7
VDNH ja talvise pööripäeva päikesetõus Moskvas, kesklinnast kümmekond kilomeetrit põhja pool asub koht, mis kannab nime VDNH - Vystavka Dostizheniy Narodnogo Khozyaystva. Tegemist on hiiglaslikul territooriumil asuva näitusekompleksiga, kus algselt oli põhirõhk põllumajandusel, kuid hiljem hakati demonstreerima ka muid rahvamajanduse saavutusi. VDNH rajati 1930. aastate teisel poolel ja ehitati ümber 1950. aastate alguses. Siiani on seda paika teatud eelkõige näitusekeskusena, kuid nüüdseks on selgunud, et kompleksi rajajad on projekti sisse kirjutanud veel midagi, mis esmapilgul üsna üllatavalt võib mõjuda. Nimelt näitavad uuringud, et VDNH kaks peamist alleed ja nende alleede telgedel asuvad kaks peamist paviljoni on orienteeritud talvise pööripäeva päikesetõusule. Kaart 1 (Aerofoto, Google Maps) Alleed Aerofoto põhjal tehtud mõõtmised näitavad, et 1930. aastatel paika pandud peaallee asimuut on ligikaudu 137° 17′. Objekt asub laiuskraadil 55° 50′ 07″, päikese kääne talvisel pööripäeval on -23° 26′ ning kui horisondi kõrguseks võtta 0°, siis tõuseb päike asimuudil 133° 53′ 25′′. See on teoreetiline arvutus, mis näitab päikese suunda juhul, kui meil on tegemist matemaatilise horisondiga, kusjuures horisondil asub siis päikese keskpunkt – pool päikesekettast on sellest kõrgemal ja pool madalamal. Et peaallee asimuut on 137° 17′, siis antud

vabameelne.files.wordpress.com · Web viewSuure Paviljoni esifassaadi moodustab peaaegu kogu ulatuses kaarjas klaasportaal ning selle tagumises osas asus algselt skulptor Jevgeni

  • Upload
    others

  • View
    2

  • Download
    0

Embed Size (px)

Citation preview

VDNH ja talvise pööripäeva päikesetõus

Moskvas, kesklinnast kümmekond kilomeetrit põhja pool asub koht, mis kannab nime VDNH - Vystavka Dostizheniy Narodnogo Khozyaystva. Tegemist on hiiglaslikul territooriumil asuva näitusekompleksiga, kus algselt oli põhirõhk põllumajandusel, kuid hiljem hakati demonstreerima ka muid rahvamajanduse saavutusi. VDNH rajati 1930. aastate teisel poolel ja ehitati ümber 1950. aastate alguses. Siiani on seda paika teatud eelkõige näitusekeskusena, kuid nüüdseks on selgunud, et kompleksi rajajad on projekti sisse kirjutanud veel midagi, mis esmapilgul üsna üllatavalt võib mõjuda. Nimelt näitavad uuringud, et VDNH kaks peamist alleed ja nende alleede telgedel asuvad kaks peamist paviljoni on orienteeritud talvise pööripäeva päikesetõusule.

Kaart 1 (Aerofoto, Google Maps)

Alleed

Aerofoto põhjal tehtud mõõtmised näitavad, et 1930. aastatel paika pandud peaallee asimuut on ligikaudu 137° 17′. Objekt asub laiuskraadil 55° 50′ 07″, päikese kääne talvisel pööripäeval on -23° 26′ ning kui horisondi kõrguseks võtta 0°, siis tõuseb päike asimuudil 133° 53′ 25′′. See on teoreetiline arvutus, mis näitab päikese suunda juhul, kui meil on tegemist matemaatilise horisondiga, kusjuures horisondil asub siis päikese keskpunkt – pool päikesekettast on sellest kõrgemal ja pool madalamal. Et peaallee asimuut on 137° 17′, siis antud suunda jõudes on päike juba pisut kõrgemale tõusnud ning päikeseketta keskpunkt on matemaatilisest horisondist 1° 23′ kõrgemal. Seega peaks tasase maastiku korral tegeliku horisondi ja päikeseketta alumise serva vahel olema väike vahe.

Arvutuste õigsust kinnitasid kohapeal läbi viidud vaatlused ning seda on näha ka 2016. aasta 20. detsembri hommikul tehtud fotodel.

Foto 1, Foto 2 (Vaade Suure Paviljoni eest talvise pööripäeva päikesetõusu suunas.)

Peaallee kõrval asub veel teinegi allee, mis saab alguse 1950. aastate esimesel poolel rajatud uue peasissepääsu juurest ning viib samal ajal ehitatud uue Peapaviljonini. Kuivõrd see allee on peaalleega paralleelne, siis kehtivad eespool toodud arvutused ka selle puhul ning talvise pööripäeva hommikul tõusev päike paistab Peapaviljoni suunas läbi triumfikaare kujulise peasissepääsu kaaravade.

Kaks paviljoni

VDNH kompleksi dominantideks on kahtlemata kaks kõige suuremat ja olulisemat paviljoni – 1930. aastatel rajatud ja hiljem rekonstrueeritud Suur Paviljon (Paviljon Kosmos, Paviljon Mehanizatsija) ja 1950. aastate alguses valminud uus Peapaviljon (Paviljon nr. 1, Paviljon Tsentralny). Need paviljonid asuvad eespool kirjeldatud alleede telgjoontel – Suur Paviljon peaallee loode poolses otsas ja Peapaviljon kõrval oleva allee lõpus, samuti loode suunas - ning nende esiküljed on samuti orienteeritud talvise pööripäeva päikesetõusule.

Suure Paviljoni esifassaadi moodustab peaaegu kogu ulatuses kaarjas klaasportaal ning selle tagumises osas asus algselt skulptor Jevgeni Vutšetitši poolt loodud hiiglaslike mõõtmetega skulptuurigrupp. Et paviljoni esisein on peaaegu täielikult klaasist, siis valgustasid talvise pööripäeva hommikul tõusva päikese kiired skulptuurigruppi ning tekkinud vaatepilt oli ilmselt üsna imposantne.

Analoogiliselt on asjad ka Peapaviljoni puhul, kuigi mõningate eripäradega. Nimelt ei ole Peapaviljoni esiküljel aknaid ning seal on ainult kolm kõrget ust. Aga ka selle paviljoni tagaosas asub skulptor Jevgeni Vutšetitši teos – mõned aastad tagasi uuesti avastatud ja praeguseks restaureeritud suuremõõtmeline skulptuurpannoo ehk goreljeef. Kui paviljoni peauks lahti teha, siis paistab talvise pööripäeva hommikul päike paviljoni ja valgustab skulptuurpannoo keskosa, kus on mees ja naine, kes algselt hoidsid enda ees kõrgele tõstetud Nõukogude Liidu vappi.

Niisugust vaatepilti võib Peapaviljonis jälgida talvisel pööripäeval ning ilmselt ka mõned päevad varem ja hiljem. (Tuleb siiski lisada, et tõenäoliselt tõkestab päikesevalguse pääsu paviljoni praegusel ajal vähemalt osaliselt 1960. aastatel Peapaviljoni esisele platsile paigutatud Lenini monument.) Kui kaua täpselt, seda on võimalik muidugi kindlaks teha kohapealsete vaatlustega ning samuti saab seda välja arvutada, kui on teada vajalikud mõõtmed. Aga tõenäoliselt ei ole see aeg pikem kui mõned nädalad. Mida rohkem sügise ja kevade poole, seda kõrgemalt käib päike ning päikeselaik langeb pigem põrandale ega ulatu skulptuurpannood valgustama. Ja kuna Suures Paviljonis skulptuurigruppi enam ei ole, siis selle puhul saab praegu situatsiooni ainult arvutustega modelleerida.

Plaan 1 (Suur Paviljon. Sinine ovaal tähistab skulptuurigrupi kunagist asukohta),

Plaan 2 (Peapaviljon. Sinine ovaal tähistab skulptuurpannoo asukohta.)

Foto 3 (Suures Paviljonis asunud skulptuurigrupp.),

Foto 4 (Peapaviljonis asuv skulptuurpannoo.)

Kollase joonega piidatud ala näitab päikeselaigu ligikaudset ulatust talvise pööripäeva hommikul.)

Skulptuurid

Lisaks võib nende paviljonide juures näha skulptuure, mis on samamoodi orienteeritud ehk siis konkreetselt öeldes vaatavad talvise pööripäeva hommikul tõusva päikese suunas. Suure Paviljoni karniisi nurkades on mees ja naine ning ka peasissepääsu triumfikaarel on mees ja naine, kes hoiavad pea kohal viljavihku. Samuti seisid Peapaviljoni ees, selle kahel pool külgedel Lenini ja Stalini kujud, mis on sealt küll praeguseks ajaks minema viidud.

Kokkuvõtteks

Kõiki eespool ära toodud asjaolusid arvesse võttes võib öelda, et ilmselt valisid VDNH rajajad niisuguse projektlahenduse kavatsuslikult ning et nad olid oma tegevusest ja selle tulemustest teadlikud. Alleede suund, kahe olulisema paviljoni orientatsioon, paviljonide interjööris dominantideks olevad kunstiteosed ja nende paigutus, Suure Paviljoni klaasportaal ja Peapaviljoni kõrge välisuks ning kompositsiooni juurde kuuluvad skulptuurid – kõike seda ei ole võimalik seletada pelgalt juhuste kokku langemisega, kuna see oleks äärmiselt ebatõenäoline. Seega saab öelda, et mingis aspektis on VDNH kompleks sarnane selliste tuntud ajaloomälestistega nagu Newgrange Iirimaal ja Karnaki tempel Egiptuses.

Kogu küsimuse üheks kõige huvitavamaks aspektiks on ilmselt see, et ehkki VDNH on olnud aastakümneid kuulus turismiobjekt, ei ole praeguseks teada, et kompleksi spetsiifilisele orienteeritusele oleks kunagi tähelepanu juhitud ja sellest kusagil kirjutatud.

*

Foto 8

*

Photo 1, Photo 6

Winter solstice sunrise: VDNH Temple – Moscow, Russia & Karnak Temple – Luxor, Egypt