupidi on neil lipukirjaks ol-nud juba aastast 2003, kuna nende vaatevinklist on teadus, filosoofia ning kunst eelkõige selle jaoks, et

elamist elamisväärsemaks muu-ta. «Inimeste seksuaalsuse-alased teadmised on paranenud,» kinni-tab Poolamets. «Ühiskond on ju avatud ja 10‒15 aastat vabast maa-ilmast tulnud kogemusi ja teadmi-si on oma töö teinud.

Põhilised teadmised on saadud terviseõpetuse tundidest, aktiiv-selt on tegutsenud ka Eesti Sek-suaaltervise Liit.

Seda aga, kuidas lähedus ja in-tiimsus tegelikult toimivad, on vaja põhjalikult uurida. Suhtle-misoskust tuleks õppida.

Pealtnäha liberaalne ühiskond võib tekitada hoopis vastupidise reaktsiooni.

Soomes on näiteks romantismi taassünd. Inimesed hindavad roh-kem truudust ühele partnerile ja romantilist armastust.

Eesti eripära on see, et eakaks saades lõpetavad inimesed sek-suaalse läbikäimise tunduvalt va-rem, seda ei peeta enam eale ko-haseks.

Eks siin ole põhjuseks ka mine-viku tabud. Noored inimesed on seksuaalsuse poolest rohkem Põh-jamaade inimeste moodi.

Avatus toob esile ebakohad, mis on olnud olemas sajandeid, olgu

erektsioonihäired, suhteproblee-mid või homoseksuaalsus.

Nõukogude ajal neid teemasid varjati, neid otsekui polnudki ole-mas. Toona tegi 80% naisi aborti, sest see oli kõige levinum sünni-kontrolli meetod.

Tänapäeval enam nii pole. Ini-mesed teavad, et saavad oma mu-rega spetsialisti poole pöörduda.Tänapäeva inimene on suhteliselt avatud, ta räägib ning küsib kõige kohta.

Psühhoteraapia pole aga paraku haigekassa poolt piisavalt rahas-tatud. Ka omavahelist hoolivust võiks meil rohkem olla.

Kunst ja kirjandus on oma ajas-tu peeglid. Need näitavad asju, millest ehk hetkel ei räägita, see-tõttu on kunst ja kirjandus ajast ees.

Ka fantaasiad on seksuaalsu-ses omal kohal. Von Krahli tea-ter üritab piire ületada ja rääkida seksuaalsusest värvirikkamalt, kui seda tavaliselt tehakse.»

Intiimsuse ja surma lähedus

Von Krahli Akadeemias kõnel-dakse seekord mitmest teemast, mida Eestis seni käsitletud pole. Näiteks onkoseksuoloogiast, mis vaatleb vähihaigete seksuaalsust, kusjuures vähki käsitletakse see-juures mitte tingimata surma-, vaid raske kroonilise haigusena.

Samuti räägitakse aseksuaalsuse kui seksuaalse orientatsiooni täna-päevasest definitsioonist, rõhuta-des siinjuures tõsiasja, et seksuaal-sus ei tähenda üksnes suguühet.

Tartu Ülikooli loomade füsio-loogilise ökoloogia professor Pee-ter Hõrak kõneleb sugulisest va-likust inimestel, väärika elu lõpu, intiimsuse ja seksuaalsuse teemal

toimub modereeritud diskus-sioon, milles osalevad Woet Gia-notten (Holland), Katrin Raamat ja Olev Poolamets.

Eesti Tervishoiu Muuseu-mis on samal ajal vaadata Norra muuseumikonsultandi ja sek-suoloog-nõustaja Stine Cathrine Kühle-Hanseni (Norra) näitus «Puudutus», millega kahel päeval kaasnevad loengud. Kuna näitusel on ka seksuaalset tegevust käsitle-vaid pilte, soovitatakse näitust kü-lastada alles alates 16. eluaastast.

«Seksuaalsuses ei saa ju paljut sõnastada, kuigi püüdma peab,» ütleb Olev Poolamets. «Kunst on sõnulseletamatu väljendamiseks ainulaadne võimalus.»

Nii esitabki Norra Agderi Üli-kooli dotsentide, seksuoloogidest transgender-abielupaar Elsa Almås ja Esben Esther Pirelli Benestad loengu asemel hoopis loeng-eten-duse «Gender Euphoria».

Üks konverentsi peakorralda-jatest, naistearst ja Eesti Akadee-milise Seksuoloogia Seltsi liige Kai Haldre kinnitab, et võimalus pakkuda kitsale sihtgrupile mõel-dud konverentsi kõrval üleilmse tuntusega asjatundjate loenguid ka tavakuulajale oli peamine ar-gument, mis Von Krahli kasuks otsustama pani.

«Kui arvestada, et just neid tee-masid on Von Krahli teatris üha käsitletud, siis on valik ülimalt loogiline,» sõnab Haldre. «Olime seejuures meeldivalt üllatunud Von Krahlis valitseva kaasamõtle-mis- ja koostöövalmiduse üle.»

Von Krahli Akadeemia sünd

«Von Krahli Akadeemia tekkis aastate eest mõneti otsekui nalja-ga pooleks,» tunnistab Von Krahli

teatrijuht Peeter Jalakas. «Meil oli käsil lavastus, mis põhines Step-hen Hawkingi raamatul «A Brief History of Time».

Selleks, et ise teemat rohkem mõista ja et ka näitlejad rohkem sotti saaksid, mõtlesin teha ühe loengusarja. Tundus aga veider loenguid ainult oma rahvale kor-raldada, kui need võisid ka laie-male kuulajaskonnale huvi pak-kuda.

Üllatavalt said kõik loengud ette maha müüdud, inimeste-le meeldis mitteakadeemiline vorm, mille raames esinejad said rääkida oma teemakohastest unistustest, kartustest ja mõte-test vajaduseta iga sõna argu-menteerida.

Publik võttis kõik teemad väga mänguliselt vastu, iga loengu järel tekkis elav diskussioon.

Kuna kõik nii hästi õnnestus, siis jätkasime loengusarjadega, üks umbes nädalane sessioon toi-mus alati kevadel, teine sügisel.»

Hirmud ja unistused aastast 2012

«Suure osa meie loenguid on üles võtnud Raadio Ööülikool,» jätkab Jalakas. «Alati on loengutega kaas-nenud mingisugune lavastus.

Järgmisel, 2011. aastal plaanime regulaarsust veidi muuta, hakka-me kogunema korra või kaks kuus läbiva pealkirja all «2012». Kavas on tegeleda läbi terve kevadtalve mitmesuguste hirmude, lugude ja unistustega, mis 2012. aastaga seonduvad.

Mõneti saavad nii praegune sü-gisene kui ka kevadine sessioon kajastatud suuremas lavastuses, mis mul on plaanis järgmise aasta juunis. Lavastus põhineb eepostel «Gilgameš» ja «Odüsseia».»

Von Krahl toob maailma seksieksperdid koju kätte Oktoobri keskpaiku tulevad Põhja-Euroopa seksuoloogid Tallinnasse Von Krahli teatrisse arutlema sünni, surma ja seksuaalsuse seoste üle.

«Kõneldakse ka vähi-haigete seksuaalsusest, kusjuures vähki käsit-

letakse mitte tingimata surma-, vaid raske kroo-

nilise haigusena.»

Kunst vallutab linnatänavad

LIFT 2011 ja Tallinn 2011 kutsusid rahvast kohtuma linnaruumi kunstnikega.

Kunstnikud Karin Fissltha-ler ja Bernd Oppl (pildil) tut-vustasid 5. oktoobril März’i projektiruumis (Olevimägi 7) oma varasemat loomin-gut (sealhulgas ka Linzi kultuuripealinna kontekstis tehtud töid) ning Tallinna avalikust ruumist inspireeri-tud uute teoste projekte.

Kunstnik ja elektrooniline muusik Karin Fisslthaler on peamiselt tegelenud iden-titeetide sotsiaalse konst-rueerituse teemaga, inimke-ha meediarepresentatsiooni ja soorollide küsimusega.

Tema installatiivsed teo-sed seisavad sageli visuaali ja heli piirimail.

Bernd Oppl on tegelenud füüsilise ja meediaruumi ta-jumise küsimustega, reaalse arhitektuurse ja linnaruumi meediarepresentatsiooni ja filmiliku, narratiivse esita-mise temaatikaga.

Ta kasutab korraga ma-kette, videot, fotot ja heli, võttes luubi alla nende koos-mõju ning eri meediumide läbi vahendatusest tekkiva võõritimõistmise ja uute seoste tekke.

NB! Veel vaid ühe nädala saab esitada töid festivali LIFT11 ideekavandite kon-kursile, mille eesmärk on leida kümme kohaspetsii-filist installatsiooniprojekti Tallinna avaliku linnaruumi jaoks.

Lisateavet saab aadres-silt www.lift11.ee, e-posti aadressil info@lift11.ee või telefonil 56 690 381.

Tallinn 2011 Bran-denburgi väravais

Eksklusiivne reklaami-leping võimaldas Euroopa kultuuripealinnal Tallinnal reklaamida end kolme päe-va jooksul nii Berliinis kui ka tänavu üleriigilisi pidustusi juhtivas Bremenis.

Bremenis asusid videoek-raanid rahvapeo keskpunk-tis Raekoja platsil, Berliinis aga paigutati ekraanid koos suure lavaga 17. Juuni täna-vale Brandenburgi väravate ette.

Peopaikadesse püstitatud 40-ruutmeetristel videoek-raanidel saatis Tallinn 2011 sakslastele oma pidupäeva-tervituse ning kutsus kõiki kultuuripealinna külla.

Kolmepäevane rahvapidu kulmineerus pühapäeval, 3. oktoobril Berliinis, mil Brandenburgi väravate ees tervitas publikut Saksamaa Liitvabariigi kantsler Angela Merkel.

Eesti Akadeemilise Sek-suoloogia Seltsi presi-dent, meestearst Olev Poolamets ja sama seltsi liige, naistearst Kai Haldre kinnitasid, et võimalus pakku-da kitsale sihtgrupile mõeldud konverentsi kõrval üleilmse tuntu-sega asjatundjate loen-guid ka tavakuulajale oli peamine argument, mis Von Krahli teatri kui toimumiskoha kasuks otsustama pani.

Foto: RAIVO TIIKMAA/ Postimees/Scanpix

4 PERSOON Reede, 8. oktoober 2010

Maarja-Liis Arujärv

Kas järgmisel aastal tekib Ees-tis tänu kultuuriaastale rohkem kultuuri, paremat kultuuri või on see eelkõige enesereklaami võimalus?

Kultuuripealinna tiitli näol on tegu tööriistaga, mida iga riik või linn oma parema äranägemise jär-gi kasutab. Mõni Saksa väikelinn teadvustas end eelkõige ülejäänud Saksamaale. On Euroopa linnu, kus kultuuriline tegevus on väga nigel ja kus püütakse kultuuriaasta abiga alles teatud kultuurielu teki-tada, näiteks mõnes tööstuslinnas.

Tallinnas turistide ega kultuu-ri puudust pole. Meie esimene eesmärk on luua linnaruumi uusi territooriume ja loomekeskkondi, mis praegu on kontsentreerunud vanalinna. Linnas peaks tekita-ma uusi oaase, et ka noorema põlvkonna jaoks tekiksid uued loomepaigad ‒ seetõttu ka see mereäärsete lugude ja mereääre vallutamise teema.

Teiseks on tegemist kahtlemata Eesti ajaloo ühe suurima festiva-liga, mis kestab pea aasta. Kuna suurem osa loojatest on koon-dunud Tallinna, siis saame ka ise enda tegemistest ülevaate ‒ saame end võrdluses proovile panna, sest see tiitel võimaldab varasemast suuremat rahvusvahelisust.

See on siis meie kultuuri ene-sepeegeldus? Ent kas ka kultuu-ri kvaliteedis tekib mingi aren-guhüpe?

Kultuuriinimestele pakub see aasta võimaluse kutsuda Eestisse selliseid loomepartnereid, keda tavaliselt siia kutsuda ei saaks. Kokkuvõtvalt ‒ tegu on linna elu ja loomekeskkonna parandamisega, et meil endal oleks siin toredam ja parem elada ka pärast kultuuri-aasta lõppu.

Eesti kultuuri tasemest rääkides – ega sel siianigi midagi häda pole. Statistiliselt oleme kultuuri tarbi-mise mitme parameetri osas maa-ilma esirinnas. Meile oli tähtis just see, et institutsionaalse kultuuri kõrvale tekiks nn kodanikualga-tuse liikumine ehk kolmas sektor, kes olemasolevat kultuuri rikas-taks. Kultuuripealinna ürituste kvaliteedi tagab aga kindlasti juba see, et meie loomenõukogu sõelus välja ligi tuhandest taotlusest 250. Esindatud saab olema suurem osa Eesti kultuuri tippnimedest.

Milline konkreetne mereäärne – näiteks väikese merineitsi loo-ga sarnane – müüt või muinasjutt meil võõrastele jutustada on?

Lugusid saab rääkida mitmel viisil. Me ei pea rääkima vaid kirja-pandud muinasjutte, lood võivad väljenduda ka maalis või muusi-kateosena. Meri on asi, mis liidab inimesi ning kultuure. Merevärav on Tallinna jaoks läbi aegade, välja arvatud okupatsiooniaeg, olnud linna kõige olulisem värav. Eelmi-sel aastal tuli meile läbi selle vära-va külla 7,5 miljonit inimest.

Tallinnal on ka uhke mereline ajalugu – lugege kas või Lennart Meri «Hõbevalget». Tallinn on olnud suur ja uhke kaubalinn. Me-reäärsed lood koondatakse peagi ka ühte kogumikku, kus on kirjas mitmed Tallinnaga seotud lood ja legendid, ent see on vaid asja üks pool.

Lugude vestmine on eestlastele üldse omane, pärimuslik tradit-sioon on meile tähtis.

Ka meie, kes me siin laua taga istume, oleme mingis mõttes lood ja meid on siin Tallinnas palju. Läbi niisuguse vaatenurga saame selle aasta lähedasemaks teha ka tavainimestele. See pole vaid kul-tuuritippude ja eliidi projekt, see on nende inimeste üritus, kes siin linnas elavad.

Nii et me püüame maailmale edasi anda kogu oma kultuuri-lugu laiemas mõttes?

Kultuur pole tõesti ainult ballett või klassikaline skulptuur, vaid ka see, kuidas me külalisi vastu võ-tame, liikluses käitume, sööme, omavahel suhtleme jne. Milline on meie igapäevaelu. Inimkultuur on väga lai mõiste.

Tallinna puhul on tähtis ka see, et linnal on olnud väga keeruline ajalugu. Tallinn on käinud ühe võõra võimu käest teise kätte, aga miski on selles linnas ka alati al-les jäänud, midagi olemuslikku... Sedasama tabamatust, ma usun, proovivad ka kultuuritegelased sõnastada. Tallinn ei ole New York, London ega Helsingi – Tal-linn on natuke segane, aga väga ilus, natuke rahutu, aga oma vai-kusehetkedega. Olgem ausad – see on eestlaste kõige tähtsam linn läbi ajaloo.

Võrreldes Helsingiga tundub Tallinn nii mitmekihiline ja põ-nev, paljud võõrad linnad mõju-vad kuidagi monotoonsena...

Just. Ent ka meie ajalugu on mitmekihiline. Helsingis pole Lasnamäed, meil on. Ent küsimus meile endile ‒ kas me eitame lugu, mis on seotud Lasnamäega, või püüame seda hoopis lahti jutusta-da ja meie suurde Tallinna lukku sisse mõtestada?

Mul on üks hea sõber, kes ütleb, et Lasnamäe on väga ilus ja talle meeldib seal elada. Kui meile tuleb külaline, siis kas me näitame talle vaid Raekoda ja Paksu Margaretat või viime ta ka külla Uue Maailma kogukonda, vaatama Kalamaja puitarhitektuuri või hoopis Nõm-mel Glehni lossi? Tallinn on tõesti väga mitmetahuline ja rikas, siin on, mida näidata.

Mis on meie kultuuris euroo-palikku, kas oleme õigupoolest noor või vana kultuur?

Kui räägime üldse euroopalikest väärtustest, siis valgustusajast saadik on põhiliseks väärtuseks olnud ikka-gi see, et just teadmine, õppimine ja haridus on head asjad, mis aitavad inimkonnal edasi areneda. Kultuur on inimtegevuse kõrgem tagajärg.

Jaanus Rohumaa: «Õigus kultuurile on üks inimõigustest!» Mingit Potjomkini küla pole meil mõtet küll siia ehitada, leiab kultuuripealinna aasta programmijuht Rohumaa, kelle meelest on kultuuriaastat vaja ennekõike meie endi elu paremaks muutmiseks.

«Kui sa lähed Bali saarele, siis näed, et peaaegu iga inimene tunnetab end seal kunstnikuna. Kui-gi ta töötab riisipõllul, sisimas ta usub, et on loo-ja. Tahaksin, et ka eestlased tunneksid sama.»

Nii lausub SA Tallinn 2011 programmiosakonna juhataja Jaanus Rohumaa, eesti kultuuri võimsai-ma etenduse lavastaja.

«Tallinn on natuke segane, aga väga ilus. Natuke rahutu, aga oma vaikusehetkedega. Olgem ausad – see on eestlaste kõige tähtsam linn läbi ajaloo. Ta on käinud ühe võõra võimu käest teise kätte, aga miski on selles linnas ka alati alles jäänud, midagi olemuslikku... Loodame, et kultuuriinimesed suudavad seda ka sõnastada,» lausub Jaanus Rohumaa. Foto: Stanislav Moshkov

5KULTUURIUUDISReede, 8. oktoober 2010

Kui vaatame Eesti professio-naalset teatrit, kirjandust või maa-likunsti ‒ need on vaid veidi roh-kem kui sada aastat vanad. Aga näiteks Prantsusmaal on kultuur justkui hoopis teisel ajaskaalal.

Ühelt poolt võiks, jah, öelda, et me oleme justkui täiesti popsid, me alles alustasime, oleme uustul-nukad. Ent teisalt – meie kultuur on lihtsalt natuke teistsugune.

Lineaarkiri tekkis Euroopas 6000 aastat tagasi, Eestis hakati eesti keeles kirjutama massiliselt 150 aasta eest. Aga samal ajal on meil rikas rahva-kultuur, kus kir-jandus on olnud a a s t atu h a n d e i d suulises vormis. Meil on väga või-mas rahvaluule arhiiv ja rahva-muusika. Meie igapäevased ri-tuaalid, kas või pulmarituaalid ‒ see oli meie teater. Kui Michelangelo maalis Sixtuse kabelit, siis meie lõime oma imeli-si vöökirju, tegime rahvarõivaid...

Nüüd oleme astunud moder-nismi ja teinud hästi kiiresti palju hüppeid.

Praegu peaksime püüdma hoida eriti oma keelt. Paar päeva tagasi kohtusin ühe mõjuka Inglise ki-rikutegelasega, kes ütles, et ta on natuke mures inglise keele saatu-se pärast Inglismaal. Uusasukad ei räägi enam head inglise keelt ning suure globaliseerumise foo-nil hakkab isegi inglise kultuur ära «sulama». Sellepärast on väga oluline, et kõik, kes siin elavad, oskaksid ka eesti keelt, see annab neilegi võimaluse olla meie kul-tuuri võrra rikkam.

Kultuuripealinna ideeks on omamoodi «ühtsus läbi mit-mekesisuse», mis peaks ju tä-hendama ka tolerantsust teiste kultuuride, maailmavaadete suhtes.

Mina arvan, et meie jaoks on kõige olulisem mitte see, kuidas me teiste jaoks välja paistame, vaid see, kuidas me ise ennast tunneme. Üldiselt on nii, et kui inimestel on isekeskis hea elada ja nad hindavad seda kohta, kus nad elavad, siis saavad ka külalised sellest aru ja tahavad sinna tulla. Mingit Potjomkini küla pole meil mõtet ehitada. Kultuuripealinna

projekt on oluline eelkõige meie enda elu parandamiseks.

On tehtud ka üks analüüs loo-memajanduse toimimise kohta ‒ et mis muudaks Tallinna kohaks, kus tahaksid elada ja luua nii meie inimesed kui ka mujalt tulnud. Et kellelgi näiteks tekiks idee tulla Tallinna raamatut kirjutama, sest see on lahe koht ja siin on lahedad inimesed. Niisugune peakski ole-ma meie eesmärk. Tolerants on vaid üks selle puu harudest. On selge, et kui tahame, et siia tekiks näiteks uus Silicon Valley, siis ei

saa see tekkida sallimatusse, eba-turvalisse kohta.

Kas eestlased on Euroopa mõistes sallivad?

Ma arvan, et suhteliselt on. Aga me ei ole pidanud end ka eriti proovile panema. Meie ve-nekeelne kogukond on üsna hästi iseseisvuse taastamisega kaasa tulnud ja pealegi on meie õnn see, et meis on siiski rohkem ühist kui erinevat. Õnneks on tegu kristlike rahvastega ja meil on suur tükk ühist ajalugu.

Samas ärgem unustagem, et Eesti on ainukene koht maailmas, kus saab teha eesti kultuuri, luua eestikeelset ülikooli, teatrit jne. Näiteks poola kultuuri saab teha Poolas, aga samas on suured poo-lakate kogukonnad ka Ameerikas.

See on meie unikaalsus, seda peame igal juhul kaitsma. Tuleta-me meelde, et põhiseaduse järgi on Eesti riigi esimene kohustus hoida ja edendada eesti kultuuri.

On muidugi laiem teema, mis on üldse Eesti kultuur. Arvo Pärt, kes on vene õigeusku ja elanud suurema osa elust välismaal, on meie kultuuri tugisambaid. Aga kas David Vseviov ja Aleksei Tu-rovski on osa Eesti kultuurist? Vastus on absoluutne jah.

Püüate edendada eestlastes kultuuripealinna aastal küla-

lislahkust, mis seostub eestlase kui teenindaja kuvandiga. Ehk tuleks ka mingeid muid oskusi ergutada, mida meil napib?

Põhiliselt napib meil omavahel ladusat suhtlemist ja head läbisaa-mist. Oleme üsna kinnised, samas on koostöö alati viljakam kui kus-kil üksi pusimine. See aasta peaks õpetama meile koostööd.

Teiseks ‒ meie loomeinimestel võiks olla oma tegemistes suurem rahvusvaheline mõõde.

Jah, me teeme eesti kultuuri, aga kuklas võiks kõigil olla mõte, et sellega võiks minna ka Londo-nisse või Pariisi.

Kui mõelda kultuuri tarbijate peale, siis järgmisel aastal on lin-na avalikus ruumis palju rohkem kunsti või kultuuri kui kunagi va-rem. Ma tahan, et ka see, mida me pole veel harjunud kultuuriks pi-dama, noortekunst ‒ ja ma ei rää-gi seinte sodimisest, vaid pigem «uuest» kultuurist, mida esindab näiteks Plektrumi festival – muu-tuks meile lähedasemaks.

Teine soov on, et iga inimene ta-juks suuremat osadust kultuuriga. Näiteks kui sa lähed Bali saarele, siis näed, et peaaegu iga inime-ne käsitleb end seal kunstnikuna. Kuigi ta töötab põhiliselt riisipõl-lul, sisimas ta tunneb, et on ka looja. Küsimus on seega enesehin-nangus, eneseteadvuses, tungis elada täisväärtuslikku elu. Selleks, et luua kultuuri, ei pea lõpetama kahte kõrgkooli või töötama Esto-nia teatris, sa võid luua kultuuri ka Vabaduse väljaku tunnelis. Ka see on osa kultuurist, kui ma rajan oma maja juurde ilusa aia.

See on samu-ti kultuuriaasta mõte – kultuuri mõistet laiendada.

See on siis omamoodi «julgus olla kultuurne», mida tahate er-gutada?

Jah, see on väga hea lause.

Millised kaunid kunstid on meie kultuuripealinna aasta programmis üle- või alaesinda-tud?

Eestlastel on nõnda välja kuju-nenud, et muusika on meie jaoks A ja O. Ja muusikaprojekte tuli meile sisse suhteliselt kõige roh-kem ja neid on ka lõplikus kavas kõige enam – ligi neljandik. Seal on muidugi väga mitmekesist muusikat – popist ja jazzist kuni muusikateatrini.

Teisel kohal on teater ‒ kokku 30 üritust, millest paljud on uued ja pigem tavatutes mängupaika-des.

Päris tublilt on ka nn valdkon-dadevahelisi ja linnaruumi projek-te ning noortega seotud kultuuri-sündmusi.

Kirjandust on vähem, kui me lootsime, aga ehk võtavad kirjani-kud ise midagi ette.

Kui paigutada programm tel-jele kõrgkultuur – massikultuur, siis kui palju tulete vastu rahva-likule maitsele?

Õllesummerit meie program-mis pole (naerab). Massikultuur tervikuna on kolinud pigem tele-kasse. Kui ühte telesaadet vaatab ühel õhtul 250 tuhat inimest, aga

meie Saku suurhalli kontserdile tuleb 5000 inimest, siis kumb neist on massikultuur?

Küsimus pole vaid vaatajate massis, vaid ka teose sisus...

Kõrgkultuuril on selge kritee-rium, see on professionaalsus. Kui sa hakkad Bachi teost esitama, kuid klaverit mängida ei oska, siis Bach ise ei tee seda esitust kõrg-kultuuriks. Kõrgkultuuriks teeb esituse see, kui tipptasemel muu-sik interpreteerib Bachi ‒ see on kvaliteedi küsimus.

Kas küsimus juurdepääsust kultuurile vääriks kultuuriaasta raames enam arutlust ehk kas inimestel sõltumata rahakotist on võimalik kultuurist piisavalt osa saada?

Mina olen alati olnud seisuko-hal, et kultuur kuulub inimese põ-hiõiguste hulka. See ongi riigi või valitsemise mõte, et me saaksime elada täisväärtuslikku elu ja ilma kultuurita elu kahtlemata pole täisväärtuslik.

Mul ei ole viimast kultuuritarbi-mise statistikat, aga ma arvan, et see probleem on süvenenud. Ma näen seda kas või enda lähiümb-ruses, enam nii lennult ei haarata pileteid, sest rahamure on paljudel suur.

Ühelt poolt riik maksab kultuu-rile peale. Igale teatripiletile, mil-le te ostate riigiteatritest, on riik

pool summast juurde maksnud. Samas on tõesti väga olulised kaks asja. Esiteks peaks Eestis olema tasuta haridus. Kõikidel, sõltuma-ta päritolust ja varalisest seisust, peaks olema võimalus ülikool lõ-puni käia.

Teiseks peaks igaühel olema li-gipääs raamatutele ja muusikale. Raamatukogude külastatavus on kuuldavasti tõusnud, aga teatrite oma langenud.

Ma toon näite ühest oma lem-mikettevõtmisest – Uue Maailma Seltsist, kus kogukond ise hakkas neid küsimusi lahendama. Nad on teinud endale oma raamatu-kogu.

Mulle sümpatiseerib näiteks väga ka harrastusteatrite liikumi-ne, see on äärmiselt tervendav aja-veetmisvorm.

Kultuuriaasta jooksul on meil loomulikult ka päris palju tasuta üritusi avalikus ruumis, mis juur-depääsu kultuurile parandavad.

Ehk peaks miksima ka Eesti erinevaid kultuurireaalsusi ‒ saatma rahaeliidi mõnele «geto-kontserdile» ja vastupidi, Kopli töötud Pärti kuulama?

Ärgem olgem ka ülearu opti-mistlikud, arvates, et kogu Eesti rahvas tahaks Pärti kuulata ‒ see muusika ei kõnetagi paljusid. Tei-seks on meil Rahvusringhääling, mis mängib 24 tundi klassikalist muusikat, nii et keegi «nälga» ei peaks jääma.

Aga reaalsuste miksimine on see, mis järgmisel aastal siin kind-lasti juhtub. Ma arvan, et paljud

inimesed on läinud Pärti Nobless-neri valukotta kuulama just selle uue füüsilise keskkonna pärast. Meil on plaanis linnaosadesse viia ka vabaõhukontserte – usun, et Lasnamäel kõlaks sümfooniline muusika väga ilusasti.

Terve järgmise aasta kestab kahtlemata teie elu suurim la-vastus – kas lavanärv on juba sisse tulnud?

Kui ma vaatan kogu kava, siis korraks võtab seest õõnsaks – neid üritusi on ju päris palju. Aga töö ei hirmuta ja ka edukuse tee-ma ei hirmuta. Ma usun, et meil läheb hästi. Ma olen nii kindel kõigi tegijate peale, et nad teevad hea asja.

Rõõmustav on see, et inimesed eri valdkondadest võtavad üha enam sõna, et «me teeme seda sellepärast, et järgmine aasta on kultuuripealinna aasta».

Või tuleb pahane lugejakiri, et miks on kõnnitee koristamata, me oleme ju kultuuripealinn – mis tä-hendab, et sõnum hakkab lõpuks kohale jõudma!

Kas kultuuripealinn röövib raha ära muult kultuurilt, vähe-malt nii arutati Soomes...

Kultuuripealinna eelarve on väiksem kui Estonia teatri ühe aasta eelarve... Ja selle abil täidame terve aasta mitmesaja kultuuriüri-tusega. Pigem toob see aasta ikka meie kultuurile raha ja rikkust juurde.

Mida te järgmise aasta kavast esile tõstaksite?

Suurem osa programmist on põnev ja vaadatav, seal pole vaid udupeened ja raskestimõistetavad teosed. Oleme proovinud kavva tuua palju moodsat kultuuri ja saavutada, et see oleks ka linna-ruumis nähtav. Kas või näiteks juba käima läinud linnainstallat-sioonide projekt, mille tulemu-si saame järgmisel aastal näha. Kunsti tekkimine linnaruumi on meil üsna juhuslik. Et linnaruumi värskemaks ja mõnusamaks teha, selle nimel oleme palju pinguta-nud.

Keda te loodate Eestist siia meelitada, kas suudame soom-lased Turult endale tõmmata?

Ma arvan, et soomlased tulevad pigem siia kui Turusse. Ma ootan-gi siia külalisi ennekõike Soomest ja Peterburist. Ka Rootsist, Saksa-maalt, Lätist ja Leedust – need on realistlikud ootused.

Tallinna positsioon ei ole halb, oleme ilmselt kõige integreeritum Euroopa riik, kuulume OSCE-sse, Euroopa Liitu, NATO-sse, oleme Schengeni viisaruumis ja saame koos kultuuripealinna tiitliga ka euro.

Euroopalikku maksupoliiti-kat ega solidaarsust me siiski oma õuele pole lubanud. Või on kultuurivallas ühtsustunne suu-rem?

Küsimuse esimene pool sobiks pigem meie poliitikutele. Kultuuri jaoks on aga piirid lahti. Ma ei näe takistust mitmesuguste Euroopa kogukondade ja kultuuriinimeste liikumisele ega kultuurivahetu-sele. Pigem on küsimus, kas me oskame neid avatud piire ära ka-sutada.

Jaanus Rohumaa: «Õigus kultuurile on üks inimõigustest!» Mingit Potjomkini küla pole meil mõtet küll siia ehitada, leiab kultuuripealinna aasta programmijuht Rohumaa, kelle meelest on kultuuriaastat vaja ennekõike meie endi elu paremaks muutmiseks.

PÖFF kutsub MOFF-ile

Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival (PÖFF) kutsub kõiki huvilisi osalema No-kia Mobiilifilmide Festivalil enda tehtud mobiilifilmiga.

Kuni 10. novembrini 2010 on võimalik esitada mobiili-filme MOFF-i kodulehekül-jel www.moff.ee asuvasse Kinosaali. Parimad selguvad 24. novembril 2010 PÖFF-i pidulikul avamisel Nokia Kontserdimajas.

Neljandat aastat järjest toimuv MOFF on PÖFF-i ala-festival. Festival on veebi-põhine, mobiilifilme saavad kõik vaadata virtuaalses MOFF-i Kinosaalis. Lisaks on võimalik osaleda praktilistes töötubades koolides ja koo-livaheajal õpitubades Solaris Keskuses.

Koolieelikute mereäärsed lood

Kullo Lastegaleriis Tallin-na vanalinnas Kuninga 6 on kuni 16. oktoobrini avatud lasteaedade mereteemaline loovtööde konkurss, mille korraldas Lehola Keskkon-nahariduskeskus.

Tööde tegemisel on fan-taasia saanud ainet kõigest, mis merega seotud. Näha on nii tasapinnalisi kui mahulisi kunstitöid, mille teostami-sel on kasutatud mitmesu-guseid materjale värvidest kuni liiva, kalade ja teokar-pideni.Töid said esitada lapsed nii üksinda kui ka rühmaga, õpetajad ja pered.

Õppeaasta algas Akadeemiakese ilmumisega

Akadeemiake on õpilaste teadusajakiri, mis on järjepi-devalt ilmunud alates 2007. aastast. Seekordne number on järjekorras üheksas ja selles on avaldatud kuus ar-tiklit õpilastelt Eesti eri pai-gust.

Uurimistööde põhjal kir-jutatud artiklid ulatuvad temaatiliselt toiduainekee-miast kuni keeleteaduseni, mis kinnitab, et väärt uuri-mistööd tehakse koolides kõigis õppeainetes.

Akadeemiake erineb muust noorteajakirjandu-sest selle poolest, et siin avaldatakse noorte teadus-likke töid.

Seekordset numbrit ise-loomustab ühtlaselt kõrge tase: peaaegu kõik tööd on pälvinud preemia üle-eestili-sel või välismaisel konkursil.

Kooli aineõpetajale on ajakirjast abi uurimistööde korrektse vormistamise abi-materjalina, samuti saab siit häid näiteid uurimisülesan-de püstituse ja teema leid-mise kohta.

Õpilasi motiveerib või-malus avaldada Akadee-miakeses oma esimene publikatsioon, mida eelret-senseerivad Tartu Ülikooli magistrandid ja doktoran-did.

«Kui Michelangelo maalis Sixtuse kabe-

lit, siis meie lõime oma imelisi vöökirju.»

«Kui ma vaatan kogu kava, siis korraks võtab

seest õõnsaks.»

Eesti esilavastaja Jaanus Rohumaa9 1994 Eesti Teatriliidu parima lavastaja aastapreemia9 Teatrifestivalide «Draama ‘96» ja «Draama ‘97» pari-

ma lavastaja preemia9 1997 Eesti Teatriliidu Ants Lauteri nimeline preemia9 1997‒2002 pälvinud neljal korral Linnateatri kolleegi-

preemia kui parim lavastaja9 2004 Valgetähe V klassi teenetemärk

Rohumaa on öelnud: «Põhimõtteliselt ei talu ma ei füü-silist ega vaimset vägivalda mitte kellegi kallal. Loodan näidendite abil vägivalda vähendada.»

Samuti on ta tahtnud pakkuda alternatiivseid olemis-võimalusi: «Et nad saaksid aru, et olemas pole ainult üks ja ainuvõimalik elurada. Et sa ei ole täiesti läbi kukkunud, kui sa pole juhtumisi tippsportlane või ärimees.»

Eesti ühiskonnas on lavastaja pidanud suurimaks prob-leemiks ükskõiksust ja hoolimatust. Lähedustunnet väldi-takse ja kardetakse. Inimesed siblivad üksi.

6 VABATAHTLIKUD Reede, 8. oktoober 2010

Anneli Sihvart

«Sul on võimalus tun-tud sportlaste, kirja-nike ja näitlejatega koos olla ning näha kultuurisündmusi, ku-hu sa muidu ehk ei satuks,» kutsub Piret Ehavald sihtasutusest Tallinn 2011 linlasi va-batahtlikega liituma.

Üks viis kultuuripealinna aas-tast osa saada on sündmusi vaa-tamas-kuulamas käia. Teine ja hoopis elamuslikum võimalus on aidata neidsamu sündmusi kor-raldada – olla kultuuripealinna vabatahtlik.

Sinagi võid vabatahtlike hulka kuuluda, räägib intervjuus siht-asutuse Tallinn 2011 vabatahtlike koordinaator Piret Ehavald.

Millised vahvad kultuuriüri-tused meenuvad kõigepealt, kus vabatahtlikest abistajad on saa-nud kaasa lüüa?

Tänavuse aasta alguses olid vabatahtlikud abiks Euroopa iluuisutamismeistrivõistluste rahvusvahelises pressikeskuses. Kui iluuisutajad tulid jää pealt, siis aitasid vabatahtlikud het-keemotsioone üles kirjutada ja kiiresti ajakirjanikele saata, aga ka pressikeskuses materjale pal-jundada. See oli võrratu rahvus-vahelises tiimis osalemise koge-mus.

Suvel olid 67 vabatahtlikku abiks CSIT-i maailmamängudel, nad olid välisdelegatsioonide saat-jad, läksid sportlastele lennujaama vastu ja aitasid külalistel Tallinna eluga kohaneda.

Tallinna rahvusvahelisel kirjan-dusfestivalil tegid meie giididest vabatahtlikud tuntud kirjanikele linnatuuri.

Vabatahtlikud on abistanud pi-letikontrolöride, autojuhtide, ko-hanäitajatena… Alati saavad nad üritustest, kus kaasa aitavad, ka ise osa, see on väike tänu tehtud töö eest.

Lennart Meri konverentsile läksime appi lihtsalt sel põhjusel, et see on Eestile niivõrd oluline sündmus, meie vabatahtlikud said

rahvusvaheliselt kõrgetasemeliste isikutega suhtlemise kogemuse.

«52 üllatuse ja idee» blogijad (vt http://www.52.ee) on vabatahtli-kud, käivad ühelt ürituselt teisele ja panevad kirja, mis nad seal kogevad.

Oletame aga, et inimene on näiteks hoopis elektrik, kas tema abi ka vaja läheb?

Tegelikult küll. Igasugused teh-nikud olid eelmisel aastal rahvusvaheli-sel uue muusika fes-tivalil NYYD abiks, panid koos profes-sionaalsete välismaa tehnikutega üles in-teraktiivse teatrila-va, korraldajad olid väga rahul. Plektru-mi festivalil aitasid tehnikud välisinstal-latsiooni üles seada. Mõnikord on aga vaja lihtsalt midagi tõsta-tassida.

Vabatahtlikule peab meeldima meeskonnatööd teha, professio-naalid juhendavad, õpetavad ja aitavad vajaduse korral.

Kui aga mõni vanaproua mõt-leb, et ta ei oska midagi muud

nii hästi kui kindaid kududa, aga aidata tahaks?

Inimesel, kes meiega ühendust

võtab, pole vaja selle pärast mu-retseda, kus ta aidata saaks, küll me sobiva koha leiame! Ja kui mõni inimene kindaid koob, siis oleks see päris vahva – meie vaba-tahtlike märk on käsi, soojad kin-dad vabatahtlikele ei oleks üldse

halb mõte.

Kas kultuuripealinnades on alati vabatahtlikke kaasatud?

Mingil määral on seda tehtud ikka, kuid kõige eredama näitena tuuakse alati esile 2008. aasta Li-verpooli, kus osales tuhandeid va-

batahtlikke. Loomulikult tegutsesid vabatahtlikud ka 2009. aasta Vilniu-ses, samuti on nad tegevad Turus.

Tallinnas on praegu kultuuri-pealinna vabatahtlikuna kirjas umbes 600 inimest, neist ligi 300 on juba siin-seal kaasa aidanud.

Mina usun küll, et kõige pa-rema kultuuripealinna kogemu-se saabki siis, kui sa oled vaba-tahtlik – sul on võimalus tuntud kultuuritegijatega koos üritustel olla, ise käed külge panna, mida-gi juurde õppida, uute inimeste-ga tutvuda, avastada enda jaoks festivale, muusikat ja kontserte, kuhu sa poleks muidu ehk sattu-nudki.

Kas vabatahtlikke võetakse

veel juurde? Kindlasti. Need 600 inimest ei

saa ju osaleda kogu aeg, kuna käi-vad selle kõrval lisaks oma tööl või koolis, tegelevad hobidega. Loomu-likult on uued inimesed oodatud.

Kuhu pöörduda, kui soovid

vabatahtlikuks hakata? Kõige lihtsam on täita meie kodu-

leheküljel http://www.tallinn2011.ee/vabatahtlik sooviavaldus. Meie-ga saab ühendust võtta ka telefonil 641 0305. Registreerunud lisame

infolisti ja hakkame neile saatma osalemispakkumisi, projekte.

Edaspidi saab igaüks kandidee-rida konkreetset ülesannet täit-ma, konkreetsesse projekti. Enne iga projekti on koolitus, peagi hakkame tegema ka suuremaid silmaringi laiendavaid koolitusi. Ideaalis võiks vabatahtlik olla pal-ju haritum kui keskmine inimene, kes läheb lihtsalt ühte kontserti vaatama.

Ankeedis saab kirja panna, millega inimene enne tegelenud on või millega kultuuripealin-nas tegeleda tahaks. Kui keegi on näiteks väga palju fotograafiaga tegelenud, siis meil on fotograafe kindlasti appi vaja.

Järgmine aasta on üle-euroo-paline vabatahtliku tegevuse aasta. Seetõttu on vabatahtlik tegevus järgmisel aastal eriliselt fookuses, sellest räägitakse roh-kem. Maikuus toimub Tallinnas vabatahtlike tegevuste alane konverents.

TULE VABATAHTLIKUKS: «Ootame ka pensionäre ja mehi!»Liverpoolis oli vabatahtlikke tuhandeid, Tallinnas on neid seni 600 ringis.

«Kui iluuisutajad tulid jää pealt, siis aitasid vabatahtlikud hetke-

emotsioone ajakirjanike jaoks üles kirjutada.»

Millised inimesed on seni vabataht-likeks tulnud?

Reeglina võtame oma programmi inimesi alates 16. eluaastast. Kõige enam on üliõpilasi ja keskkooli viimaste klasside õpilasi. On ka keskealisi. Mõnikord kutsub esimesena vaba-tahtlikuks tulnu hiljem kaasa teisedki pereliik-med.

Enamasti on vabatahtli-kud naised. Ent ootame ka mehi juurde, sest mõnedes mehisemates projektides on just neid väga vaja.

Viimasel ajal on meie poole pöördunud hästi pal-ju noori, kes ei ole veel 16, kuid tahaksid midagi teha. Võtame nad kindlasti liht-samatele päevastele üri-tustele appi.

2008. aastal olid nii Sta-vangeris kui Liverpoolis suurem osa vabatahtlikest vanemad inimesed, pen-sionärid. Meiegi ootame ka pensionäre appi.

Mees, kes jagab infot – Tõnis Filippov festivalil Plektrum. Foto: Age Hallen

TEGIJAD

Oliver Õunmaa

11. septembrist tegutseb Ro-termanni kvartalis Euroopa kul-tuuripealinn Tallinn 2011 info-keskus. Hea asukohaga keskuse eesmärk on jagada põhjalikku teavet läheneva kultuuripea-linna aasta, enam kui paarisaja programmis oleva projekti ning nende korraldajate kohta.

Keskusest leiab interaktiivse infostendi ja LED-ekraanid, mis annavad teavet nii Tallinna kui ka kogu Eesti kohta. Keskusest saab osta kultuuripealinna meeneid, mille valik on koostöös reklaa-miagentuuriga Velvet aina suure-maks muutunud. Meenevalikuga saab tutvuda kultuuripealinna e-poes veebiaadressil http://pood.tallinn2011.ee.

Keskus on koduks ka Euroopa

kultuuripealinna vabatahtlikele, neid on juba ligi 600. Samuti saa-vad keskust oma tööks kasutada välisajakirjanikud ning seminari-deks ja vastuvõttudeks kõik siht-asutuse Tallinn 2011 partnerid.

Rotermanni ja Ahtri tänava nur-gal nn Mustas majas asuva enam kui 200 ruutmeetri suuruse info-keskuse sisekujunduse autor on disainer Martin Pütsep, sisustuses tooni andvad põnevad toollauad „Peata Kanad“ on loonud disainer Tarmo Luisk, põrandat kaunistab Tallinna kesklinna kaart.

Keskus on avatud iga päev 10‒18.

Infokeskuse vahetuse vanem Maris Joona.

Foto: Albert Truuväärt

Kultuuripealinna infokeskus ootab

SA Tallinn 2011 saab Melina Mercouri preemia Euroopa Komisjoni otsus toetada Tallinn 2011 projek-ti 1,5 miljoni euroga tugineb Eesti Vabariigi kultuurimi-nistri ja Tallinna linnapea augusti keskpaigas saade-tud kirjale, millega garan-teeriti, et kumbki osapool rahastab Euroopa kultuuri-pealinna projekti 50 miljoni krooniga.

«Seda infot arvesse võttes on komisjon valmis pree-miaraha väljamaksmise protseduuriga edasi liiku-ma,» kirjutas Euroopa Ko-misjoni hariduse ja kultuuri peadirektoraadi kultuuri- ja meediaprogrammide tegev-direktor Xavier Troussard. Toetusraha kantakse Euroo-pa kultuuripealinnale üle lä-hiajal.

Vastavalt Euroopa Ko-misjoni statuudile antakse kultuuripealinnade liiku-mise idee algatanud Kree-ka kultuuriministri Melina Mercouri järgi nimetatud preemia 1,5 miljonit eurot kõigile neile kultuuripealin-nadele, mis on kultuuripea-linna aasta alguseks täitnud kõik komisjoni ees võetud kohustused ja viinud ellu ko-misjoni soovitused.

Kudumisgrafiti vallutab pealinna

Tallinna spordi- ja noorsoo-ameti ning transpordiameti korraldatud projektiga kau-nistatakse Tammsaare park 2011. aasta juuni lõpul Eesti koolinoorte valmistatud ku-dumitega.

Konkursil valitud mees-kond kujundab USA-st Te-xasest pärit Magda Sayegi juhendamisel bussipeatuste ja Viru bussiterminali sam-bad. Projektiga tahetakse näidata, et linnaruumi on võimalik inimsõbralikumaks muuta lihtsate ning käepä-raste vahenditega.

Nõudmised kandidaadile:huvi kunsti ja käsitöö vas-

tu; soov osaleda uuendus-

likus projektis, mis on osa Euroopa kultuuripealinna programmist;

võimelisus osaleda tiimi-töös;

valmisolek võtta projek-tist osa 2010. a novembrist 2011. a juulini.

Projekt pakub:võimalust töötada koos

Texasest pärit kudumisgra-fiti algataja Magda Sayegiga ja saada osa kultuuripealin-na erakordsest käsitööpro-jektist;

vabatahtliku töö koge-must;

vaheldusrikast seltskon-da;

kõik projektis osalenud saavad kingiks iPod Nano.

CV koos motivatsioonikir-jaga tuleb saata hiljemalt 8. novembriks aadressile Robert.Lang@tallinnlv.ee.

Lisateavet saab aadressilt kudumisgrafiti.wordpress.com.

7AJALUGUReede, 8. oktoober 2010

Josef Katsstolitsa@tallinnlv.ee

Mis kõige üllatavam, maja, kus legendaarne kirikuõpetaja ja ent-süklopedist peatus, on säilinud meie päevini.

Kui otsida vanalinna «kõige ve-nepärasemal tänaval» majavaldust aadressiga Vene 12/1B, siis lõpeb see läbikukkumisega. Seepärast, et niisugune maja asub hoopis… teisel tänaval. Täpsemalt Katarii-na käigus, dominiiklaste kloostri kiriku müüri ääres.

Esimesed dominikaani mungad tulid Revelisse varakult: juba küm-me aastat pärast seda, kui iidsete eestlaste linnus Toompea nõlval oli alistunud Taani kuningale ehk 1229. aastal. Tõsi, tulevases ülalin-nas oli munkadel ja rüütlitel kitsas: neli aastat hiljem Toompea puit-ehitised põletati, sealsed elanikud aga, kes tapatalgutest pääsesid, pa-gesid Rootsi saarele Gotlandile.

Dominikaani mungad tulid Tal-linna tagasi 1246. aastal, seekord jäid nad all-linna. Sellal ehitati maa-alale Vene ja Müürivahe tä-navate vahel kloostrikirik, munga-kongid ja eestseisja eluase.

Kaks sõna ja kuupäev

Kui minna Katariina käigust lin-namüüri suunas, siis on dominikaa-ni kloostri priori maja paremat kätt viimane. Erilist arhitektuuriväärtust sellel pole, kuigi tema krohvimata ebatasastest seintest suisa hoovab mitte lihtsalt vana, vaid suisa iidset aega.

Selles pole ka midagi imelikku, kuna spetsialistide arvates on te-gemist Tallinna kõige vanema elu-majaga. Võib-olla isegi kogu Eesti vanima elumajaga. Põhja-Eesti vanima elumajaga igatahes päris kindlasti. Seepärast on isegi sol-vav, et ei tallinlastele ega isegi tu-ristidele tutvustata seda maja nii-sugusest vaatepunktist lähtuvalt, vaid pigem koketse kassikujukese tõttu, mis kümmekond aastat ta-gasi kõrgele katusele seati.

Hoopis vähem märgatav on ukse juurde seinale kinnitatud malmplaat, kus on kirjas üksnes kaks sõna ja aastarv: Albertus Magnus 1255.

Suur Albert

Albert sündis Švaabimaal Lauin-genis XII-XIII sajandi piirimail. Il-mutades tolleaegse aadlisoo järeltu-lija kohta haruldast huvi teadmiste vastu, astus ta umbes 1212. aastal Padua ülikooli. Kuusteist aastat

hiljem sai temast endast õppejõud Prantsusmaa ja Saksamaa kõrgkoo-lides. Tema teened teaduse ja hari-duse alal olid nii suured, et vaimus-tunud austajad andsid talle nimeks «Magnus»: selle tõlge ladina keelest on «Suur».

Albert Magnuse suurus oli keskaegse Euroopa jaoks vaiel-damatu. Just tema töötas läbi, kommenteeris ja viis katoliikliku doktriiniga kooskõlasse antiikaja filosoofi Aristotelese tööd. Tema loomingulise pärandi hulka kuu-lub ligi nelikümmend teost, mis käsitlevad teoloogiat, loogikat, geograafiat, botaanikat, zooloo-giat, astronoomiat, astroloogiat ja alkeemiat…

Juba õpinguaastail astus Albert dominikaani ordusse. 1254. aastal määrati ta ametisse Teutooniasse, nüüdisaegses keeles väljendudes praeguse Põhja-Saksamaa ja seda ümbritsevate alade dominikaani kloostri kuraatoriks. Tema ot-seste ülesannete hulka kuulus ka kloostrite inspekteerimine.

Visiit Revelisse

1255. aasta talvel said Liivimaad külastanud kristlased seninägema-tu ime osaliseks. Kui kasukaisse mähkunud külalised Tallinna do-minikaani kloostri väravakaare alt läbi astusid, nägid nad kloostriaias õitsvaid kirsipuid, kuigi oli veeb-ruarikuu.

Kas see ime ka päriselt juhtus, on seitse ja pool sajandit hiljem kahtlemata keeruline öelda. On aga ajalooline tõsiasi, et Albert Suur sõitis tõesti tol aastal Tallin-na kloostrit inspekteerima. Seda tõendab 1882. aastal välja antud Friedrich Amelungi brošüür «Re-veli meesklooster, kutsutud ka munkade majapidamiseks».

Friedrich Amelung kirjutas sel-lestki, et Albert Suur peatus Tal-linnas viibides kloostri eestseisja majas. Autor märgib ka, et just see ehitis jäi imekombel kahjustama-ta, kui reformatsiooni ajal kloost-rit lõhuti, samuti jäi hoone puu-tumata 1531. aasta tulekahjust. Öeldi, et see toimus tänu Albert Suurele, kes kunagi oma Tallinna peatuspaika õnnistas.

Uus elu

Oma rohkem kui seitse sajan-dit väldanud eluloo jooksul on kõnealune Katariina käigu maja näinud mitmesuguseid peremehi. 1920. aastal näiteks peatus siin Nobeli preemia laureaat, mate-maatik, füüsik ja filosoof Bertrand Russell, kes siirdus pärast Moskva külastamist koju läbi Tallinna. Sõ-jajärgsetel aastatel hoiti siin Saksa trofeefilme.

Alles hiljuti oli hoone aadres-

siga Vene 12/1B suurema osa lin-laste ning külaliste tarvis kättesaa-matu – seal oli korter. Käesoleva aasta maikuust alates asus sinna autorinukkude maja, mis on üht-aegu galerii, näitusesaal ja tööko-da, kus iga soovija võib tutvuda nukumeistrite käsitööga.

Tarvi Pingi arvates, kes on üks ürituse algatajatest, on see maja niisuguse tegevuse jaoks väga so-biv koht. Oli ju Albert Suur, kui uskuda legende, lisaks kõigele muule ka… nukumeister. Õigemi-ni maag, kes otsis niisugust ret-septi, mille abil saaks puust nukke ellu äratada. «Kes teab, viimati külastas teda inspiratsioon ka siin, Vene tänava majas?» ütleb Pink.

Mõistatus

On veel üks peaaegu müstiline kokkusattumine – leid, mis tuli va-nas majas päevavalgele lõõride pu-hastamise ajal. Sealt leiti ootama-tult kümneid sõrmepikkusi alasti sootuid keraamilisi nukukesi.

«Kui ma pöördusin spetsia-listide poole,» räägib Pink, «siis määrasid nad nende nukkude va-nuseks XVI sajandi või XVII sajani alguse. Milleks neid nukukesi aga kasutati, võib vaid arvata. Män-gimiseks? Nõidumiseks? Mingite maagiliste rituaalide tarvis? Igal juhul on leid unikaalne – midagi niisugust pole Tallinnas siiamaani ühestki majast leitud.»

Juhuslik kokkusattumine? Või maagiline «tervitus» legendaar-selt üürnikult? Kes teab. Igal juhul võib vaid rõõmustada, et veel üks Tallinna ajaloo lehekülg sai nii lin-nakodanike kui külastajate jaoks avatud.

Nukumaja legendid ja pärimusedÜks keskaegse Euroopa kõige universaalsema mõtlemisega meestest, filosoof, teoloog ja alkeemik Albert Suur külastas Tallinna 755 aastat tagasi.

Autorinukkude majaAutorinukkude majas

võib näha ligi neljakümne kunstniku töid, autoreid on USA-st Austraaliani; väga palju on vene autori-te nukke.

Ühe esimestest Tallin-nas valmistatud autori-nukkudest tegi presiden-diproua Evelin Ilves.

Tallinnas valmistatud autorinukke müüakse oksjonitel. Sellest saadud raha annetatakse Tallinna lastehaigla toetusfondi.

Kursus, kus õpetatakse autorinukke valmistama, kestab neli päeva.

Üleval:Tänavu kevadel asus aadressi-le Vene 12/1B autorinukkude maja, mis on ühtaegu galerii, näitusesaal ja töökoda.

Paremal:Kui uskuda legende, siis oli Albert Magnus lisaks kõige-le muule ka nukumeister. Õigemini maag, kes otsis ret-septi, mille abil saaks nukke ellu äratada.

All:Aadress on petlik – majja pääseb hoopis Katariina käigust. FOTOD: Stanislav Moshkov

8 KUHU MINNA Reede, 8. oktoober 2010

Von Krahli Akadeemia loengute kava Teisipäev, 12. oktoober, kell 18.00Anu Rootalu (Eesti) «Sünd, elu ja surm Tiibeti meditsiini seisu-

kohast lähtudes»Eesti keeles. (Eesti Tervishoiu Muuseumis, Lai 30, Tallinn)Pilet: 40.-

Kolmapäev, 13. oktoober, kell 18.00Moses Maimon (Iisrael) « Sissejuhatav loeng tantristlikust sek-

suaalsusest»Inglise keeles. (Tallinna Matkamajas, Raekoja plats 18)Tasuta.

Neljapäev, 14. oktoober, kell 18.00Modereeritud diskussioon «Väärikas elu lõpp, intiimsus, sek-

suaalsus»Osalejad: dr Woet Gianotten (Holland), Katrin Raamat (Eesti),

Olev Poolamets (Eesti). Moderaator: Peeter JalakasEesti keeles. (Von Krahli Teatris, Rataskaevu 10, Tallinn)Pilet: 40.-

Reede, 15. oktooberKell 17.30Näitus ja loeng: Stine Cathrine Kühle-Hansen (Norra) «Touch»

(«Puudutus»)Inglise keeles. (Eesti Tervishoiu Muuseumis, Lai 30, Tallinn)Pilet: 40.-Kell 19.15Loeng: Margareta Nordeman (Rootsi) «Puudutus ja kohalolek»Inglise keeles. (Eesti Tervishoiu Muuseumis, Lai 30, Tallinn)Pilet: 40.-

Laupäev, 16. oktooberKell 15.00Loeng-etendus: Elsa Almås ja Esben Esther Pirelli Benestad

(Norra) «Gender Euphoria»

Loeng-etendus toimub inglise keeles. (Von Krahli Baaris, Ratas-kaevu 10/12, Tallinn)

Pilet: 75.-Kell 17.00Prof Alain Giami «Seksitööstus, pornograafia ja rahva tervis»Inglise keeles. (Von Krahli Baaris, Rataskaevu 10/12, Tallinn)Pilet: 75.-

Pühapäev, 17. OktooberKell 12.30Lars Gösta Dahlöf (Rootsi) «Aseksuaalsuse hämar mõiste ‒ klii-

nilised aspektid ja millest kõnelevad teadusuuringud»Inglise keeles. (Von Krahli Teatris, Rataskaevu 10, Tallinn)Pilet: 40.-Kell 13.45Märt Läänemets (Eesti) «Isiksuse ja tegelikkuse mõistmise

kolm taset budismis»Inglise või eesti keeles. (Von Krahli Teatris, Rataskaevu 10, Tal-

linn)Pilet: 40.-Kell 15.30–16.45Olev Poolamets (Eesti) «Mõtteid peentunnetusest sünnis, sur-

mas ja seksuaalsuses»Eesti keeles. (Von Krahli Teatris, Rataskaevu 10, Tallinn)Pilet: 40.-Kell 17.00–18.15Peeter Hõrak (Eesti) «Suguline valik inimesel»Eesti keeles. (Von Krahli Teatris, Rataskaevu 10, Tallinn)Pilet: 40.-Piletid saadaval Piletilevis, Von Krahli kassas (Rataskaevu 10,

iga päev 9‒23) ja enne algust kohapeal.

14.‒16. oktoober kell 11‒18 on Eesti Tervishoiu Muuseumis (Lai 30, Tallinn) avatud Stine Cathrine Kühle-Hanseni (Norra) näitus «Touch» («Puudutus»).

NÄITUS11. september ‒ 17. oktoober, Tallinna Kunstihoone, «Perso-nal is Political». Hannah Höch ja tema kunsti tõlgendus.Projekti «Personal is Political. Hannah Höchi kunsti tõlgenda-mine» keskme moodustab IFA (Stuttgartis asuva Institut für Auslandsbeziehungen ehk vä-lissuhete instituut) koostatud Hannah Höchi (1889–1978) fo-tokollaažide näitus.

Berliini dadaistide rühmi-tuse ainuke naisliige Hannah Höch oli üks esimesi, kes hak-kas oma loomingus kasutama fotokollaažitehnikat, tuues töödesse tollases ajakirjan-duses kasutatud kujundid, meedia suhtlusviisi publikuga. Tema 1920ndate fotokollaa-žide üks meelisteemasid on seotud tollase moodsa nai-setüübiga, kes võis avalikus paigas suitsetada, kanda sek-sikaid rõivaid, kellel oli valimis- õigus, kuid keda avangardis-tide, meesgeeniuste seltskon-nas, nagu olid seda ka tema kolleegid dadaistid, võeti kui «head tüdrukut halbade pois-te» seltskonnas, head tüd-rukut, kelle ülesandeks oli eelkõige meesgeeniuste eest hoolitseda. Hannah Höch on ise öelnud, et «enamik tema mees-kolleege vaatas naiskunstnikke kui võluvaid ja andekaid ama-tööre, eitades nende tegelik-ku professionaalset staatust». Pärast suhte katkemist Raoul Hausmanniga (1886‒1971) elas

Hannah Höch taani naiskirjani-ku Til Brugmaniga (1888‒1958) ning tema fotokollaažidesse ilmus androgüünne tüpaaž ja samasoolised paarid. 1930nda-te algul näitas Hannah Höch oma protesti aaria rassi puh-tuse nõude vastu võõrapärase, euroopavälise, Aafrika ja Lõu-namere saarte elanike ilmumi-sega oma töödesse.

Hitleri võimule tulekul jäi Hannah Höch küll Saksamaa-le, kuid elas Berliinis vaikselt ja varjatult, säilitades oma dadaistlikud tööd. Pärast sõja lõppu 1946. aastal oli Höch üks esimesi n.ö mandunud kunsti esindajaid, kes pani oma tööd välja Roseni galeriis Berliinis. 1949. aastal oli tal esimene suur personaalnäi-tus Franzi galeriis. Siis, kui ta oli juba 65-aastane, sai ta esi-mest korda riikliku stipendiu-mi, ametliku tunnustuse, et ta on professionaalne kunstnik. 1965. aastal nimetati ta Saksa Kunstiakadeemia auliikmeks. 1960ndatel ja 1970ndatel oli tal mitmeid suuri näitusi. Han-nah Höch kuulub just nende naiskunstnike hulka, kelle kohta mässulised ameerika naiskunstnikud Guerrilla Girls (Gerilja Tüdrukud) on öelnud, et nad on lülitatud uutesse, re-videeritud kunstiajalugudesse.

Tallinna Kunstihoone Hannah Höchi projekti nimetus «Per-sonal is Political» ehk «Isiklik on poliitiline» on tuntud femi-nistliku mõtlemise lausung, antud projektis on see eelkõi-ge ameerika ühe teravama ja poliitilisema feministliku kunstniku Martha Rosleri 1980. aastal väljaöeldu: «Isiklik on poliitiline, kui mõistetakse, et see on nii, ja kui tuuakse sisse suurema, kollektiivse võitluse teadlikkus ---. Ei, kui tähele-panu ahendatakse privaatseks nokitsemiseks üksnes iseenda eraelu kallal, mis on lahutatud mis tahes kollektiivsest jõu-pingutusest ühiskondliku teo suunas ---. Jah, kui eksponeeri-takse arusaama ühiskondlikult pingestatud elementidest eel-datava tegevusvabaduse vallas – nimelt «personaalset» edasi-arendust. Ei, kui vaid nõutakse omaenda autonoomiaõiguse kaitsmist.» Martha Roslerilt on selles projektis väljas tema

tuntud sarja «Tuues sõja koju» tööd, mis on seotud Ameerika Ühendriikide Iraani sõjaga.

23. september ‒ 10. oktoober, Tallinna Linnagalerii, Sigrid Viir & Taaniel Raudsepp, «Koridor».

Korralikul kodanikul ei ole ju ometi midagi varjata. Järjest vä-hem on linnaruumis paiku, kus võimalik liikuda, ilma et sind ei jälgitaks ning salvestataks turvakaamerate poolt. Turva-meetmete totaalset rakenda-mist põhjendatakse erinevate ohtudega taskuvarastest ter-roristideni. Sarnastel ettekää-netel on kaamerad avalike ja erainstitutsioonide pärusmaalt jõudnud era- ja kortermajade seintele. Mehhaanilise silma pilgust jääb vabaks üha väik-sem osa linnaruumist.

Ühiskond näib olevat olukor-raga leppinud, diskussioon an-tud teemal on olematu, justkui poleks privaatsuse ja kontrolli küsimused olulised.

Foto ja videopilt võimaldab meid identifitseerida ‒ ära tun-da. Fotograafia algusaegadel paljukirjeldatud põlisasukate ebausklik hirm pildistamise ees ei ole päris alusetu, pildis-tamine või filmimine annab ku-jutise kellegi teise kontrolli alla ja seega on sel teisel ka veidi võimu meie üle.

«Koridor» on keskkond to-taalse jälgimise mehhaanika uurimiseks ja kogemiseks, esitades küsimuse kodaniku õigusest tema enese kujutise suhtes.

8. oktoober ‒ 7. november, Kunstihoone galerii, «Fraktaal-ne abielu varjuga», Enno Hal-lek.

Stockholmis töötav Enno Hallek (79) on väljapaistvamaid Eestist pärit Rootsi kunstnikke, kes on andnud arvestatava pa-nuse Skandinaavia popkunsti ja kontseptualismi kujunemis-loosse ning kes samas osales aktiivselt ka Välis-Eesti kunsti-elus. Oma neljandal personaal-näitusel Tallinnas (varasemad näitused 1990, 1995, 1999) eksponeerib Hallek seintel, laest rippuvana ja riideäri mo-biilsetel stangedel vineerist saetud 1m x 1m läbimõõduga ringikujulisi moodulmaale ehk kunstniku sõnul «fraktaale». Hallek on endale võtnud üles-andeks tegeleda eelkõige kü-simusega, kuidas visualiseeri-da seda, mida me ei näe, ehk maalida käesoleval juhul teoo-riat. Kui varem huvitas Hallekit süsteemide ülesehitamine, siis nüüdseks on süsteemidele li-sandunud ka jutustuse tasand: iga töö räägib oma loo (loe pealkirju).

MUUSIKA8. oktoober 18.00 Kadrioru loss, Tallinn, Trio Romance ‒ Sügisvalss.

9. oktoober 19.00 Vanemuise kontserdimaja, Tartu, Vane-muise Sümfooniaorkestri ava-kontsert.Kavas: Dvořák. Sümfooniline poeem “Metstuvi”, Sümfoonia nr 7 d-moll, Tamberg. Viiuli-kontsert.

10. oktoober 18.00 Kadrioru loss, Tallinn, Suur Muusika-akadeemia.Andres Mustonen (viiul), Ivo Sil-lamaa (haamerklaver).Johann Sebastian Bach – 6 so-naati klavessiinile ja viilulile I, J.S.Bach Sonata I BWV 1014, J.S.Bach Sonata II BWV 1015, J.S.Bach Sonata III BWV 1016.

13. oktoober 19.00, Tartu Üli-kooli aula. Tanel Joamets (kla-ver), Margus Vahemets (klar-net), Anna Sulitšenko (oboe), Jan Pentšuk (metsasarv), Kulvo Tamra (fagott).

Kavas: Wolfgang Amadeus Mozart, Adagio h-moll KV530, Variatsioonid C-duur KV265, Sonaat F-duur KV494/533, (kõik soolokla-verile), Kvin-tett klaverile, oboele, klarne-tile, fagotile ja metsasarvele Es-duur KV452.

Kümme aastat tagasi end Londonis Guildhalli muusi-kakoolis täiendanud Tanel Joamets on tuntud aktiivse interpreedina, kes lisaks iga-aastastele Venemaa kontsert-tuuridele on esinenud Saksa-maal, Inglismaal, Austraalias, Kanadas ja Soomes. Lisaks klassikalisele repertuaarile esineb Joamets tihti ka impro-viseerijana nii vabas kui džäs-sistiilis.

13. oktoober 19.00, Kadrioru loss, Tallinn, Eliitkontserdid / Klaveriduo Kai Ratassepp ‒ Mati Mikalai.

Kavas: W.A. Mozart Sonaat KV 497, F. Schubert Variatsioo-nid D813, R. Schumann «Bilder aus Osten».

Klaveriduo Kai Ratassepp ‒ Mati Mikalai tegutseb koos ala-tes 1998. aastast.

Duo repertuaar ulatub Mozartist nüüdisautoriteni, oluline koht ansambli kont-serdikavades on ka eesti heli-loojate loomingul. Aastal 2000 pälvis ansambel Eesti Kultuur-kapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia.

ÕPITUBA9. oktoober 13.00‒15.00, Kumu kunstimuuseum, Monoprindi kursus «Mõttemaastikud».Kumu sügistalvine näitus «John Constable» viib vaataja inglise maastikele rändama.Teekonnal kogetu salvestub mälupiltideks, mida hiljem paberile visandada ning mo-noprindi tehnikas savile kanda.NB! Kursuse kirjeldustes nime-tatud näituste külastus on soo-vituslik. Sissepääs kõikidele näitustele kursusepiletiga.Juhendaja keraamik Aigi Orav.

10. oktoober 12.00‒14.00, Kad-rioru kunstimuuseum, Hari-dusprogramm: Avatud kunsti-töötuba.Pühapäevastesse kunstitöötu-badesse on oodatud igas va-nuses huvilised (pisemad koos vanemaga), kel soov oma käte-ga midagi luua. Igal korral avab ennast ja annab inspiratsiooni üks Kadrioru kunstimuuseumis asuv kunstiteos. 10. oktoobril jäädvustame ennastki Peeter I paraadportree eeskujul uhkel maalil.

FILM13. oktoober 18.00, Kumu audi-toorium, Kumu dokumentaal: «Suur tänu, skinnitüdruk».Rež Sharon Woodward, Suur-britannia 2009.

Sissejuhatus Aimar Ventsel.Dokumentaalfilm pakub põ-

neva sotsioloogilise sissevaa-te 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse subkultuuri, mis on üks enim valesti mõistetud noorteliikumistest. Filmitegija Sharon Woodwardi film rää-gib skinheedide liikumisest, moest, muusikast ja gängidest Oxfordshire’is Inglismaal.

Tasuta.

EKSKURSIOON14. oktoober 16.30‒18.00, Kumu kunstimuuseum, Ekskursioon: Kellaviietee Constable’iga.

Sel sügisel elustub Kumu kunstimuuseumis inglise kella-viietee traditsioon.

Vaid kümnel korral pakub Kumu eksklusiivset võimalust tutvuda Kumu hittnäitusega ning nautida seejärel tassikest teed ning suupisteid meeldi-vas keskkonnas ja sundimatus õhkkonnas.

«Kellaviietee Constable’iga» raames viiakse läbi ekskur-sioon inglise maastikumaali tähe John Constable’i näitusel, tutvustatakse teekultuuri ja pakutakse teed.

Teeõhtu sobib hästi tööpäeva lõpetuseks ja sõpradega ajaveet-miseks.

Grupi suurus 30 inimest.Koostöös Tetley’ga, toimub

igal neljapäeval kell 16.30–18.00.