Teaduslik Uurimismeetod

TEADUSLIK UURIMISMEETOD

Helina Reino

GAG

2008

UURIMISOBJEKTID: Igal teadussuunal on oma kindel uurimisobjekt.

Loodusteadlaste uurimisobjektid pärinevad loodusest.

Näiteks mõned bioloogide poolt uuritavad valdkonnad: mikrobioloogid - mikroorganismide (protistide,

mikroseente) uurimine mükoloogid - seente uurimine ornitoloogid - lindude uurimine ökoloogid - biotoopide või ökosüsteemide uurimine antropoloogid - inimese uurimine

http://www.ebo.ee/tkb/tkb31-sarapuu.htm

TEADUSLIKU MEETODI PÕHIETAPID: probleemi püstitamine

taustinformatsiooni kogumine

hüpoteesi sõnastamine (oletatav vastus püstitatud probleemile)

hüpoteesi kontrollimine vaatlused,

katsed, eksperimendid,

küsitlused

tulemuste analüüs

järelduste tegemine

PROBLEEMI PÜSTITAMINE

Igapäevaelus üleskerkivaid probleeme on enamasti võimalik teadusliku meetodiga lahendada.

Teadlaste probleemipüstitus tugineb tavaliselt aga vastava teadusharu kaasaegsetele seisukohtadele - see tähendab teaduslikele faktidele.

Ka koolibioloogias on võimalik teaduslikku meetodit rakendada. Nii näiteks võime me uurida, kuidas õhutemperatuur mõjutab herne seemne idanemist.

Probleemi püstitamisel määratletakse uurimisobjekt. Toodud näites oli selleks aedoa seeme. Lisaks uurimisobjektile piiritletakse tavaliselt ka muutuja - see tähendab selline muutuv tegur, mille mõju uuritakse. Toodud näites oli muutujaks temperatuur.


TAUSTINFORMATSIOONI KOGUMINE

Selle käigus püütakse saada võimalikult hea ülevaade nii uurimisobjektist kui ka teistest samalaadsetest uuringutest.

Teaduslikku infot võib hankida raamatukogudes leiduvast teaduslikust ajakirjandusest. Kaasajal kasutatakse lisaks sellele laialdaselt mitmeid elektroonilisi infokandjaid.

Niisiis tuleb saada võimalikult hea ülevaade nii hernest kui uurimisobjektist kui ka seemnete idanemistingimustest.


HÜPOTEESI SÕNASTAMINE Teaduslik hüpotees on oletatav vastus

püstitatud probleemile. Seejuures on äärmiselt oluline, et hüpotees

põhineks teaduslikel faktidel. Igapäevaelus ettetulevate probleemide suhtes tehtavad oletused ei ole seetõttu teaduslikud hüpoteesid.

Meie näites toodud probleemi kohta saaksime püstitada järgmise hüpoteesi: herne seemned idanevad kiiremini 30-kraadises temperatuuris ja aeglasemalt 10-kraadises keskkonnas.


HÜPOTEESI KONTROLLIMINE Hüpoteesi saab kontrollida katsete ja vaatlustega. Enne katsete ja vaatluste juurde asumist tuleb need

võimalikult täpselt ette planeerida. Tuleb kindlaks määrata uuritavate objektide arv (ehk valim) ning katsetingimused. Kui piirduksime paari-kolme herneseemnega, on saadavates tulemustes küllaltki suur osa juhusel. Liiga suur uuritavate objektide arv raskendab aga katse läbiviimist. Eksperimendis (ehk teaduslikus katses) kasutatakse tavaliselt kahte uurimisobjektide gruppi: eksperimentaal- ja kontrollgruppi.

Katsetingimused valitakse selliselt, et mõlemad uuritavad grupid oleksid võimalikult samasugustes tingimustes ning ainukeseks erinevuseks oleks uuritav tegur ehk muutuja.


TULEMUSTE ANALÜÜS

Analüüsil võrdleme kahe grupi vaatlustulemusi omavahel.

Seejuures võime koostada graafikuid, tabeleid, teha jooniseid ning kõrvutada saadud tulemusi olemasoleva teadusliku infoga.


JÄRELDUSTE TEGEMINE Kui katsete tulemused kinnitavad hüpoteesi, saame

järeldada, et esialgne hüpotees leidis kinnitust. Kui aga tulemused on negatiivsed, mis tähendab, et

vastupidised oodatuile, tuleb otsida vigu kas katse korralduses või hüpoteesi püstituses.

Tegelikult on negatiivne tulemus samuti tulemus. Eriti kui uuriksime seni vähe uuritud valdkondi.



ÜLESANNE Anum mullaga, kuhu oli istutatud

muruseemned paigutati erinevatesse keskkonnatingimustesse.

Sõnastage selle katse hüpotees.

Milliseid uurimismeetodeid saaks kasutada?

Too näiteid katse käigust.

Millise järelduse saate selle katse tulemustest teha?

Travel

Teaduslik Uurimismeetod