Kirjanduse mõiste.

1. Mis on kirjandus?

Eristada võib mitmeid tasandeid, üks võimalus kirjandust määratleda on lähtuda eristusest

fiktsionaalne (kirjandus) – mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii

hõlbus.

Fiktsionaalne – väljamõeldisel põhinev (romaanid, luuletused, draamad...)

Mittefiktsionaalne – teksti mõju põhineb seosel reaalsusega (autentsusel, dokumentaarsusel) (nt

kasutusjuhend, aga ka dokumentaalteater)

2. Mis iseloomustab kirjanduslikke tekste?

Kunstipärane keelekasutus

Fiktsionaalsus

Fikseeritus (littera „täht“ – Literatur; kirjandus kui midagi kirjutatut)

Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik

Väljenduslikkus. Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning vastandub selles mõttes

tekstivälistele struktuuridele.

Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus

Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis muudab ta süntagmaatilisel

tasandil struktuurseks tervikuks.

3. Mida tähendab J. Lotmani lause “Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem”?

“Poeetiline kõne kujutab endast suure keerukusega struktuuri. Ta on palju keerukam loomulikust

keelest. [...] keelematerjalist loodud komplitseeritud kunstiline struktuur võimaldab edastada

niisugust informatsioonihulka, mida pole võimalik edasi anda elementaarse keelestruktuuri enda

vahenditega. Siit järeldub, et antud informatsioon (sisu) ei saa eksisteerida ja teda ei saa edastada

väljaspool antud struktuuri. Jutustades luuletuse ümber tavalises kõnes, rikume me teksti

struktuuri ja järelikult ei edasta vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas

sisaldus.”

Primaarsed (loomulik keel) ja sekundaarsed modelleerivad süsteemid (kunstide, religiooni,

müütide, kirjanduse vms. keeled).

[modelleeriv süsteem = elementide ja nende ühendamise reeglite struktuur]

Loomulik keel modelleerib maailma. Kultuuri ja teiste keelte alus. Teiste keelte interpreteerimise,

talletamise ja esilekutsumise vahend.

Kunstide jt. keeled modelleerivad reaalsuse erinevaid aspekte. Sisaldavad endas erinevaid

semiootilisi süsteeme. Sekundaarsete modelleerivate süsteemide semiootika ongi

kultuurisemiootika.

Kultuur = erinevatest keeltest / süsteemidest koosnev struktuur.

4. Miks on kirjandusteose vorm oluline?

Näidendi puhul näeme selgesti vähemalt kaht teksti vormi:

a) kirjalik tekst;

b) lavastus (aga ka nt kirjandusteose ekraniseering);

5. Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad kirjandusele erinevad meediumid?

Kirjandus kasutab erinevaid meediume: tekst võib olla paberkandjal, samas on ka vanaema

jutustatud muinasjutt ning kuuldemäng kirjanduslikud tekstid.

Kino - film jm kirjandusega konkureerivad võimalused

Uuemal ajal tuleb arvestada ka internetti kirjanduskeskkonnana.

6. Mille poolest erineb suuline tekst kirjalikust tekstist?

Kirjandus võib olla trükitud (raamat), käsikirjaline või ka suuline (rahvaluule).

7. Miks on võimalikud erinevad kirjanduse mõisted?

Kitsas kirjanduse mõiste – “ilukirjanduse” mõiste seotud väärtushinnangutega, kirjandusele

omistatud kõrgema staatusega ühiskonnas. Mida peetakse kirjanduseks, sõltub kontekstist, mida

antud kogukonnas peetakse kirjanduseks.

Laiem kirjanduse mõiste – kirjandus hõlmab ka nt selliseid mitte fiktsionaalseid tekste, nagu nt

autobiograafiad, päevikud, kirjad, ajakirjanduslikud tekstiliigid. Kirjanduseks ei peeta ainult

kõrgkirjandust, vaid analüüsitakse ka “madalamaid” žanreid (comics, ajaviiteromaan, ulme,

migrantide kirjutatud tekstid)

8. Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused?

Kirjanduslik tekst on reeglina mitmetähenduslik, polüvalentne

Kirjanduslikku teksti tõlgendatakse reeglina mitte konkreetsest situatsioonist lähtudes, vaid

üldisemalt

Kirjandusteaduslikke otsuseid on raske tõestada

Tõlgendatakse aga ka nt seaduseid ja Piiblit.

Kirjanduslik tekst on omal moel sümboolne toiming.

Võrdlev kirjandusteadus e komprativistika

Kirjandust analüüsitakse võrdlevalt, uurimisobjektiks on kirjandus ja selle rahvusvahelised ja

interdistsiplinaarsed seosed

Tekstid paigutuvad üha uutesse kontekstidesse

Muid tunnuseid:

Kirjandus kui arhiiv, teadmiste ja kogemuste kogu

Kirjandus on ka teatud süsteem

Intertekstuaalsus

Ka kirjanduse lugemine (retseptsioon) moodustab traditsiooni, hoolimata erinevate

tõlgenduste põhimõtteliselt lõpmatust arvust

9. Miks on oluline eristada teksti ja autori läkitust?

Mida tahab autor meile teada anda?

Kas tekst on autori läkitus?

Reeglina siiski eristatakse teksti intentsiooni autori intentsioonist;

Tekst annab tunnistust oma loomeprotsessist

Poeetika.

1. Mis on poeetika, milliseid poeetika liike Te tunnete.

Poeetika on õpetus luulekunstist, selle olemusest ja mõjust, tema vormidest, vormi ja kujunduse

seaduspärasustest ja väljendusvahenditest.

Poeetika liigid:

Normatiivne poeetika – toob ära reeglid, millest selle poeetika arvates peaksid kirjanikud

juhinduma

Deskriptiivne poeetika – kirjeldab olemasolevat kirjandust ja tuletab sellest kirjanduse

seaduspärasused

Immanentne poeetika – kirjeldab, mida kirjanik nt romaaniks peab (nt romaani

sissekirjutatud)

2. Iseloomustage Aristotelese poeetikat. Mis tüüpi poeetikaga on tegemist?

Ilmselt esimene teos, mis süstemaatiliselt käsitleb poeesia probleeme. Tõenäoliselt kirjutatud

Aristotelese viljakaimal perioodil alates aastast 336. e.m.a. Ilmselt on tegemist teosega, mis oli

mõeldud kitsamale ringile lugemiseks (esoteeriline), võib-olla midagi loengukonspektilaadset.

Teoses on mitmeid hüppeid argumentatsioonis ja vihjeid, ka ristviiteid teistele asjakohastele

teostele. Tekst kuulus ilmselt suuremasse tekstide kogumisse, millest aga enamus on kaotsi läinud.

Viidatakse nt alliktekstidele, mida ei ole säilinud tõlgendamine on raske. Normatiivne poeetika.

3. Mis on Aristotelese arvates kõige olulisemad žanrid? Kuidas ja miks käsitleb Aristoteles oma

poeetikas mõistet mimesis?

Kõige olulisemad žanrid on tragöödia (ja luule).

Mimesis „jäljendus, jäljendamine, matkimine“. Verb tähendab kas „tegema, nagu teine on teinud“

või „tegema midagi, mis on millegi teisega sarnane“. Tuleb aga silmas pidada, et sõna

"jäljendama" ei väljenda adekvaatselt mõistet mimêsis Aristotelese käsituses, kelle jaoks selle sisu

ei taandu üksnes tegelikkuse kopeerimisele, matkimisele. Mimêsis tähendab Aristotelesel

loomingulist tegevust, mis taotleb küll sarnasust jäljendusobjektiga, kusjuures viimane

reprodutseeritakse nii, nagu ta meie meeltele ilmub, kuid samal ajal on eesmärgiks ka üldise

avamine üksikus, objektis üksnes võimalusena olemasoleva, puudulikult avalduva olemuse

väljendamine ning psüühilise mõju ja tunnetusliku väärtuse saavutamine kunstiteose nautijate

suhtes. Aristotelese kohaselt valmistab matkimine naudingut; kaugelt vaadates kehtib see ka inetu,

hirmuäratava, ohtliku matkimise puhul.

4. Võtke oma sõnadega kokku Aristotelese poeetika viis esimest peatükki.

…

5. Kuidas defineerib Aristoteles tragöödiat?

Tragöödia on tõsise ja lõpetatud, teatud suurust omava tegevuse jäljendus, jäljendus erinevates

osades erineval kujul maitsestatud kõnega, jäljendus, mis jäljendab tegevaid isikuid endid, mitte

neist jutustades, jäljendus, mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellistest kannatustest.

6. Kirjeldage poeetika arengut. Milliseid autoreid oskate nimetada ja miks on nad olulised?

Horatius (65-8 e.Kr.)

Läkitus Pisodele, mida hilisemad põlved on kutsunud Ars poetica’ks

normatiivset tüüpi poeetika, mis sisaldab eeskirju teatud kirjandusliku voolu seisukohalt -

Augustinuse aja rooma klassitsismi kajastus

Ei ole süstemaatiline käsitlus, vaid hüplikum tekst, mis sisaldab ka erinevaid mõttemänge.

Keskaeg

Poeesia teenib Jumala ülistust.

Keskaja kirjandus erineb oluliselt sellest, mida meie oleme harjunud pidama kirjanduseks

Luule on õpitav ja õpetatav; luuletaja ei ole mitte niivõrd geenius kui pigem käsitööline, kellel on

teatud eeldused ja kes loob kunsti vastavalt kindlatele reeglitele

Luule nagu ka kunst ei ole eesmärk omaette, vaid seotud teatud funktsiooniga, ta on millegi

vahendiks

Poeesia sõltub artes liberales’ alla koondatud teadusvaldkondadest

Trivium – grammatika, dialektika, retoorika

Quadrivium - geomeetria, aritmeetika, muusika, astronoomia

Renessanss

Üleminek keskajalt uusaega

Dante – tema teos on uue kirjanduse kõrgpunkt

Kesksed teoreetikud:

Itaalias Vida, Robortello, Minturno, Scaliger, Castelvetro

Inglismaal: Sidney

Prantsusmaal: Du Bellay

14.-15. sajand – kirjandus peab meeldival viisil õpetama, pühitsema voorusi ja piitsutama pahesid;

alul lähtutakse Horatiusest, hiljem Aristotelesest

Marco Gitolamo Vida (1527) De arte poetica (ladina keeles, heksameetris) – esimene

renessanssaja katse anda süstemaatiline ülevaade poeesia olemusest. Ehkki luuletaja vajab

sisemist inspiratsiooni, ei saa ta ilma koolitusteta luua täiuslikku kunstiteost.

Edaspidisele arengule omab eriti suurt tähtsust Julius Caesar Scaligeri (1484-1558) Poetices libri

septem (1561) – Ehkki erilise originaalsuseta ja eklektiline, on see teos väga rikas materjali osas.

Toetub antiiksete autorite autoriteedile. Scaligeri jaoks on luuletaja looja, tema teod teevad ta

“teiseks jumalaks”. Poeesia on moraalselt kasulik.

Barokk

Jätkab renessansspoeetika traditsioone

Antiikautorite kõrval on autoriteediks Scaliger

Martin Opitz Buch von der deutschen Poeterey (1632)

Keel – poeedi oluliseks ülesandeks on keele parandamine

Reeglid:

Kunst ja kirjandus seotud kunstiväliste eesmärkidega, teenivad uut ühiskonda

Kasvatus ja haridus:

Adressaadiks on kodanik, eraisik

Valgustusaeg

valgustust inimese kui väljumine “omasüülisest alaealisusest" 17./18. saj - hõlmas filosoofiat,

poliitikateadust, kirjandust, ühiskonnateadust jp muid valdkondi

Kunst ja kirjandus seotud kunstiväliste eesmärkidega, teenivad uut ühiskonda

Kirjandus oluline kasvatuses ja hariduses, adressaadiks on kodanik, eraisik.

Erinevat tüüpi poeetikad:

normatiivne poeetika Johann Christoph Gottschedi Critische Dichtkunst;

deskriptiivne poeetika Gotthold Ephraim Lessingi Hamburgische Dramaturgie

Romantism

Erinevates rahvuskultuurides eri aegadel alates 18. saj lõpust, eriti 19. saj

Tundeelu kajastamise tõus; esteetiliste kategooriate ja žanrite segunemine, fragmentaarsus,

grotesksus ja iroonia. Romantikud tunnetavad lõpliku ja lõpmatu vahelist vastuolu; taotlevad

lõpmatust, igatsevad selle järele; huvi tekkimine muinsuse, keskaja, rahvusliku omapära ning

rahvaluule vastu.

Klassitsismi rangeid reegleid purustades aitas ta ette valmistada realismi.

Realism

realis 'tõeline, asine'.

Realism tekkis 1830. aastatel. Kirjanikud loobusid väljamõeldistest ja asusid kujutama reaalset

kaasaega. Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt,

väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust.

Honoré de Balzac, Stendhal, Lev Tolstoi; Charles Dickens

Naturalism

19. saj lõpul taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu

fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt:

alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima

tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, segada end

ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust.

Émile Zola; Eduard Vilde

19./20. sajandi vahetus

20. sajand

Modernism, avangardism

Postmodernism

7. Mis on klassika?

etümoloogia: ld classicus: kõrgeimasse maksuklassi kuulub rooma kodanik, hiljem scriptor

classicus: esmajärguline kirjanik

Teatud rahvuskirjanduse kõrgperiood

Klassikaline: väljendab kõrget väärtushinnangut, on võib-olla midagi, mis jääb püsima

Klassikaline periood eri maades

8. Otsige leksikonidest kaanoni definitsioone. Võrrelge neid.

Juhtnööri iseloomuga üldtunnustav tava mingil alal (eriti kunstis, kirjanduses), reegel, norm

Kaanon on seega autoriteetsete tekstide v loominguliste tööde kogum.

Kirjandus ja teised teadused.

1. Milline on kirjandusteaduse suhe teiste teadustega? Milliste teiste distsipliinide uurimistulemusi ja

võtteid kasutab kirjandusteadus?

Kirjandusteadus kasutab oma uurimustes ajalugu, retoorikat, lingvistikat, kunsti, psühholoogiat ja

teisi teadusharusid ning nende uuringute tulemusi, selleks et mõista kirjanduskeeles kasutatavaid

erinevaid süsteeme ja nende seoseid.

2. Mis on retoorika ja miks on retoorika kirjandusteadusele oluline?

Retoorika ‘ars bene dicendi’, väitluskunst, kõnekunst

Retoorika alged juba Egiptuses, Babüloonias ja Assüürias.

Vana-Kreekas demokraatia tingimustes omandas vaba kodaniku kõne ühiskonnas väga olulise

tähenduse, mis tagas ka kõnekunsti õitsengu, kujunes süsteemiks.

Aristoteles, Cicero, Quintilianus.

Kirjanduses on kasutatud nii kõnekujundite teooriat, toopikat (formaalloogiline mõiste, praegu ka

konkreetse sisuga klišee, stereotüüp, motiiv või teema) kui ka retoorilisi teksti interpreteerimise

võtteid.

3. Mis on esteetika ja miks on esteetika kirjandusteadusele oluline?

Esteetika - kirjandus kui kunstiliik

Kr keeles aisthêtikos - meelelise tajuga seotud

Esteetika on filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist tegelikkuses, maailma esteetilise

tunnetamise iseärasusi ja ilu seaduste järgi loomise üldisi põhimõtteid, sealhulgas kunsti kui

tegelikkuse esteetilise kajastamise spetsiifilise vormi arenemise seadusi.

Esteetika ei ole midagi igaveseks antut, vaid erineb nii aja kui ka ruumi teljel.

4. Milleks on vaja kirjandusajalugu? Kuidas saab kirjandusajalugu periodiseerida? Otsige vähemalt

kaks kirjandusajalugu ning mõelge läbi, millisel alusel on nendes moodustatud perioodid.

Kirjanduse ajalugu

Üldistavad käsitlused võimaldavad meeldejätmist

(Kirjandus) -ajalugu struktureerib teadmisi, selekteerib, annab hinnangu, loob kaanoni ning samuti

loob maitse-eelistusi,

Kui 19. saj kirjutati ohtralt ülevaatlikke kirjanduslugusid, siis 20. sajandi lõpul ja 21. sajandil

koosnevad ulatuslikumad kirjanduslood pigem erinevate autorite kirjutatud artiklitest.

Kirjanduseajalugu oluline ka rahvuse mõiste kujunemisel.

Kirjanduslugu ei ole homogeenne ja püsiv areng, pigem iseloomustavad seda murrangud ja

lüngad.

Kirjandus on mitmeti seotud ajalooga: kirjandusteos on teatud ajaloolise asjaolude

kokkusattumuse produkt, talle on avaldanud mõju tema ajastu ideoloogilised, esteetilised jm

tingimused.

Kirjandusajalugu jaotatakse enamasti perioodideks.

Periodiseerimine on käsitletava ajalooprotsessi tinglik jaotamine kronoloogilisteks ajalõikudeks,

perioodideks vastavalt nende lõikude eripärale, mida saab määrata mitmesuguste kriteeriumide

järgi (mille valik on põhimõtteliselt vaba). Kõne alla tuleb mitmesuguste elualade (resp.

ajalooteadusharude) kasutamine kriteeriumina. See tähendab, et põhimõtteliselt saab

periodiseerida mitte üksnes poliitilise ajaloo (valitsejate, riigivormide jms.) järgi, vaid ka

majanduse, kultuuri, teaduse (eriti tehnika), kirjandus- või kunstivoolude (kas või näiteks

moeajaloo) jne. jne. arengujärkude järgi. […]

Periodiseerimine on vajalik uurimistöö struktureerimiseks (nii probleemiti kui kronoloogiliselt),

konkreetseks museoloogiliseks tööks, eeskätt ekspositsiooni ülesehitamiseks.

Kirjandusajalugu saab periodiseerida erinevatel alustel, näiteks

ühiskondlikust korraldusest lähtudes

lähtudes poliitilisest ja sotsiaalsest ajaloost

lähtuvat mentaliteedi ja ideede ajaloost

Perioodid stiilidest lähtuvalt

Aastatest lähtuv, ‘neutraalne’ periodiseering

5. Miks on kirjandusajalugu alati konstrukt ja nii või teisiti ideoloogiline?

Kirjandusajalugu kirjutatud alati mingitest eeldustest lähtuvalt; seega latentselt ideoloogiline;

Selektsioon (valik) jätab suurema osa kirjandust tähelepanu alt välja, nt Saksamaal ilmus 2005.

aastal 78 082 raamatut esmatrükis, sh 11 187 ilukirjanduslikku teost. Eestis 3 185 raamatut ja

brošüüri aastal 2006.

Praegusel kujul räägitakse kirjandusajaloost alates 19. saj algusest;

6. Kuidas saab tekste (kirjandust) liigitada?

Kirjanduse liigitamine taseme põhjal

Taseme põhjal eristatakse väärtkirjandust, mis on midagi “ülevat”, ja ajaviitekirjandust,

“sopakirjandust" jmt. See puudutab kirjanduse žanre ja vorme, funktsioone, stiili, keelekasutust

jpm.

Kõrge – keskmine – madal kirjandus

Kirjanduse tase või väärtuslikkus on hinnangu küsimus, mis on erinevatel ajastutel ja erinevates

kultuurides erinev.

Hinnang kirjandusele võib lähtuda nt kirjanduse žanrist ja vormist, funktsioonist, stiilist,

keelekasutustest jpm. Näiteks peetakse vigases ja kohmakas keeles kirjutatud tekste vähem

väärtuslikeks.

Kirjanduse funktsioonid ja kasutusvaldkonnad võivad samuti seostuda kirjanduse taseme või

temale antavate väärtushinnangutega. Paljudes kultuurides peetakse kõige väärtuslikumaks

vaimulikku kirjandust, eriti pühakirju. Alates romantismist on enamasti kõige kõrgemalt hakatud

väärtustatama ilukirjandust.

Kirjanduse funktsionaalne liigitus

Ilukirjandus ehk belletristika on kirjanduse kui kunsti liik, millel mitmete käsitluste kohaselt

otsene funktsioon ehk otstarve puudub; ehkki tema funktsioonideks on peetud esteetilist

naudingut, meelelahutust jm.

Traditsiooniliselt jaguneb ilukirjandus eepikaks, lüürikaks ja draamakirjanduseks.

Muid funktsionaalseid liike:

Esseistika

Teaduskirjandus

Aimekirjandus

Õppekirjandus

Ajakirjandus

Õigusalane kirjandus

Kirjandusteadus võib läheneda uuritavale materjalile nii arengulooliselt kui ka sünkroonselt.

Esimesel juhul on tähelepanu all eeskätt kirjanduse areng, teisel juhul vaadeldakse teatud aja

kirjandust, eeskätt kaasaja kirjandust.

Luule.

1. Mis on žanrid? Milleks neid vaja on?

Kirjanduslikud žanrid kuuluvad kirjanduse kõige olulisemate klassifitseerimisvõimaluste hulka.

Kasutades silmatorkavaid tunnuseid jaotatakse kirjanduslik materjal rühmadesse, mida on

võimalik kirjeldada.

Žanr on kogumõiste ja võimaldab süstematiseerimist. Mõneti sarnaneb žanrite süsteem Carl Linné

süsteemiga looduse klassifitseerimisel.

Samas on žanrid kirjandusliku kommunikatsiooni organisatsioonivormid, millesse on ladestunud

spetsiifilised kogemused maailmast. Igal žanril on oma traditsioon, mida tuleb sellesse žanrisse

kuuluvate tekstide tõlgendamisel arvestada. Nad viitavad teatud taustsüsteemile (nt ajalooline

kontekst, kasutusviis jms) ja võimaldavad teadmisi struktureerida.

Kirjanduslikud žanrid kuuluvad kirjanduse kõige olulisemate klassifitseerimisvõimaluste hulka.

Kasutades silmatorkavaid tunnuseid jaotatakse kirjanduslik materjal rühmadesse, mida on

võimalik kirjeldada.

2. Mida mõistetakse luule all? Mille poolest on luule erinev näidenditest ja eepikast?

Lüürika ehk luule on kirjandusžanr, mida defineeritakse enamasti vastanduses eepikale ja

dramaatikale. (Ent kõneletakse ka ‚lüürilisest draamast‘ ja lüürilisest meeleolust, võib-olla

tähenduses tundeline, emotsionaalne?)

Teisalt nimetatakse ka luule žanri alla mittekuuluvaid tekste ‚luuletusteks‘, seda eriti siis, kui

tekstid ei ole kirjutatud proosavormis. Nõnda on Schiller määratlenud oma draamatriloogiat

„Wallenstein“ kui ‚dramaatlist luuletust ‘.

Antiikajal ei kujunenud välja täpset lüürilise žanri mõistet, sest toona kanti ka eeposeid ette

instrumentaalmuusika saatel. Nii ei leia me ka Aristotelese (384-322 e. Kr.) „Poeetikast“ nii

selgepiirilist lüürika mõistet kui eepika ja dramaatika puhul.

Süstemaatiline jaotus kolmeks žanriks ilmneb esmakordselt 16. sajandil Itaalia

renessansspoeetikas. Alles 18. sajandil muutus luule ja kunsti mõiste, see vabanes järkjärgult

antiikajast pärinevatest reeglitest. Sellel perioodil võtsid luuleteoreetikud erinevad luuletuste

vormid lüürika žanri nime alla kokku. Sellega kaasnes lüürika tõstmine eepika ja dramaatikaga

võrdväärsele staatusele.

Luulet on peetud indiviidi tundeelu väljendamiseks kõige sobilikumaks vormiks.

Lüürika kujutab sageli luuletaja sisemaailma, elamusi ja mõtteid. Põhjuslike seoste ja loogika

asemel võib luuletustest leida pigem vabu mõtteseoseid. Hilisematel sajanditel on luule all

mõistetud just tundeluulet. Lihtsustades võib väita, et kuni 19. saj oli luuletuste puhul tähelepanu

teatud temaatikale piiratud.

Luules väljendus autori siseelu, tema subjektiivsus. Mina eneseväljendus. Luule põhisituatsioon

on isoleeritud luuletava subjekti konfrontatsioon kõigevägeva loodusega, meeleolus objekti ja

subjekti vahelise piiri hägustamine.

Modernismi ajal (19. saj) traditsioonilisi ettekujutusi sellest, mis on luule, enam ei järgita. See

puudutab eriti lauldavust, seotust muusikaga. Sellest tulenevalt muutuvad ka värsistruktuurid.

Uued vormid, nagu nt visuaalne poeesia, avardavad lüürika piire.

3. Milliseid lüürilise teksti tunnuseid Te oskate nimetada?

On loetletud järgmisi lüürika tunnuseid:

Lisaks värsivormile esineb muidki kõrvalekalded igapäevasest keelest. Kasutatakse riimi

ja meetrikat, ent esinevad ka kõlalised iseärasused (onomatopöa), muutused sõnakujus,

sõnade järjekord võib erineda tavakeelest (inversioon).

Tekst on suhteliselt lühike ja kokkusurutud. Eriti tihe, leitmotiivide (korduste) ja

sihipäraste variatsioonidega keelekasutus, keelelised pildid on väga tähtsad.

Tekst reflekteerib iseennast ja temas kasutatud keelelisi märke. Luule tematiseerib

iseennast.

Vahetu, lihtne kõnesituatsioon, kõneleja lähedus autorile. Sellest tulenevalt esineb rohkesti

isikulisi asesõnu (eriti ainsuse 1. ja 2. isik )

Tekst on lauldav, muusikalähedane

Reeglina traditsioonilises luules esinevad pigem mitte-narratiivset tüüpi vormid.

Traditsioonilises luules subjekt, kes kas vahetult (minavormis) või kaudselt (3. isikus)

väljendab ennast.

Lüüriline mina ei ole tegelane, pigem absoluutne subjektiivsus

4. Mis on meetrika? Milliseid meetrilisi süsteeme on olemas? Õppige selgeks meetrika

põhimõisted ja erinevad värsijalad. Harjutused on eraldi failina.

Meetrum on rütmis sisalduv korrapärasus, mis tuleb omandada ja kindlaks teha lugemise käigus.

Kindlapiiriline, kutsub esile ootuse kordumise järele ja kõrvalekaldumisi adutakse rütmihälvetena.

Värsimõõt puudutab teksti foneetilist (ehk hääldus-) tasandit, seda kuidas erinevate tunnustega

silpe värsis paigutatakse. Mõningat kõrvalekallet peetakse tänapäeva luules loomulikuks.

Antiikkirjanduses arvestati pikkade ja lühikeste silpide vaheldumist, mille erinevad

kombinatsioonid moodustasid värsijalad (nt jamb on kombinatsioon lühike - pikk;

trohheus pikk - lühike, daktül pikk - lühike - lühike) Värsijalad moodustasid kokku värsi (nt

heksameetri) ja värsside rühmad (nt distihhon). Germaani keeltes ei arvestata mitte silbi pikkust,

vaid rõhku (eristatakse rõhulisi ja rõhuta silpe, aktsendiline värsisüsteem). Romaani keeltes

arvestatakse silpide arvu.

Rõhuküsimus on suhteliselt ebaoluline.

Ühised omadused: moodustub piiratud kindla struktuuriga üksus e värsirida, mille formaalne

struktuur kordub.

Tuntuimad värsijalad

-v trohheus

v- jamb

-vv daktül

vv- anapest

-- spondeus

v-v amphibrahh

-v- kretikus

5. Mis on riim? Milliseid riimiskeeme Te tunnete?

Riim on vormivõte luules, mis seisneb sõnade või siis sõnaosade reeglipärases kordumises, nende

häälikulises kooskõlas. Riimimise vanimaks vormiks peetakse algriimi (alliteratsiooni ja

assonantsi). Selle kasutust tunneme eriti eesti rahvaluulest.

Traditsioonilistes värsivormides leiab seevastu kasutust eeskätt lõppriim. See riimivorm on

väidetavalt jõudnud Euroopasse idamaadest, erilist osa mängisid siin kirikulaulud ja muud just

sakslastest juhuluuletajate mõjutused. Lõpp ja algriimi eristus põhineb seega riimsõnade asendil

värsis: eristatakse seega alg-, sise- ja lõppriime.

Lisaks sellele võib riime klassifitseerida vastavalt riimsõna silpide arvule. Sellel alusel eristatakse

meesriime (1-silbilisi), naisriime (2-silbilisi), daktül- ehk libisevaid (3-

silbilisi) ja hüper-daktülilisi ehk ülilibisevaid (enamasilbilisi) riime. (riimi puhul on määravaks

hääldus mitte kirjapilt!)

Riimid seostavad värsiridu omavahel. Siin on mõningaid kombinatsioone

• Paarisriim aa bb cc ;

• Ristriim abab ;

• Süliriim abba.

Anžambmaan – siire, lause mõistmiseks tarviliku osa kandumine ühelt värsirealt teisele.

Vabavärssi puhul on korrastamata nii silpide ja rõhkude arv kui ka pikkade ja lühikeste

silpide vaheldumine värsist; proosat eristab sellisest värsist kõne tavalisest erinev

rütmilis-intonatsiooniline liigendus.

6. Mis on stroofika? Milliseid kanoniseeritud stroofivorme Te tunnete?

Stroofikaks nimetatakse värsiõpetuse osa, mis uurib värsside grupeerimist, nende ühendamist

suuremateks üksusteks.

On olemas kanoniseeritud luuletus- ja stroofivormid. (nt rahvalaul, ballaad, ood, sonett, madrigal,

eleegia jne)

Soneti riim peab olema puhas ja kõlav.

Sonett koosneb 14 värsireast (Itaalia soneti puhul 4 + 4 + 3 + 3; inglise sonett 4 + 4 + 4 + 2);

soneti värsi pikkus on 11 silpi (endekasillabo)

Soneti tavalise riimiskeem on ABBA ABBA CDC DCD

Teema arendus on tõusva pingega 8. reani

Kulminatsioon on 14. värsis

Sisuliselt on rõhutatud 1. 8. ja 14. värssi.

7. Mis on eleegiline distihhon, kus seda stroofivormi on kasutatud?

Eleegiline distihhon

-v v | -v v | -v v | -v v | -v v | -v

-v v | -v v | - | | -v v | -v v | -

Heksameeter + pentameeter

Eleegia on itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses – kurb lugu, jutt.

Eleegia on üks antiiklüürika kolmest põhivormist.

Eleegia eripäraks on värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille

tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss).

8. Mis on haiku?

Haiku (silbilises värsisüsteemis stroofivorm)

Sisaldab endas kolme värssi, kus silpide skeem on järgmine: 5+7+5.

Haiku peamised teemad on armastus ja loodus. Traditsiooniliselt sisaldas haiku viidet

aastaajale.

Eepika.

1. Mis on eepika?

suurima mahuga kirjandusžanr; mis omab vastet pragmaatilises keele-kasutuses:

mittefiktsionaalne jutustamine (ajalookirjutus; elulugu, reportaaž jne)

2. Milliseid küsimusi me võiksime eepilisele tekstile esitada? Proovige vabalt valitud teksti näitel

nendele küsimustele vastata.

Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi

tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne?

Kes jutustab? Millisest perspektiivist me ‘näeme’ tegevustikku? Kuidas väljendub

jutustaja?

Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story

tasandiga?

Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes

tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid?

Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega?

3. Mida mõistetakse sündmustiku all? Kuidas sündmustik ja kirjandusteose aeg omavahel

suhestuvad?

Enamasti antakse sündmustikku edasi jutustades, jutustamismeetod rõhutab sündmustikku

Võimalik on ka, et jutustus tekitab skepsise seoste suhtes, mida on jutustatud

Eristada saab järgmisi tasandeid:

Väline sündmustik: saaks ka filmis kujutada. Samas võib väline sündmustik olla vaid

ettekäändeks, olla sootuks väiksema tähendusega võrreldes tegelase sees toimuvaga. Jutustamine

kui sündmus

Sisemine sündmustik: seda on võimalik edasi anda nt sisemonoloogina. Jutustus võib jutustada

sellest, kas maailmast üleüldse saab jutustada

AEG

Teksti ei ole võimalik kirjutada nii, et see vastaks täielikult sündmuste kulule.

Enamikul juhtudel on tekstis siiski ka etteruttamisi ning tagasipöördumisi, jutustades võetakse

pikki ajalõike mõne lausega kokku, samas on võimalik mõnda sekundit väga üksikasjalikult

kirjeldada. Tekstist leiame sageli vastuolusid narratiivi aja ning loo aja vahel. Jutustamisel on aeg

mitmetasapinnaline. Samas loeme me teksti lineaarselt, ent lugedes muutub see kujuteldava

maailma ajaks. Toimub üleminek terviklikule kujutlusmaailmale.

Ajaline korrastus – kronoloogiline; mitmetasandiline; ettevaated (analepsis) ja tagasivaated

(prolepsis); anakronismid

Kestus (paus, kokkuvõte, kirjeldus, stseen või dialoog, ellips ehk vahelejätt)

Sagedus (ühekordne, korduv ja koondav jutustus)

Fiktsionaalses tekstis on autori ja loo vahel instants, kes vahendab sündmustikku lugejale. Reaalne

autor otsekui delegeerib jutustamise jutustajale. Austria anglist Franz Karl Stanzel (sünd 1923) on

käsitlenud tüüpilisi jutustamisolukordi.

Jutustamisolukorra loovad peamiselt vaatenurk (perspektiiv) ning jutustaja hääl (kes räägib?).

Stanzel eristab

Auktoriaalset jutustamissituatsiooni

Isiklikku jutustamissituatsiooni

Ja mina-jutustamissituatsiooni

4. Kuidas moodustub kirjanduslik tegelaskuju?

Tegelaskujud moodustuvad mitmete elementide koosmõjus:

Jutustamismeetod

Otsene kõne

Positsioon jutustatavas maailmas

Nende seos tegevustikuga

Tegelased tüüpidena vs. individualiseeritud tegelaskuju

Kirjanduslikud kujud võivad “iseseisvuda”: Sherlock Holmes, Don Juan, Kassandra.

5. Tutvuge Genetti eepilise teksti analüüsi põhimõistetega.

Vaatepunkt

Teose maailmas on kõik faktid antud teatud valguses, mingist vaatepunktist.

Moodus (distants, perspektiiv, fookus) vs. hääl (ehk fokalisatsioon vs. narratsioon: Kes

näeb/ tajub? vs. Kes räägib?)

Fokalisaatori mõiste – see, kes vastutab jutustuses väljendatud vaatepunkti eest.

Fookus näitab, kui kaugele tegelaskuju ellu (mõtetesse, tunnetesse jms) meil on võimalik

tungida ning kui paljusid karaktereid meil üldse lubatakse lähemalt vaadelda.

Nullfokalisatsioon – jutustaja teab tegelaskujust rohkem (jutustaja > tegelaskuju)

Sisemine fokalisatsioon – jutustaja ja tegelaskuju teadmised on võrdsed (jutustaja=

tegelaskuju)

Väline fokalisatsioon – jutustaja teab tegelaskujust vähem

Homodiegeetiline – jutustaja on jutustatava maailma osa

Heterodiegeetiline – jutustaja ei ole jutustatava maailma osa;

Autodiegeetiline – (homodiegeetiline) jutustaja on samas peategelane, jutustab otsekui oma

lugu.

Informeeritus

Subjektiivsus vs objektiivsus;

valdav vaatepunkt vs vaatepunktide paljusus

püsiv vs muutuv vaatepunkt

Kestus

Genette eristab nelja põhilist jutustuse kiirust

1) väljajätud – lõputult kiire

2) kokkuvõte – suhteliselt kiire

3) stseen – suhteliselt aeglane

4) deskriptiivne paus – nullprogress

Hermann Hesse “Stepihunt”

Raamjutustus (ekstradiegeetiline – jutustust jutustatakse)

Minajutustus (fiktiivne päevik - homodiegeetiline)

Tractatus (intradiegetiline n.ö teise astme jutustamine, jutustus jutustuse sees)

Kokkuvõttes eristatakse enamasti nelja tüüpi jutustajaid:

1. Ekstradiegeetiline-heterodiegeetiline (1. astme jutustaja, kes jutustatava maailma osa ei ole);

2. Ekstradiegeetiline –homodiegeetiline (1. astme jutustaja, kes on jutustatava maailma osa);

3. Intradiegeetiline-heterodiegeetiline (2. astme jutustaja, kes ei ole jutustatava maailma osa

ega esine jutustatavas loos);

4. Intradiegeetiline-homodiegeetiline (2. astme jutustaja, kes on jutustatava maailma osa ja

jutustab oma lugu > autodiegeetiline).

6. Milliseid tegelaskõne vorme Te tunnete?

TEGELASKÕNE erinevaid vorme

Tegelase kõne kaudu on võimalik luua tegelaskuju keeleline identiteet

1) Otsene kõne – tegelased räägivad, jutustaja taandub tahaplaanile. Võrreldav draamaga

Dialoog võib tegevustikku edasi viia

2) Kaudne kõne – jutustaja refereerib tegelaste mõtteid ja juttu.

Öeldu ei ole nii vahetu, jutustaja valib, saab anda oma hinnangu, võtta kokku.

3) Siirdkõne – vormiliselt räägib küll jutustaja, ent samas on tunda ka tegelase kohalolekut.

Siirdkõne sobib eriti tegelase mõtete ja tunnete edasiandmiseks; samuti tegevuse seisukohast

oluliste minevikus aset leidnud sündmuste kajastamiseks.

4) Sisemonoloog – tegelaskuju mõtted 1. isikus, jutustaja ei sekku. Reeglina järgitakse süntaksi ja

grammatikat.

5) Stream of conciousness – teadvuse voog

Katse näidata muljeid, mõtteid, tegevust nii elulähedaselt kui vähegi võimalik, süntaksi ja

grammatikareegleid ei järgita. Kajastatakse vabu assotsiatsioone.

7. Mis on romaan? Kuidas liigitatakse romaane?

Romaan on jutustava proosa suurvorm. Romaani tunnusteks on probleemiderohkus, mitmekülgsus

elu kujutamisel, mitu süžeeliini ja suur tegelaste hulk, sündmuste pikaajaline kulg. Esimesed

romaanid kirjutati juba hilisel antiikajal. Kaasajal on romaanižanr väga mitmekülgne, see hõlmab

väga erinevate tunnustega, erineva stiili ja mahuga tekste.

Mõiste “romaan” võeti kasutusele keskajal. Valitsevaks žanriks kujunes see alles 19.-20. sajandil.

Romaani saab liigitada erinevatel alustel:

ainestiku järgi – ajalooline, armastus, seiklusromaan

kujutamisviisi järgi – psühholoogiline romaan, arenguromaan, esseistlik romaan

mahu järgi – lühiromaan, epopöa

vormi järgi – päevikromaan, värssromaan

8. Mille poolest erineb “Punamütsikese” maailm “Kevade” maailmast?

Jutustusel sündmustik on sageli novellist laialdasem, see ei keskendu vaid ühe peamise sündmuse

ümber. Ka vorm on vabam. Jutustus võib olla romaanist lühem ja ülesehituselt lihtsam. Jutustus

võib olla esitatud jutustaja vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline.

Muinasjutt on lühike proosajutustus, mille sündmustikus sisalduvad imed jm asjaolud, mida

reaalses elus ei esine. Muinasjutt on üks peamisi rahvaluule proosažanre, mida iseloomustavad

järgmised tunnused:

Maailm on imepärane.

Aeg ja ruum ei ole määratletud.

Julmad elemendid viitavad seostele müütidega

Muinasjutt on elementaarne kirjanduslik (fiktsionaalne) vorm, mille minimaalseks ühikuks on

funktsioon. Samuti kasutavad muinasjutud piiratud arvu tegelasi (Propp eristab 7 tegevusringi) ja

funktsioone.

Funktsioonid on tegevused või tegevuste tulemused: lahkumine, keeld, keelu rikkumine jne, Propp

eristas muinasjutus on 31 funktsiooni. Tegelased varieeruvad, funktsioonid on püsivad ning

moodustavad kindla järgnevuse.

9. Milliseid muid eepilise teksti liike Te tunnete? Defineerige, tooge näiteid.

Valm on õpetliku või pilkava sisuga eepiline lühiteos, kas värssides või proosas. Valmi tegelasteks

on enamasti loomad, kes kujutavad erinevaid inimtüüpe (näiteks rebane-kaval, jänes-arg inimene,

hunt-kuri jne). Valmides naeruvääristatakse inimeste ja ühiskonna pahesid.

Valm koosneb kahest osast: esimeses osas esitatakse tavaliselt sündmus, teises antakse õpetlik

järeldus ehk moraal.

Legend

1. algselt pühaku elulugu; rahvajutt, mis räägib ajaloolisest isikust või sündmusest, eriti pühakute

või usukannatajate imetegudest (vagajutt)

2. kunstiteosele lisatav seletav tekst; diagrammi, kaardi seletuskiri.

Anekdoot - lühike, vaimukas, enamasti pikantse või päevakajalise sisuga ning üllatava lõpuga

naljalugu.

Draamateooria.

1. Mille poolest on draamateosed erilised?

Et draamateosed on määratud eeskätt laval esitamiseks (erandiks on siin lugemisdraama),

tulenevad sellest liigi põhiomadused:

dialoogivorm

olevikus (siin ja praegu) esitatav tegevus;

tegevuse keskendatus, tihendatus ning pingeline arendus; vastuolud, kokkupõrked ja konfliktid

tegelaste suhtes – s.o. sündmustiku dramatism.

Teatripärasuse, lavalisusega on seotud ka draamateose tektoonika ehk väline ehitus, teksti jaotus

Meelelisus – näiline reaalsus (unenägu)

Mahupiirangute ning retseptsiooni iseärasused

Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist

Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad

lavategevust. Lava ja saali vahel toimub tagasisidestatud suhtlemine

2. Kuidas jaotub näidendi tekst, milliseid osi saab eristada?

Teksti jaotus vaatusteks, piltideks ja stseenideks jm

Peatekst – kõneldav tekst, s.o. see tekst, mille näitlejad lavalt dialoogidena ette kannavad.

Kõrvaltekst koosneb järgmistest osadest: näidendi pealkiri, tegelaste nimestik,

vaatuste, piltide, stseenidemarkeeringud ja eeskätt režiijuhised, st juhised selle kohta, mis toimub

laval, samuti dialoogides kõnelejate nimetamine enne nende ütlusi. Seda kõrvalteksti näidendi

vaataja tekstina ei näe, keelelisena on see osa tekstist antud üksnes näidendi lugeja jaoks.

Kasutatakse ka terminit remark.

3. Defineerige mõisted remark, ekspositsioon, nimetage ekspositsiooni funktsioonid.

Remark – autori selgitus näidendi tekstile, annab lavastajale, näitlejatele jt lisajuhendeid.

Ekspositsioon - Ekspositsioon (lad. expositio ‘selgitus, esitus). Ekspositsioon, väljapanek, näiteks

kunsti-, muuseumi- või näituse-ekspositsioon.

Ekspositsiooni funktsioonid

juhatada sisse praegusesse olukorda

informeerida eelloost

panna tegevus käima

4. Võrrelge klassikalise vormiga draamat avatud vormiga draamaga.

Klassikalise draamateose kompositsioon

aristotellik näidend – range ülesehitusega, terviklik ja selge arenguskeemiga sõlmitusest

konklusiooni ehk lõpplahenduseni.

Aristotelese järgi: näidendil olgu algus, keskkoht ja lõpp, sobivad karakterid, pööre õnnelt

õnnetusele või vastupidi, äratundmine ehk teadasaamine ja kannatus, millest lõpuks sünnib vaataja

katarsise, hirmu ja kaastunde läbi

Avatud vorm dramaatikas

koha ja ajaühtsusest ei peeta kinni

stseenid vahelduvad kiiresti ja hüppeliselt

tegevusühtsus ei kehti, stseenid ei ole omavahel põhjuslikus seoses, vaid lihtsalt mingil moel

ritta pandud, stseenid on suhteliselt iseseisvad

lõpp ja algus ei ole selged

puuduvad ühetähenduslikult polaarsed jõud

5. Mida tähendavad näitemängu puhul kolm ühtsust?

ajaühtsus – tegevustik olgu surutud kokku maks 24 tunnile;

kohaühtsus – välditagu tegevuskoha vaheldumist

tegevustiku ühtsus.

6. Mis on commedia dell´arte?

Improviseeritud teksti ning kindlate tegelastüüpide ja maskidega rahvakomöödia. Tekkis 16.

sajand Itaalias. Esineti nii lavadel kui ka vabas õhus.

Tegelastüübid on näiteks rikas ja ihne kaupmees ning edutu naistekütt (Pantalone), naiivne ja

ühtaegu saamatu Arlekiin, nutikas Pulcinella, koomiline unistaja Pierrot, koketne teenijanna

Colombina jne.

Valmis teksti siin ei ole, stsenaarium määrab vaid üldiselt ära tegevuskäigu.

Dramaatika žanriline definitsioon.

1. Milline on dramaatika žanriline liigitus?

TRAGÖÖDIA, KOMÖÖDIA, DRAAMA

Komöödia (praegused) alažanrid: farss e jant; vodevill; kõrgkomöödia; intriigi-, sitatsiooni-,

karakterkomöödia, konversatsiooni- e salongikomöödia.

2. Mille poolest erineb tragöödia komöödiast ning draama omakorda neist mõlemast?

Tragöödia

Tragöödia on tõsise ja lõpetatud, teatud suurust omava tegevuse jäljendus, jäljendus erinevates

osades erineval kujul maitsestatud kõnega, jäljendus, mis jäljendab tegevaid isikuid endid, mitte

neist jutustades, jäljendus, mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellistest kannatustest.

Aristotelese käsitluses kõige tähtsam žanr

Sellest tulenevalt eristab Aristoteles tragöödias kuus koostiskomponenti, mis tähtsuselt järjestuvad

järgmiselt: faabula, karakterid, mõtted, sõnaline väljendus (tekst), muusikaline kompositsioon,

lavaline miljöö.

Tragöödia ja komöödia eristavaid kriteeriume:

Ajaloolisus (Aristoteles: tragöödia = midagi, mis on kas ajaloos või müütides olnud, komöödia

= väljamõeldised)

Moraalsed kriteeriumid (komöödia naeruvääristab pahesid, tragöödia kangelane seevastu

kehastab voorusi

Sotsiaalne seisus erinev

Isikute kõnestiil erineb (kõrgkeel või argikeel)

Aines (heroilised saatused või isiklikud tegevused)

Erinev lõpp

Tragöödiažanri nimetus ise (tragoidia) tähendab täpses tõlkes “sokulaulu” (tragos – “sokk,

sikk”, oide – “laul”). Tragöödiate lähteks peetakse Vana-Kreeka dionüüsiate, kultuslike

pidustuste kõige pühalikumat osa: sokumaskides koori esinemist ditürambidega. Alates 6. saj

e.m.a. lisandusid näitlejad.

Traagilises konfliktis on kangelane vastamisi mingi moraalse, religioosse, sotsiaalse probleemiga,

kusjuures vastasseis on lahendamatu, põhjustab kannatusi ning lõppeb harilikult kangelase

hukkumisega.

Komöödia

Kreeka draama teine haru – leidis Ateenas ametliku tunnustuse märksa hiljem kui tragöödia.

Komöödiakooride võistlused asutati umbes 488-486 e.m.a.

Termin “komöödia” (komoidia") tähendab “koomose laul”. “Koomoseks” nimetati lõbusat

lärmitsevat salka, kes pärast olengut liikus rongkäigus tänaval, esitades tantse, pilkelaule, pidades

sõnasõda jms.

Draama

(kr ‘tegevus’), dramaatika põhižanre “kõrge” tragöödia ja “madala” komöödia vahel.

Ajalooliselt hilisem, tekkis valgustusajal 18. saj seoses kolmanda seisuse esilekerkimisega

Draama kajastab keskklassi argielu ja moraali (D. Diderot, G. E. Lessing)

19. saj lõpust tõusis draama juhtivaks žanriks

Ainestiku, tegelaskonna jm tunnuste järgi on eristatud erinevaid draamažanreid: karakterdraama,

ideedraama, konversatsiooninäidend, olustikudraama, ajalooline draama,

dokumentaaldraama jne

Tegelaste arvu järgi mono-, duodraamat

Dramaatika kui inimesekesksem kirjandusliik. Teatris valitseb näitleja: elav inimene laval, kellele

tekst peab andma materjali. Näitleja lavalolemine on seejuures täiesti reaalne, otseselt meeltega

tajutav.

Eepikaga võrreldes toimib draamas tugevamalt kontsentratsiooni (keskendatuse) põhimõte.

Samas on inimesekujutus draamas fragmentaarsem kui eepikas.

Siseelu kujutamise vahendid

1. Dialoog ja monoloogid.

2. Mitteverbaalsed väljendusvahendid: näoilme, žestid ja poosid, liikumine jne.

3. Tegelase siseruumi, seejuures ka raskesti väljendatavaid hingeseisundeid saab teatud piirides

nähtavaks teha teatraalsete vahenditega, mis näitlejat abistavad: valgus, helid, muusika jne.

3. Mida mõistetakse draama episeerumise all?

DRAAMA EPISEERUMINE

Dramaatiline teater kehastab sündmusi

tõmbab vaataja endaga kaasa, tarbides ta aktiivsust

paneb tundma

vahendab elamusi

vaataja elab kaasa

huvi lahenduse vastu

Eepiline teater (Brecht)

jutustab sündustest

teeb vaatajast jälgija, võtab temalt aktiivsust

paneb otsustama

vahendab teadmisi

vaatajale näidatakse

huvi tegevuse käigu vastu

Kirjandus ja psühholoogia.

1. Milline on kirjandus(teaduse) ja psühholoogia suhe?

Psühhoanalüütiliselt saab uurida nii kirjanikku, lugejat kui ka teksti. Psühhoanalüütikud tegelesid

nt küsimusega, milleks kirjandust kasutatakse, uurisid loomeprotsessi.

2. Millised psühhoanalüüsi teoreetikud on kirjandusteadust enim inspireerinud?

Carl Gustav Jung (1875-1961)

Kollektiivne teadvustamatus

Arhetüübid on universaalsed pildid, mis on kõikidel olemas. Need on otsekui energiapunktid, mis

ilmnevad nii hulluses, unenägudes kui ka näiteks kirjanduses.

Arhetüüpide näideteks on laps, ema, animus, anima, vari jt.

Jung uuris müütide ja muinasjuttude tähtsust kollektiivsele teadvustamatusele. Muinasjutu

maagiline maailm näitab muu hulgas teadvustatuse ja teadvustamatuse olemasolu. Näiteks

kehastav kuri võõrasema printsiipi, mis sunnib last ennast vabastama ja läbima

individuatsiooniprotsessi.

Alfred Adler (1870-1937)

A. Adler`i koolkond ehk individuaalpsühholoogia

Domineerimine ja võimuiha.

Jacques Lacan (1901-1981)

Seostas strukturalistliku lingvistika saavutused psühhoanalüütilise teooriaga

Alateadvus on samal viisil struktureeritud kui keel. Etteantud keeleline süsteem, “teise” asupaik,

esindab ühiskondlikke eeskirju, “isa seadust” ja kujutab seega endast sümboolset keelelis-

kultuurilist süsteemi, mida iseloomustavad ka patriarhaalsed struktuurid.

3. Iseloomustage Freudi psühhoanalüüsi ja kirjandusteaduse vahekorda. Näidake vabalt valitud näite

varal, kuidas saaks Freudi mõtteid kasutada kirjandust analüüsides.

Freudism ja kirjandus

Autori (kirjaniku, kunstniku) psühhobiograafia

Kunstiteose tajumist mõistetakse kui psühhodünaamilist protsessi.

Müütide uurimine (Freud ja õpilased: Karl Abraham, Otto Rank, Hans Sachs).

Oidipuse kompleks - rajaneb Sophoklese “Kuningas Oidipusel”. Mõte, et igas mehes peitub

väljatõrjutud soov tappa oma isa ja abielluda emaga

Vastand sellele Elektra-kompleks - tütre soov abielluda isaga; seostub ka peenisekadedusega

(Jungi käsitluses)

Psühhoanalüüs on üks kirjanduse hermeneutilise tõlgendamise võimalusi.

4. Nimetage tasandeid, millel saab psühhoanalüüsi rakendada. Iseloomustage vähemalt ühte tasandit.

Psühhoanalüütiliselt saab uurida nii kirjanikku, lugejat kui ka teksti.

1. Kirjanik kui looja

Küsimused, mis üldse kirjandust kirjutatakse?

Psühhoanalüütikud tegelesid selle küsimusega, samuti ka loomeprotsessi uurimisega. Nad

lähtusid esmajoones loomeprotsessi takistustest ja erinevatest häiretest, mille tõttu kunstnikud

sattusid analüütiku juurde.

Primaarse loovuse teooria (D.W. Winnicott): inimesed on loomu poolest loovad, ent

kohanemisprotsessis see võime hääbub.

On teada, et paljud kirjanikud hoidusid psühhoanalüütikutest eemale, kartes kaotada oma

loomisvõimet (kirjandus kompenseerib puudujääke) (nt Rilke); teised on otsinud abi

kirjutamisblokaadide puhul (Musil)

Loovuse eeltingimused: vabade assotsitsioonide ja sponaansete mõttevälgatuste sallimine;

Mõned kirjanikud on oma loomeprotsessi võrrelnud sigitamise, raseduse ja sünnitamisega;

Kunstniku biograafia kui haiguslugu

Kirjandus kui võimalus vabaneda hingelisest traumast (autoteraapia)

Nartsissistliku defitsiidi tasakaalustamine: kunstnik identifitseerib ennast oma taiesega.

Puuduvat sisemist täiuslikkust kompenseeritakse sümboolselt täiusliku teose abil.

Oidipaalset laadi motivatsiooniks on mehe sünnituskadedus

Primaarsed protsessid Freudil – psüühe assotsiatiivne toimimismehhanism, mille puhul

psüühe ei toimi mitte vastavalt loogikareeglitele ja arvestades tegelikkust, vaid alateadlikest

mehhanismidest lähtudes (tihendamine, nihutamine), mis alluvad naudinguprintsiibile

Sekundaarsed protsessid Freudil järgivad reaalsusprintsiipi. Psüühe üritab arvestada

tegelikkust ja selle piiratud rahulduse saamise võimalusi

Kirjandus oleks primaarsete ja sekundaarsete printsiipide kooskõla.

Fantaasia

Freud seostab selles fantaasia ja kirjutamise. Selles teoses tuletas Freud fiktsionaalse

kirjanduse lapse mängimisest ja päeval fantaseerimisest.

Fantaasia kirjandusteose eelvormina

2. Lugeja

Tekstide mõju, nende retseptsioon

Biblioteraapia ehk raamaturavi – õige sõna õigel ajal õigele inimesele on väärt ravim,

kirjandus võib aidata inimesel hingelist tasakaalu leida.

Lugeja teadvustamata soovid determineerivad lugejate ootusi ja määravad ära ka nende

reaktsiooni.

3. Tekst - tegelased