6 TROOPILISED ROHTLAD
8 Lõuna-Ameerika troopilised rohtlad
10 Elulemine rohtlates
12 Aafrika rohtlad
14 Rohusööjad ja oksasööjad
16 Austraalia rohtlad
18 Kukkurloomad
20 TROOPILISED VIHMAMETSAD
22 Australaasia ja Aasia vihmametsad
24 Elulemine džunglis
26 Lõuna-Ameerika vihmametsad
28 Elu puude otsas
30 Aafrika vihmametsad
32 Puudel kulgemine
34 KÕRBED
36 Aafrika kõrbed
38 Elulemine kõrbes
40 Aasia kõrbed
42 Laiuvad avarused
44 Ameerika kõrbed
46 Kõrvetav päike
SisukordOriginaali tiitel:
Wildlife Atlas: a complete guide to animals and their habitats
John Farndon
A New Burlington Book
Marshall Editions
The Old Brewery
6 Blundell Street
London N7 9BH, UK
www.marshalleditions.com
Revised edition copyright © 2010 Marshall Editions
Text copyright © Barnsbury Books
Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle raamatu osa ei tohi reprodutseerida
mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa
arvatud fotopaljundus ja info salvestamine, ilma autoriõiguse omaniku loata.
ISBN 978-1-84566-337-7 (ingl k)
ISBN 978-9985-3-2541-4 (eesti k)
© Tõlge eesti keelde. Olav Renno, 2012
Tõlke toimetanud Anu Sillaots
Imetajate nimetusi konsulteerinud Mati Kaal
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2012
www.varrak.ee
4 SISSEJUHATUS
76 TAIGA JA TUNDRA
78 Euraasia taiga ja tundra
80 Elu okasmetsas
82 Põhja-Ameerika taiga ja tundra
84 Kopra kodu
48 PARASVÖÖTME METSAD
50 Euraasia parasvöötme metsad
52 Metsaelu
54 Põhja-Ameerika parasvöötme metsad
56 Aastaring metsas
58 Aasia parasvöötme metsad
60 Kadunud metsad
62 Austraalia ja Uus-Meremaa
64 Ohutu elu maapinnal
86 MÄRGALAD
88 Põhja-Ameerika märgalad
90 Elu märgaladel
92 Euroopa märgalad
94 Elu niisketes paikades
96 Aafrika märgalad
98 Jõehobude maailm
100 MÄESTIKUD JA POLAARALAD
102 Mäestikud
104 Polaaralad
106 LOOMASÜSTEMAATIKA
108 LOOMADE TUTVUSTUS
108 Imetajad
124 Roomajad
129 Kahepaiksed
132 Linnud
145 Selgrootud
156 SÕNASELETUSI
157 LOOMANIMEDE REGISTER
160 TÄNUSÕNAD
160 KASUTATUD LÜHENDID
66 PARASVÖÖTME ROHTLAD
68 Põhja-Ameerika parasvöötme rohtlad
70 Elulemine preerias
72 Euraasia parasvöötme rohtlad
74 Elu rohu varjus
4
SissejuhatusVõib-olla ainsana universumis
kihab meie planeet elust.
Sedavõrd, kuidas inimese
uurimiskäigud küünivad Maa
senitundmata soppidesse,
leitakse elu igas pilus ja
nurgataguses, igas ükskõik kui
ekstreemses paigas. Kummalised
kalad peituvad sügavaimagi
ookeani pilkases pimeduses.
Linde leitakse pesitsemas
maailma kõrgeimate mäestike
harjadelgi.
Ent kõige hämmastavam on
eluavalduste mitmekesisus –
ujutakse hiigelookeanides,
lennatakse õhus, siueldakse,
roomatakse ja joostakse
maapinnal. Seniajani on
kirjeldatud rohkem kui 1,5
miljonit loomaliiki ja enamus
zoolooge arvab, et neid on mitu
korda enam, kui seni on
avastatud. Tuntakse üle 5675 liigi
imetajaid, 8200 liigi roomajaid,
6250 liigi kahepaikseid, ligi
10 000 liiki linde, üle 32 000 liigi kalu,
kaugelt üle miljoni liigi putukaid ning
küllap 500 000 liiki muid selgrootuid,
sealhulgas 60 000 liiki ämblikulaadseid.
Elu sellisele mitmekesisusele
oleme tänuvõlglased sadu miljoneid
aastaid kestnud evolutsioonile, selle
tohutu aja jooksul põlvkonnast
põlvkonda toimunud peentele
muutustele, milles mõned olendid
jõudsid oma erisuse järglastele edasi
anda ja teised surid oma erisuse tõttu
välja. Muidugi jäid ellu need olendid,
kes olid keskkonnaga paremini
kohastunud, kuna kehvemini
kohastunud hävisid ja vajusid
unustuse hõlma.
Tingimused muutuvad ja muidugi
on palju oleseid leidnud end samast
seisust nagu dinosaurused – alul oma
keskkonnaga hästi kohastunud, ent
siis võimetuina üle elama muutusi
neid ümbritsevas maailmas. Kuid
tingimused ei muutu mitte ainult aja
kestel, vaid teisenevad ka planeedi
ilme muutudes.
Igas Maa piirkonnas on oma
ainulaadsed tingimused ja pikas
arenguloos on igas eraldi paikkonnas
kujunenud just seal kohastunud
ainulaadsed loomakooslused.
Tunnuste muutumise lõputu jada on
loonud tohutu hulga erinevaid
loomaliike, kes asustavad Maad
tänapäeval – igaüks kohastunud
elutsema oma erilaadses paigas ja
igaüks hõivanud keskkonnas oma
orva.
Igal liigil on oma kodupaik ja igal
paigal on oma liigid. Nii pakuvad
Kirde-Ameerika lehtmetsad elupaika
pesukarudele ja baribalidele ning
Aafrika avarad savannid elevantidele,
paavianidele ja lõvidele. Kliima,
taimestik, maastik, toidu- ja
varjevõimalused ning paljud muud
tegurid on igale piirkonnale
kujundanud oma kindla olendite
koosluse.
See raamat annab ülevaate, kus
loomad maailmas elutsevad ja miks
nad just seal elavad. Selles raamatus
5
JOHN FARNDON
reisime elupaikhaaval mööda
maailma, lopsakatest
troopikarohtlatest kuni Arktika ja
Antarktika jäätunud
puustusmaadeni. Iga peatükk on
pühendatud eri elupaigale ja
tutvustab mandrite kaupa olendeid,
kes on võtnud mingi paigase oma
koduks, esitledes röövloomi,
rohusööjaid, linde, putukaid,
roomajaid ja paljusid teisi. Igas
peatükis olevad pildiveerud
selgitavad elupaiga loodust ja kõigi
seal elavate loomade vahel toimivat
suhtevõrgustikku.
Kummatigi on kurb tõsiasi, et
ajal, mil te loete seda raamatut, võib
mõnigi selles esitatud liik või
elupaik olla igaveseks hääbunud.
Tänapäeval oleme sunnitud olema
tunnistajaiks, et toimumas on
suuremaid loomaliikide hävimisi,
kuna üha enam liike langeb laastava
inimtegevuse ohvriks. Praegu on
teada üle 5000 liigi, kes on
väljasuremise äärel, veelgi enam on
ohualteid. Asjatundjad ennustavad,
et viiendik maailma loomaliikidest
võib kaduda lähema 20 aasta vältel.
Selles ähvardavas tragöödias on
süüdi palju tegureid, näiteks
elupaikade kadumine, kui
põlluharijad ja metsaraidurid
raadavad metsi; linnade
pidurdamatu laienemine; maapinna
ja vee mürgistamine reo- ja
mürkainetega; ohjeldamatu
jahitegevus. Mida enam me teame
ja mõistame selle tapatalgu põhjusi,
seda paremini võime neid vältida –
nõnda leiab selles raamatus
elupaikade käsitluses mõne ohus
oleva võtmeliigi ja põhjused, mis on
pannud nende olemasolu kaalule.
Siiski on maailm veel õnnistatud
loomaelu hämmastava rikkusega
ja see ongi, miks Loomaelu atlas
püüab väärtustada käesolevas
ülevaates meie planeedi looma-
ja taimeriiki.
LoomarühmadLoomariik jaotub selgroogu evivateks
loomadeks, keda nimetatakse selgroogseteks, ja
nendeks, kel seda pole – selgrootuteks.
Selgrootud on enamjaolt väikesed loomad
(näiteks putukad ja limused), kuigi hiidkalmaarid
kasvavad kuni 18 m pikkuseks. Selgroogsete
põhiüksused on kalad, kahepaiksed, roomajad,
linnud ja imetajad. Selles raamatus rühmitatakse
linde ja imetajaid vastavalt sellele, kus nad
veedavad enamuse ajast (näiteks õhuvalla-linnud
ja maapinna-linnud) või kuidas nad hangivad toitu
(röövlinnud, kiskjad, oksasööjad, tuhnijad ja
rohusööjad imetajad). Need rühmad erinevad ka
elupaigati. Osa käsitletud loomi on haruldased
või juba kadunud, osa aga on hoopis tavalised.
Loomade kodukohad
On hulk viise, kuidas maailma loodus-
piirkondadeks jaotada. Zooloogid jaotavad ta
viieks regiooniks. Klimatoloogid jaotavad
ilmastiku järgi, botaanikud taimkattetüüpide järgi.
Kliima ja taimestikuvööndite vahel on tihe seos
Toitumisahel rohtlas
Sumatra vihmamets
ning mõlemal on määrav osa, kus mingi
loomaliik elutseb. Nii ongi selles raamatus
maailm jaotatud elupaikadeks – aladeks, kus
kliima ja taimkate on kujundanud loomade
jaoks eriomase keskkonna, näiteks troopilised
vihmametsad ja kõrbed.
Troopilised rohtlad Enam kui kolmandiku maailma maismaapinnast hõlmavad rohtlad. Suur hulk
rohumaid on kujundatud põlluharijate poolt, kes raadasid metsi oma
kariloomade tarbeks. Ent on säilinud veel suur hulk täiesti looduslikke rohtlaid.
•
Troopilised rohtlad on levinud seal, kus vihma sajab vaid poolel aastal ja
ülejäänud aeg on puude kasvamiseks liiga kuiv. Arvestamata väheseid akaatsiaid
ja palmipuid, laiub siin rohi avara taeva all nii kaugele, kui silm võtab.
Vihmaperioodil on rohi roheline ja lopsakas, kuivaperioodil on aga maapind
kuivanud ja rohi kolletunud.
•
Isegi sellistena on troopilised rohtlad uskumatult tootlikud. Kuigi rohurinne on
hõre, kasvatab Aafrika rohtla ruutmeetri kohta 2,25 kg taimemassi aastas
(männimetsal kuluks selleks pool aastat) ja suudab toita tohutut hulka loomi,
olles nii maailma kõige huvipakkuvamate olendite kodupaik.
Tro
op
ilised ro
htlad
ÄikesetormidKui troopilises rohtlas vihma sajab, tuleb seda
kui oavarrest. Hommikukuumuses hakkavad
moodustuma tohutud hallid äikesepilved ja
tavaliselt algab pärast keskpäeva torm. Sageli
tabavad pikselöögid üksikult seisvaid puid ja
süütavad kuiva rohu.
Päike ja vihmGraafik näitab Aafrikas Nairobi ümbruse
savanni igakuiseid sademeid ja keskmisi
õhutemperatuure. Niiskem on novembrist
maini. Kuivaperiood algab juunis ja kestab viis
kuud, kuni novembris jälle vihmad algavad.
Uus rohi Kuumal kuivaperioodil rohi kuivab ja võib
sageli savannipõlengutes süttida. Kõik näib
olevat hukkunud, ent kuigi rohtaimed on
põlenud, säilivad pinnases nende juured ja
seemned ning vihmaperioodi saabudes ajavad
välja uued idud.
Troopilise rohtla keskkond
Troopilistes rohtlates valitseb soojus –
päevaajal ulatub õhutemperatuur tavaliselt
keskmiselt üle 27 °C. Kuivaperioodil võib
temperatuur kerkida kuni 54 °C. Vihma sajab
enamasti 500–1500 mm aastas, kuid enamjaolt
tuleb see 5–8 kuud kestva vihmaperioodi
jooksul. Ülejäänud aeg on peaaegu purukuiv.
Kuna õhk on soe, aurub isegi märjal ajal vesi
kiiresti.
Lõuna-Ameerika rohtlad
Aafrika rohtlad
Austraalia rohtlad
Aasia rohtlad
Vähi pöörijoon
Kaljukitse pöörijoon
Kus leidub troopilisi rohtlaid?
Troopiliste rohtlate võrdlus
Ekvaator
Akaatsiad
Elevandirohi (purpur-hiidhirss), kuni 3 m kõrgune
Baobab ehk ahvileivapuu; jäme tüvi talitleb veemahutina
Eukalüptid Kõrge keeritshein
Puukujulised piimalilled, sh kütus-piimalill
Madal punahein
Valge kilp-seemnik (Aspido-sperma quebracho-blanco)
Palm (karnauuba-palm)
Üle 160 liigi rohttaimi, sh sale preeriarohi ja väriheinad
Lõuna-Ameerika Lõuna-Ameerika rohtlad on sageli pargilaadsed, neis kasvab salguti puid ja põõsaid, sekka ka kõrgeid palme. Siin-seal on piirkonnale eriomaseid metsi (espinale), millele on tunnuslikud ogade ja asteldega põõsad ning madalad puud. Lõuna-Ameerika rohtlates kasvab peaaegu igal pool kilpseemnikuid ja kebratšopuid, moodustades kohati tihnikuid, mis kõrguvad keset rohumerd nagu saared. Rohttaimi leidub üle 160 liigi, osa neist on nii kõrged, et ulatuvad ratsanikul üle pea.
AafrikaAafrika troopiline rohtla (savann) hõlmab enamuse Kesk-Aafrikast, eriti selle idapoolse osa. Savanni ilme oleneb kuivaperioodi kestusest. Piki Sahara kõrbe lõunaserva sirutuv hiiglaslik Sahel on valdavalt poolkõrb ja kohati kuiv savann (nn astelsavann), kus kasvab hajusalt peenetüvelisi puid ja kasinalt rohttaimi. Kuiv astelsavann katab suurt ala ka Lõuna-Aafrikas Kalahari kõrbe naabruses. Siiski on see suhteliselt niiske paikkond, kus leidub väikesi metsi ja üsna tihedalt suurelehiseid puid, sh puukujulisi piimalilli.
AustraaliaAustraalias katab põõsasrohtla oma troopiliste rohttaimedega hiigelkaarena mandri põhjaosa idast läände. Kirdes, Queenslandis, eristub kuiv Mitchelli rohtla. Niiskematel aladel kasvavad kõrged keeritsheinad ja madalad punaheinad. Suurem osa Austraalia rohtlate puudest on igihaljad (nt eukalüptid, akaatsiad ja sämplehikud). Nende lehti katab vahakirme, see vähendab veekadu ja aitab puudel taluda kuivaperioodi. Loodes on kõige tavalisemad puud ahvileivapuud (baobabid).
I II III IV V VI VII VIII IX X XI XII
ºC Temperatuur Sademed mm
25 250
20020
15015
100
1050
5 0
8
Lõuna-Ameerika troopilised rohtlad erinevad Aafrika omadest oluliselt. Aafrika savannid on tohutud rohulagendikud, kus uitavad hiiglaslikud rohusööjate karjad. Kuid Lõuna-Ameerika rohtlad – pampad – on hulga mitmekesisemad, paljudes paikades soode ja tihnikutega. Suurte mäletsejate asemel elutsevad siin
suured närilised nagu kapibaarad ja aguutid, ning sellised eripärased loomad nagu taapirid ja pekaarid. Ka linde on palju.
KuningkondorKuningkondori tiibade siruulatus on ligi 1,8 m. Ta toitub pea-miselt raipeist (kor-justest) – neist loomadest, kes on juba surnud. Kuningkondor on visa lenda-ja, ta veedab tunde kõrgel õhus hõljudes, otsides maa-pinnal lebavaid korjuseid. Kondoritel on terased silmad ja hea haistmismeel, viimane oma-dus on lindude juures ebatavaline.
KapibaaraKapibaara on nüüdisajal elavatest närilistest suurim, ta kasvab kuni 1,25 m pikkuseks, kaaludes üle 55 kg. Kapibaarad on üsna peidulised ja elavad salguti jõepervedel. Nad sukelduvad kähku, kui ilmub kiskja (nt jaaguar). Kapibaarad söövad peamiselt lehti, kuid põllumajandus-piirkonnis võivad võimaluse korral näpata meloneid ja teravilja.
Roomajad ja kahepaiksed Sood ja jõed pakuvad küllaseid elupaiku palju-
dele roomajatele ja kahepaiksetele. Peale madu-
de (nt boade ja lõgismadude) on seal teisigi
roomajaid, nt kaimaneid, lamekilpkonlasi,
iguaane ja teisi sisalikulisi
(nt tejusid). Sageli on siin
näha mürgiseid lehe- ja
puukonni ning kärn-
konni, nt ruuge-kärn-
konna (Bufo rufus).
RöövlinnudVäiksemad linnud ja Lõuna-Ameerika
teised pisemad loomad on rikkalikuks
toiduvalikuks sellistele röövlindudele nagu
tuttkotkad, preeriaviud, karakaarad,
pistrikud, tšatšalaka-hokod, hõbehaukad ja
videvikusorrid. Ronkkondorid ja
kuningkondorid laskuvad aga korjustele.
Lõuna-Ameerika troopilised rohtlad
A m a z o n a s
Va ik
ne o okean
Gran Chaco on hiiglaslik kuiv tasandik, mis hõlmab Lõuna-Ameerika keskosas
Andide ning Paraguay ja Paranà jõgede vahel
725 000 km² suuruse maa-ala
A n d i d
NanduNandu on suur lennuvõimetu lind, kes aga jookseb väga väledasti. Ehkki
nandude arvukus on küttimise ja põlluharimise tõttu tugevasti kahanenud, võib neid siiani näha kuni 30-isendiliste salkadena. Pesitsusajal paaritub
isalind mitme emasega. Seejärel kraabib ta maapinnale madala pesalohu ja haub kõigi oma kaasade mune.
NärilisedRohtlasood on suurnärilistele turvaline elupaik.
Peale kapibaarade ja aguutide toimetavad roos-
tikes mitmed merisea- ja tukoliigid. Palju on
pisinärilisi, nt põldhamstrikuid ja mitmeid teisi
hiirlasi. Peale näriliste leidub siin ka kiskjalisi –
ninakarusid ehk koaa-
tisid ja hiidsaar-
maid, kes on
palju suuremad
kui euroopa
saarmad.
KuningboaBoalased on suur mürgita madude sugukond, kes
surmavad oma saagi kägistades. Nad kugis-tavad oma ohvri tervelt, seejärel vee-
davad päevi seda seedides. Lõua-luude eriline ehitus võimaldab neil suu väga laialt ammuli ajada. Suurt pala (nt kapibaarat) võib näha
tombuna järkjärgult mööda mao keret edasi nihkumas, kuni ta on seedunud.
Maapinnal elavad linnud Puude nappus tingib, et paljud
linnuliigid Lõuna-Ameerika
rohtlais elutsevad maapinnal.
Peale nandude liiguvad rohus
ringi tinamud (sh triip- ja
pampatinamu), vutid ja
teised. Mitmesugused vintlased toituvad
seemnetest.
9
KaladLõuna-Ameerika rohtlajõgedes ja
-soodes elab enam kalaliike kui üheski
teises elupaigas. Leidub haratsiine ja
kääbussuid, ogasägasid, aplaid lihatoidulisi
piraajasid ja nende ohutuid
sugulasi ketas-
salmlereid.
Tava-pampahirv See väike hirvlane rändles millalgi mööda Argentina puudeta pampatasandikke. Nüüdseks on põlluharimine ja kütti-mine ta enamjaolt välja tõrjunud ning ta elutseb vaid Cerrado ja Gran Chaco pampas.
Eripärased imetajad Lõuna-Ameerikas on eripäraseid imetajaid,
nende seas sõralised pekaarid ehk nabasead
ja hobuse sugulased taapirid. Sipelgaid ja ter-
miite on nii arvukalt, et söönuks saavad nii
suur-sipelgaõgija, hiidvöölane kui ka
üheksavöölane. Näriliste hulka kuulu-
vad okaslased toituvad taime-
võrsetest ja puuviljadest.
HiidvöölaneHiidvöölane on suure kerega lühijalgne loom, kes kasvab kuni 1 m pikkuseks. Rohtlalooma kohta on ta tavatult aeglane, kuid teda kaitseb sarvplaatidest turvis. Ründe puhul sibab ta
oma urgu või tõmbub lihtsalt kerra. Toitub peamiselt
termiitidest, kaevudes nende pessa tugevate
kõverate küüniste varal.
RändsipelgadLõuna-Ameerika troopikaosas elutseb üle 150 liigi rändsipelgaid. Nad on saanud oma nime sellest, et läbivad saagi otsimisel
kolonnidena suuri vahemaid. Nad ei raja pesa nagu teised sipelgad, vaid elavad
üheskoos n-ö rändlaagrina, mille seinad moodus-
tuvad üksteise külge klammerdunud sipelgatest.
Punasaba-läiklind See värvikas lind istub oksal ja kõigutab putukaid seirates pead. Kui ta mõnda märkab, sööstab toda napsama ja lendab siis oma oksale tagasi. Mõnikord lööb ta putuka enne ärasöömist oksa vastu surnuks. Läiklinnud munevad kaks kuni neli muna pinnaseurgu, mille kaevab emalind.
PutukadLõuna-Ameerika rohtlad on tohutu hulga
putukate, sh paljude kärbeste ja
mardikate ning kaunite pääsusabaliblikate
kodupaik. Siiski on valdavad liigid
termiidid ja sipelgad, eriti tuli- ja
rändsipelgad.
Linnud õhuvallas Pampa kohal nähtavatest lindudest on
paljud läbirändajad (nt piiritajad, turpialid
ja tikatid). Omamaiste lindude hulgas on
madukaelad, rähnid, papagoid, hüatsint- ja
teised siniaarad, tuvid ja kärbsenäpid.
Putuktoiduliste seas on ahjulinde,
puhvlinde, koolibreid ja tangaraid.
RohusööjadRohtlad pakuvad eluaset vähestele
suurtele rohusööjatele, peale guanaakode
ja pampahirvede elavad siin veel puna- ja
hallmasaamad. Nende loomade karjad on
nüüdseks veisefarmide laienemise tõttu
üsna kokku kuivanud.
Harilik piraaja Harilikud piraajad on napilt 38 cm pikkused, ent nad ujuvad nii suurte parvedena, et suudavad oma nugateravate hammastega süüa suure looma luudeni paljaks kõigest mõne minutiga. Tavaliselt peibutab neid saagi juurde verelõhn.
Tro
op
ilised ro
htlad
: Lõ
un
a-Am
eerika
KiskjalisedRohtlais uitab neli suurt
kaslast – jaaguar, jaguarundi,
otselot ja puuma, lisaks veel
väiksemad kassid, nagu pampakass ja
soolakass. Siin leidub ka kaht liiki koerlasi:
haruldane lakkhunt ja hoopis harv
võsakoer.
Ljaano on hiiglaslik madala rohu ja soodega ala, mis hõlmab Venezuelas ja Colombias 900 000 km² suuruse ala.
A t l a n d i o o k e a n
Cerrado on rohu ja põõsastega maa-ala lõuna pool Amasoonia vihma-
metsi ning hõlmab veerandi Brasiiliast. Ta on pindalalt sama suur kui Lääne-Euroopa ning on
5 protsendi kõigi maailma loomaliikide kodupaik.
P a r an a
Puuma Puuma (tuntud ka „mägilõvi” ja cougar’i nime all) on sihvakas
kaslane, kes on levinud mõlemas Ameerikas. Vanaloomad on kuni 3 m
pikkused, kaaludes kuni 100 kg. Puuma häälitseb nagu kodukass, ainult valjemini.
Kütib hirvlasi ja guanakosid.
Gran Sabana on kaljujärsakutega piiratud, rohu ja põõsastega kõrge lavamaa. Tema ligipääsmatus muudab ta paljude haruldaste liikide väärtuslikuks pelgupaigaks.
10
Lõuna-Ameerika rohtlaloomade elu on pidev võitlus ellujäämise eest. Kuivaperioodi pikad kuud tähendavad, et toidu ja vee leidmiseks peavad kõik loomad pingutama. Samuti napib puudealuseid varjepaiku ja see teeb
lagedal elamise kogu aasta ohtlikuks. Taimtoidulised loomad elatuvad rohust või juurtest ja kiduratel puudel kasvavatest tillukestest puuviljadest. Taimesööjad on omakorda toiduks hulgale kiskjatele, nagu jaaguaridele, puumadele ja lakkhuntidele.
Kes mida sööb Nagu igas keskkonnas, sõltuvad ka Lõuna-Ameerika rohtlaloomad üksteisest. Taimesööjad saavad endale vajaliku toidu ümbritsevast taimestikust. Ülejäänud loomad aga peavad elus püsimiseks sööma teisi loomi. Jaaguarid söövad peamiselt nandusid ja hirvlasi, lakkhundid vöölasi, vöölased omakorda termiite. Kõik rohtlaloomad on üksteisega toitumisahelaid pidi seotud, ahelad moodustavad peenelt tasakaalustatud ja vastamisi põimunud ökoloogilise kompleksi – toitumisvõrgustiku. Isegi mingi pisikese lüli muutus selles võrgus – võib-olla inimese sekkumisest – võib kogu tasakaalu uppi lüüa.
Kohastumus rohtlaeluks: pikad jalad Kui kuhugi pole peitu pugeda, sõltub paljudel loomadel kiskjate käest pääsemine põgenemiskiirusest. Paljud rohtlaloomad ongi maailma kiireimaid jooksjaid, näiteks saavutab Aafrikas thomsoni gasell ehk tommi kiiruseks 80 km/h ja nandu sugulane jaanalind 65 km/h. Et sellise kiiruseni jõuda, peavad rohtla rohusööjatel (näiteks hallmasaamal ja nandul) olema pikad sihvakad jalad. Mõned kiskjad, nagu gepardid Aafrikas, suudavad saaki püüdes joosta niisama kiiresti.
Elulemine rohtlates
Pöia- ja kannaluud on kokku kasvanud hästi pikaks
jooksmeluuks.
Nandu ülipikad varbad võimaldavad saavutada suurt kiirust.
Jalalihased paiknevad kõrgel ja on jala pöiaosaga ühenduses vaid kõõluste kaudu, mis tagab jala alumisele osale kerguse.
Masaamadel on kaks varvast ja nad toetuvad joostes varbaotstele, mis lisab kiirust.
Pahkluu pöördeulatus on suur ja tagab jõulise äratõuke.
Hallmasaama Nandu
Jalaluud on väga pikad.
Termiit
Kärbestel on oluline osa rohtlate ökosüsteemis. Nad levitavad õietolmu, kui toituvad taimedel, ja vähendavad jätteid, kui toituvad sõnnikul ja lõpnud loomadel.
Lõuna-Ameerika pimelik on urus elav pime, siugkonnaliste seltsi kuuluv kahepaikne. Ta tegutseb mullas ja toitub vihmaussidest.
Vihmaussidel on oluline osa mullatootmisel ja pinnase viljakamaks muutmisel. Nad neelavad kõdupinnast, omastades sealt toitaineid, väljutatud jääk rikastab pinnast.
Termiidid toituvad kõdupuidust ja juurtest, võimaldades nii ainete tagasijõudmist mulda.
Hiidvöölane on visa loom, tema keha katavad soomusplaadid ja ta küünised on uskumatult tugevad. Nendega kaevab ta lahti termiidipesi, et pääseda termiitideni, keda sööb.
Aguutid on liialt väikesed, et tulla toime kõrges rohustikus, mistõttu nad elutsevad madala rohuga paikades, kus korjavad varisenud puuvilju. Nende kuulmine on nii terav, et leiavad viljad üles heli järgi, kui need vaikse mütsuga maha kukuvad.
Karakaarad toituvad varahommikuti sageli raipest. Nad ründavad aga ka väikelinde, nt ahjulinde ja puhvlinde.
11
Tro
op
ilised ro
htlad
: Lõ
un
a-Am
eerika
GuanaakoGuanaako on Lõuna-Ameerika suurim maismaa-
imetaja, kuid tema asurkond kahanes vahepeal
drastiliselt. Kui 19. sajandi lõpus elas rohkem kui
8 miljonit guanaakot, siis 20. sajandi teisel poolel
oli alles ainult u 100 000 isendit, kuna rant-
šoomanikud tarastasid karjamaadeks suuri alasid
ja lambad sõid rohu ära. Nüüdseks on guanaako-
de arv kaitse tulemusena kasvanud miljoni ligi.
Lakkhunt1990. aastate keskel oli ellu jäänud vähem kui 2200
lakkhunti. Lakkhunt muutus haruldaseks peamiselt
sellepärast, et rohtlaid hariti sojaoapõldudeks.
Mõnel pool aga lakkhunte lausa hävitati. Tänu loo-
duskaitselistele meetmetele loendati Lõuna-
Ameerikas 2008. aastal aga juba 13 000 lakkhunti.
Inimtegur Kariloomade tarbeks tarastatakse tohutuid
rohtlaalasid (eriti Brasiilia Cerrados), sj pööra-
takse metsloomade olukorrale vähe tähelepanu.
Veiste ja lammaste karjatamine ning tarade püs-
titamine tundub ohutumana kui vihmametsade
raadamine, tegelikult on aga karjakasvatuse mõju
ulukitele lausa hukatuslik.
Loomad on ohus!
JaaguarJaaguaril on kogukas keha, kuid nagu paljud kiskjad, on ta rohustikus liikudes väga nobe ja sire. Ta suudab lühimaal arendada suurt kiirust, ronida puude otsa ja koguni hästi ujuda. Oma saagile ligineb jaaguar märkamatult, lebab vaikselt ja ründab sobival hetkel. Kui ta saaki rabab, võivad ta tugevad lõuad purustada tolle kolju.
Lakkhundid peavad jahti vöölastele ja aguutidele, samuti merisigadele, küülikutele ja viskatšadele (villakhiirlastele). Nad söövad ka putukaid ja linde, samuti puuvilju ja suhkruroogu.
Kapibaarad toituvad madalast vee-äärsest rohust ja väldivad nõnda konkurentsi hirvlaste ja ka talunike kariloomadega.
Puhvlinnud istuvad oksal ja sööstavad suuri
lendavaid putukaid püüdma. Mõnikord
laskuvad nad maapinnale sipelgaid
nokkima.
Jaaguarid kütivad suuremaid
rohtlaloomi – masaamasid, nandusid ja
kapibaarasid. Ründavad ka pekaarisid, kuid need
suudavad enamasti jaaguari tagasi tõrjuda.
Nandud elutsevad kõrges rohustikus ja
toituvad kõrre-pähikutest, nad on
sageli koos hirvekarjadega.
Nandud söövad ka puuvilju ja
putukaid.
Hallmasaamad on väikesed hirvlased, kes elavad ainult kõrges
rohustikus, kuhu nad saavad peituda. Nad söövad kõrte ladvaosi ning
selliste puude nagu tsesalpiinide ja kreektürnide vilju.
Ahjulinnud on väikesed värvulised, kes toituvad maapinnal, noppides rohukõrte vahelt ja põõsaste alt sipelgaid, termiite ja ämblikke.