Teos jutustab Hispaania kodusõjast, mis toimus 1936–1939. Hemingway püüab peategelase Robert Jordani silmade läbi anda pilt selleaegsetest sündmustest, mida võib pidada Teise maailmasõja peaprooviks.

Raamat jutustab kolmest päevast, mil Robert Jordani ja teiste partisanide ülesanne on tähtis sild õhku lasta. Silla õhkimine on eluohtlik ülesanne, pealegi tarbetu, sest vaenlane on plaanist juba informeeritud. Jordan viib käsu sellegipoolest täide ja laseb silla õhku.

Teoses leiavad veel aset sündmused, mis muudavad peategelase elu ja viimsed päevad enne traagilist surma meeldivaks. Jordan armub Mariasse, kellega saab koos olla vaid 72 tundi.

Jordan saab raskesti haavata ja katab kaaslaste taganemist. Ta sureb teadmises, et on võideldes seisnud õigel poolel ning armastus Maria vastu on talle veel kord näidanud, mis tähendab olla õnnelik.

@@@@@@@@@@@@

Ernest Hemingway "Kellele lüüakse hingekella"

Peategelane on vaid veidi üle kahekümne aasta vanune noor mineerija Robert Jordan. Ta saadetakse üle rindejoone - vaenlase tagalasse geriljasalka, missiooniga lasta rünnaku alguses õhku kohalik sild, kuid seda peab ta tegema täpselt rünnaku alguses, mis teeb ülesande väga raskeks.Ta kohtub paljude heade inimestega, kaotab paljud, kohtab oma elu armastust. Saades ülesandega ühelepoole, saab ta haavata ja jääb ülejäänud pääsenutest maha.

Robert Jordan teejuhiks on hispaanlane Anselmo, kes aitab ta rindejoone taha ja viib kokku Pabloga, salgapealikuga. See mees on oma paremad ajad ära elanud: oli kunagi vägev fashistide hirm, kuid seal on ta juba päris raisus, ta on alla andnud, mures ja kardab surma. Kogu salga kõige nõrgem lüli tegelikult, kuid siiski pealik. Laagrisse jõudes kohtub Robert Jordan mustlase Rafaeliga (heasüdamlik,kuid veidi kergemeelne), Pablo vägeva naise Pilariga (tubli ja tark naine, tugevam oma mehest) ja salga noore kasvandiku Mariaga (19.a, põgenenud vang, siilipeaga (irw... siilisoenguga ikka) ja varsalik tüdruk, salgaga ühinenud siis, kui eelmise mineerija juhtimisel rongi õhku lasti). Mariasse armub Robert Jordan sealsamas ja Pilar kui võimetega mustlasmutt, teab. Ta näeb ette, mis Robertist saab ja mida on tarvis teha, kuid mehele ta midagi ette ei kuuluta.

Anselmoga silda kontrollides saab Robert Jordan teada et vanamees põhimõtteliselt on tapmise vastu, kuid teeb seda kui vaja. See on peaaegu tema kreedo. Tagasiteel laagrisse kohtub Robert Jordan Agustiniga (tubli ja usaldatav mees, kuid ropendab hirmutavalt palju). Õhtusöögil kohtub Robert Jordan ka teiste meestega - Primitivo, Andrés, Eladio. Stseen: Pablo on silla õhkulaskmise vastu, väidab et see tõmbaks neile terve koorma sitta kaela. Pilar kuulutab seepeale end pealikuks, väites et Pablost pole enam üldse asja. Mehed on tema poolt. Mustlane arvab et Robert Jordan peaks Pablo maha laskma, kuid ta ei tee seda: tegelikult oli kogu probleem hoopib salgasisene asi. Pablost pole tõepoolest enam juhti, trotslikkust aga tal jätkub. Robert Jordan ei maga

koopas - poeb magamiskotiga koopa taha ja Pilar pea et sõna otseses mõttes topib Maria talle kaissu.

Hommikul lendab ringi palju hävituslennukeid. Robert Jordan paneb Anselmo teevalvesse, kohtub väärika Fernandoga (ülepingutatult kombekas, kuid õige). Pilar jutustab oma elust härjavõitlejaga Valencias - ta on hea jutuvestja.

Hiljem, teel naabersalga pealiku El Sordo juurde, räägib Pilar Pablo korraldatud veresaunast, mille ta oma kodukülas pidi läbi elama, tapeti fashiste ja muidki. See on hoopis eraldi lugu, kuid haarav ja mõtlemapanev.

El Sordo on poolkurt väärikas mees, missiooni olukorras võib temale loota küll. Tagasiteel tundub Pilar end veidi halvasti tundvat ja jätab noored kahekesi - need loomulikult kasutavad olukorra hästi ära. Unistused elust siis, kui kõik on möödas - see läheb üksikasjadeni ja Robert Jordan oma sügavates mõtetes isegi usub natuke, et kõik läheb õnneks. Algab vägev lumesadu, Anselmo istub kannatlikult valves ja külmetab. Ta on küll kohusetundlik, kuid ei tee vahet ohvitseriautode ja tavaliste autode vahel. Robert Jordan ei tea, et rünnak on lekkinud.

Tagasi koopas, on Pablo juba eriti ülbeks muutunud, otsustatakse ta maha lasta, kuid too kuuleb pealt ja käitub nii mesimagusalt, et sest mõttest ei tule enam midagi välja. Pilar jutustab surmalõhnast ja tõestab sellega, et teab tõesti ühtteist. Näiteks teadis Pilar ette teise mineerija surma - selle, kellega rong õhku lasti. Rong on kogu salga parim mälestus ja kui ühtekuuluvuse sümbol.

Tegelikult on surmalõhn ka Robert Jordani küljes, kuid seda Pilar ei ütle. Öö veedab Robert Jordan jälle Mariaga. Hommikul tapab Robert Jordan ühe ratsapatrulli, mis annab üleüldise alarmi - pannakse välja valvepostid ja ollakse valmis lahinguks. El Sordo poolt kostab tulistamist, mis teeb hinge haigeks - kõik tahaksid sinna appi minna, kuid päästa ei ole enam midagi. El Sordo ja ta mehed peavad küll vapralt vastu, kui hävituslennukitele neist vastast ei ole. Anselmo näeb seda pealt. Robert Jordan saadab teisele poole raporti, et rünnak ära jäetaks: lootusetu. Kuller teeb kõik, mis suudab, näeb palju vaeva kuid jõuab kohale liiga hilja. Rünnak toimub.

Koopas aga varastab Pablo süütevahendid ja kaob kui tina tuhka. Vahepeal jõuavad teised end haigeks vihastada, kuid siis tuleb tagasi, ilma vahenditeta (need viskas kuristikku), kuid mõne lisamehega. Ettevalmistustel lahinguks tundub kõik olevat korras ja meeleolugi on lootusrikas. Lahingus saavad surma kõik Pablo mehed (see on kahtlane natuke, RJ-le tundub et ta tegelikult tulistas neid ise, et pääseda), Eladio ja Fernando. Plahvatus õnnestub, kuid Anselmo saab selles surma. Põgenemisel tulistatakse Robert Jordanit ja teised peavad ta maha jätma. Just seda Pilar ette nägigi ja hoolimata sellest et teadis ja sedagi, et pääsu pole ja Maria peab sellest üle saama, ei hoidnud ta seda ära. Läbivaks mõtteks on idee, et sa sured nagunii - tee aga enne nii palju ära, kui suudad. Raamat lõpeb, kui Robert Jordan, teades et temaga on kõik läbi, sihib fashistiohvitseri, kes El Sordo hävitamise eest vastutav oli.

@@@@@@@@@

"Kellele lüüakse hingekella" kirjeldab partisanisõda Hispaanias. Robert Jordan, kelle ülesanne on silla õhkamine, tutvub kohalike inimestega, et arutada töö edukat läbiviimist.

Tal on kolm päeva aega, et olukorraga kohaneda ja plaani pidada. Salgas, kelle juurde Jordan viiakse, on ka noor tüdruk Maria. Marial on olnud kole minevik, ta oli vangistuses, kus teda peksti ja vägistati. Vaatamata kõigele armub Jordan tüdrukusse ja tüdruk Jordanisse. Nad kogevad oma elu kõige õnnelikumat aega. Kogu nende elu kokku pole nii õnnelik, kui need kolm koos veedetud päeva.

Juba teose alguses antakse mõista, et Jordan saab pärast kolme päeva surma. Kuigi kõik loodavad, et ta jääb ellu, ennustavad mustlased vaikides kurba lõppu. Pilar, kes on Mariat alati meestest kaugemal hoidnud, soosib igati Jordani ja Maria suhet. Järelikult ta aimab midagi Jordani ja Maria sugulushingede kohta. Teades, et Jordanit jälitab surm, ei taha Pilar mingi hinna eest noortelt ära võtta võimalust vähemalt kord eluski õnnelikuks saada. Seepärast püüab ta neid igal võimalikul hetkel üksi jätta. Jordan õpetab Mariale seda, mida oskab ning vabastab Maria hirmudest. Jordan ise kogeb midagi sellist, mille olemasolust tal polnud õrna aimugi.

Silla õhkamisel ja sealt põgenemisel tekivad erinevad probleemid. Lõpuks saab Jordan surmavalt haavata, ta jäetakse maha, kuid tal on vahetult enne suremist vaenlane sihukul. Tal on veel viimane võimalust oma armastatut, kes lahkus meeleheites ja pisarais, põgenemisel aidata.

Raamatu täpsed olustikukirjeldused joonistavad väga head pildid - justnagu vaataks filmi. Tundeid kirjeldavad osad äratavad empaatiavõime, mis laseb endalgi sügavamaid tundeid aimata. Mida paremini suudetakse ennast teiste asemele panna, seda raskem on raamatu lõpuosa. Alles mõnikümmend lehekülge tagasi unistasid Jordan ja Maria ilusast elust ning järgmisel hetkel kistakse nad vägivaldselt üksteisest eemale. Tänu heale kirjeldusele on seal raamatuosas peaaegu füüsilist valu võimalik tunda. Üldjuhul ma raamatute lugemisel ei nuta, kuid seekord tuli pisar silma.

Ma olen enam kui veendunud, et see raamat ei oleks nii sügav ega kaaluka mõttega, kui Jordan lõpuks ellu jääks. Lihtsalt mõned inimesed peavad oma elu 72 tunniga ära elama. Teeksin siinkohal viite ühele teatrietendusele, mille lavastas Rakvere Teater. "Oskar ja Roosamamma: kirjad Jumalale", Oskar on raskelt haige 10 aastane poiss, kellele tehakse ettepanek mängida mängu. Mängureeglid on järgmised: ta peab elama iga oma allesjäänud elupäeva, mida on ainult 12, nii nagu see oleks 10 aastat tema elust. Seega ta elab läbi kõik eluetapid. Oskar abiellub, saab isaks, petab oma naist, lepib vanematega. Kõige huvitavam on Oskari oskus igal järgneval päeval käituda ja suhtuda ellu täpselt nii, nagu ta olekski 10 aastat vanem, "ma ju ometi olen üle külmekümne, ma oskan juba ise otsustada". Elu lõpuperioodil hakkab Oskar väsima, tegelikult küll rohkem oma tervise halvenemise tõttu. Oma viimastel elupäevadel kirjutab ta igal õhtul Jumalale kirja, kuigi ta ei usu, et Jumal on olemas. Lõpuks Oskar sureb. Siiski pole see nii traagiline, tema vanemad on suutnud haigusele vastuvaatamise hirmust üle saada, arst on vabanenud mittehakkamasaamise pingest, Roosamamma on jutustanud endale ülipõneva elu, mida tal tegelikult kunagi polnud. Ja mis peamine, Oskar on oma elu elanud, mis sest, et ajaliselt vaid kaheteistkümne päevaga. Ma polnud kunagi varem näinud, et etenduse lõpus pool saali nutab ja ülejäänud poolel on silmad märjad.

Nii "Kellele lüüakse hingekella" kui ka "Oskar ja Roosamamma: kirjad Jumalale" illustreerivad selgelt, et ükskõik kui vähe aega on, saab ikka kõike teha, mitte miski ei jää olemata, kõigeks on võimalusi.

@@@@@@@@@@@

E.M.Remarque „Läänerindel muutusteta“

Romaani analüüs

I. Eesliinilt naasmine.

Mehed said esimest korda eesliinilt naastes hästi süüa. Sööki peeti alati hästi tähtsaks, sest tavaliselt oli sellega kitsas käes ning kui süüa oli, siis oli see pidupäev. Tuli välja, et kaupa oli saadetud 150 mehele, aga pool nendest oli hukkunud, seega jagati kõik meeste vahel ära, nii et kõik said kahekordselt. Kõik olid väga õnnelikud. Lahingus oli Kemmerich haavata saanud ja oli seega laatsaretis, teised läksid tema juurde hüvasti jätma, kuna ta pääses koju. Arvati et ta haav pole nii tõsine, aga paraku oli ning ta suri. Müller tahtis väga tema saapaid endale ning ta ka sai need lõpuks. Mehed arutlevad tagalas olles selle üle, kuidas sõda peaks algama ja kuidas see peaks käima.

II. Eesliinile kaevikuid ehitamas.Sõjaõudused.

Kui nad sõidavad rindejoone poole, siis nad ei karda enam üldse, nad on nii harjunud plahvatustega nende ümber. Mehed räägivad omavahel, kui tähtis on sõduri jaoks maa. Nad liiguvad puruks lastud vankritest mööda, hiilivad vaikselt, et kaevikuid ehitada. Paul saab natuke vigastada, kuna pole enam harjunud okastraati vedama. Lõpuks saavad nad valmis ning liiguvad edasi. Paul lohutab ühte nekrutit, kes on väga hirmul. Noortel kogenematutel meestel on hirm nahas, aga Paulil ja tema seltskonnal, ei ole häda midagi. Kuskil sai keegi suure tabamuse ning hobuste metsik kisa ajab talupoeg Deteringi närvi, ta tahab lausa ise neile hobustele lõpu peale teha, lõpuks tehakse see siiski tema eest. Neid rünnatakse gaasiga, kõik paluvad enda mõtetes, et gaasimask ometi peaks, et see poleks vigastatud, mehed on närvilised.

III. Taas eesliinil, kardetavad elajad.

Minnakse uuesti eesliinile. Minnes nähakse värskeid kirste, naljatletakse, et need on neile. Paul räägib sellest, et juhus ongi see, mis neid ükskõikseks teeb. Juhus on see, mis neid elus hoiab. Kuna kaevikud pole korras, on siginenud väga palju rotte, nad jahivad neid meelelahutuseks. Väga paljud asjad on neile vihjeks, et midagi läheb halvasti. Kui nad saavad eedeni juustu, siis nad samuti arvavad jälle, et midagi läheb halvasti. Nad on terve päeva pideva tule all, see aga ajab nekrutid hulluks. Mitmed neid märatsevad ja

tahavad kaevikust põgeneda, Paul üritab neid takistada. Nad peksavad nekruteid, et neile mõistus pähe tagasi saada, mõne seovad isegi kinni.

IV. Nekrutite hukkumine.

Pidevalt on rünnak ja vasturünnak. Nekrutid on kogenematud. Ühe langenud vana rindemehe kohta tuleb viis kuni kümme nekrutit. Ootamatu gaasirünnak viib paljud hauda. Paulil on tunne, et tahaks kohati neile noortele peksa anda, aga samas ka jälle sülle võtta ja neid hoida, et nad nii lollid on.

V. Tagalas.

Paul ütleb, et rinde jubedus kaob, kui nad talle selja keeravad. Kui keegi sureb, siis öeldakse, et viskas vedru välja. Mehed teevad nalja, sest muidu nad ei peaks enam vastu. Aga huumor muutub iga kuuga sapisemaks. Mehed näevad ühe naise plakatit, see ajab nad hulluks. Nad pole juba ammu ühegi naise pilti näinud. See teeb nende tujud paremaks. Ujudes kohtavad nad 3 prantsuse naist üle jõe, öösel lähevad nad neile külla.

VI. Puhkus ja õppelaager. Kohtumine vene vangidega.

Paul saab puhkust ning ta sõidab koju. Kodus ootab teda haige ema, kes on väga mures ta pärast. Kodus saab Paul paljude mälestuste ohvriks, ta hakkab kahetsema, et üldse puhkuse võttis, sest see teeb asjad veel raskemaks. Ta tunneb, et ta ei suuda enam kohaneda tavalise eluga, sest ta on näinud nii palju õudusi.Inimesed, kes pole sõjas käinud targutavad, kuidas seda võita, see ajab Pauli närvi. Lõpuks saab puhkus otsa ning ta sõidab õppelaagrisse. Seal kohtab ta vene vange, kellest tal hakkab pika peale kahju. Ta annab neile isegi enda ema küpsetatud toitu. Paul on mures, et ta muretseb nende pärast isegi liiga palju, kuna nad on ikkagi tema vastased, samas ta saab aru, et ka nemad on inimesed ja ilma sõjata võiksid nad sõbrad olla.

VII. Taas rindel. Halastamatu tapatöö.

Jõudes taas rindele, peavad nad paraadi keisri ees. Mehed arutavad selle üle, kuidas saab üks riik teise üle sõda kuulutuda.Mehed mõistavad, et tavalise sõduri rollis on lihttöölised, rikkad sinna ei tule. Hakkab jälle lahing. Kompanii peab vahepeal luuresalga välja saatma. Paul pakub ennast vabatahtlikult, kuna ta tunneb, et tänu puhkusele on ta meestele võlgu. Luure ebaõnnestub, kuna vahepeal hakkab uuesti rünnak nng Paul jääb lõksu. Temaga ühte pommisüvikusse kukub üks teine mees, kes peatselt sureb. Paul lubab mehele, et ta teeb kõik ta perekonna heaks, hiljem Paul aga unustab selle. Paulil on täielik närvivapustus, mis siis, et ta on tapnud sõjas palju mehi, siis see üks trükkal tema juures läks talle nii hinge. Lõpuks ta pääseb sealt, ning Kat paneb talle aru pähe tagasi.

VIII. Laatsaretis.

Albert saab jalga vigastada ning nad viiakse laatsaretti. Paul ja Albert tahavad kindla peale kokku jääda, seega nad ostavad sigarettide abil arsti ära. Mehed kardavad laatsaretis nö. surituba. Keegi ei taha sinna minna, sest tavaliselt ei tule sealt kedagi enam tagas. Rügement nõuab Pauli tagasi ning seega ta sõidab tagasi rindele, jättes hüvasti sõbra Albertiga.

IX. Sõprade hukkumine.

Tagasitulles on Paul muutunud, tal on kõigest veel rohkem suva, ta ei karda sõda, ta kardab enda sõprade pärast. Kat saab haavata, Paul proovib endast kõike anda, et teda aidata, nad jõuavad lõpuks arsti juurde, kuid Kat on juba surnud.

@@@@@@@@@@@@@@@@@@

Romaanis jutustatakse 19-aastase sõduri Paul Bäumeri lugu, kes peab Esimeses maailmasõjas võitlema Prantsusmaal läänerindel. Seitse kamraadi on koolivennad, kogu klass registreeris end patriootilise õpetaja õhutusel vabatahtlikult sõjaväkke. Kui jutustus algab, on endiste gümnasistide igasugune entusiasm haihtunud. Keegi ei mõtle enam kuulsusest ja aust. Nad istuvad kaevikus, pesemata ja täisid täis, öösel ja päeval kõlab suurtükimürin. Mõttetutes rünnakutes ja vasturünnakutes, mis ei vii kumbagi poolt võidule lähemale, võitluses mees mehe vastu, hukkuvad tuhanded sõdurid. Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: “Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema.” Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane.

“Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota.”

Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque’il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid levima kuuldused, et Remarque oli romaani kirjutanud kuue nädalaga. Juba pärast eeltrükki sai “Vossische Zeitung” tuhandetelt lugejatelt kirju, milles sõjast osavõtnud Remarque’i kirjeldusi kas kiitsid või

kritiseerisid. Romaan puudutas hella kohta – kaotatud sõja värsket haava – ja lõi poliitiliselt ülesköetud meeleollu sisse nagu pikne. “Läänerindel muutuseta” andis hävitava löögi ikka veel laialt levinud legendile, mille järgi Saksamaa ei kaotanud sõda mitte sõjaväljal lüüasaamise, vaid puuduva kodumaise poliitilise toetuse pärast. Paremäärmuslaste natsionalistlik ajakirjandus tegi kõik, et raamatut ja autorit diskrediteerida.

Remarque’ile heideti ette, et ta ei ole ise sõjast üldse osa võtnud, teda süüdistati koguni kommunistliku propaganda levitamises. Natsionaalsotsialistid võitlesid romaani vastu kõikide vahenditega. Lewis Milestone’i poolt romaani järgi vändatud filmi Berliini esilinastusel 1930. aasta aprillis lasksid natsid kinosaalis lahti valged hiired ja süütasid haisupomme. Demokraatlik valitsus otsustas filmi lõpuks ära keelata põhjendusega, et see kahjustab Saksamaa reputatsiooni välismaal. Pärast natside võimuhaaramist rändas “Läänerindel muutuseta” natsionaalsotsialistidele ebasobivate raamatute avaliku põletamise käigus kohe tuleriidale. “Romaan on apoliitiline,” selgitas Remarque, “selle eesmärk ei ole patsifistlik ega militaristlik, vaid lihtsalt inimlik.” Juba raamatu moto viitab sellele. Ei süüdistust ega poolehoiuavaldust: “See on ainult katse kujutada sõjaaegse kadunud põlvkonna saatust – isegi kui ta granaatide eest pääses.” Romaani teemaks on küll drastiline kirjeldus, kuidas inimesed üksteisele veresauna korraldavad, aga teose suurim teeme on see, et ta näitab, kuidas sõda hävitab iga osavõtja sisemiselt ja teeb loomaks, kes reageerib veel ainult instinktiivselt, et eluga pääseda. Igatsetus tagasipöördumine normaalsesse ellu toob kaasa pettumuse: “Ma ei leia siin enam õiget asu, see maailm on mulle võõras,” kirjutab Paul rindepuhkuse ajal. Peaaegu kergendatult läheb ta tagasi rindele sõprade juurde, kes teda mõistavad. Nad kõik surevad, Paul üks kuu enne sõja lõppu: “Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega: läänerindel muutuseta.”