TARTU ÜLIKOOL
Sotsiaalteaduskond
Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut
Kaia Kingo
Uus arusaam vananemise kontseptsioonist Eestis
Magistritöö
Juhendaja: MSW, R. Sirotkina
Juhendaja allkiri_____________________
Tartu 2013
2
A new understanding of the concept of ageing in Estonia
Kaia Kingo
Abstract
In my work as a social worker I experienced different views on age, ageing and the elderly. It
caught my interest how I myself as a reflective practitioner understood these subjects. The
objective of this master´s thesis is my understanding of a new concept of ageing in Estonia as a
reflective practitioner and researcher.
To achieve this objective I explored the understanding of ageing in Estonia, described the
challenges associated with ageing and the possible solutions. To collect data I conducted 7 in-
depth interviews with experts of different fields who all have previous experiences with the
subject, one of whom answered to my questions via e-mail. I chose the conventional content
analysis for the qualitative method of research.
As a result I discovered that ageing should be seen as positive for both the individual as well as
the wider society. Neither the ageing of an individual nor that of a population is not a problem
itself, there are multiple opportunities for the ageing population and for ageing individual. Ageing
should therefore be seen as a triumf in the development of the society. However, the analysis I
conducted shows that according to the experts in Estonia ageing is rather viewed as undesirable.
Even though none of the experts used the term mainstreaming ageing, they all talked about
solutions and activities which would result in it. One way to mainstream ageing is to promote an
environment with opportunities for active ageing.
Keywords: reflective social work practice and research, active ageing, mainstreaming ageing, the
understanding of ageing
3
Sisukord
Sissejuhatus ..................................................................................................................................... 4
1. Uurimuse teoreetiline alus ........................................................................................................... 6
1.1. Reflektiivne praktika ............................................................................................................. 6
1.2. Reflektiivne uurimus ............................................................................................................. 8
1.3. Rahvastiku vananemine ........................................................................................................ 9
1.3.1. Vananemisest ja vanematest inimestest rääkimine ........................................................ 9
1.3.2. Statistilised näitajad...................................................................................................... 11
1.4. Aktiivsena vananemine – mida see tähendab ja miks see oluline on? ................................ 13
1.5. Eestlaste asukoht väärtuskaardil ......................................................................................... 15
1.6. Teooriaid vananemisest ...................................................................................................... 17
1.6.1. Bioloogilised teooriad vananemisest ............................................................................ 17
1.6.2. Psühholoogilised teooriad vananemisest ...................................................................... 17
1.6.3. Sotsioloogilised teooriad vananemisest ....................................................................... 18
1.7. Probleemipüstitus ................................................................................................................ 20
2. Metoodika .................................................................................................................................. 22
2.1. Uurimuse käik ..................................................................................................................... 22
2.1.1. Andmekogumismeetod................................................................................................. 22
2.1.2. Andmete kogumine ...................................................................................................... 22
2.1.3. Andmeanalüüsi meetod ................................................................................................ 23
2.1.4. Analüüsi käik................................................................................................................ 24
2.2. Valim .................................................................................................................................. 25
2.3. Uurimuse eetiline aspekt ..................................................................................................... 26
3. Analüüs ...................................................................................................................................... 27
3.1. Põlvkondadevahelised erisused .......................................................................................... 27
3.1.1. Piirid ............................................................................................................................. 27
3.1.2. Ajaloolised mõjutused .................................................................................................. 29
3.1.3. Vananemisega seostatavad puudused ........................................................................... 32
3.1.4. Vananemisega avalduvad võimalused ......................................................................... 34
3.2. Harjumus olla aktiivne ühiskonna liige .............................................................................. 38
3.2.1. Hea tervislik seisund on aktiivse eluviisi eeldus .......................................................... 39
3.2.2. Aktiivsuse võimalused tööturul ja täiendõppes ............................................................ 40
3.2.3. Vabatahtliku tegevuse variandid .................................................................................. 43
3.2.4. „Passiivne“ pensionär ................................................................................................... 43
3.3. Uus kontseptsioon vananemisest ........................................................................................ 44
3.3.1. Vananev rahvastik ........................................................................................................ 45
3.3.2. Sotsiaalsed väljakutsed Eestis ...................................................................................... 47
3.3.3. Eesti valikud ................................................................................................................. 52
3.3.4. Uus kontseptsioon ........................................................................................................ 54
4. Arutelu ....................................................................................................................................... 58
Kokkuvõte ..................................................................................................................................... 67
Kasutatud kirjandus ....................................................................................................................... 70
4
Sissejuhatus
Minu magistriuurimus keskendus vananemise protsessi ja aktiivsena vananemise kirjeldamisele
ning selgitamisele Eesti näitel. Samuti vaatlesin vananemisega seostatavaid probleeme Eestis
ning kajastasin võimalikke lahendusi aktiivsena vananemise tagamiseks. Töö eesmärk oli luua
uus, Eestile omane vananemise kontseptsiooni kirjeldus. Samaaegselt arendasin iseenda
ametialast kompetentsi reflektiivse uurimuse teostamisel saadud teadmiste abil.
Töö koostamine oli mõnevõrra erinev tavapärasest uurimusest ja sellele omasest etappide
järjestusest. Uurimuse laiem eesmärk oli arendada minu kui sotsiaaltöö spetsialisti pädevust ja
kompetentsust reflektiivse uurimuse läbiviimise ja refleksiivsusega. Intervjuude tegemisel
toetusin senise praktika käigus omandatud kogemustele ja teadmistele ning ülikoolis õpitule. Ma
ei tutvunud eelnevalt olemasolevate teooriatega vananemisest, et mitte lasta end loetust mõjutada.
Enne intervjuude läbiviimist osalesin mitmel Eesti aktiivsena vananemise arengukava 2013–2020
koostamisega seotud üritusel, kus minu kui uurija ja praktiku teadmised täienesid. Reflekteeriva
uurijana täiendasin oma teadmisi jätkuvalt ka intervjuude käigus, kasutades saadud teadmisi
järgnevates intervjuudes.
Uurimuse teoreetilise raamistiku kokkupanemisel toetusin Richardsoni ja Baruschi (2005)
raamatule, kus kirjeldatakse vananemisega seotud teooriaid. Reflekteerimise ja refleksiivsuse
kirjeldamisel kasutasin Tiia Tamme (2008) ning Fooki ja Gardneri (2007) teoseid. Vananeva
rahvastiku ja aktiivsena vananemise sisu selgitamisel kasutasin Maailma Terviseorganisatsiooni
(World Health Organization) ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa
Majanduskomisjoni (United Nations Economic Commission for Europe) materjale. Eestit
iseloomustava rahvastiku vananemise kirjeldamisel toetusin valdkonna ekspertide (Kristjuhan
2012, Marksoo jt 2011, Tamm jt 2010; Sirotkina 2012) viimastel aastatel avaldatud artiklitele.
Täiendavalt vaatlesin Eesti positsiooni väärtuskaardil Eesti Inimarengu Aruannete (2010, 2013)
põhjal.
5
Peale teooria osa põhjendasin andmete analüüsimisel kasutatud meetodi valikut ning kirjeldasin
kodeerimise ja analüüsimise protsesse. Metoodika osas täpsustasin ka valimi moodustamist ja
andsin ülevaate saadud andmetest. Töö empiirilises osas esitlesin andmeanalüüsi käigus saadud
tulemusi kolme kategooria abil, mille tuletasin intervjuudes esinenud koodide põhjal.
Arutelu osas sidusin teoreetilises osas ja analüüsis kirjeldatud teooria ning tulemused, samuti
tegin ettepanekuid, kuidas võiks Eesti lahendada uurimuses esile tõstetud probleeme. Lisaks
kirjeldasin, milline võiks olla uus vananemise kontseptsioon Eestis. Täiendavalt analüüsisin enda
kui praktiku ja uurija rolli uurimuse tegemisel.
6
1. Uurimuse teoreetiline alus
1.1. Reflektiivne praktika
Magistriõppesse astudes esitasin magistritöö kava, mille kohaselt planeerisin jätkata bakalaureuse
tööst väljakasvanud ideega uurida laste ressursse tegevusuuringu abil. Uuringu läbiviimist
kavandasin perioodil, mil töötasin laste päevakeskuses juhendajana. Magistriõpingud jäid peagi
pooleli ning vahetasin ka töökohta, millega kaasnes sihtgrupi muutus. Asusin tööle haiglasse ning
sellest ajast alates olen tegelenud eakate ja geriaatriliste klientidega. Taasalustades õpinguid,
tundus magistritöö teema muutmine minu jaoks loogiline samm edasi ning sündis idee kirjutada
oma töö eakatest, vananemisest ja vanusest üldiselt. Endiselt oli plaanis teha tegevusuuring,
sedapuhku eakatega.
2012. aasta alguseks olin kindlalt otsustanud, et uus sihtgrupp ja uus teema on minu jaoks
sobilikud ning ka juhendaja leidmine ei valmistanud raskusi. Kokkulepe koostööks juhendajaga
sai sõlmitud tänu meie mõlema huvile sama valdkonna vastu. Samal ajal sain juhendajalt teada, et
Eestis oli alustatud eeltöödega aktiivsena vananemise arengukava kirjutamiseks, lisaks oli 2012.
aasta aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aasta kogu Euroopas. Tänu
juhendajale olin kaasatud mainitud arengukava loomise protsessi erinevatel etappidel mitmel
moel (töötoa juhtimine; intervjuude läbiviimine aktiivsena vananemist puudutavate oluliste
teemade kogumiseks). Intervjuude läbiviimise ajaks olin teadlik enda soovist kasutada saadud
andmeid oma magistritöö jaoks. Andsin sellest soovist teada intervjueeritavatele ning sain kõigilt
ka nõusoleku.
Vanus, vananemine ning selle mõju inimesele endale ja temaga kokkupuutuvatele spetsialistidele
ning vanusest lähtuv patsientide käsitlemine haiglakeskkonnas pakkusid mulle professionaalset
huvi ning leidsin, et sotsiaaltöötajana tuleks mul oma pädevust suurendada. Hakkasin teadlikult
7
tegelema enda ametikasvuga, et tõsta erialast kompetentsi (Tamm 2008: 10). Tamm (2008: 33)
defineerib kompetentsust nii: „Kompetentsus tähendab võimeid ja teadmisi-oskusi sooritada
tööülesandeid oma töövaldkonnas vastavalt ootustele ning toime tulla töövaldkonna uutes ja
muutunud tingimustes“. Kompetentsusest rääkides kirjeldab van Ewijk (2010: 87) sotsiaalala
professionaali kui töötajat, kes on teadlik oma rollist, positsioonist ja vastutusest seoses kohaliku
sotsiaalpoliitika, teenusepakkuja ja kodanikuga (teenuse kasutaja, töövõtja, tarbija) ning kes
oskab põhjendada erinevate sidusgruppide heaks tehtud tööd. Seega käsitletakse pädevusena
võimeid ja oskusi, kuid kompetentsuse mõiste lisab van Ewijki käsitluses juurde ka
professionaali vastutuse dimensiooni.
Sotsiaaltöö professiooni iseloomustab lisaks spetsialisti teadlikkusele ka ühiskondlike muutuste
mõjude kiire kajastumine sotsiaaltöö kontekstis (Tamm, 2008: 39), mistõttu on erialane pädevus
pidevas muutumises. Karvinen-Niinikoski (2012: 35) kohaselt on ametipädevuse eluliseks osaks
võime jätkuvalt laiendada olemasolevat kompetentsi. Tegeledes üha enam väljakutseid pakkuvate
probleemidega süvendatakse seniseid teadmisi, tegutsedes oma pädevuse piiril vähendavad
kogutud kogemused uutele probleemidele lahenduste leidmiseks vajaminevat aega (ibid).
Kompetentsi laiendamisest ja ametipädevusest üldiselt rääkides on olulisel kohal reflektiivsus ja
refleksiivsus. Ametipädevuse kirjeldamisel on Tamme (2008: 39 viidatud Schön 1983, 1987,
1996; Ashmore 1989; Järvinen 1990; Engeström 1989, 2002; Karvinen 1996 kaudu) kohaselt
mitmed uurijad kasutanud reflektiivsuse mõistet. Tegu on oma mõtlemisviisi, kommunikatsiooni
ja tegevuse analüüsiga (Tamm, 2008: 40 viidatud Järvise 1990: 10 kaudu). Reflektiivsus kui
pädevuse säilitaja ja uuendaja on sotsiaaltöö protsessis abiks kliendisuhte tulemuslikkuse
parandamisel ja teenuste kvaliteedi tõstmisel (Tamm 2008: 40). Kokkuvõtvalt on reflektiivsus
protsess, mis koosneb peegeldusest (tagasiside), kriitilisest hinnangust ning vastavalt sellele
järelduste tegemisest ja uue teadmise loomisest (ibid).
Fooki ja Gardneri (2007: 24) kohaselt on reflekteeriv praktika teooria uurimise protsess, mis
arendab teooriat otse konkreetse praktika põhjal. Selleks, et praktika oleks reflekteeriv, on oluline
ise olla refleksiivne. Fook ja Gardner (2007: 28) leiavad, et uurimine ning teadmiste loomine on
8
lahutamatu osa igapäevasest elust ja seega igapäevasest professionaalsest praktikast. Selleks, et
olla refleksiivne, peab olema teadlik mitmesugustest viisidest, kuidas võib luua või vähemalt
mõjutada kasutatavate teadmiste tüüpe (ibid). Selg (2008: 50) selgitab, et reflekteerimisprotsess
ja refleksiivsus ei välista, vaid täiustavad teineteist. Reflekteeriva ehk peegeldusliku praktika
rakendamine arendab töötajas refleksiivsust, mis omakorda toetab reflekteerimisprotsesse (ibid)
1.2. Reflektiivne uurimus
Lisaks reflektiivsuse kasutamisele tehtava töö analüüsimisel on üha suuremat tähtsust omandanud
reflektiivne uurija ja (praktika)uurimus. Karvinen-Niinikoski (2012: 35) kohaselt on toimunud
nihe teadmiste omandamiselt reflektiivse teadmiste loomise ja innovatsiooni suunas. Praktika
uurimus on kontseptsioon, mis kirjeldab uut suhet teadmiste ja teadmiste loomise, ametialase
pädevuse kasvatamise ja sotsiaaltöö distsipliini vahel (Karvinen-Niinikoski 2012: 35 viidatud
Shaw 2005; Satka jt 2005 kaudu). Praktikuid vaadeldakse kui uurijaid ja oma praktika teadmiste
loojaid ning samas arendatakse praktikute kriitilist suhtumist sellesse uude rolli (Karvinen-
Niinikoski 2012: 35).
Magistriuurimus on üles ehitatud reflektiivse uurimusena ning keskendub vananemise ja
aktiivsena vananemise uurimisele. Karvinen-Niinikoski (2012: 16) kohaselt sobib vananemise
uurimiseks kasutada sotsiaalsete protsesside lähenemist. Põhieeldus nimetatud käistlusviisi puhul
on, et sotsiaalsed süsteemid ei ole fikseeritud ega püsivad (ibid). Näitena on kirjeldatud
pensionile jäämist kui sotsiaalset ja majanduslikku protsessi, mis on pidevas muutumises ning
erineb sellest, mis ta on olnud minevikus (ibid). Vananemise uurimisel sotsiaalsete protsesside
käsitlusviisi kasutamine ei sunni uurijat asetama vanemaealisi inimesi ideaalsesse minevikku või
lukustama neid ettemääratud mitterahuldavasse olevikku (ibid). Sellise lähenemise eeliseks
peetakse tuleviku-ennustuste sõltuvust käimasolevatest sotsiaalsetest protsessidest, mis
muudavad vältimatult praeguseid tingimusi (ibid) ja seega ka tulevaste vanemaealiste inimeste
vananemise protsessi.
9
Reflekteeriva uurimuse läbiviimine võimaldab minul kui spetsialistil täiendada enda teadmisi
vananemisest ja eakatest ning samaaegselt võimaldab refleksiivsus analüüsida mind mõjutavaid
hinnanguid ja arvamusi, mis avalduvad igapäevatöös tehtud otsustes. Läbi refleksiivsuse saan
teadlikumaks eeldustest, millele toetun juhtumitega tegelemisel. Sellisel moel laiendan oma
kompetentsi sotsiaaltöö spetsialistina.
1.3. Rahvastiku vananemine
1.3.1. Vananemisest ja vanematest inimestest rääkimine
Rahvastiku vananemine on Maailma Terviseorganisatsiooni (World Health Organization,
edaspidi WHO) arvates inimkonna suurim triumf ja samuti suurim probleem (Active Ageing...
2002: 4). Rahvastiku vananemise protsess on: (1) inimajaloo mõistes pretsedenditu; (2) kõikjale
tungiv mõjutades kõiki maailma riike; (3) protsess, mis mõjutab kõiki inimelu aspekte; (4) kestev
(World Population... 2009: viii).
Palmore´i (2005: 87) ja Kirkwoodi (1999: 15) kohaselt mõjutab eakaid inimesi ja vananemise
protsessi vanustundlikkus (ingl k ageism). Kirkwood (1999: 16) käsitleb vanustundlikkust kui
inimese vähemväärtuslikuks pidamist üksnes tema vanuse tõttu. Kõnealuse mõiste
kasutuselevõtja Butler (2005: 85) kirjeldab, et alguses töötas vanustundlikkus tema jaoks
mõlemas suunas, st vanemad inimesed võivad negatiivselt suhtuda noortesse ja noored võivad
samamoodi suhtuda vanematesse inimestese. Hiljem jõudis Butler (ibid) järeldusele, et üldiselt
avaldub vanustundlikkus kõige sagedamini vanemate inimeste suhtes. Butler (2005: 86) jätkab
tõdemusega, et tähelepanu on vaja pöörata kõikidele põlvkondadele, sest vanustundliku
suhtumise vähendamise eesmärk ei ole mitte vanemaealiste inimeste edukuse suurendamine
võrreldes teistega, vaid eesmärk on kindlustada eakatele õiglane osa ühiskonna ressurssidest
(ibid).
10
Palmore (2005: 88) võtab kokku oma mitukümmend aastat kestnud uuringud vanustundlikkuse
teemal, öeldes, et keskmisel inimesel on eakate kohta umbes sama palju väärarusaamasid kui on
korrektseid kontseptsioone. Palmore (2005: 90) on seisukohal, et vanustundlikkus põhjustab
ebavajalikku hirmu, haigusi ja kannatusi ning seda eriti vanemate inimeste seas. Palmore´i (2005:
90) kohaselt on vanustundlikkust võimalik vähendada kasutades näiteks inimeste harimist ja
individuaalseid näiteid „edukast vananemisest“. Tesch-Roemeri (2011: 4) väitel tähendab
„edukas vananemine“ indiviidi head tervislikku seisundit ja füüsilist vormi ning vaimset
võimekust, mis soodustab kaaskodanikega suhtlemist ja ühiskonnaelus osalemist. „Edukat
vananemist“ hinnatakse „normaalsest“ vananemisest kõrgemalt, mistõttu ei tohi jääda
tähelepanuta need indiviidid, kes eri põhjustel aktiivsena vananeda ei suuda (ibid).
Enamikes Lääne ühiskondadeks peetakse vanemaealisuse alguseks 60.–65. eluaastat ning
kronoloogilise vanuse järgi inimese nimetamine vanaks on seotud ühiskondlike normide (nt
pensioniiga) ja eaga, mil vananemise ilmingud saavad nähtavaks (The Developmental
Psychology... 2013). Sama allikas pakub kronoloogilise vanuse käsitlemiseks kahte võimalikku
jaotust:
(1) Noored vanad (60-ndates aastates); keskmiselt vanad (70-ndates aastates) ja vanad vanad
(80-sed ja vanemad).
(2) Noored vanad (65–75-aastased või 80-sed); vanad vanad (75–80-aastased või 90-sed) ja
väga vanad (90-sed ja vanemad) (ibid).
Eesti aktiivsena vananemise arengukavast (edaspidi AVA) võib lugeda, et erinevates
eluvaldkondades kasutatakse vanemaealiste defineerimisel erinevaid vanuseid või
vanusevahemikke (2013: 7). Näiteks tööhõivealastes uuringutes käsitatakse vanemaealistena 55–
64-aastaseid, tervishoiualastes uuringutes aga juba 45-aastaseid ja vanemaid inimesi (ibid).
Rahvastikku aga loetakse vananevaks, kui üle 60-aastaste inimeste osakaalu kasvuga kaasneb alla
15-aastaste isikute vähenemine ja tööealiste inimeste (15–59-aastaste) proportsionaalne
kahanemine (World Population... 2009: viii). Sedasorti muutus elanikkonna gruppide arvukuses
mõjutab otseselt põlvkondadevahelist ja -sisest õiglust ning solidaarsust, mis on ühiskonna
alustaladeks (ibid).
11
Vanustundlikkus ja inimeste jaotamine vanuserühmadesse tekitab küsimuse, milliseid mõisteid
võiks kasutada rääkides vananemisest ja vanematest inimestest. 1999. aastal koostati Eestis
esimene omalaadne dokument (Vanuripoliitika alused), mille fookuses olid vanemad inimesed,
ent tarvitatav sõna oli „vanur“. Sotsiaalhoolekande seaduses (RT I 1995, 21, 323) on praegugi
kasutatud sama mõistet. Minu hinnangul on viimatimainitud termin negatiivse alatooniga ning
selle kasutamist üritatakse vältida. Õppe- ja teadustöös kasutatakse pigem mõisteid „eakas“,
„vanemaealine“, „vananev inimene“ ning sama sõnakasutus iseloomulik ka AVA-le (2013).
1.3.2. Statistilised näitajad
Eesti Statistikaameti andmetel (Euroopa Liidu rahvaarv... 2011) kasvab 65-aastaste ja vanemate
inimeste osatähtsus Euroopa Liidu rahvastikus 2010. aasta 17%-lt 2060. aastaks 30%-le ning üle
80-aastaste osatähtsus 5%-lt 12%-le. Vanemate inimeste endi grupp vananeb samuti, st 60+
vanuses inimeste seas on kõige kiiremini kasvav grupp üle 80-aastased (World Population...
2009: ix). Täiendavalt iseloomustab tänapäeva eakamaid naiste osakaalu tõus vanuse kasvades
(World Population... 2009: x). Maailmas on üle 60-aastaste seas naisi 54%, üle 80-aastaste vastav
protsent on 63 ning 100-aastaste ja vanemate puhul juba 81 (World Population... 2009: xi). Veel
üheks probleemide allikaks peetakse eakate üksi elamist, mille tõttu võivad nad tõenäolisemalt
kogeda sotsiaalset isolatsiooni ja rahamuresid (World Population... 2009: x).
Nii nagu kogu maailmas, on ka Eestis vanemaealiste hulgas naiste osakaal üha suurem inimese ea
kasvades: 65–74-aastastest on 63% naised, 75-aastaste ja vanemate hulgas on see näitaja 72%
(AVA, 2012: 13). Selle peamine põhjus on suur erinevus naiste ja meeste oodatavas elueas –
Eesti naised elavad meestest keskmiselt üle kümne aasta kauem (2010. aastal oli Eestis naiste
keskmine oodatav eluiga sünnil 80,5 aastat, meestel 70,6 aastat) (ibid).
Demograafiliste muutuste tõttu viibis Eestis elanikkonna vananemine 40 aastat, aga kiirenes
tormakalt 20. sajandi lõpus (Tamm jt 2010: 154). Puur jt (2013: 21) räägivad rahvastiku
12
vananemise peatumisest mitmel korral erinevate kohortide väikesearvulisuse tõttu. 1980. aastatel
vähenes Eestis eakate osakaal ning viimati mainitud põhjusel ei ole see suurenenud ka viimase
nelja aasta jooksul (ibid). Tamme jt (2010: 154) kohaselt moodustasid üle 65-aastased inimesed
2008. aastal 17,2% elanikkonnast ning viimatiste trendide põhjal jõuab 60-aastaste ja vanemate
inimeste osakaal 2050. aastal 33%–ni.
Tulva ja Viiralti (2003: 47) arvamusel on vananemise protsessi tulemuseks olukord, kus
töötajaskonna hulgas suureneb palju aastaid tagasi hariduse omandanud inimeste osakaal ning
neil tuleb uue tehnoloogia ja tootmisvõtetega toimetulemiseks pidevalt oma oskusi täiendada.
Viimati mainitud asjaolu tõttu suudavad tööturule jääda ainult need vanemaealised, kes on
konkurentsivõimelised (ibid). Vaadates 5 aastaste vanuserühmade lõikes tööhõive muutusi 45–
74-aastaste seas selgub, et aastatel 2000–2011 on kõigi gruppide hulgas hõive määr tõusnud ning
suurim on olnud tõus 70–74-aastaste seas: 6,9%–lt 2000. aastal 12,1%–ni 2010. aastal (Marksoo
jt 2011: 2).
55–64-aastastest hõivatutest töötas 2010. aastal täisajaga 86% ning osaajaga 14%, sh oli 3%
vaeghõivatuid ehk siis selliseid osaajatöötajaid, kes soovinuksid rohkem töötada ja olnuksid
valmis lisatööd kohe (kahe nädala jooksul) vastu võtma (Marksoo jt 2011: 6). Võrreldes teiste
Euroopa Liidu riikidega, on Eestis vanemaealiste osalus tööturul keskmisest tunduvalt kõrgem,
töötatakse kauem ja jäädakse hiljem pensionile (ibid).
Lisaks tööelus osalemisele on võimalik end tegevuses hoida ka töövälisel ajal ning peale tööturult
lahkumist. Saks (2009: 74–75) kirjeldab vanemaealiste inimeste aktiivsust vaba aja veetmise
aspektist ning autor ütleb, et Eestis on üle 65-aastased inimesed suhteliselt vähe ühiskondlikult
aktiivsed – 15% eakatest võtavad osa ümbruskonnas korraldatavatest üritustest, umbes poole
vastanute jaoks on määravaks halb tervis ning viiendik väidab huvipuudust. Saks (ibid) arvab, et
eakate madala ühiskondliku aktiivsuse põhjuseks on muuhulgas eakatele suunatud võimaluste
vähesus, kuigi ligi kolmandik kurtis ka vajaliku teabe puudumist.
13
1.4. Aktiivsena vananemine – mida see tähendab ja miks see oluline on?
WHO (Active Ageing... 2002: 4) on võtnud seisukoha, et inimesi hakatakse eakateks pidama
alates 60. eluaastast. Eesti aktiivsena vananemise arengukava 2013–2020 sihtrühmaks on 50-
aastased ja vanemad inimesed (2013: 4). WHO toonitab, et kronoloogiline vanus ei pruugi olla
täpne ilmestamaks vananemisega kaasnevaid muutusi (Active Ageing... 2002: 4). Inimestel on
samas vanuses erisugune tervislik seisund, osalus ühiskondlikus elus ja iseseisvuse tase ning
vanemaealiste tarvis programme koostades peavad otsustajad sellega arvestama (ibid).
Aktiivsena vananemine tähendab võimaluste loomise protsessi inimese elukvaliteedi tõstmiseks,
tegeledes tervist puudutavate, ühiskonnas osalemise ja turvatunde loomise küsimustega (Active
Ageing... 2002: 12). Eesti aktiivsena vananemise arengukava (2013: 5) mõtestab aktiivsena
vananemise lahti järgnevalt:
„Aktiivsena vananemine lubab inimestel sõltumata east end igakülgselt teostada ning
vastavalt oma soovidele, vajadustele ja võimalustele ühiskonnaelus osaleda, pakkudes
samas ka kaitset ja tuge, kui selleks vajadus tekib. Vanemaealiste autonoomia ja
iseseisvuse säilitamine on sealjuures aktiivsena vananemise üks võtmekomponente. Sõna
„aktiivsena” rõhutab kestvat osalemist ühiskonnas, majandus-, kultuuri- ja igapäevaelus,
mitte vaid füüsilist või tööalast aktiivsust. Seeläbi juhitakse tähelepanu ja tunnustatakse
ka pensionile jäänud, haigete või puudega vanemaealiste jätkuvat panust oma perekonna,
kogukonna ja ühiskonna heaks.“
Tesch-Roemer (2011: 4) näeb aktiivsena vananemise sisu sarnaselt eelmistele definitsioonidele
ning ütleb, et aktiivsena vananemine ei ole seisund, vaid jätkuv vananemise trajektooride
parandamine. Trajektooride all peab Tesch-Roemer (ibid) silmas erinevaid võimalikke
individuaalseid suundi vananemise protsessis ning trajektooride varieeruvus on samaealiste seas
suur. Trajektooride erinevusi saab näitlikustada terviseseisundi abil – sama krooniline haigus
võib põhjustada ühe inimese kiiret surma, võimaldades teisel elada tunduvalt kauem. Vananemise
protsess toimub läbi ajaloo ning koos ühiskondlike tingimustega muutub ka vananemise protsess
(Tesch-Reomer 2011: 5). Vananemise trajektooride mitmekesisus viitab Tesch-Roemeri (ibid)
arvates sellele, et hea tervis, stabiilne sotsiaalne integratsioon ja ühiskonnas osalemine ei ilmne
vanas eas iseenesest.
14
Tesch-Roemer (ibid) uuris varaste (lapsepõlves ja nooruses) ja hiliste (täiskasvanuna)
investeeringute mõju aktiivsele vananemisele ning leidis, et varases täiskasvanueas ja keskeas
tehtud kulutused on samuti tulemuslikud, ent arvestama peab tõsiasjaga, et inimese vanuse
tõustes sekkumiste tõhusus väheneb. Samuti leidis kinnitust seos, et hea tervis ja füüsiline vorm
on vajalik tööturul osalemiseks ning teisest küljest võivad vabatahtlikud tegevused hoida
vananevate inimeste tervist korras (ibid). Selline vastastikune sõltuvus tõendab vajadust hoida
inimesi võimalikult kaua aktiivsena ning luua selleks sobivaid võimalusi.
Aktiivsena vananemise olulise osana nähakse töötamise võimaldamist seni, kuni inimene soovib
ja on suuteline töötama (Active Ageing 2012: 12). Kohustusliku pensioniea tühistamine võib
soodustada isiklike valikute tegemist sujuvaks ja lõplikuks pensionile jäämiseks (ibid). Teisalt on
oluline pöörata tähelepanu liiga vara tööturult lahkuvatele inimestele arendades tööturu
instrumente, mis aitavad kauem tööturul püsida ning samuti vanusesõbralikke töökeskkondi luua,
kaasa arvatud kohandatud töökohti (ibid). Täiendavalt tööturu võimalustele on aktiivsena
vananemisel kasulikud ka perekondlikud ja muud sotsiaalsed võrgustikud (ibid). Seoses inimeste
tervisega on oluline haiguste ennetamine ja kogukondlike teenuste arendamine (Active Ageing
2012: 6).
Tähtis roll aktiivsena vananemise soodustamisel on vananemise süvalaiendamisel (ingl k
mainstreaming ageing), mille kohaselt on kõik vanuserühmad võrdselt tähtsad ühiskonda,
kogukonda ja peredesse panustajad (Mainstreaming Ageing 2009: 2). Vanemad inimesed võivad
oma teadmisi ja kogemusi jagada ja sel moel olla kollektiivse mälu varamuks ühiskonnas (ibid).
Vanemaealiste aktiivsuse ja iseseisvuse säilitamiseks on vaja luua võimaluste keskkond, mis
toetab nende sotsiaalset ja majanduslikku integreeritust kõikidesse ühiskonna sfääridesse (ibid).
Kompleksne eesmärk seisneb kõigi vanuserühmade vajaduste rahuldamises igas eluvaldkonnas,
selle saavutamise ja vananemise süvalaiendamise protsessi edukuse tagab holistiline lähenemine,
poliitika ühtlustamine ning kõigi asjassepuutuvate huvigruppide esindajate kaasamine otsuste
tegemisse (ibid).
15
Süvalaiendamisega on tähtis muuta negatiivset suhtumist vanemaealistesse töötajatesse, mida
peetakse väga oluliseks faktoriks eaka inimese tööturult lahkumisel (Active Ageing 2012: 6).
Lahendusena pakutakse vanemaealistest töötajatest positiivsete kuvandite loomist kasutades
eakate kogemuste ja oskuste esiletõstmisel meedia, ühiskondliku koostöö või kooli abi (ibid).
AVA (2013: 7) alusel on vananemise süvalaiendamise eesmärk jälgida, et üheski eluvaldkonnas
ega ühelgi poliitikatasandil ei ilmneks vanusel põhinevat diskrimineerimist.
1.5. Eestlaste asukoht väärtuskaardil
Realo (2003) on uurinud eestlaste individualismi ja kollektivismi ning Eesti positsiooni
individualismi-kollektivismi dimensioonis. Uuringu tulemusena järeldab Realo (2003: 66), et nii
kaua, kuni Eestis on isikutevahelise usalduse, tolerantsuse ja sotsiaalse osaluse tase madal, jääb
Eesti asend individualismi ja kollektivismi vahele. Autor (Realo 2003: 66) seob Eesti-taolises
väikeriigis toimuvad kiired sotsiaalsed muutused ja ellujäämise ebakindluse sellega, et raske töö,
raha, tehnoloogiline areng ja materiaalne omand on inimeste jaoks elus kõige tähtsamad.
Niinimetatud „postmaterialistlikud“ või individualistlikud väärtused, mis asetavad rõhu põnevale
ja mitmekesisele elule, vabale ajale, subjektiivsele heaolule ja tolerantsusele, on toetatud
ühiskonnas, kus majanduslik ja füüsiline turvalisus on iseenesestmõistetavad (ibid).
Saare (2010: 108) hinnangul asetub Eesti maailma väärtuskaardil samasse tsooni koos teiste
endiste kommunistlike riikidega. Siiski leiab Saar (2010: 109), et Eesti elanikkond on tänu
paranenud majanduslikule olukorrale selgelt liikumas toimetulekuväärtustelt eneseväljenduslike
väärtuste suunas. See tähendab, et ühiskonnas suureneb nende inimeste arv, kes on majandusliku
ja füüsilise kindlustunde juba saavutatud ning nende jaoks muutuvad oluliseks subjektiivne
heaolu, eneseväljendamise võimalused ja elukvaliteet (ibid).
Ühe eneseväljenduse vormina kirjeldatakse kuuluvust organisatsioonidesse, mis näitab inimeste
võimalust osaleda ühiskondlikus elus ning võimet mõjutada ühiskonna elu nende
organisatsioonide abil (Saar 2010: 112). Lisaks ühiskonnaelus osalemisele on oluline vaadelda ka
16
tolerantsuse ja usalduse olemasolu. Inimesi, kes arvavad, et enamikku kaaskodanikke võib
üldiselt usaldada, oli Eestis 32%, kuid 10 aastat varem oli nende inimeste osakaal vaid 23%
(ibid). Seoses üldise usalduse kasvuga institutsioonidesse ajavahemikul 1990–2008 (parlamendi,
ajakirjanduse ja kiriku usaldatavus langes märgatavalt) muutus inimeste jaoks varasemaga
võrreldes märksa olulisemaks eesmärgiks soov kaasa rääkida tähtsates riigiasjades (ibid).
Seega on käesoleva sajandi esimese dekaadi jooksul toimunud märkimisväärne areng ühiskonnas,
mis kajastub inimeste väärtuste muutumises. Beilmann ja Realo (2012: 213 viidatud Realo jt
2008 kaudu) tõdevad, et riigid, mille elanikud kuuluvad paljudesse vabatahtlikesse
organisatsioonidesse ning kus inimesed enamasti usaldavad üksteist, on individualistlikumad,
mitte kollektivistlikumad.
Individualismi suunas liikumist peetakse oluliseks ja positiivseks ilminguks, kuigi eestlased
rõhutavad individualismist rääkides üksi olemist/tegutsemist ja kollektivismist rääkides grupis
olemist/töötamist (Realo 2003: 65). Teadlased, kes teostavad kultuuridevahelisi uuringuid,
kasutavad individualismi defineerimisel emotsionaalset (nt elu nautimine) ja intellektuaalset (nt
sallivus, teadmishimulisus) sõltumatust ning võrdsustavate (ingl k egalitarian) väärtuste poole
püüdlemist (ibid) kollektivismile vastandamisel.
Värskeimas inimarengu aruandes tõdeb Realo (2013: 51), et kuigi üldine usaldus, heaolu ja
sallivus on kasvanud, rõhutavad eestlased pigem siiski võitlust hinnatõusuga ja korra säilitamise
olulisust riigis võrreldes üldise sõnavabaduse ning riigiasjades kaasa rääkimise võimalusega.
Kivirähk ja Lauristin (2013: 69) kinnitavad olukorra keerukust, tõdedes, et ka OECD
(Organization for Economic Co-operation and Development, Majanduskoostöö ja Arengu
Organisatsioon) liikmesriikide sallivuse pingereas asub Eesti kõige viimasel kohal. Sedasorti
ühiskonnas on aga osalus organisatsioonide ja ühiskonna tegevuses madal (Realo 2003: 66).
Kivirähk ja Lauristin (2013: 69) järeldavad, et muutuste saavutamiseks poliitilises kultuuris ja
kodanikuühenduste tegevussuutlikkuses on vaja muuta arusaamu kodaniku rollist otsustamises
osalejana, tagades seejuures ka seni poliitikast eemale tõrjutud ühiskonnagruppide kaasamise.
17
1.6. Teooriaid vananemisest
1.6.1. Bioloogilised teooriad vananemisest
Bioloogiline vananemine tähendab füüsilisi muutusi, mis esinevad elutähtsates organites, kudedes
ja välimuses aja jooksul, mida iseloomustatakse ka suureneva haavatavusega keskkondlike
muutuste suhtes (Richardson ja Barusch 2005: 22). Bioloogiline vananemine on universaalne ja
lõpeb surmaga, hoolimata indiviidide erinevustest selle avaldumisel (Richardson ja Barusch
2005: 23). Vanusega seotud haigused avalduvad ainult osal inimestel, seega ei ole vananemine ja
haigus sünonüümid (ibid).
Richardson ja Barusch (2005: 24 viidatud Finch ja Seeman, 1999 kaudu) märgivad, et
keskkondlikud tegurid (nt stress) mõjutavad vananemist rohkem kui eksperdid on varem
teadvustanud. Bioloogilistest muutustest, mis esinevad vananemise käigus, loetletakse
järgnevaid: muutused nägemises, kuulmises, puudustundlikkuses, maitsmises, lõhnatajus,
reaktsiooniajas, juuste värvis, nahas, psühholoogilises võimekuses ja seksuaalsuses (Richardson
ja Barusch 2005: 24).
1.6.2. Psühholoogilised teooriad vananemisest
Richardson ja Barusch (2005: 25–26 viidatud Carl Jung 1933, 1960 kaudu) kirjeldavad
psühholoogilist arengut kahe staadiumi abil: staadium enne 40-ndaid ja staadium pärast 40-ndaid.
Esimeses staadiumis seisavad inimesed silmitsi välismaailma nõuetega, näiteks vastutusega pere
ja karjääri ees (Richardson ja Barusch 2005: 25–26 viidatud Carl Jung 1933 kaudu). Inimesed
laiendavad oma sotsiaalseid võrgustikke ja pöörduvad väljapoole, võideldes peresiseselt ja
erialases maailmas iseenda nišši leidmise eest (Richardson ja Barusch 2005: 26 viidatud Carl
Jung 1933 kaudu). Teises staadiumis hindab aga inimene eelnevat faasi (ibid). Tihti viib see
18
indiviidid uute aspektide äratundmiseni iseendas, mida nad varem ei ole väljendanud (Richardson
ja Barusch 2005: 26).
Rääkides vananemisest ja vanemaealistest inimestest, on Richardsoni ja Baruschi (2005: 13–14)
hinnangul oluline meeles pidada tõsiasja, et indiviidid muutuvad vananedes üha erinevamateks
teineteisest. Ühe sünnikohordi sees süveneb heterogeensus elu jooksul soo, rassi, religiooni,
seksuaalse eelistuse, etnilise tausta ja individuaalsete iseloomu omaduste tõttu (ibid). Tunnused,
mis eristavad inimesi varasemas elus muutuvad üha tugevamateks ning kohordid muutuvad ühe
mitmekesisemaks (ibid).
Täiendavalt tuuakse ühe arenguetapina välja täiskasvanu aastate jooksul suremusega silmitsi
seismine, mis sageli viib suurema enese aktsepteerimiseni ja tolerantsuse suurenemiseni teiste
suhtes (ibid). Richardson ja Barusch kirjutavad veel (2005: 27 viidatud Smith ja Freund 2002
kaudu), et vanemad inimesed, kes on tegusad ka tööväliselt, jäävad elus kaasa lööma ning
mitmete rollide omamine aitab paremini kohaneda hilise elu probleemidega. Sellised inimesed on
vähem haavatavad kaotuste ning ebasoodsate eluseikade suhtes (ibid).
1.6.3. Sotsioloogilised teooriad vananemisest
Vanuse stratifikatsiooni teooria. Richardsoni ja Baruschi (2005: 39 viidatud Riley 1971 kaudu)
põhjal sisaldab antud käsitlus suhtumist, et vanuserühmad jagavad olulisi omadusi, eriti
demograafilisi, ajaloolisi ja unikaalseid põlvkondadevahelisi suhteid. Gerontoloogid mõistavad
vananevaid inimesi paremini teades, millisesse vanuskohorti nad on sündinud (ibid). Ajalooliste
ja sotsiaalsete mõjudega arvestamine aitab selgitada, miks paljud indiviidid konkreetses
vanuserühmas tajuvad soorolle, rassiprobleeme ja majanduslikke protsesse just nii, nagu nad seda
teevad (Richardson ja Barusch 2005: 39).
Eakate subkultuurid. Vanemate inimeste subkultuur kerkib esile, kui samas eas inimesed
suhtlevad peamiselt omavahel ja on isoleeritud teistest vanuserühmadest (Richardson ja Barusch
19
2005: 40). Sellise teooria tõttu eeldab osa asutusi Richardsoni ja Baruschi (2005: 40) hinnangul,
et on lihtsam pakkuda teenuseid sarnastele vanuserühmadele, kes jagavad ühist elustiili,
toidueelistusi ja tervise vajadusi. Eakate subkultuuridel põhinev arusaam baseerub gruppide
keskmistel, mitte indiviidide eripäradel ning sellistel alustel praktiseerimise pikaajaline tagajärg
on koostöövalmiduse ja potentsiaalsete meeldivate põlvkondadevaheliste suhete õõnestamine
(ibid).
Sotsiaalse vahetuse teooriad. Paradigma sisu on mõista hilise elu interaktsioone kui
kompleksset vahetuse protsessi eaka inimese ja ühiskonna vahel (Richardson ja Barusch 2005: 41
viidatud Kuypers ja Bengston 1973 kaudu). Vanemate inimeste ja ülejäänud ühiskonna vaheline
võimu tasakaal muutub ebasoovitavaks, kui vähem vanemaealisi inimesi osaleb palgatöös
(Richardson ja Barusch 2005: 41). Probleemid algavad, kui ühiskond sildistab vanemaealise
ebatõhusaks ja jõuetuks (Richardson ja Barusch 2005: 41 viidatud Kuypers ja Bengston, 1973
kaudu). Selline negatiivne sõnum võetakse omaks ja nii muutub vanemaealine üha
haavatavamaks tulevikus esineda võivate probleemide suhtes (Richardson ja Barusch 2005: 41).
Vananemise poliitökonoomia. Perspektiivi alusel on vanemaealisus sotsiaalselt konstrueeritud
(Richardson ja Barusch 2005: 42 viidatud Quadagno ja Reid 1999: 344 kaudu) ning konstrukti
mõistmiseks peab arvestama sotsiaalstruktuuriliste faktoritega, mis vanemaid inimesi
märkimisväärselt mõjutavad (Richardson ja Barusch 2005: 42 viidatud Estes 2001 kaudu).
Richardson ja Barusch (Richardson ja Barusch 2005: 43 viidatud Estes 2001 kaudu) selgitavad, et
vananemise poliitökonoomia tugineb järgnevatele eeldustele:
(1) ühiskond kujundab vanemate inimeste tajumist ja eakate enesetaju, mõjutades nende
väärtuslikkuse ja võimutunnetust;
(2) omistatud sildid mitte ainult ei kujunda vananemise kogemust, vaid mõjutavad ka
ühiskondlikke otsuseid vanemaealistele suunatud avaliku poliitika osas;
(3) sotsiaalpoliitika ja vananemise poliitika peegeldavad ühiskonna ebavõrdsusi ja struktureeritud
kokkuleppe ümber toimunud võimuvõitluse tulemusi;
20
(4) sotsiaalpoliitika peegeldab dominantseid ideoloogiaid ja uskumuste süsteeme, mis sunnivad
peale, toetavad ja laiendavad suurema majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse korra ebavõrdsuste,
eeliste ja puuduste struktuuri.
1.7. Probleemipüstitus
Vananemist käsitletakse sageli probleemse protsessina. Erinevate ühiskondlike probleemide
põhjuseid nii maailmas kui Eestis seostatakse vanemaealiste arvukuse tõusuga. Kirjeldatakse,
kuidas vanemaealiste suurenev hulk elanikkonnas mõjub halvasti majandusele,
sotsiaalhoolekande- ja tervishoiusüsteemile. Siin võib põhjuseks olla hoopis vanustundlikkus.
Lisaks ühiskondlikule aspektile on ka individuaalne vananemise protsess kõrvaltvaatajate jaoks
negatiivne. Tänapäeva maailm on olnud suunatud nooruse säilitamisele ja vananemise
edasilükkamisele ning avalikest foorumitest on välja tõrjutud teemad vananemise positiivsetest
tahkudest.
Tihti eelistatakse vaadelda vananemist ja vanemaealisi inimesi üldistavalt, mis kajastub minu
praktilisel kogemusel ka eakate patsientide ravi- ja hooldusküsimustes. Põlvkondadevahelise
suhtluse toetamisele ning käsitlemisele pööratakse vähe tähelepanu ning eakad on olnud
ühiskonnast isoleeritud (Sirotkina 2012: 5). Isoleerituse üheks põhjuseks peetakse varasema
ideoloogia järgimist, mille kohaselt pandi põhirõhk eakatele heaolu võimaldamisele ja selle
tagajatena nähti riiki ja kohalikke omavalitsusi (ibid). Kristjuhan (2012: 15–16) kirjeldab
vananemisega seotud müütide tugevat mõju sama protsessi käsitlemisel negatiivsena ja kuigi
viimastel aastakümnetel on vananemisega seotud probleeme ja müüte hakatud teaduslikult
uurima, siis suhtutakse Eestis vanemaealistesse endiselt stereotüüpselt.
Maailma mastaabis ja Eestis (AVA kaudu) on ühetaoliste ja üldistavate hoiakute ja suhtumiste
muutmiseks hakatud tegelema vananemise süvalaiendamisega (AVA 2013; Mainstreaming
Ageing 2009; Active Ageing 2002), mille sisuks on holistiline ja kõiki poliitika välju ja tasandeid
läbiv vanemaealiste kaasamine otsuste tegemisse. Leian, et sotsiaaltöö valdkonnas on vananemise
21
süvalaiendamine samamoodi oluline, sest ka spetsialistide hoiakud võivad kujuneda isiklike
konfliktsete kogemuste pinnalt ja seega on vajalik uurida, mida tähendab vananemise protsess
ning kuidas saab seda riigi, gruppide ja indiviidide tasandil edukamalt käsitleda.
Vananemise süvalaiendamise juures on oluline aktiivsena vananemise soodustamine. Selle all
mõeldakse vananevale inimesele iseseisvateks otsustusteks võimaluste tagamist ning
valikuterohke keskkonna loomist. Samuti on tähtis vanemaealiste jõustamine ja õpetamine,
kuidas olla aktiivne (tööturu paindlikumatest võimalustest teavitamine, tervislike valikute
soodustamine, vabatahtliku tegevuse organiseerimine jne). See tähendab, et on vaja laiendada
valdkondi, kus vanemaealine inimene saab tegutseda ning selleks on vaja inimest ennast ja ka
ühiskonda teadlikumaks ja teda ümbritsevat keskkonda paindlikumaks muuta.
Lisaks on seoses süvalaiendamisega oluline läbi mõelda, kuidas võiks pöörduda vanema inimese
poole. Vananemise kogemust mõjutab ka inimese enda tunnetus, st kuidas tema ise suhtub neisse
vanuserühmadesse või nimetustesse, mida kasutatakse tema paigutamisel mingisse rühma ja
temast või temaga rääkimisel.
Magistriuurimuse suund on suhtuda vananemisse kui sotsiaalsesse protsessi, mis on ühiskonna ja
indiviidi seisukohalt triumf. Samuti on tarvis selgitada välja probleemid, mis takistavad
aktiivsena vananemist Eestis ning kirjeldada võimalikke lahendusi eakate ettevõtlikkust
soodustava keskkonna loomiseks. Töö eesmärk on minu kui reflekteeriva praktiku ja uurija
arusaam uuest vananemise kontseptsioonist Eestis. Antud eesmärgi saavutamise tulemusena
on mul olemas kirjeldus praegusest vananemise kontseptsioonist Eestis ja mul on võimalik teha
ettepanekuid uue, innovaatilise kontseptsiooni loomiseks.
Eesmärgi saavutamiseks sõnastasin uurimisülesanded:
(1) uurida, kuidas räägivad eksperdid vananemist Eestis;
(2) kirjeldada, millised on ekspertide arvamusel põhilised probleemid Eestis, mis mõjutavad
vananemist ja vanemaid inimesi;
(3) kirjeldada, milliseid lahendusi näevad eksperdid loetletud probleemidele.
22
2. Metoodika
2.1. Uurimuse käik
2.1.1. Andmekogumismeetod
Uurimuse jaoks vajalikud andmed otsustasin koguda kvalitatiivsel meetodil. Uurimuse
läbiviimiseks kasutasin poolstruktureeritud intervjuud. Aktiivsena vananemise arengukava
koostamise algfaasis toimunud arutelude põhjal kujunesid intervjuude jaoks kolm laiemat
teemade ringi hõlmavat küsimust.
(1) Millised võimalused kaasnevad vananemisega?
(2) Millised on hetkel peamised probleemid seoses rahvastiku vananemisega?
(3) Milliseid lahendusi näete tulevikus?
Intervjuude käigus muutus küsimuste sõnastus ja järjekord. Teine küsimus kujunes ümber ning
küsisin vananemisega seostatavate probleemide kohta üldisemalt. Täiendavalt uurisin iga vastaja
käest, kas vananemise ja vanemaealiste inimeste osakaalu suurenemisega on üldse vaja riiklikul
tasandil tegeleda (pidasin silmas aktiivsena vananemise arengukava koostamist).
2.1.2. Andmete kogumine
Intervjuude tegemise eel saatis Sotsiaalministeerium kõigile vastajatele e-kirjana individuaalse
teate sooviga kaasata konkreetset inimest uuringusse, seejuures tutvustati lühidalt AVA
koostamist ja uuringu eesmärki. Kiri ei sisaldanud informatsiooni teiste võimalike
intervjueeritavate kohta, teade lõppes minu kui andmete koguja ning uuringu teostaja
kontaktandmetega. Pärast informeerivate kirjade väljastamist kontakteerusin vastama soostunud
23
inimestega, et leppida kokku intervjueerimise aeg ja koht. Intervjuud viisin läbi aprillis ja mais
2012. Aastal. Uurimuse jaoks sain vastajatelt eelneva nõusoleku intervjuude lindistamiseks. Ühe
uuringus osalejaga ei olnud võimalik isiklikult kohtuda, seega saatis ta vastused kolmele
küsimusele e-kirja teel.
Peale intervjueerimist transkribeerisin lindistused. Selleks kuulasin intervjuusid mitu korda ning
mõnest paremaks arusaamiseks seadsin lindistuste mahamängimise tempo kaks korda
aeglasemaks. Kahe intervjuu puhul oli probleemiks halb diktsioon, mis muutis lindistuste
mahakirjutamise keerulisemaks. Transkribeerimisel pidasin silmas pause, üneeme, kordusi, halba
grammatikat, sisse- ja väljahingamisi, muiates öeldud sõnu/lõike ning jälgisin naermist ja kergesti
märgatavaid toonimuutusi (üksikuid). Arusaadavuse huvides esitan analüüsi osas tsitaadid ja
lõigud intervjuudest puhastatud kujul.
2.1.3. Andmeanalüüsi meetod
Andmeanalüüsi kontseptuaalseks raamistikuks valisin kvalitatiivse sisuanalüüsi (ingl k
qualitative content analysis) (Laherand 2008: 290). Neuman (2006: 323) ja Berg (2007: 307)
toovad välja, et sisuanalüüsi tehnikat saab kasutada nii kvantitatiivsete kui kvalitatiivsete
andmete analüüsimisel. Kvalitatiivset sisuanalüüsi on võimalik läbi viia kolmel erineval moel
(Hsieh 2005: 1278). Minu töö jaoks kujunes kõige sobilikumaks Hsieh` (2005: 1279) kirjelduse
alusel tavapärane sisuanalüüs (ingl k conventional content analysys). Sisuanalüüsile omaselt
rakendasin meetodit peale andmete kogumist.
Hsieh (ibid) alusel on minu valitud meetod sobilik uuritava fenomeni kirjeldamiseks, minu töös
on selleks vananemine kui sotsiaalne protsess. Eristatavaks tunnuseks loeb viimati mainitud autor
induktiivsel moel tekitatud kategooriaid, st ei kasutata eelarvamuslikke kategooriaid. Andmete
analüüsimiseks soovitatavad sammud on Hsieh` (ibid) alusel järgmised:
(1) kõigi andmetega tutvumine mitmekordse lugemise teel tervikpildi loomiseks;
24
(2) andmete rida-realt lugemine koodide tuletamiseks (Hsieh 2005 viidatud Miles ja Huberman
1994; Morgan 1993; Morse ja Field 1995 kaudu);
(3) märkmete tegemine esialgsete muljete ja mõtete kohta seoses andmetega, mille käigus
kerkivad tekstis esile koodid;
(4) koodid sorteerimine kategooriatesse omavahelise ühendatuse põhjal;
(5) koodide, kategooriate ning alamkategooriate defineerimine andmetest võetud näidete varal.
Kodeerimise ühikuteks valisin erinevad teemad (Berg 2007: 312), millest intervjuudes juttu on.
Analüüsimise ajal koostasin memosid, mis on Lewis-Becki (2004: 634–635) väitel abiks loogika
väljatöötamisel ja analüütiliste ideede meeles pidamisel, isiklike eelistuste ja eelduste jälgimisel
ning nende koostamine hoiab uurijat teadlikuna ja uurimust ausana.
2.1.4. Analüüsi käik
Andmete analüüsimisel järgisin kvalitatiivse sisuanalüüsi tegemise põhimõtet ja alustasin tööd
transkriptide läbilugemisest, et saada ülevaade materjalis sisalduvast. Esimese lugemise ajal
alustasin memode koostamaist panemaks kirja esmased mõtted, mis tekstide lugemisel tekkisid.
Memode kirjutamist jätkasin kogu analüüsi jooksul. Teistkordsel lugemisel märkisin värviliste
markerite abil ära olulised laused ja lõigud. Selles etapis tekkisid memodesse esmased
analüütilised ideed ja koodid. Kolmandal intervjuude lugemisel töötasin teksti läbi rida-realt,
pannes ridade kõrvale kirja tähtsamad sõnad ja ideed, millest räägiti. Kolmas etapp võimaldas
täpsustada nii individuaalselt intervjuude kohta käivaid kui kogu materjalis esilekerkivaid koode.
Koodide tuvastamise ja äramärkimise käigus kirjutasin välja vastajate tsitaatide asukohad
kordumise ja täiendamise eesmärgil sarnasuste või lisanduvate dimensioonide välja toomiseks
konkreetse teema lõikes.
Memode ja koodide põhjal leidsin intervjueeritavate jutust korduvad teemad ja mustrid ning
koondasin seejärel valitud koodid kolme kategooriasse. Seejärel defineerisin koodid ja
kategooriad. Viimaste nimetused muutusid analüüsi käigus. Kui kategooriad olid tuvastatud,
25
jätkasin tööd redutseeritud transkriptide ja memodega. Analüüsis kasutasin ka koostatud
memosid.
Kodeeritud materjali, magistritöö mahtu ja töö eesmärki silmas pidades jätsin analüüsist välja osa
teemasid, mille tulemusena kujundasin endale uue andmestiku lähtuvalt järgnevatest
kategooriatest: (1) põlvkondadevahelised erisused; (2) harjumus olla aktiivne ühiskonna liige; (3)
uus kontseptsioon vananemisest.
Analüüsi käigus otsustasin vaadelda, milliseid mõisteid on intervjueeritavad kasutanud
vanematest inimestest rääkides. Kvalitatiivse sisuanalüüsi täiendamiseks koostasin lühikese
kvantitatiivse sisuanalüüsi baasil ülevaate erinevate mõistete tarvitamise sageduse kohta. Neuman
(2006: 325–326) kirjeldab kvantitatiivse sisuanalüüsi osana avalduvat kodeerimist (ingl k
manifest coding), mida kasutatakse valitud sõnade esinemissageduse väljaselgitamiseks. See on
sobilik nähtavaks, teksti pinnal olevaks kodeerimiseks, mis ei võimalda teha analüütilisi järeldusi
avaldumise põhjuste kohta (ibid).
Kuna valdavaks meetodiks on kvalitatiivne sisuanalüüs, on avalduva kodeerimise kasutamise
eeliseks olemasolevate andmete võime selgitada väljendite esinemissagedust. Tekstipõhise
sõnaotsingu abil koostasin redutseeritud analüüsitava materjali sarnaselt kvalitatiivse analüüsi
kategooriatele. Viimase koondasin parema ülevaate saamiseks tabelisse.
2.2. Valim
Intervjueeritavate nimekirja koostamine toimus koostöös Sotsiaalministeeriumiga ning mina
osalesin valikutegemise protsessis magistritöö juhendajaga valikuid kaaludes. Võimalikud
osalejad selgusid inimeste erialaseid kogemusi ning konkreetses valdkonnas eksperdina
tegutsemist arvestades. Oluliseks osutusid läbiviidud uuringuid, avaldatud uuringutulemused või
artiklid. Määravaks sai eksperdi osalus valdkonna uurimisel ja panus selle arendamisse.
Võimalikest vastajatest osa oli spetsialistidena ka konkreetsetel teemadel avalikult arvamust
26
avaldanud. Intervjuude abil soovisin uurida ekspertide vaateid järgnevates valdkondades: (1)
tööhõive; (2) tervishoid ja hoolekanne; (3) elukestev õpe; (4) lõimumine.
Iga valdkonna kohta oli 2–4 võimalikku intervjueeritavat, kokku 11 inimest, kellest osa oli
seostatud mitme teemaga. Kõigist potentsiaalsetest vastajatest andsid tagasisidet uurimuses
osalemise kohta kümme inimest. Üks inimene saatis vastused e-kirjas esitatud kolmele
küsimusele kirjalikult. Üks inimene keeldus osalemast, viidates oma pädevuse puudumisele antud
valdkonnas. Teine oli raskesti kättesaadav ning lubas e-posti teel tagasisidet saata, ent seda ta ei
teinud. Lõpuks sain võimaluse viia läbi seitse intervjuud. Vastajatest viis olid mehed ja kaks
naised.
2.3. Uurimuse eetiline aspekt
Enne iga intervjuud selgitasin vastajatele, kuidas kavatsesin kogutud andmeid kasutada. Küsisin
luba ka intervjuude lindistamiseks. Seega oli mul olemas nendepoolne teadlik nõusolek osaleda
antud uurimuses.
Uurimus on kokku pandud konfidentsiaalsust silmas pidades. Intervjueeritavatele ma
konfidentsiaalsust ei lubanud sõltuvalt toonasest plaanist kasutada nende ütlusi AVA-s. Lugejale
jäävad intervjueeritavad anonüümseks, kuigi mina saan hiljem esitatud mõtted viia kokku ka
konkreetse vastajaga (Rubin ja Babbie 2005: 79; Berg 2007: 79). Konfidentsiaalsuse kasuks
otsustasin seetõttu, et antud töös ei ole vastaja identiteet määrav ning oluline on minuga jagatud
informatsioon.
27
3. Analüüs
Analüüsi osas kirjeldan metoodika peatükis loetletud kolme kategooria alusel saadud tulemusi
ning annan ülevaate teemadest, mida intervjueeritavad pidasid oluliseks minuga jagada. Lisaks
kvalitatiivsele analüüsile ilmestan kvantitatiivse analüüsi tulemustega ühe kategooria sisu.
Peatüki jaotasin kolme ossa, mille alaosad liigendasin andmete põhjal tuletatud koodide alusel.
Tulemuste kirjeldamisel kasutan vastajate väljendeid, eriti eestlastest ja Eesti ühiskonnast
rääkimisel. Nimelt on intervjueeritavate arvates paljud probleemid põhjustanud „eestlase hell
hing“ või „eestlase iseloom“, aga ka „Eesti ühiskonna iseloom“. Siinkohal ei kasuta ma mainitud
väljendeid tulemuste tõlgendamisel, vaid pigem vastajate meelsuse esiletõstmiseks ja selle
ilmestamiseks.
3.1. Põlvkondadevahelised erisused
Käesolevas osas käsitlen põlvkondade omavahelisi erisusi Eestis ning kirjeldan praeguse aja
eakate positiivseid omadusi, mis on ühiskonnale kasulikud. Täpsemalt toon välja seisukoha,
kuidas võiks rääkida, st missuguseid sõnu kasutada erinevaid kohorte silmas pidades ning
kirjeldan eluea ja tervise valguses tänaseid ja homseid vanemaealisi inimesi. Veel esitan
intervjueeritavate arvates vananemisega seostatavaid negatiivseid aspekte.
3.1.1. Piirid
Mitmed vastajad on veendunud, et praegune tava vanematest inimestest rääkida ja kirjutada ei ole
korrektne. Suhtumine vananemisse sõltub ühiskonnast ja kultuurist. Määrava tähtsusega on ka
28
kasutatavad terminid ning nn lahterdamise alused. Üks tahk mõistete ja vanuserühmade
nimetamisel on kõrvaltvaataja positsioon, aga suurema mõjuga on vananeva inimese enda
tunnetus, kas ja kuhu ta peaks kuuluma ning kuidas temale erinevad jaotused mõjuvad.
V7: „/.../ kõigepealt ma arvan on /.../ vananemise mõiste /.../ küsimus nagu selles et /.../
millises perioodis me hakkame rääkima eakatest inimestest ja millisel viisil me neid üldse
tegelikult nimetame /.../ need nimetamised ise kannavad teatud /.../ suhtumisi /.../“
Kodeerimise käigus kerkisid esile mitmed erinevad mõisted. Terminite kasutamissagedust ning
teema käsitlemise tähtsust esitlen selguse huvides tabelina (Tabel 1). Üks vastajatest ei kasutanud
kordagi sõna „eakas“ vaid väljendit „vanemaealinee inimene“ ja üks intervjueeritavatest tarvitas
läbisegi kõiki mõisteid, k.a „vanur“.
Tabel 1. Kasutatud mõistete sagedus.
Kasutatud mõiste
Esinemise sagedus
kõigis intervjuudes
kokku
Vanem inimene/vanemad inimesed 36
Vanemaealine/vanemaealised 33
Eakas/eakad 23
Vanad inimesed 8
Vanaema/vanaisa/vanavanem 7/1/1
Memm/taat 7/1
Vanur/vanurid 5
Vananeva(d) inimese(d) 4
Vanaproua; pensioniikka jõudnud daamid;
vanad eakad; vanamemm
1
Täpselt samamoodi nagu on oluline kasutada teistsugust vaatenurka vananemisele, on vajalik ka
mõelda, millisel moel keelekasutus ise väärarusaamasid ja hoiakuid kujundab. Viimane idee ei
puuduta muidugi ainult vanemaealisi, vaid on seotud kõigi ühiskonnaliikmetega, keda soovitakse
mingi omaduse alusel omavahel eristada või ühendada.
V4: „/.../ tehakse /.../ viga ühiskonnas, et vaadatakse nagu mingisuguseid kas eagruppe
või midagi nagu {töötuid} nagu ühtse grupina. Tegelikult seda ei tohiks niimoodi võtta.
/.../“
29
Viimati tsiteeritud kõneleja jaoks on vanemaealiste seas olevate erinevate gruppide vaatlemine
väga oluline teema ning ta seostab seda vanustundlikkuse ja erinevate kohortide vananemisega,
mis kujundab tema arvates uut tunnetust või teadmist piiri suhtes, millest alates keegi peab end
vanaks. Sama inimene soovitab seoses arengukava sihtgruppide täpsustamisega keskenduda ka
muudele gruppidele:
V4: „/.../ kui me tõmbaksime piiri, et kust maalt on nagu inimene vana /.../ mõned
sihtgrupid võivad olla ka nagu need inimesed, kes hakkavad jõudma nagu vana ikka. Et
/.../ mitte ainult ei tegeleta /.../ vanemaealistega, vaid ka võib-olla eelvanemaealistega /.../
inimestega, kes /.../ varsti kohe hakkavad kasvõi tööturult lahkuma.“
Piiritut või piirideta suhtumist eakusse ja vananemisse mõjutavad ka müüdid, mis on kujunenud
ajaloo vältel ja mille hajumine võtab aega. Müüdid on soodustanud vanemate inimeste vaatlemist
sarnase homogeense grupina, mis tegelikkuses ei vasta tõele.
V4: „/.../ need müüdid /.../ on /.../ täiesti olemas, aga /.../ need on kuidagi kunstlikud minu
meelest /.../ kõik selline automaatne lahterdamine /.../ kes on vana, kes on noor, et võib-
olla /.../ sellist dimensiooni pole üldse nagu vaja. /.../ Et erinevas eas /.../ olevatel
inimestel on /.../ mingitest asjadest lähtuv /.../ erisugune positsioon /.../ et noorte puhul on
see /.../ et nad alles lähevad tööturule, proovivad sinna sisse saada, vanemad inimesed
üldjuhul seal juba on /.../ või proovivad seal nagu edasi olla /.../“
Seega, kui soovitakse vaadelda elanikkonna erinevaid gruppe, tasub olla ettevaatlik inimeste
vanuse järgi jaotamisel. Eriti, kui grupeeringuga tahetakse näidata inimeste erisusi võrreldes
muude vanuserühmadega. Inimeste vanuse alusel jaotamine tundub intervjuude põhjal olevat
läbi mõtlemata ning osal juhtudel võiks sellest isegi loobuda.
3.1.2. Ajaloolised mõjutused
Müütide kujunemisel on märkimisväärne roll Eesti ajaloolisel taustal. Osa intervjueeritavate
arvates ei saa müütide vastu võidelda, tihti on kõige suurem abi ajast endast, mille jooksul
30
tekivad uued arusaamad ja ühtlasi ka uued müüdid. Lisaks müütidele, mis muudavad
koostoimimise keeruliseks, on praeguse eaka põlvkonna eripäraks nende ajalooline kandam,
mille mõjutused väljenduvad näiteks kehvas tervislikus seisundis.
V1: „praegune eakas põlvkond kannab ju eneses kogu ajalugu /.../ kui me mõtleme /.../
endise Eesti Vabariigi peale mida me kujutama ette et /.../ see oli väga /.../ ilus ja hea
koht, aga seal /.../ oli /.../ suremus /.../ hästi kõrge. Nakkushaigusi oli palju /.../ selles
põlvkonnas on /.../ võib-olla 90% tuberkuloosist nakatunuid /.../ oli aeg, kus /.../ laste
haigused viisid /.../ suure osa inimestest /.../ hauda enne kui nad täiskasvanuks juba said
/.../ sõjaajal /.../ oli selge rahhiidi probleem /.../ Eestis ei olnud otsest alatoitlust /.../ aga
toiduainete valik oli ikkagi napp ja talvel paratamatult ei olnud meil eriliselt ei apelsine,
ei banaane, ei viinamarju /.../ rääkimata muidugi neist kes /.../ on käinud Siberis, kes on
tõelist nälga üle elanud. Ütleme niiviisi et lausa nälga /.../ võib-olla Eestis ei olnud aga
/.../ ühekülgne toit /.../ ja see kõik oli ikkagi küllalt paljudel küllalt pika aja jooksul /.../ ka
nõukogude aja alguses /.../ Kõike seda /.../ kannab praegune põlvkond /.../ kaasas ja
samas /.../ kes on toime tulnud, kes ei ole toime tulnud. Ega seda ei saa neile /.../ tagant
järgi kuidagiviisi hüvitada.“
Nagu eelmisest lõigust võib lugeda, on tänapäeva eakal põlvkonnal seljataga teistsugune elu kui
pealekasvanud põlvkondadel. Intervjueeritavate seisukohalt on see üheks põhjuseks, miks eri
vanuserühmades esinevad vastakad arusaamad ja vaated elule. Põlvkondadevaheliste erinevuste
kirjeldamisel on vastajate arvates oluline meeles pidada, millisest sünnikohordist on jutt.
V3: „/.../ nõukogude ajal /.../ oli väga palju selliseid ettevõtteid, kus olid kehvad
töötingimused /.../ 40% töötajatest olid tööstuses /.../ Muidugi need inimesed, kes on
saanud /.../ liigese kahjustusi /.../ ega need terveks ei saa /.../ see põlvkond, kes on praegu
ütleme seal 60-aastased nendega peab natukene lähenema erinevalt /.../ Need kes
hakkavad saama kuskil ütleme seal 2020–2030 pensioniikka, need on loomulikult
erinevad inimesed võrreldes sellega, mis on praegu /.../”
Kohortide omavahelisest erinevusest rääkides peab üks intervjueeritavatest vajalikuks toonitada
noorte ja eakate gruppidesse asetatud inimeste rühmasiseseid erinevusi:
V3: „/.../ Kui võtame 20-aastased, siis nad on enam-vähem /.../ suhteliselt lähedal
üksteisele /.../ aga kui võtame seal 60–70-aastased, siis mõni on /.../ võib-olla
31
mingisugune allakäinud inimene, teisest on saanud professor, mõnest minister /.../ mõnest
president. Nii et need on väga erinevad /.../ nii füüsiliselt kui ka vaimselt. No füüsiline, see
erinevus ei ole nii suur, aga vaimne on eriti. /.../ on nagu raske isegi vanadest inimestest
isegi aru saada /.../ Et kiputakse üldistama kõike seda, mis ta on kohanud /.../“
Seega kinnitub veelkord vajadus vaadelda senisest erinevalt teatud vanuses olevaid inimesi.
Ajaloolised erisused väljenduvad veel tööturul hakkamasaamisega ja seal orienteerumise ning
initsiatiivikusega. Oli aeg, mil vanemate inimeste tööturult lahkumine teatud vanuses oli
seadusega ette nähtud igapäevane praktika. Viimasest on tingitud ka paljude eakate passiivne
suhtumine tööotsingutesse.
V3: „/.../ vanemad inimesed otsivad suhteliselt palju vähem tööd kui otsivad noored ja
miks nad otsivad, lihtsalt nõukogude ajal oli lihtsalt niimoodi ikkagi, et kui inimene tuli
ettevõttesse ja kui oli mingisugune töökoht olemas, siis ettevõte pidi seda võimaldama /.../
Aga igasugustes Euroopa maades, kus ma olen palju käinud, seal ikkagi küllaltki palju
enne käivad inimesed läbi ja siis valitakse /.../ inimesed /.../ palju rohkem otsivad tööd,
kui tahavad tööd saada, nii et vot siin on see teistsugune lähenemine ja vanemad inimesed
on /.../ ikkagi suurel määral kõik selle mõttemalliga nii nagu oli nõukogude ajal /.../“
V3: „/.../ tööandjates kinni ja siin ka inimestes kinni. Inimesed on harjunud niimoodi, et
nagu oli nõukogude aeg /.../ Puuetega inimesed küll vähem otsivad tööd /.../“
Loomulikult ei pea seda vaatlema kui negatiivset ilmingut, kuna see oli tol ajal tavapärane ning
intervjueeritavate arvates on vanemad inimesed sellise harjumuse säilitanud. Nõukogude ajast
pärinevale kombele viitavad paar vastajat seoses omaalgatusliku tegevusega.
V2: „/.../ tsaari Venemaal oli selline ühistegevus ju tegelikult keelatudki. /.../ Ja kui: juba
seal paarkümmend inimest kokku tuli, siis loeti seda juba riigivastase vandenõuks /.../“
Initsiatiivikuse, kultuuriliste hoiakute ümberkujunemise ja nõukogude aja kohta on ühel
intervjueeritaval öelda järgmist:
V4: „/.../ praegult oleme kakskend aastat olnud iseseisvad /.../ ja enne seda oli ka
kakskend aastat /.../ aga kogu eelnev ajalugu on olnud /.../ kellegi võõrvõimu all ja see /.../
viimane aeg oli tegelikult kõige masendavam, kus nagu soodustati ju seda, et inimene /.../
elaks nagu mingit topeltelu /.../ Kaebaks kellegi peale /.../ et jumala pärast, et ta ei
ilmutaks mingit initsiatiivi midagi teha. Et kui viiskend aastat mingit sellist jura nagu teha
32
/.../ siis see ju kahtlemata nagu mõjub. /.../ läbi kultuuri see, see on pikaajaline protsess
muidugi. Kõige vähem saab seda muuta nagu kuskilt ülevalt poolt kohe. Saab loomulikult
proovida luua /.../ tingimused ja keskkonna, et kus see kultuuriline muutumine võib-olla
toimub natukene kiiremini, aga /.../ sellist võlulahendit või vitsa ei ole.“
Viimane lõik võtab kokku meie ühiskondliku arengu omapärad (mis ei tähenda, et ka väljaspool
Eestit poleks sarnaseid ilminguid), kultuurispetsiifiliste arusaamade ja nende muutumise olulisuse
ning ajaloolise tausta arvestamise vajaduse. Harjumuspärased käitumis- ja mõtlemismallid on
aeglased muutuma, ent mõjutavad kõiki elanikkonna gruppe.
3.1.3. Vananemisega seostatavad puudused
Intervjueeritavad on vananemisega seostanud tervise võimalikku halvenemist ning üksi jäämist.
Näiteks üksinda elades võib toimetulek osutuda oluliselt raskemaks ühelt poolt majanduslike
kulude tõttu (elukoha korrashoid jms), teisalt võib vaimne üksiolek põhjustada suuremat
eraldatuse tunnet muust maailmast ja samas mõjuda psühholoogiliselt halvasti.
Tulevastel eakatel on tervisega seotud eelised tänaste ees, sest tervena elatud aastate arv üha
suureneb ning ennetustegevuse ning tervislike eluviiside harrastamisega on võimalik esmakordset
haigestumist kroonilistesse haigustesse edasi lükata. Oluline on ka meditsiini hoogne areng, mis
on teinud võimalikuks praegusaegsetele eakatele iseloomulike haiguste varasema diagnoosimise
ja efektiivsema ravi. Toitumisharjumuste muutmine on samuti tähtis aspekt, mis puudutab
eakamaid inimesi. Harjumuste iseloom on küll erinev (järgnev tsitaat iseloomustab tänaseid
eakaid), ent ka tulevastel eakatel on vaja suurendada teadlikkust tervislikust toitumisest.
V3: „/.../meil on väga niisuguseid lihtsaid asju ka, mis miinustes /.../ see on natukene
nagu teine sfäär, aga samas /.../ soola kogus toidus, et meil on ikkagi üle maailma üle
keskmise märgatavalt sööme soola /.../ soolaliha ja soolakala ja nii edasi, me oleme
harjunud ära ja eriti vanemad inimesed. Samas see on üks tegur, mis meil suhteliselt hästi
palju erinevat haigusi ja ka insult, infarkt ja nii edasi on selle tõttu /.../“
33
Vastajate hinnangul noor inimene vananemise peale eriti ei mõtle. Ehk on üks põhjus ka hirm
enese surelikkuse tunnetamise ja surma liigse läheduse ees. Siinkohal avaldab üks
intervjueeritavatest huvitava mõtte kõiki vanuserühmi silmas pidades:
V6: „/.../ vist ma olen ikkagi rääkinud, et /.../ sa ei pea seda kogu aeg mõtlema, aga sa
võiksid mõelda, kuidas sa tahaksid surra /.../ missuguses seisundis sa tahad olla, siis kui
sa sured ära /.../ see tundub inimestele kuidagi väga raske mõelda selle peale. Selle peale
peab mõtlema, eks. See tähendab seda, et mida ma tahan saada /.../“
Üks kõneleja kirjeldab ka laiemat probleemi – kui kaua on inimene ise võimeline tööturul
tegutsema ja kui kõrges eas suudab ühiskond teda töötajana aktsepteerida. Võrdluse abil joonistab
ta realistliku pildi meie ja paari teise riigi eakatest ja nende suhtumisest töisesse ellu:
V3: „/.../ Euroopa on siin maha jäänud niisugustes küsimustes, ütleme Ühendriikidest
kõigepealt. Et Ühendriikides /.../ puhkekeskustes töötavad, niisugused lihtsamad tööd,
töötavad 80-aastased /.../ Kujutate ette, nad ei saa kodus olla, nad on harjunud elu otsa
tööd tegema, teistega suhtlema ja /.../ ei ole mingit probleemi, nad on saanud tööd /.../
Niisugust asja ei kohta Euroopas praktiliselt, on väga vähe /.../ mul üks tuttav näiteks
Jaapanis /.../ tema vanaema sai näiteks tööd, kui kuulutati välja, et teetseremoonia jaoks
vajatakse inimesi ja tema vanaema oli 92-aastane ja sai tööd. /.../ Ma ei kujuta, et meil
üldse, kas meil 92-aastane inimene, kas ta üldse käib ja nii edasi, on voodihaige ja nii
edasi /.../“
Peamiselt muretsevad intervjueeritavad inimeste väljumise pärast tööturult just tervislikel
põhjustel. Põhjuseid töölt lahkumiseks võib olla mitmeid. Inimene võib olla sunnitud halvenenud
tervise tõttu töötamise lõpetama, sest senise tööpaiga kohandamine või uue võimetekohase töö
leidmine ei ole teostatav. Teisalt võib pensionile või koduseks jäämine olla hoopis seotud
töötajast sõltumatute teguritega, näiteks tööandjapoolse negatiivse suhtumisega.
V7: „/.../ ma räägiksin eriti sellest etapist /.../ mis on seotud siis aktiivsest tööelust kõrvale
astumisega, sest kui kõik need uuringud näitavad meile, et inimeste tervis halveneb väga
tugevalt pärast seda, kui nad aktiivsest tööeast välja tulevad või näiteks pensionile
lähevad ja nii tervise niisugused raskused kui ka üldse suhtumine endasse, suhtumine ellu
muutub nagu ennast haletsevaks ja tekib suur hulk probleeme /.../“
34
Isegi kui inimene jääb tööturule, võib vanemaealisel osutuda keeruliseks oma tööpanuse eest
õiglast tasu saada. Üks vastajatest on sarnase probleemiga oma tööelus isiklikult kokku puutunud.
Nimelt hakati temalt vanemas eas paluma tasuta konsultatsioone ning esialgu ta tuli ka huvilistele
vastu. Vabatahtliku konsultandina töötades leidis ta varsti, et võiks tehtud töö eest ka palka
küsida. Kui ta oli aga tasustamise teema üles võtnud, kadusid peagi ka tööpakkumised.
Tööturult eemaldumise tõttu suureneb ka tõenäosus eemalduda nooremast põlvkonnast, mis
omakorda süvendab lõhesid ühiskondlikul tasandil. Lisaks tööharjumuse katkemisele ja
halvenevale tervisele on üheks mõjuteguriks ka suhtlemise oluline vähenemine:
V7: „/.../ kindlasti /.../ ma arvan ikkagi kõige suurem probleem on nendel inimestel /.../
see murdekoht, kus sa lähed pensionile ja äkki need asjad, mis sind muidu nagu töö kaudu
hoidsid /.../ võrgustikus et sa ei olnud mitte nii väga aktiivne muidu sotsiaalne suhtleja,
aga sinu suhtlus oli tänu sellele, et sa käisid tööl ja see äkki muutub /.../ et kuidas seda
nagu ikkagi ületada, et nad ei jääks tõesti haigeks, et nad ei oleks kibestunud, et nad ei
oleks /.../ elust välja langenud /.../“
Hoolimata mitmeid valdkondi puudutavatest võimalikest negatiivsetest teguritest, leidsid
intervjueeritavad vananemise protsessist ning vananevast indiividist endast rääkides ka palju
positiivset. Vananemisega kaasnevate positiivsete aspektide kirjeldamisel käsitlesid
intervjueeritavad nii individuaalset kui ka rahvastiku vananemist.
3.1.4. Vananemisega avanevad võimalused
Eaka inimese vaieldamatult olulisim erinevus teiste vanuserühmadega võrreldes on toimetuleku
oskus ja kogemustepagas. Kõik kõnelejad on veendunud, et vanemaealiste kogemuste kasutamine
ja edasiandmine noorematele nii isiklikus kui tööelus on väärtuslik. Täiendavalt lisatakse, et
vanemad inimesed on tõenäoliselt rahulikumad ning nad enamasti ei muretse materiaalsete
väärtuste pärast. Vastajate arvates on tähtis märkida, et enamus eakatest omab isiklikku eluaset.
Tihti on vanuse suurenedes muutunud ka suhtumine ellu:
35
V7: „/.../ inimene /.../ palju rohkem teab, ta oskab palju rohkem, ta on palju rohkem
kogenud ja tal võib ka maailma kohta tekkida /.../ emotsionaalselt pigem siis selline
tasakaaluseisund, kuna ta teab, et kõik asjad on palju suhtelisemad ja ta enam ei ole nii
pinges võib-olla paljude asjade pärast, mille pärast ta nooruses kangesti muretses, nii et
see kindlasti on omamoodi eelis /.../“
Analüüsitakse kogetud õnnestumisi ja elu jooksul tehtud otsuseid, sõlmitakse rahu iseenda ja oma
valikutega. Saavutatakse kindlus, et ollakse võimeline lahendama ka uusi probleeme, seetõttu
leitakse elus ka teatud tasakaal. Lisaks tekivad ka uudsed sotsiaalsed dimensioonid:
V4: „/.../ vananedes /.../ ütleme elult tuua nagu selliseid /.../ sotsiaalses mõttes nagu
teistsuguseid situatsioone /.../ vananedes /.../ on võimalus saada vanavanemaks näiteks.
Vanaemaks, vanaisaks /.../ vananedes on võimalik ka oma elutempot natukene allapoole
võtta /.../“
Puudustest rääkides kirjeldasin halveneva füüsilise seisundi mõjusid, ent vaimsest tervisest
rääkides on mitmeid positiivseid võimalusi, näiteks olla aktiivne vanavanema rollis.
V3: „/.../ kui eluaastaid tuleb juurde, siis /.../ mitte kõik ei lähe halvemaks, vaid osa asju
läheb ka paremaks /.../ muutused on hoopis teistsugused, nii et kujunevad välja /.../
psühholoogilised protsessid inimesel ja muudkui nad täiustuvad /.../ psühholoogiliselt
inimene areneb põhiliselt pluss suunas /.../ psühholoogilised protsessid, mis on seotud
eriti tööga. Need kogu aeg pisut paranevad. /.../ vanem inimene, ütleme seal 60-aastane
võrreldes 20-aastasega on paljus etem. Kuigi väliselt vaadata on ta nagu kehvem /.../“
Tööga seonduvalt on olulised nii indiviidi psühholoogiline areng kui ka tööalaste teadmiste ja
kogemuste omandamine. On erialasid, millel eakal inimesel on raske töötamist jätkata, ent on
teadmisi, mida on võimalik omandada ainult läbi pikaajalise õppimise ja katsetamise. Eakate
suurem väärtus ilmneb tihti just vaimse töö puhul.
V3: „/.../ inimeste /.../ töökogemused ja teadmised kuskil 50- ja 60-aastastel on ikkagi
väga suured oma töö põhjalt ja praktiliselt on see olukord niimoodi, et need lihtsalt
vaikselt tasapisi hääbuvad pensionieas ja siis lähevad lihtsalt hauda kaasa ja kõik, nii et
seda ei kasutata. Nii et see on väga suur potentsiaal /.../ nad on äärmiselt väärtuslikud
ütleme seal küll projektide tegemisel ja uuringutes ja kõik see läheb kaduma. Ja muidugi
nendele inimestele endale kah on, need kes ütleme tahaksid töötada ja on edukad ja nii
edasi /.../“
36
Lisaks sellele, et inimene saab kasutada elu jooksul kogutud teadmisi ja oskusi tööturul, on
aktiivsena vananeval inimesel võimalus ka millegi uuega otsast alustada, näiteks isikliku
ettevõtlusega. Kui eakal inimesel on soov tekkinud ja ka ettevõtte loomiseks võimalus avanenud,
siis tõenäoliselt on tegutsemise motiivid mõnevõrra eripärased, ehk seetõttu ka ühiskonnale
kasulikumad.
V5: „/.../ vanematel inimestel /.../ nende ambitsioon midagi teha on hoopis teistsugune /.../
võib ka /.../ täiesti uut karjääri alustada, aga valdavalt siiski võib-olla nende huvi ja
põhjus millegagi tegeleda ongi natukene /.../ võib-olla altruistlikum või /.../ kestvamatele
eesmärkidele orienteeritud /.../ seda peaks võib-olla uurima, aga igal juhul /.../ 25-
aastane kui ta valib põhjuse, miks ta midagi teha tahab või /.../ kui ta ootab, et /.../ teda
tunnustatakse tööjuures millegipärast, et siis kusagil karjääriredelil üles ronida, et see
sättumus on natukene erinev /.../“
Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna arengust loodetakse samuti
potentsiaalse kasu tõusu nii eakatele kui kogu ühiskonnale. Täpsemalt kirjeldab üks vastajatest
oma tulevikuvisiooni tervise jälgimisest ja haiguste ennetamisest selliselt:
V7: „/.../ näiteks saada teada /.../ oma arstilkäigu tulemusi sinna ise vaadata ja et võib-
olla võiks seal ka olla põhimõtteliselt mingi koht, kus ta /.../ näiteks saaks rohkem
sisestada näiteks neid asju, mis on vanal inimesel kohutavalt tähtsad, ta saab pidevalt
näiteks mõõta oma vererõhku või /.../ et see ei pea olema alati tingimata arsti kohustus
seda vaadata, aga et /.../ hoida kokku näiteks haigekassa raha sellest, et ta lihtsalt sellise
nagu visiidi sinna arsti juurde teeb ja tal midagi viga ei ole /.../ näiteks et perearst kes
niimoodi kiiresti üle vaataks ja annaks seal mingisuguse signaali, et tegelikult ei ole selle
vererõhuga midagi hullu /.../ mingid sellised kontaktivõimalusi meditsiiniasutustega
tegelikult võib-olla on võimalik ikkagi /.../ kuidagi läbi selle e-portaali kasutada, et siin
ilmselt see muutus nüüd toimub, et siiani see arvuti nii-öelda vana inimese kodus alati ei
olnud, aga ma arvan, et järk-järgult me jõuame selle põlvkonnani, kes on juba harjunud
tegelikult arvutit kasutama ikkagi, et see ei kesta ju kaua, kuni vananema hakkavad need,
kes tegelikult ikkagi olid arvutiga seoses /.../“
Elektroonsete tervise jälgimise süsteemide areng tõotab kasu kogu ühiskonnale, sest tõenäoliselt
huvituksid sellest kõik vanuserühmad. Nagu vananemine isegi, on iga vanuserühma jaoks
olulised ka profülaktilised meditsiinilised võimalused ja meetmed. Paljud seni käsitletud ja
käsitletavad teemad ei ole vaid easpetsiifilised, pigem vastupidi.
37
Rääkides vananemise võimalustest riigile ja ühiskonnale peavad vastajad oluliseks lisatöökohtade
loomist. Üks vastaja selgitab seda projektipõhiselt – eakas töötaks osalise tööajaga konsultandina
oma endisel töökohal ajal, mil uus töötaja alles omandab töökogemusi. Selline võimalus oleks
kasulik kõigile osapooltele. Kuigi intervjueeritavad räägivad ka teistest eakate aktiivsuse
vormidest, peetakse tähtsaimaks siiski võimalust püsida tööturul. Loomulikult tekib küsimus,
millise vanuserühma esindajat töökohale eelistada, ent siinkohal ei mängi rolli mitte niivõrd
eakate hulk kui majanduse seis tervikuna.
V1: „/.../ absoluutselt selge /.../ tööealiste ja töötajate arvu jaa /.../ eakate arvu vahekord
see määrabki selle kui palju on võimalusi /.../ töötajate sissetuleku ümberjagamiseks
teistele /.../ elanikkonna rühmadele /.../ hea mõte on muidugi /.../ tulutootmisse kaasata ka
eakamaid /.../ aga muidugi /.../ see on natukene vastuolus hetkeseisuga kus /.../ on
tööpuudus ka nooremates /.../ põlvkondades ja /.../ tekib küsimus /.../ keda siis mingile
töökohale eelistada, kas pensionäri, kas puudega inimest /.../ või noort /.../ siin on selles
mõttes muidugi käärid /.../ aga arusaadavalt mida rohkem /.../ pensioniealisi ise ka töötab
/.../ seda lihtsam on /.../ sotsiaalpoliitika elluviimine.“
Nii riigile kui erasektorile oleks kasulik leida vananaevatele inimestele töine väljund. Ühelt poolt
on üha rohkem teenuseid suunatud vanemaealistele, teisalt võivad erinevas vanuses eakad
inimesed neidsamu teenuseid osutada:
V2: „/.../ Sest et näiteks sellise asutuse juht /.../ pansionaadi pidaja võib olla
südamerahuga 70-aastane vanaproua. Mingit probleemi ei ole, sest kui sinna tulevad 85-
aastased inimesed, siis on ta täitsa noor plika nende jaoks /.../“
Eakatel teenusepakkujatel tekib nii rakendus kui tuluallikas. See ei pea tähendama suure
kasumiga mahukat ettevõtmist, aga piisavat selleks, et hoida end tegevuses ja rahaliselt
kindlustatuna. Ühe intervjueeritava sõnade kohaselt on riigi seisukohalt teenustemajandus üks
võimalus kasutada üha suurenevat eakate kogukonda ja nende kogemusi. Siiski, teise intervjuu
käigus viidati teenustele orienteeritud majanduse varjuküljele:
V4: „/.../ Kasvõi võtame sellesama teenindussfääri /.../ iseenesest /.../ läheb nagu
efektiivsemaks ja tööstus toodab rohkem /.../ et siis /.../ vabanenud inimesed võiksid minna
38
teenindussfääri, aga tegelikult see eeldab seda, et /.../ ühiskond tervikuna suudab nagu
toota nii palju sellist raha, piltlikult öeldes, et /.../ inimestel oleks raha ja aega neid
teenuseid tarbida /.../ iseenesest võiks Eestis olla veel rohkem näiteks kinosid, aga no kui
inimestel näiteks pole raha, et kinos käia, siis ei saa ka teenindusmajandust üles ehitada
/.../“
Viimase lõigu puhul tasub arvesse võtta, et konkreetne intervjueeritav leiab Eesti riigi ja
ühiskonna olevat vaese ning probleemide tuum peitub tema arvates ressursside puuduses. Kuigi
väike-ettevõtlust peetakse ühiskondlikul ja indiviidi tasandil arvestatavaks suunaks, kus eakate
potentsiaalset tööpanust oleks võimalik maksimaalselt kasutada, soovitatakse lisaks sellele ka
rakendatust vabatahtlikesse tegevustesse. Positiivseks eelduseks on julgus luua kooslusi võõraste
inimestega:
V7: „/.../ mitte mõelda ainult selle peale, et ta tingimata peab oma sugulane olema, kes
seda teeb, et ma arvan, et see on ikkagi Eesti ühiskonnas väga see mudel, et lastega ja ka
vanade inimestega tegelevad pigem need, kes on kuidagi sugulastena kohustatud seda
tegema, et see ei pea ju niimoodi olema, et me võime /.../ inimsõbralikke kooslusi luua
tegelikult päris võõraste /.../ inimestega, see võib väga tore olla ja väga huvitav /.../”
Ettevõtlikul inimesel on võimalik ühiskonna ellu panustada mitmel moel. Järgnevas osas
kirjeldan aktiivsuse võimalusi ühiskonnaliikmeks olemise harjumuse valguses ning toon välja
mõned selle konkreetsed vormid.
3.2. Harjumus olla aktiivne ühiskonna liige
Aktiivsuse tase sõltub inimese tervisest, soovidest ja võimekusest. Käsitlen aktiivsuse vormidena
pensionipõlve veetmist, täiendõppes osalemist, väike-ettevõtlusega tegelemist, vabatahtlikku
tegevust, hooldaja rolli ja tööturul osalemist. Vaatlen vorme, mida intervjueeritavad pidasid
olulisemateks võimalusteks olla aktiivne ka vananedes ja vanemaealisena. Mitmest moodusest
olen varem rääkinud, ent antud peatükis täpsustan teemakohaseid lisatingimusi ja meetmeid.
Nagu paljude teistegi teemade puhul on ka siin määrav inimese harjumus olla tegus, mis ei kao
39
inimesel pensioniea saabudes. Positiivse eeldusena nähakse inimeste soovi olla ettevõtlik ning
kasutada oma oskusi ja teadmisi ühiskonna hüvanguks.
3.2.1. Hea tervislik seisund on aktiivse eluviisi eeldus
Tänaste eakate tervislikku seisundit saab mõjutada vaid meditsiinilise sekkumisega, kui inimene
juba põeb mõnd kroonilist haigust. Seevastu tulevaste põlvede tervis võib sõltuda mitmetest
majanduslikest ja sotsiaalsetest teguritest, näiteks tööstusliku ja tervistkahjustava töö pidevast
vähenemisest, töötingimuste paranemisest, tervislike eluviiside propageerimisest ja
omaksvõtmisest. Seetõttu suureneb ka tervena elatud aastate arv.
V3: „/.../ mina olen tegelenud selliste uuringutega ettevõtetes, et olen parandanud
igasuguseid töötingimusi ja teatud inimestega rääkinud ja natukene ka igasuguseid
eluviisi soovitusi edasi andnud ja väga märgatavalt on võimalik muuta seda, kui kaua on
inimene terve ja minu uuringud näitavad, et on võimalik olla umbes kuskil 20 aastat täitsa
praktiliselt terve rohkem kui oli varemalt. No ütleme kuskil /.../ 65-aastaselt, esimese
niisuguse südamehaiguse, liigestehaiguse kuskil 60–65 eluaastal on täitsa võimalik Eestis
/.../“
Mida kauem on inimese tervis korras, seda kauem säilib ka töövõime. Mida pikemaks eluiga
kasvab, seda pikem on periood, mil inimene saab tööturul või muul moel olla aktiivne. Pikeneva
eluea valguses peaks pensionile jäämise aeg üha edasi lükkuma, sest terve ja aktiivne inimene
inimene säilitab töövõime 90–95% eluajast.
V2: „/.../ tõeliselt töövõimetud, kui jätta invaliidid kõrvale, on inimesed kaks aastat enne
surma ja /.../ ka kümme aastat /.../ kui nad elavad saja aastaseks, mitte nelikümmend
aastat /.../“
Üks intervjueeritavatest peab probleemiks seda, et praegune pensionisüsteem on loodud
staatilisena, mis ei arvesta ühiskonna muutuvaid olusid ning millel ei olegi muud võimalust kui
kokku kukkuda. Pensionisüsteemi võimaliku tulevikuna nähakse sellist varianti:
40
V3: „/.../ ma kujutan ette, et päris tulevikus /.../ kaob üldse pension ära, sellepärast, et kui
/.../ inimese eluiga kasvab juba, ütleme on 150 aastat, siis on nii, et ikkagi inimene on
töövõimeline kuskil 90–95% sellest ajast. Seal kusagil 130 aastat ja siis on nii, et kindlasti
on ta kogunud juba nii palju on tal raha, et ikkagi see viimane, et kui ta on juba viletsake
ja nii edasi. {...} Nii et see pensionisüsteem võib täiesti reaalselt ära kaduda /.../“
Mõlemad vastajad rõhutavad tõsiasja, et hetkel kehtiv pensionikindlustuse süsteem hästi ei toimi
ning tõenäoliselt ei kao probleemid ka edaspidi, mistõttu peavad nii nemad kui ka teised
kõnelejad esmatähtsaks töötamist kui põhilist aktiivsuse säilitamise vormi. Tööturul osalemise
võimalusena nähakse paindlikke töötingimusi ja väike-ettevõtlust.
3.2.2. Aktiivsuse võimalused tööturul ja täiendõppes
Olulisim ja suurima potentsiaaliga võimalus hoida inimest aktiivsena on säilitada tema positsioon
tööturul. Osaline tööaeg ning paindlikud töötingimused on vastajate arvates toetust ja laiemat
kasutamist vajavad võimalused. Osalise tööajana pakkusid vastajad töötundide arvuks 2 tundi
päevas kuni 4 tundi nädalas ning sellist rakendust pakkuvaid ametikohti pidasid intervjueeritavad
kasulikeks ka teistele elanikkonna rühmadele.
V4: „/.../ kuidagi rohkem oleks Eestis /.../ igal tasandil /.../ aktsepteeritud /.../ osaline
tööaeg /.../ vanemaealised teevadki seda ka, ütleme osalise tööajaga rohkem, aga /.../
vanemaealiste puhul ei nähta ka ebaloomulikuna seda, aga võiks isegi veel rohkem olla
/.../ sellist arusaama, et mitte ainult vanemaealiste, vaid kasvõi väikelastega perekondade
puhul /.../ vahepeal on natukene vähem sissetulekut, aga tööturul püsimise mõttes ja
kvalifikatsiooni mittekaotamise mõtte on /.../ see /.../ hea /.../“
Positiivsete näidetena töötavatest eakatest on mitmel korral räägitud kõrgkoolide professoritest,
kes on edukalt kohanenud arvuti, interneti ja e-riigi võimalustega ning kelle töövõime säilib
kõrge vanuseni. E-riik ja IKT-alased uuendused toetavad ka kaugtöö tegemist. Viimase suureks
plussiks peab üks intervjueeritavatest võimaluse andmist ka puuetega või kroonilisi haigusi
põdevatele inimestele, kes sellise töökorralduse puudumisel on hetkel tööturult eemale jäänud.
41
Abiks on ka töökohtade kohandamine töötajate vajadustele vastavaks ning transpordi
organiseerimine kodu ja töökoha vahel.
Eesti pensionisüsteem võimaldab pensioniikka jõudval inimesel pikendada oma tööaega
pensionilemineku edasilükkamisega ning saada seetõttu hiljem rahalist kompensatsiooni kõrgema
pensioni näol. Eriti heaks võimaluseks peetakse seda naiste jaoks, kuid selle vähese kasutamise
põhjustena tuuakse välja teadmatust.
V3: „/.../ meil on /.../ pensionisüsteem suhteliselt, väga hea minu arust. Ütleme näiteks see
asi, et meil /.../ 0,9% tuleb juurde ühe edasi lükatud kuu alusel. Kui /.../ üks aasta lükata
edasi pensionile minekut, siis ta saab juurde 10,8%, see on meie pensionisüsteem. Ja
kahju on see, et väga vähe propageeritakse, seletatakse /.../ et väga vähe seda kasutavad.
/.../ peab uurima neid põhjuseid, miks vähe kasutatakse ja küll ajalehtedes näiteks
reklaamima ja nii edasi. Kindlasti läheks paljud hiljem pensionile ja saaks korralikku
pensioni /.../“
Üks võimalus on ise endale tööandjaks olla ning alustada ammu unistatud tegevusega, kui selleks
on vahendid olemas. Väike-ettevõtlusega alustamisel on mitmeid aga-sid. See on väärtuste
loomine ning kõik võiksid kaaluda seda ühe variandina, ent kogu tegevus peab olema
läbimõeldud ja sihipärane. Kuna eaka ressurss seisneb ka suurtes kogemustes ja oskustes, siis
võiks ettevõtlus olla üheks väljundiks nende realiseerimisel.
V1: „/.../ Samas ma ei ole päris veendunud, et kõik selleks /.../ valmis ja /.../
läbilöögivõimelised on. Sest /.../ et eakatel on ikkagi /.../ senine koolitus ja elukogemus /.../
olnud üsnagi kauge ettevõtlusest võib-olla et /.../ tal ka oli kunagi /.../ niisugune soov aga
lihtsalt ei olnud tingimusi selle realiseerimiseks, aga muidugi jällegi on inimesi
mitmesugused ja on ka neid kellel see kindlasti on ja noh kui see ettevõtlus on niisugune
suhteline tagasihoidlik /.../ ja muidugi niisugustesse tundmatutesse kohtadesse hüppamist
kuidagi nagu eriti ei soovita /.../“
Ettevõtlusega alustamisel on oma kitsaskohad, kuna tegevuse edukus sõltub ka paljuski
tänapäeva ühiskonnas orienteerumise oskusest. Tihtilugu on vaja seniseid teadmisi täiendada,
mõnikord soovib vanemaealine hoopis midagi täiesti uut omandada. Viimasel juhul soovitavad
vastajad ettevaatlikkust eriala valikul. Näiteks on intervjueeritavad veendunud, et tänapäeva eakal
ei tasu üritada pakkuda konkurentsi IT valdkonnas. Vanemaealised inimesed võivad edukalt
42
toimetada e-riigi rakendustega, töötada keerukate erialaste programmidega või kirjutada
teadustöid Office keskkonnas, aga vastajate arvates ei suuda nad tööturul konkureerida
inimestega, kes on üles kasvanud koos arvutitega. Nii nagu ettevõtluse puhulgi, peab ka
täiendõpet kaaludes läbi mõtlema, mida soovitakse õppida ja millistest teadmistest kasu oleks.
Mitmed vastajad peavad soovituslikuks suunaks rakendusliku hariduse omandamist seoses
varasema hobi või huviga. Täiendõppel osalemine tekitab ühe intervjueeritava arvates mõnedel
vanematel inimestel ka kahtlusi ja hirme.
V4: „/.../ Et-et ma olen vaadanud neid põhjuseid, miks siis ei minda täiendkoolitusele,
väga suure osakaaluga on need põhjendused, et ma olen liiga vana selleks ja ongi,
öeldakse, et ma olen liiga vana, et mis mina nüüd ikka õpin ja nii edasi /.../”
On ka neid, kes juba osalevad täiendõppes. Ühe vastajaga tuli jutuks väärikate ülikooli edulugu,
kuid küsimusena jäi siiski kõlama selle ettevõtmise mõju põlvkondadevaheliste suhete loomisel
ja soodustamisel:
V7: „/.../algatused nagu väärikate ülikool ilmselt tundub et vägagi õigustab ja see on
näiteks hariduslikuks mõttes kindlasti üks selliseid võimalusi, kuidas inimesi tuua tagasi,
aga kas ka nemad /.../ peaksid ainult oma eraldi kursusi kuulama saavad küll noorte
õppejõududega seal kokku, aga et võib-olla on ka mingeid vorme, kus neid natukene
rohkem segamini panna /.../”
Selleks, et väärikate ülikool ning täiendõpe laiemas plaanis ei taastoodaks vanemate inimeste
eraldatust ühiskonnast, on oluline mõelda, mis on sellise ettevõtmise eesmärk. Kui õppur soovib
omandada teadmisi ja oskusi uues (töö)keskkonnas toimetulemiseks, siis võiks kasu olla
suhtlemisest nooremate inimestega, kes tunnevad end sellises keskkonnas koduselt. Kuigi
intervjueeritavate arvamusel ei ole vanemaealistel mõistlik käsile võtta midagi uut ja täiesti
võõrast, siis see ei tähenda, et inimene ei võiks end proovile panna.
43
3.2.3. Vabatahtliku tegevuse variandid
Vanemad inimesed osalevad tööturul või täiendõppes (või ka mõlemas korraga), lisaks on neil
võimalus olla tegus vabatahtlikuna. Ka siin mängivad taaskord olulist rolli vanemate inimeste
kogemused ja teadmised. Kui mõelda võõraste inimeste vahel loodavatele sõbralikele
kooslustele, mida kirjeldas üks intervjueeritav, on vabatahtlikul tegevusel palju võimalusi. Ühe
vastaja hinnangul oleks üks moodus meie ühiskonnas kultiveerida vanaema-vanaisa „laenutust“.
Ühelt poolt on palju üksikuid eakaid ja teisalt mitmeid lapsi, kelle vanemad-vanavanemad on kes
hõivatud, kes kaugel. Ühiskondlikul tasandil võidaksid mitmed vanuserühmad, kui selline
tegevus saaks hoo sisse.
V7: „/.../ et see ei pea alati olema selline kaheksa tundi päevas kurnav lapsehoidmine,
vaid sul võiks olla mingi koht, kus sa näiteks peale kooli läbi jalutad, kes sinuga natukene
tund aega räägiks või korraks vähemalt lõunat pakuks, et ma arvan et see on /.../ mingi
algatuse küsimus /.../“
Teine variant sarnasest tegevusest on sama intervjueeritava arvates, et noor võtab eaka nii-öelda
käendusele. See ei peaks tähendama hooldaja ametit, vaid vestluskaaslase ja nn poekoti kandja
rolli. Selliste tegevuste väärtus seisneb kogukondliku mõtteviisi ja elulaadi arendamises ning
inimeste harjumuse kujundamises panustada pereringist väljaspool asuvatesse kooslustesse.
Me ei saa aga eeldada, et eakatel on soov vabatahtliku tegevusena vaid tasuta tööd teha. Kindlasti
on olemas ka selliseid inimesi, aga enamasti eeldatakse töösse panustamisel ka sissetuleku
suurenemist, seda võib järeldada ka nendest vanemaealistest, kes praegugi pensinäridena tööd
teevad.
3.2.4. „Passiivne“ pensionär
Ka näiliselt passiivne pensionär võib olla tegus omastehoolduse vallas, eakal võib olla soov
aidata perekonda või sugulasi. See valdkond on riigis küll vähe hinnatud, ent samas jällegi koht,
44
kus ära kasutada elu jooksul kogutud oskusteavet. Piisab kaasaegsete meetodite juurdeõppimisest
ning muud vajalikud oskused on endal käepärast.
V1: „/.../ võib-olla ei olegi tarvis et kõik /.../ pensioniikka jõudnud daamid tingimata
jääksid büroosse edasi. Küllalt paljud nendest /.../ leiavad rakenduse /.../ oma laste,
lastelaste ja muude pereliikmete toetamise juures, mida tuleks ka hinnata. /.../ See on
muidugi väga suur töö ja meil väga madalalt hinnatud.“
Omastehoolduse kõrval on vanematel inimestel võimalik leida rakendus ka koduhooldusteenuse
pakkujatena. Sotsiaalhoolekandesüsteem suudab sellist teenus pakkuda vaid kaks korda nädalas,
aga kindlasti leidub vanemaealisi tegusaid inimesi, kes sooviksid abivajajatele toeks olla
igapäevaselt, abistada toiduvalmistamisel, koristamisel või kütmisel.
V1: „/.../ seda koduhooldust /.../ seda on meil vähe jaa samas oleks see tõepoolest ka
võimalik leid ühele jaole inimestest kes on /.../ tööturult välja tõrjutud võib-olla /.../
niisuguse hooldamisega saaks ta toime küll jaa tõenäoliselt oleks see /.../ otstarbekas
täiesti majanduslikus mõttes et rakendada rohkem inimesi /.../ niisugusele hooldusele.
Loomulikult nad vajavad koolitust aga /.../ see on küllalt sageli tegevus, mida /.../ varasem
elukogemus toetab /.../”
Samas on inimesi, kes soovivad pensionile jääda eesmärgiga mitte midagi teha. Nad ei pruugi
tunda vajadust säilitada harjumust olla ettevõtlik. Osal inimestest võivad pensionipõlves
süveneda ka senised halvad harjumused, näiteks alkoholilembus. Passiivseid inimesi võib aga
olla täiesti tervete ja võimekate hulgas, kelle jaoks on tööelust irdumisel raskemad tagajärjed
olnud just vaimsel tasandil. Küsimus seisneb siiski selles, kuidas üha suureneva eakate
kogukonna seas laiendada erinevaid panustamise võimalusi. Tegus olemine ei ole oluline mitte
ainult ühiskonna tasandil, vaid aitab inimesel ka ennast teostada.
3.3. Uus kontseptsioon vananemisest
Selles peatükis selgitan kõigi intervjueeritavate jaoks oluliseks osutunud ideed, et Eestis on vaja
uut kontseptsiooni vananemisest. Vananemisega seonduvad arvamused ja hoiakud võivad
45
osutuda samaaegselt takistavateks, aga ka soodustavateks teguriteks. Täiendava dimensioonina
lisanduvad majanduslikud, kultuurilised ning ajaloolised tavad. Arusaam, mida kirjeldan, on
intervjueeritavate arvates vähemal või rohkemal määral Eestis aegade jooksul eksisteerinud, end
vajab taasavastamist. Nii on vastajate hinnangul ka aktiivne elulaad ühiskonnas alati olemas
olnud, seega on oluline toetada ja soodustada olemasolevaid algatusi ning tegevusi, mida
kirjeldasin eespool.
3.3.1. Vananev rahvastik
Kõigi vastajate arvates loob individuaalne ja rahvastiku vananemine nii inimesele kui
ühiskonnale mitmeid võimalusi. Küsimus seisneb selles, mida peetakse ihaldusväärseks ning kas
ja kuidas soovitakse olemasolevaid võimalusi näha ja realiseerida. Huvitaval kombel jätkavad
kõik vastajad peale võimaluste olemasolu kinnitamist erinevate probleemide kirjeldamisega, mis
mõjutavad tänaste vanemaealiste elu ja hakkamasaamist. Teisest küljest ei olda ka lahenduste
käsitlemisel tagasihoidlikud ning kõik vastajavad möönavad vanemaealiste situatsiooni
parandamiseks vajalike asutuste ja struktuuride olemasolu. Teadvustatakse vajadust
korralduslikul ja ühiskondlikul tasemel olukorra ja tegevuskava ümberhindamiseks.
Intervjueeritavad jagavad arvamust, et vananeva ühiskonna tingimustes on otstarbekas eesmärke
seada riiklikul tasandil:
V1: „/.../ jah see on päris selge et /.../ tuleb /.../ vastavalt sellele et ühiskond vananeb /.../
teatavaid strateegiaid läbi mõelda /.../“
V5: „/.../ see tähendab seda et /.../ uuesti läbi mõelda miks me neid teeme ei ole
kuidagimoodi ketserlik öeldes, et meil ei ole vaja neid asju teha vaid /.../ selle põhjus on
selles, et /.../ võib-olla lihtsalt mõned asjad korraldame teistmoodi sellisel juhul /.../“
Siiski ei pidanud ükski kõneleja vananemist ennast probleemiks. Elanikkonna vananemine
tõstatab uusi küsimusi ja tekitab keerukaid olukordi, mis vajavad tähelepanu, ent tegemist on nn
uue normaalsuse kujunemise, mitte katastroofiliste tagajärgedega protsessiga. Intervjueeritavate
46
arvates on vananemine vältimatu, seda ei saa edasi lükata ega takistada ning kuna see on üks osa
inimese elust, siis tasub läbi mõelda, kuidas sellesse suhtuda, seda uurida ja sellest rääkida.
V1: „/.../ meil on vananev ühiskond, selle tõttu on meil /.../ need, need ja need probleemid.
Ei need /.../ on tänapäeva ühiskonna probleemid mitte /.../ sugugi seotud /.../ sellega et /.../
kaasajal elavate inimeste keskmine vanus /.../ aastas seal mõne kuu võrra /.../ võib-olla
suureneb /.../ need probleemid ei ole sellega seotud, meie ühiskonna probleemid /.../ on
teistsugused /.../”
Kui seada ühiskonna probleemide fookuseks vanemaealiste inimeste suurenev osakaal
rahvastikus, luuakse väärarusaam toimuva mõjudest indiviidile ja ühiskonnale. Seetõttu jäävad
tahaplaanile olemasolevad eelised, mida mainitud protsess ühiskonnale luua võib. Üks tänapäeva
ühiskonna probleemidest on näiteks seotud tööturu vajaduste muutumisega, mil tööprotsessi
rakendatakse üha vähem inimesi. Tekkinud on uudne olukord, mida üks vastaja mõtestab lahti
nii:
V2: „/.../ pensioni ja pensionäride probleem on see, et inimestele ei osata anda mõistlikku
tegevust siin ilmas. Mõistlik tegevus kaob järjest ära. /.../ See miks Euroopa riikides ja
mujal ei tahetud ja ei peetud vajalikuks adresseerida sellele esimesele disbalansile, mis
tegelikult pensioniseadus, pensionikorraldus sisse tõi, sest inimestele polnud niigi tööd
anda /.../”
V2: „/.../ sotsiaaldarvinismi tasemel töötab kõik väga lihtsalt /.../ kuid sellel olelusvõitluse
tasandil on riskid väga suured /.../”
Sama intervjuu käigus, kust pärinevad eelnevad lõigud, tuli välja ka põhjus, miks on vaja
tegeleda elanikkonda mõjutavate situatsioonidega ühiskondlikul tasandil. Tööealiste hulk
elanikkonnas väheneb pidevalt, jõudes erinevate prognooside kohaselt madalseisu 2050-ndatel
aastatel. Seetõttu on vaja kujundada uus normaalsus, et ühiskonna arengusse ja heaollu saaksid
erineval moel panustada ka need inimesed, kes täna on tööturult kas omal soovil lahkunud või
mingil põhjusel sealt välja tõrjutud.
47
3.3.2. Sotsiaalsed väljakutsed Eestis
Selles osas keskendun Eestile iseloomulikele kitsaskohtadele, mille võimalikud lahendused
pakun välja kahes viimases alapeatükis ning mis on vastajate arvates käegakatsutavad.
Probleemide hulga ja nende sisu kirjeldamisega ei hoia ükski vastaja end tagasi. Intervjueeritavad
lähenevad filosoofiliselt, aga teevad ka konkreetseid ettepanekuid spetsiifiliste lahenduseks
peetavate meetmete kasutuselevõtuks. Hoolimata sellest, et näiteks ühe vastaja arvates on seoses
vananemisega inimesel endal, riigil ja ühiskonnal võimalusi tuhandeid, jõuavad kõikide
intervjuude käigus ülesvõetud teemad kiirelt probleemide ja nende allikateni. Lahenduste
väljapakkumisel tõdetakse, et Eestis on kõik vajalik teenuste, struktuuride, võimekate inimeste ja
teadmiste näol olemas, aga tarvis oleks juba eksisteerivaid tingimusi süvendatult edasi arendada
ning läbi mõelda seniste ja tulevaste tegevuste eesmärgid.
V6: „/.../ ebaõnnestumise peamisi põhjuseid, et meil alustatakse asju alati keskelt, mitte
kunagi ei alustata algusest /.../ keskelt alustades ei jõua ta mitte kunagi tulemusteni /.../ ja
sinna algusteni minna ei osata, ennekõike mitte ei osata, vaid suur põhjus on ka see, et
pole aega, kohe tahetakse tulemust saada /.../”
Mitmete vastajate jaoks on oluline eesmärgistatud tegevuse sisseharjutamine. Eesmärkide
puudumist heidetakse ette näiteks Sotsiaalhoolekandeseadusele ja Eesti riigieelarvele. Sama
puudust mainitakse riiklikest ja kohalikest tegevuskavadest, strateegiatest ja muudest sarnastest
dokumentidest rääkides. Intervjuude läbiviimise üks eesmärke oli koguda informatsiooni
aktiivsena vananemise arengukava jaoks. Vastajad suhtusid dokumendi reaalsesse jõudu
skeptiliselt. Osalt selle tõttu, et iga planeeritav tegevus peab olema riigieelarvega kaetud ning
teisalt Eesti soovist „kuuluda klubisse“ ehk koostada arengukavasid Euroopa Liidu nõudmistest
lähtudes ja selle erinevatelt fondidelt raha saamiseks.
V6: „/.../ no see oli nüüd jällegi /.../ väga internatsionaalne lähenemine meie poolt, et /.../
üldiselt on mul Euroopaga selle raames ka tegemist, ma ütlen, et seal on see, et muidu
mitte häbiposti jääda, aga ma kahtlen selle jõus küll, et see ei muuda mitte midagi /.../”
48
Probleemide tuvastamine või „algusteni minemine“ ei ole lihtne. Üks vastajatest kirjeldas
intervjuu käigus põhjalikult 3-sammulist mehhanismi, mille abil on võimalik jõuda
eesmärgistatud tegevusteni:
V2: „Üks asi on see, et igasugune mõistlik tegevus algab olukorra ausast pildistamisest.
Ta ei või olla nii nagu on Eesti rahvaloendus. Eesti rahvaloendus on poliitiline. /.../ Siis
teine asi on see, et /.../ pildistamisest tuleb tuvastada probleem. /.../ See probleem on
kahte moodi esiteks /.../ võrdlus, kuidas ütelda referents maadega, kes on umbes meiega
ligilähedases demograafilises ja sotsioloogilises olukorras. Ja siis /.../ toon uuringud /.../
kuidas tegelikult siin, tegelikult pildistus on ka uuringud juba. Aga sellised uuringud, et
mida tegelikult on vaja. /.../ Ja /.../ siis see referents maade uurimine, et saaks teada, /.../
millises olukorras, mida on saavutatud või millega on viltu mindud ja mis üks või teine asi
on kaasa toonud. /.../ Nii ja siis saab välja tuua probleemid, mis on jõukohased. /.../
jõukohased probleemid ja siis nende saavutamise tee. /.../ ja siis on vaja selget /.../
kokkulepet, et /.../ need eesmärgid tõepoolest ka saavutatakse. Et see peab tõesti olema
see, millele on toetus, et mitte ei ole nõnda, et täna on ta päevakorras ja siis öeldakse, et
homme enam ei ole. /.../“
Viimases intervjuu lõigus on vastaja toonud näite ka ühest halvasti korraldatud tegevusest, mis on
tema hinnangul põhjustatud valesti seatud eesmärgist. Lisaks leiab sama vastaja, et Eestis valitseb
nn rahajagamise „maania“, mille all peab ta silmas riigipoolset suundumust jagada ja ümber
paigutada rahasid ühelt tegevuselt teisele ja seda ilma konkreetse teadmiseta, millist eesmärki
soovitakse saavutada.
V2: „/.../ Jah, öeldakse, et me tõstame raha ümber, et ehitada neljarealine Tartu maantee
või et teeme Saaremaa silla. /.../ kui neid hakatakse tegema, siis analüüs, mis jääb selle
tõttu tegemata seda üldse ei kavatseta teha. Ja kõikidel nendel strateegiatel, mis ei ole
tõesti sellised triviaalsed, puudub tegelikult rahaliste /.../ kulutuste kate ja puudub ka see
eesmärk, mida sellega tahetakse saavutada, kuhu jõuda /.../”
Riigipoolne raha jagamise poliitika puudutab ka üksikisiku tasandit (õigus toetusele). Inimesed
on pigem orienteeritud (rohkema) raha saamisele. Intervjueeritavad toovad siinkohal näiteks
vanaduspensioniealiste pensioni suuruse. Intervjuudest selgub, et vananemisega ei käi otseselt
kaasas rahaprobleemid ning seda peetakse pigem riigi poliitika mõju tulemuseks.
49
V5: „/.../ vanemad inimesed täna, neile tundub, et nad just nagu tahavad ja räägivad
valesid asju. Nad /.../ räägivad sellest lähtudes, et /.../ ühtepidi /.../ on ikkagi väga palju
parem, /.../ kui oli vanasti, aga kui kõik ütlevad, et raha peaks rohkem olema, et /.../ siis
ikka võiks olla rohkem, aga /.../ sellest rääkides /.../ väga hästi ei tunne ja pigem on ta
selline reaktiivne, et /.../ kui kusagil räägitakse sellest /.../ niisugune poliitiline
vastandamine on ka viinud selleni, et /.../ peabki kogu aeg nõudma ja vastandama ja siis
pensionäridele pensioni maksmist kuidagi sellele, et kas keegi hoolib nendest või ei hooli
/.../“
Eesti kitsaskohtadest rääkides panevad vastajad suure vastutuse riigile (seda väljendab ka viimati
esitatud lõik intervjuust) ja inimestele, kes ametkondades töötavad. Ühest küljest räägitakse riigi
ebaõnnestunud valikutest ning teisalt keskendutakse konkreetsetele inimestele, kellest sõltub
otsuste vastuvõtmine ja teostamine. Põhjusteks, miks töötajad ei ole oma ülesannete kõrgusel,
peetakse liigse vastutuse koormat ning „eestlaste iseloomu“. Vastuolu ilmneb selles, et kuigi
hoomatakse võimalikke tegevussuundi ja lahendusi, on intervjueeritavate arvates neid tänastes
tingimustes raske saavutada. Ühest küljest hurjutatakse abstraktsete probleemide allikana riiki kui
institutsiooni, samas ollakse arvamusel, et üksikisikud, kes riigi toimimise eest vastutavad, ei ole
enamaks võimelised.
V6: „/.../ ma räägin, et /.../ minu arust kõik /.../ nende asjade lahendamine enamuses
sõltub /.../ kõrgematest riigiametnikest, kusjuures kõrgem riigiametnik lõpeb ära kusagil
asekantsleri tasemel /.../“
Teise intervjueeritava arvates tuleks tegeleda nii mõnegi otsustaja liiga suure vastutuse
hajutamisega:
V5: „/.../ mitte kõiki asju ei peaks vastutust veeretama ametnikule, tema nüüd teeks
otsuse, kas tohib või ei tohi ehk seadusega või mingi reegliga ei ole mõtet /.../ tekitada
sellist olukorda, et /.../ maandada ka seal riske, et kui on /.../ oht, et kusagil keegi /.../ jääb
muidu lihtsalt kas kõrvale või saab keegi haiget juhul kui asi läheb ülemääraseks /.../“
Kolmas intervjueeritav lisab uue dimensiooni ning seostab vastutuse terviseprobleemide ja
tööviljakusega:
50
V3: „/.../ meeste eluiga naistest kuskil 10–11 aastat on väiksem ja, aga siin on palju
niisuguseid tegureid, millest vähe räägitakse /.../ Väga palju lõikab ära eluaastaid stress
/.../ meie mees on harjunud, tema nagu vastutab, kõik peab tähtajaks ära tegema ja nii
edasi ja me kritiseerimine kõvasti ütleme näiteks kreeklasi, kes ei täpselt ja nii edasi, aga
samas on neil palju vähem niisuguseid südamehaigusi /.../ närvihaigusi /.../ et siin see
tähtaegadest kinnipidamine, see peaks kuidagi teistpidi, peaks loogiliselt võtma
reaalsemad tähtajad /.../ Psühholoogid peaksid täpsemalt välja mõtlema /.../ kuidas
peaksid eestlased tegema niimoodi, et me ei ole stressis /.../ ega nad vähem ei tee /.../
prantslased töötavad tunduvalt kergemini ja-ja samas Prantsuse tööviljakus on kõrgem
kui Ameerika Ühendriikides /.../“
Mitmete vastajate arvates on lisaks vastutusele takistavaks teguriks „eestlase hell hing“, nagu
seda väljendab üks intervjueeritav. Siinkohal mängib olulist rolli kogu Eesti ühiskondlik areng
läbi ajaloo, võttes arvesse ka võõrvõimu perioodi ning sel ajal kujundatud ja selle tulemusena
kujunenud käitumisharjumusi. Vastajad on sellel teemal sõnaohtrad ja kirjeldavad ilmekalt
põhjuseid, miks on Eesti ühiskondlik areng mõnes mõttes takerdunud. Ühe tegurina nähakse
Eestis individualismi ning vajadust olla nö naabrist parem. Ühe vastaja hinnangul puudub
eestlastel inimlik suhtumine. Ta täiendab oma arvamust ideega, kust lahenduste otsimist alustada:
V2: „/.../ eestlase individualism ei ole mitte arenenud ühiskonna liikme individualism,
vaid metsaelaniku selline ürgne individualism. /.../ Ja üldiselt, ma arvan, et meie
kirjandusklassikud läbi aegade /.../ tajuvad eestlast, tema hinge, tema mõttemaailma
hirmus hästi ja /.../ kui me ei arvesta /.../ neid ebakohti /.../ kui me neid ei kõrvalda, me ei
lahenda ühtegi küsimust.”
Intervjueeritavate arvates on eestlasele omane oskus vastutada ainult iseenda eest ning sellest
tingitud konkurentsi tõttu ei väärtustata neid, kes on oma töö juba ära teinud, nt tööturult
lahkunud vanemaealisi. Koostöö mittetoimimise põhjuseks peavad vastajad sedasama
„eestlaslikku iseloomu“ ning loodetakse, et see probleem laheneb aja jooksul ise. Nimelt on tegu
meie ühiskonna arengule omase etapiga ning liigutakse koostööaltima ühiskonna suunas.
Olukorra paranemises on vastajad veendunud:
V4: „/.../ 20 aastaga toimunud tohutu edasiminek. /.../ artiklist lugesin, et /.../ mis on nagu
see vahe, et inimesed ikka käivad nagu morni näoga ringi /.../ aga neid on nagu palju
vähem, kes käivad morni näoga ringi. Pole üldse nagu harv juhus, kui sa näed kuskil
tänaval kedagi naeratamas näiteks. /.../ inimesed enam ei vaata seda inimest nagu mingit
51
kohtlast, et mida ta nüüd naerab seal /.../ ma arvan, et see areng nagu läheb /.../ pigem
nagu positiivses suunas /.../ mingil ajal hakkavad /.../ viljad ka nagu tulema“
V5: „/.../ meil on kõik need võimalused olemas, need algavad /.../ poliitika
ümbersõnastamisest, me oleme kindlasti väljas vaese riigi /.../ staatusest, kus /.../ me kõiki
asju ei jõudnud teha ja sellepärast heakene küll selleks et tublid olla /.../ panime 2%
kõrvale kaitsekulutusteks ja oleme lubanud siis teha ka mingisuguseid toiminguid
sotsiaalhoolekande valdkonnas /.../ me oleme sellest faasist möödas, me teeme neid asju
lihtsalt sellepärast et /.../ need ongi ongi mõistlikud /.../”
Eesti ühiskonna arengust rääkides jääb kõlama seisukoht, et kuna Eesti riigi eesotsas on olnud
nooremaealised inimesed, siis ka see on üks põhjus, miks vananemist vaadatakse kui
problemaatilist nähtust. Samal põhjusel on avalikes diskussioonides vananemine, kuigi
normaalne etapp elus, liigitatud välditavatesse ja ignoreeritavatesse kategooriatesse. Negatiivne
hoiak eakate suhtes on enamasti kujunenud isiklike ja konfliktsete kogemuste najal, millest
tehakse üldistavad järeldused kogu vanuserühma kohta. Selline arusaam takistab oluliselt
erinevate põlvkondade omavahelist suhtlemist ja koos elamise õnnestumist.
Ühe intervjueeritava arvates pole nooremad riigi- ja majandusjuhid suhete paranemisele
vanemate inimestega kaasa aidanud, tavapäraseks on muutunud sihtgruppide poliitiline
vastandamine ning jutud väikestest pensionidest. Mitmed vastajad on arvamusel, et vanemate
inimeste soov saada suuremat pensioni on reageerimine poliitikute juttudele rahavajadusest. Üks
vastaja märgib, et kahe pensionäri pere on kõige vaesusriskikindlam elanikkonna rühm.
Tõdetakse, et toimetuleku oskused ja rahulolu olemasolevaga on erinevad, ent pensionäre ja
rahaprobleeme ei tohiks automaatselt seostada.
V5: „/.../ kuna nooremad inimesed on ka ühiskonna tüüri juures olnud, siis see on loonud
/.../ dissonantsi selle vahel, mida /.../ ühiskonnas väärtustatakse /.../ need, kes pääsevad
tribüünile kõnelema /.../ et need on siis peaasjalikult selle nii-öelda uue ilmavaate
esindajad jaa /.../ nende väärtustest lähtudes just nagu neid võimalusi vananevatel
inimestel ei ole /.../”
V6: „/.../ see peab olema suuteline /.../ avalikult väitlema nendel teemadel, aga kuna meie
need avalikud esinejad ei ole saanud ka selles osas elementaarset koolitust, siis nad
kardavad seda üles võtta lihtsalt /.../”
52
Rääkides Eesti võimalikest valikutest ja käsitluste kasutamisest soovitab üks vastajatest riigil
katsetada ka ise erinevaid lahendusi ning mitte jätkata jäikade süsteemide elushoidmisega.
Samuti ei peeta kasulikuks ülemäära juristide- ja seadustekeskset vaatenurka. Jurist tuleks
otsustusprotsessi või tegevuskavasse kaasata pärast eesmärgi püstitamist ning tema töö peaks
olema suunatud lahenduste leidmisele, mitte takistavate paragrahvide loetlemisele. Seega on
oluline näha riigi rolli laiemalt.
3.3.3. Eesti valikud
Erinevate lahenduste väljapakkumisel rõhutavad mitmed intervjueeritavad, et väike riik ja väike
rahvaarv on kasutamist ootav eelis. Eelkõige räägitakse võimalustest katsetada mitmesuguseid
häid ideid ning positiivsete tulemuste ilmnedes neid ka laiemalt rakendada. Ühe intervjueeritava
hinnangul on meil piisava hulga inimeste kaasamisel võimalik saavutada oluline positsioon
teaduses ning samas ka jõudsalt pikendada eluiga. Vastaja on seisukohal, et lähiaastatel võiks
Eesti prioriteediks saada inimeste eluea pikendamine ja selles vallas riikide esiviisikusse
jõudmine, pöörates jõukuse kasvatamisele veidi vähem tähelepanu.
V3: „/.../ kuskil 3–40-ne aasta pärast see teave ja /.../ inimese eluiga ja paljud asjad on
tähtsamad kui praegusel ajal, et inimesed tahavad ikka kauem olla terved ja kauem elada
ja praegusel ajal on maailmas palju rohkem võib-olla levinud, et rohkem uus auto ja nii
edasi, aga edaspidi on ikkagi rohkem inimesed teadlikud kõigest eluolust ja nii edasi. Nii
et Eesti võiks olla ikkagi mitte /.../ rahva ütleme heaolu poolest nagu Ansip pakkus välja,
aga selles mõttes, et Eesti inimese eluiga on kasvanud palju rohkem ja /.../ kui praegu
oleme kuskil seal umbes sajas koht maailmas, et juba siis võib-olla seal viies või kümnes
koht oleme, et see on täitsa võimalik /.../“
Lisaks nähakse väikeriigi eelist lihtsates süsteemides ning seetõttu peetakse võimalikuks
tervishoiu- ja hoolekandesüsteemid edukalt ühendada üheks toimivaks mehhanismiks.
Soovitatakse ka hooldusravihaiglad liita hooldekodudega ning need omakorda haiglatega. Selle
tulemusel peaks suurenema vanematele inimestele teenuste pakkumise vastavus vajadustele.
53
Nagu mainitud, on katsetamise võimalus väga oluline, sest muutustega kaasnevad riskid. Kui
pilootprojekti käigus on selgunud toimiv idee, võiks riigieelarves eksisteerida eraldi ka raha idee
edasiarendamiseks ja lahenduste inimestele kättesaadavaks tegemiseks.
V5: „/.../ oleks loodud mingi mehhanism, et kui kuskil mingisugune asi tundub, et töötab
väga hästi, et siis ei oleks vaja eriti palju energiat selleks, et seda ka teistele
kättesaadavaks teha /.../“
V5: „/.../ strateegia ei tohiks ehitada riigi asja ja siis mingit muud asja, vaid asi mida
aetakse on ühine /.../”
Viimane lõik tõendab veelkord vajadust panna paika ühised eesmärgid ja suunad, samuti elanike
sisulist kaasamist ning ühiskonna tasandil jõukohaste olukordade lahendamist. Samavõrd oluline
on probleemidega tegelemisel vastajate arvates „talupojamõistuse“ kasutamine. Talule omase
töökorraldusega seoses on räägitud, et igal inimesel oli talus mõistlik tegevus olemas. Meie
ühiskonna eesmärk peaks aga olema talutöökorralduse saavutamine kõrgemal tasandil.
V4: „/.../ ma arvan, et üks terve mõistusega vallavanem muidugi nagu saab aru, et
kuivõrd oluline on hoida üleval kõikvõimalikke memmeklubisid ja noori inimesi kohalikus
vallas. Noh üldjuhul enamikes valdades, ma arvan, et terve mõistus nagu on võitnud ka.
Et üldiselt ei panda memmeklubile sellist, ma ei tea, roppu üüri peale ja nii edasi.“
Kõigi tegevuste planeerimise juures märgib üks intervjueeritavatest, et hoolekande kontseptsioon
võiks võtta kasutusele hariduskontseptsiooni põhimõtted. See tähendab, et riigi sotsiaalsüsteem
ning selle võimalused peaks avarduma, mitte jääma ainult rahalisele tasandile.
Veidi täpsemalt kirjeldasid mõned vastajad Eesti võimalusi edendada elanikkonna tervist. Räägiti
meie tervishoiusüsteemist ning selle praegusest orienteeritusest probleemide lahendamisele, mitte
ennetusele. Kuigi praegust tervishoiusüsteemi kiideti, toodi puudusena välja liiga väike
tähelepanu pööramine ennetustegevusele. Siinkohal on küsimuseks taaskord rahalised
võimalused, ent soovitusena antakse edasi kaaluda ümberorienteerumist ennetustegevuse
arendamiseks.
54
V3: „/.../ teistmoodi peab olema elu üles ehitatud, kunagi siin {14–15 tagasi} olin
Vietnamis ja seal oli nii, et sotsiaalministeeriumi üks töötaja tegi ettekande, et nende
põhilised kõik rahad lähevad preventsioonile /.../ toidu koostisosad ja nii edasi /.../
absoluutselt teistmoodi ülesehitatud on kõik see tervishoiusüsteem /.../”
V2: „/.../ Eesti arstiabi on hea, sest nii väikese rahaga pole maailmas mitte kuskil
suudetud tagada nii head arstiabi. Ja kuivõrd ennetustegevuseks Eestis raha enam ei
jätku ja ravitakse ainult, noh, ma ei taha ütelda /.../ neid, kes homme surevad, siis kui me
suudaksime ennetusele ja varasele ravile vajaliku raha anda, hoiaksime me tegelikult
väga palju kokku invaliidsuse ja muude selliste asjade kahju pealt /.../“
Vastajate hinnangul on Eestil palju võimalusi, kuidas tegeleda kitsaskohtadega, mis vähendaksid
vanemate inimeste probleeme. Loomulikult on kirjeldatud muutused mastaapsed, ent
saavutatavad. Järgnevalt kirjeldan vananemise uue kontseptsiooni sisu, sellega seoses on
vastajate arvates vaja tegeleda ka muutuste soodustamisega filosoofilisel tasandil.
3.3.4. Uus kontseptsioon
Selleks, et ühiskonna ja indiviidi tasandil ei võimutseks negatiivne arusaam vananemisest,
soovitavad vastajad uut vaatenurka vananemist puudutavatele küsimustele. Väga olulisel kohal
on aktiivsuse säilitamine sotsiaalse suhtluse jätkumise abil ning selle sidumine võimalike
tegevustega, eelkõige tööväliste hobide ja huvidega. Uue kontseptsiooni rakendumiseks on vaja
eelnevalt tegeleda seda soodustava keskkonna loomisega. Intervjueeritavad näevad selleks
mitmeid võimalusi.
Alustuseks on oluline hooliv suhtumine vanemaealistesse ja vananevatesse ühiskonna- ning
pereliikmetesse. Vääriti mõistmised võivad tekkida ainuüksi sellest, et ei olda valmis ära
kuulama, mida on vanemal kolleegil või sugulasel öelda. Siiski, ainult ärakuulamine ei pruugi
olla piisav, sest näiteks vanemaealise (elu)kogemus, olgugi aastatetagune, võib kõne all oleva
teema fookust muuta selliselt, mida noorem inimene ise ei suuda tajuda. Sedasorti suhtlust
55
toetava mudeli roll on märkimisväärne, sest nagu eelpool öeldud, kujunevad arvamused eakate
kohta pigem isiklikest kogemustest.
Ühelt poolt on vajalik, et nooremad inimesed austaks vanemaid, ent sama oluline on ka
vanemaealiste arusaamine nooremate inimeste soovidest ja tegude tagamaadest. Eesti ühiskond
on olnud pidevas muutumises ja vanemaealiste kohanemisvõime on pandud proovile, kasvõi
informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia arengut silmas pidades. Nii töö- kui eraelus on
üha tavalisemaks igapäevaelu osaks muutunud arvuti kasutamine, mis on tekitanud mõneti
ebavõrdse olukorra tänaste noorte ja eakate vahel. Samas on Eestil e-riigi kanalite ja vahendite
abil võimalus soodustada kokkupuuteid erinevate põlvkondade vahel. Nagu väljendavad end
vastajad, tuleks luua avalikke või ka virtuaalseid foorumeid vanemaealiste hääle kuuldavaks
tegemiseks ning omavahelise arutelu ja kaasarääkimise soodustamiseks. Vestlemise ja
diskussioonide tulemus ei pruugi seisneda täielikus kuuldu aktsepteerimises, vaid pigem
teineteise ärakuulamises, millistel seisukohtadel ja miks ollakse.
V7: „/.../ kuidas nagu sellises osalusdemokraatias tegelikult hakkama saada et /.../ mitte
ainult ütleme tehnoloogilised uuendused vaid ka see mõtlemisviisi küsimus võib olla
hoopis teine /.../ ka paljud sellised peremudelid, mis on muutunud ja mida nad võib-olla ei
pruugi niimoodi tunnistada või aru saada /.../ on palju selliseid /.../ väärtuste küsimusi,
mille suhtes võib-olla võiks neid aidata nagu mõelda kuhu väga kiired sellised näiteks
väärtuste /.../ nihked on ühiskonna viinud, et saada aru, kus me tegelikult üldse oleme /.../
nende muredega /.../ et muidu sa ei suhestu sellesse /.../ mis võib tekitada ütleme
probleeme, et kui /.../ väärtuste nihkelises ühiskonnas /.../ nad ei mõista või nad ei saa
nende väärtuste üle näiteks arutleda, see võib tekitada probleeme nii nende enda
perekonna sees kus /.../ suhe kasvava põlvkonnaga võib muutuda kahtlaseks, sa ei saa
aru, mida noored tahavad ja kus nad on /.../“
Eakatele inimestele on vaja luua võimalused avalikest foorumitest osavõtuks. Siinkohal rõhutab
üks kõneleja võimestamise vajalikkust, mille all ta peab silmas vanemate inimeste aitamist ja
juhendamist enese kuuldavaks tegemisel. See tähendab laiemalt ka vanemaealiste kaasamist
sisuliste otsuste tegemisse ja ühiskonna ellu:
V7: „/.../ mitte ainult sa ei kuula inimesi ära, vaid et sa tegelikult aitad neil ennast
kuuldavaks teha, aitad /.../ neil endast aru saada, millesse nad üldse tegelikult võiksid
56
panustada, et millest on jutt /.../ see tähendab informeerimist /.../ osalemise võimaluste
pakkumist /.../“
Hooliva suhtumise ja kaasamise juures on ühe vastaja hinnangul veelgi olulisem orienteeruda
ümber seniselt õigustele keskendunud lähenemiselt kohustustele keskenduvale arusaamale.
Kõneleja jaoks tähendab see jagatud vastutust sellisel kujul, et igaüks tajub kohustusi enda ja
ühiskonna ees ning ka toimib vastavalt nendele. Kui kõik osapooled nii teavad kui täidavad oma
kohustusi, alles siis võib riskide realiseerumisel rääkida õigustest saada toimetulekuks
riigipoolset tuge.
V5: „/.../ ja siis kui me mõtleme selle peale, et üksikisikul on kohustus oma tervist hoida
/.../ vallal on kohustus oma sandid toita, riigil on kohustus luua /.../ ühtlane mänguväljak,
et kõik saaksid seal toimetada /.../ siis saab mõelda selle peale, et meil on olemas terve
rida riske ja /.../ tasub /.../ mõelda, mis on see /.../ risk, mida siis nüüd inimene ise kuidagi
juhtida ei saa või mis on mingisugune hulk määramatust, mida siis on mõistlik korraldada
mingisuguse ravikindlustuse kaudu ja ühisest kassast /.../ ja vananemisega seotud risk
võiks siis ka tõepoolest olla ikkagi see kui inimene või siis ka tema lähikondsed ei saa
ennast teostada /.../“
Hoolivale ja ühtlasi kohustusi tähtsustavale arusaamale üleminek on üks osa vajalikest
muutustest. Veidi kitsamalt vaatleb üks intervjueeritavatest tööturul olemise võimalikku uut
käsitlusviisi. Paari intervjueeritava arvates peaksid inimesed läbi mõtlema ja vajadusel ümber
hindama iseenda rolli tööturul.
V4: „/.../ Millegipärast nagu mõeldakse ainult selles kontekstis, et inimesed kui töövõtjad
/.../ võib-olla peaks /.../ rohkem nagu mõtlema, kuidagi soodustama seda, et inimene /.../
kui iseendale töökoha looja. Et inimene /.../ loob ettevõtte ja mitte, et see dimensioon ei
oleks /.../ see, et kui kaua /.../ töövõtja /.../ tööturul on vaid näiteks pigem see, et kui kaua
ma /.../ oma ettevõtet viitsin nagu käibes hoida /.../“
Ise tööandjaks olemine ning ka vanemaealiste inimeste tööandjate harimine on uue
kontseptsiooni olulised osad. Ettepanekuna tööturul viibimise soodustamiseks pakkus kõneleja
välja ühe võimaliku meetodi:
57
V3: „/.../ peab konkreetselt analüüsima neid töökohti, nii et ettevõtjad peavad ka selle
peale mõtlema /.../ üks niisugune näiteks kasvõi brošüür või nihukene, kus oleks vähemalt
kirjutatud kõik, mis see vanem inimene kujutab, kuidas teda rakendada ja nii edasi. Seda
ei ole ja tööandjad kujutavad nagu väga-väga halvasti. Tööandjad nagu iga inimene
kujutab ette vanemat inimest põhiliselt nende puuduste põhjal /.../“
Uue kontseptsiooni rakendamiseks ja rakendumiseks ei ole vaja sugugi palju teha. Küsimus on
hoolivas suhtumises ja ärakuulamises, samuti on olulisel kohal inimese positiivsete kogemuste
soodustamine ning ühiskonna tasandil positiivse kuvandi tutvustamine. Kõige kirjeldatu najal
võikski ühiskondlikul tasandil kujuneda välja niinimetatud uutmoodi normaalsus ehk reaalsus,
kus vananemine ja vanemaealised ning eakad on väärtustatud.
58
4. Arutelu
Oma magistriuurimuse koostasin sooviga laiendada iseenda pädevust sotsiaaltöö professiooni
esindajana. Olles ise refleksiivne ning teostades reflektiivse praktikuna ka uuringut tegelesin
Tamme (2008: 10) kohaselt oma ametikasvuga. Intervjuude läbiviimise ajal talletasin saadud
teadmised ning iga järgneva intervjuu tegemisel toetusin uutele, täienenud teadmistele. Töö
kirjutamise käigus jätkasin pideva eneseanalüüsiga memode tegemise abil, jälgides selliselt enda
hoiakute ja arvamuste muutumist.
Püstitasin enda jaoks uurimuse üheks ala-eesmärgiks vananemise temaatikaga seonduvate
hoolivate väljendite väljaselgitamise. Analüüsi osas esitasin intervjueeritavate kasutatud mõistete
sageduse, mille kohaselt on enimkasutatavateks terminiteks „eakas”, „vanem inimene” ja
„vanemaealine”. „Eakas” oli kasutuselt kolmandal kohal. Ühe intervjueeritava arvates ei ole
siiski paslik tarvitada sõna „eakas”. Intervjuusid läbi viies sattusin uurijana mõistete valimisel ise
samuti kimbatusse.
Enne uurimuse läbiviimist veendusin üha enam, et „eakas” ei ole parim mõiste ning intervjuude
käigus see arvamus kinnistus, mistõttu eelistan nüüd kasutada väljendit „vanem inimene”.
Sellegipoolest olen nii igapäevatöös kui magistriuurimuses kasutanud ka sõnu „eakas” ja
„vanemaealine”. Neid mõisteid kasutan ühest küljest harjumuse, teisalt sõna laialdase leviku tõttu
erialakirjanduses, raamdokumentides ning töökeskkonnas. Pean oluliseks keelendite mõju
analüüsimist eri vanuserühmadele nii individuaalsel kui ühiskondlikul tasemel, samuti
kokkulepete saavutamist parimate terminite kasutamiseks vananemise temaatikaga tegelevate eri
huvigruppide vahel.
Mõistete valimise keerukus on ilmne ka magistriuurimuses. Vastupidiselt esialgsele arvamusele
leian praegu, et mõiste „vanemaealine” kasutamine on piirav – minu arvates viitab see pigem 50–
60-aastastele inimestele. „Eakas” aga käib minu meelest kõrgemas vanuses olevate inimeste
59
kohta ja nooremad vanemaealised ei taha end võib-olla sellesse rühma kuuluvaks lugeda. Seega
tundub mulle uurimuse tulemusena, et kõige hoolivam ja adekvaatsem väljend on „vanem
inimene”, sest see hõlmab mitmeid väiksemaid vanusrühmi ning võib sobida nii 50- kui ka 80-
aastase inimese kirjeldamiseks. Teooria osas kirjeldasin vanemate inimeste erinevaid jaotusi ja
nende nimetusi (The Developmental Psychology... 2013). Kuigi kasutan minu jaoks sobiliku
mõiste valimisel sarnast liigitamist, siis praktikuna leian, et ka selline lähenemine ei pruugi
vanemaealistele endile meelepärane olla. Igapäevatöös valin vanematest inimestest rääkides
mõisteid lähtudes inimeste iseloomust. Püüan oma klientidega suhtlemisel olla tundlik ning üritan
aimata igale inimesele sobilikku pöördumise viisi.
Inimese vanus on tegur, mis mõjutab formaalsetes ja mitteformaalsetes suhetes nii inimest ennast
kui ka vestluskaaslasi. Elu jooksul jaotatakse inimesi kronoloogilise vanuse alusel erinevatesse
gruppidesse, nt tööturuteenuste tarbijad või rahvastiku iseloomustamiseks kasutatavad grupid.
WHO (Actice Ageing... 2002: 4) soovitab seoses aktiivsena vananemisega suhtuda ettevaatlikult
inimeste nn lahterdamisse lähtuvalt vanusest ning sama meelt on ka intervjueeritavad. Eesmärk ei
ole ära kaotada vanuse alusel moodustatud rühmi, vaid vältida diskrimineerivana tajutavat
sildistamist. Uurimuses osalenute arvates on mõistlikum vaadelda erinevaid ühiskonnagruppe
sünnikohortide alusel, mida kinnitavad ka Richardson ja Barusch (2005). Kohortidele
keskendumise vajadust tõendab ka vanuse stratifikatsiooni teooria.
Ühinenud Rahvase Organisatsiooni soov on holistilise ja osalemise lähenemisi kasutades luua
võrdväärne elujaatav ühiskond kõigis vanustes inimestele (Mainstreaming Ageing 2009: 2). Sama
taotles ka Eesti aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aastast
osavõtmisega, mille tulemusena avaldas Sotsiaalministeerium käesoleval aastal aktiivsena
vananemise arengukava aastateks 2013–2020. Kuigi intervjueeritavad tõdevad, et
vanemaealistega tegelemisel on tarvis viia läbi muudatusi nii riiklikul, kogukondlikul kui ka
indiviidi tasandil, siis on nad samas positiivselt meelestatud olemasolevate ja toimivate
süsteemide suhtes. Analüüsi käigus selgus, et nö jalgratast leiutama ei pea, küll aga on vaja
ümber hinnata senised prioriteetid ning tegeleda esilekerkinud probleemide tuvastamise ja
60
eesmärkide konkreetsema sõnastamisega. Sellisel moel on võimalik luua keskkond, milles saab
areneda igale eale sobilik ühiskond.
Arengut soosiva keskkonna kujunemise eelduseks on aktiivne tegevus vananemise
süvalaiendamisel ning samuti vanustundlikkuse vähendamisel (AVA 2013; Palmore 2005; Butler
2005; Kirkwood 1999). Intervjueeritavad ei maini vanustundlikkuse mõistet, ent pea kõik
vastajad kinnitavad, et vananemine ja inimese vanus ei ole probleemid. Probleeme põhjustab
pigem inimeste nn lahterdamine vanuse järgi eristamaks elanikkonna erinevaid gruppe.
Kas inimene tajub end keskealise või eakana, sõltub nii tema enda kui ka tema eakaaslaste
vananemise protsessist, samuti ühiskondliku arengu etapist. Esimese Eesti Vabariigi päevil
sündinud inimeste vananemine erineb 1950-ndatel ja 1960-ndatel aastatel sündinute
vananemisest. AVA (2013: 4) on sihtgrupi alumiseks piiriks seadnud 50-aastased, WHO (Actice
Ageing... 2002: 4) on tegevuse suunamisel otsustanud inimest eakaks pidada alates 60. eluaastast.
Sellisel kujul piiride määratlemine on vajalik, et hõlbustada eesmärkide saavutamist.
Lisaks üleüldisele rahvastiku vananemisele toimub vanemaealiste hulgas ka grupisisene
vananemine (üle 80-aastaste inimeste osakaalu tõus), mis tingib vajaduse piiride seadmisel
arvestada ka vanuserühma sisemist omapära. Inimeste iseloomud, kogemused ja saavutused
erinevad suuresti nii vanusegruppide vahel kui ka sees. Eakate subkultuuride teooria selgitab,
kuidas samaealistele vanematele inimestele teenuste pakkumine võib tekitada soovituga võrreldes
vastupidise efekti – teenindamise hõlbustumise asemel võib lähenemine hoopis kaasa aidata
põlvkondadevaheliste suhete halvenemisele.
Richardson ja Barusch (2005: 13–14) kirjutavad vanemaealiste heterogeensusest ning vanuse
tõusuga kaasnevast indiviidide iseloomuomaduste võimendumisest. Vanuse kasvades eristuvad
inimesed üha enam üksteisest ning seetõttu ei saa üht kohorti, rääkimata kõigist vanemaealistest
vaadelda kui homogeenset gruppi. Üks intervjueeritav mainis eakaaslaste erinevaid positsioone –
üks on president, teine professor, kolmas kodutu. Tesch-Roemeri (2011: 4–5) põhjal on siinkohal
tegu vananemise erinevate trajektooridega ning põhjus seisneb aja jooksul muutuvas vananemise
61
protsessis, mida on mõjutanud ühiskonna ajalooline areng. Vananemise mõjutatust ajaloolistest ja
ühiskondlikest protsessidest peavad oluliseks ka intervjueeritavad, kellest üks nimetab tänast
eakat põlvkonda „ajaloo kandjateks”.
Eakate mitmekesisust peavad intervjueeritavad väärtuseks omaette. Nagu ühiskonna nii ka
inimese enda jaoks võib vananemist käsitleda kui triumfina ning vanemaealiste osakaalu
suurenemisega elanikkonna hulgas muutub üha tähtsamaks ja aktuaalsemaks nende elu jooksul
omandatud kogemuste ja oskuste jagamine. Individuaalse vananemise märgatavaim ilming on
bioloogiline vananemine, mille käigus muutub inimese füüsiline välimus ning võivad esineda
muutused nägemises, kuulmises, seksuaalsuses. Bioloogilise vananemise teooria kohaselt
mõjutab inimesi ka stress ning seda kinnitab üks intervjueeritav, sidudes stressi Eesti töökultuuri
iseärasustega.
Vananemise trajektooride erinevus väljendub ka inimeste vananemise „edukuses”. Tänapäeval ei
seostata vananemisega hea tervise säilimist, aktiivset sotsiaalelu ja osalust ühiskonnas, st neid ei
peeta „loomulikuks” (Tesch-Roemer 2011: 5). Edukas ja aktiivsena vananemine on kõrgemalt
hinnatud, seetõttu võib osa vanemaealistest inimestest jääda piisava tähelepanuta – eelkõige need,
kes pikaajalise haiguse või puude tõttu on minetanud ettevõtliku elulaadi. Kummalisel kombel ei
soovinud intervjueeritavad eriti rääkida puuetega ja osaliselt töövõimetutest inimestest ning
nendele rakenduse leidmise vajadusest. Vastajad mainisid, et igaüks, kes seda suudab, võiks
mingil moel ühiskonnaelus osaleda ning peeti oluliseks rohkemate võimaluste loomist neile, kes
on praegu olnud tööturult tõrjutud. Kui soovisin täpsustada võimalikke vahendeid ja meetmeid
puuetega inimeste aktiivsuse tagamiseks, mindi jutuga kiirelt edasi ja räägiti endiselt nendest
vanemaealistest, kel ei ole probleeme töötamise või perekonnas abistamisega.
Positiivseks peetakse vananemise käigus paranevaid ja arenevaid psühholoogilisi protsesse. Jungi
teooria järgi (Richardson ja Barusch 2005: 25–26 viidatud Carl Jung 1933, 1960 kaudu) jaotub
inimese areng kaheks etapiks (enne ja peale 40. eluaastat) ning justnimelt teises etapis analüüsib
inimene eelnevas etapis tehtud otsuseid ja toimunud valikuid ning suudab nendega ka kergemini
leppida. Hindamise tulemusel suureneb inimese enesekindlus ning ta julgeb rohkem olla „mina
62
ise”. Intervjueeritavate arvates väheneb samal ajal muretsemine materiaalsete väärtuste pärast
ning seetõttu võtavad vanemaealised elu rahulikumalt. Tõenäoliselt süvenetakse vananedes üha
enam ka surelikkuse temaatikasse, mis muudab inimese suhestumist ümbritseva maailmaga, lisab
täiendava dimensiooni tema kogemustepagasile ning aitab elus tasakaalu leida.
Sotsiaalse vahetuse teooria kohaselt muutuvad ühiskondlikul tasandil probleemid seda
suuremaks, mida vähem vanemaealisi inimesi osaleb palgatöös. Mitmed intervjueeritavad
leiavad, et tööturult lahkumine on tänapäeva vanemaealistele inimestele osutunud raskeks ning
halvendanud ka nende tervist. Sotsiaalse vahetuse teooria alusel võib inimene tööturult
kõrvalejäämise tõttu muutuda haavatavamaks tulevaste muutuste suhtes. Psühholoogiliste
teooriate osas kirjeldavad Richardson ja Barusch (2005: 27 viidatud Smith ja Freund 2002 kaudu)
mitmete rollide olulisust elus ning väidavad, et nii väheneb inimese haavatavus hilises elus. Ka
intervjueeritavad on teooriaga sarnasel seisukohal. Lisaks tööelule ka muudes valdkondades
aktiivne olemine aitab kergemini toime tulla vanemas eas esilekerkivate probleemidega.
Tulevastele vanematele inimestele mõeldes soovitasid intervjueeritavad suurendada võimalusi
osaajaga töötamiseks ning huvitava ideena kirjeldas üks vastajatest, et samu tingimusi võiks
pakkuma ka väikelastega peredele, et vanematel ei tekiks probleeme kvalifikatsiooni säilitamise
ja tööturul püsimisega. Osaline tööaeg võiks kesta alates kahest tunnist nädalas kuni nelja tunnini
päevas, samuti peetakse tähtsaks töötingimuste paindlikkust. Marksoo jt (2011: 6) analüüsi järgi
töötavad vanemaealised osaajaga sagedamini kui nooremate vanuserühmade esindajad, ent minu
uurimuse tulemusel selgub, et osaajaga töötamise võimalusi tuleks laiendada kõigis
vanuserühmades. Vastajate hinnangul peitub üks lahendustest inimeste endi ettevõtlikkuse
soosimises ja suurendamises, mis hõlmaks ka vanemaealiste inimeste võimalust sobilikku
rakendust leida kas väike-ettevõtjana või teistele vanemaealistele teenuste osutajana näiteks
hooldusasutustes või tervisekeskustes.
Ettevõtlikkuse alla ei peeta silmas ainult tööturul eksisteerivaid võimalusi. Vanemaealine saab
aktiivselt osaleda ka vabatahtlikus sektoris või koduses keskkonnas perele ja lähedastele tuge
pakkuda. Tesch-Roemeri (2011: 5) väitel aitab vabatahtlikus tegevuses osalemine säilitada ka
63
head tervist. Vabatahtliku tegevuse puhul peaks vältima vanemaealiste käsitlemist tasuta
tööjõuna, pigem tuleks luua tasakaal vabatahtlikuna tegutsemise ja rahalise sissetuleku vahel.
Vanematele inimestele võiks tagada võimalused osaleda huviringide töös mõlemal suunal – nii
õppija ja enesearendajana kui lektori ja kogunenud teadmiste edasiandjana. Vabatahtliku töö ja
peresisese aktiivsuse teemadel vesteldes rõhutasid intervjueeritavad kodanikuühiskonna
arendamise ja kaasamise suurendamise vajadust.
Kodanikuühiskonna arendamisest rääkides keskendusid intervjueeritavad inimeste vabatahtlikule
panusele ja selle vormidele. Tesch-Roemer (2011: 5) kinnitab, et hea tervise ja vabatahtlikuna
tegutsemise vahel on positiivne seos. Vastajad soovitasid vabatahtlikuna panustada näiteks
pensionäride ühenduste või „memmeklubide” tegevusse ning samuti vanavanema „laenutamisse”.
Idee on huvitav ning üks intervjueeritav peab Eestis sellise ettevõtmise potentsiaali suureks, kuna
meil on nii järelvalveta lapsi kui ka vanemaealisi, kes pole leidnud paeluvat tegevust. Nähakse
võimalust viia kodanikuühenduste abil (nt lapsevanemate ühendused) kokku erinevad
elanikkonna grupid, kes vastastikku üksteisele nii füüsilist kui emotsionaalset tuge pakuksid.
Soovi korral võivad ka noored võtta mõne vanemaealise enda hoolitsuse alla (vastaja kasutas
sõna „käendus”). Selline suhtlusvorm arendaks kogukonnasisest kommunikatsiooni ning
koostöös kohalike omavalitsustega kergendaks oluliselt abivajajate olukorda.
Üks vastajatest leidis, et Eestis on takistavaks teguriks hetkel eksisteeriv mudel, kus hoolitsuse ja
toe pakkujaks on pere või vähemasti sugulussidemetes olevad inimesed. Ühe intervjueeritava
arvates võiks ühiskondlikul tasandil soodustada võõrastega tegelemist, uute suhete loomist
inimeste vahel, keda ei seo pere- või sugulussidemed. Uue vananemise kontseptsiooni
rakendamise ühe osana näen ka sedasorti vastastikuste toetavate suhete tutvustamist ja loomist,
kus inimesed hoolitsevad ka võõraste abivajajate eest. Seega võib riigi roll olla senisest erinev –
mitte ainult ressursside suunamine, vaid ka kodanikuühiskonna arenemiseks võimaluste loomine.
Riik võib kujundada ümber kodanikega lävimise tasandid ning tekitada inimestele rohkem
võimalusi osalemiseks riigi igapäevaelus. Holistiline ja osaluse lähenemine on selleks sobilikud
perspektiivid. Vanemaealiste ärakuulamine, nende kaasamine otsuste tegemisse,
põlvkondadevaheliste suhtluskanalite toetamine ja täiustamine võiksid saada riigi üheks uueks
64
sihiks. Vananemise poliitökonoomia perspektiivile vastavalt on vananemine sotsiaalne
konstrueering ning ühiskond mõjutab oluliselt vanemate inimeste väärtuslikkuse- ja võimu-
tunnetust. Taaskord leiab tõestust vajadus tegeleda ka vananemise süvalaiendamisega.
Nii riiklik kui vabatahtlik tegevus annab võimalusi korraldada avalikke diskussioone kõikidel
tasanditel, et vanemaealised saaksid arutleda noorte valikute põhjuste üle ja ka vastupidi.
Lisanduva dimensioonina võiks vanemaealistele õpetada toimetulekut tänases ühiskonnas ja
juhendada ning suunata neid tegutsema poliitika mõjutajatena. Kuigi Eesti vanemaealised
mõjutavad meie poliitikat juba praegugi üsna aktiivselt, peaks traditsiooni jätkumist soodustama
ka tulevaste vanemaealiste seas. See viitab taaskord holistilise ja osaluse lähenemiste kasutamise
vajadusele.
Mitmed intervjueeritavad pidasid eestlaste probleemiks inimeste liigset individuaalsust. Realo
(2003) ja Saare (2010) arvates on eestlased käesoleva sajandi esimese dekaadi jooksul liikunud
tõesti pigem individualistlike väärtuste suunas, kuid mitte päris sellises tähenduses, millest
vastajad räägivad. Nimelt on Realo (2003: 65) veendunud, et individualismi tähendus eestlase
jaoks on teistsugune kui individualismi-kollektivismi dimensiooni uurijatele. Seega tundub olevat
rutakas nõustuda intervjueeritavate arvamustega eestlastest kui individualistidest negatiivses
valguses. Beilmann ja Realo (2012: 213 viidatud Realo jt 2008 kaudu) on seisukohal, et inimeste
paljudesse vabatahtlikesse organisatsioonidesse kuulumine ning inimestevahelise usalduse kõrge
tase iseloomustavad individualistlikumat ühiskonda, mitte kollektivistlikumat.
Individualistlikest eestlastest rääkides kasutasid intervjueeritavad võrdlust „metsa(nurga)
elanikuga”, mis viitab tõenäoliselt eraldatuse ja usaldamatusega kaasnevatele probleemidele. Saar
(2010) on kirjeldanud eestlaste väärtushinnangute muutumist, seega ei saa intervjueeritavate
hinnanguid võtta üks-üheselt. Lisaks tõdevad Kivirähk ja Lauristin (2013: 69) ning Realo (2013:
51) värskeimas inimarengu aruandes, et vähene sallivus on endiselt tõsiseks probleemiks, mis
pärsib ka organisatsioonide tegevussuutlikkust. Intervjuude käigus ei osanud ma küsida, mida
konkreetselt individualismi alla silmas peetakse. Küll aga räägiti koostööd takistavatest teguritest,
näiteks usaldamatusest ja oskamatusest seltsis töötada.
65
Intervjuude tegemise võtsin ette eesmärgiga aru saada vananemise protsessist ja aktiivsena
vananemise sisust. Suure osa ajast rääkisime uurimuses osalejatega Eesti probleemidest
ühiskondlikul ja riiklikul tasandil. Hoolimata väidetest, et vananemine loob võimalusi ja et seda
peaks vaatlema positiivse protsessina, tekkis mul intervjuude käigus siiski tunne, et
intervjueeritavate jaoks ei ole see nii üks-üheselt mõistetav. Probleemide põhjustajana räägiti
sageli riigist kui abstrktsest institutsioonist ja selgus, et tihtilugu esindasid vastajad sama
meelsust, mida heitsid ette eestlastele üldiselt. Järeldan, et ka spetsialistid, kes peaksid tegelema
vananemise süvalaiendamisega, ei pruugi isiklikul tasandil selle eesmärkidest õigesti aru saada.
Mulle sai selgeks, et kuna aktiivsena vananemise arengukava on tõstnud esile vananemisest
positiivse kuvandi loomise ja levitamise vajaduse, tuleb alustada teostajate endi arvamuste
muutmisest.
Probleeme põhjendati Eesti ühiskondliku arengu eripära ja ajalooliste mõjutustega. Kritiseeriti ka
toimivate süsteemide korralduslikku poolt, mille muutmine on minu hinnangul keeruline ja
aeganõudev. Sellegipoolest, siiski vajalik: ümberorienteerumine õiguste rõhutamiselt kohustuste
teadvustamisele, vastutuse jagamine eri tasandite vahel, tervishoiusüsteemi eesmärkide muutmine
nii-öelda tulekahju kustutamiselt ennetustegevusele. Aktiivsena vananemise soodustamise ühe
osana nähakse ka rahvusvahelisel tasandil ennetuslike meetmete juurutamist tervishoius ning
kogukondlike teenuste arendamist (Active Ageing 2012: 6). Viimase vajalikkust rõhutavad ka
intervjueeritavad nähes e-riigi ja elektroonilise tervisesüsteemi arendamist.
Nii individuaalsest kui rahvastiku vananemisest rääkides selgub, et arenguvõimalusi on Eestis
palju. Murettekitavatele valdkondadele tähelepanu pööramine ja probleemide lahendamine
muudab Eesti ühiskonna igale eale sobilikumaks. Kindlasti ei saa vananemist või eakust pidada
probleemiks iseeneses, seda kinnitab ka magistriuurimuse analüüsi osa. Vananemine on
sotsiaalne protsess, mida mõjutavad kõik ühiskonna arengutegurid. Vananemist võiks käsitleda
ka Eestis triumfina nagu seda soovitatakse vaadelda rahvusvahelisel tasandil. Kui vaadata
vananemist millegi positiivsena, on võimalik ka tegeleda tingimuste loomisega, mille tagaksid
analüüsi osas kirjeldatud vananemise uue kontseptsiooni levimise. Kui kavandada ühiskondlikul
66
tasandil meetmeid, mis käsitlevad vananemist kui loomulikku oodatavat protsessi ning seostada
seda positiivsete kuvanditega, on igale eale sobiv ühiskond saavutatav.
67
Kokkuvõte
Minu magistriuurimuse eesmärk oli uue arusaama loomine vananemisest ja vanematest
inimestest. Täiendavalt oli uurimuse koostamise ajendiks minu kui sotsiaaltöö professiooni
esindaja kompetentsuse laiendamine. Vajalikud andmed kogusin seitsme süvaintervjuu abil,
lisaks sain ühelt uurimuses osalejalt vastused küsimustele e-kirja teel. Andmete kodeerimisel ja
analüüsimisel kasutasin tavapärast kvalitatiivset sisuanalüüsi.
Ekspertide arvates on vananemine üldiselt positiivne – see on kasulik inimesele ja ühiskonnale.
Negatiivsed aspektid ei ole põhjustatud inimese vananemisest, määravaks saavad mitmed muud
tegurid. Näiteks tervise halvenemine võib olla seotud tööelust lahkumise või ebaküllaldase
raviga. Seega ei tohiks võrdsustada vananemist kehva tervisega. Probleemsete kohtadena
käsitlesid vastajad pigem tingimusi, milles ja kuidas vanemad inimesed elavad, mitte nende
vanust. Hoolimata intervjueeritavate positiivsest suhtumisest vananemisse ja vanematesse
inimestesse kui väärtusesse kinnitasid vastajad, et Eesti ühiskonnas nähakse vananemise protsessi
pigem negatiivselt.
Analüüsi osas tutvustasin uut kontseptsiooni, mis suhtub vananemisesse ja vanematesse
inimestesse positiivselt. Parima võimalusena rahvastiku vananemisega tegelemisel nähakse
aktiivsena vananemise soodustamist ning vananemise süvalaiendamist. Kuigi ükski vastajatest ei
nimetanud otsesõnu vananemise süvalaiendamise vajalikkust, pidasid nad tegevuste
planeerimisest ja lahendustest rääkides minu hinnangul silmas just seda. Aktiivsena vananemine
on ühiskonna jaoks oluline ka sellest aspektist, et eakate teadmised ja oskused ei läheks kaotsi,
vaid antaks edasi järgnevatele põlvedele. Samuti on aktiivsus vajalik inimese enda jaoks, kuna nii
saab indiviid ennast teostada vabatahtliku tegevuse või tööturul osalemisega. Aktiivsena
vananemisel on mitmeid vorme, mis ei pruugi olla seotud organisatsioonilise tegevuse või
töötamisega, sest mõiste hõlmab ka perekonnas abistamist. Ettevõtlikkus on lisaks mainitule
seotud ka inimese hea tervise püsimisega.
68
Uut kontseptsiooni, mida kirjeldasin oma töös, saab edukalt rakendada sotsiaaltöö praktikas.
Refleksiivsuse abil on võimalik iseennast ja oma tööd täiustada ning leian, et selline lähenemine
on oluline ka teistele spetsialistidele. Vananemise süvalaiendamine võiks tähendada kõigi
inimeste suhtumise muutumist seniste veendumuste ja arvamuste ümberhindamise mõjul. Kuigi
vanemaealisi nähakse juba praegu riikliku poliitika mõjutajatena, peaks nende kaasatus
otsustusprotsessidesse veelgi suurenema.
69
Teaduseetika reeglite järgimine töö koostamisel
Olen koostanud magistritöö iseseisvalt. Kõik töös kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised
seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud.
Kaia Kingo
26. mai 2013. a
70
Kasutatud kirjandus
Active Ageing. (2012). Policy brief on Ageing. No. 13. United Nations Economic Comission
for Europe.
Active Ageing. A Policy Framework. (2002). World Health Organization.
Aktiivsena vananemise arengukava 2013–2020. (2013). Eesti Vabariigi
Sotsiaalministeerium.
Beilmann, M., Realo, A. (2012). Individualism-collectivism and social capital at the
individual level. TRAMES. Pp. 205–217.
Berg, B. L. (2007). Qualitative Research Methods for the Social Sciences. Pearson
International Edition. 6th ed. Person Education, Inc.
Butler, R. N. (2005). Ageism: Looking Back Over My Shoulder. Generations. 29, 3: 84–86.
Eesti Statistikaamet. (2011). Euroopa Liidu rahvaarv saavutab maksimumi 30 aasta pärast.
http://statistikaamet.wordpress.com/tag/rahvaarv/
Fook. J., Gardner, F. (2007). Practising Critical Reflection. A Resource Handbook. Open
University Press.
Karvinen-Niinikoski, S. (2012). Practice research in Nordic social work. Knowledge
production in transition. Volume 2 of Critical Studies in Socio-cultural Diversity. Whiting &
Birch, Limited.
Kirkwood, T. (1999). Time of Our Lives: Why ageing is neither inevitable nor necessary.
Phoenix.
71
Kivirähk, J., Lauristin, M. (2013). Eesti Inimarengu Aruanne, 2012–2013:
Kodanikuühiskond ja sotsiaalne kapital. Eesti Koostöö Kogu. Lk 66–69.
Kristjuhan, Ü. (2012). Vanem inimene; müüdid ja tegelikkus. Sotsiaaltöö. 4: 15–18.
Laherand, M.-L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis, Tallinn. OÜ Infotrükk.
Lewis-Beck, M.S., Bryman, A., Liao, T. F. (2004). The SAGE Encyclopedia of Social
Science Research Methods. Vol 2. SAGE Publications.
Mainstreaming Ageing. (2009). Policy brief on Ageing. No. 1. United Nacions Economic
Comission for Europe.
Marksoo, Ü., Malk, L., Põldis, E. (2011). Vanemaealised Eesti tööturul. Teemaleht.
Sotsiaalministeeriumi toimetised. Nr 4.
Neuman, W. L. (2006). Social Research Methods. Qualitative and Quantitative Approaches.
6th ed. Pearson (education, inc.).
Palmore, E. (2005). Three Decades of Research on Ageism. Generations. 29, 3: 87–90.
Puur, A., Sakkeus, L., Tammaru, T. (2013). Eesti Inimarengu Aruanne: Rahvastik. Eesti
Koostöö Kogu. Lk 13–26.
Realo, A. (2003). Comparison of Public and Academic Discourses: Estonian Individualsim
and Collectivism Revisited. Culture and Psyvhology, 9 (1): 47–71.
Realo, A. (2013). Eesti Inimarengu Aruanne: Väärtused. Eesti Koostöö Kogu. Lk 43–53.
72
Richardson, V.E., Barusch, A.S. (2005). Gerontological Practice for the Twenty-first
Century: A Social Work Perspective. Columbia University Press.
Rubin, A., Babbie, E. R. (2005). Research Methods for Social Work. 5th ed. Thomson.
Brooks/Cole.
Saar, A. (2010). Eesti Inimarengu Aruanne, 2009: Muutused Eesti väärtushinnangutes aastail
1990–2008. Eesti Koostöö Kogu. Lk 108–114
Saks, K. (2009). Eesti inimaengu aruanne, 2008: Eakate elukvaliteet. Eesti Koostöö Kogu.
Lk 74–78.
Selg. M. (2008). „„Refleksiivsus“ ja „reflekteerimine“ pole sünonüümid ega vastandu
tõenduspõhisele praktikale“. Sotsiaaltöö. 4: 48–50.
Sirotkina, R. (2012). Aktiivsena vananemise strateegia 2013-2020 koostamisest. Sotsiaaltöö.
4: 5–8.
Sotsiaalhoolekande seadus. RT I 1995, 21, 323.
Tamm, R,. Saks, K. Pääsuke, M. (2010). Research on ageing and longevity in Estonia.
Reviews in Clinical Gerontology. 20, 2: 154–159.
Tamm. T. (2008). Ametikasv ja professionaalsus. TLÜ kirjastus.
Tesch-Roemer, C. (2011). Active Ageing and Quality of Life in Old Age. Working Paper for
the UNECE Working Group on Ageing.
The Developmental Psychology of Aged Persons. Phsychology. Vol. II. Encyclopedia of
Life Support Systems (EOLSS).
73
http://www.eolss.net/Sample-Chapters/C04/E6-27-05-04.pdf
Tulva, T; Viiralt, I. (2003). Väärikas vananemine: müüdid ja tegelikkus. EV
Sotsiaalministeerium. Tallinna Pedagoogikaülikool. Tallinn. AS Spin Press.
Van Ewijk, H. (2010). European Social Policy and Social Work. Citizenship-based social
work. Routledge. Lk 60–89.
World Population Ageing. (2009). United Nations. Department of Economic and Social
Affairs. Population Division. New York.
74
Lihtlitsents lõputöö reprodutseerimiseks ja lõputöö üldsusele kättesaadavaks tegemiseks
Mina ________________________Kaia Kingo____________________________________
(autori nimi)
(sünnikuupäev: ___07.05.1986_________________________________________________)
1. annan Tartu Ülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud teose
Uus arusaam vananemise kontseptsioonist Eestis
____________________________________________________________________________
______________________________________________________________________________
_________________________________________________________________,
(lõputöö pealkiri)
mille juhendaja on ___________Reeli Sirotkina_____________________________________,
(juhendaja nimi)
1.1. reprodutseerimiseks säilitamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise eesmärgil, sealhulgas
digitaalarhiivi DSpace-is lisamise eesmärgil kuni autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemiseni;
1.2. üldsusele kättesaadavaks tegemiseks Tartu Ülikooli veebikeskkonna kaudu, sealhulgas
digitaalarhiivi DSpace´i kaudu kuni autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemiseni.
2. olen teadlik, et punktis 1 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile.
3. kinnitan, et lihtlitsentsi andmisega ei rikuta teiste isikute intellektuaalomandi ega
isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi.
Tartus,_______26.05.2013_______ (kuupäev)