a

r

t

i

k

l

i

d

KoguKonnad | kevad 2011 | 1 7KoguKonnad | suvi 2011 | 1 7

Olen alati leidnud Sänna maasikaväljade vahel

puuonnis mediteerides või Kadiga vabastavat hingamist

tehes just need vastused ja hingerahu, mida olen sel

hetkel kõige enam vajanud.

Teekond Sänna kultuurimõisa

MARGARET NEITHAL

FOTOD GRETHE RÕÕM, HENDRIK NOOR, IEVA DUBANEVICA

a

r

t

i

k

l

i

d

KoguKonnad | kevad 2011 | 1 8KoguKonnad | suvi 2011 | 1 8

Kui ma esimest korda elus Sännasse jõudsin, oli

loovkirjutamise kursus juba alanud. Päevinäinud puust

mõisahoone kõrvale, Pärlijõe äärde, oli üles seatud

mediteerimistelk. Kaltsuvaipadel istusid rätsepistes

kursuslased: iginoor pensionär Maali, needitud ja

rõngastatud punkaritest sõbrannad-tudengid, õpetajanna

Tallinnast, esoteerikatädi, ilus poiss Andres, ning neid

juhendas soomlasest budist Sarvamitra koos oma suure ja

sõnakuulmatu hundikoeraga. Andmata aega hinge tõmmata,

paluti panna kirja oma teekond Sännasse. Egas midagi,

võtsin sule pihku ja asusin tööle.

Kirjanduslik Sänna

Minu teekond Sännasse sai alguse, kui mu head sõbrad

Hendrik ja Kadi Noor koos oma laste Teodori ja Fridaga

2009. aasta kevadel sinna elama asusid ning kultuurimõisa

käima lükkasid. Aga tegelikult tekkis Sänna minu isiklikule

maakaardile juba ülikoolis kirjandust tudeerides ning

tutvudes luuletajate Artur Adsoni ja Juhan Jaigi

loominguga. Siurulaste hulgas Sänna trubaduuriks kutsutud

Adson on kirjutanud tundehella murdeluulet oma poetessist

kaasale Marie Underile:

Sa olet mino äranõidnu

Ja pandnu armastama hendä

Nink mino pääd Sa olet võidnu,

Mo tennü ilosass kui hendä.

Juhan Jaigi ülevõlli huumoriga vürtsitatud Võrumaa

tondijuttude kõrval kahvatub isegi tänapäeva popkirjanik

Kivirähki fantaasiarikas looming. Ta on kindlasti üks mu

lemmikkirjanikke, kelle jutte mättalt maasikaid söövatest

vanapaganatest, pahuratest jõetontidest ja kavalatest

metsavaimudest lugedes läheb tuju hetkega hääks.

Ka praegu on Sänna külal oma tegutsev päriskirjanik Lauri

Sommer, kes jätkab Lõuna-Eesti kirjanduse musikaalset

traditsiooni.

Paraja kiiksuga ja mõnusa tujutõstjana mõjuvad ka e-

kirjakasti potsatavad teated Sänna kultuurimõisa

tegemistest ja toimetustest. Permakultuur ja velokuur –

kõlab ju kui värss? Aga mida arvata kanatraktori ehitamise

M. Neithal. Teekond Sänna kultuurimõisa

KoguKonnad | suvi 2011 | 18

a

r

t

i

k

l

i

d

KoguKonnad | kevad 2011 | 1 9KoguKonnad | suvi 2011 | 1 9

õpitoast? Või sooviksite teha jalutuskäiku taevarajal ning

ööbida seejärel puu otsas onnis? Need on vaid vähesed

muhedad võimalused Sännas viimasel kahel aastal vilkalt

podisenud kultuurikatlast, kus leidub tegevust

loomingulistele ja avatud mõttelaadiga inimestele üle kogu

maailma.

Kultuurimõisa tegevus

Sänna Kultuurimõisa, mis kuulub ühte võrgustikku

Kultuuritehastega Polymer Tallinnas ja Noor-Eesti

Loomekeskus Tartus, tegevuspõhimõtteks on kultuuri- ning

loometegevuse jaoks soodsa keskkonna rajamine ja selle

hoidmine. Reaalsuses väljendub see ateljeede, töötubade,

kursuste, seminaride ja koolituste näol, aga ka läbi

kontsertide, teatrietenduste, filmiõhtute ja pidude, mille

publikuks on võrdselt oodatud nii mõisas resideerivad

kunstnikud, kohalikud elanikud kui väliskülalised.

Sänna kultuurimõis ei ole mingi eraldiseisev suletud kultuuri-

ja ökosaareke keset mahajäänud Võrumaad. Vastupidi, selle

võtmeks on avatus ning eesmärgiks tundlik sulandumine

kohalikku keskkonda, pakkudes sisukaid ajaveetmise

võimalusi ka külaelanikele ning kaasates kultuurimõisa

projektidesse kaugemalt tulnute kõrval ärksamaid kohalikke

inimesi, kellel on soov midagi ära teha. Näiteks juhendab

noor tohter Jana Kuus mõisas joogatunde. Keskkonnajurist

Liis Keerberg viib läbi vanadele asjadele uue elu andmise

konkurssi. Lätlanna Ieva Dubanevica, kes osales eelmisel

aastal noortevahetuse kaudu vabatahtlikuna Sänna

kultuurimõisa käimalükkamises, otsustas jäädagi Sänna

elama ja töötama. Praegu juhib ta erinevaid projekte ning

tegeleb permakultuuri põhimõtetel maaviljelusega. Sügisest

otsib Kultuurimõis oma meeskonda lisaks toredat

missioonitundega noorsootöötajat, kes hakkaks vedama

huviringe ja arendama loodavat noortetuba.

Multikultuurne ökokogukond

Vanasse kogukonda sulandudes on loomas end uus

(öko)kogukond. Peale rohelise mõtteviisiga inimeste on

Sännas end mõnusalt sisse seadnud ka mõned kassid, kanad

ja kitsed. Mühinal kasvab kartul permakultuuri põllulapil

ning tomat ja basiilik õilmitsevad futuristliku välimusega

kasvumajas. Mäletan eelmisest suvest oma esimest

kokkupuudet permakultuuriga, kui Kadi viis mind lauda

kõrval asuvale ülesharimata muruplatsile, millele oli

puistatud natuke põhku ning heinakõrte vahelt paistsid

vaevu mõned kultuurtaimekesed. „Kasta pole neid vaja,

muidu harjuvad sellega ära,“ lisas ta sinna juurde. Minu

sügav skepsis hajus alles sügisel, kui nägin hämmastusega,

millist metsikut saaki see söödimaad meenutav lapike andis.

Kohupiimavärv ja savikrohv, looduslähedane ja säästlik

mõtteviis, vanadele asjadele uue elu andmine, võimalikult

vähese rahaga arveldamine, pigem vahetuskaubanduse

põhimõte, talgud (noortevahetused ja vabatahtlik töö) –

need ei ole ju mingid moeröögatused, vaid

talupojakultuurile igiomane äraunustatud vana.

M. Neithal. Teekond Sänna kultuurimõisa

a

r

t

i

k

l

i

d

KoguKonnad | kevad 2011 | 2 0KoguKonnad | suvi 2011 | 2 0

Kõrvalseisjale võib tunduda, et elu Sännas ongi üks lust ja

lillepidu – põnevad õpitoad, talgud, üritused, huvitav kunsti-

ja hipirahvas kogu maailmast. Ja toit kasvab põllul ise –

ilma rohimise ja kastmiseta. Natuke lähemalt süvenedes

ilmneb siiski, et kõige selle toreduse taga on pererahva ja

nende abiliste suur töö, mis ei lõpe õhtul kell viis, vaid

võtab sageli lisa ka öötundidest. Kiirematel aegadel on Kadil

ja Hendrikul vaevu aega küllatulnud inimestega suhelda –

kogu üritustevaba aeg kulub niigi projektide ja aruannete

kirjutamise peale. Lapsed võtavad kõigist tegemistest osa

ning suuremat tähelepanu nõudvaid raamatupidamistöid

tuleb teha nende uneajal. Seepärast ei ole ka Kultuurimõisa

pere huvitatud nn ühepäevaturistidest, kes tulevad korraks

maaelu tarbima ja sõidavad siis kohe edasi „uusi objekte

avastama“. „Energiavahetus hakkab toimuma alles siis, kui

inimesed peatuvad pikemalt, minimaalselt kolm päeva. Siis

tunneme, et oleme ka midagi vastu saanud,“ seletab Kadi.

„Üheks päevaks maale tulijad tõmbavad meid aga energiast

tühjaks.“

Teistpidi verevahetus

Alati Sännasse saabudes (nii umbes kord kvartalis) ei jõua

ma ära imestada, kui palju siin jälle vahepeal muutunud ja

edenenud on. Eriti paistab silma muidugi ruumide remont

PRIA ja KIKi finantstoel. 2010. aasta sügisel oli koguni

kahe suure objekti avamine – renoveeritud said mõisa suur

saal ning mõisahoone kõrval asuv puutöökoda.

„Sel kevadel, kui me siia tulime, oli mõisahoone nii jubedas

seisus, et kartsin sinna isegi päise päeva ajal sisse minna,“

muigab Hendrik. „Kõik oli lagunenud, täis vana kola ning

ringi jooksid kassisuurused võhrud. Kohalikud kasutasid

maja joomaurkana.“

„Hirmud olid ikka suured selle tohutu elumuutuse ees.

Meie tütar oli alles aastane rinnalaps, kui Sännasse

kolisime,“ meenutab Kadi. „Aga mingi jõud suunas meid

siia nii tugevasti, et sellele lihtsalt ei saanud vastu panna.

Sänna on meie missioon, tundsime seda otsekohe.“

M. Neithal. Teekond Sänna kultuurimõisa

a

r

t

i

k

l

i

d

KoguKonnad | kevad 2011 | 2 1KoguKonnad | suvi 2011 | 2 1

M. Neithal. Teekond Sänna kultuurimõisa

Kadil ja Hendrikul oli olemas töökogemus ökofarmis

Soomes. Kadil lisaks Viljandis omandatud

kultuurikorraldaja haridus ning vabatahtliku töö praktika

ühenduses Euroopa Noored. Endine meremees Hendrik oli

aktiivselt tegelenud puutöö ja renoveerimisega. Maal

elamine ja looduslähedane eluviis oli nende unistus. Ainus

takistus oli see, et maal polnud tööd, mis ära elataks ja ka

hingele kosutust pakuks. Kui Madis Mikkor tuli välja

ideega luua Sännasse Tallinna Polymeri ja Tartu

pärmivabriku eeskujul kultuuritehas ning sellega Kadile

„justkui uni“ peale käima hakkas, tundus, et tuleb maha

jätta armsaks saanud Tartu ja värskelt renoveeritud korter

miljööväärtuslikus puumajas.

„Kui meile pakuti Sännas elamise ja töötamise võimalust, siis

oleks mulle justkui serveeritud salatit, millel olid täpselt

sellised koostisained, selline krõmpsuvus ja parajaks

timmitud maitse, nagu olin alati soovinud, aga polnud

osanud väljendada.

Sännas olid olemas kõik võimalused unistuste eluks – ole aga

ise mees ja tee. Minu jaoks oli väga oluline puutöökoja

loomise võimalus ning see, et saame olla ise endale

tööandajad, elada perega maal puhtas keskkonnas, kasvatada

ise endale toitu jne,“ räägib Hendrik.

Noored peavad end mõnes mõttes tänapäeva misjonärideks,

kes Aafrika asemel töötavad kodusel Võrumaal. Hendrik

kasutab nende missiooni kohta võrdlust „vastupidine

verevahetus“: „Kui 1990-ndatel kolhoosid laiali saadeti ja

maapiirkondades vaesus ja tööpuudus valitsema hakkasid,

suundusid kõik, kel vähegi jaksu, linnadesse paremat elu

otsima. Maale jäid enamasti need, kes olid passiivsed,

vanad, kimpus alkoholisõltuvusega. Meie missiooniks on

tuua inimväärne elu maale tagasi, et noored pered tahaksid

jälle maal elada. Et oleks võimalus siin tööd teha, lastele

korralikku haridust anda.“

Kadi ja Hendriku silmad säravad, rääkides oma plaanidest ja

unistustest rajada Sännasse vabahariduslik kool, pühakoda,

vesiveskisse loominguline hotell. Kuidas need mõtted

teostuvad? Tuleb lihtsalt piisavalt tugevalt visualiseerida ja

a

r

t

i

k

l

i

d

KoguKonnad | kevad 2011 | 2 2KoguKonnad | suvi 2011 | 2 2

lisada mõttele oma energiat – nii lihtne ja raske see ongi.

Sänna ei lase loorberitele puhkama jääda, see on nagu

vanapagana põhjatu kaabu – kui üks asi saab tehtud, siis

tuleb sada uut pakilist asja peale. Ka kohalikud elanikud

hoiavad Noorte peret ärksana. „Oleme kohanud palju

vastuseisu muutustele, aga võtame seda nagu omamoodi

teraapiat, mis paneb meid veel rohkem endaga tööd tegema

ja pingutama. Meil on siin mitmeid suuri õpetajaid.

Maaelule on omane, et kõik on nii nähtaval, pinnal. Oleme

ise ka tundlikumad ja avatumad kui linnamüra keskel.

Igapäevaelu maal on vaimne teekond,“ arutleb Kadi.

Ka mulle on Sänna-käigud olnud nagu palverännakud.

Millegipärast tõmbab mind sinna just oma elu

keerulisematel hetkedel. Olen alati leidnud Sänna

maasikaväljade vahel puuonnis mediteerides või Kadiga

vabastavat hingamist tehes just need vastused ja hingerahu,

mida olen sel hetkel kõige enam vajanud. Eriti eredalt on

meelde jäänud käik möödunud suvest, kui sõitsin kuu aeg

enne lapse sündi oma pesakonna viimast, punasetriibulist

kassipoega Sännasse viima. Pessust on nüüd saanud suur

kõuts – kultuurimõisa usin hiirepüüdja.

Sänna kultuurimõisa iseloomustab minu jaoks vast kõige

enam multikultuursus. Seesama, mis hakkas silma

loovkirjutamise kursusel kirjatüki alguses. Siin segunevad

orgaaniliselt uus ja vana, lokaalne ja globaalne. Toon

iseloomustavaks näiteks Sänna puutöökoja avamise 2010.

aasta oktoobris: India bambusflöödi helid ja viirukisuits

täidavad värskelt lubjatud töökoja ruume, vallavanema

avasõnad juhatavad sisse kontsert-häppeningi, kus läbisegi

istuvad pühapäevariietes kohalikud elanikud, boheemlikud

Euroopa residendid, otse kaevuehituselt saabunud poriste

kummikutega kirjanik koos oma kaasaga. Lapsed

meisterdavad vineerist linde, suupisteteks pakutakse

Hispaania vabatahtliku Elena kohalikust toorainest

valmistatud tapast. Selline ongi elu Sänna Kultuurimõisas –

igaühe pilgule erinev, kirju nagu liblikas. Tule ise kaema või

kaasa lööma!

M. Neithal. Teekond Sänna kultuurimõisa

KoguKonnad | suvi 2011 | 22