EESTI KUNSTIAKADEEMIA

Vabade kunstide teaduskond

Maali õppetool

Edgar Juhkov

Nihked mäluruumis Magistritöö

Juhendaja: Veiko Klemmer, MA

Tallinn 2016

1

Autorideklaratsioon: Kinnitan, et:

1) käesolev magistritöö on minu isikliku töö tulemus, seda ei ole kellegi teise poolt varem (kaitsmisele) esitatud;

2) kõik magistritöö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd (teosed), olulised seisukohad ja mistahes muudest allikatest pärinevad andmed on magistritöös nõuetekohaselt viidatud;

3) luban Eesti Kunstiakadeemial avaldada oma magistritöö repositooriumis, kus see muutub üldusele kättesaadavaks interneti vahendusel.

Ülaltoodust lähtudes selgitan, et:

­ käesoleva magistritöö koostamise ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste loomisega seotud isiklikud autoriõigused kuuluvad minule kui magistritöö autorile ja magistritööga varalisi õigusi käsutatakse vastavalt Eesti Kunstiakadeemias kehtivale korrale;

­ kuivõrd repositooriumis avaldatud magistritööga on võimalik tutvuda piiramatul isikute ringil, eeldan, et minu magistritööga tutvuja järgib seadusi, muid õigusaktide ja häid tavasid heas usus, ausalt ja teiste isikute õigusi austavalt ning hoolivalt. Keelatud on käesoleva magistritöö ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste kopeerimine, plagieerimine ning mistahes muu autoriõigusi rikkuv kasutamine.

„ .... ” ......................................... 2016. a. ................................................................. magistritöö autori nimi ja allkiri

Töö vastab magistritööle esitatud nõuetele :

„ .... ” ......................................... 2016.a.

.................................................................. magistritöö juhendaja allkiri, akadeemiline või teaduskraad

2

Sisukord

Sisukord 3

Sissejuhatus 4

1. Algus 5

1.1. Ruumitajust 5

1.2. Nägemistajust 7

2. Kummastused linnaruumis 9

2.1. Anon¿¿mne ruum 9

2.2. Võõristavalt tuttavlik 9

2.3. TLN­TRT 11

3. Ruum paindub 13

3.1. Korduste ahelast välja 13

3.2. Linnaruumi painutamine 15

3.3. Kafka ja pidepunktide lagunemine 15

3.4. Protsess 16

4. Tõlgendused ja ruumiline pagas 18

Kokkuvõte 20

Kasutatud allikad 21

Abstract 23

Lisad 25

Eelnev looming 25

Projekti dokumentatsioon 31

Curriculum Vitae 36

3

Sissejuhatus

Minu magistritööks on maaliseeria nimega “Nihked mäluruumis”. Tegelen ruumi

nihestamisega läbi subjektiivse taju ja mälu. Eesmärgiks on edasi anda teatud seisund, milles

ruumilised ja ajalised konstruktsioonid lagunevad ning millest teadvus hakkab väljapääsu

otsima.

Projekti loominguline osa koosneb viiest tahvelmaalist. Lõputöö tekstiline osa käsitleb

kronoloogiliselt käesoleva seeriani jõudmise protsessi, seda suunanud ideid ning tekste,

projekti käigus tekkinud probleeme ja tõlgendusi. Töö peamiseks teemaks on ruumitajuga

seotud alateadvuslikud protsessid ning nende suunamine ruumi lõhkumise ja painutamise abil.

4

1. Algus

1.1. Ruumitajust

Mõnevõrra algas käesoleva magistritöö protsess 2013nda aasta kevadel bakalaureusetööga.

See oli maaliseeria, milles proovisin tabada aja kulgu ja ruumilise mälu täis kirjutamist.

Kujutatud olid Annelinna tänavapildid, milles olid üheks stseeniks kokku lõigatud mitu

ajahetke (vt ill 1). Olles elanud Annelinnas pea 20 aastat, olid paljud kohad täis mälestusi. Nii

võis ühe suvalise paneelmaja nurgaga seostuda mitukümmend seika, mis lõpuks üheks

mälupildiks segunesid. Seeria kujutas inimesi liikumas või toimetamas ühes kindlas

geograafilises punktis ja lõikamise tulemusena moodustus justkui ühe geograafilise koha

stampkaader — poe koordinaatidel liikuvad poekottidega memmed, kooli ees jõlkuvad ja

alkoholi tarbivad noorukid, majanurgal suitsetavad tüübid. Ehk proovisin tabada seda kulgu,

kus mingid mälestused kaovad ja kohtadesse tekivad uued inimesed.

Töö jooksul käisin teatud punktides inimesi pildistamas, kuid kaamerasilma ette jäi ka üldine

Annelinna arhitektuur. Tagantjärgi saab sõnastada, et üheks pildistamise eesmärgiks oli

jäädvustada minu jaoks olulist ruumilist pidepunkti, enne kui see renoveerimise käigus

anonüümsele eurostandardile viiakse . Sarnase tegevuse üheks paremaks näiteks võib lugeda 1

Alvar Reisneri maalid nõukogudeaegsetest magalarajoonidest, kus lähtepunktiks on pigem

isiklik side, mitte keskkonna ajalooline pärand . 2

Edasi kulges protsess sügisel, kui tekkis maal nimega “Stalini maja ja korsten” (vt ill 2). Olin

mõned kuud elanud Tallinnas seoses kooliga ja otsustasin mingil moel uues keskkonnas

elamise kogemust jäädvustada. Mu korter asus Tartu mnt tänaval ja mingil põhjusel kerkisid

selle keskkonnaga seoses silme ette kindlad maamärgid. Nendeks olid hiiglaslik Tallinna

katlamaja korsten, Liivalaia tänava nurgal asuv “Dvigateli” vagunitehase töölistele püstitatud

1 Ja seda ei tuleks valesti mõista — kriitiline olen mitte progressi, vaid nende renoveerimisprojektide steriilse igavuse suhtes. Kuid on selge, et nende peaeesmärgiks on majade soojustamine, mitte nostalgilisele kunstnikule esteetilise naudingu pakkumine. 2 Alvar Reisner ­ Lasnamäe ­ Tartu noore kunsti oksjon. http://www.noorkunst.ee/kataloog/16­14­oksjon­mai­2016/265­alvar­reisner­lasnamae (08.05.2016).

5

stalinistlik elamukompleks ja Tallinnale iseloomulikud trolliliinide kohal rippuvad valgustid . 3

Miks olid mu teadvusesse kinnistunud just need objektid?

Põhjuseks võib tuua, et kaks neist on selgelt ja kaugelt äratuntavad. Nad moodustavad osa

linnasiluetist ja toimivad kui teenäitajad. Teadvuse uurijad väidavad, et ruumiline mälu

toimib kui hierarhiline süsteem. Selle kõrgema astme moodustavad üldistatud kaart ja

maamärgid. Järgnev alamate astmete info paigutub juba nendesse raamidesse. Kusjuures, kui 4

inimese mälus oleva kaardi ja maamärkide vahel tekib konflikt, siis eelistab ta

navigeerimiseks kasutada just viimaseid. Ruumilise teadvuse uuringute järgi moodustuvad 5

maamärkidest justkui seinad, mille suhtes positsioneerime end . Meenutamise ajal toimub 6

ajus keskkonna taasloomine ja nii saab ruumi vaadata kui midagi füüsilist kui ka puhtalt 7

vaimset.

Keskendusin teose loomisel just teadvuses olevale mäluruumile. Lõin maali, kus need kolm

mällu kinnitud objekti olid justkui pildi pinnale kleebitud, samas tänu realistlikule

maalilaadile lõid teatud määral usutava ruumikogemuse. Objektide suurused ja

(õhu)perspektiiv olid segamini aetud, et tekitada nihe, mis paneks küsimuse alla nende

pidepunktide reaalse positsiooni. Kuivõrd edukas antud maaliprojekt oli, on iseküsimus. Küll

aga tekitas ta minus edasise huvi ruumi tajumise vastu just alateadvuse ja teadvuse piiril.

3 Kultuurimälestiste riiklik register. 8675 Elamu Tartu mnt. 24, 1957. a. • Mälestised. http://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=8675 (08.05.2016). 4 T. McNamara, J. Hardy, S. Hirtle. Subjective hierarchies in spatial memory – Journal of Experimental Psychology: Learning, Memory, and Cognition, Vol 15(2), Mar 1989, lk 211­213. 5 E. L. Newman jt. Learning your way around town: How virtual taxicab drivers learn to use both layout and landmark information – Cognition, 104(2), (2007), lk 231­232. 6 T. Hartley jt. Geometric determinants of human spatial memory – Cognition, 94(1), (2004), lk 45. 7 D. Hassabis jt. Deconstructing episodic memory with construction – Trends in cognitive sciences, 11(7), (2007), lk 299.

6

1.2. Nägemistajust

Ruumi tajumisega on tihedalt seotud üldine nägemise dekonstrueerimise probleem. Teadlased

teevad suuri edusamme selle protsessi biomehaaniliste eripärade väljaselgitamisel, ent

lahendamata jääb küsimus, kuidas tekib visuaalse infovoo töötlemisel tähendus. Minu enda

maailmapilti seletab hästi hollandi teadlase Jan Koenderinki nägemisteooria. Koenderink

väidab, et evolutsiooni kohaselt on inimese nägemistaju arenenud, mitte tõepärase maailma

representatsiooni suunas, vaid kaitseks välismaailma vastu. Nii muutub see justkui

idiosünkraatiliseks kasutajaliideseks, mille läbi maailma tajume. See vastandub nn nägemise

standardmudelile, mis on inimesekeskne teooria. Viimase kohaselt toimub nägemistaju

justkui arvutusena, mis algoritmina dekonstrueerib silmast tulevat optilist andmestikku.

Tulemuseks on objektiikvne reaalsuse representatsioon. Koenderink toob välja asjaolu, et see

standardmudel on otseselt vastuolus evolutsiooniteooriaga, sest nägemise eesmärk ei ole

objektiivse info edasi andmine vaid liigi jätkusuutlikuse parandamine. 8

Kasutajaliidese teooria tõestustena saab vaadata geštaltipsühholoogia või klassikalisi optilisi

illusioone, mis on teadlaste poolt tänapäevani lahendamata. Isegi kindlast meelepettest teadlik

olles, ei saa kuidagi takistada selle tekkimist. Näitena võib tuua silmapiiril oleva kuu, mis 9

inimesele paistab tegelikkusest suuremana. Kui seda sama kuud vaadata läbi käega tehtud

pilu, mis lõikab ära horisondi, muutub selle suurus taas tavaliseks. Samasugune olukord on

teiste illusioonide ja nägemistaju põhimõtetega. Neid saab küll täheldada, aga mitte nende

tekkimist takistada. Need on näited sellest, kuidas aju reaalsust painutab. Siiski peab inimese

normaalseks talitluseks teadvusesse jõudma üpris erapooletu informatsioon ning üldjuhul ta

seda ka on. Erandina võib välja tuua juhtumid, kus protsessid on kas nt üleväsimuse,

psühhotroopide või isiklike eripärade tõttu häiritud. Koenderink üldistabki nägemist kui

kontrollitud hallutsiooni, kus silmast tulevat informatsioon on töödeldud, et parandada

inimese ellujäämisvõimalusi . 10

8 J. Koenderink. Vision as a user interface – In IS&T/SPIE Electronic Imaging (pp. 786504­786504). International Society for Optics and Photonics, (2011). http://repository.tudelft.nl/assets/uuid:c8b93322­2f54­4f04­9f84­48883ecc3e13/2011­7865.Koenderink.pdf (08.04.2016), lk 11. 9 J.Koenderink. Vision…, lk 3. 10 J.Koenderink. Vision…, lk 4.

7

Tavaelus piisab teadmisest, et pildilist infot võib usaldada ja protsesside tagamaad ei ole

kuigi olulised. Maalikunst on aga visuaalse taju uurimisega ning illusoorse pildi loomisega

tegelenud algusajast saati. Siinkohal saab vaadata üldist lääne kunstiajaloo liini, kus vanaaja

sümboolne kujutamine ja maailmapilt liigub renessansi ajal geomeetriliseks ja

vormikeskseks, misjärel nn vormide värvimise kõrgtasemele viimisel jõutakse akademistliku

jumala pilguni. Teaduse arenedes toimub murrang ning impressionistid asuvad maalima

valgust ja optilist taju ennast, mille järel modernistid seavad küsimärgi alla pildipinna üldised

põhimõtted . Enda loomingus vaatan maalimise registreid, kui nägemise viise mitte kui puht 11

meediumispetsiifilisi vormiprobleeme.

11 C. Greenberg. Modernist Painting, [1959]. http://cas.uchicago.edu/workshops/wittgenstein/files/2007/10/Greenbergmodpaint.pdf (08.05.2016), lk 3­5.

8

2. Kummastused linnaruumis

2.1. Anonüümne ruum

Eelmises peatükis mainisin maali “Stalini maja ja korsten”, mis tegeles ruumilise kogemuse

jäädvustamisega maaärkide abil. Järgmiseks sammuks võib lugeda aasta hiljem alanud

protsessi, mille käigus valmistasime kursuga ette näitust Tartu Kunstimajas. Minu esimeseks

mõtteks oli maamärkide ideed edasi arendada ja luua maaliseeria, mis kujutaks

mitte­eksisteerivaid magalarajoone. Need oleksid täiesti anonüümsed ja samas kujutaksid

taustal väga tuttavaid maamärke. Näiteks võib siin olla teos puumajadest, kus taustal on

korraga nii Oleviste kirik kui ka Tallinna teletorn. Idee oli käivitada vaatajas triangulatsiooni

protsess, mille käigus ta fikseeriks teose positsiooni reaalses ruumis ja seejärel saaks aru, et

sellist keskkonda ei eksisteeri päriselt. Loodava teose idee ja lähtepunkt küll veidi muutus,

kuid siit kumab läbi minu linnamaastike üldine printsiip — nad tekitavad (vähemalt minus)

teatud dissonantsi, kus ühed elemendid on täiesti tuttavad ja teised jällegi võõrad, ning selle

abil toovad välja ruumi analüüsivad poolteadvustatud protsessid.

2.2. Võõristavalt tuttavlik

Tunnetatavat kogemust, mis mõjub ühtlasi nii võõristavalt kui ka kummaliselt tuttavalt

seletab Freud mõistega uncanny. See kerkib esile kui kaob lõhe kujuteldava ja reaalsuse

vahel. See on kriis, kus küsimärgi alla satub tavapäraselt loomulik isiksuse ja maailma 12

tunnetus. Siiski ei ole tegu lihtsalt võõristus­ ja kummalisusetunde tekitava nähtusega.

Uncanny kombineerib iseäralikul viisil tuttava ja tundmatu konteksti ning võib näida

samaaegselt nii kummastavalt õudsena kui ka eufooriliselt ilusana. See võib tekkida seoses

nähtustega, mis toovad uue nurga all esile inimeseks olemise kogemuse: olgu selleks

märkamine, et kellelgi on proteesjalg või epilepsiahoo pealt nägemine. Need mõlemad toovad

eriskummalisel viisil esile keha mehaanilisuse. 13

12 S. Freud. The "Uncanny", [1919]. http://web.mit.edu/allanmc/www/freud1.pdf (08.05.2016), lk 10, 15. 13 N. Royle. The uncanny. Manchester University Press, (2003), lk 1­2.

9

Uncanny on väga suuresti isikust sõltuv. Tartu Ülikoolis õppides viidi meid arstiteaduskonda

laipu joonistama ja minus seda tunnet ei tekkinud. Surnute epiteel­ ja rasvkude oli

eemaldatud, lihased kokku kuivanud. Tajusin neid ehk kui muumiaid —

muuseumieksponaate, mitte kord elanud isiksusi, kes olid oma surmajärgse keha teadusele

annetanud. Küll aga tekkis see tunne loodusvideot nähes, kus zebra üritab krokodilli eest

põgenedes iseenda väljakukkuvaid soolikaid läbi hammustada . Põhjuseks võib tuua looma 14

paanika ja täieliku võõristuse oma kehast.

Maalikunstis on uncanny heaks näiteks Edward Hopperi looming, milles pealtnäha tavalised

argistseenid mõjuvad kummastavalt. Nendel maalidel kujutatud valgus on justkui loomulik,

ent arusaamatult unenäoline. Figuurid kas puuduvad või mõjuvad nad täiesti isoleeritult nagu

ei eksisteeriks selles maailmas kedagi muud. Pealiskaudselt saab kirjeldada, mis on neis

keskkondades valesti, ent see ei kahanda teoste mõju. Minu enda, tol hetkel veel vaid idee

tasandil eksisteerinud, seeria eesmärgiks oli tekitada dissonants tänu ruumilistele

ümberpaigutustele. Hopperi looming näitas, et kummastava keskkonna tekitamiseks piisab ka

puhtalt vormikeelest.

Freud toob välja ka teised olukorrad, mis võivad kummastavat võõristust tekitada. Üheks

näiteks on võimatuna näivate korduste tekkimine, olgu selleks korduva numbri märkamine

või samasse situatsiooni pidev uuesti sattumine, mis loob samaaegselt nii tuttava kui ka abitu

ja väljapääsmatu tunde . Igapäevaelus tekkivad kordused on seotuddeja vu mõistega. See on 15

tunne, et oled tagasi mingis varasemas olukorras või elad läbi juba varem toimunut.Deja vud

proovitatakse seletada kui neoroloogilist või mälu häiret, mis tekib, kui esialgsest kogemusest

ei ole selget mälupilti. Alateadvus registreerib uue olukorra sarnasuse, aga teadvus ei suuda

sellele selget põhjust anda. 16

Freud viib deja vu ja uncanny mõiste kokku juba varasemas tekstis ja näeb tekkepõhjusena

eelkõige alateadvuslikke fantaasiaid, mille elementide päriselt läbi elamisel tekib tuttav

14 Zebra gets caught by crocodile Intestines hanging out. – YouTube. Video. https://www.youtube.com/watch?v=7Vohz__7wtU (08.05.2016) 15 S. Freud. The “Uncanny”..., lk 10­11. 16 A. S. Brown. A review of the deja vu experience – Psychological bulletin 129, no. 3 (2003), lk.403­406.

10

tunne, mille alget teadvus ei suuda leida . Seega sisaldabdeja vuendas alati mingit kordavat 17

elementi ja ilmselt ei saaks eksisteerida ka uncannyt ilma teatava dubleeriva kogemuseta . 18

2.3. TLN‐TRT

“Aga küll te näete, Ansip võtab peaministri koha kindlasti

kunagi vastu, ja siis tuleb Tartusse pealinn!”

Üks linn Eestist I osa ­ Chalice 19

Näituse ideega edasi tegeledes loobusin mõttest maalida anonüümseid keskkondi ja jõudsin

tagasi isiklike kogemuste juurde. Võtsin töö aluseks deja vulikud hetked Tallinnas elades.

Olin täheldanud, et autoga läbi linna sõites toimusid mõttes välgatused, kus mõistus sattus

hetkeks segadusse ja arvas, et asub näiteks Tartus Narva mnt tänaval, mitte sama nimega

tänaval Tallinnas. See tekkis alati keskkondade teatud sarnasusest, mis tingis nende üheks

sulandumise.

Suure osa tööprotsessist moodustas mõtteline keskkondade kokku viimine. Püüdsin

meenutada neid hetki, kui ruumid kokku sulasid ning võrdlesin ka lihtsalt sarnaseid

linnamiljöösid. Edasi algas üpris mahukas visandifaas, mis seisnes nende kahe linna fotode

kokku monteerimises. Paljud ümberpaigutused jäid üsna äratundmatuteks — kleepisin

Annelinnale iseloomulikud paneelmajad Lasnamäele, paigutasin Karlovasse Kalamajas

rippuvad omapärased valgustid. Teised montaažid omandasid aga hoopis uue mõõtme. Nii oli

üks visand lagunevast Tartu kirikust, mille seinal rippus plakat, mis küsis möödujatelt raha

uue torni ehitamiseks. Sellele kirikule kleepisin peale Oleviste torni ja lõpptulemus oli päris

koomiline (vt ill 3). Mulle mõjus visand kui kommentaar tartlaste igaveseks teiseks olemise

kompleksi kohta. Lõplikud maalitavad tööd valisin siiski selle järgi, kui hästi nad suutsid

taastekitada kogetud deja vu tunnet. Proovisin balanseerida isiklikku suhet kohtadesse ja

nende äratuntavust vaatajale. Esimesel valitud visandil oli kujutatud Narva mnt tänavaid, mis

17 S. Freud. Psychopathology of Everyday Life. Tõlk. A. A. Brill, [1901], eraamat. http://www.reasoned.org/dir/lit/PEL_freud.pdf (08.05.2016), lk 95. 18 N. Royle. The uncanny... lk 183. 19 [J. Kasar]. Chalice ­ Üks linn Eestist I osa ­ YouTube. Audiosalvestis, [Umblu], [2005]. https://www.youtube.com/watch?v=RJwE7gGmi0k (08.05.2016).

11

kulgevad mõlemas linnas pikki veekogu. Teine töö sulandas puumajaderohkeid raudteejaama

piirkondi ning kujutas EKA uut hoonet ja Tartu vaksalit. Kolmandal visandil olid

kivilinnadesse — Lasnamäele ja Annelinna, viivaid viaduktid (vt ill 4).

Maalisin tööd vanakooli plen air stiilis, et rõhutada maalikunstniku kohalolu ja seega ka

ruumi reaalsust. Fotoesteetika proovisin kõrvale heita, sest tänapäeval on see otseselt

seostatav digitaalse montaažiga ja ei ole usutav. Lõuendi suur formaat eemaldas küll

mõnevõrra vabas õhus maalitud efekti, kuid suurendas jälle ruumi usutavust ja sisseelamist.

Kummastava efekti süvendamiseks eemaldasin maalidelt figuurid ja sõidukid. Ilmselt oleksid

teosed töötanud ka inimestega, aga see oleks rihtinud nende atmosfääri märksa

argipäevasemaks kui ma oleks soovinud.

Ruumi lõhkumisega kaasnevad alati kõrgema astme seosed, sest kunstnik peab tegema kindla

valiku, mis on mingit pidi tõlgendatav. Lihtsalt ruumi pildistades või maalides saab veel

juhuslikkuse taotluse kaitseks tuua, kuid vägivaldse lõikamise puhul see enam ei tööta. Antud

seeria puhul on mind huvitanud eelkõige seoste teke just teadvuse ja alateadvuse piiri peal,

mitte narratiivi suunamine. Siiski tekivad visandid otsingute käigus ning osutuvad valituks

või mitte vastavalt sellele, kui hästi nad mõjuvad ning kui rikkaliku seosteahela valla

päästavad. Nii on mulle kõige isiklikum kivilinnade töö, ent näiteks Russalka monumendi

Emajõe äärde transportimise ettekujutamine viib mu mõtted kaunis absurdsesse

paralleelreaalsusesse.

12

3. Ruum paindub

3.1. Korduste ahelast välja

“Phil: What would you do if you were stuck in one place,

and every day was exactly the same, and nothing that you did mattered?

Ralph: That about sums it up for me.” 20

Sügisel loodud TLN­TRT seeria algaineseks olid deja vulikud ruumikogemused. Endamisi

mõtlesin, et ei maali enam pikalt maju ning asusin otsima uut teemat millega tegeleda.

Tõukepunktiks võib lugeda ühte enda unenägu. Ma kusjuures ei hooli neist eriti, see aga jäi

meelde. Toimus see umbes nii:

Kondan ühes tüüpiliselt sürrealistlikus majas ringi ja üks hetk avastan, et näen und.

Millegi pärast saan väga pahaseks. “Ma tõesti ei viitsi hetkel und näha!”, mõtlen

endamisi. Veendun sajaprotsendiliselt, et näen und ja ärkamiseks hüppan kõrge

korruse aknast välja. Ärkan. Aga see on see sama rumal sürrealistlik maja, ma olen

endiselt pahane ja ma hüppan uuesti aknast välja. Ja ärkan ikka sealsamas.

Selle lõpmatu ringi murdmiseks läks päris kaua ning sarnaseid unenägusid kutsutakse vale

ärkamisteks. Need esinevad inimestel üpris tihti ning nad on üks vorm mitmetasandilistest

unenägudest. Kõige selgemini esitab seda ehk Christopher Nolani film “Inception”. Siinkohal

ma pikemalt unenägudel ei peatu ja keskendun kogetud korduvusringile.

Pidev ringiratast käiv tegevus on kultuuriloos päris tihti läbi käiv teema. Kuulsaim näide on

vanakreeklaste müüt kuningas Sisyphosest, kes on määratud karistuseks kivi mäest üles

veeretama. Ta jõuab kiviga peaaegu mäe tippu, kuid see veereb tagasi alla ning protsess algab

uuesti ning kestab lõpmatuseni. Karistuse eesmärk oli veenda kuningat ringist välja murdmise

võimatuses ja seega hulluks ajada. Kas see õnnestus? Camus väidab, et ei. Mäest alla

kõndides tunnetab Sisyphos kogu absurdsete sündmuste jada, mis ta sellesse punkti viisid ja

20 Groundhog Day ­ Columbia Pictures. Ekraaniteos, rež. H. Ramis, prod. T. Albert, (1993).

13

teab, et saatus on tema kätes. Mis saab, aga kui sündmuste pidevus ise on katkenud? Kui 21

Sisyphos on veeretanud kivi nii kaua, et ta ise ka ei mäleta, kuidas protsess alguse sai ja mille

eest ta karistust kannab?

Korduste ringide märkimisväärsed versioonid on veel Nietzsche mõtteharjutus igavesest

tagasitulekust, mis küsib kas elame sellist elu, mida oleksime nõus igavesti uuesti läbi elama

. Selle tänapäevase analoogina saab vaadata Hollywoodi linateost “Groundhog Day”, mis 22

paneb peategelase nietzschelikku lõpmatusse. Ta elab sama päeva läbi tuhandeid kordi ilma,

et väliskeskkond tilkagi muutuks. Tema ainsaks pidepunktiks jääb mälu, kuivõrd

väliskeskkond iga öö laguneb ja algseisus uuesti üles ehitub. See viib ta esialgu hullumiseni

ning seejärel uuestisünnini parema inimesena.

Neid ajalist kordust käsitlevaid tekste ja ideesid võib vaadata kui üht magistritöö alguspunkti.

Paralleelselt tuleks välja tuua Douglas Hofstadteri teadvusteooria. See väidab, et teadvus

tekib aju sattumisest rekursiooni, ehk iseendale viitavale ahelale, mille käigus toimub

kogemuste pidev ümberdefineerimine järjest kõrgemal asuvalt hierarhiliselt positsioonilt. 23

Alustasin tööd küll nendest ideedest lähtudes, kuid peaeesmärgiks seadsin unenäos kogetud

väljapääsmatu seisundi tabamise. See on olukord, kus puudub vajalik pidepunkt, tegevus

hakkab ringiratast käima ja toimub katse süsteemi hierarhias kas kõrgemale tõusta või hoopis

välja murda.

Katsetasin seeriaga, kus oli kolm maali. Edasi kopeerisin need kõik kolm tööd järjekorras

teineteise peale, nii et iga teos sisaldas enne lõplikku vormi omandamist ka eelnevaid. Nii

proovisin luua seda väljapääsmatut korduste ringi ja teisalt lootsin, et seeriast tekib mingil

viisil iseennast defineeriv tervik, mis tõuseb üksiktöö tasandist paar astet kõrgemale.

Valminud maalid aga sulandusid pigem ühtseteks sürrealistlikeks keskkondadeks (vt ill 5).

Tulemuseks oli küll unenäolisus, aga see põhiline — korduse ahistus, jäi tabamata. Eks oli

21 A. Camus. The Myth of Sisyphus. [1942]. http://dbanach.com/sisyphus.htm (08.05.2016). 22 R.Roderick. Rick Roderick on Nietzsche and the Eternal Recurrence [full length] ­ Youtube. Videosalvestis, [1991]. https://www.youtube.com/watch?v=CPa7lkblha0 (08.05.2016). 23 Vt ka D. R. Hofstadter. I am a strange loop. Basic books, (2008). Ja D. R. Hofstadter. Godel escher bach. New Society. (1980).

14

peamine põhjuse see, et tegelesin ajaga, aga lõplik maal on staatiline. Protsessina asi töötas

— minu enda jaoks hakkas seerias tekkima teatud iseennast defineeriv loogika. Valmis töös,

aga kaob ajaline pidevus, kihid segunevad ühtlaseks pinnaks ja tulemuseks on staatiliselt

sürrealistlik teos. Võimalik oleks olnud meediumi vahetada, kuid loobusin ja alustasin

otsinguid algusest.

3.2. Linnaruumi painutamine

Pärast iseendale viitava maaliseeria kõrvale heitmist tegutsesin kordustega edasi ja otsisin uut

kujundit või meetodit, mis annaks edasi nii eelmises peatükis mainitud mõtete kogumit kui ka

absurdiringi ahistavat tunnet. Üks hetk hakkasin katsetama tapeedi kujundiga. See on

iseenesest pidevalt korduv pildirida, kuid enamasti puht abstraktne. Minu eesmärk oli

korduma panna kolmemõõtmeline ruum. Painutasin digitaalselt isiklikku fotomaterjali, mille

käigus figuurid tõmbusid äärtesse ja pildi keskele tekkis abstraktne monteerimiskohta peitev

värvikiht. Sarnast käsitlus võib näha näiteks leedu maalikunstniku Andrius Zakarauskase

loomingus, kus korduvad autoportreed tekitavad mustri ja jooksevad üle pildi ääre . 24

Töötasin isikliku materjaliga, mis enamasti kujutas sõpru või perekonnaliikmeid. Juhuslikult

aga panin üle pildi ääre jooksma ühe foto Tartu raekojast. Viimane lõikus pooleks ning pildi

keskele tekkis uus mitteeksisteeriv hoone. Hetkeks käis läbi täpselt see tunne, mida olin

otsinud — alateadvus tundis koha ära, ent ometi taipas, et midagi on valesti. Mööda

pildiserva põgenedes muutus ruum just selleks, kust alles tulin. Mitte­eukleidilise geomeetria

abil oli tekkinud korduv ring, kust ei saanud välja murda, ainult edasi minna.

3.3. Kafka ja pidepunktide lagunemine

Minu otsitud mõteteringi ja seisundit annavad hästi edasi Kafka romaanid. Need on lood

peategelaste absurdsetest mittekusagile viivatest teekondadest, mille käigus laguneb kontakt

kangelase ja maailma vahel. Olgu selleks “Ameerika”, kus rõhuv nihe tuleb enda intentsiooni

24 Vt ka Andrius Zakarauskas “In the Name Of” – Temnikova & Kasela, [2014]. http://temnikova.ee/vana/andrius­zakarauskas­in­the­name­of (08.05.2016).

15

keelelise väljendamise süvenevast võimatusest; või “Loss”, kus kaob igasugune inimsuhete

vahelise hierarhia ja struktuuri järjepidevus. “Protsessi” puhul laguneb ruum. Deleuze ja

Guattari kirjeldavad Kafka maailma järgnevalt:

See on Kafka kõige hämmastavam topograafia, ega ole sugugi “mentaalne”: kaks

diametraalselt vastandlikku punkti osutuvad veidralt kokkupuutuvaks. See situatsioon

kordub pidevalt Protsessis: K. avab oma kabineti ligidal asuva kolikambri ukse ja

leiab end kohturuumist, kus nuheldakse kaht valvurit; minnes Titorielli juurde, “kes

elas agulis, mitte seal, kus asusid kohtukantseleid, vaid hoopis linna teises servas”,

avastab ta, et maalikunstniku toa vooditagune uks avaneb just kohtukantseleide

koridori. Samuti on asi Ameerikas ja Lossis. Kahel plokil, mis paiknevad pideval

piiramatul joonel, on ometi külgnevad tagauksed, mis muudab plokidki külgnevaks. 25

Kafka loob rõhuva jutustuse igavesti kestvast bürokraatlikust ringist, aga just ruumi

eukleideselikust ning loogiliselt kulgevast dimensioonist välja tõmbamisega saavutab ta

lõpliku dissonantsi. Mõistus on võimeline uskuma ja genereerima kõiksugu narratiive, aga

kui lagunevad loogilis­hierarhilised pidepunktid nagu ruumi püsivus, siis asub teadvus

struktuurist väljapääsu otsima.

.

3.4. Protsess

Nii olin taas ringiga jõudnud majade lõikamise ja maalimise juurde tagasi. Edasi kulges

protsess sarnaselt “TLN­TRT” seeriale. Valmis mahukas kogus arvutis kokku lõigatud maju,

tänavaid, looduspilte. Osad neist olid jällegi obskuursemad, osad selgelt ära tuntavad.

Painutades paneelmaju ei saanud arugi, et midagi valesti oleks. Mikrorajoonides on sama

projekti järgi ehitatud hooneid kümneid ning nad moodustavad ka päriselus külgneva ja

samasugusena näiva labürindi, kust välja murdmiseks on vaja teejuhi abi. Sama olukord

tekkis maastike kordama pannes. Keskendudes individuaalsetele majadele ei tekkinud, mitte

väljapääsematu ruum, vaid vägivaldselt konstrueeritud arhitektuuriobjektid, mis esteetiliselt

meenutasid Victor Enrichi loomingut.

25 G. Deleuze, F. Guattari. Kafka: väikese kirjanduse poole. Vagabund (1998)[1975], lk 163.

16

Kõige paremini töötasid visandid, mis sisaldasid avarat ja selgelt ära tuntavat ruumi, mille

kokkupainutamisel tekkis mitte­eksisteeriv geomeetria. Nii sai valik osutatud Tartu raekoja

platsi ja Vabaduse väljaku kasuks. Oma mõju avaldasid ka neid keskkondi saatev

ideoloogiline taust. Painutatud rüütelkonna hoone on antud juhul kui erand, mis sai valitud

pigem isikliku seose pärast, ning ehk annab ta oma roheluses ja äratundmatuses antud seeria

kontekstis rahuliku puhkehetke.

Need kolm esimest maali tekkisid alguses digitaalselt, mis järel kandsin nad lõuendile üle.

Neljanda töö, Tartu ja Tallinna liitumispunkti kujutava teose, tekkeprotsess oli juhuslikum.

Otsustasin, et nn tapeedi trikk oli end ammendanud ning kaalusin “TLN­TRT” seeria juurde

tagasitulekut ja ühe realiseerimata jäänud deja vu punkti läbimaalimist. Mu mõte oli teha

mõlemad tööd eraldiseisvatena ja tekitada kummastav efekt peegelpildi abil. Maalisin

Tallinna sissesõidu lõpuni ning selgus, et idee ei tööta absoluutselt. Digitaalsete

eksperimentide käigus tuli välja, et kui jätta Tartu osa tööst peegeldamata, siis tekib

samasugune kummaliselt konstrueeritud ruum nagu eelnevates töödes ja nii omandas teos

oma lõpliku vormi. Viimase ehk Kalamaja kujutava töö puhul toimus pildipinna tapeedilik

üle ääre tõmbamise trikk käsitsi, kus maalimise käigus sai ümber tõstetud üks paneelidest.

Toompea mäe kõrgemaks muutmisel oli siinkohal oma narratiivist, ruumitajust ja huumorist

inspireeritud loogika, mis aga teisalt avab töö liiga lihtsakoelisele tõlgendamisele.

Vormiliselt proovisin antud maalide puhul edasi minna. Ka need oleks saanud maalida

eelmise seeria võtmes ning viidata vabaõhumaalile ja kunstniku kohalolule. Otsustasin

keskenduda eelkõige ruumitekke­mehhanismi esiletoomisele. Panin mängima erinevad

maalikihid, mis moodustasid ühest küljest ruumi illusiooni ja samas rõhutasid kogu

pildipinna illusoorset konstrueeritust ja suhtelisust.

17

4. Tõlgendused ja ruumiline pagas

Töö alguses keskendusin pigem indiviidi füsioloogilistele ruumi tajumise eripäradele ja

keskkonnaga seotud individuaalsetele mälestustele. Painutasin äratuntavaid keskkondi, et

nihke tekitamine üldse võimalik oleks. Ruumi, aga paigutub laiem kontekst — inimgrupi

kollektiivne mälu, mis on seotud üldise ajalooliini ja grupi identiteediga . Siinkohal, aga 26

joonistubki välja konflikt. Kui keskkond on selgelt ära tuntav, on tal kaasas oma ajalooline

pagas. See aga avaldas mõju tööprotsessile, sest ma ise olen selle keskkonnaga tihedalt

seotud ning ma ootan sama ka vaatajalt.

Samuti mõjutab see selgelt ka tõlgendusi. Esiteks tekib küsimus üldisema ruumi lõhkumise

kohta. Ruumi kadumine ja muutumine on üldjuhul vägivaldne protsess, mis mõjutab selle

kontekstis tegutseva grupi enda pidevust ning mille käigus teiseneb nii ruum kui ka

kollektiivne mälu ja identiteet ise . Teiseks küsimuseks saavad kunstniku konkreetsed 27

valikud — miks just see keskkond, miks just selline nihe, miks selline värv või lammutatud

hoone.

Üldiselt lähtusingi visandeid valides kolmest aspektist. Esimeseks oli ruumi alateadvuse poolt

kiire ära tundmine, teiseks aspektiks olid selle ruumiga tekkivad isiklikud seosed ja

kolmandaks kollektiivse mälu manipuleerimisest tulenev kõrgema astme semitootiline

võrgustik. Konkreetsete tööde puhul mängisid need aspektid erinevat tähtsust.

Näitena võib analüüsida Vabaduse väljaku maali. See on minu jaoks väga selgelt ära tuntav.

Seda saadab piisav kogus isiklikke seoseid platsi peal asuva kunstitaristu ja võidusamba tõttu.

Siiski jääb antud töö puhul minu jaoks domineerivaks poliitiline ja kollektiivsele mälule

toetuv liin. Esiteks on see väljak ise minu jaoks üks ideoloogiliselt laetumaid sümboleid.

Toompea jääb seal üleval, kitsalt piiritletud ruumis olles, abstraktseks ja kaugeks. Vabaduse

väljak aga kannab alati reaalpilti. Sellel sõitvad tankid ja soomukid, revolutsiooni

26 M. Halbwachs. Space and the collective memory.[The Collective memory],[1950]. http://www.history.ucsb.edu/faculty/marcuse/classes/201/articles/80HalbwachsCollMemChap2.pdf (08.06.2015), k 1­2. 27 M. Halbwachs. Space…, lk 1­2.

18

korraldavad punaväelased või iseseisvuspäeva tähistavad eestlased on päris. Nii kannab see

plats minu jaoks Eesti 20nda sajandi verist ajalugu. Maali punaseks võõbatud taust, aga

tekitab ajalise nihke, kus segunevad punane minevik, tuumapommihirm ja kartus uue

okupatsiooni ees.

Teise näitena võib välja tuua Tartu Kaubamaja maali. See teos sai alguse tugevast ruumilisest

seosest kahe erineva linna vahel. Nad mõlemad kujutavad minu jaoks tarkovskilikke

linnadesse sõitmisi, kus ümber nurga keerates avaneb panoraam. Geomeetrilisele seosele

lisandub siia selle konkreetse hoonega seotud ajalugu. Lapsena oli Kaubamaja asemel minu

mäletamist mööda kas turuplats või parkla, mis mitmeks aastaks arheoloogiliste

väljakaevamiste ajaks pommiauguks muudeti. Edasi toimusid tulised debatid arendajate ja

avalikkuse esindajate vahel misjärel saabus vaikus. Siis sai ta valmis ja nüüd tervitab ta

optimistlikult linna saabujaid. Ta on kui kommertstarbimise ja kapitaliväljavoolu

neobrutalistlik monument. Teenäitaja, mis samaegselt meenutab elanikele kunagist kaotust,

kuid annab ka jõudu, sest käsil on juba uued lahingud uute emajõeäärsete kruntide üle. Nii on

tegu linnaruumi objektiga, mis ühest küljest mõjub ajaliste liinide tõttu üpris võõristavalt.

Teisalt on ta juba piisavalt kaua seal olnud, et tartlased on temaga harjunud ning tema

eemaldamine tekitakse taas vägivaldse kogemuse.

Need on mõned mu teostega tekivad seosed ja ehk aitavad need maalide loogikat mõista. On

selge, et lõpuks projetseerib keskkonna ära tundnud vaataja sellele oma fragmendi

kollektiivsest ja isiklikust mälust ning konstrueerib enda narratiivi ja tõlgendused.

19

Kokkuvõte

Pildistan ruumi ja seejärel painutan selle peaaegu äratundmatuks. Mind huvitavad protsessid,

mis toimuvad alateadvuse ja teadvuse piiril — kuidas ja mis hetkel toimub visuaalsest mürast

ruumilise keskkonna tekkimine ning seejärel ruumi enda äratundmine, millised isiklikud ja

kollektiivsed mälestused seoses äratuntud keskkonnaga tekivad. Nihestan ruumi, et neid

protsesse selgemalt eristada ja nähtavale tuua ning samal ajal enda kasuks rakendada.

Minu tööde tõukepunktiks on iseäralikud seostevõrgustikud või kummastavad seisundid.

Keskkondade geomeetriline lõhkumine muutub siin kui meediumiks, mis seda algimpulssi

edasi peab andma. Käesoleva magistritöö maaliseeria lõikab ja kleebib linnamaastikud

otsapidi kokku. Eesmärgiks on sulandada visuaalsed ning ruumilised, isiklikud ja

kollektiivsed mälestused kokku ja paigutada nad geomeetriliselt võimatusse, iseennast

kordavasse ruumi.

20

Kasutatud allikad

Alvar Reisner ­ Lasnamäe ­ Tartu noore kunsti oksjon.

http://www.noorkunst.ee/kataloog/16­14­oksjon­mai­2016/265­alvar­reisner­lasnamae

(08.05.2016).

Kultuurimälestiste riiklik register. 8675 Elamu Tartu mnt. 24, 1957. a. • Mälestised.

http://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=8675

(08.05.2016).

T. McNamara, J. Hardy, S. Hirtle. Subjective hierarchies in spatial memory – Journal of

Experimental Psychology: Learning, Memory, and Cognition, Vol 15(2), Mar 1989, lk

211­227.

E. L. Newman jt. Learning your way around town: How virtual taxicab drivers learn to use

both layout and landmark information – Cognition, 104(2), (2007), lk 231­253.

D. Hassabis jt. Deconstructing episodic memory with construction – Trends in cognitive

sciences, 11(7), (2007), lk 299­306.

J. Koenderink. Vision as a user interface – In IS&T/SPIE Electronic Imaging (pp.

786504­786504). International Society for Optics and Photonics, (2011).

http://repository.tudelft.nl/assets/uuid:c8b93322­2f54­4f04­9f84­48883ecc3e13/2011­7865.K

oenderink.pdf (08.04.2016).

C. Greenberg. Modernist Painting, [1959].

http://cas.uchicago.edu/workshops/wittgenstein/files/2007/10/Greenbergmodpaint.pdf

(08.05.2016).

S. Freud. The "Uncanny", [1919]. http://web.mit.edu/allanmc/www/freud1.pdf (08.05.2016).

N. Royle. The uncanny. Manchester University Press, (2003).

Zebra gets caught by crocodile Intestines hanging out. – YouTube. Video.

https://www.youtube.com/watch?v=7Vohz__7wtU (08.05.2016).

21

A. S. Brown. A review of the deja vu experience – Psychological bulletin 129, no. 3 (2003),

lk.394­413.

S. Freud. Psychopathology of Everyday Life. Tõlk. A. A. Brill, [1901], eraamat.

http://www.reasoned.org/dir/lit/PEL_freud.pdf (08.05.2016).

[J. Kasar]. Chalice ­ Üks linn Eestist I osa ­ YouTube. Audiosalvestis, [Umblu], [2005].

https://www.youtube.com/watch?v=RJwE7gGmi0k (08.05.2016).

Groundhog Day ­ Columbia Pictures. Rež. H. Ramis, prod. T. Albert, (1993).

A. Camus. The Myth of Sisyphus. [1942]. http://dbanach.com/sisyphus.htm (08.05.2016).

R.Roderick. Rick Roderick on Nietzsche and the Eternal Recurrence [full length] ­ Youtube.

Videosalvestis, [1991]. https://www.youtube.com/watch?v=CPa7lkblha0 (08.05.2016).

D. R. Hofstadter. I am a strange loop. Basic books, (2008).

D. R. Hofstadter. Godel escher bach. New Society. (1980).

Andrius Zakarauskas “In the Name Of” – Temnikova & Kasela, [2014].

http://temnikova.ee/vana/andrius­zakarauskas­in­the­name­of (08.05.2016).

G. Deleuze, F. Guattari. Kafka: väikese kirjanduse poole. Vagabund (1998)[1975].

M. Halbwachs. Space and the collective memory.[The Collective memory],[1950].

http://www.history.ucsb.edu/faculty/marcuse/classes/201/articles/80HalbwachsCollMemCha

p2.pdf (08.06.2015).

22

Abstract

My master thesis is a painting series named “Disturbances of memory space”. I transform

space through the subjective experience and personal memory, and try to convey a certain

state in which the constructions of space and time disintegrate.

The practical part of the project consists of five large­scale oil paintings. They depict local

cityscapes in which the geometry has been shifted to appear both familiar and disturbingly

unrecognizable. The textual work explains the creative process behind the series, introduces

ideas and writings that influenced the project and highlights the encountered problems and

interpretations.

In the first chapter I introduce works that can be considered as a starting point for the current

series. My work begins by noticing the particular associations with certain spaces. These may

be feelings of nostalgia for old childhood places or mental images of certain landmarks in the

new and yet unfamiliar surroundings. I am interested in the physiological workings of

perception and using the unconscious processes related to space perception to evoke certain

emotions.

In the second chapter I introduce my painting series “TLN­TRT” which explores the concept

of deja vu. It is based on the personal experiences of subconscious flashbacks in the cities of

Tartu and Tallinn — I momentarily forget the city I am currently located in and mix the two

locations together. I bring up Sigmund Freud’s concept of uncanny and it’s relation and

dependance on the deja vu experience. In my “TLN­TRT” series I try to recreate the deja

vu­like flashbacks in myself and possibly the viewer. The work is created by assembling

digital collages of the two cities and then recreating them on big canvases using oil paints. I

mainly work with personal experiences but notice that my action of violent cutting and

pasting of spaces and buildings can create higher level interpretations that depend largely on

the social and cultural context of the disturbed locations.

23

In the next chapter I explain the driving impulss behind the current series of work. I was

searching for a way to convey the repressive nature of a self­repeating time loops. I describe

a failed experiment that focused on self­referential painting process and my subsequent

discovery of shifting photographs around their vertical axis to create geometrically

impossible panoramic spaces. I draw parallels with the work of Franz Kafka whose writing

creates non­eucleidan spacial geometry to break down structural hierarchies and evokes

repressive feelings.

In this series once again, I work with digital assembling process during which I twist the

geometrical space to destroy the existing landmarks while simultaneously creating new ones.

The choices of locations played an important part in the process of creating the works. I

generally considered three aspects. The first one was geometrical recognition. The locations

first had to be recognised by myself and the viewer before any futher connections to the place

could be made. This narrowed my choices to the portrayal of landmark locations and

arhitecture. The second aspect I focused on was my personal connection with the place. All

of the chosen locations had some of my memories associated with it. Finally I focused on the

general associations and the cultural memory surrounding the locations. Bending and

disruption of the continuity of space is generally a violent process. These landmark locations

have an important place in the groups memory and this creates a situation where different

meanings and interpretations can be attached to every single action that the artist makes.

My aim was to create spaces that merge these visual, geometrical, personal and cultural

memories and narratives together and plant them into an unresolving self­repeating spacial

geometry.

24

Lisad

Eelnev looming

Illustratsioon 1

Bakalaureuse töö “58.3 26.7” väljapanek Tartu Kunstimuuseumis, 2013.

25

Illustratsioon 2

“Stalini maja ja korsten”, õlimaal lõuendil, 40x60cm, 2013.

26

Illustratsioon 3

Visand Maarja kirikust Oleviste torniga, digitaalne graafika, 2014.

Originaalfoto autoriõigused kuuluvad Google­le.

27

Illustratsioon 4

“TLN­TRT” maaliseeria väljapanek Tartu Kunstimaja näitusel “Loading … 100%”, 2015.

Esiplaanil Kaarel Kütase installatsioon „Deutsche­Ugrische“.

28

Illustratsioon 5

Rekursiivne seeria, kolm õlimaali lõuendil, 50x50cm, 2015.

29

Illustratsioon 6

Üle äära painutatud majad, digitaalne graafika, 2015.

30

Projekti dokumentatsioon

“Ruum I”, 150x300 cm, õlivärv kolmel lõuendil, 2016.

31

“Ruum II”, 150x225 cm, õlivärv lõuendil, 2016.

32

“Ruum III”, 150x300 cm, õlivärv kahel lõuendil, 2016.

33

“Ruum IV”, 150x225 cm, õlivärv lõuendil, 2016.

34

“Ruum V”, 150x225cm, õlivärv lõuendil, 2016.

35

Curriculum Vitae

Edgar Juhkov

Sündinud 1989. Tartus

ejuhkov@gmail.com

http://www.juhkov.com

Haridus

2013­2016 Eesti Kunstiakadeemia, vabade kunstide teaduskond, maal MA

2010­2013 Tartu Ülikool, filosoofia teaduskond, maalikunst BA

Osalenud näitustel

2015 “Loading… 100%”, Tartu Kunstimaja

2014 “Tartu kunstnike aastalõpu näitus”, Tartu Kunstimaja

2014 “Tants”, Vene Kultuurikeskus

2014 “Raamatud!”, Hobusepea galerii

2013 “Tartu kunstnike aastalõpu näitus”, Tartu Kunstimaja

2013 “Tartu Ülikooli maalikunsti eriala lõputööde näitus”, Tartu Kunstimuuseum

2012 “Tartu kunstnike aastalõpu näitus”, Tartu Kunstimaja

2011 „Baca Baca ehk Still­life ja Nat­morte TÜ maali õppetooliga”, Tartu Kunstimaja

36