5

isukord

HakatuseksPilk Pärnule, mida enam poleEellastest ja järglastestMälupildikesi varasest lapsepõlvestAastakene UduveresTaas Pärnus, päris Rääma südamesNeli aastat Rääma koolisPere viimaseks jäänud üürikorter Palvemaja pargi vastasAlgkoolist progümnaasiumiKaks aastat gümnaasiumis, millest sai keskkoolMuusikaharrastuse maruline algusKaks nädalat koos Raimond ValgregaSunniviisil vabatahtlikuna sõttaEs war einmal ein Musikus, er spielte im CafeEsimest korda konservatooriumis – ainult kaheksa kuud ...Taas tuli sunniviisil vabatahtlikku mängidaPeatus Pärnu EndlasLõplik lahkumine kodulinnast PärnustKuldne Seitse ja RütmikudMaandumine veerandsajandiks Eesti Raadio estraadiorkestrisseTeist korda konservatooriumisStuudio 8VälissidemedEesti Raadio ja Eesti Televisiooni lepinguline autor Viimane orkester: Kalevi bigbänd Hüvasti, muusika kirjutamine – tere, kirjutamine muusikast Pisut statistikat Eesti Raadio fonoteegist Lõpetuseks

S

Pärnu Suursild päev enne avamist novembris 1938

Sild pärast õhkimist septembris 1944

9

ilk Pärnule, mida enam pole

Mõeldes tagasi kodulinnale, näen, kuidas lapsepõlve mängumaa, mis esialgu piirdus vaid lähitänavatega, aasta-aastalt avardus. Tulin ilmale Ilvese tänavas. Pähe tikub mõte, et Pärnu on vist ainuke Eesti linn, kus on kolme presidendi nimelised tänavad, kuigi need pole ristitud presidentide auks. Ent Ilvese tänav toob meelde Toomas Hendrik Ilvese, Mere tee Lennart Mere ning Rüütli tänav Arnold Rüütli. Konstantin Päts omanimelist tänavat ei saanud, kuid Vee tänav kandis üksvahe Laidoneri nime.

Noorpõlvest mäletan tänavat, mis oli pühendatud Pärnu esimesele linna-peale Oscar Brackmannile, kelle käe all sai Pärnust kaunis kuurort- ja parkide linn. Temanimelisest tänavast sai Ringi, Ülejõe ilusast puudega palistatud Jann-seni tänavast, õigemini avenüüst, Silla. Sel tänaval tähelepandamatus madalas majakeses oli kunagi Jannsenite kodukolle, seal asus ka Pärnu Eesti vallakool, mida papa Jannsen juhatas. Minu lapsepõlves oli selles majas lasteaed, kus ka mina käisin. Meeles on vaid, et maja lõhnas keedetud piimast, mida ma ei taht-nud juua. Praegu on seal Lydia Koidula memoriaalmuuseum, kuhu nüüd sise-neksin aukartlikult. Siis ma ei teadnud, et neis tubades oli kunagi kõndinud kuulus poetess. Koidula õppis toona Pärnu saksa kõrgemas tütarlastekoolis, mis oli minuaegse saksa gümnaasiumi kauge eellane.

Mäletan, et need, kes tahtsid saada müüjaks mõnes paremas kesklinna poes, pidid suutma ostjaid teenindada kolmes kohalikus, st eesti, saksa ja vene keeles. Saksa keel kadus Pärnust alles siis, kui Hitler baltisakslased koju kutsus. Siis läks ka minu vanim täditütar koos sakslasest mehega, kes peagi sõjas langes.

P

36

Sünnimaja Pärnus Ilvese 7

Vend Heinrich ema ja isaga (1923)

37

älupildikesi varasest lapsepõlvest

Minu sünnimaja Ilvese 7 oli mu koduks ainult mõne aasta. Isa, ema ja umbes aastane vend asusid sinna elama 1921. aastal, mõni kuu pärast opteerumist. Soo-vi Eestisse tulla oli avaldanud üle saja tuhande inimese, kuid vastu võeti neist ainult kolmandik. Mina sündisin kaks aastat hiljem. Kuigi selles korteris elades olin veel väga väike, mäletan imelikul kombel sealt mõndagi.

Köögist viis üks uks tuppa, kus elasid vanaisa Jüri ja vana-ema Ell. Teise ukse taga elas kaks naisterahvast, kes laulsid sel-liseid laule nagu „Fokstrott ja shimmy, üks poiss lõi trummi”.9 Arvatavasti jäi mulle esmalt meelde selle lööklaulu viis ning alles hiljem sõnad, millest ma ju väikesena aru ei saanud. Ühel neist naistest oli pikk kaelakee, mille suuri merevaigust pärleid armastasin lutsida, kui mind sülle võeti. Kolmas uks viis meie tuppa, millest ma ei mäleta muud, kui et elasime seal neljakesi: isa, ema vend ja mina. Neljanda ukse taga elas majaomaniku kolmeliikmeline pere.

Hiljuti leidsin vanade fotode seast heas korras ateljeefoto, mille koos pühendusega oli mu emale kinkinud omaaegne Ilvese tänava korterinaaber Martha. Liigutav oli näha tema kaelas mere- vaigust keed, mida äsja meenutasin. Pühenduse soojad sõnad tõendavad, et naabrid said omavahel väga sõbralikult läbi.

9 Aastakümneid hiljem leidsin, et Prantsuse heliloojal Maurice Yvainil on pala „J’en Ai Marre – Fox trot & shimmy” (1922). Seda kuulates veendusin, et tegemist on sama palaga.

M

Korterinaaber Ella (1923)

42

Õhtukeskkooli lõpetajad (1926)

Isa koos kahe kaasõppuriga (1926)

43

ühelegi välismaisele aparaadile alla, nagu asjatundjad otsustasid. Algul ei ol-nud raadiovastuvõtjate töökodasid, ka Eesti saatejaam ehitati paari-kolme aasta pärast. Igaüks, kes oskas, ehitas jõukohase vastuvõtja. Mõnele tuttavale tegin ka neljalambilise otsevastuvõtja. Kuna huvi selle asjanduse vastu oli suur, said esimesed raadioosadega kauplejad 100% kasumit. Euroopa lambid maksid algul kaheksa krooni, hiljem sai neid asendada Ameerika omadega, mis maksid kolm ja pool kuni neli krooni. Peale raadioalase harrastuse oli mul veel huvi laskespordi vastu, seda oli võimalik harrastada Kaitseliidu liikmena. Sidekompaniis sai töötada telefoni ning oma-ehitatud raadiosaatja ja -vastuvõtjaga ning nendega iga-aastastest manöövritest osa võtta.”

Eesti esimese isesesvus-aja viimasest Kaitseliidu manöövrist võtsin osa ka mina, seljas oli mul venna munder.

„1940. aasta juuni keskel korraldas Kaitseliit sideüksuste võistlused. Mul oli just alanud koolivaheaeg ja isa vahendusel sain Pärnu

Isa ehitatud 7-lambiline super

Türil Ringhäälingumuuseumis

Isa kodus töötamas Kaitseliidule ehitatud raadiosaatjaga (1940)

72

Uus algus (1939).

I rida vasakult: K. Valtenberg, G. Siitan, U. Valk, K. Jaakson, A. Rööp, A. Häelme, E. Tilk, D. Levin, V. Ojakäär;

II rida: E. Raa, E. Karell, H. Tähiste (?), L. Lindau, S. Leibo, O. Loosme, H. Sepp, J. Kalmaru, E. Pärnaste, L. Jakuste;

III rida: L. Virula, U. Karell, P. Sang, E. Redlich, G. Nuut, V. Rull, J. Viira, O. Pihelgas, V. Tschishevsky, R. Nigula

73

aks aastat gümnaasiumis,

millest sai keskkool

Progümnaasium lõpetatud ning ees ootamas gümnaasium, võisid koolipoisid ja -tüdrukud minna suvevaheaega nautima.

Mulle oli selle kõrgpunktiks Valgerannas toimunud traditsiooniline skaudi-laager oma võistluste, lõkkeõhtute ja muu tegevusega. Siis me ei teadnud, et see laager jääb viimaseks. Kuigi rahvusvaheline olukord polnud kaugeltki roosiline, ei aimanud ka rahvas, et ka see suvi jääb iseseisvas Eestis viimaseks.

Neist aegadest olen üsna pikalt kirjutanud raamatus „Omad viisid võõras väes”. Siinkohal piirdun üksnes mõne faktiga.

Peatselt aset leidvatele sündmustele oli sissejuhatuseks Stalini ja Hitleri emissaride Molotovi ja Ribbentropi kohtumine 23. augustil Moskvas, kus pi-dulikult sõlmiti kahe diktaatorriigi mittekallaletungileping. Et lepingul oli lisa-protokoll, seda maailmale muidugi ei kuulutatud – andis see ju Hitlerile vabad käed edasisteks vallutusteks, Stalin võis aga nüüd otsustada, mida teha Soome, Eesti, Läti ja Bessaraabiaga. Ainsana vastu hakanud Soomega tuli NSV Liidul minna Talvesõtta.

Esmajoones puudutas mainitud kohtumine aga Poola saatust, sest ette oli nähtud mõlemale poolele tülika riigi omavaheline jagamine. Seda ei tulnud kaua oodata. Esmaspäeval, 28. augustil algas koolides õppetöö. Nagu ikka, kujunes esimene koolipäev vanade sõprade rõõmsaks kohtumiseks, kuid klassi oli tulnud siit-sealt ka uusi õpilasi. Nende seas oli mu nimekaim Valter,kel oli keeruline perekonnanimi Tschishevsky. Tal oli hea akordion ja ta oskas seda kenasti mängida. See pill viiski meid varsti lähemalt kokku.

K

78

viiuli suurt sugulast kontrabassi. Oli käes aeg ansamb-lile nimi leida, orkestri Rütmi Poisid eeskujul pakkusin ABC Boys. Nimi pidi viitama koolipoistele. Lindau ema õmbles noodipultide ette riputamiseks bändi nimega eesriided.

Meid võeti üllatavalt ruttu omaks, ehkki ABC hääl-dati mitte „eibissii”, vaid „aabetsee”. Lindau ja Hunt olid õppinud pillimehed, Valgre polnud samuti klaveritundi-des maganud ja mängis korralikult nii peast kui noodist. Vist oli ka Tschishevsky varem klaverit õppinud, sest akordioniga tuli ta kenasti toime. Kõige saamatum olin mina ning minu pärast pidime palju peast mängima. Kuid sellest sai õieti meie eelis, sest mängisime raadios kõlavaid uusimaid lööklaule. Et Rütmi Poiste repertuaa-ris olid peamiselt 4–5 aasta vanused Saksa lööklaulud, kutsuti meid sageli tantsupidudele mängima. Seetõttu tekkis vajadus suurema koosseisu järele, eeskätt oli vaja trummimängijat.

Mõnikord mängisime Endla teatris korraldatud pidudel. Lava taga mänguks valmistudes ja vaheaegu veetes saime tuttavaks teatri õhkkonnaga ning piidle-sime tuntud näitlejaid Kristjan Hansenit, Voldemar

Laasonit, Henn Aaret, Paul Ruubelit jt. Värvikas kuju oli lavameister Aleksei Rodionov, kes harva kuulis oma õiget nime, kõik hüüdsid teda lihtsalt Rodiks. Trummimängijaks pakkus end teatri kooriartist Enno Metsa. Temast ei saa-nud aga asja, sest tal puudus kaks olulist asja: rütmitunne ja trummikomplekt. Need mõlemad olid aga Johannes Vinteril, kellest sai meie ansambli kuues liige. Ta oli meist märksa vanem, elukutselt lukksepp ning oli valmistanud endale väikese trummi ja basstrummi koos juurdekuuluva pedaal-löögimehhanismiga. Komplekti tingimata kuuluv taldrik oli tal poest ostetud ning see ei kõlanud just nii nagu õiged džässitaldrikud, kuid see meid eriti ei häirinud. Trompeti-mängijaks leidsime lõpuks Johannes Reinu, kelle vend Erich sai hiljem tuntuks telerežissöörina.

Lindau, Rein ja Tschishevsky olid varemgi koos mänginud noorkotkaste Lembitu rühma orkestris, kus klaveri taga oli Sale Sulengo ning lõõtspilli män-gis Raimond Saarepera. See polnud mingi ime, sest väikeses Pärnus viis elu pillimängu oskajad ikka siin-seal kokku ning sama hõlpsasti ka lahku. Mängiti, kus parajasti vaja oli. Mainitud orkestrisse kuulus teinegi tuttav tütarlaps, Eha Meri. Kaks klaverimängijat oli seal seepärast, et nad mängisid vaheldumisi, kui üks tantsima läks, mängis teine.

Modern Screeni esikaas

79

Tänu uudsele repertuaarile püsis ABC Boys koos tervelt kaks aastat. Noote sain ka kirjasõpra-delt. Joe Walsh saatis albumi Paramounti uusimate filmimeloodiatega. Eriti hinnalise kingituse tegi Iiri neiu Betty McFarland, kes saatis kolme Inglise sõja-teemalise laulu noodid. Need olid „Goodbye Sal-ly”, „Somewhere in France with you” ja „We’ll meet again”. Viimast laulis hõbehäälne Vera Lynn ning see oli palju aastaid brittide soosituim omamai-ne laul. Sellega võis võistelda üksnes „We’re gonna hang out the washing on the Siegfried Line”, mida samuti mängisime ja laulsimegi, kuid selle loo elu-iga oli palju lühem, sest sõda ei läinud nii libedasti, kui laulus hõisati.

Suur õnn oli, et 1940. aasta jaanuaris sain endale ka saksofoni. Euroopas puhkenud sõja tõttu hakati kõikjal kartma majandust varitsevaid halbu üllatusi. Eestiski oli kehtestatud kaardisüsteem: suhkrut ja petrooleumi sai osta ainult varustuskaardi alusel. Riigikaitse vajaduste tõttu tõsteti tubakasaadustele ja alkoholile kehtestatud makse ning piirati bensiini ja mootoriõlide vabamüüki. Neis tingimustes ei pidanud isa arukaks kogutud sääste säilitada, seda enam, et ta oli juba näinud tsaari- ja Kerenski rublade muutumist makulatuuriks.

Et kulutada raha vajalikele asjadele, ostis ta ven-nale 250-kuubikulise Saksa mootorratta Horex, mulle aga samuti Saksamaal toodetud altsaksofoni Majestic. See oli parimaist Prantsuse ja Ameerika pil-lidest, mis maksid 500–600 krooni, odavam. Mul on tänapäevani oma pilli hinnalipik (420 krooni) alles, kuid isa tuttav muusik Rein Ploom, kes pilli meile Esto-Muusikast ostis, oli hinnast 30 krooni maha kaubelnud.

Et klarneti ja saksofoni puhumistehnika on üldjoontes samad, võtsin nä-dala pärast esimesele mängule kaasa mõlemad pillid. Pisut erineva sõrmestu-sega veel harjumata, sain siiski mõne lihtsama looga ka saksofonil häält teha, mis teadagi tõstis tublisti enesetunnet. Tahtsin uut hõbedaläikelist pilli ka fotol jäädvustada, kuid piinlik oli sellega kellelegi poseerida. Seepärast seadsin elutoas kaamera paigale ja tegin foto autoknipsuga. Arvatavasti suurendas uus pill ka ansambli mängurõõmu.

Uue pilli uhke omanik (1940)

84

Töölismuusika ühingu džässorkester veebruaris 1941. Ees: L. Käärma, A. Aola, L. Neemlaid, V.

Peerni, V. Ojakäär, R. Kuusik, A. Niidu; taga: A. Olter, H. Kuningas, T. Karis, V. Kolk

85

uusikaharrastuse maruline algus

1939. aasta sügisel pillimänguga alanud huvi muusika vastu paisus nagu pärmitaigen. Aasta pärast, kui olin jõudnud keskkooli viimasesse klassi, sain teada, et Pärnus alustab tegevust muusikakool. Ametlikult oli tegemist muusikakursustega, sest kooli avamine oleks nõudnud suurt paberlikku asjaajamist ning kõrgemate instantside nõusolekut. Kursustega tegeles Pärnusse lähetatud ja mingile Nõukogude ametipostile pandud Leo Saar. Ta mängis flööti, oli hea suhtleja ja üldiselt sümpaatne inimene, mitte nagu mõni äsja võimule pääsenud vana kommunist või noor karjärist. Õppehooneks oli sakslaste lahkumise järel vabaks jäänud saksa gümnaasiumi hoone, samu ruume kasutas ka töölismuusika ühing.

Ehkki Eesti Töölimuusika Liit koos teiste ühingutega suleti, kandsid Pärnus orkestrid, milles ka mina mängisin, töölismuusika ühingu nime. Tõenäoliselt oli see mitteametlik, omavaheline nimi. Vist vaadati sellele läbi sõrmede põhjusel, et uue korra juurutajail oli orkestreid väga vaja. Mäletan, et NSV Liidu ülemnõukogu valimistel mängisime ühingu puhkpilliorkestriga valimisjaokondades kella kuuest hommikul hilisõhtuni.

Muusikakoolist ehk -kursustest pole palju rääkida. Õppisin seal keskkooli lõpetamiseni. Klarnetitunde sain koolis edasi Ponomarjovilt, nii huvitas mind esmajoones enesetäiendamine muusikateoorias. Seda õpetas Tallinnast Pärnusse toodud Tiit Karis, üks parimaid Eesti tromboniste. Ühtlasi hakkas ta juhatama töölismuusika ühingu puhkpilli- ja džässorkestrit.

Esialgu õpetas ta mulle ka klarnetit, kuni Saar tõi Pärnusse väga hea klar-netisti Ilmar Kureniidu, kes Karise tööd jätkas. Hiljem mängisime Kureniiduga aastaid koos Eesti Raadio estraadiorkestris.

M

122

klarnetiste, vanematest Kaljaspoolik, Sikk, Pert jt. Mõne aasta pärast läksin üle minagi. Peamine vahetuse põhjus seisnes selles, et Prantsuse süsteemis puudub klapilt klapile libistamine, samuti on seal rohkem sõrmestusvariante. See lubab teatud helikombinatsioone hõlpsamini mängida. Üht Benny Goodmani soolot maha kirjutades avastasin koha, mida minu Saksa süsteemi pillil oli võimatu kiirelt mängida. Böhmi süsteemi pillil oli see imelihtne. Usun siiski, et täiuslik Albert-klarnet lubab kõike mängida. Peaksin küsima seda oma sõbralt Friwi Sternbergilt, kes on truu Albert-süsteemile.

Teiste erialade üliõpilastega kohtusin solfedžo- ja teooriatundides. Lauljaist on meeles Ellen Laidre. Ta sai filharmoonia solistiks ning tegutses ka pedagoo-gina, teiste seas õpetas Uno Loopi. Hästi on meeles Laine Karindi, helilooja Alfred Karindi tütar. Nagu isal oli temalgi absoluutne kuulmine. Diktaadi sai ta alati esimesena valmis. Ükskord katkestas selle kirjutamise õhuhäire. Tuli minna varjendisse. Lainel oli diktaat juba valmis ja mõnigi kirjutas selle temalt maha.

Solfedžot ja teooriat õpetas Leho Võrk, helilooja Enn Võrgu noorem vend. Ta oli tutvunud Soomes Zoltán Kodály relatiivse noodilugemismeetodiga, mil-lele tugines Heino Kaljuste algatusel levitatud JO-LE-MI süsteem. Temagi põ-genes Eestist järgmisel aastal.

Üldklaveriõpetajaks sai Helmi Viitol-Mäevälja, ooperilaulja Karl Viitoli abikaasa. Ta oli lõpetanud Petrogradi konservatooriumi ja nagu Bernhard Lukk, oli temagi Tallinna konservatooriumi õppejõud alates 1919. aastast. Peale har-jutuste, heliredelite ja kolmkõlade pidi õpilasel olema ka mõni pala ehk tükk, nagu siis tavatseti öelda. Esimesena sain selleks Schumanni „Lõbusa talupoja”, väga lihtsa palakese, aga mulle oli see talupoeg päris kõva vastane.

Et proua Heermeyeri tütar ei lubanud mul lasteaia klaverit kasutada – miks, ma ei saanud aru – pakkus armas proua Viitol mulle võimaluse harjutada tema kodus. See oli äärmiselt lahke vastutulek, kuid ebameeldiv oli nende kodu- rahu häirida. Viitolite kodus oli pianiino, millel oli moderaatornupp. Sellega sai helitugevust vaiksemaks panna. Ükskord, kui abielupaar kõrvaltoas õhtustas, paningi sordiini peale. Otsekohe oli proua minu kõrval, lükkas nupu tagasi ja ütles: „See ei kõlba. Mängige täie kõlaga!”

Vahel jäime pärast mõneks minutiks vestlema. Teades, et mängin hilise aja-ni restoranis, küsis ta, kas ma tean, miks näitlejad kannatavad vanas eas reuma käes. Põhjus oli tema väitel selles, et õhtul hilja tullakse töölt, süüakse kõht täis ja minnakse magama. See põhjustavat igasugu hädasid. Ta olevat seda näinud ka oma abikaasa juures ning ta soovitas mul hilisõhtusest söömisest hoiduda.

Kui ma juba sõjaväes olles teda viimast korda kohtasin, oli ta siiralt kurb. Mälestuseks kinkis ta mulle sigaretipitsi, mille ümber oli sinimustvalge ring.

123

Õppeaasta lõpus pidid olema õiendatud eksamid kavas ettenähtud ulatuses. Ent see ei huvitanud enam kedagi – ei üliõpilasi ega õppejõude. Kevadisel lõpu-aktusel ma polnud, olin siis juba Tohisoo mõisas sõjalisel väljaõppel, et anda oma panus lõpliku võidu (Endsieg’i) saavutamiseks.

1945. aastal üritasin õpinguid konservatooriumis jätkata. Tegin uuesti sisse- astumiseksamid, ent mandaatkomisjon ei pidanud võimalikuks anda mulle õppimiseks luba. Tuli kuus aastat oodata. Sellest aga edaspidi.

Samal ajal õpingutega konservatooriumis algas töö restoranis Gloria John Pori orkestris. Enne sõda kandis ringhääling tantsumuusikat üle sealt ja Estonia Valgest saalist. Igal laupäeva ja pühapäeva õhtul kuuldi kaht parimat tantsuorkestrit, millest üht juhatas John Pori, teist Kurt Strobel. Koolipõlves ei jätnud ma kumbagi neist kuulamata, ehkki enne Türi uhke raadiomasti ehitamist 1937. aastal oli kuuldavus Pärnus üsna kehv – segas üks tugevam Saksa saatja. Mina eelistasin Strobeli orkestri moodsamaid palu, Pori rahvalik repertuaar polnud minu maitse. Vahest seetõttu olin enne temaga tutvumist pisut kõhevil, küsides endalt, kas suudan täita mulle pandud ootusi.

John Pori orkester (1942). Vasakult: P. Kiin, V. Ojakäär, V. Järv, J. Pori, E. Kõlar