Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva ... · Liisi Rammo1,2, Sveinung G. Ingebrigtsen3, Ivo Laidmäe2, Urve Paaver2, Kalle Kirsimäe4, Peep Veski2, Ann Mari Holsæter3, Natasa

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverents 2014

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 1

TÜ arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverentsi kava ... 2

TÜ arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverentsi ettekannete teesid ................................................................. 7

Suulised ettekanded ....................................................................8Doktorantide sessioon .............................................................8Arstide, arst-residentide, teadurite ja üliõpilaste sessioon ................................................................ 12

Stendiettekanded ...................................................................... 19

Konverentsi programmitoimkond: TÜ arstiteaduskonna teadusprodekaan professor Külli Kingo ja doktorant Kristi Huik

SISUKORD

Ilmub alates 1922. aastast | 93. aastakäik/vol 93 | 2014;93(Lisa1):1–36 | Lisa1 | ISSN O235 - 8026 (trükis)ISSN 2228 - 1665 (võrguväljaanne)

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverents 2014

Esikaane foto teostus: TÜ infotehnoloogia osakonna multimeedia talitus, 2011. Lähtefotode autorid Andres Tennus (Biomeedikum) ja Jaak Nilson (TÜ Kliinikumi hoone)

EESTI ARSTIDE LIIDU AJAKIRIESTONIAN MEDICAL JOURNAL

Ilmub alates 1922. aastastwww.eestiarst.ee

Tellimusi on võimalik vormistada toimetuses või internetis http://www.eestiarst.ee

Toimetuse aadress: Pepleri 32, 51010 TartuKontakt: [email protected]; telefon +372 742 7825

Autorijuhtnöörid: http://www.eestiarst.ee/eesti_arst/autorileGuidelines for authors: http://www.eestiarst.ee/eng/eesti_arst/to_authors

TOIMETUS EDITORIAL TEAMÜlla Linnamägi, peatoimetaja (Editor in Chief ), MD, PhDVäino Sinisalu, meditsiinitoimetaja (Scientif ic Editor), MD, PhDPilvi Ilves, teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhDRuth Kalda,teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhDTanel Laisaar, teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhDHeidi-Ingrid Maaroos,teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhDMargus Punab, teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhDAnneli Uusküla, teadustoimetaja (Research Papers Editor), MD, PhDUrve Pirso,keeletoimetaja (Language Editor)Ester Jaigma,keeletoimetaja (Language Editor)Karmen Stimmer,abitoimetaja (Assistant Editor)Keily Ehasalu,sekretär (Secretary)Eve Kaju,müügijuht (Sales Manager)

TOIME TUSKOLLEEGIUM EDITORIAL BOARDToomas Asser, MD, PhD, TartuJaan Eha, MD, PhD, Tartu Andres Kork, MD, PhD, Tallinn Margus Lember, MD, PhD, TartuRein Lepnurm, PhD, Saskatoon, KanadaIlo-Elmar Leppik, MD, PhD, Minneapolis, USAIrja Lutsar, MD, PhD, TartuHelmi L. Lütsep, MD, PhD, Portland, USATiit Mathiesen, MD, PhD, Stockholm, RootsiAmos Pasternack, MD, PhD, Tampere, SoomeAnts Peetsalu, MD, PhD, Tartu Peeter Ross, MD, PhD, TallinnUrmas Siigur, MD, PhD, TartuRaivo Uibo, MD, PhD, TartuEero Vasar, MD, PhD, TartuVallo Volke, MD, PhD, TartuRobert A. Weber, MD, PhD, Temple, USA

VÄ LJA A NDJA PUBLISHEROÜ Celsius HealthcareSiim Nahkur, vastutav väljaandja (Responsible Publisher), [email protected] (Celsius) [email protected], telefon 6 314 111Tavareklaamijad (Nordicom) [email protected], telefon: 5666 7770Väljaandja aadress: Olevimägi 16, 10123 Tallinn

Indekseerimine (abstracting and indexing): Emcare (Elsevier) Embase


AJAK AVA

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverentsi kava

9. OKTOOBER 2014

Biomeedikumi auditoorium 1006 (Ravila 19)

9.00 Avamine

9.10 Akadeemiline loeng „Peptilise haavandi verejooksu kirurgiline ravi minevikus ja tänapäeval“. Professor Ants Peetsalu – TÜ kirurgiakliinik

SUULISED ETTEKANDED

DOKTORANTIDE SESSIOON

Sessiooni juhatajad: dotsent Pille Taba ja doktorant Mart Roosimaa

10.15 Metaboolse sündroomi levimus valproaati tarvitavatel epilepsiaga patsientidel EestisAleksei Rakitin1,2, Triin Eglit3, Sulev Kõks4, Margus Lember3, Sulev Haldre2 – 1doktorant, 2TÜ Kliinikumi närvikliinik, 3TÜ Kliinikumi sisekliinik, 4TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

10.30 Metaboolne sündroom normkaalulistel varase artriidiga haigetelRaili Müller1,2, Triin Eglit2, Mart Kull2, Annika Aart1,2, Kaja Põlluste2, Margus Lember2, Riina Kallikorm2 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ Kliinikumi sisekliinik

10.45 Angiogeneesi inhibiitorite ühe sihtmärgi – VEGFR2 – ekspressioon sõltub kasvaja mikrokeskkonnastMadis Joonsalu1,2, Mikk Saretok2, Aidi Adamson2, Jelizaveta Lukjanova2, Tõnis Metsaots2, Tõnu Jõgi3, Marju Kase4, Ave Minajeva5, Markus Vardja3, Toomas Asser6,7, Jana Jaal2,3 – 1doktorant, 2TÜ hematoloogia-onkoloogia kliinik, 3TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 4Ida-Tallinna Keskhaigla, 5TÜ patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse instituut, 6TÜ närvikliinik, 7TÜ Kliinikumi närvikliinik

11.00 Substantia nigra hüperehhogeensuse diagnostiline täpsus Parkinsoni tõve diagnoosimisel Eesti inimestelToomas Toomsoo1,4, Daniela Berg2, Inga Liepelt-Scarfone2, Riina Kerner3, Liis Kadastik-Eerme4, Toomas Asser4, Pille Taba4 – 1Ida-Tallinna Keskhaigla, 2Tübingeni Ülikool, 3Statistikaamet, 4TÜ närvikliinik

11.15 Läkaköha levimus püsiva köhaga patsientide hulgasPiia Jõgi1,2, Marje Oona3, Karolin Toompere4, Tereza Maskina5, Iiris Koort6, Anneli Rätsep3, Irja Lutsar1 – 1TÜ mikrobioloogia instituut, 2TÜ Kliinikumi lastekliinik, 3TÜ polikliiniku ja peremeditsiini õppetool, 4TÜ tervishoiu instituut, 5FIE Tereza Maskina, 6Merekivi Perearstid OÜ

11.30 Euroopa neonatoloogiaosakondades kasutatavate ravimivormide vastsündinutele sobilikkuse hindamine kardiovaskulaarsüsteemi ravimite näitel

Inge Mesek1,2, Georgi Nellis2,3, Jana Lass2,4, Irja Lutsar2 – 1doktorant, 2TÜ mikrobioloogia instituut, 3TÜ Kliinikumi lastekliinik, 4TÜ Kliinikumi apteek

11.45 Penitsilliin G farmakokineetika vastsündinutel esimesel elunädalal Helgi Padari1,2, Tuuli Metsvaht3, Eva Germovsek7, Charlotte I. Barker7, Mari-Liis Ilmoja6, Karin Kipper5, Koit Herodes5, Joseph Standing7, Kersti Oselin4, Irja Lutsar2 – 1doktorant, 2TÜ mikrobioloogia instituut, 3TÜ Kliinikumi anetsesioloogia ja intensiivravi kliinik, 4TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 5TÜ keemia instituut, 6Tallinna Lastehaigla, 7Londoni Ülikooli Kolledž, Lapse Tervise Instituut

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 3

AJAK AVA

ÜLIÕPILASTE, ARST-RESIDENTIDE, ARSTIDE, TEADURITE JT SESSIOON

Sessiooni juhatajad: professor Pärt Peterson ja üliõpilane Helen Raikerus

13.00 Peaaju morfomeetria hereditaarse spastilise parapleegia patsientidelJulius Juurmaa1, Tiiu Tomberg2, Mark Braschinsky3 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ radioloogiakliinik, 3TÜ närvikliinik

13.10 Kasvuhormoonravi saanud laste kliiniline kirjeldus ja ravi efektiivsus – Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku viimase 12 aasta kogemus

Maarja Soomann1,2, Aleksandr Peet2,3, Vallo Tillmann2,3 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ lastekliinik, 3TÜ Kliinikumi lastekliinik

13.20 Titiini geeni ekspressioon neuraalsetes rakuliinidesKarolina Noor1,2, Aavo-Valdur Mikelsaar2 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

13.30 Mitokondrivälise kaltsiumi mõju mitokondriaalse hingamise regulatsioonile oksüdatiivsetes ja glükolüütilistes skeletilihastes

Joosep Seppet1,2, Mart Roosimaa2, Juuso Jääskeläinen2, Kalju Paju2, Frank Norbert Gellerich2,3 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 3Magdeburgi Leibnizi Neurobioloogia Instituut

13.40 Mälumislihaste elektromüograafi line aktiivsus alalõualiigese liikumisel reumatoidartriidiga patsientidel: seos piirangutega igapäevastes toimingutes ja radioloogiliste leidudega

Nele Pihla1, Jaan Ereline1, Dagmar Loorits2, Ülle Voog-Oras3, Mati Pääsuke1 – 1TÜ spordibioloogia ja füsioteraapia instituut, 2TÜ Kliinikumi radioloogiakliinik, 3TÜ stomatoloogia kliinik

13.50 Diskussioon

14.00 Neerutransplantatsioonijärgse koekahjustuse hindamine uudsete mitteinvasiivsete uriini biomarkerite abilMaksim Sokirjanski1,2, Katrin Reimand3, Jevgeni Rušai3, Mai Rosenberg2 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ sisekliinik, 3TÜ Kliinikumi ühendlabor

14.10 Parkinsoni tõbi ja nahk – geeniekspressiooni uuringLille Kurvits1,2, Kristjan Martin Kasterpalu1,2, Pille Taba2, Anu Planken3, Ene Reimann4, Sulev Kõks4 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ närvikliinik, 3Vähiuuringute TAK, 4TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

14.20 Urogenitaalse klamüdioosi diagnostika ja ravi peremeditsiinis Suurbritannias, Prantsusmaal, Rootsis ning EestisAnna Tisler-Sala1,2, Anneli Uusküla2, Ellie Ricketts3, Claire Rugman3, Ruth Kalda4, Hans Fredlund5, Johan Hedlund5, Pia Touboul6, Brigitte Dunais6, Cliodna McNulty3 – 1rahvatervishoiu üliõpilane 2TÜ tervishoiu instituut, 3Gloucestershire’ Kuninglik Haigla, Suurbritannia, 4TÜ polikliiniku ja peremeditsiini õppetool, 5Örebro Ülikooli Haigla, Rootsi, 6Nizza Ülikooli Haigla, Prantsusmaa

14.30 Bariaatrilise operatsiooni järgse perioodi hindamine ja patsientidel esinevate neuroloogiliste komplikatsioonide analüüsMartin Keba1,2, Ülle Krikmann2, Sulev Haldre2, Toomas Sillakivi3, Kaido Stroom1,2, Jaanus Suumann3 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ närvikliinik, 3TÜ kirurgiakliinik

14.40 Zonuliini tase vereseerumis ja immunoregulatsioon peensoole limaskestas tsöliaakia korralTamara Vorobjova1, Helerin Raikerus1,2, Oivi Uibo3,4, Kaire Heilman3,5, Raivo Uibo1 – 1TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2artsiteaduse üliõpilane, 3TÜ lastekliinik, 4TÜ Kliinikumi lastekliinik, 5Tallinna Lastehaigla

14.50 Diskussioon

15.00 Female endometrium biopsy immediate single-cell analysisKaarel Krjutškov1,2, Merli Saare3, Külli Samuel1, Dmitri Lubenets4, Sten Linnarsson5, Shintaro Katayama2, Juha Kere2, Andres Salumets1,3 – 1Competence Centre on Reproductive Medicine and Biology, Tartu, Estonia, 2Department of Biosciences and Nutrition, Karolinska Institutet, Stockholm, Sweden, 3Department of Obstetrics and Gynaecology, University of Tartu, Tartu, Estonia, 4Institute of Molecular and Cell Biology, University of Tartu, Tartu, Estonia, 5Medical Biochemistry and Biophysics, Karolinska Institutet, Stockholm, Sweden

15.10 4-dimensionaalse kompuutertomograafi a alusel planeeritav kopsuvähi radiokemoteraapia on ohutumArdi Sažko1, Tõnu Jõgi1, Markus Vardja1, Jana Jaal1,2 – 1TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 2TÜ hematoloogia-onkoloogia kliinik

15.20 Nosokomiaalse gripi haigusjuhtude analüüs ja tervishoiutöötajate gripivastane vaktsineerimine Tartu Ülikooli Kliinikumis gripihooajal 2013/2014

Anne Kallaste1, Karmen Stimmer2, Vivika Adamson3, Piret Mitt3, Tiina Teder4, Raili Randoja5, Matti Maimets1 – 1TÜ Kliinikumi sisekliinik, 2arstiteaduse üliõpilane, 3TÜ Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus, 4TÜ Kliinikumi keskkonnateenistus, 5TÜ Kliinikumi ühendlabor


AJAK AVA

STENDIETTEKANDED

Biomeedikumi 1. korruse paremas tiivas. Autoritel palutakse kohal olla 09.10.2014 kell 15.45–16.45.Stendi mõõdud on 115 cm (kõrgus) ja 95 cm (laius). Stendiettekannete paigaldus 08.10 õhtul või 09.10 kell 8.00–9.00

DOKTORANDID

P1. Solid dosage forms from nanosuspensions by flexographic printingMirja Palo1,2,3, Ruzica Kolakovic3, Timo Laaksonen4, Anni Määttänen3, Natalja Genina3, Jouko Peltonen3, Niklas Sandler3 – 1PhD student, 2Department of Pharmacy, University of Tartu, Estonia 3Åbo Akademi University, 4University of Helsinki, Finland

P2. Kontrastaine manustamise mõju arterite jäikusele, tsentraalsele hemodünaamikale ja põletiku- ning ägeda neerukahjustuse biomarkeritele

Kaido Paapstel1,2, Mihkel Zilmer1, Jaan Eha3, Jaak Kals1,2,4 – 1TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2TÜ endoteelikeskus, 3TÜ kardioloogia kliinik, 4TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik

P3. Development of electrospun suberin and chloramphenicol loaded nanofi brous systemsLiisi Rammo1,2, Sveinung G. Ingebrigtsen3, Ivo Laidmäe2, Urve Paaver2, Kalle Kirsimäe4, Peep Veski2, Ann Mari Holsæter3, Natasa Skalko-Basnet3, Jyrki Heinämäki2, Karin Kogermann2 – 1PhD student, 2 Department of Pharmacy University of Tartu, Estonia, 3UiT The Arctic University of Norway, Department of Pharmacy, Tromsø, Norway, 4 Department of Geology, University of Tartu, Estonia

P4. Alkoholi tarvitamise iseärasused kroonilise neeruhaigusega haigetel Jana Uhlinova1,4, Anna-Liisa Pechter2,4, Tanel Kordemets3,4, Mai Rosenberg4 – 1doktorant, 2rahvatervishoiu üliõpilane, 3arstiteaduse üliõpilane, 4TÜ Kliinikumi sisekliinik

P5. Preparation of liposomes and lipomes-in-nanofi ber systems and their solid state analysis Sveinung G. Ingebrigtsen1,2, Ivo Laidmäe3, Andres Lust3, Ann Mari Holsæter2, Natasa Skalko-Basnet2, Lauri Toom4, Urve Paaver3, Peep Veski3, Jyrki Heinämäki3, Karin Kogermann3 – 1PhD student, 2UiT The Arctic University of Norway, Department of Pharmacy, Tromsø, Norway, 3 Department of Pharmacy, University of Tartu, Estonia, 4 Institute of Technology, University of Tartu, Estonia

P6. Ööpäevane rütm mõjutab veres tsirkuleerivate mikroRNA-de tasemeidKadri Rekker1,2,3, Merli Saare2,3,4, Anne Mari Roost3, Deniss Sõritsa3,5,6, Katrin Kepp3, Helle Karro2,5, Andres Salumets2,3,4, Maire Peters2,3 – 1doktorant, 2TÜ naistekliinik, 3Reproduktiivmeditsiini TAK, 4TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 5TÜ Kliinikumi naistekliinik, 6Elite kliinik

P7. The mechanical and dissolution properties of tablets obtained by a novel aerodynamic dry granulation method Anna Penkina1,2, Tuomo Saarinen3, Osmo Antikainen3, Andres Lust2, Peep Veski2, Karin Kogermann2, Jouko Yliruusi3, Jyrki Heinämäki2 – 1PhD student, 2 Department of Pharmacy, University of Tartu, Estonia, 3 Department of Pharmaceutical Chemistry and Technology, University of Helsinki, Finland

P8. DNA koopiaarvu muutused enneaegse munasarjade puudulikkusega naistel Olga Tšuiko1,2,3,4, Olga Žilina2,5, Margit Nõukas2,6, Kadri Haller-Kikkatalo4,7, Andres Salumets3,4,7, Ants Kurg2 – 1doktorant, 2TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 3TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 4Reproduktiivmeditsiini TAK, 5TÜ Kliinikumi ühendlabori geneetikakeskus, 6TÜ Eesti geenivaramu, 7TÜ naistekliinik

P9. Trofoblasti rakkude diferentseerimine inimese embrüonaalse tüvirakuliini H9 rakkudest induktor BMP4 ja inhibiitorite FGF2/aktiviini toimel

Mariann Koel1,2,3, Andres Salumets3,4 – 1doktorant, 2TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 3Reproduktiivmeditsiini TAK, 4TÜ naistekliinik

P10. Streptozotsiinist indutseeritud eksperimentaalse diabeedi toime aju amüloidoosile Alzheimeri tõve 5XFAD-loommudelis

Katrin Sonn1,2, Aleksander Žarkovski2 – 1doktorant, 2TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

P11. Virulentsus- ja resistentsusgeenide varieeruvus lasteintensiivravi osakondades levivate Staphylococcus epidermidis’te hulgas

Hiie Soeorg1,2, Kristi Huik2, Ülle Parm2, Mari-Liis Ilmoja2,3, Tuuli Metsvaht2,4, Irja Lutsar2 – 1doktorant, 2TÜ mikrobioloogia instituut, 3Tallinna Lastehaigla, 4TÜ Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinik

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 5

AJAK AVA

P12. Erinevatest allikatest (patsiendid, terved vabatahtlikud, loomad) pärinevate P. aeruginosa tüvede geneetiline mitmekesisus ja selle seos antibiootikumtundlikkusega

Kaidi Telling1,2, Veljo Kisand3, Siiri Kõljalg2, Piret Kalmus4, Matti Maimets5, Irja Lutsar2, Tanel Tenson3 – 1doktorant, 2TÜ mikrobioloogia instituut, 3TÜ tehnoloogiainstituut, 4Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 5TÜ Kliinikumi nakkushaiguste osakond

P13. Koduse harjutusprogrammi mõju reielihaste aktivatsioonile istest püstitõusul gonartroosiga patsientidel enne põlveliigese täielikku endoproteesimist

Monika Rätsepsoo1,2, Piret Pihlapson2, Jelena Sokk2, Jaan Ereline2, Mati Pääsuke2, Helena Gapeyeva2, Tiit Haviko3 – 1doktorant, 2TÜ spordibioloogia ja füsioteraapia instituut, 3TÜ traumatoloogia ja ortopeedia õppetool

P14. Narkootikumide süstimine mõjutab T-rakkude jaotust ja CCR5 ekspressiooni HIV-positiivsetel ja HIV-negatiivsetel süstivatel narkomaanidel

Eveli Kallas1,2, Radko Avi2, Kristi Huik2, Silver Türk2, Merit Pauskar2, Ene-Ly Jõgeda2, Marina Šunina3, Don Des Jarlais4, Anneli Uusküla5, Irja Lutsar2 – 1doktorant, 2TÜ mikrobioloogia instituut, 3TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 4New Yorgi Beth Iisraeli Meditsiinikeskus, 5TÜ tervishoiu instituut

ÜLIÕPILASED

P15. Endoplasmaatilise retiikulumi stressiga kaasnevad kreatiinkinaasse energiaülekandesüsteemi muutused skeletilihastes

Marian Tarrend2,4, Juuso Jääskeläinen1,3, Mart Roosimaa3,5, Lumme Kadaja3 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2geenitehnoloogia üliõpilane, 3TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 4TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 5doktorant

P16. Erinevate oklusioonikapede efektiivsuse võrdlus alalõualiigese patoloogiate puhulArko Lepik1,2, Krislin Tukia1,2, Jaan Ereline3, Dagmar Piikov2, Mati Pääsuke3, Ülle Voog-Oras2 – 1hambaarstiteaduse üliõpilane, 2TÜ stomatoloogia kliinik, 3TÜ spordibioloogia ja füsioteraapia instituut

P17. Energeetilise metabolismi muutused wolframiindefi tsiitsete hiirte lihastesAnti Karask1, Margus Eimre2, Marilin Ivask2, Sulev Kõks2 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

P18. Ülekaalulisus ja selle seosed toitumisharjumuste ja kehalise aktiivsusega 25aastastel Eesti täiskasvanutelLiisa Veerla1,2, Inga Villa2, Heti Pisarev2 – 1rahvatervishoiu üliõpilane, 2TÜ tervishoiu instituut

P19. An update on the separation, acetylation and functional characterization of low density lipoprotein of human plasma

Henery Kroon1*, Raili Ermel1,2*, Rajeev K. Jain2*, Arno Ruusalepp1, Josefi n Skogsberg3, Johan Bjorkegren2,3 – 1Surgery Clinic, Tartu University Hospital, Estonia, 2 Department of Pathological Anatomy and Forensic Medicine, University of Tartu, Estonia, 3Department of Medical Biochemistry and Biophysics, Karolinska Institute, Stockholm, Sweden, *Shared fi rst authorship

P20. An updated in vitro THP-1 cells progression/regression assay model for the study of genes involved in atherosclerosis

Laura Lipping1*, Henrik Vospert1*, Raili Ermel1,2*, Rajeev K. Jain2*, Arno Ruusalepp1, Josefi n Skogsberg3, Johan Bjorkegren2,3 – 1Surgery Clinic, Tartu University Hospital, Estonia, 2 Department of Pathological Anatomy and Forensic Medicine, University of Tartu, Estonia, 3Department of Medical Biochemistry and Biophysics, Karolinska Institute, Stockholm, Sweden, *Shared fi rst authorship

P21. Kehaline aktiivsus kroonilistel neeruhaigetel on tunduvalt väiksem võrreldes samaealiste tervete täiskasvanutegaAnna-Liisa Pechter1,2, Jana Uhlinova2, Mai Rosenberg2 – 1kehakultuuri üliõpilane, 2TÜ sisekliinik

P22. Parasiidi- ja seenevastaste ravimite annustamisskeemide tõenduspõhisus lastelKatrin Sõnajalg1,2, Liina Tamm1,2, Irja Lutsar2, Jana Lass3 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ mikrobioloogia instituut, 3TÜ Kliinikumi apteek


AJAK AVA

ÕPPEJÕUD, TEADURID, ARSTID, ARST-RESIDENDID

P23. Transepithelial glucose transport in ostriches gastrointestinal tractPiret Hussar1, Aleksandra Rotmistrova2, Ilmārs Dūrītis3, Martin Kärner2, Tõnu Järveots4, Arnis Mugurevičs3 – 1UT Department of Anatomy, 2UT Faculty of Science and Technology, 3Latvian University of Agriculture, Faculty of Veterinary Medicine, 4Estonian University of Life Sciences, Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences

P24. Hambasäsi (pulbi) ja hambaümbrise (peridondi) tüvirakudAavo-Valdur Mikelsaar1, Aleksandra Vorobjova2,3, Mare Saag2, Ruth Mikelsaar1, Erkki Juronen1 – 1TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2TÜ stomatoloogia osakond, 3hambaarstiteaduse üliõpilane

P25. Arterite jäikuse metaboloomiline profi il alajäsemete arterite ateroskleroosiga patsientidelMaksim Zagura1,2,3, Jaak Kals1,4, Kaido Paapstel1,2, Kalle Kilk1, Martin Serg2, Priit Kampus2, Jaan Eha2, Ursel Soomets1, Mihkel Zilmer1 – 1TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2TÜ kardioloogiakliinik, 3TÜ Kliinikumi radioloogiakliinik, 4TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik

P26. Aktiivravil viibinud täiskasvanud patsientide arusaamad õdede hoolivast suhtumisest ja selle mõjust patsiendi tervisele

Jane Talvik1,2, Kaja Solom3, Ere Uibu1 – 1TÜ õendusteaduse osakond, 2Valga Haigla, 3MTÜ Lõuna-Eesti Erihooldusteenuste Keskus

P27. Kas botulismitoksiin tüüp A hüpersalivatsiooni ravis on ohtlik suuõõnetervisele?Janne Tiigimäe-Saar1, Pille Taba2,3, Tiia Tamme1,4 – 1TÜ Kliinikumi stomatoloogia kliinik, 2TÜ närvikliinik, 3TÜ Kliinikumi närvikliinik, 4TÜ stomatoloogia kliinik

P28. Antioksüdantsete peptiidide UPF1 ja UPF17 mõju transkriptsioonifaktor Nrf2 rakusisesele paiknemisele ja antioksüdantvastus elemendi aktiveerimisele

Teele Paltsar – TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

P29. Kehalise aktiivsuse olulisus: Balti nefroloogide arvamusküsitlusÜlle Pechter, Mai Rosenberg – TÜ sisekliinik

P30. Kõrgenenud IL-7, GM-CSF ja IL-1β tase esmasdiagnoositud 1. tüüpi diabeeti põdevate laste ja noorukite veresKristi Alnek1, Kalle Kisand1, Kaire Heilman2,3, Aleksandr Peet2, Karin Varik4, Ülle Einberg3, Raivo Uibo1 – 1TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2TÜ Kliinikumi lastehaigla, 3Tallinna Lastehaigla, 4TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik

P31. Rinnavähi sõeluuring Eestis: efektiivsus ja kuludTriin Võrno, Heti Pisarev, Raul-Allan Kiivet – TÜ tervishoiu instituut

P32. Müeloomtõve ravimite kulutõhususAgnes Männik1, Katrin Lutsar1, Ain Kaare2, Raul-Allan Kiivet1 – 1TÜ tervishoiu instituut, 2TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik

P33. Sõidukijuhi ärrituvuse, impulsiivsuse ja aju serotoniinisüsteemi markerite roll riskide võtmisel liiklusesDiva Eensoo1, Marika Paaver2, Jaanus Harro3 – 1TÜ tervsihoiu instituut, 2TÜ psühhiaatriakliinik, 3TÜ psühholoogia instituut

P34. Ravimite kasutamise suundumused Eestis 20 aasta jooksul – Eesti ravimistatistika 1994–2013Katrin Kurvits1, Ott Laius1,2, Ly Rootslane1, Alar Irs1,3,4 – 1Ravimiamet, 2TÜ traumatoloogia ja ortopeedia kliinik, 3TÜ kliinilise farmakoloogia õppetool, 4TÜ kardioloogiakliinik

P35. B7 ja CD28 perekonna geenide ekspressiooni erinevused laste, noorukite ja täiskasvanute 1. tüüpi diabeedi korralKatrin Pruul1, Kalle Kisand1, Kristi Alnek1, Kaja Metsküla1, Koit Reimand1, Kaire Heilman2,3,5, Aleksandr Peet2,5, Karin Varik4,6, Margot Peetsalu4, Ülle Einberg3, Vallo Tillmann2,5, Raivo Uibo1 – 1TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2TÜ lastekliinik, 3Tallinna Lastehaigla, 4TÜ kirurgiakliinik, 5TÜ Kliinikumi lastekliinik, 6TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 7

TEESID

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverentsi ettekannete teesid

Peptilise haavandi verejooksu kirurgilise ravi minevik ja tänapäev

Ants Peetsalu – TÜ kirurgiakliinik

Peptilise haavandi verejooksu kirurgilise ravi vajadus ja meetodid on oluliselt muutunud alates ajast, kui T. Billroth juurutas maoresektsiooni 1881. aastal. Minevikus, kui kirurgiline sekkumine oli ainuke tõhus meetod kroonilise peptilise haavandi ravis, juurutati haavandi verejooksu kui eluohtliku tüsistuse korral mitmeid operatsioonimeetodeid. Verejooksu püüti peatada veritseva haavandi suturatsiooni, ekstsisiooni või eksklusiooni teel. Seda kombineeriti maohapet vähendava kirurgilise raviga, s.t maoresektsiooni või hiljem kasutusele võetud vagotoomiaga. Fiiberoptilise endoskoopia kasutuselevõtuga verejooksu diagnostikaks ja raviks 1970ndatel vähenes oluliselt kirurgilise ravi vajadus, sajandi lõpukümnendil TÜ kirurgiakliiniku näitel 40%-lt 6%-ni.

Tänapäeval on kirurgilise sekkumise vajadus peptilise haavandi verejooksu korral väike, seda on põhiliselt vaja ebaõnnestunud endoskoopilise ravi juhtudel. Patsientide somaatiline seisund on sageli halvem kui varem ja kirurgilise ravi aspektist on tihti tegemist just gigantsest haavandist lähtunud verejooksudega. Seetõttu on peptilise haavandi verejooksu korral kirurgilise ravi meetodi valikul vajalik individualiseeritud käsitlus. Arvestama peab patsiendi seisundit, haavandi lokalisatsiooni ja suurust, opereeriva kirurgi kogemust erakorralise kirurgilise sekkumise olukorras ning tänapäeva efektiivse konservatiivse ravi võimalusi. Kirurgilise meetodi valikul on kõige olulisem verejooksu peatamine soovitatavalt kas haavandi ekstsisiooni või eksklusiooniga seedetraktist. Vajaduse korral peab neid võtteid kombineerima maohapet vähendavate meetoditega. Selline käsitlus annab TÜ kirurgiakliiniku andmetel häid lähi- ja kaugtulemusi.

Akadeemiline loeng


SUULISED ETTEK ANDED

DOKTORANTIDE SESSIOON

O1. Metaboolse sündroomi levimus valproaati tarvitavatel epilepsiaga patsientidel Eestis

Aleksei Rakitin1,2, Triin Eglit3, Sulev Kõks4, Margus Lember3, Sulev Haldre2 – 1doktorant, 2TÜ Kliinikumi närvikliinik, 3TÜ Kliinikumi sisekliinik, 4TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

TAUST. Valproehape (VPA) on laia toimespektriga anti-konvulsant, mida kasutatakse ka bipolaarsete häirete raviks ning migreeni profülaktikaks. VPA sagedasemaks kõrvaltoimeks on kehakaalu suurenemine, mis esineb umbes pooltel ravi alustanud patsientidel. VPA-ravi on seotud seerumi paastuinsuliini suurenenud kontsent-ratsiooni, seerumi lipiidide ebasoodsa profiiliga. Praegu ei ole uuringuid, mis hindaksid metaboolse sündroomi (MS) esinemissagedust VPAd tarvitavatel patsientidel populatsiooni tasemel.

EESMÄRGID. Hinnata MSi levimust VPAd tarvita-vatel epilepsiaga patsientidel ja võrrelda seda Eesti üldpopulatsiooni andmetega.

MATERJAL JA MEETODID. Kasutades Eesti Haige-kassa retseptide andmebaasi, on uuringusse haaratud 118 (63 meest, 55 naist) täiskasvanud epilepsiapatsienti, kes on tarvitanud VPAd monoteraapiana epilepsia näidustusel vähemalt 3 kuu jooksul. Kontrollrühmaks (need inimesed, kes ei tarvita VPAd) on olnud Tartu Ülikooli sisekliiniku Lõuna-Eesti MSi levimuse uuringus osalejad (n = 493).

TULEMUSED. Soo ja vanuse järgi kaalutud MSi lev imus VPAd tarv itavatel patsientidel on 25,8% (95% uv 18,4%–34,8%). Võrdluseks, MSi levimus Eesti populatsioonis on 27,9% (95% uv 24,0%–32,1%). Logis-tilise regressiooni mudelis MSi risk VPAd tarvitavatel patsientidel ei ole suurenenud (OR = 1,00; 95% uv 0,59–1,68; p = 0,99). Kehamassiindeks (KMI) ei erine VPAd tarvitavatel patsientidel ja üldpopulatsioonis (p = 0,30). Hommikuse paastuinsuliini seerumitase VPAd tarvitavatel patsientidel oli kõrgem võrreldes üldpopu-latsiooniga (p < 0,0001). See erinevus on püsinud, kui on võrreldud ainult normaalkaaluga uuritavaid mõle-mast kohordist. HDLi (p = 0,58) ja TG (p = 0,37) tase seerumis ei erinenud VPAd tarvitavatel patsientidel ja kontrollisikutel. ROC-kõverate analüüs näitas, et KMI prognoosis MSi esinemist täpsemini kui homeostaasi insuliiniresistentsuse mudel (HOMA) VPAd tarvitavatel patsientidel.

JÄRELDUSED. VPAd tarvitavatel täiskasvanutel on seerumi paastuinsuliini kontsentratsioon suurem, sõltu-mata KMI-st. Suurenenud kehakaalu ja MSi esinemise risk VPAd tarvitavatel täiskasvanud epilepsiapatsientidel ei ole üldpopulatsioonist suurem.

O2. Metaboolne sündroom normkaalulistel varase artriidiga haigetel

Raili Müller1,2, Triin Eglit2, Mart Kull2, Annika Aart1,2, Kaja Põlluste2, Margus Lember2, Riina Kallikorm2 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ Kliinikumi sisekliinik

TAUST. Metaboolne sündroom (MetS) on kardio-vaskulaarsete (KV) riskitegurite kogum, koosnedes vähemalt kolmest tegurist: abdominaalne rasvumine, hüpertensioon, hüperglükeemia, kõrge triglütseriidide ja madal HDLi tase. Kaua kestnud reumatoidartrii-diga (RA) haigetel on teada suurem MetS-i levimus ja KV-haigestumus. Kuigi RA ravi on paranenud, ei ole RA patsientide KV-suremus vähenenud.

EESMÄRK. Võrrelda MetS-i levimust varase RAga haigetel ja üldrahvastikus.

MEETODID. MetS-i d iagnoosimiseks kasutat i NCEP-ATP III kriteeriume. Hinnati MetS-i levimust 332 inimesel: 83 varase RAga patsiendil ja 249 rahvastiku-uuringust pärineva kontrollrühma isikul. Levimust hinnati 3 rühmas, lähtudes KMI-st: normis (KMI ≤ 24,9 kg/m2), ülekaalulised (KMI 25–29,9), rasvunud (KMI ≥ 30). Kasutasime -ruut-testi kategoriaalsete tunnuste korral, Manni-Whitney U-testi keskmiste võrdluseks rühmades (SPSS vers. 22).

TULEMUSED. Keskmine vanus oli mõlemas rühmas 50 a, 72% uuritavatest olid naised. RA-patsientidel oli keskmiselt 5 turses ja 10 valusat liigest, keskmine sümptomite kestus oli 203 päeva. MetS-i lev imus RA-haigete rühmas oli 39,8% vs. 32,5% üldrahvastikus (p = NS). MetS-i levimus normkaaluliste hulgas oli oluliselt suurem varase RA korral – 15,2%, kontroll-rühmas 1,2% (p < 0,01), ülekaaluliste ega rasvunute hulgas olulist erinevust rühmade vahel ei olnud. MetS-i komponentidest on normkaalulistel haigetel oluliselt enam hüpertensiooni (48,5% vs. 28,4%; p = 0,04). Muudes KV riskitegurites olulist erinevust ei leitud.

JÄRELDUSED. Normkaalulistel RA-haigetel esineb oluliselt enam hüpertensiooni ja MetS-i üldiselt kui üldrahvastikus juba varases haigusjärgus. MetS-i suurema esinemissageduse ja suurema KV-riski põhju-seks võib olla RA-le omane keha kompositsiooni muutus stabiilse KMI juures.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 9


O3. Angiogeneesi inhibiitorite ühe sihtmärgi – VEGFR2 – ekspressioon sõltub kasvaja mikrokeskkonnast

Madis Joonsalu1,2, Mikk Saretok2, Aidi Adamson2, Jelizaveta Lukjanova2, Tõnis Metsaots2, Tõnu Jõgi3, Marju Kase4, Ave Minajeva5, Markus Vardja3, Toomas Asser6,7, Jana Jaal2,3 – 1doktorant, 2TÜ hematoloogia-onkoloogia kliinik, 3TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 4Ida-Tallinna Keskhaigla, 5TÜ patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse instituut, 6TÜ närvikliinik, 7TÜ Kliinikumi närvikliinik

TAUST. Multiformne glioblastoom (MGB) on kõige agres-siivsem aju pahaloomuline kasvaja, mille senised ravitule-mused on äärmiselt viletsad. Histoloogiliselt iseloomustab MGBd rohke ning mitmekesine veresoonte võrgustik. Vaatamata sellele, et MGBd peetakse üheks kõige angio-geensemaks kasvajaks, ei ole ka angiogeneesi inhibiitorite kasutamisel siiani märkimisväärset edu saavutatud.

EESMÄRGID. Hinnata ühe peamise angiogeneesi inhi-biitorite sihtmärgi – vaskulaarse endoteliaalse kasvufaktori retseptor 2 (VEGFR2) – ekspressiooni kasvajakoes ning selle sõltuvust MGB mikrokeskkonnast (eelkõige põletikust).

MATERJAL JA MEETODID. Uuringusse kaasati MGB-haiged (n = 42). Operatsioonil saadud kasvajakoes määrati põletikulist reaktsiooni visuaalselt (skoor 0–3), arvestades tüüpiliste põletikutunnuste (turse, põletikurakkude infi lt-ratsioon) ulatust. Samuti hinnati põletikumarkeri ICAM-1 ekspressiooni (optilist tihedust) pärast immuunhistokee-milist värvingut, kasutades kvantitatiivset piksli analüüsi tarkvara. Lisaks määrati kasvajakoes VEGFR2-positiivsete (VEGFR2+) veresoonte arv (vaatevälja kohta) ning endo-teelirakkude VEGFR2 ekspressiooni tugevus (skoor 0–3). Parameetrite iseloomustamiseks kasutati 10 mikroskoobi vaatevälja keskmist väärtust. VEGFR2 ekspressiooni seost põletikuga hinnati Pearsoni korrelatsioonitesti testi alusel.

TULEMUSED. Markereid hindas kaks sõltumatut uurijat, kelle tulemuste vahel esines hea korrelatsioon (r = 0,8; p < 0,01). Individuaalsete kasvajate põletiku ulatus varieerus, olles kogu rühmas 1,9 ± 0,7 (kesk-mine ± standardhälve). ICAM-1 ekspressiooni optiline tihedus oli 57,0 ± 27,1 ühikut. VEGFR2+ veresoonte arv vaatevälja kohta ning endoteeli VEGFR2 ekspressiooni tase olid vastavalt 6,2 ± 2,4 ja 1,2 ± 0,8. Märkimisväärne korrelatsioon leiti endoteliaalse VEGFR2 ekspressiooni ja põletikuulatuse vahel (p < 0,01). Samuti esines märkimis-väärne seos endoteliaalse VEGFR2 ekspressiooni ja kasvajakoe ICAM-1 optilise tiheduse vahel (p = 0,03).

JÄRELDUSED. Angiogeneesi inhibiitorite ühe olulise sihtmärgi – VEGFR2 – ekspressioon sõltub kasvajakoe põletiku ulatusest. VEGFR2 ekspressiooni sõltuvus tuumori mikrokeskkonnast võib olla üheks angioge-neesi inhibiitorite ebaefektiivsuse põhjuseks. Töö on tehtud grandi IUT2-4 raames.

O4. Substantia nigra hüperehhogeensuse diagnostiline täpsus Parkinsoni tõve diagnoosimisel Eesti inimestel

Toomas Toomsoo1,4, Daniela Berg2, Inga Liepelt-Scarfone2, Riina Kerner3, Liis Kadastik-Eerme4, Toomas Asser4, Pille Taba4 – 1Ida-Tallinna Keskhaigla, 2Tübingeni Ülikool, 3Statistikaamet, 4TÜ närvikliinik

TAUST. Substantia nigra hüperehhogeensust (SN+) peetakse üheks võimalikuks biomarkeriks Parkinsoni tõve ( PT) diagnoosimisel. Seni teadolevalt on SN+ leitav ligikaudu 90%-l PT-patsientidest

EESMÄRK. Uuring oli Eestis esmakordne, uuriti SN+ diagnostilist väärtust Eesti PT-haigetel.

MATERJAL JA MEETODID. Uuriti 300 PT-patsienti ja 200 kontrollrühma isikut, kellel viidi läbi transkra-niaalne ultraheliuuring, kasutades rahvusvaheliselt aktsepteeritavat ravijuhendit. Uuriti SN+ esinemist kahepoolselt ning hinnati ühe ja kolme mõõtmise tulemusi. Mitmekordse mõõtmise tulemusest arvutati SN+ mediaan ja aritmeetiline keskmine. ROC analüüsi abil leiti SN+ parim sensitiivsus ja spetsiifilisus, posi-tiivne ja negatiivne ennustav väärtus. Kontrollrühma uuritavatel leiti lisaks SN+ 75 ja 90 protsentiili korral.

TULEMUSED. 500 uuritavast eemaldati uuringust 66 (13,2%) halva temporaalluu nähtavuse tõttu, mis ei võimaldanud uuringutulemust hinnata. SN+ leiti 88,6%-l PT-patsientidest ja 9,1%-l kontrollrühma isikutest. Lõplikku analüüsi jäi 266 PT-patsienti ja 168 kontroll-rühma isikut. Keskmine PT kestus oli 6,1 ± 5,2 aastat. Parima sensitiivsuse (90,2%) ja spetsiifilisusega (85,1%) SN+ oli 0,21 cm2 ühel mõõtmisel. Kolmel mõõtmisel paremal ja vasakul poolel saadi parim sensitiivsus (91,7%) ja spetsiifilisus (86,3%), kasutades aritmeetilist keskmist 0,22 cm2. Mediaanväärtuse kasutamisel saadi SN+ näiduks samuti 0,22 cm2 sensitiivsusega 91,7% ja spetsiifilisusega 87,5%. Kui vaadeldi terveid kontroll-rühma isikuid 75 protsentiili juures, saadi parimaks spetsiifilisuse ja sensitiivsusega SN+ määraks 0,18 cm2 ja 90 protsentiili juures 0,22 cm2.

JÄRELDUSED. Uuringu tulemusel leiti, et Eesti Parkinsoni tõvega haigetel esines seos SN+ ja PT esine-mise vahel. Sarnane oli tulemus ka võrreldes teiste ultraheliaparaatidega mujal maailmas tehtud uuringu-tega. Eestis saadud tulemust saab oluliseks pidada ka seetõttu, et uuriti kokku ligikaudu 10% kogu rahvastiku PT-haigetest. Parima sensitiivsuse ja spetsiifilisusega SN+ oli 0,21 cm2, mis võiks olla oluliseks näitajaks PT diag-noosimisel, ja 0,22 cm2 PT diferentsiaaldiagnostilistel eesmärkidel. Kliinilises praktikas piisab ühekordsest mõõtmisest, diagnostilise piirväärtusega SN+ 0,21 cm2.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–3610


O5. Läkaköha levimus püsiva köhaga patsientide hulgas

Piia Jõgi1,2, Marje Oona3, Karolin Toompere4, Tereza Maskina5, Iiris Koort6, Anneli Rätsep3, Irja Lutsar1 – 1TÜ mikrobioloogia instituut, 2TÜ Kliinikumi lastekliinik, 3TÜ polikliiniku ja peremeditsiini õppetool, 4TÜ tervishoiu instituut, 5FIE Tereza Maskina, 6Merekivi Perearstid OÜ

TAUST. Eestis on läkaköhavaktsiiniga hõlmatus laste hulgas hea. Vaatamata sellele registreeriti 2010. aastal läkaköha 97 juhtu 100 000 inimese kohta, mis oli suurim haigestumus Euroopas. Läkaköha sümptomid kõrge vaktsineerimistasemega populatsioonides ei ole teada.

EESMÄRGID. Selgitada välja läkaköha ja paraläka-köha levimus ning sümptomid üle 7 päeva köhinud patsientide hulgas.

MATERJAL JA MEETODID. Ajavahemikul 23.04.2012–31.05.2014 uuriti prospektiivselt üle 7 päeva köhinud teadmata etioloogiaga köhaga patsiente 21 perearstikes-kuses ja 2 lastehaiglas. Läkaköha diagnoositi patsientidel, kellel B. pertussis isoleeriti söötmel ja/või tuvastati DNA PCR-meetodil ja/või läkaköha toksiini (PT) IgG oli > 100 IU/ml või PT-IgG 40–100 IU/ml ja PT-IgA ≥ 12 IU/ml. Para läkaköha d iagnoosisime patsient idel , kel lel B. parapertussis’e isoleerisime söötmel ja/või tuvasta-sime DNA PCR-meetodil.

TULEMUSED. Uuringusse haaratud 399 patsiendist 20-l (5,0%) kinnitati läkaköha ja 5-l (1,3%) paraläkaköha diagnoos. Läkaköhaga ja paraläkaköhaga patsiendid olid nooremad kui muu/teadmata etioloogiaga köhaga (MTEK) patsiendid – mediaanvanus vastavalt 19,8 (SD 16,7); 7,7 (SD 14,6) ja 36,5 (SD 21,9) aastat. 6 [30,0% (95% uv 12,0–54,3)] läkaköhaga patsienti (3 vaktsinee-rimiseks liiga noored) ja 60 [16,0% (95% uv 12,5–20,2)] MTEK-patsienti olid läkaköha vastu vaktsineerimata. Kõik paraläkaköhaga patsiendid olid vaktsineeritud.

Keskmine (mediaan) köha kestus uuringusse haara-misel oli läkaköhaga patsientidel 27 (SD 22,0), paralä-kaköhaga patsientidel 21 (SD 33,0) ja MTEK-patsientidel 17 (SD 20,8) päeva. Nii läkaköhaga, paraläkaköhaga kui ka MTEK-patsientidel esines paroksüsme, köha ilma paroksüsmideta, inspiratoorseid repriise, köha-hoojärgset oksendamist kui ka palavikku (> 37,3 ˚C). Apnoesid esines läkaköhaga ja MTEK-patsientidel. Köha-hoojärgset oksendamist esines läkaköhaga patsientidel oluliselt rohkem kui MTEK-patsientidel (65,0% (95% uv 40,8–84,6) vs. 21,7% (95% uv 17,6–26,2); p = 0,0001).

JÄRELDUSED. Vaatamata suurele hõlmatusele vakt-sineerimisega on läkaköha üks võimalikest püsiva köha põhjustest Eestis. Sümptomite järgi pole võimalik läka-köha ja paraläkaköha teistest köha põhjustest eristada, vaja on kasutada adekvaatseid laboratoorseid teste.

O6. Euroopa neonatoloogiaosakondades kasutatavate ravimivormide vastsündinutele sobilikkuse hindamine kardiovaskulaarsüsteemi ravimite näitel

Inge Mesek1,2, Georgi Nellis2,3, Jana Lass2,4, Irja Lutsar2 – 1doktorant, 2TÜ mikrobioloogia instituut, 3TÜ Kliinikumi lastekliinik, 4TÜ Kliinikumi apteek

TAUST. Tööstuslikult täiskasvanutele toodetud ravi-mivormid ei sobi alati vastsündinutele kasutamiseks, sest need ei võimalda täpset annustamist või sisaldavad potentsiaalselt ohtlikke abiaineid. Sobivate ravimivor-mide puudumisel valmistatud ekstemporaalsetel ravi-mite biosaadavuse ja farmakokineetiliste parameetrite kohta puudub aga teave.

EESMÄRGID. Vaadelda Euroopas vastsündinutel kasutatavate ekstemporaalsete ja tööstuslike kardiovas-kulaarsete ravimite osakaalu ning hinnata sobilikkust vastsündinutele.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringus kasutati 2011. aastal koostatud ESNEE (European Study of Neonatal

Excipient Exposure) andmebaasi, mis sisaldab 21 Euroopa riigis vastsündinutel kasutatud ravimeid. Ravimivormide sobilikkust hinnati 3 aspektist: valmistamistehnoloogia (tööstuslik või ekstemporaalne), täpne annustatavus vastsündinule ning 8 potentsiaalselt ohtliku abiaine – parabeen id, polüsorbaat 80, propü leenglükool , bensoaadid, naatriumsahhariin, sorbitool, etanool, bensalkooniumkloriid – sisaldus.

TULEMUSED. Kardiovaskulaarsüsteemi ravimitest (n = 130) olid 59 enteraalsed, 66 parenteraalsed, 4 paikse toimega. Ravimitest 20% (n = 26) oli valmistatud ekstemporaalselt. Tööstuslikest preparaatidest (n = 104) sisaldas 22% (n = 23) potentsiaalselt ohtlikke abiaineid, enim oli neid suukaudsetes vedelates ravimivormides (n = 13/17, 76%), sagedamini esinesid parabeenid (n = 8), propüleenglükool (n = 7) ning etanool (n = 6). Vastsün-dinutele annustamiseks olid sobimatud 18% (n = 19) ravimitest, neist 95% (n = 18) olid tabletid. Tööstuslikest enteraalsetest preparaatidest (n = 36) sobis vastsündi-nutele annustamise ja abiainete poolest 6% (n = 2) ning parenteraalsetest 86% (n = 55), kuid neist 58% (n = 32) alles pärast lisalahjendamist. Kõigist preparaatidest olid nii tööstuslikult valmistatud, abiainete poolest ohutud ning täpset annustamist võimaldavad 45% (n = 58), millest enamus (n = 55) olid parenteraalsed ravimid, mis olid ka osakondades sagedamini kasutatavad.

JÄRELDUSED. Euroopas hospitaliseeritud vastsün-dinutele annustatake sageli ebasobivaid preparaate. Tahkete enteraalsete ravimivormide puhul on problee-miks ebatäpne annustatavus, suukaudsetel lahuste puhul potentsiaalselt ohtlike abiainete sisaldus ja parenteraal-sete ravimivormide puhul on sageli vaja teha ravimi annustamisvigade ohtu suurendavaid lisalahjendusi.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 11


O7. Penitsilliin G farmakokineetika vastsündinutel esimesel elunädalal

Helgi Padari1,2, Tuuli Metsvaht3, Eva Germovsek7, Charlotte I. Barker7, Mari-Liis Ilmoja6, Karin Kipper5, Koit Herodes5, Joseph Standing7, Kersti Oselin4, Irja Lutsar2 – 1doktorant, 2TÜ mikrobioloogia instituut, 3TÜ Kliinikumi anetsesioloogia ja intensiivravi kliinik, 4TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 5TÜ keemia instituut, 6Tallinna Lastehaigla, 7Londoni Ülikooli Kolledži lapse tervise instituut

TAUST. Penitsilliin G kuulub vastsündinute varase sepsise raviskeemi ja on vastsündinute intensiivravi osakondades laialt kasutusel. On teada, et ravimite farmakokineetika (FK) vastsündinutel sõltub gestat-sioonivanusest (GV) ja postnataalsest vanusest (PNV).

EESMÄRK. Erineva GVga vastsündinute penitsilliin G FK kirjeldamine tasakaaluseisundis (steady state).

MEETODID. Penitsilliin G populatsiooni FK (popFK) uuringusse kaasati vastsündinud kolmes rühmas: GV ≤ 28 nädalat (1. rühm; 2006. a); 32–35 (2. rühm) ja ≥ 35 nädalat (3. rühm) (2012.–2013. a). Penitsilliin G manustati annuses 15–30 mg/kg 1–3minutilise süstena 12tunniste intervalli-dega. Ravimi kontsentratsiooni määramiseks valiti 3.–10. doos. Vereproovid võeti vahetult enne uuringu ravimi manustamist ja seejärel 5–6 proovi kindlatel ajahetkedel pärast ravimi manustamist. Penitsilliini kontsentratsiooni mõõtmiseks kasutati kõrgsurve-vedelikkromatograafi at koos ultraviolettdetektoriga või ultrakõrgsurve-vedelik-kromatograafi at koos mass-spektromeeterdetektoriga. FK analüüsiks kasutati WinNonlini ja popFK analüüsiks NONMEM7.3 (ICON plc) tarkvara.

TULEMUSED. Kokku uuriti 32 vastsündinut (GV 22–42 nädalat, PNA ≤ 5 päeva). Mittekambrilisel analüüsil olid penitsilliin G FK näitajad (keskmine ± SD) 1., 2. ja 3. rühmas vastavalt järgmised: poolväärtusaeg (h) 4,6 ± 1,7, 3,5 ± 0,8, 4,5 ± 2,0; jaotusruumala (l/kg) 0,56 ± 0,22, 0,54 ± 0,13, 0,46 ± 0,11; penitsilliini kliirens (l/h/kg) 0,11 ± 0,06, 0,11 ± 0,02, 0,09 ± 0,06; kontsentratsioonikõve-raalune pindala (h*mg/l) doosiga 15 mg/kg 12 tj 160,3 ± 38,6, 147,9 ± 25,1, 217,8 ± 118,6 ja doosiga 30 mg/kg 12 tj 383,8 ± 101,3, 225,1 ± 10,0, 338,8 ± 204,4. PopFK analüüsis kirjeldas kahekambriline mudel andmeid kõige adekvaatsemalt. Allomeetrilise mõõte ning neerufunkt-siooni küpsemise funktsiooni lisamine parandasid mudeli täpsust. Lõplikud parameetrid (keskmine, RSE (%)) olid järgmised: penitsilliini kliirens 13,3 (7,39%) l / h / 70 kg, tsentraalse kambri maht 16,7 (19,7%) l / 70 kg, kambri-tevaheline kliirens 10,7 (17,2%) l / h / 70 kg ja perifeerse kambri maht 25,0 (11,1%) l / 70 kg. Isikutevaheline variee-ruvus oli penitsilliini kliirensil 19,7% ning tsentraalse ja perifeerse kambri mahul vastavalt 44,5% ja 49,7%.

JÄRELDUSED. Esimesel elunädalal oli penitsilliin G kliirens sarnane kogu uuritud GV vahemikus ja seega soovitatud sarnane doseermisskeem sobib vastsündi-nutele sõltumata nende GVst.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–3612


O8. Peaaju morfomeetria hereditaarse spastilise parapleegia patsientidel

Julius Juurmaa1, Tiiu Tomberg2, Mark Braschinsky3 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ radioloogiakliinik, 3TÜ närvikliinik

TAUST. Hereditaarne spastiline parapleegia (HSP) on päri-like haiguste rühm, mis kliiniliselt jaotatakse puhtaks ja kompleksseks vormiks. Puhta HSP korral esinevad jalgade spastilisus ja motoorne defi tsiit, epikriitilise tundlikkuse vähenemine ning kontrolli alanemine põietegevuse üle; kompleksse HSP puhul esineb vähemalt üks täiendav neuroloogiline või mitteneuroloogiline sümptom. Eestis on HSP levimus 4,4 juhtu 100 000 inimese kohta. HSP sümptomite aluseks on kortikospinaaltrakti ja tagaväädi teede aksonite degeneratsioon, mis on kõige enam väljendunud nende juhteteede distaalsetes osades. Kui HSP aluseks olevad molekulaarsed mehhanismid on nüüdseks küllalt hästi kirjeldatud, siis muutusi peaaju struktuuris ja funktsioonis on uuritud vähe.

EESMÄRK. Kirjeldada ajukoore sensorimotoor-sete alade paksuse ja koorealuste struktuuride mahu erinevusi SPG4 geeni mutatsioonist põhjustatud HSP-patsientide ning tervete uuritavate vahel.

M ATERJA L JA MEETODID. Uur ingus osa les 9 paremakäelist patsienti, kellel oli diagnoositud SPG4 geeni mutatsioonist tingitud puhas HSP, ning 14 paremakäelist tervet uuritavat. Patsientide käte ja jalgade lihasjõudlus dokumenteeriti MRC-skaalal ning spastilisus MAS-skaalal. Kõigil uuritavatel teostati pea ja kaela T1-kaalutud MRT-uuring 1,5 T väljatuge-vusega tomograafil. Peaaju koore rekonstruktsioon ja koorealuste struktuuride segmentatsioon viidi läbi Tartu Ülikooli teadusarvutuste keskuses FreeSurfer tarkvarapaketi varal ning tulemuste statistiline analüüs leidis aset statistikapaketis R.

TULEMUSED. HSP patsientidel esines oluline ajukoore õhenemine Brodmanni piirkonnas 2 (p < 0,05 mõlemas ajupoolkeras) ning corpus callosum’i mahu vähenemine (p < 0,05 kõigis selle osades). Ajukoore sensorimotoor-sete alade suurem õhenemine ning väiksem thalamus’e ja putamen’i maht oli patsientidel seotud enam väljen-dunud spastilisuse ja motoorse defitsiidiga.

JÄRELDUSED. Tulemustest nähtub nii ajukoore sensorimotoorsete alade kui ka koorealuste struktuu-ride muutuste olemasolu HSP puhta vormi korral, mis on kooskõlas samadel patsientidel teostatud funkt-sionaalse uuringu leiuga ning näitab ainult kliinilistel sümptomitel tugineva klassifikatsiooni tinglikkust.

O9. Kasvuhormoonravi saanud laste kliiniline kirjeldus ja ravi efektiivsus – Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku viimase 12 aasta kogemus

Maarja Soomann1,2, Aleksandr Peet2,3, Vallo Tillmann2,3 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ lastekliinik, 3TÜ Kliinikumi lastekliinik

TAUST. Kasvuhormoonravi sagedaimad näidustused lastel on kasvuhormooni puudulikkus (KHP), Turneri sündroom (TS) ja Praderi-Willi sündroom (PWS). KHP esineb poistel kaks korda sagedamini kui tüdrukutel. Kasvuhormoonravi põhieesmärk on lõpliku kehapik-kuse suurendamine.

EESMÄRGID. Kirjeldada aastatel 2002–2013 TÜ Kliinikumi lastekliinikus kasvuhormoonravi saanud patsiente ning uurida ravi efektiivust.

MATERJAL JA MEETODID. Analüüsiti kõigi nime-tatud ajaperioodil ravi saanud laste haiguslugusid. Kehapikkuste võrdlemiseks teisendati need Maailma Terviseorganisatsiooni avaldatud laste kasvustandar-deid kasutades standarditud skoorideks (SDS). Ravi efektiivsust hinnati kui kehapikkuse SDSi juurdekasvu ravi jooksul.

TULEMUSED. Nimetatud perioodi jooksul sai ravi kokku 65 patsienti. Näidustuseks olid KHP (n = 37, neist 27 poissi), TS (n = 18), PWS (n = 7, kõik tüdrukud), üsasisene kasvupeetus (1 tüdruk), krooniline neeru-puudulikkus (1 poiss) ja idiopaatiline lühike kasv (1 tüdruk). Mediaanvanus ravi alustamisel oli KHP-rühmas 9,3 (2,4–15,3) a, TSi-rühmas 10,5 (7,0–14,7) a ja PWSi-rühmas 8,1 (1,5–11,2). Ravi lõpetanud laste (n = 32) kehapikkuse SDSi mediaanjuurdekasv oli KHP-rühmas +2,1 (1,0–3,5) SDSi, TSi-rühmas +1,6 (0,4–2,0) SDSi ning PWSi rühmas +1,3 (0,2–2,1) SDSi.

JÄRELDUSED. Ligi kolmekordne poiste ülekaal KHP-rühmas viitab selle aladiagnostikale tüdrukutel, poiste puudumine PWSi-rühmas aga selle aladiagnostikale poistel. Nii KHP, TSi kui ka PWSi puhul oli vanus ravi alustamisel ja ravi efektiivsus sarnane kirjanduses tooduga. Õigeaegse diagnoosi ja ravi alustamise eeldu-seks on laste kasvu regulaarne jälgimine kasvugraafikul, mida tuleks teha veelgi järjekindlamalt.

ARSTIDE, ARST-RESIDENTIDE, TEADURITE JA ÜLIÕPILASTE SESSIOON

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 13


O10. Titiini geeni ekspressioon neuraalsetes rakuliinides

Karolina Noor1,2, Aavo-Valdur Mikelsaar2 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

TAUST. Titiin on suurim tuntud valk. Inimesel kodeerib teda geen TNT, mis paikneb 2. kromosoomis ja sisaldab 363 eksonit, mis võimaldab kodeerida kuni 34 450 aminohapet sisaldavat valku. Titiin on lihasrakkudes väga oluline kontraktsiooni regulaator. Mutatsioonid TNT geenis põhjustavad mitmesuguseid geneetilisi lihasdüstroofia ja müopaatia vorme. Titiini funktsioo-nidest mittelihasrakkudes on minimaalselt teada: tema osalemist on näidatud stresskiududes, kromosoomides, rakutuumas ja tsentrioolides. Titiini uurimiseks oleme loonud titiini A-regiooni spetsiifilise monokloonse anti-keha (MAb Tit1 5H1.1) ja näidanud, et peale vöötlihaste sarkomeeride A-vöötide reageerib see antikeha titiiniga ka nii mittelihasrakkude tsütoplasma, rakutuumade kui ka tsentrioolidega. Titiini geeni ekspressioonist närvisüsteemi rakkudes on vähe teada.

EESMÄRK. Uurida titiini A-regiooni vastase mono-kloonse antikeha MAb Tit1 5H1.1 abil TNT geeni eksp-resseerumist inimese glioblastoomi eri rakuliinides ja loote neuraalsetes tüvirakkudes.

MATERJAL JA MEETODID. Inimese kolm glioblas-toomi rakuliini (TiVi, LiEr ja UtJa) ning hBrSc003 loote neuraalsete tüvirakkude liin. Rakud kasvatati Neuro-basal A söötmes ja suunati diferentseeruma söötmele retinoidhappe ja cAMP lisamisega. Titiini ekspressioon identifitseeriti antikehaga MAb Tit1 5H1.1 ja visualisee-riti fluorokroomiga märgistatud sekundaarse antikeha abil. Titiini ekspressiooni analüüsiks erinevat tüüpi närvirakkudes kasutati kaksikvärvimist, et titiini ja -III-tubuliini värvimise kaudu teha kindlaks neuronid, GFAP kaudu identifitseerida astrotsüüdid ja MBP kaudu oligodendrotsüüdid.

TULEMUSED. Leidsime, et titiin ekspresseerub kõigis uuritud rakuliinides põhiliselt granulaarses vormis. Diferentseerumise käigus titiini ekspressioon muutub ja on rakutüüpidest sõltuvalt erinev. Eriliselt huvitavaks tulemuseks oli leid, et titiin on selgelt ekspresseeruv paljudes rakkude jätkete lõppplaatides ja sünapsides.

JÄRELDUSED. Tehtud uuringute alusel võib järeldada, et titiin on üheks oluliseks struktuurseks kompo-nendiks närvikoe rakkudes ja nende vastasmõjudes. Titiini funktsiooni mõistmine närvikoes vajab edasist täpsustavat uurimist.

O11. Mitokondrivälise kaltsiumi mõju mitokondriaalse hingamise regulatsioonile oksüdatiivsetes ja glükolüütilistes skeletilihastes

Joosep Seppet1,2, Mart Roosimaa2, Juuso Jääskeläinen2, Kalju Paju2, Frank Norbert Gellerich2,3 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 3Magdeburgi Leibnizi Neurobioloogia Instituut

TAUST. Mitokondrite funktsiooni regulatsioon erine-vates kudedes tagab nende organellide optimaalse talitluse. Gellerich jt on näidanud, et mitokondriväline kaltsium aktiveerib ajukoes juba nanomolaarses kont-sentratsioonis oksüdatiivset fosforüülimist, suuren-dades aspartaat-malaat- ja -glütserofosfaatsüstikute (-GFS) kaudu glutamaadi ja glütserool-3-fosfaadi (G3P) kasutamist mitokondrites, aktiveerimata seejuures oluliselt mitokondrisiseseid hingamisahela ensüüme. Uurides kaltsiumi toimet sellesse mehhanismi lihas-koes, on hõlpsam mõista koe iseärasusi ja muutusi nii patoloogiate korral kui ka eluea jooksul.

EESMÄRK. Et selgitada aspartaat-malaat- ja -GFS-süstikute regulatsiooni skeletilihastes, võrreldi oksü-datiivse (m. soleus, SOL) ja glükolüütilise lihase (m.

rectus femoris, RF) mitokondreid.MATERJAL JA MEETODID. Uurimuses kasutati

Wistari roti (n = 13) lihastest isoleeritud mitokond-reid, mida pesti kaltsiumit siduva lahusega, et hinnata mitokondriväl ise kaltsiumi efekti ka väiksemate kontsentratsioonide korral. Isoleeritud mitokondreid analüüsiti respiromeetriliselt Oroboros-2K oksügraa-figa, kasutades kaltsiumit, hingamisahela substraate ja spetsiifilisi inhibiitoreid. Süstikutes osalevate valkude mRNA tasemed määrati reaalaja-PCR-meetodil.

TULEMUSED. Glutamaadi ja ADP poolt aktiveeritud mitokondriaalse hingamise tasemed olid SOLi ja RFi mito-kondrites vastavalt 45 ja 180 nmol O2/(min-/mg valk) (p < 0,001). Kaltsium suurendas ADP stimuleeritud hingamise taset SOLi mitokondrites 3,7 ning RFi mitokondrites 1,5 korda (p < 0,001). Reaalaja-PCR-i tulemused näitasid glüko-lüütilises lihases 2,2 korda kõrgemat malaadi-aspartaadi vahetaja mRNA taset kui oksüdatiivses lihases.

A inult RFist isoleeritud mitokondrid hingasid G3P-ga ja kaltsium lisamine suurendas afiinsust G3P suhtes (KmG3P 3,2 mmol-lt 1,1 mmol-ni). Selline mõju puudus SOLi puhul. Ka mRNA tasemete alusel oli RFis mitokondriaalset ja tsütosoolset G3P dehüdrogenaasi vastavalt 9 ja 62 korda rohkem.

JÄRELDUSED. Sarnaselt ajukoega on skeletilihaste mitokondrites malaat-aspartaatsüstik reguleeritud mitokondrivälise kaltsium poolt. See süstik on enam tundlik kaltsiumi suhtes oksüdatiivses lihases. Seevastu -GFS-süstik on aktiivne ja kaltsiumi poolt aktiveeritav ainult glükolüütilise lihase mitokondrites.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–3614


O12. Mälumislihaste elektromüograafiline aktiivsus alalõualiigese liikumisel reumatoidartriidiga patsientidel: seos piirangutega igapäevastes toimingutes ja radioloogiliste leidudega

Nele Pihla1, Jaan Ereline1, Dagmar Loorits2, Ülle Voog-Oras3, Mati Pääsuke1 – 1TÜ spordibioloogia ja füsioteraapia instituut, 2TÜ Kliinikumi radioloogiakliinik, 3TÜ stomatoloogia kliinik

TAUST. Reumatoidartriit (RA) on ebaselge etioloogiaga autoimmuunne haigus. RA haarab enamasti labakäe ja -jala väikseid liigeseid, samuti põlve-, randme-, küünar-, õla- ja lülisamba liigeseid. Alalõualiigeste ja mälumisli-haste haaratuse puhul esineb valu, funktsioonihäireid, helifenomene.

EESMÄRK. Võrrelda alalõualiigese liikumisel tekkivat mälumislihaste elektromüograafilist (EMG) aktiivsust RA-patsientidel ja kontrollrühmal ning selgitada patsien-tidel EMG aktiivsuse seosed radioloogiliste leidude ja piirangutega igapäevastes toimingutes.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringus osales 11 RA diagnoosiga patsienti (3 meest, 8 naist, keskmine vanus 46 a) ja 12 tervet isikut (naised, keskmine vanus 51 a). Uuriti alalõualiigeste ja mälumislihaste kliinilisi näita-jaid ( liikuvusulatus, palpatoorne hellus, liigese helid), mõõdeti m. temporalis’e ja m. masseter’i EMG aktiivsust puhkeolekus, suu avamisel ja sulgemisel, maksimaalsel ning submaksimaalsel kokkusurumisel. Kasutati igapäe-vaste toimingute (ADL) küsimustikku ning radioloogilisi muutusi hinnati ortopantomogrammil.

TULEMUSED. Alalõualiigeste liikuvusulatuses ei leitud olulisi erinevusi RA-patsientidel ning tervetel. Suu avamise ja sulgemise liigutusel oli mälumislihaste EMG aktiivsus RA-patsientidel suurem (p < 0,05) kui tervetel, kusjuures maksimaalsel hammaste kokkusuru-misel oli mälumislihaste EMG aktiivsus tervetel suurem (p < 0,05). Mälumislihaste EMG keskmise sageduse vähenemine hammaste submaksimaalsel kokkusu-rumisel 1 min jooksul uuritud rühmadel oluliselt ei erinenud. RA-patsientidel korreleerus mälumislihaste EMG aktiivsus maksimaalsel hammaste kokkusurumisel negatiivselt ADLi skooriga. ADLi skoor ja mälumislihaste palpatoorne hellus korreleerusid patsientidel negatiiv-selt mälumislihaste EMG aktiivsusega. Alalõualiigese kondüüli lamendumine patsientidel korreleerus nega-tiivselt mälumislihaste EMG aktiivsusega maksimaalsel hammaste kokkusurumisel.

JÄRELDUSED. RA-patsientidel täheldati motoorsete üksuste suuremat aktiivsust mälumislihastes suu avamisel ja sulgemisel võrreldes tervetega. Mälumis-lihaste EMG aktiivsus alalõualiigese liikumisel korre-leerus RA-patsientidel nii radioloogiliste muutuste kui ka piirangutega igapäevastes tegevustes.

O13. Neerutransplantatsioonijärgse koekahjustuse hindamine uudsete mitteinvasiivsete uriini biomarkerite abil

Maksim Sokirjanski1,2, Katrin Reimand3, Jevgeni Rušai3, Mai Rosenberg2 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ sisekliinik, 3TÜ Kliinikumi ühendlabor

TAUST. Neeru transplantatsiooni järel tekk inud isheemia-reperfusiooni kahjustuse ulatust ja parane-mise dünaamikat on võimalik hinnata mitteinvasiivsete meetoditega, kasutades uudseid uriini biomarkereid (NGAL, IL-18, KIM-1, Klotho jt). NGAL (neutrophil gela-

tinase-associated lipocalin) on üks tuntumatest ägeda neerukahjustuse (ÄNK) biomarkeritest. NGALi tase võimaldab hinnata transplantaadi funktsiooni, kuid prognostiline väärtus ei ole veel selge.

EESMÄRK. Leida neerusiirdamise postoperatiivses perioodis seoseid neerufunktsiooni, põletikunäitajate ja uriini biomarkerite taseme vahel ning hinnata nende prognostilist väärtust.

MATERJAL JA MEETODID. Uurisime järjestikuseid neerusiirdamisele tulnud patsiente, kes andsid tead-liku nõusoleku osalemiseks. Uriini kogusime pärast transplantatsiooni 4 järjestikusel ajahetkel (1., 3., 7. ja 14. päeval) ning säilitasime materjali edasisteks uurin-guteks (–20 °C). Kliiniliste ja laboratoorsete uuringute andmed kogusime patsientide haiguslugudest. NGALi analüüsimiseks kasutasime kemiluminestsents-immuun-meetodit. Andmete analüüsimisel kasutasime kirjeldava statistika meetodeid, NGALi seost kliiniliste parameet-ritega hindasime logistilise regressioonanalüüsi abil.

TULEMUSED. Uuringurühma kuulus 11 patsienti (8 meest ja 4 naist vanuses 52,9 ± 4,8 a). Uuritavatest 2-l kulges vahetu postoperatiivne periood tüsistustega ja neerufunktsiooni taastumine hilines ning see kajastus ka NGALi taseme püsimises suurtes väärtustes. Kõikidel teistel patsientidel NGALi kontsentratsioon vähenes 14 päeva jooksul usutavalt (1. päeva keskmine 156,8 ± 55,4 ng/ml ja 14. päeva 44,7 ± 13,6 ng/ml, p < 0,05) sarnaselt seerumi kreatiniini (1. päeva keskmine 217,0 ± 54,4 μmol/l ja 14. päeva 93,7 ± 9,8 μmol/l, p < 0,05) ja C-reaktiivse valgu vähenemisega (1. päeva keskmine 14,7 ± 3,9 mg/l ja 14. päeva 2,2 ± 1,2 mg/l, p < 0,05). Statistiliselt usutav korrelatiivne seos esines keskmise NGALi taseme ja seerumi kreatiniini vahel (r = 0,94). Uuritavate 6. kuu transplantaadi funktsioon oli korras.

JÄRELDUSED. NGALi tase neerusiirikuga haigetel oli korrelatsioonis neerufunktsiooniga, mis kinnitas mitteinvasiivse meetodi usaldusväärsust neerusiiriku isheemia-perfusiooni kahjustuse hindamisel. Uuring jätkub teiste ÄNK biomarkerite uurimisega ning nende prognostilise tähtsuse hindamisega.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 15


O14. Parkinsoni tõbi ja nahk – geeniekspressiooni uuring

Lille Kurvits1,2, Kristjan Martin Kasterpalu1,2, Pille Taba2, Anu Planken3, Ene Reimann4, Sulev Kõks4 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ närvikliinik, 3Vähiuuringute TAK, 4TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

TAUST. Parkinsoni tõbi (PT) on krooniline neurodege-neratiivne haigus, mille käsitluses on aina olulisemad haiguse süsteemsust peegeldavad mittemotoorsed sümptomid (MMS). Viimaste hulka kuuluvad ka naha-nähud, nagu seborröa, hüperhidroos ja haavade aeglane paranemine. PT-haigetel on suurenenud ka melanoomi ja nahavähkide esinemisrisk.

EESMÄRGID. Leida PT-haigete naha transkriptoomist nahanähtudele, vähiriskile ja PT patogeneesile viitavaid tõendeid. Tuvastada uusi kandidaate diagnostilisteks ja/või prognostilisteks markeriteks. Kaardistada muutusi PT-haigete naha transkriptoomis süsteemse haiguse väljendusena. Rõhutada MMSi, aga eriti nahanähtude kliinilist tähendust PT-haige käsitluses.

MATERJAL JA MEETODID. 12-lt PTga ja 12-lt soo ja vanuse poolest sobitatud kontrollrühma patsiendilt võeti naha puurbioptaat, millest eraldati RNA. Saadud RNA sekveneeriti ja teostati võrdlev analüüs.

TULEMUSED. PT-haigete naha transkriptoomis tuvastasime tõusu 873 ja languse 197 geeni ekspres-sioonitasemes. 20 muutunud ekspressioonitasemega geeni kuuluvad ühiselt reguleeritavasse epidermaalse diferentseerumise kompleksi, muutunud oli ka kahe selle kompleksi transkriptsioonifaktori ekspressioon. Epidermisele spetsiifiliste geenide vähenenud ekspres-sioon PT-patsientide nahas viitab häiretele keratino-tsüütide diferentseerumises, sarvestumises ja irdumises. Kollageenide ja maatriksi metalloproteaaside ekspres-sioonimustri muutus osutab naha aluskoe moodustu-mise ja remodelleerumise intensiivistumisele, aga ka koedefektide paranemise häirele. Mitmed geenid, mis takistavad kasvajate teket või hilisemat invasiooni, olid alla reguleeritud.

JÄRELDUSED. PT progresseerudes halveneb patsien-tide liikuvus ja traumasid esineb rohkem, mistõttu nahakahjustused on l ihtsad tekk ima. L isaks on käesolevas töös kirjeldatud muutuste tõttu haavade paranemine aeglustunud, mistõttu tuleb PT-haigetel nahahooldusele erilist rõhku asetada. Nahavähi epide-mioloogilise seose tõttu PTga, aga ka käesolevas töös toodud tuumori supressorgeenide allareguleerituse tõttu tasub PT-haigeid naha pahaloomuliste muutuste suhtes skriinida.

O15. Urogenitaalse klamüdioosi diagnostika ja ravi peremeditsiinis Suurbritannias, Prantsusmaal, Rootsis ning Eestis

Anna Tisler-Sala1,2, Anneli Uusküla2, Ellie Ricketts3, Claire Rugman3, Ruth Kalda4, Hans Fredlund5, Johan Hedlund5, Pia Touboul6, Brigitte Dunais6, Cliodna McNulty3 – 1rahvatervishoid, 2TÜ tervishoiu instituut, 3Gloucestershire’ Kuninglik Haigla, Suurbritannia, 4TÜ polikliiniku ja peremeditsiini õppetool, 5Örebro Ülikooli Haigla, Rootsi, 6Nizza Ülikooli Haigla, Prantsusmaa

TAUST. Urogenitaalne klamüdioos on kõige sagedamini esinev sugulisel teel leviv haigus Eestis. Klamüdioos kulgeb tihti sümptomiteta. 75% klamüdioosijuhtudest diagnoositakse noortel vanuses kuni 24 aastat. Ravimata juhtudel võib urogenitaalne klamüüdioos põhjustada tõsiseid tüsistusi ja kaugtagajärgi. Klamüdioosi raviks ja tüsistuste vältimiseks on võimalik rakendada sõeluuringut.

EESMÄRK. Kirjeldada ja võrrelda perearstidepoolset klamüüdioosinakkuste testimist neljas hästi arenenud tervishoiusüsteemidega ja klamüdioosinakkuste suure esinemissagedusega Euroopa riigis. Eesmärgiks seati võrrelda kontrastseid riike: riigid, kus perearstid testivad rutiinselt (Inglismaa ja Rootsi), ning riigid, kus perearstid üldjuhul ei testi patsiente klamüdioosi suhtes (Prantsusmaa, Eesti).

MATERJAL JA MEETODID. Rakendati esmaseid ja teiseseid andmekogumise meetodikaid. Töörühm töötas välja struktureeritud küsitluse, mis võimaldas süsteemselt analüüsida klamüdioosi kontrolli meetmeid ja ravi korraldust riigis, perearsti praktikat ja etteval-mistust suguhaiguste raviks ja testimiseks. Sekundaarne analüüs põhines uuritavates riikides klamüdioosi ravi ja käsitluse kohta avaldatud teaduspublikatsioonide kokkuvõtetel ja raportite ülevaadetel.

TULEMUSED. Tulemusena leiti, et uuringus osalenud riikides 1) ei olnud olulisi erinevusi klamüdioosi haiges-tumises; 2) on peamiseks klamüdioosi testimise viisiks nukleiinhapete amplifikatsioonil põhinevad testid; 3) arvestatav osa (60%) noortest vanuses 16–25 külastab korra aastas oma perearsti; 4) kulude hüvitamine tervis-hoiusüsteemi või samaväärse institutsiooni poolt klamüü-dioosi testimisel on sarnased. Riikides, kus perearstid tavaliselt testivad klamüdioosi suhtes (Suurbritannia, Rootsi), on olemas riiklik STLI kontrolli strateegia, on välja töötatud spetsiaalselt perearstidele suunatud STLI-de ravijuhendid ning STLI ravi ja käsitlus oli arvestatavas mahus kaasatud perearstide residentuuri programmi.

JÄRELDUSED. Meie uuringus selgusid olulised klamüdioosi ravi ja käsitlusega seotud strukturaalsed erinevused uuringus osalenud riikides. Uuringud klamü-dioosi sõeltestimise põhjendamiseks (sh peremeditsiini kontekstis) ja programmi teostatavus (sh kulutõhusus) vajavad täiendavat uurimist ning peaksid väljendama riigi vajadusi tüsistuste ennetamisel.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–3616


O16. Bariaatrilise operatsiooni järgse perioodi hindamine ja patsientidel esinevate neuroloogiliste komplikatsioonide analüüs

Martin Keba1,2, Ülle Krikmann2, Sulev Haldre2, Toomas Sillakivi3, Kaido Stroom1,2, Jaanus Suumann3 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ närvikliinik, 3TÜ kirurgiakliinik

TAUST. TÜ Kliinikumis läbiviidav uuring – bariaatrilise operatsiooni järgse perioodi hindamine ja patsientidel esinevate neuroloogiliste komplikatsioonide analüüs – toimub kirurgiakliiniku ja närvikliiniku koostöös. Uurimistöö keskendub bariaatrilisel operatsioonil osalenute tervisliku seisundi hindamisele eesmärgiga laiendada teadmisi muutuste kohta, mis on toimunud operatsioonijärgsel perioodil 1–2 aastat hiljem.

EESMÄRK. Hinnata operatsioonil osalenute üldist tervislikku olukorda, hinnata süvendatult närvisüstee-miga seotud sümptomite esinemise sagedust, ravimite kasutamist ja mõju patsiendi elukvaliteedile. Bariaat-rilise kirurgiaga võivad esineda paljud erinevad neuro-loogilised komplikatsioonid (krooniline ja subakuutne perifeerne neuropaatia, neuropaatilised valud jalgades ning paresteesiad, mida on seostatud eelkõige oksen-damisega). Ainete imendumisest tingitud häired on seotud enim raua, fosfaadi, magneesiumi, kaltsiumi, B1- ja B12-vitamiini, foolhappe ja rasvlahustuvate vitamiinide puudusega organismis, enamik nendest häiretest on profülaktilise asendusraviga välditav.

MATERJAL JA MEETODID. Uuring koosneb kahest küsimustikust. Esimene neist, SF-36, sisaldab küsimusi üldise tervisliku seisundi, enesetunde ja tervisega seotud elukvaliteedi kohta. Teine küsimustik on kaheosaline, esimene kirjeldab söömisharjumusi ja närvisüsteemiga kaasnevaid häireid. Ankeedi teine osa iseloomustab tervise olukorda, ravimite ja toidulisandite kasutamist. Neuroloogiliste kaebustega patsientidega võetakse ühendust ja kutsutakse tervisliku seisundi täpsemaks hindamiseks konsultatsioonile.

TULEMUSED. Tulemused on veel esialgsed, sest osa ankeete ei ole veel tagasi saadetud. Sellegipoolest on olemas esmased üldistatud tulemused. 31 inimesest, kellel oli enne operatsiooni diabeet, 26-l postopera-tiivselt see taandus (83,9%). Sarnaselt eelnevaga on hüpertoonia taandumus 50%, astma taandumus 66,6%, liigesehaiguse taandumus 44,4%, uneapnoe taandumus 73,8%. Vastanutest on 16,4%-l esinenud pärast operat-siooni käe või jala halvatuse nähte.

JÄRELDUSED. Saadud andmete kohaselt on märgata seoseid kaalu languse ja eespool mainitud haiguste taandumisel. Lisaks on olemas ka põhjapanev eeldus neuroloogiliste häirete tekkeks vitamiinide ja mine-raalainete defitsiidi tõttu.

O17. Zonuliini tase vereseerumis ja immunoregulatsioon peensoole limaskestas tsöliaakia korral

Tamara Vorobjova1, Helerin Raikerus1,2, Oivi Uibo3,4, Kaire Heilman3,5, Raivo Uibo1 – 1TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2artsiteaduse üliõpilane, 3TÜ lastekliinik, 4TÜ Kliinikumi lastekliinik, 5Tallinna Lastehaigla

TAUST. Peensoole limaskesta läbilaskvuse suurene-misel on oluline roll nii tsöliaakia (CD) kui ka 1. tüüpi diabeedi (T1D) patogeneesis. Siin on oluline tähendus zonuliinil (ZO, pre-haptoglobiin 2), mis on rakkude tiheliiduse regulaator. ZO hulka peensooles võivad mõjutada mitmesugused mikroorganismid, millel on ka otsene mõju peensoole limaskestas toimuvatele dendriitrakkudest (DC) vahendatud immunoregula-toorsetele protsessidele.

EESMÄRGID. Määrata ZO tase CD ja kaasuva T1D haigete vereseerumites ning kontrollrühma lastel; iseloomustada seoseid ZO ja peensoole limaskestas leitavate enteroviiruste (EV ), DC ja regulatoorsete T-rakkude (Treg) vahel.

MATERJAL JA MEETODID. Uuriti 70 last (43 tüdrukut, mediaanvanus 10,7 a), kellele oli tehtud peensoole biopsia. CD diagnoositi 18 haigel ja CD koos T1D-ga 13 haigel (Marsh IIIa–IIIc hattude atroofi a). Kontrollrühma moodustasid peensoole normaalse limaskestaga funktsionaalsete seedetraktihäiretega 39 last. ZO tase määrati konkurentse ELISA (Hölzel Diagnostika) abil. EV olemasolu esinemist, IDO+ DC ning Treg (FOXP3+) rakkude hulka määrasime peensoole limaskesta parafi inlõikudel immunohistokee-miliselt vastavate antikehade abil.

TULEMUSED. ZO tase oli seerumis olulisemalt kõrgem CD-haigetel (eriti Marsh IIIc kahjustuse korral), võrreldes peensoole normaalse limaskestaga lastel (p = 0,02). ZO hulk korreleerus EV leiuga peensoole limaskestas CD-haigetel (p = 0,0003) ja eriti CDga kaas-neva T1D korral (p = 0,0004). CD-haigetel korreleerus ZO tase seerumis IDO+ DC tihedusega (p = 0,01), mis omakorda oli seotud EV+ rakkude hulgaga peensoole limaskestas (p = 0,004). Kuigi Treg-hulk peensoole limaskestas oli oluliselt suurem CD ja CDga kaasneva T1D korral, võrreldes peensoole normaalse limaskes-taga isikutega (p = 0,0002 ja p = 0,002), olulist seost ZO tasemega vereseerumis neil ei leitud.

JÄRELDUSED. CD-haigetel, eriti peensoole limaskesta sügava atroofiaga, on ZO tase seerumis olulisemalt kõrgem kui kontrollisikutel ning see omakorda korre-leerub EV+ rakkude tihedusega peensoole limaskestas, eriti kaasneva T1D korral. See viitab võimalikule seosele ZO taseme tõusu ja EV leiu vahel. IDO+ DC rakkude hulga suurenemine CD-haigetel näitab immunoregulatoorsete protsesside aktivatsiooni, mis võib olla tingitud peen-soole limaskesta läbilaskvuse suurenemisest.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 17


O18. Female endometrium biopsy immediate single-cell analysis

Kaarel Krjutškov1,2, Merli Saare3, Külli Samuel1, Dmitri Lubenets4, Sten Linnarsson5, Shintaro Katayama2, Juha Kere2, Andres Salumets1,3 – 1Competence Centre on Reproductive Medicine and Biology, Tartu, Estonia, 2Department of Biosciences and Nutrition, Karolinska Institutet, Stockholm, Sweden, 3Department of Obstetrics and Gynaecology, University of Tartu, Tartu, Estonia, 4Institute of Molecular and Cell Biology, University of Tartu, Tartu, Estonia, 5Medical Biochemistry and Biophysics, Karolinska Institutet, Stockholm, Sweden

The recent progress in single-cell analysis has unlocked clinical interest in female health and infertility research involving endometrial pathologies, implantation failure and etiology of endometriosis. Although female endome-trium has been extensively studied, the most essential players - individual cells - have gained little attention.

The objective of our study was to take a deeper view on endometrial functioning at individual cellular level by providing gene expression based phenotyping and by defining functionally active major cell populations.

� is goal will be achieved by using clinical endometrial biopsies and combining the most advanced techniques of cell and molecular biology, e.g. scrutinized biopsy handling from collection to treatment, multiple-color FACS analysis with single-cell sorting option, and highly multiplex single-cell transcriptome analysis by RNA-sequencing. Voluntary healthy fertile women donate endometrial biopsies during the proliferative and mid-secretory, e.g. receptive phase, of the natural menstrual cycle. � e samples are cryopre-served and the thawed tissues are enzymatically disag-gregated with cell suspensions containing the epithelial, stromal, and the rest repertoire of living cells. During sample treatment, minimum manipulation times at +4°C are used to retain the natural gene expression profi le. Cells are labelled by a combination of surface marker antibodies for single-cell FACS sorting directly into 48-well plate lysis buff er and are converted to 48-plex RNA-seq Illumina libraries using the Single-cell Tagged Reverse Transcription (STRT) protocol. After cell sorting and cDNA synthesis, a qPCR-based QC assay is used to evaluate each single well/cell’s sorting accuracy and cDNA yield before pooling and further library preparation. FACSAriaI single-cell sorting accuracy is 90-100%. � is multidisciplinary study has faced us to diff erent challenges like (i) proper biopsy cryopreservation and treatment procedure to prepare stable single-cell solution in minimum time, (ii) single-cell QC after FACS and cDNA synthesis, and (iii) STRT adaptation for diff erentiated low mRNA cells analysis. � e mentioned improvements will enable us to study endometrium single-cells directly from biopsy and bring single-cell genomics closer to clinical needs.

O19. 4-dimensionaalse kompuutertomograafia alusel planeeritav kopsuvähi radiokemoteraapia on ohutum

Ardi Sažko1, Tõnu Jõgi1, Markus Vardja1, Jana Jaal1,2 – 1TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, 2TÜ hematoloogia-onkoloogia kliinik

TAUST. Lokaalselt ja mediastiinumi lümfisõlmedesse levinud (III staadium) kopsuvähi standardseks raviks on radiokemoteraapia ehk samaaegne lokaalne kiiritusravi ning süsteemne keemiaravi. Kiiritusravi planeerimisel on oluliseks probleemiks tuumori hingamisest põhjus-tatud liikumine. Kiiritusravi planeerimise aluseks oleval 3-dimensionaalsel kompuutertomograafial (3D-KT) kuvatakse tuumor suvalisel ajahetkel vabahingamise jooksul. Tuumori mahule lisatakse seejärel üldistatud, empiiriline ning populatsioonipõhine hingamisliikumise varu. 4-dimensionaalne, aeglane KT (4D-KT) võimaldab kajastada hingamisest tingitud anatoomilisi muutusi, lisades tavapärasele 3D patsiendikirjeldusele ka ajalise dimensiooni. Seetõttu on 4D-KT-põhisel kiiritusravi planeerimisel võimalik tuumori liikumise kompen-seerimiseks lisada tuumori mahule individuaalne ning geomeetriliselt täpne varu.

EESMÄRK. Võrrelda dosimeetriliselt igapäevases praktikas kasutatava 3D-KT ning uue 4D-KT alusel koostatud kopsuvähi kiiritusravi plaane.

MATERJAL JA MEETODID. Ajavahemikul 01.07.–06.12.2013 kaasati uuringusse 10 järjestikust radio- ja onkoteraapia osakonna haiget, kellele planeeriti lokaal-selt ja regionaalselt levinud kopsuvähi tõttu samaaegset kiiritus- ja keemiaravi. Kõigile 10 patsiendile koostati 2 kiiritusravi plaani: selle ajani standardiks olnud 3D-KT- ning 4D-KT-põhine. Plaanide valmimise järel võrreldi eelkõige planeerimissihtmahtude suurust ning doose ohustatud elunditele.

TULEMUSED. Kiiritusravi planeerimissihtmaht oli 3D-KT kasutamisel 773,6 ± 243,7 (keskmine ± stan-dardhälve) cm3 ning 4D-KT kasutamisel 588,7 ± 186,5 cm3. 4D-KT rakendamisega vähenes kiiritatav maht keskmiselt 23,9% (p < 0,01). Samuti vähenesid doosid 4D-KT kasutamisel kasvajat ümbritsevatele ohustatud elunditele: kopsude keskmine doos vähenes 12,8% (p < 0,01), südame keskmine doos 13,7% (p < 0,01) ning söögitoru keskmine doos 13,3% (p < 0,01). Seljaaju-kanali maksimaalse doosi muutus jäi keskmiselt 2,5% juurde (p = 0,41).

JÄRELDUSED. 4D-KT alusel planeeritav kopsuvähi radiokemoteraapia on täpsem ja ohutum. 4D-KT kasu-tamisega on võimalik oluliselt vähendada kiiritatava piirkonna mahtu ning vähendada ümbritsevate elundite kiirguskoormust, põhjustades seeläbi vähem ravist tingitud kõrvaltoimeid.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–3618


O20. Nosokomiaalse gripi haigusjuhtude analüüs ja tervishoiutöötajate gripivastane vaktsineerimine Tartu Ülikooli Kliinikumis gripihooajal 2013/2014

Anne Kallaste1, Karmen Stimmer2, Vivika Adamson3, Piret Mitt3, Tiina Teder4, Raili Randoja5, Matti Maimets1 – 1TÜ Kliinikumi sisekliinik, 2arstiteaduse üliõpilane, 3TÜ Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus, 4TÜ Kliinikumi keskkonnateenistus, 5TÜ Kliinikumi ühendlabor

TAUST. Nosokomiaalne gripp on ravi kvaliteedi prob-leem — pikeneb haiglaravi kestus ja suureneb suremus. Eelkõige on ohustatud üle 65- ning alla 5aastased, rasedad, krooniliste haigustega ja immuunpuudulikud patsiendid. Oluliseks teguriks nosokomiaalse gripi levikus on tervis-hoiutöötajate (THT) haigestumine, mistõttu soovitab WHO vaktsineerida kõiki THTsid igal aastal gripi vastu. Alates 2011. aastast on TÜ Kliinikumi THT-l võimalik ennast gripi vastu vaktsineerida tööandja kulul.

EESMÄRK. Analüüsida nosokomiaalse gripi haigus-juhte ajavahemikul 01.01.–30.04.2014 ning TÜ Kliinikumi kliinikute ning radioloogia- ja operatsiooniteenistuse töötajate gripivastast vaktsineeritust hooajal 2013/2014.

MEETODID. Uuringusse kaasati kõik TÜ Kliinikumi ühendlabori immuunanalüüsi osakonnas laboratoorselt kinnitatud gripi haigusjuhud, mille korral patsiendil sümptomid tekkisid > 48 tundi pärast hospitaliseerimist. Töötajate gripivastase vaktsineerituse andmed saadi infektsioonikontrolli teenistuse andmebaasist.

TULEMUSED. Kõikidest TÜ Kliinikumis diagnoositud gripijuhtudest (n = 170) moodustasid nosokomiaalsed juhud 61% (n = 104). Mehi oli 56 (54%), keskmine vanus 69 (19–95) aastat. 93%-l patsientidest esines üks või mitu kaasuvat haigust, millest peamised olid südame- ja veresoonkonnahaigus (73%), krooniline neeru- (24%) või kopsuhaigus (16%) ning diabeet (18%). Gripp diagnoositi keskmiselt 13. (4.–52.) haiglaravi päeval 8 kliinikus ja 16 osakonnas. Enim haigestuti reumatoloogia- ja sisehai-guste (15 patsienti), õendushoolduse (14), üldkirurgia (13) ja kardioloogia (11) osakonnas. III astme intensiivravi vajas 6 (6%) patsienti. Viirusvastast ravi rakendati 91%-l juhtu-dest. Keskmine haiglaravi pikkus oli 26 päeva (5–122 päeva). Haiglas suri 13 (13%) patsienti. Teadaolevalt polnud ükski haigestunutest gripi vastu vaktsineeritud. TÜ Kliinikumis vaktsineeris ennast gripi vastu kokku 683 töötajat (33%): 49% arstidest, 31% õdedest ja 25% muudest THTdest.

JÄRELDUSED. Rohkem kui pooled gripiga ravil viibinud patsientidest olid haigestunud nosokomiaal-selt sellesse infektsiooni. Haigestumine oli suurem osakondades, kus isolatsioonivõimalused olid piiratud. Vaktsineeritud THTde arv on väike, mistõttu on vajalik suurendada teadlikkust vaktsineerimise vajalikkusest, et vähendada nosokomiaalse gripi haigestumust.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 19

STENDIETTEK ANDED

DOKTORANDID

P1. Solid dosage forms from nanosuspensions by flexographic printing

Mirja Palo1,2,3, Ruzica Kolakovic3, Timo Laaksonen4, Anni Määttänen3, Natalja Genina3, Jouko Peltonen3, Niklas Sandler3 – 1PhD student, 2 Department of Pharmacy, University of Tartu, Estonia 3Åbo Akademi University, 4University of Helsinki, Finland

BACKGROUND. Production of nanosuspensions is a common method to enhance the solubility and disso-lution rate of poorly water-soluble active pharmaceu-tical ingredients (APIs). Well-known methods, such as freeze-drying and spray-drying, have been used to convert nanosuspensions into stable solid dosage forms. However, there is still a need for more cost-effective and feasible methods for preserving the nano-size range of particles during re-dispersion of solid dosage forms to proovide a desired dissolution rate.

AIM. The main goal of this study was to investigate the use of f lexographic printing as a deposition tech-nique of nanosuspensions.

MATERIALS AND METHODS. Aqueous nanosuspen-sions with indomethacin (IND) and itraconazole (ITR) were made by ball-milling. � e nanosuspensions were printed on 3 diff erent substrates – polyethylene terephthalate fi lm, Easybake® rice sheet and Blue Dragon® rice paper. A laboratory scale printability tester (IGT Global Standard Tester 2, IGT Testing system, the Netherlands) was used to prepare formulations with a size of 0.5 cm2. � e printed formulations were characterized by X-ray diff ractometry (XRD) and scanning electron microscopy (SEM). Content analysis and dissolution studies for IND and ITR were performed with a UV-Vis spectrophotometer and high performance liquid chromatography, respectively.

RESULTS. Nanosuspensions with IND and ITR were produced by wet ball-milling. At least partially crystalline APIs were identifi ed in printed formulations by XRD. Nano-suspensions were evenly distributed on the substrates after printing. � e SEM images of fl exographically fabricated samples did not reveal any agglomeration of the nanosus-pensions. � e dissolution rate of the APIs from nanosus-pensions and the printed samples increased compared to the dissolution rate from the raw drug substance.

CONCLUSIONS. Printed solid dosage forms prepared from nanosuspensions were successfully produced by f lexographic printing. The formulations contained printed solid particles without any observed agglomera-tion. In addition, the dissolution rate of the drug from the printed formulations increased compared to that of the pure APIs. The results indicate that the present approach can be considered as a promising fabrication method for nanoparticulate systems.

P2. Kontrastaine manustamise mõju arterite jäikusele, tsentraalsele hemodünaamikale ja põletiku- ning ägeda neerukahjustuse biomarkeritele

Kaido Paapstel1,2, Mihkel Zilmer1, Jaan Eha3, Jaak Kals1,2,4 – 1TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2TÜ endoteelikeskus, 3TÜ kardioloogia kliinik, 4TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik

TAUST. Kontrastainest indutseeritud neerukahjustus (KIN) on haiglatekkese neerupuudulikkuse laialt levinud põhjus. Kuigi KINi tüsistused on valdavalt kardiovas-kulaarsed, teatakse vähe kontrastaine manustamise mõjust arterite funktsionaalsetele parameetritele.

EESMÄRK. Hinnata kontrastaine manustamise järel tekkivaid muutusi arterite jäikuses, tsentraalses hemodünaamikas ning põletiku- ja neerukahjustuse biomarkerite tasemes.

METOODIKA. Valimisse kuulus 36 sümptomaatilise perifeersete arterite haiguse (PAD) ja normaalse neeru-funktsiooniga (GFR ≥ 60 ml/min/1.73²) patsienti, kes olid suunatud alajäsemete digitaalsele subtraktsioonan-giograafiale, kus manustati arterisisesi iso-osmolaarset joodi sisaldavat kontrastainet. Hinnati uuritavate arte-rite jäikust ja tsentraalset hemodünaamikat (seadmega SphygmoCor Px, 7,0, AtCor Medical®, Austraalia) ning koguti seerumi- ja uriiniproovid (haiglasse saabumisel ning 2 t, 8 t ja 24 t pärast angiograafiat). Kõik biomar-kerid määrati ELISA-meetodil. Statistiliselt oluliste muutuste leidmiseks kasutati ühefaktorilist disper-sioonanalüüsi ja paaris t-testi.

TULEMUSED. Kontrastaine manustamise järel esines uuritavatel oluline augmentatsioonirõhu langus (p = 0,01) ja pulsirõhu võimendumise tõus (p = 0,02), kuid ei muutunud augmentatsiooniindeksi ja aordi pulsi-laine kiiruse väärtused. Võrreldes baastasemega esines oluline tõus neutrophil gelatinase associated lipocalin’i (p < 0,0001), uriini kidney injury molecule-1 (p = 0,02), beeta-2 mikroglobuliini (p = 0,03), väga tundliku C-reak-tiivse valgu (p = 0,001), müeloperoksüdaasi (p = 0,01) ja interleukiin-6 (p = 0,001) tasemes.

JÄRELDUSED. Meile teadaolevalt on see esimene kliiniline uuring, kus hinnati kontrastaine kompleksset mõju arterite jäikusele, tsentraalsele hemodünaamikale ning põletiku- ja neerukahjustuse biomarkeritele. Kont-rastaine manustamine normaalse neerufunktsiooniga PAD-haigetele võib põhjustada ägeda põletikureakt-siooni, mõõduka neerukahjustuse ja muutuseid tsent-raalses hemodünaamikas.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–3620

STENDIETTEK ANDED

P3. Development of electrospun suberin and chloramphenicol loaded nanofibrous systems

Liisi Rammo1,2, Sveinung G. Ingebrigtsen3, Ivo Laidmäe2, Urve Paaver2, Kalle Kirsimäe4, Peep Veski2, Ann Mari Holsæter3, Natasa Skalko-Basnet3, Jyrki Heinämäki2, Karin Kogermann2 – 1PhD student, 2 Department of Pharmacy University of Tartu, Estonia, 3UiT The Arctic University of Norway, Department of Pharmacy, Tromsø, Norway, 4 Department of Geology, University of Tartu, Estonia

BACKGROUND. Recently, nonwoven nanof ibrous systems have gained increased attention as drug delivery systems. One promising application is to use nanofibers as multifunctional wound dressings. Suberin (SUB) is a natural polymer extracted from the outer birch bark. It is a surface wax-like material consisting of a poly-alipathic domain in association with a polyaromatic domain. Suberin can be hydrolyzed by base treatment and fractioned to suberin fatty acids (SUB FA).

AIMS. To prepare and characterize novel nanofibers containing SUB FA and polyvinylpyrrolidone (PVP) as carrier polymers. Chloramphenicol (CAM) was used as a model antibiotic in nanofibrous systems.

MATERIALS AND METHODS. PVP 90 was obtained from BASF, Germany, and CAM from Sigma-Aldrich. SUB FA (Batch Pilot 1/14.01.2013) was obtained from VTT, Technical Research Centre of Finland, Finland. SUB FA:PVP nanofibers at the weight ratio 1:4 and theoretical content of CAM 2.1% were prepared. Poly-meric solutions were prepared using ethanol (96%) and applied to electrospinning (ES) under controlled conditions. The nanofibers were characterized using SEM and XRPD. The CAM content in nanofibers was determined by HPLC.

RESULTS. ES produced nanofibrous mats with a uniform structure and white color in appearance. Average fiber diameter ranged from 300 to 500 nm. The absence of processing defects in nanofibers suggested proper solvent and process parameter selection. SUB FA and CAM powders were crystalline according to XRPD. The incorporation of SUB FA and CAM into nanofibers resulted in an amorphous system. The average content of CAM in PVP+CAM and SUB FA:PVP+CAM nanofibers was 1.9 and 1.8%, respectively.

CONCLUSIONS. SUB FA and PVP mixtures with CAM can be successfully electrospun to produce homogeneous nanofibrous mats. CAM exists in the amorphous form in nanofibers. The ES process slightly reduces CAM content in nanofibers compared to theoretical drug content.

ACKNOWLEDGEMENTS. The targeted financing project no SF0180042s09, ETF grant project no 7980, the European Social Fund’s Doctoral Studies and the Internationalization Programme DoRa.

P4. Alkoholi tarvitamise iseärasused kroonilise neeruhaigusega haigetel

Jana Uhlinova1,4, Anna-Liisa Pechter2,4, Tanel Kordemets3,4, Mai Rosenberg4– 1doktorant, 2rahvatervishoiu üliõpilane, 3arstiteaduse üliõpilane, 4TÜ Kliinikumi sisekliinik

TAUST. Igal aastal sureb maailmas alkoholi liigtarvi-tamise tõttu 3,3 miljonit inimest. Eesti kuulub enim alkoholi tarbivate riikide hulka Euroopas. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul põhjustab alkohol raskeid tervisehäireid, kui aastas tarvitatakse ühe inimese kohta üle 6 liitri absoluutalkoholi. Eestis oli see näitaja 2012. aastal 10,6 liitrit. On teada, et alkoholi liigtarvitamine võib põhjustada üle kahesaja haiguse ning halvendada krooniliste haiguste (sh ka kroonilise neeruhaiguse, KNH) kulgu ja prognoosi.

EESMÄRK. Hinnata KNH riskirühma kuuluvate ja KNH patsientide alkoholi tarvitamise iseärasusi AUDIT (The Alcohol Use Disorders Identification Test) küsimustiku alusel.

MATERJAL JA MEETODID. AUDIT on WHO välja-töötatud küsimustik (10 küsimust) alkoholi liigtar-vitamise kohta ja keskendub alkoholi liigtarvitamise ning sõltuvuse esimeste märkide tuvastamisele. Test näitab alkoholitarvitamise riskitaset (väikse riskiga, tervist ohustav, tervist kahjustav tarvitamine ning võimalik alkoholisõltuvus). AUDIT küsimustiku täitis 57 KNH-patsienti. Uuritavate seas oli mehi 25, naisi 32. Keskmine vanus oli 57,7 a (noorim 30 a, vanim 87 a). Kõrgharidus oli 50%-l osalejatest. AUDITi tulemused olid retrospektiivselt hinnatud, lähtudes testi juhistest.

TULEMUSED. AUDITi tulemuste alusel kuulusid enamus (52) uuritavatest väiksesse riskirühma ning 5 patsienti tervist ohustava alkoholi tarvitamise rühma (4 meest ja 1 naine). Tervist ohustava alkoholi tarvitamise rühma patsientide keskmine vanus oli 53,4 a (noorim 33 a, vanim 58 a). Kolmel patsiendil oli kõrg- ja kahel keskharidus. Selle alarühma seas oli kahel patsiendil 5G, ühel 4G KNH.

JÄRELDUSED. Tulemused näitasid, et KNH seas oli ohustava alkoholi tarvitamisega inimeste osakaal väike (8,7%). Tervist kahjustava ja võimaliku alkoholisõltuvu-sega patsiente ei esinenud. AUDIT võimaldab hinnata alkoholi tarvitamise iseärasusi ja korduval testimisel (2 a pärast) hinnata mõju KNH kulule.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 21

STENDIETTEK ANDED

P5. Preparation of liposomes and lipomes-in-nanofi ber systems and their solid state analysis

Sveinung G. Ingebrigtsen1,2, Ivo Laidmäe3, Andres Lust3, Ann Mari Holsæter2, Natasa Skalko-Basnet2, Lauri Toom4, Urve Paaver3, Peep Veski3, Jyrki Heinämäki3, Karin Kogermann3 – 1PhD student, 2UiT The Arctic University of Norway, Department of Pharmacy, Tromsø, Norway, 3 Department of Pharmacy, University of Tartu, Estonia, 4 Institute of Technology, University of Tartu, Estonia

BACKGROUND. High biocompatibility and the possi-bility to incorporate both hydrophilic and lipophilic drugs makes liposomes suitable as vehicles for drug delivery. Unfortunately, liposome dispersion alone is not suitable for topical administration since it demands increased adhesion and retention time on the site of delivery. A delivery system that combines the proper-ties of liposomes with nanofibers may be a promising approach to overcome these challenges.

AIMS. To investigate the solid state properties of liposomes and liposomes-in-nanofi ber systems prepared by fi lm hydration and electrospinning methods, respectively.

MATERIAL AND METHODS. Empty soybean phos-phatidylchol ine (PC) l iposomes and drug-loaded liposomes with chloramphenicol (CAM) were prepared by the fi lm hydration method. Nanofi bers consisting of liposomes and poly(ethylene oxide) (PEO) were prepared by electrospinning. Liposome size was meas-ured by photon correlation spectroscopy. Entrapment effi ciency was determined by ultracentrifugation and HPLC analysis. Solid state analysis of liposomes and liposomes-in-nanofi ber systems was performed using Raman, FT-IR, NMR spectroscopy and DSC. Morphology of the samples was investigated by SEM.

RESULTS. Mean particle size of empty liposomes and CAM-loaded liposomes was 431.1 ± 48.9 nm and 392.2 ± 69.7 nm, respectively. Entrapment efficiency was 24.3 ± 0.3% of total CAM concentration. DSC and spectroscopic analyses of liposomes and liposomes-in-nanofiber systems could not detect the presence of PC or CAM, only PEO was detected in the nanofiber samples. However, NMR spectroscopy was able to detect both PC and CAM in the liposome samples.

CONCLUSIONS. Solid state characterization of both liposome and the liposome-in-nanofiber system is limited by the detection limit of the relevant equipment and relatively low drug concentration. NMR spectroscopy enabled to investigate the drug-polymer interactions and entrapment efficiency of liposomes.

ACKNOWLEDGEMENTS. This study is part of EEA / Norwegian grant program project no 36-2.2/1326/2013-EE A / Nor -Mob, t a rge ted f i na nc i ng pro jec t no SF0180042s09 and ETF grant project no 7980, and is also supported by the European Social Fund’s Doctoral Studies and the Internationalization Programme DoRa.

P6. Ööpäevane rütm mõjutab veres tsirkuleerivate mikroRNA-de tasemeid

Kadri Rekker1,2,3, Merli Saare2,3,4, Anne Mari Roost3, Deniss Sõritsa3,5,6, Katrin Kepp3, Helle Karro2,5, Andres Salumets2,3,4, Maire Peters2,3 – 1doktorant, 2TÜ naistekliinik, 3Reproduktiivmeditsiini TAK, 4TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 5TÜ Kliinikumi naistekliinik, 6Elite kliinik

TAUST. Veres tsirkuleerivad mikroRNA-d (miRNA) on sobivad biomarkeri kandidaadid erinevate haiguste mitteinvasiivseks diagnostikaks. Varieeruvusi normaal-sest miRNA ekspressioonimustrist on täheldatud nii mitmete patoloogiate, sealhulgas günekoloogiliste haiguste ja pahaloomuliste kasvajate, kui ka normaalsete füsioloogiliste muutuste korral. Eelnevad uuringud on näidanud ka teiste tegurite (vereproovide säilitamise tingimused, hemolüüs jm) toimet miRNA-de tasemele, mis võivad mõjutada haigusseoseliste miRNA-de tuvas-tamist ning viia kallutatud uuringutulemusteni. Seni on väga vähe andmeid selle kohta, kuidas ööpäevane rütm võib mõjutada tsirkuleerivate miRNA-de taset vereplasmas.

EESMÄRK. Selgitada välja, kas eelnevalt uuritud ja endometrioosi esinemisega seotud miR-200 perekonna miRNA-de (miR-200a, miR-200b ja miR-141) tasemed vereplasmas sõltuvad ööpäevasest rütmist.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringusse kaasati 92 naist, kes olid endometrioosi kahtlusega suunatud TÜ naistekliinikusse või Elite kliinikusse laparoskoopili-sele operatsioonile. Uuritavate vereproovid koguti operat-siooni eel kas hommikusel või pärastlõunasel/õhtusel ajal. Lisaks kaasati uuringusse kaheksa tervet naist, kellelt võeti vereproovid õhtul (n = 8) ning sellele järg-neval hommikul (n = 8). Vereplasmast eraldati totaalne RNA miRNeasy Mini kit ’iga (Qiagen, Saksamaa). Uuritud miR-200 perekonna miRNA-de (miR-200a, miR-200b ja miR-141) tasemed vereplasmas detekteeriti reaalaja PCRiga, kasutades TaqMan miRNA assay ’sid.

TULEMUSED. Uuringu tulemustest selgus, et kõigi uuritud miR-200 perekonna miRNA-de tasemed olid hommikustes ja õhtustes proovides statistiliselt oluli-selt erinevad nii patsientidel kui ka tervetel isikutel (kõik p-väärtused < 0,05), olles umbes 2 korda kõrgema tasemega õhtul.

JÄRELDUSED. Uuringu tulemused näitavad, et ööpäe-vasel rütmil on mõju miR-200 perekonna miRNA-de tasemetele plasmas, mistõttu nende miRNA-de kasuta-misel diagnostiliste biomarkeritena tuleb arvesse võtta lisaks haigusele ka vereproovi võtmise aega.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–3622

STENDIETTEK ANDED

P7. The mechanical and dissolution properties of tablets obtained by a novel aerodynamic dry granulation method

Anna Penkina1,2, Tuomo Saarinen3, Osmo Antikainen3, Andres Lust2, Peep Veski2, Karin Kogermann2, Jouko Yliruusi3, Jyrki Heinämäki2 – 1PhD student, 2 Department of Pharmacy, University of Tartu, Estonia, 3 Department of Pharmaceutical Chemistry and Technology, University of Helsinki, Finland

BACKGROUND. Dry granulation is a widely used tech-nique in the pharmaceutical industry for agglomerating water and heat sensitive drugs and for improving the f lowability and compressibility of powder mixtures. Using new compressible excipients and a combination of rational-based materials, the performance of dry granulation and tablet compression could be improved.

AIM. The aim of the present study was to investi-gate the effects of a novel aerodynamic dry granula-tion system (AGS) on the mechanical and drug release properties of tablets containing different release-controlling agents.

MATERIAL AND METHODS. Theophylline anhydrous (BASF Corp., USA) was used as a model drug. Two grades of hypromellose, HPMC (Methocel K100M and K4M, Colorcon Ltd., U.K.) and softwood lignin (Indulin AT) were used as the release-controlling agents. Lactose monohydrate (Pharmatose 80M, DFE Pharma, Germany) was used as the filler up to 89% (w/w). Magnesium stearate (Ph.Eur.) was used as the lubricant for tablet compression. The powder mixtures were dry granu-lated using a novel AGS technique. Dry granulation by a conventional compaction (slugging) was used as the reference method. Tablets (n = 100–120) were compressed in an instrumented Korsch EK-0 eccentric tableting machine (Erweka Apparatebau, Germany) equipped with 7-mm flat-faced punches. In-vitro disso-lution of the tablets was investigated using the USP basket method (0.1 N HCl).

RESULTS. Granules with more uniform size and shape distribution were obtained with the AGS compared with slugging. The dry granulation method and the release-controlling agent (HPMC, lignin) did not affect the mechanical strength of the tablets. The dissolution of the tablets obtained via AGS dry granulation was faster compared to the tablets obtained via compaction (slugging) dry granulation.

CONCLUSIONS. A novel aerodynamic granulation system (AGS) produces dry granules applicable in the tableting process. The dissolution behaviour of tablets is dependent on both the dry granulation method and the release controlling agent used.

P8. DNA koopiaarvu muutused enneaegse munasarjade puudulikkusega naistel

Olga Tšuiko1,2,3,4, Olga Žilina2,5, Margit Nõukas2,6, Kadri Haller-Kikkatalo4,7, Andres Salumets3,4,7, Ants Kurg2 – 1doktorant, 2TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 3TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 4Reproduktiivmeditsiini TAK, 5TÜ Kliinikumi ühendlabori geneetikakeskus, 6TÜ Eesti geenivaramu, 7TÜ naistekliinik

TAUST. Enneaegset munasarjade puudulikkust (prema-

ture ovarian insufficiency, POI) defineeritakse kui rohkem kui 6 kuud kestvat amenorröad alla 40aastastel naistel koos seerumi folliikuleid stimuleeriva hormooni taseme tõusuga menopausi tasemele. POI põhjuseks peetakse enamasti X-kromosoomi aberratsioone, kuid üha enam leitakse seoseid ka autosoomidega.

EESMÄRK. Tuvastada kromosomaalse mikrokiibi-analüüsi abil haigusseoselisi koopiaarvu variatsioone – CNVsid (copy number variations) – POI-patsientidel.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringus osales 378 POI-patsienti, kes valiti fenotüübi järgi välja ca 52 000 Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu doonori hulgast. Patisentide DNAd analüüsiti Illumina HumanOmniExpress’i või HumanCoreExome BeadChip’i tehnoloogia abil. Kogu genoomi genotüpiseerimiskiipide abil leitud olulisemad aberratsioonid kinnitati sõltumatu qPCR-meetodiga.

TULEMUSED. Kokku leiti umbes 400 CNVd nii X-kromosoomil kui ka autosoomidel. Suurem osa tuvas-tatud CNVdest kattub Database of Genomic Variants’i (DGV) andmebaasis olevate polümorfsete regioonidega, kuid umbes 60 meie leitud regioonidest paiknevad varem kirjeldatud või uutes POI-ga seostatud piirkon-dades, hõlmates olulisi kandidaatgeene. Tuvastatud aberratsioonide hulka kuuluvad näiteks varem kirjel-datud 123kb 10q26.3 deletsioon, kus asub meiootiline regulaator SYCE1, ja 1.6Mb Xp22.33 duplikatsioon, kus asub POI kandidaatgeen STS, ning uued 1q43 ja 2q33.1 mikrodeletsioonid, mis haaravad geene, mis on seotud viljatusega hiirtel (FMN2 ja SGOL2, vastavalt). Lisaks tuvastati mitmeid heterosügootsuse kaotanud alasid (loss of heterozygosity, LOH), milles paiknevate geenide homosügootsed mutatsioonid võivad esile tuua retses-siivse fenotüübi ja olla geeneetiliselt heterogeensete haiguste põhjuseks.

JÄRELDUSED. Uuringu tulemused kinnitavad, et lisaks X-kromosoomi aberratsioonidele on olemas seos ka autosoomidega, ning annavad aluse edaspidisteks uuringuteks, et aru saada vastavate geenide rollist haiguse patogeneesis. Tulemuste põhjal võib järeldada, et tänu suuremale lahutusvõimele ning diagnostilisele efektiivsusele on DNA mikrokiibid parem tööriist kromo-somaalsete aberratsioonide leidmiseks POI- patsiendil, võrreldes traditsiooniliste tsütogeneetiliste meetodiga.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 23

STENDIETTEK ANDED

P9. Trofoblasti rakkude diferentseerimine inimese embrüonaalse tüvirakuliini H9 rakkudest induktor BMP4 ja inhibiitorite FGF2/aktiviini toimel

Mariann Koel1,2,3, Andres Salumets3,4 – 1doktorant, 2TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 3Reproduktiivmeditsiini TAK, 4TÜ naistekliinik

TAUST. Esimesed kaks rakupopulatsiooni, mis inimese arengus eristuvad, on embrüoblast ja trofektoderm ehk trofoblast. Embrüo pesastumisele järgneb trofektodermi rakkude diferentseerumine esmalt tsüto- ning edasi süntsüütio- ja ekstravilloosseteks trofoblastideks. Info trofektodermi rakkude diferentseerumises osalevate molekulaarsete radade kohta on aga siiani puudulik, sest raseduse väga varastel etappidel toimuvaid sündmusi on nii eetilistel kui ka tehnilistel põhjustel keeruline uurida. Nüüdseks on mitmed töörühmad kasutanud BMP4 ja/või FGF2- ja/või aktiviini inhibiitorit trofoblasti rakkude diferentseerimiseks embrüonaalsetest tüvirak-kudest (hESC). Samas puuduvad põhjalikult uuringud FGF2 ja aktiviini inhibiitorite mõju kohta trofoblasti rakkude diferentseerumise molekulaarsele tasemele.

EESMÄRK. Võtta kasutusele süsteem trofoblastide diferentseerumiseks inimese embrüonaalsetest tüvi-rakkudest.

MATERJAL JA MEETODID. Iseloomustati hESC rakkude diferentseerumist pärast mõjutamist BMP4ga kombinatsioonides FGF2 ja aktiviini inhibiitoritega. Embrüonaalsete tüvirakkude rakuliini H9 rakkude diferentseerimiseks kasutati A) BMP4, B) BMP4 + FGF2 inhibiitorit, C) BMP4 + aktiviini inhibiitorit, D) BMP4 + FGF2 ja aktiviini inhibiitorit. Üle päeva kahe nädala jooksul rakud lüüsiti ja RNA eraldati.

TULEMUSED. Immunofluorestsentsmikroskoopia abil tuvastati, et üle 90% A ja B tingimustes mõjutatud rakkudest ning ~ 20% C ja D tingimustes mõjutatud rakkudest olid trofoblasti rakutüüpide markervalgu tsütokeratiin 7 suhtes positiivsed. Tingimustes A ja B mõjutatud rakud sekreteerisid trofoblasti rakkudele omast hormooni, inimese koorioni gonadotropiini (hCG). Proovikatsena tuvastati trofoblasti rakutüüpi-dele iseloomulike geenide (nt CDX2, HLA-G, PP13, CGB) ekspressioon tingimuse D korral. Kõigi tingimuste ja ajapunktide kohta sekveneeriti rakkude transkriptoom eesmärgiga võrrelda erinevaid töötlusi trofoblasti rakkude diferentseerimiseks hESC rakkudest ja leida nende hulgast optimaalne.

JÄRELDUSED. Geeniekspressiooni profii l i, hCG sekretsiooni ning valgulise markeri olemasolu põhjal võib väita, et diferentseerimise teel saadud rakud vastavad erinevat tüüpi trofoblasti rakkudele, mida saab edaspidistes töödes kasutada trofoblasti varajaste rakkude mudelsüsteemina.

P10. Streptotsiinist indutseeritud eksperimentaalse diabeedi toime aju amüloidoosile Alzheimeri tõve 5XFAD-loommudelis

Katrin Sonn1,2, Aleksander Žarkovski2 – 1doktorant, 2TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

TAUST. Alzheimeri tõbi (AD) on progresseeruv neuro-degeneratiivne haigus ning dementsuse juhtiv põhjus maai lmas. AD neuropatoloogiaks on rakuväl ised beetaamüloidist (A) koosnevad seniilsed naastud, rakuvälised neurofibril laarsed tängud, krooniline mikrogliaalne põletik ning sünapside ja närvirakkude häving. AD riskiteguriks on nii esimest kui teist tüüpi diabeet. Näidatud on diabeedipuhust insuliini ja IGF-1 signaaliradade düsfunktsiooni, mis häirib rakkude energeetilist metabolismi. Samuti on demonstreeritud, et insuliini defitsiit soodustab APP amüloidogeenset lõikamist ja A kiiremat ladestumist ajju. C57/B6 x SJL taustal loodud 5XFAD transgeenseid hiiri iseloomustab massiivne A-naastude ja aktiveerunud mikrogliia kogu-nemine ajus, sealjuures on käitumuslikud muutused tagasihoidlikud.

EESMÄRK. Iseloomustada 6 kuu vanuste 5XFAD-hiirte aju kongofiilseid amüloidiladestusi eksperimen-taalse esimest tüüpi diabeedi foonil.

MATERJAL JA MEETODID. Streptozotsiini (streptozocin, STZ) 90 mg/kg või füsioloogilist lahust süstiti 5XFAD ja kontrollhiirtele i.p. üks kord päevas kahel järjestikusel päeval. Hiirte kehamassi ja veresuhkrut mõõdeti STZ-katse jooksul regulaarselt. Kuue kuu vanused hiired anesteseeriti surmavalt ja võeti ajukude histoloogiliseks analüüsiks. Keskmiselt 6 ajulõiku looma kohta värviti Kongo punasega fibrillaarse amüloidi visualiseerimiseks. Mikrofotod uuritavatest piirkondadest tehti Olympuse stereomikroskoobiga ja analüüsiti ImageJ partikliana-lüüsi protokolli alusel.

TULEMUSED. Hüperglükeemia (≥ 15 mmol/l) kujunes nii 5XFAD- kui ka kontrollhiirtel STZi manustamise järel 1–2 nädala jooksul. Nii STZi saanud kui ka mittesaanud 5XFAD-hiirtel oli 6. elukuuks ajus väljakujunenud oluline amüloidoos. Hipokampuse kongofiilse pindala osakaal (%) oli STZi mittesaanud hiirtel suurenemis-tendentsiga, selles rühmas oli ka hipokampuse kongo-fiilsete A-naastude hulk statistiliselt suurem kui STZi saanud 5XFAD-hiirtel. Keskmine kongofiilse A-naastu diameeter hipokampuses ei olnud STZi saanud ja mitte-saanud 5XFAD-hiirtel oluliselt erinev.

JÄRELDUSED. Näitasime 5XFAD-hiirte mälu halve-nemist STZi manustamise järel. Meie hüpoteesiks on, et diabeet suurendab selles loommudelis lahustuva (mittekongofiilse), kognitsiooni häiriva A-fraktsiooni osakaalu, s.t kognitsioonihäire ei korreleeru A-naastude hulgaga.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–3624

STENDIETTEK ANDED

P11. Virulentsus- ja resistentsusgeenide varieeruvus lasteintensiivravi osakondades levivate Staphylococcus epidermidis’te hulgas

Hiie Soeorg1,2, Kristi Huik2, Ülle Parm2, Mari-Liis Ilmoja2,3, Tuuli Metsvaht2,4, Irja Lutsar2 – 1doktorant, 2TÜ mikrobioloogia instituut, 3Tallinna Lastehaigla, 4TÜ Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinik

TAUST. Staphylococcus epidermidis’e levikut ja võimet nosokomiaalseid infektsioone tekitada soodustavad geneeti l ised ümberpaiknemised ja horisontaalne geenide ülekanne. Sagedasim invasiivsete infektsioo-nide põhjustaja ST (sequence type) 2 arvatakse olevat varieeruvam kui teised tüved.

EESMÄRK. Kir jeldada geneeti l iste elementide varieeruvust lasteintensiivravi osakondadesse hospi-taliseeritud vastsündinute seedetraktist isoleeritud S. epidermidis’te hulgas.

MATERJAL JA MEETODID. S. epidermidis isoleeriti 2006. aasta augustist kuni 2007. aasta novembrini Tallinna Lastehaigla (IRO-A) ja TÜ Kliinikumi lastein-tensiivravi osakonda ( IRO-B) 72 esimese elutunni jooksul hospitaliseeritud vastsündinute rektaalkaa-pest. Verest isoleeritud S. epidermidis oli olemas ainult IRO-A-st hospitaliseeritutel. S. epidermidis tüpiseeriti MLVA (multilocus variable number of tandem repeats

analysis) abil. Juhuslikult valitud isolaadid sagedasemate MLVA-tüüpide seas tüpiseeriti lisaks MLST (multilocus

sequence typing) abil. Biofilmi kodeeriva ica-operon’i, genoomsetes ümberkorraldustes osaleva IS256, koloni-satsiooni soodustava mobiilse elemendi ACME geenide (arcA, opp-3A) ja rekombinaase kodeerivate geenide ccr olemasolu määrati PCRi abil. Geneetilise mitmekesisuse hindamiseks arvutati Simpsoni indeks (SI).

TULEMUSED. Kokku isoleeriti 107 vastsündinult (54 IRO-A-s, 53 IRO-B-s) 140 S. epidermidis’e tüve (62 IRO-A-st, 78 IRO-B-st). Esines 42 erinevat MLVA-tüüpi (22 IRO-A-s, 28 IRO-B-s). Neli levinumat MLVA-tüüpi moodustasid 60% kõikidest isolaatidest ja MLST järgi olid need ST5, ST2, ST59, ST81. MLVA-tüüpide mitmeke-sisus IRO-A-s ja IRO-B-s oli sarnane (SI vastavalt 0,88 ja 0,90). IRO-B-s oli levinuima klooni ST5 erineva genee-tiliste elementide profiiliga variantide mitmekesisus väiksem (SI 0,23; 95% usaldusvahemik (uv) 0,00–0,48) võrreldes ST2 (SI 0,96; 95% uv 0,91–1,0), ST81 (SI 0,85; 95% uv 0,75–0,94) ja ST59 (SI 0,86; 95% uv 0,64–1,00). IRO-A-s oli variantide mitmekesisus ühtlaselt väike. Hilise sepsise episoodidest IRO-A-s oli neli põhjustanud S. epidermidis’e ST2 ja ühe ST5.

JÄRELDUSED. Geneetiliste elementide varieeruvus võib soodustada invasiivsete infektsioonide teket, kuid takistada ülekandumist, tõenäoliselt tekitades kloone, millel on vähenenud võime levida.

P12. Erinevatest allikatest (patsiendid, terved vabatahtlikud, loomad) pärinevate P. aeruginosa tüvede geneetiline mitmekesisus ja selle seos antibiootikumtundlikkusega

Kaidi Telling1,2, Veljo Kisand3, Siiri Kõljalg2, Piret Kalmus4, Matti Maimets5, Irja Lutsar2, Tanel Tenson3 – 1doktorant, 2TÜ mikrobioloogia instituut, 3TÜ tehnoloogiainstituut, 4Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 5TÜ Kliinikumi nakkushaiguste osakond

TAUST. P. aeruginosa on oportunistlik, peamiselt noso-komiaalseid multiresistentseid infektsioone põhjustav patogeen, mis võib koloniseerida/infitseerida nii loomi kui ka inimesi. P. aeruginosa levikut erinevate liikide vahel ning selle seoseid antibiootikumresistentsuse (ABR) tekkega on uuritud vähe.

EESMÄRK. Kirjeldada erinevate liikide vahel ring-levate P. aeruginosa tüvede geneetilist mitmekesisust ja ABRi mustreid.

MATERJAL JA MEETODID. 2005.–2013. aastal koguti 48 P. aeruginosa tüve: 34 tüve infektsiooniga patsienti-delt, 4 tüve 287 tervelt vabatahtlikult ja 10 tüve haigetelt koduloomadelt. Isoleeritud tüved sekveneerisime ning analüüsisime Multilocus Sequence Typing’uga (MLST). ABRi määrasime automatiseeritud mikrodilutsiooniga (Vitek II, Biomerieux SA) 42 P. aeruginosa tüve suhtes. Isolaadid defineerisime leitud antibiootikumresistent-suse järgi multiresistentseteks (MDR, resistentsus 3 ja enama antibiootikumirühma suhtes), karbapeneemre-sistentseteks (KR) ja tundlikeks.

TULEMUSED. ABRi analüüsi tulemusena selgus, et 21 tüve (50%) kuulusid tundlikke rühma, 13 olid KRid ja 8 tüve olid MDRid. Haiglatüvedest olid 10 tundlikud, 10 KRid ja 8 MDRid. Kõik tervetelt vabatahtlikelt isolee-ritud P. aeruginosa tüved olid tundlikud. Loomadelt leitud isolaatidest 3 olid KRid, multiresistentsust ei esinenud. MLST-analüüs näitas, et isoleeritud tüved kuuluvad 30 sekventsi (ST). Kõige levinum ST oli 108 (10 isolaati), seda leidsime vaid ühe haigla kahte intensiivrav i osakonda hospitaliseeritud patsientidelt ning see viitab võimalikule haiglasisesele levikule. Teiste klastrite maksi-maalne isolaatide arv oli 3. Vaid ühe isolaadiga klastreid oli 21. Suurele geneetilisele mitmekesisusele viitas ka Simpsoni indeks 0,951 (95% uv 0,909–0,993). Suguluse võrgustik näitas väga vähest geneetilist seost eri alli-katest pärinevate tüvede vahel. Loomadel ja inimestel esines vaid üks ühine sekvents (ST319). Sekventside ja ABR mustrite vahelist seost ei esinenud.

JÄRELDUSED. Leidsime eri allikatest pärinevate P. aeruginosa tüvede seas geneetilise variaabluse kõrge taseme, mis näitab kiire leviku puudumist uuritud kesk-kondade vahel. Sekventside ja ABRi mustrite vahelise seose puudumine võib viidata resistentsuse kiirele arengule, näiteks resistentsusgeenide horisontaalsele ülekandele.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 25

STENDIETTEK ANDED

P13. Koduse harjutusprogrammi mõju reielihaste aktivatsioonile istest püstitõusul gonartroosiga patsientidel enne põlveliigese täielikku endoproteesimist

Monika Rätsepsoo1,2, Piret Pihlapson2, Jelena Sokk2, Jaan Ereline2, Mati Pääsuke2, Helena Gapeyeva2, Tiit Haviko3 – 1doktorant, 2TÜ spordibioloogia ja füsioteraapia instituut, 3TÜ traumatoloogia ja ortopeedia õppetool

TAUST. Gonartroos on üks levinumaid liigesehaigusi, mida esineb naistel rohkem ja mis piirab igapäevate-gevuste sooritamist, näiteks istest püstitõusmist.

EESMÄRK.Aanalüüsida 2-kuulise koduse harjutus-programmi (KHP) mõju viiekordse istest püstitõusu testi ( five time sit to stand (FTSTS)) ajal mõõdetud reielihaste elektromüograafilistele (EMG) näitajatele ja funktsionaalsele mobiilsusele gonartroosiga patsien-tidel, kellele raviks oli määratud põlveliigese täielik endoproteesimine (TKA).

MATERJAL JA MEETODID. Uuringus osales enne ning pärast 2-kuulise KHP sooritamist 17 gonartroosiga (aste III–IV ) naist (keskmine vanus 62,2 a). Mõõdeti FTSTS-testi sooritusaeg ja jala sirutajalihaste maksi-maalne isomeetriline jõud ning arvutati suhteline jõumoment. FTSTS-testi püstitõusu- ja istumisfaasides mõõdeti integreeritud EMG (iEMG) esimesel ja viiendal istest püstitõusul järgmistel lihastel: rectus femoris (RF), vastus lateralis (VL), vastus medialis (VM), biceps

femoris (BF), semitendinosus (ST). TULEMUSED. Pärast 2-kuulist KHPd FTSTS-testi

sooritusaeg lühenes (p < 0,05). Samuti leiti iEMG näita-jates oluline vähenemine (81,4%, p < 0,05) ST-lihase aktiivsuses viiendal püstitõusul. Enne KHPd oli viiendal püstitõusul haaratud jala VM-lihase iEMG aktiivsus oluliselt väiksem (p < 0,05) võrreldes mittehaaratud jalaga, pärast KHP sooritamist olulist jäsemetevahelist asümmeetriat ei leitud. Haaratud jala sirutajalihaste suhteline jõumoment suurenes oluliselt (p < 0,05) pärast KHPd ning oli enne KHPd oluliselt väiksem (p < 0,01) mittehaaratud jala tulemusest, kuid pärast KHPd olulist jalgadevahelist asümmeetriat ei täheldatud. Põlve sirutajalihaste iEMG näitajate ja jala sirutajalihaste suhtelise jõumomendi vahel leiti keskmine negatiivne korrelatsioon (p < 0,05) nii enne kui ka pärast KHPd.

JÄRELDUSED. 2kuulise KHP sooritamine vähendab istest püstitõusul (FTSTS-testi viiendal püstitõusul) hamstring-lihaste koaktivatsiooni ning bilateraalset sünergistlihaste aktivatsiooni asümmeetriat. Esinevad seosed ka KHP ja jala sirutajalihaste jõu suurenemise ning jäsemetevahelise asümmeetria vähenemise vahel.

Tänuavaldus. Uurimistöö teostati Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi projekti SF0180030s07, Eesti Teadusfondi 7939 ning Euroopa Liidu FP7 223576 raames.

P14. Narkootikumide süstimine mõjutab T-rakkude jaotust ja CCR5 ekspressiooni HIV-positiivsetel ja HIV-negatiivsetel süstivatel narkomaanidel

Eveli Kallas1,2, Radko Avi2, Kristi Huik2, Silver Türk2, Merit Pauskar2, Ene-Ly Jõgeda2, Marina Šunina3, Don Des Jarlais4, Anneli Uusküla5, Irja Lutsar2 – 1doktorant, 2TÜ mikrobioloogia instituut, 3TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 4New Yorgi Beth Iisraeli Meditsiinikeskus, 5TÜ tervishoiu instituut

TAUST. CCR5 ekspressiooni CD4+ rakkudel on seostatud vastuvõtlikkusega HIV-infektsioonile, aga enamik uuringuid on läbi viidud seksuaalsel või perinataalsel teel nakatunud uuritavatega.

EESMÄRK. Hinnata seoseid HIV-infektsiooni ja paren-teraalse ekspositsiooni, CD4+ ja CD8+ T-rakkude CCR5 ekspressiooni ning immuunaktivatsiooni vahel Eesti süsti-vatel narkomaanidel (SN) ja tervetel vabatahtlikel (TV).

MATERJAL JA MEETODID. Kokku värvati 41 HIV-positiivset ja 47 viirusele eksponeeritud HIV-negatiivset SNi (EN) ja 47 soo/vanuse alusel kohandatud TVd. Uuritavatest 82% olid mehed ning keskmine vanus oli 30 aastat. T-rakkude analüüs tehti mitmevärvi-voolutsütomeetriaga, kasutades anti-CD3, CD4, CD8, CD45RA, CD45RO, HLA-DR ja CCR5 antikehi. Väärtused on esitatud keskmise protsendina vanempopulatsioonist või mediaanse f luorestsentsi intensiivsusega (MFI). Statistiline analüüs tehti, kasutades Wilcoxsoni testi.

TULEMUSED. HIV-positiivsetel SNidel oli vähem CD4+ T-rakke ja rohkem immuunaktivatsiooni (HLA-DR+) CD4+ rakkudel kui ENidel ja TVdel (vt tabel 1). ENidel oli võrreldes TVdega rohkem immuunaktiveeritud CD4+ ja CD8+ rakke. Samas CCR5+ rakkude hulk ENidel, HIV-positiivsetel ja TVdel ei erinenud. CCR5 MFI väär-tused CD4+CCR5+ ja CD8+RA+RO+CCR5+ rakkudel olid suuremad TVdel kui ENidel ja HIV-positiivsetel SNidel.

Tabel 1. Lümfotsüütide alampopulatsioonid (protsenti vanempopulatsioonist) ja CCR5 MFI-d kolmes uuringurühmas

EN HIV+ TV EN vs. HIV+ EN vs. TV

CD4+ 57,3 24,0 55,2 p < 0,001 0,3580

CD4+ HLA-DR+ 7,1 14,7 6,0 p < 0,001 0,1560

CD4+ CD45RO+ HLA-DR+ 11,6 23,4 9,2 p < 0,001 0,0180

CD8+ HLA-DR+ 15,3 24,7 10,3 p < 0,001 0,0020

CD8+ CD45RO+ HLA-DR+ 24,9 35,1 17,9 p < 0,001 0,0030

CD8+ CD45RA+ HLA-DR+ 9,9 12,0 6,8 0,073 0,0050

CD4+ CCR5+ 1,2 0,9 1,5 0,098 0,9221

CD8+ CCR5+ 5,7 5,5 5,7 0,641 0,5519

CCR5 MFI CD4+CCR5+ 1060 1043 1114 0,429 0,0130

CCR5 MFI CD8+RA+RO+CCR5+

1048 1042 1217 0,861 0,0190

JÄRELDUSED. Süstitavad narkootikumid mõjutavad immuunprofiili, sõltumata HIV-infektsiooni olemasolust.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–3626

STENDIETTEK ANDED

P15. Endoplasmaatilise retiikulumi stressiga kaasnevad kreatiinkinaasse energia-ülekandesüsteemi muutused skeletilihastes

Marian Tarrend2,4, Juuso Jääskeläinen1,3, Mart Roosimaa3,5, Lumme Kadaja3 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2geenitehnoloogia üliõpilane, 3TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 4TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut, 5doktorant

TAUST. Vaatamata sellele, et skeletilihased vastutavad suuresti glükoosi kasutamise eest ja on seega tihedalt seotud haiguslike seisunditega (nt diabeet ja ülekaalu-lisus), ei leidu lihasrakkude kohta endoplasmaatilise retiikulumi (ER) stressiga seoses kuigi palju teavet. ERi stressi on aga seostatud vanaemisega kaasneva sarkopee-niaga [Deldicque, 2013]. Lihased sisaldavad ulatuslikku ER võrgustikku, mida nimetatakse sarkoplasmaatiliseks retiikulumiks (SR). Kuna kontraktsioonil toimub SRi luumenist reguleeritud kaltsiumi vabanemine, mistõttu seal peab säilima optimaalne Ca2+ kontsentratsioon, siis kaasnevad SRi talitluse häiretega kontraktsioonikah-justused. SRi kaltsiumipumbaga (Ca2+-ATPaas, SERCA) kolokaliseerub lihastüüpi kreatiinkinaas (CKM), et kindlustada Ca2+-ioonide pumpamiseks vajaliku ener-giaallika – adenosiintrifosfaadi (ATP) – regenereerimist fosfokreatiinist [Rossi jt, 1990; Wallimann jt, 1992]. ATP on vajalik ka teiste ERi protsesside (disulfi idsildade moodustumine valkude kokkupakkimisel, valkude glükosüleerimine jt) toimumiseks [Vishnu jt, 2010]. Seetõttu on CKMi ekspressioon ja lokaliseerumine SRi kompartmentis sealse Ca2+-ATPaasiga funktsionaalse seose tagamiseks väga oluline.

EESMÄRK. Hinnata CKMi ekspressiooni volframiini-puudulikkusega kaasneva ERi stressi ja vananemisega kaasneva sarkopeenia tingimustes.

MATERJAL JA MEETODID. Uuriti transgeensete volframiinipuudulikkusega (Wfs1) hiirte ja vanade inimeste (70–80aastased) sarkopeenilisi nelipealihaseid. Kontrollrühmade lihasproovid pärinesid vastavalt Wfs1 hiirte muutmata genoomiga pesakonnakaaslastelt või noortelt inimestelt (20–30aastased). Geenide ekspres-sioonitasemed määrati reaalaja-PCR-meetodil.

TULEMUSED. Wfs1-hiirte lihastes oli Ckm geeni ekspressioonitase kontrollrühmast üle kahe korra madalam (p < 0,05). Mitokondriaalset kreatiinkinaasi kodeeriva Ckmt2 tase oluliselt ei erinenud (p > 0,05). Sarkopeeniaga kaasnes nii CKM geeni kui ka CKMT2 geeni alaekspressioon.

JÄRELDUSED. Tulemused näitavad, et ERi/SRi stres-siga kaasneva Ckm/CKM geeni alaekspressiooni tõttu väheneb SRi kreatiinkinaasi võime fosforüülida SRi Ca 2+-ATPaasi produtseeritud adenosiindifosfaati (ADP), mistõttu võib tekkida lokaalne ATP-defi tsiit ning seetõttu kahjustuda energiat tarbivad SRi-seoselised protsessid.

P16. Erinevate oklusioonikapede efektiivsuse võrdlus alalõualiigese patoloogiate puhul

Arko Lepik1,2, Krislin Tukia1,2, Jaan Ereline3, Dagmar Piikov2, Mati Pääsuke3, Ülle Voog-Oras2 – 1hambaarstiteaduse üliõpilane, 2TÜ stomatoloogia kliinik, 3TÜ spordibioloogia ja füsioteraapia instituut

TAUST. Valu mälumislihastes ja alalõualiigestes mõjutab oluliselt patsientide igapäevase eluga toimetulekut. Enam levinud konservatiivse ravi meetodiks on oklu-sioonikapede kasutamine.

EESMÄRK. Selgitada välja prefabritseeritud meditsii-nilise kape ja prefabritseeritud spordikape efektiivsus mälumislihaste müalgia diagnoosiga patsientidel.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringus osales 20 patsienti (18 naist, 2 meest) vanuses 21–26 aastat, kellel esines mälumislihaste valulikkus. Teostati alalõualiigeste ja mälumislihaste kliiniline hindamine ning täideti igapäevaste toimingute (ADL) küsimustik. Patsientidele selgitati kapede kasutamist. Kümme patsienti kasutas prefabritseeritud spordikapet (PSK) ja ülejäänud kasu-tasid prefabritseeritud meditsiinilist kapet (PMK). Kapede kasutamise aeg oli keskmiselt 28 päeva.

TULEMUSED. Igapäevase elutegevuse piiranguid esines erineval määral kõikidel patsientidel. Suu maksi-maalne avamine uuringu alguses ja lõpus oluliselt ei erinenud (54 mm ja 52 mm). Uuringu alguses ja lõpus esines pressoorse valu hindamisel oluline seos parema ja vasaku m. masseter ’i vahel (p < 0,001; p < 0,001). Uuringu alguses esines parema ja vasaku külgliigutuste vahel oluline seos (p < 0,001). Uuringu lõpus esines seos suu maksimaalse avamise ja külgliigutuste vahel paremale (p = 0,012) ja vasakule (p = 0,014). Uuringu lõpus olid ADL-skaala näidud vähenenud nii PSK kui ka PMK kape kasutajatel.

JÄRELDUSED. Uuringust järeldub, et prefabrit-seeritud spordikapede toime efektiivsus võrreldes prefabritseeritud meditsiiniliste kapedega on lühiaja-lisel kasutusel sarnane. Uurimuse tulemuste põhjal võib järeldada, et spordikape on võimlik alternatiivne abivahend müalgia leevendamiseks lühiajalise kasuta-mise korral.

ÜLIÕPIL A SED

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 27

STENDIETTEK ANDED

P17. Energeetilise metabolismi muutused wolframiindefitsiitsete hiirte lihastes

Anti Karask1, Margus Eimre2, Marilin Ivask2, Sulev Kõks2 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

TAUST. Wolframi sündroom on haruldane retsessiivne haigus, mida iseloomustavad varajases lapseeas algav suhkurtõbi, progresseeruv nägemisnärvi atroofia, mage-diabeet ja kurtus. Wolframi sündroomi põhjustavad mutatsioonid wolframiini kodeeriva Wfs1 (Wolfram

syndrome 1) geeni mõlemas a l leel is . Sündroomi uuringud on vajalikud, et mõista selle kulgu ja arendada välja uusi ravivõtteid. Wfs1-defitsiitsed hiired on selle haiguse ja seda põhjustavate mehhanismide mudeliks, praktiliselt aga puuduvad andmed energeetilise meta-bolismi muutuste kohta nende hiirte lihastes.

EESMÄRK. Hinnata Wfs1-defitsiitsete hiirte lihas-rakkudes oksüdatiivse fosforüülimise osakaalu ATP produktsioonis ja glükolüütilises süsteemis ning ener-giaülekandes osalevate ensüümide aktiivsust võrreldes kontrollhiirtega.

MATERJAL JA MEETODID. Töös kasutati Wfs1 -/- geenmutatsiooniga ja kontrollrühma hiirte oksüda-tiivseid (südamelihas, m. soleus) ning glükolüütilisi (m.

quadriceps) lihaseid. Lihaspreparaadid homogeniseeriti ja määrati tsitraatsüntaasi (TS), heksokinaasi (HK), püruvaatkinaasi (PK), ATPaasi, adenülaatkinaasi (AK) ning kreatiinkinaasi (CK) aktiivsus spektrofotomeet-rilisel meetodil.

TULEMUSED. Võrreldes kontrolliga ei muutunud TS aktiivsus wolramiindefitsiitsete hiirte oksüdatiiv-setes lihastes, m. quadriceps’is osutus aga TS aktiivsus Wfs-defitsiitsetel hiirtel 32% suuremaks (p = 0,04). Wfs-defitsiitsete hiirte m. quadriceps’is oli suurem ka HK aktiivsus (40%, p < 0,01), PK aktiivsusel aga langus-tendents ning ATPaasi, AK ja CK aktiivsusel võrreldes kontrollhiirtega statisti l iselt oluline vähenemine (vastavalt 39%, p = 0,04; 48%, p = 0,02 ja 34%, p < 0,01). Samuti oli m. soleus’es PK, ATPaasi, AK, CK keskmised aktiivsused Wfs-defitsiitsetel hiirtel madalamad, kuid need erinevused polnud statistiliselt olulised. Südame-lihases oli ATPaasne aktiivsus Wfs-defitsiitsetel hiirtel 68% (p = 0,04) suurem, teisi erinevusi polnud.

J Ä R E L DUSE D. Wfs1-de f i t s i i t s e te h i i r te m .

quadriceps’is on oksüdatiivse fosforüülimise osakaal ATP produktsioonis ja HK akti ivsus suurenenud, energia ülekandes ning tarbimises osalevate ensüümide aktiivsus aga vähenenud. Südamelihases on erinevalt skeletilihastest Wfs1-defitsiitsetel hiirtel ATPaasne aktiivsus suurenenud, olles põhjustatud endoplasmaa-tilise retiikulumi stressist.

P18. Ülekaalulisus ja selle seosed toitumisharjumuste ja kehalise aktiivsusega 25aastastel Eesti täiskasvanutel

Liisa Veerla1,2, Inga Villa2, Heti Pisarev2 – 1rahvatervishoiu üliõpilane, 2TÜ tervishoiu instituut

TAUST. Ülekaal on seotud mitmete terviseriskidega, nagu metaboolsed kõrvalekalded, südame-veresoon-konnahaigused, diabeet. Vähene kehaline aktiivsus ja ebatervislikud toitumisharjumused on kaks põhilist tegurit, mis ülekaalulisust soodustavad.

EESMÄRK. Uurida ülekaalulisust ning selle seost toitumisharjumuste ja kehalise aktiivsusega 25aastaste Eesti noorte täiskasvanute seas.

MATERJAL JA MEETODID. Töö on osa ELIKTUst, mille valim moodustati 1998/99. a korraldatud Euroopa noorte südameuuringu kriteeriumitest lähtudes 9- ja 15aastaste noorte hulgas. Vaatluse alla võeti 25aastased isikud vanemast kohordist, kelle andmed koguti ELIKTU III etapi raames 2008. a. Ülekaaluliseks peeti naisi, kelle KMI > 24,99 ja vööümbermõõt ≥ 80 cm, ning mehi, kelle KMI > 24,99 ja vööümbermõõt ≥ 94 cm. Kirjeldavas analüüsis kasutati sagedustabeleid, rühmadevahelist erinevust analüüsiti Fisheri testi ja Wilcoxoni astak-summatestiga. Mitmest lineaarset regressioonanalüüsi kasutati keskmise KMI muutuse ning mitmest logistilist regressioonanalüüsi ülekaalulisuse šansisuhte hinda-miseks eri toit- ja toiduainete tarbimisel.

TULEMUSED. Uuritavaid oli kokku 491, neist mehi 218. Ülekaalulisi oli valimis 18%. Meeste seas oli ülekaa-lulisi 21%, naiste seas 15%. Ülekaalulised naised sõid normaalkaalulistest vähem kala, puuvilju ja marju ning tarbisid sagedamini karastusjooke. Ülekaalulisuse šanss oli väiksem nendel naistel, kes tarbisid rohkem puuvilju ja marju. Meeste puhul oli keskmise KMI suurenemine seotud positiivselt lihatoodete ja valkude tarbimisega ning negatiivselt toidurasvade tarbimisega. Ülekaa-lulised naised raporteerisid enda kehalist aktiivsust suuremaks kui normaalkaalulised. Normaalkaalulistel naistel oli kõrgem haridustase kui ülekaalulistel naistel.

JÄRELDUSED. Üle- ja normaalkaaluliste noorte seas esines nii toitumises kui ka kehalises aktiivsuses mõningaid erinevusi. Kuna tegemist on läbilõikelise uuringuga, ei saa tulemuste põhjal hinnata põhjuse-tagajärje seost. Ei saa öelda, kas ülekaalulistel noortel oli kehakaal suurem teatud toiduainete tarbimise tõttu või olid nad juba teadlikult oma toitumis- ja liikumis-harjumusi muutnud ülekaalulisuse tõttu. Lisaks võis esineda teatud toiduainete alaraporteerimist ning kehalise aktiivsuse üleraporteerimist.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–3628

STENDIETTEK ANDED

P19. An update on the separation, acetylation and functional characterization of low density lipoprotein of human plasma

Henery Kroon1*, Raili Ermel1,2*, Rajeev K. Jain2*, Arno Ruusalepp1, Josefin Skogsberg3, Johan Bjorkegren2,3 – 1Surgery Clinic, Tartu University Hospital, Estonia, 2 Department of Pathological Anatomy and Forensic Medicine, University of Tartu, Estonia, 3Department of Medical Biochemistry and Biophysics, Karolinska Institute, Stockholm, Sweden, *Shared first authorship

BACKGROUND. Low-density lipoprotein (LDL) is one of the five major groups of lipoproteins and is broadly associated with cardiovascular disease and specifically with atherosclerosis. LDL can transport their content into artery walls, attract macrophages, and thus drive atherosclerosis and induce gene expression pattern changes. Separation of LDL from plasma and its acetyla-tion are important, because it is necessary to investigate the effect of modified LDL on THP-1 macrophages/foam cell model. The ideal method for LDL separation combining simplicity, purity and high-yield does not exist. The protocols published until now are not well defined and confuse the researcher. Here we present an improved straightforward method of LDL isolation, acetylation and its characterization.

MATERIAL. Patients agreed to participate in the STARNET study by donating a blood sample. We started our study by following previously published protocols and subsequently we come up with our protocol.

RESULTS AND CONCLUSIONS. We have successfully separated and acetylated an appreciable amount of LDL by our improved and updated method. Thus we can conclude that our method is efficient and well defined, which can be adopted by researchers around the world.

P20. An updated in vitro THP-1 cells progression/regression assay model for the study of genes involved in atherosclerosis

Laura Lipping1*, Henrik Vospert1*, Raili Ermel1,2*, Rajeev K. Jain2*, Arno Ruusalepp1, Josefin Skogsberg3, Johan Bjorkegren2,3 – 1 Surgery Clinic, Tartu University Hospital, Estonia, 2 Department of Pathological Anatomy and Forensic Medicine, University of Tartu, Estonia, 3Department of Medical Biochemistry and Biophysics, Karolinska Institute, Stockholm, Sweden, *Shared first authorship

BACKGROUND. In atherosclerosis, low density lipopro-tein (LDL) accumulates in the sub-endothelial space of arteries and induces endothelial cell to produce pro-inflammatory proteins to attract circulating monocytes which transmigrate to endothelial cells, differentiate into macrophages, engulf surrounding modified LDL and become lipid loaded foam cells also known as ‘fatty streaks’ and is the first sign of atherogenesis. Foam cells express proteins which induce vasoconstriction and platelet aggregation thereby leading to stroke and myocardial infarction. Identification of the gene network for the study of functions of genes related to foam cell formation needed establishment of an in-vitro model for foam cell formation. Our group updated an in-vitro THP-1 cell model of atherosclerosis known as a progression and regression assay model of atheroscle-rosis. In this report, we present an improved version of both models, which can be used to analyse specific gene function involved in the process of atherosclerosis.

MATERIAL AND METHODS. We incubated THP-1 monocyte cells with PMA to induce macrophage-like cells for three days and then we knocked down specific gene expression at mRNA level using siRNA by lipo-fectamine 2000 mediated transfection for two days and added AcLDL for foam cell formation for another two days. Finally, after seven days we lysed cells for RNA isolation, lipid extraction, proteiin, total and free cholesterol assay etc.

SUMMARY. We have successfully analysed the genes related to CVD using our in-vitro progression and regression assay model of atherosclerosis.

Acknowledgements. We acknowledge eth ics approvals 154/7 and 188/M-12 for this study. The study was supported by ETIS grant GARPA8853 and Centre of Translational Genomics (CTG) grant SP1GVARENG. We express our sincere gratitude to Anamika Jain, Tiia Tooming and Katyayani Sukhavasi for their excellent technical assistance and we acknowledge Heli Jarve, and Henery Kroon for their help during this study.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 29

STENDIETTEK ANDED

P21. Kehaline aktiivsus kroonilistel neeruhaigetel on tunduvalt väiksem võrreldes samaealiste tervete täiskasvanutega

Anna-Liisa Pechter1,2, Jana Uhlinova2, Mai Rosenberg2 – 1kehakultuuri üliõpilane, 2TÜ sisekliinik

EESMÄRK. Hinnata täiskasvanud kroonilise neeruhai-gusega (KNH) patsientide (vanuses 18–80 a) kehalist aktiivsust ning võrrelda tulemusi tervete (kontroll-rühm) täiskasvanute kehalise aktiivsusega.

METOODIKA. Kehalise aktiivsuse hindamiseks küsitleti pärast informeeritud nõusoleku võtmist 33 järjestikust KNH-haiget, kes pöördusid nefroloogi vastuvõtule. KNH-patsientide hulgas oli 20 naist ja 13 meest ning kõigil oli neerufunktsioon halvenenud (eGFR, glomerulaarfiltratsioon alla 60 ml/min). Kont-rollrühma moodustasid 8 tervet täiskasvanut (5 naist, 3 meest), kellel oli normaalne või vähesel määral halve-nenud neerufunktsioon (eGFR üle 60 ml/min). Kehalise aktiivsuse hindamiseks kasutati IPAQ (International

Physical Activity Questionnaire) lühiversiooni. Lisaks koguti andmeid vanuse ja soo kohta ning määrati KMI (kehamassiindeks) ja võrreldi KNH- ja kontrollrühma tulemusi.

TULEMUSED. Küsitletud KNH-patsientide kesk-mine vanus oli 59,6 a ning kontrollrühma keskmine vanus 56,5 a. KNH keskmine eGFR oli 22,5 ml/min ning kontrollrühmal 80,6 ml/min. KNHga uuritavate keskmine KMI oli 30,3 ning kontrollrühmas 28,8. IPAQ küsimustiku põhjal leidsime KNH-patsientide hulgas vähest kehalist aktiivsusust 54,5%-l vastanutest (MET alla 3000 min nädalas) ning suurt kehalist aktiivsust 45,5% vastanutest (MET üle 3000 min nädalas). Kont-rollrühma hulgas oli vähene kehaline aktiivsus 37,5%-l ja suur kehaline aktiivsus 62,5%-l vastanutest. KNH patsientide tugeva MET keskmine tulemus oli 946 ning kontrollrühma tugeva MET keskmine tulemus 1101, KNH patsientide mõõduka MET keskmine tulemus 1818,2 ning kontrollgrupi mõõduka MET keskmine tulemus 1800 ja KNH madala MET keskmine tulemus 1492,2 ning kontrollrühma madala MET keskmine tulemus 1771,9 min nädalas.

JÄRELDUSED. Seega näitas meie uuring, et KNHd põdevate patsientide KMI ol i suurem ja kehaline aktiivsus tunduvalt väiksem võrreldes samaealiste tervete täiskasvanutega.

P22. Parasiidi- ja seenevastaste ravimite annustamisskeemide tõenduspõhisus lastel

Katrin Sõnajalg1,2, Liina Tamm1,2, Irja Lutsar2, Jana Lass3 – 1arstiteaduse üliõpilane, 2TÜ mikrobioloogia instituut, 3TÜ Kliinikumi apteek

TAUST. Lastel kasutatakse tänapäeval tihti ravimeid, mille farmakokineetilised (FK) uuringud on tehtud vaid täiskasvanutel. Seega puudub ravimi infolehtedes teave ravimite annuste ja ohutuse kohta, mistõttu kliinilises praktikas kasutatavad annused põhinevad sageli ekspertide soovitustel.

EESMÄRGID. Tuvastada, missuguste seene- ja para-siidivastaste ravimite kohta on lastel FK-uuringuid läbi viidud, ning analüüsida nende uuringute kvaliteeti.

MATERJAL JA MEETODID. Artiklite otsimiseks kasutasime andmebaasi PubMed ja järgmisi märksõnu: toimeaine ja pharmacokinetics VÕI pharmacokinetic VÕI pharmacodynamics VÕI pharmacodynamic VÕI pharmacology JA child VÕI infant VÕI infant, newborn VÕI infant VÕI child, preschool VÕI adolescent. Välis-tasime ülevaateartiklid ja artiklid, milles osalejate vanus ületas 18 eluaastat. Artiklitest otsisime andmeid osalejate vanuselise jaotuvuse, manustatud ravimi annuste, manustamisviiside ja kõrvaltoimete kohta. Samuti määratlesime uuringu tõenduse taseme ning tõime välja FK-parameetrid, terapeutilise jälgimise ja annustamise soovitused.

TULEMUSED. Uuringusse kaasasime 37 ravimit (16 seenevastast süsteemseks kasutamiseks ja 21 parasii-divastast), mille kohta juhistes on antud annustamise soovitused. Neist FK-uuringuid (n = 155) oli 14 seene- ja 12 parasiidivastase ravimi kohta. Kõige enam uuringuid oli tehtud vorikonasooli (n = 21), mikafungiini (n = 12), artemeetri + lumefantriini (n = 16) ja meflokviiniga (n = 10; meflokviini + artemeetriga n = 6). Tõenduse taseme poolest esines kõige enam FK-uuringuid (n = 100). Süsteemsetest seenevastastest ravimitest tuvastasime vähem FK-uuringuid amfoteritsiin B, mikonasooli ja ketokonasooli kohta, tulemused puudusid nüstatiini ja tiabendasooli kohta. Parasiidivastastest ravimitest ei tuvastanud me ühtegi uuringut dietüülkarbamasiini, diloksaniidi, ivermektiini, tinidasooli, pürimetamiini, mebendasooli ja levamisooli kohta.

JÄRELDUSED. Enamiku uute seenevastaste ravi-mite kohta on õigeid soovitusi võimaldavad uuringud olemas. Vastupidine on olukord parasiidivastaste ravimitega, kus uuringud kas puuduvad või pole FKd uuritud. Õigete annustamisskeemide koostamiseks tuleks edasised uuringud ennekõike teha ravimitega, mille kohta andmed puuduvad.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–3630

STENDIETTEK ANDED

P23. Transepithelial glucose transport in ostriches gastrointestinal tract

Piret Hussar1, Aleksandra Rotmistrova2, Ilmārs Dūrītis3, Martin Kärner2, Tõnu Järveots4, Arnis Mugurevičs3 – 1UT Department of Anatomy, 2UT Faculty of Science and Technology, 3Latvian University of Agriculture, Faculty of Veterinary Medicine, 4Estonian University of Life Sciences, Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences

BACKROUND. Glucose transporters, integral membrane proteins, play a pivotal role in the transfer of glucose across the epithelial cell layers that separate distinct compartments in organism. Two families of glucose transporter have been identified: the facilitated-diffu-sion glucose transporter family (GLUT family), and the NA(+)-dependent glucose transporter one (SGLT family).

AIM. As there is little information about the locali-zation of glucose transporters in ostriches gastrointes-tinal tract the aim of the present study was to detect the facilitated-diffusion glucose transporter family members GLUT-1, GLUT-2 and GLUT-5 in different parts of ostriches gastrointestinal tract: superficial gland zone of proventriculus, duodenum and the terminal zone of ileum.

MATERIAL AND METHODS. Material from three parts of gastrointestinal tract was collected from seven 30 days old male ostriches. Specimen were fixed with 10% formalin, embedded in paraffin, slices 7 μm thick were cut followed by immunohistochemical staining. Rabbit anti-GLUT-1, Rabbit anti-GLUT-2 and Rabbit anti-GLUT-5 served as primary antibodies. Immuno-histochemical staining was carried out according to the manufacturers quidleines (IHC kit, Abcam, UK).

RESULTS. Positive staining for GLUT-1 was detected in ostriches superficial gland zone of proventriculus and in epithelial cells of the terminal zone of ileum; epithelial cells of duodenum were weakly stained. Besides proventriculus, brush border membranes of small intestine were stained positively for GLUT-2. GLUT-5 was detected in the epithelial cells of proven-triculus, in the apical border of enterocytes as well as in the Goblet cells in the small intstine.

CONCLUSIONS. The present investigation provided information concerning to the localization of GLUT-1, GLUT-2 and GLUT-5 in ostriches gastrointestinal tract. Proper localization of glucose transporters is a prereq-uisite for the successful transepithelial transport of sugars.

P24. Hambasäsi (pulbi) ja hambaümbrise (peridondi) tüvirakud

Aavo-Valdur Mikelsaar1, Aleksandra Vorobjova2,3, Mare Saag2, Ruth Mikelsaar1, Erkki Juronen1 – 1TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2TÜ stomatoloogia osakond, 3hambaarstiteaduse üliõpilane

TAUST. Teiste tüvirakutüüpide seas on tähelepanu äratanud hamba pulbi ja periodondi tüvirakud. Pulp koos dentiiniga moodustub mesodermaalset päritolu dentaalpapillist ja periodont neuraalharjast pärit ekto-mesenhümaalsetest rakkudest.

EESMÄRK. Eraldada pulbi ja periodondi koest tüvirakud ja uurida nende kasvu ja diferentseerumise omadusi. Tööhüpoteesiks oli idee, et oraalsed koed, olles tihedas kokkupuutes väliskeskkonnaga, kaitsevad ennast rakkude toodetavate ainetega, nagu mukoosas toodetavad mutsiinid, aga ka detoksikatsiooni ensüümid, nagu seda on glutatioon-S-transferaasid.

MATERJAL JA MEETODID. Pulbi ja periodondi koematerjal saadi normaalselt tervelt täiskasvanud doonorilt eemaldatud 3. purihambast. Koed dissotsiee-riti, rakud kasvatati ja säilitati rakupangas. Mutsiinide (MUC1, MUC3, MUC4) ja glutatioon-S-transferaaside (GSTM1-1, GSTT1-1 ja GSTP1-1) ekspressiooni uuriti immunotsütokeemiliselt spetsiifiliste monokloonsete antikehadega ja rakkude võimet diferentseeruda anti-kehadega -III-tubuliini, GFAP, MBP ja vimentiini vastu. Rakke paljundati Neurobasal A söötmes 10%-lise FCSi lisamisega või diferentseeriti neuraalses suunas reti-noidhappe ja cAMP abil 3–21 päeva ja seejärel fikseeriti.

TULEMUSED. Mõlemast koest õnnestus (tüvi)rakud välja kasvatada, kusjuures periodondi rakud olid pulbi-rakkudest tugevama proliferatsioonivõimega. Niihästi mutsiinid kui ka GSTd ekspresseerusid mõlema koe (tüvi) rakkudes, kuid erineval määral. Tugevaimat ekspressiooni näitasid MUC1 ja MUC4 ning GSTP ja GSTT. Üldiselt oli nende ekspressioon vähem intensiivne pulbi rakkudes. Ka diferentseerumismarkerid ekspres-seerusid erineval määral. Eriti silmatorkav erinevus oli periodondi rakkude tugev jätkete moodustumise („neuralisatsioon“) võime pikemaaegsel diferentsee-rumisel.

JÄRELDUSED. Uuring näitas, et pulbist ja periodondist on võimalik suhteliselt kergesti kätte saada (tüvi)rakud. Nende rakkude proliferatsiooni ja diferentseerumise omadused on erinevad ning see võib olla seletatav pulbi ja periodondi funktsionaalsete erinevustega, aga ka pulbi suhteliselt isoleeritud olekust täiskasvanu hambas. Mõlemast allikast pärit (tüvi)rakud võivad olla väga heaks mudeliks suuõõne kudesid mõjustavate kahjulike välistegurite toime uurimisel.

ÕPPEJÕUD, TEADURID, ARSTID JA ARSTRESIDENDID

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 31

STENDIETTEK ANDED

P25. Arterite jäikuse metaboloomiline profiil alajäsemete arterite ateroskleroosiga patsientidel

Maksim Zagura1,2,3, Jaak Kals1,4, Kaido Paapstel1,2, Kalle Kilk1, Martin Serg2, Priit Kampus2, Jaan Eha2, Ursel Soomets1, Mihkel Zilmer1 – 1TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2TÜ kardioloogiakliinik, 3TÜ Kliinikumi radioloogiakliinik, 4TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik

TAUST. Suurenenud arteriaalne jäikus ennustab sõltu-matult teistest riskiteguritest kardiovaskulaarset haigestumust ja suremust. Metaboloomika põhineb arvukate madalmolekulaarsete metaboliitide määra-misel ja võimaldab saada lisateavet ateroskleroosi patogeneesi kohta.

EESMÄRGID. Võrrelda metaboloomilist profii l i ja funktsionaalseid ning biokeemilisi parameetreid alajäsemete ateroskleroosiga patsientidel ja tervetel indiviididel. Lisaks uurida metaboloomilise, funktsio-naalse ja biokeemilise profiili vahelist seost mõlemas uuritavate rühmas.

MATERJAL JA MEETODID. Uurisime 42 angiograa-filiselt kinnitatud alajäsemete oblitereeriva ateroskle-roosiga meespatsienti (keskmine vanus 66 ± 7 aastat) ja 46 kliiniliselt tervet meest (keskmine vanus 66 ± 8 aastat). Arterite jäikuse parameetreid, sh pulsilaine leviku kiirust aordis (aPWV) mõõtsime aplanatsioo-nitonomeetria printsiibil, kasutades Sphygmocori tark- ja riistvara. Madalmolekulaarsed metaboliidid määrasime kõrglahutusega vedelikkromatograafia ja mass-spektromeetria abil. Seerumi oksüdeeritud LDL (oxLDL) kontsentratsiooni analüüsisime ELISA-meetodil.

TULEMUSED. aPWV ja seerumi laktaadi, vaba karni-tiini ja 11 aminohappe (sh türosiini) kontsentratsioonid olid suurenenud alajäsemete arterite ateroskleroosiga patsientidel. aPWV oli seotud log-fenüülalaniini, log-türosiini ja log-seriiniga ateroskleroosiga patsientidel. Kontrollrühma uuritavatel oli aPWV seotud log-püruvaa-diga. Mitmeses regressioonimudelis oli aPWV iseseisvalt seotud log-türosiini ja log-oxLDL-iga ateroskleroosiga patsientidel (R2 = 0,61; p < 0,001) ning vanuse, log-püruvaadi ja log-oxLDL-iga tervetel inimestel (R2 = 0,52; p < 0,001).

JÄRELDUSED. Alajäsemete ateroskleroosiga patsien-tide ja tervete inimeste metaboloomilised profiilid on oluliselt erinevad. Pulsilaine kiirus on sõltumatult seotud seerumi türosiini ja oxLDL-i kontsentratsiooniga ateroskleroosiga patsientidel ning püruvaadi ja oxLDL-i kontsentratsiooniga tervetel inimestel. Vaskulaarse fenotüübiga seotud madalmolekulaarsete metaboliitide määramine võib aidata tuvastada uusi vaskulaarseid riskitegureid.

P26. Aktiivravil viibinud täiskasvanud patsientide arusaamad õdede hoolivast suhtumisest ja selle mõjust patsiendi tervisele

Jane Talvik1,2, Kaja Solom3, Ere Uibu1 – 1TÜ õendusteaduse osakond, 2Valga Haigla, 3MTÜ Lõuna-Eesti Erihooldusteenuste Keskus

TAUST. Patsientide ja õdede arusaamu hoolivuse olemu-sest ning õe hoolivast suhtumisest on varem uuritud mitmes riigis ning teema on endiselt aktuaalne. On teada, et erinevates kultuurides on patsientidel õdede hoolivast suhtumisest oma kogemuslikud arusaamad, mis õdede arusaamadest erinevad. Ei ole teada, millised arusaamad ning ootused on Eesti patsientidel, kuidas patsiendid õe hoolivat suhtumist mõistavad ning kuidas õdede suhtumine patsientide arvates nende tervist mõjutab.

EESMÄRK. Kirjeldada aktiivravil viibinud täiskas-vanud patsientide arusaamu õdede hoolivast suhtumi-sest ja selle mõjust nende tervisele.

MATERJAL JA MEETOD. Uuritavateks olid täiskas-vanud patsiendid (n = 14), kes olid viibinud aktiivravil Eesti eri haiglates ajavahemikul 01.–31.03.2013. Uuri-mistöö andmestik koguti poolstruktureeritud inter-vjuudega ajavahemikul maist kuni septembrini 2013. Andmeid analüüsiti sisuanalüüsi meetodiga.

TULEMUSED. Andmeanalüüsi tulemusena moodustus 3 üla- ja 10 alakategooriat, mis kirjeldasid patsientide arusaamu õdede hoolivast suhtumisest ja selle mõjust nende tervisele: 1) õdede hooliva suhtumise olemus hõlmas õe empaatia väljendamist, õe olemise viisi, õe hoolivat tööstiili ja patsiendile lähedase inimese kohaloleku vajadusega arvestamist; 2) õdede hooliva suhtumise tunnused olid õe poolt patsiendi jaoks teos-tatud tegevused, õe teadmised patsiendi olukorrast ja sellest tulenev turvatunne ning patsiendi toetamine ja eneseusu säilitamine tervenemisse; 3) õdede hooliva suhtumise mõju patsiendi tervisele hõlmas vaimset ja füüsilist heaolu ning tervenemist.

JÄRELDUSED. Uurimistööst järeldub, et patsientide arvates peitub õdede hooliva suhtumise olemus õe empaatiavõimes, millegi tegemises patsiendi jaoks, õe teadmistes patsiendi olukorrast ning patsiendi igakülg-sest toetamisest. Õdede hooliv suhtumine mõjutab patsientide vaimset ja füüsilist heaolu positiivses suunas ning aitab seeläbi kaasa nende tervenemisele. Uurimistöö kaudu saadud teave on väärtuslik nii õppivatele kui ka töötavatele õdedele, kuna patsientide arusaamadest teadlik olemine ja nendega arvestamine suurendab haiglaravil viibivate patsientide heaolu, kiirendab nende tervenemist ning seega aitab parandada õendusabi teenuse kvaliteeti.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–3632

STENDIETTEK ANDED

P27. Kas botulismitoksiin tüüp A hüpersalivatsiooni ravis on ohtlik suuõõnetervisele?

Janne Tiigimäe-Saar1, Pille Taba2,3, Tiia Tamme1,4 – 1TÜ Kliinikumi stomatoloogia kliinik, 2TÜ närvikliinik, 3TÜ Kliinikumi närvikliinik, 4TÜ stomatoloogia kliinik

TAUST. Botulismitoksiin tüüp A (BNT-A) süstimine süljenäärmetesse ultraheli kontrolli all on efektiivne meetod liigse süljeerituse ravis neuroloogiliste haigus-tega patsientidel. Samas pole teada täpsed toimivad doosid ja puuduvad uuringud süstimise mõjust suuõõne tervisele. Sülje koostis ja mikrof loora on olulised suuõõnetervise näitajad ning BNT-A süstimistega võime seada ohtu sülje isepuhastumisvõime.

EESMÄRGID. Määrata väikseim BNT-A toimiv doos süstimiseks parotiid- ja submandibulaarnäärmetesse sialorröa rav is ning uurida rav imi mõju suuõõne tervisele.

MATERJAL JA MEETODID. BNT-A süstit i sülje-näärmetesse 20 siallorröaga patsiendile, kel esinesid erinevad neuroloogilised haigused: Parkinsoni tõbi, amüotroofiline lateraalskleroos ja teised neuroloogilised häired, kaasa arvatud insult ja sünnitrauma. Patsiente hinnati erinevate süljetestide ja küsitluse alusel enne süstimist ja ühe kuu möödudes: Saliva-Check BUFFER

in Vitro test, Dentobuff LB Strip’i test, Dentocult SM

Strip’i test. Sülje erituse hulka määrati subjektiivsete skaalade ja objektiivsete mõõtmistega (sülje koostis ja kariogeensete bakterite hulk).

TULEMUSED. BNT-A süstimistega ravitud haigel esines süljeerituse oluline vähenemine 1–3 kuu kontroll-visiitidel. Sülje puhvervõime suurenes ning see näitab sülje kaitsevõime paranemist. Olulist pH muutust ei esinenud ning see näitab normaalse pH füsioloogia säili-mist. Kariogeensete mikroobide (S. mutans, lactobacilli) kolooniate hulk statistiliselt oluliselt ei suurenenud.

JÄRELDUSED. Uuringuprotokolli järgi süstitud BNT-A vähendab sialorröad, säilitades suuõõne endise keskkonna. Uuringutulemused kinnitavad BNT-A ravi efektiivsust süljevooluse vähendamisel, olles samal ajal turvaline ravimeetod kaariese ja igemehaiguste korral.

P28. Antioksüdantsete peptiidide UPF1 ja UPF17 mõju transkriptsioonifaktor Nrf2 rakusisesele paiknemisele ja antioksüdantvastus elemendi aktiveerimisele

Teele Paltsar – TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut

TAUST. Vabade radikaalide ülekülluse korral kujuneb organismis oksüdatiivne stress, mille elimineerimiseks aktiveerub raku antioksüdantsete elementide ja mehha-nismide võrgustik. Antioksüdantvastuse kujunemise eest vastutab ARE ehk antioksüdantvastuselement, mille aktivatsiooni reguleerib transkriptsioonifaktor Nrf2.

EESMÄRK. Uurida antioksüdantsete peptiidide UPF1 ja UPF17 mõju antioksüdantvastuse aktiveerumisele ning transkriptsioonifaktori Nrf2 jaotumisele HepG2 rakkude tuuma ja tüstoplasma vahel valgu ja mRNA ekspressiooni tasemel.

MATERJAL JA MEETODID. Töös kasutatud antioksü-dantsed peptiidid olid varem disainitud ja sünteesitud. Uuring viidi läbi HepG rakkudel. Rakke inkubeeriti 0,5 mM peptiidi vesilahustega. Inkubeerimisaja pikkuseks valiti vahemik 15...60 min. Inkubeerimisaja lõppedes määrati Nrf2 taseme muutus tuuma- ja tsütoplas-mafraktsioonis ning Nrf2 mRNA taseme muutus rakkudes.

TULEMUSED. H2O2 tõstab Nrf2 kontsentratsiooni HepG2 rakkudes. H2O2 inkubeerimise järel kasvab tuumas ja tsütoplasmas Nrf2 hulk. Antioksüdantsed peptiidid mõjutavad rakke erinevalt. UPF1-ga inku-beerimine pikendab Nrf2 poolväärtusaega 30 minutini ning aeglustab samal ajal Nrf2 lagundamismehhanisme, mille tõttu transkriptsioonifaktori kontsentratsioon suureneb. mRNA tase samal ajal rakus ei muutu. UPF17 aga seevastu vähendab rakkudes CuZnSOD ensümaati-list aktiivsust, mistõttu tsütoplasmas Nrf2 tase tõuseb. mRNA taseme muutumatuna püsimine tagab Nrf2 kontsentratsiooni taastumise tuumas.

JÄRELDUSED. Antioksüdantsed peptiidid mõjutavad Nrf2 kontsentratsiooni erinevalt. Lõpptulemuseks on aga Nrf2 taseme tõus rakus ning selle seondumine AREga ja suureneb rakusiseste antioksüdantide süntees.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 33

STENDIETTEK ANDED

P29. Kehalise aktiivsuse olulisus: Balti nefroloogide arvamusküsitlus

Ülle Pechter, Mai Rosenberg – TÜ sisekliinik

EESMÄRK. Uurida (1) Balti riikide nefroloogide kehalise aktiivsuse taset ja (2) arstide arvamust liikumisak-tiivsuse olulisusest kroonilise neeruhaigusega (KNH) patsiendile.

MATERJAL JA MEETODID. Kehalise aktiivsuse mõõt-miseks kasutati IPAQ (International Physical Activity

Questionnaire) lühiversiooni, mille alusel arvutati vastaja kehaline aktiivsus. Lisaks uuriti vastanutelt, kui sageli arst nõustab KNH-patsienti kehalise aktiivsuse suhtes, ning paluti arstidel järjestada kõige olulisemad tervist mõjutavad tegurid (regulaarne liikumine, suitsetami-sest loobumine, alkoholi liigtarbimisest loobumine ja tervislik toitumine).

TULEMUSED. Kokku täitis küsimustiku 47 arsti. 77% olid Eesti, Läti ja Leedu nefroloogid ning nefroloogia residendid. Vastanud arstide enesehinnanguline kehalise aktiivsuse tase oli madal (alla 3000 MET minuti nädalas) 11%-l vastanutest; mõõdukas (600...3000 MET minutit nädalas) 38%-l vastanutest ning kõrge (üle 3000 MET minuti nädalas) 51%-l vastanutest. Statistilisi olulisi seoseid arstide kehalise aktiivsuse taseme ja vanuse, soo, töötamise riigi, kehamassiindeksi ega eriala vahel ei ilmnenud. Niisamuti ei olnud patsientide nõustamine kehalise aktiivsuse suhtes seotud arsti enda kehalise aktiivsuse taseme ega kehamassiindeksiga. 32% arstidest hindasid, et nad nõustavad oma KNH-patsiente liikumis-aktiivsuse suhtes tihti ning 40% arstidest mõnikord. Ainult 2% arstidest nõustavad alati oma neeruhaigeid liikumisaktiivsuse suhtes. 55,3% arstidest pidas väga oluliseks KNH-patsientide tervist mõjutavaks teguriks suitsetamisest loobumist; alkoholi l i igtarbimisest hoidumist ja tervislikku toitumist pidas väga oluliseks 51,1% arstidest. Kehalist aktiivsust pidas väga oluliseks 38,3% arstidest ning sama paljud arstid pidasid keha-list aktiivsust oluliseks. 59,6% küsitletutest pidas väga oluliseks, et regulaarset liikumisharjumust harrastaksid siiratud neeruga patsiendid. Dialüüsil olevate haigete kehalist aktiivsust pidas väga oluliseks 43,6% vasta-nutest; dialüüsil mitteolevate KNHd põdevate haigete liikumisaktiivsust pidas väga oluliseks 55,3% arstidest.

JÄRELDUSED. Uuringu tulemuste põhjal on arstid kehaliselt aktiivsed ning peavad kehalist aktiivsust oluliseks ka oma patsientidel. KNH-patsiente nõusta-takse liikumise suhtes aga pigem harva.

P30. Kõrgenenud IL-7, GM-CSF ja IL-1β tase esmasdiagnoositud 1. tüüpi diabeeti põdevate laste ja noorukite veres

Kristi Alnek1, Kalle Kisand1, Kaire Heilman2,3, Aleksandr Peet2, Karin Varik4, Ülle Einberg3, Raivo Uibo1 – 1TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2TÜ Kliinikumi lastehaigla, 3Tallinna Lastehaigla, 4TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik

TAUST. 1. tüüpi diabeet (T1D) on üks olulisemaid lapseea kroonilisi haigusi, mille teke on seotud immuunsüsteemi talitluse häiretega. T1D tekkes on oluline geenide ja keskkonnategurite koostoime, mis viivad tolerantsi häirumise kaudu pankrease -rakkude autoimmuunse kahjustumiseni. T1D-le on iseloomulik mitmesuguste autoantikehade teke ja tsütokiinide taseme muutused.

EESMÄRK. Kirjeldada tsütokiinide profiili erinevusi äsja diagnoositud T1D-ga lastel ja noorukitel võrreldes tervete isikutega.

MATERJAL JA MEETODID. Uuringusse oli kaasatud 36 esmasdiagnoositud T1D-ga haiget (mediaanvanus 10,5 aastat; vanusevahemik 2,9–21,3 aastat; 17 poissi/19 tüdrukut) ja 21 kontrollisikut (mediaanvanus 14,1; vanusevahemik 1,4–21,4 aastat; 9 poissi/12 tüdrukut). Vereplasmast määrati Luminex tehnoloogiaga 20 tsüto-kiini kontsentratsioon (GM-CSF, IFN-, IL-1, IL-2, IL-4, IL5, IL-6, IL-7, IL8, IL-10, IL-12p70, IL13, IL-17A, IL-17E, IL-17F, IL-21, IL-22, IL-23, IL-27 ja TNF-), milleks kasutati Human Th17 Magnetic Bead Panel’it ja High Sensitivity

Human Cytokine kit ’i (Millipore, USA). TULEMUSED. T1D-haigetel oli võrreldes kontrollidega

statistiliselt oluliselt suurem kasvufaktori GM-CSF (p = 0,0011) ja tsütokiini IL-7 (p = 0,0019) kontsentratsioon veres (Bonferroni korrektsioonijärgne p < 0,0022). T1D-haigetel esines tendents kõrgenenud IL-1, IL-2, IL-10, IL-17A, IL-17E, IL-17F, IL-21, IL-23 ja IL-27 tasemele (p = 0,05–0,0022). Kuna vanus mõjutas oluliselt kõikide tsütokiinide, v.a IL-17E taset, siis vanusega kohandades jäid võrreldes kontrollidega T1D-haigetel statistiliselt oluliselt kõrgemaks vaid IL-1 (OR 1,28; 95% uv 1,03–1,61), IL-7 (OR 1,21; 95% uv 1,01–1,45) ja GM-CSF (OR 1,06; 95% uv 1,01–1,11) tase.

JÄRELDUSED. Uuringu tulemused näitavad T1D puhul tasakaalu muutust põletiku tsütokiinide, hema-topoeetiliste kasvufaktorite ja Th17 aktivatsiooni suunda. Selgus, et tsütokiinide määramisel tuleb kindlasti arvestada uuritavate vanuse mõju. Edaspidi on oluline välja selgitada nende tsütokiinide taseme tõusu põhjuslikud seosed autoimmuunse pankrease kahjustusega T1D arengus.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–3634

STENDIETTEK ANDED

P31. Rinnavähi sõeluuring Eestis: efektiivsus ja kulud

Triin Võrno1, Heti Pisarev1, Raul-Allan Kiivet1 – 1TÜ tervishoiu instituut

TAUST. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudis on alates 2011. aastast tegeletud tervisetehnoloogiate hinda-misega ( TTH). A lates 2012. aasta algusest on see toimunud tervishoiuteaduste võimekuse edendamise programmi TerVE raames, mille elluviijaks on SA Eesti Teadusagentuur. TTH eesmärgiks on süstemaatilisel, läbipaistaval, erapooletul ja üldistaval v iisil võtta kokku teave tervisetehnoloogia kasutamisega seotud meditsiiniliste, sotsiaalsete, majanduslike ja eetiliste küsimuste kohta, et pakkuda teavet ohutu ja tõhusa tervishoiupoliitika väljatöötamiseks. Üheks koostatud raporti eesmärgiks oli hinnata Eestis korraldatava rinnavähi sõeluuringu efektiivsust ja kulutõhusust.

EESMÄRK. Hinnata rinnavähi sõeluuringu efektiiv-sust ja kogukulusid Eestis 2008. aasta andmetel.

MATERJAL JA MEETODID. Analüüsis sidusime Eesti vähiregistri andmed Eesti Haigekassa andmetega ning hindasime nende alusel Eesti sõeluuringu efektiivsust ja kulusid, sealhulgas jätkuuuringute kulu.

TULEMUSED. Kokku läbis 2008. aastal sõeluuringu 30 114 naist, neist 9318 (31%) ei olnud selle aasta sihtrühmast. Kutsutud 64 941 naisest osales vastaval aastal sõeluuringus ainult 32%. Sõeluuringus osalenu-test kutsuti tagasi 964 naist (3,3%) ja lisauuringute abil välistati vähidiagnoos 807 naisel (83,7%). Kokku alustati ravi 157 naisel, neist 119 rinnavähi ja 38 naisel healoomulise kasvaja tõttu. Eesti vähiregistri andmetel diagnoositi Eestis aastal 2008 kokku 667 rinnavähijuhtu, seega 17,8% avastatud juhtudest pärinevad skriiningust. Sõeluuringu kogumaksumus aastal 2008 oli 1 217 000 eurot, mis sisaldas esmaste mammograafiate kulu (802 000 eurot), lisauuringute kulu (305 000 eurot) ning sõel-uuringule kutsumise ja sõeluuringu korralduskulusid (110 000 eurot), see teeb ühe sõeluuringus osalenud naise kohta 40 eurot.

JÄRELDUSED. Kõikidest 2008. aastal diagnoositud rinnavähijuhtudest ainult 17,8% registreeriti skrii-ninguprogrammi raames. Ühte juhu diagnoosimiseks oli vaja skriinida 250 naist. Rinnavähi sõeluuringu kogumaksumus oli 1 217 000 eurot ja keskmine kulu ühe avastatud vähijuhtu kohta 10 227 eurot. Analüüsi tulemusena andsime soovitusi riikliku programmi edendamiseks.

P32. Müeloomtõve ravimite kulutõhusus

Agnes Männik1, Katrin Lutsar1, Ain Kaare2, Raul-Allan Kiivet1 – 1TÜ tervishoiu instituut, 2TÜ Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik

TAUST. Tervishoiu instituudis on alates 2011. aastast tegeletud tervisetehnoloogiate hindamisega (TTH). Alates 2012. aasta algusest on see toimunud tervis-hoiuteaduste võimekuse edendamise programmi TerVE raames. TTH eesmärk on süstemaatilisel, läbipaistval, erapooletul ja üldistaval viisil kokku võtta teave tervi-setehnoloogia kasutamisega seotud meditsiiniliste, sotsiaalsete, majanduslike ja eetiliste küsimuste kohta, et pakkuda teavet ohutu ja tõhusa tervishoiupoliitika väljatöötamiseks. TTH üheks koostatud raportiks on müeloomiravimite kulutõhususe hindamine.

EESMÄRK. Hinnata müeloomi eri raviskeemide kulutõhusust ja mõju ravikindlustuse eelarvele.

MATERJAL JA MEETODID. Efektiivsuse hindamiseks koostati teaduskirjanduse ülevaade. Müeloomi ravi kulu-tuste leidmiseks kirjeldati ravipraktikat ning arvutati keemiaravi kulud. Uute skeemide kasutuselevõtuga tekkiva eelarve mõju kirjeldamiseks kasutati kehtivaid teenuse 317R raviskeemide hindasid. Kulutõhusus arvu-tati kirjanduse andmetele tuginedes progressioonivaba elulemuse (PFS) kohta.

TULEMUSED. Autoloogsete tüvirakkude siirdami-seks (ASCT) sobivate patsientide jaoks on rahastatud VAD-skeem (PFS mediaan 25–30 kuud), mida võrreldi bortesomiibi ja talidomiidi skeemidega (TAD), kus PFS pikenes 26–38 kuuni. ASCTks mittesobivate patsientide jaoks on rahastatud talidomiidiskeem MPT (PFS mediaan 13–27,5 kuud) ja MP-skeem (PFS mediaan 9–18,5 kuud), mida võrreldi bortesomiibiskeemiga VMP (PFS mediaan 24 kuud). Bortesomiibiskeemid esmavalikus seondusid pikema PFSiga.

Kulutõhusust hinnati täiendava kuluna ühe PFS-eluaasta kohta. Kirjandusest leiti, et bortesomiibiskee-midega pikeneb PFSi mediaan 7,3 kuu võrra. Arvestati, et VMP-skeem ei pikenda võrdluses MPTga PFSi mediaani. Kõigile esmavalikuna bortesomiibi ning ASCT-patsien-tidele bortesomiibi manustamise korral arvutati PFS-aastate võiduks 12,2 aastat ning täiendkulu tõhususe määr ühe PFS-aasta kohta oli vastavalt 107 993 ja 72 885 eurot.

JÄRELDUSED. Uued raviskeemid on efektiivsemad PFSi pikenemise suhtes. Maksimaalse raviefekti saami-seks tuleks bortesomiibi kasutada esmavaliku ravimina ASCT-patsientidel. Tulemustest lähtudes muudeti teenuse 317R hinda ja rakendamise tingimusi: ASCT-patsientidel on bortesomiib esmavalik ja ASCTks mittesobivatel teine valik.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–36 35

STENDIETTEK ANDED

P33. Sõidukijuhi ärrituvuse, impulsiivsuse ja aju serotoniinisüsteemi markerite roll riskide võtmisel liikluses

Diva Eensoo1, Marika Paaver2, Jaanus Harro3 – 1TÜ tervsihoiu instituut, 2TÜ psühhiaatriakliinik, 3TÜ psühholoogia instituut

EESMÄRK. Selgitada seoseid sõidukijuhi ärrituvuse ja impulsiivsuse näitajate, vereliistakute monoamiinide oksüdaasi (v-MAO) aktiivsuse, serotoniini transpor-tija-geeni polümorfismi (5-HTTLPR) ning riskeeriva liikluskäitumise vahel.

MATERJAL JA MEETODID. Uuritavateks olid Eesti psühhobioloogilise liikluskäitumise uuringus osalenud 1889 autojuhti (keskmine vanus 23,1 (SD = 7,4) aastat). Uuritavad täitsid autokooli õpingute ajal adaptiivse ja maladaptiivse impulsiivsuse skaala (kiire otsustamisstiil, mõtlematus, pidurdamatus, elamustejanu) ning Barratti impulsiivsuse skaala (BIS-11). 768 uuritava bioproovist määrati radioensümaatiliselt v-MAO aktiivsus ja geno-tüpiseeriti 5-HTTLPR. Juhiloa omandanud uuritavad täitsid aasta pärast sõidukijuhi ärrituvuse skaala (kuus alaskaalat). Politsei andmebaasist saadi andmed kolme aasta jooksul registreeritud kiirusepiirangute ületamiste ja alkoholijoobes juhtimiste kohta.

TULEMUSED. Serotoniinisüsteemi markeritest vaid v-MAO aktiivsus korreleerus positiivselt sõidukijuhi ärrituvuse koguskoori ning liiklusvoo aeglustajate ning ebaviisakuse alaskaalaga. Sõidukijuhi ärrituvuse ja impulsiivsuse näitajate vahel ilmnesid olulised korrelat-sioonid. Logistilisest regressioonanalüüsist ilmnes, et kiiruse ületamine on ennustatav 5-HTTLPR La/La genotüübi (OR = 1,79 (1,11–2,87), peegeldab serotonii-nisüsteemi kõrgemat aktiivsust) suuremate skooridega sellistes skaalades nagu paratamatud takistused teel (1,12 (1,05–1,18)), liiklusvoo aeglustajad (1,08 (1,03–1,13)), elamustejanu (1,11 (1,08–1,15)), kiire otsustamisstiil (1,08 (1,04–1,12)), BIS-11 (1,02 (1,01–1,04)) ning väiksemate skooridega liiklusrikkujate (0,92 (0,88–0,96)) skaalal. Šanss alkoholijoobes juhtimiseks oli suurem uuritavatel, kellel on madalam v-MAO aktiivsus (0,85 (0,75–0,98), peegeldab madalamat serotoniinisüsteemi aktiivsust), suuremad skoorid mõtlematuses (1,10 (1,03–1,16)), pidur-damatuses (1,07 (1,01–1,42)) ja BIS-11-s (1,04 (1,01–1,07)) ning väiksemad skoorid liiklusrikkujate skaalal.

JÄRELDUSED. Tulemused näitavad, et riskeeriv käitumine liikluses nagu kiiruse ületamine ja alkoho-lijoobes juhtimine on seotud aju serotoniinisüsteemi aktiivsusega, impulsiivsuse erinevate tahkudega ning sõidukijuhtide ärrituvuse näitajatega.

P34. Ravimite kasutamise suundumused Eestis 20 aasta jooksul – Eesti ravimistatistika 1994–2013

Katrin Kurvits1, Ott Laius1,2, Ly Rootslane1, Alar Irs1,3,4 – 1Ravimiamet, 2TÜ traumatoloogia ja ortopeedia kliinik, 3TÜ kliinilise farmakoloogia õppetool, 4TÜ kardioloogiakliinik

TAUST. Ravimiamet on kogunud regulaarselt Eesti ravimikasutuse andmeid alates 1994. aastast. Selline üleriigiline statistika, mis võimaldab hinnata muutusi ajas ning teha rahvusvahelisi võrdlusi, on kättesaadav väga vähestes riikides väljaspool Põhjamaid.

EESMÄRGID. Kirjeldada ravimitarbimise suundu-musi Eestis viimase 20 aasta jooksul ja teha kindlaks valdkonnad, kus täpsem farmakoepidemioloogiline uurimistöö võimaldaks farmakoteraapia kvaliteeti potentsiaalselt parandada.

MATERJAL JA MEETODID. Ravimite kasutamise andmed põhinevad ravimite hulgimüüjate aruannetel. Ravimikasutamise andmete arvutamisel on kasutatud WHO ATC/DPD klassifikatsiooni 2014. aasta versiooni. Uurimus kajastab ainult suuremate ravimirühmade kasutamist ning puuduvad kasutamise andmed ravimite kohta, millele väga erinevate manustamisskeemide tõttu ei ole defineeritud päevadoosi (DPD) määratud (näiteks kasvajavastased ravimid).

TULEMUSED. Rav imite tarbimist sel perioodil iseloomustab suurenev kasutamine enamikus ravimi-rühmades. Lisaks on ravimirühmade kaupa muutusi toimeainete valikus. Uuritud ravimirühmade kogu-kasutus on uuringuperioodil suurenenud 5,3 korda. Kõige enam on suurenenud südant ja veresoonkonda mõjutavate ravimite kasutamine. Viimase 20 aastaga on nende ravimite kogukasutus Eestis kasvanud 7,5 korda (55 DPD/1000/ööpäev aastal 1994 ning 413 DPD/1000/ööpäev aastal 2013). Samas on mõnes ravimirühmas jäänud kasutus enam-vähem samale tasemele, näiteks süsteemselt manustatavate antibiootikumide (J01) kasu-tamine oli 1994. aastal 12 DPD/1000/ööpäev, saavutas kõrgpunkti 1998. aastal (17 DPD/1000/ööpäev) ning on seejärel kahanenud 14 DPD/1000/ööpäev peale.

JÄRELDUSED. Paljudes aspektides kajastavad ravimi-kasutuse muutused adekvaatselt haiguste epidemioloo-giat Eestis ning tõenduspõhiseid suundumusi farmako-teraapias, näiteks südamesse ja veresoonkonda toimivate ravimite puhul. Teistes ravimirühmades tuleks täpsustada praeguse ravimivaliku põhjusi (nt MSPVRid) või leida teid alakasutuse lõpetamiseks (nt tugevad opioidid). Võrreldes kahekümne aasta taguse ajaga on oluliselt muutunud nii Eestis kasutatud ravimite kogused kui ka ravimite valik. Toodud andmed peaksid olema aluseks farmakoepidemioloogilistele uurimustele, mis võimal-daks farmakoteraapia kvaliteeti parandavaid sekkumisi.

Eesti Arst 2014;93(Lisa 1):1–3636

STENDIETTEK ANDED

P35. B7 ja CD28 perekonna geenide ekspressiooni erinevused laste, noorukite ja täiskasvanute 1. tüüpi diabeedi korral

Katrin Pruul1, Kalle Kisand1, Kristi Alnek1, Kaja Metsküla1, Koit Reimand1, Kaire Heilman2,3,5, Aleksandr Peet2,5, Karin Varik4,6, Margot Peetsalu4, Ülle Einberg3, Vallo Tillmann2,5, Raivo Uibo1 – 1TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, 2TÜ lastekliinik, 3Tallinna Lastehaigla, 4TÜ kirurgiakliinik, 5TÜ Kliinikumi lastekliinik, 6TÜ Kliinikumi kirurgiakliinik

TAUST. Esimest tüüpi diabeet (T1D) on autoimmuunne haigus, mille põhjustab T-rakkude autoimmuunne reakt-sioon insuliini sekreteerivate beetarakkude vastu. T-raku aktivatsioonis või selle pärssimises on lisaks MHC/antigeeni äratundmisele vajalik ka B7-CD28 perekonna kostimulatoor-sete molekulide osalemine. Kirjandusandmetele tuginedes võib arvata, et laste ja täiskasvanute T1D tekkemehhanism on mõnevõrra erinev (Groop ja Pociot, 2014).

EESMÄRK. Sellest lähtuvalt oli meie hüpoteesiks, et laste ja täiskasvanute haigestumisel on T-rakkude kostimulatsiooni rajal olevate geenide ekspressioon perifeerses veres erinevalt reguleeritud.

MATERJAL JA MEETODID. Uuritavatest moodus-tati kaks rühma. I rühm koosnes lastest ja nooruki-test (vanusevahemik 1,4−21,4 a), kellest 49-l oli äsja diagnoositud T1D (I-T1D), ning 31 olid kontrollisikud (I-kontroll). II rühm koosnes 48 täiskasvanust (vanuse-vahemik 22,0−78,4 a), kellest 18-l oli äsja diagnoositud T1D (II-T1D) ning 30 olid kontrollisikud (II-kontroll). Mõlemal rühmal määrati perifeerses veres järgmiste geenide ekspressioon: CD86, CD28, CD25, CD226, CD40, BTLA, GITR, PDCD1, FoxP3, TGF-, ICOS, sCTLA4, flCTLA4 ja CD80. Lisaks määrati HLA, T1D-seoselised autoanti-kehad ning genotüpiseeriti CTLA4 (rs231806, rs231775, rs3087243), CD 25 (rs706778) ja CD226 (rs763361).

TULEMUSED. Kui I rühmas oli T1D statistiliselt oluliselt seotud CD80, CD226 (p = 0,0001 ja p = 0,0014 Manni-Whitney U-testis) ning ICOSi ekspressiooniga (vanusega kohandatud Glm p = 0,0004), siis II rühmas oli T1D statistiliselt oluliselt seotud CD86 ja TGF--ga (p = 0,0004 ja p = 0,0002 Manni-Whitney U testis). Korrelat-siooni analüüsis oli I-T1D rühmas statistilisel oluline seos CD80 ning mõlema CTLA4 splaising-vormi vahel (Spear-mani astakkorrelatsioon, rho = 0,56, p = 0,0002 sCTLA4 korral ja rho = 0,61, p < 0,0001 r fl CTLA4 korral). Seejuures II-T1D-s oli statistiliselt oluline seos CD86 ja TGF- vahel (Spearmani astakkorrelatsioon, rho = 0,81, p < 0,0001).

JÄRELDUSED. Kokkuvõtlikult võib öelda, et T1D puhul on lastel enam stimuleeritud T-rakkude akti-vatsiooni pärssiv CD80-CTLA4 rada, täiskasvanutel aga T-rakke aktiveeriv CD86-CD28 rada. Seega on kostimula-toorsete molekulide aktivatsioon T1D-sse haigestumisel lastel ja täiskasvanutel erinev ning sellega arvestamine loob täiendavaid perspektiive T1D patogeneetiliseks raviks sõltuvalt haigete vanusest.

Documents

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva ... · Liisi Rammo1,2, Sveinung G. Ingebrigtsen3, Ivo Laidmäe2, Urve Paaver2, Kalle Kirsimäe4, Peep Veski2, Ann Mari Holsæter3, Natasa