Piret PihuPiret Pihu8.klass8.klass

valgustusest tingitud despootia ja riigi juhtimisega

halvasti hakkama saava absoluutse monarhia kriitika, mis sai veelgi enam innustust Ameerika iseseisvussõjast, kus teatavasti osalesid ka Prantsuse väed;

teiseks sõjaline ebaedu ning sellega kaasnevad kaotused ja kulutused

kolmandaks majanduskriis ( finantsraskused), mis oli tingitud nii iganenud majanduspoliitikast, sõdadest kui ka toretsevast õukonnaelust.

Eellugu -kriisi põhjused

Ühiskondlikud vastuolud

5.mai 1789 kutsub Louis XVI kokku generaatstaadid-

et tõsta makse Kolmanda seisuse esindajad lahkuvad ja kuulutavad

end Rahvuskoguks Nendega ühinevad ka osa aadlike ja vaimulike

saadikud-Rahvuskogu kuulutab end Asutavaks Koguks

Revolutsiooni algus

Bastille vallutamine

12. juulil 1789 algasid nii Pariisis kui ka mitmel pool mujal rahvarahutused ning selle kulminatsiooniks kujunes Bastille' kindlusvangla vallutamine kaks päeva hiljem. Seda peeti despootia sümboliks, ehkki reaalselt oli vangla juba ammu oma tähtsuse minetanud ning seal hoiti selle vallutmise ajal vaid seitset vangi.

Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon

Võetakse vastu Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni eeskujul 1798.a.

See väljendab kõikide inimeste võrdõiguslikkust ja vabadust.

Haldusreform-ühtne riigiasutuste süsteem, kaotati

provintside eriõigused Ametnikkond- ametnike ja kohtunike valitakse Kirikureform- maad võõrandati, vaimulikud

muutusid ametnikeks Seisuslik ühiskond- kaotati aadliseisus, keelati tiitlite

kasutamine Feodaalkord-kuulutati lõppenuks, kaotati teotöö ja

talupoegade isiklikud kohustused aadlike suhtes

Vana korra likvideerimine

1791. aasta 3. septembril võttis Asutav Kogu vastu Prantsusmaa

esimese konstitutsiooni, mis määras täidesaatva võimu peaks endiselt kuninga. Seadused pidid olema kuningast aga ülimuslikumad ning seadusandlikuks võimuks pidi järgnevalt saama Seadusandlik Kogu ehk Legislatiiv (Assemblée nationale législative), mille valimistel ei pidanud aga osalema mitte kõik Prantsusmaa kodanikud, vaid ainult need, kellel oli vastav varanduslik tsensus ning kes ei töötanud kellegi teenistuses. Nii jagati kodanikkond "aktiivseteks" ja "passiivseteks„.

Konstitutsiooni põhialuseks oli Inimese ja Kodaniku õiguste deklaratsioon, mis sätestas inimeste põhivabadused (usu-, sõna-, koosolekute- ja muud vabadused) ning võrdsuse seaduste ees.

Lõplikult kadusid seisused ning feodaalsüsteem. 30. septembril 1791 kuulutas Asutav Kogu enese laialisaadetuks ning delegeeris oma õigused edasi Seadusandlikule Kogule, mis astus kokku juba järgmisel päeval.

Esimene põhiseadus e. konstitutsioon

Kuninga kukutamine

10. augustil puhkes Pariisis ülestõus, mis kukutas kuninga. Kuningas viidi kiiresti Seadusandliku Kogu kaitse alla, see lasi monarhi peagi aga sisuliselt vangistusse viia.

20.septembril kuulutati kuningas troonilt kukutatuks ning ta hakkas kandma nime kodanik Louis Capet.

21. septmebril tuli kokku uus rahvaesinduskogu

Konvent, kus žirondiinid (vasakpoolsed) ja montanjaarid olid tugevaimateks jõududeks. Seal otsustati lõplikult vabariigi kasuks ning 22. septembrist algas ka uus, vabariiklik ajaarvamine. Samas puhkes aga võimuvõitlus žirondiinide ja montanjaaride vahel, esimesed pooldasid laialdast demokraatiat (mis poleks küll laienenud naistele ega vaeseimatele, aga toonastele ühiskonna kandvatele jõududele), äärmusvasakpoolsed montanjaaride seast nõudsid aga koguni diktatuuri.

Vabariigi väljakuulutamine

Louis XVI hukkamine

1792. aasta lõpul vaadati endist monarhi üha enam kui kurjategijat ning lõpuks otsustati tema üle kohut mõista. 1793 mõistetigi kuningas kui türann ja riigireetur surma.

21. jaanuaril ta hukati ning nüüdsest oli kogu monarhistlik Euroopa Prantsusmaaga vaenujalul, sest nad kartsid, et revolutsioon laieneb ka nende riikidesse.

Monarhistide jaoks sai uueks Prantsusmaa kuningaks aga Louis XVI poeg, keda hakati nimetama Louis XVII-ks. 1795. aastal suri ka tema, juba 1793. aasta oktoobris oli diktatuuri ajal hukatud tema ema Marie Antoinette.

Jakobiinide diktatuur on ilmselt üks Prantsuse revolutsiooni

kõige vastuolulisemaid osasid. Ühelt poolt on tegu "revolutsiooni tipuga", selle radikaalseima osaga, mil viidi läbi kõige äärmuslikemaid reforme ning riigivalitsemine muudeti efektiivsemaks. Samas aga on see ka revolutsiooni veriseim, julmeim periood, mil elu kaotas mitukümmend tuhat inimest, seda peamiselt poliitilistel motiividel. Vanglatesse suleti sadu tuhandeid "kahtlaseid", kelle ainsaks süüks võis olla see, et nad olid kas "valesti" riides või tundusid kuidagi teisiti olevat "revolutsiooni vaenlased". Just jakobiinide terrorit ongi hilisemad revolutsionäärid-radikaalid ning ka terrorirühmitused imetlenud.

Nende eesotsas oli Maximilien Robespierre´i

Jakobiinide diktatuur

Maximilien François Marie Isidore Robespierre Üks Prantsuse revolutsiooni

tuntumaid juhte. Juba nooruses sai ta tuntuks

põhimõttekindla, ausa ja valgustusmeelse inimesena. Oma printsipiaalsuse tõttu sai ta endale hüüdnimeks Äraostmatu.

Revolutsiooni algul valiti ta seisuse esindajana generaalstaatidesse ning temast sai peagi silmapaistev kõnemees, seda eriti oma mõtete korduva raevuka esitamise tõttu. Aja jooksul sai Robespierre'ist äärmusliku jakobiinide rühmituse juht. Ta korraldas žirondiinide kukutamise ning tõusis 1793. aastal Prantsusmaa tegelikuks valitsejaks.

1794. aasta juuliks oli rahulolematus terrori ning ka muu senise poliitikaga tunginud ka Robespierre'i lähikonda, üha intensiivsemalt protesteeris tema süsteemi vastu ka Konvent. Vastuseks sellele plaanis Robespierre uusi hukkamisi, et oma lähikonda ja ka parlamenti "puhastada". Nii ei jäänudki meeleheites saadikutel muud üle, kui 27. juulil Konventi kõnet pidama tulnud Robespierre avalikult türanniks kuulutada ning ta arreteerida. Arreteeriti ka tema mitmed lähikondlased, kuid sellega polnud riigipööre veel siiski lõppenud, kuna Robespierre'ile jäi ustavaks Pariisi Kommuun. Ka paljud sõjaväeosad asusid tegutsema tema vabastamise nimel. Kuid Konvendi toetuse kaotanud Robespierre mõistis ilmselt, et võitlus on juba kaotatud ning keeldus parlamendi vastu relvajõudu kasutamast. Nii võeti ta sama päeva õhtul uuesti kinni ning hukati järgmisel, 28. juulil 1794. Jakobiinide diktatuur oli lõppenud.

Jean-Paul Marat

Jean-Paul Marat oli arst, radikaalne ajakirjanik ja tuntud kui Prantsuse revolutsiooni aegne poliitik.

Marat sai rahva seas väga populaarseks, kasutades lihtsat, rahvalähedast väljendusviisi, kuid paraku kutsus ta ka üles kõike hävitama ja purustama ning mida radikaalsemaks muudatused läksid, seda verejanulisemaks muutus ka Marat, kutsudes juba 1791. aastal rahvast üles tapma kuningat ja tuhandeid teisi eliidi esindajaid.

13. juulil 1793 tappis noor žirondiinineiu Charlotte Corday Marat´i. Selle eest läks ta mõistagi giljotiini alla ning peagi hakkasid žirondiinide massihukkamised. Kuid just peale Marat' surma sai terror õige hoo, justkui püüdes iga hinna eest kätte maksta ühe oma peamise looja surma eest.

1795. aastal võeti vastu uus põhiseadus, taastati

varanduslik tsensus ning vabaturumajandus. See oli ka esimene vabariiklik põhiseadus, mis Prantsusmaal reaalselt kehtima hakkas.

Täidesaatvaks võimuorganiks saab Direktoorium (5 liikmest koosnev valitsus).

Eesmärgiks saab leida kesktee jakobiinide ja monarhistide vahel. Taastada kord ja säilitada vabadus ja võrdsus. Ülesande peab täitma Napoleon Bonaparte

Direktooriumi aeg

Napoleon Bonapart

Prantsusmaa valitseja ja väejuht

1795 surus maha Direktooriumi vastu suunatud rojalistide mässukatse.

9. novembril 1799 sisenes Napoleon Vanemate Nõukokku

ning pidas kõne, kus viitas jakobiinide vandenõule ning nõudis Seadusandliku Korpuse väljaviimist Pariisist, et vähendada võimalust rahva sekkumiseks asjade käiku.

10. novembril (19. brümääril) 1799, läks Napoleon koos kaaslastega Viiesaja Nõukokku, et sundida seda tema riigipööret tunnustama ja rahumeelselt laiali minema. Oli viidud läbi sõjaline riigipööre ning selle peamisel korraldajal Napoleonil polnud mingit kavatsust saadud võimu enam kellelegi loovutada. Kehtestus Konsulaat, kus tegelik võim kuulus esimesele konsulile Napoleon Bonaparte'ile. Brümääri riigipööret loetakse enamasti ka Prantsuse revolutsiooni lõpuks.

Revolutsiooni lõpp

kristlik kalender asendati revolutsioonikalendriga- aasta jagati

12 kuuks, igas 30 päeva. Aasta algab sügisega ja lõppeb suvega. Kuudele anti nimetused loodusnähtuste järgi. Kalender kehtis kuni 1805 aasta lõpuni

Meetermõõdustik. Seda kasutati ka ajaarvestuses- päevas 10 tundi, tunnis 100 minutit ja minutis 100 sekundit.

Kaotati varasemad pöördumisvormid ( härra, proua jne.) Viisakas kõnetlusvorm oli „kodanik“

Muudatused ka moe vallas- loobuti aristokraatsest rõivamoest. Juuksed kammiti siledaks, loobuti soengutest

Revolutsiooni tulemused

1789 usuvabadus Protestandid ja juudid saavad kodanikuõigused 1789 kiriku varanduse konfiskeerimine (riigile

võõrandamine) Riigi ja kiriku vaheliste suhete uuendamine: riik

valib preestrid-piiskopid ja maksab neile palga 1790 hakatakse nõudma vaimulikelt truudusevannet

revolutsioonile ja tsiviilriigile Riiklik tasuta põhiharidus Riiklik sotsiaalhoolekande loomine Üldine sõjaväekohustus Muutused moes