h2

h3

peletas Cleo õdusa pildi peast. Deuce polnud tema mõtetes ega ta kodukinos enam teretulnud. Mitte pärast seda, kui poiss oli eelmisel õhtul koos Melody Carveriga koolipeole läinud. Pealegi pidi Cleo praegu keskenduma. Hiljem on kättemaksu kavanda-miseks aega küll.

Cleo seadis pöidlad vastamisi ja sirutas käed välja nagu stseeni hindav filmirežissöör. “Hmm …” Tema koorekohvikar-va käed moodustasid raami, läbi mille sai plagu viimast asendit tähelepanelikult uurida. Oli ülimalt oluline, et ta näeks täpselt seda, mida hakkab nägema publik. Sest tema publik ootas täius-likkust, ja oli saabumas juba … Cleo heitis pilgu keset saali seis-vale kivist tahutud päikesekellale. Phäh! Öisel ajal oli see täiesti kasutu.

“Ajakontroll!” hõikas ta. Beb tõmbas oma valge linase tuunika alt välja iPhone’i. “Seit-

se minutit.” Püha Niilus! Sõnumi seitsmekümne kaheses kirjas laserprinterist välja

trükkimine oleks olnud palju kiirem. Aga Cleo isa ei kannata-nud tehnoloogiat. Kui asi puudutas märkmeid, nimekirju või õnnitluskaarte, siis oli valik kas hieroglüüfid või nägemist.

Ramses de Nile — ehk Ram, nagu teda läänes kutsuti — nõu-dis, et kõik, kes tema katuse all elavad, hoiaksid au sees oma Egiptuse juuri ja kirjutaksid neis iidsetes märkides — märkides, millest ühe täiuslikuks viimistlemiseks kulus kakskümmend mi-nutit. Mis oli ka põhjus, et sildil seisis TERE TULEMAST KOJU, mitte TERE TULEMAST KOJU, ISA. Gebi* armu nimel! Kellel veel nii palju aega peaks olema?

Õnneks polnud tüütu ülesanne takistanud tema tavalisi lau-päevaõhtusi plaane Clawdeeni, Lala, ja Bluega, sest vihma pä-rast jäi kolmekordne P — peesitamine, poodlemine ja puhkus

* Geb – Vana-Egiptuse mütoloogias maajumal

ESIMENE PEATÜKK

VAARAO TEAB PAREMINI

Ambrast küllastunud õhk särises pingest. Prõgises ootusärevu-sest. Kihises kannatamatusest. Sellegipoolest ei kavatsenud Cleo puhata enne, kui de Nile’ide palee oli kuningale kohane, isegi kui terve teenijaskond pidas teda kuninglikuks nuhtluseks…

“Parem?” küsis Hasina, kergitades papüürusest plagu vasakut nurka, mida tema ja ta abikaasa Beb olid kutsutud üles riputa-ma.

Cleo kallutas pead ja astus parema vaatenurga saamiseks kolm sammu tagasi. Väljas tümistas vihm, mis summutas ta platvormrihmikute õõnsa kaja paepõrandal. Täiuslik ilm, et lae-nutada film, miilustada kallimaga, ja … STOPP! Pearaputusega

h4

h5

saa need asjad õigeks ajaks tehtud. Muidugi, Cleo võiks neid ju aidata, aga pigem lõikaks ta endal käe otsast kui kasutaks seda abistamiseks. Lõppude lõpuks ütles isa alati: “On juhid ja on töötegijad. Aga sina, mu printsess, oled mõlema rolli jaoks liialt hinnaline.” Ja Cleo nõustus temaga sada protsenti. Kuid keegi ei keelanud tal juhendada.

“Vasakult kõrgemale.” “Aga …” alustas Beb. Ja taipas kiiresti suu kinni panna. Sel-

le asemel aktiveeris ta oma iPhone’is puusepaloodi rakenduse ning keeras telefoni risti. Mees ootas kannatlikult, kuni digitaal-ne veemull otsuse suunas libises. Tema kakaokarva huuled po-misesid midagi, kuni ekraan nende saatust otsustas.

“Mulle tundub tipp-topp,” kinnitas Hasina, kes hoidis tasa-kaalu iidse Egiptuse trooni kullatud käetoel. “Ja Bebi mõõtmised on tavaliselt päris täpsed.” Ta tumedad, söepliiatsiga raamitud silmad läksid rõhutatult pärani.

Tal võis õigus olla. Kuusteist aastat tagasi volitas Ram Bebi ehitama maja, mil-

les oleks ühendatud muljetavaldav ja lääne standarditele vastav „väline fassaad” ning Egiptuse standarditele vastav „kuningapa-leelikkus”. Palju kuid hiljem valminud Radcliffe’i tee 32 puhul oli see õnnestunud.

Valge ja tuvihalli mitmetasandilise hoone tänavapoolsest küljest õhkus äärelinna luksusvilla uue raha paatina. Esiuks ava-nes kitsasse puittahveldusega kaetud fuajeesse. Seinad olid bee-žid, hämaralt valgustatud ja igavad. Kuidas muidu oleks olnud võimalik vältida pitsakullerite ja ninakate küpsiseid müüvate gaidide uudishimu? Valefuajee teises otsas oli teine uks – päris uks, kust pääses nende pere tõelisesse kodusse. Kus stiiliketas oli keeratud „palee” peale.

Peasaal ulatus läbi kolme korruse ning tipnes kõrge klaas-püramiidiga. Kui ei sadanud, imbus loomulik valgus interjööri

spaas  — niigi ära. Solaariumis peesitamisele tõmbas kriipsu peale torm.

Ning teised kaks P-d olid edasi lükatud seniks, kuni neil on jälle ohutu avalikku kohta minna.

Suur tänu, Frankie Stein! Eelmisel õhtul Merston High’s toimunud tantsuõhtust (seesa-

ma, kuhu Deuce kutsus Melody Carveri!) saati oli Salemi polit-sei taga otsinud “rohelist koletist” (Frankie!), kelle pea oli vägeva musitamissessiooni ajal Brett Reddingiga otsast tulnud. RADi (regulaaratribuutide deklineerijad) kogukond otsustas üksmeel-selt, et oleks parem, kui kõik nende lapsed kodus püsivad, liht-salt igaks juhuks.

Õnneks viibis tema isa, tunnustatud antiigiärimees, parajas-ti arheoloogilistel väljakaevamistel ega teadnud kogu draamast midagi. Ta oli oma parimatelgi hetkedel ülimalt kaitsev. Mis veel siis, kui ta oleks teadnud, et Cleo oli Frankie plaaniga kaasa läinud? Et ta oli läinud kooli koletise-teemalisele kostüümibal-lile muumiakostüümis — või õigemini iseendana? Et Blue oli lasknud oma merekoletise-soomustel särada? Et Lala oli kihvu välgutanud? Et Clawdeen oli paljastanud oma libahundinaha? Nende eesmärk oli näidata tavakatele, et RADide “veidrusi” pole vaja karta, vaid hoopis esile tõsta. Cleost käis selle mõtte peale judin läbi. Kui Ram teaks pooltki sellest, lukustaks ta tütre mõnda maa-alusesse hauakambrisse ja hoiaks teda seal 2200. aastani.

“S’bib?” pressis Beb kokkusurutud hammaste vahelt, mis tundusid ta oliivivärvi naha taustal eriti vandlikarva.

Kujutas Cleo seda ette või oli ülemine vasak nurk ikka vil-tu? Ta rinnus pigistas nagu liiga kõvasti kinni mähitud laibal. Ta tahtis, et sellega oleks ühel pool. Sellega peab olema ühel pool. Vein tuli veel välja kallata; suupisted liuale sättida ja Sharkiati lood mängujärjekorda seada. Kui ta teenreid vabaks ei lase, ei

h6

h7

le mu plagu meeldib? Ma tegin selle ise.” Tüdruk seisis uhkelt sammaste vahel ning ootas isa vastust. Kuigi ta oli pigem küp-semat sorti viieteistaastane (tänu mumifitseerimisele), ihkas ta siiski isa heakskiitu. Ja vahel oli selle saavutamine raskem kui ripsmepikenduste paigaldamine liivatormis.

Aga mitte täna. Täna astus Ram oma assistendist Manust mööda ning kõndis otse tütre juurde, käed täies ma-armastan-sind-nii-väga-ulatuses laiali.

“Härra!” hõikas Manu, hääles ärevusvõbin. “Teie mantel!” “Printsess!” ütles Ram, tõmbas Cleo oma läbivettinud musta

mantli vastu ja pigistas kõvasti. Vihmavalingud polnud suutnud maha pesta ei rahvusvahelise lennureisi ega autojuhiga Bentley si-garisuitsu läppunud lõhnu, ent mitte ka isa naha pead pööritama panevat muskuselõhna. Mitte et Cleo oleks pahaks pannud. Isa oleks võinud haiseda nagu kasside liivakast pärast pikemat Niilu-sest joomist, ning tüdruk oleks teda aina edasi kallistanud.

Isa haaras Cleol õlgadest, lükkas ta endast veidi eemale ja uu-ris tähelepanelikult. Tüdrukule tekitas säärane pillav tähelepanu ebamugavust.

Kas mu Herve Legeri mähiskleit on liiga liibuv? Lilla laujoon liiga tugev? Litritega ripsmetušši liiga palju? Pruunid hennatähe-kesed sarnaluul liiga väikesed?

Cleo itsitas närviliselt. “Mis on?” “On sinuga kõik korras?” ohkas isa, hingeõhus magus tuba-

kalõhn. Tema tumedates mandlikujulistes silmades oli midagi võõrast. See oli pehme. Otsiv. Võib-olla isegi kartlik. Enamiku inimeste puhul oleks võinud selle liigitada ärevuseks. Aga tema isa silmis tundus see võõras. Nagu oleks arheoloogiliste kaeva-miste käigus välja tulnud mingi maetud emotsioon.

Cleo naeratas üles isale vastu. “Muidugi on minuga kõik kor-ras. Miks sa küsid?”

Söögisaali poolt kostis vaikne kellalöök. Suupisted olid val-

nagu sulavõi kuuma pita-leiba. Kui sadas, laulis rütmiline sabin maja elanikke unne nagu kõikjale ulatuv sümfoonia. Paekivi-seinu kirjasid värvikad hieroglüüfid. Tahutud alabasterurnidele olid detailselt kantud esivanemate matmiskohad. Ja Bebi tehtud jõgi, milles voolas Niilusest toodud vesi, lookles läbi palee kõi-kide ruumide. Pidulikel juhtudel kaunistas Hasina selle voolu vilklevate teeküünaldega. Tavaliselt olid seal aga helesinised Egiptuse vesiroosid. Täna mõlemad.

“Viis minutit,” teadustas Beb. “Riputage üles!” otsustas Cleo äkilise käteplaksuga. Chisisi,

perekonna seitsmest kassist kõige pelglikum, kargas kribinal ke-set saali kasvava palmi tüve mööda üles.

“Vabandust, Chi,” nurrus Cleo. “Ma ei tahtnud sind hirmu-tada.”

Läbi ruumi kõlas vaikne helin. Mitte Cleo polnud Chisisit eh-matanud. See oli …

“Ta on kodus!” hõikas Hasina, märgates bossi selget kujutist turvamonitoril „päris” ukse kõrval.

“Kiiresti!” nähvas Cleo. Hasina surus endapoolse plagunurga samba külge jää-pida-

ma-või-muidu-otsustavusega ning põrnitses siis oma meest, et too teeks sedasama. Aga oli juba hilja.

“Härra!” Hasina tumedad põsed tõmbusid küpsete ploomide karva. Ta astus kähku trooni kuldselt käetoelt maha ja pühkis ära kõik jäljed, mille ta gladiaatorisandaalid võisid sinna jätta. Sõnagi lausumata pagesid nad Bebiga kööki. Sekund hiljem pahvatasid sisseehitatud kõlaritest kiirelt voolavad vokaalid. Üle kogu palee rokkis Mariah Carey mitmeoktaavilises ulatu-ses ning kõlalt Alvin and the Chipmunksiga sarnanev Sharkiati lugu “Ya Helilah Ya Helilah”.

“Issi!” kiunus Cleo, korraga särtsakalt ja magusalt, nagu üles-sulanud M&M. “Tere tulemast koju! Kuidas reis oli? Kuidas sul-

h8

h9

meeritud kui mõni raadiojaam tasuta piletite jagamise ajal. See oli täielik ka!

“Mis teie põlvkonnal viga on?” jätkas isa tütre küsimust eira-tes. “Teil puudub igasugune austus mineviku vastu. Pole mingit respekti traditsioonide ja juurte vastu. Te tahate vaid …”

“Härra?” sekkus Manu, kelle paljal pealael särasid vihma-piisad. Alumiiniumkohvri käepide oli nii tugevasti tema pihku surutud, et mehe tumedad sõrmenukid olid lausa halliks tõm-bunud. “Kuhu te tahate, et ma selle panen?”

Vastuse üle aru pidades tõmbas Ram üle reisipäeva jook-sul võrsunud habemetüüka. Hetke pärast heitis ta pilgu Cleole ning näitas käega suurte topeltuste suunas fuajee tagaseinas. Ta haaras tütrel kindlalt küünarnukist, juhtis ta hästi kätteõpitud graatsiaga üle avara saali ning nad astusid troonisaali.

Pistrikupere tõusis plaginal lendu ja võttis suuna palmile. Lin-dude teravatipuliste tiibade löögid kajasid läbi palee nagu tuules laksuvad lipud.

Sepistatud vasksed seinad, mida valgustasid leegitsevad ala-bastrist õlilambid, peegeldasid pehmelt kuldset hõõgust. Sile pu-nutud pilliroost vahekäik, paljasjalgsete esivanemate poolt aas-tatuhandeid poleeritud, viis kõrgendile, kus seisid troonid. Cleo libistas end purpursele sametpadjale ja toetas peopesad kallis-kividega kaunistatud kuldsetele käetugedele. Vaistlikult kerkis ta lõug ülespoole ning silmalaud langesid poolkinni. Niimoodi, kui nägemine oli kergelt piiratud, jõudis kõik temani katkete ja juppidena. Äkitselt oli ta kuninganna, kes nautis hõrke lonkse oma kuningriigist, mitte ei neelanud seda ühe suure sõõmuna: must-smaragdroheline skarabeus ukseava kohal … hundinuiad lookleva Niiluse kaldal … kaks eebenmusta sarkofaagi kummal-gi pool sissekäiku.

Kuningriigi pildid, helid ja lõhnad peletasid temast viimas-te päevade pinge ning andsid tagasi turvatunde, eriti nüüd, kui

mis. Chisisi sibas mööda datlipalmi tüve alla. Bastet, Akins, Ebonee, Ufa, Usi ja Miu-Miu tatsasid sohva alt välja ja võtsid suuna rikkalikule söömaajale. Cleo naeratas soojalt seda ootus-pärast rongkäiku nähes. Aga Ram mitte. Mure oli tema näole hangunud nagu Surnumere savimask.

“See on igal pool uudistes.” Mees hõõrus meelekohti, halli-kirjud juuksed hallimad kui tavaliselt. “Mis sel Frankie-plikal küll arus oli? Kuidas Steinid sel juhtuda lasid? Nad seadsid terve kogukonna ohtu.”

“Nii et sa siis kuulsid?” küsis Cleo. Tegelikult tahtis ta teada, kui palju isa kuulnud oli.

Ram tõmbas mantli rinnataskust välja rullikeeratud “Salemi Uudised” ja äsas sellega vastu palmitüve, pannes nõnda helluse-hetkele punkti. “Kas Viktor unustas oma tütrele aju pähe panna? Sest, Gebi elu nimel, ma ei suuda mõista, miks …”

Suupistete kell kõlas uuesti. Äkitselt tekkis Cleol soov Frankiet kaitsta. Või oli see soov

kaitsta ennast? “Aga keegi ei tea ta nimegi. Ja koolis on tal tavaka meik, nii et keegi ei tundnud teda ära. Äkki tahtis ta ka’l* sarvist haarata,” pakkus Cleo, kiikudes närviliselt platvormrihmikutel. “Tead küll, muuta asju.”

“Mis asju? Ta tehti alles kuu aega tagasi. Mis annab talle õi-guse midagi muuta?” küsis isa ja tõstis pilgu TERE TULEMAST KOJU-plagule. Lõpuks ometi! Kuid mehe teravates näojoontes polnud märkigi heakskiidust.

Kuidas sina Frankiest nii palju tead? ei saanud Cleo imesta-mata jätta. Sest, no tõsiselt! Tal oli sõpru, kelle vanemad ei käi-nud kunagi San Franciscost kaugemal. Ometi elasid nad õndsas teadmatuses nende äraolekul toimunud kodupidudest ja hilis-õhtustest lõbusõitudest. Samal ajal käis tema isa teisel pool maa-kera haruldusi välja kaevamas ning oli naastes paremini infor-

* Ka – Vana-Egiptuse mütoloogias üks inimhinge seitsmest osast

h10

h11

6. kullast ja pärlitega kaetud krae-kaelaehe, mille allserva olid kinnitatud paabulinnusuled;

7. rubiinsilmadega madu-käevõru, mis oli mõeldud ümber käe keeramiseks ja ulatus randmest biitsepsini;

8. paks valge visiitkaart, mis oli lohakalt kohvrisse muu kraa-mi vahele visatud.

“Oota!” Cleo kummardus lähemale ja napsas kaardi. “Mis see on?” küsis ta, kuigi juba teadis. Kes poleks teadnud? Eksimatult äratuntav hõbedane logo, mis üle kaardi ülemise serva sirutus, oli viietäheline sõna, mis tähendas “vapustavat võimalust”.

“Kuldne,” sosistas tüdruk aukartlikult. Häälevärinal luges ta sõnu kaardil ning peenikeste võrude virn tema käsivarrel vap-pus ühes rütmis juubeldava Egiptuse muusikaga. “Kust sa selle said?” küsis ta.

Pilk endiselt enda ette suunatud, muigas Ram rahulolevalt. “Vapustav, kas pole? Kuidas sinu minevik sulle nüüd tundub? On sul üldse aimu, palju see kõik väärt on? Ja mitte ainult raha-liselt, vaid ajalooliselt? Juba sõrmus üksi …”

“Isa!” Cleo kargas püsti. Troon polnud tema elevuse mahu-tamiseks enam piisavalt suur. Ta hõõrus pöidlaga ükshaaval üle kohrutatud tähtede: V … O … G … U … E … “Kust sa tema visiitkaardi said?”

Kui Ram näo tütre poole pööras, võis sellelt äkitselt välja lu-geda ilmselget pettumust. “Ja mida on nii erilist Anna Winte-ris?” nähvas ta kohvrit kinni lükates. Manu astus sammu edasi, et see ära viia, kuid Ram tõrjus ta käeviipega eemale.

“Win-tuuur’is, isa!” parandas Cleo. “Ta on Vogue’i peatoime-taja. “Kas sa tõesti kohtusid temaga? Kas te rääkisite? Kas tal olid päikeseprillid ees või mitte? Mis ta ütles? Räägi mulle kõigest.”

Lõpuks sikutas Ram oma musta vihmamantli seljast. Manu kiirustas seda vastu võtma ning pakkus talle seejärel kiiresti si-

selle valitseja oli tagasi. Cleo hingamine rahunes ning ta nahk surises võimust. Oh, kõik kuninglik tundus nii õige!

Kui nad olid end sisse seadnud, asetas Manu kohvri ettevaat-likult vasest lauale troonide vahel ning astus edasisi juhtnööre oodates kõrvale.

Tee lahti, andis Ram pelgalt randmenõksuga märku. Manu klõpsas luku lahti, tõstis sametiga vooderdatud kaane

üles ja astus pika sammu tagasi. “Vaata,” ütles Ram. “Ma leidsin need tädi Nofretete haua-

kambrist.” Vaikse enesekindlusega keerutas ta oma smaragdiga pöidlasõrmust.

Cleo naaldus üle käetoe ning ahmis õhku. Otsekohe hakkas ta enda ees lebavast säravast küllusest mõttes nimekirja koosta-ma.

1. Pistrikukujuline lasuriidist kaelaehe, mille laialisirutatud tiivad olid mõeldud puhkama Egiptuse kõige imetletuma naise rangluudel;

2. sepistatud käevõrud, mida ühendas rubiini ja smaragdiga Horose* silm;

3. raisakotkakujuline puhtast kullast kroon, mis on sillerda-vate juveelidega nii tihedalt üle külvatud, et Cleo nägi iga värvilise kivi pinnal peegeldumas oma ihalevaid pärani silmi;

4. kullast spiraalne sõrmus nätsupalli suuruse kuukiviga, mis peaaegu hiilgas pimedas;

5. pirnikujulised kuldtraati mähitud nefriidist kõrvarõngad, mille kõrval tundusid Angelina Jolie 2009. aasta Oscari-ga-la smaragdid kõigest juuksekaunistustena;

* Egiptuse kulli- või pistrikupäine taeva- ja päikesejumal

h12

h13

Iga ta keharakk, närv, lihas ja kõõlus ärgitas teda püsti kargama, nagu Ämblikmees mööda paleeseina üles ronima ning karjuma vapustavaid uudiseid katuseharjalt kogu maailmale. Kui vaid majast väljumine oleks ohutu!

Aitäh veel kord, Frankie Stein! “See on lihtsalt ärakasutamine, kui te minult küsite,” pomises

Manu. Ram noogutas nõustuvalt. Cleo heitis teenrile jää-kohe-vait-või-ma-määrin-su-palja-

pealae-hanemaksaga-kokku-ja-kutsun-kassid-pilgu. Too köha-tas ning langetas oma ümmargused niisked pruunid silmad.

“Ma tahan osaleda!” nõudis Cleo ripsmeid plaksutades. “Osaleda kus?” Ram litsus sigari kopti risti kujuliseks kujun-

datud baba ghanoush’i*. Hasina sööstis ligi ja eemaldas selle ot-sekohe. “Ma ei nõustunud millegagi.”

“Aga see ei takistanud Anna Winteril selle aja jooksul, kui te maandumisrajalt väravateni jõudsite, pildistamist ära korralda-mast. Ta pani isegi kuupäeva paika,” ütles Manu.

“Millal?” Ram kehitas õlgu, nagu oleks see olnud meelespidamiseks lii-

ga tähtsusetu. “Neljateistkümnes oktoober.” “Ma olen sel päeval täiesti vaba.” Cleo kargas püsti ja plaksu-

tas ahvikiirul käsi. Tema isa vaatas üle õla ning viskas Manule sellesama kassid-

su-palja-pealae-kallale hoiatava pilgu. “See Anna Winter arvab endast rohkem kui kuninganna, Gebi päralt. Ma ei taha töötada koos …”

“Sa ei pea tegema mitte kõige vähematki. Ma töötan ise koos temaga.” Cleo oli nii elevil, et isegi ei üritanud meeste vale hääl-dust parandada. See peab nii minema. See oli saatus.

Ram otsis tütre näolt mingit reetlikku vihjet. Pekslevast süda-

* Idamaine baklažaanist valmistatud toit.

gari. Otsekui oma tütre vingerdamapanevat kannatamatust nau-tides tõmbas Ram enne vastamist mitu mõõdetud mahvi.

“Ta istus Kairost JFK-sse lennates esimeses klassis minu kõrval.” Isa pingul huulte vahelt imbus välja haisev suitsupilv. “Ta nägi Business Today Egypti esiküljel lugu mu kaevamistöö-dest ning aina vatras ja vatras oma taasleitud armastusest Kairo couture’i vastu … mis iganes see on.” Mees pööritas silmi. “Ta tahab sellele terve numbri pühendada.”

Trooni taga oma kohal seisev Manu raputas pead. Ta paistis sama nördinud kui Ram.

“Ta nii ütleski, Kairo couture?” õitses Cleo. Viimaks ometi oli Egiptus moes!

“See naine ütles palju asju.” Ram plaksutas kaks korda käsi. Beb ja Hasina kiirustasid köögist kohale, kindlatel kätel toitu täis kandikud. Bastet, Akins, Chisisi, Ebonee, Ufa, Usi ja Miu-Miu silkasid näljaselt nende sabas.

Cleo istus. “Nagu näiteks?” käis ta peale. “Mida ta veel rää-kis?”

“Midagi pildistamisest nende noorteajakirja jaoks.” Hasina langetas pronksikarva kandiku isanda ette. Ram võt-

tis pita-kolmnurga ning kastis selle hummuse sisse. “Mida?” Cleo ahmis õhku ning tõrjus käeviipega Bebi kandi-

ku, millel oli juustu ja lambaliha sambouseks*. Ainuke äpp, mida ta ihkas, oli Teen Vogue, müügil iTunesis 1.99 dollari eest.

“Midagi kaamelite seljas Oregoni liivadüünidel ratsutavatest modellidest, kes kannavad minu õe juveele ning viimast Kairo moodi.”

Cleo niheles oma troonil. Kõigepealt tõstis ta parema jala üle vasaku, siis vasaku üle parema. Ta võngutas pahkluud, istus käte peale ning trummeldas sõrmedega vastu plüüsist käetuge. Kui-gi isa nihelemist ei sallinud, ei suutnud tüdruk end ohjeldada.

* Lihaga pirukas, populaarne Lähis-Ida maades.

h14

h15

“See tähendab, et ma tahan, mida ma tahan.” Cleo naeratas. “Aga ma tahan seda ise teha.”

“Vabandust, preili Cleo,” katkestas Hasina nende vestluse. “Kas soovite, et ma panen teie vanni valmis?”

“Jah, lavendel, palun.” Teenijanna noogutas ja kiirustas minema. Ram pugistas naerda. “Niipalju siis tahtmisest asju ise teha.” Cleo ei suutnud naeratust tagasi hoida. “Ma palusin tal vanni

valmis panna, mitte minu eest sinna sisse minna.” “Oh, saan aru.” Isa naeratas talle vastu. “Nii et sa tahad, et

ma nõustuksin pildistamisega, nõuaksin, et sina oleksid modell, ning jätaksin sinu hooleks kõik ülejäänu?”

“Täpselt nii.” Cleo suudles isa nooruslikku laupa. Vastu kokkusurutud huuli koputades tegi Ram tema soovi

üle mõtlemisest terve etenduse. Cleo sundis end mitte nihelema. “Ehk just seda teie põlvkond vajabki,” meeliskles isa. “Mäh?” See polnud küll vastus, mida Cleo oodanud oli. “Ma vean kihla, et kui Viktor Stein oleks julgustanud oma

tütart väljaspool kooli rohkem millegagi tegelema, poleks too sellisesse jamasse sattunud.”

“Ma olen täiesti nõus.” Cleo noogutas nii innukalt, et ta tukk lehvis. “Kellel oleks aega pahandust teha, kui tal on kogu aeg tegemist? Minul kohe kindlasti mitte.”

Üle isa näo uhkas kergendustunne. Ta võttis tütre sõrmede vahelt visiitkaardi ning ulatas Manule. “Helista.”

Jahhhhh! Kui range Ram iganes olla püüdis, oli ta Cleol peos. “Aitäh, issi!” Cleo kattis isa põse läikivate marjalõhnaliste

musidega. See oli tema esimene oluline samm teel moemaailma valitsemise suunas. Ning terendavad võimalused lennutasid ta hästisäilinud südame kõrgemale kui ükski TERE TULEMAST KOJU-plagu kunagi rippunud oli.

Särtsu minema, Frankie Stein. Linnas on muud uudist.

mest hoolimata suutis Cleo paigal püsida ja end kontrolli all hoida. “Ma tean!” sõnas tüdruk sõrmi nipsutades, nagu oleks ta selle

peale just tulnud. “Mina võiksin olla üks modell.” Ta vaatas isale silma. “Nii saan ma kogu protsessil algusest lõpuni silma peal hoida,” pakkus ta, teades liigagi hästi, kuidas isa mõte töötab. Ram võis ju kirjutada hieroglüüfides ja rääkida egiptuse keelt, aga ta mõtles nagu Donald Trump. Ta hindas algatusvõimet, enesekindlust ja lähijuhtimist rohkem kui ükskõik mida, mille oli kunagi välja kaevanud.

Isa keerutas smaragdsõrmust pöidla ümber, pilk kauguses ja mõtlik.

“Palun,” anus Cleo põlvili langedes. Ta kummardas, kuni laup puudutas vaipa. Sellel oli sama magus muskuselõhn nagu tüdru-ku Maroko juukseõlil. Palunütlejahpalunütlejahpalunütlejah …

“Ma ei kasvatanud sind modelliks,” sõnas isa. Cleo tõstis silmad. “Ma tean seda,” kuristas ta. “Sa kasvatad

mind maailmaklassi ehtekunstnikuks.” Isa nõustus peanoogutusega, et see on tema eluaegne unistus,

kuid ei saanud ikka asjale pihta. Cleo tõusis istuma. “Mis oleks veel parem võimalus suhete

loomiseks” — ja oma sõprade jalust rabamiseks, ning paneks Deuce’i elu lõpuni kahetsema päeva, mil too Melody peole kutsus, lisas ta mõttes — “kui koostöö Teen Vogue’i aksessuaaride eest vastutava toimetajaga?”

“Milleks sul on vaja suhteid luua?” küsis Ram solvunud hää-lel. “Ma saan sulle iga töö, mida sa tahad.”

Cleo oleks tahtnud oma platvormsandaalidega vastu maad taguda ja karjuda. Selle asemel võttis ta isal käest kinni. “Issi,” suutis ta rahulikult öelda. “Ma põlvnen kuningannast. Mitte printsessist!”

“Ja mida see peaks tähendama?” küsis isa, silmad soojenemas juba mängulisemale temperatuurile.

16h

KELLELE: Clawdeen, Lala, Blue 26. sept, 18:34 CLEO: UNUSTAGE KEELUTUND JA HIILIGE SIIA NKKV* SUPERÜLLATUS. ^^^^^^^^^^^^ (MDX, KUIDAS MU UUS LÕPUKAS MEELDIB? NEED ON PÜRAMIIDID.)

KELLELE: Clawdeen, Lala, Blue 26. sept, 18:38 CLEO: TEIL PEAX KA IGAÜHEL SELLINE OLEMA. CLAWDEEN: ##### NAGU HAMBAJÄLJED. LALA: :::::::::::: NAGU KIHVAAUGUD. BLUE: @@@@@@@ NAGU SOOMUSED. MDX, KAS MU EELMISE SÕNUMI SAITE??? TULGE SIIA!

KELLELE: Clawdeen, Lala, Blue 26. sept, 18:46 CLEO: MA SAADAN MANU TEILE LÕHANDIKU JUURDE VASTU, KUI KARDATE. USKUGE MIND. ASI ON SEDA VÄÄRT. ^^^^^^^^^^^^

* Nii kähku kui võimalik.