Maastikuteaduse areng Kaija Käärt - tlu.eekaija/Maastikuteaduse alused/2. loeng.pdf ·...

Maastikuteaduse areng

Kaija Käärt

Maastikuteaduse alused

Geograafiateadus

omaette teadmiste

normide ja sfäärina

pärineb 16. sajandist.

Vana geograafia oli

abiõppeaine ajaloole,

riigiõpetusele ja

sõjateadusele.

Rajajad:

Alexander von Humboldt (1769-1859) - maadeavastaja

Ferdinand von Richthofen (1833-1905) - piiras geograafia

uurimisobjekti maakera pindmikuga

Carl Ritter (1779-1859) inim- ja antropogeograafia

Friedrich Ratzel (1844-1904) inim- ja antropogeograafia

Esimene geograafia õppetool avati Saksamaa ülikoolides.

Hiljem eristusid geograafilised eridistsipliinid, mille uurimisobjekt oli

reljeef, atmosfäär, mullastik jm. majandusgeograafia, inimgeograafia.

20 sajandi alguses - maastikuteadus. Eesti maastikuteadusel tugev

vene-nõukogude, saksa koolkonna mõju.

Maastikukäsitluse arenguloos võib eristada 3

suuremat perioodi:

• Eesti Vabariigi eelne periood;

• Eesti Vabariigi aegne periood (1918-1940);

• II Maailmasõja järgne periood (algas 50-

ndatel aastatel).

Eesti Vabariigi eelne uurimisperiood

Maastikulisi uurimisi ettevalmistav periood.

Kestis 1922. aastani, mil ilmusid prof J.G. Granö

maastikulised uurimised.

K. Kildema (1968) järgi valmistasid Eesti

looduse maastikuliseks käsitluseks ette järgmised asjaolud:

• rahvapärane maastikutunnetus, mis avaldus

geograafiliste komplekside mõistmisena

rahvatüpoloogias (soo, nõmm, lodu jt.);

• praktilise suunaga uurimised kartograafia alal

(maakadastrid, maahindamistööd jt.);

• teaduse areng (geoloogia, botaanika,

mullateadus, klimatoloogia, hüdroloogia jt.).

Rahvapärane maastikutunnetus. Esineb mitmesugusel kujul

rahvakeeles. Ka tänapäeval paljud loodusteaduses kasutatavaid

nimetusi pärit rahvakeeles.

Rahvanimetused enamasti väikesemõõtmelistel,

haaratavatel aladel.

Soo – liigniiske ala

Padu – liigniiske ala luidete vahel

Nõmm – kuiv liiva ala

Loo – paepealne

Karge – kuiv kõrgem moreeni või rannasetetega ala

Lais –rannajärv jne.

Kohanimed

Eesti kohanimesid uurinud J. Kents. Vaatleb “kõrve” kohanime

kujunemist.

• geoloog ja botaanik Carl F. Scmidt – uuringud Eesti aluspõhja

ja kvaternaarigeoloogia ning Põhja-Eesti taimestiku kohta.

• 1861. a. koostas geoloog ja arheoloog prof C. C. A. Grewingk

Baltimaade geoloogilise kaardi.

• Kompleksse uurimise idee üks autor ja kompleks-

ekspeditsioonide juht V. Dokutšajev. 1876. a. uuris ta

ekspeditsiooni korras ka Narva ja 1881. a. Haapsalu ümbruse

muldi, vaadeldes nende kujunemist seoses jõeorgude, mere,

jääaegade ja lähtekivimitega.

Esile tuleb tõsta:

Maastikuteaduse ettevalmistav periood seotud Eesti

kooligeograafiaga.

Oluline osa maastikuteaduse ettevalmistaval perioodil Eestis

kooligeograafias.

A. Hettneri, S. Passarge jt. maastikulised ideed jõuavad Saksa

kooligeograafia teoreetikute kaudu kõige pealt Eestisse.

Nende mõjul tehti Eesti maastikulise rajoneerimise esimesed

katsed, mis vähemalt rajoneeringu ajaloo seisukohalt on

väärtuslikud tänapäevani.

Mõisteti eri maastike omanäolisust ja piirkondadele anti tabavad

nimed: Põhja-Eesti paekallas ja rannamadalik; Vooremaa,

Alutaguse, Haanja ja Otepää kõrgustik, Kõrvemaastik,

Võrtsjärve ja Peipsi nõgu jne.

J. Rumma (1920) eristab Põhja-Eestis seitse, Lõuna-Eestis ja

saartel mõlemas 5 maastikku. "Loomulik maastik esineb

maateaduses tervikuna, üksusena, mille eriosiste, objektide

olemasolu tingimused olenevad üksteisest ja ei muutu lühikese

aja vältel."

• Baltisaksa botaanik ja geograaf J.C. Klinge – esimene

soouurija ja soode hüdrograafia rajaja.

• Soome geoloog, hilisem Tartu Ülikooli prof H.M. Hausen –

teenekas Baltimaade pinnakatte ja –vormide uurija. 1913. a.

avaldatud monograafias selgitas ooside, voorte, mõhnade,

sandurite ja teiste pinnavormide ehitust ja kujunemist ka Eesti

alal.

Eelkirjeldatud periood on olnud järgnevatest pikem,

kuid sellel polnud veel objektiivseid eeldusi

maastikuteaduse väljakujunemiseks.

Maastikuteaduse eelkäijad XIX sajand loodus tuleb uurida

Alexander von Humboldt (1769-1853)

“…loodust kui sisemiste jõudude mõjul liikuvat ja elavat tervikut”

“Kosmos” (1845-62) kokkuvõte oma aja loodusteadusest

Vassili Vassiljevitš Dokutšajev (1846-1903)

“…kogu ühtset, terviklikku ja jagamatut loodust,

mitte aga selle lahtikistud osi”

Lev Semjonovitš Berg (1876-1950)

Kasutas esimesena maastikuvööndi (loodusvööndi) mõistet (1913)

“…ala, milles reljeefi, kliima, taimkatte ja mullastiku iseloom

ühinevad harmooniliseks tervikuks, mis seaduspäraselt kordub

Maa teatavas vöötmes:”

Siegfried Passarge (1867-1958) maastikuteaduse rajajaid.

“Die Grundlagen der Landschaftskunde” (1919)

Eesti teadusliku geograafia sealhulgas ka

maastikuteaduse rajaks oli

Johannes Gabriel Granö

Tartu Ülikooli prof. 1919 – 1923.

Rajas ülikoolis geograafia kabineti, mis

hiljem sai instituudi õigused.

Selle raames pandi alus nii Eesti

loodusruumide kui ka inimese poolt

kujundatud sotsiaalruumide -

maakondade, kihelkondade, linnade ja

alevite - uurimisele.

Eesti maastikuline rajoneerimine,

kasutas kartograafilist võrdlusmeetodit.

Maastikulised uuringud Eesti Vabariigis

Analüüsides topograafilisi jt. kaarte, neil kujutatud pinnavormide,

veekogude, taimkatte, asulate ja teede paiknemist ning rühmitumist, lõi ta

kartograafilise süsteemi meetodi, mida rakendas maastike käsitlemisel.

Maastikuvormid moodustasid Granö käsitluses maastikke, mis tänapäevases

arusaamises taanduvad maastikuvaadetele ning vaateväljale.

Eesti maastikulise liigestuse skeemi eeltööna koostas ta rajoneerimismeetodil

kartogrammid maastikuvormide kohta, eristades valdkondi järgmiselt

hulgal:

pinnavormide valdkondi – 14

suviseid vee valdkondi – 16

taimkatte valdkondi – 15

tehisvormide valdkondi – 20

Asetades neid erinevaid maastikuvormide kaarte üksteise peale sai ta 2, 3, 4

elemendi (ainese) maastikud.

Peale selle täiendas ta oluliselt eestikeelset geograafilist terminoloogiat ja

pani aluse organiseeritud kodu-uurimisele.

G. Granö 2-elemendi maastik

Lisaks sellele osales Granö paljude rahvuslike institutsioonide,

nagu:

•Kodu-uurimise Toimkonna

•Tartu Linna Uurimise Toimkonna juhtimises

•eestikeelse teadusterminoloogia komisjonis

•Eesti maakondlike koguteoste väljaandmises

J.G. Granö oli ka soome fotokunsti pioneer, käsitles oskuslikult

ruumi ja liikumist.

Tema fotod mõjuvad erilise siiruse ja konkreetsusega.

Tartu Ülikoolis maateaduse õpetamisele ja teadustööle aluse

pannud Johannes Gabriel Granö õpilastest said August

Tammekannust ja Edgar Kantist Eesti esimese iseseisvusaja

silmapaistvaimad geograafid.

Kolmas doktorikraadi omandanud mees - Eduard Markus oli

lõpetanud Petrogradi Geograafia Instituudi.

Tema teaduslikke vaateid mõjutas vene teadlaskond. Looduslike

komplekside uurimine. Piiri probleemid. Maastikuprofiili meetodi

“sissetooja”. Pööras suurt tähelepanu mullastiku, veerežiimi ja

taimkatte vahelistele seostele.

1940. aastani ilmus ligi 30 maastikualast uurimust, mis enamasti

käsitlesid väikesi maastikuüksusi (e. looduslik kompleks). Uuris

looduslikus arengus mõhnastikke, liivikuid ja soid ning

kultuurmaastikke.

Edgar Kant (1902 Tallinn - 1978 Lund)

Eesti esimene majandusgeograafia professor.

Tema põhiteosed on Tartust (1925) ja Eesti

eluruumist (1935) (asendist Baltoskandias,

Kõrg- ja Madal-Eestist ning asutussüsteemi

kujunemisest).

Kant ühendas Granö eraldatud ja piiritletud

maastikuüksused kaheks inimökoloogiliseks

piirkonnaks – Kõrg- ja Madal-Eestiks.

Need kaks antropoökoloogilist suurregiooni

kehastaks Eesti peamist liigestust nii

tekkelooliselt kui ka sotsiograafiliselt.

Madal-Eesti

Madal-Eesti

Kõrg-Eesti

Magister

Lõuna-Eesti ürgorulinnad I. Tartu. Linn kui ümbrus ja organism.

Tartu, 1926. 296 lk.

dr.ph. 1934 TÜ

Ümbrus, majandus ja rahvastik Eestis. Ökoloogilis-

majandusgeograafiline uurimus. 1933. 311 lk

Sama trükis:

Bevölkerung und Lebensraum Estlands. Tartu, 1935

Tööd kuuluvad maailma geograafiateaduse klassika hulka.

II Maailmasõja ajal oli Kant olude sunnil Tartu Ülikooli rektori

kohusetäitja - tal on suuri teeneid selles, et ülikool jätkas sõjast

hoolimata tööd ning sõja eest said päästetud Eesti kultuurivarad.

Pärast sõda jätkus tema viljakas tegevus Rootsis Lundi

Ülikoolis.

.

Eesti kesksete asulate süsteemid ja nende mõjukonnad-

tagamaad. (E. Kant)

E. Kant näitas, et

•Linnad ei mõjuta tagamaad otse, vaid väiksemate keskuste

(abitsentraalide) vahendusel.

•Suuremate keskuste ümber kujunevad kontsentriliselt abitsentraalide

sise- ja välisvanikud.

•Sisevanikuil asetsevad väike alevid, välisvanikuil suuremad

keskused.

•Täislinnad Tallinn ja Tartu moodustavad kaks suurt peasüsteemi,

millele lisandub hulk tsentraalseid allsüsteeme

Loe: Eesti Loodus, VEEBRUAR/MÄRTS 2002

Uurimus Põhja-Eesti klindist. Koguteose Eesti üks

peamisi väljaandjaid; “Maailm ja rahvas”

Eristab 4 maastikutüüpi (1932) – lauskmaa, lavamaa,

sumbmaastik, viirgmaastik.

“Otepää kõrgustik Lõuna-Eesti maastikuna” kasutab

aerofotot.

1923 TÜ Purtse jõe suu (geomorfoloogiline

selgitamiskatse). 68 lk. 1923.

dr.ph. 1932 HÜ Die Oberflächengestaltung des

nordostestländischen Küstentafellandes. - Acta et

Commentationes... A IX. 7. Tartu, 1926

August Tammekann

1894-1959

August Tammekann õppis:

• 1919.-1923. a. Tartu Ülikoolis geograafiat

• hiljem täiendas Soome Ülikoolides.

1926.aastal alustas ta õppejõutööd Tartu Ülikoolis.

Uue võimu saabudes siirdus A.Tammekann Soome.

1953. aastast kuni oma surmani 23. veerbuaril 1959. aastal töötas ta

Helsingi Ülikoolis geograafiaprofessorina.

Üks õpilasi:

Ants, a-ni 1935 Hans, Laasi

1937 TÜ Vormsi maastikuline selgitus. 112 lk.

• Eesti kooliuuendajaks ning koolifenoloogia rajajaks Eestis

võib pidada J. Käis’t.

• 1922. a. avaldas uurimuse Haanja kõrgustiku keskosast

(Haanja maastiku kujunemise ülevaade), mis on ühtlasi üks

esimesi konkreetsemaid maastikuteaduslikke uuringuid.

• Tal on suuri teeneid ka looduse sessoonse arengu uurimisel,

vaatluste juhendamisel ja organiseerimisel.

• 1920-ndate aastate teisel poolel alustas A. Nõmmik Eesti

vooluvete migrantide sisalduse uurimisega.

• Sellest tööst sai alguse Eesti maastike geokeemiline uurimine.

Uurides orgaaniliste ja mineraalsete ainete sisaldust jõgede vetes

aastaaegade kaupa ja aasta keskmisena leidis ta ainete

mahavoolu (sisuliselt äravoolu) keskmiselt kg-des maismaa ha

kohta.

• Uurides mullastikku, koostas esimese Eesti mullastikukaardi.

• Eesti taimekoosluste klassifikatsiooni avaldas esimesena T.

Lippmaa (1931). 1935. a. Eesti taimegeograafiline liigestatus,

eristades sisuliselt Eesti floristilised rajoonid. Alustas Eesti

taimkatte suuremõõtkavalist kaardistamist, mille viis lõpuni juba

L. Laasimer. Viimane teostas ka Eesti geobotaanilise

rajoneerimise.

• J.G. Granö poolt alustatud antropoökoloogilist uurimissuunda

arendas edasi E. Kant. Uuris linnamaastikke, pidades oluliseks

ökoloogilist ja keskkonnateadlikku vaatekohta.

• Ülevaatlikud andmed Eesti kliimateguritest avaldas 1933. a. K.

Kirde. Üldistavate uuringute jätkuna eristas ta 1943. a. Eesti

kliima valdkonnad.

Maastikulised uuringud Eestis pärast II

Maalimasõda

• II Maailmasõjaga seotud sündmuste tõttu lahkusid Eestist

peaaegu kõik juhtivad geograafid ja unarusse jäid enamasti ka

nende arendatud uurimissuunad.

• Uued teadlased ja uurimissuunad alles 50-ndatel aastatel.

Sellel perioodi algul jätkusid loodusuuringud üksikute

maastikukomponentide osas.

• Esimene kogu Eestit hõlmav uurimistulemus – A. Lillema

mullastikukaart (1 : 200 000; 1946.a.). Ta piiritles

mullavaldkonnad ning iseloomustas neid.

• Esimesed sõjajärgsed loodusuuringud peamiselt

inventeeritavad (praktilised) uuringud.

II maailmasõda hajutas Granö poolt rajatud ja Kanti

poolt edasi arendatud Eesti geograafiakoolkonna. Tartu

ülikooli ei jäänud ühtki kutselist geograafi.

Tollane geograafia kateeder oli pigem õppe- kui

teadusasutus. Hiljem jagunes füüsilis ja

majandusgeograafia kateedriks.

Oluliseks institutsiooniliseks muutuseks Tartu ülikooli

pärast Eesti taasiseseisvumist - kahe kateedri alusel kolme

(loodusgeograafia ja maastikuökoloogia, geoinformaatika

ja kartograafia ning inimgeograafia) õppetooli

moodustamine ning nende ühendamine geograafia

instituudiks 1992.

• Soode uuring algas uuesti 1946. a., soostunud alade rohkus ja

ulatuslikult ettevõetud maaparandustööd muutsid

aktuaalsemaks soode detailsema uurimise.

• V. Masing ja H. Trass – soode tüpoloogia ja sooveekogude

klassifikatsioon. Pandi alus ka soode statsionaarsele

uurimisele.

• 1958. a. alustas Eesti Geoloogia Valitsuse vabariik

kompleksset keskmisemõõtkavalist (1 : 200 000) geoloogilist

kaardistamist.

• 50-nadet aastate keskpaigas arendas K. Kildema edasi

kompleksprofiili meetodit.

• 1968. a. avaldas Eesti maastikulise liigestatuse skeemi, kus olulise näitajana kasutas maastiku kultuuristatuse määra.

• Maastikuliste uurimiste teoreetiliseks üldistuseks Kildema poolt oli maastiku kui elukeskkonna kartograafilise mudeli väljatöötamine – maastiku kujutamine ajalis-ruumilises aspektis.

• Esimese arvestatava sõjajärgse Eesti maastikulise (füüsilis-geograafilise) rajoneeringu koos maastikutüüpide leviku skeemiga avaldas 1959. a. E. Varep. Need skeemid toetuvad põhilisele geomorfoloogiale (ka taimkate ja mullastik).

• 1960-ndatel aastate alguseks suurenes loodusuurijate hulk ja laienes maastikukomponentide uurimine (objektiivsem maastikupilt).

Professor Endel Varep

(1915-1988)

Oma 60. sünnipäeval:

«Igaühel meist on elus olnud

oma eesmärk, mille poole

oleme püüdnud, mille nimel

oleme töötanud ja võidelnud.

Mulle on olnud selleks Eesti

geograafia edasiviimine

sellest madalseisust, kuhu see

Teise maailmasõja vapustuste

tagajärjel oli sattunud. Mil

määral ma seda mulle

langenud kohustust olen

suutnud täita, selle üle

otsustagu tulevased põlved.»

Järgnevatel aastatel pöörati suurt tähelepanu maastike

kartografeerimisele, s.t. maastikukaartide koostamisele

maastikukomponentide kaartide sünteesi teel.

Uue joonena iseloomustavad 1980-ndate maastikulisi uurimisi

järgmised tunnusjooned ja objektid:

• territooriumite maastikuökoloogiliste käsitluste teoreetiline

tugevnemine (U. Ratas, J-M. Punning, Ü. Mander jt.)

• rakendusliku sihitusega uuringud Eesti looduskaitse

skeemide koostamiseks, uute kaitsealade (Haanja

looduspark jt.) organiseerimiseks või korraldamiseks.

Maastikuteadus on

•ühest küljest paljude loodusteaduste nagu geomorfoloogia,

mullateadus, geobotaanika

•teisest küljest mitmesuguste inimtegevust uurivate

teadusharude ühend.

Ta on välja kasvanud geograafiast ja “võidelnud” oma

olemasolu eest ligikaudu sajand.

Tugineb A. von Humboldti ja V.Dokutšajevi vaateil

– loodus on ühtne ja terviklik

Maastik seotud tihedalt ka sotsiaalteadustega. Looduskeskkonnal

on oluline osa elustiili ja tavade kujundamisel.

Maastikule annavad sisu inimesed, nende sotsiaal-majanduslik

ja kultuuriline lähtepunkt.

Tänapäeva maastikupilt koosneb ajaloolistest kihtidest, mida lahti

harutades otsime vastust küsimusele miks siin ja millal on maastik

just selliseks kujunenud.