DESCRIPTION
TAJU STRUKTUUR ARISTOTELESEFILOSOOFIAS
Citation preview
EESSÕNA
Teemani, mida käsitlen käesolevas töös, olen jõudnud kahte teed
pidi. Ühelt poolt on
tegemist Aristotelese tajuteooriaga, mille vastu huvi sai alguse
juba bakalaureuse tasemel
puutudes kokku Aquino Thomasega, kelle tekste erinevates
seminarides lugema pidin.
Vaatamata algsele huvile Aristotelese vastu, ei plaaninud ma
magistriõpinguid alustades
seda huvi rahuldada, vaid soovisin tegeleda hoopis Hegeliga. Minu
juhendaja Andres
Luure soovitas mul Hegeli loogika mõistmiseks lugeda ka
Aristotelest. Huvitaval kombel
sai üsna pea selgeks, et Hegelist palju rohkem huvitab mind
Aristoteles ise ning sellega
seoses tuli ka magistritöö teemavahetus, milleks sai Aristotelese
käsitlus tajust. Teine tee,
mis kajastub Luure sekstetiteooria kasutamises, on saanud samuti
alguse juba bakalaureuse
õpingute ajal, külastades mitmeid Luure seminare ja iganädalast
filosoofia sümpoosioni.
Idee neid kahte omavahel siduda sai alguse vestlustest Luurega, kus
Aristotelese
mõistmiseks ja tema erinevate seisukohtade seostamiseks kasutasime
analoogiat sekstetiga.
Töö kirjutamine on olnud üpris pikk protsess, alustades materjali
kogumisest ja
läbitöötamisest, lõpetades töö kirjutamise ja toimetamisega. Selle
protsessi on teinud väga
meeldivaks minu pere, kellest soovin eriliselt tänu avaldada oma
õele Karoliina
Kagoverele, kelle filoloogilise abita oleks see töö palju kahvatum.
Samuti tänan teda
kreeka keele erinevate nüansside selgitamise eest ja abi eest
inglise keelsete tekstilõikude
tõlkimisel. Ühtlasi tänan Teri-Liis Toomet ja tema vanemaid, kelle
hubases ja vaikses
kodus sain tihti rahus lugeda ja kirjutada. Lisaks neile soovin
tänu avaldada ka oma
juhendajale Andres Luurele, kelle mitmekülgse abita oleks töö
kirjutamine olnud võimatu.
Tänan ka Jean-Louis André Bernard Hudryd, kellega vestlusest ja
kelle soovitatud
kirjandusest oli suurt abi. Lisaks neile soovin tänada oma sõpru ja
kursusekaaslaseid, kes
on antud teemal (ja ka muudel filosoofilistel teemadel) alati
valmis arutlema.
2
Käesolev töö keskendub Aristotelese tajuteooriale. Sõna ‘teooria’
on siin kasutusel
umbmääraselt, sest Aristotelesel ei ole ühte konkreetset,
koherentset käsitlust tajust. On
tõsi, et oma käsitluse tajust esitab ta peamiselt kahes teoses On
the Soul (edaspidi DA) ja
Sense and Sensibilia (edaspidi Sens), kuid need käsitlused
jätavad palju lahtiseid küsimusi:
milline roll on täpselt kujutlusel, mis mõttes on tajuorgan samane
objektiga, kas aeg võiks
olla üks ühismeele tajuobjektidest ning muud. Kõige selle tõttu ei
ole Aristotelese
tajukäsitluse puhul täpne kasutada sõna ‘teooria’, kuid mugavuse
mõttes olen selle sõna
siiski kasutusele võtnud, et osutada kimbule ideedele, mis kõik
käivad ühe asja kohta.
Sõnaga ‘teooria’ kokku puutudes peab seega meeles pidama eelöeldut,
et see sõna ei
tähista siin ühte väljaarendatud koherentset teooriat, vaid kimpu
ühe valdkonna (taju) kohta
käivaid ideid, mis leiduvad peamiselt kahes raamatus, kuid
laialipillutatult ka raamatutes
nagu On Memory and Reminiscence (edaspidi MR),
Metaphysics (edaspidi Meta) ja
Posterior Analytics (edaspidi APo).
Selle töö aluseks on võetud teatav tajustruktuur, mille Aristoteles
on esitanud Meta I (A),
1. ja APo II, 19. Olulised väljavõtted nendest
peatükkidest on järgmised:
Elukad (zia) sünnivad loomu poolest meeltetaju omavatena, aga
selle põhjal
ühtedesse ei teki mälu, teistesse tekib. ( Meta
980a28) Inimestel tekib kogemus
mälust; sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad
ühe
kogemuse jõu [(teine tõlgendus: ühe kogemise võime)] (mias
empeirias
dynamin apotelousin). Ja teaduse (epistmi) ning kunstiga
tundub olevat
ligikaudu sarnane ka kogemus, aga teadus ja kunst tuleb
(apobainei)
inimestele kogemuse läbi. (980b27-981a12)1
And if perception is present in them, in some animals
retention of the percept
comes about (APo 99b36) (…) So from perception there comes memory,
as we
call it, and from memory (when it occurs often in connection with
the same
thing), experience; for memories that are many in number form a
single
experience. And from experience (…) there comes a
principle of skill and of
understanding—of skill if it deals with how things come about,
of
understanding if it deals with what is the case.
(100a3-9)2
[Ja kui taju on neis kohal, ilmneb mõndades loomades taju
säilitamine (APo
99b36) (…) Nii et tajust tuleneb mälu, nagu me seda kutsume, ja
mälust (kui
1vana-kreeka keelest eesti keelede tõlkinud Andres Luure
(Aristoteles 2011) 2 Selles peatükis ma ei tegele nende
lõikude sügavama analüüsiga, vaid esitan need ainult selleks, et
anda ülevaade töö aluseks olevale taju liigendusele.
4
see juhtub sageli seoses sama asjaga), kogemus; sest hulk
mälesutusi
moodustavad ühe kogemuse. Ja kogemusest (…) tulenevad oskuste
ja
arusaamise printsiibid – oskuste osas, kui puutub sellesse, kuidas
asjad tekivad,
arusaamise osas, kui puutub sellesse, millega on tegu.
(100a3-9)]3
Mõlemas lõigus kirjeldab Aristoteles protsessi, mis saab alguse
tajust, tajude kuhjumisest
(säilitamisest hinges) tekib mälu ning mälust ehk mitmest tajust
sama asja kohta, tekib
kogemus. Erinevalt teistest loomadest, inimesed tuletavad
kogemusest kahte tüüpi
printsiipe – teadmise printsiibid, mis ütlevad,
et nii on, näiteks et tuli on kuum ja kunsti ja
teaduse printsiibid, mis on seletuslikud printsiibid ning ütlevad,
miks nii on, miks tuli on
kuum.
Kuigi Aristoteles eristab siin taju mälust ja kogemusest,
interpreteerin ma esitatud
struktuuri (taju, mälu, kogemus, printsiibid) tajutervikuna. Selle
interpretatsiooni aluseks
on seisukoht, et taju (mis eelnevalt esitatud lõikudes on esimesel
kohal) iseseisvana jääb
poolikuks. Sellel astmel on taju piiratud erimeelte
(kuulmine, nägemine, haistmine,
maitsmine ja kompimine) ja ühismeelega4. Need fakulteedid on esmane
kontakt
välismaailmaga, kuid tajuvad sellest ainult väikest osakest. Taju
saab terviklikuks alles siis,
kui tajub välismaailma ja selle objekte5 sellistena nagu need
on ning see saab võimalikuks
alles kogemuses.
Sellest lähtudes võiks eristada üldist taju võimet (see on hinge
osa, mis tegeleb tajumisega,
vastandudes hinge osale, mis tegeleb mõtlemisega ehk siis
intelligentsile või mõistusele)
ning erinevaid taju fakulteete, mille alla kuuluvad erimeeled,
ühismeel, mälu,
kujutlusvõime ja kogemus. Iga konkreetne tajufakulteet tegeleb ühe
kindla osaga
välismaailma tajumisel, mis iseeneses võetuna jääb poolikuks
(ainult osaks tervikust). Kõik
need fakulteedid aga kokku moodustavad tervikliku välismaailma
taju. Kõikide loomade
seast on inimesel taju kõige enam välja arenenud ning tänu sellele
oleme me võimelised
tajuma ka algprintsiipe. Algprintsiipide taju on üks eriskummaline
taju, sest õigupoolest
tajutakse seal midagi sellist, mida otseselt tajuda ei saa, vaid
see on teatav segu tajust ja
3 Nurksulgudes siin ja edaspidi autori tõlge inglise keelest.
4 Ühismeel tajub erimeeltele ühiseid kvaliteete, milleks on
suurus, kuju, liikumine, paigalolu, arvulisus. 5 Aristotelesel
puudub uusajafilosoofiale omane skepsis välismaailma ja selle
objektide eksistentsi ja ligipääsetavuse asjus, seega, nende
mõistete kasutamine on siin õigustatud.
5
intelligentsist. Otseselt kuulub see aga siiski taju valda, sest ei
ole ilma selleta võimalik.
Printsiipide haaramine on aga koht, kus tekib mõtlemine ning
teaduslik teadmine, sest
algprintsiibid (kõige üldisemad algprintsiibid, need, millel on
aksioomi staatus) on aluseks
tõestusele (deduktsioonile), mis kindlustavad tõesed teaduslikud
teadmised.
Käesolevas töös annan ma ülevaate igast olulisest astmest, mida
taju peab läbi tegema, et
jõuda tervikliku tajuni – kogemuse ja lõpuks printsiipide
tajumiseni. Selle astmestiku või
tajustruktuuri väljajoonistamiseks ja analüüsimiseks kasutan Andres
Luure poolt välja
töötatud seksteti meetodit. Seksteti on Luure avaldanud oma
doktoritöös (Luure 2006) ja
mõningates artiklites (2008, 2009). Et olla järjepidev ja kasutada
ühte konkreetset mudelit,
olen võtnud töö aluseks seksteti, mille Luure on avaldanud oma
artiklis “Meanings Come
in Six” (2008). Selles artiklis rakendab ta sekstetti
tähenduse ja märgi suhte
analüüsimiseks, jagades (sekstetile iseloomulikult) märgi ja
tähenduse suhte kuueks
erinevaks tüübiks.
Antud töös jagan seksteti abiga Aristotelese tajuteooria samuti
kuueks astmeks. Nendeks
astmeteks on 1) erimeelte taju, 2) kujutlus ehk taju vaimne koopia,
2) kujutlusvõime
kategoriseeriv funktsioon, 4) mälu, 5) kogemus ja 6)
algprintsiibid. Nagu näha, lisan Meta
ja APo’s toodud astmetele ka kujutluse kaks
funktsiooni.
Töö üldine struktuur on järgmine. Esimeses peatükis annan ülevaate
Luure
sekstetiteooriast ning selle illustreerimiseks kirjeldan
üksikasjalikult tähenduse ja märgi
sekstetti. Teises peatükis näitan lühidalt, kuidas selle (tähenduse
ja märgi) seksteti astmed
on seotud Aristotelese tajuteooriaga. Alates kolmandast peatükist
asun Arsitotelese
tajuteooriat põhjalikumalt lahti kirjutama ning seon need
kirjeldused sekstetiga. Kolmas
peatük kirjeldab erimeelte taju. Neljas ja viies peatük
kirjeldavad kujutlusvõimet,
keskendudes kujutlusvõime kopeerivale (neljas peatük) ja
kategoriseerivale (viies peatük)
funktsioonile. Kuues peatükk kirjeldab mälu ning seitsmes peatükk
kogemust ning
sattumuslikku taju. Kaheksas ja viimane peatükk kirjeldab kogemuse
ja algprintsiipide
suhet. Lõpetuseks jõuan järelduseni, et Aristotelese tajuteooria
sisaldab endas seksteti
struktuuri. See töö on seega üheaegselt Aristotelese vaadete
selgitus ning sekstetiteooria
esmakordne sellelaadne rakendus. Töö uudsus seisnebki “uue” meetodi
rakendamises ning
6
mis seisnevad iga astme spetsiaalse funktsiooni välja toomises ning
nende sidumine
terviklikuks struktuuriks. Tõsi, neid funktsioone on märganud ka
varasemad
kommentaatorid ning nende seisukohad leiavad siin töös ka
kajastamist, kuid varem ei olda
neid funktsioone esitatud nii kompaktselt ning selle kompaktsuse ja
terviklikkuse võlgnen
sekstetiteooriale.
7
Üldises plaanis seisneb sekstetiteooria idee mingisuguse nähtuse
või asja6 analüüsimises
kuueks tasandiks, mis esitab antud asja teatava terviku, alustades
kõige primitiivsemast
asja esinemise viisist ning lõpetades kõige väljaarenenumaga. Antud
analüüsi korral
eristatakse alati kahte, mingis mõttes vastandlikku külge, mis
antud asja konstitueerivad,
näiteks tegevus ja eesmärk või märk ja tähendus. “Asi”, mida
sekstetiga analüüsida, on
siinkohal meelega jäetud umbmääraseks, sest nagu iga loogika puhul,
on seksteti
ambitsioonid universaalsed - ideaalkujul peaks sekstett olema
rakendatav ükskõik millise
asja analüüsimiseks.
Aristotelese tajuteooria analüüsimisel kasutan märgi ja tähenduse
sekstetti, mille Luure on
avaldanud oma artiklis “Meanings Come in Six” (2008). Selles
artiklis esitab Luure
tähenduse ja märgi seksteti, millega ta laiendab tähenduse ja märgi
kontseptsiooni
semiootilisele null-tasemele. Luure väidab, et alates
Augustinusest7 on märgi
kontseptsiooni püütud defineerida kõnes ja keeles kasutatavaid
märke üldistades. Mõned
semiootikud on aga neile üldistustele proovinud piiri tõmmata,
näiteks Umberto Eco
(1979: 6), kes tõmbas “loomuliku piiri” (natural boundary)
semiootilise ja mitte-
semiootilise vahele väites, et loomuliku piiri taga ei ole midagi,
millele saaks omistada
märgifunktsiooni. See loomulik piir ei läinud palju kaugemale
inimühiskonna piiridest,
biosemiootika (Sebeok 1986:15) aga nihutas seda piiri edasi,
eristades sellega elusat (mis
on semiootiline) elutust (mis on mitte-semiootiline). Thomas Sebeok
väitis (Sebeok
1986:15), et enne elusat on informatsioon. Luure aga leiab, et see
väide on samuti märgi
kontseptsiooni üldistus ning tekib küsimus, miks peaks märgi
kontseptsiooni üldistus siin
lõppema. See piir ei tulene märgi taolise asja puudumisest, vaid
üldistamise motivatsiooni
puudumisest ning see ei ole Luure jaoks piisav põhjus. Luure
annab märgi kontseptsiooni
käsitluse, mis hõlmab ka informatsiooni taset, mille eesmärk on
viia märgi kontseptsioon
oma suurima üldisuse ja universaalsuseni.
6Luure on seda kasutanud nt tegevuse ja eesmärgi (2009), märgi ja
tähenduse (2008), grammatilise käänamise (2006) jpm analüüsimiseks.
7Vaata Augustine 397:II.1.1.
8
Luure alustab oma analüüsi selgitades kõigepealt märgi ja tähenduse
suhet, mis seisneb
selles, et märk üheaegselt avaldab ja varjab tähendust. Märk
avaldab tähendust, sest ta
omab endas mingit osa seda sama informatsiooni, mida omab tähendus.
Kuid märk varjab
tähendust, niivõrd kui ta erineb tähendusest. Märk on siin justkui
vahendaja, mida võiks
võrrelda tõlkega – iga tõlge üheaegselt annab informatsiooni edasi
ja moonutab seda.
Sekstett kujutabki endast kuut erinevat moodust, kuidas märk
tähendust avaldab. See,
kuidas märkidest aru saadakse või neid üldse märgatakse, käib
tähenduse äratundmise
kaudu märgis. Null-astme märgid ei ole enamasti semiootikute poolt
märgiks tunnistatud,
sest neil puudub üks põhiline märgi omadus – tähenduse eest
seismine; null-astme märgil
ei ole märgist erinevat, eraldiseisvat tähendust. Kui see nõue
asendada avaldamise ja
varjamisega, siis selline funktsioon on null-astmel olemas ning me
saame märgi ja
tähenduse eristusest rääkida.
Edasi annan ülevaate Luure märgi ja tähenduse sekstetist aste
astmelt.
1.1. Esimene aste – null-astme märk
Null-astme märk paneb paika tähenduse määramatuse ja
määratuse skaala, kus null-astmel
asub kõige määramatuma tähendusega märk. Null-astme märgid on
elementaarmärgid
(Luure 2008: 497). Luure kasutab siin eristust tüübi (type) ja
eksemplari (token) vahel.
Elementaarmärgid on eksemplarid. Elementaarmärgid ei avalda
mingisugust tähendust
peale iseenda ning seetõttu ei saa neid võrrelda teiste
märkidega (tokens) (märkide
võrdlemine saab võimalikuks alles teisel astmel) või märkide
tüüpidega (märkide
paigutamine tüüpide või kategooriate alla saab võimalikuks
kolmandal astmel).
Null-astme märke ei saa ka mäletada, sest nagu Luure väidab,
mäletatakse märke nende
tähenduse kaudu, siin ei ole aga märgil mingisugust tähendust peale
iseenda. Seega null-
astme märgi mäletamine oleks märk ise. Illustreerivalt võiks siin
tuua näite, kus keegi
soovib õuna, kuid mitte õuna mõistet või mingisugust õuna kogemust,
vaid õuna kui
füüsilist objekti. Kuulates sellist soovi jääb meil arusaamatuks,
mida üldse sellega öelda
tahetakse, sest mälu kui teatava vaimuseisundi sisu saab olla
ainult mentaalne. Sama kehtib
9
null-astme märgi kohta. Oma artiklis võrdleb Luure märki ja
tähendust Ferdinand
Saussure’i keelemärgiga (linguistic sign) (Saussure 1916
[1959]:66–67), mis jaguneb
tähistajaks ja tähistatavaks. Keelemärgi puhul on tähistajaks märgi
vorm, mis seisneb
teatavas foneemide või tähtede jadas. Tähistatuks aga kontsepti või
mõistet või mentaalset
objekti, mis tekib meie peas, kui me loeme või kuuleme tähistajat.
Luure võrdleb tähistajat
märgiga ja tähistatut tähendusega. Null-astme märgi mäletamise
korral oleks aga olukord
selline, kus keegi soovib mäletada ainult tähistajat – see on aga
võimatu. Samuti saab null-
astme mälu võrrelda olukorraga, kus keegi soovib näha või tajuda
asju iseeneses
(Immanuel Kanti mõistes).
Oluline on silmas pidada, et kuigi null-astme märke ei saa
mäletada, on siiski oluline märgi
selline tüüp eristada, sest sellist tüüpi märk on aluseks kõikidele
hilisematele
märgitüüpidele. Null-astme märgid on kõige selgemad märgid, sest
neis ei ole midagi
arbitraarset, kuna märk ja tähendus langevad kokku. Saussure
kirjeldab tähistajat kui läbini
arbitraarset, sest tõesti on see ju sattumuslik, et märk ‘piim’
tähistab mõistet ‘piim’. 8 Null-
astme märgi puhul ei saa aga välja tuua mingisugust sattumuslikku
seost tähistaja ja
tähistatu vahel, sest tähistaja tähistab iseennast. Sellise suhte
tõttu on null-astme märgid ka
kõige tähendusetumad, sest kõik, mis on esil, on märk, mitte
tähendus.
Kui me ei saa selliseid märke mäletada ning tundub, et ka nende
tajumisega on meil lood
kehvad, sest inimesed enamasti tajuvad kolmanda ja neljanda astme
märke, siis võiksime
küsida, millest meil üldse jutt ning kas selline jutt on ka
tähenduslik? Vastus sellele
küsimusele on positiivne ning proovin seda selgitada mõningate
näidetega. Kuigi antud
artiklis ei too Luure esimese astme kohta selget näidet, toob ta
sellise oma doktoritöös
(Luure 2006: 14), rakendades sekstetti sõnade käänamise
analüüsimiseks. Käänamise
esimene aste seisneb selles, et kui inimesel ei ole mingisuguse
sõna käänamisel näiteks
mitmuse vormi kusagilt võtta (mälust või mõnest suulisest või
kirjalikust allikast), peab ta
selle vormi ise välja mõtlema (Luure 2006: 14). Selline käänamise
viis on aluseks
kõikidele hilisematele käänamise tüüpidele, sest igasugune
käänamine peab alguse saama
8 Tähistaja sattumuslikkust väljendavad ka erinevad keeled:
kui nt sõnal ‘piim’ oleks oma tähistatuga mingisugune olemuslik
seos, siis peaks ka teiste keelte sõnadel, mis tähistavad sama asja
(nimelt piima) olema sarnane vorm. Sõnade ‘piim’, ‘milk’ ja ‘die
Milch’ vahel ei ole aga mingisugust sarnasust, vaid nende vorm on
sattumuslik.
10
sellisest “leiutamisest”, olgugi, et tänapäeval on meie
keelekasutus niivõrd arenenud, et
enamasti ei ole me sunnitud sellist leiutamist keelekasutuses
rakendama.
Selle näite analoogial võiks illustreerida esimese astme märki kui
miskit, mida me ei ole
kunagi enne näinud. Me ei saa seda asja seostada ühegi teise asjaga
ega paigutada seda
mingisuguse teadaoleva kategooria alla. See asi on meile täiesti
uus ning sellisel juhul on
see asi meile üheaegselt märk, sest ta esitab meile midagi9 ja
tähendus, sest see, mida ta
esitab, ei ole enamat kui tema ise. Sarnaselt käänamise näitega
puutume me enamasti
kokku teistsugust tüüpi märkidega, kuid ometi peab igasugune
märgitüüpide tekkimine
alguse saama justnimelt sellistest tundmatutest märkidest. Sellised
märgid on märgitüüpide
toormaterjal.
Seega seisneb null-astme märgi olulisim iseloomujoon selles, et
märk ja tähendus langevad
kokku ning nende vaheline eristus on võimatu.
1.2. Teine aste – kordav tähendus
Kui null-astme märki ei saa ühegi teise märgiga võrrelda, siis
teisel astmel saab võrdlus
võimalikuks. See võrdlus seisneb kahe märgi vastastikuses
identifitseerimises, kus üks
märk on lihtsalt teise märgi jätkamine, kordamine. Oluline
tähelepanek on siin see, et antud
suhe kahe märgi vahel, mis märgid identifitseerib, ei nõua
mingisugust kategooriat, vaid
seisnebki märkide omavahelises suhtes. See märk, mida korratakse,
saab või annab
kordavale märgile tähenduse.10
Luure toob välja, et keeles võib selline kordamine toimuda näiteks
puhtalt fonoloogilisel
baasil, ilma et me mõistaksime korratud märgi tähendust. Seda
võiks illustreerida laste
keelekasutusega, kes ei tea sõnade tähendust, kuid sellegi poolest
keele õppimise käigus
kordavad kuuldut (seda nimetatakse laste lalinaks).
9 Kui see asi kord juba meie pilgu on püüdnud, siis
funktsioneerib see märgina, kuigi me ei tea, mida see tähendab.
10 Luurel on selle kohta väga hea inglise keelne näide, mille
siinkohal jätan tõlkimata: In speech, this is
realised in repeating the same token, as, e.g., the second token of
the word ‘in’ in this sentence repeats the
first token of this word. (2008: 498)
11
Kui vaadelda teise astme märgi selgust11 ja arbitraarsust12,
siis siin on märgi selgus piiratud
identsuse suhtega. Märgist valitakse kordamiseks ainult teatav osa
ning see valik on märgi
suhtes väline (Luure 2008: 499). Kui esimese astme märgis ei
ole midagi arbitraarset, siis
teise astme märgis tekib esimene arbitraarne nihe märgi ja
tähenduse vahele, sest koopia ei
ole kopeeritava absoluutne koopia (ei ole 100% samane).
Siin võiks jälle tuua näite Luure doktoritööst (2006: 14). Teise
astme käänamine seisneb
sarnase sõna leidmises ja selle sõna analoogia põhjal käände
leidmises. Näiteks sõna
arboretum mitmuse vormi saab leida sõna memorandum
mitmuse vormi baasilt –
arboretum’i mitmuse vorm on arboreta, mis tuletatakse
memorandum’i mitmuse vormist,
milleks on memorata. Kui me vaatame seda sama näidet tähenduse ja
märgi kontekstis, siis
saame seda näidet parafraseerides öelda, et märk memorata
annab märgile arboreta
tähenduse. Sellist kordavat suhet ei saa aga seada tingimuseks,
sest see võib olla ekslik.13
Seega on teise astme märgi juures oluline märki identifitseeriv
suhe teise märgiga. See
suhe võib olla fonoloogiline (kõlaline), visuaalne vms, kuid
igatahes ei eelda see
mingisugust kategooriat, mille tõttu kaks märki oleksid sarnased,
vaid just seda suhet, kus
üks märk kopeerib teist.
Sellel astmel tekib märgitüüp, mida Saussure nimetab keelemärgiks
(linguistic sign). Siin
on märgi tähenduseks kategooriad, mille alla märgid kuuluvad. Kui
puutume kokku
kolmandat tüüpi märgiga, siis tunneme kohe ära märgi tähenduse
(Luure 2008: 499), mis
seisneb märgi teatavasse kategooriasse kuulumises. Näiteks tunneme
kohe ära, et sõna
11 Märgi selgus tähendab seda, kui palju märk oma tähendust
avaldab, mida selgem märk, seda rohkem tähendust see avaldab.
12 Arbitraarsus on siin mõeldud Saussure'i mõistes, mis peab
silmas märgi vormi arbitraarset valikut tähenduse suhtes. (Vaata
sõnade ‘piim’ ja ‘milk’ arbitraarsust oma tähenduse suhtes
joonealuses märkuses nr 8) 13 Nt nglise keelsest sõnast
dog’s ei saa tuletada vormi man’s, vaid õige on men.
12
‘jooksma’ on tegusõna või et mõne konkreetse käeviipe puhul on
tegemist estiga, mitte
suvalise liigutusega.
Sellise märgi mäletamine on märgist iseseisev ning toimub
kategooria kaudu. Teise astme
märgi puhul pean mäletama märkidevahelist identifitseerivat suhet,
mida ei saa neist
märkidest eraldi välja tuua. Kolmanda astme puhul on mul aga
eraldiseisev kategooria, mis
ei ole mingisugusel erilisel kombel antud eksemplar-märgiga seotud.
Mul on olemas
tegusõnade või estide kategooria, mis ei ole ühegi oma liikmega
kuidagi eriliselt seotud –
see kategooria ei lakka olemast, kui mõni üksik tegusõna või est
lakkab olemast 14. Seega
ma mäletan kategooriat ja tunnen selle kaudu ära märgi.
Sellel astmel on tähendused (kategooriad) märgile omistatud
arbitraarselt ning ühele
märgile võib omistada mitu tähendust (homonüümia) (Luure 2008:
499). Selles valguses
saab selgeks, et kolmandat tüüpi märkide puhul on tegemist
Saussure’i keelemärkidega
(linguistic sign), kus märk (tähistaja) on oma tähenduse
(tähistatava) suhtes läbini
arbitraarne.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et siin tekib kaks erinevat ühikut
(vastupidiselt eelmisele kahele
astmele, kus märk ja tähendus on üksteisega tihedalt seotud) – märk
ja tähendus, kus märgi
tähendus seisneb kategoorias, mille alla märk paigutatakse.
1.4. Neljas aste – osutav tähendus
Neljandal astmel on märk (osutav väljend) ja tähendus
(väljendi osutus) täiesti iseseisvad.
Luure võrdleb seda astet teise astmega (kordav aste) ning nendib,
et ka siin on tegemist
eksternaalse (väljapoole suunatud) suhtega. Kuid vastupidiselt
teisele astmele ei ole siin
märk ja tähendus selle suhte poolt määratud, vaid see suhe on
märgile ja tähendusele
väliselt peale pandud. Nendeks tähendusteks on keelevälise
(extralinguistic) maailma
14 See, kas siis, kui kõik tegusõnad või estid lakkavad
olemast, jääb kategooria alles, on omaette metafüüsiline probleem,
mis siin ei nõua vaagimist.
13
objektid, mille hulka kuuluvad nii reaalsed kui ka fiktsionaalsed
objektid ning ka
keelelised ühikud ise (linguistic units). (Luure 2008: 499)
Neljanda astme märkide tähendus sõltub maailmas olevatest
asjaoludest, mis seisavad
keelest eraldi. Sellist keelt nähakse kui universaalset
välismaailma kirjeldavat vahendit,
millega kõike, mida saab keelest eraldiseisvalt tajuda, saab ka
sellise keelega kirjeldada.
Sellise keele tähendused ulatuvad keelest palju kaugemale. (Luure
2008: 500)
Sellised märgid on osutavad väljendid, nagu näiteks ‘see õun’ või
‘Inglismaa praegune
kuningas’, esimene neist osutab ühele konkreetsele õunale, teine
ühele konkreetsele
inimesele, kes juhtub olema praegune Inglismaa kuningas. Neljanda
astme märkide hulka
võiks arvata ka kõik pärisnimed, sest need osutavad mingisugusele
objektile, ükskõik, kas
reaalsele või fiktsionaalsele. Seega kuuluvad neljanda astme
märkide hulka ka märgid nagu
‘ükssarvik’, ‘James Bond’ ja ‘vürst Mõškin’. Seega määrab neljanda
astme märgi
tähenduse ära märgi osutus.
1.5. Viies aste – poeetiline tähendus
Viiendal astmel ei ole enam märk ja tähendus eraldiseisvad, vaid
märgid hakkavad ise
tähendusi genereerima ning need tähendused on sellised, mida ei saa
märgist välistele
asjadele taandada. Siin on märk ühenduses asjadega, mida me ise ei
ole võimelised tajuma,
kuid mida antud märgid on võimelised väljendama. Sellel astmel
sõltub iga tähendus just
antud märgis. (2008: 500)
MÄRK ,märk,MÄRK15.
14
Siin antud märkide tähendus sõltub sellest konkreetsest märgist,
mitte sõna ‘märk’
keelelisest või sõnaraamatu-tähendusest. Kirjutatud märgi font
annab märgi
tavatähendusele teatava poeetilise lisatähenduse, mis ilmneb ainult
selle konkreetse märgi
(fondi) puhul, mitte aga märgi igapäeva kasutuses. Poeetiline
tähendus sõltub tugevalt
kontekstist. Kui keegi kirjutab robustse käekirjaga seinale sõna
‘punk’, siis see ei tähenda
lihtsalt punki, vaid väljendab lisaks sellele teatavat poeetilist
tähendust, teatavat kultuurilist
koodi, mida ainult selline (sellise vormiga) märk sellises
kohas16 saab vahendada.
Võib-olla lihtsam näide on klassikalise kunsti vallast. Võtame
näiteks Vincent van Goghi
autoportree17 ning interpreteerime seda maali kui ühte märki.
Seda maali vaadates saame
aru, et selle pildi tähendus ei seisne üksnes maali osutuses
(neljanda astme tähenduses),
milleks on van Gogh ise, vaid see pilt väljendab ka teatavat
poeetilist tähendust. Seda
tähendust annab edasi kogu maal (jooned, värvid, kompositsioon jne)
ning väikseimad
muudatused võivad siin muuta maali tähendust – kui van Gogh
naerataks, kui jooned või
värvid või kompositsioon oleksid teised, siis ei oleks tegu sama
maali ega sama
tähendusega. Selles mõttes sõltub viienda astme märgi puhul
tähendus otseselt märgist.
Van Goghi maali puhul võiksime küsida, mis on selle maali kui märgi
tähenduseks.
Kunstikriitikutel oleks siin palju öelda – see pilt väljendab
kunstniku eksistentsiaalset
kriisi, maailma absurdsust vms. Kõik need tähendused on märgi
suhtes transtsendentsed,
kuid mingil konkreetsel moel väljendab antud märk just selliseid
tähendusi.
Arvatavasti kõige selgem näide ilmneb igapäevasest keelekasutusest,
kus lausutud
sõnadele annab nende poeetilise tähenduse intonatsioon. Kui ma olen
vihane ning karjun
kellelegi “Välja!”, siis see lausung omab hoopis teistsugust
tähendust kui silt ‘välja’
poeuksel. Sama märgi erinev tähendus tulenebki poeetilisest
lisatähendusest, mis sõltub
märgi (antud juhtudel) fonoloogilisest (kõlalisest) või visuaalsest
vormist ning ka
kontekstist. Kontekst on siin oluline, sest sama intonatsiooniga
lausutud lausung “Välja!”
võib erinevates kontekstides omandada erineva poeetilise tähenduse
– päriselu
situatsioonis võib see olla vihane käsk, filmilinal aga hoopis
nali. Nendel põhjustel ei saa
16 On suur tähenduslik vahe, kas robustses käekirjas
kirjutatud sõna ‘punk’ asub vihikuserval või majaseinal.
17 Vaata lisa üks, lk 62.
15
sellist tüüpi tähendust seada märgile kategooriliseks, sest nagu
nägime, ei kaasne see
tähendus märgiga alati, vaid nõuab teatavaid (erilisi)
tingimusi.
Iga esitatud näite puhul on olukord sarnane: märk on see, mis annab
oma tähendusele
vormi ning tähendus, mis annab märgile sisu. Viiendal astmel sõltub
sisu otseselt vormist
ning see tuleneb sellest, et vorm väljendab sisu, mitte ei osuta
sellele, nagu neljandal
astmel. Iga näite puhul on tähenduse edastamise oluliseks faktoriks
märgi vorm, mille
muutmine muudab ka märgi tähendust.
Viienda astme märgi eripära seisneb seega tähenduse otseses
sõltuvuses märgist ehk märgi
vormist.
Kuuendal astmel on märk arusaamatult (unperceivably) oma
transtsendentse tähenduse
täielik kehastus. Luure toob siin erinevaid näiteid, millest enamus
on religioossed:
Besides the religious example’s (in different doctrines such
‘signs’ may be
God’s names as God’s incarnations, mantras as gods’ incarnations,
Holy
Scripture as God’s incarnation), in some cases a piece of inner
speech may be
construed as the embodiment of a thought having absolutely no
understandable connection to the piece of speech. (2008: 500)
[Lisaks religioossetele näidetele (erinevais doktriinides võivad
sellised 'märgid' olla Jumala nimed Jumala inkarnatsioonide,
mantrad jumalate inkarnatsioonide, Pühakiri Jumala
inkarnatsioonidena), võib mõnikord sisekõne tõlgendada mõtte
kehastusena, ilma et sel oleks arusaadavat seost selle
kõnega.]
Antud näidetes (Jumala nimi, püha tekst, mantra kui Jumala
kehastus, sisemine kõne kui
mõtte kehastus, millel ei ole mingisugust mõistetavat seost) on
märk täielik tähenduse
kehastus – nimi või tekst ongi Jumal. See seos on aga
kõrvaltvaatajale täiesti arusaamatu.
Sarnasele asjale juhib tähelepanu Mircea Eliade oma raamatus
Sakraalne ja profaanne
(Eliade: 1992). Eliade toob välja, et absoluutselt igasugune objekt
võib olla või saada
hierofaania (ilmutuse) kandjaks. Selle illustreerimiseks toob ta
väga tabava ning Luure
käsitlusega haakuva näite:
millekski teiseks, jäädes siiski iseeneseks, kuna ta osaleb edasi
teda ümbritsevas
kosmilises miljöös. Püha kivi jääb kiviks; nähtavalt (või
täpsemini, profaansest
vaatepunktist) ei eralda mitte miski seda kõikidest teistest
kividest. Nende jaoks
aga, kellele kivi end pühana ilmutab, muutub selle vahetu
reaalsus
üleloomulikuks reaalsuseks. Teisisõnu, religioosset kogemust
omavate jaoks on
kogu loodus võimeline end ilmutama kosmilise sakraalsusena. Kosmos
võib
tervikuna hierofaaniaks saada. (1992, nr 4, lk 53)
Siit lähtudes saame järeldada, et ka kõige tavalisema objekti,
näiteks hambaharja kaudu
võib religioosses kontekstis sündida ilmutus. Selles situatsioonis
oleks hambahari kuuenda
astme märk, olles täielikuks Jumala (või kosmose, kui kasutada
Eliade näidet) kehastuseks,
mille kaudu Jumal kõneleb ja ilmutab ennast.
Kuna märgi ja tähenduse suhe on absoluutselt arusaamatu, siis ei
ole mingisugust
objektiivset võimalust väljaselgitamaks, kas antud märgi tähendus
on tõesti Jumal või
hoopis Saatan. Sellegi poolest on antud märk oma tähenduse (kas
siis Jumala või Saatana
või kellegi kolmanda) täielik kehastus.
Luure toob veel välja, et müstilise astme märgid on kõige
varjavamad märgid, sest märgil
ja tähendusel ei ole mingisugust sarnasust. Ometi on need
märgid kõige “paremad” märgid,
sest tähendus on neis vahetult olemas, mitte ei sõltu teatavast
suhtest märgi ja tähenduse
vahel, nagu teisel, kolmandal, neljandal ja viiendal astmel (Luure
2008: 500).
Kuuenda astme märgi põhiline omadus on seega oma tähenduse
absoluutne kehastamine,
nii et märgi ja tähenduse vaheline seos jääb täiesti
seletamatuks.
Sellega on ülevaade Luure tähenduse ja märgi sekstetist antud.
Edasi näitan, kuidas see
sekstett on seotud Aristotelese tajukäsitlusega ning mil viisil
aitab see meil Aristotelese
seisukohti analüüsida.
Eelnevalt esitatud sekstett esitab kuus erinevat märgitüüpi. See
eristus saab aga
võimalikuks tänu märgi ja tähenduse eristusele ning iga märgitüübi
defineerib teatav suhe
märgi ja tähenduse vahel. Märki ei käsitleta kunagi üksi, vaid
alati koos tähendusega, sest
iga tüübi eriline funktsioon seisneb antud suhtes.
Taju analüüsimisel järgime sarnast käsitlust. Taju iga aste eristab
teatava taju tüübi:
erimeelte taju, kujutlus, mälu, kogemus ja muud, kuid teeb seda
nii, et toob välja igal
astmel antud taju tüübi erilise suhte oma objektiga18. Kuigi ma
antud töös ei kasuta otseselt
vormi ja mateeria mõisteid, on siin tegu vormi ja mateeria suhtega
ning selles mõttes on
tegemist teatava vormi ja mateeria sekstetiga. Taju tüüp on see,
mis esitab meile vormi ja
taju objekt see, mis esitab mateeria - mateeria võtab igal astmel
erinevat tüüpi vormi või
õigemini mateeriat tajutakse igal astmel erineva vormi kaudu. See
vorm, mille kaudu
objekti tajutakse, jääb igal astmel samaks, kuid iga tajufakulteet
interpreteerib antud vormi
erinevalt ning seob selle vormi objektiga erilisesse
suhtesse.
Antud töös käsitlen taju kahes suhtes. Taju kui üldine fakulteet
või võime, mis tegeleb
välismaailma tajumisega üldiselt ning väiksemad taju fakulteedid
või taju tüübid, mille
kaudu see üldine võime tegutseb (aktualiseerub).
Üldist taju struktuuri saab kirjeldada kahtepidi: alustades
tervikpildist ning samm sammult
analüüsides selle lahti koostisosadeks. Sellisel juhul me
alustaksime sellest, kuidas me
praegu maailma tajume, kasutades kõiki erinevaid taju tüüpe,
liikudes üldiselt üksikule.
Teistpidi saaksime aga liikuda üksikult üldisele, alustades kõige
primitiivsemast taju
tüübist ning sealt edasi, samm sammult, kirjeldades taju iga astet
ning nii jõudes kõige
täiuslikuma ja keerulisema taju tüübini. Selles töös kasutan ma
viimast strateegiat,
alustades taju kõige primitiivsema tüübi kirjeldamisest ning
lõpetades kõige
keerulisemaga. Olles nii kõiki tüüpe kirjeldanud, anname ülevaate
taju üldisest struktuurist,
mis kokku moodustab tervikliku taju.
18Tajul on alati millestki.
Tervikliku taju all pean silmas sellist taju, milles on rakendatud
(aktualiseeritud) kõik
erinevad tajutüübid. See on taju, mis on arenenud kõige
primitiivsemast tajust (erimeelte
tajust) kõige keerulisemani (printsiipide tajumiseni). Kuna
Aristotelese tajustruktuur on
üles ehitatud nii, et iga eelmine aste annab teed järgmisele ning
iga järgmine aste ei saa
tekkida ilma eelmiseta, siis tervikliku taju eeltingimuseks on iga
üksiku tajuastme
väljakujunemine.
Tajuseksteti üldine astmestik on järgmine: 1) erimeelte taju, 2)
erimeeli kopeeriv kujutlus,
3) kategoriseeriv kujutlus, 4) mälu, 5) kogemus, 6) algprintsiipide
haaramine. Järgmiseks
annan lühiülevaate igast astmest ning esitan selle astme seose
tähenduse ja märgi
sekstetiga.
2.1. Esimene aste – erimeelte taju
Luure kirjeldab tähenduse ja märgi seksteti esimest astet
sellisena, kus märk ja tähendus
langevad kokku. Märgil ei ole siin muud tähendust kui tema enda
materiaalne vorm. Märk
ei seisa siin millegi teise eest, vaid osutab iseendale ning selles
mõttes on see märgitüüp
kõige tähendusetum, kuna omab kõige vähem endast erinevat
(transtsendentset) tähendust.
Sarnane vahekord ilmneb taju esimesel astmel Aristotelese
käsitluses. Esimese astme taju
seisneb erimeelte tajus, kus taju objekt ja taju organ on esimest
korda kontaktis. Selles
situatsioonis tajuobjekt on aktuaalselt punane, omades
tajukvaliteeti punane ning
tajuorgan, olles enne potentsiaalselt punane, saab tajuaktis
aktuaalselt punaseks, võttes
vastu tajuobjekti vormi. Selles situatsioonis, kui Luure artiklist
lähtuda, ei ole tajutud
vormil muud tähendust kui see, mille määrab ära tajuorgani
mateeria. Tajuorgani mateeria
ei määra aga ära muud, kui ainult valib välja endale sobivad
kvaliteedid. Organ võtab need
kvaliteedid vastu vahetult, neid kuidagi interpreteerimata. Selles
mõttes saame öelda, et
organi mateeria ja vorm langevad siin kokku, sest tajutud vorm
seisneb lihtsalt teatavas
mateeria tüübis, mis sisaldab endas potentsiaalselt kõiki
võimalikke aktuaalsusi.
19
Huvitaval kombel on ka tajuobjekti enda vorm materiaalne ehk
tajutav vorm langeb objekti
mateeriaga kokku. Tajuobjekti mateeria koosneb neljast elemendist,
mis omakorda
jagunevad kuumaks, külmaks, kuivaks ja märjaks. Selline
mateeria kombinatsioon
determineerib antud objekti tajukvaliteedid ning annab neile
teatava põhjusliku jõu, mis
kokkupuutel tajuorganiga aktualiseerib vastava organi
potentsiaalsuse.19 Selles mõttes
võime me öelda, et tajukvaliteedid ja mateeria on üks. Seda
interpretatsiooni võiks võrrelda
materialistliku käsitlusega vaimuseisunditest, mille seisukoht on,
et vaimuseisundid ei
tulene mingisugusest kehast erinevast hingest või vaimust, vaid
inimese aju närvirakkudest
ning on selles mõttes füüsilised protsessid20. Sellisel juhul ei
ole tajukvaliteedid midagi
muud, kui teatav materiaalsete elementide kombinatsioon ning neid
ei pea kirjeldama
kuidagi transtsendentselt kehast eraldi
eksisteerivatena.21 22
Luure toob välja ka teise olulise iseloomuomaduse, mis seisneb
selles, et esimese astme
tähendust ei saa meelde jätta (Luure 2008:497-498). Samuti on lood
erimeelte taju puhul.
Erimeelte taju ei saa mäletada, vaid ainult tajuda, sest see on
seotud praeguse hetkega,
mälu aga minevikuga – mäletada saab ainult minevikusündmuseid.
Lisaks aja
möödumisele on tarvis mäletamiseks ka kujutlust, mis tekib alles
teisel taju tasandil.
Selgituseks peab veel mainima, et esimene aste on ka selle tõttu
mateeriaga piiratud, et siin
ei ole ülejäänud tunnetuslikud võimed veel välja arenenud. Seda
tüüpi taju (erimeelte taju)
ei eelda mingisuguseid sisemisi psühholoogilisi protsesse või
võimeid, mis opereeriksid
tajuorganist keerukamalt. Erimeelte taju seisneb ainult organi
teatavas võimes püüda kinni
vastavad signaalid ning selleks piisab eriliselt konstrueeritud,
teatavat tüüpi mateeriast.
19 Vaata Tracy (1969: 201-202) 20 Vaata nt Block (1980),
sarnane seisukoht on ka Rorty (1965) 21 Selles valguses
paistab Aristotelese tajuteooria üpris kaasaegsena. Aristotelese
tajuteooria kaasaegsusele juhib tähelepanu Terrell Ward Bynum
(1993: 107-108) 22Eliminatiiv materialistliku hüpoteesi korras
võiks siin küsida, kas vormi mõiste ei muutu üleliigseks, kui selle
seletamiseks piisab mateeriast, ehk siis teatavast elementide
kombinatsioonist? Elementide kombinatsioonide tekkimiseks ei oleks
siin tarvis vormi mõistet, sest need võiksid tekkida ka
juhuslikult, nt evolutsiooni teel. See on muidugi lihtsalt
hüpotees, mida ma lähemalt vaatlema ei hakka ning selge on see, et
kuigi siin ilmneb antud eliminatiivne dendents, ei saa Aristotelese
filosoofias nii lihtsalt, nii fundamentaalset mõistet nagu vorm
hüljata. Sellegi poolest on huvitav see dendents välja tuua.
20
2.2. Teine aste – kopeeriv kujutlus
Teine aste on seotud kujutlusvõimega ning see seisneb selles, et
kujutlusvõime teeb
esimesel astmel tajutud vormist mentaalse koopia ehk kujutluspildi,
mis jätab jälje inimese
kognitiivsesse keskusesse, milleks Aristotelesel on hing. See
vastab täpselt märgi-
tähenduse seksteti teisele astmele, mis seisneb esimese astme
tähenduse jäljendamises
(Luurel repetitional meaning ) või kopeerimises.
2.3. Kolmas aste – kategoriseeriv kujutlus
Kolmas aste seisneb selle interpretatsiooni järgi üksiku kujutluse
seostamises teatava
kategooriaga (Luurel categorial meaning ). Aristoteles
kirjeldab kujutlusvõime funktsiooni
tajumisel kaheselt. Üks neist on taju kopeerimine kujutluses ning
see kuulub teise astme
juurde. Teine kujutluse funktsioon seisneb kopeeritud
kujutluse seostamises kategooriatega
nagu söök, mitte-söök, meeldiv, ebameeldiv jms.
Vahekokkuvõttena peab mainima, et esimesed kolm astet on teatavas
mõttes subjektiivsed.
Suund on siin väljaspoolt sissepoole, mille käigus tegeletakse
välismaailma stiimulite
subjektiivse interpreteerimisega. Kolme viimase astme puhul on aga
tegu teatavat tüüpi
objektiivsete astmetega, kus sisemised vaimuseisundid seostatakse
välismaailmaga.
Lihtsalt väljendudes võiks esimest kolme astet kirjeldada kui
protsessi, mille käigus
saadakse välismaailmast informatsiooni, see kopeeritakse ning
koopia kategoriseeritakse.
Järgmistel astmetel tajutakse välismaailma koopiast ja kategooriast
lähtuvalt.
2.4. Neljas aste - mälu
Neljas aste, mida Luure on nimetanud osutavaks astmeks,
seisneb taju puhul mälus. Mälu
on Aristotelesel sarnane kujutlusvõimele. Mõlemad, nii mälu kui ka
kujutlusvõime,
vajavad opereerimiseks kujutlust (st üksikut kujutlust, teatavat
mentaalset “pilti”). Mälu
21
puhul on aga oluline, et antud kujutlusele vastaks ka kindel
tegelik objekt – objekt, mille
kohta antud kujutlus ja mälestus käivad. See objekt võib olla ka
sündmus, kui mäletame
näiteks eilset kinos käimist. Kujutlus aga sellist vastavat objekti
ei vaja, sest võime
kujutleda ju mida iganes.
Selles tähenduses osutab mälestus objektile, kuna on sellega
paratamatus suhtes ning ei
oleks ilma sellise osutava suhteta üldse võimalik. Aristoteles toob
välja, et see osutav suhe
saab võimalikuks selle tõttu, et mälestused säilitavad meie hinges
oma ajalise järjestuse
ning siit tekib ka põhjuslikkuse taju. Kui tajume midagi alati
samas järjekorras, siis ka
mäletame seda samas järjekorras ning meil tekivad nii objektide
suhtes teatavad ootused
( MR 452a10-23) – kui näen, et klaas kukub maha, siis
tekib ootus, et klaas läheb ka katki.
Mäletamise puhul aga, kui soovin midagi meenutada, siis lähen samm
sammult mööda
mälus säilinud sündmuste toimumise ajalist järjekorda, kuni jõuan
soovitud sündmuse
mäletamiseni. Kui soovin meenutada, mida sõber eile ütles, siis
kõigepealt meenutan eilset
päeva, siis seda, mida koos tegime, siis meie vestlust, kuni
jõuan soovitud seigani. Oluline
on, et antud seik oleks kindlasti varem aset leidnud. Kui juhtub,
et ma sõbraga eile ei
vestelnudki, siis on tegemist lihtsalt kujutlusega. Minu mälestus
ei osuta ühelegi reaalsele
situatsioonile ning seega luhtub ja osutub hoopis
kujutluseks.
2.5. Viies aste - kogemus
Viies aste on kogemus, mis seostab säilitatud kujutlused objektiga.
Kogemus on seotud
sellega, mida Aristoteles nimetab sattumuslikuks tajuks ning see
seisukoht haakub väga
hästi Luure kirjeldatud viienda astmega ehk poeetilise tasandiga.
Märgi ja tähenduse puhul
seisneb poeetilise astme eripära selles, et märk esitab meile
tähendust, kuid seda teataval
erilisel moel, kus see esitus on unikaalne ja mingis mõttes
kohaspetsiifiline ning seda
esitust ei saa seada reeglipäraseks. Näiteks kui luuletaja ütleb
“igav liiv ja tühi väli,” siis
see fraas omab teatava poeetilise tähenduse, mis ei avaldu seal
alati. See tähendus ilmneb
ainult selle luuletuse kontekstis ning ei ilmu selle fraasi
tavakasutuses.
22
Kogemuse puhul on tajutud kvaliteedi seostamine konkreetse
subjektiga kogemuse-
spetsiifiline. Kui ma tajun valget värvi ja sealjuures kogen, et
tegemist on Diarese pojaga23,
siis see suhe ei ole paratamatu, sest alati, kui ma tajun valget
värvi, ei taju ma Diarese
poega. Kui see nii oleks, oleks olukord üpris kummaline. Me
ei saaks tajuda ühtegi teist
valget objekti peale Diarese poja. Kui seda mõtet absurdini ajada,
siis võiksime küsida, kas
olukorras, kus sattumuslik taju on seatud reeglipäraseks, võiks
juhtuda nii, et alati, kui ma
näen valget pilve või paberilehte, arvan ma nägevat Diarese poega.
Minu käitumine
maailmas, kus sattumuslik taju on reeglipärane, peaks olema
äärmiselt veider, kui mitte
vastuoluline. Samuti oleks olukord absurdne märgi ja tähenduse
korral, kus iga kord kui
ma lausuksin “igav liiv ja tühi väli,” täidaks mind teatav
poeetiline meeleliigutus.
Viies aste on sattumuslik, sest see, mida me sattumuslikult tajume,
ei ole olemuslikult
seotud tajutud kvaliteediga ning on selles mõttes kontekstist
sõltuv või kohaspetsiifiline.
Nagu eelnevalt näidatud, on sarnane iseloom ka poeetilisel
tähendusel.
2.6. Kuues aste - algprintsiibid
Kuues aste on mingis mõttes tajuülene, sest printsiipe ei saa
otseselt tajuda ning see nõuab
teatavat intelligentsi. Luure on tähenduse ja märgi puhul nimetanud
seda astet müstiliseks
ning kirjeldanud seda kui märki, milles on transtsendentne tähendus
täielikult kehastunud.
Kogemuse ja algprintsiipide suhe on sarnane. Kogemus on
partikulaarne, käib ühe
konkreetse asja kohta, algprintsiibid on aga universaalsed ning
käivad iga asja kohta. Luure
on kirjeldanud müstilist suhet kui märki, mis ei oma iseenesest
mingisugust vihjet
tähendusele, kuid on samas antud tähenduse täielik kehastus. Samuti
ei oma kogemus,
olles partikulaarne, mingisugust sarnasust universaalse
printsiibiga, olles samas selle
täielik kehastus, sest väljendab niiöelda printsiipide korda.
Konkreetne kogemus on sarnane printsiibiga, sest printsiipi ei
oleks ilma kogemuseta (me
vajame kogemust, et printsiipide tajuni jõuda) ning
spekulatiivselt, kogemust ei oleks ilma
printsiibita ehk siis kui asjad ei alluks printsiipidele,
siis ei oleks meil neist ka kogemust.
23 Diarese poja näide on laenatud Aristoteleselt
( DA II, 6.)
23
Vaatamata sellele ei saa öelda, milles see suhe seisneb, sest
kogemus, mis on seotud
partikulaaridega, ja printsiip on niivõrd erinevad, et nende
omavaheline suhe on
seletamatult paradokslik. Illustreerivalt võib aga öelda, et
eelnevalt toodud näide Jumalast,
kes kehastub hambaharjas, sisaldab sarnast paradoksi, sest
tajutavalt jääb see suhe
arusaamatuks ning on selles suhtes müstiline.
Siin peab natuke selgitama ka kogemust. Kogemus käib partikulaaride
kohta, kuid seal
tekivad kahte tüüpi universaalid. Ühed, mis konstanteerivad fakti,
ütlevad, et nii on,
(näiteks et tuli on kuum) ning teised on seletuslikud
universaalid, mis ütlevad, miks tuli on
kuum. Mis on siin see algprintsiip? Tundub, et ka siin on teatav
printsiipide hierarhia.
Ühelt poolt saame seletuslikud printsiibid, millega opereerivad
kunst ja teadus ning need
on need, mis seletavad, miks tuli on kuum, osutades asjade
põhjustele. Teist laadi
algprintsiibid on aga kõige universaalsemad ning need väärivad
aksioomi staatust, näiteks
üks ja sama asi ei saa olla korraga tõene ja väär. Minu seisukoht
on, et aksioomi ja
konkreetse kogemuse suhe on see, mis on “müstiline”.
Nagu näha, on antud sekstett ja Aristotelese tajuteooria
ülesehitatud nii, et iga järgmise
astme teeb võimalikuks sellele eelnev. Meil ei saaks olla teist
astet ilma esimeseta ehk siis
kujutlust ilma, et taju annaks meile materjali, millest kujutlus
teha. Kolmas ei saaks olla
ilma teiseta, sest kui ei oleks üksikut kujutlust, siis ei oleks
midagi ka kategoriseerida.
Neljas ei saaks olla ilma kolmandata, sest mälu vajab
kujutlust, mis jätab tajutud
sündmusest jälje. Viies ei saaks olla ilma neljandata, sest mälu
abil, mitmest tajust sama
asja kohta, tunneme lõpuks ära, et tegemist on sama asjaga ning
nii, mälestuste
akumuleerumisel, tekib kogemus. Kuues ei saaks olla ilma viiendata,
sest ainult kogemuse
baasilt haaravad inimesed algprintsiibid.
Huvitaval kombel aga ei ole need astmed üles ehitatud nii, et kui
eelnev aste on olemas,
siis paratamatult areneb sellest ka järgmine. Sellisel juhul oleks
kõikidel loomadel
inimestega võrdselt välja arenenud tajuaparatuur, sest piisaks ühe
tajuastme olemasolust, et
areneksid kõik hilisemad. Nii see aga ei ole. Aristoteles
kategoriseerib loomi tajuaparaadi
välja arenemise järgi, nimetades kõige primitiivsemateks loomad
kellel on ainult üks,
kõige pimitiivsem taju, milleks on kompimismeel. Kõige täiuslikumad
loomad on
24
Aristotelese järgi inimesed, sest neil on tajust arenenud ka
mõistus. Taju on aga oluline
omadus loomade määratlemisel, sest taju olemasolu järgi tõmbab
Aristoteles piiri loomade
ja taimede vahele.
Lisaks sellele on oluline märkida, et üldises plaanis kirjeldab see
sekstett induktsiooni, sest
Aristoteles nimetab protsessi, mille käigus kogemusest haaratakse
algprintsiibid,
induktsiooniks (epagoge). Aristoteles eristab aga vähemalt kolme
erinevat tüüpi
induktsiooni nagu Jaakko Hintikka välja toob (2004: 112-113).
Hintikka järgi on need
induktsiooni tüübid järgmised: 1) esimene lähtub Prior
Analytics II, 23. ning seostab
induktsiooni mõningate süllogismidega, 2) teine lähtub
APo II, 19., mis seletab seda,
kuidas teaduste printsiibid saadakse, 3) kolmas lähtub raamatust
Topics I, 12. ning seob
induktsiooni teatavate dialektiliste argumentidega. Kuna
tajusekstett jõuab välja
algprintsiipide haaramiseni, siis ilmselgelt kirjeldab see sekstett
induktsiooni teises
tähenduses.
tuletatakse üldine väide. Printsiipide haaramisel ei ole tegemist
arutlusega, vaid
psühholoogilise protsessiga (kuigi ka arutlus on
psühholoogiline protsess), mille käigus
üksikutest tajudest tuletatakse üldine printsiip, mis neid üksikuid
tajusid ühendab ja
seletab. Aristoteles eristab kahte tüüpi universaale – seletuslikke
ja iseenesest tõeseid, mis
väärivad aksioomi staatust; universaale, mis on samuti
seletuslikud, kuid kõige
fundamentaalsemad, sest seletavad kõiki teisi printsiipe. Nende
printsiipideni jõutakse
seksteti viimasel astmel ning sellega on sekstett jõudnud oma
lõpule ning taju saavutanud
oma täiuse.
Sellega on antud Luure tähenduse ja märgi seksteti ja Aristotelese
tajuteooria võrdlus.
Edasi kirjeldan igat taju astet üksikasjalikumalt.
25
Erimeelte taju tutvustades räägib Aristoteles tajust üldiselt. Ta
eristab taju võime (capacity)
ja organi. Võime on justkui teatav üldmõiste, mis hõlmab
endas palju väiksemaid võimeid,
millest osad on piiratud organiga, teised mitte. Kui lihtsalt
loetleda taju koostisosasid ehk
siis neid väiksemaid võimeid, mis tajus asuvad, siis nendeks on
viis meelt, mille funktsioon
on tajukvaliteetide vastuvõtmine ning neid nimetataksegi
erimeelteks. Neil meeltel on
ainsana füüsiline organ. Lisaks neile on ühismeel, mis ei ole
piiratud ühe konkreetse
organiga ning mille funktsioon on meeleandmete struktureerimine
ning kolmandaks
sattumuslik taju. Neid kolme loetleb Aristoteles kirjeldades
tajuobjekte ning ütleb, et me
oleme võimelised tajuma kolme tüüpi objekte: erimeele kvaliteete,
ühismeele objekte ja
subjekti sattumuslikult. Lisaks nendele võimetele on tajuga
lähedalt seotud kujutlusvõime,
mälu ja kogemus. Neile kõigile on pühendatud eraldi peatükk.
Selles peatükis annan kõigepealt üksikasjaliku ülevaate
Aristotelese erimeelte käsitlusest,
tuues välja erinevad komponendid, mis erimeelte taju võimalikuks
teevad. Nendeks
komponentideks on tajuobjekt, meedium ning tajuorgan. Lisaks
sellele kirjeldan
ühismeelte toimet erimeelte taju juures, toon välja mõningad
üldised erimeelte taju
iseloomujooned ning seon eelöeldu tajusekstetiga, näidates, milles
seisneb esimese astme
taju.
3.1. Taju objekt
Nagu eelmisest lõigust võis juba aru saada, võib
tajuobjektist rääkida kahte moodi.
Aristoteles nimetab tajuobjektiks seda, mida üks konkreetne meel on
võimeline tajuma.
Erimeelte (nägemine, kuulmine, maitsmine, kompimine, haistmine)
objektiks on vastavad
kvaliteedid – värv, heli, maitse jne. Ühismeele objektideks on
ulatus, kuju, liikumine,
paigalolu, arvulisus (arv, number). Sattumusliku taju
objektiks on subjekt, mida tajutakse,
näiteks Diarese poeg ( DA 418a20-25). Siin ei pea ma aga neid
“objekte” silmas, vaid selles
26
eriobjektidest lähemalt järgmises peatükis).
Erimeelte taju eraldab materiaalsest objektist ehk ühest
partikulaarsest subjektist selle
tajutavad kvaliteedid ehk tajutavad vomid. Objekt on nende
kvaliteetide kandjaks ning see
on teatav mateeria ja vormi suhe. Siit aga ilmneb, et objektidel on
mitut tüüpi vorme. Ühed
vormid on objekti tajukvaliteedid (värv, lõhn ja maitse) ning need
on otseselt tajutavad.
Teist tüüpi vormid on teatavad universaalsed vormid – näiteks
inimesel on inimese vorm,
mis annab inimesele tema liigitunnused ning seda vormi me ei taju
erimeeltega. Kui
võrrelda neid kahte tüüpi vorme, siis võiks inimese vormi vaadata
ülemhulgana ning
erinevaid tajukvaliteete (tajutavaid vorme) ülemhulga
alamhulkadena. Selles tähenduses
saab selgeks, et erimeelte ja ühismeele taju korral tajutakse
objekti vormist ainult ühte
väikest osa (ainult ühte alamhulka). Taju arenedes aga vallutatakse
üha rohkem objekti
vormist, kuni lõpuks kogemuse puhul tajutakse vormi
täielikult.
Seda silmas pidades on tajuobjekt (ehk siis mitte teatava taju
eriobjekt, vaid välismaailmas
asuv materiaalne objekt) igasuguse taju aluseks. Meie taju seisneb
selle objekti vormi
haaramises ning me teostame selle samm sammult. Alustades
tajukvaliteetide tajumisest,
lõpetades objekti enda kogemisega. Igal taju astmel oleme selle
objektiga ühenduses, sest
tajumisel on meie ülesandeks objekti vormi haaramine.
Välismaailma objektidest rääkides peab mainima, et Aristotelese
filosoofias puuduvad
uusajafilosoofiale omased kartesiaanlikud kahtlused välismaailma
eksistentsi ja
meeleandmete õigsuse asjus. Aristotlese jaoks on meie tajuorganid
otseses kontaktis
välismaailmaga (reaalsusega) ning tajuvad seda vahetult. Seega on
meie taju objektid
päriselt eksisteerivad asjad välismaailmas, mida me tajume
otseselt. Kogu info
välismaailma kohta saame mõistagi läbi meelte, kuid Aristotelese
arvates meeled ei peta,
kui just ei ole tegemist mingisuguse füüsilise rikkega – haiguse
või muu deformatsiooniga,
mis halvab tajuorgani tegevust.
3.2. Taju mehhanism: taju organid, -objektid ja meedium
Taju mehhanism on Aristotelesel üpris keeruline, sest vormi vastu
võtmiseks ja selle
tunnetamiseks teevad kaastööd üpris paljud taju koostisosad.
Järgmiseks ma kirjeldan neid
koostisosi ning annan ülevaate nende koostööst.
Aristotelesel koosneb taju viiest meelest - kompimisvõime,
maitsemeel, kuulmine,
nägemine ja haistmine. Igal meelel on oma organ ning vastav
meedium, mis vahendab
sellele meelele tema tajuobjekti. Kõigepealt ma kirjeldan nägemise,
kuulmise ja haistmise
vahekorda organi, meediumi ja objektiga ning siis kompimise ja
maitsemeele organit,
meediumi ja objekti, sest nende puhul on asi veidi
keerulisem.
3.2.1. Meelte eksimatus, passiivsus ja selektiivsus
Nägemise organid on silmad ning objekt, mida nägemine tajub,
on värv. Sõna ‘objekt’ ei
tähista siin asja või substantsi (näiteks hobust, inimest vms),
vaid teatavat kvaliteeti (või
kvaliteete), mis on tajutav ainult ühele konkreetsele taju
organile. Taju organid on ehitatud
nii, et esiteks ei eksi nad kunagi oma objekti suhtes: kui mu
nägemismeeles on punane
värv, siis see on fakt, eksida võin aga selles osas, mis asi see
on, mis on punane. Sarnast
situatsioon on kirjeldanud Descartes Meditatsioonides
(Descartes 2001), rääkides
kujutlustest ja illusioonidest. Kui meil on illusioon, siis see on
alati tõsi, et meil on
illusioon, see on justkui fakti konstanteering, fakti, mis
kirjeldab meie vaimuseisundit.
Vead tekivad aga otsustuste kohapealt, kui hakkame tegema otsuseid
illusiooni sisu
ontoloogilise staatuse kohta. Kui ma näen ükssarvikut, siis see, et
minu vaimus on
ükssarviku kujutlus on tõene, kuid otsustus, et ükssarvik on
päriselt siin ja praegu, minu
28
toas olemas, on väär .24 Meeled ei eksi selles samas
tähenduses kunagi, sest nad võtavad
kvaliteete vastu passiivselt ning ei langeta kunagi otsuseid
vastuvõetud kvaliteetide asjus.
See eksimatus tuleneb meelte teatavast iseloomust. Aristoteles
kirjeldab meeli läbini
passiivsetena25, meeled ise ei tee midagi, vaid kogu
aktiivsus tuleb tajuobjektist. Kui objekt
on meeleorganiga kontaktis, siis (ja ainult siis) võtab organ vastu
objekti tajukvaliteedid.
Lisaks sellele on iga organ ehitatud nii, et ei ole võimeline vastu
võtma teiste meelte
objekte – me ei ole võimelised kuulma värve, nägema helisid ega
haistma maitset ning
seda nimetatakse erimeelte selektiivsuseks.
mateeria terminites. Igas taju organis on teatavad
potentsiaalsused: silm on potentsiaalselt
võimeline tajuma värve, kuid ei ole potentsiaalset võimeline tajuma
heli. Kui teatav organ
puutub kokku mõne objektiga, siis antud objekt aktualiseerib
organi vastava
potentsiaalsuse. Näiteks on silm potentsiaalselt võimeline
tajuma punast värvi, kuid tajub
punast värvi aktuaalselt alles siis, kui puutub kokku mõne
punase objektiga. Sellel objektil
on teatav vorm aktuaalselt, mis organil on enne kokkupuudet vaid
potentsiaalselt. Kui
organ on kokkupuutes objektiga, siis kvalitatiivselt on objekt ja
organ samased, sest nad
omavad sama vormi (DA 418a5). Selles tähenduses on meeled väga
valivad, sest nad
saavad vastu võtta ainult neid vorme, mis neis potentsiaalselt juba
olemas on. Nende
potentsiaalsuste aktualiseerimisel ei eksi meeled
kunagi.
Kõik need omadused – eksimatus objekti suhtes, passiivsus ja
suutmatus tajuda teiste
meelte objekte ehk selektiivsus, asuvad tajus ning nad toimivad
läbi erimeelte.
24 Mis nüüd puutub ideedesse, siis kui neid vaadata
iseeneses ega suhestada millegi muuga, siis nad õieti
väärad olla ei saa; sest kujutlegu ma kitse või kimääri, see, et ma
kujutlen ühte, ei ole vähem tõsi kui see, et
ma kujutlen teist. Ka tahtes ehk afektides enestes ei ole karta
mingit väärust; sest kuigi ma võin soovida
halbu asju ja kuigi ma võin soovida neid asju, mida mitte kusagil
ei ole, ometi ei ole seepärast ebatõde, et
ma neid soovin. Ja niisiis jäävad üle ainult otsustused, milles
eksimisest ma pean hoiduma.. (Descartes 2011, kolmas peatükk)
25 Vaata Bynum 1993: 94
29
Erimeeled vajavad tajumiseks meediumi, mis vahendab objekti
tajukvaliteedid organini.
Nägemise ja kuulmise meedium on õhk, mille oluline funktsioon
on läbipaistvus.
Nägemisel on tajude hulgas eriline staatus, sest nägemine
vajab lisaks meediumile ka
valgust. Silm koosneb Aristotelese jaoks veest ning selle tõttu
saame tajuda nii õhu kui ka
vee vahendusel, sest need mõlemad on läbipaistvad. Aristoteles
ütleb aga, et kõrv on õhust,
mis esialgu kõlab veidi kentsakalt, kuid täpsustab siis, et ta peab
silmas sisekõrvas asuvat
õhukambrit, mis isegi vee all olles jääb kuivaks ning selles mõttes
on kõrv õhust, sest on
õhuga homogeenne ning saame kõrvaga kuulda nii vee kui ka õhu
vahendusel (sest
mõlemad on läbipaistvad). Haistmise puhul, ütleb Aristoteles, on
meediumiks üks kahest,
kas vesi või õhk. ( DA 424b25-425a9)
Kompimise ja maitsmise puhul on olukord keerulisem. Aristoteles on
siin teatavas
kimbatuses: nimelt alustab Aristoteles liha ( flesh)
analüüsimisega ning leiab lõpuks, et liha
on kompimise meediumiks ning kompimise organ peab seega asuma
kusagil sügavamal
kui liha. ( DA 423b18-26) Segaseks jääb, kas organ peaks
asuma kusagil liha sees või liha
taga. Liha taga asub kont, kuid ilmselt oleks see isegi
Aristotelese jaoks liiga ulmeline
väide, et kompimismeele organ on kont. Seega võime oletada, et
kompimise organ asub
kusagil liha sees, mis see on ja kus see täpsemalt asub, jääb aga
lahtiseks.
See seisukoht ei teki Aristotelesel tühja koha pealt, vaid on
teatav loogiline järeldus
meediumi nõudest, mille üks põhjenditest tuleneb taju puudumisest
organi ja objekti
vahetu kontakti korral ehk siis kui objekt on asetatud organi
vastu, siis taju ei toimu.
Tõepoolest, kui õun panna vastu silma, siis me ei näe selle värvi
ning nii on iga
meeleorganiga, kui objekt asetada vastu organit, siis taju
tuhmistub. Kompimise puhul
tekib siin aga probleem, sest kompimine seisnebki objekti vahetus
puudutamises,
kompimises. Sellest Aristoteles järeldabki, et kompimisel ei ole
tegu objekti ja organi
30
otsese kokkupuutega, vaid see, mis on objektiga vahetus
kokkupuutes, on liha. (DA
423b17-423b26)
Liha on seega kompimise meedium ning vahendab kombitavaid
tajukvaliteete kompimise
organile. Organ ise aga asub kusagil kaugemal. Samad objekti ja
meediumi suhted
rakenduvad ka maitsemeele puhul, kuid maitsmisel on meediumiks keel
( DA 422b17).
Eelnevast sai selgeks, et erimeeled on kontaktis välismaailma
objektidega ning meediumi
vahendusel võtavad neilt vastu spetsiaalseid tajukvaliteete (iga
meel endale vastava
kvaliteedi). Erimeeled ise on passiivsed ja väga
selektiivsed.
3.3. Ühismeel
Lisaks erimeeltele asub tajus ka ühismeel, mis seisneb erimeelte
poolt tajutud kvaliteetide
struktureerimises. Ühismeel tajub liikumist, paigalolu, ulatust,
kuju ja arvulisust ( DA II,
3.). Need on ühismeele tajuobjektid. Seega, kui erimeeled võtavad
vastu kvaliteedi punane,
siis ühismeel on see, mis eristab antud värvi ulatuse (suuruse),
kuju, arvulisuse (kas üks või
kaks punast värvilaiku), liikumise ja paigalolu (kas värvilaik on
paigal või liigub).
Lisaks sellale opereerib ühismeel erinevate meelte vahel, eristades
meeli üksteisest ( DA III,
2.). Aristoteles toob välja, et heli ja värvi eristamine peab
toimuma ühes tajufakulteedis,
mitte kahes erinevas, sest erinevat tüüpi kvaliteedid (nt heli ja
värv) peavad eristamiseks
kokku saama. Erinevas fakulteedis need jääksid aga eraldi.
( DA 426b17-29) Selleks
fakulteediks, mis erinevaid meeli eristab on ühismeel. Sellest
järeldub ka miks ühismeelel
ei ole organit, sest nii jääks see erimeltest eraldatuks ning
tajuks erimeelte kvaliteete ainult
sattumuslikult, nagu seda teevad erimeeled omavahel. Seega võiks
ühismeelt kirjeldada,
kui teatavat keskust, kuhu meie tajukvaliteedid kokku jooksevad
ning kus neile antakse
31
teatav, esimene eristus.26 Ühismeelele ei ole antud sekstetis
eristatud eraldi astet, sest
ühismeel on kohal igal astmel.
Erimeelte- ja ühismeele objekte võiks kirjeldada kui algelised,
primitiivsemaid ja
taandumatud kvaliteete. Need on midagi sellist, millele Descartes
viitab oma
Meditatsioonides rääkides kujutlusvõimest. Descartes
väidab, et me ei saa kunagi midagi
täiesti uut välja mõelda. Isegi, kui me mõtleme välja midagi
täiesti fantastilist, siis koosneb
see ikkagi joontest, omab teatavat kuju, värvi või muud sarnast ja
ei ole seega täiesti uus .27
Need kvaliteedid, mida siin Descartes loetleb on samad, mida
Aristoteles kirjeldab
erimeele kvaliteetidena ja ühismeele objektidena. Seega, viis meele
kvaliteeti (nägemine-
värv, kuulmine-heli, haistmine-lõhn, maitsmine-maitse,
kompimine-vorm ja materjal) ja
viis ühismeele kvaliteeti (liikumine, paigalolu/püsivus, kuju,
suurus, arv, ühtsus)
moodustavad teatava taju raamistiku. Erinevad asjad, substantsid ja
kogemused ilmnevad
meile nende kümne kvaliteedi erinevate kombinatsioonide
kaudu.
Ühismeele puhul on huvitav see, et ühismeele objektid ei ole meie
subjektiivsed
arustruktuurid või arukatgooriad (kui Kantilikult väljendada), mis
maailmale peale
pannakse, justkui struktureerivad prillid, mille läbi me
maailma vaatame. Vaid need
“objektid”, mida ühismeel tajub, on maailmas olemas. Ühismeel on
lihtsalt (kui banaalselt
väljenduda) spetsiaalselt disainitud vastuvõtja, mis iga taju
korral oma objekti (liikumise,
kuju jne) üles leiab ja teistest tajudest eristab. Siin on oluline
mõista, et Aristotelesel ei ole
uusajafilosoofiale omast kartesiaanlikku skepsist välismaailma
suhtes, vaid tema jaoks
välismaailm on olemas ning see ei nõua omakorda filosoofilist
seletust ega valmista
probleeme. Kirjeldamist vajab hoopis see, kuidas me maailma
vastu võtame. Selles mõttes
26 Vaata Ackrill (1981: 67), Bynum (1993: 98-100)
27Tõepoolest, ka maalikunstnikud, isegi siis, kui nad püüavad
kujutada väga ebatavalise kujuga sireene ja
saatüreid, ei suuda ju anda neile täiesti uut kuju, vaid
ainult segavad kokku erinevate loomade kehaosi, või
kui nad ehk mõtleksidki välja midagi niivõrd uut, et sellesarnast
pole iial nähtud, seega midagi täiesti
fantastilist ja ebatõelist, siis peavad ikkagi vähemalt
värvid, millest nad selle kokku panevad, olema tõelised.
Ja samamoodi, olgugi et ka need asjad üldse — silmad, pea,
käed jms — võivad olla kujuteldavad, peab
ikkagi paratamatult tunnistama, et vähemalt mingid muud asjad, mis
on veel lihtsamad ja üldisemad, on
tõelised, ning neist, justnagu tõelistest värvidest, kujunevad kõik
need asjade pildid — olgu siis tõesed või
ebatõesed —, mis on meil mõtetes. Seesugune paistab olevat kehaline
loomus üldse, ja selle ulatuvus; samuti
ulatuvate asjade kuju; samuti kvantiteet, ehk nende suurus ja arv,
samuti koht, kus nad asuvad, ja aeg, mille
jooksul nad kestavad, jms. (Descartes 2011: esimene
peatükk)
32
tundub, et lisaks erimeeltele, on passiivsed ka ühismeeled, sest
nad nii öelda ei loo midagi
ise, vaid kõik, mis neis on, on välismaailmast saadud ja see pilt,
mis meil maailmast lõpuks
kokku tuleb, ei ole meie tajude poolt moonutatud, vaid on
välismaailma täpne koopia. Kui
meie tajuaparatuur töötab laitmatult, siis me ei pea kartma, et nad
meile valetavad.
Vastupidiselt võiks aga öelda, et Kanti kirjeldatud arustruktuurid
justnimelt koguaeg
valetavad, selles mõttes, et nad moonutavad reaalsust. Nad ei anna
meile edasi maailma nii
nagu see on, ei vahenda meile asju iseeneses ( Dinge an sich),
vaid näitavad maailma läbi
arukategooriate prillide. Selles valguses saab selgeks, miks
Aristoteles kirjeldab tajumist,
kui passiivset tegevust. Tajude ülesanne on välismaailmast
vastavate vormide leidmine.
Tajuorganid ja ka ühismeel on ehitatud nii, et kui nad mõne
objektiga kokku puutuvad ning
sel objektil vastavad kvaliteedid on, siis taju need kvaliteedid ka
vastu võtab.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et esimene kontakt välismaailma ja looma
vahel toimub
erimeelte kaudu ning nendega võetakse vastu vastav vorm, ehk
kvaliteet. Seda vormi
struktureerivad ühismeeled, ehk siis eristavad ühe kvaliteedi
teisest. Nt kui ma näen õuna,
siis värvikvaliteedi võtab vastu nägemismeel, kuid tumedama ja
heledama punase toonid
eristab üksteisest ühismeel. Kui õun peaks maas veerema või puu
otsast alla kukkuma, siis
eristab ühismeel õuna ulatuse ja kuju, arvulisuse (kukub üks, mitte
kaks õuna) ja liikumise,
mis väljendub kukkumises.
Taju mehhanismist lähtudes saab välja joonistada mõningad esimese
astme tajule
iseloomulikud jooned. Esiteks peab mainima, et sellel astmel ei ole
tajuja tajumisest ega
objektist teadlik, ei ole teadlik välise ja sisemise maailma
eristusest. Tajuprotsessis on see
kõige esimene ja algelisem samm, sest see on kõikidele loomadele
omane 28. Sel esimesel
astmel tajuvad kõik loomad ühtemoodi. Siit saab välja joonistada ka
teatava loomade
28 Kõikidel loomadel on taju ning see on see, mis eristab
loomi taimedest. ( DA 413b1-5)
33
hierarhia, alustades loomadest, kellel on tajudest ainult too
esimese astme primitiivne
taju.29 Selle tõttu on algeline taju isoleeritud inimesele
omasest teadmisest ja
refleksiivsusest taju protsessis, sest muidu ei kuuluks taju
kõikidele loomadele, vaid ainult
inimesele, sest nõuaks teatavat ratsionaalsust.
Esimese astme taju põhiline iseloomujoon on tema materiaalsus –
kvaliteet, mida
tajutakse, on tingitud tajuorganist. Kui objekt on vastu võetud,
siis saame rääkida ka
ühismeelest, mis teeb tajus esimesed eristused, kuid siin ilmneb
juba üleminek esimeselt
astmelt teisele. Selles valguses saab selgeks, et ühismeeltel on
oluline roll taju edendamisel
ja kujutluse tekkimisel.
29 Aristoteles joonistab loomade hierarhia viie taju
omistamise alusel, kus kõige primitiivsemad loomad on need kellel
on ainult üks, kõige algelisem taju – kompimismeel, kõige
arenenumad on loomad kellel on kõik viis meelt ning lisaks sellele
ka mõistus. ( DA 414a29-30; 414b14-19)
34
Kujutlusvõimel on antud sekstetis keskne roll, sest kujutlusvõime
mängib olulist rolli iga
seksteti astme korral, välja arvatud esimese ja kuuenda juures.
Teine ja kolmas aste on
seotud otseselt kujutlusega. Neljandal, mälu astmel, on kujutlus
see, mille vahendusel
ollakse ühenduses mineviku sündmustega – kujutlus on justkui märk,
mis osutab mineviku
sündmusele. Viiendal, kogemuse astmel, seisneb sattumuslik taju
kujutluse seostamises
tajutud objektiga.30 Seega oleks siin paslik Aristotelese
vaimus öelda, et kujutlusel on mitu
tähendust, igal astmel erinev.
Nagu Aristoteles ütleb ( MR 449b32), vajab
igasugune intelligentne tegevus kujutlust, nii
ka mõtlemine. Kuidas kujutlus kaasneb mõtlemisega, ei puutu aga
hetkel asjasse ning
piirdun siin kujutluse kirjeldamisega ainult taju
seisukohast. Kuigi kujutlus kaasneb ka
mõtlemisega, kuulub kujutlus siiski olemuslikult taju juurde ning
kaasneb mõtlemisega
ainult sattumuslikult ( MR 450a14).
4.1. Kujutlus, kui koopia
Aristoteles alustab oma kujutluse käsitlust ( DA III, 3.)
väitega, et kujutlus on see, mille
tõttu kujutlused (kujutluspildid, appearances, phantasma) meis
tekivad, esile tulevad ning
esitab küsimuse, kas kujutlusvõime on iseseisev üksus või kuulub
see taju ( aesthesis),
arvamuse (doxa), teadmise (episteme) või mõtlemise (nous) valda,
sest need on
fakulteedid, mis kujutlust kasutavad ( DA III, 3. 428a1-4).
Aristoteles näitab, et ükski neist
ei ole kujutlus. Taju puhul on põhjused järgmised: kujutlusvõime ei
ole taju, sest taju on
kas taju fakulteet (ehk taju võime) või aktiivne tajumine (mis
seisneb tajuorgani kontaktis
taju objektiga, see on antud seksteti esimese astme taju),
kujutlused aga toimuvad mõlema
30 Nagu Gregoric ja Grgic välja toovad (2006).
35
puudumisel, näiteks unenägemisel ( DA 428a7-7). Tajud on
alati tõesed, kujutlused aga
enamasti väärad ( DA 428a11). Arvatavasti peab
Aristoteles siin silmas tõde kui vastavust
mentaalse kujutluse ja aktiivse taju vahel. Siin võiks öelda, et
võrreldes kujutlust mäluga,
on kujutlus alati väär, sest kujutluse erinevus mälust seisneski
kujutlusele vastava objekti,
sündmuse puudumises. Sellest lähtudes saaks kehtestada kujutluse ja
mälestuse vahele
teatava reegli: kui kujutlusele vastab mingisugune päriselt
eksisteeriv välismaailma objekt
või sündmus, siis kujutlus osutub mälestuseks ning vastupidi, kui
mälestusele objekti või
sündmust ei vasta, siis mälestus osutub kujutluseks. Seega osutuks
iga tõene kujutlus
mälestuseks ning iga väär mälestus kujutluseks. Aristoteles aga
leiab, et kujutlused on
enamasti väärad, mitte aga alati väärad, seega kehtib antud
võrdlus kitsalt ainult kujutluse
ja mälu võrdlusel.
Kujutlus saab tõene olla kahel viisil. Esiteks on kujutlus alati
tõene tajumise hetkel, sest
see on hetk, mil kujutlus tekib, mil tehakse mentaalne koopia
aktiivsest tajust. Aktiivsele
tajule vastab alati objekt, selles situatsioonis vastab seega ka
kujutlusele objekt.31 Teine
võimalus on sattumuslik tõesus, näiteks võime me midagi ette
kujutada, mis juhtub olema
tõene juhuslikult. Oletame, et ma kujutan ette, kuidas mu sõber
istub loengus ja igavleb
ning puht juhuslikult mu sõber istubki loengus ja igavleb.
Kujutluse sattumusliku tõesuse
korral ei osutu kujutlus mälestuseks, sest kuigi kujutlusele vastab
reaalne objekt või
sündmus, ei vasta kujutlusele minu tajuakti antud objektist või
situatsioonist. Seega peavad
mälestused olema alati minu mälestused ehk minu mineviku
tajud. On tõsi, et mälestused
ei piirdu ainult tajude mäletamisega, vaid võin mäletada ka
mõningaid kujutlusi, kuid sel
juhul peab mälestusele vastama minevikus toimunud kujutlemise
sündmus ehk minu
mineviku mentaalne akt. Need kujutluse omadused näitavad, et
kujutlus ei ole sama asi,
mis taju.
Vaadates, mis on ja mis ei ole kujutlus, kriipsutab Aristoteles
maha kõik fakulteedid,
millest väärus on välistatud, nagu teadmine ja intelligents
( DA 428a16-17). Siin Aristoteles
peab silmas teadmist kui tõestatud teadusliku teadmist. On
tõsi, et meie teadmised võivad
31 Selle kohta vaata Frede (1997: 282-283)
ja DA 428b25-30, kus Aristoteles näitb, et olles
kontaktis tajuga on kujutluse eksmimine väike, sattumusliku taju
korral uurem ja ühismeelte korral kõige suurem.
36
osutuda vääraks, kuid sellisel juhul võiksime öelda, et kui meie
teadmised osutuvad
vääraks, siis tegelikult meil ei olnudki tegemist teadmisega (või
vähemalt ei olnud tegemist
teadmisega tema rafineerituimal kujul, milleks on teaduslik
teadmine, mille tingimus on
tõestus, mis tagab teadmise tõesuse).
Kujutlus ei ole ka arvamus, sest arvamus sisaldab uskumust, kuid
mõndadel loomadel,
kellel leidub kujutlusvõime, ei leidu uskumusi
( DA 428a20-22). Sellest kõigest Aristoteles
järeldab, et kujutlusvõime ei ole ükski eelnimetatuist.
Olles näidanud, mis kujutlusvõime ei ole, asub Aristoteles näitama,
mis kujutlusvõime on.
Ta kirjeldab kujutlusvõimet teatava liikumisena, mis saab alguse
tajust ja on ilma selleta
võimatu. Kujutlus ilmneb ainult neil, kes on tajuvõimelised ehk
siis kõigil loomadel, ning
tema sisuks on see, mida saab tajuda ja ta (kujutlus) on sellega
(tajuga) sarnane ( DA
428b9-15; 429a2). Dorothea Frede juhib siinkohal tähelepanu
asjaolule, et kujutlused ei
seostu ainult visuaalsega (Frede 1997:286) 32, kuigi,
nagu Aristoteles ise välja toob ( DA
429a3-4), tuleneb Kreeka keelne sõna phantasia
(kujutlus) sõnast phaos, mis tähendab
valgust, ilma milleta ei ole nägemine võimalik. Aristoteles mainib,
et see tuleneb lihtsalt
nägemismeele erilisest staatusest, sest nägemismeel on inimestel
kõige rohkem
väljaarenenud. Seega võib meil olla ka kujutlus kombitavast või
ükskõik millest, mis on
tajuga haaratav. Heaks näiteks on siin fantoomjäsemed, mis on
teatavat sorti fantasmid,
illusioonid, kuid mis ei ole visuaalse iseloomuga, pigem taktiilse.
Samuti saame kujutleda
meloodiaid või laule, mida oleme kuulnud, helisid näha on aga
ilmselgelt võimatu, kuid
helidega võivad kaasneda mentaalsed pildid sattumuslikult.
Lisaks sellele mainib Aristoteles, et kuna kujutlused jäävad
tajuorganisse alles ning
kujutavad (esitavad) tajusid, siis paljud loomad juhinduvad neist.
Kujutlus saab neile
teatavaks mõistuse aseaineks, sest need loomad, kellel mõistus
puudub, juhinduvad
kujutlustest otseselt. Inimesed aga, kellel ainsana loomadest on
mõistus, juhinduvad
32 Pikemat j