Tartu Ülikool

Sotsiaalteaduskond

Semiootika ja kulturoloogia osakond

Viru maarahva pyhad paigad ja nendega seotud käitumine

Seminaritöö

Auli Kütt

SOSE III

Juhendaja:

Kalevi Kull

2003

2

Sisukord

0. Sissejuhatus.......................................................................................................................3

1. Mõistetest ja nende etymoloogiast....................................................................................6

1.1 Pyha..............................................................................................................................6

1.2 Hiis...............................................................................................................................7

2. Maarahva pyhapaikade typoloogia Virumaa näitel.........................................................10

2.1 Hiied...........................................................................................................................10

2.2 Yksikud ohvrikivid....................................................................................................12

2.3 Allikad........................................................................................................................14

2.4 Yhe pere ohvrikohad..................................................................................................17

2.5 Puud ja salud..............................................................................................................18

2.6 Muud ohvrikohad.......................................................................................................19

3. Pyhapaikadega seotud käitumine....................................................................................20

3.1 Ajaga seotud käitumine..............................................................................................23

3.2 Keelatud käitumine ja keeldudest yleastumine..........................................................23

3.3 Nimetamine................................................................................................................26

3.3.1 Uku-nimelised kohad...........................................................................................27

3.3.2 Pyha-nimelised kohad..........................................................................................27

4. Tekkelood........................................................................................................................29

5. Soome-ugri hõimurahvaste pyhapaigad ja nendega seotud käitumine...........................32

5.1 Marid..........................................................................................................................32

5.2 Udmurdid...................................................................................................................34

5.3 Vadjalased..................................................................................................................36

5.4 Liivlased.....................................................................................................................37

5.5 Teised hõimurahvad...................................................................................................37

Kokkuvõte...........................................................................................................................39

Kasutatud kirjandus.............................................................................................................41

3

0. Sissejuhatus

Käesolev töö annab ylevaate Lääne- ja Ida-Viru maakonnas elanud maarahva pyhadest

paikadest nii, nagu need olid teatud ja säilinud 19. saj. lõpukymnenditest 20. saj.

keskpaigani, isegi kuni 1970. aastateni, typologiseerib vaatluse all olevad paigad ja

objektid ning kirjeldab nendega seotud käitumist.

Pyhade paikade all olen näinud kõiki maarahva arhailisele kultuurikihile omaseid paiku

(mets, mägi, põld jt) ning objekte (puu, allikas, kivi jt), millega on seostatav omadusena

nimetatud pyha või pyhale viitav vastav väljakujunenud sakraalne käitumine (palvetamine,

ohverdamine, andide viimine, (jumalate) kummardamine, ravimine). Vaatluse alt on välja

jäänud kalmed ja surnuaiad, mis moodustavad kyllalt mahuka ning mõneti eraldiseisva

uurimisobjekti. Materjali konkretiseerimiseks olen valinud yhe piirkonna maarahva

asurkonnast – Virumaa, täpsemalt Lääne-Viru ja Ida-Viru maakonnad (kokku 12

kihelkonda, arvestades Ilumäe Kadrinast eraldi).

Allikana olen kasutanud pms arhiivmaterjale (ERA, KKI), samuti Mauno Koski uurimust

hiis-sõna levikust, kus muuhulgas sisaldub läänemeresoome hiie-nimeliste kohtade

loetelu.

Ajaliselt olen piirdunud pms 20. saj. teadetega, jättes käsitlusest välja tänase päeva.

Pyhapaikade praeguse seisukorra ja kasutamise kirjeldamine nõuaks lisaks uuemate

arhiivmaterjalide uurimisele ka põhjalikku kohalike kysitlemist, mis on eraldi ja suurem

töö.

Antud töö on pratilisest seisukohast vaadeldav kui andmebaas 20. sajandini säilinud

kristluse-eelsetest pyhapaikadest Virumaal, mis võiks olla aluseks edasistele, kaasaega

puudutavatele uurimustele. Samuti võib seda vaadelda kui alust võimalikule

4

kvaliteetturismile antud piirkonnas ning vahendit, peegeldamaks, kujundamaks ja loomaks

sealsete põliselanike ning sisserännanud uusvirulaste (nagu ma ise) paigaidentiteeti. (Oma

koduymbruse olulisemate, sh pyhade paikade tundmine ja väärtustamine tugevdab inimese

seotust oma elukohaga ning seeläbi tema identiteeti. Selline mõju võiks olla selle töö

praktiliseks väärtuseks Virumaa lõikes.)

Töö esitab ylevaatliku kohtade typoloogia ning toob näiteid nende kohtadega seotud

käitumisest (ohverdamine, palumine, kummardamine, keelatud toimingud ja nende

tagajärjed, samuti nimetamine, nimeandmine kui yks kohakäitumise eriliike).

Kõrvalepõikena annan lyhida ylevaate Virumaa pyhapaikade tekkelugudest (pms näidete

varal) ning sarnaseist paigust ja nendega seotud kombeist meie hõimurahvastel maride,

udmurtide, vadjalaste jt näitel.

Käesolevat teemat on käsitlenud mitmed uurijad. Mari-Ann Remmel (1998) ja Koski

(1967, 1970) on põhjalikult kirjutanud hiitest, M. J. Eisen (1996) ohverduskommetest,

Richard Viidalepp (1940) ohvrikividest ning Oskar Loorits (1935) Mulgimaa

ohvrikohtadest. Minu tööle kõige lähedasem ning eeskujuna nimetatav ongi

viimatimainitu. Erinevalt Looritsast olen materjali läbitöötamisel lähtunud kohtade

geograafilisest paiknemisest, mis ilmneb ka töö käigus koostatud Virumaa pyhade paikade

loetelust (vt. Lisa 1), kus paigad on esitatud kihelkondade kaupa tähestikulises järjekorras.

Erandina on loetelust välja jäänud põhjalik Viru-Nigula khk pyhapaikade nimekiri, mille

on juba koostanud Ahto Kaasik (2003, käsikirjana autori valduses), mida kasutasin vaid

analyysi tegemisel.

Minu töö eripäraks ongi eelkõige materjali geograafiline liigendus, mis võimaldab

kasutada tööd ka praktilistel eesmärkidel – kohtade leidmisel või nendega tutvumisel.

Erinevalt enamikust senistest antud teema uurijatest (Remmel, Koski, Viidalepp, Eisen)

olen käsitlenud eri tyypi pyhakohti, kuid yhe väiksema geograafilise piirkonna raames,

pyydes anda neist põhjalikuma ylevaate. Edaspidi on selliseid tõid kõrvutades ehk

võimalik välja tuua Virumaa piirkondlikke eripärasid.

Kohtadele keskendumise tõttu olen käsitlusest välja jätnud rahvalaulud, kuna need ei

maini enamasti yhtegi konkreetset paika.

5

Pealkirjas ja töös esinev mõiste maarahvas on sageli kasutatav etnonyym asendamaks

mõistet eestlased, mis on levinud kõigest umbes 150 aastat. Etnonyymilist maarahvast ei

tuleks segi ajada hiljem kujunenud vastandusega linnarahvas – maarahvas, mida

käesolevas töös ei esine.

Kasutatud arhiivmaterjalile olen viidanud joonealustes märkustes; kohtade järgi on

lisamaterjali ja kasutatud tekste võimalik leida töö lisast.

6

1. Mõistetest ja nende etymoloogiast

1.1 Pyha

Veikko Anttonen arutleb soome pyhä ja eesti pyha etymoloogia yle, seostades pyha

eelkõige piiriga: «Sõnast ‘pyha’ kujunes atribuut olukordadele, kus aktualiseerusid

inimese ja territooriumi piirid, ning yhtlasi asjadele, mille kaudu piire ja nende muutusi

kogeti. [---] Algselt konkreetsest, tavaõiguslikust ja väärtust väljendavast atribuudist

kujunes mõiste, millel oli ka maailmavaateline ja usuline tähendus.» (Anttonen 1992:

2519-20.) Pyha mõiste kognitiivse tähendusvälja kohta arvab ta järgmist: «Nii

arheoloogilised leiud kui toponyymid näitavad, et inimesed on eristanud teatud soid,

allikaid, kärestikke, tiike, järvi, neemi, lahtesid, maa-alasid (metsad, muud looduslikud

paigad, suuremad kynkad ja mäed) või topograafiliselt anomaalseid kohti ning tähistanud

nende erilist kvaliteeti teatud rituaalse käitumisega. Omadussõna pyha on sealjuures

kasutatud apellatiivse tähistajana, märkimaks teatud erilist kohta või perioodi

ajaarvestuses, et markeerida kategoriaalset piiri.» (Anttonen 2000: 42-43.) Lisaks piirile

tähistab atribuut pyha ka eristust teatud kultuurilist väärtust kandvate asjade ja tavaliste,

mitte mingit erilist tähelepanu või reeglitest juhinduvat käitumist nõudvate asjade vahel.

Pyha teise poole moodustavad aga asjad ja tegevused, mis «on tabud nende ebapuhtuse ja

nakkavuse tõttu – abject J. Kristeva termineis» (samas: 45).

Danesi ja Perron (1999: 194-8) leiavad: «Denotatiivsel tasandil tajutakse ehitisi ja kohti

(places) peavarju ja territoriaalsuse peegeldustena. Kuid laiemas sotsiaalses kontekstis

täidavad neid pidevalt ruumikoodidest tulenevad konnotatsioonid.» (Samas: 194.) Nad

näitavad ära kolme tyypi ruumikoodid: avalik, privaatne ja pyha. Kõik koodid

reguleerivad käitumist sotsiaalsetes olukordades; pyha kood kannab lisaks «metafyysilist,

myytilist või vaimset kvaliteeti» (samas). Niisiis võib fyysiline keskkond olla

sama(sugune), kuid eri kultuurides sellele omistatavad koodid ning selleläbi ka tähendused

erinevad.

7

Sarnaselt Anttosele toob Valter Lang (1999: 73) esile, et sakraalse paiga yheks

olulisemaks tunnuseks on lävi, piir. Lisaks paiga enese piiripealsusele on see ka

ymbritsevast (profaansest ruumist) selgelt eristatud. Maarahva pyhade paikade puhul on

selliseks piiriks nt kiviaed vm piire.

Väitega, et paiga pyhadus mõjutab/ kujundab seal viibiva isiku käitumust, nõustuvad nii

Anttonen ja Lang kui ka Danesi ja Perron. Niisiis kui denotatiivselt viitab pyha lihtsalt

mingile teatud paigale maastikus, siis konnotatiivselt võib mõistest välja lugeda teatud

tyypi (aupaklikku) suhtumist ning viidet vastavas kultuuris välja kujunenud teatavale

käitumisjuhendile, tavade, kommete ja tabude kompleksile, mis aktiviseeruvad pyha paiga

piiri yletamisel.

1.2 Hiis

Mis või kes oli või on hiis, selgitavad maarahva pärimuse kandjad ise järgmiselt:

Hiiela – surnuaed. Hiielased – surnud.1 Hiis tuntakse ohvritammiku tähenduses.2 Iis on

yits mõtsatukk. Tamme kasunu sääl ja andi viit. Mõni pyha kotus ikk olli.3 Iid oo yks

metsasalk, vana ohverdamise koht. Allikad ike teesel sees.4 Igal kylal on oma iie, suured

metsad, siia ei saa loom ka sisse, nii pyhaks peeti.5 Iied oo vana aja jumalad. Tegid saviss

kuju ja panid iie nimess. Vihma ja vilja jaoss õli jumal. Sedä käesid ja palusid ja

kummardasid. Iiede kerik õli iitemäel. Näväd ise õma ususeltsin käesid, kummardasid

iiesid.6

Mari-Ann Remmeli arvates on hiis-sõna väljendanud eelkõige sakraalsust, seda nii koha

kui olendi tasandil (Remmel 1998: 21). Remmel räägib põhjalikult sõna etymoloogiast,

viidates M. Koskile, kelle arvates hiis on algselt tähendanud matusepaika. «Hiiekohtade

pyhadus Eestis põhineb surnutel ja neile suunatud ohvrikultus oli esmalt hiieinstitutsiooni

iseloomustav pyha käitumise vorm. Hiljem jäi esivanemate austamise funktsioon

matusekommete ja –kohtade kiriku mõju alla sattumise tõttu tagaplaanile ning kividega

kaetud hauakoha tähendus ununes vähehaaval,» refereerib Koskit Anttonen (1992: 2520).

1 ERA II 177, 45 (6) < Jõhvi, Kohtla k. – E. Mets (1937)2 ERA II 60, 183 (2) < Kolga-Jaani, Soosaare3 H II 24, 190 (103) < Karula < Helme, Jõgeveste4 ERA II 16, 131 (48) < Mihkli, Tamme k. – H. Tampere < Mari Sakson, 68 a. (1929)5 ERA II 16, 184 (9) < Karuse, Poantse k. – H. Tampere < Jaan Tammik, 65 a. (1929)6 KKI, WS < Kodavere, Assikvere k. – A. Univere (1939)

8

Ka Oskar Loorits (1990) on arvanud, et hiiekohtade näol on tegemist vanade kalmetega.

Ometi leiab Remmel, et nii arheoloogiliselt kui pärimuslikult ei saa seda hypoteesi

lõplikult tõestada. On kyll teada hiisi, mis on olnud ka matusepaigad, kuid samas leidub

«liiga palju hiisi, mis pole kunagi olnud kalmed» (Remmel 1998: 17, vt. ka Anttonen

1992: 2521). Seega võiks põhimõtteliselt tuua sisse eristuse hiie ja hiie vahel: eristada

kalm-hiied muuks otstarbeks (peopaik, nõupidamiskoht, lihtsalt ohverdamine/palvetamine

jmt) mõeldud hiitest. Et sellist typoloogiapeensust täpsustada, tuleks põhjalikult uurida

kogu taolisi pyhapaiku puudutavaid (arhiivi)materjale. Arvestada tuleb ent ka sellega, et

aegade jooksul on paikade ja nimetuste semantilised tähendusväljad hajunud ja segunenud

ning võib olla kyllalt raske, kui mitte võimatu avastada nimetet kaht tyypi hiite

funktsioonide erinevusi. Loomulikult võib arvata, et yheks lihtsamaks eristusviisiks jääb

siiski nimetamine, ning eeldada, et hiiekalmu-tyypi nimed viitavad matusepaigale, samas

kui tavalised hiie-liited seda tingimata ei tee. Kuid on ka võimalik, et vähemalt mõne

tavalise hiie- puhul on matusepaiga funktsioon kõrvale jäetud ja/ või unustatud, yhes

millega on kadunud ka vastav nimetus.

Otsesest kalmu funktsiooniga paigast tuleb eristada hiit kui kontaktivõimalust

teispoolsuse, surnutega. Remmeli (1998: 13jj) arvates on hiis, mets ja pyha kuulunud

kunagi samasse mõisteringi, viidates tähendustele ‘äär’, ‘kylg’, ‘serv’. On võimalik, et

kunagi olid kõik hiied seotud esivanemate austamisega; esivanemad muutusid aja jooksul

paigaolenditeks, jumalateks vmt. Koski (Anttonen 1992: 2522jj) arvates on hiis ristiusu

mõjul muutunud kohast olendiks ning saanud tabu-olemuse, negatiivse pyhaduse, mis

«ilmneb kartusena, mil suhtumist mõjutab hirm ja arusaam surnute vaenulikkusest»

(samas). Siinjuures tuleb eristada tabu ja tabu. Yks asi on hiis kui tabu, mil hiit kardetakse

(Kuremäel elanud kurjad jumalad); teine aga hiie (vm pyha paigaga) seotud tabud –

käitumisreeglid. Viimastest tabudest yleastujaid tabab karistus, ent see pole enam seotud

paiga kui sellise kartmisega.

Hiie puhul pole kindel, kas tegemist on paiga või olendiga (Remmel 1998: 15-18). Hiis on

pyha, aukartustäratav. Yldjuhul pole hiied neis asuvatest (?) jumalatest silmnähtavalt

eristatud, nagu eespool rahvauskumusteski näha võis. See kajastub ka rändmuistendeis,

kus hiis millegi peale pahandades end kokku korjab ja teise kohta lendab. Samuti leidub

lugusid sellest, kuidas yksikud hiiepuud vanal ajal mööda maad rändasid. On laialt teada,

et maarahvas pidas loodust hingestatuks. Sellised lood aga ärgitavad kysima, kas pole

9

mitte usutud sellesse, et vähemalt osa loodusest (teatud pyhad (hiie-) puud ja kohad) oli

isikustatud. Tundub, et maarahva maailmavaates hiis oligi olend, yhtlasi paik. Aga sellest

täpsemalt edaspidi.

Käesoleva töö raames võib väita, et hiis on pyha koht, enamasti metsasalu, kus kehtivad

sakraalsele ruumile omased (käitumis)reeglid. Hiie-liide teiste sõnade (kivi, mägi, allikas

jt) ees ei viita tingimata olemasolevale metsasalule, kuid pyhadus ja käitumisreeglid

jäävad kehtima.

10

2. Maarahva pyhapaikade typoloogia Virumaa näitel

Peamiselt arhiivmaterjalide põhjal kirjeldasin Virumaal kokku 235 paika ning objekti.

Tyybi poolest tuntumaid – hiisi – oli alla poole, 115. Kihelkondade lõikes jagunevad

paigad (objektid) järgmiselt (sulgudes antud hiie-nimeliste paikade ja objektide arv):

Haljala 28 (13), Iisaku 11 (3), Ilumäe 11 (8), Jõhvi 29 (13), Kadrina 26 (11), Lüganuse 14

(10), Viru-Nigula 46 (20), Rakvere 15 (5), Simuna 16 (9), Vaivara 11 (9), Viru-Jaagupi 12

(6), Väike-Maarja 16 (8).

Enamlevinud pyha/ohvrikohatyypideks on hiied (k.a. hiiepuud, hiieallikad, hiiekivid jmt.)

(115 teadet), tervise-, ravi- või pyhad allikad (38 teadet) ning yksikud ohvrikivid (24

teadet). Virumaa pärimusest selgub veel 7 yhe pere ohvrikohta, 8 yksikut ohvri- või pyha

puud, 6 salu, 4 ‘ohvrikohta’, 9 Ukukivi, 5 Uku allikat, 2 ussidega seotud kohta, 2 pyha

jõge, 2 pyha järve, 1 Pyhakivi, 1 Pyhakari, 1 ilmaallikas, 1 ohvrilohk jmt.

Typoloogia, mida järgnevalt kirjeldama hakkan, peaks väheste eranditega olema

rakendatav kogu Põhja-Eesti piirkonnale, s.t. Remmeli (2001b) näidatud Pärnu-Narva

joonest põhja pool. Lõuna-Eestis on mitmel põhjusel, millesse ma siinkohal syvenema ei

hakka, proportsionaalselt enam levinud teist tyypi ohvrikohad. Neistki võiks koostada

typoloogiaid, kuid see on teine töö. Käesolevas piirdun niisiis Põhja-Eestile omaste

ohvripaikadega, sedagi vaid Virumaa näitel.

2.1 Hiied

Hiite all mõistan eelkõige kohti, mille nimedes või nimetustes on kasutet tyve hiis (iis, iie,

hiie, iije, iiu jmt.). Sõna etymoloogiat on põhjalikult uurinud Mauno Koski (1967, 1970),

kes toob ära ka hiie-nimeliste kohtade loetelu Eestis ja Soomes. Olen seda oma nimekirja

koostamisel ka kasutanud. Koski allikateks on olnud pms Keele ja Kirjanduse Instituudi

ning Ajalooinstituudi kogud, mistõttu suur osa tema teateid piirdub vaid kohanime

mainimisega.

11

Koski on sisse arvanud ka hiis-liidet sisaldavad talunimed. Loomulikult on võimalik, et

koha hävimisel ja kommete kadumisel on ainsaks viiteks jäänud paiga nimetus. Ka

mitmetes arhiiviallikates esinevates hiievälja- või hiiekopli-tyypi nimede seletustes on tihti

lisatud, et seal olnud enne hiiemets või –salu, kuid see võetud maha ning kohta hakatud

vastavalt kutsuma.

Tavalisim hiie esinemiskuju on hiiemägi, hiiemets või lihtsalt hiis. Selline nimi/nimetus

viitab ka enamikel juhtudel koha terviklikkusele. Võiks arvata, et kauges minevikus olid

kõik hiied Põhja-Eestis komplekssed, moodustades 3-5-liikmelise kombinatsiooni

järgmistest tunnustest: mägi (kyngas/ kõrgem koht), mets, allikas (allikad), (hiie)puu,

(ohvri/hiie)kivi ning mõnel juhul ka kiik. Sellisel juhul peaksid nimed nagu Hiieniinepuu,

Iiekivi, Hiiekyla, Iije oja, samuti talunimed Hiiemetsa, Iisimäe, Hiie, Iijemetsa, Iije,

Hiiemäe jmt viitama asjaolule, et kunagi asus sellenimelises paigas terviklik hiiepaik.

Järgnevalt näitan, mis tyypi hiisi on esinenud Virumaal.

Iissaar Roostoja kylas 2 km raba sees. Saarel kasvasid puud: kased, kuused, männid,

haavad – ilmsesti käib nimetus pyhad hiied just nende puude kohta. (Iisaku)

Kuremäe pyha hiis, pyha tamm ja ohvriallikas. (Iisaku)

Vatku kyla Hiiemets, Hiieväljad, vahakivi ja allikas. (Ilumäe)

Järve iis kiigemäel, kus on ka Hiiekaev. (Jõhvi)

Oru valla hiis: seal olnud hiie mets, hiie mägi ja hiie tõinu – kyngas, kuhu rahvas

ohvreid viis. (Koski arvab, et tõinu viitab Tõnni-kultusele (1967: 68, 647).) (Jõhvi)

Servaääre talu maal asuv Hiiemets (jäme kasemets), Iijeorg ja Iijekalmu. (Jõhvi)

Vohnja valla Soomukse kyla Hiiemets, Hiieallikas ja Uku kivi. (Kadrina)

Purtse hiiemägi, Hiiekallas, pyha Iijemää pärn, Uku-, ohvri-, Pyha- e. Silmaallikas

ning Ukukivi. (Lüganuse)

Aresi-Vanakyla Iialuse (vana põld), Iijenokkade mägi, hiiekoplid ja Hiiekivi.

(Rakvere)

Tammiku Hiiemägi, Hiie- e. Taaratammik, ohvrikivi ja Iiekivi. (Simuna)

Perjatsi Iiumägi, Iiuoja ja Iiukaldad. (Vaivara)

Repniku (hiljem Hiiemetsa) kyla Hiiemägi, Kanepkaula- e. Hiiekivi, ohvrikivi ja

ohvriallikas. (Vaivara)

12

Tudu hiis (tihe metsasalk), mis võeti maha; selle asemele kasvanud võsa hakati

nimetama Hiiekopliks (ka Hiielepik) ning kõrvalasuvat tiiki Hiiekopli tiigiks. (Viru-

Jaagupi)

Iila kyla Iiemägi Maltsakalda peal, Iije alligas ja ohvrikivi. (Mahu)

Samma kyla Tammealuse hiis: hiiemets Pada oru kõrgel kaldal, pyha tamm, Silma- e.

Parandusveeallikas ja Roostallikas. (Mahu)

Jäola kyla Reise talu metsas pyha hiis: Hiieaugud ja Uku puud (4 suurt remmelgat).

(Väike-Maarja)

Ylalloetletust on näha, et hiiekoht on enamasti ikka mõni silmapaistev või kõrgemal asuv

koht, ning seega jääb õigus Anttosele, kes väidab, et pyhapaikadeks valiti «topograafiliselt

anomaalseid kohti» (2000: 42). Kas ja kuidas maarahvas oma pyha- ja ohvripaiku yldse

valis, on eraldi kysimus, millele peaks valgust heitma pärimuslike koha- ja

nimetekkelugude uurimine.

Ylaltoodud kohad moodustavad loomulikult väikese hulga hiiekohtadest Virumaal. Lisaks

mõnekymnele tunnusterohkele paigale on hulk väiksema tunnuste arvuga paiku ning

objekte: Hiieniinepuu ja allikas Ilumäel; Iieotsa mägi e. Koumardi iis Pärna kylas (Mahu);

Võrkla Salumägi, kus kunagi ka hiiemets peal kasvanud (Mahu); Iieniit Vihulas (Haljala),

Iidjärv Karulas (Haljala), Hiiealusemets ja 2 ohvrikivi Palmsel (Ilumäe); Kõnnumäe hiis, 3

allikat ja puusalu Palmses (Ilumäe), Hiiemänd Kolu-Kallukse tee ääres (Kadrina); Kestla

kyla hiiemets ja Hiiekaev (Lüganuse) jpt.

2.2 Yksikud ohvrikivid

Ohvrikivid asuvad põllul, heinamaal, enamasti aga lihtsalt väljal või kyla vahel, mõnikord

ka metsas. Eraldi tuleb juttu ohvrikividest, mis kuuluvad selgelt yhele talule või mida

kasutab yks pere. Pärimustekstis esitatakse ohvrikivi kas otseselt ohvrikivina (nimi või

omadus) või räägitakse yldisemas toonis kivist, millel ohverdatud, viidud ohvreid või

ande. Vahel on annid konkreetselt ka ära nimetatud – viidi vilja, viidi uudsest vmt.

Ohvrikivi Kandlel Nuudi soos. (Haljala)

Ohvrikivi Kaidma kyla põllus. (Haljala)

Sootaga kyla vahel tee ääres kivi, mille peale on viidud andisid. (Iisaku)

13

Kurtna Linnamäel ohvrikivi. (Jõhvi)

Puru kylas Mäitsama metsas suur kivi, mida peetakse vanaks ohvrikiviks. (Jõhvi)

Kadrina juures väiksel mäel ohvrikivi. (Kadrina)

Valgma kylas Kivitoa talu põllul altarikivi, kus vanasti ohverdati. Kivivare, mida

nimetatakse altarimäeks. (Kadrina)

Ogolikivi Purtse-Matka kylas. Peetakse vanaaegseks ohvrikiviks. (Lüganuse)

Liukivi Salla k. Pärtlijaagu t. põllul. Tora koht, seal kivi ahervars, ohvrikoht. (Jääb

selgusetuks, kas Liukivi ka ohvrikivina pruugiti või oli sel muu maagiline otstarve,

kuna igayks, kes mööda läks, pidi kivilt liugu laskma.) (Simuna)

Ohvrikivi Lebavere heinamaal. (Väike-Maarja)

Ohvrikividega põhimõtteliselt yhe liigina võib käsitleda ka selliseid kive, mille kohta pole

otseselt teada ohverdamisega seotud pärimust, kuid mille kohta arvatakse, et selle

olemasolu või kohtlemine on oluliselt mõjutanud ymberkaudsete inimeste elu-olu. Kui

ohvrikivide kohta leidub teateid, et neid ei tohtinud lõhkuda ega ehitusel kasutada (pyha

kivi ju!), siis mida arvata järgnevast loost?

Tobia karjamõisas lasi omanik venelastel kive lõhkuda. Kõge suurem kivi – mis auk sinna

sisse puuriti, see kasvas ööse kinni. Oli ka väga kõva kivi. Nii mitu päeva järjest. Siis

mõisnik Rennenkamf lasi puurida ööd-päevad. Panid kivi lõhkema. Palju suitsu,

niutsumist. Kuid ainult mõni yksik kild tuli ära. Mõisnik arvas, et kivis on põlluvaim ja

jättis ta rahule. Lapsed kutsuvad kivi kivide kuningaks.7 (Rakvere)

Pole teada, et tegu oleks ohvrikiviga, samas ei ole tegu ka tavalise kiviga. Jutustusest

kumab läbi kivi elusaks arvamine, usk, et elusaid (erilisi) kive ei saa lõhkuda. Sama

suhtumine on käsiteldav ka ohvrikivide puhul. See, kas kivi ise arvatakse olevat põlluvaim

või ainult põlluvaimu eluase, ei oma siinkohal mingit tähtsust ega omanud ka maarahva

vatevinklist veel sadakond aastat tagasi. Oluline on, et kivi (nagu ka mitmeid pyhi ja

ohvrikive) on seostatud elususe, tahtega. Selline loodusobjektide elusakspidamine nähtub

ka juttudes rändavatest hiitest ning järvedest.

Järgnev näide aga käib kindlasti ohvrikivi kohta, sest kuigi otsene viide ohverdamise-

mõiste näol puudub, on ära toodud viidavad annid ning ka põhjus, miks neid viidi. Antud

7 RKM II 251, 389/92 < Kad < Rakvere (1969)

14

kivi puhul näib puuduvat pikemaajalisem suhe kylaelanike ja kivi vahel (mida võib

märgata enamiku teiste kivide puhul – ohverdamas käiakse pidevalt või regulaarselt),

ometi on tegu yhekordse kommunikatsiooniaktiga, mille eesmärgiks on teatava käitumise

(andide) abil parandada valitsevat olukorda. Jutt on Raudlepa kyla Naiskivist Rakvere

kihelkonnas, mida tuntakse ka Toolse rannamehe tytre nime all.

Kaarli-Raudlepa tee ääres seisab inimkujuline kivi. Seda kivi kutsutakse Pikatee kivi.

Raudlepa kylas suri palju lapsi. Rahval oli arvamine, et see kivi on ymber lykatud,

teekäijate poolt. Sellepärast lapsed surevad. Kylarahvas tõstsid selle kivi pysti, kivi alla

pandi musta lamba villu, et siis laste suremine väheneb. Peale selle jäi kylas alaealiste

laste suremine vähemaks.8

Yldiselt tundub, et ohvrikivid on seotud pms põllumajanduslike maagiatoimingutega –

pyytakse tagada toidu jätkumist. Erandiks on võibolla hiiekivi, mille kohta Simunas

räägitakse, et sinna viidud pms ehteasju jmt. Samas oli asunud ka ohvrikivi, millele viidi

toitu, et ‘loomad hästi läheksid’.

2.3 Allikad

Põhjarannikul on levinud silma- ja terviseallikad, mida on samuti pyhaks peetud, samuti

lihtsalt pyhi allikaid, mille kohta pole otsest teavet nende tervislikkuse kohta, ning

ohvriallikaid. Näib, et ohvri- ja silma- (tervise-) alikas on lihtsalt samasuguse objekti mitu

nimetust, kuna enamik terviseallikaid on seostatavad ohverdustoimingutega – allikast vett

võttes pidi sinna midagi vastu andma, eeldatavasti raha, hõbedat või hõbedakaapeid

(hõbevalget). Nagu allpool olevast näitest näha, anti ka kulda jm väärisesemeid.

Haljalast Salguse allika vesi peab ka hea silmade rohuks olema.9

Ohvriallikas Raasiku kylas, Laane talu maal. Allikast olevat 1890. aastatel kulda ja

väärisesemeid leitud.10 (Iisaku)

Raviallikas Tudulinna mõisa pargis jõe ääres. Allika vett kasutatud arstimiseks.11

(Iisaku)

8 RKM II 293, 149/50 < Rak. linn. - Johanna Liivaste, s. 1903. (1972)9 E 9567 (3) < Haljala, Metsiku - D. Pruhl10 KM, KO, F 200, N 120, lk 3611 ERA II 239, 45 (16) < Torma, Avinurme

15

Vanal ajal olnud allikas pyha. Allikast on Jõhvi saanud oma algupärase nime.

Esimene nimi oli Jõevee. Jõevee kyla oli praeguse turuplatsi kohal. [---]12 (Jõhvi)

Silmaallikas «Kassiallikas» Konju kylas. Allikal käidi haigeid silmi pesemas ning sealt

viidi ka pudeliga vett kaasa.13 (Jõhvi)

Kolu mõisa taga Veesilma/Suuresilma allikas, millega ravitud silmi.14 (Kadrina)

Tibriku kylas nn. Kärdu allikas, mis jookseb maa all. See oli inimestele pyha vesi. Nad

käisid seal haigeid pesemas.15 (Kadrina)

Yhel juhul on teada, et allikajuures tegutses ka ravitseja:

Arstiallikas. Varem Vanakylas naine-arst. Kyla keskel tiik. Sellest paremal allikas, mis

alatasa vett välja ajavat. Vanaeit elanud allika lähedal. Rohuks haiguste vastu andnud

vedelikku, mida ise valmistanud. Naine käinud õhtuti rohte korjamas, mida seganud allika

veega.16 (Jõhvi)

Tegelikult ei selgu sellest näitest, kas tegemist oli tavapärase allikaga (tavaliselt käidi

allikaist vett võtmas ning vastutasuks ohverdati neile raha, hõbedat vms). Jutt ei anna

yhest hinnangut, kas abi andis vesi või sinna segatud taimed, pigem kaldub arvama, et

mõlemad koos. Allikale ohverdamisest või arstile tasumisest ei räägita yldse.

Allikatest usutavat ravitoimet on pyytud ka seletada:

Võrnu kylas Lähte kõrves oli allikas, nimega Lähte allikas. Sealt käidi abi otsimas

mitmesuguste haiguste vastu. Lähte allika vesi voolab vastu päeva ja seepärast usuti, et

see annab abi haiguste vastu.17 (Jõhvi)

Porkuni järve juures oja, mis voolab vastupäeva. Selline parandavat haigusi. Kutsuti

Imeallikas.18 (Väike-Maarja)

Lüganusel asub yks kummalise nimega allikas – vastlapäeva allikas. Nime seletust ei leia

kyll kuskilt, aga see-eest huvitava jutu, milles mainitakse kylatarga olemasolu:

12 ERA II 215, 174/5 (9) < Jõhvi, Järve v, Edise as, Jõhvi l. algkool (1939)13 ERA II 215, 211 (19 < Vaivara khk&v, V-Sõtke k < Iisaku, Illuka v. 193914 ERA II 216, 625 (11) < Kadrina, Vohnja v. Vaiatu k, E. Sinimets 1939; RKM II 261, 212 < Kad, Ohepalu k, Krisli-Jyri t. Kaarel Saarmets 64 a. 196915 E 74555 (2) < Kad, A. Wittram16 ERA II 215, 165/6 (5) < Jõhvi. Jõhvi l. algkool (1939)17 ERA II 215, 339 (7) < Jõhvi, Kohtla v., Enda as, Kohtla algk. (1939)18 ERA II 217, 637 (4) < Rakvere khk & v.

16

Sellest jutustab ema järgmist: iga suvel, kui jõudsid kätte soojad heinakuu päevad, lõi tuul

ninaalt naha katki. Arstirohtudest ei teadnud midagi tarvitusele võtta, siis juhatas yks

kylatark, et kui vastlapäeva allikal pesta, siis kaob haigus. Ema läinud järgmisel päeval

allikale ja pesnud allika vahuga nina alust, kohe olnud arstimist kasu, ninaalt hakanud

kohe paranema ja saanud terveks.19 (Lüganuse)

Mõnel juhul oli allika juures ka puu:

Väike-Maarja keskel kiriku ligidal suure hõbepaju all tiigist pisut kiriku poole oli enne

allikas. Sellest said keelekastet kirikulised ning haiged ligidalt ja kaugelt. Kord joonud

sealt yks tõbine ja saanud varsti terveks. Seepärast hakatud allikat pyhaks pidama.Sealt

antud alati haigetele juua ja selle veega pestud säikesi lapsi, et halbu haigusi eemale

peletada. Nyyd hakkab allikas ära kuivama ja voolab ainult kevadel ja sygisel.20

Kadrina khk. Valgma k. raviallikast on aga teada, et seal juures asub ka ravikivi, mille

lohust juuakse vihmavett, lootes terveks saada.

Yks huvitav näide on Rakvere khk. Tõva allikas, mille puhul ei leidu samuti mingit viidet

ohverdamisele, isegi mitte vee raviomadustele, kuid huvitavaks aspektiks allika juures on

ta nimi – Tõva – ning ymbritseva paiga nimi – Taaravainu:

Taarawainu. See on üks heinamaa, mis Rakwere linnast Tõrma teed tulles paremat kätt

teed maakoguduse surnuaia taga seisab. Kesk Tõrma küla keeb üks hallikas maa seest

wälja, mida Tõwaks hüütakse. See jookseb Taarawainule ja kaob sinna laiale ära.

Hallikas ei olla küll mitte wäga rohke weega, aga wesi ei lõpwat sealt kellegi mälestes

otsa, waid andwat kõigele külale tarwitust.21 (Rakvere)

Taoliste näidete puhul ei saa välistada, et tegemist võis olla ka ravi- või ohvriallikaga või

muul moel olulise või pyha allikaga. Selle väljaselgitamiseks tuleks teha arhiivitööd ning

kysitleda kohalikke. Ikkagi jääb võimalus, et kui seda ka varem peeti pyhaks või eriliseks,

pole sellest pärimust säilinud.

2.4 Yhe pere ohvrikohad

19 ERA II 215, 565/7 (4) < Lüg, Püssi v, Purtse-Matka k, Erra algkool 193920 RKM II 381, 262/3 < VMr – A. Karivee (1959)21 Jung 1910: 170 Rakvere 11 < J. Grube Narwast

17

Virumaalt ei ole kahjuks teada ohvriaedu, mis nt Mulgimaal ysna levinud olid (Loorits

1935). Pikemalt ma neil siinkohal peatuma ei hakka, kuna teada on vaid 7 sellist paika

ning nende näited räägivad ise enda eest.

Ohwrikiwi olnud Palmse wallas Watku külas Joosepi talu õues, kuhu peremees ja

perenaene igast esimesest asjast ohwrid peale wiinud. Kui pojanaene perenaeseks

saanud, ei olla tema enam kiwile ohwrid wiinud, waid seda tühjaks pidanud. Kui

temale kolm tumma poega sündinud, siis arwanud külarahwas seda nuhtluseks, et

ohwrid ei ole wiidud. Ommeti olla neil ka rääkijaid õdesid ja wendi olnud. Kiwi olla

uue maja põhja alla jäänud.22 (Ilumäe)

Meie põllu sees oli ennem yks suur kivi. Seal oli enne seda yks perekond olnud, kes

kivile andisid viinud. Elasid keskeltläbi. Uus minia ei pidanud kombest. Loomad

hakkasid surema, elu jäi kehvaks. Lõpuks suri pere koolerasse. Toidu asju viidi. Oli

yhe pere kivi. Lõhutud.23 (Kadrina)

Ansurahva Mihkel teind: kui uudisleiba sai, siis vei väljale vare juure uudisleiba. Kui

sai uudisõtra, siis vei õdrajahukooki. Ehk jälle kaurakiisli ehk tappas sea, vei selaiha,

herni ehk lambaliha ehk võid. Kui esimene lehm tuli piima kevadi, vei kiuga piima.

Magusad sai, vei sinna. Esimese kana mina vei, mis kana munes. Kõigist osadest vei

sinna. Siis käis söömas kaks nagu vaalikaika jämedust ussi. Need arvati vaimud olema,

põlluvaimud.24 (Lüganuse)

Kurekyla 2 talu ohvrikivid Viru-Nigula khk.

Purus Riiavõhma talu maa pääl asub väga suur ja haruldane tamm. Tamme arvatakse

olevat vana 200 a. Tamm on 3 ½ m jäme ja puu kroon on suur 24 m. Kas puu on olnud

vanasti kylale pyhaks või mitte, seda pole teada, kuid arvatakse, et talu on seda kyll

pyhaks pidanud.25 (Jõhvi)

Rägavere Kantkyla «Tõnne vakk» (Viru-Jaagupi)

22 Jung 1910: 154 Kad 42 < Joh. Sõster Palmsist23 RKM II 51, 570/1 < Kadrina, Vanamõisa k. - Joh. Biin 59a, (1969)24 ERA II 28, 284/5 (30) < Lüg, Püssi v., 193025 ERA II 215, 184/5 (10) < Jõhvi v, Puru k, Jõhvi l. algkool 1939

18

2.5 Puud ja salud

Lihtsalt pyhaks peetud või erilistest puudest ja saludest on ysna vähe teateid. Võib oletada,

et need on alati olnud yksikud pyhad puud (eriti kui neid ei nimetata hiie nimega), samas

on ka võimalik, et need on kunagi kuulunud mõnda suuremasse kompleksi. Toon mõned

näited:

Pyhaks peetud tamm Palmse mõisa väravas.26

Puru k. Linnupuu metsas on mäe pääl yks metsasalu, mida rahvas kuidagi pyhaks

peab. Sinna mäele oli põgenenud keegi moonakas, kellele kyla elu ei meeldinud ja ta

tahtis oma elu yksinduses elada. Suvel peetakse sääl pidusid ja koju minnes on iga

inimene nagu jumala õnnistuse kaasa saanud.27

Vikala as. Metsas pyha ohvritamm. Taarale.

Järvepera pärnad. Väike-Maarjast Kiltsi minnes, u 0.5 km enne Kiltsi mõisa, paremat

kätt teed keset lagedat heinamaad. V-tähe kujuliselt kasvavad kaks vana pärna. Juures

on looduskaitse silt ja sellel nimi – Järvepera pärnad. Ymber pärnade on u 6m

läbimõõduga põõsaring, mida omakorda on ymbritsenud lattidest aed. Aia jäänused

veel näha. Aed võib olla tehtud 1970-tel. Yks Kiltsi mõisas ehitustöödel töötav mees

rääkis, et see on ohvripärn. Ytles Tõnno Jonuksile 2002. a. kevadel.28

Enne muiste moori ajal ja vanal ajal vaari ajal on niisugusid puid olnud, mis on

rääkinud, mitte kyl igayhele, aga kui keegi on senna läinud, kellel miski suur häda

olnud, siis sellele on need puud head nõu annud. Neise puisse ei ole keegi tohdind

puutuda, kui kervega nende kylge on löönud, siis on sealt verd välja tuönud. Iga

neljapääva õhtu on inimesed seal koos käinud pidu pidamas toro pilliga. Neljapääv on

suurem pyha olnud kui nyydsed pyhad. Yks tige härra on need puud lasknud maha

raiuda, ja on ka rahva sealkäimise ärakeelanud, olgu kyl et inimesed õhtu käisid.

Neljapäeva pidamise on ka see tige härra ära keelanud, peksu trahviga.29

26 ERA II 217, 264 (3) < Haljala, Aaspere v, A. Allvee 193927 ERA II 215, 187/8 (17) < Jõh, Puru k. Jõhvi l. algkool 193928 Suuline teade A. Kaasik < T. Jonuks 10. IV 200229 E 40314/5 < Haljala, Metsiku, D. Pruhl

19

2.6 Muud ohvrikohad

Yhelt poolt võib arvata, et paik, mille kohta öeldakse lihtsalt ohvrikoht, on minetanud oma

varasema tähtsuse; tegelik nimi (nimetus) ja funktsioon on ununenud. Teisalt aga on

teateid, et maarahvas on teatud pyhakohti nimetanud ohvrilohuks, samuti on teada

ohverdamise eesmärgil kasutet kivi- ja ahjuvaresid. Mulgimaa ohvrilohkudest on

põhjalikuma ylevaate andnud Oskar Loorits (1935: 235-9), kusjuures ta mainub, et

Mulgimaal on ohvrikohad sageli madalamates kohtades (lohkudes). Virumaalt leidsin

ainult yhe teate ohvrilohu-nimelise paiga kohta (Taukle ohvrilohk30). Lohusarnatest

kohtadest on teada veel Jäola kyla Hiieaugud (Väike-Maarja). Väheste teadete tõttu võib

arvata, et lohud ei olnud Virumaal väga levinud või pole neid osatud lihtsalt tähele panna.

Igal juhul võib Mulgimaa näite puhul öelda, et vähemalt teatud alal olid ohvrilohud

levinud ning on seetõttu käsiteldavad typoloogiliselt eraldi liigina. Virumaa sellealase

materjali vähesuse tõttu olen nad paigutanud yhte kategooriasse muude n-ö ‘tavaliste’

‘ohvrikohtadega’, mis omakorda ei tähenda, nagu ei võiks ohvrilohud mõnes teises Eesti

paigas omada väärtust eraldi kategooriana.

Paigad, mille nimetusena on öeldud ohvrikoht, võivad yhelt poolt viidata pärimuse

kadumisele. Ometi on võimalik, et tegu on lihtsalt väiksemat tyypi pyhapaikadega (nt yhe

talu ohvrikoht), millel puuduvad silmatorkavad topograafilised iseärasused või mida on

lihtsalt kasutanud vähem hulk rahvast.

30 ERA II 153, 88 (2) < Haljala, H. Länts

20

3. Pyhapaikadega seotud käitumine

Enim jäävad silma märksõnad ohverdamine, palumine, kummardamine. Käidi jumalaid

kummardamas, käidi ohverdamas või viidi ande/ohvreid. Kuna ohvri näol on tegemist

hilisema laenuga, siis selle varasemaks vasteks saabki pidada väljendit andide viimine. On

kasutatud ka lihtsalt väljendit viidi.

On kyll palju teateid, mis mainivad ohverdamist, seletamata lahti, mida selle all õieti

mõeldakse või mis otstarbel ohverdati. Samas on ka märkimisväärne hulk jutte, milles

näidatakse ära ohverdamise/ palvetamise põhjus. Neist selgub, et ande viidi eesmärgi ja

sooviga: et vili hästi kasvaks (viljateri põllul või kylavahel olevale ohvrikivile); Toolse

ussidele piima, et loomad hästi edeneks; Haljala Nõiakivile käidi põletamas

soolatupsikuid, riidetykke, mädarasva jmt (arvatavasti on tegemist maagilise toiminguga,

et näit. haigusest vabaneda);

Otsese põhjenduseta mainitakse veel, et ohverdatud kooke, piima ja mett (Ilumäe

Hiieniinepuu); Palmse Kõnnumäele viidi kevadel piima ja sygisel odrakooke; Jõhvi Oru

valla Hiietõinule viidi vilja, viina, õlut jm.; Kadrina juures väiksel mäel olevale ohvrikivile

viidud uudsevilja, ehteid.

Yhe pere ohvripaikadest räägitakse peamiselt, et sinna on viidud kõigest uudsest,

esimesest – uudsevilja, uudseleiba, looma tapmisel tykk liha või verd, kevadel lehmade jm

loomade esimest piima. Jõhvi khk. Tarakuse põllu ohvrikivile viidud sepp Johann

Mihkelsoni ema rinnapiima viidud sinna enne kui lapsele hakatud andma.31 Sama teate

kohaselt viidud ema piima kivile ka siis, kui laps haigeks jäi – et jälle terveks saaks.

Ohvri- ja terviseallikatele anti eelistatult hõbevalget, ka kulda, hõbedat, mynte. Kuremäe

pyha allika kohta on öeldud, et midagi pidi vastu andma, muidu vesi ei aita. Kellel oli

31 EKmS, Veske, M 28 ~9, 14(6); ka E 54612 (3) – J. M. Eisen

21

mõni salahaigus, see pidi 3 neljapäeva ööl allika vette laskma hõbevalge kaapeid,

hõberaha allika vees arstis isegi armuvalu. 32

Simuna Tammiku hiiemäel oleva kahe kivi kohta räägitakse järgmist:

Ohvrikivile viidi mitmesuguseid ohvreid, kui taheti, et loomad ästi korda lähevad ehk.

Mitmesuguseid toiduaineid viidi sinna. Ja kõik inimesed viisivad, kel oli midagi palumist.

Kes selle ohvri ära sõi ehk pruukis, seda ma ei tia. Aga iiekivile viidi, ytleme, ka andisi

sinna: pärgasi, paelu ja ka piarätikuid ja ohvrikivile viidi seda, mis syia kõlbas, iiekivile

rohkem ehteasju. Sie oli iiekivi ja ohvrikivi vahe. Sest ohvrikivi oli iga kyla läheduses kas

kaasikus ehk koplis, aga iiekivisi põld mujal kui iies. 33 (Simuna)

Ohverdati jumalatele, vaimudele, hingedele. Viidi söögikraami. Räägiti, et koerad sõid

selle ära, aga viijad arvasid, et hinged.34 Lüganuse Ansurahva Mihkli väljal vare juures

käisid tema viidud ande söömas kaks nagu vaalikaika jämedust ussi. Need arvati vaimud

olema, põlluvaimud.35 Kadrina Uku kylas oli põline ohvrikask, mille lõhedesse olevat

topitud ohvreid Ukule.

Paluti ja kummardati põhiliselt jumalaid, Aaspere hiies Haljalas ka looma ja hobuse

kujusid. Soppe Uku kivilt paluti õnnistust, et vili hästi kasvaks. Kummardati ka (pyhi)

puid, Loobu jõge, yhe teate kohaselt ka Taarat. (Yldiselt ei ole Taara jumalana Virumaal

väga levinud – kui jumalatest rääkida, nimetatakse pigem Ukut – ning võib arvata, et

tegemist on ärkamisaegse pseudomytoloogia järelkajaga.)

Iissaarele läksivad eestlased salaja vanu jumalaid kummardama.36 (Iisaku)

Vanade eestlaste jumalate kummardamise koht olla olnud nyytse Hermann Sepperni

krundil, seda kutsuti «Hiie oruks».37 (Jõhvi)

… käidud seda mändi seal kummardamas ja ohverdanud olla rahvas tihti härgi ja lilli.38

(Kadrina, Kallukse)

Loobu jõgi olevat pyha olnud, seda käidud kummardamas.39 (Kadrina)

32 KKI RLS, 31, 88/9 (18) < Iisaku , Kaidma k., E. Asnaurian 54a, 198733 RKM II 349, 289/90 < Simuna, Avanduse vanadekodu – Juhan Rääk < H. Joonuks (1947)34 KKI 20, 109 (16) < Jõh, Sootaga k, J Maukin 89 a, 195035 ERA II 28, 284/5 (30) < Lüganuse, Püssi v. (1930)36 RKM 61, 27/28 < Iisaku , Metskyla. Uristot Roostas 1881-194437 ERA II 215, 318 (1) < Jõhvi, Kohtla algkool (1939)38 ERA II 216, 612 (1) < Kad, Vohnja v, Kolu k, Ilse Kaasik < isa Joh. Kaasik, 50a (1939)39 RKM II 251, 173 < Haljala, Aaspere v., Loobu k., Juta Viigand, s. 1929. (1969)

22

Suur jägar oli kõrd vanast jäänd. Nõna arvata 400 a tagasi. Siis oli old se pu au sees.

Seda käidud kummardamas ja pikse myrina aial tema varju all.40 (Rakvere)

Tammiku maa pial (Salla vallas) oli old yks iietammik, kus käidi ytleme pyhasid pidamas

ja Taarad kummardamas.41 (Simuna)

Pyhis paigus sooritati ka muid maagilisi toiminguid, taigu. Mõned näited:

Pärimuste järgi võtnud vanatydrukud Pyhajõest kuuvalgel vett, roninud siis lähedaste

puude otsa ja vihelnud endid seal. Nii loodetud kiiremini mehele saada.42 (Jõhvi)

Minu onu Kleesmann jutustas, et heinamaal suur hulk kuivi heinu laiali oli laotatud, kartis

vihma. Ta paljastas pää ja hulkus kolm korda ymber hiielepade. Vihmapilv, mis oli

jõudnud juba pää kohale ja milles pikne raksatas, vajsu nagu iseenesest ruttu eemale ega

valanud piiskagi vihma alla.43 (Jõhvi)

Vanast kui laps kasvuga kängus oli ja jalgu alla ei saand, kui änam ei aitand saunas

harjaste votamine, ega lõilis aurutamine, pidi lapsega menema noore kuu ööse Ellu kivile.

Seal pidi lapse panema vatsuli kivi pääle ja vihtlema kadakase vihaga. Siis oli laps akand

kasvama ja kondima.44

Põhimõtteliselt on ka ohverdamise ja andide viimise näol tegu taigadega (omakeelne sõna

mõistete ‘rituaal’ või ‘maagiline toiming’ tähenduses). Kordagi ei tooda ohverdamise,

palumise ja kummardamise põhjenduseks lihtsalt seda, et jumalad tahavad vmt. Tegu on

kahepoolse suhtega, Lotmani (1999: 239jj.) mõistes maagilise suhtesysteemiga, millele on

omased eelkõige mõlemapoolsus, lepingulisus ja sunduslikkus, s.t. ohverdamise eest

oodatakse midagi vastutasuks – kas siis head viljasaaki, toidu järkumist, loomade

edenemist või yleyldist head käekäiku ja õnne. Samasugune suhtumine valitseb nt

allikatega seoses – peetakse iseenesestmõistetavaks, et neile tuleb vee võtmisel midagi

vastu anda, vastavalt oma võimalustele kas (hõbe)raha või hõbedakaapeid. Usutakse ka, et

kui vastu mitte anda, siis vesi ei aita. Kui aga allikasse poetatud mynte endale võtta, mõjub

tegu suisa vastupidi ning inimene jääb hoopiski haigeks.

40 H II 11, 100/, (37) < Rakvere, Kohala41 RKM II 349, 289/90 < Simuna, Avanduse vanadekodu – H. Joonuks < Juhan Rääk (1947)42 Joonuks, Vallimäe 1988: 5843 RKM II 7, 34 (24:1) < Viru-Nigula, Iila k. – Hans Kleesmann, 193044 ERA II 216, 200 (1: 2)

23

Osad paigad on olnud nõupidamiskohad, nt Purtse hiiemägi Lüganusel. Võib arvata, et

need paigad olid suurema tähtsusega ning neid ei leidunud igal pool. Mõnd paika on

nimetet ainult nõupidamiskohana, kuid on ka neid, mis on samas olnud hiied või hiiemäed.

Nõupidamiskohad on teema, mida tuleks eraldi uurida.

3.1 Ajaga seotud käitumine

Enamasti pyhadega seotud ohverdustest ei räägita. Vahel kyll mainitakse, et hiies käidud

suuremate pyhade ajal. Tarakuse ohvrikivile viidi ‘paremat’, kui mõni suur pyha tuli.

Haljalast on teade nõu andvate puude juures neljapäeva pidamisest: iga neljapääva õhtu

on inimesed seal koos käinud pidu pidamas toro pilliga. Neljapääv on suurem pyha olnud

kui nyydsed pyhad. 45 Ka maarjapäevad näisid olevat suuremad pyhad. Altmetsa jutud

räägivad usside nõukogudest Maarjapäeva ajal suurte kivide juures. 46 Kuremäel olnuvat

yks suuremaid pyhi rukkimaarjapäev. Adam Olearius (1996: 122) kirjutab, kuidas Viru-

Nigula Maarja kabeli juurde olevat ymberkaudne rahvas paastumaarjapäeval

palverännakuid korraldanud.

Iila kyla Iije alligas puhastab end ise igal mihklipäeva ööl. Kui sel ajal vett võtta, jääb

ämbri põhja hõberubla.47 Kunda mõisapargi tervisveeallikast räägitakse, et keegi mustas

rõivas naine peseb iga mihklipäeva ööl allikal pesu ja paneb märja pesu kaasa võetud

korvi. Nii synnib see aastasajandeid.48 Ent need teated ei räägi midagi mihklipäevaga

seotud erilistest toimingutest. Nähtub vaid, et pyha peetakse eriliseks ajaks, mil synnib

midagi yleloomulikku.

Enam on teateid selle kohta, et ohverdamine on seotud viljakasvatuse ja muu toiduga,

sõnaga põllumajandusega. Kui kylvati vilja maha, siis käidi ka õnnistust palumas, et vili

hästi kasvaks.49

45 E 40314/5 < Haljala, Metsiku, D. Pruhl46 ERA II 198, 123/4 (179) < Haljala, H. Länts 193847 RKM II 15. 502/7 (5), Kalvi v, A. Krikmann 194948 RKM II 7, 19 (7b) < Rakvere < Vng, Malla- Iila k, A. Krikmann 194649 ERA II 215, 527/8 (31) < Lüganuse, Püssi v., Voorepere k. 1939

24

3.2 Keelatud käitumine ja keeldudest yleastumine

Hiiepuid ei tohinud maha saagida ega yldse mingil moel vigastada. Selletaolisi tegusid ja

isegi katseid karistati rahvajuttude järgi karmilt:

Laepõhja talu heinamaal suur paju. Mees kes seda maha tahtis raiuda, võetud paju tyve

seest tulnud väikeste meeste poolt kinni, viidud ära.50

Nipudi kylas asus vanasti suure kasesalu sees. Vana usu järgi ei tohtinud keegi siit

kaskedest vihtu teha ja tarbepuid võtta. Kui võttis, siis tulid temale tosin äpardusi kaela.

Lypsja lehma piim hakkas venima ega korjanud koort peale, lambad läksid kärna, siga sõi

omad põrsad ära, kanad munesid nahkmune ja palju sarnaseid õnnetusi, mis hoiatasid

kyla kaskedesse puutumast. Nipudi-Jaan viis armsamale Liisale suvistepyhil yhe akna

taha. Liisa jäi haigeks ja suri.51

Kui ei ole juttu puu kallale läinud inimese karistusest, siis rõhutakse puu enda tunnetele

ning jällegi võib kohata ettekujutust puu elususest:

Simuna kihelkonnas Salla vallas Kadi kyla mäel olnud suur 400-aastane tamm, kuhu

käidud ohverdamas. Kui see tamm maha saetud, karjunud ta kaks päeva.52

Kui mingil põhjusel oli ikkagi vaja pyha puud maha võtta (näib, et selline soov tekkis

siiski saksaliku ja kristliku maailmavaate mõjul, sageli räägitakse, kuidas mõisnikud või

kirikuõpetajad olevat lasknud puud maha raiuda, kuna pole ise julgenud kätt kylge panna),

otsiti selleks mõni kylahull, poolearuline või keegi, kel polnud kahju karta. Ent seegi ei

aidanud alati: Siis valitseti se maha raiujaks kell kedagi karva kandjad looma ei ole. Se

raijus jägari maha. Se jägar öld ära nõjutud. Mittu tapri vart läind katgi enne kui jägar

maha kukusid siis kuuldud seal kanu juures oigamist ja raiuja öld ise ulk aega aige.53

Yldse rõhutatakse austavat suhtumist pyhadesse paikadesse ja objektidesse, samuti, et

ohvri viimisse tuleb uskuda või vähemalt seda tõsiselt võtta. Tarakuse põllu kivi kohta

räägitakse, et inimene, kes naeris seda kivi, kui käis sellele toitu viimas, jäi yhe silmaga.

Kui eelpool mainitud Naiskivi ymber lykati, hakanud kylas lapsed surema, kusjuures

ymberlykkajaks arvati mitte oma kyla inimest, vaid hoopis mõnd võõrast teekäijat.

50 ERA II 218, 363 (3) < Rakverel. E. Albrecht, s. 1924 < isalt, 45a. 193951 RKM II 45, 275/6 (3) < Rak. l. A. Krikmann < Mai Sasiberg 195352 ERA II 266, 34 (24) < Simuna, Salla v. – V. Fucks (1939)53 H II 11, 100/, (37) < Rak, Kohala

25

Kui ohverdamisega oli juba ykskord alustatud ning side pyhapaigaga loodud, tuli seda ka

jätkata. Pooleli või unarusse jätmisel arvati samuti juhtuvat midagi halba: Meie põllu sees

oli ennem yks suur kivi. Seal oli enne seda yks perekond olnud, kes kivile andisid viinud.

Elasid keskeltläbi. Uus minia ei pidanud kombest. Loomad hakkasid surema, elu jäi

kehvaks. Lõpuks suri pere koolerasse.54 (Kadrina)

Ussegi ei tohtinud kiusata. Toolse keldrivares elavate usside kohta räägitakse järgmist:

Kord olevat karjapoisid teinud tule aukude peale, kust ussid vahel väljas käinud. Tuleval

kevadel imes vana uss selle pere lehma nisad nii ära, et too varsti suri. Sellest ajast peale

ei tohi keegi neile paha tegema minna, kartes, et jälle mõni õnnetus juhtub. Mõnikord aga

pidavat neile salaja sinna keldri juure piima viidama, mille peale ussid väga maiad olevat.

Kes siis seda teeb, sel olevat ikka hea õnn, kõik loomad minevat hästi korda ja muud ka

veel head.55 Nagu näha, hakati hea õnne saamiseks ussidele piima viima. Kui leiti, et neile

kahju tegemine õnnetusi põhjustab, tehti järeldus, et vastupidine käitumine peaks õnne

tooma.

Pyhadest allikatest räägitakse, et sinna ei tohtinud jalgupidi sisse minna või suuga allikast

juua. Pyhadest paikadest ei tohtinud ande ära võtta ega yldse midagi varastada:

Teada, et Rakveres Näituse aias voolab vanaaegne pyhaks peetud allikas. Allikasilma

kohal on kaunis kõrge kyngas. Jutustaja kaotas sinna rahakoti suure summa ja

dokumentidega. Mõe aja pärast tagasi tulles leidis selle alles olevat maas. Koht oli väga

käidav. Läheduses olnud vanemad: “Meie nägime juba ennest, et rahatasku on rohu sees

ja panime lapsed just sinna mängima, et kui kaotaja tuleb, võib tervelt kätte saada. Lastele

keelasime kõvasti ära, et ei tohi puutu võera oma.” – “Miks te siis ise rahatasku omale ei

võtnud?” – “Kas te ei tea, kulla härra, et siit allika juurest ei tohi keegi varasta!” Seda

ytles naine niisuguse tõsidusega, et midagi enam kahelda ei jäänd.56

Yhe näite varal võib oletada, et ka salakytid metsas oma tegevuse eest mingi karistuse

arvati saavat. Karistaja näol ei ole tegu kyll pyha kiviga, ent mingit iseäralikkust või väge

talle järgnevas loos siiski omistatakse. Antud juhul antakse mõista, et kivis mingi vaimud,

haldjad elavad.54 RKM II 51, 570/1 < Kad, Vanamõisa k, Joh. Biin 59a, 196955 E 6517/8 < Haljala, Vihula v, Mustoja – T. Lepp-Viikmann (1894)56 RKM II 7, 385/7 < Rakvere, Krikmann, 1946

26

Kurtna laagrit ymbritsevas metsas on yks suur kivi, mis on kõrge 2-3 m ja lai 3-4 m. Selle

kivi nimi on saanud endale nime sellest, et ennevanasti olnud seal põline mets, kus elanud

palju karusid. Tihtipeale käinud salakytid neid varitsemas. Igal korral kui nad kivi juurest

möödusid, kuulnud nad kivi alt imelikke hääli ning mydinat. Yks õhtu hiilinud salakytid

lähemale ning korraga lastud kyttidele tumedat tuld näkku, mille peale nad põgenesid.

Koju minnes tulnud nendele meelde, et need on haldjad. Siis pandi kivi nimeks

«Haldjakivi».57

Samuti ei tohtinud pyhi järvi mustusega solkida – need kippusid seepeale hoopiski ära

minema, pahandades, et keegi naine neis oma lapse lappe pesnud või muul moel järve

roojaga määrinud.

3.3 Nimetamine

Võiks öelda, et juba nimetamise aktiga iseenesest tunnistatakse mingi paiga erilisust,

väärtust. Yks asi on panna nimi kylale, kus elatakse, ning selle ymbruses asuvatele

topograafiliselt erandlikele kohtadele, yldse paikadele, millega inimene igapäevaelus tihti

koku puutub. Nõndamuudetakse ruum, paik tundmatust tuttavaks. Teine asi on aga panna

nimi allikale, puule, kivile vm loodusobjektile, mille kasutamiseks ju iseenesest vajadus

puudub. Antud juhul on nimetamise vajaduseks ylanimetet objektide erilisus, pyhadus

ning nendega seotud uskumused ja arvamised, et need objektid mõjutavad kuidagi nende

lähedal elava inimese igapäevaelu. Kui eelpool sai mainitud Rakvere khk. Tõva allikat,

siis selle puhul tulebki kysida, kas yhe asjaoluna ei viita allika võimalikule pyhadusele või

erilisusele just sellele nime panemine. Kui suurem hulk inimesi teab mõnd kohta looduses,

siis on see koht järelikult oluline, tähenduslik.

Maarahvas ei teinud (vähemalt Virumaal) suurt vahet päris- ja yldnimel. See, kas allikas

on terviseallikas või Terviseallikas, ei oma erilist tähtsust. Nimed ei ole ainulaadsed, vaid

korduvad – silmaallikaid leidub palju ning tundub, et ‘silmaallikas’, kuigi kasutusel ka

pärisnimena, on pigem yldnime tyypi mõiste. Päris- ja yldnimelisus sõltub muidugi ka

kirjapanijast, folkloristist, kes teeb valiku, kas kirjutada algusesse suur- või väiketäht.

Vahetevahel on jutustaja viidanud kohe järgnevale nimele (Võite kirjutada pyha kivi, nad

57 ERA II 215, 306 (19( < Iis, Illuka v, Jõhvi Progymn. 1939

27

kutsusivad.58), samas on kuulaja selle yles kirjutanud väikese tähega ning nõnda ei saagi

täpselt teada, kas tegu oli pärisnimega või ei.

Pärisnimena võib seega võtta kirjapanija valiku järgi eksplitsiitselt väljendatud nimesid,

mida paljudel juhtudel on mitu, kuid selget piiri päris- ja yldnime vahele ei saa tõmmata

ning see poleka nii oluline, kuivõrd see ei omanud arvatavasti erilist tähtsust ka maarahva

jaoks.

Järgnevalt loetlen Virumaa Uku- ja Pyha-nimelisi paiku. Hiie-nimelisi kohti on Koski

põhjalikult uurinud ja yles lugenud terve Eesti lõikes, ma ei hakka siinkohal tema tööd

kordama.

3.3.1 Uku -nimelised kohad

Haljala: Uku allikas;

Iisaku: Kaidma kyla põllu ohvrikivi kutsuti Ukukivi;

Jõhvi: Kalina k. hiies Ukukivi; Uku oja;

Kadrina: Uku haud Loobus ja Vihasoos; Soomukse k. Hiiemetsas Uku kivi ja Ukuallikas;

Uku kyla, kus Uku ohvrikivi (seal ohverdatud Ukule);

Lüganuse: Purtse (Sope) Hiiemäel Ukukivi ja Uku allikas; Sope rannas Uku kivi, mis

saanud nime vanadest eesti jumalatest; Purtse-Matka Ugulikivi (enne Soome saarel Ukki

kivi, mille vanapagan Purtse-Matka viskas);

Simuna: Lasinurme kylas Ukukivi (ohvrikivi);

Väike-Maarja: Ukukivi Lebaveres; Jäola k. Reise t. metsas Uku puud.

3.3.2 Pyha -nimelised kohad

Iisaku: Kuremägi – Pyhamägi;

Jõhvi: Pyhaallikas e. Hõllõrna allikas Päite kylas; Tarakuse kyla põllul olevat ohvrikivi

kutsuti ka pyha kivi; Toilas Pyhajõgi;

Kadrina: Kallukse k. Pyhakivi; Raviallikas «Pyha allikas» Ojaveski kylas;

Lüganuse: Pyhaallikas Soonurmes; Purtse Hiiemäe Pyhaallikas;

Viru-Nigula khk: Koila k. Ohvri- e. Pyhaallikas (Lähtoru allikas), Pyhajärve lepik Kunda

jõe orus Varudi-Vanakylas, Oja kyla Pyhalepiku talu, Toolse jõgi – Pyhajõgi, Pyhakari

Kunda lahes.

58 RKM II 14, R 7 (36) < Jõhvi v., Sompa k., (1947)

28

Viru-Jaagupi: Lavi k. Pyhamänd; Pyhajärv Koeravere k. juures.

29

4. Tekkelood

Tekkelugusid on kahte tyypi: yhed, mis seletavad paiga (objekti) teket ja teised, mis

põhjendavad, miks paigal on mingi nimi. Mõnikord on need kaks tyypi seletuses

yhendatud.

Kui mujalt Eestist on teada mitmeid jutte selle kohta, kuidas puud vanal ajal ringi rändasid

ning siis mingil põhjusel paigale jäid (mispeale ymberkaudne rahvas hakkas neid austama

ja pyhaks pidama), siis Virumaalt ma otseselt selliseid teateid ei leidnud. Kyll on öeldud,

et Roguldi mõisa põllul olev puu on yhe ööga kasvanud (Haljala) 59

Kuremäe allika kohta on rägitud jägmine lugu, kuigi selle puhul võib kahelda, kas see on

olnud yldlevinud – pigem on tegu yhe inimese isikliku interpretatsiooniga:

Allikas ise olla veteema silmarohi, mida ta oma armsama tytre pärast valab, kes oli

sõnakuulmatu ja abiellus kurja veehaldjaga60 (Iisaku)

Suurtest kividest räägitakse, et neid on keegi visanud või toonud:

Purtse-Matka k. Ugulikivi/ ogolikivi. Korra võtnud Vanapagan sellest käpuga kinni ja

tahtnud sellega Ärra mõisat puruks visata; jätnud aga siiski kivi sinna. Vanapagana

käpujälg on praegu veel kivi otsas näha61. (Lüganuse)

Malla mõisa Hiiekalda kivid visanud Kalevipoeg Soomest Kalda mõisa ehitajate poole

(võõrad). Kivid lennanud yle mõisa ning kukkunud Hiiemäele maha (Jung 1910: 131)

(Viru-Nigula).

Lodikivi Kallukse kyla juures. Linda oli tuond Linnamäe peale.62 (Kadrina)

Osad kivid, eriti aga Naiskivi-nimelised, võivad olla ka kiviksmoondunud naised (ei ole

selge, kumb võis enne tekkida, kas nimi või seda seletav lugu või mõlemad yheaegselt):

59 E 4117 < Haljala, Lepp-Viikman60 KKI RLS, 31, 88/9 (18) < Iisaku , Kaidma k., E. Asnaurian 54a, (1987)61 EStK 23, 145 < Lüganuse – A. Tiitsmaa < Aleks. Kallikorm (1924)62 RKM II 261, 203 < Kadrina, Sarapiku k., Joh. Lille 77a (1969)

30

Naiskivi, see asub Kaarli vallas. Ta olevat ylemeelsetele neidudele hirmutuseks. Kivi

olevat neiu, kes varem oma kosilaste yle naernud. Viimaks vanakurjaga öö läbi tantsinud

ja hommikul kiviks muutunud. Kui lykatud kivi ymber, kohe hakanud ymbruskonnas

lambad surema. Pandud kivi alla ohvrina musta lamba villa ja raha. Ka asetatud endisele

kohale.63 Ka: Toolse rannamehe tytar.64 (Rakvere)

Koila Atrika kyla Naiskivi: Rahwajutu järele muudetud sinna üks naene kiwiks, kes

pühapäewal soost marju korjamas käinud (Jung 1910: 132). Teine legend räägib, et naine

kurja ämma eest põgenenud ning pyhal mäel palve peale kiviks muudetud (samas) (Viru-

Nigula). Legend seletab ka nime teket.

Kanepkaela kivi kohta Repnikul Vaivaras räägitakse, et vanapagan varastanud tydruku,

keegi seganud vahele ja tydruk kivistunud. Tiik sinna juurde tekkinud, kui pahad vaimud

lennanud pyhas kohas ning tahtnud algava äikese eest pageda, pole aga jõudnud – äike sai

sortsilase kätte ning lõi tema pihta, nii et auk maas.

Märkimisväärsemaid ja silmatorkavamaid lugusid on jutud rändavatest järvedest. Need

saanud millegi peale pahaseks ning kolinud teise kohta, võttes tihtipeale ka juuresasuva

hiie kaasa. Selliseid lugusid leidub kogu Põhja-Eestis ning Virumaa pole selles suhtes

mingi erand. Tudu hiie lugu räägib, kuidas hiiemetsa mahavõtmisel läks haldjas Tudu

järve; teistes sama koha kohta käivates lugudes räägitakse, kuidas ka järv hiljem minema

läinud.

Kui mõis läks teise omaniku kätte, siis see saatis teomehed hiiemetsa maha lõikama.

Sellest kohkus ja vihastus haldjas ja laskis kuuldavale hoigeid ja kiunumist. Yhel udusel

varahommikul, kui jälle teomehed olid oma tööl, oli keegi lesk naine näinud, kuidas

hiiemetsast tuli välja pikaldaste sammudega haldjas. Ta oli olnud noore inimese kujuga,

kuid see oli jäänud arusaamata, kas ta oli mees või naine. Yhes käes oli tal suur

kuldlusikas ja teises hõbevaagen, ja yle õlgade oli suur udulooritaoline riie visatud. Ta

sammus otse yle põldude Tudu järve suunas. Sellest saadik usutigi, et haldjas olevat

asunud elama Tudu järve ja selle ymbrusesse.65 (Viru-Jaagupi)

Pyhad järved pahandasid eelkõige seetõttu, et keegi neis pesu või lapselappe pesi või oma

loomulikke vajadusi järve kaldal rahuldas.

63 ESTK XXVI 100(20) < VJg, J. Liiv64 ERA II 198, 315/7 (29) < Haljala, H. Länts 1938; E 45099-45100 (1), Samson Võrust65 ERA II 217, 152/3 (3) < Vi-Jaagupi khk., Roela v., Kaukvere k. – Evald Tarve, Rakvere gymn. 2. Kl. õpil. < emalt, Annette Tarve, 39 a. (1939)

31

Viru-Jaagupi Koeravere kyla juures olnud muiste Pyhajärv. Pärast ei pidanud risti usu

ajal rahvas järve enam pyhaks, vaid naised hakkasid järves pesu pesema. Korraga kange

tuulispask, keerutas järve yles ja kiskus teel veel tyki mäge enesega yhes. Ligidal rabasse

langes see mäe tykk maha ja kohe ka Pyhajärv ise. Enne maha langemist hyydis hääl

ylevalt järvest marjulistele: “Eest ära! Pyhajärv tuleb!” Marjulised jooksnud suure

vaevaga eest ära, kui juba Pyhajärv pilvist maha sadanud. Sest saadik ei hyyta järve enam

Pyha järveks, vaid Must järveks. Koht, kus enne Pyhajärv laenetanud, on nyyd kuiv.66

(Viru-Jaagupi)

Hiiemägi Rakwere wallas Tõrma küla lähidal, mis umbes 20 sülda kõrge olla ja pealt

tessätini suurune. Selle mäe alla olnud wanal ajal jõgi, mida kohta praegu Jõeoruks

nimetatakse, sest et see ka jõeaseme sarnane wälja nägewat. Rahwas ei olla seda jõe wett

mitte puhta hoidnud, sest et üks eksinud tüdruk oma lapse muste nartsusid seal sees

pesnud. Selle peale olla hiis tugewaste pasunat puhunud. Hiiemäele ilmunud üks suur hall

sikk ja peale seda tulnud üks pilw, kes wee ja kalad enese sisse tõmbanud, mispeale ta

wesikaare poole sõudnud, kunni waatajate silmist ära kadunud, kuna sikk maas pilwe all

käinud. Jõeasemele pole muud järele jäänud, kui üksi kaanid muda sisse siplema. Sellest

olla tall tänapäewani Kaanjärw nimeks jäänud, ja sinna kohta, kus tüdruk oma lapse

nartsusid pesnud, mispärast hiis wihastanud, olla rahwas augu kaewanud, mida praegu

weel Kaltsuauguks kutsutakse. Sikk käinud pilwe ees maas ja hüüdnud: „Põgenege,

põgenege! hiis tuleb!“ (Jung 1910: 169) (Rakvere)

Nime tekkest tuuakse järgmisi näiteid:

Kuremägi saanud nime sellest, et seal olnud kurjad jumalad (Kurimägi) (Iisaku);

Iissaare ees olnud Kybarsaarele olevat jäetud mytsid (kybarad), sest Iissaaroli nii pyha, et

sinna pidi minema paljapäi (Iisaku);

Tarakuse k. ohvrikivi olevat kutsutud ka Piimakiviks just seetõttu, et sinna oli kombeks

viia esimest piima (Jõhvi);

Uku kyla Uku-nimeliste ohvrikohtade nimed tulnud sellest, et neis ohverdatud Ukule

(Kadrina); sama on öeldud Lüganuse Hiie vabatkyla Uku-hiie kohta;

Soppe ranna Uku kivi saanud nime vanade eesti jumalate järgi.

66 E II 57 (400) - Eisen

32

5. Soome-ugri hõimurahvaste pyhapaigad ja nendega seotud käitumine

5.1 Marid

Maride maailmavaatest, sh pyhapaikadest räägib eesti keeles kõige põhjalikumalt Lidija

Toidybek raamatus “Mari usund” (1998). Seni on kõige ylevaatlikumaks teoseks sel alal

peetud Uno Holmbergi monograafiat “Tšeremisside usund”67.

Maridel täidavad pyhapaiga otstarvet ohvrisalud, kirjutab Toidybek (1998: 22jj.).

Ohvrisalud – spetsiaalsed kohad ohvritalituste ja suuremate yhispalvuste jaoks – on kas

eraldiseisvad või metsast mõtteliselt või aiaga eraldatud puudesalud (mari keeles küsoto

või jumõn oto, ’ohvrisalud’ või ’pyhad salud’). XX saj. alguses oli igal kylal kuni neli

pyha salu, mille kasutamist määrasid palvuse tähtsus, tähistatav pyha või lepitatav jumal.

Mari omausk on tänapäevani elujõulisena säilinud, ohvritalitused pyhades saludes

kestavad siiani, tõdeb Toidybek (1998: 17).

Maride pyhas salus on kõige tähtsam onapuu, ohvripuu. Onapuu ladvas arvati elavat

jumalaid ning onapuuga oli ja on seotud terve hulk tabusid, mis kohati laienevad tervele

salule. Ohvrisalu “oli püha, seal ei tohtinud vanduda, tülitseda, halba mõelda, sülitada,

loomulikke vajadusi rahuldada, vilistada, kõvasti naerda, puid lõhkuda, neilt oksi murda

ega lehti katkuda. Tuulemurdu ja surnud puid kasutati pühas salus ohvrilõketes, mitmel

pool ka aia ehitamiseks püha salu ümber. Kindlasti eraldati aiaga aga onapuu.” (Toidybek

1998: 22) Keeldude rikkujaid tabas karistus – õnnetus, haigus või surm. Märkimisväärne

on asjaolu, et pyhapaiku piiritleti; samuti eksisteeris silmaga nähtav piir pyha ja eriti pyha

paiga vahel (eraldi piiratud ohvripuu).

Toidybek (1998: 36-41) räägib ka teist tyypi pyhadest saludest, mida kutsutakse keremet

samanimelise jumala järgi. Keremet’i usk on enam säilinud Baškiiria maride seas.

Udmurdid tunnevad keremet’i-nimelist haldjat. Ka keremet on aiaga piiratud ohvrisalu.

67 Holmberg, Uno 1914. Tsheremissien uskonto. Porvoo, 1914. Ka: Die Religion der Tscheremissen. FFC 61. Helsinki, 1926.

33

Keremet on seotud eelkõige maajumalatega. Keremet’i puid ei tohi saagida ega neilt oksi

murda, nende juures tylitseda ega sõimelda. Keremet oli iga kyla juures ning tähtsamad

palvused seal toimusid kevadel enne põllutööde algust ning sygisel peale saagi

koristamist. Keremet oli meeste pärusmaa, naisi palvusele ei lubatud. Naised jälgisid

toimuvat ohvripaiga piiril ning võtsid osa järgnevast söömaajast. Vanemast ajast on

andmeid, et keremet’is palvetasid ka naised.

Keremet’i puhul esineb tugeva nõudena valge värvi kandmine. Palvustel pidi kandma

kodukootud villast või linast riiet, tingimata valget. Ka ohvriloom või –lind pidi olema

valge. Näiteks septembri lõpus ohverdati keremet’ile oinas, mai lõpus hani.

Keremet’id näivad olevat paiksed maa- või loodusejõud, igal paigal oli oma keremet,

samuti võis keremet olla muudel objektidel ja olenditel – jõel, mäel, kasel, linnul, kivil,

talul vmt. „Varem uhkustasid marid sellega, kui neil oli ka kodus oma keremet,« kirjutab

Toidybek (1998: 39). Ka kodu-keremet’ile toodi ohvreid, see aga pidi toimuma salajas, nii

et naabrid ei näinud, muidu ei võtnud keremet ohvrit vastu.

Tänapäeval on kohati lakatud keremet’tidele ohverdamast ning nendest ei taheta rääkida.

Kohati on aga komme elus ja kasutuses.

Toidybeki (1998: 36-7) toodud seletuse järgi oli Keremet alumise ilma tähtsaim jumal

ning loomismuistendites looja-jumala (Jumo) vastane. Sõna keremet on pärit bulgaari

keelest ning tähendab kurja vaimu. Toidybeki ymberjutustatud legendide põhjal pean

võimalikuks, et keremet kuulub mari omausu vanimasse kihistusse, mis hilisemate vene

mõjude tõttu omandas teatud paikades (nt niidumaridel) pisut negatiivse värvingu.

Toidybeki (1998: 37) järgi toetab seda seisukohta ka vene uurija M. Vassiljev.

Marid suhtlevad oma jumalatega palvete ja ohverdamiste kaudu. Ohvripalvust viib läbi

kart, ohvripreester. Mari kartidel oli yhiskonnas ka poliitiline ja sotsiaalne autoriteet, nad

olid tihti arstid, ravides nii inimesi kui koduloomi. Samuti on kardid rõhutanud oma keele

säilitamise tähtsust, hoides nõnda koos marisid kui rahvast. Palvusi oli nelja tyypi: kõigi

maride yhispalvused, kogukondade liidu palvused, ryhma- või kylapalvused ning

perepalvused. 1929-1990 olid avalikud palvused väljaspool registreeritud pyhakodasid

(mida maridel teatavasti pole) keelatud, kuid neid peeti sellest hoolimata.

34

Kogukondadevaheliste palvuste jaoks olid olemas spetsiaalsed salud, mir oto, mida

eriliselt austati. Selliseid oli vaid yksikute kylade läheduses. (Toidybek 1998: 45jj.)

Toidybeki toodud andmete põhjal võib mari pyhapaikadest koostada järgmise typoloogia.

1) mir oto, eriti pyhad salud kogukondadevaheliste palvuste jaoks, mida oli yksikuid;

2) küsoto või jumõn oto, pyha salu, mida oli iga kyla juures yks või mitu (võib olla

ka yldnimetus kõigile ohvrisaludele);

3) keremet, salu maaga (ja maaviljakusega) seotud palvuste tarbeks, iga kyla juures;

4) kodu-keremet, mille puhul Toidybek ei viita kyll erilisele kohale, kuid

institutsioon kui selline on olemas – seotud kodu õnnega ja pere tervisega.

Neist siis 1)-3) kohta kehtib puu rikkumise, okste murdmise keeld, samuti tylitsemise

keeld. 4) kohta kehtib aga toimingu salajasuse nõue. (Samas on ka võimalik, et naabrite

eest pidi palvust hoidma salajas pealekaebamise kartuses, kuna terve XX saj. jooksul olid

avalikud palvused keelatud.)

5.2 Udmurdid

Udmurtide maailmavaadet on põhjalikult uurinud folklorist Aado Lintrop (1993, 2002).

Sarnaselt maridele on ka udmurtide hulgas levinud palvused ohvrihiites, mis kestsid läbi

aktiivse ristiusustamise perioodi XVIII-XIX saj. 1930. aastatel palvused keelati, kuna

nõukogude võim käsitles loomade ohverdamist kolhoosi kahjustamisena; palvusi juhtivad

ohvripapid kuulutati rahvavaenlasteks. Ometi leidub tänapäevalgi kylasid, kus rahvas yle

400 aasta kestnud Venemaa kiriku- ja kultuuripoliitikale vaatamata koguneb igaaastastele

kevadistele ja suvistele palvustele (Lintrop 2002: 35-38).

Lintrop toob ära kaks peamist udmurtide pyha/palvepaiga tyypi.

Lud (Lintrop tõlgib selle ohvrihiieks); sõna tähistas kohta ja yhtlasi selle vaimu või haldjat

(udmurdikeelne täh. ’väli, põld’) (Lintrop 2002: 72). Haldjat nimetati ka keremet

(sarnaselt maridega; bulgaari laen) või šaitan (nimetus arvatavasti muhameedlastelt).

Ohvrihiide ei lubatud naisi ning palvus toimus sageli öösel; purjus mehi hiide ei lastud.

Palvusi viis läbi hiiepapp lud utiú. Ludi kõige pyham koht oli tulease. „Ohvrihiis oli pyha,

35

hiiepuid ei tohtinud raiuda ega murda neilt oksi. Yldse ei tohtinud hiiest midagi võtta.«

(Samas: 74). Hiies oli piiratud sisemine aed, kuhu tohtisid minna vaid ohvripapid.

Palvekoda, hoone, milles peetakse palvusi ja tuuakse ohvreid. Lintropi sõnul jagunevad

udmurdi kylad tänapäeval ludi ja palvekoja haruks, mis välistavad teineteise ning olid

varem rangelt endogaamsed. Palvekoja grupil on levinud ka kodused palvekojad (kuala)

(samas: 76).

Peatykis „Kultusekohad ja palvused Varklet-Bodja kylas« (samas: 130-148) annab Lintrop

ylevaate 1990. aastate udmurdi kyla kombestikust, kusjuures palvepaiku on päris palju.

Järgnevalt neist lyhike ylevaade seoses kalendri ja kombestikuga.

1) Suur palvekoda biddzim kuala aiaga piiratud puudesalu keskel. Selles peeti kuni

1975. aastani palvusi vastlapäeva, lihavõtte ja nigulapäeva (19. XII) ajal. Praegu

enam aktiivselt ei kasutata, kuid peetakse pyhaks.

2) Ohvrihiis lud, kus viimati palvetati yle 30 a tagasi – peamiselt pärnadest koosnev

aiaga piiratud puudesalu. Ludi lähedal ei tohi ilmaasjata käia; kohta peetakse

pyhaks ja ohtlikuks.

3) Puudega piiratud sopiline lagendik kunan kener (’vasika aed’), kus peetakse

enamik kevadsuviseid geršid-palvusi. Kunagi oli see taraga piiratud; tänapäevalgi

hoolitsetakse selle eest, et loomad enne palvusi lagendikule ei pääseks. Seal on

alkoholi tarvitamine keelatud.

4) Metsatukk jirpid úoton, mille lähedal käiakse geršid-palvuste ajal surnuid

mälestamas.

5) Geršid-tsykli viljapalvust ju vöú peeti vanasti taliviljapõllu ääres, nyyd mesilas,

kuna see on aiaga piiratud paik põldude lähedal. Koosneb lõkkeasemest.

6) Akaška busi (akaška põld) – samuti lõkkease ja lauad-pingid. Seal peetakse

kevadpyha akaška ajal (1., vanasti 2. ylestõusmispyha ajal) tytarlaste palvust.

Samale ajale (täpsemalt suurele neljapäevale) langeb poiste ja meeste palvus eru

karon, millel puudub eriline koht. Mõlema näol on tegemist noorte täiskasvanuks

pyhitsemisega (initsiatsioon).

Udmurtidel puudub eraldi sõna ohverdamise jaoks; vastav sõna vösaskini tähendab

yhtaegu nii palvetamist kui ohverdamist. Samas nt tytarlaste palvusel ei ohverdata yldse.

36

Mehel, kes palvust juhib (kas ohvripapp või lihtsalt perekonnapea), on myts peas ja vöö

vööl ning ta seisab teiste ees. Ylejäänud mehed palvetavad paljapäi, naised, rätik peas.

Olulisemaid pyhi on kevadpyha akaška (paralleel õigeusklike ylestõusmispyhade, meie

munapyhadega. Ka udmurtidel on levinud munade värvimise komme). Teine olulisem

pyha on geršid, kevadiste põllutööde lõpetamise pyha, vilja- ja/või põllupalvus juuni

alguses, mida võib seostada õigeusu nelipyhi ja meie suvistetega. Ka geršid tähendas

algselt lihtsalt kevadpyha. Tegemist on 8-9 päeva pikkuse pyhade tsykliga, mis hõlmab

viljapalvust, surnute mälestamist, varsa ja maahaldja palvust jmt.

5.3 Vadjalased

Paul Ariste (1977: 147-156) toob näiteid vadjalaste pyhadest yksikpuudest. Jarvigoištšülä

pyha eeliakase (iiliää kahtši) ymber oli XX saj. alguses poolkõdunenud palktara. Puu oli

tegelikult haava liiki, kuid kuna enne oli seal kasvanud pyha kask, kutsuti pyha puud

pärimuslikult ikka kaseks. Eelia-nimetus liitus seoses kristlike mõjudega. Samas kylas oli

teinegi eeliakask, mis oli ka tõepoolest kask. Mõlemale kasele viidi ohvrit (palvõtta) –

pms kopikaline mynt, mis pisteti puu juurte alla maa sisse. Paluti abi, öeldi: „Võta minu

viga, aga mulle anna tervis.« (Samas: 148).

Vene Ilješi kylas oli pyha kask, samas ohvrikivi inimese jalajälje kujulise lohuga ning

allikas. Kivilohku kogunenud veega pesti haigeid silmi või valutavaid kehaosi. Enne kaske

kasvanut allika juures tamm, mille hävimise järel kandus pyhadus yle samas kohas

kasvama hakanud kasele.

Kõrvõttula kyla pyhale eeliatammele viidud ohvriks mynt või riidetykk, millega oli haiget

kohta puudutatud ning öeldud: sulle ohver, mulle tervis. Sama kyla lähedal kalmistul

kasvavat vana mändi peeti pyhaks. Kui käidi kalmistul surnuid mälestamas ning kääbastel

söömas, viidi ka männi juurde toitu – tykk liha, muna, kypsist vmt. Männi lähedal ei

tohtinud kiruda ega vanduda. Keelu rikkujat võis tabada halvatus või mõni teine viga.

Paranemiseks tuli öösel, kui keegi ei näinud, samasse kohta tagasi minna, kummardada ja

andeks paluda. Andekspaluja pidi olema valgeis rõivais. Kalmistutel olevad pyhad männid

(neid on Ariste sõnul veel) on seotud surnute austamisega, neile viidavad road pole ohvrid

(võrad, palvõõd).

37

Rajo kyla lähedal metsas asuvlta pyhalt kuuselt loodetakse metsaõnne. Metsas seenel või

marjul käies jäetakse kuuse juurele toidupoolist.

Ariste järgi (samas: 154) suhtusid vadjalased metsa yldse aukartusega - sinna ei võinud

minna pesemata silmade ega sugemata peaga. Keelu rikkujad eksitas mets (või

metshaldjas) ära. Samuti ei tohtinud metsas kiruda ega pahade mõtetega ringi käia. Ka

joobnud mehi eksitas mets. Eksimise kartuses antud vanasti metsalegi võra (ohvrit) –

leivapala vm toiduraas.

5.4 Liivlased

Liivi rahva usundist kõneleb Oskar Loorits (1998, 2000). Ta tõdeb, et pyhadest paikadest

ja ohvrikohtadest Liivis on säilinud kyllalt vähe mälestusi (Loorits 1998: 31). Loorits teab

nimetada yksikuid teateid pyhadest metsadest ja hiitest, kus ohverdatud vanule jumalaile,

kuid ta ei too yhtegi konkreetset näidet või sellekohast teksti. Peatykis „Ohverdamisi ja

ehtimisi« (samas: 24-30) võtab Loorits kokku peamiselt kroonikates leiduva materjali, mis

käesoleva töö seisukohast pole eriti oluline ega ka usaldusväärne. Märkimist väärib kyll

asjaolu, et liivlased ohverdasid enamasti toitu, kuid ka lõngatykke, käterätte, säärepaelu jm

riideesemeid või nende osi; ka tubakat, tõrvapytte, ristteelt korjatud liiva ja sularaha.

Ohvrit haldjatele nimetati läti laensõnaga zi’ed (’ohver, and, õis’), mõnikord ka selle

liivikeelse tõlkega eedrõm. (Samas: 26-27.)

Loorits teab ometi rääkida paarist ohvripaigast, kus olnuvat kivi või puu. Sinimägedel

olnuvat kivi, mida ymberkaudsed elanikud veel 18. saj. kummardanud ja ohvritega

austanud. Teiseks teab Loorits nimetada pyha pärna (piva pärna) Põhja-Kuramaal

metsalagendikul, kellele ohverdatud kirjusid säärepaelu jm riideesemeid. Pärna alla käidud

palumas jumalat, abi ning ettekuulutusi. (Samas: 32-33.)

5.5 Teised hõimurahvad

Neenetsitest ja eenetsitest kõneleb Vasiljev (1978: 435-6) järgmist: nende pyhad paigad

olnud kõrged või muidu silmatorkavad mäekynkad (shaitan hill). Mäel olnud puust

shaitan-kuju, mille suud määritud ohvrilooma vere ja rasvaga, paludes vastutasuks

38

jahiõnne ja edukust. Vasiljev mainib nimeliselt kaht pyha mäge – shaitan-mägi ja

pardimägi. Need mäed jäävat iga-aastase suurvee ajal kuivale, symboliseerides neidu ja

noormeest, kes veeuputusest pääsenuna inimsoole uue alguse panid. Vasiljev mainib ka

pyhi kive, mis asunuvat samuti kõrgemates kohtades. Mõnede juttude järgi olevat tegu

taevast kukkunud kividega. Mida kividega või kivide juures tehti, Vasiljev ei räägi.

Moszynska (1978: 470jj.) väitel võib Lääbe-Siberi põhjaosas Alam-Obi piirkonna

rahvastel eristada kaht tyypi pyhakohti: väikesed ja suured ohvrikohad (vastavalt man kan

ja janiy kan). Väikesi leiduvat asulates, suuri nii asulate lähedal kui neist kaugemal.

Seoses eurooplaste ja misjoni saabumisega nihkusid pyhad paigad asustusest kaugemale,

teedelt kõrvale. Moszynska kirjeldab yht pyhakohta: see olnud kuusesaluga kaetud

mäeharjal. Puude all olnud neli panipaika, suuruses u 1 x 1,5 m, puupostide otsas poolteise

meetri kõrgusel maapinnast. Panipaikades olnud ohverduse ajal kasutatud nõud ja riistad –

kolm kandikut, mõned lihavaagnad, lihakirved ja spetsiaalne kirves äsjapyytud põdra pea

maharaiumiseks. Yhes panipaigas seisnud hõbesilmadega antropomorfne puukujuke;

leidus ka sõjariistu ja tantsuehteid. Pyhapaigas olevat läbi viidud nii veriseid kui veretuid

ohverdusi. Enimlevinud ohvriloomana nimetab Moszynska põhjapõtra, mis on vastava

vööndi rahvaste elatustavasid arvestades ka loogiline. Diószegi (1978: 150-1) teab rääkida

ka hantide pyhadest puudest, mida olnud kolm (neist yks kask, yks lehis ning yks ‘puu,

mis kasvab siis, kui päike tõuseb’) ning mis symboliseerinud kolmetasandilist maailma.

Tegemist on yksiknäitega, mida pole tõenäoliselt võimalik kasutada yldistusena hantide

juures pyhaks peetavate puude liikide määramiseks. Barkalaja (2003) refereerib Karjalaist

(1918): «Igas jõgikonnas on yks või enam pyha paika (jalpõn-ma mansi k.), mis

sarnanevad pyhade saludega või hiitega teiste soome-ugri rahvaste juures. Seal ei tohi jahti

pidada ega kalastada, ka mitte marju korjata. Enamasti on naistel selles kohas viibimine

keelatud. Pyha koht on pyhitsetud mingile jumalale või paigahaldjale.. Pyhapaikades on

enamasti olemas pyhad aidad, kus hoitakse jumalate nukke ja muid sakraalseid esemeid.

Nendes pyhades paikades käiakse ohverdamas. Kokku kogunetakse, kui näiteks keegi on

unes näinud, et tuleb ohvripidu korraldada või kui on saadud mingi muu märguanne.

Yhisohverdamine pyytakse läbi viia enne uut aastat kasvava või täiskuu ajal.»

39

Kokkuvõte

Pyhakohtade käsitlemise yheks keerulisemaks aspektiks on asjaolu, et uuritav materjal on

dynaamiline ja selle maht muutub pidevalt.Oleks vale arvata, nagu oleks kõik muistsed

pyhapaigad yles leitud ja kirjeldatud. Paljudest kohtadest liigub pärimus tänini rahvasuus,

olemata kordagi arhiivi jõudnud, ning paljud paigad on unustusse vajunud ning neid ei ole

enam võimalik leida.

Käesolevast materjali põhjal jäi mulje, et põhiliselt on pyha-käitumine minevikku vajunud;

räägitakse, et ‘vanad eestlased ohverdasid’, ‘vanasti käidi’ jne. Tundub, et kohti pärimuse

kirjapanemise ajal enam ei kasutata, kuigi sageli jääb mulje, et seda mõnd aega tagasi või

hiljuti veel tehtud on. See võib olla tingitud ka asjaolust, et uurijad pole hetkel käibivate

tavade kohta huvi tundnud või pole julgetud neist rääkida. Väidan seda seetõttu, et

arvukad näited yle Eesti osutavad, et arhailiste paikadega seonduv pyha-käitumine pole

hääbunud, vaid vägagi elus. Näidetena võib tuua Ylendi ebajumala Hiiumaal, millele

seotakse tänini linte ja pannakse raha; Võnnu kihelkonna Kiigeoru hiie ohvrikivi oli

24.05.2003 raha täis, samuti Luke mõisa ohvrikivi 2003. a. kevadel. Tammealuse hiis

Viru-Nigula kihelkonnas on samuti aktiivses kasutuses. Seda, kui palju on õieti neid

pyhapaiku, mida tänapäevalgi teatakse ja kasutatakse, tuleks uurida ning see on eraldi töö,

mida võib vaadelda ka käesoleva uurimuse jätkuna, kuigi tuleb tunnistada, et pyhapaikade

teemaline uurimustöö ei saa kunagi olla lõplik.

Käesolev töö aga esitas kokkuvõtliku typoloogia ja ylevaate pyha-käitumisest, normidest

ja tavadest seoses pyhapaikadega kyll vaid Virumaal, ent see-eest põhjalikumalt, kui seda

kogu Eesti lõikes oleks seminaritöö raames võimalik teha olnud.

Võrdluses hõimurahvaste pyhapaikadega võib ylevaatlikult öelda, et eestlaste kombed

sarnanevad enim vadjalaste kommetele, kes end teadupärast ju ka maarahvaks nimetasid.

Maridel ja udmurtidel on vastav pärimus ja kombestik paremini säilinud, teisalt aga ei saa

väita, et meie rahva kombed ja paigad oleksid kunagi olnud samasugused, kuna Venemaa

40

soomeugrilaste puhul on täheldatav sealsete idanaabrite bulgaaride jt mõju, mis siin

puudub.

41

Kasutatud kirjandus

Anderson, Myrdene 1998. Folkore, folklife, and other bootstrapping traditions. In:

Hi-fives: a trip to semiotics, ed. by Roberta Kevelson. New York: Peter Lang. Pp 29-

39.

Anderson, Myrdene 1999/2000. Ethnography as translation. La traduzione, ed. by

Susan Petrilli. Athanor (Semiotica, Filosofia, Arte, Letteratura) 10 (n.s.) (2): 181-187.

Anttonen, Veikko 1992. “Püha” mõiste rahvausundi uurimises. – Akadeemia 12:

2514-2535

Anttonen, Veikko 2000. Toward a Cognitive Theory of the Sacred: an Ethnographic

Approach. – In: Folklore, Vol 14, pp 41-48

Ariste, Paul 1977. Vadjalaste puu- ja metsakultusest. Etnograafiamuuseumi

aastaraamat XXX. Tallinn, lk. 147-156.

Barkalaja, Anzori. Hantide maailmapilt. Kättesaadav:

http://haldjas.folklore.ee/~anzori/HANT2.HTM 15.05.2003.

Danesi, Marcel & Perron, Paul 1999. Analyzing Cultures. An Introduction and

Handbook. Advances in Semiotics. Bloomington & Indianapolis, 413 pp.

Diószegi, V. 1978. Pre-Islamic shamanism of the Baraba Turks and Some

Ethnographic Conclusions. – In: Shamanism In Siberia. Ed. By V. Diószegi and M.

Hoppál. Budapest. Pp 83-167.

ERKL= Eesti Rahvakultuuri Leksikon 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires.

2., täiendatud ja parandatud trükk. Tallinn, 413 lk.

Eisen, M. J. 1888. Elu pärast surma, Hiied ja Perma. Kolm kujutust ennemuistsest

ajast. Tartu, 64 lk.

Eisen, M. J. 1922. Eestlaste sugu. Tallinn, 239 lk.

42

Eisen, M. J. 1926. Eesti vana usk. Eesti mütoloogia IV. Eesti Kirjanduse Seltsi

Toimetised. Tartu, 340 lk.

Eisen, M. J. 1931. Mets vanarahva arvamises. Akadeemilise metsaseltsi väljaanne.

Tartu, 12 lk.

Eisen, M. J. 1958. Esivanemate varandus. Tallinn, 252 lk. Kättesaadav ka:

http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/ 20.05.2003.

Eisen, M. J. 1995. Eesti mütoloogia. Teine trükk. Tallinn, 176 lk.

Eisen, M. J. 1996. Esivanemate ohverdamised. Tallinn, 192 lk.

Eisen, M. J. Rahva-raamat. Uus kogu vanu jutte. I-V. Kättesaadav

http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/ 20.05.2003.

Gratšov, Oleg 1995. Ehituslikud ja paigutuslikud aspektid mansi ja udmurdi

kultusekomplekside kujunemisel. – Rahvausund tänapäeval. Toim. Mall Hiiemäe ja

Mare Kõiva. Tartu, lk. 48-52.

Joonuks, Helmut, Vallimäe, Olav 1988. Kohtla-Järve linn ja rajoon. Siin- ja sealpool

maanteed. Tallinn, 176 lk.

Jung, Jaan 1879. Eesti rahwa wanast usust, kombedest ja juttudest. Tartu, 116 lk.

Jung, Jaan 1910. Muinasaja teadus eestlaste maalt III. Kohalised muinasaja

kirjeldused Tallinnamaalt.

Jung, Jaan 2000 [1898]. Muinasaja teadus Eestlaste maal. I (II) osa: kohalised

muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu ja Wiljandi maakonnast. Faksiimiletr.

Tallinn, 159 [5] lk.

Kaasik, Ahto 1996. Hiied. – Koguteos Virumaa. Lääne-Viru Maavalitsus, Ida-Viru

Maavalitsus. Lk. 407-415.

Kaasik, Ahto 2002. Mahu kihelkonna pyhakohad. Andmebaas. Käsikiri autori

valduses.

Kodumurre 1963 (6). Eesti NSV Teaduste Akadeemia Selts. Tallinn, 92 lk.

Koski, Mauno 1967. Itämerensuomalaisten kielten hiisi-sanue. Semanttinen tutkimus

43

I. Turun yliopiston julkaisuja, sarja C osa 5. Turku, 238 lk.

Koski, Mauno 1970. Itämerensuomalaisten kielten hiisi-sanue. Semanttinen tutkimus

II. Turun yliopiston julkaisuja, sarja C osa /. Turku, 256 lk.

Lang, Valter. 1999. Kultuurmaastikku luues. Essee maastiku religioossest ja

sümboliseeritud korraldusest. – Eesti Arheoloogia Ajakiri 3/1, 63-85.

Lintrop, Aado 1993. Udmurdi rahvausundi piirjooni. Tartu, Keele ja Kirjanduse

Instituut, 112 lk.

Lintrop, Aado 2000. Udmurdi usundi peamised tunnusjooned XIX ja XX sajandil.

Doktoritöö. Kättesaadav ka: http://www.folklore.ee/~aado/rahvad/udu.htm

Loorits, Oskar 1935. Mulgimaa ohvrikohad. – Kaleviste mailt. ÕESi Kirjad III.

Tartu, lk. 225-300.

Loorits, Oskar 1939. Endis-Eesti elu-olu I. Lugemispalu kaluri ja meremehe elust.

Tallinn, 336 lk. Kättesaadav ka: http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/eluolu/elu1/

20.05.2003.

Loorits, Oskar 1941. Endis-Eesti elu-olu II. Lugemispalu metsandusest ja

jahindusest. Tartu, 520 lk. Kättesaadav ka:

http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/eluolu/elu2/ 20.05.2003.

Loorits, Oskar 1990. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tallinn, 80 lk.

Loorits, Oskar 1998. Liivi rahva usund I-III. Tartu, xxxviii + 284 lk. Kättesaadav ka

http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/lru/ 20.05.2003.

Loorits, Oskar 2000. Liivi rahva usund IV-V. Tartu, xxi + 178 lk. Kättesaadav ka

http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/lru/ 20.05.2003.

Lotman, Juri 1999. Semiosfäärist. Vagabund, 415 lk.

Miller, Voldemar 1999. Loodusliku keskonna osa rahvusliku identiteedi

kujundamisel. Eestlane ja tema maa. Konverentsi “Kodumaa ja kodupaik: eestlase

territoriaalne identiteet” (16.-17. november 1999) materjale. Koostanud ja

toimetanud Aivar Jürgenson. Lk 9-21.

44

Moszyńska, W. 1978. An Ancient Sacrificial Site in the Lower Ob Region. In:

Shamanism In Siberia. Ed. By V. Diószegi and M. Hoppál. Budapest. Pp 469-479.

Nöth, W 1990. Magic. In: Handbook of Semiotics, pp 188-191.

Olearius, Adam 1996. Uus Pärsia reisikiri. Tallinn, 147 lk.

Orav, Virve 1991. Matkateed Narva lähistel ehk Vaivara radadel. Tallinn, 96 lk.

Padaorust Viru mereni 1994. Viru-Nigula kihelkonna kirjanduslik-kodulooline

antoloogia. Koost. Helmut Elstrok. Viru-Nigula ja Tallinn, 216 lk.

Patte, Daniel 1990. Religion and semiotics. In: Semiotics in the Individual Sciences.

Part I. Ed. by Walter A. Koch. Brockmeyer, Bochum. Pp 1-24.

Puss, Fred 1997. Põlispuud rahvajuttudes ja looduses. – Mets ja kultuur

[konverentsikogumik]. Toim. Rein Ahas, Hendrik Relve. Eesti Roheline Liikumine,

lk. 21-35.

Rappaport, Roy A. 1996. Rituaal, pühadus ja küberneetika. Akadeemia 1: 153-65; 2:

379-391

Remmel, Mari-Ann 1997. “Püha” mõistest kohalugude kaudu. Maa ja ilm. Pro

Folkloristica V. Tartu, lk. 75-91.

Remmel, Mari-Ann 1998. Hiie ase. Hiis Eesti rahvapärimuses. Tartu, 190 lk.

Remmel, Mari-Ann 2001a. Eesti kohapärimus folkloristliku uurimisainena.

Magistritöö. 153 lk.

Remmel, Mari-Ann 2001b. Mõrsja saatus. Pulmateema loodusmaasikuga seotud

rahvajuttudes. Akadeemia 12, lk. 2523-2541

Toidõbekova, Lidia 1995. Keremet mari mütoloogias. Rahvausund tänapäeval. Toim.

Mall Hiiemäe ja Mare Kõiva. Tartu, lk. 433-437.

Toidybek, Lidija 1998. Mari usund. Tallinn, 184 lk.

Tvauri, Andres 1997. Eesti lohukivid. Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabineti Toimetised,

9. Tartu, lk. 13-53.

Vahtre, Lauri 2000. Eesti kultuuri ajalugu. Lühiülevaade. 2. tr. Tallinn, 182 lk.

45

Valk, Heiki 1999. Maastikust, muististest ja mõtteviisist. Eesti Arheoloogia Ajakiri

3/2. Tartu, lk. 165-169.

Valk, Ülo 1998. Eesti rahvausundi tunnusjooni. Hiied ja pühakohad. Taevased jõud.

[Inimene ja teispoolsus Eesti rahvausundis.] Eesti rahvakultuur. Eesti

Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, lk. 488-494.

Vasiljev, V. I. 1978. Animistic Notions of the Enets and the Yenisei Nenets. – In:

Shamanism In Siberia. Ed. By V. Diószegi and M. Hoppál. Budapest. Pp 429-437.

Viidalepp, Richard 1939. Valimik muistendeid koolide kogumisvõistluselt 1939. Eesti

Rahvaluule Arhiivi Kirjastus, Tartu, 40 lk.

Viidalepp, Richard 1940. Iseloomustavat Eesti ohvrikividest. Eesti Rahvaluule

Arhiiv, Tartu, 47 lk.

Viires, Ants 1975. Puud ja inimesed. Puude osast Eesti rahvakultuuris. Tallinn, 159

lk.

Kasutatud lyhendid arhiivmaterjalides

E= Eiseni kogu

EstK= Eiseni stipendiaatide kogu

ERA= Eesti Rahvaluule Arhiiv

H= Jakob Hurda kogu

KKI= Keele ja Kirjanduse Instituut

KKI RLS= Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluule sektsioon

RKM= Riiklik Kirjandusmuuseum

46

Lisa 1. Kütt, Auli 2003. Viru maarahva pyhade paikade nimekiri

47

Viru maarahva pyhade paikade nimekiriAuli Kütt2003

Haljala kihelkond...................................................................................................................1Iisaku kihelkond....................................................................................................................3Ilumäe kihelkond...................................................................................................................5Jõhvi kihelkond.....................................................................................................................6Kadrina kihelkond.................................................................................................................8Lyganuse kihelkond.............................................................................................................10Rakvere kihelkond...............................................................................................................12Simuna kihelkond................................................................................................................14Vaivara kihelkond...............................................................................................................15Viru-Jaagupi kihelkond.......................................................................................................16Viru-Nigula (Mahu) kihelkond............................................................................................18Väike-Maarja kihelkond......................................................................................................18

Haljala kihelkond

1. Aaspere mõisa pargi taga Hiiemägi, Hiieväli. Vanasti hiis, kaasik.68

Aaspere pargi taga on põld, see on vana eestlaste hiiekoht. Praegune nimi on

Hiieväli, suurus on 10 vaiavahet ja 1 vakamaa.69

Inimesed ennevanasti olevat seal ohverdanud. Odrateri, villu ja verd. Seal olnud yleval härja ja hobuse pead – kujud, need need hiied olidki. Ohverdatud nendele,

sest muidu tulnud kohe loomadele kadu.70

Veel teateid sama kohta.71

2. Iiemägi, kus enne looma ja hobuse kujud on olnud, mida rahvas palumas on käinud. Seal peab neljanurgeline kabel olema, kust trep mõisa alla või Haljalasse

peab minema. Kõrge mägi, kibuvitsa põesad [---].72

3. Tallinn-Narva maanteel 81. km kohal olnud mänd 1,5 m jäme, õige pajude

harudega, umes 175 a vana. Peetud pyhaks.73

4. Hiiemets Aasu kyla lähedal Mihklikõnnu talus.74 Loobu metskonnas Aasu

vahtkonnas Hiiemets, käidud ohverdamas, kohut mõistmas.75

5. Anduma käänu ligidal Ohvandi ja Mihklivälja perede vahel metsas on 4 jala kõrgune Nõiakivi, kus enne nõidasid pääl põletatud. Muidu olnud nõiakivid maarajal kivid soos sees, kus nõiad vara ommiku enne „kuut koitu, seitset sea sõitu“ oma soola tupsikuid, riidetykisid, mädarasva ja muud pääl põletamas käinud ja kui

68 ERA II 217, 298/9 (45) < Haljala, Aaspere v. – A. Allvee (1939)69 KKI 2 lk 378, 13 < Haljala - Jakob Pilli (1940)70 ERA II 153, 637 (19) < Haljala - H. Länts71 ERA II 198, 123/4 (179) < Haljala - H. Länts (1938); ERA II 198, 117 (159) < Haljala - H. Länts (1938)72 ERA II 153, 444 (16) < Haljala - H. Länts73 ERA II 217, 288 (39) < Haljala, Aaspere v. - A. Allvee (1939)74 Kaasik 1996; Koski 1967: 66 (616) < ERA II 217, 281 75 ERA II 217, 281 (31) < Haljala, Aaspere v. – A. Allvee (1939)

48

neid selle päält tabama juhtutud ka neid endid ära põletatud ja tuhkki iga nelja

tuule poole luuaga laiali pyhitud.76

6. Hiis Eisma ja Kandle vahel. Iiesuane einam77

7. Hiis ja Iieallik Kalikyla Risttee talus78

8. Kandlel Nuudi soos ohvrikivi, kus yhel ööl vaimud mehe lõhki kiskunud.79

9. Hiis Vihula Karulas, samas Iidjärv. Iiesilla kyyn ja Hiidjärve nõmm80

10. Iiemägi Katelas. Pyha on mäe kõrgem koht. Selle ymbrust nimetatakse Hiiepealseks. Lähedal ohvrikivi ja Saare vare, arvatav kalme.81

11. Hiis Liiguste Laagrimäel82

12. Hiis Läsna kylas jõe kaldal mäe veerul83

13. Hiis Metsikul84

14. Enne muiste moori ajal ja vanal ajal vaari ajal on niisugusid puid olnud, mis on rääkinud, mitte kyl igayhele, aga kui keegi on senna läinud, kellel miski suur häda olnud, siis sellele on need puud head nõu annud. Neise puisse ei ole keegi tohdind puutuda, kui kervega nende kylge on löönud, siis on sealt verd välja tuönud. Iga neljapääva õhtu on inimesed seal koos käinud pidu pidamas toro pilliga. Neljapääv on suurem pyha olnud kui nyydsed pyhad. Yks tige härra on need puud lasknud maha raiuda, ja on ka rahva sealkäimise ärakeelanud, olgu kyl et inimesed õhtu

käisid. Neljapäeva pidamise on ka see tige härra ära keelanud, peksu trahviga.85

15. Metsiku krundis, Allika koha peal, peab yks umballikas suve ilmad ette näitama, kas kuiv ehk vihmane suvi tuleb. Se allikas on tasase ma peal. Iga kevade kui lumi sulama hakkab, peab see hallikas omale välja jooksu tee tegema; iga aasta ise kanti. Kui põhja poole hakkab jooksma, peab vihmane suvi tulema, kui lõunasse siis kuiv

suvi jne. See hallikas muido välja ei jookse kui ysna vesisel ajal.86

16. Kolm versta Haljala kiriku juurest, alla ranna poole, on Pihuvere veski ligi yks hallikas, selle hallika vesi peab haiged silmad terveks tegema, seda vett peab sealt

paljo silmade rohuks viidama.87

17. Pihlaspää ja Jorika kyla ligi, umbes 1 ½ versta merest eemal, on yks kõrgem kyngas metsa sees, seal on paljo pissikesi kiva maas, rahvas hyyab seda kohta vana kabeli määks. Seal on enne vanast inimesed koos käinud, igayks kes senna on läinud on yhe kivi senna ohvriks viinud, ilma ohvrita ei ole keegi käinud, sest on siis see kivi hunnik siginud, mis seal praegu on. Kas see tõeste vana Iie kohd on, või on seal

mõni muu kabel olnud, seda ma ei tea.88

18. Roguldi mõisa põllul puu mis yhe ööga kasvanud. Kes selle puu oksa murrab, peab

surema.89

76 ERA II 198, 103 (125) < Haljala - Herman Länts77 Kaasik 1996; Koski 1967: 66 (619)78 Kaasik 1996; Koski 1967: 66 (618)79 ERA II 216, 338 (48) < Haljala80 Kaasik 1996; Koski 1967: 66 (615) < KKI/N81 Kaasik 1996; Koski 1967: 66 (617) < KKI/N82 Kaasik 199683 Kaasik 199684 Kaasik 199685 E 40314/5 < Haljala, Metsiku - D. Pruhl86 E 9567/8 (5) < Haljala, Metsiku - D. Pruhl87 E 9567 (3) < Haljala, Metsiku - D. Pruhl88 E 21224/5 < Haljala, Metsiku - D. Pruhl89 E 4117 < Haljala – T. Lepp-Viikman

49

19. Hiis Sagadis90

20. Hiite aset täitsid Niinekingud Sagadis, Metsikus, Annikveres, need vist nõupidamise kohad. Aaspere hiies hobuse ja härja pealuud yleval. Hiied jumalateenistuse kohad. Altmetsa jutud räägivad usside nõukogudest Maarjapäeva ajal suurte kivide juures. Hiites suured kivid, Niinekinkudelt neid ei kuulu. Armas old vanasti hiis, yks veel alles. Jutustaja kodus haavakink – kolmed haavad on ju kadund, aga neljandad

kasvavad jälle.91

21. Sealt [Pihuvere veskist] veel alla kuus versta Haljalast Salguse allika vesi peab ka

hea silmade rohuks olema.92

22. Taukle ohvrilohk.93

23. Toolse ussid.Seljal pidat veel praegu maa sees yks suur kelder olema, mitte väga kaugel Toolse myyridest. Seal seisvat kõik selle ryytli röövitud varandus paigal, ja suur uss pidavat seal keldris oma poegadega eluaset. Kord olevat karjapoisid teinud tule aukude peale, kust ussid vahel väljas käinud. Tuleval kevadel imes vana uss selle pere lehma nisad nii ära, et too varsti suri. Sellest ajast peale ei tohi keegi neile paha tegema minna, kartes, et jälle mõni õnnetus juhtub. Mõnikord aga pidavat neile salaja sinna keldri juure piima viidama, mille peale ussid väga maiad olevat. Kes siis eda teeb, sel olevat ikka hea õnn, kõik loomad minevat hästi korda ja muud ka

veel head.94

24. Uku allikas rändab liivaseljandikus allika soont mööda vastu vett ylesse.95

25. Sagadis, Vihula vallas ohvrikivi.96

26. Ohvrikivi Varangu kylas Trausi talu kohal.97

27. Iieniit Vihulas. Veel 1892.a. viidud sinna urja.98 28. Viitna järved

Viitna järvedest. Viitna järved olla ennemuiste pühad olnud, sest et suuremas Viitna järves vetevaimud elada. See järv olla nii sügav, et selle põhja keegi kätte ei saavat, ega ole ka keegi tohtinud mõõta. Kord läinud paar julget meest lootsikuga järve mõõtma ja lasknud raudkangi köiega põhja. Äkitselt kuulnud hääle järvepõhjast: „Kui teie ära ei lähe ja meie rahu rikute, siis tulen ja löön teid kohe ümber!“ Kui mehed köie üles tõmmanud, olnud seal verine oinapea otsas. Sellest saadik ei julge keegi järve mõõta. Viitna, Käsmu, Kahala ja Ülemiste järve vetevaimud seista kõik ühenduses. Ülemiste järves elada vana mees noore pojaga, ja Käsmu järves vana eit noorte tütardega. Kord sõitnud Käsmu küla mees üle Ülemiste järve. Äkitselt küsinud hääl vee alt: „Kust tema olla?“ Kui ta öelnud, et ta Käsmust, siis vastanud hääl: „Kui kodu lähed, siis hüüa oma järve kalda peal: „Ülemiste järve noormees saadab Käsmu järve neitsikestele tervisid.“ Mees võtnud jäätüki ja pannud ree peale. Pärast

näinud, ta, et see selge hõbeda tükk olnud.99

90 Kaasik 199691 ERA II 198, 123/4 (179) < Haljala - H. Länts (1938)92 E 9567 (3) < Haljala, Metsiku - D. Pruhl93 ERA II 153, 88 (2) < Haljala - H. Länts94 E 6517/8 < Haljala, Vihula v., Mustoja – T. Lepp-Viikmann (1894)95 ERA II 198, 343 < Haljala - H. Länts (1938)96 ERA II 217, 274 (20) < Haljala, Aaspere v. - A. Allvee (1939)97 ERA II 216, 283 (3) < Haljala, Vihula v., Kõldu k. (1939)98 Kaasik 1996; Eisen 1996: 47; Koski 1967: 66 (615) < E 818799 Jung 1910: 157 Kadrina 52 < Joh. Sõster Palmsist

50

Viitna järves peab vetejumal elama. Ta pole sallinud ristiinimeste laulu ja lasknud kabeli kõige täiega maa alla vajuda. Syyta inimesed jätnud ta sinna elama, kelle

laulu pyhapäeviti kuulda peab olema, kui on vaikne ilm.100

Iisaku kihelkond

1. Alliku k. Minu lelle krundi peal asetseb yks suur kivi, umbes ¾ m kõrge. Kõrguselt on ta maapäält väljas. Tema keskel asetseb auk ja millest räägivad kaunis kindlad andmed, et ta on vanade eestlaste ohvrikivi olnud – muu asi ta olla ei saagi. Auk on karujälje kujuline ja asub keskpaigas. Iga kord kui ma ta juures olen käinud, seisan

mõttes ta ees, kuidas vanad ja vabad eestlased on siia kivile ohvreid pannud.101

2. Ohvrikivi Kaidma k. põllus. [---] Ukukivi kutsuti. Isa veel rääkis, kui tämä oli väike, et siis neisse aukudesse viidi viljateri, igasse auku ise sorti (kanepi, herne, nisu jne). Lapsed käisid korjamas, siis saivad vanemate käest tapelda. [---] AUke oli täpselt 12,

niikui jalakannaga oleks tehtud olnud.[---]102

3. Kauksis on org ja orus kyngas,s eal allikas, kust vett välja voolab, mis nagu heliseb.

Sinna allikasse on vanal ajal palju kulda ja hõbedat maetud.103

4. Kuremäe. Ohwrihallikas Pühtitsa mäe jalal.104 Terviseallikas.105 Kuremäel pyha allikas. Paljud inimesed käivad, Kuremäe päeval käib palju rahvast. Kis vett võttab, paneb raha, et siis saab terveks. Minu emagi andis mulle 5 kopka, et mine tuo seda vett ja viska sie raha sinna. Mul õli õtsaesine katkine, yeldi tõma ryögatus, ei suand

tervest, aga sie veri tegi terveks.106 See pyha tamm Kuremäel on eestlaste pyha tamm.

Nyyd nemad kujutavad, et Jeesuse ema käis seal ja jättis oma lusika tamme alla.107 Aasta kolme-neljane olin. SIlmad olid haiged, siis allika vesi ainult parandas ära, Kuremäe allika vesi. [---] Mõned vanad inimesed õpetasid, et haigetele silmadele allika vett tarvis. Igakord pandi õberaha sisse. Pidi puhas õbe olema.Kas on see

kunsti pärast või on seal mõju midagi.108

Kuremäe ohvritamm olevat esiemade juttude järgi olnud vanade eestlaste pyha tamm. Kuremäel olevat olnud pyha hiis ja hiieallikas kuhu tulnud paganausulisi eestlasi kaugelt kokku oma ohvritalitusi toimetama. Yks suuremaid pyhi olnud rukkimaarjapäev. Tamme kaunistatud mitmesuguste kirjude paeltega.Luteriusu pastorid tahtsid sinna oma kirikut ehitada. Siis aga algas tsaarivalitsuse ajal venestusperiood. Kuremäele tuli vyrst Šahhovski, sur õigeusu pooldaja ja võttis hiieplatsi ja allika Kuremäe kloostrile. Kuberner ja preestrid hakkasid ymberkaudseid elanikke agiteerima vene usku. Kuid elanikud jäid ysna ykskõikseks uue usu vastu. Ohvritamme aga hakkasid ryystama ja temalt koort võtma kõik usklikud. Lõpuks tehti juba viletsale tammehiiglasele aed ymber. Praegu on tamm looduskaitse all. Kuid praegugi arvavad usklikud temast abi saavat. Käed topitakse veel aialippide vahelt läbi. Ja Hiieallikas on nyyd õigeusklike pyha allikas. Sealt viiakse vett kyll

100 ERA II 153, 362 (22) < Haljala - H. Länts101 ERA II 215, 265/6 (7) < Iisaku, Alliku k. (1939)102 KKI RLH 24, 164/5 (1) < Jõhvi raj., Kaidma k. - E. Asnaurjan, 54 a. (1957)103 E I 35 (263)104 Jung 1910: 137 Jõhvi 30 < A. Karlep Pagarist105 ERA II, 188 (18) < Jõhvi, Puru k., Jõhvi linna algkool (1939)106 KKI RLH 24, 107 (4) < Ädivere k., L. Kirss, 64a, (1957)107 KKI 20, 494 (6) < Iisaku , Soompea k., L. Kuningas 72a, (1950)108 RKM II 14, 19/20 < Iisaku , E. Veski (s. 1878) (1947)

51

pudelite, kyll piimanõudega. Nunnad ise kannavad kaelkoogu ja ämbritega – ikka ravimiseks. Sealsamas allpool supeldakse ja otsitakse allikast tervendavat ja

parandavat mõju igasuguste haiguste vastu.109

Allikas [---] nii puhas vesi, mida võib hoida pudelis aastaid, aga ta ei muutu roheliseks ega pahaks. [---] Kui valutas hammas; [---] kellel oli mõni salahaigus, see pidi 3 neljapäeva ööl allika vette laskma hõbevalge kaapeid, hõberaha allika vees arstis isegi armuvalu. Allikas ise olla veteema silamrohi, mida ta oma armsama

tytre pärast valab, kes oli sõnakuulmatu ja abiellus kurja veehaldjaga.110

Kuremägi – seal olnud kurjad jumalad, sellest saanud nime. Vanast olnud nimi Kurimägi. Isa ytles, emaema ytelnud ikka Kurimägi. Kuremägi igalt poolt äikese vihma ei lase tulla. Sellepärast siis viidigi tammele igasuguseid asjakesi sinna. Siis vihm, mis tuleb, tuleb mujalt, mitte Kuremäe tagant. Mägi peab kõik äikese pilved

kinni. Siis vanasti antud nimi, et kurjad vaimud on sial mäel.111

Ennevanast eestlastel olid ju nied iiemäed, pyhad mäed. Eestlased kutsusid ikka Kuremäge ka Pyha mägi. Kuremäe allikas on pyha. AItab aiguste vastu.

Tammkoort on ka võetud aiguste vastu.112

5. Hiiekoht Oonurme küla wäljal, mida wälja ka Hiiewäljaks kutsutakse, kus üht mäekinku Hiiekünkaks hüütakse. Seal sees olla rahapadasid peidus, mida mõnele

unes olla näidatud, kuid kaewajat ei olla weel kedagi saanud.113 168 x 158 m leveä

aukka, juka on raivattu pelloksi.114

6. Ohvriallikas Raasiku kylas, Laane talu maal. Allikast olevat 1890. aastatel kulda ja

väärisesemeid leitud.115

7. Roogendiku talust Roostoja kylas kaks kilumeetrit raba sees on Iissaar. Ennemalle, kui ristiusk meie maale toodi, läksivad eestlased salaja vanu jumalaid kummardama. Nad tulivad maailma kaugelt läbi rabade ja soode soosaartele. Seal olivad nende pyhad hiied. Seal nemda ohverdasivad siis oma andisid, mis neil oli ja palusivad jumalaid. Iissaar oli ilus kõrge saar kesk lagedat raba, seal kasvasivad suured puud: kased, kuused, männid, haavad. Saar paistis kesk raba kaugele. Iissaare keskel on nyyd lagendik nagu veike heinamaa ja vana kiriku nurgakivid on veel alles. Iissaar oli nii pyha paik, et inimesed juba eelmisel saarel mytsid maha panivad ja palja peaga edasi läksivad, nii kangest austasivad nemad oma pyha paika. Seda eelmist saart kutsutakse praegugi Kybarsaarest, sest palujad sinne oma kybarad ehk mytsid jätivad ja perast jälle ära võtivad. Vanad inimesed räägivad, et Iissaare keriku alla on jäetud raha ja ehteasju. Va Männasaare Siim, kadunuke läinud ka öösel Iissaare kaevama, that raha kätte saada. Jo puutunud labidas raha kylge, kelks käind, aga siis tuld maa alt niisukest

mölinat, et Siim pand minema nagu viir.116

Iissaar – Roosojalt läheb sinna tee. On kyngas raba ääres ja väga vanad puud

109 RKM II 380, 60/2 < Iisaku , Ohakvere k., Miili Grauverg 1866-1939 (vanaema), ema – Juliette Porkon 1893-1976. (1984)110 KKI RLS, 31, 88/9 (18) < Iisaku , Kaidma k., E. Asnaurian 54a, (1987)111 KKI RLH 24, 135/6 (21, 23) < Jõhvi raj., Kaidma k., Ella Asnaurjan, 84a, (1957)112 KKI RLS, 26, 354/5 (16-18) < Jõhvi raj., Soompea k., L. Kuningas (1957)113 Jung 1910: 137 Jõhvi 27 < A. Walter, kooliõpetaja Oonurmes114 Koski 1967: 68 (654) < AI 1926, 136115 KM, KO, F200, N 120, lk 36116 RKM 61, 27/28 < Iisaku , Metskyla. Uristot Roostas 1881-1944

52

kasvavad seal peal. Ja vana jutt on, et on seal rootsi sõja aegseid iie paiku. Saab

kuivi jalu sinna, ei ole suo sies.117

8. Sootaga k. Meie kyla vahel tee ääres on yks kivi. Selle peale on viidud andisid. Ohvriandeid. Viidi söögikraami. Räägiti, et koerad sõid selle ära, aga viijad arvasid,

et hinged.118

9. Sõrume kylas Jõhvi-Tartu mnt lääneserval endise Männimäe talu maal on kaitsealune kalmistu – Kalmemägi. Seda ilusat kyngast kõrgema männitukaga on

peetud ka miustseks ohverdamiskohaks.119

10. Raviallikas Tudulinna mõisa pargis jõe ääres. Allika vett kasutatud arstimiseks.120

11. See linnamägi (Ädikvere k-s) oli ikka nagu pyha mägi. Tema juures on ka

Linnamäeallikas.121

Ilumäe kihelkond

1. Iiealuse kyla 2 ohvrikivi Palmse metsas.122 Hiiekoht Palmse wallas kuusemetsa sees, mida Hiiealusemetsaks nimetatakse. Seal

metsa sees olla ka kaks suurt ohwrikiwi, kus jumalatele ohwerdatud.123 2. Võhma k. Hiiemets. Jung: Hiiekoht olnud Palmse Wõhma küla, all Wõsu ranna

pool metsas ühe mäeseljandiku peal, keda praegu Hiiealuseseljandikuks kutsutakse

ja ümberolewat metsa Hiiemetsaks.124 Palmse mõisa lähedal asuvad nn. Hiie aluse

mets ja Hiie aluse mäeseljandik.125 (sama mis 1?)

3. Võhma k. Iijealuse einama126

4. Ilumäe Hiieniinepuu. Hiiepuu, tee ääres Palmse mõisast Ilumäe kabeli poole minnes, kus üks wana pärn weel haljendab, kelle alla wanad eestlased kookisid,

piima ja mett ohwriks toonud.127

Veel kaks teadet128. Jung: Hiieniinepuu 1 ½ wersta Wõhma külast ida pool, mis üks wäga wana puu on. Tüwi on tal kõik urbne, siiski peab ta kõik tormid wastu. Rahwajutu järele peab selle all suur warandusekast olema, mille üle hallikas

jookseb, mis puu tagant wälja immitseb.129

Ilumäe lähedal pärn ja allikas, millele ohvreid toodud.130 5. Käsmu Iisimäe talu, Iije asula131

6. Pablastemägi ja Hiiemets Loobus. Hiiekoht Loobu jõesuust natuke hommiku poole, kus Jalaneeme otsas mere kaldal üks wäike mäeküngas on, mida Pablastemäeks kutsutakse. Seda metsa, mis seal ümber kaswab, hüütakse

117 KKI RLH 22, 457 (33) < Tudulinna, Tagajõe k. - Robert Mölder (1956)118 KKI 20, 109 (16) < Jõhvi, Sootaga k. - J. Maukin 89 a, (1950)119 Joonuks, Vallimäe 1988: 102120 ERA II 239, 45 (16) < Torma, Avinurme121 KKI 20, 500/1 (14/5) < Iisaku, Lähtepea k. - M. Kask 72 a, (1950)122 ERA II 153, 546 (38) < Haljala; ERA II 198, 108/9 (139) < Haljala, (1938); Koski 1967: 64 (532)123 Jung 1910: 153 Kadrina 33 < A. Mühlbach Palmsist124 Jung 1910: 153 Kadrina 36 < A. Seemann Palmsist125 E 6789 (3) < Haljala, Metsiku, 1889 Daniel Pruhl126 Koski 1967: 64 (537) < KKI/N127 Jung 1910: 153 Kadrina 32 < A. Mühlbach Palmsist; Joh. Sõster Palmsist; J. Weber Palmsist128 ERA II 222, 29 (27) < Kuusalu, Kõnnu v., Tammispea k.; ERA II 222, 618/9 (3) < Keila129 Jung 1910: 153 Kadrina 39 < J. Weber Palmsist130 ERA II 216, 591 (1) < Kadrina, Palmse v., Metsanurga k., E. Kristelstein (1939)131 Kaasik 1996; Koski 1967: 64 (541) < KKI/N

53

Hiiemetsaks. Kingu otsas kaswanud wanaste suured, jämedad puud, kelle all

Jaanitulesid põletatud ja merejumala auuks pühi peetud.132

7. Pyhaks peetud tamm Palmse mõisa väravas.133 8. Kabelikoht Sagadi wallas mõni werst merest eemal, männametsa sees, mida

Pihlaspeaks hüütakse. Seal seisnud üks lai paekiwi, mille sisse rist olnud raiutud. Kord wiidud see kiwi tuletorni alla, aga sellest päewast saadik ei ole ranna rahwas enam kalu saanud. Siis wiidud see paas männikusse tagasi, siis saadud kalu jälle

küll.134

9. Vatku kyla Joosepi talu ohvrikivi. Uudsest jäeti viimata, perenaisele syndis 3

tumma poega.135 Teine sarnane teade136; Kui kedagi looma ära tapetud, siis viidud ka temale sinna osakene, ilma jäädes kurtnud suure häälega, pole siis ka loomad

sigind.137

Ohwrikiwi olnud Palmse wallas Watku külas Joosepi talu õues, kuhu peremees ja perenaene igast esimesest asjast ohwrid peale wiinud. Kui pojanaene perenaeseks saanud, ei olla tema enam kiwile ohwrid wiinud, waid seda tühjaks pidanud. Kui temale kolm tumma poega sündinud, siis arwanud külarahwas seda nuhtluseks, et ohwrid ei ole wiidud. Ommeti olla neil ka rääkijaid õdesid ja wendi olnud. Kiwi olla

uue maja põhja alla jäänud.138

10. Vatku kyla Hiieväljad, Hiiemets, Vahakivi, allikas. Jung: Ohwrikiwi Watku küla Hiiewäljal. See on üks suur kiwi, mida Wahakiwiks hüütakse, umbes 8 jalga kõrge ja pealt niisama lai. Keset kiwi on suur lohk, kus wesi alati sees seisab. Edela poolt

käiwad astmed kiwi peale üles.139 Veel teateid.140 Vatku hiit peeti pyhaks.141 Iije väli

(Peetri-Jaagu t.), Iijevälja koppel (Jaaguantsi t.), ohvrikivi.142

11. Rönni e. Kõnnumägi. Hiiekoht paar wersta Wõhma külast lõunahommiku poole, kus Palmse mõisa wäljal üks mäekallas on, mida Rõnni ehk Kõnnumäeks hüütakse, kus üks pärn ja kolm kuuske kaswawad. Mäe alt jooksewad kolm hallikat wälja, mille ühe sees nii kange mineraliline wesi on, et seal ümber rohtu ei kaswa. Selle hallika wesi tegewat ka kurgu haigeks. Weel praeguste inimeste mäletuses olla sinna ohwrid wiidud, kewadel piima ja sügisel odrakookisid, werd jne., mis sinna

puude juurte peale pandud.143 Suuga ei tohi allikast juua (solkida), haldjas saadab karistuse kaela; silmaallikatest ei tohi yldse juua, need on silmade

parandamiseks, neid Kõnnu hiies mitu.144

Jõhvi kihelkond

132 Jung 1910: 154 Kadrina 43 < Joh. Sõster Palmsist133 ERA II 217, 264 (3) < Haljala, Aaspere v., A. Allvee (1939)134 Jung 1910: 152 Kadrina 27 < A. Mühlbach Palmsist135 ERA II 198, 123 (176) < Haljala (1938)136 ERA II 216, 586 (19) < Kadrina, Palmse v., (1939)137 E 37724/5 (1) < Kadrina, Palmse. A. Sumann138 Jung 1910: 154 Kadrina 42 < Joh. Sõster Palmsist139 Jung 1910: 153 Kadrina 35 < Joh. Sõster Palmsist140 ERA II 153, 546 (37) < Haljala. H. Länts; E 46219 (3) Eisen; Viidalepp 1940: 7141 ERA II 198, 123/4 (179) < Haljala, H. Länts (1938)142 Koski 1967: 64 (539) < KKI/N, EKM 117143 Jung 1910: 153 Kadrina 40 < Joh. Sõster Palmsis; sama jutt ERA II 153, 911 (7) < Haljala, H. Länts144 EKmS 49, 22/3 (9) < Kadrina, Pamse v.

54

1. … Jõvi iis…145 Jõhvi kirik on ehitet XIII saj. Vanasti oli kiriku asemel hiis.146

2. Vanal ajal olnud allikas pyha. Allikast on Jõhvi saanud oma algupärase nime.

Esimene nimi oli Jõevee. Jõevee kyla oli praeguse turuplatsi kohal. [---]147

3. Jõhvi linna pool hiigel suured lepad kasvamas, mida ymbruses Hiielepadeks nimetatakse. Suvel kord lähenes hiigellaiatsane piksepilv. Minu onu Kleesmann jutustas, et heinamaal suur hulk kuivi heinu laiali oli laotatud, kartis vihma. Ta paljastas pää ja hulkus kolm korda ymber hiielepade. Vihmapilv, mis oli jõudnud juba pää kohale ja milles pikne raksatas, vajsu nagu iseenesest ruttu eemale ega

valanud piiskagi vihma alla. Onul oli Seitse Moosest.148 4. Järve mõisast mööda Saamuelide krundi sees asub vanarahva jutu järgi

vanaeestlaste palvepaik (hiis). Samas asub ka kaev, mis kannab nime Hiiekaev.149

Järvel on iis kiigemäel. Palvetamas on käidud Järve iies.150

5. Tammiku maa peal on iis.151 Hiiease Kahula külas, keda Tammikuhiieks

kutsutakse.152 Veel viiteid.153 [---] Hiies toimunud vanasti eestlaste salajased nõupidamised. [---] Oli kolmes osas: lepahiis (Lõpuhiis), kuusehiis (Keskhiis, Salupea hiis), tammehiis (Algusehiis, Otsahiis). Iga osa vahel olid põllud. Suur mets või puu, mis ymbruskonna teistest oma suurusega silma puutus, pyha, seda

kasutati ohverdamispaigana ja kutsuti hiieks või hiiepuuks.154

6. Hiiease Kalina külas, Pagarist minnes pahemat kätt teed, kus suur hiis olnud.155 Kalina kyla hiies Hernhuti ajal 3 meest Uku kivile, kaevasid augu, matsid maha, et

Hernhut enam ei saaks teotada.156 Kivikangrud Kalina külas, mille peal aga nüüd suur Hiiemets on. Vist on see ka ohverdamise- ja palvetamise-hiiekohaks pruugitud,

et praegust metsa Hiiemetsaks kutsutakse.157 Hiiemets Kalina Trambergi talus. Pärnatukk, mille sakslased olla kunagi hävitanud ja asemele mõisa rajanud. Nyyd on Hiiemetsa all kivivaresid.158

7. Kohtla. Vanade eestlaste jumalate kummardamise koht olla olnud nyytse Hermann Sepperni krundil, seda kutsuti “Hiie oruks”. Sääl oli ka ohvri tamm ja ohvrikivi,

mida praegu enam ei ole.159 Iijeorg, Iijekalmu160

8. Siin Konju kylas on iis. Maamõõtjale peremees kirjutas Iie kõht ja jäigi Iie krunt. Maamõõtja kysis Paulus Seestrandi käest: “Kas tead, mis iis tähendab?” P. Seestrand ytles: “Miks ei tea: inimesed käisid palvetamas seal. See oli lepamets, yks

145 ERA II 37, 101 (3) < Jõhvi, Järve v., R. Põldmäe (1931)146 ERA II 215, 173 (6) < Jõhvi, Järve v., Edise (1939); Kaasik 1996147 ERA II 215, 174/5 (9) < Jõhvi, Järve v., Edise as, Jõhvi l. algkool (1939)148 RKM II 7, 34 (24:1) < Viru-Nigula, Iila k. – Hans Kleesmann, 1930; Kaasik 1996149 ERA II 215, 144 (6) < Jõhvi, Järve v., Kukruse k., (1939)150 ERA II 37, 101 (3) < Jõhvi, Järve v. – R. Põldmäe; Kaasik 1996; Koski 1967: 68 (648)151 ERA II 37, 101 (3) < Jõhvi, Järve v. – R. Põldmäe (1931)152 Jung 1910: 137 Jõhvi28 < A. Karlep Pagarist153 E 41482 < Virumaa – A. Ploompuu 1901; E 52570 – M. J. Eisen; E 4759 (2) < Haljala, Vihula v., – T. Lepp-Viikman (1893); Kaasik 1996154 Kodumurre 1963 (6): 36-39155 Jung 1910: 137 Jõhvi 29 < A. Karlep Pagarist156 E 54869157 Jung 1910: 135 Jõh 4 < A. Karlep Pagarist158 Kaasik 1996; Koski 1967: 68 (643) < AI 1927, 137, Mets 1963: 39159 ERA II 215, 318 (1) < Jõhvi, Kohtla algkool (1939)160 Koski 1967: 68 (641) < KKI/N; Mets 1963: 32-6

55

salk.”161 Hiietukk Konju Konjoiije talust ida pool. Väike metsatukk, kus Iijegivi, ohvrikivi.162

9. Silmaallikas “Kassiallikas” Konju kylas. Allikal käidi haigeid silmi pesemas ning

sealt viidi ka pudeliga vett kaasa.163

10. Kurtna laagrit ymbritsevas metsas on yks suur kivi, mis on kõrge 2-3 m ja lai 3-4 m. Selle kivi nimi on saanud endale nime sellest, et ennevanasti olnud seal põline mets, kus elanud palju karusid. Tihtipeale käinud salakytid neid varitsemas. Igalkorral kui nad kivi juurest möödusid, kuulnud nad kivi alt imelikke hääli ning mydinat. Yks õhtu hiilinud salakytid lähemale ning korraga lastud kyttidele tumedat tuld näkku, mille peale nad põgenesid. Koju minnes tulnud nendele meelde et need on

haldjad. Siis pandi kivi nimeks “Haldjakivi”.164

11. Kurtna Linnamäel ohvrikivi.165

12. Iijetukka Kynnapõhja Mustakivi talust kagus.166

13. Nõmmel suur ohvrikivi, kuhu ei ulatu peale vaatama. Seal olla raha.167

14. Hiiemets ja –kyngas Oru vallas. ‘Tõinu’ viitanne Tõnn-kulttiin.168 [---] Oru vallas järel on vanaste yks Hiie mets old. Seal on käind rahvas Hiie mäel ohverdamas. Sial on old siis yks kõrge kyngas nimega Hiie tõinu ja selle hiie Tõinule on viidud kõiki kraami, nii hästi vilja ja viina, õlut ja viel muid väga palju asju ja sial kynka ääre all

on yks ilmatu suur kärn konn elanud.169 15. Hiiemägi Peeril. Väike mäeselg, kus ka leedotulesid põletatud.Vana ohvrikoht.170

16. Purus Riiavõhma talu maa pääl asub väga suur ja haruldane tamm. Tamme arvatakse olevat vana 200 a. Tamm on 3 ½ m jäme ja puu kroon on suur 24 m. Kas puu on olnud vanasti kylale pyhaks või mitte, seda pole teada, kuid arvatakse, et talu

on seda kyll pyhaks pidanud.171

17. Puru kylas Mäitsama metsas on yks väga suur kivi, mille otsa viib trepp. Seda kivi peetakse vanaks ohvrikiviks. Kivi on juba välk lõhestanud ja seetõttu pole peal

leiduvad märgid enam arusaadavad. Kivi ymbert on kaevatud ja otsitud

varandusi.172

18. Puru k. Linnupuu metsas on mäe pääl yks metsasalu, mida rahvas kuidagi pyhaks peab. SInna mäele oli põgenenud keegi moonakas, kellele kyla elu ei meeldinud ja ta tahtis oma elu yksinduses elada. Praegu kutsutakse seda kohta metsaloniks (?). Suvel peetakse sääl pidusid ja koju minnes on iga inimene nagu jumala õnnistuse

kaasa saanud.173

19. Pyhaallikas „Hõllõrna allikas“ Päite kylas. Põuaga kui mujal vesi otsa saab,

hakkavat see allikas rahvale vett andma.174

161 ERA II 37, 415/6 (35) < Jõhvi, Voka v., Mäetaguse k. – R. Põldmäe (1931)162 Kaasik 1996; Koski 1967: 68 (645)163 ERA II 215, 211 (19 < Vaivara, V-Sõtke k. < Iisaku, Illuka v. (1939)164 ERA II 215, 306 (19( < Iisaku , Illuka v., Jõhvi Progymn. (1939)165 KKI RLH 24, 106 (2) < Jõhvi, Ädivere k. – L. Kirss, 64a, (1957)166 Kaasik 1996; Koski 1967: 68 (646)167 KKI RLS 26, 289/90 (26) < Jõhvi, Ohakvere – A. Koppel 65a, (1957); ka KKI RLS 26, 197/8 (10) < Jõhvi, Ohakvere, A. Koppel 65a168 Kaasik 1996; H III 12: 89; Koski 1967: 68 (647)169 H III 12, 88/9 (3) < Jõhvi170 Kaasik 1996; Koski 1967: 68 (644) < KKI/N171 ERA II 215, 184/5 (10) < Jõhvi, Puru k., Jõhvi l. algkool (1939)172 ERA II 215, 184 (9) < Jõhvi, Puru k. (1939)173 ERA II 215, 187/8 (17) < Jõhvi, Puru k. Jõhvi l. algkool (1939)174 H II 8, 609/10 (4) < Jõhvi

56

20. Hiiemets Servaääre talus. Jäme kasemets, põhjas Iijeorg ja lõunas Iijekalmu.175 Hiis asus orgu meenutava oja kaldal ja seda kohta kutsuti, põllud k.a., Hiieoruks (Iijeoru). “Kase mets ja kutsuti iijest. Kase salud olid iijed.” (H. Käärt) “Minu

lapsepõlves olid sääl viel jämädad kännud, mehel täis tyä ymbärt kinni saada.”176

21. Hiis Sompas ehk Rutikul Hiie talus.177

22. Tarakuse põllu kivi. Minu isa rääkis, et oli Tarakuse põllul suur kivi, 2 auku sees, teine kus paksemat panti, teine kus vedelamat. Nemad enamasti igapäev või jälle, kui igapäev ei viinud, siis kui tuli jälle mõni suur pyha, siis viisid paremat jälle sinna. Seda nime ma ei tea, aga oli ikka yks aunimi kah sellel kivil. Võite kirjutada pyha kivi, nad kutsusivad. Terve kyla käis. Akkasid uskuma kivi sisse, et kivi on pyha ja sellest arvasidki... Ta olla, kui teda toidetud easte, olnud suur abi. Yks

naerab seda kivi, kui käis sööki viimas, siis jäi yhe silmaga.178

[---] pyha ohvrikivi. Sepp Johann Mihkelsoni ema rinnapiima viidud sinna enne kui lapsele hakatud andma. Ka lehma, sea ja muude loomade esimest piima viidud ohvrikivile. Muidu laps või noor loom ei kasvavat. Kui laps haige, siis emapiima

ohvrikivile, et paraneks („Jääb pooleli“).179 [--] sinna on viidud toidukraami kivele.

[---] Seal pidid olema need jumalad. Viidi andeid. Viidi ohvert.180 Piimakivi Tarakuse k. lähedal. Sinna viidud piimaohvrit.181

23. Toilas pyha hiis kõrgel merepangal, Pyhajõe ohvriallikad ja suur ohvrikivi Toila

pargis.182 Pyhajõe ääres olnud vanasti pyha hiis ohvrikiviga. Jõe veest on loodetud abi kyll silmahaiguste ja muude tervisehädade ravimisel. Pärimuste järgi võtnud vanatydrukud Pyhajõest kuuvalgel vett, roninud siis lähedaste puude otsa ja

vihelnud endid seal. Nii loodetud kiiremini mehele saada.183 24. Uku oja – see olla vanal ajal pyhaks peetud. [---] See on nähtavasti ohverdamise

paik olnud, sest varem olla seal ka ohvrikivi olnud – mis nyyd aga juba

hävinenud.184 25. Arstiallikas. Varem Vanakylas naine-arst. Kyla keskel tiik. Sellest paremal allikas,

mis alatasa vett välja ajavat. Vanaeit elanud allika lähedal. Rohuks haiguste vastu andnud vedelikku, mida ise valmistanud. Naine käinud õhtuti rohte korjamas, mida

seganud allika veega.185

26. Vikala as. Metsas pyha ohvritamm. Taarale. Keegi pole puud tohtind puutuda. Puu

all põletatud ohvreid.186 27. Vikala as. Arstiallikas mere kaldas. Pyha. Sakslased randa. Joonud allikast, pesnud

end allika vees. Eestlased vihastunud. Sakslased tapnud härja, veri ja lihatykid

175 Kaasik 1996; Koski 1967: 67-8 (641)176 Kodumurre 1963 (6): 32-35; RKM II 16, 25/30 < Jõhvi, Servaääre. Toomas Laus (s. 1874) (1940)177 Kaasik 1996178 RKM II 14, R 7 (36) < Jõhvi v., Sompa k., (1947)179 EKmS, Veske, M 28 ~9, 14(6); ka E 54612 (3) – J. M. Eisen180 ERA II 37, 150 (19) < Jõhvi, Järve v., R. Põldmäe (1931); KKI RLH 24, lk 447 (1) < Tarakuse as, G. Allik, 76a (1958)181 Viidalepp 1940: 7182 Joonuks, Vallimäe 1988: 48; Kaasik 1996183 Joonuks, Vallimäe 1988: 58184 E 57067 < Vaivara; E I 25 (165) - Eisen185 ERA II 215, 165/6 (5) < Jõhvi. Jõhvi l. algkool (1939)186 ERA II 215, 103/7 (3) < Jõhvi, Järve v., Vikala as. (1939)

57

allikasse. Eestlased veeretanud kivi kaldalt alla. Kivi kahele saksalsele peale, mattes

ka allika suu. Sakslased pole jaksanud kivi edasi veeretada.187

28. Võrnu kylas Lähte kõrves oli allikas, nimega Lähte allikas. Sealt käidi abi otsimas mitmesuguste haiguste vastu. Lähte allika vesi voolab vastu päeva ja seepärast usuti, et see annab abi haiguste vastu. See allikas on veel praegugi alles. Nyyd ei

käida säält enam abi otsimas.188

29. Ykskord pesesime allika ääres õega suud, tulime kodu ja ema ytleb, et Jummal, mis teil näo pääl on, nägu punane a väikset vistriket täis. Isa kysis, et kus te pesesite. – Allika ääres ja läksime sinna, selle kuha peale laskis tulla, vajutas sääl, kaabitses

õbedat ja olligi varsti terve. See oli maalise arstimine.189

Kadrina kihelkond

1. Maarja allikas Allika kylas nn. Maarjamäe jalamil. Allikat olla peetud pyhaks, kuna

ta ei kylmuvat talvel ega kuivavat suvel ka kõige suurema põuaga.190

2. Altkylas (Vihasoos) Iijemets, Vihasoo jõe suus Iije sadam, lahes Iije kari.191

3. Ama hiis.192 Hiis Ama kylas Iietooma talu hoonete all. Viimane hiiepuu olla läheduses veel kaua seisnud.193

4. Arbavere mõisa taga olnud vanasti eestlaste hiis. Lepad.194 Iijemägi Arbavere mõisast edelas, Loobu jõe järsul põhjakaldal.195

5. Kadrina juures väiksel mäel ohvrikivi. Ohverdatud seal kaua – viidud uudsevilja,

ehteid jne.196

6. Kalluksel Pyhakivi, kuhu ei tohtinud äikese ajal varju minna – sai surma.197 Lodikivi Kallukse kyla juures. Linda oli tuond Linnamäe peale. [---] Tykk mis sääl

maas on, sinna alla olla 3 last jäänd.198

7. Kolu mõisa taga Veesilma/Suuresilma allikas, millega ravitud silmi.199 8. Hiis Kolu-Kallukse tee ääres. 1939.a. oli seal veel Hiiemänd.200 Kadrina-Pala

maantee ääres kasvab Hiiemänd, mis olnud ohvripaigaks.201 Seal poodud inimesi. [---] Vana mänd, ja et siis olla käidud seda mändi seal kummardamas ja

ohverdanud olla rahvas tihti härgi ja lilli.202 Kallukse mänd [Kitlimänd] pidi olema,

et veri tuleb välja, kui teda haavad.203 Kolu väljal on vana eestlaste kirik. See on

187 ERA II 215, 108/10 (4) < Jõhvi, Järve v., Vikala as. Jõhvi algkool (1939)188 ERA II 215, 339 (7) < Jõhvi, Kohtla v., Enda as, Kohtla algk. (1939)189 ERM II, 14, 37 < Jõhvi, Raudvere (s. 1876 Paistus) (1947)190 KM KO, F199, M55, lk 32-33191 Koski 1967: 64 (540) (< KKI/N; E 44733; Laugaste-Normann 1959: 154-5)192 ERA II 198, 123/4 (179) < Haljala, Länts (1938)193 Kaasik 1996; Koski 1967: 64 (542) < AI 1922, 35194 E 36474 < Kadrina, Hõbeda.195 Kaasik 1996; Koski 1967: 64 (534)196 ERA II 218, 418/9 (6) < Rakvere v., (1939)197 ERA II 217, 111/2 (64) < Rak, Kadrina (1939)198 RKM II 261, 203 < Kadrina, Sarapiku k., Joh. Lille 77a (1969)199 ERA II 216, 625 (11) < Kadrina, Vohnja v., Vaiatu k., E. Sinimets (1939); RKM II 261, 212 < Kadrina, Ohepalu k., Krisli-Jyri t. Kaarel Saarmets 64 a. (1969)200 Kaasik 1996201 ERA II 216, 612 (1) < Kadrina, Haljala, Ilse Kaasik (1939)202 ERA II 216, 612 (1) < Kadrina, Vohnja v., Kolu k., Ilse Kaasik < isa Joh. Kaasik, 50a, (1939)203 RKM II 251, 544 (4) < Kadrina, Kallukse k., M. Proodel 1967

58

tuhanded aastad vana, see mänd. Kui eestlased rändasid seie, sealt Siberist, siis

palusid oma jumalat seal.204 See on vana iiemänd, ohvrimänd. Sääl on vanad

eestlased ohverdanud.205 See on [---] Rootsi sõja aegne mänd, sinna on kedagit

surnud maetud või.206

9. Loobu jõgi olevat pyha olnud, seda käidud kummardamas. Hiiemets oli ka siin

lähedal, kohanimi on jäänud. Loobu jõge on kaugelt käidud kummardamas.207 Loobu jõge peeti enne pyhaks. Tema kallastel olid hiied, Loobus ja Vihasoos Uku haud, suudmes Hiie sadam, lahes Hiiekari. 208

10. Ukuhaud. Kesk Vihasoo küla on üks sügav jõeläär, mida Ukuhauaks hüütakse. On

vist vana Eesti jumala Uku mälestus.209

11. Allikas Jõepere kylas, kust Loobu jõgi alguse saavat, on pyha ohvri- ja raviallikas. Selle juures Kalevipoja kivi.210

12. Hiiemets Metsameeste kylas.211 Kabelivärav ja Hiiemets. Kabelivärav on tee ääres,

ennevanast maeti sinna. Hiiemets, seal oli käidud koos, viidud sinna andisid.212

13. Neerutis Rohuaia allikas. Seal sees raha, sellepörast tervendav mõju.213 14. Pyksipaju heinamaa, Neeruti mõisa ja Sadulamäe vahelise tee ääres; tammed.

Rahvajutu järele olla nende tammede keskel kasvanud kunagi õige suur hiietamm. Teoorjuse ajal igal hommikul palvetanud sääl ymbruskonna rahvas. Veel hiljuti olnud see tamm alal, kuid siis lasknud yks peremees, kelle maatykil see tamm kasvanud, tamme maha saagida. Kui peremees läinud ise tamme oksasid saagima, saanud halvatuse ja surnud peatselt. Rahvas rääkinud, et see oli jumala karistus

peremehele.214 Vanasti käinud orjad selle alla tröösti otsimas.215

15. Raviallikas “Pyha allikas” Ojaveski kylas. Vett kasutet arstimiseks. 216

16. Põimal hiie peal peab suur hiiekivi olema.217 Põima Hiiepäälne, kõrgem maakoht;

rahva jutu järele olla sääl kyll ennemalt ohverdatud.218 Hiis Põima Krooni pere juurest Kääbaste poole minnes.219

17. Sarapiku k. Siin meie karjamaal on Kirikumägi. Seal peeti vanast jaanituld. Käidi kokku. Enne vanast oli siin kabel old. See oli kogu aeg lage koht. Nyyd kasvab täis.

Peeti pidusid ja tantsuõhtusid.220 18. Hiiesalu kivikalme Saukse Miku talu varemetest 150 m kagus221

204 RKM II 251, 548 < Kadrina, Kallukse, Rudolf Lepiksaar 80a, (1969)205 RKM II 261, 204 < Kadrina, Sarapiku k., Joh. Lille 77a, (1969)206 RKM II 319, 48 < Kadrina, Vohnja v., Kõrvekyla. Marta Eik, s. 1897. (1976)207 RKM II 251, 173 < Haljala, Aaspere v., Loobu k., Juta Viigand, s. 1929. (1969)208 Kaasik 1996209 Jung 1910: 155 Kad 47 < Joh. Sõster Palmsist210 Kaasik 1996211 Kaasik 1996212 RKM II 251, 266 < Kadrina, Metsameeste k. Liisa Kadekland 64a, (1969)213 ERA II 218, 470 (6) < Kadrina, Rakvere v., < Undla v., Ü. Leidnurm (1939)214 ERA II 131, 647 (19) < Kadrina, Undla v., < Saksi, Leida Böckler 1937; ka ERA II 216, 531 (37) < Kadrina, Undla v., Võduvere k., Kaljo Viese (1939)215 ERA II 216, 532 (39) < Kadrina, Undla v., Võduvere k., Kaljo Viese (1939)216 KMKO F 199, M 55, lk 32217 RKM II 51, 571 < Kadrina, Vanamõisa, J. Biin 59a, (1969)218 E 50322219 Kaasik 1996; Koski 1967: 64 (533)220 RKM II 261, 203 < Kadrina, Sarapiku k., Joh. Lille 77a, (1969)221 Kaasik 1996; Koski 1967: 64 (536) < KKI/N

59

19. Hiiemägi Soomukse Hiie talus Loobu jõe kaldal222

20. Vohnja vallas, Soomukse küla lähedal on Hiiemets. Metsas on Hiieallikas ja Uku kivi. Rahvatraditsiooni järele elanud allika juures pika musta kuuega mees. Sel olnud kaks kaarnat, kes istunud hiie juures püstitatud kahe tulba otsas. Nende tulpade juure viinud rahvas söögi ja rahaandeid. Kui kaarnad jäid rahulikult istuma, saadi patud andeks. Rahaanded peitnud vanamees Ukuallikasse kivi alla. Lähedalasuvast Uku külast viinud umbes 6 m laiune palktee läbi soo Ukukivini ja

hiieni.223

21. Tibriku kylas nn. Kärdu allikas, mis jookseb maa all. See oli inimestele pyha vesi.

Nad käisid seal haigeid pesemas.224

22. Hulja pool Tsirgu kyla ka männid. Minu isa rääkis seda juttu, et tema isaisad on rääkinud, et eestlaste kirik on olnud seal. Männid on vanemaks läinud, aga

suuremaks ei lähe.225 Naine kes sealt oksa murrab, jääb vanatydrukuks.226

23. Uku kyla pyha allikas, mille ääres ohverdatud.227 Uku ohvrikivi.228 Palju paiku,

kus ohverdatud Ukule. Sellest saanud kyla oma nime.229 Mitu o.kivi ja 9 allikat. Uku kyla omad käisid seal. Rahasid oli pandud, vanema inimeste mälestuses on veel nähtud. [---] Yhel ohvrikivil põldude vahel on näha väike lohuke, samale kivile on

lõket tehtud, osa kivipealssest murenenud.230 Suur põline ohvrikask. See kask on praegu täis lõhesid, kuhu olevat topitud ohvreid Ukule. Kividel olevat põletatud

ohvreid.231

24. Valgma kylas Kivitoa talu põllul altarikivi, kus vanasti ohverdati.232 Kivivare, mida nimetatakse altarimäeks. See olnud vana palvetamispaik. Seal varjatud ka

varandusi.233

25. Undla v, Valgma k. ravikivi ja raviallikas. Kivi lohust juuakse vihmavett, lootes

terveks saada.234 Kivi alt allikas, mille vett vanad inimesed pyhaks pidasid ja

haigusi arstisid.235 26. Vanamõisa k. Meie põllu sees oli ennem yks suur kivi. Seal oli enne seda yks

perekond olnud, kes kivile andisid viinud. Elasid keskeltläbi. Uus minia ei pidanud kombest. Loomad hakkasid surema, elu jäi kehvaks. Lõpuks suri pere koolerasse.

Toidu asju viidi. Oli yhe pere kivi. Lõhutud.236 27. Hiis Vohnja Hiie talu juures.237

Lyganuse kihelkond222 Kaasik 1996; Koski 1967: 64 (535) < KKI/N223 EKlA, AAS St.-ar. 55, 31/2 < Kadrina khk., Vohnja v., Soomukse k. - Linda Vilmre < Kaarel Lumberg, 78 a. (1931); Loorits 1941: 170 (92); Koski 1967: 64 (535)224 E 74555 (2) < Kadrina, A. Wittram225 RKM II 251, 248/9 < Kadrina, Kallukse, Rud. Lepiksaar 80a, (1969)226 E 74555 (19) < Kad227 ERA II 216, 608/9 (6) < Kadrina, Vohnja v. - L. Jaagumägi (1939)228 ERA II 216, 627 (14) < Kadrina, Vohnja v. - Vaiatu k., E. Siimets (1939)229 ERA II 216, 608(5) < Kadrina, Vohnja v., L. Jaagumägi (1939)230 RKM II 51, 595/6 < Kadrina, Vanamõisa k. - Malle Hirschmann 60.a. (1969)231 ERA II 216, 608 (5) < Kadrina, Vohnja v., Laine Jaagumägi < Juhan ?, 82.a. (1939)232 ERA II 216, 526 (23) < Kadrina, Undla v. - Võduvere k., (1939)233 ERA II 216, 661/4 (3) < Kadrina, Undla v. - Jõepere k. (1939)234 ERA II 219, 293 (18) < Kadrina, Undla v. - H. Rumberg (1939)235 ERA II 216, 525 (229 < Kadrina, Undla v., Võduvere k. - Kaljo Viese (1939)236 RKM II 51, 570/1 < Kadrina, Vanamõisa k. - Joh. Biin 59a, (1969)237 Kaasik 1996; Koski 1967: 64 (538)

60

1. Ansurahva Mihkel teind: kui uudisleiba sai, siis vei väljale vare juure uudisleiba. Kui sai uudisõtra, siis vei õdrajahukooki. Ehk jälle kaurakiisli ehk tappas sea, vei selaiha, herni ehk lambaliha ehk võid. Kui esimene lehm tuli piima kevadi, vei kiuga piima. Magusad sai, vei sinna. Esimese kana mina vei, mis kana munes. Kõigist osadest vei sinna. Siis käis söömas kaks nagu vaalikaika jämedust ussi.

Need arvati vaimud olema, põlluvaimud.238 2. Hirmuse mõisa juures on Hiie vabatkyla. Nimi saadud sellest, et olnud vana Uku-

hiis kus Ukule ohverdati.239

3. Soonurme kylas Püssi v. on Hiie mägi ja Hiie kyla.240 Soonurme kyla lähedal olla ka ohvriallikas parandava võimuga. Temas ei kylmuda vesi kunagi kinni. Seepärast

nimetatakse teda “keevallikaks”.241 Hiiemägi Soonurmes. Peaaegu neljakandiline suur kõrgendik, millel asus Soonurme Vabadiku kyla. Läheduses Pyha-, Keev- ehk Raviallikas. Ohvri- ja luuleiud. Iijealune karjamaa.242

4. Hiis Kestla kyla taga asuvas Hiiemetsas. Seal hiieallikas Hiiekaev.243

5. Kohtla-Nõmme asula ja Püssi jaama vahel raudtee ääres asub soo, mida kutsutakse Hiiesooks. “Sääl kasvas enne suur kase mets… li karjamaal vai einamaal kasik, juhatati sienegi vai marjale: mine sinna iide vai säält iijest, ehk kase iijest myädä.

Sie oli kase mets. Yäldi isegi aava iia. Aava tukk, jämädad aavad, vanad.”244 Hiiesoo Kohtla-Nõmme ja Pyssi vahel raudtee ääres. Seal Hiie laukad, milles saarestik – vana pelgupaik245

6. Vastlapäevaallikas Lyganuse-Purtse kyla teel. Enne tarvitet vett arstirohuna. Sellest jutustab ema järgmist: iga suvel, kui jõudsid kätte soojad heinakuu päevad, lõi tuul ninaalt naha katki. Arstirohtudest ei teadnud midagi tarvitusele võtta, siis juhatas yks kylatark, et kui vastlapäeva allikal pesta, siis kaob haigus. Ema läinud järgmisel päeval allikale ja pesnud allika vahuga nina alust, kohe olnud arstimist

kasu, ninaalt hakanud kohe paranema ja saanud terveks.246 7. Hiis Maidla mõisa lähedal. 1523. a. oli seal veel Hiiskyla. Iiskyla väli247

8. Hiis Aast idas. Endise kyla järgi nimeks Nehatu hiis. Läheduses oli ohvrikivi248

9. Purtse-Matka k. Ugulikivi/ ogolikivi. Korra võtnud Vanapagan sellest käpuga kinni ja tahtnud sellega Ärra mõisat puruks visata; jätnud aga siiski kivi sinna.

Vanapagana käpujälg on praegu veel kivi otsas näha.249 [---] kivi, mida peetakse

vanaaegseks ohvrikiviks. Kivi see on auk kus ohverdati.250 Soome saarel olnud Ukki kivi. Vanapagan tahtnud seda visata Peipsi näkineiule istmepingiks. Kivi kukkunud

Purtse-Matka.251

238 ERA II 28, 284/5 (30) < Lyganuse, Püssi v. (1930)239 EStK 8, 166 (5) < Lyganuse - M. Jürna; Koski 1967: 67 (637)240 E I 47 8336) < Lyganuse, Eisen241 EStK 26, 99 (16) < O. Liiv242 Kaasik 1996; Koski 1967: 67 (634) (< AI 1932, 110)243 Kaasik 1996; Koski 1967: 67 (639)244 Kodumurre 1963 (6): 34245 Kaasik 1996; Koski 1967: 67 (632) (< AI 1932, 132)246 ERA II 215, 565/7 (4) < Lyganuse, Püssi v., Purtse-Matka k., Erra algkool (1939)247 Kaasik 1996; Koski 1967: 67 (638)248 Kaasik 1996249 E, StK 23, 145 < Lyganuse – A. Tiitsmaa < Aleks. Kallikorm (1924); ka E, StK 8, 166 < Vjgj – M. Jyrna. ; samuti ERA II 215, 559 (1) < Lyganuse, Püssi v., Purtse-Matka k., A. Muda < Juuli Muda, 54 a, (1939)250 ERA II 215, 646 (2) < Lyganuse, Püssi v., Purtse-Matka k (1939)251 ERA II 215, 577 (3) < Lyganuse, Erra. Erra algkool (1939)

61

10. Satsu Hiie talu.252

11. Soppe rannas on suur kivi, mida nimetatakse Uku kiviks. Nime olevat saanud vanade eesti jumalatest. Igayks, kes kivist mööda olevat läinud, pidanud viima ande (näit. vilja, villa jm). Kui kylvati vilja maha, siis käidi ka õnnistust palumas, et vili

hästi kasvaks.253 12. Hiiekoht hommiku pool Purtse mõisat, kaunis kõrge mäeseljandik, kus mets peal,

mis merekaldani ulatab. Kohta kutsutakse Hiiekaldaks, kus ka wanad kalmed

olewat.254 Sope Hiiemäel elanud muiste, vabal ajal rahvavanemad. Kui nad tahtnud, et rahvas kokku tuleks, teinud nad öösel tuled yles. Siis tuli rahvas palvele ja pärast seda peeti

nõu. Praeguste hiiepuude asemel seisnud siis eluonnid(?).255 [---] muistne hiis – Hiiemägi, kus hiljuti veel vana tamm ja ohvrikive 2. Püssi krahv Stacjelberg

paljastanud seal alati pea.256 [---] läheduses [---] on Uku allikas, kust vanal ajal

inimesed arstimiseks vett viinud. Iseäranis [---] silmahaigetele.257 Ringikujuliselt kasvand 13 puud, vanemate paik, sest nõupidamiste ajal istund iga puu all yks

vanem.258 Hiiemägi Purtses ja Sopes. Selle endisest tuletornist 100 m põhjas Kohtunikkude kyngas. Tollel 7 kõrgemat istekyhmu. Kynkast 50 m põhjas Lõbupaik, kus juba muistsel ajal pidutseti. Kynkast mõnikymmend meetrit pyha Hiiepärn ehk Hiiemää pärn, selle juures ohvrikivi. Mäel olnud veel Kõnemeeste kynkad ja Vanemate paik, kus ringis kasvas 13 puud. Hiiemäest 150 m läänes ja merekaldast 90 m asus Ohvri- , Uku-, Pyha- ehk Silmaallikas. See oli ymmargune 40 cm läbimõõduga ja 30 cm sygav. Raviti seal veel 1930-datel aastatel. Samas käidi ka vannet andmas. Mäe õhtukyljel on ka kivikalmed, millest yhel olla Ukukivi.259

13. Varjal, Lyganuses olla Iiepõld. Muud kui nime, ei teata kohast midagi.260 14. Hiiemägi Virunurme Jaagu talu heinamaal oja ääres( ca 200 x 200 m). 1890-datel

võeti hiiepuud maha.261

Rakvere kihelkond

1. Aresi-Vanakylas Hiiekivi, ymber Hiiekoplid. Tollel kivil olla käinud vanad eestlased ohverdamas ja enda jumalaid palumas. Vanakurast tahtnud aga jumalaid kiusata ja hakanud yle kivi hyppama, et sellega pyha kivi roojastada ja teotada. Komistades kukkunud kivile, millesse jäänud sõrajälg. Jälg on vanakuradile

meeldetuletuseks, et pyha kivi enam ei puutu. Kas hiiemets ymber old, ei tea.262

Aresi Iialuse, vana põld, ja Iienokkade mägi.263

252 Kaasik 1996; Koski 1967: 67 (638)253 ERA II 215, 527/8 (31) < Lyganuse, Püssi v., Voorepere k. (1939)254 Jung 1910: 144 Lyganuse 11 < A. Karlep Pagarist255 EStK 26, 98 (13) O. Liiv; EStK 26, 98 (14) O. Liiv256 ERA II 217, 252 (107) < Rakvere l. Ev. Tarve (1939)257 E I 47 8339) < Lyg258 Joonuks, Vallimäe 1988: 32259 Kaasik 1996; Koski 1967: 67 (633) (< KKI/N; E 53070; AI 1922, 24 ja 1932, 103; EKM 105, Schmiedehelm 1955: 23)260 EStK 26, 98 (12); Koski 1967: 67 (636)261 Kaasik 1996; Koski 1967: 67 (635) (< AI 1932, 105)262 RKM II 251, 421/2 < Kadrina, Kõrgmäe k. (1969)263 Koski 1967: 64 (546) (< KKI/N)

62

2. Laiakulmukivi Arkna vallas jõe ligidal, inimese palja jala jälg kivil. Kivi sõmerat

kasutatakse arstirohuna.264 3. Kohala. Suur jägar oli kõrd vanast jäänd. Nõna arvata 400 a tagasi. Siis oli oldese

pu au sees. Seda käidud kummardamas ja pikse myrina aial tema varju all. Pärast jummala tenistuse pöri päevä jäi jägar alvast ja kõik kartsid seda puud, sest et tema syda seest ära mädanes ja sina sisse nirgid asusid. Se näitus tähendas siis looma äppardust. Kelle kõa peal jägar kasvas see tahdis, et ta saax maha raijutud, et õõnsa puust näitaja nirk pärast kõige kyla loomadele äppardust toob. Siis aga ei tohdind need mitte keegi puud maha raiuda kel omal loomad õlid. Siis valitseti se maha raiujaks kell kedagi karva kandjad looma ei ole. Se raijus jägari maha. Se jägar öld ära nõjutud. Mittu tapri vart läind katgi enne kui jägar maha kukusid siis kuuldud

seal kanu juures oigamist ja raiuja öld ise ulk aega aige.265 Kohala Iijeleppik,

Kohala jõe ääres.266

4. Laepõhja talu heinamaal suur paju. Mees kes seda maha tahtis raiuda, võetud paju

tyve seest tulnud väikeste meeste poolt kinni, viidud ära.267

5. Nipudi kylas asus vanasti suure kasesalu sees. Vana usu järgi ei tohtinud keegi siit kaskedest vihtu teha ja tarbepuid võtta. Kui võttis, siis tulid temale tosin äpardusi kaela. Lypsja lehma piim hakkas venima ega korjanud koort peale, lambad läksid kärna, siga sõi omad põrsad ära, kanad munesid nahkmune ja palju sarnaseid õnnetusi, mis hoiatasid kyla kaskedesse puutumast. Nipudi-Jaan viis armsamale

Liisale suvistepyhil yhe akna taha. Liisa jäi haigeks ja suri.268 6. Hiis ja Hiie-, Ohvri-, Kulli- e. Kuldallikas Nurme kylas. Selle vesi aidanud kurja

silma ja imestamise vastu.269 Kulli allikas Rakverest 3 km, kust toodi vett, kui

silmad haiged olid. Sellega pesti silmi ja nad said terveks.270 Kullimäe allika, tervise allikas, ka kurja silma ja imestuste vasta. Sinna 6 hobusega tõld herraga ja

kutsariga jäljeta kadunud.271 Seal pidi olema ennemuistne ohverdamise koht. Sinna tuleb 3 allikat kokku. Sinna hakkand yks mees veskit ehitama, sealt on myyrisi välja

tulnud.272

7. Paatnal Klamri Mardi heinamaal olevast allikast toodud silmade arstimiseks vett.

Abram Masingu isal parandanud vesi silmad.273 8. Kaarli v. Raudlepa k. Naiskivi. Kaarli-Raudlepa tee ääres seisab inimkujuline kivi.

Seda kivi kutsutakse Pikatee kivi. Raudlepa kylas suri palju lapsi. Rahval oli arvamine, et see kivi on ymber lykatud, teekäijate poolt. Sellepärast lapsed surevad. Kylarahvas tõstsid selle kivi pysti, kivi alla pandi musta lamba villu, et siis laste suremine väheneb. Peale selle jäi kylas

alaealiste laste suremine vähemaks.274

Naiskivi, see asub Kaarli vallas. Ta olevat ylemeelsetele neidudele hirmutuseks. Kivi olevat neiu, kes varem oma kosilaste yle naernud. Viimaks vanakurjaga öö läbi

264 ERA II 217, 617/9 (5) < Paide l < Rakvere - S. Privoi (1939)265 H II 11, 100/, (37) < Rakvere, Kohala266 Koski 1967: 64 (543)267 ERA II 218, 363 (3) < Rakvere l. E. Albrecht, s. 1924 < isalt, 45a. (1939)268 RKM II 45, 275/6 (3) < Rakvere l. - A. Krikmann < Mai Sasiberg 1953269 Kaasik 1996270 ERA II 216, 213 (3) < Haljala khk ja v., Veltsi k. - Harald Pinna (1939)271 E 54622 Eisen272 RKM II 262, 149/50 < Rakvere, Nurme k. - Joosep Lints 70a, (1969)273 ERA II 216, 227/8 (10[1-2]) < VJg, Roela v. – Ev. Jarve (1939)274 RKM II 293, 149/50 < Rakvere linn. Johanna Liivaste, s. 1903. 1972

63

tantsinud ja hommikul kiviks muutunud. Kui lykatud kivi ymber, kohe hakanud ymbruskonnas lambad surema. Pandud kivi alla ohvrina musta lamba villa ja raha.

Ka asetatud endisele kohale.275 Ka: Toolse rannamehe tytar.276

9. Hiis Raudlepa kylast ~1 km lõunas, Järve talu maal.277

10. On kohte kyll olemas – vanarahva usu järgi, kus varastada ei saa: eestlaste pyhaks peetud metsa- ja hiiesalkadest, pyha allikate juurest ja ohvrikivide lähidusest. Keegi Rakvere muuseumi kylastaja 1937.a. jutustas: “Teada, et Rakveres Näituse aias voolab vanaaegne pyhaks peetud allikas. Allikasilma kohal on kaunis kõrge kyngas. Jutustaja kaotas sinna rahakoti suure summa ja dokumentidega. Mõe aja pärast tagasi tulles leidis selle alles olevat maas. Koht oli väga käidav. Läheduses olnud vanemad: “Meie nägime juba ennest, et rahatasku on rohu sees ja panime lapsed just sinna mängima, et kui kaotaja tuleb, võib tervelt kätte saada. Lastele keelasime kõvasti ära, et ei tohi puutu võera oma.” – “Miks te siis ise rahatasku omale ei võtnud?” – “Kas te ei tea, kulla härra, et siit allika juurest ei tohi keegi varasta!”

Seda ytles naine niisuguse tõsidusega, et midagi enam kahelda ei jäänd.”278 11. Taarawainu. See on üks heinamaa, mis Rakwere linnast Tõrma teed tulles paremat

kätt teed maakoguduse surnuaia taga seisab. Kesk Tõrma küla keeb üks hallikas maa seest wälja, mida Tõwaks hüütakse. See jookseb Taarawainule ja kaob sinna laiale ära. Hallikas ei olla küll mitte wäga rohke weega, aga wesi ei lõpwat sealt

kellegi mälestes otsa, waid andwat kõigele külale tarwitust.279 Taaravainu oja.280 12. Suurekivi, kivide kuningas. Tobia karjamõisas lasi omanik venelastel kive lõhkuda.

Kõge suurem kivi – mis auk sinna sisse puuriti, see kasvas ööse kinni. Oli ka väga kõva kivi. Nii mitu päeva järjest. Siis mõisnik Rennenkamf lasi puurida ööd-päevad. Panid kivi lõhkema. Palju suitsu, niutsumist. Kuid ainult mõni yksik kild tuli ära. Mõisnik arvas, et kivis on põlluvaim ja jättis ta rahule. Lapsed kutsuvad kivi kivide

kuningaks.281

13. Hiiemägi Rakwere wallas Tõrma küla lähidal, mis umbes 20 sülda kõrge olla ja pealt tessätini suurune. Selle mäe alla olnud wanal ajal jõgi, mida kohta praegu Jõeoruks nimetatakse, sest et see ka jõeaseme sarnane wälja nägewat. Rahwas ei olla seda jõe wett mitte puhta hoidnud, sest et üks eksinud tüdruk oma lapse muste nartsusid seal sees pesnud. Selle peale olla hiis tugewaste pasunat puhunud. Hiiemäele ilmunud üks suur hall sikk ja peale seda tulnud üks pilw, kes wee ja kalad enese sisse tõmbanud, mispeale ta wesikaare poole sõudnud, kunni waatajate silmist ära kadunud, kuna sikk maas pilwe all käinud. Jõeasemele pole muud järele jäänud, kui üksi kaanid muda sisse siplema. Sellest olla tall tänapäewani Kaanjärw nimeks jäänud, ja sinna kohta, kus tüdruk oma lapse nartsusid pesnud, mispärast hiis wihastanud, olla rahwas augu kaewanud, mida praegu weel Kaltsuauguks kutsutakse. Sikk käinud pilwe ees maas ja hüüdnud: „Põgenege, põgenege! hiis tuleb!“ Teine jutt räägib sellest jõe äraminekust järgmisel wiisil. Hiiemäe all olnud wanal ajal jõgi, kelle aset praegu jõeoruks nimetatawat. Jõgi ise olla hiisi käsul sealt ära Kuusalu kihelkonda Kahala jaama juure põgenenud ja seal järweks muutunud, mida praegu Kahalajärweks kutsutakse. Kahala jaama juures olla mehed künnud,

275 ESTK XXVI 100(20) < VJg, J. Liiv276 ERA II 198, 315/7 (29) < Haljala, H. Länts (1938); E 45099-45100 (1), Samson Võrust277 Kaasik 1996278 RKM II 7, 385/7 < Rakvere, Krikmann, 1946279 Jung 1910: 170 Rakvere 11 < J. Grube Narwast280 ERA II 217 (7) < Rakvere, T. Sarv (1939)281 RKM II 251, 389/92 < Kadrina < Rakvere (1969)

64

kui jõgi sinna läinud. Hiis hüüdnud ikka: „Hiisi ees, jõgi taga! põgenege poisid eest!“ Keegi teine waim olla poistele öelnud: „Lööge, poisid, sahad maa sisse püsti!“ Kui poisid seda teinud, jäänud jõgi sinna peatama ja muutunud järweks.

Nõnda saanud praegune Kahalajärw.282

Varem olnud seal suur lohkudega ohvrikivi.283 Tõrma k. Reinapi kalmest 150 m ESE suunas leidub 3 lohuga ok.284 Tõrma kyla juures mitu mäge, kus elanud jumalad. Seal ka pyha allikas. Seal pestud lapse mähkmeid, siis viind pilved allika

ära.285 Tõrma Iijemägi ~ Iidumägi286

14. Selle [Tõrma] Hiiemäe juures olla weel Hellemägi, Niinemägi ja Tõrwasaugumägi, mis kõik umbes 20 sülla kõrgused olla. Nende mägede peal lla eesti jumalad elanud, kuhu neile ka ohwrid wiidud, mispärast need kohad rahwale pühad jumalateenistuse paigad olnud. Muidugi auustati taimeriigi jumalat Hellemäe peal. Tõrwasaugumäelt olla endisel ajal üks õiete tugew mõõgakäepide leitud, ja olewat seal mäe sees praegu 3 tündrit kulda peidus, mida aga keegi üles ei leia. Nende mägede peal kaswawat wäiklane sarapuu-, lepa- ja männamets, neist eemal aga

suurem kuuse-, kase- ja männamets.287 15. Vaekylas Hiiemägi. Varemal ajal kasvand siin mäel vanad tammed. Rahvajutu

järele olla siin vanade eestlaste ohvrikoht olnud ning selle tõttu olla siinne ymbrus

ka kaitstud sõdade ning muude õnnetuste eest. 288 Iijemäe talu.289

Simuna kihelkond

1. Hiis Emumäel. Võimalik, et sama, kus ohverdamiskoht Kerikuauk. (Mõisapargist 470 m põhjas, Pähklimäe talust 50 m kirdes.)290 …Vana hiie koht olevat Emumäel…291

2. Simuna kihelkonnas Salla vallas Kadi kyla mäel olnud suur 400-aastane tamm,

kuhu käidud ohverdamas. Kui see tamm maha saetud, karjunud ta kaks päeva.292

3. Hiiekivi Koilas. 293

4. Käru tee ääres olevat allikas (allika silm), kust vanaste haigete silmade pesemiseks toodud vett.294

5. Hiie puud Laekvere väljal. Seal kuusk ja mänd – pruut ja peigmees. Endisel ajal oli kombeks, et iga uudist viidud hiiele. 295

6. Laekvere kivikangur, ohvrikoht. Laekvere mõisast Moora mõisa poole pahemat kätt.296

7. Lasinurme k. ohvrikivi Ukukivi. Kulli Lille põllul on Uku kivi. Seal ohverdatud ennevanaste. Selle kivi järgi sai Uku talu oma nime.297

282 Jung 1910: 169 Rakvere 8 < J. Grube Narwast283 Suuline teade, Ahto Kaasik < Leili Pajos, 1990284 Viidalepp 1940: 11285 ERA II 198, 332/6 (32) < Haljala, H. Länts (1938)286 Koski 1967: 64 (545)287 Jung 1910: 170 Rakvere 9 < J. Grube Narwast288 E 55319 < Rakvere, Vaekyla 1924289 Koski 1967: 64 (544)290 Kaasik 1996291 ERA II 13, 313 (5) < Simuna, Avanduse as. – R. Viidebaum292 ERA II 266, 34 (24) < Simuna, Salla v. – V. Fucks (1939)293 Kaasik 1996; ERA II 12, 336/7 (27) < Simuna – R. Viidebaum (1928/29)294 ERA II 12, 560 (161) < Simuna, Salla k. < R. Viidebaum295 Kaasik 1996; ERA II 13, 491 (19) < Simuna, Laekvere – R. Viidebaum296 ERA II 13, 510 (20) < Simuna, Vassivere k. – R. Viidebaum297 RKM II 331, 42 < Simuna, Lasinurme k. – Ilse Piip 70 a (1978)

65

8. Lõusa k. Leesmanni t. ohvrikivi. … heinamaal kynkal kõrge kivi, orja ajal ohverdatud sinna ohvrikivile.298

9. Määri kyla Iije talu. 299

10. Orguse kyla Iijemetsä talu. 300

11. Hiiekyngas Pyha Volbri kuusikus. 301

12. Hiis Salla ja Kadikyla vahel. Seal Hiiepärn. 302 Vana pärn kuhu ohvrid viidud.303 Tõnumägi Emumäe

lähedal. Tõnumäe lähedal niinekänd, end. ohvrikoht ja kabelialune, kuhu taheti kirikut ehitada. Öösel lõhuti päevane töö. Tõnumäe ligidal veel

mitmeid ohvrikohti.304

13. Salla kylas Emumäe lähedal. Liukivi Salla k. Pärtlijaagu t. põllul.305 Tora koht, seal kivi ahervars, ohvrikoht. Seal ligidal suur ohvrikivi, 5 jalakanna moodi auguga. Jumal käinud seal, jätnud jäljed kivisse.306 Igayks kes tuleb, peab sealt kivilt liugu laskma. See on komme. KP kanna jäljed on seal peal. Aukudes ohverdati. Natuke eemal on ohvrikivi.307

14. Hiiemägi Tammikul. Sellel Hiie- e. Taaratammik Vanaeestlaste sõjajumalale, läheduses Iiekivi ja Ohvrikivi ning muinaskalmistu. Iije talu. 308 Kysin objektilt Uku-nimelisi kohti. Ta nimetab, et vanu hiie kohti olevat Tammiku mäel (vana-eestlaste sõjajumalale). Vanaeestlastel olnud Uku-jumal, vetejumal ja tuulejumal.309 Tammiku maa pial (Salla vallas) oli old yks iietammik, kus käidi ytleme pyhasid pidamas ja Taarad kummardamas. Taara oli vana jumal. Oli iietammik ja oli Taaratammik. Sial oli siis iiekivi ja ohvrikivi mõlemad sial tammikus. Ohvrikivile viidi mitmesuguseid ohvreid, kui taheti, et loomad ästi korda lähevad ehk. Mitmesuguseid toiduaineid viidi sinna. Ja kõik inimesed viisivad, kel oli midagi palumist. Kes selle ohvri ära sõi ehk pruukis, seda ma ei tia. Aga iiekivile viidi, ytleme, ka andisi sinna: pärgasi, paelu ja ka piarätikuid ja ohvrikivile viidi seda, mis syia kõlbas, iiekivile rohkem ehteasju. Sie oli iiekivi ja ohvrikivi vahe. Sest ohvrikivi oli iga kyla läheduses kas kaasikus ehk koplis, aga iiekivisi põld mujal kui iies. Sest siin Avanduse Katku kyla juures oli ka katkukivi, aga siin läheduses on ohvrikivi ka old. Aga nied kivid on ära lõhutud.310

15. Hiiemägi (Iijemää) Väike-Tammikul. 311

16. Venevere Iije talu. 312

Vaivara kihelkond

1. Hiis Hundinurga kylas. Hundinurga Iis. 313

2. Hiis Kannukal, seal Iije- e. Saarlepik. 314

298 ERA II 217, 435 (4) < Simuna299 Kaasik 1996; Koski 1967: 65 (553)300 Kaasik 1996; Koski 1967: 65 (555)301 Kaasik 1996302 Kaasik 1996303 E 55381 < Simuna304 H II 33, 189/90 (3) < Simuna, Jamburi k.305 Viidalepp 1940: 6306 E 54625 Eisen; E II 14 (77) Eisen307 RKM II 331, 3 < Simuna, Salla k. – Helene Kylmoja, 67 a. (1978)308 Kaasik 1996; Koski 1967: 65 (551) (< KKI/N; ERA II 13, 313)309 ERA II 13, 313 (5) < Simuna, Avanduse as. – R. Viidebaum310 RKM II 349, 289/90 < Simuna, Avanduse vanadekodu – H. Joonuks < Juhan Rääk (1947)311 Kaasik 1996; Koski 1967: 65 (552) (< KKI/N)312 Kaasik 1996; Koski 1967: 65 (554) (< KKI/N)313 Kaasik 1996; Koski 1967: 68 (652) (< ERA II 125, 498)314 Kaasik 1996; Koski 1967: 68 (653) (< KKI/N)

66

3. Hiiemägi Laagnal.315 Muiste olnud Laagnas hiiemägi kolme kuusega, mille oksi sageli paelte ja lintidega ehitud. Nelja sylla kõrgust ohvrikivi kutsutud Tornikiviks. Peale ohverdamise olnud kivil teinegi ylesanne: kivi otsast kuulutanud kylatark,

tulevikku ja andnud rahvale ka muidu head nõu.316

4. Hiis Perjatsis, kus Iiumägi, Iiuoja ja Iiukaldad. 317 Perjatsis on iiuoja, iiumägi ja

iiukaldad. Sealt on langenud kallas sisse, seal olid vist enne keldrid all.318

5. Iijemää Repnikul, kõrval Kanepkaela e. Iijekivi. Iga ettevõtmise või sõjakäigu eel käidi selle kivi juures palvetamas. Mäest leiti palju inimluid. Varem oli mäel veel yks ohvrikivi, läheduses ohvriallikas, kasvasid männid. 319 Jõhvi rajoonis end. Laagna mõisast poolteist km Vaivara poole on vana ohvrikoht Hiiemägi, samas ka

hiiekivi, kutsutud Kanepkaela kiviks.320 Vanapagan varastanud tydruku, keegi

seganud vahele ja tydruk kivistunud.321 Iga ettevõtte või mingisuguse sõja käigu alul käidi selle kivi juures palvetamas. Ning selle kivi juures palvetamisel täituvad kõik

soovid.322 Lagena mõisast 1 ½ wersta õhtu poole on suure tee ääres mäekink, mida

Hiiemäeks kutsutakse. Sealt tulnud hiljuti palju surnute luid wälja.323 Kanepkaula kivi. Tiik, mis tekkind nõnda, et sortsilane (pahad vaimud) pyhas kohas lendasid, aga hakkas äikesevihma sadama. Tahtis pageda, aga tee pääl saand siiski äiukene tõise käde, löönd maha ninda et tema ase tänase päevani tunda

on. Ninda siis saand see tiigike.324

6. Repnikus on yks talu koht nimega Hiiemetsa. Selle talu juures kasvasid 3 suurt haava puud. Vanad eestlased käisid seal palvetamas, sest need puud olid eestlaste jumalad. Seal oli ka yks preester, kes jutlustas seal. Ta ytles jutluse sees: “Kuulge kuidas haavad meiega räägivad.” Haabade juurde tõid inimesed toitu, raha ja vilja. Rahvas uskus, et haavad võtavad nende annid vastu. Aga kui rahvas oli haabade juurest ära läinud korjas preester kõik annid ära võtis endale. Sellest tuligi see Hiiemetsa talu nimi. See talu asub nyyd Salamäe all. Praegugi on need haavad veel

alles selle talu all.325 Repniku kyla nimi al. 1939. aastast on Hiiemetsa.326

7. Iije oja Tyrsamäel. 327

8. Iije koht Iije jõe kaldal Udria lähedal, ohvripaik. Iije talu, Iie-einamaa. 328

Ohvrikivi Merekyla ja Udria vahel kõrgel mere kaldal.329 Mereküla ja Utria wahel läheb neem kaunis kaugele mere sisse, kus ta ots üle 10 sülda kõrge on ja wäga järsk kalju. Mõni süld kaldast on lepiku sees kaunis suur kiwi, mille sisse suur jalajälg ja paar lapsejälge raiutud. Peale nende olla seal sees weel suuremaid ja

wäiksemaid loomajälgi. See on aga wana ohwrikiwi.330

315 Kaasik 1996316 Joonuks, Vallimäe 1988: 79-80317 Kaasik 1996; Koski 1967: 68 (650)318 ERA II 38, 660 (1) < Vai < Jõhvi, R. Põldmäe (1931)319 Kaasik 1996; Koski 1967: 68 (650)320 EKRK I 11, 97 (1) < Jõhvi raj., Toila – A. Rõõm 1955321 EKRK I 11, 95 (2) < 1955322 ERA II 215, 65 (6) < Narva l. (1939)323 Jung 1910: 140 Vai 14 < Joh. Sõster Wiru-Nigulas, kooliõpetaja324 H II 37, 134/5 (4) < Vai – Herman Hendel 1892325 ERA II 215, 203 (2) < Vai, Auvere-Joala v., Auvere k., Jõhvi kk. (1939)326 Orav 1991: 74327 Kaasik 1996; Koski 1967: 68 (651)328 Kaasik 1996; Koski 1967: 68 (649)329 E I 48 (346) < Vaivara330 Jung 1910: 140 Vai 15 < Joh. Sõster Wiru-Nigulas, kooliõpetaja

67

[---] Seal kivi peal yteldi Ahtule, mere jumalale, ohverdatama, aga ma ei saanud teada, kuda ohverdati, millal ehk mis seal ohverdati. Ka ei võinud ma seal kindlale

otsusele jõuda, kas nimi Ahtu rahva oma oli, või oli ta raamatutest saadud.331

9. Hiiemägi ja ohvrikivi Vodavas. 332 Vanad eestlased on käinud seal metsas palvetamas. Seal on ka ohverdamise kivi ja 10m kyngas, mis läheb järsku yles. Seda kohta nimetati ka „varga kohaks“. Vanal ajal olla seal kivi taga vargad öösiti

varitsenud ja möödaminejaid röövinud paljaks.333

10. Narvas on allik, millele silmahaiguste puhul ohverdatakse. Vanasti, allikat puhastades, leidnud yks mees sealt allikast raha ja joonud teiste töölistega selle ära.

Sest ajast jäänud ta silmad haigeks.334 11. Taga-Narvas yhe kivi sees olevat Jeesuse ema jala jälg nagu venelased räägivad.

Ohverdatud kivil.335

Viru-Jaagupi kihelkond

1. Lavi Pealmise talu. Kynkal on ohvrikivi ja ymber selle neli vähemat kivi. Sealt ~ 40 m lõunas on ohvri- ja raviallikas. Ravimas käidi seal veel esimese EV ajal. Sealt mitte väga kaugel, tee ääres on Pyhamänd. 336

2. Kantkylas Rägavere v. yhe pere aias on kivi, kelle kõrvas enne yks suur vana puu kasvanud. Selle kivi kõrvas, puu all olnud yks tõrn. Sellesse

tõrde viidud iga uutsest asjast andisid, nagu uutsest leivast, lihast, õlut jnt. Tõrn haisenud. Yhe peremehe hobune käinud söönud sealt seest ja

surnud pia ära, sellepärast, et “jumal ei ole tahand seda”. Tõrre nimi oli “Tõnne vakk”. Kantkylas Tõnne pere e. talu, mis kyll sõnast Tõnn

tuleb.337

3. Pyhajärv Koeravere k. juures, rännanud Kytile. Viru-Jaagupi Koeravere kyla juures olnud muiste Pyhajärv. Pärast ei pidanud risti usu ajal rahvas järve enam pyhaks, vaid naised hakkaisd järves pesu pesema. Korraga kange tuulispask, keerutas järve yles ja kiskus teel veel tyki mäge enesega yhes. Ligidal rabasse langes see mäe tykk maha ja kohe ka Pyhajärv ise. Enne maha langemist hyydis hääl ylevalt järvest marjulistele: “Eest ära! Pyhajärv tuleb!” Marjulised jooksnud suure vaevaga eest ära, kui juba Pyhajärv pilvist maha sadanud. Sest saadik ei hyyta järve enam Pyha järveks, vaid Must järveks. Koht, kus enne Pyhajärv laenetanud, on nyyd kuiv.338 Vanasti asunud Pyhajärv Kehala Seaväilal. Kehala naiste roppus sundis järve lahkuma, kuna temale teed rajas ratsanik hallil hobusel.339 Koeravere k. Pyhajärv. Iga aasta ohverdati talle, et põuda ei tuleks. Jäetud ohverdamine, hakatud järves pesu pesema. Korra pesemise ajal tulnud suur pilv, võtnud järve kaasa, viinud rabasohu. …340 VJg Kehala k. juure jäi peale veeuputust veeloik, s.o. Pyhajärv. Eskli eit ja Soometsa Mall näinud kirikuteel, kuidas laps sinna kõrval looduse käsul toimetanud. Samast tulnud tõrelev naine ja pyhkinud kalasabaga lapse p. ja visanud selle järve. Järvest kuuldunud: “Seitse aastat ei pea sa saama

331 E 43141/4 < Kadrina, Palmse – J. Sõster 1902332 Kaasik 1996333 ERA II 215, 255/6 (4) < Vaivara, Peetri v., Vodava k. (1939)334 E 33674 (52)335 ERA II 218, 483 (14) < Rakvere – E. Laanes (1939)336 Kaasik 1996337 EkmS, Veske M 28, N 9, 13 < VJg – M. Veske338 E II 57 (400) - Eisen; E III 17 (82) < VJg - Eisen339 H II 10, 574 < VJg – J. Ustallo340 E I 11 – Adele Kõrge

68

kalasaba nuusutadagi!” Lendu tõusnud suur hall kull ja vesi läinud suitsedes tema järele Rägavere metsa poole. Mäel lykatud tykk nagu saagides välja.341

4. Hiiemägi Mõdriku-Saueaugu tee ääres, Mõdriku spordiväljakust 1,2 km, teest 50 m vasakul, Martini talu hooneist läänes. Hiiemägi Mõdriku vallas ja Mõdriku külas, kus üks kaunis suur mägi on. Vanal ajal käinud sinna kaugelt inimesed ohverdamas ja palveid tegemas.342

5. Hiiemägi Mõdriku mõisa kõrval. Hiieheinamaa, Hiievärav, Hiierehi, Kabeliait, kalmukyngas, ohvrikivid, ohvriallikad. Hiiealune.343

6. Hiis Tudus. Tihe metsasalk mõisa ja vana koolimaja vahel. Veel 1913.a. olid seal suured kased. Puude mahavõtmisel läinud hiievaim suure ulgumisega Tudu järve. Hiiekopli tiik; Hiiekopli sees oli matusepaik. 344 Tantsuplats oli meil lepikus, Hiiekoplis. Ei võetud nyyd kah sealt puid maha, eks sellepärast, et vanasti inimesed seal laulsid, tantsisid. Pidusid peeti.345

Tudu hiie haldjasTudu mõisa ja vana koolimaja vahel asus tihe metsasalk, mida kutsuti “hiieks”. Endistel aegadel olevat ohverdatud seal Ukule. Hilisemal ajal oli levinenud inimeste seas jutt, et seal elavat haldjas, kes ennast näitavat vahest noore mehena, vahest noore naisena. Kui mõni inimene sinna metsa läks ja sattus haldja jälgedesse, siis ta ei saanud sealt ennem välja, kui kukk keskööl laulis; siis kaotasid haldja jäljed oma mõju. Kui mõis läks teise omaniku kätte, siis see saatis teomehed hiiemetsa maha lõikama. Sellest kohkus ja vihastus haldjas ja laskis kuuldavale hoigeid ja kiunumist. Yhel udusel varahommikul, kui jälle teomehed olid oma tööl, oli keegi lesk naine näinud, kuidas hiiemetsast tuli välja pikaldaste sammudega haldjas. Ta oli olnud noore inimese kujuga, kuid see oli jäänud arusaamata, kas ta oli mees või naine. Yhes käes oli tal suur kuldlusikas ja teises hõbevaagen, ja yle õlgade oli suur udulooritaoline riie visatud. Ta sammus otse yle põldude Tudu järve suunas. Sellest saadik usutigi, et haldjas olevat asunud elama Tudu järve ja selle ymbrusesse.346 Haldjas lahkus Tudu järve, lindid taga. Metsa asemele kasvas noor võsa ja seda kohta nimetatakse hiie kopliks.347 Sinna igal aastal kadunud yks loom ja inimene. Hiies saksa neitsit, tal laud kohvitasside ja toiduga kes hiide, kaob. Soome vanamoor lausunud ta hiiest ära.348 Ennem olnud Tudu järv Muraka soost Tudu kylas 8 km eemal hiies. Kaks noort naist-vaimu tulnud nuttes hiiejärvest ja vesi kuivanud sealt nende lahkudes.349

Tudu iis on madala koha peal, iie-lepik kasvab seal, suuri kaski ka kasvab.350

7. Roelas Kargu allikas, selle vesi mõjunud silmadele tervendavalt.351

341 E 49355/6 < Peterburi < VJg342 Kaasik 1996; Jung 1910: 175 VJg 18 < A. Suurkask Viljandist343 Kaasik 1996; RKM II 162, 159 < VJg, Mõdriku – Leppik (1963); RKM II 186, 487 < VJg, Mõdriku – Gustav Mardi; RKM II 186, 489 < VJg, Mõdriku344 Kaasik 1996; ERA II 218, 560 (2) < Viru-Jaagupi, Roela v., – A. Aitsar (1939); RKM II 370, 244/5 < Viru-Jaagupi, Roela v., Tudu as. – Ruttar Talve, s. 1909; RKM II 371, 407 < VJg, Tudu, Niine t. – Harry Heinsali, s. 1918; Koski 1967: 65 (549) (< ERA II 38, 559/61; 218, 179/81; Loorits 1941: 59)345 RKM II 371, 402 < VJg, Tudu – Arnold Pukk, s. 1917 (1987)346 ERA II 217, 152/3 (3) < Vi-Jaagupi khk., Roela v., Kaukvere k. – Evald Tarve, Rakvere gymn. 2. Kl. õpil. < emalt, Annette Tarve, 39 a. (1939); ERA II 138, 139/41 (2) < VJg, Roela v., Tudu k., Vabriku t. – Vilma Miilo, 15 a. < Karl Miilo 44 a. (1939); ERA II 218, 179/81 (6) < VJg, Roela v., – L. Pauk (1939)347 ERA 218, 179/81 (6) < VJg, Roela v., Tudu k. – Linda Park 15 a < Mihkel Priilaht 72 a (1939)348 ERA II 38, 559/61 (59) < VJg, Roela v., – R. Põldmäe (1931)349 ERA II 218, 159 (11) < VJg, Roela v., – v., Miilo (1939)350 ERA II 38, 561 (60) < VJG, Roela v., Tudu k.351 ERA II 217, 190 (41) < VJg, Roela v. – Ev. Järve (1939)

69

8. Roela mõisa tiigis nähtud pikkade juustega noort naist, kes kadunud alati, kui talle

läheneti.352

9. Hiiemägi Rägavere tee ääres, ~1 km enne Vinnit. Selle vedas ära Vinni sovhoos. 353

10. Iijemägi Põlula Hiiemäe talus Vanakubja kylas. 354

11. Hiiemägi Voore kylas. Voore as. Iije, kuusta, mäntyä ja koivua kasvava mäki.355

12. Voores Laastu mäe kynka all on umballikas, mis silmi parandab.356

Viru-Nigula (Mahu) kihelkondVt. Kaasik 2003, Mahu kihelkonna pyhakohtade andmebaas.

1. Iiemägi e. Maltsakallas Iilas. Lähedal Hiieallikas ja kivikalmed. 357 Hiiemägi Kongla kõrtsi juurest 1 1/2 wersta Malla ja Wasta rajal, Maltsa kalda peal. Seal ligi on suur ümmargune auk, wist ohwrilohk, kelle lähidalt selge hallikas wälja jookseb, mille ümber wanaste suured tammed ja wahtrad kaswanud. See on Hiie

talu maa sees, mere pool teed.358 2. Hiis Kabala Hiiemagasi talus.

3. Hiiemägi Kundas. Seal oli enne ohvrikivi ja matusekoht. Osa mäest on kruusaks veetud.

4. Hiiemets Lahe kylas.

5. Hiis Hagedal (Viru-Nigulas) kabeli varemete all, varemetes suur ohvrikivi. Heinaleedol toimusid seal muiste suured rahvakogunemised ja urjamised.

6. Hiiemägi ja kolm Hiie- e. Hiiekalda kivi Mallas. Kivid visanud Kalevipoeg Soomest, kui ta tahtnud Malla (kloostrit) mõisa hävitada.

7. Hiiemägi Miilas.

8. Hiis Männiku kylas. Seal olid kolme jumala kujud.

9. Hiis Ojakylas, Toolse e. Pyhajõe orus Pyhalepiku talus.

10. Hiiemägi Koumardi iis e. Pärnamäe iis e. Tammenumm Pärna kylas. Seal ohvrikivi, kiige ja leedotule koht.

11. Hiis Tammealuse Samma kylas, Pada jõe kaldal, Tammekannu talus. 1920.a. oli seal suur hiietamm, selle kõrval ymmargune tantsuring ja vana pidukoht. Sealsamas jõeorus kaks allikat: Silma- e. Parandusvee allikas ja Roostallikas. Tammes elanud vanade eestlaste jumal, ymber puu oli tara.

12. Hiiemägi ja ohvrikivi Siberi kylas.

13. Hiis Varudi Linnuvare kivikalme juures.

14. Hiis ja Hiiekivi Varudi-Altkylas.15. Suur ja väike hiis Varudis, Sookolga tee juures.

16. Hiis Vastal.

17. Salumäe hiis Võrklas, kirjalikult mainitud Taani hindamisraamatus. Asub paremat kätt Tallinn-Narva maanteed põllul, u. 1 km enne Viru-Nigula teeristi.

352 ERA II 218, 163 (13) < VJg, Roela v. – V. Miilo (1939)353 Kaasik 1996, suuline teade Ahto Kaasik < Erich Erilt 17.X 1990 Rakveres354 Kaasik 1996; Koski 1967: 65 (548)355 Kaasik 1996; Koski 1967: 65 (550)356 ESIR XXXI 105 (1) < Viru-Jaagupi357 Kaasik 1996358 Jung 1910: 127 VNg 31 < Aug. Krikmann, Malla kooliõpetaja

70

Väike-Maarja kihelkond

1. Hiiemägi Aburi kyla Hiiemäe talu põllul. Oli väike kyngas jumalakujudega. 359

Vanade aburlaste jutu järgi oli Aburis hiis. Praeguse Keskvälja talu kyljes asuv lepik. Rahvas kogunes jaanilaupäeval hiide enda jumalale armuandi jagama. Viidi yks härg ja yks lammas. Tehti sinna suur tuleriit ja pandi need 2 looma enda Ukule ja Taarale. Kesköö ajal ilmus sinna yks valgeis riideis daam ja ytles neile: “Teie olete mind aidanud ja hoolt kannud, sellepärast tahan mina aidata teid niipalju kui duudan. Inimene, kes seda ohvrti tegi, langes maha ja sinna on jäänud pysima tänaseni suur kuristik. Peale seda igal laupäeval olla olnud seal palju haldjaid valgeis rõivais. Nii rääkis minu vanaisa Jakob Siisverg.360

2. Assamalla k. Ussimägi (kivivare). Värava-Jaani einamaal koht, kus vanad eestlased käisid jumalaid kummardamas. Kivihinnik on tehtud nagu altari moodi,

kivivare. Seda hyytakse Ussimägi, ussa peab sealt välja tulema.361

3. Hiiemägi Ebaveres. Võimalik, et sama millest juttu Liivimaa kroonikas, kus

olnud jumalakujud.362

4. Taaraorg ja Ukukivi Lebaveres. Viidi ohvriasja. 363

5. Lebavere heinamaal ohvrikivi.6. Hiis Jäola kyla Reise talu metsas. Seal Hiieaugud ja Uku puud. 364 Hiiekoht. Jäola

külas Reise talu ligidal kalme saare teise otsa peal, kus mets peal on. Selle metsaalune on pikergusi aukusid täis. Neid kutsutakse Hiieaukudeks. See on wana hiiekoht, kuhu need augud wist pärast kaewatud. Mis need augud tähendawad, ei wõi kindlaste tõendada. Mõned arwawad, et need augud kiwiaja elanikkude eluasemed on, mis nii kitsalt maa sisse kaewatud, ja kellele siis kuuseokstest warjud peale tehtud. Mõned arwawad jälle, et hiljematel sõjaaegadel seal pelguasemed olnud.365 Jaolas old vanasti Uku-puud. Uku olnud vanaeestlaste ebajumal ja sääl nad käind palvetamas.366 …kasvasid 4 suurt remmelgat. See oli vanade eestlaste pyha hiis, kus nad käisid kummardamas oma jumalaid.367

7. Järvepera pärnad. Väike-Maarjast Kiltsi minnes, u 0.5 km enne Kiltsi mõisa, paremat kätt teed keset lagedat heinamaad. V-tähe kujuliselt kasvavad kaks vana pärna. Juures on looduskaitse silt ja sellel nimi – Järvepera pärnad. Ymber pärnade on u 6m läbimõõduga põõsaring, mida omakorda on ymbritsenud lattidest aed. Aia jäänused veel näha. Aed võib olla tehtud 1970-tel. Yks Kiltsi mõisas ehitustöödel töötav mees rääkis, et see on ohvripärn. Ytles Tõnno Jonuksile 2002. a. kevadel.368

8. Iijemää talu Kaarmas. 369

9. Koonu Iije talu. Ohvrikivi Koonus. Vanaisad ja –emad rääkisid, et need väiksed augud seal kkivi peal o ohvriaeg tehtud. 370

10. Kullenga kyla Hiie talu. 371

359 Kaasik 1996; Koski 1967: 64 (529, 530) (< AI 1924, 55; KKI/N)360 ERA II 217, 143/4 (4) < VMr, Porkuni v., – F. Lehiste (1939)361 ERA II 38, 292/3 (28) < VMr, Porkuni v. (1939)362 RKM II 182, 209/12 < Rakke < VMr – Villem Viirman, 66 a (1961)363 Kaasik 1996; ERA II 250, 16 (4) < VJg, Roela v., Rynga k. (1939); RKM II 331, 523 < VMr, Eipri k. – Aksel Jaagu, 70 a364 Kaasik 1996365 Jung 1910: 148 Sim 17 < Peterson, köster366 ERA II 13, 278 (1) < Simuna, Nadalama k. – R. Viidebaum; ERA II 13, 259 (13) < Simuna, Kurtna – R. Viidebaum367 ERA II 215, 217 (7) < Vaivara, V-Sõtke k. < Väike-Maarja, Jõhvi Progymnaasium (1939)368 Teade A. Kaasik < T. Jonuks 10.IV 2002369 Kaasik 1996; Koski 1967: 64 (528)370 Kaasik 1996; Koski 1967: 64 (527); RKM II 331, 340/1 < VMr, Koonu k. – Jaan Ainumäe, 90 a (1978)371 Kaasik 1996

71

11. Kärsa mõisa heinamaal allikas, kust leitud klaaspärleid, merevaigu- ning ahhaatkuule. Metsaniidul heina tehes kuuldud naiste juttu Kärsa allika poolt. Nähtudki kaht naist, kes inimeste tulles kadunud vette.372

12. Porkuni järve juures oja, mis voolab vastupäeva. Selline parandavat haigusi. Kutsuti Imeallikas.373

13. Iijemägi Risu kylas Laane talu maal. Risu küla juures nimetatakse ühte väikest mäekinku Hiiemäeks. Praegu ei tea inimesed sellest kohast midagi rääkida, aga muidugi on vanal ajal seal kohal hiiemets ja ohvrikoht olnud. 374

14. Väike-Maarja keskel kiriku ligidal suure hõbepaju all tiigist pisut kiriku poole oli enne allikas. Sellest said keelekastet kirikulised ning haiged ligidalt ja kaugelt. Kord joonud sealt yks tõbine ja saanud varsti terveks. Seepärast hakatud allikat pyhaks pidama.ÞSealt antud alati haigetele juua ja selle veega pestud säikesi lapsi, et halbu haigusi eemale peletada. Nyyd hakkab allikas ära kuivama ja voolab ainult kevadel ja sygisel.375

15. Hiiemägi Uku- e. Ugurimägi Äntus, paremat kätt Kaarma-Kurtna teed. Seal elanud Uku, mäel oli ohvrikivi. Esimese EV ajal veeti pool mäge kruusaks, seejuures leiti inimluid. Mäe juures ohvriallikad ja kivikalme. 376

16. Hiie- e. Koikakivi Äntus. Ohverdati jumalatele. 377

372 ERA II 217, 551 (9) < VMr, Vao v., – E. Pringel (1939)373 ERA II 217, 637 (4) < Rakvere khk & v.374 Kaasik 1996; Koski 1967: 64 (531); Jung 1910: 179 VMr 19 < C. Mühlberg Rakverest375 RKM II 381, 262/3 < VMr – A. Karivee (1959)376 Kaasik 1996; ERA II 13, 479/80 (239 < Simuna, Albu v. – R. Viidebaum; RKM II 182, 130/1 < Rakke Keskkool (1962); RKM II 331, 442 < VMr, Vigala (Äntu) k. – Volli Kirn, 79 a. (1977)377 Kaasik 1996; ERA II 217, 546 (3) < VMr, Vao v., Paasvere k. (1939)