Suunad piimakarja pidamisel Piimalehmade heaolu, piima tootmine, töötlemine ja kvaliteet 1. Suunad piimakarja pidamisel Eesti Maaülikool J. Praks V. Poikalainen

Suunad piimakarja pidamisel

Piimalehmade heaolu, piima tootmine, töötlemine ja kvaliteet

1. Suunad piimakarja pidamisel

Eesti Maaülikool

J. PraksV. Poikalainen


Kursus 2: Keskkonna ja loomade vastastikused mõjutused

Teema 1: Kunstliku keskkonna mõju koduloomadele: lahendust vajavad probleemid seoses kohalike toiduainete kvaliteediga

Õppetund 5: Suunad piimakarja pidamisel



1. Sissejuhatus2. Suunad piimakarja pidamisel3. Piimalehmade pidamissüsteemid4. Õhukeskkond lautades

4.1. Õhu temperatuur 4.2. Õhu kvaliteet4.3. Õhuvahetus

5. Asemed ja allapanu6. Valgustus7. Soovitatav kirjandus8. Interneti aadressid

Täiendav materjal:

WP2T1L5.pdf


1. Sissejuhatus

Lehmalaudad peavad olema võimalikult sobivad, mis võimaldaksid saada piima tervetelt heades pidamistingimustes peetavatelt loomadelt ja vältida piima saastumist. Järgnevalt esitatakse peamised nõuded piimalehmade pidamissüsteemidele.


2. Suunad piimakarja pidamisel

Inimene kujundab loomade pidamistingimused. Pidamise mõju loomade heaoluleon mitmekülgne :

1. Eelsoodumus erinevatele haigustele seoses riskifaktoritega laudas.

2. Pidamise mõju käitumisele (muutused sotsiaalses käitumises seoses tihedate kontaktidega loomade vahel, ebanormaalne käitumine seoses piiratud ruumiga, liikumise piirangud jne).

3. Stressi tekkimine, mida põhjustab ebasobiv mikrokliima, pidamine, talitajate käitumine jne.

Veised on võimelised kohanema mitmete pidamissüsteemidega. Inimene peab kohanemise hõlbustamiseks looma laudas loomadele sobivad tingimused (Phillips, 2002).


3. Piimalehmade pidamissüsteemidLõaspidamineLehmad on lõastatud, sõnnikurennid või restid (tagajalgade kohal), lüpsmine ja söötmine (kore- ja jõusööt) asemel, suvel karjamaal. Vabapidamine sügavallapanulLoomarühmad küllalt stabiilsed, põhuga kaetud puhkeala, lüpsiplats, koresööt söötmisalal. Jõusööt segatult koresöödaga või automaatsetest jõusöödaboksidest, suvel loomad karjamaal. Vabapidamine puhkelatritesLoomarühmad küllalt stabiilsed, betoonist või restpõrandad, lüpsiplats, koresööt söötmisalal, sõusööt segatult koresöödaga või automaatsetest jõusöödaboksidest. (Scientists’ Assessment of the Impact of Housing and Management on Animal Welfare, Journal of Applied Animal Welfare Science, 2001, 4(1), 3-52.


Lõaspidamine

Video. Kliki pildile


Vabapidamine sügavallapanul


Vabapidamine puhkelatrites



4. Õhukeskkond lautades

Loomaruumide sisekliimat kontrollitakse ventilatsiooniga. Lautades kasutatakse sagedamini loomulikku ventilatsioonisüsteemi.

Ventilatsioonist sõltub:

1) õhutemperatuur,

2) õhu niiskusesisaldus,

3) õhu liikumiskiirus,

4) õhu gaasidesisaldus.

5) õhu tolmu- ja mikroobidesisaldus.


Lehmade termoregulatsiooni ja keskkonna temperatuuritsoonide lihtsustatud skeem

(Hafez, 1968; Poikalainen, 1999)

RA – homöotermia tsoon, OP – termokomfordi tsoon, KZ – termoneutraalne tsoon, CS – külmastress, HS – kuumastress. HO –hüpotermia, HR –hüpertermia, T1 - homöotermia alumine piir, T2 – alumine kriitiline temperatuur, T3 - ülemine kriitiline temperatuur, T4 - homöotermia ülemine piir, hp – soojatoodang


4.1. Õhu temperatuur

Veised on teiste põllumajandusloomadega võrreldes temperatuuritolerantsemad. Nende termoneutraalne tsoon on lai ja ulatub rohkem madalamate temperatuuride poole. Temperatuuri piirid sõltuvad tõust ja toodanguvõimest.

Tegurid, mis mõjutavad alumist kriitilist temperatuuri:

1. Loomas vabanenud soojus (sõltub söömusest, sööda seeduvusest, söödaväärindusest, toodangu tasemest, aktiivsusest ja liikumisest).

2. Soojuse äraandmine. Soojuse kadu sõltub karvkatte paksusest, naha ja kudede isolatsioonivõimest, veeaurustamiseks kuluvast soojusest, radiatsioonist keskkonnas. Kehakatete isolatsioonivõimet mõjustavad selle niiskus ja õhu liikumise kiirus. (Wathes ja Charles, 1994).


4.1. Õhu temperatuur

Soojustamata vabapidamislaudamikrokliima.doc

Sisekliima tsonaalsuse mojulehmade tervisele.doc

Temperature.doc

Spatial microclimate patterns in reconstructed and new large uninsulated loose housing cowsheds.pdf



4.2. Õhu kvaliteetAtmosfääriõhk sisaldab 78% lämmastikku, 21% hapnikku, 0,9% argooni, 0,03% süsihappegaasi, väiksemates kogustes teisi gaase.Loomaruumides õhu gaasiline koostis muutub:

1. Hingamisel kasutatakse hapnikku ja vabastatakse süsihappegaasi.

2. Haisuained satuvad õhku hingamisel, loomade nahalt, uriinist, sõnnikust.

3. Sõnniku anaeroobsel lagunemisel vabanevad kahjulikud gaasid (ammoniaak, süsihappegaas, vesiniksulfiid, metaan jt).

4. Jääkide (sööt jt) lagunemisel tekivad haisuained (amiinid, amiidid, merkaptaan, sulfiidid, disulfiidid jt).

5. Kahjulikud gaasid ja tolm kahjustavad suletud halva õhuvahetusega loomaruumides nii loomi kui seal töötavaid inimesi.

6. Korralikult kasutatavates loomuliku ventilatsiooniga loomaruumides tavaliselt kahjulike gaaside kontsentratsioon ei saavuta ohtlikku taset.

Tolm loomaruumide õhus


Kahjulikud gaasid laudas 1

1. Ammoniaak (NH3) tekib uriini lagunemisel. Võimalik on ammoniaagi teke ka sõnnikus olevate lämmastikku sisaldavate ühendite anaeroobsel lagunemisel. Ammoniaagi tase on kõrgem allapanuga ja kompaktsete põrandatega loomaruumides, samuti skreeperi kasutamisel, mille puhul suureneb ammoniaagi vabanemine sõnnikuga saastunud põrandalt. NH3 kontsentratsioon üle 30 ppm suurendab respiratoorsete haiguste esinemist. Lubatud kontsentratsioon lautades on 20 ppm, mõnes riigis 10 ppm.

2. Süsihappegaas (CO2) satub loomaruumi õhku põhiliselt väljahingatava õhuga, vähem sõnniku lagunemisel. C02 kontsentratsioon hästiventileeritud ruumides võib olla 2000 ppm (0,2%). Ventileerimata suletud ruumides tõuseb CO2 kontsentratsioon kiiresti. CO2 vallandab hingamisrefleksi, kuid kõrge kontsentratsiooni korral tekib hapnikuvaegus. Loomaruumides lubatud maksimaalne kontsentratsioon on 3000 ppm.



3. Vesiniksulfiid e väävelvesinik (H2S) on väga toksiline gaas, mis tekib lägas orgaaniliste jääkide anaeroobsel lagunemisel. Hästiventileeritavates ruumides on H2S kontsentratsioon tavaliselt mitteoluline, välja arvatud läga segamisel ja pumpamisel. Intensiivne ventilatsioon aitab läga käitlemisel vältida H2S kahjulikku kontsentratsiooni. H2S hais meenutab mädamuna haisu, halvab kiiresti lõhnataju. H2S haisu puudumine ei ole adekvaatne hoiatus. CIGR-report (1984) lubab maksimum-kontsentratsiooniks 0,5 ppm.



4. Metaan (CH4). Mäletsejad eritavad metaani väljahingatava õhuga, rohkem tekib sõnniku lagunemisel. Metaan on õhust kergem, hajub kiiresti ventileerimisel. Tavaliselt ei ole toksiline. Akumuleerumisel võib põhjustada asfüksiat. Metaani ja õhu segu kontsentratsioonis 5%–15% on plahvatusohtlik.

5. Süsinik monooksiid e vingugaas (CO) tekib kütuse mittetäielikul põlemisel (nt kui traktoreid kasutatakse laudas söötmisel või sõnniku koristamisel). CO on inimestele ja loomadele kahjulik gaas (blokeerib hapniku transpordi veres hemoglobiiniga). Lubatud kõrgem kontsentratsioon - 10 ppm (MWPS-33, 1989; CIGR No 94,1, 1994).

Kahjulikud gaasid loomaruumide õhus


4.3. ÕhuvahetusVentilatsioonile esitatakse järgmised nõuded:

1. Maksimumnõue - ventileeritav õhuhulk, mis tagab relatiivse niiskusesisalduse lubatud piirides (80–85%) aasta kõige niiskemal perioodil (sügisel).

2. Miinimumnõue – ventileeritav õhuhulk, mis on vajalik hapnikuga varustamiseks ja süsihappegaasi, ammoniaagi ja tolmu eemaldamiseks ruumist.

Lehmalautades on ventilatsioonimahu miinimum 1,4 m3/minutis/looma kohta, maksimum 10 korda suurem (Dairy Housing, 1996). Minimaalne õhu kogus lehma kohta on 18 m3, mullikale 16 m3 ja vasikale (<12 nädalat) 5–8 m3 (Hilliger, 1990).


4.3. Õhuvahetus



5. Asemed ja allapanu1. Pidamissüsteem peab tagama lehmadele vajaliku heaolu ja

laudatöötajatele normaalse töökeskkonna.

2. Heaolu esmane nõue on mugavad asemed, kus lehm saab puhata võimalikult kaua.

3. On palju soovitusi asemetele, latritele, asemepiiretele jt, mis on mugavad loomale, väldivad vigastusi, segamist naabrite poolt, hoiavad looma puhtana, võimaldavad loomulikult käituda.

4. On oluline, et allapanu oleks puhas, kuiv ja küllaldane, mis tagab mugavuse ja aitab vältida vigastusi (nt randmepiirkonnas) ning haigusi (nt mastiit, metriit).


Soovitatavad asemete mõõtmed lõaspidamisel (Luts, 2002)

Noor-loomad

Keha-mass, kg

Vanus(kuud)

Ase Jalutusala, m2

pikkus, m laius, m Sarve-deta

Sarve-dega

<200 >6 1,2 0,7 4 4

300 9…12 1,3 0,8 5 6

400 12…18 1,45 0,9 6 8

>400 >18 1,55–1,65 1,0–1,10 7 10

Lehmad 550 1,78 1,18 8 12

650 1,85 1,20 8 12

750 1,91 1,22 8 12


Soovitatavad mõõtmed puhkelatritele vabapidamisel (Dairy Housing, 1996)

Kehamass, kg

Laius, m Pikkus Turja-tõkke

kõrgus, m

Rinnatislaud, tagaservast

m

väljaaste kõrvale, m

väljaaste ette, m

360…540 1,06 1,98 2,28…2,43 0,93 1,57

540…680 1,14 2,13 2,43…2,59 1,01 1,67

>680 1,21 2,28 2,59…2,74 1,06 1,80


6. Valgustus1. Valgus on vajalik veistele normaalseks käitumiseks.

2. Valgusel on spetsiifiline füsioloogiline toime organismile pineaalnäärme, hüpotaalamuse ja hüpofüüsi vahendusel.

3. Fotoperiood mõjutab söömust, piimatoodangut, kasvu ja karvkatte arengut.

4. Soovitatav valge perioodi kestus piimalehmadele on 16 t, valguse intensiivsus piimalehmadele100 lx, orienteerumiseks 20–30 lx, öövalgus 5 lx.

5. Pika valge perioodiga sarnane füsioloogiline toime saadakse ka siis, kui 6-tunnise valge perioodi puhul mõjutatakse veiseid pimeda perioodi keskel 15…60-minutilise valgusperioodiga. (Phillips, C.. 2002; Swiss Standards; Danish Standards DS=700).

Loomaruumide valgustus


7. Soovitatav kirjandus1. Dairy Housing. Useful Data for Dairy Facility Planning. Midwest Plan Service, 1996.2. Hilliger, H.G. Stallgebäude, Stallluft und Lűftung. Ferdinand Enke Verlag, Stuttgart,

1990.3. MWPS-33. Natural Ventilating Systems for Livestock Housing, 1st Edition. Midwest

Plan Service, 1989.4. Management and Welfare of Farm Animals. UFAW Farm Handbook, 4th edition.

Edited by R. Ewbank, F. Kim-Madslien. C. B. Hart,1999, 308 pp.5. Phillips, C. Cattle Behaviour & Welfare. Blackwell Publishing, 2002, 264.6. Radostits, O.M., Blood, D.C. Herd Health. W.B. Saunders, Philadelphia, 1985.7. Wathes, C.M., Charles, D.R. Livestock housing. CAB International, 1994, 428.8. Luts, V. (koostaja). Veisekasvatushoonete käsiraamat. AS Rebellis, 2002, 185.9. CIGR No 94.1 Aeral environment in animal housing, 1994.10. V. Poikalainen. Piima tootmine. Tartu, 2006.


8. Interneti aadressid

Free Farm Animalshttp://www.freefarmanimals.org/laws_swiss.htmDahl G. Photoperiod Management of Dairy Cat http://www.omafra.gov.on.ca/english/livestock/dairy/facts/info_photoperiod.htmChoinière Y., Munroe J.A. Air Quality Inside Livestock Barns http://www.omafra.gov.on.ca/english/livestock/swine/facts/93-001.htm

http://www.freefarmanimals.org/laws_swiss.htm

http://www.freefarmanimals.org/laws_swiss.htm

http://www.omafra.gov.on.ca/english/livestock/dairy/facts/info_photoperiod.htm

http://www.omafra.gov.on.ca/english/livestock/swine/facts/93-001.htm

Documents

Suunad piimakarja pidamisel Piimalehmade heaolu, piima tootmine, töötlemine ja kvaliteet 1. Suunad piimakarja pidamisel Eesti Maaülikool J. Praks V. Poikalainen