Wynaham

Originaal:JohnWyndhamTHEDAYOFTHETRIFFIDSPenguinHooksInassociationwithMichaelJoseph1986

Sarja kujundus: Endel PalmisteKaas:MilviTorim

©Tõlge eesti keelde. Kirjastus«EestiRaamat»,1990

1LÕPPALGAB

Kui päev, mille sajuhtumisi tead olevatkolmapäeva, hakkab pealepühapäevase vaikusega, onkusagilmidagitõsiseltviltu.

Tajusin seda koheärgates. Kuid hiljem, kuiunisus hajus ja peaselgemaks läks, lõinkõhklema. Lõpuks oli jupalju tõenäolisem, et miski—ehkkimaeitaibanud,mis

nimelt — on korrast ära eimillegi muu kui minuendaga. Jäin ebaledesootama.Peatseltsainesimesekindlama tunnismärgi:kusagil kaugel lõi kell minukuulmise järgi kaheksa.Pingutasin umbusklikultkõrvu.Varstihakkasvaljuljaotsusekindlal toonil löömateine kell. Tõttamata tõi seekuuldavale kaheksa pauku.Vaieldamatultkaheksa.Nüüdteadsinjubakindlalt,etasiei

oleõige.Kui järele mõelda, siis

oli see, et mamaailma lõpumaha magasin — noh, sellemaailma, millega juba ligikolmkümmend aastatharjunud olin— selge juhusnagu üldse paljudeellujäämiste puhul. On jubakordniiseatud,etteatudhulkinimesi lamab alatihaiglavoodis, ja statistilisekeskmise seaduse järgilanges see liisk umbkaudu

nädala eest mulle. Samakergesti võinuks see sündidaveelnädalvaremjaseljuhulei kirjutaks ma praegu neidridu. Sel juhul poleks mindenamüldse elavate seas.Entjuhus tahtis, et ma lebaksinhaiglas täpselt sel ajal, javeelenamgi—etmusilmadjatervemupeaolekspaksultkinni mähitud. Just seetõttupean tänulik olema, ükskõikkes selliseid juhuseid ka eikorralda. Tol hommikul olin

siiski üksnes närviline japahur, püüdes mõista, mispagan siis ikkagi toimub.Olinjubaküllaltkauahaiglasolnudningteadsin,etülemõekõrval on kell seal kõigepühamasi.

Ilmakellataolekshaiglasilmapilk omadega läbiolnud. Iga hetk uuris keeginumbrilauda,etülesmärkidamõnd sünni- või surmaaega.Ka kõik muu käis täpseltkella järgi: ravimid,

söögikorrad, tuledesüütamine ja kustutamine,lobisemine, töö, magamine,puhkamine, külastajad,rõivastamine, pesemine. Jaseniajani nägi kell ette, etmind tullakse igalhommikulpesema jakorrastama täpseltkolmminutit seitse läbi.Seeoli üks peapõhjusi, miks maoma üksikpaiatist lugupidasin,üldpalatishakkasseetülikasaskeldamineasjaeestteist taga tervelt tund aega

varem peale. Kuid tänajõudsid eri aegasid näitavadkellad juba kõigisosakondades kaheksa äralüüa ja ikka veel ei ilmunudkedagi.

Niiske käsnagaülehõõrumine ei meeldinudmulle küll põrmugi ja kõikmu vihjed, et selleprotseduuri asemel võikskeegi mind lihtsalt kättpidivannituppa juhatada, olidseni kasutuks jäänud. Ometi

häiris tolle toiminguviibiminemindtõsiselt.Sedaenam, et käsnale järgnesharilikult hommikueine jamukõhtolitühi.

Niisugune asi oleksmulle tõenäoliselt igalteiselgi hommikulmeelehärmi teinud, kuidtänanepäev—kesknädal, 8.mai—olimulleeritioluline.Ootasin kahekordsekannatamatusega, et kõiktavakohased askeldused juba

ükskord mööda saaksid, sestsel päeval pidin sidemetestpääsema.

Kobasin kellanupujärele ja läkitasin neile sealvähemalt viiesekundiseplärina, et näidata, mis maneistõietimõtlen.

Sellisehelistamisepealepidi järgnema raevukasvastureaktsioon. Sedaoodateskuulatasinedasi.

Taipasin nüüd, et päevahääled seal väljas on veel

võõrikumad kui ma ennemarvasin. Need hääled — võiõigemini— see hääletus olipalju rohkem pühapäevamoodikuiükskipühapäeviseja ma pidin uuesti pingsaltkalendrit meelde tuletama,veendumaks, et täna ontõepoolest kolmapäev, olgusiis muidu juhtunud mistahes.

Ma ei suutnud õietikunagi aru saada, miks St.Merryni haigla asutajad olid

heaks arvanud rajada omaettevõte kallile krundileärilinnaosas, tihedaliiklusega tänavaristinaabruses, kus patsientidenärvid iialgi rahu ei saanud.Kuid neile õnnelikumaile,kelle hädasid katkematuautodevoolumüra hullemaksei teinud, andis seevõimaluse ka voodis lebadestundaendnii-öeldakesetelutormilist hoovust. Harilikultlisasid linna lääneossa

suunduvad bussid just sellekoha peal hirmsajõuramisegagaasi, proovidesenne rohelise tule kustumistüle risttee lipsata; üsna tihtitõendas pidurite kriiksumineja summutite paukumine, etseeeiläinudneilkorda.Pisuthiljem võtsid valgusfooritagant vallapääsenudmasinad möirates paigastning tormasid kiirust lisadeskallakut tänavat pidiülespoole. Aeg-ajalt toimus

tänavaristil väike vahemäng:vali mürtsatus ja krigin,millele järgnes üldineliiklusummik. Minuolukorras inimesele oli seeülimalt ärritav, sest mul tulijuhtunu üle otsustada üksneslendulastud vandesõnadehulga järgi. Loomulikultpolnud ainsalgi St. Merrynipatsiendil ei päeval ega kasuuremalosalööajastmingitvõimalust hellitadaillusioone, nagu oleks elu

seisma jäänud just seetõttu,et tema isiklikult pidi sealthetkekskõrvaleastuma.

Ent sel hommikul olikõikteistmoodi.Seletamatultja seepärast häirivaltteistmoodi. Ei vingunudkummid ega mürisenudbussid, õigupoolest polnudkuulda üldse mingisuguseidsõidukeid. Ei piduritekriiksumist egasignaalitamist. Varem juhtusvahel mööda sõitma veel

mõni hobune, kuid nüüd eikostnud ka nendekabjaplaginat. Ega isegimitte rohkete tööle ruttavatejalgade astumist, mis selkellaajal muidu nii tavalineoli.

Mida kauem makuulatasin, seda kahtlasemkõik tundus ja seda vähemsee mulle meeldis.Umbkaudu kümne minutisees ulatus mu kõrvu viielkorral ebakindlate, kobavate

sammude lohinat, kolmelkorral segast kisa kusagiltkaugemalt ning ühel korralnaisterahva hüsteerilistnuuksumist. Ei olnud eituvide kudrutamist egavarblaste säutsumist. Mittemidagi peale tuule undamisetraatides...

Pikkamööda haarasmind vastikult õõnes tunnenagu lapsepõlves, kui mavahelhakkasinettekujutama,missugusedkollidmindkõik

magamistoa pimedaistnurkadest varitsevad. Ma eijulgenud jalgagi teki varjustvälja pista, kartes, et voodialt võibkeegimul pahkluustkinni krapsata; kartes, etkeegikargabmullesilmapilkkallale, niipea kui endvähekegi liigutan, eisöandanudmaisegikättlülitipoole küünitada, et tulipõlema panna.Nagu tookordlapsena pimedasmagamistoas, nii pidin ka

nüüd selle tunde jõugamahasuruma.Jaseepolnudsugugikergem kui siis. Lausaüllatav, kui vähe me lapsestsaadik muutunud oleme, kuimeid proovile pannakse.Nood algelised hirmud olidseniajani mu sees peidus jaootasid vaikselt oma tundi.See jõudis üsna ligi — jakõik üksnes sellepärast, etmu silmad olid seotud jatänavaliikluskatkenud...

Kui olin end pisut

kogunud, püüdsin asjalugukaineltkaaluda.Mispõhjuselvõib liiklus üldse katkeda?Noh,harilikultsiis,kuitänavsuletakse remonttöödeks.Väga lihtne.Mõneajapärastilmuvad platsi töömehedsuruõhühaamritega, mislisavad paljukannatanudpatsientide rikkalikelekuulmismuljetele veel ühenüansi.Kuidkainekaalumisehädaoli,etseeeikavatsenudpooleteepealepidamajääda.

Seejõudisväljatõsiasjani,etpolnud kuulda isegi mittekauget liiklusmüra. Eivedurivilesid egapuksiirlaevade huilgeid.Üldse mitte midagi — kunikelladhakkasidüksteisejärelveerandüheksalööma.

Ilmselt oleks piisanudühestainsastpilgust, et saadaaimu,missiisikkagilahtion.Kiusatus kas või poolesilmagagi piiluda oli tohutu,kuid ma sain sellest jagu.

Kõigepealtolnuks sedapaljukeerulisem teha, kui kõrvaltvõis arvata. Tegu polnudlihtsalt sidemeservakergitamisega: mu peadümbritses tohutu hulkmähiseid ja vatipolstreid. Jamis kõige tähtsam, makartsinproovida.Rohkemkuinädal täielikku pimedust eiõhuta just omasilmanägemisega riskeerima.Tõsi küll, sidemetemahavõtmiseks oli määratud

just tänane päev, kuid arstidoleksid seda teinudspetsiaalse nõrga valgusekäes ning lubanud mulsilmad päris lahti jätta allessiis, kui selgunuks, et nendeseisundonrahuldav.Kasseeaganiioli,sellestpolnudmulaimugi. Võis juhtuda, et munägemine oli tunduvaltnõrgenenud,võietmaeinäeenam üldse mitte. Ma eiteadnudsellestveelmidagi...

Vandudes haarasin

uuesti kellanupu järele. Seetegi mu olemise natukekergemaks.

Paistis, et kellahelin eilähe mitte kellelegi korda.Peale pahameele hakkas seemulle jubakamuret tegema.Kogu aeg teistest sõltuda onniigi alandav, kuid veelviletsam on, kui pole enam,kellest sõltudagi. Mukannatus hakkas otsa saama.Leidsin, et tulebmidagi ettevõtta.

Kui väljas koridoriskõvasti karjuda ja ka muidukorralikku märulit teha,peaks keegi ju ikkagi kohaleilmuma. Kui mitte muupärast, siis kasvõi ainultselleks, et mind korralekutsuda. Lükkasin lina pealtja ronisin voodist välja. Mapolnud oma palatit kunaginäinud ja kuigi mul olikuulmise järgi tekkinudküllalt selge ettekujutus,kuspool uks võiks asuda,

polnudseda suguginiikergeleida. Teed sinnapooletõkestasidmitmedveidrad jatäiesti tarbetuna tunduvadesemed. Äralöödud varba jakriimustatud sääre hinnagajõudsin viimaks siiski uksejuurde.Pistsinpeakoridori.

«Auu!» hõikasin. «Matahan süüa! Palatnelikümmendkaheksa!»

Esimesel hetkel eijuhtunud midagi. Siis kostisterve koor üksteisest

ülekisavaid hääli. See kajas,naguoleksneidsadu,jamitteühestki sõnast polnudvõimalik aru saada. Otsekuioleksin ma pannudgrammofonile plaadi suurerahvahulga — ja sealjuuresüsnagi ülesärritatudrahvahulgahäältega.Mupeasvälgatas painajalik mõte, etmindonunepealthullumajjatoimetatud, nii et see siin eioleenamüldsegiSt.Merrynihaigla.Normaalsete inimeste

kõrist ei võinud sellisedhääled küll tulla. Lõin uksekähkukinnijakobasintagasivoodisse. See tundus toihetkel ainsa ohutu jausaldatava paigana õudustäratavasmaailmas,mismindümbritses. Otsekui sedarõhutades tungis palatisseuus hääl, mis tarretas mupaigale just sel hetkel, kuiendale lina peale tõmbasin.Alt tänavalt kuuldus metsik,hullumeelne kriiskamine,

mis nakatas mind pöörasehirmuga. Kriise kostis kolmkorda ja isegi vaibudestundus see ikka veel õhkurebestavat.

Judisesin üleni.Higinired panid laubasidemete all talumatultkipitama. Sain aru, etjuhtunud on midagikohutavat ja jubedat. Ma eisuutnud oma üksindust jaabitustkauemtaluda.

Ma lihtsalt pidin teada

saama, mis mu ümbertoimub. Tõstsin käedsidemete juurde, mu sõrmedkompisid juba haaknõelu,kuidkorragapeatusid...

Mis siis, kui ravi eiolegi tulemusi andnud?Kisun sidemed lahti ja äkkiselgub, et ma ei näe enamüldse?Seeoleksveelhullem—sadakordahullem...

Mul lihtsalt ei jätkunudjulgust nõnda ihuüksindaolles selgusele jõuda, et

arstid ei olegi mu nägemistpäästnud.Jaisegikuinadon,siiskesütleb,kasmusilmadpraegu veel päevavalgusttaluvad?

Lasinkäedrüppevajudaja nõjatusin padjale.Tigedana iseenda ja tervehaigla peale surusinhammaste vahelt mõnedmõttetud ja mannetudvandesõnad.

Kulus vist küll tükkaega, enne kui suutsin asju

jällerahulikumaltvõtta.Kuidsiis hakkasin kohe jälleajusoppidestuhlama,etleidamõnd sobivat seletust. Sedama ei leidnud. Küll agajõudsin absoluutselt kindlaleveendumusele, et kõigesthoolimata peab olemakolmapäev.Eelminepäevolikulunud üsna meeldejäävaltja ma võisin pea anda, etsellesteiolemöödasrohkemkuiüksainusöö.

Ametlikest ürikutest

võite leida teate, etteisipäeval,7.mailläbisMaaoma orbiidil suurekomeedikildude pilve. Kuisoovite, võite isegi uskumajääda — miljonid inimeseduskusidseda tõemeeli.Võib-olla see niimoodi ka oli.Tõestadaeisuudamamidagi.Seda, mis toimus, ma ise juei näinud, kuidmul on sellekohta oma arvamus. Ainus,mida ma tegelikult tean, onsee, et pidin veetma terve

õhtu voodis, kuulatespealtnägijate kirjeldusimillestki, mida pidevaltnimetati kõigi aegade kõigevapustavamakstaevanähtuseks.

Ja ometi polnud keegisinnamaani, kus see kõikalgas, kuulnud sõnakestkioodatavast komeedist võisellekildudest...

Ma ei tea, milleks olineil veel tarvis teharaadioreportaaži, kui igaüks,

kes võis oma jalgel käia,karkudelkomberdadavõiendkandalasta,olinaguniiväljasvõi lahtisteakende juures, etnautida suurimat tasutailutulestikku,misiialnähtud.Aga reportaaži nad tegid jasee pani mind eriti rusuvalttundma, mida õieti tähendabolla pime. Siis otsustasingi,et kui ravi tulemusi ei anna,teenendalepigemlõpupeale,agapimedanaedasieiela.

Juba päevastes

uudistesaadetes teatati, eteelmisel ööl on Kaliforniakohal taevas nähtudsalapäraseid ererohelisisähvatusi. Ent Kaliforniasjuhtus alati kõikvõimalikkeasju, nii et keegi ei lasknudend ka sellest loost eritihäirida. Kui aga teateidjärjest juurde tuli, tekkis tookomeedikildude versioon,misjäigitõepähepüsima.

Kõigist Vaikse ookeanipiirkondadest saabus

kirjeldusi rohelistemeteooride särast öisestaevas ja neid öeldi langevat«aeg-ajaltsellistehoogudena,et tundub, nagu oleks tervetaevasmeieümberpöörlemahakanud». Ja seda ta tegigi,kuinüüdjärelemõelda.

Ööpiiri pikkamöödalääne poole nihkudes eikahanenud vaatemängusuurejoonelisus põrmugi.Üksikuid rohelisi välgatusivõismärgata isegi juba enne

pimeduse saabumist. Diktor,kes kella kuuesesuudistesaates nähtustkommenteeris, nimetas sedahämmastavaks vaatepildiksning ei soovitanud kellelgimööda lasta juhustseesugustjälgida. Ta mainis ka, etnähtus tekitab tõsiseidraadiohäireid kaugematelühilainesaatjate vastuvõtul,kuid et kesklainel, kustnendegi saade parajastieetrisse läheb, pole häireid

täheldatud, samuti mittetelevisioonis. Omasoovitusega poleks diktorilküll tarvitsenud vaeva näha.Otsustades juba selle järgi,kuivõrd elevil oli haigla, eiolnud minu meelest küllkuigi tõenäoline, et keegivõiks seesuguse juhusemööda lasta — muidugipealemuenda.

Ja nagu polnuksraadiokommentaaridest veelküllalt, pidas ka õde, kes

mulle õhtusöögi tõi, omakohuseks kõik uuesti üleseletada.

«Taevas on langevaidtähti puhta täis,» märkis ta.«Kõik ererohelised. Inimestenäod teeb see õudseltkooljavärvi. Kõik vahivadneid väljas ja vahel on sealniisama valge kui päisepäeva ajal — ainult et valetoonides. Aeg-ajalt sähvabmõni nii suur ja hele, etsilmadel hakkab valus.

Imepärane vaatepilt.Räägitakse, et midagiseesugustpolevaremilmaskijuhtunud. Küll on kahju, etteiesedaeinäe,eksole?»

«Kahju jah,» vastasintõredalt.

«Me tõmbasimepalatites kardinad eest ära,nii et kõik haiged saavadvaadata,» jätkas õde. «Kuiteilneidsidemeidümberpeaeioleks,näeksitetesedapiltikenasti otse siitsamast

voodist.»«Ahah,»kostsinmina.«Muidugi on väljast

veel paremini näha.Parkidesse ja Heathile[Hampstead Heath — üks Londonisuuremaidjaarmastatumaidhaljasalasid.(Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)]

olevat inimesi kogunenudtuhandete kaupa. Ja kõiklamedamad katused on neidka täis, seisavad ja vahivadtaevasse.»

«Ei tea, kui kaua seevõib veel kesta?» küsisin

ärritustmahasurudes.«Pole aimugi, aga ma

kuulsin, et mujal olevat piltolnud palju hiilgavam kuimeil praegu.Aga teil poleksseda vist nagunii vaadatalubatud — isegi siis, kuisidemed oleks täna mahavõetud.Algultulebteilsilmihoolega hoida ja mõnisähvakas on ikka hirmushele.See...Oooeh!»

«Mis«oooeh»?»pärisin.«Kusseealleslõikas—

terve palati lõi roheliseks.Kurb küll, et teil seenägematajääb.»

«Eks ta ole,» nõustusin.«Aga olge nüüd nii kena jajätkemindüksi.»

Püüdsin raadiot kuulata,kuid sealt kostsidsamasugused ohhetamised jaahhetamised läbisegivaoshoitumate häältega, misaina latrasid «hiilgavastvaatepildist»ja«ainulaadsestnähtusest», kuni mul tekkis

tunne, et terve maailm peabuhket pidu ja mina olenainus, keda pole sinnakutsutud.

Et haigla raadio võrkkandis üle ühtainsatprogrammi, polnud mulmingit võimalustmeelelahutust valida. Mõneajapärastjõudsinjäreldusele,et etendus hakkab lähenemalõpule. Neil, kel see veelnägemata, soovitas saatejuhttungivalt vaatama kiirustada

või muidu kahetsevad nadhiljemterveeluaeg.

Paistis, et kogu tollejutuga taheti mulle selgeksteha, kuidas ma olen käestlasknud just sellevõimaluse,mille jaoks maailmasündisin. Lõpuks tüütas seemuniiära,etkeerasinraadiokinni. Viimane sõnum, misveel kuulsin, andis teada, etvaatemäng muutub nüüdkiiresti kahvatumaks ja etmõne tunni pärast jõuame

tõenäoliselt komeedikildudepiirkonnastvälja.

Polnud vähimatkikahtlust, et kõik see olitoimunud eelmisel õhtul.Juhtunuks see varem,pidanuks tühi kõht mullepalju rohkem vaeva tegema.Vägakena,agamissiisnüüdikkagi lahti oli? Kas tõestiveetis terve haigla ja tervelinn möödunud öö niitormiliselt, et ei suutnudsellestikkaveeltoibuda?

Sealmaal lõikas mumõtted läbi kellade koor:lähemal ja kaugemalhakkasid need löömaüheksandathommikutundi.

Võtsin kellanupukolmandatkordatõsiseltette.Kui siis ootama ja valvamajäin, ulatus ukse tagant mukõrvu mingi müra. Eristasinselles nuukseid, krabinaid jasahinat, mida aeg-ajaltkatkestasidkaugedkarjed.

Palatisseeitulnudometi

kedagi.Selle aja peale tundsin

end juba päris kehvasti.Lapsikud ja jubedadkujutluspildid võtsid mindjälleomavõimusesse.Närvidpingul, ootasin, et iga hetkavaneb nähtamatu uks jaruum vajub täis mingeidõudseid olevusi —õigupoolest polnudma üldsekindel, et keegi või miskijubaeihiiligipalatiskäratultringi...

Maeitahaöelda,etmuloleks üldiselt kalduvusivaime näha... Kõiges olidsüüdi need pagana sidemedmu silmade ümber ja tookole kisa, mis koridorist muhüüdele vastuseks kajas.Loomulikult sain sellestkerge närvivapustuse — jakui sa kord hakkad tonteseinale maalima, siis tulebneid aina juurde. Juba oligineid nii palju, et paljasvilistamine või julgustuseks

endaette ümisemine eivõinud mind enam nendeküüsistpäästa.

Pidin lõpuks ikkagiotsustama, kumb võimaluson hirmsam: kas võttasidemedmahajasellegaomanägemine ohtu seada— võijääda endistviisi pimedussekoos kõigi seal varitsevateõudustega.

Ma ei tea, kuidasoleksin talitanud, kui seekõikjuhtunukspäevvõipaar

varem. Tõenäoliselt niisamanagu nüüdki — kuid selpäeval võisin endalevähemaltkinnitada:

«Noh, tont võtku, tervemõistuse järgi ei tohiks siinküllmingitohtuolla.Lõpuksolekssidemedjunaguniitänamahavõetud.Riskime.»

Üht pean enda auksütlema. Hirm ei olnud mindsiiski nii kaugele viinud, etoleksin hakanud sidemeidpaaniliselt maha kiskuma.

Mul jätkus taipu jaenesevalitsust voodist väljaronida ja rullkardinad allalasta, alles seejärel asusinhaaknõeltekallale.

Kui pea mähistestvabaks sain ja leidsin, etmusilmad palati poolhämarikussiiskinäevad,tundsintohututkergendust. Ent niipea, kuiolin veendunud, et ei voodiall ega ka kusagil raujal eivaritse mingeidkurjakavatsevaid olevusi ega

esemeid, seadsin kähku tooliselgapidi ukselingi alla.Pärast seda tundsin endmärksa kindlamalt. Sundisinennast kulutama silmadeaeglasele päevavalgusegaharjutamisele terve tunni.Lõpuksolimulselge,ettänukiirele esmaabile ja tõhusaleravile näevad mu silmadsamahästikuivarem.

Ent ikka veel ei tulnudkedagi.

Öökapi alumisel riiulil

avastasin paari tumedateklaasidega prille, mis olidsinnaminujaokshoolitsevaltvalmis pandud.Ettevaatusestseadsin nad ninale, enne kuipäris akna juurde läksin.Akna alumine osa ei käinudlahti,niietvaatevälioliüsnapiiratud.Kõõritasin alla, siisparemale ja vasakule ningsilmasin paari inimest, keseemal tänaval kummaliseltebakindlal ja sihitul moelringiliikusid.Kuidmismind

kohe esimesest pilgust kõigerohkemrabas,oliharukordnenähtavus, see, et kõik niiselgesti kätte paistis. Ülelähemate katuste olid täpseltja teravalt näha isegi vägakauged hooned. Ja siismärkasin, et terves linnas eitule ühestki korstnast suitsu,eisuurtestegaväikestest...

Oma rõivad leidsinkorralikult riidepuuleriputatuna seinakapist. Kuiolin need selga tõmmanud,

tundsin end palju paremini.Portsigarisse olid jäänudisegi mõned sigaretid. Paninühe neist põlema ja ehkkilugu oli endistviisi ülimaltveider, hakkasin tasapisijõudmasellisessehingeseisu,et ei taibanud enam isegi,mis nimelt mind enneniimoodipaanikasseajas.

Tolleaegseid arusaamumaailma asjadest on praeguisegi kujutlustes rasketaastada. Meil tuleb nüüd

palju rohkem iseennastusaldada.Aga tollalolikoguelu juba ette kindlalt paikapandud, kõik tegemisedüksteisega lahutamatultseotud. Iga inimene täitisomapisikestosaomakindlaskohas niikõrvalekaldumatult, etväljakujunenud harjumusi jatavasid oli kerge lausaloodusseadustepähevõtta—ja järelikult seda suuremassehätta sattuda, kui miski elu

harjunud rööbastest väljajuhtuslööma.

Kui peaaegu pooleluaega on maailmakorraldust ühtmoodi ettekujutatud, poleümberorienteeruminekaugeltki viie minutiküsimus. Tagasivaadetoonasele maailmale, kusenamikmeist ei teadnud egatahtnudki midagi teadaigapäevaseeluüksikasjadest,pole mitte üksnes

imestamapanev, vaid isegipisut šokeeriv. Mul polnudpraktiliselt aimuginiisugustest elementaarsetestasjadest nagu näiteks see,kustjakuidasjõudsidminunitoiduained, kust tulijoogivesi,kuidasolidkootudjaõmmeldudminurõivadvõimil moel oli linnade heaoluja tervis seotudkanalisatsioonisüsteemiga.Tervemeieeluolimuutunudkeerukaks spetsialistide

ühenduseks, kus igaüks neisttäitis enam-vähemkorralikult oma ülesandeid,eeldades, et kõik teisedteevad sedasama. Seepärastei suutnudki ma korrapealtuskuda, et terve haigla ontäielikult käest ära. Olinkindel,etkeegihoiabkusagilikka veel ohje peos — agaõnnetuseks oli see keegiunustanud 48. palatiolemasolu.

Kui ma siis jälle

söandasinukse juurdeminnaja koridori piiluda, pidinparaku endale aru andma, etmis ka iganes oli juhtunud,selle mõju pidi 48. palatiainsast patsiendist küli paljukaugemaleulatuma.

Näha polnud ainsatkihinge, ehkki kusagilt eemaltkuuldus katkematuthäälterüma. Kuulsinsammude lohinat jaaeg-ajaltmõne valjema karjatuseõõnsat kaja tühjades

koridorides, kuid see kõik eisarnanenud sugugi tollelehullumeelsele kisale, mismind enne vait ehmatas.Sedapuhkumavaljemathäältei teinud. Ettevaatlikultpugesin palatist välja. Miksettevaatlikult? Ei oskagiöelda. Lihtsalt õhus olimidagi,mis sundis niimoodikäituma.

Suures ja vastukajavashoones oli raske aru saada,kustpoolt hääled tulevad,

kuid et koridori üks otslõppes klaasustega, millemattidele ruutudele langesrõduvõre vari, suundusinteiselepoole.Pöörasinümbernurgajajõudsinüksikpalatitetiivast välja laiemasseüldkoridori.

Esimesel pilgul näisseegitühi,kuidedasiastudesmärkasin varjustväljalibisevat inimkogu.Mehel oli seljas valgekittel,selle all aga kandis tamusta

kuube ja triibulisi pükse.Arvasin, et see on arst,imestasin aga, miks ta niiseina ligi hoiab ja liigubedasi otsekui käsikaudu teedkobades.

«Vabandage,» kõnetasinteda.

Mees peatus järsult. Tapöördus minu poole ja manägin, et ta on näost hall jahirmunud.

«Kes te olete?»küsis takõheldes.

«Mu nimi on Masen,»seletasin. «William Masen,patsient 48. palatist. Tulinuurima,mispärast...»

«Kas te näete?»katkestastamujutu.

«Loomulikult. Samahästi kui varem,» kinnitasin.«Ravi on lausa imet teinud.Agakeegieitulnudsidemeidmaha võtma, nii etma teginsedaise.Eiosanudarvata,etsee võiksmidagi halba teha.Mavõtsin...»

Takatkestasmindjälle.«Palun,viigemindminu

kabinetti. Mul on vajakiirestihelistada.»

Ma ei saanud ikka veelmillestki aru, kuid selhommikulkäismulkõikjubaärkamisest peale ülemõistuse.

«Kus teie kabinetasub?»küsisin.

«Viienda korruseläänetiivas. Uksel on silt«DoktorSoames».»

«Kena,» möönsin pisutüllatunult.«Agakuskohasmepraeguoleme?»

Pinevil ja ärritunudilmelraputasmeespead.

«Kustpõrgustminasedateadmapeaksin?»pahvatastakibestunult. «Teil on jusilmad, pagan võtku, ekspruukigeneid.Kas teeinäe,etmaolenpime?»

Sellest ei andnud küllmitte miski tunnistust. Tasilmad olid pärani lahti ja

näisid sihtivat otse minupoole.

«Oodake üks minut,»laususin. Siis vaatasinkoridoris natuke ringi.Liftiuste vastas avastasinsuurelt seinale maalitudnumbri «5».Läksin tagasi jateatasinsellestmehele.

«Hästi.Võtkemulkäestkinni,»käskis ta.«Kui liftistvälja tulla, siis on vajapöörata paremale. Seejärelesimesse koridori vasakul ja

sealkolmasuks.»Läksime tema

juhtnööride järgi. Teel eikohanud me ühtegi inimest.Kabinetis viisin mehekirjutuslaua juurde ja andsintelefonitoru talle kätte. Tatõstis selle kõrva juurde jakuulatas.Siiskobas aparaadijärele ja lõgistas kärsitulthargiga. Aegamööda hakkasta ilme muutuma. Ärritushaihtus ja pingul näojoonedlõdvenesid. Nüüd nägi ta

väljalihtsaltväsinud—vägaväsinud. Ta pani toru laualeja seisis mõne sekundivaikides, otsekui vahikspingsalt seina enda vastas.Siistapöördus.

«Mõttetu,» pomises ta.«See ei tööta. Kas te oleteveelsiin?»

«Jah,»vastasin.Ta sõrmed kompisid

lauaserva.«Kuhupoole ma näoga

olen? Kuskohas see kuradi

aken on?» nõudis ta uuestiärritudes.

«Otse teie taga,»seletasin.

Mees pööras ringi jaastus sinnapoole, käed ettesirutatud. Ta kõmpishoolikalt aknalauda ja -piituningastussiissammutagasi.Ennekuima jõudsin taibata,mis tal plaanis on, viskus tahooga aknasse ja lendasraginalläbiraamide...

Ma ei hakanud välja

vaatama.Seeoli ikkagiviieskorrus.

Kui liikumisvõimetagasi sain, vajusin raskelttoolile.Võtsin laual lebavastpakist sigareti ja panin sellevärisevi käsi põlema. Istusinseal tükk aega, oodates,millal südamepööritus üleläheb. Siis lahkusinkabinetist ja suundusintuldud teed tagasi. Ei saaöelda, et mu enesetunneoleks ülearu hea olnud, kui

jõudsin kohani, kus tollemehegakokkuolinjuhtunud.

Laia koridori kaugemasotsasleidsinpalatiukse.Sellemõlemad pooled olidjääklaasist, üksnes näokõrgusele olid jäetudläbipaistvad ovaalid.Arvasin,etpalatispeaksikkaolemamõnivalveõde,kellelevõin arsti enesetapustteatada.

Avasin ukse. Palatis oliüsna hämar. Pärast eelmise

öö vaatemängu lõppu olidkardinad ilmselt ettetõmmatud — ja ees seisidnadsiiamaani.

«Õde!»hüüdsin.«Põle teda siin,» vastas

mehehääl. «Ja juba kuradikauaaegapõletedasiinnähaolnud.Kuule, vennas, kas saei võiks neid kuradikardinaid tirida ja vähekesevalgust sisse lasta? Mitte eijaga,missiinpaganahaiglastänahommikultoimub.»

«Võinküll,»nõustusin.Isegi kui terves haiglas

valitses korralagedus, eipaistnud see mulle küllaltmõjuva põhjusena, miksõnnetud patsiendid peaksidpimedaslamama.

Vedasin paksudkardinad lähima akna eestkõrvale. Ereda joana voolaspäikesevalgus sisse. See olikirurgiaosakonna palat jaseal lamas omapaarkümmendhaiget.Paistis,

et enamik jalavigastustega,kuid mõnel oli käsi või jalgkamahavõetud.

«Mis sa seal nendegajändad, vennas, sikuta nadometi eest,» kamandasseesamahääl.

Pöörasin ümber javaatasin kõnelejale otsa. Seeoli tüse, tumedat verdmees,nahk tuulest ja päikesestpargitud. Ta istus voodis,näguotseminu—javalgusepoole. Ta silmad vaatasid

mulle ainiti otsa, samuti kuita naabri ja teistegi meesteomad...

Paar sekundit vahtisinneile nõutult vastu. Võttisveidi aega, kuni see kõikmullepäralejõudis.Siissainsuust:

«Ma...nad...nadonvistkuhugi kinni jäänud. Lähenotsin kellegi, kes järeleuuriks.»

Nende sõnadegalendasinpalatistvälja.

Selle vapustuse pealeoleksin küll hea meelegamidagi kangemat rüübanud.Pikkamööda hakkas mingiähmane aimusmu teadvussejõudma. Kuid mul oli ikkaveelraskeuskuda,etviimanekui üksmees seal palatis onpimedaks jäänud nagu tooarstki.Jaometi...

Lift ei töötanud ja mahakkasintrepistallaminema.Korrus madalamal kogusinend, võtsin südame rindu ja

heitsin pilgu veel ühtepalatisse. Seal olid kõikvoodid segamini. Algularvasin, et palat on tühi, aganii see siiski polnud.Vähemalt mitte täiesti.Põrandal olid pikali maaskaks pidžaamas meest. Üksvedeles lahtilöönud haavastvoolanud vereloigus, teinepaistis olevat saanudrabanduse. Elumärke eiandnud kumbki. Ülejäänudhaigedolidkadunud.

Jälle tagasi trepilejõudes taipasin, et põhiosasummutatud häältest, miskogu aeg mu kõrvu kostsid,tuleb altpoolt. Kõhklesinviivu, kuid ei osanudmidagimuud ette võtta, kui jätkataomateed.

Järgmise trepikäänuhämaruses oleksin äärepealtkomistanud astmetelvedeleva inimkeha otsa. Alltrepimademel lebas keegi,kes tõepoolest oli

komistanud ja kukkudes peavastu kivist tuhvi purukslöönud.

Lõpuks jõudsinviimasele trepikäänule, kustavanes vaade haiglavestibüüli. Ilmselt olid kõikhaiged, kes vähegi oma jalapeal liikuda suutsid,vaistlikult püüdnud sinnajõuda, kas siis lootuses abileida või majast väljapääseda.Võimalik,etmõnedneist olidki pääsenud. Üks

peaustest seisis ristselitilahti,kuidenamikeisuutnudseda üles leida. Kohmakalttammudes tiirutaskokkukiilutud summhaiglapidžaamades mehi janaisi vestibüülis aeglaselt jaabitult ringi. Lakkamatuliikumine pressis äärmisihalastamatult vastu seintemarmoreendeid jareljeefkaunistusi. Juba olidniimõnedkihaigedhingetukslitsutud. Aeg-ajalt üks või

teine neist komistas. Kelümbritsevate inimkehadesurve laskis põrandalevajuda, sel polnud enammingit võimalust teiste jalgealtjällepüstisaada.

Seekõiksarnanes...noh,küllap te olete näinud mõndDore pilti patustest põrgus.Kuid Dore pole ju suutnudedasi anda hääli: kõiki neidahastavaid nuukseid,soiguvat oigamist jameeleheitekarjeid.

Rohkem kui minut võipaar ei jaksanud ma sedapealtvaadata.Põgenesinjälletrepistüles.

Mul oli tunne, etpeaksin nende abistamiseksmidagiettevõtma.Võib-ollajuhatama nad välja tänavalevõi vähemalt katsuma sedaõudustäratavat masinlikkuringlemist peatada. Ent jubaesimene pilk oli mulleselgeks teinud, kui väheoleks mul endalgi lootust

ukseni jõuda. Ja kui seelähekski kuidagi korda, kuisuudaksingi nad tänavaletoimetada — mis saaks siisedasi?

Istusin trepiastmele, etahistusest jagu saada.Konutasin seal mõnda aega,peakätevahel,ningkoguseeaegkajastoojubehäälterümamu kõrvus. Siis asusinotsimateistväljapääsu,milleviimaks ka leidsin. See olikitsas tagatrepp, mis viis

haiglahoovi.See osa mu jutustusest

ei ole vahest kõige pareminiõnnestunud. Sündmusedvajusid mulle peale niiootamatult ja vapustavalt, etalgulkatsusinlausasihilikultüksikasjumittemeelde jätta.Seda enam, et mul oli siistunne, nagu näeksin mingitkošmaarset und, millestmeeleheitlikult, kuid asjatultpüüan üles ärgata. Majastvälja hoovile astudes ei

suutnudmaikkaveelpäriseltuskudakõikeseda,midaseesolinnäinud.

Ühes olin ometi täiestikindel.Oliseekõikilmsivõiunes,agaüksheanapskulusmulleärarohkemkuikunagivarem.

Hoovivärava taga kitsalkõrvaltänaval polnud nähaainsatki hingelist, kuidpeaaegu otse üle tee asusväike baar. Selle nimi püsibmul seniajani meeles:

«Alameini[El Alamein — paikkondEgiptuses, kus kindral B. L.Montgomery1942. a, purustas fašistlikud väed.]

Vapp». Sissepääsu kohalraudkonksu otsas rippuv siltpidi ilmselt kujutama vikontMontgomeryt. Uks uksepoololipärani.

Suundusinotsesinna.Sisenemine avalikku

joogikohtä andis mullehetkeks tagasi rahustavaigapäevasusetunde. Siin olikõik harilik ja tuttav nagu

tosinates teistessamasugustesbaarides.

Kuigi leti ees polnudkedagi näha, oli baaritagaruumis kindla pealemidagi lahti. Sealt kuuldusrasket hingamist. Korkplupsatas pudelisuust välja.Hetk vaikust. Siis tähendaskellegihääl:

«Džinn, pagan võtku!Põrgussedžinn!»

Järgnes vali raksatus jaklirin. Hääl mügistas

joobnultnaerda.«Läks vist peeglisse.

Äh, kellel's nüüd enampeegleidvaja?»

Uuskorkplupsus.«S' neetud džinn jälle,»

kurtishääl solvunult. «Käigepõrgusseomadžinniga!»

Seekord tabas pudelmidagipehmet,kolksatassiispõrandale ja laskis sisulvulksudesväljavoolata.

«Hei!» hõikasin.«Tahaks nagu midagi

joodavatsaada!»Kõik jäi korraga

vaikseks.«Kes seal on?» uuris

häälettevaatlikult.«Ma olen haiglast,»

selgitasin.«Tahaksühenapsivõtta.»

«Ma'i mäletamiskipärast su äält. Kas sulonnägeminealles?»

«Jah,»vastasin.«Üva, doktor, tule siis

jumalaeestsiiajaotsimulle

ükspudelviskit.»«Doktor ma just ei ole,

aga selle asjaga peaksintoimetulema,»kostsin.

Ronisin üle leti jaastusin ümber nurgatagaruumi. Seal seisiskõhukas, punetava näo jahalliseguste hülgevurrudegamees, püksid jalas, kuidülemist kehapoolt katmasvaid ilmakraeta särk.Ta olikenakesti purjus ja paistisparajasti kõhklevat, kas

hakata uut pihkusattunudpudelit lahti tegema võipruukidasedalöögiriistana.

«Kessa's oled, kui saarst põle?» nõudis takahtlustavahäälega.

«Ma olin seal ravil —aga see ei tähenda, et muloleks väiksem janu kuimõnel arstil,» seletasin jalisasin: «Teile on jälle džinnkättejuhtunud.»

«Tõsi või? Neetuddžinn!» kähvas mees ja

virutas pudeli minema.Lustlikuklirinasaatel lendasseeläbiaknavälja.

«Andke see punnivinnõigesiia,»sõnasin.

Küünitasin riiuliltviskipudeli, korkisin sellelahtijasurusinkoosklaasigamehelepihku.Endalesegasinhea portsu kanget brändittilga soodaveega ja seejärelveel teise. Pärast seda eivärisenudmu käed enam niiväga.

Heitsin pilgu omakaaslasele. Ta kulistas viskitotse pudelist, kavatsematagisedamillegagilahjendada.

«Te jääte ju niimooditäis,»tähendasin.

Mees pidas veidi vahetja pööras pea minu poole.Oleksinvõinudvanduda,ettamindnäeb.

«Jään täis!» osatasmees. «Kurat võtku, ma juolentäis!»

Tarääkisniipuhasttõtt,

et ma ei osanud vastuvaielda. Hetkeks vajus taoma mornidesse mõtetesse,siisteatas:

«Ma pean ennast veelrohkemtäistõmbama.Maanitäis!» Ta naaldus mullelähemale.«Teadsamisasja?Ma olen pime. Nõnda'p seeon, pime nigu mutt. Kõikinimesed on pimedad nigumutid. Peale sinu. Miks sa'iolepimenigumutt?»

«Poleaimugi,»kehitasin

õlgu.«S'on see kuradi

komeet,olgutaneetud!Kõiktema töö.Roheline tähesadu,ja nüüd on kõik pimedad.Kassanägidrohelisitähti?»

«Ei näinud,» pidintunnistama.

«Vat sulle siis! Ongiselge. Sina neid ei näind japõle ka pime.» Ta laiutassüngelt käsi. «Kõik teisednägid ja kõik jäid pimedaksnigu mutid. Kurradi

komeedid,ütlenma.»Valasin endale veel ühe

brändi, mõeldes, kas mehejutuseioleäkkitõeterasees.

«Siis kõik on pimedaksjäänud?»kordasin.

«See'p see on. Kõik.Arvata'sti kõik siin ilmas.Peale sinu,» lisas ta, otsekuioleks sellest alles nüüd õietiarusaanud.

«Kust te selle võtate?»pärisin.

«Põles'l midagi

keerulist. Kuula!» laususmees.

Me seisime külg küljekõrval räpases baaris,toetusime letile japingutasimekõrvu.Kuuldaeiolnud mitte midagi. Mittemidagi peale tuulest möödatühja tänavat aetavamäärdunudjakortsusajalehesahina. Vaikus oli nii ürgne,et selles tundus alles olevatkõik, mis oli neis paigusununenud juba tuhande või

rohkemagiaastaeest.«Saidnüüd aru,misma

mõtlen? S'on ju selgemastselge,»

laususmees.«Jah,» vastasin

aeglaselt. «Nüüd ma sainsellestaru.»

Otsustasin,etpeanedasiminema. Kuhu, seda eikujutanud ma ette. Kuid mapidin rohkem teada saamasellekohta,misolitegelikultjuhtunud.

«Kas teie olete siinperemees?»küsisinmehelt.

«Ja mis siis, kuiolengi?»uurisseetõrjuvalt.

«Eimidagierilist,ainultet ma pean kellelegi omakolm topeltbrändit kinnimaksma.»

«Äh,tühjasest.»«Agakuulge...»«Tühja sest, ütlen ma

sulle. Ja tead sa, mispärast?Sest et mis tolku võiks ühelsurnd mehel rahast olla? Ja

seemanüidolen—samaästiku surnd. Ain'lt joon enneveelnatike.»

Oma aastate kohta nägitaväljaveelküllaltjõulinejamaütlesintalleseda.

«Mismõtetonpimedastpeast edasi elada?» ägestusmees. «Täpslt nõndamoodiütles mu naine. Ja tal oliõigus, ain'lt et kindlat meelton tal rohkemkuimul.Teadsa,mis ta tegi, kui leidis, etlapsed on ka kõik pimedaks

jäänd?Võttisnadendajuurdevoodi ja keeras gaasi lahti.Nii on lood. Ja minul eijätkund julgust nende seltsijääda.Taonpagana'stkange,see mu naine, palju kangemkui mina.A' küll mina olenkavarsti kange.Varsti lähenma sinna üles nende juurdetagasi, kohe, kui olen küllaltjoond.»

Mida pidanuksin sealütlema?Ükskõik,mismakaei kostnud, kõik ärritas teda

järjest rohkem.Viimaks läksta kobamisi trepiotsa juurdejakomberdasüles,pudelikkaveel pihus. Ma ei teinudkatset teda tagasi hoida võitalle järele minna. Ainultvaatasin,kuidastaläheb.Siisjõin oma brändi lõpuni jaastusin välja hääletuletänavale.

2TRIFIIDIDESAABUMINE

See on jutustus muisiklikuelusündmustest.Siintulebettesuurhulkasju,mison maa pealt igavesekskadunud, ent sõnadeta,millega me olime harjunudnoidkadunudasjutähistama,ei oska ma kuidagi läbisaada, nii et pean nad sissejätma. Aga isegi selleks, etarusaadavaks teha üldistolukorda, tuleb mul minna

ajas pisut kaugemale tagasi,kui too hetk, millest omajutustustalustasin.

Kui olin veel laps, elasmeie pere — isa, ema jamina — ühes Londonilõunapoolses eeslinnas.Meiloli väike maja, milleülalpidamiseks isa istus igapäev kohusetruult omakontorilaua taga RiigiMaksuametis, ja meil oli kaväike aed, mida isa suvitiveelgi kohusetruumalt haris.

Meeierinenudpeaaegumittemillegipoolestneistkümnestvõi kaheteistkümnestmiljonistinimesest,kestollalLondonis ja selle lähikonnaselasid. Mu isa oli üksseesugustest headestarvutajatest, kes suutsidsilmapilkselt peast kokkuliita pikki arvutulpasid— jasedaisegitolleaegsepentsikurahasüsteemi juures. Nõndaoli tema meelest täiestiloomulik, et minustki tuleb

arveametnik. Mu võimetustsaada ühtede ja samadearvude liitmisel kaks kordajärjest ühesugune tulemuspidas ta seetõttu millekskiarusaamatuks ja isegisolvavaks.Kuidniiseeoli,jasinna polnud midagi parata,õpetajad, kes üksteise järelpüüdsid mulle selgeks teha,et matemaatikaülesannetevastuseid on võimalik leidaloogilisteteheteabil jaüldsemitte mingile müstilisele

inspiratsiooniletoetudes,olidlõpuks sunnitud alla andma,kinnitades, et mul polerehkendamise pealevähimatkinutti.Isauurismukoolitunnistust alati morninäoga, kuigi mu tulemusedteistes ainetes ei tohtinuksselleks põhjust anda.Arvatavasti liikus temamõtejärgmist rada: pole nuttirehkendamise peale — poleaimu rahandusest — poleraha.

«Ma tõesti ei tea, missinugapealehakata.Midasaise teha tahaksid?» tavatsestaküsida.

Ja kunikolmeteistkümnenda võineljateistkümnendaeluaastanioskasinsellepealeüksnes pead vangutada javastata, et mul pole sellestaimugi, tunnistades nii omatäielikkukõlbmatust.

See pani mu isaomakordapeadvangutama.

Tema arust jagunesmaailm järsult kaheks:nendeks, kes istuvadkirjutuslaua taga ja töötavadpeaga, ja nendeks, kes peagaeitöötaningtulevadseetõttuõhtul räpastena koju. Kuidasõnnestus tal püsida sellistevaadetejuures,misolidajastjaarustjubaomasadaaastat,seda ma ei tea. Ometimürgitasidneedtäielikultmulapseea ja alles palju hiljemtaipasin, et andetus

arvutamises ei peailmtingimata tähendama, etminust võib saada üksneskojamees või nõudepesija.Niieitulnudmullepähegi,etmind võib elus edasi aidataõppeaine, mis pakkus mullealati kõige rohkem huvi.Seda, et mu hindedbioloogiasolidpidevalthead,ei märganud ka mu isa, võikuimärkaski,siiseipidanudta niisugust pisiasjatähelepanuväärivaks.

Lõplikult lahendas selleküsimuse trifiidideilmumine. Minu jaoks tegidnadveelpaljurohkemgi.Nadkindlustasid mulle töö, misvõimaldas üsna kenasti äraelada. Samas oleksid nadmitmel korral mult peaaeguelu võtnud. Teisalt tulebmöönda, et nemad sellemullelõpukskasäästsid,sesttolleks kriitiliseks «rohelistekomeedikildude»ajakssaatismu haiglasse just trifiidi

astlalöök.Trifiidide äkilise

ilmumise kohta võibraamatuist leida rohkestimitmesuguseid hüpoteese.Suurem osa neist on täielikjama. Päris kindlasti eitekkinud trifiidid iseenesest,nagu uskusid paljudlihtsameelsed hinged.Vaevalt leidis kuigipaljutoetajaidversioon,ettrifiididon omamoodi ettekuulutusveel hullematest

katsumustest, mis langevadmaailma peale, kui inimeneoma eluviise ei muuda egahakka ennast paremini ülalpidama. Ja tõsi polnud kasee, et nende seemnedjõudsid meieni läbikosimilise ruumi näidisenakohutavatest vormidest, miselu on võtnud mõnel teisel,ebasoodsamas olukorrasplaneedil—vähemastiminaolen küll veendunud, et niiseepolnud.

Sain trifiididestst teadarohkem kui enamik inimesi,sest see oli mu töö, pealegioli mind oma teenistusespidav firma väga lähedalt,kuigi mitte just kõigeväärikamal kombel seotudnende massilise ilmumisegameie maailma. Sellelevaatamata jääb trifiididetõeline päritolu ikka veelsaladuseks. Mu isiklikarvamus on, et nad tekkisidrea keerukate bioloogiliste

katsete tulemusena jaseejuures väga tõenäoseltpuhtajuhuseläbi.Toimunukssee kusagil mujal, kui seal,kus see tegelikult toimus,oleks meil kahtlemataolemas trifiidide täpseltdokumenteeritud sugupuu.Kuid need, kes pidanuksidasjalugu kõige pareminiteadma, ei avaldanud iialühtegi usaldatavat aruannet.Üheks põhjuseks võis siinolla ka tollane veider

poliitilineolukord.Maailm, kus me toona

elasime, oli avar, ja suuremosa sellest oli ilmatakistusteta lahti igaühele.Maanteed, raudteed jalaevaliinid põimusid tihedalttema ümber, valmis kedatahes mugavalt ja ohutulttuhandete miilide tahatoimetama. Kui kellelgi tulitahtmine liikuda veelgikiiremini ja ta võis sedaendale lubada, reisis ta

lennukil.Noilaegadelpolnudmingitvajadustkandakaasasrelva või tarvitusele võttamuidettevaatusabinõusid.Savõisid lihtsalt püsti tõusta jaminna, kuhu süda kutsus,ilma et miski sind olekstakistanud — muidugi kuivirnblankettejaettekirjutusivälja arvata. Etmaailm võiskunagi nii lihtne olla, kõlabpraegu nagu muinasjutt.Ometi oli see nõnda terveltviiel kuuendikul meie

planeedist — ent ülejäänudkuuendikul valitses hoopisiselaadneolukord.

Noortel, kes polemaailma kunagi niisugusenanäinud, on seda kindlastiraske ette kujutada. Vahestpeavad nad seda omamoodikuldseks ajastuks, ehkkitollastele asukatele see pärisnii ei tundunud.Või arvavadnad, et nii hästi korraldatudja peaaegu tervenistiülesharitud Maal oli igav

elada, aga ka see pole õige.Tegelikultoliseeüsnapõnevpaik, vähemalt bioloogile.Iga aastaga nihutasime mekultuurtaimede kasvupiiriüha kaugemale põhja poole.Paikades, kus aastatuhandeidoli püsinud tundra võitühermaa, andsid nüüdrikkalikkusaakiuuedpõllud.Rohumaade võiviljapõldudena võeti järjestkasutusele suuri kõrbealasid,nii põliseid kui ka neid,mis

olid omal ajal tekkinudinimtegevuse läbi. Toit olitookord meie kõigepakilisem probleem, nii etharimiskõlbliku maa piiridenihkumist kaardil jälgitipeaaegusamapõlevahuviga,nagu varasemad põlvkonnadolid jälginud rindejooneliikumist.

Tähelepanu pöördumistmõõkadelt atradele võiskahtlemata pidadasotsiaalseks progressiks, ent

samalajaleksisidoptimistid,kes kinnitasid, et see näitabinimloomuse muutumist.Inimloomus püsissamasugune nagu enne:üheksakümmend viisprotsenti soovisid eladarahus, ülejäänud viisprotsenti kaalusid ainavõimalusi oma nahapäästmiseks juhul, kui nadsõja valla päästaksid. Rahupüsis ainult seetõttu, etkellelgi ei paistnud enam

olevat erilisi lootusi ellujääda.

Varustusküsimusedteravnesid samal ajal järjestka seepärast, et igal aastallisandus maakeraelanikkonnale kakskümmendviis miljonit toidu järelekisendavat suud. Ja paljurohkem kui pikaajalinekesiste tulemustegapropaganda, tegid siin ärapaarikaldusaastat:allesneedpanid inimesi oma olukorra

ületõsiseltjärelemõtlema.Üheks põhjuseks, mis

sundis viit protsentimilitariste sõjaõhutamisestpisut tagasi tõmbuma, olidsatelliidid. Intensiivseduuringudraketitehnikavallasandsid viimaks tulemusi.Saadeti üles esimene Maatehiskaaslane. Osutusvõimalikuks lasta rakett niikõrgele, et ta jääb püsimakindlale orbiidile. Seal võibsee siis täiesti rahulikult ja

ohutult ümber Maa tiireldanagu pisike Kuu — kunikerge nupuvajutus läkitabtalle käsu tulla tagasi allaning korda saata ettenähtudhävitustöö.

Esimesena satelliitrelvaloonud riigi võidukailesõnumeile reageeris üldsusärevusega, kuid veelsuuremat rahutust tekitasteiste riikide hoidumineigasugustest ametlikestaruannetest isegi siis,kuioli

kindlalt teada, et nad on selalal vähemalt niisamakaugele jõudnud. Igal juhulpolnud kuigi meeldivmõelda, et üleval su peakohal muudkui tiirleb jatiirleb teadmata hulkkohutava jõuga relvi ja etsinaeisaasinnamittemidagiparata.Ometi peab elu edasiminema — ja uudisedvananevad väga ruttu. Nii etharjutikasellemõttega.Tõsiküll, aeg-ajalt puhkes

paanilisi protestihoogusid,eritisiis,kuihakkasidlevimajutud, et lisakstuumalõhkepeadegasatelliitidele hõljub sealüleval veel teisigi, mis ontäidetud viljapõlde jakariloomi hävitavatemürkidega, radioaktiivsetolmu ja mitmesugusteviirusteningpisikutega.Veelenam: mitte ainult tuntud,vaid ka verivärskete, äsjalaboratooriumist tulnud uute

pisikutega. Raske öelda, kasnii ebakindlad ja vähemagivalikuta nii vaenlasi kuiomasid tabavadhävitusvahendid olidtõepoolest olemas. Kuidtuleb arvestada, et inimlikulrumalusel ei ole piire, eritiveel rumalusel, midakannustab hirm. Kui viiruson küllalt ebapüsiv, etmõnepäeva jooksul ohutuksmuutuda, ja kui teda saabtoimetada täpselt vajalikku

punkti, on tema strateegilinekasutamine täiesti mõeldav.Jakesvõisöelda,et,selliseidviirusi polnud juba kusagilaretatud?

Vähemalt AmeerikaÜhendriikide valitsus võttisasja küllalt tõsiselt ninglükkas sõnaohtralt ümberkõikväited sellekohta,naguoleks nende käsutusessatelliite,mis on ette nähtudbioloogilise sõja pidamiseksvahetult inimolendite vastu.

Samasuguseid avaldusiruttasid tegema veel paarväikeriiki, keda keegimingitesatelliitideomamisesei kahtlustanud. Teised,suuremad riigid vaikisid.Selline kurjakuulutavtagasihoidlikkus sundisüldsust järele pärima, mikson Ühendriikide valitsushooletusse jätnud relvaliigi,mida teised on valmiskasutama, — ja mida siiskitähendab too sõnake

«vahetult»? Seepealelõpetasid kõik riigid otsekuivaikival kokkuleppeligasuguse informatsiooniandmise satelliitide kohta.Nad ei kinnitanud enamühtegi teadet ega lükanudneid ka ümber. Ränkadejõupingutuste hinnagaõnnestus avalikkusetähelepanu lõpuks pööratatoitlustusprobleemile,misoliiseenesest küll sama oluline,kuid kaugeltki mitte nii

ebameeldivakõrvalmaiguga.Nõudmise ja pakkumise

turuseadusedvõimaldanuksidhakkavamatel ärimeestelorganiseerida aina uusitarbeainete monopole, kuidmaailmolimuutunudavalikemonopolide suhtesvaenulikuks. Ometifunktsioneeris ühendatudkompaniide süsteemtegelikult väga ladusasti,ilma et ühinemisvastasedseadused oleksid neid

häirinud. Ja raskustest,millega mõni ettevõte aeg-ajalt silmitsi oli, ei saanudrahvas enamasti midagiteada. Mis puutub näiteksUmberto ChristoforoPalanguezi, siis vaevaltkuulis keegi isegi temaolemasolust. Ka mina saintemast üht-teist teada allesaastaid hiljem oma töökäigus.

Umberto oli päritkusagilt Ladina-Ameerikast

jatemasoontesvoolassegastromaani tõugu veri. Jubatema esmakordne areenileilmumine ähvardas segi lüüaterve toiduõlide tootmisegategelevate firmade keerukamasinavärgi. Ühel ilusalpäevalastustasisse«Arktikaja Euroopa KalarasvaKompanii» kontorisse ja tõivälja pudeli kahvaturoosatõli, kavatsedes sellegaärimeestehuviäratada.

Mingiterilistentusiasmi

«Arktika ja Euroopa» eiilmutanud.Äriasjadkippusidniigi allamäge minema.Ometi võeti ja tehti sealajapikku roosast õlistmõnedanalüüsid.

Kõigepealt ilmnes, ettegemist ei ole üldsekalarasvaga: õli oli taimsepäritoluga,kuigi selle allikateisuudetudkindlaksmäärata.Teiseks avastati, et roosataimeõliga võrreldes polnudkompanii parimgi kalarasv

väärt rohkem kui tavott.Ärevusse sattunud ärimehedläkitasid ülejäänud õlipõhjalikumaleanalüüsimisele ning tegidkiireid järelepärimisi, etvälja selgitada, kas mr.Palanguez on oma kaupa kamujalepakkunud.

Kui Umberto uuestikohale ilmus, võttiskompanii juhtiv direktor tavastu erilisetähelepanelikkusega.

«Te tõite meilesuurepärase õli, mr.Palanguez,» märkis ta.Umberto noogutas omaläikivate tumedate juustegapead. Ta teadis seda vägahästi.

«Midagi sellesarnast eiole ma kunagi näinud,»tunnistasdirektor.

Umberto noogutasuuesti.

«Ja-ah?» sõnas taviisakalt. Siis lisas, otsekui

oleks järele mõelnud: «Agama loodan, et te saate sedaveel näha, senjoor. Ja vägasuurtes kogustes.» Ta paistisasjalugu veel kord läbikaaluvat.«Minuarvatesvõibsee turule jõuda seitsme võikaheksaaastapärast,»mainistasiisnaeratades.

Juhtiv direktor pidasseda väheusutavaks. Talaususavameelselt:

«See õli on parem kuimeiekalarasvad.»

«Nii mulle räägiti,senjoor,»nõustusUmberto.

«Kas te kavatsete selleise turule lasta, mr.Palanguez?»

Umbertonaeratasjälle.«Kas ma oleksin seda

siisteilenäitamatulnud?»«Mevõiksimejumõnda

oma õli sünteetiliseltrikastada,» tähendas direktormõtlikult.

«Küllap jah, teatudvitamiinide abil. Aga isegi

kui te suudaksite neid kõikisünteesida, läheks see liigapalju maksma,» laususUmberto leebelt ning lisas:«Pealegi kinnitati mulle, etsee õli võib hinna poolestkergesti välja tõrjudaka teieparimadkalarasvad.»

«Hmh,» tegi selle pealejuhtiv direktor. «Olgu, mr.Palanguez,arvatavastionteilmeile mingi ettepanek.Vahest läheksime nüüd sellejuurde.»

«Sellise keeruliseolukorra lahendamiseks onõietikaksvõimalust,»seletasUmberto. «Harilikultpüütakse vältida selletekkimist — või vähemaltpüütakse venitada, kuniolemasolevassesisseseadessemaetudkapitalonendlõpuksära tasunud. Loomulikultoleks see kõige soovitavamtee.»

Direktor noogutas.Sedasorti peensusi tundis ta

suurepäraselt.«Niikahjukuimul teist

ka ei oie, aga, vaadake,praegusel juhul on seevõimatu.»

Direktor lubas endaleselles kahelda. Ta olekstahtnud poetada: «Noh, sedame veel vaatame!» Igaksjuhuks jättis ta selle siiskitegemata ning piirdusmittemidagiütlevafraasiga:

«Ja-ah?»«Teine tee on asuda ise

võimalikult ruttu uut kaupatootma,ennekuipahandusedpihta hakkavad,» andisUmbertonõu.

«Oo!» kostis juhtivdirektor.

«Ma arvan,» seletasUmberto,«maarvan, et saanteile selle taime seemneidmuretseda,noh,ütleme,kuuekuu jooksul. Kui te hakkateseda kasvatama, võiksite õlitootmist alustada viie aastapärast. Täissaagi saamiseks

läheksehkküllkuus.»«Tõepoolest, täpselt

õigelajal,»laususdirektor.Umbertonoogutas.«Esimene tee oleks küll

märksa lihtsam,» märkisdirektornüüd.

«Jah, kui see ainultvõimalik oleks,» nõustusUmberto. «õnnetuseks eipääse te oma konkurentideleligi. Või siis, ütleme, te eisuudaneidhävitada.»

Ta lausus neid sõnu

niisuguseenesekindlusega,etdirektor jäi talle viivukstähelepanelikult otsavaatama.

«Saan aru,» ütles taviimaks. «Oleks huvitavteada... ee... mr. Palanguez,ega te juhuslikult ei oleNõukogudeLiidukodanik?»

«Ei,» sõnas Umberto.«Üldiselt on mul elusvedanud. Aga mul on vägamitmesuguseidsidemeid...»

Siinkohal tuleb meil

pühendada pisut tähelepanutollele ühele kuuendikulemaakerast: sellele osale,mida polnud nii hõlpuskülastada kui ülejäänudmaailma. SissesõidulubaNõukogude Liitu olitegelikult peaaegu võimatusaada ja nendelgi vähestel,kes sinna viimaks pääsesid,oli liikumisvabadus karmiltpiiratud. Täiesti sihikindlaltmuutis see maa ennastsaladusteriigiks.Sellest,mis

seal range, kohati lausahaiglasliku salastatuse katteall sündis, sai muu maailmüsna vähe teada. Liikvelepääsesid ainult oletused.Veider riiklik propagandalevitas üksnes naeruväärsusi,varjates samal ajal kõike,millel võis vähegi tähtsustolla. Kuid selle varjussaavutati seal tõenäoliseltpaljudel aladel tõsist edu.Ükssellinealaolibioloogia.Toiduvarude nappus

kimbutas Venemaad samavalusalt kui ülejäänudmaailma, ning oli üldiseltteada, et seal tehti tohutuidtöid kõrbete, steppide jatundrate ülesharimiseks.Kunagi, kui informatsiooniveel liikus, andsid mõnedsõnumid tunnistust suurtestedusammudest. Ent vaadetelahknemise ja meetoditeerinevuse tõttu sai bioloogiaseal hiljem Lõssenko-nimelise mehe juhtimisel

hoopis teise sihi,mis samutisalastati. Lõssenko suund oliüldiselt tundmatu ja sedapeeti ekslikuks, aga niimõnedkioletasid,etsee,misVenemaal sünnib, võib ollakas geniaalne, idiootlik võisiis väga veider. Või kõikesedaühekorraga.

«Päevalilled,» sõnasjuhtiv direktor hajameelselt,otsekui valjusti mõeldes.«Olenkuulnud,etnadteevadseal katseid

päevalilleseemneteõlisisalduse tõstmiseks. Agaseeeiolevistsee.»

«Ei,» nõustus Umberto.«Seepoletõepoolestsee.»

Direktor vilistas järskuüllatunult.

«Te ütlesite«seemneid». Nii et teiearvates on siis tegemist uueliigiga? Sest kui see olekslihtsalt mõni parendatudomadustega sort, mida onkergemtöödelda...»

«Mina sain küll nii aru,et see on uus liik. Midagitäiestiuut.»

«Niiettegelikultpoleteseda oma silmaga näinudki?Siis võib see ju ikkagi ollamõni põhjalikult muudetudpäevalillesort?»

«Ma olen näinud pilti,senjoor. Ei saa öelda, et seetaim üldse päevalille moodieioleks.Võikaalika,nõgesevõi isegi orhidee moodi.Ainultet isegikuineedkõik

ta vanemate hulgas oleksid,ei tunneks küll ükski neistomapojukest ära.Ma ei usuka, et pojuke ühelegi neisteritimeeldiks.»

«Selge. Kui palju teseemnete muretsemise eestnõuate?»

Umberto nimetassumma, mis nagu lõigatultkatkestas vile juhtivadirektori huultel. See sundisteda isegi prille eest võtma,et vestluskaaslast

hoolikamalt uurida. KuidUmberto ei lasknud ennastheidutada.

«Arvestage ise,senjoor,» sõnas ta sõrmedelloetledes.«Seeonvägaraskeettevõtmine. Ja ohtlik. Isegivägaohtlik.Maeiütle,etmakardan,kuidpaljalõbupärastma ka nahka turule ei vii.Seal, Venemaal, on veel üksmees.Mapeantasealtkaasatooma ja talle tulebkorralikult tasuda. On veel

teisi, kellele tema peabtasuma.Pealeselletulebmulosta lennuk — reaktiiv,võimalikult kiire. Kõik seemaksab raha. Ja ma ütlenteile veel kord, et see ei olekerge. Teile on tarviskorralikku seemet. Suur osaselle taime seemneist eiidane. Et kindla peale väljaminna, pean teile toomaläbisorteeritud seemet. Seeon väga kallis. Ja Venemaalon iga asi riiklik saladus ja

range valve all. Loomulikulteioleseekerge.»

«Seda kõike ma usun.Agasellegipoolest...»

«Kas seda on tõesti niipalju, senjoor? Aga mis tesiis ütlete, kui venelasedmõne aasta pärast oma õlimaailmaturule paiskavad?Siis on teie kompanii lipsläbi.»

«Me peame teieettepaneku üle järelemõtlema,mr.Palanguez.»

«Aga loomulikult,senjoor!» nõustus Umbertonaeratades. «Ma võin junatuke oodata. Kuid makardan,ethindaallalastamaeisaa.»

Jasedataeiteinudki.Avastajadjaleiutajadon

ärimeeste suurim nuhtlus.Nendega võrreldes on kõikmuud kaikad kodaraissetühiasi: vahetad katkisedkodarad välja ja lased agaedasi. Kuid kui lagedale

ilmub uus tehnoloogia võimõniuusaine,sellalkuisinuettevõte on ideaalselt väljatimmitud ja käib nagukellavärk,mõjub see otsekuipommiplahvatus. Mõnikordisegi hullemini — ja siislihtsalt ei tohi lasta sedajuhtuda. Liiga palju onkaalul. Ja kui sa ei saategutseda avalikult, tulebotsidateisiteid.

Umberto oli hädaohtualahinnanud. Asi polnud

ainult selles, et uus ja odavõli oleks «Arktika jaEuroopa» ühes temasõsarfirmadega lihtsalt turultvälja tõrjunud. Mõju olekstegelikult olnud hoopisulatuslikum. Ränga, ehkkivahestmittesaatuslikuhoobioleks saanud maapähkli- jaoliiviõli ning vaalarasvatootmine. Veel enam,hävitavad tagasilöögidtabanuksidkaneistsõltuvaidtööstusharusid, kus

valmistati margariini, seepija sadu muid tooteidnäokreemist õlivärvini. Kuimõned mõjukamad firmadähvardavaohutõelistsuurusttaipama hakkasid, tundusidUmberto nõudmised vaata etliigagitagasihoidlikud.

Tasaiomalepingu,sestkuigi kõik muu tundusesialgu üsna segane, mõjusprooviks toodud õli veenvaargumendina.

Tegelikult läks see kõik

maksma palju vähem, kuiasjast huvitatud firmad olidnõustunud lauale laduma,sestpärastseda,kuiUmbertoavansi kätte sai ja omalennukiga õhku tõusis, einähtudtedaenamiialgi.

Ometi ei saa öelda, ettemastenammidagikuuldudeioleks.

Mõned aastad hiljemastus «Arktika ja Euroopaõlide» («kala» oli siis jubakadunud nii kompanii

nimetusest kuitegevusväljalt)büroohoonesse sisse keegitundmatu isik, kes tutvustasend lihtsalt Fjodorina. Taväitis end olevat venelase jaütles, et tal on hädasti tarvisnatuke raha ja et olekskena,kui kapitalistid seda temajaoksleiaksid.

Siis jutustas ta, et olitöötanud esimeses trifiididekatsejaamasElovski rajoonisKamtšatkal. See oli jumalast

mahajäetud paik egameeldinud talle põrmugi.Kuid kui ta tegi juttuäraminekust, keelitas üks takaastöötajaist, täpsemaltkeegi tovarištš NikolaiAleksandrovitšBaltinov,tedapaigale jääma ning toetasoma sõnu mitme tuhanderublaga.

Erilisi jõupingutusi seekõrvalteenistus ei nõudnud.Tapidi lihtsaltvõtmariiuliltkarbitäie sorteeritud,

idanevaid trifiidiseemneidning pistma selle asemeletäpselt samasuguse karbikõlbmatute seemnetega.Varastatud karp tulikindlaksmääratud ajal jättakindlaksmääratud kohta.Mingit riski praktiliseltpolnud.Sellinevahetusoleksvõinud avalikuks tulla allesaastaidhiljem.

Edasised nõuded olidsiiski pisut keerulisemad.Tapidi hoolitsema selle eest, et

istandusest umbkaudu kahemiili kaugusel asuvalesuurele lagendikule oleksidkindla plaani järgi ülesseatud laternad.Kokkulepitud ööl pidi ta kaise seal olema. Ole pealendavalennukihäältkuuldestuli tal tuled süüdata jalennuki maandudeslähikonnastkadudaniikähkukuivõimalik,juhulkuikeegipeaksilmumaasjauurima.

Selle kõige eest pidi ta

saama hea pataka rublasid.Veel enam, kui tal kunagiõnnestubVenemaaltlahkuda,ootab teda veel suuremrahasumma Inglismaal«Arktika ja Euroopa»seifides.

Fjodori meelest läksoperatsioon täpselt nii, nagukavandatud. Ta ei hakanudlennuki seismajäämist äraootama, vaid kustutas kähkutuledjalaskisjalga.

Lennuk oli maas

lühikestaega,vistisegimittetäitkümmetminutit.Kuiseesiisuuestiõhkutõusis,taipasFjodor reaktiivmootoritehääle järgi, et masin võtabväga järsult kõrgust. Paarminutit hiljem kuulis tauuesti mootorite müra. Mitulennukit sööstsid üle ta peaidapooleeelmiselejärele.Taei osanud täpselt öelda, kasneid oli kaks või rohkem,igatahes arendasid nadtohututkiirust...

Järgmisel päevalavastati, et seltsimeesBaltinov on kadunud. Sellesttuli paksu pahandust, kuidlõpuksjõutisiiskiotsusele,etBaltinov oli tegutsenudüksinda. Nõnda pääsesFjodortervenahaga.

Ettevaatusest püsis taveel aasta paigal, enne kuikohta vahetas. Viimastetakistuste ületamiseksvabasse maailma pääsemiselandis ta ära kogu oma raha

peaaegu viimse rublani.Seejärel oli ta endaelatamiseks sunnitud pidamaväga mitmesuguseid meteid,niiettalkulusheahulkaega,enne kui ta Inglismaalejõudis.Kuidnüüdontakohalja, palun, kas ta võiks saadanatukeraha?

Selleks ajaks oliElovskist juba üht-teistkuulda olnud. Ka kuupäev,millal lennukFjodori sõnadejärgimaandunud oli, klappis

enam-vähem. Niisiis maksiskompaniitalleteatudsumma.Peale selle võeti ta ka töölening manitseti suud pidama.Sest oli selge, et ehkkiUmberto polnud lubatudseemnetega isiklikult kohalejõudnud,olitaolukorrasiiskipäästnudneidlaialtlevitades.

Algul ei osanud«ArktikasjaEuroopas»keegiseostades trifiidide ilmumistUmbertoga ja kompaniiülesandel otsis paljude

riikidepolitseitedaikkaveeltaga. Alles siis, kui keegiteadlane tõi kompaniisseuurimiseks trifiidiõli, selgus,etseevastabkoostisepoolesttäpseltUmberto näidisele, jaet tõenäoliselt läks ta toomajustnimelttrifiidiseemneid.

Mis Umbertogategelikultjuhtus,eisaakeegikunagi täpselt teada. Maoletan,etkõrgelstratosfääriskusagilVaikseookeanikohalründasid teda ja seltsimees

Baltinovit lennukid, midaFjodor oli kuulnud neilejärelesööstmas.Võimalik,etnad taipasid asjalugu allessiis, kui esimesed venehävitajatelt lastud mürsudjubanendelennukittabasid.

Ja ma arvan ka, et üksmürskudest purustas teatudkaheteisttollise vineeristkarbi — midagi väikeseteekasti taolist —, millesseseemnedFjodorisõnadejärgiolidpakitud.

Võib-olla Umbertolennuk plahvatas, võib-ollalagunes lihtsalt tükkideks.Ükskõik, kuidas see kajuhtus, igatahes olen makindel, et kui need tükidhakkasid kaugel-kaugel allsinetava ookeani poolelangema, jäi neist õhkuhõljuma midagi, missarnanesvalgeudupilvega.

Ent udu see ei olnud.Need olid seemned, niilõpmata kerged, et nad jäid

hõljuma isegi stratosfäärihõredas õhus. Miljonidsiidjate lennukarvadegatrifiidiseemned, valmislendama sinna, kuhumaailma tuuled neid iganeskannavad... Võis möödudanädalaid, vahest isegi kuid,kuni nad lõpuks maapinnalejõudsid, paljud tuhandetemiilide kaugusel paigast,kustnenderändalgas.

Ma kordan, see kõikjääb ainult oletuseks. Kuid

ma ei oska näha muudvõimalikku viisi, kuidas saiseetäielikussaladuseshoitudtaim nii äkitselt levidapeaaegu kõikjale üle tervemaakera.

Minu tutvus trifiidigasai alguse varakult. Juhtuslihtsalt nõnda, et üks meiekandi esimestest taimedestkasvas üles meie oma aias.Ühes teiste juhuslikeumbrohtudega oli see juured

alla võtnud heki jupigavarjatudprügihunnikus,niietta jäi meile silma alles siis,kui oli jõudnud juba üsnasuureks sirguda. Mingitkahju ta seal ei teinud jakellelegi ette ka ei jäänud,seepärast ei puutunud meteda. Hiljem käisimevahetevahel isegi vaatamas,kuidastakasvab.

Enttrifiidonkahtlemataväga isemoodi taim, nii etmõne aja pärast tekitas ta

meis teatavat uudishimu.Hooletusse jäetudaianurkades võib alati leidamõnetundmatuasuka,millelonõnnestunudendseal sisseseada, ja nõnda ei olnudmehuvi algul kuigi innukas.Siiskieisaanudmeomavahelvesteldes jättamärkimata, ettaim näeb juba õigekummalinevälja.

Praegusel ajal, kusigaüks ülearugi hästi teab,mismoodi trifiid välja näeb,

on raskemeenutada, kuivõrdveidralt ja kuidagivõõrapäraselt nad algulmõjusid. Niipalju kui minatean, ei äratanud nad siiskelleskimingeidkahtlusivõihirmu. Arvatavasti mõtlesenamik inimesi neist umbessamamoodi kui minu isa,muidugi kui enamik inimesineistülepeamidagimõtles.

Mäletan veel praegugi,kuidas isa meie eksemplariuuris ja selle üle pead

murdis. Trifiid oli sellalumbes aasta vana. See olipeaaegu täpne koopiatäiskasvanud taimest, ainultet poole väiksem. Kuidtaimel puudus veel nimi jaseni polnud keegi näinudühtegi täiskasvanud isendit.Isa kummardus, silmitsestaime läbi omasarvraamidega prillide,puudutas seda sõrmega japuhkis tasakesi läbi vurrude,nagu tal millegi kallal

juureldes kombeks oli. Tatunnistas taime sirget vart japuitunud jämedamat tüvist,kustvarsväljakasvas.Varrekõrvalt sirutus ülespoolekolm lühikest lehitut jätket,midamuisauudishimulikult,kuigi erilise süvenemisetavaatas. Ta libistas sõrmedevahelt läbinahkjate rohelistelehtede lüheldasi kimpe,nagu võiks nende kude tallemidagi teada anda. Seejärelheitis ta pilgu kummalisse

lehtrikujulisse moodustissetaime ladvas, ise kogu aegmõtlikult, kuidotsustusvõimetult läbivurrude puhatades. Mäletan,kuidas ta mu esimest kordaõhku tõstis, nii et maküündisin vaatama sellekoonilise karika sisse.Näginseal mingit tihedaltkokkurullitud keeritsjatmoodustist, mis sarnanespisut noorele, alleslahtikeerdumata

sõnajalalehele jaulatuspaaritolli võrra välja kleepuvastpüdelikustkarikapõhjas.Maei puudutanud seda, kuidtaipasin, et kleepuvpeab seesodi olema, sest sellesrabeles rohkesti kärbseid jamuidväikesiputukaid.

Isa tähendas mitmelkorral,etseeontõestiimeliktaim, ja lubas alati mõnellähemal päeval ette võtta javäljauurida,millegaontegu.Ma ei usu, et ta seda kunagi

proovis ja kuigivõrdtargemaks poleks ta tollal junaguniisaanud.

Taim oli selle aja pealekasvanud ligi nelja jalakõrguseks.

Tegelikult pidi neidleiduma igal pool ja küllaltrohkesti, ometi sirgusid nadkõik vaikselt jatagasihoidlikult ainasuuremaks, ilma et keegioleksnendevastuerilisthuviilmutanud. Nõnda see

vähemalt paistis, sest kuibioloogid ja botaanikudtundsidkimingitärevust,siisüldsuseni ei jõudnud sellestküll vähimaidki teateid. Janii kasvas ka meie aiaeksemplar rahus edasi nagutuhanded teised temasugusedvarjulistespaikadesületervemaailma.

Ei läinud kuigi paljuaega, kui esimene neisttõmbas oma juured mullastväljajahakkaskõndima.

Venemaal pidi taimedeselline uskumatu võimeloomulikultjubamõndaaegateada olema, kuid sealliigitati see kõhklustetariiklike saladuste hulka. Niipalju kui mina tean, leidismujal ilmas esimeneniisugune juhtum aset Indo-Hiinas, mis tähendas, ettundmatuile taimedele eiosutatudikkaveelpraktiliseltmingisugust tähelepanu.Indo-Hiina oli üks neist

piirkondadest, kust sedasortiveidraid ja uskumatuidteateid võis kõige ennemoodata — ja tihtipeale neidsealt ka tuli.Mõni toimetajakasutaskiniisugustmaterjali,kui muid uudiseid jäimaailmas parajasti napiks ja«saladusliku Idamaa» hingusvõis lehele pisut vürtsilisada. Igal juhul ei jäänudIndo-Hiina juhtum kuigikauaks ainukeseks. Mõnenädala kestel hakkas

sõnumeid kõndivatesttaimedest tulema lausatulvana. Neid saabusSumatraltjaBorneost,BelgiaKongost, Kolumbiast,Brasiiliast ja paljudestteistest ekvaatori-lähedastestmaadest.

Sedakordapääsesidneedsõnumidka trükki.Kuidnadolid läbi käinud mitmestsuust ja siis kirja pandudtolles ettevaatlikus jairoonilises laadis, mida

ajakirjandus tarvitastavapärase kilbina, kui juttutuli meremadudest,imepärastestloodusnähtustest, mõteteülekandmisest kauge maataha või teistestebatavalistestasjadest.Niieisaanudki keegi selle pealetulla, et nood imelikekalduvustega taimedonüsnasamasugused nagu vaikne javiisakas umbrohi meieprügihunniku kõrval. Alles

siis, kui ilmusid esimesedfotod,taipasime,ettegelikulterinevad nad üksnes suurusepoolest.

Mööda laskis kakinokroonika. Võimalik, etfilmimehed said omapikkadel ja tülikatelvälismaasõitudel teha isegihuvitavaid võtteid, kuidringvaadete monteerimiselkehtistollalteooria,etühtegiteemat — välja arvatudpoksivõistlused — ei tohi

näidata kauem kuikümmekond sekundit,muiduvõibpublikigavusekätteärasurra. Seetõttu juhtuski, etsündmusi, millele olimääratud selline tähtis osaminu ja nii paljude teisteinimeste saatuses, nägin maesimest korda vilksamisikahereportaaživahel,millestühes näidati hulavõistlusiHono-lulus ja teiseskuningannat, kes ristisvettelastavat lahingulaeva.

(See ei ole anakronism.Lahingulaevu ehitati tollaltõepoolest ikka veel, sest kaadmiralid tahtsid elada.)Paari trifiidi õõtsumist üleekraani saatis diktori vada,mida eeldati vastavat laiakinopublikumaitsele:

«Ja nüüd, sõbrakesed,vaadake, mis meiekaameramees leidis teiejaoks Ekvadorist. Aiaviljadpärastlõunasel jalutuskäigul!Teie siin võite selliseid asju

näha ainult siis, kui oleteenne põhjalikult pidupidanud, kuid seal,päikesepaistelises Ekvadorisvõibneidnähaigalajal—jaei mingit pohmelli pärastseda! Kuulge, mul tulisuurepärane idee! Kui mesuudaksime oma kartuleidõigesti harida, võib-ollaõnnestuks meil siis õpetadaneid otse keedupottikõndima. Hei, mammi,kuidasseesullemeeldiks?»

Vahtisin võlutultekraanilekogusellenapiaja,mis stseen kestis. See olimeie salapäraneprügihunnikutaim, ainult etseal oli ta kasvanud seitsmejala pikkuseks. Mingiteksitust ei saanud olla— jaseetaim«kõndis»!

Tüvealus, mida nüüdesimest korda tervenistinägin, oli sasipuntrana täiskasvanud peenikesi,niiditaolisijuuri.Altpooltoli

see peaaegu korrapäraseltümarningsellestulatusväljakolmtömpi,otstestpeenematjäsendit. Neile toetudeskergitas taimennastpeaaeguterve jala võrra maapinnastkõrgemale.

«Kõndides» liikus tapeaaegu samamoodi nagukarkudega inimene.Kõigepealt libisesid kakstömpi jäsendit ettepoole, siiskallutas taim ennastliikumissuunas, tõmmates

samal ajal tagumise «jala»esimeste juurde,misseejäreljälle edasi libisesid. Iga«sammu» juures õõtsus javappuspikkvarsniiägedasti,et paljalt selle vaatamisestvõis merehaigeks jääda.Liikumisviisina nägi seevälja ühtaegu jõuline jakohmakas, meenutadesmingil moel noorteelevantide hullamist. Tekkistunne, et kui taim veel kauasedaviisi võntskleb,

rebenevad tal kõik lehedküljest või murdub vars ise.Ent nii kohmakas, kui seeliikuminekapaistis, viis seetaime edasi peaaegu kõndivainimesekiirusega.

See oligi enam-vähemkõik, mis ma näha jõudsin,enne kui lahingulaevellingutelt vette hakkaslibisema. Palju seda justpolnud, kuid ometi piisavalt,et ühes poisikesesuurimiskirge üles kütta. Sest

kui too taim seal Ekvadorissai hakkama niisugusekunsttükiga, siis miks eipeaks meie aia omasedasama suutma?Tõsi küll,meie oma oli palju väiksem,kuid välimuse järgi täpseltsamasugune...

Kümme minutit pärastkojujõudmist kaevasin jubameie trifiidi ümbert maad,kobestades ettevaatlikultmulda, et teda «kõndima»ergutada.

õnnetuseks oli nendeiseliikuvate taimedeavastamise juures veel üksoluline punkt, midafilmimehed kas polnud omanaha peal tunda saanud võisiiseelistasidsellestmingitelisiklikel põhjustel vaikida.Nii et mingit hädaohtu eiosanud ma oodata. Sügavalealla kummardudes püüdsinmulda taime juurivigastamataeemalekraapida,kui mind äkitselt tabas

kohutav hoop. Kaotasinteadvuse...

Meelemärkusele tullesleidsin,et lamanvoodisninget mu ema, isa ja arstjälgivadmindmurelikult.Mupealõhkusmishirmus, tervemukehaolivalutäisjanaguhiljem avastasin, kaunistasmu teist põskekahvatupunane, ülestursunudvorp. Tungivaile pärimisteleselle kohta, mis küll võisminuga juhtuda, et ma

meelemärkusetult aias maaslamasin, ei osanud mamidagi vastata. Mul polnudkõige ähmasematkiettekujutust, kust sellinehoopvõistulla.Jaallesmõniaeg hiljem jõudsinarusaamisele,etolinvistküllesimesi inimesi Inglismaal,kedatrifiidsalvasjakessellepealesiiskiellujäi.Tõsiküll,trifiid polnud veeltäiskasvanud. Kuid selleksajaks, kui ma täielikult

paranesin,oliisalõnnestunudtoimunule jälile saada. Kuijälle aeda pääsesin, oli tatrifiidile juba karmilt kättemaksnud ja selle jäänusedkilõkkesärapõletanud.

Nüüd, kus kõndivatetaimede olemasolu oliveenvalt tõestatud, unustasajakirjandus silmapilk omasenise leiguse ja ujutas nadtähelepanuga lausa üle.Seetõttuolihädavajalikleidaneile nimi. Juba mõnulesid

botaanikudoma tavakohaseltülipikkade köögiladina- jakreekakeelsete vormidejuures, moodustades ainauusi variante sõnadestamhulans[Jalutav (lad. k.).] japseudopodia[Ebajalgne (lad. -(- kr.k.).], ent ajalehed ja publikulaiadhulgadnõudsidüldisekskasutamiseks midagisuupärasemat ningpealkirjadesse küllalt löövat.Kui te saaksite lugedatolleaegseid ajalehti,

leiaksite neist kõigeerinevamaidnimetusi:

trišoodid

trikaspid

trigenaadid

trigonid

triloogid

tridentaadid

ja veel tohutul hulgalteisi salapäraseid sõnu,millest kõik ei alanud isegisilbiga «tri», ehkki nadenamasti lähtusid taimekõige iseloomulikumasttunnusest — temakolmeharulisest juurikast.Kõikjal, nii salongides kuikõrtsides käisid tulised

vaidlused,küllavalikud,külleraviisilised. Tõsteti esileühe termini teaduslikkust,materdati teisevääretümoloogiatjaniiedasi.Kuid pisitasa kerkis sellestfiloloogilisest segapudrustesile üks sõna. Esialgsesvormispolnudseeveelpärisvastuvõetav, kuid üldinekasutus ja tekkiv harjumusmuutsid selle kähkusuupärasemaks, kaotadesteise «f-i» ning pikendades

teise silbi «i-d». Veidraolevuse jaoks sobiva sildinakusagil ajalehetoimetusesväljamõeldud lühikeseletabavale nimetusele olimääratud saada sõnaks, mishiljem lahutamatult seostusvalu, hirmu, kannatuste jaõudusega. See sõna oliTRIFIID.

Esialgne pinev huvitrifiidide vastu kahanespeagi. Taimed tundusid

tõepoolest pisut võõrikud javõikadki — aga see tulilõppude lõpuks vaid sellest,et nendega poldud veelharjutud. Samalaadseidtundeid olid äratanud kavarasemate aegadesensatsioonilised avastused:kängurud, hiidsisalikud,mustad luiged. Ja kastrifiidide juures õieti oligimidagi rohkem imeks pannakuikopskalade,jaanalindude,konnakulleste või sadade

teiste elusolendite juures?Nahkhiir on ju tegelikultloom, kes õppis lendama;noh, nüüd oli üks taimõppinudkäima—jamisseesiisikkaäraeiolnud?

Ometi olid trifiididegaseotud mõned küsimused,millest niisama lihtsaltmööda ei pääsenud.Venelased jäid omaloomusele truuks egaavaldanud mingeid andmeidtaimedepäritolust.Isegineed

vähesed inimesed, kes olidUmbertost kuulnud, eiosanud teda veel sellekõigega seostada. Trifiidideäkiline ilmumine ja veelenam nende piiramatu levikpõhjustas hulgahämmastavaid,kuidviljatuidspekulatsioone. Sest kuiginadkasvasidkõigekiireminitroopikas, tuli teateiderinevaisarengustaadiumidesisendite leidmise kohtakõikjalt, pealepolaaralade ja

kõrbete.Asjaolu, et trifiidid leiti

olevat lihatoidulised, üllatasja pisut šokeeris inimesi.Osutus, et kärbsed ja teisedputukad, kes karikassesatuvad, seeditakse sellepõhjas leiduva kleepjavedeliku sees lihtsalt ära.Meilparasvöötmesteatijukasuuri putuktoidulisi taimi,kuidmeolimeharjunudneidnägema ainult erilisteskasvuhoonetesningpidasime

neid natuke naguebasündsateks või vähemastimitte päris viisakateks. Enttõelise ärevuse kutsus esileavastus, et trifiidiladvakarika sees kasvavkokkukeerdunud väänel võibendsirgeksvibutadajahoopejagada nagu kümne jalapikkune piitsapiug. Ja veelenamgi: selle piitsapiu otsason astel,mis sisaldabküllaltmürki, et katmata kehaositabadesinimenetappa.

Niipea kui sellinehädaoht teatavaks sai, hakatitrifiide kõikjal hävitama.Neid lömastati ja raiutitükkideks, kuni keegiavastas,etlihtsaimviistaimeohutuks teha on kõrvaldadaväänelkoosastlaga.Seepealelõppes hüsteerilinehävitustöö taimede kallal,mille hulk oli selleks ajaksjuba tunduvalt kahanenud.Pisut hiljem läks moodipidada ühte või kahte

ohutuks tehtud trifiidi omakoduaias. Selgus, et astlataastumine võtab ligi kaksaastat aega, nii oli siisigakevadise väikesekärpimise teel võimaliklastele anda tohutut lõbupakkuvaidmänguasju.

Parasvöötme maades,kus inimesel oli õnnestunudsuurem osa elusloodusest—peale iseenese — surudaettenähtud raamidesse, olitrifiidide seisund seega

kindlaks määratud ja selge.Ent troopikas, eriti tihedatestroopilistes metsadesmuutusid nad kiirestitõeliseksnuhtluseks.

Tavaliste põõsaste jaalusvõsa seas oli rändajalpeaaegu võimatu trifiidimärgata ning niipea, kui tajõudis sellele küllaltlähedale, sähvatas mürgineastel. Isegi pärismaalastelpolnud lihtne muusttaimestikust eristada

salakavalaltteerajalähedusesvaritsevat paigale tardunudtrifiidi. Taimed tajusid lausaüleloomuliku tundlikkusegavähimatki liikumist endaläheduses ja neid ootamatulttabadaolivägaraske.

Võitlus trifiididegamuutus troopilistel aladeltõsiseks probleemiks.Üldiselt eelistati taime latvkõige astlaga lihtsalt purukslasta. Pärismaalased võtsidkasutuselekõverateraganoa,

mille nad sidusid pika kergeridva otsa. See oli nendekätes tõhus relv, kui neilainult õnnestus esimesenarünnata, ent sellega polnudmidagi peale hakata, kuitrifiid end ootamatultettepooleõõtsutas janiiomalöögiulatust nelja või viiejala võrra suurendas. Üsnapea asendasid neid odamoodi riistapuidmitmesugust tüüpivedrumehhanismiga püssid.

Suurem osa neist tulistaspöörlevate ketaste võiristikeste või siis väikeste,õhukesest terasestbumerangidega.Enamastisainendega täpselt lasta kunikaheteistkümne jardi peale,kuid otsetabamuse korralvõistrifiidivarrepuhtaltläbilõigata isegi kahekümne viiejardi kauguselt. Niisugustepüsside leiutamine oli meeltmööda nii võimudele, kespeaaegu üksmeelselt

avaldasidrahutusttulirelvadekontrollimatu leviku üle, kuika kasutajaile, sesthabemenoana teravadviskelaengud olid harilikestpadrunitest palju odavamadja kergemad ning sobisidoivaliselt ka vaikseksveretööks.

Mujal maailmasjätkusidpõhjalikuduuringud,mille abil püüti väljaselgitada trifiidide loomuse,eluviiside ja ehituse

üksikasju. Tõsisedeksperimenteerijad proovisidteaduse huvides kindlaksmäärata, kui pikka aegajärjest ja kui kaugele võibtrifiid üldse liikuda; kas talon võimalik eristada esimestja tagumist poolt või on taliikumine igas suunasühevõrrakohmakas;kuipikaosa oma eluajast peab taveetma juuripidi mullas;kuidas reageerib tapinnasesse viidud erinevaile

kemikaalidele; ja sinnalisandus lõputu hulk teisiküsimusi, nii kasulikke kuikasutuid.

Suurim troopikas leitudisendolipeaaegukümnejalakõrgune. Euroopas eiületanudnadkaheksat,nendekeskmine pikkus oli natukerohkem kui seitse jalga.Ilmnes, et nad kohanevadväga kergesti kõigeerinevama kliima japinnasega. Looduslikke

vaenlasi ei paistnudtrifiididel olevat — pealeinimese.

Ent neil oli veel tervehulk küllalt silmatorkavaidiseärasusi, mida algul eiosatudki oluliseks pidada.Mööduspäristükkaega,ennekui pöörati tähelepanunäiteks nende astlalöökidelausa üleloomulikuletäpsusele ja sellele, et nadsihtisid oma hoobid peaaegueranditult pähe. Vaevalt

märgati alguses sedagi, etneil on komme jääda omalamava ohvri lähedussevalvama. Põhjus selgus allessiis,kuiilmnes,etsamahästikui putukaist võivad nadtoituda ka lihast. Astlagaväänel oli liiga nõrk, etsellega värskest lihast tükkerebida, küll aga suutis seejuba roiskuvast kehastraasukesikättesaadajataimeladvas asuvassekarikakujulisse moodustisse

tõsta.Suuremat huvi ei

ilmutatud ka kolme lühikeselehitu võsu või jätke vastu,mis varre kõrval tüvisestvälja kasvasid. Arvatilihtsalt, et need kuuluvadkuidagi trifiidipaljunemisorganite hulka.Nimelt kipubpaljunemissüsteemsarnanema omamoodibotaanilisele kolikambrile,kuhu heidetakse kõik

kahtlased üksikasjad, kuniõnnestub nende otstarvetäpsemalt kindlaks teha.Kõnealuseid jätkeidiseloomustas võimevahetevahel vibama hakata,ning kiiresti vastu trifiidivarttoksideskuuldavaletuuatrummipõrina moodi helisid.Niisiisoletati,etneedhääledannavadmingil veidralmoelmärku trifiidi ülevoolavastarmukihust.

Tõenäoliselt ergutasmuhuvi trifiidide vastu see, etsainsalvatajubalapsepõlves,päris trifiidiajastu koidikul,õigupoolest tundub, etsealtpeale olin nendegakuidagiviisi seotud.Suuremaosa oma vabast ajast veetsin— või «raiskasin», kui asjavaadatamu isa pilgu läbi—neidõhinaljälgides.

Veendumust, et see aegon raisatud, ei saanud isalekuidagi ette heita, ometi

selgus hiljem, et see on ärakasutatud paremini kuikumbki meist oleks osanudarvata. Just sellal, kui makooli lõpetasin, viidi«Arktika ja EuroopaKalarasva Kompaniis» läbipõhjalik reorganiseerimine,millekäigussellenimetusestkadus sõna «kala».Avalikkuse ette jõudsidteated, et «Arktika jaEuroopa» ning samalaadsedkompaniid teistes riikides

valmistuvad laialdastetrifiidikasvandusterajamiseks et asuda neisttaimedest tootmaväärtuslikke mahlu ja õlisidnine pressima jäätmetesttoitvaid õlikookekariloomadele söödaksNõndasattusidtrifiididüleöösuurbisnessivaldkonda

Silmapilk tegin otsuse,mis määras ära mu tulevikuPöördusin «Arktika jaEuroopa» poole ja seal peeti

mu ettevalmistustküllaldaseks, et võtta mindtööle tootmisosakonda. Isahalvakspanu leevendas pisutpalk,mis oli nii nooremehekohtaüsnahea.Kuidkuimatalle vaimustunult alatulevikuperspektiividesträäkisin, mühatas takahtlevalt vurrudesse. Temausaldas tõeliselt üksnesselliseidameteid,mispüsisidpikaajalistel traditsioonidel,ent mõjutada ta mind ei

proovinud. «Lõppudelõpuks,»möönas ta,«oledsaveel küllalt noor, et millegisoliidsemaga pihta hakata,kui see ettevõtmine põhjakõrbeb.»

Millegi soliidsemagamul pihta hakata ei tulnud.Enne, kui mu isa ja emamõlemad viis aastat hiljemühel lõbusõidulaerobussiõnnetuseläbisurmasaid, jõudsid nad ära näha,kuidas uued firmad tõrjusid

turult välja kõikkonkureerivad õlid. Paistis,et need, kes selles ärisalgusest peale kaasa olidteinud, on elu lõpunikorralikultkindlustatud.

Üks selliste inimesteseastolikamusõberWalterLucnor.

Tema töölevõtmisesuhtes oli firmal algulmõningaid kõhklusi. Walterei teadnud kuigi paljuagronoomiast, veel vähem

äriasjust ja kalaboratooriumis ei mõistnudta midagi peale hakata.Teisalt aga teadis ta paljutrifiididest—talolinendegaümberkäimiseks otsekuimingierilineoskus.

MisjuhtusWalterigatolsaatuslikul maipäeval paljuaastaid hiljem, sellest polemul aimugi. Võin üksnesoletusi teha. Igatahes onkahju, et tema seda üle eielanud. Tema kogemused

oleksid meile pärastpoolehädasti ära kulunud. Ma eiusu,etkeegitrifiididestüldsetäielikultarusaabvõihakkabiial saama, kuid Walter olisellele lähemal kui keegiteine.Võioleksõigemöelda,et talolinendepeale lihtsaltvägaheavaist?

Esimestkordaüllatas tamind aasta või kaks pärasttrifiidibuumialgust.

Päikeolisilmapiiri tahavajumas. Olime oma

päevatöö lõpetanud jasilmitsesime rahuldusttundes kolme uut väljapeaaegu täiskasvanudtrifiididega.Sellaleipidanudme neid veel lihtsalttarandikes nagu hiljem.Taimed paigutati põldudelenam-vähem sirgetesseridadesse—vähemastiseisidreas terasvaiad, mille külgetrifiidid olid ketitatud, sesttaimedel enestel puuduspaigalpüsimiseks vajalik

korrameel. Arvestasime, etumbkaudu kuu aja pärastvõib neid juba hakatamahlajaoks maha võtma. Õhtu olivaikne, peaaegu ainsahäälena rikkus toda vaikustklabin, mida tegid trifiididoma võsudega vastu tüvekoputades. Walter jälgisneid, pea viltu. Siis võttis tapiibusuust.

«Tänaõhtulonnadõigejutukad,»märkista.

Võtsintasõnuülekantud

tähenduses, nagu oleksvõtnud iga teinegi minuasemel.

«Vahest mõjutab neidilm,» pakkusin. «Mulle onjäänudmulje,etkuivailmagateevad nad seda häältrohkem.»

Walter vaatas mulleviilitiotsajamuigas.

«Kas sina räägid kuivailmaga rohkem kuimärjaga?»

«Miks peaks... ?»

alustasin, ent vakatasinsamas.«Egasaometitõsiselteiarva,etnadajavadjuttu?»pärisintanäoilmetuurides.

«Nojamikskamitte?»«Aga see on ju

absurdne! Kõnelevadtaimed!»

«Kas see olekski paljuabsurdsem kui kõndivadtaimed?»küsisWalter.

Silmitsesin trifiide, siisjälleteda.

«Ma poleks küll

arvanud...» alustasinkõheldes.

«Mõtle selle üle natukejapeaneidsilmas.Muloleksväga huvitav kuulda, misjäreldusele sina jõuad,»laususWalter.

Veider,etkoguselleajajooksul, mis ma trifiididegategelesin, polnud seesugunevõimalusmullekordagipähetulnud. Arvatavasti oli tooarmuhüüu teooria mind äraveennud. Kuid niipea kui

Walter mind sellele mõttelejuhtis, haaras see mindtäielikult.Maeisaanudenamlahti aimusest, et taimedvõivad niimoodi tõepoolestüksteisele mingeidsalasõnumeidedasikoputada.

Tolle ajani kujutasinette, et olen trifiide küllaltpõhjalikultjälginud,kuidkuiWalterneisträäkimahakkas,oli mul tunne, et ma polepraktiliselt mitte midagitähele pannud. Kui ta oli

vastavas meeleolus, võis taneist kõnelda tundide kaupa,esitades aina uusi teooriaid,mis mõnikord mõjusid küllpäris hullumeelsetena,mõnikord kõlasid aga täiestiusutavalt.

Selleajapealeeipeetudtrifiide üldiselt enammingiteks värdjateks. Omakohmakalmoelolidnadiseginaljakad, kuid erilist huvinad rahvale enam eipakkunud. Kompaniile

seevastu küll. Seal leiti, etnende olemasolu on kõigileinimestele, eriti agaKompaniile osaks langenudõnnistus. Walter ei jaganudkumbagi arvamust. Tedakuulates tekkis isegi minulaegajalthalbueelaimusi.

Nüüd oli ta jõudnudtäiele veendumusele, ettrifiidid«kõnelevad».

«Ja see tähendab,»arutles ta, «et neis peabkusagil peidus olema

mõistus. See ei saa asudaajus, sest nende ehituseuurimine pole näidanud, etneil midagi aju taolistesineks—entseeeitähenda,et neil ei võiks leidudamingeid organeid, mistäidavadajuülesandeid.Sestmõistus või midagiselletaolist on neil kindlastiolemas.Oledsamärganud,etrünnates sihivad nad hoobialati katmata kehaosadepihta? Peaaegu alati pähe,

agavahelharvakakätele?Javeel üks asi: kui sa vaatadõnnetusjuhtumite statistikat,siis jälgi, kui suur osakannatanuist on saanudsalvata silmade ümbrusse japimedaks jäänud. See onmärkimisväärne — ja vägatähendusrikas.»

«Mille poolest?»pärisin.

«See näitab, et nadteavad, mil viisil on kõigekindlam inimest rivist välja

lüüa. Teiste sõnadega,